Proosa

Kohtun temaga esimest korda. Õhkkond on täna kuidagi närviline, tundsin seda juba majja sisenedes. Meie vestluse üle valvav ametnik teatab, et kui hakkame rääkima teemadel, mis võivad välismaalaste kinnipidamiskeskuse mainet kahjustada, siis kohtumine katkestatakse. Olen juba harjunud, et iga paari nädala järel tehakse mu käitumisele uusi ettekirjutusi ja piiranguid. Viimati tulid juhtkonnalt suunised, millisel toolil tohin kokkusaamise ajal istuda ja kuidas see peab ruumis asetsema.

Noogutan arusaamise märgiks. Tunnen nüüdseks selle ametniku iseloomu ja tean, et parem on mitte midagi küsida. Ta meenutab karikatuuri nõukogudeaegsest miilitsast. Kui pärida „Kus on WC?“, siis ta kortsutab küsija jultumuse peale kulmu, ent juhatab siiski teed. Miks-küsimuste peale hakkab ta kärkima ja kokutama, nende esitamisest on targem hoiduda. Ei tohi õõnestada tema autoriteeti.

Õnneks on mu kaaslane samuti pärit endisest Nõukogude Liidust ja teab hästi, kuidas delikaatses olukorras käituda. Ta kinnitab, et meditsiiniabi on kinnipidamiskeskuses kõrgel tasemel. Kahjuks on tema tervist tabanud viimasel ajal üks ebaõnn teise järel. Kinnipidamiskeskusesse saabumisest alates on tal tekkinud äge põletik ja nahahaigus, mõlemad paranevad visalt. Aga muus osas kantakse tema eest suurepäraselt hoolt. Meditsiiniabi on hea, kahjuks on vaid tervis kehvapoolne.

*

Ta näitab mulle paberipatakat kaebustega, mida on eri ametkondadele esitanud. Vastustest näen, et tavaliselt ei ole neid menetlusse võetud. Minu tähelepanu köidab kaebus, mis puudutab videosilla teel korraldatavaid kohtuistungeid. Koju jõudes hakkan sel teemal infot otsima. Saan teada, et kinnipeetavate eskortimine kohtuistungitele lõpetati 2015. aastal. Tol aastal oli nende arv suurem kui tavaliselt. Otsust põhjendati piiratud ressurssidega, sest eskortimiseks läheb vaja vähemalt kahte ametnikku. Hiljem langes kinnipeetavate arv uuesti tavapärasele tasemele, kuid otsust tagasi ei pööratud. Välismaalaste kinnipidamiskeskuses viibivad inimesed saavad kohtuistungitel osaleda üksnes videosilla teel. Advokaat läheb tavaliselt isiklikult kohtusaali kohale. Istungid puudutavad peamiselt varjupaigataotlusi, kinnipidamisaluse ülevaatamist või väljasaatmist. Kinnipeetavad kurdavad, et vahel on videokonverentsi kvaliteet halb. Järelevalveorganisatsioonid ei näe videokonverentsides probleemi, väidetavalt on need inimõigustega kooskõlas. Alles koroonakriisi saabudes, kui arutelu all on ka teiste istungite korraldamine videosilla teel, hakkab ajakirjanduses lõpuks ilmuma kriitilisi seisukohti. Kriminaalmenetlustes kasutatakse videolahendusi ainult siis, kui süüdistatavad on sellega nõus. Kinni-pidamiskeskuses viibivatele põgenikele ja migrantidele valikut ei anta.

Mul ei lähe meelest lause, mida tema käsitsi kirjutatud kaebuselehelt lugesin: „Miks ma peaksin uskuma, et teie niinimetatud kohtuistung ei ole lihtsalt mingi teledraama, mille stsenaariumi te ise välja mõtlesite?“

*

Pärast pikka vaikust saan lõpuks teada, et ta on haiglas. Rääkida õnnestub temaga alles siis, kui ta kinnipidamiskeskusesse tagasi tuuakse. Lõpuks kuulen, mis seal juhtus. Kõik sai alguse tühisest tülist. Kell oli pärast kümmet õhtul ja ta ei nõustunud naasma oma tuppa. Sellest arenes konflikt, mille tagajärjel paigutati ta kartserisse. Isolatsioonikambris viibides üritas ta ennast tappa. Järgmisena ärkas ta juba haiglas.

Teda tundes kujutan elavalt ette, kuidas see konflikt võis eskaleeruda. Ta on inimene, kes vaidleb sõnarohkelt ja kirglikult. Võimalik, et ta hakkas vastu, kui teda jõuga ära viidi. Kahtlemata on igal osapoolel juhtunust erinev nägemus. Protokolli märgiti selle intsidendi kohta tõenäoliselt allumatus, võib-olla ka vägivaldne käitumine või ametniku ründamine. Vaidluste korral jääb peale tugevama sõna ja varjupaigataotleja häälel ei ole erilist kaalu.

Mind hakkab huvitama selle loo õiguslik raam. Otsin üles sisekorra eeskirja, kuid ei leia sealt kella kümne reeglit. Alles mitu kuud hiljem satun lugema väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust, kust leian lause: „Öörahust kuni äratuseni on väljasaadetav kohustatud viibima talle ettenähtud toas, mis vajadusel lukustatakse.“ Miks peab selline detail olema lahti kirjutatud seaduse tasandil?

*

Esimene lumi tuleb maha just sel päeval, kui viibin Helsingis. Sajab lopsakat lörtsi ja mul on saapatallas auk. Kui õhtupoolikul kinnipidamiskeskusesse jõuan, on jalad läbimärjad. Turvakontrolli läbides tunnen piinlikkust. Ebamugavustunnet süvendab ootusärevus. Kohtan teda täna esimest korda ja ei tea veel, mis mind ees ootab. Kontakti loomine on sageli kurnav. Mõned inimesed on alguses täiesti apaatsed ja võib kuluda nädalaid, kuni saame ladusamalt jutu peale. Küsin endalt tihti, mis on selle kõige mõte. Neil inimestel oleks vaja advokaati, mina saan pakkuda ainult seltsi.

Kokkusaamine toimub väikeses akendeta ruumis. Minu üllatuseks oleme täiesti omavahel, Tallinnas istub alati ametnik juures. Ruumis ei paista isegi kaamerat. Soomes tundub kõik natuke vabam. Lubatud on kasutada mobiiltelefoni ja internetti. Oma tänasest tulekust teatasin kõigest tund aega ette, Eestis kulub loa saamiseks mitu päeva.

Olen temast mitmelt poolt kuulnud, kuid kohtume esimest korda. Dublini konventsiooni alusel on teda mitu korda ühe riigi kinnipidamiskeskusest teise küüditud. Saame esialgsest kohmetusest kiiresti üle, sest talle tuleb kohe idee, mida minuga koos ette võtta. Ta toob oma toast pataka eestikeelsest ajakirjandusest välja trükitud artiklitega. Hakkan tõlkima analüüsi 2015. aastal Harku kinnipidamiskeskuses toimunud politseioperatsiooni käigus tehtud juhtimisvigadest. Loeme kokkuvõtet politsei sisekontrolli raportist. Sellest ilmneb, et politsei kasutas ülemäärast vägivalda ja valetas avalikkusele. Raport on väga detailne ja kirjeldab sündmusi minuti täpsusega. Tema mälu on sama täpne, sest keha mäletab veel, kuidas seda läbistas valu. Ta näitab sellest päevast jäänud arme. Lause lause haaval kõrvutame politsei versiooni tema kogemustega, lahknevusi on palju. Jõuame lugemisega poole peale, siis saab kohtumiseks määratud aeg otsa. Lahkudes kubiseb mu pea infokildudest, mida tahaksin meeles pidada, kuid ei suuda. Unustan meie vestluse üksikasjad peaaegu kohe, seda soodustab märgadest jalgadest alguse saanud palavik. Meelde jääb tema muljetavaldav isiksus. Tal on erakordselt terav õiglustunne. Soovin, et saatus oleks teda säästnud kokkupuutest siinse õigussüsteemiga.

*

Ta on Eestis sündinud või juba nõukogude ajast saati siin elanud, kuid tal on Venemaa pass. Ta on pärit Ida-Virumaalt ja kandis seoses narkokuriteoga vanglakaristust. Pärast vangistuse lõppemist toodi ta kinnipidamiskeskusesse, kus ta leiab eest mitu samasuguse saatusega inimest. Vanglas viibimise jooksul aegus tema elamisluba ja riik keeldub seda pikendamast. Võimalik, et elamisluba tühistati juba karistuse kandmise ajal. Nüüd seisab ees „repatrieerimine“. Ta tunneb selle ees hirmu. Ta on terve elu Eestis elanud ja ei tunne Venemaal kedagi. Tal pole seal sugulasi. Ta on HIV-positiivne, Venemaal puuduks tal ligipääs ravile. Väljasaatmist ei takista isegi asjaolu, kui tal on Eestis laps. „Lapsega võid suhelda skaibi teel,“ ütlevad ametnikud. Võimudes ei ärata osavõtlikkust ka Eestisse jääv vana ja haige ema, kes ei saa üksi hakkama. Väljasaatmise ettevalmistamine kestab kuid. Ta on küll vanglakaristuse ära kandnud, kuid vangistus kestab teise nimetuse all ikkagi edasi.

*

Ta helistab mulle igal õhtul. Ta pole kaks nädalat söönud, vaid joob üksnes teed suhkruga. Et mitte mõistust kaotada, hoiab ta ennast hõivatuna lugematute telefonikõnedega. Mina tegelen meie kõneluste ajal tavaliselt koduste toimetustega, valmistan süüa või riputan pesu kuivama. Mu sotsiaalne elu on juba mitu kuud kannatanud ajapuuduse all ja vahel tundub, et ta on mu ainus sõber. Erinevalt teistest esitab ta küsimusi minu elu kohta. Kahetsen, et mu vastused jäävad napiks. Me mõlemad teame, et kõned salvestatakse, võib-olla kuulatakse neid ka pisteliselt pealt. Seetõttu püüame kõnelda nii, et ütleme võimalikult vähe. Ta suhtub oma olukorda sarkastilise huumoriga.

„Kuidas sul seal kinnipidamiskeskuses läheb?“

„Oh, ma olen nii väsinud. Naasin just reisilt Jaapanisse ja ajavahe annab ikka veel tunda. Lend oli samuti pikk.“

„Mida sa praegu teed?“

„Sõin just perega õhtus. Homme hakkan juba uueks reisiks valmistuma, mu elus on praegu kiire periood.“

„Kahju küll! Lootsin sel nädalal sinu juurest läbi astuda. Tahaksin tulla konsultatsioonile.“

„Ära muretse, selleks leiame kindlasti aja! Millist konsultatsiooni vajad? Meil on kõige paremad spetsialistid viisade ja elamislubade valdkonnas, lisaks juriidilisele nõustamisele pakume mitmeid muid teenuseid. Kas su mure on seotud Brexitiga?“

„Ei, tahaksin pidada nõu ühe streigi kommunikatsioonistrateegia üle.“

Vestlus jätkub nüüd tõsisemal toonil. Miks ta ei ole oma näljastreiki avalikuks teinud? Ta kardab, et avalikkuse ette minek mõjutaks tema mainet või tulevasi karjäärivõimalusi. Ta häbeneb kinnipidamiskeskuses viibimist, keegi ei tohi sellest teada. Mõistan seda hirmu, kuid tahan tema otsusele ühtlasi vastu vaielda. Mulle tundub, et nälgimise piinal pole mõtet, kui avalikkus sellest midagi ei tea. Kuidas seda talle öelda? Eetiliste kimbatuste vältimiseks olen seadnud endale põhimõtteks, et ei anna kinnipidamiskeskuses viibivatele inimestele nõu ega püüa mõjutada nende valikuid. Seekord on kiusatus teha erand.

Paljud kinnipidamiskeskuses viibivad inimesed küsivad esimese asjana ajakirjanike kontakte. Nad usuvad, et kui ühiskond vaid kuuleks neid tabanud ebaõiglusest, siis olukord muutuks. Nad ei karda avalikkuse ees rääkida, sest neil pole enam midagi kaotada. Ajakirjanike huvi jääb sellegipoolest leigeks, need lood ei ole üldsuse jaoks piisavalt veenvad. Kinnipidamiskeskuses viibivate inimeste läbielamised pole piisavalt kannatusrohked, motiivid pole piisavalt usaldusväärsed, sõnad pole piisavalt soravad. „Venemaalt põgenenud opositsioonilisi intellektuaale ei peeta ju Eestis kinni?“ küsis kord üks filosoofiadoktor, justkui oodates minupoolset kinnitust hoiakule, et ühed põgenikud väärivad meie sümpaatiat rohkem kui teised.

Nüüd olen üle pika aja sattunud inimese peale, kelle klassipositsioon äratab ühiskondlikku usaldust. Tänu kõrgharidusele oleks tal ajakirjandusega suheldes šansse, et teda kuulatakse ja usutakse. Kuid just nimelt tema ei ole nõus rääkima, sest tal on liiga palju kaotada.

*

Ootan teda närviliselt sadamaesisel parkimisplatsil. Ta kutsutakse rutiinse rassilise profileerimise käigus kõrvale, samal ajal kui tema valget reisikaaslast ei peatata. Tal on ebastandardne reisidokument, sest ta on pagulane. Teda kontrolliv ametnik ei ole sellist dokumenti varem näinud ja kutsub igaks juhuks juurde pädeva kolleegi, kes ei kiirusta teisest sadamahoonest kohale saabumisega. Kui ta tund aega hiljem piirilt läbi lastakse, ei vabanda tema ees keegi. Ametnikel on õigus ebapädevusele ja meie jääme sel päeval igale poole hiljaks.

Kutsusin ta Eestisse, et pidada nõu, kuidas toetada siinseid põgenikke. Ta on üks vapramaid ja inspireerivamaid inimesi, keda olen põgenike õiguste eest võitlevates rohujuureliikumistes kohanud.

Meie viimane peatuspunkt on kinnipidamiskeskus. Keskusest lahkudes märkan, kuidas ta sügavalt välja hingab. Tal on ebastandardne reisidokument. Viimase 24 tunni jooksul on ta aru saanud, mis koht on Eesti. Ta annab endale aru, et oleks võinud halva õnne korral teisele poole traataeda kinni jääda. Tema pingelangust nähes mõistan, et olin privileegipime, kui uskusin, et teda kaitseb kehtiv isikutunnistus. Aafrikast pärit põgenikuna peab ta alati olema valmis selleks, et tema  dokumentide ehtsuses kaheldakse.

*

Sadamahoonesse sisenedes lasen silmad üle ootesaali. Inimesi on üsna hõredalt ja piletikassa järjekord on lühike. Saan pardakaardi kätte ja lähen ülakorrusele. Kõnnin turvaväravatest läbi ja näen enda ees järgmist pilti: sissekäigu kõrval annab ametnikele ütlusi noor mustanahaline naine ja kümme sammu eemal lastega perekond, mille naisliikmed kannavad pearätti. Hetk tagasi olin neid inimesi näinud allkorrusel. Nad olid kogu ruumi peale ainsad tumedanahalised inimesed, keda kiirpilgul märkasin. Tahaksin vahele astuda ja öelda, et rassiline profileerimine ei ole õiguspärane. Ei suuda otsustada, kuidas seda teha. Kõnnin edasi ja luban endale, et järgmine kord olen paremini valmistunud. Kui palju kordi ma seda endale juba lubanud olen? „Rassistlikus ühiskonnas ei piisa sellest, kui me ei ole rassistid, vaid peame olema antirassistid,“ ütles kord Angela Davis.

*

Mul on üks õudusunenägu, mida näen stressirohketel aegadel. Kiirustan unenäos lennukile. Hakkan liiga hilja kohvrit pakkima ja ei saa sellega kuidagi hakkama. Ei suuda leida vajalikke asju. Ei mäleta, mida pean kaasa võtma. Korraga leian ennast hoopis valest kohast ja koju tagasi pöördumiseks napib aega. Otsustan kohvri sinnapaika jätta ja reisida ilma pagasita. See ei tee asja lihtsamaks. Olen võõras kohas ja ei suuda leida teed lennujaama. Taipan, et mul pole passi kaasas. Kiirustan sammu, kuid jalad ei kanna edasi. Lõpuks jõuan kõige viimasel hetkel siiski lennujaama, selleks ajaks olen juba alasti. Check-in letis mõistan, et lennukiväravani jõudmiseks pean läbima veel pika koridoride rägastiku. Olukord on lootusetu, aga õnneks ärkan üles.

Kui hakkasin käima kinnipidamiskeskuses, sai unenägu uue variatsiooni. Lugu ei lõpe check-in leti juures, vaid seal tervitab mind politseiametnik. Saan teada, et ees ootab väljasaatmine. Püüan ennast ebameeldivast olukorrast välja rääkida. Nõuan näha väljasaatmisotsust ja juriidilist põhjendust. Raiun põikpäiselt, et olen Eesti kodanik ja ükski seadus ei luba mind siit välja saata. Ametniku vastused on harjumuspäraselt ebamäärased. Mu vastupanu on tulutu. Lõpuks teen meeleheitliku katse vaidlustada väljasaatmise sihtkohta. Miks Eritrea? Mul pole selle riigiga ühtki seost! Miks mitte Venezuela? Miks mitte Kuuba? Vastuseks on vaikus. Murdun ja teen nüüd taktikalise vea, öeldes põhjuse ise välja: „Te karistate mind selle eest, et teda kinnipidamiskeskuses külastan. Tema on pärit Eritreast ja sellepärast saadategi mind sinna. See on alatu kättemaks.“

Korraga võtab olukord ootamatu pöörde. Lennujaama personal teavitab meid, et lend on tehnilise rikke tõttu tühistatud. Järgmise lennu aeg ei ole teada, kuid sellegipoolest pean olema valmis, et see võib iga hetk saabuda. Säärane ebamäärasus tundub veel hullem kui kohe praegu lennukisse istuda. Vähemasti ärkan üles.

Paar päeva hiljem läheb unenägu täide. Ta saadetakse Eritreasse, kust ta paar aastat tagasi oma elu päästmiseks Euroopasse põgenes. Kuulen teistelt, et ta sai väljasaatmisest teada hilisõhtul, lennuk väljus hommikul. Meil ei avane võimalust hüvasti jätta. Heitlen mitu nädalat vastuoluliste tunnetega. Ühelt poolt tunnen kergendust, et me ei saanud tol õhtul rääkida, ma poleks teadnud, mida talle öelda. Teisalt valdab mind kahetsus ja tühjus, justkui oleksin kaotanud lähedase inimese.

*

Oleme sõbraga päevakruiisil Helsingisse ja väljume parasjagu laevast. Väljapääsu ette on moodustunud väike ummik. Kuna rahvamass liigub aeglaselt, siis annab see meile hea võimaluse jälgida kaldtee kõrgendikult, kuidas viiakse läbi rassilist profileerimist. Oleme tunnistajaks vähemalt kahele juhtumile. Seejärel jõuame ise sektorisse, kus mu sõber juhuslikult välja valitakse. Oleme selle eesseisva kokkusattumuse üle täna juba mitu korda nalja visanud.

Mu sõber on Venemaa juut või juudi päritolu venelane – ma ei teagi päris täpselt, kuidas ta oma rahvust defineerib või kas säärased nüansid on talle üldse olulised. Euroopa Liidu sisepiire ületades valitakse ta alati „juhuslikult“ välja. Arvatavasti pole ajendiks antisemiitlikud, vaid islamofoobsed stereotüübid, kuid tulemus on sellegipoolest sama.

Minu dokumente ei kontrolli keegi, nii et astun sammu võrra kõrvale ja jään ootele, kuni sõber edasi lubatakse. Korraga taipan, et ei tea, kuidas käituda. Me aimasime, et nii läheb, ometi ei leppinud kokku, kuidas reageerida. Me mõlemad arvame, et sellises olukorras on õige sekkuda. Meenutada piirivalvurile, et rassipõhine profileerimine on ebaseaduslik. Kaevata, vaielda ja selgitada, mitte lihtsalt vaikides kõrvalt vaadata. Unustasin ennist laevas rassistliku piirivalve üle nalja heites küsida, kas sõbral on täna tüli tekitamiseks tuju. Võib-olla ta eelistab hoopis sadamast ruttu minema saada ja mitte rikkuda ees ootavat puhkepäeva. Nüüd on juba hilja küsida. Ma ei iitsata sõnagi ja tunnen ennast terve päeva totralt.

*

Kõige raskem on näha kinnipidamiskeskuses tugeva õiglusmeelega inimesi. Kujutan ette, kui palju keerulisem nende elu seetõttu on. Näiteks temaga kohtudes märkan kohe, et muidu neutraalse olekuga ametnik, kes meie üle valvab, käitub teisiti. Kehakeel reedab ärritust. Järgnevatel nädalatel olen korduvalt tunnistajaks samale tülile:

Tema (mulle): „Ma ei saa aru, mis põhjusel mind siin vanglas kinni hoitakse.“

Ametnik (distantsilt meie kõnelusse sekkudes): „See pole vangla, vaid kinnipidamiskeskus.“

Tema (ametnikule): „Mis vahet sel on? Minu jaoks on see vangla ja mul on õigus seda nii nimetada.“

Ametnik: „Ei, see on kinnipidamiskeskus.“

Tema (mulle): „No hea küll, ma ei saa aru, miks ma olen siin kinnipidamisvanglas.“

Ametnik: „Ma kordan, see on kinnipidamiskeskus.“

Püüan konflikti maandada juttu kõrvale juhtides, kuid see muutub iga korraga raskemaks. Ühel päeval küsin ametniku käest tüdinult eesti keeles, miks ta seda mõttetut vaidlust üha uuesti provotseerib. Ta vastab, et vea korrigeerimine on tema seaduslik kohus ja teeb mulle ülesandeks asi kinnipeetavale ära seletada. Eiran käsklust ja pöördun inglise keeles oma kaaslase poole, tehes ettepaneku rääkida millestki muust. Saan vastuseks, et tuju on rikutud. Ta eelistab tänase kohtumise üldse lõpetada.

Enne lahkumist panen lauale pataka lugemismaterjali, mille olen tema soovil kaasa toonud. Pakis on umbes 100 prinditud lehekülge „Kapitalist“. Meelel kipitab märkus, et Marxi lugemine on pika ajalooga vanglatraditsioon… meenuvad Rosa Luxemburg, Marta Lepp, Friedebert Tuglas, Abdullah Öcalan, Antonio Negri. Hoian keele hammaste taga, see nali valaks ainult õli tulle. Pakk tuleb enne üleandmist protokollida. Ametnik hakkab lehti ükshaaval läbi vaatama. Tuleb kindlaks teha, et ma ei ole lehepakki peitnud salajast sõnumit või keelatud materjali. Olukord on koomiline. Me kõik teame, et ta ei tunne selle keele tähestikku. Sellegipoolest teeb ta püüdlikult oma tööd. Ametniku järel oodates saame uuesti jutu peale ja kokkusaamine jätkub rahunenud meeleolus, varsti annab ka ametnik oma ilmvõimatu ülesande ees alla. Siiski jääb see viimaseks korraks, kui temaga kohtun. Sekkumisest hoidudes kaotasin tema usalduse. Ta oleks soovinud, et võtan konfliktis tema poole.

Mul on kahju, et ei saanud talle näidata fotot, mille sõbrad ühel päeval Harku alevikus ekseldes tegid. Paari tänavavahe kaugusel endisest vanglast, toonase kinnipidamiskeskuse lähedal asub üks elumaja, mis kannab tänavasilti „Bastille plats“. Silt näeb ehtne välja, kuid sellise nimega väljakut pole ametlikult olemas.  Mulle meeldib mõelda, et see on ümberkaudsete elanike solidaarsusavaldus nähtamatutele naabritele.

Markuša lamas selili. Lamas mingis mitte just eriti mugavas poosis, kuidagi tervenisti kangeks jäänult. Markuša lamas selili ja vaatas tähti. Arvestades, et tähti oli näha palju, oli koht, kus Markuša lamas, mitte just eriti valgustatud. Arvestades, et Markuša juustes oli liiva ja mingit jämedat prügi, lamas ta vabas õhus. Miskipärast oli teksade lukk lahti. Noh, olgu, see on, oletame, veel täiesti normaalne, ta on ka varem niimoodi ärganud, ainult kodus. Noh, juhtub, inimene kavatses riidest lahti võtta, aga ei jõudnud, alkohol osutus tugevamaks. Väljas, see on ilmselt juba liiast. Markuša tõusis püsti, tõmbas teksade luku kinni ja otsustas, et tuleb siit kuidagi minema pääseda. Kust siit – see ei tundunud teab mis tähtis küsimus, ehkki koht ei paistnud üldse tuttav. Mingi jäärak, mingi, otsustades plärtsuvate helide järgi, vesi. Tundub, et linnast väljas. Pole midagi, kohe teeb Bolt asukoha kindlaks. Markuša hakkas taskutes sorima.

Mõne paanilise minuti pärast oli ta sunnitud konstateerima, et Bolt talle sel hetkel abiks ei ole ja maastikul orienteerumisega peab ta kuidagi ise hakkama saama. Telefoni Markušal ei olnud. Veel mingi aja pärast ehitas ta üles loogilise jada – need ei õnnestunud tal sellises olukorras mitte eriti hästi – ja hakkas jälle kätega taskuid patsutama. Nojah, nojah. Ka rahakotti Markušal ei olnud. Ainult majavõtmetega võis ta veel uhkustada. Olgu. Peab liikuma hakkama, otsustas Markuša. Teravalt tajutavaid kehavigastusi ta ei avastanud, pea lõhkus natuke ja süda oli paha, aga Markuša arvas, et see on organismi normaalne reaktsioon eilsele. Tuleks kasvõi tee peale välja jõuda, need on meil, jumal tänatud, igatsugu siltide ja viitadega hästi varustatud. Kõigepealt tuleb koju jõuda. Või pigem ei, vaidles Markuša endale vastu. Ilmselt tuleks kõigepealt panka helistada ja kaardid kinni panna. Globaalses mõttes pole ju midagi traagilist juhtunud. Ta on elus ja isegi vist terve. Sularaha tal õhtul muidugi oli ja ausalt öeldes ikka üksjagu, aga, olgu peale, selle kätte veel ei sure. Tuleb uus telefon osta, uued dokumendid teha – kõik see tähendab kulusid ja peavalu. Ikkagi, sellest ei sure, rahustas Markuša end veel kord ja läks oletatava tee poole liikvele.

Kõik teavad, et maailmakõiksus – või kes meil seal tema asemel on – soosib inimesi, kellel alkoholisisaldus veres on kõrgendatud, seetõttu leidis Markuša tee üles ilma suuremate seiklusteta. Edasi tuli hääletada ja oma asupaik kindlaks teha. Kellaaega ka ei teadnud, Markuša kuulus nende kodanike hulka, kes hoiavad kõiki mune ühes nutitelefonis, eraldi kella ei kandnud, aga tundus, et oli öö, sest septembris hakkavad päevad juba lühenema, ja selline pimedus võib olla ainult öösel. Markuša sirutas käe välja ja vehkis sellega saamatult. Autosid praegu ei olnud, nii et selle järele polnud tegelikult vajadust, aga šokiseisundis inimese üle ei ole mõtet karmilt kohut mõista.

Peab ütlema, et Markušal vedas jätkuvalt – või tasakaalustati niimoodi eelnevat õhtut – juba esimene auto pidas kinni. Umbes neljakümnene naine vaatas Markušat teatud hämmeldusega, aga lubas helistada ja kohale viia. Markuša sulges kaardid, aga Veronikale ei helistanud, sest mälu hakkas taastuma.

Mälupildid tulid Markuša juurde, mis on ka loogiline, mitte sidusa sisemise mängufilmina, nagu on omane terve inimese meenutustele, vaid üksikute sähvatustena, flashback’idena, mis tungisid läbi nii kõikehaaravast alkoholist kui ka muud päritolu peavalust.

Näe, nad jälle tülitsevad Veronikaga. Täpsemalt, mis tüli see oli. Kõik oli küllaltki argine. Markuša üritas jällegi ligi ujuda, teha selgeks, nagu talle tundus, nii loogiliselt, et loogilisemalt pole võimalik, et naisele on kõige parem temaga viivitamatult ühtida ja sukelduda õnnelikku paaris- – hiljem ka rohkem kui paaris- – eksistentsi kuni külluslike elupäevade lõpuni. Ja Veronika ütleb talle järjekordselt, et see on halb mõte, et ta ei arva üldsegi, et neist saaks õnnelik paar, sest et tema, Markuša, ei meeldi talle üldse-üldse-üldse-üldse-neliteist korda üldse.

„Kuidas siis nii,“ nukrutses Markuša ja üritas musitada. „Sa ei ole ju proovinud, sellepärast räägidki nii. Proovid, siis ei tiri sind kõrvupidi ka ära.“

Veronika laksas talle põlglikul näoilmel käte pihta. Ja ütles need sakramentaalsed sõnad:

„Isegi kui sa oleksid ainuke mees maamunal, isegi siis poleks sul mingit šanssi.“

Hiljem loopis Markuša raha. Ta kas üritas Veronikale sel moel muljet avaldada, kui millegi muuga polnud õnnestunud, või lihtsalt oli dispositsioon muutunud, see libises tal praegu käest. Siis meenus talle olemine kusagil bordellis või siis stripiklubis, kus ta jälle loopis raha ja väristas taskust võetud akuraatseks rööptahukaks käänatud sullipakki. Ja loopis jälle.

Hiljem läks ta kuhugi öhe mööda mingit tühermaad ja laulis midagi valjusti. Ilmselt üritas ta niimoodi hirmuga võidelda. Sest et veel mäletab ta mingeid tagant lähenevaid samme. Siis ei mäleta enam midagi. Ja pea hakkas sündmuste taastamise piinarikastest katsetest veelgi rohkem valutama.

