Arhiiv

  • Novus ordo Trumpi

    11. november 2016

    MAARJA KANGRO

    Olime Voosemetsa turismitalus, raamatukogutuuril, kui Trumpi võit kuju võttis. See oli pre- ja postapokalüptiline tunne. Mihuke maitselage apokalüpsis. Oleksin hea meelega autonina ringi keeranud ja tuuri katki jätnud. Aga kuhu siin põgeneda.

    Küll oli tore 2012. aasta protestide laine, mõtlesin ma. Küll oli hea protestida establishment’i vastu, lugeda Rancière’i ja mõelda, kui ahistavad on pädevusele rõhuvad eksperdid, kuidas kellelgi pole tegelikult mandaati valitsemiseks, poliitika on “osata jäetute” nõustumatus, dissensus.

    Nüüd võib tunduda vaat et õndsa olukorrana see, kus Kärbeste Jumala asemel valitseb täiskasvanud tehnokraatia, mille vastu rahulolematu inimene saab protesteerida, mõned asjad ehk endale kasulikus suunas liikuma lükata ja siis jälle kriitikavalmilt edasi elada.

    Mis asi see praegu oli? Mäss eliidi ja establishment’i vastu, nagu meedia kordab? Nüüd oli viimaks selge, et poliitkorrektsuse ja õigusluse keerukaid näojooni läänemaailmal pole, mida tahes akadeemia ja “progressiivsed eliidid” ei üritaks? Clinton kaotas, sest establishment oli ära tüüdanud, ta kampaania oli väheütlev, jättis tähelepanuta osariigid, mida peeti kindlaks saagiks, kurss oli liiga tsentristlik, celebrity feminism ei kõnetanud valget töölisnaist! Aga valgete naiste seas pole demokraadid varemgi eriti edukad olnud; ka McCain ja Romney said neilt rohkem hääli kui Obama. Clintonil läks isegi hästi, et ta võitis enda poole valged ülikooliharidusega naised. Jube on pigem see, et Trumpi misogüünia valget töölisnaist ei koti. Kas Sandersil oleks oma sotsialistliku populismiga paremini läinud, oleks ta võitnud enda poole rohkem noori ja kolmandate kandidaatide valijaid? Kes teab. Kokkuvõttes valisid nooremad inimesed ikkagi Clintonit. Jutt, et vaesed jäid viimses hädas lootma Trumpi ja tema ebarealistlike söekaevanduste peale, ei pea päris paika: vaesemad (pere sissetulek alla 50 000$ aastas) eelistasid Clintonit ja jõukamad Trumpi. Ka ülikooliharidusega inimesed valisid Clintonit, kraadiõppe läbinud valijad lausa ülekaalukalt (58% vs 37%). Clintonit eelistasid linnainimesed. Ja 53% tema valijaist valis ta tugeva eelistuse tõttu, sellal kui Trumpi valis tugevast poolehoiust 42%, vastuseisust demokraatide kandidaadile 51%.

    Sellest hoolimata on küsimus ikkagi, miks Trump võitis, mitte miks Clinton kaotas. Trumpi võit kohutab maailma, mitte Clintoni kaotus. Võitnuks mõni teine republikaan, teinuks see tuska, aga oleks vaevalt põhjustanud pealkirju nagu “Ameerika tragöödia” või “Õudusunenägu algab”.

    Kõigepealt, Clinton võitis rahvahääletuse, ja nagu paistab, suurema häältearvuga kui ükski kandidaat peale Obama. Ta kaotas valijakogudes, institutsioonis, mis loodi omal ajal demokraatia ohjamiseks ja orjapidajate huvide kaitsmiseks.

    Aga tõsi, loodetud sai, üha uuesti, et Trumpi banaalsus ja ignorantsus naerdakse lihtsalt välja. Seda ei juhtunud. Paistab, et see on jahmatanud ka mõnesid meie konservatiive, peatanud hetkeks nende retoorilise liu.

    Trump valetas kõvasti ja Clinton pigem väga vähe, ometi tajus “lihtne valija” seda teisiti. Kui PolitiFacti järgi selgub, et Clinton on kandidaatide seas üks suuremaid tõerääkijaid üldse (tema jutus on 2007. aastast saati valet või peamiselt valet u 28%), siis Trumpi valetamine küünib 80%-ni, tõtt on tema jutus vaid protsendike. Tajumoonutuse põhjustas meedia (sh mõttetu tants Clintoni eraserveri ümber), sotsvõrkude kõlakojastumine (nagu ütleb Margus Ott) ja nende propaganda paistmine pärisinfona. Bränding võitis faktipõhisuse – iseloomulik asjade seis, mida Clintoni kampaania vist liiga vähe arvestas.

    Liberaalid ei peaks omale sedasama tuhka pähe raputama, millega paremmeedia neid juba üle kallab. Ah, millised mugavdunud snoobid, ülalt alla vaatavad, ennastõnnitlevad internatsionalistid me olime! Võib-olla. Võib-olla oli meetodis viga, dialoogi saavutamiseks oleks tulnud madalamale brändida. Aga me ei pea ütlema Trumpi valijale “ei ole kandiline, ei ole”. Isegi kui Trump oma tegutsemist presidendina mahendab ja teda puhverdatakse. Andy Borowitz kirjeldab The New Yorkeris, kuidas ta oma 6-aastasele tütrele valimisi selgitas: kujuta ette suurt pannkoogikuhja, ja siis seda, et keegi lihtsalt pissib selle peale.

    Kogu see anti-establishment’i jutt – kõigepealt tuleb Trumpi meeskond usutavasti äri-establishment’i keskne. Teiseks ei saa öelda, et anti-establishment, anti-eliit tähendaks a priori midagi head. Dissensus kui poliitika alus, jah; aga kuidas maandada dissensust, mille on läitnud suletusele orienteeritud mõtlemine? 42% Trumpi valinuist väitis oma suhtumiseks strongly favor. Ja siin pole tegu presidendi-institutsiooni vahva õhkulaskmisega. Kardetavasti asi ongi see, millena ta paistab: protofašismi vormumine. Tubli osa valijate jaoks olid Trumpi vulgaarsus ja võõraviha, jõhker agenda ja uhkeldav ignorantsus meeltmööda. Misogüünia ja keskkonna-alane juhmus polnud argumendid, miks eestkõneleja hüljata. Ka kristlased eelistasid v…ukrabajat. Valge mees oli ära unustatud, kurdetakse, poliitkorrektsus oli ta summutanud. Kui Trumpi kerkimine oli valge mehe allasurutuse tulemus, siis mis see oli, mis oli alla surutud? Vana domineerimisfantaasia, võimalus välja elada usku, et vähemalt keegi (mustanahaline, naine) on sinust ikka alam? Oleme jälle sealmaal, et keegi tõlgendab hüvede laiendamist teistele ja diskrimineerimisvõimaluse äravõtmist oma õiguste piiramisena. Jah, niisuguse inimesega oleks pidanud tegelema. Võib-olla saab teda võtta siiski mitte puhtalt loodusnähtusena, metsiku liigina, kes jäi taltsutamata, vaid ka oma tegude eest vastutava olendina?

    Euroopas on tulemas võimalikud Trumpi-hetked: mõne nädala pärast toimuvad Austrias presidendi kordusvalimised ja FPÖ-lase Hoferi võit pole välistatud; aprillis valitakse Prantsusmaal president, ja Marine Le Pen on tõusuteel; augustis valitakse Bundestagi ja parempopulistlik AfD võib ületada valimiskünnise. Kuidas veenda inimesi, et ärge pannkoogikuhjale pissige, see ei ole cool, ei päästa teid te endi ega maailma probleemidest? Kuidas dialoogini jõuda? Ei tea. Lootus seegi, et ehk paneb äsjatoimunu avatusele orienteeritud inimesi intensiivsemalt strateegiaid otsima.  

    KAUR KENDER
    Kuni piirid on veel lahti

    Siiani.
    Syriza murdmine oli edukas. Oma panuse andsid andetu ja nätske tainas Sven Sester, juhm ja südametu pankade paleekoer Maris Lauri ja muidugi (muidugi!) selgrootu ja kusine puupea Taavi Rõivas. Päästeti euro, eurotsoon. Aga hinnaks oli see, et hävitati lootus solidaarsusele.

    On mõeldamatu, et NSV Liidus või USAs oleks niimoodi eliidi poolt avalikult mõnitatud ja alandatud ja põlvkondade kaupa viletusse mõistetud ühte vaba- või osariiki – nagu Euroopa Liit käitus Kreeka riigi ja rahvaga. Ja kõike ainult mingi raha pärast. Mage.

    Syriza oli süsteemne oht EL eliidile. Aga ta oli ka suht ainus lootus Euroopa inimestele. Syriza murdmisega murti solidaarsus. Usk. Lootus. Brexit oli peale seda pea vältimatu. Euroopa Liidus ei olnud suurt midagi, mis oleks tõusnud kõrgemale olmest. Nätsked, südametud kusikud olid võimul pea igal pool. Meil ei olnud brittidele mitte midagi näidata, miks nad oleks pidanud jääma meiega.

    Eliitide reaktsioon oli oma idiootsuses ikkagi hämmastav. Ikka veel tehti nägu, nagu oleks kõik hästi. Brittide lahkumine on nagu pea amputeerimine. Edasi räägib ainult kõhukorin. Ja prognoos eriti paljulubav pole.

    Onju.
    Brexit oli majakas, demokraatliku populismi majakas. Trumpil oleks ilma selleta olnud raskem. Aga tal ei olnud kunagi võimatult raske. Sest USA Ühtne Venemaa, Ameerika Reformierakond – Demokraatlik Partei – tegi tagatubadega kandidaadiks inimajaloo kõige valelikuma, korrumpeerunuma, alatuma inimese: Keit P… vabandust, Hillary Clintoni.

    Eliit, Eestis ja laiemalt Euroopas oli täiesti üksmeelne: maailmas taastatakse kord. Clinton tuleb võimule. Putin on hujla, Clinton paneb Putini paika, Putin saab tuumanuiaga vastu pead, Putin, teate, Putini lips on läbi, sest Clinton on Glorias viina joonud.

    Ma vaatasin ja ulusin. Poola päritolu Brooklyni juut Sanders – ta oleks Trumpi hommikuks söönud. Üldse, Ida-Euroopa ei ole mitte kunagi tunnistanud auku oma hinges. Me tapsime ise suure osa siinseid juute, paljud ajasime põgenema. Einstein, Bohm, Sanders, Soros, Jakobson jne jne. Meile jäid etnilised eestlased nagu Vahtre, Rõivas, Ansip, Laar, Helme. Tänu Stalinile on meil Lotman. Auk on aga hinges.  Ja kogu Ida-Euroopal. See on surmatõbi.

    Aga tagatuba valis Kaljurann…. vabandust, Clintoni.

    Clinton.
    Clintoni kampaania oli nagu Reformierakonna tehtud. Vene oht. Kremlimeelne. Vene kübersõda. Vene see ja vene teine. Absoluutselt kõige taga on Putin, Putin saab kõigest kasu. Ameerika valijad seda ei ostnud. Saatsid tagasi. Saatsid puci. Nagu ka kliimahüsteeria.

    Kliimavärk oleks olnud Sandersi ainus suur nõrkus Trumpi vastu. See on ainus suur asi, kus Sanders on töörahva vastu, globaalsete eliitide poolt.  See on ka ainus üheselt postiivne asi Trumpi võidu juures.

    Saatuse arusaamatu iroonia, et Reformierakond kaotas Eestis võimu samal päeval, kui Trump valimised võitis. Mulle meeldib mõelda, et see on eesti enesealalhoiuinstinkt. Taavi Rõivas on kusik, aga Jürgen Ligi nukrast vanamehepersest puhub sisse tuul, mis ulub tema kolbas ja toob siis kuuldavale sõnu, mis muudavad naabrid vägivaldseks. Need inimesed on julgeolekuoht, kui USA ei ole neid kaitsmas, nad lüüakse maha, ja nendega koos suur osa Eestist.

    Novot.
    Järgmisena tuleb Prantsusmaa ja Le Pen. Saksamaal on ka alternatiiv. Ja Ida-Euroopa on full nazi kursil. Euroopa Liit vajub laiali. Junckeri-sugused idioodid on häbiks kõigile. Donald Tusk on sama intelligentne poliitik kui Donald Trumpi väike sõrm. Varoufakis oli ainus, kes oleks saanud jutlustada solidaarsust, internatsionalismi, demokraatiat. Aga see värk trambiti mutta, tainaste, südametute, kusikute abiga ja idiootide poolt.  ‘fakis teeb oma DiEM25, aga. Aga.

    Edasi.
    USAst tuleb kindlast halbu uudiseid. Muslimitel saab ikka päris paha olema. Rassivägivald saab päris olema. Geide pärast ma ei karda. Geid, nagu ütleb Milo Yiannopoulos, on alati olnud mässajad ja abielu on nõme ja kodanlik enivei.

    Trump on faša, muidugi on. Ja see tähendab seda, et majandusel hakkab USAs super hästi minema. Alati läheb fašadega algul superhästi. See teeb inimesed megalt leplikumaks ka muidugi. Konflikti on vähem, raha on rohkem. Fašatrumm paneb majanduse käima.

    Suht kindel võib olla, et Trumpi Euroopa ei koti. Üldiselt. Võib muidugi olla, et kuningriigid ELi sees saavad oma troonile valida Trumpi perekonnaliikmeid ja sedasi ennast, ma ei tea, Vene või misiganes ohu eest kaitsta. Aga muu Trumpi ei koti. America First, motherfuckers.

