Arhiiv

  • Sümbolismi ülev needus. William Butler Yeatsi tootem ja animus

    W. B. Yeats. Sümbolid. Luuletusi ja esseesid. Koost. ja tlk Märt Väljataga. Tallinn: EKSA, 2023. (Hieronymus). 418 lk. 28.50 €.

    1

    Mis on sümbolism? Küsimuse ammendavat vastust on raske leida. Seletused sõnastikes varieeruvad, vahel on esiplaanil sümbolite süsteem, vahel nende kasutamise praktika; vahel rõhutatakse tõsiasjade tõlgendamist, vahel immateriaalseid ideid või religioosseid kujutelmi. Teise või kolmanda astme seletusena ilmub tihti viide 19. sajandi lõpu kirjandusele ja kunstile, mis realismi või naturalismi vastandina taotles esmajoones vaimuilma ja hingeliikumiste kujutamist. Kui terav saab aga selline vastandus olla? Eks ole ka reaalsus teatav mõisteline tervik, mille moodustamisel vaimsed fenomenid mängivad määravat rolli? Ja eks ole ka realistlikus kirjanduses olulised tegelaste mõttekäigud, hingeseisundid ja ettekujutused? Kas pole siin sees mingi salasõlm, mis kõik tolleaegsed voolud ja liikumised nägematuna ühte seob? Ja mis saab sel juhul sümbolismi vastandusest modernismiga? Kas pole need õigupoolest ühe ja sama mündi kaks külge?

    Murdsin selliste küsimuste kallal pead juba teismelisena. Sümbolismi mõiste tundus erakordselt ahvatlev, sellest kiirgas mingit väge, mida polnud nimetustel nagu impressionism, ekspressionism, futurism või isegi sürrealism. Midagi oli siin peidus, üks mõistatus, elav enigma, mida kõik järgnevad voolud püüdsid omal kombel lahendada, tehes seda siiski ainult osaliselt, ühes valitud lõigus. Sümbolism oli justkui esimene päris ism, sest realism ega romantism seda veel ei olnud, need valgusid liialt laiali ja olid mõistetena silmanähtavalt kokkuklopsitud. Sümbolism aga polnud lihtsalt voolude ja eelistuste summa. See oli ka ise millegi sümbol, selles oli valgust ja varju, hämarust ja selgust – see oli justkui ava kuhugi, kuhu edasi minna veel ei saanud, aga kust hõngas midagi nii põnevat ja kutsuvat, et see oli vastupandamatu. „Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi / on lahkumisel ruumi jätnud piluks, / siis see, kes juhtus välja nägema / on äranähtu nimetanud iluks,“ kirjutas Jüri Üdi oma esteetilises manifestis, ja see kõlab tugevasti kokku vana sümbolismi vaimuga.[1] Lühidalt, sümbolism oli murdepunkt, kus teatavad jõud olid piisavalt koondunud, et kostaks tähendusrikas raksatus. Sümbolism oli pesa, kust selle raksatuse kajad laiali lendasid, võttes hiljem juba kindlama kuju.

    Ainus moment, mis sümbolismi juures kõhklusi tekitab, on „sümboli“ enese kahemõtteline päritolu. Sümbol võib tõesti olla jõud, mis asju kokku toob, ilma et kõike peaks üksipulgi lahti seletama – ta võib olla jõud, mis kivi müürist välja lükkab, nii et me ei näe enam sümbolit ega müüri, vaid hoopis midagi muud. Aga sümbol võib olla ka viis, kuidas seda jõudu allutada, kuidas ava kiiresti kinni katta, muutes selle ekraaniks, millel hakkavad vilkuma kellegi kolmanda reklaamiklipid. Sümbol võib olla transtsendentsi instrument. Millegi ilmutamise asemel võib ta tajusid veel enam ähmastada, suunata meid ideoloogia, teoloogia või teleoloogia lõksu. Selline sümbol on kahtlemata ohtlik, sest temast on raske läbi näha: ta on nagu õnge küljes vingerdav ussike, kelle piinadest ei hoolita, kuid alla neelates oleme kohe konksu otsas.

    Hiljuti on Don Paterson teinud katse muuta sümbol omaette troobiks. Paterson tahab välja vahetada klassikalise jaotuse, mis algab Giambattista Vicost ning jagab kõnekujundid nelja peamisesse kategooriasse: metafoor, metonüümia, sünekdohh ja iroonia. Patersoni meelest on see jaotus „nii halb, et pole isegi vale“.[2] Metafoori ja metonüümia jätaks Paterson alles, aga kahe teise põhitroobi asemele paigutaks ta oma skeemis sümboli ja asümboli (viimane on sümboli formaalne vastand, mis ei sümboliseeri mitte midagi).[3] Selline skeem ise näib ehk liiga sile ja loogiline, et klassikalist jaotust välja süüa: siin pole piisavalt tühikuid ja lünki, halle alasid, mis skeemi paindlikuks teeksid. Asi läheb aga põnevaks, kui Paterson asub selgitama, millest sümbol on kokku pandud. Sümboli konkreetset, teksti sees esinevat komponenti nimetab ta tootemiks, sümboli abstraktset, varjatud sisu aga animuseks. Nii oleks näiteks „müür“ Üdi luuletuses tootem, sümboli animus aga hoopis midagi muud: seda võib nimetada „iluks“ (nagu Üdi ise ütleb), kuid ka „tõeluseks“, „olemiseks“, „teispoolsuseks“ jne. „Kui animus on küllalt tugev, haarab ta tootemi valla endasse ja nõrgendab nii selle tähendust.“[4] Sümbol ongi troop, mis on nii tugevasti animuse poole kaldu, et abstraktne ja konkreetne muutuvad siin eristamatuks: kõik tootemi konkreetsed iseärasused hakkavad siin väljendama midagi enamat. Sümboli vastandtroop, asümbol, peaks omakorda looma olukorra, kus tähistaja ja tähistatava seos oleks täiesti meelevaldne (Peirce’i „puhas sümbol“) – kuid selline olukord on kahtlane, sest nagu Paterson isegi möönab, „inimesed ei suuda mitte midagi meelevaldselt valida“.[5] Animuseta pole ka tootemit. Sümbol oleks seega ainulaadselt ekspansiivne troop, mis kõiki teisi troope endasse imeb, haarates endale nende väge, ja sümbolism oleks katse seda väge maksimaalselt toimima panna, kas siis teadlikumalt või pigem kaemuse varal, mis ongi sümbolismi kuninglik tee.

    2

    Märt Väljataga on kokku pannud suurejoonelise valikkogu William Butler Yeatsi luuletusi ja esseesid. Valikkogu pealkiri ongi „Sümbolid“.[6] Asjatu on vist öelda, et selle pealkirja nägemine sundis mind toolilt püsti kargama. Sest millest võiks luule veel koosneda kui mitte sümbolitest? Kui aga seesugust pealkirja kannab klassiku valikkogu, mille tõlkija on kokku pannud kolmkümmend kolm aastat pärast esimese valiku ilmumist, mõjub see programmiliselt. See pealkiri on valitud meelega, ilmselt on see pikaajalise refleksiooni tulemus. Meenutagem, et esimene väike valik kandis tagasihoidlikku pealkirja „Luulet“.[7]

    Tegelikult jaguneb „Sümbolid“ kaheks pooleks. Esimene, kakskeelne pool koosneb luuletustest (originaal ja selle tõlge või erinevad tõlked), teine pool Yeatsi esseedest. Yeatsi maailmavaadet selgitatakse ka raamatu saatesõnas „Igimuutlik hääl“ ja elegantsetes kommentaarides. Yeatsi mõtteviisi seletades lähtub Väljataga tõdemusest, et tema „looming ja mõttemaailm oli dialektiliselt vastuoluline: peaaegu iga oma avastatud või leiutatud tõe kohta võttis ta peatselt omaks selle vastandtõe“. Seejärel viidatakse Yeatsi nooruseale, mil ta „käis ühte jalga dekadentsi ja sümbolismi taotlustega, aristokraatlik-preesterliku püüdlusega keerata selg kodanlikule maailmale – ärile, poliitikale, ajakirjandusele – ning avastada või leiutada salakeel, mida kõneleb sümbolite laas meie ümber“. Viimaks esitab Väljataga Yeatsi loomingu traditsioonilise kolmikjaotuse, kus iga perioodi valitseb üks sümbol: algul roos, siis mask ja lõpuks ratas (S 396–398).

    Võiks nüüd järeldada, et raamatu pealkiri ongi lihtsalt konventsionaalne, kuivõrd ka Yeatsi luulevalik on valitsevate sümbolite järgi jagatud kolmeks osaks. Nagu Väljataga selgitab, on Yeatsi sümbol „ülemeeleliste ideede ja kirgede produktiivne meeleline koondumispunkt“, „midagi muutlikku, dünaamilist, ümberütlematut“, mida „ei saa mõistuslikult lahti seletada“ ning millel „on korraga mitu üldist tähendust“. Seega on roos, mask ja ratas lihtsalt tootemid (nagu ütleks Paterson), sellal kui nende animus on midagi hoopis muud. Kas animust saab niisama selgelt kolmeks jagada, on küll iseküsimus, sest see on ju sümboli muutlikum osa, aga silmanähtavalt tekivad siin seosed Yeatsi kireva elukäigu ja tema teurgiliste püüdlustega. Tekib tunne, et siin on midagi veel; teatav pinge, võib-olla isegi konflikt Yeatsi sümbolismi tootemite ning tema animuse vahel.

    Lehitsegem veidi 1900. aastast pärinevat esseed „Luule sümbolism“, kus on sümbolitest kõige rohkem juttu. Märkame, et siin kõneldakse pidevalt une või transi seisundist, kus „vaim tahte surve all avaneb sümbolites“ (S 237), „hing liigub sümbolite seas“ (S 240) ja leitakse üles „need võbelevad, meditatiivsed, orgaanilised rütmid, mis kehastavad kujutlust“ (S 241). Ilma sellele seisundile liginemata ei saa kunsti teha ega ka vastu võtta: „Niisiis ma arvan, et kunstiteose loomises ja mõistmises meelitatakse meid – seda kergemini, kui see on täis mustreid ja sümboleid ja muusikat – une lävele ja võib-olla ka sellest palju kaugemale, ilma et me teaksime, et oleme oma jalga ealeski tõstnud sarvest ja elevandiluust astmetele“ (S 238). Yeats eristab sellist sümbolismi tavalistest metafooridest, mis ei pruugi midagi samaväärset pakkuda: „Me võime seda nimetada metafoorseks kirjutamiseks, aga parem nimetada seda sümboolseks, sest metafoorid ei ole piisavalt sügavad, et olla liigutavad, kui nad pole sümbolid, ja kui nad on sümbolid, siis on nad kõikidest kõige täiuslikumad, sest nad on midagi kõige subtiilsemat, väljaspool puhast kõla, ja nende kaudu saab paremini avastada, mis sümbolid on“ (S 234). Metafooride tootmiseks pole vaja intensiivset kontakti teadvustamatute jõududega, pole vaja paotada teispoolsuse ust, aga kui see on kord paotatud, muutuvad metafoorid ise sümboolseteks: ehk täpsemalt, nendest saavadki uksed sümbolite juurde, mis on võrratult suuremad ja hõlmavamad ning kuuluvad pigem haldjariiki, mitte igapäevaste askelduste ilma.

    Siin hakkabki minu meelest siginema pinge Yeatsi sümbolismi tootemite ja animuse vahel. Tootemid on haaratud objektide või protsesside vallast, nad võiksid olla ka pelgalt asümbolid, mis ei märgi midagi muud kui üht lille (roos), näokatet (mask) või pöörlemist (ratas) – aga nad pole seda, vaid on juba kultuuriliselt määratud metafoorid, millel on oma tähendus enne, kui nad Yeatsi luulesse jõuavad. Roosi seosed Yeatsi roosiristlusega on ilmselged; mask on ehk napsatud Nietzschelt, aga paratamatult kätkeb see vastandust illusiooni ja reaalsuse vahel, mis peaks olema enesestmõistetav; ratas on kindlasti keerulisem, aga tsüklilise ringkäigu metafoorina väljendab seegi juba tuntud kujutelma, sest kes ei teaks, kuidas aastaajad pidevalt korduvad. Nii on Yeatsi sümbolite animus algusest peale nakatatud ideedest, mida ta võib-olla ainult osaliselt tunnistab.

    Nüüd ongi selge, mis Yeatsi sümbolismi animust õieti painab. Sümbolism on Yeatsi meelest nägemuste talletamise, arendamise ja kasvatamise meetod, värav, mille kaudu siduda siinpoolset ja teispoolset, nõnda et tekiks ilmadevaheline läbikäimine, vahetamine ja tunnetamine. Kuid sümbolite tootemid ei ole enam puhtad, nad on juba hõivatud jäikadest tähendustest, transtsendentsetest hierarhiatest, mis hakkavad nende toimimist mõjutama, ja hakkavad seega suunama ka nägemuste arendamist ja läbikäimist haldjariigiga. Need tootemid pole enam immanentsed, kuigi nad peaksid seda olema, et kujutlus vabalt liikuda saaks. Ja seega ei ole immanentsed ka sümbolid ise. Nende animus kopeerib ülevaid ideid, tootem aga on aheldatud hierarhilise ehitise külge: lühidalt, need sümbolid on transtsendentsi lummuses.

    Tekib küsimus, miks see on nõnda. Ja millise transtsendentsiga on tegemist? Kust see Yeatsi puhul alguse saab? Jäljed viivad kõigepealt roosiristluse, teosoofia, Kuldse Koidiku Hermeetilise Ordu juurde. Aga esoteerika on ainult katse transtsendentseid sümboleid likviidseks muuta, nad voolama panna, nõnda et nad jälle enam-vähem immanentseteks saavad (kõige radikaalsem sedalaadi katse on hiljem Carl Gustav Jungi analüütiline psühholoogia, kus mistahes trans-tsendentne sümbol võidakse taandada immanentsele arhetüübile). Yeatsi sümbolite transtsendentsel pingel on mingid tugevamad ajaloolised juured ja ilmselt ka isikulooline taust.

    Vahest annab ühe võtme Yeatsi kontrast Aleister Crowleyga, kes oli tollaste esoteeriliste liikumiste must lammas ja ühtlasi silmapaistvaim vembumees. Mõlemad kuulusid Kuldse Koidiku Ordusse, kuigi kümme aastat noorem Crowley ilmus sinna hiljem. Kui Crowley näitas Yeatsile oma värssnäidendit, ei tahtnud Yeats midagi halba öelda, aga ei hakanud ka liialt kiitma. „Yeats oli unistav, romantiline isiksus, tundlik ja distantseeritud, ning Crowley ennasttäis karakter käis talle kahtlemata närvidele.“[8] Algas pikaajaline vaen. Crowley kujutas Yeatsi mitmes kirjatöös musta maagina ning oli veendunud, et Yeats teda kadestab, sest Crowley olevat temast suurem luuletaja. Yeats omakorda pidas Crowleyt inimeseks, kes „pole kõne väärt“, ja pooldas hiljem Crowley eemaldamist ordust.[9] Samas olid mõlemad kiindunud nägemustesse ning eksperimenteerisid hašiši ja meskaliiniga, et astraalseid rännakuid ette võtta.

    Yeatsiga võrreldes oli Crowley otsekui elus liialdus, ohjeldamatu märatseja, kes läks alati üle piiri ega hoolinud kuigivõrd sellest, mis temast arvatakse. Esoteerilisi süsteeme läks tal vaja selleks, et taas mõnda seiklusse söösta, need olid justkui tõukepinnaks järgmistele hüpetele, libertiinlikule eluviisile. Yeats seevastu sisenes nägemustesse tõelise otsijana. Ilmselt ei saanud ta seda teha ilma ühegi orientiirita, ja vajalikke tugipunkte pakkusidki transtsendentsed sümbolid. Yeatsi suhe teispoolsusega polnud šamanistlik, ta ei tõrkunud oma kutsumuse vastu ega püüdnud nägemuste eest pääseda, vaid tema huvi oli teurgiline: Yeats taotles alati sügavamat tunnetust, ta soovis jõuda nii kaugele kui võimalik. See tung aga polnud monomaaniline, vaid seda tasakaalustas eluline skepsis, teravapilguline vaatlusoskus, irooniline distants. Kui tulla tagasi klassikaliste troopide juurde, jättes kõrvale sümboli/asümboli innovatsiooni, siis oleks Crowley eluloo valitsev troop sünekdohh: igale oma kirele, igale tujule ja kapriisile leidis ta alati õigustuse mingis spirituaalses idees, esitades üksikut üldisena, konkreetset abstraktsena. Yeatsi elu valitsev troop oleks seevastu iroonia: nagu ütleb Väljataga, „peaaegu iga oma avastatud või leiutatud tõe kohta võttis ta peatselt omaks selle vastandtõe“, sest varasemale vastanduv veendumus „jäi tema silmis niisama õigeks ega eitanud seda“.[10] Öelda üht, aga mõelda teist, esitada eitust jaatusena – see ongi puhas iroonia, kõige klassikalisemas mõttes.

    Siit tulenebki Yeatsi sümbolismi ülev needus. Yeats oli kahtlemata kirglik isiksus, kuid seejuures kirglik enesevaatleja, kirglik distantseeruja. Irooniline hoiak oli tema ülesehitav element, selleta poleks ta hakkama saanud ei elus ega luules, ehk nagu seletab Vladimir Jankélévitch: „Asi on selles, et me pole inglid. Iga instinkt, iga kirg võib meil südame tükkideks rebida. Iroonia on hädavahend, mis sunnib neid jõude ikkagi üksteist toetama, kasutades järeleandmisi ja realistlikku tarkust. Õigupoolest on iroonia vaid üks häbelikkuse palgeid.“[11] Nii võiski Yeats kasutada sümboleid, mille tootemloomad olid transtsendentsi lummas ammu tapetud, nülitud ja äragi küpsetatud. Tema animus pani sümbolid voolama. Samal ajal aga sattus ta ikkagi etteantud hierarhiate lõksu, ehk nagu Jankélévitch samuti ütleb: „Ironist meenutab salaagenti, kes on oma rolli liiga hästi sisse elanud ega saa lõpuks enam isegi aru, kas ta teeb koostööd politsei või hoopis revolutsionääridega.“[12] Yeatsi irooniline sümbolistlik luule ongi salaagendi luule. Aga kelle salaagent ta õieti oli? Kas iiri vabadusvõitlejate? Või poeetilise avangardi? Või pigem roosiristlaste? Või ikkagi haldjariigi?

    3

    Kui tahame mõistatust osaliseltki lahendada, et Yeatsi sümbolite animust mõista, peame ilmselt küsima, milline on neid sümboleid põhjendav ontoloogia. Milline identifikatsioonimoodus tootemit ja animust omavahel seob? Päris kindlasti pole see totemism, kus pidevus tekib nii sisemuste kui ka füüsiliste kestade vallas, ja samuti mitte naturalism, sest Yeatsi distants loodusteaduste suhtes on ilmne. Nii hakkabki siginema aim, et Yeatsi rooside, maskide ja rataste taga on väga diskreetne, pidevusetu olemisviis, analoogiate süsteem, mida Arthur Lovejoy kirjeldas „suure olemisahelana“ ning Michel Foucault „maailma proosana“.[13] Foucault seletab seda ennekõike sarnasuste ja korduste kaudu: „Maailm mähkus endasse – maa peal kordus taevas, inimnäod peegeldusid tähtedes ja rohukõrred peitsid inimestele kasulikke saladusi. Maalikunst jäljendas ruumi. Ja representatsiooni, nii pühitsemise kui teadmisega seotut, peeti samuti kordamiseks. Iga keel kandis eluteatri või ilmapeegli tiitlit, just nõnda andis ta endast teada ning kinnitas oma õigust kõnelda.“[14] Niisugune olemisviis on tõepoolest ülimalt teatraalne, sest iga asi võib esitada veel midagi muud, mängida mitut rolli, olles sarnasuste kaudu paljude teiste asjadega seotud; ja ometi on need sarnasused ainult sarnasused ega loo veel osadust, olemasoleva välist ega sisemist pidevust. Maailm koosneb tükikestest, üksteist peegeldavatest killukestest, mis küll sillerdavad, aga on täiesti ainulised, iga tükk omaette väike saladus.

    Philippe Descola, kelle ontoloogilist skeemi analüüsi taustana kasutan, on nimetanud seesugust maailmapilti analogismiks. „Kõikide olendite sisemus ja kehalisus on siin jagatud paljudeks mobiilseteks, osalt ka kehavälisteks komponentideks, mille püsimatu ja oludest tingitud koosseis tekitab pideva ainulisustevoolu.“[15] Kui tegu on modernse luulega, ei põhjenda see „püsimatu ja oludest tingitud koosseis“ mitte ainult teatraalsust, vaid ka kõikeläbivat irooniat, iroonilist maskimängu, mis on Yeatsile nii omane. Kõike saab küll kõigega seostada, kuid see on ainuüksi seostamine, millest tuleb ühtlasi distantseeruda, kasutades irooniat ja topelt-irooniat, eituste seeriaid. (Yeatsi lähedus Jüri Üdiga on sel tasandil hämmastav.) Irooniast saab puhastumise vahend, ehk nagu vihjatakse ühes Väljataga tõlgitud epigrammis:

    Tegin laulule vammuse,
    kootud kulla ja siidiga;
    mille ehtisin ammuse
    folkloori ja müüdiga.
    Aga tolad ja sulid
    välja temaga tulid,
    kui oleksid valmistand ta.
    Ah, laul, jäägu neile ta nüüd,
    mul südikam kanda
    on aadamarüüd (S 95).

    Jääb muidugi küsimus, kes on „tolad ja sulid“ (Yeatsil „fools“). Aga selle selgitamine nõuab süüvimist ajalukku, mis pole praegu tähtis: laulu müütilis-folkloorset „vammust“ („coat“) võib siin võtta lihtsalt metafoorina. Oluline on hoopis küsida, kus on Yeatsi sümbolismis see pragu, millest tolad ja sulid sisse poevad, et siis oma programmiga välja tulla. Siin aitab Descola seletus tõesti hädast välja: „Teine otstarbekas viis ainulisuste voolu haldamiseks on nende hierarhiseerimine. Olemisahela mudeli võib seega jämedates joontes üle kanda kõigile analogistlikele ontoloogiatele, ehkki hierarhilise astendamise kriteeriumid tugevasti varieeruvad. … Mahukate hierarhiatega on pärast muidugi tükk tegemist.“[16] See tootemi ja animuse vaheline pinge, mis Yeatsi sümbolismile iseloomulik on, tulenebki ontoloogilisest vajadusest diskreetsete ainulisuste voolu hierarhiliselt korrastada ja valitseda; samasugune hierarhiatelembus oli omane ka esoteerilistele seltsidele, mis Yeatsi nii tugevasti ligi tõmbasid. Aga transtsendentsetel hierarhiatel on võime sümboleid üle võtta, need enda kasuks tööle panna: nii võivad nad üle võtta ka luule sõnumi, mida luuletaja ise hakkab tajuma needusena. Sümbolismist saab punane Hanrahan, kes peab lakkamatult ringi rändama ilma armsama juurde jõudmata, sest teda on kunagi puudutanud ühe tontliku rauga kondine käsi.[17]

    Võib aga olla, et „folkloori ja müüdi“ („old mythologies“) varjus luurab teinegi võimalus. See on võimalus teha ontoloogiline hüpe, väljuda diskreetsete analoogiate ilmast ja nende transtsendentsetest hierarhiatest ning liikuda olemisviisi poole, kus olevused paiknevad üksteise kõrval immanentselt ja horisontaalselt. Sel juhul peaks neil olema sisemine pidevus, st neil peaks kõigil olema hing või vaim, mis saab teiste hingede või vaimudega ühendust võtta. Siis on metsloomad sisemiselt inimesed ja puud hakkavad kõnelema, aga mitte analoogiate keeles. Olendid on võrdväärsed, neil on lihtsalt erinev välimus ja erinev vägi. Yeatsi nägemuslik püüdlus, tahtmine haldjariigiga vahetult suhelda näib sellisele võimalusele viitavat. Samuti viitab sellele hullu Jane’i kuju, kes piiskopi manitsusele vastab, et „ilgus“ ja „ilu“ olevat lähedalt sugulased (S 188–189). Siin ei pöörata hierarhiat lihtsalt ümber, vaid hakatakse looma uut, immanentset hierarhiat, kus väike võib olla suur, kui ta oma potentsiaali maksimaalselt teostab, ning kus suur võib olla väike, kui ta ühegi äärmuseni ei küüni. Vahest see ongi teeots, mille juurde Yeatsi iroonia meid juhatab, hoolimata kogu Bütsantsi-ihalusest ja „metsikust elukast“ („rough beast“), kes „nüüd loivab Petlemmasse sündima“ (S, 139). Kui asi on nii, siis see ongi punkt, kus Yeatsi animus end tootemist lahti rebib ja viimasest saab asümbol, lihtsalt pöörlev ratas, lihtsalt kellegi mask, lihtsalt üks roos.

