Arhiiv

Aino Pervik. Miniatuurid mälupõhjast. Tallinn: Salv, 2020. (Viljasalv). 90 lk. 13.99 €.

Lapsena nägin sõda ühtelugu unes. Seltsimees Brežnevi rahuvõitluste ajal sündinud laste ajudesse oli Suur Isamaasõda – nii seda siis nimetati – kirjutatud õpikutest pärit raskete sõdurisaabaste poriste jälgedega. Ma ei näinud kunagi lahinguid, alati vaikust. Seda, mis sugeneb siis, kui kõik on möödas. Nõukogude filmidest tuttavad mõlkis kiivrid ja tankirusud varitsesid mind sügisestes lehtedes ja sinilillede maastsirutumises, mu sõjaunedes oli alati kevad või sügis. Tapatalgute järgne vaikus laius üle metsatukkade, kus ilmsi uidates võis sattuda pommiaukudesse.

Aino Pervik on sõjaaja laps, tema on teist ilmasõda päriselt näinud. Ta on näinud tulemas nii sakslasi kui ka venelasi. Tema velskrist isa ravis mõlemaid. Ema on saatnud väikest Ainot leiba viima nii neile kui ka noile. Ema on punastele kirvest laenanud ja need on selle tagasi toonud. Ta mäletab, kuidas võidutujus sakslased mootorratastega külapoes käisid ja relvad poe taha jätsid. Ta on lahingu ajal kartulikeldris istunud. Kui lahing oli selleks korras möödas, tegi väikese Aino isa kindlaks, kelle võim parasjagu kehtib. Loomulikult ei avanud isa selleks internetiportaali ega lootnud olnut, olevat ja tulevat ajalehest teada saada. Info tuli kildudest kokku panna viisidel, mida meie rämpsu täis uudisvoogu aheldatuna enam sugugi ei valda. Pärast lahinguid otsisid lapsed lahingu jälgi ja leidsid seina seest granaadikilde.

„Ega meid „eestiaegseid“ palju enam alles ei olegi: aastal 2020,“ tõdeb autor. „Kuidas mõista, kuidas üldse kujutada ette ängi, mis voolab soontes, täidab aju ja sunnib ahastusega otsima võimalust leida see pisike pragu, kust oma armsatega elavana edasi liikuda?“ Pervik ei rutta vastama, kellelegi midagi seletama või selgeks tegema, ette heitma või andeks andma. Ta lihtsalt jagab diskreetsel ja eriti tagasihoidlikul, vaiksel – ometi erakordselt avaral – viisil seda, mida mäletab: suuremalt jaolt ja peamiselt pilte lapsepõlvest, rohkem kodust kui koolist, ajalises mõõtmes enim Eesti Vabariigi ajast, mil ta oli päris pisike, ja sõjast.

Perviku kõige esimesed mälestused ulatuvad aastasse 1934. Selgesti jääb meelde napilt kahese Aino isa arreteerimine Artur Sirgu Patarei vanglast põgenemise ööl. Märtsis kinni võetud ja Patareisse pistetud Sirk laseb vangimajast jalga ühel pimedal novembriööl valvuri kaasabil, see oli tõeliselt kõmuline lugu. Pisike Aino nägi aset leidvat kõikenägevate lapsesilmadega, muidugi ei mõistnud ta toimuvat, ent see-eest jättis meelde. Elupäevade lõpuni. „On möödunud varsti juba 90 aastat, ja ikka seisan pimedas toas võrevoodis, pisike mina, öösärk seljas ja hing hirmuga kinni.“ Aino isa oli Patareis velsker, kelle perekond elas sealsamas Patarei hoones. Pärast ülekuulamist lasti isa vabaks.

Lapse viis näha erineb täiskasvanu omast üksjagu. See on väga puhas: loomulik, hinnanguvaba, igasugustest selgitustest ja isegi teadmistest veel kujundamata. Silm salvestab nähtu, mõtestamine tuleb hiljem. Muidugi ei jää kõik meelde ühetasa. Küllap leidub igaühe mälus lapsepõlve salvestisi, mille mõistmiseks võib kuluda terve elu. Lõhnad, maitsed, aistingud, pildid: kõik see, mis käib sõna eel ning on isiklikku arhiivi paigutunud ajal, mil seal oli alles nii palju ruumi, et polnud veel tarvis midagi millegagi „üle kirjutada“. Kõik see, mis vormib inimest veel enne, kui ta maailma enesele sõnadega seletama hakkab.

