Rahvaste õigus ja suveräänsus: Joseph Conrad Vene isevalitsuse näivvägevusest, Lauri Mälksoo F. F. Martensist kui kolonialismi õigustajast, Pärtel Piirimäe rahvusvahelise õiguse sünnist, Rein Müllerson ja Eva Piirimäe rahvusriikluse, liberalismi ja demokraatia pingetest, Maria Mälksoo Eesti surrogaatsuveräänsusest Euroopa Liidus, Serhi Plohhi ja Timothy Snyder Ukraina riigist ja rahvuslusest. Andri Krasnjaštšõhhi ja Paula Nerve jutte. Triin Soometsa, Mart Kanguri, Urmas Vadi, Nikolai Nekramatnõi, Umberto Saba luulet. Janek Kraavi Maarja Kangrost, Siim Lill Brik Rohelennust, Erkki Luuk Andres Kübarast, Linda-Mari Väli Pentti Linkolast. Maarja Kangro graafikatriennaalist
Arhiiv
-
Vikerkaar 4-5 2022
-
Vikerkaare podcast 9: Piret Karro naisõigusluse pikast ajaloost Eestis
Märtsikuus tähistame Vikerkaare podcasti esimest sünnipäeva ning sünnipäevakingiks on podcastist kasvanud raadiosaade: oleme nüüd eetris teatava regulaarsusega IDA-raadios. Kuulake meid sealt.
Jätkuvalt leiate podcasti episoode ka siit leheküljelt ja kõigist telefonis elavatest taskuhäälinguäppidest.
[powerpress]
-
Kas tõesti pole ilmas süüdlasi?
„Miks?“ küsis minult üks saksa sõber, vaadates õudusega pilte Butša tapatalgutest. „Miks nad seda teevad?“
Nii nagu tillukese punga sees peitub suur puu, nii peitub selle küsimuse sees riiulitäite kaupa raamatuid. Need raamatud, mis pakuvad Euroopa ajaloo ümberhindamisi juurtest ladvatipuni, täidavad varsti raamatupoode. Ilma nendeta oleks võimatu mõista, kuidas võis Lääs kultuuriliselt suuna nii kapitaalselt käest kaotada, et eiras põikpäiselt enam kui kahekümne aasta vältel õpikunäidet uue totalitarismi kasvust ja küpsemisest Venemaal ning kordas neidsamu 1930ndate aastate käitumismustreid, mis innustasid Adolf Hitlerit. Isegi veel pärast Butšat reklaamib mu Facebooki uudisvoog John Mearsheimeri artiklit 19. märtsi Economistis sellest, „miks Ukraina kriisi eest on põhimõtteliselt vastutav Lääs“, koos uuendatud juhtnööridega meie aja füüreri lepitamiseks. Hoolimata kogu mu vastikusest Mearsheimeri vastu, kes kaugest Chicagost õpetab maailmale, miks mind ja veel 40 miljonit ukrainlast tuleks jätta sarimõrtsuka hirmu ja armu alla, ning kogu mu sümpaatiast mu saksa sõbra vastu, kes on laitmatu maitse ja peenekoelise vaimuga, pean ma tunnistama, et nad mõtlevad sarnaselt: nagu inimesed, kes on kasvanud üles ühe ja sama kultuuri toel, ühesuguste eeliste ja ühesuguste neist tulenevate pimetähnidega.
Mu sõber on oma ema käest kuulnud punaarmee sõdurite jõhkrustest Berliinis 1945. aastal. Ta teab tsiviilisikute sihipärastest mahalaskmistest, varastatud vaipadest ja käekelladest, mida rongitäite kaupa koju Venemaale saadeti; teab emadest, keda vägistati nende laste silme all, ning rebestatud tupega tüdrukutest – kõigest sellestsamast, millest otsekui mingi mõrvarliku kopi-peistina leitakse praegu tõendeid äsja venelaste käest vabastatud väikelinnades Kiievi ümbruses. Ent nagu kõigil sakslastel, nii on ka mu sõbral Venemaa ees süükompleks ja ta otsib seletusi sellele, mida venelased 1945. aastal Euroopas tegid. Ega meie neid paremini kohelnud, selline on see loogika. Aga millega saab Venemaa õigustada oma praegusi tegusid Ukrainas? Vähe sellest, et Ukraina ju Venemaad ei rünnanud, Venemaa enda õpikute sõnul on ta pealegi ühise ajalooga „vennasrahvas“. Nii et kust see sadismilaviin siis valla pääses? Mis on põhjused, mille pärast Vene komandör käsib ukrainlased „sitapuruks pommitada“, nagu võis kuulda ühes Ukraina julgeolekuteenistuse kinnipüütud käsus, või miks laps palub, et issi „kõik ukrainlased hästi ruttu maha tapaks“ ja siis koju tuleks?
Nagu Mearsheimeri kirjutises, nii ka mu sõbra reageeringus võib tabada üht Lääne inimestele ühist selget ja põhilist vajadust: nimelt vajadust kurjust ratsionaliseerida; püüdu võtta omaks roimari perspektiiv, mõista tema ajendeid ja eesmärke, võtta enda kanda „saatana advokaadi“ skolastiline roll (kartesiaanlike mõtlejate lõputud katsed dekodeerida, „mida Putin tahab“). Lõppude lõpuks tähendab see kõik kurjusega mingile kokkuleppele jõudmist, dialoogi astumist. Lõppeks on dialoog õhk, mida Lääne kultuur on 2500 aastat hinganud, ning neil, kes on kasvanud antiikse agoraa avatud õhkkonnas, on raske kujutleda, et kõrvalukse taga eksisteerib samuti iidne kultuur, milles inimesed hingavad ainult vett ning tunnevad labast viha nonde vastu, kel on lõpuste asemel kopsud.
Lisaks on läänlastel raske kujutleda, et see pole lihtsalt mingi hälve, mida saaks korrigeerida „demokraatlike reformide“ abil. Et selle veealuse hingamise küüsis võib olla terve maa. Et võimutipult dikteeritud monoloog võib saada nii domineerivaks, et hõlmab maastikku, arhitektuuri, keelt, ideoloogiat; toodab identseid linnu, tänavaid ja monumente, filme ja teleprogramme – kõik üksainus suur vangikong, mille üle valitseb jõhker hierarhia. Et Stalini NSV Liidu poolt Põhja-Koreasse munetud munast (ja samasuguseid väikesi mune on Vene Föderatsioon 30 aastat, NLiidu kokkuvarisemisest saadik takistamatult munenud Euroopasse, Transnistriast ja Abhaasiast kuni „Donbasi vabariikideni“) võis kolm põlve hiljem kooruda uue stalinismi televiseeritud virtuaalreaalsuse valmismudel, mis (vähemalt esialgu) hõlmab kogu Venemaad ning Valgevenet. Et Butša ei olnud ühekordne ekstsess, vaid möödapääsmatus.
Võiks tuua tosinaid põhjusi, miks Lääs on Vene totalitarismi suhtes pime olnud. Kõige ilmsemad on muidugi NSV Liidu õppimata jäetud tükid ning kõige enam Teist maailmasõda ümbritsev valelik diskursus, kus kõik inimsusevastased kuriteod pandi vaikiva konsensuse alusel alistatud totalitarismi süüks. Samal ajal veetis võidukas totalitarism peaaegu viiskümmend aastat end aina rohkem kindlustades ning üles puhitades, allumata ühelegi seaduslikule kohtuotsusele, nii et kui Venemaa viimaks oli määranud oma juhiks ühe KGB ohvitseri – mehe organisatsioonist, mis 1918. aastast saadik on olnud vastutav mõningate uusaja ajaloo kõige ulatuslikumate ja kõige kestvamate tagajärgedega inimsusevastaste kuritegude eest –, ei tundnud Läänes mitte keegi õudust, nagu nad kahtlemata oleksid tundnud, kui tegu oleks olnud endise Gestapo ohvitseriga. Mitte keegi, niipalju kui mina tean, ei kaalunud fakti, et pärast neli inimpõlve kestnud riigiterrorit võib Vene ühiskond olla valmis aktsepteerima seda kui normaalsust, sest neli põlvkonda on juba pikem aeg kui elava mälu ulatus („See on alati nii olnud!“).
Lääs ei olnud selliseks väljakutseks valmis ei moraalselt ega intellektuaalselt. Meil pole ikka veel täielikku uurimust sellest, kuidas Kreml aastakümnete jooksul süstemaatiliselt Läänt korrumpeeris, üsna samamoodi nagu Dmitri Nehljudov Tolstoi „Ülestõusmises“ rüvetab Katjuša Maslova. Ja siin ei pea ma silmas mitte ainult kollaboratsioonijuhtumeid, mille tõendeid talletatakse FSB suletud arhiivides, vaid ka midagi raskemini tabatavat – nimelt vastuvõetavuse piiride pikaajalist ähmastumist Lääne kultuuris, järkjärgulist nihet kurjuse ratsionaliseerimise juurest Euroopas selle normaliseerimise juurde Venemaal. Tolstoi täheldab muuhulgas, et inimteadvus on paindlik ja ülimalt osav ennast õigustama. Kui Katjušast saab prostituut, muutub tema maailmapilt niisugusel viisil, et oma keha raha eest andmine meestele vägistada on kui mitte just lausa auväärne, siis igatahes täiesti normaalne valik. See ongi tegelikult mudel kogu vene kirjanduse jaoks, mida sellele vaatamata peetakse euroopalikuks ja humanistlikuks: vene kirjandus on 200 aastat maalinud pilti niisugusest maailmast, kus kurjategijale tuleb kaasa tunda, mitte teda hukka mõista. Me peaksime talle kaasa tundma, sest „ei ole ilmas süüdlasi“ (jälle Tolstoi). Igaüks on valmis oma ligimese kõri läbi lõikama, kõik sõltub hinnast.
See on „vene humanism“. Ja kui te seda väidet aktsepteerite, siis palju õnne – te olete Vene armee avasüli oma koju kutsunud.
Mitmel moel oli just vene kirjandus see, mis kudus kamuflaaživõrku Vene tankidele. Mina käisin koolis Nõukogude Liidus, kus vene kirjandus oli kohustuslik aine, ja ma mäletan tänini oma lapselikku vapustust Turgenevi „Mumuu“ peale: tumm pärisori, hea hing, mõrvab oma proua ja emanda käsul ainsa olendi, keda ta armastab – oma ustava koerakese. Meie õpetajad lootsid, et see jutt äratab meis kaastunnet peategelase ja viha daami vastu. Nüüd tunnen ma selle koolituse poolt kujundatud inimesed ära nondes, kes vannuvad Putinit, kuid haletsevad samal ajal sõdureid, keda Putin saadab Ukrainasse mõrvama palju enamat kui koerakesi: vaesed poisid, kuidas nad küll kannatavad!
Ei ole selge, kuidas õnnestus vene kirjandusel Läänt ära võrgutada, esitades end julma režiimi käes vaevleva kauni printsessina, ega ka see, millal suutis ta Läänt veenda, et tema passiivselt infantiilne kurjuse talumine on voorus. (Kas mäletate, kuidas „Sõjas ja rahus“ oma peigmehesse pööraselt armunud Nataša Rostova kohe, kui peigmees lavalt lahkub, viskab end kaela esimesele sulile, kes talle naeratama juhtub, ning kuidas Tolstoil temast kohutavalt kahju on?) See küsimus jääb professionaalsetele vene-uurijatele vastata. Kahjuks on nemad üksikute eranditega toetanud müüti vene kultuuri euroopalikust karakterist – müüti, millesse see KGB alampolkovnik mugavasti sobitus kohe, kui oli tõestanud, et suudab rääkida ladusat saksa keelt, ning osalenud vestlussaates „Larry King Live“. Sellest piisas Lääne eliitidele, et nõustuda teda tunnistama „üheks meie seast“, selle asemel et näha tema taustsüsteemis rasedate naiste lõhkilõigatud kõhte Lvivi NKVD vanglas 1941. aastal või läbi kogu Nõukogude perioodi tapetud ukraina kunstnike ja mõtlejate purustatud kolpi. Ukraina intelligentsi esindajate hiljutised hukkamised okupeeritud linnades (nagu Tacituse tõlkija Oleksandr Kisljuki hukkamine Butšas) on loogiline jätk NKVD tegudele Ukrainas, mis püsivad elavas mälus.
Õigupoolest pandi alus Putini võidule Lääne üle palju varem. Kui New York Times Book Review avaldas 1985. aastal Milan Kundera essee „Sissejuhatus variatsiooni“, kus autor jättis vene kirjanduse Euroopa kultuurist välja ning seletas, miks ta ei suuda taluda Dostojevskit (tema emotsioonikultuse ning täieliku põlastuse pärast ratsionaalsuse vastu), viskus vene kirjanduse kaitsele Joseph Brodsky, selgitades meile Nõukogude Liidust pagendatud poeedi täie moraalse autoriteediga, „miks Milan Kundera Dostojevski asjus eksib“, ning sulges oma vastase suu nagu agressiivne bot sotsiaalmeedias. Samal ajal on vaevalt vaja esile tuua, et Putini 24. veebruari kallaletung Ukrainale on paljuski tänu võlgu dostojevskilikkusele nii, nagu Kundera seda mõistis, ja et ainult läbi selle prisma on võimalik sissetungist aru saada: kui puhta, selitatud kurjuse ja pikalt allasurutud viha ning kadeduse plahvatusest („Miks peaksite teie elama paremini kui meie?“ on Vene sõdurid ukrainlastelt nõudnud), korrutatuna täieliku karistamatuse tundega. See oli väga kaugel mitte ainult Descartes’ist ja Kantist, vaid ka Clausewitzist.
Jah, kõigest sellest oleks võidud saada aru märksa varem, kui ainult ei oleks tehtud vahet Vene riigi ja vene kirjanduse vahele (või, nagu kunagi väljendus üks mulle saadetud Brüsseli vene päevade pidustuse glamuurne kutse, „Venemaa ajaloo valusate hetkede“ ning „vene kirjanduse ilu“ vahele), ja kui oleks mõistetud, et kirjandus on liha selle ühiskonna lihast ja veri selle verest, mille jaoks ja millest ta kirjutab. Lääs oleks võinud taibata, et nood sõdurid, kes teadete kohaselt Butšas vägistasid 11-aastase poisi ja sidusid ta ema tooli külge kinni seda pealt vaatama, ongi just needsamad suure vene kirjanduse kangelased: tavalised venelased, ikka samasugused nagu 100 või 200 aastat tagasi. Nende inimeste kujunemise eest on vastutav ka vene kirjandus.
Kui Brodsky ja tema vene „tiim“ ei oleks Kunderat (ja teisi „mitte-venelasi“) slaavi keelte kultuuriliselt kaardilt välja trüginud, siis ei oleks Lääne eksperdid praegu võib-olla nii suures ummikus, olles alguses kinnitanud, et Putin on „liiga nutikas“, et Ukrainat rünnata, sest see oleks ju täiesti irratsionaalne, ning seejärel ennustanud, et Ukraina püsib kõige enam 96 tundi, enne kui täielikult kokku variseb – sest mida suudaks see „lapike Vene tagaõuest“ eluski teha säherduse hiiu vastu? Paljud slavistid on pärast Vene invasiooni tunnistanud vajadust oma eriala dekoloniseerida. Aga enne 24. veebruari olin ma kohtunud vaid üheainsa Euroopa slavistiga, kes 2014. aastal, sügavalt häiritud orwellilikust pöördest Moskvas, palus ukrainlastelt andeks, et oli terve oma elu vaadanud Kiievit „läbi vene prillide“ kui „Vene Impeeriumi kolmandat linna“ ega olnud õieti näinudki seda 1000-aastase kohaliku kultuuri pealinna – kultuuri, mille suhtes Vene Impeerium on käitunud üsna samamoodi, nagu Vene armee on käitunud Butšas: mida andis varastada, selle ta varastas, ja mida varastada ei andnud, selle ta hävitas. Nüüd võivad niisugused äratundmised muutuda sagedasemaks. Sest pommidele ja tankidele on alati teed sillutanud raamatud, ja meie oleme praegu otsesed tunnistajad sellele, kuidas meie lugemiseelistused võivad määrata miljonite inimeste saatuse. On aeg oma raamaturiiulid pika karmi pilguga üle vaadata.
Tõlkinud Triinu Pakk
Oksana Zabuzhko. No guilty people in the world? Times Literary Supplement. 22. aprill 2022.
Oksana Zabužko (sünd. 1960) on üks auhinnatumaid ja tõlgitumaid ukraina kirjanikke. Ta on kirjutanud romaane, luuletusi ja esseesid.
-
Igatsus romaani järele
Ilmunud Vikerkaares 2010, nr 10–11
Kirjanikud võivad Ukrainas kirjutada kõigest. Veel kakskümmend aastat tagasi oleks seda väidet perestroikast hoolimata peetud irreaalseks sooviks. Ja möödunud ei ole niigi palju aastaid. Kui demokraatiat saaks mõõta kunstivabaduse järgi, siis võiks kõhklemata öelda, et demokraatia on tänapäeva Ukrainas edukalt juurdunud, ja seda normaalse, mitte juhitud demokraatiana.
Tegelikkuses on kunsti vabadus tema ühiskondliku marginaliseerumise tulemus. Kunst on saanud narrivabaduse. 1990. aastatel kujunes kunst üha enam üha kitsama ringi huviliste ja asjassepühendatute ettevõtmiseks. Pärast kiiresti raugenud karnevalilikke ülesastumisi kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist leidis ta end korraga jälle põranda alt. Ta oli sinna tagasi pöördunud süsteemi- või diktatuuripoolsest tagakiusamisest sootuks banaalsemal põhjusel – kunsti jaoks ei jätkunud raha. Nõukogude aja hiigelkirjastused, mis Kiievis ja teistes Ukraina suurlinnades avaldasid raamatuid rohkem kui 140 eri keeles, olid muutunud kuivale sattunud vaaladeks, kes ilma veeta on abitud ja liikumisvõimetud. Nagu kontserdisaalid ja ooperiteatridki, virelesid nad, üürides välja oma kuulsaid, sageli suurejoonelisi, kuid ka kurikuulsaid ruume, kuni jäid üksteise järel lootusetute ja ebaausate kohtuprotsesside käigus ilma ka neist. Mitte küll kõigist, kuid paljudest. Raamatukauplused, mis nõukogude ajal moodustasid eeskujuliku turustusvõrgu, kuhu oli kaasatud iga suurem küla, kaotasid aja nõudmistega kaasas käia püüdes oma näo – neist said kosmeetikaärid, juuksurisalongid, filmiilmutusstuudiod, kaubamajad, kodumasinate müügisaalid, tualettpaberi- ja sigaretikioskid, valuutavahetuspunktid, apteegid ja butiigid.
Aegadest, mil luule ettelugemine tõi kokku sadu kuulajaid, võis nüüd lugeda vaid ajalooraamatute veergudelt kui politiseerunud ühiskonna ammu kaduvikku vajunud fenomenist. Isegi kui ühiskond 2004.–2005. aastal Oranži revolutsiooni ajal uuesti politiseerus, etendasid kirjanikud seejuures märksa tagasihoidlikumat rolli, kui neile endile meeldinuks tunnistada. Olgu nii, mõtlesid ühed ja rõõmustasid, et kirjandus oli suutnud vabaneda poliitilisest seotusest, mis ta eelmise ajastu jooksul nii vormiliselt kui ka temaatiliselt ära oli näljutanud. Kurb lugu, mõtlesid teised, kes oma remonti vajavatesse elevandiluust tornidesse surutuna tundsid puudust suhtlemisest publikuga ja olid liigagi kähku unustanud jõhkruse, millega kirjandusest tehti totalitaarses süsteemis ideoloogiline kõnetoru.
