Seda, mis on „ümberkehastumine“, teadsin juba lapsena – mu isa, tavaline nõukogude insener, tundis kirglikku huvi Nikolai Roerichi ja agni-jooga, s.o sisuliselt teosoofia vastu. Ma ei mäleta, et vanemad oleksid enne lahutust minu kuuldes agni-jooga üle arutanud, kuid ma õppisin ruttu lugema ja sain ligi raamatutele, mis Roerichid olid kirjutanud („automaatkirjutuse“ abil – otsekui oleksid nende kätt juhtinud Himaalaja mahatmad). Arvatavasti esimese arusaama reinkarnatsioonist saingi sealt. Või siis raamatukesest „India müüdid ja legendid“. Või vinüülplaadil kuuldemängust „Rāmājana“.
Punapäise konstaabli lugu
Aga isegi kui isal poleks olnud vähimatki aimu, misasi on agni-jooga, ja kui meil kodus ei leidunuks „India müüte ja legende“ ega plaati „Rāmājana“, oleks teadmine reinkarnatsioonist varem või hiljem minuni jõudnud. Lihtsalt sellepärast, et Nõukogude Liidus, maailma kõige ateistlikumas riigis, oli kultuur sellest teadmisest kummalisel kombel lausa läbi imbunud. Kasvõi minu lapsepõlve lemmikfilm, Aleksandr Mitta „Rännakute lugu“ (1982), filosoofiline mõistujutt, mis meenutas mulle Boschi ja Bruegeli pilte. Tegevus toimub tinglikul keskajal, peategelaseks on rändrüütel Orlando. Mingil hetkel sureb ta katku, päästes terve linna, kuid lõpus selgub, et tema hing on asunud ümber teise kehasse – ja see ongi muinasjutu kulminatsiooniks.
Või võtame teise kultusfilmi – „Maja, mille ehitas Swift“ (samuti 1982. aastast), mille lavastas Mark Zahharov Grigori Gorini stsenaariumi järgi. Põhimõtteliselt on see Jonathan Swifti fiktiivne biograafia, nii et näib, mis reinkarnatsioonidest saaks siin juttu olla – Iirimaa, 18. sajand, anglikaani vaimulik… Kuid ühes stseenis leiavad loo kangelased end trellide tagant, valvuriks on punapäine konstaabel. Tema juurde tuleb tegelane, kes stsenaariumis kannab nime Eikeegi, ja ütleb, et on konstaablit kohanud tema eelmises elus. Veel enam, Eikeegi teeb konstaablile ettepaneku tuletada ise meelde oma varasemaid kehastusi. Too võtab kogu oma jõu kokku ja talle meenubki: igas elus on ta olnud midagi konstaabli-sarnast, mingeid vange valvanud. See väljapääsmatu sund vapustab konstaablit nii, et ta otsustab nõiaringi katkestada (väljuda sansaarast, ütleksid budistid) ja kõik vahialused vabaks lasta.
Lapsena vaatasin seda filmi palju, millal iganes seda televisioonis näidati. Ja alles hulk aastaid hiljem, pärast NSV Liidu lagunemist, kui siis juba meie seast lahkunud Gorini stsenaariumid omaette raamatuna välja anti, sain oma üllatuseks teada, et punase konstaabliga oli veelgi huvitavam lugu: vähe sellest, et ta kõik oma elud ühtejärge oli aina vange valvanud, ajas veelgi tagasi minnes meenus talle, kust see kõik alguse sai – 33. aastal oli ta valvurina seisnud Kolgatal risti kõrval. Jah, nõukogude filmis selliseid seiku muidugi ei saanud olla. Inkarnatsioonist võis juttu teha, Jeesusest mitte. Ja väga kahju, et ei saa enam Gorinilt küsida, kuidas ta üldse tuli mõttele ühendada reinkarnatsiooni-idee kristlusega.
Vististi oli veelgi filme, kus ümberkehastumisi ühel või teisel moel mainiti. Kuid ennekõike andis nõukogude inimesele reinkarnatsioonide olemasolust teada siiski Vladimir Võssotski „Lauluke hingede rändamisest“. Jälle üks hämmastav seik: see 1969. aasta laul mahtus nende tosina Võssotski laulu sekka, mis 1980. aastal said ametlikult ilmuda firma Melodija plaadil. Kuidas see võis juhtuda? Millega see olgugi et irooniline, kuid religioosne lauluke sedavõrd vallutas kultuuriala ametnike südamed, et nad valisid ta välja kõrvuti lauludega sõjast ja „Hommikuvõimlemise“ laadis satiiriga?
