Hästi toredad õhtud olid. Sa astud baari ja tellid joogi, on väga okei alguses istuda kohmetult ja vaikselt nurgalauas, kohe ei peagi midagi rääkima, sest sa alles jõudsid, aga sa voolad eesmärgi poole, kui esimene klaas veini saab otsa, juba kuumavad põsed ja mõned asjad on päris naljakad, ja sa oled kohal, tuttavad näod teevad rõõmu, võõrastega võib hakata tuttavaks, võibolla mitte kohe, aga näiteks kolme klaasi järel juba natuke rohkem – see on üks parimaid asju, et saab hakata tuttavaks sellega, kes muidu tänaval mööda kõnnib –, ja kõik on palju huvitavamad, kui nad on natuke joonud.
Tolle ajani oli selge, et ma ise olen palju huvitavam endale, kui olen natuke joonud. Ma ei tea, miks. Ärevus vist. Äkki ebakindlus? Pinged? Ja üldse, mida sa ikka teed kätega, kui seisad ja vestled – ikka hoiad klaasi või pudelit; ja mida sa ikka ostad, kui klaas tühjaks saab? Kõik ju joovad. Baaris juuakse. Sünnipäeval juuakse. Näituse avamisel ja raamatuesitlustel juuakse. Õhtuti juuakse. Nädalavahetusel juuakse. Pidudel juuakse, tantsides juuakse, üle pika aja kohtudes juuakse. Menüüd on alkoholi täis ja vähesed alternatiivid on peidetud alumise ääre kõige kaugemasse nurka.
Mul ei ole alkoholiga otseselt probleemi, mõtlesin mitte ainult siis, kui endiselt jõin, nagu süda kutsus, vaid mõtlen ka praegu, kui joon endiselt nagu süda kutsub, ainult et nüüd ta kutsub kuidagi ausamalt. Nüüd ta enam ei peida ära seda, mida enda eest kuni tolle pühapäevani ja natuke edasi katsusin varjata – et mul tegelikult ei ole ju hea olla, kui taju on hägune ja nüri. Aga võib-olla siiski oli? Sest äkki oli mul nii ikkagi endaga parem, sest inimestega olles tundsin teravalt, kuidas ebakindlus valgub peale nagu must ja ängistav öö – ja sellega oli veel halvem olla. Selle võttis ära alkohol. Nii et ehk siis ikkagi mul oli alkoholisena hea olla?
Aga nagu tüütu kärbes häiris mind mõte, et see on liiga sage, ja see kärbes ei läinud ära, ta tuli tagasi eriti siis, kui jõin. Mu sõbrad jõid sama palju ja rohkemgi ja mu lähedased ütlesid, et kõik on korras, aga kärbes kõditas koibadega käsivart, jalga, maandus otsaesisele, kui ära ajasin. Mitte väga tugevalt. Aga ta oli kohal. Seisin baari väliterrassil, klaas käes, oli juba valgeks minemas, pea käis natuke ringi, silme ees virvendas kirevalt, nii nagu ikka kirendab, kui on öö läbi joodud ja tantsitud ja suheldud, seisin väliterrassil ja ütlesin Kristianile, et tead, ma vist ikka joon natuke liiga palju. Kristian ütles, et tema ka.
Paar päeva hiljem oli märtsikuu raagus pühapäevahommik, vihma tibutas, aga nagu ikka märtsikuiti, on selles vihmas sooja suve lubadus. Vaatasin aknast halli asfalti ja kirjutasin Kristianile: „Teeks kuuajase alkopausi?“
„Teeme!“ Kristian otsustas juba mitmendat korda lõpetada. Otsustamine on lihtne. Kristian näiteks on juba aastaid otsustanud. Ma ei ole kunagi varem näinud nii lähedalt, kuidas inimene joob end põhja.
*
Kristian istus sel pühapäeva hommikul bussis ja tal oli pohmell, süda paha ja väga suur uni, aga magama ei saanud jääda, sest bussis on raske magada, tal oli masendus ja ta mõtles, et ta peab joomise maha jätma, sest ta oleks äärepealt bussist maha jäänud. Ta pidi minema Rootsi konverentsile, kõik oli kinni makstud, korraldatud, esinemised, kohtumised, aga tema jõi kella viieni öösel ja ei mäleta, kuidas koju sai, kuigi plaanis too õhtu üldse mitte baari minna. Kristian vaatas märtsikuu metsi, räbalaid ja määrdunuid nagu meeleolu, ja vaatas telefoni ning nägi mu sõnumit. Sõnum küsis: „Noh, jõudsid bussile?“ Ta vastas, et napilt. „Kuulsid äratust? Päriselt?“ Ei kuulnud, aga Taavi helistas.
See oli ärritav ja masendav, nad vedasid kihla. Otse tema nina all, kui ta jõi oma teist õlut, et ta ei jõua täna Rootsi. No jõuab ju. Nüüd ta istub bussis ja jõuab ju Rootsi, mis siis, et eile jõi kolmanda, neljanda, seitsmenda õlle ega mäleta, kuidas koju sai, ei mäleta, kuidas äratuskell helises, ei mäleta üldse, kus ta eile lõpetas. Ega ta ei olekski ärganud, kui Taavi poleks helistanud, ja Taavi ei oleks kindlasti helistanud, kui nad poleks Piretiga kihla vedanud. See on ärritav ja masendav. Et tegelikult neil oli õigus ja tegelikult sellepärast ma siin bussis istungi ja mul on ilmselge alkoholiprobleem.
Mõte mitte enam juua kõnetas masenduses Kristianit, tõesti, jätame maha: suutsin olla kuu aega jaanuaris kaine, suudan ka pikemalt.
Seekord mõtles Kristian seda tõsiselt – saada kaineks ja jääda kaineks, lõpetada joomine päriseks. Sest vahepeal oli ta kuu aega suutnud alkoholist eemale hoida. Aga siis tuli sünnipäev, ja sünnipäeva puhul lubas ta endale ühe õlle, aga ta ei osanud arvestada, et see on esimene kivike, millele järgneb laviin, ja seda laviini ta enam ei peata. Mitte miski ei olnud seda ette ka ennustanud: ta teadis küll, et võib olla, et võtad ühe ja enam ei saa pidama. Ta võttis ühe, ja oleks saanud pidama. Vabalt. Ta lihtsalt tahtis järgmist. See piir on hägune, tahte ja jõuetuse vahel.
Aga nüüd on lõpp, ma ei joo enam.