Naine pani ta maha haigla juures, päris linna sissesõidul. Nad sõitsid viitadest mööda, aga ükski kohanimi ei öelnud Markušale midagi. Tähed olid nagu tuttavad, nendest moodustusid sujuvalt Eesti kohanimed, aga ühtki sellist nime Markuša ei mäletanud. Kui ta orienteerus õigesti, siis oleksid nad teoreetiliselt pidanud linna sisse sõitma kusagilt Viikingite küla poolt, aga niipalju kui ta ka ei põrnitsenud pimedust autoakna taga, mingit taolist küla ta ei näinud. Ta isegi küsis roolis olevalt naiselt, et kas ta saab õigesti aru, et nad on praegu kusagil Saue kandis.

„Mida?“ vastas naine ainult ja vaatas teda jälle kuidagi kummaliselt. Markuša otsustas vestlust mitte jätkata.

Haiglat selles kohas ta ka ei mäletanud. Ilmselt oli Veronika ta nii ära vaevanud, et ta ei jõudnud uudiseidki jälgida, nii et magas maha, kuidas siia selline tänapäevane kompleks püsti löödi. Oskavad ju küll, kui tahavad.

Noor naisarst vaatas ta hoolikalt läbi, skaneerides teda eelnevalt pilguga, mitte vähema imestusega kui enne autojuht, pealaest jalatallani. Naise õrnad, kuid kindlad puudutused äratasid Markuša organismis kõik võimalikud judinad. Ta pigistas silmad kinni ja lootis, et see niipea ei lõpeks.

„Kõige järgi otsustades saite te löögi pähe.“

„Tömbi esemega?“ üritas Markuša nalja teha.

„Vaat seda ma ei tea. Teil on ilmselt kerge peapõrutus. Kas ajab iiveldama?“

„Natuke.“

„See pole midagi tõsist, aga te peate kodus paar päeva lamama.“

„Aga kas siin teie juures ei saaks?“ üritas Markuša flirtida.

„Teil on hospitaliseerimiseks liiga kerge trauma,“ tõdes arst ükskõikselt. „Ja veel üks asi.“

Markuša näitas üles tähelepanu.

„Me oleme kohustatud sellistel juhtudel, nagu teie oma, politseid teavitama. Noh, juhtudel, kui vägivaldsed teod patsiendi vastu on palja silmaga näha.“

„Kui peate, siis peate,“ kehitas Markuša õlgu. „Kes olen mina, et seadusele vastu hakata.“

Doktor läks kõrvalkabinetti ja mõne aja pärast kuulis Markuša, kuidas too telefoniga räägib. Ta ei olekski sellele erilist tähelepanu pööranud, sest et tõepoolest oleks vaja koju sõita ja natuke toibuda, enne kui hakata kaotatut taastama, aga tema kõrvu kandus äkki midagi kummalist. Tuli kuulatada.

„Aga peamine pole see,“ rääkis doktor. „Peamine on,“ naine madaldas häält peaaegu sosinani, aga Markuša pingutas ja sai ikkagi aru, „et see on vist mees. Ma räägin tõsiselt. Ma olen internetis näinud. Ja raamatutest lugenud. Tulge kohale ja vaadake ise.“

Naisega on midagi viltu, taipas Markuša.

„Te istuge siin, nad tulevad kohe,“ ütles doktor, telefoniga ära rääkinud ja Markuša juurde tagasi tulnud. „Pole midagi erilist, lihtsalt võtavad teilt tunnistuse. Võib-olla sõidutavad koju ka.“

Olgu, las sõidutavad. Ta ei ole ju vastu. Süüdistada teda milleski ei saa, ta on raudselt ohver. Ta muidugi ei uskunud nendesse eriti ja erilisi lootusi neile ei pannud, aga äkki leiavad rahakoti üles. Või kasvõi telefoni. Telefon on vist tähtsamgi. Seal on kogu ta elu. Ta ei teadnud ju ühtki numbritki peast näiteks. Ainult Veronika oma. Nii et ta ei saa isegi helistada, et keegi ta siit peale võtaks. Vaat las siis politsei sõidutabki, nikastanud arst räägib õigust.

Politseinikud jõudsid kohale – kaks keskealist naisterahvast, karikatuurne paarike – pikk, Markušast pikem, kohmakas, aga ilus brünett ja väike, aga ilmselt osav, teatava võitlusliku kõnnakuga, samuti ilus ja samuti brünett. Koos nendega umbes viiekümnene närviline daam mingis kummalises kuues, pidevalt prille kohendav ja poollennates liikuv. Politseinikud küsitlesid Markušat öise intsidendi kohta, aga mida ta neile rääkida sai, ta ei teadnudki ju õieti midagi. Põrutati joobnule piki pead, võeti raha ja telefon ära, aitäh, et maha ei löödud.

„Ja kus see umbes oli?“ küsis pikk.

Aga kas Markuša siis mäletas. Kuskil linnast väljas, see oli kõik, mida ta selgelt väita võis. Isegi küsimuse „konkreetselt millisest linnast väljas“ peale jäi ta kahtlustavalt vait ja vajus ärevatesse mõtetesse. Vastus oleks justkui olnud ilmselge, aga tegelikult pole selle kohta mingeid veenvaid tõendeid. Ja paljugi, mis mälu talle ütleb – kas võib seda usaldada, kui too peamist ei mäleta. See protokolliti ja vangutati päid.

„Nii nappide algandmete põhjal ei saa me teile midagi lubada, saate isegi aru.“

Teadlasega kukkus välja veel fantasmagoorilisemalt. Kui politseidaamid andsid talle märku, et, noh, võib, haaras too Markušal käisest kinni ja hakkas talle miskipärast otse kõrva rääkima, seejuures häält sugugi tasandamata. Markuša oli põhimõtteliselt juba ammu midagi sarnast kahtlustanud, aga nüüd seletati see talle küllaltki lihtsalt ära.

Lühidalt, oli toimunud mingi arusaamatu jama, see selgitus näis teaduslikust vaatepunktist kõige tõepärasem. Maailmast olid eilsest saadik kadunud kõik mehed. Täpsemalt, mitte päris eilsest. Tuli välja, et mitte eilsest. Peaaegu kõigil planeeti asustavatel naistel olid olemas mingid ettekujutused, mingid hägused geneetilised mälestused sellest, et kunagi eksisteeris selline geneetiline anomaalia, inimolevuse aberratsioon, aga hiljem, ikka veel igiammusel ajal, suri see loomulikul teel välja. Kui eluga kohastumatu. Paljud maalastest, nagu see arst, lugesid raamatuid ja vaatasid YouTube’ist igasuguste igavate vlogijate ajaloolisi videoid, et kunagi olid sellised olemas. Olid käibel eri versioonid, milleks neid vaja oli, aga kuna sellest ajast oli niipalju vett, sealhulgas lootevett merre voolanud, kaotas inimkond selle mõistatuse lahendamise vastu huvi, kohanes, ja temaga oli kõik korras.

„Ja mis, tõesti mitte kusagil mitte ühtegi ei jäänud alles?“ küsis meeleheitel Markuša.

„Niipalju kui mina tean, ei jäänud. Surid välja. Halb kohastumus eluga. Väiksem vastupanuvõime viiruste suhtes ja nii edasi. Noh, meie androloogide versiooni järgi muidugi.“

Loomulikult ei nimetatud siin androloogideks neid spetsialiste, kelle peale Markuša oleks mõelnud. Siinsed androloogid olid midagi antropoloogide ja paleoentomoloogide taolist korraga.

Ja Markuša avaldusel, et ta mäletab sellist Juliusz Machulski lavastatud poola filmi, ei olnud ka mingit mõtet. Sest et teadlase sõnul surid viimased mehed välja kas kolmeteistkümnendal või siis kaheteistkümnendal sajandil ja see tähendab, et mingit Juliusz Machulskit ei ole kunagi olemas olnud. Järelikult ei saa ka öelda, nagu Markuša juba kavatses, et elu on kunsti plagiaat. No see tähendab, et kuriteo objekti puudumisel ei saa vist rääkida ka kuriteo koosseisust. Kes ees, see mees.

„Aga mis seal oli, sellel teie Machulskil?“ küsis teadlane.

„Tal oli seal peamiselt seksist.“

Ja siin sai Markuša aru, et kõik on kuidagi päris rõõmutu, sest teadlane küsis, mis on seks. Aga kuidas sa seletad seda inimesele, noh, päris nullist? Markuša üritas asjale läheneda loomade kaudu, aga ka siin tabas teda ebaõnn. Tuli välja, et umbes samal ajal meestega, noh, kes varem, kes hiljem, surid välja ka kõik isased loomisendid. Ja partenogeneesiga kohanes mitte ainult inimkond, vaid eranditult kogu ümbritsev loodus.

„See tähendab, sääsed,“ jäi Markuša miskipärast mõttesse, „hammustavad nüüd viimane kui üks?“

„See on loodusseadus,“ ütles teadlane. „Kui putukas on hammustaja, siis on ta eranditult hammustaja. Ma ei saa teie küsimusest isegi täpselt aru.“

Markuša tundis huvi, mis temast nüüd saab. Mille peale teatas teadlane optimistlikult, et temaga ei juhtu midagi halba, kõigepealt ravitakse ta korralikult terveks ja siis hakatakse uurima. Hoolikalt ja igakülgselt. Ja võib-olla isegi antakse võimalus praktikas demonstreerida, misasi on see tema, kuidas ta nüüd ütleski, „seks“? Markuša märkis nukralt, et selleks, et praktikas demonstreerida, on vaja vähemalt kaht inimest, kes oleks asjaga kursis.

„Sellega on keeruline,“ tunnistas teadlane. „Teil tuleb alguses ikka kuidagi ise näidata. Pärast me õpime ka ära. Kui see tunnistatakse otstarbekaks. Kasvatame nii-öelda vabatahtlikke endi hulgast.“

Ja nüüd Markuša järsku taipas. Oli isegi imelik, et see nii hilja kohale jõudis. No tõepoolest. Nii kaua, kui ta ennast mäletas, oli Veronikal alati õigus. Ta võis teha mida tahes, ta võis mossitada, võis otsustada käituda naise sõnadele täpselt vastupidi, eesmärgiga vastupidist tõestada. Kõik oli alati kasutu. Lõppude lõpuks oli ta alati sunnitud tunnistama, et naisel on õigus. Naine ütles, olgu peale tülihoos, et viimane mees maamunal – ja nii ongi. Ja tundub, et erilisi šansse tema huvi äratada polnud tal tõepoolest ka sellises olukorras. Sest et selle huvi olemus polnud siin kellelegi selge.

„Aga kas tohib, ma valin ise vabatahtliku, kellele ma proovin asja olemust selgitada?“ küsis Markuša.

Teadlane lubas.

Huvitav, et Veronika telefoninumber oli samaks jäänud. Mingid asjad ilmselt paigast ei nihku. See-eest teised asjad nihkuvad, seetõttu takerdus Markuša juba päris jutuajamise alguses, kui tal oli vaja naisele seletada, kes ta selline on. Aga kuidas sa seda seletad? Selles maailmas sinusuguseid ei eksisteeri, aga isegi see pole peamine, see võinuks teatud asjaoludel isegi olla eeliseks. Aga eelis oleks see olnud juhul, kui kõigil neil naistel oleks olnud ettekujutus meeste olemasolu võimalusest, kui nad saaksid aru, kuidas nendega argielus käituda ja oleks kasvõi huvitatud proovimisest.

Aga kuidas siis siin? Siin on vaat nii, noh, näiteks selline toorevõitu analoogia. Markuša sai sellest aru, aga paremat talle ka praegu pähe ei tulnud, noh – nagu õhuga. Me kõik oleme harjunud hingama teatud koostisega õhku. Kuigipalju hapnikku, kuigipalju lämmastikku, kuigipalju süsihappegaasi. Ja järsku tuleb mingi ullike ja ütleb, et tuleb välja, et on olemas hoopis teine võimalus. Et on võimalik hingata, no ma ei tea, mingit radooni, argooni ja veel mingi teadusele tundmatu gaasi segu. Ja see ei ole ei parem ega halvem sellest õhust, mida me oleme harjunud hingama, vaid lihtsalt veidi teistmoodi. Mõnes mõttes isegi kohati meeldivam. Asjast huvitatule muidugi, aga mis meie maailmas ei ole asjast huvitatule? Kas me siis usume teda? Nojah, võib-olla isegi usume, aga tema, see ullike analoogiast, käib ringi ballooniga, mis kunagi tühjaks ei saa ja kus on sees seesama gaasisegu, ja annab kõigile soovijatele hingata, kui tahetakse. Aga kas nad hakkavad tahtma? Vaevalt küll.

Ja tegelikult, see on halb analoogia. Markuša võis ju pakkuda kõigile soovijatele, siin pole küsimustki. Aga kuidas ta selgitaks – mida pakkuda? Kuidas selgitada inimesele, kes pole kunagi näinud näiteks lennukit, mis see sihuke on? Ja lennuk pealegi kõlab muinasjutuliselt ja romantiliselt – taevas lendamise masin. Aga siin? Mis ta ütleb? Ma võin toppida teie keha avausse oma keha spetsiaalse jätke ja sellest, ma ei tea, kuidas teil, aga mul on sellest kindlasti mõnus. Võimalik, et teil ka, aga mitte kohe, harjumuse asi. Mis mõttes mõnus? No kuidas seda seletada? Noh kuidagi nii mõnus, nagu teil varem kunagi pole olnud – ja mõtte mõttes ka kusjuures. Kõlab vastikult.

Pealekauba ei saanud ta kuidagi, vähemalt siin tuleb tõele näkku vaadata, nimetada end „Veronika meheks“, isegi kui too oleks sellest sõnaühendist aru saanud. Ei abikaasaks, ei peigmeheks, ei poiss-sõbraks, isegi mitte austajaks. Nende suhted, mis seal ikka ilustada, seisnesid selles, et ta jooksis naisele järele, tikkus talle ligi ja naine põlgas ta ära. Kõik. Muidugi praegu võiks valetada, ta oli isegi valmis valetama, aga kuidas? Bioloogiaõpikuid ümber jutustama polnud Markuša ei valmis ega võimeline.

Just nimelt ullike. Igas mõttes.

„Kuulge,“ ütles Veronika talle pärast pikki ja segaseid katseid. „Ma ei mõista, mida te tahate mulle öelda, ja ma ei mõista, kes te olete. Ma olen loomulikult meestest kuulnud, aga ma ei ole teadlane ja, vabandage, nad ei tekita minus professionaalset huvi. Ma arvan, et teil oleks mõttekam otsida mõistmist akadeemilistest ringkondadest. Nad peaksid ka teoorias paremini orienteeruma.“

No mida siis. No ja ongi kõik. Näed – ta on viimane mees maamunal. Ja tema šansid saada inimkonna uueks esivanemaks langevad kiirelt nulli. Teda hakatakse uurima, igasugust sodi sisse süstima ja raha eest näitama.

Aga proovida tasus ikkagi. Kasvõi selleks, et veenduda. Ilmselt on olemas mingid asjad, mis töötavad kõikide maailmadevaheliste seoste kaudu. Võib kasvõi kõik liblikad ära tappa, aga iha nendele rumalustele ei alistu.

Markuša võis ju olla mitte just ilmatuma tark, aga fakte kõrvutada ta oskas. Markuša majutati ajutiselt mingisse hotellitaolisesse asutusse sellesama haigla juures, kuhu ta oli sattunud oma esimesel päeval uues ilmas. Mitte heas, ei üldsegi mitte heas. Markušat ümbritsesid kaunid medõed, põetajad, hoidjad või kes veel. Ilmselt meeste puudumisel olid loodusliku valiku põhimõtted ainukese allesjäänud sugupoole esindajate puhul radikaalselt muutunud. Füüsiline võlu ei olnud dominantne tunnus. Või oli see teisenenud. Kuna enam polnud vaja kedagi võluda, jagati seda kraami kõigile ja kuhjaga. Absoluutselt kõik Markušat ümbritsevad naised olid ilusad. Olgu, võib-olla peale kõige eakamate. Ja needki vananesid kuidagi eriti väärikalt. Kellestki, kuidas Markuša ka ei nuhutanud, ei õhkunud seda vastikut vanainimese lõhna, mis teda selles maailmas, mille ta maha oli jätnud, nii marru ajas. Või talle tundus, et kõik on nii meeletult kaunid, kuna olukord oli võimatu. Kui juba keelatud vili on magus, siis kui suhkrune ja mesine pidi olema kättesaamatu vili. Markuša kurnas ennast lõputu masturbeerimisega, aga sellest oli vähe abi.

Nad kõik vaatasid temast läbi. Parimal juhul, kui mõne sotsiaalselt eriti progressiivse laborandi pilk temal peatus, siis vaatas too teda kaastundliku heldimusega, nagu vaadatakse nunnut, aga abitut loomakest. Markuša alustas nendega vestlust. Markuša üritas teha vihjeid. Markuša provotseeris neid, töllerdades haiglapargis paljalt kui porgand. See viis ainult selleni, et naised otsustasid mingil oma koosolekul, et seal, kust ta neile ilmus, on see tavapärane olek, ja adapteerumise lihtsustamiseks riietusid ise ka lahti. Markuša hakkas ulguma ja kulutas kaks päeva, et neid veenda, et nad ei saanud temast päris õigesti aru.

Markuša oskas teha järeldusi ja fakte kõrvutada. Markuša kontakteerus vaimustunud teadlasega. Markuša ütles, et ta on eksperimentidega nõus, aga tal on üks palve. Täiesti eksperimentaalne. Ei, ta ei saa seda telefoni teel öelda. Seda on kindlasti eksperimendiks vaja. Talle isiklikult väga tähtsa eksperimendi jaoks. Pärast seda on ta täielikult naise käsutuses. Tal on selleks vaja teadlase mõnd toekamat assistenti. Mis tähendab, toekamat? Noh, neil ju peavad siin olema neiud, kes on spetsialiseerunud füüsilisele tööle. Kui nad on mõelnud teda uurida, siis on nad kindlasti mõelnud talle midagi sisse süstida. Aga tal võib ju tekkida mitteadekvaatne reaktsioon, kas nad sellele ei ole mõelnud? Tal võivad hakata jalad tõmblema. Või veel enam. Muutub agressiivseks. Keegi peab ju tema ja teiste ohutust valvama. Muidugi võib ta ju voodi külge siduda, aga ta hakkab kindlasti rabelema. Peab olema keegi, kes teda kinni hoiab. Vot, just atleetlikest sanitaridest ta räägibki. Milline elegantne termin neil on välja mõeldud – atleetlikud sanitarid.

Vaimustunud teadlane lubas tulla kohale atleetliku sanitariga.

Markuša oskas ära oodata ja hetke tabada. Tal kulus tublisti kannatust, enne kui jäi ükskord atleetliku sanitariga kahekesi. Muide, toogi oli mitte ainult atleetlik, vaid ka igati hea välimusega, või siis oli Markuša juba kogu oma arusaamise asjast kaotanud. Teadlane oli läinud lõunale või veel kuhugi, muud assistendid kuhugi hajunud, kes suitsu tegema, kes uute reaktiivide järele, mida Markuša oli lasknud endale paar päeva sisse torkida. Tema tuppa oli jäänud ainult atleetlik sanitar. Markuša manas näole oma kõige armsama naeratuse, milleks ta võimeline oli, lülitas sarmi maksimumile ja palus teda:

„Palun, kas te võiksite mulle millegagi virutada? Ikka tõsiselt. No et pilt ikka tasku läheks. Ainult, kui tohib, mitte väga valusalt ja mitte näkku. Ah? Mis see teile maksab…“

Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub

Palusime kümnel autoril kirjutada ühest autobiograafilisest tundekogemusest tõukuva lühijutu. Tulemused on teie ees.

Anette Parksepp, “Süütunne”

Kadi Viik, “Võrdlemisäng”

P. I. Filimonov, “Abitusetunne”

Jüri Kolk, “Ilmajäetusetunne”

Peeter Sauter, “Enesehirm”

Riste Lehari, “Ärevus”

Kaisa Ling, “Osadus”

Kertu Moppel, “Piima tunne”

Maarja Kangro, “Jõulutunne ehk das endgültige Gefühl”

Margit Lõhmus, “Õnnetunne”

ANETTE PARKSEPP
Süütunne

Ostsin pakettreisi Egiptusesse. See tundus kuidagi piinlik, basic. Olin end alati pidanud miskipärast erilisemaks, aga ma olin nii väsinud. Tahtsin kiirelt ära saada, lamada, lugeda, mitte midagi teha. Olla kuskil, kus pole katkematult pime ja külm, kus mu nädalaid kestnud külmetus-haigus või depressioon võiksid päikesesse aurustuda.

Astusime peikaga lennukist Hurghada sooja õhku, mis lõhnas nagu suvi. Nagu päris Eesti suvi.

Ohkasime rõõmsalt ja mu kõhus tõmbas krampi. Milline tont ma olen! Kui fundamentaalselt kohutav inimene, et ma jätsin oma väikse õe Tallinnasse mu paksu kassi hoidma ja ahju kütma. Olgu, ta ise pakkus end koduhoidjaks, sest ta teab küll, et kass tunneb surmahirmu, kui teda püütakse kuhugi ümber asustada, ja ütles, et ülikoolist vaba nädal pealinnas tundub kah tore. Aga ebaaus on see ju ikkagi!

Arvutasin peas, kui mitmel puhkusereisil on mu õde üldse elus käia saanud. Ühel? Kahel? Mina hingan siin Egiptuse talves ninna suvelõhna meie mõlema lapsepõlvedest, aga tema, mu lapsepõlvesuvede armsaim kaaslane, peab istuma pimedas, rõvedas Tallinnas. Mingit totakat ahju kütma. Ma oleks pidanud ta ikkagi kuidagi kaasa nihverdama, kuigi tulek oli viimase hetke otsus. Ma tean ju küll, et see poleks olnud võimalik, sest ta ei saa oma tervisega kuumas ollagi, aga äkki ma oleksin siis pidanud üldse planeerima teistsuguse reisi. Minema kuhugi mujale.

Ma tunnen alati reisides samamoodi. Kogen midagi enneolematut, ilusat, midagi, mida ma mujal ei näeks. Kuid kõhuõõnes keerutab end väsimatu jõuna süütundepööris. Vaata, kui tore sul siin on, aga mõtle, kui palju rõõmu võiks sest olla su peikal, keda siin pole. Vaata, kui põnev siin on, aga mõtle, kui palju parem oleks, kui sa oleksid sellele tööreisile haaranud kaasa oma vanaema, sest talle meeldiks veel eriti. Eriti õe haiguse algusest saadik on tunne, et tahaks terve pere taskusse pista, neil muudkui silma peal hoida ja neid ilusatesse kohtadesse tarida. Aga ei saa. Ja siis tahaks ise ka mitte teha.

Nüüd ma olen puhkusereisil, suisa kolmandal oma elus, ja ma ei võtnud kaasa hingelistki oma perest. Mis mul viga on?! Vanemad on mind eluaeg toitnud, soojendanud, mind oma kehast välja pressinud ja mu räpaseid mähkmeid vahetanud ja nüüd tulin ma heast peast üksinda Egiptusesse. Saatsin neile foto endast lennujaamas ja kõhus tõmbas jälle krampi. Nad ju ise tahtsid esimesel võimalusel teada, kas meiega on kõik korras. Mulle meeldib küll, kui inimesed saadavad sellistel puhkudel endast pildi. Aga äkki see ei kehti, kui sa ise reisisid viimati nõukaajal Gruusiasse ja nüüd eputab su ihuvili, keda sa oled eluaeg toitnud, soojendanud ja oma kehast välja pressinud, mingi totaka palmi all. Ma ei tea.

Ma ajasin ju küll meid kõiki eelmisel aastal ühekorraga Rooma, meie pere esimesele välisreisile. See oli armas ja see oli kohutav. Me ei saanud üldse läbi. Ma ärritusin muudkui kõigi peale, sest ma olin nädalat üksinda planeerinud – viimse kui ühe metroopeatuse ja vaatamisväärsuse märkmikusse üles kritseldanud – ja kohapeal kukkusid äkitselt kõik hoopis mind õpetama. Ja täis suuga rääkima. Ja eri asju tahtma. Kuidas nad julgevad! Ma käratasin, teised solvusid. Käisime vaikuses ja mossitades Rooma vaatamisväärsusi läbi. Igal õhtul nutsin, sest tundsin lämmatavat süütunnet meie pere võib-olla ainsa ühise puhkusereisi rikkumisest, ja palusin kõigilt vabandust. Järgmisel päeval kordus sama.

Ja siin ma siis oma abstraktse perekondliku süükoorma all leban, kuigi kõik on näidanud ainult heameelt, et ma saan puhata. „Anette oligi ju nii stressis.“ Olesklen hotelli basseini ääres võrkkiiges ja loen lopsakate kollaste õitega puu all Naomi Kleini raamatut „On fire“. Ta kirjutab kliimamuutusest ja sellest, mida on vaja kiiremas korras teha, et meil oleks mingigi võimalus juba praegu düstoopiliseks kiskuvas maailmas ellu jääda. Kõhus tõmbab krampi. Ma ju teadsin seda kõike siia tulles, ma teadsin, et ma olen silmakirjalik. Mu töö on kirjutada keskkonna- ja kliimateemadel ja ma suutsin sellesama stressi ja depressiooni kattevarjus endale ikka kuidagi õigustada siia lendamist ja arutut priiskamist. Ma loen, kuidas meil on vaja terve ühiskond ümber korraldada, et ellu jääda. Kuulan, kuidas järjest üle pea vuhisevad reisilennukid summutavad palvekutsungi kaja, ning võtan 70 eurot kuus teenivalt ettekandjalt vastu Sex on the Beachi. Miks ma siia tulin, miks ma seda tegin?

Reisi lõpuks hakkan tundma väärastunud heameelt asjade üle, mis lähevad nihu. Olgu, heameelt on palju öeldud, aga iga ebaõnnestumine kergendaks justkui grammikese süükoormat, millega sel pole vähimatki seost. Korjan reisi eelviimasel päeval külge ilge kõhuviiruse ja nuputan, kuidas elada kõigile inimlikul moel üle lennureis koju. Kauplen lennujaamas apteekriga, et ta müüks mulle üheainsa söetabletikese. Müüja selgitab ravimite toimeaineid ja iga kord, kui ta ütleb „diarrhea“, viipab ta käega selja taga, nagu mustkunstnik, kes tõmbab tagumikust välja ühte köidetud rätte. Jumal tänatud, et ma oma õde sellisesse kohta ei toonud – see kõhuhaigus oleks talle üliohtlik ja jumal teab, mis jama ma lõpuks apteekriltki ostsin, et ta lihtsalt lõpetaks käega kõhulahtisusest viiplemise.

Viietunnisel lennureisil peeretab minu ees istuv teismeline poiss regulaarselt ja hingematvalt iga veerand tunni järel. Mu vanematele poleks see kohe kindlasti meeldinud, oh ei. Hea, et nad siin ei pea olema. Teen vaimsesse süütunde ja kergendustunde tabelisse linnukesi, kuni jõuame sopasesse Tallinnasse.

Tõmban end kodus diivanil kerra. Koduhoidja on olnud toimekas: kass on paksem kui enne ja küttepuud kadunud. Õde on juba Tartusse läinud, kirjutan talle ja luban Egiptuse maiustusi. „Kas Gustav rääkis sinuga?“ küsib ta vastu. Ei rääkinud. Meie sõber Gustav olevat külas käinud ja püüdnud puuduvat veinipudeli avajat asendada kööginoaga, mis – tuleb välja – maksab 80 eurot ja mille tera vonkleb nüüd kunstipärasel moel. Õde ütleb, et on päevi ärevuses elanud ja end süüdi tundud. On ikka tobuke.

KADI VIIK
Võrdlemisäng

Me oleks pidanud rohkem matkama.

Mis tunne see on, mis sunnib inimest ennast teistega võrdlema, kuigi mingi hääl peas ütleb, et see on mõttetu ja vaimuvaene tegevus? On see kadedus? Või eksistentsiaalne hirm?

Räägin Soomes elava tuttavaga. Meie ümber klirisevad klaasid, keegi köhib mikrofoni ja mu tuttav räägib, kuidas talle tundub, et eriti just Eestis harrastatakse võrdlemist. Võrreldakse enda korterit, töökohta, autot, riideid, soengut teiste korteri, töökoha, auto, soenguga. Vaatan kadedusega tema juukseid ning kirun, et eile ise köögikääridega oma tukka nüsisin.

Võrreldakse. Antakse hinnanguid. Etendatakse edukat. Ka eduka inimese esteetikat (brändisilt võiks ikka olla, aga kui oled eriti edasijõudnud, siis ei tohi see nähtaval kohal olla). Kusjuures viimasel ajal kuulub eduka inimese portfooliosse töökohtadest rääkides möödaminnes mainimine, et kunagi, ülikooli ajal, olin müüja-koristaja-linnufarmis sulekitkuja. Justkui kõik need muhedad episoodid oleksid võrreldavad eluga, kus hambaravi on sama kauge ja kättesaamatu kui tulesäras Tallinna lennujaam.

Aga see oli kõrvalepõige. Need auto-töö-käekoti võrdlused mind eriti ei huvita, sest autod lihtsalt ei huvita ja töökohad on nagu töökohad ikka, mitte kuskil pole me kaitstud klientide või kolleegide eest. Aga tean, kuidas end tunnen, kui juhuslikult näen Stockmannis vana tuttavat, kes süvenenult valib oma pojale kingiks praepanni (ta läheb sügisel Tartusse elama, ülikooli, kas sinu oma ka?) (ei, sest minu oma visati kahest keskkoolist välja ja uurib praegu täiskasvanute gümnaasiumi seestpoolt). Tean seda tunnet, kuigi ei tea täpselt, kuidas seda nimetada. On see kadedus, on see eksistentsiaalne hirm?