Kusjuures Võssotski – silmapaistev luuletaja, kes kirjutas kõigest siin ilma peal, ei imestaks, kui ta olnuks Kiplingi reinkarnatsioon – mitte ainult ei tutvustanud selles laulus ümbersünniteooriat, vaid samahästi kui pidas budistlikku jutlust sellest, kas poleks parem juba selles elus „inimese kombel elada“:
Kes kõrgeid aateid igatses,
taas sünnib ülla, heana,
ja see, kes muudkui sigatses,
peab sündima taas seana.[1]
Kaudselt aga osutas Võssotski ka selle teooria peamisele praktilisele probleemile:
Kes on või oli kes? – me sellest eales ei saa tolku.
Geneetikute pead on segi ajand arrogants.
See rääbak kass võis varem olla kaabakas ja molkus,
see lahke mees võis varem olla hoopis armas krants.[2]
(Kõige veidram aga on veel see, et oma kontsertidel seostas Võssotski seda laulu mitte ainult „hindude usuga“, vaid ka Dostojevski varajase lühijutuga „Bobok“.)
Niisiis isegi NSV Liidus oli käsitus reinkarnatsioonidest nii-ütelda laialt esindatud. Seda aga mõistsin ma alles hiljem, et laialt esindatud oli see kõikjal ja alati. Neisse ei uskunud mitte üksnes dharmiliste usundite – hinduismi, budismi, džainismi, sikhismi – järgijad, vaid ka Jaapani šintoistid, vanad kreeklased, mitmed juudi rabid, gnostikud, manilased ja isegi kristluse ja islami mõnede, olgu küll marginaalsete voolude esindajad; Origenese õpetus hingede preeksistentsist mõisteti teatavasti hukka 553. aastal Konstantinoopoli II kirikukogul.
Reinkarnatsiooni uskusid ka mitmed Lääne ajaloo võtmekujud – nii erinevad kui Leibniz, Voltaire ja Goethe. Mäletan, kui üllatunud olin, kui lehitsesin Radištševi teoste köidet ja avastasin, et 1790. aastatel, väljasaadetuna Siberis, oli ta kirjutanud traktaadi „Inimesest, tema surelikkusest ja surematusest“, kus arutles hingede rändamise idee üle! (Ja hülgas siis selle teise teooria kasuks – hinge surematusest ülemineku läbi mingisse jumalikku seisundisse: „Oleks totter mõelda, et pärast surma saab minust valge elevant.“) Või mis seal rääkidagi: Lev Tolstoi „Sõjas ja rahus“ arutavad Nataša ja Sonja „metempsühhoosi“ üle…
Vaimne evolutsioon ja igavene (mitte)taastulek
Reinkarnatsiooni täieulatuslik pealetung kirjanduses sai, nagu kogu tänapäeva Lääs, alguse Victoria ajastul. Miks nii, on arusaadav: kuigi idee ise Euroopas eksisteeris, järjekindlat teooriat selle taga polnud ja – kristliku paradigma raames – ei saanudki olla. Kuid 19. sajandil jõudsid appi Läänes populariseeritud Ida usundid. Muide ümbersünni-idee vastu kasutati viktoriaanlikul Inglismaal samasuguseid argumente nagu Darwini teooria vastu; veel enam, evolutsiooni ja reinkarnatsiooni käsitati üht ja sama tüüpi ketserlustena. Darwin rääkis liikide füüsilisest evolutsioonist, budism aga, vähemalt oma populaarses esituses, vaimsest evolutsioonist: kunagi me kehastusime lõvide, kotkaste, nurmkanade, sarviliste põtrade, hanede, tummade kalade, meritähtede, isegi silmale nähtamatute bakteritena – kuni polnud taassündinud inimestena. Enesele uhke viktoriaanliku mõtleja vaatepunktist oli ühtviisi vastuvõetamatu kujutleda nii seda, et tema, Looduse kroon, pärineb orangutanist, kui ka seda, et ta ise võis kunagi orangutan olla.