*
Mina samas olin pühapäeval otsustanud, et proovin, kuidas on kuu aega kaine olla, ja juba kaks tundi hiljem põlesin ängis, et mis nüüd saab. Teisipäeval on kirjandusüritus, neljapäeval viktoriin, reedel pidu, laupäeval üks sünnipäev. Kas ma ei lähegi? Kas ma lähen ja kardan inimesi? Kas ma üldse suudan öelda „ei“? Kas kogu järgnev kuu saab olema igav ja tühi? Kas olen mõistetud pikka mornusse ja keelanud endale vähesed lõbud, mida täiskasvanuelu üldse pakkuda saab? Väga kehvasti valitud nädal, sain aru, aga sain aru ka, et kõik nädalad on kehvasti valitud nädalad, kui otsustad mõnest mugavast harjumusest loobuda. Ja kui sa juba oled rääkinud oma otsusest mitmele inimesele, on kehv ka hakata uuesti jooma, on piinlik, aga samas on see võib-olla siiski väiksem kannatus kui mitte lõbutseda kuu aega, nukrutseda kuu aega, olla vait ja pelglik kuu aega.
*
Teisipäeval oli esimene kirjandusüritus, kus veinilaua juures võtsin klaasi vett. Vaatasin ringi, kas keegi märkab midagi. Ei tundunud. Ma siis ise liikusin sõprade juurde ja mainisin, et näed, ma ei joo täna, mõtlesin, et proovin, nii-ja-naa, katse selline. Inimesed rüüpasid veini, üks ütles „ahah“ ja siis nad rääkisid mingist eelmise nädala üritusest. Mõtlesin, et ma ei pea seda rääkima tegelikult. Kuulasin muud juttu. Keerutasin veinipokaali veega. Õues oli veel natuke valge. Pärast talve on alati harjumatu, kui on natuke valge. Ei öelnud suurt midagi enam. Ärevus, ikka ärevus vist.
*
Kolmapäevaks oli Kristian olnud juba kolm päeva kaine. See oli suur asi. See oli murrang. See oli tee parema iseendani!
See polnudki nii raske, kui arvata võis, oli konverents ja igasugused tema eriala maailmainimesed, ettekanded, arutelud. Esimesel õhtul oli suur väsimus, teisel igavus, kolmandal pidi natuke endaga võitlema, aga täna oli kuidagi imelik. Tahaks juua. Ühe õlle. Põhimõtteliselt võib ju Eestis edasi kaine olla. Niikuinii elan pigem seal. Siin võiks olla erand, Rootsi on erand. Mis juhtub välismaal, jääb välismaale. Ma joon edaspidi ainult välismaal.
See oli tohutu kergendus, et ta praegu juhtus olema välismaal. See tähendas, et pärast kolmepäevast konverentsi võis ta lõõgastuda, minna baari, võtta ühe õlle, tunda, kuidas soe elevus voolab kehasse, kergendab rinnakut, käsi ja jalgu, kuidas tuleb põskedesse, kandub verega mööda olemist laiali ja tõstab kõrgemale. Kuidas see muutub iga sõõmuga suuremaks, kergemaks, paremaks, nagu orgasm, aga aeglane, püsiv, minutitepikkune, tundidepikkune, üha kasvav, ja sa tahad jõuda tippu, sa pead jooma veel kiiremini ja veel rohkem, et see ei kaoks, et jõuda tippu, et jõuda kohale, ja siis – siis sa enam ei mäleta.
*
No muidugi ma sain sellest kohe aru. Me tšättisime sel kolmapäeva õhtul, ja kui ta mulle rõõmsalt igasuguseid asju vastas, tekitas see kahtlusi. Kristian pole ju mingi positiivne inimene, kes kolmepäevase kainuse järel on ülirõõmus.
Miks mina siis olen mingit väljamõeldud kainust jätkamas, kui tema meie kokkuleppest loobus?
Sest mulle meeldib olla aus. Eriti endaga, aga kui sa oled endaga aus, siis sa istud sageli mingi lahendamatu pusa otsas, mingi jama otsas. Tegelikult istud sa muidugi pusa otsas ka siis, kui sa pole endaga aus, aga kui oled aus, pead hakkama seda otsast lahendama. Mis siis, et just sai eelmisega ühele poole. Selles mõttes muidugi on hea olla aus, sest siis neid pusasid on paar-kolm korraga. Kui sa pole aus, on terve elu üks pidev pusa, sa isegi ei ole kindel, kas sa ise pole see pusa. No igatahes, mulle meeldib olla pigem aus ja ma tunnen enamasti ära, millega on tegu ning vaid harva tunnen, et olen ise see pusa ja pundar, mis enda alla matab, end sööb ja seob.
*
Need esimesed korrad olid kõige imelikumad. Ma tõesti ei naernud enam. Ma tõesti ei lõbutsenud enam. Ma ei teadnud, mida teha oma kätega, ja mul oli väga suur kiusatus juua ja piinlik, et ma ei joo, aga iga kord, kui tundsin kiusatust, tundsin ka, et see oleks liiga lihtne, sest üha enam veendusin, et mu kasv on kinni jäänud. Ma arvan, et kuskile sinna neljateistkümnenda eluaasta kanti. Või seitsmeteistkümnenda. Pigem ikka seitsmeteistkümnenda. Kus istusin võõras seltskonnas ja olin tasa, sest ma ei osanud, julgenud ega teadnud muud, kui et ma tungivalt ei tea, kuidas olla. Ma kuulen neid rääkimas, küsimas, olemas, aga ma ei tea, kuidas mina peaksin. Ja iga kord, kui tõstan käe või liigutan pead, tajun raskust. Sest äkki tegin valesti.
Ma olen kolmkümmend neli ja ma olen seitseteist, kes ei tea.
See seitsmeteistkümnene vajab pokaali veini, et teada saada. Pokaal veini on alati teada andnud, kuidas olla. Pokaal summutab sisemise hääle, kes analüüsib, kritiseerib ja surub. Siis saab täitsa olla. Suhelda, naerda – ega naer ei tule ju, kui oled pinges –, tutvuda. Olla selline tore ja julge ja meeldiv.
Kui ta oma klaasi saab. Aga ta ei saa. Nüüd on ta vaikne, tagasihoidlik ja vist natuke kohtlane. Tema sees kohiseb ärevus. Ta ei tea, kuidas olla.
Aga õnneks on tal püsivust. Ja kolmekümne nelja aasta pikkust teadmist, et küsimus on tegelikult oskustes ja ajas.
*
Ja siis sel esimesel neljapäeva õhtul läksingi esimest korda nõndaviisi sõpradega baari. Olin kohtlane, tellisin teed ja vaikisin. Selline tunne, nagu oleks alasti ja kõik näevad. Näevad, kuidas ma tegelikult ei oska.
