Arhiiv

Viimase kümne aasta edusammud tehis-intellekti ja ennekõike süvaõppe (deep learning)^[1] vallas on sillutanud teed tehnoloogiale, mille laialdane levik võib lähitulevikus meie kultuuri ja ühiskonda põhjalikult muuta. Siinses essees esitan kaks arvutusliku loovusega seotud teesi: (a) loovad tehisintellekti rakendused võivad esile kutsuda kontseptuaalse nihke meie autorsusega seotud arusaamades; (b) loovad tehisintellekti rakendused võivad esile kutsuda episteemilise kriisi heli- ja videosalvestiste tõendistaatuse osas. Need esmapilgul erinevad väited on omavahel seotud, sest mõlemas kirjeldatud muutuste aluseks on sarnane tehnoloogia. Vaatlen neid muutusi ennekõike kujutiste ja kunstilise kujutamise kontekstis, kuid sarnased trendid on täheldatavad ka heli ja teksti puhul.

Kuna mõlemad teesid põhinevad praeguste trendide ekstrapoleerimisel, siis on oluline täpsustada kriteeriumid, mille alusel olemasolevaid andmeid hindame. Seetõttu tutvustan alustuseks põgusalt arvutuslikku loovust, eristan loovuse tüüpe ja pakun välja kriteeriumi, mille järgi tehisintellekti rakenduste loovust hinnata. Seejärel vaatlen mõningaid arvutusliku loovuse näiteid ning püüan nende abil näidata, et esimene tees on usutav. Järgmiseks käsitlen mõningaid kujutistega seotud episteemilisi norme, millele me neid tõenditena kasutades praegu toetume. Edasi püüan süvavõltsingute varal näidata teise teesi usutavust. Essee eesmärgiks on lahenduste pakkumise asemel tähelepanu pööramine lähitulevikus ees seista võivatele ja tehisintellektist tulenevatele kultuurimuutustele, mille tõstatatud väljakutsetele tuleks senisest rohkem tähelepanu pöörata. Kõik järgnevad arutlused eeldavad, et kõnealuste tehnoloogiate areng jätkub üldjoontes praeguses tempos ning valdkonda ei taba uus „tehisintellekti talv“ ehk huvi ja rahastuse kokkukuivamine.

Arvutuslik loovus, tüpoloogia ja kriteeriumid

Arvutuslik loovus on „tehisintellekti (TI) esilekerkiv valdkond, mis uurib ja kasutab ära arvutite potentsiaali olla midagi enamat kui tööriistad ja käituda autonoomsete loojate ning kaasloojatena“.^[2] Distsipliinina kombineerib arvutuslik loovus uurimistööd sellistest valdkondadest nagu tehisintellekt, kognitiivteadus, psühholoogia ja sotsiaalantropoloogia. Eesmärgiks on nii arvutite loovuse üle teoretiseerimine kui ka inimestega samaväärsete ning nende silmis loovalt tegutsevate arvutisüsteemide loomine.

See kõik tõstab aga küsimuse, mis on loovus? Vastusest sõltub suuresti ka see, kas arvutid saavad loovad olla. Enne sellele küsimusele vastamist tuleks aga peatuda kahel levinud arusaamal, millest on loovuse mõistmisel rohkem kahju kui kasu. Esimene neist on inspiratsiooniline, sest väidab, et loovus on mingis mõttes jumalik nähtus. Varajase näite sellest leiame Platonilt: „Sa tead, ükski eepilistest poeetidest, kui nad on head, ei ole oma aine peremehed: nad on inspireeritud, seestunud ja nii nad kõiki neid kauneid luuleteoseid lausuvad. Sama kehtib ka lüüriliste poeetide kohta, kui nad on head … ei ole nad täie mõistuse juures, kui nad kauneid laulusõnu loovad, vaid niipea kui nad harmooniasse ja rütmi sisenevad, haarab neid Bakchose hullus. … Sest poeet on õhuline olend, tiibadega ja püha, ja ta ei suuda poeesiat luua, kuni teda ei ole haaranud inspiratsioon ja ta ei ole hullunud ning tema mõistus ei ole enam temaga.“^[3]

Romantilise käsituse järgi on loovus kaasasündinud ja haruldane anne või intuitsioon. Mõlemad vaatekohad võib siin kõrvale jätta, sest need müstifitseerivad loovust ja nende tõesust sageli eeldatakse, selle asemel et neid põhjendada.^[4]

Loovuse üksikasjaliku definitsiooni esitamine ja kaitsmine ületaks käesoleva essee piirid. Selguse huvides ütleme lihtsalt, et tegu x on loov siis, kui selle tagajärjed on mingisuguses kultuurikontekstis või muus raamistikus uudsed, üllatavad ja väärtuslikud. Selle määratluse järgi sooritavad loovaid tegusid toimijad.^[5] Uudsus ja üllatuva publiku või vaatleja olemasolu näivad olevat loova teo olulised komponendid, sest ootuspäraseid tagajärgi enamasti loovaks ei peeta ning millegi uudseks pidamine eeldab hindaja olemasolu. Samuti paistab loov tegu eeldavat mingisugust reeglitest, stiilidest, teostest ja varasematest loovatest tegudest moodustunud kultuurikonteksti, mille taustal tegu kellegi jaoks loov ning üllatav tundub.

Selline loovuse määratlus sobib ka Allen Newelli ja teiste poolt pakutud kriteeriumidega probleemidele pakutud lahenduste loovuse hindamiseks:

1. Lahendus peab (indiviidi või ühiskonna jaoks) olema kasulik ja uudne.
2. Lahendus nõuab, et me lükkaksime tagasi eelnevalt aktsepteeritud ideed.
3. Lahendus sünnib suure motivatsiooni ja püsivuse tulemusel.
4. Lahendus tuleneb algselt ebaselge probleemi täpsustamisest.^[6]

Need kriteeriumid väljendavad mõningaid levinud intuitsioone loovuse osas: (1) väidab, et loovad lahendused peaksid olema uudsed; (2) rõhutab, et loovus peaks viima aktsepteeritud mõtteviisidest kaugemale; (3) väidab, et loovus nõuab pingutust; (4) märgib, et loovus eeldab mingisugust probleemi ja samas aitab seda läbi näha. Ühtlasi kasutatakse neid kriteeriume ka arvutusliku loovuse valdkonnas.^[7]

Tehisintellekti loovuse ja selle mõju analüüsimist hõlbustab loovuse tüüpide eristamine. Ühe mõjuka tüpoloogia on välja pakkunud Margaret Boden,^[8] kes eristab kahte loovuse tüüpi:

• Psühholoogiline loovus (P-loovus): seisneb looja jaoks uue, üllatava ja väärtusliku idee genereerimises.
• Ajalooline loovus (A-loovus): seisneb teadaolevalt esimesena ajaloos uue, üllatava ja väärtusliku idee genereerimises.

Boden väidab, et A-loovus on P-loovuse erijuht. Lisaks eristab ta kolme loovuse vormi:

• Kombinatoorne loovus: seisneb olemasolevate ideede uuel või vähetõenäolisel viisil kombineerimises.
• Uurimuslik loovus: seisneb olemasolevas kontseptuaalses ruumis^[9] mingisuguse uue idee loomises.
• Teisendav loovus: seisneb olemasoleva kontseptuaalse ruumi reeglite sellises muutmises, et võimalikuks saab uute ideede loomine.

Kombinatoorse loovuse näideteks on kollaažid ja Rutherfordi aatomimudel. Uurimusliku loovuse näiteks on Johann Sebastian Bachi kompositsioonid, mis kompasid barokkmuusika kontseptuaalse ruumi piire. Teisendava loovuse näideteks võiks olla Arnold Schönbergi atonaalne muusika.^[10] A-loovus näib eeldavat teisendavat loovust. Hoolimata Bodeni tüpoloogia puudustest^[11] kasutan seda siinkohal tehisintellekti loovuse näidete analüüsimiseks.

Enne esimest teesi toetavate näidete juurde asumist tuleb meil vastata veel ühele küsimusele: kas arvuti saab olla loov? See küsimus on lähedaselt seotud Alan Turingi küsimusega arvutite intelligentsuse võimalikkusest,^[12] sest loovus ja intelligentsus näivad olevat tihedalt seotud. Turingi vastus käsitas intelligentsust teatava vaadeldava käitumismustrina, mille hindamiskriteeriumid võtab kokku tema järgi nime saanud Turingi test: kui meil on eri asjaosalised A, B, C, kus A ja B on inimesed ning C on arvuti, siis C on intelligentne siis ja ainult siis, kui pärast B ja C-ga arvuti vahendusel ning teksti teel suhtlemist ei suuda A otsustada, kas B või C on arvuti.

Turingi testil on mitmeid puudusi, millest on siinkohal asjakohane mainida kahte, sest need juhatavad sisse allpool kasutusele tuleva alternatiivi. Esiteks ei ole kindel, et Turingi testi läbimine, vähemalt selle esialgsel kujul, oleks intelligentsuse piisav tingimus, sest selle ranged nõuded – ainult kirjalik kommunikatsioon, ainult jah-ei küsimused jne – taandavad inimesed masinate tasemele, selmet näidata masinate intelligentsust mingisuguses inimlikus mõttes.^[13] Teiseks, Ada Lovelace, analüütilise mootori loonud Charles Babbage’i sõber, väitis, et arvutid ei saa loovad olla, sest nad järgivad oma programmi reegleid, aga loovus eeldab reeglite rikkumist.

Viimasest vastuväitest lähtub Turingi testi asemele pakutud Lovelace’i test: arvuti C on intelligentne siis ja ainult siis, kui C loob objekti o selliselt, et o aluseks ei ole mitte juhus või viga, vaid protsess, mida C suudab korrata ning mille puhul C-d tundev H (või keegi, kellel on H-ga samaväärsed teadmised) ei suuda seletada, kuidas C lõi o.^[14] See on metatest, sest o võib olla lause mingis loomulikus keeles, teoreemi tõestus või visuaalne kujutis. Kui Turingi testi läbimiseks piisab imiteerimisest, siis Lovelace’i test nõuab loovust. Seetõttu võiks see sobida ka masinate loovuse hindamise kriteeriumiks. Jätan siin kõrvale küsimuse, kas loovus eeldab kavatsusi või teisi vaimuseisundeid, sest see nihutaks essee fookuse vaimufilosoofiasse ning ma ei soovi aprioorsete filosoofiliste argumentide varal juba eos välistada masinate loovuse võimalikkust.

Autorsusega seotud kontseptuaalsed muutused

Autori surmast rääkis juba Roland Barthes,^[15] kelle jaoks oli siiski pigem tegemist inimeste poolt kirjutatud tekstide muutunud tõlgendamise tagajärjega. Praeguste tehnoloogiliste trendide jätkumisel võivad arvutusliku loovuse rakendused (inim)autorluse ja sellega seotud moraalsed ning õiguslikud normid suurema kahtluse alla seada kui muutused tekstide tõlgendusviisides.

Arthur Milleri väitel oli Bell Labsi juures töötanud insener A. Michael Noll tõenäoliselt üks esimesi arvutusliku loovuse vallas katsetajaid, sest tema 1962. aasta püüdlused panna IBM 7090 suur-arvuti juhuslikke visuaalseid mustreid looma viisid ootamatult kunstipäraste tulemusteni.^[16] Sihipärasem varajane katsetus arvutusliku loovuse vallas oli ajavahemikus 1973–2016 kunstnik Harold Coheni poolt loodud arvutiprogramm AARON, mis lõi nii abstraktseid kui ka figuratiivseid, nii mustvalgeid kui ka värvilisi pilte. Esialgsed versioonid genereerisid juhuslikust punktist alustades ja keerukaid KUI-SIIS reegleid järgides abstraktseid kujutisi. Hilisemad versioonid valisid alguspunkti ise ja lõid figuratiivseid kompositsioone. Iga versioon töötas aga võrdlemisi piiratud stiili raames ning Cohen pidi iga stiilimuutuse ise programmeerima. Seega saame siin parimal juhul rääkida uurivast ja P-loovusest, sest programm kaardistas eelnevalt piiritletud kontseptuaalset ruumi. Tõenäoliselt ei läbiks AARON Lovelace’i testi, sest Cohen või mõni teine sarnaste teadmistega isik suudaks AARON-i loomingut seletada.

Obvious – prantsuse kunstnikest ja masinõppe ekspertidest koosnev sõpruskond – avaldas 2018. aastal 11 tehisintellekti poolt loodud portreemaalist koosneva seeria. Üks maalidest, „Edmond de Belamy“, müüdi Christie oksjonimajas 432 500 USD eest.

Generatiivsed võistlusvõrgud on süvaõppe mudelid, mis koosnevad kahest mudelist – generatiivsest mudelist G ja detekteerivast mudelist D. G õpib inimeste sildistatud andmetes (näiteks portreedest koosnevas andmebaasis) leiduvaid mustreid tuvastama ning D püüab tuvastada, kui suure tõenäosusega kuulub G genereeritud väljund treeningandmete hulka. G ja D mängivad kahe mängijaga nullsumma mängu, milles G püüab maksimeerida D eksimise tõenäosust. Nüüdseks suudavad sellised mudelid genereerida portreefotosid mitteeksisteerivatest inimestest, mida inimsilm ei suuda eristada päris inimeste fotodest.^[17] Obvious kasutas maaliseeria loomisel loovaid võistlusvõrke, kus G treeniti Lääne kunstiklassikasse kuuluvate portreemaalide peal genereerima pilte, mida treeningandmete seas ei leidu, aga mis imiteerivad neid piisavalt hästi, et D ei suudaks neid treeningandmetest eristada. Vähemalt masina enda seisukohalt võiks öelda, et tegemist on P-loovusega, sest tegemist oli iseenda tulufunktsiooni maksimeerimisega. Kuna A-loovus näib eeldavat teisendavat loovust ja teisendavaks loovuseks piisaks sellest, et publik tunneb ära asjakohase kontseptuaalse ruumi reeglite muutmise, siis saaks kõnealust rakendust nii teisendavalt loovaks kui ka A-loovaks pidada, sest vähemalt üks kirjutaja on saavutuse olulisust võrrelnud Marchel Duchampi ready-made objektide poolt esile kutsutud muutusega kaasaegse kunsti mängureeglites.^[18] Sellest hoolimata ei ole selge, kas antud rakendus läbiks Lovelace’i testi, sest ei ole teada, kas Obvious või nendega samu teadmisi omavad isikud suudaksid rakenduse väljundid ära seletada.

Kui näidete ringi laiendada, siis leiab veel piiripealseid rakendusi, mille puhul pole selge, kas nad Lovelace’i testi läbiksid. Näiteks AIVA (Artificial Intelligence Virtual Artist) – masinõppel baseeruv programm, mis treeniti õhtumaise muusika kaanoni peal ise eri stiilides muusikat komponeerima – on nüüdseks andnud välja kaks albumit ning saanud esimeseks Prantsuse heliloojate ja autorite ühingu SACEM poolt tunnustatud virtuaalseks heliloojaks. AlphaGo, 2016. aastal lauamängus go Lee Sedolit võitnud süvaõppel põhinev rakendus, avastas võistluse ajal uue strateegia, mis Marcus du Sautoy arvates näitab, et see rahuldab Lovelace’i testi.^[19] Selmer Bringsjord, üks Lovelace’i testi loojatest, leiab aga, et siiani ei ole veel loodud seda läbida suutvat rakendust.

Ühelt poolt on hetkel tõenäoliselt veel vara rääkida tehisintellekti rakendustest, mis suudaksid Lovelace’i testi ilmselgelt läbida. Praeguste tehnoloogiliste trendide valguses ei saa aga selliste rakenduste võimalikkust ka täielikult välistada. Teiselt poolt ei saa välistada sedagi, et Lovelace’i test on vale kontseptuaalne tööriist masinate intelligentsuse ja loovuse hindamiseks ning mõningaid eespool toodud rakendustest saaks juba loovaks pidada.

