Arhiiv

Sektsioonkapi uksed on eest kistud. Nurgas seisab rullikeeratuna sinimustvalge. Aknalaua alla põrandale on visatud kellegi esihammaste proteesid. Ma tean, et kõik korterid selles majas on säärased. Segipekstud. Läbituhnitud. Tühjaks varastatud. On otsitud metalli ja alkoholi, trepikodadest on võetud keskküttetorud ning tubades on raputatud raamatuid – ehk näkkab, ehk pudeneb sajaline või vähemalt kümneline. Kuid on üks asi, mida keegi pole tahtnud: inimeste mälestused.

Ühes toas lehitsen kellegi noormehe hüljatud albumit. Kohmakate tähtedega on fotode juurde kirjutatud kirillitsas allkirjad: „Mina väiksena“, „Stass, mina ja Petka – brigaad“, „Millalgi õega“, „Emaga Piiteris jõe peal“, „Mina unistamas“, „Sõbranna“, „Õde minu pojaga“… Enam pole neid pilte kellelgi vaja. Unustatuna lebavad tubades kirjad ja albumid, postkaardid ja raamitud fotod väikestest lastest. Sektsioonkappides koguvad hääletult tolmu mahajäetud väikesed vaasid või nukukesed, mis kõik kunagi kellelegi midagi tähendasid. Katkirebitud, vettinud, mädanenud või kokkukäkerdatud hunnikud täis lugusid inimestest, kes kunagi siin olid, kuid keda enam pole. Auklikud tõendid mõne inimese olemasolust, pidamas veel natuke aega vastu, kuni tuleb kummikinnastes hooldustööline, selle kõik mustadesse prügikottidesse topib ja viskab viimased riismed kellegi elust rohelisse konteinerisse maja ees. Siis ongi kõik.

Ma ei tea täpselt, miks, aga võib-olla just kummikinnastes hooldustöölise tõttu astun kapi juurde ja topin kõik kirjad endale seljakotti. Sektsioonkapitäis mälestusi. Juhusliku linna suvalise korteri tundmatu omaniku kirjavahetus sõprade ja sugulastega 1980. aastate esimesest poolest. Odava pastakaga erinevatele paberitükkidele sirgeldatud hüplik jutustus, rääkimas kõige argisemat, lihtsamat ja pretensioonitumat lugu inimestevahelisest sidemest – seda kõige ilusamat lugu.

Kirjasõbrad

„Tere jälle! Teate mina tegin täna hommikul sellise lolli nalja, et heitsin tänavale magama ja jätsin käe külje alla. No ja siis ma sain sinna mingi mõra või lõhe või prao ja nad panid mul käe kipsi. Mul on nüüd üks suur mure sa mõtle ometi kui ma nüüd terve kuu ainult söön ja loen siis vist järgmine kord kui kohtume olen paks kui elevant.“ Ja kirja lõpus: „Olge siis tublid ja ära sina sellist lollust tee, et tänavale pikali viskad, nagu näib, on ikka targem ainult kodus magada. Olgu siis seekord hüvasti! Helda.“ Käes on 1985. aasta jõululaupäev. Kusagil Mustvees kirjutavad vaheldumisi kirju Helda ja Loreida: vahel kirjutab esimese poole Helda ja teise Loreida, vahel jällegi vastupidi.

Kiri saadetakse väikesesse Ida-Virumaa tööstuslinna Lindale – sellele hääletule teljele kõigi nende sadade kirjade ja postkaartide keskel. Me teame temast vähe. Ta on umbes 50-aastane, elab linnakese südames hruštšovkas teisel korrusel koos oma abikaasaga ja töötab kojamehena. Ärkab vara ja pühib luuaga puhtaks tänavad, kus kedagi veel ei kõnni. „Ära nende treppidega rabele, pühi puhtaks ja aitab küll,“ õpetab teda üks sõbranna. Eriti murelikuks muutub korrespondentide võrgustik siis, kui sajab palju lund. „Ega see tänava koristamine nii kerge töö olegi, talvel eriti, kui lund palju ja libe,“ kirjutab talle lähisugulane. „Kas ruumide koristamine ei olnud mitte veidi kergem, ikka soojas toas?“

Sugulane ise töötab viljakuivatis. Teised kirjasõbrad on laudabrigadirid ja lasteaiatöötajad, karjatalitajad või traktoristid, nende töökohad asuvad metsamajandis, keskküttejaamas või autokaupluses, üks naisterahvas saab uue töökoha „kontorisse kaadrite väljaõppe peale“, teine on aga valvur ja valvab igal öösel üksinda. Nende palgad on madalad, mõni teenib vaevu 70 rubla kuus ja selle eest „ei saa talvesaapaidki kätte“. Kui ühe sõbranna poeg abiellub, peab tema ema pulmade pidamiseks laenu võtma, sest „oma väikese palgaga ei saa kuidagi“. Helmi elab 16 aastat mehe ja pojaga ühes kööktoas, enamaks pole võimalust, kuigi ta käib tööl isegi laupäeviti.

Nemad ei ole need, kes juhiksid maailma – nemad on surutud ühiskonnas kuuletuma kõigile teistele. „Uus juhataja on palju rangem,“ kirjutab üks neist, „ei tohi majast ära käiagi, jooksen suure kiiruga koju kütma. Nii jookse kogu aeg edasi-tagasi.“ Puhkust saab ta ainult 15 päeva, kolleegid aga 36. „Lihtsal töö-inimesel ei ole midagi puhkust,“ kirjutab ta veidi kurvalt. See on see, kellena nad ennast defineerivad – lihtsana. Üks proua tunneb, et miniaga pole tal vedanud, see „ainult värvib ja mukib ennast“, aga „oleks lihtsam inimene pidanud olema, sest ma olen ise ka lihtne“.

Nende kirjad on vigadega, kirjutatakse „puldooser“ ja „atripuudid“, „noordele“ ja „aridus“ ja „laburatorijum“, sõidetakse „pussiga“, kuulatakse „raadijut“ ning põetakse „kripi“. Sageli on terve kiri üks pikk ilma kirjavahemärkideta lause, mis voolab nagu kevadine jõgi katkematult kirja algusest kuni lõpuni, kandes endaga sel teel kümneid eri mõtteid.

Need mõtted ei ole midagi keerulist. Nad ei kirjuta üksteisele majandusest ega poliitikast, rahast ega kunstist, spordist ega välissuhetest. „Kas siis teil hakatakse kaevandust kinni panema, miks see siis kinni tahetakse panna?“ küsib üks kirjasõber Lindalt, kuid katkestab teema kohe ja räägib edasi sellest, millest ta tegelikult rääkida tahtis: oma ema tervisest (see on kehv), vendade alkoholismist (see on tugev) ja lapselapse söögiisust (see on hea).

Ma ei pea vaatama postitempleid, et uurida kirjade saatmise päevi, kuid või aastaid – sest mingit vahet pole. Samal ajal, kui inimesed Orissaarest ja Tallinnast, Tudulinnast ja Tartust, Kehrast ja Mustveest üksteisele kirju saadavad, surevad riigimehed, toimuvad olümpiamängud, pingestuvad suhted ja lagunevad impeeriumid, kuid nemad annavad oma kirjades teada, et „Rullid on peas“ või „Koristasin ja pesin paar hilpu“ või „Meie jääme magama, tõuseme ülesse, siis keedame omale mannaputru ja sööme.“ Midagi poeetilisemat on raske välja mõelda.

See kolossaalne kirjavahetus on niidistik, mis ühendab inimesi, kes mingil põhjusel on kord kokku sattunud ja siis lahku kistud. Kirju ei saada Lindale ainult sõbrad või sugulased, vaid ka ristilapsed või siis kunagi temaga ühes palatis viibinud. „Olete olnud head lapsed, ei ole mind kunagi unustanud,“ tervitab teda ühe postkaardiga „endine naabrimemm“. Ja selle kõige juures on hämmastav just nimelt see suhtlemise vorm – kirjutamine. „Meie vahemaa on nii kaugel, sinul ei tule Saaremaale tulekust midagi välja ja minul sinna sõidust ka mitte, aga eks edaspidi ikka näeme,“ tervitab teda endine haiglakaaslane. „Seniks jäävad ainult kirjad meie vahele.“ Mõned neist käivad Lindal agaralt külas, kuid kirjutavad ikkagi. Teised näevad teda kord mõne aasta jooksul ja täidavad vahepealse tühimiku kirjadega. „Kui käega ei ulata, siis kirjaga meenuta,“ ütleb üks sõbranna Lindale.

Nende jaoks on see oluline. Rebida suvaline paberileht, alustada kirju lausetega nagu „Siin on elu vanaviisi edasi“ või „Meil midagi uudist ei ole“ või „Meie elus ei ole midagi erilist vahepeal juhtunud. Päev järgneb päevale“, ja siis raporteerida argistest detailidest, informeerida uue suhkrutoosi ostmisest või sellest, et tehtud on natuke õunakompotti – see on oluline.

„Küll ma ootasin kirja ja jõudsingi ära oodata,“ loeb Linda ühest kirjast oma korteris, võib-olla seisab ta samal hetkel akna all. „Ma olin juba kõvasti närvis, et miks sa ei kirjuta, kas oled haigeks jäänud või vihane. Kui kirja kätte sain, siis tuju tõusis kohe sada kraadi ja toa temperatuurgi tõusis 23 kraadini, mis on viimasel ajal haruldane juhus.“ Nad ootavad kirju. Nad tahavad neid lugeda. Neil on olemas telefonid, aga isegi kui selle number on üles kirjutatud, lisatakse juurde, et „ikka kirjutage“. Võta see paber ja kirjuta mulle. Ükskõik millest. Elust.

Argipäev

„Täna on mul puhkepäev. Magasin pool päeva. Eile käisin rändamas. Ma ei oska midagi kirjutada.“ Tavapärane algus mõnele kirjale. Vahel alustatakse pikema sissejuhatusega, näiteks „See on ikka väga armas, kui omaksed, nii vähe kui meid on, üksteist ära ei unusta“. Teinekord aga hüpatakse kohe teemasse: „Kas sul on külm? Aga meil on soe.“ Vahel soovitakse edastada olulist infot, näiteks: „Kirjutan nüüd nädala lõpus ning teatan Elmarile, soovitud õlifiltreid polnud Haljalas“ või „Jõudsin õnnelikult kodu“ või „Kirjutan teile, et olen terve“. Vahel avaneb aga kohe peale esimesi sõnu mingisugune müsteerium, saladus, millest me kunagi lähemalt teada ei saa – „Kuidas teie sääl elate, kas olete sellest avariist üle saanud, kõik on jälle korras või jälle miskit juurde tulnud?“ uuritakse kord Linda käest. Või siis tuuakse pärast kiiret tervitust sisse säärane mõõde, mis võtab kokku eluringi kogu tema kurbuses: „Sinul kaardi saata pole enam Ida tädile vaja. Saadame teda laupäeval Avinurme kirikust kell 11 kalmistule.“

Ent kõige rohkem kumab kirjade algusest läbi üks kummaline vastuolu: inimesed annavad teada, et neil on jube kiire, vaevu jõuavad kirjutada, nad peavad tegema meeletu pingutuse ja selle aja kusagilt varastama, et oleks võimalik üleüldse midagi kirja panna. „Olen tööl ja on aega mõelda,“ ütleb üks, kui on lõpuks leidnud rahulikuma hetke. „Mul on uni ja ma ei näe, aga proovin sulle mõne rea kirjutada,“ teatab teine. „Mul on nii palju aiatööd praegu, et ma ei kirjuta palju. Pean minema Ilse poole priimulataimi ümber istutama,“ kiirustab kolmas. „Täna pühapäeva hommikul tõusin kell 5 ülesse, enam ei tule und ja hakkasin kirjutama, et mis asi on,“ on neljas rõõmus, et lõpuks ometi saab midagigi kirja panna ja teisele inimesele läkitada.

Aga kui see hetk on leitud, ollakse nõutud. „Küsisin juba Heinolt, mida kirjutada. Tema vastas mm mmh,“ ütleb üks naine. Laused nagu „Kõik päevad on enam-vähem sarnased ja midagi eriti pole juhtunud“ või „Elame igapäevast elu, midagi erilist uudist ei ole“ või „Ega polegi midagi tähtsat, aga vean pliiatsiga piki paberit. Teadmata, mis sellest tuleb“ on nende kirjade refräänid. Ent ometi täituvad leheküljed, pastakas võtab tuurid üles ja kirjutab, sinine tindiriba jätab endast igavikku maha teateid selle kohta, mida inimesed pidasid oluliseks. „Sain paagi bensiini täis,“ rõõmustab üks inimene. „Istun ja tikin jakki, tuba on soe ja kõht täis,“ raporteerib teine. „Heino keeras raadio lahti. Üks spordimees Rakverest räägib suusahüpetest,“ edastab kolmas infot otse sündmuskohalt – oma kodust.

Argised lihtsad avanemised on selle aastaid kestnud kirjavahetuse olulisimad hetked. Ei unistata, ei heietata, ei puudutata küsimusi elu mõttest või religiooni olemusest, vaid antakse kõige muu hulgas teada näiteks sellest, kui tehtud on õunamahla, moosi, hapukurke või kompotte. Nende kirjade jooksul tihendatakse korduvalt aknaid, võetakse üles porgandeid, korjatakse õunu, köetakse ahjusid ja pliite, õmmeldakse voodipesu, idandatakse, võetakse ja kooritakse kartuleid, lakitakse toole, valvatakse pesu kuivamist (sest naabrinaisele toodi briketti), küpsetatakse pirukaid, pestakse pesu, koristatakse lund ja laotakse puid kuuri. Neis kirjades ehitatakse maju, pannakse marjapõõsastele sõnnikut, värvitakse puhkuse ajal koridor ära, tehakse heina ja käiakse kalal, kootakse Vaikele sukka, kitkutakse peenraid, tuuakse poest leiba, käiakse mustikal (kuigi sääski on rohkem kui mustikaid ja ka tiibadega kärbseid ning lendavaid sipelgaid jätkub). Pestakse tasse, käiakse hambaarstil ja kui on ilusad ilmad, istutakse rõdul. Pigitatakse, kaevatakse juuri ning tehakse mannakreemi ja süüakse kanaliha, aga tapetakse ka siga ning pannakse tapeeti.