Üllatusena hakkas sadama hulk kummalisi nüansse, kaine maailm avardus oma veidrustega, hakkas ilmutama kirjut palet, mis jooja jaoks nähtamatuks jääb. Sind asetatakse justkui uude tähendusse, uude rolli, sa hakkad olema keegi teine, keegi natuke teistsugune.
Selgus, et kui ei joo, tuleb sageli põhjendada, miks ei joo. Miks. Miks sa ei joo? Kas sa oled autoga? Kas sa ootad last? Kas sulle ei sobi seltskond? Kas sul on alkoholiprobleem?
Ei, ei, ei. Ma lihtsalt proovin, kuidas on olla kuu aega kaine.
Oo, kuu aega! Oled kindel? Miks?
Tee keetmisega läks kauem kui näiteks Bloody Mary valmistamisega. Mind ajas segadusse, et kui ma ütlesin: „Üks tee, palun,“ küsis teenindaja: „Seda kuuma teed või?“ Vastasin, et seda kuuma teed jah, ja mõtlesin, mis alkohoolne jook võiks olla nimega tee. Long Island Ice Tea? Kas mõni küsib sel juhul ka „Üks tee, palun“? Mind häiris, et teed pidi teenindaja tooma kusagilt kaugemalt, ja tundus imelik, et ta katsus kiiresti viia end kurssi, mis neil siis üldse pakkuda on. Valisin Earl Grey, sest ma ise omakorda ei jaksanud end kurssi viia valikuga – kuigi arvestades eesootavaid nädalaid, oleks võib-olla pidanud. Ja siis läks üheks suureks veekeetmiseks, mis võttis aega nii kaua, et teenindaja palus mul seniks tagasi lauda minna. Võtsin teekotikese, mille pakendi olin juba ära visanud, istusin lauda ja panin kotikese telefoni peale. Mis tundus hügieenilisem kui seda näppude vahel mudida või laual hoida. Samas meenusid need meemid, kuidas telefonil on rohkem baktereid kui vetsupotis. Igatahes sain tee kätte, kõhulahtisust ei tekkinud ja pärast ostsin ka veel ühe tomatimahla, mis tühja kõhu peale maitses tõesti hästi, palju paremini, kui oleks maitsenud koos viinaga.
Kui ma seal oma teega istusin, läksin viisteist aastat tagasi Zavoodi. See oli kõige öisem ja kõige rahvarohkem ja kõige kirjum paik; kõige sündmusterohkem, kõige lõbusam, kõige maailmakesksem paik, kuhu mindi siis, kui kõike oli öö jooksul juba tehtud ja taheti veel. Sealt sai alati elevust, ülevust, põnevust. Ülikondades korbipoisse ja õhtukleitides ballijätkajaid ja kodutuid ja boheemlasi ja rastafaare ja kirjanikke, kunstnikke, luuletajaid, teadlasi, kodanlasi ja sulelisi ja karvaseid. Me tutvusime, tantsisime, arutasime, kirjutasime, jõime, sõime, suitsetasime, lükkasime lõputöid edasi, olime kohal. Hiljem see kunagi enam nii ei olnud. Kümme aastat hiljem eksisid vahel Zavoodi ära, sõõrmed nostalgiahõngu ootuses puhevil, aga uksest sisenedes lõi ninna kolkuva õlle lehk, kõrva tuikas ventilatsiooni huma ja natuke kahetuhandendate rokki. Leti ümber istusid keskealised kurvad mehed, ükshaaval, omaette, nahktagis ja võidund patsis, võibolla olid nad ununenud sinna kümne aasta tagusest peost. Võibolla see oligi nende elu, algusest peale. Võibolla olid nad seal juba siis, selles melus, aga siis ma neid ei näinud. Selles melus, mis oli tookord, viisteist aastat tagasi igal õhtul.
Viisteist aastat tagasi nendel öödel jätsin mõneks ajaks alkoholi ära. Trügisin leti äärde, seisin järjekorras, tutvusin, naersin ja tellisin kraanivett. Kahekümne minuti pärast jälle. Ja siis jälle. Ja kui siis jälle, ütles baaridaam, et viis krooni, muidu ei saa. Ma andsin talle viis krooni. Tundsin end närusti. Ja segaduses. Ja lõpetasin selle jandi. Võtsin vett vetsu kraanist, või siis ikkagi õlut.
*
„Neiu, miks nii nukker?“
„Ah?“
„Kas midagi juhtus?“
„?“
„Sa oled palju ilusam, kui sa naeratad. Kas kõik on korras?“
„Mis mõttes?“
„Sa oled nii morn.“
Kui palju rohkem saab seda kuulda, kui järsku enam ei joo! Kui järsku enam ei tundu naljakas, kui keegi ajab sõnad segamini, pööritab silmi või lihtsalt ütleb. Sõnu. Kui argipäev jätkub ka siis, kui on aeg välja lülituda. Kui olemine on lihtsalt üks osa kõigest. Kui paralleel-universum ei ole siinsamas, vaid tavapärane jätkub igal pool. Kui sa siis istud seal ja katsud olla, sest siin on siiski parem kui üksinda kodus, siis tuleb ikka keegi ja küsib: „Neiu, miks nii nukker?“
*
Ma ju tahan olla inimeste seas ja lõbutseda. Ma ju vajan jagamist, kohtumisi, vestlusi, melu, seltskondi. Kes ei vaja, igaüks vajab. Aga igaühel ei ole oskusi.
Kristian oli Rootsist tagasi saabunud ja mis-juhtub-Rootsis-jääb-Rootsi-mõte suri juba samal õhtul, kui Piret küsis Messengeris, kas sa jood. Mis mõttes ta mind nii vähe usaldab!? Joon jah. Nüüd juba teise tundega, aga mitte palju, las ta olla, see jääb ikkagi Rootsi. Kui nüüd juba Eestis tagasi oldi, oli selge, et seekord lendas plaan vastu taevast, see polnud erand, ja võis ju ka võtta siinsamas baaris ühe õlle, ütleme kaks.
Reede õhtu tiksus vaikselt edasi. Rootsi-reis oli väsitav, hea oli tuttavas kodubaaris võtta paar õlut, tunda end turvaliselt. Öösel jõuab välja magada küll. Inimesi tuli juurde, Kristian istus baarileti ääres, vaatas töötajaid ja vaatas inimesi, keda ta ei tundnud, ei tahtnudki tunda, ja siis jälle ei vaadanud, sest polnud vaja, et nad siia tulevad või midagi mõtlevad, üleliigset. Üks tüdruk möödus, keda ta oli varem märganud, sellised mind ei vaata, ühtegi tuttavat ei paistnud, võttis kolmanda õlle. Selle poole peal pandi muusika valjemaks, neljanda alguses võis juba tantsida.