    4

    Märt Väljataga on Yeatsi luulet tõlkinud juba 1980. aastatel, kuid seejärel liikusid ta huvid mujale. Kolmkümmend aastat hiljem, pärast „Väikese inglise luule antoloogia“ (2018) koostamist pöördus ta siiski Yeatsi juurde tagasi. Võib-olla oli ajendiks soov tutvust värskendada, aga võib-olla ka tõlkija hasart, tahtmine uuesti proovida ja näha, mis nägu on Yeatsil nüüd, juba teises ajas. Või ehk on tõlkijal Yeatsiga varjatud hingesugulus? Vahest saadab sümbolismi ülev needus salamisi tedagi?

    Jätkem praegu spekulatsioonid. Kaht valikut võrreldes näeme, et 1990. aastal ilmunud „Luulet“ sisaldab küll vähem luuletekste (arvult 48) kui 2023 ilmunud „Sümbolid“ (arvult 76), aga põhimõtteliselt see valiku iseloomu ei muuda: Väljataga taotles ülevaatlikkust ka varasemas versioonis, mõlemad annavad läbilõike tervest Yeatsi loomingust ja püüavad näidata tema erinevaid tahke. Ometi on üldpilt teistsugune kui varem. Väljataga on enamikku tõlkeid muutnud, mõnikord ka terve luuletuse uuesti tõlkinud – ja muudatuste sisu ei seisne alati sugugi täpsustamises, vaid paistab tulenevat muutunud vaatepunktist, tihti ka teisenenud luulekeelest. Veidi lihtsustavalt võiks öelda, et noor Väljataga tõlgib nagu arbuja, püüdes säilitada kontakti kaheksakümnendate luule peavooluga, mida Kajar Pruul hiljem nimetas „etnosümbolismiks“.[18] Uuemates tõlgetes on tempot aeglustatud, lauserütm on keerukam ja sageli on tõlkesse lisatud momente, mis pigem seletavad kui tihendavad – ehk teisisõnu, kommentaare on tekstisse sisse tõlgitud, võib-olla selleks, et lähendada teksti lugejale, kuid võib-olla ka selleks, et tõlkija vaatepunkt eredamalt nähtavale tuleks. Mõlemad valikud on kakskeelsed, mis on tõlkeluule puhul ülimalt tänuväärne ja võimaldab paremini tabada tõlkija (või tõlkijate) isikupärast stiili; kui hoida käes mõlemat raamatut, võib ka üheainsa luuletuse lugemisele pühendada pikki tunde, ja tõenäoliselt toovad need üllatusi.

    Toon paar põgusat näidet, mis süvenevat lugemist küll ei asenda. 1902 kirjutatud luuletuse „Adam’s Curse“ on Väljataga tõlkinud kaks korda (pealkirjaks mõlemal juhul „Aadama needus“). Tegu on dialoogiga, kus kolmest inimesest võtavad sõna kaks, luuletuse mina ja tema armastatu sõbranna, sellal kui armastatu ise vaikib ja tema poole pöördutakse teises isikus. Varasem tõlge raamatust „Luulet“ algab väga lihtsalt:

    Kord vestlesime suve lõpu eel
    Koos luulest: sina, mina ja ka veel
    Üks malbe kaunitar, su sõber hea (L 55).

    Hilisemas tõlkes on lauserütmi muudetud:

    Koos istusime, suvel lõpu vari;
    peale su sõbra, malbe kaunitari
    veel meie kaks; ja jutt läks luule peale (S 69).

    Tõlgete erinevus ei tulene üksnes soovist Yeatsile läheneda. Võiks isegi väita, et efekt on vastupidine, sest „suve lõpu eel“ kostab samas registris nagu „at one summer’s end“, „suvel lõpu vari“ toob aga sisse ootamatu metafoori, mis kõlab paremini kokku hoopis luuletuse lõpuridadega. Tõlkija on asendanud triviaalse meesriimi (eel/veel) haruldasema naisriimiga (vari/kaunitari), sina-mina suhe on aga taandatud kaudsele väljendile „veel meie kaks“. Luule tähtsus vestluses on samuti vähenenud: varasem tõlge tõstab luulet kui jutuainet esile, hilisem aga jätab mulje, nagu oleks see teema juhuslikult jutu sisse poetunud. Sõbranna fraas „we must labor to be beautiful“ kõlab esimeses versioonis taas triviaalsemalt, justkui ei püütakski lugejat selles veenda („suur olema peab ilu eest me hool“), uuem tõlge aga kuulub silmanähtavalt aega, kus ilusalonge leidub igal tänavanurgal: „tööd tarvis teha on me ilu heaks“. Hoopis üllatav on aga luuletuse viimane lõik:

    Üht mõtet tahtsin, et vaid sina kuuleks:
    sa olid kaunis, hing ja süda püüdis
    sind armastada nagu muistses müüdis… (S 71).

    Lugedes vanemast versioonist ridu „Mul sinu jaoks üks mõte mõlkus vaid: / Sa olid kaunis, ihkas siis mu meel / sind armastada vanal peenel moel“ (L 57), taipame, et kolmekümne aasta jooksul pole muutunud üksnes tõlkija keelepruuk, vaid ka tema suhe autorisse, ja loomulikult arusaam armastusest. Fraas „vanal peenel moel“ andis hästi edasi Yeatsi lennukalt kaksipidist ütlemist „old high way of love“, ning ka irdriim meel:moel harmoneerus lõpuridades ilmuva riimiga grown:moon; miks on uuemas tõlkes siis armastust korraga võrreldud muistse müüdiga? Pole kahtlust, et rõhutada tahetakse Yeatsi luule müütilist atmosfääri, ja koos sellega muutub muistseks ja müütiliseks ka armastusekäsitus. Ometi on mõlemad tõlked väga mõjuvad, kumbki omamoodi.

    Yeatsi programmilist luuletust „Teekond Bütsantsi“ („Sailing to Byzantium“) on Väljataga uues raamatus teisendanud ainult valikuliselt. „Ei ole vanameeste jaoks see maa“ (L 99), algab esimene versioon, ning teine toob sisse vaid kerge poliitilise nihke: „See maa ei ole vanameeste riik“ (S 151). Maast on vahepeal saanud ka riik, aga vanameestele pole endiselt kohta (hmm, kus selline maa küll asub?). Teine stroof kaebab hinge armetu olukorra üle ja lõpeb mõlemas versioonis ühtemoodi: „Seepärast teele asusin, et minna / merd mööda pühasse Bütsantsi linna.“ Kolmandas stroofis on aga midagi juhtunud. Varasemas tõlkes pöördutakse vana-aja tarkade poole, et need õpetaksid hingele laulmist, võtaksid minalt südame ja muudaksid ta esteetiliseks objektiks:

    Mu hingele te laulmist õpetage
    Ja võtke ära süda mult, mis vangis
    On koolvas loomas: ise ihast sõge,
    Ei tea ta, mis ta on. Ja koondage
    Mind igaviku kunstiteosesse (L 101).

    Uues tõlkes aga palutakse Bütsantsi tarkadelt hoopis midagi muud:

    Seest põletage süda mul, mis vangis
    on koolvas loomas – ise ihast sõge
    ei tea mu süda, mis ta on; ah, las see
    nüüd koondub igaviku tehnikasse (S 151).

    Võib tekkida küsimus, miks on „igaviku kunstiteos“ („artifice of eternity“) korraga taandatud „igaviku tehnikaks“? Asi saab aga selgeks, kui võrdleme luuletuste kommentaare. 1990. aastal on Väljataga kirjutanud: „Yeatsi jaoks tähendas Bütsants vaimsuse linna, vastandina esimeses ja teises stroofis kujutatud meelelisele maailmale. … Yeats on kirjutanud, et ülim kunst on see, mis päästab meid elu käest ja koondab meid igavikku“ (L 155). Väiteid toetab tsitaat Yeatsi traktaadist „Nägemus“. Sama tsitaat on kergelt lihvituna üle võetud ka uude raamatusse, kuid kommentaar jätkub teisiti: „Bütsantsis on võimalik looduslik-meeleline keha ja oma mina maha jätta ning muunduda „transhumanistlikuks“ tehisasjaks“ (S 356). Kuna neljandas stroofis ongi juttu tehnilistest viguritest, „mis kreeka kuldsepp sepistanud kullast / kuldoksa peale laulma“ (S 153), näib kunstiteose asendamine tehnikaga päris hästi põhjendatud. Ometi on seejuures sage, et esteetiline ideaal pole kadunud lihtsalt niisama, vaid see on viimase sajandivahetuse areng: transhumanistlik utoopia, virtuaalsed vidinad ja usk, et inimvaimu saab üle kanda digitaalsesse universumisse, on pinnale tõusnud alles hiljaaegu. Kuid sellega seoses on muutunud ka Yeatsi tõlgendus. Yeatsi Bütsantsi-ihalusest hakkab nüüd ootamatult läbi kumama tehnoloogia-ihalus, mis asetab luuletuse hoopis uude valgusesse. Ehk, naljaga pooleks: sümboli animus on küll seesama, aga tootemist on saanud vilkuv ja võnkuv nutiseade.

    Vahest piisab näidetest. Küllap annavad need aimu, et otsest sugulasvaimu Väljataga Yeatsis siiski ei näe. Ka „Sümbolite“ saatesõna „Igimuutlik hääl“ kinnitab seda. Tõlkija hoiab autori suhtes distantsi, püüab teda mõista, aga ei taha teda ka välja vabandada. Andes ülevaate kriitilistest hoiakutest, mis Yeatsi maailmavaate suhtes on võetud, tsiteerib ta isegi George Orwelli rünnakut, mis lõpeb teravalt: „Need, kes tunnevad hirmu üldise valimisõiguse, mõttevabaduse, naiste emantsipatsiooni ees, lähtuvad kalduvusest, mis viib välja salakultusteni. Veel üks seos fašismi ja maagia vahel on mõlema sügav vaen kristliku eetikakoodeksi vastu“ (S 406). Mulle tundub, et viimane väide võib tänapäeval mõnegi lugeja võpatama panna. Esmapilgul näib Orwelli mõttekäik lihtne ja enesestmõistetav, aga ainult seni, kuni me pole küsinud, mis on õieti „fašism“ ja milline on „kristlik eetikakoodeks“? Fašism on küllaltki libisev, hägune silt, mida on viimase saja aasta jooksul külge kleebitud üpris erinevatele rühmadele ja liikumistele. Nõustuksin Federico Finchelsteiniga, kes peab fašismi määravaks tunnuseks selle seost vägivallaga. „Fašistlikus ideaalis kaob vägivalla instrumentaalsus, vägivallast saab teadmise otsene allikas. Vägivald defineerib fašistliku identiteedi. See on sisemise mina kõige tähtsam mõõde. Vägivallast saab transtsendentne kogemus, mis muudab poliitika peaaegu pühaks tegevusväljaks.“[19] Kui mõelda kristluse ajaloole, märterluse müüdile, ristisõdade ideoloogiale ja inkvisitsiooni piinakambritele, kus selgitati välja püha tõde, ei saa minu meelest küll arvata, nagu oleks vägivalla transtsendents kuidagi vastuolus kristliku eetikaga. Vastupidi, see on monoteismi ajalukku sisse kirjutatud.

    Tõtt-öelda pole Yeats sellest ajaloost vaba. Kui loeme näiteks jutukest „Roosi südamest“, näeme kohe, et siin pühitsetakse just sedalaadi kristlikku eetikat. Peategelaseks on siin rüütel, kelle „kaaslased surid ükshaaval Pühal Maal või maailma kurjuse vürstidega sõdides või teid röövlitest puhastades“, nii et ta jääb üksi ja kardab, et on ära teeninud Jumala pahameele. „Kuid kuuldes lõpuks, et sellel läänekandi saarel on rohkem sõdu ja rüüstamist kui ühelgi teisel maal, tulin ma siia ja olen leidnud selle, mida ma otsisin, ning ennäe, mind täidab suur rõõm.“[20] Vägivalla idealiseerimine pole seega Yeatsile võõras, aga ma ei usu, et see oleks seotud üksnes esoteerika ja salaseltsidega (kui need selles üldse mingit rolli mängivad). Vägivalla transtsendents on kultuuriline kood, mis võib sisse poetuda kes teab kust. „Nopi suuri teri kõrtest, kõigist elu surutõrtest / rõõmsalt maitse,“ kirjutas kunagi Betti Alver, „aga kindlalt hoides piiki nagu sõdur haldjariiki / kaitse!“[21] Veider mõte, et haldjariiki peaks kaitsma „nagu sõdur“, võib tulla ilma vähemagi seoseta teosoofia, hermetismi või maagiaga. Ja kui see liiga kergelt käiku lastakse, ei näita see just tingimata fašistlikku kalduvust. Tegu võib olla lihtsalt sümbolismi üleva needusega. Märt Väljataga ise paistab aga olevat sellest needusest vaba. Seega oletan, et mõlemad Yeatsi luule valikud on sündinud uudishimu jõul, ennekõike tunnetuslikust huvist ja jagamise rõõmust.

    [1] Luuletus ilmus Jüri Üdi kogus „Selges eesti keeles“ (1974). Vt J. Üdi, J. Viiding, Kogutud luuletused. Tallinn, 2008, lk 224.

    [2] D. Paterson, The Poem. Lyric, Sign, Metre. London, 2018, lk 133.

    [3] Sealsamas, lk 137. Tõtt-öelda kuhjab Paterson sümbolile terve hulga funktsioone, mis varem olid sünekdohhi kanda, nii et kohati võib jääda mulje, nagu tahaks ta lihtsalt muuta kategooria nime. Iroonia kõrvaldamine on märksa arusaadavam, sest irooniliselt võib kasutada peaaegu kõiki troope.

    [4] Sealsamas, lk 216–217.

    [5] Sealsamas, lk 237.

    [6] Edaspidi viitan sellele teosele lühendiga S ja leheküljenumbriga sulgudes.

    [7] W. B. Yeats, Luulet. Koost. M. Väljataga. Tlk A. Oras, M. Väljataga. Tallinn, 1990. Sellele teosele on edaspidi viidatud lühendiga L ja leheküljenumbriga sulgudes.

    [8] G. Lachman, Aleister Crowley. Magick, Rock and Roll, and the Wickedest Man in the World. New York, 2014, lk 55.

    [9] Sealsamas, lk 74.

    [10] „Igimuutlik hääl“ (S 396–397). Teisal on Väljataga Yeatsi kohta öelnud: „Yeats oli ühelt poolt ekstsentriline okultismi harrastaja, teisalt tähtis avaliku elu tegelane, kes töötas teatridirektorina ja kaks ametiaega Iiri Vaba Riigi senaatorina. Ta oli poliitik ja antipoliitik, rahvuslane ja rahvusluse kriitik, juhufašist ja viimane romantik.“ Arengulooliselt näeb ta Yeatsi luules iroonia kasvamist pärast sajandivahetust: „Yeats oli alustanud keldi videviku laulikuna, hämar-sümbolistliku õhkajana taevakangaste järele, platoonilise armastajana, esoteerikuna, müstikuna. Hiljemalt 20. sajandi alguskümnendil hakkas ta oma loomingus programmiliselt umbusaldama siirust, südame paljastamist. Selle asemel soovitas ta nii luuletajal kui ka armastajal kujundada välja oma palge õõnes-teatraalne vastandpilt: mask ehk antimina.“ M. Väljataga, W. B. Yeats sõjast sõjani. Vikerkaar, 2021, nr 7/8, lk 11.

    [11] V. Jankélévitch, L’ironie. Pariis, 2005 [1936], lk 164–165.

    [12] Sealsamas, lk 147.

    [13] Vt A. Lovejoy, The Great Chain of Being. A Study of the History of an Idea. Cambridge (MA), 1961 [1936]; M. Foucault, Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogia. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2015 [1966].

    [14] M. Foucault, Sõnad ja asjad, lk 46.

    [15] P. Descola, Teispool loodust ja kultuuri. Tlk H. Krull. Tallinn, 2022, lk 316.

    [16] Sealsamas, lk 318.

    [17] „„Ma ei jää paigale,“ kostis Hanrahan, „mu meel on kogu aeg teel, viimas mind naise juurde, kes laskis mind kutsuda, ning ta on üksildane ja vaatab teele, kuni ma tulen.“ … Aga kui ta jala üle uksepaku pani, tõusis võõras vanamees püsti, asetas oma kõhna ja kuivetunud käe nagu linnuküünise tema käele ja ütles: „See pole Hanrahani, õpetatud mehe ja kuulsa laululooja moodi minna selliselt kogunemiselt Samhaini eelõhtul minema.““ W. B. Yeats, Saladuslik roos. Punase Hanrahani lood. Tlk K. Kaer. Tallinn, 2002, lk 77–78. Vt ka W. B. Yeats, Punane Hanrahan. Tlk M. Luht. Tartu; Tallinn, 1939, lk 18. Vanemas tõlkes ütleb Hanrahan: „Mu mõtted oleksid ikkagi kogu aeg teel“, võõra vanamehe käsi on aga „kõhn ning närbunud nagu linnujalg“.

    [18] Vt Varjatud ilus haigus. Valik sajandilõpu eesti luuletajaid. Koost. K. Pruul. Tartu, 2000.

    [19] F. Finchelstein, From Fascism to Populism in History. Oakland, 2017, lk 77.

    [20] W. B. Yeats, Saladuslik roos, lk 25.

    [21] B. Alver, Lendav linn. Tallinn, 1979, lk 208.

  • Kohusest olla paiksooline

    … piisab sellest, kui käia ringi avasilmi, tõdemaks, et inimkond jaguneb kahte kategooriasse, kelle riided, nägu, keha, naeratused, kõnnak, huvi- ja tegevusalad on silmnähtavalt erinevad: võibolla on need erinevused pinnapealsed, võibolla on need määratud kaduma. Praegu aga on selge, et nad eksisteerivad ilmse enesestmõistetavusega.
    Simone de Beauvoir[1]

     Sõna „paiksooline“ (ka cis-sooline, ingl cisgender) on omandanud paljude jaoks, keda see puudutab, ebameeldiva, mõningatel juhtudel isegi solvava tähenduse. Eelmisel suvel ähvardas Elon Musk, et X (varasem Twitter) hakkab seda käsitlema solvanguna, vaenu õhutava sõnana. Harry Potteri raamatute autor J. K. Rowling avaldas Muski otsusele X-i platvormil toetust, lisades, et paiksooline on ideoloogiliselt laetud termin, sest soolise identiteedi olemasolu ei ole võimalik teaduslikult tõestada. Sotsiaalministeeriumi all tegutseva „soovahetuse arstliku ekspertiisikomisjoni“ juht dr Kai Haldre ütles eelmisel aastal Tervisemuuseumi taskuhäälingus Sünaps, et ta ei taha olla „cis-inimene“, vaid et ta on lihtsalt „naine“.[2]

    Termini „paiksooline“ 1994. aastal inglise keeles loonud Dana Defosse ütles eelmisel aastal selle ümber keerelnud vaidlusi kommenteerides, et ta üritas luua sõna, mille abil kirjeldada inimesi, kes ei ole transsoolised, kuid vältida sealjuures transinimeste teisestamist.[3] Uudissõna eesmärk ei olnud Defosse’i sõnul probleeme luua, vaid nende olemasolu kõigest läbi valgustada. Nimelt näidata, et olukord, mida peame normaalseks ja loomulikuks, paistab lähemal vaatlusel olevat kõigest üks paljudest viisidest, kuidas võime iseennast oma soolises olemises ja saamises kogeda. Nagu märgib François Jullien, „see, mida ei osata partikulariseerida … jääb seetõttu eristamatuks“.[4] Paiksooliste inimeste, kogemuste ja ootuste nimetamine teeb võimalikuks arusaamise, et paiksooliseks olemine ei ole universaalne ning et transsooliseks olemine ei ole probleem, mida lahendada. Teisisõnu, paiksoolise algne mõte oli partikulariseerida ehk anda nimi sellele olukorrale ja kogemusele, mis erinevalt transsoolisest oli seni jäänud eristamatuks sellest, mida pidasime üldinimlikuks: et kõigil on sugu ja et soolised saamised on ette ennustatavad.

    Ühes ministri käskkirjas on mind nimetatud „sotsiaalselt adapteerunud meessoost transseksuaaliks“. Arsti juures käies saan lugeda, kuidas olen jälle korduvhaigestunud asja nimega „transseksualism“. Olen mitmel korral kuulnud, kuidas mu sugu on olnud vaja „korrigeerida“, saades seeläbi endale üllatusena teada, et mu sugu oli või on katkine; ning et olen „sugu vahetanud“, justkui sugu oleks midagi, millega saab ringi käia nagu riietega. Nende ja paljude muude kogemuste tõttu ei ole mul keeruline mõista Muski, Rowlingu ja Haldre soovi mitte olla märgistatud paiksoolisena. Transsooline identiteet on võimestav ja küünarnukitunnet pakkuv, kuid see võib mõjuda ka teiste poolt vägivaldselt pealesurutud häbimärgistusena. Teen seetõttu siin essees midagi, mis ehk tundub esmalt kohatu. Käin välja idee, et võiksime proovida sõnast paiksooline loobuda. Mis peaks maailmas muutuma, et keegi ei peaks muretsema, et selle sõna kasutamise kaudu tema soolise identiteedi loomulikkuses kaheldakse?

    Paiksoolisus modaalsusena

    Sissejuhatuses käsitletud näited puudutavad olukordi, kus paiksooliseks nimetamist vaidlustavad ilmselt inimesed, kelle jaoks ei tekitaks kõhklusi minuga sarnaseid inimesi transsooliseks, transseksuaalseks vms kutsuda. Ilmselt väärib märkimist, et on ka kriitikasuundi, mille sihiks on transsoolise–paiksoolise eristus tervikuna. Nimelt et see loovat eksitava arusaama, mille järgi kõik inimesed on kas transsoolised või paiksoolised. Selline eristus võib aga hägustada soolise kogemuse tegelikku mitmekesisust täpselt samamoodi nagu binaarsus mees–naine. Näiteks võime küsida, kuidas mõelda mittebinaarsetest inimestest, kes ei pea end transsooliseks või kes on teiste poolt tõrjutud pigem transsoolise äärealadele (näiteks, kui neil ei lubata kasutada üleminekut toetavaid meditsiiniteenuseid).[5] See eristus võib kujutada eksitavalt ka nende näiliselt paiksooliste „naiste“ kogemusi, kelle suhe „naise“ identiteeti on kõike muud kui lihtne.[6] Nimetatud probleemide valguses tundub tõepoolest vale käsitleda paiksoolise–transsoolise eristust binaarsena, nagu seda mõnikord tehakse. Sellele vaatamata näib, et need sõnad siiski aitavad kirjeldada midagi olulist. Robin Dembroffi sõnul kirjeldavad need seda lihtsat tõsiasja, et mõned inimesed ei nõustu neile sünnil antud sooga, kuid et enamik teeb seda täiesti järelemõtlematult; ning et teise rühma kuuluvad inimesed võivad nautida esimese ees mitmeid privileege. Ilmselt ei mõtle paljud inimesed sellest kui privileegist, et nende isikut tõendav dokument ühtib nende soolise enesetunnetuse ja -väljendusega. See kõlab aga privileegina meile, kes oleme kogenud tööd või kodu otsides, meditsiinilist abi vajades, reisides või ka lihtsalt poes käies takistusi just sel lihtsalt põhjusel, et meie dokument kujutab meid eksitavalt.

    Kui soovida sõnadest ʻpaiksooline’ ja ʻtranssooline’ loobuda, olles samas siiski sunnitud ka tõdema, et need kirjeldavad olulisi ühiskondlikke erinevusi (olgu või ajutisi), on ilmselt vaja täpsustada, millele konkreetsemalt need sõnad viitavad. Florence Ashley avaldas 2022. aastal „tagasihoidliku ettepaneku“ nimetada trans- ja paiksooliseks olemist mitte soolise identiteedi, vaid „soolise modaalsuse“ küsimuseks.[7] Kõige lihtsamalt öeldes tähistab sooline modaalsus soolise identiteedi ja sünnil antud soo omavahelist suhet. Ashley ütleb ise, et paiksooline on modaalsuse suhtes sama, mis heteroseksuaalne on seksuaalse orientatsiooni suhtes. Sooline modaalsus aitab minu meelest teha kahte asja hästi. Esiteks aitab see leevendada probleeme, mida tekitab transsoolise-paiksoolise binaarne vastandus. Kui transsoolisus seisneb sünnil antud soost loobumises ja paiksoolisus selle aktsepteerimises, siis sooline modaalsus aitab ette kujutada ka teistsuguseid kogemusi. Teiseks, modaalsus tunnistab transsoolise ja paiksoolise erinevust, kuid lubab sellest erinevusest mõelda mitte kui identiteedist, terviseseisundist, kehalisest või psühholoogilisest omadusest, vaid kui suhtest konteksti, millest me end leiame, või hoiakust selle konteksti suhtes. See aitab meil mõelda transsoolisusest ja paiksoolisusest kui relatsioonilisest, mitte substantsiaalsest nähtusest, sealhulgas mõista, et kuigi näiteks trans-naine ja cis-naine on mõlemad naise soolise identiteediga, siis viis, kuidas nad on või said naisteks, võib (aga ei pruugi) olenevalt kontekstist hõlmata olulisi erinevusi. Olla paiksooline või transsooline ei tee kedagi rohkem või vähem naiseks või meheks, vaid kõigest kirjeldab, milline on kellegi suhe talle sünnil antud soosse.