„Kapsapudru keeb, kartulid on kooritud, on moment vaba aega,“ kirjutab üks sugulane Lindale. „Olen nüüd rahulik, puud vedasime õue ära, asi on sellega ühel pool,“ teatab teine. „Ma tahaksin ka nii väga teid kõiki näha. Eriti sind, Linda,“ ütleb kolmas. „Kuid ma ei tea praegu, millal see aeg on. Tudulinnas on suur pesu pesta ja Mustvees on ka kõik asjad juba mustad. Siis tuleb kartulid ka valitseda varsti ja tont teab mis kõik vaja teha on.“ Inimestel on kiire, nende päevad ei ole tühjad, ning mingil põhjusel tajuvad nad, et see kõik väärib kirja panemist – sest kui see on elu sisu, kui argised lihtsad momendid täidavad päevi, siis kas just nimelt see polegi oluline? „Ja see heeringakarp vannitoast võtke viige ära ja sööge ära“ – kuldne lause, täis hoolivust ja praktilist meelt. „Tegin akendele põhjaliku remondi veel täiendavalt,“ kirjutab pikaaegne sõbranna Lindale. „Toppisin porolooniribad raamide vahele, siis kleepisin paberid. Sel ööl oli käele raske selgitada olukorra tähtsusest. Vastasin käele: sinu pärast tegin, sest ju sooja. Praegu on tuba soe, käsi maha rahunenud, aru sai, mis vaja.“

Rõõmud

Üksteisele ei anta teada ainult argistest hetkedest, vaid tuletagem meelde, et käes on 1980ndate esimene pool – ja siin ei tõuse sündmuseks mitte maailma laastav viirus, lennukatastroof või Mikk Mikiveri uus roll, vaid see, kui õnnestub lõpuks ometi saada midagi vajaminevat. „Käin poes. Tõin täna 2 leiba, rõõsa koore 0,5 l, piima 0,5 l. Sain veel aknatihendit,“ rõõmustab üks sõber. „Heino tõi 1 l piima, verivorsti tõime mõlemad. Minul olid vorstid praetud, kui tema tuli,“ raporteerib teine. Nende kirjade jooksul saadakse veel flanellist sipupüksid, soustikann ja suhkrutoos, uus vaip ja kaks pakki pesupulbrit Losk. Kui ühed lähevad Jaltasse, palutakse neil külastada ka autoosade kauplust ja tuua midagi, aga siit kodusest Eestist saadakse kätte veel kilo viinereid ja kilo „seda vorsti moodi sinki“, keedetud kapsaid, kuus ümmargust patareid numbriga 343, Jaapani kudumismasin, kolmeliitrine purgitäis rääbiseid, saapaluku võti, sai, ülalt säärest kummidega puuvillast sokid, villane tupsudega kampsun, prillid, valehambad ja kolm paari kingi. Üks sõbranna läheb koos Elmariga ostma seinakella – seda, mis kaks korda lööb – ning kuna võid kodus pole, ostetakse Roelast mitu pakki. „Et talv on läbi, siis ostsin endale reedel talvesaapad,“ teatab üks sõbranna. „Juba mitu aastat ei ole mul õiget talvesaabast olnud. Nüüd sain üsna mugavad. Siis veel ostsin jaki. Ja ongi kõik.“ Raske on leida sellele kõigele tabavamat kokkuvõtet kui ühte kirja peidetud laused: „Kirjuta kuidas te seal elate. Ju vist nagu meiegi päevast päeva.“

Argisus vooderdab, silub ja omastab kõik. Isegi pidupäevad kahvatuvad selle kõrval, kui on pestud aknaid või lõigatud heina. „Uue aasta võtsin vastu magades ja sellepärast ei tea, kas ta tuli või ei tulnudki,“ kirjutatakse Lindale Mustveest. Kord saadab Loreida pika kirja Lindale, ta on sinna vaevunud ümber kirjutama Imbi Kolla 13 salmist koosneva luuletuse, sest „viimased read sulle nii väga meeldisid“. See on haruldane hetk kogu selles kirjade massiivis, tundlik lüüriline osundus millelegi, ja ma loen mõtlikult luuletuse viimaseid ridu:

„Näe, praegu metsa taha päike suri,
Mis aitaks hüüd: „Ära mine veel!“
Mu süda helgib täna nagu veri
Võib-olla homme aga tuhk on leel.“

See on ilus luuletus, nukker. Siis libiseb mu pilk mööda kirjaridu edasi. Luuletusele järgneb: „Aga mida mina siis kirjutan? Tead. Vaike väga palus, et sa ostaksid poest kohe mitu pakki tema jaoks neid maisikepikesi. Meil ole kusagilt neid saada.“ Millele mõtles tol hetkel Linda, me teada ei saa.

Mured

„Tahaks veel rahus oma kodus elada. Ühte ilusat sõna ma ei kuule, küsida ma midagi ei tohi, siis ütleb, et oled kohe päris loll. Kaua võib niisugune elu kesta, ütle mulle kallis Linda. Mingisugust elutahet ei ole.“ See on üks Linda sõbrannadest. Ta on tüdinenud, sest tema abikaasa suudab rõõmu elust välja suretada nagu Moskvitši teederistil – ja sõbranna tahab seda tunnet jagada. „Pean tegema,“ kirjutab ta mõni aasta hiljem. „Kui ei tee, siis saan riielda. Ütleb mine ja maga, kuni kedagi ei taha teha. Ole lahke, mis peab tegema. Usu, Linda, kallis, ma olen nii tüdinud sellest elust. Toad on nii külmad, magame vatitekiga ja teine veel peal, päikest sisse ei paista, need rõdud varjavad päikese ära, justkui keldris ole.“

Rõõmutuid hetki pole ainult temal. „Närvid on närtsinud ja meel mõru,“ kirjutab Therese. „Olen nagu puu, mis istutatud võõrasse mulda, ei ela ega sure, ainult kiratseb. Kõik hea ja ilus, sõbrad ja sugulased kaugel – minevik.“ Pingeid põhjustavad ilm ja väsimus, vorsti puudumine poelettidel või midagi abstraktset, või siis see, mis ikka – närbunud kooselu kellegagi, keda sa võib-olla oled kunagi väga armastanud, aga kelle elus on uus armastus. „Elmariga on midagi juhtunud, võtab viina,“ imestab Leida. Kui Hilje rõõmustab, et „nüüd on mul see uudis, et mees käis ravil ja esialgu on joomisega lõpp. Nüüd saan oma närve ravima hakata“, siis mõni aeg hiljem peab ta oma sõnu sööma. „Teinepool teeb muret ja rikub närve, kuna ei kavatsegi viina jätta. Kodustes töödes pole tast ka õiget abilist.“

Kõik hakkab murenema, ollakse ja tajutakse ennast üksi, ning ainus side teistega näib vahel olevat mitte kodune pärastlõuna, vaid sinise tindiga kirjutatud lühikesed teated sõpradele. Neis räägitakse miniatest, kes on hüljanud oma lapsed, pikkadest tööpäevadest, madalast palgast või sellest, kuidas lihtsalt ei tea enam, mida lastele süüa ette anda. „Muudkui istugi aina köögis või õigemini seisa. Igaüks tuleb ise ajal ja kohe anna aga süüa,“ kirjutab Hilja. Läbiva refräänina neist 1980ndate alguse kirjades kordub aga kõigist muredest suurim: kuidas küll saada tuba soojaks.

Räägitakse talvedest ja lumest, radiaatoritest ja ahjudest, peaaegu iga neljas või viies kiri informeerib vaevast, mida need inimesed nägid tubade kütmisel, et natukenegi saada sisse midagi, mis elu mõnusaks teeb – soojuse. Omavahel vahetatakse uudiseid, kui palju on kellegi toas temperatuuri. Loreida ei saa ühel hetkel üle 12 kraadi, üks teine sõber kirjutab aga mitmel leheküljel, kuidas ta kütab ahju üks kord ja pliiti kaks korda päevas, ning voilà – toas on 32 kraadi sooja ja hommikuti tuleb ta voodist paljajalu.

„Nüüd on terve nädala kodus tuba ka soe olnud,“ annab Helda teada. „Varem oli nii külm, et vesi just raudkülm ei olnud, aga leigeks ka nimetada ei saanud.“ Ühe kirja alguses rõõmustatakse Linda hruštšovka keskkütte üle: „Kuidas teil sääl külma aja küll üle saate. Teil antakse soojus. Kas nad saavad niipalju soojust anda, et soe oleks, sest külm on nii suur ja pikalt.“ Teises kirjas tutvustatakse uusi kütmismeetodeid: „Elu läheb üldiselt kenasti, ainult tuba on jaheda võitu, kütan radiaatoriga ka, aga ega ma üle 22 kraadi ei saa.“ Kord tellib Anu spetsiaalset väliskraadiklaasi ning räägib terve kirja vaid sellest, kuidas vana kraadiklaas katki läks (Anu läks lund rookima, labida vars puutus vastu kraadiklaasi, eks see oli meeste poolt nõrgalt kinnitatud ja kukkus maha ning punane vedelik jooksis välja). Anu ei ole kõige külmatundlikum, kuigi on vahel nohus, sest ehitati küll uus esinduslik kauplus, aga kui ta seal oma müüjaasendi sisse võtab, tunneb varsti külma ligi hiilivat ja hakkabki nina tilkuma – sellest hoolimata ta soojuseigatsejate võistlust ei võida, sest sooja hubast tuba igatsevad ühtviisi kõik.

Ent jagamist ootavaid muresid on veel. „Kui sa ära läksid, teine päev telekas ei näita pilti,“ kurdetakse Lindale kord. „Hääl on hea, ekraanilt ülevalt alla keskpaigast hele jutt. Sa küsi Elmar säält ateljeest, mis asi see on, et niske jamps kogu aeg käib. Nüüd jälle nii, mis nad jampsivad, kui asja ei saa, mina ei saa aru, muud kui maksa, ei midagi.“ Ühel sugulasel saab maipühade ajal remont valmis, aga uue sektsioonkapi saab ta alles aasta lõpus. „Ega ei ole nii, et mine aga poodi, vali välja ja lase koju tuua,“ kirjutab ta Lindale murelikult.

„Suur häda on meil Tallinnas toiduga,“ raporteeritakse aga Sütiste teelt. „Praegu on saada ainult räimeid. Tuleb aega passida, mitu korda käia, siis ehk õnnestub saada pakk kohvikoort, 200 gr võid ja 1 pulk pärmi. Seda aega ehk ei tulegi enam, nagu oli 10–15 aastat tagasi, kus kõike oli küllalt.“

Kuid kõik need probleemid kahvatuvad ühe teema kõrval, mis pole nende kirjavahetuste korduv salm, refrään ega isegi peas kummitav lauluviis. See on miski, mis on tunginud kõikjale.

Tervis

„Täna on siis jällegi juunikuu esimene õhtu, kell on kümme, olen kodus, und veel ei tule. Linnud laulavad ja sirelid õitsevad nii ilusasti, ümberringi kõik lõhnab ja kajab linnulaulu vidinat. Aga ega tervis sellest küsi.“ Nii algab üks paljudest kirjadest. Helda on istunud Mustvees akna lähedal, kuulnud lindude laulu ja tundnud sirelite lõhna ja sellest tõelist rõõmu tundnud, kuni mingi terav sähvatus puusas või ootamatu ragin roietes tuletab talle meelde – sa laguned. Ühel vana-aasta õhtul kirjutab ta: „Meie käisime Simsonil. Mina ei tahtnud küll minna sest mul oli nina kärnas.“ Ühel talvepäeval: „Meil on kõik toad gripipisikuid täis, aga ma ei tea, kas nad veel idanevad või on juba vanad.“

Theresel on lõualuu põletik, ta käib ringi viltuse näoga. Tema südant raviti kunagi liiga intensiivselt, nüüd see enam rütmi ei lähegi ja Therese on juba käega löönud: „Mida see vana inimene muud ootab kui viimast tunnikest. Ei see lootus peta iial.“ Salmel on magu ja sapp juba palju aastaid haiged ning midagi tugevamat ta süüa ei saa. Haapsalust teatatakse Lindale, et vett koguneb kõhtu, vasak jalg on korrespondendil paistes, on punane ja valutab. Kohtla-Järvel teeb kellegi käsi õla juurest valu ja ei lase magada, kusagilt tundmatust kohast antakse aga Lindale teada, et „minu tervis on selline, et täna olen jalul, võibolla homme teel manalasse. Süda viskab vempe. Mõnikord pannakse haiglas elu sisse, teinekord jälle aitab kiirabi arst süstiga“. Tööd ta enam teha ei saa.

Ma tean. See kõik kõlab, nagu vanainimeste hädakoor. Kuid nad ei ole vanad. „Tahaksin oma 60. sünnipäeva pidada,“ kutsub üks sõbranna Lindat külla, ja lisab siis ootamatult: „Võib-olla on see viimane mu elus.“ See pole vanadus ja surmalähedus, mis neis kõneleb, vaid arvamine, et nad on vanad ning peatselt minekul, ja see pähe raiutud arvamine paneb neid paaniliselt keskenduma igale köhatusele või kronksus sõrmele – sest mille muuga põhjendada järgnevat.

Milvi läheb haiglasse, sest tema veri on väga halb. Hilje kurdab oma neuroosi üle, tuleb teha kokarboksulaasi süste (ravimite nimedega ollakse neis kirjades väga täpsed). Helda ja Loreida kirjutavad, et käisid apteegist kalioarotaati otsimas, aga Sulevile kukub remontimise juures traktori roomik varba peale, varvas on lai ja lõhki, varba ots on väikese naharibaga vaid koos nagu jopi kapuuts. „Andres on haige, peahaigus,“ kirjutatakse Lindale ning täpsustatakse, et Andresel on kaks operatsiooni olnud, kolmas tulemas, sest ta lõi pea vastu öökapi nurka ära ja nüüd peas luu mädaneb. Rein on põiega käinud kaks korda operatsioonil ja Mailale lõi lehm sarvega kõhtu augu – Maila oli vasikal teist külge pööranud, et lehm saaks ka teist poolt lakkuda, ja lehm hüpanud peale ning virutanud sarvega. Hansu paremale silmale on kasvanud kae peale ja ta ei saa enam autoga sõita, mõned aastad hiljem tehakse operatsioon, mille tõttu lükatakse edasi omakorda mao opereerimine, aga seda oleks vaja, sest Hans kukkus heinapalli otsast ja vigastas oma õrna ning katkist sisikonda.