Lapsevanemlus on võrdluste meistriklass. Järgnev jutt võib olla kirjutatud minu lastest, aga igaks juhuks eitan seda. Igatahes. Sõprade eelkooliealine maitseb isukalt kõike ja näitab üles huvi mädarõika ning vähkide lutsutamise vastu, aga minu oma sööb juba pool aastat ainult puhast valget aurutatud jasmiiniriisi. Pistan talle maakodus toore porgandi pihku, sest skorbuut, ning kohtun sama porgandiga uuesti, kui sibi tuleb kogumispaaki tühjendama ja midagi oranži hulbib pinnal ringi. (Korraks olen isegi uhke lapse leidlikkuse ja osavuse üle, sest tervet porgandit potist alla lasta pole sugugi kerge.) Lasteaiakaaslane võidab juunioride maailmavõistlusi ja figureerib Eesti kõikide aegade dekatloni edetabelis, aga minu oma tiirutab trolliga mööda Mustamäed ringi, sest pinksitrenn teeb higiseks. Ja siis kõik need lapsed, kes valju häälega ütlevad tere ja aitäh ja vanaema, kas ma saan aidata.

Asi ei ole muidugi ainult lastes. Kuigi nad on süüdi küll. Asi on lapsevanemates. Mul on tuttavaid, kes kogu aeg matkavad koos oma lastega. Me proovisime ka, aga sellele eelnes alati kisa, mis teadagi on väga väsitav. Mu sõber joob oma teismelise tütrega pärastlõunateed ja arutleb elu üle. Neil on igapäevane rituaal. Mul on ka. Saadan enda tütrele ühest toast teise Instagrami kaudu linke, mis viivad eri asendites jääkarubeebideni. Tema pikutab oma voodi peal ja mina oma voodi peal ja vahepeal hõikan talle midagi ja kui ta ei kuule, saadan sõnumi. Kui juba Instagramis olen, peidan voost pildid sõprade lastest, kes kuskil rabas matkavad, porgand käes, ja ilmselt ütlevad tere, kui nad kedagi laudteel kohtavad.

„Me oleksime pidanud matkama“ on robustselt tõlgituna rootsi kirjaniku Gunilla Bergsteni raamatu pealkiri. Raamat ise räägib kõigest, mida ta emana kahetseb nüüd, kui lapsed on kodust välja kolimas. Ma tean täpselt seda tunnet, kuigi ma ei oska seda nimetada. Võibolla on see kadedus, aga pigem vist eksistentsiaalne hirm. Ja kõikehõlmav süütunne. Ma ei pea selleks isegi tema raamatut lugema (ja lugenud ma pole ka). Lihtsalt tunnen, nüüd kui mu lapsed on iseseisvumas, et oleksime pidanud rohkem matkama.

Küsin lastelt (igaks juhuks eraldi, et nad ei mõjutaks teineteist): kas teie arvates oleksime ka pidanud rohkem matkama? Vastused tulid ühesugused, nagu nad oleksid juba asja omavahel arutanud. Ei, me matkasime täiesti piisavalt. Aga telkima? Telkisime ka piisavalt. Ma ei usu neid ja ma ei tunne ennast paremini. Ilmselt arvaks nad ka, et on porgandit söönud täiesti piisavalt. Aga vähemalt me matkasime ja telkisime, erinevalt Bergstenide perekonnast. Sõitsime näiteks Stockholmi skäärides ringi ja telkisime ja mõlemal lõi välja eriti agressiivne kärnvilltõbi, nii et pidime saarelt otse erakorralisse meditsiini suunduma.

Lihtsalt tean, et teised lapsevanemad matkavad rohkem. Tean, et nende lastele meeldib looduses olla ja et nende jaoks pole olemas halba ilma või valet aastaaega. Ilmselt oskavad nad tähtede järgi orienteeruda ja tunnevad metsloomade jälgi. Nende lapsed oskavad kindlasti iseseisvalt telki üles panna ja maha võtta. Nad ei vaata oma kärnas-villis nägudega pealt, käed abitult rippus, kuidas me kiirkorras sellega mässame, et ainsast linna suunduvast praamist mitte maha jääda.

Bergsteni mees arvab ka, et nad oleksid võinud lastega rohkem matkata. Ja telkida. Mille peale Gunilla juhib tähelepanu sellele, et väga raske on midagi, mida sa kunagi teinud ei ole, rohkem teha. See ei lohuta mind kuidagi. Nad tunduvad nii puhtad ja süütud. Sest veel hullem on teha, aga läbi kukkuda. Teha nii, et tervele perele sööbib mällu tugev ühine mälestus kärnvilltõvest.

Ma võrdlen end teiste lapsevanematega. Ja ma võrdlen oma lapsi teiste lastega, kuigi neil pole muidugi viga midagi. Ma kahetsen nii paljusid asju, mida ma ei teinud või tegin, aga tegin täiesti valesti. Võrdlen, kuigi tean, et see on täiesti mõttetu ja vaimuvaene tegevus. Võrdlen, sest tean, et skorbuuti võib surra ja kui ennast ei liiguta, tulevad südame-veresoonkonnahaigused ja igapäevast teerituaali ei asenda ükski jääkarubeebi. Tean, et mu lapsed kasvasid suureks nii, et ma ei suutnudki neile vajalikke ellujäämisoskuseid edasi anda ja kui nad üksi telgiga loodusesse satuksid, siis…

Me oleks raudselt pidanud rohkem matkama.

P. I. FILIMONOV
Abitusetunne

Ma istusin arvutis, kui ta kutsus. Oli juba õhtu, mitte veel päris öö, mul oli olnud plaanis kirjutada veel paar lehekülge ja siis tulla voodisse või vaadata midagi või muud sellist. Ja ta ütles, et me peame rääkima. Ma kindlasti ei oodanud, et see meie rääkimine kohe sellise pöörde võtab. Ei, ma võisin küll eeldada, et ta hakkab jälle rääkima sellest, mis talle muret tekitab, millest ta puudust tunneb ja milles ta tahaks näha midagi teistmoodi. See tema kuulus väljend „Arutagem seda!“ – millest mul oli juba ammu kõrini. Miks peab ilmtingimata andma asjadele – liiatigi tegevustele – pealkirju. Umbes nagu, et kui sa tegevust ei määratle – et praegu me hakkame arutama –, siis seda arutamist ei toimugi. Ja siis me hakkame karjuma, või ei, õigemini: „Karjugem üksteise peale!“ Ja siis võimalik, et ka – ainult võimalik, et ka – „Seksigem!“

Ta alustas ilma ettevalmistusteta. „Mul on sinuga probleeme.“ Ja siis järgnes loetelu. Teda ei huvita minu kirjanduslik tegevus. Mind omakorda ei huvita tema kunst. Ma joon liiga palju. Kui joon, muutun agressiivseks. Seks on meil juba ammu igav ja üksluine. Meis ei ole spontaansust, elulusti, romantikat, midagi vist veel. Me oleme lakanud üksteisele saatmast põhjuseta sõnumeid, niisama, et anda märku – „ma olen siin, ma hoolin sinust“. Ma ei ole tema vastu piisavalt tähelepanelik. Ma ei tee veel ka seda, teist ja kolmandat. Teen hoopis neljandat, viiendat ja kuuendat.

„Ja mida peaks kõigest sellest järeldama?“ küsisin. Ta vastas, et annab meie suhtele paar nädalat aega, ja kui miski ei muutu, peame lahku minema.

Mis mõttes peame? Aga mina ei taha ju, ma olen täiesti vastu! „Ei,“ ütles ta. „Tegelikult sa oled ka selle poolt, sa lihtsalt ei suuda enesele ausalt öelda.“ No kuidas siis poolt, kuidas siis poolt – ma ei suuda ette kujutadagi, kuidas ma ilma sinuta elan. „Rahuned ja kujutad. See kõik on lihtsalt sellest, et see tuleb sulle ootamatult. Kaks inimest ei saa olla koos õnnelikud, kui kasvõi üks neist on õnnetu.“

Mis on kindlasti üks väga ilus väide ja õige ka. Aga samas eraldi siis ju ka ei saa õnnelik olla, sest vähemalt üks neist on eraldi õnnetu. Mis on samuti loogiline järeldus. Aga siiski – mul on veel kaks nädalat aega. Ta ei lähe ju kohe ära. Mulle on antud mingi aeg olukorda parandada. Mis tähendab, et ka tema ei ole veel lõplikult käega löönud. Kõik ja pidevalt on kirjutanud, rääkinud ja laulnud, et selle eest tuleb võidelda ja nii. Alla ma küll ei anna.

Ja ma hakkasin võitlema. Mitte isegi kohe järgmisest päevast, vaid otse tollest samast hetkest. Tirisin ta välja. Üks paljudest pretensioonidest oli olnud, et me ei käi enam koos jalutamas. Tahad – lähme. Me jalutasime rajooni mööda üle tunni. Rääkisime, umbes iga viie minuti tagant peatusime, vaatasime üksteisele otsa ja siis jälle jalutasime. Millegipärast tundus, et kõik ei ole kadunud, et midagi on veel võimalik ära teha.

Ja järgmisest päevast ma alustasin päriselt. Igast väiksemastki töösündmusest kirjutasin talle sõnumi, läbimõeldud, humoorika, võtsin seda justkui kirjandusliku ülesandena. Ta vastas, mina vastasin vastu. Tõesti, mõtlesin ma. Kuidas ma võisin unustada, nii on märkimisväärselt kergem päevi üle elada.

Mõistagi need kaks nädalat ma üldse ei joonud. Või tegelikult, valetan, sinna sisse mahtus üks töine väljasõit kolleegidega, suvepäev. Minu asutusel ei ole peaaegu kunagi olnud „suvepäevi“, ainult „suvepäev“. Ja seal natuke jõin, sotsiaalsest viisakusest nagu. Aga kindlasti ei liialdanud ja kogu aeg hoidsin meeles, et pean olema väärikas ja adekvaatne, eriti kui koju naasen. Olingi! Tol õhtul istusime köögis, jõime teed ja jutustasime üksteisele oma päevasündmustest. Nagu polnud kunagi varem teinud. Ega hiljem ka. Vestlus tundus sujuvat, meie arusaam inimestest oli jätkuvalt sama, meie naljad olid jätkuvalt vastastikku arusaadavad, meie murede üle sai jätkuvalt vastastikku nalja teha, isegi kui neile sügaval südames kaasa tundsime.

Üldse ma küsisin ta käest palju nende kahe nädala vältel. Kuidas tal läheb, kuidas tal tööl on, mida ta arvab ühe või teise asja kohta, kuidas ta hindab sellist või sellist inimest. Küsisin ja jälle imestasin – kuidas olime varem nädalate või isegi kuude kaupa saanud ilma selleta? Tõepoolest, on ju loogiline tunda huvi teise inimese vastu, eriti veel, kui sa temaga elad.

Ja nii ma saatsingi sõnumeid, küsisin arvamust, pidasin nõu, kutsusin jalutuskäikudele, ei mäleta, kas koristasin korterit, aga täiesti võimalik, et koristasin nagu hull. Enda arust käitusin neil nädalail ideaalselt. Kõik, millest ta rääkis ja mille kohta pretensioone esitas, leidis käsitlemist. Võibolla välja arvatud seks. Sellega ei osanud eriti palju ette võtta. On ilmselt asju, millega tuleb lihtsalt leppida. Et kui igav, siis igav. Ma ilmselt olen püstijalu naljakas mees ja nii, voodis aga muutun tüütuks. Juhtub, mis teha. See ei peaks ometi määrav olema. Kõiges muus püüdsin ma kõigest jõust.

Ausalt, mulle tundus, et ma olin neil kahel nädalal unistuste mees. No peaaegu.

Ja kui see aeg mööda sai, tuli juba minul soov temaga uuesti vestelda.

„No ja mis sa otsustasid?“ küsisin.

„Mis ma otsustasin? Ei midagi uut. Lähen minema. Juba otsin endale korterit.“

„Kuidas nii? Sa ju andsid mulle kaks nädalat! Ma ju üritasin midagi teisiti teha.“

„Mis sa üritasid? Poleks nagu mingit jõupingutust märganud. Kõik on täpselt nii nagu alati.“

Abitusest ei osanud ma midagi kosta.

Suve lõpuks ei olnud „meist“ järel enam  põrmugi.

JÜRI KOLK
Ilmajäetustunne

Ega ma loll ei ole. Tean küll, kuidas inimesed käituvad, olen seda kõrvalt näinud ja ise teinud. Noh, näiteks saate lapse. Tulevad õnnitlema, paristavad „pluti-pluti-plutt, palju õnne!“ ja hakkavad siis seletama, kuidas nende Toomas juba kahekuuselt käis ja kuidas nad nüüd vannitoas vabakäigulehma peavad, et poiss head maapiima saaks, ja kuidas see praeguseks üle kahekümne aasta vana undav sitakäi juba ema kõhus entsüklopeedilisi teadmisi omandas ning et teie laps paistab küll kuidagi kahvatu, aga pole viga, küll ta toibub, ehk lõpetab põhikooligi ära.

Esimest kirjanduspreemiat vastu võtma minnes teadsin täpselt, mida oodata. Alateadlikult aimasin, et nagunii jääb see viimaseks ka, sattusin lihtsalt kirjanduspõllul toimuvas võimuvõitluses juhuslikult, ilma vähimate isiklike teeneteta õigesse paika, mu mentoril ei olnud kedagi teist upitada ja teda oli liiga mitu korda järjest kuidagi kõrvale lükatud, nüüd pidi talle järele antama. Ega ma seda asja ajama pidanud, jõgi ise kandis mind, sain suure eufooria vahele peaaegu aru, et see ongi minu võimalus, ja püüdsin seda mitte ära rikkuda. Minu elu tähetund, minu vulkaanipurse. Mõtlesin asja läbi – selle, milliseks auhinnatseremoonia kujuneda võib.

Selge see, et kui laps sünnib, siis tegelikult on enamik õnnitlejaid läbinisti toredad. Kui saad kirjandusauhinna, siis võivad lausa kõik toredad olla, aga kindlasti leidub keegi, kes haarab sul kuuenööbist ja hoiab sind kinni, sel ajal kui ülejäänud seltskond muundub rändtirtsudeks ja lauda laastab. Seisad siis seal nagu leinakask, mille okste külge on kuivama riputatud pikad aluspüksid, passid tõotatud maast paari meetri kaugusel, näed silmanurgast, kuidas paremad palad kaovad, neelatad igatsevalt ja naeratad sunnitult, teed näo, nagu kuulaks, kuidas su kaaslane sulle täielikke mõttetusi patrab, kuidas ta ise midagi kirjutas või arvustas või omal ajal koos Tuglasega õhupalliga üle Atlandi lendas. Niipea kui õnnestub esimesest piirajast vabaneda, kargab sulle kallale järgmine, pühib rasvased sõrmed lähedust otsiva liigutusega sinu kuue sisse puhtamaks ja ajab veel hullemat iba. Seisad seal nagu klaasvitriinis, eksponaat, mida keegi ei vaata. Oled kõigest ja kõigist eraldatud, oled ilma. Jah, preemia said, aga see pole see. Õige preemia on tähelepanu, veel natuke aega tähelepanu keskme läheduses. Kõige õigem preemia on punane vaip veiniklaasi ja suupistetaldriku juurde. Vein ja killuke juustu, see on preemia, ma olen ju lihtsalt loom, vajan selgeid signaale.

Väike mõtteharjutus: tulete jahilt, kandes õlal täiskasvanud mammutit, viskate selle laagrilõkke kõrvale maha ja kõik elavnevad. Kahe minutiga kirjutavad nad teile aukirja, patsutavad õlale ja sööstavad siis nagu hüäänid mammuti kallale, jätavad teid ringist välja, nende persete külge kasvavad sarved, teil polegi võimalust löögile pääseda ja üks neist selgitab teile kannatlikult, kuidas tema omal ajal mitu minutit hiirega tõtt vaatas. Kartmatult. Võib-olla võitles koguni lohega, sel hetkel vahet pole. See ei lähe mitte. Tahaks ikka, et teile, suure töö tegijale, pakutaks esimesena. Vat selline asi võiks närima hakata, kartsin ma tseremooniale suundudes. Vaatamata teadmisele, et mu raamat pole auhinda väärt, et see on puhas õnn. Kas õnneseene suhtes ei peaks veidi respekti võdistama?

Ühesõnaga, olin valmistunud. Pidasin lühikese tänukõne ja niipea kui kuulutati välja väike veiniring, püüdsin Ameerika jalgpallist tuttava manöövriga kaitsemängijatest kõrvalt mööda joosta ja lauani jõuda. Ei läinud läbi. Kukkurrotid olid valvel ja juba pöördus üks neist minu poole. „Tähendab, kõigepealt tahan muidugi õnnitleda…“ Lause algusest ja intonatsioonist oli selge, et jutt läheb kohe mujale, pean kuulama kangelaslugusid, ning seepärast kiilusin hallhabeme nördinud ilmest raasugi hoolimata vahele: „Kerite ehk perse, prouake?“ Temasugused on tavaliselt liiga ülbed, et mingit nolki õnnitlema tulla, see seab nende positsiooni kahtluse alla, nad on ju kõik juba ise ära teinud, varem ja paremini, üldjuhul nad lihtsalt seisavad kuskil eemal nagu marabud, näol tähtis ilme, ja noogutavad üksteisele, nagu oleks mingi mehhanismiga ühendatud. See nüüd tuli õnnitlema-targutama. Ei tea miks. „Ma tahan klaasikest veini ja neid paganama oliive, palun väga vabandust.“

Tookord kõik sellega lõppes ka: auväärt papi, kirjanduskorüfee, vudis nutta tihkudes minema ja mul õnnestus nii umbes kümme minutit üldises seltskondlikus vestluses osaleda ja siis jaguneti muidugi juba paratamatult sektsioonidesse ja no siis oli ka õige aeg, igaviku lõpuni ei saa püünele passima jääda.

Igatahes mõni aasta hiljem sirutas üks värskelt preemia saanud autor mulle käe, et minult õnnesoov vastu võtta. Olin teda juba õnnitlenud (ju tal läksid vanamehed sassi, mõistetav), aga mul oli käes tükike juustu ja teises veiniklaas. Pakkusin laureaadile käepigistuse asemel juustu ja tõin talle ka klaasikese veini. Kallasin talle kaela kujutluspildi, kuidas laureaat kui niisugune, laureaat an sich, seisab ihaldatud lauakesest paari meetri kaugusel ja tajub peamiselt ilmajäetust. Peaks rõõmustama olulise preemia üle, rind peaks rõõmust paisuma, aga tema jaoks on millegipärast kõige olulisemad viiskümmend grammi juustu ja paar lonksu veini. Tantaloslikud piinad, ütlesin ma. Ütlesin, et kuram, sellest saab ju Vikerkaarele tundevinjeti, nad tellisid minult, ilmajäetus, jaa, suurepärane – laureaat, kes kadestab hamstreid ühe mõnusa põsetäie pärast ja keda ei kadesta keegi.

See konkreetne laureaat muidugi pani minu loba paari päeva pärast internetis suure kella külge ja pakkus Maarja Kangrole, et sina neist auhindadest räägid, räägi selle nurga alt ka. Nii et sellest olen ma ilma, pean tundevinjeti jaoks midagi muud välja mõtlema.

Aga kõige rohkem teeb viha, et ta varastas minult mu isetu žesti. Ma andsin talle juustu ja tõin veini, aga tema kirjutas, et näpsas juustu minu käest. Ühesõnaga, sellest žestist olen ka ilma. Ja sellest, tõesti, on kõige rohkem kahju, vinjeti võin teisel teemal ka kirjutada.

PEETER SAUTER
Enesehirm

„Kuidas see üldse käib?“

„See on lihtne. Hingad lapi seest. Ma kohe näitan.“ P sülitas põrandale, et ta väike koer Hipi saaks selle ära lakkuda. Tati. Hipile meeldis. Ise luukas oma pehmetes vene viltides kirjutuslaua juurde ja pani Belomori ette.

„Aga miks? Mis sest saab?“

„Ma ei tea, mis sina saad.“ P pani Belomori põlema. „Ma ei tea ka oma saamisi ette. Lihtsalt on huvitav… Oota, ema hüüab. Tema käest see muide ongi.“

„Mis?…“

P jättis koni tuhatoosiservale ja juba läks. Lootsin, et Hipi jääb seltsiks. Istusin mati peal põrandal ja sirutasin Hipile käe. Ta tuligi, nuuskis eemalt, kartlikult. Pisike peni.

„Hipi,“ see oli P ema hääl. Hipi tõstis pea.

Ja kohe P tehtult-jämedalt: „Hipi, lobi letis! Astu laiva.“ Reipalt-rõõmsalt nagu ikka.

Hea oli olla. Olin pikalt kodus konutanud. Nüüd külas. Tulnud läbi talve. Juba see oli hea. Ükstapuha mida teha. Kas või lahustit. Kust need asjad tulevad. Head ja halvad. Kõrval maas oli hunnik raamatuid. Paberi-
patakas. Õhukestele lehtedele läbi kopeeri löödud tekstid. Koogutasin püsti tõusmata, kirjutuslauani ei ulatanud, ronisin põlvili lähemale, Belomor tossas veel, kiskusin kõva kõhvi, jätsin koni ja tagurdasin põlvili ja vajusin madratsile selili.

Kus see tüdruk on kadund. Kes varem oli. Kaks lõngakera ja kudumisvardad seal alumisel riiulil. Ta ju kudus. Vaikis ja kudus. Ja kui P ulatas, võttis kõhvi ka. Aga ainult kõhvi. Ja vaatas maha, ei, vaatas vardaid ja lõnga. Ta riideid nagu pole. Käekotti, musta. Kas ma ta häält üldse kuulsin. Ei, vist jah kuulsin ikka. Väga vaikne, pea olematu hääl. Liikus hääletult, kudus hääletult, rääkis viivitustega, pea kuuldamatult. Midagi ei rääkinud. Ainult vastas, kui P küsis. Ja kord, kui välja hakkas minema, küsis ise, pea maas. „Oot, mis?“ ütles siis P. Ja tüdruk ei vastanud, läks juba ja P läks uksele: „Oot, mis?“ Ja tuli siis tagasi.

Ja nime ei teagi.

Ja P istus oma toolile, ma olin siinsamas matil, kus oli tegelikult tüdruku koht, ja tüdruk ilmus uuesti uksele, mantel seljas: „Ma lähen nüüd.“

„Ahah.“

Ja ta läks.

Ma ei saanud aru, kas oli viltu. Kas ma oleksin ise pidanud minema. „Olin ma kuidagi ees?“

„Ei, mis. Igaüks tuleb ja läheb, nagu tahab. Vabadus.“ P tõstis käed ja lehvitas nagu lind.

Ajasin end uuesti istuma. Jalad kanged. Väikes toas oli ainult üks tool. P kirjutuslauatool.

Võtsin raamatu, panin tagasi. Kergel käel. Raamat, ma ei ava. Äkki peaks koju minema. Muidu jääb jälle poolde hommikusse. Ei lähe veel. Võtsin mõned õhukesed paberilehed. Miski budism? Ei ole vist. Pealkiri „Kohv“. Lugesin natuke. Tore tekst. Keegi tuli kellelegi külla ja siis ei osanud kumbki midagi teha ja ta läks ära. Aga kohvi ikka jõi. Räägiti, et mõnikord on tunne, et kohv võib olla elu mõtteks. Aga hoopis poiss tuli tüdrukule külla ja tegelikult üldse ei tahtnud kohvi. Küsis kohvi, sest ei osanud muud rääkida.

Kuidas nad nii vähe masinakirjavigu teevad? Mul on küll tekst vigu täis…

„Siin see ongi,“ istus P oma toolile, pruun pudel käes, Hipi jalus tiirlemas, võttis paberossist kõhvi ja sülitas põrandale.

Hipi lakkus ära.

„Kas ta tahab seda tubakamaitset?“

„Ma ei tea. Vist küll. Igaühele oma.“ P küünitas ja võttis riiulilt pehme lapi. „Seda on juba kasutatud. Sobib?“

„Ei, mis.“

„Sisse töötatud.“

„Aga koer?“

„Ta ei taha. Ma olen pakkunud.“

„Ei, kui me…“

„Ta ei tee väljagi. Meie ka ei tee.“ Ta vaatas korra mind. „Ema ka mitte. See on tema juurest haiglast.“

„Ta siis teab või.“

„Ei tea õieti. Parem, kui sina ka ei tea.“

„Aa.“

P niisutas pudelist lappi. Siis veel kord, rohkesti ja pikalt, tundsin haisu ja ta ulatas lapi mulle.

„Aga kuidas?“

„Lihtsalt tõmba sisse. Hinga sisse.“

„Noo.“ Võtsin kogu kopsuga. Jõudsin korra näha, kuidas P vaatas mind, silmanurgast ja teraselt, ja siis sülitas lärtsaka põrandale.

Lasin pea alla ja hingasin korduvalt sügavalt sisse ja välja.

Tõstsin pea.

„Noh?“

„Ei midagi.“

„See võtab vähe aega. Anna.“

Ulatasin lapi, P pani ninale.

„Mis see üldse on?“

Läbi lapi: „Klooretüül. Dikloortrietüleen.“

„Mis nad sellega üldse teevad.“

P niisutas lappi: „Puhastusvahend.“

„Pesevad laipu,“ püüdsin vist nalja teha. Rääkisin aeglaselt ja vaatasin ringi.

„Ei. Sul algas?“

„Midagi vist jah.“

„Mis siis.“

„See,“ ma sirutasin käed, „et ma olen nüüd siin.“

„No oled jah.“

„Ma olen nüüd siia jõudnud.“

„Just.“

P hingas pisut lapist ja ulatas siis mulle. „Kas valan sulle sinna veel?“

„Vala. Vala täiega. Kui juba, siis juba.“

„Et kui juba siia jõuda…“ valas P lappi lahustit.

„Siis siia jõuda. Kas siit läheb kuhugi edasi ka?“

„Ära jama.“

Hingasin, hingeldasin lapist sisse.

Surises. Vaatasin ringi, naeratasin. Käsi vajus alla. P vaatas mind…

„Kus sa olid?“

„Mis minuga oli.“

„Sa kaotasid teadvuse. Lühikeseks ajaks. Kus sa olid?“

Ma olin pikali, lapp ikka käes. Koer oli seal, liputas saba, vaatas mind. P oli toolilt pooleldi tõusnud, vaatas ka mind. „Nägid midagi.“

„Ainult seda tuba.“

„Kogu aeg.“

„Ma ei saanud välja. See oli lõputu aeg.“

„Sa olid ära mõned sekundid. Kümme sekundit… Mis sa mõtled.“

„Ma arvasin, et ma olengi kohale jõudnud. Et jäängi sinna. Või siia. Et nii pidigi minema. Et midagi pole teha.“

„Ma tean.“

„Annad veel?“

„Ma ei anna sulle rohkem.“

„Oled sa ise seal olnud?“

„Kus?“

„Seal siin.“

„Ei, ma ei ole teadvust kaotanud. Ma arvasin, et sa…“

„Mul on okei. Ma lähen vist koju.“

„Nojah.“

Uksel.

„Saad sa?“

„Jaa. Ma olen okei.“

„Mida sa vaatad?“

„Kuule, see tuleb tagasi…“

„Ma tean. See ongi nii. Aga nüüd ei tule nii tugevalt. See kestab sul mitu päeva. Või kauem.“

„Huvitav. Tšau.“

Läksin mööda lund. Laternad, lumesadu. Jäin aeg-ajalt seisma. Vaatasin. Laternad, lumesadu. Mis see on? Need on laternad, lumesadu. Nojaa.

Tänav oli tühi. Vaikne. Seisin, vaatasin oma käsi. Käed olid valged. Võõrad. Puudutasin oma nägu. Imelik. Tuttav ja imelik. Kui näeks ennast. Kus?

Aga seal ees nurga peal on juurviljapood. Seal on aknad.

Sumpasin Jannseni nurga poole, missioonil. Vahepeal oli veider, aga tundsin, et ei ma kuku. Oli äraolev. Ja kui jälle peale tuli, see asi, jäin seisma, noogutasin: jaa, jaa, jaa. Ootasin, kuni sain seal püsida. Sumpasin edasi. Jaa, jaa, jaa, kust see oli. Mida see tähendas? Sumpasin hangede vahel, jaa, jaa, jaa. Kes seal veel sumpasid. Mingid olid. Jaa, jaa, jaa. Kõik sumpasid hangede vahel. Jaa, jaa, jaa.

Juurviljapood. Läksin tumeda-pimeda akna juurde.

Küünitasin.

Kas ma paistan.

Paistsin. Ei midagi. Olengi mina. Ongi kõik? Kõik, mis on teil mulle anda?

Olin vagusi ja ootasin, et hakkaks. Hakkas. Ja ma nägin.

Vaatasin muudkui oma silmi. Seal oli. Kes ja mis. Ei tea. Aga ma vaatasin muudkui aga. Tundsin, et ei taha, et ei julge, et kui ma seda edasi lasen, siis kuhu…

Tahtsin sinna jääda, olin teeotsal, edasi minna. Ja tahtsin tagasi. Sest hiljem võibolla enam ei saa tagasi.

Mis siis.

Naeratasin. Ja nägin juurikapoe aknamustas oma naeratust. See oli jube ja võõras.

Mis must saab.