    Ida-Euroopa on sündmuste horisondi taga. Rahvusriikide narratiivid, mida oli hea pumbata, kuni oli vaja varjata, milleks neid riike tegelkult vaja on, kollapsivad iseendasse ilma USA toetuseta. Ja ongi kõik. Tuleb uus ümberjagamine. Ja nagu igal eelmisel: osal neist, kellel praegu on, neil saab olema tohutult rohkem. Osa kaotab kõik. Enamusel läheb palju halvemaks.  See on alati nii.

    Mida teha?
    Alati tuleb midagi. Vahel ka uut. Vabalt võib siin edasi tiksuda. Aga kui on lapsed, või kui on tahtmine osa saada inimkonna plaan A-st, siis tuleb kolida. Kuni piirid on lahti. Rootsi, Iirimaa, Hispaania, Itaalia, ehk ka Soome. Lihtne.

    USA, Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa, UK – The Five Eyes – ainus toimiv sõjaline liit maailmas. Keerulisem. Aga kindlam. Või Moskva. Vaba valik.

    Jõudu.
    Piirid pole enam kaua lahti. Everybody builds walls. Except Trump.

    HENRI KÕIV

    9/11 hommik. Minu Facebooki seinale ilmuvad riburada postitused ootamatust maailmalõpust, pikaks ajaks teki alla peitu pugeda soovivatest inimestest, keegi kaalub lobotoomiat, paljudest on saanud numeroloogid, ühtäkki kiruvad eestlased kooris päikest, mis just sellel, paljude jaoks süngeid uudiseid toonud hommikul on otsustanud enesekindlalt särada. Sellise emotsiooniga võttis minu personaliseeritud kajakamber vastu uudise, et Ameerika 45. presidendiks valiti Donald Trump. See kajakamber oli viimase hetkeni veendunud, et Ameerika valija võtab aru pähe, ei lange odava populismi ohvriks ning suudab kahe halva vahel valides hea valiku teha. Tegu pole ju ometi mingisuguse hapra postkommunistliku siirderiigiga Venemaa tagahoovis. Kus siis mitte veel, kui vaba maailma kantsiks peetavas Ameerikas, peaksid valijad olema piisavalt kogenud ja valgustunud, et tunda ära rassism, seksism, hirmutamine, vandenõuteooriad, poliitiline naiivsus, valetamine ja iseendale vastu rääkimine. Tunda ära ja mõista hukka. 9/11 tõestas, et pikaaegsed demokraatlikud traditsioonid ei takista radikaalsete ideedega poliitilistel liidritel esile tõusmast. Käes on radikalismi lõikuspidu. Trump oli selle protsessi teiseks suureks doominokiviks Brexiti järel. Nüüd, kus hoog on sees ja paremradikaalidel hammas verel, on väga raske näha, miks peaks Prantsusmaa presidendivalimistel eelistama rahvas business as usual kandidaati. Pealegi, business can not be usual. Enam mitte, mida näitab kasvõi Sarkozy muutunud retoorika, kes on sunnitud valijatele apelleerimiseks jutupunkte Le Peni programmist laenama. Ehk poliitiline tsenter on ülemaailmselt sunnitud ise järjest rohkem äärmustesse kalduma.

    Maailmasõdadest alates on Ameerika olnud läänemaailma jaoks moraalne majakas, mille järgi joonduda. Mis aga saab, kui Trumpi juhitud USA hakkab näiteks immigrantide või samasooliste paaride õigusi massiliselt piirama? Kas me saame siin Eestiski tunda enam kollektiivset häbi, kui mõni EKRE poliitik soovib mustadele ust näidata või soovitab Ameerika sõduritel (kui nad siia üleüldse pidama jäävad) eraldusmärke kanda? Seni võis ju öelda, et läänelikes demokraatiates on EKRE käitumine kohatu ja taunimisväärne, kuid tänaseks on Trump Helmed, Madisoni ja Kaalepi juba ammu üle trumbanud. Trump annab paremradikaalidele üle maailma mikrotasandil (ehk unusta EKRE, mõtle Odini sõdalased) moraalse õigustuse oma väljaütlemistes ja tegudes piiri mitte tunda. Seetõttu on põhjust hirmuga tulevikku vaadata kõikidel vähemusgruppidel.

    Peeglisse peaks hirmuga vaatama aga tänane eliit, kellele näidatakse järjepanu keskmist sõrme. Rahva silmis pankroti jõudnud establishment pole suutnud uutele väljakutsetele adekvaatselt reageerida. Inkrementaalsed muutused on aegamööda kasvanud tektoonilisteks: kliimasoojenemisest tingitud põud on Lähis-Idas liikuma pannud pagulasmassid, globaliseerumise tõttu on lääneriikide sinikraed kaotanud oma töö ja sissetuleku väiksema palgaga leppivatele välismaalastele, uueks ähvardavaks ohuks töölisklassile on automatiseerimine, rääkimata siis neoliberalismi kirvetööst universaalse sotsiaalsüsteemi kallal. Kui seni juhtis neid protsesse nähtamatu käsi, siis nüüd on alanud rõhutute vastulöök, mida juhib toores jõud. Valged mehed on vihased, moslemid koduta ja hiinlased köhivad verd, sest keegi kuskil arvas, et küllap kõikvõimas turg suudab ka nendele ebakohtadele lahenduse leida. Või leiavad globaalsete arengute tõttu hammasrataste vahele jäänud inimesed lahenduse ise. Kolivad linna, õpivad uue ameti, surevad ära. Eliit ei arvestanud sellega, et „rumalad üleliigsed inimesed“ võivad poliitika kaudu oma häält kuuldavaks tehes neile ninanipsu mängida. Vähemalt alahindasid ajalooliselt ametiühingute parteina tuntud demokraadid seda võimalust. Alles päris valimiste lõpusirgel, kui jõudis kohale, et Trump võib tõepoolest presidendiks saada, hakkasid meediasse jõudma pikemad analüüsid ja reportaažid piirkondadest, kuhu olid koondunud Trumpi baasvalijad. Ajakirjanike jaoks oli see eksootiline reis Kesk-Ameerika unustatud unistesse tööstuslinnadesse, kohtumine võõraga. Need olid kroonikad ühest hääbuvast eluviisist, mille viljelejatele oli öeldud, et nad on oma elu elanud vales, nende väärtushinnangud ei vasta kaasaja normidele ja kui nüüd päris aus olla, siis nende pärast on üleüldse veidi piinlik.

    Häbi- ja piinlikkustunde varju pugemisest tulevikus enam ei piisa – see on ummiktee, mis ei aita polariseerunud ühiskondi taas keskpõrandale kokku tuua. Ignoreerimise ning moraalse üleoleku asemel on meil vaja empaatiat ja mitte ainult pagulaste, naiste, seksuaalvähemuste, mustanahaliste ja teiste ajalooliselt tõrjutud gruppide vastu. Vaja on empaatiat ka Trumpi keskmise valija suhtes, sest neid ksenofoobseteks šovinistideks sildistada on küll mugav, kuid nii lastakse märgist mööda. Möödunud valimistega võrreldes kasvas vabariiklaste kandidaadi toetus nii mustanahaliste, latiinode kui ka näiteks noorte hulgas, püsides naiste seas enam-vähem muutumatuna. Ainuüksi see kinnitab, et Trump ei võitnud valimisi rassistlike seisukohtade pärast, vaid nende kiuste. Tema kampaaniasõnum „Make America Great Again!“ puudutas valijates sarnaseid tundekeeli nagu Obama „Hope“ kaheksa aastat tagasi.

    REIN MÜLLERSON

    Donald Trumpi võit – vaatamata ja osalt võib-olla ka tänu meedia kallutatusele autsaideri vastu – oli šokk, mis koos juunikuise Brexitiga ja sarnaste arengutega paljudes, kui mitte enamikus Euroopa maades peegeldab revolutsioonilist situatsiooni liberaalsetes demokraatiates. Samamoodi valitseb revolutsiooniline situatsioon ka rahvusvahelises olukorras, mis algas bipolaarse maailma kollapsiga, tegi läbi 1990-ndate unipolaarse “momendi” ja on nüüdseks jõudnud multipolaarse jõudude tasakaalu maailma moodustumise märksa pikemasse staadiumi.

    Liberaalse demokraatia tuum seisneb liberalismi ja demokraatia loomuomastes dialektilistes vastuoludes, vahekorras, mida võiks nimetada sõbervaenlase suheteks. Juba aastakümneid on enamiku lääneriikide liberaalsed eliidid sildistanud demokraate, kelle poliitprogrammid (või isiksused) neile ei meeldi, populistideks. (Meenutagem Ralf Dahrendorfi märkust, et “ühe mehe populism on teise demokraatia ja vastupidi”, kuigi ta väitis ka, et “kui populism on lihtne, siis demokraatia on keeruline”.) Samal ajal nimetavad demokraadid (populistid) liberaale arrogantseteks elitistideks, kes on võõrdunud rahvast, nende vajadustest ja mõtteviisist, peavad neid luuseriteks ja halvasti informeerituks (meenutatagu Hillary Clintoni iseloomustust Trumpi toetajate kohta, mille ta küll tagasi võttis). Mõlemas süüdistuses on päris palju tõtt. Mõnes mõttes ja kõvasti lihtsustades on niihästi Brexit ja Trumpi võit demokraatia triumf liberalismi üle ehk populismi triumf elitismi üle.

    See võib kõlada tavamõistuse vastaselt, aga näib, et välispoliitikas – kui just mitte doktriinide, siis vähemalt instinktide tasandil – ei seisa president Obama järglane Donald Trump oma eelkäijast sugugi nii kaugel. Samal ajal erinevad nad märksa enam sellest, milline olnuks Hillary Clintoni välispoliitiline orientatsioon. Sarnasused Obama ja Trumpi vahel on sisulised, mitte toonis ega stiilis. Viimased kuuluvad hoopis eri maailmadesse.

    Kuigi demokraadid üritasid osavalt, ehkki asjatult mängida Trumpi vastu “Vene kaarti” (kas keegi saab tõsiselt uskuda, et Trump on Putini marionett või vastupidi?) ja Trump ise ründas valimiskampaania käigus Obama välispoliitikat, ei ole Trumpi lubadused sugugi nii kaugel sellest, mida tegi või püüdis teha Obama (selgeteks eranditeks on Iraani tuumalepe ja suhtumine Pariisi kliimakokkuleppesse – COP-21-sse). Nagu Leon Hadar kirjutas The National Interestis: “Tähtis on mõista, et kui asi puutub välispoliitika küsimustesse, siis on niihästi liberaalne internatsionalist Obama kui ka konservatiivne natsionalist Trump loomult pragmaatikud, mitte ideoloogid  … Nad on heitnud kõrvale suured Wilsoni-stiilis demokraatia edendamise ja riigiehituse kavad, mida oma neokonservatiivsete nõunike mõjul taotles George W. Bush , ning usuvad, et Washingtonil on tarvis kohandada oma globaalset strateegiat  rahvusvahelise jõudude muutuva tasakaalu järgi kahanevate majanduslike ja militaarsete ressursside survel.”

    See oleks tõepoolest parem nii Ameerikale kui ka maailmale. Lõpuks on ju ilmselge, et Donald Trumpil on, võrreldes eriti Hillary Clintoniga, rahvusvaheliste suhete alal märksa vähem kogemust. Kuid teadmised ei ole veel sama mis arusaamine. Ekspertteadmistel on sageli hind, mille nimeks on ideoloogiline indoktrinatsioon või enese-indoktrineerimine. Sageli teavad eksperdid palju, kuid mõistavad väga vähe. Kas see oli rahvusvaheliste suhete tundmine või nendest arusaamise puudumine, mis sundis Hillary Clintonit 2003. aastal hääletama Iraaki tungimise poolt, mis on olnud suurim mõjutegur ISIL-i tekkes, või välisministrina “juhtima tagantpoolt” sissetungi Liibüasse, mille katastroofilisi tagajärgi me tunneme praegu ja veel arvatavasti aastaid? Keerulise reaalsuse mõistmiseks peab teadmine pärinema eri allikatest. Avatud vaim ning valmisolek meelt muuta on tähtsamad omadused kui teadmine, mis võib mõnikord toimida hoopis silmaklappidena.

    Inglise keelest M. V.

    TRIINU PAKK

    Trumpi valimine, nagu juba tihti öeldud, oli šokk. Aga see oli ka etteaimatav. Või vähemalt mitte mõeldamatu. Hoolimata arvamusküsitlustest. Sest pärast Brexitit oli ju kiri seinal.

    Nagu ikka, põgenesin pärast šokki juturaamatusse, teise reaalsusse, vahetu iivelduse eest ära. Põgenemiseks valin alati mõne vana hea tuttava, et uusi šokke vältida. Seekord juhtus kätte Feuchtwangeri „Toledo juuditar“. Ja mida sügavamale ma sellesse süüvisin, seda õudsem ja samas rahulikum hakkas.

    Muidugi kirjutab Feuchtwanger alati üht ja sama lugu. On juut, terane ja hakkaja, kes targalt ja auahnelt pingutab ühendamaks enda, valitseja ja rahva kasu. Püüab valitsejale aru ja päitseid pähe panna. Saab truuduse ja teenete eest esmalt ülendatud, siis alandatud ning leiab lõpuks traagilise otsa. On armastus ja surm, ja nende vahel justkui tühised sammukesed parema tuleviku poole. On vaimuvalgus ja mõned, kes seda tähtsaks peavad. On lootus.