Kirjandus viskus sõna otseses mõttes vabadusse ning naudib seda senini täiel rinnal. Kirjandusele jäetud narrivabadus ja eeskätt kirjanike loobumine otsesest poliitilisest sekkumisest seletabki, miks kirjanikke viimase poolteise kümnendi jooksul ei ole taga kiusatud, erinevalt nende massimeedias töötavatest kolleegidest. Mõrvatud ajakirjanike nimekiri on liiga pikk, et võiks tõsimeeli demokraatia võidukäigust rääkida. Kirjanike tekstid, kui tahes režiimikriitilised need siis ka olid, ei pälvinud väljaspool väikest insaiderite rühma suuremat tähelepanu. Liiatigi olid need liiga abstraktsed, et ohustada nomenklatuuri konkreetseid ärihuvisid. Majanduslikel põhjustel neid peaaegu ei kirjastatudki, parimal juhul ilmusid nad väikestes tiraažides, lootuseta laiemale turustamisele. Proosateose keskmine trükiarv langes viiskümmend korda (umbes 50 000-lt 1000 eksemplarile) ja luulel kakskümmend korda (umbes 10 000-lt 500-le). Keskmise põlvkonna kirjanikud olid poliitikaga flirtinud vaid lühikest aega, kui üldse. See ei tähenda, et nad ei olnud kriitilised. Vastupidi. Ainult et nad hoidsid poliitiliste päevasündmustega distantsi ja peegeldasid neid kriitilise, kord meeleheitel, kord tusase vaatlejana. Üksnes osa vanema põlvkonna kirjanikke sekkus poliitikasse. Nemad lõid selle, mida nimetatakse 1990. aastate poliitiliseks luuleks. “Freud nutaks”, kui tsiteerida ühte pealkirja, mille juurde ma hiljem tagasi tulen. Kirjandusteadlane nutaks ka. Rääkimata siis kaastundlikust lugejast.
Meedia ja kirjanduse lühivormid
Alates 1990. aastate lõpust arenes välja eriline koostöövorm kirjanike ja massiteabevahendite vahel. Mõned lehed kutsusid kirjanikke üles regulaarselt ajalehe- või ajakirjakolumne kirjutama – Oksana Zabužko, Juri Andruhhovõtš, Volodõmõr Jeskilev, Tarass Prohhasko, Ljubko Dereš, Stepan Protsjuk tegidki seda, kui nimetada vaid mõningaid autoreid. Nende tööde hulgas leidus selle kirjanduse lühivormi imepäraseid näiteid. Tänu sellisele koostööle edenesid eriti hästi ajalehtede kirjandus- ja kultuuriküljed, mis nõukogude ajal olid ideoloogiliselt vägagi monopoliseeritud seisus. Näiteks Oksana Zabužko avaldas valiku oma kolumne hiljem pealkirja all “Reportaaž aastast 2000” – nii publitsistlikus kui intellektuaalses mõttes tähelepanuväärne raamat, kus autor oma kultuurilisest taustast lähtudes käsitleb poliitikasündmusi ja sotsiaalset argipäeva. Ukraina kirjanike ja intellektuaalide (poliitilised) kultuurikolumnid olid Oranži revolutsiooni meediapeegelduseks.Erilise populaarsuse on viimastel aastatel omandanud reisireportaaž, ajalehtede kultuurikülgedega suguluses olev kirjanduse lühivorm. Korrespondente saadetakse reisile, kirjanikud ja kultuuritegelased pajatavad oma viibimisest välismaal, siia kuulub ka reisiintervjuu kui üks reisikirja vorme. Reisisihid piirduvad Euroopaga. “Kui keegi sõidab tänapäeval Euroopasse, ei sõida ta enam “võõrsile”. Milline mõiste postitõldade ajajärgust! Mina sõidan parimal juhul “tundmatusse”,” ütles rohkem kui 80 aastat tagasi üks teine reisimees, minu kaasmaalane Joseph Roth eessõnas oma raamatule “Die weiβen Städte” (“Valged linnad”).[1]
Kirjanduse lühivormid kosusid kiiremini ja paremini kui pikemad. See käib samavõrra ka kunsti kohta. Monumentaalsed kunstivormid ei ole toibunud tänini. See kehtib ka filmi kohta, mis on rahapuuduses kokku varisenud. Ja seda riigis, kus oli olnud Oleksandr Dovženko ekspressionistlik või Sergi Paradžanovi poeetiline filmikunst ning kus poliitikud sageli ja heal meelel kiitlesid “suure kultuuri ja rikaste traditsioonidega”. Kuid ka kirjanduse lühivormidega ei ole kõik päris nii, nagu näha soovitaks: novell kui vanamoodne nähtus näib olevat välja surnud. Ja kuidas on lood jutustusega – “lühidus on ande õde”, kui uskuda Anton Tšehhovit?
Erinevalt luulest ei ole jutustus suutnud endale nime teha. Ukraina on luule maa, poeetiline maa, kus kõike poetiseeritakse: minevikku, tulevikku, kuritöid ja kangelastegusid – kuid alati ei teata, kas tegemist on veel kangelasteoga või juba kuritööga. Kas oli see kangelastegu või siiski kuritöö. Kõige sagedamini ilmselt mõlemat korraga, nii kangelastegu kui kuritöö. See, mida Hans-Georg Gadamer väitis sakslaste kohta – et nende seast ei ole võrsunud suuri jutukirjanikke, küll aga suurepäraseid poeete (milles ma sügavalt kahtlen – s.o mitte luulekunsti kvaliteedis, vaid saksa proosa kõlbmatuses) –, kehtib ka ukrainlaste kohta. Ukraina modernismi imetlusväärne katse ukraina romaani loomiseks möödunud sajandi 20. aastatel lämmatati juba eos, nagu toonane poliitiline ja kultuuriline (sic!) žargoon võidukalt kuulutas.
Luule on kahel viimasel kümnendil põhjalikult uurinud kõikmõeldavaid sisu- ja vormivõimalusi. Nii mõnigi neist osutus unustusse vajunu korduseks või taasavastamiseks. Nii mõnigi neist oli ahvatlev oma meisterlikkuses. Näiteks eksperimentaalne lüürika, akustiline ja visuaalne luuletus. Ent kui proosat saab aastal 2007 peaaegu probleemideta kirjastusse avaldamiseks anda, siis ka tuntud ja isegi populaarsete autorite luuletusi tõrguvad kirjastajad oma plaanidesse võtmast. Seepärast ei saagi luule puhul õigupoolest rääkida uudiskirjandusest.
Romaan kui väljakutse – “Saladus”
Suurimaks väljakutseks jääb endiselt romaan. Romaanide arv kasvab küll aasta-aastalt, kuid mis teemasid need käsitlevad ja mil moel? Alljärgnevalt esitleme viit uut raamatut. Minu meelest on need ilmekad näited, ja ma püüan ka selgitada, miks.Läänes tuntuim ukraina autor on ilmselt Juri Andruhhovõtš (1960). Tema raamat “Таємниця. Замість роману” (“Saladus. Romaani asemel”, 2007) on ka uusim siin käsitletavatest. Läänes, vähemalt saksa- ja poolakeelses Läänes, mis on veel tuntud Kesk-Euroopana, on Juri Andruhhovõtš ukraina kirjanduse võrdkujuks. Ja ka Ukrainas peetakse teda üheks tuntumaks kirjanikuks. Esmalt kerkis ta esile luuletajana, hiljem romaanikirjanikuna. Vähem teatakse ta “Sõjaväejutte”.[2] See-eest on tuntud tema viis romaani. Tõsi küll, viies, “Saladus”, kannab alapealkirja “Romaani asemel”. “Asemel” – kuid ikkagi romaani asemel. Intervjuudes ja esimestes Ukraina kirjandusarvustustes (nii nimetatakse Ukrainas ajalehtedes ilmuvaid lühikesi ja üldist laadi teadaandeid uue raamatu või kirjaniku loomingulise õhtu kohta seoses raamatu ilmumisega; kirjanduskriitikat Ukrainas ei ole, on kirjandus, kuid niisama hästi kui mitte mingit arutelu kirjanduse üle) viidatakse sellele kui romaanile.
Lugesin “Saladuse” hoolikalt ja tähelepanelikult läbi, ehkki ma pole mingi Sherlock Holmes ning saan ise väga hästi aru, et ma seda ei ole. Lugesin romaani suure hoole ja tähelepanuga sellepärast, et see puudutab mind erilisel viisil, nagu mälestused vahel ikka puudutavad. Sest “Saladus” on memuaarid. On autobiograafia ja memuaarid ühekorraga. Autobiograafia sellepärast, et romaanis meenutatakse lapsepõlve- ja noorusaega. Memuaarid sellepärast, et käsitletakse ka küpsemat eluperioodi, et raamat sisaldab vestlusi tuntud inimestega, seisukohavõtte poliitiliste suundumuste ja trööstitu argipäeva kohta. Tuntuim inimene, kellega autor kõneleb, on Juri Andruhhovõtš. Ta intervjueerib iseennast. Teda küsitleb tema enda alter ego. Berliini ajakirjanik Egon Alt. Asi, mis mulle imponeerib, ei ole mitte olukordade kujutamine, teise inimese ja teiste inimeste tajumine meenutava mina kaudu, vaid tõsiasi, et mälestused puudutavad suurelt osalt ka minu aega ja minutopograafiat. Seesama linn, needsamad inimesed, needsamad tänavad, mis vahepeal on ümber nimetatud, needsamad rongid ja vaksalid, seesama kool, mida küll vaevalt mainitakse, seesama teine linn. Palju linnu ja reisisihte. Lugeja saab mingil määral osa enam kui neljakümne möödunud aasta õhustikust, kuid märksa enam saab ta osa jutustava, intervjueeritud mina hinnangute ja arvamuste õhustikust, nagu autobiograafiliste kirjutiste, memuaaride kirjutamise puhul kohane ongi.
Teiste, võõraste või pigem võõraks jäänud inimeste üldistused ja profiilid, elu, vähemalt toonase elu kirjeldused – eelkõige 70ndatest kuni 90ndateni – ei ole selle raamatu kõige tugevam külg. Seda ei maksa autobiograafialt oodatagi. Memuaaridelt aga küll. Lugedes ei vabanenud ma tundest, et siin vaadatakse ülevalt alla – perspektiiv, millega ma ei suuda harjuda: mina üleval, teine inimene all. Erinevalt Juri Andruhhovõtši varasematest romaanidest ei haju üleval-all-erinevus karnevaliseerimise käigus. Raamatul on sellega tõsi taga. Võimalik, et ma eksin. Võimalik, et see on taandatav totalitaarse võimu ebainimlikkusele, et teist inimest niimoodi tajutakse. Võib-olla rajanebki meenutamine sellel, et nüüdne aeg, millest räägitakse, on üleval, ja toonane aeg kaugel all ning – järelikult – asuvad ka kõik teised kaugel all, erandiks vaid meenutatav mina, isegi kui memuaarid ulatuvad 2005. aasta Berliini välja.
“Saladuse” kõige inimlikumad, paremad ja õnnestunumad leheküljed on need, kus intervjueeritav mina räägib oma suhetest isaga. Lisaks sellele isa portree, mille saab kokku panna suure kiindumuse paljudest, üle kogu raamatu laiali pillatud mosaiigitükikestest. Nendes stseenides mõjub “Saladus” poeetiliselt. “Saladus” on ilmselt üks võimalikest metafooridest “Minu elule”, eraelu, koguni intiimsfääri paljastamisele kuni fantaasiateni välja, milles femina ja phallus ülistavad – või vähemalt tahavad ülistada – omamoodi unio mystica’t. Ausus on igati respekteerimist väärt. Oma aususega eristub Andruhhovõtši autobiograafia temast põlvkonna võrra vanemate kirjanikest kolleegide omadest, kes stiliseerivad end oma mälestustes märtriteks ja kangelasteks. Selline heroiline kitš jääb “Saladusele” võõraks. Kui intervjueeritav “mina” end kangelaseks nimetab, siis vaid harva ja eranditult iroonilis-armastusväärselt. Risti vastupidiselt kangelaskitšile ei jäta Juri Andruhhovõtš välja ka seda, mida me nimetame “seksuaalsfääriks”. Vastupidi, seda rõhutatakse, alustades peenise avastamisega koolipõlves ja lõpetades 45-aastase mehe seksuaalsete fantaasiatega kusagil Berliini linnalähirongis Schönebergi ja Bundesplatzi jaamade vahel, nii-öelda live experience, keset intervjuud, kui mõlemad “minad”, intervjueerija ja intervjueeritav, arutlevad pikalt-laialt ühe mulatitari üle – “täpsemini väljendudes tema pepu üle”. Raamatut võib teatud mõttes lugeda ka alternatiivse omaeluloona võrreldes enamiku autobiograafiatega, kus vooruslikkus – et mitte öelda silmakirjalikkus – on autorile juba otsaette kirjutatud. Võib-olla läheb asi siin selles liiga tugevas reageerimises enesele ette kirjutatud kasinusele, enesekitšistamisele juba teise äärmusse, nii et kui ühel juhul koosnes inimene sada protsenti vaimsest firmamendist, siis siin taandub ta mõnigi kord vaid suguosade, peenise ja vagiina või – nagu äsjamainitud episoodis – (loomulikult naisterahva) tagumiku portreteerimisele? See episood viitab tagasi umbes samasugusele stseenile Andruhhovõtši noorpõlveromaanis “Московіада” (“Moskoviaad”,1993). Ring (“Kaheteistkümnes ring”[3]– kui osutada veel ühe ta romaani pealkirjale?) sulgub.
“Saladust” võiks lugeda ka sissejuhatusena Bu-Ba-Bu rühmitusele (ja sellega viitan ma juba Viktor Neborakile, kelle raamatust “Basileos” kohe juttu tuleb). “Saladus” jäädvustab lõike uuemast kirjandusloost. Tegelasteks on kuulsad kirjanikud, kunstnikud ja intellektuaalid, vähemalt paljud neist, kes tänapäeval elavad, loovad, tegutsevad. Näiteks Mõkola Rjabtšuk on nooremale põlvkonnale niisama tähtis, kui ta oli aegadel, mil Juri Andruhhovõtš noor oli, – intellektuaal, kes ei lase ei ajal ega oludel end kõlbeliselt laostada. “Saladus” kui kirjanduslugu, milles, nagu kirjanduse ajaloos tavaks, tsiteeritakse. Juri Andruhhovõtši tekste. Õigupoolest on iga kirjaniku iga autobiograafia otsekui kirjanduslugu, kuna viitab tema “mina” kujunemisel oluliste teoste kõrval ühel või teisel moel ta endagi teostele, eeldab, et neid on loetud, või juhatab lugejat nende juurde. Mõned autobiograafiad on koguni teose ajalood või teose lahtiseletamised. Mitte see. Mitte ainult. Enesevaatlused on nad aga kõik.
Bu-Ba-Bu ja Lvivi tekst
Viktor Neboraki (1961) “Базилевс” (“Basileos”, 2006) on “Saladusega” tihedasti seotud. Nii nagu “Saladust”, nimetatakse ka “Basileost” sageli romaaniks.Viktor Neborak on kirjandusliku rühmituse Bu-Ba-Bu[4] üks asutajaid, luuletaja ja esseist, “üks Lvivi teksti järjekindlamatest loojatest kaasaegses ukraina kirjanduses”, nagu kuulutab kaaneümbrise lakatekst. Viktor Neborak on ka üks tegelastest, kellele viidatakse “Saladuses”, mõnede intervjueeritud “mina” kirjade adressaat – nende kirjade, mis käsitlevad teemaduot kirjandus ja meesterahva noorus. Oma raamatus jätkab Viktor Neborak Lembergi müüdi kirjapanemist, mille protagonist ta on. Sest “Basileos” on samuti mälestused, rüütatud metamorfoosidest rikka narratiivsuse vormi. Need mõjuvad pigem šifreeritult ja fiktsionaliseeritult, väga uusbarokselt. 1990. aastate ukraina kirjandus kuni tänapäevani välja on proosas ja lüürikas, samuti oma maailmatajumises tihedalt seotud 17. ning 18. sajandi ukraina barokiga, mis on tuntud õpetlas-, munga- või kasakabarokina. Selle raamatu tegelik topos on Lvivi linn, Lemberg. Protagonist liigub läbi selle linna, tema tänavate, tema ajalooliste ja kultuuriliste konnotatsioonide. Liikudes läbi linna ja tema ajaloo, liigub ta ka läbi iseenda ajaloo, läbi oma nooruse, ja püüab end selles linnas leida ning seda linna iseenda jaoks leida. Lviv ja episoodid tema enda minevikust, veel enam siiski nende kahe teema seos, nende liaison läbib selle kirjaniku esseistlikku œuvre’i. See teema domineerib ka paljudes ta luuletustes.
Kui Neboraki nimetada Lvivi linlikkuse poeediks, ei hakkaks ta vastu vaidlema. Oli see ju rühmitus Bu-Ba-Bu, olid need ju Neborak ja Andruhhovõtš, kes andsid oma panuse Lvivi kui müüdi kirjapanekuks ja seda üha teevad. Tegemist on ühe ja sama ajaga ja need on igas mõttes needsamad sündmused, mida need kaks käsitlevad. Seda huvitavam on neist kuulda kahe erineva häälega artikuleeritult. Kui Andruhhovõtš esindab Lääne-Ladina traditsiooni, siis Neboraki puhul välgatab Bütsantsi hääl, mis otsib pidepunkti kaasaegse Euroopaga.
Ka Tarass Prohhasko (1968) raamatul “З цього можна зробити кілька оповідань” (“Sellest saaks kirjutada nii mõnegi jutustuse”, 2005) ilmnevad tugevad seosed “Saladusega”, ja selgi raamatul on sihilikult fragmentaarne iseloom. Võimalik, et selline pürgimus on tekkinud romaani võimatusest. Kui Neboraki romaan on austusavaldus Lvivile ja protagonisti noorusele, siis Prohhasko teoses on keskpunktiks Ivano-Frankivski linn, endine Stanislav. Linn, mis etendab fataalset rolli ka “Saladuses” ja mida seal usalduslik-sundimatult nimetatakse: Franik. Geograafilisest seisukohast on “Saladus”, “Basileos” ja “Sellest saaks kirjutada nii mõnegi jutustuse” Galiitsia raamatud. Ja võib-olla mitte ainult geograafiliselt.
Romaanide asemel on meil mälestused või memuaarid. Mälestuskillud, millest saaks kirjutada nii mõnegi romaani. Ent siiski ei kirjutata. Miks küll?
Teekond oma “minani”
Lõpuks tahaksin tutvustada veel kahte raamatut, mis on naiste kirjutatud. Neil kahel naisautoril on erinevad kirjanikukogemused ja nad pärinevad eri põlvkondadest. Irena Karpa (1980) oma raamatuga “Фройд би плакав” (“Freud nutaks”, 2004) kuulub päris noorde põlvkonda, mida vastavates kolleegiumides tähistatakse ebaapetiitse mõistega noorkirjandus. See on Ljubko Dereši või ka temast veel mõnevõrra noorema Tanja Malartšuki põlvkond. Nad tõmbasid juba väga varakult tähelepanu endale ja oma tekstidele. Derešil õnnestus hiljuti koguni läbimurre Poolasse ja Suhrkampi, Maini-äärses Frankfurdis tegutsevasse nimekasse kirjastusse.Kui kolm ülalnimetatud “Galiitsia” teksti on halvemini või paremini maskeeritud, ent igati huvitavad ja informatiivsed autobiograafiad, siis galiitslanna Karpa teose “Freud nutaks” puhul on tegemist reisikirja vormis romaaniga, muuhulgas – loomulikult – iseendani jõudmise teekonna mõttes, tegevuskohtadega Indoneesias ja Indias, Euroopas ja Nepalis, Moskvas ja Kiievis (ning loomulikult Pariisis), erinevate hotellitubade ning “mina” kui ruumiga, milles pole sugugi mitte vähem eksootikat ja saladusi avastada. Sellega ei taha ma neid tekste üksteisele vastandada ega teha autobiograafiast ja reisikirjast mingit vastandite paari – neil žanridel on teatavasti mitmeid vormilisi ja sisulisi, kuid ka metafoorseid sugulusjooni. Sest kas pole siis autobiograafia teekond oma minevikku ja reisitekst alati ka retk iseendani? Autor julgeb astuda globaliseerunud maailma ilma tuttavlike tugedeta: Galiitsia, Karpaadid, Kesk-Euroopa, Habsburgid. Poeet ja esseist Andri Bondar nimetab romaani eessõnas “esimeseks koloniaal-seks romaaniks ukraina kirjanduse ajaloos”. Loomulikult irooniliselt – mitte raamatut, vaid predikaati “koloniaalne” silmas pidades.
