Proosa

  • Kirves

    Ta tõstis kirve üles, hoidis hetke ja lõi. Kirves sähvatas õhus. Paari meetri kaugusel paku kõrval nokkiv pruun kana tõstis pea, kõõritas, kuulatas ja jätkas siis noka nagu nüri noaga vastu maad tagumist. Oli ka hetki, kus noka vahel midagi oli, aga need hetked olid harvad, suurema osa ajast jäi nokk tühjaks, aga töö, tühi töö jätkus. Hetked olid sama harvad kui puu tabamine sinna, kust kirves ühe hoobiga puu katki tegi, punkti, mis ei pruukinud asuda keskel, vaid hoopis kuskil ääres, aga oli ometi sõlm, kus puu sooned kiira-käära kokku jooksid, kui sinna paugu panid, vajus ka kõige jämedam känd kokku, kragises pooleks ja siis oli juba kergem lahku löönud pooli veel kord pooleks ja pooleks ja pooleks lüüa. Kui puu oli jäme, võis seda korda viis teha, ahju jaoks parajaks teha ja mida peenem puu oli, seda paremini ta tuule käes kuivas; vahel lõi halvasti sihitud tera puu küljest vaid killu ja siis pidi ta ennast mõttes kiruma ja kanaga võrdlema. Mis mees ma olen, kui ma puulegi pihta ei saa? Kana, kes tema poolvalju kirumist pealt ei kuulnud, sabistas tiibadega, tõstis oma läikivate sulgedega rasvunud kere millimeetri jagu õhku ja pääses nõnda tema suunas visatud halu eest, aga ei teinud sellest välja, vaid sammus vapra sõjamehena lõhkujale lähemale ja kaksas tema pinguldunud, uueks löögiks ette valmistuva talla alt uue liivatera või vähema ussi või tühja, kuid ennasttäis nokatäie.

    Puid oli palju, neid tuli eest ära lõhkuda ja riita laduda ja riidast kevadel, kui maa sulama hakkas ja riit hääletult, surmaeelse ohkega, mida keegi kuulnud, ümber vajus, kuuri tassida ja seal jälle uuesti riita laduda, ja kui seda ei teinud või raiumine liiga kaua aega võttis, hakkas naaber, kelle ukse ees oli vaid pisike pragu, kust ta ennast läbi pidi pressima, hädaldama ja ta hädaldas nii peene häälega ja pidevalt, et see hakkas närvidele, nii et parem oli töö kiiresti ära teha ja selle jaoks oli parem puud kirvega täpselt soonepõimiku hargnemiskohta tabada ja nii vähe kui võimalik mööda lüüa.

    Puud olid tulnud paari nädala eest. Ta oli hommikul suure kolina peale üles ärganud, aknast välja vaadanud ja näinud kaht nägu. Üks oli isa nägu, tervisest pakatav, elurõõmus, põsed punetamas, suu ja üles tõstetud käsi jagamas käsklusi autojuhile, kes kallurit kaht maja lahutavasse kitsasse renni tagurdas, kabiinist välja hüppas, luugi kahe otsustava randmelükkega lahti tegi, tagasi kabiini ronis ja nupule vajutas (kohe rooli all, suur lame nööp, pruun nagu kana), ja kasti eesserv liikus hülssidel üles ja puude kukkumine oli suur ragin, mis sarnanes kõue mürinaga, mille kohta öeldi, et vanapagan sööb silku. Teine nägu oli naabri nägu. Isaga võrreldes oli see nagu püha asja – elu, rõõmu, elurõõmu – mõnitus: huuled tahtejõuliselt sissepoole imatud, nina sirge nagu sigar (millest ta kuulnudki polnud), iseloomu asemel kalender, kus olid kirjas kõik naabri aiast kostvad naerud ja šampanjakorgi paugud, laulud ja lustimised; ta oli kaktus, aga isa oli, ei, mitte roos (mis teda küll nimepidi nimetas), vaid pujeng, mis kasvas vanaema akna all ja mille sisse poisi isa oma nina alati torkas ja kohe käe tasku pistis ja sealt väikese taskupeegli võttis ja nakatavalt – üle õue, üle hoovi – naerma puhkes. Sinna kalendrisse torkas Kalender ka kuupäeva, kui puud pidid lõhutud olema ja riita laotud saama (nii tapeti Auschwitzis juute).

    Kuid need puud polnud need puud, mille ees ta nüüd seisis, kirves pea kohale tõstetud. Vaid kana oli sama. Kana ei peljanud ei kirvest ega ka suure kettaga elektrisaagi, mille juhe oli kokku rullitult sae kõrval, ta võis olla hulljulge (hull nagu Ennu) ja mitte ainult ei võinud, vaid ka oli hulljulge, pistis pea kiljuva seatera alla ja noppis sealt tera, kui just isa talle jalaga tagumikku ei andnud. Ta võis muidugi ka kurt olla, ta oli juba nii vana, et tema liha enam süüa ei kõlvanud ja sellega koos võis ka kuulmine kaduda, kui kanadel üldse midagi kuulmisetaolist harja all oli. Ka seda ei tea, kui vanaks kanad elavad, kui neil elada lastaks, aga tunne on, et kana on ajast, kui rohkem naerdi, ja ehk ka nuteti ja raamatutest polnud lehti välja rebitud ja rongiga sai ka nii sõita, et kohe Siber ja Stalin meelde ei tulnud. Mis siis saaks, kui ta Pika Hermanni tühja lipuvardasse laual, kohe lambi kõrval, riputaks kana? Mida naaber siis ütleks? Kuhu kirja paneks, kuhu liigsest lustist teataks?

    Need puud, kahe nädala eest veel pikad palgid, otse metsast toodud, mille ees ta seisis, kirves pea kohal, trammis keha all, jalad harkis (või muidu võisid jalga lüüa, linnapoisid ei teadnud, tema teadis), oli isa elektrisaega poolemeetristeks või veidi pikemateks tükkideks saaginud, see ei võtnud kauem aega kui kaks näokrimpsutust naabri näol ja kümme jõudu’t, mida isa küll tähele pani (saag oli teraga õue poole, kuur jäi selja taha), aga ei vastanud, vaid pistis selle asemel saest vaba, vasaku käe sõrme kõrva – ei kuule, mis sa seal mögised! Kui see aeg läbi sai – paar päeva – oli tema kord. Tema ja kirve kord, sest saagima ta ei saanud. Pärast seda, kui isa sae välja laenas ja laenaja, ukrainlane Šabunin, keda hüüti Sapuks ja Punniks (vahel ka vähe rõvedamalt, tal oli viis lokkispäist ja naerusuist põngerjat), kui saehädas Šabunin pärast viimast küsimist käest ilma oli jäänud, ei lasknud isa poissi enam sae juurde, taris ise puid peale ja nühkis salaja läikival kettal noid kohti, kus võinuks ukraina veri peidus olla. Šabunin on ka naaber, aga parem naaber, sest kuigi ei osanud eesti keelt, jäi ta tänaval isa ette seisma ja tegi kätega samasuguseid suuri vihisevaid ringe, kui saagi laenuks küsideski, aga oli ikka vahe sees, kas küsida saagi või paluda ringitamisega vabandust selle eest, et ta on venelane, kuigi on ukrainlane ja ukrainlased saavad paremini aru valust, mida üks rahvas teisele on teinud, pealegi on tema isa olnud tsaariarmee ohvitser ja kadett, ega ta muidu poleks teadnud, mis oli juhtunud ja aimanud (ja selle peale kohe heatahtlikult, laialt üle laia päevalillenäo muianud), miks kirvehoidja poisike, põlvepikkune nagamann kana lipuvardasse igatseb riputada.

    Ta kuulis teda enne, kui nägi. Ta nõretas higist ja pidi käega otsaesist pühkima (ja ei saanud seetõttu mõelda, mõtlemine pani peast plehku), kui kuulis Herne Ennu tulekut. Ennu oli pühaku poeg. Ennu ema oli usklik ja kõik imestasid, kui ta käima peale sai, ainult vanaisa irvitas, irvitas isegi kaine peaga, kuigi need korrad, kui ta kaine oli, olid sama harvad kui kana täisnokk või puu täistabamus. Ennu isa nimi oli Hernes, vaid korra oli õuerahvas teda näinud, ta oli väga rikas ja väga usklik, sõitis autoga ette, astus autost välja ja külvas Ennu üle ameerika mänguasjadega, armastas ameerika armastusega, mis oli pehme nagu mängukaru ja helde nagu jumal, keda Ennu ema koos oma emaga baptisti palvemajas kummardamas käisid. Ennu ema oli erakordselt malbe, tal oli oma isa ja sünnitajaga pidev ühendus, mida ta ise ilmselt nautis. Tema ümarad põsed läikisid nagu lihavõttemunal ja tema munarinnad jooksid veel enne last rammusat lehmapiima, nagu need, kes olid näinud (paar akna taga piiluvat poisikest, ja vanaisa), teadsid rääkida, rohkem rääkisid kui tegelikult teadsid (vanaisa välja arvatud). Vanaisa käisid usuvennad regulaarselt peksmas, uskmatus ja alkohol pidid tema verest sel moel kaduma. Ka Ennu isale pakkus Ennu ema piima, aga too ei tahtnud, nööpis lahti tehtud nööbid tagasi kinni ja küsis hoopis, kas vanaisa on ennast muutnud, ja kui ei olnud (ema valetada ei osanud), pööras ennast kannalt ringi, kõndis tagasi uhke auto juurde (vana Mersu) ja rohkem teda enam ei nähtud. Vanaisa suri puukuuri all nälga. Tuppa teda ei lastud ja süüa ei antud. Ta oli nii kõhn, et surma tuvastama tulnud arst, kiilakas veterinaar vaatas temast läbi ja ei olekski teda näinud, kui tütar poleks öelnud, et too tume laik põrandal on tema isa.

    Ennuga oli see imelik lugu, et ta oli väga lahke ja siiras. Tal oleks nagu kogu aeg vaim peal olnud. Seda oli rohkem, kui usuhullud välja kannatasid. Ka nende hulgas leidus silmakirjalikke, neid, kes pingist karjatades veel enne jutluse lõppu üles hüppasid, sest Jumal oli neid puudutanud, käsivarrest näpistanud, sinine plekk nagu pitser nahal, ja isegi kui see tõsi oli, kadus usk kohe, kui Ennule silma vaatasid ja said aru, et armastus on ainult Ameerikas ning et usutunnistuseks peab olema ette näidata vanaisa laip kuuri all, ei midagi vähemat kui puruks pekstud ribid ja selgroo külge kinni kasvanud õõnes magu.

    Ta teadis, et täna midagi juhtub. Oleks ta kõike seda teadnud, mis ta teadis, teadmata tajus, poleks ta enam elada tahtnud – igavus tapab teadja koos teadmisega. Aga Teadmine teravdas kuulmist. Ta kuulis sajakilose lihakäntsaka samme, iga samm tabamas trotuaaritriipu, vajutamas põhja iga munakivipedaali (Ennu oli autohull, ja ka hull).

    Ennu maja ja ema maja ja vanaema maja, vanaema, kes oli ema ema, kel polnud meest ja kes oli selles süüdi, et mehed maa pealt kaduma hakkasid, too maja oli pigem hurtsik, seinad lagunesid, trepp ei kandnud, kandis pärast vanaisa surma veel vähem ja seda mitte seepärast, et ainsa mehe käega treppi taotud naelad kandnud poleks, vaid seepärast, et naela (ja trepi ja korstna ja kahe aasta taguse aknaraami sinise, rahva arvates jälestusväärse värvi) lein oli kättemaksuhimuline, parastav, põlastav. Tuli otsa, näis katusehari hõikavat. Kuur, kus oli maganud vanaisa ja kus Ennu nüüd oma öid pidi veetma (aga süüa talle toodi, et hommikuks kontidele kogunenud rasv õhtul välja peksta), seevastu nägi tükk maad kobedam välja; peldik oli ühine, aga seal istus tavaliselt vanaema ja kudus ja Ennu laskis häda maja taha tiiki, kuhu kudumisvarraste klõbin ära kostis ja kui see lakkas – Ennu kikitas kõrvu – jooksis Ennu ümber maja, püksid rebadel ja jõudis enamasti õigel ajal.

    Majatagune tiik paistis Kalendri maja õuepoolsest aknast otse kätte. Iga kord, kui Kalender aknast mööda läks ja akna all lösutavale sohvale pikali heitis, sülitas ta oma rüvetatud pilgu suu kaudu puhtaks valge põhjaga siniste äärtega portselankaussi sohva peatsis. Sülg sisises vihaselt, püromaanlikult, kuid taltus hommikuks taltsaks tatiks. Tolle saatusliku päeva eelõhtul, kui kirves raieks õhku tõusis, pani ta ruudulisse kaustikusse kirja kuupäeva, mis polnud veel saabunud, aga oli homme ja kui temast endast, tühisest kitujast, ise tegija pidi saama.

    Ta tõstis kirve pea kohale. Ta tahtis näha, tunda ja näha, kuidas löök välja näeb. Tõstis pilgu, kuid kukkus, kirves kukkus käest, kana kukkus kaagutama, pahaselt paanitsema, kuke kombel ühel jalal kirema. Las ma aitan sind üles, ütles keegi.

    Ta vaatas, nägi ja ei näinud ka. Nägemise asemel sukeldus pilk troopikamerre, ahvide kädistamisse palmi otsas, sambasse, mille otsas seisis lopsakas naine, kroon peas nagu kuningannal, käes põlev tõrvik. Selliseid särke sai Ennu oma isalt, kes oli kolinud Ameerikasse ning üritas seal rajada uut kogukonda, kus vett – ja vette kastmist, usu vundamenti – asendas tuli. Need, kes sinna astusid, kõrvetamata ei pääsenud; elasid nähtamatu tule nähtamatute armidega edasi, ei olnud enam nii sünged, nagu suguvennad Eestis, nagu olid olnud Ennu ema ja Ennu ema ema (ja omal kombel ka vanaisa, isa asemel, keda polnud). Tuli oli värv ja värv oli maalitud riietele, mida usulahu liikmed kandsid ja neid isegi magamise ajaks seljast ei võtnud. Kirve ajal, kui kõik see juhtus (tema’p see rääkija on), oli ennekuulmatu, et keegi rõõmsalt riides käib. Kuid mis pole lubatud jumalale, on lubatud lollile. Ja loll ju Ennu oli – elu loll, naiste loll, meeste loll (viimaste lollitada, kui täpsustada, kõrist viina alla kallata). Ja mänguasjade loll – kas siis tark laps (Ennu oli siis viiene) tassib oma mänguasjad laiali, loobub sinisest kraanast, punasest autost, pruunist karust, kirevatest mänguklotsidest, kuhu on joonistatud Niagara juga, George Washington, Vabaduses sammas, King Kong, Tarzan; annab ära raamatu, mis polegi raamat, ainult kaaned, mille vahele on peidetud Kolumbuse reis, kolm laeva, Santa Maria, Pinta ja Niña ja kõigil on mastid ja purjed peal ja korvis on vahimadrus, kes hüüab, Land, ho, ja ei ole, et lapsed aru ei saaks, nad teavad kohe, mida see tähendab, võta vastu, kui pakutakse, loll pole see, kes võtab, vaid see, kes annab, loll saab kirikus ka peksa.

    Ennu särkidele maalitud piltidest ei saanud aru isegi miilits Lepik, kes oli võtnud ette juurida laste ja noorte elust välja viimse kui ühe väärkäitumise, alates jalgrattaga kõnniteel sõitmisest, jalgrattaga valgustamata teel valgustuseta (kummi nühkiva dünamo ja lambita ja koostööd, valgust garanteeriva juhtmeta) sõitmisest, kiiruse ületamisest ehk uhamisest ja lõpetades pulga peal sõitmisega (tüdruk pluss pulk). Kui Lepik Ennut tänaval nägi, läksid tal silmad punni pähe, kuid trahvi tegemiseks sellest ei piisanud, torkas vaid parema käega (mis oli ühtlasi ka stoppkäsi, millega ta perutavaid rattaid taltsutada püüdis) Ennule kõhtu, kohta, kus ei saanud aru, mis seal õieti oli, kas õnn või vabadus või mõlemad korraga, aga jättis arreteerimise teiseks korraks. Millest see küll tuli, et ta juba mõne aasta pärast endal huuli värvis ja selle eest ühiskondliku hukkamõistu osaliseks sai? Soovitud või soovimatu osalise soovahetusega kaasnes nii töökohavahetus (santehnik) kui (loomulik) surm. Seitsmekümneviieselt seitsmekümneviiendal.

    Ennut peksti iga jumala päev. Üks tõsine põhjus oli see, et ta oli paks, teine see, et ta jõi (nagu vanaisa), ja alles kolmandaks see, et ta andis, andis ära nii oma värvilised lelud kui ka hinge, olles avameelne, avatum kui jõeäärse palvemaja libedaks õlitatud uks, mis laskis sisse nii hiiri heinamaalt kui ka uusi ja vanu jõkke kastetuid, kõigil nahk ristimisjärgselt eluks ajaks niiske.

    Ta võiks vähe õhukesem olla, ütles ema, ei mahu enam uksest sisse, peab ta sara alla saatma. Ja nii nad tegidki ja süüa ei andnud, andsid, aga vähe, aga see vähenegi ei aidanud, Ennu paisus nagu õhupall, mis võinuks iga hetk katki minna, hirmust, mida Ennu ei tundnud. Ema ta ei kartnud, samuti ka mitte vanaema, vanaisa mõrtsukaid. Aga värvilisust, vikerkaare värvides särke nad rikkuda ei tahtnud, kuna said ka ise Ameerikast pakke ja käisid punaste pearättidega ja uhkete voltseelikutega, mille all olid pitsidega puhvpüksid. Nad koorisid Ennu enne peksmist paljaks. Palvemajas käisid nad edasi, sest lootsid, et varsti saabub aeg, kus sundusliku leinamusta asemele astub sisemine must ja kui kõik on väliselt rõõmsad ja kirgastes riietes, aga sisemiselt suures mures maailma saatuse üle. Nagu Ameerikas, Herne-isal ja isas.

    Ennu oli siis viisteist, kui ta maaslamajat üles üritas upitada. Ta nägi ka kirvest ja selle kõrval kana, pea mõtlikult küljele pööratud, justkui kaalutlemas, kas neelata alla meetripikkune kandilise konnapeaga vihmauss või otsida midagi suupärasemat, seeditavamat.

    „Mis sa siin teed?“ küsis Ennu. Ennu oli tõmmu, aga nägu oli tal peas vanaisa oma, paksudest neegripõskedest hoolimata kiilusarnane. Teda hüüti vaheldumisi nii Lumumbaks kui Luiks (Louis Armstrongi järgi).

    „Puhkan.“

    „Ei puhka, ootad.“

    „Mida?“

    „Mind.“

    „Sind, ei tea, mis hea pärast?“

    „Ei tea. Mina ka ei tea. Lähen koju. Enne ei lähe, kui sa maast lahti oled saanud. Maha ei tohi jääda. Võid ära surra. Anna käsi.“

    Lihakäntsakast, Hernest, Ennust sirutusid välja sõnnikuhargi harud, Ennu mustade küünealustega sõrmed, nagu pikad lihavardad.

    „Ei anna. Anna kirves.“

    Tuima ükskõiksusega ulatas Ennu kirve. Kirves oli raske.

    „Raske,“ ütles Ennu. „Kirves on raske. Kuidas sa jõuad?“

    „Olen tugev. Võin viissada kilo korraga üles tõsta. Nagu Juri Vlassov.“

    „Kas raamatu ka kirjutad?“

    „Kust sa tead, et kirjutan. Oled ju loll.“

    Teist nägu tegemata, justkui aru saamata, mis talle öeldi ja mille peale iga teine normaalne inimene võtaks ja lööks ütleja maha, raiuks kirve ninna, kostis Ennu:

    „Seda ma ei tea. Vlassovit tean, ajalehest.“

    „Sa ei oska ju lugeda.“

    „Polegi vaja. Ema loeb vanaemale ette, ma kuulen pealt. Mille järgi siin lõhnab?“

    Ennu nina nagu nina ikka, ainult augud olid suuremad, pigem võtmeaugud kui ninasõõrmed ja need augud hakkasid nüüd peas keerlema nagu propellerid, suunates ta sinna, kust hais tuli. Ta oli sunnitud välja ütlema, üles tunnistama ja tema hääl muutus seejuures veidralt kahetsevaks, lehepuruna kahisevaks:

    „Veri.“

    „Ei ole eesti veri,“ pressis Ennu ninast. See oligi nina, mis rääkis, mitte Ennu, mitte karbonaaditükk.

    „Ukraina. Saag lõikas Šabuninil käe otsast. Saag on liiga suure kettaga, isa kardab, et tuleb välja, et nii suurt saagi ei tohi olla, tehakse trahvi või võetakse saag ära. Millega me siis saeme. Külm võtab talvel ära.“

    „Ei ta võta midagist. Poete üheskoos vatiteki alla, ruumi jääb ülegi. Mitu teid on?“

    „Isa, ema, vanaema, vanavanaema. Kokku neli.“

    „Ja sina? Ennast ei loe?“

    „Krt, läks meelest, viis.“

    „Vanaisa?“

    „Surnud … nagu sulgi.“

    „Siis on kuus. Mina magan oma vanaisaga ühes voodis. Surnud annavad rohkem sooja.“

    „Siis küll.“

    „Mis sa must tahtsid. Ma sain kõmmutamisest aru. Kostsid kiriku ette ära. Kõvad kõmmud olid.“

    „Need olid kellad, mitte kirvepaugud. Paugud nii kõvad ei ole. Kas sa oled ikka kaine?“

    „Ei ole, Ennu olen, vanaisa olen. Kui ma purju jään, vajun kohe kodu poole kaldu, tõusen lauast üles, viltune nagu vitt, kaardu nagu kannikas …. nagu, nagu …“

    Sõnad ei leidnud Ennut üles, seda juhtus, kui ta pikemalt rääkima jäi, kui sõnad ta purju tegid.

    „Anna mulle tükk päikest.“

    Ennu ehmatas ennast kaineks. Isegi selg, kodukaar tõmbas sirgeks.

    „Ma raiun ta sinu küljest lahti. Näed neid halge?“

    „Näen. Täpne töö. Täpsem kui täpne.“

    „Heida siia pakule pikali, väike tükk särgisabast. Mis sul sellest, sul neid särke kodus tohhujaa ja bolše. Keegi ei näe, usu. Kirves.“

    „Kirves.“

    Kirves vihises alla nagu taevakivi. Ennust kukkus paku kõrvale tükk päikest. Ameerikat, vabadust. New Yorgi pilvelõhkujat, mille tippu kotkas endale pesa tegi.

    Kana nokk oli täis paku alt välja kougitud sõrmejämedust vihmaussi, mille üht otsa jalahargi all hoides ta piinlikpunast, verekarva ussi nagu ragulkakummi pikaks venitas ja korraga alla kugistas.

    „Ma tulen homme tagasi,“ ütles pakult tõusnud, särgisaba püksi pressiv Ennu. Suu vaikis, keha rääkis: „Kannatan keretäie ära. Mis hais see selline…“

    Veel enne, kui ta öeldu öeldud sai, hakkasid tömbid jalad all liikuma, ja Ennu pani nurgataguse kodu poole leekima. Teel kohtas ta Kalendrit, kes, teeseldes suitsetamist, krõbiseva tikutoosi tasku torkas, uksepraost sisse puges ja ukse enda järel kaks korda lukku keeras.

  • Sõjareporter

    Srečko oli nagu ilmutus. Tuli Malist, ÜRO sinikiivrite juurest, või õigupoolest praegu mitte enam Malist, vaid hoopis Gazast, kus ta oli värvikalt kirjeldanud mitut Iisraeli õhurünnakut, ja eestikeelses tõlkes oli äsja ilmunud ta raamat Darfuri-reportaažidest, millest mõni värskem pärines lausa pandeemia ajast. Raamatu pdf oli nüüd ka K-le saadetud, kaanelt vaatas vastu peente näojoontega, peaaegu söödavalt hõrk tütarlaps, kollane suuremustriline hõlst ümber; tema nimi, nagu jutust selgus, oli Zahra.

    Srečko ise nägi välja nagu fucking noor Delon, ilusam veel, sihuke kuradi tibu, suured mustikakarva silmad, tihedad mustad ripsmed. Kui tundlik, kui tõsine. Iga nurga alt oli saatananahk ilus, sihuke ei tohiks kirjanik olla. Saatuse tahtel oli ta korraks Tallinnas – oli käinud lõõgastuseks Lapimaal, polaarpäevas omaalgatuslikku maratoni jooksmas – ja tema vestlus K-ga pidi sisustama hooaja viimase kirjandusliku kolmapäeva.

    Srečko kirjutas arstidest, kes said palka 30 dollarit kuus. K. elas maailmas, kus toitu ostes ei vaadatud mitte niivõrd hinda, vaid ennekõike seda, kas toiduainet märgistas ikka eurotähekestega roheline leheke. K. kolleegid arvasid, et puutuvad kokku elu enesega, kui elasid Lasnakal või Mustakal, kus muru oli niidetud. Kui nägid narkojoobes tüüpi tuterdamas Randla tänaval või päevitanud joodikukampa kaklemas Erika trammipeatuses, jõudsalt gentrifitseeruvas Koplis, kus kõrtsis pakuti bataadifriikaid.

    Srečko, tema liikus kohtades, kus tänavaid ja väljakuid kattis liiv, helekollane, punane liiv, kohtades, kus palavaga lehkasid õhus inimsitt ja sõnnik (mõtles K.), õhk oli plahvatuste tolmust hall. Ja inimvere lõhn päikeses, sedagi oli Srečko pidanud tundma! Veri, kusi, tolm, surma lähedus – millise eriliselt elusa lõhnabuketi see moodustas! Kuigi, miks peaks nii arvama. Kes otsustab, et selline elu on elusam kui elu heaoluühiskonnas, kannatused autentsemad? Eritised ja surma lähedus – erutav parfüüm my ass, nii ütleb sulle kohe mõni tüüp, kes on pidanud aastaid ravimatu voodihaige eest hoolitsema. Vägivaldne surm suhtelises heaolus on vägivaldne surm, ebavõrdsuses välja joonistuv vaesus võib mõjuda närvisüsteemile karmimalt kui tegelik. Kas ei kannata autentselt ka depressioonis heitlev valge keskealine mees ja buliimikust tüdruk? Elu, elusus – see on hormoonid ja virgatsained! Suur küsimus on, kas mõni hormonaalne olukord saab olla ehedam kui teine.

    K. rüüpas kibuvitsateed, mille pakendile oligi trükitud ökoleheke, koos kirjaga ein nordafrikanischer Durstlöscher, ja skrollis materjale, mis talle Srečko kohta olid saadetud.

    Janjaweedi korrakaitsejõugud terroriseerisid darfurisid, kihutasid motikatel ringi, nõudsid mittearaabia farmeritelt kümnist, et need üldse tööd teha saaksid. El Geneina linnakeses, pärast rünnakuid 2019. aasta detsembris: seal oligi ta tutvunud kauni naissõdalase Zahraga.

    Uduselt meenus K-le selline suhtlusvõrk nagu OK Cupid. Seal oli ta tutvunud  Darfurist Iisraeli põgenenud „šokolaadipoisiga“: your chocolate boy, tüüp ise oli end niimoodi nimetanud, K-d ei saanud rassismis süüdistada. K. oleks võinud vabalt ka ennast kuidagi nimetada, kas või suitsuheeringaks, vahet ei olnud, aga ta polnud leidnud midagi, mis oleks sobinud ta nahavärviga ja hõlmanud kena konnotatsiooni. Pistaatsiajäätis. Viimaks oli K. flirtimisest tüdinud ja jätnud šokolaadipoisi sinnapaika, millest oli lõppkokkuvõttes muidugi kahju, sest loost oleks võinud arendada kirjandusliku teema missuguse, siin oleks olnud traumat, kultuurilist diversiteeti, heroilist lahendamatust, ja küll ta pärast oleks poisist lahti ka saanud. See oli aastal 2008, mõni aeg pärast seda, kui Sudaani president Omar al-Bashir oli genotsiidi eest rahvusvahelise kohtu alla antud. Aga näe, K. ei viitsinud, ei tahtnud tüli. Veel mitu korda oli noormees kurtnud: „Where are you, your chocolate boy is waiting?“

    Aga Srečko, tema oli kirjutanud reportaaži ka Mogadishust, al-Shabaabi terroristidest, oktoobris 2017, pärast veoautode pommirünnakut, millest K. ei mäletanud midagi: ründerekasid oli mitu, aga põhiline neist tappis mitusada inimest, kui tähtsal ristmikul õhku lendas. Safari hotell varises kokku ja Srečko tegi inteka rusude alla jäänud hotellitöötaja vennaga.

    Afganistanis oli Srečko käinud, kirjutanud ISIS-e ja Talibani suhetest, aga ka Tabassumi-liikumisest, mis sai nime Shukria Tabassumi, üheksa-aastase tüdruku järgi, kelle ISIS koos seitsme teise hazaraga pantvangi võttis ja ära tappis. Mosambiiki oli ta jõudnud, kus ISIS raiuvat lastel päid maha, ja Süüriasse, Rojavasse, feministlikult edenenud Lääne-Kurdistani, kus ta intervjueeris säravaid sõduritüdrukuid. Vahi, vahi.

    Ühe raamatu eest oli Srečko saanud suure rahvusvahelise auhinna, sakslastelt, aga preemiaraha polnud ta mitte enda peale kulutanud, vaid algatanud selle eest lastele mõeldud kliimateadlikkuse programmi. Loomakaitses oli ta samuti tegev ja kui võimalik, reisis Euroopas ainult jalgrattaga. Ülehomme pidi ta Tallinnast Ljubljanasse siiski lendama, Varssavi kaudu, aga muidu jah – jalgrattaga.

    K. ei saanud aru, miks teda üldse oli kutsutud Srečkoga vestlema, võib-olla seepärast, et keset suurt suve polnud enam kedagi saadaval. Kunagi oli ta Sloveenia Kirjanike Liiduga mingeid asju ajanud, võib-olla ka seepärast kutsuti, kuigi Srečko liitu ei kuulunud. Sloveeni keelt K. ei rääkinud, vene keele põhjal sai midagi aru ja teadis, et tomat on paradižnik.

    K. oli käinud eelmise valitsuse ajal demonstratsioonidel häält tegemas. Oli seisnud Stenbocki maja ees, NAZIS RAUS-tüüpi plakatitega, karjunud EKRE-ga koalitsiooni läinud ministritele näkku: „Häbi!“ See oli lihtne, ja ega nood end sellest häirida lasknud.

    Srečko seevastu kirjutas, kuidas ta hoidis haiglas põletushaavadesse sureva sõbra kätt. Võimas, tekitab kimbatust, kuidagi ei oska me teiste valu vaadelda, kui see on päriselt, jee! Kes aga niisuguse asja kirjanduslikult välja haub, peab olema stilistiliselt ettevaatlik, sest vana tõde on, et kitš on paatose vennake. Pange verise kere kõrvale veel õunapuuõied ja laste süütud kilked, ongi korras. Ja eks tea juba teismelised, et kämp on traagika õeke: raske on teda eemale hoida, kui kirjutame inimjalast, mis paistab Ruanda kirikulistele prügihunnikust, või lugupeetud ülemuse peast, mille ISIS on teibasse ajanud. Tegelik verine kere ja kirjanduslik verine kere, kes neid saaks võrrelda!

    Ah, kade oli ta Srečkole, tõmbus kadedusest sisimas kipra nagu kuivand ploom, häbenes oma kadedust (tühine adrekajaht võrreldes teise inimese missioonitundega!), ja tänulik oli ta, sest Srečko taustal valgustus kõik äkki selgelt välja. Inimene on elanud, eluga riskinud!
    Siis mõtles ta: Mägi-Karabahhia. Donbass. Seal ei olnud Srečko käinud, vähemalt ei olnud ta neid kohti maininud.

    Kas K-d võidaks veel kuhugi tahta, vaatlema, ülevaadet kirjutama? Mida on vaja, et ametisse kõlvata? Kõigepealt tuli talle miskipärast pähe teetanus. Teetanusevastane süst oli talle viimati tehtud rohkem kui viisteist aastat tagasi, selle peaks vist laskma uuesti teha.

    Ah, ja vaat mis. Hiljuti oli ta kuskilt lehest lugenud, kuidas ajakirjanikud tegid taktikalise abipolitseiniku testi. Võib-olla peaks suutma selle ära teha. Ta kaapis netist andmed välja: tuli joosta, istesse tõusta, kätekõverdusi teha, ja igal alal oli võimalik saada üks kuni kolm punkti, või siis mitte ühtegi. K. otsustas alustada kätekõverdustest, need talle suhteliselt meeldisid, rühmatrennides kah, kus suurem osa tegi põlvedel, aga tema uhkelt varvastel, vähemalt esimesed neli-viis setti. Maksimum tuli siit kätte saada, see tähendab 36. Esimesed kakskümmend viis tulid mõnuga, jee, ta võib rinna vabalt vastu põrandat lasta, järgmised viis okeilt, aga viimased kuus muundasid käed puunottideks. Fuck, kirjanik ei anna alla, valmis. Et saada istessetõusu eest kolm punkti, pidi neid tegema 45, no problemo.