    Paiksoolisus normina

    Just mainitud hüvedele vaatamata leian, et paiksoolisuse modaalsuseks nimetamise juures on midagi poliitiliselt ebarahuldavat ja filosoofiliselt ebatäpset. Võime mõelda näiteks ühiskondliku ja institutsionaalse praktika peale, mida nimetasin oma magistritöös soolise identiteedi kehtestamiseks.[8] Kui transinimesed peavad oma sugu selgitama, õigustama ja tõestama muuhulgas nii oma lähedastele, töökaaslastele kui ka arstidele ja ametnikele, siis paiksooliste inimeste sugu võetakse üldjuhtudel enesestmõistetava tõigana.[9] Kui paiksoolise ja transsoolise erinevus seisneb selles, milline on kellegi soolise identiteedi ja talle sünnil antud soo omavaheline suhe, siis üks nendest kahest on sealhulgas ka institutsionaliseeritud ühiskondlik norm, millest üleastumist karistatakse. Kuigi, nagu täheldab Bonnie Mann, tegemist on normiga, mis võib olla materiaalselt ja emotsionaalselt kulukas nii neile, kes sellele alluvad, kui ka neile, kes vastu hakkavad, on need kulud erinevad.[10] Rääkimata sellest, et transsoolise naisena võib näiteks minu jaoks kulukas olla nii transsooliseks kui ka naiseks olemine.

    Tuginedes tähelepanekule, et trans-inimesed kipuvad leidma end vastamisi nõudmisega oma sugu pidevalt tõestada, väitsin oma magistritöös, et paiksooline ja transsooline ei ole võrreldavad, sest nad ei kujuta soolise kogemuse kahte poolust. Täna tundub mulle, et neid ei saa käsitleda ka eri modaalsustena. Üks tähistab seda, mis on loomulik, soovitav ja enesestmõistetav (mille nimetamine üksi võib, nagu näha, mõjuda ebamugavalt). Teine on aga kõrvalekalle või üleastumine sellest. Olgugi et meil on nüüd sõna „paiksooline“, siis ühiskondlikes suhetes on eraldi märgistatud ainult transsoolised inimesed. Kui olla täpsem, siis paiksoolisusest üleastumine – tahta või vajada seda, mida sa ei tohi tahta või vajada – päädib märgistamisega ning transsooline ongi selleks märgistuseks. Seetõttu näib mulle, et paiksoolisust oleks täpsem kirjeldada pigem normi kui modaalsusena. Igapäevaelus kogevad transinimesed nii oma soolist identiteeti kui ka soolist modaalsust. Paiksoolised inimesed tõenäoliselt aga ainult soolist identiteeti (millest soovitakse tihtipeale rääkida pelgalt kui bioloogilisest tõsiasjast).

    Inimeste märgistamine transsooliseks on seotud ka võimuga, sest selle märgistuse alusel jagatakse inimestele õigusi ja kohustusi. Eestis on „transseksuaalne“ riiklikult legitimeeritud märgistus, ilma milleta ei ole transinimestel võimalik muuta oma juriidilisi sooandmeid ega kasutada üleminekut toetavaid meditsiiniteenuseid. Arvestades, et Eestis on ilmselt rohkem neid transinimesi, kes järjekorras „transseksualismi“ diagnoosi alles ootavad, kui minusuguseid, kes on selle kätte saanud, võib seda märgistust pidada ka privileegi tunnuseks.[11] stef shuster märgib transmeditsiini ajalugu kommenteerides tabavalt, et diagnostilise kategooriana on tegu vahendiga, mille abil eristada väärtuslikke transpatsiente väärtusetutest; teisisõnu: ära märkida need, kes on cis-heteronormidele vastamise kaudu oma õigused ära teeninud.[12]

    See kõik ei tähenda seda, et nende kahe kategooria vahel puuduks teatud vastastikkus. Me saame paiksoolisusest kui normist teadlikuks alles siis, kui keegi – ehk me ise – sellest kõrvale kaldub ja sellega kaasnevaid tagajärgi tajub. Kuigi transsooline loodi kategooriana peaaegu sada aastat enne paiksoolist, siis normina pidi paiksoolisus eksisteerima enne transsoolisi olemisviise. Nagu kirjutab Michel Foucault, sõltuvad norm ja üleastumine ontoloogiliselt teineteisest – norm ei oleks norm, kui sellest ei oleks võimalik üle astuda, ja üleastumine ei oleks üleastumine, kui see ei oleks suhtes mingi normiga.[13] Mõned meie seast on transsoolised seetõttu, et paiksoolisuse normi taustal ja selle suhtes me paistame transsoolised. Paiksoolisuse normita ei oleks 19. ja 20. sajandi Euroopa ja Põhja-Ameerika arstidel kunagi tekkinud vajadust luua eraldi kategooriaid, mille abil selgitada nähtusi nagu ristiriietumine või mõne teise sooga samastumine.

    Paiksoolisus transvaenuliku vägivallana

    Kui Simone de Beauvoir vihjab selle essee epigraafis võimalusele, et meeste ja naiste vahelised silmaga nähtavad erinevused võivad ajapikku kaduda, siis me teame, et seitsekümmend aastat hiljem ei ole see veel juhtunud. Valdavalt oleme siiani harjunud kõiki inimesi võrdlemisi automaatselt ja endale märkamatult meesteks või naisteks jagama. Seda vaatamata tõigale, et nii mõnedki meie seast mõistavad sugu pigem mittebinaarse konstruktsioonina. Me võime oma soostatud nägemisharjumustest teadlikuks saada alles siis, kui miski katkestab meie tähendusloome automaatse voo – kui satume silmitsi kellegagi, kelle „riided, nägu, keha, naeratused, kõnnak, huvi- ja tegevusalad“ ei allu meile harjumuspärastele reeglitele või kes ütleb meile otse, et ta ei ole see, kelleks teda peame. Megan Burke nimetab seda meile nii tuttavat ja harjumuspärast kalduvust teisi inimesi meelevaldselt soostada cis-tähenduseks (ingl cis sense).[14] Mõistena kirjeldab cis-tähendus viisi, kuidas paiksoolisus ei avaldu mitte ainult õiguslikes ja meditsiinilistes normides – näiteks piirangus, et ainult „sotsiaalselt adapteerunud transseksuaalid“ võivad muuta oma juriidilist sootähist –, vaid ka meile harjumuspärases viisis teisi inimesi näha ja neid kohelda. Nagu ka Linda Martin Alcoff kirjutab, on sugu (sarnaselt rassiga) visuaalne identiteet, mis väljendub uskumuses, et tõde kellegi soo kohta on silmaga nähtav – isegi kui nähtav on kõigest märk millestki sügavamast.[15]

    Nähtava ja nähtamatu vaheline pinge – harjumus teha inimeste soo kohta otsustusi ning uskumus, et need otsustused viitavad mingisugusele sügavamale tõele – on tihtipeale transinimeste vastase vaenu keskmes. See asjaolu tuleb uskumatu selguse ja jõuga esile eelmise aasta juulis Tallinnas toimunud vaenukuriteos, milles Kohtla-Järvelt pärit Kirill mõrvas Jamaicalt pärit Sabrina, kui ta sai teada, et Sabrina on transsooline; ja viisis, kuidas sellest mõrvast meedias räägiti. Vaatan lähemalt 28. oktoobril eetris olnud „Pealtnägija“ osa.[16] Esmalt väärib ilmselt tähelepanu, kuidas mõrva toime pannud Kirilli vanemad mõrvast räägivad. Kirilli isa Sergei ütleb intervjuus:

    „Ta ei saanud seda viha pärast teha. Saage aru, kui ta oleks ise trans või mõni niisugune… ühesõnaga pede. Oleks ta olnud samasugune, kes lihtsalt ei tahtnud temaga seksida, siis olgu, sind vägistatakse ära, ja mis siis? Ta oleks käega löönud ja ära läinud. Aga kuidas oleks pidanud edasi elama normaalne poiss? Ta ei saanud lasta sel juhtuda. Ma mõistan, kuidas ta ehmus. Kui see oleks juhtunud, oleks ta pidanud ennast sealsamas raekoja torni otsa tõmbama. Kuidas sa pärast seda edasi elad? Usun, et hirm oli nii suur, et ta ei saanud millestki aru.“

    See väljavõte sisaldab enamat, kui mul on tähemärke ja emotsionaalset suutlikkust analüüsida, aga märgin ära paar olulisemat momenti. Esiteks jääb silma, et Sergei jaoks võrdub Sabrina staatus „niisuguse“ või „pedena“ vägistamisohuga, mille eest Kirill pidi end vahendeid valimata kaitsma – kuigi pole tõendeid, et Kirill oleks tegelikkuses vähimalgi määral ohus olnud. Teiseks näeb Sergei Kirilli ees ainult kahte valikut: tappa või saada transinimese vastu külgetõmbe tundmise kaudu (mida ta samastab vägistamisena) rüvetatud, ja tappa selle tagajärjel iseend. Teisisõnu, kui Kirill ei oleks tapnud, ei oleks ta saanud sellest olukorras tervena välja tulla. Kolmandaks konstrueerib Sergei LGBTQ-inimesi vähem väärtuslikena, kelle vägistamine või kelle peal vägivalla kasutamine ei ole nende jaoks emotsionaalselt või füüsiliselt laastav („olgu, sind vägistatakse ära, ja mis siis?“). Probleemist saame rääkida siis, kui „normaalseid poisse“ ohustab seksuaalne vägivald. Need „normaalsed poisid“ on aga nii haprad, et nende jaoks on juba mõne „niisuguse“ lähedal olemine vägivaldne kogemus. LGBTQ-inimesed on automaatselt potentsiaalsed seksuaalkurjategijad, kelle häbistamine ja kelle peal vägivalla kasutamine, isegi nende tapmine, tähendab iseenda mehelikkuse ja au kaitsmist.

    Okei. Lapsevanemad ju ikka kaitsevad oma laste tegusid. Räägime aga „Pealtnägija“ saateosa üldisest toonist, mis võiks olla omaette viljakas juhtumiuuring, kuidas meedias räägitakse nii naistevastasest vägivallast üldiselt kui ka transnaiselike inimeste vastasest vägivallast spetsiifilisemalt. Esiteks näib, et „Pealtnägija“ pehmendab mõrva käsitledes seda mitte niivõrd tahtliku inimelu võtmisena, kuivõrd „traagilise juhuste reana“, mis sai juhtuda seetõttu, et Kirill ja Sabrina elasid „täiesti eri maailmades“. On kõnekas, et nii Kirilli kui ka Sabrinat kujutatakse oma asjaolude ohvritena, unustades, isegi kui ainult hetkeks, et üks neist pussitas teist kolmkümmend korda. Siin teevad saatetegijad midagi Kirilli isaga sarnast, olgugi et mitte nii tahumatult. Nad küll mõistavad Kirilli teo hukka, kuid taandades selle teo asjaoludele, milles see tegu toimus, pisendavad nad Kirilli osalust selles, mida ta teadlikult ja tahtlikult tegi. Ei Kirilli isa ega saatetegijad näi arvestavat võimalusega, et Kirill oleks võinud pärast Sabrina transidentiteedist teada saamist tema juurest lihtsalt ära minna. Ma ei taha alahinnata seda, kuidas perekondlikud ja ühiskondlikud normid vormivad seda, kes me oleme ja millised valikud üldse on meie jaoks võimalikud. Ilmselt ma ei suuda mõista, millisest maailmast Kirill tuleb. Ja ehk on Kirilli isal õigus, et Kirilli pere ja sõbrad ei oleks lubanud tal pärast Sabrinaga kohtumist sinna maailma endisel viisil naasta. Siiski ei ole minu silmis ei Sabrina ega Kirilli suhtes aus öelda, et Kirillil ei olnud valikut ja tema asjaolud määrasid ära, et temast saab mõrvar.

    Saateosas pööratakse palju tähelepanu tüliküsimusele, kas Sabrina ütles Kirillile ja kas Kirill mõistis, et Sabrina on trans-naine. Mis vahet sel on? Päriselt. Kas ütlemata jätmine pehmendaks või õigustaks mõrva? Tähistaks esmast üleastumist, provokatsiooni, mille puhul saame mõrvast rääkida kõigest kui reaktsioonist, viimasest kokkusattumusest selles „traagilises juhuste reas“? Sellega seoses antakse saates arusaamatult detailne ülevaade Sabrina kehast, näiteks tema rindadest ja suguelunditest. Sealjuures kasutatakse tema kirjeldamiseks fraasi  „naine, kelle keha oli osaliselt meeselementidega“. (Heldeke, mis eufemism, Mihkel!) „Pealtnägija“ leiab, et lisaks on oluline välja tuua, et Sabrina on olnud seksitöötaja: „Ka Sab-rina puutus kokku elu pahupoolega“, kuigi tõendid viitavad selgelt, et Kirill ja Sabrina ei kohtunud seksitöö kontekstis. Kui välja jätta mõned eripärad, siis Sabrina objektistamine ei näi üldjoontes erinevat sellest, kuidas naissoost (seksuaal)vägivalla ohvreid üldiselt süüdistatakse vägivallatseja provotseerimises ja kuidas iga nende eluvalik luubi alla võetakse.

    Talia Bettcher on tabavalt osutanud, et transinimeste ees seisab tihtipeale valik, kas varjata oma identiteeti ja riskida sellega, et teised arvavad, et sa üritad neid petta, või olla avatult trans ja riskida naeruvääristamise, diskrimineerimise ja valesti soostamisega.[17] Nagu Bettcher märgib, võib mõlemal juhul lihtsalt trans-inimeseks olemine normatiivselt õigustada sinu vastu suunatud vägivalda. Ta nimetab seda olukorda petise-teeskleja dilemmaks (ingl deceiver/pretender bind). Bettcheri loodud raamistikku kasutades võiks öelda, et „Pealtnägija“ saates on küsimuse all, kas Sabrina oli pahade kavatsustega „petis“, kelle eesmärk oli „normaalseid poisse“ iha eksiradadele meelitada. Et LGBTQ-inimeste tapjad ja nende advokaadid konstrueerivad kohtusaalis kaitsetaktikaid, kus ohvri seksuaalne orientatsioon, sooline modaalsus või eneseväljendus kuidagi provotseerib või selgitab vägivallatseja vägivaldset käitumist, ei ole üllatav, kuid et sama retoorikat kasutab Eesti üks populaarseimaid uudistesaateid, tekitab tõsiseid küsimusi.

    Tõik, et meie kultuuriruumis omavad mõned asjad – riided või kehakeel või juuksed – tahtmatult või tahtlikult sugu kommunikeerivat funktsiooni, on nii selle juhtumi kui paiksoolisuse normi mõistmisel oluline. Pöörates tähelepanu Sabrina kehale ja sellele, mida Sabrina Kirillile enda kohta ütles või ei öelnud, eeldab „Pealtnägija“ lugu, et kommunikatiivne suhe välimuse ja soolistatud keha vahel on midagi loomulikku ning et kui välimus viitab kehale „eksitavalt“, siis on teistel õigus seda teada. Vastasel juhul on tegemist teiste ootuste petmisega, mis äärmuslikematel juhtudel on samaväärne kellegi vägistamisega. Teisisõnu: Kirillil oli õigust eeldada, tuginedes sellele, kuidas Sabrina välja nägi ja kuidas ta end väljendas, et Sabrina oli naine. Kuid mitte päris ükskõik, milline naine, eks? Bettcheri sõnul ei saa me välimuse ja soostatud keha kommunikatiivset suhet vaadata väljaspool heteronormatiivset ja misogüünset raamistikku, milles naiste välimuse funktsioon on meestele kommunikeerida informatsiooni nii nende keha kui seksuaalse kättesaadavuse kohta. Meie pilk ei pruugi teisi ainult soostada, vaid teha ka palju muid asju, nt omistada teistele kavatsusi, sh kavatsust seksida. Sellest ka perversne arusaam, et transinimesed, kommunikeerides ühte sugu, kuid omades kehtivate normide valguses sellele soole mitte vastavat keha, teesklevad, eksitavad või isegi petavad teisi inimesi.

    Paiksoolisusest vabaks

    Mu varasem väide, et transsooline ja paiksooline pole modaalsustena võrreldavad, ei ole mingilgi moel originaalne. Lähtun Simone de Beauvoiri ja Monique Wittigi arusaamast, et patriarhaalses ühiskonnas on ainult naised sooliselt märgistatud, kuivõrd ainult naisi määratletakse nende sootunnuste kaudu. Meheks olemine on patriarhaalses ühiskonnas samatähenduslik inimeseks olemisega. „On üldine ja on naiselikkuse märgistus,“ kirjutab Wittig.[18] Nii nagu Beauvoiri ja Wittigi teoorias ei ole naistel vabadust elada väljaspool oma sugu, sest see tuleb nendega tahtmatult või tahtlikult igale poole kaasa, ei ole mu meelest transinimestel praegu võimalik elada väljaspool oma soolist modaalsust. Beauvoiri ja Wittigi lahendused sellele probleemile on märkimisväärselt erinevad. Beauvoir näib kinnitavat, et „naiselikkuse“ taga, mida ta peab naisi rõhuvaks müüdiks, on miski, mida võiks nimetada naiseks olemiseks, mis aga ei dikteeri kellegi saatust naisena. Beauvoiri üleskutse oleks seega vabastada naised rõhumise, mitte naiseks olemise alt, kuigi viimast heidetakse talle tihti ekslikult ette. Wittig käsitleb „naisi“ aga ühiskondliku klassina, millel puudub väljaspool heteroseksuaalsust – mida ta mõistab seksuaalse orientatsiooni asemel poliitilise režiimina – nii tähendus kui ka funktsioon. Feminismi kui liikumise mõte oleks Wittigi järgi seega vabastada naised kohustusest olla naised – st kaotada vajadus tähistada mingit inimrühma naistena –, mis tema mittebinaarses mõttesüsteemis ei tähendaks meesteks hakkamist.

    Sarnaselt sellega, kuidas Wittig näeb heteroseksuaalsust, tundub mulle, nagu olen siin essees väitnud, et paiksoolisust on täpsem kirjeldada mitte soolise modaalsuse, vaid poliitilise režiimi või ühiskondliku ja institutsioonilise normina, mille vastu eksimine tähendab uskmatust, arusaamatust, naeruvääristamist, arstiabi kättesaamatust, administratiivset ja füüsilist vägivalda ning mõnikord ka surma. Tõstatasin sissejuhatuses küsimuse, mis peaks maailmas muutuma, et võiksime loobuda mõnikord haavavatest sõnadest nagu „paiksooline“. Pakun tagasihoidlikult välja, et ehk peitub võti selles, kui vabastame inimesed kohustusest olla paiksoolised, mis omakorda vabastaks need, kes selle kohustuse vastu eksivad, teisesest kohustusest olla transsoolised. Muuhulgas võiks see tähendada, et kui keegi soovib muuta oma juriidilist sootähist, siis ta ei vaja selleks meditsiinilist ega mingit muud tüüpi eriluba – või ehk loobume üldse praktikast, et riik peab inimeste soolise identiteedi üle järelevalvet.

    [1] S. de Beauvoir, Teine sugupool. Tlk M. Mauer, A. Tõnnov. Tallinn, 1997, lk 13.

    [2] Sünaps, osa 62, Sugu ja sooline üleminek. Eesti Tervisemuuseum, 16.02.2023.

    [3] D. Defosse, I Coined The Term ʻCisgender’ 29 Years Ago. Here’s What This Controversial Word Really Means. Huffpost.com, 18.02.2023.

    [4] F. Jullien, Tõhususe traktaat. Tlk M. Ott. Tallinn, 2011, lk 245.

    [5] H. Darwin, Challenging the Cisgender/Transgender Binary: Nonbinary People and the Transgender Label. Gender & Society, 2020, kd 34, nr 3, lk 357–380.

    [6] R. Dembroff, Reimagining Transgender. Viidatud avaldamata käsikirjast.

    [7] F. Ashley, ‘Trans’ Is My Gender Modality: A Modest Terminological Proposal. Rmt-s: F. Ashley, Trans Bodies, Trans Selves: Resource by and for Transgender Communities. Kd 2. Toim. L. Erickson-Schroth. New York, 2022, lk 22–23.

    [8] S. Arumetsa, Seesmuse ja välisuse vahel. Simone de Beauvoiri ambivalentsuse mõiste toel transsoolisuse fenomenoloogia poole. Magistritöö. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut, 2021.

    [9] Eristus paiksooline–transsooline toimib siin jällegi lihtsustusena, kuivõrd ka näiliselt paiksooliste inimeste sooline identiteet võib kaotada oma enesestmõistetavuse. Võime mõelda näiteks intersooliste naiste peale, kellel ei lubata spordis võistelda teiste naistega, sest nende testosterooni tase on üle mingisuguse normi; või kuidas misogüünseid ja homovaenulikke solvanguid („eit“, „pede“) kasutatakse kellegi mehelikkuse kahtluse alla seadmiseks.

    [10] B. Mann, Beauvoir Against Objectivism: The Operation of the Norm in Beauvoir and Butler. Rmt-s: On ne naît pas femme: on le devient: The Life of a Sentence. Toim. B. Mann, M. Ferrari. New York, 2017, lk 48–51.

    [11] Puusalt tulistan, kuid ilmselt väga palju ei eksi, arvestades et järjekord sotsiaalministeeriumi komisjoniga esmakohtumiseks on täna umbes kolm aastat ning alla 18-aastased ei saa ennast isegi järjekorda panna.

    [12] s. shuster, Trans Medicine: The Emergence and Practice of Treating Gender. New York, 2021.

    [13] M. Foucault, A Preface to Transgression. Rmt-s: Language, Counter-Memory, Practice: Selected Interviews and Essays. Toim. D. F. Bouchard. Ithaca, 1977, lk 29–52.

    [14] M. Burke, Cis Sense and the Habit of Gender Assignment. The Journal of Speculative Philosophy, 2022, kd 36, nr 2, lk 206–218.

    [15] L. M. Alcoff, Visible Identities: Race, Gender, and the Self. New York, 2006.

    [16] M. Kärmas, I. Kablukova, Pealtnägija: juhuslik teede ristumine lõppes transnaise tapmisega. ERR.ee, 18.10.2023.

    [17] T. Bettcher, Evil Deceivers and Make-Believers: On Transphobic Violence and the Politics of Illusion. Hypatia, 2007, kd 22, nr 3, lk 43–65.

    [18] M. Wittig, The Straight Mind and Other Essays. Boston, 1992, lk 60.

  • Fantoom

    Hõbedat tuleb puhastada hambapastaga. Herpese vastu aitab meliss. Haava peale panna teeleht, palderjan rahustab. Puitmajas ei tohi vilistada, tulekahju tuleb. Ära pane klaasi kuumale pliidile. Abiellu armastusest, mitte raha pärast. Peavalu puhul masseeri meelekohti. Lase jääl sulada. Õpi keeled. Joo vett alati vahele. Tule tagasi, Lumumba.

    Ausalt öelda oli see ka mu viimane õlekõrs. Helistasin vanaemale, ajasin alguses muud juttu nagu ikka. Kuidas tervis, mis telesaateid oled vaadanud ja kas midagi poest vaja, kui kunagi tulen. Kunagi. Siis aga asusin asja kallale, sest sellega tõesti põles.

    „Vanaema, mul on üks jutt ka.“

    „Nooh, mis jutt siis on ka?“

    Ta hingas raskelt. Raskemalt kui muidu.

    „Ma tahan siin korterit osta. Sellist väikest. Endale. Päris oma kodu. Aga asi on selles, et mul pole hetkel sissemaksuks raha.“

    „Ega mul raha küll ei ole pakkuda.“

    „Ma ei mõelnudki raha.“

    „Mida siis?“

    „Sul on korter.“

    „Jah, on küll.“

    „Et ma siin mõtlesin, et kui sa teeksid selle kinkelepinguga mulle, siis ma saaks seda kasutada kui tagatist ning pangale see sobiks.“

    Vanaema jäi vait. Enamasti ta ikka ainult räägib, aga nüüd jäi vait. Täiesti vait. Isegi ei hinganud enam. Ei kergelt ega raskelt. Ka mina ei osanud rohkem midagi lisada, sest ütlesin juba kõik ära, mida tahtsin öelda. Pank ootas vastust homseks. Kui homseks lahendust pole, jääb tehing katki.

    „Ma pean mõtlema,“ tuli viimaks, pärast pikka vaikust.

