Arhiiv

8. juuni
Päike paistis, kuigi ilmateade oli lubanud tihedat vihma.

Käisin hommikul meie Hotel Riuse fitness room’is, sellal kui Mikko pidas Zoomi-koosolekut. Trennitoakese elliptiline trenažöör kriuksus mõnuga ja kõige raskemad hantlid olid 3-kilosed. Pärast hommikusööki me hotelli all pagarikojas läksime linna peale tuiama nagu turistid kunagi.

Sõjaturism, mis ta muud oli. Aga kas selles on midagi halba? Mu meelest mitte, rohkem võiks sellist asja ette tulla. Võib-olla varsti tulebki. Kui kohalikud elavad agressori all kannatavas riigis ja ajavad seal oma igapäevaseid asju, saavad ka külalised elatud – see on ju igati hea võimalus solidaarsuse ülesnäitamiseks. Eriti kui sa seal inimesi isiklikult tunned. Kaalusin isegi Ukrainas juuksurisse minekut, aga lõpuks ei jäänud selleks aega. Muuseas, ma vist ei näinud seekordsel reisil Ukrainas ühtegi poisipeaga naist. Vähemalt omavanuste ja endast nooremate seas mitte. 

Ivan Franko Ülikooli aatriumi oli välja pandud sõjateemaliste plakatite näitus; rektorikabineti kõrval oli silt РЕКТОР, mis ka silt on: tähed suured nagu inimese nägu. Kui eelmisel aastal peeti loenguid veebis, siis nüüd oli maja rahvast täis. 

Uhke rokokoostiilis Juri katedraali juures läksid meie ees trepist üles noor naine ja mees; neiu paistis olevat kohalik, selgitas turskele mehele midagi inglise keeles. See oli üks väheseid kordi, kui me Lvivis tänaval inglise keelt kuulsime. Vähe leidub veel sõjaturismi, vähe. Aga siseturism paistis küll toimivat, katedraali juures rääkis giid ukrainakeelsele grupile tarka juttu.

Katedraali skulptuurid olid sisse mässitud nagu tondid, seinal kuulutas tahvel, et seal kanti 5. detsembril 1826 ette Mozarti Reekviem, juhatajaks Mozarti poeg Franz Xaver Mozart. 

Selle kohta on seinal ka saksakeelne teavitus, kuhu on miskipärast ß tähe asemel sattunud B, nii et Franz Xaverist on saanud Sohn des groben Komponisten. Öeldud oli, et Franz Xaver elas 1808–1838 Lvivis; ka saksa keeles oli linna nimi kenasti Lwiw, mitte kolonialistlikult Lemberg (ma ise olen kogemata seda Lembergi nime ühel saksakeelsel esinemisel kasutanud, mispeale üks sakslanna mulle pärast märkuse tegi – ja muidugi ei tohi öelda ka Danzig ega Breslau!). Lugesin pärast, et Mozarti noorim poeg andis Lvivis Poola krahvi Wiktor Baworowski tütardele muusikatunde ja elas vahepeal mitte kuigi kaugel Burštõnis, kus ta veel mingi Poola aadliku tütreid õpetas. Tea, kas olid ka õplikud tütred. Franz Xaver olevat rajanud ka Lvivi esimese muusikakooli. 

Käisime Potocki palee juures, mille laskis ehitada kunagine Austria-Ungari peaminister Alfred Potocki; palee õuel lehvis ka Eesti lipp (koos Ukraina, Poola, Läti ja Leedu omaga), aga kunstimuuseum, mis seal praegu asub, oli argipäeviti suletud. 

Mööda linna jalutasid ringi 6–7-aastased romalapsed, kes üritasid kohvikutes istujaile roosikimbukesi müüa.

Orõsja oli kutsunud meid õhtusöögile enda juurde, 7 kilomeetri kaugusele linnaserva. Et ma saaksin rahulikult veini juua, tellis ta meile kenasti ise takso. Taksojuht sõitis üliosavalt läbi hoovide, et ummikuid vältida, aga viis meid mitte otse Orõsja juurde, vaid Victoria Gardensi kaubanduskeskusesse, sinna, kuhu ma eelmisel aastal auto parkisin, kui Lvivi jõudsin. Hakkas kõvasti sadama ja me kakerdasime natuke aega kaubanduskeskuses ringi. Poed olid mõistagi kaupa täis, mangod, apelsinid, ananassid, banaanid; millestki ei paistnud, et riigis käib sõda, kui välja arvata džiibiromu, mille juures oli korjanduskast ja ladina tähtedega kiri “Zavzhdi” (завжди tähendab “alati”). Isa ja tütreke uudistasid džiipi; Mikko läks otsima, kas kuskil müüakse vihmavarje, sest ta oli kodunt kaasa võtnud katkise.   

Siis hakkasid sireenid huilgama, päris kõvasti, sest valjuhääldid asuvad kaubanduskeskuse katusel.  “Увага! Повітряна тривога! Пройдіть в найближче укриття!” “Ettevaatust! Õhuhäire! Minge lähimasse varjendisse!” Muudkui kordusid ja kordusid need sireenid. 

Rahvas väljus kaubanduskeskusest üsna tšillilt, põhiliselt suunduti parklasse autodesse, läbi tohutu vihma. Läksime Mikkoga kah keskusest välja, jäime varikatuse alla, Mikko küsis, kus siin see lennuväli on. Näitasin, see oli lähedal. Ma ei saanudki aru, kus varjend võiks asuda – kuskil peaks vist olema maa-alune parkla? Käis kõva kärgatus, mõnus raksakas, aga mulle oli selge, et see on äike, sest rakett nii kiiresti kohale ei jõuaks, õhuhäire algusest oli möödas vaevalt viis minutit. Siis nägime kaubanduskeskuse sissepääsu juures Orõsjat ja Andrõid, Andrõi oli nii kena ja andis oma vihmavarju Mikkole, tõmbas ise kapuutsi pähe. 

Küsisin, kus siin õieti varjend asub, Orõsja ütles, et jah, põhimõtteliselt parklas maa all, aga see polegi veel õigeks varjendiks kujundatud ja seal pole isegi Wifit. Vat nii, nõudmised on kõrged. 

Läksime läbi loikude Andrõi ja Orõsja juurde, Orõsja näitas Mikkole rõdult lennuvälja, venelaste jaoks strateegiliselt huvitavat kohta. Hallid briti tõugu kassid, Kramatorski (nais)sõjaväelase loomad, olid hea tervise juures, aga oma perenaist nad enam ära ei tundvat. Meile pakuti grillitud kana, suvikõrvitsaid ja seeni, samuti Leleka punast veini, mis oli väga hea. Orõsja ütles, et leleka tähendab kurge. Meile kinkis ta Одеське Чорне veini, mis olevat ta lemmik. Nad armastavad Andrõiga veinidegustatsioone, mis nüüd jälle toimuvad.

Söömaaja kõrvale jälgis Orõsja, mis infi annab õhuhäire kohta üks kaitsejõudude tüüp. Lennukid olid õhus, teel lääne poole. Ja siis olid mingid raketid Ternopili lähedal maha võetud ja lennukid tiirutasid kuskil Ukraina keskel ja muutsid suunda, ja õhuhäire sai läbi, ka mu käekell kuulutas seda. Aga sama kaitsejõudude tüüp andis teada, et öösel on oodata uut. 

Orõsja soovitas meile, sõjaturistidele, igasuguseid Lääne-Ukraina losse. Kamjanets-Podilskõi loss olevat üks Ukraina seitsmest imest, rääkisid nad. Ja Sofia katedraal Kiievis. Viisteist-kuusteist aastat tagasi oli tehtud selline konkurss: selgitada välja Ukraina imed. Odessa ooperiteater oli ka täitsa kõrgele kohale jõudnud. Mis need imed siis veel on, küsisin ma, kas Lvivis on ka mõni? “Orõsja,” vastas Andrõi (mispeale Mikko hiljem leidis, et vaat milline psühholoogiline taiplikkus, tema olevat just mõelnud, kas Andrõi nii vastab, ja vastaski!). 

Vene keelt olevat Andrõi Kamjanets-Podilskõi koolis õppinud üks tund nädalas, Orõsja Lvivis üldse mitte. Kuna aga nii multikad kui ka raamatud olid põhiliselt venekeelsed, õppis ta vene keele omal käel ära. Nüüd oli tal hea meel tajuda, et tal on tekkinud vene keelt rääkides aktsent ja et ta hakkab seda keelt lausa unustama. Saan aru, et režiimivastastel venelastel on sellist juttu valus kuulata. Aga saan hästi aru ka ukrainlastest, kes nii mõtlevad. Teisi slaavi kultuure pole suur vene asi nii rämedalt varjutanud ja aproprieerinud kui ukraina oma. Eksistentsiaalne küsimus. Orõsjat rõõmustas ka see, et ukraina lapsed võtavad nüüd vene keelt kui võõrkeelt, üht võõrkeelt teiste seas. 

Küsisin, kas on OK, kui ma Lvivis tugeva eesti aktsendiga vene keelt räägin. Orõsja leidis, et jah, aga inglise keel olevat siiski parem valik. Ja tõesti, Lääne-Ukrainas vene keelt ei räägita, aga kui juhtus, et teenindaja või mõni muu isik inglise keelt ei osanud ja minu napp ukraina sõnavara sai otsa, ajasin ma mingit iba, teesklesin, et otsin kobavalt üld-slaavikeelseid sõnu. Meenutasin endale lõpuks mingit komöödiategelast. Lääne-Ukrainasse reisivale inimesele võiks vist soovitada küll, et ta õpiks ära igapäevased sõnad ja väljendid. Так, ні (jah, ei). Дякую (aitäh). Сніданок (hommikusöök). Рахунок, будь ласка (arve, palun). До побачення (nägemiseni). Гарного дня (kena päeva). Це заборонено? (kas see on keelatud?). Ja nii edasi. 

Donetskis polnud käinud ei Orõsja ega Andrei, aga Donetski Vabariigiga liitunute peale oli neil hing küll pehmelt öeldes täis. Kui sealsed venemeelsed tahavad pärast sõda ikkagi Ukraina kodanikeks jääda, peaksid nad tegema ukraina keele eksami ja nende tegemisi tuleks hoolega monitoorida, arvas Andrõi. Pikisilmi ootasid nad Kertši silla õhkulaskmist – see oli ju ehitatud pärast Krimmi annekteerimist, Putin ise oli selle viis aastat tagasi sisse õnnistanud. 

Orõsja tellis meile ka kojusõiduks takso, oma raha eest. Öösel, nagu kaitsejõudude mees oli ette ennustanud, algas uus õhuhäire. Kesklinnas kostis huilgavaid sireene mitmest suunast ja pikalt, nii et asi tundus eriti tõsine. Aga me ei liikunud oma hotellitoast kuhugi. Orõsja ütles pärast, et nemad olid õhuhäire hoopiski maha maganud. 

Ukraina vallutamist kavandades ootas Vladimir Putin tõenäoliselt, et riigi venelastest ja venekeelne elanikkond tervitab vallutajaid või suhtub neisse vähemalt neutraalselt. See ootus, mida jagas enamik inimesi Vene Föderatsioonis nagu ka paljud poliitikud ja analüütikud Läänes, põhines juurdunud arusaamal Ukrainast kui paljurahvuselisest riigist, kus eraldusjooned gruppide, eriti ukrainlaste ja venelaste vahel, on sügavad. Sellise arusaama järgi on Ukraina venelased ukrainlastest eristuv ja kauge vähemus. Isegi muud etnilist päritolu venekeelseid elanikke nähakse lähedasemana venelastele kui ukrainakeelsetele ukrainlastele. Järelikult arvati, et nii Ukrainas elavad venelased kui ka muud venekeelsed elanikud suhtuvad Venemaasse sümpaatiaga ning on vastu Ukraina riigi läänemeelsusele ja rahvuspoliitikale.

Sõda on selgesti näidanud, et see arusaam on vale. Välksõda, mida Venemaa juhtkond ootas, kukkus läbi. Enamik Ukraina kodanikke, olgu nende etniline taust milline tahes, on ühinenud vastupanus Vene pealetungile kas lahinguväljal või toetades kaitsetegevust muul moel. Võib-olla kõige muljetavaldavam on olnud see, kuidas inimesed Ida- ja Lõuna-Ukraina okupeeritud linnades, kus domineerib vene keel, protesteerisid nädalaid otsustavalt okupatsiooni vastu, kuulutades ühemõtteliselt, et nende linnad kuuluvad Ukrainale, ning kinnitades oma ukraina identiteeti. Hiljem vastandus sellele arusaamale teravalt entusiasm, millega ägedates lahingutes tagasi võetud linnades ja külades tervitati Ukraina sõdureid kui vabastajaid. Kuigi täielik pilt elust okupatsiooni all on veel ähmane, on selge, et nende piirkondade elanikest tegid ainult vähesed okupantidega koostööd, samal ajal kui paljusid – niihästi etnilisi ukrainlasi kui ka venelasi – tapeti, piinati, vägistati või küüditati Venemaale.