    Nüüd oleks pidanud jooksma ka, ja jooksmas käis ta ju rõõmuga, ainult et kõik see oli muidugi jama. Sest lõpuks ei jookse sa kuhugi, drooni eest mitte, ja kätekõverdused ei päästa matšeetedega hutukamba eest, kuigi nood vist enam matšeetedega ringi ei lipanud. Siiski võidukana tõusis K. püsti, jõi paar lonksu vett ja jäi passima, justkui oleks keegi võinud talle nüüd öelda, et jee, tubli, paki asjad ja sõidame kriisikoldesse. Klassikaraadio mängis, päike paistis. Äkki teadustati, et algab saade, mille jaoks K. oli samuti intervjuu andnud. Ei. Spontaanselt astus ta raadio juurde ja vahetas kanalit. Selline inimene, oma häältki ei suutnud ta kuulata, ei.

    Nimelt tundus talle sageli, pärast raadios või telekas mõne inteka andmist, et stuudios oli tema sisse läinud Arnold Rüütel. Mitte küll sisuliselt, slava boogu, aga maneerilt, stiililt. Reibas jahvatus, mis vältas ja vältas, kuni aeg sai otsa ja pointi ei tulnudki. Võib-olla ainult mitmekordse kiirendusega. Kas niisugusest saaks sõjareporterina asja? K. kartis, et hakkab heietama aegade algusest, kui oleks vaja ühtainsat teravat kujundit. Ja paiskab välja üksnes paar irdset kujundit, kui ometi oleks vaja laiemat konteksti selgitada. Vaja lühikest žesti: tema jahvatab; vaja pikka selgitust: tema teeb kiire žesti. Pidev off-beat, seda oli ta enda juures tajunud.

    Pealegi oli ta harjunud närima ühe fraasi kallal, nagu kulus. Ootama paar nädalat õiget aega, et fraase üldse närima hakata. Diplomaat ta ei olnud, allus provokatsioonidele.

    Aga kas pole nii, et sõjareporteri puhul loeb eelkõige valmidus, mitte niivõrd suutlikkus? Otsustatakse selle alusel, kes lihtsalt on nõus minema?

    Ta sõi ära apelsini ja vaatas feissi. Seal oli üks tuttav postitanud lõigu loost, kus üks tüdruk rääkis cool’ilt oma isa eesnäärmevähist. Tekst oli kahtlemata vahva, küüniline. Aga sihukest, mõtles K., sihukest saab ju teha ikkagi ainult diivanil! Tänapäeva küünik ei ela mitte tünnis, vaid diivanil ja raamatukogus, seal istudes saab sust muidugi lõpuks vaimukas Larkin. See on ikkagi hellitatud, keskklassi inimeste teema. Raisk, ta mõtles juba nagu Sloterdijk, no ei, aga ikkagi tundus talle nüüd, Srečko ilmutusest ümber sündinuna, et küünilisse maailma saab sukelduda paari liigutusega, suhh, ja ongi põhi käes, lõbus, vaimukas, aga, aga.

    Tunnike vestlust oli vaja ette valmistada, võib-olla tund kakskümmend, sest külaline oli haruldane.

    „Archilochos,“ ütles K. „Tema oli omal ajal tudengite lemmik, sest ta viskas kilbi põõsasse. Või vähemalt luuletas sellest.“

    „Aa, okei,“ ütles Srečko ja naeratas. „Archilochos?“

    „Tead teda või?“

    „Ma ei usu.“

    „Aa, okei.“ Nonoh, mõtles K., jess. „Oli üks vana-kreeka luuletaja, arukas inimene, sõjasurma ei ülistanud, kangelasjoru eriti ei ajanud. Pidas targemaks jalga lasta ja ellu jääda – väga moodne, vaprus my ass. Kõik võiksid olla sellised, mis sa arvad, relvakonfliktid saaksid otsa?“

    „Ma olen põhimõtteliselt patsifist küll. Muidu ma ilmselt ei teekski seda tööd. Kui sa oled agressori vägedes, palun väga, proovi, viska kohe relvad põõsasse. Aga kui pole – “

    „Mhm.“

    „Muidugi, need konfliktid on tihti lootusetult puntras. Sõdivaid pooli on mitu, huvisid ja arusaamu ei muuda. Nii et ainus võimalus talutavaks eluks ongi põgenemine, mis pole nii lihtne nagu sel su luuletajal. Ma olen püüdnud lääne inimesi kõigutada, näidates –“

    K. (kärmelt, edevalt): … teiste valu, Sontag?

    Srečko: Noh, jah, Sontag on hea. (Hetk vaikust, pilk üle publiku peade.) Ma olen muutunud üha skeptilisemaks. Ma ei näe, et minusuguse tegevusel oleks siin üldse mingit mõju. Iraak, Afganistan, Somaalia. Darfur, Kongo DV, Süüria, Liibüa, Gaza. Kõik läheb edasi. Kus on meie kirjatükid midagi muutnud?

    K: Mõtle sellele, kui neid reportaaže ei oleks.

    Srečko: Tõepoolest, praegu saab keegi vähemalt panna loo juurde vihase või nutuse emotikoni. Suurepärane.

    K.: Ma arvasin, et sina oma missiooni ei vaidlusta.

    Srečko: (ingellik naeratus, isegi nagu muie)

    K.: Peaaegu nagu arstid või.

    Srečko: (ohkab, üsna seksikalt)

    K.: Ma arvasin, et ainult meie siin, tsiviilmaailmas, suhtelises heaolus, põeme, kas sellest, mis me teeme, on ikka tolku. Et see äkki pole nagu päris. Nagu turvalisus polekski päris elu.

    Srečko: See on ju nonsenss.

    K.: Jah. Lõpuks peab keegi elama ka buržuaasses paradiisis, see on ka kohustus, mida peab täitma. See tähendab, keegi peab elama nii, nagu elataks paradiisis, kui see oleks olemas.

    Srečko: Ilmselt, aga me ei ole ju kusagil nende tingimusteni jõudnud. Kui me üldse oskame öelda, mis tingimused need täpselt peaksid olema. Paradiisis.

    K.: Aga mida sa teeksid, kui me elaksime globaalse rahu, külluse, jätkusuutlikkuse ajastul? See on tegelikult oluline küsimus. Mida teha olukorras happily ever after, kas või teoreetiliselt?

    Srečko: Muidugi on see oluline. Sest seda tuleb ju teha juba praegu, eks ole. Elada utoopiat. (Naeratus.) Ilmselt teeksin ma muusikat. Ühemehebändi, näiteks.

    K.: Jah. Ma olen ka mõelnud. Et muusika, matemaatika, keel. Võib-olla ka mingi visuaalimäng – kui see on su eriala. Midagi ikka jääb, millega tegelda, isegi kui vägivaldsed konfliktid peaksid taanduma, nii et usutavad narratiivid muutuksid, noh – kuidagi lahjemaks või. Kui püha trauma peaks ära kaduma!

    Srečko (naer): Kõlab ilusti. Ma kahjuks ei karda, et mu praegune elukutse ära kaoks.

    „Heh, jah, ma ka ei karda,“ ütles K. „Väga põnev vestlus on olnud, aitäh, ja laseme lõpuks publikul ka küsida. Pikalt ärme tee, aga mõnele kiirele küsimusele jõuab külaline vastata.“

    Ja küsitigi kiiresti, ilusa inimese asi. Näiteks, kas Srečko oskab araabia keelt. Jah, ikka, mingil määral, muidu oleks tal märksa raskem oma tööd teha. Üks nooremapoolne mees küsis, mis saab Janez Janšaga: see istus korruptsiooni eest kinni (kusjuures paar miljonit pistist võttis ta soomlastelt, eks ole), ja nüüd on jälle peaminister, mis meeleolud valitsevad? Srečko ei soovinud Janšat kommenteerida, olukord ta kodumaal oli haige.

    „Mis see siis tähendab,“ ütles üks paksu pintsakuga vanamees, keda oli varemgi kirjandusüritustel näha olnud, „kus me niimoodi jõuame? Te käite kuskil – Etioopias, Tigranis, aga koduseid afääre ei kommenteeri!“

    „Tigrays?“ küsis Srečko. „Ma seal ei ole käinud. Mis puutub Janšasse, siis loomulikult, ta on korruptant, kui pehmelt öelda. See on haletsusväärne valitsus. Ainult et niimoodi korrutada on liiga mugav. See kajakoor – ma ei tunne, et minust oleks seal kõige rohkem kasu.“

    „Tigrays,“ ütles vanahärra.

    „Kas teid kannustab adrenaliinivajadus?“ See oli keegi prillidega tüdruk, tundus, et alles gümnasist.

    Srečko naeratas, kenasti siiralt, lapselikult. „Ilmselt ei mõjuks usutavalt, kui ma seda täielikult eitaksin.“

    Kliima soojenes, hooaja viimane kolmapäev oli palav, aga Euroopa Liidu Eesti esinduselt oli tähtsaks sündmuseks veinid kätte võideldud: kuna tegu oli tõlkeõhtuga, siis sai. Pasteedipallid rukkilillega, juust, karulaugu- ja peedipesto. Ah, see oli neetud, et Euroopa Liit neid musta laega saalis kostitas, sest muidu oleksid nad läinud sööma Pegassi, ja seal poleks olnud klaverit!

    Nüüd seisid K. ja kolleegid pillist viie meetri kaugusel, esialgu, Srečko tuli K-d kenasti põneva vestluse eest tänama. Ta oli veidi lühem, kui K. oleks arvanud, aga ilusa kehaehitusega, võis eputada õhukese sinise särgiga, mille alt paistsid saledad, voolujoonelised lihased, nagu pliiatsiga joonistatud. Ütles, et loodab K-ga tulevikus veel kohtuda, ja K. väljendas sama lootust. Muide, K. tundis päris mitut sloveeni kirjanikku: peaks võib-olla tulema sinnakanti aega veetma? Aga Srečko ei viibinud kuigi tihti kodulinnas, tõesti mitte. Ega saanud paraku kauemaks ka Tallinna jääda, ja isegi sellelt ilusalt õhtult pidi ta varsti lahkuma, sest Varssavi lend läks jaburalt vara, kell kuus. Seepeale ütles Krista Kaer, et tahab Srečkole ühest mõttest rääkida ja räägib siis parem kohe, eks tahtis vist festivalile kutsuda. Kui nad viisakalt eemaldusid, haaras K-l käsivarrest vanamees, kes oli küsinud Etioopia kohta, ja ütles, et soovib autogrammi. Sirutas välja Srečko raamatu.

    „Oot, aga mis mina sinna. Ma ei puutu ju asjasse.“

    „Ikka, ikka. Ma tahan õhtust mälestust.“

    „Kummaline kirjutada.“

    „Ikka.“

    K. viskas tiitellehele diagonaalis loetamatu väikese allkirja ja vanamees ütles: „Mul on üks teine jutt veel. Mul on valminud üks käsikiri, kahest vennast ja Nõukogude armeest.“

    Ou gaad.

    „Vanem vend saadetakse Afganistani, õhudessantväkke, ja noorem läheb hullukasse! Kuidas inimeste saatused lahku liiguvad, eks ole. See on meie rahva lugu. Suurest romaanist räägitakse, eks ole, aga need lood on ju siinsamas. Vendade lugu, vennad,“ – vanamees tegi koorijuhilikult laia žesti – „see on kultuuris arhetüüp, eks ole.“ Sõna „arhetüüp“ hääldas ta rõhuga viimasel silbil. K. naeratas kannatamatult.

    „Romulus ja Remus, Karamazovid. Ja see, teate, on mu oma poegade lugu.“

    K. turtsatas, mõttest, et Karamazovite loo võiks isa perspektiivist ümber kirjutada. Kui keegi seda juba teinud ei olnud.

    „Vanem poeg, tema on nüüd ehitusel, pool nägu on tal põlenud. Aga Eestis, pange tähele, mitte Afganistanis, Eestis! Autoga läks põlema, kukkus mul kihutama, hea, et eluvaim sisse jäi. Teine poiss, tema on Marbellas. Vaat kuidas saatused lähevad.“

    „Mis te pojad siis ise käsikirjast arvavad?“

    „Aah!“ Vanamees rehmas suurelt käega. „Aah, nemad löövad käega. Et las vanamees kirjutab, hihihhii. Aga luuletusi poiss ei taha, käskis selle välja võtta, mis ma talle viimasel aastal kaardiga saatsin, algab nii: „Aimar on nüüd dembel, mõtted tal aina lembel“. Lembe oli tal pruudi nimi ka, noh. Aga ma vaatan veel. Mul oleks vaja –“

    „Teate, saatke see romaanivõistlusele. Järgmine aasta tuleb jälle, kindlasti on teil lööki. Näete, küsige Tiit Aleksejevilt, tema teab täpsemalt. Ta on seal.“

    (Hehee, jee. Sorry.)

    „Ahah, ahah. Ma mõtlesin, et –“

    „Ma ei räägi kellelegi, mis ma kuulsin. Eks ole? Edu!“

    Srečko seisis nüüd juba kirjanike maja tüdrukute keskel, arusaadav.

    See oli kolmas klaas Pinot Noiri, mis tühjaks sai. Joviaalne poeet pseudonüümiga Muri, kes pudeliga ringi tiirutas, kallas K-le uue klaasitäie rubiinpunast joogikest, kuulutades suure häälega, et sõjareporteri õhtuks oleks pidanud valima mõne tummisema veini, mis rohkem verd meenutaks.

    „Mhmm,“ tegi K. hajameelselt, „jah, aitäh, aitab.“

    Ta võttis paar lonksu, pani siis klaasi lauakesele, mille taga nad Srečkoga juttu olid ajanud, ja läks tõmbas klaveri alt tooli välja. Istus, tõstis kaane üles ja hakkas mängima Debussy „Clair de lune’i“. See oli kohutav. Päris alguses siiski mitte, lugu algab aeglaselt, helgelt, õhuliselt nagu Acqua di Parma parfüümid, akordidega õnnestus kah veel kuidagi ära petta (arvas K.), aga traktoristlikumaid arpeggio’sid kui tema omad andis otsida.

    Ta oli adunud, et teda tõepoolest jälgitakse. See viskas verre üllatava, väga ebameeldiva, mõttetu adreka. Kaua polnud K. midagi nii imelikku tundnud, nimelt ei öelnud hormoonid „võitle või põgene!“, vaid „püdeldu!“, sõrmedest oli kadunud igasugune kargus ja täpsus, need lausa nagu surisesid lollakalt.

    Ütle endale, et sa tahad mängida, mõtles K., et see on kõige kihvtim asi, mida sa üldse teha tahaksid, kas või aeglaselt. Imeilusad kuueteistkümnendike read, mihuke voog, eh, ja siis tuli kaks identset takti, mida K. mängis kolm korda järjest, taibates, et edasine on jaburalt meelest läinud. Kodus jukerdades oleks ta selle kätte saanud, jah, küllap ka ilma noodita, aga praegu – persse.

    Ta katkestas mängu ja ütles: „Hehee, paistab, et vein on oma töö ikka korralikult ära teinud. Proovime ühte teist meeleolukat lugu.“

    Arulageduse deemon, kes talle sisse oli läinud, käskis alustada Mozarti 11. sonaadi viimast osa, Rondo alla turca.

    Algus tuli isegi sujuvalt, kordus ka, K. ei oodanud endalt midagi. Ja siis äkki voolas sellest mõttest (kas lähebki ilusti?) sõrmedesse jälle seesama plöga. K. püüdis olukorda päästa forsseerimisega, piduliku A-duuri kohta oleks mõni õpetaja öelnud puudelõhkumine, näiteks. Kes see käskis, aga nüüd oli juba hilja. Fis-mollis algav osa, mis talle tegelikult kõige rohkem meeldis, lapsena oli meeldinud, kui sõrmed veel püdelad polnud – see osutus nüüd ilgeks noodipudiks, pöidla ja neljanda sõrme sebimiseks. Tuligi kala ära, johhaidii. Kordus oleks võinud muljet parandada, aga seal tuli kala teises kohas. Elagu.

    Enne coda’t, kus pidulikud käigud on hakitud kuueteistkümnendike oktaavihüpeteks, läks lahti katastroofiliselt ragisev traktorisõit, kas te Belarusi olete näinud. K-le kangastus, et ta võiks coda’s lõpuks hüpped mööda lüüa, aga jabura paisutamisega õnnestus tal seda siiski vältida. Kuigi võib-olla oleks olnud uhkem juba kala-akordiga lõpetadagi, läraki – oleks olnud täismahus stand-up! K-le plaksutati viisakalt, tolle sonaadilõpuga teisiti nagu ei saagi, aga tema mõtles: maa alla, raisk.

    Ja siiski, blamaaž oleks olnud peaaegu üleelatav. Inimene peab taidlussoovi endale andestama, peab sellesse mõistvalt suhtuma, isegi kui ta kunagi on saanud vastaval alal konventsionaalset haridust. Mingist aspektist vaadatuna taidleme kõik. Jah, blamaaži oleks andnud summutada, isegi ta enese hinges: kui poleks järgnenud seda, mis nüüd järgnes. Ja see oli etteaimamatu. Tõsi, K. oli märganud küll – kui ta nüüd meenutas –, et saalis, seina ääres, seal, kus raamatuid müüdi, seisis tooli peal vutlaris kellegi kitarr. Ta oli vist mõelnud, kui ta üldse midagi mõtles, et kitarr kuulub ilusale tüdrukule, kes raamatuid müüb, või mõnele kuulajale. Paraku oli see Srečko jagu.

    „Võib-olla algul siis kah midagi klassikast.“

    Juba tema pillihäälestamist oli eesti kirjarahvas kuulanud nagu äraarmunult, ja nüüd hakkas sõjareporter mängima Piazzollat. K. ei osanud öelda, mis oli loo pealkiri, igatahes mitte „La Muerte del Angel“, aga mingi värk ta oli, piisavalt keeruline, et panna pahandatult mõtlema, millal on raipel veel aega pilli harjutada. Märkimisväärne ajajagamise geenius, see kaunis Srečko.

    Järgmine oli Bachi prelüüd BWV 999. Tuli ära, üldrahvalik kuldhitt nagu Türgi marss, ainult selle vahega, et Srečko ei pannud kordagi kala. Vot ei pannud.

    Sellal kui teised armunult kuulasid, tootis K. peas jaburat teksti, mingit luuserikirjandust, püüdlikuks eneserahustuseks.

    Reegel nr 1: täis peaga ärge klaveri taha istuge, ennem minge promillikesega autorooli! Sõltub muidugi, mis on teile tähtsam: kas elu – mille kaotamise tõenäosus on, ütleme, 0,7 promilliga väike – või autunne, mille kaotamise tõenäosus on suur. Muistsetele heerostele näiteks oli tähtsam autunne. Persse, jah. Väikeaju, cerebellum, peenmotoorika ja liigutuste ajastuse keskjaam ei tööta ju! Mis plokina salvestatud ja meelest läinud, seda enam naljalt kätte ei saa, juhmistunud ajukoorel puudub ligipääs.

    Reegel nr 2, esimesest reeglist tähtsam: ärge üldse istuge avalikus kohas klaveri taha, kui te mängite pilli võib-olla korra kuus.

    Reegel nr 3: kui olete kahte eelmist reeglit siiski eiranud, püüdke mängida midagi moodsat, mida vähesed tunnevad; rangelt on keelatud kuldsed klassikahitid!

    Reegel 4: kui olete kolme eelnevat reeglit eiranud, oletegi omadega perses. Palju õnne!

    K. pilk püsis mehaaniliselt Srečkol, tolle kõhnadel sõrmedel. Nüüd ei tundnud ta enam ka tahtmist kuhugi Darfuri ega mujale minna. Somaaliasse, Afganistani – eh, jah. Mis võlu selles enam on, kui riskid eluga, aga ise oled kalapanija. Ilgelt egotsentriline kalapanija veel, kelle juures tekitab erilist piinlikkust, et ta end nii tõsiselt võtab. Ah! Oleks ainult saanud aega tagasi kerida! Sellesse hetke, kus ta hakkas idiootlikult klaverile lähenema. Enne üks jalg, siis teine. Tagasi hetke, kus ta esimest Pinot Noiri klaasi hakkas suu juurde tõstma. Oh jaa – hetke, kus ta märkas, et kellegi kidrakärakas varitseb seina ääres! Mega ohumärk. Kui K. oli mingitel üritustel peast venekeelseid luuletusi lugenud, oli ta alati igaks juhuks enne küsinud: ega siin venelasi ei ole? Miks ta nüüd valvsuse kaotas ega küsinud, kas siin muusikainimesi pole?

    Ta mängis peas uuesti mõlemad nässuaetud lood läbi, paranoiliselt, peaasi, et näpud totralt kaasa ei liikunud. Või kui nad kohati liikusidki, polnud vahet, sest saalisolijad jälgisid üksisilmi Srečkot. Nagu ilmutust. Ingel oli nüüd hakanud tõsiselt, aga natuke häbelikult mingit sloveenikeelset laulu laulma. Muidugi oleks olnud tore teda puudutada, libistada käsi mööda hästi disainitud põski, kaela, saledat keha, ingellikku nahka. Tunda, kuidas inglikopsud inglirindkeret üles-alla liigutavad.

    Kuhugi mülkasse, mõtles K. Lõplikult kuhugi tühisuse ja lodevuse pessa uppuda, kaifida oma sooja allakäiku. Jah, kõige targem oli jalga lasta. Mitte jääda viimaseks hängijaks, nagu tal muud elusisu ei oleks kui kirjanike majas eputamine. Srečkoga oli üks-null, või oli see kaks-null, see tähendab, null-kaks.

    Ta jõi kiiresti järjest kaks klaasi vett, lehvitas Srečkole, kes justkui noogutas. Otsis telefoni välja ja suundus trepist alla. Jäi teisel korrusel seisma, hoidus Soome Instituudi ja peldikute poole, et kõla summutada.

    „Halloo.“

    „Halloo, magasid või?“

    „Mitte päris.“

    „Oioi.“

    „No ei, ei maganud tegelikult.“

    „Ma mõtlesin, et uurin, kuidas sul läheb.“

    „Ohoo, vaata, kus.“

    „Jah, näed, vahel juhtub.“

    Korraks tekkis vaikus, millesse sekkusid ülakorruse õrnad kitarrihelid.

    Sann oli K. vana sõber, kes kuidagi oli kultuurielust välja vajunud, põhiliselt sotsiaalse ärevuse pärast, vist. Mitte päris jooma kukkunud, aga irdunud, depressioonis, vaimukas. Mingi päev või õieti öö oli ta K-le äkki helistanud, täispäi, hakanud peale ajama, et nad võiksid kokku saada, Sann võiks talle külla tulla, äkki K. tahaks temaga magada ka. K. oli arvanud, et see pole hea mõte.

    Tänasesse õhtusse õnnetu ja sarkastiline Sann sobis.

    „Sa oled seal oma Sauel või?“

    „Jah, praegu olen.“

    „Äkki ma tulen sinna? Kui sobib?“

    Tüüp vaikis sekundi, nohises, ütles: „Aga no tule siis. Ok.“

    „Võtan mingit snäkki ka kaasa? Veini?“

    „Kuidas tahad.“

    „Ok.“

    Oma nelikümmend minutit polnud K. enam joonud. Koju auto juurde oli ka väike jalutuskäik, poolteist kilti läbi sooja linna. Üks kõva kohv, veel paar klaasi vett, meili tšekata, siis võib sõita küll. Polnud ka nädalavahetus, et ment igal pool vahiks.

    K. sõitis suveöös väga korralikult, kuuekümnega, ei kavatsenud millegagi tähelepanu äratada. Kaifis kõigele vaatamata malbet roosat öövalgust, nagu ka mõtet, et varsti saab ta Sanniga mandumisest rääkida. Elu jooksul tuleb koguda sõpru, kellega vajadusel koos manduda, elukvaliteedi tagamisel on sel olemuslik tähtsus.

    Mõtisklevalt kulges K., kuni Nõmme ujula juures sõitis tast mööda hõbedane Corolla, sedavõrd võimas tümakas sees tuksumas, et auto ümber moodustus bassidest peaaegu nagu pilv. Haledad prolevõsukesed, ebakindlad, neist polnud vaja välja teha. Aga K-le hakkas silma Läti numbrimärk ja ta pani Corollale järele. Jõudis selle kõrvale, vaatas sisse, autost vahtisid irvitades vastu musta verd poisid, õigupoolest vist küll juba kolmekümnesed tüübid, ilmselt türklased. Tümakast ei saanud aru, see oli internatsionaalne saast. Üks vennike ajas K. pilku tabades keele suust välja ja võdistas seda debiilselt. Kuradi ahvikari. Siis vajutas Toyota juht gaasi põhja ja pühkis minema, K. nägi veel numbrimärgil Sixti rendifirma must-oranži riba, mhm, ja tõmbas neile järele.

    Vabakalt Pärnu maanteele välja sõites aeglustasid korraks mõlemad, türgi poisid võdistasid jälle keelt ja K. näitas fuck you, mispeale Toyota juht püüdis talle ette keerata, matšohakatis, aga K. sõitis, adrekas rinnus, ikkagi kõrvalt mööda, heh, ja Pässa Circle K juures oli mõlema kiirus jälle 100, 120, siis 140, 170.

    Tahavaatepeeglist paistsid sinised vilkurid. Raisk küll, masendav klišee. Vajutame 250, vennikesed? Toyota juht tallaski gaasi edasi, K. mõtles, et politseil on Škoda, palju see välja võtab. Kui seda pole just kuidagi tuunitud. Aga neil on ka muid jõude, kopterid. Relvad – raiped tulistavad rehvidesse, Soomes oli mõne aasta eest üks kihutaja joonelt maha lastud. Toyota lendas edasi, turistikaabakad sees, pandeemiajärgsed pääsukesed, äkki Saksamaa türklased. K. aeglustas, laskis vilkuritega Škodal endale järele jõuda ja tõmbas tee äärde.

    „Tervist, liikluspolitsei. Teie juhiluba.“

    Krähmulise näoga noor mees esitas neid fraase nagu leierdatud luuletust, peaaegu irooniliselt.

    K. mõmises, küünitas tagaistme poole, sikutas sealt koti, koukis rahakotist juhiloa.

    „Teie kiiruseks saime praegu 168 kilomeetrit tunnis.“

    „Ai. Pahasti.“

    „Pahasti jah. Kiiruspiirang on 110. Selle kiirusega te sõitsite viiekümne alas.“

    „Minu meelest üheksakümnega. Meil tekkis väike võidusõiduteema.“

    „Puhume ka.“

    K. puhus kiiresti, kähvatades, andes oma parima, et hõlmatud oleks vaid väike osa kopsudest, aga võib-olla olid need trikid ainult müüt. Ta mäletas lapsepõlvest, kuidas puhkpillimängijad, vanemate tuttavad, olid kekanud, et oskavad võmme ära petta. Võmme. Kiirusega oli see K-l tol aastal kolmas kord vahele jääda, aga müstilisel kombel ütles politseinik: „Hästi. Tulge meie autosse.“

     

    „Lihtsalt huvi pärast, kus te olite, ma üldse ei märganud patrulli?“ küsis K. politseiautos. Tõsi, see oli salakaval tumesinine Škoda neil, seapeetidel.

    „Teisel pool teed olime Laagris. Me’i saand kohe teile järele.“

    Me’i saand kohe teile järele. Corolla lendab üle piiri, imbetsillide töllakad keeled lehvimas.

    „Nendele te nüüd ei saagi järele,“ ütles K.

    „Ärge nende pärast muretsege. Pardakaamera on olukorra fikseerinud. Tegeleme kõigepealt teie juhtumiga.“

    Ebaõigluse soe raev tõusis K-le pähe. Ta keerutas tigedalt, kalkuleerivalt hõbeketti, märkas seda tehes, et oli oma mustale antifa-särgile mingi pleki peale ajanud: loodetavasti siis alles Euroopa Liidu snäkkidega ja mitte juba enne esinemist, muidu oleks null-kolm.

    „Need olid türgi poisid, või seda tüüpi, musta verd,“ ütles ta. „Läti numbriga rendiauto, Sixt. Sellise tempoga on nad tunni aja pärast üle piiri.“

     

     

     

  • Lesk

    Anita oli sõprade ja tuttavate meelest maailma positiivsemaid inimesi. Tema juuresolekul hakati tahtmatult naeratama ja vahetati paar sõna, kuigi hetk tagasi ei pruukinud kellelgi olla jututuju. Ta läks isegi tööle justkui peole. Kui saabus sügis ja päevad muutusid järjest mornimaks, võis ta nautida jalutuskäiku metsas või vastupidi, sooja kodu hubasust, kui aga kõik vaevlesid suvekuumuse käes, oli tema see, kes pakkis kaasa võileivad, külmad joogid ja päikesevarju ning korraldas sõpradele või sugulastele väljasõidu mere äärde. Anita annet olla üle hädadest, säilitada alati optimismi ja näha kõigis tagasilöökides väljakutset, mille üle võisid viriseda vaid rumalad, oli talle endalegi korduvalt vaja läinud: siis, kui tööpaiku öeldi üles ja paljud jäid varatuks, siis, kui onkoloog ütles, et ravi ei pruugi enam aidata, siis, kui Dan tuli pea iga nädal koolist koju katkise jope või sinise silmaga. Anita mõtles harva oma elu ja sellega hakkama saamise üle, ta pigem elas, pani tähele, tundis huvi, rõõmustas. Vahel elu küll naeratas vähem kui tavaliselt, kuid kui Anita ise otsustas elule naeratada, ei jäänud elulgi muud üle kui vastu naeratada.

    Talv oli olnud soe, lumevaene ja pime. Siis, nagu ikka, saabus kevad. Päike muutus julgemaks, loodus häälekamaks ja inimesed reipamaks. Arst arvas, et Anita peaks jääma pensionile. Töökaaslased korraldasid uhke istumise. Meenutati Anita tööaastaid, mida ei olnud tegelikult väga palju (ta oli alles hiljuti tähistanud viiekümnendat sünnipäeva). Siis saabus suvi oma heitlike ilmadega, meelitades inimesi randa, külma ja tuulise mere äärde.

    Töölkäijad mõtlevad sageli, mida kõike nad teevad, kui ükskord pensionile pääsevad. Anita polnud ennast selliste mõtetega kunagi vaevanud. Kui ta tahtis midagi teha, siis ta tegi seda. Kui Anita nüüd esimest korda pensionärina ärkas, oli päike tõusnud juba naabermajade kohale. Aedlinnatänav oli peaaegu tühi, vaid üks lapsevankriga naine jalutas aeglaselt mööda, nina telefonis. Anita jõi klaasi vett, võimles, keetis kohvi ja tegi endale võileiva juustu ja tomatiga. Millega ta siis nüüd tegelema hakkab? Ta vahetas ära voodipesu ja pani pesumasina käima. Käis tolmuimejaga kõik toad üle. Keetis uue kohvi ja istus maja taha terrassile. Lasi päikesel hellitada oma nooruslikku nägu (milles oli küll kortsegi, kuid põhiliselt naeratamisest). Muru oli juba päris pikaks kasvanud, varsti peaks seda niitma. Ka hekki peaks piirama. Hiirelõksud peaks üles seadma ja helistama hooldusfirmasse, et leppida kokku katusepuhastus. Saunaruumides peaks tegema suurpuhastuse ja autole panema kinni ülevaatuse aja.

    Ta uneles veel hetke päikese käes ja tundis, et on õnnelik.

    Maalimine. Ta otsustas proovida maalimist.

    Dan oli lapsena tagasihoidlik ja eakaaslastest mõnevõrra kogukam poiss, kuid vanusega kogukus kadus ja tagasihoidlikkus asendus endassesulgunud tusasusega. Nagu ühtlaselt hallist taevast võib järsku hakata sadama vihma, nii purskas ka Dan vahel nutma või sai raevuhoogusid, millesse õpetajad suhtusid õnneks üpris mõistvalt, kuna Dani õpitulemused olid keskmisest paremad ja mõnel korral ta isegi esindas kooli koolidevahelistel võistlustel. Isaga Dan üldiselt klappis, eriti kuna isal olid pikad tööpäevad ja nad sattusid harva kokkupõrkekursile. Kuid aeg-ajalt tuli ette ka tülitsemist ja üks kord isa koguni lõi Dani nii, et noormees põrkas peaga vastu köögikapi nurka. Tüdruksõpra Danil kooli ajal ei olnud, seevastu vanemad poisid tundsid tema vastu sageli huvi, määrisid riideid poriga kokku, puistasid koolikoti sisu vetsupotti, lõid põse või silma siniseks. Anita üritas Daniga korduvalt rääkida, et süstida temasse natukenegi eneseusku ja optimismi, mida poiss ei paistnud olevat temalt sündides pärinud. Kuid mida tal oligi öelda? Et lapsed ongi vahel julmad? Et lõpuks saab kõik korda?

    Dan sirgus nägusaks nooreks meheks, läks ülikooli, hakkas varakult tööl käima, leidis naise, kellega Anital tekkis sedamaid hea klapp, ja sai pisitütre, kelle naer meenutas kellukeste helinat ja kelles Anita arvas nägevat iseenda väikest koopiat. Töö tõttu kolis Dan kahjuks peagi teise linna. Nii tema kui ta abikaasa olid sageli hõivatud (töö, trennid, reisimine) ja lõpuks muutusid isegi telefonikõned harvaks luksuseks (helistajaks oli peaaegu eranditult Anita ise).