KAISA LING
Osadus

Southern trees bearing strange fruit
Blood on the leaves and blood at the roots
Black bodies swinging in the southern breeze
Strange fruit hanging from the poplar trees… 

Laul katkes pärast esimest salmi, sest laulja ei suutnud meeleliigutuse tõttu jätkata. Galina tundis teravat, võiks öelda et irratsionaalset osadust Ma Rainey, Bessie Smithi, Sippie Wallace’i ja loomulikult Billie Holidayga, kõikide nende mustanahaliste vägevate naistega, kes olid seisnud kabareelavadel ning kritiseerinud ebaõiglast ühiskonnakorda, kannatanud mõna, halvakspanu ja vägivalda. Ta tundis nende valu, ta valutas nende eest ja nende nimel. Olgugi et ta oli valge naine 21. sajandi lumevaba talve suvalisel neljapäeval Eestis, Tallinnas, Stenbocki maja ees improviseeritud euroalustest lavakesel, tundus selle protestilaulu laulmine õige ja sobiv. Nagu ajastutevaheline kiirrong kihutas joovastav veendumus mineviku ja oleviku vahel. Tal on õigus. Galina uskus tõsimeeli mõistvat ristisõdijaid, fanaatikuid, terroriste, kes pea ees ja kõhklematult viskuvad kuristikku, vajutavad päästikule, suruvad gaasi põhja.

Kutsutud kõnelema rassivägivalla ajaloost iganädalasele meeleavaldusele, oli Galina valmistudes lugenud kõige rõlgemaid ajalooseiku ning vihast judisenud. Siiski tundus talle, et nende õuduste kirjeldamine eesti keeles oma kaasvõitlejate ees on võimestav ja õigustatud. Kell oli vaevu viis, kuid väljas hämardus juba. Siiski nägi ta rõõmuga, et kuulajaid tuleb üha juurde ja tavapärase paarikümne pealtvaataja asemel seisis Vabariigi Valitsuse esisel platsil juba sadakond huvilist. Galinale tundus, et kiirustades olid möödunud ka mõned koalitsioonipartei juhtpoliitikud. Esireast ulatati talle ruupor, mis pani ta vaid kõvemini rääkima, et kõik ikka kindlasti kuuleksid.

„Jesse Washingtoni, 16-aastase mustanahalise noormehe lintšimine 1916. aasta maikuus Waco linnas Texases on üks kõige radikaalsemaid näiteid 20. sajandi alguse Jim Crow seaduste aegse USA Lõuna rituaalsest rassilisest vägivallast. Washingtoni, kes oli töötanud sulasena Fryerite talus, kahtlustati oma perenaise mõrvas. Uudis naise surmast ja peamisest kahtlusalusest Washingtonist levis kulutulena McLennani maakonnas. Juba samal, 8. mai õhtul arreteeriti noormees ning viidi omakohtu hirmus Dallasesse. Kohalikud karistussalgad olid aga juba hakanud kogunema. Kuulujutt eesootavast võimalikust lintšimisest oli liikvele läinud. Kohalikud ajalehed kirjeldasid Lucy Fryeri mõrva ja väidetavat vägistamist järgmistel päevadel üha räigemate kujunditega. Telefoneeriti sugulastele ja tuttavatele lähedalasuvates linnakestes. Rahvast vooris Wacosse terve nädala jooksul.“

Galina läks üha enam hoogu ja peaaegu röökis. Osadus mustade inimestega ja nende kannatustega tõi kaasa raevu, meeletu viha tema enese ja oma kaasmaalaste vastu, kuigi sellel ajal oli eestlastel võidelda oma võitlus hoopis teiste okupeerijate ja vägivallatsejatega. Kuidas inimloomad on üksteise vastu aegade jooksul nii kohutavad olnud? Ja kuidas see ikka ja jälle kordub?

„15. mail oli Waco kohtumaja ette kogunenud pea kaks tuhat inimest. Kohtuistung oli kiire, kaitse ei esitanud ühtegi argumenti ning kaksteist valget vandemeest jõudsid otsusele nelja minutiga. Pärast süüdimõistva otsuse teatamist ja surmanuhtluse väljakuulutamist eemaldas rahvahulk süüdlase kohtutäiturite käest ning vedas ta kohtumajast välja. Washington üritas alguses vastu panna, kuid talle tõmmati kaela kett ja ta peksti vaeseomaks. Verejanuline rahvamass, mis oli nüüd kasvanud pea 10 000 inimese suuruseks, tiris Jesse Washingtoni linna peaväljaku poole. Tee peal rebiti talt seljast riided, teda pussitati ja peksti. Kui poolteadvusetu ja verine Washington raekoja ette jõudis, olid lintšijad tuleriida juba ette valmistanud. Ta kallati üle petrooleumiga, tõmmati maja ees seisva puu otsa ning lasti seejärel maapinnale ootavate pealtvaatajate ette, kes raiusid küljest ta sõrmed, varbad ja suguelundi. Lõke süüdati põlema ning teda tõsteti ja langetati korduvalt tule kohal, pikendades kohutavat grillpidu ja agooniat, kuni Jesse Washington lõpuks tulesurma suri.“

Rahvahulk Galina ees oli kasvanud ebatavaliselt suureks ja loengu ajal oli maad võtnud kummaline vaikus. Kuigi väljas oli nüüd juba täiesti pime, nägi naine rahva seas palju uusi nägusid, kes huviga kuulasid. Siis aga köhis keegi tagapool ja rögastas seejärel maha rikkaliku klimbi. No tere tali! Kõneleja jätkas oma innustatud, kuid õudset kirjeldust. Rahvas hakkas kuuldavalt üha enam ebamugavusest nihelema.

„Inimesed elasid lintšimisele häälekalt kaasa ning poseerisid pärast koos surija ja laibaga postkaartide tarbeks. Mehed, naised ja lapsed ei proovinudki oma nägusid varjata ning naeratasid hammaste välkudes kaamerale. Lintšimiste auks trükitud piltpostkaardid ja meened, see tähendab tapetu kehaosad, sõrmed, varbad, suguelundid, juuksed, poomiseks kasutatud köite jupid, ketilülid olid 20. sajandi alguse USA Lõunas olulised rituaalsed suveniirid. Neid saadeti perekonnaliikmetele ja sõpradele, need pandi kodus kaminasimsile kinnituseks ja meeldetuletuseks sellest, et valge rass on teistest rassidest ülem ja võimsam. Teid võib üllatada, kui paljudes perekondades neid reliikviaid veel tänapäevalgi salaja au sees peetakse. Kui te aga küsite, millal ajaloos toimus viimane lintšimine, pean kahjuks kinnitama, et viimane lintšimine ei ole veel toimunud.“

Rahva seast kostis nördimus- ja protestihüüdeid, kuid ebaõiglus peabki ju õudu tekitama, selleks et midagi muutuks.

„Kas sa oled nüüd lõpetanud?“ karjus vihane mehehääl. See tuli Galinale üllatusena ning jahmatusega avastas ta, et sõbrad ja tuttavad, kes olid plakatitega seisnud esireas, olid kadunud, nende asemel seisid seal kurjade nägudega härrad ja prouad ning taamal süütas salk inimesi tõrvikuid.

RISTE LEHARI
Ärevus

Õhus lendlev väike must puru maandub mu juustel. Seejärel sulab vaikselt läbi mu peanaha ja kolju ning imbub mulle pähe. Ma ei saa veel midagi aru, aga tajun, et äkitselt on ilm muutunud. Mõne hetkega on maailm mulle udune ja kättesaamatu ja ka mina talle. See, mis just oli tuttav ja soe, on nüüd ähvardav ja võõras. Iga mööduja on oht. Hakkan tasapisi aru saama, mis toimub, see kogemus ei ole mulle võõras. Olen tuttava spiraali otsas. Ei, ma ei lase sel mustal seemnel endas pidepunkti leida. Las ta läheb ära. Liigutan, laulan lalala, võtan riiulist kätte suvalise eseme, naeratan. Ei, ma ei luba endas hakata midagi hirmsat looma.

Aga sobiv pinnas on juba loodud. Vastik mürgine must võsa on hakanud mu sees kasvama. Olen poes ja proovin käituda tavaliselt – äkki petan ära. See ei õnnestu ja näen end kõrvalt kuutõbisena šokolaadiriiulite vahel edasi-tagasi kõndimas, kummaline kramplik ilme näol. Tunnen, et mu silmade peal on paks udu nagu kae. Siis vahetan riiuleid, tulevad pesuvahendid, raamatud, purgid, lilled, mähkmed. Kõik sulavad pikaks ebamääraseks värvihunnikuks. Mul ei ole midagi neist vaja, ma ei taha mitte midagi. Ostan siiski pesupulbri ja õuna, naeratan kassas, et keegi ei saaks mulle mu silmade taga paistvat võsa tagasi peegeldada. Siis lähen parki. Päike paistab mu peale, minu õudus kumab talle seestpoolt samamoodi vastu.

Süda taob, nagu oleks üks lind mu sisse väga kitsasse puuri pandud. Õues laulavad ka linnud, aga ma ei kuule neid. Ma ei saa nende keelest aru. Kui ka mõni inimene minuga rääkida püüaks, kõlaks see mulle ilmselt kui arusaamatu võõrkeel. Kopsud käivad kiirelt kokku-lahku. Proovin kuskilt enda müüride vahelt leida niidikest, mis tõestaks mulle, et see paik, kus ma olen, on mu enda välja mõeldud spiraaltee. Aga kujuteldavad lained matavad minu ja mu mõistuse enda alla. Ma ei tea enam, mis on päris. Mis on päris? Kas mu õnn on luul või mu õud?

Maas vedelevad salatipakend ja plastikpudel. Proovin kellelegi helistada, aga ei saa kedagi kätte, keegi ei võta telefoni. Kes mind koju kutsuks? Kes veenaks mind, et see pole nii? Tõusen pargipingilt, tammun ringi ja vaevlen, proovin ärevas maailmas luua sama võimsat antipoodi, vasturohtu. Püüan hajutada udu silmadest ja võsa südamest. See kõik on nii ebameeldiv. Võimalik, et ma kordan ühte ja sama liigutust mõnda aega. Võimalik, et nutan.

Siis keegi helistab mulle ja kõik muutub jälle. Kodu hääl, kolm aeglast hingetõmmet telefonitorusse ja olen tagasi. Vasturavim on loodud ja saabub rahu. Jälle läks mööda. Udu hajub, võsa kaob, lind lendab avarusse. Taevas laiutab mu sees taas aeglaselt tiibu. Väsimuse soe õhumass tungib mulle peale, keha on läbi, nagu oleks maratonilt tulnud. Jaksan vaevu liigutada – mul on uni ja mul on nälg. Halvemal juhul jääb järele süütunne, väetis uue ärevushoo tekkimiseks. Paremal juhul jõudsin pargipingil midagi kirjutada.

KERTU MOPPEL
Piima tunne

Sees keerab ja magu tõmbub korraks krampi. Siis lõdvestub. Üle mu keha jookseb mingi judin, mingi laine. Siis hakkab soe. Ma vaatan, kuidas mu käed asetavad lauale taldrikuid ja siluvad vakstust volte välja.

Väljas sajab padukat, on torm, ma näen üle katuste kaugele. Raadios pläriseb keegi millestki. Tema hääletoon annab märku, et need on olulised teemad, aga midagi ei tule nagu läbi.

Inimesed suhtlevad omavahel nii, et nad panevad kaashäälikuid ja täishäälikuid mingisse ritta. Et anda edasi mõtet. Aga mida rohkem ma kuulan, seda enam hakkab tema jutt meenutama vihma pladinat.

Piima tunne.

Kõik on hästi, aga elu on minu vastu ükskõikne. Ta on mu ära unustanud. Ta on jätnud mu siia kööginurka. Siia ei ulatu nagu midagi.

Igavus on laotatud ühtlase kihina nagu kile piima peal. Ma ei tee muud, kui astun ühest paratamatusest teise.

Sa tuled koju ja tood endaga õuelõhnad ja õuerütmid. Sabistades hakkad asju kappi panema. Ka sina oled paratamatus. Ma vaatan sind ja mõtlen, et sa oled ilus, aga sa oled nagu lahja piim. Ja seekord ei tunne ma ennast selle mõtte pärast süüdi.

Ma olen ka ilus, aga samuti lahja. Ma olen nõrk magustoidu ees. Ma olen nõrk elu ees. Ma olen nõrk kõige ees, mis on natuke suurem kui mina. Ma ei täida seda tuba ära. Ma ei täida sinu maailma ära.

Sa naeratad ja küsid minult midagi. Ma vastan ja meie vestlus roomab omasoodu nagu eksinud prussakas, ühest praost teise. Kulgeb ilma tahteta. Röster kõrvetab saia, kann keedab vett, radikas kütab tuba, külmik jahutab toitu, suu räägib sõnu. Me teeme neid asju, mida me peame tegema. Neid asju, mida me oleme loodud tegema.

Mina olen loodud seisma siin karbis, mis on suuremas karbis, mis on veel suuremate karpide vahel, ja ma olen loodud otsima siin sinuga ühist keelt. Leidma jututeemasid.

Tuleb meelde, kuidas kukkusin väiksena lasteias linoleumile.

See oli siksakilise mustriga, pruun pruunil, pidi meenutama parketti, aga ei meenutanud. Võib-olla sellepärast, et see oli pehme ja lõhnas teistmoodi. Nagu odavad bussijaama putkast ostetud nukud. Ma kukkusin oma põlve katki ja põrandal oli väike vereloik. Keegi jooksis sellest läbi ja määris selle laiali. Ma tundsin, kuidas mu põlv krudiseb. Selles oli auk. Ja ma vaatasin, kuidas minu enda veri on väljaspool mind. See tundus täiesti hoomamatu. Kuidas saab asi, mis peab olema minu sees, olla mitte minu sees? See olen mina siin ja see olen mina seal. Siis läks jalg all nõrgaks ja hakkas värisema. Süda läks ka pahaks. Edasi ma ei mäleta.

Praegu ka, ma vaatan, kuidas kõik on väljaspool mind. Kuidas miski ei puutu minusse. Ma olen lahja ja mind on ainult õhuke kiht.

Aga homme me läheme kinno ja vaatame filmi, millest me kumbki tegelikult aru ei saa, ja siis me üritame üksteist ära petta, et me tegelikult saime, sest et see on väärtfilm, mis jookseb kunstilises kinos, ja me ei taha teineteisele pettumust valmistada. Ja ka see režissöör ise ei saa enam sellest filmist aru, aga ta ei julge seda kellelegi öelda, sest ta on kunstiline režissöör ja ta ei taha oma vaatajatele pettumust valmistada ja produtsenti alt vedada. Ta on ennast juba liiga sügavale mässinud.

Vähemalt on meil pärast kõneainet.

MAARJA KANGRO
Jõulutunne ehk das endgültige Gefühl

Õnnistatud olgu Eesti,
õnnistusi rahvale!

Kes oleks võinud arvata, et ma 2019. aasta jõulude ajal suren. Et me sureme. Et see plahvatus niisugusel kujul tuleb.

Muidugi ei osanud ma algul mingit seost näha. Mida ma tundsin, oli lõbus põlgus ja inspireeriv üleolek: me ju teame, millise esprii need tunded sütitavad, kui head sõbrad on ümberringi. Me naersime, Ines käis arvutiga ühe juurest teise juurde, ja kui ta uuesti minuni jõudis, tundsin ekraani vaadates iiveldust. Veider küll, mu toidud olid kõik värsked, materjal Biomarketist, aga iiveldus muutus üha võimsamaks, tundus, et mu ajus mulksub ja iiveldab, silme ees virvendasid pruunid jooned. „Hm, sorry,“ ütlesin ma ja kakerdasin vannituppa. Selle uks oli justkui kinni kiilunud, kas keegi oli sees, ei? Ragistasin ja tõmbasin luku katki, raisk, selle peab nüüd ära parandama, mõtlesin ma, ja kohe sai selgeks, et vetsupoti kaant ma enam avada ei jõua. Hüppasin mullivanni äärde ja must purskas välja mustjaspruun ollus, millel polnud lõppu. Varsti sain aru, et see oli mu oma sisikond, mis niimoodi välja plahvatas, söövitav must plöga, mille sees ujusid mu soolikad ja siseelundid.

Jõledate öökehäälte peale jooksid inimesed kohale, keegi karjus „Kiirabi!“. Uduste silmadega nägin, kuidas Saška tõmbus äkki kooku ja kukkus mu kõrvale, õigupoolest mitte kõrvale, vaid üle serva mullivanni. Viimane, mis mu ihusilmadele kangastus, oli kunstnik Liisi kuju. Liisi, ah! Ta oli juba mõne aja eest kuhugi kadunud, ja näed siis, lamas seal kägaras nurgas, mul oli suur vannituba, pesumasina kõrval lamas ta, musta kobrutava olluse sees. Tema oli meist kõige sarkastilisem.

Arvutiekraanil oli näha valges pluusis ja mustas seelikus blondeeritud naist, kes laulis paisutatult, justkui läbi peanaha: „Jõululaps on Issand Krist!“ See oli rahvasaadik, kes esines riigikogus jõuluvanale.

„Pange kohe see video kinni!“ oleksin ma tahtnud hüüda poistele, mu hea sõbra teismelistele lastele. Aga nüüdseks olin ma ainult kehatu vaim, mis oli mõistagi imelik. Olin alati pidanud loogiliseks, et hinge ei ole olemas, aga ennäe, nüüd paistis, et on, võib-olla pidi ta veel põrgussegi minema. Näiteks neljakümne päeva pärast, või kurat teab, mille järgi see arvestus praegu käis.

„Pange see kinni, kohe!“ Aga mul ei olnud häält ja nemad klikkisid kordusenupule, itsitasid, üks ütles: „Tase. Kusjuures ta on muusikaakadeemia ära lõpetanud!“, ja teine ütles: „Mida.“ Siis tegid nad kumbki endale singileiva, varsti ütles üks, et kurat, süda on nagu paha, ja teine oli ka juba näost kahvatu. Ma teadsin, et see on lõpp.

Superbia oli see, kõrkus! Nii leidsid hiljem mõned, kes olid ilma igasuguste vaevusteta ellu jäänud.

Näiteks Objektiivi toimetus. Aga kõrkus on viljeldav hoiak; spontaanne lõbu teise jaburusest, isegi spontaanne üleolekutunne, mida see hõlmab, pole veel superbia. Kõrkus on niisuguseid reaktsioone võõraks pidada!

Aastaid tagasi olin lugenud katsetest, mis tuvastasid, et konservatiivid jõllitasid kauem pilte, mis neis jälestust tekitasid, sellal kui liberaalid keskendusid meeldivatele kujunditele. Ehkki, nagu teavad agarad Haidti lugejad, taluvad liberaalid ebapuhtust paremini.

Vahi, mõtlesin ma, vaagides iseenese jälestusmõnu. Ma ei ole mingi kuramuse konservatiiv. Need tendentsid on üldinimlikud. Laps vahib meelsamini koletisepilte, uurib väljalogistatud piimahammast, isegi täisnuusatud taskurätti, kui tatiolluses on erisusi.

Eks ma olen endalt küsinud küll, kui moraalne see on: kaifida iseenese põlgust, kuulates võimukandja intervjuud, jälgides tema liikumist, jämedakoelist keha, rabedat, totakat argumentatsiooni. Kas me peaksime püüdma oma naudinguid ümber programmeerida? On see üldse võimalik? Abjektsioon on paratamatu ja inimene õpihimuline olevus.

Võttis aega, enne kui elusolijad hakkasid seoseid nägema. Kuna oli pühadeaeg, kus söödi palju, kahtlustati algul nakatunud toitu: mäletati ju veel eredalt listeeriabakterit. Siis räägiti senitundmata viirustest ja asuti hoolsalt kontrollima Kagu-Aasiast ja Kesk-Ameerikast saabunud inimesi. Viimaks saadi asjast aimu laste kaudu: eri peredest lapsed tunnistasid üksteise järel, et täiskasvanud olid enne otsasaamist „tädi jõululaulu“ kuulanud ja nalja teinud. Selleks ajaks oli uus aasta käes ja inimkaod juba drastilised. Hukkunud oli pool riigikogust, lisaks selgus, et iiveldushoos oli hinge heitnud ka riigikogulastele kinke toonud jõuluvana – fakt, mida seni oli rahva eest varjatud. Tallinn oli (mõne jaoks üllatuslikult) jäänud linnapeata ja rahva meelehärmiks oli needus võtnud ka armastatud naljamehe, kes oli nimetanud laulvat ekrelast kolmandaks Sõnajala-õeks.

Oli ilmne, et väline poliitkorrektsus ei päästa kedagi. Noor projektijuht, kes kogemata kombel juhtus oma immuunsete kolleegidega videot vaatama, rääkis pärast naeratades, kuidas kõige tähtsam on väljendusvabadus ja laulja ju otseselt kala ei pannud. Aga vaevalt jõudis ta autosse istuda, kui uppus sünkpruuni plögasse.

Peaminister kuulutas välja eriolukorra, jõuluvideo levitamine ja näitamine keelati rangelt, ent mõistagi leidus häkkereid, keda politsei ega kaitsevägi ei suutnud ohjata. Nood sokutasid videot siia-sinna, nii pornosaitidele kui ka kultuuriväljaannete veebilehtedele, näiteks Vikerkaare kodulehele (mis oli küll toimetuse hukkumise tõttu ajutiselt lõpetanud ilmumise). Surmajuhtumeid oli esinenud ka Soomes.

Päev pärast eriolukorra väljakuulutamist teatas siseminister White Poweri žesti saatel, et tegu on EKRE salarelvaga: „Näete nüüd! Te veel nutate!“ Laulja oli nimelt siseministri abikaasa, kes nüüd heliisolatsiooniga kambris iga päev harjutas. Enne kui asi oleks võinud võtta kriminaalse pöörde, kinnitas peaminister, et säärased naljad on lubamatud ning siseminister saab ka ise aru, et läks üle piiri.

Meid, hingekesi, on saanud juba õige palju: Eesti rahvaarv on langenud tublisti alla miljoni. Ainult Põhjasõja-aegne katk hävitas proportsionaalselt rahvast rohkem, aga küllap jõutakse sellele järele. Meil ei ole kehi ja me ei saa midagi ära teha.

MARGIT LÕHMUS
Õnnetunne

Tõusin korraks voodist, panin aluspüksid jalga. Läksin tagasi voodisse.

Mul on vaikne päev kodus, väljas vihmane, käisin ainult poes. Küünal isegi põleb ja vaikselt mängib muusika.

Käisin tööl. Tööl kõik ok. Omanikud rahul minuga. Chill kõik.

Täna mul on olnud hea enesetunne. Polnud ängi ega masendust.

Suured üleujutused su pärast on möödas. Tead, enam ma pole akna-klaas, mida mööda vihmapiisad alla jooksevad. Kusjuures väljas ikka sajab, aga mina pole.

Kodupäev voodis, jeee.

Ei saa kooli minna, ei saa tööle minna, kõht valutab, endometrioos i love you.

Eile käisin kinos Kristi, Joolzi, Valé ja Hendrikuga. Pidin ettepoole istuma, sest olin prillid stuudiosse unustanud. Jaakko Eino Kalevi oli ka kinos. Mulle meeldis eilne päev. Lähen panen pesu pesema.

Libisesin fantaasiatesse, mis on turvalised ja head.

Ma olen keeduporgand, ei, tegelt ühepajatoit.

Täna käisin jalutamas. Oli ok, mõtlesin omi kunstiasju.

Ärkasin üles. (Nägin unes, et mul oli raamatuesitlus Karete bussipeatuses. Ise läksin sinna oma raamatutega, kaks mahla oli ka ja hakkasin esitlema. Olin raamatuvirnast veits eemal, möödujad mõtlesid, et võivad tasuta võtta.)

Kooli ei läinud. Päevad hakkasid. Stuudiosse ei läinud. Vihma sajab. Süümekaid pole.

Vaatan kaugelt, prille ei pane ette.

Panin oma linnukestele nimed: Thomas, Atticus ja Saul. Otsustades muidugi ise, et kõik nad on isaslinnud.

Ärkasin üles. Nägin öösel unes Erich Kriegerit. Et ta oli 86-aastane.

Eile töötasin kaheksa tundi. Täna käisin pesemas ja tegin lokid.

Nägin täna kaheksat valget koera.

Käisin ujumas eile, täna lähen ka. Töö on hea, ei mõtle üldse mõtteid. Tunnen, et puhkan. Mul on parmupäevitus.

Laupäev. Magasin terve päeva. Nii hea ja mõnus oli.

Käisin kaltsukas ja mäkis.

Istun voodi peal, pimedas suves, rõdu uks on lahti.

Koristatud ja meilid saadetud.

Eelmised naabrid kolisid nii äkki, korraga oli maja tühi, müügikuulutus rippus väravas, vettis ja pleekis. Tahtjaid muidugi oli, käidi vaatamas, mõned meie uutest potentsiaalsetest naabritest tulid isegi meiega rääkima ja küsima, kuidas siin elu on. Eks nad tahtsid muidugi näha, kas me oleme normaalsed, mis on ka arusaadav, sest naabritest võib sõltuda nii mõndagi.

Siis oli tükk aega vaikust, lõpuks tulid Kaire ja Margus, hakkasid kohe remondiga pihta, Kaire tõi tomatitaimed, maja päikesepoolsele küljele istutati viinapuuväädid, ka meie käisime neid taimi vaatamas ja suhtlemas, pakkusime abi ja tööriistu, suveõhtutel istusime koos väljas, ajasime juttu ja meist said aegamisi lausa sõbrad. Aga lõpuks tuli ikkagi välja, et ei saanud. Kuid kohe alguses me seda ei teadnud. Kõike ei oska ette näha, inimese sisimasse hinge ei ulatu vaatama. Me ei oska iialgi ära arvata, mis seal võib peidus olla, kust võib pauk tulla. Aga sellist asja ei osanud me tõesti oodata, et nad võtavad endale minisea. Ka meile meeldivad loomad, asi polegi ju selles, vaid et kui me õhtud otsa niimoodi koos istusime ja rääkisime maast ja ilmast, miks siis kordagi ei rääkinud ei Kaire ega Margus oma plaanist võtta siga? Olgugi et minisiga. Siiski ilus oleks see olnud meiega kooskõlastada. Proovisin oma üllatust ja pettumust alla suruda, kui esmakordselt seda siga nende aias nägin, ma isegi silitasin teda, et näidata, et mul pole tema vastu midagi, aga tegin ääri-veeri juttu:

„Praegu on ta veel väike, aga eks ta kasvab suureks.“ Tõesti, see oli nii justkui niisama öeldud, aga Margus tõsines, võttis sisse kaitsepositsiooni:

„Eks me kõik kasvame suureks!“ Ta lausus seda nii paljutähenduslikult, nii metalselt, haaras oma põrssa sülle ja läks tuppa. Toona ei osanud ma eluski aimata, mida ta oma lausega küll mõelda võib.

Meie suhtlus uute naabritega vajus ära, ainult siga nahistas aias ringi, vahepeal kiunus, aga ega ta meid ei seganud, olin hakanud isegi kahetsema, et midagi looma kohta ütlesin, sest eks ta on kah ju loom, nagu on seda kassid või koerad. Ei ole ju tema süü, et tema on sündinud nii-öelda kääbusseana ja tal on sellised geenid, sellised vanemad, selline väljanägemine ja ilmselt ka alaväärsuskompleks, mis avalduks juhul, kui ta peaks mõne pärisseaga kokku sattuma. Aga lähiajal sellist ohtu polnud ette näha.

Ühel õhtul enne magamaminekut, kui ma oma tütart vannitasin, kostis läbi lahtise akna, kuidas Kaire hüüab oma aias:

„Marelle! Marelle!“ Mis tal peaks vastu ööd meie lapsega asja olema? Kuivatasin tüdruku ära, mähkisin ta hommikumantlisse ja panin diivanile teleka ette, ise läksin aknale, olin juba Kairele midagi hüüdmas, aga siis ma jahmusin. Kaire võttis oma sea, läks maja poole ja ise veel rääkis temaga:

„Marellekene, kus sa end niimoodi peidad, on magamamineku aeg…“ Läksin õue, ma värisesin üleni ja seisin näoga naabrite maja poole, ma ei tea, kas keegi nägi mind, ma ei tea, kaua ma seal seisin ja värisesin, traataia rombid mu silme ees kippusid lainetama. Kui me veel paar nädalat tagasi veini juues olime mõelnud, et mis seda aeda ikka vaja on, võtame maha, siis nüüd oli maru hea, et see aed ees oli, see hoidis mind tagasi ja siit läks nüüd piir meie ja nende vahel, see väsinud nõukaaegne võrkaed oli kui Berliini müür, polnud võimalustki, et meie suhted saaks kuidagi soojeneda, kuidas nüüd üldse edasi? Me ei teadnud seda.

Kõik järgnevad päevad käisin ringi nagu kuutõbine, mu peas vasardas – kuidas kurat nad võisid meie tütre nime panna oma seale! Ka naine oli mul nagu arust ära, vahel puhkes ta isegi meie tütart vaadates nutma, kuigi meie Marelle oli lihtsalt üks pisike kaheaastane tüdruk ega teadnud midagi, mis tuuleiilid ja tormihood käisid üle tema väikese heleda pea. Alandus ja häbi vaevasid meid mõlemaid, mida päev edasi, seda hullemaks läks, me oleks selle mõne päevaga justkui aastaid vanemaks jäänud, kulmud kipras, murekoormad seljas käisime hallide nägudega ringi, keegi ei suutnud meid aidata ega pakkuda leevendust. Iga heli, mis tuli naabrite aiast, sõi nagu hinge seest, iga väiksemgi krabin, liikumine või korsatus pani meie kannatuse proovile.