Karpa kirjutiste avameelsus ja oskuslikkus on köitvad. Romaan on reisiromaan, romaan romaanis: see sisaldab reisikirja fragmente – märkmeid, mida protagonist Marla Friksen teel olles teeb ja mida siin-seal tsiteeritakse. Uued riigid ja saared, kauged kontinendid saavad kulissiks, mis saadab “mina” konfrontatsiooni iseendaga. Sõlmitakse uusi suhteid ja mõeldakse järele purunenute üle. Peetakse kõnelusi minevikust pärit (nais)intellektuaalidega. Suhtutakse mõistvalt kohalikku koloriiti. Aja märk, mis läbib kõiki kohti, asugu need siis Aasias või Euroopas, Kiievis või Pariisis, India suurtes metropolides või Himaalaja külades, on kord erksate värvidega, kord kulunud tähtedega kogu muu elu kohal kõrguv kiri “Enjoy Coca-Cola”. Selle reisiromaani dokumentaalne pool on fikseeritud raamatule lisatud fotode näol. Osa fotodest on kirjaniku enda üles võetud, millest saab selgeks, et see reisiromaan on ka omamoodi autobiograafia, šifreeritud reisiromaanina, fiktsionaliseeritud Marla Frikseni tegelaskuju kaudu tükkis tema armu- ja reisiseiklustega, püüdlustega oma “mina” uuenemise poole ning selle “mina” mitteleidmisega.
See romaan on siiski huvitav muudelgi põhjustel. Esiteks leksika rikastamise tõttu, teiseks tabude murdmisega, ja kolmandaks tänu keele taasavastamisele. Nõukogude ajajärgul kunstlikult ja sunniviisil kasinaks nuditud ukraina keelt – nagu ka keelt üldse – laiendatakse uute mõistetega tundmatute olukordade tarvis, pärisnimedega ja esemete uute nimetustega. Noorte keelekasutus tehakse suurepäraselt kirjandus- ja romaanikõlbulikuks: Irena Karpal on õnnestunud muuta allkeel veenvaks jutustamiskeeleks, kätkeda kujuneva “mina” probleemid tema keelde. Hämmastav, kui loomulik on selle kõla! Karpa murrab teravmeelselt tabusid, nii ühiskondlikke kui ka kirjanduslikke, pannes tabuteema loomulikult kõlama. Võrreldes tema kirjutusviisiga on Andruhhovõtš ja Neborak siivsad noorukid, kes hakkasid vanema põlvkonna valelikkuse vastu mässu tõstma juba liiga pikka aega tagasi. Muuhulgas lõid nad eeldused ukraina keele kui elava keele läbimurdeks. See ei pea tähendama, et kirjandust kirjutatakse nüüdsest peale ainult nii või alati nii. See tähendab aga keele emantsipeerumist – eeskätt leksikaalset, ent ka temaatilist –, ja seda ei ole sugugi nii vähe.
Eriline koht on Iren Rozdobudkol (1962) oma romaaniga “Ґудзик” (“Nööp”, 2005), mis kannab alapealkirja “Psühhodraama”. Ülejäänud tekstidega on tal kaks ühist aspekti. Nagu Andruhhovõtš, Neborak ja Prohhasko, püüab ka Rozdobudko möödunud aastakümmet kirjanduslikult ümber hinnata. Nagu Karpa, loob ta uut keelt. On siiski ka olulisi erinevusi. Rozdobudko on ainus, kes on kirjutanud otsast lõpuni väljamõeldud teksti. Ta mõtleb küll välja ka keele, kuid tegemist on belletristika keelega – see tähendab keelega, millesse tänini enamik kirjandusteaduse esindajaist suhtus põlglikult kui belletristikasse. Keegi peab aga ka sellega tegelema. Kodumaine akadeemiline seltskond meenutab omamoodi Prantsuse Akadeemiat, mis valvab üdini konservatiivselt nii sõnavara kui ka teemade järele. Sealjuures on Iren Rozdobudko teene, et ta teeb oma tekstidega ukraina keele ellujäämisvõimeliseks, Iren Rozdobudko on see, kes kirjutab tekste, mis võidavad tagasi 1990. aastate algul kaduma läinud lugeja. Me võime seda nimetada massi- või populaarkirjanduseks, ent ometi jääb see kirjanduseks, nii kaua kui see on hästi tehtud. Hämmastaval kombel on just nimelt see belletristlik romaan oma kompositsioonilt kõige pretensioonikam. Selles vahelduvad mina-perspektiiv ja autori narratiiv, minategelasest mehe (senini on enamasti rääkinud mehed naise häälega) ja autori narratiivi taha peitunud naise vaatenurk.
*
Niisiis, miks just need viis raamatut? Mida on neis nii näitlikku? Esiteks, ukraina kirjanduse suur igatsus romaani järele. Teiseks, tohutu vajadus memuaaride ja autobiograafiate järele, mida kirjanikud rahuldavad samavõrra kui paljud teised inimesed, kes ei ole kirjanikud ning kelle mälestusi viimastel aastatel ilmub suurel hulgal. Kõigist neist isiklikest saatustest, mis on fikseeritud kirjalikul kujul, kujuneb niinimetatud rahvuslik või kollektiivne mälu. Kolmandaks, vajadus kirjandusliku diskussiooni järele vahetu minevikuga, 20. sajandiga, “ilma viha ja nostalgiata” (nagu on öelnud Ljubomir Iljev, “Fausti” bulgaaria keelde tõlkija). Autobiograafilisus ei ole enam piisav väljakutse. Võib loota, et senised pigem autobiograafilised katsetused on avamänguks tõelistele romaanidele ajastu kohta, mis ei jää nii kaugete aegade taha, et ta meid enam huvitama ei peaks. Küsimus on maailma tõlkimises. Eilse ja tänase maailma. Mitte reaaluses. Mitte sõnasõnalises. Just see ongi alati olnud kirjanduse mõte.Timofyi Havryliv. Sehnsucht nach dem Roman. 20.06.2007. http://www.eurozine.com/articles/2007-06-28-havryliv-de.html
TIMOFI GAVRÕLIV (1971) on luuletaja, tõlkija ja toimetaja. Tema esimene luuleraamat “Mäluarabeskid” (1995) ilmus Kiievis ja pälvis Blagovisti kirjandusauhinna.
[1] Austria kirjanik Joseph Roth (1894–1939) sündis Lvivi lähistel. Toim.
[2] Juri Andruhhovõtši varased proosatekstid, mis on ilmunud erinevates ajakirjades. T. G.
[3] “Дванадцять обручів”, 2003.
[4] Silbid tähistavad sõnu бурлеск, балаган, буфонада – burlesk, palagan, bufonaad. Toim.
-
Relvad naistele
Andke relvad naistele, kohe. Ma nimetasin seda kabinetti ebardite toaks. Ohvitseride kasiinos, raudteelaste kohvikus, reivil mererannal, ohvridiskol, seal kõikjal on naise keha kena vaikne kohakene, kuhu sumbuda, kaunid mälestused, juba nad vaatavad mujale, kadedate nälkjad silmad abielude tuhases kraatris. Kui me seisame planeediga ilmaruumis ühe koha peal, kestab aeg ühe koha peal ükskõik kui pikalt. Olgugi et mina olen selle peale välja tulnud, et elavana Haidese hiietagusesse ilmaruumi tungida, olgugi et minul on jätkunud julgust armastuse pärast sündida, surra ja üles tõusta, jätkub mul ka julgust armastuse pärast ajaga suhted katkestada. Seepärast jumalad mind kardavadki ja korraldasid nõnda, et ma jäin emade läbi sündimata, seepärast, jumalate ülima imetluse jõul, jõudsin ma fantaasias unelmate ülima ametkonna kõige kõrgema korruse tagumisse kabinetti rikkumata, sinna, kus isa Nikomachose viinapuu all joon ühel alatisel hommikupoolikul otse kiirkeedukannust väikeste isamaaliste inimeste pattudest keedetud leent – ja niiviisi argipäev, tänane päev, päris harilik hailige esmaspäev saab ometi igav ja suurepärane, taevas kummub pühadusetult, pühaduseta paistab päikegi õhk-maa tüüpi rakettide taustal, mets on tasane kui põlenud tempel ja keskkütteradiaatorite vulisev allikas põtkib madalamal sagedusel kui hieromahhia – ent äkki haaras tugev ja limane käsi minu õlast ja kostis käskiv, isalik hääl, mis küsis: „Kas sa tunned mind?“ „Tunnen, isand,“ hüüan mina ja proovin põlvili langeda, aga miski takistab mind. „Sa ei tunne oma ihu, õnnetu,“ lausus hääl. Ja kuigi olen noor, imestan selle üle väga ja lausun endamisi: „Tõesõna, mu oma ihu on mulle tundmata, või võib-olla seda ehk polegi ühes minuga.“ Ent puhaku rahus, ütlen ma veel, see taevas siin ja niisamuti minu enda ihulise patrooni luud-kondid, mälu, mõtted, sõnnik. Aga kui isand räägib, lasevad sõbrad-ametnikud jalga, ja rahune maha, tohman, ära hooli isanda igast sõnast, ega neid relvi naistele ilma asjata antud, just nüüdsama koputab kliitori uksele triviirium, ja sisse astus üks valgeid riideid kandev joomavend suurte kasside saatel, rahune maha, tohman, ühe ja sama planeediga seisame samas ilmaruumis sama koha peal, ega sul meist pääsu pole, koputab kliitori uksele ida trivirium multiplex, hoiab kätega kobsaari naise õlgade ümbert kinni, seesama kiviraidur, keda teispoolsuses väga heaks suprematistiks peetakse, rahune maha, tohman, sinu lustlikust kujust nakatunud naine küsib endale justsama kopsakamat peekrit, peeker siia, mõttemunk, nõuab jalamaid veini, veel veini, ja veidi veel, mina vaatan imetlusega tema sääri, ametkonnas ootab hea hulk märgi inimesi hauaplaate, mida ehtida – mis mulle vastik on, nende inimeste lõhn, vaherahu, aupaklik variser, selles metsikus maailmas on võimalik enda eest seista, streikimine ei ole enesetapp, nälgimine ei ole mõttetu, surra ei jõua alati, vang on filosoof, ori on filosoof – tema saatuse muutumine sõltub karistusaja algusest, keskajast ja tulevikust. Kuulge isand, kas te ei tahaks suitsetades pisut ettevaatlikum olla? Isand ei taha, isand ei vabanda, isand ei ole oma suitsuga ettevaatlikum. Isanda jutt on lühike, ta räägib ilmetult, monotoonselt, kuid painava intonatsiooniga. Mina ei kuula isandat, ma joon, ma vaatan naisi, ma ei kuula isandat, isanda hääl tuleb tappa endas nii vara kui võimalik, enne kuula külalisi, istu nendega teelauda, nende vestlustel on teispoolsusega rohkem asja, nagu minulgi. Mina tean väga hästi: kõike tööd ei jõua ära teha, ma ei looda iial, ka tapatööd mitte, et teen töö kiiremini ära ja istun hinge tõmbama, nagu ma maha istun, leitakse mulle kohe uus töö, töö on lolli lõbu, mida siis teha isanda ja tööga, kas avalikult loobuda, see oleks veel hullem, mädaned kodutalus, vaestemajas, kõnged nälga, töölkäimine on paratamatus, aga seal, töökohas, ei maksa tööd rabada, vaid peab nukerdama, ei tohi pingutada, peab viilima ja venitama, see tähendab, töö tegemata jätma, mitte ühelegi käsule ei hakka ma avalikult vastu, ei keeldu, see oleks mulle hukatuseks, aga ma venitan villast, ma kuulan ära kõik, mida mul kästakse teha, ma noogutan, ja lähen tegema, aga ei tee, ma venitan villast, kõige sagedamini isegi ei alusta, see on selge, ära tee täna seda, mida sa võid teha homme, aga meibi ei tee homme ka, see on selge. Aga ometi ei nüristu minu reageerimisvõime, ei ole kunagi nüristunud, ei nüristu kunagi, aga annan relvad naistele, kõik relvad naistele, isandat ei kuula, isandat põlgan, aga relvad annan naistele, naise jalge ette asetan mõõga, viirused ja püstolkuulipilduja, minu elu, minu valik, ei sure sina täna, ei sure mina homme, musi, ära heida meelt, mingem vargsi ekstaasi, pugegem ürgse, efemeerse koodina ihust välja, ja jälle kooris koondume sisemisse kokogemu, si, si, musse, sesissesisse, kaevandusest sügavamale ei lasta, kaevandusest sügavamale ei lasta, kui just täna öösi ei lasta, ehk külalised lasevad, igatahes ei tasu midagi liiga visalt taotleda, millestki liiga kangekaelselt keelduda, ükskõik, kas sind viiakse üle teise linna, teise barakki või teise poolsusesse, ehk toob see head, ehk halba, igal juhul pole tarvis endale etteheiteid teha, Haides Trismegistos on eksisteerinud igavesti, või vähemasti väga kaua, ilmaruumis oli enne mind palju halvem, ka kuraditosin või oli mind enne või kolm, iga ajalugude ja kroonikate tähelepanelik uurija teab, et kui midagi, mida tõeluse parimal kujul on üks, on miskipärast mitu, on jutu mõte ikka üks ja sama, kastratio, kastratio, roheline siidist öökuub, kaardin, keerd-trepp, valamu, kahe laia aknaga! Kartesiaanist varssavlasena kogun ennast kiiresti ja panen need vahejuhtumid saatjast jumaluse, juhuse arvele. Sellest hoolimata jääb mu umbusk alles puutumata, nõndaviisi ei lähe naised mulle lõppude lõpuks mitte ealeski kalliks maksma, neile pühendatud aega ei pea ma veetma isandaga, ei pea ma veetma tema sõjameestega, neile pühendatud aja annab maailm mulle andeks, ma ei tee endale etteheiteid, ärge kahtlustage mind nõrgas mõistuses, see ei ole nii, muidu jäävad teie arutlusest vaid räbalad järele, mõtlete, et see pole loogiline, ma vastan, on. Sealt tuleb minu advokaat uue kosmilise suvaga, talaar seljas, ta viipab mulle lahkelt ja läheb aknast välja, enne surub mul kätt ja soovitab vastata nõudmistele, mida isand esitab, võimalikult lühidalt, hoiduda omapoolsest algatusest ja loota kõiges muus juhuse peale, panin samal ajal tähele, et kabinetis on mitu ajakirjanikku, sandarmid, üks vaikne halastajaõde, kergelt muigel näoga, sümpaatne, praegu on üksinduseks vilets aeg, ja on ju üsna lihtne mõista, et mina olen kogu selle uue elevuse põhjuseks, mul oli see ükskõik, seepärast jumalad mind kardavad, seepärast jumalad mind kardavad, ärge kahtlustage mind nõrgas eneseteadvuses, praha kaitse, kaliningradi avang, donetski lõppmäng. Ja on muidugi teaduse leiutisi, mis püüavad peatada ja ära hoida kristuse kannatusi, aga teevad seda kõik, et kristust hävitada, ja on muidugi üksiklasi, tõelisi üksiklasi, kes advokaat Demosthenes ka oli, kes tahavad uskuda, kes usuvad ja jäävad uskuma, et mina olen temagi pärast valanud alumiiniumi hõnguga higi, mina, kes ma ameti tõttu käisin vaatamas haigeid ametnikke raha ja viletsuse superministeeriumi novitsiaadis, et loendada koos nendega Eesti rahva vaimse kõrbe üle trooniva Sfinksi sabajõhve, kõike selleks, et vältida külaliste pilke, kõike selleks, et vältida külaliste pilke, seepärast jumalad mind kardavad, ja metsaline H., see halastaja ingel, see hävituse ingel, ulatab üle põlvkondade haigutava kuristiku mulle väikese läbipaistmatu kotikese oma tundekasvatuse oopiumiga, selle musta pehme renessansliku kiviga, mille fantaasia on imponeeriv, iga nanomeeter täis bareljeefe, uskmatuid, julgeid, reetmata figuure ja ornamentide rägastikke, kõike, et eirata vere ja kapitali väljavoolu ja aktsiaturgude ajudeta tuska. Andke relvad naiste
le. Kohe. Ma nimetasin selle liidu ebardite toaks. -
Minu Postimees. Armetu kättemaks
Peeter Helme. Kirka valguse pimestav sära. Tartu: Vabamõtleja, 2021. 340 lk. 19.49 €.Peeter Helme seitsmes romaan ilukirjandusliku teosena arvustust ei vääri, sest pole ei ilu, kirjandust ega teost kunstilises mõttes. Küll aga on kirjandusvälistel põhjustel avalikku tähelepanu pälvinud nii autori isik kui ka teose aines. Neist kumbki ei peaks kunstiteose käsitlemisel prevaleerima, kuid siinkohal on just sedasorti käsitlusviisiks kaks head põhjendust.
Esiteks, autori isik on mõjutanud teose väljaandmise protsessi ja mõjutab kindlasti ka retseptsiooni. Usutavasti on Vikerkaar ainus väljaanne, kes on pidanud vajalikuks arvustuse tellida. Teiseks väidab autor raamatu olevat ilukirjandusliku fantaasia ning kokkulangevused reaalsete isikute, asutuste ja sündmustega juhuslikud, ent kui see tõesti nii oleks, siis ei oleks ju pidanud nii tohutumalt pingutama selle nimel, et kõik tegelased, Peeter Helmega ühel ajal Postimehes töötanud ajakirjanikud, end kindlasti lausa nimepidi ära tunneksid. Eks nad tunnevad, muidugi. Ja kehitavad õlgu. Laulu sisse sattumisest on lugu ju ikka ainult siis, kui laul on hea ja/või saab tuntuks, st kui keegi seda üleüldse laulma hakkab. Peeter Helme laulu Postimehest aga ei laula keegi. Läbilugeminegi nõuab pingutust, kahjuks mitte esitatavate intellektuaalsete ega kunstiliste väljakutsete tõttu. Häda seisneb selles, et raamat on lihtsalt igav ja mannetu.
Autor ja väljaandja peavad tarvilikuks ette tuua, et Kultuurkapital ei toetanud raamatu väljaandmist ning ajakiri Looming keeldus proovipeatüki avaldamisest. Kindlasti ei olnud Kultuurkapitali otsuse põhjused kunstilist laadi, sest Helme varasemad raamatud on toetust saanud, takkapihta on kulka raha andnud veelgi küündimatumate raamatute avaldamiseks ning annab ilmselt edaspidigi. Ka Loomingu otsuse põhjused ei tulene esteetilistest kriteeriumidest. Need autori isikuga seotud asjaolud seisnevad selles, et tegemist on pedofiilses teos tingimisi süüdi mõistetud kriminaalkurjategijaga. Süüdimõistmine alaealise seksuaalse ahvatlemise katses omandas lõpliku kuju 2021. aasta augustis, kui riigikohus Helme kaitsja kaebust arutusele ei võtnud. Riigikohtus jõustus ringkonnakohtu otsus, millega jäeti muutmata maakohtu otsus, mida Helme on nimetanud naeruväärseks.
Avaliku tähelepanu osaliseks on Helme uus raamat saanud esitluse tõttu, millel osales õiguskantsler ja lasteombudsman Ülle Madise. Valusa kriitikarahe alla sattunud Madise tunnistas tagantjärele esitlusel osalemise veaks, ent esialgu põhjendas ta oma käiku nõnda: „Kas teie teada heideti Peeter Helmele ette enamat kui täiskasvanute saidil jälkide mõtete avaldamist? See on jälk ja õudne, mis ta seal purjuspäi kirjutas, ta on karistuse saanud, on täiesti alandlik ja ta kahetseb väga. Üldiselt on lubatud hoida kirjaniku looming ja teod lahus, seda enam, et ainustki last ta kuidagi ega kunagi ohustanud pole.“[1] Kuid Eesti Päevalehes ilmunud avalik pöördumine tõendab ühemõtteliselt, et Helme peab ennast ikkagi eelkõige ohvriks ja mitte süüdlaseks.[2] Vabandustest nõretav tekst mõjub ebasiiralt ning solvab pedofiilide ohvreid.[3]
Postimehega liitus Peeter Helme 2019. aasta jaanuaris, mil temast sai arvamustoimetuse juht. Peatoimetajaks kuulutati Helme 3. aprillil. Siinkirjutaja töötas Postimehes alates 2018. aasta augustist ja teatas lahkumisest 22. aprillil 2019, põhjuseks põhimõtteliselt teistsugune arusaamine ajakirjandusvabadusest kui verivärskel peatoimetajal.[4] Sügisel hoo sisse saanud rahulolematuse hiidlaine pühkis Peeter Helme peatoimetaja toolilt minema. Ajakirjanikud heitsid Helmele ette arvamusvabaduse summutamist, juhtkirjade tsenseerimist ja halba juhtimisstiili, mis on tema autoriteedi kahandanud olematuks.[5] Veel enne Helme lahkumist ja hoolimata sellest jäi Postimees mõne kuu jooksul ilma paarikümnest ajakirjanikust. Nüüdseks on Postimees eesmärgiks seatud pöörde läbi teinud ja saavutanud teatava stabiilsuse. Suurem osa „õigeid“ inimesi on turult üles leitud, arvamusküljed esindavad järjekindlat ilmavaadet. Lauri Vahtre kuulutamine aasta arvamusliidriks kõneleb ise enda eest, samuti Postimehe hiljutine lahkumine pressipreemiate süsteemist.
