Arhiiv

1944. aasta 23. juunil kuulutas Eesti Rahvuskomitee – Eesti põrandaaluste demokraatlike parteide ja rühmituste ning diplomaatide koalitsioon – välja oma manifesti „Eesti rahvale“. Ajal, mil Eesti vaevles endiselt Natsi-Saksamaa võimu all, deklareeris Rahvuskomitee iseseisva Eesti riigi edasikestmist ning nimetas end riikliku võimu ainuteostajaks. Komitee võrdsustas „maad ja rahvast laastanud Ida ja Lääne diktatuuririikide“ vägivalla, mõistis hukka nende kollaboratsiooniorganid (Nõukogude valitsuse ja Eesti Omavalitsuse) ja väljendas avalikku solidaarsust „kogu maailma vabade rahvastega eesotsas Inglismaa ja Põhja Ameerika Ühendriikidega“.^[1] 27. juulil tutvustas Eesti saadik Rootsis Heinrich Laretei manifesti rahvusvahelisele ajakirjandusele, kinnitades, et see väljendab Eesti rahva „ülekaaluka enamuse“ lootusi ja tahtekindlust, mida, avaldas Laretei lootust, „hinnatakse vääriliselt maailma demokraatlike rahvaste poolt, kelle perre Eesti rahvas kuuluda soovib“.^[2]

Eesti rahvuslikus ajalookirjutuses võiks Eesti Rahvuskomitee manifesti paigutada oma tähtsuselt kõrvuti 1918. aasta Eesti iseseisvusmanifestiga. Taaskord väljendati Eesti rahva rippumatust ja vabadusiha. Taaskord tehti seda agressiivsete suurriikide, eeskätt Saksamaa ja kommunistliku Venemaa heitluse keskel. Taaskord väljendati oma lojaalsust pluralistliku demokraatia ja vabariikluse ideedele. Kui 1918. aasta manifest kuulutas veel neutraliteeti, siis Rahvuskomitee manifest oli isegi julgem ja konkreetsem. Ta kuulutas otsustavalt poolehoidu lääneliitlastele ning ütles lahti kõigist varasematest „orientatsioonidest“; demonstratiivsele Saksa-vastasusele viitas ka manifesti kuupäev, 23. juuni ehk võidupüha.

Manifesti võiks pidada Eesti transatlantilise liitluse alusdokumendiks, mida tähistada koos meie tänaste partneritega, kui selle dokumendi juures poleks üht piinlikku aspekti. Seda manifesti 23. juunil Eestis välja ei hõigatud; tollal õieti alles arutati manifesti sisu. Ning kui manifest üle kuu aja hiljem, 1. augustil – ehk selle Stockholmis väljakuulutamise järel – Eestis ka päriselt plankudele pandi, oli sellest tsenseeritud nii solidaarsus USA ja Suurbritanniaga kui Saksamaa süüdistamine vägivallas eesti rahva kallal.^[3] Sel hetkel seisis Eesti Rahvuskomitee raudkindlalt Saksa mobilisatsiooni taga, kutsus kõiki eestlasi ühinema võitlusega Punaarmee pealetungi vastu ning kuulutas kõik kõrvalehoidjad ja desertöörid eesti rahva reeturiteks.

Rahvuskomitee oli sellest vastuolust igati teadlik. Eesti välisdelegatsiooni juht, Rootsis resideeriv sotsialist August Rei, keelitas veel septembris 1944 oma Eesti kolleege kiiremas korras trükkima Rahvuskomitee manifesti Läänele suunatud versiooni ka Eesti pinnal dateeringuga 23. juuni ja saatma seda Rootsi. Säärane skeem pidi sünkroniseerima kohaliku ja Läänele suunatud loo ning kinnitama, et Rahvuskomitee on selgesti väljendatult läänemeelne koalitsioon; manifesti tsenseeritud versioon pidi tembeldatama Eesti Omavalitsuse võltsinguks.^[4] Rei plaan jäi teostamata, kuna Saksamaa taganes septembris Mandri-Eestist ning Punaarmee taasvallutas peagi kogu maa. Vastuolu jäi. Eesti ja Lääne publikule räägiti erinevat juttu.

Siinse artikli eesmärk on seletada, miks Eesti Rahvuskomitee nii tegi, mida see täpselt tähendas siis ja mida see võiks meile tähendada tänapäeval. Artikli siht pole kedagi ega midagi diskrediteerida, vaid avada tollase ajaloolise situatsiooni keerukust ja debatte ning astuda samm selle perioodi historiseerimise suunas. 1944. aasta kipub endiselt olema meie kaasaeg ning Rahvuskomiteed ja seda ümbritsevat isamaalist tegevust vaadeldakse endiselt hindava teleoloogilise pilguga: kas Eesti poliitikud tegid ikka eesti rahva tuleviku nimel kõik? Arvamusi on mitu.^[5] Neis tagantjärele antud hinnangutes läheb aga kaotsi tollane maailmapilt, poliitiline kultuur ja sellest tulenevad tegevusloogikad, mis heidetakse kõrvale kui tolle aja piiratud teadmistest tulenenud ebaolulised nüansid. Rahvuskomitee avalik ja Läänele suunatud retoorika paigutas eestlased üheselt sõja võitjate poolele, aga selle retoorika varjus peitus märksa vastuolulisem reaalsus ja kirglikud vaidlused Eesti võimaluste ja valikute üle. Ja just need kaasaegsed vaidlused, mitte hoolikalt koostatud strateegiline kommunikatsioon, heidavad kõige adekvaatsemat valgust tollaste eestlaste väärtustele ja mõtteviisidele.

Ajaloolane ja antropoloog James C. Scott on eristanud hierarhilisele kõnelusele omast nn avaliku ja peidetud transkripti dualismi. Avalik transkript (public transcript) iseloomustab alama ettevaatlikku ja kalkuleeritud formaalset kõnet ülemaga. Peidetud transkript (hidden transcript) seevastu iseloomustab alamate omavahelist vabamat, võibolla isegi subversiivset ebaformaalset kõnet.^[6] Olgugi et Scotti uurimuse keskmes on marginaliseeritud ühiskonnagruppide – orjad, töölised ja talupojad – vaatenurk ning nende varjatud vastupanu, võib tema mudeli kanda üle ka rahvusvaheliste suhete tasandile. Nõrgemate riikide huvides on arvestada tugevamate arusaamadega, eriti kui viimaste huvist ja sümpaatiast sõltub nende eksistents. Nii loovad väikeriigid oma stiliseeritud avaliku ehk strateegilise diskursuse, kus püütakse oma positsiooni seletada kõrgematele arusaadavas keeles. Selle performatiivse diskursuse varjus on aga peidus riigi sisemine diskursus ehk tegelikud kalkulatsioonid ja debatid selle üle, kuidas suurematega toime tulla, ka kriitika nende pihta. Eestlaste sellisele peidetud transkriptile keskendub ka käesolev artikkel.

Natsi-Saksa okupatsiooni Eesti eripära

Rahvuskomitee väljapoole suunatud lugu, mis võrdsustas Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu, on meie tänasele rahvusdiskursusele jätkuvalt ahvatlev narratiiv (ja oli seda ka tollal). Aga ajaloolase pilgule jääb sellise formaalse ja deklaratiivse retoorika juures tähelepanuta eestlaste erivahekord Saksa võimuga ning asjaolu, et tegelikkuses ei näinud eestlased (või ükski teine rahvusgrupp) „sakslasi“ ja „venelasi“ kunagi sümmeetrilise ohuna; vastupidi, valdav enamik etnilisi eestlasi nägi kuni 1944. aasta lõpuni Natsi-Saksamaa võimu kilbina Punaarmee naasmise vastu.

Esimese Nõukogude aasta vägivalla järgses Eestis tervitati sakslasi üldrahvalikult vabastajatena. Seda pidid tunnistama ka demokraatlikes riikides viibinud Eesti diplomaadid. „Vähemalt 99% rahvast näeb sakslastes vabastajaid, keda heaolu laostamisest ja elajalikust terrorist meeleheitele aetud inimesed ootasid nagu Messiast,“ kirjutas August Rei oma kolleegile Londonis 22. augustil 1941. „Kas võib neil oludel imestada, et vabastajate vastu tuntakse sügavat tänutunnet, ja et taluinimesed võtavad saksa sõdureid vastu lillede, piima ja võileibadega.“^[7] Saksamaa imperialistlikud eesmärgid Eesti suhtes said küll peagi selgeks, aga elanikkonna seas ei teinud see täielikult lõppu natside võimu eelistamisele Nõukogude korra naasmise ees. Elanikkond vaatles 1941. aasta küüditamisi laialdaselt kui Eesti ümberrahvastamise algust ning Nõukogude vägede taganemisega kaasnenud tagalapuhastused ja põletatud maa taktika ainult süvendasid arusaama Nõukogude võimu ülimast brutaalsusest.

Eestlased polnud Nõukogude võimu käsitanud alati nii apokalüptiliselt. Veel baaside lepingu sõlmimise ajal 1939. aastal hellitas näiteks tollane Riigivolikogu esimees ja Eesti viimane seaduslik peaminister Jüri Uluots lootust, et Nõukogude Liit on Jossif Stalini all normaliseerunud riik, suurriik, mis taotleb vaid oma legitiimsete julgeolekuhuvide kaitsmist – arusaam, mille jagajaid leidus poliitilise eliidi seas üle Euroopa. „Pean tähendama, et Stalin on harukordselt tark inimene, samuti ka Molotov ja Mikojan,“ kirjeldas Uluots oma kogemust läbirääkimistel Moskvas. „See kõik kergendas meie ülesannet. Läbirääkimisi alustades väljuti sellest, et Vene vajab väljapääsu teid. Samuti peab Venel tuge olema oma naabrite juures ja seda peab Vene enesele muretsema. Asusin seisukohale, et hindame reaalselt Vene suuri huvisid Balti merel. Toonitasime algul kohe, et meie juhid oskavad asju reaalselt võtta ja hinnata.“^[8]

Kaks aastat hiljem polnud sellest „realismist“ raasugi alles. Uluots oli ainus oma kolmeteistliikmelisest rahvusliku ühtsuse valitsusest, kel oli õnnestunud repressioonidest pääseda, kogedes vahepeal võimast taipamishetke. Oma 1942. aasta kõnes Tartu üliõpilastele ei rääkinud Uluots enam realismi-paradigmas, vaid märksa eepilisemas registris. Uluots kõneles nüüd Eesti tuhandeaastasest tsivilisatsioonilisest võitlusest Ida barbaarsusega, pimeda vene massi ekspansioonitungiga, mille bolševism olla „võtnud oma tegevuse aluseks ja levitanud seda eranditult kogu riigile ning rahvale ja igale poole, kus nad võimule on pääsenud“.^[9] Bolševismi „surmaohust“ eestlastele ei kõnelnud mitte üksnes ametlikud propagandaväljaanded. Seda tegid ka Eesti enda rahvuslikud autoriteedid, nii nagu ka põrandaalused demokraatlikud ajalehed.^[10]

Kommunistliku radikalismi ja sellega kaasneva eksistentsiaalse ohu kõrval tundus Saksa imperialism märksa traditsioonilisemat laadi, isegi pärast juutide eraldamist ühiskonnast, nende represseerimist ja massimõrva. Etniliste eestlaste jaoks, kelle rassilise „kvaliteedi“ üle Saksa võimukandjad agaralt arutlesid, olid Saksa okupatsiooni reeglid üpris etteaimatavad. Saksa tsiviilvalitsuse juht kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann hindas iseäranis eestlaste „rassi“ ja koostöövalmidust (mida ta nägi ühe mündi kahe küljena) ja püüdis 1941. aasta head vastuvõttu maksimaalselt ära kasutada okupatsioonirežiimi efektiivsemaks juhtimiseks. Litzmann ajas jätkuvalt nn pehme käe poliitikat, millega andis eestlastele omavalitsuses üpris suure tegevusvabaduse ja teiste „vallutatud Ida-aladega“ võrreldes suhteliselt vabad olud.

1942. aasta lõpust hakkas Litzmann otsima viise, kuidas tõsta Eesti Omavalitsuse prestiiži, ja püüdis sinna haarata ka teisi „autoriteetsema ringi“ inimesi. Juba 1943. aasta alguses hõlmasid sakslased Eesti Leegioni toetuskampaaniasse Eesti Riigivolikogu viimase esimehe Otto Puki ja Riiginõukogu viimase aseesimehe Alfred Maureri, kellele tehti ka ettepanek liituda Eesti Omavalitsusega. Litzmann püüdis meelitada omavalitsusse ka Uluotsa, kuid viimane eelistas riikliku kontinuiteedi kandjana jätkata siiski mittepoliitilises akadeemilises ametis. Uluotsa ümber koondunud vanema põlvkonna poliitikute „kitsas kolleegium“ oli läbi okupatsiooni Saksa ametivõimudega siiski tihedas kontaktis (näiteks Uluotsa lähim kaastööline Johannes Klesment oli Eesti Omavalitsuse majandus- ja rahandusdirektori nõunik), nii nagu nad suhtlesid regulaarselt ka Eesti diplomaatidega Skandinaavias. Sakslased sallisid sellist tegevust senikaua, kuni see ei arenenud otsese väljakutseni Saksa võimule, näiteks valitsuse väljakuulutamiseni.

Uluotsa tegevuses on just valitsuse küsimus äratanud ehk enim Eesti ajaloolaste tähelepanu. Ajaloolased on süüdistanud Uluotsa ja Eesti diplomaate passiivsuses, isegi „tahte ja oskuse puudumises“ Eesti huvide eest seista: miks ei suutnud eestlased Poola ja Tšehhoslovakkia eeskujul luua oma eksiilvalitsusi?^[11] Ma ei hakka siin seda keerulist küsimust pikemalt lahkama, aga ehk piisab, kui mainida, et vähemalt Saksa okupatsiooni tingimustes peitus vastus tollaste poliitikute lootuses, et nad suudavad iseseisvuse või vähemalt mingi tuumautonoomia kaubelda välja ka sakslaste käest. Seda olid pooledukalt proovinud leedukad, kes lõid 1941. aasta suvel oma Ajutise Valitsuse, mille sakslased aga ruttu kahjutuks tegid, hõlmates kompensatsiooniks paar ministrit ka kollaboratiivse Leedu Usaldusnõukogu koosseisu.

Eestis püüdsid oma ettepanekutega valitsust luua nii Hjalmar Mäe Berliinis kui ka Uluots 1941. aasta augustis Tartus. Mäe, tema kolleeg Oskar Angelus, Uluots ja ka mõned teised grupid lobistasid sakslaste juures iseseisvuse ideega läbi kogu okupatsiooniperioodi. Eesti poliitikud ja sõjaväelased pakkusid oma iseseisvusplaane Saksamaale kui poliitiliselt kasulikku sammu, millega parandada Saksamaa rahvusvahelist mainet ja mobiliseerida kohalik armee kõrgelt motiveeritud liitlasvõitluseks Nõukogude Liidu vastu. Sakslased suhtusid neisse „rahvusšovinistlikesse“ ettepanekutesse skeptiliselt ning Berliin ei kiitnud neid kunagi heaks (kuigi Hitler mängis 1943. aastal ideega Eesti ja Läti autonoomiast). Samas ei vastanud Saksa võim sellele aktivismile ka repressioonidega. Halvimal juhul rakendati rahvusliku opositsiooni suhtes nn „trahvimeetmeid“ (Strafmaßnahmen) ehk ajutisi kinnipidamisi, millega püüti „šoviniste“, „anglofiile“ ja „defetiste“ korrale kutsuda ja neile õppetund anda; neid ei koheldud aga kunagi sama halvasti kui näiteks juute, poolakaid või kommuniste. Teisisõnu, need polnud veel totalitaarsed ühiskonna puhastamise meetmed, vaid tüüpiline imperiaalne „erinevuste poliitika“ (politics of difference), kus kohalikule rahvuslusele anti vahel präänikut, vahel piitsa.^[12] Totalitaarsed meetmed – v.a juutide ja mustlaste genotsiid – jäid ootama sõja edukat lõppu. Erinevalt Nõukogude võimu perioodist oli poliitika natside all võimalik.

Just sellised mõneti vabamad olud pärssisid kõige tõhusamalt Eesti valitsuse sündi, olgu siis eksiilis või Saksa võimu all. Eesti diplomaadid Läänes hoidusid eksiilvalitsust välja kuulutamast, sest sellisel valitsusel oleks puudunud nii arvestatav legitiimsus kui ka side kodumaaga – asjaolud, mis oleksid teinud selle igast suunast kergelt marginaliseeritavaks. Kodumaa poliitikud seevastu hoidsid ettevaatlikku joont, sest ei riskinud ohtu seada oma häid vahekordi sakslastega. See polnud üksnes mugavusotsus, et vältida Saksa võimude pahameelt ja repressioone, vaid kantud ka teadlikust poliitikast leida Saksa võimudega modus vivendi ja parandada Eesti positsiooni sõjas: vältida Nõukogude võimu naasmist ning relvastada ja treenida mehi, kellest võinuks kujuneda sobival hetkel rahvusliku armee tuumik. See loogika polnud tagantjärele sepitsetud müüt; nii ratsionaliseeriti oma käitumist juba sündmuste keskel.

Välisdelegatsioon vs kohalikud poliitikud

Eestis levinud koostöö sakslastega põrkus peagi teravalt demokraatlikes maades asuvate Eesti diplomaatide arusaamadega rahvusvaheliste suhete tulevikust. Diplomaadid süüdistasid kohalikke naivismis sakslaste suhtes ning osutasid säärase koostööga kaasnevale pahameelele lääneliitlaste seas; nood võisid nüüd eestlased süümepiinadeta Moskva hambusse jätta. Nii hoiatas August Rei Kodu-Eesti kolleege oma kirjas 4. aprillil 1943. aastal: „Kui meie juhtiva eliidi käitumine võiks Britis ja USA-s tekitada mulje, nagu oleks eesti rahvas – ükskõik missugusel põhjusel või motiivil – oma enda vabal tahtel ja veenel löönud sakslaste poole ja otsustanud oma saatuse Hitleri Saksamaaga siduda, siis on väga tõsine hädaoht olemas, et see võib saada meile saatuslikuks.“^[13]

Kohalikud vastasid sellistele hoiatustele samavõrd alarmistlike vastuargumentidega. Nad süüdistasid naivismis hoopiski diplomaate, kes lootsid, et Lääne liitlaste muljetele mängimise korral tõttavad „anglosaksid“ tingimata eestlastele appi. „Ei usu hästi, et ameeriklased ja inglased suudavad igal juhul vältida venelaste invasiooni [Eestisse] kuigi see oleks ajutine,“ mängis Uluotsa abi Klesment oma 9. märtsi kirjas Eesti saadikule Soomes Aleksander Warmale läbi võimaliku Lääne abi stsenaariumi. „Siis on rahv[use]. hävitamine paratamatu, kestku see … või nädal-kaks. On lõpuks siiski vähe sellest, kui pärast inglased tapetud eestlaste haudadele lilli panevad. Ei või kasutamata jätta võimalusi sõjaliseks organiseerimiseks, olgugi see antud olustikus ebameeldiv.“ Klesment pidas koostööd sakslastega „ainukeseks reaalseks võimaluseks“ (originaali  esiletõst) omada mingitki kontrolli Eesti sõjameeste tuleviku üle.^[14]

Diplomaadid hoiatasid ja ähvardasid koduseid kolleege kuni 1944. aasta alguseni, et mobilisatsioonide toetamine jätab lääneliitlastele mulje, justkui oleks Eesti Natsi-Saksamaa liitlane; seega oleks targim valik igasugust osalemist vältida. Kodused vastasid võrdväärse vankumatusega, et sama hästi võib ka mobilisatsioonide mittetoetamine jätta lääneliitlastele vale mulje, andes märku, et eestlastel pole midagi Nõukogude võimu tagasituleku vastu.^[15] Mõlemas seisukohas oli omajagu sisemist loogikat ja veenvust, mis seletab ka asjaolu, miks Eesti poliitikute sedavõrd fundamentaalsed eriarvamused ei viinud ometi suhteliinide plahvatusliku katkemiseni.

Diplomaadid lõppkokkuvõttes mõistsid kohalike poliitikute argumentide kaalu, vähemalt kodumaa tingimustes, ning nägid oma ülesandena võimatut missiooni, et leida hoiak, „mis ei tunduks meie kodustele võõrastavana, kuid säilitaks meie hääd suhted anglosaksi maadega“.^[16]

Sarnast tasakaalutrikki püüdis sooritada ka August Rei. 3. märtsil 1943 palus Rei saadik August Tormal ja konsul Johannes Kaivil esitada vastavalt Suurbritannia ja USA valitsusele ametlik protest Eesti Leegioni mobilisatsiooni vastu, aga teha seda rangelt ametkonnasiseselt ja mitteavalikult. Nimelt kartis Rei, et kui säärane protest tuleb avalikuks, siis Saksa propaganda kasutab selle kohe ära ja diskrediteerib nii välisdelegatsiooni kui kodumaiseid „Angloameerika orientatsiooni“ toetajaid ülejäänud kodueestlaste silmis. „…praegusel hetkel valitseb Eestis väga keeruline olukord ja meeleolu,“ põhjendas Rei situatsiooni delikaatsust.^[17]

1943. aasta jooksul leidis välisdelegatsioon kohalikud sümpatiseerijad Jaan Tõnissoni sekretäri Ernst Kulli ümber koondunud demokraatlike parteide esindajate ja noorte nn vastupanuaktivistide näol. Need aktivistid – agraarparteilased, liberaalid ja sotsialistid – ründasid oma lendlehtedes avalikult mobilisatsioone, kritiseerisid teravalt Saksamaad ja Eesti Omavalitsust ning panustasid häbenemata Atlandi hartale ja lääneliitlaste toele. Ometi pidid needki aktivistid arvestama Uluotsa populaarsuse ja Leegioni toetajaskonnaga Eesti ühiskonnas. Kui välisdelegatsioon püüdis kasutada neid aktiviste Uluotsa ringkonna survestamiseks, siis demokraadid keeldusid kategooriliselt sellisest vastandamisest, püüdes endiselt säilitada patriootlike ringkondade omavahelisi usalduslikke suhteid.^[18]

Eesti liberaaldemokraatide 1943. aasta kriitikat Eesti Leegioni mobilisatsiooni aadressil peetakse sageli rahvuslik-teleoloogilise ajalookäsituse seisukohalt kiiduväärt sammuks. Vähemalt keegi Eestis julges vastustada Natsi-Saksamaad, tema illegaalset mobilisatsiooni, ja asetada eestlased selgelt liitlaste, rahvusvahelise õiguse ja õigusriiklike väärtuste poolele! Selline optimistlik tõlgendus aga moonutab mõnevõrra demokraatliku vastupanu tollaseid tegelikke vaateid ja positsiooni. Tegelikkuses nägid ka liberaaldemokraadid Saksa võimus hädavajalikku kilpi Nõukogude võimu tagasipöördumise vastu. Nad hoidusid teadlikult õõnestamast Saksa sõjapotentsiaali ja kuulutasid kõik sellesuunalised tegevused bolševistlike agentide sabotaažiks. Nad ei protesteerinud Saksamaa idasõja vastu iseenesest, vaid pidasid üksnes eesti sõdurite värbamist selleks tarbetuks. Nad soovisid vältida eesti meeste saatmist kaugele kodumaast, nende „raiskamist“ kahurilihaks ja nende diskrediteerimist maailma silmis Saksa vägivallakampaaniate käsilastena.^[19] Samas sakslased muidugi sõdigu!