Möödus nädal, ehk isegi mõni päev rohkem, hea kui paar-kolm tundi sai ööpäevas magatud, me mõlemad tundsime, et nii enam edasi ei saa, me peame midagi ette võtma. Paar mõtet mul muidugi oli. Ma olin valmis seda siga isegi röövima, viima selle elaja kuhugi sügavasse metsa, kus ongi ühe looma koht, las ta teeb seal siis huntide ja rebaste ja metssigadega tutvust! Aga ju aimasid mu kavatsusi ka nemad, enam ei jäetud siga hetkekski üksi aeda, alati oli kusagil läheduses kas Margus või Kaire kontrollimaks, kas kõik on seaga hästi, kutsusid teda nimepidi. Ja iga kord lõikas see nagu vikatiga südamest läbi. Oli veel ka teisi plaane, kas siis siga mürgitada või tulistada teda jahipüssist. Enda hinge peale ma seda ei soovinud, tahtsin kokku leppida ühe tuttava jahimehega, kes võiks meie puukuuris varitseda ja siis sobival hetkel teha ühe summutatud lasu. Jumal näeb, et ma ei ole vägivaldne inimene, mitte kordagi pole ma kätt naiste ega laste ega loomade vastu tõstnud, aga Jumal näeb ka seda, et me olime viidud nii viimase piirini, et olime valmis juba kõigeks, et hoida ja kaitsta oma perekonda. Rääkisin seatapu mõttest ka naisele, aga tema on mul nii tundlik, hakkas selle peale karjuma ja nutma, et mis inimene ma küll olen!

„Mis siis on, mida me peame siis tegema?“ Sain ise kah aru, et mu mõtted on juba nii kinni kiilunud, nii sõgedad, aga siiski laiutasin käsi: „Midagi peab ju tegema!“

„Ta on ju meie tütar!“

„Kes!?“

„Marelle.“

„Milline Marelle? See siga või?“

„Ma räägin meie tütrest!“ Tõsi, kui ma ägestun, olen ma väga halb kuulaja ja kaasamõtleja. „Ja ma kuidagi tunnen, et kui me midagi sellele seale teeme, siis see muudab meie Marelle karmat.“

„Mis karmat, kuidas ta seda muudab?“ pahvatasin, aga midagi mu naise jutus oli, hakkasin ka ise kartma. Sel päeval see vestlus jäigi, nagu jäi, seatapumõttest ma igal juhul loobusin, sest mine tea, mismoodi need asjad käivad, äkki tõesti on meil mingi karma olemas ja oma lapse elu ja lapse laste elu ma rikkuda ei soovinud, ega me ei tea nendest hinge- ja teispoolsuse asjadest ju eriti midagi, ainult arvame, aga pärast selgub, et on hoopis teistmoodi.

Kuid midagi me pidime siiski tegema! Ja viimases hädas, läbi peavalu, äranutetud silmade, selle õhtu kuuenda klaasi džinn-tooniku juures mu kallimal turgatas:

„Äkki me räägiksime nendega!?“ See tuli nii ootamatult!

„Mismoodi? Milleks?“

„No et selgitame neile, et mida meie tunneme, et see on meie suhtes nii ülekohtune, ja äkki nad panevad talle mõne teise nime.“

„Muidugi räägime!“ Olin hetkeks juba nii õnnelik, samas ka kahtlev, kas sest asjast ikka saab midagi. Ja ega ei saanudki. Vestlus ise oli selline:

„Me peaksime rääkima teie seast,“ alustasin, ja proovisin olla hästi rahulik, ma ei tea, kas see õnnestus.

„Marellest?“ täpsustas Kaire. Mul juba kiilus kinni, aga naine jätkas ise, tema suudab alati olla kriitilistes ja pinevates kõnelustes nii adekvaatne:

„Jah, temast. Ta on väga tore loom, ärge saage valesti aru, meil ei ole tema vastu mitte midagi. Aga asi on tema nimes.“

„Nii, mis sellega on?“ Margus ja Kaire vaatasid nii arusaamatul pilgul teineteisele otsa ja siis vaatasid meid. Kas on võimalik, et nad tõesti ei hammustanud läbi, millest jutt?

„Kuna meie tütre nimi on juba Marelle, siis kas teie võiksite talle panna mõne muu nime?“ Imetlesin, kuidas mu naine suutis nii viisakaks jääda, ma nii armastan teda!

„Millise muu nime?“ ajas Margus vastu, nagu tal poleks aimugi, et maailmas on veel nimesid. Mu naine aitas teda:

„Kas siis Margit või Katrin, või Eliisabet. Tegelikult on olemas väga palju ilusaid nimesid.“

„Jah, aga meile meeldib just Marelle!“ pistis Kaire vahele ja sellest tekkis üks pinev paus, ka minu naine ilmselt luges numbreid, mul viskas juba ammu üle, meie siin pingutame ja nemad on nii jõngad! Aga ma sundisin end ja olin vait. Jätkas mu naine:

„Vaadake, Marelle on meie laps ja ma leian, et pole viisakas panna oma seale meie lapse nimi.“ Nüüd kogus end Kaire, enne kui vastas:

„Uskuge, me ei mõelnud üldse teie lapse peale, kui me selle sea endale võtsime. Aga kui me talle otsa vaatasime, siis meil mõlemal oli kohe selge, et ta on nii Marelle nägu.“

„Kuidas!“ pahvatasin vahele.

„Ei, mitte teie lapse nägu, vaid meie kujutluse Marelle.“

„Kujutluse?“ Millest me siin räägime, mis kujutlus? Selle mu küsimuse peale astus Margus eemale ja keeras enda pilgu kuhugi aiasügavusse, ju ta aimas, et nüüd tuleb Kaire suust midagi, milles ta osaline olla ei taha, või ei taha seda kuulata, või ei taha, et meie kuuleme, aga me kuulsime:

„Tegelikult oli see nimi meil juba ammu olemas, juba aastaid, alates sellest, kui me Margusega kokku saime ja unistasime, et meil võiks olla kunagi kas väike poiss või tüdruk, siis mis võiks olla nende nimed, et siis poiss oleks kindlasti Paul, aga tüdruk Marelle. Me oleme nüüd kõike proovinud, aga mitte midagi, meile pole last antud.“

„Kahju,“ trööstis mu naine Kairet, kelle silmad läksid märjaks.

„Ja siis kui me kevadlaadal temaga kohtusime, siis kohe esimesest pilgust oli selge, et tema on meie oma, ta vaatas oma väikeste armsate põrsasilmadega meile otsa ja me teadsime, et ta on Marelle. Tema ongi meie laps.“

„Nojah, aga…“ jätsin oma alustatud lause pooleli, sest ükskõik kuidas ma selle oleksin lõpetanud, oleks see igal juhul lõppenud valesti, sest teema on tundlik ja on parem, kui räägivad naised:

„Tegelikult on ju kõik väga lihtne.“ Kaire vaatas meid nii siiral pilgul, ta tõesti ei tahtnud midagi paha, me nägime seda kõik. „Teil on teie laps, meil on meie Marelle.“

Ja kõik oligi selge ja lihtne, ehk isegi kena, aga oli midagi, mis kriipis ja ei andnud rahu.

„Aga ta on ju ikkagi siga, üks on ikkagi loom ja teine on inimene.“

„Seda muidugi,“ nõustus ka Kaire, kuigi ei saanud ikka aru, mida ma silmas pean, mida me tunneme.

„Iga kord, kui te oma siga kutsute, siis te alandate meid ja meie tütart.“

„Aga me ei alanda ju!“ Ka Margus pööras end ümber:

„Ei alanda.“

„Nojah, ma usun teid, et te tahtlikult ei alanda, aga siiski meile see mõjub nii. Et äkki te vahetate tal nime ära, sest meie olime ju juba enne siin ja meie laps on ikkagi vanem ja juba harjunud oma nimega.“ Naine tonksas mind põlvega, jah, juba ammu oleks olnud aeg lause pooleli jätta, parem, kui ma poleks seda alustanudki. Margus sai sellest nüüd kinni haarata:

„See, et teie elasite siin varem, ei anna teile õigust meile ette kirjutada, mis nime me oma lapsele paneme!“

„Seda muidugi,“ jätkas mu naine. „Olukord ongi väga delikaatne ja me ei dikteeri midagi, vaid kui te kasutades inimlikku empaatiat, paneksite endid meie olukorda, siis te ehk saaksite aru.“

„Inimlikku empaatiat!“ kähvas Kaire. Nüüd oli tema hale ja nutune nägu eest pühitud, silmad sähvisid, ma teadsin, et just selline ta ongi. „Millist empaatiat meie siis kasutame?“

„Kuulge,“ ajasin naised lahku, „ma toon näite. Teil on selline tore kääbussiga, ta tõesti armsalt sahistab rohus nagu Husqvarna robotmuruniiduk, aga see selleks. Kujutame ette, et ma võtaks ühe suure sea, kuldi, ja teise, emise, ja elama hakkaksid nad siinsamas aia ääres sulus ja nende nimedeks paneksin täiesti juhuslikult Margus ja Kaire, sest nad on nii Marguse ja Kaire nägu. Käiksin iga päev ja hõiguks neid nimepidi, Kaire, kosu nüüd, Margus, küll oled sina alles isukas, tubli orikas! Ja viskaksin neile rokka ja sügisel tõmbaks köiega õunapuu otsa ja veristaks ja siis need Margus ja Kaire röögivad ja kiunuvad… Et lihtsalt selline kujutlus.“

Me kõik ehmusime mu jutust, proovisin veidi asja kohendada:

„No see oli selline näide, sest loomulikult ma ei võtaks siia mingisugust siga.“

Margus tuli mulle nina alla, vaatas mulle otsa, olime nii üsna jupp aega. Viimaks ta lausus:

„Sinul küll ei ole vaja endale siga võtta.“

Nad kolisid nii äkki, korraga oli maja tühi, aed vaikne, müügikuulutus rippus tuules. Aga ikkagi natuke veel praegugi veidi närib, et kusagil on see siga, kelle nimi on Marelle. Ja võibolla olen kusagil minagi. Ja mis saab karmast?

„Nii nagu sina teed, ei tee seda keegi,“ ütles tegevprodutsendi abikaasa ja tõstis šampuseklaasi vastu oma leemendavat põske.

„Arvo teeb,“ ütles Marko.

„Nojah, tema teeb. Aga sina teed sedasama, mida tema teeb, aga natuke teistmoodi, sa lisad sellele oma võlu, oma väärtuse.“

Marko mõtles, et tegelikult oleks täpsem öelda „väärtusetuse“, või siis „madalama hinna“. Aga ta ei öelnud midagi. Ta oli tänulik nende tikuvõileibade eest ja selle eest, et ta sai korraks oma kodust ja peast välja. Olla ilusas toas, ilusate inimestega, keset seda sillerdavat inimeste Browni-liikumist. „Ja kuhu nad siis liiguvad? Mitte kuhugi, käivad siin lihtsalt ringi, oma kindlaksmääratud spiraali mööda. Kõik ei peagi kuhugi viima. Ka paigalolemises on oma võlu,“ mõtles Marko.

„Aga miks just Arvo Pärt?“ päris naine sõbralikult. „Ma mõtlen, et miks just Pärt. Sa oled ju nii andekas. Miks mitte näiteks Beethoven? Või Bach? Või ükskõik kes maailma suurtest…“

„Praktilised põhjused… Pärt ei lase oma muusikat väga kasutada –“

„Jah, ja siis oled meil sina, kes on NAGU Pärt. Sama andekas, aga samas tagasihoidlik. Vau, topeltgeenius. Ma kuulasin seda Heinrichi viimast filmi ja no tõesti, täpselt nagu Pärt. Üldse ei saanud vahest aru. Selleks peab ikka geenius olema, et ise sellise muusika peale tulla, aga mis geenius peab veel olema selleks, et täpselt samasugust muusikat teha. Kuulge! Hei!“ Produtsendi proua pöördus oma selja taga oleva vestlusringi poole, nii et šampust läigatas põrandale. „Kuulge, meil on siin päris ehtne Arvo Pärt täna!“

Eerik oli helistuudios kuidagi õnnelik, üleskrutitud.

„Meil on vaja midagi, mis kuulutaks katastroofi, midagi, mis ütleks, et see pidu on kohe läbi. Et nüüd ongi kõik. Aga ütleks seda helgelt.“

„Miks just helgelt?“ tahtis Marko teada.

„Sest keegi ei taha seda tunnet, et kõik on lootusetu. See on nagu rästikumürk, halvab ära. Teeme ikka nii, et tuleb katastroof, aga see on mingis mõttes hea. Kangelase jaoks, see on uus algus. Noh, nagu puhastustuli. Ja siis hakkab midagi paremat.“

„Sa arvad, et hakkab?“

Eerik näppis oma kohvitopsi kaant: „Ikka hakkab. Kus ta siis pääseb. Alati on hakanud.“

See „alati on tulemas midagi paremat“ ei tundunud Markole enam kuidagi hoomatav. Kaua sa elad nii, et homme on jõulud ja siis on veel paremad jõulud ja siis on superjõulud ja siis on jõulud3000megapakk? Ma ei jaksa kogu seda „paremat“ enam ära seedida, enda omaks teha. Sest mina ise ei muutu ju paremaks. Mina ise ei suuda enam suuremat õnne ära hoomata, sest minu õnnetundmisel on lagi. Seal on piir. Aga tuleviku fantastilisusel ei ole. See sõidab must üle nagu rong, mis on täis pallimeres ulpivaid ülekaalulisi lapsi, spiidi teinud kloune ja käsi kokku taguvaid vanemaid, kelle näod leemendavad läbi naha pressivatest õnnepisaratest.

„Hea küll. Ma saan vist aru.“

„Siia sobiks midagi „Spiegel im Spiegeli“ stiilis.“

*

Film räägib mehest, kelle on koer, aga see on selline koer, kes käib peremehega kaasas ja kaitseb teda kõigi õnnetuste eest. Sest see koer on tema endise naise reinkarnatsioon. Kui see koer kellelegi otsa vaatab, siis saab see inimene teadlikuks oma tegelikest soovidest ja motiividest. Koos koeraga nad põgenevad maailmalõpu-katastroofide
eest. Iga nurga taga on mõni. Ja samal ajal muudab koer inimesi paremateks, paneb nad enda vastu aus olema. Ja seda kõike pooleldi põlevas suurlinnas.

„Minu arust on see koer jube vägev kujund,“ ütles Eerik ja vaatas seina peal ripuvasse telekasse. Seal jooksis film, kus inimeseks muutunud auto peksis teist autot vastu majaseina.

*

„Õhtud on kõige keerulisemad,“ mõtles Marko ja kratsis oma käsivart. „Ma ootan terve päev, et päev lõppeks, ja kui ta lõppeb, siis ma hakkan teda taga igatsema. Kahetsustunne närib ja jääbki närima Nagu leinaloor oleks ees. Õhtune vaikus justkui eeldab, et tema sisse tuleb mingi tähendus. Aga ei tule. Pärt kirjutab nii, et vaikus on täidetud. Mina kirjutan nii, et isegi heli on tühi. Ja see on samas omamoodi saavutus. Mees, kes imes kõikjalt tähenduse välja. Mis seal ikka.“

Marko pani filmist mängima selle koha, kus kangelase love-interest on jäänud protestides tanki alla ja on suremas (vist). Marko saab kohe aru, et näitlejanna on liiga ilus, et teda 20. minutil ära tappa. Koer vaatab naisele otsa ja naine saab aru, et tema ülesanne siin elus on jätkata oma missiooni. Anda endast edaspidi kõik, et võidelda õige eesmärgi eest. Siia pidi see „Spiegel im Spiegel“ tulema.

„Miks on meil vaja alati kedagi, kes kõik ära päästab? Mingi lollakas koer? Miks me viskame alati kõik kellegi teise õlgadele? Mõtleme välja mingi debiilse mõtteid lugeva koera, et me saaksime rahus magada? Mis saaks olla veel impotentsem kui mingi värdjas koeranäss, kes ei saa rääkida? Kellel ei ole pöidlaid. Samal ajal kui need, kes saavad ja kellel on, tegelevad ükskõik mille muuga. Ja siis see pulstunud sitane peni tuleb ja on meie messias. Aga mul on kõigile üllatus: teda ei tule. Ja teda ei ole. Olen ainult mina, see vaikus ja koleda koera pildiga DVD.“

Koer jooksis suures plaanis ja siis üldplaanis pikalt ja majesteetlikult. Nagu valge ilmutus. Jalad vetrusid ja selg oli sirge, selge siht silme ees.

„Kes see üldse ütleb, et koer on ilus loom? Me oleme ta ise teinud. Ta on tarbeese. Sama hea oleks öelda, et nõudepesumasin on „ilus“. Ma loodan, et järgmiseks tehakse film, kus nõudepesumasin päästab maailma. Mis tehakse… see on kindlasti juba tehtud.

Ma olen vist ka koer. Ma olen see koer, kes teeb trikke. Aga kõige hullem on see, et mul ei ole isegi peremeest. Ma olen kõigi nende koer, kes maksavad.

Isegi Jüri Homenja on keegi. Ta on mees näoga. Tal on austajad, kes austavad TEDA. Teda kui inimest. Tema sarmi ja seksapiili. Minu austajad ei tea isegi seda, et olen „mina“.

Mida õõnsam sa oled, seda enam sa tahad olla surematu. Tahad endast midagi maha jätta.

Mul on tunne, et ma olen pettumus. Aga kellele? Keda ma saaksin üldse pettuma panna? Keegi ei teagi mind.

Aitab. See ei vii mitte kuhugi.“

Marko heitis pilgu ekraanile. Majad plahvatasid, seinad langesid, tolmupilved täitsid kaadri kaadri järel. Verised näod jooksid kaamera eest läbi, karjeid polnud kuulda, aga ometigi olid nad kuuldavad. Leegid õgisid kõike, mida kätte said, kaamera jooksis mööda pimedaid treppe, taamal jälle midagi plahvatas, midagi langes, keegi põgenes, keegi põles.

Ja jälle see koer. Koer. Koer. Valge majesteetliku kõnnakuga pulst. Iga kaadris see loom. See koer kõndis, nagu ta oleks meist parem.

Markol hakkas halb. „Mis mõte selle kõigel on? Millega ma tegelen?“ Ta jooksis kiirel sammul kööki. Vett jooma.

*

Ja seal ta oli. Seesama koerapulst.

Tema poos oli majesteetlik ja tema pilgus oli rahu ja arusaamine. Ta kiirgas. Ta pani särama isegi laminaatparketi, millel ta seisis. Ta vaatas otsa oma pruunide silmadega: „Sinu elul on suur eesmärk. Sa oled see hunnik sitta, keda vaadates teistel inimestel on parem olla. Sest nad ei ole sina. Sa teed neile sellega palju head. Sa oled puhas tühjus, kehastunud must auk. Sa oled antimateeria. Ja sinu nägemine motiveerib inimest tegutsema ja võitlema.“

Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 2

Valge Hobuse baaris oli Morel keskseks kujuks. Puujalga keerutades ilmus ta sinna üheksa paiku, tihti kogu päevaks peatuma jäädes. Baarilett toeks, lõi ta surnuks elupäevi Püreneede kõrtsis, millest talle aastate jooksul saanud teine ja võib-olla ainus kodu.

Puujala oli ta kaasa toonud Hispaania kodusõjast. L’Espagne, võis lugeda ta põlvini küündivalt, metallpidemetega proteesilt, mille üle ta näis mitte ebamugavust, vaid uhkust tundvat. Alati viksitud kunstjalga medalina kaasa lohistades, markeeris ta soovi eraldumiseks tavalistest surelikest. Mõni mees on elus ikka midagi ka näinud, tahtis ta öelda.

Võitluses Madridi pärast, vastas ta uudishimutsejale kõige tüdinumal toonil. Saragossa all, täpsustas ta napisõnaliselt, vägitegude meenutamist nagu stiilituks lugedes. Temasugustele on ajalooga kaasas olemine sama enesestmõistetav olnud kui mõnel mehel ema seelikusaba, tahtnuks ta öelda, jäi aga hoopis kuidagi äraootavalt lakke vahtima. Väga õige. Asjalugude lähemaks selgitamiseks leidus tal alati valmidust, tingimusel, et ei unustataks mängureegleid. Tema, Rahvusvahelisse Brigaadi kuulunu poolt on sõjajutt, kuulajal tuleb aga hoolt kanda joogipoolise eest.

Kuulajaid ikka leidus ja aruanne sellest, kuidas kord tapeldud sai, läkski käima Valge Hobuse baaris. Barcelona. Sevilla. Granada. Franco, Queipo de Clano ja Mola. Aeg-ajalt õllekannu või veiniklaasi kergitades poetusid sõjas karastunud mehe suust sõnad ja mõisted, mis kunagi ammu oli ärevuses hoidnud poolt maailma.

Sellest, kuidas ta jalast ilma jäi, mäletas ta ainult katkendlikke pilte. Võitlevaid leere eraldanud ainult kitsas mägitee, varjatud apelsiniistandusest lähenenud nad roomates rünnaku lähtealusel. Ah et teie ei tea, mis asi on rünnaku lähtealus? See on minutid enne seda, kui pärispõrgu lahti läks. Falangistide poolt teele saadetud mürsu kavatsustes polnud vähimatki kahtlust; tänu oma kiiretele refleksidele õnnestunud tal end siiski surmahaardest välja rabeleda. Tükk jalga jäi aga Francole sõjasaagiks.

Jutustamise viisilt võis Morelit pidada suguluses olevaks pärastsõjaaegses ilukirjanduses valitsenud nn hard-boiled koolkonnaga. Granaadid lõhkesid ja kuulipildujad tärisesid kõrvulukustavalt, kroonik Valge Hobuse baaris ei pidanud aga tarvilikuks häältki kergitada. Mõnesõnalise asjaliku lausega lendas vastu taevast vaenlasele oluline sild, habemesse pomisedes mainis Morel nii ainult muuseas ja möödaminnes, kuidas ta ihuüksinda teinud kahjutuks vastaspoole moonalao. Isiklikke tundeid või hinnanguid jutusse segamata maalis ta miimika ja žestide kaasabil veriseid panoraame eilsest.

Kõigele lisaks tundus ta olevat kokkuhoidlik natuur. Aruandesse äkitselt tekkinud paus, nohisev, kuidagiviisi solvatust ilmutav vaikimine tähendas märguannet, et mõõt on täis, et mitte üht sõna enne, kui ta klaasi oli valatud uut, mäluvärskendavat märjukest.

Väikene Aspet pole, muidugi, Pariis ja Valge Hobuse baar selles alevikus paikneb Hispaania piiril, kuhu geeniused harva teed leiavad. Asjaolu, et joogikoha krobelisel kiviseinal juhtus rippuma reproduktsioon Picasso Guernicast, tuli seetõttu kirjutada juhuse arvele. Selle kubistliku välgusähvatuse alla tavatses Puujalg end istuma seada siis, kui ta aruandmisega oli jõudnud peatükini, kus falangistide poolt pihuks ja põrmuks löödi see baskide kuulus linn. Nojah, Picasso, tahtnuks Puujalg nagu ironiseerida, leebelt naerataval ilmel seinal rippuvale maalingule osutades. Kunstnik võib pintslit keerutades ja värvipiisku pildudes tõele vahel ka lähedale jõuda, mürsukild tagumikku on aga siiski tõelisem kui kõik dadaismid või impressionismid kokku.

Ainult tema, Morel, teadis, mis on Euroopa tõelisus kolmekümnendate aastate lõpul, ega keelanud oma sõnumit kaasinimestega jagamast. Poliitiliselt oli teema ammu juba minetanud aktuaalsuse, Puujala sõnalised etendused paelusid aga ikka veel uusi kuulajaid ligidalt ja kaugelt. Turistegi mitmetelt Euroopa maadelt võis suvekuudel ta laua ümber tunglemas näha.

Kuni ühel päeval ilmus baariuksele keegi võõras, üks silm terve, teine klaasist. Morel oli parajasti jõudnud jutustamisega haripunktile, kui kõikide pilgud pöördusid välisukse suunas, sinna seisma jäänud laiaõlgsele, nahkkuube riietatud mehele.

Kõik, kes silmapilku tunnistanud, võisid hiljem selgesti meenutada hetke, mil Puujala sõnavool katkes, kui ta lauset lõpetamata suu sulges. Sireenid ta sõjajutus olid just hakanud undama ja taevas ta pea kohal oli mässukindralite pommitajaid täis, kui ta, nagu kuulist tabatud, poolest lausest katkestas. Klaassilmaga meest nagu ilmutist tuiutades, vajus kroonik äkki loppi ja lömmi.

Asjaolust, et võõras otsekohe end Puujala lauda seadis, tegid kohalviibinud järelduse, et tegemist oli vanade, üle hulga aja kohanud seltsimeestega. Kohe alguses pani aga pealtvaatajaid imestama Moreli heldekäeline, lausa lakeilik tähelepanelikkus võõra suhtes. Suveräänsest, ennast alati teenida ja kostitada lasknud jutupuhujast oli korraga saanud alandlik teener. Klaassilm oli vaevalt jõudnud viskiklaasi tühjendada, kui Puujalg kõrtsmikule märku andis uuega ilmumiseks.

Ning see vaatepilt hakkas nüüdsest peale päev-päevalt samasugusena korduma. Puujalg oli vaevalt jõudnud hommikuvärskesse baari siseneda ja kombekohaselt sääl leiduvaid tuttavaid kättpidi tervitada, kui väljast kostsid rasked sammud ja uksele ilmus too kerekas mees, üks silm terve ja teine klaasist. Kõrtsilisi ainult päänoogutamisega tervitanud, seadis ta sammud otsemaid Puujala lauda, end seal ülbe endastmõistetavusega sisse seades. Ah, et mis me siis täna võtame, sõnas ta viltusuise irvitusega, ja oma soove näis ta laskvat Morelil silmist lugeda. Ebalev naeratus närviliselt kokku pressitud huulil, asus Puujalg täitma kohustusi, mille olemus kõrvaltvaatajaile selgusetuks jäi.

Poeedid võivad vahel laulmise katkestada ja prosaistidel saavad inspiratsiooniallikad tühjaks. Midagi sarnast näis äkki juhtunud olevat ka Puujalaga. Sõjajuttudel oli lõpp ja ükski võim ei suutnud sundida Morelil sel teemal enam suud paotama. Puujala kroonikukraanid olid päevapealt kinni keeratud ja ei kellegi muu kui Klaassilma valduses näis selle mõistatuse võti peituvat. Oli, nagu halvanuks Klaassilma lähedus mitte ainult Moreli sõnaseadmist, vaid ka ta häälepaelu.

Sügisepoole suve hakkas Puujalg vastu oma harjumusi tihti ära olema. Kellavärgi täpsusega varem kõrtsiuksele ilmunud, lasi ta nüüd end tihti oodata, mingeid vabandusi ette tuues alles pärastlõunal saabudes. Baarist, kus ta end aastaid hästi ja koduselt tunnud, oli talle saanud kohusetäitmine, mis ta välimusse ja käitumissegi jäljed lõi.

Guernica reproduktsiooni all troonis aga nüüdsest peale too müstiline võõras, ainsa, mõnitust täis silmaga tühjusse tuiutades. Ning baarimehe kaudu sai varsti ka kõikidele teatavaks, et külalise arved maksis kinni Puujalg, isegi puhkudel, kui ta ise kohal polnud. Kuni ta viimaks lõplikult ilmumast lakkas.

Puujalg on haige, teati rääkida. Ta on laatsaretti sõidutatud, liikusid kuuldused. Mingit tõbe põdedes kuivavat mees silmanähtavalt kokku, sosistati baaris, mille nurgas presideeris Klaassilm, võigas oma väljakutsuvas eraldatuses. Tundide kaupa kusagile kaugusse jõllitades, täitis ta ruumis viibijaid nörritava eelaimusega vältimatust. Surmaingli kehastusena näis ta valvavat Puujala haigevoodi kohal, kus too ühel septembriõhtul hinge heitis.

Morel polnud üldse Hispaanias olnud, hakkasid pärast ta matuseid ringlema kuuldused. Oletus, mis kinnitust sai ka trükisõnas, kadunule pühendatud mõnerealise järelhüüde näol kohalikus ajalehes. Sündinud seal ja seal, rööpaseadjana raudteevalitsuse teenistuses jala kaotanud, muuhulgas nekroloogis, mis, nagu hiljem selgus, lehetoimetusse oli avaldamiseks toodud Nahkkuue poolt.

Teisigi avastusi lahkunust hakkas päevavalgele tulema. Vägiteod, mille jutustamise eest Puujalga Valge Hobuse baaris aastaid kõrtsiliste poole heldelt kostitatud, kuulusid hoopis Nahkkuuele. Rahvusvahelise Brigaadi ridades Hispaania Vabariigi eest võitlejaks osutus hoopis mees, kelle üks silm oli klaasist ja kes magadeski ei tihanud vist lahkuda oma nahkkuuest. Ja kes jutustamisanni poolest oli Moreliga võrreldes köömes.

Sest rohkem kui kesise suuvärgiga oli see kusagilt kaugelt Aspeti lähistele elama asunud inimene, kellega pikapeale kõrtsiruumis harjuma hakati, kellest kunagi ei saanud aga asendajat Puujalale. Kõige algelisemad mõisted näisid ta peas segi olevat. Vist ikka falangistide seas, ühmas ta küsimusele, kelle poolel ta tookord sõdinud. Võimalik, et siiski republikaanide ridades, ruttas ta end sealsamas korrigeerima, küsimusele ükskõiksuse näitamiseks lahtise suuga haigutades. Inimene ei saa ju ometi kogu elu mäletada paiku, kus ta kunagi kauges minevikus käinud või olnud, midagi taolist näis ta öelda soovivat.

Päevavalgele toodud tõde Puujalast ja ta juttude algallikast ei tundunud kedagi suurt huvitavat. Küsimuseks oli ainult see suur kaotus, mis tabanud Valge Hobuse baari Puujala vaikimise ja lõpliku lahkumise näol.