Olen vahel mõelnud, kuidas valib lapse silm välja selle, mis terveks eluks jääb. Või kas ta valib? Oleneb see sündmustest, mis silma ette satuvad? Sellest, mida teised inimesed teevad või tegemata jätavad? Ei tea, vist mitte, või vähemasti mitte alati. Leidub hetki, mil kõik toimuv – või olev, mingit dünaamikat ei pruugi üldse olla – salvestub hämmastava täpsusega. Neid müstilisi viive, mil inimene on oleva salvestamiseks valla, tuleb vist sagedamini ette lapsepõlves või väga noorena. Mida edasi, seda suuremat raputust võib tarvis minna, ent seegi ei pruugi tagada mäletamist. Mälu kaudu oleme ka ühenduses sellega, mis me oleme – vahel (enamasti?) isegi teadmata, kuidas seda ühendust sõnastada. Aino Pervik sõnastab nii: „Lõhn viib mind kuhugi tagasi. Mitte lapsepõlve. Üldse mitte mingisse aega või paika. Viib kuhugi, mida ei oska nimetada ega kirjeldada. Kuhugi endasse ehk, või ka mingisse täiesti olematusse, mida pole ka kujutluses mitte, kuid mis on kindlalt kohal.“

Missugune see Pätsu-aegne Eesti täpselt oli, ei pruugi Perviku raamatust tingimata otsida, kuigi paratamatult otsid, sest palju siis on veel neid, kes on seda aega oma silmaga näinud. Olla oma silmaga näinud, see on suur asi! Kahene Aino sõitis troskaga, voorimehega, tänane laps ei tea naljalt, mis see troska üldse on, kui ta just suur lugeja pole. Detaile ei pillata just ülearu, seda väärtuslikumad on need, mis on jäädvustatud. Teab ehk mõni tänapäeval, missugused olid markisettkleidid? Mina küll ei teadnud, uurisin järele. Kujutasin ette, mismoodi see riie võis seljas tunduda, hakkasin mõtlema oma kleitide peale. Ah, kleidid võivad tunduda nii pööraselt tähenduslikud!

Sõnadega on Pervik ülikokkuhoidlikult ümber käinud. Iga ainumat on mitu korda kaalutud, enne kui välja antud. See pole nõnda mitte ihnsuse, vaid austuse pärast sõna vastu, mis on Pervikule ikka iseloomulik olnud. Täpsus ja lihtsus ja selle kaudu saavutatud poeesia, mille kohta täpselt ei teagi, mis seal nii erilist on – aga on. Tuleb meelde „Matlena teekond“ oma hoolikalt doseeritud poeetilisusega, aga millegipärast isegi veel rohkem ja lausa kõigepealt nimelt see: „Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar.“ Kui palju salapära, jõudu ja veetlust ühes lihtsas lauses! Eriti salapärane on see „ühes kohas“. Miks see „ühes kohas“ seal üleüldse on, sest kas saaks siis miski olla teises kohas, kui ta on? Või kas saaks miski olla korraga kahes kohas? Või kas oleks võimalik, et üks saar on küll olemas, ent ei asu ometigi mitte üheski kohas? „Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar.“ Lause, mille tõlgendamisele võiks kulutada pakse köiteid, nii võimas on see. Nii võib alata nii muinasjutt kui ka romaan, see üksainumas lause kätkeb pööraseid potentsiaalsusi, siit võivad alata miljonid teekonnad, saarel võivad elada või sinna sattuda täiesti vastupandamatud inimesed, kes võtavad ette tegusid, millest teada saades hoiad ise seda märkamata hinge kinni. „Kunksmoor“ on geniaalne raamat. Loe mis vanuses tahes, ikka leiad midagi uut ja võrratut. Kehtib muidugi kõigi Perviku lasteraamatute kohta. Neid lugedes hakkab lausa füüsiliselt hea – mitte tingimata ja ainult põnevuse pärast, vaid sest et need on kirja pandud nii imeliselt heas eesti keeles.

Vahel mõtlen, mis tunne see on, kui oled näinud paiku muutumas ja aegu vaheldumas nii pikkade kümnendite jooksul. Sügis 1938. „Poola on veel iseseisev riik. Soome talvesõda pole veel alanud.“ 1939. Pervik võib sinna mõttes tagasi minna, ta on seda näinud. 1939/1940 talv. „Tšehhoslovakkia, Poola, Soome.“ 1941, ta mäletab seda. 1944. Viiekümnendad, mis valitud ülesehituse kohaselt satuvad kõnekasse dialoogi kolmekümnendatega. Ja siis äkki 2020. Küllap arvame, et seda aastat mäletame meie, praegused, kõik ükskord küll nii, et on alles mäletatud? Ent kas ei paista see viimati millegi muuna siis, kui oleme teada saanud, mis pärast seda tuleb? 2021 ei ole veel poole pealgi, 2022 ei kujuta ju üldse ettegi. Mida mina mäletan, kui olen 90? Mida kõike olen ma näinud, kui see aeg kätte jõuab? Kas Eesti on siis veel riik?

Tähenduslikke aastaarve ritta seada võib ju kes iganes, ent Aino Perviku silmade kaudu nähtuna saavad ajad avaraks, selgeks, tähenduslikuks, aga ühtaegu ka nii küsitavaks, mõteldavaks, uut mõtestamist nõudvaks. Pervikul on seda raamatut kirja pannes olnud lugeja vastu määratul määral austust. Sõnade vahele on jäetud õhku ja ruumi, avarust on selles pisikeses raamatus tohutumalt palju. Mida kujutlusvõimelisem ja targem lugeja, seda enam on tal sealt leida.