Öö oli niiske, oli just sadanud, Kristian astus baarist välja, selle ees seisid noorte seltskonnad, lõbusad, Kristian jäi seisma viie peolise juurde, kellest kahte nägupidi varem teadis, ütles, ma tean sind nägupidi varem, üks neist vastas, vist jah, siitsamast baarist, jah, ma tean sind nägupidi varem, naeratas Kristian ja vaatas otsa sellelesamale, kes oli vastanud, ja siis vaatas otsa sellele noorele naisele, kes proovis vaadata kogu aeg mujale kui Kristiani poole, natuke kadus korraks põlvest jõud, lõnksti, tegi jalg, aga tasakaal ei kadunud midagi nii kergelt. Sind ma vist ei tea, ütles Kristian hästi aeglaselt sellele naisele, aga naine astus sammu tagasi ja vaatas puulatvade poole, mis veidi veel tilkusid vihmast, hakkaks minema, tegi ettepaneku teistele, Kristian otsis suitsupakki, paremas polnud, vasakus polnud, püksitaskus polnud, vaatame uuesti, paremas polnud, ahhaa, ikka vasakus oli, tikud, kas kellelgi on tuld? Noored olid juba minemas. Ah, las olla siis, kõikus Kristian samuti tänavale. Tikud on tegelikult siinsamas taskus.
Linn oli vaikne, vist, tegelikult pole kindel, võibolla oli hoopis lärmakas, sest oli ju kevad, seega võis vabalt olla päris lärmakas, koduuks oli täiesti koduuks, esik, köök, kõik tavaline, muidugi ei ole kindel, et tavaline, aga mis seal ikka nii väga olla sai, lähed, avad magamistoa ukse, võtad sokid jalast, riided, paned kardina ette, ju seda kõike sai tehtud, ei ole muidugi kindel, pagana masendav ikka, mõtles, aga kui siis äkki seisis vannitoa peegli ees ja vaatas, kuidas veri voolas mööda vasakut kulmu alla üle põsesarna, teine oja ka veel, natuke rohkem kõrva poolt kaelale, selline tummiselt verine nägu, nagu šedööver, siis mõtles küll, et mis kurat. Mis kuradi šedööver. Kuradi valus on. Kell oli viis hommikul, kui ta Piretile foto saatis, pesi näo puhtaks ja keeras magama. Piret küsis hommikul, mis juhtus. Kristian siis kirjeldas laupäeval kella viie paiku õhtul, kui ta oli piisavalt ärganud – ärganud enesehaletsusest, peavalust ja nõrkusest –, et kukkus kodus peaga vastu radiaatorit. „Ma mõtlesin, et keegi virutas sulle.“ – „Ei, õnneks vist kukkusin. See pole nii hull tegelikult, kui pildilt tundub.“
Järgmine nädal, kui kohtusime, kandis ta kulmu peal plaastrit. See muutis pool ta nägu melanhoolselt kurjaks.
*
Need kiusatused olid alati. Võibolla oli see kehamälu. Maitsemälu. Ajukelmete pöördemälu, mis teadis täpselt, millega tegu on, kui keegi tõmbab korgi veinipudelilt plumpsti maha, kui sa tunned punase veini tummist lõhna, kui maitse valgub keelel laiali ja õhtu on lubadusi täis. Need kiusatused ei ole lõpuni kuhugi kadunud. Ma ju olen kuulnud kõiki neid lubadusi, ja olen näinud, kuidas need täituvad. Ma ju tean, kuidas see on.
Reede õhtul, päev pärast esimest baariskäiku külastasin järgmist žanri, mis nõuab alkoholi: pidu. Pidu, kuhu sõbrad tulevad kokku ja tunnevad end hästi.
Kõige raskem oli alguses, kus klaasihaaramisrutiin kiskus tugeva vooluga kaasa. Ma ju tundsin seda lõhna ja maitset ja elevust, mis tuleb koos esimese sõõmuga. Teise sõõmuga. Mis tuleb poole tunniga, ja kui näed, kuidas teistel tuleb, siis tahaks ise ka. Vähemalt alguses, kui on veel kohmetu ja vaikne – üleüldse, kas see on idaeurooplaste, äkki just eestlaste iseärasus, et kainelt tuleb kõik maha suruda, keelud on peal: ära vaata pikalt otsa, ära puuduta, ära naera valju häälega, ära räägi endast, see on põhiline, mitte midagi päriselt endast rääkida, kodu jääb koju, suhted on naiste teema, liiga vali hääl on ebaviisakas? Kas see on eestlaste teema? –, igatahes siis, kui on see kohmetu ja vaikne tabude murenemise algfaas, siis tahaks juua. Tahaks juua, et ka minu tabu praguneks, kukuks koorikutena maha ja ma võiks seda, mida vajan. Lähedust inimestega.
Tund läks tunni haaval ja samal ajal, kui teised üha kaldusid kusagile paralleeluniversumisse või enda pähe, imestasin, et vaikusekooriku lõhkumiseks on aeg sama tõhus tööriist kui alkohol. Lihtsalt oodata tuleb natuke. Tunda, et ei ole mugav. Teada, et kontrolli pole. Lasta ajal voolata, viia ärevus, ja oledki sealsamas, kus teised alkoholiga. Ainult sellesse paralleeluniversumisse pole sissepääsu.
Kui väljusin natuke pärast keskööd kevadöhe, lõi hämminguna näkku värske õhk, olemasolemise õhk, kohalolemise õhk. Ja võibolla oli see esimene kord, kui tabasin teadliku naudingu sihitud kainusest. Jalutada üksinda koju ja olla endal olemas.
*
Ühel õhtul rääkis Kristian, et kihutab veoautoga mäest alla. Ta juba näeb, kuidas sõidab end puruks. Ta juba teab. Aga ta ei suuda, lihtsalt ei suuda vajutada pidurit.
See on rutiin ja harjumus. Peol, seltskonnas, sünnipäeval. Argipäevaõhtul kodus. Baaris. Kohtingul. Nädalavahetusel. Saunas, diivanil, köögis, teleka ees, Facebookis. Kes kuskil. Igaühel oma.
