Arhiiv

Vendade Arkadi ja Boriss Strugatski romaan „Väljasõit rohelisse“ („Пикник на обочине“, 1972) ja selle põhjal seitse aastat hiljem valminud Andrei Tarkovski film „Stalker“ (1979) on loomult väga erinevad teosed – esimene žanripuhas ulmemärul, teine vaikne filosoofiline mõtisklus –, kuid vormilistele erinevustele vaatamata kõnelevad mõlemad sellest, kuidas põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Nii raamatus kui ka filmis küsitakse, kas isetu soov, mille sihiks on tuua maailma rahu, õnne ja kõike muud toredat, on ülepea võimalik, kas see pole mitte soovijate piiratuse tõttu ikka ja jälle määratud luhtuma?

Romaanis „Väljasõit rohelisse“ on tulnukad Maad külastades jätnud maandumispaikadesse, mida hakatakse kutsuma Tsoonideks, maha kõiksugu kummalisi objekte. Keegi ei tea, miks võõra tsivilisatsiooni esindajad siia üldse tulid. Ühe tegelase sõnutsi korraldasid nad lihtsalt ühe toreda pikniku – väljasõidu rohelisse – ega viitsinud pärast enda järelt prügi ära koristada. Mõned mahajäetud esemed on kasulikud, mõnede otstarve aga on täiesti ebaselge. Tsoonidest leitud objektide kasutusviiside väljaselgitamiseks on loodud rahvusvaheline instituut. Need riigid ja korporatsioonid, kellel ebamaist päritolu materjalidele juurdepääsu pole, on leidude omandamisest äärmiselt huvitatud. „Stalkeriteks“ hüütavad mehed, kes oma elu ohtu seades kummalisi esemeid keelualadelt ära toovad, võivad seetõttu mustal turul päris korralikult raha teenida, kuigi päris rikkaks neist keegi ei saa.

Peategelaseks on üks stalkeritest – Redrick „Red“ Shoehart –, kes on kogu elu pühendanud Tsooni külastamisele. Tema tütre keha katab kuldse läikega karv. Redrick teab, et see mutatsioon on seotud tema sagedaste käikudega reostatud alale, ja tunneb endal lasuvat süükoormat. Samas, keelualal käimata pole tal võimalik vaesuses virelevat perekonda aidata. Viimase reisiga proovibki ta jõuda kuldse kera kujul ilmuva nähtuseni, mis täitvat inimese iga soovi. Ta loodab eelkõige, et tal õnnestub oma tütrele soovida helgemat tulevikku. Sellele surmaohte täis teekonnale võtab ta kaasa invaliidist stalkeri noore poja Arthuri, kellelt ta küsib, mida too soovida kavatseb. Arthur ütleb: „Noh, kõigepealt muidugi jalgu isale… Ja et kodus oleks kõik korras“, aga seepeale ütleb Redrick heatahtlikult: „Vale puha, vale puha. … Sina, sõber, pane kõrva taha: Kuldkera täidab ainult sisimaid soove, ainult niisuguseid, et kui ei lähe täide, siis pane või nöör kaela!“^[1] Redrick ise on samas valmis ihaldusväärse objektini jõudmiseks tegema kõike, isegi seadma ohtu oma kolleegi poja elu. Ta teab, et lihamasinaks nimetatud ohtliku koha läbimiseks tuleb keegi ohverdada, aga loodab muidugi viimase hetkeni, et tal õnnestub kuidagi hakkama saada ja välja mõelda mingi nipp. Lihamasinale lähenedes küsib ta endalt, kas tal on noorest mehest kahju, ja leiab, et kahjutunne on luksus, mida ta ei saa endale lubada: „Ma pean valima: kas üks või teine… Esmakordselt nägi ta vaimusilmas täie selgusega valikut, mille ta pidi tegema: Kas see poiss siin või minu Kiisu. Valida polnud siin midagi, kõik oli selge.“^[2] Kui noor Arthur märkas Kuldkera, jooksis ta tantsusammul selle poole ja hõiskas: „Õnne kõigile!… Tasuta!… Nii palju õnne, kui kulub!… Tulge kõik siia!… Jätkub kõigile!… Kellelegi ei tehta liiga!“^[3] Seejärel haaras tühjus ta endasse ja saabus vaikus.

Jaak Tomberg võtab Arthuri surma näinud Redricku vaimse seisundi hästi kokku: „Redricku tee Kuldkerani on vaba, kuid sellele lähenedes tabab teda eksistentsiaalne meeltesegadus. Ta vaatab mõrult tagasi oma elule, mis on olnud täis meeleheitlikku olelusvõitlust karmis maailmas, ning avastab, et ei oska enam sõnastada, mida ta keralt õigupoolest soovib.“^[4] Läbikukkumine ei tähenda niisiis seda, et ta ei jõuaks sihile – Kuldkera, milleni jõudmiseks tuli ohverdada kolleegi poeg, on ju tema käeulatuses –, vaid seda, et ta ei tea, mis ta oma südames kõige rohkem soovib ja veelgi enam – kas hea soovimine ühtedele ei tähenda mitte, et nende õnn tuleb teiste arvelt (nii nagu tema tütre õnn tuleks Arthuri arvelt). Just siin, romaani viimastes lausetes, kus Redrick pöördub Kuldkera poole, panevad Strugatskid kirja põhiküsimuse, mis jääb kummitama ka Tarkovskit: „Mul ei ole sõnu, mulle ei ole sõnu õpetatud, ma ei oska mõtelda … Aga kui sa oled tõesti niisugune… kõigevägem, kõikvõimas, kõikemõistev… katsu aru saada! Vaata minu hinge, ma tean – seal on see kõik olemas, mida sulle vaja on. Peab olema. Sest oma hinge ei ole ma ju kunagi ega kellelegi müünud! Ta on minu oma, ta on inimese hing! Otsi minust ise välja, mida ma tahan – ei saa ju ometigi olla, et ma tahaksin halba!… Olgu neetud see kõik, ma ei suuda ju midagi välja mõelda peale nende tema sõnade: ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!“^[5]

Mulle tundub, et Arthuri sõnastatud soovi võtmesõnaks on „tasuta“. Just see igapäevase elu raskustega seotud sõna annab märku kõneleja siirast südamesoovist. Arthur, kes lapseliku rõõmuga kera poole jookseb, on pärit karmist maailmast, kus lihtrahvas peab eluspüsimiseks tohutuid jõupingutusi tegema. Ta on harjunud mõtlema, et midagi ei saa siinilmas tasuta – õnne tuleb osta (jook, naised – kõik maksab) või mustal turul mitmesuguste vidinatega hangeldades kätte võidelda. Tasuta õnn, mis tuleb kätte nii, et „kellelegi ei tehta liiga“, st ei piinata, tapeta, ei tõmmata tehingu käigus kotti pähe jms, on siiras unistus, mis ilmselt lähekski täide, kui lihamasin Arthurit maha ei niidaks. Redrick on aga eluraskuste käigus kalestunud. Siia punkti jõudmiseks on ta oma perekonna huvides pidanud reetma paljusid, ta on pidanud oma tütre seadma tähtsamaks sõbra pojast. Kas ta pole isiklikku õnne taga ajades liiga kaugele läinud? Kummalise kohtumõistjast seadeldise ees seistes aimab ta, et kogu see kuri, mida ta südames on kandnud, ei pruugi jääda Kuldkera jaoks saladuseks: „Otsi minust ise välja, mida ma tahan – ei saa ju ometigi olla, et ma tahaksin halba!“ Samas ihkab ta kättemaksu paljudele ja teab üsna hästi, et tema hinge hämaras sügavuses on peidus igasugu asju, mille olemasolu ta ainult aimab ega julge endalegi tunnistada. Mõned leheküljed varem on viha Redricku südames selgelt sõnastatud: „Aga teie kõik ülejäänud, Raisakullid, Padakonnad, Tulnukad, Luidrikud, Quoterblood’id, täinahad, rohelised ja krabisevad, Kõõkskõrid, lips kaelas ja munder seljas, vannivahus pestud, portfell käe otsas, kõnemehed, heategijad, tööandjad koos oma igaveste akude ja igiliikuritega, sääsekiilakatega, lahkete lubadustega – nüüd aitab, olete mind küllalt ninapidi vedanud, … lohistasite, tirisite ja tõmbasite läbi pasa, läbi vanglate ja kõrtside… Aitab!“^[6] Küllap on just see iha õigluse järele, et kõik need, kes talle on liiga teinud, võetaks vastutusele, see sisimas peituv instinktiivne soov, mis tegelikult täide läheb, kuigi (nagu teoses öeldakse) ka imed on võimalikud.

Ladusalt loetava žanrikirjanduse varjus tõstatavad Strugatskid justkui muuseas suuri küsimusi, mis jõuavad tänu teoste vormile laia lugejaskonnani. Kuidas siis ikkagi soovida head kõigile? Endale head soovides tehakse liiga teistele. Teistele head soovides vaadatakse neile enamasti läbi enda prillide, st juhindutakse sellest, kuidas määratletakse „head“ teatud päritolu ja kultuuriliste eelistustega seltskonnas. Kõigile head soovides ei peeta üldjuhul silmas kõikide inimeste, vaid ühe piiratud kogukonna (nt pere, töö-, aate- ja rahvuskaaslaste) vajadusi. Muidugi on sedasorti meie-projektidel, mis visandavad helget tulevikku mingitele inimrühmadele, veidi avaram haare kui üdini isekatel mina-projektidel, aga paraku ei hõlma nad ikkagi kogu inimkonda või, veelgi enam, teisi elusolendeid.

Just seetõttu on mahajaana budismis arvatud, et kõikehõlmava heasoovlikkuseni võib jõuda ainult kõiki olendeid aidata tõotanud bodhisattva, kes teeb seda minatuse (ja eelpool kirjeldatud meietuse) pinnalt – ta annab ära kõik, mis tal on, ka heategudest tulenevad hüved, et olla üleni teiste päralt. Sedasorti olend suudab tõepoolest tuua „õnne kõigile“, aga tavalise inimese jaoks jääb see tihti kõigest enesekeskseks fantaasiaks, mis iha, viha ja rumaluse tekitatud moonutuste tõttu on määratud luhtuma. Seepärast me vist olemegi, vaatamata lõputule õnnesoovimisele sotsiaalmeedias ja mujal, õnnetumad kui kunagi varem, sest elutunnetuseni, mille pinnalt oleks tõepoolest võimalik siiralt soovida „õnne kõigile“, pole minapilte kõrvutavas ja võimendavas maailmas lihtsalt võimalik jõuda.

Samas Strugatskid näivad siiski olevat optimistlikud. Redricku hinges võib Kuldkerani jõudmise hetkel olla piisavalt minatust, et soov „Õnne tasuta, kõigile!“ tõepoolest täituks, kuigi autorid on väga kavalalt selle soovi paigutanud romaani lõppu, et jätta kõik otsad lahtiseks. Strugatskid usuvad vist ikkagi kaasasündinud headusesse. Lihtne rikkumata inimene, kes lähtub enda vajadusest ega tegutse ühegi korrumpeerunud organisatsiooni huvides, soovib südames head kõikidele olenditele. Kui kõikvõimas Kuldkera suudaks peegeldada sellise lihtsa inimese hinge, tuleks loodetavasti esile puhas ja hea kõikidest meeleplekkidest (kleša) vaba loomus, mis vaatamata rasketele oludele on karmi välimusega meestes ikkagi säilinud. Nii nagu hiina filosoof Mengzi (372–289), usuvad ka autorid, et iga taim kasvaks uhkeks sirgeks puuks, kui kehvade olude tuuled teda kõveraks ei painutaks. Lihtne mees ei pruugi osata seda igatsust hüve järele hästi sõnastada, aga see tegelikult polegi oluline, kuidas ja kas ta seda viimaks välja ütleb, sest vajadust vabaneda igapäevaelu kannatusest (budistid ütleks siinkohal dukkha) õhkub kogu tema karusest olemusest.

*
Oma filmis „Stalker“ on Tarkovski inimhinges peituvate soovide osas tunduvalt pessimistlikum. Teose sõnumi võimendamiseks otsustas ta ohverdada suure osa Strugatskite detailsest worldbuilding’ust. Nimelt kahetses ta veidi, et oli Stanisłav Lemi romaani põhjal tehtud „Solarises“ (1972) jäänud kinni igasugu ulmebutafooriasse (raketid, kosmosejaamad, vilkuvad tuled jne), mis järgisid Stanley Kubricku „2001: A Space Odyssey“ (1968) eeskuju, sest „filmi sõnum oleks võtnud kristallselgema ja suuremõõtmelisema kuju, kui seda oleks õnnestunud täielikult vältida“.^[7] „Stalkeris“ avaneski võimalus muuta filmikeel lihtsaks ja lineaarseks, et ekraanil toimuv mõjuks eelkõige „reaalsusena, mis on inimesele mõistetav ja lapsepõlvest tuttav“.^[8] Tulnukatest Tarkovski filmis ei räägita, Tsoon on mingil seletamatul põhjusel lihtsalt olemas. Ebamaise Kuldkera asemel täidab soove Tuba, kuhu Stalker juhatab kaks tegelast, Professori ja Kirjaniku, kelle eesmärgid ja motivatsioon on väga erinevad. Kirjanik vajab uute meistriteoste jaoks inspiratsiooni, professor tahab aga ära hoida kaost, millesse Toa olemasolu võiks maailma paisata. Samas antakse vaatajale igal sammul mõista, et küllap on neil hinges veel nii mõndagi, mida nad filmi jooksul välja ei ütle, aga mis Toas võiks ilmsiks tulla.

Strugatskite idee – vaata mu hinge ja sa näed, mida ma tegelikult soovin – on siin viidud äärmuseni. Meile antakse selgelt märku, et erinevalt muinasjuttudest, kus kuldkalale või džinnile võib öelda, mida tahad, ei täida Tuba tellimusi – Toa jaoks ei ole võimalik neid soove sõnastada ega kuskilt etteantud rippmenüüst valida. Vääramatu jõuga teostub sügavaim salasoov (самое сокровенное желание), mida sa pole võib-olla endale teadvustanudki, mida sa oled enda eest hoolikalt varjanud, kusagile mitteteadvuse põhjatusse sohu maha matnud. Kui üle läve astuda, pole tagajärgi võimalik ära hoida – see, mis oli peidus, tuleb nüüd päevavalgele. Inimene saab teada, mida ta tegelikult tahab, ja ühtlasi taipab, kes ta ülepea on. Tuba on peegel, mis ei moonuta, ruum, kus kaovad kõik dualistlikud eristused – sisemine saab väliseks, maailma olek sõltub täielikult Tuppa sisenenud inimese hingeseisundist.

Stalker on veendunud, et tal õnnestub leida tõeline kierkegaardlik usurüütel või minatu bodhisattva, kelle sisenemine Tuppa muudaks kõikide olendite käekäiku ja tooks õnne kõigile, aga filmis seatakse sellise siiruse võimalikkus muidugi kohe kahtluse alla, sest inimesed, kes on maailmas mõnda aega elanud, kipuvad olema kalestunud – neist on kadunud lapselik õhin (seesama, mis romaanis oli olemas Arthuril), lihtne usk, mida Tuppa sisenemiseks vaja oleks. Moskva idauuringute instituudis araabia keelt õppinud Tarkovski tsiteerib filmis Laozi „Kulgemise väe raamatu“ 76. peatükki: „inimene sünnib / õrn ja nõrk // inimene sureb / karm ja kange // rohud puud sünnivad / õrnad ja paindlikud // rohud puud surevad // kuivad jäigad // sest // karm ja kange astub surma // õrn ja nõrk ent astub ellu.“^[9] Just seda nõtkust pole üheski Toa poole liikuvas tegelases.^[10] Stalker viib Tsooni endasarnaseid kibestunud vanamehi, kes on elust väsinud, karmid ja kanged. Neis pole enam alles nooruslikku usku tulevikku, mis häid soove neilt ikka oodata on.

Professor kahtlustab, et kõik halvad sündmused tulenevad Toast – riigipöörded, diktaatorid, sõjad, superbakterid jne. Ta kavatseb selle paiga õhku lasta, et kurja rohkem ei sünniks, aga mõistab, et võtaks selle teoga võimaluse maailma muutumiseks. Küüniline Kirjanik aga ei usu, et kõikehõlmavad soovid ülepea võimalikud on: „Üheski inimeses ei saa olla sellist viha või ütleme armastust, mis laieneks kogu inimkonnale! Tahetakse raha, naisi, kättemaksu, et auto sõidaks ülemusest üle, üht koma teist, aga maailmavalitsemine, õiglane ühiskond, maine paradiis – need pole ju soovid, vaid ideoloogia, tegevused – mingi ähmaselt tajutav kaastunne, mis ei saa teostuda. Mitte nii nagu tavalised instinktiivsed vajadused.“^[11] Nii on Kirjaniku arvates Tuppa sisenemisel täituvad soovid täiesti juhuslikud: „Unistad ühest, saad midagi hoopis teist.“^[12]

Et Toa olemus külalistele ja ühtlasi ka filmi vaatajatele võimalikult selgeks teha, räägib Stalker loo Okassea-nimelisest kolleegist, kes lihamasina läbimiseks (filmis on tegu hämara niiske kanalisatsioonitoruga) ohverdas oma venna, kes oli peenetundeline ja andekas hea mees. Hiljem kahetses ta oma tegu hirmsasti ja sisenes Tuppa, olles täiesti kindel, et tema siiraim soov on vend elu äratada. Kui ta aga koju läks, leidis ta eest hunniku raha. Ta mõistis, et kogu elu oli teda juhtinud ainult kasuahnus, ning poos ennast üles. Okassea loos kajavad vastu Strugatskite romaanist tuttavad motiivid – noore Arthuri ohverdamine tütre õnne nimel ja sellega kaasnevad hingepiinad.

Kirjanik, kes loo ära kuulab, ütleb Toa lävel seistes: „Okassiga mõistis, et täide ei lähe lihtsalt mingi soov, vaid südamesoov (сокровенное желание). Mingit vahet pole, mida sa seal kõva häälega karjud. Siin täitub ainult see, mis vastab su loomusele, olemusele (натура, суть). Endal sul pole aimugi, mis see on, aga ta istub su sees ja juhib sind terve elu. … Ta [Okassiga] palus põlvili, et saaks oma venna tagasi, aga sai hunniku raha – ja midagi muud tal saada polnudki. Okassiga sai, mis Okassea osa. Aga südametunnistus, kõik need hingepiinad, need on kõik välja mõeldud, need tulevad ainult peast (от головы). Ta sai sellest kõigest aru ja pooski end üles.“^[13] Kirjanik mõistab Toa olemust väga hästi ja otsustab lävel tagasi keerata: „Mina su Tuppa ei astu. Ei taha seda prügi, mida minusse on ladestunud, kellegi peale välja valada. Isegi mitte sinu peale. Ja siis end Okassea kombel üles puua. Lähen tõmban parem oma haisvas kirjanikusuvilas korralikult nina täis. Ei, Stalker, Suur Madu, inimesi sa küll ei tunne, kui minusuguseid viletsaid vennikesi siia vead.“^[14]

Kirjanik ei teadnud, et tegelikult just see taipamine, et ta on kõigest „vilets vennike“, aitas tal elusalt lihamasinast läbi tulla. Stalker pidi valima ohvri, kes esimesena torusse astub, sest ta on veendunud, et teisele poole see inimene ei jõua. Ta lasi Kirjanikul ja Professoril liisku tõmmata, aga jättis tegelikult tikud murdmata ja pani need kõigepealt Kirjaniku ette, kes, pikem tikk käes, vastu tahtmist niiskesse tunnelisse suundus. Vastupidi ootustele jõuab Kirjanik teisel pool toru asuva müstilise lainetava kõrbeni, mille keskel on kaev ja mille kohal lendav vares haihtub õhku (nõnda haihtus õhku ka Arthur romaanis). Stalker hüüatab: „Teil vedas! Jumal küll, nüüd elate 100 aastat!“ Ta on veendunud, et ta on toonud Toa juurde hea inimese. Kirjanik on lihamasina katse läbinud, sündinud on ime. Tsoon jättis mehe, kelle Stalker ohvriks valis, hoopis ellu.

Kirjanik aga ennast heaks inimeseks ei pea ja see ongi tema salajane tugevus. Pärast lihamasina läbimist peab ta pika monoloogi: „Mul pole südametunnistust, on ainult närvid – keegi lurjus laidab – haav, teine lurjus kiidab – jälle haav. Paned kogu oma hinge töösse, aga nad õgivad sul seest nii hinge kui ka südame. Ja ka kogu räpa su hingest. Sest nad on ju kõik kirjaoskajad, kogu see maailm – kirjastajad, toimetajad ja mingid naised… Mis kuradi kirjanik ma olen, kui ma vihkan kirjutamist. See on haiglane häbiväärne amet, nagu hemorroidid. Mõtlesin algul, et mu raamatud teevad elamise paremaks – ah, pole neid kellelegi tarvis. Mind pole vaja. Kui suren, süüakse kedagi teist.“^[15] See monoloog annab tunnistust meelelaadist, mis Kirjaniku päästis. Enda piiratud olemust mõistes kahetseb ta oma puudusi ja jõuab teatava minatuseni, st distantseerub oma mina-projektist, mille ta kirjanikuna ette oli võtnud, mida ta terve elu oli ehitanud. Samuti näeb ta läbi kogu kirjastusseltskonna meie-identiteedi ja tõuseb sellest kõrgemale, aga mitte nii, et ta peaks seetõttu ennast teistest tähtsamaks, vaid vastupidi – alamaks ja viletsamaks. Tema mina on väga õhukeseks kulunud ja see annab talle võimaluse lihamasina sõelast läbi libiseda.