Pärast Edwin Arnoldi poeemi „Aasia valgus“ (1879) menu, mis tõi budismi Briti impeeriumi asukate kodudesse, võtsid asja käsile kirjanikud – näiteks Rider Haggard romaanis „Käskijanna“ („She“, 1886–1887) ja Edwin Lester Arnold, „Aasia valguse“ autori poeg, romaanis „Foiniiklane Phra“ (1890). Muuseas Edwin Arnold on näide veel teisestki Victoria ajastu tendentsist: siduda eri uskumusi üheks kontseptsiooniks. Võtnud ilmselgelt omaks budismi, kirjutas ta hiljem „Aasia valgusele“ järje – poeemi „Maailma valgus“, mitte enam Buddhast, vaid Kristusest; selle võtsid lugejad vastu leigemalt, kuid Arnoldi näide tõendab, et Läänt ja Ida saab kokku viia ka teisiti, kui seda tegi Jelena Blavatskaja.
Viktoriaanide huvi ümbersündide vastu kustus koos Victoria ajastu endaga pärast Esimest maailmasõda, mille koledused olid üldse lunastusreligioonidega halvasti ühitatavad. Kuid õige peatselt reinkarneerus reinkarnatsioon teadusulmes ja fantasy’s. Tõsi, viimases kasutatakse ümbersünde võrdlemisi harva, ehkki näiteks Tolkieni haldjad ei jää igaveseks hauatagusesse maailma – nende hing (fëa) võib omandada uue keha (hröa). Inimeste fëa’d lahkuvad Ardast alatiseks, ainus inimene, kellel lubati ümber sündida, oli Beren. Seda, et Tolkieni ja tema naise hauakivil on nende nimede järel kirjas „Beren“ ja „Lúthien“ (viimane on Tolkieni lugudes Berenisse armunud haldjatar), võib põhimõtteliselt tõlgendada mitmeti, aga mida sellest kõigest mõtles katoliiklane Tolkien ise, jääb igavesti saladuseks.
Teadusulmes juurdus kontseptsioon paremini – saab ju inimese taassündi uues kehas seletada tuhandel eri viisil. Parim näide on siin Roger Zelazny suurepärane romaan „Valguse isand“ (1967): kosmoselaeva India Täht meeskond, koloniseerinud mingi planeedi, maskeerub india jumalateks ja omandab tänu erilisele „teadvuse ülekande“ meetodile surematuse. Nende dekoratsioonide taustal jutustab Zelazny loo budismist kui mässust range hinduistliku maailmakorra vastu, nii et fantastika pole siin suurt muud kui metafoor.
Selliseid ümbersünni metafoore leidub angloameerika fantastikas kahtlaselt palju: aju siirdamine, teadvuse ülekanne (täpsustamata tehnoloogiat), digiteeritud „hinge“ üleminek ühest kehast teise, kloonimine… Värskeks näiteks on Asimovi „Asumi“ ekraniseeringus galaktika valitsejate dünastia, mis koosneb ühest ja ainsast inimesest, kadunud imperaator Cleonist, kes tänu kloonimisele saab esineda igal ajahetkel kolmel eri kujul. Või võtame Wachowskite „Matrixi“: teises filmis anti meile teada, et kangelane on iseenda kuues „iteratsioon“, neljandas filmis leidis aset Neo ja Trinity füüsiline taassünd, taas tänu tehnoloogiale. Seegi on metafoor – kogu „Matrix“ on läbi imbunud nii budistlikust kui ka kristlikust maailmakäsitlusest, ja ma ei ruttaks oletama, et reinkarnatsiooni teema kerkib siin esile juhuslikult.
Teine lugu on lõputu teleseriaaliga „Doctor Who“ (1963–…), mille peategelane, surematu tulnukas Doktor, ühtelugu sureb, tõustes pärast seda nagu fööniks tuhast, iga kord uuel kujul ja rohkem või vähem muutunud karakteriga. Siin pole budismist lõhnagi – kõik on palju proosalisem: kui Doktori esimene osatäitja välja vahetati, tuli seda vaatajatele kuidagi põhjendada. Tulemuseks olid taas reinkarnatsioonid, olgugi omanäolised. Päris kummaline näide on Wachowskite ja Tom Tykweri film „Pilveatlas“ (2012) David Mitchelli samanimelise romaani järgi: kuus eri aegadel toimuvat, kuid kuidagiviisi siiski omavahel seotud lugu – kuni selleni välja, et eri tegelasi mängivad ühed ja samad näitlejad. Sõna otseses mõttes reinkarnatsioone „Pilveatlases“ pole, ei taaskehastu mitte inimesed, vaid ideed, arhetüübid, situatsioonid – kuid ikkagi taaskehastuvad.