Ametlik ajakirjandus mõistis põrandaalused aktivistid hukka kui bolševismivastase võitluse vastutusest kõrvalehiilijad. Aga ka juba võitlevad mehed suhtusid neisse kriitiliselt. „[Leegionärid] suhtuvat suure kibeduse ja üleolekuga neile kodumaal, kes ei toeta seda võitlust ja sellest praegu kõrvale hoiavad,“ kurtis Kull kirjas Warmale 7. jaanuaril 1944. „Ühtlasi valitsevat rindemeeste seas tugev meeleolu Soome-minejate vastu, kelles nähtavat ainult oma naha hoidjaid.“^[20] Ühiskonnas käisid eestlaste osaluse üle Leegionis elavad arutelud. Veenvaid argumente tundus olevat mitmel poolel ning ühtse tee osas ei valitsenud mingisugust ühiskondlikku konsensust. Samas puudutasid need arutelud eeskätt taktikalisi, mitte põhimõttelisi küsimusi. Kõik tundsid end kannustatuna patriootlikest ideaalidest, küsimus seisnes mitte selles, kas, vaid kuidas ning millistel tingimustel sakslastega koostööd teha.

1944. aasta patriootlik konsensus

Olukord muutus drastiliselt 1944. aasta jaanuari lõpus, mil Punaarmee jõudis Eesti piiridele ja Uluots andis Litzmanni ettepanekul oma kuulsa 7. veebruari tsenseerimata raadiointervjuu mobilisatsiooni toetuseks. Pärast lühikest segadust lasid põrandaalused liberaalid ja sotsialistid end Uluotsa poolt ära veenda ja hülgasid nüüd oma mobilisatsioonikriitika sootuks. Nüüd asusid nad avalikult toetama Mäe väljakuulutatud üldmobilisatsiooni kui Eesti patriotismi ainuvõimalikku teed.

See tähendas üpris järsku retoorilist registrivahetust. Veel novembris 1943 nimetas aktivistide grupp Vaba Eesti Võitlusrinne oma populaarses põrandaaluses ajalehes Vaba Eesti mobilisatsiooni „vägivalla-aktiks“ eesti rahva vastu.^[21] Veebruaris 1944 ühines leht aga juba mobilisatsiooni toetava kooriga: „Praegu on olukord põhjalikult muutunud. Rinne on lagunemas… Selle surmaohu tagasitõrjumiseks peab iga eesti mees tulema lippude alla – meie kodumaa piiride kaitseks.“^[22] Selline „anglofiilide“ kannapööre üllatas isegi sakslasi, olgugi et nad pidasid eestlaste visiooni oma eravõitlusest rahvuslikuks „psühhoosiks“.^[23]

Veebruaris-märtsis toimus Eesti poliitiliste jõudude suur koondumine. Eesti patriootlikud organisatsioonid – Uluotsa „kitsas kolleegium“, välisdelegatsioon, demokraatlike parteide ja põrandaaluste gruppide koalitsioon – jõudsid viimaks ka poliitilise kokkuleppeni. Loobuti vaidlustest õiguslike finesside üle ning loodi ühtne Eesti Rahvuskomitee kui demokraatlikult meelestatud Eesti riiklik võimukeskus. See suur rahvuslik koalitsioon toetas mobilisatsiooni algusest peale ja seda kinnitati ka Rahvuskomitee avalikes korraldustes.^[24] Teisisõnu, 1944. aasta hiliskevadest alates toetas terve Eesti mittekommunistlik poliitiline, sõjaväeline ja kultuurieliit Saksa mobilisatsiooni kui eesti meeste ainuvõimalikku valikut. Igasugune teisitimõtlemine oli marginaalne ning muutus peagi praktiliselt võimatuks. Kui mõni noor mees soovis 1944. aastal Saksa mobilisatsioonist kõrvale hoida, siis pidi ta arvestama, et seda tehes seisab ta vastamisi terve rahvusliku diskursuse, st terve ühiskonna hukkamõistuga. Seda ühiskondlikku konsensust näitab ka fakt, et kõrvalehoidjaid ja nende varjajaid, kes 1944. aasta suvel võimude poolt hukati, ei mäleta ega mälesta tänaseni keegi.

Rahvuskomitee hellaks teemaks jäi endiselt välispoliitika. Liitlased sammusid kindlal teel võidule Saksamaa üle, samas kui eestlased võitlesid endiselt koos Saksamaaga. Rahvuskomitee seisis ületamatu probleemi ees, kuidas spinnida Eesti erisituatsiooni lääneliitlastele ja teha seda nii, et eestlased imponeeriksid liitlastele rohkem kui lääneriikide endi kaasvõitleja NSV Liit. Ainsa lahendina leitigi artikli alguses esitatud topeltnarratiiv, millega Eesti ja Lääne publikule räägiti erinevat juttu. Eestis kuulutati liitumine Saksa sõjaväega suurimaks patriootlikuks sammuks ning välditi Saksamaa üleliigset kritiseerimist. Läänes kuulutati Eesti sõltumatuks ühtaegu nii Nõukogude Liidust kui Natsi-Saksamaast, samal ajal hämades eestlaste Saksa üksustes osalemise küsimuses (eestlasi kutsuti üles võitlusse, aga ei öeldud otse välja, kelle lipu all).

Välisdelegatsioonil oli endiselt pinnuks silmas kodueestlaste liigne ettevaatlikkus sakslaste kritiseerimisel. Nad nõudsid kodustelt jätkuvalt käremeelsemat Saksa-vastast retoorikat, mida peeti välispoliitiliselt kohustuslikuks. Nüüd aga avastasid välisdelegatsiooni liikmed, et nende nõudmisi lükkavad tagasi mitte ainult Uluotsa ringi „autoritaarsed kujud“, vaid ka Rahvuskomitee enda demokraatlikud liidrid. „Liitlastel loomulikult meeldiks, et meie deklareeriksime oma seisukohad neile meelepäraselt,“ seletas Vaba Eesti Võitlusrühma endine juht ja Eesti Rahvuskomitee sekretär Juhan Reigo Warmale 13. juulil 1944, „mida meie aga praegu mitte teha ei saa. Meie maa ja rahvas nõuab tihedat koostööd sakslastega kuna see on ainuke reaalne võimalus meie maa säilitamiseks meie rahvale. Ainuke reaalne suurvõim kes on võimeline meid sõjaliselt nii meeste kui siiski peamiselt relvadega abistamise näol. Ka siin meie ei kavatse deklareerida sümpaatiat liitlastele (ehkki välisinformatsiooni järgi nemad meie suhtes rohkem heatahtlikust ja arusaamist on ülesse näidanud) ega erilist vaenulikkust okupatsioonivõimudele mis viimasel samuti ka esimesel juhul võib meie reaalseid abistamise võimalusi vähendada“.^[25]

Lääneliitlastes nähti üpris üheselt uue sõjajärgse maailmakorra patroone, kes jagavad eestlastega sarnaseid väärtusi ja kelle tähelepanu ja toetus tundus Eesti edasisele eksistentsile hädavajalik. Ent hirm Nõukogude võimu naasmise ees, isegi kui lääneliitlased „päästaks“ Eesti mõne nädala, kuu või aasta pärast (välisdelegatsiooni liikmed uskusid siiralt sellise päästmise võimalikkust), võttis niivõrd paanilise mõõtme, et kodueestlased püüdsid vältida Punaarmee naasmist iga hinna eest.

Välisdelegatsioonil ei jäänud muud üle kui kodueestlaste seisukohta aktsepteerida. Nad tegid seda mitte ainult selleks, et hoida koos patriootlikku koalitsiooni, vaid ka sellepärast, et lõppkokkuvõttes nad mõistsid kodueestlaste loogikat ja suures osas nõustusid nendega. „Et meilegi on eluküsimus Vene ekspansiooni Eesti suunas seisma panna ja punaarmeed nõrgestada,“ kirjutas Warma 27. juulil 1944 Uluotsale, „siis kaitseme loomulikult oma riigi piire lojaalselt ühes sakslastega ja kasutame neid maksimaalselt ära nagu nemad meidki.“^[26] Nõukogude Liidu tagasipöördumist peeti eksistentsiaalselt ohtlikuks nii siin- kui sealpool Läänemerd ja selle vältimiseks oldi nõus ohverdama ka koherentne välispoliitika.

Ka välisdelegatsiooni kõige läänemeelsem saadik Rei ei vaielnud sellele vastu; pidas ju temagi Nõukogude võimu „asiaatlikuks“, „kombinatsiooniks põrgust ja hullumajast“.^[27] Samas ei jätnud ta ka ühtegi kivi tagurpidi pööramata, et Eesti olukorda kasvõi viimaselgi hetkel Läänele vastuvõetavaks väänata. Veel 1944. aasta septembris püüdis Rei Stockholmist kaugjuhtides kureerida Otto Tiefi valitsuse isikkoosseisu ja kujundada seda maksimaalselt Lääne-sõbralikuks. Rei hoiatas, et lääneriikides leidub „küllalt suur grupp radikaalseid, n.n. antifashistlikke elemente ajakirjanduse maailmas, kelle mõju avaliku arvamise kujundamisel me ei tohi alahinnata“. Need „antifašistid“ panevad Eesti pehme autoritarismi kergekäeliselt ühele pulgale fašismi ja natsismiga ega kohku loovutamast Eestit Nõukogude Liidule. Selliste tegelaste rünnakute vältimiseks, seletas Rei, tuleks valitsusse lülitada maksimaalselt demokraate ja sotsialiste ning puhastada see Pätsu aja tegelastest. Valitsusele tuleks anda „radikaal-demokraatlikku värvingut, aidates pareerida meie vastu kindlasti ettetoodavat väidet, et tegemist on endise, pool-fashistliku klike uuesti ülesseupitamisega, olgugi veidi varjatud kujul“.^[28]

Need meeleheitlikud viimase minuti skeemid olid aga tühi töö. Tiefi valitsuse koosseis otsustati kodumaal ning kinnitati Riigi Teataja 1944 1. numbri trükkimisega meile tuttavas vormis. Tegelikkuses Tiefi valitsuse loomine avalikkuse ette ei jõudnud, ent see ei tähenda, et sündmus oli pelgalt deklaratiivne või puhtsümboolne. Tegu oli siiski kõigi Eesti demokraatlike parteide fikseeritud poliitilise kokkuleppega, mis andis valitsusele tugeva legitiimsusbaasi. Samuti maksid mitmed valitsuse liikmed selle „sümboolse“ teo eest peagi oma eluga. Nõukogude võim võttis Eesti poliitikute sammu vägagi tõsiselt; ta oli muretsenud kodanliku restauratsiooni ohu pärast kogu sõja vältel. Juba oktoobris raporteeris Lavrenti Beria Stalinile Inglise-Ameerika orientatsiooniga „kodanlik-rahvusliku Eesti valitsuse“ eksistentsist ning veebruariks 1945 olid „demokraatliku Eesti valitsuse“ (nõukogude julgeolekutoimiku ametlik nimi) Eestisse jäänud liikmed kõik arreteeritud; kes hukati, kes saadeti vangilaagrisse.^[29] Veel 1970. aastatel pidas Nõukogude võim Rahvuskomiteed ja Tiefi valitsust sedavõrd ohtlikuks ürituseks, et fabritseeris Rahvuskomiteest müüdi kui „Saksa gestaapo“ sünnitisest.^[30]

Lõpetuseks. Mälu juured

Saksa okupatsiooni Eestis ei iseloomustanud üksnes vägivallavõim, genotsiid ja rahvuslike ambitsioonide allasurumine. Tegu oli ka narratiivselt plahvatusliku momendiga, kus eestlased ise kukutasid vanu rahvuslikke müüte ja lõid uusi. Eestlased mõtestasid ümber, kes on nende põlisvaenlane, kes on nende sõbrad ja mis sündmused on nende ajaloos kõige määravama tähtsusega. Nende uute müütide loomisel osalesid eri grupid Eesti Omavalitsusest ja nende kontrollitud ajakirjandusest Jüri Uluotsa ringi ja liitlaste-meelse demokraatliku vastupanuni, samuti diplomaadid välismaal. Igaühel neist oli oma visioon eesti rahvuslusest ja rahvuslikust strateegiast ja taktikast.

Need lood polnud loodud „mäluna“, tagantjärele konstrueeritult. Nad loodi sündmuste keskel ja kujutasid endast viise, kuidas ühiskond püüdis väljapääsmatut olukorda endale ja teistele mõistetavaks teha. Mäluajaloolase Jan Assmanni järgi narratiivne vorm mitte üksnes ei kujunda ajalugu, nii nagu see meile pärandatud on, vaid struktureerib inimeste mõttemaailma juba siis, kui ajalugu „tehakse“ ja kogetakse. Juba sündmuste keskel annavad inimesed sündmustele tähendusi ja paigutavad need endale sobivatesse (või strateegilistesse) narratiivsetesse vormidesse.^[31] Sageli muutuvad need kaasaegsed lood mäletajate ja uute põlvede jaoks autentseks ajalooliseks tõeks, mille käigus läheb aga kaotsi lugude algne konstrueeritus, mitmekesisus, nagu ka unustamine ja ütlematajätmised.

Saksa okupatsioon oli oma vägivalla ja tsensuuri kõrval piisavalt liberaalne aeg, et lasta eestlastel püherdada oma kannatustes ja väljendada oma rahulolematust maailmaga – teha seda nii ajakirjanduses, mälestusüritustel kui ka igapäevases kommunikatsioonis. Kolme pika okupatsiooniaasta kestel mõtestasid eestlased uuesti oma ajalugu, esimese kommunistliku aasta kannatusi, reflekteerisid oma koha üle maailmas ja vaagisid suhestumist suurvõimudega. Teiste lugude hulgas loodi ka Eesti demokraatliku vastupanu ja kahe võrdse kurjuse lugu, mis pole kindlasti kuidagi „vale“, aga on ometi reduktsionistlik viis, kuidas Saksa okupatsiooni aastate poliitilisi ja rahvuslikke vahekordi mõista, veel vähem mõtestada. Kuna võitlust Saksa mundris oli pea võimatu Lääne pilgule sümpaatseks väänutada, otsustasid demokraadid oma tegevust obfuskeerida ning vahel ka otse valetada ja võltsida. See oli oma aja rahvusvahelistest võimuvahekordadest tulenev strateegiline kommunikatsioon.

Omavahelisi sõnalahinguid, mida eestlased pidasid 1943. aastal, peavad harrastus- ja professionaalsed ajaloolased edasi tänini. Kes Eesti poliitikutest oli naiivne? Kes oli kaugelenägelik? Kes langes võõra propaganda ohvriks? Kes oleks pidanud oma selja sirgu ajama? See kõik aga kätkeb endas valikulist, teleoloogilist ja seega ebaajaloolist lähenemist. Neis second-hand vaidlustes utreeritakse vanu konfrontatsioone ja läheb kaotsi fakt, et 1944. aastal olid patriootlikud grupid jõudnud konsensusele ja rääkisid nii kodu- kui ka välismaal pea ühte keelt. Kõik rääkisid patriotismist ja rahvuslusest, kõik toetasid natsliku Saksamaa mobilisatsiooni kui eksistentsiaalselt vajalikku, kõik hoidsid pöialt Saksa mundris võitlevatele eesti sõduritele, isegi kui Lääne avalikkusele räägiti võrdselt kurjadest diktatuuridest ja illegaalsest sundmobilisatsioonist.

19. augustil 1944 pidas Jüri Uluots oma teise ja märksa vähem tuntud raadiokõne, kus ta mõtestas eesti sõdurite positsiooni kui ainuvõimalikku ja ka ratsionaalset valikut. Uluots püüdis sisendada eestlastesse positiivset enesekuvandit nende erisõjast ning kinnitas, et kogu kodurinne seisab nende selja taga. „Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluõiguse, oma eluruumi, ja oma vabaduse eest,“ ütles Uluots. Ta kriipsutas alla eesti sõdurite agentsust sõjas (eesti rahvas on „kõndija rahvas“) ja keelitas teenistusest kõrvalehoidjaid, „kui nad tahavad eestlased olla ja eestlasteks jääda … pöörduda õigele teele, võitlejate ridadesse“. Mingit „kolmandat võimalust“ Uluotsa järgi ei eksisteerinud. Sel hetkel poleks selle teesi vastu protesteerinud ka kõige liberaal- või sotsiaaldemokraatlikum Rahvuskomitee liige. „Nõnda ei ole praegu mingit teist ega kolmandat või ei tea millist võimalust päästa eesti rahvast ja kõike, mis temale on kallis,“ ütles Uluots, „kui ainult üks võimalus: ära hoida seda, et bolševikud meie maad ei vallutaks…. Meil peab olema ühine vaim, ühine mõistus ja ühine süda.“^[32]

Eesti Rahvuskomiteed, Otto Tiefi valitsust ja Eesti välisdelegatsiooni liikmeid püütakse sageli kujutada kui Saksa mobilisatsioonide kriitikuid ja Atlandi harta idealiste. Tegelikult oli see idealism mõeldud välistarbeks. Päriselus valitses ka demokraatide seas vägagi „realistlik“ konsensus, et isegi kui poliitiliseks ideaaliks on Lääne stiilis demokraatia, siis Saksamaaga koos sõdimisest ei pääse. Keegi ei väitnud enam teisiti ja sellega peame arvestama, kui mälestame sõjaaegset Eesti nn vastupanukultuuri. Ehk teisisõnu: Rahvuskomiteed ja Otto Tiefi valitsust ei saa ilma Saksa sõjaväevormita. Kas see on moraalselt problemaatiline? Sõltub sellest, milleks me soovime seda pärandit kasutada. Neile, kes soovivad Rahvuskomiteega mälestada eestlaste liberaaldemokraatlikke püüdlusi ja kinnitada Eesti ajaloolist truudust lääneliitlastele, pakub Rahvuskomitee de facto toetus Saksa mobilisatsioonile ebamugava kontranarratiivi, nii nagu Saksa okupatsiooni viimastel päevadel Pika Hermanni tornis lehvinud Eesti lipp, mis ju lehvis seal siiski kõrvuti Natsi-Saksa sõjalipuga. Samas ei tule sellise situatsiooni anomaalsust ka ületähtsustada, sest Rahvuskomitee liberaaldemokraatlikud püüdlused olid ometi siirad ja nende Lääne-sümpaatia tõeline. Ja kes 1941. või 1944. aastal Eestis poleks eelistanud vabastamist USA või Suurbritannia poolt?! „Valget laeva“ oodati terve sõjajärgne aastakümme.^[33]

Siiski leidub Rahvuskomitee loos ka üks teine moraalne mõõde, mis on seotud tihedalt just tollase ajastu enda, mitte niivõrd selle tänapäevase tarbimisega. Ja see mõõde on pigem siseriiklik ja puudutab tollast eesti ühiskonda ennast. See puudutab vähem seda, mida öeldi, kui seda, mis jäeti ütlemata ja mida püüti unustada.

Artikli alguses võrdlesin Eesti Rahvuskomitee manifesti Eesti iseseisvusmanifestiga. Ent neil kahel dokumendil on üks silmapaistev ja oluline erinevus. Eesti iseseisvusmanifest 1918. aastal algas pöördumisega „kõigile Eestimaa rahvastele“ ja viitas Eesti rahvusvähemustele juba oma teises lõigus. Eesti riik oli loodud imperialismijärgse idealismi vaimus, lubades enesemääramisõigust mitte üksnes põhirahvale, vaid ka kõigile teistele naabritele riigi sees; tulemuseks oli üks maailma liberaalsemaid vähemusrežiime. Kaks aastakümmet hiljem avaldatud Eesti Rahvuskomitee manifest midagi sellist enam ei pakkunud ega lubanud. Rahvuskomitee deklaratsioonid vähemuste poole ei pöördunud ja seda hoolimata äsja toimunud genotsiidiaktidest. Vähemusi ja nende saatust ei mainitud isegi rahvuslaste kirjavahetuses, isegi mitte pro forma välistarbeks – see oli mitteteema. 1944. aasta manifest ja teised avalikud dokumendid paistavad silma üllatava etnotsentrismiga ja mitte üksnes presentistlikust vaatest. Miski oli Eesti etnilistes suhetes ja rahvusriigi kontseptsioonis vahepealse kahe aastakümne jooksul oluliselt muutunud. See probleem nõuab aga eraldi pikemat lahkamist.

Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri grandi toel (projekt SJD80).

^[1] Tõotan ustavaks jääda… Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992. Toim. M. Orav, E. Nõu. Tartu, 2004, lk 1225.

^[2] Sealsamas, lk 1248.

^[3] Neile ebakõladele on varem osutatud magistritöös: M. Keskpaik, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee: Kujunemine ja tegevusstrateegiad. Tartu, 2011, lk 43–49, 65–66.

^[4] Tõotan ustavaks jääda…, lk 1331.

^[5] Vrd nt Eero Medijaineni teravat kriitikat Eesti poliitikute passiivsuse kohta teiste autorite positiivsemate hinnangutega: E. Medijainen, Raudse eesriide lõimed: Propaganda, avalik arvamus ja Baltikum, 1939–1944. Tallinn, 2018; M. Laar, September 1944. Otto Tiefi valitsus. Tallinn, 2007; Otto Tief ja 1944. a. vahevalitsus. Toim. A. Parmas. Tartu, 2006. Eriti vt: K. Niidassoo, Erimeelsustest ühtsuseni: Otto Tiefi valitsuse moodustamise ajaloolistest aspektidest. Sealsamas, lk 56–68.

^[6] J. C. Scott, Domination and the Arts of Resistance: Hidden Transcripts. New Haven, 1990, lk 1–16.

^[7] Riksarkivet (RA), Reis arkiv, Karton 8, Korrespondens VII.

^[8] Eesti Rahvusarhiiv (ERA), fond 84, nimistu 1, säilik 1046, lehed 41–47. Vt ka: Karl Soonpää päevik 1. ja 2. oktoobril 1939. aastal. ERR.e, 01.10.2019.

^[9] Eesti Sõna, 27.02.1942.

^[10] Nt Vaba Eesti: Vaba Eesti Võitlusrinde häälekandja Nr 1 – Veebruar 1944. Akadeemia, 2000, nr 11, lk 2411–2414.

^[11] Vt nt E. Medijainen, Raudse eesriide lõimed, lk 90–104, 115–18, 256–71; K. Piirimäe, „Sama hästi kui venelaste maa“: Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas. Tallinn, 2020, lk 299.

^[12] Erinevuste poliitika kohta vt: J. Burbank, F. Cooper, Empires in World History: Power and the Politics of Difference. Princeton; Oxford, 2010, lk 1–22.

^[13] Tõotan ustavaks jääda…, lk 652.

^[14] Rei, kes pidas demokraatlike lääneliitlaste ja Stalini NSV Liidu koostööd „loomuvastaseks liiduks“, uskus endiselt lääneriikide interventsiooni võimalikkust Baltikumis. „Nii on meil küllalt suur schanss olemas, et sel momendil, mil võit Saksamaa üle jõuab ukse ette ja anglosaksi demokraatiate ning sovjeti despootia teed lähevad lahku, meie neilt demokraatiatelt saame abi ja toetust Sovjeti-Vene punase imperialismi apluse vastu.“ Sealsamas, lk 651.

^[15] Sealsamas, lk 657.