Ukraina venelased ja venekeelsed elanikud pole ukrainlastele kauged ega Venemaa vastu sõbralikud. Nad on ukraina kodanikurahvuse lahutamatu osa. Integratsiooni on soodustanud Vene agressioon 2014. aastal ning veelgi enam 2022. aastal – aga peamiselt on see võrsunud märkamatutest arengutest Ukraina iseseisvuse kolmel aastakümnel. Hoolimata tugevalt institutsionaliseeritud etnilise identiteedi nõukogudeaegsest pärandist on nõukogudejärgne Ukraina riik katkestanud või nõrgestanud enamiku institutsionaalseid mehhanisme, mis võimaldavad etnilise erisuse taastootmist. Sisuliselt on riik loobunud ametlikus keelepruugis etniliste kategooriate kasutamisest. Samas kui mõned väiksemad rühmad säilitasid omaenda diskursiivse nähtavuse, vajus kunagi domineeriv etniline vene vähemus tagaplaanile ning seda lakati üldiselt tajumast eristuvana ukrainlaste kogumassist. Seda muutust manifesteeris kõige ilmekamalt see, kuidas selle grupi etnilist silti hakati kasutama hoopis Venemaa elanikkonna tähistamiseks, komme, mis on nüüd üle võetud niihästi eliidi kontrollitud diskursustes kui ka tavainimeste igapäevasuhtluses.

Nõukogude pärand

Nõukogude režiim muutis rahvuse etnilisuse tähenduses üheks põhiliseks sotsiaalseks kategooriaks ja kujutas ühiskonna määrava tunnusena paljurahvuselisust. See riik ju oligi paljurahvuseline, sest ametlikult oli NSVL föderatsioon viieteistkümnest n-ö rahvusvabariigist, millest mõned sisaldasid omakorda alama astme autonoomseid üksusi väiksemate rahvusrühmade tarvis. Lisaks säärasele territoriaalsele institutsionaliseerimisele oli rahvus institutsionaliseeritud ka isikutasandil. Režiim omistas igale kodanikule fikseeritud, eeldatavasti põlvnemisel põhineva „rahvuse“, mille muutmine oli praktiliselt võimatu. See oli registreeritud isikutunnistustes ning sellest lähtuti mitmesugust laadi positiivses või negatiivses diskrimineerimises.

Mõistagi riigi poliitika aja jooksul  muutus ja ka grupiti varieerus. 1920. ja 1930. aastatel soodustas Nõukogude juhtkond lugematute etniliste kategooriate institutsionaliseerumist, muutes nende arvatavad liikmed eristuvateks gruppideks, millel olid omad poliitilised organid ja/või kultuuriasutused. Kuid 30ndate keskel kärpis režiim tunnustatud rahvusrühmade arvu, kaotas ära paljude tunnustatud rühmade territoriaalsed üksused ja kultuuriinstitutsioonid, hakkas mõnede mittevene rahvusrühmade liikmeid diskrimineerima ning tõstis vene rahvuse „võrdsete seas esimeseks“. Kõikjal NSV Liidus rajati venekeelseid haridus- ja kultuuriasutusi ning anti venelaste keelelistele vajadustele eelisõigused (mida laiendati ka muud etnilist päritolu venestunud inimestele). Samas ei seatud omaenda kultuurilise ja poliitilise identiteediga rahvuskogukondade olemasolu kunagi kahtluse alla.

Samal ajal mõned pikaaegsemad Nõukogude poliitikameetmed nõrgestasid etnilisi piire, õõnestades paljude inimeste samastumist neile omistatud rahvusega. Mastaapse siserände tõttu leidsid miljonid Nõukogude kodanikud ennast liiduvabariikidest või autonoomsetest üksustest, mis polnud „nende omad“, ning see tekitas lahknevusi nende etnilise identiteedi territoriaalse ja isikliku dimensiooni vahel. Kui režiim oli sulgenud kõik muukeelsed haridus- ja kultuuriasutused peale liiduvabariigi nimirahvuse omade ja venekeelsete, ei saanud mittevene vähemuste liikmed oma etnilist identiteeti enda keele ja kultuuri viljelemisega enam toetada. Seega hakkasid paljud samastama end vene või nõukogude rahvaga vähemalt niisama tugevalt kui oma „ametliku“ rahvusrühmaga. Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel keeleline venestumine üha laienes, eriti suurlinnades, kus suure osa elanikkonnast moodustasid migrandid teistest liiduvabariikidest ja vene keel sai valitsevaks keeleks nii mainekatel töökohtadel kui ka popkultuuris. Isegi kui ränne küladest linnadesse suurendas nimirahvusest inimeste hulka enamiku linnade elanikkonnas, läksid paljud maalt tulnud aja jooksul üle vene keelele kui oma igapäevaelu peamisele keelele. Kuid keele muutus ei toonud tavaliselt kaasa rahvuse muutust – selle määratlejaks peeti inimese vanemate rahvust. Segaabielude sagenemine aga sundis järglasi valima endale sellist rahvusmääratlust, mis sageli ei peegeldanud nende eneseidentifikatsiooni – ja see ähmastas eri rühmade vahelisi piire veelgi.

Ukraina oli üks neid liiduvabariike, kus piire ähmastavad tendentsid kõige tugevamini esile tulid. Sinna voolas massiliselt sisemigrante Venemaalt, kellest enamik asus elama linnadesse, kus etniliste venelaste osakaal tõusis 30%-ni. Seetõttu kasutas linnades enamik tehaseid, kontoreid, haridus- ja kultuuriasutusi vene keelt, mis omakorda kannustas ukraina ja muu emakeelega inimesi kasutama seda oma põhikeelena. Kuna enamik etnilisi ukrainlasi säilitas oma rahvusliku enesenimetuse, kasvas lõhe etnilise ja keelelise identifikatsiooni vahel ühe laiemaks. Vene keele igapäevane kasutus levis laiemaltki kui selle pidamine oma emakeeleks. Etnolingvistilise identifikatsiooni ja keelekasutuse lahknevus nõrgestas paljude inimeste sidemeid oma ametliku rahvusrühmaga. Pealegi ähmastas vene ja ukraina päritolu linnaelanike ühine keel rühmadevahelisi piire veelgi. Lõpuks murendas seda piiri ka üha kasvav arv etnilisi segaabielusid, mis küündis 1979. aastal kuni 30%-ni abieludest, kusjuures ida- ja lõunapoolsetes piirkondades oli nende osakaal eriti kõrge.

Etnilisuse lahutamine institutsioonidest

Etnilisuse taandumisele postsovetlikus Ukrainas aitasid kaasa piirikehtestamise püüdlused, mida edendasid mõjukad poliitilised jõud ja riik, mille institutsioone nad kontrollisid. Etniliste eristuste kahanenud tähtsust saab kõige paremini iseloomustada kolme otsese kriteeriumiga: nende juurutamine riigiasutuste poolt, nende silmapaistvus poliitilises diskursuses ja nende olulisus elanikkonna silmis.

Et tagada elanikkonna toetus referendumil, millega 1991. aasta detsembris legitimeeriti Ukraina iseseisvus, töötati välja institutsioonid, mis reguleerivad etniliste gruppide erisuse väljendamist ja nende hõlmamist vastiseseisvunud poliitilisse kogukonda. Nii nagu enamik endisi nõukogude liiduvabariike, andis Ukraina kodakondsuse automaatselt kõigile, kes riigi territooriumil alaliselt elasid. Ukraina kuulus ka nende postsovetlike riikide hulka, mis ei andnud nimirahvuse liikmetele privileege kodakondsuse omandamisel immigratsiooni ja naturalisatsiooni teel. Mis etniliste õiguste tunnustamisse puutus, siis püüdis Ukraina riik ühendada Ukraina nõukogude vabariigi pärandit ja nende Euroopa organisatsioonide normatiivseid lähenemisviise, millega sooviti liituda. Kohe pärast iseseisvuse väljakuulutamist võttis parlament vastu rahvusvähemuste seaduse, mis tunnustas nende õigust rahuldada oma keelelisi, kultuurilisi ja usulisi vajadusi. Kuid selle sõnastuse ähmasus vabastas riigi igasugustest kohustustest tagada adekvaatsed vahendid väljakuulutatud õiguse teostamiseks.

Samal ajal hoidus Ukraina juhtkond tunnustamast vähemuste õigust territoriaalsele autonoomiale, mida peeti ohuks uue riigi territoriaalsele terviklusele. Ainus territoriaalne autonoomia Ukraina piirides, nimelt Krimm, kehtestati alles NSV Liidu eksisteerimise viimasel aastal. See toimus Stalini ajal likvideeritud autonoomiate n-ö taastamise kontekstis. Kuigi selle autonoomia etnilist iseloomu otseselt ei tunnustatud, anti nii venekeelsele enamusele kui ka Krimmi tatari vähemusele õigus kasutada mitmes valdkonnas oma keelt (kuigi vähemuse jaoks jäi see õigus peamiselt sümboolseks). Ukraina võimude eitav suhtumine etnosepõhistesse poliitorganisatsioonidesse peegeldus erakondade seaduses, mis sätestas, et erakonda saab rajada ainult siis, kui seda toetavad kodanikud vähemalt kahest kolmandikust Ukraina oblastitest. See välistas parteide asutamise, mis oleksid koondanud ainult teatavate regioonide etnilisi vähemusi. Venelased oli ainus vähemus, millel oli oluline, kuigi ebaühtlane esindatus kõikides oblastites, kuid mõjukad vene päritolu poliitikud olid rohkem huvitatud sellest, et ühineda parteidega või luua parteisid, mis pälviksid kõigi suuremate etniliste gruppide toetuse.

Lõpuks, 1996. aasta postsovetlik konstitutsioon määratles ukraina rahvast – poliitilist kogukonda, mille nimel see dokument vastu võeti – kui „kõikidest rahvustest Ukraina kodanikke“ ning tunnustas rahvusvähemuste ja põlisrahvuste eriõigusi. Kuid põhiseaduse sõnastus peegeldas pigem endisest nõukogude liiduvabariigist iseseisva riigi loomise loogikat kui et andis märku domineerivast lähenemisviisist riigi valitsemisele. Järgnevatel aastatel muutusid viited rahvustele seadusandlikes ja haldusaktides üha harvemaks. Kuigi võimud kuulutasid, et etniline diskrimineerimine on vastuvõetamatu, ja enamasti ei takistatud etniliste vähemuste liikmete tõusmist seadusandlikele või täidesaatvatele positsioonidele, sooviti, et nad tegutseksid pigem oma territoriaalse valijaskonna kui oma rahvusrühma esindajatena. Selline lähenemisviis tõi kaasa selle, et enamiku etniliste kategooriate liikmetele varem omistatud rahvusidentiteedid muutusid järjest tähtsusetumaks – välja arvatud nendel, kelle identiteeti hoidis alal rahvuspõhise kollektiivse tegutsemise või erikohtlemise kogemus (eriti Krimmi tatarlased, ungarlased ja mustlased).

Tõsiasi, et uus riik lõpetas nõukogude kombe registreerida ametlikult isikute rahvust, andis samuti oma panuse etnilise identiteedi varjulejäämisse. Seetõttu võimud ei teadnudki nende kodanike rahvust, kellega neil tegemist oli, ega saanud seda kasutada eelis- või diskrimineerivaks kohtlemiseks, välja arvatud siis, kui seda sai tuletada inimese välimusest või kõnest. Enamikus riigi osades olid ukrainlased ja venelased eristamatud. Informatsiooni puudumine üksikisiku rahvuse kohta ei kahandanud samas sugugi traditsioonilist usku selle tunnuse tähtsusse. See tuli ilmsiks, kui küsimus rahvuse kohta lisati esimesse nõukogudejärgsesse rahvaloendusse 2001. aastal. Kuid selle nõukogudeaegse kombe mõju kahandas võimude otsus jätta uus rahvaloendus pärast tavalist kümneaastast intervalli ja ka hiljem korraldamata. Värske statistika puudumine „rahvuste“ arvulise suuruse kohta andis samuti oma panuse etniliste kategooriate kadumisse avalikust diskursusest, mis omakorda pikkamööda kahandas rahvuste tajutavat sotsiaalset tähtsust. Mõned vähemused, nagu ungarlased ja Krimmi tatarlased, jäid nähtavaks tänu oma aktiivsusele või tänu Ukraina või hõimuriikide võimude erikohtlemisele. Seevastu suurimat mittenimirahvust, venelasi, ei aktiveerinud ei selle arvatavad liikmed ega poliitilised tegutsejad Ukrainas või Venemaal.

