Luule VLADIMIR VÕSSOTSKI Lauluke hingede rändamisestVene keelest tõlkinud M. V. JAAN KAPLINSKI *Sõdu on sama palju…; *On tõsi, et inimeseks sündimine…; *Kus siis õieti…; *Võib-olla on…; *Tilluke mutukas…; *Aeg liigub…; *Hing-hingeke… Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga
Proosa AAPO ILVES Vahuri lahkumine MEHIS HEINSAAR Uued maadeavastajad MARGIT LÕHMUS Aed MARI-LIIS MÜÜRSEPP Mutt AVE TAAVET Parapuškin TRIINU MERES Kes ma olen? MUDLUM Vana Peedu
MATT BARKER Õhtusöök URMAS VADI Avanev süda
YUIENBŌ Kõrvalekaldeid kahetsedesKlassikalisest jaapani keelest tõlkinud Alari Allik
Artiklid MARGUS OTT Kogu tõde hingede rändamisest MARTTI KALDA Ümbersünni idee sünniloost Vana-India mõtteilmas
MIKAEL RAIHHELGAUZ Ihu ülestõusmise õpetus 2. sajandi kristlikel autoritel NIKOLAI KARAJEV Reinkarnatsiooni reinkarnatsioonidVenekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul SIIM LILL Spiritism, reinkarnatsioon ja Arthur Conan Doyle EERO EPNER Konrad Mägi ja reinkarnatsioon ALARI ALLIK Prepare to die: surm ja taassünd From Software’i mängudes TÕNIS JÜRGENS Une kontuurid ja magaja loomine SARA ARUMETSA Õigus soolise üleminekuga seotud tervishoiule
Kunstilugu EDA TUULBERG Armastus läbi taandumise
Vaatenurk MAIA TAMMJÄRV Ole sa kirjanik või inimene ehk Meie kõik maanteeservalUrmas Vadi. Hing maanteeserval. Tartu: kolm tarka, 2021. 209 lk. 17.99 €.
HINGEDE RÄNDAMINE ja REINKARNATSIOON. Margus Oti lõplik tõde sellest. Martti Kalda Vana-Indiast, Mikael Raihhelgauz varakristlusest, Siim Lill sajanditagusest spiritismist, Eero Epner Konrad Mäest, Nikolai Karajevi isiklik vaatenurk. Tõnis Jürgens une mõõtmisest, Alari Allik arvutimängudest, Sara Arumetsa üleminekust teisele soole. Sirje Runge kunstiprojekt “Suur Armastus / Kaunis lagunemine”. Yuienbō “Kõrvalekaldeid kahetsedes”. Aapo Ilvese, Mehis Heinsaare, Matt Barkeri, Margit Lõhmuse, Mudlumi, Urmas Vadi, Triinu Merese, Mari-Liis Müürsepa, Ave Taaveti jutte. Jaan Kaplinski ja Vladimir Võssotski luulet
Rahvusvaheline organisatsioon Piirideta Reporterid teatas 2021. aasta pressivabaduse pingerea analüüsis Euroopas ajakirjanike vastu suunatud vägivalla kasvust. See on intensiivistunud koroonakriisi ajal: konspiratsiooniteooriate levitajad ja ekstremistide toetajad on mitmel pool füüsiliselt rünnanud koroonapiirangute vastaseid protestiaktsioone kajastavaid ajakirjanikke.[1] Märgatavalt on sagenenud rünnakud naissoost ajakirjanike vastu.[2]
Seda ka Eestis. Ekspertintervjuudest[3] ajakirjanikega selgus, et sagenenud on peamiselt lehetoimetuse liikmete vastu suunatud verbaalsete ja veebirünnakute hulk, seda mh valitsus- ja parlamendipoliitikute poolt – teguviis, mis võib kaasa tuua ajakirjanikevastaste rünnakute legitimeerumise poliitikute (maailmavaate) toetajate, laiemalt kogu ühiskonna silmis. Kõige ekstreemsemal juhul on Eesti ajakirjaniku veebis sihtmärgiks võtnud rahvusvaheline natslik terroriorganisatsioon. Ajakirjanikule saadeti äärmuslikult häiriva sisuga teateid ning audiovisuaalset materjali, mh pilte ajakirjanikust, poomisnöör kaela ümber, ning videoid, mis kujutasid mustanahalise naise vägivaldset tapmist ja rüvetamist.[4] Samuti kirjeldasid ajakirjanikud juhtumeid, kus artikli subjekt on hakanud veebi teel ründama ajakirjaniku lähedast, et ajakirjanikule kannatusi põhjustada või kajastuse eest kätte maksta.
Samas peetakse ajakirjanikuametit laialdaselt üheks kõrgeima läbipõlemisriskiga ja stressirohkemaks ametiks. Põhjusi on palju, esile on toodud rutiinipuudust,[5] aga ka pidevat ajasurvet, nõuet kohanduda kiiresti uute tehnoloogiatega, traumaatiliste sündmuste kajastamise psühholoogilist mõju, piiramatut tööaega, nõuet olla valmis ka töövälisel ajal kajastama ootamatuid sündmusi, madalat töötasu jpm.
Demokraatia alustalana vajab kvaliteetne ajakirjandus tugevaid ajakirjanikke. Nii ajakirjanike vastu suunatud rünnakud kui ka läbipõlemine võivad viia nende töö kvaliteedi languse, töö häirimise ja ametist loobumiseni. Viimasele on viidanud ka meediauurijad.[6]
Kaastundeväsimus ja läbipõlemishäbi
Kui eesliinitöötajate (arstid, tuletõrjujad) tööga kaasnevast psühholoogilisest taagast rääkimine on saanud normiks, siis ajakirjanikud jäävad enamasti läbipõlemisalasest ning tööga kaasnevate psühholoogiliste väljakutsete diskussioonist kõrvale. Ei ajakirjanikud ega üldsus seosta ajakirjandusametit kuigivõrd, kui üldse, kaastundeväsimusega, traumaatilise stressi vormiga, mis tuleneb korduvatest kohtumistest traumaohvritega ja traumaatiliste olukordadega.[7] Ent kohapeal traagilisi sündmusi kajastavad ajakirjanikud kogevad samasuguseid traumareaktsioone nagu tuletõrjujad ja politseiametnikud. Ja traumaatiliste sündmuste kajastamine ei ole harv nähe – eri andmetel puutub raskete lugudega kokku 80–100% ajakirjanikest.[8] Mida rohkem kokkupuudet traumaatiliste sündmustega, seda suurema tõenäosusega avaldub ajakirjanikul posttraumaatiline stressihäire.[9]
Ajakirjanduses peetakse teatavat stressitaset ameti iseloomust tulenevalt paratamatuseks: ajakirjanikutööga kaasneb ajaline surve, suur töökoormus, kõrge töötempo, raske ja vaimselt nõudlik töö, mis tehnoloogia arenedes pidevalt muutub ja nõuab reporteritelt üha uusi oskusi. Kaootiliste tööaegade ning kajastamist vajavate sündmuste ennustamatuse tõttu on sageli keeruline töö ja pereelu ühitamine.[10] Läbipõlemist kogevad enam just nooremad, vähem kogenud ajakirjanikud, kes peavad tegelema mitme asjaga korraga ja töötavad väiksemas väljaandes.
Halvas olukorras on need ajakirjanikud, kel uudistetoimetuse tuge on vähe või üldse mitte. See võimendab ajakirjanike psühholoogilist stressi. Veel enam süvendab seda ajakirjanduses leviv väljaütlemata käitumisjuhend, mis premeerib või isegi julgustab vaikides kannatamist ning ajakirjandusliku töö käigus saadud valusa kogemuse allasurumist. Keerulistest teemadest tulenevat emotsionaalset reaktsiooni on pikalt peetud ajakirjandusideaali vastandiks. Emotsionaalse teemaga või raskes seisundis allikaga kokku puutunud ajakirjanikku võidakse kujutada ebapädevana. Tema raskustest toimetus suure tõenäosusega ei kuule.[11]
Ajakirjanikud erinevad eesliinitöötajatest selle poolest, et kuigi nad kogevad traumaatilisi sündmusi, ei eeldata neilt sündmustesse sekkumist. Suutmatus pakkuda vajajale otsest abi võib tekitada ajakirjanikele keerulisi eetilisi dilemmasid: ajakirjanik võib soovida aidata ja uskuda, et moraalselt oleks just see õige tegu, olles samal ajal teravalt teadlik enda kui eelkõige objektiivse vaatleja rollist. Töö spetsiifilised aspektid võivad tekitada ajakirjanikus süütunnet, eriti kui neilt oodatakse, et nad kirjeldaksid sündmust sensatsiooniliselt või survestaksid intervjuud andma raskes olukorras või haavatavaid inimesi.[12]
Hoiakud, nagu poleks ajakirjanikutööga kaasnevad psühholoogilised tagajärjed kuigi märkimisväärsed või oleksid nõrkuse (häbiväärne) tunnus, on levinud ka ajakirjanike endi seas. Üha enam on hakatud rääkima ka traumajärgsest süütundest, mida defineeritakse kui „ebameeldivat tunnet, millega kaasneb usk, et oleks pidanud mõtlema, tundma või tegutsema teisiti“.[13] Ginger Casey kirjeldas pärast Los Angelese laste mõrvade kajastamist, kuidas ta „ei saanud aru, miks veel paar nädalat hiljem ei suutnud voodist välja saada, ja seda pärast kahtteist tundi und. Unenägudes nägin neid väikseid nägusid. Olin professionaalne ja ilmusin iga päev tööle, valmis emotsioone näitamata artikleid kirjutama. Ma ei tahtnud, et mu ülemus teaks, et need lood rebisid mul südame lõhki, et ta ei arvaks, et ma ei sobi „tõeliseks“ reporteriks“.[14]
Ajakirjanikud on kirjutanud sellest, kuidas kannatavad viimase piirini ja selle saabudes tunnevad samuti süüd. Koroonapandeemia ajal ajakirjanikuna tegutsenud Oliva Messer on kirjeldanud,[15] kuidas tundis, et pandeemia intensiivne kajastamine mõjus laastavalt nii tema füüsilisele kui ka vaimsele tervisele ja tõi kaasa pidevad õudusunenäod ning enesetapumõtted. Lahkumisavaldust andes tundis ta end läbikukkununa. Messer vahendab suure hulga ajakirjanike lugusid, kes otsustasid koroonapandeemia ajal töölt lahkuda, sageli toodi põhjuseks suutmatus hakkama saada järsult suurenenud töökoormuse ja äärmusliku pingega ning toimetuse võimetus pakkuda vajalikku tuge.
Ka maailma tuntuimates ajakirjanikke ettevalmistavates koolides pole sageli õppekavas aineid ega isegi loenguid, mis õpetaksid ajakirjanikele, kuidas kaitsta end psühholoogilise trauma eest või kuidas suhelda traumat kogenud ohvriga, ehkki nii ajakirjandustudengid kui ka ajakirjanikud ise tunnevad sellest puudust.[16] Teemakohase ettevalmistuseta ajakirjanikud kasutavad toimetulekumehhanisme nagu vältimiskäitumine; valusate mälestuste allasurumiseks või õudusunenägude peletamiseks kasutatakse alkoholi ja narkootilisi aineid, tunnete tõrjumiseks võetakse appi must huumor, välditakse kohti, mis võivad kogetud stressi uuesti esile kutsuda.[17]
Läbipõlemise peamiste põhjustena loetletakse kuut põhilist tegurit: jätkusuutmatut töökoormust; tajutava kontrolli puudumist; ebapiisavat tasu pingutuse eest; toetava kogukonna puudumist; õigluse puudumist ning väärtuste ja oskuste kokkusobimatust. Ehkki tegu on suuresti organisatsiooniliste küsimustega, pannakse probleemi lahendamise koormus tihti töötajate õlgadele, selmet leida lahendusi organisatsiooni tasandil.[18] Mitmed ajakirjanduslikud väljaanded on leidnud viise, kuidas läbipõlemisennetusega tegelda: Reuters on algatanud programmi Peer Network, mille raames meditsiinilise haridusega spetsialistid õpetavad töötajatele aktiivse kuulamise, empaatia ja enesehoolitsuse tehnikaid, samuti seda, millal tuleks kolleeg suunata professionaali juurde abi saama; avatud on ööpäevaringne traumaliin. Ka BBC töötajatele on loodud ööpäevaringne abiliin, välja on koolitatud vaimse tervise esmaabi andjad ning korraldatakse veebipõhiseid vaimse tervise ja vastupidavuse suurendamise koolitusi. Mitmed väljaanded, nagu Politico ja Guardian, on hakanud võimaldama töötajatele lisahüvesid, mh tasustatud lisapuhkust ja meeskondlikke vaimse tervise koolitusi. Paljud eelpool nimetatud hüved võeti kasutusse just koroonakriisi ajal, mil töötajaskonna seas avaldusid teravalt vaimse tervise probleemid.[19]
Ka Eesti suuremad toimetused püüdsid pandeemia ajal kriisist tulenevate vaimse tervise hädade leevenduseks lahendusi leida: vähemalt kõigis suuremates erameeediamajades alustati töötajatele anonüümset ja toimetuse poolt tasutud (veebi)psühholoogiteenuse võimaldamist.
Läbipõlemine Eesti meediaväljal
Intervjueeritud Eesti ajakirjanikud ja toimetajad ei osanud enamasti nimetada läbipõlemisele viitavaid tundemärke. Läbipõlemist kirjeldasid ajakirjanikud ja toimetajad enamasti kui depressiooni ekstreemset vormi ja täielikku „aukukukkumist“. Samas kirjeldasid ajakirjanikud oma hetkeseisundit sageli moel, mis võib viidata läbipõlemisohule. Muuhulgas toodi välja töömuredele järgnevat magamatust, tüdimust, pidevat hirmu tööga mitte hakkamasaamise ja sellele järgneva vallandamise ees, tugevat stressitunnet, pidevat väsimust ja füüsilise tervise muresid. Näiteks ütles üks hiljaaegu töölt lahkunud ajakirjanik: „eks ma ilmselt läbi põlenud olin, kui ma oma tööd ikka nagu südamest vihkama hakkasin.“
Teise äärmusena kirjeldas üks toimetajatest, kuidas mõistet „läbipõlemine“ kasutatakse ajakirjanike seas kergekäeliselt ka juhul, kui ajakirjanik on tema hinnangul hoopis huvipakkuvate teemade vaegusest tulenevas tööalases mõõnaperioodis. See tekitab omakorda küsimuse, kas ajakirjanikud, kes läbipõlemist kogevad ja toimetajale sellest räägivad, ikka pälvivad alati väärilist tähelepanu.
Läbipõlemise ennetusega ajakirjanike hinnangul toimetustes ei tegeleta. Ajakirjanikud kirjeldasid ka toimetusejuhtide suurt töökoormust ning vähest ressurssi ajakirjanike võimalike probleemidega tegelemiseks. Väljendati kahtlust läbipõlemisennetusega tegelemise mõttekuses ning peegeldati kartust, et see võib osutuda vaid pealiskaudseks meetmeks, mille vajalikuks rakendamiseks pole toimetusel (sh ajalisi) ressursse ega siirast motivatsiooni. Üks ajakirjanikest tõdes kokkuvõtvalt, et „toimetus teeb [üksnes] seda, mida ta saab rahaga kinni maksta. Aga mitte seda, mis võtaks liiga palju aega“.
Eesti ajakirjanikud – nagu sageli ka nende rahvusvahelised kolleegid – kirjeldavad ajakirjanduses töötamist eelkõige kui elustiili. Ükski ajakirjanik ei olnud pöördunud seoses tööstressi või läbipõlemisega vaimse tervise spetsialisti poole, seda ka juhul, kui ta nimetas tööelus väga suurt pinget ning raskusi, mille negatiivne mõju ulatus ka eraellu. Nii toimetajate kui ka ajakirjanike hinnangul on vastutus sellest hoidumisel eelkõige ajakirjanikul, mingil määral ka toimetusel.
Ajakirjanikud väljendasid väga mitmel korral uskumust, et toimetused ei panusta ajakirjanike hoidmisesse, koonerdatakse tunnustusega ega leita aega muredega tegelemiseks: „Ajakirjandusväljaannetel [on] tihtipeale just selline suhtumine, et küll me tegeleme sellega, ära sina muretse, sa tegele oma ajakirjandusega, me tegeleme tagajärgedega, eks ju. Ja see lubadus ei ole tihtipeale olnud adekvaatne ehk siis nagu, et seda lubadust ei ole tihtipeale täidetud. Et kui see oleks juba automaatselt ka kuidagimoodi kommunikeeritud, et me saame ühiselt tagajärgedega tegeleda, et siis oleks natukene teistsugune teema.“
Kuidas on Eesti ajakirjanikud tööstressi ja läbipõlemise vältimiseks ette valmistatud? Praktiliselt polegi. Nagu eespool mainitud ülikoolides, ei ole ka Eesti kõrgkoolides ajakirjanduse õppekavadesse teadaolevalt lisatud ei aineid ega isegi loenguid, kus käsitletaks läbipõlemisennetust või rünnakutega toimetuleku strateegiaid. Puudub ettevalmistus ohvrite traumateadliku intervjueerimise ja emotsionaalselt raskete teemadega tegelemise alal ning reporteri vaimse tervise hoidmise vallas. Samuti ei olnud vastavat ettevalmistust saanud ükski ajakirjandusharidusega intervjueeritav. Üks intervjueeritav märkis, et teemat puudutati põgusalt ühes ajakirjandusõppe valikaines.
Väljaannetes töötavad ajakirjanikud ei pea olema ja sageli ei olegi erialase väljaõppega; erinevalt paljudest teistest ametitest ei nõuta ajakirjanduses spetsiifilist ettevalmistust ning kohati on muu erialane haridus isegi eeliseks. Vajalikud oskused omandatakse sel juhul iseseisvalt ja praktika käigus. Intervjuudest selgus, et ka toimetustes enamasti teadlikku läbipõlemisalast ennetust ei tehta ja informatsiooni ei anta, seda ka juhul, kui toimetusega liitub noor algaja reporter. Toimetajad kirjeldasid peamiselt individuaalset lähenemist juhtumitele ning vajaduspõhist reageerimist. Toimetusepoolsete tegevustena nimetati vaid sellist kosmeetikat nagu vaimse tervise teemalised infoplakatid toimetusruumides. Üks toimetaja nimetas ka meediamaja initsiatiivil läbipõlemisega seotud kirjanduse soetamist, et ettevõtte üksuste juhid oleksid teemaga paremini kursis.
Eesti meediajuhtide näol on enamasti tegu pea- või uudistetoimetajaks edutatud endiste reporteritega, kes teavad seega üsna täpselt reporteritöö nüansse ja sellega kaasnevaid kitsaskohti. Ekspert-intervjuudes tõid uudistetoimetuste juhid ennetusmeetoditena välja reporterite koormuse monitoorimise ja individuaalse lähenemise, vajadusel puhkepäevade võimaldamise. Samuti püütakse jälgida lugude emotsionaalse raskuse dünaamika vaheldumist – pingelise tööprotsessi järel kergemate teemade juurde suunamist, aga ka toimetuse liikmete tunnustamist. Üks toimetaja kirjeldas, kuidas jälgib, et toimetuses leiduks heade sotsiaalsete oskustega inimesi, et kolleegidel oleks keegi, kellega turvaliselt muresid jagada. Teine avaldas intervjuus lootust, et toimetuses toimib üksteise kollegiaalne abistamine. Uudistetoimetajad kinnitasid, et vaimse tervise probleemid ja reporteri läbipõlemine on nende jaoks olulised teemad, seda ka praktilisel põhjusel: toimetus ei saa endale hea töötaja kaotamist lubada.
Murekohaks pidasid toimetajad teadmatust, kuidas juba läbipõlenud töötajaga tegeleda. Toimetajad leidsid, et läbipõlenud töötajale pole uudiste- või uuriv toimetus taastumiseks sobiv koht, vaid sellisel juhul on mõistlikum leida töötajale kasvõi ajutiselt rakendus mõnes teises, stressivabamas üksuses. Samuti kirjeldati juhtumeid, kus paremaks peeti läbipõlenud töötajaga töösuhe lõpetada.
Eesti ajakirjanikud ja toimetajad rõhutavad „paksu naha“ vajalikkust ajakirjanduses töötamisel. Reporteritelt oodatakse aja jooksul iseseisvalt piisava stressitaluvuse arendamist, et hakkama saada ka ajakirjanikuameti stressirohkemate perioodide ning ülesannetega. Paradoksina tõid reporterid intervjuudes esile, et samaaegselt nõutakse neilt empaatiat ja tundlikkust keeruliste juhtumite kajastamisel, ning kirjeldasid raskusi nende kahe üpris vastanduva nõude ühitamisel. Samuti toodi probleemkohana välja, et pingelisest tööst hoolimata on ajakirjaniku töötasu madal, motivatsiooni vähendab teadmine, et samasugust või kõrgemat palka on võimalik teenida pingevabamat tööd tehes.
Rünnakute kasv
Ajakirjanike füüsilise ründamise, hirmutamise ja ähvarduste selge eesmärk on enamasti ajakirjanike või tervete meediaväljaannete vaigistamine. Levinud ahistamisviisid on erinevad, alandavatest nimedest ja võrgus trollimisest kuni jälitamise ja häbistamiseni, otsese seksuaalvägivalla või tapmisega ähvardamiseni.[20]
Veebiahistamine on muutunud kogu maailmas ajakirjanike tööelu igapäevaseks osaks. „Peamised sihtmärgid on olnud nais- ja vähemusreporterid ning ajakirjanikud, kes kajastavad parempoolsete identiteediankrutega põimitud teemasid“. See nähtus on tugevalt seotud ajakirjanike ja ajakirjanduse demoniseerimisega populistlike juhtide poolt.[21] Sarnast tendentsi on näha ka Eestis. Seejuures ei ole ajakirjanikud alati saanud toimetuselt toetust. Nad on jäetud üksi, kuna toimetuse juhtidel pole lihtsalt aega; puudub teave, mida ahistamise korral teha, ning alati ei ole kasu ka ametivõimude poole pöördumisest.[22]
Uuringute järgi pakuvad ajakirjandusväljaanded ahistamise korral küll mingil määral tuge, kuid peavad seda eelkõige reporteri mureks. Puudub süsteemne lähenemine ja toimetuseülesed juhised.[23] Rünnakute tagajärjena on välja toodud negatiivset mõju vaimsele tervisele, aga ka hirmutunnet ja enesetsensuuri.
Eesti ajakirjanike vastased rünnakud
Eesti ajakirjanikud end füüsiliselt ebaturvaliselt ei tunne, ükski ajakirjanik ei väljendanud sellekohast hirmu. Füüsilise rünnaku ohtu kirjeldati kui midagi, mida Eestis ajakirjanikuna töötades kartma ei pea. Samas loetlesid pea kõik ajakirjanikud juhtumeid, kus toimetuse liikmele on tehtud räigeid ähvardusi, ilmutud koduukse taha või tungitud toimetuse ruumidesse. Kirjeldati ahistava jälitamise juhtumit. Murekohana toodi välja verbaalsed rünnakud ja avaliku alandamise juhtumid, sh valitsuspoliitikute poolt. Üks ajakirjanik kirjeldas muuhulgas ühe ministri agressiivseid telefonikõnesid puhkepäevadel.
Toimetused on samas hakanud üha rohkem rõhku panema ajakirjanike töökeskkonna füüsilise turvalisusele. Kasutusele on võetud paanikanupud, turvafirma teenus, piiratud on inimeste ligipääsu toimetuse ruumidesse, toimub koostöö politseiametiga. Üks meediatoimetus palkas hiljaaegu toimunud kuritegeliku jõugu sissetungi järel mõneks ajaks toimetust valvama turvatöötajad, kes jälgisid, et toimetusse saaksid siseneda vaid meediamaja töötajad. Esimese „kaitseliinina“ toimivad mitmes meediamajas toimetuste assistendid, kelle kanda on esmane kontakt rahulolematute ja verbaalselt vägivaldsete helistajatega, aga ka toimetusse kohapeale tulevate inimestega.
Ekspertintervjuudes intervjueeritavad enamasti normaliseerisid (veebi)rünnakuid ning pidasid neid töö vältimatuks osaks. Reeglina toimetused oma liikmeid tabanud rünnakutest avalikult ei räägi. Ühe erandina tegi seda hiljaaegu Rahvusringhäälingu uuriva ajakirjanduse saate „Pealtnägija“ juht Mihkel Kärmas,[24] kes avalikustas saates toimetuse ajakirjanikule sotsiaalmeediakanali kaudu tehtud ähvarduse, millest võis välja lugeda ähvardust elule, ning kinnitas, et saate meeskond kavatseb talitada nii ka tulevikus, sealjuures rõhutas Kärmas, et avaldamisele kuulub ka ähvarduste autori nimi.
Toimetajad kirjeldasid samal ajal muret, et pideva rünnakurahe all töötavatel ajakirjanikel nõrgeneb valvsus, ning avaldasid kartust, et ajakirjanikud ei pruugi seetõttu tajuda ähvarduse tõsidust. Kõik intervjueeritud uudistetoimetuste juhid kinnitasid, et teevad tihedat koostööd politseiga, samuti monitoorivad kommentaariume moderaatorid, kes vajadusel edastavad teateid ähvardustest politseiametnikele. Toimetajate sõnul võtab politsei sageli sel juhul ähvardajatega ühendust ning tihti järgneb ähvardajapoolne vabandamine toimetuse või ajakirjaniku ees. Ajakirjanikud kinnitasid, et politseiametnike poole pöördumisest alati abi ei ole, „aga paraku ma tean, et mu kallid kolleegid, nemad seal on saanud selliseid rünnakuid, et „tulen kirvega homme sinu akna taha“. Ja sellega on ka politseisse pöördutud, politsei leiab, et see pole piisav, et algatada menetlust. Ajakirjanikud on täiesti üksinda.“
Ajakirjanikud kurtsid, et üksi jäetuna on neil rünnakutega väga raske hakkama saada. Üks neist rääkis, kuidas „ühel hetkel lihtsalt väsid ära kogu aeg sellest peksupoiss olemisest, ükskõik kellele. Lugejatele, allikatele, nii kui teed midagi valesti, isegi kui teed häid lugusid. Ikka sa teed midagi valesti, ikka see kellelegi ei meeldi. Ja see koormab ära, ütleme selle palganumbri sees sa saaksid teha seda tööd kuskil mujal natuke teistmoodi, aga lihtsalt kogu aeg ei saa sõimata ja sa kogu aeg ei ole peksukott, kõige madalamast madalam põhjakiht.“
Ajakirjanikud ütlesid ekspertintervjuudes, et toimetustes oodatakse neilt võimet pidevate verbaalsete rünnakute ning alandava kohtlemisega toime tulla, neid lihtsalt eneselt „maha raputades“. Eeldatakse, et ajakirjanikule ei too see kaasa psühholoogilisi tagajärgi. Intervjueeritud ajakirjanikud ei avalda rünnakute sisu alati oma juhile, seda ka juhul, kui ajakirjanik tunneb, et tema privaatsust ja turvatunnet on tuntavalt häiritud. Selle põhjusena nimetati usu puudumist, et toimetus seda oluliseks peaks. Emotsionaalselt keerulisena peegeldati juhtumeid, kus räigeid sõimukirju saadavad ühiskondlikult lugupeetud positsioonil inimesed, kuid eriti raskena kirjeldas reporter intervjuus olukorda, kus lisaks auditooriumi pidevale kriitikale neid kritiseerib ka meediamaja juhtkond või otsene ülemus.
Uue nähtusena on alanud rünnakud, mis on suunatud ajakirjanike lähedaste vastu. Samuti on hakanud levima ähvardamine teatavate nimekate juristidega, aga ka ajakirjandusliku eetikakoodeksi nõuetele vilistava ajakirjanikuga.
Rünnakute ühe murettekitava tagajärjena toodi välja vältimisstrateegiaid: teadlikult jäetakse käsitlemata teatavad inimesed ja organisatsioonid, sest sellega kaasneksid vaimset tervist ruineerivad süstemaatilised isiklikud rünnakud.
Toimetajad tõid välja, et nad tegelevad rünnakutega juhtumipõhiselt, toimetuse-ülene süsteemne lähenemine reeglina puudub. Vaid üks toimetaja mainis toimetuses juurutatud tava, et ajakirjanike säästmiseks suunatakse vaidlused ja agressiivsete allikate kõned otsejoones uudistetoimetuse juhatajale.
Lahendused?
Ajakirjanike pessimism vastandub intervjuudes toimetajate rõhuasetusega vaimse tervise prioriteetsusele. Loodan väga, et tõene on pigem toimetajate vaade ja ollakse valmis sisse viima ajakirjanikesõbralikke muutusi. Eespoolt kirjeldatu ning maailmas kasutatud praktika põhjal saab esitada mõned lahendusettepanekud.
Nii rünnakutega hakkamasaamist kui ka läbipõlemisennetust peetakse toimetustes sageli eeskätt ajakirjaniku vastutuseks. Levinud on eeldus, et läbipõlemise tundemärkide või rünnaku korral ajakirjanik teab, mida teha või kelle poole pöörduda. See eeldus ei vasta alati tegelikkusele.
Ajakirjaniku turvalisuse tagamiseks ning läbipõlemise ennetuseks tasub kasutusele võtta süsteemsemaid lahendusi – kokkulepitud ning kõigile töötajatele teadaolev valupiir ning toimimismehhanismid rünnaku või ahistamise puhul. Viimane peaks hõlmama ka toimetajate koolitust, väljatöötatud tavasid, mida rakendatakse kroonilise või eskaleeruva ahistamise korral, tööpõhiseid tugivõrgustikke ja ressursse.[25] Eriti suureks abiks oleksid sarnased tavad noortele alustavatele reporteritele, kes kogenematuse tõttu võivad olla töös ebakindlamad. Samuti on oluline tekitada organisatsioonikultuur, kus traumaatilise sündmuse kajastamise järel julgustatakse ja võimaldatakse taastumist.
Uuringute andmetel vähendab läbipõlemise tõenäosust selle tundemärkide äratundmine, nii suudavad ajakirjanikud mõista nii enda kui ka kolleegi raskusi ning asjakohaselt reageerida. See aitab vältida sümptomite kujunemist pikaajalisteks või kroonilisteks probleemideks, mis võivad mõjutada vaimset ja füüsilist tervist. Vastav teadmine võiks olla seega nii toimetajatel kui ka ajakirjanikul.
Uuriva ajakirjanduse võrgustikud on rõhutanud, et ajakirjaniku turvalisuse eest vastutab toimetaja. Ajakirjaniku ohutuse teemalisi otsuseid suunab toimetaja, kes tagab, et reporteriga midagi ei juhtuks, ja jälgib, et ajakirjanik ei läheks välja liiga suurele riskile, mida isegi põneva loo kajastamise nimel ei teeks ka toimetaja ise. See tähendab ka, et toimetaja peab olema teadlik eranditult kõigist ähvardustest ja ahistamisepisoodidest. Sarnaselt teiste uuriva ajakirjandusega tegelevate meediaorganisatsioonidega maksab kaaluda kohustust, et üksuse juhile või kindlaksmääratud töötajale edastataks kõik ähvardused ja ründava sisuga teated, ka need, mis ei tundu esmapilgul tõsiseltvõetavad.