Theresel vajuvad jalad alt ära, vahepeal on ta haiglas ja ootab vähitulemusi ning tunneb hirmu, sest täna öösel läks üks noor mees Issanda karja, ei tulnud enam haiglas pärast oppi teadvusele (vähki Theresel siiski ei ole). Hannes süstib end kaks korda päevas, Lainel opereeritakse magu ja söögitoru otsast jupp ära, antakse võõrast verd ja veresoonde lastakse viinamarjasuhkrut, Salmel jääb käsi trolliukse vahele, tal ravitakse ka põit ja neerusid, hiljem tunneb Salme, et süda ütleb üles, tema parema käe keskmisele sõrmele tehakse parafinimähiseid ja ta kannab +4 prille.

Liisil sõidetakse lasteaias kelguga käest üle ja koolis paneb poiss talle jala ette, kummalgi korral siiski luumurdu pole. Lindal lõhkeb peas ja käes veresoon, vererõhk on üle 200. Helju ei võta vettki, ei jõua rääkida, mõistus on selge, aga üleni hell. Irenele määrati elektriravi detsimeeterlainega, ta saab jälle kätt liigutada, aga ühel kolmandal Lindal kahtlustatakse sapikive, võib-olla tuleb operatsioon, ta nutab, et vist peab surema, ja nutab, et on teistele tüliks. Irene sööb kord medindooli närvijuurepõletiku vastu, teinekord jällegi voolab ninast ägedalt kümme minutit verd, Irene naabrinaisel lööb aga nohu peanärvidesse (kuid see on pikk lugu). Riisele tehakse vereproov ja arst imestab, kuidas ta on elanud üldse nii kaua ilma maksarohtusid võtmata, lisaks arvatakse, et ta on suhkruhaige, aga tema ütleb doktorile, et küll muld ravib (arst ütleb siiski talle, et mingit närveerimist olla ei tohi, kui elada tahab). Edile tehakse operatsioon, see läheb ilusti, sest papi talus hästi unerohtu ja arst ütles, et võtsid kõik ära, mis võtta oli. Hiljel on ägedad peavalud ja pärast pikalt põetud grippi määratakse talle II grupi invaliidsus ning Ellenil on insult ja parem pool ei tööta hästi. Kuid nende kõigi kohal troonib üks nimi, tõbisem kui kõik teised kokku – Helmi.

Nende aastate jooksul tuleb Helmilt kümneid kirju ja postkaarte ning miski ei kaalu neis üles seda üht, seda põhilist. Tal on niivõrd palju hädasid, et isegi oma esimese ja ainukese lapselapse sünnist annab ta teada alles siis, kui on enne poolteist lehekülge rääkinud oma tablettidest. Mis vaevab Helmit? Palun.

Ta saab süste gangreeni vastu, lisaks käib ta soendusel seljavalude vastu (kuid talitab ikkagi loomad ning teeb oma toimetused). Kord määrib Helmi selja peale rohtu nii palju, et süda hakkab juperdama – kuid tal ongi radikuliit, reuma ning südameklapi rike, lasteaias töötades mõjub aga laste kisa närvidele. Kord on tal jalad turses ja valutavad, siis jälle on neerudes liiga palju valku ja põie epiteele. Vahel läheb tema nägu paiste, kui sääsk nõelab ja ta määrib seda siis mentoolpiiritusega. Kui tal on gripp, siis ta köhib verd, ja lasteaeda värvides saab ta esmalt allergilise köha, siis hakkab see kõik juba ka põie peale ning piss on punane. Vahel hommikuti tõustes valutavad jalad nii tugevalt, et kõndimiseks toetub ta seinale. Ühe kirja lõppedes on ta nii väsinud, et „üleni märg jälle“, ja vahel käivad keset päeva tal silmade ees mustad ringid. Kord aprillikuus löövad tal kaela sisse valud ning kopsudest leitakse vanad lubikolded, septembris algab puusast närvipõletik ning jalg kisub krampi ja ultraheli teeb kõik veel ainult hullemaks, oktoobrikuus kimbutab ülemiste hingamisteede katarr ja südames on kõrvetav valu, novembris on äge kopsupõletik ja köhimisest jäävad ka kõhusooned haigeks ning detsembris läheb kivisöega kütmise tagajärjel tema kurk kibedaks ja sääre sees lööb mingeid popsusi. Tema veresete on kord 31, siis jälle 30 või 21 ning igal talvel kardab ta kukkumist, sest siis võivad kondid katki minna. Ta ei käi marju korjamas (selg) ning pelgab kevadet, sest siis võid jääda palava nahaga kuskile seisma ning ongi tuul läbi tõmmanud ja nohu käes.

Ta võtab paralgini peavalu vastu ja isolanidi südamele, kaks korda nädalas võtab ta hüpotiasiidi, kuid see ajab rohkem pissile ja digoksiin paneb jällegi südame kloppima. Ibuprofeeni kulub kuus 40 tabletti, ja aerovit vitamiin on hea higistamise ning nõrkuse vastu. Tasepam aitab magada, valokordiin turgutab südant, aga aspiriin teeb südame jällegi nõrgaks. Helmi süstib kokarkoksilaasi, nitroglütseriini ja validooli, lisaks saab ta aaloesüste krampide vastu ja määrib peale ussimürki. Põletiku vastu saab ta oletetrini, samuti neelab ta köharohtu ning teeb soodaauru, unustamata sinepi-
plaastrit, ATF süste ja rahusteid merobrama, rodedam ning dimedrool. „Ju see elu nii määratud on,“ võtab Helmi kokku, ja mis siin tõesti enam rohkemat öelda. Võib-olla ainult seda, et kõigi nende haiguslugude vahelt pudeneb ühel hetkel välja lühike napp kirjake, kus ta teatab, et tähistas äsja oma sünnipäeva ning on nüüd 40.

Surm

Kuid vähemalt nad elavad. Paju Salme ja Raja Toominga Augusti poeg aga surevad ja kirjavahetuse jooksul jõuab lahkuda ka Tagametsa Ilse (süda). Avinurmes saab surma üks jahimees, kelle pureb metssiga surnuks. Meie seast lahkub ka lüpsja Kusta, kes pärast Evast lahkuminekut hakkas hullusti jooma. Kusta leiti diivani juurest põlvili maas, suust ja ninast jooksis verd, lahkamiselt tulles oli ta potisinine, õigemini must, ja lahkamistunnistusel seisis „äge alkoholimürgitus“. Nad olid neljakesi ära joonud kaks pudelit viina, Kustal oli magu haige ja poleks tohtinud juua, aga kui kirja saatja talle seda rääkis, oli Kusta vastanud: „Ah nagunii on elu läbi, mis see veel“, ja võib-olla parem ongi, sest „elu ei olnud tal kerge“. Esimese tütarlapsega tutvus Kusta keskkoolis, tegi talle kõik ülesanded ära, isegi kirjandid kirjutas ja rahagi andis, aga ei tulnud sest midagi. Teine oli hästi pisikene, just paras Kustale, aga temagagi ei läinud õnneks, ja ometi oli Kusta kirja saatjale armas, sest „oli ju tema see, kes mind ainukesena vaatamas käis, kui ma pääle Hansu äraminekut Tartus haiglas olin. Ta oli osavõtlik ja hea südamega poiss“.

Kirjade jooksul lastakse maha veel koer, kellel kahtlustatakse marutõbe, ning 8nda hommikul saab üks Jaagu poegadest surma Avinurme ja Pärniku vahel. Ta jääb igavesti 21-aastaseks, kui tema Žiguli ja veomasin kokku põrkavad. Lilled pannakse tema mälestuseks tee veerele ja mäletatakse, et ta käis koos oma isaga Avinurmes pasunakooris mängimas.

Üks 50-aastane mees nimega Prunnu sureb ühel ööl viinasurma, aga toimuvad ka Tooni matused. Rahvast on palju, pärgi ja lilli ka, peale matmist sööklas söömine ja kõike on külluses, aga peale matust toimub kohe ka kraamivedu ja jaotamine, nii et peatselt on Tooni tubades tühjad seinad, nagu poleks olnudki midagi – „ja nii see elu on siin maamunal,“ lõpetab kirja saatja elutargalt.

Maetakse ka Passimetsa Madis, need on suured matused, 10 väikest autot, kaks bussi ja surmamassin. Rummli Ilse kõige vanem poeg saab rallimasinaga surma, see oli oma sõit töö juurest. Maetakse Gustav, aga tema matustele ei jõuta minna. Maetakse ka Ida tädi, kes magas mõned päevad ja siis suri, peied on tünnitööstuse sööklas ja Leida ei tule, sest tema tütrel on laupäeval pulmad. Hilda matused on üldiselt ilusad, pärja materjali saadakse ehituse juurest. Helmi naabrinaine sureb 47-aastaselt maovähki, mees on alles 49 ja usutakse, et see vaevalt üksi jääb. Helmi töökaaslasel lõhkeb öövalves veresoon, ta on 61, ja maetakse ka Helmi onutütar, kes sureb 45-aastaselt munasarja-
vähki, kusjuures pool tundi enne surma oli ta käinud veel ise väljakäigus, tal olid hirmsad valud, aga ise olevat olnud kõige selle juures nii lõbus. Sureb Alma, kelle viimased päevad ja tunnid olid väga rasked ja jumal tänatud, et need nii ruttu lõppesid, sest temale oli see õnneks. Sureb Hugu ja Manda elab nüüd päris üksinda, ja lahkub ka abikaasa ning isa Adolf.

Sureb Aime õde ja Riise ostab matustele minnes veel kaks ilusat potti begooniaid Tooni hauale, lõikelilli ja ühe poti begooniaid Helmi hauale ning Veiko hauale roosade õitega lilli. Matus on ilus, muusikamehed on kodus ärasaatmisel ja surnuaial, ning Riiset hoitakse käe alt, et ta saaks kõndida ja ka tema meest Edit hoitakse käe alt, et ta saaks mulda hauda visata, ja siis minnakse ning tehakse teiste hauad korda, kastetakse ja muld tehakse pehmeks ja istutatakse lilled ning hauad jäävad ilusad.

Millalgi 1981. aasta talvel saab Linda kirja. Mitte eriti vana, kuid juba elus nii mõndagi näinud sõbranna annab teada, et tema abikaasa, kes alles äsja on lõpetanud nende maja ehitamise, ootab surma. „Ta on juba nii sellest elust tüdinenud, nii et pean kannatama ja aina teda lohutama.“ Mehe haigust ei saa me kunagi teada, see on mingi ilge ravimatu tõbi, mis suretab järjest täies elujõus mehe liha, nii et ta tasapisi kokku kuivab – ja Linda sõbranna jälgimas seda vääramatut hääbumist terve aasta, iga kuu, iga nädal, iga päev.

Sama aasta kevadel ei saa mees enam riidesse ega riidest lahti, tema lihased on kärbunud ja sõrmed kõik kõverad, ta suudab lugeda veel ainult satiiriajakirja Pikker ning vaadata televiisorit. Sügisel ei saa ta enam süüa ning tema jutust pole midagi aru saada. „Ta ise on väga närviline sellise haigusega, sest ainult oota surma ja rohkem mitte kui midagid,“ kirjutab sõbranna Lindale. Tavapärane õunamahla tegemine jääb sel aastal napiks, ainult 20 liitrit ajab ta masinast läbi, rohkem ei jõua, sest peab hoolitsema mehe eest – öösiti teda keerama ja tekki peale panema. „Vahel küll mõtlen, et kui sellise piinaga peab siit ilmast lahkuma, et parem kui poleks ilmas olnudki,“ ütleb ta Lindale.

Aastavahetuse paiku tunnistab sõbranna, et tal polnud mingit pühadetunnet, ta ei toonud isegi kuuske tuppa, sest mis jõule sa tähistadki, kui pead samal ajal lutipudelist toitma oma meest, kelle mõistus on täiesti selge, kuid keha lõplikult murenenud. Mehe sõnadest ta enam aru ei saa, loeb talle tähestikku ette ja õige tähe juures mees noogutab – ainult nii on võimalik veel suhelda.

Siis lõpuks saabub see päev. Veerand tundi varem käib mees sõbranna najal suures toas ja sõbranna peseb oma mehe hambad puhtaks. Pikali mees enam ei heida, sest siis tekib õhupuudus, vaid istub pärast hambapesu räntsaki toolile. Poeg hoiab teda tooli peal püsti – ja siis ta surebki, poja käte vahel, naine kõrvaltoas, puhtad värskelt lõhnavad hambad suus. Kell on saanud veerand 12.

Kuu aega hiljem on mehe hääl, mida naine polnud enam ammu kuulnud, tal ikkagi endiselt kõrvus. Öösiti ärkab ta üles, higi otsa ees, ja päeval on pidevalt tunne, et peab mehele järele minema, ta on kusagil siinsamas, teda peab aitama. Kui pimedaks läheb, hakkab naine üleni värisema, käed värisevad ja peanahk ka. Ainus, mis lohutab, on teadmine, et ta ei oleks suutnud seda piina enam vaadata – ja mees ei oleks suutnud seda piina enam taluda. Kodus ta ööbida ei suuda, elab õe juures.

Poolteist kuud hiljem võtab ta endiselt rahusteid. Kodus käib ta vaid päevasel ajal, sest toad tunduvad nii tühjana. „Ainult seal väikses toas, kus ta surigi, on kõige lõbusam, näen, et tõesti enam kedagi pole,“ kirjutab ta.

Pool aastat hiljem nutab ta palju ning pärast nutmist on paha olla, aga lihtsalt see maja on tühi, nagu poleks oma kodugi enam, teha oleks palju ja tegijat enam pole. Kaheksa kuud hiljem näeb ta meest endiselt unes ja käib igal pühapäeval surnuaial. Ta proovib aru saada, miks saatus selline on olnud, kuid pärast surnuaial käiku on jälle nagu kergem tunne.