Peeter Helme kujutab aega, mil ta Postimehes töötas. Ent selle asemel et panna kirja publitsistliku koega „Minu Postimees“, milles saanuks avada tolle äreva aja taustu, poliitilisi jõujooni (2019. aasta valimised võitis Reformierakond, ent valitsuse moodustas Jüri Ratas koos EKRE ja Isamaaga) ning omaniku mõju leheteole (mida on lähedalt näinud ja omal nahal kogenud paljud ajakirjanikud), otsustas Helme belletristliku lähenemise kasuks. Loomulikult võib ilukirjanduse kaudu nähtavaks teha palju enamat kui esseistlikus või omaeluloolises lähenemises, ent selleks peab autor ainest tundma ja sellest kunstilises mõttes üle käima. Kui neid tingimusi pole täidetud, võib küll ikkagi hea raamatu kirjutada, ent siis peab annet olema. Särav ja vaimukas saab olla isegi autorile üle jõu käivas žanris, sarm murrab nagu võilill läbi asfaldi kõige ootamatumas paigas. Aga mida ei ole, seda ei ole, ja sellest on kahju. Kuigi „Minu Postimehe“ võiks kirjutada kes tahes kord selles paljukannatanud ajalehes töötanud ajakirjanikest, oleks Peeter Helme kogemus eriti huvitav, sest ta töötas Postimehes pöördelisel ajal ning tal olnuks kindlasti ka teisi võimalusi ajalukku minna kui see, mille ta valis.
Eheda ja unikaalse kogemuse asemel pakub autor nii poliitilisest kui ka tollase Postimehe toimetuse elu tegelikkusest irdunud asjaarmastajalikku literatuuri, mis peaks justkui avama ühe tavalise lehetoimetuse täiesti tavalist elu ühel täiesti tavalisel ajaperioodil. Kuna kunstilist üldistust ei sünni, karakterite väljajoonistus jääb saamatuks, asjaosalistele äratuntavalt reaalsete sündmuste kirjeldus kahvatuks ning lõputud dialoogid venima ja kolksuma, on raske ette kujutada lugejat, kellele võiks see raamat üleüldse huvi pakkuda, seda enam et inimsuhted on kujutatud nahkselt ja eluvõõralt, nagu see on autorile omane olnud varemgi. Teatav fabuleerimis- ja komponeerimisvõime on Helmel küll täiesti olemas, seda on ta demonstreerinud raamatutes „Sügaval läänes“ (2015) ning „Haakrist ja ajarelv“ (2019), kuid vastses oopuses on ta otsustanud kõik käsitööoskused kasutamata jätta.
Ei ole usutav, et Peeter Helme üleüldse aru ei saanud, kuhu ta sattus ja mis ümberringi toimus. Ent see on tema valik: vaikida sellest, millest kõnelemine olnuks päriselt huvitav. Oma tõelise loo jätab Helme enda teada. Eelkõige ja peamiselt aimub raamatust labast soovi lihtsalt ära panna kõigile ajakirjanikele, kes teda peatoimetajana ei tunnustanud ega tunnistanud. Peale Karl Pärli ehk autori alter ego ja noorukese Luisa, tema satelliidi, ei leidu kujutatud toimetuses ühtegi normaalset inimest: naisi kritiseeritakse suuremalt jaolt nende välimuse järgi (paks, liiga lühike seelik, vale juuksevärv jne), mehi eelkõige väärdunud ambitsioonide ja halva iseloomu põhjal. Enamikku ajakirjanikest ajab autori hinnangul liikvele pelgalt soov silma paista, endale nime teha, kogeda avalikku tunnustust, ühesõnaga: edevus. Üksnes Karl Pärl on armas ja nutikas, lõhnab hästi, evib mehelikke ja intellektuaalseid kvaliteete, säilitab keerulistes olukordades stoilise rahu ja oskab lahkuda väärikalt, kui aeg on käes. See võiks ju olla täitsa nunnu, kui ei oleks juhtumisi naeruväärne ja totter. Hea ilukirjandus tõuseb sageli ajalooliselt tõest kõrgemale, keskpärasus ei suuda seda kunagi.
Kuid kehvade teoste kirjutamine on lubatud, ja seda isegi kriminaalkorras karistatud autoritel. Koguni vanglas tohib raamatuid kirjutada. Vabas ühiskonnas võib esitleda ka viletsaid raamatuid ning igaüks, kes tahab, võib esitlusele minna. Ja kehtima jääb: perverdist kirjanik võib olla võimeline looma suurepäraseid kunstiteoseid. Eluajal ei pruugita talle tema jälke tegusid andeks anda ning võib-olla ei anta isegi pärast surma, ent siis vähemasti särab teos ajaloos eredamalt kui autori rõve isik. Selliseid suurepäraseid teoseid, mille kõrval kahvatuksid autori võikad teod, Helme veel kahjuks loonud ei ole. Aga rohkem kui pool elu on ju alles ees. Niisiis, kirjanik Helme saab lunastada suurepärane kirjandusteos. Inimene Helmele ei oska nõu anda, aga üks on kindel: ajakirjanduse vahendusel küll andeksandi otsida ei maksa.
[1] L.-E. Lomp, Õiguskantsler ütles, et Helme raamatuesitlusel käimine oli viga. Postimees, 27.12.2021.
[2] Peeter Helme: olen „LÕPLIKULT SÜÜDI!“ küll, aga kas ka igavesti? Igavik on väga pikk aeg… Eesti Päevaleht, 11.01.2022.
[3] Vt R. Holm, Sõna saavad seksuaalvägivalla ohvrid: „Eesti on pedofiilide paradiis ja ohvrite põrgu“. Eesti Ekspress, 23.01.2022.
[4] Vt nt A. Krjukov, Vilja Kiisler lahkub Postimehest erimeelsuste tõttu peatoimetajaga. ERR, 22.04.2019.
[5] Vt nt F. Püss, Loe Postimehe ajakirjanike umbusaldusavaldust peatoimetaja Peeter Helmele. Delfi, 02.11.19.
-
Tiigrid rabas
Lii oli alati või vähemalt aastaid teadnud, et kui ta ostab auto, siis Volkswageni Põrnika. Põhimõtteliselt oli ka elektriauto peibutav variant, need liikusid ilusti vaikselt, kogu see keskkonnajutt ka, aga isa oli talle selgeks teinud, et kui ta kuskil tee äärde jääb, siis tema iga kord kuskile riigi teise otsa ei hakka talle klemmidega appi sõitma. Väga võimalik, et ta viskas sinna otsa ka mingi kommentaari, kuidas üldse kogu riik oli omadega mülkas, siis võttis ema tuld, et isa võiks vähem tatti pritsida, ja Liile tuli jälle meelde, miks ta neil lõunasöökidel osales nii harva kui võimalik.
Puude vahelt ja rattatee tagant hakkas vilkuma kivine mererand ja varsti teataski posti küljes suurem silt neutraalselt KÄSMU ja selle küljes väiksem silt natuke vähem neutraalselt „Videovalve“. Ühtegi uudishimulikku silmapaari ei paistnud, lumesopane veebruar ei tõmmanud suvega võrreldavaid masse, kuldsete Maybachide omanikud olid linnas ning poodi polnud juba mõnda aega nähtud. Telefoni kaardirakendus käskis Liil peatuda vasakul pool teed ühe kahekordse heledat karva puumaja ees, mis asus väikesel aiaga piiratud kõrgendikul. Kohal, suurepärane!
Lii parkis auto ära ja võttis tagaistmelt koti, kus oli arvuti, natuke riideid ja toidupoolist. Mööda teed kõndis tema poole üks lahtiste hõlmade ja läkiläkiga mees, kes auto juurde jõudes käiku aeglustas.
„Meie juurde?“ küsis umbes viiekümnene mees.
„Jaa, vist küll! Loomemajja… Lii,“ ulatas tüdruk tutvustuseks käe, mis jäi õhku rippuma.
Mees ei pannud seda tähele ning vaatas lähemalt pargitud kollast Põrnikat, selle esilaternatele olid kleebitud suured plastmassist ripsmed. Ta ei öelnud midagi, kuid kerge grimass ja pilgu pikkus näitasid, et tema hinnang uuele majakaaslasele ei pruukinud olla eriti kõrge, pigem selline kusisepoolne.
„Lii…“ proovis tüdruk sitkelt uuesti.
„Tõnis… Tõnis Kuulmann,“ ühmas mees.
„Väga meeldiv. Ma olen siin esimest korda.“
„Jah… lähme siis sisse,“ viipas mees käega ning nad astusid trepist üles.
Tõnis ütles, et vaba on ülemise korruse nurgatuba ning toidukoti võib ta jätta alla kööki. Kui Lii tahab sauna kasutada, siis ta näitab, kuidas see sisse käib, muidu polegi midagi, oma tuba, oma luba.
„Kas ma tohin küsida, mida teie praegu kirjutate?“ tundis Lii huvi.
„Ma ei kirjuta, ma tõlgin… praegu teen Nikolai Bezduhhovi raamatut „Intsest ja palimpsest“, see on oma valdkonnas umbes nagu, noh, „Kuldne oks“ või midagi sellist…“
„Ahsoo… ja mis valdkond see siis on?“ päris Lii.
„Heh-heh-hee… jah, väga õige küsimus… eksole… jah…“
„Mina tulin kirjutama, just see vaikus köitis. Ma ei tea, kas te teate, mul on paberil ilmunud alles üks kogumik, „#hullutuuleluule“, kui see tuttav on?“
„Jah, jah… olen kuulnud küll,“ tundus Tõnis pisut vaevatud. Ei olnud ka mõtet teeselda, et ta ei ole kuulnud temast midagi. Kaks kirjanike liidu koosolekut oli verd lastud, kas Lii Ploom võetakse liikmeks või mitte ja kas ta on luuletaja või mitte. Teisel katsel oli ta siiski vastu võetud, ehkki endiselt esines kommentaare, et mõned poolehoidjad olid lihtsalt tema insta fotosid rohkem näinud kui luuletusi. Mõnevõrra probleeme võis tekitada ka asjaolu, et tema esimest ja seni ainsat raamatut oli müüdud peaaegu kuus tuhat eksemplari ehk rohkem, kui oli euroajastul olnud enamiku kolleegide kogu loomingu läbimüük, ja see konkureeris edetabelis pigem selgeltnägijate käsiraamatute ning algaja juhi vahtralehtede müüginumbritega.
„Ja kas me oleme siin terve nädala kahekesi?“ küsis Lii natuke pikale veninud pausi täiteks.
„Ei, hiinlased on ka,“ teatas Tõnis, kes hakkas trepist üles minema.
„Hiinlased? Mis hiinlased?“
„Tõlkijad. Väljas on praegu,“ viskas Tõnis veel ülevalt.
Lii mühatas omaette vaikselt, vaatas siis korraks üle alumise korruse, tõstis toidud külmkappi ja läks samuti trepist üles. Tõnis oli ukse kinni pannud ja Lii vaatas üle oma toa, suurt luksust ei olnud, aga kõik vajalik oli olemas. Väljas hakkas vaikselt hämarduma, aga sulailma läga ei tiivustanud täna kohe jalutama minema. Ilmaennustus lubas varsti külmemat ilma, siis on parem minna mere äärde uitama.
Ta pakkis asjad lahti, avas laual läpakas dokumendi „#tuuleluule2“ ja viskas siis selili vaibale, jalad püstloodis vastu seina. Ei tule veel midagi, peab natuke settima, mõtiskles Lii.
Poole tunni pärast istus ta laua taha ning asus midagi kirjutama.
Kas õnnelik kõndija
kuulab oma samme
või oma südant?Ta vaatas natuke aega seda ekraanil, kustutas siis „kõndija“ ära ning kirjutas selle asemel „rändaja“. Noh, väga libedalt veel ei lähe, aga küll ta hakkab tulema, „süda“ vist on natuke juba enne ka läbi käinud, kui just terve peatükk kõik ei tule südamest, südamelaulud, südamelullad, südameluulud, ah, mh? Tee teistele seda, mis tahad endale? Aknast paistis uuesti mingit liikumist ja Lii vaatas hoolikamalt. Mööda külatänavat tulid kaks kogu, kes pöörasid väravast sisse. Need pidid siis olema need hiinlased, Lii jättis arvuti lahti ja läks trepist alla, kuhu olid just saabunud eksootilisema välimusega mehed.
„Tere, mina olen Lii, ma tulin täna siia.“
„Väga meeldiv, mina olen Kang,“ teatas pikem mees peaaegu aktsendita eesti keeles.
„Kong,“ teatas teine mees napimalt. Tal oli rihmadega kaelas ühetorulise binokli moodi asjandus ning mingi vutlar.
„Käisime mere ääres linde vaatlemas,“ teatas Kang Lii pilku märgates. Kong noogutas.
„Mis linde siin veebruaris on?“
„On küll, kajakad ja isegi mõned kormoranid jäävad talveks. Ja Soomest tulevad mõned linnud siiapoole,“ seletas Kang ja tõstis mingi koti pika söögilaua peale.
„Oo, ma peaks kunagi teiega koos tulema vaatama,“ ütles Lii ja mehed vahetasid selle peale pilgu. Laual olevas kotis liigutas miski.
„Kalad,“ naeratas Kang vabandavalt.
„Te käisite sellise ilmaga kalal?“
„Jaa, väike võrk,“ noogutas Kang.
„Kas võrguga püüdmiseks luba ei ole vaja?“
„Hästi väike võrk,“ selgitas Kang. „Kalasupp,“ lisas Kong.
„Väga tore, öelge, kui ma saan aidata! Siis õhtul sööme ja räägime.“ Hiinlased noogutasid ja läksid oma tubadesse.
Lii läks üles, pani „#tuuleluule2“ faili kinni ning hakkas meilboksi läbi kammima, et natuke tegeleda oma põhitööga. Vanaema juures oli iga sünnipäev ning jõul „the same procedure“, kui ta pidi seletama, et a) miks ta veel mehele ei ole läinud ning b) mis tööd ta õieti teeb? Lii oli sisulooja, tal olid lepingud terve rea firmade ja maaletoojatega, kelle veebi, sotsiaalmeedia ja uudiskirjade jaoks ta tekste kirjutas. Kui vaja, siis see tähendas reklaamtekste, kui vaja, siis mõne majutusasutuse jaoks ilusa taustaloo kokkuluuletamist („Siin Saaremaa räsitud madalate mändide vahel, kus elab tõeline vaikus…“), uue kosmeetikasarja launch’i („Me ei paku sulle lõhna, me ei paku sulle pakendit, me kutsume sind endaga reisile…“) või ühe toitumisnõustaja veebi, kes küll kirjutas tekstid ise, aga kuna tal oli k-p-t nõrgavõitu, siis tuli need laused kõik ükshaaval üle nokkida („foolhappe karanteeritud buust sootsa hinnaga“). Vahel tuli ka pildid juurde teha ja selleks kasutas Lii üksnes telefoni ja paari monteerimisäppi, kuigi suuremad firmad tahtsid vahel ka fotoseeriaid ja siis palus ta mõne fotograafi appi, ehkki eelistas pigem ise teha. „Kas sa oled siis fotograaf? Kas see on nagu infotelefon?“ küsis vanaema. See ei olnud kutsumus, see oli lihtsalt töö ja kuigi mõned kliendid ja tooted olid silmapaistvalt nõmedad, andis see talle tavaliselt väga paindliku tööaja. Ta võis ka nädala kuskil merd vahtida ja luuletusi kirjutada. Üks puhkekoht oli palunud tal teha uued postitused seoses sügisel toimunud „väikese pahandusega“, peremees oli peoseltskonna tormisel merel paadiga peaaegu põhja ajanud ja nüüd oli vaja tekste natuke mudida sellest vaatenurgast.
„Siin linnakärast unustatud paradiisis tunnetab igal sammul mingit peaaegu müstilist ja ürgset rahu, ent seda mugavusele ja turvalisusele lõivu maksmata….“ Klikk-klikk, kus olidki need uued pildid päästevestidest, suvelammastest ja seenevabade varvastega jalgadest seinasuuruse kamina vastas…
Paari tunni pärast oli tekst saadetud. Lii avas uuesti „#tuuleluule2“, vaatas hetke seda ja aknast välja, väljas oli juba hämar ja ta ajas end hoopis püsti. Tõnise uks oli endiselt kinni, ilmselt tegeles ta jätkuvalt intsesti või palimpsesti või mõlemaga. Alt kostis mingit askeldamist ja Lii läks vaatama. Kang seisis pliidi ees ja tõstis asju järjest kastrulisse, Kong puhastas kalu vilunud liigutustega – pea, sooled, soomused.
„Pool tundi veel,“ naeratas Kang, samas kui Kong hakkas juba oma veretöö jälgi koristama, kuid tõstis kalapead kokku taldrikule. Lii vaatas kerge õudusega, et mahalõigatud kalapeade suud endiselt liikusid nagu õhku ahmides.
„Merikoger, väga värske,“ naeratas Kang seda märgates. „Neid täna ei tee.“ Kong pani pead taldrikul külmkappi.
„Ma väga tahaks teada, kuidas te nii hästi eesti keelt oskate?“ küsis Lii ootuspärase küsimuse ära.
„Jaa, see on väga naljakas lugu. Kunagi, kui me veel lapsed olime, elasime mitu aastat vanematega Soomes ja siis käisime laevaga paar päeva Tallinnas.“
„Te olete vennad?“
„Jaa, me oleme kaksikud… Li Kang ja Li Kong.“ Kong noogutas.
„Uskumatu küll, et kuskil kaugel Hiinas on kaksikud vennad, kes tõlgivad eesti kirjandust? Kuidas see siis juhtub, miks see kaks päeva nii eriline oli?“
„Noh… see oli ilus linn ja meile… eee… meeldis, kuidas kohalikud lapsed meiega mängisid. Vanemad tegid Soomes üht tööd ja siis nad panid meid õppima soome keelt ja siis eesti keelt ja nii see läkski.“
„Aga mis te siis kõige rohkem tõlgite?“
„Meie tõlgime kõige rohkem luulet. Eesti keeles on väga eriline luule, näiteks loodusluule.“
„Uskumatu! Mina kirjutan ka just luulet… Ma küll loodusluuletusi väga ei kirjuta, aga vahel ka seda.“
„Oo…oo… Ma väga tahan näha ka teie luuletusi,“ ütles Kang ja hakkas samas lauda katma.
„Ma lähen ütlen Tõnisele ka,“ teatas Lii, läks trepist üles, koputas ja endale omaselt avas selle vastust ootamata. Tõnis istus arvuti ja paari venekeelse raamatuga laua taga ja vaatas küsivalt üle õla.
„Poisid tegid süüa, kohe saab valmis, kas sa tuled ka?“
„Hea küll…“ ühmas Tõnis ja hakkas midagi klõbistama. Kui ta alla jõudis, olid teised juba laua taga ja tõstsid laua peale pandud potist endale kulbiga suppi kaussidesse.
„Võid ka…“ pomises Tõnis ja tegi külmkapi ukse lahti. Ülemiselt riiulilt vaatas talle otsa taldrik ilusti nagu kooririvis püsti asetatud kalapeadega, millest vasakult teine tundus talle midagi ütlevat. Tõnis pilgutas silmi ja vaatas uuesti, kala tõepoolest tundus midagi häälivat.