Hoolimata sellest, kas masinate loovusest on veel vara rääkida või mitte, võivad edusammud arvutusliku loovuse vallas kaasa tuua muutusi, mille tagajärjel muutuvad meie arusaamad autorsusest ja loomingust. Esiteks tõuseb senisest teravamalt autorsuse olulisuse küsimus. Kui on tõsi, et nüüdisajal mängib kunstiteose hindamisel ja tõlgendamisel olulist rolli (teadaoleva) autori olemasolu,^[20] siis kuidas mõjutab teose esteetilist retseptsiooni teadmine, et selle on loonud masin? Kui loojad vastutavad oma loomingu eest, siis kes vastutab iseseisvalt õppiva masina loomingu eest? Milliseks kujuneb loovtöö tulevik, kui loovad masinad peaksid ühel hetkel hakkama inimestele konkurentsi pakkuma? Need ja teised (filosoofilised) küsimused tõusevad tänu arvutusliku loovuse edusammudele lähitulevikus senisest teravamalt päevakorrale.

Salvestistega seotud episteemilised normid

Individuaalsete tunnetuslike ja ressurssidega seotud piirangute tõttu tuleneb märkimisväärne osa meie maailma kohta käivast teadmisest teiste tunnistustest. Me oleme tunnistuse alusel õigustatud midagi uskuma seni, kuni tunnistuse allikas on usaldusväärne. Allika usaldusväärsust kahtluse alla seadvate tõendite ilmnemisel kaotab tunnistus oma usaldusväärsuse ja ei saa enam meie uskumusi põhjendada.

Alates filmi, fotograafia ja teiste salvestustehnoloogiate leiutamisest on just kõikvõimalikud salvestised saanud meie kultuuris üheks tunnistuse kontrollimise vahendiks. Seda kinnitab kasvõi tõsiasi, et me parandame tunnistusi salvestiste põhjal ja mitte vastupidi. Näiteks kohtupraktikas on turvakaamera lindistus pealtnägija tunnistusest usaldusväärsem. Regina Rini leiab, et salvestistega on seotud teatud episteemilised normid, mille varal nad saavad meie avalikke sündmusi puudutavaid tunnistuslikke praktikaid reguleerida.^[21] Salvestised teevad seda kahel moel: nad võimaldavad tunnistusi akuutselt korrigeerida, sest tunnistuste tõesust ja täpsust saab salvestise varal kontrollida; nad võimaldavad tunnistusi passiivselt korrigeerida, sest taustateadmine, et läheduses võib leiduda salvestustehnoloogiaid, peaks vähemalt avaliku elu tegelaste hulka kuuluvaid allikaid mõjutama pigem siiraid ja pädevaid tunnistusi andma.

Salvestised moodustavad episteemilise varuplaani, millele me saame toetuda, et avalike sündmuste kohta käivaid tunnistusi kontrollida. Kendall Waltoni poolt fotode kohta esitatud ja kriitika osaliseks saanud läbipaistvuse teesi^[22] üldistades võiksime öelda, et salvestised saavad episteemilise varuplaani rolli täita, sest nad on läbipaistvad: salvestise kaudu me tajume selle põhjuseks olnud objekti ennast. Seega heli- ja videosalvestised ning fotod loovad tajupõhist teadmist objektidest endist.^[23] Passifoto episteemiline eelis portreemaali ees seisneb läbipaistvuse teesi järgi selles, et esimene võimaldab kujutatud isikut ennast näha, kuid teine on kunstniku visuaalne tunnistus kujutatud isikust, sest sõltub kunstniku tõlgendusest ning võib sellisena osutuda kallutatuks.

Süvavõltsingud ja episteemiliste normide kriis

Süvavõltsingud (deepfakes) on masinõppe abil loodud sünteetilised pildid, heli- või videoklipid, milles ühe isiku hääl, nägu või keha asendatakse kellegi teise omaga. Nende loomiseks kasutatakse praegusel hetkel valdavalt kahte tehnoloogiat – eespool mainitud generatiivseid võistlusvõrke ja autoenkoodereid ehk tehisnärvivõrke, mis püüavad sisendiks oleva pildi analüüsimise järel võimalikult sarnast väljundit luua. Mõlemad tehnoloogiad on laialdaselt levinud, tavatarbijale tasuta kättesaadavad ja nende kasutamine muutub aja jooksul üha lihtsamaks.

Süvavõltsingute aluseks olev tehnoloogia on masinnägemise valdkonnas väljatöötamisel olnud alates 1990. aastatest. Üheks varaseks näiteks on 1997. aastast pärinev projekt, mis võimaldas varem salvestatud videolõiku muuta selliselt, et kõneleja suu liikus videost erineval heliribal olevate sõnade järgi. 2017. aastal tegi BuzzFeed hoiatava näitena midagi sarnast Barack Obamat kujutava videoga.^[24] 2018. aastal jõuti juba tervet keha kujutavate videote manipuleerimiseni.^[25] Esimesed teated kõne süvavõltsingutest pärinevad 2019. aastast.^[26] Vähemalt ühel juhul on seda tehnoloogiat ka edukalt raha väljapetmiseks kasutatud.^[27] Teisalt on süvavõltsingute tehnoloogial suur potentsiaal näiteks meelelahutustööstuses, kus seda on juba kasutatud näiteks surnud näitlejate kinolinale toomiseks või elavate näitlejate digitaalseks noorendamiseks.^[28]

Nimetus deepfake pärineb samanimelisest ja nüüdseks suletud Redditi kogukonnast, milles eespool kirjeldatud tehnoloogiat kasutati peamiselt (tuntud) naistest võltspornograafia loomiseks. Ühe raporti järgi oli 2018. aastaks internetis rohkem kui 14 000 süvavõltsitud videot, millest 98% olid pornograafilised. Kõik need kujutasid naisi, kellest 99% töötasid meelelahutustööstuses.^[29] Üks hiljuti ilmunud uuring leidis, et süvavõltsingud on järgmise 15 aasta suurim tehisintellektiga seotud risk.^[30] Üheks murettekitavaks riskistsenaariumiks on süvavõltsingute kasutamine poliitilistel eesmärkidel. Esimesed näited on juba olemas. India ajakirjaniku Rana Ayyubi vaigistamiseks loodi ja levitati sotsiaalmeedias 2018. aastal teda kujutavat süvavõltsitud pornograafiat.^[31] Indias kasutati käesoleva aasta kevadel valimiskampaanias süvavõltsitud videot, mis jättis mulje, et kandidaat pöördub valijaskonna poole keeles, mida ta tegelikult ei oska,^[32] ning Belgias ringles süvavõltsitud video peaministrist, kes seostas Covid-19 pandeemiat kliimasoojenemisega.^[33] Tehnoloogia arengu ja kasvava kasutajasõbralikkuse tõttu võime tõenäoliselt oodata selliste intsidentide arvu tõusu. Mõningatel andmetel on poliitilise sisuga süvavõltsingute hulk viimase aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud.^[34] Lähiaastatel suureneb see tõenäoliselt veelgi.

Rini väidab, et süvavõltsingud ähvardavad õõnestada salvestistega seotud episteemilisi norme.^[35] Esiteks, kui süvavõltsingud muutuvad ajapikku niivõrd tõetruuks, et inimesed ei suuda neid enam autentsetest salvestistest eristada, siis muutub senisest oluliselt lihtsamaks sotsiaalmeediasse paisatud süvavõltsitud klippide abil valeinformatsiooni edastada ja poliitilist ebastabiilsust tekitada. Teiseks, mis veel enam muret tekitab, isegi kui süvavõltsingud ei saavuta inimeste süstemaatiliseks eksitamiseks vajalikku tehnilist täiust, võib ainuüksi üldine teadmine kõigi salvestiste potentsiaalsest võltsitavusest suurendada „valetajate dividendi“ ehk tekitada olukorra, kus inimesed püüavad oma sõnade ja tegude eest vastutamist vältida väitega, et asjakohased problemaatilised salvestised on süvavõltsingud.^[36] Sellist tendentsi võib täheldada juba praegu. Nina Schick kirjutab 2019. aastal Malaisias aset leidnud juhtumist, kus homoseksuaalsesse seksiskandaali sattunud tollane majandusminister Mohamed Azmin Ali väitis, et skandaali põhjustanud video, mis kujutas teda koos teise mehega, on süvavõltsing.^[37] Uurimine näitas, et video on ehtne. Sõltumata sellest, kas süvavõltsingud muutuvad autentsetest salvestistest eristamatuks või suurendavad nad valetajate dividendi, tagajärjeks on salvestiste episteemilise varuplaani funktsiooni lagunemine ning läbipaistvuse teesi vääraks muutumine. Vastu võiks väita, et fototöötlus on juba ammu fotode läbipaistvuse kahtluse alla seadnud. Rini aga ütleb, et heli- ja videosalvestiste episteemiline staatus meie kultuuris on fotode omast erinev, sest me üldiselt kontrollime fotode usaldusväärsust videosalvestiste abil. Süvavõltsingud ähvardavad muuta heli- ja videosalvestised sama ebausaldusväärseks, kui seda on Photoshopi tõttu fotod.

Kui eespool kirjeldatud trendid peaksid jätkuma ning kaasa tooma loetletud kultuurimuutused, siis võib oodata sügavate erimeelsuste – ühiste episteemiliste standardite, faktide ja tõendite puudumisest^[38] tingitud ning seetõttu võib-olla ratsionaalselt lahendamatute erimeelsuste^[39] – sagenemist ühiskonnas, sest koos heli- ja videosalvestiste usaldusväärsusega kaob ka üks vahend erimeelsuste ratsionaalse lahendamise eelduseks oleva, ühistest faktidest koosneva arutluskonteksti kujundamiseks. Arengud arvutusliku loovuse vallas võivad samal ajal kaasa tuua loometöö järkjärgulise automatiseerimise, mille mõjul võivad hakata muutuma nii meie arusaamad autorsusest kui ka loominguga seotud väärtushinnangud. Eespool kirjeldatud tehnoloogiate keelustamine ei oleks tõhus lahendus, sest sellisel juhul jätaksime ennast ilma nendega seotud hüvedest ning eiraksime tõsiasja, et asjakohane teadmine on juba avalik. Tõenäoliselt peaks vastus neile komplekssetele väljakutsetele hõlmama nii tehnoloogilisi lahendusi ja seadusandlikke vahendeid kui ka individuaalsel tasandil kriitilise meediakirjaoskuse arendamist.

^[1] Süvaõpe on masinõppe algoritmide klass, mis kasutab mitut tehisnärvivõrkude kihti treeningandmetest järjest keerukamate mustrite tuvastamiseks.

^[2] T. Veale, F. A. Cardoso, R. Pérez y Pérez, Systematizing Creativity: A Computational View. Rmt-s: Computational Creativity. The Philosophy and Engineering of Autonomously Creative Systems. Toim. T. Veale, F. A. Cardoso. Chaim, 2019, lk 2.

^[3] Platon, Ion, 533e–534b, rmt-s: Plato, Complete Works. Toim. J. M. Cooper. Indianapolis; Cambridge, 1997, lk 941–942.

^[4] M. Boden, The Creative Mind: Myths and Mechanisms. 2. tr. London; New York, 2003, lk 14–15.

^[5] Selline „toimijakeskne“ arusaam loovusest justkui välistab keerukate süsteemide või looduse loovuse. Soovimata siinkohal neis küsimustes seisukohta võtta piirdun praegu „toimijakeskse“ arusaamaga, sest keskendun ennekõike tehislike toimijate loovusele ning käsitlen tehisnärvivõrke ja teisi tehisintellekti loovaid rakendusi tehislike toimijatena (artificial agents).

^[6] A. Newell, J. C. Shaw, H. A. Simon, The Process of Creative Thinking. Santa Monica, 1959, https://www.rand.org/pubs/papers/P1320.html.

^[7] T. Veale, F. A. Cardoso, R. Pérez y Pérez, Systematizing Creativity, lk 3.

^[8] M. Boden, The Creative Mind.

^[9] „Kontseptuaalset ruumi“ võib siinkohal mõista mõistete, näidete ja reeglite kogumina, mis suunab tegevust mingis valdkonnas. Näiteks eukleidilise geomeetria kontseptuaalne ruum koosneb selle aksioomidest, teoreemidest ning nende poolt lubatud kujunditest.

^[10] M. du Sautoy, The Creativity Code: Art and Innovation in the Age of AI. Harvard, 2019, lk 9.

^[11] Vt G. A. Wiggins, A Framework for Description, Analysis and Comparison of Creative Systems. Rmt-s: Computational Creativity, lk 21–47.

^[12] A. Turing, Computational Machinery and Intelligence. Mind, 1950, kd 59, nr 236, lk 433–460.

^[13] L. Floridi, Philosophy and Computing: An Introduction. London; New York, 1999.

^[14] S. Bringsjord, P. Bello, D. Ferrucci, Creativity, the Turing Test, and the (Better) Lovelace Test. Minds and Machines, 1999, kd 11, nr 3, lk 3–27.

^[15] R. Barthes, Autori surm: valik kirjandusteoreetilisi esseid. Toim. M. Tamm. Tallinn, 2002.

^[16] A. I. Miller, The Artist in the Machine: The World of AI Powered Creativity. Cambridge, 2019.

^[17] Näiteks järgmisel internetileheküljel näeb iga värskenduse järel uut sellisel meetodil genereeritud fotot.

^[18] A. Rolez, The Mechanical Art of Laughter. Arts, 2019, kd 8, nr 1, lk 2.

^[19] M. du Sautoy, The Creativity Code, lk 205–206.

^[20] M. Foucault, Mis on autor? Tlk K. Talviste. Vikerkaar, 2000, nr 11/12, lk 156–172.

^[21] R. Rini, Deepfakes and the Epistemic Backstop. Philosopher’s Imprint, 2020, kd 20, nr 24, lk 1–16.

^[22] K. L. Walton, Transparent Pictures: On the Nature of Photographic Realism. Noûs, 1984, kd 18, nr 1, lk 67–72.

^[23] D. Cavedon-Taylor, Photographically Based Knowledge. Episteme, 2013, kd 10, nr 3, lk 283–297.

^[24] S. Suwajanakorn, S. M. Seitz, I. Kemelmacher-Schlizerman, Synthesizing Obama: Learning Lip Sync from Audio. ACM Transactions on Graphics, 2017, kd 36, nr 4.

^[25] C. Chan, S. Ginosar, T. Zhuo, A. A. Efros, Everybody Dance Now. arXiV, 2019, https://arxiv.org/pdf/1808.07371.pdf.

^[26] J. Vincent, This Is What a Deepfake Voice Clone Used in a Failed Fraud Attempt Sounds Like. The Verge, 27.07.2020, https://www.theverge.com/2020/7/27/21339898/deepfake-audio-voice-clone-scam-attempt-nisos.

^[27] C. Stupp, Fraudsters Used AI to Mimic CEO’s Voice in Unusual Cybercrime Case. The Washington Post, 30.08.2019.

^[28] E. Winick, How Acting as Carrie Fisher’s Puppet Made a Career for Rogue One’s Princess Leia. MIT Technology Review, 16.10.2018, https://bit.ly/3mJzWZl.

^[29] H. Ajder, G. Patrini, F. Cavalli, L. Cullen, The State of Deepfakes: Landscape, Threats, and Impact. Deeptrace, september 2019, https://regmedia.co.uk/2019/10/08/deepfake_report.pdf.

^[30] M. Caldwell, J. T. A. Andrews, T. Tanay, L. D. Griffin, AI-enabled Future Crime. Crime Sciences, 2020, kd 9, nr 14.

^[31] R. Ayyub, I Was the Victim of a Deepfake Porn Plot Intended to Silence Me. HuffPost, 21.11.2018, https://www.huffingtonpost.in/rana-ayyub/deepfake-porn_a_23595592/.

^[32] N. Christopher, We’ve Just Seen the First Use of Deepfakes in an Indian Election Campaign. Vice, 18.02.2020, https://www.vice.com/en_in/article/jgedjb/the-first-use-of-deepfakes-in-indian-election-by-bjp.