Siis jäävad käigud harvemaks, surnuaiale jõuab ta nüüd iga paari nädala tagant. Tema poeg abiellub ja läheb küll ise sõjaväkke, aga minia kolib tema juurde. „Siiski mul on lõbusam ikka kui teine inimene majas on,“ kirjutab ta Lindale, „aga eks need noored ole ikka rohkem omaette ja siis olen veel üksinda omaette.“

Viis aastat hiljem läheb ta jõululaupäeva õhtul surnuaeda ning süütab mehe haual küünlad. „Nii palju küünlaid põles haudadel, nii ilus vaikne õhtu oli,“ kirjutab ta. „Jah, mehe surmast saab juba viis aastat mööda, nii see aeg aga muudkui veereb ka igaühel surma poole.“ Kuus aastat hiljem annab ta Lindale teada: „Siiski on see aeg kuidagi läinud ka. Sellest hea, et mul poeg on ja nüüd pojapoeg ka.“

„Irene valge alpikann on kui õiemeri ja sinu punane alpikann hakkab ka uuesti õitsema.“ Naistepäevaks hakkab ühel Linda sugulasel ratsuritäht õitsema, maipühade ajal õitsevad aga sõbrannal aias juba lumikellukesed ning krookused ja varasel tulbil on suured nupud. Keegi istutab astritaimed köögiakna alla, kellegi maja juures õitsevad priimulad, Loreida toob ära gladioolisibulad ning märgistab uued valge liilia kohad. Oktoobri lõpus õitsevad veel begooniad ning juba antakse süüa ka tihastele. Sooja leiba viiakse ka lammastele, tuppa laotatakse aga valged linad ning ajalehed ja tuuakse enne suuri külmasid kanad sisse. Passilodu Augusti käest tuuakse laiad suusad ning kepp ja pannakse need õunapuude ümber jäneste eest kaitseks – siis tulebki juba talv, „meil on öösel külm ja päeval palav,“ kirjutab Helda. Minnakse vaatama majade katuseid, kas kusagil on lumi need sisse vajutanud – ikka ja jälle minnakse vaatama, „kuidas sääl on“, aga „sääl“ on alati vanaviisi.

Siis kevad. Reede õhtul tuleb Sulev välja juurde kummikutega vastu, aga neid ei läinudki enam vaja – tullakse tee äärest lumeserva pidi ikka läbi. Kahel pool teed on suured lumevallid ja tee on kohati nagu jõgi. Väike poisijõmm ei saa enam külla tulla, sest tee on porine ning kõik veelombid on huvitavad ja kutsuvad proovima. Katustel on vähe lund, see enam viga midagi ei tee. Ja siis juba –
„Praegu on kõige ilusam aeg, sirelid ja õunapuud kõik õitsevad. Meil ka ikka õunapuud on päris õisi täis. Ilmad on küll lausa imeilusad. Kui hommikul veidi väljas saab hulkuda, siis on kohe lausa kahju tuppa tulla.“

Pidupäev

Saadetakse kaarte. Mägede kaupa kaarte. „Häid ülestõusmispühi! 7. aprill! Heino on nohune, täna puhkame.“ Kaardid tulevad naistepäevaks ja uueks aastaks, sünnipäevaks ja suvistepühadeks, saabuvad kutsed juubelipidudele ning tervituskaardid Jaltast. Kaartide peal on õlelilled või kuuseoksad küünlaga, rahvuslikus tikandis vöö või õlgedest kitsed, kaartidele on aga visandatud lisaks juubeldavatele hõisetele ka isetehtud salmid. „Elmar! Verivorst ja seapea / nääriõhtul väga hea. / Pisikene pits ja piparkoogid / nii saab õhtu õiged noodid!“ Või siis: „Vahutagu šampus / ja valutagu pea / Naistepäev olgu teil / lõbus ja hea!“ Enne uut aastat saabuvad postkaardid luuletustega nagu „Kärtsu, mürtsu, jommis pead / uueks aastaks kõike head“ ja naistepäeva puhul võib Linda lugeda „Naistepäeval maga kaua / ole aastas kordki proua!“. Tõsi, vahel tuleb sisse ka minoorsemaid noote, näiteks: „Küll kiiresti kaob aastate lend / koos nendega sinust noorus ja tarm / ära siis leina hommiku ilu / ka õhtusel päikesel on oma võlu.“

Selle kaardiorgia sees – „Olen täna juba 20 kirja-kaardi ringis kirjutanud,“ teatab üks Linda sõpru kord – torkavad eriliselt silma jõulukaardid. On 1980ndate esimene pool, kirik on põlu all ja naeruvääristatud, aga tundmatud sõbrannad soovivad üksteisele õnnistatud pühi, toovad sisse kuused (üks Linda sugulane lohistab kuuse näiteks kelgu peal kohale) ja käivad palvemajas laulmas. „Jõulupühade aegu tulge minu poole käima, seda jõulusära ja rõõmu vaatama üheskoos,“ kutsutakse Lindat koos abikaasaga. Minnakse kirikusse, sest „on ju siis väga ilus“. Ühel külmal talveõhtul sügaval nõukogude ajal kirjutab Kohtla-Järve lüpsja aga Lindale nii: „On jõululaupäeva õhtu. Lumi magab juba, kirjutan teile. Täna käisime Tormas surnuaial, nagu ikka kooli omadega. Põletasime küünlaid ja läksime organisti poole ja laulsime laulud üle, mis oli harjutatud. Kirikus oli palju rahvast. Küll oli kirik ilus. Kuused küünalde säraga, neli suurt kroonlühtrit ja ümber seina äärte täis kõik elektrisäras. Küll oli ilus, rahvast palju ja noori ka. Tagasi läksime jälle ümber surnuaia. Küll oli surnuaed küünalde säras ja autusid nii palju nagu surnuaiapühal. See jõulukuuse sära on küll üks ilus aeg aastas.“

Need pidupäevad on kirjasõprade suurimad sündmused. Siin saab argipäev oma kuldse krooni – ja argipäevas leiab omakorda rahutu süda oma leebe sängi. Nad ei unista reisimisest ja kuigi see pole võimatu – kirjade jooksul käiakse Jaltas, Saksa DV-s, ekskursioonil Riias ning isegi Vietnamis ja Filipiinidel –, siis reisimuljetest ei kirjutata peaaegu ridagi. Hoopis tähelepanuväärsem on vahejuhtum, kui Rakvere buss jääb vahele ning selleks, et sooja saada, võetakse teine buss ja sõidetakse ülepeakaela Mustveesse. Uue aasta hommikul sõidab Loreida koju, aga Uljaste küla vahel läheb buss katki. Üks noor vunts hakkab laulma „Suur lilleaed ümber väikese maja“ ja kaebab, et tal lähevad trussikud jäässe. Vaat see on juba miski, millest kirjutada, ja mis on selle kõrval suvi Jaltas – eimiski.

Vahel minnakse kinno, vaadatakse filme nagu „India džunglikuningas“ või „Võitlus Rooma eest“ (see on äge, tapmine ja armastus korraga, magamisest ei tule kirjasaatjal ilmselt midagi välja, sest tema silme ees on verised inimesed, hobused ja kallistused). Kord kuulatakse Artur Rinne päevast kontserti, see on tore, siis jälle minnakse Tallinna jääballetti vaatama – kuid see on ka kõik. Erakordseid elamusi ei otsita, ei januneta, sest erilist leitakse hoopis siitsamast – keegi varastab naabrilt bensiini ja temalt endalt maasikaid, see ju väärib kirjapanemist. Või siis Loreida reportaaž: „Helda ostis täna õunu poest ja ühel õunal oli põrgumasin sees. Õun plõksus kõvasti, seni kuni Helda ta pooleks lõikas. Sees ei olnud muud kui üksainus seeme. Helda sõi selle õuna ära. Küll on hull lugu, kui ta nüüd öösel ise plõksuma hakkab. Ega muud midagi, aga ta ei lase mul magada.“

Nõukogude tegelikkus kirjade horisondist kaugemale ei jõua. See on teine, väljaspool asuv maailm, mis on küll kujundanud kõigi nende elud ja saatused, kuid millest eraldi rääkida ei soovita. Kui ühe inimese poeg teenib aega Kaliningradis, siis tuntakse küll muret, et kui Nõukogude Liit kavatseb Poola siseasjadesse vahele segada, siis peab ta minema, aga „hoidku jumal, et seda ei juhtuks“. See on see, mida nad kardavad – sõda. „Üks õhtul Karemägi ütles televiisoris, et sõda ripub pea kohal,“ kirjutatakse villaste kampsunite, kartulikoorimiste ja tõbise kurgu vahele kord Lindale. „See on lihtsalt jube mõelda, hoidku jumal, et igaühe silmad seda küll ei näeks mitte.“ Ent kui Brežnev sureb, märgitakse elutargalt: „Ta oli vilets viimasel ajal ikka küll. Aga ükskord kõigil tuleb lõpp, ole sa nii suur mees kui tahes.“ Vahel räägitakse bensiinikriisist, siis jälle sellest, et Lätis olevat suu- ja sõrataud levimas ning märgitakse, et „me ei ela nii vanaks enam mitte, nüüd see elu on nii saastatud puha, et kole“. Kuid kõigi nende suurte teemade käras ja müras tõdetakse lõpuks siiski: „Olime kodus ja vaatasime televiisorit, seal jäävad kah saated iga aastaga kehvemaks.“ Need kirjad ei ole sellest. Need kirjad on millestki muust.

Side

„Tänan väga ilusa kirja eest, mis sa mulle saatsid, lugesin ja nutsin, et on veel ilmas, kes meid meeles peavad.“ Nii algab üks kiri. „See kiri, mis sa mulle saatsid, oli nii ilusti kirjutatud. Ma olen teda 10 korda lugenud,“ teatab Ida. „Sina oled ainuke, kallis Linda, sulle võin kõik kirjutada, on kohe südamel kergem,“ annab teada Riise. „Kui tulen, siis räägime kõigest kui sa köögis süüa teed ja mina ninapidi juures olen!“ lubab Loreida. Ta ise elab koos Heldaga, nad magavad isegi ühes voodis ning kui Heldal on käsi kipsis, siis kolib ta eraldi magama, sest muidu võib ta teisele kogemata vastu pead lüüa.

Ühele sõbrannale tulevad sünnipäeval külla Kooli Volli ja Ella, kaasas lõikelilled, elektriline kohvikeetja ja liköör. Tulevad ka Salme, Toomara Selma, Kruusaaugu Anna ja Lonni, Künka Aino lastega ja Tõnisma Heino. Lisaks saab ta kirja, kus kirjutaja kahetseb, et ei saa tulla, aga mõtetes tahaks olla ainult seal. Üks Linda sugulane käib Tartus Lainet vaatamas, viib kingiks mustsõstramahla ja mett – Lainel on hea meel, ta võtab ümbert kinni ja pigistab. Ühele inimesele viiakse kingituseks aga toatuhvlid, need on mõeldud tänutäheks, sest kinkide saaja oli aidanud Ida tädi hauda kaevata. Kui Edi on haiglas, siis aitavad teda palatikaaslased, viivad toidu tema eest külmkappi ja toovad, kui vaja on, ning vahepeal viivad ta ka telefoni juurde, et Edi saaks rääkida oma perega. „Kalju käis ka mind vaatamas,“ kirjutab Salme. „Ta oli vahepeal kinni. Nüüd on jälle vaba. Ootasin, et tuleb ja paneb mu kella käima.“

Need hetked on uputatud teiste sisse justkui märkamatult, väike hüüatus „Aga sind ma ikkagi vaikselt ootan!“ ühes kirjas või lubadus „Võib-olla tulen naistepäevaks teile, kui olete kodus, eks siis suusõnal vaterda“ teises, needki on justkui üks osa elust, sellele pühendatakse vähem ruumi ja tähelepanu kui küsimustele õunamahlast, koirohust või reumasüstist, kuid võib aimata, et tegelikult kõik ainult selle ümber keerlebki.

Ikka ja jälle küsitakse tuttavate kohta. Kuidas Theresel läheb? Kus Helda Mustvees elab? Kehrast kirjutab „endine palatikaaslane Hilje“ ja vabandab, et pole kirjutanud, aga „ära ma pole kedagi unustanud, kellega koos sai murepäevi jagatud“. Üks inimene saab 36 pühadekaarti ja kolm kirja ning rõõmustab – „ei ole unustanud, on head inimesed, kes mind meeles peavad“. Üks võtab jällegi spetsiaalse kirjade kirjutamise päeva ning teiste seas soovib kirjutada ka kellelegi Haapsalust, kellega nad kunagi mõned päevad koos haiglas olid, aga nüüd juba mitu aastat kirjavahetust peavad.

Inimestevahelised sidemed näivadki käivat mingi imeliselt lihtsa klõpsuga, see on loomulikkus, mitte strateegia – need võivad tekkida ükskõik kus ja kesta ükskõik kui kaua, sest selles valemis ei ole midagi üleliia keerulist. Loreida istub kord bussi, et sõita paarkümmend kilomeetrit, kui üks naine kutsub ta enda kõrvale istuma. „Tema sõitis Pühajärvele puhkama ja tervist parandama, südame pärast,“ saab Loreida kiiresti teada. „Oli hea ja sõbralik reisukaaslane, perekonnainimene, kaks poega. Ütles, et tahaks nii kaua elada, kui pojad hariduse saavad. 40-aastane. Ütles töötama keemiajao laboratooriumi juhatajana. Küll mulle see inimene meeldis.“

Inimesed tahavad olla kontaktis, jagada enda elu ja olla osake teiste omadest, lahustuda nende ridade vahel üheks üldiseks suhtluseks, kuid tehes seda väljaspool kõlavaid loosungeid humanismist või isalikke loenguid sellest, mida peab või ei pea tegema teise inimese heaks. „Lonni on, kes mul igal õhtul on,“ kirjutab Lindale üks kauge sugulane. „Tema on üks jutu ja nalja inimene, aga mulle räägib ka südamelt ära oma südame valud. Eks ole elus kõike ette tulemas, meie jälle arutame asja, kuidas peripidi saab.“

Üks vanaema kasvatab lapselast – tema pojal on lapse jaoks väga vähe aega, lapse ema laskis aga üldse jalga. Vanaisaga käib laps vahel suusatamas ning töö juures pühadekaarte sorteerimas, aga vanaema aitab teda koolitöödes, teeb koos temaga näiteks monotüüpiaid ja postitab need Lindalegi. „Meil on kitsasfilmi näitamise aparaat ja mõned multifilmid,“ kirjutab ta kord Lindale. „Peale selle, mis Lembit ja Arvo ise on filminud rannas käies, seenemetsas, koduaias ja mujal. Ta tahab neid ikka ja jälle vaadata, lubab olla hea laps, siis on lootust rohkem. Kui mehi õhtul kodus ei ole, siis käib minule peale, et näitaksin pilte seinale. Nii et igal õhtul näitan talle midagi.“ Seal nad kusagil on, 1980. aastate pimeduses ühes tornelamus. Õues on hämar, nemad aga vaatavad seina peal värelevat pilti merest ja seentest, õunapuudest ja vanaisast nende vahel.