    Anita hoidis fotoalbumeid külalistetoas raamaturiiuli aluses kapis, kus need olid ilusti kolmes virnas aastate ja teemade järgi. Mõned albumid olid läinud kolimiste käigus kaotsi (varem Anita ei olnud neisse veel nii kiindunud, kuna elus tundus olevat palju olulisemaid asju kui mingid vanad fotod). Ta istus sageli külalistetoa põrandavaibale, võttis kohvikruusi kõrvale ja avas mõne albumi, vaatles rohkem või vähem tuttavaid nägusid, olukordi, värve või musta ja halli varjundeid, silitas sõrmeotstega üle fotopaberit katva kile. Neis piltides oli seletamatut maagiat, nagu muusikas, millesse võib tundideks uppuda, kantuna tundehoovustest, nautides mälestuste esile kerkimist, vaheldumist, suubumist, taas esile kerkimist. Siin seisis Anita isa veoauto kõrval, silmad kevadises päikesepaistes kissis, tuhm mustvalge foto. Siin taas ema, noor energiline naine põllul või ateljeefotol koos oma vanemate õdedega. Ema sai läbi nii inimeste kui loomadega (erinevalt isast, kes tuli toime vaid masinatega), ta oli rõõmsameelne ja isepäine ja abielu oli tema sõnul pelgalt vastutulek ühiskondlikele nõudmistele. Sellel pildil oli matusestseen, tundmatu kadunuke kirstus ja Anitale võõrad inimesed kirstu kõrval, talviselt riides, õlad longus. Järgmises albumis olid põhiliselt Dani pildid: väikse lapsena, soe kampsun seljas, ilme ehmunud, fotoateljee toolil, või koos oma häbelikult naeratava isaga, kes näis pildil nii noor ja kõhn, või juba suure mehena koos oma tulevase naisega, rannas peesitades. Dani album oli üks kogukamaid, kuid sellest oli täidetud vaid umbes pool. Otsustades kuupäevade järgi piltide kõrval, oli albumit viimati täiendatud paar aastat tagasi ja sedagi vaid kolme pildiga, perepilt kusagilt soojalt maalt, perepilt kodumaja ees, perepilt Dani tütre sünnipäevatordiga. Üllatav, et Dan ei olnud neil piltidel üldse selline, nagu Anita teda mäletas, endassesulgunud ja morn, vaid hoopis naerusuine ja avala pilguga.

    Anita valmistus igaks ettevõtmiseks kirglikult ja nii, et möödalaskmised oleksid välistatud. Joonistamis- ja maalimisvahendid, mis ta laotas selleks hangitud lauale, sisaldasid kõike, mida harrastajast natuke nõudlikum kunstnik võis vajada. Harilikud ja värvipliiatsid, teritaja, pintslid, vesivärvid, paar paletti, veetopsid, svamm, joonistusplokk visandite jaoks, erineva suurusega paberid. Molberti oli ta ostnud kasutatuna, seda polnud mõtet uuena hankida, enne kui ta teab täpsemalt, mis suhe tal maalimisega tekib.

    Ta oli ärganud vara ja käinud pärast hommikuvõimlemist, kui päike hakkas juba soojendama, kuid õhk oli veel öiselt värske, mere ääres jalutuskäigul. Ta keetis pool kannutäit kohvi, sidus ette värvilise põlle, avas tagaaia-poolse akna ja sättis end, selg sirgu, molberti ette istuma. Ta naeratas ja tundis, et on õnnelik.

    Esimese, helesinise pintslitõmbe tegi ta ettevaatlikult horisontaalis. Ta jäi seda hetkeks silmitsema, käsi õhus, ja tema peast jooksis korraga läbi kümneid mõtteid, mida ta võiks maalida: midagi minevikust, mõni tegevus, inimene või loom, midagi, mida ta näeb või tunneb just praegu, suvaline värvidemäng.

    Anita raputas tasakesi pead. Tal võis ju olla palju soove, kuid pintsel oli vaid üks.

    Ta üritas kätt liigutada, kuid tulutult. Siis üritas pigistada pintslit hoidvaid sõrmi, kuid selle peale läksid sõrmed hoopis lahti ja pintsel pudenes maha, läigatades kõikjale helesiniseid pritsmeid.

    See oli tuttav tunne. Hetke pärast andis õnnekramp jälle järele, Anita purskas naerma, hüppas püsti, torkas mõlema käe sõrmed paletil olevatesse värvidesse, vedas nendega üle paberilehe, siis üle kitli, paljaste käsivarte, kaela ja näo. Ta tormas esikusse, et ennast peeglist imetleda, pani muusika käima ja tantsiskles selle taktis duši alla. Vahetanud riided, visandiplokk ja harilike pliiatsite karp näpus, jalutas ta mere äärde, et anda loomingulisele tuhinale voli.

    Kadumaläinud fotoalbumite sisus ei olnud Anita päris kindel. Ta oletas, et seal võisid olla pildid tema vanematest, kui nad olid noored, isapoolsetest sugulastest, isa lapsepõlvekodust ja temast endast väikse lapsena. Lehitsedes ühte vanematest albumitest, tundis ta taas valutorget mõistmisest, et on koos kadunud fotodega jäänud igaveseks ilma osast oma minevikust.

    Ta silmitses oma vanemate pulmapilti. Nad olid mõlemad juba üpris küpses eas. Isal oli seljas ilmselt must ülikond (pilt oli mustvalge) ja valge triiksärk. Isa juustes võis aimata algavat hõrenemist ja tema tõsiste silmade pilk oli suunatud otse objektiivi. Ema oli isast lühemat kasvu. Tema tavaliselt rõõmus ilme oli asendunud piduliku kohmetusega. Kuigi see ei paistnud välja, kandis ta juba oma ainsat last, kelle nime osas vanemad ei jõudnudki kunagi üksmeelele. Anita otsis teisest albumist pildi, millel ta oli alles tita, siis nukku süles hoidev tüdruk fotograafi juures, siis algkoolilaps, maakodus kiikumas, juuksed päikesest pleekinud. Ta mäletas nende piltide lugusid, ja kui ei mäletanudki, siis suutis need tuletada, lehitsedes erinevaid albumeid ja otsides tuge teistest piltidest. Kõigil neil piltidel oli oma koht tema mälestustes, ja kui mõni sündmus või ajajärk hakkas mälus vaikselt tuhmuma, siis sai piltide abil selle kirkuse jälle tagasi.

    Anita mäletas ennast vilka ja rõõmsameelse lapsena. Ta sai läbi nii poiste kui tüdrukutega ega põlanud ära ka iseenda seltskonda. Koolis oli ta õpiedukuselt parimate hulgas. Tema kodu ei olnud jõukas, kuid kõik vajalik oli olemas. Tema vanemad jäid kokku, vaatamata isa korduvale truudusetusele, millele Anita silmad avanesid alles ülikoolis õppides. Ema oli lahke ja elurõõmus, isa seevastu range ja järjekindel. Kui Anita abikaasa küsis ükskord kurameerimise ajal, kummasse vanemasse Anita enda arvates rohkem on, vastas Anita pikemalt mõtlemata, et ta on pärinud kummaltki midagi, nimelt parimad iseloomuomadused.

    Anita oli teadlik sellest, et elu ei koosne vaid kordaminekutest ja rõõmust, kuid omaenda minevikust oli tal raske tuua esile midagi, mis oleks teda tõeliselt kurvastanud, vihastanud või pannud häbi tundma. Muidugi oli tal olnud ka väga raskeid aegu: kui Dan haigestus ja arstid ei teadnud, kas ta elabki kooliealiseks (aga elas ju), kui neil mehega lõppesid tööd ja siis ka säästud (Anita omandas uue ameti, suhted lähedastega muutusid veelgi lähedasemaks ja nad õppisid tundma rõõmu ka väga vähesest), kui tema vanemad lahkusid lühikese aja jooksul üksteise järel (isa surm oli kiire ja tõenäoliselt valutu, ema surm jällegi vabastas ta piinast, mida elus olemine oli hakanud viimastel kuudel valmistama), ja nii edasi.

    Mõnikord, lehitsedes pildialbumeid ja värskendades üht või teist ununema kippuvat seika minevikust, tabas Anita end tundelt, et tema mälestustes on lünk ja et ta ei pääse ligi mälusopile, mille olemasolu ta võib vaid oletada. Justnagu sumpaks lumisel lagendikul, mis varjab tegelikult jää- ja lumekatte all puhkavat mitmekümne meetri sügavust järve. Sellised tunded peletas Anita siiski eemale, kinnitades endale, et kõik, mis vaja, on tal meeles ja et talvine järv on üks tore koht, näiteks suusatamiseks.

     

    Ilmateade on alati hea jututeema, eriti siis, kui see ei pea paika. Nüüd oli ilmateenistus pannud siiski täppi ja juba viiendat päeva järjest säras pilvitus taevas päike ning õhk oli vahemereäärselt kuum ja kuiv. Anita käis varastel hommikutundidel meres ujumas, pikutas seejärel kohvi nautides maja taga terrassil, tegi lõuna paiku jalutuskäigu pargis või põikas läbi mõnest kohvikust. Ta avas sageli kõik aknad, et õhk majas hakkaks liikuma, ja istus molberti ette. Kui hakkas hämarduma ja päevane kuumus järele andis, istus ta terrassi äärele, süles taldrik võileivaga, või käis kergel sörkjooksul. Ta vaatles ja üritas kogeda kõike, mis tema ümber toimus, talletades värve, detaile, kontuure, varje, taimi, hooneid, inimesi, olukordi. Tal oli kõikjal kaasas visandiplokk ja paar teritatud pliiatsit, et saaks pargipingil istudes visandada teadusemehe kuju juurde viiva allee või kohvikus enda ees laual seisva kohvitassi koos värske muffiniga või rannas venitusharjutusi tegeva kleenukese kehaga noore naise. Visandite puhul Anita eriti ei pingutanud, vaid üritas pigem jäädvustada paberile võimalikult palju ja võimalikult vähese vaevaga. Õhtul terrassil istudes vaatas Anita päeval tehtud visandid läbi ja teinekord lisas mõne joone või toonitas mõnda kohta. Visandiplokk hakkas vähehaaval täis saama ja varsti oli aeg hankida uus.

    Molbertil oleva maaliga olid lood teisiti. Anita võis istuda terve pärastlõuna avatud akna all, silmitsedes tühjal pilgul tagaaeda ja seda ümbritsevat kõrget hekki, juba põlvekõrguseks kasvanud muru, mida ta polnud ikka veel ära niitnud (varem oli muruniitmisega tegelenud tema abikaasa), ning värvide ja varjundite muutumist õhtu lähenedes, ja jätta maali puutumata. Tema mõtted kippusid uitama mujale, eesseisvale poeskäigule, uudistele, maksmist ootavale elektriarvele. Teinekord tõmbas ta ettevaatlikult mõne joone või tupsutas tausta või üritas aimata järele taeva täpset tooni, kuid iga liigutus tundus vaid eemaldavat maali sellest, mida ta nägi vaimusilmas. Ta üritas naeratada iseendale, keskenduda üksikasjadele, rõõmustada valguse mängu üle, kuid talle avanev vaade tundus hoopis kattuvat kilega ja aken kahanevat sama väikeseks kui lukuauk, millest ta kunagi lapsena hirmunult välja piilus, et mõista, miks kodus valitseb nii kummaline vaikus.

    Päike liikus tasahilju õhtu poole. Taevas polnud pilveraasugi. Õhus heljus õitsemise lõhna läbisegi kusagilt kanduva raipehaisuga. Kuumus tegi hingamise raskeks ja tundus rõhuvat kõike elavat maad ligi. Ilmateade lubas, et samasugune leitsak püsib veel terve nädala jooksul.

     

    Nad ootasid teda maja ette pargitud autos. Naine oli tõmmu jumega väikest kasvu brünett. Mees võinuks olla vanuse poolest naise isa, tal olid kohevad hallid vuntsid ja seljas lühikeste käistega triiksärk, mille kaenlaalustest paistsid tumedad laigud. Kui Anita pööras ümber nurga (ta oli käinud pärast kerget hommikusööki mere ääres sörkimas), ronisid mees ja naine autost välja ja astusid talle vastu. Anita seisatas ja naeratas teda tervitanud mehele. Mees esitles ennast vanemuurijana. Tema nimi ei jäänud Anitale meelde.

    „Me sooviksime rääkida teie abikaasaga. Kas ta on kodus?“

    „Mul ei ole abikaasat,“ tõdes Anita mõnevõrra üllatunult. „Ma olen lesk.“

    Mees ja naine vahetasid pilke.

    „Kas sobib, et me tuleme sisse?“

    Anita keeras välisukse lahti, ütles, et nad jätaksid kingad jalga, ja juhatas uurijad külalistetuppa. Ta pakkus neile kohvi, kuid mees keeldus mõlema eest viisakalt. Anita käis kiiruga duši all ja kui ta värskusest pakatades taas külalistetuppa astus, uuris mees riiulis seisvaid raamatuid ning raamitud fotosid, naine aga seisis ilmetu näoga akna all.

    Anita naeratas säravalt.

    „Täna tuleb jälle päikeseline päev.“

    „Ilmselt küll,“ nõustus mees. „Sellist kuumust pole juba ammu olnud.“

    Anita pakkus uurijatele istet ja küsis, kas nad siiski sooviksid kohvi või teed, kuid nood raputasid pead.

    „Millest te siis soovite rääkida?“

    „Teie abikaasast. Või, noh, te ütlesite, et olete lesk.“

    „Jah. Ja nüüd ka pensionär.“

    „Mis teie abikaasaga juhtus?“

    Anita naeratusse sugenes nukrust.

    „Sellest on juba palju aega. Ma olen oma eluga edasi läinud.“

    Mees vaikis hetkeks. Ta tundus olevat kärsitu loomuga, tal oli närviline naeratus ja ta niheles pidevalt, justkui ei leiaks õiget asendit.

    „Teie abikaasa ei tulnud pärast puhkust tööle ja tema ülemus võttis meiega ühendust, kui ta ei vastanud ka telefonile. Oleme üritanud teile helistada, aga ka teie ei vastanud telefonile.“

    „Ma ei vasta tundmatutele numbritele.“

    „Saan teist aru. Ühe sõnaga, me üritame välja selgitada teie abikaasa asukohta. Kas te oskate öelda, kus ta võiks olla?“

    Anita naeratus kustus. Tema ilme oli siiralt hämmeldunud. Ta viis pilgu naisuurijale, kes polnud öelnud veel sõnagi.

    „Ma ei mõista,“ tunnistas ta ausalt ja kordas juhmilt: „Ma olen lesk.“

    „Te pole juba ammu muru niitnud,“ ütles nüüd naisuurija ja nookas akna poole. Tema hääl oli rahustav ja malbe. „Teie kodus on kõik tipp-topp, aga aed on täiesti kinni kasvanud.“

    „Mul on olnud väga palju tegemist ja varem hoolitses muru eest mu abikaasa.“

    „Millal seda muru on viimati niidetud?“ küsis mees. „Kolm-neli nädalat tagasi?“

    „Ma ei oska öelda,“ tunnistas Anita. „Ei mäleta. Pensionil olles on ajataju täitsa sassi läinud.“

    „Kas te tegelete maalimisega?“

    Anita pööras pilgu taas naisuurijale. Tal läks hetk aega, enne kui ta mõistis, millest too räägib. Naine osutas pooleliolevale maalile. Anita noogutas.

    „Kas te maalite oma aeda?“

    „Jah. Aga töö ei taha edeneda.“

    „Miks?“

    „Ma ei tea. Ma alles harjutan. Pliiatsiga joonistamine sujub palju hõlpsamini.“

    „Kas mulle ainult näib nii, või on muru seal tagapool, heki juures veidi teistsugune?“

    Meesuurija kergitas ennast toolilt ja vaatas naiskolleegi osutatud suunas.

    „Tundub tõesti teistsugune.“

    „Mis mõttes teistsugune?“ küsis Anita.

    „Muru pole peaaegu kasvanudki. Kas teil on seal aialapp?“

    „Ei peaks olema.“

    „Või on pinnas teistsugune?“

    „Ma ei tea.“

    „Kas te olete seal aiatöid teinud?“

    „Ei!“

    Anita vastus oli sedavõrd järsk, et uurijad jäid üllatunult vait. Anita pilk oli udune ja ta muidu nii nooruslik nägu oli korraga väsinud ja kortsuline.

    Naisuurija küsis ettevaatlikult:

    „Kas te oskate öelda, kust see hais tuleb?“

    „Mis hais? Millest te räägite?“

    „Roiskumise hais. Tänaval on seda paremini tunda. Kuni me teid ootasime, kõndisime tänaval edasi-tagasi, et mõista, kust see hais tuleb.“

    Anita vaikis. Ta viis tühja pilgu uurijatelt aknale, siis pooleli olevale maalile, siis kapile, kus ta hoidis pildialbumeid. Kõik need mälestused.

    „Mis teie abikaasaga juhtus?“ küsis naisuurija vaikselt, ja kui Anita ei vastanud: „Miks te politseisse ei helistanud?“

    Anita vahtis naisterahvaga tõtt.

    „Ma ei mäleta,“ lausus ta lõpuks ilmetult ja tõusis püsti. „Ma keedan teile kohvi.“

    Uurijad kuulsid, kuidas köögis kolistati kapiuste ja nõudega. Vesi läks mühinal keema. Siis saabus vaikus. Möödus mitu minutit. Meesuurija niheles toolil ja tupsutas särgikraega vargsi niisket otsaesist. Ta vaatas kolleegile otsa ja nookas küsivalt köögi poole, kuid naine raputas pead.

    Anita ilmus uksele nii vaikselt ja ootamatult, et mõlemad uurijad võpatasid. Ta hoidis käes kandikut presskannu, tasside ja suhkrutoosiga. Anita naeratas rõõmsameelselt ja tema muutunud ilme lõi meesuurija tummaks. Õhk Anita ümber tundus värelevat positiivsusest ja energiast, kui ta astus kergel sammul külaliste juurde, valas kohvi tassidesse ja istus diivanile.

    „Millest te siis soovite minuga rääkida?“

    Uurijad vahetasid hämmeldunult pilku.

    „Teie abikaasast…“

    „Minu abikaasast? Miks te soovite temast rääkida?“ küsis Anita imestusega. Tema ilme oli sõbralik ja siiras. „Ma olen lesk. Ja paar nädalat tagasi jäin ka pensionile.“

     

  • Harrastajad

    Õhtune päike soojendas juba üpris kitsilt ja õhus oli tunda sügise hõngu. Pargis oli üsna palju rahvast, pinkidel istuvad või teineteise käevangus jalutavad vanainimesed, mõned keskendunud ilmega jooksjad, neiu, kelle hundikoer ennast korduvalt rihmast lahti kiskus, lapsega liivakasti äärel istuv ema, mõlemal telefon näpus, tümpsuva muusika saatel rööbaspuudel ja kangidel võimlevad palja ülakehaga noorukid.

    Nad võtsid istet malemänguks mõeldud ruudukujulise kivilaua ümber. Naaberlauas jõi kärarikas kamp mehi õlut ja mõõtis jõudu käesurumises.

    Lauale tõsteti vanaaegne malekell ja joogipudelid. Paus ei tohi venida üle viie sekundi ja isiklikuks ei tohi minna. Poliitikast või ilmast ei räägita. Roppused ei ole lubatud. Silmside peab säilima kogu aeg. Kuulamine on tähtsam kui rääkimine. Füüsiline kontakt on keelatud.

    Klõps, malekell läks käima.

    „Räägi midagi.“ Klõps.

    „Mida sa kuulda tahaksid?“ Klõps.

    „Hakka lihtsalt kusagilt pihta.“

    „Käisin koos perega nädalavahetusel mägedes jalutamas.“

    „Ja…?“

    „Tagasiteel keerasime kogemata valele rajale, mistõttu jalutuskäik tuli mitu head kilomeetrit pikem kui kavatsetud. Lapsed väsisid ära, võileivad ja vesi sai otsa. Koer üritas mitu korda ära kaduda ja oleks tagatipuks äärepealt järsakust alla kukkunud. Selline seiklus.“

    „Ja lõpuks saite koju?“

    „Lõpuks leidsime suure tee, ma jätsin pere ootama ja ise sörkisin koos koeraga auto juurde.“

    „Kui kaugel auto oli?“

    „Kolm-neli kilomeetrit.“

    „Päris pikk maa.“

    „…“

    Hetkeks sigines rääkijate vahele vaikus ja nad põrnitsesid üksteist nõutult. Üks rääkijatest higistas kergelt. Viis sekundit, tegi kolmandana lauas istuv kohtunik hoiatava käeliigutuse.

    Klõps.

    „Mind on vaevanud mõtete lugemise teema.“

    „Räägime parem millestki materiaalsest.“

    „Näiteks?“

    „Kas märkasid ennist ema koos kahe lapsega? Vanem laps mängis veepüstoliga ja väiksem komberdas vankrist kinni hoides?“

    „Silmanurgast märkasin.“

    „Mulle tuli selle emaga seoses meelde üks tuttav, kes jättis hiljuti oma naise ja lapse maha.“

    „Või nii?“

    „Ta on keskastme juht põllumajandustehnikaga tegelevas firmas. Neil töötab kogu kontoris ainult kaks naist. Tal oli kodus kõik olemas, elamine, autod, puhkused, laenud, riided, kõik nagu peab. Mu tuttav viskas korraga ühele neist naistöökaaslastest silma, asi tuli ilmselt pooleldi tahtlikult välja ja mindigi lahku.“

    „Mis sa sellest järeldad?“

    „Ei midagi. Igaüks tehku omad järeldused.“

    „Mh. Inimsuhted ei ole mu tugevaim külg.“

    Sel hetkel andis kohtunik märku, et rääkijad võivad vaikida, paus üks minut. Higistav rääkija pühkis otsaesist ja võttis pudelist januse sõõmu. Teine rääkija hõõrus nägu, vaatas huvitult ringi ja asus oma sõrmi silmitsema. Mõned inimesed olid peatunud vestlust jälgima. Naaberlaud oli vaiksemaks jäänud, käesurumine oli lõppenud ja põhirõhku pandi nüüd õllele. Mis siin toimub, päris üks päevi näinud kleidis naine. Räägivad, vastati, nüüd on paus. Ahah, ja naine läks edasi.

    Jätkame, teatas kohtunik. Higistav rääkija pühkis veel kord otsaesist ja pööritas kiiruga silmi, enne kui suunas pilgu taas vestluskaaslasele. Klõps.

    „Alusta seekord sina.“

    „Tõtt öelda, mulle ei tule midagi pähe.“

    „Millele sa pausi ajal mõtlesid? Oma küüntele?“

    „Ma ei mõelnud vist millelegi.“

    „Sa ei tee seda asja kuidagi kergemaks.“

    „Kuulamine on tähtsam kui rääkimine. Aga olgu, kas sinuga on juhtunud viimasel ajal midagi huvitavat?“

    „Ma juba rääkisin sulle meie hiljutisest seiklusest mägedes.“

    „Kas midagi muud ei ole juhtunud?“

    „Kui sageli siin elus juhtub midagi sellist, mida oleks mõtet tähele panna või meelde jätta. Tööst ei saa rääkida. Ega poliitikast ega ilmast. Filosofeerimisega ja targutamisega kaotab üldiselt ainult aega ja punkte.“

    „Igal ajahetkel juhtub ju tegelikult midagi. Inimesed saavad kokku või lähevad lahku, käiakse pidudel või teatris, reisitakse, keegi võtab vanni, keegi sünnitab, keedetakse hommikukohvi või ostetakse uued püksid. Vaata, mida inimesed endast postitavad, rääkida kui palju.“

    „Kui ma olen midagi postitanud, unustan ma selle üldiselt kohe ära. Räägime millestki muust.“

    „No olgu. Mida sa tahtsid rääkida mõtete lugemisest?“

    „Sa ei tahtnud ju sellest kuulda.“

    „Ega küll.“

    „Ei tea, kas autod lähevad spordi alla või on nendest rääkimine lubatud? Või ühiskond laiemas mõttes, kas see on äkki poliitika?“

    „Ühiskonnast pole võimalik rääkida ilma targutamata ja autod mind ei huvita.“

    „Mis siis saab?“

    „Võtame veel kord inimsuhted. Ma alustan. Mu tütar ei saa mu mehega läbi ja ähvardab iga päev minema kolida. Mees arvab, et mina seda ei tahaks, aga mul on tegelikult ükskõik, ja ma olen isegi üritanud neile seda öelda. Siis on tütar minu peale vihane, sest arvab, et ma ei hooli temast. Mina jälle mõtlen nii, et kui tema meelest on parem minema kolida, siis koligu, aga kui ta ei saa veel iseseisvalt hakkama, sest ta peaks ju põhimõtteliselt hakkama kooli kõrvalt tööl käima, siis ärgu koligu, vaid üritagu saada läbi mu mehega.“

    „Kas ta ka harrastab rääkimist? Ma pean silmas su meest.“

    „Ta on väga hea rääkija, ta on seda lapsest saadik harrastanud ja päris kõrgel tasemel, käinud isegi maakondlikel võistlustel.“

    „Hääldusega tal ilmselt probleeme pole? Ega sõnavaraga või õigekeelega?“

    „Ega küll.“

    „Nojah.“

    „Mida sa arvad sellest?“

    „Millest?“

    „Sellest, millest ma rääkisin.“

    „Eee… Ma ei teagi. Mida ma arvama peaksin?“

    „Kas ma peaksin sekkuma või ootama, et asjad ise paika loksuvad? Või sellest, miks tütar ei saa läbi mu mehega? Või mida mu mees peaks ette võtma? Või kas nad on juba omavahel rääkinud? Või kas mina olen tütrega rääkinud? Või mehega? Või kas mu tütar peaks tööle minema?“

    „Ma ju ütlesin, et inimsuhted pole mu tugevaim külg. Ma mõtlen sageli, et mõistan oma koera paremini kui ühtegi inimest.“

    „Kas sul on päris koer?“

    „Jah.“

    „Kui sageli sa temaga väljas käid?“

    „Pikemal tiirul paar korda päevas. Hommikul käin temaga pooletunnisel sörgil, sest siis ei ole veel liiga palav, ja varajane ärkamine on ka tervisele kasulik.“

    „Kas terviseteema on sulle oluline?“

    „Mulle tundub, et see on paljudele oluline. Regulaarne liikumine, õige toitumine, hea kvaliteediga uni, stressiga toimetulek, sotsiaalsed kontaktid. Positiivsed kogemused eneseteostamise kaudu. Võimalikult palju tervelt elatud aastaid.“

    „Mulle tundub, et ka tervise võiks panna keelatud teemade nimekirja, näiteks kohe religiooni järel.“

    „Niimoodi jätkates on varsti kõik teemad keelu all. Juba praegu peab enne suu avamist korralikult järele mõtlema, mida võib öelda ja mida ei, et mitte punkte kaotada või mingit muud karistust saada.“

    „Kui pole enam millestki rääkida, võib ju proovida keskenduda praegusele hetkele, jälgida iseendas ja ümberringi toimuvat, panna asju tähele. Vaata enda ümber, mida sa näed?“

    „Sa ju tead, et silmsidet ei tohi katkestada.“

    „Lihtsalt jutusta mulle, kus me oleme, mis siin toimub, milline kõik on.“

    „Ma ütlen ausalt, et ma olen juba päris väsinud ja kirjeldused ei ole mu tugevaim külg. Ma võiksin rääkida pigem mõtete lugemisest, igasugustest võrkudest, mille abil seadmed suhtlevad, sisekõnest, tõlgendamisest…“

    „Aga ma palun!“

    „Ma ütlen ausalt, et ma ei jaksa enam. Annan alla. Ma põhimõtteliselt tean, mis mu ümber toimub, aga kuna ma ei tohi ringi vaadata, siis oleksin sunnitud oletama või isegi midagi välja mõtlema…“

    „Täpselt! Jutusta mulle mõni väljamõeldis!“

    „Taga targemaks! Ei, see pole seda väärt. Mul on pikk päev selja taga ja see on kõigest trenn. Minu poolest võib lõpetada. Pargis on juba hämar ja iga hetk peaksid süttima laternad. Inimesed jalutavad, kes perega, kes koeraga, kes üksi. Keegi loeb telefonist uudiseid ja keegi saadab sõnumeid. Ma kuulen naaberlaua jauramist ja muusikatümpsu. Kas sellest piisab? Lõpetame nüüd ära!“

    Kohtunik tõstis käe, andes mõista, et rääkijad võivad lõpetada. Viimati rääkinu hingas sügavalt sisse-välja, heitis ärritunult pilgu käekellale ja võttis pudelist suure lonksu.

    „Sa said hästi hakkama, mis sa tusatsed.“

    „Sa tead, et mulle on naistega rääkimine eriti raske, ja kui ta veel kogu aeg väljendas niimoodi igavust, siis mul tuli päris kramp peale. Ma arvan, et ma mäletan alla poole sellest, mis ma suust välja ajasin.“

    „Seda oli näha, jah. Ma mõtlesin korraks isegi, et sa tõused püsti ja kõnnid lihtsalt minema. Aga olgu, teeme kokkuvõtte.“

    Kohtunik tippis midagi oma telefoni. Vaikides istuv naisrääkija kadus ära ja koos temaga enamik pargis viibinud inimesi, naaberlaua seltskond, võimlejad, jalutajad. Ainus, kes jäi, oli eemal hämaras pingil suitsetav naisterahvas, kelle kiitsakas koer luusis kusagil põõsaste vahel.

    „Hääldus oli väga hea, oled seda kahtlemata harjutanud, väga tubli. Sõnavara ja lauseehitus olid tavapärase vestluse jaoks igati rahuldavad. Sa olid üpris pinges, rääkisid kohati nii-öelda, mida sülg suhu toob, kaldusid targutama ja olid korduvalt lausa talumatult igav.“

    „Tead, mis tunne mul praegu on?“

    „Räägi.“

    „Vaata, poksimatšidel tabab mõni löök vahest kohtunikku, aga mul on praegu tunne, justkui oleksin poksija, kellele hakkas järsku sadama lööke kohtunikult. Ja ma veel maksan sulle selle eest raha.“

    „Väga huvitav. Aga jätkame. Ma tean, et on palju tehnikaid, mis jäävad su mugavusalalt välja, kuigi sa oled neid korduvalt harjutanud, nagu olukordade kirjeldamine, loetu ümberjutustamine, ettekannete tegemine, lobisemine väikses ja suures seltskonnas, aktiivne kuulamine, tunnete väljendamine, valetamine, keeldumine, naljatamine, võõraste kõnetamine. Seepärast üritasin sind täna natuke provotseerida. Sinus on väga palju ebakindlust, mis on muidugi mõistetav, kuna oled ju harjutanud alles paar aastat.“

    „Kas ma tohin vahele segada?“

    „Otse loomulikult.“

    „Tahtsin öelda, et kuigi ma saan aru, et olen selle paari aastaga kõvasti arenenud, siis sageli tuleb ikkagi nii võimas pettumuse tunne, et tahaks jätta rääkimise sinnapaika ja hakata tegelema millegi lihtsamaga, jooksuga, rattasõiduga, ujumisega, kasvõi äsjamainitud poksiga.“

    „Paljud on seisnud silmitsi samade kõhklustega ja nii mõnigi on lõpuks leidnud, et mingi muu ala sobib talle paremini. Rääkimine võib vahel olla võrreldav raske füüsilise tööga ja mida vähem rääkimist igapäevaelus on, seda vaevarikkamaks muutub ka selle harrastamine. Rääkimine on saamas vähehaaval eliidi pärusmaaks, harrastajaid jääb järjest vähemaks ja meistrivõistlustel osalevad sageli vaid samasse kitsasse seltskonda kuuluvad professionaalid. Võib kahjuks arvata, et on ainult aja küsimus, kui rääkimine spordialana ja lõpuks ka lihtsalt igapäevase tegevusena sureb vaikselt välja.“

    „Samas, kui mõelda kõndimisele või jooksmisele, siis pole need ju kuhugi kadunud, hoolimata kõigist inimese leiutatud transpordivahenditest. Mingi häälitsemine nagu ahvidel või lindudel ilmselt siiski säilib.“

    „Panin tähele, et sa üritasid jälle mõtete lugemist jutuks võtta.“

    „Jah, ma olen viimasel ajal mõelnud palju sellest, mida võiks ehk pidada rääkimise filosoofiaks, tead, nagu igal spordialal on oma filosoofia, võitluskunstides, males, kõrgushüppes. Näiteks, ma olen mõelnud, et rääkimine on mingis mõttes enda paljastamine. Sa ütlesid, et rääkimine on muutumas eliidi alaks, kuid tegelikult see ongi ju alati seda olnud. Muude jaoks on rääkimises igasuguseid piiranguid, keelatud teemad või sõnavara, häbi häälduse või arusaamatu targutamise pärast, keelatud seisukohavõtud. Mis siis tavainimesel üle jääb? Pidada suu kinni ja üritada mõistatada, mida teine mõtleb, miks ta midagi teeb, miks ta vaatab ühe või teise pilguga, pidada temaga mõttes dialoogi. Ilma alastuseta, mida ainult rääkijad endale lubada võivad.“

    „Tead, mida ma sulle soovitan, nüüd, kui sa oled saavutanud rääkimises juba teatud taseme?“

    „Mida?“

    „Ole positiivsem. Seda hinnatakse rääkimise juures. Rääkimise tehnilise külje oled sa juba päris hästi omandanud, nüüd võiksid puhuda oma rääkimisse ka natuke elu sisse. Pane rohkem rõhku ilusatele asjadele, naaberlauas on lõbus seltskond, kui mõnus on õhtupoolik, puud on nii rohelised, ma nii väga ootan nädalavahetust, õhk on nii värske, mul on nii hea olla. Sellega seoses pead sa muidugi veel kõvasti harjutama valetamist. Ja kunagi võib-olla õpid isegi luuletama, riimis või riimita. Kord põrnitsesin peeglist oma nägu, ja seina taga kräunus kass, mu hinges segadus ja läbu, ja tulevikki paistis plass. Noh, midagi sellist. Või õigupoolest midagi positiivsemat. Olgu, meil on aeg otsad kokku tõmmata.“

    „Kas võin midagi küsida?“

    „Ikka.“

    „Miks on kuulamine tähtsam kui rääkimine? Sa ütled seda iga kord, kui me kohtume, ja ka reeglite järgi võidab see, kes räägib vähem. Miks sa naerad?“

    „Ei ma naera. Ma võiksin jätta selle küsimuse sulle kodus mõistatamiseks või öelda, et aeg on tänaseks läbi, või veel midagi, aga tunnistan ausalt, et ma ei tea. Minu arvates on see lihtsalt rääkimise kui ala juurde käiv reegel, nagu basseini pikkus ujumises või punktisüsteem tennises. Nii on lihtsalt kokku lepitud.“

    Kohtunik viivitas hetke, justkui tahtes midagi lisada, kuid tõusis siis sõna lausumata püsti ja võttis malekella kaenla alla. Nad väljusid pargist ja noogutasid hüvastijätuks. Kohtuniku auto oli pargitud naabertänavasse. Tema lähenedes süttisid autos tuled ja juhtpaneel. Kohtunik valis ekraanil koduaadressi. Iste laskus pikaliasendisse ja ta sulges silmad. Kõlaritest hakkas voogama vaikset muusikat ja sõiduk veeres peaaegu helitult, vaid rehvide sahisedes minema.