^[33] G. Galindo, XR Belgium Posts Deepfake of Belgian Premiere Linking Covid-19 with Climate Crisis. The Brussels Times, 14.04.2020.

^[34] J. Koetsier, Fake Video Election? Deepfake Videos „Grew 20X“ Since 2019. Forbes, 09.09.2020.

^[35] R. Rini, Deepfakes and the Epistemic Backstop, lk 7–8, 11–13.

^[36] R. Chesney, D. K. Citron, Deep Fakes: A Looming Challenge for Privacy, Democracy, and National Security. California Law Review, 2018, kd 107, lk 1753–1820.

^[37] N. Schich, Deepfakes: The Coming Infocalypse. New York, 2020.

^[38] Sügavate erimeelsuste näideteks on erimeelsused abordi või eutanaasia moraalse lubatavuse üle.

^[39] Vt R. J. Fogelin, The Logic of Deep Disagreements (1985). Informal Logic: Reasoning and Argumentation in Theory and Practice, 2005, kd 25, nr 1, lk 3–11.

Sotsiaalmeedia analüüsides valitseb juba mõnda aega pessimism, millest laiema publikuni jõuavad peamiselt alateadlikku ärevust toitvad lood. Suurima probleemina tõstatatakse viimasel ajal manipuleerimist – nii üksikisikute tasandil, keda kardetakse võrgutavast tehnoloogiast kohe sõltuvusse jäävat, kui ühiskonna tasandil, mille alustalasid närib infokorratus ja võõramaiste trollide armee. Tegelikult on meil märksa suurem probleem – valdava enamiku internetikasutajate igapäevakogemustes domineerib kommertslik sotsiaalmeedia, kus indiviididel tänaseks puudub nii toimimisvõime kui ka autonoomia.

Üks võimalus mõista internetis ja sotsiaalmeedias – teisiti öeldes, digitaalses osaluskultuuris – viimase paarikümne aastaga toimunud muutusi on analüüsida metafoore. George Lakoff ja Mark Johnson käisid 1980. aastal välja näiliselt lihtsa idee, et see, kuidas me asjadest räägime, vormib seda, kuidas me neist mõtleme.^[1] Metafoorid, niisiis, ei peegelda, vaid hoopis loovad meie reaalsuse-kogemusi.

Kuidas? Metafoorid toimivad tuntu ja vähem tuntu kõrvutamise kaudu. Kui te mind ei tunne ja keegi ütleb teile, et Katrin on täielik robot (ehkki ma loodan, et keegi teile nii ei ütle), siis muutuvad robotitele omistatavad tunnused – tõhusus, täpsus, mehaanilisus ja tundetus – Katrini olemuse selgitamise võrdluspunktideks ja talle lähenemise juhisteks. Kui teie ja kõneleja peate silmas ühesugust robotit, leiate te peagi ühise keele selle osas, milline on Katrin. Teooria järgi toimivad metafoorid n-ö pinna all, ehk kui metafoor on tabav ja jääb püsima, hakkab ta meile märkamatult mõjutama seda, kuidas me metafooriga kirjeldatust mõtleme, kuidas teda kogeme ja mismoodi neid kogemusi määratleme. Metafooridega kaasneb tähenduse ülekandmine, kuid mitte täielikul, vaid osalisel kujul. Kirjeldatava nähtuse teatud tahud muutuvad tänu metafooridele vähem tähtsaks ja vähem märgatavaks, samas kui teised tõusevad esile. Enamasti keskendutakse metafoori-analüüsis kas juba laialt käibele läinud või teatud gruppide (valitsus, aktivistid, ettevõtted) poolt jõuliselt pealesurutud metafooridele ja tehakse nende põhjal järeldusi selle kohta, kuidas metafooriga kirjeldatut mõtestatakse, kasutatakse või kasutama innustatakse.

1990. aastate lõpus ja 2000ndate alguses, kui internet oli enamiku inimeste jaoks alles uus ja erutav, iseloomustasid digikultuuri lennukad ja pürgivad metafoorid. Internet oli elektrooniline piirimaa, avastamata territoorium, kust leida uusi ressursse ja kus luua uutmoodi suhteid, süsteeme ja isegi ühiskonda. Nüüdseks on internet kodustatud ja me ei kirjelda seda enam metafooride abiga. Küll aga kasutatakse metafoore konkreetsete veebipõhiste teenuste ja tehniliste lahenduste selgitamiseks. Näiteks öeldakse meile, et me paneks oma pildid pilve, kuna see juhib tähelepanu eemale asjaolult, et me hoiame neid kellegi teise arvutis. Youtube ja Facebook hakkasid 2010. aasta paiku rääkima platvormidest, kuna selle sõna arhitektuurilised tähendused lubasid neutraalset struktuuri, mis võimaldab piiranguteta osalust. Eesliide nuti– hägustab sihipäraselt (eriti inglise keeles, kus on kasutusel smart) eri tüüpi intelligentsuste piire – nutiseadme nutikus ei tähenda arukust, haritust ja taibukust, vaid isiku- ja sensorandmete arvutuslikku analüüsi. Ent pinna all toimiva arukusega võrdlemise tõttu on meil väga raske poes öelda, et ei, palun mulle see loll kell ja loll tolmuimeja, aitäh. Millisel arukal inimesel siis lollid asjad on. Kuhu see kõlbab?

Siinses essees teen ettepaneku läheneda internetimetafooridele teistpidi. Prooviks analüüsida seda, kuidas sotsiaalmeediapõhine digikultuur hetkel toimib, mis seda mõjutab ning kuhu see välja viib. Seejärel püüaks leida kõige paslikuma metafoori olukorra kirjeldamiseks. Kui see metafoor meile ei meeldi, oleme ilmselgelt valel teel. Selleks alustan ühe konkreetse kultuurivormi (seksuaalkultuur) elukaare kirjeldamisest ühel konkreetsel platvormil (Tumblr). Väidan, et selle juhtumi analüüs kirjeldab sotsiaalmeedia hetkeolukorda pigem trööstitutes toonides, kus seaduste, võimu ja kommertshuvide koosmõjust vormitud digikultuur pole enam piirimaa, vaid pigem gentrifitseerunud äärelinn.

Juhtumiuuring: seksuaalne sisu Tumblris

Tumblr on sotsiaalmeedia- ja mikroblogimisplatvorm, mille lõi omal ajal meedia poolt pidevalt „imelapseks“ tituleeritud 21-aastane David Karp New Yorgis – ja mitte Silicon Valleys – 2007. aastal. David keeldus algusest peale paralleelidest, mida ajakirjanikud üritasid tõmmata Tumblri ja Facebooki ning tema ja Mark Zuckerbergi vahele, väites, et see, kui su internetikogemus päädib Facebookiga, on ikka üsna nõme küll. Eestis ei olnud Tumblr kunagi väga populaarne, ent globaalses sotsiaalmeediaplatvormide pingereas oli ta aastatel 2012–2018 süstemaatiliselt 4.–6. kohal, uhkeldades stabiilselt suurema kasutajaarvuga kui Twitter, Snapchat või LinkedIn. Lisaks on teadlased, ajakirjanikud ja aktivistid viimase kümnendi vältel ikka ja jälle näidanud, et Tumblr on mänginud võtmerolli 21. sajandi digikultuuri kujunemises, õpetanud mitmele internetikasutajate põlvkonnale sotsiaalse õigluse nimel sõna võtmist, olnud poliitaktivismi kasvulava, teinud LGBTQ+ identiteetide normaliseerimiseks rohkem kui mistahes muu internetinurgake, lansseerinud meeme ja trende ning olnud igas mõttes internetisotsiaalsuse subkultuurne ground zero.

Tumblri lähenemine kahele sotsiaalmeedia toimimise nurgakivile – reklaamimüügile ja sisumodereerimisele – erines märkimisväärselt platvormi „eakaaslaste“ taktikatest. David Karp avaldas korduvalt põlgust personaliseeritud reklaamide vastu ning keeldus tsenseerimast seksuaalset sisu, väites, et porno on tema meelest põhimõtteliselt okei ja tal puudub igasugune huvi üritada tõmmata piiri „kunsti“ ja „Lady GaGa lavataguse tissipildi“ vahele. Selle asemel palus Tumblr neil kasutajatel, kes seksuaalset sisu postitasid, oma blogi süsteemis sellisena ka ära märkida, et nende postitused oleks võimalik välja filtreerida nende kasutajate infovoogudest, kes sellist sisu näha ei taha või selle jaoks liiga noored on. Eriti usinalt nad sellest reeglist kinnipidamist ei kontrollinud. Selle tulemusena arenes Tumblris välja üsnagi dünaamiline digitaalne seksuaalkultuur, mida aastatel 2011–2018 ka uurisin.

Seksuaalne sisu elas Tumblril mitmekülgset elu – kujutage ette ökosüsteemi, milles kohtuvad isiklikud, päevikulaadsed seksiblogid (kus kirjutatakse oma elustiilist, kogemustest, aga ka ärevustest ja unistustest), kureeritud erootilised pildi-galeriid (nt ajaloolistest burlesque– või mustvalgetest BDSM-piltidest), muudele teemadele keskenduvad, kuid aeg-ajalt seksuaalselt avameelsed blogid (nt fänni-, kunsti- või igapäevablogid, kus seksuaalsus esineb loomingulise või poliitilise eneseväljenduse osana) ning muidugi pornokogud, kuhu keegi korjab kokku gife, pilte ja lühilõike pornofilmidest. Viimastel aastatel olid kõigi eelmainitud kasutajagruppide pahameeleks platvormil hakanud levima ka n-ö porn-bot-kontod,^[2] aga see ei olnud midagi Tumblrile spetsiifilist, pornobottidega võitlevad ka teised platvormid, praegu eriti Instagram.

2013. aastal müüs Karp Tumblri 1,1 miljardi USA dollari eest Yahoo!-le (kontekstiks, Facebook ostis Instagrami 2012. aastal 1 miljardi eest). Tehingut nimetati vananenud internetihiiule hädavajalikuks puusaoperatsiooniks. Mõned aastad hiljem müüdi Yahoo! ise, ja koos sellega ka Tumblr, omakorda Ameerika telekomi-gigandile Verizon. Pärast Yahoo! tehingut nihkus fookus sellele, kuidas Tumblri suur populaarsus kasumiks pöörata, mis osutus, nagu ikka, keerulisemaks, kui plaanitud. Yahoo! katsetas reklaamimüügi hõlbustamiseks mõned aastad erinevate, aina jõulisemate seksuaalse sisu väljafiltreerimise ja sildistamise mehhanismidega, mis ühtekokku jäid kasutajaskonna jaoks siiski enam-vähem talutavatesse piiridesse.

Siis, aastal 2018 juhtus nii mõndagi. Aprillis võttis Ameerika Senat vastu SESTA/FOSTA nimelise paarisseaduse (Stop Enabling Sex Traffickers Act ja Allow States and Victims to Fight Online Sex Trafficking Act). Seadus muutis 1996. aastal jõustunud ning internetiinnovatsiooni ja sõnavabaduse pühaks lehmaks peetava Kommunikatsioonikõlbluse akti (Communications Decency Act) lõiget 230. Selle järgi ei vastuta internetis vahendusteenust pakkuvad ettevõtted (ka kõik sotsiaalmeediaplatvormid) nende platvormile üleslaetava sisu eest, ei ole kohustatud selles korda pidama, ent kui nad ka otsustavad sisu mingil moel reguleerida (nt reklaamimüügi tõhustamiseks, mida nad kõik teevad), ei jää nad seaduse pakutavast vastutusevabastusest ometigi ilma. Seda topeltvabastust nimetatakse mõnikord turvalise sadama ehk safe harbor põhimõtteks. SESTA/FOSTA muutis nimetatud seadust, sätestades, et platvorme võib siiski vastutusele võtta, kui nad prostitutsioonile või seksikaubandusele kaasa aitavad. Inim- ja seksuaalkaubanduse vastu võitlemine on ilmselgelt oluline, ent SESTA/FOSTA seadus on nii umbmääraselt sõnastatud, et juba enne selle jõustumist nentisid kriitikud, et see paneb platvormid ennast üle reguleerima, nii et kaitsmaks end võimalike probleemide eest, visatakse laps koos musta pesuveega välja. SESTA/FOSTA tuules vihiseski läbi interneti pretsedenditu seksitsensuurilohe – legendaarne kuulutusportaal Craigslist kustutas kogu tutvumiste osa, Reddit keelas sekstöötajate turvalisusele pühendatud foorumid, Google hakkas inimeste draividest faile kustutama ning keelas terve hulga uusi otsisõnakombinatsioone.

Sama aasta novembris oli Tumblri mobiilirakendus ühtäkki Apple App Store’i veebikauplusest kadunud. Mitu nädalat. Lähemal uurimisel selgus, et Tumblrist olla leitud lastepornot – see on täiesti võimalik, aga lihtsalt konteksti mõttes lisan, et olles umbes 10 aastat regulaarselt seksitumblris surfanud, ei ole ma mitte kunagi näinud ei seda ega ka muud rõvedusena klassifitseeritavat seksuaalset sisu. App Store’i keeld oli aga viimane piisk Verizoni Tumblri-karikas ning 2018. aasta detsembri alguses teatati, et veel enne aasta lõppu keelatakse platvormil kogu sisu, millel kuvatakse seksiakte, genitaale ja naiste rinnanibusid. Hoolimata sellest, et teadlased, aktivistid ja kasutajad keeldu laialdaselt kritiseerisid, väites, et sellise monoliitse lahenduse suurimad ohvrid on juba niigi haavatavad grupid (nt LGBTQ+ noored), et seksuaalne sisu Tumblris ei ole lihtsalt porno, vaid inimeste eneseväljenduse, loomingu, poliitika, eneseteraapia ja minaloome loomulik osa, et pornobotilaine ja üksikute rõveda sisu piiskadega võitlemiseks on kindlasti tõhusamaid lahendusi kui üritada kogu meri tühjaks juua, jõustus keeld plaanipäraselt.

Ahastuses kasutajad lahkusid en masse. Minu uuritavatest paljud olid vihased ja kurvad, peaaegu leinas, kuna Tumblr oli nende jaoks olnud koht, kus nad esimest korda elus tundsid, et see, kes või mis neile meeldib, mida nad atraktiivseks peavad või mis neid huvitab, ei tee neid veidraks või isegi kui teeb, ei ole nad selles veidruses üksi. Nad leidsid kuuluvustunde ja heakskiidu ja lõpuks ka iseenda. Tumblri poolt piirangujärgsete reeglirikkujate leidmiseks ja sisu sildistamiseks kasutatavad algoritmid esinesid isegi tänaseid tööstuse standardeid arvestades erakordselt nõrgalt. Nad märkisid keelatuks mitte üksnes rohkelt alasti nahka sisaldavaid, ent mitteseksuaalseid pilte (see on praeguse pildituvastusvõimekuse puhul ootuspärane), vaid ka Donald Ducki, Joe Bideni, lõngakerade ja saiakeste pildid. Nii sai Tumblrist mõneks kuuks meemikangelane, mida naeruvääristati üle kogu sotsiaalmeedia. Ma ise kogusin keelu väljakuulutamise järgsel nädalal umbes 25 000 Twitteri säutsu ning analüüsisin säutsudes ja teemaviidetes esinevaid hoiakuid.^[3] Levinuim oli Tumblri surnuks kuulutamine („puhka rahus, sa oled selgelt liiga loll, et elada“, „kuidas on võimalik, et ma üldse oma kasutajaskonda ei tunne?“ jms väljendused). Esimese kolme kuuga kaotas Tumblr umbes 30% kasutajaskonnast. 2019. aasta augustis müüs Verizon Tumblri firmale nimega Automattic, kellele kuulub muuhulgas ka legendaarne blogimisplatvorm WordPress. Hinnasilt? Alla 3 miljoni USD. Kukkumine kõrge ja valus.