    „Toledo juuditaris“ rullub lugu lahti 12. sajandi Kastiilias. Juut on toonud maale rahu ja viinud majanduse õitsele. Tõrjudes kuningal kavalasti peast rüütelliku sõja ideed. Kuningas tahab lüüa uskmatuid – „muhamedlikke koeri“. Tahab tormata lahingusse, anda mõõgaga pihta, joobuda verest ja surijate röginast. Selles tahtmises toetavad teda kristlikud rüütlid ja Toledo peapiiskop, ülivaga ja Jumalale meelepärane prelaat, kes käib ringi, soomusrüü vaimulikukuue all. Mõnda aega saab juut neile tarkuse ja kavalusega vastu. Aga muidugi mitte lõputult. Kuningas tormab uljalt ja rüütellikult arutusse lahingusse ülekaaluka väe vastu ja saab hävitavalt lüüa; maa laastatakse, juut ja tema tütar (jah, muidugi peab Feuchtwangeri romaanis olema ka juudi tütar, keda kuningas himustab) mõrvatakse. Ja kuningas jääb leinama, aga saab targemaks. Valib uueks rahandusministriks uue juudi. Paneb lahingus hukkunud peapiiskopi asemele sõja ees õõva tundva toomhärra. Tahab edaspidi valitseda arukalt ja kannatlikult.

    Küllap teen Trumpi valijaile liiga suure komplimendi, kui näen neis üht-teist Kastiilia Alfonso ja tema rüütelkonna arutusest. Alfonso nagu ta rüütlidki oli vapper. Trumpi pooldajatest pole põhjust uskuda, et nad oleksid valmis oma elu kaalule panema. Kuulukse, et juba nad kiusavad nõrgemaid salamahti, öö varjul, seal, kus pole pealtnägijaid. Solvavad kirjad kooli-WC seinal. Üleöö New Yorgi ülikooli moslemite palvetoa uksele ilmunud parastus: Trump! Naine, kellelt hidžaab seljast kistakse ja soovitatakse tal end sellega üles puua. Need ei ole Alfonso VIII rüütlid – need on Alfonso ja ta juuditari aednikud Belardod, näo ees koogutajad, tagaselja siunajad, kes juhivad mõrtsukapundi alandlikult oma emanda juurde, annavad siis salakesi ise esimese hoobi, pärast aga laiutavad kuninga ees käsi: „Mina üksi oma hellebardiga ei saanud ju hulga vastu…“ Aga mingi sarnasus ka Alfonsoga on olemas. Kuningas ei taha kuulda oma juudi juttu majandusest, rahu hüvedest ja rahva õitsengust. See on igav, see ei sütita. Närune rahu on tal jalus, ei lase kohe, nüüd ja praegu saada seda, mida ta tahab. Ta tahab lahingusse ja talle ei mahu pähe, et oma lahingust tagasi võib ta tulla, saba jalge vahel ja süda meeleheitekibedust täis.

    Siiski valdas Alfonso ladina, kastiilia ja araabia keelt. Ja ajalugu teatab meile, et muuhulgas asutas ta ka Hispaania esimese ülikooli, Palencia studium generale (mis läks küll hingusele koos ta endaga). Feuchtwanger vihjab, et tarkusearmastus sündis temas pärast suurt lüüasaamist, juudi ja juuditari kaotust. Mu kompliment oli tõesti liiga suur. Tõepärasem on sarnastada Trumpi valijaid aednik Belardoga, kes oma umbkeelsusse vangistatuna võis istuda pingil koos juuditari amme, umbaraabiakeelse moslemiga, kuulata teda araabia keeles kirumas kuningat ja kiruda ise kastiilia keeles juuditari, kumbki teisele agaralt kaasa noogutades. Mõlemal hingepõhjas käärimas vimm, mida hoidis vaos vaid hirm kuninga ees. Rüütli ees, kelle edu ja võim sõltusid ta ihulikust vaprusest, ta jõust ja füüsisest.

    Mulle näib, et viimase poolsajandi jooksul on aina räägitudki inimeste kehalikkusest. Muidugi näljast tuleb toita. Aga ihutoidust ei piisa. Ei piisa ka seksuaalrevolutsioonidest, vaeste elujärje parandamisest, neile tervislike harjumuste õpetamisest. Ei piisa hääleõigusest. Ei piisa hädapärase kirjaoskuse kätteõpetamisest. Päriselt. Terve keha, milles elab üksnes asistele hüvedele suunatud vaim, ei tunne valimiskasti juures oma tõelist hüvet ära. Inimesed ei vaja ainult ihulikke hüvesid ja tagatisi. Nad vajavad ka vaimseid garantiisid ja eriti eesmärke. 18. sajandi lõpul mõlgutas John Adams (USA president 1797–1801) demokraatia üle ja leidis: „Pidage meeles, et demokraatia ei kesta kunagi kaua. Üsna peatselt see laastab end, kurnab end välja, sooritab enesetapu. Ei ole olnud ühtegi demokraatiat, mis poleks ennast ise tapnud.“ Mõni kümnend hiljem võrdles de Tocqueville aristokraatliku Prantsusmaa kõrgkultuuri kõrges, kuid kitsas kristallvaasis oleva sügava veega ja, rõõmustades küll hariduse laia leviku üle Ühendriikides, tundis siiski mõningast kurvastust, et sama veehulk on pärast kristallvaasi purustamist levinud üle laiema pinna üsna madala kihina. Võrgukommentaaride õigekeele põhjal otsustades on nüüdseks veehulk veel madalamalt üle määratult laiema pinna valgunud. Miljonid Alfonsod-rüütlikesed kappavad valima, ilma et neil kunagi oleks olnud ühtegi mõistusele kutsuvat juuti. Veel enamad miljonid Belardod ootavad ainult juhust, et karistava käe eemal viibides „vaenlasele“ nuga selga lüüa.

    Mulle tundub, et kogu vähemustediskurss, nahavärvi ja seksuaalharjumuste diskurss, söögisedelite ja toidulisandite diskurss jne jne on pannud inimesed unustama, et nad pole ainult kehalised, vaid ka vaimsed olendid. Mulle tundub, et tänapäeval ei jagune inimkond enam kuigivõrd rahvaste ega riikide järgi, vaid aina juutide ja Belardode järgi. Mulle tundub, et tänapäeval peaksime me kõik, kes me oskame karta hävingut ja laastamist, olema Feuchtwangeri juudid. Ehkki nad muidugi tapetakse maha. Ja peaksime ütlema koos Feuchtwangeri don Benjamíniga: „Eks muidugi ole pimedus üldjuhtum ja valgus erand. Kuid just ses tohutus pilkasuse massis on pisut valgust seda suurem rõõm. Minust pole palju, aga must poleks ülepea midagi, kui ma seda rõõmu tunda ei suudaks. Mul on kindel usk, et valgus jääb ja et teda saab enam. Ja minu kohus on selleks oma pisku jaksuga kaasa aidata.“ Mida, olgugi teiste sõnadega, ütles oma loobumiskõnes ka Hillary Clinton.

    ARO VELMET

    Donald Trumpi võit esitab uuesti juba hirmutavalt igapäevaseks saanud küsimuse: mis rolli mängivad ühiskonnaasjades teadlased ja eksperdid? Trumpi jaoks ilmselt mitte mingisugust. Ta on tviitinud, et inimtekkelised kliimamuutused on hiinlaste väljamõeldis (teaduslik konsensus on, et kliimamuutused on tõelised ja meil on loetud aastad, et vältida nende katastroofilisi tagajärgesid. 2016. on juba praeguse seisuga kõige soojem aasta mõõtmiste algusest saadik). Trump on väitnud, et kuritegevus on USAs hüppeliselt kasvamas (tegelikult on see aastakümneid langenud ja vaid mullu tõusis suurtes linnades vägivaldse kuritegevuse tase). Trumpi sõnul on USA ametlik 4,9 protsendine töötuseaste “naljanumber” (see ei ole, kuigi varjab olulisi ebavõrdsusi). Trumpi suhtumist teadusesse ja ekspertidesse kirjeldavad kõige paremini väljendid “bullshit” ja “tõelaadsus” (truthiness). Teda ei huvita, kas tema väited on tõesed või väärad, ta lihtsalt ütleb asju, mis kõlavad hästi.

    Teadlaste autoriteeti seab kahtluse alla ka asjaolu, et Trumpi võitu ei suudetud ette ennustada. Küsitlused näitasid valimiste eel Hillary Clintoni kuni neljapunktist edumaad. New York Times ennustas Clintonile rohkem kui 90% tõenäosusega valimisvõitu. Nii et paljudel inimestel võib tekkida põhjendatud küsimus: äkki on Trumpil õigus teadlasi mitte usaldada? Ehk ongi eksperdid, nagu väitis äsja üks eesti poliitik, lihtsalt maskeeritud lobistid?

    Ei. Tuhat korda ei. Arvata, et Brexiti ja Trumpi põhiline õppetund on, et poliitikasse tuleks vähem teadlasi kaasata, oleks sõna otseses mõttes suitsiidne käitumine. Jah, teadus ei ole tõemasin. Iga protsess, mis hõlmab endas inimesi, on mõjutatud meie eelarvamustest, vaikivatest eeldustest, pimetähnidest, lootustest ja hirmudest. Me ei saa neid laboriukse taha jätta. Aga teadus on kõige parem meetod, mille abil oma eelarvamustest teadlikuks saada ning tõele võimalikult lähedale jõuda. Statistikud ja sotsioloogid ei suutnud Trumpi võitu ette ennustada. Kuid nende ennustused olid “arvamusliidrite” ja teiste rääkivate peade spekulatsioonidest mõõtmatult täpsemad. Nate Silveri projekt 538.com, mis ennustab valimistulemusi läbimõeldud mudelite alusel, andis Trumpi võiduvõimaluseks valimispäeval ligi 30% – peaaegu kaks korda suurem tõenäosus kui võimalus vene ruletti mängides kaotada. Enamik ajakirjanikke olid aga valmis piiblil vanduma, et Clinton võidab. Probleem ei ole mitte selles, et teadlastel pole õigus. Probleem on, et poliitikud ja ajakirjanikud ei tahtnud teadlasi uskuda.

    Me peame mõistma, et teadlased ei saa loota, et neid kuulatakse lihtsalt sellepärast, et neil on õigus. Mitte sellepärast, et me elame “tõejärgsel ajastul”. Sellepärast, et see pole kunagi nii olnud. Teadusajaloolased on aastakümneid kirjeldanud, kuidas teaduslikke teadmisi ei usuta mitte sellepärast, et nad on tõesed, vaid teaduslikud teadmised omandavad tõeväärtuse sellepärast, et neid usutakse. See ei ole hea ega halb, see on lihtsalt empiiriline tõdemus. Teadlased peavad arvestama, kuidas nende uurimistulemused mõjutavad üht või teist poliitilist positsiooni. Nad peavad mõtlema, kuidas leida endale tugevaid ühiskondlikke liitlasi, kes aitavad uusi teadmisi populariseerida ja selgitama nende mõju ühiskonnale ja tavainimestele. Nad peavad mõtlema retoorikale, koalitsioonide ehitamisele ja aktivismile.

    See järelemõtlemine on kriitiliselt oluline, kuna Donald Trumpi ignorants kliimamuutuste küsimuses kujutab eksistentsiaalset ohtu kogu inimkonnale. Trumpi süüdistamine on aga mõttetu. Fossiilkütuste tootjate toetus vabariiklastele ja aastakümneid kestnud vandenõuteooriate levitamine garanteerib, et Trumpi meelemuutust tuleb oodata sama kaua kui tema tuludeklaratsioone. Tegelikult peavad liberaalid, progressiivid, aga eriti ajakirjanikud sügavalt peeglisse vaatama ja tunnistama, et nende tegevus selle ohu teadvustamisel on olnud eepiliselt ebaadekvaatne. Ei Clinton, ega Bernie Sanders ei teinud kliimast oma kampaania keskset teemat. Presidendidebattides esitati kliimamuutuste kohta täpselt üks küsimus ning meedias kajastati seda mitte sisu vaid küsija naljaka välimuse tõttu. Ometi sõltub kõikide progressiivide ja liberaalide olulisemate probleemide lahendamine otseselt kliimamuutuste ärahoidmisest. Kliimamuutused teevad rohkem kahju vaestele, suurendavad sõjaohtu, ohustavad Globaalse Lõuna riike ja vähendavad majanduslikku kindlustatust. Taastuvenergia on paljudes riikides tänaseks fossiilkütustest odavam ja tõhusam. Taastuvenergia taga on võimsad rohujuureliikumised, mis nõuavad fossilkütustest divesteerimist ja torujuhtmete sulgemist. See on probleem, millest kodanikuühiskond on ammu juba aru saanud. Nüüd on poliitikutel ja meedial aeg üles ärgata ning teadlastel aeg mõista, et töö laboris on vaid pool võitu.