Ukrainlaste ja venelaste kategooriasse kuulujate keelelised erinevused olid nähtavamad ja juurdunumad kui etnilised erinevused. Iseseisvuse esimestest aastatest alates jäi keeleküsimus Ukraina poliitikas silmapaistvale kohale, sest ukraina keele edendajad püüdsid ületada nõukogudeaegse venestamise pärandit, samal ajal kui need, kes püüdsid esindada vene keele kõnelejaid, võitlesid selle keele piiranguteta kasutamise eest kõikides eluvaldkondades. Kuid ka keelelised piirid olid nõrgalt institutsionaliseeritud. Kuigi 1996. aasta konstitutsioon kinnitas „vene keele ja teiste Ukraina rahvusvähemuste keelte vaba arengut, kasutust ja kaitset“ ukraina keele kui ainsa riigikeele kõrval, ei osutatud mingitele konkreetsetele abinõudele selle garantii rakendamiseks. Indiviidi keele-eelistust keeleliste õiguste taotlemise alusena ei tunnustatud. Keelelise identiteedi ja keelekasutuse lahknevus, mis teeb võimatuks kahe peamise keele kõnelejate ühemõttelise eristamise, murendas keelelisi piire veelgi – seda enam et paljud inimesed samastuvad niihästi ukraina kui ka vene keelega või kasutavad mõlemat. Sellegipoolest jääb keele-eelistus tugevamini rõhutatud sotsiaalseks tunnuseks kui etniline identiteet. See on ka lõhestavam poliitiline küsimus.

Kodanike identifikatsioonid

Uuringud kinnitavad, et samastumine riigiga on tähtsam kui etniline identiteet ja et ukraina identiteedi tähendus on nihkunud etniliselt tähenduselt etnonatsionaalsele. Suuremad uuringufirmad tahavad küsitletutelt korrapäraselt teada, milline on nende „rahvus“ ja „kelleks nad ennast peavad“. Kuid tavaliselt nad ei avalda vastuseid sellele küsimusele oma pressiteadetes, mis on peamine avaliku teadmise allikas elanikkonna hoiakute ja eelistuste kohta. Vähesed avaldatud tulemused näitavad, et nende vastajate osakaal, kes määratlevad end rahvuselt ukrainlasena, on läbi aastate pidevalt tõusnud. Vastavalt sellele on langenud nende osakaal, kes identifitseerivad end venelasena. Uuringud, milles lubatakse vastajatel märkida mitte ainult ühest identiteeti, vaid ka vene-ukraina „hübriididentiteeti“, näitavad, et paljud inimesed tunnevad end nii ukrainlaste kui ka venelastena.

Piiri kahe „rahvusrühma“ vahel ähmastab veel tõsiasi, et paljud inimesed, kes valivad ühe rahvuskategooria, tundes, et neilt seda oodatakse, identifitseeruvad ühtlasi ka teisega. Näiteks Kiievi Rahvusvahelise Sotsioloogiainstituudi (KIIS) korrapärases omnibus-uuringus järgneb küsimusele vastajate rahvuse kohta teine küsimus nendele, kes identifitseerivad end ukrainlasena, venelasena või mõlemana, milles neil palutakse määratleda oma identiteeti viiepunktilisel skaalal kahe „puhta“ kategooria vahel. 2017. aastal teatas 10% vastajatest, kes algselt valisid rahvuseks ukrainlase, et nad on mõnel määral ka venelased, ja lausa 55% nendest, kes valisid rahvuseks venelase, möönsid ukrainlast oma lisaidentifikatsioonina. Võib oletada, et vene päritolu inimeste jaoks, kes on hakanud end tundma ukrainlastena, on viimasel identiteedil peamiselt kodakondsusega seostuv tähendus (etnograafilised uurimused mitmes riigi osas paistavad seda oletust kinnitavat). Kui küsitlused uurivad „ukrainluse“ tähendust seda rahvuse kategooriaga seostamata, siis annavad vastajad kriteeriumidele, mis lähtuvad kodanikuks olemisest või kodanikuhoiakust, selgelt suurema kaalu etnokultuuriliste kriteeriumide ees. 2020. aastal küsis üks teine KIIS-i uuring, milline tunnus „on kõige tähtsam otsustamisel, kes on päriselt ukrainlane ja kes ei ole“, andes valida kahe etnilise ja kahe kodanikuks olemist puudutava kriteeriumi vahel. Vastajad kinnitasid selget eelistust kodakondsusest lähtuvale arusaamisele ukrainlusest. Kui 45% andsid prioriteedi Ukraina kodakondsusele ja 25% tõstsid esile alalist elamist riigis, siis ainult 9% määratlesid ukrainlust esmajoones põlvnemise ja ainult 6% keelekasutuse järgi.

Uuringud annavad samuti mõista, et etniline vene identiteet on vastajate seas märksa vähem rõhutatud kui ukraina identiteet, mis on ühtaegu etniline ja rahvusriiklik [national]. 2014 anti KIIS-i uuringus vastajatele ette nimekiri kahekümne erineva tunnusega ja paluti neil nimetada kuni kolm, mis neid kõige paremini kirjeldavad. Vastused kinnitasid, et „ukrainlane“ (mida tõstis esile 47% küsitletutest) oli palju rõhutatum tunnus kui „venelane“ (3%) või „venekeelne“ (4%). See ei tähenda tingimata, et ukraina etnilisus loeb rohkem kui vene etnilisus – kuigi tegu võib olla ka sellega, kuna esimene on avalikkuses märksa rohkem esiplaanil. Pigem loeb ukraina identiteet rohkem kui vene identiteet seetõttu, et esimene on niihästi rahvusriiklik kui ka etniline. Seda kinnitab ka tõsiasi, et 9% vene rahvusest inimesi pidas  „ukrainlast“ üheks nende kohta kõige sobivamaks iseloomustuseks – mis näitab, et nad tajusid ukraina identiteeti esmajoones kodakondsusega seonduvana ja seega ühitatavana enda etnilise identifitseerimisega venelastena.

Etnokultuuriline mitmekesisus

Ukraina laialdane tajumine rahvusrühmade-vaheliste selgete piiridega paljurahvuselise maana on kindlasti ebaadekvaatne. Kuigi mõned etnilised vähemused on jäänud eristuvaks, on piir inimeste vahel, keda varemalt liigitati kas ukrainlasteks või venelasteks, peaaegu kadunud. Selle piiri lagunemine algas juba Nõukogude perioodil, kui erinevat päritolu inimesed hakkasid linnades segunema ja keeleliselt venestuma. Kuid just see, kuidas pärast nõukogude aega hüljati institutsionaalsed ja diskursiivsed mehhanismid etniliste eristuste taastootmiseks, andis otsustava panuse etniliste identiteetide vähesesse rõhutatusse. Institutsioonid, mis olid kunagi hoidnud piiri kahe peamise etnilise kategooria vahel, lakkasid töötamast; etnilised venelased peaaegu kustutati avalikust diskursusest; ja aastate jooksul lakkas enamik vene päritolu inimesi ennast identifitseerimast venelastena või omistamast sellele veel püsivale identiteedile tähtsust. Sellal kui ukraina identiteet on tõusnud peamiseks, ei tajuta seda enam eeskätt ühe konkreetse etnilise grupi identiteedina, vaid kogu elanikkonna rahvusidentiteedina. Reaktsioonid Venemaa agressioonile 2014. aastal ja eriti täiemahulisele invasioonile 2022. aasta veebruaris kinnitasid seda ilmekalt – kuid eeltoodud analüüs näitab, et muutused identifitseerimismallides oletatavate etniliste kategooriate ja neile omistatud tähenduse põhjal algasid palju varem. Lahkarvamused ukraina identiteedi sisu üle püsivad, kuid neid ei mõisteta enam eri etniliste gruppide konfrontatsiooni või konkurentsi terminites.

Samal ajal kui Ukraina paljurahvuselisus kui eristuvate etniliste gruppide kooseksisteerimine on kadumas, püsib see etnokultuuriliste praktikate ja etnolingvistiliste identifikatsioonide mitmekesisusena. Vähesed tänapäeva Ukrainas elavad inimesed näevad ennast eranditult venelastena, aga paljud peavad vene keelt oma emakeeleks. Veelgi enam on neid, kes kasutavad vene keelt igapäevaelus. Paljud teised kombineerivad oma keelelistes ja kultuurilistes repertuaarides ukraina ja vene keele elemente. Lõpuks leidub ka inimesi, kes identifitseerivad end muude kategooriate ja praktikatega kui keeled ja kultuurid. Pole kahtlustki, et Ukraina on „etnokultuuriliselt mitmekesine“ – mis näib olevat märksa sobivam nimetus kui traditsiooniline silt „paljurahvuseline“.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Volodymyr Kulyk. ‘Multi-ethnic’ or ‘Diverse’: Ukraine’s Fading Ethnic Differences. Eurozine, 10.02.2023. https://www.eurozine.com/multi-ethnic-or-diverse/.

24. veebruaril 2022 tungisid Vene väed Ukrainasse ja okupeerisid järgmistel kuudel suured alad riigi põhja-, ida- ja kaguosas. Kuid Ukraina armee vastupanu sundis aprilli alguseks Venemaa sõjalise juhtkonna viima väed välja Tšernihivi, Sumõ ja Kiievi oblastist ning Harkivi oblasti osadest. Seejärel, pärast Ukraina vasturünnakut septembris, deokupeeriti Harkivi oblast peaaegu tervikuna. Novembris suruti Vene väed välja Hersonist, ainsast oblastist, mille pealinn oli venelastel õnnestunud pärast invasiooni vallutada. Okupeeritud Ukraina territooriumid kagus – osad Hersoni, Zaporižžja, Luhanski ja Donetski oblastist – on sellegipoolest jäänud Vene kontrolli alla. Pärast 23. ja 27. septembri vahelisi võltsreferendumeid annekteeris Moskva need neli Ukraina oblastit ja kuulutas need Vene Föderatsiooni osaks.

Mida me teame Venemaa muutuvatest eesmärkidest ja poliitikatest vastokupeeritud territoorimidel? Kuidas okupandid kombineerivad repressioone, propagandat ja humanitaarabi, et saavutada kohaliku elanikkonna lojaalsus? Milliste dilemmade ees seisavad Ukraina kohalikud võimud, kohalikud ettevõtted ja haridusasutused Vene okupatsiooni tingimustes? Kuidas nad langetavad raskeid valikuid vastupanu ja kollaboratsiooni, eneseohverduse ja enesesäilitamise vahel?

2014. aasta okupatsioon

2014. aastal annekteeris Venemaa Krimmi ja kehtestas oma ülemvõimu Donetski ja Luhanski oblasti osades. Pärast 2022. aasta veebruari kasutab Venemaa mitmeid meetodeid, mida kasutas seal. Aga leidub ka olulisi erinevusi.

Krimmi okupeerimisel 2014. aasta kevadel kasutati ära poliitilist kriisi Ukrainas ja venemeelset mobiliseerumist poolsaarel. Krimmi territoorium annekteeriti kiiresti korraldatud kvaasi-referendumiga, mida – kuigi seda rahvusvaheliselt ei tunnustata – kasutati Krimmi Vene Föderatsiooniga „ühendamise“ legitimeerimiseks. Anneksioon teostati peaaegu ilma vägivallata ja Moskva väitis, et pole sõjaliselt sekkunud. Aasta hiljem tunnistas Putin avalikult, et Krimmis viidi tegelikult läbi „erioperatsioon“.

Krimmi elanikud said üleöö Venemaa kodanikeks; Vene passi tagasilükkamine oli keeruline ja kallis. Krimmi integreerimine Venemaa poliitilisse, õigus- ja haldussüsteemi leidis aset nädalatega. Repressioonid olid suunatud Ukraina-meelsete ja krimmi-tatari aktivistide vastu, kellest paljud lahkusid poliitilistel põhjustel Krimmist, samal ajal kui ülejäänud elanikkond võideti enda poolele lubadustega paremale elule.

Donbassi osade okupeerimine käis teisiti. Moskva toetas 2014. aasta kevadel kõikjal Ida-Ukrainas Vene-meelseid separatiste, võimaldades neil Luhanski ja Donetski linnas välja kuulutada „rahvavabariigid“ (nn LNR ja DNR). Kui Ukraina armee üritas mässuliste piirkondade üle Kiievi kontrolli taastada, sekkus varjatult Vene sõjavägi. Tulemuseks oli sõda Ukraina relvajõudude ja Venemaa toetatud separatistide vahel, milles sai surma 14 000 inimest ja miljonid kaotasid kodu.