*
Nii romaanis kui ka filmis on niisiis takistuseks just need „minu“ soovid, millega „meile“ head tahetakse. Kõikidest mina- ja meie-projektidest tuleb Kuldkera ees või Toa lävel seistes oma meel tühjendada. Kuni mina eksisteerib, isegi selline mina, mis ihkab kõigile head, takerdub iga soov selle taha ega jõua isetu õnnesoovini. Inimene mõtleb: ma olen nii hea, sest ma tahan kõigile head, aga selle varjus loob ta (sageli teadvustamatult) kuvandi endast kui heast inimesest, keda kõik ülejäänud imetlevad. Niisiis tahab ta muuhulgas, et teised tema kui heategija valguses halvemad paistaksid. Erinevalt teistest teen mina head, mõtleb selline inimene, ja ülendab end selsamal hetkel teiste alandamise arvelt. Just sellepärast on Jaapani tõelise puhta maa õpetuses (jōdo shinshū) leitud, et eelkõige peaks iga inimene aru saama, kuidas just tema ise ongi kuri. Ta peaks alanema teiste ülenemise nimel. Täpselt nagu tegid seda Redrick romaanis ja Kirjanik filmis.

Puhta maa õpetuse järgi pöörab selline taipamishetk, kus mõistetakse, et „mina olen halvim kõigist nii ülal taevas kui all maa peal“, kogu maailma pea peale. Kultuuriloolane Yanagi Muneyoshi (vahel ka Sōetsu, 1889–1961) sõnastab sellise tunnetuseni jõudmise astmeid niimoodi: „Ma olen kurjem kui teised; ei, hoopis mina üksi olen kuri; ei, pigem kurjus – see olengi mina.“^[16] Mida väiksemaks kuri mina kulutada, seda suuremaks ja avaramaks muutub maailm, mida muidu eri mina-projektide jaoks sobivateks pisikesteks suutäiteks tükeldatakse. Yanagi kirjutab: „Kui mina jääb piiritult väikeseks, tuleb esile kõik, mis pole mina, ja see on piiritult suur. Väike mina ja suur mina puutuvad teineteisega kokku. Mina muutub üha pisemaks ja pisemaks, kuni viimaks ei jäägi midagi järele. Ja just selsamal ajahetkel, kui mitte midagi järel pole, heidetakse mina täielikult minema. Selsamal ajahetkel kohatakse suurt. Väike puudutab suurt, määrdunu (kegare) saab osa puhtusest (jō).“^[17] Ainult sedasi on puhta maa õpetuse kohaselt võimalik astuda üle Toa läve, sest niiviisi teostub südamesoov, mis pole enam väikese südame oma, vaid toetub tollele suuremale piiritule südamele. See pole nüüd enam ainuüksi tema soov, vaid midagi ääretult suurt, midagi, mis toob tõepoolest õnne kõigile, sest selles soovis on kadunud dualistlik vastandus enda ja teise vahel.

Jōdo shinshū rajaja Shinran (1173–1263) käitus ise nagu Stalker. Ta ütles, et varasemad puhta maa õpetajad Shandao (613–681) ja Hōnen (1133–1212) on näidanud talle teed, mis viib ümbersünnini Amida Buddha paradiisis ja tema kõnnib nende jälgedes, et surmahetkel jõuda hea ümbersünnini. Ta ei soovi isegi oma isale ja emale head, sest neid on päriselt võimalik aidata alles siis, kui temast on saanud isetu bodhisattva. Ta on enda sõnutsi kõigest üks vilets vennike, üks paljudest teejuhtidest, kes ei toetu enda jõule (jiriki), sest sedasorti jõudu tal õigupoolest polegi, vaid ainult teiste budade ja esiõpetajate jõule (tariki). Tekstis „Kõrvalekaldeid kahetsedes“ on Yuienbō tema sõnad nõnda üles kirjutanud: „Lõppude lõpuks pole ju võimalik teada, kas [Amida] nime lausumine on tõepoolest seeme, mis võrsub ümbersünniks Puhtal Maal, või hoopistükkis tegu, mille tagajärjel mind heidetakse põrgu põhja. Kui peakski selguma, et õpetaja Hōnen pettis mind ja nime lausumine viib otsejoones põrgusse, ei tunne ma ikkagi mingit kahetsust. Oleks ma keegi, kes mõne teise harjutuse läbi võinuks buddha’ks saada, kahetseksin ilmselt kibedasti asjaolu, et mind juhatati eksiteele ja sattusin nime lausudes põrgusse, aga kuna minusugusel inimesel pole algusest peale olnud võimalust ühegi muu harjutuse abil kusagile jõuda, siis on põrgu algusest peale minu ettemääratud elukoht.“^[18] Nii nagu Stalker, Kirjanik ja Professor, tahaks temagi hoiduda soove täitvasse Tuppa sisenemisest, et hoida ära kõikvõimalikke halbu tagajärgi, kuid budistliku õpetuse järgi pole see võimalik, sest me kõik oleme mingis mõttes kogu aeg selles toas – igal mõttel ja teol on viljad, karmilised tagajärjed. Shinran tahaks puhtal maal sündides sellest Toast põgeneda ja nõndaviisi väljuda lõputust sõltuvusliku tekkimise ahelast, kus kuri tuleb alati tagasi, kõik muudkui kordub ja kordub, kuid ta mõistab, et ainuüksi enda pingutusest siin ei piisa.

Aga muidugi pole selline endast loobumine ja täielikult teisele toetumine omane ainult budismile. Sellise teise teadvustamine, mille valguses „mina“ oma piiratuses esile tuleb, on iga religiooni tuum. Mitmed filosoofid on tähele pannud, et kui pole seda teist, kes näeb minu sisse, tunneb mu räpaseid väikeseid saladusi, teist, kelle eest ma ei saa midagi varjata, pole päriselt võimalik ennast selgelt näha. Selle teise ees ei saa kanda mingeid maske, tema eest pole võimalik musta valgeks rääkida ega tehtud tegusid olematuks spinnida. Pole mingit vahet, kuidas me seda teist nimetame – see sõltub paljuski kultuurist ja traditsioonidest –, aga tunnetuslikult on see teine igaühele meist kättesaadav.

Jacques Derrida on teoses „Surma and“ sellest rääkinud Aabrahami ja Iisaku loo kaudu, mida käsitleb Kierkegaard „Kartuses ja värinas“. See lugu on käesoleva arutluse kontekstis oluline ka seetõttu, et Iisak võtab romaanis Arthuri ja filmis Kirjaniku kuju. Aabraham läheb mäele ja tema valmidus poeg ohverdada peab olema täielik – ta ei saa soovida, et ta poeg jääks ellu, ta ei saa midagi sellist paluda, sest jumala soov on ülimuslik. Derrida ütleb: „Aabraham on jumalaga mitte-vahetuses [non-echange], salajas, sest ta ei räägi jumalaga ega oota temalt vastust ega hüvitist.“^[19] Aabraham tõstab käe, et tappa oma poeg, ta on valmis ära andma kõige olulisema, mis tal on, ja sel hetkel usaldab ta jäägitult teist, kes on selle otsuse tema eest langetanud. Ainult selle jäägitu usalduse tõttu, mida jumal tema südame salajasse soppi vaadates näeb, sekkub ingel ja saab teoks soov, mida ta ei soovinud – ta poeg jääb ellu. Derrida kirjutab: „Olles loobunud võitu või kasu teenimast, enam mitte oodates ei vastust ega hüvitust, mitte oodates midagi, mida talle võidaks tagasi või tasuks anda [rendu], midagi, mis tema juurde tagasi tuleks või talle tulu tooks [lui revienne] … Talle anti see tagasi, sest ta ei rehkendanud.“^[20]

Nii Aabraham kui Shinran olid valmis oma tegude eest põrgusse minema. Kumbki ei rehkendanud ega oodanud mingit tasu. Just nemad olid inimesed, kes võiksid Kuldkera ees seista või Tuppa siseneda, sest nende puhul oleks lootust, et lihtsana näiv soov „ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!“ tõepoolest täituks. Hirmus on aga see, et mitte keegi – isegi Aabraham ja Shinran – ei saa kuidagi teada, mis juhtuma hakkab, enne kui nad päriselt juba Toas on. Seetõttu tasub meiesugustel tavalistel tüüpidel end sealt pigem kaugele eemale hoida.

^[1] A. Strugatski, B. Strugatski, Väljasõit rohelisse. Tlk M. Varik. Tallinn, 2016 [1987], lk 168.

^[2] Sealsamas, lk 174.

^[3] Sealsamas, lk 190.

^[4] J. Tomberg, Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. Tartu, 2023, lk 12.

^[5]  A. Strugatski, B. Strugatski, Väljasõit rohelisse, lk 192.

^[6] Sealsamas, lk 183–184.

^[7] A. Tarkovski, Перед новыми задачами [1972]. Rmt-s: Мир и фильмы Андрея Тарковского. Koost. N. Zorkaja jt. Moskva; Leningrad, 1991, lk 322.

^[8] Sealsamas, lk 322.

^[9] Laozi, Kulgemise väe raamat. Tlk L. Mäll. Tallinn, 1979, lk 57.

^[10] Nõtkusele viitavad filmis küll luukerest välja kasvav roheline puu, küll vetikad, mis vees õõtsuvad ja voolu järgi kuju võtavad. Huvitav on juhuslik asjaolu, et vetikate vahel jõe põhjas võib näha lisaks ikoonile, süstlale ja relvale kalendrilehte 28. kuupäevaga. See oli Tarkovski viimane elupäev – ta suri 29. detsembril 1986 Pariisis.

^[11] A. Tarkovski, Stalker. Criterion Collection, 1.58.37.

^[12] Sealsamas, 2:00:00.

^[13] Sealsamas, 2:15:50–2:16:55.

^[14] Sealsamas, 2:17:15.

^[15] Sealsamas, 1:49:39–1:50:00.

^[16] M. Yanagi, Namu Amida-butsu. Tokyo, 1998, lk 125.

^[17] Sealsamas, lk 125–126.

^[18] Yuienbō, Kõrvalekaldeid kahetsedes. Tlk A. Allik. Vikerkaar, 2022, nr 1/2, lk 65.

^[19] J. Derrida, Surma and. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2012, lk 133.

^[20] Sealsamas, lk 134.

Üks enim levinud troop Tallinna ühistransporti puudutavas avalikus diskursuses on selle väidetavalt nõukogudeaegne liinivõrk. Reeglina esineb see Tallinna linna ja tema transpordikorraldust kritiseerivates sõnavõttudes. „Tallinna ühistransport toimetab suures plaanis üsna samades piirides kui minu lapsepõlves ehk varastel 70-ndatel,“ kirjutab Isamaa poliitik Ingrid Mühling Eesti Päevalehes.^[1] Veel täpsemalt teab Raadio 2-s automaksu kritiseeriv autode maaletooja Erkki Ots: „Tänapäeva Eestis ükskõik kus linnas sa elad, sa ei saa hakkama ilma autota, sest võtame näiteks Tallinna linna – Tallinna linna ühistranspordi võrk pärineb aastast…? Mis aastast ta pärineb?“ – „No, mm, kaheksakümmend, seitsekümmend,“ oletab saatejuht. „Väga õige,“ on Ots vastusega rahul, „1980. … Meie ühistranspordivõrk reaalselt pärineb aastast kaheksakümmend ja rahuldab inimeste vajadusi aastast kaheksakümmend.“^[2]

Pealinna liinivõrgu nõukogudeaegne korraldus on sedavõrd laialt tuntud probleem, et kui Eesti Päevaleht uuris lugejatelt Tallinna ühistranspordi vajakajäämiste kohta, et nende üle teenuse korraldajatega arutleda, võttis ajakirjanik kokku: „Kriitikast jäi enim kõlama, et ühistranspordikorraldus pärineb paljuski nõukogude ajast, kui see arvestas tööstuslike piirkondade ja inimeste toonaste harjumustega, ega ole suutnud ajaga kaasas käia.“^[3]

Otse loomulikult teab seda ka linnavalitsus ise. Koos tasuta ühistranspordiga tulid 2012. aastal linna ühissõidukitesse validaatorid ning reisijate taskutesse rohelised kaardid. Süsteemi juurutamist juhtinud ametnik Tiit Laiksoo osutas oma usutluses Eesti Ekspressis samuti tõigale, et Tallinna ühistransport on „planeeritud nõukogude ajal ning selle parendamise vajadusest on räägitud juba aastaid. „Aga kuidas sa muudad ühistransporti paremaks, kui infot pole? Keegi ei tea, kui paljud tahaksid sõita ühest linnaosast teise. Uuringud on meeletult kallid. Kui e-seadmetest hakkavad infovood liikuma, saame selle teada,“ ütles Laiksoo.“^[4]

Loomulikult on jutt linna ühistranspordi nõukogudeaegsest liinivõrgust ennekõike retooriline vahend, millega anda märku linna transpordikorralduse või linna kui terviku võimetusest ajaga kaasas käia. Ometi kannab see teatavaid eeldusi nõukogudeaegse linnaplaneerimise ja transpordikorralduse suhtes. Need eeldused omakorda kujundavad arusaamu Tallinna ühistranspordi arenguloost ja olemusest. Paistab justkui enesestmõistetavana, et kollektiivsust rõhutavas riigis investeeriti palju ühistransporti, seda enam et isiklikku autot said omada võrdlemisi vähesed õnnelikud. Veelgi enesestmõistetavamana paistab, et nõukogudeaegse liinivõrgu aluseks oli mõni põhjalik uurimus või plaan, mis kindlustas süsteemi hea toimimise. Seega peavad kõik puudused pärinema nõukogudejärgsest ajast, mil kõik kollektiivne pidi taanduma ning ühistransport andma teed sõiduautodele.

Kui aga vaadata Tallinna ühistranspordi tegelikku seisukorda Nõukogude ajal, ei olnud pilt sugugi nii roosiline. Ühistransport oli aeglane ning selle kiirus oli 1960. aastatest alates pidevalt langemas. Kui 1966. aastal mõõdeti busside ühenduskiiruseks (keskmine kiirus koos seisakutega peatustes, ristmikel ja liikluses) 26 km/h, siis 1987. aastal oli see juba 19 km/h, millest veelgi aeglasemalt liikusid trollid (18,5 km/h) ja trammid (16,3 km/h). Kiirus langes ennekõike seepärast, et juba siis oli sõiduautode hulk kasvamas, mis põhjustas liikluse üldist aeglustumist. Muide, Tallinn oli Nõukogude Liidu kõige autostunum pealinn ning Eesti tervikuna kõige autostunum liiduvabariik. Tallinnas oli rohkem autosid inimese kohta kui Moskvas, Leningradis või Kiievis. Autode hulk jäi küll tublisti alla Lääne riikide ja linnade tasemele, kuid nähtavasti sellest piisas, et tänavaid ummistada. Ummikutes venivad ühissõidukid olid kõigele lisaks iseäranis hommikusel tipptunnil puupüsti täis. 1974. aastal mõõdeti ühistranspordi keskmiseks täituvuseks 7 inimest ruutmeetri kohta, kusjuures mõnel ekspressbussil ulatus see arv 12-ni. Tallinna ühistransport oli ebapiisav, ebamugav ja ebaefektiivne, mis tähendab, et Tallinna ühistranspordi praegusi probleeme ei saa seletada kunagise postsovetliku efektiivsuse kaotsiminekuga. Seega on põhjust küsida – millise ühistranspordisüsteemi jättis Tallinnale nõukogude aeg ning mis selle aja arengutest õppida on?

Tallinna ühistranspordi lugu hakkab kõige paremini hargnema trammist. Nimelt ei ole meie trammivõrk sugugi nõukogude-, vaid pigem eesti-, et mitte öelda tsaariaegne. Esimene liin Vanalt turult mööda Viru tänavat ja Narva maanteed Kadriorgu avati juba 1888. aastal. Veel samal aastal hakkasid „konkad“ ehk hobutrammid viima Tartu maanteele ja 1901. aastast ka Pärnu maanteele. Kui pärast Esimest maailmasõda trammiliiklus mõneaastase katkestuse järel taastati, oli linnavalitsusel kindel kavatsus vahetada hobutrammid elektritrammide vastu. See aga nõudis suuremaid ehitustöid ja investeeringuid, mistõttu pandi ajutise lahendusena vanadele hobuvagunitele veoautomootorid ning hiljem ehitati ka mõned uued mootortrammid. Järgemööda trammiliine elektrifitseeriti, pikendati, parandati ja moderniseeriti ning 1930. aastate keskpaigaks oli trammivõrk üldjoontes omandanud tänase ilme. 1953. aastaks ühendati Hobujaamaga ära Balti jaamast Koplisse viinud trammiliin, mis senimaani muust võrgust eraldi seisis. 1955. aastaks valmis Tartu maantee liini pikendus Lubja tänava juurest üles Lasnamäele, praeguse Suur-Paala lõpp-peatuseni Peterburi maanteel. Järgmist trammiliinide laiendamist pidid tallinlased ootama 2017. aastani – 62 aastat –, mil avati poolteisekilomeetrine lõik lennujaamani.

Vahest eelistati Nõukogude ajal trammidele lihtsalt busse ja trolle? Ühes väikses ajaaknas see tõepoolest osaliselt nii oligi. Nimelt pakuti Tallinna sõjajärgses, 1946. aasta generaalplaanis välja kaks Tallinna ühistranspordisüsteemi arengusuunda. Esimeseks oli trammivõrgu oluline laiendamine ning teiseks trammisüsteemist vabanemine ja selle asendamine laiendatud trollivõrguga. Ministrite Nõukogu (ehk liiduvabariigi valitsus) otsustas 1948. aastal viimase variandi kasuks. Seda otsust tingis olulisel määral asjaolu, et Tallinnal oli tõsiseid raskusi uue trammiveeremi muretsemisega. Tallinna tramm sõitis kitsal, 1067 mm laiusel rööpmel. Sellise laiusega pandi 1888. aastal maha esimesed, puidust rööpad ning sama laial rööpmel hakkame varsti sõitma sadama ja lennujaama vahet. Paraku on tegemist Euroopas küllaltki haruldase rööpmelaiusega. Omal ajal oli see üldlevinud Ühendkuningriigis ning tema asumaades, mistõttu leiame selle rööpmelaiusega raudteid ja ka üksikuid trammivõrke Briti saartel, Aafrikas ning Aasias, kuid mitte ainsatki teist endises Vene keisririigis ega Nõukogude Liidus. Pärast sõda toodeti Nõukogude Liidus üksnes 1524 mm rööpmega tramme. Kohapealne tootmisvõimekus oli pea olematu ning vanad kontaktid Rootsi ja Saksa tootjatega katkenud. Seega eeldanuks trammisüsteemi säilitamine ja arendamine väga kulukat üleviimist uuele standardile. Lisaks olnuks ka Nõukogude standardiga veeremit raske suures koguses hankida, sest linnu, kes pretendeerisid küllaltki väikesemahulisele toodangule, oli sõja järel palju. Et olemasolev trammisüsteem vedas siiski valdava osa Tallinna reisijatest, otsustati see süsteemi amortiseerumiseni, arvestuslikult 1963. aastani, ajutiselt käiku jätta. Iroonilisel kombel otsustati ühtlasi viimase parendusena valmis ehitada mainitud ühendused Balti jaama ja Peterburi maanteega.

Paraku hakkas trolliliinide rajamine eri põhjustel venima. Tallinna linnastruktuurides toimetas juba 1947. aastast asutus nimega Tallinna Linna Trammi-Trollibussi Trust (1962. aastast Trammide ja Trollibusside Valitsus). Esimene trolliliin Estonia teatri juurest Hipodroomini avati aga alles 1965. aastal. Selle aja sees hakati ka trammidele märksa lahkema pilguga vaatama. 1950. aastate keskpaigas tekkis võimalus Saksamaalt ning hiljem Tšehhoslovakkiast kitsarööpmelisi tramme osta, millega sai ka lahenduse veeremi probleem. Nii projekteeriti 1960. aastate alguses trammiliini Mustamäele, kuid see takerdus liialt kalli raudteeviadukti taha ning siirdus sahtlisse paremaid aegu ootama. 1960. aastate vältel koostati linnale ka uus generaalplaan, mis kehtis aastatuhande lõpuni ning nägi Tallinna trammiliiklusele ette suurt tulevikku. Tramm pidi hakkama ühendama kõiki suuremaid linnaosi, sealhulgas linna servadesse planeeritud Lasnamäed ja Õismäed, kusjuures paiguti, iseäranis kesklinnas, pidi tramm sõitma tunnelites.

Generaalplaan nägi ette, et tramm pidi jääma Tallinna reisijateveo selgrooks, mis tagaks põhilise liikuvusvajaduse. Trammi toetaks trollivõrk, mis teenindaks trammiteedelt eemale jäävaid piirkondi ning tagaks selliselt parema katvuse. Huvitava detailina pidid kõik trolliliinid, planeeritud kiirtena kesklinna ja eri linnaosade vahel, tegema ringi ümber vanalinna, et vältida liigset jalakäimist kesklinna piirkonnas. Bussivõrk pidi jääma marginaalseks, vedama 18% reisijatest, seda põhiliselt väheste reisijatega perifeersetes piirkondades, kuhu trammi- või trolliliine ei tasunud vedada. Busse peeti linna mittesobivaks, kuna nende diiselmootorid olid mürarikkad ja saastasid õhku. Seega peeti parimaks praktikaks võimalikult suure osa ühistranspordi korraldamist elektrisõidukitega.