„Kas kellelgi on eesti-kala-eesti sõnaraamatut, siin üks poiss tahab öelda midagi,“ osutas Tõnis riiuli poole.
„Merikoger on väga… visa!“ ütles Kang ja lükkas naeratades külmkapi kinni.
„Poisid just ütlesid, et Li on hiina keeles ploom, aga minu eesnimi on nende perekonnanimi, kujutad sa ette?“ seletas Lii Tõnisele. Tõnis noogutas heatahtlikult ja tõstis kulbitäie oma kaussi. Ta kontrollis, aga supi seest ei soovinud keegi temaga suhelda.
„Aga miks just luule, kas Hiinas on luule siis nii populaarne?“
„Meile meeldib loodusluule. Eesti keeles on nii palju loodushääli ja hiina keeles väga armastatakse igasuguseid onomatopoeetilisi väljendeid… see on väga põnev,“ seletas Kang. Kong noogutas.
„Kuidas siis hiina keeles linnud laulavad?“
„Sõltub linnust. Näiteks kui teil on väike lind tsii-tsii-tsii, siis meil on tši-tši-tša-tšaa või džiu-džiu või peoleo teeb li-li-li, aga meie harakas teeb zha-zha-zha. Aga meil ei ole eriti nii pikki lauseid nagu „siit-siit-metsast-ei-tohi-võtta-mitte-üks-pirrutikk“, eks ole? Aga näiteks on meil siidikuldnokk, kelle laulu kohta öeldakse „neli elu täna, homme kolm.“
„Nii vahva! Aga mis te siis praegu tõlgite?“
„Me tõlgime „Kalevipoega“,“ teatas Kang. Kong luristas suppi osavõtmatult ja noogutas: „„Kalevipoeg!““
„„Kalevipoega“?“ küsis Lii hämmastunult ja isegi Tõnis tõstis pilgu.
„Jaa, eestlaste rahvuseepost,“ noogutas Kang laiutava žesti saatel.
„Kas Hiinas loetakse teiste riikide eeposeid palju?“ küsis Tõnis.
„Hiina on väga suur,“ nentis Kang. Kong kinnitas: „Suur.“ Ta viis oma nõud kraanikaussi, võttis riiulilt keskmise suurusega keraamilise vormi ning hakkas kapist asju välja võtma.
„Kui palju siis sellist asja Hiinas trükitakse?“ küsis Tõnis.
„Ma ei tea, seda meie ei otsusta. Võib-olla… umbes tuhat tükki,“ seletas Kang.
„Üks tuhat?“ küsis Tõnis üle.
„Üks tuhat, jah. Aga see filosoofia, mis teie tõlgite, kui palju seda trükitakse Eestis?“
„Seda mina ka täpselt ei tea. Võib-olla kolmsada, võib-olla nelisada.“
„Oo… ohh! Nelisada on väga palju, eestlased väga armastavad filosoofiat! Väga armastavad!“ oli Kang siiralt imestunud.
„Nojah, ma ei tea,“ ei hakanud Tõnis lahkama täpset laoseisu, jaotuse ja loetavuse suhet.
„Aga Lii, kui palju teie luuletusi tavaliselt trükitakse?“
„Mul ei ole tavaliselt, mul praegu on ilmunud ainult üks kogu. See… sellel on läinud päris hästi, natuke üle kuue tuhande on praegu,“ tunnistas Lii. Katkendlik heli tunnistas, et Tõnis tõmbas ühe supi sees olnud porgandikuubiku ninna.
„Oo… oo… See on väga palju! Eestlased väga armastavad oma luulet!“ kiitis Kang. „Eestlased armastavad filosoofiat ja luulet! Siis te olete väga kuulus, te peate mulle oma raamatu andma! Tõnis, kas teie olete juba seda lugenud?“
„Ei ole,“ pomises Tõnis.
„Kui te soovite, siis mul on paar eksemplari kaasas,“ möönis Lii natuke kohmetult.
„Oo… jaa-jaa, muidugi,“ kiitis Kang.
Lii tõi oma toast kaks plokki lõigatud ja stantsitud augu ning pappkaanega raamatut ja kirjutas neile sisse „Liilt Lile“ ning natuke napimalt „Tõnisele!“. Kong oli samal ajal kausis segi keerutanud hakitud küüslaugu, punased piprad ja sibulad, mingi punase aroomika kastme ning kalapead. Ta rookis need vormi ja pani kile all külmkappi tagasi.
„Homme õhtuks! See aeg on kiir küll tulema!“ ütles Kang ja naeris ise laginal oma nalja üle. Kong hakkas koristama.
„Mitte piisavalt kiire,“ nentis Tõnis, pesi oma kausi puhtaks ja hakkas üles minema.
„Oota, sa unustasid,“ sirutas Lii käe oma raamatuga Tõnise poole, kes noogutas, võttis teose ja siis läks.
„Meil nüüd ka veel palju tööd teha,“ vabandas Kang.
„Aga mismoodi te koos seda tõlgite, kas üks teeb ühe värsi ja teine teise või mismoodi?“ päris Lii.
„Ohh, see ongi väga keeruline! Väga keeruline! Me teinekord räägime,“ seletas Kang.
„Muidugi, homme jälle!“
Mehed sulgusid oma tubadesse. Köögis leiduv tühjade pudelite faalanks andis mõista, et siin oli aegade jooksul toimunud ka midagi enamat, kuid nüüd valitses haudvaikus. Lii mõtiskles hetke, kas korraks telekas sisse lülitada, aga läks siis oma tuppa ja avas uuesti tööfaili.
Kui vaatad oma sisse,
kas näed ainult piire
või uusi võimalusi?Esimese päeva kohta pole hullu, mõtles Lii ja heitis magama.
Järgmisel päeval kordus sama päevakava. Hiinlased kadusid juba hommikul kuskile ning pärast kiiret köögis kolistamist sulgus Tõnis oma tuppa. Lii tõusis pärast teda ja ei kohanud enam kedagi. Ilm oli läinud kargemaks ja isegi päikest paistis, nii et ta käis jalutamas, laadis instasse paar pilti majadest, kiigeplatsist ja poolsaare tipust, kuhu lisas teksti: „Mõnikord peab tegema jalad märjaks, et jõuda uuele saarele.“ See kogus esimese kahe tunniga viissada kuuskümmend laiki.
Hiinlased tulid jälle pisut enne hämarat ja ukse käimist kuuldes Lii rõõmustas. Ta ei tahtnud kohe kohale tormata ja liiga innukas paista – aga kõigest hoolimata tundus see võimalus kellegagi pisut suhelda.
„Kas täna kalal ei käinud?“ küsis Lii tervituseks.
„Ei käinud kalal,“ naeratas Kang vägagi laialt. Kong võttis seljast koti, tegi laual kotisuu lahti ja näitas seda Lii poole. Kotis oli jänes, kelle silmad veel üsna kirkalt särasid vastu valgust.
„Jänes! Ise püüdsite?“
„Jah, lõksuga.“
„Kas siin tohib niimoodi?“
„Väga väike lõks. Üks jänes,“ seletas Kang. Kong noogutas.
„Noo…“ ei olnud Lii päris kindel, mida selle peale on kõige õigem kosta.
„Homme! Täna on kalaroog,“ kinnitas Kang ning Kong keeras ahju kahesajale kraadile ja lükkas külmikust võetud vormi ahju. „Üks tund,“ ütles Kong.
Lii oli jänesest natuke häiritud, kuid Kangi kiire jutuvada peale ta leebus, pealegi oli hiinlane vahepeal läbi lugenud Lii antud raamatu, oli ilmselgelt tema kohta veebist guugeldanud, sest oskas küsida õigeid asju ning koguni oskas peast tsiteerida mitut tema #tuuleluulerida ja rääkis eesti keele õpingutest Tallinna Laozi instituudis.
Kui hautatud kalapead ahjust välja tulid, käis Lii taas Tõnist sööma palumas, aga too ütles, et tal pole praegu isu ja tunneb end natuke tõbisena. Raamatute kõrvale oli kuskilt ilmunud plastikkarp Selveri rosoljega. Koridoris märkas Lii, et keegi oli pannud muude raamatute vahele tema kogumiku. Ta võttis selle välja, vaatas korraks tiitellehte („Tõnisele!“) ja pani raamatu riiulisse tagasi.
Kalapeade hautis ei olnud nii halb kui see kõlas, aga juurde Lii ei tõstnud. Talle avaldas muljet, kuidas Kong sõi muu kala lusikaga ümbert ära, siis võttis jahtunud pea näppude vahele ja imes selle ludinal tühjaks, silmadest lõpustetaguseni.
Järgmisel õhtul oli Tõnis tervenenud ning osales taas õhtusöögil. Kang küsis tõlkija tulevikuplaanide kohta ning kui algul tuli temast sõnu tangidega silphaaval välja kiskuda kahe ja poole inimese jõul, sest Kong toimetas pidevalt millegi kallal, siis pikapeale rääkis ta juba suurel kiirusel ja hulgakaupa, kuidas tulevikus tuleks ikkagi likvideerida puudujäägid varajase anarhismi tüvitekstide osas ning kuidas eesti keeles pole praktiliselt üldse Tannu-Tuva animistlikku mänguteooriat.
Kang ütles, et järgmisel õhtul neid ei ole majas, kuna nad võtavad Kongiga telgi, et kuulata metsa ja looduse hääli. „Sa pead tunnetama, mis tunne on olla angervaksa vahus,“ selgitas Kang laginal naerdes, ise taas silmapaistvalt rahul oma naljaga.
„Angervaksa te praegu ei leia, aga karusid võib-olla küll,“ torkas Tõnis.
Järgmine päev oli juba rutiinne. Lii tegi hommikul pikema jalutusringi ning kirjutas mitme lehekülje jagu. Kuna täna ühist söömist polnud ette näha ja Tõnisega ta ei kavatsenud jõudu enam proovida, otsustas ta käia Võsul poes ja midagi ise juurde tuua.
Teel Võsule ilmusid pervedele ajutise piirkiiruse märgid, kuni ühel ristil seisis laigulises mundris mees. Lii pidas auto kinni ja lasi meheni jõudes oma akna alla.
„Tere, täna siit läbi ei saa, minge märkide järgi paremalt ringi,“ selgitas vormikandja.
„Mis siin toimub, mingi õnnetus juhtus?“
„Ei-ei, kõik on korras, praegu on suured õppused, lihtsalt mere äärde siit ei lasta.“
Lii käis poes ära. Maja oli vaikne, hiinlased olid kadunud, Tõnise toa uks oli kinni ja kraanikaussi oli visatud pesemata kohvitass ja rosoljene lusikas. Ta tegi endale ühe sooja salati kanaga ning valas keeratava korgiga pudelist klaasi valget veini, jõi selle ära kahe lonksuga ja valas siis teise täie lauale ootama, kuni pesi oma nõud ja jättis Tõnise omad kaussi seisma. Literaat, raisk!
Lii pani korraks uudiste ajal teleka käima, seal käis ainult tavapärane mula koolikatsete ning Lahemaal toimuvate NATO mereväe- ja dessantõppuste teemal. Keegi ornitoloog kurtis, et rikutakse Hara lahel elavate lindude rahu, ja mereväelane omakorda selgitas, et igale poole ei saa dessant- ja allveelaevad kaldale sama lähedale sõita. Lii läks oma tuppa, klahvis tunnikese, pani mõned uued tekstid veebi ja läks magama.
Hommikul oli ilus päikseline päev, Lii võttis ainult kohvi ja sõitis kohe ringiga Altjale, kõndis seal mitu tundi ja tegi aeg-ajalt telefoni märkmeid. Ta tuli mitme peatuse järel tagasi alles pärast lõunat, Võsul ei olnud tee ikka veel lahti tehtud. Käsmus maja ette jõudes nägi ta ülakorrusel kahes aknas tulesid põlemas ja sai aru, et poisid olid tagasi jõudnud. Hoovis sauna ees põles tuli ja Lii läks vaatama, kas hiinlased olid tõesti sauna küdema pannud – pika päeva peale ta ei ütleks sellest ka ise ära. Lii ei jõudnudki sauna sisse astuda, sest tema pilku köitis miski muu. Sauna ette oli jalgupidi oksa külge seotud siga, kes rippus, kärss põranda poole, kõht lõhki lõigatud ja nahk sõrgadega ümbert lahti lõigatud. Kihvu polnud õieti ollagi, ilmselt kesik.
Lii vaatas siga natuke aega vaikides, tegi siis telefoniga paar pilti ja läks majja.
Köögis ei olnud kedagi. Ta läks hiinlaste ukse taha, koputas ja astus sisse.
Kang ja Kong istusid laua taga, kõrvaklapid peas, ja vestlesid kellegagi veebikaamera vahendusel. Laual oli lahtirullitud suur merekaart ning välised kõvakettad.
Kaameras olev pagunitega isik vaatas otse Lii poole, ütles midagi ja pilt kadus ekraanilt. Kang ja Kong vaatasid selja taha ja võtsid klapid peast.
Kang tõusis püsti ja naeratas laialt: „Nii tore et sa tulid, mul on sulle väga hea uudis.“
Järgmise aasta Pekingi raamatumessil esitleti Lii Ploomi luulekogu „#tuuleluule“, mis ilmus riikliku programmi „Uus maailmakirjandus“ suuretiraažilises sarjas koos ühe Nigeeria kirjaniku raamatuga. Lii kirjutas mandariinikeelsele esmatrükile ka lisaluuletuse:
Milleks olla
kala vees
kui võid olla
tiiger rabas. -
Sotsiaaldemokraat ja monarhia jt jutte
Sotsiaaldemokraat ja monarhia
„Kas sa prints Philipi matusetseremooniat vaatasid?“ küsib siis Vitali mu käest.
Astusin nimelt paar kuud tagasi, pärast suurt Vitali-poolset värbamistööd, sotsiaaldemokraatide venekeelsesse ühendusse. Mõtlesin, et no OK, aitan neid kas või sümboolselt! Pealegi, mind moositi oma pool aastat, ja mul on inimlikult kahju neist. Eesti väärib paremat kui need natsid ja neoliberaalid. Olen ma lõppude lõpuks vasakpoolne või ei! Pealegi, vene keel vajaks hädasti harjutamist…
Nüüd iga kord, kui Vitali kord kuus helistab, tean: ERR-is on jälle reitingud avaldatud. Aga alati helistatakse sedasi, et „oiiii, Svetake, tead, mõtlesin täiesti juhuslikult sinu peale, et pole ammu rääkinud või nii!“. Või nii mai äss, Vitali.
„Kuidas sul seal Saksamaal läheb ka, Svetake, kodumaale ka millalgi oodata?“ Never! Sööge kõik sitta! Eriti pärast seda, mis Roosiaia kõne peale on kokku kirjutatud! Ükski normaalne endast lugupidav inimene ei tuleks pärast sellist pasarahet tagasi. Nii kui saksa keele selgeks saan, annan Eesti kodakondsuse ära ja hakkan sakslaseks!
„Paari kuu pärast, igatsen juba armsat Eestit!“ laulan pehmelt torusse.
Samal ajal teen ERR-i lahti ja näen – jah, ongi järjekordsed reitingud avaldatud ja sotsdemmide olukord on oodatult jätkuvalt putsis. Kas Vitali arvab tõesti, et ma olen nii loll või? Miks peab seda komejanti mängima? Juhuslikult mõtlesin su peale, Svetake. Svetake. Teen sul kohe Svetakest.
„Miks peaksin ma prints Philipi matuseid vaatama?“ laulan edasi kannatlikult torusse.
„Nii ilus ju!“ heldib Vitali.
„Mis seal ilusat on?“ laulan veidi häiritult edasi. Kas see kõne võib veel jaburamaks minna, get to the point, mees, me mõlemad teame, miks sa helistasid, tahtsid mulle seekord öelda, et…?
„Ma olen alati armastanud monarhiat!“
Nojah. Seda ma tõesti ei oodanud. Siukest lauset võiks ehk mõnelt Michalilt või Helmelt kuulda, aga et vasakpoolselt! Nii, kõik, see on mu võimalus, mõtlesin, saadan nad kõik – ka sotsdemmid – ülejäänud Eestiga õige perse! Eesotsas monarhiat armastava wannabe-sots Vitaliga!
„Sellepärast teid ei valitagi!“ ütlesin järsult.
„Mis mõttes?“ ehmus Vitali. Sest valija tunneb ära selle silmakirjalikkuse! Mängite vaid sotsiaaldemokraate, raisad!
„Ma ei tea…“ keerutasin, „valijad on lollid, noh… ilumeel ei ole niivõrd arenenud, hehe.“ God, ma vihkan ennast, miks ma lihtsalt toru ära ei pane?
„Mis mureks, Vitali, mul hakkab tegelikult loeng varsti,“ valetan.
Vähemalt üks meist on milleski aus.
„Mida rohkem sa hinge täidad, seda rohkem sinna mahub“
(kuulata Tom Odelli „Another Love“ taustal)Pärast seda sündmust tuli ta nimi mu keelele veel vaid kahel korral. Bre-tii-na. Olin aastaks 2020 nii tema kui selle intsidendi tegelikult jõudnud juba ära unustada, aga uudis Delfis tuletas taas kord liigagi eredalt meelde. Ligi miljon eurot jäi vanemliku hoolitsuseta lastele jagamata, aga Bretina ei näinud endal süüd, lugesin. Lõpetas riigikogus oma umbusalduse kaitsekõnega, kus tsiteeris lausa Montaigne’i! Jah, seda te, sitad, oskate, mõtlesin, raha endale kukrusse ajada, kohvimasinaid koju vedada ning õigel ajal Montaigne’i tsiteerida!
Teine kord tuli ta nimi mu keelele millalgi taksoga koju sõites. Möödusime just Narva maanteed pidi sõites Keskerakonna kontorist, aga mitte see ei pannud mind teda meenutama, ei. Raadiost kostis uue popsensatsiooni Tom Odelli laul „Another Love“. Hea lugu. Halb muidugi. Aga hea halb. Mõnikord sõidangi muide taksoga vaid selleks, et kuulda, mis laule inimesed ka kuulavad. Sest mina neid laule kodus ei kuula. Viimasel ajal on aga juhtunud, et kui mina oma tagumiku tagaistmele pargin, paneb taksojuht oma tümmi hoopiski kinni. Siis ma tippi ei jätta. Ju nad kindlasti mõtlevad, et teevad sellega mulle head – et ma ei näe enam ammu välja nagu tibi, kellele siuke tümm võiks meeldida! Neil on loomulikult õigus, aga tippi nad ikkagi ei saa. Mitte seekord. Takso muudkui kruiisis ja Tom muudkui laulis. Sellest, kuidas tema pisarad on vana armastuse ajal juba kõik ära nutetud ja tal pole enam pisaraid uue armastuse ja armastatu jaoks. Laul oli meeletult kurb. Üks hetk tuli lausa gospel sisse. Draama kasvas. Mul oleks pidanud selle kuulamise ajal meelde tulema ehk mõni armastatu. Ervin. Aleksandr. Jürgen. Aran. Aga ei, istun tagaistmel ja meelde tuleb vaid üks nimi. Mida kuradit. Bretina?
Kui ma su peale, nagu ei kunagi eales oma elus veel, karjusin oma meeter korda kaks meetrit suures Telliskivi stuudiokorteris, värises kogu kahekorruseline puumajake. Sedasi, et nii mõnigi naaber tuli ukse taha. (Ühe hobi oligi iga mu kõne pealtkuulamine nii ukse kui meie kortereid eraldava seina tagant. See naine hirmutas mind. Tõsiselt. Juba ta välimus meenutas mulle elus deemonit. Hiljem tuli välja, et tegemist oli pelgalt kristlasega.)