^[16] Sealsamas, lk 613–614.

^[17] Sealsamas, lk 614–615.

^[18] E. Sarv, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee teke. http://web.archive.org/web/ 20070611050929/http://www.okupatsioon.ee/kaastood.

^[19] Vt nt põrandaaluse ajalehe Vaba Eesti argumente: „Eestlaste panus ei mõjuta praegu, mil lahinguisse on paisatud miljonilised armeed, sõja tulemust karvavõrdki. Ka siis mitte, kui meie mehed praegu viimseni rindele läheks. Oma mehi aga vajame siis, mil tekib olukord, kus Eesti põlvepikkuse poisikeseni läheb võitlusse oma vabaduse ja iseseisvuse eest. See aeg tuleb kord praeguse sõja käigus, ja me peame siis olema valmis tekkiva konjunktuuri ärakasutamiseks.“ Vaba Eesti: Vaba Eesti Võitlusrinde häälekandja Nr 9 – November 1943. Akadeemia, 2000, nr 10, lk 2206.

^[20] Tõotan ustavaks jääda…, lk 994.

^[21] Vaba Eesti: Vaba Eesti Võitlusrinde häälekandja Nr 9 – November 1943, lk 2203.

^[22] Vaba Eesti: Vaba Eesti Võitlusrinde häälekandja Nr 1 – Veebruar 1944, lk 2412.

^[23] Bundesarchiv (BA), Bestands-signatur R 6, Archivnummer 220, folios 1–7.

^[24] Tõotan ustavaks jääda…, lk 1254–1255.

^[25] Sealsamas, lk 1236.

^[26] Sealsamas, lk 1245.

^[27] RA Reis arkiv, 8-VII.

^[28] Tõotan ustavaks jääda…, lk 1347–1348.

^[29] I. Paavle, Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief (1889–1976). Tartu, 2014, lk 271–278.

^[30] Vt nt Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas XV. Tallinn, 1972, lk 85, 109.

^[31] J. Assmann, The Mind of Egypt: History and Meaning in the Time of the Pharaohs. Tlk A. Jenkins. Cambridge, 2003, lk 6–11.

^[32] Eesti Sõna, 20.08.1944.

^[33] H. Tammela, Waiting for the White Ship: The Expectation of World War III among the Population of Soviet Estonia (1945–56). Rmt-s: The Baltic States under Stalinist Rule. Toim. O. Mertelsmann. Viin; Köln; Weimar, 2016, lk 189–208.

Rootsi varajast ajalugu käsitlevatest keskaegsetest ja varauusaegsetest allikatest võib lugeda, et 1187. aastal tapsid ida poolt tulnud paganad tähtsa Rootsi linna Sigtuna peapiiskopi ja hävitasid asula enda. Sigtuna, mis 11. ja 12. sajandil oli olnud Mälari järve piirkonna olulisim linn, kaotas väidetavalt just selle rünnaku tõttu oma senise staatuse Stockholmi ees ning taandus edaspidi vaid kohaliku tähtsusega asulaks.

Mõne allika väitel olid need idapoolsed paganad eestlased. Sellest oletusest lähtuvalt lõimiti Sigtuna hävitamise lugu 19. sajandi teisel poolel Eesti rahvuslikku ajalookäsitlusse, kus seda on sellest ajast peale rohkem või vähem tõemeeli edasi antud kui vanade eestlaste muistset kangelastegu, mis andvat tunnistust nende kõrgelt arenenud võitlus- ja organiseerimisvõimest juba ammu enne muistset vabadusvõitlust, ning ühtlasi ka lähedastest – olgu pealegi, et sõjakatest – naabrussuhetest Eesti ja Rootsi vahel kauges minevikus.

Kahtlemata tundsid kõrgendatud emotsioone need eestlased, kes ise juhtusid mingil põhjusel Sigtunat külastama. Näiteks rändas Sigtunas 1917. aasta augustikuus eestlane ja Saksa agent Aleksander Kesküla, kes läkitas sealt oma sõbrale, Saksa saadikule Bernis Gisbert von Rombergile mitu Sigtuna varemeid kujutavat piltpostkaarti, seletades nende pöördel enesekindlalt, et „Sigtuna hävitati 1187. aasta juulikuus eesti karistusekspeditsiooni käigus“ ning et „pärast Sigtuna hävitamist ehitati üles Stockholm ja tehti sellest uus pealinn“. Suurustlevalt rõhutas Kesküla, et „tänapäeval on Sigtunas 300 elanikku ja üks politseinik“.^[1]

Kakskümmend aastat hiljem – 1937. aastal – käisid Rootsis ekskursioonil Tartu Tütarlastegümnaasiumi õpilased. Nende reisikirjelduses ajalehes Postimees märgiti, et „erilise vaimustuse osaliseks sattusid ekskursandid Sigtuna varemeil, kus lauldi innuga laulu ‘Eestimaa, mu isamaa!’“.^[2] Pole muidugi kahtlust, et see patriootlik etteaste oli inspireeritud uhkusest Sigtuna hävitamise üle muistsete eestlaste poolt.

Veel kaks aastat hiljem toimus Stockholmis rahvusvaheline akadeemiliste naiste kongress, millel osales tervelt kakskümmend Eesti akadeemilist naist. Kongressist osavõtjatele korraldati ekskursioonid Uppsalasse, Vana-Uppsalasse, Sigtunasse ja Skoklosteri lossi, mille seas matk Sigtuna varemete juurde oli kujunenud naiste poolt tõeliseks „Sigtuna ründamiseks“, kus kõik jooksujalu varemete juurde tormasid, et sealt mõni kivi endale mälestuseks võtta.^[3]

Need kolm näidet Sigtuna külgetõmbejõust eestlaste jaoks on ilmselt keskmisest reljeefsemad, kuid kindlasti mitte ainsad omataolised. Eestis jäi lugu Sigtuna hävitamisest kaua oluliseks ajalookäsitluslikuks ankrupunktiks ning täitis eesti rahvusluse ideestikus mitmesuguseid funktsioone. Ühtlasi oli tegemist rahvusülese ideega, mille kujunemise juures mängis oma rolli seegi, mida asjast arvasid rootslased, eestlaste väidetava hävitustöö ohvrite järeltulijad.

Huvitudes eesti rahvusluse ajaloost laiemalt – või ka eesti põhjamaisuse problemaatikast kitsamalt – võiks seega küsida, kuidas ja miks muutus Sigtuna eesti rahvuslusele nii oluliseks mälukohaks, et selle väidetav keskaegne hävitamine (ja kindlasti just eestlaste poolt) on Eestis tänapäevalgi üldtuntud seik? Siin heidan pilgu asjaoludele, mis aitasid kaasa Sigtuna-müüdi kinnistumisele eesti rahvusluse ideestikus, ning otstarbele, milleks seda seal eri aegadel kasutati. Keskendun perioodile enne Teist maailmasõda, kuid võib oletada, et vähemalt osa Sigtuna hävitamise narratiivi eesti retseptsioonile iseloomulikest joontest jäid püsima ka edaspidi ning neid tajutakse Eesti ajaloo jaoks mingil määral kõnekatena tänapäevalgi.

Sealjuures ei püüa ma haarata eesti Sigtuna-diskursust kogu selle mitmekülgsuses, kuhu kuulub veel kasvõi Karl Ristikivi 1968. aastal ilmunud novell „Sigtuna väravad“ – ilmselt üks parimaid Eesti lühiproosateoseid läbi aegade. Kogu teema kirjanduslikku retseptsiooni on varem ja põhjalikult käsitlenud Herbert Salu, Tiina Kirss ja Linda Kaljundi.^[4] Asjassepuutuvaid kirjandusteoseid vaatlen siin võrdlemisi põgusalt ja üksnes seoses eesti rahvusluse mõttelooga.

Paganad idast

Esmalt tuleb korraks siiski pöörduda tagasi keskaega ja varauusaega, kuna pole kaugeltki selge, kes ikkagi olid need „idast tulnud paganad“, keda Sigtuna hävitamises süüdistada tuleks.

Varaseim teadaolev säilinud kirjalik allikas nende sündmuste kohta, 1263. aastast pärinev Rootsi annaalide kogu, teatab lakooniliselt, et 1187. aastal Sigtuna linn hävitati ja peapiiskop Johan tapeti. Teised, oluliselt hilisemad annaalid 14. sajandist lisavad sellele kirjeldusele, et teo toimepanijateks olid ida poolt tulnud paganad.^[5] Mõned muud allikad annavad lähemaid teateid ka nimetatud paganate päritolu kohta. 1320. või 1330. aastatel kirjutatud „Eriku kroonika“ („Erikskrönikan“) väidab, et ründajad olid karjalased. 16. sajandi Rootsi ajaloolased Olaus Petri ja Johannes Magnus arvasid, et ründajad olid olnud eestlased. 17. sajandi ajaloolane Johannes Messenius teatab oma raamatu ühes osas, et ründajad olid eestlased, teises aga, et need olid olnud kuralased.^[6] Kokkuvõttes võib öelda, et ründajate täpne päritolu või iseloom Rootsi autoreid ilmselt üleliia ei huvitanud, peale selle et tegemist pidi olema paganatega, kes olid tulnud idast.

Seega on üsna ebaselge, kes täpselt hävitas 1187. aastal Sigtuna linna – kas eestlased või mõned muud paganad – ning õieti on kahtlane seegi, kas mingi sellist suurusjärku hävitustöö üldse aset leidis. Aastatel 1988–1990 toimunud arheoloogilistel väljakaevamistel ei leitud kõnekat tuhakihti, mis viitaks linna mahapõlemisele 12. sajandi lõpus. Isegi kui ida poolt tulnud paganad sel ajal tõesti Sigtunat ründasid, siis näib, et täielikult seda siiski ei hävitatud. Muudestki kaasaegsetest allikatest selgub, et Sigtuna jäi oluliseks linnaliseks keskuseks veel järgnevaks pooleks sajandiks pärast oma väidetavat hävingut.^[7] Ent ühtlasi on teada, et 13. sajandil hakkas Sigtuna tähtsus tõepoolest vähenema, mille põhjuseks olid ilmselt Skandinaaviale iseloomuliku jääaja-järgse maapinna kerkimise (glatsioisostaasia) tõttu ajapikku suurenenud navigeerimisprobleemid ning tugevnema hakanud kaubanduskonkurents Stockholmi ja Uppsala poolt.^[8]

Üks väga tõenäoline põhjus, miks ülalkirjeldatud lugu Sigtuna hävitamisest üldse Rootsi kirjalikesse allikatesse jõudis ja seal kinnistus ning miks uued autorid seda aina uute üksikasjadega rikastasid, ongi ilmselt selles, et nõnda oli võimalik selgitada, miks Sigtuna roll oli 13. sajandil vähenenud ja Stockholmi oma suurenenud. Ka allikad ise toetavad taolist tõlgendust: 15. sajandil kirjutatud Visby kroonika väidab, et Stockholm asutati, kui Sigtuna oli hävitatud. Mitmed 17. sajandi allikad jõuavad isegi sirgjoonelisele järeldusele, et Stockholmi asutajateks pidid olema paganate hävitustöö tõttu ilma linnata jäänud endised Sigtuna kodanikud.^[9] Teisisõnu sai Sigtuna hävitamise lugu osaks Stockholmi päritolunarratiivist, mis muutis selle sündmuse Rootsi ajaloo seisukohalt võrdlemisi oluliseks.

Kuid Sigtuna hävitamise aja- ja mõttelooline tähtsus ei piirdunud ainult Rootsiga. Rootsi idapoolseid naabreid – Sigtuna võimalike hävitajate järeltulijaid – paelus see lugu mõnevõrra teistsugustel põhjustel. Kuigi ka nende jaoks oli Sigtuna hävitamise lugu seotud Stockholmi linna päritolunarratiiviga, lisandus sellele oma rahvuslikust uhkusest tingitud perspektiiv: oli ju tegemist muistsete esi-vanemate poolt lääne suunas ette võetud eduka mereretkega, mille käigus suudeti Rootsi esimene pealinn nii põhjalikult maatasa teha, et see enam edaspidi pealinnaks jääda ei võinud. Kui Rootsi auto-rite jaoks oli Sigtuna hävitanud paganate täpne päritolu olnud ebaoluline, siis Rootsist ida pool tõstatus suursündmuse põhiprobleemina just küsimus, kus oli olnud niivõrd muljetavaldava vägiteo toime pannud sõjameeste lähtepunkt ja kodukant.

Nõnda juhtuski, et moodsa rahvusluse ajajärgul, 19. ja 20. sajandil, tundis terve rida Rootsist ida poole jäävate rahvaste ajaloolasi, kirjanikke ja muid rahvusliku liikumise tegelasi kõrgendatud huvi Sigtuna hävitamise loo vastu ning püüdis näidata, et idast tulnud paganate näol oli olnud tegemist just nende, aga mitte kellegi teise esivanematega.^[10] Kuigi asjassepuutuv ajalooline ja arheoloogiline tõendusmaterjal oli üsna kahtlase väärtusega ning keskaegsete rüüsteretkede omistamist tänapäevases mõttes eri rahvustele tuleks juba iseenesest pidada anakronistlikuks, oli sündmus ise niivõrd atraktiivne, et kiusatus Sigtuna hävitamist oma esiisadele inkrimineerida osutus suureks. Mitte ainult Eesti rahvusluse Sigtuna-kuvandist, vaid ka Soome, Vene ja Läti Sigtuna-retseptsioonist võiks kirjutada umbes samasuguse essee nagu käesolev.

Neid vastuolusid pandi tähele juba omal ajal. 1921. aastal avaldatud artiklis „Lembitu välispoliitikast“ kurtis arst, publitsist ja kultuuritegelane Juhan Luiga, et kuigi professor Friedrich Kruse oli oma Moskvas ilmunud „tähelepandavas suures töös“ 1846. aastast algallikate uurimise põhjal kindlaks teinud ja välja öelnud, et Sigtuna hävitajad olid kindlasti olnud eestlased, keda abistanud karjalased ja venelased, siis üks baltisaksa autor oli oma 1854. aasta väitekirjas (pealegi veel Tartu Ülikooli juures ilmunud väitekirjas) kinnitanud, et Sigtuna hävitajad olid olnud ainult venelased, ilma eestlasi üldse mainimatagi. Soome ajalooteadlased olid omalt poolt pannud Sigtuna mahapõletamise süüks hoopis karjalastele, mainimata ei eestlasi ega venelasi.^[11]

Sarnaselt Luigaga olid teisedki, kes väärteadete andmise pärast muude rahvaste teadlastele etteheiteid tegid, ise üldjuhul veendunud, et tegelik tõde – eestlaste süü – on väljaspool kahtlust. Humoorika näite sellest pakub 1935. aastal kirjutatud reisikiri, mille jutustajaks on keegi koos soomlase ja lätlasega Rootsis ringi reisiv eestlane. Peatus Sigtunas oli tehtud eestlase ettepanekul, millega teised reisikaaslased nõustusid. Üks neist, lätlane, ostis seal kohaliku saksakeelse reisijuhi, milles rootslased olid ausate inimestena „isegi turistidele ajalugu õieti kirjutanud“ ja Sigtuna hävitamise eestlastele süüks pannud. Lätlane ei suutnud aga uskuda, et eestlased millegi taolisega toime tuleks, „kui nad oma hiljutist vabadussõdagi ilma lätlaste abita õnnelikumalt lõpetada poleks suutnud“. Sigtuna tõelised hävitajad pidavat seetõttu olema hoopis lätlased. Sel hetkel sekkus vestlusesse ka soomlane ja parandas mõlemaid, öeldes, et hävitustöö eest vastutavat hoopis karjalased. Sellega jäi ka lätlane kohe nõusse, pakkudes, et Sigtuna hävitamine pidi olema olnud lätlaste ja karjalaste ühine ettevõtmine.^[12]

 Sigtuna hävitamise lugu varases eesti rahvusluses

Nagu öeldud, mainitakse eestlasi Sigtuna hävitajatena ainult hilisemates, 16. ja 17. sajandi Rootsi allikates. See muidugi ei tähenda, et kurikuulsad idapoolsed paganad poleks võinud pärineda just tänapäevase Eesti aladelt. Võttes arvesse Eesti maismaa ja eriti saarte geograafilist lähedust Rootsile, on see variant ilmselt tõenäolisemgi kui võimalikud alternatiivid. Igal juhul ei takistanud muude tõlgendusvõimaluste olemasolu eesti iseseisvuseelse aja rahvuslikel suurkujudel Sigtuna hävitajaid ilma pikemata just eestlastega samastamast.

Esimene eesti rahvusliku liikumise liider, kes seda seisukohta populariseeris, oli Carl Robert Jakobson oma 1868. aastal peetud „Esimeses isamaa kõnes“, mis kaks aastat hiljem ilmus ka trükitud kujul. Jakobsoni kõne kujutas endast varast ja mõjukat katset jutustada Eesti ajalugu just eesti rahvuslikust vaatepunktist, mis olulisel määral lahknes varasemast, baltisaksa narratiivist nii oma rõhuasetuste kui ka fundamentaalse struktuuri poolest. Nagu on osutanud Jaan Undusk, oli baltisaksapärasel Baltimaade ajalool lineaarne iseloom: see kujutas vastava maanurga liikumist paganlikust barbaarsusest ristiusustamise ja reformatsiooni suunas. Mis Baltimaade põlisrahvastesse puutus, siis nägi baltisaksalik käsitlus ette nende järkjärgulist ja paratamatut saksastumist.^[13]

Jakobsoni populariseeritud eesti rahvuslik ajaloonarratiiv rõhutas seevastu eestlaste kui rahvuse iseseisvat elujõudu ning oli struktuurilt tsükliline: ristisõdadele eelnenud ajajärgust sai Jakobsoni käsitluses eesti rahva kuldaeg ehk „valguse aeg“, järgnev baltisakslaste domineerimise ja pärisorjuse ajastu oli „pimeduse aeg“ ning 19. sajandi rahvusliku ärkamise aeg oli omakorda „koiduaeg“.^[14]

Selles raamistikus kasutas Jakobson Sigtuna hävitamise lugu kui käepärast tõendusmaterjali muistsete eestlaste vägevusest „valguse ajal“. Kuna oli teada, et enne pärisorjusesse langemist olid eestlased suutelised hävitama lausa naaberriigi pealinna, pidi see omakorda tähendama, et nad olid võimelised korda saatma palju muudki muljetavaldavat. Just see argument moodustas eesti edaspidise Sigtuna-diskursuse selgroo. Jakobsoni käsitlust iseloomustasid samas muudki jooned, mis Sigtuna loo eesti variandile omaseks jäid, sh Sigtuna hävitajate samastamine eestlastega ilma muid tõlgendusvõimalusi tõstatamata ja arvamus, et just Sigtuna häving oli viinud Stockholmi saamiseni Rootsi uueks pealinnaks. Eraldi väärib ära märkimist teadmata allikatele (kui üldse millelegi) tuginev Jakobsoni väide, et Rootsis olevat siiani säilinud elav rahvapärimus Sigtuna hävitamisest ning eriti sellest, kui vaprad olid olnud selle eestlastest rüüstajad.^[15]

Väide rootsi rahvapärimuse kohta tundub esmapilgul kummaline. Miks peaks rahvas, kelle pealinna olid hävitanud võõramaised sissetungijad, omistama viimastele mingit erilist vaprust? Oleks olnud loogilisem eeldada, et kohalikke rootslasi valdaks pigem pikk viha „vaprate eestlaste“ vastu. Arvestades aga autori eesmärke, oli teatav loogikahüpe ilmselt möödapääsmatu. Esiteks ei tahtnud Jakobson kindlasti mitte näidata eestlasi halvas valguses: tema ajalookäsitluse aluseks on moraalne tõekspidamine, et eestlased olid kogu „pimeduse aja“ süütult kannatanud võõrvalitsejate (eriti baltisakslaste) võimu all. Isegi selline tegu nagu Sigtuna hävitamine pidi seega olema julgustükk, mitte vägivallategu, ning parimaks tõendiks sellest olid ohvrite (või vähemalt nende järeltulijate) enda tunnistused. Teiseks iseloomustas nii Jakobsoni kui ka varast eesti rahvuslust üldse eesti põhjamaisuse idee: soov näidata eestlaste ajaloolist lähedust Skandinaaviale ja eriti Rootsile sügava kultuurilise orientatsiooni ja regionaalse identiteedina, mis kujutaks endast vastukaalu baltisakslaste kultuuritooja-pretensioonidele. Eestlaste esivanemaid Skandinaavia muljetavaldava viikingiaegse kultuuriga seostades oli seega võimalik minimeerida saksa ristirüütlite väidetavalt tsiviliseerivat rolli Eesti ajaloos.^[16] Lisaks andis sõnaselge tunnustus muistsete rootslaste järeltulijate poolt eesti põhjamaisele orientatsioonile ja identiteedile ajaloolise järjepidevuse ning tõi Sigtuna hävitamise järelmid välja Jakobsoni kaasaega.

Et selline eestlaste suhtes positiivne tõlgendus Sigtuna hävitamisest saaks võimalik olla, tuli eelistatavalt näidata, et linn oli tehtud maatasa õigustatud kättemaksuna mingisuguse eestlaste vastu suunatud samalaadse aktsiooni eest. Jakobsoni käsitluses oli selleks ajendiks asjaolu, et 1186. aastal olevat Taani kuningas püüdnud edutult rünnata eesti meresõitjaid. Seepeale maksid eestlased Taani kuningale kätte, rünnates omakorda Sigtunat, mis – nagu Jakobson ilmselt vähimagi aluseta väidab – olevat sel ajal olnud Taani valitsuse all.^[17]

Osalt võib-olla asjassepuutuvate ajalooliste allikate vähesuse tõttu, kuid kindlasti ka selleks, et eestipärast tõlgendust oluliseks peetavast sündmusest paremini rahva teadvusesse viia, sai Sigtuna hävitamisest peagi üks eesti ajalooproosa lemmikteemasid. Kirjanduslikes käsitlustes eelistati siiski teistsugust, pruudiröövil põhinevat kättemaksunarratiivi. Neist autoritest varaseim, Karl August Hermann, avaldas Jakobsoni notiitsi refereerinud koduloolase Jaan Jungi teosele „Kodumaalt“^[18] tuginedes 1886. aastal jutustuse „Auulane ja Ülo“. Lugu räägib sellest, kuidas Rootsist tulnud viikingid röövivad noore eesti neiu nimega Linda, eestlaste vanema Auulase tütre. Linda peigmees Ülo järgneb seepeale pruudiröövlitele Rootsi, kus tema ja ta mehed hävitavad Sigtuna linna ja päästavad Linda. Kogu loos antakse seejuures läbivalt mõista, et vanu rootslasi ja eestlasi peaks nägema võrdselt vägevate sõjameestena. Hiljem kasutati Hermanni jutustust Evald Aava 1928. aastal esietendunud ja tänapäevani populaarse ooperi „Vikerlased“ libreto alusena.^[19]

Mittefiktsionaalsetes Sigtuna-narratiivides osutus elujõulisemaks siiski Jakobsoni idee, et eestlaste rünnak Rootsi pealinnale oli olnud mingit laadi rahvusvaheline kättemaksuaktsioon, mille konkreetne põhjus võis küll varieeruda. Hea näide sellest on teine varase eesti rahvusliku ajalookirjutuse suurkuju Villem Reiman, kes tegi Sigtuna hävitamise loost olulise verstaposti eestlaste geopoliitilises ajaloos. 1907. aastal kirjutas Reiman, et rahvana, kellel oli sündmusterohke ja sõjakas minevik, polnud eestlased kunagi saanud nautida idüllilist rahupõlve. Vastupidi: Eestit olid alati läbinud suured kaubateed ning eestlaste asuala seetõttu ihaldanud mitmesugused naaberriigid ja -rahvad. Asudes elama Läänemere kaldale, olid eestlased „õnnetuse-hallika avanud, mis enam ei tahtnud kuivada“. Ent samal ajal püüdis Reiman näidata, et muistsed eestlased ei olnud mitte passiivsed ohvrid ajaloo näitelaval, vaid ka ise täievääriliselt osalenud rahvusvahelises jõupoliitikas. Näiteks olid nad Kividepää lahingus jagu saanud rootslaste kuningas Ingvarist ning kättemaksuks Ingvari ette võetud sõjaretke eest hävitanud Rootsi pealinna Sigtuna. Alles 13. sajandil alguses, kui kõik eestlaste vaenlased neile korraga kallale tungisid, olid vaprad eestlased kangelaslike võitluste järel lõpuks ikkagi lüüa saanud.^[20]

Kuningas Ingvari väidetava lüüasaamise ja surma vahel 7. sajandil ning Sigtuna väidetava hävitamise vahel 12. sajandil oli viissada aastat, mis muutis taolise põhjusliku seose muidugi väga ebatõenäoliseks. Võib arvata, et Reiman oli sellest teadlik, kuid otsustas need sündmused sellele vaatamata siiski ühendusse viia. Õieti oligi Reimani ja teiste temasarnaste mõtlejate jaoks kronoloogilistest üksikasjadest ja konkreetsetest põhjustest kahtlemata olulisem Sigtuna hävitamise laiem tähendus ühe osana narratiivist, mille järgi muistsed eestlased olid osalenud viikingiaegses rahvusvahelises läbikäimises teiste Läänemere-äärsete rahvastega võrdväärsel moel. Reiman uskus, et oma retkedel teistesse maadesse olid ka eestlaste esivanemad tegelenud nii kaubavahetusega kui vajadusel ka rüüstamise ja sõjapidamisega, mis oli nende jaoks sama iseenesestmõistetav kui kaasaegsete rootslaste ja teiste skandinaavlaste jaoks.