See ei ole nii, et sa lihtsalt jätad joomise maha. Seal taga on midagi. Midagi, mis muudab elu talumatuks. Ärevus, mis tuleb kusagilt nii kaugelt, et tema juuri pole enam võimalik teada. Elu võimatuse taju. Väsimus. Trauma, mis on ehitanud kambri ajukurdudesse ega lahku sealt, ei anna puhkust, vaid taob ja taob hommikust õhtuni haamrikesega vastu pead. Sellist aitab alkohol leevendada. Talumatuks muutunud elu. Talumatut teadmist, et elu ei ole elatav, tehtav. Talumatut teadmist, et mina ei ole piisav. Asi ei ole alkoholis. Asi on selles, et see aitab korraks leevendada õudu.
Ja kui siis loobuda – kui vajutada pidurit mäest alla veereval autol –, kerkib see eriti koledana silme ette. Valusana. Inetu ja valusana. Ja mitte ainult. Ka harjumus, mis seisab omaette koormana. Ja sõltuvus. Valu, harjumus ja sõltuvus. Kõik tuleb teiseks üles ehitada. Kui enam ei joo, tuleb kõik uueks ehitada.
See on lihtne, kui see on lihtsalt harjumus, siis on see tahtejõu küsimus, tahtejõu, nagu loobumine suhkrust või halvast kombest rääkida täis suuga, lihtsalt, teha teisiti. Aga kui see on valuvaigisti, inetuse lämmataja, siis peab edasi elama valuga, ja kuidas seda teha? Kuidas loobuda valuvaigistist, kuidas elada valuga, mis murrab, mis on läbi luude ja kontide kasvanud, väänanud kooldu, joonistanud kurrud näkku, kortsud, ja selja küüru painutanud, kuidas sellega olla, kui isegi õhtul ei saa leevendust? See ei ole tahtejõu küsimus. See on otsa vaatamise küsimus, valuga elamise küsimus. Kus see on, see valu, kus see on? Ja miks?
*
Esimesel mittealkosel laupäevaõhtul ma ei läinud sünnipäevale, sest nad ju ütlesid, et juua tohib ainult viina, aga kui keegi juba ütleb, et juua tohib ainult viina, ei kõla see sõnum mitte joogi, vaid tema kohta, kes seda ütleb, ja see kõneleb selle kohta, et ta defineerib oma pidu alkoholi liigi kaudu, mitte sõprade kaudu, mitte vestluste kaudu, mitte koosolemise kaudu, ja tundub, et sünnipäev ise on hoopis ettekääne kokkujoomiseks. Üleüldse on väljaminek ettekääne kokku-
joomiseks, hakkasin järjest rohkem aduma, eriti siis, kui ütlesin sõpradele, et läheks täna välja, ning üks vastas, et täna ei taha juua, teine, et on natuke haige, ei saa juua, kolmas ütles, et raha on otsas, ei saa juua. Mis mõttes, küsisin, mis mõttes? Ma ütlesin, et kohtume! Ma ei öelnud, et joome.
Mu sõbrad ei ole alkohoolikud. Mu sõbrad on mõistlikud tasakaalukad oma ala professionaalid.
*
Mõne jaoks on täiesti okei jalutada üksinda võõraid täis ruumis ja vaadata ringi, näituse avamisel näiteks näitust. Mina seda ei suutnud, näituse avamisel vaatasin inimesi ja mulle tundus kogu aeg, et nemad vaatavad mind. Kriitiliselt. Et ma ei peaks seal olema, igaüks saab aru, et olgu mis on, mina seal olema ei peaks. Midagi minu juures on imelikku, olen veider ja kummaline, võõrkeha, ja ilmselgelt ka rumal, et ma aru ei saa, et ma seal olema ei peaks.
Ma ei saanud enam seda peita, seda ärevust ja ebakindlust klaasi veiniga alla suruda. Seda, et ma ei julgenud olla, ei suutnud seista, otsa vaadata, oma kohta leida. Ma olin nüüd kohal.
Kaksteist päeva hiljem oli imesoe kevadpäev, esimene sel aastal, ja ühe tuttava kunstniku näituse avamine, millega ühtlasi tähistati tema sünnipäeva. Kitsas näituseruum, palju võõraid, lahkelt joogi- ja söögipoolist. Joogipoolis koosnes veinist, õllest ja veest; söögiosa snäkkidest. Ma ei tahtnud midagi. Või tähendab, veini tahtsin, aga ei võtnud. Kohe avakõnes mainis kuraator, et on kõrvalrestorani pannud kinni laua kahekümnele inimesele, kuhu plaanisin ka mahutuda, et kunstnikuga juttu rääkida, aga kuna ta oli üks kolmest inimesest, keda ma üldse kogu avamiselt tundsin, ja samal ajal oli ta kogu avamise aja ülipopulaarne, nii et ma ei saanud taga sõnagi juttu vesta, ootasin kannatlikult (põlved hakkasid isegi valutama betoonpõrandal seismisest) tund aega keset võõrast ja omavahel tuttavat rahvast, millal saab kõrvalrestorani minna ja kunstnikule tere öelda. Olin alati, kui mõnel avalikul üritusel üksinda seisin ja isegi ei terendanud turvalist potentsiaali kellegi juurde smooltoolkima minna, tundnud end nagu heidik. Ilmselt mõne põhikoolitrauma tagajärg. Katsusin siis uurida kunstitaieseid, aga just nagu meelega oli seekord näitusel ainult kaks pildiplokki. Vaatasin neid hästi palju, tegin näo, et uurin asjatundlikult, aga mis sa ikka seal uurid, pildid ise olid veel hästi lihtsad ka, ei olnud mingit albertgulkilikku sürrealismi, mida pikalt vaadata. Ühe pildi peal oli kauss ja selle kohal munasari. Mu laps, kellega näituse avamisele läksin ja kes erinevalt minust suudab sõpru leida igas olekus ja ajal ning leidiski esimese viie minutiga hoovi pealt seitse uut sõpra, tõi välja, et oo, kui hästi kunstnik on joonistanud varju, kuidas ta ometi küll varju nii hästi joonistada oskab. Ma vaatasin ka kausi ja munasarja varju, aga kaua sa ikka suudad. Umbes kolmandik aega rääkisin kahe tuttavaga, kes seal olid, esimene sarjas pikalt Eesti poliitilist olukorda, mis tekitas masendust – mitte tema sarjamine, vaid poliitiline olukord –, ja teine oli galerist ning sotsialiseerus paljude teistega samal ajal ja enamasti ma ei suutnud kaasa sotsialiseeruda, sest mul oli pähe kinni jäänud häälestus, et täna olen tagasihoidlik. Läksin jälle seina äärde pilte vaatama ja põlvevalu tundma.