Me ei saa seda kunagi teada, kuid tundub, et just see korter ja just nimelt Linda pole siiski täienisti juhuslikud. „Teie olete ju nii sõbralikud inimesed, ma näen ainult und niisugusest ilusast koosviibimisest, aga peab leppima,“ kirjutab kord sõber Lindale. „Igaühel oma saatus, kuidas elu on loodud.“ Ja siis kiri Helmilt, mis lõpeb nõnda: „Kui sul juhtub mahti olema, kirjuta jällegi mõni rida, oskad alati nii ilusaid lohutavaid kirju kirjutada. Sa oskad mind küll alati nii lohutada oma kirjaga, et eelmine kord nutsin, kui kirja lugesin.“

Lõpp

Ja siis ongi aeg kirjad lõpetada. „Paber saab täis ja mina lähen magama,“ ütleb Helda. „Rohkem pole aega kirjutada, posteljon ootab,“ teatab teine. „Kui tuled, too liha, ega meil siin võtta ole, kui saad, ja mõnda konservi, sprotti või kala õlis. Kui tulete, eks räägi kõigest,“ soovib kolmas. Mõned proovivad lõpusirgele jõudes ja paberi lõppu silmitsedes aga kiiruga öelda veel olulisima. „Lembit töötab, Arvo ei ole abiellunud. Nii me elame. Tervis on keskmine, tüsedus kipub külge,“ kirjutatakse Lindale. „Porgand Nantes 2p. Kas saab maha teha? Vaatame,“ lõpeb üks kiri. „Mehed on metsas,“ informeerib neljas. „Uudised on läbi / lugedes kirja on häbi,“ viskab Loreida nalja. Ja siis jällegi midagi luulelisemat, näiteks „Väljas sajab jälle lund, eile hommikul ärgates oli päris jõulutunne, sadas laia lund ja kõik oli valge“ või „Palun kui on võimalus, siis tulge mind suvel vaatama. Mul ei lähe meelest ära, kui hea laps sa mulle olid. Meenutan vahest, kibedaid pisaraid. Kurb“ või „Oli nii hea, möödas on need ajad“ või lootusrikas „Kui midagi kindlamat ei ole, ootame meile. Oleme kõigega nõus.“

Inimesed on kirjades muretsenud ja rõõmustanud, kurvastanud ja leinanud, kirjeldanud oma pliidi kütmist või teatanud vorsti saamisest, kuid mitte kordagi pole seal rõkatusi, juubeldamisi, erilisi viie hüüumärgi ja naerunägudega varustatud emotsionaalseid purskeid. Rõõm leitakse, rahu leitakse, aga need leitakse kusagilt mujalt. „Aga on tõesti hea, kui ahi köeb. Oleks ainult aega tulle vaadata ja soojendada. Nüüd peame veel hoidiseid ära panema, sest suvel sai tehtud,“ öeldakse ühes kirjas. „Pühade aeg läheme Västrikku. Lööme maailma eest ukse kinni. Seal on palju rõõmsaid silmi. Kuulame metsa kohinat ja oma meeste nohinat,“ kirjutatakse teises. „Püüan kodu tulla, kui tervis ikka paremaks saab. Oma kodu oma rahu, pole kedagi vaja passida,“ võtab kokku kolmas, ja lisab: „Küll on hea elada, kui ei ole õelutsemist.“ Midagi rohkemat polegi talle vaja.

Kõige sagedamini lõpevad kirjad aga lühikese kolmesõnalise lausega. See kõlab nii: „Jään vastust ootama.“

Mul on alati olnud kehv mälu. Nii ei mäleta ma oma põhikooliajast kuni 7. klassini välja peaaegu mitte midagi peale pooltosina juhusliku stseeni. Mäletama hakkan sellest ajast, kui mu sõber, naabripoiss ja pinginaaber Meelis suri. Üks klassiõde ütles hiljem, et ma hakkasin peale seda rääkima. Miks, võiks uurida mõni psühholoog.

Mul on visuaalne mälu. Sellesse jäävad kinni pildid ja tunded, aga mitte sündmused ega faktid. Need on nagu eesti maalid umbes 1970. aastatel, kus realistlikud detailid ilmuvad välja abstraktsetest värvilistest pindadest. Nii olen ma mõnikord vaadanud ka neid töid nagu mäluaukudest välja ulatuvaid pilte. Ja mis on seal fakt? Mälestused ei ole tõde, mälestused on mälupildid. Tõde võib neis muidugi olla, vähemalt siis, kui kaks inimest sama asja ühtmoodi mäletavad. Või kui on olemas mingi „paber“. Aga tegelikult lähevad isegi aastad segi ja mõnikord tundub, et sündmusi ja aastaid ei saa kuidagi klappima. Võib öelda mingi ajavahemiku. Ma käisin keskkoolis 1968–1971 ja elasin Pärnus kuni aastani 1976. Need on need aastad.

Mälestused olevat nostalgiavahendid. Nostalgia on minevikuigatsus. Mul pole nostalgiat vanade aegade suhtes. Pigem ujuvad mälust välja seigad, mida mäletada ei tahaks, milles on midagi negatiivset, ebameeldivat. Sealjuures miskipärast mitte negatiivseid teod, vaid tegemata jätmised, mida hiljem on kahetsetud. Mälestused tegemata tegudest oleks ju huvitav teema.

Pärnu 1960.–1970. aastate piiril oli pisike provintsilinn, mis ärkas ellu suvel. Siis saabusid sinna suvitajad, keda üldiselt juutideks kutsuti. Juudid Moskvast ja eriti vist Leningradist nad enamasti ka olid. Nende kõrval saabusid ka Leningradi hipid ja linnast ja linna lähedal olevast Valgerannast sai kohati hipikoloonia. Ükskord läksime sinna tohutu karjaga mööda maanteed marssides, peale ärakeelatud pidu. Hipikultuur oli oluline asi. Hipide mängimine siis. Lilleline pluus, mille tädi mulle peale pikka nurumist õmbles. Paljajalu käimised suvel, nii et ühel kenal päeval kesklinnas sööklasabas seistes saatis keegi meile kallale miilitsa, kes viis meid jaoskonda. Pesusametist ise õmmeldud püksid. Nimesid ja loosungeid täiskirjutatud tennised. Ümmargused rinnamärgid. Vein ja rahustid (tabled, nagu me ütlesime), mis kokku andsid päris hea kaifi.

Suvel olid peod Vallikäärus. Tollane lava oli puust ja roheline, suure katusealusega. Selle ees oli suur puust tantsupõrand. Bändid mängisid laval ja publik tantsis põrandal, jalutas vallil või võttis Vallikraavi serva all viina. Vallikraav ise oli räpane paik. Sinna läks suur osa kesklinna solgist ja see otse öeldes haises. Aga puid ja põõsaid oli palju enam kui praegu ning nende varjus oli hea veini lürpida.

Alkoholiks oli viin või peedivein ehk kangestatud peletis, millest sai jubeda pohmaka. Mõnikord ka välismaine suhteliselt korralik vermut ja kuivakas ehk kuiv vein. Näiteks Rumeenia valge Murfatlar, mille tollase pudeli kaela küljes oli värviline pael, mille kandmise teksajaki tasku nööpaugus me üksvahe moodi ajasime. Joodi palju, aga mitte nii hullusti nagu mõned aastad hiljem.

Vallikäärus peeti muidugi igasuguseid pidusid. Aga päeviti mängisime me seal tihti raha peale kaarte, kahtekümmend ühte ja mängu, mida kutsuti sekaks (hääldatud venepäraselt, umbes sjeka). Mõnikord ilmus kohale võmmide komando ja sealt oli igas suunas hea jooksu pista. Raha muuseas oli tõeline. Seka panused algasid kümnest kopikast, aga pideva tõstmisega jõuti ikka rubladeni.

Miniseelikud olid moes ja see oli tõesti mini, mille mõõduks oli see, et ta istudes tagumiku alla ei ulatunud. Ja ühel suvel läks miskipärast tüdrukute seas moodi ilmuda peole püksata. Mäletan, kuidas kord kaklesid valli peal (huvitav, isegi koht tuleb silmade ette) publiku ovatsioonide saatel kaks üle linna tuntud peoloomast neiut. Üks oli tulnud peole aluspüksata ning asus mõnitama teist, kel olid püksid jalas. Lööming oli võimas.

Bändid olid. Kunagi oli olnud Loomaaed, mille nelja loomahüüdnimega tegijate hulka kuulusid ka Sokk Jüri Vlassov ja Hobune (Obe) Mati Murumaa, kellest hiljem sai Soku ja Mihkel (Bubi/Pubi) Smeljanski kaaslane Kuldses Trios. Bändi ei olnud minu teadliku peolkäimise ajal enam ammu, aga hüüdnimed elasid. Olid olnud ka Nord (kus oli liikmeks ka Bubi) ja Nemo, kus olulist rolli mängisid bassimängija Jüri Elken, kitarrist Toomas (Tom) Taul ning lauljad ja ka kohalikud hipid Enn Puistama (Puta) ja Kalju Metsamägi, kellest hiljem sai üks diskoisasid ja kelle juures me kuulasime biitlite valget albumit.

Ma käisin 2. keskkoolis, Koidula koolis, mis tollal asus kesklinnas, sajandi alguses ehitatud vanas majas. Maja oli kõrgete lagedega, süngevõitu ja pidevalt hämar. Koolipeod olid väga popid, aga ainult omadele. Nii et kooli vähestel meesõpetajatel tuli valvata uksi ja aknaid, sest sisse proovisid saada ka need, kes koolis ei käinud. Pidude atmosfäär oli alati hämar ja tantsimisel pigem kaelakuti tammumist soosiv.

Ja muusika oli sellele vastav. Linna peod olid palju rajumad. Seal käis higine rokkimine täie hooga. Ja bänd tegi publikuga, mida tahtis. Ükskord (oli see Sindis või rajooni kultuurimajas?) karjus keegi saali: „Ja nüüd kõik pikali!“ Ja nii ka sai. Rajud peod oli ka jaanipäevad, enamasti Audru pargis. Hommikupoole ööd oli linnatee palistatud tee ääres lesivate inimestega, mõni sinna varisenud, mõned paariti amelemas.

Meie kooli bändiks oli minu pidude aja alguses Viking. Viking oli kuulus. Seda vedas Jüri Valkonen, seal mängisid tema noorem vend Andres, Peeter Väljak, Mart Helme, Einar Keskpaik. Jüri Valkonen ja Helme olid vanemad, aga teised minust kaks aastat ees, Väljaku Pets ja Einar käisid mu tädipojaga ühes klassis. Tädipoeg ise oli ränk biitfänn. Ma ei räägigi pidevast Radio Luxembourgi ja muude selliste jaamade kuulamisest läbi ragina. See oli loomulik. Aga tema koostas ja tegi pidevalt ümber ja ümber käsikirjalist umbes A4 formaadis raamatut, milles olid biitlite pildid, laulusõnad, faktid jms. Nende kättesaamine oli tol ajal suhteliselt ilmaime. Eriti pildid, mida müüdi ja vahetati. New Yorgis elanud onu saatis mulle mõned numbrid National Geographicut. Ühes numbris oli pilt koopast (kusagil Lõuna-Euroopas?), kus oli ülipisikeselt näha ka mingi bänd. Me tädipojaga leidsime, et see on kindlasti Beatles. Sest näha mingit suvalist bändi ei ole midagi, aga omada pilti, mille peal on biitlid, see juba on. Arhitekt Mart Port käis Inglismaal mingil konverentsil ja kirjutas sellest raamatu „Arhitekti pilguga Inglismaal“ (1966). See sai kuulsaks, sest selles oli muuhulgas veidi sõimu biitlite aadressil. Aga ennekõike PILT.

Viking tegi ka oma lugusid. Väljaku Petsil oli kõrge ja huvitav hääl. Ning komme teha lauldes sõrmede ja kätega reie peal pisikesi žeste. Mingil ööl muuseas salvestasime mitu tema laulu kooli raadiostuudios. Mina olin raadios hingekirjas kui diktor ja toimetaja, tehnikuks oli Jüri Sandre (Jobs, Džops), meie majas samas trepikojas elanud naabripoiss (Jobsist sai hiljem Tallinnas helioperaator). Meil oli korralik tehnika, stuudiomakid ja suur helipult, saadud Pärnu päris stuudiost, mida valitses Felix Leet. Kuidagi me igatahes saime nädalavahetusel ööseks koolimajja jääda ja salvestada. Pets laulis kitarriga ja hommikul tuli mu klassivend Jaak Anton, kes oli õppinud viiulit, ja mängis peale ka viiulipartiid. Selle salvestuse lõpp oli midagi ebameeldivat, sest me panime kõlarid koridori ja lasime lugusid täie jõuga. Ilmselt kuulis keegi, kes ei pidanud kuulma. Ja neid lugusid ei ole enam kusagil. Andres Oja raamatust „Tsepeliini triumf“ (lk 73) leidsin mõned Petsi tollaste lugude nimed. Nende hulgas „Sädelev tüdruk“, kus Jaak mängib viiulit. Küllap pidi see siis olema üks neist.

Järgmine oluline koolibänd peale Vikingit oli Syrius. See oli põhiliselt meie paralleelklasside poiste punt, kuigi alustatud 6. kaheksaklassilises koolis, kust tulid põhitegijad eesotsas Boris (Borka) Läpussoviga (kellest hiljem sai Leppsoo). Hannes Tääkre, Harri Vares, Andres Tamm, Vambola Leping olid meie paralleelis. Aga Borkat ma lõpetanute nimekirjast ei leidnud.