    MÄRT VÄLJATAGA

    Trump on postmodernismi paroodia, tühi sätendav näivus, ebaautentsus, reality-show, kaubamärk, hüperreaalsus, virtuaalsus, 1980-ndate ja yuppie-ajastu tagasitulek. Temaga seoses meenuvad kõik need Ihab Hassanid, Baudrillard’id, Fredric Jamesonid, Jeff Koonsid, MTV-d ja muidugi Bret Easton Ellise “Ameerika psühhopaat”. Samuti klišeed, et subjekt on õõnes, tõde seisneb veenmisjõus, tähendus on edasi lükatud, reaalsus on simulaakrum. Pärast omanimelise pilvelõhkuja püstitamist on Trumpi äritegevus seisnenud üksnes oma image’i müümises ja nimesildi kleepimises kõikvõimalikele kaupadele. Ta kehastab postmodernistlikku kitši, camp’i, pastišši, elustiili, brändimist ja pealispindsust. Ja ometi on ebasiiruse, valelikkuse, korrumpeerumise ja alatuse vari loodud pikaaegse laimukampaaniaga hoopis Hillary Clintoni ümber.

    See postmodernism, mis oma kultuurilisel kõrgajal seostus rafineeritud kerguse, vulgaarsuse õilistamise, tõsikindlusest vabanemise ja identiteetide hajususega, on poliitikasse laskudes sõlminud ebapüha liidu vere ja mulla, identiteedipoliitika ja fundamentalismiga. Seda sulamit on Venemaal juba nähtud, oleme lugenud Pomerantsevit ja Surkovist.

    Trumpi võit lööb harjumuspärased vaateviisid sassi ja paneb otsima uut tasakaalu. Ameerika liberaalidel ja progressiividel oleks nüüd tarvis leida tasakaal alandliku enesesüüdistuse ja vihase vastuhaku vahel. Praegu on palju kuulda “kuuldavõtmise juttu” – et pole osatud märgata unarule jäetud valge töölisklassi ja maainimeste muresid. Aga need pole vist esmajoones majanduslikud mured, mida teistsugune, nt konservatiivsem majandus-, maksu- või regionaalpoliitika parandada suudaks või tahakski. Valge töölisklass pole ka vihane demokraatide majanduspoliitika peale. Asi on pigem respektis, rassi- ja kultuurilises identiteedis, linna ja maa vastuolus. Kuidas saaks liberalism neid identiteedimuresid arvesse võtta ja leevendada ning ikka liberaalseks jääda, st langemata rassismi?

    Viimase aja poliitilised sündmused justkui näitaksid, et hulkade rahulolu ja rahulolematus ei sõltugi esmajoones majandusest – it is not the economy, stupid, kui keerata pahupidi Bill Clintoni kuulus fraas 1992. a-st. Aga just majanduse fundamentaalsus on olnud niihästi sõjajärgse sotsialismi kui ka liberalismi alusveendumus. Sotsialism ja liberalism on nüüdseks peaaegu kokku kasvanud (USA-s tähendavadki need enam-vähem üht ja sama). Nii et lääneriikide poliitika tavapärase kolmejalgse tabureti, “liberaal-konservatiivse sotsialismi” asemele on tulnud kahepooluseline poliitika: sotsiaalliberaal(konservatiiv)ne tsentrism vs putinistlik-trumpistlik-uusreaktsiooniline parempopulism. Viimase jaoks on aga majandusküsimusest tähtsamad nn kultuuriküsimused. Ja kultuuri, mille tähendus kunagi vastandus rassile, kasutatakse nüüd üha rohkem rassi eufemistliku sünonüümina. Niisiis, kulturnikud, olge ettevaatlikud, kui keegi jälle kultuuri tähtsust kuulutab – ta ei tarvitse selle all mõelda sama mis meie.

    Trumpi-vastane pahameel vajaks hulki mobiliseerivat nägemust või ideoloogilist programmi, mida praegu võtta pole. Vähemusõigused, sotsiaalkindlustuse laiendamine ning pädev tehnokraatlik administreerimine ei osutunud valimiste võitmiseks piisavalt haaravaks ideeks. (Mida mitmekesisem on ühiskond, seda vähem sotsiaalprogrammide laiendamist ka sallitakse – seda näeme ka Eestis.) Trumpi teemad: immigratsioon, korruptsioon (mille kehastaja ta küll ise on) ja eriti kõikvõimalikud konspiratsioonid osutusid veetlevamaks.

    Viimasel aastal ilmus mitu veenvat esseed Obamast kui pöördelisest presidendist, kelle saavutused on võrreldavad üksnes Reagani omadega. Hetkel paistavad asjad teistmoodi, otsekui Obama olnuks lihtsalt clintonismi ehk globaalset vaba turgu ja vabakaubandust pooldava tsentristliku neoliberalismi viimane lüli. Kuid kahtlane, kas radikaalsemal juudi sotsialistil Bernie Sandersil olnuks neil valimistel Clintonist rohkem šanssi. Pealekauba võitis Clinton ju ikkagi ülekaalukalt valijahäälte enamuse.

    Trumpi-vastaste ees on dilemma: kas soovida uue presidendi võimalikult kiiret põhjaminekut või püüda kompromisside abil tema mõju pehmendada. Vabariiklased on oma edu saavutanud täieliku kompromissitusega Obama suhtes ja nüüd saavad nad kogu võimu riigis enda kätte. Paljud neist sooviksid USA riigikorra tagasiviimist 1920-ndatesse aastatesse. Nad ootavad presidendilt lihtsalt nende seadustele alla kirjutamist: maksude ja regulatsioonide kärpimist, sotsiaalkindlustuse privatiseerimist. Trump tahaks aga ette võtta ka keynsiaanlikke majanduse stimuleerimisprojekte, mida vabariiklastest seadusandjad Obamale keelasid. Naiste, homode, rassivähemuste olukord ei tarvitse nelja aastaga silmanähtavalt halvenedagi, kuid kibedaks läheb elu neil, kes tervisekindlustuse kaotavad või on elanud USA-s ilma loata. Millele õieti loota? Kas Trumpi kiirele läbipõlemisele tormaka radikaalsuse tõttu, mis võiks poliitikakursi taas vastassuunda pöörata? Või normaliseerumisele, tema radikaalsemate lubaduste ununemisele? Selle peale võib küll kindel olla, et tööstuslikke töökohti USA-sse ta tagasi ei too, oma valijate sissetulekuid ei kasvata, panganduseliite ei kammitse ja korruptsiooni ei vähenda. Aga veel kord: ega Trumpi valijad lootnudki rikkamaks saada. Pigem ajendas neid soov tähtsust täis moraliseerijatele, igasugu kaagutajatele koht kätte näidata.

    Eestis aga tuleks leida tasakaal USA ja kohalike asjade üle muretsemise vahel. Kui palju tasub vaevata end sündmustega ühes ookeanitaguses suurriigis, mida me ise vähimalgi määral mõjutada ei saa? Duterte juunikuine võimuletulek Filipiinidel ei pannud meil vist kedagi und kaotama. Trumpi võitu paraku sama külmalt suhtuda ei saa – juba seetõttu, et tegu on globaalselt lahtirulluva revolutsiooniliikumise jätkuga, suundumusega üldiselt üksiku ja universaalsetelt pretensioonidelt rahvusliku relativismi poole (räägimata Trumpi isiku kahjulikust mõjust headele kommetele). USA ei ole enam muule maailmale mõõdupuu või on seda pigem näidates, et igaüks saab nüüd olla ja peabki olema iseendale mõõdupuu. Konkreetsemalt võiks Trump olla äratuskell Eesti julgeolekupoliitikale – seda ei saa enam jäägitult üles ehitada USA toetuse eeldusele. Tuleks leida mingisugune uus modus vivendi Venemaaga, kui ebameeldiv see ka poleks. Kardetavasti ei ole aga Eesti julgeolekuladvik niisuguseks kannapöördeks ehk – heas mõttes – finlandiseerumiseks võimeline.

  • Toimetajalt: Äratage mind kümne aasta pärast taas!

    Kui uinusite 2010. aastal talveunne ja ärkasite kümme aastat hiljem, siis saate nüüd Vikerkaarest lugeda, mis on vahepeal Eestis toimunud. Ülevaadet andma on kogunenud veerandsada asjatundjat ja teemad ulatuvad ajakirjandusest uusvaimsuseni, luulest rahvaterviseni, keskkonnast vene vähemuseni.

    Kõigi valdkondade ühisnimetajat leida pole lihtne, kuid paljud tähelepanekud kattuvad. Kunstide puhul mainitakse konsolideerumist (mis võib olla ka viisakam sõna stagnatsiooni jaoks). Samas jälle žanripiirid hajusid. Märksõnadena korduvad ühelt poolt sugu, keha, ruum, teisalt internet ja virtuaalsus. Need dominandid esinevad kas kõrvuti (luules, visuaalkunstis) või vaheldumisi – teatri raskuspunkt nihkus kehalisuselt virtuaalsusele – seda küll juba covidi tõttu. Virtuaalsus – veebis pulbitseva aktiivsuse mõttes – iseloomustab ka feminismi. Vikergallup tõstab kümnendi kirjandustoodangust selgelt esile ühe dokumentaalromaani ja ühe luuledebüüdi – autoriteks naised. Teistkümnendatel hakati vähem jooma – kuni juba covid pani rohkem jooma.

    Kriisidesse takerdus ajakirjanduse ja kirjastamise kommertsedu. Samas käis paljudes eluvaldkondades tormiline kommertsialiseerumine – esoteerikast sai suuräri, sündis eesti kommertskino. Kommertsialiseerus avalik ruum, isegi rääm ja lagu läksid müügiks. Mis siis veel looduskeskkonnast rääkida – see jäi kommertsteerulli alla. Kodanikuühiskond hakkas küll kaela kandma, aga kommertshuvid osutusid kangemaks. Ruumiideoloogiast ja hipsterlandist sai üks pärispoliitika aseaineid. Niisiis tegid kapitalism ja konkurentsiideoloogia võidukäiku – kuni enam ei teinud. Viimastel aastatel on neoliberalism, see kunagine alternatiividevaba ideoloogia, saanud rängalt räsida. Fiskaalpoliitika, aga ka poliitika laiemalt vabanes neoliberalismi dogmadest.

    Pead tõstis kodanikuühiskond, sooküsimus elavdas usuelu, siin-seal vilksatas inimnäolist kristlustki. Peavoolu ajakirjandus avas veerud konspirituaalsusele. Toimus „Ühtne Eesti suurkogu‟ (2010), tekkis ja vaibus antipoliitiline protest „Aitab valelikust poliitikast‟ (2012), koostati „Harta 12‟ (2012 – kes mäletab?), Jääkeldris peeti ümarlauda (2012), kogunes Rahvakogu (2013). Poliitikud nägid kõiges selles tonti. Kuni välja ilmusid päris tondid. Populism polariseeris poliitika. Peavool paindus paremäärmusluse järgi. Kenad kombed kannatasid.

    Venelased loovutasid vaenlaserolli pagulasmassidele – keda polnud. Niisiis oli see ka asendusprobleemide kümnend, mitte ainult virtuaalne, vaid ka vikaarne kümnend. Justkui päris probleeme vähe olnuks, elati asenduse korras läbi USA muresid. Seal olevat saanud riigijuhiks omanimelise lauamängu staar. Riigikogu moodustas tema toetuseks saadikugrupi.

    Alanud on uus kümnend. Võib uuesti magama heita, kuni Vikerkaarel valmib uus inimarengu aruanne. Tellige see siit https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar .

  • Vikerkaar 10-11 2020

    Luule
    BERTOLT BRECHT  Ühel korral mitme seast Saksa keelest tõlkinud M. V.
    HASSO KRULL  Tänapäeva askees
    MART KANGUR  *vaipa tõmmatakse…; *kell kaks hakkavad…; *olen ma juba öelnud?…; *kõik tuleb tagasi…; *poeedid ja sõdurid…; *lõpuks saavad kõik…
    MAARJA KANGRO  Kodune tsüklike
    SVETA GRIGORJEVA  *su ema ei osta…; *jälle üks poiss…;  *oma täpset vanust…; *jalge vahelt voolab…; *sa küsid…; *hemingway kunagi…; Vihakõne; *ühest paneelmajast…; *sust möödub…; *maailmas on…; *iga kord…
    JÜRI KOLK  *mind piinavad…; *kõiksuse mürklid…; *tulin mulle peale…; *otsisime palermo…; *nüüd siis lõpuks…

    Proosa
    MEHIS HEINSAAR  Uuk
    URMAS VADI  Küla
    ANDREI IVANOV  Ööl vastu kuuendat oktoobrit 2018. aastal Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Veronika Einberg
    MUDLUM  Ära tee metssea moodi tööd, mängi parem arvutiga mängusid!
    PAAVO MATSIN  Teos „Teose sünd“

    Teistkümnendad
    MEELIS SÜLD  Usuelu MARKO UIBU  Uus vaimsus KEIU VIRRO  Teater: Füüsilisest virtuaalseks  ANDREI LIIMETS  Filmikunst ja kommertskino sünd  EHA KOMISSAROV  Kunst: Keha, ruum, postinternet  JOOSEP SUSI  Luule: Kontrollitult turbulentne  JOHANNA ROSS  Novell: Kirjanik on naljakas olla TAUNO VAHTER  Kirjastamine: Pikk toibumine pohmakast  TIIT HENNOSTE  Ajakirjandus: Kriis kahe kriisi vahel TERJE TOOMISTU  Tartu maagia KAJA PAE  Avalik ruum: Ajutisus kui vahend  ANDERS HÄRM  Hipsterland ja simulatsioon  PIRET KARRO  Virtuaalne feminism  HENRI KÕIV  Kodanikuühiskond  RIINA RAUDNE  Rahvatervise areng  KEIU TELVE  Soomega sarnaseks saamine?  MARTIN LUIGA  Keskkonnapoliitika suundumused  LAURA VILBIKS  Rohepesu ja kliimadiskursus  RINGA RAUDLA  Dogmast vabaks? Fiskaalpoliitika areng  MIKKO LAGERSPETZ  Vene kaart ja Must Notsu  MARTIN EHALA  Vene vähemusest slaavi substraadiks  RAINER KATTEL  Eesti kui idee ja ideoloogia  AHTO LOBJAKAS  Babülon põleb  MIKAEL RAIHHELGAUZ  Päriselu juurde tagasi tulles…   TÕNIS SAARTS  Populism, polariseerumine ja neoliberalismi mõranemine

    Vikergallup

    Vaatenurk
    INDREK OJAM  Eesti novell 2020 kui modernistlik fragmentaarium Eesti novell 2020. Koost. Made Luiga, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi. Tallinn: Eesti Jutt, 2020. 192 lk. 19.95 €.
    PEETER LAURITS  Oskar Kallise maailma loomine Andrus Kivirähk. Sinine sarvedega loom. Tallinn: EKSA, 2019. 294 lk. 24.95 €.