     

  • Viimsi kuues kohvikutepäev

    „Püha issand, ongi peaminister,“ itsitas ämm ja piilus pooleldi kardina tagant, kuigi see ilmselt ei varjanud midagi. „Juuksed on küll sorakil nagu Boris Johnsonil või nagu oleks öö läbi joonud.“

    „Ta ei teadnud, et peab sinu jaoks ära kammima kohe hommikul,“ kostis äi pisut sapiselt. Kell oli alles üheksa, üritasin mõttes kokku arvutada, mis kell nad pidid juba Nõmmelt tulema hakkama, et nii vara siia jõudsid. Ämm oli öelnud, et nad võivad meid ettevalmistustega aidata, aga arvestades tema kokanduse taset, mis ulatus kuskile ahjulõhe küpsetamise stabiilse geniaalsuseni, siis oli ilmselge, et lihtsalt mõlema uudishimu tahtis ära tappa.

    Saara tõstis kapist järjest uusi nutsakuid ja karpe välja ja ei tundunud enam väga rahulik.

    „Mark, kus avokaadod on? Kas sa ei toonud?“

    „Tõin küll, all külmas, juurikate kõrval…“

    „Kes paneb avokaadod külmkappi…“ sukeldus Saara uuesti külmikusse, nii et temast olid ainult näha ainult jalad. Äi oli liitunud kardina juures ämmaga ja mõlemad vaatasid pea õieli naabermaja köögis toimuvat.

    „Äkki… eee… äkki te päris kogu aeg ei ole akna peal, meil pole siin peegelklaasid ja kõik paistab sinnapoole ka. On küll poliitik, aga laske inimestel hommikust süüa,“ üritasin piinlikku olukorda ära hoida.

    „Mulle küll meeldib… võimukas, mitte mingi eputis…“ pomises äi piiludes. Võisin kihla vedada, et nad olid seal näha, sest mulle oli isegi oma laua tagant istudes näha, kuidas naabrite lauale oli tõstetud mingi täpiline kann ja inimesed laua taga aeg-ajalt tõusid või istusid. Keegi kinnisvaraarendaja oli siin kunagi majad üsna puntrasse lükanud, et ühe kvartali peale rohkem ära mahuks.

    „Mark! Mis avokaadod need on? Kust sa sellised ostsid?“ hoidis Saara käes ühte pruuni muna ja toksis seda demonstratiivse jõuga vastu lauaplaati kõvade kolksatuste saatel.

    „Need? Rimist käisin läbi.“

    „Rimist? Mis ajast Rimist avokaadosid ostetakse? Pooled on kivikõvad ja teised on mädad. Ma ütlesin, et käi turult läbi.“

    „Kiireks läks eile, Sander hakkas virisema ja ma ei jõudnud nii kaugele…“ kehitasin õlgu.

    „Mismoodi ma salatit teen sellisest? Nüüd ei jõua enam ka kuskilt… ausõna… Mine tee midagi muud, tõsta toolid ja lauad paika või näita maja.“

    „Artur, mine ka, mis sa passid jälle niisama päev otsa,“ lükkas ämm oma mehe ette.

    „Ma mõtlesin, et me sööma tulime,“ protesteeris äi moe pärast, aga tuli kaasa.

    Ohkasin mõttes ja tõusin püsti: „Aga üks reegel – te ei hakka tööst rääkima.“ Saara lõi käega ja andis märku, et me jalga laseks. Peaminister kallas kohvi punasesse tassi.

    Ma pisut kartsin neid kahte omaette jätta, sest mõnikord võisid vaidlused minna nii kuumaks, et seda tuli mitu riigipüha või sünnipäeva klaarida. Saara töötas vanasti oma ema büroos, nii et mõnda aega olid nad Klaus & Klaus, aga romantikat jagus vaid paariks aastaks. Saara ema oli tuntud üsna maineka advokaadina, aga seal oli üks väike, peaaegu stereotüüpne häda tema spetsialiseerumise tõttu. Saara ema nimelt kaitses retse. Ei, mitte mingeid poevargaid ega kotijooksjaid, vaid tüüpe, kellest nii mõnigi elas majas, mille sisekujunduseks oli kasutatud marmori ja kulla igimaitsekat kooslust lühtrite ja rõlge baldahiiniga. Kui mõne sellise alluv oli pahandusega hakkama saanud või hoopis lapsuke hädas, näiteks kellegi surnuks sõitnud, tõttas Kairi Klaus neile appi ja päris sageli suutiski neid päästa või vähemalt natuke kergema karistuse tagada. Kairi Klausil oli kaks telefoni, millest isikliku lülitas ta ööseks välja ning teist hoidis ööpäevaringselt sees. Saara isa oli juba kakskümmend aastat koduperenaine olnud, sest tal ei olnud mingit otsest vajadust ega ilmselt ka huvi tööl käia. Ta kattis ja koristas, kui vaja, siis tellis.

    „Siit üles,“ näitasin teise korruse treppi. Tegin kohustusliku elemendina iga toa ukse lahti, äi koputas ukseplaadi ja laudise pihta, nagu üritaks sealt natside kulda leida.

    „Mitmene soojustus, sada, sada viiskümmend?“

    „Pole aimugi.“

    „Sada viiskümmend, kurat, on ikka parem. Teil aknad ka ainult kahekordsed.“

    „Mhm, mhm, pahasti,“ noogutasin kaasa.

    „Seal on veel üks magamistuba?“

    „Lastetuba. Sander praegu magab veel, ei hakka sisse minema,“ paotasin korra ust, kust paistis lokkis pea pooleldi maha aetud teki alt. Sander oli hakanud seliliasendi asemel magama nagu koer, nii et käed ja jalad olid pisut kõverdatud üksteise poole ja rippusid osalt üle voodi ääre.

    „See on natuke minu moodi… Kõik räägivad, et mulle meeldis lapsena surnut või haiget mängida. Viskasid ennast dramaatilisse liikumatusse poosi, silmad punnis. Aga jama oli selles, et ma tegin seda liiga hästi, nii et mitu korda vanemad ehmatasid endal junni jahedaks,“ itsitasin vaikselt.

    Äi vaatas mind väga halvustava pilguga ja poetas: „See küll normaalne ei ole.“

    Õnneks jättis ta koputamise järele ja läks trepist alla. Läksime garaaži ja hakkasime sealt klapptoole ning varjusid välja tõstma. Mere poolt tuli adru lõhna. Peaminister oli laua tagant lahkunud, tema abikaasa toimetas midagi aeglases tempos.

    Kui Saara ülikoolis juurat läks õppima, siis see ei üllatanud suurt kedagi. Nii nagu arstidel ja veel mõnel erialal peale sölkupi filoloogia, oli ka juuras paljudel selja taga teatud perekondlik maffia ja ootused. Loomulikult ei läinud kaua, kui saadi aru, kelle tütar ta on, aga Saara suutis oma arusaamatu abivalmiduse ja meeldimisvajadusega enamiku inimesi oma sõbraks muuta ja mina ei olnud erand, nagu näitasid ka viimased kümme aastat.

    Tõstsime oma toolid ja mõned laenatud aiamööbli tükid välja ja saime ruumi viie laudkonna jaoks.

    „Kui palju siis rahvast tuleb?“ küsis äi.

    „Mida vähem, seda parem,“ pomisesin naljaga pooleks, aga polnud kahtlust, kumba poolt äi kuulis. Ilmselt oli tal vähemalt osalt ka õigus, sest muidugi oli see kõik olnud Saara idee. Uus elukoht, uued naabrid. Saara jaoks, kes oli eluaeg suutnud enamiku inimesi ära võluda oma siiruse ja taibuga, oli siin ilmselt peale poolpraktiliste kaalutluste või idealismi mängus ka mingit laadi sportlik väljakutse.

    „Kus see kirjas on, et sa pead elus kõigile meeldima?“

    „Kas sa ei tahaks naabritega hästi läbi saada või teada, kes siin on oma inimesed? Või äkki on Sandril siin tulevased sõbrad?“

    Sotsiofoob minus võitles vastu, aga loomulikult oskas Saara tuua välja üsna veenvaid argumente. Kaks tundi alguseni, õu tundus enam-vähem valmis, läksime kööki tagasi. Ämm seisis endiselt kardina juures ja passis naabermaja akent.

    „Kas ma saan kuidagi aidata mingite lihtsamate töödega nagu… ma ei tea… kalkunite kitkumine või lehma lüpsta või midagi sellist?“ uurisin Saaralt, kes võttis parajasti üht kooki ahjust ning hakkas teist sisse lükkama, kõrval viis valmis pandud kandikut muu kraami jaoks, seal oli muffineid, väikestes topsides avokaado-krevetisalateid, volovane ja topsikuid alles ootamas krõbekala.

    „Ma väga tänan selle siira pakkumise eest,“ virutas uuesti peadpidi külmkappi sukeldunud Saara jalaga ahjuukse kinni, „aga kõige suurem abi oleks, kui sa seoksid värava juurde õhupallid ja paneksid Sandri riidesse.“

    „Nad ei tee mitte midagi, mitte midagi!“ seletas ämm kardina taga.

    „Mis nad siis tegema peaks, tavaline laupäeva hommik.“

    „Ei-ei! Kaks tundi aega, aga nad ei tee ju mitte midagi! Kuidas nad jõuavad?“ imestas ämm.

    Selles märkuses oli oma uba, aga läksin ajasin Sandri üles ja hakkasime riidesse panema, seletasin, et peame koos õhupallid külalistele märgiks värava külge panema.

    Ülikooli ajal oli Saara praktikal teises büroos, kuid pärast lõpetamist läks ta ikkagi tööle ema firmasse. Ma nägin, et see oli ämma jaoks suur asi, sest üsna kiirelt muutis ta uhkusega büroo nime Klaus & Klausiks, kuigi neil oli tegelikult neli staažikat partnerit, kes võinuks ehk samuti midagi sarnast soovida. Büroo kandis praeguseni sama nime, kuigi tegelikult töötasid Saara ja Kairi koos umbes kaks ja pool aastat. Saara oli alati uskunud iga inimese õigusse saada võimalikult head juriidilist abi, ent kord, kui ta taas istus koos emaga protsessil laua taga avalalt naeratava ja viisakalt riide pandud retsi kõrval, nii et veebiartiklite kommentaarid pärast kolmekohalise numbrini jõudsid, otsustas ta, et ei jõua oma piisavat kalestumist ära oodata, et tal oleks juba kõigest muust ükskõik peale töö. Nüüd töötas Saara juba aastaid ühes teises büroos äriõiguse peal ja tegi peaaegu ausat tööd, ehk lihtsalt pidi vahel aitama oma klientide vara peita või kellegi variisikuna formaalselt nõukogudes istuma. Siiski  tundis ta, et on vabanenud. Kui Sander sündima hakkas, olime kokku leppinud, et ma jään aastaks ministeeriumist koju. Aastast oli nüüd saanud kolm.

    „Ah sa kuradi suli, nüüd on selge!“ kiljatas ämm akna peal. „Tulge vaadake!“

    Naabermaja aeda sõitis must kaubik kirjadega Zen Catering, tagurdamist juhendas väravas peaministri abikaasa.

    „Ei ole võimalik… Kas see on lubatud?“ oli ka Saara vapustatud.

    „Noh, ma ei tea… Kas sulle anti mingi dokument ametlike mängureeglitega? Äkki me oleks ka pidanud tellima, poleks kogu vaeva?“

    „Petis!“ viibutas ämm näpuga.

    „Aga kuidas nüüd sellega jääb, et „kui pole keelatud, siis on lubatud“?“ norisin tüli.

    „Misasja? Oled sa kuulnud enne, et keegi pakub kodukohvikus catering’i toitu?“

    „Aga kas sina osaled sügisestel valimistel oma erakonnaga?“

    „Kurat, ma tõmban kõik hinnad poole peale!“

    „Vahet pole, ma arvan, et me oleme algusest peale omadega miinuses,“ nentisin fakti. Ämm tegi akna pealt telefoniga pilti. „Hull oled, võta vähemalt välk siis maha!“ Välk plaksatas – pildi asemel jäi ekraanile ülevalgustatud laik ning akna peale tulnud peaminister vaatas meie poole ja… lehvitas.

    „Kurat,“ tahtsin piinlikkusest kardinad ette tõmmata, „lehvitage kõik!“ Kõik lehvitasime vastu totra näoga, ainult Sander ei ulatanud aknani. „Aitab nüüd küll, minge mängige vahepeal lapselapsega. Ma aitan Saarat.“ Vanavanemad taltusid ja läksid Sandriga elutuppa mingit kokkutassitud plastmassi vaatama.

    „Palju kell on?“ küsisin Saaralt.

    „Üksteist, tund veel alguseni.“

    „Ma ei vea seda päeva kainelt neljanigi välja.“ Valasin endale vähimategi süümekateta ühe veini.

    *
    Ja siis nad tulid. Kui kell sai kaksteist, hakkas keskuse ja naabertänavate poolt saabuma rahvast, algul üksikud jalgratturid, siis juba autod, pensionärid ja selline I’Coode ja Emmaljungade rivi, nagu oleks kuskil mingi järjekordne ndujaga saia pood avatud. Meie tänaval oligi vaid kaks kohvikut, aga polnud kahtlust, kelle juurde suurem osa suundus. Lauad olid nüüd sealgi välja pandud ning peaminister oli väga lahkelt nõus igaühega koos pilti tegema, kuni tagant kandikuid ette kanti ja osa kraami käe pealt niisama tasuta pakuti.

    „Lähme vaatame!“ nügis ämm mind ja Saarat. Ütlesin, et peame oma asjadel silma peal hoidma, aga mingu nad ise, kui tahavad.

    „Vaadake, et kogemata kuskile allkirja ei anna,“ hüüdsin neile järele, kusjuures ei mõelnud seda üldse puhtalt naljana.

    Vahepeal hakkasid ka meie juurde saabuma esimesed inimesed, kes olid peaministri juures salvrätitäie kanapeesid sisse vajutanud. Figuurieiravalt riskantset põikitriipu kandev noormees neiuga ja paar vanemat inimest.

    „Tere tulemast! Tulge proovige – kõik suupisted on kaks eurot ja soojad asjad on neli,“ tutvustas Saara.

    „Kiluleiba ei ole?“ küsis põikitriip.

    „Täna kiluleiba ei ole,“ nentis Saara.

    „Naervaid viinereid ka mitte,“ lisasin abivalmilt. Ilmselt ta teiste ees ei julgeks molli anda.

    „Kui te käite ja vaatate, mitmel kõrvaltänavas on õunakooki ja šokolaadimuffineid, siis te igatsete juba ise ka viinerite järele. Raul,“ ulatas põikitriip käe. „Me elame nr 18, seal nurga peal. Kas te kolisite siia, et meie prominendile lähemal olla?“

    „Mark. Noh, mitte päris. See kuidagi käis ootamatu lisana kaasas, aga me pole veel kindlad, kas see tõstab või langetab kinnisvara väärtust.“

    „Tõstab kuni järgmise valitsuseni, valve sõidab iga päev mööda. Aga ma ikka imestan, kui keegi kogu linna tuppa kutsub. Ma saan aru, et naabrid siin omavahel, aga siit võib ju terve Lasnamäe läbi marssida.“

    „Eee… äkki ei marsi…“

    Põikitriip soovis jõudu ja paarike lahkus. Pensionärid rõõmustasid, et hinnad olevat madalamad kui eelmistes kohtades, ja jäid toolidesse istuma. Nägin üle aia, kuidas keegi tegi ämmast ja äiast koos peaministriga pilti.

    „Oled sa aru saanud, keda sinu omad üldse valivad? On nad fännid?“ küsisin Saaralt.

    „Ma arvan, et ema valis viimati 90ndatel, isa käest ma ei julge küsida.“

    *
    Kui Saara ütles, et korter on meile väikseks jäänud ja peaksime hakkama mõtlema suuremale elamisele, siis tundus mõte kolimisest masendavalt tüütu. Aga tõsi ta oli, et lapsega paisus erineva kola hulk geomeetrilise jadana ja loomulikult minu vastupanu murdus. Aga ma mõtlesin, et juttu on suuremast korterist, mitte majast.

    „Viimsis?“

    „Mis siis on?“

    „Uus raha.“

    „Mis raha see vana on?“

    „Ma ei tea. Sinu vanemad Nõmmel?“

    „Kas sa tahad mulle öelda, et Viimsi inimesed on nõmedamad kui Nõmme inimesed või et just minu vanemad on nõmedad, sest nad elavad Nõmmel? Ma sinu asemel ei arendaks kumbagi teemat väga palju.“

    „No aga mis hinge seal saab olla, „maja Viimsis“ ei ole elukoht, see on klišee. Või noh, „maja Nõmmel“ on ka klišee. Nõmme raadio, Nõmme valitsus?“

    „Ma ei taha ju mingit klišeed, ma tahan, et laps saaks väljas mängida.“

    „Mina ei kasvanud majas ja aias, vaid korteris, aga näed, pole häda midagi.“

    „Noh, see on natuke vaieldav.“

    „See on mõttetult kallis.“

    „Mina maksan, sa tead.“

    „Ei teinud asja oluliselt paremaks.“

    Maakler näitas meile maja kaks päeva hiljem. Ta seletas, et see oli õnnelik juhus, siin nurgas ei tulnud objektid tihti müüki, aga eelmisel omanikul põles pakettakende vabrik maha ja kindlustust ei olnud ning isegi veesurve pidavat olema normaalne. Kui muu oli näidatud, siis laksatas ta natuke nilbelt keelt (kes kurat laksatab keelt tänapäeval?) ja näitas kavala pilguga kõrvalmaja poole: „Üks asi veel.“ Ma ei oleks tahtnud seda rõõmu maaklerile valmistada, sest enda arvates oli ta jube kavala lükke teinud, aga sellest hoolimata kolisime poolteist kuud hiljem sisse.

    *
    Paari tunni pärast oli juba pool noosist otsast ning peamiselt võhivõõraid inimesi sagis aeglaselt pideva voona. Naabri juures seisis mingi telekanali buss, kus suvereporter väsimatult poseerivat peaministrit intervjueeris. Aeda sisenes kolm prouat, kes suundusid laua äärde. Lillelise kübaraga proua teatas, et nad on siit lähedalt Oja tänavalt ja tulid uusi naabreid vaatama.

    „Jaa, jaa, väga tubli…“ vaatas kübar koos paažidega laual pakutavat. „Ikka hea, kui uusi tegijaid tuleb. Kui teinekord aega leiame, siis võime rääkida, kuidas siit edasi minna, et teinekord midagi huvitavamat teha, kui koha peale ka tahate pretendeerida,“ viibutas ta hindamislehtedega. Vahetasin Saaraga kiire pilgu, mille ainus mõte oli: „Jäta!“

    „Mis mõttes koha peale?“ küsis Saara, kelle suu oli tõmbunud kriipsuks.

    „Ei-ei, kõik on väga ilus… aga noh, kitsejuustu-peediga kombo on ikka üsna 2015… Ja Viimsi on ikka põline rannakalurite piirkond, meri-meri, teil kalast ei ole midagi, seda siin väga hinnatakse. Te oleks võinud ju siia avokaadosalatisse näiteks tuunikalagi panna või midagi.“

    „Hinnatakse jah, Oja tänaval olevat üks lest kuus eurot mingil pussakal,“ torkasin vahele.

    „See pussakas on minu abikaasa,“ nentis kübar natuke liiga lagiseva naeruga, et seda siiraks pidada. Hetkeks võttis maad üdini sundimatu, meeldiv vaikus. Oo hetk, kesta, raisk. Kübar vajutas puust kahvliga topsi sees salatit: „Avokaadod on küll kõvad.“ Ta noogutas kergelt peaga hüvastijätu märguandeks ja hakkas aeglaselt minema, olles enne natuke liiga nähtavalt poole liikumise pealt kirjutan hindamislehele meie rea taha hindeks 1.

    „Milline mõtlev inimene ostab avokaadosid Rimist?“ küsis Saara.

    „Milline mõtlev inimene kolib Viimsisse?“ küsisin mina.

    „Ma armastan sind ka.“

    *
    Meie sissesõidutee ette veeres kaks väikebussi, kust astus välja trobikond inimesi. Kõik läksid lõbusa kära saatel kõrvalmaja ette.

    „Kas noorliikmed toodi nõusid pesema?“ küsisin Saaralt ja läksin natuke lähemale. Osal inimestest olid kaasas plakatid ja ühel ruupor.

    „Üks, kaks, kolm… Kes aias, kes aias, seal korruptant on maias! Mis nimi, mis nimi, korruptant on tema nimi!“ võttis väike ühendkoor laulu üles.

    Telekaamera oli nii õige koha peal, nagu oleks kõigeks valmis olnud. Peaminister üritas naeratada endisest veel laiemalt, aga see ei olnud ei usutav ega ka puhtfüüsiliselt võimalik.

    „Mis saiad maksavad? Kas saab maksta kaardiga ja kolmandik sulas?“ hakkas seltskond end alles soojaks saama.

    *
    Viieks kuivasid tänavad tühjaks, vanu mänguasju müüa lootnud laste lootus langes sünkroonis päikesega, prügikonteinerid ja nõudepesumasinad täitusid. Politsei oli käinud vestlemas naabrite külalistega ja pärast veel paari kordusesitust ning intervjuud olid nemadki oma kola kokku pakkinud. Just siis kui tundus, et ehk saab oma elu edasi elada, saatis üks Saara sõbranna talle lingi. Päevane kübaramoor oli oma postitusse kirjutanud, et „kuigi üldpilt oli meeldivalt püüdlik, siis esines ka kohti, kus ei peetud paljuks külalisi solvata ja pakkuda neile pahaks läinud juustu ja avokaadosid“.

    „See võib olla keegi teine, meie omad olid kõvad, mitte pahaks läinud,“ lohutasin Saarat.

    „Kuradi… Ma lihtsalt tahtsin, et meid omaks võetaks,“ poetas Saara pisara.

    Vaatasin aknast välja, peaminister istus abikaasaga köögilaua taga väga mossis näoga ja vehkis kätega. Jootsin naisele pudeli veini sisse, panin talle teki peale, vaatasin lapse üle ja astusin siis korraks välja. Peaministri abikaasa istus tänavanurgal kivi peal ja tõmbas suitsu, mõtlesin hetke ja astusin tema juurde.

    „Raske õhtu? Mark,“ sirutasin käe.

    „Natuke jah. Andres,“ surus ta kõvasti.

  • Pildikesi insener Seene eluteelt 2

    EESTI ÜKSIKLANE GALAPAGOSE SAAREL.

    Looduse inimene Oxfordi Inglise keelega.
    Prantsuse ilmaränduri poolt üles leitud.

    Prantsuse lehes „Le Petit Parisien“ awaldatakse wäljawõtteid jahilaewa „Firecrest’i“ wahiraamatust, kelle omanik, tuntud Prantsuse reisija Alain Gerbault, purjetab oma jahilaewaga ümber maailma, ilma meeskonnata, päris üksinda. Läinud aastal maikuul wälja sõites Paanami wäinast, jõudis tema Galapagose saarele, mis on lääne pool Lõuna-Ameerika mandrist ja kuulub Equadori wabariigile. Maandudes saarele, leidis tema seal wäga hea kliima, wiljarikka taimestiku, rahulikke elanikke (pärismaalasi, portugaallasi ja hispaanlasi) ja ühe huwitawa Euroopa põhjamaalase, eestlase, kes Tallinnast pärit; kahjuks ei nimeta ta selle eestlase nime. Sellest järgmised read ajalehest:

    „Maaomanik kohaliku kuberneri ja mõnede daamide saatel wõõrustasid mind minu laewal. Näitasin neile päewapilte, mille üleswõtteid mina merereisi ajal tegin, autasud, mida mina murutõnise mängu eest sain ja lasin neile grammofoni mängida mõned palad Granadost. Wäikene lainetus õõtsutas pisut ankru peal seiswat „Firecresti“ ja minu wõõrad olid rõõmsad, kui pea jälle wõisid jahilaewalt kindlale pinnale astuda. Üks muchacho (indiaanlane), umbes 12 aastane sasispeaga poisikene, püüdis minule selgeks teha ebamugawust üksildasel reisil ja äraarwamata mõnususi ühisreisil temaga. Kui mina eitasin ühist reisi kaaslasega ja otsustasin siiski üksinda edasi purjetada – sai poisikene wäga kurwaks ja näis otsekui walmis iseenese tapmise peale.

    Saatsin oma wõõraid elumajani, kus peale einet peremees andis minu tarwitada hobuse ja ühe oma teenritest (gauchos), et waadata saare ümbrust. See oli meeletu ratsutamine üle lagendiku ja wäljade. Juba hulk aega pole mina ratsa sõitnud. Pronksist sadula jalused lõikasid minu jala lihaste sisse, minu õhukesed linased püksid waewalt kaitsesid sääri kõwa sadula eest. Aga rahwusliku uhkuse pärast otsustasin mitte maha jääda oma saatjast kes pööraselt kihutades mind kaasa kiskus üle kaljuse pinna, läbi suhkrupilliroo wäljade. Meie galopeerisime üles ja alla kuristiku kallakutel, puude oksad piitsutasid minu jalgu. Niisuguses kiiruses sain waewalt waadelda ümbrust. Kihutasime üle banaani, suhkrupilliroo wäljade ja kohwiistanduse. Mõneks silmapilguks seisatasime, et wärskendada ennast suurepärase „goyaves“ wiljaga, missugust õrna maitset mina iialgi ei unusta. See mõnus ja küpse wili wedeles maas. Meie kohtasime hobueeslid koormatud puudega ja puu- ja aiawiljaga, noori inimesi, kes teretasid meid sõnadega: „buenas tardes.“ Saare muinasjutuline wiljarikkus imestas mind wäga, peale seda 1200 meetrit allpool peegeldaw meri, kus ei olnud näha ühtegi laewa kuni horitsondini, mis kaugenes meist umbes 70 miili.

    Peale kahetunnilist ratsutamist üle mägede ja lagendikkude seisatasime ühe urtsiku juures. Seal üks inimene, wööst saadik alasti, puhastas käbliga põõsaid. Tema heledad, lokkis juuksed langesid õlgadele, mehine põlenud nägu oli päikesest kullatud. Jalad olid kohaliku kombe järele linaste mähistega mähitud. Temast hõõgus terwis ja jõud. Rosso! ütles minu saatja. Samal silmapilgul lähenes minule see inimene, teretas mind Prantsuse keeles. Siis wabandas tema, et on unustanud meie keele ja meie jätkasime oma juttu Inglise keeles. Mina olin wäga üllatatud, kuuldes tema puhast wäljarääkimist. Tähtede d ja t wäljaütlemine andis oletada Skandinaawia päritolu, kuid muus, iseäranis täpses rõhus silpidel ja grammatiliselt õiged laused imestasid, ühtlasi aga rõõmustasid mind. See ei olnud sadama madruste keel, waid keel, mida räägitakse Oxfordis ja Cambridges. Mina wäljendasin oma imestust. See on sellepärast, et mina sain kõrgema hariduse, wastas tema minule. Ta ütles, et on eestlane, sündis Tallinnas, on teede insener, on tsiwiil insener, mitte Inglise mõttes masinist. Küsis, kas mina mõistan, mis tähendab tsiwil insener? Wastasin temale, et muidugi mõistan, sest ise sain ka Pariisis inseneri hariduse. Tema oli 13 aastat insenerina Wenemaa raudtee peal. Tuli Ekwadori kullakaewandustesse õnne otsima ja sattus wiimaks siia Galapagose saarele. Kliima meeldib temale. Tema suudab ennast ära toita, tehes tööd siinse maaomaniku juures üle kahe päewa, kolmandamal ja teistel päewadel töötades ainult endale. Praegu on tema 50 aastat wana, ta usub, et wõimalikult kauem elab siin paremas terwises, kui keset tsiwilisatsiooni; kõik muu pole temale tähtis. Ainult suurt puudust tunneb sellest, et saab wähe teateid wälisest ilmast. Equador’ist saab tema mõnikord ajalehta, kuid suurte waheaegade järele; enam jagu teateid tähtsamatest sündmustest ei jõua tema kätte. Kohe külwas tema mind küsimustega üle: Kas m-lle Lenglen ikka weel on wõitmata champion murutõnise mängus? Mis sünnib Wenemaal? Mis on Pariisis? Kas minu laewas on ajakirju?

    Wastasin temale, et laewas on minul palju raamatuid, kuid ajakirju ei ole. Romaanid nende intriigidega teda ei huwita. Jutt läks wiimaks filosoofiliste teemade peale üle. Mina olin üllatatud ja rõõmus, et kohtasin saarel kõrgesti haritud kultuurinimese. Jutuwestmine mere ja põõsapuhastaja filosoofiga kestis üle tunni. Seletasin temale minu reisi põhjustest, minu eluwiisidest ja kuidas ja mis abinõudega õnne elus otsime, eemal tsiwilisatsioonist, kuid looduse lähedal.

    Wiimaks lähenes minule minu saatja ja ulatas sahwtise ja küpse ananasi. Päike hakkas mägede taha wajuma ja minul tuli aeg tagasi pöörata. Meie ratsutasime üle jõekese ja mina waatasin mitu korda tagasi, et enda mälestusse jäädawalt kinnitada waikse, õnneliku loodusinimese kuju, kes jäi maha põõsaste puhastuse tööd tegema.

    Jõudes maaomaniku juure, tänasin teda ülihuwitawa ringsõidu eest. Mind paluti malet mängima. Olles wäsinud ja kõik see aeg mõteldes põõsastepuhastaja filosoofi peale, mõtete laialioleku pärast, kaotasin mängu algul kuninganna. Siis kogusin oma tähelepanu, et mitte kaotada terwet partiid.“

    Waba Maa, 4. märts 1926.

    PRANTSLANE

    Rosso!“ kõlas Julio hele hääl üle okkaliste põõsaste. No muidugi, see kaluri poeg, kes pisut allpool rannikul elab, ei taipa siiani inimesel ja Inimesel vahet teha, ehkki ma jõudumööda tema geograafiaalaseid teadmisi täiendada püüan. Kui mitu korda olen ma neile selgitanud, et mina mitte venelane ei ole, vaid sootuks teise, soome sugu rahva seast võrsunud. Iga kord, kui mind selle alandava tiitliga ristitakse, lähen ma näost punaseks nagu moonileht, õigustades kahekordselt endale kingitud hüüdnime.

    Oleksin Julio suunas peaaegu kõblaga virutanud, kui ma mitte tema taga ratsutavat peent, ülespidi keeratud vuntsidega eurooplast ei oleks kartnud tabada.