„Tõelistest“ reinkarnatsioonidest on ulmes vähe näiteid. Ütleme, Kim Stanley Robinsoni romaan „Riisi ja soola aastad“ (2002) – vähe sellest, et see on alternatiivajalugu (Must Surm hävitas 99% Euroopa elanikkonnast, maailma omavahel jagamisega on ametis hiinlased ja moslemid), lisaks on selles ka ümbersündivad kangelased. Filmidest muidugi J. Michael Straczynski teleseriaal „Babylon 5“
(1993–1998): seal on ühe võõrplaneedi asukad veendunud, et pärast surma sünnivad nende hinged ümber inimestesse, ja see paistab isegi nii olevat.
Huvitav on see, et Idas, isegi maades, kus budism on palju rohkem levinud ja olnud riigiusk, kerkib reinkarnatsiooniteema esile harva. Jaapani mangas ja animes tuleb kunstilise võttena ümbersündi ette, aga suurejoonelise reinkarnatsioonikanga söandas lahti rullida üksnes suur mangaka Osamu Tezuka: koomiksit „Tulilind“ (1954–1988), mille kangelased ümber sünnivad – põhiliselt muistses Jaapanis ja kosmilises tulevikus –, joonistas ta kogu oma elu, kuni surmani, pidades seda oma peateoseks, ja lõpetamata see jäigi.
Iseasi on metafoorid. Esmapilgul näib, et Mamoru Oshii imekaunis anime „The Sky Crawlers“ (2008) ei räägiks nagu üldsegi mitte reinkarnatsioonist, vaid lenduritest, kes publiku meelelahutuseks osalevad katkematus sõjas, mis asendab kõiki traditsioonilisi sõdasid – aga kui selline lendur õhulahingus hukkub, asendatakse ta kohe tema klooniga. Samasuguseid kollisioone esineb palju – kasvõi Duncan Jonesi filmis „Kuu“ (2009) –, kuid Oshiil on esikohal just igavese (mitte)tagasituleku, karmarutiini teema, millest on võimatu vabaneda. Kukub välja nagu punapäise konstaabli loos, kes elu elu järel teeb ikka sedasama, ikka sedasama…
„Kus on varjul kustunud lampide leek?“
Arvatavasti huvitaks see kõik mind tunduvalt vähem, kui uudishimu poleks tingitud isiklikest motiividest. Siit edasi astun ma nüüd üpris haprale pinnale ja sellepärast seletan kohe mõne asja ära. Mu enda maailmapilt võngub praegusel hetkel kristluse ja budismi vahel. Minu ettekujutuses on need mõistesüsteemid kaks eri keelt, kultuurikoodi, mis väljendavad ühtsama pilti moraaliuniversumist – nagu, ütleme, algebra ja geomeetria kumbki omal viisil väljendavad ühtesid ja samu ideid, ja see, mis algebras on valem, võib geomeetrias osutuda kõverjooneks. Erinevused budismi ja kristluse vahel tulenevad sellest, et need koodid rajanesid täiesti erinevatel kultuuridel – monoteistlikul juudi ja polüteistlikul hindu kultuuril.
Liiatigi ei olnud Jeesuse ja Gautama sihiks mitte maailma adekvaatne kirjeldamine, vaid teiste vabastamine. Budistlikus keelepruugis on see „virgumine“ – nagu selles mõistuloos, millest kirjutab Borges: kui teid on tabanud nool, pole tähtis, kes selle laskis ja millist trajektoori mööda see lendas, tähtis on nool välja tõmmata. Kristlikus keelepruugis tähendab see „igavese elu saamist“. Mõiste „Jumal“ esineb ainult kristlikus, „sansaara“ aga ainult budistlikus keelekasutuses, nii see kui teine selgitab sõnumit, kuid lunastuse algoritm – „mis mul tuleb teha siin ja praegu?“, Mäejutlus ja Kaheksaosaline tee – on budistidel ja kristlastel korraldatud ühtmoodi, kuigi kirjeldatud erinevate sõnadega. Võimalik on tõlge budistlikust keelest kristlikku ja vastupidi.