    „Jaa, muidugi. Ma saan täiesti aru, see on suur otsus. Mõtle muidugi, aga äkki sa saad mulle õhtul uuesti helistada või homme varahommikul? Nimelt sellega on mul siin veidi kiire. Pank tahab teada homseks, et kas mul on midagi tagatiseks. Siis nad otsustavad, kas annavad mulle laenu korteriostuks või ei.“

    „Jah, ma pean mõtlema.“

    „Jah, muidugi. Ma olen su ainuke lapselaps. Lihtsalt, niisama ütlen.“

    Vanaema pani toru ära (jah, tal on toruga telefon veel) ja hakkas mõtlema, mina seisin oma üürikorteris keset tuba ning mõtlesin samuti. Mõtlesin, et mida vanaema küll mõelda võiks. Loogiline ju oleks, et ta mõtleks nii: muidugi, lapselapsel on elus oluline võimalus, võib-olla ainuke, miks mitte kinkida oma korter talle, et noor inimene saaks oma elu üles ehitada. No mis noor muidugi, 40ndates naine, kes on jälle üksi. Ei ole lapsi saanud, kelle üle vanaema, rääkimata emast, võiks rõõmu tunda, pole ka miskit karjääri teinud. Liikunud vaid ühelt mittetasuvalt töölt teisele. Pole osanud raha koguda, vaid on laristanud, reisinud ja elanud pillavat elu, vastutustundetult, nagu homset polekski. Aga nüüd oli homne kuidagi eriti kätte jõudmas, vasardas kuklas ainsa mõttena. Pank ootas vastust.

    Käisin närviliselt toast tuppa. Üürikas oligi kahetoaline. Õigemini siis köök ja tuba, nii et ega seal väga rohkem saanudki liikuda kui toast tuppa ja teistpidi tagasi. Tundsin, et hakkan liialt närvi minema ja otsustasin välja minna. Üürikas asus Timuti ja Ristiku tänava nurgal, väike armas puuküttega korterike, aga üür oli päris kõrge ja puude tassimine tuppa tüütu. Kõige tipuks oli omanik äsja teatanud, et tahab korteri müüki panna ning koligu ma esimesel võimalusel välja. Surfasin kinnisvaraportaalides ja leidsin ühe armsa keskküttega korteri Faehlmanni tänavas otse raadiomaja vastas. Polnud suur, samuti üks toake ja pisike köök, ühele inimesele piisav, viies korrus, lifti polnud, aga puid ei pidanud tassima. 40ndates mõtled ka juba selle peale, et oleks võimalikult mugav. Lifti puudumine oli muidugi kõike muud kui mugavus, aga korra päevas trepist üles-alla käia oli trenni eest, jälle kaks ühes. Kõik tundus soodne. Hind oli hea, vaid kaheksakümmend tuhat eurot. Pank oli öelnud, küll läbi häda, et nad tõesti annaks mulle laenu, aga mul peab olema tagatis, kuna sissemakseks ei olnud mul kümmet tuhandet kuskilt võtta. Oleks targem ja ettenägelikum olnud, oleks muidugi juba aastaid kogunud, aga polnud minu moodi. Ja oleks on teadagi mis. Raha tuli, sai see kohe ka ära kulutatud. Käisin reisil, ostsin riideid, meeltesegaduses ka kitarri, raiskasin tühja-tähja peale. Nagu pankadel kombeks, on neil kõike vaja kohe. Homseks peab kas tagatis või raha nende kontol olema, muidu jääb tehing katki. Olin juba üürikorteri vaipa raja sisse kõndinud, süda peksles, mure kuhjus. Mida see vanaema siis veel mõtleb, kas ta päriselt ka ütleb mulle ei, see ei ole võimalik. Oma ainuke lapselaps. Peaasi, et ta nüüd emale ei helistaks, siis on totaalne jama lahti. Astusin korterist välja ja seadsin sammud Sõle tänava suunas. Ma ei tea, mida ma mõtlesin. Et kas minna mere äärde pead jahutama või midagi muud, lihtsalt hakkasin mingis suunas astuma.

    Siis tuli mulle meelde Fantoom. Väike veidra arhitektuuriga baar Sõle tänaval. Kohvikuks ei saaks seda nimetada. Väljas oli grill, vahel levis sealt šaslõkilõhna ninna, sees klassikalise joogivalikuga baarilett, mõned lauad, kulunud tekstiiliga toolid, pukid leti ääres. Olin alati tahtnud sisse minna ja uurida, kes seal käivad, mida räägitakse. Astusin Fantoomi, läksin leti äärde, tellisin (endalegi üllatuseks) ühe Vana Tallinna ja tassi kohvi, istusin lauda. Vaade oli hea, otse Sõle tänavale, bussipeatustele. Inimesi liikus palju. Siin oleks võinud terve päeva veeta, vaadata möödujaid, libistada joogikest. Mõne kohaga on kohe nii, et istud maha ja tunned end kui kodus. Mitte siis iseendana otseselt, vaid kellegi teisena. Aset leiab teatud laadi metamorfoos, muutud kellekski teiseks, su maneerid muutuvad, su valikud muutuvad, su olek, mõttelaad, seisukohad, tunded, kõik muutub, vaikselt, märkamatult, sulandudes kohta, kus viibid.

    Kindlasti olete lugenud Urmas Vadi novelli „Armastajad“. Kogumikust „Hing maanteeserval“. Loo peategelaseks on Tõnu, kel tuleb pidevalt käia oma hambaarsti Margiti juures. Tõnul on ka naine Karmen, kes tunneb end veidi kõrvalejäetuna, sest mees veedab liiga palju aega hambaarstiga, kõige krooniks on Tõnu hambad ikka seisus, nagu parandaks mees neid ise. Lugu on väga hea, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Ühel leheküljel sellessamas loos on Vadil juhtunud nii, et Karmen on jäänud Liisiks. Just jäänud, mitte saanud. Ses mõttes, et alguses, kui Vadi kirjutama hakkas, oli Tõnu naise nimi Liis, arvan ma, aga siis otsustas kirjanik, et muudab naise nime Karmeniks (kindlasti jõulisem nimi). Seda tuleb ikka ette. Kirjanikel. Valid oma tegelastele nimesid, siis jälle muudad neid, vahel tüdined, otsid seda õiget. Nii võibki juhtuda, kui otsustad nime vahetada, et kuskile jääb kogemata ikkagi see vana nimi. Liis. Mind ei huvita niivõrd see, et midagi kirjanikul unus või et kuskil on viga, vaid see, mis juhtub loo endaga. Karmen on Tõnu kõrval voodis, ja äkitselt, nii korraks, üheks lõiguks, on ta Liis. Kes on Liis? Milline see naine on? Kuidas suhtub Tõnu sellesse, et naine ta voodis, kes on alati olnud Karmen, on hetkeks hoopis Liis? Poole kaisutamise pealt, ehk isegi poole seksi pealt. Kas Tõnu ehmub, rõõmustab, on segaduses? Oli ta hetkeks kahe naisega? Järgmises lõigus on muidugi Liis taas Karmen ja kõik läheb kenasti plaani pidi edasi. Keegi oli korraks keegi teine.

    Istunud pool tundi Fantoomis, tundsin, et mu näojooned hakkavad muutuma, kulmud kasvavad, tekkivad põselohud, mida mul kunagi pole olnud, silmade vahele tugev korts, peopesadesse sügavad vaod. Kui tõusin, et järgmist Vana Tallinnat võtta, tajusin, et mu kõnnak on muutunud. Samm on raskem, aga kaalukam, selg ei lähe päris sirgu. Mul oli tekkinud kummaline köha, nagu paadunud suitsetajal. Jõudsin leti äärde. Lasin endale veel pitsi Vana Tallinnat valada, ostsin paki sigarette, surusin käe mantlitaskusse, sinna olid tekkinud tikud. Fantoomis lubati sees suitsu teha, nagu Euroopas juba, mõtlesin. Tegin järjest viis sigaretti, vaatasin aknast välja. Korrusmaja akendes süttisid tuled. Õhtu hakkas jõudma. Vanaema ei olnud ikka veel helistanud. Fantoomi uks läks lahti, sisse astusid kaks vanameest, nii minuealised (mis mu iga nüüd oligi, siin Fantoomis?), tervitasid mind, viipasin vastu. Küsisid suitsu, mõistagi andsin. Mehed võtsid õlled ja istusid minu lauda. Küsimata. Aga mis siin ikka küsida.
    „Kuidas siis läind ka on?“ uuris üks neist, pikem ja kortsulisem, sandaalides ja musta pintsakuga, triibuline sall lohakalt kaelas.

    „Nagu ikka. Istun siin, vaatan inimesi. Näed, ootavad bussi. Vastasmaja akendesse vaatan. Elu käib!“

    „Kuis naisel läheb?“ pinnis teine, lühem ja jässakam. Pruuni kampsuni ja veidi mudruste suunurkadega.

    „Läheb?“

    „Noh naisel. Kuidas naisel läheb?“

    „Mis ta läheb. Läks!“

    „Mis?“ küsis see teine. Kes võis ka esimene olla.

    „Ära läks, noh. Enam ei lähe.“

    „Siis oled vaba mees? Vaba hing, nagu öeldakse.“

    „Vaba jah. Mõtlengi siin, et mis selle vabadusega peale hakata.“

    Mehed vaatasid mind mõnda aega, siis pöörasime kõik kolmekesi koos pead vastasmaja akende poole. Kõikides akendes olid süttinud tuled, igal aknal seisis naine. Naised. Need ära läinud.

    Äkki helises mu taskus telefon. Võpatasin, hüppasin püsti, lohud põskedest kadusid, käed muutusid väikesteks, selg läks sirgu, tormasin Fantoomist välja, jätsin mehed kus kurat, suitsupaki pealekauba.

    „Hallo? Vanaema? Kuuled?“

    „Jaa, kuulen.“

    „Kas said mõelda?“ küsisin väriseval häälel.

    „Jah, sain küll.“

    „Ja mis sa mõtlesid? Kas oleksid nõus? See on mulle väga oluline, sellest sõltub, kuidas mu elu edasi hakkab minema.“

    „Tead, ma ei saa seda teha ikkagi.“

    Tundsin, kuidas silme eest läheb vaikselt mustaks. Kõrvus surises.

    „Miks? Miks siis ei saa? Sa oled juba ju vana ja pead nagunii miski hetk otsustama, mida teha. Kellele oma korter pärandada. Sa pead nendele asjadele varem mõtlema hakkama.“

    „Ma siin mõtlesin, et võib-olla sa sured üldse enne mind ja siis mulle ei jää enam midagi. Ma ei saa oma korterit sulle kinkida. Mul on oma elu.“

    See lõi jalad alt. Kui need olid enam jalad, sest ega ma neid väga ei tundnud. Selline õhus tunne oli korraga, silme eest pime, hõljusin kuskil Sõle tänava kohal. Rohkem ei osanudki midagi öelda ega kosta. Vajutasin lihtsalt telefoni kinni. Kõik oli niigi selge. Jalutasin teadmata suunas. Peas käisid läbisegi kõiksugu mõtted. Hirm, viha, pettumine. Nutsin. Naersin. Ei suutnud uskuda. Päriselt? Nii ta siis mõtleski. See minu vanaema. Loll vanamutt, mõtlesin, ja juba kohe ka kahetsesin. Vanaema ju, alati mulle armas olnud.

    Miks ta ei võinud mind aidata, see on mu elu võimalus, äkki mu elu läheb paremaks. Saan endale oma kodu, ehk leian endale kellegi, oma unistuste mehe. Ei ole ju välistatud. Saan isegi lapsed. Peame koos jõule, lihavõtteid, käime iga talv Küprosel või Türgis, suved veedame kõik Viljandis, näiteks. Lapsed lähevad kooli, mu mees läheb väärikalt halliks, mina hoian taljet ja kodu korras. Meil on pereauto, käime Selveris, kohtume sõpradega, käime teatris, vahel restoranis. Tantsime end pidudel hingetuks, armastame, seksime, kastame lilli, võtame tolmu, niidame muru, lükkame lund. Peame sünnipäevi, puhume küünlaid, lööme klaase kokku, paneme teki tekikoti sisse, triigime pesu (aga mitte väga tihti), teeme ahjus pikkapoissi, lõikame küüned lühikeseks, peseme aknaid kevadeti, augustis vaatame tähti, talveks paneme õunad ja kartulid keldrisse, vahel tihti joome veini, käime seenel, vahime niisama, suudleme, rebime vanad armastuskirjad tükkideks, põletame lõkkes värskelt laotud riidast puid, jookseme võidu, ujume vähemalt kakskümmend otsa.

    See kõik jääb nüüd ära, kuna mina pidavat esimesena. Ega viimasel ajal oli imelik olla küll, tuli tõdeda. Aga mitte ka väga palju imelikum kui kõik eelmised aastad. Need kõhuvalud, mis tulid ja läksid. Need mõtted, mis tulid ja läksid. Eufooria, mis tuli ja läks. Üksindus, kurbus, meeleheide, mis tuli ja läks. Oli ja ei olnud.

    Lonkisin edasi. Sihitult. Õues oli juba pime. Jõudsin metsa, vähemalt nii mulle tundus. Linn asendus korraga metsaga. See polnud niisama leebe võsa, vaid ikka korralik tihe võpsik. Mets nagu muiste. Komistasin mitu korda, vajusin kraavi. Ei andnud alla, ma pidin metsast läbi saama, kuhugi jõudma. Peale korralikku rapsimist ja rassimist jõudsin teerajale. Jalad ja käed kipitasid, olin endale okstega vist kuidagi viga teinud, nägu oli kriime täis, tundsin. Ju ka mudane. Surusin käed tugevasti mantlitaskusse ja üle pika aja tabasin ennast mõttelt – mis aastaaeg üldse on? Sügis vist. Aga lehed olid veel puul. See võis olla september. Jäin selle juurde. Olgu peale, september. Sügiseelne suvi.

    Külm ei olnud, pigem palav. Olin veidi rahunenud, ei mõelnud enam vanaema peale, ei mõelnud oma tulevase kaotatud elu ega ka surma peale. Rada tundus tuttav. Vaatasin ümberringi, väike sillake, kuulsin veevulinat, tihnikust piilusid hobused, sõid puulehti.

    Nii jalutades jõudsin ühe maja ette. Ega ma ei teadnud, kas see on nüüd maja esine või tagune. Ma ei suutnud pilti oma peas kokku panna. Tuttav mets, nagu oleksin siin varemgi ragistanud. Aga maja, kuidas see sai keset metsa? Kummitusloss. Kõrge aed ümber, mänguväljak, aga mitte selline lapsesõbralik ja soe. Trellid akendel. Kes siin küll elada võiks? Ja millist elu. Maja tõmbas ligi ja tõukas eemale. Vesi tilkus kiviseintelt, müüriäärsed olid rõske samblaga kaetud. Vaikus, ei ühtegi häält, ei metsast ega maja seest. Otsustasin olla julge ja tiiru ümber hoone teha. Tundsin ennast nagu mõnes oma unenäos. Seal olid sageli majad, korterid, koerakuudid, puuõõned, pesakastid, kuhu sisse ma läksin ja kuskohast enam välja ei saanud. Meelitasid oma tuttavlikkusega, mängisid mu mäluga, äratundmisega, siis tõmbasid lõksu ja oligi kõik. Sinna ma jäin. Ei ust, ei akent, ja kui väljapääs ka leidus, siis jälle samasse ruumi või samasse majja, kuuti, voodi alla, pesumasinasse, puuri, purki, klaveri sisse (jah, ka seda!).

    „Ma siin mõtlesin, et võib-olla sa sured üldse enne mind ja siis mulle ei jää enam midagi. Ma ei saa oma korterit sulle kinkida. Mul on oma elu.“

    Tõsi, tal ongi. Oma elu. Vanaemal on täielik õigus. Tahaks ka. Oma elu. Miks seda ei saa pärida? Miks ma geenidega oma elu kaasa ei saanud? Ah? Miks? Maailm on nii ebaõiglane. Ja kõik need teised laused.

    Jõuan maja ette. Pea käib ringi. Ma tean seda kohta. Mis koht see on? Äkki hakkab mul väga paha, ma oksendan. Suits ja Vana Tallinn. Või siis ka mitte. Vaatan üles, tähed. See ei ole september. See on august. Kuradima august.

    Lahmakas trepp. Ikka oma kakskümmend astet minna. Kas minna? Lähen trepist üles, iga sammuga muutub minus midagi. Iga sammuga muutub… minus…

    Avan ukse, pean seda kahe käega tegema, uks on raske, kehas on nõrkus. Astun sisse. Pikk koridor, pimestav valgus. Näen eemalt, et ühe pingi peal seina ääres istuvad mees ja laps. Laps on nii üheksa-aastane, pakun, mees näeb välja räsitud ja murest murtud, hõõrub oma närvilisi käsi vastu põlvi, närib küüsi. Laps väntsutab miskit kaisulooma, laulab midagi. Mees märkab mind, tõuseb krapsti püsti ja jookseb mu poole. Raputab mind, ma ei saa midagi aru. Siis kaisutab, siis raputab jälle, laps tuleb minu juurde, kaisutab mind, nutab. Nad mõlemad nutavad.
    Mul kaovad kriimud näost, mu selga tekib õlapaeltega kleit (ma ütlesin, et august), tunnen, mu mantel haihtub, muld küünte alt taganeb, juuksed kammuvad, jalga tulevad kingad, mul on äkitselt käekott, mu huuled on värvitud, ripsmeil tušš, mustriga sukad. Aga kõhus on endiselt imelik tunne. See on kogu aeg sama. See olen mina. Imelik tunne kõhus. Ükskõik mis või kes ma olen, on see mu pärisosa. See ongi see. Minu elu. Peaks vanaemale külla minema. Sest mine tea.

    „Lähme koju, vanaema, ma väga palun,“ ütleb laps, ikka veel pisarad silmis.

    „Arst ütles, et sa läksid korraks jalutama, me ootame sind siin juba hommikust saati. Ma ei saa aru, miks nad lasevad sinusuguseid üldse välja, nad peaksid ju teadma. Palun, lähme ära koju nüüd. Nad lubasid. Kui sa ilusti käitud.“

    Ütleb mees ja viib mu kaasa. See laps tuleb ka.

  • Igavuse, moe ja tolmu melodraama, ehk Kuidas kaotada sõpru neid samal ajal mõnitades

    See on ju kuulus mõttekäik: kriitik on p…ssekukkunud see ja see. Muusik, kirjanik, lavastaja jne. Võiks arvata, et hakata kriitikuks tähendab juba ette läbi kukkuda. Muidugi saab nii väita ükskõik millise elutegevuse kohta.

    Üldse midagi teha tähendab kellegi silmis ka läbi kukkuda – pole vist kuigi paradigmat nihutav tähelepanek. Masinad töötavad ainult läbi kukkudes, leidsid Deleuze ja Guattari „Anti-Oidipuses“. (Proovisin kunagi sellest lausest aru saada ja oma maailma selle ümber painutada.)

    Kukkuda läbi riigijuhi, lapsevanema, loomaarsti, ajakirjaniku, bussijuhina jne. Samas – milline võiks olla üks läbikukkunud bussijuht? Kas näiteks see, kes kunagi Vardo Rumesseni ees kogemata bussiuksed kinni lõi ja siis korraliku sõimu osaliseks sai? (Ei tea, miks ma kogu aeg neid Rumesseni näiteid toon, võib-olla on seegi juba muutunud alatisse läbikukkumisse määratud kordamissunniks, mida peaks inspekteerima tohter.) Või kes ei oska õigesti vesti kanda?

    Try again. Fail again. Fail better – Samuel Becketti sõnad, mis levivad internetimeemidena ja mida trükitakse särkidele. Spordirahvaski kasutab. Ilmselt ka motivatsioonikõnelejad. Seda tuleks vist võtta kujundina. Või kas tuleks? Kujundina tuleks võtta ka meie loo kangelaste või antikangelaste, kuidas soovite, läbikukkumist. Nende tegemistele on võimalik läbikukkumise halo ümber punuda ja punume ka, sest miks me siis ei punu.

    Muusikakriitikuid on tänapäeval kahte sorti (vähemalt mulle teadaolevalt) – ühed kirjutavad klassikalisest muusikast, neid on vähem, teised kirjutavad enamvähem kõigest sellest, mis klassikalisest muusikast välja jääb, ja neid on rohkem. Viimaste jaoks on ehk isegi kõige olulisemad mõisted hip, cool jne. Klassikalisest muusikast kirjutajate jaoks pole need niivõrd olulised olnud, sest milleks, kuigi viimasel ajal proovitakse ka sinnapoole rihtida. Üks klassikalise muusika inimene ütles hiljuti mu kuuldes Beethovenist või Schubertist või varajasest Schönbergist rääkides, et on cool. Olin üllatunud ja mõtlesin, et see sõna lipsas nüüd küll valel hetkel üle huulte.

    Klassikalisest muusikast kirjutajad peavad olema akadeemiliselt haritud ja võimalik, et nad on ka akadeemiliselt angažeeritud. Töötavad väärikatel positsioonidel, mille üle võib uhkust tunda ka suguvõsa kokkutulekul. Popist ja rockist, ka kõikvõimalike ees- ja järelliidetega, kirjutajad on olnud pigem autodidaktid ja eelistanud muusika puhul pigem kirjeldada seda, kuidas see mõjub, kui seda, mis ta nüüd tehnilises mõttes on. Igal juhul suguvõsa kokkutulekul (mida võib ju pidada üheks suurimaks normaalsuse ja elus hakkama saamise mõõduvõtuks) ei pruugi selline kriitik alati kõige soodsamasse olukorda sattuda. Millega siis tegeled? – Kirjutan popmuusikast plaadi-arvustusi. – Ahah, selge pilt.

    Kuigi, kui rääkida popmuusika, -kultuuri jne angažeeritusest, siis ülikoolides on neid käsitlevad distsipliinid sel sajandil tublisti paljunenud. Mida vähem oluliseks muutub popikriitika ajakirjanduses, seda enam tekib ülikoolidesse vastavaid võimalusi, tundub olevat see suhe.

    Et akadeemiline kriitik teeb tööd, mitteakadeemiline fännab ja kirjutab oma fännienergia pealt, on üks levinud eeldus ja ma ise eeldan ka nii. Fännienergiat võiks nimetada ka potentsiaalse läbikukkumise energiaks.

    Kuidas defineerida läbikukkumist? Kui raske! Kas järgmine, loodetavasti definitsiooniks üle kasvav kirjeldus pädeks? Elad puumajas kööktoas, oled ümbritsetud kõikvõimalikest suure mõnusisaldusega artefaktidest (hunnik plaate ja raamatuid), sööd kiirnuudleid, loomulikult on sul olnud pruut või peigmees, aga ta on su ammu jätnud, sest mis sellisega ikka jännata. Võib-olla isegi on olnud pere, aga pigem mitte. Üksindustunne ei pruugi olla võõras, kuigi sedagi ei pruugi olla. Võib-olla pole lõhngi kõige parem. Halb lõhn toas võib-olla nii reaalne (vilets hügieen) kui sümboolne (töötuse või osalise töötusega kaasnev läbikukkumise lõhn).

    Vaatad ehk natuke räpasest aknast välja ja – „elu ja sõbrad ja võimalused, elu kuld ja elavhõbe ja hõbe, selle päike ja kuu ja jumalad ja jumalannad, kõik see möödub ja eemaldub. Kus olin mina?“ Aga kus see definitsioon siis nüüd on?

    Ian Penman/Rainer Werner Fassbinder

    Jutumärkides lause eelmises lõigus on briti kriitikult Ian Penmanilt, tema möödunud aastal ilmunud kollaažilikust fragmentaariumist „Fassbinder Thousands of Mirrors“. Ei saa välistada, et ta selles lauses ka enda elust ei räägi.

    Raamatu kirjutas ta oma iidolist, kiirelt elanud ja noorelt surnud saksa uue laine filmikunsti enfant terrible’ist Rainer Werner Fassbinderist. Fassbinderi filmide üheks teemaks on enamasti mingilaadne läbikukkumine. Tee, mis viib sohu, ja väärata seda ei saa. Ja ega vist ei tahetagi. Liigutakse vankumatult surnud punkti poole.

    „Oma karakterite elu kajastades muutub Fassbinderi esteetika järjest rõhuvamaks, õhuvabamaks ja suletumaks. Misanstseen on nii range, nii obsessiivselt struktureeritud, et sinna mahub väga vähe valgust või varju,“ kirjutab Penman. Ta jätkab: „Väljapääsu pole, kuhugi joosta pole, lunastust pole, pole ka vähimat võimalust, et meeleolud võiks natukenegi paraneda. Elegantselt joonistatud entroopia. Suletud tagasisidestussüsteem.“

    Penman kirjutab läbi Fassbinderi ka endast. Kuidas Fassbinderi filmid on aja jooksul tema arenguid või mittearenguid inimesena peegeldanud. Raamatu toon on melanhoolne ja tundub, et võib sisaldada ka kahetsust. Äkki sai elus tehtud valesid valikuid?

    Penman on üks, kelle tekste ma tõepoolest armastan. Hakkas kirjutama 70ndate lõpu New Musical Expressi, olles 19-aastane. Temast on räägitud ka kui kunagise NME (kui see veel oluline oli) noorimast staarkriitikust. Penman ja samal ajal NME-s kirjutama hakanud teine nooruk Paul Morley tekitasid popmuusikast kirjutamises diskursusenihke. Mõlemad olid autodidaktid, kellele meeldis ohtralt tsiteerida tollaseid moodsaid prantsuse poststrukturaliste (neid oli just sel ajal inglise keelde hakatud tõlkima) ja ka teisi intellektuaalselt edevaid ja tegelikult selle muusikaga, millest nad kirjutasid, hästi klappivaid autoreid. Selle peale vaadati ka viltu, nii mõnelegi tundus see mõttetu eputamisena. Aga muusika oli uus ja tuli temast ka uutmoodi kirjutada.