Mida nad mängisid, jääb hämara peitu (Creedence’i ja Procoli lood nagu olnuks?). Meeles on hoopis muu. Mingitel hetkedel käisin ka nende proovides. Mida ma seal tegin, pole selge. Küllap niisama. Aga meeles on see, kui pehme ja mõnus oli Musima kitarri kael. Ja mingi koolipeo järel läksime Borkaga viimastena minema. Astusime kooli väravast välja, jäime seisma ja panime suitsud ette. Keegi tuli pimeduses ja ma ütlesin õpetajatele vihjates, et hea, tikuvalgel on näod hästi näha. See keegi teretas. Oligi meie kooli õpetaja. Selle järel kõndisime väga kaua mööda valli (mina elasin Akadeemia tänaval, Borka valli otsa juures olevas majas) ja arutasime, mida teha. Lõpuks otsustasime jääda lootma. Suitsetamine koolis oli tol ajal patt, mis võis tähendada koolist väljaviskamist.

2. keskkoolis oli kummaliselt põimunud vabadus ja kord. Suurt osa koolielust vedas nn omavalitsus ehk õpilased ise. Ja see oli tõesti oma valitsus. Aga pikad juuksed olid keelatud. (Mulle ei andnud klassijuhataja 9. klassi lõpus tunnistust kätte, nõudes, et ma enne juuksed maha ajaks. Ma ei ajanud.) Ülikond ja lips olid iga päev kohutuslikud, direktor Armas Kuldsepp kontrollis uksel. Poisid pidid talle muuseas kummardama ja tüdrukud reveranssi tegema. Reveranssi õpetati kehalise kasvatuse tunnis. Mulle jäi igaveseks vastikus nende kehakatete vastu. Aga reveransiga ehk tuleks toime.

Millalgi kümnendi lõpus tuli minu ellu rajooni kultuurimaja. See asus Ülejõel, Rääma alguses Rohelisel tänaval. See oli kultuurimaja nagu ikka, oma ringide, rahvatantsude jms-ga. Seal me tegime muuhulgas amatöörfilme, mida vedas hilisem mitme usulahu piiskop Heigo Ritsbek. Ükskord tegime ka luulekava, kus kindlasti osalesid Herbert Murd (Murdikas, Ärps) ja Aleksander (Alik) Jakovlev ja mina. Võibolla veel keegi. Ja mille nõudlik telefonikõne ära keelas, siis kui publik oli juba ukse taga. Nimetasime siis asja prooviks ja lasime soovijad sisse. Proovi vaatama. Millalgi plaanisime folgikontserti (või pidi see olema hoopis protestilaulude konkurss?). Igatahes on selle aeg suhteliselt hästi paigas. See pidi olema 1970. aasta lõpu paiku. Mul oli plaanis Gustav Suitsu „Sapine kuu“ trummi saatel. Aga tegemata see jäi. Sest kontserdi ajal istusin ma koduarestis tunnistuse pärast, millel vene keel oli puudulik.

Aga olulisim oli bänd nimega Con Amore. See rockbändi kohta väga imelik nimi pärines minu mälu pidi kultuurimaja töötajalt (metoodikult? juhatajalt?). Ise ütlesime Konna Mure.

Selle bändi eellugu oli ilmselt nimetus koosluses, kus ka mina rütmikitarriga kaasa tegin. Teised kaks olid bassimängija-laulja Hillar Sutt ja Murdikas trummidel. Eks me harjutasime mingeid lihtsaid lugusid, mille seas olid kindlasti ka mingid rahvalikud viisid. Igatahes ülevaatusele, kust kõik pidid mänguloa saamiseks läbi käima, kutsusime appi Aarma Jüri, kes oli õppinud klaverit ja mängis kergesti ära suvalise loo. Ja muuhulgas mängisime seal „Mets mühiseb…“. Suur osa tollastest rockmuusikutest olid iseõppinud. Aga samuti suur osa oli ikka mingil määral haritud. Linnas oli lastemuusikakool ja vana väikekodanliku kombe järgi pandi lapsed muusikat õppima. Nii et paljud mulle tuttavatest muusikutest olid õppinud klaverit või viiulit.

Meie bändihakatise ainus pidu, mida ma mäletan (äkki oligi ainus?), oli väljasõit kuhugi „rajooni“. Panime tehnika üles, aga kohale ei tulnud mitte ühtegi hinge. Kuni saabus keegi neiu kusagilt lähedal asuvast teisest kultuurimajast asja uurima. Seal oli pidu vist maki saatel. Igatahes lõppes asi sellega, et meid toimetati sinna teise kohta ja mäng läks käima. Kuni Suti bass üles ütles. Selle järel tegi ta kidraga soolokontserdi. Lõpuks viis see kutsuja meid enda juurde ööbima ja hommikul tagasi sõites (mingis autokongis?), mäletan, õpetas Sutt mulle „Norwegian Woodi“ kitarripartiid, miskipärast alt üles löögiga.

Sutt oli tasemel juba tollal. Mina sain kiiresti aru, et kesine muusikaline kuulmine teeb mu mängimise piinaks nii teistele kui ka mulle endale, ja taandusin taustarollidesse. Millalgi sai siis alguse Con Amore. Selles olid põhilised lauljad bassimängija Sutt ja viiulit mänginud Vello Toomemets (Toomekas). Rütmi mängis Kalju Ammer (kellega miskipärast seostub mingi lauluke konnast, mida ta armastas mängida ja laulda). Trumme mängis Urmas Rondo (Rondokas) ja klahvpille Nõmmiku Mann, kelle eesnimi on mälust täiesti pühitud (äkki oli Einar?). Hüüdnimest hoolimata oli Mann meessoost ja temaga oli suuri probleeme, sest kui teised olid n-ö võtjad, siis tema oli sõna otseses mõttes alkohoolik. Ükskord otsisime teda enne mängu taga ja leidsime kusagilt pildituna. Aga kui ta organi taha tõsteti, siis mängis ära. Helimeheks oli Jobs.

Bändi keskmeks oli Sutt, aga vaieldamatu naistelemmik oli Toomekas. Tüdrukud keelitasid teda otsesõnu oma voodisse ja vanad naised heldisid. Kord sattusime kambaga hulkudes kellegi juurde jooma ja vihase ema rahustamiseks piisas sellest, et Toomekas võttis viiuli ja mängis „midagi ilusat“.

Ühesõnaga, me tegime pidusid. Pidude põhiliseks organiseerijaks oli Murdikas, keda mu ema siiani kollaseks särgiks kutsub, sest tal oli üksvahe erkkollane pluus, mis tol ajal oli haruldane riideese. Kõik oli tollal haruldane ja imelik. Mul oli üksvahe erkkollane suure tutiga kootud müts. See oli selline jubedus, mille kohta mu raamatupidajana töötanud ema sai kolleegide kaudu kuulda ühte ja teist.

Kultuurimaja oli ülipopp pidude koht. Saal oli pilgeni täis, publik trampis ja lõugas. Aga Con Amore peod polnud vähemalt mitte alati lihtsalt mängud, vaid ka etendused. Mõnikord sai vahele luuletusi loetud. Tihti mängisime valgusega, kultuurimajas olid prosed ja reostaadid, mida ma tõmbasin. Kõige võimsam oli mu meelest lillepidu. Selleks sai hangitud (otse öeldes varastatud) öösel Vana-Pärnu poolelt aedadest tohutu hulk lilli. Lilled olid laval ja vannidega lava ees, lilledega olid kaetud mikrofonide jalad. Lilli loopisime rahva sekka.

Miskipärast seostub Con Amorega ainult üks omatehtud laulu jupp: „Sigaretid on otsas, poes korraks vaid käin, nii ütlesid sa, sind ootama jäin… On Ekstra kallis, liig kallis ta… Ja üle kõige on ikka Prii-ima.“ Minu suur lemmik oli Creami „White Room“. Seda laulis Toomekas, kellele see sai üksvahe ka hüüdnimeks. Loo alguses oli pimedaks tehtud saal ja lava. Siis hakkas kostma vaikne viiulimäng (seda originaalis ei ole). See lõppes trummide, kitarri ja valguse plahvatusega, mille sees tõstis Toomekas viiuli pea kohale ja hakkas laulma. Umbes nii, nagu originaalis. Aga mul tõusevad siiani seljakarvad püsti, kui ma sellele mõtlen.

Those were the days. Pärnu oli lahkujate linn. Kui keskkool sai läbi, siis lahkus enamik poisse Tallinna, Tartusse või sõjaväkke. Ja tagasi tulid mõned ning ka nemad alles aastate pärast. Nii läks ka suurem osa nendest, kes siin kirjas. Ja ka teised, keda siin kirjas ei ole. Vist viimasena läksid Borka, Toomekas ja Sutt. Läinute abiga said ellu Keldriline Heli, Väntorel, U.D.A., Kogudus, Fix. Pärnusse jäid Kuldne Trio, Bubi, Sokk ja Hobune. Paljud, üpris paljud on tänaseks surnud. Aga kusagilt lugesin, et Syrius tegutseb aeg-ajalt jälle.

Ma ütlesin, et ma arvan ja usun, et kõik oli kaos, see tähendab maa, õhk, vesi ja tuli olid segamini koos; ja sellest kogust tuli välja mass – just nagu juust piimast – ning sellest tekkisid vaglad ja need olid inglid; kõige püham kõrgeausus otsustas, et nendest saavad Jumal ja inglid; nende inglite seas oli ka Jumal, kes oli ka sellestsamast massist samal ajal loodud, ning temast tehti isand.^[1]

Need taevalikud vaglad, millest kõneles Domenico Scandella ehk Menocchio, 16. sajandil Itaalias Friuli maakonnas elanud mölder, inkvisitsioonikohtu protsessil, kust pärineb ka see üleskirjutus ja mille otsusega ta tuleriidal ketserina põletati, ei paistnud tema, varauusaja alamklassi inimese maailmapildis olemuslikult mustade ega rüvedatena, vaid hoopis osana elatud elust.

Täpsustan. Vaglad ei paistnud Menocchiole räpastena tema originaalse (ja üliketserliku) kosmogoonia kontekstis, kus neil oli kujundina mängida iseäralik roll. Mujal võisid vaglad mehe naha kindla peale jälestustundest kihelema panna. Ja olgugi et möödunud on pool aastatuhandet, reageeriksime tõenäoliselt samamoodi jahukotile, mis kubiseb tüütute kiletiivaliste vastsete, nn jahuusside klompidest, eriti juhul, kui sellest jahust sõltuks meie õhtusöök – või elatis.

Sarnasele järeldusele jõuab ka Carlo Ginzburg 1976. aastal esmailmunud mikroajaloolises uurimuses „Juust ja vaglad“: „Menocchio vastusest näib selge olevat, et tema korduval juustu ja vaklade mainimisel oli üksnes analoogial põhinev seletav roll. Ta räägib roiskunud juustus tekkivatest vakladest, seletamaks elusolendite – kellest kõige esimesed ja täiuslikumad olid inglid – sündi kaosest, sellest „suurest ja algsest“ mateeriast, ilma et Jumala vahelesekkumist oleks vaja.“^[2] Menocchio jaoks oli vaklade räpasusest olulisem pea maagiline spontaanne muundumine rahvaliku energia jäävuse seaduse järgi: vedelast, valgest, puhtast ja eluandvast piimast sai tahke neitsilik juustukuu, millesse siginesid otsekui imeväel ja ei-tea-kust elusad olendid, liha. Pole üllatav, et ta andis sellele imetabasele muutumisele oma sünkretistlikus rahvausundit ja kristlust siduvas kosmogoonias keskse rolli ning ülekuulamiste käigus just sellele kujukale detailile kindlaks jäi.

Miks ühendas Menocchio oma lukku nimelt juustu ja vaglad, kõige pühama ja kõige tühisema, õndsa ja rüveda, ning sellega iseennast tõenäoliselt ohtu seadis?

Esmalt juhib Carlo Ginzburg tähelepanu asjaolule, et Menocchio oskas lugeda, mis ei olnud toona talurahva seas laialt levinud oskus. Ent ta luges ootamatul viisil, loominguliselt, st mitte järjest, nagu õpetati valitsevatele klassidele (ja meilegi!) või kirikutes, kuhu kirjaoskus kui võimumehhanism koondus, vaid fragmentaarselt, korjates enam-vähem juhuslikult temani jõudnud teostest huvitavaid detaile ning neid pidevalt enda jaoks harjumuspärasesse meediumi, s.o suulisesse jutustusse ümber „tõlkides“. Suulise kultuuri lugudel peavad aga olema meeldejäävad „pidemed“ ning pühaduseteotus on kindlasti selles plaanis õnnestunud konks, mida tõendas ka asjaolu, et inimesed, kellele Menocchio lugu edasi oli rääkinud, reprodutseerisid just detaili juustust ja vakladest.

Võib ka spekuleerida, et 16. sajandi elu oli lihtsalt niivõrd ropp ja räpane, et vaglad juustus olid mehe jaoks igapäevane asi. Selle mõtte lükkab aga ümber filosoof Olli Lagerspetz. Ettekujutus puhtuse pidevast suurenemisest moodsas maailmas näib olevat suurel määral optiline illusioon. Lääne inimese privilegeeritud positsioonilt on petlikult lihtne pidada viie sajandi tagust minevikku mustemaks, eelmisi põlvkondi ebapuhtamaks või teisi kultuure „primitiivsemaks“. Lagerspetz küsib: „Kas me soovime ühel või teisel põhjusel paista distsiplineeritumad, isikupäratumad, mõistuspärasemad kui meie esivanemad?“^[3]

Karl Ernst von Baer kirjutas aastal 1814 ka vanadest eestlastest: „Liiga paljud kirjamehed on püüdnud sellele rahvale külge luuletada kõiki vigu, mis inimesel üldse võivad olla; nii arvab Paul Einhorn, et see rahvas on voorusest hoopis ilma jäetud, sest ta keeles puuduvat sõna „voorus“! Oh kiiduväärt argumentatsioon! Vigadest, mida siiski eitada ei saa, loendaksin ma siin: laiskus, mustus, liigne alandlikkus vägevamate ees ning julmus ja metsikus alamate vastu.“^[4]

Olgugi et embrüoloogia isa dissertatsioonis on eestlastesse suhtutud 19. sajandi alguse kontekstis võrdlemisi heatahtlikult, läheneb teadlane talupoegade eluolule siiski privilegeerituna, kolonisaatorina, iseenda positsiooni etaloniks pidades. Oleks talupoegadel olnud võrdsed õigused, võimalused ja finantsid, oleksid vahest nemadki hea meelega elanud ümmardajate keskel soojades ja valgetes kambrites, kuid olid Baeri töö valmimise järel ametlikult veel neli aastat Eestimaal ning seitse aastat Liivimaal pärisorjad.