Ma annan endale aru, et see on väga iseäralikku asjade korda uskuja võrdlemisi haavatav positsioon. Ma usun hinge surematusesse, kuid ühtlasi olen kaugel igasugusest müstikast, eriti kultuste vormis. Ütleme, ma ei usu oma eelmiste elude mäletamisse – mitte ainult sellepärast, et mingit selletaolist võimet pole ei minul ega inimestel, keda usaldan, vaid ka seepärast, et nagu eespool öeldud, lunastuse seisukohalt pole sel tähendust. Teosoofia oma „salaõpetustega“ on mulle alati paistnud õudselt igav võrreldes tõelise ajalooga, mida need õpetused kuidagi ei selgita – ja mida mina käsitan kui moraalsete valikute ahelat. Kannatused jätkuvad, sest nagu on öelnud Viktor Pelevin – kirjanik, kelle koordinaatsüsteem, nagu tahaksin uskuda, sarnaneb minu omaga –, „maailma ei valitse mitte salajane loož, vaid avalik vale“ (миром правит не тайная ложа, а явная лажа).
Mulle on enam kui mõistetavad Nabokovi tunded, kes oma mälestustes „Teised kaldad“ kirjutab katsest „tabada pilguga väikseimatki isiklikkuse kiirt keset ebaisikulist pimedust kummalgi pool elu piire“: „Ma leppisin naisromaanikirjanike alandava seltskonnaga, kes vadistasid igasugustest joogidest ja atlantiididest. Kannatasin välja, kuidas oma meediumlikest kogemustest vestsid mingid Indias teeninud Inglise kolonelid, kes üpriski selgelt mäletasid oma eelmisi kehastusi Lhasa pajude all.“
Mu enda ajakirjanikukogemus paneb mind suhtuma „atlantiididesse“ ja „Lhasa pajudesse“ mürgise skepsisega. Mäletan, kuidas tegin intervjuu Eestis gastroleeriva Venemaa ekstrasensiga ja ta jutustas, kuidas talle meenus tema eelmine elu – Praha juudina. See meenus ekstrasensile, kui ta oli Prahas juudi kalmistul ja nägi seal omaenda hauda. Mu küsimuse peale, kuidas ta oma haua ära tundis, kui oma eelmises elus ta ju seda ilmselt näha ei saanud, ei osanud ekstrasenss midagi kosta. Kardan, et isegi kui ta ise oma kogemust usub, mina teda uskuda ei saa.
Seda enam et budism, tunnistades karmat ja ümbersündide ratast, eitab püsiva „mina“ olemasolu. Peamiselt on see seotud käsitusega „minast“ kui eri seisundite katkematust voost vastukaaluks terviklikule hingele. Selline hing, teadagi, mäletaks kõiki varasemaid elusid. Seisundite voogu võrdlevad budistid tuleleegiga; ümbersünd on see, kui ühest lambist süttib teine ja esimene kustub; ehk nagu kirjutas Edwin Arnold: „Kus on varjul kustunud lampide leek?“ (When the lamp is drained / Whither is fled the flame?) – neid ei saa juba põhimõtteliselt mäletada, virgumise hetkel aga kõik varasem, mis koosneb „mina“ illusioonidest, kaob sootuks, nii et „minast“ kinni hoida ei tasu. (Kristlikus keeles: „Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle.“)
Kuid muidugi on see seisundite voog korraldatud keerukamalt kui tuleleek – sest midagi, mingid jooned võib ta säilitada täielikult. Kristluses jääb surematuks see osa hingest, mis näeb vaeva tõe tunnetamisega ja püüdleb ühtsuse poole Jumalaga (theosis). Sama kehtib budismis: moraalse enesekasvatuse viljad säilivad, ülejäänu mitte.
Ja kujutage vaid ette, milline õudus see oleks, kui me mäletaksime oma varasemaid elusid. Selle üheainsamagagi ei suuda me õieti toime tulla – need psühhotraumad ja solvumised ja „elatud aastatega kogunenud kibedus“, kõik see, mis inimesi sageli murrab ja kui just ei tapa, teeb vaimseteks invaliidideks. Aga niiviisi me veel elaksime lisaks ikka ja jälle läbi ka seda, et kunagi sada aastat tagasi meid kusagil Antananarivo turul nii rängalt solvati… Ja teiselt poolt, kas poleks selline mäletamisvõime ka põrgulikult igav? Me ju ei meenuta ühtelugu, millised olime eile või aasta tagasi – see on meie jaoks läbitud etapp, ei midagi enamat.