    AVE TAAVET Joonistused

     

     

  • Laseme põhja selle valge laeva

    Veetsin tänavusel Baltoscandali teatrifestivalil Rakveres täpselt 24 tundi. Õhtusse mahtus kolm lavastust üksteise järel: Kristina Normani „Lighter than Woman“, Valters Sīlise lavastatud ja Rasa Bugavičute-Pēce kirjutatud „Mul oli nõbu“ ning Jarmo Reha „WhiteWash“. Läksin tõtlikul sammul läbi vihmase linna Rakvere teatrist nõukaaegsesse võimlasse ning siis vana kaubanduskeskuse tolmusesse saali, põigeldes mööda kohalikest jõmmidest, burks kotis. Kuigi Baltoscandali kureerimine oli tänavuse pandeemia kitsendavates tingimustes juhuslikum kui tavaliselt, hakkasid kolm lavastust toimima omavahelises tähendusvõrgustikus. Ühendavad niidid olid idaeurooplaste sundvalikud ellujäämiseks Euroopa-siseses majandusliku ärakasutamise võrgustikus ning iha küündida samale astmele kui need, kes neid ära kasutavad. Normani ja Sīlise lavastused põhinesid dokumentaalsel uurimistööl ning olid vaatajale esitletud kui dokumentide põhjal tuvastatud lugu, kummalgi muidugi oma poeetiline mõõde juurde loodud. Norman uuris Ukrainast Itaaliasse tööle läinud naisi, kes kolisid aastateks Euroopa teise serva, et kojujäänud perele raha teenida. Sundolukordades ellujäämine. Sīlis lavastas loo Leedu poisist, kellest kasvas mafiooso – lugu jutustab enda perspektiivist Bugavičute-Pēce, kelle nõbu see poiss olnud oli. Mehelik iha vaesusest välja murda ja kuldse käekella, musta smokingu ning sportautoga oma staatust kinnitada, maksku see või inimelusid. Reha lavastus tegi aga minu teatriõhtus afektiivse pöörde, sest autor võttis lähtepunktiks omaenda kogemused ja mõtisklused, tõi lavale palju lärmi ja tossu ning õhku visatud sümboleid. (Nii Normani kui Reha lavastuste dramaturg oli Laur Kaunissaare, kes, näib, katsetas kummagi puhul haakuva teema läbikirjutamist vastandlikul viisil.) Reha ei ajanud ühe konkreetse loo jälgi, vaid esitas ühe intrigeeriva küsimuse. Vastuse mõistmiseks tuligi aga enne ära vaadata Normani ja Sīlise lavastused, et Reha sümbolismi mingi tähendusega sisustada.

    Kas idaeurooplane on valge?

    Reha lavastuse „WhiteWash“ kontseptuaalne kese seisneb küsimuses, kas idaeurooplased on valged. Sama on aastaid küsinud näiteks kunstnik Tanel Rander ning vastanud, et idaeurooplane peaks hülgama oma silmakirjaliku püüu olla „valge“ nagu lääneeurooplased või Põhja-Ameerika valged ning looma uue, dekoloniaalse subjektipositsiooni.[1] „WhiteWash“ kahjuks nii konkreetset ettepanekut ei tee, vaid pigem varieerib kehalis-visuaalsete sümbolitega valitud teemal. Lavastus rõhub afektiivsele tasandile madalatoonilise tümpsu, välkuva valguse ja õhus lenduva kipsitolmuga, mis paiskub ruumi, kui näitleja mehelikult kipsikotte vastu põrandat loobib. „WhiteWash“ on natuke liiga pikk monoloog, kus Jarmo Reha kõnnib ossi-drag’i tehes dressides mööda linti ja viskab ebamääraseid gängimärke, ehitab ühe „valge“ postamendi ja toob sellele andameid, ütleb, et Senegalis kähises keegi ta valge nahavärvi peale, aga ka tema on ju olnud vaene, ning kõige lõpuks määrib end tumeda ollusega kokku ja matkib justkui hõimutantsu. Viimane on kahtlaselt lähedal samale asjale, mille eest meelelahutussaate „Su nägu kõlab tuttavalt“ teatud etteasteid kritiseeritakse.

    Mida peame silmas „valge“ all? Valgesus on konstruktsioon, mis sisaldab nahavärvist enam jõukust, ühiskonna domineerivasse klassi kuulumist, „normaalne“ olemist ning samuti (kunagist) koloniseerija rolli. Kuna näiteks USA riigi asutamine tugineb kolonialismile ja rassilisele orjakaubandusele, on sealses kontekstis väga selge, kes on mustad ja kes on valged, ning selles erisuses langevad perekondade ajalood üsna täpselt kokku nahatoonide gradiendiga. Euroopas võime aga küsida, kas keskklassi hollandlane või belglane, kes omab kinnisvara oma – ühe Euroopa rikkaima riigi – pealinnas, võib endale vabalt lubada puhkusereise suusakuurortides ning ehk nautis lapsepõlves ka Zwarte Pieti külaskäike, on samal pulgal ukraina hooajatöölisega, kes peab perele leiva lauale toomiseks käima hooajati Saksamaal sparglit korjamas[2] – või on viidud autokastis Itaaliasse vanureid hooldama?

    Rutgersi ülikooli professor, ungari sotsioloog József Böröcz on ühes intervjuus rääkinud, kuidas ungarlaste eneseteadvuses kujunes 20. sajandi jooksul välja arusaam endast kui valgest inimesest. Böröcz on selle arengu suhtes kriitiline ning ütleb, et see on, nagu ungarlased oleksid üritanud ronida globaalse valgesuse Titanicu laevale, kui neil pole isegi kohta reserveeritud. Veel 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses võisid idaeurooplased tunda suuremat kokkukuulumist mustanahaliste koloniseeritud subjektidega kui neid orjusesse müüvate valgete eurooplastega: Böröcz toob näite, kuidas sajandivahetusel saatis Napoleon ühe Poola pataljoni Haiti ülestõusu maha suruma, kuid sõdurid vahetasid saarele jõudes pooli. Vaatamata sellele püüavad idaeurooplased nüüdisajal üha tüütumalt taguda trummi, et ka meie kuulume sellesse eksklusiivsesse Lääne-Euroopa valgesuse klubisse. See positsioon on ebamoraalne, ütleb Böröcz, sest see tähendab, et me õigustame Aafrika maavarade riisumist ja orjakaubandust ning tagatipuks ka veel mingi kindla eluviisi „normaalsuse“ pealesurumist. Siinkohal tuleb rõhutada, et valgesusel ei ole midagi pistmist nahatooniga – valgesus on võimu, privileegi ja
    (im)moraalsuse kategooria, kus nahatoon on ainult ettekääne. USA eugeenikud pidasid veel 1930. aastatel lõuna- ja idaeurooplasi geenivaramu reostajateks.[3]

    Euroopa tuuma–perifeeria majandussuhted

    Idaeurooplase valgesuse küsimusele vastamiseks tuleb alustada majandussuhetest. Euroopas liigub rikkus äärealadelt keskmesse. Rikkamad tuumriigid on oma bränditoodete tehased viinud perifeersetesse idariikidesse, kus töötajaid tasustatakse vastavalt kohalikule tulumäärale või alla selle, kuid brändiasju müüakse hiljem läänepoolsete riikide hinnastandardiga. Saksa BMW autod monteeritakse kokku Ungaris, kus töölised teevad peaaegu tasustamata ületunde ning nende palk on poole väiksem kui teispool piiri austerlastel.[4] Hugo Bossi teksaseid müüakse hinnaga, mis on pool püksipaari kokku õmmelnud rumeenia naise kuupalka.[5] Pärast EL-iga liitumist nullindate keskel vaevlevad regiooni riigid tööjõu väljarände all, sest tööealised inimesed lahkuvad jõukamatesse riikidesse – Läände. Seal aga töötavad nad hooajati ning tihtipeale ebasoodsates tingimustes nii olmelises kui ka juriidilises mõttes.

    Üks viimaseid näiteid sellest, kuidas Lääne-Euroopa jõukus ja elustandard sõltub Ida-Euroopa tööliste ekspluateerimisest, pärineb möödunud kevadest. Paljud rahvusriigid sulgesid oma piirid Covid-19 pandeemia ohjamiseks ning äkitselt seisis Saksamaa küsimuse ees, kes kõik kevadel valmis küpsenud spargli põldudelt ära korjab. Varem olid seda teinud kolmsada tuhat rumeenlast ja bulgaarlast, kes tulid suviti Saksamaale, et korjata sparglit, kurke ja maasikaid. Kolm kuud töötamist on parajasti nii lühike aeg, et inimesed kannatavad veel ära magamise ühistes konteinerites ning et neile ei kehti töötajakaitseseadused, mis kehtiksid täiskohaga Saksa kodanikule. Saksa põllumajandussektori sõltuvus nendest töötajatest tuli aga päevavalgele – kohalikud, kes polnud kunagi sparglit korjanud, ei saanud hakkama selle „oskusteta“ tööga. Nii toodi kroonviiruse pandeemia haripunktis kevadel 2020, kui rahvusvahelised lennufirmad lende tühistasid, riigipiirid olid suletud ning isegi tänavatel liikumine reguleeritud, Saksamaale Rumeeniast 80 000 töölist, kes spargli ära korjaksid.[6] Töötajad riskisid oma tervisega, et eluks vajalik palk kätte saada, ning põllumajandusfirmad riskisid töötajate tervisega, et oma saagi eest tulu kätte saada. Liikumisvabadus Euroopas on välja kujundanud majandusliku sundmigratsiooni, kus vaesemate perifeeriariikide elanikud siirduvad tuumriikidesse, et leida mingigi võimalus maha jäänud koduste ülalpidamiseks.[7] Saksamaa, Itaalia jt riikide majandus sõltub Rumeenia, Bulgaaria, Ungari jt riikide vaesusekammitsatest.

    Kristina Normani dokumentaalsel uurimistööl põhinev lavastus „Lighter than Woman“ joonistab vaatajale väga selgelt välja ühe eelkirjeldatud majandussuhete väljenduse. Norman intervjueeris ja filmis ukraina naisi, kes töötavad Itaalias omastehooldajatena. Lavastuse alguses kohtame naisi, kes on õnnelikud oma töö üle, kuna neid on oma hoolealuse perekonda omaks võetud. Siis aga saame teada, et see pole tavapärane, vaid suur vedamine – paljud naised peavad töötegemist jätkama ka siis, kui on hoolealuse tõstmisest oma selgroogu vigastanud, neid visatakse ette teatamata pere juurest välja, arstid püüavad neid vägistada jm. Õnnepisaraid hea pere juurde jõudmisest põhjendab ka see, et oma pere on teispool Euroopat maha jäänud – vahel ei kohtu nad oma lastega aastaid, sest puhkusereis Ukrainasse pole võimalik. Lõpuks saame teada, kuidas ukraina naised Itaaliasse jõudsid – autopagasnikus. Omastehooldajate toomine Ukrainast Itaaliasse tööle on sisuliselt inimkaubandus. Norman loob poeetilise paralleeli Itaalia ainsa naisastronaudi Samantha Cristoforettiga, kellel õnnestus ületada eluraskused ja kaalutult kosmoses hõljuda. Paralleel ilmneb ka itaalia privilegeeritud naiste – hakka või kosmonaudiks – ja ukraina vaesusekammitsates naiste vahel, kes on sunnitud minema ohtlikusse tundmatusse, et elus püsida. Norman toob detailitäpsete ja dokumentaalsete vahenditega oma lavastuses vaataja ette selge narratiiviga loo, kus vaataja saab teada midagi välise maailma pahupoolest, ent samas loob autor sinna ümber poeetilise mõõtme.

    Niisiis, miks küsida, kas idaeurooplane on valge, kui selles vaidluses vastandab end üks kahvanägu teisele? Rassistav pilk – mis määrab ühe valgeks ja teise mitte – ei vaata ainult jumet, vaid ka seda, kellel on raha. Euroopa- ja USA-keskne rassistav pilk sündis koloniaalajastuga, milles keskne vara akumuleerimise strateegia pani ühtlasi aluse nüüdisaegsele kapitalismile. Näiteks Haiti revolutsiooni inspiratsiooniks sai Prantsusmaalt koloniseeritud saarele levinud inimõiguste kontseptsioon – ka meil on inimõigused, ütlesid haitilased. Prantslased ei tahtnud sellega nõus olla.[8] Erinevust nahavärvis on kasutatud ettekäändena, et teisi regioone ekspluateerida ning selle käigus üles ehitada kasumipõhine majandusmehhanism. Kuigi näiteks USA mustanahalised ja Euroopa romad on tihtipeale ka vaesemast klassist, ei seo „vaesust“ ja „tumedanahalisust“ mitte ainult see tendents, vaid asjaolu, et „mustanahalisus“ kui valgeks-olemise vastand loodi majanduslikel põhjustel.