Loodetavasti kirjutab keegi juba kuskil Aino Perviku monograafiat. Suudab ta sadadele lehekülgedele mahutada enamat kui Pervik ise oma mälupõhjast leitud miniatuuridesse? Ei tea, vaevalt. Vähem on vahel rohkem. Salaja ootan ma muidugi ikka veel „Kunksmoori nooruspõlve“, selle võiks Pervik ju ise kirjutada, kuigi ta on öelnud, et Kunksmoor ei olnud kunagi noor: oligi teine selline vana nõid, nagu ta oli, ja selleks ta ka jäi. No olgu, aga mis temast siis nüüdseks on saanud? Kuidas tal läheb? Ja Arabellast? Missugune naine temast kasvas? Kas ta sai suure pere emaks, nagu tahtis – või sai kellekski muuks? Küllap on see autori geniaalsuse tunnus, et veel aastakümneid hiljem pärast esimest lugemist võib oma lemmikute saatuse üle pead murda. Just nende põlvkondade mällu kirjutatud lasteraamatute pärast on Aino Perviku mälestused nii väärtuslikud – selle ja tema vaikse, diskreetse elutarkuse pärast, mis „Miniatuuride“ ridade vahel hingab.

Lauri Sommer. Lõputu soovid. Tallinn: Menu, 2020. 134 lk. 17.99 €; Justin Petrone. Minu Viljandi. Tagasi alguses. Tartu: Petrone Print, 2020. 296 lk. 18.99 €.

Kui keegi peaks üritama joonistada Petrone teoses „Minu Viljandi“ esitatud linnakaardile Sommeri jutukogus „Lõputu soovid“ kirjeldatud müstilis-utoopilist Viljandi trammiliini, siis peab ta tõdema, et seda saab teha vaid osaliselt. Isegi kesklinna piirkonnas ei kattu Petrone märgitud kohad Sommeri jutus „Liikuv eesmärk“ kirjeldatud oluliste punktidega. Ometi peaksin ma just neid kahte raamatut 2020. aasta kirjandustoodangust ehk kõige olulisemateks Viljandiga seotud teosteks. Kuigi kaalukaid asju ilmus muidugi ka linnakese kultuuriloo vallast: kasvõi Heiki Raudla „Raekojas läbi aegade“, mis vaatleb linna ajalugu läbi võimul olijate silmade (tegelikult teeb seda küll laiemalt, näiteks ka läbi muuseumis hoiul oleva põdratopise silmade), või Mari Vallikivi mahukas „Viljandi motiiv“, kus „sõna“ saavad kunstnikud ja meile esitatakse Viljandit aegade jooksul kujutanud 100 olulisema kunstiteose lugu. Mõnes mõttes on selliste ühe linnaga väga erineval tasemel tegelevate teoste koos vaatlemine ehk sünoptiline lugemine vägagi huvitav. Mäletan oma õpingute ajast EELK Usuteaduse Instituudi gootiliku raamatukogu keldrisaalist, kuidas sain esimest korda vaadata nn sünoptiliselt (σύνοψ, synopsis, mis tõlkes tähendab „koos vaatlemist“) esitatud evangeeliume (Matteuse, Markuse ja Luuka) samade kaante vahel võrdlevalt kolmes veerus. Vägagi huvitavad olid just erinevad katkestused kolme evangeeliumi juures, oli võimalik jälgida, kus keegi jutustab, kus keegi vaikib, ka imestada sõnavara kokkulangevuste ja erinevuste üle ning hakata vaikselt hoomama sellisest vaatlemisest tuleneva võimalike allikate küsimuse kogu monumentaalsust.

Nii olekski pealiskaudne ja lihtsustav öelda, et Petrone esindab kuidagi mingit uut Viljandit ja Sommer vanemat ning nende ühiseks salapäraseks allikaks on lihtsalt Viljandi linn. Sommeri kogus „Lõputu soovid“ tegelevad Viljandiga otseselt kolm vägagi meisterlikult kirja pandud lugu („Rita“, „Liikuv eesmärk“, „Teade“). Esimene neist, „Rita“, viib meid Petrone kaardilt täiesti välja, Sommeri kunagisse elu- ja õpingupaika Viljandi Paalalinnas, kus Margarita Terehhova lööb kaasa Arvo Iho filmis „Ainult hulludele“ (1990), mis filmiti suuremas osas seal. Siin on Sommeri allikateks kõik Tarkovskisse puutuv (Terehhova mängis näiteks ka Tarkovski „Peeglis“), sealhulgas Tarkovski päevik, aga ka kohalik folkloor ja perekonnalugu (Sommeri isa mängis filmis psühhiaatrit). Ning ikkagi ka fantaasia, Sommeri „Rita“ lõpus naaseb vananenud Terehhova müstiliselt Viljandisse ning kohtub bussipeatuses minajutustajaga, kes parajasti siirdub pitsakohta Amrita sõbraga kohtuma. Laias stiiliregistris „Rita“ toob esile Sommeri kui jutustaja parimad küljed – siin on huvitavaid fakte Terehhova kujunemisloost, terve uurimus kohalikust kultuuriloost ehk kuidas need võtted Paalalinnas tegelikult aset leidsid, ning mälestusi Sommeri enese noorpõlvest. Kuid „Ritas“ on ka müstilisi nägemusi ja intiimseid läbielamisi, mis sünnivad just praegu, sest kohvik Amrita, kuhu jutu lõpus teel ollakse, kuuluks justnagu pigem uude Viljandisse, Petrone-kihistusse.