1960. aastate lõpus potsatas linnaplaneerijate lauale veel üks suur ülesanne: üleliiduline määrus nõudis kõigilt rohkem kui 250 000 elanikuga linnadelt „kõigi transpordiliikide arendamise kompleksskeemi“. Kompleksne transpordiskeem ehk lihtsalt kompleksskeem tuli koostada 10–15 aastase perspektiiviga ning see pidi täpsemalt kirjeldama järgmise viie aasta arendusi. Ilmselt mõeldi esialgu, et linnad hakkavad selliseid dokumente tootma tihedamalt, kuid vähemasti Tallinnas valmis vaid üks. Projekteerimisinstituut Eesti Projekt, kes selle kallal töötas, panustas esialgu ülesande täitmiseks liiga vähe ressursse ning 1973. aastal lükati valminud töö instituudi šokiks ja suureks häbiks tagasi ning sai ajapikendust 1975. aastani. Et mitte teist korda samasse ämbrisse astuda, pandi projekti kallal töötama suur hulk arhitekte, insenere ja tehnikuid, võeti abiks kolleegid Leningradist ja Minskist, aga ka elektronarvuti, et reisijatevoogusid modelleerida.

Töö küll hilines pisut ja valmis 1976. aasta kevadel, kuid sai põhjalik ning igati nõuetele vastav. Nagu ka generaalplaan enne seda, pani kompleksskeem põhirõhu trammile – Tallinnasse tuli rajada kiirtramm. Toonaste standardite järgi saavutanuks tramm kiirtrammi staatuse juhul, kui selle ühenduskiirus ületab 24 km/h. Meenutuseks – 1987. aastaks oli kõigi ühistranspordiliikide ühenduskiirus langenud alla 20 km/h ning trammide ühenduskiiruseks mõõdeti 16,3 km/h. Et suuremat kiirust saavutada, peab tramm liikuma muust liiklusest täielikult eraldi, vajadusel tunnelites või estakaadidel. Nii joonistasid kompleksskeemi autorid kaardile muust liiklusest eraldatud trammiliinid, mis olid linnaelanike elu- ja töökohtade järgi optimeeritud. 2005. aastaks pidid kiirtrammiliinid ühendama Kesklinna Lasnamäe, Põhja-Tallinna, Mustamäe ning Väike- ja (õnnetuseks valmimata) Suur-Õismäega. Kesklinnas pidi tramm liikuma tunnelites, mujal selleks ette nähtud eraldatud teekoridorides.

Kompleksskeem sai vajalikud kinnitused ja kooskõlastused 1978. aasta alguses. Seega sai alustada nõndanimetatud kiirtrammi tehnilis-majanduslike põhjenduste koostamisega. See konarliku nimetusega dokument pidi täpsustama rajatiste tehnilised lahendused ja täpsema maksumuse. Paraku sai tööga alustada alles 1979. aastal – nimelt ei olnud see ette nähtud 1978. aasta plaanis, kuna aastaplaani koostamise ajal ei olnud selle eelduseks olnud kompleksskeem kinnitatud. 1983. aasta alguseks valmis ning kooskõlastati ka see töö. Tehnilis-majanduslike põhjenduste koostamise käigus projekti optimeeriti – mõned paralleelsed liinid kaotati, vähendati tunnelite arvu ning pikendati idas trammiliini Maarduni, et teenindada kerkivat sadamalinna. Tramm pidi kulgema mööda Oktoobri (tänaseks Laagna) teed, sisenema selle lõpus tunnelisse ning läbima kesklinna ja vanalinna. Balti jaama oli planeeritud hargnemine ning õige pea pidid trammid taas maapinnale tulema, et kulgeda põhja poole Koplisse ning lääne poole väikese põikega Mustamäe ja Väike-Õismäe juures Suur-Õismäele ehk praegusele Kakumäele.

Seejärel menetleti projekti linnavalitsuses ja Ministrite Nõukogus. 1983. aasta märtsis langetas Ministrite Nõukogu otsuse rajada esimene ehitusjärk ning 1984. aasta aprillis kinnitati projekti lähteülesanne. Jällegi pidid projekteerijad plaanitehnilistel põhjustel ootama järgmise aastani, et projekteerimist alustada, kuid esimese ehitusjärgu projekt valmis edukalt 1986. aastal. Kiirtrammi rajamiseks vajalike skeemide, plaanide, projektide ning muu bürokraatia koostamine ja menetlemine oli võtnud üle kümne aasta – aga nagu öeldakse, üheksa korda mõõda, üks kord lõika! 1987. aastal löödi kopp maasse ning 1991. aastaks pidi valmima trammitee Oktoobri tee idapoolsest otsast tänase Stockmanni juurde planeeritud Anveldi peatuseni koos tunneliga Oktoobri tee lõpu ja Anveldi peatuse vahel.

Paraku polnud projektil kõigi asjassepuutuvate asutuste ja inimeste täit toetust. Ilmselt kõige kriitilisemaks vastaliseks kujunes Trammide ja Trollibusside Valitsus. Viimasel oli projektiga mitu tehnilist probleemi ning paistab, et lõpuks mindi projekteerijatega ka tülli. Üks kesksemaid probleeme oli rööpmelaius – projekt nägi ette üleminekut 1524 mm rööpmelaiusele, mis oli Nõukogude Liidus üldlevinud standard. Nii-öelda laiarööpmeline tramm võimaldanuks projekteerijate hinnangul kõrgemaid kiirusi ja koormusi, see ühildus üleliiduliste ehitusnormidega ning võis oletada, et standardse rööpmelaiusega trammiveeremit olnuks lihtsam ka soetada ja hooldada.

Trammide ja Trollibusside Valitsuse jaoks tähendas rööpmelaiuse vahetamine probleemiderohket üleminekuaega, mil kitsarööpmelisi tramme oleks jätkuvalt kasutatud järk-järgult vähenevatel kitsarööpmelistel liinidel veeremi amortiseerumiseni. See tähendas muuhulgas, et nad oleksid pidanud ülal pidama kahte paralleelset, aga üksteisest eraldatud hooldussüsteemi oma depoodega, kusjuures vana süsteem oli juba vähemasti 1980. aastaks ebapiisav ja vananenud. Väidetavalt olevat seejuures kõigile taotlustele laiendada olemasolevat süsteemi ära öeldud viitega kiirtrammi projektile, mis hooldusvajadused katma pidi. Seetõttu püüdis Trammide ja Trollibusside Valitsus suunata asjade käiku nii, et võimalikud uued trammiliinid jääksid 1067 mm peale ning oleksid ühendatud vanade liinidega.

Teine keskne probleem oli tunnelite rajamine. Tunnelit saab kaevata laias laastus kahel moel – lahtise ja kinnise meetodiga. Lahtine meetod näeb ette tunnelisügavuse „kraavi“ kaevamist, mille sisse ehitatakse tunneli konstruktsioon, mis siis pealt kinni kaetakse. Tulemuseks on võrdlemisi madalal, kohe maapinna all paiknev tunnel, mis on ühistranspordi perspektiivist soodne, kuna reisija ei pea kulutama palju aega maa alla laskumisele. Kinnise meetodiga rajatakse tunnel keerukama protsessi abil pea tervenisti maa all. See on märksa riskantsem ja loomulikult ka palju kallim meetod ning tunnel tuleb rajada ka sügavamale. Tallinna kesklinn paikneb Härjapea jõe ürgorul, kus pinnas on tunneli rajamiseks väga ebasoodne. Seetõttu olid kogenud Minski spetsialistide nõu kuulanud projekteerijad kindlal seisukohal, et esimese ehitusjärgu tunnel tuleb rajada lahtisel meetodil. Hinnanguliselt umbes kaheks aastaks üles kaevatav Tartu maantee tegi närviliseks juba märksa rohkem inimesi kui rööpmelaiuse vahetamine. Liikluse eest vastutav Autoinspektsioon kartis, et see ajab liikluse lootusetult umbe. Veel enam – linnavalitsus aimas lõputuid probleeme ehitusplatsi ääres paiknevate hoonete kommunikatsioonide töökorras hoidmisega.

Neile ja muudele probleemidele oli aga raske tähelepanu pöörata teisiti kui kriitiliselt. Kompleksskeem ja kiirtrammi tehnilis-majanduslikud põhjendused olid koostatud vastavalt üleliidulistele nõuetele ning nende sisu oli üleliidulisel tasandil heaks kiidetud. Projekteerijate ja nende nägemuse taga oli Nõukogude Liidu autoriteet ning kohalike ülemuste asi oli projekt ellu viia. Teisalt oli projekt keerukas ja kallis ning selle nurjumise oht võrdlemisi suur, mistõttu oli ka „juhtivate seltsimeeste“ seas sellele vähe toetust. Viimaks muutus kiirtramm sügavalt vastuoluliseks ka avalikkuse silmis. Nimelt oli sellise keeruka taristu rajamiseks tarvis spetsialiseerunud ettevõtteid, kes tuli värvata väljastpoolt vabariiki. See tähendas sadade venekeelsete elanike Eestisse asumist, kusjuures ettevõtted kauplesid linnalt töö vastuvõtmise tingimusena oma töötajatele kortereid. Seega pole palju imestada, et 1980. aastate lõpu kontekstis sai Lasnamäele planeeritud kiirtrammiprojekt endale migratsioonipumba sildi. Avalik hukkamõist murendas ilmselt niigi habrast toetust projektile igal tasandil.

Nii pandigi ehitus 1988. aastal pausile ja konserveeriti. Oktoobri tee otsas jõuti valmis ehitada betoonist tunnel, mis pidi viima trammi tulevase Rahu tee alt depoosse. See jäi mõned aastad tagasi tee-ehitusele ette ning lammutati. Osaliselt pandi maha ka rööpaid, küll mitte trammi, vaid trammitee montaažirongi jaoks. Need võttis Trammide ja Trollibusside Valitsus hiljem üles ja kasutas oma rööbasteede parandamiseks. Monumentidena on jäänud kiirtrammi meenutama trepid Laagna tee sildadel ning silmapaistmatumalt ka Mustakivi tunnelis, mis pidid tagama ligipääsu trammipeatustesse.^[5]

Kuid mis toimus trammiliinide planeerimise, rajamise ning konserveerimise aegu trolli- ja bussiliinidega? Kui linnaplaneerijad diagnoosisid 1960. aastate algul linnaliikluse seisukorda, kirjeldati linna ühistranspordisüsteemi tervikuna kehvas seisukorras olevana. Trammid ei katnud enam laienenud linna liikuvusvajadusi ning olid pealegi pidevalt ülekoormatud. Ebaadekvaatset trammitransporti toetas bussiliinide võrk, mis oli aga planeerijate hinnangul arenenud stiihiliselt – bussid liikusid läbimõtlemata, tramme suures osas dubleerivatel trassidel ning panustasid niigi umbes kesklinna ummikutesse. Generaalplaaniga joonistati Tallinna teedele hulk trolliliine ning alates kuuekümnendate keskpaigast neid mingis ulatuses ka rajati, et teenindada linna läänepoolseid rahvarikkamaid linnaosi, kuid piiratud investeeringute tõttu ei saanud nende veovõime kunagi päris piisavaks ja neid pidi toetama bussidega. Mitmeid perspektiivseid trolliliine, näiteks liine ümber vanalinna või liini Piritale, oli raske rajada, kuna neil olid ees trammiliinid. Trammi ja trolli kontaktvõrke saab küll panna ristuma, aga ühel teel peaksid nad liiklema eri ridades. Seega jäid trolliliinid trammivõrgust lääne poole ning ei saavutanud generaalplaanis ette nähtud mõõtmeid.

Kui Eesti Projekti inimesed tutvustasid 1975. aastal asjassepuutuvatele linnaasutustele kompleksskeemi ning koos sellega kiirtrammi projekti, avaldasid mitmed linnaametnikud muret, et projekt näib liialt kallis. Senise kogemuse põhjal olid regulaarsed investeeringud Tallinna transpordisüsteemi viis korda väiksemad, kui kompleksskeem eeldas. Seepeale kinnitasid projekteerijad investeeringute vajadust – Tallinna ühistranspordis pidi toimuma kvaliteedihüpe ning alternatiivi kiirtrammi projektile ei olnud. Veelgi märkimisväärsem oli bussiliikluse eest vastutava Autobusside Valitsuse esindaja mure. Generaalplaan oli näinud ette busside osatähtsuse vähenemist marginaalseni elektritranspordi ees, kuid reaalsuses oli nende osakaal linna ühistranspordis pidevalt kasvanud ning bussid vedasid juba poole kõigist reisijatest. Autobusside Valitsus oli olnud sunnitud bussiliiklust kasvatama ilma selge plaanita ning kompleksskeemiga ähvardas juhtuda sama asi. Koosoleku protokollidest otsest vastust Autobusside Valitsuse muredele ei nähtu – kinnitati vaid uuesti vajadust investeerida.

Seega paistab, et bussivõrgu saatus oli ka edaspidi areneda „stiihiliselt“ ilma selge plaanita, kuniks saabub elektritranspordi, iseäranis kiirtrammi valge laev. Tramm pidi tagama reisijate põhivajadused ning troll ja buss pidid seda toetama. Seniks aga oli kogu ühistranspordisüsteem ajutine ning ajutine süsteem ei väärinud erilist tööd ega investeeringut. See muidugi ei tähenda, et keegi bussivõrgu arendamisele kunagi ei mõelnud. 1968. aastal koostati nõndanimetatud Ratsionaalsete Marsruutskeemide uurimus, mis pakkus välja uue ühistranspordiliinide võrgu, misläbi vähenenuks oluliselt ümberistumiste vajadus. Paraku tähendanuks see ka olulist piletitulu vähenemist, mistõttu ei leidnud see rakendamist. Sarnane uurimus teostati ka 1987. aastal, milles joonistati arvutimodelleerimise abil ümber linna bussiliinid ning hinnati ka trolli- ja trammiliinide veeremijaotust, et kohendada linna ühistransporti vastavalt hommikuse tipptunni vajadustele. Mingil põhjusel ei leidnud ka see uurimus rakendamist.

Seega on Tallinna ühistranspordisüsteem, iseäranis bussivõrk arenenud orgaaniliselt, optimeerimise teel. 1950. aastate keskpaigaks välja kujunenud liinivõrgule on ilmsete vajaduste esile tulles lisatud uusi liine või vanu pisut ümber tõstetud. Loendusandmete abil on kohendatud väljasõitude intervalle või kohati loodud ühest liinist mitu. Näiteks sõitis veel 1960. aastate alguses Merivälja ja Pelguranna vahet buss number 1, kuid lahutati siis kesklinnas kaheks liiniks, kuna Pelguranna poolel eeldati oluliselt suuremat täituvust.

Lühidalt – Tallinna ühistransport ei ole Nõukogude ajal planeeritud. Õigupoolest ei ole praegust liinivõrku kunagi tervikuna planeeritud, vaid see on rohkem kui sajandi vältel arenenud võrdlemisi orgaaniliselt, vastavalt olemasoleva süsteemi puudujääkidele ning vajadustele kasvava ja muutuva linna kontekstis. Nõukogudeaegne Tallinna linna Suur Ühistranspordiplaan, täpselt välja mõõdetud ning linna vajadustega arvestav, oli kiirtramm. Mängu muutma pidavat kiirtrammi ootav süsteem oli olemuselt ajutine ja ühte jalga lonkav, kuigi lootusrikas.

Tallinna ühistranspordi arenguloos väärivad väljatoomist kolm õppetundi. Esiteks – ajutised lahendused on sageliotsustava tähtsusega ning kipuvad pahatihti muutumatuna püsima jääma. 1920. aastate alguse trammisüsteemi ajutine lahendus, kus vanadele hobutrammidele pandi veoautomootorid, kindlustas probleemse 1067 mm rööpmelaiuse säilimise. Ajutisena säilitati trammisüsteem ja seega ka rööpmelaius pärast Teist maailmasõda ning kui Tallinna pidi siiski tulema laiarööpmeline tramm, ei väärinud vana, jällegi ajutine süsteem enam investeeringuid. Samamoodi ei olnud suurt ajendit kujundada ümber bussivõrku – igasugune suurem muutus jäänuks kiirtrammi ootel nagunii ajutiseks.

See viib teise õppetunni juurde – suured taristuprojektid on riskantsed. Mida suurem on projekt, seda suuremad on selle oletatavad positiivsed mõjud teostumise korral ja see ajendab suurelt unistama. Teisalt on valusamad ka suurte projektide läbikukkumise tagajärjed. Seejuures korjavad suured projektid ka rohkem vastaseid, mis nende läbikukkumise tõenäosust kasvatab. Suurte projektide pikk menetlusaeg annab vastaste mobiliseerumiseks rohkelt võimalusi ning teeb läbikukkumised omakorda veel valusamaks. Võib arvata, et kiirtrammil olnuks tõepoolest väga positiivsed mõjud Tallinna liikuvusele, kuid selle ootel jäi seisma olemasoleva trammisüsteemi, aga ka Tallinna ühistranspordi kui terviku arenemine. Tagantjärele tarkusena võib oletada, et meie trammivõrk oleks ulatuslikum ning vastaks tänastele vajadustele paremini, kui olemasolevat süsteemi oleks pisihaaval arendatud ja parendatud, selmet panustada suure ja parema süsteemi nullist ülesehitamisele.

Kolmanda õppetunnina väärib rõhutamist koostöö, juhtimise ning ka inimsuhete olulisus suurte taristuprojektide elluviimisel. Suured taristuprojektid peavad õnnestumiseks leidma suure hulga liitlasi. Seejuures on vaidlused ja vastuolud ilmselt paratamatud, kuid viimaks peab jõudma kompromissideni, et liitlasest ei saaks vaenlast, kes kogu protsessi saboteerib. Kiirtrammi projekti läbikukkumise lugu on omajagu segane ning kerge on distantsilt vaadates anda asjaosalistele ülekohtuseid hinnanguid. Sellegipoolest saab üsna kindlalt öelda, et projekti ei kukutanud läbi niivõrd puudulikud finantsvõimalused ega Nõukogude Liidu kokkukukkumine, kuivõrd just koostöö ja juhtimise puudumine – lõpuks oli liiga paljudel asjaosalistel kiirtrammi projekti peatamisest rohkem võita kui kaotada. Tallinlastele jäi aga alaliselt ajutine ühistranspordisüsteem.

^[1] I. Mühling, Tallinna bussid sõidavad nõukogude aegseid liine mööda. Kaasaegsed trajektoorid võivad võtta tunde. Eesti Päevaleht, 10.10.2017.

^[2] Hommik! Erkki Ots automaksust. Raadio 2, 22.05.2023.

^[3] O. Eylandt, Miks on Tallinna bussid ülerahvastatud ja liinikorraldus pärit nõukaajast? Eesti Päevaleht, 15.03.2018.

^[4] A. Alas, Saage tuttavaks: Tallinna uus piletisüsteem. Eesti Ekspress, 14.08.2012.

^[5] Tallinna kiirtrammi loost on pikalt ja põhjalikult kirjutanud üks projekti eestvedaja Reedik Võrno raamatus „Miks Tallinna Kiirtramm valmis ei saa“ (Tallinn, 2011). Tallinna Trammi- ja Trollibussivalitsuse perspektiivist on projektist kirjutanud ka Aare Olander raamatus „Tallinna tramm 120“ (Tallinn, 2008).

Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri rahastatud rühmagrandi “Eesti energia-, transpordi- ja telekommunikatsioonisüsteemide ümberkujundamine Teise Suure Siirde lävel (PRG 346)” toel.

Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.

1.
Kaja võtab mind vastu Pärnu psühhiaatriakliinikus Roosi tänava nurgal. Selles eestiaegses majas on kunagi ravitud tuberkuloosihaigeid, ilmselt teeb mereõhk kopsudele head. Aga täna, sel pimedal talveõhtul, istun endise kopsuhaigla fuajees mina ja ootan. Ma olen 15 ja passin seal seepärast, et olen juba kaks kuud keeldunud kooli minemast. Igal hommikul lähen hoopis õdedest sõbrannade koju, kellel on arvuti. Võtan vasakult uksepleki alt võtme, keeran ukse lahti ja veedan terve päeva, vahtides internetist komöödiasarju, lugedes kõmu-uudiseid ja vahepeal vaadates pornograafilisi pilte, mis laevad hästi aeglaselt rida rea haaval ja ma kardan samal ajal, et sõbrannad või nende ema võivad ootamatult koju saabuda. See, et ma olen seal, mitte koolis, ei ole saladus. Seda teavad nii sõbrannad kui meie emad.

Psühhiaatri kabinet on valgeks võõbatud seintega hämaravõitu ruum.  Viiekümnendates blond naine palub mul istuda ja küsib, et miks ma siis ometi koolis ei käi. Räägin talle, et see ajas mind nutma. „Mis ajas nutma?“ Et kui ma näen näiteks seda, et klassikaaslasel, kes tassib õpikuvirna, ei lükata tooli tee pealt eest, tabab mind selline kurbus, et hakkan lahinal nutma. Nii ongi. Ma olen lõpmata kurb ja ma ei tea, miks.