Klaassilm oli röövinud Puujalalt ta mineviku ja baarimehelt tulutoova krooniku; ning seda ei tohtinud tõearmastuse nimel nii kergesti unustada.

Suviti käin ma spordiklubis, mis asub Pariisi 12. linnajaos Nationi väljaku kandis. See pole rahvast nii tuubil täis nagu mõni muu pealinna jõusaal, kus inimesed üheainsa trenažööri pärast sabas seisavad ja vahel lausa nii hullusti nördivad, et trennist tigedana minema marsivad. Tõsi, minu spordiklubi pole küll uhkeimate killast, ent see-eest hästi varustatud. Vastuvõtulauas proovib üliagar teenindaja teile personaaltreenerit pähe määrida. Alguses ei teinud keegi kuulma, kui ma pakkumisest keelduda üritasin. Alles siis, kui mainisin, et „Ameerikas juba tegeletakse minuga“, jättis mänedžer mu rahule, ohates siiski:

„Oh, neid ameeriklasi! Nad on meist alati sammu võrra ees! Kõigil on seal oma isiklik body trainer! Kui meie siin sama teenust pakume, kurdavad kliendid, et tahame neid orki püüda! Te vaadake ainult Jennifer Lopeze või Beyoncé tuharaid! Ärge tulge mulle rääkima, nagu poleks nende tagumikud spetsialistide valvsa hoole all! Ja siis mõelge meie artistidele, piinlik hakkab!“

Kardiotreening on alumisel, „pumpamine“ ülemisel korrusel, kus trobikond treenereid veenmistööga tegeleb ning klientidele oma teenuseid maha müüa üritab. Just seal veedab mõni klubiliige, kes on saavutatud tulemuste üle erakordselt uhke, rohkem aega ennast peeglist imetledes kui trenni tehes. Tüübid patseerivad ringi, ülakeha paljas, veendunud, et nemad on jõusaalikunnid. Nii kui mõni näitsik silmapiirile ilmub, läheb kohe kõvaks rebimiseks. Üksteise võidu punnitatakse, kes kõige kangema sooritusega maha saab. Rääkimata tüüpidest, kes on korraga lahkus ise ja pakuvad plikadele harjutuste ettenäitamisel oma abi, häbelikumad võistlejad kadedusega kõrvalt kiibitsemas.

Ma mõistan neid: kas leidub pärast kõike seda higi ja pisaraid veel paremat tasu kui avalik poosetamine? Spordiklubi omanike jaoks nagu tasuta reklaam…

Ühel päeval, kui ma parajasti pead murdsin, proovides uue jalatrenažööri tööpõhimõttest sotti saada, tuli minu poole üks tumedanahaline mees. Arvasin, et küllap ta töötab siin ja pakub abi. Eksisin rängalt, sest ilma et ta isegi teretanud oleks, tulistas ta:

„Kas teie olete too kongolane, keda ma paar korda telekast olen näinud ja kes oma romaani tutvustas? Kas mitte teie ei kirjutanud okassea-lugu?“

„Jah, mina.“

„Noh, ja mis teie nimi on?“

Esitlesin ennast, aga ta jäi umbusklikuks:

„Ei, kirjanik, kellest mina räägin, kannab alati mütsi! Kui see olete tõepoolest teie, siis kus on müts?“

„Ma ei tule sellega ju ometi trenni ja…“

„Vaadake ette, vennas, ärge tulge mind siin midagi ninapidi vedama! Kus on müts?“

„Kapis, ülemisel korrusel.“

Ta vajus korraks mõttesse, otsides võimalust, kuidas ajada nurka petis, kes ma tema silmis olin.

„Olgu, ütleme, et müts on kapis! Aga probleem on selles, et too kongo kirjanik elab Ameerikas! Mida kuradit peaks ta sellest jõusaaliurkast otsima?“

Kostsin juba veidi ärritunult:

„Kuulge, kui te mind ei usu, ei saa mina sinna midagi parata.“

„Oot-oot-oot, rahuneme nüüd maha… On teil liikmekaart kaasas?“

Võtsin taskust kaardi, mees rebis selle mul vaat et käest ja juubeldas:

„Oletegi teie!“

Sellest hetkest alates ei saanud ta enam pidama:

„Väga meeldiv lõpuks kohtuda. Teate, ma ei ütle seda selleks, et teile muljet avaldada, aga ma armastan kirjandust väga. Ma loen juba lapsest saati, aga paraku röövivad argitoimetused suurema osa minu ajast. Jah, vaat nii, Prantsusmaa võib teid vahepeal tölbistama hakata, kuigi ta on Prousti ja Zola maa. Ma olen võimeline ikka veel Vigny „Hundi surma“ peast ette kandma, olgugi et luuletust sai õpitud kunagi põhikooliajal! Aga olgu peale, see kõik oli ammu, ma ei seedi enam seda kraami, mida inimesed tänapäeval kirjutavad. Ma arvan, et praegused kirjanikud teevad kõik endast oleneva, et neid ei loetaks! Kas ma eksin, ah? Nad kirjutavad oma elust, selle asemel et meie elust kirjutada!“

„Siin te küll liialdate, vennas, ka tänapäeval leidub häid kirjanikke ja…“

„Kes? Milliseid kirjanikke? Neid, keda näidatakse telekas, et nad saaks seletada, kuidas nad oma vanemaid vihkavad, ah? Kas mina peaksin oma lastele sääraseid raamatuid lugeda andma? Kas seda siis tähendabki kirjanik olla? Ma ütlen teile, prantsuse kirjandus on surnud!“

Ma ei tahtnud temaga vaidlusse laskuda. Tõmbusin tagasi, keskendudes treeningharjutustele. Aga tumedanahaline suguvend ei liikunud paigast, jälgides kõrvalt, kuidas ma higistan.

„Ma pole end veel tutvustanud… Ma olen pärit Kesk-Aafrika Vabariigist ja elan Prantsusmaal juba tubli tükk aega. Nii umbes kakskümmend üheksa ja pool aastat. Kõik mu lapsed on siin sündinud, vennas. Võib öelda, et nad on pisikesed prantslased, neil pole mitte mingisugust pistmist Aafrikaga, kuhu nad pole elu sees oma jalga tõstnud. Nad on siit pärit, punkt. Aga kas sama mõtlevad ka prantslased, kui nad neid koolis või tänaval näevad, ah? Prantslaste silmis on nad pisikesed neegrid, jutul lõpp!“

Higistasin üha hullemini, aga olin trenažööri tööpõhimõttele lõpuks pihta saanud.

„Teil, vennas, on õnne olnud, teie olete kenasti Ameerikasse pakku pugenud, sinna, kus mustanahalistest väga lugu peetakse, samas kui Prantsusmaa mustanahalised on Euroopas alati kõige nigelamas seisus. Ma lugesin internetist, et te olete ülikoolis õppejõud! Saate te aru? Kas te usute, et kui oleksite siia jäänud, oleks teile sama ametikoht antud, ah? Vastake, vennas! Kas ma eksin?“

„Ütleme nii, et ma…“

„Ei, vennas, kui palju on Prantsuse ülikoolides mustanahalisi õppejõude?“

„Ma tean siin kahte-kolme kolleegi, kes…“

„Kust need kaks välja on ilmunud? Ja isegi kui nii on, siis kas sellest piisab, võrreldes seda Prantsuse ülikoolides käinud mustanahaliste arvuga, ah? Nood kaks-kolm Prantsusmaa musta õppejõudu, keda te teate, ei tähenda veel midagi, ilmselt asendavad nad kedagi või muud säärast! Nad õpetavad, sest valged on parasjagu hõivatud. Ja kui valged kord tagasi on, lastakse mustanahalised lahti!“

„Te olete üpris kategooriline!“

„Ma räägin asjadest nii, nagu nad on, vennas! Siin riigis ei saa mustanahalisest MITTE KUNAGI tähtsa ülikooli täieõiguslikku õppejõudu! Ma ütlen teile, kes need kaks-kolm kolleegi tegelikult on: lükata-tõmmata neegrid, muud ei midagi! Ehk siis puu taga on peidus troopikamets! Mina, kes ma teiega siin räägin, tudeerisin Pariisis pikki aastaid kirjandust, ma tahtsin õpetajaks saada, aga kogu ootamine oli asjata. Sest prantslased, see tähendab valged, lasti kõik ette, isegi need, kes olid muidu täielikud loodrid, nägu üleni vistrikke täis! Nii et ma lõin käega ja teen nüüd tööd, mis on Prantsusmaal spetsiaalselt neegritele mõeldud!“

Sedapuhku jätsin ma sõtkumise katki:

„Prantsusmaal on nüüd töö, mis on mõeldud spetsiaalselt mustanahalistele?“

„Jah, vennas, te olete siinsest elust liiga ära lõigatud, aga seda, mis ma teile praegu räägin, teavad ja võivad kinnitada siin riigis kõik neegrid! Kui te mind ei usu, läheme otsime kuskilt tänavalt mõne mustanahalise, ta räägib teile täpselt sedasama juttu…“

„Ja mis töö see siis on, mis on mõeldud Prantsusmaa mustanahalistele?“

„Turvamine!“

Naeru tagasi hoides vastasin mina:

„Oot-oot, aga Ameerikas on samuti mustanahalisi, kes oma kodumaa kohta sama juttu räägivad ja kes…“

„Ei, seal on hoopis teine lugu! Küll ma juba tean, millest ma räägin!“

„Nii et te olete Ameerikas elanud?“

„Ei, aga mul on nõbu, kes elab Chicagos, ja ta jutustas mulle, et mustanahalised on seal pangadirektorid isegi siis, kui neil on rastapatsid nagu Yannick Noah’l ja kui nad kannavad kõrvarõngaid nagu Bernard Lavilliers! Prantsusmaal sellist asja juba ei näe! Mina eelistaks olla mustanahaline pigem seal kui siin! Kindel see! Meie Ameerika suguvennad on teinud hiiglaslikke edusamme! Teate, mis alal ma töötan, ah?“

Pärast hetkelist vaikust, ja minnes nüüd üle sina peale, jätkas ta:

„Turvateenistuses… Jah, ma töötan turvateenistuses! Kas sa oled tähele pannud, et parfümeeriapoodide, McDonald’site, kaubanduskeskuste ja jumal teab mille ees valvavad ainult tumedates ülikondades mustanahalised? Ja miks valged seda tööd ei tee, ah? Kui turvafirmas mõni valge ka leidub, siis selleks, et meid kamandada! Ta on kas omanik või personalijuht. Mis tähendab, et pättidega peame võitlema meie, kuna nood valged, kes meid kamandamas käivad, on täielikud lollpead, kes lasevad püksid täis niipea, kui koer klähvima pistab ja hambaid näitab! Mustanahalise saatus Prantsusmaal pole muud kui valvata valgete vara, tagada valgete turvalisus, kogu lugu!“

Ta jäi vait, vaatas enda ümber ringi. Turvamehe refleks, mõtlesin mina.

Hakkasin uuesti sõtkuma. Ta kuivatas automaatselt rätikuga otsaesist, olgugi et higist tilkusin mina.

„Jah, vennas, ma töötan turvamehena selleks, et mitte jätta muljet, nagu ma oleks elus täielikult põrunud. Ma pean ju ometigi mõtlema oma lastele, autoparandusele, talvistele üüriarvetele ja ülejäänud kupatusele. Mis mul muud üle jääb, ah? Ja pealegi, aeg töötab Prantsusmaa aafriklastele vastu, aastad mööduvad ja ühel ilusal päeval vaatame me peeglisse ja saame aru, et meil pole pensioni, et me oleme üürinud terve elu sitaseid sotsiaalkortereid, samal ajal kui kahekümne viie aastased valged tattnokad kinnisvara omavad. Sellepärast valged alati kiirustavadki ja vaatavad kella, samas kui Aafrikas on aeg kummist, sikuta, kuidas tahad, ikka annab järele! Aga just see ongi see meie häda, alati mõeldakse, et „küll ta tuleb“, aga ei tule ta ühti, sest nagu ütleb minu sünniküla rahvatarkus, ootas ka kärnkonn, et ta saba saaks! Jah, valgetel on kiire, kuna nad teavad, et nende aeg on nahast, ja kui nad liiga palju venitavad, ei jää neile pihku muud kui lõhki kärisenud saatus. Vennas, ma olen sinuga läbini aus: vaat nii peab revolutsiooni tegema. Me peame võtma valgete aja ja andma neile vastu enda oma, muidu lõpetame nagu sabata kärnkonnad!“

Ma nägin tema pilgus kibedust, millest oli ajaga saanud meeleheide. Ta oli otsustanud kõik südamelt ära rääkida:

„Vennas, ma kinnitan sulle, et mu lugu on keeruline, võib suisa öelda, et eriline! Tead, kus ma töötan?“

Ta tõmbas hinge ja jätkas:

„Ma turvan ühte kahest suurimast Prantsuse parteist, selle peakorterit!“

„Kumba? Vasak- või parempoolset?”

„Ma ei ütle, kumba, sest nendelsinastel seintel meie ümber on suured kõrvad, mis ulatuvad Elysée paleeni välja, ja ma ei tahaks kaotada tööd, tänu millele saan ma arved makstud ja lapsed toidetud! Ja pealegi, sina oled ju kirjanik, pärast paned selle veel oma raamatusse sisse! Valged on nii hirmus nupukad, et tunnevad mu otsemaid ära…“

„Mõistan,“ pomisesin mina, lihtsalt selleks, et midagi öelda.

„Ei, vennas, sina ei või seda mõista, sa oled liiga kaugeks jäänud, sa pole enam neeger nagu mina. Sa oled küll neeger, aga teisest kategooriast.“

„Eksid, vennas!“

„Mina olen neeger Pariisis!“

„Ja mida see tähendab, „neeger Pariisis“?“

„Täpselt seda tähendabki, vennas! Minu jaoks olete sina ja valge kodanlane üks ja seesama. Sa võid vabalt kodanlasega läbi käia, tal pole iial häbi sind kui oma sõpra teistele valgetele tutvustada, sest ta tahabki näidata, et tema on su vorminud, ja et ta on su enese näo järgi vorminud. Võid talle külla minna, ta laseb su sisse, sest kui valgel inimesel neegrit vaja läheb, ei mõtle ta nahavärvile. Värviküsimus on huvides kinni, vennas. Kui valge saaks käsu neegri kinganinasid viksida, et päästa valgete inimeste privileegid, teeks ta seda, nii et silm ka ei pilgu. Ent kui rinna kummi ajanud tumedanahaline väikseimagi valeliigutuse teeb, tuletab toosama valge meelde, et ta pole muud kui tühipaljas neeger. Jah, nahavärv on mõjuvõimu ja huvide küsimus. Miks peaks ühel valgel minusugust tüüpi vaja minema, ah? Mida ma talle annaks?“

Täpselt samal hetkel lähenes meile üks valge. Must suguvend vakatas sõnapealt. Kui valge oli ukse enda järel sulgenud, jätkas ta:

„Näed, nad on igal pool! Mis sa arvad, kas see valge kuulis meid?“

„Ma ei usu.“

„Kuhu ma jäin, jah, nii et ma töötan ühe Prantsusmaa suurima partei heaks. Tegelikult on meid väike punt mustanahalisi, kes me prantsuse poliitikute julgeoleku järele valvame. Jah, need on needsamad poliitikud, kes teevad seadusettepanekuid või võtavad vastu seadusi, et meid siit riigist minema kihutada, kas see on sinu meelest normaalne, ah? Ma tean kaht kolleegi, kes töötavad paremäärmuslaste heaks. On neil valikut, ah? Näljane lammas lepib iga taimega, mis talle ette juhtub. Minu unistus on lapsed Ameerikasse saata, vähemalt saavad nad seal rahus elada, eriti kui president on mustanahaline. Prantsusmaal sellist asja juba ei juhtuks!“

Viimaks sain ma lihastreeninguga ühele poole. Suguvend ei jäänud minust sammugi maha. Läksin pesema, tema tuli kõrvalkabiini, kust kuulsin teda nüüd Kesk-Aafrika Vabariigi sango keeles viisijuppi lõõritamas.

Sattusime uuesti kokku riietusruumis. Panin end riidesse, selg tema poole, ja kui ma ümber pöörasin, ootas ta juba tumesinises ülikonnas ja valges triiksärgis.

„See on minu töörõivas, vennas…“

Võtsin koti. See tundus hulga raskem kui enne, kahtlemata sellepärast, et olin kiiruga kõik känkrasse toppinud, või sellepärast, et märg rätik kaalus palju. Tegin sammu trepi suunas. Suguvend, kes polnud liigutanud, vaat et üürgas:

„Sa unustasid millegi maha, kirjanik!“

„Mille?“

Tema näole ilmus lai naeratus:

„Mütsi!“

Tõepoolest vedeles see põrandal kapi ees, kus ma riietunud olin. Ta korjas selle üles ja ulatas mulle. Hakkasin mütsi kotti pistma, aga ta pani käe kindlalt ette:

„Ei, vennas, ma tahan, et sa mütsi pähe paneks…“

Nii ma tegin ja viimaks võisime trepist alla minna, tema mu kannul nagu vari…

Õue jõudes saatis suguvend mind kuni metroo sissepääsuni. Me ei vahetanud teekonna jooksul peaaegu sõnagi.

Enne kui meie teed lahku viisid, patsutas ta mind õlale:

„Hoia end, vennas, Prantsusmaa mustanahalised on kohutavad! Nad pole ikka veel aru saanud, et me peame kokku hoidma nagu ühe käe viis sõrme. Vaata ette, nad teevad sulle tuupi, sest usuvad, et sa ei vääri seda, mille sa saavutanud oled! Aga minu peale võid sa alati loota…“

Ta pistis mulle pihku paberilipiku:

„Nii, siin on minu number. Kui sul on mõni asi lahendada, tõmba traati, sest ma käin läbi kõigi prantsuse poliitikutega, ma kaitsen neid, ma tunnen kõiki nende armukesi ja silmarõõme, prantslased ei tea neist pooltki nii palju kui mina.“

Läksime lahku pärast pikka käepigistust. Ta ei suutnud vastu panna kiusatusele mind emmata.

„Jutusta meist samamoodi edasi, vennas, ja vaata, et sa mingiks Banania-neegriks ei muutu, nagu on juhtunud mõne meie suguvennaga, kelle nimesid ma ei nimeta. Nood teevad kõik, et valgete järelt raasukesi üles nokkida, nad annavad oma hinge ära veel vähema kui läätseleeme eest…“

Kui olin juba metroosse tõttamas, hüüdis ta:

„Hei, kirjanik!“

Pöörasin ringi.

„Lugesin üht asja, mis mulle sügava mulje jättis – Régis Debray „Maskid“. Tead, mida ta saatuse kohta kirjutab?“

Raputasin pead.

„Ma ei ütle rohkem midagi, mine osta raamat ja sa näed, kui kohutav on saatus…“

Kuna ma ei vastanud, tundis ta kohustust lisada:

„Ma tean, et ma rääkisin liiga palju… Ilmselt kasutad sa seda, mis ma sulle jutustasin, mõnes oma romaanis. Aga ära mu pärisnime avalda. Räägi tumedanahalisest suguvennast, kellega sa kokku juhtusid, ja ütle, et ta on Kesk-Aafrikast pärit, aga varja mu tegelikku kodumaad, et valge mind ära ei tunneks…“

Nii kui ma metroovagunis maha olin istunud, hakkasin äsjasest kohtumisest märkmeid üles kribima, võttes loomulikult arvesse suguvenna viimast tahet. Mitte mingil juhul avaldada tema päritolu.

Minu vastas istus lahtikäival toolil üks mustanahaline. Põrnitsesime teineteisele umbusklikult otsa. Kui Ameerikas kaks mustanahalist kohtuvad, sünnib kui väike ime, naeratatakse tervituseks või hõigatakse: „Hi, Brother!“

Naeratasin vastasistujale, mingit vastust ei tulnud. Mees keeras pea ära ja väljus kiirustades, kui metroorong Croix-de-Chavaux’s peatus.

Järgmisel päeval läksin ma Ladina kvartalisse Giberti raamatupoodi, kust leidsin Debray teose. See oli ajaga veidi koltunud, kaanel rasvased näpujäljed. Kui palju inimesi pidi olema raamatut lapanud, et see praegu säärases seisukorras oli? Igatahes oli see riiulis ainuke eksemplar. Sirvisin kiiruga raamatu läbi – keegi lugeja oli lõbustanud end sellega, et joonida neoonkollase markeriga tekstijuppe alla, ent ükski neist ei rääkinud saatusest.

Valisin Luxembourgi aias sobiva pingi, kus ülejäänud päev lugedes mööda saata. Aeg-ajalt tõstsin pilgu, et silmitseda ringi paterdavaid parte ning lapsi, kes neile saiatükke loopisid.

Viimaks juhtus mulle ette lõik, millele „keskaafriklane“ tõenäoliselt viidanud oli:

„Saatus pole mõni tujukas hooramutt. Hoopis hoolas ametnik, lipsustatud kurttumm, kes igal hommikul, pea ees, töösse sukeldub.“[1]

Prantsuse keelest tõlkinud Ulla Kihva

Alain Mabanckou, Un Nègre à Paris. Rmt-s: A. Mabanckou, Le sanglot de l’homme noir. Paris: Fayard, 2012. © Librairie Arthème Fayard, 2012.

 ALAIN MABANCKOU on üks tänapäeva tuntumaid prantsuskeelseid Aafrika kirjanikke. Ta on sündinud 1966. aastal Kongo suuruselt teises linnas Pointe-Noire’is. Pärast Karl Marxi nimelise lütseumi lõpetamist alustas ta juuraõpinguid Kongo pealinnas Brazzaville’is, kuid pälvis seejärel 22-aastasena riikliku stipendiumi, et jätkata õpinguid Prantsusmaal (Nantes’is ja Pariisis). Pärast juuradiplomi saamist töötas ta kümmekond aastat õigusnõunikuna veemajandusettevõttes Lyonnaise des Eaux.

Mabanckou kirjanduslikud katsetused jäävad juba noorusaega, esimesed luulekogud olid tal käsikirjas valmis Prantsusmaale kolides. Ta debüteeribki luuletajana ning avaldab aastatel 1993–1997 neli luulekogu („Au jour le jour”, 1993; „La Légende de l’errance“, 1995; „L’Usure des lendemains“, 1995; „Les arbres aussi versent des larmes, suivi de Versets“, 1997). 1998. aastal ilmub Mabanckou esimene romaan „Sinivalgepunane“ („Bleu blanc rouge“), mis toob laiema tuntuse ja võimaldab üha enam keskenduda üksnes kirjutamisele. 2002 saab ta võimaluse veeta akadeemiline aasta kirjandusresidentuuris Michigani ülikooli juures, kuhu ta jääb õpetama veel ka järgmised kolm aastat. 2006 valib California ülikool Los Angeleses (UCLA) ta täiskohaga prantsuskeelse kirjanduse professoriks, kus ta töötab tänini. 2015.–2016. õppeaastal kutsuti ta kunstiloome õppetooli külalisprofessoriks Collège de France’is.

Pärast debüütromaani avaldamist on Mabanckou sulest ilmunud veel 11 romaani, lisaks 4 luulekogu ja 7 esseeraamatut. Eesti keeles on seni ilmunud tema üks tuntumaid romaane „Katkine Klaas“ (Tallinn, 2019, tlk Ulla Kihva; vt Kaia Sisaski arvustust siinsamas Vikerkaare numbris). Pisut pikema ülevaate Mabanckou elust ja loomingust leiab tõlkija järelsõnast „Katkisele Klaasile“.

Lühijutte on Mabanckou kirjutanud võrdlemisi vähe; siin tõlgitud pala ilmus algselt esseekogumikus „Musta mehe hala“ („Le sanglot de l’homme noir“, 2012). Arvestades Mabanckou loomingu sügavalt intertekstuaalset iseloomu ei ole üllatav, et ka siinne tekst on kirjutatud otsapidi dialoogis Elevandiluuranniku kirjaniku Bernard B. Dadié (1916–2019) klassikalise romaaniga „Neeger Pariisis“ („Un Nègre à Paris“, 1959), mis räägib ühe Elevandiluuranniku noormehe pilgu läbi aafriklaste Euroopa-ihalusest ja pariislaste elukommetest.

M.T.

^[1] R. Debray, Les Masques. Pariis, 1987, lk 238.

Minu noorem vend Njinjū väitis, et suudab oma varju kinni püüda. Temast aasta vanemana ei tahtnud mina ka alla jääda. Rivaalitsemine kasvas vendadevaheliseks võistluseks, kes sellega esimesena hakkama saab. Vaevatasu himustajate tõsise ja innuka otsustavusega asusime oma varje püüdma. Need osutusid väga kavalaks. Nad jooksid meie eest ära, kuid hoidsid nörritavalt just sama tempot, kiirendades, aeglustudes ja peatudes koos meiega.

Otsustasime ise nende eest ära joosta. Tulemus sama. Nad järgnesid meile, tehes sedasama, mis meie, sõna otseses mõttes samal ajal ja sama kiiresti kui meie. Ükskõik kas me kandsime pea peal, käte vahel või turjal koormat või ajasime taga ratast, näitasid varjud meile meie täpset koopiat. Nad olid kohal kuuvalgetel öödel, jalutades meie taga, meie ees, meie kõrval, ja narrisid meie suutmatust neid kinni võtta.

Pääsesime varjude eest alles siis, kui läks pimedaks, mis alguses meid uhkeks tegi – aga niipea kui me tule äärde istusime, olid nad tagasi. Mitte meie ei olnud nende eest põgenenud, vaid nemad olid end pimedusse peitnud, et õhtujutu ajaks äkitselt ja jahmatavalt tagasi ilmuda.

Nad mängisid seintel, meie nägudel, olenevalt leekidest isegi tantsisid. Mõnikord nad paljunesid ja jätkasid meie narritamist liigutuste ja lainetena, mis paistsid olevat koreografeeritud nii, et meid võimalikult hästi pilgata.

See, et nad pimedas ära kadusid, andis meile aga mõtte, kuidas neist lahti saada. Suure puu all või tihnikus neelas meie varjud põõsa vari, aga niipea kui me sealt jälle välja tulime, olid me varjud tagasi. Olemata kindlad, kumb kumba ninapidi veab, ei tundnud me selle ajutise edu üle tõelist võidurõõmu. Otsustasime varje lähemalt tundma õppida. Ei saa ju toime tulla vastasega, keda sa ei tunne. Asusime asja kallale tõsise teadusliku hoolega.

Puudel, lehmadel, kitsedel, kassidel, konnadel, putukatel, isegi puul ja kividel olid varjud. Autodel ja lennukitel samuti. Kõik asjad kandsid kaasas varje. Inimeste nägudel olid väikesed varjud silmade ja kõrvade all või lihtsalt varjuviirud risti üle näo, olenevalt sellest, kuidas nad valgusallika suhtes istusid ja vaatasid. Leidus mõningaid tähelepanuväärseid erinevusi. Kui sõiduki vari jooksis selle kõrval, siis taevas lendava lennuki vari kulges maa peal. Sama lugu lindudega – keha lendas taevas, vari jooksis mööda maad, aga nõnda kähku, et meil ei tulnud pähegi seda püüdma hakata. Otse vastandlikud olid taimede ja kivide varjud. Erinevalt lendavate objektide varjudest, mis näisid end objektidest lahti kiskuvat, ei liikunud taimedele kuuluvad varjud minema, kuigi pikenesid või lühenesid sõltuvalt päevaajast.

Muutsime oma taktikat või õigemini suhtumist. Varjude püüdmise või nende eest põgenemise asemel hakkasime otsima neile kasutust. Märkisime aja möödumist oma varjude pikkuse peal. Hommikuti olid need maa peal pikad. Pärast keskpäeva nad pikenesid jälle, kuid peaaegu vastassuunas. Kõige lühemad olid nad keskpäeval. Vihm ja pilved rikkusid kõik ära, muidu aga, kui päike ühtlaselt päev läbi paistis, oskasime peaaegu alati kellaaega kindlaks määrata. Leppisime selle järgi isegi kohtumisi kokku. Saame kokku siis, kui vari on kõige lühem. See tähendas keskpäeva. Saame kokku enne või pärast seda, kui suur vari kõik muud alla neelab. Õigupoolest me ei tundnudki puudust kellast käe peal ega koduseinal. Ajaühikuid, nagu ka päeva ja ööd, kandsime hämmastaval kombel oma varjudes.

Suutsin mitte üksnes aega ja selle ühikuid kindlaks määrata. Kui oli väga palav, istusime puude varjus, kus tundus jahe ja hea. Kui ema küpsetas põllu peal mõne kartuli, siis eelistasime süüa riitsinusetaimede varjus. Peagi hakkasime taipama ka varjude muid, kunstilisi aspekte. Mänglevate varjude taustal oli jutustamine sügavam ja mõnusam. Varjud tekitasid meie ümber maagilise pehmuse.

Mõnikord panime oma varjud isekeskis maadlema, mõistagi ise maadlemist matkides. Proovisime varjudega ka muid mänge. Valmistasime kalingurpalakatest, oma ainsatest riideesemetest, mingisuguse kardina, sidudes need vastu valgust kahe posti vahele. Üks meist seisis ihualasti kardina taga, tehes nägusid, katsetades poose ja asendeid, samal ajal kui teine, samuti ihualasti, istus kardina ees ja nautis näitemängu, mis avaldus varjudena. Vahetasime kohad ja jätkasime etendust.

Peagi saime teada, et varjudel on ka karmimaid külgi. Kord nägime vennaga üht meest jalgrattal. Ta kandis alumiiniumraamiga prille. Tema jalgratast kaunistasid alumiiniumraamiga peeglid ja vidinad, mis tegid tuules kummalisi hääli. Kui me oma kohtumisest emale rääkisime, ehmatas ta ära. Järgmine kord, kui me meest näeme, peaksime jooksma lähima põõsa varju ja kandma hoolt, et põõsa vari meie varjud üleni kinni kataks.