Bretina – olin kirjutanud sulle umbes kolm korda viimase kahe kuu jooksul, et töö on tehtud! Keegi ei vastanud ühelegi mu palvele, ühelegi mu kirjale. Aga, kallis Bretina, töö oli tehtud! Lavastus integratsiooniteemalisel festivalil SÕP-RUS-EST oli valmis ja ära esitatud! Inimesed tulid vaatama, inimestele meeldis! Aga mida polnud, oli raha, Bretina! KUS ON RAHA, KUS ON MU KURADI RAHA JA ET SEE PAREM OLEKS SELLE NÄDALA LÕPUKS MU KONTOL, VÕI MUIDU!! TERVISI, SVETA nõudsin neljandas kirjas juba äärmiselt grigorjevalikult. Pärast meili ärasaatmist läks umbes nii minuti jagu ja juba ta helistaski. Oli äraütlemata ähmis. Ma polnud temaga vestlusi lives eriti nagu pidanudki, aga tundsin, et see pole tema normaalne hääletoon ja -tämber. Mitte kunagi oma elus pole ta saanud veel nii ebaviisakat kirja. Küsis, kelleks ma ennast õige pean, asjad ei saa ometi sedasi käia, on viisakusetiketid, normid! On inimsus! Kaastunne! Jumal hoidku, kas teiste inimestega ei osata enam üldse arvestada? Minu toon olevat vastuvõetamatu! Ja vot see, Bretina, that did it! Olin nagu terve aasta jagu loksutatud šampapudel, mille kork on just eest ära lennanud. Vas-tu-võe-ta-ma-tu? Karjusin oma kümme korda seda sõna torusse aina kõvemini, ja kõvemini, veel kõvemini, detsibellid aina kasvasid, ma peaaegu et death-growlisin torusse VASTUVÕETAMATU, BRETINA, ON SEE, ET TÖÖ ON AMMU TEHTUD, AGA RAHA POLE IKKA MU KONTOL, JA SEE, BRETINA, ON VASTUVÕETAMATU!
Klõpsasin telefoni kinni. See oli viimane kord, kui me rääkisime. Võibolla ka esimene. Vaatasin end peeglist, oma suuri hullumeelseid silmi, kuulsin, kuidas naabrid üritavad vaevaliselt tippida vana maja parketi kriuksudes võimalikult vaikselt minu ukse tagant tagasi oma korteritesse. Võtsin sisse ühe Xanaxi ja läksin Rebeka korraldatud kohtumisele välismaiste ja kohalike kuraatoritega Kunstihoones. Kui need türapead hakkavad midagi rääkima väiksest eelarvest, missioonitundest või suskavad kuskile vestlusesse „õhinapõhine“, tapan nad ära, mõtlesin. Olin prekaarsusest tingitud liiviliku hullumeelsusehamba verele saanud. Tahtsin end vaid kuningannaks tituleerida ja murda, murda, murda. Ridu värssidesse ja inimesi tänaval. Avasin koti ja ukse, võtsin igaks juhuks veel ühe Xanaxi. Deemonkristlane piilus oma lävelt, nagu tavaliselt. Midagi ei muutunud, ka poole tunni pärast mitte. Raha oli järgmiseks päevaks kontol.
Tõde ja veri
Kui ta siis pisarsilmi küsis: „Miks sa tahad me vanemaid ära tappa?“, mõtlesin, naljakas. Tahtsin tema käest just sama küsida. Me vanemad on tegelikult hästi normaalsed. Aga teisalt, kasvatada Lasnamäel ühes tavalises peres üles kaks radikaali on ikka omaette saavutus. Ei saa ju olla nii, et kumbki – ei ema ega isa – pole pisutki kummalegi poole viltu, aga tütrest saab ekstreemvasakpoolne ja pojast ekstreemparempoolne. Täiesti vittus isiksused! See oligi see hetk, mil sain aru, et kuigi ühe pulga täiesti erinevates otstes, üksteise diametraalid, oleme kummalisel kombel temaga tegelikult samal poolel. Selle vahega küll, et üks meist saab sellest aru. Mis on meile mõlemale ohtlik.
Ma ei öelnud vennale, et ema on tegelikult juba kaks Pfizerit saanud. Tõenäoliselt lähen ma hauda selle teadmisega. Üldist allakäiguajastut iseloomustab nüüd lisaks veel ka üleüldine saladuste devalveerumine, mõtlesin. Vaevalt muidugi, et perekonnasaladused kunagi teab mis elegantsed asjandused on olnud, aga see, et ema palus mul mitte kunagi – kuulsid, mitte kunagi, ka siis, kui sa oled väga vihane tema peale ja tahad talle üle kõige elus haiget teha, ja me mõlemad teame, milline sa olla võid – ei tohi sa talle öelda, et ma olen vaktsineeritud, see murrab lõplikult ta südame! – mõjus kuidagi eriti labaselt ja lollilt.
Vanu pilte lapates küll aimub, et kõik on selles pisikeses kehas juba pinnal. Blond kummaline poiss. Näeb välja nagu ingel ja tõupuhas nats. Siis, kui ta oli veel väiksem, alles sündinud, sellest veel nunnum, juba siis tahtsin teda hävitada. Esimese lapse armukadeduse tähe all piinasin teda, nii palju kui oskasin. (a) Kui ta pani oma väiksed sõrmed ukse vahele, lõin ukse pauguga kinni, sõrmed jäid alles vaid tänu vanemate ja arstide kiirele tegutsemisele. (b) Kui panin paberihunniku põlema ja viskasin kööginurka, valetasin, et koos tegime, kuigi vend mängis õndsas teadmatuses samal ajal suures toas legodega. See oli veel aeg, kui isa suitsetas kaks pakki Leeki päevas ja keegi ei olnud mulle veel – erinevalt sellest, et valetamine on halb – õpetanud, et tikkudega ei mängita. Niisiis valetasin, nii et suu suitses (pun intended), ja rihma saime mõlemad. (c) Kui Kati hammustas keset hoovi ühte poissi ja poisi ema tuli küsima, kelle marutaudis koer see on, suunasin ta lahkelt liivakastis liivakooki tegeva venna juurde, kes muide – vast tema esimene vastupanu ja agentsuse tunnus – näitas näpuga tagasi minule! Ja vast kõige hullemini mällu sööbinud intsident. (d) Kui mürakas hundikoer Šarik jooksis kevadel jälle hoovilapsi dry-humpima – see oli aeg, kui hundikoer Šarikud said veel keset magalate hoove väikseid lapsi kuiv-vägistada –, jõudsin koos teiste lastega õigel hetkel paraadnasse varjule, ja nii me kõik koos ukseavast lihtsalt vaatasime, kuidas mu väikest hüsteeriliselt nutvat väikevenda tagajalgadel seistes agressiivselt nühib temast peajagu suurem hundikas. See oli vist esimene kord, kui sain aru, et olen halb õde.
Oleks ma talle kuidagi appi läinud, äkki siis ei oleks ta peldikulektüüriks praegu Himmler ja Hitler? Ta ei saadaks mulle perioodiliselt anti-vaxi pdf-e ega sõimaks mind maailmavaatelise diskussiooni käigus tugevamate argumentide puudumisel pedeks? Või siis – oleks ma talle appi läinud ja Šarik oleks ka mind jõudnud kuiv-keppida, kas oleks praegu meie mõlema peldikulektüür „Mein Kampf“? Sõimaks praegu vastastikku üksteist pedeks? Nojah, tõenäoliselt omistan sellele intsidendile suuremat ajaloolist ja isiksust formeerivat tähtsust, kui sel tegelikult on – ehk ei ole ikka see Šariku äraspidine zoofiilia meie perekonna sümboolne Franz Ferdinandi mõrv, mis lõplikult triggerdas sellele järgneva ääretu koleduse.
„Veri on kõige tähtsam, õde. Kõige tähtsam on tõde!“ ütles ta mulle ükspäev. Kunagi saatis ta mulle hoopis enda kirjutatud luuletusi. Need ka riimusid. Igatsen seda. See oli ilus aeg, mitte nagu nüüd. Jõulude ajal, kui teised postitavad pereringi söömaajast fesarisse pidulikke pilte – vihkan neid, nii pilte kui neid ühesugustes pidžaamades kuradi puslesid kokku panevaid peresid –, lukustas vend end ühte tuppa, peksis selle segi ja karjus, et ta on Jeesus missioonil ja peab kohe koju minema, et oma deemonist kodurotile eksortsismi teha. Hea, et tal naist pole, mõtlesin. Või – maybe that’s the problem… Õige hooaeg ja tabav ajastus muidugi, aga tavaliselt need noored vihased mehed, kes väidavad end missioonil Jeesuse inkarnatsioonid olevat, lähevad järgmisel päeval poolt kooli maha tapma, ütlesin emale teispool segipekstavat tuba. „Ära räägi rumalusi. Ta ei käi enam koolis,“ vastas ta. Olen kindel, et mulle oleks nad isaga juba ammu politsei kutsunud.
Ega ta ei käinud eriti koolis ka siis, kui ta veel käis koolis, mõtlesin. Ta küll ütleb, et mina olen meie peres ära hellitatud ja printsess, aga hoopis tema on see, keda terve me elu nunnutati, tema! Niimoodi natsiks, muide, saadaksegi! Ja suuremalt jaolt on see just meestele reserveeritud privileeg, jah, privileeg, nimetame asju õigete nimedega – naistel pole enamasti lihtsalt aega natsiks kasvada! Pealegi, vaata, kui väike ja väeti ta on! Sa oled tüdruk, sa pead rohkem! Aga ma vist pingutasin sellega ka üle, sest muidu ma valiks praegu Keskerakonda.
Tegelikult ma muidugi armastan oma venda. Ükskord ütles ta mulle purjuspäi, et tema mind ka. Aga siis lisas sinna otsa, et poleks me õde ja vend, võtaks ta mu naiseks. Siis hakkas mul kohutavalt rõve, ja samas oli ka nagu hea meel, et veri on talle ikka nii tähtis. Kui ma olen kunagi otsinud mõistele „turvatunne“ elulist vastet, siis siin see nüüd oli. Mitte et ma poleks kunagi mõelnud intsestile. Pool mu suguvõsa näeb välja sedasi, nagu nad peaks ajakirjade kaantel olema. Meid on lihtsalt õnnistatud niivõrd heade geenidega. Teisalt, muidugi, üle poolte meist on surnud vähki. Aga vähemalt selle üürikese aja saame elatud ilus ja ilusana, ütles mu küll hea huumorimeelega, kuid sooletuumorisse surnud tädi. Kas huumorimeel on ka päritav?
Vaatan seda nüüdseks suurt ja nutvat ahastuses lähedast, kes peab mind tõsimeeli me vanemate potentsiaalseks mõrvariks, ja tõden – ei, jagatud DNA on vahel ikka üks habras ahel. Emal on õigus, tõde tapab ta, vend ei saa kunagi teada, et ema on vaktsineeritud. Olen ma nüüd hea või halb õde?
Vahel räägin oma vennaga paberil, millele kirjutan me mõlema eestJah, sa tead, mida tuleb süüa või mitte süüa, keda tuleb valimistel valida ja keda mitte, mis sõnu tuleb kasutada ja millal, millal öelda neoliberaalne, millal postfordism. Sa tead, miks jäätis ei tohi enam Eskimo nime kanda, miks tuleks öelda mustanahaline ja mitte neeger, sa tead ja sa tahad, et mina ka teaks. Sa ütled, et ma peaks tahtma samuti maailma muuta. Sa ütled, et see maailm pole OK.
Nagu ma ise ei teakski, et see maailm pole OK! Sest erinevalt minust oled sa woke! Nii kuradi woke ja valgustatud! Up-to-date! Hästi informeeritud! Nagu uusim tehnoloogiline vidin. Aga tead, mida mina teada tahaks – kui sa oled nii woke, miks ärkad iga päev nii hilja? Sa oled nii woke, aga ometigi olen mina see, kes ärkab hommikuti kell 6 üles, et minna tööle! Sa oled nii woke, aga magad ikka keskpäevani. Sest ma tean, jah, sul on depressioon, sest maailm on nii kole. Sest siin elavad minusugused mitte-woked, kes ei saa eriti millestki aru!
Sa tead kõiki neid asju, mida mina ei tea, aga ometigi olen mina see, kes ärkab hommikul üles ja läheb välja sellesse koledasse maailma, sellesse, mis tekitab sus depressiooni. Sellesse, mille mina ja minusarnased, nagu sa ütled, oleme jälle Kolumbuse-eelselt lamedaks mõelnud! Tagasi keskajas, sa ütled. Tule valgusesse, sa ütled. Kuigi mina olen see, kes ärkab päikesetõusuga! Mina! Kui sina keskpäeval silmad lahti teed, olen mina juba 7 h selles maailmas ärkvel olnud. Ehk on hoopis mul sulle midagi õpetada?
Kuigi sa seda ehk ei usu. Usud. Usun. Usume. Sõnad, mida sulle meeldib nii väga minu kohta kasutada. Mina kõigest usun, aga sina tead, eks. Aga kuula siis vähemalt ükski kord, mida ma usun, aga ei tea. Sa ütled, et ma olen lamemaalane. OK, sa ei mõtle seda päriselt nii. See on rohkem mõeldud sellise koondkujuna, eks, kirjeldamaks teatud inimesi, kuigi lamedasse maailma ma ehk isegi ei usu, või siiski… Äkki me tegelikult kõik kuskil sisimas soovime, et maailm polekski nii ümmargune? Nii klaustrofoobne? Nii oravarattalik? Äkki me sisimas soovime kõik, et maailm olekski lame?? Lame!! Sina. Mina. Kõik me soovime, et olekski reaalselt olemas selline koht, kus taevas ja maa kohtuvad, nagu ühel puugravüüril. Kohta, kust saaks näha muud, kogeda midagi teist või isegi kukkuda üle ääre millessegi teise. Täiesti teise kohta kui see maailm.
Äkki intuitiivselt inimene usub või tahab uskuda, et maa on lame – et elu siin maal poleks nii kuradi lame? Kas lame maa ei ole lihtsalt üks võimalus maha astuda? Et pääseda sellest iseendasse sulguvast klaustrofoobsest ringist, mil pole otsa ega äärt, algust ega lõppu? Et pääseda sellest igavesest igapäevasest samast, samast, samast, samast. Sellest maailmast, mis tekitab sus tunde, et sa ei taha hommikuti üles ärgata. Ükskõik kui woke sa ka poleks. Kas me mitte kõik ei taha tegelikult sama asja…
Maha astuda.
Budist ja sadist
Lapsed ei tekita mus erilisi tundeid. Ei emalikke ega seksuaalseid. Õnneks. See õnneks käib muide mõlema omadussõna kohta. Heal juhul tekitavad linnas või Lasnas kärutavad maamad mus pigem tülgastust. Kuigi tegelikult tekitavad seda tülgastust vist rohkem emad kui nende lapsed. Veel rohkem aga tekitab mus tülgastust see, mida ei näe. Nende laste isad. Kes nendega kunagi nii palju ei käruta. Üldiselt, jah, paljunemises on midagi ääretult ebanormaalset mu jaoks, aga erinevalt katoliiklastest ei käi ma ringi ega räägi minust erineva olemise ja mõtlemisega inimestele, et türa, te perverdid!
Vaevalt muidugi, et korralik katoliiklane kunagi ütleks „türa“, aga nii hea on seda neile siin suhu panna!
Võibolla olen lihtsalt nii teostunud, et mul ei ole vaja järelkasvu, kellele oma tegematajätmisi ja täitumata unistusi edasi veeretada? Mitte et minu teada kõik mu unistused oleks täitunud, aga ju siis äkki on, kui lapsi ei taha? Laste sünd on kõige ilusam asi inimese elus? Lubage naerda! Feminist Shulamith Firestone nimetas seda sündmust kõrvitsa sittumiseks ja kuigi mul pole kumbagi kogemust, leian selle siiski täiesti usutava ja tabava võrdluse olevat! Nali naljaks, aga mulle näib lihtsalt ebaeetiline tuua siia ilma järjekordne inimene, kui ma ise pole sellest maailmast just sillas. Et ei ärka hommikuti üles ja ei mõtle ju: jee! Don’t get me wrong, mõnikord on olemasolemine täitsa okei, mõnikord lausa jah, nõustun, imeline, aga üldiselt ju… not really. Miks ma peaks siis teise inimese siia tooma? Kas see ei ole suurim egoism? See on ju suuremalt jaolt kannatamine, mida me teeme.
Kas ma olen tõesti üks vähestest mittesadistidest siin ilmas, küsisin endalt ükspäev, keset neid veerevaid kärusid Lasnas jalutades? Või on kõik teised hoopis budistid, kes on lihtsalt internaliseerinud „kõik on kannatus“-mantra printsiibi ja ei näe lõpmatul poegimisel sedasi väga viga olevat? Ei tea. Kuigi täna, talvel, nägin lähedalt ühte väga ilusat naist, kes lükkas ühe käega suurt lapsekäru enda ees ja teisega vedas enda taga kahte kelku, kus lamasid rampväsinult silma järgi ca 5- ja 3-aastased rohelistes kombekates poikad. Samal ajal tegi see naine videot, alguses filmis ees lükatavat käru, siis järelveetavaid, ning sõnas siis viimaks ekraanile naeratades irooniliselt: „Ei, Kaido, ma ei ole väsinud, üldsegi mitte!“ Ta nägi välja nagu tõeline feministlik jääkuninganna. Väljas oli meeletult külm, kliima soojenes, ma sulasin. Ja nii paariks sekundiks soovisin ka ise olla üks sadist või budist. Just siis möödus must üks ebameeldivalt kiljuv laps, kelle jope peal oli mingi neoonroheliste silmadega ilatsev mutant ja selle alla suurelt kirjutatud IT’S ALWAYS HALLOWEEN, ja üks pealtnäha pohmas, pealtnäha lastetu näoga üleslöödud neiu jäi minu ette äkki seisma ja ütles, glitter või pisarad ja võltsripsmed poolpilukil silmis: „Elu on nii raske! Ripsmed on nii rasked!“, ja oksendas siis lumele, mille peal me mõlemad seisime, kakskümmend sentimeetrit kõrgemal selle all olevast asfaldist. Ei, tahan olla nagu tema, otsustasin.
Street credibility
Arvustuses oli teda kutsutud eesti kirjanduse uueks darlinguks ning ühtlasi kaheldud ka autori street credibilitys! Selle arvustuseni ei teadnud autor õieti selle mõistepaari olemasolust ega, olgem ausad, tähendusestki. Loomulikult ei ole ma mingi Beebilõust, aga samas ka mitte totaalne Reket, eks! Vot see mees on igasugusest street credist sama kaugel kui mina või kuri arvustajatädi feminismist oma halvimatel päevadel ja… halvemates tekstides. Ma võisin ju tõesti olla tollal eesti kirjanduse uus darling, aga mind tõesti ei koheldud kordagi nagu sellist! Isegi Betti Alveri auhinda, või mis auhinda, isegi nominatsiooni ei saanud! Mina! Kümnendi autor! Noh, tagantjärele küll tituleeritud selleks ühes ajakirjas, ja olgem ausad, seegi mõjus nagu mingi pity-priis, nagu halastusseks! Kas keegi üldse mäletab, kes sai 2013. aasta loomingu eest Alveri? Justnimelt.