Ajakirjandusuurijad ja -koolid on andnud läbipõlemise ennetust puudutavaid soovitusi ja nõuandeid nii juhtidele kui ka ajakirjanikele. Columbia ajakirjanduskooli alla kuuluv Dart Center for Journalism & Trauma on välja töötanud traumat kajastavate ajakirjanike toetamise juhendi toimetajatele. Muuhulgas sisaldab see ka soovitusi nagu teema kirjutamisele eelnev vestlus riskide hindamiseks ning reporteriga pidev kontakti hoidmine. Keskus rõhutab ka järeltegevuste, näiteks avaliku tunnustuse olulisust.[26] Samuti on koostatud materjale keerulisi teemasid kajastavatele ajakirjanikele.[27]
Ajakirjandusväljaannetele suunatud soovitustena on veel välja toodud vaimse tervise esmaabi pakkumist töötajatele, aga ka konfidentsiaalset nõustamist, kriiside kajastamise poliitika väljatöötamist ja võimalust ülesandeid vahetada.[28] Kasulik oleks see ka meediamajale endale, sest ajakirjanike pikaajalise töövõime säilitamine tagab ka meediamaja jätkusuutlikkuse.
Kõik need lahendused toimivad vaid siis, kui neid on näha päriselt, pidevalt ja teadlikult tegudes, mitte kui neid kasutatakse vaid siis, kui töötaja neid välja nõuda suudab. Selle eelduseks on meediamajade tahe ja valmidus panustada lahendustesse ressursse.
Ajakirjanik ei peaks leidma end lahinguväljalt, teadmata, mida rünnakute laine korral teha ja kelle poole pöörduda või kas tegu on üldse millegagi, millega uudistoimetuse juhi jutule minna. Veel enam: see ei peaks jääma probleemiks, mis on vaid tema lahendada, sest juhtkonna prioriteetide listis on olulisem kõik muu ja aega selleks napib. Eesti meediamajad võiksid endalt küsida, milline on nende vastutus ja roll sellises olukorras.
Autor on töötanud ajakirjanikuna aastatel 2007–2020, peamiselt ajalehtedes Äripäev, Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht. Artikli aluseks on autori Tartu Ülikooli muutuste juhtimise eriala magistriõppe eksami jaoks tehtud uurimistöö ekspert-intervjuud.
[1] RSF 2021 Index: EU Struggles to Defend Values at Home. Reporters without Borders, 2021; https://rsf.org/en/rsf-2021-index-eu-struggles-defend-values-home.
[3] Märkus: et töö eesmärk pole välja tuua kindlate meediamajade kitsaskohti, siis pole reeglina viidatud konkreetsetele toimetustele. Nii on intervjueeritud hiljaaegu töölt lahkunud, aga ka endiselt tegevad ajakirjanikud ja toimetajad jäetud konfidentsiaalseks. Kokku intervjueeriti üheksat endist ja praegust ajakirjanikku ja toimetajat.
[5] S. Ivask, TÜ meediauurija: Eesti ajakirjanikke ohustab läbipõlemine. Novaator, 11.10.2017.
[6] S. Reinardy, Newspaper Journalism in Crisis: Burnout on the Rise, Eroding Young Journalists’ Career Commitment. Journalism, 2011, nr 12, lk 33–50.
[7] G. Dworznik, Personal and Organizational Predictors of Compassion Fatigue Symptoms in Local Television Journalists. Journalism Practice, 2018, kd 12, nr 5, lk 640–656.
[8] R. Smith, E. Newman, S. Drevo, Covering Trauma: Impact on Journalists. Dart Center for Journalism and Trauma, 01.01.2009.
[9] Z. Dadouch, M. M. Lilly, Post-Trauma Psychopathology in Journalists: The Influence of Institutional Betrayal and World Assumptions. Journalism Practice, 2021, kd 15, nr 7, lk 955–973.
[10] C. P. Chen, M. Javid-Yazdi, Career Counselling Strategies to Enhance the Vocational Wellness of Journalists. Australian Journal of Career Development, 2019, kd 28, nr 1, lk 31–38.
[11] S. Reinardy, Female Journalists More Likely to Leave Newspapers. Newspaper Research Journal, 2009, kd 30, nr 3, lk 42–57.
[12] T. Browne, M. Evangeli, N. Greenberg, Trauma-related Guilt and Posttraumatic Stress among Journalists. Journal of Traumatic Stress, 2012, kd 25, nr 2, lk 207–210.
[13] E. S. Kubany, S. N. Haynes, F. R. Abueg jt, Development and Validation of the Trauma‐related Guilt Inventory (TRGI). Psychological Assessment, 1996, nr 8, lk 428–444.
[14] R. A. Simpson, J. G. Boggs, An Exploratory Study of Traumatic Stress among Newspaper Journalists. Journalism & Communication Monographs, 1999, kd 1, nr 1, lk 1–26.
[15] O. Messer, The COVID Reporters Are Not Okay. Extremely Not Okay. Study Hall, 06.05.2021.
[16] G. Dworznik, A. Garvey, Are We Teaching Trauma? Journalism Practice, 2019, kd 13, nr 3, lk 367–382.
[17] M. Buchanan, P. Keats, Coping with Traumatic Stress in Journalism: A Critical Ethnographic Study. International Journal of Psychology, 2011, kd 46, nr 2, lk 127–135.
[18] J. Moss, Beyond Burned Out. Harvard Business Review, 10.02.2021.
[19] J. Davies, ‘It’s a Silent Epidemic’: Mental Health in Newsrooms Needs More Attention. Digiday, 07.12.2020.
[20] M. Löfgren Nilsson, H. Örnebring, Journalism Under Threat. Journalism Practice, 2016, kd 10, nr 7, lk 880–890.
[21] S. Waisbord, Mob Censorship: Online Harassment of US Journalists in Times of Digital Hate and Populism. Digital Journalism, 2020, kd 8, nr 8, lk 1030–1046.
[22] G. Palgi, Eesti naisajakirjanike kogemused agressiivsete ja ahistavate kommentaaride ja allikatega. Magistritöö. Tartu Ülikool, Ühiskonnateaduste instituut, 2020.
[23] A. E. Holton, V. Bélair-Gagnon, D. Bossio jt, Not Their Fault, but Their Problem: Organizational Responses to the Online Harassment of Journalists. Journalism Practice, 05.07.2021.
[24] Pealtnägija. Eesti Rahvusringhääling, 27.10.2021.
[25] A. E. Holton, V. Bélair-Gagnon, D. Bossio jt, Not Their Fault, but Their Problem: Organizational Responses to the Online Harassment of Journalists.
[26] Tips for Managers and Editors. Dart Center for Journalism & Trauma. 30.04.2009.
[27]?Managing Stress & Trauma on Investigative Projects. Dart Center for Journalism & Trauma. 05.08.2015. Managing Stress & Trauma on Investigative Projects. Dart Center for Journalism & Trauma. 05.08.2015.
[28] M. Pieton, Media Company Policies Concerning Journalists Who Cover Traumatic Events. Elektrooniline väitekiri, 2009; https://etd.ohiolink.edu/.
Ajakirjanik Laura Mallene on aastaid tegelenud teemadega, mis pole meediamajades just populaarsemate hulgas. Nüüd aga tundub talle, et ajad on muutumas ja sotsiaalsetest epideemiatest, nagu lähisuhtevägivald, räägitakse aina rohkem. Vikerkaar uuris Lauralt, miks politsei ja kohtud kipuvad vägivallaohvreid uuesti traumeerima, mida kujutab endast nõusolekupõhine lähenemine seksuaalsuhetele ja mida saaksid meediajuhid teha, et vältida ajakirjanike läbipõlemist. Paljudest teistest teemadest rääkisime kah.
Mulle tundub, et Sinu looming alates „Saatja aadressist“ on justkui katse vastata kuulsale Theodor Adorno küsimusele: „Kuidas on võimalik pärast Auschwitzi veel luuletusi kirjutada?“. Meie oludesse tõlkides kõlaks see küsimus muidugi pigem, kuidas oleks võimalik seda teha pärast Gulagi, stalinismi vms. Tunduvad ju traditsiooniline esteetika, kõik riimid, kujundid ja rütmid pärast sellist jõhkrat ajaloolist kogemust kuidagi nunnutavad ja viimsetes järeldustes ka ebamoraalsed. Kas selline küsimus on Sul ka otseselt meeles seisnud ja kui, siis mis ajast saati?
Minu meelest on see küsimus eelkõige praktilist laadi, millele saab vastata vaid luuletusi kirjutada püüdes. Tuleb proovi teha ja ühes sellega saabki teada, kuidas see on võimalik. Niiviisi puhtempiirilisel teel sünnib rodu tekste, mida võib nimetada luuletusteks, ja kuna nad on kirjutatud pärast seda ajaloolist kogemust, siis järelikult need näitavad, missugusel määral ja mil viisil on see võimalik. Ma ei oska sellele küsimusele teoreetiliselt vastata.
Ei oska ka öelda, millal taoline küsimus minu jaoks teravaks muutus. Võib-olla on ta seda kogu aeg olnud. Gulag ja Auschwitz on 20. sajandi inimese kas siis isiklikku või vähemalt silmaga haaratavasse kogemusse mahtuvad mõisted. Kuid kurjus on mingi igavese ja hävitamatu printsiibina alati eksisteerinud. Ta lööb vahel välja suurte paisetena nagu nimetatud näited, ja vahel on rohkem pealispinna all, aga olemata ei ole ta kunagi. Selle elukorralduse all, mis võimaldab meil luuletusi kirjutada ja mida nimetame tsivilisatsiooniks, on metsikused küllaltki õhukese jää all varjul. Ning teatud viisil sisalduvad nad ka tsivilisatsioonis endas. Mõned iseloomud tajuvad seda teravalt ka siis, kui see parajasti väga ilmselt välja löönud ei ole, teised siis, kui see kuskil maailma nurgas välja lööb, ning kolmandad alles siis, kui tema isikliku või lähedaste inimeste elu kallale kiputakse.
Kuigi minu kõige lähedasemas ringkonnas pole olnud otseseid terrori kogemusi, olen ma siiski tajunud, et mind ümbritsev suhteline rahu on habras. Seetõttu pole mu elus vist olnud hetke, kus ma äkki oleks sellest aru saanud ja küsinud endalt, kuidas edasi olla.
Muide, ühes oma suhteliselt varases luuletuses olen kirjutanud sellised read:
võib-aga-olla selleks just sattunud olengi ma siia et sinilille väsimust siit mitte surnult kaasa viia
Kui lihtsustades seda kujundit avada, võiks öelda, et sinilille väsimus on sellise inimese hingeseisund, kes tajub pidevalt tsiviliseerituse puudumist tolle jääkihi all ja sellest tajust tulenev väsimus ongi see, mis vajab sõnastamist. Kuigi kogu see tsükkel, millesse too luuletus kuulub, on kirjutatud hoopis ema surma puhul. Nii et ajend pole poliitiline, aga kaose või kannatuste sissetungi kogemus on siin olemas. Mu ema sai surma liiklusõnnetuses. Olekski väga kitsendav öelda, et poliitiliselt motiveeritav terror on soovitamatute asjade ainus kehastus. Ma ei saaks ka öelda, et see kogemus (ema hukkumine) oleks olnud selleks murranguhetkeks, mille kohta Sa küsid. Pigem ehk jõudis selle läbi teadvuse pinnale mõte ja tunne, et olen seda alati teadnud. Ju see on vist teatav psühholoogiline dispositsioon.
Kuidas aga seletada seda järsku üleminekut „Lumevalguse… lumepimeduse“ järgselt küpselt sümbolistlikult luulelt „Saatja aadressi“ antiluuleni?
See üleminek on seletatav eelkõige kitsalt professionaalsetes terminites: varasem maneer oli ennast ära ammendanud. Ega see stiilimuutus ei käi teadlikult: õhtul heidad magama ja ütled, et homme algab uus elu ja hakkan kirjutama teistmoodi luuletusi. Motivatsiooni või seletuse võib ju pärast välja kaevata või ehk ka juurde mõelda, aga muutuse hetk on ise pigem intuitiivne.
Muidugi mängis kaasa ka tõdemus, et teemadel nagu „poes ei ole vorsti saada“ või „Tšehhoslovakkiasse sõitsid tankid“ ei oleks saanud kirjutada mingis väga kõrges stiilis. Tagantjärele mõtlen, et põhimõtteliselt on see ehk võimalik, vähemalt tehnilises mõttes, ja tulemuseks võiks olla väga huvitav luule, kuid tollal polnud see minu taotlustega kooskõlas.
Ja teiseks, kui mingist argipäevasest kurjusest väga ilusasti kirjutada, siis see võib viia kannatuste estetiseerimiseni. Kannatused, olgugi et neid võib kui tahes metafüüsiliselt läbi elada, tulevad ju enamasti maailma ikkagi konkreetsete lurjuste kaudu. Ja sellest kaunilt kirjutamine tähendaks lurjuste pea ümber esteetilise aura loomist. See vist ei oleks päris eetiline.
Kas Sinu meelest võib siis hea kirjandus olla ühtlasi ka ebaeetiline?
Ei, seda ma ei arva. Ebamoraalne hea kirjandus on vastuolu mõistetes. Kui väidetakse, et mingi teos on küll kirjanduslikult hea, kuid moraalselt laostav, siis enamasti tõlgendatakse moraali mõistet küll väga kitsalt, inimkonna kaugemaid ja sügavamaid huvisid unustades. Või siis mõistetakse kirjanduslikkust kuidagi puhtornamentaalselt.
Sinu suurele vaikimisele eelnenud raamatu „Luulet 1960—1967“ viimase luuletuse pealkiri on „Lootus on rohkem kui lohutus“. Kas tohib seda tõlgendada üleminekuna tollelt „küpselt sümbolistlikult“ luulelt poliitilisele antiluulele? Eks on ju kunsti funktsioon olnud uuel ajal ikka poliitilises mõttes kahetine: ühelt poolt pakkuda kannatajatele lohutust kannatusi estetiseerides ja teiselt poolt kätkeda endas utoopilisi lootusi parema ilmakorra järele.
See tõlgendus ei oleks vist väga vale. Tolle luuletuse konkreetseks taustaks on üks vaidlus iseendaga. Tsüklis „Unetud interjöörid“ olin kirjutanud maksimalistlikult lootuse vastu: „et häviks hirm, et hajuneks / suitsloiult looklev lootus“. Siin ma nägin klammerdumist lootuse külge kui elujulgusest ja vabadusest pagemist ja soovisin vabaneda nii hirmust kui selle vastaspoolest — lootusest. Kuid Sinu nimetatud luuletuses olin muutnud selles asjas meelt ja leidnud, et see, mille vastu ma esimeses luuletuses olin seisnud, polnud mitte lootus, vaid petlik uinutav lohutus. Lootuses on siiski aktiivne alge olemas, mida lohutuses ei ole.
Sa märkisid, et tsivilisatsiooni institutsioonidel peaks olema kurjust tasandav roll. Kas need institutsioonid ise pole mitte samuti kurjuse sünnitajad?
Kui lähedast poliitilist kogemust silmas pidada, siis on muidugi nii. Ja kui minna kaugemale, siis anarhism kui mõttevool on ka mingi vajaduse pinnal tekkinud. Anarhismi tõdemus, et igasugune institutsionaliseerumine on iseenesest kurjuse eeldus, pole ju õhust võetud. Aga kuna ma olen reaalpoliitikaga tegelev inimene ka, siis see tegevus põhineb arusaamal, et klassikalise Lääne demokraatia mallid võimaldavad hoida habrast tasakaalu vabaduse ja õigluse vahel ning vastandlike huvide vahel. Ja ilmselt see, mis selle n-ö jääkihi all on, polegi puhas kurjus, vaid kaootiline energia, mida ei tuleks maha suruda, vaid suunata kahjututesse kanalitesse.
Sa oled kirjutanud luuletusi polemiseerimaks Brechtiga. Milline tähendus on tal olnud Sinu luule kardinaalses muutuses „Saatja aadressis“?
Brecht on mind intrigeerinud. Sellel n-ö antiluulele üleminekul oli mulle üheks eeskujuks Hans Magnus Enzensberger, aga Enzensberger on jälle omakorda lähtunud Brechtist. Ja teiselt poolt oli Brecht üks väheseid sealpoolseid tõsisemalt võetavaid autoreid, kes oli minu noorpõlve ajal hõlpsasti kättesaadav, kuna ta oli kommunist.
Kas see eemale ei peletanud?
Ei, seda mitte. Ta oli igal juhul huvitav kui näide kommunistlikust või marxistlikust haritlasest kaasaegses Euroopas. Brechtiliku luule olemuseks on teatavas napis värsis teatavate argiste kujundite kaudu seisukoha avaldamine mingi asja suhtes. Puhtale luuletusele ei saa midagi vastu öelda, aga seisukohale saab alati teise seisukohaga vastu vaielda. Ja minu luuletused on kas vastuväited või kommentaarid mõnele Brechti lausele, Ma kujutlesin, et oleks tore, kui Brecht saaks mulle omakorda vastata. Nii et see ei olnud Brechti eitamine, vaid pigem midagi dialoogikatse taolist. Muidugi ma poleks vastust saanudki saada, sest Brecht oli selleks ajaks juba surnud. Brechti-aegne fašistlik Saksamaa ja minu kaasaegne Nõukogude taustsüsteem olid ju väga sarnased, kuid sellegipoolest ma tajusin ka erinevusi. Ja mulle tundusid siis ka mõned Brechti hinnangud Saksa situatsioonile mitteadekvaatsed. Ühesõnaga leidsin, et Ida-Saksa tüüpi marxism ei ole pädev vastus fašismile. Mõistsin samuti, et Brechti vastused ei sobi ka meie olukorda, kuigi olukord oli peaaegu sama.
Ei tea, miks oli see antiluule või kasin luule levinud just peamiselt poststalinistlikus Ida-Euroopas? Meelde tulevad peale Brechti veel Miroslav Holub, Zbigniew Herbert, Tadeusz Różewicz.
Enzensberger on ju ikka Lääne-Saksamaalt ja sellist luulet kirjutasid ka Saarikoski jt Soomes. Kui seda pidada tõesti idaeuroopalikuks nähtuseks ja jätta vaatlemata need mõned Lääne vasakpoolsed autorid, siis võiks oletada, et üheks põhjuseks on vastuseis pateetikale. Pateetika ei pruugi iseenesest ju midagi võltsi olla, aga kommunistlikes režiimides ta vohas, oli üks nende režiimide põhialuseid ja oli seejuures muidugi läbini võlts. Vastukaaluks tuli otsida sõnade elementaarseid tähendusi, leida üles sõnade ideoloogiast moonutamata sisu, sest loosungite puhul kasutatakse mõisteid ikka väga ähmases mahus.
On räägitud, et Sa olevat kunagi öelnud, et „Palun mulle sada grammi vorsti“ on ka luuletus.
Seda on Ain Kaalep väitnud. Ma siiski päris ei usu, et mul seesugune programm oleks olnud. Küllap see oli mõnel kohtumisel lugejatega, kui mu kohalviibimise auks loeti ette minu vanu, neid nagu sa ütlesid „küpseid, sümbolistlikke“ luuletusi, mis mind ammu olid ära tüüdanud. Ja arvatavasti ma siis tahtsin mõista anda, et see kõik on jama ja ütlesin siis pisut ebaviisakal kombel midagi taolist.
Päriksin Sinult veel ühe lapsesuise küsimuse: miks Sa pärast „Saatja aadressi“ vaikisid?
Mõne inimese kohta öeldakse, et ta on sündinud luuletaja ja võib-olla on selliseid eksemplare ka tõepoolest olemas. Kuid inimese määrab ära ikka mingisugune kogum raskesti defineeritavat energiat. Missuguse rakenduse see energia leiab, oleneb aga suuresti taustast, kuhu inimene sünnib, ja tervest reast juhuslikest asjaoludest. Kui see energia realiseerub luuletustes, siis võib tõesti olla, et inimene jääb elu lõpuni luuletajaks. Aga see pole ainus võimalus. Näiteks minu praegune poliitikaga tegelemine on lihtsalt uus viis sellesama energia rakendamiseks. See tuli minu jaoks kuidagi väga spontaanselt, nii et ma peaaegu ise ei märganudki (võib-olla hajameelsusest?) mingit üleminekut või murdehetke, mis näitab, et see oli minu jaoks loomulik samm.
– olen lõpuks ometi jõudnud niikaugele, et võtan ette üle pea kasvanud kirjavõlgade likvideerimise. Sinu puhul Su kodumaast kaugel olemist arvestades, on mu venitamine juba lausa piinlik. Oskan end vabandada ainult pideva sekeldamisega mitmes asjas korraga. Loodan, et Su postiaadress on ikka veel sama, mille sain juba hilissügisel Su vanemailt.
Ise istun praegu Tead. Akad. raamatukogu erifondis, kus olen mõnel päeval lugenud eestiaegses perioodikas sisalduvaid asju Johann Köleri kohta. Nimelt püüan nüüd kähku sarikate alla viia samuti mitu korda edasilükatud tähtajaga filmistsenaariumi teemast, mis osaliselt toetub Jaan Krossi “Kolmandatele mägedele”, osaliselt Krossil kõrvalejäänud ajaloofaktidele ja väga suurel osal mu oma fantaseerimisele.
Siia tulin oma töökohast teatris, kus Sinugagi oleme kohtunud. Seal austati parajasti teatris töötavaid sõjaveterane homse kuupäeva puhul. Tseremoonia kõige suuremat elevust tekitav hetk oli, kui teatri asedirektor omalt poolt ütles veteranidele: „Mina tean paremini kui keegi teine, kui raske teil oli. Soovin teile jne.“ Nali on selles, et sm. asedirektor, suure huumorimeelega mees, on ise sama sõja veteran, aga juhtumisi teiselt poolt rindejoont.
Veel olen täna üritanud algatada Uku Masingu luuletuste väljaandmist „Eesti Raamatus“. Et U. M. surnud on, oled ehk juba teada saanud. Ta maeti Tartus Raadi kalmistule 31. aprillil. Talitus oli Peetri kirikus. Konsistoorium oli ilmselt U. M-ga enam-vähem ära leppinud, igatahes talitus oli igati aupaklik nende poolt. Lootkem nüüd ka ilmalike võimude mõningat järeleandlikkust. Suuremaid järelehüüdeid ajalehtedesse siiani siiski pole veel õnnestunud mahutada. –- See, et autor, ise elus olles, ei kõmpinud ise oma luuleraamatute käsikirjadega kirjastusse, oli seni üheks põhiliseks ettekäändeks tema luuletuste avaldamist mitte kõne allagi võtta. Nüüd, kus ta on surnud, on see põhjus ära langenud ja algatus läheb täiesti loogiliselt tema pärandiga tuttavate literaatide kätte. Vaatame, millised põhjused nüüd esile tuuakse – või ehk ei toodagi äkki väga.
Raamatukogu suletakse täna vara. Siit jõuan veel paariks erakäiguks kesklinnast läbi minna, ehk ka kunstimuuseumi, et üle hulga aja Köleri pilte pisut uuenenud pilguga vaadata. Õhtupoolikul peaksin veel läbi kõndima Ralf Parve juurest (Kirjanike Liidu luulekomisjoni esimehe ülesannetes), et tema kui sõjaveterani abiga lahti kangutada paar noorema mehe luuletust, mida on palunud teha hr. Rudolf Rimmel, kes oma (“Nooruse”) uue peatoimetajannaga ei leia ühist keelt – viimane näeb neis fašistlikku Saksamaad paljastavates luuletustes kahtlast patsifismi ning allegoorilise tõlgendamise võimalust.
C’est la vie.
Kas saad seal nüüd juba mingil määral ka kirjandusega tegelda? Su ema käest sain Sinu tõlke E. Dickinsoni “Hing valib” luuletusest. Talveti ja Sinu tõlkest kahepeale kokku saaks ühe päris hea. Sinu omas tundus mulle stiililiselt pisut liiga esilekargavana sõna “klapid” (meelte klapid – oli vist nii). Muide, mis veel E. Dickinsoni puutub, on Doris Kareva teda nüüd suuremal hulgal tõlkinud, osalt omal algatusel, osalt tollesse ameerika mononäidendisse E. D.-st, mis tõenäoliselt järgm. aastal Draamateatris tegemisele läheb (Kersti Kreismanniga).
Ootan kannatamatult Sinu tsivilistikspääsemist, näit. kasvõi sellepärast, et kirjastuses on õng sisse lastud korraliku tõlkeluulesarja käikupanekuks, ning selleks oleks tõsiselt tarvis kõik olemasolevad jõud kokku võtta. Kui Sul on mingeid töövõimalusi ka oma praeguses asupaigas, ilma et peaksid selleks liialt oma tervist või ka mainet ülemate silmis ohtu panema, palun anna sellest teada.
Äsja ilmus lõpuks mu luuletuste raamat, kus on uuemat ja vanemat, muuhulgas ka osa tekste õndsast “Saatja aadressist”. Määriksin Sullegi ühe eksemplari kaela, sest pärast kroonupühi saan neid loodetavasti ühe hunniku osta, aga kui Sul peaks seal olema raamatute hoidmisega raskusi, siis teata, ja jätame pärastiseks.
Tegin aprillis ka väikese autoriõhtu Kirjanike Majas, mis läks vist päris hästi. Tuttavad daamid igatahes tõid palju lilli, lähematest sugulastest rääkimata.
Kui saad mahti kirjutada, loen hea meelega ka Su praeguste olude ja tegevuse kirjeldusi, kui need just sõjasaladused pole. Ja muidugi, kui Sa üldse tahad neile nii palju tähelepanu pöörata, et neist veel kirjutada, lisaks läbielamise kohustusele.
Parimate tervitustega,
Paul-Eerik
Ka mu perekond palub Sind tervitada.
17/18 nov. 1985. a
Tallinnas
Kallis Märt!
Millegagi Sa mind pahandanud pole; kirjavahetuse katkemise ainuke põhjus on minu isiklik laiskus, mille mastaabid on kujuteldamatud. Sigadus muidugi. Ehmatanud oled Sa mind natuke küll, nimelt oma eelmises kirjas ühe pöördumusvariandina „austatud õpetaja“ välja pakkudes; loodan, et see oli nali, sest õpetada pole mul Sulle küll midagi. Aga loomulikult polnud see ehmatus põhjuseks kirjale vastamata jätta; põhjus on ikkagi eelnimetatus + rohkearvulistes tegemistes, mida olen endale kokku ajanud ja mille ärategemist siis lõpmatult edasi lükkan, olles nõnda pidevalt oma südametunnistusega pahuksis. Sinu eelmist kirjagi olen endaga igal pool kaasa tassinud, et sellele lõpuks ometi vastata.
Sõjaväest on Sulle vähemalt nii palju kasu olnud, et oled õppinud narde mängima. Minul jäi see selgeks õppimata, ehkki lõunamaiseid spetse oli roodus omajagu. Kuid omavahel nad mängisidki ega kippunud asjassepühendamatuid juurde kutsuma. Veel üsna hiljuti, vist selle aasta algul, ostsin endale poest nardilaua (pole varem neid siin müügil näinud), kuid sellega mu aktiivsus ka lõppes. (Innustuse sellekski sammuks sain sellest, et mingil ühisel sõidul – omakorda jupp aega tagasi – rääkis Rein Raud idamaistest lauamängudest, muuhulgas ka nardidest, mida ta mäletatavasti pidas küll võrdlemisi magedaks, võrreldes mingi jaapani maletaolise mänguga, mille nime olen unustanud.) Veel on mul platooniline huvi hakata mängima 100-ruudulist kabet (mille harrastaja on olnud Toomas Kall), kuid sellegagi pole ma mõttest kaugemale saanud. Tegelikult vist piisab mulle täiesti elumängust ja kirjanduslikest mängudest; hea kui nendegi jaoks sellisel määral jõudu jätkub, et enda ja maailma ees liiga piinlik ei ole.
Mul on meeles, et olen Sulle lubanud oma raamatu saata, ja kui nüüd kuhugi postimajja satun, teen selle tõesti ka teoks. Paistab, et varsti peaks välja tulema ka mu valitud luuletuste raamat, ühelt poolt ülekuhjatud, teiselt poolt muidugi omajagu nuditud küll seegi, aga noh, sellega olen ma siis lõplikult klassikuna paigas, nii hästi või kurjasti kui see nüüd lõpuks õnnestus. Kriitika silmis olengi sattunud mingisse veidrasse asendisse, hinnangud on pigem apoloogilised, kuid selles mängib õnnetul viisil kaasa ka telgitagune kontekst – mu vahepealne pikk „vaikimine“, mis vähemalt osaliselt oli sunniviisiline või sellisena tõlgendatav; niisiis võtavad sõbralikud kriitikud mind nüüd hinnata teatava hinnaalandusega, suure rõõmuga juba mu come back’i fakti kui niisuguse üle. On ka vastupidiseid hääli lugejaskonnas, kes on mu viimases raamatus sügavalt pettunud raamatu eklektilisuse ja luuletuste endi mille? – mis on ülevuse vastand? madalus? – igatahes ülevuse puudumise pärast (ü. olevat olnud mu varasema luule iseloomulikke tunnuseid). Joel Sang kirjutas sellise hinnangu ka retsensioonina üles, mida tuli mulle ümber jutustama, kuid hiljem võttis oma retsensiooni „Loomingust“ tagasi, osaliselt vist mu isehakanud advokaatide mõjul, osaliselt ei tea millepärast. Palusin tal küll lugu siiski avaldada lasta, aga ta jäi kangelaslikult kategooriliseks. Et ilmumisel olevat Karl Muru ca 30-leheküljeline käsitlus minu luulest („Loomingus“ niisamuti), niisiis lausa lühimonograafia, millest olen kah kuulnud kui peaaegu ainult head sisaldavast, ja veel ka mingeid kuuldavasti samuti põhiliselt häid retsensioone, olen mures oma reputatsiooni pärast – kipub joonistuma surnud mehe portree, kellest halba ei kõlba kõnelda. Ainus rõõm veel, et tõsiametlikes ringkondades on veelgi säilinud mõningast valvsust mu suhtes. Kuigi omaette eesmärgiks pole see mul kunagi vist olnud.
Vahepeal (sept. lõpp, okt. I pool) tegin naisega puhkusereisi Bulgaariasse, mis oli organisatsiooniliselt mage (rühmaturism küllalt totralt planeeritud marsruudiga ja ajakavaga), kuid pakkus ometi mingit vaheldust. Ühe – viimase – päeva ja sellele eelneva õhtu veetsime vahetult enne seda 10 kuud Tallinnas viibinud estofiilsete nooremate kirjandusteadlaste perekonnas. Üks mu praegusi võlgu on vastused pereisa tehtud intervjuule, millega me koha peal valmis ei jõudnud.
Ehk ilmub ühes sealses (nõuk. kirjandusele spetsialiseerunud) ajakirjas koos mõne luuletusega. Bulgaariast on mõnesid kummalisi muljeid, kuid neist ei hakka praegu parem kirjutama.
Stsenaarium Köleri elu ainetel on nüüd lõpuks pärast mitut edasilükkamist valmis (vahepeal olin päris kurnatud – vastu suve, kui oli mitme asjaga korraga tegemist), kuu lõpus saab vist filmistuudio toimetusest kuulda, mida arvatakse. Endal on pisut segane tunne, distants alles väike ning õige tegemise tuur tuli ka alles lõpupoole peale, mistõttu töö on kindlasti üsna ebaühtlane. Ka on siiski raske piisavalt vabaneda kirjanduslikust algallikast. Järgmiseks peaks proovima teha ühe täielikult vaba stsenaariumi ainult oma ideedest lähtudes. Võibolla võtangi tuleval aastal ette, kuid esialgu on praegusegagi veel küllalt tegemist ette aimata, kui ta ikka põhimõtteliselt käiku läheb.
Vaja vist lõpetada, ümbrik läheks liiga paksuks – kas Sul pole seal kordagi juttu olnud koju puhkusele pääsemisest? – Kuidas on mõjunud polaarjoonetagune kliima ja see ööde-päevade värk? Mu pere tänab tervituste eest ja palub samaga vastata. Tervisi mu endagi poolt! Loodame peatsele jällenägemisele. Ikka südamest
Paul-Eerik
Oma eelmises kirjas nimetad M. Luiget. Kuidas Sulle meeldisid ta luuletused „Loomingus“ nr 10?