Esimese maailmasõja ajal, 1916. aasta suvel Šveitsis Lausanne’is toimunud III Rahvuste Uniooni konverentsile esitatud memorandumis, mis trükis ilmus kaks aastat hiljem, väitis ülalmainitud Aleksander Kesküla, et eestlaste sõjaretk (expedition maritime) Sigtuna vastu oli võetud ette sellepärast, et linn oli lubanud oma sadamasse tulla Norra laevadel, mis olid just tagasi pöördunud rüüsteretkelt eesti rannakülade vastu. Seejuures pidas Kesküla Sigtuna hävitamist eestlaste poolt tõendiks sellest, et viikingiaeg „jõudis Eestis oma haripunkti mõni põlvkond hiljem kui Põhja-Euroopa lääneosas“.^[21] Põhimõte, et eestlased viikingiaja ühisest kultuuripärandist osa saaksid, oli taas olulisem kui mingite ajalooliste faktidega tõendatud kättemaksunarratiiv.

Isegi enam: võis tulla toime ka ilma kättemaksust üldse rääkimatagi. Veel üks 20. sajandi alguse rahvusliku liikumise tegelane, ajakirjanik Hindrik Prants, kirjutas 1911. aastal, et mõned tema kaasaegsed olid oma Sigtuna-analüüsis läinud isegi nii kaugele, et väitsid, nagu oleks linn sellepärast üldse asutatudki, et kaitsta Rootsi rannikut eesti mereröövlite pidevate rüüsteretkede eest.^[22] Ka alalhoidliku Prantsu poliitiliselt vastaspoolelt seletas sotsialist Mihkel Martna oma 1920. aastal ilmunud lühikeses, välislugejatele mõeldud prantsuskeelses raamatus Eesti kohta, et „ajaloolaste sõnul olid eestlased sõjakas rahvas, kes tihti tülitas ja ründas oma naabreid“, ning et „tihti pidid Skandinaavia rahvad tagasi tõrjuma rünnakuid eestlaste poolt, kes olid vallutanud ja hävitanud Rootsi pealinna Sigtuna“.^[23]

Sellisel viikingiaegset ühispõhjamaisust rõhutaval arusaamal Eesti ajaloost olid omad poliitilised implikatsioonid, mille üle Tsaari-Venemaa repressiivses õhkkonnas muidugi avalikult arutleda ei saanud, kuid milles peituv sõnum puudutas eestlaste rahvusliku identiteedi aluskihistusi. Samamoodi nagu „vanast heast Rootsi ajast“ jutustavad lood, andsid ka jutud vanadest eesti viikingitest selgelt mõista, et eestlaste loomupärane geopoliitiline koht ei olnud mitte Vene impeeriumis ega eestlaste õiguspärane elusaatus elada baltisakslaste võimu all. Vastupidi: eestlased kuulusid loomuldasa põhjamaisesse kultuuriruumi, millest nad olid mitmesuguste ajalooliste õnnetuste tõttu välja kistud, kuid kuhu mingil moel tagasi pöörduda oli nende loomulik rahvuslik huvi.^[24]

 Sigtuna hävitamine ja Eesti omariiklus

Iseseisev Eesti Vabariik, mis tekkis Esimese maailmasõja lõpujärgus, oli kahtlemata eesti rahvusliku liikumise suursaavutus. Omariikluse saavutamise ajal ja järel oli Eesti loomulikult huvitatud ka oma põhjamaisus-ambitsioonide teostamisest, mis ei olnud noore riigi jaoks mitte ainult kultuuriline, vaid ka reaalne välispoliitiline vajadus. Ülimalt ebakindla julgeolekuolukorraga silmitsi seistes ning Esimeses maailmasõjas edukalt neutraalseks jäänud Skandinaavia maid kadestades tegid värskelt iseseisva Eesti poliitikud juba varakult katset sõlmida Põhjamaadega võimalikult tugevaid poliitilisi sidemeid, milleks kaaluti erinevaid föderalistlikke skeeme, sh Eesti-Soome kaksikriigi plaani ja nn suure Balti Liidu loomise ideed. Viimase koosseisu pidanuks vähemalt eestlaste esialgsete plaanide kohaselt kuuluma ka Skandinaavia maad.^[25]

Ent ühtlasi pidid eestlaste poliitilised liidrid ja intellektuaalid tegelema ka eesti rahvusluse ideestiku enda ümbermõtestamisega viisil, mis andnuks uudse – riikliku – aluse eestlaste rahvuslikuks konsolideerumiseks. Varasemas, iseseisvuse-eelses eesti rahvusluses polnud iseseisva Eesti riigi asutamist peetud realistlikuks poliitiliseks alternatiiviks ning eesti rahvuslik liikumine põhines seetõttu teistsugusel, kultuurirahvusluse ja piiratud autonoomia alusel, mille raames võis küll ette kujutada Eesti eraldumist Vene impeeriumist, kuid mis täiesti iseseisvaks Eesti riikluseks polnud veel valmis.^[26]

Ka Eesti iseseisvusdeklaratsioonini 1918. aasta veebruaris jõuti väga spetsiifilises, meeleheitlikus olukorras, mis 1917.–1918. aasta vahetusel viis kõigi Eesti poliitiliste erakondade (enamlased välja arvatud) kokkuleppeni enne keiserliku Saksamaa vägede Eesti maismaale jõudmist iseseisvus välja kuulutada.^[27] Tegelikult aga oli Eesti rahvusriikluse rajamine pikem protsess, mis vahest alles Tartu rahuga 1920. aasta alguses jõudis tuleviku suhtes teatava kindluseni. Selle kollektiivset mentaliteeti vormivad aspektid kujunesid välja veel pikalt pärast seda. Riikliku iseseisvuse sügavamate implikatsioonidega toimetulekuks polnud eesti rahvuslus õieti valmis.

Kui selgus, et iseseisev Eesti riik on elujõuline – üllatuseks paljudele välisvaatlejatele ja kindlasti mingil määral ka eestlastele endale –, pidi eesti rahvuslik liikumine seega alles välja arendama uue riigirahvusliku narratiivi, mis kujutaks just omariiklust eestlaste pikaaegsete rahvuslike püüdluste loomuliku väljundina.^[28] Üks käepärane viis seda teha oli näidata, et mingit laadi eestlaste riik oli eksisteerinud ka enne 13. sajandi alguse muistset vabadusvõitlust. Seeläbi sai kõigile Eesti ajaloo järgnevatele võõrvõimudele omistada okupatsioonide iseloomu, samas kui omariikluse juurde „tagasipöördumist“ 1918. aasta alguses ning selle sammu järgnevat põlistamist oli võimalik kujutada loomuliku reaktsioonina viimase, Tsaari-Venemaa okupatsiooni lõpule Esimese maailmasõja segastel aegadel, mitte aga mingisuguse täiesti pretsedenditu ja revolutsioonilise aktina.

Tarvidus otsida eesti riikluse juuri just viikingiajast süvenes eriti pärast Konstantin Pätsi riigipööret 1934. aasta kevadel, autoritaarse võimu perioodil, mil riigi roll inimeste igapäevaelus järsult kasvas ning vajadus selle legitimatsiooni järele süvenes. Sellega seoses sai uue ja ilmselt ootuspärase tähelepanu osaliseks ka tuttav lugu Rootsi pealinna hävitamisest eestlaste poolt. Kuigi mingil määral oli muistse eesti riikluse temaatikat käsitletud juba varasemates Sigtuna-lugudes – ka Hermanni jutustuses 1886. aastast seisab, et Ülo isa oli kõigi eestlaste pealik, st mingis mõttes riigipea –, siis monumentaalseimad eesti Sigtuna-narratiivid nägid ilmavalgust just 1930. aastatel.

Selle riigirahvusliku Sigtuna-diskursuse peateoseks võib pidada August Mälgu 1936. aastal ilmunud romaani „Läänemere isandad“, mis oma põhiosas on üksikasjalik kirjeldus Sigtuna hävitamisest eestlaste (õigemini saarlaste) vägede poolt. Otseseks motiiviks oli taas kord kättemaks pruudiröövi eest. Ent Mälk kirjeldab põhjalikult ka seda, kuidas ründajate väge koguti ja korraldati: keerukat poliitilist protsessi, mis tõi eri piirkondadest pärit eestlased kokku ühise sõjalise eesmärgi nimel. 1930. aastate autoritaarsele režiimile iseloomulikult mängisid seejuures tähtsat rolli vanemad ja ühiskondlik eliit.^[29]

Kaasaegsed kriitikud heitsid Mälgu romaanile ette nii liiga vähest kui ka liiga suurt politiseeritust. Paul Ambur kirjutas ajakirjas Eesti Raamat, et Mälk oli oma ülesandele esitada eestlasi kui Läänemere valitsevaid isandaid „täies suuruses ja väärikuses nii nende koduses elus kui võitluses“ lähenenud valest seisukohast ja rajanud romaani keskse intriigi isiklikule romantilisele alusele, selle asemel et teha seda „ühiskondlikul sotsiaalsel alusel“, st tuues Rootsi pealinna hävitamise ajenditeks sotsiaalseid, majanduslikke ja välispoliitilisi põhjuseid.^[30] Aita Kurfeldt-Hanko heitis romaanile ette aga „pompöösset-heroilist“ ainekäsitlusviisi, mis muutvat selle sobivaks eelkõige noorsoole.^[31] Romaani hilisemas retseptsioonis jäi kõlama pigem viimane seisukoht.

Teine suur proosateos, mis kasutas Sigtuna hävitamist omamoodi tõendusmaterjalina vanade eestlaste organiseerumisvõime ning ühtlasi ka põhjamaise identiteedi kohta, oli Karl August Hindrey romaan „Urmas ja Merike“ (1935–1936). Muistse vabadusvõitluse eelsest Eestist rääkiv raamat puudutas oma lõpuosas Sigtuna hävitamist, kuid kõneles ühtlasi muudestki tihedatest kontaktidest eestlaste ja rootslaste vahel: Eestis viibis juba enne Sigtuna sõjaretke hulgaliselt rootslastest sõjavange, kellelt õpiti rootsi keelt ja paremaid kombeid.^[32] Nii Mälgu kui Hindrey romaanid olid lisaks rikkalikult illustreeritud moel, mis jättis muistsete eestlaste vägevusest võimsamagi mulje kui tekstid ise. Samal ajal kui rootslastele vastu astuvaid eestlastest kangelasi kirjeldati tekstis mõnevõrra kõhklevate ja murelikena, ei jätnud 1930. aastate viljakaima ajalooromaanide illustraatori Eduard Järve puulõiked mingit kahtlust eesti vallutusväe jõus ja sihikindluses.^[33]

Nii Mälk kui Hindrey kasutasid oma teoste alusmaterjalina 1932. aastal ilmunud radikaalselt riigirahvusliku suunitlusega ajalooteost „Eesti rahva ajalugu“, mille peatükis „Eestlased Läänemerd vallutamas“ kirjeldati Sigtuna maha põletanud eestlasi sihiteadlike poliitiliste tegutsejatena, kes püüdsid saavutada ülemvõimu Läänemerel ning elimineerida Rootsist lähtuvat usulist ja kaubanduslikku konkurentsi. Autor Juhan Libe arvates „nähtavasti põhjamaa ristiusulise pealetungi tagajärjel, võib-olla ka kaubanduslikkude sekelduste tõttu“ olid eestlased ja kurelased linna 1187. augustikuus nii maatasa teinud, et rootslased seda enam uuesti üles ehitama ei hakanud, vaid eelistasid uude asupaika Mälari järve kaitseks uue pealinna ehitada.^[34]

Sellise Sigtuna-käsitluse pioneeriks oli tegelikult Juhan Luiga, kes juba 1921. aastal arvas, et Sigtuna hävitamise ajendiks olid olnud muistsete rootslaste kaubandushuvid, mida nood juba 12. sajandi keskpaigast peale olid Novgorodi omade arvelt laiendanud, asutades Turu linna ja levitades Soomes ristiusku, millest oma kasu lõikasid ka „Saksa osavad kaubitsejad“. Seepeale olid eestlased sõlminud liidu Novgorodi venelastega, kutsunud appi ka karjalased ja üheskoos rootslaste pealinna hävitanud. Seejuures olid eestlased olnud peategelased, kuid karjalased ja venelased said tasuks osa saagist, muuhulgas Sigtuna kiriku hõbedased väravad. Nõnda tehti „Saksa-Rootsi kavatsetud ettevõtetele“ Läänemerel ja selle rannamail vähemalt mõnekümneks aastaks lõpp. Luiga arvates näitas see kõik, et eestlastel oli „kogu välispoliitika nähtava jumega, väljapaistva kavaga ka kaugemate naabrusriikidega“, mis omakorda pidi tähendama, et neil oli ka „ühtlase valitsemise viis“ ja pikema aja jooksul isegi seesama valitseja – Lembitu –, kelle jaoks Sigtuna hävitamine oli olnud „imperialistlik tegu“, „oma rahva mõju laiendamine majanduslisteks otstarveteks sõjavõimu teel“.^[35]

1930ndate autoritaarse režiimi ajal levis taoline geopoliitiline käsitlusviis Sigtuna-loost üsna laialdaselt. Ühe äärmusliku näite sellest võib leida ajalooõpetaja Järvo Tandre (Rudolf Stokeby) kirjutatud ja 1936. aastal ajakirja Kaitse Kodu võidupüha erinumbris ilmunud artiklist „Mehine mineviku tee“. Ilmselt otseselt Luigast inspireeritud Tandrele oli Sigtuna hävitamine eestlaste jaoks mitte „lihtne rüüsteretk, vaid kaugenägelik välispoliitiline õnnelik aktsioon“, millega „hävitasid eestlased oma Kartaago“, nii et „möödus sajandeid, enne kui Rootsi suutis Baltikumis kaasa rääkida mõjuvat sõna“. Tandre väitis ühtlasi, et eesti rahvas oli oma „poliitilise ja majandusliku iseseisvuse idee“ eest võidelnud nii kaua, „kui kaugele ulatub tema ajalugu üldse“, mis pidi tähendama, et ka Sigtuna hävitamist tulnuks näha just selle pikaajalise võitluse kontekstis, mitte aga mingi juhusliku röövretkena.^[36]

Suuremal arvul võib näiteid sarnasest käsitlusviisist leida järgmisest, 1937. aastast, kui Eestis tähistati 750 aasta möödumist Sigtuna hävitamisest. Režiimimeelses ajalehes Uus Eesti ilmus sel puhul mitu pikka illustreeritud artiklit. Neist ühes rõhutati, et Rootsi pealinna rüüstamise näol oli olnud tegemist „kuulsusrikkama sündmusega eesti esivanemate ajaloos“, mis näitavat, et „meie vanad rannamehed 750 aastat tagasi olid julged ja kardetavad meresõitjad ja sõjamehed, omades tol ajal sama aupaistuse, kui maailmakuulsad viikingidki Läänemere teisel kaldal“. Uue Eesti ajakirjanik oli käinud isegi Sigtunas kohapeal, et näha, mis linnast tänapäevaks saanud oli. Lisatud pildiallkirjades rõhutati, et eestlaste ammuse hävitustöö tulemusena sarnanevat Rootsi vanima linna peatänav Eesti väikeste alevitega: „Majad on seal väikesed ja armetud, nagu ka elanikud ise on vaesed ja lihtsad.“ Tüüpiline tänavapilt Sigtunast sisaldavat vanameest, kes ämbriga lehmadele toitu viib. Kinnitati ka Jakobsoni kombel, et kohalik rahvapärimus nimetas juba igivanadest aegadest peale vallutajatena just eestlasi ning Rootsis pole üldse mingit kahtlust, et seda võiks olla teinud keegi teine.^[37]

Teises, August Mälgu poolt Uuele Eestile kirjutatud artiklis väitis kirjanikust autor, et Sigtuna hävitamine oli olnud vähemalt regionaalse ajaloo suursündmus, mida omaaegne rootsi kroonik oli pidanud võrdväärseks Jeruusalemma langemisega Saladinile, ning jällegi „tunnusmärk meie esivanemate suurest ettevõtlikkusest, suurest julgusest ja suurest jõust“. Seejuures seletas Mälk Sigtuna hävingu põhjuseid eelkõige ristiusu levikuga põhja ja ida poole, mis kutsus esile eestlaste rünnaku, „et hävitada juba eos uute voolude ja mõjude valgumist oma maale“. Samuti arvas ta, et eestlasi pidi veetlema suur röövsaak ja tõenäoliselt ka Sigtunaga konkureerinud Gotlandi linna Visby heatahtlikkus kogu ettevõtmise suhtes. Ühtlasi uskus Mälk, et otsuse taga rünnakut ette võtta pidid eksisteerima ka mingid „isiklikud põhjused“, mida ei saa tagantjärele kindlaks teha – võib-olla vastates nii kriitikale oma romaani suhtes. Igal juhul oli Sigtuna hävitamise „uhke jõuavaldus … esivanemate jõulisest viikingiajast“ edaspidigi eestlaste veres kestma jäänud, ärganud uuesti Vabadussõja ajal ning ärkavat taas ka Mälgu kaasajas, mil eestlastel oli „lääne ja ida risttuulis“ oma eluõiguse eest seistes taas kord vaja olla „suur üksmeelses teos“.^[38]

Veel järgmise aasta augustis teatas Uus Eesti, et Alfred Ruus, Tartu ringkonnakohtu abiesimees ja kunstisõber, oli välja käinud idee, et Novgorodist tuleks tagasi nõutada Sigtuna väravad, mille venelased olid Eestist väidetavalt röövinud mingisuguse järgmise sõjaretke käigus, kuid millest neil – erinevalt eestlastest – ei olevat tegelikult „nii-ütelda külma ega sooja“. Uue Eesti ajakirjanik arvas, et seda küsimust ei peaks pidama utoopiliseks, vaid Nõukogude Venemaaga tuleks tõepoolest alustada vastavaid läbirääkimisi, et vähemalt sedagi teada saada, kas Sigtuna väravad on üldse säilinud.^[39]

Võib öelda, et vähemalt 1930. aastate lõpuks oli mingi konkreetse ajendiga kättemaksunarratiiv Eesti Sigtuna-diskursuses juba üleliigseks osutunud. Eriti pärast autoritaarset pööret Eesti poliitikas ja rõhutatult riigirahvuslikku pööret eesti rahvusluses põhjendati ja õigustati Sigtuna hävitamist pigem hüpoteetilise muistse Eesti riigi rahvuslik-riiklike välispoliitiliste huvidega, mille kaitsmine ja edendamine pidi olema muistse eestlase loomulik kohus ja privileeg juba viikingiajal – täpselt nagu see oli Eesti riigi kodanike ülesanne ka sõdadevahelisel ajal.

Sigtuna hävitamine ja Rootsi-Eesti suhted

Eestlaste riikliku organiseerimisvõime rõhutamine polnud siiski ainukene otstarve, milleks Sigtuna-müüti sõdadevahelisel ajal kasutati. Oma rolli mängis see teema ka Eesti-Rootsi (ja laiemalt Eesti-Skandinaavia) diplomaatilistes ja kultuurisuhetes kui sobiv tõendusmaterjal markeerimaks iidsete eestlaste kuulumist põhjamaisesse kultuuri- ja suhtlusruumi. Seda kuuluvust sai seejärel omakorda välja käia sobiva alusena headeks suheteks ja koostööks ka kaasajas ja edaspidi. Justkui kahetsusväärne asjaolu, et tegemist oli olnud siiski Rootsi pealinna hävitamisega, ei osutunud nende suhete arendamisel veel tingimata eriliseks takistuseks.

Taoline arusaam positiivsest viikingiaegsest ühisosast Rootsi ja Eesti ajaloos, mis ulatus tagasi Jakobsoni ja Reimani ideedesse, mõjutas nii ilukirjanduslikke kui ka mitteilukirjanduslikke eesti narratiive Sigtuna hävitamise kohta. On kõnekas, et nii Mälgu kui ka Hindrey romaanides käsitletakse eestlaste rootsi keele oskust omamoodi staatusesümbolina, samas kui Hermanni jutustuses on hoopis Rootsi prints see, kes eesti keele ära õpib.^[40] Ent soovi korral sai lugu Sigtuna hävitamisest kasutada ka veidi teistsugusel moel: rootslastele koha kätte näitamiseks ja demonstreerimiseks, et eestlased polnud kahe rahva omavahelises suhtluses mitte just alati olnud nõrgem pool.