Kaja laseb mul jutustada oma elulugu. Räägin talle vanemate lahutusest, kolimistest, sellest, et õppisin varakult lugema ja et enda arust on mul olnud õnnelik lapsepõlv. Ta küsib, kas ma arvan, et mina olen oma vanemate lahutuses süüdi. Seni polnud arvanud, aitäh selle mõtte eest. Mõtlen, miks selles vanuses naised kõik natuke paistes tunduvad. Kaja kirjutab mulle antidepressantide retsepti ja käsib kahe nädala pärast tagasi tulla.

Ma võtan rohtu, aga miski ei muutu. Kahe nädala pärast uuesti kohtudes kirjutab Kaja mulle kangemad ravimid ja lisab neile rahustina Xanaxi, muud ta eriti ei seleta. Astun kabinetist välja, seisan tänavanurgal ja lasen peenel lumel oma näole langeda. Teravad lumehelbed tunduvad nahal kui sädemed ja ma hingan kopsud täis karget talveõhku. Ma olen kasutu inimene. Samal õhtul otsustan, et kui ma ise ennast korda ei saa, siis üha kangemad rohud mind ka ei aita. Õnneks on mul mõned vanemad sõbrad, kes minust üle jäänud ravimid rõõmuga ninna tõmbavad.

2.
Ene on minu esimene psühholoog. Ta teeb mulle harjutusi: näiteks palub leida ebameeldiva tunde või pinge oma kehas, siis kujustada see pilveks ja saata see aknast välja. Lõpuks palub ta mul silmad lahti teha ja küsib:

„Mida sa praegu kõige rohkem tahaksid?“

Süüa.

Ene noogutab ja läheb kõrvaltuppa. Naastes on ta alustaldrikule kuhjanud paar küpsist ja mingeid eksootilisi kuivi komme, mille ilmselt on mõni kolleeg reisilt kaasa toonud. Ma tänan ja söön. Ene näitab mulle, et kui tahad liikuda edasi, aga vaatad kogu aeg tagasi, võib kogemata täitsa viltu kõndida, sest siht kaob silme eest ära. Seda demonstreerides koperdab ta näitlikult laua otsa. Vaatan tema keskealise kõhetu keha rahvateatri-sarnast etteastet ja ei saa päris täpselt aru, mida ma siin teen. Mul ei ole temaga kõige vähematki ühist. See naine tundub mulle eluvõõra ja tobedana, ehkki küpsised on head. Pärast teist korda ma enam tagasi ei lähe ja otsustan, et psühholoogidest mulle selleks eluks piisab.

Kuidagi tulen ma oma esimesest depressiivsest episoodist siiski kuude jooksul välja. Lähen tagasi kooli, teades, et mu vene keele õpetaja on klassile jutustanud lugusid sellest, kuidas ta nägi mind Pikal tänaval bussi ees seismas ja seda käega kinni pidamas. See ei ole tõsi, aga õpetaja Toomel on üldse huvitavad lood. Näiteks kuidas ta kord lennukiga sõites põrandas olevast praost maakera nägi või kuidas tal jäid veeparki külastades delfiinid nägemata, sest just eelmisel päeval oli keegi mees nad pisikesest pudelist ära mürgitanud. Lähen tagasi kooli, teades, et mu klassijuhataja on emale telefonis karjunud: „Öelge see välja, me teame küll, mis toimub!“, arvates, et küllap olen ma 15-aastasena kogemata lapseootele jäänud ja nüüd püüab perekond suurt häbi kinni mätsida. Ei tea tema, et ma olen äärmiselt süütu ja vaatamata sellele, et veedan oma õhtud mingis peokommuunis seebimaitselist siidrit juues, ujun ma oma naiivsusega läbi ka väga kahtlastest olukordadest. Teen veerandi tagantjärele ära ja saan tunnistusele oma esimesed kolmed.

3.
Ma olen lõpetamas ülikooli. On kevad ja ma olen kolm aastat järjest täiskohaga koolis ja tööl käinud. Monteerinud lugematul hulgal filme ja selliseid telesaateid, kus ilusad tüdrukud Alari Kivisaare juhtimisel kohvreid lahti teevad. Magan keskmiselt neli tundi ööpäevas, sest kuueni on Mustamäel kool ja vähemalt südaööni Lasnamäel töö.

Selle juures tunnen end süüdi, sest kui kinno lähen või koolitunnis film mängima pannakse, jään magama, põhimõtteliselt kohe, kui tuled kustutatakse. Isegi siis, kui ma enese ärkvel hoidmiseks kõrvalestad veriseks näpistan. Mu õde ütleb ühe oma esietenduse järel, mille poolenisti maha magan, et ta ei kutsu mind enam kunagi ühtki oma tükki vaatama. Ja mul on häbi. Sest ma kardan, et ma olen lollakas. Kardan, et äkki ma magan sellepärast, et ma ei oska kõrget kunsti hinnata. Kardan, et kohe-kohe näeb keegi läbi, et ma ei kuulu siia intellektuaalide hulka, ja saadab mu Pärnusse tagasi, kus ma pean elu lõpuni Kaubamajakas töötama. Sest nagu rätsepast isa mu erialavaliku peale ütles: „Maailmale ei ole vaja rohkem keskpäraseid kunstnikke.“ Nii et ma varjan oma piinlikku väsimust ja katsun teha veel rohkem tööd, et mitte olla keskpärane.

Kolmanda kursuse suveks olen nii väsinud, et iga paari tunni järel põgenen hingeldades tualetti ja surun sõrmed portselanist kraanikausi külgedesse, nii et nukid valged. Vaatan endale peeglis otsa ja kordan: „Sa saad hakkama.“ Saangi. Kolm minutit ahastust, siis üks sügav sissehingamine ja tööle tagasi. Ehkki akna peal suitsu tehes mõtlen salaja, et kui kukuks siit alla? Naljakas on see, et mulle meeldib see töö, mulle meeldib kool. Kõik on põnev, loominguline ja ilus. Inimesed on intelligentsed ja huvitavad. Ainus mure on, et ma ei jaksa eriti elada. Kui pärast tööd koju jõuan ja välisukse lukku keeran, vajun sinnasamasse põrandale kägarasse ja nutan kaks tundi järjest. Ja ometi ei ole ma enda meelest kunagi suitsiidne olnud – mul pole kunagi olnud aktiivset soovi ennast ära tappa. Aga ma olen alati lootnud, et ma ei ärka hommikul üles või et äkki ma jään homme kogemata bussi alla.

Arstide juurde ma siiski ei lähe. Eelmisest korrast on kehv maitse suus ja mul ei ole neisse usku. Kuna ümbritsev mantra sisendab, et „elu ongi raske“, järeldan, et minuga toimuv on normaalne. Küllap on siis kõigil nii raske, aga teised tunduvad ometi hakkama saavat. Seega on mu enda vastutus lahti muukida, kuidas elamine käib. Ilmselt tuleb mul lihtsalt rohkem pingutada. Ja ma pingutangi, nagu vähegi suudan.

Kuni enam ei jaksa. Kaks päeva pärast magistrantuuri algust istun oma õpetaja kabinetis ja ütlen, et tahan paberid välja võtta. Teisel pool lauda kõrgub mu mentor, filmikunsti guru ja suur teejuht, kelle egiidi all olen kolm aastat hoolega filmitegijaks kasvada püüdnud. Jüri pakub mulle suitsu ja veenab, et eksmatti ei tasu võtta, muidu tulevat muu elu vahele ja lähengi kaotsi. Pisarad voolavad mööda mu põski alla ja ma olen vait. Mul ei ole midagi öelda. Mul ei ole midagi anda. Ma olen tühi. Jüri tõstab oma nikotiinist kollase käe nikotiinist kollase habeme kohale ja piilub läbi sõrmede. „Marta, teeme niimoodi,“ ütleb ta. „Teed nii palju kui jaksad, ja ülejäänu koha pealt ma vaatan läbi sõrmede.“

Kolme päeva pärast sureb Jüri ära.

Koos tema lahkumisega variseb kokku kogu mu maailm. Mitu aastat on filmikool olnud A ja O ning mul ei ole elu väljaspool seda. Suure pühendumise deviisi all on hääbunud mu suhted vanade sõpradega ja tegelikult ka perekonnaga, kellega kohtume pühade ajal ja siis ka nõnda, et teen suure osa ajast teises toas tööd. Aga kriisis, kui tundub, et kogu filmikooli ähvardab järsu isatajäämise järel kokkukukkumine, mobiliseerub mu aju täielikult. Mu depressioon taandub ja ma jätkan täistuuridel. Sest ma jaksan jälle. Veel enam, patsutan endale haiguse iseseisvalt seljatamise eest õlale ja usun, see garanteerib, et ma ei pea enam kunagi nii pimedasse auku jõudma.

Ma olen lõpuks depressiooni võitnud!

4.
Aasta hiljem. Peene erakliiniku seinad on beežid. Ruumi siseneb beežis kampsunis psühholoog ja istub laua taha. Seinal laiutab ebamäärane kunstiteos. Nii olemuslikult beežis keskkonnas pole ma kunagi varem viibinud. Psühholoog kordab muudkui mu nime. „Hästi, Marta.“ „Mida sa, Marta, neil hetkedel tunned?“

Ma olen ta ise välja otsinud. Hoolega guugeldanud, sest depressioon on tagasi ja ma ei ole valmis seda enam üksi läbi tegema. Asja teeb keeruliseks see, et mul on probleeme autoriteediga ja vähe usku, et keegi mind üldse mõista saab. Selle naise näol on aga tegemist erialaliidu juhatuse liikmega, ühe esimese erakliiniku rajajaga. Ja ma mõtlen, et kui üldse, siis teda ma ehk suudan uskuda. Räägin talle oma eluloo ära. Daam annab mulle paberilehe meeldivate tegevuste nimekirjaga, mis võiksid meeleolulanguse korral aidata.

„Toa koristamine“.

„Paadisõit“.

Aitäh.

Perearst on mulle juba kirjutanud antidepressandid ja uinumiseks rahustid. Daam õpetab mulle paar tehnikat, kuidas tulla toime negatiivsete sundmõtetega. „Kui ootad number 18 bussi, aga tuleb number 8, siis mida sa teed? Kas lähed selle peale või otsustad, et ei, mina ootan number 18, ja lased valel bussil mööda sõita? Mõtetega on samamoodi.“ Sellest on abi. Enne temaga kohtumist ei olnud mul aimugi, et ma saan oma mõtete hulgast üldse mingeid valikuid teha. Pärast kolme seanssi kuulutab ta mind terveks ja saadab oma elu elama.

Ma võin minna, sest mul ongi parem. See on kolmas kord, kus ma olen ennast mingisugusest august välja kaevanud ja ma olen kahekümnendate keskpaigas. Aga see muster, teadmine, et järgmine kokkukukkumine varitseb kohe nurga taga, on kurnav ja hirmutav.

Ma ei tea, miks see nii on. Näen ainult, et kui ma teen tööd, siis sellise põlemisega, et ma ei suuda peatuda, see haarab mind täielikult nii päeval kui ööl. Ma unustan süüa. Tajun, et ilmselt töötan ma üle, aga kui üritan puhata, tabab mind tohutu ärevus. Ma ei suuda alustada ühtki asja, milleks pole välist motivatsiooni – kas tähtaega või teist inimest, kes mind ootaks. Enda pärast ei jaksa ma voodistki tõusta, inimestega rääkida, lugeda. Kõige imelikum on see, et mul peab kogu aeg miski mängima. Ei, ma ei kuula muusikat. Ma vaatan samu seriaale kümneid või isegi sadu kordi. Kuna need on mul juba peas, ei pea ma neile liiga palju tähelepanu pöörama ja saan rahulikult keskenduda muudele toimingutele. Mu arvuti rändab minuga kaasa igal sammul – kui ma teen süüa, mängib seriaal köögilaual. Kui jään magama, siis voodi kõrval. Kui ma lähen duši alla, on arvuti pesumasinal või tualetipoti kaanel. Minu päevas ei ole sekunditki vaikust, välja arvatud siis, kui ma räägin mõne teise inimesega või teen täielikku keskendumist nõudvat tööd nagu kirjutamine või montaaž. Ühel hetkel kõnnin tänaval nii, et kõrvaklappidest kostab sari, ühes käes on sigaret ning teises käes raamat, mida käigu pealt loen.

Kui ma need asjad maha paneksin ja vaikusesse jääksin, saaks mu hirm mind kätte. Hirm, et ma olen üksi ja ma suren üksi ja et ma ei tohiks üldse loominguga tegeleda. Ainus hetk, kui ma ei karda, on siis, kui keegi seab küsimuse alla midagi, millesse ma väga usun. Siis ei ole mul jällegi piire ja võin inimestega kogemata riidu minna, sest ütlen asju liiga otse välja ja kritiseerin ilma taktitundeta, nagu oleks ausus mingi voorus iseeneses. Kipun vaidlema, sest kuna minu peas on alati 6000 võistlevat mõtet korraga, on diskussioon mulle täiesti loomulik seisund. Mõned inimesed käivad minust kaarega mööda, teised jälle peavad seda mu vooruseks – ma olen kirglik, alati valmis võtma riske või veel ühe tunni, et leida parim võimalik lahendus. Ma suhtun igasse filmi, nagu see oleks kõige tähtsam asi maailmas, ja tänu sellele tuleb mul töö hästi välja.

Aga mul ei ole selle sees valikut. Mina ei saa öelda, et „tänaseks aitab“ või „hommik on õhtust targem“, sest minu peas ei ole stoppnuppu. Ja kui töös see muster kohati isegi toimib, siis suhetes on see eranditult destruktiivne. Iga tüli on lõputult intensiivne ning lihtsalt kinnitus sellele, mida ma salaja ise tean – ma olen laisk, kasutu ja rumal inimene, keda ei olegi võimalik armastada.

Ehkki ümberringi on inimesed, tajun end täiesti isoleerituna. Oskan osadust tunda ainult läbi kannatuse. Ma olen maailmaga üks tema viletsuses. Minu ja poetaguse joodiku vahel ei ole piiri. Tean iga oma rakuga, et sama hästi võiksin see olla mina. Elu dihhotoomia kasvab iga päevaga – väliselt on kõik justkui korras, aga sisemuses olen ma igas hetkes millimeetri kaugusel murdumisest. Sekundi murdosa lahutab mind sellest, et kukkuda läbi elu lõimede lõputusse sügavikku.

5.
Sõidan sõbrannaga nõia juurde. Väga suur armastus on saanud otsa ja ehkki mina tegin talle otsa peale, ei saa ma isegi aru, miks. „Võibolla sa ei olegi loodud kellegagi koos elama,“ hindab mu isa nagu muuseas. Nõid paneb mulle madalas suitsutares kaarte ja näeb selgelt, et minu elus on alanud seitsme aasta pikkune enese taasloomise tsükkel, suurte muutuste aeg. Ta on müstiline ja tume, kõneleb teravalt ja otsekoheselt, nagu mulle meeldib. Mulle sobib ta narratiiv. Siin on, millest kinni hakata. Ees on lihtsalt suurte muutuste aeg. Kõik läheb paremaks. Mulle toob õnne suure linnu sulg.

6.
Aasta eelviimasel päeval leian end siiski Paldiski maantee psühhiaatriakliiniku erakorralisest vastuvõtust. Väljas on hall ja lörtsine, roheline koridor aga mõjub rahulikult ja turvaliselt. See on esimene kord mitme päeva jooksul, kui ma voodist püsti olen tõusnud. Kõrvaltoolil istub umbes minuvanune elegantses pluusis naine ja tihub nutta. Ta oleks ilus, kui ta nägu poleks nutust nii pundunud. Meesterahva saatel astub sisse veel üks naine, ka umbes sama vana. Tema juuksed on pulstunud ning ülekaalulise kiledressides keha liikumist saadab imal kusehais. Ilmselgelt on ta pesemata nädalaid, kui mitte kuid. Istume kõrvuti ja ootame. Ühevanused, ühtmoodi haledad.

Mind võtab vastu doktor Ülo, kuuekümnele liginev pikka kasvu õlakas mees. Tema sinise, vestiga ülikonna püksisääre alt piiluvad värvilised sokid. Ta mõjub edevalt ja meenutab mulle üht kursavenda, kellele meeldis väga iseenda hääle kõla.

„Kas perekonnas on ka teistel vaimse tervise probleeme esinenud?“

Jah, võib vist öelda, et emal ja õel on meeleoluhäireid olnud.

Ülo kontrollib arvutist mu nime… Pulk. Ja läheb elevile. „Oo, ma mäletan üht korda, kui teie õde öösel tuli! Ma olin siis valves,“ ütleb ta erutunult.

See on ilmselt kõige imelikum koht, kus keegi mu näitlejast õe nime peale sapsu on läinud. Esiteks ma tean, mis juhtumile ta viitab. Teiseks tean, et see, kuidas tema olukorda kirjeldab, ei ole täpne. Ja kolmandaks olen ma päris kindel, et ta ei tohiks minuga teise inimese delikaatseid isikuandmeid jagada, olgu see mu õde või ei. Ülo ajab mind närvi. „Kas see on kuidagi minu raviga seotud?“ küsin ma trotslikult. Ei, seda mitte. Ta kirjutab mulle samad antidepressandid, mida olen kunagi varem võtnud, aga kui ta retsepti üle laua minuni lükkab, näen ma sellel laiutamas oma õe nime. Liisa Pulk.

„Vabandage, see ei ole minu nimi.“

„Mida?“

Ülo pöörab paberi ringi ja värvub näost punaseks. Äkki on ta nagu häbelik poisike, kes ei tea, kuhu silmi peita. „Ma teen kohe uuesti,“ püüab ta kiirelt uut retsepti printida, aga tema käed värisevad suurest piinlikkustundest ja tal tuleb mitu korda uuesti trükkida.

„Ärge palun õele öelge.“

Esimese asjana kabinetist väljudes helistan Liisale ja saame mõlemad naerda. Kuidagi kergem on olla.

7.
Meditatsioonilaager, mida paljud sõbrad on kiitnud, on täiesti talumatu. 10 päeva vaikust, iga päev 11 tundi meditatsiooni. Ei ühtki sõna ega isegi pilguvahetust teiste inimestega. Ainult mina iseendaga, paljukardetud vaikuses. Kaheksandal päeval palun vestlust õpetajaga ja küsin, mida teha, kui ma muudkui ootan, et läheksin valust läbi, aga see tuleb kogu aeg tagasi? Ma istun sellega, aga see ei taandu. Mida ma tegema pean?

Õpetaja sõnab, et valu on nagu kommikauss. Ühel hetkel saab see tühjaks. Aga niikaua kui komme jätkub, maitsevad nad kõik ühtemoodi.

Keset üht istumist torman saalist välja ja jooksen metsaalusele jalutusrajale, saamata isegi aru, kas hüsteerias või eufoorias. Ma klammerdun ühe suure puu tüve külge ja vaatan tema koorel keerduvaid kujundeid. Nii loomulik, ilus ja ülev. Olen rohkem kohal kui kunagi varem ja samas tundub, et maailm mu ümber pöörleb peadpööritava kiirusega. Sõrmed jooksevad mööda puutüve, kui küsin valju häälega: „Kas sina tuletad mulle meelde, et ma olen eluga ühenduses, siis kui ma lähen tagasi inimeste maailma, kus on olemas käekellad ja apelsinijuust ja kõik see muu imelik?“ Surun ennast juurte vahele ja püüan puu sisse ära sulada.

Pärast on umbes kuu aega väga hea olla.

8.
Konstellöör Margit võtab mind vastu oma kodus vana puumaja teisel korrusel. Ta teeb akna peal suitsu ja joob alkoholivaba õlut. On teisipäev ja lõunane aeg. Palun luba tualetti kasutada ja sinna sisenedes peatub mu pilk tema kraanikausil. Selle ümber on hirmsas koguses igasuguseid purke ja totsikuid, pind nende ümber on mustusest rasvane – nagu siis, kui asjad on väga kaua seisnud. See meenutab mulle mu tädi vannituba. Mul hakkab õudne. Usaldus selle inimese vastu kaob ära. See ei ole ühe hästi toimiva inimese kodu. Pool seanssi näen vaeva selleks, et teda ikkagi kuidagi usaldada. Kuidas unustada ümbritsev ja lasta valla oma valusaimad tunded koos võõra inimesega, kes tundub sama abitu kui sa ise?

9.
Söön oma antidepressante ja olen enda arust enam-vähem inimene. On selline pehme, elule alistunud tunne. Maailmas möllab koroonaviirus ja kõik on oma kodudesse pressitud, nii saan ka mina oma viletsusega üksi olla. Keegi ei näe, kuidas lapin järjekordselt murdunud südant ja katsun paralleelselt aktsepteerida mõtet, et ma vist ei jaksa enam kunagi tööd teha. Ühel päeval leiab sõbranna telefonis, et ma peaksin ikkagi psühholoogi juurde minema. Ma ei vaidle vastu, olen elu lükata-tõmmata. Valime üheskoos spetsialisti välja.