Ka see tund näituse avamisel venis läbi. Midagi ei juhtunud. Läksime kõrvalrestorani. Kunstnikuga oli hea üle pika aja rääkida.
*
Üldse on võibolla liiga palju seda, et tahaks, et keegi midagi muudaks. Et tahaks, et keegi teeks elu huvitavaks. Et tahaks, et teistes oleks põnevus, mis tõmbab käima. Et väline maailm kisuks ja raputaks ja erutaks ja võtaks kaasa. Aga ka kõige põnevam inimene ja koht valgub lõpuks põnevusest tühjaks nagu õhupall ja juba tulebki minna järgmise juurde. Järgmisse kohta. Pidev rahutus. Kui tahad olla kohapeal, joo. Kõik on palju huvitavam ja sisukam, kui sa jood. Teadvus pöörab teise nurga alla ja ka igavast eksemplarist võib kaevata kulda. Või näib see harjunud igavus järsku säravana?
Aga kui sa enam ei joo, siis oledki palju nädalaid, võibolla kuid sellega, et kõik on igav, kahvatu ja plass. Selgub, et selline ongi maailm, ja milleks üldse edasi olla. Keegi põhjusi ei anna, lihtsalt oled. Võibolla oled kuskilt kuulnud, et ühel hetkel läheb paremaks, kuigi kahtlane, sest näed ju oma silmaga, et on täiesti hall.
Sa teed reede hommikupoole kodukontori tööd, vaatad aknast välja, keegi möödub, teiselt poolt tänavat teine, võõrad, ja vihma natuke tibutab, õhtuks on sind kutsutud sünnipäevale ja see kõik ei rõõmusta, sest mis seal ikka olla saab, paar tuttavat nägu, samad jutud, üks igavene argipäev kestab nädalast nädalasse, ja iseendast välja ei saa.
Ma ei joo alkoholi. See ei muuda täna midagi lihtsamaks. Vastupidi, täna muudab see kõik raskemaks, kurvemaks, tuhmimaks. Istun oma halbade tunnetega, oma valuga, igatsusega, kurbusega, ja ma ei lähe jooma ja pidutsema läbi öö, kuigi see tooks kergendust kohe. See tooks rõõmu kohe. Ja ma ei peaks istuma iseendaga, selle endaga, kes on tühi ja kehv. Tulevikus on muidugi parem. See ongi see lõks. Et täna on mul palju raskem ja ma pole enam kindel.
*
Kristian saatis sõnumi: „Ma saan ju aru, et alkohol tapab mind ükspäev. Aga mul on suva. Ma mõtlen sellele pidevalt, aga mul on täiesti suva.“
„Mhmh, vist on ok, kui on suva.“
„Või miks ma üldse peaksin elama? See on lihtsalt mingi tegevus, mida justkui peaks tegema.“
„Kui nii, siis vist pole jah põhjust joomist lõpetada.“
„Jah, aga ma proovin mõelda, et ma peaksin muutuma. Siiani tulemusteta.“
„Aga kas peab siis muutuma? Ise ju ütlesid, et ei ole põhjust.“
Aga võibolla ta sellepärast joobki, et see on ainus viis vabaneda teiste tõdedest, peaksidest, võiksidest? Võibolla on joomine tema ainus enesekehtestamise viis? Võibolla on elamine tema jaoks kohustus, õige valiku sundus. Õige valiku terror. Ja joomine on vastuhakk.
Ja võibolla on joomine ainus viis enda elu üle kontrolli saavutada – äraspidiselt, kuid siiski, teha ise valik? Kui kogu su kogemus maailmas on, et sa pead, sa ei tohi, teised ütlevad, ja kunagi pole sa isegi saanud ise mõelda, mida sina tahad, sa pole ise oma häältki kuulnud, siis äkki on alkohol ainus tee, kuidas olla ise?
Ja võibolla on see esimene sinu enda otsus – otsus juua end surnuks. Vabadus juua end surnuks.
*
Aga ei. Nädala pärast kirjutab ta, et ta ei suuda enam selles depressioonis olla, selles tühjuses. Üksinduses. Meeletus üksinduses. Ei ole kedagi. Ei ole mind. Ta kirjutab, et üksindus on rõõm, mida näeb teiste nägudel, kui nad teda isegi ei märka. Üksindus on hommik, kui sul pole muud kui päeva vaevaline üleelamine. Pidev peitmine, varjamine. Kõige vastikum ongi varjamine. Sa pead pidevalt planeerima, arvestama, et teised aru ei saaks. Ma ei jõua enam, kirjutab ta.
Paar päeva hiljem ei jõudnud ta esimest korda hommikul tööle.
*
Alkotuse võlu ilmneb nädal nädala, kuu kuu haaval, see uuristab nagu vesi aeglaselt teed, uus ja huvitav tuleb esile aegamisi ja ootamatult. Teistsugune mina toob nähtavale teistsugused võimalused, soovid, ihad. Elu hakkab võtma uusi toone. Rohkem kui õhtust õhtusse korrata sama pidu, samu vestlusi, samu tundeid. Just tundeid. Alkotuna kogesin uusi tundeid. Ja varsti hakkas ehmatus kujunema avastuseks.
Teisel kuul hakkasid endast aimu andma rõõmud, mille arvasin alkotuna kaotanud olevat. Peod hakkasid tunduma toredad. Suutsin jälle suhelda. Tantsida.
Võõrastega oli endiselt ebamugav. Kokutasin, sõnad lämmatasid kurku. Aga ehk on normaalne olla võõraste seas ebakindel ja punastav? Üleüldse on pigem reegel kui erand tunda suheldes ebakindlust. Ebakindlus on küsimus, sobiva tooni otsimine. Me ei tea ju täpselt, teisi inimesi ei saagi teada täpselt – see ongi ebakindlus. Töötasin kunagi kassapidajana. Sain naudingu kordadest, mis läksid sujuvalt nagu võõrkeeleõpikus. Selliseid oli kaks saja seas. Enamasti midagi juhtus: küsisin kaks korda üle, milline šokolaad, ja andsin siis vale. Soovitud sigaretid olid otsas. Kaup ei piiksunud läbi. Kaart ei töötanud. Andsin vale summa tagasi. Tšekilint sai tühjaks. Või ütlesin entusiastlikult „Nägemist!“ – ja me seisime kaks järgmist minutit tühjas poes kõrvuti, kuni ta pakkis kaupa kotti. Midagi hälbis alati ideaalsest suhtlus-
aktist. Aga milline suhtlus saab olla lihtsam kui kauba läbipiiksutamine?
Aga ehk on ideaali idee ise üks kultuuriline eelarvamus.