    Eurooplane silmitses mind Julio õla tagant uudishimulikul, isegi pisut jultunud pilgul. Nähes tema peeneid, linaseid pükse kibuvitsapõõsaste astlaist räsitud, jalgu õhukestes tenniskingades verele kraabitud ning nägu lõunamaa päikesest kestendamas, mõtlesin paratamatult, mis tunde mina, talupoegade järeltulija, võisin omal ajal jätta Pariisi, Londoni või Berliini peenemates seltskondades, muld ikka veel püksisäärest pudenemas. Tegin kohmaka kummarduse ja tervitasin võõrast prantsuse keeles, teadmata isegi, mis tema olekus mulle just romaani päritolu reetis.

    Tema otsmik selgines. Ta otsekui reanimeerus, vaadates mind nüüd enam mitte kui eksootilist looma, vaid kui enese liigikaaslast.

    „Ma ei lootnud kuulda siin tühermaal kõlamas enda kodumaa keelt,“ sõnas ta naeratades.

    „Keeltel ei ole kodumaad. Nad on vaid võtmed, mida enesega kaasas kanda. Mul on neid juba suurem kimp vööle kogunenud,“ vastasin naerdes. „Kuid tunnen, et mu prantsuse keel on pisut roostes. Kas teile sobib, kui jätkame vestlust inglise keeli?“

    „Miks mitte – brittide päralt on moodne maailm! Kuid mida te siin ometi teete? Mu teejuht ristis teid venelaseks, kuid teie keelekasutus lubab aimata pigem eurooplast.“

    „Nagu näete, harin põldu. Kahtlen, et mu keelekasutus eurooplast aimata laseb, pigem näitab see, et olen omal ajal koolipinki nühkinud. Venelaseks ma ennast tõesti ei tunnista, ehkki selle tsaaririigi teenistuses enam kui kümme aastat oma elust kulutanud olen.“

    Päris mõnus oli õhtupäikeses pisut selga sirutada ning vaheldumisi prantsuse- ja inglisekeelseid fraase oma keelel kõlada lasta, otsekui pisikeste sõõmude kaupa vana head veini juures.

    „Ja mis alal siis, kui lubate uudishimutseda?“

    „Raudtee. Aga mitte lihtne masinist või õlinäpp, vaid insener. Õppisin seda kunsti Peterburis, kuid pärast viisid tööülesanded mind pea kõigisse suurematesse Euroopa ja Aasia linnadesse,“ eneselegi üllatuseks tundsin, kuidas vana ametiuhkus minus korraks pead tõstis. Tundus, nagu läigataks lõunapoolkera õhtupäikeses mu rinnal veel Teedeehituse Instituudi mundri kuldsete nööpide riba. Rehmasin rahutult käega üle rinna, et neid pettepilte enesest eemale peletada.

    „Oo, aga siis oleme teiega ju ametikaaslased!“ rõõmustas prantslane. „Minagi olen hariduselt insener. Kuid nagu näha, siis samuti eriala poolt seatud rööbastest üsna kaugele tüürinud. Kas võib küsida, kuidas on teie nimi? Mina olen Alain. Alain Gerbault, kirjanik ja maailmarändur,“ ütles ta ning sirutas mu poole ilusa, jõulise ja hoolitsetud käe.

    „Albert. Arthur… Albert… Seen,“ vastasin, tõmmates iga nime mälu salasoppidest välja nagu Koigu külasepp raudsete pihtidega valutavaid hambaid talupoja lõualuust.

    „Väga meeldiv. Ja nagu ma aru saan, siis põgenete teiegi moodsa tsivilisatsiooni ja selle pahede, maailma hulluse ja inimeste valelikkuse eest?“ päris Alain elava uudishimuga.

    „Jah,“ vastasin, mõningase vastumeelsusega. „Kui Venemaalt lahkusin, oli palju ebakindlust õhus. Segastel aegadel teevad inimesed segaseid tegusid. Tulin siia… no ütleme nii, et ühe sõbra soovitusel, aga pidama jäin juba isiklikel põhjustel. Nagu näete, on kliima siin soodne. Päike ja tuul otse paitavad su põske. Maa toidab ära. Ja ega vist rohkemat tasugi ses maailmas loota.“

    „Aga kas teil kahju ei ole? Olete ju kõrgesti haritud mees, teiesuguste järele on ikka nõudlust. Kui ka mitte Venemaal, siis mujal Euroopas. Sellise keeleoskuse ja elukogemusega leiaksite hõlpsasti teenistust.“

    Muigasin mõrult: „Ega säravate nööpidega munder üht talupoega ikka ümber ei kasvata. Pigem muudab ta hernehirmutiseks või albilt riides pupeks, millega kõrgemate inimeste vitriinkappe kaunistada. Ei, mina olen siin rahul. Ja mu elu voolusäng tasane, ei tunne vajadust seda uuesti ringi pöörata. …Aga teie? Mis teiesuguse noore mehe siia kaugesse kanti on pelutanud?“

    „Olen ümbermaailmareisil,“ vastas Alain sellise lihtsa iseenesestmõistetavusega, otsekui oleks ta öelnud „läksin korra poodi“. No vaata siis! On ikka inimestel viitsimist, muudkui risti ja rästi mööda meie kera ringi kärutada, kui seda ometi igast küljest ühesugune tühjus ümbritseb.

    „Tahan tundma õppida kaugeid tsivilisatsioone, viia inimestele teateid kõige kaugematest paikadest, kõige metsikumatest olenditest, julmast loodusest ja kõikevõitvast inimlikkusest,“ jätkas Alain. Ning nägin, kuidas ta peas otsekui oma tulevase raamatu tagakaaneteksti kirjutas.

    „…tahtsin pageda euroopalikust tsivilisatsioonist kõigi selle hüvede ja pahedega. Hüljata väikekodanlik heaolu ja seista silmitsi tegelike, eluliste probleemidega, mis algavad hommikusest leivakõrvasest ja lõppevad õhtuse ulualuse leidmisega.“

    Tundsin, kuidas mul kergelt igav hakkab.

    „Niisiis heiskasingi purje ja suundusin tundmatusse,“ ei andnud prantslane veel alla, vaid seiras unistavalt kauget silmapiiri, juuksed õhtutuules lehvimas ning ühe armutult ära kriibitud jalaga hajameelselt teise säärt sügades. „Tahtsin haarata ohtudel sarvist ja näha kõike, mis maailmal on mulle pakkuda. Ahmida enesesse lõhnu ja maitseid, kogeda suurimaid ohte ning taltsutada tundmatut. Ennekõike aga sülitada välja see mürk, mille ühiskondlikud ootused ja sotsiaalne surve meisse aastate jooksul süstinud on.“

    „No siis oleme küll siia Galapagosele suisa vastandlikel põhjustel sattunud.“

    „Kuidas nii?“ imestas Alain.

    „Mina tahtsin lihtsalt maad harida,“ vastasin tõsimeeli ja pisut nukralt.

    Alain vaikis. Ta mõistis, et tema nooruslik tormakus, idealism ja ilukõnelisus olid langenud viljatule pinnasele ning minust ei saa järjekordset kangelast tema eepilises seiklusromaanis, argonauti tema odüsseias. Tahtsin poissi kuidagi lohutada. Ei ole ju tema süü, et ta minusuguse kuiviku otsa komistas. Komponeerisin oma meeles mõnd seltskondlikku küsimust, mis temasugust noorsandi huvitada võiks.

    „Aga teate, ma olen siin juba ilmatuma kaua põõsaste vahel istunud. Rääkige paari sõnaga, mis välismaailmas uudist. Ajalehti, nagu näete, mul ei käi, ja enamik uudiseid jõuabki minuni lihast ja verest sõnumitoojate kaudu. Teie sportlik välimus lubab oletada, et hoiate silma peal ka spordimaailmal. Kas meie võluv esireket Langlan on endiselt murutõnises ilma tegemas?“

    „Oo jaa,“ elavnes Alain. Õnneks möödub prantslaste tusatuju sama kergesti kui seenevihm! „Alles hiljaaegu sai ta mitu säravat turniirivõitu. Ja vaatamata keerulistele aegadele maailmapoliitikas usun ma, et spordis tõesti peitub rahvaste sõpruse võti. Olgu kui tahes paljud riigid vaenujalal või kui mitmed pead veeremas, apollonlik vaim elab edasi kõigis neis sitketes noortes kehades, mis leiavad enesetäiuse füüsilisi piire kombates ning avardavad meie ettekujutust inimkehale seatud piiranguist. Kas teate, ma olen isegi pisut murutõnises kätt proovinud. Mu laeval, mis all rannikul ankrus seisab, on koguni väike kollektsioon erinevaid karikaid ja aurahasid, mis elu jooksul kogunenud. Ehk soovite neid hiljem uudistama tulla?“

    Keeldusin viisakalt.

    „Aga peale sportmängude? Mis sünnib Venemaal, mis Euroopas? Kas on uusi juhte tõusmas või vanu langemas? Kas Venemaal endiselt kodusõda möllab?“ voolas minust küsimustetulv selle päikesest põlenud ja niheleva ajalehe suunas. Liig kaua olin ma eemal olnud välismaailma meeletusest ja armust. Olin südamerahus lahkunud keset lavastust, kuid tundsin endiselt huvi lõpplahenduse vastu.

    Alain sügas pead ja tuletas meelde, mida ta kuulnud oli. Seda polnud just palju. Igatahes vähem, kui tema teadmised spordivallas lubasid oletada: „Kodusõda Venemaal on lõppenud… punased said seal otsustava võidu. Kuid samas tabas neid alles mõned kuud tagasi hoopis teistsugune kaotus – nende armastatud juht Lenin otsustas kõrvad pea alla panna…“

    Seda öelnud, võpatas ta pisut ja heitis äreva pilgu minu suunas. Ei teadnud ta ju minu poliitilisi veendumisi (või nende täielikku puudumist) ega aimanud, kuidas ma sellistesse profaansustesse suure juhi aadressil suhtun. Nähes minu täielikku ükskõiksust, jätkas ta julgemini: „Aga Venemaa ei ole ainus suurriik, keda võimuvahetus ähvardab. Alles hiljuti see oli, kui Saksamaal, Munichis, ühes õllekeldris võimupöörde plaane hauti. Ehkki see küll sedapuhku hõlpsasti maha suruti, oli sealgi kannatanuid ning hukkunuid ja noil ambitsioonikatel pruunsärklastel paistab germaani rahva seas tõusev toetus olevat.“

    „Ärge kunagi alahinnake õllekeldrite poliitikat,“ vastasin ma, ärkamisaegseid Tartu korporatsioone ja toonast üliõpilaste seltsielu meenutades. „Õlleuimane pea on see lõõts, mis puhub lõkkele südame söed.“

    „Pigemini on selleks lõõtsaks võimuiha! Ei näe ma enam ideaale suurmeeste silmis ega usku nende südameis,“ nentis Alain nukralt.

    „Keda sooviksite siis tüüri juures näha? Töölisi ja talupoegi? Harimatuid masse nagu Venemaal?“ küsisin kuivalt.

    „Sootuks teistsuguseid inimesi, teiesuguseid inimesi! Valgustatud põõsafilosoofe, kelle käsi on enne riigitüüri järele sirutumist mullas sobranud. Kelle jalad on veel rahvale lähedal, kuid pea juba metsast kõrgemale kasvanud, sealt avarat pilku maailmale heites. Aga paraku ei kanna teiesugused maailma raskust oma õlgadel, vaid pööravad südamerahuga selja kõigile hüvedele, mida moodsal ühiskonnal oleks neile pakkuda.“

    „Las olla võimul need, kes seda kõige enam soovivad. Mis minul sellega asja,“ vastasin pahuralt prantslase tundepuhangule.

    „Lubage, et ma vähemalt kirjutan sellest, kirjutan teist, härra Seen! Haritlase ja harija harukordsest kombinatsioonist! Kuidas teile meeldiks raamatutegelane olla?“ küsis Alain silmade särades, nagu pakuks mulle jumal teab mis roosamannat.

    Mu näos ei liikunud ükski lihas, kui vastasin: „Võibolla ainult tehnilises kirjanduses.“

    „Aga ka elu vajab kasutusjuhendit! Ja teie loodusfilosoofia, teie poolt viljeletav eluviis on miski, mis võib pakkuda lahendusi paljudele kaasaega kummitavatele pahedele.“

    „Ma ei usu, et selline eraklikkus sobiks hulkadele. Pigem üksikutele algarvudele, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga.“

    Vaikus voolas meie vahele laisalt nagu tasandikujõgi.

    „Mida saan ma veel teie heaks teha?“ küsis Alain murelikult. „Kui tahate lugemist, siis minu laeval on üsna hea raamatukogu, võin teile sealt mõned köited tuua.“

    „Ei, aitäh, ärge nähke vaeva! Romaanid ja romantika pole minu rida. Pole kunagi olnud,“ vastasin üsna järsult. „Aga tänan teid siiski nende nappide uudiste eest… On ühtaegu rahustav ja rahutukstegev teada, et maailm pärast minu lahkumist üsna samamoodi edasi käib. Arvasin, et eesriie on juba langenud, kuid tundub, et pole veel vaheajalegi mindud.“

    Samal hetkel sahises meie kõrval põõsas ja nähtavale ilmus Julio, kes oma kõige süütuma naeratusega maailmarändurile kauni ananassi ulatas. Minu kasvatatud ananassi! Silmitsesin poisiklutti mõrvarliku pilguga ja tundsin, kuidas kümned, sajad, tuhanded tunnid vulkaanilise pinnase kraapimist näpud ja küünealused taas kihelema ajasid.

    „Oo, mis see siis on,“ küsis Alain rõõmsa üllatusega. „Tänan sind Julio, oligi ülim aeg end pisut kosutada.“

    Ja ta lõikas küpsest viljast paksu viilaka.

    „Tundub, et hakkab pimenema,“ nentisin, pilku silmapiirile heites, et mitte näha, kuidas mu töövili prantslase ablaste lõugade vahele kaob. „Päike vajub siin mere taha sama kiiresti ja otsustavalt nagu lutsukivi. Eks ole teilgi aeg minema hakata, kui te just pimeda kätte ei taha jääda… Mis juhul olen ma heal meelel nõus teiega oma spartalikku ulualust jagama,“ laususin, ja viipasin poolirooniliselt oma viltuse, vitstest punutud varjualuse poole.

    Alain, prantslane, kes otsis kohtumist tundmatuga, päriselu ja romantilisi seiklusi, võdistas kergelt õlgu, ja vastas kiiresti, lõug ananassimahlast läikimas: „Ei, aitäh, ilmselt heiskame juba üsna hommikul purjed ning – üks kapten ei jäta oma alust kunagi liiga kauaks üksinda. Aitäh teile vestluse eest, härra Seen, ja soovin teile…“ – ta mõtles pisut – „…soovin teile rahulikku elu.“

    Seda öelnud, surus ta veel korra otsustavalt mu kätt ja hüppas hobuse selga. Lepliku kabjaplagina saatel laskusid nad alla ranniku poole. Saatsin neid pilguga ja mõtlesin, kui hea on see, et ma ise ümbermaailmareisil ei ole, vaid kodus.

    KILPKONN

    Läksin täna hurtsikust eemale uitama, et pead prantslase külaskäigu poolt üles keerutatud mõtetest pisut puhastada. Mäeküljelt alla, rannajoone poole liikudes nägin Gerbault’ jahti sadamas loksumas. Laeval ei paistnud vähimatki elumärki. Küllap põõnab alles. Kehkenpüks!

    Reisikirjaniku veski jahvatab ainese ja lugeja najal. Aines on vili, mis kirjaniku õõnsasse peakolusse valatakse ning seal romantika, idealismuse ja fantastika veskikivide vahel peeneks jahvatatakse. Sellest jahust pannakse siis kergeuskliku lugeja peas sai küpsema. Vaene näljane pööbel, kes küllap isegi teab, et ta oma eluajal seda „päris“ saia hamba alla ei saa. Sest temal puudub hea haridus, elegantne vestlusoskus, isiklik jaht ja hää riietus. Ptüi! Hakkasin juba kahetsema, et Gerbault’ga niigi palju aega olin viitnud. Kõblates oleksin vähemalt põõsad haritud saanud, aga fantasöörist prantslast ei hari ükski instrument.

    Üks asi muutis mind eilsele tagasi mõeldes siiski murelikuks. Tõdemus, et suutsin prantslast kohates tema emakeeles vaid tervitushäälitsusi kuuldavale tuua. Varem oleksin sellises olukorras silmad peast häbenenud! Nüüd aga – nüüd ei teagi, kuidas sellesse suhtuda. Siin veedetud ajaga on keeled minus uinunud. Vahel täidab see mind ebahariliku ärevusega. Ei, mitte hirmust, et ma mõnd frantsu või fritsu tema emakeeles enam teretada ei mõista – ma pole kunagi inimeste seltsi otsinud –, vaid murest, mida tunneb tehnilist ülevaatust läbi viiv mehaanik, kui märkab, et tema hoolealuses on mõned ühendused katkenud. Mu keha on vaid elamise masin. Ja minu kohus on teda heas korras hoida, realiseerida tema potentsiaali. Kui ma unustan keeled, on ainult aja küsimus, mil tõrked levivad muudessegi osakondadesse.

    Tjah… võibolla peaksin ikka sagedamini mandril käima? Või sootuks kaaluma oma üksildase peavarju hülgamist. Kolima teisele poole mäekülge? Omale Progresost mõnd seltsilist otsima? Tundsin ju vahel minagi, kuidas üksilduse ämblikud mu hinges oma võrkusid koovad. Asulakülastus virgutaks kahtlemata mu sõnalist ja kultuurilist eneseväljendust, aitaks vaimu salasoppe tuulutada.

    Kuid liiga värskelt olid mul veel meeles umbusklikud pilgud ja ärevad hispaaniakeelsed sosinad, kui siia saarele saabusin. Rosso. Kahtlustavad pilgud saatsid mu varju. Vange ja looduseuurijaid, seiklejaid ja koloniste, õnneotsijaid ja piraate olid kohalikud näinud. Neid ametimehi nad mõistsid. Kuid üks räbalates sõjapõgenik tekitas vaid usaldamatust. Ühed pidasid mind revolutsiooni eest pagenud vürstiks, sirutasid käe varmalt välja ning pettusid, kui minu auklikest taskutest ainsamatki kuldraha neile ei pudenenud. Teised arvasid, et mina neilt miskit tahta võin. Spiooniks ja salakuulajaks peeti mind. Minu läheduses tasandati häält, tõmmati riideräbalad oma varanatukese ette ning varjuti kipakatesse tööliselamutesse, justkui oleks mul sealt teab mis saladusi nõutada! Ei, ei ole ma veel valmis oma pelgupaika jätma. Las kuhjuda liiv pealegi sõnadel luideteks ning tuisaku kinni mu mälu salasopid, kuni mõtetest on saanud vaid juhuslik vari vaimu kõrbes.

    Kosutav suplus leevendas mu rahutust. Lesisin hingeldades rannaliival, mis mu selja all kuumas, õdusalt nagu savitellistest leso talvisel Võrumaal. Keerasin mõnuga külge. Poolunes silmi vidutades märkasin, kuidas mulle lähenes aeglaselt roomates üks selle saare pärisasukatest, hiidkilpkonn. Nende kilpkonnade kilp olevat purunematu. Esimest korda nägin üht sellist Berliini loomaaias. Tema kilp oli täkkeid täis. Räägiti, et kolonisaatorid olid vaest looma puulõhkumise pakuna kasutanud, ilma et sellest kilpkonnale vähimatki häda oleks sündinud. Seda lugu räägiti uhkuse ja imetlusega, demonstreerimaks, kui fantastilisi vorme ja materjale loodus sünnitada võib. Jah, eks inimeses ikka tekitab aukartust, kui on mingi osa loomulikust maailmast, mida tema adra ja hargiga pahupidi pöörata ei suuda.

    Olin ju minagi suurema osa elust sama usku teeninud. Tundnud uhkust sellest, kui inimene oma taibu ja meelevalla järgi loodust painutas, uusi metsikusi enesele võites. Seal, arenenud maailmas, pidasin end liigikaaslastest ikka pisut erilisemaks, väljapeetumaks. Matemaatika ja keeled olid maailma minule valla teinud ning näis, et kaine mõistus ja loogilised arutelud pakuvad lahendusi kõigile probleemidele. Kuid siis tulid sõjad, tulid revolutsioonid, verevalamised ja ebakindlus. Maailm, mis mulle ennegi teab mis südamelähedane ei olnud, muutus otse väljakannatamatuks, nii et kindlam tundus olevat siia vulkaanijalamile  pesa ehitada kui inimeste vallandatud laviini alla mattuda.

    Kuskil seal, tuhandete meremiilide taga, marssisid progressi- ja teaduseusk ilma minuta edasi. Kuid õõnsalt kõmisesid nende sammud. Nii erinev oli sellest tormlemisest minu praegune elujärg, mis otsis kohastumist läbi paigaloleku. Eks olidki ju Galapagose saared teadusmeeste seas kuulsust kogunud just selle poolest, et loodus siin omasoodu, inimesest rippumata oma eksperimente ellu võis viia. Ja tulemuseks oli – purunematu kilbiga kilpkonn.

    Aega mul on. Siit ei lähe ma enam kuhugi. Vast halastab loodus minule ning laseb tekkida kohastumisel, mis minugi lõpuks saatusehoopide vastu tundetuks muudab. Jah, kilpkonnist peaksime meie eeskuju võtma! Mis loeb mulle teie ajalugu, emotsioonid ja inimlik õnn, kui tegelikult oleme ühed lojused kõik siin jumala loomaaias ringi uitamas. Ma naersin endamisi. Viruta veel, kirvemees! Viruta veel!
    (…)

    KULD JA KARTULID

    Maismaal käies tegin ka postkontorisse asja, et värskemaid ajalehti nõutada. Minu suurimaks üllatuseks ootas mind seal ees kiri! Gustavilt. Kellelt siis veel! Juba mitu tundi istun verandal ja keerutan pikast merereisist võidunud ümbrikku näppude vahel, lükkan edasi meie taaskohtumist.

    Kui vastakad on mu tunded venna suhtes! Vaatepunkt on seisukoha küsimus… Algul panin naljaks tema huvi igasugu päkapikkude ja haldjate, vanarahva ebaratsionaalsete vaimusünnitiste vastu. Narrisin teda, imede otsijat ja ülestähendajat, et ta Tartus kohtukulliks tahtis õppida. Eks oli ju minu omaaegses Peterburgi minekus ka üksjagu uhkust sees. Tahtsin Gustavile näidata, et minagi pole sita pealt riisutud ning Tartust veelgi kaugemale oma võrasid sirutan, otse maailmapuuks pürgides.

    Aga nüüd? Nüüd on tema vabas Eestis oma riiki teenimas, sellal kui mina otsustavatel aastatel siia jumalast hüljatud kärbsemustasaarele pagesin. Kes meist siis õiglasem on? Ometi saime omal ajal justkui võrdselt kodumaa-armastuse ja aatelisuse sees laagerduda. See voolas meisse juba emapiimaga, ümbritses meid Tartu üliõpilasringkondades ja haridusteel. Sellal kui tema lugupeetud kodanikuna väärikat vanaduspõlve naudib, olen mina isamaa nurisünnitis. Madalate tungide ori ja ükskõikne hing.

    Südamevärinal avasin kirja:

    Arthur!

    Mu kallis väikeveli!

    Kuidas on Sinul seal kaugel?

    Pärast ajalehis ilmunud artikleid oled Sa kodumaal küll tehtud mees! Mindki otse külvatakse üle küsimustega Sinu käekäigu, lapsepõlvekalduvuste, poliitiliste vaadete ja iseloomujoonte kohta. Mida tean mina küsijaile vastata?! Oled minu eest samasuguseks saladuseks jäänud kui üks kõige haruldasem Urvaste põlvepikumehike. Ometi on hea teada, et Sul eluvaim sees on ja käsi mitte kõige kehvemini ei käi.

    Olgu aga mainitud, et meie kallitele vanematele on Sinu isevärki kuulsus ka üksjagu meelehärmi põhjustanud. Nimelt käivad Võrumaal ringi kuulujutud, et Sa neile sealt kaugelt justkui kulda oled saatnud (kui see tõesti tõsi peaks olema, siis palun mindki lahkesti teavitada ja oma osa Viljandi poole teele panna!). Suisa uskumatu, et see sama mõistus, mis rahvaluules kõige fantastilisemaid olendeid ja imelisemaid muinaslugusid on võimeline sünnitama, teisal lihtsale saamahimule ja mammona ahnusele nõnda hõlpsasti järele annab.

    Kas mäletad veel Saarepi vendasid meie lapsepõlvest? Naaberküla poisid… Tugevad, hea peki peal kasvanud. Juba karjapoistena olid nende käed vast süllajämedused, nii et nad paljakäsigi kasetüvest kinni sasides hõlpsasti puid maa seest võisid kiskuda. Noh, nüüd on nende käsivarred vast juba verstased ning ei nad lase neid nüüdki tegevuseta seista. Kuulnud seda Lõunamaa-kulla juttu, kaevasid need kaksikud meie aida alla tunneli. Nagu mägrauru. Vähe veel puudus, et ema, kes nüüd juba suisa vanaks on jäänud, sinna pimedas sisse oleks astunud ja kaela murdnud! Küll vabandasid siis poisid ette ja taha, kui nad aidast vaid pehkinud tündreid ja pooltühja viljasalve eest leidsid, kuid kahju oli juba tehtud. Vähemalt lubasid nad tuleval kevadel meie kartulimaa täitsa ilma tasuta ja lihasjõul üles kaevata. Asi seegi!

    Suisa sõgedaks läks aga see Pitsimäe vanamees. Too vanapoiss, kes kännujuurikast omale piibu oli vestnud ning enamasti nagu liisunud õunavein lõhnas, soojemal ajal ikka kuskil kraaviperves magusasti magades! No ei jätnud ahnus temagi hinges oma kulutuld süütamata. Ikka labidas kätte ja otse meie talu õunaaeda sonkima. Seal oli ilusaid kohevaid mutimullahunnikuid tekkinud, mida tema siis värsketeks varanduse peidukohtadeks pidas. Muidugi jäi temagi pika ninaga! Lisaks oli ta end „töö“ kõrvalt nii täis kaaninud, et isa ta lihtsalt iluaiast tukkumast leidis ja hõlpsasti sealt ühes labidaga tükkis üle aia viskas.

    Üks sõge aga, Pikämäe talu vanaeit, oli end suisa meite kartulikoopasse ära peitnud! Järas seal pimedas mugulaid, silmad kilamas peas. Arvas vist, et kullakamakad on otse kartulite sekka ära peidetud ning tahtis hambaga iga viimase kui mugula ehtsust proovida. No on loll!

    Aga võibolla mingis muus, metafoorilisemas mõttes, ei eksinudki see Pikämäe vanamoor liiga palju. On ju norrakad seal kaugetel maadel tõepoolest kartulid suutnud kullaks muuta ja oma kartulidünastiaid rajanud. Seegi on üks koht, millest Sa ehk rohkem teadust võiksid anda – kas seal tõesti neid mugulaid kulla hinnaga müüa saab? Ja kas kasvutingimused soodsatena püsivad? Viiksin ka vanematele teadust, kui jälle Koigu kanti satun. Põllumajanduslikud küsimused on ikka nende hingele lähedased.

    Mina olen nüüd lõplikult siia Viljandi Lossimägede vahele pesa pununud. Ja võin südamerahuga öelda, et ei kanna mind enam ükski laevuke siit kuhugi kaugele imedemaale, olgugi et seal „kured kulda, kanad karda söövad“. Pigemini tahan ma alles jäänud elupäevad sellele pühendada, et meie kallis Eestimaa selle rahvalauludes taga igatsetud võlumaa sarnaseks muuta. Kullast ja karrast enamgi on meie kullane koorevõi ja kodune leivakannikas laulu sisse panemist väärt! Ilumeelt ja harrast tänulikkust peab igaüks eneses kultiveerima, siis leiad imedemaa oma õue pealt.

    Oh, kui kaunisti õitsesid eelmisel kevadel õunapuud! Ja sügiseks olid kõik puud sedavõrd lookas, et neid siit-sealt tugipostidega toestama pidin. Õunamahla voolas otse ojadena ja muist sellest lõpetas ka minu veinikeldrites tolmu kogudes. Kuidas sa muidu ikka selle ilma vägevatega suhteid lood ja hoiad, kui mitte hästi kaetud õhtusöögilaua taga, millele selline kodune kuldjas rüübe ülimaks ehteks on. Kuldrenetist, millele näpuotsaga õigeid vürtse lisan ning kääritades mõnusa vungi sisse lasen, voolab tõesti otse sulakulda tahutud klaasidesse, nii et see õunasort igati oma nime vääriline on. Jah, sina võid ju sääl kaugel saarel lehelugejale erakuna tunduda, kuid usu mind, tõelised erakud on need moodsad inimesed, kes end kõigest kaunist ja looduslähedasest eraldavad, betoonist ja terasest kastidesse sulguvad. See, kes elab aga looduse rüpes ning mõistab selle ilu ja haprust märgata, ei pea mitte kunagi üksildust tundma. Seda olen ma nüüd selgesti mõistnud.

    Lõpetuseks aga, üks hiljutine lugu, mis samavõrd poliitiline kui anekdootlik on. Meil siin Viljandis elutseb üks erukapten Artur Mutli, kes poliitilistes asjades ühtaegu häälekas ja kangekaelne on. Rohkem, kui see talle pahatihti kasuks tuleb. Pisut enne praegusi riigivanema kandidaatide ülesseadmisi tuli meie vahel jutuks, kas Viljandis võiks selle tarvis rohkem allkirju koguda Johan Laidoner või vaps Andres Larka (ma muidugi ei tea arvata, kas kumbki nimi Sulle äkki sootuks tundmata pole). Mõlemad on kanged mulgi mehed, kes siinkandis laia toetuspinda omavad. Artur panustas muidugi vapsile. Need olid oma kihutuskõnedega inimestel pead kuumaks kütnud ja Larka juhtis pika puuga. Mina aga seisin sirgeselgselt Laidoneri taga, uskudes, et kui auravad peanupud pisut jahtunud on, siis mõistuse hääl taas kõnelema hakkab ja Laidonerile siinkandis lõpliku võidu toob. Et veendumused lihtsalt tühjadeks sõnadeks ei jääks, otsustasime neid ka materiaalsete panustega toetada. Mina panin kihlveole pandiks oma veinikeldri, mille riiulid alles äsja imeliste “veiklevate” veinipudelitega täitnud olin. Mutli aga, kes juhuslikult ka lihuniku poeg on, pani omalt poolt mängu vagunitäie vorste. See oli kihlvedu, mis tervelt kuu aega – tulemuste selgumiseni – meie linnas ja kaugemalgi pidevalt kõneaineks oli ja, loodetavasti, kandidaategi end parimast küljest näitama innustas. Ja lõpptulemus? No ütleme nii, et järgmistel jõuludel ja jaanipäeval minu laual vorstidest juba puudust ei tule.

    Ootan juba homset kaardilauda, et Mutli ees võidurõõmsalt vuntsi keerutada. Arvata võib, et vaesel mehel silmad häbi täis ja taskud tühjad on – kui ta muidugi üldse kohale ilmub. Veelgi suuremad panused on nüüd aga riiklikul tasandil mängus. Ometi usun ma kindlalt, et Laidoner aprilliski Larka ees otsustava võidu võtab. Selle nimel olen ma nõus või terve ešeloni jagu vorste mängu panema!

    Sellised on rõõmud ja mured meie armsal Eestimaal. Kirjuta vahel sealt kaugelt paar sõna elumärgiks. Kui mitte oma vanema venna, siis vanemate rõõmuks ja rahustuseks.

    Emban Sind, väikevend!
    Gustav

    11. märtsil 1934

    Seen langetas aeglaselt käe kirjaga ja vahtis pimedusse. Ookeanilt maja suunas puhuv tuul tõi endaga palmipuude vahelt kaasa pisut käärinud kuldrenetilõhna. Kusagil pimedas hiilgasid Pikämäe vanamuti ahned silmad. Üle nii paljude aastate valdas Seent koduigatsus.

    Katkendeid valmivast ajaloolisest jutustusest. Eelmisi vt Vikerkaar, 2020, nr 9.

     

  • Parim ekspert

    Kirjanik Samuel, mu hea, kuid veidi heitliku olekuga kolleeg, kes on jäänud paljudele mõistatuseks, ärkas keset ööd. Alles äsja oli ta rahutult unne vajunud, ent tema alateadvuse kompotis kääris kõik edasi ja nüüd, kui ta peale paari rabedat tundi ehmatusega ärkas, tuli ta nagu uppuja pinnale ja ahmis õhku. Kell näitas midagi kesköö ja hommiku vahepealset, magama Samuel enam ei jäänud. Ees ootas pikk ja pingul päev, nii väga vajaksid ta keha ja vaim und ja selgust, hetkel polnud seda kõike mitte kusagilt võtta. Juba voodisse heites olid ta mõtted sõlmes, nüüd veelgi enam, kõik oli risti-rästi nagu õled ja heinad. Õled ja heinad? Kes nii ütleb, kust see lause nüüd äkki? Kust kõik üldse tuleb ja kuhu läheb? Ja mis meist maha jääb? Ja mina? Olen ma toonud endaga kaasa pigem head või halba? Samueli mõtteis ja hinges keerutas maru, väljas lõõtsus septembrituul, vastu akent rabistas vihma.