Kuigi Amrita ei ole Petrone lemmikkoht, kuulub see servapidi ajaliselt kokku kohvikutega, kus Petrone on oma raamatus Stammkunde – Fellini ja Rohelise Kohvikuga – ning nii ka „Minu Viljandi“ uuema chill-toponüümika olulisemate kohtade hulka. Eks ajalooliselt ongi Viljandi rahvas istunud rohkem kodus, aias, saunas ja köögis või siis retrohõngulises ja kunagi kultuuriinimesi ühendanud Lossi tänava kohvikus Viljandi. Nõukogudeaegne Viljandi linn oma noortevangla ja sõjaväeosaga otse kesklinnas ei olnud ilmselgelt väga turvaline paik unistavale boheemlasnoorukile, seda ka mitte uue Eesti aja alguses 80ndate lõpus ja 90ndatel. Teises Viljandiga seotud Sommeri jutus „Liikuv eesmärk“ kirjeldataksegi kooskäimisi sümpaatse õpetaja Helle juures raudteejaama lähistel, kus võetakse üles ka Viljandisse trammiliini rajamise idee ning mainitakse muuseas: „Mujal jõmmilinnas meil tollal nii vaba pinda ei olnud“ (lk 35).

Petrone tunneb end aga just kohvikutes ülimugavalt, ta tunneb nii Fellini omanikku Meritit kui ka Rohelise Kohviku omanikku Ennu. Oleks ennatlik väita, et kogu uus Viljandi on muutunud. Iga flanöör, kes tänapäeval Viljandi kesklinnas jalutab, teab, et siin on ikka veel väga palju tühje ja lagunevaid hooneid. Kuid Petrones tekitavad võõristust pigem need kohad, kus Sommer end mugavalt tunneks, igasugune Paala- ja äärelinn. Loomulikult on kogu Petrone tekst publitsistlikum, meenutades oma emotsionaalsete pildistuste poolest veidi kunagise ajakirja Nõukogude Naine rubriiki „Kui mehel on teine“. Petrone raamatu kandvaks osaks ongi istumine kuskil kohvikus või seiklused (õieti seiklusepuudumised) naistega, kuid õnneks on tekstis ka metafüüsilisemaid hetki, mis on seotud just vanalinnakirjeldustega: „Kõik need lippaiad, käänulised tänavad, hulkuvad kassid, lagunevad hooned, mille pehastunud aknaraamide vahel vilistab tuul. Viljandi on nagu mingi Eesti favela, kogu see külaelu. … Sa hingad Viljandit sisse ja sind neelatakse alla, otse vaala kõhtu. Vaal sukeldub sügavale südaöhe. Ja sa avastad end mõistatusliku naisega pimedas järve ääres jalutamas“ (lk 34). Petrone mängumaa nii kaardil kui tekstis on nõukogude ajast võrdlemisi puutumatuks jäänud vanalinn ja järveäärne kant: „Istume üheskoos külmunud rannal külmunud kiigel. Minu süda on endiselt vabalanguses. („N a g u  r o t t i!“) Meie hingeõhk kerkib ülespoole kui vaimud. Meie soojade kehade aur. Sulandun temasse nagu suhkur. Künkanõlva vanade villade tuled. Olen taas naiselikkuse meelevallas. Joona neelas alla vaal, kuid mul on tunne, otsekui neelaks mind alla vaala vagiina“ (lk 34). Võiks ehk öelda, et Petrone läheneb linnale nagu naisele, ja see loogika toimib, sest semiootiliselt ongi linnad naissoost. Kui vaadelda Petrone „Minu Viljandit“ aga juba laiema semiootilise luubiga, siis esindab teos vaatamata oma metafüüsilistele maiuspaladele ikkagi pigem esmatasandit linna kui teksti lugemise puhul. Nii on näiteks Riiat kui teksti uurides esimest tasandit kellegi linnalugemises iseloomustatud vaid üksnes kõige vajalikemate teadmistega linnast. Teine tasand nõuaks juba sisseelamiseks rohkem aega, sest seda järgmist linna kui teksti lugemise tasandit iseloomustab lisaks kohaliku folkloori tundmine, linnaosade eripära tajumine ja nii edasi. Sommer on oma teostega (juba jutukoguga „Sealpool sood“, 2014) jõudnud kindlasti linna kui teksti lugemise mõttes nii kolmandale (kuhu kuuluvad ajaloolased, koduloouurijate kitsam ring, aga ka näiteks mõni Viljandi torumees, kes tunneb üksikasjalikult midagi peidetumat, kasvõi kanalisatsiooni peensusi) kui ka neljandale tasemele, kus juba uitavad üksikud mingile linnale üliolulised isendid: nn kõndivad linnaentsüklopeediad, müütide ja legendide töötlejad ja uuestikirjutajad.^[1]