Kristjan on suure kliiniku kodulehel välja reklaamitud kui psühholoog ja psühhoanalüütiline terapeut väljaõppes. Ta on pikk ja ilus, tahab muudkui rääkida lapsepõlve kogemustest-mustritest ning tema juures tuleb kindlasti käia kord nädalas. „Sest see võimaldab siinse progressi ka päriselt igapäevaellu integreerida.“ Igal nädalal istun tema suurejoonelise linnavaatega kabinetis ja lahkan seda, kuidas käitus minu ema ja kuidas isa. Millised uskumused ja tõekspidamised olen neilt üle võtnud? Millised osad minu mõtlemisest ja käitumisest on reaktsioonid hoopis varasematele traumadele ja protsessidele?

Jungiaanina orienteerub ta hästi mütoloogias, kasutab hooletu elegantsiga metafoore ja lugusid, mis mulle filmitegijana väga hästi istuvad. Märkan, kui palju esineb minu sisekõnes sõna „pean“. Tõepoolest, hämmastav, kui paljude asjade kohta ma suutsin üle kolmekümne aasta arvata, et PEAN neid tegema või olema. Jumala ausõna, ma tõesti ei teadnud, et mul on siin elus ka mingid valikud.

Käin teraapias religioosse järjekindlusega. Mulle avanevad hoopis uued vaatenurgad elule ja saan iseenda osas üha targemaks. Kuni ühel hetkel enam ei saa. Ma olen oma elus teinud suuri muutusi – läinud uuesti kooli, jätnud maha oma armastatud eriala, pingutanud kohusetundlikult oma uues suhtes. Sellele vaatamata on mul kogu aeg halb olla, sest mingid baasmustrid ei ole muutunud. Aga ma käin seal edasi. Vaimne tervis on muutunud mu elu keskpunktiks, mille ümber tiirleb kõik. Ma teenin raha selleks, et viia see psühholoogidele, sest mul ei ole valikut. Muidu ma ei elaks. Kesknädalane kohtumine Kristjaniga on kujunenud mu kaootilises elus üheks oluliseks pidepunktiks ja ma olen oma terapeudile selle eest siiralt tänulik. Tunnen mingit lojaalsust ja kuuluvust ning loodan meeleheitlikult, et kui seda tööd tublisti edasi teen, siis peame me ühel hetkel jõudma mingi järgmise läbimurdeni.

Aga ei jõua. Istun seal kabinetis igal nädalal 70 euro eest tunnis ja räägin sama juttu. Iga asi jõuab tagasi ema ja isani. Mulle hakkab tunduma, et me õngitseme mingit traumat sealt, kus seda ei ole. Kristjanit see ei häiri. Eks ta on minuga oma sissetulekus arvestanud. Pärast kolme aastat katkestan lõpuks siiski teraapiaprotsessi ja jätame südamlikult hüvasti.

10.
„Mul on vaja mingeid oskusi õppida. Prioriteetide seadmine. Emotsioonide reguleerimine.“ Kliiniline psühholoog Margus, kelle juurde olen aja pannud, kuulab mu sissejuhatuse ära. Jälle peab oma elulugu seletama. Istun, nagu juba harjunud – käed tublisti põlvedel, vuristan oma biograafiat ette ja hoian pisaraid tagasi.

Margus pärib mõne asja kohta, tundub, et tal on mingi konkreetne mõte.

Ja järsku saabub see hetk.

„Kas keegi on kunagi ATH-d kahtlustanud?“

Ei ole.

Ma tean enam-vähem, mis see on. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Kahel sõbral on see diagnoos ja ma olen seetõttu natuke lugenud. Margus ütleb, et seda võiks uurida. Kabinetist väljudes võtan taskust telefoni, leian sel teemal kiiresti ühe eestikeelse podcast’i ning panen mängima. Ja saan aru, et see kirjeldab mind üks ühele.

Üks ühele.

Ma olen kolmkümmend neli.

11.
Perearst soostub tegema e-konsultatsiooni psühhiaatrile, et uuringutele pääseksin. Sellele vastab valvepsühhiaater, juhuse läbi just doktor Ülo, seesama, kes ravimid mu õe nimele kirjutas. Ilma vastuvõtulegi kutsumata hindab ta hüpoteesi „vähetõenäoliseks, sest vastasel juhul oleksid sümptomid avaldunud juba lapsepõlves. Kuna varem on häid tulemusi andnud antidepressandid, soovitan uuesti alustada ravi nendega.“ Mul läheb silme ees mustaks.

Käi vittu, Ülo.

Mulle jääb segaseks, millise info alusel ta otsustab, et mul lapsepõlves sümptomeid ei olnud või millised on need antidepressantide head tulemused, millega ma iga paari aasta tagant läbipõlenuna ja sügavas depressioonis tagasi arsti juurde jõuan? Ja muidu, mitmel tüdrukul diagnoositi Eesti Vabariigis 90ndatel ATH? Ma olen valmis doktor Ülo sügavalt perse saatma. Olen ühekorraga oma elu suurimas segaduses ja totaalselt mobiliseeritud. Fuck it, ma leian selle raha, teen läbi 500-eurose diagnostilise protsessi kuskil erakliinikus. Ja saan lõpuks teada, et see on see.

Ma olen kolmkümmend neli.

Vaikus.

Vaatan üle õla ja jälgin, kuidas killud minu elust sulavad korrapäraseks kristalliks.

Ma näen selgelt.

Ma olen nii õnnelik.

Ma olen nii vihane.

Et kõik mu hädad ei tule siis sellest, et mu isa oli kauge ja ema ärev? Et mu elus siiski ei olnud tingimata seitsmeaastast enda uuestiloomise perioodi? Et minu organism lihtsalt ei tooda sama süsteemi järgi dopamiini, mille abil neurotüüpiline aju motivatsiooniks vajalikke ahelaid ehitab? Et ma istusin kolm aastat väidetava psühholoogi vastas, kes ei tulnud selle pealegi, et mul võiks olla mingi neuroloogiline eripära, vaid urgitses oksendamiseni mingit traumat? Et ma jõudsin oma elu täiesti ära lammutada, lootuses, et kui ma teen küllalt suuri muutusi, siis peab olukord paranema?

Ma kohanen. Kõik asetub uude valgusesse. Nüüd läheb segaseks.

Ma tunnen ääretut hirmu, et see diagnoos diskvalifitseerib mind kuidagi. Kas mul ongi mingi erivajadus? Ma tunnen end reedetuna, et keegi seda varem ei märganud. Ja kõige enam tunnen ma tohutut kergendust, et lõpuks on olemas mingi seletus, miks ma ärkan igal hommikul üles, vihates nii ennast kui elu. Sest koos seletusega võib leiduda ka lahendus ja jumal teab, ma olen selle eest võidelnud. Ma olen võidelnud oma elu eest, iga päev.

Iga neljas naine, kellel on ATH, on teinud katse endalt elu võtta.^[1] Ligi veerand sõltuvushäiretega ravile pöörduvatest inimestest on ATH-diagnoosiga.^[2] Et seda on ajalooliselt peetud poiste haiguseks, saavad naised diagnoosi enamasti alles 30ndates-40ndates eluaastates, kui üldse.^[3] Selle häire all kannatavatele naistele lüüakse tihti külge hoopis meeleoluhäirete silt ning neile määratakse meestest pea kolm korda suurema tõenäosusega lihtsalt antidepressante.^[4]

Uuringute põhjal võib oletada, et umbes 5% naistest vastab ATH kriteeriumidele.^[5] Eestis tähendab see ligi 36 000 naist. Ehk siis kümned tuhanded eesti naised võivad elada ilma diagnoosita aastakümneid, arvates, et nad on lihtsalt kasutud, laisad ja rumalad. Minna hambad risti läbi elu, pidades end läbikukkunuks, teades, et nad on võimelised rohkemaks, ja uskudes, et nad lihtsalt ei pinguta piisavalt.

Ma tahan karjuda. Kui kõrini on mul mingitest vanakooli jorssidest, kes peavad sarnaseid sümptomeid naiste puhul meeleoluhäireteks. Kui õudne on see, et meie riigis võib ennast psühholoogiks nimetada inimene, kellel puudub kutsetunnistus ja pädevus ära tunda reaalset probleemi. Mul on kõrini ravitsejatest, konstellööridest ja teistest, kes esitlevad arvamusi faktidena, ingliterapeutidest ja spirituaalsetest ossidest, kes joodavad inimestele mingeid ainekokteile ning jutustavad kaksikhingedest ja muust jurast. Mind ajab närvi, et kui ma tagantjärele guugeldan oma esimese psühholoogi Ene nime, näen, et ka tema on hoopis holistiline terapeut, kes jagab oma sotsiaalmeedias Ants Rootslase saadet. Mul on kõrini inimestest, kes põhjendavad iseloomuomadusi tõsimeeli tähtkujudega ja peavad end sealjuures intelligentseteks. Kui ma veel ühe korra pean kuulma „jäärade eripäradest“, siis ma löön sulle selle Maalehe horoskoobiga vastu pead. Ma põlgan neid inimesi, kes oma teadmatuses teevad teistele kahju ja võtavad neilt selle eest veel raha. Ja samal ajal olen ma tänulik. Sellele ühele mehele, kes pärast minu 20 aastat vaimse tervise süsteemis tundis ära, millega on tegemist. Neile tarkadele naistele – psühhiaatrile ja psühholoogile –, kes õpetavad mind täna, kuidas elada ja, veel enam, õitseda, sellise ajuga, nagu minule juhtumisi antud on.

Mul on lõpuks vastused.

Seisan jälle Roosi tänava nurgal, just nagu 20 aastat tagasi. Taevast sajab samasugust peenikest lund ja ma hingan sügavalt sisse. Tõstan näo taeva poole, et teravad lumehelbed sädemetena kinni püüda. Nägu, millele nad langevad, on veidi lõdvem. Silmade all on kotid, külgedel mõned kurrud. Mõned naerust ja mõned nutust. Kakskümmend aastat suitsetamist on teinud oma töö. Psühhiaatriakliiniku majas on tänaseks hotell, kelmika nimega Austri Villa. „Kõikides majutusruumides on lameekraaniga televiisor. Külaliste käsutuses on külmkapp, pliit, kohvimasin ja veekeetja. Olemas on voodipesu.“

Naeratan.

Mu süda on vaba,
vaba kui lind.
Siiski linnuks ei pea
keegi mind.
(Kalju Lepik)

^[1] E. Fuller-Thomson, R. N. Rivière, L. Carrique, S. Agbeyaka, The Dark Side of ADHD: Factors Associated with Suicide Attempts Among Those With ADHD in a National Representative Canadian Sample. Archives of Suicide Research, 2022, kd 26, nr 3, lk 1122–1140.

^[2] C. A. Zulauf, S. E. Sprich, S. A. Safren, T. E. Wilens, The Complicated Relationship between Attention Deficit/Hyperactivity Disorder and Substance Use Disorders. Current Psychiatry Reports, 2014, kd 16, nr 3, lk 436.

^[3] N. S. Crawford, ADHD: A Women’s Issue. Monitor on Psychology, 2003, kd 34, nr 2.

^[4] P. O. Quinn, M. Madhoo, A Review of Attention-Deficit/Hyperactivity Disorder in Women and Girls: Uncovering This Hidden Diagnosis. Primary Care Companion for CNS Disorders, 2014, kd 16, nr 3.

^[5] E. G. Willcutt, The Prevalence of DSM-IV Attention-Deficit/Hyperactivity Disorder: A Meta-Analytic Review. Neurotherapeutics, 2012, kd 9, nr 3, lk 490–499.

Olen varemgi soovitanud, et Eesti ajaloo õnnestumiste ja edulugude kõrval tuleks uurida ka mitmesuguseid luhtaminekuid ja ummikteid, kuna muuhulgas just viimastest moodustub kontekst, mis lubab esimestest õigesti aru saada.^[1] Nii on näiteks Eesti iseseisvumisprotsessi põhjalikumaks mõistmiseks oluline tunda ka teiste Eesti territooriumile pretendeerinud riiklike moodustiste nagu Balti Hertsogiriigi ja Eesti Töörahva Kommuuna ajalugu, taasiseseisvumisprotsessi mõtestamiseks aga tähtis vaadelda iseseisvuse taastamisele eelnenud ja sellega paralleelselt kulgenud reformipüüdlusi n-ö nõukogude süsteemi sees.^[2] See, et mingid kavatsused on olnud ebarealistlikud, selgub tihti alles tagantjärele, samas kui teostuda võivad needki unistused – sh Eesti iseseisvumine ja hiljem taasiseseisvumine –, millesse esialgu väga skeptiliselt suhtuti.

Kõik see kehtib samavõrra eesti mõtteloo kohta, mis on aja lõikes hargnenud ja teisenenud ümbritseva maailma mitmekülgse mõju all ning samas erinevatele kohalikele väljakutsetele reageerides. Vastamaks eesti rahvusliku mõtteloo võib-olla kesksele küsimusele – mis on Eesti ja kes on eestlased? –, tuleb võtta ühest küljest arvesse 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses rahvusvaheliselt levinud mõttevoolude (kultuurirahvuslus, liberalism, geopoliitika, sotsialism jne) mõju eesti rahvuslikule liikumisele, teisest küljest aga omaaegset ühiskondlik-poliitilist reaalsust (venestus, baltisaksa eliidi domineeriv positsioon, maanälg, tööstuslik pööre jne). Eri ideeliste ja faktiliste tegurite lõikudes sündis ka eesti rahvuslaste peades mitmesuguseid mõtteid, millele polnud määratud teoks saada, kuid mis sellegipoolest moodustavad olulise konteksti mh nendele ideedele, millele ehitati üles Eesti riiklik iseseisvus.

Eestlaste rahvusliku eneseteadvuse tekkimist ja varast arengut on uuritud üsna põhjalikult,^[3] kuigi kindlasti mitte veel piisavalt. Ent Eesti kui territoriaalse üksuse mõtestamine eesti rahvusliku liikumise raamistikus on uurimisküsimus, mis vajaks ajaloolaste poolt õieti alles süstemaatilist tõstatamist. Üldlevinud arusaam, et varase eesti rahvusliku liikumise jaoks tähendas „Eesti“ Eestimaad koos Põhja-Liivimaaga, pole kindlasti mitte vale, kuid ka mitte kogu tõde. Eestlaste asuala etnograafilised piirid ei ühtinud päris täpselt Eestimaa ja Liivimaa idapiiriga ning kuigivõrd üheselt mõistetav ei olnud ka eestlaste ja lätlaste asualade piiritlemine lõunas. Seega oleks vaja lähemalt uurida Narva ja Narva-taguste alade rolli eesti rahvuslaste mõtlemises, samuti setude ja Petserimaa^[4] ning eesti-läti problemaatikat.^[5]

Ent küsimuse „Eesti“ tähendusest varase (st iseseisvuse-eelse) eesti rahvusluse jaoks saab tõstatada ka palju radikaalsemal kujul. Kas võib eeldada, et perioodil enne Eesti iseseisvuse saavutamist ja Eesti riigipiiride kindlaks määramist oli kultuurirahvuslik, etnilistel kriteeriumidel põhinev arusaam Eesti territoriaalsest ulatusest tingimata ainuvõimalik? Kas võis mõnede eesti rahvuslaste peades eksisteerida ka alternatiivne visioon, mille järgi hõlmas „Eesti“ mõiste selliseidki alasid, kus eestlased olid vähemuses, või isegi neid, kus eestlasi veel ei elanud ning mida tuli seega alles koloniseerima hakata?

Suur-Eesti idee

Kunagi peetud vestluses pakkus Hollandi kultuuriajaloolane Joep Leerssen välja, et Eesti põhjamaisuse ideed, mida ma tol ajal uurisin, võiks määratleda kuuluvana n-ö elavate surnute kategooriasse (zombie territory). Täpsemalt öeldes tuleks selle all mõista selliseid ideid, mille kohta vähemalt tagantjäreletarkusest saab öelda, et need on põhinenud pigem soovmõtlemisel kui poliitilistel realiteetidel ning mida seetõttu ei ole õnnestunud ellu rakendada – kuid mis sellegipoolest on keeldunud välja suremast ning on visalt muudkui uuesti pead tõstnud.

Kui Eesti põhjamaisuse idee on elav surnu, siis Suur-Eesti ideed võiks nimetada viirastuseks. Poole kõrvaga kuulnud või silmanurgast näinud on seda sõnapaari paljud eestlased ning intuitiivselt saab sellele omistada ka mingi sisu: tegemist peaks olema Eestiga, mis on olemasolevast Eestist suurem. Ent kui palju ja kuidas täpselt suurem, jääb alati segaseks. Erinevalt Eesti põhjamaisuse mõttest, mis on kaua aega olnud osa eesti rahvusluse peavoolust,^[6] on Suur-Eesti näol tegemist marginaalse, rahvusliku teadvuse äärealadel eksisteeriva nähtusega. Avalikus diskussioonis on sellele viidatud harva, ning kui seda on tehtud, siis üldiselt irooniliselt ja selleks, et kedagi teist kritiseerida.

Allpool on lähemalt juttu selle kriitika peamistest sihtmärkidest, kelleks on Eesti rahvusliberaalide kauaaegne liider Jaan Tõnisson (1868–1941?) ning 1905. aasta revolutsionäär ning Esimese maailmasõja aegne emigrantpoliitik Aleksander Kesküla (1882–1963). Ent Suur-Eestiga seonduva eneseiroonia krestomaatiliseks näiteks võib pidada hoopis rahvalaulu „Eesti piir käib vastu Hiina müüri“, mille groteskne mõõdutundetus kätkeb endas samal ajal ka teatavat geopoliitilist katarsist: rõhutud väikerahva (olgu pealegi et fiktsionaalset) vabanemist oma väiksusest ja provintsiaalsusest:

Eesti piir käib vastu Hiina müüri
Venemaa on vahelt kadunud
Eestist vägev ilmariik on saanud
Igal pool ta leiab toetajaid^[7]

Valdavalt irooniline suhtumine siiski ei tähenda, et Suur-Eesti mõistel polnuks Eesti mõtteloos tõsiseltvõetavaid või vähemalt tõsistena mõeldud aspekte, mida tasub tagantjärele tundma õppida. Samalaadseid mõtteloolisi suundumusi lähiriikides ongi juba põhjalikult uuritud. Nii on terve rea teadlaste huviobjektiks olnud Suur-Soome liikumine, mis oli eriti mõjukas vahetult pärast Soome iseseisvumist ja 1920. aastatel ning mille teed sel ajal Suur-Eestiga korduvalt ristusid.^[8] Ka Suur-Saksamaa mõiste olulisust ja selle uurimise vajadust pole ehk tarvis lähemalt tõestama hakata.^[9] Õieti on arvata, et ekspansiivseid suundumusi võib leida pea igast Euroopa rahvuslikust diskursusest. Ent seda, mis teeb ühe rahva „suureks“, võib mõista mitmeti ning ka Suur-Eesti tähendus ei pea olema ilmtingimata ainult territoriaalne.

Vaimult suureks ja rahvaarvult suureks: Jakob Hurt ja Jaan Tõnisson

Eesti „suuruse“ küsimuse esimene ja tänapäevani tuntuim tõstataja oli varase eesti rahvusliku liikumise üks liidreid Jakob Hurt (1839–1907). Oma 1870. aastal Helmes peetud kõnes „Meie koolitatud ja haritud meestest“ vastandas Hurt rahvaste arvulist suurust ja riikide poliitilist vägevust hariduslikule ja vaimusuurusele, milleni olevat võimalik jõuda ka väikestel rahvastel – eestlased kaasa arvatud –, kui nad seda ainult ise tõsiselt soovivad:

„Aga kas kehva Eesti hulk ka suureks ja vägevaks võib saada? … Suurus ja vägevus on kahesugune rahva-seltsidel. Mõned on suured hingede arule ja vägevad poliitika väljal. Neil on siis ka suur riik ja suur sõavägi. Seda viisi suureks kül Eestirahvas ialgi saada ei või. … Tõine suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elo poolest. … Ka terve rahvas võib sedaviisi vaimu asjades ja haritud elo poolest tõeste suur ja vägev ja tõistele hapu taignaks olla, kes elo elama ajab. … Sellesarnasest suurusest ja vägevusest ka oma jago osa saada pole ka eesti rahval keelatud, kui aga ise tahame ja nimelt mehise meelega tahame.“^[10]

Hurda mõte, et eesti rahvas peaks oma väikest arvu ja poliitilist nõrkust kompenseerima vaimusuurusega, kuulub kahtlemata eesti rahvusluse pärusvara hulka. Näiteks Mart Laar on nimetanud seda „tänaseni püsivaks rahvuslikuks imperatiiviks“,^[11] Andres Herkel aga „rahvuse alaväärsuskompleksi kanaliseerimiseks“.^[12] Ilmselt ei ole need kaks seisukohta, tunnustav ja kriitiline, teineteisega vastuolus: ka rahvusliku alaväärsuskompleksi kanaliseerimine vaimutöösse saab olla rahvuslik imperatiiv, kusjuures kindlasti mitte halvim võimalikest. Edasises eesti mõtteloos viis see protsess, mida Toomas Karjahärm on määratlenud kui „perifeerse ja väikerahvaliku teadvuse“ ületamist,^[13] eestlaste kollektiivse enesemääramiseni euroopaliku tsivilisatsiooni osana, seejuures siiski edasi eestlasteks jäädes.