1907. aasta^[41] suvel väisasid kaks Tartus ilmuva ajalehe Postimees (ja selle peatoimetaja Jaan Tõnissoni) ringkonda kuuluvat meest, Oskar Rütli ja Hugo Treffner, suurt Põhjamaade karskuskongressi, mis seekord toimus Stockholmis. Seal osalesid nad muuhulgas hommikusöögil kuningalossis, kus neil oli juhus vahetada mõned sõnad kroonprints Gustaviga, kellest peatselt pidi saama Rootsi kuningas Gustav V. Kui kahte „eestlast Liivimaalt“ kroonprintsile tutvustati, teatas viimane, et tunneb Liivimaad hästi ning tuletab hea meelega meelde vanu aegu, mil Liivimaa oli Rootsi riigi osa. Selle viisaka repliigi peale vastas Treffner, et tal on omakorda hea meel, et kuningas eestlastest hästi arvab, ehkki just eestlased olid Rootsi pealinna Sigtuna ära hävitanud. Vastuseks kroonprints ainult noogutas vaikides, Treffneri sõnadest ilmselt šokeeritud.^[42]

Samalaadsel moel võis Sigtuna hävitamise troopi kasutada ka sõdadevahelisel ajal. Poliitik ja karskustegelane Villem Ernits mainis Sigtunat oma kõnes ühel järgmisel, XII Põhjamaade karskuskongressil, mis kogunes Tartus 1929. aasta suvel ning kus viibis ka Rootsist mitmeid osavõtjaid. Sel puhul teatas Ernits võib-olla mitte päris siiralt, et „me pole uhked selle üle, et meie esivanemad hävitasid Rootsi pealinna Sigtuna, kuigi meil on hea meel, et nad olid tugev rahvas“.^[43] Ilmselt ka sel juhul pidanuks see repliik rootslasi mõtlema panema.

Leplikumas toonis kirjutas Rootsi kuninga Gustav V Eestis-käigu puhul 1929. aastal ilmunud „Eesti-Rootsi albumis“ diplomaat ja endine välisminister Ants Piip: „Ei ole kahtlust, et muistseil päevil Balti merd ümbritsevad rahvad olid tihedas läbikäimises. Kord aeti sõbralikku äri, kord tärisesid relvad. Vastastikune sõprus ja arusaamine kasvas selle järeldusena.“^[44] Piibu mõte, et ka sõjaretked võivad aja jooksul viia vastastikuse sõpruse ja arusaamise kasvuni, vastas varasema eesti rahvusluse arusaamale viikingiajast kui jagatud eesti-rootsi kultuuripärandist ning kutsus ka rootslasi ühinema sama seisukohaga. Näib, et viimased olidki selleks põhimõtteliselt valmis.

1937. aastal kirjutas ajakirjanik Alfred Miil ajalehes Vaba Maa, et Haapsalus suvitamas kohatud rootslased „ei kippunud põrmugi tagasi maksma Sigtuna eest“.^[45] Mulle pole teada ka ühtegi teist juhtumit, kus sõdadevahelise aja rootslased oleksid selles küsimuses mingit revanšismi üles näidanud. Pigem näib, et rootslastel tõesti puudus kogu teema suhtes märkimisväärne negatiivne emotsionaalne reaktsioon ning eestlastele iseloomuliku mõttega, nagu võiks Sigtuna hävitamine olla Rootsi-Eesti heade suhete aluseks, lepiti üsna varmalt.

Kui eesti rahvuslaste soov Sigtuna hävitamist niimoodi kujutada on mõistetav, siis rootslaste leigus ja valmisolek eestlastega kaasa minnes muistse hävitustöö juures midagi kiiduväärset leida võib näida üllatav. Ilmselt näitas see, et rootslastele endile oli Sigtuna hävitamine siiski piisavalt vähetuntud ja tähtsusetu ajaloosündmus, et võimaldada vajaduse korral selle tõlgendamist ka eestisõbralikus vaimus: st võttes omaks argumendi, et igasugusest vaenust kahe rahva vahel oli ajapikku üle saadud.

Mõnikord mainisid rootslased Sigtuna hävitamist eestlaste poolt kui omamoodi humoorikat anekdooti. 1928. aastal ajalehele Postimees intervjuud andes rääkis Rootsi saadik Eestis Patrik Reuterswärd, et mitte ainult Eesti ja Rootsi valitsused, vaid ka eesti ja rootsi rahvas tundvat huvi kahe riigi vahel lähedasemate suhete sisse seadmise vastu. Õieti olevat nende sidemed tugevad juba seetõttu, et kaks rahvast olid sajandeid teineteisega tihedalt läbi käinud. Sellega seoses meenutas saadik muigega Sigtuna hävitamist eestlaste poolt ja märkis naerdes, et õnneks olid suhted uuemal ajal osutunud rahumeelsemaks kui vanasti.^[46]

Teine viis teemat käsitleda oli rääkida Sigtuna hävitamisest Stockholmi arengu seisukohalt, nagu rootsi ajaloolased olid teinud juba varauusajal. Nii kirjutas eestisõbralik rootsi ajakirjanik Pierre Backman 1928. aastal Eesti iseseisvuse 10. aastapäevale pühendatud artiklis, et eestlasi tuleks Sigtuna hävitamise eest õigupoolest tunnustada, kuna just linna maatasa tegemine oli teinud võimalikuks Stockholmi järgneva tõusu Rootsi uueks pealinnaks.^[47] Jällegi polnud eestlastele vaja midagi ette heita: pigem vastupidi.

1934. aastal külastas Eestit endine Stockholmi linnapea ja Balti riikide suur sõber Carl Lindhagen, kes seletas Postimehele antud intervjuus, et „Eesti tunnustamist [Rootsi poolt 1921. aastal] mõjutas tublisti ka Sigtuna linna hävitamine eestlaste poolt 12. sajandil“, kuna Sigtuna hävitamise loost teadlikud rootslased olevat arvanud, et „niisugune tugev rahvas, kes suutis hävitada Rootsi pealinna, väärib tõepoolest iseseisvust ja vabadust“.^[48] Neile märkustele pakub lisa Lindhageni umbes samast ajast pärinev trükis ilmumata kõne rootslastest kuulajaskonnale, milles ta kirjeldab muistseid eestlasi sõjaka rahvana, kes võtnud ette nii sõja- kui kauplemisretki nii Rootsi (eriti Gotlandi) suunas kui ka ida poole. 1187. aastal olid eestlased Sigtuna maha põletanud. Kodumaal olid nende „erinevad väikeriigid“ aga ka üksteisega pidevas sõjas, nii et ka eestlastest rahumeelsemad lätlased pidid ennast oma „metsikute naabrite“ eest kaitsma. Eestlaste kallaletungid Rootsile olid omakorda saanud rootslaste kättemaksu osaliseks, millest andvat tunnistust ruunikirjad. Kõige tähtsam aga oli, et vanade eestlaste kokkupuuted läänes ja idas elavate rahvastega tõid „uusi kultuurimõjutusi neile tsiviliseerimata aladele“.^[49]

Kokkuvõtteks võib öelda, et erinevalt eestlastest, kelles see teema suuri tundeid tekitas, oli Sigtuna hävitamine sõdadevahelise aja rootslaste jaoks juba ammu neutraalne ajaloofakt, mis andis küll ilmselt tunnistust eestlaste muistsest vägevusest, kuid äratas rootslaste seas kättemaksuiha asemel pigem paternalistlikku imestust, et just eestlased olid millegi taolisega hakkama saanud. Kui ajalehes Lindhagenile omistatud väide, et Sigtuna hävitamise lugu olevat mõjutanud Rootsi otsust Eesti iseseisvust tunnustada, oli mõistagi puhas fantaasia,^[50] siis talle omased stereotüübid metsikute eestlaste kohta võisid olla levinud laiemaltki.

Ka arusaam, et põhimõtteliselt alaväärsemaks peetud rahvaste poolt kauges minevikus tekitatud kahju ei kuulu tingimata korvamisele, võis olla üsna laialt levinud – metsikute paganate hävitustöö sarnanes loodusõnnetusele, mida ei saanud loodusele enam tagantjärele pahaks panna. Orientalistlik suhtumine, mis iseloomustas rootslaste vaateid Rootsist ida poole jäävate maade ja rahvaste kohta, Soome ja soomlased ehk osalt välja arvatud,^[51] andis mõista, et eestlaste peale Sigtuna hävitamise pärast viha kandmine pisendanuks rootslaste enda põhimõttelist üleolekut neist, eriti aga veel nende paganlikest barbaritest esiisadest. Tegelikult pole selge seegi, kuivõrd hästi sõdadevahelise aja rootslased Sigtuna hävitamise lugu üldse teadsid, rääkimata sellest, et nad oleksid muistse pealinna hävitamist just vanadele eestlastele omistanud.

Lõpetuseks

Kokkuvõttes võib öelda, et võrdlemisi kahtlase ajaloolise tõepäraga lugu, mille järgi Eestist pärit paganad olevat keskajal hävitanud Rootsi pealinna Sigtuna, mängis nii iseseisvuse-eelses kui selle järgses eesti rahvusluses võrdlemisi olulist rolli müüdina, mille abil sai ankurdada eestlaste ajaloo – ja seeläbi nende kollektiivse identiteedi – viikingiaegsesse läbikäimisse Läänemere kahe kalda vahel. Teisisõnu andis väidetav Sigtuna hävitamise edulugu eesti rahvuslastele alust enesekindluseks, et mitte ainult skandinaavlased, vaid ka eestlased olid kunagi olnud vägev viikingirahvas, kes oli muuhulgas võimeline suurejoonelisteks destruktiivseteks tegudeks oma vaenlaste vastu.

Pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist ja eriti 1930. aastatel integreeriti eesti rahvuslik käsitlus Sigtuna hävitamisest eesti rahvusluses süvenevasse riigirahvuslikku arengusuunda kui tõendusmaterjal, et viikingiaegsetel eestlastel oli olnud olemas piisav võimekus poliitiliseks organiseerumiseks, mida niivõrd suure sõjalise aktsiooni ettevõtmine vajas – ja vahest isegi mingi muistne omariiklus, mille olemasolu abil saanuks legitimeerida 1918. aastal saavutatud Eesti iseseisvust.

Samal ajal oli Sigtuna hävitamise lugu ka Eesti-Rootsi suhete retoorikas käibel pretsedenti loova asjaoluna, mida sai kasutada alusena nende suhete jätkamiseks tulevikuski. Nii eestlased kui ka eestisõbralikud rootslased andsid seejuures mõista, et kuigi eestlased ja rootslased olid kauges minevikus olnud vaenlased, olid nende kunagised erimeelsused nüüd ületatud ning nad võisid Sigtuna hävitamise peale ühiselt tagasi mõelda umbes sama nostalgiaga, nagu kaks sõpra tunneksid lapsepõlves peetud kaklusi meenutades. Ent ühtlasi näitas see, et rootslaste jaoks puudus kogu teemal piisav poliitiline ja emotsionaalne kõnetusvõime ning see tegi raskeks eestlaste pakutava tõlgendusega kaasa minna.

Võib arvata, et tänapäevalgi peab arvestatav hulk eestlasi just eestlaste esivanemaid kunagise Rootsi pealinna Sigtuna hävitajateks ning nende tegude üle tuntakse siiamaani mingil määral rahvuslikku uhkust, isegi kui endise Rootsi pealinna varemeid külastades ei alustata enam spontaanselt isamaalist laulu. Igal juhul ei tohiks Sigtuna hävitamise müüdi mõju eesti rahvuslikule mälukultuurile alahinnata. Haruldase näitena muistse vabadusvõitluse eelsete eestlaste suurest sõjalisest võidust jääb Sigtuna hävitamine ilmselt edaspidigi kestma vähemalt kõneka kujutluspildina kui ka mitte enam eesti rahvusliku identiteedi ühe ehituskivina.

^[1] Kesküla Rombergile 10.08.1917. Saksa Välisministeeriumi Poliitiline Arhiiv (Berliin), Bern 1324, L248744-L428746. Kesküla kohta üldisemalt vt: O. Arens, Aleksander Kesküla. Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 1991, kd 40, nr 1, lk 28–36.

^[2] T.T.G. abiturientide laul kõlas Sigtuna varemeil. Postimees, 15.06.1937.

^[3] Eesti naised rahvusvahelisel akadeemiliste naiste kongressil. Uus Eesti, 28.08.1939.

^[4] H. Salu, Sigtunas förstöring i estnisk prosalitteratur. Svio-Estonica, 1956, kd 13, lk 43–53; H. Salu, Sigtuna hävitamine a. 1187 eesti ajaloolise jutustuse ja romaani ainena. Rmt-s: H. Salu, Tuul üle mere ja muid lühiuurimusi eesti kirjandusest. Wind over Sea and Other Studies in Estonian Literature. Stockholm, 1965, lk 207–222; T. Kirss, Taking Sigtuna: Precolonial Time and Estonian Historical Fiction of the 1930s. Interlitteraria, 2008, kd 13, nr 1, lk 214–228; L. Kaljundi, Väljatung kui väljakutse. Eesti viikingiromaanid ja mälupoliitika 1930. aastatel. Keel ja Kirjandus, 2013, nr 8/9, lk 622–644; L. Kaljundi, Challenging Expansions. Estonian Viking Novels and the Politics of Memory in the 1930s. Rmt-s: Novels, Histories, and Novel Nations: Historical Fiction and Cultural Memory in Finland and Estonia. Toim. L. Kaljundi jt. Helsingi, 2015, lk 182−207.

^[5] P. Line, Kingship and State Formation in Sweden. Leiden, 2007, lk 333.

^[6] E. Tarvel, Sigtuna hävitamine 1187. aastal. Tuna, 2007, nr 2, lk 24–26.

^[7] E. Tarvel, Sigtuna hävitamine 1187. aastal, lk 27; S. Tesch, Piraterna år 1187 knäckte inte Sigtuna. Myntningsfynd från 1200-talet ger staden en ny historia. Rmt-s: Vikingars guld ur Mälarens djup. Tio artiklar med anledning av en utställning. Toim. S. Tesch, R. Edberg. Sigtuna, lk 49–51.

^[8]8 E. Tarvel, Sigtuna hävitamine 1187. aastal, lk 27

^[9] P. Line, Kingship and State Formation in Sweden, lk 333.

^[10] L. Kaljundi, Challenging Expansions, lk 195; L. Kaljundi, Väljatung kui väljakutse, lk 635.

^[11] J. Luiga, Lembitu välispoliitika. Eesti Kirjandus, 1921, nr 8, lk 225–226.

^[12] Opti-pessimist, Ümber Läänemere 6. Kriis Rootsi vaimumaailmas – Upsalas ja Sigtuna varemeis. Vaba Maa, 25.11.1935.

^[13] J. Undusk, Ajalootõde ja metahistoorilised žestid. Eesti ajaloo mitmest moraalist. Tuna, 2000, nr 2, lk 117–118.

^[14] Sealsamas.

^[15] C. R. Jakobson, Kolm isamaa kõnet. Kriitiline väljaanne käsikirjast kommentaaride ja järelsõnaga. Tallinn, 1991 [1870], lk 19.

^[16] Vt M. Kuldkepp, The Scandinavian Connection in Early Estonian Nationalism. Journal of Baltic Studies, 2013, kd 44, nr 3, lk 327–328.

^[17] C. R. Jakobson, Kolm isamaa kõnet, lk 19.

^[18] J. Jung, Kodumaalt 7. Tartu, 1878, lk 4; H. Salu, Sigtuna hävitamine a. 1187, lk 209–210.

^[19] H. Salu, Sigtunas förstöring i estnisk prosalitteratur, lk 47–48; L. Kaljundi, Challenging Expansions, lk 201.

^[20] V. Reiman, Kolm sammukest rändamise teed. Sirvilauad. Eesti rahva tähtraamat, 1907, kd 11, lk 47.

^[21] A. Keskula, La Question Esthonienne et la Question Septentrionale: Mémoire présenté au nom des Esthoniens de la III conference des Nationalités. Lausanne, 1918 [1916], lk 6 ; eestikeelses tõlkes: A. Kesküla, Eesti küsimus ja Põhjala küsimus. Tlk K. Sirel. Akadeemia, 2000 [1916], nr 9, lk 1864.

^[22] H. Prants, Soomesugu rahvad Veneriigi rajamisel. Tallinn, 1911, lk 11.

^[23] M. Martna, L’Esthonie, les Esthoniens et la Question Esthonienne. Pariis, 1920, lk 29.

^[24] M. Kuldkepp, The Scandinavian Connection in Early Estonian Nationalism, lk 321–322.

^[25] Balti Liidu kohta vt: M. Lehti, A Baltic League as a Construct of the New Europe: Envisioning a Baltic Region and Small State Sovereignty in the Aftermath of the First World War. Frankfurt am Main, 1999; Eesti-Soome kaksikriigi idee kohta vt: S. Zetterberg, Suomi ja Viro 1917–1919. Poliittiset suhteet syksystä 1917 reunavaltiopolitiikan alkuun. Helsinki, 1977.

^[26] M. Kuldkepp, The Scandinavian Connection in Early Estonian Nationalism, lk 319–320.

^[27] A. Piip, Tormine aasta: ülevaade Eesti välispoliitika esiajast 1917.–1918. aastal dokumentides ja mälestusis. Tartu, 1934, lk 79–81.

^[28] L. Veski, Towards Stronger National Unity: Statist Ideas in Estonian Nationalism during the „Era of Silence“ (1934–1940). Journal of Baltic Studies, 16.03.2023.

^[29] H. Salu, Sigtunas förstöring i estnisk prosalitteratur, lk 49–50; L. Kaljundi, Väljatung kui väljakutse, lk 630. Mälgu enda sõnul oli ta lugu Sigtuna vallutamisest saarlaste poolt kuulnud lapsepõlves oma isalt: H. Salu, Sigtuna hävitamine a. 1187, lk 214.

^[30] P. Ambur, A. Mälk: Läänemere isandad. Eesti Raamat, 1936, nr 4, lk 159–160.

^[31] A. Kurfeldt-Hanko, Sverige och svensktiden i den estniska litteraturen. Svio-Estonica, 1943, kd 23, lk 15.

^[32] Sealsamas, lk 14–15.

^[33] L. Kaljundi, T.-M. Kreem, Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis. History in Images – Image in History. National and Transnational Past in Estonian Art. Tallinn, 2018, lk 162.

^[34] J. Libe, A. Oinas, H. Sepp, J. Vasar, Eesti rahva ajalugu I. Tartu, 1932, lk 69, 82–83; vt ka H. Salu, Sigtuna hävitamine a. 1187, lk 213.

^[35] J. Luiga, Lembitu välispoliitika, lk 232–235.

^[36] J. Tandre, Mehine mineviku tee. Kaitse Kodu, 1936, nr 13/14, lk 421–423.

^[37] Muistsete eestlaste vägitegusid. Uus Eesti, 07.03.1937.

^[38] A. Mälk, Kui Sigtuna langes!, Uus Eesti, 28.08.1937.

^[39] Y. Naelapea, Sigtuna väravad tuleksid Novgorodist Eestile tagasi nõutada. Uus Eesti, 27.04.1938.

^[40] L. Kaljundi, Challenging Expansions, lk 201.

^[41] Mitte 1908. aastal, nagu Rütli memuaarides ekslikult antud.

^[42] O. Rütli, Mälestusi ühe Eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871–1949). Tallinn, 2010 [1964], lk 259–262.

^[43] XII Põhjamaade karskuskongress. Den tolfte Nordiska Nykterhetskongressen. Tartu 18–21 juli 1926. Toim. V. Ernits, N.-H. Lindberg. Tartu; Helsingi, 1929, lk 17.

^[44] B. Linde, A. Piip, H. Pöhl, G. Reuterskiöld, J. Uluots, Eesti-Rootsi album. Estnisk-svenskt album. Tallinn, 1929, lk 16.

^[45] Ami [Alfred Miil], Rootslased ja meie. Vaba Maa, 18.12.1937.

^[46]Heanaaberlikud vahekorrad arenevad järjekindlalt (jutuajamine Rootsi saadikuga). Postimees 04.09.1928.

^[47] P. Backman, Estland inför tioårsdagen av sitt oberoende. En modern bondestat med gammalt nordiskt kulturarv. Stockholms-Tidningen 12.02.1928.

^[48] Balti riikide lähendaja. Postimees 04.07.1934.

^[49] Lindhageni kõne, dateerimata. Stockholmi Linnaarhiiv, Carl Lindhagens samling, B5, kd 135:1.

^[50] Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta Skandinaavia riikide poolt vt: S. Zetterberg, Der Weg zur Anerkennung der Selbständigkeit Estlands und Lettlands durch die skandinavischen Staaten 1918–1921. Rmt-s: Ostseeprovinzen, Baltische Staaten und das Nationale. Festschrift für Gert von Pistohlkors zum 70. Geburtstag. Toim. N. Angermann jt. Münster, 2005, lk 415–446.

^[51]M. Kuldkepp, Swedish Political Attitudes Towards Baltic Independence in the Short Twentieth Century. Ajalooline Ajakiri, 2016, nr 3/4, lk 411.

1.

Nõukogudeaegses Moskva koolis me õppisime Gogoli patriootlikke proosaridu pähe. Ma ei mõelnud temast kunagi kui ukraina kirjanikust. Õigupoolest ma ei mõelnudki Gogoli etnilise päritolu peale. Minu jaoks oli ta võlur, kes lõi fantastilise galerii kõige naljakamaid ja veetlevamaid koletisi, kelle peale ma olen elus sattunud. Seda, mis on Dickens ja Shakespeare inglise keelele, on Gogol vene keelele. Aga asetanud Gogoli Suure Vene Kirjanduse pjedestaalile, saatsid vene kummardajad tema ukraina varju kultuurilisse pagendusse.

Gogoli proosa kummalisust, tema süntaksi käändusid ja sõnavara puhutist pentsikust on mainitud ikka ja jälle. Asja-tundjad on leidnud nendele keelelistele korrarikkumistele mitmesuguseid põhjusi ja seletusi. Lehitsedes hiljuti üht paksu köidet kaasaegsete mälestusi Gogolist, hämmastas mind taas, kui teravalt tajusid sünnipärased venelased Gogoli isiksust ümbritsenud aura kummalisust. Tema käitumine ja isegi välimus rabasid neid tihti millegi kohatu ja võõrapärasena. Ta vaenlased tajusid teda tõusiku ja karjeristina à la Balzaci Rastignac, viidates Gogoli kõrkusele ja ülespuhutud edevusele. Need iseloomujooned olid aga tundmatud neile, kes olid teda tundnud sünnimaal Ukrainas kui sõbralikku ja joviaalset noormeest. Teisalt pidasid Gogoli imetlejad ja sõbrad tema ennustamatut käitumist tärkava geeniuse ekstsentrilisuseks.

Nii või teisiti, neile, kes teda tundsid, ei tulnud pähegi, et Gogoli ukraina päritolu võiks olla tema kõikuva temperamendi üks seletusi. Kuid ma oletan, et Gogol tundis end Venemaal ka teistel põhjustel võõrana. Tal polnud kunagi oma maja ja ta ei võtnud kunagi külalisi vastu. Ta oli selles mõttes ebavenelik, et eelistas hoida omaette ega tahtnud oma emotsioone ja arvamusi avalikult jagada.

Ükski tema tuttavatest – ei need, kes pidasid ennast ta heaks sõbraks, ega need, kes teda põlguse või ükskõiksusega tõrjusid – ei pidanud Ukrainat millekski enamaks kui Venemaa lõunapiirkonnaks, kus inimesed räägivad iseäralikku murret, lahutavad meelt kohalike lauludega ja uhkustavad oma suurepärase köögiga. „Suurvenelased“ tundsid Ukrainat ääremaana, mida see sõna vanaslaavi keeles tähendabki, või Väike-Venemaana. Pean tunnistama, et isegi 1960. aastatel, oma noorukipõlves, suhtusin ma Ukrainasse samamoodi nagu Eestisse või Usbekistani, Valgevenesse või Kasahstani: et kuigi kohalikud mured ja rahvakombed võivad seal olla teistsugused, on nad Nõukogude Liidu katuse all kõik osakesed Vene vennaskonnast.