Torkan selle kirja Kirjanike Liidu ümbrikku, mis mul juhtumisi kodus leidub, vist ülejäägina mingist luulearutelu kutsete saatmisest. Ehk mõjub Su kaaslastele ja ülemustele lugupidamist äratavalt (ka venekeelne kiri on sel ju peal) – Minu aadress on ikka endine […]
03. märtsil 1986. a.
Tallinnas
Kulla Märt!
Nagu näed, meie afäär ei õnnestunud. Millalgi veebruari keskpaiku tuli Kirjanike Liitu heal paksul valgel paberil kroonulik-estetistlikult vormistatud vastus Su väesosa komandörilt, kes teatas, et Sinu vabastamine palutud päevadeks ei ole võimalik seoses kõrgemalseisva staabi kontrolliga. Kui see pole lihtsalt ettekääne, siis peame kahetsema, et valisime huupi vale aja – kuid kust me seda õigematki oleksime pidanud teadma. Kahju muidugi, küllap siiski pisut lootsid kah. Uut kutset sellegipoolest otsustasime mitte teha, sest see oleks juba liiga kahtlaselt silmatorkav ning liiatigi hakkab nüüd lähenema Su teenistusaja lõpp. Muide oli mul kogu lugu algatades ei tea kust tekkinud kujutlus, nagu Su aeg saaks täis alles sügisel.
Siin käib elu endist viisi. Tähistati Tuglast, keskmise suurejoonelisusega; tegelikult see jätkub veel: täna algaval nädalal on (Tallinnas) üritusi „Pegasuses“ ja Kirjanike Majas, järgmisel nädalal Moskvas, kus ühest kirjandusõhtust pean minagi osa võtma ja osaliselt kaasa tegema (koos Juhan Viidinguga) ka selle organiseerimises, mis Moskva stiilile omaselt on võimatult segane ja ärritav. Midagi toimub veel edaspidi ka Soomes, lisaks senistele. Koos Tuglase 100. a. sünnipäevaga (s.o. samal päeval) sai 55-aastaseks M. Gorbatšov ja 45-aastaseks suur eesti kunstnik Raul Meel, keda eile korraks külastasimegi.
Väga kena oli Ingo Normeti tehtud telelavastus Tuglase ja tema naise kirjade ja päevikute põhjal. Riiklik üritus kontserdisaalis oli kah nagu ta oli. Mitte ka kõige hullem, kuigi paratamatult kõledusse kalduv nagu niisugused asjad juba loomu poolest on.
Jälgin jõudumööda ka parteikongressi ning selle valgustamist mujal maailmas.
Pöörane lugu kaks päeva tagasi oli Rootsi peaministri Olaf Palme tapmine, minul assotsieerus see kuidagi Gandhi tapmisega omal ajal, nii erinevad mehed kui nad ka polnud ja kuigi Palme tapjatele ning nende seljatagustele jõududele oma motiividega pole veel jälile saadud.
Kuid kalduvus vaenulike jõudude omavahelisele tasakaalustamisele ja vaoshoidmisele ning lootus aru pähe panemisele (?) sarnastab neid mehi. Stabiilsus aga ärritab nii paljusid. Omaette lugu on veel muidugi Rootsi ühiskonda ja teisi põhjamaid tabanud vapustus, et nende rahulikus kodus midagi sellist üldse juhtuda võis. Sellest šokist ei toibuta niipea. Vaatan telekat ja näen, milline abitus ja desorienteeritus on inimeste nägudel.
Muide olen ka mina praegu sõjamehe seisuses, küll ainult 10-päevaste „täiendavate“ loengute vormis, mis enamasti on piirdunud ainult hommikuse kohaleminekuga, nime kirjapanemisega ja üsna kiire äralaskmisega seejärel – kuid piisavalt häiriv on seegi oma mõttetusega; olen juba liiga vana ja piisavalt palju seda mängu mänginud, et juba vist õigusega tüdinud olla. Samalaadse jahtimise ajal jaanuaris jäin oskuslikult haigeks nagu juba mitu jaanuari järjest, aga nüüd lõpuks juhtusin siiski terveks saanud olema. Praegu on kell 11, ca kaks tundi tagasi panin nime koos saatusekaaslastega Tondil kirja ning seejärel siirdusime päevapikkusele taktikaõppusele, mis minu puhul tähendas sõitu Järve jaamast linna ja maandumist teatrimajas, mis on esmaspäevaselt tühi ja rahulik. Püüan siin veidi tööd teha. Üldiselt olen halvas vormis; peaksin tegema oma Köleri-stsenaariumi uut varianti, aga ei viitsi ega õigupoolest oskagi ning olen endale pahane, et üldse end selle värgiga sidusin – harjumuspärases rahapuudusehirmus suuresti, kui tahtsin oma luuletuskogude ilmumiseelsel ajal endal käsi vabana hoida majanduslikust sõltuvusest neist luuletuskogudest juhuks, kui nõudmised nende ümbertegemiseks oleksid pidanud minema liiga vastikuks ja mul poleks jäänud üle muud kui nad tagasi võtta. Liiga hulluks aga asi seekord ei läinud, või olen ise muutunud tuimemaks. Kompromisse muidugi tegin, kuid olen need enamasti suutnud enda ees ära õigustada. Nüüd aga on kaelas see filmijama, samas kui valikkogu honorar võimaldaks mõnda aega toime tulla ilma nii suurtele tellimustele kaasaminekutagi. Niipalju siis virisemist omaenda rumaluste üle.
Mu luuletuskogude vastuvõtt on olnud kaunis segane, selles on segunenud austav vaimustus elava klassiku kammpäki puhul koos ironiseerimisega samal põhjusel, rõõm, et niigi läks, ja pahandamine mu hilisema luule juhuslikkuse, eklektilisuse ja ülevusdimensiooni puudumise pärast. Kõige peale kokku anti veel preemiagi (Smuuli-nim. aastapreemia). Käi ringi, silmad häbi täis.
Vägaga meeldiv, et leidsid mu luuletustes Enzensbergeri- ja Róźewiczi-samasust. Mõnes mõttes olengi neilt õppinud, muidugi keskkonna erinevusi unustamata. Ja veel mõnelt samalaadselt. Osalt aga on sellekohased impulsid ka lihtsalt õhus rippunud.
„Pegasuse“ klubis oli paar asja, mis Sind ehk oleks huvitanud: punkarite kirjandusprogramm ja Tartu NAK-i oma, kus esinejad Sulle kõik kindlasti tuttavad. Mõlemad olid päris toredad, igatahes oli neis mõlemas seda omaalgatuslikku aktiivsust ja energiat, mida ma aastaid pole märganud noorematel inimestel. Võib-olla korraldan läheneva kirjanike kongressi eel aprillis väikse läbilõikelise kirjandusõhtu Kirj. Majas, kus astuksid üles just niisuguste nooremate jõudude esindajad, kelle olemasolust on kirjandushuvilisel üldsusel vähem aimu ja kes pole käekõrval talutatavad ega ka tagauksi kasutada püüdvad, kelletaoliste hulgast viimastel aastatel justnagu ainsana pidi lootma kirjanduslikku järelkasvu.
Vaja lõpetada. Hakkan lugema Masingu luuletusi; mingil kujul mingi valiku neist välja anda siiski peaks saama.
Mui on ka Sinule töö valmis vaadatud, niipea kui kodumaale jõuad. Valda Raud on mul palunud teha Fowles’i romaani „Prantsuse leitnandi naine“ värssmotode tõlked (need pärinevad põhil. inglise XIX saj. luulest), aga kuigi ta sellega väga ei kiirusta, on ette näha, et enesekillustamise ohtu vältida püüdes sokutaksin meelsasti oma käest edasi. Meil oligi Valdaga Sinust ka juttu, aga teades, et oled seal kus Sa oled, ei hakanud ta lootusi Sinule rajama. Kui aga nüüd vabaned juba kevadel, siis ehk ajad ja asjad klapivad. Samuti mingi inglise romaani värsslõikude tõlkimisega on ähvardanud mind kummitama tulle teine tõlkijanna, Vilma Jürisalu. Ehk sokutaksin temagi Sulle kaela? Nii et ihu oma keelerelva ja ole valmis selleks, et kodumaal Sind vähemalt sellisel väikesel viisil vajatakse. Ja kui juba kohal oled, hakatakse küllap vajama rohkemgi.*
Kui viitsid, siis kirjuta, kas see vahepealne Sinu siiakutsumise aktsioon sai Sulle kuidagi ka komandöri poolt teatavaks või ei kõssatudki Sulle?
Parimate tervitustega enda ja pere poolt
Paul-Eerik
*Rajatav nooresoo kirjandusline ajakiri “Vikerkaar”, mille toimetajaks on nüüd kinnitatud Rein Veidemann, tahab ms. üsna palju ruumi anda tõlgetele, nagu olen Veidemannilt kuulnud.
SAATEKS
Kraamisin oma paberitest välja kolm kirja, mis Paul-Eerik Rummo oli saatnud „saaja aadressil“ p/o Laplandija. Pärast TRÜ-s esimese kursuse lõpetamist 1984. aasta kevadel teenisin kaks aastat Murmanski oblastis õhutõrjevägedes. Paul-Eerik Rummoga oli mind vist 1981. aasta sügisel tutvustanud perekonnasõber Mirjam Peil, kes mainis talle mu luuletõlkekatsetusi (Keats ja Yeats). Kirjastusel Eesti Raamat oli tollal kavas 17. sajandi väliskirjanduse antoloogia ning ingliskeelse luule vahendamise koorem oli suurelt jaolt PER-i kanda. Et seda jagada, innustas ta mindki tolle perioodi tekste tõlkima ja andis mõnikord kasulikke näpunäiteid. Antoloogiast ei ole asja saanud, kuid Rummo Donne’i tõlked on ilmunud Loomingus 1975, nr 3 ja 1982, nr 10 ning valikkogudes; minu tõlked (B. Jonson, R. Herrick, J. Donne, G. Herbert) Vikerkaares 1987, nr 3.
Mu väeteenistusaeg maist 1984 aprillini 1986 langes suure surevuse ja ärevuse perioodi Nõukogude Liidus. 09.02.1984 oli surnud NLKP peasekretär Andropov, 20.12.1984 suri kaitseminister Ustinov, 10.03.1985 suri Andropovi järglane Tšernenko (sõjaväes tähistati matuseid pidulike söömaaegadega), 11.03.1985 tuli tema asemele Gorbatšov.
25.04.1985 suri Uku Masing. 12.02.1986 esines klubis „Pegasus“ Juhan Habichti eestvõttel „„Varblase“ kohviku loominguline aktiiv“ üritusega „Inglid ja kangelased“, kõlasid punkautorite (Merle Jääger, Solveig Ülane, Andre Lemmik, Villu Tamme, Tõnu Trubetsky jt) teosed. 19.02.1986 tutvustas Rein Veidemann Kirjanike Liidu presiidiumis vastloodud ajakirjade Vikerkaar ja Raduga töökava, samal õhtul esines „Pegasuse“ klubis Tartu NAK – luulet lugesid Ülle Kauksi, Tuulikki Raudalainen, Priidu Beier, Kalev Kesküla, Sulev Kübarsepp, Harry Liivrand, Aado Lintrop, Enn Lillemets, Jaan Malin ja Indrek Särg, proosat Piret Viires. Veebruari lõpul toimus NLKP XXVII kongress. 01.03.1986 tapeti Rootsi peaminister Olaf Palme. Märtsis tähistati Tuglase 100. sünniaastat, veebruari Loomingus ilmus Jaan Unduski “Sina, Tuglas”. Minu demobiliseerumispäeval 26.04.1986 toimus katastroof Tšernobõli tuumaelektrijaamas.
Väeossa olid mul tellitud Looming, Keel ja Kirjandus, TMK ja Sirp ja Vasar ning minu silmis avaldusid muutused esmalt selles, et ühtäkki hakkasid parteidokumente entusiastlikult tsiteerima ka need kultuuriinimesed, kes seda varem ei harrastanud (muidugi mitte PER ise). Mäletan, et kui selle nähtuse kohta PER-lt pärisin, siis ta vastas ühes (kaotsiläinud) kirjas, et võibolla kõnelevad seekordsed liberaliseerumismärgid tõesti millestki enamast kui lihtsalt veel ühest mööduvast kampaaniast.
Vahest kuulutas uusi tuuli ette juba see, et 1985 said üle tüki aja ilmuda PER-i luuleraamatud („Ajapinde ajab“ ja „Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957–1984“), kuigi ettevalmistused nendeks pidid arvatavasti algama juba ammu enne perestroikat. Nendes said esmakordselt kaante vahele valitud palad legendaarsest samizdat-kogust „Saatja aadress ja teised luuletused“ ning 80ndate alguse tsükkel „Suved, talved“. Arvustused ei olnud ega saanudki olla tollal päris siirad ja tundub, nagu oleks luuletaja hilisemaid värsse kiidetud rohkem mokaotsast või hinnaalandusega, sest nende laad ei mahtunud hästi sellesse meloodilise kestmisluule stoilis-sümbolistlikusse mustrisse, mida esindasid tollal parimaks peetud kogud, nagu Viidingu „Tänan ja palun“, Runneli „Kodukäija“, Luige „Rängast rõõmust“, Kaplinski „Tule tagasi helmemänd“. Samas ei kõlvanud kriitilisi kõhklusi „Saatja aadressi ja teiste luuletuste“ puhul ka otse avaldada, sest tegu oli tsensuuri kinni jäänud tekstidega ning nende kritiseerimist oleks võetud veena „nende“ veskile. Karl Muru ja Joel Sang väljendasid siiski oma suhtumist ausalt. Karl Muru: „Praegu jääb meil seda tüüpi luules palju juhuse hooleks, sisukehva kribu-krabu registreerimiseks, mida lugejalgi pole tuju poeetiliselt võtta. Paul-Eerik Rummo kogus kalduvad selle suunas „Vaade“, „Vihma maitsest“, „Näe, väike valvelambikene“, „Väike park I“, „Ärkvel“, „Märts“, „Plangusakkidel“. Värsid libisevad silme eest mööda, „aga mis siis“? Tekib luulehõrendus“ jne jne („Paul-Eerik Rummo luule“, Looming 1986, nr 1). Muru mainitud tekstidest viis on „Saatja aadressist ja teistest luuletustest“ ja mõned („Vaade“, „Vihma maitsest“, „Ärkvel“, „Plangusakkidel“) kuuluvad minu meelest PER-i parimate hulka. Joel Sang nendib oma arvustuses nende tekstide kohta väga täpselt: “Paraku jäid nad omal ajal suuremalt jaolt sahtlisse, kirjandusprotsessi nad ei lülitunud, luuleuuenduslikku rolli ei täitnud. Ja nüüd on juba hilja” („Ikka Paul-Eerikust mõeldes“, Looming 1986, nr 3 – Sanga arvustus niisiis ikka ilmus). Kui Muru jaoks on tegu lihtsalt loomu poolest puuduliku luulega, siis historistlikuma Sanga silmis on selle põhjus osalt ka kontekstis ehk kirjandusprotsessis. Tõepoolest, 70ndate lõpul ja 80ndate algul oli eesti luule muutunud alalhoidlikumaks ja provintslikumaks, kokkupuuted maailmaluule arengutega olid jäänud harvaks. Kajar Pruul on tollast õhustikku tagantjärele iseloomustanud nõnda: „Põhisuundumuselt traditsionalistlik (…), oli see kultuurikäsitus siiski ka üpris avatud ja huviline 20. sajandi moodsate arengute suhtes. Kas või juba sellepärast, et puhtkroonulik kirjanduskontseptsioon neid viimaseid harjumuspäraselt taunis. Varjatud, ent ilmekas hoiakunihe toimus aga siis, kui jutt läks nende arengute kaasategemisele kaasaegses eesti kirjanduses endas“ („Vana sajandi uued luuletajad“, saatesõna rmt-le „Varjatud ilus haigus“, 2000). Sang ütleb mainitud arvustuses veel: „Konkreetne nihilistlik vabavärss on vahepeal – ehk tänu just soome luule tõlgetele – harjumuspäraseks saanud. Praegu janunetakse aatelist luulet. Kes teab, kui kirjanduse pendel jälle vastasasendisse jõuab, võib ju “Saatja aadress” uuesti täie kõlajõu saada.“ Kuigi ma kahtlen, kui harjumuspäraseks see ornamentaalsusteta askeetlik antiluuleline vabavärss 80ndate keskpaigaks oli tegelikult saanud, usun minagi, et „Saatja aadressi“ ja „Suvede, talvede“ kui luule avastamise aeg on alles ees ning et puudused uuemas eesti luules tulenevad osalt ikka veel sellest, et PER-i tollased tekstid „kirjandusprotsessi ei lülitunud, luuleuuenduslikku rolli ei täitnud“.
Lisaks ülaltoodud kolmele saatis PER mulle kindlasti veel paar kirja, mis pole paraku alles. Üks kõige huvitavamaid jäi arvatavasti siin publitseeritud teise ja kolmanda kirja vahelisse aega. PER pani omaenda varasemate sõjaväekogemuste põhjal ette kasutada Kirjanike Liitu kui ametlikku institutsiooni, et kaubelda mulle välja puhkus koju pääsemiseks. Niisiis saadeti väeossa Kirjanike Liidu blanketil ja esimees Vladimir Beekmani allkirjaga venekeelne kiri, mis teatas, et “Tallinnas toimub 1986. aasta 16.–22. veebruaril rahvusvaheline konverents „Kunstiline tõlge ja tõlkija internatsionaalne kohus“, mis on pühendatud NLKP XXVII kongressile, ning Märt Väljataga kui väljapaistva tõlkija ja teoreetiku osavõtt sellest ettekandega on äärmiselt vajalik” (tsiteerin omakorda kodustele saadetud kirja järgi). Kutset kaaluti väeosas tõsiselt. Et aga samal ajal tuli mul ette mingeid distsiplinaarpahandusi, siis saadeti veelgi uhkemal paberil vastus, et seoses ülevaatuse või kontrolliga ei saa siiski reamees Väljatagat puhkusele lasta. Mõistagi olid mõlemad, niihästi konverents kui ülevaatus, läbini fiktiivsed üritused.
Lõpuks olgu kommenteeritud veel mõni, osalt autori abiga väljaselgitatud taustafakt. Mitmel pool mainitud stsenaarium Johann Kölerist Jaan Krossi “Kolmandate mägede” ainetel on jäänud filmiks tegemata. Eesti Draamateatri asedirektor oli neil aastatel Almer Tulvi. Uku Masingu valimikku “Väikese luuleraamatu” sarjas üllitada ei lubatud – ettekäändel, et sarjas tohib avaldada ainult Nõukogude Eestis varem ilmunud tekste. Kahjuks ei õnnestunud tuvastada, milliste noorautorite fašismivastaseid tekste ja missuguste tulemustega üritas PER Ralf Parve abiga Nooruse peatoimetaja Linda Järve keelu alt lahti kangutada. Teises kirjas mainitud Bulgaaria estofiilid olid Pravda ja Aleksander Panov. William Luce’i mononäidend Emily Dickinsonist „Amhersti kaunitar“ lavastati alles 1989 Noorsooteatris Iivi Lepikuga peaosas. Tõlget Dickinsoni luuletusest „The Soul Selects Her Own Society“ ei ole ma trükis avaldanud. John Fowlesi romaan „Prantsuse leitnandi tüdruk“ ilmus eesti keeles 1988, värsstõlgetest kolmandik on minult, ülejäänud Doris Karevalt.
Minu enda kirjad Paul-Eerik Rummole on õnneks mattunud sügavale adressaadi kodusesse kultuurkihti. Et eestikeelses kirjavahetuses pole kinnistunud häid neutraalseid ja lollikindlaid pöördumisviise, siis olen ilmselt kasutanud orientaalsevõitu ja pugejalikku „austatud õpetajat“, mis võis adressaadile omal ajal parajat kimbatust või nalja valmistada. Mind lohutab mõnevõrra see, et tagantjärele tekitab Paul-Eerik Rummole ta enda sõnul samasugust kimbatust ka patroneeriv vastupöördumine „noor sõber“.
Nende kirjade avaldamisega tahaks vanale sõbrale soovida palju õnne 60-aastaseks saamise puhul nii iseenda kui ka „nooresoo kirjanduslise“ ajakirja poolt.
Märt Väljataga
*Rajatav nooresoo kirjandusline ajakiri “Vikerkaar”, mille toimetajaks on nüüd kinnitatud Rein Veidemann, tahab ms. üsna palju ruumi anda tõlgetele, nagu olen Veidemannilt kuulnud.
PS. Linda Järve saatis 30.01.2022 täienduse: „Pean vajalikuks lisada, et noorte autorite luuletustega seosnenust olen üsna põhjalikult kirjutanud oma raamatus “Nooruse lugu” (Petrone Print, 2017, lk 83–84). See pöördumine oli vajalik mitte niivõrd minu kui tollase noore peatoimetaja põikpäisuse tõttu kuivõrd Glavliti vastuseisu pärast. Tegemist oli Juhani Püttsepa ja Sulev Kübarsepa luuletustega, mis lõpuks ka ilmusid. Raamatus on toodud ka Ralf Parve toonane seisukoht ja Glavliti nõudmised.“
Taas kas tõstmas oled pead
tõsimeelne luuletaja
julgelt uskumas et tead
kus on hääl kus ainult kaja
uskumas et tõuseb usk
uskmatugi unesoonde
taltub kaose sõnnipusk
asjad alistuvad joonde
Taas kas pöördumas su pilk
kõiksuse konkreetsustesse
et ei segaks neid su kilp
tungimast su teadvusesse
Naastes varjusurma teelt
haige argistiku nohust
taas kas sinu seitse meelt
valmis täitma oma kohust
Siis saab öö mis rahu toob
uueks päevaks mis on kuues
see on päev mis sinu loob
vaimu ümber vormi luues
Siin sa seisad kaljus tald
maksas jaks ja küdev sülg suus
ja su ümber ilmavald:
mõõtmatus ja kõigekülgsus.
***
kaks rida kutsumata tundeid
surutud vägisi mu kirjakasti
et vallutada endale tagasi
üks sopike mu mõtetest
aga mälestustel pole nahka
nad on paljad peegeldused
isegi see luuletus
pole päriselt enam sinust
kui lubad iiveldusel kukkuda
kaotab ta oma hingamise
ja alles jääb vaid väsimus
***
süda otsib südant
nahk otsib nahka
et karjuda kõik luitunud hetked
asfaldiaukudest alla
raevukalt ja lambist
kell viis hommikul
nagu kalamaja kajakas
et rabeleda eemale
omaenda umbse vanglasaare
mugavatest liivarandadest
oma isiklike lõunatuulte meest
mis kleebib kokku silmalaud
mis mürgitab ära
kogemata kurku kerkinud
tühjade lubaduste jääklombid
ma palusin et sa tuleksid
sulaksid mu mõtete luuüdisse
imelikesse unedesse
päevade üksluisusesse
pisaratesse mis tilguvad
täpselt sama igavalt
kui naabrinaise omad
harutaksid mu ajukoorest lahti
mõned sissekasvanud tiivad
aga sa ütlesid vaid
et see ala pannakse ööseks kinni
just siis
kui on kõige külmem
***
ma armastan vareseid rannas
majoneesise nokaga
kui annan neile makaronisalatit
ma armastan kõiki vareseid
eriti kui neil on nokad töllakil
palaval päeval
aga ma armastan ka nastikuid
kes siuglevad mulle pimedalt
peaaegu vastu kintsu
endal magedast merest püütud
ogalik põigiti suus
ja ma tean et varesed
püüavad nastikuid
söövad nad heameelega ära
nokivad selgrooni paljaks
ja madudel
polegi palju muud
peale selgroo
oh miks see armastus
peab nii keeruline olema?
***
on teritatud hambad
sakiliseks saetud sõrmeküüned
kannanahad nõnda karedad
et ära kriibid nende põrandad
kaks pakiveini roosiks lööd
ja kakled väikelinnas
vereplekiliseks peksad nende öö
prügikasti sülgad pisarad
Hästi toredad õhtud olid. Sa astud baari ja tellid joogi, on väga okei alguses istuda kohmetult ja vaikselt nurgalauas, kohe ei peagi midagi rääkima, sest sa alles jõudsid, aga sa voolad eesmärgi poole, kui esimene klaas veini saab otsa, juba kuumavad põsed ja mõned asjad on päris naljakad, ja sa oled kohal, tuttavad näod teevad rõõmu, võõrastega võib hakata tuttavaks, võibolla mitte kohe, aga näiteks kolme klaasi järel juba natuke rohkem – see on üks parimaid asju, et saab hakata tuttavaks sellega, kes muidu tänaval mööda kõnnib –, ja kõik on palju huvitavamad, kui nad on natuke joonud.
Tolle ajani oli selge, et ma ise olen palju huvitavam endale, kui olen natuke joonud. Ma ei tea, miks. Ärevus vist. Äkki ebakindlus? Pinged? Ja üldse, mida sa ikka teed kätega, kui seisad ja vestled – ikka hoiad klaasi või pudelit; ja mida sa ikka ostad, kui klaas tühjaks saab? Kõik ju joovad. Baaris juuakse. Sünnipäeval juuakse. Näituse avamisel ja raamatuesitlustel juuakse. Õhtuti juuakse. Nädalavahetusel juuakse. Pidudel juuakse, tantsides juuakse, üle pika aja kohtudes juuakse. Menüüd on alkoholi täis ja vähesed alternatiivid on peidetud alumise ääre kõige kaugemasse nurka.
Mul ei ole alkoholiga otseselt probleemi, mõtlesin mitte ainult siis, kui endiselt jõin, nagu süda kutsus, vaid mõtlen ka praegu, kui joon endiselt nagu süda kutsub, ainult et nüüd ta kutsub kuidagi ausamalt. Nüüd ta enam ei peida ära seda, mida enda eest kuni tolle pühapäevani ja natuke edasi katsusin varjata – et mul tegelikult ei ole ju hea olla, kui taju on hägune ja nüri. Aga võib-olla siiski oli? Sest äkki oli mul nii ikkagi endaga parem, sest inimestega olles tundsin teravalt, kuidas ebakindlus valgub peale nagu must ja ängistav öö – ja sellega oli veel halvem olla. Selle võttis ära alkohol. Nii et ehk siis ikkagi mul oli alkoholisena hea olla?
Aga nagu tüütu kärbes häiris mind mõte, et see on liiga sage, ja see kärbes ei läinud ära, ta tuli tagasi eriti siis, kui jõin. Mu sõbrad jõid sama palju ja rohkemgi ja mu lähedased ütlesid, et kõik on korras, aga kärbes kõditas koibadega käsivart, jalga, maandus otsaesisele, kui ära ajasin. Mitte väga tugevalt. Aga ta oli kohal. Seisin baari väliterrassil, klaas käes, oli juba valgeks minemas, pea käis natuke ringi, silme ees virvendas kirevalt, nii nagu ikka kirendab, kui on öö läbi joodud ja tantsitud ja suheldud, seisin väliterrassil ja ütlesin Kristianile, et tead, ma vist ikka joon natuke liiga palju. Kristian ütles, et tema ka.
Paar päeva hiljem oli märtsikuu raagus pühapäevahommik, vihma tibutas, aga nagu ikka märtsikuiti, on selles vihmas sooja suve lubadus. Vaatasin aknast halli asfalti ja kirjutasin Kristianile: „Teeks kuuajase alkopausi?“
„Teeme!“ Kristian otsustas juba mitmendat korda lõpetada. Otsustamine on lihtne. Kristian näiteks on juba aastaid otsustanud. Ma ei ole kunagi varem näinud nii lähedalt, kuidas inimene joob end põhja.
*
Kristian istus sel pühapäeva hommikul bussis ja tal oli pohmell, süda paha ja väga suur uni, aga magama ei saanud jääda, sest bussis on raske magada, tal oli masendus ja ta mõtles, et ta peab joomise maha jätma, sest ta oleks äärepealt bussist maha jäänud. Ta pidi minema Rootsi konverentsile, kõik oli kinni makstud, korraldatud, esinemised, kohtumised, aga tema jõi kella viieni öösel ja ei mäleta, kuidas koju sai, kuigi plaanis too õhtu üldse mitte baari minna. Kristian vaatas märtsikuu metsi, räbalaid ja määrdunuid nagu meeleolu, ja vaatas telefoni ning nägi mu sõnumit. Sõnum küsis: „Noh, jõudsid bussile?“ Ta vastas, et napilt. „Kuulsid äratust? Päriselt?“ Ei kuulnud, aga Taavi helistas.
See oli ärritav ja masendav, nad vedasid kihla. Otse tema nina all, kui ta jõi oma teist õlut, et ta ei jõua täna Rootsi. No jõuab ju. Nüüd ta istub bussis ja jõuab ju Rootsi, mis siis, et eile jõi kolmanda, neljanda, seitsmenda õlle ega mäleta, kuidas koju sai, ei mäleta, kuidas äratuskell helises, ei mäleta üldse, kus ta eile lõpetas. Ega ta ei olekski ärganud, kui Taavi poleks helistanud, ja Taavi ei oleks kindlasti helistanud, kui nad poleks Piretiga kihla vedanud. See on ärritav ja masendav. Et tegelikult neil oli õigus ja tegelikult sellepärast ma siin bussis istungi ja mul on ilmselge alkoholiprobleem.
Mõte mitte enam juua kõnetas masenduses Kristianit, tõesti, jätame maha: suutsin olla kuu aega jaanuaris kaine, suudan ka pikemalt.
Seekord mõtles Kristian seda tõsiselt – saada kaineks ja jääda kaineks, lõpetada joomine päriseks. Sest vahepeal oli ta kuu aega suutnud alkoholist eemale hoida. Aga siis tuli sünnipäev, ja sünnipäeva puhul lubas ta endale ühe õlle, aga ta ei osanud arvestada, et see on esimene kivike, millele järgneb laviin, ja seda laviini ta enam ei peata. Mitte miski ei olnud seda ette ka ennustanud: ta teadis küll, et võib olla, et võtad ühe ja enam ei saa pidama. Ta võttis ühe, ja oleks saanud pidama. Vabalt. Ta lihtsalt tahtis järgmist. See piir on hägune, tahte ja jõuetuse vahel.
Aga nüüd on lõpp, ma ei joo enam.
*
Mina samas olin pühapäeval otsustanud, et proovin, kuidas on kuu aega kaine olla, ja juba kaks tundi hiljem põlesin ängis, et mis nüüd saab. Teisipäeval on kirjandusüritus, neljapäeval viktoriin, reedel pidu, laupäeval üks sünnipäev. Kas ma ei lähegi? Kas ma lähen ja kardan inimesi? Kas ma üldse suudan öelda „ei“? Kas kogu järgnev kuu saab olema igav ja tühi? Kas olen mõistetud pikka mornusse ja keelanud endale vähesed lõbud, mida täiskasvanuelu üldse pakkuda saab? Väga kehvasti valitud nädal, sain aru, aga sain aru ka, et kõik nädalad on kehvasti valitud nädalad, kui otsustad mõnest mugavast harjumusest loobuda. Ja kui sa juba oled rääkinud oma otsusest mitmele inimesele, on kehv ka hakata uuesti jooma, on piinlik, aga samas on see võib-olla siiski väiksem kannatus kui mitte lõbutseda kuu aega, nukrutseda kuu aega, olla vait ja pelglik kuu aega.
*
Teisipäeval oli esimene kirjandusüritus, kus veinilaua juures võtsin klaasi vett. Vaatasin ringi, kas keegi märkab midagi. Ei tundunud. Ma siis ise liikusin sõprade juurde ja mainisin, et näed, ma ei joo täna, mõtlesin, et proovin, nii-ja-naa, katse selline. Inimesed rüüpasid veini, üks ütles „ahah“ ja siis nad rääkisid mingist eelmise nädala üritusest. Mõtlesin, et ma ei pea seda rääkima tegelikult. Kuulasin muud juttu. Keerutasin veinipokaali veega. Õues oli veel natuke valge. Pärast talve on alati harjumatu, kui on natuke valge. Ei öelnud suurt midagi enam. Ärevus, ikka ärevus vist.