Platvormivõim ja digigentrifikatsioon^[4]

Tumblri lugu toob minu hinnangul üsna reljeefselt päevavalgele selle trajektoori, millel sotsiaalmeedia täna liigub. Digi- ja osaluskultuurilisest perspektiivist, mis interneti alguspäevist alates on eeldanud, et loovus, innovatsioon ja demokraatia on võimalikult ulatusliku ja mitmekülgse osaluse tulemus, on see trajektoor ühemõtteliselt tume. Põhimõtteliselt võib seda kirjeldada kolmetiselt:

1. Võim koondub väikese hulga globaalselt domineerivate platvormide ja neid omavate ettevõtete kätte.

Sel aastal jaguneb maailma enim kasutatud sotsiaalmeediaplatvormide esikümme nii: Facebookile kuuluvad Facebook, WhatsApp, Facebook Messenger ja Instagram; Google’ile kuulub Youtube; Tencentile kuuluvad QQ, QZone ja Weixin / WeChat ning ByteDance’ile kuuluvad TikTok ja Douyin. Arvestades, et kokku kasutab mistahes sotsiaalmeediat maailmas 3,8 miljardit inimest (49% maailma elanikkonnast) ja et ainuüksi Facebooki kasutab 2,4 miljardit ja Weixini / WeChati 1,2 miljardit, võib ülearust liialdamist pelgamata väita, et valdav enamus maailma sotsiaalmeediakasutajatest on nende nelja suurkorporatsiooni käes. Nelja. Kaks Hiinas, kaks Ameerika Ühendriikides.

Nendel korporatsioonidel on oma platvormide kujundamise ja kasutusreeglite seadmise kaudu ebaproportsionaalne võim avalike keskustelude, massikommunikatsiooni, inimestevahelise suhtluse ja riiklike poliitikate üle. Mida iganes nad oma väärtushinnangute ja sotsiaalse vastutuse adumise kohta pressiteadetes ka ütleks, on platvormide võimalusi ja lubavusi ning kasutustingimusi analüüsides selge, et kõik otsused tehakse johtuvalt ärihuvidest. Kui hästi sobib reklaamimüügi tõhustamiseks timmitud süsteem aga valimiseelse väärinfo, COVID-19 kuulujuttude ja konspiratsiooniteooriate keerutamiseks, oleme viimaste aastate jooksul korduvalt näinud.

2. Võim koondub veelgi enam mobiilirakenduspoodidesse.

Maailmas on 3,5 miljardit nutitelefonide kasutajat, aina suurem osakaal inimesi kasutab internetti ja sotsiaalmeediat esmalt ja valdavalt nutiseadmest ja harvem arvutist. Ehkki ka nutiseadmes on sotsiaalmeediaplatvorme võimalik külastada üle veebilehitseja, on enamikul platvormiettevõtetest selleks loodud nutirakendused. Neid saab üldjuhul alla laadida ainult seadme opsüsteemiga sobivast rakenduspoest. Siin on arvestatavaid mängijaid veelgi vähem ja nende vahelised jõujooned veel aredamad. Läänes domineerivad Apple App Store ja Google Play Store, Idas Tencent MyApp ja Apple App Store. Miljonitest kättesaadavatest rakendustest allalaetavaimad on sotsiaalmeedia omad. Viimase kümnendi popimad rakendused olid juba mainitud Facebooki nelik. Eelmise aasta allalaetavaimad olid TikTok ja Facebook Messenger ning 2020. aasta teises ja kolmandas kvartalis ronis TikToki järel teisele kohale arusaadavatel põhjustel Zoom.

Rakenduspoode – eriti Apple App Store’i – on eksperdid juba aastaid kritiseerinud konkurentsivaenuliku tegevuse eest, läbipaistmatute põhimõtete eest rakenduste keelustamisel ja hinnastamisel ning arendajate ja lõppkasutajate enda süsteemi lukustamise eest. Ehkki Apple App Store on aastate jooksul keelustanud^[5] terve hulga üsna objektiivselt nõmedate, matslike või manipulatiivsetena näivaid rakendusi, on neil komme keelduda ka rakendustest, mis:

• konkureerivad nende ärihuvidega (keelustatud või hinnastamisega välja puksitud on näiteks podcast’i-rakendusi, veebilehitsejaid ja meilirakendusi, mis on Apple’i enda toodetega liiga sarnased või konkurentide – Google, Spotify – poolt välja töötatud);
• kritiseerivad Apple’it või tema partnereid (nt hariduslikud mängud töötingimuste kohta globaalses majanduses);
• on aktiivselt ühiskonnakriitilised või aktivismile suunatud;
• on seksuaalselt avameelsed, isegi kui on suunatud vaid täiskasvanutele.

Eksperdid kasutavad rakenduspoodide (ja eelmises punktis kirjeldatud platvormide) analüüsimiseks viimastel aastatel peamiselt platvormivõimu mõistet. Platvormivõim on võim tehniliste protokollide abil eri turge siduda või neis osalemist piirata.^[6] Hollandi uurijad Thomas Poell, David Nieborg ja Jose van Dijck ^[7] väidavad, et rakenduspoed toimivad läbipaistmatute ja keerukate turgudena, milles valitsevad äärmiselt problemaatilised, konkurentsivaenulikud turule sisenemise ning kaupade ja teenuste ringluse põhimõtted, eriti kultuuritööstuse jaoks. Rakenduspoodides kui platvormivõimu põhimõtetel toimivail turgudel valitsevad suhted on avalikkusele nähtamatud ja sotsiaalsele kontrollile allumatud.

3. Platvormivõimu on keeruline reguleerida ja me oleme uue mudeliga sobivate regulatsioonipõhimõtete ja seaduste väljatöötamisega hiljaks jäänud.

Nagu eelpool mainitud, peetakse Ameerika Ühendriikide CDA lõiget 230 üheks olulisemaks internetiseaduseks, ent paljude meelest on selle pakutav turvalise sadama põhimõte ka praeguse – vihakõnest ja väärinfost pakatava, kommertshuvidele allutatud – digikultuuriruumi looja. Me ei ole suutnud välja mõelda, kuidas sisu ja käitumist sotsiaalmeediaplatvormide tänasel, miljardite rahvusvaheliste kasutajateni ulatuval skaalal tõhusalt ja õiglaselt modereerida. Esiteks on kultuuride vahel suhteliselt teravad lahkarvamused selle osas, millised väärtused on ülimuslikud. Ameeriklaste jaoks kaalub sõnavabadus üles õigluse, lugupidamise ja tolerantsuse. Paljudes Euroopa kultuurides on sallimatu ja vihkava sõna vabadus seadustega oluliselt piiratud, kuid üleilmastunud interneti kontekstis näeme ikka ja jälle, et ühe riigi seadused teises riigis registreeritud ettevõttele ei rakendu. Hiinas on nii sõnavabaduse kui ka tolerantsusega Lääne perspektiivist hinnatuna kehvad lood, seal on sisumodereerimist suunavaks põhimõtteks konformsus.

Teiseks ei ole platvormidel ja rakenduspoodidel tänu turvalise sadama topeltvabastusele mingit erilist motivatsiooni tegeleda keeruliste, automatiseerimisele halvasti alluvate kommunikatsioonivormide korraldamisega, kui sel nende rahakotile mingit otsest mõju ei ole. Omapäi jäetuna on platvormiettevõtted lubatud ja lubamatut käitumist piiritlenud lähtuvalt kitsastest kommertseesmärkidest ning keeldunud end meediaks või avalikuks sfääriks tunnistamast ja sellega kaasnevat vastutust võtmast. Alles päris viimasel ajal, peamiselt möödunud nelja aasta jooksul toimunud riiklikesse valimistesse sekkumise kontekstis on Euroopa Liit (andmeregulatsiooniseadus, Max Schremsi andmekaitse ja andmete liikuvuse ning Iiri Andmekaitsekomisjoni privaatsusekilbi teemalised kohtuvaidlused Facebooki ja Google’iga) ja mingil määral ka Ameerika Ühendriikide institutsioonid (Facebooki ähvardatakse kartellidevastasuse põhimõtte rikkumise eest kohtusse anda) asunud platvormide tegevust reguleerima. Seni tähendab see peamiselt aastatepikkusi edasi-tagasi kohtuvaidlusi ja väga vähe reaalseid muutusi andmete piiriülese liikumise, andmeturve, kasutajate kontsentratsiooni, konkurentsi jms osas. Mainitud SESTA/FOSTA seaduse näitel võib rapsiv ja ebakompetentne reguleerimine osutuda kahjulikumaks kui regulatsioonide puudumine. Lisaks ei puuduta regulatsiooniprobleem mitte ainult platvorme kasutavate inimeste tegevuse ja kõne modereerimist. Praegused, traditsioonilistel majandussektoritel (transport, uudised, haridus) põhinevad ja riigi piirides opereerivad seadused ei käi üle globaalsest, sektoriülesest platvormimajandusest. Kartelli- ja konkurentsiseadused jäävad hätta andmeringluse, -standardite ja nähtavushierarhiatega loodavate infrastruktuuriteenuste reguleerimisega.

Kokkuvõtteks: piirimaalt äärelinna

Väidan niisiis, et seksi väljapuksimine sotsiaalmeediast peaks meile kõigile korda minema. Mitte sellepärast, et tore on ju teiste inimeste paljaid pilte vahtida, vaid sellepärast, et see on digigentrifikatsiooni ja äärelinnastumise sümptom.

See kõneleb levivast platvormivõimust, mille tulemusena jäävad kestma vaid keskkonnad, kus on võimalik sooritada üksnes selliseid tegevusi, mida on lihtne andmestada ja kaubastada, ning kus kaubastamispotentsiaali hinnatakse Ameerika Ühendriikide või Hiina kultuurinormidest lähtuvalt. Kui 1990. aastatel oli internet piirimaa – avastamist ootav, uusi, senistest paremaid, vabamaid, õiglasemaid reegleid luua võimaldav Metsik Lääs,^[8] siis tänane sotsiaalmeediainternet on tarastatud kogukondadest koosnev, naabrivalve ja eramaa siltidest kubisev, murukõrguse üle valvajatega suburbia.

^[1] G. Lakoff, M. Johnson, Metafoorid, mille järgi me elame. Tlk E. Vainik. Tallinn, 2011.

^[2] Bottkontode aluseks on programm, mis võimaldab neil platvormiandmete põhjal autonoomselt tegutseda. Sotsiaalmeedia puhul räägime enamasti social-bot’idest, mis jäljendavad teatud platvormipõhiseid sotsiaalseid tegevusi (nt sõbrakutsete saatmist). Social-bot’id võivad inimesi abistada (nt blokkides kõik kontod, kust keegi postitab ahistavaid kommentaare), ent neid kasutatakse aina enam ka raha teenimise eesmärgil inimestega manipuleerimiseks. Pornobotid kasutavad tähelepanu pälvimiseks pornograafilist sisu ja teenivad raha koostööviidete abil (kui keegi lingile klikib, isegi kui ta ei soorita ostu, saab konto omanik tähelepanuvoogude suunamise eest väikese tasu).

^[3] Vt K. Tiidenberg, E. van der Nagel, Sex and Social Media. Bingley, 2020.

^[4] Digigentrifikatsiooni idee sain konverentsiarutelu käigus kolleeg Jessa Lingelilt, kellel ilmub mõne kuu pärast, 2021. aasta aprillis ka raamat „The Gentrification of the Internet“.

^[5] Vt T. Gillespie, Exodus International. Rmt-s: Appified: Culture in the Age of Apps. Toim. J. W. Morris, S. Murray. Ann Arbor, 2018, lk 61–60.

^[6] Vt J. Cohen, The Regulatory State in the Information Age. Theoretical Inquiries in Law, 2016, kd 17, nr 2, lk 349–414.

^[7] Vt J. van Dijck, D. Nieborg, T. Poell, Reframing Platform Power. Internet Policy Review, 2019, kd 8, nr 2; D. Nieborg, T. Poell, J. van Dijck, Analyzing Platform Power: App Stores as Infrastructural Platform Services. AoIR Selected Papers of Internet Research, 2019.

^[8] Siinkohal on siiski paslik mainida, et piirimaa metafooris oli omajagu interneti algusaegade utoopiat, milles omakorda omajagu tolleaegsete internetikasutajate sotsiaaldemograafilisest staatusest tulenevat privilegeeritust. 1995. aastal oli maailmas kokku umbes 40 miljonit internetikasutajat, see moodustas 0,4% maailma elanikkonnast. Täna on internetilevik 59%. Interneti laienemisega demokratiseerus juurdepääs, tuues veebi aina enam aina erinevama taustaga kasutajagruppe, kel on erinevad hoiakud vabaduse osas ja erinevad vajadused selle osas, milliseid funktsioone internet nende elus peaks täitma.