Kui ma püüan kujutleda noore ja auahne Gogoli saabumist Vene tsaaririigi tagahoovist pealinna, siis meenub mulle mu sõprade hoiak nende suhtes, kes saabusid Moskvasse „rahvusvabariikidest“. Neid koheldi patroneeriva heatahtlikkuse ja uudishimuga. Sellesse oli segatud ka piisake kadedust parema lõunamaise kliima ja mugavama elu pärast, võrreldes Vene Föderatsiooni troostitusega. Suurlinna snoobide ja šovinistide silmis oli provintslik päritolu ise juba küllalt halb; aga olla pärit Ukrainast oli andestamatu patt. Vene rahvalikus mütoloogias on ukrainlased üks etniline vähemus, mitte rahvus, ning tänapäevani suhtutakse neisse sentimentaalsuse, kiivuse, kahtlustuse ja naeruvääristuse seguga.

Gogoli nimi, kui seda hääldalda ukraina aktsendiga „hohol“, kõlab juba iseenesest samamoodi nagu ukrainlase naeruvääristav ja solvav nimetus. Gogoli nõrkust krellide kollaste ja roheliste sametvestide ja kaelasidemete, hõbenööpide ja lehvide vastu seletati tema ukraina taustaga. Oma õnnetuseks oli ta saanud koolihariduse Nežinis, linnas, mida enamjaolt tuntakse äädikaga sisse tehtud krõmpsuvate minikurkide järgi – suurepärane sakuska viina kõrvale. Võib-olla kajasid tema kooli nime kulinaarsed assotsiatsioonid hiljem vastu ta lummavates kirjeldustes liigsöömisest, tema kujutluslikes kõhuhädades ja lõpuks ta enesetapus enesenäljutamise läbi. Makaabrid naljad naljadeks, Gogoli eluloos polnud midagi juhuslikku.

Aga ta ei olnud ukrainlane sellises mõttes, mis oleks tema uutele vene sõpradele meele järele olnud. Peterburis hakkas ta ennast nimetama Gogoliks (mis ukraina keeles tähendab „metsparti“), kuid tema perekonnanimi oli Gogol-Janovski. Tema esivanemad olid ukraina provintsivaimulikud, kellele kuulus natuke maad ja kes olid mõnel määral haridust saanud. Isa kirjutas amatöörlikke värsskomöödiaid, mida kohapeal ette kanti. Kodukeeleks oli ukraina keel. Tema vanemaid oleks pahandanud, kui nende emakeelt oleks nimetatud „kohalikuks murdeks“, ehkki igal muul puhul peale koduste ja perekondlike asjade kasutati vene keelt.

Pärast seda kui Katariina Suure määrused olid võtnud kõigilt peale aadli õiguse omada maad, pidi Gogoli vanaisa võltsima perekonnaürikuid, et näidata oma perekonda aadliseisusse kuuluvana, või siis jääma ilma maast ja muust varast. Simon Karlinsky, kõige teravapilgulisem Gogoli biograafide seast, annab oma monograafias „Nikolai Gogoli seksuaalne labürint“ mõista, et Gogoli ambivalentsus omaenda identiteedi suhtes – tema šarlatani-sündroom – on tagasiviidav tolle episoodini. Kui Peterburi valgustatud eliit hakkas pidama noort Gogolit ukraina rahvapärimuse säravalt andekaks eksperdiks, sai Gogolist justkui oma tulevase eneseparoodia kehastus – „Revidendi“ Hlestakov.

Pole kahtlustki, et Gogol tundis end võõrana, kui mitte just lausa välismaalasena. Teda pommitati möödaminnes küsimustega tema ukraina juurte ja eksootilise külaelu kohta, mille ta oli selja taha jätnud. Tema algses kohmetuses tunnen ma ära iseenda sellisena, nagu ma olin Nõukogude Liidust lahkudes. Sa tunned, et sind kogu aeg jälgitakse – sinu välimuse, žestide ja sõnavara üle mõistetakse kohut, neid peetakse silmas ja hinnatakse. Või sul palutakse korrata mingit kitšilikku vene folkloori, et rahuldada võõrustajate uudishimu võõraste maailmaosade vastu. Alatihti küsitakse sinult arvamust, miks sinu isamaa juhid on toime pannud mingeid julmusi. Sind kutsutakse kogu aeg kohtuma oma endiste kaasmaalastega, keda sa tavalises olukorras pigem väldiksid. Ja mida rohkem sa kohalikele endast räägid, seda rohkem rahuldad nende vajadust suruda sind mingisse kindlasse stereotüüpi.

Nii nagu iga immigrant, tahtis Gogol kusagile kuuluda, kuid olla sama ajal erandlikuks peetud. Gogoli kuulsad sõbrad ja tuttavad – Delwig ja Puškin, Žukovski ja Aksakov, Pletnjov ja Pogodin – ei suhtunud Gogoli ukraina päritollu põlglikult. Kaugel sellest: nad ei lasknud tal seda unustada. Nad kutsusid teda ukraina rahvamuusika õhtutele; nad pärisid talt ehtsate ukraina klimpide, borši, pelmeenide ja puskari retsepte.

Gogol oli oma sünnimaalt lahkunud, et mitte kunagi tagasi minna. Aga sünnipärane kultuuritaust pole reisikott, mida kapis hoida. Ta sai venekeelseks kirjanikuks, jäädes samas kultuurilt ukrainlaseks – nii nagu näiteks kultuuri poolest tšehhi juut Kafka oli saksa kirjanik. Kuid Gogolilt oodati, et ta võtaks omaks kultuurilise maski, mis enne Peterburi valgustatud kirjandusringkondadesse sisenemist talle tuttav ei olnud.

Gogoli esimene publikatsioon ühes Peterburi kirjandusajakirjas oli amatöörlik riimluuletus magussinisest taevast lopsakate karjamaade kohal Itaalias, kus noor Gogol, tollal veel väikeametnik riigiteenistuses, polnud kunagi käinud, aga kus ta lõpuks veetis suurema osa oma lühikesest elust. Lõppude lõpuks elas ta ju Napoleoni-järgse romantilise bukoolika ajastul, mille ideaaliks oli tagasipöördumine sünnipäraste juurte ja lihtsate rahvatarkuste poole.

Aga Gogoli võimas intuitsioon soovitas tal Itaalia unustada ja minna teises suunas, et rahuldada vene liberaalse eliidi nälga impeeriumi kaugete piirkondade kultuuripärandi järele – Uuralitest kuni Kaukasuse ja Musta mereni. Ja Ukrainani. Gogol pommitas oma ema ja endisi koolivendi kirjadega, nõudes kirjeldusi kohalike talupoegade, käsitööliste ja kaupmeeste traditsioonilistest harjumustest: kuidas nad riietuvad, mis kangaid kasutavad, millised on nende laulud ja retseptid – kõiki neid detaile, millega ta polnud kunagi kokku puutunud. Tänapäeval peetaks seda oma etniliste juurte, oma identiteedi otsimiseks. Tegelikult aga kõike seda, mille Gogol neist kirjadest välja kurnas, vormis tema leidlik vaim viisil, millel polnud vähimatki pistmist mõne Ukraina linnakese autentse eluga.

Usinalt ja kiiresti produtseeris Gogol kaks köidet „Õhtuid külas Dikanka lähedal“. Need olid tulvil kohalikku koloriiti ja iseäralikku huumorit, mis teenis talle nii vabameelse Puškini kui ka õukonnapoeet Žukovski imetluse. Neile müstifitseeritud rahvajutu traditsioonis kirjutatud lugudele järgnes eepilisema loomuga köide pealkirjaga „Mirgorod“, milles gooti õudused segunesid marionetiteatri stiilis konfliktidega ekstsentriliste ja absurdistlike rahvapäraste tegelaskujude vahel. Kuid keskse koha „Mirgorodi“ kogumikus võttis enda alla Gogoli esimene romaan „Tarass Bulba“, mille ta kirjutas teostamaks oma ammust ambitsiooni saada ajaloolaseks (mõnda aega ta õpetaski Peterburi ülikoolis ajalugu). Parem, kui ta seda kiidulaulu natsionalistlikule vägivallale poleks kirjutanud.

2.

Selleks et dešifreerida Vene praegust vallutussõda ümbritsevaid ideoloogia-aure, pole tarvis uurida krüptofašistlikku filosoofi Aleksandr Duginit – Gogol pakub sellele täieliku õigustuse oma jubedas eeposes „Tarass Bulba“, mida tema kaasaegsed kiitsid kui „kodanikuvooruse musternäidet ja kui tegurit patriootlikus kasvatuses“. Tegu on Hollywoodi-väärse võika väljamõeldisega, mis parastava rõõmuga on meisterlikult valmis voolitud ja peegeldab kõiki neid vastuolulisi emotsioone, mis Gogoli vaevatud vaimus omavahel vaenujalal olid – alates hetkest, kui ta lahkus oma Ukraina sünnilinnast Peterburi.

„Tarass Bulba“ jutustab ühe Zaporižžja vägeva kasakapealiku traagilise loo. 16. sajandi keskpaigas olid need põgenenud pärisorjade, hulguste, väejooksikute ja kurjategijate klannid rajanud Dnepri alamjooksule ja Musta mere põhjakalda steppidesse kindlustatud asundusi. Anarhistliku temperamendiga vabatahtlike ja palgasõdurite armeena olid kasakad valmis võitlema iga ettejuhtuva vaenlasega. Nad nägid ka kummalised välja – kaftanites ja idapäraste laiade vöödega, kõverate mõõkadega, mis sobisid hästi kokku hiigelvuntsidega, ning kiilaks aetud peadega, mida ehtis justkui punkarihari. Gogoli eepos jutustab Tarass Bulba kahe poja surmast, keda isa sundis osa võtma „pühast sõjast“ katoliiklike poolakate ja kohalike juutide vastu – Bulba maailmavaate järgi Venemaa ja õigeusu põhivaenlaste vastu.

Jutustajana kaunistab Gogol kasakate anarhilist sõjakust üllaste patriootlike mõtteavaldustega „vene hingest“ ja „slaavlaste vendlusest“. Pole raske neis mõtteavaldustes näha Gogoli enda truudusevannet Vene isevalitsusele ning tema vasttärganud tunnet kuulumisest vene kirjanike siseringi – valitud vähemuse hulka. Tol eluperioodil, oma uute sõprade seltskonnas, nautis ta võimalust näidata välja lojaalsust kõige veneliku suhtes – ning mustata välismaalasi, mõnikord ka õelalt.

Gogoli kaasaegsete mälestuste hulgas leidub ühe tema uue mõisnikust tuttava vinjett sellest, kuidas ta kutsus Gogoli väljasõidule maale. Nendega liitus mõisahärra laste prantslasest koduõpetaja. Kuid välismaalasele oli sõit mööda konarlikku teed vene tarantassis, neljarattalises ilma vedrudeta reisivankris, tõeline piin. Gogol, kes oli vaesekese väänlemisest naerukrampides, õhutas kutsarit kiirust lisama, et „see prantsuse konn õpiks, millised on meie vene sõiduriistad!“.

„Tarass Bulba“ autor riietas oma ajaloolise romaani teadlikult muistse rahva-legendi rüüsse. Selleks paigutas ta loo kaks sajandit varasemasse aega kui selles kirjeldatud sündmused. Romaani ajalooliseks taustaks on Poola-vastased veretalgud ja pogrommid, mis vallandusid Bohdan Hmelnõtskõi 17. sajandi keskpaiga mässust. Ukraina päritolu Poola hetman Hmelnõtskõi sõlmis oma võitluses Poola võimukandjate vastu liidu Zaporižžja kasakatega ning vandus viimaks truudust Vene tsaarile. Sellest hetkest peale algas Ida-Ukraina venestamine.

See ajajärk oli kurikuulus kasakate julmuse, Ukraina tsiviliseeritud osa hävitamise ning poolakate ja poola aadlit teeninud juutide massimõrva poolest. Gogoli jaoks oli poolakate kirjeldamine Venemaa surmavaenlasena midagi päevakajalist – oli see ju Poola ülestõusu aeg. (Gogoli sõber Puškin vandus samuti truudust Vene isevalitsusele, kirjutades oma patriootlikud läänevastased propagandasalmid „Venemaa laimajatele“.)

Gogoli kangelane Tarass Bulba ei hooli suuremat sellest, kas vaenlane sepitseb tõepoolest salanõu tema kasakahõimu, Vene monarhia ja vene õigeusu hävitamiseks. Iga kuulujutt või vihje annab piisavalt hea ettekäände sõja alustamiseks: kõikide nende mõrvamiseks ja röövimiseks, kes hõimu, klanni ja kogukonda ei kuulu. See, mida Gogol esitab kui oma sünnimaad ja usku üliinnukalt kaitsva kirgliku rahvakangelase portreed, on tegelikult ühe kõrilõikaja paranoiliselt konspiratiivse mõttelaadi kirjeldus.

„Mis siis sellest, et ei ole sõda?“ küsib Tarass retooriliselt oma poegadelt. „Andku siis jumal, et teil sõjas oleks alati õnne! Et annaksite pihta bussurmaanidele, ja annaksite pihta tatarlastele, ja kui ka ljahhid hakkavad midagi sepitsema meie usu vastu, et siis annaksite pihta ka ljahhidele.“ Ja eks siis hakataksegi pihta andma: „Palju nottis ta maha kõiksugu šljahtat, rüüstas ära kõige rikkamad ja uhkemad lossid, ning kasakad avasid vaadid ja valasid maha igivanad mõdud ja viinad, mida oli hoolsasti hoitud panide keldrites; nad raiusid puruks ja põletasid ära kallid klaverid, riided ja ehteasjad, mis nad leidsid panipaikadest. „Ärge andke armu millelegi!“ kordas aina Tarass. Ei võtnud kasakad kuulda mustakulmulisi panitare, valgete rindade ja helgete palgetega neitsisid: isegi altarite ees ei pääsenud nad; Tarass põletas nad ära ühes altaritega. Rohkemad kui ühed lumivalged käed tõusid tulelõõmast taeva poole, saadetuina haledatest karjetest, mis oleksid liigutanud isegi musta mulda ja milledest stepirohi oleks kaastundest longu vajunud. Kuid julmad kasakad ei võtnud midagi kuulda, ning tõstes tänavalt piigi otsa nende lapsi, heitsid need nende juurde leekidesse. … Surnukslöödud lapsed, naistel rinnad ära lõigatud, vabakslastuil nahk jalgadelt põlvedeni ära nülitud.“

Aga enne poolakate mahanottimist nautis ta nende kannupoiste, juutide massimõrva: „„kõik need paganad Dnepris ära uputada!“ … „Seda ei saa te näha, neetud juudid! Dneprisse nendega, mehed, uputame need riivatud kõik ära!“ Need sõnad olid signaaliks, juutidest rabati kinni ja hakati pilduma neid voogudesse; kaebekisa kostis igast küljest; kuid karmid zaporožlased ainult naersid, nähes, kuidas juutide jalad kingades ja sukkades siplesid õhus.“

Jutustaja hääletooni järgi on võimatu otsustada, mil määral Gogol kui autor jagab seda sadistlikku naeru kasakate sooritatud massimõrva, sandistamiste ja mõttetu hävitustöö üle: „Juuksed tõuseksid nüüdsel ajal püsti neist poolmetsiku ajastu koledatest julmustest, mida zaporožlased kõikjal toime panid.“ Vägivallapiltide vahepeal toob jutustaja korrapäraselt kuuldavale sääraseid õuduse ja vastikuse väljendusi. Aga kas need autorigrimassid annavad tunnistust Gogoli hukkamõistust tema protagonistide julmusele? Või on nende eesmärk sütitada lugejas põnevust veel võikamate ja verisemate kirjelduste ootuses?

Gogol annab kasakate halastamatust edasi samasuguse bravuuriga, nagu ta kirjeldab nende kamraadlust, viisi, kuidas nad üksteist tervitavad õlale patsutades ja seejärel huultele suudeldes ning kuidas nad kugistavad lihakäntsakaid ja tühjendavad puskarivaate, jäädes purju ja lüües tantsu, kuni vajuvad üheskoos lageda taeva alla magama. Kõik see näib kinnitavad Karlinsky oletust Gogoli homoerootilistest igatsustest.

Aga kui Gogolit lummaski vägevate kasakate muskliline füüsis, võib iga autoritaarse riigi militaarsest traditsioonist – Spartast kuni Natsi-Saksamaani – leida samasuguseid mehelikkuse ülistusi. Pigem võib kambajõmluse veetlust Gogoli silmis tõlgendada kui uskupöördunu igatsust saada ideaalkogukonna liikmeks. Nii või teisiti, Gogolit kütkestas tema väljamõeldud kasakate seltskond, kuni see koos püsis.

Kas ta karistab oma kangelasi nende sooritatud jõleduste eest? Bulba hukkab oma noorema poja Andri kui äraandja, sest too armub poolatari; teine poeg Ostap langeb vaenlase kätte vangi ja hukatakse; Tarass Bulba ise põletatakse tuleriidal, kui ta läheb teda päästma. Gogol pidi tundma mõningat ebamugavust, et lasi Tarass Bulbal alustada konflikti, milles ta hävitab nii enda kui ka oma perekonna. Alternatiiviks oli ohverdada nad isamaalisele üritusele.

Ja just nii Gogol teebki. Mõistes, et tema sissevõetus sellest kohutavast vägivallast on liigagi ilmne, otsib Gogol abi kõrgema eesmärgi kuulutamisest: kasakad võidelnud õigeusu ja Venemaa suuruse eest. Kahetsemata oma kahe poja kaotust, kes hukkusid Tarassi verejanu pärast, leiab Tarass moraalse lunastuse nägemuses õiglaste võidust. Lõõmavatest leekidest sirutab ta käed oma seltsimeeste poole ja kuulutab kasakate tulevast võitu Venemaa vaenlaste üle: „Oodake aga, tuleb aeg, saabub kord aeg, saate siis tunda, mis on vene õigeusk! Juba nüüdki aimavad kauged ja lähedased rahvad: tõuseb kord Venemaal oma tsaar, ja ei ole maailmas jõudu, mis ei vannuks talle alla!“

Pole siis ime, et stalinistlikud pedagoogid panid „Tarass Bulba“ koolide õppekavva. Lõppude lõpuks oli Stalin ju see, kes Teise maailmasõja aegu sepitses liidu partei ja vene õigeusukiriku vahel, ühendades nõnda vene rahva sõjapingutuseks. Iroonilisel kombel said Gogoli Ukraina-jutustused õpikunäiteks nõukogude stiilis multikulturalismist, mille järgi igale nõukogude liiduvabariigile oli antud oma kohalik kultuur: „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik“. Tänapäeva propagandas töödeldakse Gogoli isamaalisuse ja eneseohverduse juhtmotiive ümber nii, et poolakate ja juutide asemele pannakse NATO ja krüptonatsid.

„Tarass Bulbaga“ andis Gogol surematuse niisuguste venelaste sõjakale rahvuslusele, kes olid loonud oma väljamõeldud versiooni Euroopast, milles, nagu nad tundsid, nendele kohta ei ole. Need Vene patrioodid vihkavad kõiki kohti, kuhu nad enda meelest ei kuulu või mis ei kuulu nendele. Nad püüavad vaistlikult need kohad oma kontrolli alla võtta: neid kas jõuga vallutades või täielikult hävitades. Tarass Bulba viha välismaalaste vastu oli Gogoli vaistlik viis näidata oma vene võõrustajatele, et ta ei jaga mitte üksnes nende idealistlikke veendumusi, vaid ka nende madalaid eelarvamusi.

3.

Vanemas eas nimetas Gogol oma varasema loomingu kitšilikke Ukraina-pilte halvustavalt juvenilia’ks. Kas ta oli ise teadlik sellest, mida ta sulg tegi? Ma ei usu, et ta poleks ühelgi oma loomeperioodil olnud võimeline oma loomingut kriitiliselt hindama. Gogol oli ju ennekõike omaenda nõrkuste ja puuduste üliterane vaatleja. Teistega suheldes pani ta ette erinevaid maske – see oli tema thespiline joon, mida ta oli kunagi lootnud rakendada elukutselise näitlejana. Selle asemel rakendas ta oma karakteri teatraalsust suhtluses teiste inimestega. Ta võis olla pahur või seltskondlik, võluv või tõrjuv, teravmeelne või tüütult moralistlik. Aga tema tujukuse taga seisis teatrilavastaja, kes pidevalt jälgis ennast otsekui väljastpoolt. Gogol oli võib-olla esimeste autofiktsioonide autor vene kirjanduses.

Jutus „Hullumeelse päevik“ saab üks väike kibestunud ja alandatud kontoriametnik heita pilgu oma salajase ihaldatu, ülemuse tütre ellu. Hallutsinatoorses kujutluses pääseb ta ligi oma armastatu sülekoera Medži ja tolle koersõbra kirjavahetusele. Neid hullumeelse ettekujutatud kirju kasutab Gogol Peterburi seltskonna ja oma pretensioonikate sõprade elu satiiriliseks kujutamiseks: „Ma ei tea midagi hullemat kui harjumus pakkuda koertele kokkumuditud leivakuulikesi. Keegi istub laua taga, mudib oma räpaste sõrmede vahel kokku leivakuulikese, kutsub sind enda juurde ja topib selle sulle suhu. Head kombed ei luba sul keelduda ja sa sööd selle ära – tõsi, vastikustundega, aga ikkagi sööd.“

Olen alati imestanud, kust Gogol selle iseäraliku kujundi üles korjas. Gogoli kaasaegsete mälestustest tuleb aga välja ootamatu vastus. Üks külalisi Moskva majas, kus Gogol tavaliselt peatus, meenutab Gogoli harjumust „istuda laua taga, kirjutades üles oma mõtteid ja aeg-ajalt mudides sõrmede vahel nätskeid saiakuulikesi“. Selline harjumus „aitas tal lahendada raskeid ja keerulisi kirjutamisprobleeme. Üks tema sõpru kogus neid leivakuulikesi terve hunniku ja hoidis neid pühendunult alles“.

Säärane otseseos elu ja kirjanduse vahel on haruldane kokkusattumus. Aga selles, kuidas Gogoli niihästi privaatsed kui ka avalikud obsessioonid peegeldusid tema loomingus, oli oma meetod. Gogoli autorisilmal oli kõhedaks tegev võime tabada omaenda iseäraliku isiksuse kõige varjatumaid jooni ja teisendada need „naeruks läbi pisarate“. Tema eneseteadlikkus liigutas ta sulge alates väljamõeldud ukraina rahvalugudest kuni õuduseni oma üksilduse ja vendluseigatsuse asjatuse ees. „Revidendi“ – veel ühe eneseparoodia – lõpul sisistab linnapealik, osav provintsimanipulaator, kelle šarlatan ja tema enda korrumpeerunud ja juhmid alluvad on haneks tõmmanud, publikusse: „Midagi ei seleta enam: ainult mingid seakärsad nägude asemel, ja muud midagi…“ Väidetavasti lausus Gogol kord ise needsamad sõnad oma esimestel Peterburi-aastatel.