    Normaalne valge

    Ning see ei sobi idaeurooplasele. Sest tema valge nahk peaks teda justkui lunastama sellest, et ta on vaene, on kõigest rikaste inimressurss. Valters Sīlise lavastatud ja Rasa Bugavičute-Pēce kirjutatud „Mul oli nõbu“ toob muuhulgas selle dünaamika esile. Läti dramaturg räägib mina-vormis oma leedu nõost ja temaga koos üleskasvamisest. Kui Rasa oli teismelisena märsilohistajast humanitaar, siis tema nõbu Deimantas oli klubioss. Sīlise lavastus on tehniliselt väga sarnane Normani omaga: esitatakse (seekord näitlejate kehastatud) narratiivi, projitseeritakse dokumentaalfotosid seina peale ning lava liigendavad töölauad, millel dokumendid ja illustratsioonid loo jutustamiseks. Dokumentaalne mõõde annab loole teravust. Deimantas utsitas teismelisena Rasat minema Riiga klubisse, oli juba oma 18. sünnipäevaks kuldkäekella ja smokingut kandev, limusiinis sõitev härrasmees, ta pandi viieks aastaks vangi, ehitas seal üles oma kinnise impeeriumi, võlus ära vanglas esinemas käinud lauljatari, abiellus, sai lapse ning selle kõige taustal ajas mingit äri, mille olemuse kohta hakkas Rasa kriminaaldokumentide arhiveerijana fantaseerima. Lõpuks lasid Eesti maffiabossi Imre Arakase käsilased Deimantase tema kodumaja ees maha, sest ilmselt oli temast saanud kellegi vaenlane Balti allilmas.

    „Mul oli nõbu“ peategelane Deimantas tundub peaaegu sümpaatne: ta on nagu meie ise või meie sõber, naaber, sugulane, kes pole mitte tingimata mafiosnik, vaid armas oss, kes tahab lihtsalt, et tema unistused täide läheksid. Deimantas võiks olla ükskõik milline neist Rakvere kohalikest võllidest, kes muide tegid Jarmo Reha ossi-karakterile eheduses silmad ette. Võib-olla on ta sellepärast tuttavlik ja sümpaatne, et Läti teatritegijad räägivadki meile meist endist: tahaks raha, autot, peret, maja. „Normaalset“ elu. Normaalset nii, nagu baltlane või idaeurooplane arvab normaalsuseks Lääne-Euroopas.[9] Lavastuses näeme, kuidas Rea Lesta kehastatud Rasa on Henrik Kalmeti karakteri Deimantase juttu kuulates pidevalt hämmelduses. Idaeurooplase valgesuse-ihalus on kuidagi rohkem meestele omane, sest see idaeurooplase mittevalge positsioon solvab ja riivab just nimelt „normaalseks“ meheks olemise au. See on maskuliinne soov „tõestada“ oma mehelikkust, sobituda õige mehe tüpaažiga: rikas, võimukas, agressiivne.

    Balti kolooniaalriigid

    Kusjuures ka meie käed pole päris puhtad koloniaalajaloost. Kurioosse näitena võib tuua Kuramaa koloonia Tobagos 17. sajandil, kui Lääne-Aafrikasse asutati Uus-Kuramaa ning põhiliselt etnilised lätlased hakkasid baltisaksa hertsogi juhtimisel piirkonnast toorainet Euroopasse eksportima, Kuramaa tooteid kolooniasse tarnima ning tooma Gambiast orjastatud inimesi Uus-Kuramaale. Hertsogil oli ka plaan asutada Trinidadi Uus-Zemgale ning asustada osa Austraaliast, kuid sajandi lõpuks haaras Briti impeerium ta valdused endale.[10] Läti ajalookirjutuses on aga Tobago koloonial helge koht, sest Vene impeeriumi ja hiljem Nõukogude Liidu okupeeritud rahva jaoks oli Uus-Kuramaa mälestus miski, mis aitas end ohvristaatusest välja murda ja endale vastu rinda lüüa, et ka meie oleme olnud jõukad koloniseerijad. 17. sajandil oleks Uus-Kuramaa koloonia olnud siinsetele baltisaksa feodaalvõimu all elavatele rahvastele pilet pärisorjusest välja, sest seal oleksid nad saanud omada maad ja olla vabad inimesed. Nüüd aga jutustab vahepealsete sajanditega müüdi staatusesse jõudnud Uus-Kuramaa lugu Läti teistsugusest, jõukast, võimukast ja helgest tulevikust, sest tegelikkuses oli Läti 2000. aastate alguses ÜRO inimarengu indeksis Trinidadist ja Tobagost allpool.[11]

    Reha esitatud küsimuse juures idaeurooplase valgesusest on üks oluline raskuskese, mis Reha lavastusest välja ei paista. Nimelt, mis on meie eesmärk oma asukoha määramisel valgesuse skaalal? Kas me tahame, et meid peetaks valgeks? Sel juhul oleks hea oma ihad dekoloniseerida ja riisumisajastu järgseid võimusuhteid kritiseerima hakata, selmet neile tallalakkujana alla kirjutada. Või me just ei taha, et meid peetaks valgeks, sest me pole kunagi näinud seda valgete raha? Üks võimalikke laukaid, kuhu see arutelu vajuda võib, on marginaliseeritud mugavuspositsiooni võtmine. Idaeurooplane, keda rassistati valgena, tunneb ennast ebamugavalt, sest nüüd peaks ta oma valgeksolemise privileegi teadvustama. Selle asemel teeb ta kaitsenükke: aga meie olime ka vaesed/okupeeritud! Eneseohvristamine on üks viise, kuidas mitte võtta vastutust. Ka Ida-Euroopa pole homogeenne ala: mina, eesti humanitaar, ei ole ilmselt samal positsioonil nagu Ukraina naised Normani lavastuses – ka Norman teadvustab lavastuses oma privileegi kunstnikuna. Eestlastena peaksime mõistma oma positsiooni kahetisust: ühest küljest on meil tõesti okupatsioonikogemus, teisest küljest on taasiseseisvunud Eestisse EL-i kaudu pumbatud vana Euroopa raha, meie riik on oma vägesid kaasanud USA uuskolonisatsiooniprojekti Iraagis ja Afganistanis, Eestis on loodud kohalikud rassikategooriad „eestlaste“ ja „eestivenelaste“ vahel ning riik kohtleb asüülitaotlejaid Harkus ja Vaos nagu mitteinimesi.

    Seega võiks see küsimus meid juhtida hoopis rassistava süsteemi laialilammutamiseni – idaeurooplaste paiknemine valgesuse skaala hallalal võiks meid just innustada ümber kujundama seda maailma, mis jagab inimesi valgeteks ja teisteks. Oma identiteedi mõistmisel on oluline teha ruumi nüanssidele ning mitte karta vastutust.

    Arutelude eest selle artikli teemal tänan Tanel Randerit, Airi Triisbergi, Arot ja Keiut, Emeka Ene, Adriana Quibaia-ovat, Margaret Tali ja Rebeka Põldsamit, Sandbergi Instituudi zombisotsialismi õpitoas osalenuid ning kaaslasi Kesk-Euroopa Ülikooli soouuringute osakonnas.

    [1] T. Rander, Ida-Euroopa unelm ja hallutsinatsioon. Müürileht, 20.02.2017.

    [2] V. Bogoeski, The German Asparagus Saga. International Politics and Society, mai 2020; https://www.ips-journal.eu/regions/europe/article/show/the-german-asparagus-saga-4321/.

    [3] J. Böröcz, B. Paraszka, Whiteness: „Race“, Capitalism, US, Eastern Europe. LeftEast, juuli 2020; www.criticatac.ro/lefteast/whiteness-race-capitalism-us-eastern-europe.

    [4] C. Schaeffer, Hungary’s Workers Are the Victims of a Policy That Limits Migration. The Atlantic, 15.01.2019.

    [5] E. Oddone, Made in Eastern Europe: Garment Workers Denied Basic Rights. Aljazeera.com, 22.09.2019.

    [6] A. Kühnel, Germany Drafts Romanian Farm Labor for Coronavirus Pandemic. DW.dw.com, 08.04.2020.

    [7] V. Bogoeski, The German Asparagus Saga.

    [8] J. Böröcz, B. Paraszka, Whiteness: „Race“, Capitalism, US, Eastern Europe.

    [9] I. Krastev, S. Holmes, Matkimine ja selle hädad: Ida-Euroopa seletuseks. Vikerkaar, 2019, nr 12.

    [10] H. C. Merritt, The Colony of the Colonized: The Duchy of Courland’s Tobago Colony and Contemporary Latvian National Identity. Nationalities Papers, 2010, kd 38, nr 4, lk 493–494.

    [11] Sealsamas, lk 503.

  • Pildikesi insener Seene eluteelt

    EESTI VANEMAPÕLVE INSENER GALAPAGOSE SAARTEL

    „Vene suurvürst“, kes põgenes revolutsiooni eest

    Umbes 10 aasta eest ilmus ühes inglise lehes teade, et inglise huvireisijad on ühel üksikul Vaikse ookeani saarel kohanud eestlast, kes elanud robinsonina väljaspool tsiviliseeritud maailma. Sellest teatest oli eriti huvitatud Viljandi notar, hiljem rahukohtu esimees, vana viljandlane Seen. Härra Seene vend, kes töötas insenerina Venemaal, oli sealt revolutsiooni ajal lahkunud teadmata kuhu. Veel 1917. a. oli Seen oma vennaga ühenduses ja sai temalt järjekindlalt lugemiseks Times’i vanu numbreid. Oma viimases kirjas teatas vend, et ta kavatseb siirduda Lõuna-Ameerikasse, kuid pärast seda ei saanud Seen oma vennalt enam mingisuguseid teateid. Veel umbes 10 aasta eest härra Seen ei annud kunagi mõista, et ta oma vennaga oleks uuesti saavutanud kontakti.

    Kuna insener Seen kuulus eesti vanemapõlve haritlaskonna hulka ja insenerina töötas peamiselt Venemaal ning Turkestanis, siis ta kadumine ei äratanud Eestis erilist tähelepanu, kuna ta nimi oli suurele avalikkusele tundmatu. Ka ta vend, notar Seen, ei armastanud avalikkust, vaid elas üksildast elu Viljandi lossimägede vastas oleva oru kaldal mugavas üksikelamus, kus ta aega viitis oma eeskujulikult korraldatud õunapuuaia eest hoolitsemisega ning vahel õhtu hilja ilmus Koidu seltsi tagatuppa, kus mängis kahtkümmendühte kuni varahommikuni. Insener Seene kadumisjuhtum on siiski tähelepanuvääriv, sest see sündis ajal, mil Venemaa oli üle elamas suuri muudatusi ja ka Eestile olid avanenud vabamad väljavaated.

    Hiljuti sattus nende ridade kirjutaja kätte ühe rootsi teadlase-reisija Rolf Blombergi raamat „Underliga människor och underliga djur“, millest osa on pühendatud Galapagose saarestikule, mida ta külastas 1934. a. oma teekonnal piki Amazonase jõge läbi Lõuna-Ameerika. Rolf Blomberg elas ligi pool aastat Galapagose saarestikus, kogudes seal putukaid ja sisalikke Rootsi loodusteadusliku muuseumi ülesandel. Ta peatus peamiselt San Cristobali saarel sealse kaupmehe Coobose perekonnas, kelle naine oli norralanna. Külastades proua Coobose isa, kes elas üksildasena saare siseosas, oli ta kohanud selle kaaslasena ka üht vana venelast, Mr. Seeni.