Erinevalt Krimmist ei püüdnud aga Moskva enda võimule alluvaid Donetski ja Luhanski osi annekteerida. Moskva nõudis Ukraina konstitutsiooni reformimist, nii et „rahvavabariigid“ integreeritaks Ukrainaga kui autonoomsed üksused ja neid legitimeeritaks juhtkonna valimistega. Ka Kiiev soovis need piirkonnad taasintegreerida, kuid teistsugustel tingimustel. Kiiev rõhutas, et kooskõlas Ukraina konstitutsiooniga saavad valimised toimuda ainult siis, kui Ukraina on taastanud kontrolli piiri üle Venemaaga.

Ukraina institutsioonide ja esindajate mõjuvõim „rahvavabariikides“ kahanes väga kiiresti. Kuigi ametlikku anneksiooni ei toimunud, viisid Moksva sõjalised, poliitilised ja majanduslikud abinõud – eriti Vene passide jagamine kohalikule elanikkonnale – selleni, et separatistlikud territooriumid integreeriti de facto Venemaa Föderatsiooniga.

Ukraina ei aktsepteerinud Krimmi annekteerimist ega Donbassi osade okupeerimist. Sellegipoolest, 2015. ja 2022. aasta vahel olukord mõnevõrra stabiliseerus. Kiiev leppis sellega, et okupeeritud territooriumide tagasisaamine on võimalik ainult poliitiliste ja diplomaatiliste kanalite kaudu. 2016. aastal asutas Ukraina ajutiselt okupeeritud territooriumide ministeeriumi, mille ülesanne oli neis piirkondades ja kontaktjoonel elavate Ukraina kodanike, nagu ka sisepagulaste kaitsmine.

Habras stabiilsus lõppes järsult 21. veebruaril 2022, kui Venemaa tunnustas ametlikult Donetski ja Luhanski „rahvavabariike“ ning lubas neile sõjalist toetust Ukraina „sissetungikatsete“ vastu. Seejärel, 24. veebruaril alustas Venemaa Ukraina täiemahulist ründamist, mida nimetas „erioperatsiooniks“. Sealtpeale on Krimm ja „rahvavabariigid“ toiminud kui hüppelauad mitte ainult sõjalisteks operatsioonideks, vaid ka kontrolli kehtestamiseks vastokupeeritud territooriumide üle. Põgenenud Ukraina kodanikke hoitakse seal nn filtratsioonilaagrites ning sealseid vanglaid kasutatakse Ukraina aktivistide ja sõjavangide kinnipidamiseks. Õpetajaid saadetakse vene keele ja ajaloo õppustele Krimmi ning Ukraina lapsed käivad seal „patriootilise ümberõppe“ suvelaagrites.

Kohalike eliitide hiljutist kogemust integratsioonist Venemaa poliit-, õigus- ja haldussüsteemiga kasutatakse nüüd vastokupeeritud territooriumidel. Ametiisikuid DNR-ist ja LNR-ist saadeti korraldama referendumeid Donetski ja Luhanski oblastites, samal ajal Krimmi ja Sevastopoli ametiisikud osalesid referendumite organiseerimisel Hersonis ja Zaporižžjas.

2022. aasta okupatsioon

Erinevalt 2014. aastast üritab Venemaa praegu avalikult täiemahulist sõjalist invasiooni. Ta ei varja enam territoriaalse laienemise eesmärki – neoimperialistlikku maadehaaramist, mida õigustab üksnes ajalooliste argumentidega. Kuid selles uues faasis on Venemaa katseid kasutada juba Krimmis ja Donbassis rakendatud poliitilisi instrumente saatnud kõigest piiratud edu.

„Rahvavabariikide“ stsenaarium nurjus paar nädalat pärast invasiooni algust. Venemaal puudus kontroll oblastipealinnade üle (v.a Herson) ja tal ei õnnestunud mobiliseerida kriitilist hulka kohalikust eliidist. Hersonis võttis oblastinõukogu suure enamusega vastu deklaratsiooni, mis kinnitas Ukraina, sh Hersoni oblasti territoriaalset terviklikkust. Hersoni linnanõukogu toetas deklaratsiooni ja rajooniprokurör algatas kriminaaluurimise Venemaa vastu seoses Ukraina territoriaalse terviklikkuse rikkumisega. Järgnevatel nädalatel leidis Hersonis aset mitu suurt meeleavaldust okupatsiooni vastu, mis näitasid, et avalikku toetust „rahvavabariikide“ stsenaariumile pole.

Järgmiseks saadaval alternatiiviks olid referendumid okupeeritud territooriumidel, aga neist tulenesid Kremli jaoks suured probleemid. Erinevalt Krimmi referendumist 2014. aastal, tuli need läbi viia täieliku sõja tingimustes. Pealegi ei langenud tegelik rindejoon kokku nende territoriaalsete üksuste piiridega, mida Moskva kavandas annekteerida. Kui Hersoni ja Luhanski oblastid olid suuresti Venemaa kontrolli all, siis olulised osad Donetski ja Zaporižžja oblastitest (sh Zaporižzja linn) olid vallutamata. Nende Ukraina osade annekteerimine, mida Venemaa ei kontrollinud, tähendas „sõjalise erioperatsiooni“ muutmist millekski Vene piiride taga toimuvast sõjaks iseenda territooriumil.

Et referendumid paistaksid rahva tahte usutava avaldusena ja aitaksid niimoodi legitimeerida Moskva territoriaalseid kahmamisi, tuli need hoolikalt ette valmistada. Seda ülesannet juhtis Sergei Kirijenko, presidendi administratsiooni juhi esimene asetäitja, kes vastutab sisepoliitika eest ja kelle vastutada anti 2022. aasta aprillis Donbass ja teised vastokupeeritud territooriumid. Pandi kokku meeskond inimestest, kellel oli kogemusi võltsvalimiste korraldamisega Venemaal. Kremli poolt ametkondlikuks kasutamiseks tellitud küsitlused näitasid, et toetus Vene anneksioonile on madal, mis tähendas, et tarvis oli suurt propagandatööd, et võita vähemalt mõnel määral elanikkonna ja kohalike eliitide poolehoid. Ka korralduslikke probleeme oli palju: lojaalse haldusaparaadi puudumine; ukrainlaste passiivne ja aktiivne vastupanu, sh sabotaažiaktid; liikuv rindejoon.

Need raskused sundisid referendumeid ikka ja jälle edasi lükkama. Spekulatsioonid intensiivistusid enne 9. mai „võidupüha“, mida Moskva on traditsiooniliselt kasutanud ära venemeelsete tunnete üleskütmiseks endistes liiduvabariikides. Kuna „sõjalist erioperatsiooni“ kujutati sõjana „Ukraina natsismi“ vastu, siis oleks see kuupäev andnud ideaalse võimaluse tähistada „vabastatud“ Ukraina valikut saada Venemaa osaks. Aga oli selge, et aeg selleks pole küps. Venelaste määratud „sõjalis-tsiviiladministratsiooni“ esimehe asetäitja Hersonis soovitas isegi annekteerida piirkond presidendi määrusega, ilma rahvahääletuseta – mida Lääs poleks ju niikuinii tunnustanud. Sellegipoolest eelistas Moskva hoida ülal õiguslikkuse fassaadi.

Vene meedias käisid spekulatsioonid ja kuulujutud kuni suveni. Vihjati, et pärast referendume muutuvad Hersoni ja Zaporižžja okupeeritud osad „Põhja-Tauriaks“, millega taastataks tsaariaegse provintsi piirid.¹ Teised väitsid, et Kreml kaalub nelja annekteeritud territooriumi ühendamist uueks föderaalpiirkonnaks.

Oodati, et rahvahääletus leiab aset septembri alguses, ühel ajal kohalike ja piirkondlike valimistega Venemaal. Selle asemel saavutas Ukraina vasturünnak Harkivi oblasti peaaegu täieliku vabastamise. 5. septembril lükati Hersoni oblastis referendum „julgeoleku kaalutlustel“ edasi. Kaks päeva hiljem ütles Ühinenud Venemaa parteijuht Andrei Turtšak, et „õige ja sümboolne“ oleks korraldada referendum 4. novembril, Venemaa ühtsuse päeval.

Aga Kreml ei näinud mõtet enam venitada. Ukraina vasturünnak sundis Moskvat korraldama referendumeid sellest hoolimata, et ükski neljast piirkonnast polnud täieliku kontrolli all. Kaugel sellest, et olla lõppakord, mis konsolideerinuks Vene võimu okupeeritud territooriumide üle, paistsid referendumid meeleheitliku pingutusena säilitada lahinguväljal status quo’d ning heidutada Kiievi pealetungi.

Referendumid korraldati neljas osaliselt okupeeritud piirkonnas 23. ja 27. septembri vahel. Pole üllatav, et Moskva väljakuulutatud tulemused näitasid peaaegu täielikku toetust anneksioonile, ulatudes 99,23%-st Donetski ja Luhanski oblastis kuni 87,05%-ni Hersoni oblastis. Rahvusvaheline üldsus lükkas referendumid tagasi kui farsi ning neil pole õnnestunud anda isegi piiratud legitiimsust Vene võimule Ukraina kohaliku elanikkonna üle.

30. septembril annekteeriti need territooriumid ametlikult Venemaa külge. Kasutades referendumeid panuste tõstmiseks, ähvardasid Vene ametiisikud „kasutada kõiki võimalikke vahendeid“, et vastomandatud territooriume kaitsta. Aga novembris kaotas Venemaa kontrolli Hersoni, ainsa oblastikeskuse üle, mis tal oli 2022. aastal õnnestunud okupeerida. Anneksioonil, mis oli mõeldud kordama 2014. aasta „edukat“ Krimmi stsenaariumi, ei õnnestunud stabiliseerida olukorda koha peal ega tagada Moskva kontrolli okupeeritud territooriumide üle.

Anneksioon tekitas Venemaale probleemi: kuidas taas üles ehitada suurt sõjast laastatud territooriumi? See tekitas ka õiguslikke dilemmasid. Kuna annekteeritud territooriumide piire pole selgesti määratletud, on Venemaa poolt ühepoolselt väljakuulutatud uued riigipiirid muutunud ähmaseks. Pealegi on suured osad Venemaa kahmatud uutest territooriumidest nüüd „Ukraina okupatsiooni“ all, samal ajal kui kahe „rahvavabariigi“ kvaasi-riiklus on lammutatud.

Illegaalsusest hoolimata on anneksioon nende territooriumide Ukraina elanikkonna jaoks tekitanud uue reaalsuse, mis jätab vähe ruumi kompromissidele ja sunnib inimesi langetama lõplikke otsuseid.

Ukraina riigi reaktsioon

2014. aasta poliitiline kriis Ukrainas nõrgestas riigiinstitutsioone ning massiivne Ukraina-vastane propaganda ajas elanikkonna idas ja lõunas segadusse. Kuid 2022. aastal on Ukraina riik ja Ukraina kodanikuühiskond näidanud üles suurt vastupidavust. Armee on paremini valmistunud ja puudub venemeelne mobilisatsioon alt poolt.

Ukraina riigi reaktsioon Vene okupatsioonile on nüüd samuti olnud ühtsem. Kiievi peamiseks strateegiaks on jäänud deokupatsioon sõjaliste vahenditega, kuna on vähe lootust territooriume tagasi saada Venemaaga läbi rääkides. Ukraina valitsus ei saa just palju ära teha Vene poliitikate vastu okupeeritud territooriumidel, peale püüu säilitada Ukraina kodanike lojaalsust ning ära hoida kollaboratsiooni. Valitsus püüab leida viise, kuidas okupeeritud territooriumide kohaliku elanikkonnaga suhelda, ning rõhutab kodanikele, et riik ei ole neid hüljanud. Ta õhutab inimesi okupantide kuritegusid (nagu omandi ja viljasaakide röövimine) dokumenteerima ning toetab kohalikku vastupanu.

Reintegratsiooni ministeerium püüab aidata okupeeritud, sissepiiratud ja sõjast laastatud piirkondade inimestel põgeneda Ukraina kontrolli all olevatele territooriumidele ja pakub sisepagulastele tuge. Ministeerium teeb jõupingutusi, et vägisi Venemaale viidud Ukraina kodanikud (eriti lapsed) saaksid tagasi pöörduda. Samal ajal jagatakse nõuandeid, kuidas käituda küüditamise korral, kuidas okupeeritud alade mehed saaksid vältida mobiliseerimist ning millist käitumist peab Ukraina kollaboratsionismiks ja kuidas vältida pealesunnitud kollaboratsiooni. Valitsus hoiatas juba varakult, et iga Ukraina kodanik, kes osaleb referendumi korraldamises, võetakse vastutusele.

Pensione ja muid sotsiaaltoetusi makstakse nüüd ilma alandavate isikutõendamise protseduurideta, ükskõik kus õigustatud isik asub. Okupeeritud linnade valitsused on kolinud Kiievi kontrollitud territooriumile ja peavad sidet oma kodanikega Telegrami ja muude kanalite kaudu. Näiteks on Mariupoli linnavalitsus avanud keskused mitmes Ukraina linnas, kus sisepagulased saavad koguneda ja kus neil antakse tuge. Samamoodi asutati Hersoni põgenikele keskus Zaporižžjas.