Peagi saime kuulda, et see mees on meie piirkonna kõige kardetavam kuju, sest ta valitsevat inimeste varje. Ta töötas kohalikus kingavabrikus, aga tegutses selle kõrvalt ka maagilise nõustajana ning võis tasu eest oma kliendi vaenlase varju kinni püüda ning seda noaga torkida. Pahategija, kus ta ka viibinuks, jooksis siis verest tühjaks, kui ta just ennast üles ei andnud või oma pahategudest lahti ei öelnud. Mõned väitsid isegi seda, et vangi vari peeglis hakkab verd jooksma. Ema ei arvanud, et meie oleksime pahategijad, aga ta ei saanud välistada, et mees võib eksida või lihtsalt õel olla.

See andis kinnitust sellele, mida me niigi teadsime: varjudes on tõepoolest midagi. Aga me uurisime ja vaidlesime ka varju ontoloogia üle. Kas vari, mis paistab peeglist või vee alt, on seesama, mis meile järgneb? Ei-ei, see ei saa sama olla, väitsin mina. Varjud peeglis näevad välja täpselt sellised nagu meie näod; varjud, mis meile järgnevad, ei ole aga täpsed koopiad. Samamoodi on ka varjudega selges vees. Vend väitis, et need on päriselt samad: vesi ja peeglid on varjude päriskodu. Me ei näe neid pimedas ainult seetõttu, et nad on hüpanud oma asupaika peeglis ja vees. Me ei jõudnud selles küsimuses üksmeelele, aga olime ühte meelt selles, et peame seda nõidust ise järele proovima. Varjude peeglisse püüdmise asemel me läheneme neile otse. Laenasime noa, aga ei tahtnud torgata inimese varju, rääkimata enda omast, ka mitte loomade varje, sest ei tahtnud, et keegi surma saaks. Putukate varjude torkamine osutus võimatuks – meie käte jaoks liikusid need liiga kiiresti. Aga me leidsime, et taime ja puude varjudega oleks asi aus, sest need on paiksed ja taimed ju tegelikult valu ei tunne, kuigi olime kuulnud mõningaid puid kukkudes kiljumas, kui suured inimesed olid need kirvega maha raiunud. Teatava pettumuse ja kergenduse seguga avastasime, et torka kui kõvasti tahes, taimede varjud verd jooksma ei hakka. Muidugi, puud ja taimed erinevad inimestest ja loomadest, sest neis ju polegi verd, mis võiks joosta.

Aga see ei teinud lõppu meievahelistele vaidlustele varjude üle. Vaidlesime inimvarjude värvi üle. Pannud tähele, et meie varjud on alati mustad, väitis vend täie kindlusega, et see tuleneb ainult sellest, et meie ise oleme mustad. Mustad varjud on mustanahaliste inimeste jaoks, valged varjud valgetele, pruunid pruunidele. Varjud matkivad meid kõiges, miks mitte siis ka nahavärvis? Kui mina märkisin, et ka taimede varjud on tumedad, ütles tema, et asi on selles, et nad on taimed. Inimeste varjud on teistsugused: lõppude lõpuks on ju kõik taimevarjud paiksed. Seda vaidlust sai lahendada ainult inimeste peal järele kontrollides.

Meie külas valgeid polnud, nad elasid teispool raudteed, peidus suurte majade taga suurtes istandustes ja autode sisemuses. Panime lootused indialastele. Nad ei olnud küll sama valged kui Euroopa valged, aga me oskaksime teha loogilisi järeldusi mis tahes erinevustest, mida täheldaksime aafrika ja india varjude vahel.

Niisiis me asusime ühel päeval teele india ostukeskusesse, mis jäi meie külast kahe miili kaugusele. Oma missiooni tähtsust arvestades pesime ja kuivatasime eelmisel õhtul oma ainsad kalingurriided. Niisiis me lõime end üles. Uurimisreisi sihist me oma vanematele ega teistele õdedele-vendadele ei rääkinud. Kuigi minul oli asjast teistsugune arusaam, polnud mul midagi ka selle vastu, kui õigus jäänuks vennale, valge vari tundus midagi vaatamisväärset ja me ootasime suure uudishimu ja ärevusega oma esimest kohtumist indialastega, kelleks olid lapsed poe ees.

Nende varjud käitusid samamoodi nagu meil: avatarid järgnesid neile ja jooksid eest ära, kuid ei rebinud ennast kunagi täielikult oma india originaali kehast lahti. Ja need olid mustad. Võib-olla oli asi selles, et tegu oli laste varjudega? Selgus, et sama lugu on ka india täiskasvanutega. Tumedad varjud. Aga kuidas on valgetega, päris valgetega? Kas neil on päris valged varjud?

Siis oli meil õnne. Autoga sõitis mööda üks paar valgeid. See oli siinkandis haruldane vaatepilt. Poetasime end india laste sekka, kes autot ümbritsesid, et väljaastuvat paari näha saada. Lapsed kommenteerisid nende riideid, kingi ja ehteid, nende kõnnakut: nad olid päris eurooplased, peas troopikakiivrid kaitseks päikese eest. Paar astus autost välja jäiga väärikusega, „teisest“ lähtuvat antropoloogilist pilku peaaegu et kõrvale lükates, mööndes seda vaid aeg-ajalt katsetega see müntide kaugemale loopimisega endast eemale juhtida. Nad vaatasid põgusalt, kuidas lapsed varanduse järele jooksid, aga mõned ei võtnud sellest rüselusest osa, justkui lükates tagasi katsed neist pilgu objekti teha.

Mina ja minu vend olime aga huvitatud ainult ühest – nende varjudest. Paraku ristusid nende varjud paljude teiste inimeste varjudega, kes paari ümbritsesid. Seejärel jalutas abielupaar veranda varju alla, kus nende varjud muutusid eristamatuks katuse varjust. Kui kõik teised lapsed olid oma uudishimu rahuldanud ja minema läinud, ei jätnud meie ikka veel järele, vaid lonkisime neil sabas ühe leti juurest teise juurde. Valge paar püüdis münte loopides meid maha raputada. Meie ei nihkunud paigast. Meil oli tarvis nende varje, mitte münte. Tahtsime, et paar tuleks katuse varju alt välja.

Lõpuks nad tulidki. Kõndisime nende kannul auto poole. Ja siis nägime nende varje, selgelt, eristuvalt. Paraku käitusid need samamoodi nagu meie ja indialaste varjud ja olid sama tumedad. Sellest polnud aga mulle ja vennale veel küllalt ja me jätkasime jälitamist, oodates, et mingil moel ilmuksid välja paari tõelised varjud. Uudishimust jäid nad seisma ja viipasid meie poole. Naine võttis pihku mõned kommid. Raputasime pead. Mida te tahate?

„Kätt suruda,“ paiskas vend minu poole kõõritades. Teadsin sellise pilgu tähendust. Naine pani kinda hoolikalt kätte ja ulatas hämmeldunud pilgul mu vennale kinnastatud käe. Ma ei vaadanud kätlemist – keskendusin varjudele maapinnal. Minu kord oli kätt suruda sama hämmeldunud džentelmeniga, kes ei vaevunud kinnast kätte tõmbama. Vend tegi sama, mis mina olin teinud – keskendus varjudele. Jõudsime samasuguse mõtteni.

Läksime koju vaikides, vaidlemata, kumbki ei kuulutanud ennast võitjaks ega arutanud isegi selle üle, kuidas valge paar oli meie soovile reageerinud. Meid ühendas avastus, mis sõnu ei vajanud. Kodus ütlesime teistele õdedele-vendadele, et oleme avastanud ühe saladuse. Kuulutasime välja päeva, kui oma leiu teatavaks teeme. Jutt levis. Teatavakstegemise õhtul tuli meie hütt rahvast täis. Mõned seisid väljaski. Panime tähele, et ootel rahvahulgaga olid ühinenud isegi mõned kaugemad naabrid.

Jõudis kätte aeg. Seisime üksteise kõrval. Haudvaikus. Oleme teinud suure avastuse, ütlesime ühel häälel. Igal asjal on vari. Teadaanne võeti vastu turtsatustega, mõni küsis: ja mis siis? Draama oli meil peost libisemas. Reageerisin ruttu: inimesed, loomad, taimed, kivid ja asjad on sugulased, neil kõikidel on varjud. Lapsed, kas tahate öelda, et me oleme kivid?

Vend tegi kiiresti teatavaks meie tõelise avastuse. Valged, pruunid ja mustad inimesed on võrdsed. Tõestus: me surusime valgetel kätt ning nende ja meie varjudel polnud mingit vahet. Mõlemad olid ühtviisi tumedad. Meie kuulajatele see muljet ei avaldanud. Paistis, et inimesi huvitas rohkem meie kohtumine valge abielupaariga kui see tähtis järeldus.

Hüva, meie avastus maailma ei muutnud ja läks tarvis verevalamist meie maa tänavatel ja mägedes, et koloniaalriik selle avastuse omaks võtaks ja tunnistaks, et igaühel on ühetaoline valimisõigus. Kuid mina ja mu vend teadsime, et kui nad oleksid meie lihtsat tõestust tunnistanud, poleks olnud ka tapatalguid, mau-mausid ega koonduslaagreid. Kahjuks ei elanud vend nii kaua, et nautida valimistele järgnenud uut päeva. Jäin temast autoõnnetuse tõttu ilma.

Aastaid hiljem, kui olin meie varjuvõistluse juba peaaegu unustanud, läksin ma filmikursustele Stockholmi Dramatiska Institutetis. Meid oli kaksteist tudengit maailma eri paigust, kõiki erutas väljavaade õppida valitsema kaamerat ja Hollywoodi müsteeriume instituudis, kust oli võrsunud Rootsi kino suurkuju Ingmar Bergman.

Õpetaja astus klassi. Hiljem saime teada, et ta on kuulus filmirežissöör, pagulane, kes oli üliõpilasena pärast Ungari 1956. aasta ülestõusu kodumaalt põgenenud. Ta kõneles inglise keelt kobamisi, lükkides igasse teise lausesse „Varsågod, mycket bra“, aga oli selge, et ta palub meil endale järgneda. Arvasime, et läheme stuudiosse, esimesele külaskäigule päris filmistuudiosse. Aga sihtkoha saladuslikkus süvenes, kui jõudsime majast välja Stockholmi munakivitänavatele. Oli kevad. Kõik olid erksavärvilistes riietes. Pärast lühikest jalutuskäiku astusime galeriisse, kunstimuuseumi, mitte oma unelmate Hollywoodi tüüpi stuudiosse.

Ta jäi seisma Rembrandti „Simsoni pimedakstorkamise“ ja „Öise vahtkonna“ ees ning käskis meil hoolikalt vaadata. Ma ei saanud aru, miks meid pannakse esimeses filmitunnis säärast vägivalda silmitsema.

Ta tahtis, et me märkaksime, kuidas kunstnik on kasutanud valgust. Kas näete valguse allikat? Valguse allikas, olgu päikene päeval või kuu öösel või tuli maja sees või õues, ja aeg, jah, isegi aeg või selle möödumine läbi akna või seinaprao määrab ära selle, kuidas varjud kujutatule langevad. Usulistel maalidel on üleüldiseks valgusallikaks Jumal. Geert tot Sin Jansi „Öises sündimises“ on Jeesuslapsuke kõike ümbritseva valgustava kiirguse allikaks. Varsågod. Ta peatus pisut pikemalt Leonardo da Vinci „Mona Lisal“, osutades sellele, kui peenelt on kunstnik varjundanud kõrvad ja suu, et luua salapärase naeratuse efekt.

Siis kõneles ta chiaroscuro’st kunstis, fotograafias ja kinos ning rääkis Marisi de Caravaggiost, tollest teisest Michelangelost, kui valguse apostlist, viidates tema Matteuse-tsüklile „Matteuse kutsumus“, „Püha Matteuse martüürium“ ja „Püha Matteuse inspiratsioon“ Contralli kabelis San Luigi de Francesi kirikus Roomas.

Vari määratleb olendi identiteedi. Algne kino, märkis ta, oli varjuteater, kus etendajad ja nende tegevused eesriide taga paistsid vaatajatele varjudena. Platoni koopaallegooria oli varjugraafia ehk suuline kinematograafia…

Seisin vaikselt, ei kuulanud. Tagasi tuli pilt vennast, kelle kaotasin autoõnnetuses varsti pärast avastust, mis, kui seda poleks ignoreeritud, oleks muutnud ajaloo kulgu. Mulle koitis ühekorraga, et kaua aega tagasi oli Njinjū, mu väikevend, minu külas andnud mulle esimese õppetunni kunsti ja filmi alal.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Ngũgĩ wa Thiong’o, Without a Shadow of Doubt. My First Lesson in Art and Film. Rmt-s: Ngũgĩ wa Thiong’o, Minutes of Glory and Other Stories. New York: The New Press, 2019.

1938. aastal Kamiriithus sündinud NGŨGĨ WA THIONG’O on kikuju-, suahiili- ja ingliskeelne Keenia kirjanik, rahvusvaheliselt tunnustatud elav klassik, kes on avaldanud romaane, novelle, näidendeid, esseesid jm. Ülikoolihariduse sai ta Ugandas ja Inglismaal, kodumaal on ta õpetanud Nairobi ülikoolis kirjandust. 1977–1978 tuli tal oma vaadete eest vangis istuda, vabanedes elas ta maapaos Londonis ja on õpetanud USA-s. Tema tähtsamate ingliskeelsete romaanide hulka kuuluvad „Ära nuta, laps“ („Weep Not, Child“, 1964), „Jõgi vahepeal“ („The River Between“, 1965), Jaltas kirjutatud „Verelehed“ („Petals of Blood“, 1977). Need jutustavad Keenia iseseisvusvõitlusest, Mau-mau ülestõusust (1952–1960) ja ühiskonnasuhetest iseseisvas riigis. Hiljem on ta seisnud emakeelse kirjanduse viljelemise eest.  M. V.

Ventspilsi spordiklubis kanti siniseid haiglasusse. Garderoobitädi andis need inimestele tasuta; mõni pakkis sussid omale kaasa, et iga kord mitte uusi küsida, ja nii tegin minagi, viskasin sinised nässakad seljakotti, näokreemiga samasse lahtrisse. Tolmulestasitt, mikroosakesed, bakterid, kõik vaikselt koos.

Atlētikas zāle’s oli agressiivne hip-hop põhja keeratud, aga sinna ei mahtunud kuigi palju inimesi ja nii tehti kõhulihaste harjutusi koridori põrandal, mustasäbrulisel linoleumil, sinistel mattidel. Tuli hoolikalt vaadata, et sa mõnele näkku ei astuks, ja et mõni sulle näkku ei astuks. Meeleolu oli tõsine, ainult kaks südamekujuliseks treenitud kehaga venda itsitasid pidevalt, ilmselt ka minu üle, sest oli näha, et ma polnud kohalik. Veel meeldis mulle üks tumeroosade retuusidega, laiaõlgne väike naine, kel olid sõrmelaadselt pikad varbad, nagu riietusruumis selgus. Raseeritud või eriliselt pöetud vitte oli siin vähem kui Tallinnas, aga linn oli ka üle kümne korra väiksem.

Mina olingi Oblomov. See oli uue sajandi oblomovlus, reibas, füüsiliselt aktiivne. Käisin neli korda nädalas trennis, ostsin orgaanilist toitu, vahtisin Venta jõge või merd, kirjutasin nürimeelsusi. Mis seal ikka. Katsu põlvkondade elutunnet rebida, traagilist olu peksta, depressiooni vahule lüüa, ontoloogiliselt keeles kükitada. See on distsipliini küsimus. Vahel harva, kui õhtutaevas tõmbus halliks ja Parventa hruštšovkades süttisid esimesed kollased tuled, ohkasin vaikselt, abstraktselt. Ah, teravust! Viha oleks vaja!

Vaatasin, kuidas oligarh Lembergsi suured kraanad tõstsid sütt, uued vagunid kirjaga Novotrans sõitsid sadamasse, jõepind veikles oranžilt. Rõskus hakkas kontidesse tungima ja ma läksin jälle trenni, üle Raekoja platsi, läbi autoosta, kus tabloodel põlesid kollased kohanimed, peibutavad ja kõhedad, nagu see väikeste kohtadega ikka on. Dundaga, Kolka, Talsi, Kuldīga. Enne trenni minna, kui jõuad järele mõelda. Enne.

Sellal kui keha liigub, kujutleda, kuidas ta liigub. Tajuda pingutuse väärtust, kujutleda, kui kasutoovalt liiguvad molekulid, rakud, vedelikud, kiud. Kontraktsioonid, avanemised. Ma ei ole keegi, ma olen keha, rahvas.

Pa labi! Pa kreisi! Mainām! Augšā! Vairāk augšā!

Enne oli see eesti, nüüd läti keeles, kuuks ajaks, mõnus režiim. Spinatid, ökoavokaado, heeringas, fitness. TRX, kus käisid ka mõned väga vaiksed mehed, ja kardio aerobikas zāle’s, kus õhk oli juba ette ära hingatud, temperatuur nii kõrge, et mul hakkas üle ukse astudes higi voolama. Augšā!

Laevuke hulpis, aga ilma suure sihita. Elu mõte-mõtteke. Kuidas see Bohr ütleski? Need, kes arvavad, et oskavad kvantteooriast rääkida, ilma et see neil pead pööritama ajaks, pole teooriast midagi taibanud. Elu mõttekesega oli samamoodi. Kes arvab, et on sihist aru saanud, võib omadega erilises mädas olla. Või siis ka mitte, sõltub vaatenurgast. Asja võib vaadata ka Bulgakovi Saatana ballina. Kui usud, et oled pihta saanud, siis oledki, pea lendab otsast.

Loomemajas ma, tõsi küll, oma nüridust ei afišeerinud, sest sellist asja nii otse tunnistada oleks arrogantne. Justkui tahaksin ma olla kuidagi moraalsem kui teised.

Marksistlikult oli muidugi ilmne, et selline rahulik demotiveeritus ei saa kesta, kui majanduslik seis läheb kehvaks. Kohati pappi teenida, igaks juhuks, et rahulikult oblomovleda. Kuhu me küll niimoodi jõuame, sõbrad. See kõik võib kohe lõppeda, kohe võib käia pauk.

Oleksin võinud valvsaks muutuda, sest Läti asi liigutas mind, oli juba ammu liigutanud. Isegi see liigutas, kui ma nägin, kuidas nad Ventspilsis pakkusid kartulipannkookide kõrvale lõhet, mis oli hoolikalt kurgirullidesse keeratud. Rullide peale oli puistatud veel mõni terake kalamarja, pannkookide kõrval olid sofistikeeritud hapukooreportsud, ja selle eest küsisid nad 6.50. Eestlane küsib 6.50 juba selle eest, et sa ta baaris maha istud.

Kui läti naised rääkisid võõrkeeli aktsendiga – mitte et nad tingimata räägiksid aktsendiga, aga kui rääkisid –, lõi selles läbi lahe argine, kodune ätitjuud, umbes nagu soomlaste aktsendis. Inklusiivne argisus: mis me eputame. Aga läti mehed. Nende aktsendis ja intonatsioonis oli nukrameelsust; vahel kõlas see cool’i, iroonilise resignatsioonina, vahel tõeliselt hõrgu melanhooliana. Druvis oli see viimane kaasus. Kõne melanhooliast läbi imbunud nagu vahtrasiirupist, isegi kui ta musta nalja tegi. Mina – vahel arvasin tõesti nii – olin omad mustad naljad juba ära teinud, pühadused olid mädanenud, laibad molekulideks lagundatud, nii et ma kuulasin veel ainult seda ilusat lätipärast liikumist ta hääles, hõrku nukrusehelinat, ja mu Bartholini näärmed läksid tööle nagu tehas.

See oli muidugi ka kommuunielu küsimus. Loomemaja on suletud ring, nagu Christie lugudes. Algul oli meil Ines Portugalist, Bettina Rootsist, Eileen Kanadast, Anouk Hollandist ja Saulius Leedust. Saulius oli tüse, mis oli rahumeelne asjade seis. Kui Druvis saabus, ei mõelnud ma kohe, et ta oleks shaggable baby. Ta oli ilus, seda küll, nagu mõned läti mehed on, näiteks Pēteris Plakidis noorena, mis me räägime! Siiski paistis ta algul kultuurifetišistina. Näis, et vanad meistrid on tema jaoks vanad meistrid, sest nad on vanad meistrid, mitte lihtsalt tüübid, kes on ka üritanud ja kellesse on aus suhtuda kriitika ja kaastundega. Pärandil oli aura ümber. Ja siis olid veel uued meistrid, kelle meisterlikkust kuulutas mõni prestiižikas väljaanne või lahe ekspert.

Aga kellel üldse oleks sõltumatu Urteilskraft. Kas me ei tea, et igasugune maitse on õpitud. Pluss geneetiline komponent, rütmide, intensiivsuste, tonaalsuste eelistus. See, mida ma oma iseseisvaks maitseks pidasin, oli lihtsalt teatav sünnipärane jõhkrus. Mulle meeldis mõelda, et tunnen kunstimaailma sümboolse kapitaliga kauplemise, aurade taotlemise ja kummardamise suhtes proletaarset tõrksust. Tegelikult praadisin end ses maailmas nagu rasvas. Haudusin nagu šampanjas. Kahtlemata meeldis Druvis mulle, sest ta polnud nii irreverentne.

Kui Druvis ilmus algul välja rohelise pusaga, millele oli Gaudí säbrutustega kirjutatud „Barcelona“, kergitasin kulmu. Varsti sain aru, et see roheline toon sobis talle suurepäraselt. Suveniirsärk oli kahtlemata cool’im kui Reet Ausa taaskasutusdisainisärk.

Ta nõustus üsna kiiresti, kui ütlesin, et suur osa Shakespeare’i sonettidest on kräpp. Sihukest värki võiksin ma ka meetrite kaupa kirjutada, ütlesin, meetrite kaupa riimis armastusmulinat, compare thee’sid, star to every wandering bark’e, lihtsalt mu kunstnikueetika ei luba. Teised naersid, pidades mu juttu irriteerivaks naljaks, aga Druvis sai aru, et mõtlesin seda tõsiselt.

Druvis kirjutas luulet, polnud aga vähimalgi määral enesesokutaja, tõlkeidki oli tal üsna vähe. Lätlasega tekib rahvusvahelises kambas muidugi hoopis teistsugune lähedus kui kellegi teisega; mõistame üksteist poolelt sõ-, mida portugallase või rootslasega, kogu lugupidamise juures, ei juhtu. Hruštšovka, kooperatiiviaeg, brīvība, eiroremonts. Nagu kohtuks vana koolikaaslasega. Druvisega oli kerge rääkida, kui me mööda ümberkaudseid kohti kolasime, aga lisaks oli tal nohu ja salvrätte mitte. Ka mul polnud salvrätte ja nii ta tõmbas muudkui ninaga nagu laps, ja ühel kõrgel kaldapealsel teadvustasin ma, et kuulan seda lurinat heldimusega.

Tol õhtul, jääkülmas söögitoas, istus ta mu kõrval ja näitas midagi telefonist; nihkusin talle lähemale ja tundsin ta sinise kampsuni lõhna. Ta oli soe. Meie sõime ja jõime kõike, ülejäänud olid kas veganid või allergikud või mõlemat. Kui ta jälle ninaga tõmbas, panin talle käe ümber õla, spontaanset naljatooni teeseldes. Ta õlad olid soojad, kaelast õhkus joovastavat sooja. Rääkisime edasi, panin käe ta reie peale, tundsin läbi teksapükste soojust. Inimene käibki soe. Aga kui erinev on see osakeste liikumine, iga liha ei hõõgu samamoodi!

Ma olin turul meelde jätnud fraasi svaiga gaļa, tahtsin seda talle öelda, kuigi ta oli minust ainult mõni aasta noorem. Aga nüüd küsis temalt midagi Saulius, lätivenelaste kohta, ja ta vastas, siiralt, keskendunult, nagu poleks võõrast kätt reiel olnudki. Kanada luuletaja Eileen ütles mulle midagi üle laua, ja kuna teema oli tõsine, nimelt naiste kirjanduslik tunnustamine, vastasin samuti tõsiselt ja tõstsin käe soojadelt teksapükstelt ära.

Üldiselt paistis teisi kirjanikke huvitavat vaid nende kirjatöö. Need olid hakkajad inimesed, kes evisid visiitkaarte ja kodulehti ja pidid veel kaugele jõudma, lastes oma jura ülemaailmselt tõlkida.

Järgmisel õhtul pidasin valvet, millal Druvis üksi kööki satub. See polnud niisama lihtne, mitu korda jooksin valehäire peale alla, uks paukus ja ma läksin justkui juhuslikult teed tegema, aga köögis oli Ines, siis Bettina, Eileen, Saulius, siis jälle Bettina, kes lõpuks küsis osavõtlikult, kas mul numbritoas veekeetjat polegi. Aga kuues kord läks õnneks. Kesköö oli käes, jalutasin juba üpris resigneerunult kööki, aga Druvis oli seal, keetis tatart! Küsisin, kuidas läheb, tema hakkas seletama, kuidas ta teeb Guido Guinizellist doktoritööd, mispeale ma astusin pliidi juurde, võtsin tal ümbert kinni, surusin käed läbi pehme kampsunitekihi ta seljalihasse ja küsisin: „Kas nii võib teha?“

„Muidugi võib.“

Ja tõesti, ta vastas mu kallistusele, ja see oli autentne, surve oli tugev. Ta hingas sügavalt sisse ja välja, ja ma hakkasin kiimast värisema. Silitasin ta selga, ta oli vilajas, siugjas oma kampsuni all, poisiliku kehaga. Oh sa imelugu.

Olime kõvasti teineteise vastu litsutud. Katsusin ta luid. Kuidas selgroog läheb vaagnaluuks.

„Ee… mul hakkab… nina jooksma, vabandust,“ ütles ta.

Ma ei lasknud oma haaret lõdvemaks. „Tatista mu jaki sisse, baby. Mõnuga.“

„Aga… гречка?“ küsis ta. „Ma teen selle valmis.“

„Ah. Olgu.“

Ta valas tatrale hapukoort peale ja me läksime jääkülma kivisesse söögituppa, vajutasin konditsioneeri sisse ja istusin ta kõrvale. Tema sõi tatart, mina aga uurisin ta keha peaaegu meditsiinilise vaimustusega.

Kui tatar otsa sai, ütles ta, et ei saa kaugemale minna, sest on „emotsionaalselt seotud“. Ma ei saanud aru, mis see tähendas. Mis seal vahet – seotud, mitteseotud. Vaba maailm. Tema pomises midagi, tõusis püsti, viis mustad nõud masinasse.

Siis tuli ta mulle jälle lähemale, ise, surus ennast ohates kõvasti mu vastu, ja mu karvad läksid turri. „Tead, see on nii hea,“ ütlesin ma, „nagu värske toit, või vähemalt toidulõhn.“

Tema vastas mu lämina peale, et jah, kallistused mõjuvad alati hästi. Surus suu vastu mu kaela ja hingas jälle nii, nagu erutunud inimene võiks hingata.

„Sul on palavik?“ küsis ta.

„Mis palavik?“

„Sa värised.“

Tõmbasin ta pea kahe käega alla, surusin nina ta juustesse, mis lõhnasid lavendlišampooni järele. Ta katsus pead sirgeks ajada, aga mu kaks kätt olid tugevamad kui tema kael. Ta naeris, vaevatult.

„Sa kuumad üleni,“ ütles ta. „Sa pead ennast kraadima. Kolmkümmend kaheksa.“

„Heh, muidugi. Elvis laulis palavikust.“

„Presley?“

„Palavikust. Sa ei teagi?“

„Vist tõesti ei tea.“

„Mis sa eputad.“

„Milline viis sel oli?“

Ma laulsin, käheda häälega, nannannaa-tüüpi lauluna, sest mul ei tulnud äkki meelde, kuidas laul algab. Alles alates fraasist you give me fever meenus.

Fever! In the morning, fever all through the night.

Tema ütles, et ah Saturday Night Fever. Mis kurat.

„Uskumatu. Ja sa teed PhD-d kuradi dolce stil novo’st. Neid, kes ei tea Elvise fiiverit, ei tohiks Guinizellile ligigi lasta.“

Mina olen tõeline demokraat, mõtlesin ma, tõeline demokraat. Aga tema pidi enne järgmise tööpäeva algust viis taotlust ära tegema, viis! Olin juba käed ta aluspükste vahele ajanud. Kas selline frustratsioon ei pidanud lõpuks tapma?

Suured sinised silmad hõberaamides prillide taga. Safiir. Meri ei ole iga päev nii sinine. Juuste kohta öeldakse nisukarva. Või mis nisu, mõistagi dzintars, merevaik. Dzintara krāsa.

Jalutad mööda mingit suvalist tänavat, ja sähvak käib läbi, või pigem laine, jääd peaaegu seisma ja vonkled, võib-olla peaaegu silmanähtavalt, pilk udune.

Me peame voodisse minema, et see hallutsinatoorselt võimenduks. Kas ma siis ei teadnud seda oma kaunitest elukogemustest – kui kirkaks, kui juhmiks teeb kirg! Kui palju tsiviilaega kulub seksi meenutamisele. Käid kangetel jalgadel ringi, mõtled, kuidas see oli, koged seda peaaegu uuesti, ronid avalikesse peldikutesse, et seal onada. Ja päevake ongi ühel pool. Aga päris jälle ei ole ka, võivad aktiveeruda süü- ja kohusetundealgmed, tegutsed lennukalt, produktiivselt.