Millised freudistlikud või muud foobiad ka polnud Gogoli emotsionaalsete kriiside taga, ei olnud Gogoli kirjanikugeeniusel tarvis mingeid pseudoukrainalikke dekoratsioone. Gogoli kui jutustaja põhivõtteks oli alati ümberpaigutus ja asendus. Gogol maskeeris oma enesevihkamise ja enesehaletsuse, oma alandava kogemuse eikellenagi, provintsliku tõusikuna koletus pimedas linnas kaastundeks ühiskonna alandatute vastu. „Peterburi jutustustes“ ja „Arabeskides“ õnnestus tal ka oma Ukraina mineviku jäljed ära peita. Gogol püüdis kõigest väest lahutada oma fiktsionaalsed tegelased sellest, mida pidas oma isiklikuks minaks. Ta arvas, et tal õnnestus see „Surnud hingedes“. Aga kas ikka õnnestus?

See meistriteos on kirjutatud 1830. aastate lõpul Roomas. Neil aastatel Gogol Venemaad peaaegu ei külastanudki. Kirjades sõpradele ütles ta, et peab oma pikalevenivaid ajutisi välismaal viibimisi teatavaks kirjanduslikuks võtteks – need annavad talle laiema ja objektiivsema vaate Venemaale. Võib-olla emigrandi vaade andiski tema muidu õõnestavatele „võõrastustunnetele“ vajaliku kombeka fassaadi. Venemaal oli Gogol hakkanud omaenda autentsuses kahtlema; välismaal ta ei tundnud end sunnituna väljendama lojaalsust kohale, kus ta elab. Roomas oli ta seltskondlik ja lõbus. Ta teadis, et mitte keegi ei hakka Itaalias pärima tema segapäritolu kohta – teda võeti venelasena väljaspool Venemaad, nii nagu Joseph Conradile meeldis sajand hiljem külastada Prantsusmaad, kus teda võeti inglasena.

Inimene ilma minevikuta – see on esimene asi, mida saab öelda Tšitšikovi, Gogoli „Surnud hingede“ protagonisti kohta. Ta ilmub välja eikusagilt, justkui viirastus. Me saame teada pisimaidki detaile tema välimusest, ülikondadest, kaelasidemete ja vestide värvist, mida ta oma kirstus hoiab, tema pisiharjumustest ja hääle modulatsioonidest. Aga me ei tea, kes ta on, kust ta pärineb või milline on ta perekondlik taust. Ta on kummitus, välismaalane, emigrant, kes püüab end oma uues elus sisse seada.

Nii nagu Gogol Peterburis, püüab Tšitšikov luua endale lugupeetavat minevikku fiktiivse omandi – endiste pärisorjade „surnud hingede“ – abil. Enam-vähem sedasama tegi ju ka Gogol, kasutades romaanikirjaniku kujutlusvõimet. Tšitšikovi teisikuna oli ta loonud fiktiivseid tegelasi ja hankinud endale uue mineviku – uue identiteedi. Ja mõnda aega ta tundis, et tee tulevikku on nüüd lahti. Vaadakem „Surnud hingede“ esimese osa viimast lehekülge: „Tšitšikov aina muheles, õõtsudes kergelt oma nahkpadjal, sest ta armastas kiiret sõitu. Ja missugune venelane siis kiiret sõitu ei armasta? Kelle süda siis veel, kui mitte tema oma, mis ihkab maruliselt ilutseda, pillerkaaritada ja vahel öelda: „Kurat võtku kõike!“ … Eh, troika, linnutiivuline troika! Kes on su välja mõtelnud? … Kas mitte sinagi, Venemaa, ei torma nii nagu väle kinnipüüdmatu troika? … Venemaa, kuhu sa ometi kihutad? Vasta!“

Tõepoolest, kuhu? Kas oma Ukraina sünnimaa poole või sellest kaugemale? Tänapäeval me soovime, et kaugemale Ukrainast; „lendab mööda kõik, mis maa peal olemas, ja kõõrdi vaadates astuvad eest kõrvale ning annavad talle teed teised rahvad ja riigid“. Mõni aasta enne selle passuse kirjutamist oli Gogol naernud prantslase üle, kellele valmistas piina sõit vene tarantassis mööda konarlikku teed. Seekord, Gogoli loodud fiktsionaalses vene troikas, ei istu Gogol kutsari seljataga. Selles poeetilises sõidus oli ainukeseks reisijaks petis Tšitšikov – ainuke juhiste jagaja suuna kohta, kuhu Püha Vene troika peaks sõitma.

See suund viis „Surnud hingede“ teise – kohutava – osa poole. Liberaalsete progressiivsete ringkondade õuduseks oli Gogol võtnud omaks panslavismi ja kiriku. Karlinsky järgi oli Gogoli homoseksualsuse-tunnistus oma pihiisale, fanaatilisele õigeusupreestrile isa Matvei Konstantinovskile see, mis äratas kirjanikus ennastsuretava ja viimaks suitsiidse patukahetsuse. Kuid olgu põhjus milline tahes, tema mõtlemises oli toimunud drastiline muutus.

Gogol tunnistas kord: „Minus on midagi valesti. Näiteks vaatan ma kedagi tänaval komistamas ja minu kujutlus hakkab kohe tööle, kujutades ette juhtumi kõige kohutavamat arengut kõige luupainajalikumal kujul. Need luupainajad ei lase mul magada ja kurnavad mind täielikult välja.“ Kui ta hilisemas eas püüdis neid tumedaid pilte range religioossuse abil meelest kustutada, õnnestus tal alla suruda ainult oma kujutlusvõimet – seda koomilist annet tõusta naeru abil kurjast kõrgemale.

Gogoli süütunde all kannatav vaim komistas lõpuks ja alistus nende natsionalistlike fanaatikute arvamusele, kes uskusid, et slaavlaste vaenlased olid pannud ta looma laimavat pilti Venemaast kui surnud hingede kodumaast. Mõteldes oma pattudele loomuliku elukorralduse vastu ja oma suutmatusele luua ideaalpilti Venemaast ilma Tšitšikovideta, põletas Gogol „Surnud hingede“ teise osa käsikirja teadlikus auto-da-fé’s.

Samal perioodil, raamatus „Valitud kohti kirjavahetusest sõpradega“, kutsus ta kogu slaavi maailma üles õppima vene keelt: „Me peame püüdlema vene keele valitsemise poole kõikide meie vennashõimude seas.“ Nende ridade natsionalistlik tulisus meenutab Tarass Bulbat, kes karjus läbi teda õgivate tuleleekide patriootlikke loosungeid võidukast Venemaast.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Zinovy Zinik. Gogol: A Ukrainian in Disguise. Eurozine, 03.04.2023;  https://www.eurozine.com/gogol-a-ukrainian-in-disguise/.

Alates Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on vaidlused nõukogude monumentide ja laiemalt vene kultuuripärandi üle puudutanud suurt osa endise Nõukogude Liidu ja Vene impeeriumi aladest, aga ka teisi Euroopa maid ja kaugemaidki piirkondi. Nii on nt Austrias ja Saksamaal vaieldud sealsete hiiglaslike nõukogude sõjamonumentide üle. Londonis põhjustab vaidlusi Peeter Suure monument, Vladimir Putini kingitus 2000. aastast. USA-s Seattle’is on aga Lenini kuju maalitud Ukraina lipuvärvidesse. Seda loetelu võiks pikalt jätkata.

Ukraina ise on nõukogude ja vene vastuolulise pärandiga, eriti aga Teise maailmasõja mälestamise ümbermõtestamisega pidanud tegelema juba pikemat aega – Oranžist revolutsioonist (2004) ja Euromaidanist (2013–2014), veelgi enam aga sõja algusest 2014. aastal alates.^[1] Ehkki dekommuniseerimise seaduse (2015) toel asuti eemaldama Nõukogude juhtide monumente, ei võetud veel eriti maha sõjamonumente (sarnaselt toimiti Eestis 1990. aastatel). 2020. aastate alguses näitasid küsitlused, et ühelt poolt ei olnud nõukogudeaegne jutustus suurest võidust Suures Isamaasõjas oma mõjujõudu veel kaotanud, teiselt poolt aga sattus sellega üha enam vastuollu jõudu koguv Ukraina narratiiv, mis rõhutas Stalini-Hitleri koostööd, mittevenelaste kannatusi ja rolli Punaarmee võidus – ning otsis viise Saksa poolel võidelnud Ukraina Vabastusarmeest kõnelemiseks (veel üks paralleel Eesti ja teiste Balti riikidega).

Samal ajal Ukraina lahtirakendamisega nõukogude sõjanarratiivist on Vene propaganda pidanud semiootilist sõda, nimetades ukrainlasi fašistideks, natsideks jne. Tõsiasi, et alates 24. veebruarist 2022 on Vene armee saatnud korda metsikusi paljudes paikades, mis on olnud varem tunnistajaks natside vägivallale (mh pommitades mitmeid holokausti mälestuspaiku),^[2] on muutnud sõja mäletamist viisil, mille lõplikku ulatust näeb alles hiljem. Selle kõrval on lahingud ja purustused toonud kaasa keerulisi küsimusi pärandi säilitamisest, millega Ukrainas tegelevad sõjale vaatamata aktiivselt ja ambitsioonikalt näiteks Lvivi Linnaajaloo Keskuse uurijad.^[3] Kuidas purustusi dokumenteerida? Millal, kuidas ja mida taastada? Kuidas toimida nõukogudeaegse pärandiga?

Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias on sündmused ja hoiakud olnud mitmekesised, sõltuvalt ka suhtumisest Venemaa sõtta Ukrainas. Näiteks on Venemaad toetavas Serbias Teise maailmasõja monumendid hoopis erilise au sisse tõstetud. Baltikumiski on asjalood erinevad. Lätis sai monumentide mahavõtmine 2022. aasta suvel ja sügisel sama suureks teemaks nagu Eestis.^[4] Leedus oli aga 2022. aasta veebruariks suur osa nõukogudeaegsetest monumentidest ja muust sümboolikast juba eemaldatud. Ilmsetele paralleelidele vaatamata on Ida-Euroopa uuele monumendikriisile tunnuslik teatud kapseldumine. Probleemid on sarnased, kuid infot on vahetatud vähe – paljuski on diskussioonid toimunud kohalikul tasandil ja kohalikes keeltes.

Ometigi võiks vastuolulise pärandiga toimetulemist edendada just kogemuste vahetamine. Enamgi, vaatepiiri võiks avardada veel kaugemale ning küsida, kuidas seondub nõukogude ja vene pärandi kriisiga globaalne dekoloniseerimise laine. Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on tõstnud dekoloniseerimise teema Ida-Euroopas uue akuutsusega ja uuel moel, aga asetanud uude valgusesse ka Ida-Euroopas juba varem palju kirgi kütnud debatid kolonialismi ja rassi üle. Oma seisukohti on pidanud ümber mõtestama nii liberaalid kui ka konservatiivid, kellest nii mõnigi on avastanud ennast ootamatult justkui vaenlase kaevikust. Kodanikud, kes selgitasid BLM-i laines toimunud koloniseerijate ja USA lõunaosariikide väejuhtide mälestusmärkide mahavõtmist, on nüüd kutsunud üles pidama hoogu nõukogude mälestusmärkide eemaldamisega. Ja vastupidi, varem kolonistide ja konföderaatide monumentide mahavõtmist hurjutanud konservatiivsemad arvamusliidrid on nõudnud nõukogude pärandi kiiret eemaldamist. Mis toimub? Paradoks ei ole jäänud päriselt märkamata, kuid on siiani selgeks vaidlemata.

2023. aasta kevadel, 5. märtsil toimunud riigikogu valimiste järel on vaidlused momentide üle hetkeks vaibunud. 7. märtsil jättis president välja kuulutamata nn punamonumentide avalikust ruumist eemaldamise seaduse ehk ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse, väites, et see on vastuolus põhiseadusega.^[5] Eelnõu algatajad on andnud vastutuse edasise tegevusplaani eest uuele riigikogule.

Märgiliselt on aga praktiliselt samal ajal monumenditeema taandumisega puhkenud äge debatt selle üle, kui põhjendatud on kirjandusteostes rassiliselt või muul viisil solvavate nimetuste asendamine neutraalsematega.^[6] Uusversioonide toetajad on üritanud selgitada, et sõnad ja nimetused loevad isegi Pipi isa puhul ning rassistlikud nimetused ja stereotüübid on seotud rassilise jm ebavõrdsusega ühiskonnas. Muuhulgas on nad osutanud sedagi, et Eno Raua „Sipsikust“ (1962) jt nõukogudeaegsetest lasteraamatutest toonase võimu ja olustikuga seotud viidete ärakorjamise peale ei pahanda keegi.^[7] Vastased aga mõistavad „kultuuriradikaalide“ tegevuse ja „tsensuuri“ teravalt hukka, muretsedes selle jõudmise pärast eesti kirjandusse.^[8]

Teema nii teravat kerkimist just praegu on mõjutanud rahvusvahelised debatid (eriti Roald Dahli teoste uusversioonide ümber), aga päris juhuslikud ei näi olevat ka seosed nõukogude pärandi ümber toimunud vaidlustega. Meedias ja mitmetes aruteluringides ongi „punamonumendid“ tihti seotud kolonialismi ja rassi temaatikaga – kirjandusteostes teatud sõnade muutmise kõrval ka kunstiteoste pealkirjade ümbernimetamisega,^[9] BLM- protestidega jne. Järgnevalt toon välja mõningad tahud monumendikonflikti arengus, koondades need ühtlasi selliste laiema konteksti ja kultuurisõdadega seonduvate märksõnade ümber nagu demokraatia kriis, sotsiaalkonstruktivismi tont ning dekoloniseerimine.

Asjade arengust – ekspertide kaasamise ja/või demokraatia kriis?

Üks ebamugavaid küsimusi, mida nn punamonumentide teisaldamine Eestis tõstatas, puudutas demokraatia kriisi. Kus peitub suurem oht: kas nõukogude pärandis – või ohus demokraatiale, mida kätkeb demokraatlike protsesside eiramine teisaldamise käigus? Sarnaselt 2007. aasta Pronksiöö sündmustega (aga ka Lihulasse 2004. aastal püstitatud Teises maailmasõjas Saksa armees võidelnud eestlaste monumendi mahavõtmisega)^[10] raamistati ka nüüd punamonumendid julgeolekuküsimusena. Julgeolekuga ei põhjendatud mitte üksnes monumentide mahavõtmist, vaid ka avalikku ruumi puudutavate otsustuste ja otsustuskogude suunamist riigivõimu poolt.

Paralleele Pronkssõduri kriisiga tõid eri osapooled sageli. Kardeti Pronksiöö kordumist, eriti Narvas. Pronksiöö rahutused ei kordunud. Kordus aga olukord, kus monumendikriis langes kokku valimistega. 2007. aastal mängis Reformierakonna juht Andrus Ansip Pronkssõduri teisaldamise kaardile ja tõi parteile valimisvõidu. 2023. aastal Reformierakonna ülivõimsat võitu punamonumentide teisaldamisega seletada ei saa, ilmselt olid määravamad julgeolekuküsimused ja kartus EKRE-IKE taastuleku ees. Kõige häälekamalt nõukogude sümboolika eemaldamist nõudnud Isamaa poliitikuid edu ei saatnud, kusjuures teema üks aktiivsemaid eestvedajaid, justiitsminister Lea Danilson-Järg sai valimistel vaid 408 häält.^[11]

Ent uuesti algusesse. Monumentide mahavõtmine ei alanud samaaegselt Venemaa täiemahulise sõjalise sissetungiga Ukrainasse, vaid alles suvel. Selle juures oli oluline koht konservatiivsel meedial, kui Postimees algatas 21. juunil 2022 kampaania „Aita punamonumendid üles leida“.^[12] Alles siis järgnes riigikantselei samasisuline kampaania, millega paluti teatada okupatsioonivõimu sümbolitest.^[13] Lisaks moodustati juunis riigikantselei juurde monumentide ekspertkomisjon, mille koosseis oli salastatud. Juulis valmis muinsuskaitseametis vastse peadirektori Liisa-Ly Pakosta kindlakäelisel juhtimisel nn sõjahaudade kaitse alt välja arvamise eelnõu, millega sisuliselt anti kogu vastutus nn sõjahaudade (kokku 273) ning nende osade (hauatähiste, monumentide, memoriaalansamblite) eest kaitseministeeriumile ja selle alluvuses olevale sõjahaudade komisjonile. Salastamine ja ekspertide mittekaasamine kutsus esile esimese protesti loomeliitudelt. 8. augustil avaldatud „Erialaliitude pöördumine peaministrile, kultuuriministrile ja riigisekretärile“,^[14] mis kutsus üles salastamisest loobuma, oodatud tulemust ei andnud.

Augustisse jäi ka monumentide teisaldamise kõige kuumem faas. Mälestusmärke oli hakatud maha võtma juba juulikuus. Palju tähelepanu pälvisid Rakvere ja Võsu vennashauad, kust maeti ümber ka surnukehad. Iseloomulik on kohalikus lehes 15. juulil ilmunud uudisnupp: „Eesti Sõjamuusemi brigaad teeb Lääne-Virumaal kiiret ja korralikku tööd. Sama seltskond, kes üleeile võttis maha Rakvere punamonumendi ning kaevas lahti ühishaua, tegi seda eile Võsul. Traktor lükkas auku kinni juba 14.30 paiku.“^[15] Siin väljendub ilmekalt haudade lahtikaevamist ja surnute ümbermatmist normaliseeriv hoiak, mille hiljem problematiseeris Epp Annus.^[16] Siiski varjutas kõike Narva tanki teisaldamine 16. augustil. Samal ajal eemaldati Ida-Virumaalt enamik Teise maailmasõja mälestusmärke. Augustis jõudsid ka lähinaabrid märgiliste monumentide mahavõtmise faasi: 22. augustil lammutati Riias Punaaarmeele püstitatud võidusammas ja seda ümbritsev memoriaalkompleks, 8. augustil võeti Helsingis maha maailmarahu monument, Moskva kingitus 1990. aastast.

Narva tanki teisaldamine taheti esialgu jätta kohaliku omavalitsuse otsustada, ent kui see ei andnud tulemust, teisaldati tank keskvõimu otsusega ja erioperatsiooni käigus. Samas sai lahti rulluvale monumendikonfliktile üha iseloomulikumaks hargnemine väga erinevatele ja  mitte kuigi hästi vastastikku informeeritud otsustustasanditele. Ühelt poolt on monumente maha võetud riiklikult korraldatud operatsioonide abil. Teisalt on paljude mälestusmärkide saatus jäetud korraldada kohalikele omavalitsustele, kellel selleks võimalusi sageli napib. Ühelt poolt on koordineeriva ja riigivõimu tahet vahendava organisatsioonina toiminud sõjamuuseum (sinna viidi ka Narva tank), kellel jagub selleks volitusi ja ilmselt ka finantse. Samas on mälestusmärke hoiule antud ka väga väikeste võimalustega muuseumidele, näiteks Virtsu Harrastusmuuseum. Seejuures on protsessi suunajatel jäänud tähelepanuta, et igal juhul pakub uus museoloogia palju enam võimalusi keerulise pärandiga toimetulemiseks kui vaid laopaiga pakkumine.^[17]

Olukorra oleks teinud veelgi keerulisemaks ehitusseadustiku muutmine, mille ümber vaidlused sügisel suuresti koondusidki. See oleks kohustanud eemaldama nõukogude sümboolika väga lühikese aja jooksul ning teinud sellest loendamatute eraomanike, korteriühistute jt probleemi, jättes samal ajal väga segaseks, mida vaenu õhutava või okupatsioonivõimu õigustava sümboolika all silmas peetakse. Selgusetuks jäi seegi, kellel on pädevus selle üle otsustada. Probleemile juhtisid oma järjekordses avalikus pöördumises 20. detsembrist tähelepanu ka loomeliidud, seekord koos ICOMOS-i Eesti komiteega.^[18] Nad osutasid, et jättes väga laia tõlgendusruumi, kohustas eelnõu samas eemaldamise otsuseid turvama politsei, andes õiguskaitseorganitele õiguse tungida kasvõi inimeste koduaedadesse. Eelnõu ettevalmistamise perioodil, 9. novembril, olid loomeliidud veel ühe ühispöördumisega osutanud tõlgendus- ja otsustusmehhanismide ebaselgusele.^[19] Valimiste eel võttis riigikogu eelnõu 15. veebruaril 2023 vastu, kuid see jäi presidendi poolt välja kuulutamata, nagu eespool viidatud. Küll aga jõudis muinsuskaitseamet oktoobris peatada Sillamäe stalinistliku südalinna muinsuskaitse alla võtmise.^[20]

 Sotsiaalkonstruktivismi tont

Nagu osutasid ka loomeliitude korduvad pöördumised, oli üks ekspertide mittekaasamise tulemusi senisest veel suurem segadus vastuolulise pärandiga, sümbolitega ja ajaloomäluga toimetulemisel. Nii nagu jäi ebamääraseks, mida ikkagi peetakse silmas okupatsioonivõimu õigustava või vaenu õhutava sümboli all, mõjusid segaselt salakomisjoni hinnangud. Kaardistades 322 „punamonumenti“, lubas salakomisjon neist 78 alles jätta, hinnates need neutraalseteks. Ajaloo ja kunstiajaloo, mälu- ja pärandiuuringute vaatest mõjuvad väited „neutraalsetest monumentidest“ ebaprofessionaalselt – ükski monument ei saa kunagi olla neutraalne, vaid peegeldab igal juhul mingit ideoloogiat või sõnumit. Seega langetati otsused pigem sõnumi sobivusest ja oma väärtushinnangutest lähtudes, ning kui seda ka otse ei sobinud öelda, oleks põhjendusi võinud siiski oluliselt paremini formuleerida.

Iseloomulik oli salakomisjoni esimehe ja ainsa avaliku kõneisiku Asko Kivinuka sõnavõtt raadios, kus ta sedastas, et neutraalseks võib pidada naisi ja lapsi kujutavaid monumente.^[21] Piisab põgusast pilguheidust ajalukku, et mõista naiste ja laste tähtsust kõikvõimalike ideoloogiate kehastajana. 19. sajandil said naisfiguuridest olulised rahvuse sümbolid: siinkohal võib viidata nii Soome neiule kui emakesele Venemaale või kasvõi Riia Vabadussamba tipus troonivale naisekujule.

Sama levinud ja laetud sümbol on leinava naise kuju. Siinkohal on paslik meenutada 1905. aasta revolutsiooni monumenti (skulptor Lembit Paluteder), mis püstitati 1959. aastal Estonia teatri taha. Enne asus seal eestiaegne monument samale revolutsioonile, mis teisaldati nüüd Rahumäe kalmistule. See varasem, 1931. aastal püstitatud mälestusmärk (skulptor Juhan Raudsepp) näitab hästi 1905. aasta tähtsust tolleaegse Eesti poliitilise eliidi, Pätsi ja tema kaasaegsete jaoks – nad pidasid seda üheks omariikluse olulisemaks verstapostiks. Seega on omamoodi ajaloo iroonia, et 2022. aasta oktoobris püstitati Konstantin Pätsi skulptuur samasse lähedale Estonia külje alla, kuna sotsrealistlik revolutsioonimonument oli mõned aastad varem nihutatud silme alt eemale, puude varju Draamateatri külje alla.