    Eile helistas tema vana armastus. See lugu oli valuliselt oma otsa leidnud, haavad küll tuikasid, aga nii Riin kui Samuel teadsid mõlemad, et kõik on läbi. Kuigi Samuel ikka veel ootas ja lootis midagi ja eile paiskuski kõik taas segi. Kui kiiresti ja kergelt see käib, üks kõne, hääl kõrva juures, Riinu hingetõmbed, uuh, juba liikusid Samueli sõrmeotsad, otsides tema soojust, juba oli ta valmis siit metsast tagasi linna kolima, kui vaid Riin ütleks: tule!

    Vana armastus kutsuski Samueli, aga mitte enda juurde, vaid kirjanike liidu üldkogule; mitte armastusest, vaid rõlgusest rääkis ta endine. Üks meie liidu liige osutus nekrofiiliks ja homsel üldkogul võetakse tema väljaviskamise küsimus arutluse alla. Liit oli lõhenenud, erapooletuid selles küsimuses polnud, kas poolt või vastu, iga hääl loeb, küsimus on – kas pääseb võidule moraal või miski, mida vastasleer nimetab loomevabaduseks. Samuel polnud juhtunust midagi kuulnud, tal ei käinud lehti, vaid korra nädalas jalutas ta alevi raamatukokku ja luges seal kirju, sirvis ajakirjandust ja raamatuid. Kui Samueli süda purunes, oli ta inimeses kui sellises pettunud ja nendega suhtlemisega lõpparve teinud. Ta tahtis keskenduda rohkem nägemustele. Aga ka siin üksinduses, ükskõik kui eemal ta ka ei viibiks, said inimesed ta oma probleemidega kätte! Ja üks väike, kuid tihke tükk sügaval Samueli sisemuses ootas nii väga inimeste mõistmist, heakskiitu, kutseid luuleõhtutele, aga ennekõike lähedust, Riinu kõnet! Ehk oli seda kõike oodanud ka meie kolleeg, mis ehk viiski ta selle hirmsa ja jälgi teoni? Ehk otsis ka tema seda, mida me kõik? mõtles Samuel endamisi, aga kuna ta oli juba harjunud üksi olema ja endaga rääkima, siis jõudsid tema mõtted ka Riinuni.

    „Mida ta otsis?“ küsis toru otsas ta endine kallim.

    „Armastust.“

    Samuel oli ka ise üllatunud ja ehmunud, et ta midagi sellist ütles, see polnud tal plaanis. Nüüd nad hetke vaikisid kumbki oma telefoni otsas, Samuel kuulas Riinu hingamist, kui ilus ja hurmav see oli! Kui mitmeid öötunde oli ta jälginud oma magavat mõrsjat.

    „Armastust? Surnutelt?“ küsis Riin.

    Nüüd oli Samueli kord midagi vastata, jälle oli ta selleks sunnitud, kuigi oli otsustanud, et edaspidi ta vaikib, ja kui midagi ütleb, siis ainult väga tähenduslikku ja teeb seda lühidalt. Sõnad-sõnad, need olid sõnad, mis tekitasid kurbust ja pahameelt ja viimaks viisid meid lahku. Kuidas küll nii, et ma pean jälle midagi ütlema? Samuel tegi seda, kuigi vastu tahtmist:

    „Jah, mõnikord on nii raske armastada elavaid inimesi… Ja mis teha, kui su kallim on surnud, aga sinu armastus tema vastu veel elab…“

    Nii arutles Samuel, tehes seda nüüd juba üksi. Kui ta üritas tagasi helistada, siis nagu ikka, nagu siis, kui asjad neil omavahel käest hakkasid minema, ei võtnud ta kallim toru. Samuel toksis sõnumeid ja hullus, vastuseid ta ei saanud, juba oli ta valmis minema maanteele ja linna hääletama, et öelda, et jutt oli pelgalt filosoofiline ja tegelikult ta ei poolda laipade rüvetamist ega hauarahu rikkumist. Vaid mul endal, endal on nii valus, ma olen nii neetult üksi nagu hauas ja mitte miski ei tee seda kergemaks, ma ei jõua enam taluda sinu eemalolekut! Elavad inimesed ja armastus on see, millesse ma olin lakanud uskumast, aga ikkagi, isegi kui see teeb haiget, isegi kui me ei suuda olla koos ega lahus, on see siiski armastus, mis seda meiega teeb. Juba otsis Samuel rahataskut, oma vihmamantlit ja seljakotti, kui tuli uus kõne, mis see küll täna on!

    See oli Janis, oma nime oli ta saanud Janis Joplini järgi, oma riided taaskasutusest, mõttekaaslased siit ja sealt. Paljud, kes teda ei tundnud, arvasid, et Janis on lihtsalt üks hipi, mida ta üldse oma prillide tagant näeb, need on nii näpujälgi täis! Aga tegelikult oli Janis väga tarmukas ja kirjanike liidus mitteametliku Alandatute ja Solvatute fraktsiooni esinaine. Ja ta oli ka Samueli palju aidanud, leidnud talle metsatuka koos maja ja puukuuriga, oli olnud talle toeks, kui midagi Samueli elus luhtus, seda tuli ette, rõõmustanud, kui Samuelil läks hästi, ka seda juhtus. Nüüd vajas tema Samueli abi, Janis oli tõusnud relvile, isiklikult helistanud läbi kõik oma sõpradest liidu liikmed, selgitanud olukorda, kuidas eestseisus hakkab nüüd meie oma liikmeid välja viskama, enne kui kohtuotsus on ellu viidud, ja mille pärast?

    „Kas see on kirjanike liit või kloostrikool?“ küsis ta.

    Samuel ei vastanud midagi, ta oli kuidagi poole hoo pealt kätte saadud. Janis luges ette põhikirja punkti, mille alusel üldse saab kedagi liidust välja visata.

    „Nii?“ See muidugi huvitas Samueli, sest varem polnud ta põhikirja lugenud.

    „Esimene asi, EKL-i liige on kohustatud maksma liikmemaksu. Ja teine asi, EKL-i liige on kohustatud oma tegevuse ja käitumisega mitte kahjustama liidu mainet.“

    „Aga kas ta siis ei ole kahjustanud?“ küsis Samuel vastu, mõte veel Riinu juures, küsis lihtsalt, et midagi vastata, kuigi oleks võinud ka vaikida, tagantjärele on ta alati mõelnud, et oleks võinud pigem vaikida. Vaikiv inimene on kaunim ja kuidagi mõtlikum ja sügavam kui rääkiv inimene oma lahtise suuga. Aga näis, et nüüd oli vaja rääkida, see nekrofiilia asi ei meeldinud talle, ei meeldinud ka Janisile, kes kordas seda ka telefonis:

    „Aga me peame oma liikmeid kaitsma. Nekrofiilina ei ole ta esinenud kui kirjanike liidu liige! Sest üks asi on kirjandus, teine elu!“

    Kas üks on õled ja teine heinad? Samuel oli justkui nõus ega olnud kah:

    „Aga kuhu jääb nekrofiilia?“

    Vestlus oli pikk ja loperdav ning tulemuseks oli kokkulepe, et homme varahommikul ootab Samuel maanteel. Janis on rentinud bussi, kogub Lõuna- ja Kesk-Eestist kokku oma fraktsiooni liikmed ja suundub pealinna üldkogule.

    Juba hahetas, aga hommikuvalgus ei toonud selgust, Samuel ei teadnud ikka veel, kelle poolt valida. Kas Riin kui elu ja armastus? Või Janis kui surm ja kirjandus? Miks ta küll oma kallid naised sellistesse lahtritesse jagas? Kuid tõepoolest, ehk ei olegi tema võrdlus siin une ja ärkveloleku piiril sugugi mitte vale. Riin oli nii elus ja Samuel oli teda armastanud, nagu oskas. Kui nende suhe kukkus kildudeks, siis seda oskamatusest, mitte armastuse puudusest. Aga Janis kandis endas tõepoolest teatavat tumedust, temast hoovas õrna korvalooli või koirohu hingust, justkui oleks Samuel läinud vanaema juurde, kes on oma rohukapi ukse jälle lahti unustanud. Vanaema oligi vana ja haige, peagi ta suri. Kas ka Janis oli juba surnud või siis kohe suremas ning soovis, et keegi teda ka hiljem armastaks, sest eluaeg oli olnud ses osas nii kitsi ja kasin? Eks me kõik soovi, et keegi tuleks ja leiaks meid, isegi kui me pole enam elus. Kas armastus kestab kauem kui elu?

    Jah, Samuel keris end aina enam puntrasse, samas oli tal tunne, et ta peab midagi tegema, esinema üldkogul mingi avaldusega, ta vajab oma elus mingit suuremat pööret, mitte lõputut vindumist. Ta seadis end minekule, süüa ta ei tahtnud, polnud isu ega aega, aias otsis ta kastesest rohust paar õuna, pani need tasku ja asus maantee poole teele teadmata, kas seegi on õige. Sellistel puhkudel, et saada tagasi oma hingerahu ja mõtteselgus, kordas ta ühe oma lemmikluuletaja ridu: „Soon on inspiratsioon: usalda verd. Ta on su parim ekspert.“ Neid sõnu lausus Samuel kui mantrat ja rahunes, ta teadis, et peab vaid end usaldama ja siis läheb kõik paika, tema sisemine kompass leiab õige tee!

    Seevastu Janise bussijuhil oli olnud sellega suuri raskusi. Kohe teekonna alguses kukkus bussil küljest parempoolne tahavaatepeegel, siis vasak. Need rippusid kui löntis kõrvad. Janis ise istus siis bussijuhi kõrvale ja oli tema silmad, möödasõitudel rääkis juhile, mis toimub taga, mis paremal, mis vasemal. Juht oli täiesti segaduses, lisaks see kolletavate trollide seltskond, kellest üks deklameeris, et kirjanik peabki olema pervert, narkomaan, vägistaja, sadist, langetõbine! Võimalik, et enamik neist kriteeriumidest oli tema puhul täidetud, ainult tekste kippus sel autoril nappima. Ka bussijuht oli laibarüvetuse kohta hommikusest lehest lugenud, neli korda keeras ta otsa ringi ja hakkas tagasi sõitma. Seda märganud, juhtis Janis bussi taas pealinna poole. Sõit kestis sajandi.

    Samuelil hakkas vahepeal külm, nüüd läks ka kõht tühjaks, ta sõi ära oma kaks õuna, see tegi olemise veelgi vesisemaks, lisaks hakkas sadama, varjuda polnud kuhugi. Viimaks, kui buss saabus ja vihisedes oma uksed avas, võeti Samuel võiduhõisete saatel vastu, veel üks omadest oli juures! Mida lähemale nad pealinnale jõudsid, seda hõredamaks Samueli tunne läks, ta oli nii läbi külmunud, näpuotsad ei läinudki sel päeval soojaks, tundus, et hing jäi tal maha maanteeserva.

    Kohale jõudes selgus, et mingit hääletust, kas nekrofiil liidust välja visata või mitte, ei toimu. Küll aga käis üks madin, paljud panid end kirja vabasse foorumisse, võtsid sõna. Nii ka Samuel, kes kuulas teiste kõnesid vähe, sest püüdis enda sisse vaadata ja leida sealt mingit seisukohta, öelda midagi, mis ei kordaks eelkõnelejaid. Korraga oligi Samuel juba puldis, ta otsis Riinu silmi, neid ta ei näinud, üldse kippus kõik värelema. Meenusid kirjanike liidu põhikirja punktid, mida Janis talle telefonis ette luges. Siis avas ta suu:

    „Lõpuks on ju küsimus selles, kas elu või surm.“ Samuel kogus end ja lisas. „Mina ei ole kohustatud mitte millekski! Mina ei ole nõus, et mind sunnitakse.“ Paus. „Ja sellega ma teatan, et mina astun kirjanike liidust välja.“

    Samuel tegi kummarduse ja tuli kõnepuldi tagant ära. Ta oleks kohe pidanud sirge seljaga saalist välja marssima ja kõik. Aga jalad nagu ei kandnud, ta jäi nurka konutama, siis tuli juba temaga rääkima üks leebe daam, kes alati oli Samueli hästi suhtunud, ja imestas, et mis siis nüüd, seda pole küll vaja, kui temasugused kõik välja astuvad, jääbki meile ainult nekrofiil, kes ei kavatse kuhugi minna ega välja astuda, kuigi võiks, lausa peaks! Tulid veel teised ta kolleegid, nii mõnigi patsutas õlale, keegi irvitas eemalt. Siis toodi sisse vaagnad liha ja kalaga, täidetud mune ja juustu-singirulle, marineeritud seeni, kappareid ja oliive, puuvilju ja veini. Samuel võttis ühe täidetud muna ja pistis selle endale suhu, siis veel kevadrulli, lõhe oli nii mahlane, veise sisefilee sibulamoosiga lihtsalt oivaline! Kapparid koos anšoovisega täiesti uus üllatus!

    Seal vaagnate vahel me kohtusime, Samuel sõi suu tühjaks ja tuli mulle hästi lähedale, kutsus kõrvale.

    „Ütle sina, Urmas.“

    „Mida?“

    „Mida ma peaksin tegema?“

    „Mida tegema?“ Sain muidugi juba aru, mida Samuel minult küsib, aga las ta ütleb seda ise.

    „Ilmselt oli see madal veresuhkur… See viimane öö, elu ja surma küsimus, nekrofiilia…“

    „Mis sellega on?“

    „Mida ma peaksin oma väljaastumise avaldusega tegema? Kas selle esitama või siiski mitte? Paljud siin on öelnud ja isegi palunud, et ma seda jumala eest ei teeks. Et nad niimoodi palusid, see näitab nii selgesti, et nad minust hoolivad. Ja mis peamine – ma tunnen, et just nüüd olen saanud tagasi usu inimesse, elavasse inimesse!“

    „Siis on ju hästi.“

    „Aga milline häbi!“ Samuel väristas ennast, ikka veel oli tal külm. „Esineda kogu liidu ees sellise avaldusega ja siis mitte välja astuda! Kuidas ma saan veel olla siin liidus, inimestele otsa vaadata? Need inimesed siin on ju minu inimesed, kellega ma tahan koos olla. Ma ei taha olla üksi. Aga nüüd ma olen juba öelnud, et lahkun!“

    Kahju oli Samuelist, lausa füüsiliselt valus hakkas teda ja tema häbi vaadata, kuidagi ei oleks tahtnud tema asemel olla.

    „Urmas, aita sina mind!“ Samuel võttis mu pintsakuvarrukast.

    „Kuidas mina saan sind aidata?“

    „Ma olen hetkel nii endast ära ja ei usalda iseend. Sind ma usaldan ja austan kõige rohkem kõigist liidu liikmetest, üldse kõigist inimestest, sa oled parim ekspert. Mida ma peaksin tegema, kas välja astuma või siis jääma?“

    Esimest korda selle vestluse jooksul vaatas Samuel mulle silma, see nõudis temalt suurt pingutust, aga ta vaatas ja ootas. Mul oli muidugi hea meel, et Samuel oli taas leidnud usu inimesse kui sellisesse, aga minul endal kippus seda usku nappima:

    „Ma arvan, et sa peaksid siiski välja astuma.“

    „Jah?“ Samuel taganes, kohkus, siis kogus end ja tuli uuesti lähemale, küll enam mitte nii lähedale. „Siis on nii. Nii jääb.“

     

    Riin oli ikka veel elus, kuid kusagil eemal, Samuel ise polnud kah veel surnud, oli nagu oli, ja seepärast ei esitanud ta ka oma lahkumisavaldust. Samuel jäi veel mõneks ajaks pealinna.

     

  • Purunematud

    Ei oleks arvanud, et õhtu jälle nii külm on. Rõvedalt külm. Hommikul oli veel kõikjal sula, urbsel lumel oli pehme astuda. Nüüd on päevaga lume peale pressinud veest saanud libe, kõva teekate. Kõnnak muutub kohe kangemaks. Kui bussist maha ei taha jääda, siis tuleb tempot hoida, kasvõi jalgu libistades. Autosid sõidab linna küll, muidugi. Peavad kinni ka. Aga see variant on kindel ei. Mitte mingil juhul. Mitte veel.

    Buss on ees, kui koolimaja eest mäest alla uisutan. Lohisen. Seal nad on, nende värvilistes jopedes seljad, külma pärast kapuutsid peas. Jopede alt paistavad sukkpükstes sääred, mustad või ihukarva, külmast õhetavad, punetavad. Ühel on popikad ülepõlvesaapad ka. Reedeõhtune buss. Saan juba natuke sooja, surun külmad kintsud vastu kõva õmblusega bussiistet. Siin on imelik reede õhtul üksi istuda. Peole minnakse ikka seltskonnas, kes loodab autoga tagasi saada, kes kuidas ja mida. Kes millele loodab. Aga ma ei tunnegi end ebamugavalt. Ma tean, et Riina ootab juba kanala juures, tuleb oma peatusest peale. Jalad kirvendavad õhukestes sukkpükstes. Me teeme seda koos.

    Kui Riina peale tuleb, siis me omavahel peaaegu ei räägigi. Buss on täis lärmi, külma õhkavaid kehasid ja jutumõminat. Rõskes, vaevu soojenevas õhus on ka peoeelset ärevust, hingeaur kerkib bussi lae alla. Vaatan aknast välja, buss sõidab nüüd natuke aega mööda suurt maanteed, siis muutub pime maantee jälle tänavaks, tänavalaternad põlevad ainult ühel pool, surnuaed teisel pool on pime. Viiekorruseliste majade akendes on tuled. Hilisõhtuti linnas käies tekitavad need tuled akendes minus halva, isegi hirmusarnase tunde. Nagu poleks minul kodu, polekski kuhugi minna. Aga ainult siis, kui ma olen üksi või kaine. Täna me oleme kahekesi ja varsti enam mitte ka kained.

    Läheme koos massiga bussijaamas maha. Bussijuht keerab süüte juba välja, ootab kannatlikult, et rahvas maha saaks. Kohe saab õhtule. Värvilised joped suunduvad keskväljaku poole, seal on linna ainus restoran, kultuurimajas on ka pidu ja kiriku taga uues baaris samuti. Meil on täna oma plaan. Riina teab aadressi, bussijaama tagant keerame vasakule, tagumise putka ees on paarist tänavalaternast valgustatud tühermaa, päeval on see parkla, suvel kaltsuturg, kus soomlaste vanu riideid saab valida otse autode kapottidelt. Minu kooliskäimise teksad ja nahkhiirelõikega peokampsun on siit ostetud. Pimedate akendega gümnaasiumihoone paistab üle tänava platsi taga. Täpselt sellise arhitektuuriga koolimaja on vist igas Eesti väikelinnas. Kooli staadioni vastas on hruštšovkad reas. Riina käib sellessamas koolis, täna hommikul käis ka. Putka ette on praegu pargitud kaks autot, hall Scorpio ja pika kerega hele mersu. Skorpa esiuksed on lahti ja Must Q kaigub üle libeda platsi. „Just sind!“ röögib seltskond laialivalguva meeskoorina nibude-laulu refrääni kaasa. Ja jälle: „Just sind!“ Nokamütsiga tüüp tantsib, kargab putka luugi ees muusika taktis harki-kokku, lüües samal ajal pikkade kätega üha vastu külgi, nagu suur kurg peksaks tiibu. Teksapüksid lotendavad ta kondiste jalgade ümber. Kiirendame libedal, kinnisõidetud lumel sammu. Oleks võinud ikka peatänavat pidi minna, see on väga väike ring tegelikult.

    Ma ei tea, kas üks siin võiks olla SEE auto. Kas üks autotäis võiks nemad olla? Pimedas ei saa aru, kas autode tagaaknad on härmas või higised. Kõnnime kiiresti üle platsi, meist ei tehta praegu välja.

    Valgetest tellistest kortermajade trepikojauksed ei ole lukus, ühe trepikoja uks on päris pärani. Ei tundu enam nii külm, jalad on harjunud. Ukse ees betoonmademel on plekist lüpsik, põhjas liiv ja konid. Majade keskel on lumine plats, keset seda rauast ronimisredel, vaibakloppimispuu ja üks ilma seljatoeta pink kohe trepikoja vastas. Riina pühib palja käega lume maha, mina sikutan jopet istumise alla. Riina võtab kotist longeropurgi. Vähemalt selle joome enne kahe peale ära, kui üles läheme. Longerol on möödunud suve maitse, esimene lonks toob tagasi jaaniõhtu ja kõik need teised peod, selles baaris, mis on nüüd vanas tuuleveskis, ja need, mis olid linna lauluväljakul. Olemised putka juures enne hilisõhtust sulgemist, istumised peale seda, otse soojal asfaldil. Tümakas või rohutirtsude sirin. Ristikupõld õitses teisel pool suurt teed ja levitas magusat lõhna, mis pigistas mind rindkerest nagu siis, kui oli jaaniusside parv juuni lõpus, terve kraaviserv täis neid helendavaid, eesmärgistatud tulukesi. Longerol on Andre suudluste maitse. Purk saab liiga kiiresti tühjaks või ainult tundub nii. Riina vajutab purgi kontsaga osavalt lamedaks känkraks. Mõnikord suvel pidime peale pidu kohe varahommikul tööle hakkama, kui oli meie päev. Siis me ei läinudki kodudesse magama, läksime peolt otse Tulka korterisse ja hakkasime päikesetõusul saiatainast segama, kotlette küpsetama. Pikutasime kordamööda esikupõrandal Tulka toodud madratsil ja valvasime ahju. Lõikusime kapsast. Valasime kastmeämbrisse ketšupi ja hapukoore juurde keefirit, et vedelamaks saada. Tulka putka tehakse hommikul ülivara lahti. Putka on kohe bensuka kõrval ja rekamehed tahavad hommikuks burksi ja kohvi. Talvel on kool, sellepärast töötavad seal praegu teised.

    Me oleme omavahel kokku leppinud, et kui nemad tahavad peole minna, siis lähme. Veel leppisime kokku, et vaatame alles kohapeal, kellega klapib. Mina ei tunne niikuinii neid kumbagi, Riina tunneb ühte, linna suvelõpu peost. Teine on kaasa kutsutud, sõber, ka Tallinnast. Riina sõnul ei ole sellest midagi, et võõrustaja on just tema tuttav. Et temal ei ole vahet, kes. Ma usaldan Riinat.

    Mulle tundub nüüd, et mina peaks ka midagi tegema. Riina on isegi palju organiseerinud. Korter on teisel korrusel. Koridori tuli ei lähe põlema, aga valgust tuleb ka läbi koridoriakna maja eest, laternast. Ja külma puhub. Vajutan ise kellanuppu, must nupp, valge ring. Nupp nagu nibu. Loll laul.

    Köögis on longerot, külmkapi ees maas kilekotis õlut, elutoa diivanilaual paistab pooleliitrine viin ja õunamahlapurk, ei mingit mehukattit. Joogiklaasid valmis pandud ja puha. Muusika, mis mängib, ei ole eesti. Nad on meist veidi vanemad, aga mitte hirmutavalt vanad. Mitte siit linnast, vaid päris linnast. Tallinnast. Üks on pikk, sirge hoiaku ja laiade õlgadega. See on tema isa korter, isa on Soomes. Ema on ikka Tallinnas, elabki seal. Üks käib ülikoolis, vist. Aga vahet pole, me teeme, nagu kokku lepitud. Riina pintsaku kuldsetelt nööpidelt paistab valgus mulle silma.

    2.
    Sääred olid algul külmast täiesti valged, hiljem tõmbus nahk ettevaatlikult roosaks ja hakkas õhetama. Seljas oli tal karvase äärega kapuutsiga jope, mütsi ega kindaid ei olnud. Sooja hoidmiseks oli ta käed pannud endale ümber: parem käsi vasakusse varrukasse ja vasak kämmal paremasse. Kapuuts oli tõmmatud üle silmade ja ta vappus kergelt, vaevutajutavas rütmis üle keha. Jalas olid madalad mustad saapad, mille ninadelt vajus aeglaselt lund esiku põrandale. Mulle tundus, nagu sulaks lumi tema hingamise rütmis, üha suuremaks kasvav järv piimakohvi värvi linoleumil.

    Tema jopest, härmas juustest, punetavatest silmadest, vesisest ninast õhkus külma, mis läbistas minu öösärgi flanelli, mu nahk ja rinnanibud olid sellest külmast krimpsus. Öösärgi peale olin selle ootamatu äratuse peale tõmmanud dressipluusi.

    Ühel säärel olid sukasilmad jooksma hakanud, nahal oli horisontaalne punane triip. Ta oli tulnud lõpuks meie õue tule peale otse üle külmunud künni. Seal siis jalgu lõhkunud. Enne olla ta päris pikalt kõndinud mööda maanteed, veel enne seda metsa vahel ühte väiksemat teed. Oli selge öö, pime küll, aga lumi on ju maas. Lund ei hakanud sel ööl sadama, kõik teed olid lahti.

    Ta ei tea, kust ta tuli. Ise ta oli linnast, päris linnast, nad olid sinna kohta sõitnud suurest linnast, pimedas ja sõit oli kestnud pigem kaua. Ta oli pressitud tagaistmele ega näinud meeste vahelt õieti aknast välja. Autos oli haisenud alkoholi, lõhnakuuse, higi, odekolonni, suitsu ja naha järele. Kohale jõudes oli mitu autotäit olnud seal. Nad olid sõbrannaga, olid peol koos, too ka ütles kohe neile, et ei, ei taha minna, aga ikka võeti kaasa. Ta ei tahtnud teisele peole edasi minna. Ta ei tundnud neist meestest ise kedagi, nad lihtsalt olid tulnud ja võtsid peolt tüdrukuid kaasa. See oli nagu mingi talu, kuhu nad lõpuks jõudsid.

    Hakka jah jala minema. Tuleb kakskümmend kraadi külma, külmud tee peal ära, loll lits.

    Peame peo ära, hommikul viime teid ilusti linna tagasi ja unustad ära.

    Ta ei olnud tahtnud sinna jääda, nüüd ta seisis meie esikus sulava lume loigus. Pikk, ilusate jalgadega tüdruk. Minuvanune või aasta-poolteist vanem nagu Riina. Linna omadest ei saa alati aru, kui vanad nad on.

    Kuhu sul minna on, lits.

    Need võivad maha ka lüüa.

    Helistada ta ei tahtnud. Seitsmest läheb linnast Tartu buss, keegi saaks ta ära viia. Isa oli õhtul väga pikalt garaažis istunud, aga ema ütles, et ei lähe naabrite juurde küsima. Pole vaja sellest siin külas kella lüüa. Saab sõidetud küll.

    3.

    Riina tahab kindlasti sügisest ülikooli minna, majandusse või psühholoogiasse. Aga tööle tahab ka minna enne. Ta ei tea veel, kuidas ta jõuab Tartusse sisseastumiseksamitele ja Soome maasikale, aga Tulka ei maksa meile just väga palju, seega ikka peab.

    Mis ta sõbrannast sai?

    Viisid linna tagasi? Vast ikka viisid, pärast.

    Suure linna süütud tüdrukud.

    See oli Riina mõte ja ma sain kohe aru, kui hea mõte see on. Andre läks kohe sügise alguses ära ema juurde Soome. Päriseks. Kui ta oleks jäänud, võib-olla ma isegi mõtleksin praegu teisiti. Võib-olla. Riinal ei ole ka ühtegi kindlat silmarõõmu, kuigi huvi näidatakse välja palju. Liigagi palju. Putka letis võib vahel õhtuti päris jäle olla.

    Joome longerot ja pärast natuke viina õunamahlaga. Poisid joovad rohkem õlut. Alguses nad isegi räägivad natuke peole minemisest, aga lõpuks läheb neil see tahtmine üle. Leo on juba teisel kursusel, tipis õpib ja teeb isaga koos väikest viisi metsaäri. Ta käib palju kinos, vaatab pea kõik uued filmid ära. Minu kohta seda muidugi öelda ei saa, aga õnneks olen vähemalt mõnda näinud, „Natural Born Killers“, „Schindleri nimekiri“. Pärast SEDA räägime veel pikalt edasi. Leo on sama hea suudleja kui Andre. Korraks on tunne, nagu aetaks mind orgi otsa, aga ma ootasin, et midagi sellist võib olla. Hetkeks on tunne, et tema ei oodanud seda. Ma ei ütle talle kordagi oma perekonnanime. Ta käib pärast ise köögis prügikasti juures. Teeme köögis võileibu, on vorsti, hapukurki. Meie oleme elutoas, saame siin muusikat kuulata. Teised on väikses toas.

    Riina ajab mind vaikselt üles, kui õues on veel hämar. Läheme esimese hommikuse bussiga tagasi. Ööbime tihti üksteise pool, kedagi ei huvita. Kartsin tegelikult, et pärast võib olla tühi tunne. Äng. Õõnsus hinges. Aga midagi sellist ei ole. Katsusin vetsus sõrmega, et kindel olla, et aru saada, kuidas nüüd on. Siis tuli korraks naer peale. Riina ei räägi suurt midagi, aga ta tundub normaalne.

    Mind enam ei purusta.

    Mõtle, kui tõmbavad su autosse? Baarist või samast putka juurest. Tee äärest, kui hakkad koju minema. Lõõpimine ja flirt, naer on ainult alguses. Kedagi ei huvita, kas ja kui süütu sa oled, pärast uhkustavad veel küla peal.

    See viimase suve lugu. Omad tuttavad olid olnud ka seal autos, Riina õel.

    Ise ronisid auto peale, lits.

    Tulebki Riina peatus. Vaatan, kuidas ta selges talvehommikus edasi astub, teeserval keset valget lagedat, võtab värskes lumes pikki samme. Kapuuts on talle õlgadele kukkunud, jope karusnahal, Riina tumedatel juustel säravad värsked valged helbed, need langevad ta juustele ja näole nagu eikuskilt ja samal hetkel ma juba tean, täiesti kindlalt. Tema on süütu.

  • Uuk

    Ühel heal päeval sai Arturil ja Helenil linnaelust kõrini ja nad asusid maamaja otsima. Nad ei vajanud oma ellu enam põnevust. Hoopis vaikust ja rahu otsisid nad peale aastaid kestnud pealinna melu. Peale pikemaid kuulutuste sirvimisi ja tuliseid vaidlusi jäi abielupaar pidama teatel, kus pakuti müüa maja Lääne-Eestis, Nõva lähedal suures männikus. Neid köitis maja hind, mis elektriühenduse puudumise tõttu oli üsna soodne, ilus paik ning eraldatus tsivilisatsioonist.

    Majaomaniku, põlise metsavahiga kokku saades tundsid Artur ja Helen siiski huvi, miks ta nii kenast majast loobuda tahab. Vanamees hakkas kohe lahkelt seletama, et kohal pole tõesti vähimatki häda, lihtsalt ta ise on selle jaoks vanaks jäänud, et pood on kaugel ja nõnda edasi. Metsavahi seletamine ja paiga innukas kiitmine muutus viimaks nõnda kahtlaseks, et Artur ja Helen otsustasid võtta mõtlemisaja.

    Muidu oli kõrgete mändide vahel asuv puust maja neile just sobivalt suur, kahe toa, köögi ja verandaga, ning mis peamine, ümbritsetud igas suunas kuiva ja samblase metsaga. Nõva alevikuni oli sealt linnulennult kolm kilomeetrit. Seda enam äratas imestust, miks tahtis metsavaht kenast ja vaiksest kinnistust lahti saada. Kui mees ja naine ümbruskonnas maad kuulasid, said nad teada niipalju, et selles metsas olla mõned korrad midagi imelikku juhtunud, nagu oleks seal nähtud „paha vaimu“. Tõsi, säärast juttu rääkis neile kõigest üksainus inimene, kilomeetri jagu eemal elav naabrinaine, kes oli metsavahist veelgi vanem ning kauasest elamisest ilmselt põduraks muutunud.

    Peale pikemat kaalumist ja vaagimist otsustas abielupaar maja siiski ära osta, arvates, et kui seal midagi imelikku või vaimudega seotut ongi, võib selle ju jälle maha müüa.

    Nii sai nende otsus teoks.

    Artur ja Helen seadsid end uues kohas peagi kenasti sisse. Nad tegid korraliku remondi, ostsid maja tarbeks mitu petrooleumilampi ja mitukümmend pakki küünlaid, kaevasid üles ja rohisid puhtaks laokile jäänud aia ning ehitasid uue kemmergu. Kuna neil oli varasematest tööaastatest kõrvale pandud korralik summa raha, ei tarvitsenud mees ja naine niipea tööle minna ning lähiaastatel polnud neil kavatsust ka seda teha. Arturi ja Heleni soov oli lihtne – elada kesk elu keskpäeva ilusas ja vaikses kohas seni, kuni nad veel ise ilusad ja terved on.

    Nad jalutasid ringi nõmmemänniku käänulistel radadel, korjasid mustikaid, vaarikaid ja seeni, mida sealkandis leidus külluses, lugesid raamatuid, mis linna-aastatel kokku said ostetud, ning tegid igapäevase elu kohta oma päevikutesse märkmeid. Suurema osa päevast veetsid mees ja naine aga aiamaal, kuhu Artur püstitas ka kilest kasvuhoone, kus pandi kasvama kurgid, tomatid, pipar ja paprika.