„Kuid pole ei Ida, ei Läänt; ei piiri, ei hõimu, ei sünnipära…“
Kas reinkarnatsioonid on või neid pole – mina mingeid oma eelmisi elusid kindlasti ei mäleta. Ja mingeid avastusi mul selle kohta pole olnud. Üks sündmus küll oli – selline veider ja tühine, et isegi sündmuseks on teda raske nimetada. Kui olin kümneaastane, algas juba perestroika ja mingi nõukogude ajakiri hakkas järjejutuna avaldama üht tõlkeromaani. Mulle sattus juhuslikult kätte ajakirjanumber romaani algusega ja tekst köitis mind väga: säärast fantastikat polnud ma veel sattunud lugema. Saanud teatavat laadi loomingulise impulsi, kirjutasin kähku valmis omaenda, sarnase teksti sarnase kangelasega, kuid teise, käigu pealt välja mõeldud süžeega.
Mida suudab paberile panna üks kümneaastane inimlaps? Loetamatut grafomaaniat, mõistagi. Oleksin kogu selle asja varsti unustanud, kui poleks paari aasta pärast ostnud sama autori raamatu tema teiste romaanidega, mis just äsja olid vene keelde tõlgitud. Ja vaat nüüd olin küll sügavalt jahmunud. Sest ühe romaani süžee langes pisiasjadeni kokku minu lapseliku jutustusega, mille olin kirjutanud tolle ajakirjas ilmunud romaani mõjul.
Ongi õigupoolest kõik. Edasi tuli juba mu eraviisiline juurdlustegevus, mis kestis aastaid: õppisin tähelepanelikult tundma seda kirjanikku, kes oli surnud mõni aasta enne minu sündi, otsisin andmeid ta elust, püüdsin mõista, kas võisin see olla mina („mina“) või mitte. Nime jätan siin meelega nimetamata, kuid niipalju ütlen, et uhkustada pole millegagi: tegemist on keskpärase ja poolenisti unustatud kirjanikuga. Ei ole see juhtum, kus kellelgi suurushullustuse mõjul tekib tahtmine kujutleda end Dostojevski või Nabokovi või Agatha Christiena. Ühtki motiivi selleks, et endale selline reinkarnatsiooniline sugulusseos välja mõelda, mul polnud. Seda põnevam oli leida ootamatuid sarnasusi tema ja minu elu võtmepunktides. Tõsi, selleks tuli põhjalikult tuhnida allikmaterjalis – mida teisejärguliste kirjanike kohta on teatavasti üpris napilt.
Mis see teadasaamine mulle andis? Peaaegu mitte midagi. Uhkust, nagu juba öeldud, ei tunne – selles elus kirjutan ma, vähemalt nii mulle tundub, pisut paremini. Ette ennustada midagi ei oska – üks asi on oletada, et olid selline ja selline, hoopis teine asi aga mõista, kuidas sinu möödunud elu mõjutab su praegust. Ja ka selle eelmise iseenda pähe ei anna sul kuidagi pugeda, ja milline ta inimesena oli, on raske öelda. Pealegi on mul ta raamatuid talumatult igav lugeda. Mis on ka mõistetav – kui „mina“ ise need kirjutasingi, siis midagi muud peale igavuse nad minus esile kutsuda ei suuda.
Ainus, mis ma sellest isiklikult enda jaoks järeldasin, on, et mälestust varasematest eludest pole, kuid võimalikud on just sellised kirjad endalt endale, mis lubavad heita pilgu kulisside taha: lugesin üht oma süžeed – „meenus“ veel teinegi. Kordan, see on vaid hüpotees. Tuleb ette ju ka juhuslikke kokkusattumusi, lõppude lõpuks.
Tõenäoliselt see (võimalik) kohtumine oma eelmise eluga mõjutas mu maailmapildi kujunemist. Sest, jah, „kes on või oli kes? – me sellest eales ei saa tolku“, ja ei saagi teada ja oletada võib mida tahes – tõestada pole võimalik. Aga kui eeldada, et reinkarnatsioonid on olemas, siis mida see tähendab?
Tähendab, et maailm sõna otseses mõttes koosneb moraalsetest väärtustest. Sa sured ja sinust jääb ainult sinu moraalne „mina“, selline, milliseks sa jõudsid selle kasvatada – või milliseks selle kasvatasid teised. Ja teise (ja kolmanda jne) šansi saab juba nimelt tema. Muutuvad sind ümbritsevad välised tingimused – keel, riietus, religioon, rahvus –, kuid jäävad tähistaevas pea kohal ja moraaliseadus sinu sees. Nood tingimused pole ülemäära tähtsad, tähtis on miski hoopis muu. Ja juhul kui sa surid kristliku fanaatikuna, kes ahistas juute ja moslemeid, jäädki fanaatikuks, ainult et ahistama hakkad juba kristlasi, ja sel, et olid eelmises elus ise kristlane, pole mingit tähtsust. Aga kui sünnid ümber ateistina – saab sinust võitlev ateist. Mulle tundub, et on kasulik vaadelda neid, kes rajavad oma elu vihkamisele, just sellise nurga alt: viha objektid muutuvad, aga viha jääb.