    Penman räägib Fassbinderi-raamatuga seoses tehtud intervjuus ajakirjale Interview, et ta luges, mida iganes parasjagu oli – Bataille, Lacan, Foucault –, raadio või plaadimängija või telekas mängis, ja jõi õlut. Tal olnud nende tekstidega lõbus ja see oligi asja mõte. „Mu teooriapäevad polnud kuidagi seotud akadeemiliste igatsustega, lihtsalt võtsid teksti, pöörasid selle ümber ja vaatasid, kuidas valgus sellelt peegeldub; ei kirjuta näiteks lihtsalt Becketti raamatust, vaid vaatad, kuidas see popmuusikaga sobitub. Tollal polnud nii eriti tehtud. Nüüd on see muutunud populaarsemaks ja sellest on saanud ka kohutav probleem.“

    Ka leiab ta, et see oli aeg, mil autodidaktiks olemine oli kuidagi väärtuslik, oli „miski, mida peaks olema“. „Eriti töölisklassi kultuuris, arvan, oli kerge usaldamatus akadeemilisuse vastu, ja põhjusega, sest see võtab parima inimestest ära ja aitab kaasa väga kuivade tekstide tekkimisele. Arvan, et see võtab väga palju rõõmu ära, kui pead lugema Foucault’d selleks, et kirjutada Foucault’st Foucault’ keeles või nende keeles, kes on Foucault’st kirjutanud.“

    Intervjuu alguses saame teada, et Penman, keda muidu olen ikka Londoniga seostanud (näiteks et kõnnib kuskil Ida- või Põhja-Londoni pruunide viletsate kivimajade vahel, läheb oma teed), elab nüüd Manchesteris ja tal pole mobiiltelefoni. Pilti intervjuu juures pole. Penman pole eriline endast kujutise maha jätja kunagi olnud. Seda enam olen ikka teada tahtnud, milline Penman välja näeb (ikka ju tahad teada, millised näevad välja su iidolid). Isegi kui olen saanud teada, on see mõne aja pärast meelest läinud ja olen pidanud siis jälle kujutist otsima. Muidugi võib selline jutt jätta eksitava mulje, et mul peab Penmani kujutis pidevalt kuskil mälusahtlis olema, ei pea, see pole tõsi.

    Uksele ilmuvat Penmani kirjeldatakse muu hulgas, et on kahvatu näoga (külla muide ei tule mitte ajakirjanik, vaid Penman). Mida muud ta võibki olla? Hea küll, variante on teisigi – näiteks joomisest pundunud ja punane. Sõber ja samuti suur Penmani-fänn ja ka muusikakriitik rääkis kunagi, kuidas Penman vahel ilmuvat kuhugi mõne muusikaväljaande peole, viibivat seal natuke, panevat taskud alkoholi täis ja lahkuvat. Tegelikult päris hea asi, mida teha. Mida sa ikka nii väga arutad? Eriti veel kolleegidega.

    Raamatus „In Their Own Write“, kus omaaegsed briti muusikapressi töötajad räägivad endast ja oma kolleegidest, iseloomustatakse Penmani ka kui kedagi, kes istus pigem kuskil nurgas, silma alt ära, ja nokitses midagi… näiteks kirjutada… võib-olla spiidi teha…

    Neil aegadel suhtles ta lähedalt ansambliga Scritti Politti ja nende saatjaskonnaga. Kuskil skvottides. Arutas marksistliku mõtte uusi arenguid. Tarvitas narkootikume. Ka heroiin tuli mängu. (Tegin sel ööl heroiini, kui Fassbinder suri, kirjutab Penman „Thousands of Mirrorsis“.) Scritti Polittil on lugu „Jacques Derrida“, kus lauldakse, et ollakse Derridasse armunud. Oleks ju lihtne arvata, et puine lugu ja „konstrueeritud“ ja „pastakast imetud“ ja mis sellise pealkirjaga loost ikka tulla saab, et eks ta mingi kirjandus-rock ole, aga ei ole. Korralik vale-reggae õõtsumine. (Derrida tekste on hinnanud ka Penman ja eks nad on Derridast väga mõjutatud, ainult mõjuvad kuidagi „elulisemalt“, on muutnud Derrida kasutuskõlblikuks, räägi nii või poes.)

    Peagi Scritti Politti oma marksistliku tooniga ideaalides pettus ja tegi justkui kannapöörde. Hakkas otsima väljapääsu armastuse kehakeeles, seda dekonstrueerides.

    Leidsin YouTube’ist klipi, kus Penman räägib. Millegipärast eeldasin kedagi „läbikukkunumat“. Sellist, kellele vaatad peale ja selgroogu mööda ronib üles haletsus. Imelik isegi, et sellised eeldused, tegelikult häbi lausa. Ei, päriselt. Võib-olla ta raamatud on liiga head teistsuguseks inimeseks nende taga. Neid ei saaks ju ometi olla kirjutanud keegi, kes on end ellu „mugavalt sisse seadnud“ ja kellel poleks rabedamat sorti vinet.

    Aga oli vanem inglise mees, väikese õllekõhuga ja halli hobusesabaga. Hobusesaba ei ole olemuslikult cool asi, aga talle sobib. Mingis mõttes ei oskakski välimuse põhjal öelda, kes ta olla võiks, kui ei teaks. Lihtsalt mingi mees. Eraisik, öelnuks Brodski. Intelligentne ja viisakas. Äkki kuskil hotellis isegi töötab? Või pubis? Juhatajana. Vahel astub oma juhatajaruumist välja, aga mitte kuigi tihti. Alluvad suhtuvad hästi, aga peavad natuke salapäraseks. Fassbinderi-raamatus mainib, et pole mõnda aega isegi enam suitsetanud.

    „Pidin kunstikooli minema, aga see maailm kuidagi ei avaldanud mulle mingit muljet. Kui mulle oleks kätte antud teistsugune suund, kas siis oleks asjad läinud teisiti,“ küsib ta raamatus. „Sõnad kujutiste asemel. Kummituslik tunne, nagu oleks teinud vale valiku.“

    Penman on kolme raamatu autor, kaks ülejäänut neist on kogumikud: „Vital Signs“, milles leiame tekste Trickyst, Tim Buckleyst, Prince’ist jne, aga ka narkootikumidest, õllest, sadomasohhismist jne; „It Gets Me Home, This Curving Track“, kuhu on koondatud esseedeks klassifitseerimist lubavad London Review of Booksis ilmunud lood Frank Sinatrast, Steely Danist, Charlie Parkerist jne. On räägitud võimalikest Bryan Ferry või Billie Holiday raamatutest, aga mul on tunne, et neid pigem ei tule. Iseenesest on see cool. Nukker, aga cool. Mitte kasutada ära kõiki võimalusi, mis sulle osaks võiks saada. Raisata-raisata.

    Teine teismeline staar Penmani kõrval postpunki aegses NME-s, Paul Morley, on muide öelnud, et 25-aastaselt on popkriitikaga aut. 17–25 peaks umbes olema see ajavahemik. Morley liikus NME-st muusikaärisse. Oli osaline 80ndate ühe keskse plaadifirma ZTT ja ansambli Art of Noise loomisel (mõlema puhul inspiratsiooniks itaalia futuristid). Paar aastat tagasi kirjutas ta raamatu klassikalisest muusikast „Sound Mind“. Sellest, kuidas on õppinud armastama klassikalist muusikat – viidates ka ealistele iseärasustele. Ta läbis lausa kuninglikus muusikaakadeemias kompositsioonikursused. Raamat on kirjutatud natuke võhiku perspektiivist, kes proovib klassikalise muusika maailma saatvatest käitumiskoodidest aru saada ja leiab need tihti naeruväärsedki olevat. Võimalik, et Neeme Järvile või Tõnu Kaljustele tunduks see raamat samuti naeruväärne. Morley trajektoori võib mingisuguste laialt levinud kriteeriumide järgi pidada uhkemaks kui Penmanil.

     

    Ma ise alustasin popmuusikast kirjutamisega 27-aastaselt. Londoni artistist Burial, keda peetakse praegu 21. sajandi üheks mõjukamaks. Olin mitu aastat hoogu võtnud (mitte küll Burialist kirjutamisega, aga üleüldse). 27 on olnud ju see klassikaline rockstaaride surma-aasta ja kindlasti viimane aeg, millal kriitikaga lõpetada. Ma pole kunagi tundnud, et oleks kirjutanud ühegi hea popiarvustuse. Alati on see kõik jätnud kuidagi hilinenud ja konstrueeritud mulje. Selles mõttes tunnistagem läbikukkumist.

    Buriali muusikaga seostati nullindate keskel (ja ega minagi selle kohta muud osanud öelda, kui juba öeldud oli) mingisugust reivijärgset pohmelli, selle kohta kasutati Derridalt laenatud terminit hauntoloogia, iga teine või kolmas sõna neis arvustustes oli „kummitus“ või „kummituslik“. 2010ndate üks silmapaistvamaid popintellektuaale Mark Fisher (muide suur-suur Penmani fänn) oli üks esimesi Buriali haipijaid, kes maalis oma tekstides pildikesi reiviaegade nukratest jäänukitest, kes müüvad oma vanu, nüüdseks küll ilmselt hinnalisi plaate, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. Nad polegi ennast peale seda reiviplahvatust päriselt leidnud. Mõnu on võtnud oma. Teatud mõttes võiks öelda, et õige popifänn peakski omadega jõudma täiesti väljapääsmatusse olukorda.

    Penman intervjuus: „Raamatus on pinge noore 80ndate minu vahel, kes mõtles, et Fassbinder on suur, kes mõtles, et tema fatalism ongi tõde, ja vanema minu vahel, kes mõtleb, et see on kuidagi väga noorukilik vaade maailmale. „Täiskasvanud on kohutavad, kõik on silmakirjalik.“ Selline rock’n’rollilik, teismeliselik maailmavaade. Aga kui sul õnnestub see periood siiski üle elada ja jõuda näiteks keskikka, muutub selline arusaam probleemiks. Järsku mõtled: kas see on tõesti tõene pilt maailmast? Ta ei saanud täiskasvanuks, aga kui mõtled, et kui ta oleks saanud, kas ta oleks siis lõputult sama filmi teinud? Filmi, mis ütleb, et pole armastust, võimalust endast midagi teada, vabanemist ega armastuse leidmist – see tundub kuidagi väga viltune arusaam.“

    Lester Bangs/Lou Reed

    Režissöör Cameron Crowe’ filmis „Almost Famous“ (2000) kohtame ka rockikriitik Lester Bangsi, omal alal müütilisimat. Film on Crowe’ jaoks autobiograafiline, ta alustas 15-aastaselt Rolling Stone’i kirjutamisega ja Bangs oli ta kumiir.

    Bangs (keda filmis mängib 46-aastaselt narkosurma surnud ja oma generatsiooni silmapaistvaimaks karakternäitlejaks peetud Philip Seymour Hoffman) hoiatab noorukit, et ta rockstaaridega kunagi sõbraks ei saaks, sest nood tahavad, et neist kirjutataks ülistavaid lugusid. „Nad üritavad osta auväärsust kunstivormile, mis on hiilgavalt ja õigustatult juhm. Päev, mil see pole enam juhm, on ühtlasi ka päev, mil see pole enam tõeline. On ju nii? Siis saab sellest lihtsalt cooli tööstus. Ma ütlen sulle, sa tuled rock’n’rolli jaoks väga ohtlikul ajal. Sõda on läbi. Nad on võitnud.“

    Seda juttu aetakse 70ndatel, mil rock oli muutunud suureks, ka ülespuhutuks. Sellele astus vastu punk. Bangsist on räägitud kui pungi prohvetist, talle omistatakse selle mõistegi leiutamine. Käituminegi olevat olnud pungi vääriline – 70ndate alguses keelati tal ajakirjas Rolling Stone kirjutamine, kuna Bangs olnud muusikute vastu liiga lugupidamatu.

    Pärast Rolling Stone’i asus ta tööle Detroiti, nüüdseks samuti legendaarsesse rockiajakirja Creem, kus nad kriitik Greil Marcuse sõnul koos Dave Marshiga „avastasid, leiutasid, toitsid ja promosid rõõmsa põlguse esteetikat, armastust näilise rämpsu vastu ja põlgust kõige pretensioonika vastu, mille puhul 1976 ja 1977 Ramones ja CBGB New Yorgis ja Sex Pistols Londonis võtsid kasutusele nime, mille ta oli sellele andnud: punk“.

    Elas kiirelt ja suri noorelt, nagu teatav ideaal ette näeb. Lahkudes oli Lester Bangs 33. Piltidel temast kohtame sorgus vuntside ja nahktagiga meest, kelle särgil on kiri „Detroit Sucks“. Miks just Hoffman Lesterit mängis, küsiti Crowe’lt. „Aga kes siis veel, kohe kui Hoffmani nägin, tundusid nad mulle Lesteriga nii sarnased, liigutused jne.“ Hoffman mängiski peamiselt veidrikke ja autsaidereid ja läbikukkujaid. Kui rääkida kriitiku mõjust, siis noor Kurt Cobain oli vaimusilmas oma muusikat näinud just nii, nagu Lester Bangs sellest kirjutanuks.

    Bangsi suurim kirjanduslik iidol oli Jack Kerouac ja sellise postbiitnikulikuna võib iseloomustada ka tema keelt ja stiili. Selline „valge valgus/valge kuumus“ – spiidist, köharohust ja sisemisest põlemisest sündinud keel. Selline keel, mis peaks liikuma ja kõlama nagu muusika, millest ta kirjutas. Liikus ja kõlas ka. Niimoodi laperguselt, rebitult ja ebakorrapäraselt. Tihti ei saagi aru, millest ta räägib, sest kiire ja keharütmiline või ei tea mis rütmiline tekst jookseb sellel, mis peaks vormuma kui mõte, eest ära. Aga mõte polegi point, tunne on. Aja möödudes muutus ka Bangsi stiil „mõttekamaks“.

    Eluajal avaldas ta ainult ühe raamatu – ansambli Blondie pigem läbikukkunud fännibiograafia. (Räägitakse, et on läbi kukkunud, ma ise pole lugenud.) Bangsi 1987. aasta tekstikogumiku „Psychotic Reactions and Carburetor Dung“ koostanud Greil Marcus leiab, et see raamat nõuab lugejalt valmidust tõdeda, et Ameerika parim kirjutaja kirjutas ainult plaadiarvustusi.

    Bangsil oli raamatuideid küllaga, ka romaani, pealkirjaga „All My Friends Are Hermits“, oli ta alustanud. 70ndate lõpus New Yorki kolides oli ta hakanud ka muusikat tegema, üht lugu produtseeris isegi John Cale. (Kellel oli suur roll ka Bangsi jaoks ühe mõjukama plaadi, The Velvet Undergroundi „White Light/White Heati“ sünnis. Selle plaadiga olnud nii, et Bangs uurinud külla sattudes alati ka plaadiriiuleid. Kui leidis „White Light/White Heati“, vaatas, kas plaati on ka kuulatud, kas leiab sealt mõne kriimu.)

    The Velvet Undergroundiga kuulsaks saanud ja seal ka Bangsi arvates oma parimat loomingut teinud Lou Reediga sidus teda mingi veider masohhismi piiril või ka üle selle armastuse/vihkamise-suhe, kuhu vist oli ka projitseeritud ideaal, mis pidigi läbi kukkuma. 70ndate Lou Reed oli ilmselt viimane inimene, kellesse mingit „jätkusuutlikku“ ideaali projitseerida. Ehkki, miks oleks Bangsi, arvestades, kuidas ta kirjutas ja mille eest seisis, ideaal pidanud seda olema. Ei pidanud ja ei olnud.

    „Lou Reed on põhimõtteliselt mu kangelane, kuna ta kehastab kõige rohkem fuck up asju, mille peale ma võiks kunagi tulla,“ kirjutab Bangs nende vahel toimunud ja vastastikuse solvamise festivalidena välja kukkunud intervjuudest ilmselt kuulsaimas, pealkirjaga „Let Us Now Praise Famous Dead Dwarves“. Ta leiab küll, et ilmselt see ainult näitab ta kujutlusvõime piire. Intervjuu lõpetab Bangs sõnadega: „Ma pole kunagi kohanud ühtegi oma iidolit, kes mulle poleks meeldinud. Aga ma pole kunagi ka iidolit kohanud. Samas, võib-olla ma pole ka otsinud.“ Mõned rääkisid, et pärast seda intervjuud olnud Bangs emotsionaalselt üsna läbi.

    1976. aastal otsustas ta Reedist enam mitte kunagi kirjutada. Ühe erandiga. Kolme aasta pärast kirjutas ta Reedi „The Bellsi“ kohta Rolling Stone’i arvustuse, pidades seda albumit Reedi soolokarjääri parimaks. (Neli aastat varem oli ta kirjutanud ülistavaid arvustusi Reedi valge müra plaadile „Metal Machine Music“, mis enamvähem kellelegi teisele ei meeldinud ja polnud vist mõeldudki meeldima.) Üldiselt ta Reedi soolodest palju ei pidanud, ta ei sallinud „Transformeriga“ tekkinud pööret glam-rock’i, pidas seda ebavajalikuks Bowie-mõjuliseks teatraalsuseks. Reed kui artist kukkus Bangsi jaoks läbi, ei vastanud kriitiku ootustele. Ka Reed kui inimene kukkus ta jaoks läbi. Reedi kui iidoli kohta ei oskagi öelda.

     

    Fassbinder suri, nagu võiks surra keegi tema filmis. Ta suri pimedas toas, sigaret hambus, telekas mängimas film Spencer Tracy ja Bette Davisega peaosas. Põhjuseks kokaiini ja barbituraatide üledoos. Eelnevalt oli ta püüdnud võtta telefonikõnesid üle maailma, sellele ja teisele, et veenduda kellegi „emotsionaalses kohalolus“. Ta oli just saanud 37.

    Lester Bangs suri ka fassbinderlikult. Kui ta korterist leiti, oli plaadimängijal Human League’i album „Dare“ (nende parim). Tuvastati medikamentide üledoos, Bangs oli ravinud grippi. Kuna ta oli olnud juba mõnda aega narkost ja alkost „puhas“, osutus organism haavatavaks.

    Fassbinderi ideaaliks oli olla koledana ajakirja Time kaanel.

    Ka kilekott võib olla läbikukkumise tähistaja, kui seda õigesti kanda ei osata.

  • Transidentiteetide lugu Hispaanias

    Moodne maailm on pannud paika piiri meie hulluse ja nende tervemõistuslikkuse vahel … 21. sajandi valgustatud despootidel on alati midagi öelda, isegi kui me pole seda nendelt palunud.
    Paul B. Preciado, Dysphoria Mundi

    On juunikuu palav esimene päev ning mina ja Roma istume ühel terrassil Barcelona kaunil Masadase väljakul. Romal on seljas valge T-särk, lühike must teksaseelik, võrksukad ja platvormsaapad. Ta juuksed on pealaelt pikad ja külgedelt maha aetud. Pealekauba on need värvitud musta-valgekirjuks. Ta on pikk ja sirge seljaga. Ehkki me oleme siin istunud juba tükk aega, ei anna ta järele kiusatusele selga lõdvaks lasta ja see mugavalt tooli seljatoe najale kõverdada. Me tellime kohvi, ja tema loal alustan ma salvestamist. „Miks ei tee transvestiidid ülikoolides magistrikraade?“ küsib ta.

    Roma nimetab oma transvestismi puhul kaht tähtsat murdepunkti: kui ta 16-aastaselt ema juurest välja kolis, ja kui ta 27-aastaselt Argentiinast Barcelonasse rändas. Esimene neist oli vabastav kriis: „Ema, ma olen pede! Naaber, ma olen pede! Sina, suvaline töllmokk tänaval, ma olen pede!“ Teine oli mõnus ohe: ta sai tütreks transvestiidist emale, kes on tema transvestiitema[1] tänapäevani; „transvestism on minu kodu, mu pesa, mu peavari“. Roma räägib, et talle sai osaks „suur hulk privileege“: ülikooliõpingud, aktivism ülikoolis ja akadeemiline karjäär, aga sellest pole ta enam huvitatud. Ta isegi heidab üldse kõrvale ülikooli kui institutsiooni. Mitte „tüüpiliselt euroopaliku anarhistliku vaate pärast, nagu loosung „surm institutsioonidele““, otse vastupidi. Ta usub, et „on muutusi, mis jäävadki toimumata, kui need ei toimu institutsioonides“. Kummatigi naudib ta vaadet väljastpoolt märksa enam, sest veel kord: „Miks ei tee transvestiidid ülikoolides magistrikraade?“

    10. märtsil 2022 tutvustati transvestiidist kunstnikku Frau Diamandat tema raamatu „Katalaani stseene: Antropoloogilis-seksuaalsed eksimused“ („Catalan Scenes: Anthropological-Sexual Errors“) esitlusel järgmiselt: „On privileeg kuulata siin Frau esinemist, sest ta on kirjanduslik transvestiit.“ – „Vabandust, kullake,“ kommenteerib Roma sellist tutvustust, „meie privileeg pole mitte kuulata kirjanduslikku transvestiiti, vaid kuulata Peruust pärit migranti, kes jutustab meile, kuidas ta Barcelonas rikaste heteroseksuaalsete meeste riistu imeb.“ Tähtis on märkida, et see raamatuesitlus ei leidnud aset mitte mõnes pimedas nurgataguses bodega’s, vaid Barcelona Moodsa Kunsti Muuseumis (MACBA), linna ühes tähtsamas muuseumis. Siin on paradoks, mis Romat häirib: „90% Euroopasse emigreerunud transvestiitidest ei lähe eluski ülikooli. Neid võib leida pigem tänavatelt. Ja ma ei ütle üldsegi, et see oleks mingi puudus. See on osa nende elukogemusest: „See institutsioon ei lähe sellele kehale põrmugi korda.“ Seda öeldes tegi Roma oma käsivartega suure ringi, andes mõista, kes „see keha“ on: kogu siia sisse rännanud ja mitte eluski ülikooli läinud transinimeste kogukond; kollektiiv, kuvand, sümbol, lugu ja ihu.

    Ehkki trans-sust võiks paigutada „soolisuse“ vihmavarju alla, nõuab selle mõistmine intersektsionaalset lähenemist niihästi inimeste intiimsetele lugudele kui ka kollektiivsele ajaloole. Roma vinjett toob mõttesse soolise identiteedi, soolisuse väljenduse, klassivõitluse, isiksuse konstrueerimise, migratsiooni, klassimobiilsuse (või selle puudumise) ja kõigi nende tegurite üheaegse vastasmängu. Nagu siinne lühike ajaloovisand näitab, ei välju trans-sus soolisuse piiridest ning selle süvitsi mõõtmisel peab pidama meeles paljusid teisigi tegureid ja kihte, mille hulgas üks tähtsamaid on klass.

    Transidentiteetide ajalugu Hispaanias võib seletada kolme paradigmaga: (1) transvestiitlik periood (1970. aastate keskpaigast 90ndate alguseni), aeg, mida vormis transinimeste vastane vägivald ja diskrimineerimine, aga ka keha enesejuhtimine, kuna ametlikud institutsioonid seda ei tunnustanud; (2) transseksuaalne periood (90ndate keskelt 2000. aastateni), mil mõned institutsioonid tunnustavad ja seetõttu ka finantseerivad transinimeste tervishoidu, ent läbi patologiseeriva prisma; ja (3) transsoolisuse ehk trans-periood (2010ndatest tänapäevani), mida „iseloomustab võitlus depatologiseerimise eest ja transsoolisuse kontseptualiseerimine sotsiaalkultuurilise küsimusena, mis läheb tervishoiust kaugemale“;[2] ja (4) transfeministlik periood (2010ndatest tänapäevani), mil mõned transliikumise kriitilised harud mõistavad hukka trans-identiteete endiselt valitseva binaarse mudeli ning otsivad seda ületavat keha- ja identiteediautonoomiat.

    70ndatel aastatel valitsesid Hispaania poliitikat lugematud pinged fašistliku diktatuuri[3] ja demokraatia pooldajate vahel. Pärast Franco surma 1975. aastal viis poliitiline üleminek demokraatiale uute vabaduste süsteemi kehtestamiseni, mida kaitses 1978. aasta põhiseadus. Siiski ei tohiks selle süsteemi ühiskondliku edu kõrval eirata seksuaal- ja soovähemustele langevat pikka varju.