*
Kolmapäevaks oli Kristian olnud juba kolm päeva kaine. See oli suur asi. See oli murrang. See oli tee parema iseendani!
See polnudki nii raske, kui arvata võis, oli konverents ja igasugused tema eriala maailmainimesed, ettekanded, arutelud. Esimesel õhtul oli suur väsimus, teisel igavus, kolmandal pidi natuke endaga võitlema, aga täna oli kuidagi imelik. Tahaks juua. Ühe õlle. Põhimõtteliselt võib ju Eestis edasi kaine olla. Niikuinii elan pigem seal. Siin võiks olla erand, Rootsi on erand. Mis juhtub välismaal, jääb välismaale. Ma joon edaspidi ainult välismaal.
See oli tohutu kergendus, et ta praegu juhtus olema välismaal. See tähendas, et pärast kolmepäevast konverentsi võis ta lõõgastuda, minna baari, võtta ühe õlle, tunda, kuidas soe elevus voolab kehasse, kergendab rinnakut, käsi ja jalgu, kuidas tuleb põskedesse, kandub verega mööda olemist laiali ja tõstab kõrgemale. Kuidas see muutub iga sõõmuga suuremaks, kergemaks, paremaks, nagu orgasm, aga aeglane, püsiv, minutitepikkune, tundidepikkune, üha kasvav, ja sa tahad jõuda tippu, sa pead jooma veel kiiremini ja veel rohkem, et see ei kaoks, et jõuda tippu, et jõuda kohale, ja siis – siis sa enam ei mäleta.
*
No muidugi ma sain sellest kohe aru. Me tšättisime sel kolmapäeva õhtul, ja kui ta mulle rõõmsalt igasuguseid asju vastas, tekitas see kahtlusi. Kristian pole ju mingi positiivne inimene, kes kolmepäevase kainuse järel on ülirõõmus.
Miks mina siis olen mingit väljamõeldud kainust jätkamas, kui tema meie kokkuleppest loobus?
Sest mulle meeldib olla aus. Eriti endaga, aga kui sa oled endaga aus, siis sa istud sageli mingi lahendamatu pusa otsas, mingi jama otsas. Tegelikult istud sa muidugi pusa otsas ka siis, kui sa pole endaga aus, aga kui oled aus, pead hakkama seda otsast lahendama. Mis siis, et just sai eelmisega ühele poole. Selles mõttes muidugi on hea olla aus, sest siis neid pusasid on paar-kolm korraga. Kui sa pole aus, on terve elu üks pidev pusa, sa isegi ei ole kindel, kas sa ise pole see pusa. No igatahes, mulle meeldib olla pigem aus ja ma tunnen enamasti ära, millega on tegu ning vaid harva tunnen, et olen ise see pusa ja pundar, mis enda alla matab, end sööb ja seob.
*
Need esimesed korrad olid kõige imelikumad. Ma tõesti ei naernud enam. Ma tõesti ei lõbutsenud enam. Ma ei teadnud, mida teha oma kätega, ja mul oli väga suur kiusatus juua ja piinlik, et ma ei joo, aga iga kord, kui tundsin kiusatust, tundsin ka, et see oleks liiga lihtne, sest üha enam veendusin, et mu kasv on kinni jäänud. Ma arvan, et kuskile sinna neljateistkümnenda eluaasta kanti. Või seitsmeteistkümnenda. Pigem ikka seitsmeteistkümnenda. Kus istusin võõras seltskonnas ja olin tasa, sest ma ei osanud, julgenud ega teadnud muud, kui et ma tungivalt ei tea, kuidas olla. Ma kuulen neid rääkimas, küsimas, olemas, aga ma ei tea, kuidas mina peaksin. Ja iga kord, kui tõstan käe või liigutan pead, tajun raskust. Sest äkki tegin valesti.
Ma olen kolmkümmend neli ja ma olen seitseteist, kes ei tea.
See seitsmeteistkümnene vajab pokaali veini, et teada saada. Pokaal veini on alati teada andnud, kuidas olla. Pokaal summutab sisemise hääle, kes analüüsib, kritiseerib ja surub. Siis saab täitsa olla. Suhelda, naerda – ega naer ei tule ju, kui oled pinges –, tutvuda. Olla selline tore ja julge ja meeldiv.
Kui ta oma klaasi saab. Aga ta ei saa. Nüüd on ta vaikne, tagasihoidlik ja vist natuke kohtlane. Tema sees kohiseb ärevus. Ta ei tea, kuidas olla.
Aga õnneks on tal püsivust. Ja kolmekümne nelja aasta pikkust teadmist, et küsimus on tegelikult oskustes ja ajas.
*
Ja siis sel esimesel neljapäeva õhtul läksingi esimest korda nõndaviisi sõpradega baari. Olin kohtlane, tellisin teed ja vaikisin. Selline tunne, nagu oleks alasti ja kõik näevad. Näevad, kuidas ma tegelikult ei oska.
Üllatusena hakkas sadama hulk kummalisi nüansse, kaine maailm avardus oma veidrustega, hakkas ilmutama kirjut palet, mis jooja jaoks nähtamatuks jääb. Sind asetatakse justkui uude tähendusse, uude rolli, sa hakkad olema keegi teine, keegi natuke teistsugune.
Selgus, et kui ei joo, tuleb sageli põhjendada, miks ei joo. Miks. Miks sa ei joo? Kas sa oled autoga? Kas sa ootad last? Kas sulle ei sobi seltskond? Kas sul on alkoholiprobleem?
Ei, ei, ei. Ma lihtsalt proovin, kuidas on olla kuu aega kaine.
Oo, kuu aega! Oled kindel? Miks?
Tee keetmisega läks kauem kui näiteks Bloody Mary valmistamisega. Mind ajas segadusse, et kui ma ütlesin: „Üks tee, palun,“ küsis teenindaja: „Seda kuuma teed või?“ Vastasin, et seda kuuma teed jah, ja mõtlesin, mis alkohoolne jook võiks olla nimega tee. Long Island Ice Tea? Kas mõni küsib sel juhul ka „Üks tee, palun“? Mind häiris, et teed pidi teenindaja tooma kusagilt kaugemalt, ja tundus imelik, et ta katsus kiiresti viia end kurssi, mis neil siis üldse pakkuda on. Valisin Earl Grey, sest ma ise omakorda ei jaksanud end kurssi viia valikuga – kuigi arvestades eesootavaid nädalaid, oleks võib-olla pidanud. Ja siis läks üheks suureks veekeetmiseks, mis võttis aega nii kaua, et teenindaja palus mul seniks tagasi lauda minna. Võtsin teekotikese, mille pakendi olin juba ära visanud, istusin lauda ja panin kotikese telefoni peale. Mis tundus hügieenilisem kui seda näppude vahel mudida või laual hoida. Samas meenusid need meemid, kuidas telefonil on rohkem baktereid kui vetsupotis. Igatahes sain tee kätte, kõhulahtisust ei tekkinud ja pärast ostsin ka veel ühe tomatimahla, mis tühja kõhu peale maitses tõesti hästi, palju paremini, kui oleks maitsenud koos viinaga.
Kui ma seal oma teega istusin, läksin viisteist aastat tagasi Zavoodi. See oli kõige öisem ja kõige rahvarohkem ja kõige kirjum paik; kõige sündmusterohkem, kõige lõbusam, kõige maailmakesksem paik, kuhu mindi siis, kui kõike oli öö jooksul juba tehtud ja taheti veel. Sealt sai alati elevust, ülevust, põnevust. Ülikondades korbipoisse ja õhtukleitides ballijätkajaid ja kodutuid ja boheemlasi ja rastafaare ja kirjanikke, kunstnikke, luuletajaid, teadlasi, kodanlasi ja sulelisi ja karvaseid. Me tutvusime, tantsisime, arutasime, kirjutasime, jõime, sõime, suitsetasime, lükkasime lõputöid edasi, olime kohal. Hiljem see kunagi enam nii ei olnud. Kümme aastat hiljem eksisid vahel Zavoodi ära, sõõrmed nostalgiahõngu ootuses puhevil, aga uksest sisenedes lõi ninna kolkuva õlle lehk, kõrva tuikas ventilatsiooni huma ja natuke kahetuhandendate rokki. Leti ümber istusid keskealised kurvad mehed, ükshaaval, omaette, nahktagis ja võidund patsis, võibolla olid nad ununenud sinna kümne aasta tagusest peost. Võibolla see oligi nende elu, algusest peale. Võibolla olid nad seal juba siis, selles melus, aga siis ma neid ei näinud. Selles melus, mis oli tookord, viisteist aastat tagasi igal õhtul.
Viisteist aastat tagasi nendel öödel jätsin mõneks ajaks alkoholi ära. Trügisin leti äärde, seisin järjekorras, tutvusin, naersin ja tellisin kraanivett. Kahekümne minuti pärast jälle. Ja siis jälle. Ja kui siis jälle, ütles baaridaam, et viis krooni, muidu ei saa. Ma andsin talle viis krooni. Tundsin end närusti. Ja segaduses. Ja lõpetasin selle jandi. Võtsin vett vetsu kraanist, või siis ikkagi õlut.
*
„Neiu, miks nii nukker?“
„Ah?“
„Kas midagi juhtus?“
„?“
„Sa oled palju ilusam, kui sa naeratad. Kas kõik on korras?“
„Mis mõttes?“
„Sa oled nii morn.“
Kui palju rohkem saab seda kuulda, kui järsku enam ei joo! Kui järsku enam ei tundu naljakas, kui keegi ajab sõnad segamini, pööritab silmi või lihtsalt ütleb. Sõnu. Kui argipäev jätkub ka siis, kui on aeg välja lülituda. Kui olemine on lihtsalt üks osa kõigest. Kui paralleel-universum ei ole siinsamas, vaid tavapärane jätkub igal pool. Kui sa siis istud seal ja katsud olla, sest siin on siiski parem kui üksinda kodus, siis tuleb ikka keegi ja küsib: „Neiu, miks nii nukker?“
*
Ma ju tahan olla inimeste seas ja lõbutseda. Ma ju vajan jagamist, kohtumisi, vestlusi, melu, seltskondi. Kes ei vaja, igaüks vajab. Aga igaühel ei ole oskusi.
Kristian oli Rootsist tagasi saabunud ja mis-juhtub-Rootsis-jääb-Rootsi-mõte suri juba samal õhtul, kui Piret küsis Messengeris, kas sa jood. Mis mõttes ta mind nii vähe usaldab!? Joon jah. Nüüd juba teise tundega, aga mitte palju, las ta olla, see jääb ikkagi Rootsi. Kui nüüd juba Eestis tagasi oldi, oli selge, et seekord lendas plaan vastu taevast, see polnud erand, ja võis ju ka võtta siinsamas baaris ühe õlle, ütleme kaks.
Reede õhtu tiksus vaikselt edasi. Rootsi-reis oli väsitav, hea oli tuttavas kodubaaris võtta paar õlut, tunda end turvaliselt. Öösel jõuab välja magada küll. Inimesi tuli juurde, Kristian istus baarileti ääres, vaatas töötajaid ja vaatas inimesi, keda ta ei tundnud, ei tahtnudki tunda, ja siis jälle ei vaadanud, sest polnud vaja, et nad siia tulevad või midagi mõtlevad, üleliigset. Üks tüdruk möödus, keda ta oli varem märganud, sellised mind ei vaata, ühtegi tuttavat ei paistnud, võttis kolmanda õlle. Selle poole peal pandi muusika valjemaks, neljanda alguses võis juba tantsida.
Öö oli niiske, oli just sadanud, Kristian astus baarist välja, selle ees seisid noorte seltskonnad, lõbusad, Kristian jäi seisma viie peolise juurde, kellest kahte nägupidi varem teadis, ütles, ma tean sind nägupidi varem, üks neist vastas, vist jah, siitsamast baarist, jah, ma tean sind nägupidi varem, naeratas Kristian ja vaatas otsa sellelesamale, kes oli vastanud, ja siis vaatas otsa sellele noorele naisele, kes proovis vaadata kogu aeg mujale kui Kristiani poole, natuke kadus korraks põlvest jõud, lõnksti, tegi jalg, aga tasakaal ei kadunud midagi nii kergelt. Sind ma vist ei tea, ütles Kristian hästi aeglaselt sellele naisele, aga naine astus sammu tagasi ja vaatas puulatvade poole, mis veidi veel tilkusid vihmast, hakkaks minema, tegi ettepaneku teistele, Kristian otsis suitsupakki, paremas polnud, vasakus polnud, püksitaskus polnud, vaatame uuesti, paremas polnud, ahhaa, ikka vasakus oli, tikud, kas kellelgi on tuld? Noored olid juba minemas. Ah, las olla siis, kõikus Kristian samuti tänavale. Tikud on tegelikult siinsamas taskus.
Linn oli vaikne, vist, tegelikult pole kindel, võibolla oli hoopis lärmakas, sest oli ju kevad, seega võis vabalt olla päris lärmakas, koduuks oli täiesti koduuks, esik, köök, kõik tavaline, muidugi ei ole kindel, et tavaline, aga mis seal ikka nii väga olla sai, lähed, avad magamistoa ukse, võtad sokid jalast, riided, paned kardina ette, ju seda kõike sai tehtud, ei ole muidugi kindel, pagana masendav ikka, mõtles, aga kui siis äkki seisis vannitoa peegli ees ja vaatas, kuidas veri voolas mööda vasakut kulmu alla üle põsesarna, teine oja ka veel, natuke rohkem kõrva poolt kaelale, selline tummiselt verine nägu, nagu šedööver, siis mõtles küll, et mis kurat. Mis kuradi šedööver. Kuradi valus on. Kell oli viis hommikul, kui ta Piretile foto saatis, pesi näo puhtaks ja keeras magama. Piret küsis hommikul, mis juhtus. Kristian siis kirjeldas laupäeval kella viie paiku õhtul, kui ta oli piisavalt ärganud – ärganud enesehaletsusest, peavalust ja nõrkusest –, et kukkus kodus peaga vastu radiaatorit. „Ma mõtlesin, et keegi virutas sulle.“ – „Ei, õnneks vist kukkusin. See pole nii hull tegelikult, kui pildilt tundub.“
Järgmine nädal, kui kohtusime, kandis ta kulmu peal plaastrit. See muutis pool ta nägu melanhoolselt kurjaks.
*
Need kiusatused olid alati. Võibolla oli see kehamälu. Maitsemälu. Ajukelmete pöördemälu, mis teadis täpselt, millega tegu on, kui keegi tõmbab korgi veinipudelilt plumpsti maha, kui sa tunned punase veini tummist lõhna, kui maitse valgub keelel laiali ja õhtu on lubadusi täis. Need kiusatused ei ole lõpuni kuhugi kadunud. Ma ju olen kuulnud kõiki neid lubadusi, ja olen näinud, kuidas need täituvad. Ma ju tean, kuidas see on.
Reede õhtul, päev pärast esimest baariskäiku külastasin järgmist žanri, mis nõuab alkoholi: pidu. Pidu, kuhu sõbrad tulevad kokku ja tunnevad end hästi.
Kõige raskem oli alguses, kus klaasihaaramisrutiin kiskus tugeva vooluga kaasa. Ma ju tundsin seda lõhna ja maitset ja elevust, mis tuleb koos esimese sõõmuga. Teise sõõmuga. Mis tuleb poole tunniga, ja kui näed, kuidas teistel tuleb, siis tahaks ise ka. Vähemalt alguses, kui on veel kohmetu ja vaikne – üleüldse, kas see on idaeurooplaste, äkki just eestlaste iseärasus, et kainelt tuleb kõik maha suruda, keelud on peal: ära vaata pikalt otsa, ära puuduta, ära naera valju häälega, ära räägi endast, see on põhiline, mitte midagi päriselt endast rääkida, kodu jääb koju, suhted on naiste teema, liiga vali hääl on ebaviisakas? Kas see on eestlaste teema? –, igatahes siis, kui on see kohmetu ja vaikne tabude murenemise algfaas, siis tahaks juua. Tahaks juua, et ka minu tabu praguneks, kukuks koorikutena maha ja ma võiks seda, mida vajan. Lähedust inimestega.
Tund läks tunni haaval ja samal ajal, kui teised üha kaldusid kusagile paralleeluniversumisse või enda pähe, imestasin, et vaikusekooriku lõhkumiseks on aeg sama tõhus tööriist kui alkohol. Lihtsalt oodata tuleb natuke. Tunda, et ei ole mugav. Teada, et kontrolli pole. Lasta ajal voolata, viia ärevus, ja oledki sealsamas, kus teised alkoholiga. Ainult sellesse paralleeluniversumisse pole sissepääsu.
Kui väljusin natuke pärast keskööd kevadöhe, lõi hämminguna näkku värske õhk, olemasolemise õhk, kohalolemise õhk. Ja võibolla oli see esimene kord, kui tabasin teadliku naudingu sihitud kainusest. Jalutada üksinda koju ja olla endal olemas.
*
Ühel õhtul rääkis Kristian, et kihutab veoautoga mäest alla. Ta juba näeb, kuidas sõidab end puruks. Ta juba teab. Aga ta ei suuda, lihtsalt ei suuda vajutada pidurit.
See on rutiin ja harjumus. Peol, seltskonnas, sünnipäeval. Argipäevaõhtul kodus. Baaris. Kohtingul. Nädalavahetusel. Saunas, diivanil, köögis, teleka ees, Facebookis. Kes kuskil. Igaühel oma.
See ei ole nii, et sa lihtsalt jätad joomise maha. Seal taga on midagi. Midagi, mis muudab elu talumatuks. Ärevus, mis tuleb kusagilt nii kaugelt, et tema juuri pole enam võimalik teada. Elu võimatuse taju. Väsimus. Trauma, mis on ehitanud kambri ajukurdudesse ega lahku sealt, ei anna puhkust, vaid taob ja taob hommikust õhtuni haamrikesega vastu pead. Sellist aitab alkohol leevendada. Talumatuks muutunud elu. Talumatut teadmist, et elu ei ole elatav, tehtav. Talumatut teadmist, et mina ei ole piisav. Asi ei ole alkoholis. Asi on selles, et see aitab korraks leevendada õudu.
Ja kui siis loobuda – kui vajutada pidurit mäest alla veereval autol –, kerkib see eriti koledana silme ette. Valusana. Inetu ja valusana. Ja mitte ainult. Ka harjumus, mis seisab omaette koormana. Ja sõltuvus. Valu, harjumus ja sõltuvus. Kõik tuleb teiseks üles ehitada. Kui enam ei joo, tuleb kõik uueks ehitada.
See on lihtne, kui see on lihtsalt harjumus, siis on see tahtejõu küsimus, tahtejõu, nagu loobumine suhkrust või halvast kombest rääkida täis suuga, lihtsalt, teha teisiti. Aga kui see on valuvaigisti, inetuse lämmataja, siis peab edasi elama valuga, ja kuidas seda teha? Kuidas loobuda valuvaigistist, kuidas elada valuga, mis murrab, mis on läbi luude ja kontide kasvanud, väänanud kooldu, joonistanud kurrud näkku, kortsud, ja selja küüru painutanud, kuidas sellega olla, kui isegi õhtul ei saa leevendust? See ei ole tahtejõu küsimus. See on otsa vaatamise küsimus, valuga elamise küsimus. Kus see on, see valu, kus see on? Ja miks?
*
Esimesel mittealkosel laupäevaõhtul ma ei läinud sünnipäevale, sest nad ju ütlesid, et juua tohib ainult viina, aga kui keegi juba ütleb, et juua tohib ainult viina, ei kõla see sõnum mitte joogi, vaid tema kohta, kes seda ütleb, ja see kõneleb selle kohta, et ta defineerib oma pidu alkoholi liigi kaudu, mitte sõprade kaudu, mitte vestluste kaudu, mitte koosolemise kaudu, ja tundub, et sünnipäev ise on hoopis ettekääne kokkujoomiseks. Üleüldse on väljaminek ettekääne kokku-
joomiseks, hakkasin järjest rohkem aduma, eriti siis, kui ütlesin sõpradele, et läheks täna välja, ning üks vastas, et täna ei taha juua, teine, et on natuke haige, ei saa juua, kolmas ütles, et raha on otsas, ei saa juua. Mis mõttes, küsisin, mis mõttes? Ma ütlesin, et kohtume! Ma ei öelnud, et joome.
Mu sõbrad ei ole alkohoolikud. Mu sõbrad on mõistlikud tasakaalukad oma ala professionaalid.
*
Mõne jaoks on täiesti okei jalutada üksinda võõraid täis ruumis ja vaadata ringi, näituse avamisel näiteks näitust. Mina seda ei suutnud, näituse avamisel vaatasin inimesi ja mulle tundus kogu aeg, et nemad vaatavad mind. Kriitiliselt. Et ma ei peaks seal olema, igaüks saab aru, et olgu mis on, mina seal olema ei peaks. Midagi minu juures on imelikku, olen veider ja kummaline, võõrkeha, ja ilmselgelt ka rumal, et ma aru ei saa, et ma seal olema ei peaks.
Ma ei saanud enam seda peita, seda ärevust ja ebakindlust klaasi veiniga alla suruda. Seda, et ma ei julgenud olla, ei suutnud seista, otsa vaadata, oma kohta leida. Ma olin nüüd kohal.
Kaksteist päeva hiljem oli imesoe kevadpäev, esimene sel aastal, ja ühe tuttava kunstniku näituse avamine, millega ühtlasi tähistati tema sünnipäeva. Kitsas näituseruum, palju võõraid, lahkelt joogi- ja söögipoolist. Joogipoolis koosnes veinist, õllest ja veest; söögiosa snäkkidest. Ma ei tahtnud midagi. Või tähendab, veini tahtsin, aga ei võtnud. Kohe avakõnes mainis kuraator, et on kõrvalrestorani pannud kinni laua kahekümnele inimesele, kuhu plaanisin ka mahutuda, et kunstnikuga juttu rääkida, aga kuna ta oli üks kolmest inimesest, keda ma üldse kogu avamiselt tundsin, ja samal ajal oli ta kogu avamise aja ülipopulaarne, nii et ma ei saanud taga sõnagi juttu vesta, ootasin kannatlikult (põlved hakkasid isegi valutama betoonpõrandal seismisest) tund aega keset võõrast ja omavahel tuttavat rahvast, millal saab kõrvalrestorani minna ja kunstnikule tere öelda. Olin alati, kui mõnel avalikul üritusel üksinda seisin ja isegi ei terendanud turvalist potentsiaali kellegi juurde smooltoolkima minna, tundnud end nagu heidik. Ilmselt mõne põhikoolitrauma tagajärg. Katsusin siis uurida kunstitaieseid, aga just nagu meelega oli seekord näitusel ainult kaks pildiplokki. Vaatasin neid hästi palju, tegin näo, et uurin asjatundlikult, aga mis sa ikka seal uurid, pildid ise olid veel hästi lihtsad ka, ei olnud mingit albertgulkilikku sürrealismi, mida pikalt vaadata. Ühe pildi peal oli kauss ja selle kohal munasari. Mu laps, kellega näituse avamisele läksin ja kes erinevalt minust suudab sõpru leida igas olekus ja ajal ning leidiski esimese viie minutiga hoovi pealt seitse uut sõpra, tõi välja, et oo, kui hästi kunstnik on joonistanud varju, kuidas ta ometi küll varju nii hästi joonistada oskab. Ma vaatasin ka kausi ja munasarja varju, aga kaua sa ikka suudad. Umbes kolmandik aega rääkisin kahe tuttavaga, kes seal olid, esimene sarjas pikalt Eesti poliitilist olukorda, mis tekitas masendust – mitte tema sarjamine, vaid poliitiline olukord –, ja teine oli galerist ning sotsialiseerus paljude teistega samal ajal ja enamasti ma ei suutnud kaasa sotsialiseeruda, sest mul oli pähe kinni jäänud häälestus, et täna olen tagasihoidlik. Läksin jälle seina äärde pilte vaatama ja põlvevalu tundma.
Ka see tund näituse avamisel venis läbi. Midagi ei juhtunud. Läksime kõrvalrestorani. Kunstnikuga oli hea üle pika aja rääkida.
*
Üldse on võibolla liiga palju seda, et tahaks, et keegi midagi muudaks. Et tahaks, et keegi teeks elu huvitavaks. Et tahaks, et teistes oleks põnevus, mis tõmbab käima. Et väline maailm kisuks ja raputaks ja erutaks ja võtaks kaasa. Aga ka kõige põnevam inimene ja koht valgub lõpuks põnevusest tühjaks nagu õhupall ja juba tulebki minna järgmise juurde. Järgmisse kohta. Pidev rahutus. Kui tahad olla kohapeal, joo. Kõik on palju huvitavam ja sisukam, kui sa jood. Teadvus pöörab teise nurga alla ja ka igavast eksemplarist võib kaevata kulda. Või näib see harjunud igavus järsku säravana?
Aga kui sa enam ei joo, siis oledki palju nädalaid, võibolla kuid sellega, et kõik on igav, kahvatu ja plass. Selgub, et selline ongi maailm, ja milleks üldse edasi olla. Keegi põhjusi ei anna, lihtsalt oled. Võibolla oled kuskilt kuulnud, et ühel hetkel läheb paremaks, kuigi kahtlane, sest näed ju oma silmaga, et on täiesti hall.
Sa teed reede hommikupoole kodukontori tööd, vaatad aknast välja, keegi möödub, teiselt poolt tänavat teine, võõrad, ja vihma natuke tibutab, õhtuks on sind kutsutud sünnipäevale ja see kõik ei rõõmusta, sest mis seal ikka olla saab, paar tuttavat nägu, samad jutud, üks igavene argipäev kestab nädalast nädalasse, ja iseendast välja ei saa.
Ma ei joo alkoholi. See ei muuda täna midagi lihtsamaks. Vastupidi, täna muudab see kõik raskemaks, kurvemaks, tuhmimaks. Istun oma halbade tunnetega, oma valuga, igatsusega, kurbusega, ja ma ei lähe jooma ja pidutsema läbi öö, kuigi see tooks kergendust kohe. See tooks rõõmu kohe. Ja ma ei peaks istuma iseendaga, selle endaga, kes on tühi ja kehv. Tulevikus on muidugi parem. See ongi see lõks. Et täna on mul palju raskem ja ma pole enam kindel.
*
Kristian saatis sõnumi: „Ma saan ju aru, et alkohol tapab mind ükspäev. Aga mul on suva. Ma mõtlen sellele pidevalt, aga mul on täiesti suva.“
„Mhmh, vist on ok, kui on suva.“
„Või miks ma üldse peaksin elama? See on lihtsalt mingi tegevus, mida justkui peaks tegema.“
„Kui nii, siis vist pole jah põhjust joomist lõpetada.“
„Jah, aga ma proovin mõelda, et ma peaksin muutuma. Siiani tulemusteta.“
„Aga kas peab siis muutuma? Ise ju ütlesid, et ei ole põhjust.“
Aga võibolla ta sellepärast joobki, et see on ainus viis vabaneda teiste tõdedest, peaksidest, võiksidest? Võibolla on joomine tema ainus enesekehtestamise viis? Võibolla on elamine tema jaoks kohustus, õige valiku sundus. Õige valiku terror. Ja joomine on vastuhakk.
Ja võibolla on joomine ainus viis enda elu üle kontrolli saavutada – äraspidiselt, kuid siiski, teha ise valik? Kui kogu su kogemus maailmas on, et sa pead, sa ei tohi, teised ütlevad, ja kunagi pole sa isegi saanud ise mõelda, mida sina tahad, sa pole ise oma häältki kuulnud, siis äkki on alkohol ainus tee, kuidas olla ise?
Ja võibolla on see esimene sinu enda otsus – otsus juua end surnuks. Vabadus juua end surnuks.
*
Aga ei. Nädala pärast kirjutab ta, et ta ei suuda enam selles depressioonis olla, selles tühjuses. Üksinduses. Meeletus üksinduses. Ei ole kedagi. Ei ole mind. Ta kirjutab, et üksindus on rõõm, mida näeb teiste nägudel, kui nad teda isegi ei märka. Üksindus on hommik, kui sul pole muud kui päeva vaevaline üleelamine. Pidev peitmine, varjamine. Kõige vastikum ongi varjamine. Sa pead pidevalt planeerima, arvestama, et teised aru ei saaks. Ma ei jõua enam, kirjutab ta.
Paar päeva hiljem ei jõudnud ta esimest korda hommikul tööle.
*
Alkotuse võlu ilmneb nädal nädala, kuu kuu haaval, see uuristab nagu vesi aeglaselt teed, uus ja huvitav tuleb esile aegamisi ja ootamatult. Teistsugune mina toob nähtavale teistsugused võimalused, soovid, ihad. Elu hakkab võtma uusi toone. Rohkem kui õhtust õhtusse korrata sama pidu, samu vestlusi, samu tundeid. Just tundeid. Alkotuna kogesin uusi tundeid. Ja varsti hakkas ehmatus kujunema avastuseks.
Teisel kuul hakkasid endast aimu andma rõõmud, mille arvasin alkotuna kaotanud olevat. Peod hakkasid tunduma toredad. Suutsin jälle suhelda. Tantsida.
Võõrastega oli endiselt ebamugav. Kokutasin, sõnad lämmatasid kurku. Aga ehk on normaalne olla võõraste seas ebakindel ja punastav? Üleüldse on pigem reegel kui erand tunda suheldes ebakindlust. Ebakindlus on küsimus, sobiva tooni otsimine. Me ei tea ju täpselt, teisi inimesi ei saagi teada täpselt – see ongi ebakindlus. Töötasin kunagi kassapidajana. Sain naudingu kordadest, mis läksid sujuvalt nagu võõrkeeleõpikus. Selliseid oli kaks saja seas. Enamasti midagi juhtus: küsisin kaks korda üle, milline šokolaad, ja andsin siis vale. Soovitud sigaretid olid otsas. Kaup ei piiksunud läbi. Kaart ei töötanud. Andsin vale summa tagasi. Tšekilint sai tühjaks. Või ütlesin entusiastlikult „Nägemist!“ – ja me seisime kaks järgmist minutit tühjas poes kõrvuti, kuni ta pakkis kaupa kotti. Midagi hälbis alati ideaalsest suhtlus-
aktist. Aga milline suhtlus saab olla lihtsam kui kauba läbipiiksutamine?
Aga ehk on ideaali idee ise üks kultuuriline eelarvamus.
Hakkas selguma, et olen täitsa meeldiv inimene, no teistele muidugi, see nüüd mõni trikk, kuula, märka, küsi, palju polegi vaja, aga olla meeldiv endale, see oli midagi uut. Aga eks see suhe endaga oligi nüüd muutunud selliseks… kahepoolseks: hakkasin endaga rohkem aega veetma, märkasin, kuulasin, olin olemas. Vahel käisime ka deidil, mu lemmikuks kujunes reedeõhtune väljas söömine, võtsime enamasti kõrvale musta teed, lugesime raamatut, vahel vaatasime ka mõnele peole.
*
Teise kuu lõpus oli luuleslämm.[1] Astusin lavale, sain mikri, vaatasin publikusse ja hakkasin lugema luuletust. Nad olid kuidagi tuimad täna. Või olin mina? Tegin esimese vaimukuse. Keegi ei naernud. Ütlesin tabava luulerea – publik püsis masendavalt ükskõikne. Keegi isegi ei köhatanud. Ei nahistanud kuuldavalt. Ütlesin kolmanda potentsiaalse nalja. Üks inimene tegi „hahaah“. Valgus paistis silma, mu ees laotus nägudemeri, ja seal taamal üks endine õppejõud. Olin alati mõelnud, et ühel päeval ta näeb, et kuigi eksamil ma ei saanud parimat hinnet, olen ma loominguliselt andekas. Selle unistuse võisin nüüd edasi lükata. Katsusin olla rõõmsameelne, aga ise ka ei uskunud. Lõpupuänt tundus endalegi piinlik. Ütlesin: „Aitäh!“, ja läksin oma kohale. Ma polnud varem nii vähe punkte saanud.