Humanitaarolukord vastokupeeritud territooriumidel

Olukord okupeeritud aladel varieerub suuresti ja muutub sageli dramaatiliselt. Otsustavad tegurid on okupatsioonis kestus, sõjaline olukord ja lähedus rindele ning hävingu ja depopulatsiooni määr.

Okupeeritud piirkonnad Kiievi, Sumõ ja Tšernihivi oblastis Põhja-Ukrainas vabastati kõigest nelja nädalaga. Venemaa ei püüdnudki seal tõsiselt kehtestada Vene-meelset administratsiooni või võita elanikkonna lojaalsust. Selle asemel koheldi kohalikke elanikke vahet tegemata kui potentsiaalseid partisane ja sabotööre. Neid, kes paistsid kahtlased, piinati ja tapeti, naisi, lapsi ja vanainimesi hoiti päevade ja nädalate kaupa kinni, sageli ebainimlikes tingimustes.

Paljud linnad, mille Vene väed vallutasid, tehti suurel määral maatasa. Kolm näidet on Mariupol Donetski oblastis, Izjum Harkivi oblastis ja Rubižne Luhanski oblastis. Enamus elanikkonnast on põgenenud, ja paigale jäänute olukord on dramaatiline. Izjum, mis on alates septembrist Ukraina kontrolli all tagasi, taastub sõjahaavadest visalt. Rubižnes, mis on veel Vene okupatsiooni all, kardavad kohalikud rindejoone lähenedes ägedaid lahinguid. Moskva on püüdnud Mariupolist teha rekonstruktsiooni eksponaati, aga igapäevaelu on seal endiselt ränk.

Hersoni oblast ja osad Zaporižžja oblastist langesid Vene sõjaväe kätte ilma suuremate lahinguteta. Aga sealtpeale humanitaarolukord halvenes märgatavalt. Pärast mitut väljarännulainet oli augustiks jäänud Hersoni linna ainult kolmandik elanikkonnast. Oktoobris, kui venelased otsustasid taganeda, tühjendas sunniviisiline „evakuatsioon“ linna veelgi.

Kõikjal vastokupeeritud territooriumidel elatakse hirmus ja julgeolekupuuduses. Pärast Ukraina riigivõimu kõrvaldamist muutusid rüüstamised ja vägivald igapäevaelu osaks. See, mida Ukraina väed ja võimud pärast Hersoni tagasivõtmist avastasid, kinnitas (ja ületas) vahetute tunnistajate raporteid. Näiteks leiti mitmeid piinakambreid.

Okupandid täidavad võimuvaakumi omal moel. Tänavatel patrullivad „Donetski Rahvavabariigi“ miilitsad või tšetšeenide juhi Ramzan Kadõrovi kurikuulsad üksused. Okupeeritud territooriumidel rakendatakse ka Vene rahvuskaarti (Rosgvardija). Okupandid ehitavad üles uut politseiväge, värvates inimesi ka laialisaadetud Ukraina politseist. Need väed pole võimelised tagama avalikku julgeolekut ega võitma elanikkonna usaldust – vastupidi, sageli osalevad nad igapäevases kuritegevuses.

Paljud inimesed kaotasid oma töökoha, kui ettevõtted lõpetasid töö või kolisid minema. Okupatsiooni esimestel kuudel said avaliku sektori töötajad – arstid, õpetajad, sotsiaaltöötajad – sageli oma palga kätte kas hilinemisega või jäid palgata. Samuti hilinesid pensionid ja lastetoetused või neid kärbiti. Isegi kui raha kanti üle, ei saanud sageli sularaha välja võtta. Peagi hakkasid okupandid avaldama avalikele institutsioonidele survet ning määrama ametisse Venemaale lojaalset kaadrit. Eesmärgiks oli lõigata läbi kõik sidemed Ukraina riigiga ning muuta inimesed sõltuvaks hoopis sellest, mida okupanidel on jagada. Pensione ja sotsiaaltoetusi sunniti välja võtma rublades.

Moskva propaganda väitis, et Ukraina valitsus on oma kodanikud hüljanud. Paljudel Ukraina pensionäridel, eriti maapiirkondades, pole pangaarvet. Enne Vene invasiooni said nad oma pensioni kätte sularahas kohalikust postkontorist. Ainuüksi Hersoni oblastis sõltusid 70 000 pensionäri postiteenistusest. Augustis, kui kojukanne muutus järjest raskemaks, lõpetas Ukrpošta tegutsemise okupeeritud territooriumidel. Osalise lahendusena võimaldab Ukraina sotsiaalministeerium nüüd pensionäridel avada sotsiaaltoetuste jaoks internetipanga arveid. Niipea, kui pensionärid okupeeritud territooriumidelt lahkuvad, saavad nad oma pensioni sularahas kätte.

Paljudes kohtades on kannatada saanud vee-, elektri- ja kohaliku keskkütte võrk. Tuntuim näide on Mariupol, aga olukord on paljudes väiksemates linnades samasugune. Arsti juurde on väga raske pääseda. Paljud arstid on põgenenud ja haiglatel pole ravimeid, sidemeid ega paljutki muud. Mais oli Hersonis suletud 90% apteekidest. Ravimeid vähipatsientidele, diabeetikutele ja teistele kroonilistele haigetele pole okupeeritud territooriumidel kusagilt saada.

Probleeme on toiduvarustusega. Enamik Ukraina supermarketeid okupeeritud territooriumidel pani pärast invasiooni uksed kinni katkestatud tarneahelate ja okupantide surve tõttu. Esimestel kuudel tõusid tarbekaupade hinnad lakke. Ainult kohalikud farmerid pakkusid taskukohaste hindadega puu- ja juurvilju – aga üksnes seetõttu, et nad ei saanud Ukraina vabadesse piirkondadesse enam turustada. Tänavakaubandus, defitsiit ja järjekorrad paistsid paljudele tagasipöördumisena 1990ndatesse. Kuigi vahepeal on muutunud kättesaadavaks Venemaalt sisse veetud ja Vene poekettide toidukaubad, ei ole igapäevakaupade saadavus kaugeltki tagasi varasemal tasemel.

Lisaks kõigele sellele põhjustab sõjategevus tõsiseid keskkonnaohte, eriti metsa- ja põllutulekahjusid ja vee reostust. Miinide oht on laialt levinud. Vabastatud piirkondades kulub miinide kõrvaldamisele aastaid. See avaldab suurt mõju põllumajandusele. Suvel olid demineerimisüksused sunnitud põletama viljapõlde, mis olid koristusküpsed. Rääkimata veel sellest, milline mõju võiks olla õnnetusel okupeeritud Zaporižžja tuumajaamas.

Vene poliitikad okupeeritud territooriumidel

Seal, kus rindejoon on stabiliseerunud, on Venemaa hakanud sisse seadma „sõjalis-tsiviiladministratsioone“, mis on mõeldud asendama Ukraina võimuorganeid. Kuid algul jätkasid Ukraina ametiasutused paljudes kohtades tööd piiratud pädevustega. Kuna peaaegu keegi ei tahtnud okupatsioonivägedega koostööd teha, siis sai ainult nõnda jätkata munitsipaalsete põhiteenuste pakkumist. Näiteks Hersoni linnavalitsus jätkas Ihor Kolõtšajevi juhtimisel tööd veel peaaegu kaks kuud pärast linna vallutamist. Alles 25. aprillil võtsid okupandid linnavalitsuse hoone üle ja eemaldasid Ukraina lipu.

Sageli okupandid röövisid ja piinasid poliitikuid, ametiisikuid ja ajakirjanikke, et veenda kohaliku elu tegelasi kollaboratsiooni tähtsuses. Üks kuulsamaid esimesi juhtumeid oli Melitopoli linnapea Ivan Fjodorov, kes rööviti 11. märtsil. Järgmisel päeval nõudsid umbes 2000 inimest okupeeritud linnas avalikult tema vabastamist. Peagi vahetati ta üheksa sõjavangi vastu ning Ukraina president autasustas teda selle eest, et ta ei alistunud füüsilisele ja psühholoogilisele survele. Pärast seda on sadu inimesi röövitud ja arreteeritud; mõned viidi minema kodudest kollaborantide koostanud aadressnimekirjade järgi; teised võeti kinni, kui kontrollpunktides oli kontrollitud nende nutitelefone või kui neid oli filtreerimislaagrites üle kuulatud.

Mõned kinnipeetud lasti hiljem, sageli pärast peksmist ja piinamist vabaks, kuid teised on jäänud kadunuks või leitud surnuna. Ainuüksi Zaporižžja oblastis jäi ametlikel andmetel märtsi ja juuli vahel kadunuks 415 inimest. Kõige suuremas ohus on Euromaidani aktivistid ja inimesed, kes on tuntud oma Ukraina-meelsete seisukohtadega, Ukraina rahvuslike gruppide liikmed ja sõjaveteranid. Okupandid kardavad, et nad võivad asutada põrandaaluse vastupanuliikumise.

Üheks venelaste abinõuks Ukraina elanikkonna kuulekuse kindlustamiseks on olnud humanitaarabi. Muster on olnud igal pool ühesugune. Esiteks, juba sisse seatud toidu transpordi kanalid blokeeriti, et tekitada puudus. Tõkestati Ukrainast saabuvat abi, mõnes kohas varastati toidukaupu ning pakendati need ümber Vene abina. Lõpuks hakkasid veoautod Venemaalt toitu vedama ning okupandid esitlesid ennast heategijatena.

Teiseks abinõuks on olnud kohalike, iseäranis haavatavate ühiskonnagruppide lojaalsuse ostmine. Paljud pensionärid said ühekordset toetust. 9. mai „võidupüha“ puhul andis Putin välja määruse, millega kõikidele „Suure Isamaasõja“ veteranidele „vabastatud territooriumidel“ anti 10 000 rubla (130€). Kaadreid inimestest, kes neid raasukesi tänuga vastu võtsid, näidati järjest Vene riigitelevisiooni uutes jaamades, mida hakati edastama ka okupeeritud territooriumidel.

Informatsiooni kontroll ja propaganda on olnud peamised vahendid, millega kehtestada püsiv võim okupeeritud territooriumide üle. Kohe pärast invasiooni lülitasid okupandid Ukraina telekanalid välja. Nende sagedusi kasutavad nüüd Vene jaamad. Üle on võetud ka mõned kohalikud ajalehed. Mariupolis panid okupandid avalikesse kohtadesse suured ekraanid, et vähestele kohale jäänud elanikele kinnitada Moskva versiooni linna hõivamisest.

Sama tähtis on kontroll telefoni- ja internetiside üle. Juuni alguses sunniti Hersoni oblasti kohalikku mobiil- ja internetiside pakkujat ChersonTelekomi katkestama ühendused Ukraina võrguga. Oblasti võrgu ühendas hiljem Vene võrguga teenusepakkuja, mis oli 2014. aastal asutatud spetsiaalselt Krimmi jaoks. Novembris Hersonist taganedes hävitasid Vene väed kogu telekommunikatsiooni ja interneti infrastruktuuri.

Muudel okupeeritud territooriumidel kontrollib Venemaa kommunikatsiooni ja andmevooge ning on kehtestanud tsensuurirežiimi, mis on karmim kui Venemaal endas. Facebook, Instagram ja Twitter on blokeeritud, nagu paljudes kohtades ka Google ja YouTube. Sõnumiteenus Viber, mida Ukrainas kasutatakse palju pangaga suhtlemiseks, on samuti blokeeritud. Käib pealtkuulamine ja jälitustegevus. Kuna Ukraina SIM-kaardid enam moblades ei toimi, peavad inimesed soetama uued kaardid Vene pakkujatelt. SIM-kaarte müüakse ainult isikutunnistuse ettenäitamisel, mis tähendab, et igasugune tegevus on jälgitav. Nüüd saavad Vene eriteenistused hoida silma peal kõikidel telefonikõnedel ja internetiliiklusel.

Toimub ka okupeeritud territooriumide majanduslik eraldamine. Ukraina pangad pidid sulgema oma harud ja neile pääseb nüüd ligi ainult internetis, kui üldse. Kevadel muutus hrõvna sularahaautomaatides haruldaseks. Mai lõpul teatasid okupandid rubla sisseviimisest Hersoni oblastis, esialgu paralleelselt Ukraina hrõvnaga. Okupatsioonivõimud maksid pensione, toetusi ja palku ainult rublades. Kohalikud ettevõtjad sunniti avama rublakontosid ja sooritama kõiki rahaülekandeid rublades. Kuid hoolimata survest kaupmeestele ja turukauplejatele jäi veel pikka aega eelistatud vääringuks hrõvna. Pärast 2023. aasta 1. jaanuari on hrõvna kasutamine okupeeritud aladel keelatud.