Nii nagu 16. sajandi Prantsusmaal, valitses ka 19. sajandi alguse Eesti- ja Liivimaa maapiirkondades traditsiooniline eluviis, kus peeti korda ja puhastati mustust teistsuguste ja tihtipeale rangemategi põhimõtete järgi kui sakste seas: igaüks pidi jälgima, et nende lusikas oleks puhas, toitu ei jäetud laokile kahjurite küüsi, kõik kasutati ära viimseni ning prügi maapiirkondades tõtt-öelda ei tuntudki. Baer räägib tunnustavalt eestlaste iganädalasest aurusauna-kombest: „aurusaunade kasutamine, mis peale eestlaste on ka lätlaste ja venelaste, võib-olla veel paljude põhjapoolsete rahvaste juures tavaline, toob enam kasu kui kahju.“^[5]

Lagerspetz näitab, kuidas suur narratiiv inimkonna pidurdamatust arengust puhtama (hügieenilisema?) ja distsiplineerituma tsivilisatsiooni poole ei pruugi olla nii ühene, pigem on puhtuse tase Lääne-Euroopas liikunud lainetamisi, mitte otse alt üles. Lisaks on keeruline adekvaatselt hinnata säilinud dokumente, mis on koostatud ja arhiveeritud eri ideoloogiliste põhimõtete alusel ja erinevatele publikutele.

Hoopis 19. sajandi jooksul terves maailmas hoo sisse saanud linnastumine tõi kaasa mustuse vohamise, elanike kontsentreerumise väikesele alale, kus puudus kanalisatsioon, pesemisvõimalused, elutegevuse ülejääke ei olnud võimalik lihtsalt ümber käidelda ning neis tingimustes levisid nakkushaigused, parasiidid ja mustus epideemiliselt. Sajandivahetuse New Yorgi elanikud said end üle kere pesta vaid kuus korda aastas, mõnikord vähem.^[6]

Pöördugem tagasi vaklade juurde. Lagerspetzi mõttekäigu lähtekohtadeks on kolm teesi, mida siingi mustusest mõtlemisel rakendan: 1. Mustusest saab rääkida ainult koos peremeesesemega. 2. Mustusega seotud mõisted on teleoloogilised. 3. Teatud mustusehinnang on seotud teatud mustusesituatsiooniga.^[7] Süstemaatilise vahendina on „peremeesese“ mustuse lokaliseerimisel tõhus, nimelt sõltub mustusehinnang peremeeseseme ehk mustaksläinu väärtusest ja eesmärkidest.

Kui vaadelda Menocchio loos esinevaid vaglakehasid oma mätta otsast, 21. sajandi inimese käsutuses olevate teadmiste ja vahendite, näiteks mikroskoopide abil, liigub mustus juustust-peremeesesemest sammhaaval üha kaugemale. „Tähtis on materiaalne vahemaa. Mustusemõistete kohaldamine tundub õnnestuvat ainult siis, kui oleme objektist sobivas kauguses. Kui meid eraldab pikk distants, siis me ei näe (või ei haista või ei tunne) mustust. Kui laskume mikroskoopilisele tasandile, siis mustus „kaob“, pudeneb keemilisteks elementideks.“^[8] Ussikesed (nagu ka rotid, prussakad või nahkhiired) on tänapäevase pilgu ees tõtt-öelda neutraalsed, mustuseks muutub nende väljaheide või isegi selles elutsevad mikroorganismid või mikroorganismide elutegevuse tagajärjel tekkivad ained või nende pinnal elutsevad viirused, bakteriofaagid, kes mikroorganisme vallutada üritavad, saades otseselt ohtlikuks vaid neile konkreetsetele ainuraksetele, kelle seos juustu ja vakladega on justkui dimensioonideülene. Ning nagu öeldud, ei olnud müütilised vaglad juustus Menocchio jaoks mustus, vaid inkarnatsioon, sõna otseses mõttes lihaks saamine, ning sümboolse peremeeseseme „juust“ teleoloogia seisnes vaklade osaduses elavaks jumalaks saamises. Jumala idee ei olnud sõnaka Friuli möldri jaoks teps mitte rüve ning mustusesituatsioon selles kontekstis tema jaoks lihtsalt puudus.

Lagerspetzi järgi on mustus aga sui generis, asi iseeneses, mis tõesti eksisteerib me igapäevaelus meile mõistetavalt.

Kui lugeda Menocchio jumalikud vaglad sõna otseses mõttes mustuseks, saab selle peremeesesemeks juustukera, mille telos oleks olnud saada toiduks varauusaegsele inimperekonnale kas otseselt või kaudselt (kui Menocchio selle näiteks turul maha ärida oleks soovinud). Juustu järavad ussikesed oleksid kindlasti peremeeseseme eesmärgi teostumist mõnevõrra häirinud: kas oleks juust juba riknenuks tunnistatud, kellelegi kõhuvaevusi tekitanud või – olgugi et pahalased oleks olnud ju võimalik ära korjata – kaotanud oma kaubandusliku välimuse. Kui 16. sajandi elanikel oleks aga olnud ligipääs mikrobioloogilistele tõekspidamistele, oleks juustust saanud esmane peremeesese, millel elutsevad teisesed peremeesesemed ehk vaglad oleksid võinud oma elutegevusega tekitada näiteks kõiksuguseid tervist kahjustavaid mürkaineid, millest jumala sündimine oleks kõlanud ikkagi täitsa ketserlikult.

Mistõttu julgen arvata, et praktiline suhtumine mustusesse ei ole tegelikkuses vaatamata määratule teaduslikule arengule eriti palju muutunud ning usutavasti mõistaksid inkvisiitorid isegi loodusteadusliku kiirkursuse läbinutena me vaese Menocchio ikka veel jumala ja vaklade ühte patta panemise eest hukka.

Sellest veidi ussitanud näitest joonistub välja Olli Lagerspetzi „Mustuse filosoofia“ üks keskne ja minu arvates põnevaim vastasseis. Ta kirjeldab ning kritiseerib senist teoreetilist mustusest mõtlemist, mida nüüdisfilosoofias on sooritatud tavaliselt ühe abil kahest tegelikkuses üksteisest eraldamatust ja üksteist täiendavast reduktsionismist – hügieenilisest ja antropoloogilisest.

Hügieenilise reduktsionismi järgi on „mustus“ näiteks teatud ainete ja organismide kogum, mis tõepoolest eksisteerib objektiivselt ning mida on võimalik (loodus)teaduslike vahendite abil tuvastada, lokaliseerida, eraldada ja kirjeldada, kuid mis lähemal vaatlusel kaotab räpasuse ja on tihtipeale suurel määral juhuslik. Antropoloogiline reduktsionism jällegi sedastab, et mustus on sotsiaalselt määratletud tabumõiste, mille olemus ja käsitlemine sõltuvad ainuüksi ajastust, kommetest, religioonist jt kultuurilistest teguritest. Kuid seegi reduktsionism võib äärmustesse laiendamisel viia absurdini.

Oma raamatu teise osa rohkem kui sada lehekülge pühendab Lagerspetz just antropoloogilisele reduktsionismile ning selle kriitikale, kuna tegu on kaasaegses humanitaarteaduslikus mustuseuurimises üldiselt valitseva teoreetilise hoiakuga. Hügieenilisele reduktsionismile ta nii palju tähelepanu ei pööra, pidades meditsiinilist puhtust täiesti eraldiseisvaks ja tihtipeale vastandlikukski mõistesüsteemiks võrreldes igapäevase, pigem esteetilistel alustel seisva puhtusekäsitlusega.

„Tekib küsimus, kas meie mustusepõlgus ei pärine hügieenilistest kaalutlustest?“ küsib filosoof ning lükkab küsimuse kõrvale kui ebaolulise, sest hügieeniline puhtus kaotab tema sõnul olulisuse kohe, kui eemaldutakse haigla või labori keskkonnast, kuna „meie puhtuse ja mustuse mõisted on ilmselt tekkinud sõltumatult suhteliselt uuest ideest, et haigusi levitavad bakterid ja viirused“.^[9] Kasutades peaaegu samasugust argumenti, väidab Briti hügieeniteadlane Valerie Curtis sisuliselt täpselt vastupidist: „Olgugi et me oleme inimestena oma ratsionaalsuse üle uhked, ei suuda me selgitada oma käitumist läbinisti teadvustatud loogilise kalkulatsiooni abil. Kuna inimeste sümboolne mõtlemine saabus võrdlemisi äsja ning arusaam pisikutest on väga hiljutine (ja mitte veel valdav), ei saa hügieenilist käitumist selgitada puhtalt teadliku vastusena haigustekitajatele.“ Curtise meeskond viis läbi väga suure valimiga (40 000 vastajat aastal 2005) kvantitatiivseid uurimusi, mille raames katseisikud pidid hindama oma vastikustunnet nii haigusega seotud kui ka haiguseseostest vabade kujutiste puhul, ning haiguseohule viitavad kujutised kutsusid esile palju rohkem vastikustunnet. Järeldus: „Teadus järgis argimõistust, püüdes tõestada seda, mida me alati „teadsime“ olevat halva ja vastiku, ilma et oskaksime selle tunde allikat selgitada. Hügieeniteaduse ajalugu võib niisiis kirjeldada selgituste otsimisena teadmistele, mis olid juba meie sisetundes ja sügaval meie aju ürgsetes animaalsetes osades.“^[10]

Kuna „Mustuse filosoofia“ originaalväljaanne on ilmunud aastal 2008, on ju mõistetavgi, miks autor hügieenilisele mustuse- ja puhtusekäsitlusele eriti tähelepanu ei pööranud, ning kindlasti saab olema põnev jälgida, kas ja milliseid muutunud rõhuasetusi võiksid tema seisukohtadesse tuua aastad 2020 ja 2021. Globaalne pandeemia võib mustuse omadustele ka hügieenilise reduktsionismi mõttes uut valgust heita, kategooriate piirid poorseteks muuta ja kontraste teravdada.

Praeguseks on mikrotasandit reostavad nähtamatud entiteedid muutunud lahutamatuks osaks meie igapäevaelust: avalikku ruumi on tekkinud „puhtad“ ja „mustad“ tsoonid, desinfitseerimine ja maskid on saanud elementaarseks viisakuseks, sealhulgas võistlevad köhimine ja peeretamine põhipaaria piinliku positsiooni pärast, loodusteaduslikke seisukohti vaagitakse vestlusgruppides, kus iga hobiviroloog saab kaasa lüüa seisukohtade kujundamisel ning minnakse suisa maailmavaateliselt nugade peale. Oleme olnud tunnistajateks, kuidas vaid kümnend tagasi Lagerspetzi poolt mitte-päris-mustuseks liigitatud mikroräpp on läinud n-ö massidesse, enneolematult pisikeste osisteni läbi tähistatud ning saanud niiviisi pigem omaduseks kui aineks, mistõttu näib nüüdseks päris loomulik rakendada mustusefilosoofilist analüüsi ka näiteks viirusele.

Absoluutarvudes on viirused kõige arvukam bioloogiliste entiteetide rühm maakeral. Praegu arvatakse, et maailmas on kümme noniljonit (10³¹) viiruseosakest, mis ühtekokku kaaluvad küll vaid viis protsenti kõikide eukarüootide massist. Iga me keha raku kohta on maailmas sada miljonit viirust. See müstiline ja nähtamatu hulk mateeriat mängib molekulidevahelisel skeenel aga väga suurt rolli, kuna mõjutab näiteks toitainete voogusid tervel planeedil.^[11] Aga kas viirused on mustus?

Kaunid ja mikroskoopilised geomeetrilised valgustruktuurid, mis kannavad pärilikkusainet ning mille eksisteerimisest ja toimimismehhanismidest on inimkond olnud teadlik vaid veidi rohkem kui sajandi, on koolitundidest jäänud meelde elusa ja elutu looduse piirimail kõlkuvatena. Neil puudub ainevahetus, kuid ometigi nad justkui paljunevad ning neist on võimalik mõelda teleoloogilistes terminites, mida viimasel ajal ka hoogsalt tehakse. Haigust suisa antropomorfiseeritakse ning sellest räägitakse tahte ja eesmärkide abil, sealjuures on koroona agentsus tunnetuslikult palju aktiivsem kui näiteks kiviseintel ja okastraataedadel.^[12] Neid on agentsuse näitlikustamiseks mitmel pool kasutanud toimija-võrgustiku teooria (ANT) üks loojaid, filosoof Bruno Latour, kes teoses „Les Microbes: guerre et paix“ kirjeldab ka võluvalt, kuidas Louis Pasteur ja mikroobid üksteist vastastikku loovad. Viirusetükk on pisike ja liikuv, salakaval ja kuri, ta tahab levida, tahab paljuneda, tahab muutuda edukamaks, mistõttu otsustab muteeruda.

Pandeemia on toonud varem hügieenilise reduktsionismi „eramureks“ olnud mustuse n-ö päevavalgele nagu Menocchio, kes kuulutas kõikjal oma vaklu, mille peale inkvisiitorite silmad pöörlema hakkasid.

Tema juust tekkis kodusest, kõikidele inimestele mõistetavast piimast, millest omakorda said vaglad, neist aga järsku inglid. Ingliks saamine toimus spontaanselt, ilma suurema vaeva ja tseremooniata, nii lihtsalt juhtus, see oli juhuslik. Ja siis valiti nende seast juba ninamees, kõigekõrgem, jumal. Kõige märkimisväärsem on just see, kuidas vakladest said inglid niisama, orgaaniliselt, juhuslikult. See ei sobi kokku kõikmõeldavate rõhuvate süsteemidega: alamatele ei saa jätta muljet, et edu on juhuslik või kaootiline, vaid tõus redelil saab toimuda üksnes tänu intensiivsele ja sihipärasele tööle, tsiviliseerumis- ja puhastumisprotsessile, mille ette võtjaid ootab müütiline tasu ja edu kas siis taevariigis või näiteks viirusevabas ühiskonnas.