    Blomberg jutustab: „Järgmisel hommikul külastasin proua Coobose isa Fridtjof Gullbergi, kes elas umbes 10 km kaugusel koos ühe vana venelase, Mr. Seeniga. Galapagos oli sadamaks neile tuulest aetuile. Mis puutub neisse kahesse vanasse dzhentelmeni, siis olid nad leidnud õige koha. Nende maja oli peidetud tõelisse banaani- ja kookospalmide, igasuguste viljapuude, ananaside ja kohvipõõsaste dzhunglisse. Vana Gullberg käis ringi aluspükstes ilma särgita ja kõneles oma neljakümne kanaga, kelledest suurimal osal olid nimed. Tema ülesandeks oli karjatada kanu, kuna Seen hoolitses maisipõllu eest, sest ilma maisita ei saa mune, ütles ta. Munad turustasid nad külas. Loomulikult oli nende teenistus väike, kuid ka nende tarvidused olid väikesed, peaasi aga et elu oli muretu. Nende elu tähtsamaks probleemiks oli metsikute koerte eemalepeletamine kanadest. Gullberg oli väike, mongooli välimusega mees. Mr. Seen oli aga pikk ja kõhn ja kandis patriarhaalset habet. Saarel räägiti, et ta on vene suurvürst, kes sunnitud olnud Venemaalt lahkuma revolutsiooni ajal. Oma minevikust ei rääkinud ta kunagi midagi, kuid ta näis olevat väga intelligentne ja haritud mees, tõeline keeltegeenius. Ta kõneles soravalt vene, inglise, prantsuse, hispaania ja itaalia keeli ning ka norra ja rootsi keelt. Skandinaavia keeli kõneles ta vigadeta, ta oli need ära õppinud pr. Cooboselt saadud ajalehti lugedes. Gullberg ja Seen rääkisid omavahel saksa, hispaania või norra keelt. Gullberg elas alumisel korral ühes oma neljakümne kanaga. Katuse all olevas toas magas ja töötas Seen. See tuba oli täis paberilehti, mis olid kaetud müstiliste joonistuste ja matemaatiliste vormelitega. Seene üheks iseäralduseks oli matta oma raha maha ja teiseks enesetapmise maania. Ta oli lubanud küll Gullbergile enesetapmiskatset mitte enam teha, kuid see valvas siiski hoolega, et kaaslane oma veresooni läbi ei lõikaks. Gullberg oli väga jutukas, kuid Seen vaikis tavaliselt, ega võtnud osa meie diskussioonidest maailmapoliitika probleemide üle, mis huvitasid Gullbergi eriti.“

    Galapagosel elava eraku nimi ja ta päritolu tõendavad, et siin on tegemist insener Seenega, kelle kadumine äratas omal ajal suurt tähelepanu Eesti vanemate inseneride hulgas, kuna Seent peeti väga andekaks meheks, kellelt oodati paljugi teadusliku töö alal. Kas ta veel elab, ei ole teada, kuna Rolf Blombergi külaskäigust Galapagose saarele on möödunud nüüd juba 12 aastat. Notar Seen suri Viljandis mõne aasta eest.

    H. V.

    Eesti Teataja (Stockholm), 27. aprill 1946.

    Albert Seen Galapagosel

    Raudtee poeesia

    Ma olen insener.

    Praeguseks olen küll kultuuri õhukese kihi endalt peaaegu maha suutnud raputada. Kaelaside, tärgeldatud krae ja kätised, valge triiksärk, keisririigi raudteeametniku kuldsete nööpidega munder ja laeva vöörtäävi meenutavate viikidega püksid on minevik. Nüüd moodustavad minu garderoobi võidunud naistealuspüksid, mis mu leskmehest majanaaber mulle kinkis, ja narmendav õlgkübar. Mu vuntsid on unustanud pumati ja habe on selline, et seal vähemaid tööriistu kaasas saan kanda. Peseminegi on ajalooline igand.

    „Maamehe käsi peab olema nii must, et seeme seal kasvama läheb,“ ütles mu isa ikka. Iga kord enne mulda viskamist pigistan maisiteri pisut kõvemini, et näha, kas olen juba kattunud viljaandva koorikuga. Ei veel, aga „see aeg on kiir küll tulema!“, nagu lubas üks õrnemast soost poetess, kes ühes mu kodulinnas oma lõugu laksutas. Aeg tõesti on tulnud. Isegi liig palju tuli teda korraga. Kuidas üks lihtsurelik oma lihast ja luust karkassiga tema survetugevusele vastu peaks pidama, ei tea mina mitte. Palju imelisi ehitisi ja keerulisi struktuure oleme oma peades loonud ja oma kätega ehitanud, aga inimene on ikka veel mõistatus.

    Ainult üks teadmine häirib mu meelerahu… kui saaksin veel kuidagi unustada keeled. Hooletult laiali pilduda sõnad ja nad igaveseks mullaga katta. Aga ei, nad tulevad ikka ja annavad minu küsimata mu maailmale tähenduse. Tahan enda juurde kutsuda tibupoegi, aga põõsa alt ilmuvad tsiigupoig ja цыпленок, keelele veerevad čiks ja brud, tiibu rapsivad chick ja Küken, eemal patseerivad polluelo poussin’iga… Ei teagi enam, milline neist on mu emakeel. Või õigemini – see, mis on mu emakeel, ei ole keeleks, mida ma oma elus kõige rohkem kõnelenud olen.

    Äraminekusoov on minus küpsenud nii kaua, kui ma end mäletan. Raudteed mööda on kõige ilusam lahkuda. Seal ei ole kõrvalekaldeid, eksimisvõimalusi, valikuid. On vaid üks etteantud rada, on usaldusväärne mateeria ja aja kontrollitud kulg. Kord rongile astunud, ei saa inimene enam ümber mõelda. Ta on enese tee meelevalda andnud. Raudhobuse determinism on ikka olnud mu kättesaamatu ideaal. Harva on juhtunud, et olen kord valitud teelt kõrvale kaldunud. Ja ka siis pole ma seda teinud tundelistel põhjustel, vaid ainult tehete ratsionaliseerimiseks, et kiiremini lahenduseni jõuda.

    Võibolla just seepärast läksingi Peterburgi teedeehitust õppima. Mitte aadetest, mitte soovist „anda end kodumaa teenistusse“ või tõestada, et talupojagi peas võib idaneda tehniline mõte. Ei, vaid selleks, et ise sellele keiserlikule sumbunud õhuga jaamahoonele selg pöörata. Kaugemale, ikka kaugemale viisid rööpad, mida aitasin planeerida ja paigaldada. Eemale kodust läbi metsiku ja mägise maa, kus veri segunes kerglaselt veiniga. Ma alistasin neid kuivi ja mägiseid kante, mille ainsateks liikumisvahenditeks olid senini olnud muulad ja eeslid. Vaid vahest harva käisin Londonis, Pariisis ja Berliinis uurimas viimaseid arenguid Euroopa ehituskunstis, nõutamas parimaid tooraineid. Samas ei põlanud ma istuda ka hõimupealike vaibanurgale, et üheskoos rahumeelselt arutada, kuidas tõmmata kaarti läbistavad jooned. Millised orud, jõed ja metsatukad tõmmata pooleks terasliiprite kinžalliga. Laskmata aimata, et kõik need liipripaarid, kus peagi nii sõdurite, põgenike kui väljasaadetute hordid liikuma pannakse, on mu isiklik taevaredel.

    Mateeria on usaldusväärsem kui inimese hing. See on inimese hinge vastand. Selge ja arusaadav, konkreetne ja mõõdetav. Sel on mass, ruumala ja tihedus. Mis asi on inimese hinges? Vaid okas, kui sedagi. Teras, puit ja betoon on olnud minu tööriistad. Neis on igavikulisust rohkem kui inimeses. Nad vananevad väärikalt. Nad ei vaeva oma pead olemasolu eesmärgiga. Nende olemasolu ongi nende eesmärk. Nad on end inimesele allutanud, oma olemuse mõistuse meelevalda andnud. Neile, kes oskavad seda kasutada. Ja mina olen üks sellistest.

    Lapsepõlv

    Vere poolest olen ma eestlane.

    Ja mitte lihtsalt „kes teab kust“, vaid selle õnnetu maa kõige vaimupimedamast nurgast – Liivimaa kubermangust, Võromaalt. Oleks siis veel, et meie uhkete naabrite mulkide juurest, kes juba sel ajal kahe verandaga talumaju üles ehitasid, kui meie, teised, alles kartulikoopas elasime. Või Põhja-Eesti  paemüüride vahelt, kust ikka üle mere väljapoole, küll hansalinnade, küll põhjamaade, küll Piiteri poole on kiigatud. Isegi saared oma isepäise ja iseseisva olekuga on mulle sümpaatsemad. Aga ei, Koigu-nimelisest kolkast olen mina pärit. Võibolla ainult setudel on veel viletsamini vedanud.

    Mu vanemad Ann ja Kusta olid mõlemad sealkandis sündinud. Juurikas oli meil tugev, nagu pärisorjadele kohane. See, et mõlemad nende pojad sootuks teises kandis lõpetasid, andis ainest nii uhkuseks kui kurbuseks. Mingi ahel katkes sellega. Aga vähemalt mulle mõjus see vabastavalt.

    Mu vend Gustav oli juba viis aastat siin ilmas elanud, kui mina temaga liitusin. Kasvasime küll kõrvu ja sama kördi peal, kuid iseloomud olid meil erinevad nagu öö ja päev. Tema oli rohkem meie ema, Anni moodi, mina ilmselgelt isasse. Ann oli arg nagu orjatar. Küll kartis ta keisrit, küll saksu, küll sõja tulekut, küll nälga, küll haigusi. Alati valmistus ta halvimaks, leinarätt tooliselja peal valmis. Ja kui talle pärisilma hirmudest veel vähe oli, siis mõtles ta enesele hirmutisi heldel käel juurde. Hallvanakesed ja koerakoonlased, kooljad ja pisuhännad, essütajad ja toonesepad täitsid teda ümbritsevat mateeriat. Kui ma üldse temalt midagi sain, siis vast ainult kõrgema taseme kombinatoorika. Iga tema tegu ja liigutus arvestas kõigi nende vaimolendite hääde ja pahatahtlike kavatsustega, arvestas riske ja võttis kasutusele vastumeetmeid. Isegi sellised lihtsad tegevused nagu metsas seenelkäik, kalmistu korrastamine või juuste lõikamine arvestasid kümnete eri muutujatega, alates kuu faasist, ilmastikuoludest ja akna taga laulvatest lindudest kuni juhuslike möödujateni maanteel. Jah, eks temagi oli omamoodi insener, ehkki need ainesed, millest tema maailm oli kokku valatud, on teadusele tundmatud.

    Ja minu vend Gustav samamoodi, tema käharate juustega kaetud pea täitus neist muinasjutulistest olenditest ja uskumustest kiiresti nagu tünn, mis räästast vihmavett vastu võttis, ning juba üsna varakult hakkas ta isevärki ahnusega neile lisa otsima. Oli ju Hurt kõigest mõned aastanumbrid varem teinud oma kuritahtliku üleskutse vaimlise vanavara korjamiseks. Ja mitmed noored lasid end tema sõnadest sütitada. Gustav hakkas küla mööda ringi luusima ja vanainimestega, kel nagunii miskit targemat teha polnud kui tarenurgas surma oodata, juttu tegema. Usinalt kirjutas ta nende „teadmisi“ oma märkmikusse üles. Ja kui sellest veel väheks jäi, siis tegi ta läbi rändavate setu kaupmeestega juttu, kellest ju iga mats teab, et nemad luiskajate seas esirinnas on. Ja naaberküladessegi viis tema tee. Isegi paar õnnetut lätlast, kes tont teab mis asjus Urvastesse eksisid, sattusid mu venna Gustavi küüsi. Ei olnud teemat, mis teda poleks huvitanud – küll laskis ta enesele laulda ja muinasjutte vesta, keeruküsimusi esitada ja tondijutte rääkida. Kõik selle läkitas ta Tartusse tarkadele peadele uurida. Veider aeg oli see. Kui eestlased senini justkui üks rahvas olid olnud, siis nüüd järsku said mõned nende seast uurijateks ja teised uuritavateks, kelle elukombeid, mõtteviisi ja arvamusi maailma asjust hoolega üles tuli tähendada.

    Meie isa Kusta oli aga hoopis teisest puust. Tema oli tulevikuinimene, ehkki tema seda veel mitte ei teadnud. Küll oli ta huvitatud uute põllumajandusvõtete katsetamisest, küll majapidamistarvikute soetamisest, küll ümberehituste plaanimisest. Kusta pea oli nagu põhjatu tööriistakast, kust iga eluline probleem omale asjakohase ja sirgjoonelise lahenduse leidis. Tema elukogemuse ja võimaluste piires muidugi. Näiteks oli meie talu esimene, kes külas omale eraldiseisva peldiku ehitas. Olgugi, et sel katust polnud, uks õieti kinni ei käinud ja lippide vahelt tuul risti-rästi läbi puhus. Koht, kus suuremat häda õiendada, oli ometigi olemas, sellal kui teised veel kartulimaa vahet käisid.

    Isa oli meie perest see, kes tihti linna vahet sõitis. Sageli nägi ta seal imeasju, mis päevadeks või isegi nädalateks kurjade kutsaritena tema kujutlusvõimet takka kihutama jäid ja mida ta siis koduste vahenditega järele püüdis aimata. Lapsepõlvest mäletan, et ta minule ühe ilmatuma ilusa puust jalgratta võttis meisterdada. Olgugi et seal ketti ega kodaraid ei olnud, pakiraamist või sadulast rääkimata, kuid kaks ratast raami all pöörlesid ja esiotsa sai puust pulga abil pisut käänata ka. Nagu päris! Ehkki üleni meie kohalikust kuusepuidust voolitud. Aga eks unistajat ja romantikeri oli isaski, ega nad muidu emaga kokku poleks sündinud. Kui Ann oma fantastikast täidetud maailmapildile vaatamata üks läbinisti praktiline ja talitaja naine oli, siis isa justkui ratsionaalne ja tehnilisi lahendusi otsiv mõte rakendas end enamasti ülimalt ebapraktiliste probleemide kallal. Tema oli omale linnast koguni klade toonud, kuhu ta siis erinevaid maailma asju üles tähendas. Näiteks võis ta tundide kaupa lihtsa võilille struktuuri üle juurelda – kuidas ja mis seal ikka üksteise külge kinnitub, kuidas õie eri osad üksteisega suhestuvad ja millised eriomadused lille määratlevad. „Ämblikuvõrk ja õitsenud võilille õisik samast ainesest? Kontrollida!“, „Lille seemned lenduvad paremini edela- kui loodetuulega? Kontrollida!“ Nii käis ta, vihik käes, mööda maailma ja muudkui imestas. Sellal kui emal juba kõik selge oli.