Juuni alguses teatas Vene riiklik pank Promsvjazbank, et avab harud Donetski ja Luhanski oblasti vastokupeeritud osades. Kuna Promsvjazbank on lääne sanktsioonide all ega saa enam väljastada Visa ja Master Cardi krediitkaarte, peavad elanikud leppima Vene maksesüsteemiga Mir. Kuid teised Vene pangad on olnud okupeeritud territooriumidel tegutsemise suhtes kõhklevad. Ainult Lõuna-Osseetias registreeritud halva mainega MRB pank, millel on juba mitu aastat olnud harud kahes „rahvavabariigis“, teatas juuli lõpul, et avab haru Hersoni oblastis.

Pärast nelja Ukraina oblasti anneksiooni septembri lõpul muutus nende lõimimine Vene finantssüsteemiga möödapääsmatuks. 2022. aasta detsembris avas Venemaa keskpank okupeeritud territooriumidel oma harud. Ka Venemaa föderaalne maksuamet on nüüdseks avanud kontorid okupeeritud territooriumidel.

Juba enne anneksiooni oli okupatsioonivõimu tähtsaks konsolideerimisvahendiks kohaliku elanikkonna „passistamine“. 25. mail andis president Putin välja määruse, mis lihtsustas Vene passide väljastamist Hersoni ja Zaporižžja oblastis. Samasugused reeglid on kehtinud kahele „rahvavabariigile“ alates 2019. aastast. Ometi pole Vene passid osutunud populaarseks: entusiasmi uue kodakondsuse suhtes pole piiranud mitte üksnes lojaalsus Ukrainale, vaid ka hirm vägisi Vene sõjaväkke võtmise ees. Seetõttu on Vene võimud suurendanud survet, et võetaks Vene passid. Igaüks, kellel on mõni äri, ükskõik kui väike, pidi selle ümber registreerima Vene seadusandluse järgi. Selleks, nagu ka auto numbrimärgi registreerimiseks ja maa müümiseks on nõutav Vene pass.

Pärast annekteerimist said kõik okupeeritud territooriumide elanikud automaatselt Venemaa kodanikeks. Nii nagu Krimmi annekteerimise puhul 2014. aastal anti neile, kes lükkasid Vene kodakondsuse tagasi, aega üks kuu oma otsuse registreerimiseks.

„Pehme võim“: sümbolite poliitika

Okupatsioonipoliitika keskne element on venestamine. See puudutab keelt, kultuuri ja ajalugu. Tänavanimed, tänavareklaam, ametlikud dokumendid ja meedia on nüüd venekeelsed; ukraina keele avalikku kasutamist nähakse ebalojaalsuse märgina. Muuseumide, kultuurikeskuste ja raamatukogude etteotsa on pandud uus, venemeelne juhtkond. Paigale jäänud ukraina kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid on sunnitud tegema koostööd. Need, kes keelduvad, riskivad oma eluga. Septembris lasid Vene sõdurid Hersonis maha dirigent Juri Kerpatenko, kes oli keeldunud osalemast kontserdil. Harkivi oblastis tapsid okupandid kirjanik Volodõmõr Vakulenko. Tema surnukeha leiti pärast Izjumi vabastamist massihauast.

Vene propaganda tuumaks on Vladimir Putini levitatav ajaloonarratiiv, mille järgi Ukraina on ilma omaenda ajaloo ja identiteedita kunstlik riik. Ukrainlaste ajalooliste esivanemate maana kujutatakse hoopis Venemaad. Sellise eesmärgi teenistusse on rakendatud terve sümbolite poliitika arsenal. Mais pandi Hersonis Kremli partei Ühinenud Venemaa initsiatiivil üles plakatid Puškini, Suvorovi ja vürst Potjomkini portreede ja tsitaatidega. Plakatid ülistavad imperiaalset laienemist Musta mere põhjakaldale ning kuulutavad, et „Herson on Vene ajalooga linn“. Ühisest minevikust peaks aga tulenema ühine tulevik: referendumikampaania loosungiks oli „Igavesti Venemaaga“. „Vene päeva“ 12. juunil, mis 1992. aastast on olnud riiklik püha, tähistati ka okupeeritud territooriumidel. Iroonilisel kombel tähistatakse selle päevaga Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi suveräänsusdeklaratsiooni. Selle ratifitseeris Venemaa ülemnõukogu 1990. aastal ja see aitas lagundada NSVL-i, mida Moskva praegu nii innukalt taastada soovib.

Kuid paistab, et Vene imperiaalsest ajaloost ukrainlaste lojaalsuse võitmiseks ei piisa. Lubavam on rõhuasetus Nõukogude minevikule, eriti vanema generatsiooni puhul. Tänavatele on antud tagasi nende endised nimed, mida need kandsid enne 2015. aasta dekommuniseerimislainet. Pole selge, kas see on toimunud kohalike kollaborantide initsiatiivil, kes kannavad Maidani pärast vimma, või Vene okupantide tahtel. Samuti on uuesti püstitatud Lenini kujusid, naiteks Henitšeskis ja Nova Kahhovkas. Jällegi on see mõneti irooniline, sest vahetult invasiooni eelses kõnes süüdistas Putin Leninit Ukraina riigi loomise eest.

Vene võimud ise muidugi Leninist ega Nõukogude ideoloogiast ei hooli. Aga uus-sovietlik Ukraina paistab neile kui antipood tänasele Maidani-järgsele Ukrainale, mida Kreml nimetab „Venemaa-vastaseks projektiks“. Seetõttu on rüüstatud ja hävitatud memoriaale, mis meenutavad Euromaidanit, Taevast Sadat – nii nimetatakse neid 100 inimest, kelle tappis Maidanil snaiperituli – või viimasel kaheksal aastal Donbassis langenud Ukraina sõdureid. Mõistagi kõrvaldatakse Ukraina rahvussümboleid nagu kolmhark.

Kuid okupeeritud territooriumidel on Moskva sümbolite poliitika keskmeks „Suur Isamaasõda“ ja „võidupüha“. Võit Teises maailmasõjas on juba kakskümmend aastat Putini režiimi mälupoliitikas tugisammas. 2014. aastal mängis selle mälestustamine peamist rolli Krimmi anneksiooni õigustamisel ja venemeelsuse mobiliseerimises nn „Vene kevadel“. Praegu esitletakse invasiooni Ukrainasse kui võitlust „Ukraina fašismi“ vastu, mis kordab Venemaa missiooni aastatel 1941–1945.

Moskva lootis, et võidu aastapäev 9. mail annab okupeeritud territooriumidel Vene-meelse propagandistliku efekti. Korraldati Nõukogude stiilis tähistamisi, mille sihtgrupiks oli vanem generatsioon. Neid sisustasid „surematu rügemendi“ mälestusmarsid ja Nõukogude laulude avalikud esitused. Okupandid väitsid – valelikult –, justkui olnuks võidupüha tähistamine Ukrainas keelatud ja et „vabastatud“ ukrainlased on nüüd saanud vabaks seda tegema. 9. mail heiskasid okupatsioonivõimud sirbi ja vasaraga võidulipu Vene lipu kõrvale, lootes jällegi Nõukogude sümbolite väele.

Kuid tõenäoliselt kõige kentsakam sümbol on olnud Babuška Z, mis kevadel hakkas kummitama okupeeritud territooriumide ja ka Venemaa seintel, T-särkidel ja postkaartidel. See meem põhines ühel lühikesel videol sellest, kuidas Ukraina sõdurid tulid süüa tooma ühele vanale naisele, kes saabus punase Nõukogude lipuga neid kui vabastajaid tervitama. Kui ta taipas, et need on hoopis Ukraina sõdurid, andis ta pakutud toidu tagasi. Vene propagandistidele oli see taeva kingitus. Üks kõrgemaid ametiisikuid Sergei Kirijenko avas mais, kohe kui tema vastutuse alla olid antud okupeeritud territooriumid, oma külaskäigul Mariupolisse ausamba tollele „kangelannale“.

Ukraina vastupanu

Vahetult pärast Vene vägede invasiooni leidsid aset suured Ukraina-meelsed okupatsioonivastased demonstratsioonid paljudes linnades, sh Hersonis, Melitopolis ja Enerhodaris. Videoülesvõtted näitavad, kuidas isegi külades karjuvad vihased inimesed okupantide peale või blokeerivad tanke.

Vähem nähtavad, kuid levinumad ja tänini jätkuvad on muud, mitte nii otseselt poliitilised vastupanuvormid. Paljud inimesed on organiseerunud mitteametlikult oma naabruskonnas vastastikuse abi pakkumiseks, et toetada vanu ja väeteid, korraldada evakueerumist ning tuua okupeeritud piirkondadesse salaja humanitaarabi. Võib rääkida Ukraina kodanikuühiskonna vintskusest või lihtsalt imetleda inimeste vaprust.

Protestide korraldajad või need, keda peetakse aktivistideks eksikombel, riskivad sellega, et neid röövitakse, piinatakse ja tapetakse. Sellegipoolest on pidevalt organiseeritud Ukraina-meelseid massilisi kiirkogunemisi, mis lähevad ruttu laiali, niipea kui kohale jõuavad patrullid. Isegi praegu kõrvaldatakse avalikest kohtadest salaja Vene lippe, hoonetele võõbatakse Ukraina sümboleid ja värve, levitatakse lendlehti, mis teatavad Ukraina armee peatsest saabumisest, hoiatavad Vene passi võtmise eest või naeruvääristavad kollaborante. Kollane riba ja Ukraina täht  Ї , mis vene kirillitsast puudub, on saanud avalikus ruumis Ukraina vastupanu sümboliteks.

Teine vastupanuvorm on kodanikuallumatus. Kui Hersoni uue administratsiooni „haridusosakonna juhataja“ kutsus juunis kokku kohalikud õpetajad ja koolijuhid, siis enamik neist lahkus koosolekult, kui sai teada okupatsioonivõimude plaanist asendada olemasolev õppekava Vene süsteemil põhinevaga.

Kõige radikaalsem vastupanuvorm on kindla sihtmärgiga sabotaaž: sildade, raudteeliinide või sõjalise infrastruktuuri hävitamine ning rünnakud kollaborantidele. Mõnel juhul pole need rünnakud niivõrd poliitilised, vaid ajendatud tülidest ressursside ümberjagamise üle. Üldiselt on olnud märke, et okupeeritud territooriumidel on pead tõstmas partisaniliikumine, mida toetavad Ukraina relvajõud ja salateenistused.

Kollaboratsiooni viiskümmend varjundit

Iga okupatsioonivõim sõltub kollaboratsioonist. Et saavutada kontroll okupeeritud territooriumide üle, on okupantidel tarvis ligipääsu kohalikele võrgustikele, teadmist kohalikest tingimustest ja halduskogemusest. 2014. aastal Krimmis sai Venemaa tugineda laialdasele kollaboratsioonitahtele. 2022. aastal on kollaborantide värbamine osutunud raskemaks.

3. märtsil võttis Ukraina parlament vastu kaks seadust, mis kriminaliseerisid kollaboratsiooni. Esimene kriminaliseerib koostöö agressorriigiga, selle relvaüksustega või okupatsioonivõimudega; see karistab ka okupatsioonivõimu avaliku toetamise eest ning Venemaa Ukraina-vastase rünnaku ja territooriumide okupeerimise avaliku eitamise eest. Seadus näeb ette vangistuse kuni 15 aastat. Kuni kolme aastase vangistusega on karistatav Vene-meelse propaganda levitamine, eriti haridus- ja akadeemilistes asutustes. Teine seadus piirab süüdimõistetud kollaborantide õigusi. Neil on keelatud kandideerida avalikesse ametitesse, teenida relvajõududes ning pääseda ligi riigisaladustele. Sõja esimese üheksa kuuga registreeris riiklik politsei umbes kaks tuhat kollaboratsionismiga seotud kriminaalasja; 347 inimest on tunnistatud kahtlusalusteks ja kohtutesse on saadetud 206 süüdistust. Mõne kohtuotsused on juba langetatud, enamasti tagaselja, sest süüalused asuvad okupeeritud territooriumidel.

MTÜ Tšesno („Aus“) koostöös Korruptsiooni Ennetamise Agentuuriga on koostanud kollaborantide andmebaasi. Digitaalse ülemineku ministeerium palub chatbot’i kaudu kõikidel teada anda kollaborantidest okupeeritud territooriumidel.

Kollaboratsiooni õiguslik määratlus on üks asi, inimeste käitumine okupatsiooni all ja nende motiivid on midagi muud. Kollaboratsioon ulatub okupatsiooni avalikust toetamisest ideoloogilistel veendumustel kuni kollaboratsioonini konkreetses olukorras, võib-olla näiteks pärast ähvardamist vägivallaga või santaaši tõttu või rahalise kasu ootuses. Sageli pole võimalik neid kahte eristada. Paljudel juhtudel käivad ideoloogilised veendumused käsikäes võimalusega maksta kätte oma poliitilistele vastastele.