Aga ilmselt ei olnudki Petronel ju eesmärki teada linnast kohe kõike. Tema uue Viljandi juurde kuulubki teatav hea naiivsus, mida „Minu Viljandis“ kirjeldab päris tabavalt Heldi Ruiso: „Viljandi on natuke Firenze moodi. Pargis saab roose nuusutada ja purskkaevu vaadata. See on vaba ja romantiline paik, kus inimesed julgevad olla lapsikud ja naiivsed“ (lk 238). Pealegi tunneb Petrone päris hästi kohti ja inimesi sellest uuest Viljandist, mida omakorda Viljandist ära kolinud Sommer kunagi ei kirjelda. Ja nii püsibki Petrone oma uue Viljandi tuumalal ja jutustab linna uue aja kangelastest, näiteks on tal pikem lõik Rohelise Kohviku pidajast väliseestlasest Enn Onnist, kes oli koos Petrone isaga Vietnami sõjas (lk 62) ning on oma populaarse kohviku pidamisega tõesti olnud uue Viljandi skeene üks kesksemaid tegelasi. Petrone esmatasandil liigutakse põhiliselt liinil Roheline Kohvik – ööbaar Romaan, ning paljud raamatu tegelased on just kuskilt siitsamast, mitte ajaloost nopitud. Ja loomulikult demonstreerib Petrone inimesi, kellest Sommeri mälestuste-Viljandis veel aimugi ei saa olla, lävitakse „Minu Viljandis“ ju eriti igasuguste välismaalastega. Muuhulgas saab Petrone puhul jälgida kummalist efekti, mida võiks kõrvutada juhtumiga Evelyn Waugh’ romaanist „Tagasi Bridesheadi“, kus peategelane lord Sebastian elu lõpufaasis kaugel kodust ja üdini võõras ümbruses viibides leiab lohutust hoolitsemises kellegi veelgi hädisema eest. Ka võrdlemisi desperaatselt naist leida lootev Petrone aitab neid, kes on Viljandis päris uued ja ei tunne üldse veel kohalikke asju.

Sommeri kogumiku „Lõputu soovid“ kolmandas otseselt Viljandiga seotud loos „Teade“ tuuakse meieni ehk kõige intiimsemad emotsioonid. Need on seotud sõber Mihkel Ehala lahkumisega, kes elas Viljandi lähedal ja töötas muuhulgas teatris Ugala. Selliseid emotsioonilt ehedaid, tagasi lapsepõlveradadele minevaid isikuvaateid juba lahkunud sõpradest on Sommer ka varem kirjutanud (vt nt rmt-s „Sealpool sood“ mälestusi sõber Tarmust, lk 64–75). Eks niisugustest nukratest lugudest tuleb sügavus ka ta linna- ja looduskirjeldustesse. Jäin mõtlema, et olen nüüdseks ilmselt juba Sommerist kauem järjepidevalt Viljandis elanud (alates 2003. aastast, kui kolisin oma esimesse elukohta, korterisse praeguse Rohelise Kohviku, toonase apteegiga samas majas). Nii et näiteks inimesest, kes on sündinud ja kasvanud Viljandis ning siis lahkunud siit kuhugi ülikooli ja mitte enam tagasi tulnud, olen ma ju rohkemgi aastaid täiskasvanud ja teadliku inimesena siinsetes baarides ja kohvikutes ringi uidanud. Kuid andkem siin au Sommerile kui loomulikule Viljandi ürgkirjanikule, sest just lapsepõlveaastate pilk muudab mingi linnavaate mitmekihilisemaks, kuna teatakse ja mäletatakse enda eri eluhetkede ja kiirete kasvumuutustega seotud emotsioone. Ning et ma üheltpoolt mäletan veel mitmeidki Viljandi vanu kohvikuid ja neis istunud tegelasi (näiteks kohvik Parnassi, kus käisid kohalikud kultuuriheerosed pärast seda, kui kohviku Viljandi parimad ajad olid mööda saanud) ning teisalt olen otseselt olnud tunnistajaks Viljandi uute menupaikade (Roheline Kohvik, Fellin, Mulks, Romaan) sünnile – asun ma oma vaatekohalt siiski vaid linnasilmitsejana kuskil Sommeri ja Petrone vahel, üritades nautida nii ühe kui ka teise maailma. Paradoksaalselt tean ma ka mitmeid legendaarseid inimesi, kes on Viljandisse oma olulise jälje jätnud ja keda Sommer veel ja Petrone enam ei tundnud, ning kes olid oma 20 aastat seotud Viljandi Kultuuriakadeemiaga ja liikusid siis kuhugi edasi, aga kelle olulisus tänase Viljandi näo ja vaibi kujundamisel on olnud väga tähtis. Sünoptilisest seisukohast võiksime ju arutleda, kus oleks Petrone käinud 80ndate lõpu Viljandis ja kus Sommer nüüdisaegses Viljandis end hästi võiks tunda, aga see on sama jabur kui arutleda, kuidas mõni evangeeliumikirjutaja oleks teise asemel olnud ja kirjutanud. Küll aga võiks Petronele soovitada lugeda Sommeri lugusid mälestuste-Viljandist ja ka vastupidi, Sommerile Petrone sissevaateid Viljandi moodsatesse kohtadesse.