Tahtsin midagi kangemat, mingit korralikku alkoholi, mis tõmbaks ärevuse maha, sellest eemale ja välja. Nagu kuuekümnendate detektiivromaanides paneb tugev meesuurija šoki saanud daami diivanile istuma ja toob talle klaasi šerrit. Või viskit. Või konjakit. Mida õrn naisterahvas väikeste lonksudega joob. Ja rahuneb. Tahtsin olla see õrn naisterahvas, kellele kange alkohol on näidustatud. Aga ma ei saanud olla see õrn juhitav naisterahvas. Jätkasin kainust ja olin ärev, kurb ja üksik, tundsin, et olen läbi kukkunud, ja katsusin sellega kuidagi hakkama saada.
Otsustasin, et korrelatsioon alkoholi ja esinemisedu vahel puudub.
Sellise kogemuse järel tuleb esile mõni kehv tunne, mõni, mis niikuinii varitseb, et pea välja pista ja pröögata, kui ainult saab. Üksindus. Selline mittejoomine on ka üksindus. Mis sellest, et rääkisin inimestega alkost ja nad ütlesid, et on ka mingiks ajaks loobunud. Aga see jutt oli justkui, et ma ka kunagi ei joonud, aga nüüd olen taas normaalne. Või vahel teen pause, et siis tavaellu naasta. Või ma ei joo, aga ega ma polegi normaalne. Või ma muutun lihtsalt kurjaks, kui ma ei joo. Nii et ma pean jooma, et olla meeldiv inimene.
Aga mina tahtsin siit edasi liikuda. Kuhu siit saab edasi liikuda, kui te kõik peate seda normaalseks?
Üksindust ei leevendanud ka need sisuliselt karsked, kes kahe nädala jooksul võtavad kaks õlut ega haaku minu väljakutsega. Mis lohutust võisid pakkuda inimesed, kes isegi ei aima, mis tunne on elada maailmas, mida kogu täiskasvanuea oled üles ehitanud käsikäes klaasi veini või paariga, ja nüüd järsku sellest välja astuda? Mis sellest, et ehk tahaksin ühel päeval olla ka nii – see näis liiga kauge, et kõnetada.
Alkoholi tarbimine on normaalsus, see on läbiv, see on igapäev. Ja mul oli õhkõrn aimdus maailmast, kus normaalsus võiks olla kainus. Just nimelt aimdus, sest ma polnud vaadanud sellist maailma. Alkohol on kõigest nii tugevalt läbi imbunud, elu ilma selleta on nagu elu ilma söögi ja joogita – no mis elu see selline on! Võimatu!
Tol kurval slämmiõhtul jõudsime seltskonnaga baari, kus istus Kristian nukralt oma neljanda õllega, aga muutus rõõmsamaks, kui me saabusime. Jäin temaga rääkima, teised liikusid edasi. Kuigi ta oli juba päris purjus, natuke ebaühtlane ja kõikuv, oli temaga hea vestelda. Selle avatuse ja siiruse pärast, mis temas on.
Kirjeldasin talle üksildustunnet, äralõigatust, väsimust. „Mida ma üldse teen?“ küsisin. „Miks?“
Kristian ütles: „Esimene kuu oli sul muidugi lihtne ja tore. Kõik oli uus ja huvitav, aga raskeks lähebki hiljem. Siis, kui oled juba harjunud, kui see muutub argiseks, tavaliseks. Siis hakkab päriselt keeruline.“ Muusika pandi valjemaks. Kristian tõstis häält: „Enne oli muidugi huvitav vaadata, mis kohad tekitavad ebamugavust, aga nüüd pead hakkama nendega tegelema.“
„Nojah…“
„Kui sa alati sellistes olukordades jood, siis ei õpigi,“ lisas Kristian ja läks viiendat õlut ostma.
Aga miks ma ei võikski alati kasutada alkoholi leevenduseks, mõtlesin. Ta tuli tagasi ja ma küsisin: „Miks ma pean nii rasket asja üldse õppima, kui võiksin palju mugavamalt oma elu ära elada?“
„Kui kolmekümne neljaselt sul veel ei ole alkoholiprobleemi, siis neljakümne neljaselt juba on,“ vastas elutark alkohoolik.
Tulin varsti tulema. Kell oli palju ja kõik mu ümber purjus, eriti Kristian.
*
Aasta hiljem näis, et mõõdukus on raskem kui karskus. Mõõdukus tähendab pidevat otsustamist, tähelepanu, kohalolu. Kas eile jõin? Aga üleeile? Kas võtta veel üks klaas? Kas mul ikka on seda vaja? Millise ürituse veedan kainena? Millisele seltskonnale ütlen ei? Iga kord on võimalus teha erand ja iga kord kohustus ära tunda, kui erand hakkab muutuma reegliks.
Ühel vinüülipeol, kus olin üksinda, kaine, ja seepärast sain aega ringi vahtida, lugesin aknalaual seisvat tervise arengu instituudi lihtsat soovitust juua vähem. Tervise arengu instituut soovitas juua nädalas nii väikese koguse, millest mul varem üheks õhtukski poleks jätkunud. Päevas ei tohiks naised juua rohkem kui kaks alkoholiühikut (nt umbes poolteist klaasi veini), kusjuures ühte nädalasse peaks jääma vähemalt kolm alkoholivaba päeva. Absurd, varem oleks see tundunud narritamisena.
Näidet polnud kaugelt vaja otsida: paar päeva pärast vinüülidiskot, kui olin otsustanud olla kaine, ulatas sõber pokaali veiniga. Võtsin vastu. Ega ma ei mõelnudki väga muud kui et ah, las minna, jõuab siis kogu aeg mõistlik olla. Äkki nii tunneb kaine alkohoolik, kes võtab esimese pitsi? Hiljem istusin sõpradega kella kaheni baaris ja jõin veel viis pokaali veini. Sujuvalt ja tundmata, et midagi oleks liiast. Sest kõik võtsid uue, kui eelmine otsa sai, ja eelmine sai otsa kuidagi tempokalt ja tunnid ruttasid sama kiiresti otsa.
Kohe järgmisel õhtul helistas sõber, et kuule, kohe avatakse kunstinäitus, tule ka, ma pakun enda tehtud veini. Lubasin, et tulen-tulen, ja niipea, kui saaliuksest sisse astusin, pistis sõber klaasi pihku. „Oo, aitäh,“ ütlesin ja mõtlesin, kui väga tahaksin lihtsalt lasta endal kulgeda selle sees, võtta lonks, tühjendada klaas, lasta valada juurde, suhelda, tunda elevust ja kergust – kõik just nagu enne, nagu aasta tagasi, kui mul ei tulnud pähegi midagi piirata. Seisin seal, vaatasin taieseid, rüüpasin teist lonksu ja mõtlesin, et tegelikult ma ju ei taha seda. Tahan ja ei taha. Just tund aega tagasi olin lasknud peast läbi ebameeldivustunnet selle pärast, kuidas eelmise õhtu viis klaasi olid tühistanud tänase teravuse; kuidas eesootaval nädalavahetusel ma ei joo ühelgi seltskondlikul üritusel; kuidas õhtul loen kodus raamatut ja lähen varem magama, et homseks välja puhata – ja võtsin kolmanda lonksu.
Aga minu hommik, õhtu iseenda ja raamatuga, lubadused ja plaanid – kas need peavad siis kõik ootama, sest ma ei taha olla ebaviisakas? Panin klaasi kapiäärele.
Hiljem lugesin kodus veel tund aega raamatut ja hommikul ärkasin puhanult – nii puhanult, et panin eelmise õhtu kohe kirja.
*
Aga veel üks rahulolemine tuli, kui seisin sellessamas näitusesaalis, kus tookord kevadel tundsin end ebakindla ja kummalisena võõraid täis avamisel, ja märkasin järsku, et olen siinsamas kohas, ja kuigi mul pole rohkem tuttavaid kui tookord, on see kummaline hirm kadunud. Seisin sellesama ruumi keskel, vaatasin taiest ja teist, jälgisin inimesi – ja polnud soovi kuhugi ära minna, midagi muuta, vajadust minna väheste tuttavate juurde kurvast poliitilisest olukorrast rääkima ega otsida ettekäänet mitte üksinda seista. Naljakas tundus varasem hirm, et kõik vaatavad, et mis see siin üksinda passib, kas tal pole sõpru või midagi – mitte keegi polnud sellise näoga, et ta üldse väga mulle mõtleks. Vastupidi, kuidagi nii hea ja vabastav oli olla üksinda ja lihtsalt jälgida.
Kevadel sotsiaalärevusega kohtudes aimasin, et kui seda tundma õppida, peaks ta hakkama hääbuma. Aga seda rahulolu päriselt tunda, ärevuseta inimeste seas liikuda, seda ei osanud ma ette kujutada. Mul on tunne, nagu võiks olla kõrgushüppajal, kes on iseenda rekordi purustanud. Nagu inimesel, kes on eluaeg maa all elanud ja nüüd valguse ja õhu kätte jõudnud. Nagu suur liivakott oleks seljast maha libisenud. Nagu ahelad oleks lahti lõigatud, nagu Berliini müür oleks langenud. Selline vabadus.
*
Kristian on juba 35 päeva kaine. Kui mitte rohkem, siis neljandat korda. Ükskord oli isegi viiskümmend päeva. Ta ütles, et ta tahaks teha muid asju ka veel elus. Ta hakkas käima tantsukursustel.
*
Kaks aastat hiljem lause „Ma viimasel ajal ei joo eriti“ tähendab, et ma ei joo enam nagu hobune vett, vaid võtan ainult klaasi-paar veini ja sedagi mitte iga kord, kuid mulle näib, et sellest jääb mulje, nagu ma ei jooks enam üldse – kas mul on alkoholiprobleem või olen ma rase? Sest nemad joovad pudel pudeli haaval öö läbi veini ja mõni õlut ja mõni kokteile, mida iganes, aga mina võtan alguses klaasi veini ja rohkem ei, ja väga paljudele jääb mulje, et ma ei joo enam üldse. Ma olen hakanud jooma umbes sel määral, mida tervise arengu instituut naisele maksimaalselt heaks peab, ja see jätab mulje, et mul on vist alkoholiprobleem.
[1] Vt ka J. Vesselov, Mõtteid ja mälestusi TarSlämmi rindelt. Vikerkaar, 2021, nr 4/5.
Planeedi Maa kliima on mineviku saadus – aga mitte enam kauge geoloogilise, loodusliku mineviku, mille vanust loeme ajastutes ja aegkondades. See on juhuslikult kokku keeratud viimasel kahel sajandil. Fossiilkütuseid põletades on mõned inimesed selle lühikese ajaga täitnud atmosfääri ülearuse CO2-ga niisugusel määral, milletaolist ei olnud kogetud mitme miljoni aasta vältel, ja igal hetkel praegu muundab just see uusaja pärand meie ilma äratundmatuseni. 2015. ja 2016. ning järgnenud aastate rekordiline kuumus on minevikus toimunud pideva põletamise üha kasvava heitgaasisumma tagajärg. Maa temperatuuri tõus tuleneb üha suurenevast CO2 sisaldusest atmosfääris, mis omakorda johtub heitgaaside kuhjumisest, kogu sellest tagasi õhku paisatud süsinikust, mis oli sadu miljoneid aastaid maa all peidus – see on kahtlemata kõige saatuslikum tulekahju, mis iial puhkenud.[1]
Niisiis võiks väita, et kõva kliimateaduse kõrval peaks just ajalugu olema tähtis globaalset soojenemist uuriv valdkond. Või vähemalt peaks kogu seda protsessi puudutav uurimistöö olema kantud ajalooteadlikkusest – ja teatud määral see tõesti juba ongi nii, kuna uurimisobjektiks on juba definitsiooni poolest ajas toimunud muutumine. Oma „Ajaloomanifestis“ osutavad Jo Guldi ja David Armitage, et kliimateadlased „on ise seda märkamata saanud ajaloolasteks“ lihtsalt inimtekkelisuse kinnitamise läbi; sedamööda, kuidas nende teadus edasi areneb ja tõeliselt katastroofilise kliimamuutuse ärahoidmise väljavaated päev-päevalt kahanevad, sõeluvad nad mineviku ja tuleviku vahet läbi oleviku, mis narmendab mõlemas suunas.[2] Muutumine ajas – ajalooteaduse eriala – on päevakorral, kuna kaks viimast sajandit ründavad meid selja tagant nagu maalihe ning tõukavad meid tuleviku poole, milles Maa peal võivad valitseda väljakannatamatud tingimused. Niisugune on lühidalt kokku võetuna sõnum, mida edastavad tuhanded ja tuhanded kliimateadlased. Aga võiks küsida: kas ajaloolased on neile vastanud?
Siin artiklis visandatakse meie muutuva kliima ajaloo uurimise kava. Alustuseks eristame selle uurimistöö ühest juba rohkem juurdunud uurimisvallast: sellest, kuidas kliima kõikumine on mõjutanud mineviku ühiskondi. Toome ette põhjusi, miks kliima ajalukku sügavamalt süveneda, kusjuures enamik neist taandub lihtsale küsimusele: kes selle epohhiloova tule süütas ja seda levitas? Võtame sihikule fossiilkütustel põhineva majanduse kui peamise kliimamuutust taganttõukava jõu ning vaatleme siis mõningaid tegelikke näiteid Briti impeeriumi annaalidest, kelle tegevus aurujõu viimisel Indiasse ja teistesse kolooniatesse osutus selle eripärase majandusliigi levitamisel otsustavaks. Seejärel pöördume tagasi mõne ajaloolist vastutust ja põhjuslikkust puudutava kontseptuaalse küsimuse juurde. „Antropotseen“ kui nüüdseks üldiselt tunnustatud kontseptsioon kliimamuutuse kohta nimetab selle tule taga seisva jõuna üht universaalset toimijaliiki, inimest; samalaadne tendents sisaldub levinud argumendis, et Nõukogude Liit ja selle satelliitriigid kuulusid kõigi aegade kõige hullemate saastajate hulka. Vastupidiselt säärasele üldjoonelisele süüdistamisele on siin visandatud tööplaan ülevalt ahenev ning lõpuks ka näitlikustatud naasmisega söelõkete juurde, mis Indias praegu aina laiemalt loidavad.
Kliima ajaloos ja ajalugu kliimas
Siiani on üleilmne antropogeenne soojenemine ajendanud uurima peamiselt seda, millist mõju avaldas mineviku ühiskondadele mitteantropogeenne jahenemine. Monumendiks säärase uurimistöö võimalikele saavutustele on Geoffrey Parkeri „Globaalne kriis: Sõda, kliimamuutus ja katastroof 17. sajandil“, olümposlik kroonika, mis kirjeldab, kuidas väike jääaeg tõi igasse maailmanurka äärmist külma, põuda, paduvihma ja muid anomaaliaid, andes seeläbi oma panuse – mitte üksinda, nagu Parker väga hoolikalt rõhutab, kuid ühe sädeme või raskendava asjaoluna ning globaalse ühisnimetajana – näljahädade, mässude, riisumise, vägistamise, pogrommide, kuningatapu, kodusõja, dünastilise sõja, ususõja ja lõputu hulga muude hädade puhkemisse Hiinast Rootsini. Selle kibedas laastamistöös võis otsa saada üks kolmandik Maa inimelanikkonnast.[3] Ühes teises samasse žanri kuuluvas teoses pealkirjaga „Mässukliima varauusaegses Osmanite impeeriumis“, mis võib isegi vastata oma pretensioonile olla „siiani kõige detailsem analüüs mõnest suuremat sorti kliimakriisist“, vaatleb Sam White, kuidas väike jääaeg kulges Anatoolias ja Levandis: talupoegadel, kes niigi kannatasid ennenägematu põua ja ikalduse all, kästi toita impeeriumi sõjamasinat üha tõusvate maksudega.[4] See kombinatsioon ajas neil kopsu üle maksa ja õhutas tõusma üles maksukogujate vastu, ohjeldamatult röövima ning moodustama rahvaarmeesid, kes märatsesid maal ringi, sellal kui halb ilm – mida põhjustasid päikesekiirguse loomulikud kõikumised ja vulkaaniline tegevus – üha õõnestas põllumajanduse aluseid. 17. sajandil Osmanite riiki tabanud kaose varasemad uurijad on otsinud seletusi valitsejate ja alamate vahekordadest, heitmata pilkugi kliimale, mille rüpes nood elasid; ent selle teguri suhtes „hellaks tehtuna, nagu me tänapäeval oleme“, näib niisugune kahe silma vahele jätmine hämmastav. „Maailmas, mis seisab silmitsi üleilmse soojenemisega, peaks kliima tähtsus inimsoo asjadele olema kergesti mõistetav.“[5]
See on soojeneva maailma esimene historiograafiline revolutsioon: uurida kliimat ajaloos.[6] Seda on tohutult hõlbustanud kliimateadlaste töö, kes on andnud ajaloolaste käsutusse terveid arhiivitäisi andmeid – jääpuursüdamikke, puude aastarõngaid, järvedesse sadestunud õietolmu ja spoore –, mis jutustavad senitundmatuid lugusid sellest, millal ja kus äärmuslikud kliimasündmused aset leidsid; neid arhiive saab võrrelda kirjade ja päevikutega, laevade logiraamatutega ja maalidega ning muude allikatega, millega ajaloolased on harjunud töötama. Praegune soojenemine võib heita valgust minevikusündmustele, mida arvasime juba tundvat läbi ja lõhki. Kannustatuna arusaamast, et see tõesti muudab kõike, ning vastselt avanenud arhiivide abiga püüavad mõned rekonstrueerida kogu inimajaloo kaart pika tantsuna läbi kliima paremate ja halvemate perioodide, Niiluse delta asustamisest kuni Rooma impeeriumi languseni ja sealtkaudu valgustusajastuni ning edasi.[7]
Praegune soojenemine võib heita valgust minevikusündmustele, mida arvasime juba tundvat läbi ja lõhki.
Niisugusel ajalool on oma hundiaugud ja piirangud. Näiteks vana kliimadeterminismi kummitus. Ühes USA Teaduste Akadeemia toimetistes ilmunud essees suhestavad seitse uurijat temperatuuri kõikumisi „harmoonia- ja kriisiperioodidega“ põhjapoolkeral enne 1800. aastat, sisestades mudelitesse muutujaid nagu elanikkonna suurus, toitumuslik olukord, migratsioon, epideemiad ja sõda ning järeldades, et „lõppkokkuvõttes oli kliimamuutus tööstuseelsetes ühiskondades inimkonna kriiside peamiseks põhjuseks“.[8] Aga seda kirjutab geograafidest koosnev uurimisrühm; ei Parkerit ega White’i saa süüdistada monokausaalsete seletustega mängimises – vastupidi, nende tööd jälgivad kliimamuutuse mõjusid nii, nagu need diferentsiaalselt liigendatuna ilmuvad läbi 17. sajandi sotsiaalsete suhete. Siin on probleem muus.
Parker vähemalt tunneb huvi, kuidas võivad inimesed õppida kohastuma vaenuliku kliimaga ning „valmistuda pikaajaliseks taastumiseks“ pärast katastroofi.[9] Tema uurimus on kainestav õppetükk kõigest, mis võib viltu minna, kui tsivilisatsioonil kliimavaip jalge alt tõmmatakse; raamitud mõtisklustega tänapäeva äärmuslikest ilmastikutingimustest, soovitab see meil targasti kohanduda. Aga mis siis, kui kohandumine maailmaga – rääkimata veel pikaajalisest taastumisest maailmas –, mille keskmine temperatuur ületab praegust näiteks rohkem kui 2°C, on lihtviisiliselt võimatu, eriti inimkonna määratu enamiku jaoks väljaspool mugavalt jõukaid keskusi? Siis võivad teist sorti õppetunnid olla hoopis kõrgemas hinnas. Veel enam, mõnesid Parkeri tähelepanekuid võib lugeda vihjetena, et katastroofiline globaalne soojenemine on paratamatult määratud juhtuma, jäädes ise väljapoole ajaloouurimise raame: „Kriitiline küsimus ei ole, kas kliimamuutus toimub, vaid millal see toimub; ja kas riikidel ja ühiskondadel oleks targem praegu investeerida raha valmistumaks vältimatute looduskatastroofide vastu – nagu Põhja-Ameerika Mehhiko lahe ja Atlandi ranniku orkaanid, tormiüleujutused Põhjamerd ümbritsevatel aladel; põuad Aafrikas; pikemad kuumalained – või pigem oodata ja maksta märksa kõrgemat hinda oma tegevusetuse eest – see tähendab, tegevusetuse eest kohandumise, mitte tagajärgede leevendamise alal.“[10]
Aga see tähendaks lahtiütlemist ajaloolaste kesksest ülesandest soojenevas maailmas, milleks peaks olema uurida ajalugu kliimas. Selle ürituse kasuks võiks ette tuua mitmeid põhjusi; otsekohe jääb silma neli. Esiteks, kuna me teame, et tulekahjus pole olnud midagi vältimatut – selle lõid inimesed mitte küll meelega, aga oma aktiivse tegevusega viimase kahe sajandi jooksul, see on vastava teaduse alfa ja oomega –, ning kuna vanaviisi edasi elamise plaani tuleb pidada talumatuks, nii et meil tuleb vaagida kõikvõimalikke vahendeid heitmaks fossiilkütused maailmamajandusest välja, siis tahame arvatavasti teada, millised sotsiaalsed jõud nende tarbimise mängu tõid ja seda laiendasid.[11] See aitaks nende vastu võidelda.
Teiseks, globaalse soojenemise ajalugu on üksiti nende alternatiivide ajalugu, mis arengu käigus välja praagiti, kuid mis oleksid võinud asendada piiripidamatult kasvavat sisepõlemist. Alternatiivide tundmine aitaks ehk leida strateegiaid olukorrast pääsemiseks.[12]
Kolmandaks – mis vahest kõige kummalisemal kombel kahe silma vahele jäetud –, kliimapoliitikad on takerdunud vaidlustesse ajaloolise vastutuse üle: vähe on minevikuga seotud teemasid, mis oleksid nii pika aja vältel osutunud nii tõsiseks tüliõunaks nii kõrgetasemelistel rahvusvahelistel läbirääkimistel. ÜRO Kliimamuutuse raamkonventsioonis (UNFCCC) on, nagu hästi teada, põlistatud „ühise, kuid diferentseeritud vastutuse“ printsiip – mis tähendab, et mõned maad on teinud probleemi põhjustamiseks rohkem kui teised –, ent mis sellest täpselt järeldub ja kuidas seda tõlkida heitgaaside vähendamise või muutusega kohandumise finantseerimise või ohvritele kompensatsiooni pakkumise kohustuseks, on jäänud lõputult püsivaks tüliõunaks. Siin on mängus õigluse väärtused. Et valdav osa kuhjunud emissioonidest läheb väheste rikaste maade arvele, kas ei peaks nad siis kandma ka suuremat vastutust selle saasta ärakasimise eest? Kindlasti on kõigil inimestel ühesugune õigus tarvitada atmosfääri CO2 heitmepaagina, aga mõned on ilmselgelt kasutanud ära märksa enam kui oma õiglase osa – ja kas pole nad seega korjanud endale võlga nende ees, kes on tarbinud vähem või üldse mitte? Ja kui nii, siis kas ei peaks nad oma heitgaase kärpima nii otsustavalt, et need läheksid miinustesse, sellal kui teistel oleks lubatud paisata gaase atmosfääri pisut rohkem, ja kandma vajalikud kohandumiskulud ning maksma kinni süütuile vaestele põhjustatud vältimatud kaotused ja kahjud? Või on asi vastupidi: võib-olla tegid need rajaleidjad ülejäänud inimkonnale hoopis teene, algatades kiire arengu, mida said võimaldada ainuüksi fossiilkütused? Kas ei peaks hiljem jaole jõudnud siis olema hoopis tänulikud elatustaseme eest, millest nad on kutsutud osa saama?[13]
Sellal kui poliitikategijad, aktivistid ja moraalifilosoofid jätkuvalt nende ja teiste, mitte põrmugi vähem okkaliste teemade üle vägikaigast veavad ja pead murravad, on loodusteadlased tulnud lagedale tooreste arvudega. Me teame näiteks, et Majandusliku Arengu ja Koostöö Organisatsiooni (OECD) kuuluvad maad andsid 86 neist 107 osakesest miljoni kohta, mille võrra on CO2 hulk atmosfääris tõusnud ajavahemikus 1850–2006.[14] Aasta 2000 seisuga elas põhjapoolkera arenenud kapitalistlikes riikides 16,6% maailma elanikkonnast, kelle arvele läks 77,1% 1850. aasta järel õhku paisatud CO2-st; ainuüksi Ameerika Ühendriikide osa moodustas sellest 27,6%, sellal kui Nigeeria osaks jäi tühine 0,2%, Türgi osaks 0,5%, Indoneesial 0,6%, Brasiilial 0,9% – kusjuures need on riigid, kelle ajalooline vastutusmäär on piisav, et anda neile koht esikahekümne seas. Enamik on jätnud veelgi väiksema jälje.[15] Kui alustada arvestust alles 1990. aastast, on kaugelt kõige suurema võla endale kokku ajanud Ameerika Ühendriigid, kellele järgnevad Venemaa, Kanada, Saksamaa ning Ühendkuningriik, sellal kui suurimad võlausaldajad – see tähendab suure elanikkonnaga riigid, mis toodavad kasvuhoonegaase vähem kui neile inimese kohta määratud osa – olid India ja siis Hiina, Bangladesh, Pakistan ning Nigeeria.[16] 63% ajavahemikus 1751–2010 kumuleerunud emissioonidest saab panna 90 fossiilkütuste kaevandamisega tegeleva korporatsiooni arvele.[17]
Kindlasti on kõigil inimestel ühesugune õigus tarvitada atmosfääri CO2 heitmepaagina, aga mõned on ilmselgelt kasutanud ära märksa enam kui oma õiglase osa – ja kas pole nad seega korjanud endale võlga nende ees, kes on tarbinud vähem või üldse mitte?
Nii kasulikud kui need arvud ka oleks ja nii väga kui me ka tahaks neid rohkemgi näha – eriti mis puudutab eri klasside vastutust ja võlgu –, võivad nad jätta mõneti stiliseeritud ja verevaese mulje.[18] Nad ei anna edasi kõnealuse ajaloo dünaamikat. Mitte mingid arvud ei saa tabada selle ajaloo tekstuuri, paljastada põhjuslikke protsesse, täpsustada, kes tegi mida, miks ja kelle teenistuses selleks, et seada maailm palanguni viinud rajale: sellega saaks hakkama ainuüksi ajalooline narratiiv ja analüüs. Ja ometi on ajaloolased paistnud silma ainult oma puudumisega sellest debatist.
Neljandaks, isegi kui ei tule kõne alla mingi arvestatav leevenemine, väljapääs, kõikehõlmav ja tõhusalt rakendatud rahvusvaheline leping – lühidalt, kui ei leita vahendeid ohjeldamaks asjade vanaviisi edasi ajamist –, võidaks eeldatavalt siiski tunda veidi huvi küsimuse vastu, kuidas jõudis inimkond omadega niikaugele, et tema planeet ei kõlba enam elamiseks. Esimese, kolmanda ja neljanda neist põhjustest võiks laias laastus võtta kokku nii: kes süütasid fossiilkütustel põhineva majanduse tulekahju ja levitasid seda tööstuslikust pöördest tänapäevani – miks, kus ja kuidas?
Me tegeleme ajaloostatud kliimaga, biosfääriga, mis kannab mõnede oma asukate minevikutegude jälgi, ja just nende mõjukas tegutsemisviis tuleb meil välja joonistada. Nihe kliimalt ajaloos ajaloole kliimas, teise historiograafilise revolutsiooni juurde, viiks teise metodoloogilise imperatiivini: seada impeeriume ja tööstusi puudutavad andmed vastavusse temperatuuride ja sademetega, mitte vastupidi. Osmanite impeeriumi puhul, kui selle näite juurde jääda, võiks see tähendada uurimist, kuidas impeeriumi maad allutati söepõletamise varal kasvavale majandusele; otsustavateks sündmusteks ei oleks siis mitte Celalî mäss ega Ahmed-paša lintšimine, vaid 1838. aasta Balta Limani leping, 1840. aasta Suurbritannia-Egiptuse sõda, Krimmi sõda, Euroopa laenud; mitte põua algus, vaid auruveduri saabumine. Luubi all ei oleks mitte 17. sajand, vaid 19. ja järgmine.[19] Globaalse soojenemisega silmitsi seisvas maailmas peaks olema ilmselge, kui tähtis on, kuidas algselt hakati fossiilkütuseid massiliselt põletama ja kuidas see tava levis ebaühtlaselt üle maailma.
Fossiilkütuste majandus kui uurimisobjekt
Kliimamuutuse spiraali lükkab käima fossiilkütuste tuvastamise, väljakaevamise ja süütamise akt: see on telg, mille ümber kogu protsess keerleb. Teisisõnu, globaalse soojenemise fundamentaalne ajalooline fakt on nonde kütuste mastaapse tarbimise algus, midagi tõesti uut siin päikese all. Suurema osa inimajaloo vältel olid need lademed püsinud puutumatuna, turvaliselt aktiivsest süsinikuringest välja lukustatult. Siis tungis nendeni kvalitatiivselt uut tüüpi majandus. Me nimetame seda edaspidi „fossiilmajanduseks“, mida on kõige lihtsam määratleda sellise isejätkuva majanduskasvuna, mille toob kaasa fossiilkütuste kasvav tarbimine ja seetõttu ka süsinikuheitmete jätkuv kasv.[20] Sellega kaasnevad teised protsessid (eeskätt metsade kadumine) ning teised kasvuhoonegaasid (metaan, lämmastikoksiid, väävelheksafluoriid jne), aga peamises süüdlases ei saa kahelda.