Aga siis, kaks aastat hiljem, sain täiesti etteplaneerimata-kavatsemata Mariile omamoodi kätte makstud. Nägin teda nimelt ühel külmal kevadpäeval Viru ristmiku juures, mina pidin kohe ületama teed tema, tema minu poolele, tulema mulle vastu. Aga siis nägin, et tema märkas mind ka. Ja ehmus. Ma ei vaadanud teda üldsegi teab mis kurja pilguga, pigem isegi zoomisin tuima zombipilguga üle kõigi inimeste, nagu linnas ikka tehakse – erilise kiindumuse või vihata. Ometigi, nii kui roheline valgus lõi foori ja inimmass läks liikvele, nägin, et Marii, teinud küll kaks sammu ettekavatsetud suunas, pööras järsku ringi ja peaaegu et jooksis diagonaalis teises suunas minema. Mina oma trajektoori ei muutnud, kuigi filmides on see tavaliselt see hetk, kui naisele liginev maniakk hakkab pimedas talle järele jooksma. Mina siis maniakk, Marii ohver. Sest nagu Doris Kareva on öelnud – hirm on hirmsaim gravitatsioon…
Mida see kriitik õige arvas? Et löön keset tipptundi ja sebrat ta selili maha, surun põlvega vastu asfalti ja käsi rusikas õhus nõuan: ÜTLE NÜÜD VEEL, LIRVA, ET MA EI OLE TÕELINE GANGSTA, ÜTLE VEEL, RAISK!!? Ületasin rahulikult koos teistega teed ja mõtlesin, vaat sulle va street credi! Ja sina, Marii, veel kunagi kahtlesid selles nii julgesõnu Loomingu veergudel! Nüüd aga jooksed keset linna nagu hirveke ühe Bämbi-pildiga mütsis ja roosas mantlis luuletaja eest! Kammoon, mul polnud tavapärast bomberitki seljas, isegi kapuutsi polnd peas! Isegi veidi nagu kurb hakkas, kas maailmas ja eesti kirjanduses pole enam alles neid, kelle sõna maksaks ka midagi? Julged kirjutada sitta teise inimese ja ta loomingu kohta, ole kena, ära kuse siis pärast selle inimese ees end sedasi täis! Vaata julgelt otse silma, möödu tast sirge seljaga ükskõik kus ja ükskõik mis ristmikul, keset päeva ja tohutut inimmassi või õhtul pimedas. Isegi kui näib, et te olete seal pimedas vaid kahekesi ja sa märkad, et päriselus on ta sust oma meetri jagu pikem ja tulnud tõenäoliselt Muay Thai poksitrennist, sest põsed õhetavad küll sedasi…
Ühele häälele. Lugeda valjult
(Vaatab publikule otsa ja hakkab siis rääkima.) Näitleja tuleb lavale ja teeb siis näo, et publikut pole. Teatris kutsutakse seda neljandaks seinaks. Mis tähendab siis mõttelist piiri publiku ja näitleja vahel. Suurem osa eesti teatrist on neljanda seina teater. Ja eestlasele üldiselt meeldib selline värk! Miks ei peakski? Neljas sein on ju midagi, mis käib eestlasega kaasas ka väljaspool teatrit! Oled näiteks peatuses ja ootad bussi, või istud juba bussi peal, ostled poes, siis seisad kassajärjekorras, kõrval võivad ju teised inimesed olla, aga ega sina neid ei vaata, ei! Sa oled rollis! Elu tõsiseimas ja parimas rollis – sa oled eestlane!
(Hakkab tegema kaugusesse või lihtsalt mujale vaatavat nägu.) Seal sa siis seisad, kaugusesse vaatav kurb ja piinlev grimass ees. Teed nägu, et sa ei näe teisi! Seda ei ole muidugi teab mis raske teha, sest… ega sa ei näegi! Aga ometigi – seal, täitsa sinu kõrval, jah, seal nad seisavad – samasugune kurb ja piinlev grimass ees! Paremalt, vasakult, põhjast, lõunast, idast, läänest oled neist neljanda seina näoga inimestest ümbritsetud! Õnneks muidugi sina ei näe neid, ei, sul on ka neljas sein ees! Ja selle näoga vaatad sa endiselt kaugusesse, et kus kurat see buss juba on!? Õnneks, üks hetk, istud juba bussis, kus sa jälle ei vaata teist inimest, ei! Sest! (Plaksutab) Sa! (Plaksutab.) Oled! (Plaksutab.) Eestlane!
(Hääl läheb kiiremaks, iroonilisemaks, vihasemaks, kirglikumaks.) Seal sa siis oled: täiesti tuima näoga! Sest nii tuima näoga saab olla vaid eestlane! Kortsus maski ja kortsus silmadega! Ja ei, sa ei näe seda seisvat surevat vanamammit, kes istuda tahab, kuigi ta teeb muidugi nägu, et ega ta ei tahagi väga istuda, sest ka temal, kuradi vana ülbar, on neljas sein ees! Ei, sa ei näe seda seisvat puujalaga väikest poissi ja tema 8ndat kuud rasedat seisvat ema, oo ei! Ja kui keegi raisk köhib, ei vaata sa seda sitast viiruselevitajat, kel lisaks maskile on veel ka neljas sein ees – sina, jah, sina litsud hoopis aknale lähemale! Mask võib ju alla vajuda, aga see-eest tõmbad sa selle neljanda seina veel rohkem pingule!
(Vaiksemalt, maniakaalsemalt, aeglustades, rohkem nagu iseendale) Samal ajal on sul muidugi tunne, et kõik teised, need, kes on su neljanda seina taga – et nemad küll nagu vaatavad sind, sest miks nad ei peaks? Tõesti, miks küll ei peaks üks tuima näoga eestlane vaatama teist tuima näoga eestlast, miks? Ainult et sa ei tea, et kõik need teised inimesed teevad praegu samuti oma elu parimat rolli. Sest miks olla Hamlet, kui saab olla eestlane? (Nagu juba mõni psühhopaat, sisistades) Kel on neljas sein ees…
(Pöörab pilgu uuesti publikusse, normaalse häälega.) Ja siis sa väljud sealt bussist, jätad surevad mammid ja puujalad maha, sest (tähenduslik paus) sa lähed Draamateatrisse! Sest sa oled kultuurne! On eestlased teatrirahvas või ei ole, ahh? Raisk, kui kultuursed me oleme! Ja kuigi sa pead oma kompsud garderoobitädile andma ja naeratama (loe: tõstma üht suupoolt vaevaliselt veidikene ülespoole) piletit ja koroonapassi kontrollivale tädile, ometigi, sa tead: kohe varsti, väga väga varsti (peaaegu nuttes) on jälle hea! Sa istud maha, eesriie avaneb, aga – keegi ei tee seal laval sust välja!
(Vaatab kellelegi publikust otse silma.) Keegi ei vaata sulle otsa. (Järgmisele otsa vaadates) Keegi räägib miskit, aga ta ei näe sind. (Järgmisele) Oled null. (Järgmisele) Sa ei ole keegi. (Järgmisele) Sind pole olemas.
Sest laval on eestlane. Ja tal on neljas sein ees.
-
Ukraina ja tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria
Marie Lemonnier: Kas Venemaa sõda Ukraina vastu on „ajaloo pöördepunkt“?
Olivier Roy: Pigem samm tagasi, eriti kuna see protsess on käinud juba aastaid. Praegune sõda on kooskõlas sellega, mida Putin on teinud Gruusias ja mujal. Putin on alati öelnud, et Ukraina ei ole tema silmis tõeline riik. Jahmatav on aga olnud kallaletungi jõhkrus. Sõja vallapäästmine on hullumeelne samm, sest see ei jäta muud valikut kui vastupanu. Aga esmajoones ka seetõttu, et Putin ei mõista, et tegu on teistsuguse ajajärguga. Putin on ühtaegu 19. sajandi strateeg ja soviett. Tal on territoriaalne võimu-visioon ja kultuuriline nägemus Vene impeeriumist, mille keskmes on slaavlus ja õigusk. Putin pole aru saanud sellest, et on olemas ka Ukraina patriotism ja et seda on paradoksaalselt tugevdanud Nõukogude süsteem, mis põhines sotsialistlike riikide föderatsioonil. Ukraina, Gruusia ja Armeenia puhul ning isegi Kesk-Aasias on see sünnitanud „vabariikliku“ natsionalismi.
Putin tahab olla uus Peeter Suur ja kirjutada oma nime ajalukku Vene impeeriumi taastajana; see on tema kinnismõte. Kuid 19. sajandi sõja alustamine 21. sajandil on hullumeelsus. Arvan, et ta on tulistanud endale jalga.
ML: Kas see sissetung on samasugune strateegiline viga nagu 1979. aasta sissetung Afganistani?
OR: Kindlasti, kuid mitte põhjustel, mida tavaliselt tuuakse: patiseisu ja isolatsiooni risk, sanktsioonid ja okupatsiooni majanduslik kulukus. See invasioon lõhub tolle Venemaale soodsa uue geostrateegilise konfiguratsiooni, mis oli tekkimas pärast Putini võimuletulekut 2000. aastal ja põhines Huntingtoni „tsivilisatsioonide kokkupõrke“ nägemusel. Oleme näinud, kuidas osa Lääne avalikust arvamusest hakkas nihkuma Putini Venemaa poole: teatav osa kristlikust parempoolsusest koos enamikuga populistidest, nagu ka mitmesugused konservatiivsed ringkonnad. See algas juba konfliktidest Serbias ja Kosovos, kui mõned kõrgemad ametiisikud ja intellektuaalid hakkasid küsima, ega me ole valinud valet vaenlast, kas Läänel poleks loogilisem toetada bosnialaste ja kosovolaste asemel Serbiat.
Mõistagi oli sel nihkel ka oma nimi: „islamioht“. 9/11 teravdas seda arusaama, eriti kui tekkisid populistlikud liikumised, mis keskendusid islami tõrjumisele. Mitmesuguseid kohalikke konflikte on tõlgendatud kristliku Lääne ja islami vahelise võitlusena, alates Sudaanist ja Süüriast kuni Balkani ja Kaukasuseni. Bashar al-Assadit ei toeta mitte üksnes venelased, vaid ka need, kes esinevad idakristlaste kaitsjatena. 2005. aasta rahutusi Prantsuse banlieue’des kirjeldasid analüütikud ja Houellebecqi taolised romaanikirjanikud kui „eurooplaste“ ja „moslemite“ vahelise kodusõja algust ning kui osa globaalsest džihaadist. Selles mängus paistis Venemaa kõikide nende reaktsiooniliste servagruppide silmis liitlasena või isegi Lääne kaitsevallina. Olen kuulnud, kuidas Front national’i endine liige ja Ecole de Guerre’i geostrateegia professor Aymeric Chauprade kutsus üles alliansile kristliku Euroopa, õigeuskliku Venemaa ja Iraani šiiitide vahel suure vaenlase, sunniitliku islami vastu.
ML: 2019. aastal te pühendasite essee „Kas Euroopa on kristlik?“ nende gruppide süvenevale lähenemisele …
OR: Jah, sest neile strateegiatele lisandus veel üks strateegiline visioon: väärtuste sõda Läänes. Putini Venemaad tajusid paljud konservatiivsed kristlased (vt nt Prantsuse katoliiklaste võrgulehte Salon Beige) kui kaitsevalli traditsiooniliste, LGBT- ja abordivastaste väärtuste ees, samal ajal kui õugeusukirik paistis koostöös poliitilise võimuga võitlevat hingede tagasivõitmise eest.
See seletab paljude Ameerika evangeelsete protestantide ja konservatiivsete katoliiklaste poolehoidu Putinile. Sellel rindel seisid ka Poola ja Ungari juhid, kuigi nad on igavese Venemaa suhtes umbusklikumad, nagu ka Donald Trumpi nõuandjad (Steve Bannon). Mis Prantsusmaasse puutub, siis meenutatagu Marine Le Peni külaskäiku Venemaale 2015. aastal, mis oli tõeline teetähis. Rääkimata siis veel Euroopa poliitikutele väga tulusate sinekuuride jagamisest, mis tegi neist igasuguste siseveendumuste puududes president Putini lobistid.
ML: Kas see sõda paistab teile pigem Putini kaotuse kui võiduna?
OR: Jah. Kogu selle pehme võimu, mille Putin oli viimasel kahekümnel aastal saavutanud ja mis võimaldas tal olla globaalne mängija, tõi ta ohvriks lihtsalt territoriaalsele nägemusele Vene võimust. Kogu see geostrateegiline allianss populistliku parempoolsusega ja Lääne religioossete konservatiividega, mis raskendas Moskvale surve avaldamist ja sanktsioonide kehtestamist, on haihtunud õhku. Võime nüüd näha, kuidas tema imetlejad võtavad sõnu tagasi, nende hulgas Zemmour, kes tavaliselt ei kõhkle radikaalsete seisukohtade võtmise ees, vaid uhkustab nendega. Putin on muutunud kellekski õigustamatuks, sest ta ajab hirmu peale. Tänaseks on kõikidel eurooplastel tekkinud umbusurefleks. Kõik Putiniga sümpatiseerijad või need, kes pooldasid Venemaaga kokkuleppele jõudmist, nagu Berlusconi, Marine Le Pen, Schröder (esimene Euroopa eks-juht, kes liitus Nord Streami konsortsiumiga), Fillon jne, on devalveerunud. Nende reaktsioon on kõnekas, nad on tummad, sest ei leia isegi mingit asendusõigustust.
ML: Milliseid järeldusi sellest teha?
OR: Tsivilisatsioonide kokkupõrke teoreetik Samuel Huntington ütles 1993. aastal Foreign Affairsis: „Kui võti peitub tsivilisatsiooni mõistes, siis peab Venemaa ja Ukraina vahelise vägivalla tõenäosus olema väike.“ Loo moraal on selles, et Venemaa praegune sõjaline sekkumine Ukrainas on andnud meile selge tõestuse (paljude teiste kõrval), et tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria ei tööta, kuigi see andis inspiratsiooni paljudele geostrateegia üle mõtlejatele. Idee, nagu oleks Nõukogude Liidu kokkukukkumine pöördumatu ja nagu me liiguksime kristluse ja islami vastasseisu poole, on kukkunud kokku ja me näeme, et sellele pole Putini nägemuses kunagi mingit rolli kuulunudki. Venemaa on Katariina Suurest alates alati moslemeid oma impeeriumi lõiminud. Ja Putinil on imperiaalne nägemus, kindlasti ei põhine tema geostrateegia religioonil, nagu mõned Euroopa parempoolsed ja paremäärmuslased uskusid.
Faktid on üsna selged. Putini neljast sõjalisest sekkumisest endisesse Nõukogude ruumi on kolm toimunud kristlike ja õigeusu maade vastu. Otsene agressioon Gruusia vastu võeti ette moslemitest abhaaslaste nimel. Viimases konfliktis Mägi-Karabahhi pärast kutsusid Prantsuse paremäärmuslased ja vabariiklased üles kristlikule solidaarsusele türgi-islami ohu vastu. Ma pidin neile ühes Le Monde’i artiklis meelde tuletama, et venelased olid pigem Aserbaidžaani ja sugugi mitte armeenlaste poolel. Nad lasid aseritel Karabahhi üle võtta ja seejärel teesklesid sekkumist. Pärast Tšetšeeni sõda on Putin toetanud tšetšeenide juhti Ramzan Kadõrovit. Ainus koht geograafilises Euroopas, kus rakendatakse šariaadi õigust, on Tšetšeenia vabariik Venemaal. Rünnak teise õigeuskliku riigi, Ukraina vastu rõhutab lõhesid õigeusumaailmas, aga ka kristlikus maailmas üldiselt (Ukraina katoliiklik uniaadikirik on Ukraina patriotismi kants). Ainus Ukraina patriarh, kes veel tunnustab Moskva metropoliit Kirilli ülimust, Onufrius, kutsus just äsja usklikke üles kaitsma Ukraina kodumaad. Putin on kaotanud oma taotluses olla õigeusumaailma esindaja.
ML: Ütlete, et maailm pole muutumas, vaid me kogeme endise protsessi jätku. Kas sellegipoolest ei valitse oht, et geopoliitiline kaart joonistatakse ringi? Hiinlaste esialgsed kõhklused Vene rünnakut hukka mõista on tekitanud muret.
OR: Arvan, et siin tuleb olla väga hoolikas. Hiinlased ei saanud seda hukka mõista, sest nad tahavad pidada enesele õigust tungida Taiwani. Samal ajal aga lähevad hiinlaste ja venelaste sügavamad huvid lahku. Ameeriklased saavad endale lubada seismist kahel rindel, Vaiksel ookeanil ja Euroopas, eriti kui eurooplased otsustavad oma kaitset tugevdada. Hiinlased aga ei soovi mitmel rindel olla, nagu ka mitte venelased.
ML: Sõda on tulnud üllatusena, kuigi Putin ütles juba kahekümne kahe aasta eest võimule tulles, et ta peab Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi ajalooliseks katastroofiks.
OR: Jah, selles mõttes on alahinnatud venelaste vimma ja nõrdimust Nõukogude Liidu langemise pärast. See oli kohutav trauma, sest kõik kukkus kokku, ilma et midagi oleks juhtunud, ilma sõja või revolutsioonita. Inimesed ei saanud sellest aru. Kui režiim muutub pärast sissetungi, sõda, tohutut katastroofi, siis meil on vähemalt olemas arusaamise elemendid. Aga kui sa ärkad ühtäkki üles ja režiim on uus või sul on uus kodakondsus ja riik on uus, siis see on suur trauma. Putini viga on selle trauma eest kolmkümmend aastat hiljem kätte maksta. Nüüd leidub juba terve põlvkond venelasi, kellele Nõukogude Liit sugugi korda ei lähe, kes pole seda kogenudki. Putin on paigale tardunud. Ta ei saanud aru, et maad on võtnud uued natsionalismid, et venekeelne ukrainlane saab samuti olla Ukraina patrioot ning võidelda Vene invasiooni vastu.
10. märts 2022
Tõlkinud M. V.
Olivier Roy (sünd 1949) on prantsuse politoloog, iseäranis poliitilise islami spetsialist.
-
Putini lõppeesmärk
Sławomir Sierakowski: Mis on Putini lõppeesmärk selles sõjas?
Timothy Snyder: See ei ole suur saladus: hävitada Ukraina kui riik ja likvideerida ukrainlased kui rahvus. On täiesti selge, et säärane idee sarnaneb genotsiidiga. Kui selle plaani elluviimine nõuab – ja seda see nõuab – ukraina intelligentsi füüsilist likvideerimist või Siberisse saatmist, siis seda ka üritatakse.
SS: Kas see teeb siis Putinist Stalini pehmema versiooni ja sama ohtliku juhi?
TS: Putin on teistsugune. Stalin ei kahelnud kunagi ukraina rahvuse olemasolus ja ta suhtus sellesse omal moel mõningase ettevaatusega. Sellest siis ka holodomori näljahäda ja 1930ndate terror Ukraina NSV-s. Putinil, kelle arvates mingit ukraina rahvust pole olemas, on Staliniga võrreldes radikaalsem vaade, mis viib meid tagasi Hitleri veendumuseni, et inimmasse saab tahtekindla vägivallaga kiiresti murda.
Seega me oleme jõudnud kaugele teispoole tavapärast poliitikat türanniaga silmitsi seistes. Meil on tegu vananeva juhiga, kelle vaimulaad ei põhine tänapäeva kategooriatel, vaid igaviku mõistel. Putini vaatevinklist faktid tegelikult ei loe. Ta kas üldse ei arvesta praktilisi takistusi, mis meile teada, või arvab, et need on Lääne propaganda ja luul. Putini maailm on selline, millisena tema seda tajub.
SS: Ja mida see tähendab?
TS: Olen jälginud Putinit juba aastaid – seda, mida ta kirjutab või kõneleb. Ta usub, et ta on uus vürst Vladimir Suur, kelle ülesanne on viia lõpule tolle missioon, mis algas üle tuhande aasta tagasi: taastada endine Vene impeerium, ühendades Ukraina Venemaaga. Mitte üksnes füüsiliselt, territooriumi ja poliitika mõttes, vaid eelkõige dialektiliselt. Kuni seda ühendust pole veel sündinud, ei ole ka Venemaad – Venemaa sünnib alles Ukrainaga üheks saades.
SS: Kas see hakkab siis eksisteerima tõelise üliriigina või pigem mõistena?
TS: Pigem vaimselt ja metafüüsiliselt.
SS: Te jõudsite oma raamatus „Must muld: holokaust kui ajalugu ja hoiatus“ mõnele väga olulisele järeldusele, mis põhinesid Hitleri „Mein Kampfi“ ja muude teoste analüüsil. Te hindasite teda kui teatava poliitilise filosoofia rajajat – ja kes kaugeltki mitte esimesena seesugustest tõi traagilisi tagajärgi. Kas ka Putin on säärane filosoof? Teda inspireerib Vene hing sedavõrd, et tema tajumisviis põhineb metafüüsilistel kategooriatel. Ühesõnaga: kas ta kehastab Vene vaimu?
TS: Ma ei usu Vene vaimu mõistesse. Aga kui jälgida Putini avaldusi ja lugeda artikleid, mis vihjavad tema plaanidele, siis saab öelda järgmist: vähemalt kümme aastat on ta korranud, et Ukraina olemasolul rahvusena ja riigina ei ole alust ega õigustust. Ja et Jumal tahab Venemaa ja Ukraina ühinemist. Ta mainis seda riigiduumas pärast 2012. aasta valimisi. 2013. aastal külastas ta Kiievit ja ütles, et ühinemine peab aset leidma igal juhul, sest see on Jumala tahe ning poliitikud ei saa sellele vastu hakata. Selliseid avaldusi on palju ja ma võtaks neid väga tõsiselt.