Sommeril leidub selles jutukogus ka suurepäraseid Lõuna-Eesti ja Tartu vaibiga lugusid. Need on juhtumised kuskilt mujalt kui Viljandist – Sännast, Kaugu külast, Pärlijõe kallastelt, Toomemäelt ja mujalt. Sünoptiliselt vaadeldes on ka Petronel lugusid, mõjutusi ja maamärke mujalt, isegi tema kaardil on nimetatud ühte kohta, mida muidu nimetatakse Filosoofia alleeks, California küngasteks. Esmapilgul võib selline lähenemine tekitada sama reaktsiooni, nagu on ühes muistses Sakala juhtkirjas: „Millega aga kuidagi leppida ei saa, on „Filosoofia puiestee“ nime kaotamine ja selle asendamine „Puiesteemäega“. „Filosoofia puiestee“ wõi „Filosoofia allee“ on üks neid nimesid mägedes, mis kõige enam juurdunud Wiljandi rahwale werre. Päälegi sobib see nimi siia ülihästi: tarwitseb ainult jalutada piki puiesteed kahel pool asuwate kõrgete puude wahel ning tahes või tahtmata muutud siin wanade, põliste puuhiiglaste vahel „filosoofiliseks“. Seega on tähendatud nimi leitud wäga tabavalt ja oleks ülekohus hakata nüüd Filosoofia puiesteed ümber ristima“.^[2]

Ometi ei oleks ma nii vanamoeline. Kui jalutada nüüdisajal Viljandis vanalinnas, kus siiani suurejooneliselt domineerivad tsaariaegsed ehitised ja kus pensionärid elavad kunagises hotellis London või lapsed käivad kunstikoolis toonases ohvitseride kasiinos, milles kirjamees Kitzberg maksis kelnerile, et see ühe ülbe baltisakslase valgetele nahkpükstele klaasi punaveini ümber ajaks, juhtub harva keegi tänaval vastu tulema. Vanalinn on täiesti inimtühi, nii et ühtviisi võid siin kujutleda jalutamas nii torukübaraga härrat Kitzbergi-ajast kui miks ka mitte tänapäeva ameeriklast kuskilt California küngastelt. Minu arust on eri hinged nüüdses inimtühjas kummituslinnas alati päris hästi üksteisega läbi saanud, kohtudes rääkinud ilmselt nagu ikka alguses ilmast ja seejärel kirunud igasuguseid sünoptikuid. Nii et võib tõesti nõustuda Petrone raamatus tsiteeritud Daniel Hozjani arvamusega, kes kolis Viljandisse Šveitsist: „Mulle tundub, et Viljandi on eriline mull, kus on lubatud olla teistsugune. Siin on vabalt võimalik läbi linna hõljuda, üle väikeste ja kergesti ületatavate takistuste, vahel aeglasemini, vahel mäest alla ja pisut kiiremini ning lõpuks jõuda järve deltasse, kus talviti kohtuvad mõned vapramad hinged selleks, et hinge kosutada, kevadel, suvel ja sügisel aga selleks, et omavahel suhelda“ (lk 164).

^[1] Linna kui teksti lugemise nelja taseme kohta vt artiklit Riia Ülikooli slavistika kateedri kogumikust: Б. Лобан, Существует ли Рига. Rmt-s: 317: Aльманах. Toim. B. Loban. Riia, 2011, lk 110–111.

^[2] Nimesid tuleb kaaluda. Sakala, 15.01. 1936.

Elo Viiding. Mina kõnelen kirjandusest. Tekste aastatest 2009–2019. Tallinn: Tuum, 2020. 140 lk. 14.99 €

Kriitikakogumikku arvustades on kohane vaadelda ka seda, kuidas on kriitikas teosele seni lähenetud. Kui Mari Peegel^[1] ja Veiko Märka^[2] jalutavad Elo Viidingu kogumiku peatükkidest nagu tubadest läbi, teksti pigem kirjeldades ja ümber jutustades kui seda analüüsides või hinnanguid andes, siis Johanna Ross jõuab Klassikaraadio kirjandussaates „Gogol“ julge tõdemuseni, et Elo Viiding on heas mõttes absolutistlik kirjanduskriitik. Rossi sõnul on see seotud kirjanikupositsiooniga: „Kirjanik ei saa kogu aeg habiseda, kahelda ja tingivat kõneviisi kasutada. Kirjanik peab oma maailma kehtestama ja seda siis ilmselt ka arvustustes.“^[3]