Ent tegelikult rõhutas Hurt oma kõnes sedagi, et eestlaste arv kodumaal võiks vabalt kahe- või kolmekordseks kasvada, ilma et neil sellepärast veel kitsas hakkaks. Õieti saanuks rahvaarvu kasv Hurda meelest parandada eestlaste positsiooni Vene riigi sees, kus neil oleks võinud sellevõrra rohkem „oma jago nägo ja tego, mõomist ja maksmist“ olla, kui rahvas samal ajal tubli ja haritud on.^[14] Nagu ka Ken Kalling on osutanud, siis loogiliselt võttes eeldas vaimult suureks saamise ideaal ilmselt siiski piisavat rahvaarvu, mille seast vaimusuurused võrsuda võiksid.^[15]

Selle rahvaarvu-mõtte silmapaistvaks edasiarenduseks on Jaan Tõnissoni poolt 1910. aasta alguses kirjutatud pikk manifestilaadne tekst „Püüete kava ja võitluse tee alusjooned“, mis ilmus läbi viie Postimehe numbri. Mõtiskledes selles eesti rahva tulevikuväljavaadete ja seda ähvardavate ohtude üle, pakkus Tõnisson välja „Suur-Eesti“ kui aate, mis võiks eestlasi innustada rahvuslikule tööle ja ärgitada neid üles pessimismist ja passiivsusest. Tõnisson rõhutas, et „Suur-Eesti“ kui „eeskavaline hüüdsõna“ ei tähenda siiski mitte separatismi ega šovinismi: eestlased ei tahtvat ei „Soome-Eesti ühendatud riikisid“ asutada ega „Peterburgi ära võtta“, kuigi seda oli neile suurvene rahvuslaste ja baltisakslaste poolt süüks tahetud panna. Vastupidi, Tõnisson rõhutas, et Suur-Eesti peab ära mahtuma „kodumaa piiridesse“. Ent seejuures ei jätnud ta lisamata, et vene suurrahvas ei peaks sedagi pahaks panema, kui eesti põlluharijad ka edaspidi ida poole elama asuvad, et seal uudismaad teha.^[16]

Suur-Eesti suurus seisnes Tõnissoni jaoks eeskätt rahvaarvu suuruses. Kesk-Euroopa keskmist rahvastikutihedust aluseks võttes arvutas ta välja, et eestlaste asualadele Eestimaal ja Põhja-Liivimaal pidanuks ära mahtuma enam kui neli ja pool miljonit inimest. Koos „lähikondsete asundustega“ tõusnuks see arv aga lausa üle viie miljoni. Rahvaarvu kasv oli omakorda otseses ühenduses vaimusuuruse ideaaliga: eesti rahval tuli oma pinnal sedavõrd kasvada, „et tema kultuuriliselt midagi luua ja inimesesoo kultuurimõistet sisuliselt rikastada aitaks“.^[17] Kultuur ei olnud Tõnissoni jaoks aga mitte midagi loodusest ja loomulikkusest eraldiseisvat või kõrgemale tõusvat, vaid „kõrgem väljaarenemine elu mõtte sihis looduse alusel“, st otseselt seotud demograafia ja rassihügieeni problemaatikaga.^[18]

Tõnissoni kirjutis tõukus suuresti asjaolust, et 1910. aasta alguses oli hakanud ilmuma eesti väljarändajate ja asunike häälekandja Asunik. Selle kosmopoliitset maailmavaadet esindava ajakirja toimetajaks oli Jakob Lukats (1878–1947) ning seal avaldas hulgaliselt kirjutisi Ado Grenzstein (1849–1916).^[19] Postimehe ringkond eesotsas Tõnissoniga suhtus aga väljarändesse ja seega ka väljarännet propageerivatesse väljaannetesse eitavalt. Emigratsioon võis kaasa tuua uute sisserändajate saabumise Saksamaalt või Venemaalt,^[20] samuti olevat rändajate rahvaste saatuseks, et nad ei suuda kultuuriliselt kasvada ega midagi luua, sest „veereval kivil ei kasva sammalt“.^[21] Ka oma Suur-Eestile pühendatud artiklisarjas rõhutas Tõnisson, et Suur-Eesti tuleb luua „kodumaa toredal pinnal“.^[22] Vaevalt võinuks see unistus teoks saada, kui kodumaa samal ajal nelja tuule poole rahvast tühjaks voolab.

Vastates Postimehes ilmunud kriitikale „vandersellide“ suhtes, kes olid Eestist välja rännanud paremat elu otsima, kirjutas Asunik omalt poolt, et väljarännanud eestlased nagu Koidula, Veske, Köler ja Hurt ei ole siiski vähem eestlased „kui praeguse Suur-Eesti kelkijad“.^[23] Ajalehes Olevik lisas Lukats, et küüru vajunud välimusega orjameelseid eesti talumehi, kellele isegi taevariigi õpetus polnud suutnud eluaateid ega edenemispüüdeid anda, ei kõneta ka „Suur-Eesti pisike unistus viie miljonilisest moonakate ja popside riigist.“^[24] Viljandi ajaleht Maleva oli samuti skeptiline ning arvas, et inimene läheb ikka sinna, kus parem, ega lase end seejuures Jaan Tõnissoni Suur-Eesti-vaimustusest segada.^[25]

Baltisakslaste Revalsche Zeitung pidas selle poleemika üle reflekteerides võimalikuks vastandada lausa kahte eri voolu Eesti ajakirjanduses: ühest küljest kosmopoliitset ja mitterahvuslikku Asunikku, teisest küljest Suur-Eesti asustamisest unistavat Postimeest, mille toimetaja Tõnisson oli oma rahvarohke Suur-Eesti idee välja käinud Asuniku ideedele vastukaaluks.^[26] Asunikku ilmus kokkuvõttes küll ainult üheksa numbrit ning paljulubava alguse saanud kosmopoliitse suuna kõlapind Eesti avalikus debatis jäi seetõttu väheseks.

Kosmopoliitsete ja rahvuslike voolude vastandamise taustal tuleb tähelepanu juhtida, et Tõnissoni suhtumine vähemalt Eesti lähikonda suunatud väljarändesse ei olnud siiski nii eitav, kui Lukats ja Asunik seda paista lasid. Mõiste „lähikondsed asundused“, mille Tõnisson kaasas oma demograafilistesse arvutustesse ning mis ilmselt viitab Narva-tagustele aladele (ja võib-olla ka Põhja-Lätile), annab mõista, et „kodumaa piirid“ olid temagi mentaalsel kaardil tõmmatud laiemalt kui tänapäeva või sõdadevahelise aja Eesti riigipiirid. Samuti väidab Tõnisson, et ka venelased ei peaks eestlaste juurdevoolule vastu olema, kuna eestlased kui arenenuma kultuuriga rahvas väärindavad maad ka oma uues asupaigas. Nii võis Tõnisson olla vastu küll eestlaste väljarändele välismaale või Vene riigi kaugematesse osadesse, kuid ilmselt ei olnud ta vastu nende asuala järkjärgulisele laienemisele Eesti vahetus naabruses. Selgesõnaliselt loobus ta vaid Peterburile pretendeerimast.

Tsaariaegse tsensuuri tingimustes kõigest kirjutada ei saanud ning seetõttu on tagantjärele pea võimatu kindlaks teha, kuivõrd hästi oli Tõnissoni Suur-Eesti programmi territoriaalselt ekspansiivne aspekt läbi mõeldud ning kui suurt maa-ala see lõppkokkuvõttes pidanuks hõlmama. Mingi vihje selle kohta leiab siiski Tõnissoni sõbra, arstiteadlase Siegfried Talviku (1878–1929) mälestustest. Jaan Tõnissoni ajakirjanikutegevuse 25. juubelile pühendatud Postimehe erinumbris kirjutas Talvik, et umbes 1910. aastal oli ta vestelnud Tõnissoniga „tulevasest Eestist, mis Peipsitaguse koloniseerimise läbi lisa saama pidi nii territoriaalselt, kui rahva kandva jõu tõusu poolest, laialise autonoomia tähe all“. Lõppsihiks pidi seejuures Tõnissoni sõnul olema „Suur Eesti kuni Ilmeni järveni, rohkem meie ei tahagi!“.^[27]

1921. aasta Eestis tekitas selle infokillu avalikkuse ette jõudmine väikese sensatsiooni ning tuletas meelde teisigi omaaegseid arutelusid. Karl August Hindrey (Hoia Ronk) omistas Päevalehes ilmunud luuletuses Eestimaa Ilmeni järveni (Ilmjärveni) laiendamise mõtte näiteks hoopis Postimehe kirjastuse ühele asutajale Mihkel Vunkile (1877–1914), kes olevat selle välja käinud joviaalses meeleolus Tartu seltskonnategelaste juhuslikul kohtumisel Soome folklorist Armas Otto Väisäneniga (1890–1969) Vanemuise puhvetis:

jutt liikus, tõusis hõimutuju,
üks mõte ikka jälle teise mõtte andis
ja võttis lõpuks selle kindla kuju:
et soomlased ja Viru veljed ühel nõul
kord raputavad Vene orjakütked maha
ja hooga, mis on omane me tõul,
me venelased peletame ära Peterburi taha.
„Me ajame nad uperkuuti Ilmenisse!“
Vunk põrutas, ning oli otsus tehtud
ja selle peale võeti mitmed vedelikud sisse
ja tegevuse eesmärk oli ette nähtud.^[28]

Territooriumilt suureks: Aleksander Kesküla

Küsimus, kuivõrd peaks Ingerimaad ja Põhja-Lätit „tegelikult“ eesti aladeks pidama, on selle artikli seisukohalt kõrvalise tähtsusega ning lähemalt käsitleda võiks seda mujal. Igal juhul pole kahtlust, et mõlemas piirkonnas on ajalooliselt elanud eestlasi ja eestlastega hõimusuguluses olevaid soome-ugri rahvaid, kes sealt on hiljem välja tõrjutud või vähemusse jäänud. Ingerimaa puhul sai juba varakult oluliseks tõrjefaktoriks uue Vene pealinna Peterburi asutamine tsaar Peeter I poolt 18. sajandi alguses, mille järel jäid sealsed isurite ja vadjalaste külad venelaste juurdevoolu tõttu järjest enam isolatsiooni ja ümberrahvustumissurve alla.

Tänu luterlikule usule, millest kõvasti kinni hoiti, polnud soomeugri asulaid aga 20. sajandi alguskümnenditeks veel päris lõpuni assimileeritud ning 19. sajandi ja 20. sajandi alguse väljarände käigus hakkas Narva-tagustele aladele asuma ka järjest enam eestlasi, mis sealset protestantlikku elementi tugevdas. 1918. aastal tegi Helsingi eesti koguduse pastor August Nigol (1877–1918) kindlaks, et väljaspool Eestit mujal Venemaal asus 318 eesti asulat ning elas umbes 200 000 etnilist eestlast – umbes 20% eestlaste koguarvust.^[29] Praeguses Leningradi oblastis Volossovos elas sel ajal ka minu Viljandimaalt pärit isapoolne vanavanaisa Peeter Kuldkepp (1877–?) koos oma perekonnaga. Perepärimus ütleb tema kohta nii palju, et usk ja eriti Piibli lugemine olid talle väga olulised.

Põhja-Lätiski oli oma soomeugrilastest põliselanikkond, liivlased, kelle keel on eesti keelega lähedases suguluses. Eestlasi elas hulgaliselt ka Ludza (Lutsi) piirkonnas ning Koiva jõe ääres (leivud). Seega ei piirdunud lõunapoolne eesti sugulasrahvaste asuala mitte ainult Põhja-Liivimaaga, ega ka üldse Liivimaaga, vaid ulatus Kuramaalegi.

Sellistel „lähikondsetel asundustel“, nagu Tõnisson neid nimetas, oli iseseisvuse-eelses eesti rahvusluses oma positsioon, mida mõtteloolastel tuleks alles lähemalt uurima hakata. Mis kõige olulisem: nende asunduste sekka loeti aeg-ajalt ka Venemaa pealinn Peterburi, mis oli asutatud n-ö soomeugrilastelt röövitud maale ning mida mõnede eesti rahvuslaste arvates tuli seetõttu samuti Suur-Eesti alaks lugeda.

Enim saab seda mõtet seostada 1905. aasta revolutsiooni ajal tuntuks saanud ning 1908. aastal Venemaalt Šveitsi põgenenud Aleksander Kesküla^[30] nimega. Mees, kes revolutsioonisündmuste ajal oli saanud tuntuks ainsa enamlasena eesti nn intelligentide seas, leidis oma maailmaajaloolise rolli Esimese maailmasõja ajal, mil rahvuslikud ringkonnad kodumaal jäid pigem passiivseks ega teinud katset mõjutada sõja kulgu näiteks Venemaa vaenlastega koostööd otsides. Kesküla aga arvas, et sõda tuleb aktiivselt ära kasutada, ning võttis juba selle algusjärgus ühendust Saksa ametivõimudega, eesmärgiks kaasa aidata Venemaa lüüasaamisele ja lagunemisele.

Selleks tuli Kesküla meelest õhutada Venemaal separatistlikke ja revolutsioonilisi meeleolusid: muuhulgas oli ta esimene, kes soovitas Saksa ametivõimudele Leninit kui ainsat Vene revolutsioonilist liidrit, kes oleks tegelikult võimeline revolutsiooni korda saatma. Ent mis olulisem: Kesküla uskus sõja kahel esimesel aastal, et koostöös võiduka Saksamaaga on võimalik Eesti Venemaast eraldada, kuid ühtlasi vältida selle sattumist Saksa võimu alla. Selleks tuli Saksamaa poolel sõtta tõmmata Rootsi, millele pidi järgnema Saksa-Rootsi ühine rünnak üle eestlastega asustatud territooriumide Venemaa pealinna suunas ning Venemaa sõjakaotus. Eestis oleks alanud Rootsi okupatsioon, mis pärast sõja lõppu pidi viima tugeva põhjamaise föderatsiooni loomiseni, kus Eestil oleks olnud laialdane autonoomia. Föderatsiooni koosseisu pidanuks lisaks Eestile ja Rootsile kuuluma ka Soome ja teised Põhjamaad.

Küsimus, milline pidanuks Kesküla meelest olema selle tulevase autonoomse Eesti territoriaalne ulatus, on seni üsna vähe tähelepanu pälvinud. Kesküla sõber Adolf Gasser (1903–1985) kirjutas oma Keskülast rääkivas artiklis, et 1916. aastal oli Kesküla eesmärgiks olnud Suur-Eesti (Gross-Estland) asutamine, mis pidi hõlmama kogu Ingerimaad koos Peterburiga ja Liivimaad koos Riiaga, samas kui läti Kuramaad oli ta valmis Saksa imperialismile ohverdama.^[31] Ajaloolane Olavi Arens kirjutas 1991. aastal samuti, et Keskülale tähendas Eesti Eestimaad, Liivimaad ja Ingerimaad ning et viimane võrdus tema jaoks enam-vähem Peterburi kubermanguga. Peterburi ja Riia osas oli Kesküla Arensi sõnul aga ebajärjekindel, loobudes esimesele pretendeerimisest pärast veebruarirevolutsiooni ja teisele pärast Saksa vägede sissetungi Lätisse.^[32] Kaido Jaanson pidas Suur-Eesti kui termini seostamist Keskülaga, nagu seda hiljemgi tihti on ette tulnud, aga üldse ebaõiglaseks, kuna Kesküla ise polnud seda mõistet kasutanud.^[33]

Kindlasti pole kahtlust, et Peterburi oli Kesküla jaoks juba varakult oluline sihtmärk ning talle meeldis seda eestlaste omaks tunnistades venelasi õhku ahmima panna. Muuhulgas puudutab see tema ainsat külaskäiku Lenini juurde, mis Kesküla sõnul toimus 1914. aasta oktoobri alguses. Selle käigus oli ta Lenini korralikult läbi katsunud ja jõudnud „psühholoogilise pommi teel lõpuks tema alateadvuse põhjani“, mille peale Lenin ärritus niivõrd, et jooksis kaks korda toast välja ja vaikis.^[34] Selle psühholoogilise pommi sisu annab edasi Adolf Gasseri mälu järgi lavastatud vestlus Lenini ja Kesküla vahel. Arutlusel oli küsimus, milliste rahutingimustega Lenin nõus oleks.

„Lenin: „Sakslased võivad võtta Riia – sakslased võivad võtta Kiievi – sakslased võivad võtta Tbilisi.“

Kesküla: „Ja Ingerimaa?“

Lenin: „Ingerimaa? Kas see on Peterburist põhjas või läänes?“

Kesküla: „See on Peterburi.“

Ja ilma vastamata muutis Lenin teemat.“^[35]

Kaks ja pool aastat hiljem, 1917. aasta aprilli alguses kohtus Kesküla Vene saadikuga Stockholmis Anatoli Nekljudoviga (1856–1943) ning pidas ka temaga maha pika vestluse, mis jättis Nekljudovile nii sügava mulje, et ta avaldas sellest pika kokkuvõtte hiljem oma memuaarides. Seegi kord õnnestus Keskülal vestluspartnerit šokeerida, kuulutades Ingerimaa koos Venemaa pealinnaga „kahtlemata“ eestlastele kuuluvaks territooriumiks, kus eestlased olevat venelastest vähemusrahvale valmis andma ainult piiratud kultuurilisi õigusi.^[36] Seega tundub, et Kesküla ei olnud ka veel veebruarirevolutsioonile järgnenud nädalatel Peterburile pretendeerimisest loobunud.

Mõneti üksikasjalikumad andmed Kesküla seisukohtadest Eesti territooriumi ulatuse asjus on teada natuke hilisemast perioodist: 1917. aasta detsembrist ja 1918. aasta jaanuarist, st ajast, mis järgnes oktoobrirevolutsioonile ja eelnes Eesti iseseisvuse välja kuulutamisele. Esimene põhjalikum asjassepuutuv allikas on sellel ajal Prantsuse Stockholmi saatkonna rahadega ülal peetud ja Kesküla juhitava nn Eesti Büroo poolt väljastatud pressiteade Eesti rahvusliku tuleviku kohta, mis ilmus ka rootsikeelse artiklina liberaalse Stockholmi ajalehe Afton-Tidningen avaleheküljel.^[37] Teine allikas on Kesküla kiri Saksamaal elavale baltisaksa publitsistile Paul Rohrbachile (1869–1956), kes oli maailmasõja ajal saanud tuntuks Baltimaade Saksamaale annekteerimise ühe peamise eestkõnelejana. Omalt poolt püüdis Kesküla Rohrbachi selles mängus üle trumbata, tutvustades talle hoopis eestlaste anneksionistlikku programmi. Siin tasub mõlemat teksti pikemalt refereerida.

Eesti Büroo pressiteates seletas Kesküla, et Eesti patriotism pole mitte rahvuslikult, vaid territoriaalselt orienteeritud, mis tähendavat, et see ei seisne rahvusvähemuste või naaberrahvaste agressiivses allasurumissoovis, kuid ei piirdu ka kõigest rahvusliku emantsipatsiooni kui sellisega. Vastupidi: rahvuslik emantsipatsioon olevat eestlaste jaoks kõigest vahend maal ette võetavate vajalike ümberkorralduste ning kultuurilise ja muu arengu soodustamiseks. See territoorium, mis on eestlaste patriotismi peamiseks kandjaks, koosnes Kesküla järgi „vanadest Rootsi läänemereprovintsidest“ Eestimaast, Liivimaast ja Ingerimaast, kuid polnud naaberaladest veel selgelt piiritletud. Nende seast Eestimaal elavat peaaegu ainult eestlased, vähesed rahvusvähemused välja arvatud, ning ka Liivimaa üheksast kreisist olevat viis täiesti eestlaste päralt. Ülejäänud neljast olevat kaks eesti-läti segaelanikkonnaga, üks täiesti läti oma ning üks (Riia) „läti-rahvusvahelise“ elanikkonnaga, mille seas ei puuduvat ka eestlased.^[38]

Ka Ingerimaal, Peterburi välja arvatud, olevat rahvastik ülekaalukalt eesti ja soome päritolu, seda eriti läänepoolsetel ja põhjapoolsetel, Peipsi järve ja Soome lahega piirnevatel aladel. Siiski elas Kesküla sõnul Ingerimaal ka vene talupoegi ning segaelanikkonnaga alade küsimus oli seega keeruline probleem, mille lahendamiseks võis kohaldada eri asualade õigust enesemääramisele, vähemusrahvuste kultuuriautonoomiat ja rahvastikuvahetust. Kuna Venemaal elas veerand miljonit eesti kolonisti, olevat võimalik ka viimane lahendusvõimalus, ent Kesküla meelest tuli kasutusele võtta siiski kõik kolm meetodit, et selles „eesti Makedoonias“ luua eeldused edasiseks stabiilseks arenguks. Lisaks Makedooniale oli olemas ka „eesti Karjala“, nimelt Pihkva koos iidsete Petseri ja Irboskaga. Lõpuks pidid tulevase Eesti juurde etnograafiliselt kuuluma ka „eesti liivlased“ Põhja-Kuramaal.^[39]

Seejuures Kesküla rõhutas, et pärast veebruarirevolutsiooni Eesti aladel kehtestatud autonoomiaseadust, mis oli piiritlenud Eesti territooriumi tema kirjeldatust kitsamalt, tuleb pidada ajutiseks ja esialgseks. Ülevenemaalisesse Asutavasse Kogusse lootvat eestlased aga saata oma esindajad ka Venemaalt ja Ingerimaalt.^[40] Seega seisnes territoriaalne enesemääramine eestlastel Kesküla meelest alles ees ning pidi hõlmama oluliselt suuremat ala kui see, mida on traditsiooniliselt Eesti alla arvatud.