SS: Mida tähendab riigi ja rahva likvideerimine? Kas alistamist? Venemaaga integreerimist? Kogu maa muutmist üheks mustaks auguks nagu Donbass? Rahva venestamist nagu 19. sajandil?
TS: Venestamist kindlasti, aga seda tuleb teha kiiresti ja kasutades kõige lihtsamaid käepäraseid meetodeid, eeldades, et kui eliit likvideerida, siis ei jää rahvust enam alles. Jäävad venekeelsed kodanikud ja need, kellest varsti saavad venekeelsed.
Võib-olla ma eksin, aga pikaajalise venestuskava elluviimine, nii nagu Brežnevi või Aleksander III ajal, pole sellega kooskõlas. Selle kallale asutaks siis, kui Venemaa leiab, et eliidi likvideerimisest ei piisa.
Isegi Venemaal pole olnud ajaloolist pretsendenti ukraina rahva säärasele kohtlemisele. Ainult Hitleril oli sarnane plaan. Sovietid uskusid, et ukraina rahvus on olemas ja et mingisugune kompromiss on saavutatav. Vene keisririigi ajal ei olnud moodsa rahvuse mõistet veel olemas. Ja impeerium ei tähendanud seda, et venelased valitseksid teiste, näiteks ukrainlaste üle. Vene impeeriumi eliit ei koosnenud sugugi etnilistest venelastest ega mõelnud säärastes terminites.
Seevastu Putin viitab kogu aeg omaenda ajaloolistele ja müstilistele kontseptsioonidele ja see, mis ta välja pakub on midagi täiesti uut ja väga radikaalset – kui Hitler kõrvale jätta.
SS: Ka Putini nõuandjatel on raskusi tema kavatsuste mõistmisega. Fjodor Lukjanov, Vladislav Surkov ja teised kirjutavad küll Venemaa mõjusfääridest ja Lääne murtud lubadustest. Kuid paistab, et keegi pole ette näinud seda kohutavat plaani, mida teie kirjeldasite. Milline on see ratsionaalne alus, millel Putini maailmavaade põhineb?
TS: Esiteks, kõik need ideoloogid, kes kõigest kommenteerivad, keeldusid uskumast ka käesoleva sõja puhkemist. Teiseks, nende kommentaarid põhinevad säärasel justkui-ratsionaalsusel, millest Putin enam ei hooli. Kindlasti ma ei eita, et Putin haldab praegu veel kogu afääri taktikalist poolt, aga selle juhtimine näib olevat nõrgenenud, samal ajal kui ideoloogiline pool on läinud tugevamaks. Tulemuseks on absurdsed geopoliitilised ideed.
Kui Putin oleks päriselt geopoliitiline strateeg, siis ta mõistaks, et tuleb hoida Lääne ja Hiina vahelist tasakaalu. Aga see ei ole tal õnnestunud. Ta on kunstlikult ja tarbetult tekitanud Venemaale hukatusliku geopoliitilise olukorra, tõugates oma maa ja selle kodanikud säärasesse sõltuvusse Hiinast, et seda enam kuidagi ei paranda.
SS: Kuidas säärane liit lõpuks Venemaale mõjub?
TS: Hiina ei võta seda sugugi mingi liiduna. Hiina käsitab Venemaad riigina, mis enam vallutamist ei vaja, sest Hiina saab niikuinii kõike, mida tahab.
SS: Kas ka territooriume? Lõppude lõpuks ju Hiina mäletab, kes kõige rohkem tema aladest endale kahmas …
TS: Kuna Putin on keskendunud igavikule, siis tegutseb ta kiirustades ja läbimõtlematult. Tal on luulud ja ta usub – fašistlikult –, et suudab vägivalla abil jätta oma märgi ajaloole. Hiinaga on asi sootuks vastupidi. Hiinlaste lähenemisviisil on pikem perspektiiv ja nad mõistavad, et sääraseid jõhkraid ja kiireid aktsioone ei saa toimuda sageli. Nad mõistavad, et neil ei tarvitse venelaste suhtes midagi ette võtta, et praegune Vene valitsus annab neile meelsasti ära kõik, mida nad tahavad. Venelastele meeldib arvata, nagu see oleks mingisugune liit või partnerlus. Ja hiinlased võivad partnerluse jutuga kaasa minna, kui neile meeldib. Aga need kaks riiki ei suhtle iialgi omavahel kui võrdsed.
Venemaa positsioon Hiina suhtes kujuneb täpselt selliseks, millist suhet Venemaa soovis algul Ukrainaga: neile jäävad alles omad piirid ja väike türann, kuid kõigel sel pole tähtsust, sest Vene majandus langeb peagi sõltuvusse Hiina majandusest. Pealegi jõuab kiiresti kätte ka poliitiline sõltuvus. Seega me leiame ennast täiesti uues geopoliitilises keskkonnas. Ameerika Ühendriigid ei soovi seda Vene-Ukraina sõda, aga nad ei suuda ka seda peatada, vähemalt mitte kohe. Aga kui hiinlased seda sooviksid, saaksid nad selle teha väga kiiresti, peaaegu üleöö.
SS: Kas Venemaa lähenemine Hiinale ei lähe vastuollu Vene identiteediga, mis on kujunenud välja Euroopas?
TS: Kaugelt vaadatuna paistab, nagu see peaks olema Putini-taolisele juhile suur probleem. Aga talle ei lähe vähimatki korda see, mida venelased tahavad. Kui lugeda, mida on öelda vene natsionalistidel, siis nemad püüavad oma kaasmaalasi veenda, et kõik kujuneb hiinlastega suurepäraselt. Aga seda lugedes tekib kohe mõte: ei, see pole sugugi veenev.
SS: Milline asend saab selles uues geopoliitilises keskkonnas olema teistel – näiteks islamimaailmal, sh Iraanil, riigil, mida Lääs samuti boikoteerib. Kas Hiina kõrval jääb Venemaale manööverdamisruumi globaalsel tasandil?
TS: Mõnda aega küll. Venemaale on pakkunud rahuldust edukad suhted Lähis-Idas ja Aafrikamaades. Need edusammud on venelaste jaoks psühholoogiliselt väga tähtsad. Ometi jääb kõikidest neist jõupingutustest väheks, et luua globaalsel tasandil iseseisev Vene poolus. Praegusel ajal leidub väga vähe kohti, kus Vene mõju kaaluks üles Hiina oma, kui ehk välja arvata Süüria … ja võib-olla Kasahstan, kuhu Venemaa oli pärast laialdasi ühiskondlike rahutusi sunnitud sekkuma.
SS: Sealgi on Hiina mõju suur. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et president Kasõm-Žomart Tokajev keeldus osalemast sõjas Venemaa ja Valgevene kõrval ega ole tunnistanud nn rahvavabariike Donbassis?
TS: Tokajevil polnud selleks vajadust ja ta mõistab säärase sekkumise tagajärgi. Kasahstan vaevleks praegu Lääne sanktsioonide käes. Iga mõistuse juures post-sovetlik juht saab aru, et see invasioon on kriminaalne ja mõistusevastane.
SS: Oletagem, et Putinil õnnestub Ukraina üle võtta. Kuidas mõjutaks see Venemaa ja Euroopa Liidu vahelisi suhteid?
TS: Sanktsioonid jäävad paika senikaua, kuni Vene sõdurid jäävad Ukrainasse. Tegu on sõja ja okupatsiooniga; ma ei usu, et suhted niipea normaliseeruksid. Kõrvalt vaadates tundub, et säärased asjad nagu moraal ja põhiväärtused on tõusnud kõige tähtsamaks ja et eurooplased on mobiliseerunud ning küsimus pole enam majanduses või geopoliitikas.
SS: Kas Bideni tegevus, tema otsustavus ja efektiivsus on teid üllatanud?
TS: Imetlen tema puhul selgust ja tagasihoidlikkust. Ta on osutunud ka taktikalises mõttes efektiivseks. Ameeriklased on peaaegu kõike ette näinud, peaaegu päevapealt. Nad on sündmuste kulgu selgelt ette aimanud. Isegi kui neil pole õnnestunud ukrainlasi ja eurooplasi täielikult veenda, on neil õnnestunud luua lugupidav õhkkond.
Viimase 30 aasta jooksul, kuni Bidenini välja, on iga Ameerika president – olgu vabariiklane või demokraat – valinud maagilise mõtlemise ning väitnud, et nad suudavad kõike. Biden seevastu ütleb, et leidub asju, mida me suudame, ja asju, mida me ei suuda. Ta on ka selgitanud, et eurooplased peavad osutama mõningast abi, sest USA ei suuda kõike üksi korraldada. See on toiminud hästi. Minu kui ameeriklase jaoks on sellel suur tähtsus. Nii kaua, kui me ei kõnele ega mõtle maagilistes kategooriates, on šanss, et meie välispoliitika osutub efektiivseks.
SS: Hoolimata väidetest, et Ameerika domineerimine on läbi, jätkavad Ühendriigid vaba maailma juhtimist. Ameerika on tugev ja jääb tähtsaks ülivõimuks. Tal on õnnestunud distsiplineerida Euroopat ning põhjustada isegi geopoliitiline läbimurre.
TS: Mina seda asja niimoodi ei näe. Fundamentaalne roll ei kuulu siin ei ameeriklastele ega eurooplastele, vaid ukrainlastele. Ilma nendeta me ei räägiks Ameerika võimalikust juhirollist ega mingist murrangust Saksamaal või Euroopa Liidus. Kui ukrainlased ei oleks vastu hakanud, elaksime praegu palju süngemas maailmas. Nende võitlus on andnud meile aega – asjadest arusaamiseks, tegevussammude astumiseks, koostöö tagamiseks, mõttevahetuseks … kõigeks. Me oleme kõige selle eest võlgu ukrainlastele.
On tõsi, et sanktsioonidel on märksa kõrgem hind eurooplastele kui ameeriklastele. Meie jaoks on sanktsioonid tühised, mitte aga eurooplaste jaoks. Me oleme võib-olla kõige tähtsam partner, aga tuleb möönda, et ukrainlased on moraalsed juhid.
SS: Kuidas säärased läbimurded Euroopas aset leiavad? Traditsiooniliselt Vene-meelsed riigid nagu Itaalia on ühtäkki sanktsioonidega nõustunud, samal ajal kui Saksamaa on läbi teinud fundamentaalse muutuse ja oma põhimõttelisest patsifismist loobunud. Üllataval kombel saadab Saksamaa Ukrainasse kõige surmavamaid relvi. Rootsi ja Soome on hüljanud oma neutraalsuse.
TS: Minu vastus on kolmetine. Esiteks: isiksustel on ajaloos tähtsust. Asjad oleksid ilma Zelenskõita teistmoodi. Saksamaa ja Euroopa Liit langetasid mõned julged otsused pärast tema võimsat kõnet Euroopa Parlamendile ja Euroopa Nõukogule. Teiseks, Euroopa Liit – kuigi tavapäraselt ähmasel ja udusel kombel – viitab ikka tagasi Teisele maailmasõjale. Viimaks on Euroopas jällegi säärane sõda – absoluutselt õigustamatu, kohutav ja jõhker. Viited Teisele maailmasõjale on osutunud taas mõttekaks ja omandanud tähtsuse. Sarnasused on ilmsed. Kolmandaks ja mis kõige tähtsam: Putini ideoloogia ja propaganda on ennast ammendanud.
Kaheksa aasta tagasi jutustasid nad sama vana lugu Ukraina natsidest ja fašistidest ja venekeelsetest kodanikest jne. Tollal neil õnnestus propagandasõda võita. Seekord on eurooplased võtnud õppetunni ning Vene propaganda ise on märksa vähem sihipärane või lausa sihitu. Ukrainlased on kommunikatsioonis palju paremad, nad oskavad võõrkeeli, kõnelevad ladusat inglist; nad on nutikad, neil on parema väljaõppega diplomaadid ja tuntumad intellektuaalid. Lisaks on sakslaste mentaliteet teinud läbi drastilise muutuse.
SS: Me ei taha sellele praegusel hetkel küll mõelda, aga mida tähendab Saksamaa militariseerumine pikas perspektiivis Poola jaoks? Mõistlikud poliitikud ei tarvitse Berliinis ju alati võimule jääda.
TS: Saksamaa on Euroopa kõige olulisem demokraatlik riik. Ja mul on hea meel märkida, et ta muutub sellisena järjest tasakaalustatumaks. Regulaararmee puudumine ning suhtumine sõjaväkke muutis Saksamaa kunstlikult nõrgemaks. Ma ei usu sugugi Saksa militarismi taaselustumisse.
Toimunud on paljus suuri ja positiivseid muutusi. Iga poolakas teab, et Saksamaa ostab ja annab ukrainlastele relvi Venemaa vastu võitlemiseks; et Saksamaa militariseerub Venemaa, mitte Poola pärast. Igasugune võimalik liit Venemaaga ei tule kõne allagi. Kas poolakad saavad eales ütelda, et see neile muret ei tee? See on neile ju alati muret teinud. Enne Teist maailmasõda, Esimese maailmasõja ajal – kuid enam mitte. Poola poliitikud jäävad ikka otsima Saksa vaenlast, aga praegu nad seda ei leia.
SS: Mis saab Putinist? Kas ta suudab selle sõja üle elada?
TS: Ainus, mida me teame, on see, et ükski türann pole veel surematust omandanud. Raske on aga ennustada spetsiifilisi sündmusi, mis tema languse põhjustavad. Arvan, et see sõda jääb tema viimaseks ettevõtmiseks, mille ta ise vabalt valis. Ta usub, et tema elu ja Venemaa ajaloo vahel valitseb mingisugune harmoonia ning et säärane dramaatiline žest oli vajalik. Nüüd püüab ta lõpuni minna ja on otsusekindel, eriti seetõttu, et Zelenskõi on veel elus. Isegi mitte veel Putini talla all.
Kuid varem või hiljem hakkab Venemaa uuesti tahtma kui just mitte tagasipöördumist Läände, siis vähemalt liikumist Lääne poole. Sõda oleks võimatu ilma sõjatsensuurita, mis on Vene ühiskonnale peale surutud. Tõe teadasaamise vajadus kasvab; probleemid eskaleeruvad, kuni mull puruneb, nii nagu 1980ndate lõpul.
SS: Millist rolli võiks siin mängida Navalnõi?
TS: Putinil on probleemid oma rivaalidega, kes on nooremad ja kartmatud. Putin on seesugune tegelane, kes kardab teistsugust, olgu selleks haigus või tulevik. Kuidas kohelda inimesi, kes sind ei karda? Nõnda ta kasutab kogu Vene riigi jõudu nende vastu. Zelenskõi ja Navalnõi vahel on teatav sarnasus. Putini vihkab mõlemat. See on tähtis, et Venemaal on oma Navalnõi, venelane, kes kõneleb tõtt ega tunne hirmu, kelle motoks on „ärge kartke“. Sellel on tohutu sümboolne tähendus ja ma loodan, et mitte ainult sümboolne.
SS: Ukraina võitleb vapralt ja tegutseb targalt. Kui Ukrainat saadab edu, kas ta tuleks Euroopa Liitu vastu võtta?
TS: Jah.
SS: Kas me saame näha veel üht Venemaa kollapsit nagu 1989–1990?
TS: Loodan, et mitte. Loodan, et kerkib esile uus Venemaa, mis keskendub oma huvidele, kuid on valmis ka meiega rääkima. Selline, mis suudab leida tasakaalu Hiina ja Lääne vahel – ja see oleks kõikidele parem.
SS: Te tunnete Vene poliitilist kultuuri. Kas teie meelest on šanssi, et me näeme demokraatlikku Venemaad või vähemalt Venemaad, mis loobuks oma imperiaalsetest ambitsioonidest?
TS: Jah, aga mitte kohe. Võib-olla aasta pärast. Enne kestab Vene imperialismi agoonia. Meenutan üht väga poolalikku doktriini, mille lõi Giedroyc ja mille järgi Poola tuleviku võti seisneb lahtiütlemises imperialismist.
SS: See sõltub piiride aktsepteerimisest. Poola puhul tähendas see loobumist pretensioonidest Vilniusela ja Lvivile …
TS. Endisest impeeriumist võib saada normaalne riik ja ühiskond alles siis, kui ta lepib olemasolevate piiridega. Näiteks Poola jõudis oma piiride aktsepteerimiseni tänu Giedroycile, Kurońile, Geremekile ja Skubiszewskile. Putini agoonia Ukraina pärast võib tähendada Vene imperialismi viimast staadiumi.
Soovin venelastele, et see lõpeks võimalikult kiiresti. Vene imperialism on loonud ukrainlastele kohutava olukorra; see tapab neid sõna otseses mõttes. Aga see on fataalne ka Vene suveräänsusele, sest see viib tsivilisatsioonilise lüüasaamiseni, muutes Venemaa Hiina sõltlaseks. Samuti võimaldab see juhtidel nagu Putin valitseda, ilma et nad tegelikult valitseksid: korraldada tsirkust, näidata võimu ilma tegeliku poliitikata.
Pole kindel, kas demokraatia kunagi Venemaale jõuab, aga ma usun pooleldi lääneliku, normaalse Venemaa võimalikkusesse.
SS: Kas Kremlis leidub kedagi, kes samamoodi mõtleks? Kes ütleks Putinile maailma kohta tõtt?
TS: Paraku mitte.
11. märts 2022
Tõlkinud M. V.
Tõlgitud: https://euromaidanpress.com/2022/03/31/if-ukrainians-hadnt-fought-back-the-world-wouldve-been-a-much-darker-place/. Originaal: https://www.polityka.pl/tygodnikpolityka/swiat/2157397,1,imperium-znow-atakuje-co-jest-ostatecznym-celem-putina.read
Timothy Snyder on ajaloolane, kes võtab ideid tõsiselt ja püüab rekonstrueerida ajaloolisi tegelasi – nt Hitlerit ja Putinit – kannustanud maailmavaatelisi nägemusi. (Koomilist katsetust Snyderit puht-positivistlikus võtmes lugeda vt O. Mertelsmanni sulest Vikerkaares 2018, nr 3.) Snyderi Hitleri-tõlgendust vt „Hitleri maailm“ (Vikerkaar 2015, nr 10–11). Snyderi Putini-mõtestuste seisukohalt on tähtis tema 2018. aasta essee „Ivan Iljin – Putini filosoof, kes mõtles Vene fašismist“. See visandab fašistliku emigrantmõtlja Ivan Iljini (1883–1954) vaadete arengu. Revolutsiooni eel lootis Iljin, et Venemaa jõuab üldkehtiva õigusteadvuse väljakujunemiseni, kuid emigratsioonis jõudis ta müstilis-nihilistliku arusaamiseni, et venelaste õigusteadvus peabki seaduslikkuse all mõistma tingimatut kuuletumist meelevaldsele isevalitsusele. „Tehes rahvusvahelisest poliitikast arutelu „vaimsete ohtude“ üle, on Iljini teosed aidanud Vene eliitidel kujutada Ukrainat, Euroopat ja Ühendriike eksistentsiaalsete ohtudena Venemaale,“ järeldab Snyder. Samal aastal avaldas Snyder Guardianis essee „Vladimir Putini igavikupoliitika“, milles vastandab Läänes maad võtnud „vältimatuse poliitikat“, mille järgi olevat maailmasündmuste rööpad juba paigas ja kõik liigub paremuse poole, ning selle nurjumisest sündivat „igavikupoliitikat“, mis paigutab tsüklilise loo keskmesse rahva ohvristaatuse: „Aeg pole enam joon, mis viib tulevikku, vaid ring, mis viib lõputult tagasi minevikuähvarduste juurde“. „Igavikupoliitik“ ei saa ühiskonda kui tervikut aidata, vaid ainult kaitsta ähvarduste eest. Üks neist ähvardustest, mida hakkas esimeste seas tuvastama Putini kaaskondlane ning Eesti kesk- ja paremsõprade väidetav rahastaja Vladimir Jakunin, seisneb seksuaalhälvetes, millevastasest võitlusest sai Vene rahvusvahelise propaganda tulipunkt.
Sławomir Sierakowski (sünd 1979) on poola sotsioloog ja ajakirjanik.