Hakkas selguma, et olen täitsa meeldiv inimene, no teistele muidugi, see nüüd mõni trikk, kuula, märka, küsi, palju polegi vaja, aga olla meeldiv endale, see oli midagi uut. Aga eks see suhe endaga oligi nüüd muutunud selliseks… kahepoolseks: hakkasin endaga rohkem aega veetma, märkasin, kuulasin, olin olemas. Vahel käisime ka deidil, mu lemmikuks kujunes reedeõhtune väljas söömine, võtsime enamasti kõrvale musta teed, lugesime raamatut, vahel vaatasime ka mõnele peole.
*
Teise kuu lõpus oli luuleslämm.[1] Astusin lavale, sain mikri, vaatasin publikusse ja hakkasin lugema luuletust. Nad olid kuidagi tuimad täna. Või olin mina? Tegin esimese vaimukuse. Keegi ei naernud. Ütlesin tabava luulerea – publik püsis masendavalt ükskõikne. Keegi isegi ei köhatanud. Ei nahistanud kuuldavalt. Ütlesin kolmanda potentsiaalse nalja. Üks inimene tegi „hahaah“. Valgus paistis silma, mu ees laotus nägudemeri, ja seal taamal üks endine õppejõud. Olin alati mõelnud, et ühel päeval ta näeb, et kuigi eksamil ma ei saanud parimat hinnet, olen ma loominguliselt andekas. Selle unistuse võisin nüüd edasi lükata. Katsusin olla rõõmsameelne, aga ise ka ei uskunud. Lõpupuänt tundus endalegi piinlik. Ütlesin: „Aitäh!“, ja läksin oma kohale. Ma polnud varem nii vähe punkte saanud.
Tahtsin midagi kangemat, mingit korralikku alkoholi, mis tõmbaks ärevuse maha, sellest eemale ja välja. Nagu kuuekümnendate detektiivromaanides paneb tugev meesuurija šoki saanud daami diivanile istuma ja toob talle klaasi šerrit. Või viskit. Või konjakit. Mida õrn naisterahvas väikeste lonksudega joob. Ja rahuneb. Tahtsin olla see õrn naisterahvas, kellele kange alkohol on näidustatud. Aga ma ei saanud olla see õrn juhitav naisterahvas. Jätkasin kainust ja olin ärev, kurb ja üksik, tundsin, et olen läbi kukkunud, ja katsusin sellega kuidagi hakkama saada.
Otsustasin, et korrelatsioon alkoholi ja esinemisedu vahel puudub.
Sellise kogemuse järel tuleb esile mõni kehv tunne, mõni, mis niikuinii varitseb, et pea välja pista ja pröögata, kui ainult saab. Üksindus. Selline mittejoomine on ka üksindus. Mis sellest, et rääkisin inimestega alkost ja nad ütlesid, et on ka mingiks ajaks loobunud. Aga see jutt oli justkui, et ma ka kunagi ei joonud, aga nüüd olen taas normaalne. Või vahel teen pause, et siis tavaellu naasta. Või ma ei joo, aga ega ma polegi normaalne. Või ma muutun lihtsalt kurjaks, kui ma ei joo. Nii et ma pean jooma, et olla meeldiv inimene.
Aga mina tahtsin siit edasi liikuda. Kuhu siit saab edasi liikuda, kui te kõik peate seda normaalseks?
Üksindust ei leevendanud ka need sisuliselt karsked, kes kahe nädala jooksul võtavad kaks õlut ega haaku minu väljakutsega. Mis lohutust võisid pakkuda inimesed, kes isegi ei aima, mis tunne on elada maailmas, mida kogu täiskasvanuea oled üles ehitanud käsikäes klaasi veini või paariga, ja nüüd järsku sellest välja astuda? Mis sellest, et ehk tahaksin ühel päeval olla ka nii – see näis liiga kauge, et kõnetada.
Alkoholi tarbimine on normaalsus, see on läbiv, see on igapäev. Ja mul oli õhkõrn aimdus maailmast, kus normaalsus võiks olla kainus. Just nimelt aimdus, sest ma polnud vaadanud sellist maailma. Alkohol on kõigest nii tugevalt läbi imbunud, elu ilma selleta on nagu elu ilma söögi ja joogita – no mis elu see selline on! Võimatu!
Tol kurval slämmiõhtul jõudsime seltskonnaga baari, kus istus Kristian nukralt oma neljanda õllega, aga muutus rõõmsamaks, kui me saabusime. Jäin temaga rääkima, teised liikusid edasi. Kuigi ta oli juba päris purjus, natuke ebaühtlane ja kõikuv, oli temaga hea vestelda. Selle avatuse ja siiruse pärast, mis temas on.
Kirjeldasin talle üksildustunnet, äralõigatust, väsimust. „Mida ma üldse teen?“ küsisin. „Miks?“
Kristian ütles: „Esimene kuu oli sul muidugi lihtne ja tore. Kõik oli uus ja huvitav, aga raskeks lähebki hiljem. Siis, kui oled juba harjunud, kui see muutub argiseks, tavaliseks. Siis hakkab päriselt keeruline.“ Muusika pandi valjemaks. Kristian tõstis häält: „Enne oli muidugi huvitav vaadata, mis kohad tekitavad ebamugavust, aga nüüd pead hakkama nendega tegelema.“
„Nojah…“
„Kui sa alati sellistes olukordades jood, siis ei õpigi,“ lisas Kristian ja läks viiendat õlut ostma.
Aga miks ma ei võikski alati kasutada alkoholi leevenduseks, mõtlesin. Ta tuli tagasi ja ma küsisin: „Miks ma pean nii rasket asja üldse õppima, kui võiksin palju mugavamalt oma elu ära elada?“
„Kui kolmekümne neljaselt sul veel ei ole alkoholiprobleemi, siis neljakümne neljaselt juba on,“ vastas elutark alkohoolik.
Tulin varsti tulema. Kell oli palju ja kõik mu ümber purjus, eriti Kristian.
*
Aasta hiljem näis, et mõõdukus on raskem kui karskus. Mõõdukus tähendab pidevat otsustamist, tähelepanu, kohalolu. Kas eile jõin? Aga üleeile? Kas võtta veel üks klaas? Kas mul ikka on seda vaja? Millise ürituse veedan kainena? Millisele seltskonnale ütlen ei? Iga kord on võimalus teha erand ja iga kord kohustus ära tunda, kui erand hakkab muutuma reegliks.