    70ndatel ja 80ndatel oli vastassoo kombel rõivastumine kohtu ähvardusel täielikult keelatud, seda peeti skandaalseks ja karistati tagakiusamise, kinnipidamise, vangistuse või surmanuhtlusega.[4] Naiseriideid kandvaid mehi, keda nimetati transvestiitideks ehk travesti’deks, peeti homoseksuaalideks, kes pole piisavalt mehelikud ning tuleb seetõttu silma alt ära peita. Tööd võisid nad parimal juhul leida meelelahutusäris[5] või sagedamini seksitöös.[6] Roma sõnul: „Hispaania transvestiitide ajalugu on väga pikk, aga see on mahakustutamise, väljarookimise ajalugu.“

    Karistusseadustik käsitas 1970. aastate lõpul ja 80ndate alguses soomuutmisoperatsioone kastratsiooni illegaalse vormina,[7] nii et need, kes tahtsid füüsiliselt oma sugu muuta, said seda teha üksnes koduste vahenditega (hormoonide manustamine, sidemed, korsetid, silikoonisüstid). „Kogenumad transsoolised andsid vähem kogenutele nõu, milliseid ravimeid millistes annustes võtta.“[8] Sellest tekkis rohkesti tervisehädasid – enamasti hormoonide üledoosi või ebasteriilsete süstide tagajärjel. Nagu võib lugeda ühe Masi informandi teatest: „Me kõik süstisime hormoone. Ma ei tea, kui mitu korda nädalas me tablette võtsime. … See oli nagu võitlus ajaga.“

    Üleminek demokraatiale tõi kaasa sallivama atmosfääri, mis võimaldas LGBTIQA+ kogukonnal häälekamalt oma õigusi nõuda ning viis homoseksuaalsuse depatologiseerimiseni 1973. ning dekriminaliseerimiseni 1979. aastal.[9] Siiski jätkus transinimeste diskrimineerimine, ja isegi veel enam pärast 1983. aastat, mil transseksuaalsus („sooline düsfooria“[10]) võeti diagnostikakäsiraamatusse DSM-IV kui vaimne häire, kõrvuti sadismi, vuajerismi, frotörismi, ekshibitsionismi, fetišismi, masohhismi ning transvestismiga.[11]

    1980. aastate lõpus hakati looma esimesi transinimeste liite: Transexualia Madridis (1987) ja Col·lectiu de Transsexuals de Catalunya Barcelonas (1992). Konkreetselt Barcelona kontekstis leidis 1992. aastal aset kaks peamist sündmust, mis liidu asutamise vallandasid. Esiteks transnaise Sonia mõrvamine Ciutadella pargis skinhead’ide jõugu poolt, kes ta päise päeva ajal surnuks peksid. Teiseks ehitati olümpiastaadion piirkonda, kus tegutses palju transseksitöötajaid.[12] Valitsus otsustas, et nad tuleb enne rahvusvaheliste olümpiategelaste saabumist sealt kõrvaldada, niisiis viidi vägisi läbi nende politseiline evakuatsioon.

    Loodud liitude peamiseks mureks oli transsooliste inimeste julgeolek: neid ju evakueeriti väevõimuga ja tapeti päise päeva ajal. Ja institutsionaalne ning ühiskondlik hirm transinimeste ees kasvas veelgi, kui hakkas levima HIV-epideemia ja sellega kaasnev häbimärk.[13]

    Ka FHAR-ist[14] inspireeritud kujunev geikogukond välistas transinimeste osaluse oma liikumises, sest nemad soovisid esindada homoseksuaalsuse „tõsist“ kuvandit[15] ning nägid soo mittekonformistlikes väljendusvormides, näiteks travesti’de ekstravagantses feminiinsuses, diktatuuriaja stigmatiseerivat ja naeruväärset vilja, mida tuli tõrjuda.[16] Nad kaitsesid seisukohta, et seksuaalne vabanemine peab käima käsikäes võitlusega kapitalismi ja kodanluse vastu, ning kritiseerisid geide mittepoliitilisi ühendusi kui võõrandavaid, hedonistlikke ja erootilis-seksuaalseid seltskondi, kes tõelisest võitlusest hälbivad ja seda saboteerivad. Nagu Pierrot oma memuaarides kenasti ütleb: „Kui kuuekümnendate kesine olelus lõpule jõudis, ristlesin ma mööda Barcelonat veendumuses, et vaene pederast on pederast, samas kui rikas pederast on lihtsalt rikas inimene.“[17]

    On üksikuid erandeid, aga enamik tunnistusi lubavad arvata, et 70ndatel olid Hispaania homoseksuaalide ja trans-inimeste maailmas ülekaalus madala majandusliku staatusega isikud. Pealegi rakendasid Barcelona politseijõud ja kohtunikud nn klassiõigust, mille järgi kindla töökohaga keskmise ja kõrgema klassi homoseksuaalidele ei kohaldatud homoseksuaalsuse eest ettenähtud karistusi.[18]

    Klassivõitlus kajastub väga tugevalt kõigis transinimeste elulugudes. „Mitte kedagi ei üllata avastus, et Franco pika öö vältel ei valitsenud seksuaalküsimustes mitte üksnes topeltstandardid, vaid ka silmakirjalik klassitegur (homo/trans)seksuaalsuse väljendamisel ja allasurumisel.“[19] Pierrot’d tema pärand ei kaitsnud ja ta veetis kolm kuud türmis, sest oli naiseriietes jalutanud oma sõbranna juurde, et talle häid jõule soovida. Põhjus? Avaliku korra rikkumine. Õiglus? Õiglust võite leida teises ilmas, maises elus kehtib teie üle seadus.[20]

    Sel kahekordsel ristteel, kus ristusid esiteks sooline ja seksuaalne mitmekesisus „normiga“ ning teiseks erinevad lähenemised soolise ja seksuaalse diversiteedi sees, eelistas Hispaania lesbikogukond geide liikumisest distantseeruda ja läheneda feminismile, jõudes nii lähemale ka alles noorele transseksuaalsete ühingute liikumisele. Lesbid pidasid end eeskätt naisteks. Nende sooline identiteet oli neile tähtsam kui seksuaalne orientatsioon. Masi järgi on see Hispaania iseärasus – erinevalt teistest kontekstidest, kus lesbilised seisid geiliikumistele lähemal kui feministlikele liikumistele. Liiatigi ei tahtnud Hispaania lesbikogukond, et neid seostataks butch-esteetikaga, sest nad uskusid, et see vastab samale vanale heteroseksuaalsele paradigmale, millele nemad tahtsid lõpu teha. Selleks et armastada naist, pole tarvis välja näha nagu mees. Kui inimene näeb välja ja käitub nagu mees, kes armastab naist, siis toimib ta heteroseksuaalselt. Nemad kuulutasid oma lesbilisust kui naiseliku välimusega naised, kes armastavad teisi naiseliku välimusega naisi.

    „Meile, 70. ja 80. aastate lesbilistele feministidele, mõjus kokkupuude transnaistega nagu välgulöök, see oli armastus esimesest pilgust.“[21] Cristina Garaizábal on üks 70ndate ja 80ndate aastate lesbilise feminismi ikoone Hispaanias, aga ka esimene psühholoog, kes toetas transsoolisuse protsesse. Tänapäeval on ta üks tähtsamaid transfeminismi eestkõnelejaid. Enne kui ma temaga kohtumise kokku leppisin, olid mulle juba paljud öelnud, et kui tahan transfeminismi teekonnast Hispaanias tõesti aru saada, siis tuleb rääkida just Cristinaga; ja kui ma lõpuks tema vastas istusin, sain aru, miks.

    Professionaalses plaanis määratleb ta end psühhoanalüütilise orientatsiooniga kliinilise psühholoogina. Ta pärineb Barcelonast, kuid kolis 80ndatel, rahva seas La Movida[22] nime all tuntud pulbitseval vabanemisajal, Madridi. Kord pidi ta koos oma aktivistidegrupiga Lesbilised Feministid valmistama ette meeleavaldusplatvormi, ja just tookord tuli neil esimest korda pähe: „Kas me ei peaks kampa võtma ka transnaisi?“ Nad külastasid viimaste organisatsiooni Transexualia, ja „see oli tõeline armumine“. Nemad, kes nad olid rajanud oma feminismi ja naiselikkuse bioloogilisele soole, kohtusid ühtäkki naistega, kes seda sellele ei rajanud. „Mis siin toimub? Mis meie ideedest saab? Transasja pisik hakkas mulle külge.“

    Cristina rääkis, et tol ajal oli Hispaanias kõik transseksuaalsusega seonduv täielikult karistatav. Ei olnud ühtegi arsti ega psühholoogi, kes oleks julgenud midagi teha: surve ja häbimärgistamine olid liiga tugevad. Aga kui Cristinal paluti osutada organisatsiooni kuuluvatele transinimestele psühholoogilist tuge, ta nõustus. Tema partner Empar Pineda (samuti Hispaania lesbilise feminismi ikoon) „aitas sel ajal naistel aborti saada, teate küll, need olid ju ebaseaduslikud“, nii et tal õnnestus saada Amsterdami Harry Benjamini Ühingusse[23] kuuluvate arstide kontaktandmeid, „kes olid imetlusväärsed“, ja nii lõid nad korraliku tugivõrgustiku, millesse kuulusid psühholoogid ja endo-krinoloog Antonio Becerra, „kes on siiani omal alal parim“. Cristina oli väga tõenäoliselt esimene inimene Hispaanias, kes toetas transinimesi nende üleminekul – ja ta teeb seda tänapäevani. See töö ise on aga aastakümnete jooksul radikaalselt muutunud. Nagu eespool mainitud, olid 90ndad osa transseksuaalsest perioodist, mil riiklik tervishoiusektor hakkas pakkuma ravi, aga seda ainult isiku kogemuse täieliku patologiseerimise kaudu.

    „Kuna kõik oli patologiseeritud, tahtsid transinimesed enamasti diagnoosi. … aga kuidas sain ma diagnoosida, et mingi isik on trans? Milliste instrumentide abil? Võisin ainult vaadelda ja kuulata, kuidas nad end tunnevad. Mina tulin feministlikust keskkonnast, seega ma uskusin, et inimene mitte ei sünni naiseks, vaid kasvab selleks, nagu oli öelnud Simone de Beauvoir; nii et kui eeldada, et oleme saanud naisteks teatud sotsiaalse ja haridusliku protsessi tagajärjel, siis see tähendab, et nemad saavad seda teha täpselt samuti kui meie, eks ole. See pole patoloogia. See on normidest erineva soolise identiteedi kujunemine.“

    Cristina oli üks esimesi, kes ütles avalikult, et transseksuaalsus pole haigus ja seetõttu pole vaja esitada transinimeste kohta psühholoogilist õiendit. Aga tollal just niisugust õiendit nad tervishoiule ligipääsuks vajasid. Niisiis otsustas Cristina kirjutada õienditesse – ja ta ütles seda naerdes: „Vaimne patoloogia on välistatud, aga antud isik on tõesti trans.“

    2005. aastal kuulutati samasooliste abielu ja adopteerimine Hispaania tsiviilkoodeksiga lubatavaks, ja LGBTIQA+ õigusi hakati käsitama lihtsalt inimõigustena. Mis transinimesi puudutab, siis oli muutus märksa aeglasem. 2007. aastal võeti vastu uus seadus, mis lubas ametlikes dokumentides vahetada nime ja sugu. Siiski tuli selle võimaluse juriidiliseks kasutamiseks teha läbi pikk ja keeruline medikaliseerimisprotsess. Esiteks pidi psühhiaater diagnoosima isiku soolise düsfooria ning valideerima siis tema soo; teiseks tuli läbi teha reaaleluline katse,[24] kus tuli võtta oma kogemusliku soo sotsiaalne välimus, muutes vastavalt oma riietust, soengut jne; kolmandaks pidid teised professionaalid seda uut rolli vaatlema ning diagnoosi kinnitama; neljandaks algas hormoonravi, kuni viiendaks: olnud pikki kuid või aastaid ootenimekirjas, saadi aeg kirurgi juurde.

    Paul B. Preciado kirjeldus annab sellest protsessist ereda pildi: „Praeguse asjade seisuga arvestades tundub mulle arukam nimetada end transseksuaaliks ning lasta meditsiinisüsteemil uskuda, et ta võib pakkuda mu „soolise identiteedi häirele“ rahuldavat ravi. Sel juhul pean ma tunnistama, et olen sündinud bioloogilisse kehasse, millega ma ei samastu (just nagu võiks keha olla mingi materiaalne antus, mis eelneb igasugusele keelelisele või poliitilisele tegevusele), ning väitma, et ma jälestan oma keha, oma soojätkamisorganeid ja orgasmi saamise viisi. Ma pean oma eluloo ümber kirjutama, muutma kõiki selle elemente, mis kuuluvad naiseks olemise narratiivi. Ma pean võtma kasutusele rea äärmiselt kalkuleeritud valesid: ma olen alati vihanud Barbie nukke, mu rinnad ja mu vagiina tekitavad minus jälestust, vaginaalne penetratsioon ajab mul südame pahaks, ja orgasmi võin ma saada ainult dildoga. Kõik see võib olla osalt tõde ja osalt jamps. Teisisõnu, ma pean kuulutama end vaimuhaigeks ja muganema.“[25]

    Ehkki 2007. aasta seadus lähtus peamiselt transsooliste liikumisest, jäeti see seaduse ettevalmistamise protsessist suuresti kõrvale. Seadus medikaliseeris ja patologiseeris transinimesi, kindlustades samas „sotsiaalset kontrolli soolise diversiteedi üle viisidel, mis ähvardasid transsooliste inimeste identiteeti ja kehalist autonoomiat“.[26] Üks Masi informant teatas: „Nad kartsid soo pööratavust, aga see on jama. Soolisus ongi pööratav, olgem ausad. Kui transseksuaalsus üldse midagi näitab, siis seda, et soolisus on pööratav. … Mis minusse puutub, siis ideaalne seadus olnuks lihtne bürokraatlik protseduur, nagu aadressivahetus. Kas me abiellumiseks peame psühholoogilisi teste tegema? Miks siis soolisuse ümber nii suur paranoia on?“

    Meditsiiniasutused püüdsid jätta ruumi uutele ontoloogilistele olemiskategooriatele: et transinimestel on häire sellepärast, et nad on sündinud „valesse kehasse“. Aga paljud inimesed ei pidanud õigeks, et neile omistati mingi patologiseeriv kategooria.[27] Üleminek oma keha ise korraldava ja ennast varjava travesti staatusest medikaliseeritud ja monitooritud transseksuaaliks sundis neid muutuma omaenda silmis bioloogilisteks anomaaliateks, looduse ebanormaalsusteks, ja see äratas transliikumises peagi vastumeelsust. Võimalus kasutada legaalselt ära riikliku tervishoiusüsteemi pakutud ravikuure tõi kergendust, aga selle psühholoogiline hind oli väga kõrge.

    2008. aastal lülitati transsooliste inimeste meditsiiniline ravi riikliku tervishoiusüsteemi teenuste kataloogi, ja 2009. aastal kiideti Kataloonias heaks esimene transsoolisuse mittepatologiseerimisele pühendunud seadus – aga seda ei rakendatud. Samuti määras iga regioon kindlaks, millise meditsiiniüksuse ülesandeks jäävad millised raviprotseduurid, pani paika, kui palju sekkumisi igal aastal tohib läbi viia, ning ootenimekirjad muutusid aina pikemaks.[28] Griselda, transsooline elutreener, õpetaja ja „rõhutute teatri“[29] esteetilist meetodit viljelev näitlejanna, alustas uuele soole üleminekut kümme aastat tagasi: „Alguses tuli minna haiglasse ning oodata lõputus ootenimekirjas, et üldse saaks selle küsimusega tegelema hakata. Mitte ainult hormoone saada, vaid et keegi sind lihtsalt ära kuulaks. Peame meeles pidama, et tänapäeval [see intervjuu tehti enne 2023. aastal vastu võetud „transseadust“, millest allpool] peetakse seda siin Hispaanias endiselt vaimuhaiguseks. WHO-s 2019. aastast peale enam mitte, kui ma ei eksi, aga siin küsivad nad su käest ikka soolise düsfooria diagnoosi, nii et siin koheldakse seda ikka veel kui patoloogiat.“ Paljud transinimesed pidid lõpuks pöörduma erakliinikutesse, kui ei tahtnud kõigest vastuvõtulegi pääsemist aastate kaupa oodata, ja sellepärast võib tänapäevalgi ikka veel harva kohata inimest, keda oleks opereeritud riiklikus süsteemis.

    Miquel Missé väidab, et transsoolisuses ei ole midagi bioloogilist, nii nagu pole midagi bioloogilist ka paiksoolisuses.[30] Tema meelest on meile kõigile peale surutud hegemoonne ja binaarne viis olla oma kehas, aga see on kõigest kultuuriline konstruktsioon. Kui me oleksime sotsiaalselt avatumad paljusele ja sooliste väljenduste mitmekesisele spektrile, siis võib-olla poleks mingeid üleminekuid üldse vaja. Ei oleks sihtpunkti, sest poleks ka kusagilt lahkuda. Me elaksime kõik kusagil selles spektris, nagu paljud uurijad ongi väitnud.[31] Aga arst ei saa siiski teid sellepärast veel koju tagasi saata, et viga pole mitte teis, vaid ühiskonnas. Asja mõte ei ole „bioloogilisust“ täielikult eirata, vaid mitte lasta sel varjutada kultuurilist. Missé alustab oma raamatut nii: „Ma tajun veidrat tunnet, et mu keha on minult varastatud. Tegelikult on mul tunne, nagu oleks see võetud ära transinimestelt üldiselt. … Ma tahan öelda, et meilt on röövitud võimalus kogeda keha teistsugusel viisil, et selle mõningate osade unikaalne tõlgendus on meile peale sunnitud. … Kui ma oma üleminekut alustasin, siis ei räägitud mulle muudest võimalustest peale meditsiinilise protseduuri. … Praegu tundub, et transliikumiste suurim nõudmine mitmel pool maailmas on õigus pääseda ligi hormonaalsele ja kirurgilisele ravile, et muuta keha. Aga mul on tunne, et transkeha muutmise õiguse kujutamine meie vaevuse lahendusena on problemaatiline. Kust see meile tajutav ebamugavus tuleb? Mis siis, kui see ei lähtugi meie kehadest? Kas sellisel juhul saab lahendus olla kehas?“[32]

    2012. aastal asutati Barcelonas teedrajav tervishoiuteenistus transinimestele Trànsit. See põhines „informeeritud nõusoleku“ eeldusel, mis tähendas, et vajaliku nõustamise ja teabe olemasolul võib ainult transsooline isik ise – ilma psühhiaatrilise diagnoosita ja saades psühholoogilist tuge ainult siis, kui seda ise palub – teha kõik otsused oma üleminekuprotsessi kohta. Erinevalt varasematest „sooliste häirete“ haiglaosakondadest, kus professionaalsed meedikud anastasid oma patsientide agentsuse oma keha üle otsustada, pakub Trànsit patsientidele üksnes tuge. Transisik ise on oma üleminekut puudutavate otsuste keskmes ja see on transinimeste diversiteedi ja autonoomia suhtes lugupidavam ja õigem. See on esimene kliinik maailmas, kus niisugust lähenemist praktiseeritakse.[33]

    Trànsiti mudeli kiitis Kataloonia valitsuse tervishoiuosakond heaks 2016. aastal, aga ikka veel on palju valdkondi, mis ei ole soolise diversiteedi uue reaalsusega kohanenud. „Lõpuks peab meditsiiniline sekkumine jääma vaid üheks tegevuseks teiste seas, mis hõlmavad eri sfääre nagu tööjõuturg, haridus, avalik ruum ja kogukondlikud suhted.“[34]

    Transfeministlikud õpetlased ja aktivistid seavad küsimärgi alla arusaamu, mida muidu peeti ütlematagi selgeks. Transidentiteedid teevad nähtavaks ebaluse seoses soopiiride jäikusega, täpselt nagu seda teeb ka ilukirurgia. Kas ma olen ikka küllalt naiselik? Kas ma olen küllalt mehelik? Transinimesed on osa suuremast nii trans- kui tsisinimeste grupist, kelles on kehastunud protest sugude binaarsuse vastu ja kes teevad oma kehad vaidlusväljaks. Protestiavalduste hulka võivad kuuluda selle jäikuse taltsutamine, sellele alistumine, selle reifitseerimine, selle korvamine teiste vahenditega, ja üleminek on ainult üks paljudest selliste vaidluste lahendamise võimalustest.

    Oma soolisuse avastamise vabadus on seotud identiteedi mõistega, mis on kahe teraga mõõk, millega transfeminism on pidanud toime tulema. Samamoodi nagu on esile tõusnud jäigad feminiinsuse- ja maskuliinusekaanonid, on ka transidentiteetidesse toonud pinget vaidlused trans-suse piiride ja selle üle, „kes võib end nimetada transinimeseks ja kes mitte, kes kasutab kirurgilist sekkumist ja kes mitte, kes on autentne transisik ja kes mitte“.[35] Need uued „transnormatiivsused“[36] eksisteerisid kõrvuti ühendava võitlusega depatologiseerimise eest, mis mõjutas kõiki transinimesi, ükskõik kas nad olid ka normatiivselt trans- või mitte. Et aga pärast trans-suse depatologiseerimist „Transinimeste võrdsuse ja LGBT+ õiguste tagamise seadusega“ (2023) ei saanud „transseksuaalsust“ enam diagnoosida, siis polnud ka ametlikku viisi kindlaks teha, kes on trans ja kes mitte. Transliikumised olid võitnud lahingu selle eest, et neile ei omistataks legitiimsust väljastpoolt, aga nüüd tähendas see, et vastused tuli välja mõelda neil endil. Nüüd tõusid uuesti esile mõned kõige essentsialistlikumad transseksuaalsuse diskursused, ja just liit feministliku liikumisega ning „transfeminismi“ konsolideerumine andsid transliikumisele ühe tema suurima eelise: vastumürgi identiteedi-essentsialismile. Teisisõnu: sooline identiteet ei ole kindel, suletud, ühemõtteline ega lõplik.

    Mõned transinimesed tahavad oma keha muuta ja teised mitte. On transinimesi, kes eelistavad oma keha ise korraldada, ja on neid, kes eelistavad kasutada kättesaadavat institutsionaalset toetust. On transinimesi, kes tunnevad, et ükskõik kui vale ka „vale keha“ narratiiv poleks, on nende kehadega siiski midagi valesti. On transinimesi, kes tahavad läbi teha binaarse ülemineku ja läbida kogu tee spektri ühest otsast teise. Ja samas on teisi, kes tahavad astuda kõigest üheainsa sammu mingi vahepealsuse poole ning oma ülemineku sellega lõpetada. Kõik siinse uurimuse informandid on omaenda soolisel teekonnal näidanud üles erinevat, mõnikord isegi mitmemõttelist narratiivide ja kogemuste vastasmängu, aga lõppude lõpuks võitlevad nad sõltumata oma isiklikust asukohast selles spektris kõik ühiselt „uue tuleviku eest, kus ühiskonna ees seisvate tegelike ja lahendust vajavate probleemidena tunnustataks soolise diversiteedi tunnistamist ja ka transfoobia mitmesuguste vormide tuvastamist“.[37]

    Ajalugu näitab, et soolisus ei ole kunagi üks isoleeritud eluaspekt ja et see tuleb panna lõikuma paljude teistega, mis moodustavad inimkogemuse. Soolisest võrdsusest mõeldes tuleb mõelda ka teistest võrdsuse väljendustest. Konkreetselt Hispaania puhul ja Franco diktatuuri lõpust kuni tänapäevani ulatuval perioodil on kõigist transnarratiividest läbi kumanud ning nendes kajastunud kogemusi kehastanud klassivõitlused. Sellegipoolest kaasneb isegi tänapäeval veel harjumuslikust lahkneva sooväljendusega suur sotsiaalse haavatavuse ja diskrimineeritavuse risk. Teisisõnu, sooline üleminek tähendab enamasti üleminekut madalamasse klassi.

    „Kõik tahavad praegu kirjutada Ladina-Ameerika transvestiitidest, aga kus need Ladina-Ameerika transvestiidid on? Tänaval hooramas! Ei, ega ma ei kritiseeri teie tööd!“ ütleb Roma, võtab lonksu õlut ja puudutab käega rinda. Ma silmitsesin teda vaikides, peaaegu et ettevaatlikult, ja siis ta lisab: „Me peame looma tööriistad, et see keha [mis esindab seksuaalset ja soolist diversiteeti], kui ta tahab jõuda tollesse ruumi [teadmiste, riigi, poliitikakujundamise, tervishoiu jmt juurde], sinna ka pääseks.“

    Teeme hüppe ajas ja ruumis. Kaheksa kuud pärast mu vestlust Romaga, 23. veebruaril, võis ajalehe esiküljelt lugeda, et vastu on võetud „Transinimeste ja LGBTIQA+ inimeste võrdsete õiguste seadus“[38] (edaspidi: „transseadus“), millega arendatakse ja tagatakse lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja interseksuaalsete inimeste õigused, likvideerides diskrimineerivad olukorrad ja kindlustades, et nad saavad Hispaanias täiesti vabalt elada vastavalt oma seksuaalsele sättumusele, seksuaalsusele, soolisele identiteedile, soolisuse väljendusele, seksuaalsetele tunnustele ja perekondlikule diversiteedile.

    Euroopa parlament on mitut puhku kõnelnud vajadusest kaitsta transinimeste õigusi. Näiteks 2011. aasta resolutsioonis inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi käsitlemise kohta ÜRO-s toetati transidentiteetide depatologiseerimist, ning 2020. aastal esitati esimene LGBTIQA+ inimesi puudutav Soolise Võrdsuse Strateegia, eesmärgiga võidelda diskrimineerimise vastu, tagada turvalisus, ehitada inklusiivseid ühiskondi ning edendada võrdsust kõikjal maailmas.