    Kui saabus talv, istusid nad õhtuti pehmel diivanil küdeva kamina ees, kuulatades vaikselt ja suuril silmil, kuis ümber maja huilgab tuisk ning kuskilt kaugelt kostab huntide kumedat ulgu. Nad magasid senikaua, kuni uni kestis, ja armatsesid paar korda kuus õrnalt, aeglaselt ja kaua, nagu inimesed, kes on äratundmisele jõudnud, et elu on tegelikult lühike ning pole mõtet seda aina rohkem töötades maha magada.

    Nii möödus Arturi ja Heleni esimene aasta, ilma eriliste sündmusteta, kuid õnnelikult. Neile meeldis, et nad elavad seal majas kolmekesi, nemad kaks ja nende hallivöödiline kass. Tegelikult elasid nad seal majas küll neljakesi, aga seda mees ja naine muidugi ei teadnud.

    Nimelt pesitses all keldris, kartulisalve taga urus, veel ka kääbus Uuk. Ta oli selle paiga elanik olnud terve eluaja, nagu kunagi oli seda olnud tema isa, siis omakorda vanaisa ja nõnda edasi kuni mäletamatute aegadeni välja. Emast ei teadnud Uuk midagi. Ema oli tulnud ühel kevadisel õhtul, võrgutanud isa, elanud urus kuni Uuki sündimiseni ja jälle oma teed läinud. Nõnda oli see kääbuste maailmas alati olnud.

    Kartulisalve tagune urg oli pikk, liivane, käänuline ja kuiv, põhi ja seinad vooderdatud sambla, väikeste kuuseokste ning linnusulgedega. Erinevalt inimestest ei vajanud kääbus õnnelikuks eluks enda kõrvale kedagi. Enamik aega meeldis talle vaikselt oma urus istuda, tillukesed käed ümber põlvede põimitud, ja vahtida pärani silmil pimedusse.

    Umbes kella ühe ajal öösel hiilis Uuk urust välja, asudes toiduotsingule. Ta silkas pimeda metsa all peaaegu niisama kuulmatult ja kiiresti ringi nagu puude vahel liuglev kakk, jooksu pealt mõnd hiirt, konna või suuremat putukat hambusse haarates. Osa söögist pistis ta nahka toorelt ja sealsamas, mis kõhutäiest üle jäi, võttis talvevarudeks koju kaasa. Kümneid ritsikaid, hiiri, ninasarvikpõrnikad ja väikeseid linde olid tal seintest väljaulatuvate ja teravaks näritud puujuurte otsa torgatud, kus maitsvad palad kuni südatalveni kuivasid. Kui jaht ja söömaaeg läbi said, võttis kääbus taas kätega jalgade ümbert kinni, tardudes poolune taolisse letargiasse.

    Üks omadus oli Uukil veel. Kui ta oma jahiretkedel märkas kuskil mõnda ripakile jäetud sädelevat eset või münti, pidi ta selle ilmtingimata pihta panema ja urgu vedama. Säärane komme oli temasse edasi kandunud vististi esivanemailt, kuna uru tagumises, avaramas otsas vedeles kõrge kuhil kõiksugu sädelevaid asju, mis pikkade aegade jooksul sinna kokku tassitud.

    Hilistel talvekuudel, kui toiduvarud otsa lõppesid, õues pakane paukus ning rajad umbe tuiskasid, hiilis Uuk vahel nälja sunnil üles tuppa. Seal jahtis ta ämblikke, kärbseid ja hiiri, noppis üles mahakukkunud söögipuru, või kui muud võtta polnud, näppas köögikapist viilu leiba. Õnneks oli Arturil ja Helenil hea uni, mistõttu nad kääbuse ülakorrusele ilmumist ei märganud. Õnneks seetõttu, et kääbusele poleks see meeldinud. Talle meeldis elada oma elu, ilma et keegi tema olemasolust midagi teadnuks, tundmata ka ise vajadust kellegi elust midagi teada. Veelgi vähem meeldis kääbusele aga hirm, mida inimene tema nägemise puhul tundis, kuna sellega kaasnev lõhn oli ta nina jaoks midagi väga vastikut. See oli sedavõrd väljakannatamatu, et ajas Uuki lausa aevastama ja tekitas ebamugava sügelustunde selja keskossa, kuhu ta end hästi kratsima ei ulatunud. Kõige ebameeldivam oli aga see, et hirmu lõhn muutis kääbuse kohutavalt närviliseks. Sellisel puhul tormas see ülimalt ärritunud olevus lausa kiljudes inimesele kallale, hammustades teda säärest, mispeale hammustuspiirkond nahal mustaks ja koorikjaks tõmbus, pudenedes mõni tund hiljem ihu küljest lahti nagu süsi; haavandi ümbrus enam ei paranenudki, mürgine söövitus kulges mööda närvierkusid laiali üle kogu keha ja hiljemalt paari-kolme päeva pärast inimene suri, lämbudes omaenese ülespundunud lihaste spasmide kätte. Selle koletu protsessi vallandasid kääbuse silmahammaste taga asuvad mürginäärmed, mille eritisele pole meditsiin tolle olendi äärmise harvaesinevuse tõttu veel siiani vastumürki leidnud.

    Uuki elus oli taolist ärritust ette tulnud kaks korda. Esimesel korral siis, kui ta sattus ühe metsa eksinud seenelise taskulambi valgusvihu sisse, ning teisel korral siis, kui ta kohtus metsavahile külla tulnud sõbraga, kes öösel külmkapist õlut võtma läks. Mõlemad juhtumid lõppesid traagiliselt.

    Juhuseid, kus kääbust märgati silme eest mööda vilksamas, oli olnud rohkem. Õnneks polnud inimene neil puhkudel taibanud, keda või mida ta õieti nägi, pidades viirastuslikku välgatust enamasti omaenese meelepetteks, mistõttu taolised kohtumised nii kurvalt ei lõppenud. Ka aastakümneid Nõval elanud metsavaht oli aja jooksul üht-teist kummalist tajunud ja kuulnud, kuid alles pärast sõbra kohutavat surma otsustas ta minema kolida, kartes, et sama saatus võib tabada teda ennastki.

    Artur ja Helen, nagu öeldud, Uuki ei näinud. Ei näinud nad teda ka järgneval paaril aastal, kuigi kääbus külastas ülakorrust veel mitmel puhul. Nende hallitriibuline kass nägi küll. Kassi hirm aga, erinevalt inimese omast, ei lõhna kääbuse jaoks sugugi mitte halvasti, mistõttu ei ärritanud nende öine kohtumine Uuki üldse. Ainus, mida mees ja naine omal nahal tunda said, oli mõne ehte ja hõbelusika mõistatuslik kaotsiminek, mida kumbki ei osanud lahti seletada.

    Aeg kõndis oma kuuldamatul linnusammul edasi. Möödus kolm ja pool aastat, kui Helen ühel vaiksel hommikul mehele kõrva sosistas, et ootab temalt last. Artur sattus uudist kuuldes alguses suurde segadusse, mis peagi eufooriliseks vaimustuseks muutus – esimese lapse ilmumine neljakümneaastaste inimeste ellu mõjub peaaegu alati uskumatu imena! Nad laulsid ja tantsisid ning suudlesid ja kallistasid teineteist terve päeva. Peale esimese elevuse jahtumist ütles Helen, et sügise saabudes vajavad nad muidugi nüüd juba paremaid elamistingimusi, et vähemasti elekter ja duširuum peaksid neil siis olema ja pood võiks ka lähemal olla. Kui Artur seepeale rõõmsalt teatas, et küllap nad saavad hakkama metsaski, polnud naine sellega aga enam nõus. Vähe sellest, esimest korda seal elatud aja jooksul ärritus ta tõsiselt.

    „Mõtle ometi mõistusega, mida sa räägid, mõtle meie tulevasele lapsele! Me ei saa enam rantjeesid mängida nagu seni. Meil on alles veel ainult paari kuu elamise raha, sa pead varsti tööle minema ja pealegi vajab laps sooja vett ja süüa ja arstiabi lähedust.“

    Artur istus ohates voodiservale ja noogutas alla andes pead. Muidugi oli naisel õigus. Lihtsalt kahju oli lahkuda armsaks saanud kodust. Nad otsustasid minema kolida mitte enne, kui Artur linnas kusagilt tööd saab ja nad endile uue ning mõistliku hinnaga korteri on leidnud. Väiksemate asjade pakkimisega alustas Helen siiski juba järgmisel päeval.

    Uuk istus urus ja kuulatas ülevalt kostvaid hääli. Need tundusid kuidagi teistsugused kui tavaliselt. Ometi oli ta taolisi helisid varemgi kuulnud. Siis taipas ta, et need hääled tähendavad inimeste väljakolimist. Üldiselt kääbused oma aega inimeste peale mõtlemisele ei raisanud, kuid sedapuhku tegi Uuk erandi. Tal oli hea meel, et neil kahel oli sedavõrd hea uni olnud, mis lubas tal näguripäevil köögis ämblikke jahtida ning kapist leiba näpata. Esimest korda elus tundis kääbus midagi, millele ta ei osanud nime anda, aga mida inimesed kutsuvad endi keeles „tänutundeks“.

    Uuk silkas uru tagumisse otsa ja ronis läikivate asjade kuhila otsa, asudes sajandite jooksul kokku tassitud prosside, käevõrude, sõrmuste, kaelaehete, uuride ja kõikvõimalike eri suurusega müntide seas vilkalt ringi sobrama. Võtnud mõne sädeleva asja pihku, kaalus ja vaagis ta seda mõnda aega, visates siis hunnikusse tagasi. Raske oli leida seda õiget. Mõni ese tundus liiga kehv, mõni jälle liiga hea. Alles pärast mitmendat tundi, olles otsingutega peaaegu aardekuhila põhja välja jõudnud, jäi kääbuse silm pidama millelgi, mis tundus õige. See oli keskmise suurusega kuldmünt, millesse vermitud habemega mehe nägu oli ülakorrusel elava mehe näoga väga sarnane. Uuk silitas peopesal õrnalt helklevat raha. Kuna erinevaid kuld- ja hõbemünte vedeles ta ümber aga veel sadu ja sadu, polnud tal sellest ka liiga kahju loobuda.

    Nii juhtuski, et kui Helen järgmisel päeval toidukapist nõusid välja tõstis, leidis ta supitaldrikute tagant riidenutsaku, millesse oli peidetud kuldraha.

    „Näe, mis metsavaht siia maha unustatud on!“ hüüdis ta Arturile.

    Mõlemad uurisid imestunult säravat münti, mille ühel küljel oli kujutatud ristilöödud õnnistegijat, teisel aga habemega meest, parem käsi hoidmas mõõka, pahem toetumas inimese pealuule.

    „Kuule, see tüüp on ju täitsa sinu nägu!“ puhkes naine äkki naerma.

    „On jah minu nägu!“ imestas Artur. „Kas me peame selle nüüd talle ära viima?“

    Olles veidi järele mõtelnud, leidsid nad, et metsavaht ei võinud seda münti sinna siiski unustada, kuna peale sissekolimist sai kõik riiulid puhtaks küüritud ja uued paberid peale pandud. Järelikult oli keegi teine selle vahepeal sinna toonud. Ent kes küll? Selle üle juurdlemise lükkasid mees ja naine edasi, kuna õhtu polnud enam kaugel ja neil oli plaanis veel mere äärde jõuda.

    Nädalapäevad hiljem sõitsid Artur ja Helen üle hulga aja Tallinnasse, külla naise emale. Ühtlasi oli neil plaanis üle vaadata ka mõningad müügis olevad korterid ja tööpakkumised, viimased rohkem Arturit silmas pidades.

    Kuid pealinnas veedetud aja jooksul ei leidnud Helen mitte ühtegi hinna ja asukoha poolest sobilikku elamist ning Artur mitte ühtegi tööpakkumist, mis talle kui kutselisele teatrivalgustajale meeltmööda olnuks. Seetõttu jalutasid nad linnast lahkumise eelõhtul üsna mõrus meeleolus mööda vanalinna kitsaid tänavaid, leidmata õiget rõõmu isegi kohvikus istumisest. Et vaadata merre loojuvat päikest, olid nad parasjagu üles Toompeale suundumas, kui mees ühe antikvariaadipoe aknas tuld põlemas nägi, mis tõi talle omakorda meelde pintsakutaskus oleva kuldmündi. Artur tegi ettepaneku vanakraamiärist läbi astuda.

    Väheldase valgusega ruumi sisenedes märkasid nad leti taga hallipäist meest lehte lugemas. Viisakalt teretanud, võttis Artur raha taskust välja, asetades selle antikvaari ette klaasletile, tundes huvi, mis ajastust münt pärit on ja kui suur selle väärtus olla võiks.

    Tervitusele vastamata katkestas vanahärra lehelugemise, kõõritades väsinult mündi poole. Ühtäkki muutus ta ilme tähelepanelikumaks. Võtnud raha pihku, uuris ta seda luubi all hoolega mõlemalt poolt, tõusis siis püsti ja vaatas mehele uudishimulikult otsa.

    „Kust te selle saite?“ küsis ta.

    Artur vaatas omakorda Heleni poole, oskamata selle teravas toonis küsimuse peale midagi asjalikku kosta.

    „Asi on nimelt selles,“ jätkas antikvaar, „et olles vanade rahade alal juhtumisi asjatundja, julgen ma teile kinnitada, et see üks äärmiselt haruldane münt on, seda haruldasem, et tundub olevat ehtne. Seepärast ma küsingi, kust te selle saite?“

    „Mis selle mündi siis nii eriliseks teeb?“ söandas Helen seepeale küsida.

    „Eriliseks teeb selle asjaolu, et Liivimaa viimane ordumeister Gotthard Kettler lasi sääraseid kuldnaid vermida Tallinna mündikojas ligi nelisada viiskümmend aastat tagasi, et maksta sõduritele Ivan Julma vastu sõdimiseks palka, kuna aga ordu oli pikka aega kestnud sõja tõttu vaesunud, sai ta noid rahasid lüüa mitte just väga suures koguses. Mis selle mündi aga iseäranis hinnaliseks muudab, on asjaolu, et neid on meie päevil teada veel ainult kaks eksemplari, üks asub Peterburi linnamuuseumis, teine ühe Inglismaa miljonäri eravalduses… Ja nüüd lööte teie mulle siin letti äkki kolmanda. Niisama sellised aarded maas ei vedele. Seepärast küsin ma veel kord, kust te selle saite?“

    Helen vaatas korra Arturi otsa, kelle näos peegeldus endiselt nõutus, ja pöördus antikvaari poole.

    „See on meie perekonna reliikvia,“ vastas ta siis üllatava rahulikkusega. „Mulle pärandas selle mu vanaema leeripäeval, temale omakorda tema vanaema ja nõnda edasi. On selline asi kuidagi seadusevastane? Kutsute meile politsei nüüd või?“

    „Ei, ei, mis te nüüd, muidugi mitte,“ tõmbus kaupmees seepeale kohe tagasi. „Tahan öelda vaid niipalju, et kui peaks juhtuma, et te sellest hindamatust aardest kunagi loobuda kavatsete, siis ärge seda palun mõnel suvalisel oksjonil maha müüge, vaid võtke ühendust minuga. Tean siin linnas ühte inimest, kes käiks selle eest välja summa, millega võiksite osta endale korraliku maja ükskõik kuhu ja elada seal nii mõnegi aasta, ilma et lillegi liigutama peaksite. Ütlen seda teile muidugi vaid puhta omakasu eesmärgil, kuna tahaksin seda kuldnat veel mõne korra imetleda, sest Inglismaale või Peterburi minejat minust ju enam pole.“

    Vana antikvaari silmad olid võtnud kummalise läike, kui ta oma juttu lõpetas. Võis aimata, et ta meeled hõljusid tervenisti tolle haruldase mündi lummuses. Mees ja naine tänasid teda põhjaliku seletuse eest, lubades kaupmehega vajaduse korral kindlasti ühendust võtta.

    Hämarast ruumist sooja suveõhtu kätte astusid nad juba hoopis uues meeleolus.

    „Milline uskumatu vedamine, kas pole?“ lausus mees häälevärinal.

    „Jah,“ vastas naine hajameelselt naeratades, libistades sõrmedega üle kõhu. „Kui see münt tõepoolest nii palju väärt on, kui ta mõista andis, võiksime oma elamise nüüd küll kuhugi rahulikumasse kanti otsida.“

    „Muidugi mõista! Siia kära ja müra sisse ei koli me kohe kindlasti enam tagasi.“

    Artur võttis Heleni ümbert õrnalt kinni, pühkides teise käega otsaeest higi, mis sinna viimaste minutite jooksul kogunenud oli.

    „Aga kuhu üldse kolida?“ küsis ta veidi hiljem, kui nad juba üleval Toompeal loojanguvärvides merd vaatlesid. „Võib-olla Põltsamaale või Türile, need on ju päris ilusad linnad?“

    „Pigem ikka mõnda läänepoolsemasse kohta, Pärnusse või Kuressaarde, kus on rohkem päikest ja kus leiduks ka meile erialast tööd.“

    „Sul on õigus, need on tõesti paremad linnad… Ja kuule, siis ei pea me oma Nõva majast ka ju loobuma! Mõtle, kui tore on seal vahel kesk vaikust verandal täiskuud imetleda.“

    „Minu poolest imetle seal kuud või ükskõik mida muud, aga mind ja meie poega ära sinna küll tulema sunni!“ vastas Helen seepeale naerdes.

    „Miks? Sulle ei meeldi seal enam?“

    „Ma ei tea, vist küll, kuidagi süngevõitu tundus see maja viimasel ajal.“

    „Nojah, eks ma võin sinna ju üksi ka minna. Aga oota… kust sa üldse võtad, et meile poeg sünnib?!“

    „Ära vaeva sellega oma pead, kallis. Naised lihtsalt tunnevad mõningaid asju ette.“

  • Pildikesi insener Seene eluteelt

    EESTI VANEMAPÕLVE INSENER GALAPAGOSE SAARTEL

    „Vene suurvürst“, kes põgenes revolutsiooni eest

    Umbes 10 aasta eest ilmus ühes inglise lehes teade, et inglise huvireisijad on ühel üksikul Vaikse ookeani saarel kohanud eestlast, kes elanud robinsonina väljaspool tsiviliseeritud maailma. Sellest teatest oli eriti huvitatud Viljandi notar, hiljem rahukohtu esimees, vana viljandlane Seen. Härra Seene vend, kes töötas insenerina Venemaal, oli sealt revolutsiooni ajal lahkunud teadmata kuhu. Veel 1917. a. oli Seen oma vennaga ühenduses ja sai temalt järjekindlalt lugemiseks Times’i vanu numbreid. Oma viimases kirjas teatas vend, et ta kavatseb siirduda Lõuna-Ameerikasse, kuid pärast seda ei saanud Seen oma vennalt enam mingisuguseid teateid. Veel umbes 10 aasta eest härra Seen ei annud kunagi mõista, et ta oma vennaga oleks uuesti saavutanud kontakti.

    Kuna insener Seen kuulus eesti vanemapõlve haritlaskonna hulka ja insenerina töötas peamiselt Venemaal ning Turkestanis, siis ta kadumine ei äratanud Eestis erilist tähelepanu, kuna ta nimi oli suurele avalikkusele tundmatu. Ka ta vend, notar Seen, ei armastanud avalikkust, vaid elas üksildast elu Viljandi lossimägede vastas oleva oru kaldal mugavas üksikelamus, kus ta aega viitis oma eeskujulikult korraldatud õunapuuaia eest hoolitsemisega ning vahel õhtu hilja ilmus Koidu seltsi tagatuppa, kus mängis kahtkümmendühte kuni varahommikuni. Insener Seene kadumisjuhtum on siiski tähelepanuvääriv, sest see sündis ajal, mil Venemaa oli üle elamas suuri muudatusi ja ka Eestile olid avanenud vabamad väljavaated.

    Hiljuti sattus nende ridade kirjutaja kätte ühe rootsi teadlase-reisija Rolf Blombergi raamat „Underliga människor och underliga djur“, millest osa on pühendatud Galapagose saarestikule, mida ta külastas 1934. a. oma teekonnal piki Amazonase jõge läbi Lõuna-Ameerika. Rolf Blomberg elas ligi pool aastat Galapagose saarestikus, kogudes seal putukaid ja sisalikke Rootsi loodusteadusliku muuseumi ülesandel. Ta peatus peamiselt San Cristobali saarel sealse kaupmehe Coobose perekonnas, kelle naine oli norralanna. Külastades proua Coobose isa, kes elas üksildasena saare siseosas, oli ta kohanud selle kaaslasena ka üht vana venelast, Mr. Seeni.

    Blomberg jutustab: „Järgmisel hommikul külastasin proua Coobose isa Fridtjof Gullbergi, kes elas umbes 10 km kaugusel koos ühe vana venelase, Mr. Seeniga. Galapagos oli sadamaks neile tuulest aetuile. Mis puutub neisse kahesse vanasse dzhentelmeni, siis olid nad leidnud õige koha. Nende maja oli peidetud tõelisse banaani- ja kookospalmide, igasuguste viljapuude, ananaside ja kohvipõõsaste dzhunglisse. Vana Gullberg käis ringi aluspükstes ilma särgita ja kõneles oma neljakümne kanaga, kelledest suurimal osal olid nimed. Tema ülesandeks oli karjatada kanu, kuna Seen hoolitses maisipõllu eest, sest ilma maisita ei saa mune, ütles ta. Munad turustasid nad külas. Loomulikult oli nende teenistus väike, kuid ka nende tarvidused olid väikesed, peaasi aga et elu oli muretu. Nende elu tähtsamaks probleemiks oli metsikute koerte eemalepeletamine kanadest. Gullberg oli väike, mongooli välimusega mees. Mr. Seen oli aga pikk ja kõhn ja kandis patriarhaalset habet. Saarel räägiti, et ta on vene suurvürst, kes sunnitud olnud Venemaalt lahkuma revolutsiooni ajal. Oma minevikust ei rääkinud ta kunagi midagi, kuid ta näis olevat väga intelligentne ja haritud mees, tõeline keeltegeenius. Ta kõneles soravalt vene, inglise, prantsuse, hispaania ja itaalia keeli ning ka norra ja rootsi keelt. Skandinaavia keeli kõneles ta vigadeta, ta oli need ära õppinud pr. Cooboselt saadud ajalehti lugedes. Gullberg ja Seen rääkisid omavahel saksa, hispaania või norra keelt. Gullberg elas alumisel korral ühes oma neljakümne kanaga. Katuse all olevas toas magas ja töötas Seen. See tuba oli täis paberilehti, mis olid kaetud müstiliste joonistuste ja matemaatiliste vormelitega. Seene üheks iseäralduseks oli matta oma raha maha ja teiseks enesetapmise maania. Ta oli lubanud küll Gullbergile enesetapmiskatset mitte enam teha, kuid see valvas siiski hoolega, et kaaslane oma veresooni läbi ei lõikaks. Gullberg oli väga jutukas, kuid Seen vaikis tavaliselt, ega võtnud osa meie diskussioonidest maailmapoliitika probleemide üle, mis huvitasid Gullbergi eriti.“

    Galapagosel elava eraku nimi ja ta päritolu tõendavad, et siin on tegemist insener Seenega, kelle kadumine äratas omal ajal suurt tähelepanu Eesti vanemate inseneride hulgas, kuna Seent peeti väga andekaks meheks, kellelt oodati paljugi teadusliku töö alal. Kas ta veel elab, ei ole teada, kuna Rolf Blombergi külaskäigust Galapagose saarele on möödunud nüüd juba 12 aastat. Notar Seen suri Viljandis mõne aasta eest.

    H. V.

    Eesti Teataja (Stockholm), 27. aprill 1946.

    Albert Seen Galapagosel

    Raudtee poeesia

    Ma olen insener.

    Praeguseks olen küll kultuuri õhukese kihi endalt peaaegu maha suutnud raputada. Kaelaside, tärgeldatud krae ja kätised, valge triiksärk, keisririigi raudteeametniku kuldsete nööpidega munder ja laeva vöörtäävi meenutavate viikidega püksid on minevik. Nüüd moodustavad minu garderoobi võidunud naistealuspüksid, mis mu leskmehest majanaaber mulle kinkis, ja narmendav õlgkübar. Mu vuntsid on unustanud pumati ja habe on selline, et seal vähemaid tööriistu kaasas saan kanda. Peseminegi on ajalooline igand.

    „Maamehe käsi peab olema nii must, et seeme seal kasvama läheb,“ ütles mu isa ikka. Iga kord enne mulda viskamist pigistan maisiteri pisut kõvemini, et näha, kas olen juba kattunud viljaandva koorikuga. Ei veel, aga „see aeg on kiir küll tulema!“, nagu lubas üks õrnemast soost poetess, kes ühes mu kodulinnas oma lõugu laksutas. Aeg tõesti on tulnud. Isegi liig palju tuli teda korraga. Kuidas üks lihtsurelik oma lihast ja luust karkassiga tema survetugevusele vastu peaks pidama, ei tea mina mitte. Palju imelisi ehitisi ja keerulisi struktuure oleme oma peades loonud ja oma kätega ehitanud, aga inimene on ikka veel mõistatus.

    Ainult üks teadmine häirib mu meelerahu… kui saaksin veel kuidagi unustada keeled. Hooletult laiali pilduda sõnad ja nad igaveseks mullaga katta. Aga ei, nad tulevad ikka ja annavad minu küsimata mu maailmale tähenduse. Tahan enda juurde kutsuda tibupoegi, aga põõsa alt ilmuvad tsiigupoig ja цыпленок, keelele veerevad čiks ja brud, tiibu rapsivad chick ja Küken, eemal patseerivad polluelo poussin’iga… Ei teagi enam, milline neist on mu emakeel. Või õigemini – see, mis on mu emakeel, ei ole keeleks, mida ma oma elus kõige rohkem kõnelenud olen.

    Äraminekusoov on minus küpsenud nii kaua, kui ma end mäletan. Raudteed mööda on kõige ilusam lahkuda. Seal ei ole kõrvalekaldeid, eksimisvõimalusi, valikuid. On vaid üks etteantud rada, on usaldusväärne mateeria ja aja kontrollitud kulg. Kord rongile astunud, ei saa inimene enam ümber mõelda. Ta on enese tee meelevalda andnud. Raudhobuse determinism on ikka olnud mu kättesaamatu ideaal. Harva on juhtunud, et olen kord valitud teelt kõrvale kaldunud. Ja ka siis pole ma seda teinud tundelistel põhjustel, vaid ainult tehete ratsionaliseerimiseks, et kiiremini lahenduseni jõuda.

    Võibolla just seepärast läksingi Peterburgi teedeehitust õppima. Mitte aadetest, mitte soovist „anda end kodumaa teenistusse“ või tõestada, et talupojagi peas võib idaneda tehniline mõte. Ei, vaid selleks, et ise sellele keiserlikule sumbunud õhuga jaamahoonele selg pöörata. Kaugemale, ikka kaugemale viisid rööpad, mida aitasin planeerida ja paigaldada. Eemale kodust läbi metsiku ja mägise maa, kus veri segunes kerglaselt veiniga. Ma alistasin neid kuivi ja mägiseid kante, mille ainsateks liikumisvahenditeks olid senini olnud muulad ja eeslid. Vaid vahest harva käisin Londonis, Pariisis ja Berliinis uurimas viimaseid arenguid Euroopa ehituskunstis, nõutamas parimaid tooraineid. Samas ei põlanud ma istuda ka hõimupealike vaibanurgale, et üheskoos rahumeelselt arutada, kuidas tõmmata kaarti läbistavad jooned. Millised orud, jõed ja metsatukad tõmmata pooleks terasliiprite kinžalliga. Laskmata aimata, et kõik need liipripaarid, kus peagi nii sõdurite, põgenike kui väljasaadetute hordid liikuma pannakse, on mu isiklik taevaredel.

    Mateeria on usaldusväärsem kui inimese hing. See on inimese hinge vastand. Selge ja arusaadav, konkreetne ja mõõdetav. Sel on mass, ruumala ja tihedus. Mis asi on inimese hinges? Vaid okas, kui sedagi. Teras, puit ja betoon on olnud minu tööriistad. Neis on igavikulisust rohkem kui inimeses. Nad vananevad väärikalt. Nad ei vaeva oma pead olemasolu eesmärgiga. Nende olemasolu ongi nende eesmärk. Nad on end inimesele allutanud, oma olemuse mõistuse meelevalda andnud. Neile, kes oskavad seda kasutada. Ja mina olen üks sellistest.

    Lapsepõlv

    Vere poolest olen ma eestlane.

    Ja mitte lihtsalt „kes teab kust“, vaid selle õnnetu maa kõige vaimupimedamast nurgast – Liivimaa kubermangust, Võromaalt. Oleks siis veel, et meie uhkete naabrite mulkide juurest, kes juba sel ajal kahe verandaga talumaju üles ehitasid, kui meie, teised, alles kartulikoopas elasime. Või Põhja-Eesti  paemüüride vahelt, kust ikka üle mere väljapoole, küll hansalinnade, küll põhjamaade, küll Piiteri poole on kiigatud. Isegi saared oma isepäise ja iseseisva olekuga on mulle sümpaatsemad. Aga ei, Koigu-nimelisest kolkast olen mina pärit. Võibolla ainult setudel on veel viletsamini vedanud.

    Mu vanemad Ann ja Kusta olid mõlemad sealkandis sündinud. Juurikas oli meil tugev, nagu pärisorjadele kohane. See, et mõlemad nende pojad sootuks teises kandis lõpetasid, andis ainest nii uhkuseks kui kurbuseks. Mingi ahel katkes sellega. Aga vähemalt mulle mõjus see vabastavalt.

    Mu vend Gustav oli juba viis aastat siin ilmas elanud, kui mina temaga liitusin. Kasvasime küll kõrvu ja sama kördi peal, kuid iseloomud olid meil erinevad nagu öö ja päev. Tema oli rohkem meie ema, Anni moodi, mina ilmselgelt isasse. Ann oli arg nagu orjatar. Küll kartis ta keisrit, küll saksu, küll sõja tulekut, küll nälga, küll haigusi. Alati valmistus ta halvimaks, leinarätt tooliselja peal valmis. Ja kui talle pärisilma hirmudest veel vähe oli, siis mõtles ta enesele hirmutisi heldel käel juurde. Hallvanakesed ja koerakoonlased, kooljad ja pisuhännad, essütajad ja toonesepad täitsid teda ümbritsevat mateeriat. Kui ma üldse temalt midagi sain, siis vast ainult kõrgema taseme kombinatoorika. Iga tema tegu ja liigutus arvestas kõigi nende vaimolendite hääde ja pahatahtlike kavatsustega, arvestas riske ja võttis kasutusele vastumeetmeid. Isegi sellised lihtsad tegevused nagu metsas seenelkäik, kalmistu korrastamine või juuste lõikamine arvestasid kümnete eri muutujatega, alates kuu faasist, ilmastikuoludest ja akna taga laulvatest lindudest kuni juhuslike möödujateni maanteel. Jah, eks temagi oli omamoodi insener, ehkki need ainesed, millest tema maailm oli kokku valatud, on teadusele tundmatud.

    Ja minu vend Gustav samamoodi, tema käharate juustega kaetud pea täitus neist muinasjutulistest olenditest ja uskumustest kiiresti nagu tünn, mis räästast vihmavett vastu võttis, ning juba üsna varakult hakkas ta isevärki ahnusega neile lisa otsima. Oli ju Hurt kõigest mõned aastanumbrid varem teinud oma kuritahtliku üleskutse vaimlise vanavara korjamiseks. Ja mitmed noored lasid end tema sõnadest sütitada. Gustav hakkas küla mööda ringi luusima ja vanainimestega, kel nagunii miskit targemat teha polnud kui tarenurgas surma oodata, juttu tegema. Usinalt kirjutas ta nende „teadmisi“ oma märkmikusse üles. Ja kui sellest veel väheks jäi, siis tegi ta läbi rändavate setu kaupmeestega juttu, kellest ju iga mats teab, et nemad luiskajate seas esirinnas on. Ja naaberküladessegi viis tema tee. Isegi paar õnnetut lätlast, kes tont teab mis asjus Urvastesse eksisid, sattusid mu venna Gustavi küüsi. Ei olnud teemat, mis teda poleks huvitanud – küll laskis ta enesele laulda ja muinasjutte vesta, keeruküsimusi esitada ja tondijutte rääkida. Kõik selle läkitas ta Tartusse tarkadele peadele uurida. Veider aeg oli see. Kui eestlased senini justkui üks rahvas olid olnud, siis nüüd järsku said mõned nende seast uurijateks ja teised uuritavateks, kelle elukombeid, mõtteviisi ja arvamusi maailma asjust hoolega üles tuli tähendada.

    Meie isa Kusta oli aga hoopis teisest puust. Tema oli tulevikuinimene, ehkki tema seda veel mitte ei teadnud. Küll oli ta huvitatud uute põllumajandusvõtete katsetamisest, küll majapidamistarvikute soetamisest, küll ümberehituste plaanimisest. Kusta pea oli nagu põhjatu tööriistakast, kust iga eluline probleem omale asjakohase ja sirgjoonelise lahenduse leidis. Tema elukogemuse ja võimaluste piires muidugi. Näiteks oli meie talu esimene, kes külas omale eraldiseisva peldiku ehitas. Olgugi, et sel katust polnud, uks õieti kinni ei käinud ja lippide vahelt tuul risti-rästi läbi puhus. Koht, kus suuremat häda õiendada, oli ometigi olemas, sellal kui teised veel kartulimaa vahet käisid.