Probleem ei seisne aga mitte ainult kunstiteadusliku ekspertiisi mittekaasamises, nagu mitmed monumentide kiire eemaldamise toetajad väitsid. Viimasel ajal on tihti meenutatud Austria kirjaniku Robert Musili väidet, et ei ole midagi nähtamatumat kui üks monument. Suur osa Eesti „punamonumentidest“ seisis samuti unustatuna kuskil väljakasvanud hõbekuuskede varjus. Monumente aktiveerib nende ümber toimuv, eriti vasturääkivad arusaamad ajaloost. See on teema, millega Eestis on tegelenud väga palju eri valdkondade uurijaid – ajaloolased, sotsioloogid, politoloogid, etnoloogid jne. Suuresti on neid ühendanud huvi mälu-uuringute vastu, mille raames on eriti palju uuritud just monumente. Neid huvitavad küsimused, nagu miks mäletatakse ajalugu eri aegadel ja eri kogukondade poolt erinevalt, kuidas seostub ajaloomälu identiteediga ning kuidas mäletamise konflikte lahendada. Ehkki ühelt poolt on taoline lähenemine juba jõudnud muuseumidesse, ajalooõpetusse ja mujale, on sellele samuti olemas arvestatav avalik vastasseis, mis seostub viimasel ajal uuesti hoogustunud vaidlustega sotsiaalkonstruktivismi üle. Mälu-uuringud esindavad nimelt sotsiaalkonstruktivislikku lähenemist, mis rõhutab, et ajalugu on alati konstrueeritud tagantjärele. Selle ründamine võib tunduda väheste „vasakliberalismi“ kriitikute pärusmaa, kuid teisalt tasub pöörata tähelepanu tõsiasjale, et ka riigivõim ei tundnud mälu-uuringute vastu suuremat huvi, ehkki need oleksid võinud pakkuda monumendikonfliktiga tegelemiseks mitmesuguseid tööriistu.

Eestis on mälukonfliktid tihti seostunud just mälestusmärkidega. Siiani on neid suuresti püütud lahendada jõupositsioonilt, seejärel aga kiiresti unarusse jäetud – näiteks Pronksiöö järel. Nii nagu muuseumid tegelevad keerulise pärandi teemaga oma kogusid läbi töötades, nii võiksid ka monumendid pakkuda võimalust siinse keerulise ajalooga tegelemiseks – uurimaks, kuidas ja miks on siinset ajalugu erinevalt kujutatud ja (ära) kasutatud. See võiks ühtlasi aidata leida viise dissonantse pärandi esitlemiseks ja mõtestamiseks nii avalikus ruumis kui mujal (sh muuseumis), aga ka teisaldatud objektide inventeerimiseks jne.

Üheks tuntumaks kriitilise raamistamise näiteks on Mussolini-aegne hiiglaslik ja fašistlikust eetosest kantud reljeef Bolsanos Itaalias, millele kinnitati 2017. aastal valguskirjas Hannah Arendti totalitarismikriitiline tsitaat: „Kellelgi ei ole õigus kuuletuda.“ Eestis on keerulise pärandi ümbermõtestamiseks tehtud märkimisväärselt vähe katsetusi. Erinevaid kihistusi avavaks keskkonnaks on kujunenud Klooga koonduslaagri mälestuspaik, kus praegu asub Eesti Ajaloomuuseumi väli-ekspositsioon. Seal leidub nõukogudeaegseid, fašismi ohvritele pühendatud monumente (Nõukogude Liidus juutide genotsiidist ei räägitud), aga selle kõrval ka taasiseisvumise järel rajatud mälestusmärke, mis pühendatud holokaustile.

Teadliku raamistamise näiteks on Evald Okase pannoo „Rahvaste sõprus“, mis valmis 1987. aastal koos ENSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumiga Maarjamäel. Praegu asub samas Eesti Ajaloomuuseum. Pannoo ümber puhkes üks 2010. aastate suuremaid mälukonflikte, kui selgus, et eestivene koolid käivad nõukogude sümboolikaga maali juures klassipilte tegemas. Skandaali tulemusel kaeti pannoo 2014. aastal kinni, kuid renoveerimise käigus leiti lahendus, mis võimaldas 2018. aastal taasavatud Maarjamäe lossis seinamaali nii kinni katta kui ka eksponeerida, kuna see on paigutatud läbipaistmatuks muudetava piimklaasi taha. Sellega kaasnes ka pannoo enese ajaloo läbitöötamine nii restauraatorite poolt kui ka Kristina Normani loovuurimusliku etenduse ja videoteose „Pidulikud ruumid“ (2016) raames.

Maarjamäe pakub tervikuna suurt potentsiaali kriitilise ajalooteadlikkuse arendamiseks, kätkedes eri aegadel, eri võimude ja ideoloogiate huvides loodud mälestusmärke.^[22] Seal on olemas Saksa okupatsiooni aegne sõjaväekalmistu, mis on Nõukogude ajal hävitatud ja praeguseks uuesti tähistatud, nõukogudeaegne memoriaalkompleks, mida lõplikul kujul ei jõutudki valmis ehitada, ning 2018. aastal avatud Kommunismiohvrite memoriaal. Sealsamas kõrval paikneb Eesti Ajaloomuuseum, mis asub teatavasti  Orlov-Davõdovite vene aadlisuguvõsa endises suvemõisas. Selle kogude vanemad kihistused pärinevad baltisakslaste provintsiaalmuuseumist, samas kui revolutsioonimuuseumi aegadest on hoidlatesse jäänud rikkalikult materjale Eesti kommunistide ja teiste vasakpoolsete ning Punaarmees võidelnute kohta.

Sama mitmekihiline ja vastuoluline on muidugi ajalugu ja pärand tervikuna – mitte ainult Eestis, vaid igal pool. Euroopalik lähenemine sellega toimetulemiseks on olnud arendada kriitilise mõtlemise oskust. Eesti monumendikonfliktis aga võttis keskvõim põhimõtteliselt teistsuguse hoiaku: kehtestada üks õige ajalugu ning eristada ka avalikus ruumis oma ja võõrast. Sealjuures ei tõstetud otsustajate poolt kuigi palju küsimust, kas avalikust ruumist tuleks eemaldada ka kogu hilise Nõukogude aja, 1960.–1980. aastate monumentaal-dekoratiivkunst. Sellele osutasid pigem teemaga tegelevad spetsialistid, nähes, et segaste sõnumite korral võib ka see pärandikihistus kergesti hävitatud saada.^[23] Hoiatavaks näiteks sai Auvere elektrijaamast viisnurga pähe teisaldatud täht, mis kujutas hoopis sädet. Ootuspäraselt räägiti nõukogude pärandist laias tähenduses ennekõike seoses Ida-Virumaaga, põhjendades nt Narva vanalinna taastamist vajadusega saada lahti sovetiaegsest ehituspärandist – sovetiaegses majas elab sovetiaegne vaim.^[24] Teatavasti pärineb üle poole Eesti elamufondist siiani Nõukogude ajast. Samal ajal kestsid nõukogude nostalgia ilmingud edukalt edasi. Uueks populaarseks külastuskohaks kujunes näiteks Kuressaares asuv Kena Elu Keskus, mis asub 1982. aastal Marika Lõokese projekti järgi valminud Saare KEK-i (kolhooside ehituskontori) majas ja kus on avatud näitus „Ajareis nõukogude argipäeva“.

Sellega ei taha ma öelda, et Kuressaare näitust ja teisi sarnaseid nähtusi oleks pidanud kuidagi taunima. Paljuski just esemelise kultuuri ümber koondunud nostalgial on olnud oluline roll Nõukogude perioodi kohta ajaloomälus käibivate kujutelmade mitmekesistamisel.^[25] Hilise Nõukogude aja nostalgiast võiks hetkel just rohkem rääkida ja seda ka uuesti mõtestada (Venemaa nõukanostalgilise ajaloopoliitika  ja Ukraina sõja valguses ka kriitilisemalt), osutamaks nõukogude pärandi mitmetahulisusele, keerukusele ja läbipõimitusele suure osa inimeste perekonnalugudega.

Kaanonist ja kolonialismist

Monumentidest varemgi hakati Eestis arutama vene kultuuri üle. Vaidluste algus põimus ühte sanktsioonide ja Vene kauba boikoteerimisega, nagu tuntud juhtum venekeelsete raamatute ärakorjamisega Prisma kaubandusketti kuuluvates poodides 2022. aasta märtsis. Eksperimentaalsema ja kunstilisema lahenduse pakkus Anu Allase ja Liisa Kaljula kureeritud näitus „Mõtlevad pildid“, mille keskmes oli Baltimaade ja Moskva kunstnike dialoog 1970.–1980. aastatel. Sõjavastase protestina avanes näitus Kumu kunstimuuseumis märtsis 2022 ilma teosteta, mida hakati aegamööda siiski üles riputama. Lahendus pälvis tunnustust, aga ka üksjagu kriitikat. Rõhutati, et tegemist oli Nõukogude režiimi suhtes kriitiliste teostega, vähemal määral ka seda, et paljud Moskva kunstnikud polnud sugugi etnilised venelased.

Autorite (või ka teoste) ümbernimetamise küsimusi on Eestis Venemaa täiemahulise sissetungi järel tõstatatud suhteliselt vähe, ehkki mujal on Ukraina kunstiteadlased jt teinud mitmeid selliseid algatusi. Tuntud näide on Edgar Degas’ „Vene tantsijate“ ümbernimetamine „Ukraina tantsijateks“ Londoni Rahvusgaleriis, Los Angelese Paul J. Getty muuseumis ning New Yorgi Metropolitani
muuseumis. Varem venelastena tuntud autorite ümbernimetamine on tõstatanud aga uusi arutelusid selle üle, kuidas ülepea määratleda Vene impeeriumi või Nõukogude Liidu mitmerahvuselistelt aladelt pärit autoreid, kes võivad olla väga mitmerahvuselist päritolu või suisa rahvuslikult loiud.^[26]

Samal ajal on Eestis vaieldud enamasti selle üle, kas enam üldse saab või tohib etendada „Luikede järve“, lugeda Puškinit, Dostojevskit jt vene klassikuid. Need arutelud kestavad siiani ja üsna sageli kõlab ka argumente vene klassikute kasuks.^[27] Jätan siinkohal kõrvale küsimuse, kuidas see suuremeelsus suhestub koha kättenäitamisega kohalikele eestivenelastele, millele on juhtinud tähelepanu nt Eero Epner.^[28] Tahaksin vene klassikute küsimuse seostada hoopis kultuurikaanoni laiendamisega üldisemalt: mitmel pool maailmas on palju räägitud vajadusest mitmekesistada kirjanduse, kunsti, muusika jne kaanonit mittelääne, põlisrahvaste jt autoritega. Vene klassikute kõrvalejätmist ning nende kõrval varem marginaliseeritud ukrainlaste jt Ida-Euroopa autorite sissetoomist võiks ju näha osana samast dekoloniseerivast protsessist.^[29] Arvestades seda, kui tihedalt on Venemaa agressioon seotud fossiilkütustega, tasuks Eestis muuhulgas taasavastada ka nende põlisrahvaste teoseid, kelle maadelt gaas ja nafta pärit on – eesti keelde tõlgitud autoritest nt neenetsi kirjanik ja looduskaitsja Juri Vella.

See kõik viib artikli lõpetuseks tagasi kolonialismi juurde ja küsimuseni, kuidas kohaliku monumendikriisi seoseid sellega mõtestada. Siinjuures võivad kasulikuks tööriistaks osutuda jällegi monumendid ise. Punamonumentide eemaldamise käigus selgus, et nii mõnelgi pool võivad Nõukogude ja Vene impeeriumi kihistused ootamatult põimuda. Näiteks Jõgevestes paiknevad kõrvuti Teises maailmasõjas langenute mälestusmärk (1973, arhitekt Allan Murdmaa, skulptor Matti Varik) ning Barclay de Tolly mausoleum (1823, arhitekt Apollon Štšedrin), kus puhkavad tsaariarmee kuulsa kindralfeldmarssali ja tema abikaasa palsameeritud surnukehad. De Tollyle püstitatud monumente leiab Tartu ja Riia kõrvalt mh ka Peterburist ja Kaliningradist, kuhu väidetavalt on maetud väejuhi süda. Samal ajal kui nõukogudeaegset monumenti oldi varmad eemaldama, ei seatud kuidagi kahtluse alla mausoleumi säilitamise vajalikkust.

Ukrainas on Vene impeeriumi aegseid mälestusmärke maha võetud üksjagu – palju tähelepanu pälvis näiteks detsembris 2022 eemaldatud Odessa rajajate monument, mis kujutas Katariina II ja tema soosikuid.^[30] Eestis on kõlanud üksikuid sellesisulisi üleskutseid,^[31] kuid üldiselt teemat pigem välditakse. Tallinnaski on ju üks linna armastatumaid monumente, Russalka (1901, skulptor Amandus Adamson), pühendatud samanimelisele tsaari-Venemaa sõjalaevale, mis hukkus Soome lahel 1893. aastal. See näikse seonduvat laiema soovimatuse või oskamatusega Vene imperialismist ja kolonialismist kõneleda. Nii nagu ei seostata Barclay de Tollyt ülemäära Vene võimuga, nii ei ole ülemäära problematiseeritud ka  baltisaksa eliidi rolli Vene keisririigis – näiteks Balti provintsidest pärit kõrgete Vene sõjaväelaste osalemist piirialade allasurumises.^[32] Teise näitena võiks nimetada baltisaksa maadeavastajaid (Adam Johann von Krusensterni, Otto von Kotzebued jt), keda on Eesti kultuurimälus ikka seostatud meresõidu ja loodusteaduslike teadmiste triumfiga. Märksa vähem on tahetud näha nende seoseid Vene impeeriumi koloniaalvallutusega. Samamoodi olid paljud 1802. aastal taasavatud Keiserliku Tartu ülikooli teadlased paratamatult seotud impeeriumi ressursside kaardistamisega.^[33] Üheks põhjuseks on ilmselt ka nõukogudeaegse ajalookirjutuse mõju, mis esitas Vene koloniaalvallutusi Lääne kolonialismist justkui põhimõtteliselt erinevana.^[34]

Sellega ei taha ma kuidagi vihjata, et impeeriumiaegne pärand tuleks teisaldada. Küll aga annaks sellega tegelemine – sarnaselt nõukogude-nostalgia teadvustamisega – paremini aimu mineviku keerukusest. Poola (post)koloniaalsuse teemalises uurimis- ja näituseprojektis on Joanna Warsza ja Jan Sowa juhtinud tähelepanu, kui keeruline on Ida-Euroopas teadvustada, et ajalooliselt ollakse olnud nii koloniseeritud kui koloniseerijad – seda suuresti idaeurooplastes juurdunud ohvripositsiooni tõttu.^[35] Uurijad nagu Michael Rothberg on juhtinud tähelepanu, kui tihedalt on holokausti mälestamine seotud dekoloniseerimisega.^[36] BLM-liikumise mõjul on holokausti ja koloniaalvägivalla mälestamise seoste üle Euroopas, eriti Saksamaal uuesti elavalt arutlema asutud. Ida-Euroopas kulgeb oma traumaatilise ajalookogemuse kõrvutamine koloniaalajalooga raskemalt, kuid siinse piirkonna kaasamine neisse aruteludesse võiks avardada arusaama globaalsest koloniaalajaloost mh tänu potentsiaalile kaasata Vene koloniaalajalugu ja teha seda mitte läbi Vene imperiaalsete keskuste, vaid piirialade kaudu.

Kokkuvõtteks

Seega võib dissonantne pärand pakkuda keerulise minevikuga tegelemiseks rikkalikke võimalusi – kui seda niisama lihtsalt maha ei lammutata. Kui lõpetuseks peatuda veel ühel viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud näitel, siis oleks see Estonia teater. 1913. aastal valminud, kuid sõjas pommitabamuse saanud teatrimaja taastati aastatel 1945–1951 Alar Kotli projekti põhjal ja omandas nii rea stalinistlikule arhitektuurile omaseid toretsevaid elemente. Punamonumentide teisaldamise tuules soovis Estonia juhtkond katta kinni 1947. aastal valminud Elmar Kitse, Evald Okase ja Richard Sagritsa sotsrealistliku laemaali. Siiani on jõutud üle värvida küll ainult teatrilava kohal olnud loosung „Kunst kuulub rahvale“, mis ei pärine algselt siiski mitte Leninilt (nagu väideti), vaid hoopis Prantsuse revolutsiooni ajast. Õigupoolest on teatrisaalist eemaldatud elemente juba varem, sh 16 bareljeefi liiduvabariikide esindajate nägudega. Sellest võib otsida kas just teatud varjatud rassismi, aga igal juhul solidaarsuse puudumist teiste Venemaa ja Nõukogude Liidu poolt koloniseeritud rahvastega (isegi kui bareljeefid algsel kujul kahtlemata väljendasid nõukogulikku rahvaste sõpruse ideoloogiat). Dekoloniseerimise vaimus võiks need Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia subjektid saali ühel või teisel moel tagasi tuua – või vähemalt neile järgmise teatrikülastuse ajal mõelda.

^[1] T. Zhurzhenko, In the Shadow of Victory: The Memory of WWII in the Russian–Ukrainian Conflict. Eurozine, 07.05.2020. https://www.eurozine.com/in-the-shadow-of-victory/.

^[2] Muidugi kuulub Ukraina tervikuna (Valgevene ja Poola kõrval) Teises maailmasõjas enim vägivalda kannatanud maade hulka – argument, mille tõi veenvalt globaalsesse ajalooteadvusesse Timothy Snyder oma uurimusega „Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel“ (2010, eesti k-s 2011).

^[3] https://www.lvivcenter.org/en/.

^[4] M. Kaprāns, Toppling Monuments: How Russia’s War against Ukraine has Changed Latvia’s Memory Politics. Cultures of History Forum, 29.11.2022.

^[5] President jättis nn punamonumentide seaduse välja kuulutamata. ERR.ee, 07.03.20.

^[6] T. Vahter, Kas sa „Džuudokvääre“ oled lugenud? Sirp, 03.03.2023.

^[7] Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Õpetajate Seltsi esinaine Maarja Tinn raadiosaates „Vikerhommik“. Vikerraadio, 29.03.2023.

^[8] Indrek Koff ja Krista Kaer külalistena Maarja Vaino raadiosaates „Loetud ja kirjutatud“. Saade kandis alapealkirja „Tsensuur kirjandusmaastikul“. Vikerraadio, 11.03.2023.

^[9] Esmajoones palju kirgi kütnud näitusega „Erinevuste esteetika“ Kumu kunstimuuseumis (2021, kuraator Bart Pushaw).

^[10] K. Brüggemann, A. Kasekamp, Ajaloo-poliitika ja monumentide sõda Eestis. Rmt-s: Monumentaalne konflikt: mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis. Toim. P. Petersoo, M. Tamm. Tallinn, 2008, lk 70–71.

^[11] Ministritest põrusid enim Järvan ja Danilson-Järg. ERR.ee, 06.03.2023.

^[12] A. Seppel, Üleskutse: Aita punamonumendid üles leida. Postimees, 21.06.2022.

^[13] Vt https://www.riigikantselei.ee/monumendid.

^[14] Erialaliitude pöördumine peaministrile, kultuuriministrile ja riigisekretärile. Eesti Kunstnike Liit, 09.08.2022. https://www.eaa.ee/erialaliitude-poordumine-peaministrile-kultuuriministrile-ja-riigisekretarile-0.

^[15] A. Ojaperv, Võsu punamonument saadeti samuti ajalukku. Virumaa Teataja, 15.07.2022.

^[16] E. Annus, Monumendisõjast langenute pilgu läbi. ERR.ee, 23.11.2022. Selleks hetkeks oli salakomisjon andnud teada kavatsusest matta ümber 133 surnukeha.

^[17] Sellele on juhtinud tähelepanu Mariann Raisma, nt Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu seminaril. Vt EKKÜ aastalõpuseminar: Monumendid muutuses, 16.12.2022.

^[18] A. Paulus, Avalik pöördumine seoses riigikogu poolt 20. detsembril saadetud kaasamiskirjaga ehitusseadustiku muutmise seaduse kommenteerimiseks. ICOMOS Estonia, 16.01.2023. https://estonia.icomos.org/index.php/2023/01/16/avalik-poordumine-seoses-riigikogu-poolt-20-detsembril-2022-saadetud-kaasamiskirjaga-ehitusseadustiku-muutmise-seaduse-kommenteerimiseks/.

^[19] Loomeliidud: me pole nõus, et üks vastuoluline kihistus tühistatakse sisulise analüüsita. ERR.ee, 09.11.2022.

^[20] R. Kundla, Riik loobus Sillamäe südalinna muinsuskaitse alla võtmisest. ERR.ee, 02.10.2022. Ametlik teadaanne Muinsuskaitseameti kodulehel: https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/sillamae-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine.

^[21] A. Kivinuk, Teisaldamist vajavaid punamonumente on 265, aga oleme graafikus. Vikerhommik. Vikerraadio, 28.09.2022.

^[22] T. Hiio, Maarjamäe mälestusmärkide ja memoriaali ajalugu 1940–1990. ERR.ee, 23.08.2022.

^[23] A. Soojärv, Nõukogude monumentaaldekoratiivkunst ei ole punapärand. Postimees, 24.08.2022.

^[24] T. Kiho, Kus on Narva juured? Postimees, 31.08.2022.

^[25] K. Jõesalu, Dynamics and Tensions of Remembrance in Post-Soviet Estonia: Late Socialism in the Making. Tartu, 2017.

^[26] R. Pogrebin, Museums Rename Artworks and Artists as Ukrainian, not Russian. The New York Times, 23.03.2022. Rahvusliku loiduse mõiste tõi Ida- ja Kesk-Euroopaga seoses käibele: T. Zahra, Imagined Noncommunities: National Indifference as a Cate-gory of Analysis. Slavic Review, 2010, kd 69, nr 1, lk 93–111.

^[27] Nt Anu Tali kultuurilisest tsensuurist: Tšaikovski võib kõlada kogu aeg. Kultuur.err.ee, 13.12.2022.

^[28] E. Epner, Plats puhtaks! ERR.ee, 10.10. 2022.

^[29] Tänan Sigrid Kaasik-Krogerust sel teemal Helsingi ülikoolis toimunud debattidele tähelepanu juhtimast.

^[30] Aastal 1900 rajatud monument oli võetud maha 1920. aastal ja taastatud 2007. aastal.

^[31] Nt V. Sazonov, Monument kui infosõja relv. Postimees, 08.08.2022.

^[32] A. Jürgenson, Läänemere iilid Kaukaasia rannikul: Kaukaasia sõda ja baltisakslased. Tuna, 2021, nr 3, lk 33–52.

^[33] Visuaalkultuuri kaudu on Eesti teadlaste seoseid Vene impeeriumiga hiljuti avanud näitused „Kunst või teadus“ (2022–2023) ning „Vallutaja pilk“ (2019–2020), mõlemad Kumu kunstimuuseumis. Vt J. Anderson, L. Kaljundi, K. Polli, K. Tiideberg (toim.), Kunst või teadus. Art or Science. Tartu, 2022; L. Kaljundi, E. Komissarov, K. Polli, Vallutaja pilk. Tallinn, 2019.

^[34] D. Schorkowitz, Was Russia a Colonial Empire? Rmt-s: Shifting Forms of Continental Colonialism. Toim. D. Schorkowitz jt London, 2019, lk 117–147.

^[35] Everything Is Getting Better: Unknown Knowns of Polish (Post)Colonialism. Toim. J. Warsza, J. Sowa. Berliin, 2017.

^[36] M. Rothberg, Multidirectional Memory: Remembering Holocaust in the Age of Decolonization. Stanford, 2009.