Tõepoolest, Viiding on ka raamatu-arvustusi kirjutades, rääkimata luulest või proosast, endast ja oma asetusest kirjandusväljal vägagi teadlik ning ei häbene seda ka välja näidata. Suuremat osa eesti kirjanduskriitikuid selles „pahes“ süüdistada ei saa – kuigi kriitikutele on ikka ja jälle ette heidetud liigset isiklikkust, „raamatuga vanniskäimist“ ja muid negatiivseid külgi, mille tulemusel jõuab arvustaja enda kohta ära öelda kõik, aga raamatu kohta suurt ei midagi, on eesti kirjanduskriitika enamjaolt siiski tasane ja tubli, pigem isegi igavavõitu.^[4] Kas väljendada ennast toorelt, aga kõlavalt, või arukalt ja tüütult? Mulle tundub, et kirjanduskriitika eesmärk ei saa olla ainult teosele hinnangu andmine või ainult selle tutvustamine; kuna kriitika on omaenda (ehkki nõksa hägusate) tunnustega kunstiliik, võib sellel olla palju eri ülesandeid ja avaldumisviise, mida kõiki võiks hinnata ennekõike huvitavuse alusel. Hea kirjanduskriitika on igasugune: kirjeldav, analüüsiv, sünteesiv, isiklik, umbmäärane, tsitaadirohke, kirjanduslooline, teoreetiline, hinnangutest rangelt eemale hoidev… Nii seda, teist kui kolmandat, ühtaegu kõrvuti ning samas teineteist välistades.

Seda kõike arvesse võttes on üsna kerge jõuda järelduseni, et „Mina kõnelen kirjandusest“ on hea kirjanduskriitika, sest Elo Viidingu absolutistlik ja ennastkehtestav lähenemine välistab igasuguse igavuse ja kliimaksivabaduse. Ka psühhoanalüüsist tõukuv tõlgendus eristab teda julgelt suuremast osast eesti kriitikutest, kelle peamine analüüsiviis paistab olevat teoses esinevate teemade umbmäärane eritlemine. Sandra Jõgeva tööpäevikut „Avalikud ja salajased märkmed“ arvustades sõnastab Viiding muuhulgas oma kriitikukreedo: „Inimeste suutmatus seedida endast erinevat ning oodata filmidest (ja üleüldse kunstilt) Tähendust – see tähendab, üksnes iseenda turvatud tundeelu peegeldusi ja fikseerunud enesetaju kinnitusi, on … alamat sorti reaktsioon“ (lk 48). Seega – kirjandusel pole Viidingu kriitikumina jaoks isiklikku, lohutavat, psühholoogiliselt tarvilikku otstarvet, ta lepib sellega, et „lohutus ongi kättesaamatu – väljastpoolt; et keegi teine (kirjanik) ei saa seda pakkuda; et keegi teine saab üksnes meelde tuletada, et võib-olla, jah, armas lugeja, on sul õigus – see on kusagil olemas?“ (lk 101).

Mõistagi tekitab Viidingu nihilistlik hoiak emotsioone vaevu vaka all hoidvas lugejas palju küsimusi. Miks ikkagi on kunstist tähenduste, irooniliselt suure või mitteirooniliselt väikese algustähega, otsimine madal reaktsioon? Kas mitte sellest – isiklikust kontaktist, olgu emotsionaalsest või ratsionaalsest – ei algagi kirjanduse tõlgendus? Tõlgendamise käigus võib ju algsest tähendusest eemalduda, seda analüüsikuhja alla peita (nagu kirjandusteaduses varjatult või varjamatult tehakse). Kuid Viiding ei andesta sentimentaalsust ei kriitikule ega lugejale, ning eriti teravalt tuleb see välja kogumiku kõige tugevamas kirjatükis „Juhan Viidingu eitamine“, kus ta joonistab välja seitse erinevat lugejatüüpi, kes moel või teisel Viidingut „valesti“ mõistavad. Huvitaval kombel puudub nimistust selline lugeja, kes loeks teda lihtsalt iseenda jaoks, vanast harjumusest, täiesti ebakommunikatiivselt ja ilma publikuta. Tundub, et nii nagu  luules, köidavad Elo Viidingut ka kirjanduskriitikas ennekõike kodanliku heaolumaailma stereotüübid – isa-Viidingu hardad ja tõsiusksed lugejad või alkohoolikutest pereisad, kes käivad kord aastas perega Tais puhkamas ja varjavad lasteaia garderoobis pohmelli –, keda ta mõnuga piitsutab. Kui „Juhan Viidingu eitamises“ avaldab nihilism ja mitteempaatilisus mõju (pelgalt eituse kaudu ütleb ta Viidingu luule kohta rohkem kui nii mõnigi süvaanalüüs), siis mõnes teises tekstis muutub see hoiak lausa tüütuks.