Olavi Arensiga võib nõustuda, et vähemalt otsesõnu Kesküla selles 1917. aasta lõpunädalate kirjutises enam Peterburi (ega Riia) Eestiga liitmist ei nõudnud, seda samas küll selgelt ka välistamata. Ülejäänud Ingerimaa tundus aga juba käeulatuses olevat. 1918. aasta 16. jaanuaril andis Eesti Büroo rõõmsalt teada, et „Ingerimaa pealinn Narva“ oli liidetud Eestimaaga ja muudetud kreisipealinnaks, kusjuures Narva kreis ulatuvat nii lääne kui ida poole Narva jõge. Piirnevate idapoolsete Ingerimaa alade liitmise läbi oli seega astutud uus positiivne samm Eestimaa ja Ingerimaa taasühendamise suunas.^[41] See uudis ilmus rootsikeelsena 19. jaanuaril ajalehes Svenska Dagbladet^[42] ning ilmselt mujalgi.

Lähemad põhjused, miks Kesküla meelest Ingerimaad eestlastele vaja oli, selguvad 18. jaanuariga dateeritud kirjast Paul Rohrbachile. Sel ajal, Eesti maismaad ähvardava Saksa okupatsiooni eelõhtul, oli 1916. aasta lõpus Saksa teenistusest lahkunud Keskülal tekkinud ilmne soov teha uut katset sakslastega Eesti küsimuses mingisugusele vastastikusele mõistmisele ja võib-olla ka kompromissile jõuda, nagu ta seda kirjas ise väljendab.^[43]

Rohrbachi välja öeldud nõudmisele, et Eesti „vabatahtlikult Saksamaa liidumaaks hakkaks“, seadis Kesküla oma kirjas vastu väite, et Eesti küsimuse lahendamine on võimatu, ilma et oleks esmalt tegeletud Ingerimaa küsimusega, mis olevat keskne ja vältimatu osa eesti rahvuslikust poliitikast. Ajal, mil valmistatakse ette Eesti Asutava Kogu valimisi, nõudsid Kesküla sõnul 300 000 Ingerimaal elavat eestlast –  15% eestlaste koguarvust – õigust valimistest osa võtta, samal ajal kui Saksamaaga liitumist soovivate baltisakslaste koguarv Läänemere provintsides oli kõigest 150 000. Kui aga väita, et baltisakslaste väike arv ei loe, sest tegemist on eriti kvaliteetse, kultuurikandjatest rahvastikuga, siis pidi sama kehtima Ingerimaal elavate eestlaste kohta, kes mängisid seal Kesküla kinnitusel samasugust kõrgema kultuuri ja kõrgema majandusvormi kandja rolli mitte üksnes vene, vaid ka soome talupoegade jaoks.^[44]

Nõnda ei saanud oodata, et eestlased „selle õitsva oksa“ enda küljest vabatahtlikult ära lõigata lubaksid. Ingerimaa küsimus olevat eestlastele olulisem isegi Venemaa koosseisus jätkamise või mittejätkamise küsimusest: kui Ingerimaa ei saa jääda Eesti külge, pidi Eesti jääma Ingerimaa külge, olgu siis ükskõik millist tüüpi poliitilises ühenduses. Selle poolt rääkivat ka asjaolu, et lisaks 300 000 eestlasele elasid seal 200 000 ingerlast, kelle keel oli Kesküla jutu järgi midagi eesti ja soome keele vahepealset ning kes iialgi vabatahtlikult Soomega ei liituks, kuid ei suudaks ka iseseisvalt end venelaste vastu kehtestada. Ja lõpuks oli Kesküla väitel oluline asjaolu, et Ingerimaa rahvastikutihedus on kõigest 8–10 inimest ruutkilomeetri kohta, samas kui Eestimaal on selleks arvuks 35 inimesest.^[45]

Sellega seoses märkis Kesküla, et anneksionistlikus Saksa kirjanduses oli Eesti sobivust koloniaalmaaks tihti põhjendatud madala asustustihedusega. See olevat ebaõige, kuna Eesti asub Saksamaast kaugemal põhjas ning seda tuleks võrrelda õieti Kesk-Rootsi, Lõuna-Norra või Ingerimaaga. Aga sellise võrdluse tulemusena selgub, et hoopis Eesti ise peab endale asumaid otsima ning ongi seda juba kaua aega teinud laiadel Venemaa avarustel. Viimase 15–20 aasta jooksul olevat seda väljarändevoogu ettevaatlikult aga hoopis Ingerimaale juhitud. Nüüdseks tähendas see, et jättes Venemaale Ingerimaa, kus elas 25–30% eesti rahvast, saaks Eesti ära lõigatud oma tulevikust.^[46]

Oma kirja lõpetas Kesküla ähvardusega: leiduvat ka teine, alternatiivne võimalus leevendada eestlaste maanälga – lasta neil otsida oma Ingerimaad hoopis baltisaksa aadli suurmaavaldustest, nagu seda teevad enamlased. Sellist arengut ei saaks pooldada aga ükski baltisakslaste sõber, sh Rohrbach ise. Ka Eestile tervikuna olevat halb, kui põllumajanduslikult arenenud suurmajandid killustataks väiketaludeks, ning selline samm astutaks vaid äärmisel juhul. Majanduslikult ratsionaalne lahendus Eesti küsimusele on aga Ingerimaal, mis tähendab, et Eesti küsimust pole ilma selleta lahendada võimalik.^[47]

Need refereeritud kaks allikat selgitavad võrdlemisi põhjalikult Eesti territoriaalse ulatuse küsimust ja eriti Ingerimaa rolli Kesküla mõttemaailmas vähemalt sellel konkreetsel ajahetkel – Eesti iseseisvuse ja Saksa okupatsiooni eel. Jääb üle vaid küsida, kuivõrd ta oli oma Ingerimaa-obsessiooniga puhtalt üksiküritaja. Sellel hetkel astub uuesti lavale Suur-Eesti mõtte esmaautor Jaan Tõnisson.

Samal ajal kui Kesküla Ingerimaa Eestiga liitmise heaks propagandat tegi, st 1917. aasta lõpul ja 1918. aasta alguses, oli Tõnissonist saanud Eesti esimese välisdelegatsiooni liige. Välisdelegatsioonile oli tehtud ülesandeks tutvustada välismaal Eesti poliitilist olukorda ja rahvuslikke sihte ning taotleda abi viimaste teostamiseks. Esmalt viibis Tõnisson selle eesmärgiga äsja iseseisvunud Soomes ning jõudis sealt 25. jaanuaril Stockholmi, kuhu ta jäi mõneks ajaks üksi, kuna puhkes Soome kodusõda, mis takistas välisdelegatsiooni teisi liikmeid talle järgnemast. Peatselt pärast saabumist, tõenäoliselt 2. või 3. veebruaril, kohtus Tõnisson esimest korda üle paljude aastate ka Keskülaga, kes oli veetnud suurema osa ajast Stockholmis juba maailmasõja algusest peale. Keskülale külla juhtus Tõnisson minema hetkel, mil tema juures viibis soome aktivist, „kellele A. Keskküla Eesti küsimust nii ütelda Suur-Eesti mõtteviisi seisukohalt valgustas“.^[48]

Nimetatud soomlane oli Saksa mereväestaabi agent Konrad Westlin (1882–1947), kes viibis Kesküla juures seetõttu, et talle oli antud ülesandeks kindlaks teha, millega Kesküla tegeleb, ning ühtlasi hoida silma peal Tõnissonil, kelle kohta tuli välja uurida, ega ta sakslastega läbi rääkides samas ka Antanti maadega ühendust ei kavatse võtta. Nagu Westlin oma mälestustes kirjutab, rääkis Kesküla enda plaanidest luua Suur-Eesti, millega lisaks Eestimaale tulnuks liita ka osa Liivimaast ja Ingerimaast. Nendes Ingerimaa osades, millele Eesti pretendeeris, tuli luua Eesti asumaa, kuhu eestlased kavatsesid kokku koguda 250 000 üle Venemaa laiali elavat suguvenda. Suur-Eesti plaani teostumisel oleksid eestlased saanud loobuda baltisaksa aadli maaomandi konfiskeerimisest, mis vastasel juhul olnuks vajalik.^[49]

Ingerimaa kohta oli Kesküla veel öelnud, et tegelikult oleks eestlastel ükskõik, kas see saaks iseseisvaks või ka Soome või Eesti osaks – peaasi, et see ei jääks Venemaa külge ning eestlastel oleks võimalik sinna kolonistidena elama asuda. Tõnisson, kes sel hetkel uksest sisse astus ja vestlusega liitus, kinnitas Westlini sõnul ka omalt poolt kõike, mida Kesküla oli eestlaste soovide ja tulevikukavatsuste kohta rääkinud.^[50]

 Kokkuvõtteks

Hurt, Tõnisson ja Kesküla olid kahtlemata kõik väga erinevad poliitikud ja mõtlejad, kuid ühel või teisel moel oli Eesti „suuruse“ teema oluline neile kõigile. Loodetavasti on mul siinses lühikeses essees õnnestunud näidata, et nende ideed selle kohta, mis täpselt Eesti ja eestlased suureks võiks teha, ei arenenud mitte vaakumis, vaid olid üksteisega seotud ning viisid nende autoreid mõneti sarnaste lõppjäreldusteni – vaatamata sellele, et näiteks Kesküla radikaalsus oleks Hurdale kahtlemata võõristav tundunud.

Siiski pole kahtlust, et territoriaalselt ekspansiivne Suur-Eesti programm, mis pooldas eestlaste asualade laienemist ida ja lõuna suunas, jäi iseseisvuse-eelses eesti rahvusluses üsna marginaalsele kohale. Samuti ei suutnud vastavasisulised soov-unelmad kuigivõrd mõjutada reaalseid sündmusi: Ingerimaa jäi Eestiga liitmata, Peterburist rääkimata, ning Eesti rahvaarv ei kahekordistunud. Seda, kuivõrd edukad on olnud püüded vaimusuuruse poole, võib igaüks ise hinnata.

Sellegipoolest oli tegemist teemaga, mille parem tundmine annab oma panuse mitmesuguste lõikuvate diskursuste – vaimusuuruse ja kultuurikandmise, rahvaarvu ja demograafia, väljarände ja kolonialismi, rahvussuhete jne – paremaks mõistmiseks varase eesti rahvusliku liikumise kontekstis. Tegeledes erinevate küsimustega, mis seostuvad näiteks eesti ida- ja lõunapoolse diasporaa, soome-ugri liikumise või ka Eesti piirivaidluste ja ääremaadega sõdadevahelisel ajal, ei tohiks jätta mõtlemata ka Suur-Eesti peale.

Lõpuks võib öelda, et Suur-Eesti viirastused ei saanud Eesti iseseisvumise ja riigipiiride kindlaks määramisega veel lõplikult läbi. Uuesti kerkis see mõiste esile pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist seoses plaanidega Eesti-Soome liitriigi loomiseks, samuti sõdadevahelisel ajal ühenduses erinevate Välis-Eesti initsiatiividega (seejuures anti sellele terminile mitteterritoriaalne tähendus) ning lõpuks veel Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal, kui Eesti rahvuslaste meelitamiseks tulid okupatsioonivõimud välja omaenda Suur-Eesti programmiga. Nende teemade uurimine jääb aga edaspidiseks.

^[1] M. Kuldkepp, Eesti ajaloo marginaalidest. Sirp, 16.04.2021, lk 17.

^[2] Viimase kohta vt nt J. Saharov, From Economic Independence to Political Sovereignty: Inventing ʻSelf-Management’ in the Estonian SSR. Tartu Ülikooli doktoritöö. Tartu, 2021; J. Saharov, Tulevikustsenaariumide ajastu: ENSV 1987. Vikerkaar, 2022, nr 12, lk 89–107.

^[3] Vt E. Piirimäe, Teoreetilisi perspektiive 19. sajandi eesti rahvuslusele. Rmt-s: Vene Impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Toim. T. Tannberg, B. Woodworth. Tartu, 2009, lk 167–191; P. Piirimäe, Eesti mõtteloo uurimine 21. sajandil. Acta Historica Tallinnensia, 2020, kd 26, nr 1, lk 145–166.

^[4] Vt P. Chen, Race, Nation, and Eugenics: Radical Ideologies and Politics in Interwar Estonia, 1918–1940. Londoni Ülikooli doktoritöö. London, 2023, lk 159–194.

^[5] Vt C. Gibson, Attuning to Emotions in the History of Border-Making: The Estonian-Latvian Boundary Commission in 1920. Journal of Modern European History, 2024.

^[6] Eesti põhjamaisuse idee kohta vt M. Kuldkepp, Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd. Tallinn (ilmumas).

^[7] Eesti piir käib vastu Hiina müüri. Vikerraadio saates “Eesti Lugu”. Eestlaste laulud, 23.06.2009: https://vikerraadio.err.ee/788100.

^[8] Vt nt T. Nygård, Suur-Suomi vai lähiheimolaisten auttaminen. Helsinki, 1977; J. Kirves, Luvattu maa – Suur-Suomen unelma ja unohdus. Helsinki, 2014.

^[9] Vt W. Gruner, Greater Germany. Rmt-s: The Oxford Handbook of Holocaust Studies. Toim. P. Hayes, J. K. Roth. Oxford, 2012, lk 293–309; E. R. Hochman, Imagining Greater Germany. Republican Nationalism and the Idea of Anschluss. Ithaca; London, 2016.

^[10] J. Hurt, Meie koolitatud ja haritud meestest (Kõne Helmes 6. juulil 1870). Rmt-s: J.Hurt, Kõned ja kirjad. Tallinn, 1989, lk 29–30.

^[11] M. Laar, Koidula ja Jakob Hurt. Keel ja Kirjandus, 1994, nr 2, lk 90.

^[12] A. Herkel, Suurejooneline idee. Looming, 1990, nr 11, lk 1547.

^[13] T. Karjahärm, Eestlaste regionaalse identsuse ajaloost. Looming, 1995, nr 5, lk 679.

^[14] J. Hurt, Meie koolitatud ja haritud meestest, lk 29–30.

^[15] K. Kalling, „Kultuurrahvaste mentaliteet peab saama enam kollektivistlikumaks“ (Dr Juhan Vilmsi sõnad ja teod). Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, 2015, kd 43, lk 101.

^[16] J. Tõnisson, Püüete kava ja võitluse tee alusjooned. Rmt-s: J.Tõnisson, Kõlblus ja rahvuslus. Tartu, 2010, lk 336.

^[17] Sealsamas, lk 336–337.

^[18] Sealsamas, lk 341.

^[19] Vt U. Valner, Jakob Lukats eestlaste maailmapildi avardajana. Tallinna Ülikooli bakalaureusetöö. Tallinn, 2015.

^[20] S. Runnel, Jaan Tõnisson enne Eesti iseseisvumist.Rmt-s: J. Tõnisson, Kõlblus ja rahvuslus. Tartu, 2010, lk 16.

^[21] J. Tõnisson, Mis osa linnal ja maal meie kultuurilises arenemises täita on. Rmt-s: J. Tõnisson, Kõlblus ja rahvuslus. Tartu, 2010, lk 389.

^[22] J. Tõnisson, Püüete kava ja võitluse tee alusjooned, lk 347.

^[23] [J. Lukats?], Kas vandersellid? Asunik, 1910, nr 3, lk 7.

^[24] J. Lukats, Reis ümber maailma. Olevik, 10.05.1912, lk 290.

^[25] -rh-, Kust abi loota? Maleva, 15.03.1910, lk 1.

^[26] Aus der estnischen Presse. Revalsche Zeitung, 30.01.1910, lk 2. Vt ka [J. Lukats?], Omade keskel. Asunik, 1910, nr 5, lk 2.

^[27] S. Talvik, Kuidas J. Tõnisson suvitas jne. Postimees, 27.11.1921, lk 2.

^[28] K. A. Hindrey (Hoia Ronk), Ilmeni järv. Päevaleht, 06.12.1921, lk 2.

^[29] Vt A. Nigol, Eesti asundused ja asupaigad Venemaal. Tartu, 1918.

^[30] Kesküla kohta lähemalt vt O. Arens. Aleksander Kesküla. Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 1991, kd 40, nr 1, lk 28–37; M. Kuldkepp, Põhjamaine Eesti.

^[31] A. Gasser, Alexander Kesküla: ein estnischer Revolutionär. Rmt-s: Christ und Welt. Ausgewählte historische Schriften 1933–1983. Basel; Frankfurt am Main, 1983, lk 221.

^[32] O. Arens, Aleksander Kesküla, lk 30.

^[33] K. Jaanson, Aleksander Kesküla maailmanägemus. Acta Historica Tallinnensia, 2002, kd 6, lk 122.

^[34] A. Kesküla, Mälestusi Esimesest maailmasõjast ja Leninist. Akadeemia, 2023, nr 8, lk 1487.

^[35] A. Gasser, Alexander Kesküla, lk 220.

^[36] A. Nekludoff, Diplomatic Reminiscences Before and During the World War, 1911–1917. New York, 1920, lk 486–492.

^[37] [A. Kesküla], En ny Östersjöstat? Hur estländarna tänka sig den nya statsorganisationen. Afton-Tidningen, 19.12.1917, lk 1.

^[38] [A. Kesküla], Ein neuer Ostseestaat. Wie sich die Esthen das neue Staatsgebilde denken. Politisches Archiv des Auswärtigen Amts, RAV 202-1 Bern, 1324, L249312.

^[39] Sealsamas, L249313.

^[40] Sealsamas, L249313-L249314.

^[41] [A. Kesküla], Neue Teile Ingermanlands an Estland, 16.01.1918. Politisches Archiv des Auswärtigen Amts, RAV 202-1 Bern, 1324, L249353.

^[42] [A. Kesküla], Estland och Ingermanland återförenas. Svenska Dagbladet, 19.01.1918, lk 8.

^[43] Kesküla Rohrbachile, 18.01.1918. Politisches Archiv des Auswärtigen Amts, RAV 250-1 Stockholm, 306, L250554.

^[44] Sealsamas, L250554.

^[45] Sealsamas, L250555–L250556.

^[46] Sealsamas, L250556–L250557.

^[47] Sealsamas, L250557.

^[48] Tõnisson Eesti Ajutisele Valitsusele, 18.02.1918. Eesti Rahvusarhiiv, f 957, n 18, s 28, l 20.

^[49] K. Westlin, Drömmen om frihet: hågkomster 1914–1918. Vasa, 1992, lk 40–41.

^[50] Sealsamas, lk 41.

Me kõik kukume välja, nii nagu kukume, sest vanemad kukuvad igal juhul ühes või teises asjas läbi. Siider on läbikukkumine, juhul kui eesmärgiks oli juua mahla. Ühepoolne armastus, 20. sajandi kommunism. Seks reproduktsioonita, või noh, kuidas kellelegi. Ameerika „avastamine“. Olla kunstnik, kuid mitte läbinisti kirglik, entusiastlik ja sihikindel. Rebecca Blacki „Friday“, kuigi see lugu tegi esitaja kuulsaks. Samas ei tähenda läbikukkumine ilmtingimata seda, et miski oleks valesti läinud, see võib lihtsalt tähendada, et keegi teine oli edukam. Näiteks pärast esmast edu saates „Eesti otsib superstaari“ võib siiski stuudiovoorus konkurentsist välja langeda.

Artikli struktuuri määrab legendaarne lauamäng „Tsirkus“. Mängu eesmärk on veeretada täringut, jõuda esimesena viimase ruuduni (numbrini sada kakskümmend), kuid kergelt posthumanistliku lauamängu valitud ruutudel paiknevad klounid, tagajalgadel hobused, köielkõndijad või puudlid, kes sunnivad mängijat liikuma kas edasi või tagasi. Artikli põhjaks on mitu erinevat tsirkusemängu versiooni. Kuigi enamjaolt on ruudud samad, on näiteks mängu uuemates versioonides edu-läbikukkumise binaarsus arusaadavam, sest käigud on selgelt märgitud vastavalt punase või sinise joonega. Samas ei leidnud ma ühtegi mänguversiooni, kus oleks võimalik veeretada vaid number kuusi, jäämata kinni tsüklisse, kus kuued sunnivad ikka ja jälle samale ruudule tagasi pöörduma.

Läbikukkumisest kirjutamine on needus, mis jõuab iga kord ringiga tagasi järelduseni, et tegemist on ju nii kapitalistliku mõtteviisiga võitjatest ja läbikukkujatest, eduka inimese arhetüübiga, mille vormi pea keegi ühegi „aga-ta“ ei sobitu, kujutelmadega privaatlennukist, ülikonnast, majanduslikust stabiilsusest, ühiskondlikust heakskiidust, igavesest armastusest ning heteronormatiivsest tuumperekonnast. Seega võtame fookusse läbikukkumise kunstis. See artikkel on kõigile elu- ja niisama kunstnikele.

Otsi täring üles

Enne seda, kui saab kunsti tehes võita, kaotada, näoga poris vedeleda, auhindu koguda, tuleb veeretada. Veeretada mõtteid. Jah, muidugi ei sünni kunstiteos ühest mõttesähvatusest, vaid tuleneb juba idee tasandil meie varasematest teadmistest, kogemustest, harjumustest, õpitud maitsest, julgusest unistada ja millest kõigest veel. Kuid pole küsimustki, mis mängu mängitakse. Kõik laua ümber istujad teavad, et see on „Tsirkus“.