    Hoolimata kõigist algatustest soolise ja seksuaalse diversiteedi respekteerimise edendamiseks näitavad viimased uurimused, et transinimeste struktuurne ja süsteemne diskrimineerimine kestab visalt kõikjal, olgu avalikus ruumis, hariduses, töökohal või tervishoius.[39] Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet avaldas 2020. aastal ühe tänini suurima LGBTIQA+ inimeste diskrimineerimise ja nendevastaste vihakuritegude kohta läbi viidud uurimuse tulemused,[40] mis näitasid, et üks viiest uuringus osalenud transinimesest on viimase viie aasta jooksul langenud füüsilise või seksuaalse rünnaku ohvriks.

    Minu välitöödes rääkisid kõik osalenud trans- ja mittebinaarsed isikud, et on oma igapäevaelus kannatanud tagakiusamise ja vägivalla all, olgu tänavatel, töökohal, tervishoiusüsteemis või mujal, mis näitab, et aina areneva teooria ja päriselus valitseva rõõmutu olukorra vahel on endiselt suur lõhe.

    Kilian on oma naiselikkuse tõttu pidanud palju vägivalda taluma. Ehkki ta ei pea end puhtnaiselikuks isikuks, on tema maneerid, mis vastanduvad ta tõeliselt mehelikule välimusele, olnud koolis naeruvääristamise objektiks. Ta tundis isegi sotsiaalset survet pidada end geiks, ehkki talle olid valdavalt meeldinud tüdrukud, aga nagu ta seletas: „Kui sa oled naiselik mees, siis pannakse sulle otsekohe pähe mõte, et oled gei. Kui ma taipasin, et olen trans, muutus kõik arusaadavamaks, aga mu keha oli juba kannatanud nii palju vägivalda …“ Ehkki enda avalik transinimeseks kuulutamine tõi kergendust, põrkub Kilian oma elu tähtsates sfäärides endiselt struktuurse diskrimineerimise otsa. Näiteks rääkis ta, kui raske on leida tööd, kui inimene tahab oma keha muuta ja läbi teha füüsilise ülemineku. Ta on juba terve aasta tahtnud alustada hormoonide võtmist, aga mõlemal erialal, mille vastu ta kirge tunneb – balletis ja surnukehade välimuse korrastamisel –, ollakse soo-omase välimuse suhtes äärmiselt jäigad. Balletietenduste tegelased on tugevasti tsisheteronormatiivsed, meestantsijal ja naistantsijal on väga spetsiifilised rollid ja koreograafilised liigutused. Kilian ütles, et ei saaks iial ühtegi rolli, kui tal oleks silmanähtavalt transinimese keha. Mis surnukehade korrastamisse puutub, siis on kõigis senistes tööpakkumistes nõutud „esinduslikku välimust“, mis Hispaanias tähendab lihtsalt „vormikohast välimust“. Ja ta imestab: „Kellele küll mu välimus peaks korda minema, kui ma töötan surnutega? Surnutele kindlasti mitte!“ Kilian ei saa endale lubada üüri maksmist ega isegi uut arvutit, kui ta vana üles ütles, ja seetõttu peab ta seadma esikohale oma töö ning kehalise ülemineku edasi lükkama.

    Sedalaadi valikud on väga keerukad, ent tavalised transinimeste seas, kes peavad loovima läbi oma transidentiteedi ja heteronormatiivse binaarse ühiskonna vaheliste vastuolude, mis enamasti ei lase neil lepitada oma soolist väljendust töö- või elukoha leidmisega või isegi lihtsalt tänaval kõndimisega ilma ahistamise ohvriks langemata, nagu järgmises loos.

    Nef leiab, et tegeleb aktivismiga iga kord, kui majast väljub – lihtsalt oma normivälise eksistentsi tõttu, kandes rõivaid, mida kannab, või kõneldes nii, nagu kõneleb. „Nii palju vägivalda tuleb ette, et peab õppima olema enesekaitsel … Te ei kujuta ette, milliseid pilke mulle tänaval heidetakse …“ ütleb ta arglikult Coca-Colat juues, ja lisab: „Siil näeb ohtlik välja, aga ei ole tegelikult üldsegi ohtlik … noh, mina pidin enesekaitseks oma esteetikat muutma, barjääri looma, et ennast ligipääsmatuks teha.“ Kui Nef oli teel meie intervjuud tegema, naeris üks kutt tema üle ja hüüdis talle: „Lilla!“, mispeale Nef vastas „Olen jah“ ja saatis talle õhusuudluse. Kõigest mõni päev enne seda vahtis üks naine teda metroos 20 minutit. Alguses ei tahtnud ta ses suhtes midagi ette võtta, aga mõtles siis: „Kui ma midagi ei ütle, siis käitub see inimene samamoodi ka mõne teisega.“ Lõpuks ütles ta irooniliselt: „Kas soovite fotot?“ Naine hakkas seepeale nähtavasti kurtma, et Nef suhtub temasse aupakmatult, ja siis ütles Nef: „Ei, proua, aupakmatu on see, kui mind 20 minutit vahitakse, saage palun aru, kui ebamugava enesetunde see võib tekitada.“ Nef rääkis mulle mitmest sedalaadi juhtumist ning lausus lõpuks: „Ja teate mis? Ehkki olen õppinud seda mõnikord isegi huumoriga võtma, on ikkagi tõsi, et vägivaldsetes olukordades tunnen ma end alati halvasti. Isegi kui mul õnnestub naerda, teeb see ikkagi haiget.“

    Griselda arst ei tundnud tema soolist düsfooriat ära, sest Griseldal oli juba 16-aastaselt diagnoositud skisoafektiivne häire. Arstid väitsid, et tegelikult kutsub tema düsfooriat esile see häire ja et seetõttu ei kvalifitseeru ta mingiks trans-susega seotud protseduuriks. Siis aga avastas Griselda Trànsiti ja kõik muutus: „Tavaliselt jäeti vaimse tervise häiretega inimesed kõrvale, aga Trànsitis ei küsinud keegi midagi sellist, ja nii tõi Trànsit kergendust kõigile neile, kes muidu kriteeriumidele ei vastanud. Seal ei pea tegema reaalelukatset ega midagi taolist. Minu jaoks oli see valguskiir, see oli nagu paradiis. … Ja, noh, mu elu paranes 100%. Ma sain võimeliseks sotsiaalselt arenema, alustasin üleminekut … Tegelikult on nii, et sestpeale kui ma üleminekuga alustasin, ei ole mind enam kordagi haiglasse pandud. … Veel enam, ma arvan, et osalt oligi mu algne haigus tingitud transfoobiast, mida ma lapsepõlves tunda sain.“

    Àlex vallandati töölt ilma mingi seletuseta. Ta ütleb, et ei taha isegi teada, miks. Tema kaastöölised olid temast vanemad ja ei ilmutanud vähematki tahtmist ta üleminekut mõista. „Nad olid sellised buumerid. Mul polnud mugav sellest rääkida, ma ei tajunud, et seal oleks ruumi seda väljendada“ (Àlex). Oma noorematele kolleegidele ta siiski rääkis, aga miski ei muutunud. Nad kutsusid teda ikka tema vana nimega ja kohtlesid nii, nagu oleks ta tüdruk. Mõned transinimesed kutsuvad oma vana nime „surnunimeks“. Teised transinimesed eelistavad nimetada neid lihtsalt „nimedeks, mis neil varem olid“. Àlex nimetas oma vana nime „surnunimeks“, mis näitab, kui tähtis talle on, et teda kutsutaks „Àlexiks“, ja kui halvasti ta end tunneb, kui keegi teda „surnuks nimetab“.

    Töökoht on paljude inimeste igapäevaelus üks tähtsamaid sotsialiseerumissfääre. See on ruum, kus sooliselt mittekonformeeruvad inimesed võitlevad oma sooidentiteedi tunnustamise ja soolisuse vaba väljenduse eest. Ajaloolised konnotatsioonid, mis seostavad transinimesi haiguse või kriminaalsusega, mõjutavad tänapäevalgi seda, kuidas neid mõistetakse,[41] ja nii ei ole tavatu kohata transinimest, kes oma soolist identiteeti töökoha saamise nimel varjab nagu Kilian või kes otsustab sellest töökohal küll avameelselt rääkida, ent pälvib väga negatiivse reaktsiooni, nagu Àlex.

    Need kogemused näitavad, et praeguses tsisheteronormatiivses ja binaarses süsteemis ei saa soolisusest mõelda, pidamata ühtlasi silmas muid, sellega intersektsionaalses dialoogis olevaid rõhumisviise. Võimetus töötada või üksnes prekaarsete töökohtade saamine on Hispaania transinimeste narratiivide pärisosa 1970. aastatest saadik ja on nii tänapäevalgi. Olgugi et transseadus on oluline samm edasi, on enamikus maades siiski juriidiliseks imperatiiviks trans-suse traditsiooniline kontseptualiseerimine vaimse häirena. See tuleneb laialt levinud retoorikast, mida pole ühiskonna tasandil veel ületatud. Niisugune retoorika käsitab transinimesi endiselt „patsientide“, „ohvrite“ või „lõhestajatena“ – ja kõik need terminid annavad viljaka pinnase segregatsiooniks ja väljaarvamiseks. See seadus peab osutuma üheks sammuks pikal teel edasi ja potentsiaalseks majakaks teistele maadele, et jõuda lõpuks rannale, kus mitte kedagi ei diskrimineerita tema soolise identiteedi, soolisuseväljenduse ega seksuaalsuse pärast.

    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk

    [1] Teistsuguste sättumustega kogukondades võib tihti leida sidemeid, mida nimetatakse samade terminitega kui tuumperekonna omi (nõod, õed, tütred, emad) ja mis moodustavad „endale valitud perekonna“, nagu seda tavaliselt nimetatakse. Kuna paljud diskrimineerimise ja tuumperekonnast väljaheitmise juhtumid leiavad aset varajases täiskasvanueas, tekivad selle tagajärjel tänaval mõnikord vanema-lapse suhted ühevanuste inimeste seas.

    [2] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization: the Evolution of Transgender Health Care and Rights in Spain between 1970 and 2020. Culture, Health & Sexuality, 2021, kd 24, nr 3, lk 3.

    [3] Franco diktatuur oli üks Euroopa pikaealisemaid diktaatorirežiime, mis algas kohe pärast verise Hispaania kodusõja lõppu 1939. aastal ning lõppes 1975 Franco surmaga. Ajastut iseloomustas tihe repressiivne sõjaväeline võimuvõrgustik, kus igasugune teisitimõtlemine, ametiühingud ja poliitilised parteid olid rangelt keelatud. Peamised põhimõtted olid: perekond, usk ja isamaa ühtsus.

    [4] Pierrot, Memorias Trans: transexuales, transformistas y travestis. Barcelona, 2006.

    [5] R. Mérida-Jiménez, Belleza Trans y Transición Política en España. Rmt-s: E. Muñiz, Prácticas corporales: performatividad y género. Ciudad de México, 2015, lk 179–193.

    [6] J. M. D. Fuentes, P. G. Leiva, M. I. H. Mendieta, Transexualidad en España. Análisis de la realidad social y factores psicosociales asociados. Centro de Salud y Recursos Pedagógicos: Salud Sexual. Barcelona, 2011.

    [7] P. B. Preciado, Testo Yonki. Madrid, 2008.

    [8] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization, lk 5.

    [9] Sealsamas.

    [10] Sõna „düsfooria“ esineb esmakordselt 20. saj alguses saksa psühhiaatrite Emil Kraepelini ja Eugen Bleuleri tekstides, kirjeldamaks epileptiliste patsientide meeleolude ja käitumise muutlikkust. See tuleneb eesliitest dys, mis tähistab „raskust“, ning adjektiivist phoros, mis tähendab „kandma“ või „taluma“ (P. B. Preciado, Dysphoria Mundi. Barcelona, 2022). Sooline düsfooria on niisiis soo talumise raskus. Oleks huvitav uurida seost düsfooria algse kontseptsiooni ning mõiste praeguse kasutuse vahel.

    [11] P. B. Preciado, Testo Yonki.

    [12] M. Rodríguez, Trenta anys de l’assassinat transfòbic de la Sònia, que continua sacsejant consciències. Diari Ara, 05.10.2021. https://www.ara.cat/societat/anys-assassinat-trans-sonia-rescalvo-lgtbi-parc-ciutadella_1_4138994.html.

    [13] R. L. Platero, Transexualidad y Agenda Política: Una Historia de (Dis)continuidades y Patologización. Política y Sociedad, 2009, kd 46, nr 1/2, lk 107–128.

    [14] FHAR (Front Homosexuel d’Action Révolutionnaire ehk Homoseksuaalide Revolutsioonilise Tegevuse Rinne) oli vasakpoolne homoseksuaalide rühmitus, mille moodustasid 1971. aastal Prantsusmaal lesbilised feministid ja geiaktivistid. Nende eesmärk oli muuta nähtavamaks uus homoseksuaalsus, mis lõi lahku varasematest konservatiivsematest homoseksuaalide gruppidest ning võitles kodanluse ja šovinismi vastu. 1976. aastal läksid nad laiali, olnud oma aktiivse tegevuse aastatel väga mõjukad.

    [15] R. Mérida-Jiménez, Transbarcelonas. Cultura, Género y Sexualidad en la España del Siglo XX. Barcelona, 2016.

    [16] A. Mira, De Sodoma a Chueca. Una historia Cultural de la Homosexualidad en España en el Siglo XX. Madrid, 2004.

    [17] Pierrot, Memorias Trans: transexuales, transformistas y travestis.

    [18] G. Huard, Los antisociales: historia de la homosexualidad en Barcelona y París, 1945–1975. Madrid, 2014.

    [19] R. Mérida-Jiménez, Belleza Trans y Transición Política en España, lk 184.

    [20] W. Gaddis, A Frolic of His Own. New York, 1994.

    [21] Intervjuu Cristina Garaizábaliga, 2022.

    [22] Demokraatiale ülemineku ajal tegi Madrid läbi eriti sügava muutuse. Fašistliku diktatuuri endisest keskusest sai kultuurilise ja elulise vabanemise pesa. Seda muutusteaega tuntaksegi  nime all La Movida (umbes „Vool“, „Hoovus“).

    [23] Praegust Ülemaailmset Transsooliste Tervishoiu Kutseühingut (World Professional Association for Transgender Health, WPATH) nimetati algselt Harry Benjamini nimeliseks Rahvusvaheliseks Soolise Düsfooria Ühinguks arsti ja endokrinoloogi Harry Benjamini (1885–1986) järgi, kes oli üks esimesi soolise düsfooriaga töötanud arste.

    [24] „Reaalelukatse“ on diagnoosieelne hinnang, mille puhul inimene peab sooritama igapäevaelu tegevusi selles soolises raamis, kuhu ta soovib üle minna. Seejärel selgitab terapeutiline jätkuprotseduur välja, kas isik on soolisust kinnitava ravi jaoks sobiv või ei (WPATH, 2001).

    [25] P. B. Preciado, Testo Yonki, lk 256–257.

    [26] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization, lk 7.

    [27] S. Stryker, Transgender History, Homonormativity, and Disciplinarity. Radical History Review, 2008, kd 100, lk 145–157.

    [28] Maria Lluïsa, Kataloonia Haridusosakonna soopoliitika ning Kataloonia LGBTIQA+ inimeste võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise valdkonna juht (Võrdsuse Ülddirektoraat). Intervjueerisin teda 23. mail 2022.

    [29] 1970. aastatel Brasiilias Augusto Boali välja töötatud meetod, mis stimuleerib teadlikkuse ja kriitilise vaatluse arengut, reprodutseerides mitmesuguseid tõsielulisi rõhumissituatsioone.

    [30] M. Missé, A la Conquista del Cuerpo Equivocado. Madrid, 2018.

    [31] S. Freud, Some Physical Consequences of the Anatomical Distinction between the Sexes (1925). Rmt-s: The Standard Edition of the Complete Psychological Works of Sigmund Freud. Kd 19. Tlk ja toim. J. Strachey. London, 1961; J. Butler, Gender Trouble. New York; London, 2002; A. Fausto-Sterling, The Dynamic Development of Gender Variability. Journal of Homosexuality, 2012, kd 59, nr 3, lk 398–421; P. B. Preciado, Countersexual Manifesto. New York, 2018; S. Lundquist-Arora, Coping with Gender Fluidity. New York, 2019; L. Diamond, Gender Fluidity and Nonbinary Gender Identities Among Children and Adolescents. Child Development Perspectives, 2020, kd 14, nr 2, lk 110–115.

    [32] M. Missé, A la Conquista del Cuerpo Equivocado, lk 11, 13, 15.

    [33] Rosa Almirall, Trànsiti looja, 2022.

    [34] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization, lk 10.

    [35] M. Missé, A la Conquista del Cuerpo Equivocado, lk 150.

    [36] K. Dominic, The True Transsexual and Transnormativity: A Critical Discourse Analysis of the Wrong-Body Discourse. Doktoriväitekiri, University of Victoria, 2021.

    [37] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization, lk 11.

    [38] Ley 4/2023, de 28 de febrero, para la igualdad real y efectiva de las personas trans y para la garantía de los derechos de las personas LGTBI.

    [39] A. Elvira jt, TransVisible. A Professional Guide to Labour Inclusion and Economic Empowerment of Trans Women. Barcelona, 2020.

    [40] European Union Agency for Fundamental Rights (FRA), A Long Way to Go for LGBTI Equality. Official Journal of the European Union, 2020.

    [41] A. Elvira jt, TransVisible. A Professional Guide to Labour Inclusion and Economic Empowerment of Trans Women.

     

  • Armiga naine

    Carolina Pihelgas. Lõikejoon. Tallinn: Kultuurileht, 2024. (Loomingu Raamatukogu; 2024/1–2). 96 lk. 8.00 €.

    Kuuldus Carolina Pihelga uuest proosateosest levis nagu kulutuli, mis puhkes kohe, kui tänavuse aasta esimene Loomingu Raamatukogu oli postkastidesse jõudnud. Tuli nilpsas jalanõusid, põletas kinga sisse augu, kõrvetas taldu ja varbaid – kas oled juba lugenud? Kirbe suits kõrvetas silmi, põlemise lõhn jäi juustesse, sina, kas oled juba lugenud? Tuul tuleb, tuli põletab maha metsa ja majad, kustutage, kiiresti! Oh, et riided tuld ei võtaks, palju ei jää puudu. Kas lugesid? See on minu lugu, loe! See on sinu lugu ka. Jah, see on minu lugu ka. See on armiga naise lugu.

    Et Carolina Pihelgas on armiga naine, sai nähtavaks juba tema eelmises proosaraamatus „Vaadates ööd“. See näitas, kuidas eelmiste põlvkondade valu ja vaev järgmiste põlvede naistes iga kord uuesti nähtavaks saab, sest naine on see, kelle peal trambib meeste tehtud ajalugu. Ajalugu, mis teeb naise nähtamatuks, katab ta tarretava tolmukorraga, mis rõhub rängemalt kui kivist kirst. Õudsed, õigusetud ja õiglusetud ajad, nutmata pisarad, kõrvetav kahetsus kogetu pärast, süütunde mõõtmatu müür, mis võtab viimsegi vabaduse, tapab tillemagi tahteväljenduse, teeb naisest elava surnu. Riik, vägi ja au, see kõik on ikka kuulunud meestele, sest neil on siin maa peal vägi ja vald, ja kel on vägi ja vald, see on vägivaldne, vägivallaga on ajalugu tehtud enne ja tehakse ka nüüd, ajad ei muutu, või kui muutuvadki, siis väga aeglaselt.

    „Vaadates ööd“ ütles, et naine ei suuda, ta ei saa vägivaldsest suhtest, ajaloost välja, tal ei ole küllalt jõudu, sest see, mis on tema vastas, on liiga suur ja tugev, see ei löö risti ette mitte millegi ees, igaüks on selle vastas liiga pisike ja nõrk, sest ta tunneb – aga tugev on see, kes ei tunne. Süütundest tapvamat ei ole, aga süüdi tunneb ennast ikka nõrgem, ohver, mitte see, kellel on vägi ja vald. Nii on ajalugu naisele õpetanud: sina oled süüdi, et see sinuga juhtus, ole sa vägistamise või muud liiki vägivalla ohver. Sina vastutad, mis siis, et sinu käest ei küsitud, sulle ei antud valida, ja kui sa püüad ennast õigustada, siis ütleme sulle veel seda: sina sünnitasid ja kasvatasid üles need mehed, kes teevad ajalugu, olendid, kellele kuulub vägi ja vald. Sina oled süüdi, nii on see alati olnud ja nii see ka jääb, sa ei saa sellest kunagi välja.

    „Lõikejoon“ seevastu on oma jõu ülesleidmise, naise väe avastamise raamat. Võimas teos, kirjutatud luuletajast looja võimete parima tarvituse viisil, kuigi kaalult kerge, lausa õhuke vihik. Õigupoolest lihtne lugu, lihtsalt kirja pandud, aga täpne, see on lähisuhte vägivalla anatoomia, jutustatud minavormis, varjamata, et see on isiklik lugu, ja just isiklikkuse kaudu tuleb see lähedale. Selle kirjutas naine, kes julgeb oma armi näidata, selleks on suurt julgust vaja, sest arme on kombeks varjata, neid katta ja salata, püüdlikult peita, peitma jäädagi, sest kes haava näitab, see tehakse kohe süüdi, ühiskond ei ole ikka veel sealmaal, et haavatut toetada, kaitsta ja ravitseda. Pihelgas on naine, kes julgeb rääkida, kuidas tekkis see haav, peaaegu et isikuliselt välja öeldes, kes selle lõi, kõigile kättesaadavas veebientsüklopeedias leidub ju kirjaniku kohta peaaegu alati ka rubriik „Isiklikku“. Tähtsam on aga, et vägivaldse suhte anatoomia, nagu Carolina Pihelgas seda kirjeldab, on nagu õpikunäide.

    See on haava ravimise, enesetervendamise lugu. Lõikejoon on arm, armastuse arm. Inimene lõikab teist inimest valusamini kui nüri nuga, mille järele haarab minategelane juba esimesel leheküljel, taibates kohe, et endale kurku suruda ta seda ei suuda, käsivarrelegi jätab see vaid valge jälje, ei, kööginoaga endal juba veene ei ava. Jah, esimese vastuhaku viha suundub ikka iseenese vastu, sest mina olen ju süüdi, et see minuga juhtus, see on minu lugu, mina läksin sellesse suhtesse, keegi ei sundinud mind, revolver kuklas, ma ise andsin end sellele mehele, sest arvasin, et armastan. Aga kõik see, mida ma pidasin armastuseks, oli ainult minu sees, ja ma ei saa kunagi teada, mida tundis tema – kui üldse tundis. Jah, kui üldse tundis – sest kui ta tundis sedasama, mis mina, kuidas ta siis võis teha kõike seda, mis tuli hiljem?

    Aga siis tärkab viha selle inimese vastu, kellega mu lugu seotud on, ja teiste inimeste vastu, suhted kellega on mind vorminud selliseks, nagu ma olen. „See tuleb sügavalt sisikonnast, viha, mida ma pole varem julgenud tunda. See on metsik ebaõigluse tunne, et mind on koheldud kui mingit alamat sorti olendit, kes ei vääri austust. Keda võib tõugata siia ja sinna, kellega võib manipuleerida, keda võib sõimata, alandada ja kes ei hakka vastu“ (lk 19). Viha annab jõudu, mis on hädavajalik selles viimases põhjas, kuhu üks vägivaldne suhe võib jõuda, sest muid jõuallikaid ei ole enam jäänud, kõik on ammendatud, tühi, läbi, otsas – siis, kui on valida, kas anda lõplikult alla, jäädagi kaltsuks, mille peal poriste jalgadega trambitakse, või tõusta jälle jalule, valida iseennast, võita tagasi inimväärikus, mis peaks olema kaasa antud sünniga, kuid mida on püütud röövida sündimise hetkest peale…

    Oh, siis ma ju pean küsima, kes seda tegi, kui ma olin alles päris pisike, vastata on nii kohutavalt raske, sest ema andis mulle ju elu, ainult tänu temale olen ma olemas. Aga jah, see oli tema, kes muu. „Minu ema. Mingil moel alati olemas, aga mitte kunagi päriselt kohal, enesekeskne pilk, mis vaatab lihtsalt mööda. Peaasi, et sa mulle häbi ei tee. Justkui hoolitsev, aga samas kontrolliv, sekkuv, nagu oleksin mina olemas ainult selleks, et tema väärtust tõestada“ (lk 19).

    Siis tuleb isa, missugune iganes ta kellelgi oli, kas selline, kes jõi ja peksis, perekonna juurest ära läks või tõmbas pea õlgade vahele, käändus endasse, minetades kõne- ja teovõime. Õde või vend, keda armastati rohkem või vähemalt mulle tundus nii, esimene peika, kes jättis mu maha, selle või tolle pärast, see ei olegi oluline, oluline on valu, mida ma tundsin, valu, mille ma nüüd lõpuks ometi võin konverteerida vihaks, sest viha on mul vaja, ilma selleta pole mul jõudu, aga jõudu on mul tarvis. „Hoian viha peos nagu linnupoega, tunnen, kuidas tema väike süda metsikult peksleb. Vahepeal hakkab ta rapsima, tiibadega saputama, kasvab minust suuremaks, nii et pean ta lahti laskma ja pea käte vahele peitma. Ma ei oska teda alati ohjata“ (lk 21). Minu armas, kallis viha, aitäh, et sa lõpuks ennast näitasid!