Neil, kes 2014. aastal toetasid Krimmi annekteerimist ja „Vene kevadet“ ning kaotasid oma töö või mõisteti süüdi Ukraina-vastase tegevuse eest või põgenesid vahistamise vältimiseks Venamaale, avaneb nüüd võimalus uuesti võimule tulla. Üks silmapaistev näide on Volodõmõr Saldo, Hersoni endine linnapea (2002–2012) ja parlamendiliige (2012–2015), kes on olnud kollaboratsionistliku Hersoni sõjalis-tsiviiladministratsiooni juht 2022. aasta aprillist. See käib ka salateenistuste, politsei ja sõjaväe endiste liikmete kohta, kes on läinud võimudega vastuollu või kannavad vimma oma tööandja vastu.

Kollaborantide hulgas leidub ka palju kohalikke volikoguliikmeid Opositsiooni Platvormist, mis on Opositsioonibloki järglane, mis oli omakorda ekspresidendi Viktor Janukovõtši Regioonide Partei järglane. Vene invasiooni alguses peatati Opositsiooni Platvormi tegevus kahtlustuste tõttu sidemetes Venemaaga ja nende parlamendifraktsioon saadeti laiali.

Aga teisedki parteid ei ole mustade lammasteta. Üks tuntud juhtum on Oleksi Kovaljov, kes istus Ukraina parlamendis Volodõmõr Zelenskõi partei Rahvateenrid ridades, kuid läks aprillis tagasi oma kodulinna Hersoni oblastis. Ta väitis, et tahab olla koos oma valijatega, kuid tegelikult naasis ta selleks, et kaitsta seal oma ärihuve. Juulis sai teatavaks, et venelased on nimetanud Kovaljovi Hersoni oblasti „valitsuse“ liikmeks; selle eest kuulutati ta riigireetmise eest tagaotsitavaks. Pärast ebaõnnestunud atentaati juunis tapeti ta augustis.

Ka mõned blogijad ja kohalikud ajakirjanikud on ennast okupantide käsutusse andnud. Mõned on läinud okupantide poolele ideoloogilisest veendumusest. Näiteks Kirill Stremoussov oli liikunud aastaid Vene-meelsetes ringkondades ja levitas COVID-19 pandeemia aegu konspiratiivseid ideoloogiaid. Pärast okupatsiooni sai temast Hersoni asekomandör. Ta suri 9. novembril, vahetult enne venelaste taganemist, Hersonis autoõnnetuses. Teisi kollaborante on jälle motiveerinud nende ärihuvid ja nad taotlevad soodsaid tehinguid okupatsioonivõimudega. Sageli täiendavad eri motiivid üksteist.

Mida kauem okupatsioon kestab, seda suuremaks kasvab kollaboratsioonisurve. See käib niihästi munitsipaalteenistuste juhtide kui ka lasteaiajuhatajate kohta. 2022. aasta suvel jätsid ettevalmistused referendumiks ja kooliaasta algus kompromissideks vähe ruumi. Survet suurendas ka Kiievi valitsus, saates tugevaid hoiatusi kriminaalkaristustest kollaboratsiooni eest ning eriti referendumi organiseerimises osalemise eest. Aga hiljem on Ukraina valitsus hoidunud edasiste õiguslike meetmete rakendamisest, kuna Vene passi võtmise kriminaliseerimine oleks nende silmis juba kontraproduktiivne. Nelja Ukraina oblasti annekteerimine Venemaaga 2022. aasta septembris kitsendas veelgi võimalusi kollaboratsiooni vältida.

Haamri ja alasi vahel: linnapead ja ettevõtjad

Algusest peale hakkasid okupandid avaldama survet okupeeritud alade linnapeadele ja volikogudele, teades, et nende koostöö ja toetus on keskse tähtsusega okupantide tegevuste legitimeerimisel ja nende vastaste demoraliseerimisel. Neid, kes avaldasid vastupanu, kimbutati füüsiliselt ja psühholoogiliselt; paljud vangistati, mõningaid piinati ja isegi tapeti. Need, kes korraldasid evakueerimist ja humanitaarabi, riskisid vangistuse ja isegi hukkamisega, samas kui need, kes töötasid selle nimel, et kommunaalteenuseid käigus hoida, riskisid kollaborantideks kuulutamisega. Neil, kes põgenesid, õnnestus päästa ennast ja oma perekond, kuid mahajääjad hakkasid neid sageli süüdistama isekuses.

Hersoni linnapea Ihor Kolõtšajev jäi okupatsiooni esimesel kahel kuul ametisse. Ta deklareeris avalikult oma lojaalsust Ukraina riigile, toetas Ukraina-meelseid proteste ja täitis oma ametikohuseid. Ukraina president autasustas teda medaliga vapruse eest. Ukraina lipp lehvis raekoja katusel kuni aprilli lõpuni.

Intervjuudes Ukraina meediale rõhutas Kolõtšajev, et ta poleks saanud linnast lahkuda ja jätta maha kodanikke, kes olid ta valinud. Aga ta kritiseeris ka Ukraina valitsust, et see pole andnud temataolistele avaliku võimu kandjatele selgeid juhtnööre. Enamik Hersoni elanikke usaldas teda, kuid ringles kuulujutte ka selle kohta, miks okupandid teda nii kaua ametis hoiavad. Teda süüdistati erahuvides, peamiselt põllumajandussektoris.

Aga võib-olla arvestasid okupandid, et neile on kasulik pidada ametis suure linna linnapead, kes on tuntud oma pragmaatilisuse poolest. Näiteks enne Vene invasiooni oli Kolõtšajev seisnud vastu Krimmi veevarustuse blokeerimisele Põhja-Krimmi kanalis. Juhtivad rahvaesindajad Hersoni oblasti kõigis ülejäänud 49 omavalitsuses ja maakonnas kas põgenesid, areteeriti või asusid avalikule koostööle.

Kuid Kolõtšajev ei püsinud erandina kaua. 25. aprillil hõivasid Vene sõdurid Hersoni linnavalitsuse ja panid ametisse uue administratsiooni. Kolõtšajev pidi vabastama oma kabineti, kuid kuulutas, et jääb linna ja jätkab oma kohuste täitmist. 28. juunil arreteeriti ta süüdistusega koostöös Ukraina sabotööridega ja hiljem ei ole teda enam nähtud.

Mariupoli linnapea Vadõm Boitšenko juhtum on teistsugune. Ta oli töötanud oligarh Rinat Ahmetovi äriimpeeriumi ühe juhina ja 2015. aastal valiti ta linnapeaks. 2019. aastal kandideeris ta Verhovna Radasse Vene-meelse Opositsioonibloki ridades. Kuid ta tegutses üha iseseisvamalt ja muutus linnakodanike seas oma progressiivsete poliitikatega populaarseks. Ühel päeval, kui Vene sõjavägi oli Mariupoli juba sisse piiratud, ei saanud Boitšenko enam pöörduda tagasi linna lähedalt maalt.

Ta jäi küll vormiliselt ametisse ja oli linnapeana aktiivne populaarses sotsiaalmeediakanalis Telegram. Reaalsuses sai ta aga väga vähe ära teha Mariupoli elanike abistamiseks nende tohututes kannatustes. Tema Telegrami-sõnumid äratasid pahameelt paljudes, kes tema lugu ei uskunud ja tundsid, et linnapea oleks pidanud jääma koos oma kaaskodanikega. Seda rahulolematust kasutasid okupandid oma propagandas ära.

Ka ettevõtjad kohtavad okupeeritud territooriumidel suuri probleeme. Nende tarneahelad on läbi lõigatud, nende toodangut ja omandit on sageli rüüstatud (see on probleem eriti põllumajanduses, mis on kaotanud palju saake ja tehnikat). Kui ärid ei allu survele ega tee koostööd, võtavad okupandid või Vene-meelsed konkurendid need üle.

Okupeeritud territooriumidelt lahkumine ei ole sageli võimalik: peale sotsiaalse vastutustunde, mis on eriti tugev ärides, mis rahuldavad kohalike elanike kriitilisi vajadusi (nt apteegid ja pagarikojad), raskendavad kolimist Ukraina kontrolli all olevatele territooriumidele ka kulud. Ukraina riik ei suuda säärastel juhtudel finantsabi pakkuda, mis tähendab, et kolimine on suur rahaline koorem, eriti suurte äride jaoks.

Need, kes otsustavad jääda, riskivad sellega, et Ukraina võimud süüdistavad neid kollaboratsionismis. Uue kollaboratsioonivastase seaduse järgi on „majandustegevus koostöös agressorriigiga“ kuritegu. Koostööd defineeritakse muuhulgas kui enda registreerimist okupatsioonivõimude juures (nt põllumajandusettevõttele ajutise loa taotlemine); kui maksude maksmist okupatsioonivõimudele ning kui koostööd tarnijatega Venemaalt. See on pannud kohalikud ärid peaaegu võimatusse olukorda.

Kuid augustis pani Ukraina valitsus ette seadusemuudatused: lubatud on teatavad erandid, eriti põllumajanduses, logistikas, ravimite tootmises ja müügis, humanitaarabis ja teistes tegevustes, mis on elanikkonna heaolu seisukohalt möödapääsmatud. Nende paranduste järgi on karistatav ainult vabatahtlik kollaboratsioon. Parlament ei ole neid parandusi aga veel vastu võtnud.

Haridussüsteem

Kuigi kogu Ukraina haridussüsteem on pärast 24. veebruari 2022 pistnud rinda tohutute väljakutsetega, on olukord okupeeritud territooriumidel eriti troostitu. Sõjaseisukorra kehtestamisega invasiooni esimesel päeval suleti koolid ja muud haridusasutused ja lapsed saadeti kaheks nädalaks koolivaheajale. Kui märtsis selgus, et sõda nii pea ei lõpe, soovitas haridusministeerium minna üle digiõppele. Seal, kus see võimalik ei olnud, soovitati koolidel pakkuda lastele psühholoogilist tuge. Koolidel ja muudel asutustel paluti ka informeerida õpilasi ja nende perekondi pidevalt kohapealsest olukorrast ja evakueerimisvõimalustest ning aidata organiseerida tsiviilkaitset.

Arvutul hulgal koolimaju on saanud kahju või hävinud ja sajad tuhanded õpilased ja õpetajad on põgenenud maa teistesse osadesse või välismaale. Haridusministeeriumi andmetel oli juuni alguseks riigist lahkunud 26 000 Ukraina õpetajat. Enamik neist jätkas õpetamist internetis.

2022. aasta mai seisuga jäi okupeeritud aladele umbes 800 kooli. Okupatsioonivõimud ärgitasid neid uuesti uksi avama, et näidata kodanikele tagasipöördumist „normaalse elu“ juurde ning tähistada „rahu“, mille Venemaa olevat rahvale toonud. Kaugõpe, mida Ukraina koolid olid viljelenud juba kahel pandeemia-aastal, muutus vastupanuaktiks.

Aprilli alguses lubas haridusministeerium koolidel iseseisvalt otsustada, millal kooliaasta lõpetada. Neid instrueeriti eksameid ära jätma ja kõiki õpilasi järgmisse klassi üle viima. Ministeerium lubas, et iga lõpetaja saab tunnistuse. Kuid okupeeritud alade õpilased pidid oma tunnistusele järele tulema Ukraina kontrollitud territooriumile.

Riiklikud küpsuseksamid – mis pärast nende sisseviimist 2008. aastal olid edukalt kahandanud haridussektori korruptsiooni – kohandati ümber uuele olukorrale. 2021./2022. õppeaasta riigieksamid neljas aines asendati ühe ühendeksamiga. See viidi läbi riigi okupeerimata osades ja teistes Euroopa riikides kolmel päeval. Esimesel sessioonil juulis tegid eksami 187 000 abiturienti 250 kohas Ukrainas ja 40 linnas üle Euroopa – muljetavaldav korralduslik saavutus.

Septembris 2022./2023. õppeaasta alguses surusid okupatsioonivõimud peale sunniviisilise integratsiooni Vene süsteemiga. Õppekeel on nüüd vene ja õppekava on üle võetud Venemaalt, millel on eriti suur mõju ajaloo õpetamisele. Aga asi ei ole ainult õppekeeles ja -kavas. Moskva kuulutas, et koolid peavad kasvatama lapsi ka „Vene patriootideks“.

Kollaboratsioonivastane seadus kriminaliseerib „agressorriigi propaganda levitamise haridusasutustes“ ja „tegevused, mis on suunatud agressorriigi akadeemilise agenda edendamisele“. Reintegratsiooni ministeerium on soovitanud õpetajatel õpetamine lõpetada juhul, kui see enam ei vasta Ukraina standarditele, ning on lubanud jätkata õpetajatele palga maksmist. Kuigi seadus peab Vene õppekava järgi õpetamist kollaboratsionismi vormiks, jääb see karistamata, kui õpetajad suudavad tõestada, et tegid seda surve all.