Viidingu kui kirjanduskriitiku siht – endast erineva seedimine, võõra mõistmine, aktsepteerimine, talumine –, on tihtilugu määratud luhtuma. Ta ütleb otse, mis talle meeldib ja mis mitte. Kindlasti ei talu ta heaoluühiskonna ilminguid (nt kolmeeurost jäätist „Jäämari“, punklaulupidu, noori rõõmsaid kutte kesapõllul plaate keerutamas, aga ka sotsiaalset ebavõrdsust), ja kindlasti meeldib talle see, kui kirjandusteoses on kirjeldatud madalaid tunge, mis panevad peategelase halvasti käituma. Inimene ei pea varjama oma halba iseloomu, sest see on märk alateadvusest ja alateadvusega ei vaielda! Nõnda näib mulle, et Viiding kutsub mõistma mudellugejast erinevaid, kapitalistliku ühiskonna hüvedest kõrvale jäänud või lihtsalt emotsionaalselt püsituid inimesi, kelle instinkte ja tunge on ilukirjanduses hõlpsam värvikalt kirjeldada kui tavakodanike omi. See väljendub ka kogumikku jõudnud arvustuste teostevalikus: nii Sandra Jõgeva, Lionel Shriveri, Leena Krohni kui Ivar Silla raamatus tegutsevad eluheidikud, psühhopaadid, narkomaanid, alkohoolikud, kelle viletsus Viidingut ilmselgelt sütitab.

Mõistagi on suhtelises vaesuses elava, sümboolselt või materiaalselt ilmajäetud inimese kirjanduses esindamine üllas eesmärk – seda enam, et Elo Viidingu ja mõne teise üksiku autori (nt Mari Saadi, Sveta Grigorjeva ja Piret Põldveri) kõrval teevad seda Eestis vähesed. Samas ei ole Viiding isegi viletsuses vaevlevate tegelaste suhtes kuigi empaatiline. Kaastunde asemel leiab tema tekstidest hoopis kaine psühhoanalüütilise pilgu, mis tekitab tunde, nagu vaatleks autor mõnda haruldast putukat või taime, mitte inimest. Peaaegu iga teos satub psühhoanalüüsi ohvriks, mis mõnel juhul (näiteks Ivar Silda arvustades) õnnestub, teisal (näiteks „Avalike ja salajaste märkmete“ retsensioonis) aga mõjub lausa naeruväärselt ja paneb küsima, kas äkki on selle kasutamine samasugune eelhoiak, katse otsida iseenda jaoks Tähendust, nagu iga teinegi? Ühes tekstis väidab Viiding koguni, et psühhoanalüüsi „mõistma on loovad inimesed kahtlemata võimelisemad kui omaenda projektsioonide ja hirmude käes visklevad pealiskaudsed üldistajad, kes mitte ühtegi niisama võimsat teooriat või mõtlemissuunda kunagi asemele luua ei suudaks, küll aga kiitlevad, et neil puudub alateadvus hoopiski, või sogavad niisama“ (lk 36). Autorilt, kes julgeb seista inimeste eest, kellel pole kultuuri tarbimiseks piisavalt materiaalset ega sotsiaalset kapitali, on selline seisukoht ootamatult elitaarne! Hiljutisest intervjuust Estonian Literary Magazine’ile tuleb aga välja, et Viiding on nüüd psühhoanalüüsist üle saanud ja teda „huvitab psühhoanalüüsi asemel pigem see, kuidas inimene saab reaalselt toimida teiste heaks, kellel on vähem võimalusi – hingelisi, intellektuaalseid, materiaalseid. Mitte kogukonna jaoks …, aga toimida enesesse süüvimise (ja isegi ideedesse süüvimise) asemel just nimelt nende inimeste heaks, kes kannatavad teatavas mõttes ilmajäetuse all. Sotsiaalselt. Püüan seda ise oma praeguses elufaasis teha“.^[5]

Jään huviga ootama, kuidas absolutistlik arvustaja Elo Viiding seda sihti kirjanduskriitikas ellu hakkab viima. Üks võimalus oleks loobuda kollases meedias levivate stereotüüpide kinnistamisest (psühhoanalüüsi kõrvalmõju?) ning anonüümse antagonistiga (kellele sõna ei anta) vaidlemisest, kirjutada veelgi iroonilisemalt, konkreetsemalt, antipaatiat peenelt maskeerides, et sotsiaalseid probleeme veel veenvamalt lugejani viia. Ja teine võimalus oleks…  ikkagi otsida Tähendust.

^[1] M. Peegel, Kui kirjutad, siis kõnele! Looming, 2020, nr 11, lk 1622–1624.

^[2] V. Märka, Eitamise rõõm. Sirp, 15.01.2021.

^[3]Johanna Ross: Elo Viiding kõneleb kirjandusest kirjaniku häälega. Klassikaraadio.err.ee, 25.10.2020.

^[4] P.-R. Larm, J. Susi, Me kiretu kirjanduskriitika. 2015. ja 2016. aasta kriitikaülevaade. Keel ja Kirjandus, 2017, nr 3, lk 162.

^[5] 4+4. A conversation between the poets Elo Viiding and Kristjan Haljak. Estonian Literary Magazine, 2020, nr 51, lk 38–39.