Või siis: kui olid kunstnik, võid uues elus saada filmirežissööriks, kuid kanda edasi neidsamu ideid mis varem. Või: olid Hiinas chan-budist, praktiseerisid meditatsiooni ja äkilist taipamist, siis aga taassündisid Bütsantsis, täiesti teistsuguses, kristlikus keskkonnas – ja harrastasid hesühhasmi, kasutades neidsamu praktikaid, kuid juba teise religiooni raames. Või: sa päästsid tagakiusatuid – ja jätkad selle tegemist ka järgmises elus, olgu või nüüd tagakiusatuteks saanud need, kes varem olid tagakiusajad. Või: sul oli kinnisidee alistada mingi rahvas – ja järgmises elus sünnid selle rahva valitsejana; mis sa ühes kogu oma võimuga peale suudad hakata, on juba iseküsimus. Või: sa olid suur matemaatik ja sündisid nüüd vaesesse India peresse, kuid ikkagi tõmbab sind lapsest peale matemaatika poole ja ka ilma hariduseta saab sinust geniaalne Ramanujan.
Veelgi enam, keegi pole üksi – kõigil meil on mõttekaaslased. Kurt Vonnegut kirjutab romaanis „Kassikangas“ „karassidest“ – inimrühmast, mille liikmed võivad isegi mitte üksteist tunda, kuid neil on ühine, Jumalast määratud eesmärk: „Kui avastad, et su elu on kellegi teise eluga ilma loogilise põhjuseta kokku põimunud, … võib see inimene olla sinu karassi liige.“[3] Selletaolised reinkarnatsioonilised karassid võiksid olla selgituseks, miks mõnikord mingis piirkonnas massiliselt sünnib inimesi, kes kalduvad ühele ja samale tegevusele – kas siis kirjutama imekauneid kirjandusteoseid või päästma valla maailmasõdu. Ja miks usundid, riigid, rahvad vahel nii järsku muudavad oma kurssi. Sest pole olemas usundeid, riike ega rahvaid – on inimesed, kes sündides selle kõik üle võtavad ja annavad edasi järgmistele nagu teatepulga, kuid liikuma panevad inimesi muud, moraalset laadi motiivid.
„…katki trambitud kookon, kui liblikas tõusnud on lendu“
Minu meelest pole sellised ajalootõlgendused paremad ega halvemad kui materialistlikud, marksistlikud või mingid muud. Muidugi tekitab selline maailmapilt terve hulga küsimusi – kasvõi vaba tahte kohta. Ateistid arvavad, et ajalugu on juhuslikkuse tagajärg, aga kuivõrd juhuslikuks – või determineerituks – ta osutub, kui pidada võimalikuks reinkarnatsioone? Olgugi et pöördepunktiks on alati moraalne valik, mis teeb „mina“ halvemaks või paremaks kui enne. Kuid kas saab olla nii, et mingi amoraalne „mina“ põhjustab kannatusi moraalsemale „minale“ puhtalt omaenda halvast tahtest? On see ju koletu – eeldada, et ohvrid on alati „ära teeninud“ selle, mis timukad nendega korda saadavad. Aga kui nii pole, siis tuleb välja, et ajalugu jääb teatud tasemeni ikkagi juhuslikuks?
Kuidas üldse toimub „mina“ laiali paigutumine maid ja ajastuid mööda? Milline sansaara mehhanism asetab kõik oma kohtadele? Kuidas see töötab – kas annab meile parimad võimalused virgumiseks, seab meid vastamisi meie moraalse valiku tagajärgedega?
Kas saavad meie moraalsed „minad“ mingil tasandil üksteisega suhelda? Kas saavad nad suhelda meie väikeste „minadega“, mis tekivad konkreetse taaskehastuse ajalõikes, ja anda meile kuidagi tunnetatavalt märku? Kas võis minu suur „mina“ ärgitada mind ostma seda ajakirjanumbrit, saata mulle „kirja“ eelmisest elust, viia mind mõttele, et varem olin ma see keskpärane kirjanik? Kas mitte neid „kirju“ me ei nimetagi eelaimusteks? Või ka sisetundeks?