Algfaasis otsite karbi põhjast üles täringu, seate paika veeretamise järjekorra, kohendate mängija-personasid, teete mõttes ehk panuseid, kes esimesena viimasele ruudule jõuab. Jah, kõik laua taga istujad on süsteemikriitilised. Nad on valinud olla vaba(kutselise)d, uskudes, et saavad sellega hakkama. Stress finantsilise ebastabiilsuse pärast hoiab neid intellektuaalses toonuses ning kunstiliselt produktiivsena. Kui tööd on, tuleb see vastu võtta. Kui ei ole, tuleb midagi välja mõelda. Mis saaks valesti minna? Jah, muidugi, kolm neljast mängijast tahaksid luua kunsti formaadis, mida Kultuurkapital ei toeta, kuid kuna arved vajavad maksmist ning kolleegid soovivad tasu, metseeni susse laua all ei paista, otsustatakse parimate panustena esitada kulkasse taotlus, olles oma CV-d läikima löönud, ideed sõnastanud ja korrektselt vormistanud.

Not your Barbie girl, I’m livin’ in my own world
I ain’t plastic, call me classic
You can’t touch me there, you can’t touch my body
Unless I say so, ain’t your Barbie, no
(Ava Max, „Not Your Barbie Girl“).

Pääsed ruudult 3 ruudule 37!

Palju õnne! Kultuurkapital on otsustanud projekti toetada! Paistab, et kõik taotluses nimetatud kunstnikud on eriala kõrgharitud professionaalid, sinu viis aastat tagasi pälvitud x stipendium ning tunamullune y auhind mõjusid veenvalt ning komisjon on otsustanud, et peagi sündiv kunstiteos kannab edasi rahvuskultuuri.

Nüüd, kus oled alla neelanud päevase annuse institutsionaalset tunnustust, on aeg asuda tegudele. Kirjutad austatud kolleegidele, et kahjuks ei antud raha küll nii palju, kui küsisite, ning produktsiooni koha pealt tuleb teha märkimisväärseid kärpeid, kuid leivaraha ikka saab! Tiimikaaslased hõiskavad grupivestluses, et jah, muidugi teeme ära! Ehk on veel mõni fond, kust taotleda? (Muidugi oled sa ülikooli esimesest semestrist alates teadnud, et selle erialavalikuga rikkaks ei saa. Ja ega sa ei kurda. Vahel mõtled küll, kas omad kunagi kinnisvara, kuid seda vaid mõnikord täiskuu ajal lambaid lugedes.)

I think us bad bitches is a gift from God
(Gift from God)
I think you broke hoes need to get a job
(Get a job)
Now I’m a boss, I write my own name
on the checks (Cardi)

Pussy so good, I say my own name during sex
(Cardi B, „I do“).

Tsirkusemängus ei ole rajalt maha võtmist, eest lükkamist, tagant utsitamist ega toetava käe ulatamist

Mängu kulg sõltub vaid sinust, täringust, puhtast õnnest ja heal juhul karismaatilisest randmekoreograafiast. Neoliberaalses konkurentsiühiskonnas võidab kunstnik, kes kirjutab parima taotluse. Või kunstnik, kellel on juba palju raha.

Elades ning luues süsteemis, mis sellele toetub, on keeruline lülituda ümber mõtteviisile, mis toetab koostööd, mitte konkurentsi. Unistame olla girlboss’id, kes vaatamata raskustele unistuse poole edasi pürgivad, isegi kui see tähendab, et keegi teine seetõttu peab läbi kukkuma. Unistame paremast maailmast, võrdsusest, samas ka tervisekindlustusest, stipendiumidest, mis aitaksid saada kõrgharitud eriala professionaalideks. Mõtleme, et oleks tore, kui ei peaks konkureerima. Kui mitmekesisus rikastaks.

Going nought to bitch, I’ll see four million
Accelerating fast I can do this in a second
Lookin’ in the rear view, swaggin’ goin’ swell
Leavin’ boys behind ’cause it’s legal just o kill
Shift gear, automatic, damned if I do
Who’s gonna stop me when I’m coming through?
(M.I.A, „Bad Girls“)

Oh ei, eelmisest mängust oli lauale jäänud nupp, kellele eelmine mängija pärandas oma koha ruudul 96! Ta on võidule nii lähedal!

Mõne (läbi)kukkumine on pehmem kui teisel. Mõnel on rohkem täringuid, mistõttu ei pea 14-aastaselt kohvikusse tööle minema, vaid saab käia kunstiringis, tantsutrennis, ülikooli ajal keskenduda õpingutele, tasustamata praktikakohti täita, hoida vabakutselisena kalendrit vabana, et kõikide tähtede kokkulangemisel märtsikuus residentuuripakkumine vastu võtta. Vihkame nepo-baby’sid, kelle vanemad töötavad kunstibossina või maksavad endiselt nende üüri. Vihkame neid, kes juba hällilapsena Arvo Pärdi teostega tutvusid ja kellele unejutuks Deleuze’i ette loeti. Vihkame neid, kes on kunstilises supervormis, kelle teoseid armastavad nii kuraatorid, kriitikud, publik, nemad ise kui ka sponsorid.

Kui tuleks välja, et Banksy ei ole töölisklassi perekonnast, vihkaksime ka teda. Vihkame neid, kes ei pea täiskasvanuna teraapias käima, kuna kasvasid turvalises keskkonnas. Vihkame neid, kellel on toetavad partnerid, ent ka neid, kellel pole perekonda, keda ülal pidada, ning eelkõige muidugi apoliitilisi kunstnikke, kel pole vajadust sõna võtta. Üldsegi vihkame kõiki, kellega konkureerima peab. Või ei vihka, aga oleme sisemiselt kurvad, ebakindlad, laskudes lootusetusesse ning enesehaletsusse. Tunneme, et kõik, mis me teeme, läheb nii või naa tühja. Samas ei heida meelt. Sihikindlus viib eesmärgini, ei mingeid armumisi androgüünsetesse klounidesse või elevantidega trampliinidel aju lömistamist. Kultuuriliselt oleme harjunud, et võitjamentaliteet peab olema, sest vaid tugevamad jäävad ellu. Eestlane on harjunud kannatama, kuid olema seejuures sitke.

You want a hot body? You want a Bugatti?
You want a Maserati? You better work, bitch
You want a Lamborghini? Sip martinis?
Look hot in a bikini? You better work, bitch
You wanna live fancy? Live in a big mansion?
Party in France?
(Britney Spears, „Work Bitch“)

Oh ei, pead laskuma ruudult 48 ruudule 28!

Nagu laps, kes tagaistmel iga poole kurvi tagant küsib, kas hakkame juba kohale jõudma, hakkad sa kahtlema, miks seda kõike vaja on. Kellele? Ja kas seni antud vastused küsimusele „kuidas“ on endiselt pädevad? Tunned piinlikkust, et pead end singulaarseks geeniuseks, kes väärib igat projektile eraldatud tuhandet. Algne idee tundub ebastabiilsena ning mõte teha kunsti niisama tegemise pärast paistab ressursside läbimõtlematu ja dekadentliku raiskamisena. Ning pessimistlikku kunsti ei taha tarbida keegi.

Näed unes ettekuulutust, et iga riigilt saadud tuhat võtab inimeselt ühe eluaasta maha. Ärkad higisena, kuid käid enne proovi minemist duši alt läbi.

I’m a survivor (what?)
I’m not gon’ give up (what?)
I’m not gon’ stop (what?)
I’m gon’ work harder (what?)
(Destiny’s Child, „Survivor“).

Kaalud täringu tagurpidi veeretamist, kuid mõistad siiski, et täring annab selgi juhul vastuseid ühest kuueni ning mängu kontekstis ei ole sellest kellelegi kasu

Mis on kunsti tehes üldse läbikukkumine? Kas meelega läbi kukkuda ei oleks just avangard? Kunst peakski panema proovile kõike, mis on normatiivne, kapitalistlik, edumeelne, n-ö maitsekas. Ehk peakski kõiksugust meisterlikkust eitades oma eelnevaid teadmisi alt vedama. Iga kunstnik tunneb oma meediumis töötamise alustalasid, põhitõdesid. Koreograafid on veetnud tunde balletti harjutades, kirjanikud Vonneguti lugude jutustamise struktuuri pähe tagunud ning karakterite kirjeldusi paberiservale üles tähendanud, näitlejad ilma Alexanderi tehnikata tooli ei puutugi ning maalikunstnikud tuubist musta värvi lõuendile ei luba. Aga kaua võib? Samuti võiks ju pidada eduks mingi erakordselt halva, esteetiliselt ebameeldiva või koguni transgressiivse teose loomist? Kes mäletab keskpäraseid lavastusi, filme või teoseid?

Üldse hästi ei lähe selle artikliga siin. Läbikukkumine oleks lasta see artikkel kirjutada ChatGPT-l, kes teab täpselt, mida, mis järjekorras ja kuidas ütlema peaks. Palusin tal artikli tarbeks ühe lõigu kirjutada: „The journey of the struggling writer is a reminder that creativity is not always a smooth and linear path. Sometimes, the struggle itself becomes a part of the narrative, a testament to the resilience required to face the blank page and dare to write, even when the words seem to slip away like sand through trembling fingers.“ Uh, ilmselt tellis Vikerkaar selle artikli minult ainult sellepärast, et Gregor Kullal polnud parasjagu aega või midagi.

Selle artikliga läbi kukkuda ehk siis öelda mitte midagi uut, voolata struktuurist üle ääre. Kirjutada, nagu jalutaks mööda lõputut hotellikoridori, koputades ustele, piiludes mõnest ukseaugust sissegi, kuid astumata ühessegi ruumi. Tervislikud väikesed raevusessioonid, värisevad varbad laua all, täringu viskamine, oodates kõige hullemat – et lõpuks ei avaldata. Pollock ei oleks niisama pritsinud, kui tal oleks olnud Kalev SPA kuukaart. Autor ei saa olla mingit laadi identiteedi-dissident, kes määratleb end mitteautori, mittenaise või mitteheterona. Asi või teine.

Kellel tuleb üldse idee pühendada kogu ajakirja number läbikukkumisele, kui sel teemal on pea võimatu midagi originaalset või mittebanaalset öelda. Ainuke viis selle artikli kirjutamisega elegantselt õnnestuda oleks korraldada avalik meeleavaldus SA Kultuurileht kontorite ees, kuna paradoksaalselt on pea iga läbikukkumisfilosoofia esitlemine läbikukkumine selle rakendamises. Võin kritiseerida kapitalistlikku ja neoliberaalsest edumeelsust, haududa plaani kirjutada need 20 000 tähemärki valges kirjas või jätta lehed tühjaks, kuid viimaks mõtlen ikka, et tahaks ju hea artikliga maha saada. Et toimetus oleks rõõmus, et keegi loeks, et tellitaks teine kordki, et institutsionaalne tunnustus seisaks kaljukindlalt mu enesehinnangu alustalana, kinnitades, et olen pädev. Ning võib-olla, kui olen eriliselt tubli, õnnestub ehk ühel päeval ka rahvusvahelistes väljaannetes tekste avaldada.

Ent edu pole lineaarne teekond ning kuna F on M-ist tähestikus vaid seitse sammu eespool, ei ole Daily Mailil ja Daily Failil suurt vahet. Võib-olla on üldsegi aeg suuremateks sammudeks ning peaks kirjutamisele joone alla tõmbama – ERR-i juhatusse kandideerima või suurte sõnade paberil imetlemise asemel neid provokatiivselt praktiseerima, näiteks vedama ninapidi kogu Manhattani sotsiaalset eliiti, veendes neid, et olen jõukas saksa pärijanna. Kõrgliigas mängitakse pokkerit, aga mina istun üht täringut veeretades tsirkusemängu ääres.

So it’s gonna be forever
Or it’s gonna go down in flames?
You can tell me when it’s over
If the high was worth the pain
(Taylor Swift, „Blank Space“).

Pääsed ruudult 32 ruudule 50!

Leidsid laua alt märkmiku, kus on kirjas mitme kuu tagused märkmed, mida algselt teha tahtsid. Nüüd tundub, et siht on jälle selge.

How we smart enough to make these millions
Strong enough to bear the children (children)
Then get back to business
See, you better not play me (me)
Oh, come here, baby
Hope you still like me
F you, pay me
(Beyoncé, „Run the World (Girls)“).

Pead liikuma ruudult 55 tagasi ruudule 45, pole lugu!

Kui ronid vana kuuri katusel, kuigi sind on hoiatatud, ning kukud sellest ikkagi läbi, siis ei saa ju tegelikult öelda, et keegi katuse ehitamisel läbi kukkus. Sa lihtsalt kukkusid sellest läbi. Ning kümme aastat tagasi ei oleks ehk kukkunud, päikeselisel päeval ei oleks ehk kukkunud, ka siis ei oleks kukkunud, kui ei oleks roninud, oli siis vaja (ju siis oli). Ei ole võimalik „milleski“ läbi kukkuda, ainult „millestki“.
Kogu aeg kukkuda läbi, langeda välja, saada maha kantud, mitte kunagi tuult tiibadesse saada, iseend ja teisi alt vedada, ootusi mitte ületada, jääda alla arvestuse. Kuna me loeme ülevalt alla, siis on iga järgmise reani jõudmine ka sõnadest läbi kukkumine. Küsimus – kas gravitatsioonita oleks üldse võimalik läbi kukkuda? Gravitatsiooni ligikaudne väärtus Maal on 9,8 N/kg, kuid gravitatsioon on planeetidel erinev. Kui Maal on inimese õhkuhüppe kõrgus 0,5 m, siis Maa kaaslasel Kuul oleks see hüpe, ütleme, 3,0 m. Veenusel oleks sama hüpe 0,2 m, Marsil 0,5 m. (Allikas allikaks, see on mingi YouTube’i video, kuid faktid polegi siin esmatähtsad.) Tuginedes teisele läbini usaldusväärsele allikale, John Gray raamatule „Men Are from Mars, Women Are from Venus: The Classic Guide to Understanding the Opposite Sex“, võib väita, et olla patriarhaalses ühiskonnas naine on juba läbikukkumine iseeneses. Ühest küljest hoiab gravitatsioon koos kõike, mida seostame turvatundega. Avades teise YouTube’i akna, võib kuulda Slavoj Žižekit väitmas, et inimene ei taha tegelikult seda, mida arvab end ihaldavat. Nii unistab inimenegi teisesusest, kasutades loojutustamisvahendina tihti eri planeete. Olgu selleks ulme- või multifilmide väljamõeldud planeedid või näiteks midagi, mis pole ei Maa, Marss ega Veenus, vaid hoopis midagi kaugemat, midagi väljaspool binaarsust mees/naine.

This is ground control to Major Tom,
You’ve really made the grade
And the papers want to know whose shirts you wear
Now it’s time to leave the capsule if you dare
(David Bowie, „Space Oddity“).

WOW! Ruudult 47 ruudule 92!

Liigagi tihti tähendab läbikukkumine, et miski ei lähe plaanipäraselt. Olgu, aga laiendame plaani millekski enamaks kui lineaarseks trajektooriks! Ootuste ületamise või neile alla jäämise asemel võib neist ringiga mööda käia.

Oh, let me tell you I am a Superwoman,
Yes I am
Yes she is
Even when I’m a mess
I still put on a vest
With an S on my chest
Oh yes
I’m a Superwoman
(Alicia Keys, „Superwoman“).

Liigud ruudult 106 tagasi ruudule 88, oh ei!

Esilinastus! Esietendus! Avamine! Esma-ettekanne! Avaldamine! Palju õnne!
Oled läinud siiski veidi eksperimentaalset rada, kutsudes nii toetava institutsiooni, rahastaja kui ka publiku endaga ühiselt riski võtma. Keegi ei tea, mis toimuma hakkab. Märkad mõnda muiet, paari naeratust, kaht ja poolt tukkujat, kolme lahkujat. Mõtled, kas oled ehk liiga elitaarset teed läinud? Kas publik saab aru, mida sa tegelikult üleüldse päris tõeliselt mõtlesid? Pärast patsutab sõber õlale ning ütleb, et ta nii austab abstraktset kunsti. Hambad ristis ütled aitäh. Võtad seda komplimendina.
Soovisid minna sammukese edasi autorikesksusest, lõigata läbi autori ja teose vaheline nabanöör ning kohelda publikut kui kaasloojaid. Paar osa sinu kunstist tugines koguni publiku improvisatsioonile. Kuid võib-olla olid sa liiga kapseldunud oma protsessi, kaalumata, kas publiku tööriistakast – tutvustava lõigukese ning heal juhul pressiteksti põhjal – oli sinu omaga võrdväärne, et samal väljakul palli taguda? Saame teada!
Nädal pärast esikat kirjutab kriitik päevalehes, et mitte midagi ei saanud aru ja põnev ei olnud ka. Noh, iga šokolaad ei ole üllatusmuna. Kõigel ei olegi suuremat tähendust. Ning iga uus töö ei saa olla kunstniku tippteos, läbikukkumine on kõigest hingetõmbepaus edu pikal teekonnal.

Makes me that much stronger
Makes me work a little bit harder
Makes me that much wiser
So thanks for making me a fighter
(Christina Aguilera, „Fighter“).

Jess, liigud ruudult 95 ruudule 116!

Kultuurilehes ilmub positiivne arvustus! Kulka komisjon käis kunsti vaatamas ning naeratas! Näed, tuleb lihtsalt usaldada publiku arusaamisviiside mitmekesisust. Järjeosasid tehaksegi fännidele, mitte kõigile.

Oh sa, olid võidule nii lähedal, kuid liigud ruudult 119 ruudule 101. Ent ära heida meelt!

Sulle pakuti võimalust teha näitus tunnustatud kunstiasutuses! Kirjutad perele, et oled viimaks kunstnikuna läbi löönud, et sinu töid tahetakse välismaalgi näidata. Pere kirjutab vastu, et mis sa jamad, tule koju, saun ootab. Mõtled, et tühja kah, küllap nad on ikkagi uhked, kuigi seda ei väljenda.
Mis sest, et sinu viimane töö ei võitnud ühtegi auhinda – see, mida oled osanud eduna tunnistada, on viimaks kätte jõudnud. Samal ajal hakkab individuaalne edunarratiiv aga koost lagunema. Kas on võimalik inimkonnana, ühiskonnana kollektiivsel tasandil läbi kukkuda. Üksteise järel puhkeb maailmas relvakonflikte, alustatakse sõdu, pommitatakse haiglaid ja lasteaedu. Keegi ei pääse infoküllusest, poliitiliselt aktiivsemad ka vastutustundest, tegutsemisvajadusest. Ka kunstiasutused tunnevad üha teravamalt oma ühiskondlikku rolli. Tegeletakse ligipääsetavusega, jätkusuutlikkusega, seistakse BIPOC ning LGBTQ+ kogukonna kunstnike selja taga. Ukraina sõja puhkedes kuvatakse kõikjal sinikollaseid kujundusi.
Kuna oled tolleks hetkeks juba mõnegi eduka kunstitükiga ühele poole saanud, on kasvanud sinu jälgijaskond sotsiaalmeedias. Postitad Instagrami arbuusi-emoji, nõudes ühel tavalisel pärastlõunal Iisraeli-Palestiina relvarahu. Jah, oled üks nendest varatäiskasvanutest, kes vaatas tantsuäpis kolme videot ning arvab nüüd, et on targem kui valitsus! Kunstiinstitutsioon saadab sulle juba järgmisel päeval nukrameelse meili, et kahjuks tuleb näitus tühistada, kuna vastasel juhul riskiksid nad rahastuse kaotamisega, sest sinu poliitilised vaated on nende põhimõtetega vastuolus.
Kui „Tsirkuse“ lauamäng on 2D-formaadis prinditud värviline ruudustik, siis läbikukkumise kombitsad asuvad mitmedimensioonilise skaala eri pikkusega otstel. Kui mõni neist mõõdab mõttekust, siis teine eraldab rumalat targast. Edukana võib olla nii tark, mõttekas, jõukas, ehk isegi õiglane, kuid seejuures siiski surelik. Bernt Notke „Surmatantsu“ näitel tahaksin väita, et skaalal surm/surematus on kõik võrdsed. Kuid muidugi ei püüa ma seda teha. Läbikukkumise tähendus vormub ajas.
Vaatasid lapsena multifilme, mis lõppesid suure pääsemisega represseerivast süsteemist, kinnisest maailmast. Otsid siiani suurt vabanemise tunnet, ahelaist pääsemist, seda, et kõik on viimaks selge ja helge. Jack Halberstam juurdleb raamatus „The Queer Art of Failure“ multifilmide (läbikukkumis)narratiivide üle ning järeldab, et uuemates multifilmides domineerib läbivalt vangistuse narratiiv – vaataja tunnistab teekonda lapse piiratud maailmast täiskasvanuelu vabadusse. Narratiiv dramaatilise põgenemisega utoopiasse võib jätta mulje, et kusagil (ehk mitte meie planeedil?) on elu parem. Et muutus on võimalik ja õiglus on olemas. Istud ja ootad, protestid, võtad sõna, lootuses jõuda UGHOHWOW hetkeni, mil kõik tundub järsku loogilisena. Kus suureks kasvamine annab kõik võlgu olnud vastused.