Internet pidi meid vabaks tegema. Aga ei teinud. Pigem vastupidi. Sellest, miks nii läks ja mis saab edasi, käesolev essee ongi.
Aga alustagem algusest. Juba rohkem kui paar aastatuhandet on laialt tuntud lugu sellest, kuidas maailm loodi vaid nädalaga. Kohe esimesel päeval, enne kõike muud loodi taevas ja maa. See tähendab: ruum. Ruumist kõik algas.
Niisamuti oli ka internetiga aastatuhanded hiljem. Ammu enne kui internet massikasutusse läks, kujunes arusaam sellest kui ruumist, „küberruumist“. Tegelikkuses, füüsiliste tunnuste järgi, on internet siiski vaid hulk kaablitega ühendatud servereid ja terminale. Kuid 1984. aastal ilmunud William Gibsoni romaanist „Neuromancer“ saati on inimkonnal ikka veel ettekujutus internetist kui alternatiivsest ruumist – sellisest, kus kehtivad teistsugused reeglid, kuhu saab minna ja olla keegi teine, kus saab teha tegusid, mis päris reaalsuses oleksid võimatud. See oli uus ruum, uus reaalsus, korraga nii erutav kui ka pelutav, nii riskantne kui ka ideaalne. Igal juhul uusi vabadusi ja võimalusi loov.
Vabadused olid tollal olulised. Kui tänapäeval kõneleb igapäevadiskurss internetist ennekõike kui äritegemise võimalusest, siis 1990. aastatel ja veidi hiljemgi kõneldi peaasjalikult vabadustest ja demokraatiast. Internet pidi andma hääle ja avalikkuses teotsemise võimaluse neile, kellel need puudusid. Internet pidi ka vabastama sotsiaalsete normide survest identiteetidele – nagu Donna Haraway, tuntud digikultuuri uurija, tollal näitas, lõi küberruum justkui võimaluse olla keegi teine, huvi korral ebakonventsionaalsem, võimu ja selle normatiivide suhtes väljakutsuv.
Aga samuti sai interneti kui ruumi kohta tollal selgeks, et ta ei saa niisama lihtsalt täis, sel ruumil on küllalt kasvuruumi. Kõige kiiremini aga hakkas see ruum kasvama siis, kui kommertsalusel toimivad ettevõtted hakkasid mõistma selle ruumi kui teenuste turu kasvupotentsiaali ja et infoteenuste turul on oluline saavutada mastaabiefekt kiiresti. Sest kes kasvab suurimaks, suudab seda positsiooni eeldatavalt, just mastaabisäästu loogikast lähtudes, ka hoida. Nii käivituski 90ndate lõpul internetiinvesteeringute kullapalavik. Tollastesse idufirmadesse valati sisse raha, millist pole ka kunagi hiljem nähtud (võrreldavaid summasid on liikvel ehk vaid kõige viimasel ajal – rahatrükkide aegu idufirmadesse pressitavate eurode ja dollarite hulk on üsna sarnaselt pöörane).
Kuid turg ja ärimudelid ei olnud nullindate alguses veel valmis, investeeringute börsimull läks 2000. aastal lõhki. Tuntud innovatsioonimajanduse uurija Carlota Perez on näidanud, et selliseid mulle, mille all on tehnoloogiate varajane arengufaas, kannavad alati liiga kõrged ootused. Igal ajastul. Tavaliselt järgneb neile stabiilsem kasv – kuni turg kasutajad ja asjakohased ärimudelid leiab. Nii on läinud ka interneti ja digikultuuriga laiemalt.
Ometi tuleb siin märgata veel üht asjaolu – interneti aktsiaturgude mull, kogu see võimendus andis märku, et interneti n-ö vaba areng, ka vabaduste suurendamisele suunatud areng hakkas läbi saama. Kui algselt vabaks mõttevahetuseks mõeldud „ruumi“ võtsid üle ettevõtted, sai sellest nende omavahelise võimuvõitluse tallermaa. Kerkis küsimus, kes seda ruumi kontrollib.
Kontrolli haaramise esimeseks lahinguväljaks said brauserid. Aastatuhande vahetusel ja pärast seda oli maailmas domineerivaks veebilehitsejaks Microsoft Explorer. Microsoft üritas seda positsiooni ära kasutada ja hakkas ise arendama HTML-i keelt – nõnda, et veebisisu arendajad pidid arvestama juhtiva brauseri standardiga ja mitte W3C (veebi sõltumatu ja rahvusvaheline standardiseerija) omaga. Sellega üritas Microsoft sisuliselt kontrolli veebi ja selles kehtivate reeglite üle oma kätte võtta. Seda perioodi tuntakse nn brauserisõjana. Olukord lahenes tasapisi aga hoopis uute tegijate – netiplatvormide (tollal Google, Yahoo jt) – kasvu ja võimuvõtuga. Nemad olid huvitatud, et nende sisu ja teenused oleksid probleemideta kasutatavad kõigis võimalikes brauserites ja tehnilistel platvormidel ning toetasid sestap W3C-d ja universaalsete reeglite kehtestamist. Hoolimata kõigest oli Microsofti tollane katse aga kõnekas selle kohta, mis hakkas järgnema – suurtegijate üritused internetile n-ö käpp peale panna.
Mis puutub aga internetti kui „ruumi“, siis brauserisõja ja standardiseerimispingutuste tulemusena ühtlustus see veelgi enam ja jätkas sellisena ka kasvamist. Oma peamiste tehniliste aluskoodide mõttes oli internet igal pool üle maailma ühesugune (kuigi selle kasutuspraktikad ja kasutust võimaldavad kohalikud tehnilised tingimused võisid olla väga erinevad – nagu võrgukultuure uurivad antropoloogid nüüdseks on süsteemselt näidanud).
Interneti ülemaailmseks kasvamisele aitas kaasa selle muutumine n-ö tehnoloogia-agnostiliseks – st et selle kasutamiseks ei olnud tingimata vaja statsionaarseid lauaarvuteid, vaid piisas ka lihtsamast taskutelefonist. Teisisõnu, mobiilse meedia tulek muutis palju, teeb seda siiani ja muudab ilmselt tulevikus veel rohkem.
Kuid päris alguses – 3G mobiilinterneti tulekuga umbes 15 aastat tagasi – tehti katseid luua eri internette. Mobiilidele oma, muudele masinatele oma. Ennekõike mobiilsed telekommunikatsiooniettevõtted, aga osalt ka telefonide ja neile tarkvara tootjad lootsid mobiilidele luua oma sisuteenuste ruumi, mille (st kõigi teenuste, sisuliikumise ja seotud tehingute) üle neil säilinuks kontroll. Ometi nii ei läinud – teenusearendajad ja sisupakkujad leidsid viise, kuidas ka mobiilidelt n-ö suurde internetti välja murda, kuidas pakkuda oma teenuseid küllaltki ühtlasel ja äratuntaval moel kõigilt internetti ühendatud ekraanidelt. Selleks motiveeris neid suure interneti kui suure turu mastaabiefekt. Ning nende tegevuse tulemusena see päris globaalne, tõeliselt igamehe-internet sündiski. Enamik nüüdisaegsest internetikasutusest ei tule enam läbi arvutite, vaid läbi kõiksugu taskuseadmete, mis on odavamad ja seega kättesaadavamad ka neile, kes arvuti manu ei pääse. Selle kõige võimaldamiseks on alates 3G-st ühtlustatud kõiki peamisi tehnilisi standardeid üle planeedi. Interneti ruum on sellest kasvanud planetaarseks.
Siiski, kui teenusepakkujad tollal, päris alguses kahe interneti vahele ühendusteid ja võimalusi rajasid, leiutasid nad selle käigus ka lahendused, mis mõjutavad meid tänini, olles nii oluliste võimaluste kui ka probleemide allikaks. Kui neil oli vaja oma teenuseid kohandada eri terminalidele, siis pidid nad leidma viisi, kuidas neid terminale ja kasutajaid tuvastada ja kuidas neile sisupakkumisi kohandada. Tänapäeval tuntakse seda kui „reageerivat veebi“ (responsive web). Rakendades tollal arenenud tehnoloogiaid (PHP, JavaScript, Java, AJAX, HTML4, CSS), õpiti esmalt tuvastama eri terminale, siis muud kasutuskonteksti puudutavat ja lõpuks kasutajaid otsesemalt. Reageeriv veeb kujunes lõpuks eelduseks kõigele sellele, mida tunneme veeb 2.0 nime all. Selle nähtuse teine nimi on osalusveeb – veeb, mis tõesti reageerib osalusele. Selles nähti kaua ennekõike positiivset – seda oli ladus kasutada, see tõstis esile kasutajate vajadusi, võimaldas neil lobedamalt üksteisega suhelda ja võrgustuda, tähtsustas kasutajate endi loodud sisu. Tollaseid üldisi arusaamu markeeris ehk kõige kõnekamalt ajakirja Time 2006. aastal valitud „aasta isik“, kelleks oli „Sina“ – st mitte nemad, meedialoojad, vaid meie, meedia kasutajad ja nüüd ka ise loojad. Taas kord täitsid arvamusveerge väited interneti demokratiseerivast potentsiaalist, häälest ja avalikkuses teotsemise võimest, mille nüüd (taas!) igaüks olla saanud.
Kuid interneti selline reageerimisvõimekus, vajadus osalust ja inimsuhteid koordineerida ja korraldada tähendasid ka, et kogu tegevus veebis muutus talletatavaks. Andmeteks muutusid ka veebi kasutuspraktikad. Need, kes omandasid oskuse selliseid andmeid edukalt korjata ja kaubastada (näiteks reklaamimüügi otstarbel), said üleilmsel veebiteenuste turul eelisseisu. Osaluskeskse kommunikatsioonikultuuri oluliseks tunnuseks ongi, et nn võrgustikuefekt ehk nõudluspoole mastaabisääst annab eelise suurematele. See tähendab, et suhtlema, infot vahetama ja osalema minnakse sinna, kus teised juba ees, kus võrgustik on suurem ja sellisena osalejatele kasulikum. Niisiis on andmestumine omakorda kaasa toonud ka nn platvormistumise – eri digitaalsete teenusevaldkondade üle hakkavad üleilmselt domineerima üksikud juhtivad platvormid. Niisugune domineerimine on tähendanud ennekõike seda, et võime kaudu kontrollida inimeste võrgustikke kontrollivad platvormid ka kontakti tarbijatega. Osaluskultuuri tulekuga kaasnes paradoksaalsel kombel üha vähesemate üha suurem ja totaalsem kontroll kõige internetis toimuva üle. Läänes on selliste kontrollijate rollis Google, Facebook, Amazon jt, ida pool aga Tencent, Alibaba, Baidu jt.
Ajastute ja võimuvahekordade muutumise markeriks nn veeb 1.0 ja veeb 2.0 vahel on ka dominantsed brauserid. Polnud juhus, et varsti pärast brauserisõja lõppu algas Microsoft Exploreri allakäik ning koos veeb 2.0 tehnoloogiate käikuandmisega Chrome’i võidukäik – see brauser on Google’i totaalse andmekorje süsteemi tugevdamisel olulise tähtsusega. Ilmselt võib oletada, et ka järgmise struktuurse muutuse ennustajaks ja tähistajaks internetiturgudel on dominantse brauseri ja sellega seotud tehnoloogiate muutus.
Platvormistumine ja kontrollivormide muutumine väljendub eri sektorites erinevalt. Meediasektori puhul on see tähendanud, et suurplatvormid kontrollivad inimeste kontakti uudisvoogudega – st et säilitada tähelepanumajanduses kontakt oma auditooriumidega, on meediaettevõtted sunnitud neil platvormidel oma sisu pakkuma, oma uudiste ja muu sisu levikut neil platvormidel võimaldama. Nad peavad seda tegema pigem tasuta ja loovutades seejuures n-ö esmakontakti auditooriumiga. See tähendab, et veelgi otsesemalt kontrollivad platvormid reklaamiandjate kontakti inimestega. Sest neil on see kontakt olemas – nad on inimeste kohta rohkelt andmeid kogunud. Klassikalisemal meedial on see kontakt palju ebakindlam ja vähem süsteemne, palju vähematele andmetele tuginev. Nõnda ei olegi traditsioonilisel meedial reklaamiandjaile nii palju pakkuda kui platvormidel ja sestap ongi viimased reklaamiturust väga suure lõigu endale kahmanud. See on saanud meedia ja ajakirjanduse jaoks keskseks probleemiks üle maailma.
Kuid meedia ei ole platvormistumise probleemiga üksi. Kontrolli kontakti üle tarbijatega on platvormid oma valdusse võtnud ka näiteks turismivaldkonnas (TripAdvisor, Booking.com, Google Maps, Instagram jt). See on halb mitte ainult seetõttu, et osa loodud väärtust läheb kohtadelt, sh ka Eesti turismiärist, üleilmsetele vahendajatele. Näitasime möödunud aastal oma uuringuga, et see vähendab ka kohalike ettevõtjate motivatsiooni innovatsiooniks ja nõnda kasvu investeerimiseks. Kuna turismisektor on aga oluline pärandkultuuri rahastaja, piirab see muuhulgas ka uuendusi pärandkultuuri digitaalses vahenduses.
On põhjust oletada, et sama risk võib lähiajal tabada ka teisi seni riikide kontrollitud ja avaliku teenusena käsitletud sektoreid, sh haridus- ja tervishoiuvaldkonda. On teada, et mitmed suurplatvormid (nt Amazon ja Google) on neisse valdkondadesse süsteemselt investeerinud eesmärgiga end sinna sisse süüa ja neid oma äranägemise järgi kaubastada – nii pakkudes selleks välja lahendusi kui ka püüdes ligi saada riikide terviseandmetele ja õpianalüütikale. Sellised arengud võivad nii ohustada noorte õppijate privaatsust, nt Google’i poolt ülemaailmselt ühtlustatud õpimudelid ei pruugi olla parimad erinevate rahvuskultuuride teenindamiseks. Ja platvormide domineerimine õpivaldkonnas võib jällegi võtta väiksemate turgude ettevõtetelt motivatsiooni ses võidujooksus kaasa lüüa.
Selline andmeäri inimeste eluga, nende kõigi valikute ja suhetega pakub huvi mõistagi rohkematele osapooltele kui vaid meedia- ja infoteenuste valdkond jt teenussektorid. Lisaks seondub selline infokogumine ja andmete kaubastamine ka erinevate arusaamistega inim- ja kodanikuõigustest, sh ennekõike õigusest privaatsusele. Seetõttu on internetiruumi arenemisse hakanud otsesemalt sekkuma ka riigid, tehes seda eri moodi.
Loomulikult on riigid alati mängus olnud. Internet leiutati Pentagoni investeeringute toel, peamised internetiregulatsiooni asutused olid kaua USA valitsusasutuste kontrollida. Enamik riike mõistis varakult, et nende majanduskasv ja konkurentsieelis sõltuvad ühendustest interneti kui turuga. Sestap on nad neid ühendusi ka taganud süsteemsete (avaliku sektori) investeeringutega võrkude arengusse. Arengut on toetatud ka muul viisil (investeeringud haridusse, valdkondlikesse teadusuuringutesse jms). Kokkuvõttes võib üldistada, et esimesed paar aastakümmet oli riikide roll ennekõike toetada erasektorit interneti arendamises (kuigi majandusteadlased nagu Mariana Mazzucato näitavad, et riigid olid oma investeeringutega pigem eestvedajad).
Riikide suhtumine hakkas aga muutuma koos kübersõja ja -kaitse kontseptsioonide ning nendega seotud riskide ja praktikate arenemisega. Silmatorkavalt toimusid need arengud samuti umbes poolteist kümnendit tagasi – paralleelselt eraõiguslike andmeturgude esiletõusuga. Küberkaitsetegevuse tõttu tekkisid interneti sisse ühtäkki allruumid, riikidega seotud alad, mida oli vaja teistest eristada, mida oli vaja kaitsta ja mõningatel puhkudel ka rünnata. Interneti üleilmseks arenenud ruumi ametlikku ühtsusesse tekkisid ametlikud mõrad.
Veelgi suuremad muutused ja erinevused hakkasid kujunema aga mõni aasta tagasi, kui maailmamajanduse kolm juhtivat riiki/regiooni (Hiina, USA, Euroopa) asusid reguleerima platvormistuvat ja andmestuvat internetti. Platvormide reguleerimise lahendused alles võtavad kuju, kuid andmestumise kontrollimise osas on kolme regiooni vahel põhimõttelised erinevused. Euroopa üritas isikuandmete kaitse määrusega (GDPR) anda kontrolli inimeste kohta korjatava teabe üle tagasi inimestele. Hiinas teenib andmekorje ennekõike võimukandjate (nii valitsusorganite kui ka neid toetavate ettevõtete) huve. Selle funktsiooniks on kodanike kontrollimine ja ohjeldamine nn sotsiaalse krediidi süsteemi kaudu, mis kas võtab või annab heaolu tagavaid krediidipunkte selle järgi, kuidas kodaniku käitumine vastab riigi seatud reeglitele. Tuleb samas tõdeda, et sotsiaalse krediidi süsteem on selle uurijate sõnutsi seni küllaltki kaootiline, neid süsteeme on tegelikult palju. Kuid üldine tendents Hiinas on samas ühesuunaline – andmete kasutamine kodanike kontrollimiseks. Trumpi administratsiooni aegne USA on aga erinenud mõlemast selle poolest, et on andnud andmekorje ja -kaubanduse turul küllaltki vabaks – korjab see, kes saab, ja tal on ka õigus ise valida, kellele ja millise hinna eest andmeid müüakse. See on andnud võimu ennekõike juhtivatele telekommunikatsiooniettevõtetele ja suurplatvormidele.