    Isa oli meie perest see, kes tihti linna vahet sõitis. Sageli nägi ta seal imeasju, mis päevadeks või isegi nädalateks kurjade kutsaritena tema kujutlusvõimet takka kihutama jäid ja mida ta siis koduste vahenditega järele püüdis aimata. Lapsepõlvest mäletan, et ta minule ühe ilmatuma ilusa puust jalgratta võttis meisterdada. Olgugi et seal ketti ega kodaraid ei olnud, pakiraamist või sadulast rääkimata, kuid kaks ratast raami all pöörlesid ja esiotsa sai puust pulga abil pisut käänata ka. Nagu päris! Ehkki üleni meie kohalikust kuusepuidust voolitud. Aga eks unistajat ja romantikeri oli isaski, ega nad muidu emaga kokku poleks sündinud. Kui Ann oma fantastikast täidetud maailmapildile vaatamata üks läbinisti praktiline ja talitaja naine oli, siis isa justkui ratsionaalne ja tehnilisi lahendusi otsiv mõte rakendas end enamasti ülimalt ebapraktiliste probleemide kallal. Tema oli omale linnast koguni klade toonud, kuhu ta siis erinevaid maailma asju üles tähendas. Näiteks võis ta tundide kaupa lihtsa võilille struktuuri üle juurelda – kuidas ja mis seal ikka üksteise külge kinnitub, kuidas õie eri osad üksteisega suhestuvad ja millised eriomadused lille määratlevad. „Ämblikuvõrk ja õitsenud võilille õisik samast ainesest? Kontrollida!“, „Lille seemned lenduvad paremini edela- kui loodetuulega? Kontrollida!“ Nii käis ta, vihik käes, mööda maailma ja muudkui imestas. Sellal kui emal juba kõik selge oli.

    Selline huvi põhjus-tagajärg seoste vastu, nende uurimine vahetu vaatluse ja korduvate eksperimentide kaudu oli meie kandis haruldane. Tuletan lugejale meelde, et see oli seesama rahvas, kes arvas, et nemad kiriku lihtsalt metsa vahelt leidnud olid! Selline oli nende arusaamine ehituskunstist. Kui midagi rehetarest keerukamat oli tarvis seletada, siis küllap oli see jumala ime! Ja kahekümnendal aastasajal hakkas jumal lihtsalt raudteid ja maanteid looma, betoonist sildu ja aeroplaane ehitama, mida siis see pimedusega löödud rahvas „lihtsalt“ põldude ja võsa vahelt, jõe pealt ja taeva alt leida võis. Ise selleks lillegi liigutamata. Ei, mina ei tahtnud elada imede maailmas. Mina tahtsin ise võluriks hakata!

    Jah, palju olen ma oma isalt Seene-Kustalt õppinud ja temale selle eest ka lõpmata tänulik. Eriti aga võimaluse eest oma kooliteed Dorpatis jätkata. Gustav oli sinna juba ette rännanud. Vaimlise vanavara korjaja kohta valis ta enesele küll ühe üllatavalt praktilise suunitlusega elukutse – nimelt hakkas tema õigusteadust õppima. Kuidas sellisest inimeseloomast kunagi õigusemees peaks saama, ei tea mina mitte. Vaevalt on alma mater’i uksed tema järel sulgunud, kui ta kuhugi järjekordsesse külakesse kihutab, nii et tolmujutt taga! Selline seadusesilm jääb ju ikka metsa poole kõõritama. Kui tema poole varajagamise küsimustes pöörduda, siis võib ta need sootuks härjapõlvlastele mõista! Miks mitte talu majavaimuga pooleks lüüa? Ja kesse muu ikka meie maanteedel röövimas ja tapmas käib, kui mitte soerdid ja koerakoonlased. Murega südames ootasin tema juristipraksise algust.

    Seen EÜS-i orkestris 1896. aastal

    Võõra linna lõhn

    Eks ole ju nii, et igal linnal on omamoodi lõhn? Selle linna algainete lõhn. Oma terava insenerininaga haistan seda koheselt! London lõhnas metalli, mere ja tellisepuru järele. Peterburi hinguses oli graniidist tänavatele kinni jäänud tolmu ja läbi nendesamade sillutisplaatide tõusvaid mädasoo gaase. Berliin – see oli bensiin ja värskelt valatud tsement. Batumi levitas aga higi ja kõrbe aroome. See oli alles linnaks saamas, otsimas oma lõhna siin ergava päikese all – veel pigem loom, kasvav organism, kui asum. Kuid esimeseks linnaks minu elus oli sügisene Dorpat, mis lõhnas kui käärima lastud õunavein – vanad puitmajad eritamas määndumise odööre, avarates tagaaedades lagund õuna- ja pirnikuhilad, jäet herilaste pureda, avatud keldrid õhkamas uimastavat kopituse lõhna.

    See ei olnud veel modern maailm, mille teenistusse end hiljem ajutiselt andsin. Pigem oli see kasvulava pisikuile, kehalistele ja vaimlistele haigustele. Elasime seal, pead-jalad koos, ühes mitme teise studentiga „Kivikantsiks“ kutsutud hoones, mis oli just üks neid samu määnduvaid, lagund, haisva tagaaiaga puitmaju Dorpati Ülejõe linnaosas. Olgu kohe öeldud, et omasuguste seas ei olnud ta sugugi mitte üks viletsamaid – tubade seinu kattis tapeet (mis sest, et hallitusplekiline ja kooruv) ning mööblitki oli meie tagasihoidlikele vajadustele piisavalt (mis sest, et koidest puret ja kiivas). Süüa tegi meile üks hambutu moor, kes oli vanasti mõisas kokaks olnud. Tema podisev nõiakatel lisas Tartu lõhnabuketile oma annuse kartuli, pudru ja kalapeade nüansse.

    Õhtust sööma kogunesime seal suure laua taha, mis teisigi majasõpru kohale meelitas. Enamasti veereski päev looja pikema keskustelu saatel, kus ikka targal häälel nii rahvuslikke kui kultuurilisi küsimusi lahati, mis aga minu hingele mõistetamatuks ja võõraks jäid. Mida tähendasid need mõisted selle seltskonna jaoks, kes ikka veel avalikkuse silma all sagedasti saksa keelt pruukis, sealjuures endid eestlasiks pidas ja Vene tsaaririigi koosseisu kuulus? Tähtsusetud näisid mulle riigid ja rahvused paberil laiuva numeerilise ruumi ees, mida sirkli ja joonlauaga nõnda hõlpsasti ringi võis jagada. Tundsin end oma alma mater’i jahedate seinte vahel rohkem demiurgi ja vanapaganana kui need seal Kivikantsi kipaka laua taga, rääsunud õllevaht vuntsides.

    Meenutan neid päevi ja arutelusid siin vaid seepärast, et mul juhust oli endisest kodulinnast meeldetuletust saada – üks üliõpilasorganisatsioon, mille liikmeks toona olin, saatis järelepärimise, kus palus lahkesti oma käekäigu kohta teateid anda. Mida vastata?

    Jõllitasin õhtul seda tühja valget paberit oma veidrate küsimustega. Punktiiride read ootel, valmis alla kriipsutama minu elulugu. See tühi paber, tabula rasa, tundus ise juba vastusena. Selle vaikusena, mis minu sees valitses ja maailmalt enam mitte midagi ei küsinud. Mul ei olnud kodumaad või siduvaid perekonnasuhteid. Ka ametilt olin vaid üks lülike pikemas käsuahelas. Ei olnud keskpunkti, mille ümber oleksin tiirelnud, ega sihti, mille suunas liikunud.

    Lõpuks sirutasin käe sulepea järele ja kirjutasin väikesele paberitükile: „Minul ei ole elulugu, seepärast ei ole ka midagi teatada.“ Pistsin selle läkituse koos tühja ankeediga ümbrikku ja lasksin postkasti kukkuda.

    (…)

    Peetri linn

    Lõpuks olin ma siis seal, Peetri linnas, Impeeriumi südames… olgugi et see otse saapasääres asus. See linn oli ise juba nagu geomeetria õpikust maha vehitud. Kõikjal valitses horisontaalsete ja vertikaalsete joonte täiuslik tasakaal. Hoonete fassaadid, kanalid, tänavad ja kaldapealsed ristusid kõrgustesse pürgivate kitsaste siseõuede, kirikutornide ja laevamastidega – kõike sidumas tervikuks Admiraliteedi terav nõel.

    Aeg oli Piiteris läbipaistev. Linn otse sülitas lineaarsele järgnevusele! Sealt võis leida tunnismärke igast kultuurilisest epohhist – Vanast Egiptusest, Bütsantsist ja Vana-Kreekast Itaalia barokini välja. Aga kõikjaloleva ja katkematu, ajatu sfumatona hajutas kogu seda kultuurikihti ikkagi vene külaelu, mis linnakeskkonnaski omale pesapaiga oli leidnud. Viletsus, külalislahkus ja elujanu läbisegi nagu paljasjalgsed lapsed, kobrutas ta Peterburi äärelinnades, ähvardades linna üle võtta samal hetkel, kui mulksuv soopinnas graniitplaatide vahelt esile tungib. Rohkem hallutsinatsioon kui linn oli Peterburi ja hullud olid need, kes sinna tee leidsid. Kadunud need, kes pidama jäid.

    Esimesed nädalad uues linnas kulusid mul suuresti selleks, et aklimatiseeruda, uue reaalsusega kohaneda. Üürikorteri leidmine käis üllatavalt kergesti, kuid paraku sai kohe selgeks, et minu materiaalsete ja hingeliste vajaduste vahel teatav kompromiss tuleb sõlmida. Leidsin küll ühe jagatud korteri instituudihoonest vaid paaritunnise jalutuskäigu kaugusel, kuid millise kaaskonnaga! Meie 5-toalise tööliskorteri leibkonna moodustasid ühe silmaga joodikust soldat, puudlidressöör, pesunaine ja üks morni olekuga hauakaevaja, kellega mul esimestel kuudel küll üsna vähe kokkupuudet oli.

    Silmakaotusele vaatamata uljalt tsaari ülistav sõjaveteran laiutas enamasti köögilaua ääres, uputas oma kehalist viletsust viinapudelisse ja võitles elusate ning viirastuslike vaenlastega. Saabel oli tema käes kerge välkuma ning lahingulugudel ei paistnud otsa ega äärt. Soldat oli vana piiterlane. Kui tema pajatusi uskuda, kolisid ta esivanemad juba Peeter Esimesega Moskooviast siia Soome lahe kaldale ümber.

    Puudlidressöör Ljudmilla seevastu oli esimese põlvkonna piiterlane. Rändtsirkuse võsuke, kes suure Armastuse pärast pealinna maha jäi, sellal kui karavan edasi liikus. Peagi liikus ka Armastus edasi ja Ljudmilla otsustas oma elu pühendada inimestest lojaalsematele elukatele – koertele. Paraku kippus ta tööd koju kaasa võtma ja suhtus meisse, oma korterinaabritessegi, nagu oleksime tema hoolealused. Enamasti pillas ta vaid nappe, ühe-kahesõnalisi repliike ja sellise tooniga, et oled nagu ära tehtud! Ei saa kohe muidu, kui pead istuma, ootama või vait jääma. Isegi soldat, kellele see – küllap meeldivalt – sõjalist dressuuri meelde tuletas, vakatas tema pilgu all. Plusspoole pealt – Ljudmilla tassis usinalt tsirkusest meile vorstikesi koju. Ei seda juhtunud, et meil leivakõrvasest puudust oleks tulnud! Isegi kui selle eest pisut sitsima ja lamama pidi.

    Pesunaine Galina pärines kuskilt väikesest külast linnatagustes soodes. Tema oli üks neist, kes paljupealisest pesakonnast laia ilma õnne saadeti otsima. Ei tea, kas sakste pesu küürimine just õnne kullaproovile vastu peab, aga Peetri linna jäi pidama temagi. Esimese põlvkonna linlased tunned sa juba lõhnast ära – soode ja metsade hais on neist visa kaduma. Ei oska nad istuda ega astuda. Isegi sillutatud tänaval käivad kuidagi jalgu järele vedades, ettevaatlikult, nagu kardaksid mõne laokil reha või tibupoja otsa komistada. Küllap jätsin ma oma suurlinliku elu esimestel aastatel võõrale pilgule sama kohmaka ja oskamatu mulje.

    Üsna ootuspäraselt lõhnas pesunaine seebi, vee ja viletsuse järele. Temas oli midagi ligedat ja kalalikku. Kõneles ta veel vähem kui Ljudmilla. Enamasti maigutas lihtsalt niisama suud või pillas mõne tähendusetu fraasi või häälitsuse. Tema silmad hoidsid pisut pea külgedele laiali, huuled olid paksud ja nina all kasvasid tillukesed vurrud. Tema nägu leemendas isegi südatalvel, pesuveest märg põll hooletult ümber tünderja piha keeratud, traatjad mustad vuntsid nina alla poisetena keerdus. Tegelikult meenutas ta mulle kõige rohkem üht säga, kelle Lui meile kord Kivikantsi päevil Emajõest leivakõrvaseks püüdis. Eriti siis, kui Galina oma laigulise pühapäevakleidi selga sättis. Ükskord nägin koguni unes, kuidas jalutan Peterburis mööda kaldapealset, sellal kui Galina kirjus kleidis leebelt piki jõge mööda ujub ja suud maigutab. Mina olin küll viimane, kes talle sööta tahtnuks visata!

    Iga jalatäis Piiterit suisa õhkas tsaari järele. Vähe oli pealinna elus sellist, mis otseselt või kaudselt Tema Majesteediga seotud ei olnud. Mõtleme kasvõi meie pisikesele, veidravõitu kooslusele. Soldat oli Tema Kõrgeausust teeninud, tema eest verd valanud ja ühe silmagi isamaa altarile ohvriks toonud. Ljudmilla oli oma eeskavaga korduvalt kõrgete peade, muuhulgas ka tsaariperekonna enese ees üles astunud. Mitte enesele või puudlitele ei olnud tema elu pühendatud, vaid riigiasjadega tegeleva meele lahutamisele! See, mis ühele on töö ja looming, on teistele vaid ajaviide ja lõbustus. Galinagi puhul oli asi selge. Nii kui tänavapildis mõnd laitmatult säravat maniskit, kätisepaari või aluskleidi äärt silmasin, meenus mulle too säga meenutav lige naine ja tema punetavad, lõhenenud otstega näpud, mis selle maailma mustust Tema Kõrgeausustelt maha pesevad. Lootusetu oli see võitlus küll, aga kas siis Galina sellest aru sai! Isegi parunesside pantaloonid, särgikesed ja intiimpesu jõudis lõpuks lihtsate, kalana tummade ja tundmatute pesunaiste käte vahele.

    Ja ma ise? Või ma ise parem olin! Niipea kui Instituudi uksed minu selja taga sulgusid, hakkasin ju samamoodi mööda Impeeriumi ringi vurama ja tsaariperekonnale teed sillutama, et nende tõllad ikka sujuvamalt veereksid, et aururongid ikka kaugematesse maa otstesse valitsejaid ja sõjaväge saaksid tassida ja et troonipärijad Peeter Suure akna taha – Euroopasse – piiluma pääseksid.

    Albert Seen Tartu päevil

    Hauakaevaja Mihhail

    Meie viies korterinaaber, hauakaevaja, mida võin ma teile temast pajatada?

    Tema nimi oli Mihhail. Pikka aega teadsin ma tema kohalolust vaid kõrvaltoast minuni kostvate sammude, röhatuste ja voodivedrude krigina kaudu. Mihhailile meeldis nimelt oma tumedat tööd teha öösiti. Kuu, tähtede või laterna valgel kaevas ta musti ruute Serafimovski kalmistul. Hommikul kööki astudes andis Mihhaili öistest talitustest aimu vaid tema toaukseni ulatuv mullaste jälgede ja üksikute sügislehtede rida ning pooleldi järatud vorst köögikapil. Ma judistasin õudusest õlgu. Kuid kuna temaga mingit tülinat ei olnud ning oma osa üürist tasus hauakaevaja alati õigeaegselt, siis ei olnud meil talle ka mingeid etteheiteid. Meie korteri asukatest oli ta selles majas veel kõige kauem elanud.

    Ühel ööl kohtusime siiski. Ärkasin keset ööd haiglase enesetundega. Kurgus hõõrus ja kraapis, justkui oleks keegi seda jämeda liivapaberiga viimistlenud. Ei saanud kohe muidu, kui ajasin end voodist püsti ja hiilisin kööki vett jooma. Olin just esimese toobitäie suu äärde tõstnud, kui köögipimedusest pöördus minu poole kume, pisut naljatlevalt kõlav vanamehehääl: „Tere õhtust, naabrimees!“

    Võpatasin nii, et muist vett mu särgiesisele loksus ja pöördusin hääle suunas. Seal, kuupaistest valgustatud köögilaua ääres istuski Mihhail. Tema porised saapad ei ulatunud isegi põrandani mitte, vaid tolknesid abitult üle tooli ääre. Mehike ise oli väikest kasvu, otse päkapikulik, kuid ootamatult sitke ja jõuline. Tema riided olid mustad ja paigatud ning vanus arvamatu. Ehkki tema suu ja silmad siplesid tihedas kortsude võrgus, polnud aastad röövinud tema suust ainsatki hammast, vaid isegi köögiaknast sisse langevas täiskuu valguses särasid mõlemad read nagu Tšeljabinski marmor. Tema juuksed ja habe olid mustad ja siledad, pisut sinakat tooni nagu sügisene suits, ja ta silmad kiirgasid rõõmsalt oma bituumenmusta valgust. Tema ees laual oli pooleldi järatud vorstijupp.

    „Tere! Teie olete vist Mihhail? Minu nimi on Arthur, Arthur Albert Seen, teie teenistuses,“ vastasin ma kohkumusele vaatamata viisakalt ja sirutasin tema poole terekäe. Ta võttis selle kõhklemata vastu ja pigistas tugevalt, hindavalt, kuid mitte väljakutsuvalt. Niimoodi võib kullassepp hinnata tema valdusesse sattunud metalli puhtuseproovi.

    „See ma tõepoolest olen, naabrimees. Ei, ärge pange tuld põlema! Isegi on selles Valgete ööde linnas liigvähe aegu, mil varjud segamatult toanurkadest välja saavad hiilida ja hämarus end mõnusalt kuupaistele pleekima laotada, et pisutki varbaid sirutada. Võtke parem istet, ajame paar sõna juttu!“

    Kobamisi leidsin tee laua äärde ja tõmbasin selle alt ühe tabureti välja. Ehkki silmad olid juba pimedusega harjunud, olin liigutustes endiselt kohmakas ja ebakindel. Tundsin enesel tema musta habemesse peitunud muiet.

    „Mis kandi mees ka olete?“

    „Mitte kaugelt, Liivimaalt.“

    „Seda ma mõtlesin, et pisut liivakivi sinu vene keeles krigiseb,“ vastas Mihhail sõbralikult. „Eesti soost?“

    „Eesti soost jah.“

    „See on hea. Eesti sood on mahlased, rammusad. Seal on veel tervistavat pinnast. Mitte nagu meil siin, kus Piiteri alt ainult kõdu ja roisku immitseb. Haigeks võib jääda, paljud jäävadki. Teie soo aga annab jõudu, pakub vajadusel kaitset. No mida tahtagi, kui inimene loodust linnale vägisi ära püüab võita. Ega loodus ka niisama alla ei anna, peidab end, kus saab – keldritesse, kanalitesse, sadamatesse. Hauakaevaja on looduse poolel, annab inimesi metsikuse rüppe tagasi. Lunastab seda võlga, mis meil soode ees on. Ja aitab asjade loomuliku korra taastumisele jõudumööda kaasa.“

    Vaikisin. Ühelt poolt tahtis tärkav insener minus Mihhailile vastu vaielda. Kinnitada, et kõdu ja hallitus on igandid, millest moodsate ehitusmaterjalidega üheskoos jagu saame. Et tuleviku kanalid saavad olema veelgi sügavamad, kaldarinnatised kõrgemad, sillad kindlamad, kuid… tärkav haigus minus ei andnud insenerile sõna. Tõbi tõusis mu rinnus ja hingeõhus levis sookailu lõhn.

    „Aga mida siis noorsand siia sohu õppima on roninud? Ega ometi mitte kraavikaevamist?“

    „Olen Teedeinstituudi nimekirjas, raudteeinseneeria erialal,“ vastasin väärikalt. „Tahan tulevikus inimeste elujärje parandamisele kaasa aidata. Usun, et uute materjalide ja konstruktsioonidega suudame rajada uue elukeskkonna, uue inimese.“

    „Küürakat parandab ainult haud,“ vastas Mihhail järsult ja naeris kärinal.

    Mida see hauakaevaja ka inseneeriast teab, mõtlesin ma mõrult.

    Vanamees oleks aga nagu minu mõtteid aimanud ja vastas:

    „Vabandust, Arthur, kuid sinu idealismus mõjub mulle otse väljakutsuvalt. Kui oled suurema osa elust poolenisti maa all veetnud nagu mina, siis hakkad mõistma, et suuremat osa maailmast teadmiste ja teadusega ei paranda. Mis kasu on meil uutmoodi kividest ja metallidest, kiirematest hobutõldadest ja suurematest taredest, kui päeva lõpuks on meie koduks ikkagi vaid paar jalatäit mulda. Mida on moodsal inseneerial pakkuda hauakaevamiskunstile? Ei miskit. Vaata või neid narre, muistseid egiptlasi oma modernse hauaarhitektuuri, uudsete ehitusmaterjalide ja keeruliste struktuuridega. Ega nad sellepärast vähem surnud ei ole. Vikatimehel on ükskõik, kas astuda sillutist või pori mööda.“

    „Aga ehk sammub surm kiviteed pidi pisutki aeglasemalt? Ehk on põrguolendeil raskem läbi maakoore tungida, kui see siitpoolt betoonplaatide, raudteesildade ja terasrelssidega kaetud on?“

    „Sa oled veel noor, sa võid niimoodi uskuda,“ sõnas Mihhail leplikult.

    Pisut aega istusime vaikides. Kurk tulitas endiselt. Tundsin, et viimnegi uneliiv on silmist pühitud. Mihhaili saabastelt pudenenud sõmerad liivaterakesed krudisesid mu paljaste jalgade all. Hauakaevaja ise lutsutas südamerahuga vorstijuppi. Vaatasin uurivalt aknast välja, kas koidu palg end juba öötaevas ei ilmuta, kuid õu oli endiselt must nagu kotisuu. Seal silmasin ma huvitavat ilmastikulist nähtust – läänekaarest, lahesuu poolt tõusis taevasse väike vilkuv tuluke, mis üsna ühtlases rütmis üle horisondi liikus. Tuli ei plinkinud nagu tähed külmal talveööl, vaid võbeles nagu tattnina leek. Õues kohisevate puuokste rütmis näis kauge valgus kord ülespoole tõusvat, kord allapoole laskuvat. Vahel isegi pisut tagasi libisevat, et siis jälle edasi linna kohale kanduda.

    Mihhail märkas mu huvitunud pilku ja kõõritas hooletult üle õla.

    „Ah too… Too on ju Piiteri lendav öövaht. Paistab, et tuul on jälle lahe poolt – hommikupoole ööd on tormi oodata.“

    „Lendav öövaht?! Kas see on mõni mehitatud aero-objekt, millel peenmehhaanika lubab linna kohal öiseid seirelende teha?“ uurisin ma, tehnilisest huvist õhevil.

    Mihhail kõhistas naerda: „Ei, noorsand, tema on üks õnnetu hing, kelle ametinimetus oli „mittelikviidse omandi konserveerimisagent“, ehk – maakeeli öeldes – täiesti tavaline laovalvur. Aastaid passis ta seal sadamas oma putkas, kuni üks tavapärasest tugevam sügisene tuuleiil ta ühes uberiku ja koeraga tükkis kaasa haaras ja lahele kandis. Sellest peale on teda sageli linna kohal näha. Kui ta tookord juba kummitus valmis ei olnud, siis nüüd peaks tema hingeke küll loojakarja olema läinud.“

    „Ah kummitus…“ nohisesin ma pettunult. Võluolendid tekitasid minus vaid tüdimust. Urvaste kandis oli igal pisutki hansasel vanamehel ja -mutil taolisi lugusid kamaluga segada. Uustulnukana ei olnud ma veel sugugi Peterburi deemonite ja tondikeste, kodukäijate ja luupainajatega tuttav, kuid lootsin ometi, et suures linnas kainel meelel rohkem sõnaõigust on kui Liivimaa metsade vahel. Nüüd olin siingi esimese poolearulise otsa komistanud. Ohkasin sügavalt.

    „Lendavast öövahist on meie linnale palju kasu olnud,“ jätkas Mihhail uhkelt. „Kui öövahi putka lahelt sisemaale lendab, nagu praegu, on tormist ööd oodata. Tema märgutule peale teab rahvas, et aeg on aknad-uksed kindlamalt haaki panna, pesu nöörilt kokku korjata ja loomad hoovist tuppa ajada, kui nad ei taha, et neidki öövahi saatus tabaks. Kui taevane valvur aga rahulikult Soome lahel vahti peab, siis teavad laevad tema märgutule järgi sadamasse sisse pöörata ja eksinud kaluridki leiavad tema koera haukumise järgi oma tagasitee.“

    „See pidi küll üks tugev tuul olema, mis inimese, putka ja koera ühestükkis niimoodi minema kandis,“ avaldasin ma kahtlust.

    Mihhail silus vaid habet: „Jaa, härra Seen, nõnda see kahtlemata oli. Mina arvan, et eks see üks saami sorts tuulispasa kujul oli. Kuuldavasti oli too mürgel just põhja poolt linna peale vajunud, sellal kui lahel ja ida pool lausvaikus valitses. Ei tea siis, mis pattu see putkavaht oma hingele korjas, et ta nõnda kurja vaenlase oli soetanud. Ja et kedagi seal läheduses ei olnud, et pussnuga tuulispasa sisse virutada! See oleks roju kohe alla toonud!“ Mihhail vangutas pead, siis kaalus midagi, „Valvekoer oleks ju võinud, aga ega siis koera käpad nuga mõista hoida. Loll elukas oleks võind veel peremehe maha tappa.“

    Silmitsesin hauakaevajat uskumata ilmel: „Ma ei näe siin probleemi mitte koera väheses noaloopimisoskuses, vaid valvehoonete olematus ehituskvaliteedis. Kui putkaehitusel moodsamaid ehitusmaterjale oleks kasutatud, seinad veel pingul trossiga kaldarinnatise külge kinnitatud, vundament betoonist valatud, katus valtsitud plekiga üle löödud, vaevalt siis oleks ükski tuul selle lahti kiskunud. Saami sorts oleks pika ninaga jäänud ning valvur oma koeraga võiks tänase päevani hubaselt teed juua. On lubamatu hooletus, suisa pahatahtlikkus, et keegi sadama piirkonnas mõne kergrajatise trossidega kinnitamata jättis.“

    Mihhail silmitses mind skeptiliselt: „Teadus, ainult teadus! Teadus on moodsa aja võlukunst, härra Seen! Paljud otsivad omale tänapäeval sellest abi, tahavad maapõue sügavustesse tungida, surematuse saladuste jälile jõuda, ruumi enesele vallutada. Aga üks hookus-pookus on see kõik! Lõpuks on härrased teadlasedki meile tundmatute jõudude lükata-tõugata.“

    Tees esitatud, liikus Mihhail edasi tõestuse juurde. Tundsin oma lõunaeestlase seljanärviga, et siit on järjekordne tondijutt tulemas, kuid mu valutav kurk oli kui kinni roostetanud. Suutsin vaid palavikust hõõgudes köögitaburetil istuda ja kaaslase pimeduses säravatesse silmadesse vahtida.

    „Oli üks geoloog,“ alustas Mihhail, „teaduse mees, nagu sinagi. Mõne aasta eest suundus ta siit Karjalasse ühe Peterburi Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni koosseisus. Uurimisreisi eesmärgiks oli selgitada, milliseid maavarasid tundra kidurad puud ja põõsad oma juurte vahel varjavad. Kakskümmend meest sõitis Piiterist põhja poole. Ei tea ma täpselt, kui kaugele nad välja jõudsid, kuid kuuldavasti said nad reisida nii hobuste, aurulaevade kui põhjapõtradega. Mõõte- ja kaeveriistad olid neil ühes. Lisaks geoloogile kuulusid uurimisrühma veel botaanik, etnograaf ja kirjamees. See oli tõeline kunstide ja teadmiste süntees, mis seal seltskonnas võis võrsuda. Tagasi tulid nad kahekümnes kuuselaudadest kirstus. Mul oli au neid korda seada ja maha matta. Paistis, et olid mägedes varingu alla jäänud – kehad puha muljutud ja pead lõhki. Nad toimetati tagasi pealinna ühe soolase merekalade lastiga – see hoidis neid pisutki ühes tükis. Kalad müüdi pärast vaestemajadele maha. Inimeste ahnus ei tunne piire! Kui ma surnukehi matmiseks ette valmistasin, märkasin, et geoloogil on üks pihk ikka veel kindlalt rusikas. Hakkasin siis asja lähemalt uurima ja – etskae – üks väike, hõbejalt läikiv kivitükike oli tal ikka veel pihku surutud. See oli kõige ilusam pisike maapõue aare, mida minu silmad eal näinud on. Särav nagu kaarna silm ja isegi metsikul, lihvimata kujul nii mitmetahulise ja keeruka vormiga nagu mõni hiina mõistatus. Hauapanustesse ma ei usu – pistsin selle imeasja kõhklusteta omale taskusse.

    Matused said suure auga peetud. Pool Teaduste Akadeemiat oli sinna kokku jooksnud. Naisterahvaid oli siiski vähe, sest neil ei ole teadusesse asja. Kadunukesed olid aga sellised raamatukoid ja ninaprillid, et maised rõõmud neile veel tundmata olid. Nii koosneski matuseseltskond suuremalt jaolt mustades saterkuubedes härrastest. Näpitsprillid ninal ja kindad käes, tärgeldatud taskurätid pisaratest puutumata.

    Järgmisel ööl kalmistule tööle minnes puutus mulle vaikne kopsimine kõrva. Läksin hääle suunas – kopsimine valjenes. See tuli sellesama eelmisel päeval maetud geoloogi hauakünkast. Lõin risti ette ja jätsin asja sinnapaika. Olin siis veel oma ametis roheline – ebasurnud ja kõik üleloomulik tekitas mus vaid kõhedust. Nüüd olen mõistnud, et see maa-alune kambrike on vaid talutare negatiiv.

    No hästi! Järgmisel ööl oskasin juba kõrvu kikitada – kas on jälle kopsimist kuulda. Ja tõesti, geoloogi küngas muudkui koputab. Nagu oleks rähni maha matnud! Aga seekord pisut tuhmimalt, pisut kaugemalt. Kolmandal ööl samamoodi ja neljandal kah. Nädal oli vast matusest möödunud, kui tundus, et kõik on vaikseks jäänud. Otsustasin pisut haltuurat teha ja haua lahti kaevata, et seda asja lähemalt uurida. Kirstu välja vinnates oli see ootamatult kerge. Nojah – keegi oli selle küljelauad lahti kangutanud ja kõrvale heitnud. Laskusin haua põhja. Idasuunas läks üsna korrapärane ja nendesamade kirstu küljelaudadega toestatud käik maa alla. Mis seda aga tavalisest mutikäigust eristas, oli see, et kõik suuremad kivid ja kivimid olid mullahunnikust välja sorteeritud ja eraldi kuhilatesse tõstetud.

    Ma ei osanud sellest midagi arvata. Kutsusin järgmisel päeval lugupeetud Teaduste Akadeemia liikmed ise asjaoludega tutvuma. Õpetatud härrad aga ei pööranudki oma pagenud kolleegile suuremat tähelepanu, nende pilku püüdsid hoopis välja kaevatud kivimid. Härrased hakkasid neid isekeskis võrdlema ja veel omakorda väiksemateks hunnikuteks sorteerima. Lõpuks tänasid mind, toppisid taskud kive täis ja jätsid jumalaga. Mina ajasin augu jälle mulda täis, silusin künkakeseks ja pistsin risti kõige otsa.

    Mis kadunud geoloogist sai, võib vaid oletada. Küllap ta kuskil Peterburi all tänaseni ringi laseb. Alguses kerkisid surnuaialgi siin-seal värsked mullakuhilad, kivide hunnikuke ilusti kõrvale sätitud, aga selle territooriumi sai ta vist üsna kiiresti läbi töötatud. Ei üllataks, kui ta omadega juba Moskva poole teel oleks. Või siis tagasi Karjalasse, oma poolelijäänud tööd lõpetama suundus.“

    Mihhail vaikis. Huviga ootas ta minu reaktsioon. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Pilgutasin vaid silmi ja kähisesin. Õnneks avanes vaiksel kääksatusel Ljudmilla magamistoa uks ja vastuvaidlemist mittekannatav toon teatas meile: „Poisid, magama!“

    (…)

    Katkendeid valmivast ajaloolisest jutustusest. Aitäh Valdo Valperile, kes mind insener Seene jälgedele juhatas.

     

Vikerkaar