Kui kolded olid kord ehitatud, suurendati ja tugevdati neid kivi kivi haaval; see maalähedane pärand ei pärsi olevikku ja tulevikku mitte vähem kui atmosfääri muutunud koostis iseeneses. Oma viimases raportis hoiatab Valitsustevaheline Kliimamuutuse Paneel (IPCC) „mineviku otsuste ja sündmuste kalduvuse eest end püsistada, vähendades ja võib-olla isegi välistades seeläbi alternatiivide esiletõusu väljavaateid“.[21] Kui maantee või kivisütt põletav elektrijaam on kord ehitatud, loodetakse seda kestvat palju aastakümneid; pikk kasutusaeg annab kasumit; tarbijad harjuvad pakutava mugavusega; planeerimine, reklaam, kaubandus, subsiidiumid ja investeeringud mängivad kokku, et infrastruktuur oma ringkaitse alla võtta ja seda hülgamise asemel veelgi laiendada. Alternatiivid kipuvad jääma kättesaamatuks, mineviku võim kipub kasvama, heitgaasid ajavad paiskama õhku veel rohkem heitgaase.[22]
Tekkinud alles 19. sajandi alguses, on fossiilmajandus sestpeale vaibumatu hooga kasvanud. Tema tõeline tähtsus ilmnes aga alles hiljuti ja on, nagu põgus pilk mis tahes kliimateaduse ajakirja selgeks teeb, kõike muud kui lõppenud: „Võiks öelda, et see areng,“ kui kohendada siin Walter Benjamini ütlust, „leidis aset kahe viimase sajandi selja taga, mis ei olnud veel teadlikud tehnoloogia hävitavast energiast.“[23] Paljastades ühe ootamatu mõju teise järel, kirjutavad loodusteadlased ajaloolastele üha pikenevat uurimispalvet – või, kui laenata Benjaminilt veel teinegi kujund: ajalooline teadmine peaks võtma tasakaalus seisvate kaalude kuju, kus ühel vaekausil on minevik ja teisel olevik (ning tulevik). Teisel vaekausil lebab nüüd globaalse soojenemise kaalukas fakt. Esimesel tuleb faktid – ja need „ei saa kunagi olla liiga tähtsusetud ega liiga arvukad“ – alles ümber seada, et need annaksid välja ligilähedaseltki sarnase kaalu.[24]
Me võisime pidada viimast kaht sajandit päris hästi kaetuks, aga kui nende vahest laastavaimad tagajärjed kujunesid välja nende endi seljataga, peame nad tulemuste valgel uuesti üle vaatama.[25] Osmanite impeeriumi jagamise Lääne ülemvõimule allutatud tsoonideks, kus leiti ja hakati puurima naftat, saab nüüd pöörata atmosfäärilise küljega ülespoole – mitte üksnes seetõttu, et nimelt sellest naftast sündinud CO2 moodustab nüüd ühe osa kumulatiivsetest emissioonidest, mis muudavad tänast (ja homset) kliimat, vaid ka seetõttu, et see kindlustas fossiilmajandust. Lähis-Ida nafta ekspluateerimine võttis ringkaitse alla pretsedenditul määral CO2-intensiivset infrastruktuuri San Francisco lahest Pärsia laheni, suurendades selle eripärase majanduse kaalu mitme suurusjärgu võrra. Ajalugu saab kirjutada ainult koguterviku kohta. Mitte ühtegi üksikmõju – üht konkreetset kuumalainet ega väljasurnud liiki – ei saa kausaalselt seostada ühe konkreetse naftabarreli või kuupjala gaasi põletamisega, sest iga CO2 molekul seguneb õhuga ja toimib maailmale tervikuna, ühes kõigi teiste molekulidega, ühteliitunult. Kahe viimase sajandi sündmused pakuvad huvi hetkedena fossiilmajanduse kui terviku arengus – selle kõigis dimensioonides, sealhulgas poliitilises, ideoloogilises ja kultuurilises.
Et sellele lähemale pääseda, tuleb meil vähemalt varbaots koguterviku annaalides märjaks kasta. Siin on valik langenud mõningatele episoodidele Briti impeeriumi ajaloost, alustades riigiga, millele üleemiteerijad näikse kõige enam võlgu olevat: Indiaga.
Süsi jõuab Indiasse
19. sajandi teisel veerandil, pärast Assami okupeerimist aastal 1825, otsustas Briti impeerium katta India veeteed aurulaevadega. Nood moodsad alused pidid mitmeti teenima brittide koloniaalset ülemvõimu ehk Raadži. Tuultest ja hoovustest sõltumatud, võisid nad transportida vara – st talupoegadelt välja pigistatud makse – sisaldavaid kirste kiiremini, ohutumalt ja paremini kaitstult maad laastavate röövlite eest. Pardale oodati ka erakaupmeeste rahasaadetisi. Ülemad, maksukogujad ja muu koloniaalpersonal said aurujõul territooriume pidi ringi reisida ja oma kohalolekut põlistada palju kergemini kui purjede all; hädaolukorras sai vägesid kiiresti ümber paigutada. Ja lõpuks, mitte vähim tähtsana, võisid metropoli esindajad viimaks ometi näha avanemas ärile alakontinenti, mille jõgedest olid saanud „suured aurutransporditeed, et tuua puuvilla ja muid saadusi sisemaalt rannikule ning toimetada vastu Inglise tooteid,“ varustades Suurbritanniat ühel hoobil külluslike toorainetega – lisaks puuvillale veel siidi, indigo, kanepi, puidu, riisi, oopiumi ja teega – ning kihava turuga, kuhu parseldada maha tööstustoodete ülejääke.[27]
Aga aurulaevad vajasid kütust. Paar Ida-India Kompanii pioneeri olid 1770. aastail juba kivisütt kaevandanud, aga ilma püsivate tulemusteta. 1810. aastail avas keegi William Jonesi nimeline ettevõtja Bengalis Raniganji kaevanduse – mis tänapäeval on India kõige kauem kasutusel olnud söemaardla – ning teenis ära au olla „esimene, kes tõi India söe üldisele turule.“[28] Ent Jones oli oma ajast ees. Kui ta 1822. aastal murtud mehena suri, „ei olnud tal aimugi“, nagu üks India kaubanduse asjatundja hiljem ütles, „suurest revolutsioonist, mis aurujõule oli määratud toime panna, ega sellest, kui tungivalt on kaubandusliku ja tööstusliku jõukuse saavutamiseks vaja rikkalikku ja odavat söevaru“.[29] See revolutsioon jõudis mürinal kätte aurulaevade tulekuga Jonesi surmale järgnenud kümnendil. Tootmine Raniganjis kiirenes, et kütta aurulaevade katlaid, ning 1830. aastate keskpaiku suundus esimene Söekomitee mägedesse ja džunglitesse senitundmatuid maardlaid otsima, millele 1840. aastail järgnesid mitmed takseerimised; kõigil Raadži ametnikel kästi silmad lahti hoida.[30] Sel ajaloohetkel sai süsi äkisti kõige kõrgemini hinnatud maavaraks India maapõues.
Ida-India Kompanii Calcutta valitsusse jõudis üsna hämmastavaid teateid. Khasi mägedes olevat kohalikel hõimudel tavaks valmistada kivisöest „söetõrva, helmeid ja amulette“. Aga maardlate suuremahulisest uurimisest hõimud ei huvitunud: arusaamatul kombel paistsid nad leppivat oma eluga nii, nagu see oli.[31] Teisalt teatas keegi kirurg: „Siin on suuri ja ulatuslikke rauatööstusi, kus töötab palju inimesi, ja ometi, ime küll, ehkki enamik elanikke seda ulatuslikku söemaardlat teab, ei kasuta nad kivisütt kunagi oma sulatusahjudes, vaid kannavad suurt kulu, vedades mitme miili kauguselt metsast kohale puid ja puusütt. Ma püüdsin mõnele töömehele selgeks teha, kui tulus oleks neil kasutada kivisütt ja kui palju nad sedasi säästaksid, aga nende vastused andsid märku täielikust ükskõiksusest kasu vastu ning vankumatust otsusest jääda kindlaks oma isade kommetele. See söesoon ei ole nende tööstusest kaugemal kui üks miil.“[32]
On teisigi märke, et India inimesed tundsid hästi oma maa all peituvaid rikkusi – Damodari jõgi voolab Bengalis läbi mitme söepiirkonna ja tema nimi tähendab „tuli kõhus“ –, kuid siiski ei toimunud siin enne Raadži mingit süstemaatilist kaevandamist.[33] India söetööstus sündis jõeaurikute käikuvõtmisest. 1820. aastate keskelt 1840. aastate keskpaigani kasvas tootmine Raniganjis enam kui neli korda, kusjuures kaugelt tähtsaimaiks tarbijaiks olid Ida-India kompanii aurikud; jõereisile asudes oli neil tavaliselt trümmis 18 tonni Bengali sütt. Marsruute ääristasid laod söevarude täiendamiseks. Rajmahali lagunevate mälestiste seas hakkas ühele briti külastajale silma ilmeksimatu progressi tundemärk: marmorsaal, mis oli „muudetud söepunkriks, et varustada Gangest mööda üles- ja allavoolu saalivaid valitsuse aurikuid“.[34] Et laevu kasutati kahel üldisel eesmärgil – stabiliseerimaks oma kontrolli alakontinendi üle ning kurnamaks selle rikkusi –, kestsid uute maardlate otsingud edasi ning võimaldasid Raadžil teada anda epohhiloovast saavutusest: „Mõne aasta jooksul arvates selle maavara esmaavastamisest Indias on seda leitud terve 15 pikkuskraadi ulatuses, Assami oru idaküljest peaaegu otsejoones läbi Sylheti ja Bengali kuni Hyderabadi territooriumi piirimaile: nüüd võime pidada söevarusid ammendamatuks ning käsitada neid ressursina nii kütmiseks kui ka paljude tööstusliku tootmise harude ning aurulaevanduse jaoks – ressursina, mille loomus ja väärtus olid siin täiesti tundmatud, enne kui meie sel maal oma ülemvõimu maksma panime.“[35]
Raudteevõrgud, mida hakati rajama alates 1850. aastatest – suuresti vastuseks 1857. aasta sipoide ülestõusule –, osutusid märksa tõhusamaks kontrolli ja varanduse väljaveo tööriistaks ning kutsusid esile juba hoopis uues suurusjärgus kivisöebuumi. 1860. aastaks töötas Raniganji söemaardlas 42 kaevandust, kusjuures toodang oli kolme aastakümnega kasvanud kahekümnekordseks; ajavahemikus 1861–1866 kasvas raudteedel põletatava India kivisöe kogus enam kui viiekordseks, kusjuures raudteedel kasutatavad aurumootorid tõrjusid peamise nõudlusallikana kõrvale varem valitsenud jõelaevade aurumootorid.[36] Aga kes olid valmis minema maa alla, et kogu see kütus sealt välja tuua? Siin peitus suurim takistus veelgi ulatuslikuma tootmise teel. Khasi mägede hõimudes, „kellele sõna otseses mõttes langeb selle eksperimendi koormus“, nägi reporter rahvatõugu, kes „ei ole sugugi harjunud töötama“, ning ennustas, et läheb raskeks „sundida piisavat hulka neist leppima kestva pingutusega, mille eesmärgi ja tähtsuse mõistmist neist vaevalt loota võib“.[37] See oli tavaline olukord, millega Raadž pidi rinda pistma: kivisöepiirkondade elanikel ei olnud mingit tahtmist kaevandusse minna. Niisiis töötati välja korraldus, mille alusel kaevanduste investorid – kelleks sajandi keskpaigaks olid eranditult briti kapitalistid – ostsid nn zamindari-õigused tohutute kaevandusi ümbritsevate maalahmakate üle. Maaomanikena võisid nad sundida talupoegi ja teisi külaelanikke töötama teatud aja kaevandustes, ähvardades neid vastasel korral kodudest väljaajamisega.[38] Niisuguste vahenditega õnnestus lapsekingades tööstusel endale tööjõudu leida – ehkki vajalikust madalama kvaliteediga.
1869. aastal saatis Raadži kõrgeim mäeinsener Mark Fryar laiali ringkirja „Kiri India kivisöekaevanduste omanikele ja mänedžeridele“, milles visandas selle põletava probleemi olemuse. Kirjeldades algelisi töötingimusi, märkis ta äärmist palavust, mille all kaevur kannatas. Kuumus tõusis veelgi, kui kaevandusse laskus mõni sahib, sest kaevur pidi talle suure tõrvikuga teed valgustama: „See, ühes kaevanduse seisva õhu palavusega, kuumutab inimese vere ja meele üles üsna keemispunkti ligidale.“ Igal jumala hommikul võisid mänedžerid leida oma kaevandused eest hüljatuna. Töökäed „läksid tööle ja sealt ära just siis, kui neile endale sobis, ja lõikusajal kadusid paljud oma töökohalt mitmeks nädalaks“; kõige isepäisemad olid naised, kes hooldasid söe maapinnale tõstmiseks vajalikku masinavärki. Olukord ähvardas Raadžile piinlikuks, kui mitte ohtlikuks minna, sest sõja või rahutuste korral võis „kivisöevarustuse katkemine tõsiselt takistada võimu kiiret maksmapanekut“. Ainsa praktilise lahendusena soovitas Fryar veel karmimat orjastamist. Oleks vaja mõningaid „väga rangeid“ seadusi, „mis seoksid töötajad igas kaevanduses vähemalt 12 kuuks oma töökohale, ning karme karistusi, mida rakendada sundaja rikkumise eest“.[39]Ja tõepoolest õnnestus enam-vähem stabiilne kaevandustööjõud välja kujundada üksnes järk-järgult, pideva majandusvälise sunduse rakendamise teel ning brittide enam kui sajandipikkuste pingutustega selle tööstuse jalulesaamiseks.[40]
Vaja vaid otsida, ja maavara ka leitakse
Mõnel pool andis söe avastamine algtõuke koloniaalokupatsioonile kui niisugusele. 1830. aastatel, aga eriti Oopiumisõdade kiiluvees – mis võideti Nemesise ja teiste söe jõul sõitvate sõjalaevade kuulsusrikka abiga – hakkasid Briti aurulaevad regulaarselt seilama Hiina meredel, andes kahuritest tuld ning kandes posti, oopiumi ja teisi tulusaid varasid. Aga nende tegevust pärssis sõltuvus Raniganjist või kaugelt kodumaalt pärit kivisöest. 1837. aastal aga komistas üks briti misjonär Borneol söelademeile ning lükkas käima palavikulise söeotsingu sel määratu suurel saarel, mis paiknes soodsalt „otse Hiinasse viival mereteel“.[41] Kõige paljutõotavamad rikkused leiti peagi Labuanilt, väikeselt saarelt veidi Borneo põhjatipust põhja pool, kus paksud söelademed paljandusid kõigest kiviviske kaugusel merest. Labuani põliselanikud ilmselt teadsid neid lademeid, olles natuke nende pinnakihti kraapinud, kuid põhiosa oli jäänud puutumatult ootama, et britid need ära kaardistaksid ja enda valdusse võtaksid. Pärast Nemesise kolletes läbi viidud katsetusi hindasid Kuningliku Mereväe insenerid selle kütuse „aurumootoritele parimaks kivisöeks, mida siiani Indiast leitud on“.[42]
Pärast Manchesteri ja Glasgow’ kaubanduskodade intensiivset lobikampaaniat andis lord Palmerston 1846. aasta novembris Singapuris paiknevatele eskaadritele käsu Labuan enda valdusse võtta. Muidugi eksisteeris alternatiivne võimalus veenda „põliselanikke endid koguma ja ladustama“ ning üle andma nõutavaid söekoguseid, „kuid arvestades kõigi India saarlaste loomupärast loidust ning apaatiat, ei usu ma, et oleks ohutu jätta aurulaevad täielikku sõltuvusse nende jõupingutustest,“ hoiatas Singapuri kuberner – ehk, kasutamaks Labuani esimese kuberneri puhtsüdamlikke sõnu: „selleks et pärismaalased millegi kasulikuga maha saaksid, peab keegi neid valitsema“.[43] Jõululaupäeval korraldatud tseremoonia käigus heisati saarel Suurbritannia lipp, merejalaväelased rivistusid rannal ning põliselanikud tulid kokku vaatemängu uudistama. The Singapore Free Press sõnastas uue koloonia äratatud ootused: „Asundus Labuanil viib peaaegu täiuseni vahesadamate rea, mis aurulaevanduse abil ühendab Southamptonit Victoriaga Hong Kongis. … Aurulaevanduse abiga oleme juba sidunud Briti Põhja-Ameerika, Lääne-India, Tseiloni ja India nende emamaaga. Nüüd oleme ühendamas samadesse piiridesse ka Hiinat ning avamas sama toimejõu abil India saarestikku kaubandusele, tsivilisatsioonile ning ristiusule. … Nõnda võime üsna lähedases tulevikus loota näha kogu maailma ilusasti aurulaevastiku abil Inglismaa külge köidetuna.“[44]
Nii rajas Briti impeerium endale esimese sillapea Põhja-Borneol.[45] Õigupoolest käsitati Labuani sissepääsuna selle saare maismaaossa, mis „näib olevat üksainus suur kivisöemaardla, sest iga suur jõgi lõikub mõne söesoonega; tundub, et vaja vaid otsida, ja maavara ka leitakse“.[46] Kummalisel kombel näis Borneo elanikkond olevat selle aarde suhtes täiesti ükskõikne. Brittide silmis oli see „palju tähtsam ja väärtuslikum kui isegi kuld“ – aga „saarlaste ja nende valitseja silmis ei maksa see midagi“.[47] Täpselt nagu India alakontinendil, nii ka Malai saarestikus, sealhulgas tänapäeva Indoneesias, viis just impeerium sisse ulatusliku kivisöekaevandamise; 1850. aastate keskpaigaks tarnis Labuan aurulaevadele 1000 tonni sütt kuus.[48]
Ei läinud aga kaua, kui impeeriumi esindajad taas jooksid peaga vastu neis paigus tavalist müüri: tööjõud. Kohalikele, nagu ilmnes, oli „tööleasumine vastumeelt“ ja nad murdsid sütt „hookaupa, töötades ehk paar nädalat järjest ja siis sama kauaks ära kadudes“.[49] 1867. aastal oli Labuani raamatupidamises kirjas 600 töölist, aga igal üksikul ajahetkel olid neist tööl kõigest pooled. Ainsaks lahenduseks sai taas kord mittevaba või sama hästi kui mittevaba tööjõud: Hiinast ja Bombayst värvatud kulid. Kuid esimeste puhul kurtis kaevanduste mänedžer, et „nad töötavad vastutahtsi“ – tal oli raskusi „nende maa alla saamisega“ –, samas kui teisi tuli „kantseldada nagu lapsi“.[50] Piisava hulga distsiplineeritud tööjõu leidmisega seostuvate raskuste tõttu ei suutnud Labuani kivisöekoloonia täita talle pandud ootusi. 1870. aastate lõpupoole jäeti sealsed kaevandused maha.[51]
Kõigi kauplejarahvaste mootor ja meeter
Viktoriaanlik Suurbritannia seiras söeotsinguil kogu planeeti – Vaikse ookeani vastaskaldal osutus Labuani peegelpildiks Vancouveri saar, niivõrd kui asi aurulaevade jaoks perfektselt paiknevaid kivisöeladestusi puudutas.[52] Lõuna-Aafrika lõunatipust saatsid impeeriumi „silmad“ õnnestavaid teateid, et „Natali ümbruses leidub seda väärtuslikku vara rikkalikult“.[53] Sama käis ilmselt Trinidadi ja Tasmaania, Newfoundlandi ja Uus-Meremaa kohta; üks konsul Osmanite impeeriumis kutsus kapitaliste üles haarama enda kätte kivisöemaardlaid, mille saamatu Kõrge Värav oli sööti jätnud; pärast Oopiumisõdu avastasid britid vaimustunult, et „Nankingi kaid on varustatud kõige parema kohaliku kivisöega (nagu oleks see sinna meie aurulaevade sissetungi toetamiseks ette saadetud).“[54] Musta kulla näidiseid koguti enamikust maailmanurkadest ning nende võimet toita aurumootoreid – eeskätt laevadel – analüüsiti hoolikalt. Üleilmse hindamisprojekti peadirektoriks oli Richard Murchison, geoloog, kelle maine põhines siluri fossiilide uurimisel – viimased olid tähtsad seetõttu, et hõlbustasid süttkandvate kihtide kindlakstegemist, mis oli tema tähtsaim ülesanne Kuningliku Geoloogiaühingu presidendina, Geoloogiakeskuse direktorina, Kuningliku Kaevanduskooli ning Praktilise Geoloogia Muuseumi direktorina: magneetilise isiksusena, kelle poole näisid tõmbuvat kõik maailma kivisöesooned. „Aur,“ selgitas ta oma õpetust, „on üldtunnustatult uus arengujõud, mis eristab meie ajastut kõigist eelnenuist. Tema võluvägi tühistab kauguse; ja antipoodide tooted tuuakse kiiresti kokku. Seepärast peab kivisüsi siitpeale olema kõigi kauplejarahvaste liikumapanev jõud ja mõõt – nende mootor ja meeter. Ilma selleta ei saa ükski moodne rahvas suureks ei tootmistegevuses ega meresõja kunstis“.[55]
Britid olid teinud kivisöest – oma võimu märgist ja fossiilmajanduse eetosest – „kõigi kauplejarahvaste mootori ja meetri“: nii ei olnud sellest veel mõeldud.[56] Enne Pax Britannica sajandit ei olnud süsi kunagi andnud hoogu rikkuse pidevale suurenemisele. Britid kohtusid metslastega, kes – nende barbaarsuse märk! – eirasid seda ainet, põletasid seda puhuti ilma mingi märgatava vaimustuseta või lihtsalt mängisid sellega –, aga niisugused lapsikud tegevused võisid vihjata tulevaste kaevanduste asukohale. „Et tsiviliseerimata hõimud, kes ei tunne kivisöe tähtsamaid kasutusviise, valmistavad sellest tihti ehteid ja mänguasju,“ rõhutas üks ettekanne Ida-India Kompaniile 1838. aastast, „võib tähelepanelik reisija üldiselt selle esinemist niisugusel kujul märgata“: kõik silmad peaksid olema lahti ja ametnikud valvsad nii Assamis, Madagaskaril, Araabias kui mis tahes muus maailmaosas, mis nüüd sissetungiks avatud.[57] Nii asus Briti impeerium allutama maailma fossiilmajanduse loogikale – uudsele struktuurile, mis oli täielikult puudunud igal pool peale ajaloolõuendi ühe tillukese nurgakese, ent rajas endale 19. sajandi jooksul teed üle kogu Maa pinna.
Ühe kõrvalsaadusena hakkasid CO2 allikad tohutu kiirusega paljunema. Insener Fryar jõudis oma „Kirjas omanikele ja juhatajatele“ sellele arusaamisele oma iseäralikul kombel väga ligidale. Vähe sellest, et temperatuur India kaevandustes oli talumatult kõrge, eriti kui sahibid maa alla ülevaatusele tulid, ka „ventilatsioon on nii täielikult kahe silma vahele jäetud“, et „õhk saab rikutud ja muutub hingamiskõlbmatuks, ja seeläbi kahaneb tööliste energia“. Kõige kahjulikum oli „süsihappegaasi“ nime all tuntud gaas ehk CO2. Vabas õhus, märkis Fryar, jätab see tühise jälje, sest suurima osakaalu moodustavad seal lämmastik ja hapnik, ventileerimata kaevandustes aga koguneb see piiramatult ja mõjub „kange mürgina“. Insener pakkus välja üldreegli: „Kõigega, mis kaldub kõigutama gaaside suhtelist osakaalu“ – normaalses, tervislikus õhus –, „tuleks ringi käia kui inimese elujõu ja animaalse energia vaenlasega“.[58] Sõnadetagi on selge, et see kehtis ainult söekaevanduste tööväe efektiivse juhtimise kohta. Maa all töötavate kaevurite pärisosaks jäi endiselt enneaegne surm süsinikdioksiidimürgitusse. Mis puudutab muid, laiemaid tagajärgi, siis need jäid veel kauaks radaripildilt välja.
Briti impeerium asus allutama maailma fossiilmajanduse loogikale – uudsele struktuurile, mis oli täielikult puudunud igal pool peale ajaloolõuendi ühe tillukese nurgakese, ent rajas endale 19. sajandi jooksul teed üle kogu Maa pinna.
Antropotseen või ajalugu
Pärinedes küll kõvadest loodusteadustest, on „antropotseen“ nüüd saanud juhtivaks mõisteks, mis suunab suurt osa kliimamuutuse-alastest uuringutest sotsiaal- ja humanitaarteadustes. Vaid harva on mõni neologism nii kiirelt haaranud korraga mõlemat teaduskultuuri. Üldidee peaks praeguseks olema tuttav: rea muutuste tõttu keskkonnas, mis tipnevad kliimamuutusega, on inimesed saanud jagu Maa süsteemi moodustavatest looduslikest suhetest ning tahtmatult haaranud enda kätte kontrolli nende edasise arengu üle. Enneaegu lõppenud holotseenile on järgnenud meie liigi epohh, mille käigus on mõned biosfääri olukorra võtmenäitajad – ennekõike CO2 sisaldus ning temperatuur – triivinud kaugele oma loomulikust, eelsotsiaalsest, teatud mõttes eelajaloolisest variatiivsusest. Selge, et antropotseeni mõiste on suguluses fossiilmajanduse ajaloolise uurimisega. Ent sel on ka omad probleemid. Need võiks jaotada kahte klassi: üks on seotud anthropos’ega, teine kainos’ega.
Kui Paul Crutzen esimest korda „antropotseeni“ mõiste mängu tõi, dateeris ta uue geoloogilise epohhi alguse rootoraurumasina leiutamisega James Watti poolt.[59] Mõiste varajase karjääri vältel pälvis selline genealoogia suurt heakskiitu, ja päris veenvatel põhjustel: masinaid ja transpordivahendeid käitades ühendas aurumasin kivisöe ennastjätkava kasvu kahe tulipunktiga – kaupade tootmise masinate ja nende laialivedamise vahenditega – ning õnnistas seeläbi sisse uue ajastu inimeste ja süsinikuringe suhetes.[60] Siiani kõik õige. Probleemi tekitab selle ajaloo tuletamine anthropos’est ehk liigist kui niisugusest. Narratiivi üks populaarne versioon tõmbab otsejoone tule käsitsemise oskusest, mille inimlased omandasid umbes pool miljonit aastat tagasi, kivisöe, nafta ja maagaasi põletamiseni tööstusliku pöörde kiiluvees.
„Saades tule oma valitsuse alla, andsid meie esivanemad inimkonnale võimsa monopoolse tööriista, mis oli teistele liikidele kättesaamatu ning seadis meid kindlalt pikale teele antropotseeni poole,“ kirjutavad selle mõiste juurutamise tähtsaimad lipukandjad.[61] Raamatus „Päikese lapsed: Inimkonna rahuldamatu energianälja ajalugu“ visandab Alfred W. Crosby samasuguse evolutsioonilise järgnevuse, alustades ohjeldatud tule „imperiaalsest võimust“, liikudes sirgjoones keedupliidist aurumasinani ning edasi automobiili ja elektrikaablini – kõik sellesama igavese inimliku iha „rohkem rohkemat“ ilmingud – ning jõudes välja antropotseenini, kus „me oleme vähemalt sama võimsad kui muinaspõhja jumalad“.[62] Nigel Clarki ja Kathryn Yusoffi arvates „on tule käsitsemise äraõppimine inimeseks saamises konkurentsitult kõige tähtsam hetk“, saavutus, mis lõpuks võimaldas inimliigil ehitada „„tulemasinaid“, mis olid piisavalt tugevad, et kammitseda ja juhtida fossiliseerunud biomassi ülimalt kontsentreeritud energiat“ – see tähendab, aurumasinaid.[63] Üks hiljutine arheoloogiline juhtumiuuring Põhja-Tansaaniast sõnastab uuesti väite, et tule kasutamine varajaste inimeste poolt oli „nende tegevuste eelkäija, millel oli määratud tulevikus muuta maailma palet“: esmalt küttepuud koopa koldes, siis kivisüsi vabriku aurukatla all.[64] Poolteist kümnendit pärast antropotseeni mõiste ajaloolavale tulekut ei ole see narratiiv ikka veel oma paeluvust kaotanud.
See on teleoloogiline.[65] Eelfossiilsetel majandustel ei ole omaenese tihket reaalsust, muutusele vastupanevat struktuuri; neid ei tule lammutada ega kummutada, vaid lihtsalt läbida teel kogu biosfääri hõlmava palangu poole. Kuid „selle asemel et eeldada, nagu oleks mineviku maailma valitsenud sama loogika, mis tänapäeva maailma,“ kirjutab William Sewell, „eeldavad ajaloolased, et mineviku sotsiaalseid maailmu valitsenud sotsiaalsed loogikad varieerusid põhjalikult“: üleminek ühelt korralt teisele oli harva sujuv või ettemääratud, sagedamini konarlik, sattumuslik, isegi traumaatiline.[66] Tule lugu näib rääkivat vastu ajaloolaste vahest kõige põhilisemale mõttele: et asjad pole mitte alati niimoodi käinud.[67] Selleks et need oma tänapäevase kuju omandaksid, pidi sekkuma massiivne ümberkorraldus.
Nagu britid pärast Assamisse, Borneole, Natali, Türgisse tungimist teada said, ei kujundanud sugugi kõik inimesed, kes oskasid tuld süüdata ja kustutada, veel välja fossiilmajandust, isegi kui neil oli vahetu ligipääs kivisöele ja nad teadsid, et seda saab kasutada kütusena. Kaugel sellest et olla fossiilkütuste kasutamise eelkäijad, ilmutas enamik neist nende rikkuste suhtes täielikku ükskõiksust ning pidas ustavalt kinni oma esivanemate kommetest. Fossiilmajandus tuli neile kaela määrida. Tule taltsutamine on ühildatav terve rea eri majandustega (sealhulgas postfossiilsetega) ega saa seetõttu olla selle eripärase tüübi algupära ega püsimise allikaks: see on üks triviaalseid tingimusi kõrvuti kahel jalal kõndimise, kaevamisriistade, kirja ja hea hulga teistega. Tule allutamine inimlaste poolt on sündmus, mis jääb sellest 19. sajandi konstruktsioonist liiga kaugele, et tal sellega midagi pistmist saaks olla; selle ettetoomine on John Lewis Gaddise sõnul sama hea „kui seletada Jaapani hävituslendurite edu faktiga, et inimese eellastel kujunes välja binokulaarne nägemine ja vastandunud pöial. Meie ootame, et ette-toodavad põhjendused seostuksid tagajärgedega märksa otsesemalt“, vastasel korral tuleb need välja praakida.[68] Hävituslendurid on sobiv analoogia: brittidest fossiilmajanduse kandjad sadasid teistele mandritele just nagu taevast.
Probleem ei ole siiski ainult tules. See on liigis kui ajaloolises tegutsejas. See kipub võtma antropotseeni narratiivis keskset rolli. Ühes silmapaistvas üllitises luges Christophe Bonneuil kokku sõnade nagu „inimkond“, „inimsugu“, „inimesed“, „inimsus“, „meie liik“, „inimese üritus“ ja muude sarnaste variatsioonide 103 eri kasutust. Niisugusel peategelasevalikul on tõsiseid historiograafilisi tagajärgi: „Spetsiifiliste, situatiivsete kultuurilisi väärtusi kandvate ja konkreetseid sotsiaalmajanduslikke ning tehnilisi otsuseid vastuvõtvate sotsiaalsete gruppide asemel ülendatakse inimajaloo mõistmisel kausaalseks seletavaks kategooriaks üks bioloogiline kategooria, „liik“ või „populatsioon“.[69] Ütlematagi on selge, et Bonneuil ja teised, kes on – viimaks ometi – seda narratiivi kritiseerima asunud, ei hoidu kirjeldamast kliimamuutust ja muid ökoloogilisi hädasid antropogeensetena. Just libisemine selle vaieldamatu avastuse juurest liigi kui ainulise ühtse tegutseja juurde on see, mis neile muret teeb.[70]
Fossiilmajanduse ajaloost ei ole sellise tegutseja jälgi leitud. Esiteks, aurujõudu ei töötanud välja ega levitanud üle planeedi mitte Homo sapiens sapiens, vaid Briti valitsev klass (kellele varsti järgnesid Prantsuse ja Ameerika ning mõned muud Lääne ülemklassid). Neid taksonoomilisi järke ei tohiks segi ajada. Ühe saareriigi tootmis- ja transpordivahendite omanikud lükkasid maailma kindlalt rajale, mida mööda ta praegugi liigub, ja nad ei tulnud mingi evolutsioonilise pärandi ammuoodatud saadikutena. Nad tulid omaenda ainelisi huve taga ajades, tegeldes ettevõtmisega, mis ei olnud olemuselt rohkem ega vähem inimlik kui eluviisid, mida järgisid Khasi mägede hõimud või Labuani põliselanikud. Niisugune vähemalt oleks ajalooline – konkreetselt selle distsipliini hoiakutest vormitud – analüüs, ehkki eelarvamused, sotsiaaldarvinism või taksonoomiline segiajamine võiksid viia teistsugusele järeldusele.
Aurujõudu ei töötanud välja ega levitanud üle planeedi mitte Homo sapiens sapiens, vaid Briti valitsev klass.