    Aga ma ei saa sellest välja, kui valin enda süüditundmise asemel teiste süüdistamise. Ema ei ole süüdi, ta on selline selle pärast, et temagi on sünnist saati elanud kohutavas armastusepuuduses, armastust on alati olnud nii vähe, et kõigile ei jagu, sest armastus on andmine, andmine on avatus, aga avatus teeb veelgi haavatavamaks, kui niigi ollakse. Emad ei saa aidata, sest nad on elanud vägivalla maailmas, ja selleks, et ellu jääda, on nad sageli asunud vägivallatseja poolele, olgu vägivallatsejaks mees või diktatuuririik. Mis sul ikka nii väga viga on? Leib laual, riie seljas, katus pea kohal. Leppige ära. Kõige hullem on üksi jääda, seda ma sulle ei soovi. Või oled lesbi? Võta ennast kokku. Ole nüüd tubli. Oh, ema, sa ei saagi mind mõista, sest sa oled valinud ellujäämise viisi, mis mulle ei sobi, oma jõu pean ma leidma iseenese seest.

    Siis tuleb hirm, jälle. „Seal ta ongi, silmad kiiskavad, hambad valendavad. Valmis mind neelama kõige naha ja karvadega. Minu hirm, valmis mind alla kugistama. Panen silmad kinni ja ütlen: Võta mind“ (lk 27). Vaatan hirmule otse silma, lähen tema sisse, nüüd ma juba suudan. „Ta lõugab natuke aega, aga lähemale ei tule. Tüdinult heidab siis pikali, paneb koonu käppadele ja suleb silmad“ (lk 27).

    Vägivaldsest suhtest väljumine eeldab piiride kehtestamist, aga piiride rajamine on naiselikule loomusele võõras. Riigid, rahvad, piirid, piiride kaitsmine, see on sõda, aga ma ei taha sõdida. Ma ei taha, aga ma pean, teist valikut ei ole. Talu, kuhu Pihelga minategelane läheb ennast koguma ja leidma, asub justkui keset sõjatandrit, harjutuspolügoonilt kostvad paugud lõhestavad suvist õhku ja löövad selgroo vabisema, nii lähedal on nad. Ei, muidugi ma saan aru, vaja on harjutada, päris sõda on nii lähedal, ta võib tulla siia, tean. Samal ajal aga pean pidama sõda enda sees, oma elus, inimesena ellujäämise nimel, olles ühtlasi valmis selleks, et suur sõda tuleb ja lõhub kõik selle, mille ma suure vaevaga üles ehitan.

    Pihelga minategelane leiab jõudu juurtest, naistest, kes elasid enne teda selles talus, kus on võimul maa. See on üks, veenev võimalus. Alati on võimalik kujutleda, et ammu enne meid leidus väekaid naisi, kes julgesid valida iseennast, vastu riikide ja ajaloo väge ja valda, vastu neid reegleid, mille järgi on elatud perekondlikus ajaloos. Kapist leitud kirjad jätavad kujutlusvõimele palju ruumi ja kindlasti on tervendav toetuda kujutlusele naistest, kes kasvatasid endale armist väe märgi. Sest armid olid neil kindlasti, ükski naine pole elust läbi tulnud haavata, olgu läinud aegadel, olevatel või tulevatel. Mõnel lihtsalt on rohkem sisemist jõudu kui teistel, ja neile saab toetuda, olgu see tugi pealegi kujutluslik. Küllap on teisigi võimalusi kui äratundmine, et juured on ju alles. Mõni saab läbi ilma juurteta, mõnele sobivad tiivad, õhk võib kanda paremini kui maa ja muld. Tähtis on õppida uuesti hingama, hingata sisse vabadust, luua see ise, pole tähtis, kas toetuda kahe jalaga maale või õppida lendama, leida nähtamatud, kuid toimivad tugipunktid lõpmatuses.

    Seda raamatut loetakse, elatakse läbi, tuntakse läbi, see on paljude naiste lugu. Mõnes mõttes on kõik vägivaldsete suhete mustrid sarnased, nõnda nagu leidub sarnasusi ka neist väljapääsemise teedes. Armiga naised tunnevad üksteist ära. Üksteisele oma lugusid jutustades saadakse tugevamaks, jagamise kaudu saab üksteist toetada, leida iseendas uusi pidepunkte, luua end üha uuesti, sest ükski enese ülesehitus ei püsi iseenesest. Rääkida ja jagada tähendab julgeda, võimestades ennast on võimalik võimestada julgema ka teisi, kes veel ei ole endas jõudu üles leidnud. Armiga naisest saab väega naine. Kas saab vabaks, võimsaks ja tugevaks kasvada ilma armita? Ei tea. Aeg ja ajalugu ei ole just kuigi julgustavad, ent Pihelga raamat on seda igatahes.

  • Vikerkaare podcast 32: Andreas Kalkun ja Baltisaksa kväärkirjandus

    Taskuvikerkaarel on külas Andreas Kalkun, kellega räägime Baltisaksa kväärkirjandusest, eriti Eric Stenbockist ja Elisar von Kupfferist – kahest mehest, kelle elud olid vähemasti sama värvikad, kui nende loodud kirjandus. Kes leiutas uue religiooni, kes pendeldas Eesti mõisahärra ja Londoni dändi elude vahel, kes pidas isiklikku loomaaeda, kes sponsoreeris noori ja andekaid mehi. Mida sajanditagune kväärkirjandus tänapäevale annab, sellest saates räägimegi.

    [powerpress]

    Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

  • Toimetajalt: Kõigest, mis kväär ja ohtlik

    Selle ilma igav kainus
    rõhub nagu raudne soomus –
    kõigesse, mis kväär ja ohtlik,
    kiindub kirglikult mu loomus …

    võib-olla lipsas tsitaati täheviga, aga klassiku mõte jääb samaks. Märtsi Vikerkaar võtmesõnaks ongi „kväär“, mis tõlgib inglise „queer’i“, mille esimene tähendus on „veider“. Mäletame ju rõõmsat üllatust, kui leidsime 90-ndatel Von Krahli baari WC-seinalt paraftaseerituna Robert Frosti klassikalised read: „My little horse must think it queer / to stop without a p… near“. Sellest ajast on kombed paljugi muutunud. Ehtekunstnik Tanel Veenre kirjeldab fotograaf Toomas Volkmanni loominguteele tagasi vaadates, kuidas 1990-ndate kväärskeene maailma-avastav ambivalentsus on asendumas nüüdse kunstimaailma rangete lahterdustega nn seksuaalse identiteedi järgi. Kunagine ekstravagantsus, eksuberantsus ja flambojantsus on surutud rutiinsetesse kastidesse.

    Veelgi varasemal ajal, 1890-ndatel said avalikke avastusretki kväär-maailma lubada enestele peamiselt krahvid ja vonnid, kellest mõni sai ka tuule tiibadesse siit või jättis maha jäljed siinsele kamarale. Poolteist aastat Kolga mõisa pidanud inglise-rootsi-balti krahvi, Immanuel Kanti kauget sugulast Eric Stenbocki (1860–1895) iseloomustas tema kaasaegne W. B. Yeats oma autobiograafias 1890ndate põlvkonna koondkujuna: „Kui olin kirjeldanud oma isale õhtusööki krahv Stenbockiga, õpetlase, kunstitundja, joodiku, luuletaja, perverdi ja kõige võluvama mehega, ütles ta: „Nemad ongi meie aja Hamletid“.“ (W. B. Yeatsi mullusest tõlkeraamatust „Sümbolid‟ on kirjutanud samas numbris arvustusessee Hasso Krull.)

    Stenbocki raamatuid on viimasel ajal ridamisi eesti keelde tõlgitud, nagu ka John Adlardi biograafia Stenbockist. Tema-nimelisest majast juhitakse ju meie riikigi. Vikerkaar avaldab Eric Stenbockilt kaks novelli koos Andreas Kalkuni valgustava saate-esseega „Soodoma varemeil‟.

    Ambla lähedal sündinud kunstnikul-kirjanikul Elisàr von Kupfferil (1872–1942) õnnestus lausa luua meestevahelise – ja aseksuaalse – sõpruse religioon või elustiililiikumine Klarismus. Von Kupffer on Vikerkaares esindatud päeviknovelliga „Kihlatud‟, mis lõpeb Hamleti sõnadega: “Mis jääb, on vaikus”. Liina Lukas ja Damien Delille annavad ülevaate tema otsingutest ja ajastukontekstist. (Äsja avati Kumus von Kupfferi ja Jaanus Samma ühisnäitus.)

    Kolm ülevaatlikku esseed kõnelevad sooküsimustest uuemal ajal. Sara Arumetsa arutleb selle üle, milliseid sotsiaalseid, juriidilisi ja meditsiinilisi probleeme valmistavad soolised lahterdamised inimestele, kellele ei sobi enesemääratlus ei naise ega mehena. Ana Mattioli Aramburu annab ülevaate transidentiteedi liikumistest ja võitlustest Hispaanias viimase poole sajandi jooksul. Antropoloog Pauliina Lukinmaa on teinud välitöid vene LGBTIQ+ aktivistide seas Eestis, nende lõimumise ja kohanemise kohta.

    Märtsinumbris leidub veel Maarja Kangro naistepäevaluulet, Katrin Tegova jutt „Fantoom‟, Kiwa ja murca loomingut. Lauri Sommer arvustab Mait Vaiku ja Vilja Kiisler Carolina Pihelgat.

    Äsja ümmargust sünnipäeva tähistanud Linnar Priimägi esineb kolme kunstikilluga.

    Tellige Vikerkaar terveks aastaks!

  • "Noorus kohustab"

    Põhimõtetega on nagu inimestega: just kõige edumeelsemad neist on sageli kõige reaktsioonilisemat päritolu. Nõnda on ka “Noorus kohustab“ kaunis üleskutse, mille põlvnemislugu viib meid tagasi 18. sajandi lõpu Euroopasse, Suure Revolutsiooni aegsele Prantsusmaale, kus arvutud senise ühiskonnaelu põhiarusaamad jagasid Bastille’ vangimaja saatust: neist ei jäänud kivi kivi peale.

    Vahest kõige põrutavam oli tollasele ühiskondlikule teadvusele uudis, et inimest leidub maailmas üksainus spécies, pärisinimene, ning aristokraadid ei moodusta üldse eraldi liiki, mis täisväärtuslikult paljunedagi saaks ainult isekeskis. Egalité, võrdsuse idee tekkis esmalt just bioloogilise kontseptsioonina, arusaamana, et isanda – koguni kuninga1 – eluniit pole tehtud teisest ainest kui tema teenri oma.

    Aristokraadid niisugust juttu muidugi algul ei uskunud, aga praktiliste näidete varal veendi nad peatselt ümber. Ülemaailmse lihtsurelikkuse, „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni” valgel minetasid mõttekuse (ja kehtivuse) päritav aadel, tiitlid ja vapid, kaotas õiguspärasuse feodaalne omand. Aristokraadiks jääda läks keeruliseks, seisus nõudis äkki pingutust. Vankujate meelekinnituseks ning apostaatide vastu läkski siis lendu manitsus: “Noblesse oblige!“ – Suursugusus, st aadel kohustab – kõigest hoolimata – säilitama seisuse väärikuse ja kombed.

    Kirjapandud kujul leiame selle algselt läbinisti reaktsioonilise üleskutse aga alles keisririigiaegse moralisti hertsog de Lévis „Maksiimidest ja refleksioonidest“ (1808), mis annab märku Napoleoni võimu all esilekerkinud teeneteaadli mentaliteedist: “Kes pärineb kuulsast suguvõsast, peab oma lastele õpetama, et kui avalikkus on valmis neile au andma nende vanemate auväärsuse pärast, siis ootab ta, et selle jäljed ilmneksid ka nende lastes … Aadel kohustab.“

    Seesama Prantsuse revolutsioon tõi oma langusjärgus 1794. aasta suvel, termidoorlaste tagurliku valitsuse ajal Pariisi tänavaile seltskonna, kes kandis kullatud või “kuldse nooruse“, jeunesse dorée sõimunime, kuivõrd koosnes uusrikaste suurkodanlaste ning endiste aadlike võsudest. Nood panid erilist rõhku oma naeruväärsuseni peenutsevale väljanägemisele ning, malakad käes, kolkisid tänaval jakobiine ja lihtrahvast.

    Nende kahe kontrrevolutsioonilise slogan’i ühendusest ongi sündinud meie edumeelne jeunesse oblige, „Noorus kohustab“”.

    *
    Võiks arvata, et noorus on olemas olnud alati, aga vähemalt kultuuriloolises mõttes pole see nõnda – noorus kui iseväärtuslik inimelujärk on samuti 18., kodanliku sajandi leidus. Just kodanliku võrdsuse pinnal tekkis ühiskondlikus teadvuses käsitus inimesest kui vabalt arenevast või vabalt areneda võivast ja vabalt arenema pidavastki olendist. Arenemine, milles seni oli nähtud vaid noorusega kaasnevat paratamatust, muutus inimest kui tervet liiki eristavaks kvaliteediks: noorurist sai inimese arhetüüp. “Tormi ja tungi“ ajastu varustas selle arhetüübi esmakordselt geeniuse omadustega, mis lähemal vaatlusel osutuvad kõik noore inimese iseloomulikeks omadusteks: mässumeelsus ja nonkonformism, jõud, loomulikkus ja looduslähedus, fantaasia ning julgus, elamine omaenese seaduste järgi – isiksuse kvaliteedid, mis paljudel tolle aja autoritel kristalliseerusid mütoloogilise Prometheuse kujus. Kõige tüüpilisemalt ehk Goethe samanimelises luuletuses (1775):

    Kes aitas mind
    titaanide õeluse vastu?
    Kes päästis mind surmast,
    kes orjusest?
    Eks ole kõik su enda töö,
    pühalt lõõmav süda!
    (…)
    Siin istun ma
    ja enda kuju järgi
    loon rahvasoo,
    kes on nagu mina ––
    vaevleb, nutab,
    naudib ja tunneb rõõmu,
    ja nagu minagi
    ei karda sind, [Zeus]!
    (tlk August Sang)

    Lootust ja veel realiseerimata võimalusi tulvil noor-oleku kui ainsa inimväärse seisundi kõrval pidi vananemine paratamatult tunduma ahvatlusetu, desillusioneeriv. Toosama Goethe näiteks meenutab just oma Prometheuse-aja tähendusrikkaima luuletusena Edward Youngi „Öömõtteid“:

    Then old Age and Experience, hand in hand,
    Lead him to death, and make him understand,
    After a search so painful and so long,
    That all his life he has been in the wrong.

    Ning vähemalt kirjanduses, mis oma ajastu ühiskondlikku teadvust peegeldas ja mõjutas kõige vahetumalt, omandas noorus iseseisva elujärgu tähenduse puhtfüüsiliseski mõttes: uueks teemaks sai noore inimese surm. Elu lõppemine noorusega, elu, mida täidab ainult noorus, muutus eluks kõrgemas mõttes (“Ainult kangelased surevad noorelt“). Ja kui Goethe 1774. aastal avaldas oma “Wertheri“, siis ei saanud temast üleöö mitte üksnes Euroopa tuntumaid kirjanikke, vaid ka oma ajastu noorsoo juhtiv ideloog, nooruse-idee lipukandja. Surra noorelt ja kangelasena muutus sestpeale Euroopa kultuuris ikka ja jälle süttivaks ihaldusväärsuseks. Nooruses hakati korraga nägema inimelu krooni, tippu, mõtet.

    *
    Ometi – meeldigu see või ärgu meeldigu – on kogu meie tsivilisatsiooni areng olnud suunatud vaid sellele, et poleks vaja varakult surra. Tsivilisatsioon töötab vanaduse jaoks ja nõnda pole ka midagi kummalist selles, et lause “Noorus kohustab“ ei käsita noorust enam mitte iseväärtusliku eluetapina, vaid pelga sissejuhatuse või ettevalmistusajana, mis omandab väärtuse õieti alles hilisema täiskasvamuse läbi – sedamööda, mida tõhusam on olnud nooruse püüd endast üle ja lahti saada. “Noorus kohustab“ on üleskutse ennastsalgavusele, mille kohaselt elu eesmärk ei peaks olema jääda võimalikult kaua (või igavesti) nooreks, vaid saada võimalikult ruttu vanaks.

    Vanadust on ju ikka ja kõikjal seostatud tarkusega, mida siis on defineeritud kui elukogemust ning ettevaatlikkust, st otse vastupidisena geniaalsusele „tormi ja tungi“ eestvõitlejate käsituses. Põlvkondade või isade ja poegade vastuolu, meile nii hästi tuntud 19. sajandi kirjanduse põhjal, on tervenisti kantud sellest maise elutarkuse ning surmapõlgava tiivuka geniaalsuse konfliktist, mida ühelt poolt esindab kõige selgemini ehk kinnitus, et noorus on küll haigus, aga õnneks mööduv, ning teisalt veendumus, et “les grand-pères ont toujours tort“ (“vanaisadel pole iial õigus“).

    Kaine mõistus ütleb siiski, et elu kui pikaajalise terviku seisukohalt on noorus sellele keskendumaks liiga põgus preriood. Vananemise paratamatus maksab vastuhakkajaile õelalt kätte naeruväärsusega, mida küll viisakuse pärast tavatsetakse nimetada nooruslikkuseks, mis aga oma optimistlikus ebakriitilisuses tegelikult väärib infantiilsuse nime. Inimese saatus on küpseda ning ainult väga julged või väga rumalad ei tee oma saatusest endale eesmärki. Ülejäänuile on adresseeritud need read Hesse luuletusest “Astmed“:

    Kord närbuvad kõik õied ning kõik noorus
    Kord taandub, sest et sellelegi eale
    Ju antud oma tarkus, oma voorus,
    Mis ju ei tohi kesta igavesti
    (tlk Ain Kaalep).

    Et inimene lapsikuks ei muutuks – või nagu arengupsühholoogid ütlevad: et tema IQ ei langeks –, on ainult üks võimalus: küpseda vaimselt kiiremini kui füüsiliselt. Ja selles mõttes on “Noorus kohustab“ muidugi ehmatavalt tõsi: infantiilseks jääda ei nõua mingit pingutust.

    *
    Täiskasvamus, kuivõrd ta infantiilsusele vastandub, on kahtlemata mõistuse omadus, seisund, mille inimintellekti iseloomustab iseseisva kriitilise analüüsi võime. Et see võime tugineb teadmistele, siis pole ta mitte valmis kujul kaasa sündinud, vaid kultuuristumise käigus arendatav, õpitav.

    Terve tsivilisatsiooni ajalugu elab teadmiste vormis. Ja kui vähemalt meile tähendab täiskasvamus eelkõige tsiviliseeritust, siis tähendab see ka ülesaamist lapsikust illusioonist, nagu saaks tsivilisatsiooni mitme tundmatuga võrrandeid lahendada mingi üheainsa või paari antud suuruse alusel. Teadmisi ei või iial olla küllalt. Vaat mispärast pole võimalik meeleliigutuseta lugeda 26-aastase Flaubert’i ahastushüüdu: “Il faudrait vivre deux cent ans pour avoir une idée de n’import quoi.“ – “Tuleks elada kakssada aastat, et üldse millestki ettekujutust saada!“

    Kahtsada aastat ei anna meile keegi. Rhodos on juba me jalge all ning tants iga hetk algamas. Ei ole aeg pikali heita. Aeg on eritleda, analüüsida, kaaluda, hinnata. On meie kord olla vaimult täiskasvanud, on meie kord mäletada tsivilisatsiooni.2

    See on midagi enamat kui küsimus kohustusliku koolihariduse läbitegemisest (mis seni, kui kõneldakse üksnes õpetamise ja mitte õppimise reformist, küsimuseks ei kasvagi). Küsimus on pidevas enesetäiendamises kui vaimuelu elamise viisis.

    *
    Lakkamatu vaimne kasv on tsivilisatsiooniteadliku inimese eetiline imperatiiv ega niisiis mitte ainult noorte kohus. Selles mõttes on lendlause “Noorus kohustab“ kahtlemata tendentslik, indulgentslik (kui vanurite vabastuskiri) – ning ebaõige.

    Teises mõttes – et noored kohustavad ka vanemaid põlvkondi tasemel püsima – aga tähelepanuväärne ja õige. Et ollakse noor, pole pelgalt vanaduse tragöödia, vaid ka tema inimsuse stiimul.

    Tuksata, noorus, kui maru, kui äike,
    piitsana sähvata vanade üle!
    Tule ja tõuse kui kevade päike,
    loomise rõõmuga sütita süle!

    Nõnda on selle äratundmise sõnastanud meie rahvuskirjandusliku nooruse lipuluuletaja Gustav Suits

    Meile eestlastele tähendab Noor-Eesti kogemus muide rahvuspedagoogilist näidisõppetundi teemal „Noorus kohustab“, õppetundi, milline kultuuriplahvatus võib tekkida omaenese ebatäiuslikkuse, omaenese nooruse kollektiivsest arusaamast, kui – oma seniseid saavutisi halvustamata – põlatakse ülbet enesega rahulolu ning aina püüeldakse oma kultuurilise silmaringi avardumist ja sügavamat arusaama meie tsivilisatsiooni teedest. Kas ei meenuta just niisugust rõõmsat kogemust need Hando Runneli read? –

    ÜKS VÄGA VANA RAHVAS,
    kel muldne tarkus suus,
    meid teretas aegade tagant
    ja ütles, me olla uus,
    ja ütles, me olla elus,
    me päevad olla veel ees.
    Ning seda õnne kuuldes
    meil olid silmad vees.

    Ilmunud Vikerkaares 1986, nr 1

    1Meenutagem vaid Saint-Justi sõnu Rahvuskonvendis 14. novembril 1792: “Kuningat ei tule kohtu alla anda mitte tema valitsemisaegsete kuritegude pärast, vaid selle eest, et ta on kuningas …“
    2 Selles seoses meenub meie sajandi algupoole suure reaalteadlase Hermann Weyli täheldus, et kui spetsiifiline füüsikaalane andekus katkeks üheainsagi inimpõlve ajaks, siis võiks moodsa füüsika hoone kokku kukkuda ja pärastistele generatsioonidele tunduda vaid pentsiku spekulatsioonina. Kui arvestada füüsikaalaste teadmiste tohutut kasvu teisel sajandipoolel, siis võib kujutleda, et unustamiseks piisav aeg on mitmekordselt lühenenud. Nõndasamuti on lugu ka kõikidel teistel teadmisaladel.
  • Vikerkaar 3 2024

    Luule
    STEFAN GEORGE  Sa peen ja puhas nagu leek Saksa keelest tõlkinud Tristan Jäävald
    MAARJA KANGRO  naistepäevatort; narkissose jumalatõestus; väike mõõk
    MURCA üks linn; jazzluuletus; müügiks; keelatud maa

    Proosa
    KATRIN TEGOVA   Fantoom
    KIWA  Nimetu
    ERIC STENBOCK  Hylas; Kutsumuse surm Inglise keelest tõlkinud Andreas Kalkun
    ÉLISÀR VON KUPFFER  Kihlatud Saksa keelest tõlkinud Vahur Aabrams

    Artiklid
    ANDREAS KALKUN  Soodoma varemeil
    LIINA LUKAS  Élisàr von Kupfferi kirjanduslikust loomingust
    DAMIEN DELILLE  Kväärmüstitsism: Élisàr von Kupffer ja androgüünne kunstireform Inglise keelest tõlkinud M. V.
    SARA ARUMETSA  Kohusest olla paiksooline 78
    ANA MATTIOLI ARAMBURU  Transidentiteetide lugu Hispaanias Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
    PAULIINA LUKINMAA  Venekeelsete LGBTIQ+ aktivistide solidaarsuspüüded Eestis ja kaugemal Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud T. P.
    LINNAR PRIIMÄGI  Kolm kunstikildu

    Kunstilugu
    TANEL VEENRE  Sildiga suukorvistatud seksuaalsus

    Vaatenurk
    HASSO KRULL  Sümbolismi ülev needus. William Butler Yeatsi tootem ja animus W. B. Yeats. Sümbolid. Luuletusi ja esseesid. Koost. ja tlk Märt Väljataga. Tal­linn: EKSA, 2023. (Hieronymus). 418 lk. 28.50 €.
    LAURI SOMMER  Vaenluse Puiestee lõpul on Hullunud Loss Mait Vaik. Hamilgtonide saaga. Tallinn: Puiestee, 2023. 285 lk. 19.50 €.
    VILJA KIISLER  Armiga naine Carolina Pihelgas. Lõikejoon. Tallinn: Kultuurileht, 2024. (Loomingu Raamatukogu; 2024/1–2). 96 lk. 8.00 €.

    AVE TAAVET  Joonistused

Vikerkaar