Ega midagi haaravamat elus ei ole ka, miski pole nii dolce kui need juhmistavad mõtted. Ekstaas ja meenutus, ja ekstaas. Elektriimpulsid ja kehavedelikud. Midagi nii liigutavat annab välja mõelda.

Ja kas ekstaas, tippelamus mitte ei käigi selline. Endast väljas olek. Eristused kaovad, tipus, kõige õrnemas kohas, paradiisis ongi ainult veel nüri nüri nüri ere valgus lained eredus. Imeline, juhmistavalt kirgas valgus Beatrice silmadest!

Ekstrapoleerisin mälestustest, kuidas tema orgasm võiks välja näha. Auditiivselt väljenduda. Jäingi keset suvalist iela’t seisma, poolkrampides, aga sellest oli ka suva, sest tänavad olid siin tühjad. Väikesed munakivisillutisega tänavad Jūras Vārti lähistel. Austrumu iela, Zvejnieku iela. Majad on, aeg-ajalt ka mõni auto, aga inimesi mitte. Võib-olla nad jälgisid mind aknast.

Omaenese higihais oli üks osa trennist, nii-öelda väljakutsest; olin nimelt unustanud, et sinine särk oli korra juba kantud, ja haisesin nagu tõhk. Huvitav, kuidas teised seda talusid. Ma olin eestlane, võisin haiseda ka. Oma kultuuri saadik.

Asendis püsimine: kui need oleksid su elu viimased minutid. Kui edasi elada saaks ainult nii: kes asendit vahetab, sureb. Veel kord end põrandalt üles lükata, veel kord.

Vaatasin liibuvates retuusides jalgu ja tagumikke enda ees. Kuidagi oli see kõik nüüd mu baby’ga seotud; ma ei osanud sõnastada, kuidas täpselt, aga oli.

Ma olin mõned ta luuletused tõlkes kätte saanud: neis oli mingi šarmantne, teadlik pretensioonitus. Aga nüüd oli kõik juba ka lootusetult ümber tõlgendunud, nagu see niisugusel puhul on: iga sõna pani heldima nagu lihatükk.

Mulle meeldis vaadata neid tekste läti keeles, see oli peadpööritav. Kuidas see sai nii olla. Inimene oli oma kätega sisse löönud need sõnad, kodeerinud oma imepärase materiaalse olemise sõnavahedeks ja interpunktsioonimärkideks, peaaegu hingamisloomulikkusega valinud ķ, ļ, ī. Millised psühhedeelsed, müstilised eesliited, pie, ap, no, ie! Ilmutus oli mind tabanud: läti eesliidetes asuski maailmavaimu erootiline tuum! Maailma libidinaalne mootor!

Ta julgeski mu uksele koputada. Küll kultuuriürituse ja mitte seksi asjus, aga ikkagi. Jubilate.

„Kuidas läheb?“

„Tule sisse.“

Kõrval elas Eileen, kellega meil oli tekkinud feministlik solidaarsus – oleks parem, kui ta peale ei satuks. Pigistasin suurest õndsusest Druvise kaenlaaluseid.

„Sa oled hüperaktiivne,“ ütles ta.

„Kiim on normaalne nähtus,“ ütlesin ma.

„Oo mai gaad.“

„Sa võid nüüd oma #MeToo raporti kirjutada.“

„See aktsioon on ju möödas.“

Mingi islandi pianist pidi tulema Liepajasse, Druvise Itaalia sõbrad tahtsid kontserdile minna ja tema koos nendega, ja ma ise pakkusin, et sõidutan, võtame hotellitoa, ma teen välja.

Kiskusin ta püksirihma pannalt; erektsioon oli väga korralik, tema aga virises: „Ma ju rääkisin sulle.“

„Su „emotsionaalne hõivatus“ ei saa kuidagi kahjustada.“

„Saab. Ma tunneksin ennast süüdi. Aga see vist erutab sind veel rohkem!“

„Oo.“ Hakkasin pateetilist iba ajama: „Ma ei taha muidugi sind kuidagi… muidugi ma ei taha, et sa end kuidagi halvasti tunneksid.“ Mida pläbinat.

Tema ütles: „Ma juba ei tunnegi ennast hästi.“

„Miks?“

„Sest sa mind ei respekteeri.“

„Ah.“ Võtsin parema käe ta jalge vahelt ära ja lükkasin selle talle tagataskusse. Siis libistasin mõlemad käed siivsalt kampsuni alla, mööda T-särki üles.

„Ma respekteerin sind küll.“ (Ai, sa oled nördinud! Hõõ!) „Ma respekteerin sind muidugi, teoreetiliselt.“

Naeratas, kullake. „Aga praktiliselt mitte?“

„Praktiliselt on see raske. Kui sa seda mõtled. Nii raske, et see tuleb andeks anda. Sa kirjuta näiteks Eesti Kirjanike Liidule kaebus. Et mind tuleb välja visata. Puudulik impulsikontroll rahvusvahelistes suhetes.“

„Just nimelt. Võib-olla ma kirjutan sellest jutu. Väga graafilise. Obstsöönse.“

„Lase käia. Mina kirjutan igal juhul. Kui sa tahad minust veel obstsöönsem olla, pead paraku laskuma molekulaarsele tasandile.“

„Ja Maima tõlgib su jutu ära?“

„Vaat ei, ma panen geoblokeeringu peale. See ei ole Lätis nähtav, nagu RTR.“

Ta naeris, aga tahtis siis mu käte vahelt välja siuelda.

„Kuule, oleme normaalsed.“

„Sa oled jube. Sihuke kuradi frustrant! Kas sa incel’itest oled kuulnud?“

Aga tema ei teadnud seda sõna. Moodne maailm oli temast kohati kaugele jäänud, inimene istus Euroopa raamatukogudes ja uuris filoloogilisi väljaandeid, sotsvõrkudes ühiskondlik-poliitilistesse kähmlustesse ei laskunud.

„Kõige kuulsam on vist see Toronto poiss,“ ütlesin ma. „Ei saanud keppi, kukkus tapma, muide vähem kui aasta eest. Sõitis furgooniga rahva sekka.“

Romantilise lätlasena – aga selleks ma tahtsin teda pidada – ütles ta kõigepealt, et õudne, jumal küll. Midagi niisugust.

„Ma olen siin ka autoga,“ ütlesin.

„Seda ma mõtlengi.“

„Kuigi erilisi masse pole võtta, kuhu aplombikalt sõita.“

Kõhn oli ta nagu varsakene, hea katsuda. Incel’ite teod ei saanud olla abstraktsed, arvasin ma. Päästik pidi olema konkreetne; mitte mingi üleolev koondkuju Stacy, vaid keegi, keda sa keemiliselt ihkad ja kes eest ära hüppab. Ainult vihaleajav, atraktiivne Teise Nägu sai käivitada nii suure agressiooni õnnetute kolmandate vastu. Nii mulle tundus, ja nüüd koputati uksele.

Ines.

„Kas te tulete? Rātsgaldsis oli laud kella kaheksaks.“

„Tema tuleb,“ ütles Druvis kiiresti. „Mina kahjuks ei saa, mul on nii palju tõlkida. Võib-olla ühinen pärast klaasikeseks veiniks.“

Nagu betooni oleks alakõhtu valatud. Või mis oleks parem kujund. Järsk, talumatu hangumus. Keha oli juba olukorraks ette valmistunud, ja nüüd ei saanud ta oma tahtmist, ja see mürgitus oli sama ränk kui teismelisena. Nii palju head naturaalset lubrikanti läheb raisku. Mulle tulid meelde Kaplinski proto-intsellikud meelisklused, kuidas seksist keelduvad naised põhjustavad meestel eesnäärmevähki. Vot nii, sa rikud mu tervise ära, baby, ja kui ma kargan sulle selga siin kivitrepil, kukume koos, veri lendab astmetel, kus muidu sahisevad literaatide sussid. Kes oleks võinud arvata, et berserk on majja lastud. Ines tuli pahaaimamatult meie järel.

Sõin turska. Oranžis valguses mängis jazz-Madonna, vesteldi lõbusalt.

Minu kõrvale oli istuma pandud Saulius, sest tema ainus võõrkeel oli vene keel. Elavalt jutustas ta mulle, kuidas tütar oli pääsenud õppima Bezaleli Akadeemiasse, Tel Avivi. Näitas kollasest moblast pilte. Tütre maalid. Nemad abikaasaga Surnumeres, jalad püsti. Druskininkai. Ah jah, Antanas ei ole enam Leedu Kirjanike Liidu esimees. Saulius oli omamoodi vahva vanahärra, kuigi minult ei küsinud ta kordagi midagi. Kes ma olen, mis ma teen. Sel polnudki tähtsust. Mul oli automaatpiloot peal, mis noogutas. Oчень интересно, на самом деле.

Druvis oli nii soe. Ta oli Schiele joonistuse 3D. Kui terroristid võtaksid loomemaja oma valdusse ja ma oleksin nendega kambas, sunniksin teda relva ähvardusel lahti riietuma. Kõigepealt võtaks ta ära lukuga kampsuni. Peaks omaenda käekestega püksirihma pandla lahti tegema.

Mind oli alati huvitanud, kuidas ilusal inimesel käib signaalide vahetus maailmaga. Druvis polnud kindlasti eneseteadlikkusse uppunud. Ülitundlik oli ta küll, aga see ongi põhiline: vastuvõtlikkuse diapasoon ja tihedus. Et pillil oleks võimalikult palju keeli.

„Kas sa ei tõlgiks meile ka?“ küsis Bettina. „Paistab, et see on põnev. Mis pilte ta seal näitab?“

Ma polnud enam jupp aega Sauliust kuulanud. „Mingi… kohalik raamatukogutädi saab medali,“ ütlesin ma. „Laps õpib Iisraelis.“

Iha on alati poliitiline. Sellega mõeldakse enamasti midagi halba. Programmeeritud, rõhumisele kaasa töötavaid fantaasiaid, ideoloogilist teadvuseuuristust, isanda-orja suhteid. Mina pidasin oma iha poliitiliseks kõige paremas mõttes: nimelt hakkas ta tõsiselt tööle, keha lülitas end sisse ainult healoomuliste, empaatiliste poliitilis-moraalsete objektide puhul. See toimus pigem refleksioonieelselt, verbaalne „mina“ ei pidanud midagi valima. Keha ütles „go!“, ja ma gratuleerisin ta eetilist maitset.

Oleksin tahtnud Druvisega magada ja ta lõhki rebida, aga kindlasti oleksin tahtnud ka seda, et maakeral prevaleeriksid just sellised olendid. Evolutsiooni käigus oleksin valinud niisuguste ellujäämise, nagu olid mu ihaobjektid, ja seda just inimkonna rõõmu silmas pidades. See kuulus mu suurema eetilise pildiga kokku: ei mingit perverssust, mu iha oli läbini moraalne!

Nüüd palus Bettina, et ma tõlgiksin Sauliusele seda lõbusat lugu, mida tüdrukud äsja olid rääkinud. Mul polnud aimugi, millest jutt.

„Ну вот, какая-то смешная история. К сожалению, не обратила внимание.“ Saulius oli mu repliigist segaduses.

Bettina hakkas seletama mingist projektist, kuidas luule vaimupuuetega koolilasteni viia, minul aga läks kõik jätkuvalt kõrvust mööda. Sain aru, et ei taha enam kellegagi tutvuda, kellegi teostest ega tegemistest kuulda, mu limiit oli täis. Ka mälulimiit: ma ei saanudki enam uusi kolleege meelde jätta, muidu võis muu info hakata kustuma. Eile näiteks ei tulnud Thomas Piketty nimi meelde.

Tagasi jõudes panin arvutis mängima Ligeti „Musica ricercata“, kohvi kõrvale. Nagu oleksin tahtnud nende intervallidega, väikeste sekunditega, kuidagi kedagi ähvardada. See oli minu tasalülitatud, kulturniklik intsellus.

Mitte keegi ei ole õigustatud seksi saama, nii nad ütlevad. Kõik on õigustatud seksi saama, ja mitte keegi pole õigustatud seda just sellelt või tollelt saama. Kõik me oleme potentsiaalsed objektid, mitte keegi ei pea objekt olema. Eine Funktion für alle und keinen.

Kaunis oleks kommunism, nagu Sauter on seda kirjeldanud: küsid seltsimehelt keppi, ja seltsimees annabki. Seks robotiga võiks küll olla riigi poolt kõigile tagatud, maksuraha eest: supiköök, koolid, haiglad ja erootiline robotla. Aga keda see aitab, kui tahaksid konkreetse tibu maha lüüa.

Literaadid hakkisid omale hommikusöögiks avokaadot, kurki ja porgandit. Pesid rukolat, tõstsid taldrikusse orgaanilist kinoad. Aga mida nad siin veel sõid, oli hapukapsas, suurepärane C-vitamiini allikas. Kõigil peale minu oli külmkapis oma hapukapsapotsik, mina paraku pidasin seda ebaseksikaks.

Let’s… do it, let’s… do it. Külmas söögitoas leidus CD, kus Armstrong laulis Cole Porteri laulu, aga praegu jorisesin seda mina.

In Spain the best upper sets do it,
Lithuanians and Letts do it… let’s do it…

Eileen ütles, et oli tahtnud tulla just nimelt sellisesse kohta, millest ta mitte midagi ei tea. Ta ei olnud näiteks Läti lippugi enda jaoks varem päris teadvustanud. Mõtlesin, kogu lugupidamise juures, kas eurooplane Ines oli lipust varem teadlik.

„See on ikkagi veri,“ ütles Druvis.

„Sihuke tume? Hüübinud veri?“ küsisin ma.

„Jah. Kas sa ei tea siis seda legendi?“

Mingi läti sõjamees oli hukka saanud ja valge lina sisse mässitud ja lina servad valgusid punaseks, kui ta verest tühjaks jooksis. Mu ihuliikmed sulasid, pea hakkas õndsalt ringi käima. Hakkasin kiiremini hingama.

„Assa. Nii seksikas.“

„Väga.“

Vahtisin ta randmeid. Tahaksin sind näha sihukese lina peal, baby. Koos nende daamidega võiksime sind vaadata; ei tea, kas neis liiguks mingi närv. Kõigepealt erk, eluks mõeldud veri, imeline paratamatus. Su sametise libeda vere sees sinuga magada, nende daamide silme all. Ja seejärel hapnikuga kokku puutunud, tumedaks pigmenteerunud veri. Läti lipupunane on õigupoolest nagu menstruaalveri, sihukest karva on kasutatud tampoonid.

Terve ennelõuna, õigupoolest ka pärastlõuna ei suutnud ma enam kirjatööle keskenduda, Läti lipp keerles silme ees. Veri, alasti mees, veri. Palju verd, ilus kõhn mees. Mõnda aega ei vaata ma seda lippu enam sama pilguga.

Ta oli pannud oma aluspüksid minu riiete kõrvale kuivama. Ega need kellegi teise omad ei saanud olla, igatahes mitte hülgeliku Sauliuse omad, with all respect. Need olid noorema, saleda mehe alukad, helerohelised, tuhmsinised, hõbeviiruga mustad. Mu õhukese Nike’i särgi, Rhode Island School of Designi särgi kõrval. Ära varastan, pupsik! Võtsin helerohelised aluspüksid õrnalt pihku, nagu oleksid need lillherned. Külmavärinad, jälle. Kelles siis aluspüksid heldimust ei tekitaks. Maailma kõige hellem artefakt. Suskasin püksid omale sügavale jakitaskusse, vitt tundis riistahõngu, liigahtas mõnusalt. Ei tea, kas poiss julgeks üldse küsida, kes alukad pihta pani. Läheks näost punaseks. Õuelt kostis lastehääli, need olid personaliinimeste lapsed, aga pesuruumil olid klaasist uksed. Tõmbasin rohelised püksid taskust välja, silusin neid kubeme kohalt, panin raamile tagasi. Huvitav, kas võiks olla mingi võimalus, et need olid ikkagi Sauliuse omad.

Kontsert oli sitt. Väike ülbe islandlane ajas klaveril lahjat suhkrujunni välja. Odav liftimuusika, ka tehniliselt mannetu, pilet 30 eurot.

Köhisin ja mind vaadati, aga las nad vaatasid, igatahes oli mu köha akustiliselt põnevam kui lääge pask, mis lavalt kostis. Võib-olla oleksin selle ära kannatanud, kui oleksin saanud samal ajal Druvist katsuda, silitada, pigistada. Aga minu ja tema vahele olid end istuma sättinud ta Itaalia sõbrad Fabio, Elena ja Cristina. Tõusin püsti, Cristina vaatas mind üllatunult, sosistasin talle: „Tutto bene, me ne vado.“ Pressisin end teistest mööda, tuled laval sähvisid. Druviseni jõudes pigistasin teda õlast, võib-olla valusalt. „See on pask.“

Veetsin ülejäänud kontserdi kohvikus, kirjutasin asju märkmikku ja mõtlesin, kuhu ma olen jõudnud. Infatuatsioon, fatuus’eks muutumine. See on nagu meelehaigus, viirus, mille taandumine tuleb kannatlikult ära oodata. Ega ma seda ei häbenenud ka. Kahekümnesena kergelt häbenesin, aga nüüd enam mitte. Läheb veel aastaid ja ma võin vabalt hakata ka Aschenbachiks. Köhisin, nii et vere maitse tuli lõpuks suhu. Olin saanud kirjanike maja külmas söögitoas bronhiidi, neli päeva polnud ma trennis käinud, ilmselt pidi ülejäänud kuukaart raisku minema. Oblomovlusest olin nüüd väljas: palavikus, köhas, rahutu. See oli nii, nagu pidi olema.

„Mis juhtus?“

„Haa. Mis juhtus? Mis sa ise ütled? See oli pask!“

„See oli vesine, tõesti,“ nõustus Fabio.

„Mina küll lõõgastusin, mediteerisin,“ ütles Cristina.

„Kuradi väike šarlatan, odav porno,“ ütlesin ma. „Õieti, pornot ei tohiks sellise võrdlusega solvata.“

„Rahvas seisis muide lõpuks püsti,“ ütles Druvis. Ta oli üsna kahvatu; kujutasin ette, kuidas ta, õrnahingeline inimene, selle sita pärast kannatas. Naaldusin tema poole ja sosistasin talle kõrva: „Sa pead selle banaalsuse nüüd heastama. Natuuras.“

Vot siis, mihuke naeratus, nukker nagu kastepiisakesed.

„Mul on kaks pudelit veini kaasas.“

„Mitte veini ma ei mõelnud.“

Ja ikkagi läks nii: enamushääletusega leiti, et veinid tuleb ära juua itaallaste hotellitoas. Tüübid olid parajad hipid, veel noored, ja elasid kolmekesi koos; veini nad ainult maitsesid, nii et viimaks jõime meie kumbki ära pudeli, või jõin mina siiski vähem ja Druvis rohkem kui pudeli. Lätti saabudes olin mõelnud, et ei joo alkoholi enam kunagi. Nüüd oli mul bronhiit ja ma jõin.

Elena, Fabio, Cristina; umbes aasta pärast pidin olema nad unustanud.

Meie neljatärnihotelli jõudes hakkasin Druvist kohe ahistama ja ta ei ajanud isegi väga vastu, aga ma olin purjus ja purjus oli temagi, jäi kiiresti magama või teeskles magamist, ja siis jäin ka mina tema otsa magama, midagi polnud parata. Kuni hakkasin köhima ja kaotasin köha üle igasuguse kontrolli. Raisk. Ronisin oma teki alla, niipalju mul vastutustunnet oli, et magajale mitte kõrva läkastada. Köhisin, onasin, köhisin, ja lõpuks läks köha nii rämedaks, ilgeks, kõikematvaks krääksumiseks, et ülemise korruse toas ärkasid inimesed. Kuulsin, kuidas nad närviliselt ringi liikusid.

Tõusin, tegin omale pakiteed, võtsin veel ühe Bromhexini. Vahtisin Druvise magamist.

Ta oli ähvardanud norsata, aga magas muidugi vaikselt nagu lapsuke, hingamiselundkond töötas süütu kahinaga. Oleksin võinud ta ju nüüd maha lüüa, oleksin saanud omale Läti lippu teha. Mingi suvalise raske asjaga piisavalt kõvasti virutada. Tõstsin viirulise öölambi üles. Servitie. Täiest jõust vastu ta ilusat meelekohta. Mul olid ka küünekäärid reisikomplektis, aga nende meenumisest hakkas mul piinlik. Kuidas ma selle peale sain tulla – küünekäärid, kõvera otsaga. Liiga yin; vähemalt mingi ilus nuga peaks olema. Värvid jääksid niikuinii Austria lipu omad, erkpunane valgel satiinil, sest enne Läti värvide väljaoksüdeerumist jõutaks mind ammugi arreteerida. Ega ma eriti cool ei olnud, päriselus kippus mul teise haavaverd nähes pilt eest ära kaduma. Aga veremaitse, see on küll jube liigutav – kui siiski mingi õrn haavakene…

Aevastasin suurest kiimast, uus köhahoog tuli peale, aga viimaks vajusin ära ja nägin unes, kuidas hotellipersonal oli otsustanud meie tuppa mürkgaasi lasta, et see köhimine ükskord järele jääks. Ma ei jaksanud tõusta, et Druvist hoiatada, ja nii me surime.

Pagasnikus oli kümme veini Ventspilsi Hyper-Rimist, peamiselt Valpolicellad ja Primitivod. Põhimõtteliselt pooldasin muidugi alkoholi-aktsiisi tõusu, meri aga siras tumesiniselt ja kainelt, kui ma mööda rannikut Riia poole sõitsin. Nii petlikult asjalik, nii eneseküllane on meri. Vahtisin seda läbi mändide, kuni jäin politseile kiirusega vahele, sest need raiped olid tsiviilautoga väljas. Mis seal ikka; pidasin kiiruseületamist geneetiliseks, monoamiini oksüdaasi regulatsiooni küsimuseks, nii et trahvid olid mu olemasolu aktsiis.

Üks esinemine oli mul ja üks intervjuu, aga õhtul hiljem pidi Druvis Riiga tulema, et järgmisel hommikul mingi tähtsa Firenze onuga oma Guinizelli asja ajada. Keegi pidi sedagi ajama: mõtlesin nostalgilise kadedusega, kui tore oli, kui ma veel ise tahtsin selliseid asju ajada. Nüüd oli mul kallal acedia. Luxuria, superbia, acedia. Gula.

Kui Druvis Istabasse astus, sai see muidugi valgust täis, aga valgusele andis luumeneid juurde asjaolu, et tal oli seljas kortsus tumepunane kampsun. Õhukene kašmiir, rinna eest täitsa kortsus.

„Joome oma kokteilid ära ja lähme siis mu hotelli.“ Seal tuled sa kašmiiri seest välja, baby. Sirutasin käe, et puudutada Druvise rangluid õhukese villa all, ja tema ütles:

„Aa, seal ongi Agnese. Saage tuttavaks.“

Agnese oli heleda hobusesaba ja prillidega tütarlaps. Või naine. Saksa keele õpetaja. Druvis oli talle öelnud, et läheb kohe varsti Firenzesse, ja kui Agnese teda enne näha tahab, siis täna õhtul saab. See oli minu viimane õhtu Läti pinnal.

Naeratasin, ulatasin Agnesele käe.

Tõin hotelli vannitoast klaasid. Neid oli kaks ja Agnese ütles lahkesti, et tema tegelikult rohkem vist veini ei tahagi, aitas sellest küll, mis me Istabas jõime. Mulle meenus, et olin Läti Kirjanike Liidust saanud kingituseks ajakirja Konteksts valge tassi; virutasin selle kolksuga Druvise ette lauale. Voilà.

Ütlesin: „Noh, kukuu!“, tõstsin klaasi ja jõin selle miskipärast kahe lonksuga tühjaks. Lõin klaasi lauale, õnneks jäi see terveks. Vaatasin võimalikult selge pilguga Agnesele otsa.

„Lätlased on kuum sõna,“ ütlesin ma. Ta naeratas.

Ilgelt ajavad eestlased lätlasi praegu taga, ütlesin ma, nagu pöörased. Saaks mõne ainult kätte. Jaa. On, nagu on.

Ei, tegelt.

Vaatasin hapu irvega Druvise poole.

Mul oli juba ammu enne oma Läti afäär, ütlesin ma, enne kui lätlased eestlaste seas popiks läksid. Väga armas oli see, lätlasega magada – nagu päikesekiir keset ilmetut maailmaluulet. Jaa, ma olen siuke kuradi avangard, nii palju enne teisi. Nii kuradi avangard, et see jääb nähtamatuks. Kuigi jah, Mailis Reps, kurat. Temal oli juba hoopis ammu. Ütleb see nimi teile midagi, ei ütle? Vahet pole.

Nii et praegu, läti kallimad, need on ilgelt popid. A miks nad on. Vat. Hõkk.

„Teil on lihtsalt liiga vähe inimesi,“ ütles Agnese.

Jaa. Vähe. Kõik on kõigiga maganud. Ma küll päris kõigiga ei ole, ja kõigiga ei taha ka.

Aga midagi nad loodavad sealt, eestlased, mingit mõõdet. Äkki hing on ikkagi olemas, haa, äkki see on Lätis. Groys kirjutas kunagi Venemaast kui Lääne alateadvusest. Kõik see värk oli seal. Sofia, anima, redutseerimatu teine. See käis Venemaa kohta, vene eneseteadvuse kui enda alateadus-teadvus-, oh no raisk, no enda ala-teadvus-likkusest teadliku teadvuse kohta. Aga see, mida ihatakse, ma arvan, see on ikkagi ainult natuke-teisesus. Natuke-justkui-redutseerimatu teisesus, natuke-sofia.

Ei, ma ei mõtle sellega midagi. Mitte midagi, unustage ära.

Kuigi, seda arvatakse küll, et animus asub põhja ja anima lõuna pool, eks ole. Mitte ainult lääs-ida pole teema. Ja heterosuhted on ikka üpris perses, tihti ikka veel, kitsad on inimeste ootused. Nii ongi naiste liikumisjoon olnud maakaardil paremalt vasakule ja alt üles. Põhja pool on rohkem animust, aga isegi meie põlvkonna mees loodab endale ikka veel animat, nii et vahib oma kultuurist pigem ida või lõuna poole. Soome meestel on Eesti naised, vastupidi on vähem. Need eestlased, kel on õnnestunud omale lätlane leida, need on ka põhiliselt mehed. Kuigi jah, Mailis Reps, jällegi – keda te ei tea. Hähää. No ja siis muidugi, eskimod…

Ei, kõik, kõik tahavad omale animat leida, soost ja kultuurist sõltumata, seda ma ütlen. Mina ka, kõik, kõik – ainult animat.

See on jura, pask, unustage ära. Mingit animust ega animat ei ole olemas, seda te ju teate, eks ole, pigem on olemas jõuluvana.

Nägin, et Agnese klaas oli tühi, ja tahtsin talle juurde valada. Oleksime võinud nüüd hakata näiteks kitšist rääkima. Kitšist ja literatuursusest. Olin juba uue pudeli välja toonud, see oli üks minu kümnest, aga Agnese raputas pead ja kattis pokaali sõrmedega. „Ma pean hakkama minema. Ma ei ela päris kesklinnas ja praegu saan veel viimase bussiga.“

Druvis tõusis püsti ja ütles, et temaga on sama lugu – praegu ei peaks ta veel taksot võtma. Kujutasin ette, kuidas nad voodis aelevad, õpetajal kahvatu hobusesaba lehvimas.

„Olgu siis. Oli tore. Eks ma vaatan arvutist pornot, sellal kui te bussis kepite.“

Mis kuradi paska ma suust välja ajasin.

Läksin kallasin ülejäänud veini kraanikausist alla. Negroamaro, mõnus oli kallata. Kogu vürtsine, sõstrane, intensiivne veri läks. Panin vannivee jooksma, tegin arvuti lahti, lappasin maailma uudisteportaale. Bernie Sanders alustas kampaaniat, Kanada otsustas Huawei bossi USA-le välja anda. Helmandis oli Taliban tegutsenud, 23 sõdurit maha löönud. Enne jahedasse vanni minekut saatsin Druvisele SMS-i: „Nii et võtsid ihukaitsja kaasa.“ Selle sõnumile ei vastanud ta mitte kunagi.

Kella neljaks oli selge, et ma sel ööl enam magama ei jää, ja kella poole üheksani vastasin meilidele, millele ma polnud mitu nädalat või kuud vastanud. Lugesin kaht käsikirja, mille kommenteerimist olin hulk aega edasi lükanud. Poole üheksast poole üheteistkümneni lamasin tardunud olekus, siis panin riidesse ja läksin sõin täielikus üksinduses hommikust, restorani viimase külalisena; mahe tausta-jazz kõlas postapokalüptiliselt. Soolalõhe tükid. Sadas lörtsist vihma ja mul oli ees veel terve päev: kenad kohtumised, magamatus, ägenev bronhiit, hapu mekk suus.

Kui ma Iklas Eesti lipust möödusin, olid protokolli edastanud 423 jaoskonda 451-st, ja enam ei saanud kahelda, et valimiste võitja on EKRE. Nende valijad olid mobiliseerunud, usinalt e-hääletanud, lörtsisel päeval välja tulnud, mõni oli lasknud end haakristidega pildistada.

Pöörasin Ikla bistroo parklasse ja tulin autost välja. Lörts lendas näkku; tõstsin lõua kõrgemale ja lasksin lumelärtsakatel langeda ninale ja põskedele. Ühelgi maailma bistrool pole nii inetut silti kui Ikla omal, aga ma pidin midagi sööma. Mu mäletamist mööda müüsid nad siin ka paljast kartuliputru – võib-olla see läheks kuidagi alla.

Seisin auto kõrval ja jälgisin jämedaid valgeid lärtsakaid. Millalgi pidi hall kapuutsijakk hakkama vettima.