Empiiriliselt vaadeldava ajaloo juurde jäädes tundub, et fossiilkütuste ulatuslikku põletamist ei oleks saanudki algatada liigi tasandil, sest see eeldas mõnede inimeste võimalust käsutada teiste inimeste tööjõudu: õppetund, mille Briti valitsev klass omandas läbi impeeriumi. Tõepoolest, fossiilkütused on definitsiooni poolest ebavõrdsete sotsiaalsete suhete tihendus, kuna kusagil ei ole inimesed alustanud nende süstemaatilist kaevandamist paljalt eluspüsimiseks. Üks fossiilmajanduse mitteküllaldane, kuid paratamatu ja mittetriviaalne eeltingimus – palgaline või sunnitööjõud – ei ole erinevalt tule valitsemisest sugugi eksisteerinud alati ja igal pool; isegi Briti impeerium ei suutnud seda garanteerida, nagu näitab Labuani kaevanduste käekäik. Ometi oli see kõigest üks paljudest fossiilmajandusega seotud ebavõrdsustest. Ühes kitsas keskmes välja mõeldud aurujõudu käsitati eriti selgelt relvana, et suurendada oma võimu perifeeriate üle, vedada emamaale kõigi mandrite saadusi, saata vastu tööstustoodangut ning tagada igal sammul sõjaline üleolek omamoodi fossiil-imperiaalse ainevahetuse kaudu, millele tugines impeeriumi areng pärast 1825. aastat.
Selle ajalugu, kuidas Britannia (ja seejärel temaga võistlevate impeeriumide) rikkad valged mehed suunasid aurujõu relvana suurema osa vastu inimkonnast – Nigeri jõest Jangtseni, Levandist Ladina-Ameerikani –, on alles napilt hakatud pinna pealt kratsima, ka Indias.[71] Tõepoolest, äsja toodud väidete kinnitamiseks, täielikuks tõestamiseks või muidugi ka kummutamiseks on vaja ulatuslikku allikate uurimist – nii tasakaalust väljas on Benjamini vaekausid. Aga anthropos kui niisugune võiks sealt nähtavale ilmuda küll ainult selge ime läbi. Kuivõrd „antropotseen“ on seotud liigi tasandiga, teeksid fossiilmajanduse ajaloo uurijad targasti, kui sellest distantseeruksid – välistamata muidugi võimalust, et kui see formaalne geoloogiline määratlus vabastada kvaasibioloogilistest konnotatsioonidest, võib sellega seostuda tõeliselt ajalooline narratiiv.
Teine probleem seostub geoloogia distsipliiniga. Crutzeni algne auru kronoloogia on viimasel ajal kõvasti nahutada saanud, sest ei rahulda geoloogide võtmenõuet: olla üheselt mõistetav, järsk, kõikjal maailmas üheaegselt esinev marker stratigraafilises ajaloos, „kuldnaelaga“ tähistatud piiripunkt. Näiteks võib üht geoloogilise aja üksust lahutada teisest teatav liik, kes ilmub kaljudesse või setetesse üheaegselt kõikjal maailmas. Antropotseeni puhul ei otsi keegi uue liigi säilmeid, ent sel juhul peab leiduma mingi muu stratigraafiline signaal, mis rahuldaks geolooge, kes lõppude lõpuks peavad nomenklatuuri üle otsustama. Antropotseeni „tseen“ tuleneb kreeka sõnast kainos, mis tähendab „uut“ või „täiesti hiljutist“ – seesama sufiks esineb „holotseenis“, „pleistotseenis“, „pliotseenis“ ja veel kaugemategi ajastike nimedes; kui sel terminil üldse mingit raison d’être’it on, peab selleks olema nende epohhidega klappimine teaduslikult tuvastatud ühikuna.
Õnnetuseks aga ei ole antropotseeni signaal sugugi nii üheselt mõistetav. Aurumootor ei tekitanud atmosfääri CO2 sisalduse selget tõusu – tema võimsuse selgumiseni kulus aastakümneid, kui mitte terve sajand –, ja nii on geoloogid ning nende kolleegid kippunud jätma James Watti kõrvale mõne teise kandidaadi kasuks, avades võimalike kronoloogiate Pandora laeka. Viimasel ajal on toetust võitnud kaks neist. Ühes ajakirja Nature artiklis pakuvad Simon L. Lewis ja Mark A. Maslin antropotseeni alguseks aasta 1610, sest selle järel on jääpuursüdamikes täheldatav äkiline CO2 sisalduse langus. Seda seletavad nad Ameerikate rahvaarvu langusega pärast Kolumbuse aega, mis eeldatavalt põhjustas piisavalt ulatuslikku metsastumist, et siduda CO2 ekvivalenti mõne osakeseni miljoni kohta.[72] Kriitikud väitsid otsekohe vastu, et see langus jäi vabalt holotseeni loomuliku variatiivsuse piiresse – mistõttu ei ole põhjust seostada sellega uut ajastikku – ning tõenäoliselt kutsusid selle esile mitteinimlikud tegurid; et Maa süsteemis ei tekitanud see fundamentaalset muutust; et 1610. aastal ei juhtunud ühtegi maailmaajaloolise tähtsusega sündmust; ent mis selle pakkumise juures kahtlemata kõige veidram, see tugineb CO2 sisalduse langusele – täpselt vastupidi sellele, mis meie ajastikku eristab.[73] Tegelikult jääb aasta 1610 väikese jääaja alguse ligidusse.
Spektri teises servas on mõte, et antropotseen algas 16.07.1945 kell 11:29:21 Greenwichi aja järgi, kui New Mexicos Alamogordos lõhati aatomipomm Trinity – esimene tuumapomm geoloogilises ajaloos, millel oli teatav perekondlik sarnasus kriidiajastu ja paleogeeni piiril dinosaurused tapnud asteroidiga, kuivõrd see põhjustas kõikjal maailmas kergesti täheldatava tehislike radionukleiidide arvukuse tõusu.[74] Sellelegi väitele on esitatud vastulauseid. Siin on CO2 hoopis pildilt kadunud.[75] Tuumapommid võivad olla inimkonna kõige koledam leiutis, aga ka nende katsetamine ei muutnud kuidagi Maa süsteemi ega olnud seotud globaalse soojenemise fenomeniga.[76] Siiski kõneleb paljugi 20. sajandi keskpaiga arengutele keskendumise poolt: pärast 1945. aastat algas inimkonna mõjus biosfäärile „suur kiirenemine“ – CO2, aga ka metaaniheitmete, osoonitaseme, lämmastikuringe tõus ning terve hulk teisi näitajaid, mida kajastab tuntud sari rabavaid graafikuid ja mis ei ole veel aeglustuma hakanud. Ühes hiljutises artiklis pannakse valdav osa neist mõjudest OECD-s eluneva inimkonna osa arvele (klasside lõikes analüüsimine aitaks seda gruppi veel kitsamalt piiritleda).[77] Kahtlemata on see antropotseeninarratiivi jaoks samm õiges suunas, liikudes liigipõhise mõtlemise juurest peenekoelisema ajaloolise analüüsi poole – ning seostub üksiti, ehkki tema pooldajad ei tahaks seda kuidagi tunnistada, kaheldavamal kombel piiripunkti otsingutega, sest Alamogordo katsetus on asjakohane ainult suure kiirenemise jaoks (ning täiesti tähtsusetu kliimamuutuse seisukohast).
Teisalt läheb Teise maailmasõja järgsetele arengutele keskendudes kaduma Paul Crutzeni algse dateeringu kõige veenvam aspekt – side fossiilmajanduse sünniga. Antropotseenidiskursuse killustumise tõttu näib see sündmus – mis algatas sajandipikkuse CO2 sisalduse tõusu, alguses aeglase ja järkjärgulise, hiljem järsu ja kiireneva – olevat silmist kadunud. Kadunud on ka fossiilmajandus kui niisugune, mille kohale on asunud kõikvõimalikud nähtused metsastumisest tuumakiirguseni. Niisiis näib, et „antropotseen“ võib fossiilmajanduse ajaloo uurimisele kasulik olla niivõrd, kuivõrd see katkestab sidemed (1) anthropos’e ehk liigiga ja (2) kainos’e ehk piiripunktiga. Siis oleks uurijail vabadus jälgida selle inimliku – liigagi inimliku! – ajaloo konkreetset dünaamikat. Küsimus on muidugi selles, mis siis antropotseenist järele jääks.
Fossiilkapital, fossiilstalinism
Fossiilmajanduse ajastul on tööjõud allutatud kapitalile. Aurujõu esiletõus Suurbritannias leidis aset tööjõu kapitalistliku valitsemise tingimustes, mida riigi sõjaline jõud kiirgas nii kaugetesse kohtadesse nagu Khasi mäed ja Labuan. Sestsaadik näib fossiilmajanduse peamine liigutaja olevat „fossiilkapital“, nagu seda võiks nimetada – mida on kõige lihtsam defineerida kui vahetusväärtuse tootmist ning kasumi maksimeerimist fossiilkütustest kui vajalikust materiaalsest substraadist saadava energia abil. Fossiilkapitali vaimu on eeskujuliku selgusega võtnud kokku Rex Tillerson, ExxonMobili president ja tegevjuht, kes on selles ärivaldkonnas endale kokku ajanud ühe ajaloo suurimatest varandustest: „Minu filosoofia on raha teha. Kui mul on võimalik puurida ja raha teha, siis just seda ma teha tahangi.“[78] Aurujõu ajastust alates on see kreedo ajendanud igat masti kapitalistide tegutsemist: kui mul on võimalik fossiilkütuseid kaevandada või põletada ja raha teha, siis just seda ma teha tahangi, ja après moi, le deluge.
Aga siin kõlab valjuhäälselt vahele üks vastuväide.[79] Kuidas jääb Nõukogude Liidu ja tema satelliitidega? Kas ei olnud nemad täpselt sama saastavad nagu Suurbritannia või Ameerika Ühendriigid või Lääne-Saksamaa või mis tahes muu kapitalistlik riik, kui mitte lausa mõõdetavalt saastavamadki? Miks siis tuua eriti pahakspandavana esile kapital, mitte aga inimlik – või tööstuslik, või arenguline, või mõni muu universaalne – üritus kui niisugune? Tõepoolest, meie üldise definitsiooni järgi vastaksid stalinistlikud riigid täpselt sama hästi fossiilmajanduse kriteeriumidele: nad kasvasid tänu fossiilkütuste kasutamisele. Raamatus „Venemaa keskkonnaajalugu“, mis on praegu autoriteetseim selleteemaline teos, märgivad Paul Josephson ja tema viis vene kolleegi, et teatud hetkel 1970. aastail oli Nõukogude Liit maailma juhtiv kivisöetootja ning ületas oma suurt Külma sõja rivaali ka iga-aastase naftatoodangu poolest; maagaaski andis oma panuse, et küllastada sotsialistlik isamaa fossiilenergiaga.[80] Just Stalini võimuletulek andis fossiilkütuste ahmimisele õige hoo sisse. Josephsoni ja tema kolleegide kroonika kinnitab taas – ehkki nad seda kordagi rõhukalt esile ei too – teravat pööret, mis lahutas varajase bolševike valitsuse keskkonnapoliitikat selle lummavate sööstudega looduskaitsesse ja ressursside heaperemehelikku kasutamisse, ning esimest viisaastakuplaani, mille agressiivsete eesmärkide seast võib leida kivisöetootmise kahekordistamise.[81] Juhtumisi sõltus fossiilkütuste kaevandamine Nõukogude Liidus pikka aega sunnitööjõust. Üheks selle keskuseks oli Vorkuta, kus vangistatud ja Gulagi režiimi saadetud töölistel kästi ekspluateerida hiljuti avastatud kivisöemaardlaid: sisuliselt orjalinn, mis peagi „kasvas kiirelt, pööramata tähelepanu reostusele, kuna andis nii tähtsa panuse kaitsetööstusele“.[82] Niisuguste vahendite abil toitis kivisüsi nõukogude majanduse kasvumudelit.
Seda katastroofilist pärandit tuleks uurida tema enda kontekstis. Lakooniline, piiratud kirjavarale tuginev „Venemaa keskkonnaajalugu“ teeb selgeks, et fossiilmajanduse stalinistlik väljaanne nõuab sama palju empiirilist uurimistööd kui iga teinegi – uurimusi sellest, kuidas täpselt olid fossiilkütused seotud kasvumasinaga; millised olid tööjõurežiimid, hüvede jaotus, poliitika muutused ja järjepidevused ajavahemikus 1917–1989, ja palju muud. Mis ehk tähtsamgi, see osutab vajadusele fundamentaalse kontseptuaalse töö järele mõistmaks stalinistlike formatsioonide kasvumehhanisme ja sõltuvust fossiilkütustest. Selle teema üle Josephson ja tema kolleegid õieti ei mõtle – nende meetod on rangelt empiiriline –, aga kui lugeda raamatut kõrvuti teosega „Lääne marksism ja Nõukogude Liit: Ülevaade kriitilistest teooriatest ja väitlustest pärast aastat 1917“, tõuseb esile üks alaagenda. Selles meisterlikus uurimuses demonstreerib Marcel van der Linden, et kõik teooriad stalinistlikest formatsioonidest – kui „degenereerunud töörahvariikidest“, „riigikapitalismist“, „bürokraatlikust kollektivismist“ või mõnest muust värdjalikust tootmisviisist – kukkusid ühes või teises otsustavas suhtes läbi, jättes 1989. aasta järgsed põlvkonnad ilma igasugusest töökõlblikust analüütilisest raamistikust selle vältimatu pärandi mõistmiseks.[83]
Nüüd, kus me hakkame ka aimu saama sellest, mida stalinism tegi kliimaga (ja üldse mingi alternatiivse ökoloogilise korra ideega), on põhjust naasta küsimuse juurde, kas ta jäljendas kõrgemini arenenud Läänt või toimis mingil kvalitatiivselt erineval viisil või tegi eri määral nii üht kui ka teist; ja kui ükski eelmainituist on õige, siis milliseid tagajärgi see andis looduses. Pealtnäha tundub, et Vorkuta kivisöekaevanduste-gulag järgis kapitalismile üsna võõrast dünaamikat (riigi absoluutne kontroll tööjõu üle, parteijuhtkond, kelle kinnismõtteks oli toodangu koguhulk, Kremli julgeolek kui kõrgeim kaalutlus, millele peab alluma kõik muu, jne). Kohatäiteks, oodates vajaliku empiirilise ja kontseptuaalse töö järelejõudmist, võiksime seda tüüpi fossiilmajanduse tähistamiseks võtta kasutusele termini „fossiilstalinism“, mida võiks kõige lihtsamalt defineerida kui bürokraatia võimu maksimeerimist fossiilkütuste abiga.
Pealtnäha tundub, et Vorkuta kivisöekaevanduste-gulag järgis kapitalismile üsna võõrast dünaamikat
See ei anna siiski põhjust paigutada fossiilset kapitali päevakorras kuhugi vähem tähtsale kohale. Pisut kummaline on, kui kähku tuuakse Nõukogude Liit vastuväiteks igaühele, kes tahab uurida kliima destabiliseerimise spetsiifiliselt kapitalistlikku dünaamikat. Ei ole vist kuigi palju neid, kes osutades Nõukogude Liidule – mida ebavõrdsus ja vaesus ju samuti vaevasid – tahaksid seada kahtluse alla, kas on legitiimne uurida, kuidas kapitalism tekitab ebavõrdsust ja vaesust; kui aga jutuks tuleb keskkond, siis teatatakse meile kiiresti, et reaalselt eksisteeriv sotsialism ei tulnud selle probleemiga sugugi paremini toime. Siis peaksime mäletama, et ebavõrdsus ja vaesus ei ole mitte kapitalismi välja mõeldud (2000 aastat tagasi väitis Jeesus nende igavikulisust), samas kui fossiilmajandus on selgelt kapitalistliku majanduse ainuomane sünnitis, mille tiivul ta levis ka teistesse maailma nurkadesse. Nii kronoloogiliselt, kausaalselt kui ka ajalooliselt näib side fossiilmajanduse ja kapitalismi vahel määratult tihedam.
Ja stalinism on surnud. Fossiilkapital seevastu on vägagi elus, uuristades endale teed läbi Maa koore, pinna ja atmosfääri samal trajektooril, mida ta on järginud 19. sajandi algusest saadik – see on tõeliselt kummitama jääv pärand, sest on nii hirmuäratavalt kaugel lõpetatusest. Kõige tõenäolisemalt on stalinistlikud formatsioonid vastutavad kõigest murdosa eest kuhjunud süsinikuheitmetest: päris kindlasti kahaneb see osa iga päevaga. Vorkuta ümber on sulud kinni, samas kui Raniganj on universaliseerunud. Rutiinset vanaviisi edasi tegutsemist ei vea mingid abstraktsed tööstuslikud ega inimlikud jõud, vaid Rex Tillerson ja tema jõuk: alates varajastest 1990. aastatest, mil kliimateadus sai oma kuju – juhtumisi umbes samaaegselt Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega –, on vastupanu fossiilkütustest eemaldumisele avaldanud nimelt kapital. See jätkub lugematutes vormides, nagu kliimamuutuse eitamine, uued torujuhtmed, naftapuurimine äärmuslikes oludes (extreme oil), fossiilkütuste subsiidiumid, süsinikuga kauplemine, tööstusliku tootmise massiivne üleviimine Hiinasse, keeldumine osaleda suurtes investeeringutes taastuvenergiasse, palavikulised söekaevandamisbuumid Saksamaast kuni Vietnamini, ja nimekirja võiks veelgi jätkata. Iga sellise takistustegevuse taga luurab fossiilkapital. Fossiilmajanduse kriitiline ajalugu peaks võtma fookusse arengujooned, mis on meid sellise olevikuni toonud.
Kolme lõikega võime niisiis kärpida oma uurimisagendat inimliigilt kui niisuguselt väiksemale skaalale: esiteks fossiilmajanduse tasemele; teiseks fossiilkapitali kategooriani; ja kolmandaks – niivõrd kui me otsime selle algupärasid – tegutsejateni, kes tegelikult lõid need mõlemad ning laiendasid neid üle kogu maakera pinna – ja see on inimeste grupp, keda on üsna lihtne määratleda Homo sapiens sapiens’i järgu sees selle väiksema osana. Selle agenda tipus seisavad esikohal kapitali loogika ja esindajad. See on vastuolus antropotseeni mõttega ning paistab olevat paremini kooskõlas tolle alternatiivse, ikonoklastilise, häbematu ja üldiselt tõrjutud nimesildiga meie ajastule, milleks on kapitalotseen.
Siiski leidub märke, et kapitalile keskendumine hakkab vähehaaval saama teaduslikku tunnustust. 2015. aasta lõpul avaldas kõva kliimateaduse juhtivaid ajakirju Environmental Research Letters artikli pealkirjaga „Kas kapitalistlik majandussüsteem suudab luua keskkondlikku õiglust?“, jõudes pigem eitavale vastusele. Võttes arvesse standardset Nõukogude Liidu argumenti ning tuginedes sadadele intervjuudele informantidega seitsmes eri riigis, järeldas artikli autor Karen Bell, et „keskkondliku õigluse saavutamiseks näib niisiis olevat vaja vähemalt minimeerida kapitalismi negatiivseid mõjusid, aga võib-olla isegi alustada kogu kapitalistliku süsteemi lammutamisega“.[84] See paneb mõtlema, kas IPCC oma järgmises hinnangus seda järeldust kuidagi kommenteerib. Olgu sellega kuidas on, häbilugu oleks, kui kõigi võimalike inimeste seast just ajaloolased jääksid kindlaks mingile universaalsele, enam või vähem essentsialistlikule kategooriale – nagu näiteks „inimese ettevõtlikkus“ –, selle asemel et tunnistada konkreetset, sattumuslikku, kombineeritud ja väga ebaühtlast dünaamikat, mis lausa kargab esile fossiilmajanduse arhiivide lehekülgedelt.
Ajalugu leekides
Kriitilisema ajalooteaduse filosoofiliste ressursside seas tõusevad esile need, mille formuleerisid Walter Benjamin ja tema kaasmõtlejad. Kui kliimaajalugu tahab anda teadmisi sellest, kuidas ühiskonnad võiksid kliimamuutusele reageerida ja sellega kohanduda, siis nende ettevõtmisel on teistsugune eesmärk: „Kaasaja inimene, kes saab ajalooraamatutest teada, kui kaua tema parajasti kehtiv viletsus on juba küpsenud (ja see on see, mida ajaloolane peab sisimas püüdma talle näidata), omandab seeläbi väga kõrge arvamuse omaenda võimetest. Ajalugu, mis pakub sedalaadi õpetust, ei ärata temas kurvastust, vaid relvastab ta.“[85] Fossiilmajanduse ajalugu peaks olema võitlev – ehk, peavoolu termineis väljendudes, olema suunatud kiirele leevendusele – ning võtma sihikule fossiilkapitali: „Ja see vaenlane pole veel kunagi võitu kellelegi teisele loovutanud.“ Mälestus tema möödunud laastamistööst tuleks üle võtta „sellisena, nagu see välgatab ohuhetkel“.[86] Sõjakus, mida maailm nüüd valjul häälel nõuab, peaks ammutama fossiilkapitali „progressi“ poolt alistatute – kõigi nonde anonüümsete kaotajate – traditsioonidest, kes Theodor Adorno sõnul varisesid tee äärde, mida mööda Inglismaa sammus impeeriumiks saamise poole, ja sealt edasi meie tänapäevastele energia rajamaadele.[87] Materialistid, kinnitab Benjamin, „ei suuda näha ajaloos midagi enamat kui teatud ohtude konstellatsiooni“; nad peaksid püüdma lõhkuda „epohhi homogeensuse, külvates sellesse varemeid – see tähendab, olevikku“, milleks praegu on 400+ osakest miljonist (ppm), ja milles me peame „aktsepteerima kollapsi sümptomeid stabiilsuse kvintessentsina ja käsitama juba pääsemist ennast millegi nii erakordsena, et see ületab meie arusaamise ja läheneb juba imele.“[88]
Kui fossiilmajanduse ajaloolane vajab mingit nägemust, et minevikku oma võrku püüda, siis näib just see kõige kohasema valikuna, sest on ülimalt prohvetlik – siin seisame koos Adornoga silmitsi „ennenägematu, kõiki ootusi ületava õudusega, arenevate tootlike jõudude ustava varjuga“.[89] Või vaagigem seda paanikakujutelma käesoleva hetke valguses, laetuna kogu mineviku palavusega: „Midagi paanilise keskpäevahirmu sarnast, kus inimesi tabab äkki teadlikkus loodusest kui tervikust, on selles paanikas, mis on tänapäeval valmis vallanduma mis tahes ajahetkel: inimesed ootavad, et järeltulijateta maailma läidab põlema totaalsus, milleks on nemad ise ja mille üle neil puudub kontroll.“[90] Näib, nagu oleksid Benjamin ja Adorno valinud sõnu just praegust hetke silmas pidades. Aga nende ettenägelike sähvatuste täielik rakendamine fossiilmajanduse minevikule ja olevikule ootab alles kollektiivset uurimispingutust, mis oleks ühismõõduline kliimateaduses juba kaua tehtud tööga.
Raadži kingitus
Aastail 2000–2009 kasvasid India CO2 heitmed igal aastal keskmiselt 5,7%; järgmise nelja aasta jooksul tõusis kasv 6,4%-ni.[91] Muidugi mõista küttis protsessi kivisüsi, mis on India – hetkel maailma suuruselt kolmanda tarbija – peamiseks energiaallikaks, kusjuures selle maavara toodang on riigis aastatuhandevahetusest saadik enam kui kahekordistunud.[92] Viidates kivisöele kui „energiatööstuse tähtsaimale sisendile“, lubas selle majandusharu eest vastutav minister 2014. aasta lõpul toodangut järgmise viie aasta jooksul veelgi kahekordistada.[93]
Sõnadetagi on selge, et oma kiirenevas kivisöe tarbimise sööstus ei ole India kaugeltki üksi: viimase kümnendi jooksul on maailmamajandusse lisandunud uusi kivisöel töötavaid elektrijaamu rohkem kui ühelgi varasemal aastakümnel; 2013. aastal saadi kivisöest rohkem energiat kui ühestki teisest allikast – rohkem kui päikesest ja tuulest, isegi rohkem kui üleskiidetud gaasi- ja naftarenessanssist.[94] Aga India buumi suurusjärk ning ennekõike ajastus veensid mõningaid vaatlejaid omistama sellele erilist tähtsust. 2014. aasta novembris avaldas The New York Times loo sellest, kuidas „India kivisöepalavik võib kliimamuutuse kaalukausid paigast lüüa“, tsiteerides silmapaistvat kliimateadlast Veerabhadran Ramanathani: „Kui India söetarvitamisega üha edasi läheb, oleme kõik hukatusele määratud.“[95] Samal ajal tükeldati Borneol tundlikke vihmametsa-alasid, osteti elanikelt maid kokku ja reostati jõgesid, ning Indoneesia – praegu maailma suurima kivisöe eksportija – buum saatis heitmemäärad taevani.[96] Ometi jäi see kõik Hiina plahvatusliku kasvu tagajärgede varju.
Mõned maailmaajalooliselt tähtsuselt suurimad fossiilmajanduse korstnad asuvad tänapäeval Aasias. Kuidas seda tõlgendada? Kahes hiljutises essees on Dipesh Chakrabarty – ajaloolane, pealegi India ajaloolane – seadnud küsimuse alla ajaloolise materialismi kasulikkuse kliimamuutuse mõistmisel ning asunud veendunult antropotseeninarratiivi poolele: „Vaesed osalevad inimevolutsiooni ühises ajaloos täpselt samavõrd kui rikkad.“[97] Üheks kaalukamaks argumendiks selle vaate poolt on Hiina ja India palangud, mida Chakrabarty väitel toidavad ühtaegu rahvastiku kasv ja vaesuse elimineerimine: „Hiina ja India valitsus ehitavad üha kivisöega köetavaid elektrijaamu, viidates õigustuseks suurtele inimhulkadele, keda on hädasti vaja vaesusest päästa: kivisüsi on endiselt odavaim energiaallikas selle eesmärgi saavutamiseks. … Meie prantsatamine antropotseeni on ühtaegu olnud ülemaailmselt ammuoodatud sotsiaalse õigluse lugu, vähemalt tarbimise sfääris. Sellisel õiglusel on inimeste seas aga oma hind.“[98]
Õiglus inimeste seas? India emissiooniplahvatusest märksa põhjalikumalt on uuritud Hiina oma, mida ei põhjustanud – ja siin on tegu üldteada andmetega – rahvastiku kasv ega vaeste majapidamiste tarbimise kasv ega ükski teine tegur, mida oleks lihtne suruda liigi tasandi argumentidesse. Selle algatas aastatuhandevahetuse paiku tootva tööstuse ümberkolimine Hiinasse: kusjuures kapital tuli sinna odava tööjõu järele.[99] India puhul ootab detailne tõukejõudude kaardistamine alles tegemist, ent praegugi juba teame, et mida valitsused ka ei ütleks ja kuidas oma poliitikaid ka ei õigustaks, ei olnud süütemehhanismiks vaeste ettevõtmised. Aastail 1981–2011 põhjustas kodumajapidamiste parem elektriga varustamine – tähtsaim energiaga seostuv vaesuse leevendamise näitaja – kõigest kolm kuni neli protsendi India CO2 heitmete kasvust. Umbkaudu 650 miljonit elektrivõrku ühendatud inimest avaldasid atmosfäärile mõju, mida saab kirjeldada tühisena. India elanikkonna sees oli vaeseimate elektrivõrku ühendatud majapidamiste kvintiil – üks kolmandik India elanikkonnast on ikka veel elektrifitseerimata – vastutav vähem kui 10% elektritarbimisest põhjustatud emissioonikasvu eest, sellal kui rikkaim kvintiil vastutas enam-vähem poole kasvu eest.[100]
Mis puudutab õiglust ülemaailmsel tasemel, siis seda pole veel aimatagi. Üks kümnendik inimliigist kannab vastutust poole eest kõigist tarbimisemissioonidest; pool liigist ühe kümnendiku eest. Kas peaksime ootama veel kallutatuma jaotuse teket, enne kui suudame hüljata ühtse liigi kategooria ning keskenduda suhetele liigi polariseerunud alamhulkade vahel? Toored andmed lubavad oletada vahekorda, mis peaks vastama mõistlikele kriteeriumidele: rikkaima 1% süsinikujalajälg on umbes 175 korda suurem kui vaeseimal 10%-l; rikkaima 1% ameeriklaste, luksemburglaste ja saudiaraablaste emissioonid on 2000 korda suuremad kui vaeseimate honduuraslaste, mosambiiklaste või ruandalaste omad – ja muidugi on viimased heitmete tagajärgede ees lõpmata kaitsetumad. India arvud ei ole sugugi vähem rabavad. Isegi India elanikkonna rikkaima 10% heitmed inimese kohta võrduvad kõigest ühe neljandikuga Ameerika elanikkonna vaesema poole heitmetest, sellal kui India elanikkonna vaesema poole heitmed ei ületa ühe kahekümnendiku piiri.[101] India kannab senises ajaloos vastutust 3% kumulatiivsete CO2 heitmete eest ning umbkaudu kolmandiku kliimakrediidi eest, kui alustada selle arvamist 1990. aastast.[102] Ükskõik kuidas mõõta või defineerida, ei küta seda tuld küll õiglus inimeste vahel.
Üks kümnendik inimliigist kannab vastutust poole eest kõigist tarbimisemissioonidest; pool liigist ühe kümnendiku eest.