Kuivõrd andmestumine ja platvormistumine on interneti arengut nüüd ja edaspidi oluliselt kujundavad suundumused, siis tõdegem, et paradoksaalselt on see hakanud kaasa tooma ka interneti kui ühtsetel alustel toimiva ruumi killustumist. See, kuidas andmeid korjatakse, kuidas need liiguvad ja milleks neid kasutatakse, hakkab mõjutama, kuidas internetti kasutatakse, millist infrastruktuuri selle teenindamiseks rajatakse jne – interneti nn tehno-sotsio-majanduslikud konstellatsioonid hakkavad eri maailmajagudes oluliselt erinema. Seda võib näha kui geopoliitiliste jõudude põrkumise tulemust, aga võib vaadelda ka kui paratamatut kultuurilist arengut. Juri Lotmanil nimelt on tees, et kultuurid sulguvad ümbritsevale keskkonnale siis, kui avatusega kaasnenud kultuurimuutusi on vaja „ära seedida“ või kui üldine ühtsus ei ole enam piisavalt tähenduslik, kui maailma äraseletamiseks on vaja erikeeli ja sestap on nende tekkimiseks vaja ka teatud eristatud ruume. Niihästi noid suuri eristuvaid internetipoliitika blokke kui ka palju väiksemaid, kohalike internetiruumide eristumisele suunatud arenguid võib näha ka selles võtmes. Sest ka andmekasutusvormid on kultuur. Andmeanalüüs on inimeste (kultuuri)praktikate modelleerimisviis, mis seab fookuse teatavatele konkreetses kultuuris oluliseks peetud aspektidele, ning andmete toel suunatakse ja vormitakse neidsamu praktikaid ka edasi.
Laiemas, üleilmse interneti arengu plaanis väljendub selles aga interneti arengu n-ö lükka-tõmba mäng. Lükka-tõmba (pushmi-pullyu) oli Hugh Loftingi Doktor Dolittle’i lugudes Aafrikast leitud kitsetaoline imeloom, kelle keha mõlemas otsas oli pea. Kui üks pea otsustas ühes suunas minema hakata, siis pidi teine järele andma ja vastupidi. Internetiruum edeneb mõneti sarnaselt üksteisele reageeriva liikumisega ühtsustumise ja eristumise suunal. Kui üleilmses ruumis saab liiga palju ühtsust, toob see kaasa reaktiivse liikumise tähenduslikuma eristumise suunal. Kui erinevusi saab aga liiga palju, siis tuleb otsida taas võimalusi ühtsustamiseks – sest tagada tuleb turu suurus ning seda garanteerivate tehniliste süsteemide koostalitusvõime.
Sellise lükka-tõmba liikumise kohta saab interneti senisest arenguloost tuua rohkelt näiteid. Neist mõningaid olen siin ka toonud. Aga mis meid ees ootab? Peamine on see, mida toovad kaasa 5G mobiilivõrgud. Mobiilse interneti jõuline tulek koos 3G võrkudega umbkaudu 15 aastat tagasi sidus seni n-ö eeterliku, justkui mujal asuva ruumina tajutud interneti kindlalt päris ruumiga. Interneti muutumine „mobiilseks“ tähendas paljude teenuste muutumist asukohapõhiseks või asukohast vähemalt sõltuvaks. Ruumilise mobiilsuse lubavusest lähtus uus ja pikaajaline innovatsioonilaine, mille põhisisuks on ruumis liikumiste koordineerimine ning nõudluse ja pakkumise kokku toomine – mõelgem siin Uberile, Boltile ja Woltile, aga ka ruumipõhisele enesekohasele kommunikatsioonile à la Instagram ning ka sel platvormil tegutsevatele „reisisuundade mudijatele“. Kõigist neist arengutest on aga ehk kõige enam matti võtnud ruumilist koordinatsiooni võimaldavate alusteenuste ehk kaardirakenduste pakkujad – ennekõike Google, aga ka mitmed teised. Nemad on nüüd platvormistamas, andmestamas ja kaubastamas ka meie ruumilist olemist.
Mida aga toob selles suhtes ikkagi 5G? Ennekõike virtuaalse ruumi veelgi otsesema sidumise päris ruumiga. Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli interneti puhul ehk üheks olulisemaks loosungiks, et asukoht ei ole tähtis, vaid kõikjalt ja igal ajal oli võimalik kõigi teenustega ühendust saada, õppida, suhelda ja töötada, siis nüüd tuleb ruumiline ebavõrdsus üha enam kaasa ka internetti – üha suurem, võib-olla peamine osa teenustest sõltub ruumilisest asukohast, on ruumiga suhtlev.
5G puhul konkreetsemalt räägitakse ennekõike virtuaalruumi muutumisest päris ruumi n-ö peegelpildiks (tuntud internetivisionääri Kevin Kelly sõnutsi luuakse „peegelmaailm“) või digitaalseks kaksikuks. See uue aja digivõrk tekib, kui seostatakse omavahel mitmesuguseid uusi ja rööpseid tehnoloogilisi arenguid – asjade internet, semantiline veeb, liitreaalsus ja 5G. See peegelmaailm hakkab kasutama andureid ja kaameraid, mis salvestavad maailma ja selle igat pinda kolmes mõõtmes nii lähedalt kui kaugelt (ka kosmosest). Peegelmaailm registreerib ja mõõdab nii materiaalsete objektide, inimsubjektide, institutsioonide kui ka nähtuste käitumist ja suhteid. See võib muuta nende kõigi tähendusvälju, kuid kindlasti hakkab ennustama ja kavandama nende käitumist ning haldama nende suhtlust.
Konkreetsemate lahenduste mõttes hakkab see võimaldama nii isesõitvaid autosid ja nutikaid linnu kui ka ruumilise kogemuse mängustamist liitreaalsuse abil ning laiemalt – ruumihalduse automatiseerimist mitmesugustel otstarvetel. Peegelmaailma kaamerad hakkavad salvestama objektide kuju ja nende liikumist, andurid hakkavad jälgima nende liikumisi, kavatsusi, ilmastikutingimusi, biomeetrilisi andmeid jms. Samal ajal kui nn semantilise veebi lahendused loovad objektide vahel tähenduslikke seoseid, täidavad tehisintellekti algoritmid semantilisi tühimikke, hakkavad efektiivsuse huvides kõigi võrgus osalejate käitumist ennustama ning seeläbi paratamatult ka kanaliseerima.
Uusi, üha intelligentsemaid ja audiovisuaalsemaid liitreaalsuse vorme (minevikust paljudele tuttav liitreaalsuse vorm on Pokemon Go) kasutatakse kogu selle keerukuse modelleerimiseks inimestele arusaadaval kujul. See tähendab, et kujuneb keerukas kultuuri ja tehnoloogia komplekssüsteem – erinevate autonoomsete toimijate (tehisintellektide), andmete ja metaandmete, tekstide ja nendega seotud loome- ja kasutuspraktikate kogum.
Sellega seoses on Jaapani arhitekt Keisuke Toyoda, 2025. aastal aset leidva Osaka Expo peadisainer, andnud peegelmaailmale teise nime – „ühisala“ (common ground). Sellega viitab ta digitaalse ja füüsilise maailma kohtumispunktile ning mängumootorite ja reaalse maailma, väljamõeldud maailmade ja ruumi kohtumisele. Oma nägemuse selgitamiseks kasutab ta Jakob von Uexkülli mõistet „funktsioonitsükkel“ (funktionkreis). Uexkülli teine tuntud mõiste „omailm“ (Umwelt) viitab aga iga organismi tajutud, tähendusrikkale keskkonnale. Need maailmad võivad eri tüüpi organismide jaoks olla üsna erinevad. Funktsioonitsükkel on ses süsteemis tähendusloomeprotsess, tagasisideahel, kus organismi välismaailm ja sisemaailm suhtlevad, tõlgendavad üksteist, kohanevad ja kujundavad teineteist. Toyoda väidab, et sama hakkab juhtuma ka „ühisalal“, kus tehisintellektil põhinevad süsteemid tajuvad, õpivad, kohanevad ja kujundavad oma keskkonda, nii biosfääri kui ka kultuuriruumi.
See mõjutab näiteks seda, kuidas inimesed hakkavad kasutama mängumootoreid nagu Unity, mis arendavad praegu aktiivselt lahendusi ja liideseid liitreaalsusmaailmas lugude jutustamiseks. Selliseid mootoreid hakatakse kasutama, et lisada tajutud reaalsusele (Umwelt) uusi väljamõeldud maailmu. Peegelmaailm, mis kombineerib nii füüsilist kui virtuaalset, moodustab jurilotmanliku dialoogi- ja tõlkeruumi, kust hakkavad esile kerkima uued keeled ja kultuurivormid.
Sellel kõigel on aga ka majanduslik mõõde. Kuna ka peegelmaailmas hakatakse pakkuma ennekõike info- ja meediateenuseid, hakkavad seda struktureerima võrgustikuefektid, mastaabisääst jt infoturgudele omased loogikad. Ka seal kujuneb välja vähemasti oligopoolne turustruktuur, ka selle üle hakkavad domineerima suurplatvormid. Kuna päris ruum muutub ses hübriidses keskkonnas kasutajaliideseks, satub ka see platvormistumise ohtu. Näiteks tekib küsimus, et kui avalik ruum kaubastatakse ära mõne suurplatvormi poolt, siis kas see saab enam päriselt ühishüvesid pakkuda. Lõpuks on võimalik, et kogu füüsilist ruumi, kõike selles toimuvat, hakkavad koordineerima paar suuremat platvormi. Sellele viitab näiteks Google’i aktiivne eksperimenteerimine „nutika linna“ mudelitega Torontos ja mitmel pool mujal maailmas või ka Alibaba eksperimendid Hangzhous.
Kui me sel taustal jõuame tagasi interneti kui ruumi arenguni ning samuti võimaluseni, et peegelmaailm hakkab võimaldama erakordseid uusi kultuurivorme, siis on küsimusi lõpuks rohkem kui varem. Ideed liitreaalsuse võimaldatavatest fantastilistest kultuurivormidest on sarnased varase interneti ideedega alternatiivsest, kõike võimaldavast ruumist. Samas ei ole see uus ruum enam alternatiivne, vaid on päris ruumiga otseselt seotud, sellest tuletuv. Suureks küsimuseks jääb, kas nende ruumide põimumine tähendab midagi elukorraldusele ja võimuvahekordadele päris ruumis või mitte. Kas peegelmaailm tähendab uusi võimalusi alternatiivkultuuridele, uusi võimalusi kunstidele ja kunstnikele luua uusi tähendusmaailmu, mis vanu raputaksid? Või on siis tegu lihtsalt päris ruumi kaubastamisele orienteeritud uut sorti meelelahutusega?
Vastuseks platvormistumise riskile soovitab Kevin Kelly, et just peegelmaailm peab olema see, kust alustada interneti taasdetsentraliseerimist. Selle saavutamisel nähakse keskset rolli plokiahelatehnoloogiatel. Plokiahelad, mis võimaldavad tehinguid teostada ja talletada nii, et kõik süsteemis osalejad saavad tehingutest teadlikuks ja samas ka usaldavad nende korrapärasust, toovad potentsiaalselt kaasa selle, et võrgustikes osalejad ei vaja enam omavaheliseks suhtluseks ja tehinguteks vahendavat osapoolt ehk interneti puhul platvorme. Seepärast seostataksegi interneti detsentraliseerimisvõimalust just plokiahelatega. Arvestades meedia- ja infotoodete turgudele omast nn tähelepanumajanduse mõõdet (tähelepanu on piiratud ressurss, mida internetikasutajatel jagub vaid väiksele hulgale teenustele), võib see ootus küll olla naiivne.
Siiski on põhjust oodata, et plokiahelatehnoloogiate rakendamine interneti tehnilistes alusstruktuurides võib detsentraliseerimisele piisavalt kaasa aidata. Seda lootust väljendab ka plokiahelapõhisele internetile sagedasti omistatav tiitel – veeb 3.0, mis viitab, et plaan on veeb 2.0-le omane jälpla võimutsemine pea peale pöörata. 5G-põhise peegelmaailma puhul on plokiahelate süsteemne kasutuselevõtt seda tõenäosem, et seda on vaja ka arvutusvõimsuste optimaalseks jagamiseks – holograafiliste 3D-kujutiste tsentraliseeritud renderdamine ning vajalike masinõppealgoritmide opereerimine oleks tsentraliseeritud serveritele liiga raske ja riskantne.
Igal juhul on oluline, et vajalik tehnoloogiline struktureeritus kujundataks välja tehnoloogia arengu varajases faasis, sest hilisemas faasis on väljakujunenud rajasõltuvuste tõttu muutusi juba keerulisem teha. 5G-l põhineva peegelmaailma ehk ruumikeskse interneti puhul on detsentraliseerimise ambitsioon oluline selleks, et päästa ruum avaliku hüvena ja internet avalikke väärtusi loova tehnoloogilise keskkonnana.
See on oluline ka eespool toodud seoses – et leida asjakohaseid tasakaalupunkte interneti lükka-tõmba mängus. Nagu öeldud, vajab internet toimimiseks tehnoloogilist ühtsust, aga inimeste tähenduslik elu vajab erisusi. Plokiahelatel põhinev või muu sarnasel põhimõttel aset leidev dünaamiline, inimeste elule ja tegevusele reageeriv detsentraliseerimine võiks olla üks viis, kuidas neid tasakaalupunkte leida.
Siiamaani olen kirjutanud ruumist. Kuid ka ajal on interneti arengus oma roll ja tähendus. Interneti kui massikultuurinähtuse areng on kestnud oma 25 aastat (ka siinkirjutaja sai esmakordselt internetti proovida 25 ja pool aastat tagasi). Just selline ajaline distants alguse ja nüüdishetke vahel, mil kõik ühiskonnad otsivad internetile uusi mudeleid, näevad riske ja püüavad neid aktiivselt uute regulatsioonidega või tehnoloogiliste disainidega lahendada, ei pruugi olla juhuslik. Innovatsiooni uurija Carlota Perez on väitnud, et selline ajavahemik on üsna tüüpiline – nii kaua võtab aega, et ühiskonnad hakkaksid kogema ning seejärel mõistma ja sõnastama uute tehnoloogiate tegelikke probleemseid külgi ning nende vastu vahendeid otsima. Paari aasta tagune Cambridge Analytica skandaal (tagantjärele on selgunud, et sellenimelise ettevõtte tegevus oli küllaltki väheefektiivne, kuid siiski oma ambitsioonidelt ajastut iseloomustav ja kõnekas) oli ilmselt just see suure kella külge pandud pöördepunkt, mis ühiskondlikke seisukohti andmestumise ja platvormistumise osas mõjutas.
Nagu öeldud, uusi regulatsioone sünnibki neil päevil nagu seeni peale vihma. Suuri poliitikamuutuste alternatiive on mitmesuguseid: alates andmekaubanduse süsteemsemast reguleerimisest kuni platvormide tükeldamiseni ja lõpuks ootuseni, et lavale astub mingi päris uus alternatiiv – näiteks midagi plokiahelatel põhinevat. Igal juhul võib oodata, et 5G-l põhinev ruumiliselt hübriidne internet kujutab endast sellist paradigmaatilist muutust, mis sunnib peale mingi eelkirjeldatud lahenduse.
Siin Eestis me peaksime aga küsima: mida saame meie teha, millised on meie valikud? Me peame seda küsima hoolimata asjaolust, et praegusel Eesti valitsusel suurteks ja tegelikult tulevikku kujundavateks tehnoloogiapoliitika küsimusteks aega ei jää. Me peame seda tegema hoolimata ka sellest, et juba aastaid oleme harjunud selliseid küsimusi maailmalaval võimekamale Brüsselile delegeerima. Me peame selle kõigega kiirustama, sest tehnoloogia arengut iseloomustavad üldiselt rajasõltuvused ehk varase arengufaasi seadistused jäävad pahatihti kauaks kestma. Kiirustamine tähendab selles kontekstis aga seda, et me peame oma 5G võrgud kiiresti üles seadma ja tagama ka nende kvaliteedi, sest ainult siis saavad meie oma ettevõtted nendega meile vajalikke lahendusi katsetama hakata. Me peame neid asju proovima, sest nagu öeldud, internet vajab ka erisusi ja me peame selgeks saama, millised on Eesti, tema ühiskonna ja kultuuri erilised vajadused. Olen arutanud selle üle, milliseid erihuve võiks Eestil olla hariduse andmestumise ja platvormistumise osas. Kuid laiem küsimus on siiski: kuivõrd teenib täna maailmas suhteliselt ühesuunaline interneti platvormistumine Eesti huve? Kas teenib piisavalt hästi ka siis, kui sellest sõltub kogu ühiskonna ruumiline toimimine? Ja kui me näeme siin riske, siis millised on alternatiivid? Kuidas me ühiskonnana neid alternatiive kaaluda saaksime, kuidas neid leiaksime?