Ühel vinüülipeol, kus olin üksinda, kaine, ja seepärast sain aega ringi vahtida, lugesin aknalaual seisvat tervise arengu instituudi lihtsat soovitust juua vähem. Tervise arengu instituut soovitas juua nädalas nii väikese koguse, millest mul varem üheks õhtukski poleks jätkunud. Päevas ei tohiks naised juua rohkem kui kaks alkoholiühikut (nt umbes poolteist klaasi veini), kusjuures ühte nädalasse peaks jääma vähemalt kolm alkoholivaba päeva. Absurd, varem oleks see tundunud narritamisena.
Näidet polnud kaugelt vaja otsida: paar päeva pärast vinüülidiskot, kui olin otsustanud olla kaine, ulatas sõber pokaali veiniga. Võtsin vastu. Ega ma ei mõelnudki väga muud kui et ah, las minna, jõuab siis kogu aeg mõistlik olla. Äkki nii tunneb kaine alkohoolik, kes võtab esimese pitsi? Hiljem istusin sõpradega kella kaheni baaris ja jõin veel viis pokaali veini. Sujuvalt ja tundmata, et midagi oleks liiast. Sest kõik võtsid uue, kui eelmine otsa sai, ja eelmine sai otsa kuidagi tempokalt ja tunnid ruttasid sama kiiresti otsa.
Kohe järgmisel õhtul helistas sõber, et kuule, kohe avatakse kunstinäitus, tule ka, ma pakun enda tehtud veini. Lubasin, et tulen-tulen, ja niipea, kui saaliuksest sisse astusin, pistis sõber klaasi pihku. „Oo, aitäh,“ ütlesin ja mõtlesin, kui väga tahaksin lihtsalt lasta endal kulgeda selle sees, võtta lonks, tühjendada klaas, lasta valada juurde, suhelda, tunda elevust ja kergust – kõik just nagu enne, nagu aasta tagasi, kui mul ei tulnud pähegi midagi piirata. Seisin seal, vaatasin taieseid, rüüpasin teist lonksu ja mõtlesin, et tegelikult ma ju ei taha seda. Tahan ja ei taha. Just tund aega tagasi olin lasknud peast läbi ebameeldivustunnet selle pärast, kuidas eelmise õhtu viis klaasi olid tühistanud tänase teravuse; kuidas eesootaval nädalavahetusel ma ei joo ühelgi seltskondlikul üritusel; kuidas õhtul loen kodus raamatut ja lähen varem magama, et homseks välja puhata – ja võtsin kolmanda lonksu.
Aga minu hommik, õhtu iseenda ja raamatuga, lubadused ja plaanid – kas need peavad siis kõik ootama, sest ma ei taha olla ebaviisakas? Panin klaasi kapiäärele.
Hiljem lugesin kodus veel tund aega raamatut ja hommikul ärkasin puhanult – nii puhanult, et panin eelmise õhtu kohe kirja.
*
Aga veel üks rahulolemine tuli, kui seisin sellessamas näitusesaalis, kus tookord kevadel tundsin end ebakindla ja kummalisena võõraid täis avamisel, ja märkasin järsku, et olen siinsamas kohas, ja kuigi mul pole rohkem tuttavaid kui tookord, on see kummaline hirm kadunud. Seisin sellesama ruumi keskel, vaatasin taiest ja teist, jälgisin inimesi – ja polnud soovi kuhugi ära minna, midagi muuta, vajadust minna väheste tuttavate juurde kurvast poliitilisest olukorrast rääkima ega otsida ettekäänet mitte üksinda seista. Naljakas tundus varasem hirm, et kõik vaatavad, et mis see siin üksinda passib, kas tal pole sõpru või midagi – mitte keegi polnud sellise näoga, et ta üldse väga mulle mõtleks. Vastupidi, kuidagi nii hea ja vabastav oli olla üksinda ja lihtsalt jälgida.
Kevadel sotsiaalärevusega kohtudes aimasin, et kui seda tundma õppida, peaks ta hakkama hääbuma. Aga seda rahulolu päriselt tunda, ärevuseta inimeste seas liikuda, seda ei osanud ma ette kujutada. Mul on tunne, nagu võiks olla kõrgushüppajal, kes on iseenda rekordi purustanud. Nagu inimesel, kes on eluaeg maa all elanud ja nüüd valguse ja õhu kätte jõudnud. Nagu suur liivakott oleks seljast maha libisenud. Nagu ahelad oleks lahti lõigatud, nagu Berliini müür oleks langenud. Selline vabadus.
*
Kristian on juba 35 päeva kaine. Kui mitte rohkem, siis neljandat korda. Ükskord oli isegi viiskümmend päeva. Ta ütles, et ta tahaks teha muid asju ka veel elus. Ta hakkas käima tantsukursustel.
*
Kaks aastat hiljem lause „Ma viimasel ajal ei joo eriti“ tähendab, et ma ei joo enam nagu hobune vett, vaid võtan ainult klaasi-paar veini ja sedagi mitte iga kord, kuid mulle näib, et sellest jääb mulje, nagu ma ei jooks enam üldse – kas mul on alkoholiprobleem või olen ma rase? Sest nemad joovad pudel pudeli haaval öö läbi veini ja mõni õlut ja mõni kokteile, mida iganes, aga mina võtan alguses klaasi veini ja rohkem ei, ja väga paljudele jääb mulje, et ma ei joo enam üldse. Ma olen hakanud jooma umbes sel määral, mida tervise arengu instituut naisele maksimaalselt heaks peab, ja see jätab mulje, et mul on vist alkoholiprobleem.
[1] Vt ka J. Vesselov, Mõtteid ja mälestusi TarSlämmi rindelt. Vikerkaar, 2021, nr 4/5.
Muidugi poleks tasunud Melvinile mainida nõukogude telefoniputkat Tallinnas. Kuid ma olin ennast pärast teist vodkamartiinit lõdvaks lasknud. „Got trapped in your own soviet past, aren’t you?“ reageeris ta minu anekdootlikule loole aforistlikult. Ja lõpetas oma aforismi vaikse turtsatusega. Seitsmekümneaastane Melvin, meie korporatsiooni direktorite nõukogu esimene sekretär, on naeruhimuline. Ta vastab sinu repliikidele lühikeste irooniliste ühmamistega. Naljakas tõesti, tänaval telefoniputkasse kinni jääda. Kuid see ei seisnud tänaval. See telefoniautomaat seisis Tallinna Okupatsioonide muuseumis. Nõukogude okupatsiooni. No ja ühtlasi natsi oma ka. See tähendab, et telefoniputka, kuhu ma kinni jäin, oleks nagu vangla tüüpi ajamasin – ma tõepoolest osutusin „püütuks oma isikliku mineviku lõksu“. Vastavalt siis nõukogude mineviku.