Vaglalugu on hierarhiaid tasandav narratiiv, mida oleks võidud hakata tõlgendama allegooriana vabadusest ja kõikide inimeste võrdsusest. Kõikvõimsa jumala positsioon muutus möldri jutustuses kirikuorganisatsiooni seisukohalt ebameeldivalt ligipääsetavaks, demokraatlikuks ning nii võis jääda alluvatele mulje, et neil on võimalik omaenese tarkusest pääseda haljale oksale ning pole vajagi vahendavaid institutsioone, kes (loomulikult väikese tasu eest) haldaksid kaootilist universumit ja väetimaid luhtumiste eest kaitseksid. Kuna võimustruktuuride püsimise aluseks on osade eristumine ja omavaheline võistlus, ei saa jätta juhusele või telos’t häirivale elemendile mustusele liiga suurt mõjuvõimu. See oleks etteaimamatu, kaootiline ning liiga emotsionaalne.

See, kui eesmärgid luhtuvad või, vastupidi, lähevad täide, on seotud teatavate emotsioonilaadsete ilmingutega (kui just mitte omistada tundeid seintele ja viirustele). Bakteriofaagide eesmärk on rõõmuga täidetud, kui nad oma pärilikkusainese lohvakamasse konteinerisse on suutnud pakkida, ussikestel jällegi siis, kui nad on leidnud piisava hulga maitsvat toitu ning suutnud sellesse hulganisti pisiperet toota, inimesed hindavad kõrgelt võimalust olla elus ja ajada oma inimeseasju, koroonale pakub rõõmu pea kaheksa miljardi võimaliku rakuhunniku eksisteerimine täielikult võrgustunud maailmas, maakerale jällegi tuleb kasuks, kui suur hulk ebameeldivaid parasiite ühel või teisel põhjusel lahkub.

Hügieen on ennekõike poliitika, mis aitab selle omajagu kalgi ja ebameeldiva mustriga toime tulla, vältida eesmärkide luhtumist ja sellega paratamatult kaasas käivaid negatiivseid emotsioone, mida artefaktid, seinad ja mikroobid just eriti selgelt välja ei näita, kuid inimesed see-eest lakkamatult. Aga hügieenipoliitikas peab arvestama ka võimalusega, et mustusesituatsioon võib lõppeda ebaõnnestunult, peremeeseseme teleoloogia luhtuda ning ese määrdunuks jäädagi, muutuda kasutuks või hoopiski maha kantud saada.

Mustus võib olla elusolenditele ohtlik, sest võib kanda haigustekitajaid või toksiine ning selle tagajärjel võib mustuse kätte haigeks jääda ja isegi surra. Pärast surma aga saab elusast olendist jälle midagi räpast, laip, mis on omamoodi esemelisuse piirjuhtum. Kas laibal on telos? Me peame oma surnuid pühadeks ning hoolitseme nende eest hellalt, paigutame nad kindlatesse kohtadesse, kus saame käia nende üle mõtlemas ja neid meenutamas, minevikuga ühendust otsimas. Samal ajal peetakse surnukehi mustadeks ja hirmuäratavateks. Koroonapandeemia kõige hirmsamad lood pärinevad riikidest, kus surnute hulk olemasoleva süsteemi nii üle küllastas, et (nakkusohtlikke!) laipu hakati säilitama külmutusautodes või keldrites, mõnikord ei olnud isegi võimalust saata surnukeha surnukuuri, nii et perekonnad pidid oma vanemate või vanavanemate laipadega elama päevi. Surnukehad on oluline motiiv kunstis, näiteks õudusžanris ja naturalismis, mis töötavad inimeste negatiivsete emotsioonide ja hirmude varal.

Émile Zola raamatukese „Kuidas surrakse“ eestinduse järelsõnas on ära toodud ka autori lõppsõna venekeelsele väljaandele, kus ta arutleb, kas talle meeldiks saada maetud külakalmistule pirnipuu alla nagu üks viiest teoses surnust, Jean-Louis Lacour, või ehk „oleks veelgi armsam haihtuda, kaduda maailmaruumi. … kui palju kergem oleks surra, kui oleks kindlalt teada, et sa ei hakka oma mädanemisega elavaid inimesi mürgitama! Lugesin hiljuti, et kolm suurt Pariisi surnuaeda, mis asuvad savipinnasel, saastavad kogu linna vett ja levitavad kümnete verstade kaugusele nakkust, mis imbub maa-alustesse kihtidesse. Silmas pidades üldsuse tervist ja hügieeninõudeid, tuleks need kalmistud tühjendada“.^[13]

Kui läheneda laibale teaduslikult, on selge, et inimkeha, mis eluajal oli kontseptuaalselt väga piiritletud, kaotab need ranged piirjooned kohe, kui inimese surma kellaaeg on teatavaks tehtud. Kuid inimeses elavale mikrofloorale ja -faunale jõuab see info kohale palju hiljem, nemad jätkavad tööd ka lagunemisprotsessi käigus, kolooniad küll teisenevad ja asenduvad laibalagundamises tõhusamatega, saabuvad uued külalised, kes annavad oma panuse, et inimesejäätmest saaksid uuesti keemilised elemendid.

Poola ajaloofilosoof Ewa Domańska on kriitilise posthumanismi vaimus tegelenud kalmistumuldade tõlgendamisega, millest ka meie siinne mõtisklus palju juurde võib saada.^[14] Selgub, et kalmistumuld on tänapäeval üpris saastunud, sest inimesed on täis kõiksugu tehnoloogiat, keemiat ja sodi, millega lagundajad kohe hakkama ei saa. Inimkeha, mis on täis ravimeid, puusaproteese ja sulaselget silikooni, on nii mürgine, et köögivilja kasvatada surnuaias siiski ei tasuks.

Maakera perspektiivist on inimene parasiit, sealjuures sama võimas ja tähendustiine parasiit nagu nood kuulsad vaglad. On ebaloomulik ja ebamugav mõelda iseenesest kui mustusest, kuna mustuse tähendused on ülekaalukalt negatiivsed, halvad, puhtusel jällegi positiivsed.

Lagerspetzi kriteeriume laiendades peaks meil niisiis käesoleva pandeemia näol olema tegemist üsna täbara mustusesituatsiooniga. On tuvastatud ohtlik mustus, mida on võimalik kirjeldada, eraldada ja puhastada ja mis häirib peremeeseseme ehk inimkeha telos’te realiseerumist. Olgugi viiruste mustusena käsitlemine veidi tinglik.

Tänu globaalsele hädale on aga selgemini välja joonistunud üks oluline küsimus, mis vajaks vastavalt uudsele olukorrale ka uudset läbimõtestamist – milleks on inimkeha? Eks ikka püsti seismiseks ja pikali lamamiseks, tantsimiseks, armastamiseks ja mõtlemiseks, sõjapidamiseks ja rahuks, kunstiks ja käsitööks, ning iga situatsiooni jaoks neist on oma viis, kuidas keha võib olla must, ning ka omaette puhastamisviisid.

Liiatigi on ju olemas hulk räpaseid tegevusi, mida inimesed naudivad, kuna on teada, et mustus on ajutine. „Keskne joon inimese suhetes tema ümbrusega on see, et tema kokkupuuted potentsiaalselt määrivate ainetega võivad olla kas tahtlikud või tahtmatud.“^[15] Mõnikord soovivad inimesed ollagi mustad ning naudivad mustust, mustusest võib saada lausa eesmärk omaette, kui on teada, et edukas sooritus toob kaasa vaid ajutise määrdumise. Näiteks pakub rahuldust higine nahk pärast edukat ja hoogsat spordiüritust, püherdamine niisketes sügislehtedes või poriloikudes, ei pidavat olema rõlgemat tegevust kui sünnitus, mille tulemuseks on puhas rõõm, rääkimata seksist, mis on rõve ja meeliülendav pea võrdsel määral.

Mustuse kaitsmine või isegi ülistamine võib aga jällegi pöörduda iseenese peale tagasi ning muutuda ebasiiraks klassivõitluseks „intelligendikeste“ ja ausa töölisklassi vahel: „Uus keskklass, kes üritab ära unustada oma töölisklassi päritolu, on lõpuks endale kindlustanud linliku respektaabluse kütked. Vastukaaluks, et end uustulnukatest jumala pärast eristada, ei tunnista ükski tõeline intellektuaal enam avalikult, et ka temale meeldib ilus ja kena ümbruskond.“^[16] Andrus Kasemaa vanapoiss magas näiteks kuid ühtede ja samade voodilinadega ega pesnud nõusid ning kusi siis, kui ei viitsinud õue kempsu minna, aknast lillepeenrasse, trepist alla või talvisel pakase ajal otse kraanikaussi…^[17] See on võluv ja tore ning tekitab minus kui teatava klassidevahelise liikumise sooritanud isikus omamoodi uhkusetunnet. Ka minul on kodus toanurkades tolmurullid, mida mõnikord tunnustavalt piidlen. Koristamine on nii ebavajalik, nii aeganõudev, palju mõnusam on istuda oma sodi keskel ja teha surematut kunsti!

Olles pikalt sellesama Lagerspetzi raamatu innustusel mustusest ja puhtusest mõelnud, otsinud kõikjalt võikaid situatsioone, omaenese kehavedelikke ja -aroome üht- ja teistpidi hinnanud, püüdnud avastada oma jälestuse kontuure, asusin ühel kaunil varakevadisel õhtul valmistama jätiserisotot.

„Jätise“ praegune kõige levinum tähendus on muidugi lurjus, kaabakas, kuid vanemas kõnepruugis tähendas ta jäädet, jäänust, järelejäänut, ning just sellises tähenduses on elupäevad seda kasutanud minu emapoolne vanaema. Õhtusöögi jätistest saab järgmisel hommikul valmistada meeleoluka keskhommiku-eine, jätiseid saab kaasa pakkida matkale ja lastelastele, kui need külas on käinud, jne. Jätised seovad mineviku tulevikuga.

Tegin siis mina seda jätiserisotot, osalt inspireerituna Anna Hintsi uuest „Eesti lugude“-sarja lühifilmist „Homme algab paradiis“, kus ettevõtlikud emmed käivad öösiti suurte ketipoodide prügikastidest „toitu päästmas“. Film juhib tähelepanu räigele ületootmisele, mida, nagu selgub, toidab (Lääne) inimeste armastus puhaste, st ideaalilähedaste toiduainete vastu. Puu- ja köögiviljad, mis on veidi närtsinud või mille pinnale on tekkinud plekid, visatakse õhtul prügikasti. Sama saatus ootab ka leiba-saia, mille „parim enne“ kuupäev on kätte jõudnud.

Mistõttu tundsin end hästi, kui sain läbi käia kõik köögikappide tagumised servad, sealt kokku koguda riisi, tatra ja läätsed, mille pakkidele trükitud aastad algasid kõik numbritega 201, lisada paar iidvana puljongikuubikut, päris värskeid seeni ja sellerit ning keeta hoole ja armastusega valmis ühe maitsva ja tummise pajaroakese. Tõesti oli hea! Sõime kahe suupoolega ja kiitsime, mina lõpetasin esimese taldriku hoogsalt, kuni juurde võtma minnes küsis lauakaaslane järsku: „Ega see ometi pole…“

Pärast mõneminutist jahti oli teravsilm suutnud oma taldrikust välja otsida ja riisiterakeste peale sättida kümmekond tillukest, ei suuremat kui riisitera ise, valget ja üsna rasvast, selgelt eristatava musta peakesega vakla. Nii lebasid nad seal tüünelt ja veidi süüdistavalt nagu käesoleva tekstipuntra sümbolid, ühtaegu nii rõlged ja nii kenad, minu hipsterliku, ehk veidi ebasiira mustusearmastuse vaikivad tunnistajad. Maailmas on liiga palju inimesi, liiga palju tootmist, mis omakorda tähendab üha kasvavat reostust, kuid minu, Lääne inimese, teleoloogia seisneb tahes-tahtmata hea ja puhta elu saavutamises. Kõige mõnusamini tunneksin mina end siiski terve ja puhanuna, pärast sauna puhaste ja valgete voodilinade vahel, käes kauss aurava ja rammusa, rohke juustuga maitsva risotoga, mille sees ei oleks ussikesi.

Istusin veidi aega selle toidukausiga ning vaagisin olukorda. Vaglad ei ole ju iseenesest mustad, seda ma tean. Heal juhul võis olla must miski, mida nad sõid, või mõni mikroorganism, mis nende peal elas. Kuid teadsin, et olin neid üle poole tunni keetnud, lisanud rohkelt soola ja maitseaineid ning et vaglad, kahju küll tunnistada, olid päris kindlasti juba elust lahkunud ega saanud minu isikule mingit kahju teha. Pigem vastupidi! Tegu oleks võinud olla tervisliku valgulisandiga, millega võiksid nõustuda ka paljude maade pärismaalased, kus usside ja lülijalgsete söömine on tuhandete aastate vanune traditsioon. Vaglad, jumalikud vaglad, märk sellest, et suudan tõepoolest ühiskonna opressioonist vabaneda. Oo, taevalik võimalus, otse inglid!

Võtsin veel paar ampsu ning viskasin seejärel terve potitäie kempsupotti.

^[1] C. Ginzburg, Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm. Tlk V. Atkin. Tallinn, 2000, lk 42–43.

^[2] Sealsamas, lk 110.

^[3] O. Lagerspetz, Mustuse filosoofia. Tlk K. Karja, J. Pärnamäe. Tallinn, 2020, lk 210.

^[4] K. E. von Baer, Eestlaste endeemilistest haigustest. Tlk Ü. Torpats. Tallinn, 2013, lk 69–70.

^[5] Sealsamas, lk 86.

^[6] A. Renner, A Nation That Bathes Together: New York City’s Progressive Era Public Baths. Journal of the Society of Architectural Historians, 2008, kd 67, nr 4, lk 505.

^[7] O. Lagerspetz, Mustuse filosoofia, lk 75.

^[8] Sealsamas, lk 318.

^[9] Sealsamas, lk 103–104.

^[10] V. A. Curtis, A Natural History of Hygiene. The Canadian Journal of Infectious Diseases & Medical Microbiology, 2007, kd 18, nr 2, lk 11–14.

^[11] http://book.bionumbers.org/how-big-are-viruses/.

^[12] B. Latour, On Interobjectivity. Mind, Culture, and Activity, 1997, kd 3, nr 4.

^[13] É. Zola, Kuidas surrakse. Tallinn, 2018, lk 39–40.

^[14] E. Domańska, The Environmental History of Mass Graves. Journal of Genocide Research, 2020, kd 22, nr 2.

^[15] O. Lagerspetz, Mustuse filosoofia, lk 342.

^[16] Sealsamas, lk 37–38.

^[17] A. Kasemaa, Vanapoiss. Tallinn, 2019, lk 11.