Pole lootustki saada vastuseid kõigile neile küsimustele. Kuid isegi kui neid vastuseid umbkaudu oletada, tuleb välja, et reinkarnatsioonid ei muuda lihtsat tõsiasja: vähemalt sama palju kui füüsikast on põhjuslikud seosed meie maailmas tingitud eetikast. Aga sellesse usuvad ühel või teisel viisil kõik – selle poolest inimesed ongi inimesed, et põrkavad kokku moraalset laadi valikuga. Usk reinkarnatsioonidesse kõige enam vaid rõhutab seda, sundides meeles pidama valiku tähtsust igal su praeguse elu sekundil. Võib-olla kui vaadata maailma sellise usu prisma läbi, muutuvad põhjused ja tagajärjed mõistetavamaks. Või, noh, saab ehk veidi selgemaks, kuidas suhtuda endasse ja teistesse; kui surm pole lõpp, tasub end ülal pidada mõneti arukamalt. Nagu Võssotski laulus:
Kui aga maoks või papagoiks
sa sündida ei soovi,
siis inimese kombel võiks
ju elada, eks proovi.[4]
Kuid juba kuulengi ma Kõige Tähtsamat Küsimust: kas ei lähe sellisel juhul kaduma meie individuaalsus? Minu meelest mitte. Mis teeb meid indiviidideks? Eks mälestus kellestki või armastus kellegi vastu. Kusjuures mäletada on võimalik ka ilma armastuseta, ja armastada ilma mäletamata. Tunnistan, et midagi ebakindlaks tegevat on selles, milles, nagu laulab Boriss Grebenštšikov:
kõik, mis ma teadsin, mis tahtsin, on nüüd
katki trambitud kookon, kui liblikas on tõusnud lendu.[5]
Kuid seda ju tuleb meiega ette pisiasjades iga päev ja suures plaanis rohkem kui vaid kord-paar elus. Püsivat „mina“ meil lihtsalt pole. Me oleme kindlasti midagi enamat kui pelgalt need, kelleks end peame, ja seda ei tohi unustada.
Lootuse salajane ajalugu
Põhiline metamorfoos toimub ajalooga. Endiselt ei suuna teda mingi salaloož – kuid kõige selle taha, millest räägivad meile õpikud, kerkib teine, nähtamatu draama, milles osaleme me kõik kuni viimseni. Meie „minad“ mängivad temas rolli, mille on ise endale kirjutanud, ja muutuvad ja muudavad teisi, ja mitte keegi ei lõpe mitte kunagi täiesti. Pole välistatud, et just praegusel minutil elavad ja tegutsevad mingites maades need, kes kunagi olid Jeanne d’Arc ja apostel Peetrus, Leonardo da Vinci ja Murasaki Shikibu, John Lennon ja Maximilien Robespierre, Anne Boleyn ja Liliuokalani, Anne Frank ja Adolf Hitler, vennad Lumière’id ja vennad Strugatskid, Konstantin Päts ja Juhan Liiv, Fjodor Dostojevski ja Teresa Ávilast, ja kõik-kõik teised, kõige viimasemani – ja kedagi pole unustatud. Kõik maailma timukad, kõik ohvrid, kõik pühamehed ja kõik patused – ja igaühel neist on ja saab olema veel üks võimalus heaks.
Kõik nad on siin, sest kõik meie oleme siin. Olemas nii minevikus kui tulevikus. Ja mingit üksindust ei ole.
Imelik? Jaa. Õudne? Väga. Kuid see-eest on ka lootus.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul
[1] Стремилась ввысь душа твоя – / Родишься вновь с мечтою, / Но если жил ты как свинья, / Останешься свиньею..
[2] Так кто есть кто, так кто был кем? – мы никогда не знаем. / С ума сошли генетики от ген и хромосом. / Быть может, тот облезлый кот – был раньше негодяем, / А этот милый человек – был раньше добрым псом..
[3] K. Vonnegut, Kassikangas. Tlk O. Teppan. Tallinn, 2001, lk 8.
[4] Досадно попугаем жить, / гадюкой с длинным веком – / Не лучше ли при жизни быть / Приличным человеком?
[5] всё, что я знал, всё, что хотел, – / растоптанный кокон, когда мотылек взлетел.
Urmas Vadi. Hing maanteeserval. Tartu: Kolm Tarka, 2021. 209 lk. 17.99 €.