Uue õppeaasta eel hakkasid Moskvast kohale määratud ametiisikud kasvatama survet õpetajatele ja koolidirektoritele. Mõned arreteeriti. Need, kes keeldusid koostööst, asendati; värvati vabatahtlikke, paljud neist Venemaalt. 2022. aasta juuli lõpu seisuga raporteeriti, et 200 õpetajat Venemaalt on pannud ennast kirja tööks Ukrainas. Vanematele avaldati survet: mõnede teadete järgi ähvardati neid vanemlikest õigustest ilmajätmisega, kui nad keelduvad oma lapsi panemast Vene võimude kontrolli all olevatesse koolidesse.

Mariupol on eriti ilmekas näide koolisüsteemi venestamisest. Niipea kui okupandid tulid selles laastatud ja inimestest tühjaks jäänud linnas võimule, teatasid nad, et kooliaasta pikeneb 1. septembrini. Linna jäänud lastele korraldati suvekursusi, et „parandada nende vene keele oskusi“.

Mais tuvastasid okupatsioonivõimud Mariupolis kõigest 53 õpetajat, kes olid valmis koostööd tegema – linnas, mille elanikkond oli enne invasiooni pool miljonit. Nemad saadeti Venemaale Doni-äärsesse Rostovisse ümberõppele. Pärast programmi läbimist anti neile vene keele ja Vene ajaloo õpetaja ametlik diplom. Et korvata personalipuudust, saadeti Mariupolisse õpetajaid ja kasvatajaid ka Donetski „rahvavabariigist“.

Mariupolist põgenenud õpetajad on teinud mitmeid algatusi õpetamise jätkamiseks Ukraina standardite järgi. Üks neist, eralütseum, mille asutasid Mariupoli 56. kooli õpetajad, annab lastele koolitunde, ükskõik kus need ka viibiksid. Aga muidugi ei saa digiõpe olla püsiv lahendus. See nõuab ligipääsu internetile, tekitab probleeme töötavatele vanematele, kellel on noored lapsed, ja paneb perekonnad ohtu juhul, kui okupatsioonivõimud „põrandaaluse“ koolitamise keelavad.

2017. aastal alustas Ukraina haridusreformi eesmärgiga ühtlustada koolisüsteem Euroopa standarditega. Reform jõudis jõudsalt edasi, hoolimata pandeemia tekitatud enneolematutest probleemidest. Nüüd ohustab kõiki neid jõupingutusi sõda.

Olukord on sarnane ka ülikoolides. Okupeeritud territooriumidel pandi ametisse lojalistlikud juhtkonnad ja rektorid. Haridusministeerium Kiievis kuulutas, et Ukraina ülikoolid on okupeeritud territooriumidelt evakueeritud ning et tööd, mis tehakse nende ruumides okupantide juhtimisel, ei tunnustata.

Ilmekas näide on Hersoni Riiklik Ülikool, mis nagu muud ülikoolid okupeeritud territooriumidel läks invasiooni esimesel päeval üle online õppele. Pärast Hersoni vallutamist 2022. aasta märtsi alguses korraldasid õppejõud teistest Ukraina piirkondadest, Euroopast ja USA-st loengusarja pealkirjaga „Akadeemiline sild“, et näidata solidaarsust ülikooli tudengitega. Julgeolekukaalutlustel oli võimalik registreeruda anonüümselt. Aprillis kolis enamik Hersoni ülikooli haldusaparaadist Ivano-Frankivskisse Lääne-Ukrainas, et jätkata seal online õpetamist. Paljud professorid ja üliõpilased olid põgenenud muudesse Ukraina osadesse või välismaale.

14. juunil võtsid Vene väed oma valdusse Hersoni ülikooli peahoone ja arreteerisid prorektor Maksõm Vinnõki. Hiljem teatati, et ta on jõudnud turvaliselt Kiievi kontrollitud territooriumile. Vajades uut „rektorit“, nimetasid okupandid ametisse Tetjana Tomilina, kes oli 2014. aastast peale tuntud oma Vene-meelsete vaadete poolest.

Tomilina biograafia on nagu tüüpilisel kollaborandil. Ta on Hersoni ülikooli vilistlane diplomiga vene keeles ja kirjanduses ning juuras. Ta juhtis mitmeid aastaid ülikooli juures asuvat akadeemilist lütseumi, mis valmistas keskkooliõpilasi ette ülikooliõpinguteks. 2014. aastal propageeris ta sotsiaalmeedias „Novorossija“ projekti. Selle tagajärjel jäi ta oma positsioonist ilma, milles ta süüdistas oma Ukraina-meelseid kolleege. 2015. aasta teleintervjuus väitis ta, et Hersonis asub salajane Ameerika biolabor, mis kujutab endast elanikkonnale ohtu.

Intervjuus oma plaanide kohta pärast rektoriks nimetamist lubas Tomilina likvideerida väidetava korruptsiooni ning ütles, et Hersoni üliõpilastel lubatakse kaitsta MA ja PhD kraad Moskva Riiklikust Pedagoogikaülikoolis. 12. septembril sooritati Tomilinale atentaat, milles ta jäi ellu.

Kui venelased novembris Hersonist taganesid, evakueeriti ka „Hersoni ülikool“ ja Vene allikate järgi jätkab see õpetamist online. Ivano-Frankivskis paikneva Hersoni ülikooli rektoraat on üliõpilasi hoiatanud, et vaenlase poolt ülevõetud ülikoolides kaitstavaid kraade väljaspool Venemaad ei tunnustata. Seevastu Ukraina kraadid võimaldaksid kandideerida magistri- ja doktorikursustele Euroopas. Ülikool reklaamib spetsiaalseid stipendiume Hersonist pärit üliõpilastele. Käesoleval õppeaastal online kursused jätkuvad.

Deokupatsioon: väljakutsed lühikeses ja keskmises perspektiivis

Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi detsembrikuistel andmetel on Ukraina suutnud vabastada 54% territooriumist, mille Venemaa oli pärast 2022. aasta veebruari vallutanud. Aga minna on pikk tee, enne kui seal sõjahaavad paranevad. Ukraina ees on mitmeid väljakutseid, mis takistavad kiiret taastumist. Üks on julgeolek: demineerimistöö on tohutu ja iga päev ilmub teateid plahvatustes vigastatud elanikest. Veelgi laastavamad on raketirünnakud. Venemaa pommitab lakkamatult Hersoni, nagu ka septembris vabastatud Harkivi oblasti osi. Herson, Kupjansk ja Vovtšansk olid vabastamisel peaaegu puutumata: nüüd hävitatakse neid linnu järjepidevalt.

Sellega on seotud depopulatsiooni probleem. Suur osa elanikest küüditati enne vabastamist Venemaale ning depopulatsioon on Vene pommirünnakute tõttu jätkunud. Ilmekas näide on Lõptsi vald Harkivi obastis, Vene piiri lähedal. See koosneb 17 külast, mis kõik septembri keskel vabastati. Invasiooni eelsest 13 500 elanikust oli novembriks alles jäänud ainult 1900. Mõned külad on täiesti tühjad.

Oluline infrastruktuur – teed ja sillad, transpordiühendused, elektri- ja gaasivõrk, veevarustus, küttesüsteemid ja kommunikatsioon – on hävitatud. Nende taastamine on tohutu finantsiline, organisatoorne ja tehniline väljakutse. Tervishoiuteenuseid, mille järele on suur nõudmine, sest paigale jäänute hulgas on palju vanu inimesi, pole sageli üldse saadaval, eriti maal. Kohalik võim püüab organiseerida mobiilseid meditsiinibrigaade ja kasutada telemeditsiini, milleks on aga vaja mobiilseid generaatoreid ja Starlinki terminale.

Kuna suur osa elamufondist on kahjustunud, pole paljudel inimestel kusagile naasta. Paljud administratiivhooned, koolid, kultuurikeskused ja kohalikud haiglad on hävitatud või rüüstatud. Isegi põhiteenustega – posti, pensionide, pangateenuste, kaubanduse, kütuse jne – varustamine nõuab suuri logistilisi operatsioone.

Noorte ja lastega perede tagasitulek sõltub ka töökohtade saadavusest. Juba enne Vene invasiooni oli tööhõivega Ukraina ääremaadel probleem. Nende piirkondade taastumine sõltub endiste elanike tagasitulekust, aga pideva pommitamise, kütteprobleemide ja elektrikatkestuste tõttu on võimud nende tagasi lubamise suhtes kõhklevad.

Hersoni deokupeerimine näitas taas kord, et Vene mantral Ukrainast kui nurjunud riigist pole vähimatki seost reaalsusega. Ukraina politsei, SBU ning sõjalis-tsiviiladminstratsioon saabus kohale samal päeval, millal venelased lahkusid, ning toetasid Ukraina armeed demineerimis- ja stabiliseerimistöödes. Kohe hakati tegelema interneti ja telekommunikatsiooni infrastruktuuri taastamisega; linnakeskusse pandi üles Starlinki terminalid, et võimaldada inimestel helistada oma perekondadele ja sõpradele Ukrainas ja välismaal. Ukraina mobiiltelefoniside pakkujad Kyivstar ja Vodafone seadsid sisse avalikud wi-fi tsoonid.

Esimesed pensionid maksti välja deokupatsiooni esimesel nädalal sularahas tänu reintegratsiooni ministeeriumi ja Ukraina postiameti koostööle. Viimane avas oma esimesed kaks haru neljandal päeval ja Nova Pošta – peamine postiteenuste eraettevõte Ukrainas – avas samuti kontori. Kaks suurimat Ukraina panka, Oštšadbank ja Privatbank, avasid esimesel nädalal uuesti oma harud. Ukraina raudteede juht külastas Hersoni linna vabastamise teisel päeval; raudteeühendus Kiieviga taastati kümne päevaga. Last but not least, Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi külastas Hersoni kolmandal päeval pärast vabastamist. Need sümboolselt äärmiselt tähtsad sammud näitasid riigi, kodanikuühiskonna ja ettevõtete võimet teha koostööd Ukraina suveräänsuse, õigusriikluse ja avaliku korra taastamiseks deokupeeritud territooriumidel.

Ometi ei saa alahinnata väljakutseid, mis deokupeeritud territooriumidel keskmises perspektiivis Ukraina ees seisavad. Nende hulka kuulub varemetes infrastrukruuri parandamine jätkuva pommitamise all; deporteeritud Ukraina kodanike tagasitoomine Venemaalt; Ukraina kodanike kallal toimepandud kuritegude dokumenteerimine ja uurimine; vaesusega võitlemine ja sotsiaalteenuste pakkumine, eriti kõige haavatavamatele; ning Vene haridus- ja sümbolite poliitika tagasipööramine.

Ka seisavad hiilgaslikud ülesanded üleminekulise õigusmõistmise ees. Eriti tundlikuks teemaks jääb kollaborantide vastutusele võtmine. Tuleb võtta õppetund Euromaidani järgsest Ukrainast, mis karistas politseivägivalda ja kohalike eliitide äraandlikkust liiga leebelt ja liiga hilja. Teisalt mäletab vanem generatsioon, milline kahtlustamine saatis Nõukogude kodanikke, kes olid elanud natsiokupatsiooni all. Seega on tähtis tegutseda hoolikalt ja suuremeelselt, nii et kriminaalvastutus ei välistaks hilisema amnestia.

Kollektiivse trauma leevendamiseks peaks üleminekuline õigusmõistmine andma tunnustuse ja hääle neile, kes kannatasid, ning mälestama ohvreid. See peaks muutma leppimise võimalikuks mitte üksnes üldriiklikul, vaid ka kohalikul tasandil: okupatsioon on ühiskonda ja kohalikke kogukondi lõhestanud ning lõhet süvendavad vastastikused süüdistused kollaboratsioonis.

On põhjust loota, et leppimine ja avalik dialoog osutuvad Ukraina ühiskonnas nüüd hõlpsamaks kui pärast 2014. aastat. Täna on riik ühtsem kui kunagi varem, seistes vastamisi ühise vaenlasega. Aga 2014. aastal okupeeritud territooriumide taaslõimimine on aga raskem väljakutse. See nõuab pikemat üleminekuperioodi, võimalik, et ka rahvusvahelist vahendamist.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Tatiana Zhurzhenko. Terror, collaboration and resistance: Russian rule in the newly occupied territories of Ukraine. Eurozine, 17. jaanuar 2023. https://www.eurozine.com/terror-collaboration-and-resistance/

Tatjana Žurženkolt on Vikerkaares ilmunud essee „Mälu geopoliitika“ (2008, nr 4–5).