Viimase kümne aasta jooksul on Eesti vene keelt kõneleva elanikkonna olemus muutunud tõenäoliselt rohkem kui eelneva kahekümne aasta jooksul kokku. Tõuke selleks arenguks andis kahtlemata pronksiöö. Pronkssõduri teisaldamine oli samm, mis oleks võinud viia vene kogukonna etnilisele ja poliitilisele mobiliseerumisele. Kardeti, et võib tekkida tugev protestimeelne vene erakond ühes radikaalsete nõudmistega kahe riigikeele kehtestamiseks või piirkondliku autonoomia loomiseks.

Oma artiklis „Venekeelse põlisvähemuse sünd“ (Vikerkaar, 2009, nr 4/5) väitsin, et paari aastakümnega Eestis kodunenud venekeelse vähemuse identiteet on tugevnenud ja nende etniline enesetunnetus tõusnud, mistõttu nad on kujunemas immigrantlikust vähemusest Eesti põlisvähemuseks. Ning panin ette, et kodunemisprotsessi loomulikuks osaks peaks olema ka staatuse ja tunnustatuse tõus, muidu võib see viia vastanduse teravnemiseni.

Nüüd, kolmteist aastat hiljem on ilmne, et vene kogukonna staatus ega tunnustatus pole tõusnud, samas pole ka realiseerunud ükski kardetud ohtudest. Kuigi pronksiöö ja Venemaa reaktsioon sellele oli Eestile mitmekümne aasta kõige teravam rahvuslik ja rahvusvaheline konflikt, kujunes samba teisaldamise pikaajaline mõju Eesti rahvussuhetele pigem vastupidiseks.

Esiteks tegi see lõpu „vabastaja“ narratiivi avalikule kultiveerimisele vene kogukonnas. See avaldub näiteks Tallinna vallutamise aastapäeva tagasihoidlikumas ja mälestuslikumas tähistamises, millest on kadunud nullindatele iseloomulik võidukas alatoon. Samuti on aastate jooksul vähenenud militaarne suurvene meeleolu 9. mai tähistamisel pronkssõduri juures. Kuigi üritus on rahva- ja lillerohke, mõjub see pigem kultuurilise tähtpäevana kui poliitilise manifestatsioonina.

Asjaolu, et 9. mail tähistatakse ka Euroopa päeva, mis annab põhjuse heisata riigilipu ja Euroopa Liidu lipu, on vähendanud vene võidupüha silmatorkavust. See on hea näide identiteediloomest, kus teatava tähtpäeva visuaalne pool (lipud, lilled, õhupallid) ühendab kogu elanikkonda, kuigi sündmuse tähenduslik pool võib eri rühmade jaoks erineda. Nii legitimeerib Euroopa päeva tähistamine võidupüha, nagu seda teeb ka riiklik pärg kirjaga „Eesti rahvalt“, mis viiakse pronkssõduri jalamile päev varem. Need kaks kokku on vast ainus märgatav staatusetõus Eesti riigi suhetes vene kogukonnaga.

Üldine seaduspära kogu taasiseseisvusaja jooksul on olnud see, et vene kodukeelega inimeste lõimumine on olnud seda sujuvam, mida paremini on läinud Eesti majandusel. Nullindate alguse majandusbuum ja tarbimiskultuuri jõudmine Eestisse vähendas rahvuslikku vastandumist ja suurendas kahe kogukonna sarnasusi tarbimisharjumustelt ja elustiililt. Kui veel kaheksakümnendate lõpul võis eestlasi ja venelasi tänaval eristada väljanägemise põhjal, siis nullindatest alates on eristavaid kultuurilisi markereid jäänud järjest vähemaks.

Kuigi eestlaste positsioon tööturul on jätkuvalt olnud parem kui mitte-eestlastel, näitavad integratsiooni monitooringud, et vahe ei ole suur. Madal tööpuudus vähendab umbusku riigi suhtes ka Ida-Virumaal, kus regionaalseid majandusraskusi on kerge tõlgendada rahvuslikul pinnal. Vähenenud kuritegevusest ja elukeskkonna üldisest inimväärsusest võidavad kõik ja seda rahvusviha üleskloppimisega rikkuma hakata ei soovi keegi.

Võiks öelda, et globaalsed arengud teistkümnendatel on pigem suurendanud kui vähendanud eestlaste ja venekeelsete väärtuselist ühisosa. Näiteks eesti ja vene noortele pakub inglise keel (ja rahvusvaheline noortekultuur) meeldivalt neutraalse pinna omavaheliseks suhtlemiseks. Võrdsust tähtsustava alfa-põlvkonna teismelistele on see ilmselt oluline suhtlust kergendav tegur. Nii on aastal 2020 Tallinna kesklinna noortekampade koostis mitmerahvuseline, mitte keelepõhiselt segregeeritud, nagu see oli tavaks juba sügavast nõukogude ajast.

Kuid suhtumise muutus ei puuduta mitte üksnes teismeliste põlvkonda, vaid on palju üldisem. Näiteks märkis Eesti inimarengu aruanne 2017, et hoiakud eesti ja vene noorte õppimisele ühtses haridussüsteemis olid muutunud oluliselt positiivsemaks niihästi eestlaste kui ka vene kodukeelega inimeste hulgas. Laiapõhjaline toetus ühesõppimisele mõlemas rahvusrühmas näitab ajaloolist pööret suhtumises teineteisesse.

Kindlasti on ka vastuseisu, iseäranis konservatiivsemates eesti ja vene emakeelega valijate ringkondades. See on ka põhjus, miks EKRE ja Keskerakond valitsuses nii kergesti konsensuse leidsid ühtse eesti kooli ideed mitte ellu viia – nende valijaskonnas on kõige rohkem rahvuslikku umbusku või pigem hirmu, et koosõppimine võib avaldada negatiivset mõju noore põlvkonna identiteedile. Huvitav on seegi, et suhtumises vikerkaarevärvilisse võrdõigusliikumisse on konservatiivsed eestlased leidnud ühisosa suure osaga venekeelsest kogukonnast, mis on vähendanud eesti konservatiividele varasemast nii omast russofoobiat. Nii ei ole EKRE ja Keskerakonna poliitilises koostöös midagi üllatavat.

Kuigi EKRE ja Keskerakond ei poolda ühtset eesti kooli, on üleminek eestikeelsele haridussüsteemile rohujuuretasandil sisuliselt juba alanud – on asutatud erakoole, kus eesti ja vene noored õpivad koos (ja kahesuunalise keelekümbluse meetodil), on loodud eestikeelseid segaõpilaskonnaga riigigümnaasiume (näiteks Kohtla-Järvel), on pandud eesti ja vene klasse kokku samasse koolimajja. Ka on vene lapsevanemad järjest enam hakanud oma lapsi panema eesti kooli ja lasteaeda. See on toonud kaasa ka kurioosseid olukordi, kus vene lapsevanemad on konstitutsioonile viidates (kõigil on õigus saada eestikeelset haridust) keeleinspektsioonile kaevanud, kui nende last pole eesti lasteaeda vastu võetud.

Uues kõikehõlmavas strateegias „Eesti 2035“ nähakse ühtsele eestikeelsele koolile ülemineku tähtajana aastat 2035. See on täiesti realistlik eesmärk, arvestades isegi praegust mitte midagi tegemise poliitikat – kui majanduslikud ja geopoliitilised tingimused püsivad enam-vähem samalaadsed kui teistkümnendatel, siis võib olla üsna kindel, et aastaks 2035 on jäänud Eestisse üksikud vene õppekeelega eliitkoolid neile peredele, kes soovivad oma lastele klassikalist venekeelset haridust, suurem osa noori õpib aga üheskoos eesti õppekeelega koolides. Kui palju neis koolides pakutakse vene keele kui emakeele, vene kirjanduse ja kultuuri kursusi, sõltub tõenäoliselt vene lapsevanemate poolsest nõudlusest.

Ühise (diasporaa)identiteedi kujunemine eeldab sarnaseid kogemusi, eeskätt ühiseid kannatusi, ühist võitlust oma väärikuse eest ja ka sarnast ajaloomõtestamist. Kõik need tingimused olid nullindate lõpul oluliselt rohkem täidetud kui teistkümnendate lõpul. Põhjused on niihästi poliitilised kui ka majanduslikud.

Kogu kümnendi kestnud majanduslik tõus tõi venekeelses kogukonnas kaasa ühelt poolt eesti ühiskonda sulandumise tendentsi, teiselt poolt ka märkimisväärse nooremate vene emakeelega inimeste väljarände. Asjaolu, et Euroopa on lahti isiklikuks eneseteostuseks, on kindlasti tegur, mis on motiveerinud ambitsioonikaid, kuid rahulolematuid vene noori pigem Läände välja rändama kui organiseeruma oma õiguste eest võitlemiseks Eestis. Avatud piirid on siin pakkunud rahvussuhetele omamoodi kaitseventiili. Samas neile, kes omandasid heal tasemel eesti keele, pakkus majandustõus piisavalt eneseteostust ka Eestis.

Paradoksaalsel kombel muutus teistkümnendatel ka seni stigmatiseeritud hall pass millekski privilegeerituks – et Venemaa andis pronksiöö järel halli passi omanikele õiguse viisavabaks sisenemiseks Venemaale ja et Eesti püsielanikest kodakondsuseta isikud saavad vabalt ja viisata liikuda Euroopa Liidus, siis annab kodakondsuseta staatus Eestis selle kandjale suurema liikumisvabaduse kui Eesti või Vene kodakondsus, mille omajatel on vaja viisat vastavalt kas Venemaale või Euroopa Liitu reisimiseks.

Alates 2015. aastast on toimunud veel üks oluline nihe. Eesti on muutunud väljaränderiigist taas sisseränderiigiks. Sisserännanuist on esialgu pooled tagasirändajad – põhiliselt eestlased, kes on läinud rasketel aegadel välismaale tööle, kuid veerandi sisserändajatest moodustavad Venemaalt ja teistest slaavi taustaga riikidest saabunud inimesed, enamasti võõrtööjõud.

Kuigi võiks arvata, et see areng tugevdab Eesti venekeelset kogukonda, kes oleks muidu kaotamas liikmeid eestisuunalise assimilatsiooni ja väljarände tõttu, ei ole see päriselt niimoodi. Uued tulijad on põhimõtteliselt teises olukorras kui siinolijad – nad ei ole Eesti nõukogudeaegse venekeelse kogukonna osa. Nad tulevad riikidest, mis on juba olnud iseseisvad kolmkümmend aastat. Nad tulevad EL-i ja NATO liikmesriiki, mis on mitmeski mõttes kõrgelt arenenud heaoluühiskond, vähemalt võrreldes nende lähteriigiga. Seetõttu on nende suhtumine Eestisse teine ja samastumine kohaliku venekeelse kogukonnaga madalam.

Teiseks on oluliselt muutunud ka ajalooline kontekst. Krimmi annekteerimine ja külmutatud konflikt Ida-Ukrainas on venelaste ja ukrainlaste vahele löönud kiilu, mida tõenäoliselt ei ole kunagi võimalik enam ületada – seda enam et Vene peavoolumeedia sarjab ukrainlasi kõikvõimalikul moel siiani. Nii ei ole teistkümnendatel saabunud (ja ka varasemad) ukrainlased enam osa ühtsest venekeelsest elanikkonnast – nad pigem rõhutavad oma ukraina identiteeti. Mõnevõrra sarnane mõju on ka Valgevene hiljutistel sündmustel – see on selgemalt esile toonud valgevene taustaga inimeste valgevenelikkuse ja kaugendanud neid postsovetliku venekeelse kogukonna identiteedist.

Seega, kuigi sisseränne suurendab vene keelt soravalt kõnelevate inimeste hulka Eestis, ei muuda see eesti venekeelset vähemust ühtsemaks ja tugevamaks, sest puuduvad hoovad, mis looksid siin juba elavate venekeelsete inimeste ja juurdetulijate vahel automaatselt solidaarsust.

See ei tähenda muidugi, et venekeelset põlisvähemust Eestis üldse ei kujuneks. Kindlasti toimub ka selline areng, iseäranis Ida-Virumaal, mis pakub territoriaalset pidepunkti vähemusidentiteedi arenemiseks. On ka ühine ajalugu ja majanduslikud traditsioonid (kaevandused ja energeetika) ning tihe läbikäimine Venemaaga. Arvestada tuleb ka sellega, et Narva on teistkümnendatel muutunud veelgi monoetnilisemaks eestlaste väljarände tõttu. Seetõttu ei ole Narvas oodata ka erilist keelelist lõimumist, rääkimata sulandumisest.

Kriitiliseks teguriks Ida-Virumaa arengule on kavandatav rohepööre. Euroopa Liidu plaanid rohemajandusele üleminekuks võivad ohtu seada piirkonna majandusliku jätkusuutlikkuse, ja kui nii läheb, siis on see viljakas pinnas ka vastanduva identiteediloome tärkamiseks. Samas võib üleminek rohemajandusele tuua kaasa ka olulisi investeeringuid ja piirkonna eelisarendamise. On raske ennustada, kuidas see mõjub Ida-Virumaa demograafilisele koostisele – kas toob kaasa eesti emakeelega elanikkonna suurenemise või hoopis haritud spetsialistide sisserände mujalt maailmast, mis tõstaks inglise keele vene keele kõrval teiseks kõige kasutatavamaks keeleks ja looks piirkonda kosmopoliitilise õhustiku.

Ka Tallinnas on palju venekeelset elanikkonda, kuid tingimused tugeva diasporaaidentiteedi kujunemiseks on nõrgemad. Kuigi Tallinna linnaosad on üsna märgatavalt keeleliselt segregeeritud, toimub Tallinna ühiselu kesklinna piirkonnas, kus töötavad ja liiguvad nii eestlased kui ka venelased. Üksnes magatakse eri linnaosades. Vene kultuuriline vürts on Tallinnas täiesti olemas, kuid tundub, et seda nauditakse kõige parema multikulturalismi vaimus – vene peod ööklubides tõmbavad eesti publikut ligi oma slaavi ohjeldamatusega, maslenitsa ja laadad kultuurilise värvikusega. Vene Teatris kipub mõnikord eesti külastajaid olema rohkem kui venelasi, küllap seepärast, et viimased on parajasti laiali mitmel pool eesti teatrites ja kontserdisaalides. Seetõttu võib kahekümnendatel senise soodsa arengu jätkudes oodata keelelist ja kultuurilist segunemist, hübriid- või kaksikidentiteeti, mitte kapseldunud diasporaalist arengut. Eesti ja vene kakskeelse räppmuusika teke teistkümnendate lõpul on selle arengu esimesi märke.

Kui nullindate lõpp jättis mulje tugeva identiteediga vene kogukonna kujunemise algusest, siis teistkümnendad näitasid, et seda siiski ei toimunud. Kuigi eesti ja vene kogukond elasid esimese poole sellest kümnendist külg külje kõrval teineteisega eriti palju suhtlemata, püüdes kuidagi ületada pronksiöö traumat, võib kümnendi teisest poolest alates siiski täheldada solvumise ületamist ja teineteisega leppimist.

Paralleelselt sellega on üha suurem hulk vene taustaga inimesi tulnud eesti poliitikasse, riigiametitesse, ühiskonnaellu ja kultuuri. Sageli räägib nende inimeste vene taustast vaid nimi, samas kui nende eesti keele oskus on emakeele tasemel. Nii on teistkümnendad näidanud, et eesti venekeelne kogukond on identiteedi poolest pigem killustunud ja murenenud kui konsolideerunud.

Vene emakeelega inimeste sulandumist eesti ühiskonda on teiselt poolt korvanud uute slaavi taustaga inimeste sisseränne. Neile teeb vene elanikkonna olemasolu kohanemise Eestis kergemaks, samas suhtuvad nad sisserännanutena eesti ühiskonda ilma eelarvamusteta. Nii tuleb nendega Eestisse slaavi verd, kuid nad ei ole loomulik täiendus Eesti venekeelsele vähemusele (võibolla üksnes Ida-Virumaal). Kuigi Eesti vene diasporaa on olemas ja kujuneb, pole tegu kasvava, vaid pigem stabiilse, kuid mitte väheneva kogukonnaga.

Võiks öelda, et nõukogude juurtega vene vähemusest on saamas palju ebamäärasem slaavi etnilise taustaga substraat, mis on eesti ühiskonna doonoriks sedavõrd, kuidas üha suurem hulk vene taustaga inimesi on muutunud loomulikuks ja omaksvõetud osaks eesti ühiskonnast. Ja mida rohkem puutuvad eestlased kokku selliste „uute eestlastega“, seda vähemaks jääb tõrge ja umbusk slaavi taustaga inimeste suhtes.