Viljakam ja ühtlasi andmetega paremini sobiv kriitilise uurimistöö suund oleks vaadelda, kuidas fossiilmajanduse struktuur on algselt Briti pinnalt laienenud suuremasse ossa maailmast, ajades juuri kõige mitmekesisemates sotsiaalsetes formatsioonides, seotuna kapitali akumuleerumisprotsessi ning selleks vajalike suhetega ja moodustades totaalsuse, mille üle meil enam kontrolli ei ole. Võtkem siin üksainus näide: Khasi mäed. 1840. aastatel külvasid britid sellele impeeriumi kaugele äärealale esimesed fossiilmajanduse seemned. Khasi hõimud, kes algselt ei olnud seda maavara mikski pidanud, allutati Raadži maksutulu väljapressimise masinavärgile ja külavanemad andsid oma õnnistuse maksukogujate ning nende partnerite üritusele mägesid kommertsotstarbel ära kasutada. Varem egalitaarsest kogukonnast hakkas vähehaaval lahku kasvama kohalik valitsev klass. Pärast iseseisvumist, eriti pärast Bangladeshi iseseisvumist, oli nimelt see klass – ühendades klannipäritolu, poliitilise patronaaži ning rahvusülesed partnerlused – see, kes haaras enda kätte maa-alused võimalused, omastas ühismaa ja investeeris kaevandustesse, et toita naabermaal Bangladeshis seentena kerkivaid tsemenditehaseid.[103] Antropoloog Debojyoti Das, üks tähtsa antoloogia „Kivisöerahvas: India kivisöepoliitika ajalugu, ökoloogia ja poliitika“ kaasautoreid, kirjeldab maastikku järgmiselt: „Kivisöe naabermaale Bangladeshi ning Mandri-Indiasse eksportimisega toodetud kapital võimaldab silmapaistvat tarbimist ning on viinud kinnisvaraäride kasvule Shillongis [tänapäeval Khasi mägesid hõlmava Meghalaya osariigi pealinn] ja kapitalistlike rantjeedeni kohalike kogukonnaeliitide seas, kes omavad kaevandusi ning kontrollivad tootmisprotsesse. … Minu välitöö näitas, et palgateenijad töötavad äärmiselt ohtlikes tingimustes ja neil pole mingeid sotsiaalhooldehüvesid. Eluasemed sisserändajate asulais on tuubil täis: igas hütis elab tosin inimest. Linnades elavad kaevanduseomanikud moodsais, luksuslike mugavustega majades ning nende korterite ja bangalote kõrvale on pargitud läikivad autod. … Hüvitised ei lähe metsakülade elanikele ega immigrantidest kaevandustöölistele, kes peavad kandma kogu ökoloogilise ja sotsiaalse kulu, vaid mõjuvõimsate kaupmeeste ja kaevanduseomanike kaukasse.“[104]
Sellele, kes inimeste vahel õiglust loodab leida, oleks India fossiilmajandus küll üks halvimaid kohti, kust otsida.[105] Selle asemel, nagu rõhutab geograaf ja The Coal Nationi toimetaja Kuntala Lahiri-Dutt, on „kivisöe kuningriik, nii nagu me seda Indias tänapäeval tunneme, eeskätt Raadži kingitus, üks koloniaalvalitsuse kõrvalsaadusi“, mida väheste valdavalt päritud võim paljude üle iseseisvuse ajal laiendas ja kasvatas.[106] Ses suhtes oli impeerium tõesti silmapaistvalt edukas. Ta suutis universaliseerida fossiilmajanduse, istutades kasvu ja fossiilkütuste vahelise abielu ümber kõigile maadele, mis tema valitsuse alla sattusid; pärast taandumist võisid britid imetleda oma mudeli jäljenduste pürgimist taeva poole. Kapitali akumulatsiooni ja fossiilkütuste põletamise vahelise – esmalt Briti valitseva klassi poolt välja mõeldud – liidu järjepidevus, teisenemine, levik ja ekstrapolatsioon valitsevad meie muutuva kliima longue durée’d.[107]
2015. aasta detsembri hakul, parajasti siis, kui maailma liidrid rääkisid läbi kliimamuutuse Pariisi leppe üksikasju, kannatasid teatud Lõuna-India piirkonnad viimase saja aasta rängimate paduvihmade all. Üleujutuses hukkus ligi 400 ja kaotas kodu 2 miljonit inimest; kahe suure jõe üle kallaste tõustes jäi vee alla Chennai linn. Seepeale kuulutas India keskkonnaminister Prakash Javadekar, lüües kõhklematult sekka ÜRO kliimaläbirääkimiste lõppematus riius: „See, mis praegu Chennais toimub, on arenenud maailma 150 viimase aasta sündmuste tagajärg. Selle on põhjustanud keskmise temperatuuri tõus 0,8°C võrra … Ajalooliselt vaadates on nad viimase 150 aasta jooksul kasvust kasu lõiganud ja nüüd ei saa nad öelda, et minevik on möödas.“[108]Põhiliselt oli tal õigus. Ta oleks pidanud lisama, et üksiti oli Chennais toimuv ka selle tagajärg, mis oli imperialistlike võimude egiidi all kahel viimasel sajandil toimunud kogu arengumaailmas ning mida nüüd teostasid nonde impeeriumide tahmase mantli pärinud valitsused – sealhulgas tema enda oma. Samuti võinuks ta esile tuua, et arenenud kapitalistlikud riigid, mis päris üksi rajasid fossiilmajanduse mitte inimkonna teenimiseks, vaid ise rikastumiseks, tõrjusid seeläbi inimesi nendele vaesuse ja haavatavuse äärealadele, mida praegu tabavad kliimakaose esimesed hoobid. Oma üha edasikihutava ajaloo ühe tõsisema probleemina on meil vaja aru saada, kuidas täpselt me siia välja jõudsime.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
Andreas Malm, Who Lit This Fire? Approaching the History of the Fossil Economy. Verso, 16.10.2017. Algselt ilmunud ajakirjas Critical Historical Studies, 2016, kd 3, nr 2.
[1] Pisut põhjalikumaid mõtisklusi kliimamuutuse ajaloolisuse ja ajalikkuse üle vt: A. Malm, Fossil Capital: The Rise of Steam Power and the Roots of Global Warming. London, 2016.
[2] J. Guldi, D. Armitage, The History Manifesto. Cambridge, 2014, lk 33. Kliimamuutus jääb kogu manifesti üheks võtmeteemaks.
[3] G. Parker, Global Crisis: War, Climate Change, and Catastrophe in the Seventeenth Century. New Haven (CT), 2013.
[4] S. White, The Climate of Rebellion in the Early Modern Ottoman Empire. Cambridge, 2011, lk 14.
[10] Sealsamas, lk XXXII; vrd 689–696. Samalaadse kohandumisele keskendumise kohta teistes kliimaajaloo agendades vt G. H. Endfield, Exploring Particularity: Vulnerability, Resilience, and Memory in Climate Change Discourses, lk 309; L. Culver, Seeing Climate Through Culture, lk 316; ja S. Johnson, When Good Climates Go Bad: Pivot Phases, Extreme Events, and the Opportunities for Climate History, lk 334 – kõik ajakirjas Environmental History, 2014, kd 19, nr 2.
[11] Üheks katseks selles suunas on: A. Malm, Fossil Capital.
[12] Nagu on rõhutanud: J. Guldi, D. Armitage, The History Manifesto, lk 30–31, 35, 68, 69. Üks ülivõluv episood on talletatud rmt-s: V. Albritton, F. Albritton, Green Victorians: The Simple Life in John Ruskin’s Lake District. Chicago, 2016.
[13] Mõningaid panuseid sellesse väitlusse vt: T. Athanasiou, P. Baer, Dead Heat: Global Justice and Global Warming. New York, 2002; A. Simms, Ecological Debt: The Health of the Planet and the Wealth of the Nations. London, 2005; J. Timmons Roberts, B. C. Parks, A Climate of Injustice: Global Inequality, North-South Politics, and Climate Policy. Cambridge (MA), 2007; S. Vanderheiden, Atmospheric Justice: A Political Theory of Climate Change. New York, 2008; E. Neumayer, In Defence of Historical Accountability for Greenhouse Gas Emissions. Ecological Economics, 2000, kd 33, nr 2, lk 185–192; S. Caney, Justice and the Distribution of Greenhouse Gas Emissions. Journal of Global Ethics, 2009, kd 5, nr 2, lk 125–146; C. Baatz, Responsibility for the Past? Some Thoughts on Compensating Those Vulnerable to Climate Change in Developing Countries. Ethics, Policy and Environment, 2013, kd 16, nr 1, lk 94–110; R. Warlenius, G. Pierce, V. Ramasar, Reversing the Arrow of Arears: The Concept of „Ecological Debt“ and Its Value for Environmental Justice. Global Environmental Change, 2015, nr 30, lk 21–30.
[14] P. Ciais, T. Gasser, J. D. Paris jt, Attributing the Increase in Atmospheric CO2 to Emitters and Absorbers. Nature Climate Change, 2013, nr 3, lk 926–930.
[15] M. G. J. den Elzen, J. G. J. Olivier, N. Höhne, G. Janssens-Maenhout, Countries’ Contribution to Climate Change: Effect of Accounting for All Greenhouse Gases, Recent Trends, Basic Needs and Technologial Progress. Climatic Change, 2013, kd 121, nr 2, lk 397–412.
[16] H. D. Matthews, Quantifying Historical Carbon and Climate Debts among Nations. Nature Climate Change, Supplementary Information, 2015, lk 1–6; https://go.nature.com/2RCuz1E.
[17] R. Heede, Tracing Anthropogenic Carbon Dioxide and Methane Emissions to Fossil Fuel and Cement Producers, 1854–2010. Climatic Change, 2014, kd 122, nr 1, lk 229–241.
[18] Kvalitatiivsema ajaloolise lähenemise, mis võtab fossiilkütusekorporatsioonid sihikule selle eest, kuidas nad on saboteerinud kliimamuutuste leevendamist, pakub: P. C. Frumhoff, R. Heede, N. Oreskes, The Climate Responsibility of Industrial Carbon Producers. Climatic Change, 2015, kd 132, nr 2, lk 157–171.
[19] Ütlematagi on selge, et 19. sajandil toimunud fossiilkütuste plahvatusliku põletamise juured olid varasemates epohhides, mida tuleb samuti uurida. Mõningaid põhjusi, miks dateerida kvalitatiivne hüpe just sellesse sajandisse, vt A. Malm, Fossil Capital.
[21] O. Edenhofer, R. Pichs-Madruga, Y. Sokona jt, Climate Change 2014: Mitigation of Climate Change: Contribution of Working Group III to the Fifth Assessment Report of the Intergovernmental Panel on Climate Change. Cambridge, 2014, lk 312; minu esiletõst.
[22] Vt nt P. Erickson, S. Kartha, M. Lazarus, K. Tempest, Assessing Carbon Lock-In. Environmental Research Letters, 2015, nr 10, lk 084023.
[23] W. Benjamin, Selected Writings: Volume 3, 1935–1938. Cambridge (MA), lk 267. Originaalis on: „viimase sajandi selja taga, mis ei olnud veel teadlik“; minu esiletõst.
[24] W. Benjamin, The Arcades Project. Cambridge (MA), 2002, lk 468.
[25] Vrd F. A. Jonsson, A History of the Species? History and Theory, 2013, kd 52, nr 3, lk 464.
[26] Inglise pruugis Raj – sõna tähendab hindi keeles valitsusvõimu; seega kui sõna raja, kuningas, võib eestindada kujul raadža, võiks Raj omamaiselt kirjutuda Raadž. Tlk.
[27] J. Bourne, Indian River Navigation: A Report Addressed to the Committee of Gentlemen Formed for the Establishment of Improved Steam Navigation upon the Rivers of India. London, 1849, lk 6. Vt veel: British Library, India Office Records, Bengal Public Consultations, July 17–August 21, 1828, ja L/MAR/C/590, „Report on the River Steam Navigation in Bengal by Captain Johnston,“ jaan., 1837; G. A. Prinsep, An Account of Steam Vessels and of Proceedings Connected with Steam Navigation in British India. Calcutta, 1830; J. H. Johnston, Précis of Reports, Opinions, and Observations on the Navigation of the Rivers of India. London, 1831; Oriental Inland Steam Company, Indian River Navigation: Selections from the London and Provincial Newspapers. London, 1850; H. T. Bernstein, Steamboats on the Ganges: An Exploration in the History of India’s Modernization through Science and Technology. Bombay, 1960; S. Sangwan, Technology and Imperialism in the Indian Context: The Case of Steamboats, 1819–1839. Rmt-s: Science, Medicine, and Cultural Imperialism. Toim. T. Meade, M. Walker. Hong Kong, 1991, lk 60–74. 1820. aastate kui veelahkme kohta brittide püüetes tungida aurujõu abil India sisemaale, vt ka N. Sinha, Communication and Colonialism in Eastern India: Bihar, 1760s–1880s. London, 2014.
[28] T. Oldham, Memoirs of the Geological Survey of India, Vol. III. Calcutta, 1865, lk 156. Edasi vt J. D. Herbert, Notice on the Occurrence of Coal, within the Indo Gangetic Tract of Mountains. Asiatic Researches, 1828, nr 16, lk 397–408; L. J. Barraclough, Early Development and Coal Mining, lk 141–146; ja H. D. G. Humphreys, The Early History of Coal Mining in Bengal, lk 147–159, mõlemad rmt-s: Progress of the Mineral Industry of India, 1906–1955. Mining, Geological, and Metallurgical Institute of India, Calcutta, 1955.
[29] G. Watt, The Commercial Products of India. London, 1908, lk 334.
[30] Reports of a Committee for Investigating the Coal and Mineral Resources of India. Madras Journal of Literature and Science, nr 20, juuli 1838, lk 158–196; C. S. Fox, The Geological Survey of India, 1846 to 1947. Nature, 1947, nr 160, lk 889–891; S. Sangwan, Reordering the Earth: The Emergence of Geology as a Scientific Discipline in Colonial India. Indian Economic and Social History Review, 1994, kd 31, nr 3, lk 291–310; D. Kumar, Science and the Raj: A Study of British India. 2. vlj. Delhi, 2006, lk 45; C. Dewey, Steamboats on the Indus: The Limits of Western Technological Superiority in South Asia. Oxford, 2014, lk 63; H. T. Bernstein, Steamboats, lk 115–117; N. Sinha, Communication and Colonialism, lk 53–55.
[31] British Library, India Records Office, Reports and Abstracts of the Proceedings of a Committee for the Investigation of the Coal and Mineral Resources of India, Brought Up to May 1841. Calcutta, 1841, lk 14.
[32] British Library, India Records Office, Report of a Committee for the Investigation of the Coal and Mineral Resources of India, for May, 1845. Calcutta, 1846, lk 166.
[33] H. D. G. Humphreys, The Early History, lk 147; vrd K. Lahiri-Dutt, Introduction to Coal in India: Energising the Nation. Rmt-s: The Coal Nation: Histories, Ecologies, and Politics of Coal in India. Toim. K. Lahiri-Dutt. Farnham, 2014, lk 10–11.
[34] T. Bacon, First Impressions and Studies from Nature in Hindostan. London, 1837, lk 265. Vt veel B. B. Klin, Partner in Empire: Dwarkanath Tagore and the Age of Enterprise in Eastern India. Berkeley, 1976, lk 94–112; H. T. Bernstein, Steamboats, lk 84–85, 116.
[36] J. P. Kennedy, The Strategical and National Importance of Extending Railway Communication throughout the British Colonies, more Especially throughout India. Journal of the Royal United Services Institution, 1858, kd 2, nr 5, lk 62–86; T. Oldham, Memoirs, lk 160, ja Memo on the Coal Resources and Production of India. Rmt-s: Selections from the Records of the Government of India, Home Department. Calcutta, 1868, nr 64, lk 66–67; L. J. Barraclough, Early Development, lk 145; D. H. Buchanan, The Development of Capitalistic Enterprise in India. London, 1966, lk 256–264; D. Washbrook, The Indian Economy and the British Empire. Rmt-s: India and the British Empire. Toim. D. M. Peers, N. Gooptu. Oxford, 2012, lk 56–58.
[37] British Library, India Records Office, Reports and Abstracts… 1841, lk 27.
[38] T. Oldham, Memo, lk 42, ja Memoirs, lk 171; D. H. Buchanan, The Development, lk 270–272; C. P. Simmons, Recruiting and Organizing and Industrial Labour Force in Colonial India: The Case of the Coal Mining Industry, c. 1880–1939. Indian Economic and Social History Review, 1976, kd 13, nr 4, lk 455–485.
[39] M. Fryar, Coal Mining in India: A Letter to the Proprietors and Managers of the Coal Mines in India. London, 1869, tsitaadid lk 31–34.
[41] Kiri hr Wise’ilt kapten sir Edward Belcherile Sarawakis, London, 30.06.1843. Rmt-s: A Selection from Papers Relating to Borneo. London, 1846, lk 9, ja edasi vt nt lk 19, 37–43; Excerpta. Asiatic Journal, 1842, oktoober, lk 199–201; P. A. Shulman, Empire of Energy: Environment, Geopolitics, and American Technology before the Age of Oil. Doktoriväitekiri, Massachusetts Institute of Technology, 2007, lk 34–36.
[42] R. Mundy, Narrative of Events in Borneo and Celebes, Down to the Occupation of Labuan. Vol. II. London, 1848, lk 347. Vt järjekordset kirja hr Brooke’ilt hr Wise’ile Labuanis, 31.10.1844. Rmt-s: A Selection from Papers, lk 68–71; F. E. Forbes, Five Years in China; from 1842 to 1847. With an Account of the Occupation of the Islands of Labuan and Borneo by Her Majesty’s Forces. London, 1848, lk 310–323; H. Low, Sarawak; its Inhabitants and Productions. London, 1848, lk 12–16; C. Collingwood, On Some Sources of Coal in the Eastern Hemisphere, Namely Formosa, Labuan, Siberia, and Japan. Quarterly Journal of the Geological Society, 1868, kd 24, lk 98–102.
[43] Kiri reverend S. G. Bonhamilt hr Maddo-ckile, 11.10.1841. Rmt-s: A Selection from Papers, 32; kiri James Brooke’ilt hr Wise’ile, 31.10.1844, lk 69. Vt veel kaubanduskoja mälestusi, lk 91–96; W. H. Treacher, British Borneo: Sketches of Brunai, Sarawak, Labuan, and North Borneo. Singapore, 1891, lk 86.
[44] A New British Settlement. The Singapore Free Press, 16.10.1845. Taastrükk vlj-s: The Atlas for India. Vrd nt: Notes for a British Settlement on the North-west Coast of Borneo. 10.07.1844. Rmt-s: A Selection from Papers, lk 43–48; The Eastern Archipelago. Manchester Guardian, 14.02.1849.
[45] Vt veel L. R. Wright, The Origins of British Borneo. Hong Kong, 1970.
[46] Coal-fields of the Archipelago. Allen’s Indian Mail, 29.04.1856.
[47] Notes for a British Settlement, lk 46; vrd H. Low, Sarawak, lk 159.
[49] The China Steam-Ship and Labuan Coal Company. The London Standard, 16.08.1867; Kiri kontradmiral Austenilt Admiraliteedi sekretärile, 24.06.1850. Rmt-s: Correspondence Respecting the Eastern Archipelago Company, Presented to the House of Lords by Command of Her Majesty. London, 1853, lk 23.
[50] China Steamship and Labuan Coal Company (Limited). The Daily News, 06.03.1866. Vt veel: Labuan. London Standard, 16.12.1868; C. Collingwood, On some Sources, lk 100; L. R. Wright, The Origins, lk 90.
[51] W. H. Treacher, British Borneo, lk 90. Selle kui peamise raskuse kohta vt kompanii esimehe kaeblemist The Daily Newsi artiklis „China Steamship“.
[52] R. A. Stafford, Scientist of Empire: Sir Roderick Murchison, Scientific Exploration and Victorian Imperialism. Cambridge, 1989, lk 74.
[53] W. B. Boyce, Notes on South-African Affairs. London, 1839, lk 160.
[54] Tsit. R. I. Murchison, Address Delivered at the Anniversary Meeting of the Geological Society of London, On the 17th of February, 1843. London, 1843, lk 97. Vt veel: W. Buckland, Address Delivered on the Anniversary, February 19th. Proceedings of the Geological Society of London, 1841, kd 3, nr 81, lk 494–495; R. I. Murchison, Annual Report of the Director-General of the Geological Survey, the Museum of Practical Geology, the Royal School of Mines, and the Mining Record Office, for the Year 1867. Fifteenth Report of the Science and Art Department of the Committee of Council on Education. London, 1868, lk 269; R. A. Stafford, Scientist, lk 82, 92, 100–103, 114, 132–143, 145–146, 159–161, ning: Geological Surveys, Mineral Discoveries, and British Expansion, 1835–71. Journal of Imperial and Commonwealth History, 1984, kd 12, nr 3, lk 5–32.
[55] R. Murchison, Tours in the Russian Provinces. Quarterly Review, 1840–1841, kd 67, lk 373; algupärandis on esile tõstetud ka sõnad „meresõja kunst“. Kõige Murchisoni puutuva osas vt hiilgavat bibliograafiat: R. A. Stafford, Scientist.
[56] Samasugune vaatenurga muutus 19. sajandi Hiinas on hiilgavalt jäädvustatud: S. Xiao Wu, Empires of Coal: Fueling China’s Entry into the Modern World Order, 1860–1920. Stanford (CA), 2015.
[57] Reports of a Committee for Investigating the Coal and Mineral Resources of India, lk 196.
[61] W. Steffen, P. J. Crutzen, J. R. McNeill, The Anthropocene: Are Humans Now Overwhelming the Great Forces of Nature? Ambio, 2007, kd 36, nr 8, lk 614; minu esiletõstud. Veel näiteid sellest tulenarratiivist vt: A. Malm, Fossil Capital, lk 30–32, 405–406.
[62] A. W. Crosby, Children of the Sun: A History of Humanity’s Unappeasable Appetite for Energy. New York, 2006, lk 8, 102, 159.
[63] N. Clark, K. Yusoff, Combustion and Society: A Fire-Centred History of Energy Use. Theory, Culture, and Society, 2014, kd 31, nr 5, lk 208, 221.
[64] R. M. Albert, Anthropocene and Early Human Behavior. The Holocene, 2015, nr 8.
[65] Lühikest esseed, mis mõtiskleb tule ajaloolise rolli üle, langemata teleoloogia kiusatuse ohvriks, vaid keskendudes selle asemel „Maa peal eksisteerinud tulerežiimide radikaalsele mitmekesisusele“, vt D. M. J. S. Bowman, What Is the Relevance of Pyrogeography to the Anthropocene? Anthropocene Review, 2015, kd 2, nr 1, lk 75.
[66] W. H. Sewell Jr., Logics of History: Social Theory and Social Transformation. Chicago, 2005, lk 10; minu esiletõst. Ja tõesti, sellist maailmavaadet tunnistavad kõige erinevama temperamendiga ajaloolased. „Järjepidevuse katkemine võib olla tähtsaim üksikküsimus, millega ajaloolased tegelevad,“ kinnitab Eelco Runia, töötades välja oma vitalistlik-voluntaristlikku ajaloofilosoofiat, milles ajaloolised aktid on ülevad teod, inimliku loovuse müsteeriumid, hüpped pimedusse ilma aluse või põhjuseta. E. Runia, Moved by the Past: Discontinuity and Historical Mutation. New York, 2014, lk xii.
[67] Vrd J. Guldi, D. Armitage, The History Manifesto, lk 14, 35–37.
[68] J. L. Gaddis, The Landscape of History: How Historians Map the Past. Oxford, 2002, lk 96; vrd M. Bloch, The Historian’s Craft, 1954, uustrükk Manchester, 1992, lk 158–159. (Eesti k-s: M. Bloch, Ajaloo apoloogia ehk Ajaloolase amet. Tlk E. Tarvel. Tallinn, 1983.)
[69] C. Bonneuil, The Geological Turn: Narratives of the Anthropocene. Rmt-s: The Anthropocene and the Global Environmental Crisis: Rethinking Modernity in a New Epoch. Toim. C. Hamilton jt. Abingdon, 2015, lk 19.
[70] Vt veel nt A. Malm, A. Hornborg, The Geology of Mankind? A Critique of the Anthropocene Narrative. Anthropocene Review, 2014, kd 1, nr 1, lk 62–69; J. Baskin, Paradigm Dressed as Epoch: The Ideology of the Anthropocene. Environmental Values, 2015, kd 24, nr 1, lk 9–29.
[71]Teedrajavad panused on siin: Teedrajavad panused on siin: D. R. Headrick, Tools of Empire: Technology and Euro-pean Imperialism in the Nineteenth Century. Oxford, 1981; Power over Peoples: Technology, Environments, and Western Imperialism, 1400 to the Present. Princeton (NJ), 2010, ptk 5. Ent nüüd viimaks näib uurimistöö selleski vallas hoogu võtvat. Tähtsa paranduse Headricki analüüsi mõningaile aspektidele teeb: C. Dewey, Steamboats on the Indus. Teised märkimisväärsed hiljutised panused on: N. Sinha, Communication and Colonialism; ning: Wu, Empires of Coal. 19. sajandi India kohta märgib Sinha, et „selle perioodi aurulaevade mitmekülgne ajalugu – majanduslik, kultuuriline ja teaduslik – on teema, mis endiselt ootab sügavuti uurimist“; veel enam, „aurulaevade ja raudteede käikuandmine viis märgatavale tõusule kivisöetootmises – teema, mis alles ootab edasist ajaloolist uurimist“. Communication and Colonialism, lk 180, 26.
[72] S. L. Lewis, M. A. Maslin, Defining the Anthropocene. Nature, 2015, kd 519, lk 171–180; S. L. Lewis, M. A. Maslin, Geological Evidence for the Anthropocene. Science, 2015, kd 349, nr 6245, lk 246.
[73] J. Zalasiewicz, Disputed Start Dates for Anthropocene. Nature, 2015, kd 520, lk 436; C. Hamilton, Getting the Anthropocene So Wrong. Anthropocene Review, 2015, kd 2, nr 2, lk 102–107.
[74] J. Zalasiewicz, C. N. Waters, M. Williams jt, When Did the Anthropocene Begin? A Mid-Twentieth Century Boundary Level Is Stratigraphically Optimal. Quaternary International, 2015, kd 383, lk 196–203.
[75] W. F. Ruddiman, E. C. Ellis, J. O. Kaplan, D. Q. Fuller, Defining the Epoch We Live In. Science, 2015, kd 348, nr 6230, lk 38–39.
[76] Clive Hamilton toetab seda arvamust, ehkki see on samavõrd süüdi paljudes neist vigadest, mille eest ta Lewist ja Maslinit hurjutab. Vt C. Hamilton, Getting the Anthropocene So Wrong.
[77] W. Steffen, W. Broadgate, L. Deutsch jt, The Trajectory of the Anthropocene: The Great Acceleration. Anthropocene Review, 2015, kd 2, nr 1, lk 81–98.
[78]?Charlie Rose Talks to ExxonMobil?s Rex Tillerson. Charlie Rose Talks to ExxonMobil’s Rex Tillerson. Business Week, 07.03.2013. Vt veel: S. Coll, Private Empire: ExxonMobil and American Power. London, 2012.
[79] Mõningaid juhuslikke, kuid tüüpilisi näited vt: A. Trexler, Integrating Agency with Climate Critique. symploke, 2013, kd 21, nr 1–2, lk 225; A. Trexler, Anthropocene Fictions: The Novel in a Time of Climate Change. Charlottesville, 2015, lk 191; M. McCarthy, The Moth Snowstorm: Nature and Joy. London, 2015, lk 240.
[80] P. Josephson, N. Dronin, R. Mnatsakanian jt, An Environmental History of Russia. Cambridge, 2013, lk 186, 130.
[81] Sealsamas, lk 60–133. Vt lisaks: D. R. Weiner, Models of Nature: Ecology, Conservation and Cultural Revolution in Soviet Russia. Pittsburgh, 2000; A. Gare, Soviet Environmentalism: The Path Not Taken. Rmt-s: The Greening of Marxism. Toim. T. Benton. New York, 1996, lk 111–128. Kindlasti ei tohi neid uljaid sööste pidada tõendiks revolutsioonilise juhtkonna imetabaselt rohelisest südametunnistusest: näiteks Lev Trotski viis marksistliku prometheusluse vaat et kõige sõgedamatesse kõrgustesse, mida iganes nähtud. Vt P. R. Josephson, Would Trotsky Wear a Bluetooth? Technological Utopianism under Socialism, 1917–1989. Baltimore, 2010, kus sisaldub ka tähtsaid juhtumiuuringuid keskkonna laastamisest teistes stalinistlikes riikides.
[82] P. R. Josephson jt, An Environmental History, lk 75.
[83] M. van der Linden, Western Marxism and the Soviet Union: A Survey of Critical Theories and Debates since 1917. Chicago, 2009.
[84] K. Bell, Can the Capitalist Economic System Deliver Environmental Justice? Environmental Research Letters, 2015, nr 10, lk 7.
[85] W. Benjamin, Arcades, lk 481; minu esiletõst.
[86] Benjamini 6. tees ajaloost, nagu see seisab Michael Löwy meistriteoses „Fire Alarm: Reading Walter Benjamin’s „On the Concept of History““ (London, 2005, lk 42). (Eesti k-s tlk H. Krull, Vikerkaar, 2002, nr 11/12, lk 16–27. Tlk.)
[87] T. Adorno, Minima Moralia. London, 2005, lk 161.
[88] W. Benjamin, Arcades, lk 470, 474; W. Benjamin, One-Way Street and Other Writings. London, 2009, lk 57.
[90] T. Adorno, M. Horkheimer, The Dialectic of Enlightenment. London, 1997, lk 29. „Paanika puhkeb taas, pärast aastatuhandeid kestnud valgustust, inimkonna pärast, kelle kontroll looduse kui kontroll inimeste üle ületab oma õudusega kaugelt kõik, mida inimesed iial looduse poolt on kartma pidanud“. T. Adorno, Minima Moralia, lk 254.
[91] P. Friedlingstein, R. M. Andrew, J. Rogelj jt, Persistent Growth of CO2 Emissions and Implications for Reaching Climate Targets. Nature Geoscience, 2014, kd 7, lk 711.
[92] US Energy Information Administration, Country Report: India. June 26, 2014, www.eia.gov.
[93]?Coal Production to Double to 1 Billion Tonnes by 2019: Piyush Goyal. The? Coal Production to Double to 1 Billion Tonnes by 2019: Piyush Goyal. The Economic Times, 06.11.2014.
[94] S. J. Davis, R. H. Socolow, Commitment Accounting of CO2 Emissions. Environmental Research Papers, 2014, kd 9, nr 8, lk 1; S. van Ressen, Coal Resists Pressure. Nature Climate Change, 2015, nr 5, lk 96–97.
[95] G. Harris, Coal Rush in India Could Tip Balance on Climate Change. New York Times, 17.11.2014.
[96] J. Vidal, Swallowed by Coal: UK Profits from Indonesia’s Destructive Mining Industry. The Guardian, 30.10.2013; J. M. Watts, Coal Is Down 14 Percent This Year – but after a Brutal 2013, Some Mining Shares Are Up. Wall Street Journal, 22.05.2014; J. Denton, A Hunger for Coal Threatens the Heart of Borneo. Jakarta Post, 20.05.2014.
[97] D. Chakrabarty, Climate and Capital: On Conjoined Histories. Critical Inquiry, 2014, kd 41, nr 1, lk 14; vt ka: D. Chakrabarty, The Climate of History: Four Theses. Critical Inquiry, 2009, kd 35, nr 2, lk 197–222.
[98] D. Chakrabarty, Climate and Capital, lk 12, 15–16; minu esiletõst. See pole ainus argument, mille Chakrabarty kapitalismile ja inimestevahelisele ebavõrdsusele keskendumise vastu esile toob. Vastulauset mõningaile teistele neist vt: A. Malm, Fossil Capital, lk 390–391.
[99] Vt A. Malm, Fossil Capital, lk 327–366; A. Malm, China as Chimney of the World: The Fossil Capital Hypothesis. Organization Environment, 2012, kd 25, nr 2, lk 146–177.
[100] S. Pachauri, Household Electricity a Trivial Contributor to CO2 Emissions Growth in India. Nature Climate Change, 2014, nr 4, lk 1073–1076.
[101] L. Chancel, T. Piketty, Carbon and Inequality: From Kyoto to Paris. Ettekanne Pariisi Majanduskoolis, 03.11.2015; Oxfam, Extreme Carbon Inequality. Oxfam Media Briefing, 02.12.2015.
[102] P. Canadell, M. Raupach, Global Carbon Report: Emissions Will Hit New Heights in 2014. ECOS Magazine, 29.09.2014. www.ecosmagazine.com; H. D. Matthews, Quantifying Historical Carbon.
[103] D. Das, Border Mining: State Politics, Migrant Labour, and Land Relations along the India-Bangladesh Border. Rmt-s: The Coal Nation, lk 79–104.
[105] Ülevaadet India sotsiaalsest ja ökoloogilisest laastamisest pärast 1991. aasta pööret neoliberaalse poliitika poole ning sellele järgnenud määratust ebaõiglusest vt: A. Shrivastava, A. Kothari, Churning the Earth: The Making of Global India. Gurgaon, 2014.
[106] K. Lahiri-Dutt, Introduction to Coal in India, lk 10.
[107] See lubab loota aprioorse, ajaloolise seletusena mõistetud „difusionismiärevuse“ tagasilükkamist, mis näeb Euroopat muutuse allikana ning ülejäänud maailma selle vastuvõtjana. Vt J. M. Blaut, The Colonizer’s Model of the World: Geographical Diffusionism and Eurocentric History. New York, 1993. Mis fossiilmajandust puudutab, siis selle loojaks oli üks Euroopa riik ja ülejäänud maailmal tuli see vastu võtta või seda jäljendada. Hõlmavama kriitika Blauti ja teiste maailmasüsteemi-teoreetikute väidetavalt eurotsentrismivastase antidifusionismi eksituste kohta töötame välja teisal.
[108] V. Pathak, Javdekar Blames Developed Nations for Chennai Deluge. The Hindu, 04.12.2015; minu esiletõst.