Õppisin tollal 10. klassis ja püüdsin olla „kultuurne“. Laenasin raamatukogust kohusetundlikult kaasaegset eesti luulet, lugesin kodus või bussis tublisti läbi, viisin tagasi. Ostsin Apollost Värskeid Rõhke. Tõtt-öelda, miski sealt eriti ei kõnetanud. Enamik loetud tekstidest meenutas hullunud enter-klahviga klaviatuuril kiirelt viksitud blogipostitusi. Aga kes olin mina, et kirjandusteaduse alal doktoriväitekirju kaitsnud kirjastajate, toimetajate ja kriitikute otsustes kahelda. Ei jäänudki muud üle, kui hambad ristis edasi lugeda…

Siis aga sattus mu kätte kogumik pealkirjaga „Kes kardab Sveta Grigorjevat?“. See oli pomm. Grigorjeva värsid raputasid südamepõhjani. Tekkis tunne, et paberil on mu enda mõtted ja eneseotsingud – ainult palju jõulisemas, häbematult julges vormis, mis temale nii omane. Olime ju klassikaaslastega tolles eas, kus juba algab kõigi väärtuste iseseisev (ümber)mõtestamine, ent samas ei ole koolist ja kodust suure süvenemiseta üles korjatud rahvusromantika mõjutused veel päriselt kadunud.

Nõnda siis küsisime sõpradega, kuidas saada eurooplasteks, jäädes samal ajal ka eestlasteks. Grigorjevaga koos aga küsisin endalt, kas olen üldse kunagi eestlane olnud. Kas ma olen „oma“? Ja kui ei ole, siis kuidas päriselt omaks saada? Kas aktiivsest osavõtust Eesti vaimu- ja ühiskonnaelust piisab? Grigorjeva läks ju palju kaugemale: loobus Svetast ja hakkas Sveaks. Järsku tuleks mulgi kellekski ümber kehastuda? Tõsi, eesnime probleemi mul pole, aga võin vajadusel ikka vene keele ära unustada ja Sinisesse Äratusse astuda – et oleks kindlam…

Debüütkogumiku avaldamise ajaks oli Sveta Grigorjeva oma kõhklustest jagu saanud. Ta mõistis, et ei pea end kellelegi selgitama, saab olla, kes ta on. Lõpuks jõudsin isegi samale järeldusele. Rahvusidentiteet on ühtepidi kogu aeg kohal: sööd tatart piima ja suhkruga, 9. mail pead oma peas suuri debatte ega lähe kuigi kergelt vanemate inimestega „sina“ peale üle. Teisalt ei ole võimalik sellele pidevalt tähelepanu pöörata. Elus on liiga palju põnevaid väljakutseid, et nende kõrvalt veel lakkamatult enda või kellegi teise päritolu analüüsida. Rahvuse mainimisest võib olla kasu, kui teatud gruppi kiusatakse või see satub ebaproportsionaalselt mingitesse kitsikustesse. Kuid isegi siis on ju tegemist vaid suurema ühiskondliku haiguse teatud asjaoluga. Kui rahvus – või kellegi identiteet laiemalt – satub järjepidevalt arutelu keskmesse, siis on midagi valesti. Meil on ju ometi piisavalt päris probleeme, millega tegelda.

Just päris inimeste päris probleemidest rääkis Sveta Grigorjeva oma roosiaia-kõnes augustis. Ta kõneles vaesusest, mida kogeb 300 000 eestimaalast, ebavõrdsetest võimalustest eneseteostuseks ja hariduse omandamiseks, väikelinna- ja magalaelu üldisest lootusetusest. See oli teadlik kõrvakiil avalikule maitsele: luuletaja ütles presidendi juurde kogunenud poliitilisele eliidile kõik, mida ta neist arvab. Ühed on oma vabaturu-fundamentalismiga liiga kaua elu hammasrataste vahele jäänuid ignoreerinud, teiste printsiibitu võimuiharus on lasknud kurjusel õide puhkeda, kolmandad ongi seesama kurjus, mis esitleb end ilmajäetute päästjana, ent praktikas tegeleb üksnes püksiaugueetikaga.

Esimesest minutist oli selge, et vihast reaktsiooni ei tule kaua oodata. Kõnes oli piisavalt kohti, millest soovi korral kinni haarata. Ootasin vastuseid stiilis: „Ah, et sa muretsed vaeste pärast? Aga ise tegeled maksustatava väärtuse loomise asemel maksumaksja raha eest luuletustega, mida loeb heal juhul paarsada intellektuaali! Ütled, et ei pahanda EKRE valijate peale, sest nad lähevad pseudoteemade õnge üksnes majanduslike probleemide tõttu? Ehk siis rahvas on nii loll, et ei suuda mõista, kes päriselt nende huve esindab?“ Miskipärast eeldasin rahulolematutelt valmidust kasvõi kõige pealiskaudsemal moel kõnes esinenud ebakõlasid tuvastada ja rünnata. Paraku ei tehtud sedagi. „Pff, mis seda Grigorjevat üldse kuulata – ta ju mingi ülbe venelane,“ resümeerisid meie kultuuriminister ja üks auväärt riigikogu liige.

Nende reaktsioon ei ole iseenesest kuidagi üllatav või tähelepanuväärne. Küll aga illustreerib kirjeldatud juhtum ühte viimase kümnendi kahetsusväärseimat poliitilist trendi. Suured majanduslik-sotsiaalsed probleemid jäävad tihtipeale tähelepanuta, kogu arutelu ja avalik huvi koonduvad aga hoopis mõne identiteediküsimuse ümber. Minu poliitiliselt teadlikult elatud aastate kolm kõige kuumemat teemat on olnud kooseluseadus, pagulased ja vene koolide tulevik. Esimese relevantsus inimesele, kes ise ei kavatse kellegagi kooselulepingut sõlmida, on ausalt öeldes siiamaani arusaamatuks jäänud. Pagulaste massilisel sissevoolul või vene koolide sulgemisel oleks võinud idee poolest olla suur mõju paljude elule, kui Eestis leiduks poliitilisi jõude, kellele nende projektide reaalne kordasaatmine päriselt huvi pakuks. Kuid usk (või lootus), et sellised jõud olemas on, näib parandamatu soovmõtlemisena. Eelviimane sotsist siseminister, kes Orbáni piiritarasid kaitses ja keeldus ettevõtjatega lisavälistööjõu importimist arutamast, paistab kummalise kandidaadina põlisrahva hävitamisele suunatud globalistliku vandenõu elluviimiseks. Kahtlusi tekitavad ka Reformierakonna lubadused venekeelsele haridusele ots peale teha, arvestades, et oma 17-aastase võimuloleku jooksul nad sellega hakkama ei saanud.

Eelnev ei tähenda muidugi seda, et mainitud teemad poleks üldse arutlemist väärt. Küsimus on proportsioonis ja energias, mida nendele kulutatakse. Kui arvamusveerge ja telesaateid täidab järjepidevalt võitlus mõnekümne migrandi või olemuslikult sümboolse seaduse vastu, siis tekib paratamatult küsimus meie prioriteetide kohta. Ei, mõte ei ole selles, et konservatiivid peaksid vaikima. Vastupidi, paljude teemade puhul oleksin väga huvitatud konstruktiivsest dialoogist – või miks mitte ka kirglikust lepitamatust debatist – eri leeride vahel.

Näiteks OECD hinnangul on 12% Eesti töökohtadest juba praegu täiesti automatiseeritavad ja 30% võivad lähiajal radikaalselt muutuda. Tehnoloogiliselt kiiremini arenevates riikides on vastavad siirded surunud paljud keskastme spetsialistid viletsasti tasustatud töökohtadele teenindussektoris või juhumajanduses. Kui Eesti automatiseerimise rongilt täiesti maha ei jää (ja oht on, kuna teadus- ja arendustegevusse investeeritakse meil oluliselt vähem kui Euroopas keskmiselt), satume tõenäoliselt sama väljakutsega silmitsi. Siinpuhul oleks siiralt huvitav teada, milline on konservatiivide plaan tagamaks jätkuvat heaolukasvu ka hoogu koguvate uuenduste kontekstis. Paraku ei tea ma isegi liberaalide ega sotsiaaldemokraatide plaanist midagi, sest meil toovad neid teemasid avalikkuse ette vaid üksikud asjatundjad, mitte poliitarvamuslik raskekahurvägi.

Kas miski eelnevalt kirjeldatust on aga 2010. aastate jaoks ainulaadne? Lahingud identiteediküsimuste üle olid olemas nii 10 kui ka 25 aastat tagasi. Kasvõi Andrei Hvostovi lugedes tundub, et varem olid need praegusest palju valulisemad – vähemalt eestlaste ning eestivenelaste suhete vallas. Ometi eristab taasiseseisvumisaegset identiteedipoliitikat tänasest teatud orgaanilisus. 50 okupatsiooniaastat jõudsid keelerühmade vahelistesse suhetesse piisavalt vimma koguda. Kui turumajanduse ülesehitamisel ning demokraatlike institutsioonide rajamisel sai lääneriikide eeskuju järgida, siis rahvusküsimuse lahendamine jäi suuremal määral kohaliku poliitilise kogukonna improvisatsiooni hooleks. Niisiis oli tollal identiteediga tegelemine suuresti vältimatu.

1990. aastatest saati on palju muutunud. Ehkki venestamine ja nõukogulik käsumajandus olid oma vaenulikkuses lahutamatud, tuli välja, et nende polaarsete vastandite – eesti rahvusluse ja globaalse kapitalismi – abielu ei ole nii harmooniline. Nõnda tekkis meie riiki kaks nähtamatute piirjoontega kogukonda: need, kes tormavad äsja avatud KFC restorani, oma krõbekanaihaluses kõike muud unustades, ja need, kes tahaksid samamoodi uue toiduketi hõrgutisi nautida, ent tunnevad muret söögisaali dekooris domineerivate võõrkeelsete tekstide pärast. Elu on kahtlemata igas mõttes paremaks läinud, kuid ühtset lõhedeta ühiskonda, milles kõik individuaalsed huvid on allutatud põhiseaduse preambulile, siiski ei saabunud.

Vahest on just see vastuolu soodustanud kohati täiesti põhjendamatut Ameerika olude projitseerimist kodumaale? Kui vabadusvõitlejate unistus ideaalsest Eestist ei ole täitunud, siis peab asi olema pahatahtlikes punaprofessorites või kulturnikutes, kes püüavad igat eluvaldkonda alatasa õõnestada. 2010. aastate identiteedipoliitilisi debatte eristabki lakkamatu varjatud konnotatsioonide otsimine. Nagu varem mainitud, leidub alati reaalselt tajutavaid kitsikusi, mis on teatud identiteediküsimustest lahutamatud. Ühendriikidele fikseeritud vaade muudab aga võimalike lahenduste üle arutlemise peaaegu võimatuks. Nõnda avastab inimene, kellele teevad muret rünnakud Tartus ja Tallinnas elavate mustanahaliste tudengite vastu, et peab kõigepealt kõik Black Lives Matter liikumise ettevõtmised ära õigustama. Samamoodi saab koduvägivalla või seksuaalse ahistamise ennetusega tegelev aktivist kuulda, et ta püüab hoopis sooideoloogiast pungil Trooja hobust sisse vedada.

„We’re all living in Amerika,“ deklareeris Rammstein juba 2004. aastal. Päriselu võib areneda omas tempos ja oma trajektoori järgi, meie peades elava Eesti ameerikastumine süveneb aga tõenäoliselt edasi. Sveta Grigorjeva võis üksikindiviidi tasandil oma identiteedi enda jaoks korralikult lahti mõtestada ja seejärel riiulile panna. Nüüd tuleb see tagasi huvitava kujundina tema iroonilistes luuletustes või olulise detailina suurte ühiskonnaprobleemide käsitlemisel, kuid ilmselt ei esine igapäevase luupainajana. Vahest uuel kümnendil jätavad Grigorjeva venelaseksolemine, kaadrid Portlandis põlevatest autodest ning paaniline tühistamishirm ka meie ministrid, riigikogu saadikud ja Postimehe arvamusliidrid rahule? … Jah, ega minagi pole vaba soovmõtlemisest.

Vikerkaare aasta hiti tuvastamine ei olnud tänavu keeruline. Selleks oli Henri Kõivu eepiline uurimus tselluloositehase saagast. Aasta aega ette valmistatud projekt andis ülevaate metsatöösturite, teadlaste, kohalike poliitikute ja riigikogulaste, aktivistide ja ajakirjanike tegevusest ja tõstis esile põhimõttelisi küsimusi teaduse ja poliitika suhtest, Eesti eesmärgist, kliimakriisist ja kaasava arendustegevuse võimalikkusest. Tehasesaaga ei olnud mitte ainult Vikerkaare 2020. aasta loetuim tekst, vaid teenis kiidusõnu ka paljudelt ajakirjanikelt, õppejõududelt ja asjaosalistelt. Loo autorit Henri Kõivu premeeriti Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemiaga.

Mõistagi kujundas ka Vikerkaare aastat käimasolev pandeemia. Aasta loetuimate tekstide hulka jõudsid kõik meie püsiautorite reaktsioonid kevadisele eriolukorrale, aga ka Jossif Brodski luuletus “Ära toast mine välja“, mis väärib üle lugemist ja kuulamist ka pühade eel.

Ühiskondlikult kõnetavad olid ka teised populaarsed artiklid: Eesti Üliõpilaste Liidu eestvedamisel tehtud uuringu põhjal kirjutas Piret Karro jaanuarinumbris “Ahistajaist õppejõudude välimääraja“. Karro teine populaarne artikkel vaatles rassimõtet Eestis kolme Baltoscandalil etendunud lavastuse kaudu; kunstiajaloolane Bart Pushaw vaatles jällegi rassimõtte minevikku. Inimesi kõnetas ja pani sotsiaalmeedias kaasa rääkima kinnisvara, linnaruum ja rahvusküsimus.

Ent Vikerkaar ei ole “Aktuaalne kaamera”. Aasta jooksul tahtsime pakkuda mõtisklusi ka ajatumatel teemadel. Erilist huvi pakkusid Toomas Loti artikkel ekspertiisi olemusest ja Andero Uusbergi artikkel mõtete ja tunnete seostest. Aga lugeda võiks ka meie suvist teemanumbrit taimedest ja kokkuvõtet möödunud aastakümnest!

Jõulud saabuvad ja paras aeg on uuendada Vikerkaare tellimust ja tellida teine ka sõbrale kingituseks. Ajakirja võib lugeda nii paberil kui oma lemmik e-lugeril.

2020. aasta populaarseimad tekstid Vikerkaare kodulehel olid (suvalises järjekorras):

Erinevad autorid, “Koroonablogi”
Erinevad autorid, “Pandeemiamõtted I. Eriolukorrast”
Erinevad autorid, “Pandeemiamõtted II. Majandusest ja piiridest”
Kadri Aavik, “Ära ole lödipüks!”
Roger Scruton, “Püha ja inimlik”
Anders Härm, “Väikekodanlik kultuurifašism ja kunstiline dissensus. Henn Põlluaasa juhtum”
Anders Härm, “Hipsterland ja simulatsioon”
Nikolai Karajev, “Illusioonide isandad Eestimaa vitriinis”
Ingrid Ruudi, “Eluruum soosuhete mõjutaja ja peegeldajana”
Margot Olesk, “Vangla x inimene”
Toomas Lott, “Kuuldused eksperdi surmast”
Vilja Kiisler, “Oleks siis vähemalt sarmigi, kui kunsti ei ole”
Piret Karro, “Laseme põhja selle valge laeva”
Piret Karro, “Ahistajaist õppejõudude välimääraja”
Bart Pushaw, “Eestlaste nähtav valgekssaamine”
Andero Uusberg, “Tundes on mõtet”
Ain Kaalep, “Öötuul”
Jossif Brodski, “Ära toast mine välja“