    Selline huvi põhjus-tagajärg seoste vastu, nende uurimine vahetu vaatluse ja korduvate eksperimentide kaudu oli meie kandis haruldane. Tuletan lugejale meelde, et see oli seesama rahvas, kes arvas, et nemad kiriku lihtsalt metsa vahelt leidnud olid! Selline oli nende arusaamine ehituskunstist. Kui midagi rehetarest keerukamat oli tarvis seletada, siis küllap oli see jumala ime! Ja kahekümnendal aastasajal hakkas jumal lihtsalt raudteid ja maanteid looma, betoonist sildu ja aeroplaane ehitama, mida siis see pimedusega löödud rahvas „lihtsalt“ põldude ja võsa vahelt, jõe pealt ja taeva alt leida võis. Ise selleks lillegi liigutamata. Ei, mina ei tahtnud elada imede maailmas. Mina tahtsin ise võluriks hakata!

    Jah, palju olen ma oma isalt Seene-Kustalt õppinud ja temale selle eest ka lõpmata tänulik. Eriti aga võimaluse eest oma kooliteed Dorpatis jätkata. Gustav oli sinna juba ette rännanud. Vaimlise vanavara korjaja kohta valis ta enesele küll ühe üllatavalt praktilise suunitlusega elukutse – nimelt hakkas tema õigusteadust õppima. Kuidas sellisest inimeseloomast kunagi õigusemees peaks saama, ei tea mina mitte. Vaevalt on alma mater’i uksed tema järel sulgunud, kui ta kuhugi järjekordsesse külakesse kihutab, nii et tolmujutt taga! Selline seadusesilm jääb ju ikka metsa poole kõõritama. Kui tema poole varajagamise küsimustes pöörduda, siis võib ta need sootuks härjapõlvlastele mõista! Miks mitte talu majavaimuga pooleks lüüa? Ja kesse muu ikka meie maanteedel röövimas ja tapmas käib, kui mitte soerdid ja koerakoonlased. Murega südames ootasin tema juristipraksise algust.

    Seen EÜS-i orkestris 1896. aastal

    Võõra linna lõhn

    Eks ole ju nii, et igal linnal on omamoodi lõhn? Selle linna algainete lõhn. Oma terava insenerininaga haistan seda koheselt! London lõhnas metalli, mere ja tellisepuru järele. Peterburi hinguses oli graniidist tänavatele kinni jäänud tolmu ja läbi nendesamade sillutisplaatide tõusvaid mädasoo gaase. Berliin – see oli bensiin ja värskelt valatud tsement. Batumi levitas aga higi ja kõrbe aroome. See oli alles linnaks saamas, otsimas oma lõhna siin ergava päikese all – veel pigem loom, kasvav organism, kui asum. Kuid esimeseks linnaks minu elus oli sügisene Dorpat, mis lõhnas kui käärima lastud õunavein – vanad puitmajad eritamas määndumise odööre, avarates tagaaedades lagund õuna- ja pirnikuhilad, jäet herilaste pureda, avatud keldrid õhkamas uimastavat kopituse lõhna.

    See ei olnud veel modern maailm, mille teenistusse end hiljem ajutiselt andsin. Pigem oli see kasvulava pisikuile, kehalistele ja vaimlistele haigustele. Elasime seal, pead-jalad koos, ühes mitme teise studentiga „Kivikantsiks“ kutsutud hoones, mis oli just üks neid samu määnduvaid, lagund, haisva tagaaiaga puitmaju Dorpati Ülejõe linnaosas. Olgu kohe öeldud, et omasuguste seas ei olnud ta sugugi mitte üks viletsamaid – tubade seinu kattis tapeet (mis sest, et hallitusplekiline ja kooruv) ning mööblitki oli meie tagasihoidlikele vajadustele piisavalt (mis sest, et koidest puret ja kiivas). Süüa tegi meile üks hambutu moor, kes oli vanasti mõisas kokaks olnud. Tema podisev nõiakatel lisas Tartu lõhnabuketile oma annuse kartuli, pudru ja kalapeade nüansse.

    Õhtust sööma kogunesime seal suure laua taha, mis teisigi majasõpru kohale meelitas. Enamasti veereski päev looja pikema keskustelu saatel, kus ikka targal häälel nii rahvuslikke kui kultuurilisi küsimusi lahati, mis aga minu hingele mõistetamatuks ja võõraks jäid. Mida tähendasid need mõisted selle seltskonna jaoks, kes ikka veel avalikkuse silma all sagedasti saksa keelt pruukis, sealjuures endid eestlasiks pidas ja Vene tsaaririigi koosseisu kuulus? Tähtsusetud näisid mulle riigid ja rahvused paberil laiuva numeerilise ruumi ees, mida sirkli ja joonlauaga nõnda hõlpsasti ringi võis jagada. Tundsin end oma alma mater’i jahedate seinte vahel rohkem demiurgi ja vanapaganana kui need seal Kivikantsi kipaka laua taga, rääsunud õllevaht vuntsides.

    Meenutan neid päevi ja arutelusid siin vaid seepärast, et mul juhust oli endisest kodulinnast meeldetuletust saada – üks üliõpilasorganisatsioon, mille liikmeks toona olin, saatis järelepärimise, kus palus lahkesti oma käekäigu kohta teateid anda. Mida vastata?

    Jõllitasin õhtul seda tühja valget paberit oma veidrate küsimustega. Punktiiride read ootel, valmis alla kriipsutama minu elulugu. See tühi paber, tabula rasa, tundus ise juba vastusena. Selle vaikusena, mis minu sees valitses ja maailmalt enam mitte midagi ei küsinud. Mul ei olnud kodumaad või siduvaid perekonnasuhteid. Ka ametilt olin vaid üks lülike pikemas käsuahelas. Ei olnud keskpunkti, mille ümber oleksin tiirelnud, ega sihti, mille suunas liikunud.

    Lõpuks sirutasin käe sulepea järele ja kirjutasin väikesele paberitükile: „Minul ei ole elulugu, seepärast ei ole ka midagi teatada.“ Pistsin selle läkituse koos tühja ankeediga ümbrikku ja lasksin postkasti kukkuda.

    (…)

    Peetri linn

    Lõpuks olin ma siis seal, Peetri linnas, Impeeriumi südames… olgugi et see otse saapasääres asus. See linn oli ise juba nagu geomeetria õpikust maha vehitud. Kõikjal valitses horisontaalsete ja vertikaalsete joonte täiuslik tasakaal. Hoonete fassaadid, kanalid, tänavad ja kaldapealsed ristusid kõrgustesse pürgivate kitsaste siseõuede, kirikutornide ja laevamastidega – kõike sidumas tervikuks Admiraliteedi terav nõel.

    Aeg oli Piiteris läbipaistev. Linn otse sülitas lineaarsele järgnevusele! Sealt võis leida tunnismärke igast kultuurilisest epohhist – Vanast Egiptusest, Bütsantsist ja Vana-Kreekast Itaalia barokini välja. Aga kõikjaloleva ja katkematu, ajatu sfumatona hajutas kogu seda kultuurikihti ikkagi vene külaelu, mis linnakeskkonnaski omale pesapaiga oli leidnud. Viletsus, külalislahkus ja elujanu läbisegi nagu paljasjalgsed lapsed, kobrutas ta Peterburi äärelinnades, ähvardades linna üle võtta samal hetkel, kui mulksuv soopinnas graniitplaatide vahelt esile tungib. Rohkem hallutsinatsioon kui linn oli Peterburi ja hullud olid need, kes sinna tee leidsid. Kadunud need, kes pidama jäid.

    Esimesed nädalad uues linnas kulusid mul suuresti selleks, et aklimatiseeruda, uue reaalsusega kohaneda. Üürikorteri leidmine käis üllatavalt kergesti, kuid paraku sai kohe selgeks, et minu materiaalsete ja hingeliste vajaduste vahel teatav kompromiss tuleb sõlmida. Leidsin küll ühe jagatud korteri instituudihoonest vaid paaritunnise jalutuskäigu kaugusel, kuid millise kaaskonnaga! Meie 5-toalise tööliskorteri leibkonna moodustasid ühe silmaga joodikust soldat, puudlidressöör, pesunaine ja üks morni olekuga hauakaevaja, kellega mul esimestel kuudel küll üsna vähe kokkupuudet oli.

    Silmakaotusele vaatamata uljalt tsaari ülistav sõjaveteran laiutas enamasti köögilaua ääres, uputas oma kehalist viletsust viinapudelisse ja võitles elusate ning viirastuslike vaenlastega. Saabel oli tema käes kerge välkuma ning lahingulugudel ei paistnud otsa ega äärt. Soldat oli vana piiterlane. Kui tema pajatusi uskuda, kolisid ta esivanemad juba Peeter Esimesega Moskooviast siia Soome lahe kaldale ümber.

    Puudlidressöör Ljudmilla seevastu oli esimese põlvkonna piiterlane. Rändtsirkuse võsuke, kes suure Armastuse pärast pealinna maha jäi, sellal kui karavan edasi liikus. Peagi liikus ka Armastus edasi ja Ljudmilla otsustas oma elu pühendada inimestest lojaalsematele elukatele – koertele. Paraku kippus ta tööd koju kaasa võtma ja suhtus meisse, oma korterinaabritessegi, nagu oleksime tema hoolealused. Enamasti pillas ta vaid nappe, ühe-kahesõnalisi repliike ja sellise tooniga, et oled nagu ära tehtud! Ei saa kohe muidu, kui pead istuma, ootama või vait jääma. Isegi soldat, kellele see – küllap meeldivalt – sõjalist dressuuri meelde tuletas, vakatas tema pilgu all. Plusspoole pealt – Ljudmilla tassis usinalt tsirkusest meile vorstikesi koju. Ei seda juhtunud, et meil leivakõrvasest puudust oleks tulnud! Isegi kui selle eest pisut sitsima ja lamama pidi.

    Pesunaine Galina pärines kuskilt väikesest külast linnatagustes soodes. Tema oli üks neist, kes paljupealisest pesakonnast laia ilma õnne saadeti otsima. Ei tea, kas sakste pesu küürimine just õnne kullaproovile vastu peab, aga Peetri linna jäi pidama temagi. Esimese põlvkonna linlased tunned sa juba lõhnast ära – soode ja metsade hais on neist visa kaduma. Ei oska nad istuda ega astuda. Isegi sillutatud tänaval käivad kuidagi jalgu järele vedades, ettevaatlikult, nagu kardaksid mõne laokil reha või tibupoja otsa komistada. Küllap jätsin ma oma suurlinliku elu esimestel aastatel võõrale pilgule sama kohmaka ja oskamatu mulje.

    Üsna ootuspäraselt lõhnas pesunaine seebi, vee ja viletsuse järele. Temas oli midagi ligedat ja kalalikku. Kõneles ta veel vähem kui Ljudmilla. Enamasti maigutas lihtsalt niisama suud või pillas mõne tähendusetu fraasi või häälitsuse. Tema silmad hoidsid pisut pea külgedele laiali, huuled olid paksud ja nina all kasvasid tillukesed vurrud. Tema nägu leemendas isegi südatalvel, pesuveest märg põll hooletult ümber tünderja piha keeratud, traatjad mustad vuntsid nina alla poisetena keerdus. Tegelikult meenutas ta mulle kõige rohkem üht säga, kelle Lui meile kord Kivikantsi päevil Emajõest leivakõrvaseks püüdis. Eriti siis, kui Galina oma laigulise pühapäevakleidi selga sättis. Ükskord nägin koguni unes, kuidas jalutan Peterburis mööda kaldapealset, sellal kui Galina kirjus kleidis leebelt piki jõge mööda ujub ja suud maigutab. Mina olin küll viimane, kes talle sööta tahtnuks visata!

    Iga jalatäis Piiterit suisa õhkas tsaari järele. Vähe oli pealinna elus sellist, mis otseselt või kaudselt Tema Majesteediga seotud ei olnud. Mõtleme kasvõi meie pisikesele, veidravõitu kooslusele. Soldat oli Tema Kõrgeausust teeninud, tema eest verd valanud ja ühe silmagi isamaa altarile ohvriks toonud. Ljudmilla oli oma eeskavaga korduvalt kõrgete peade, muuhulgas ka tsaariperekonna enese ees üles astunud. Mitte enesele või puudlitele ei olnud tema elu pühendatud, vaid riigiasjadega tegeleva meele lahutamisele! See, mis ühele on töö ja looming, on teistele vaid ajaviide ja lõbustus. Galinagi puhul oli asi selge. Nii kui tänavapildis mõnd laitmatult säravat maniskit, kätisepaari või aluskleidi äärt silmasin, meenus mulle too säga meenutav lige naine ja tema punetavad, lõhenenud otstega näpud, mis selle maailma mustust Tema Kõrgeausustelt maha pesevad. Lootusetu oli see võitlus küll, aga kas siis Galina sellest aru sai! Isegi parunesside pantaloonid, särgikesed ja intiimpesu jõudis lõpuks lihtsate, kalana tummade ja tundmatute pesunaiste käte vahele.

    Ja ma ise? Või ma ise parem olin! Niipea kui Instituudi uksed minu selja taga sulgusid, hakkasin ju samamoodi mööda Impeeriumi ringi vurama ja tsaariperekonnale teed sillutama, et nende tõllad ikka sujuvamalt veereksid, et aururongid ikka kaugematesse maa otstesse valitsejaid ja sõjaväge saaksid tassida ja et troonipärijad Peeter Suure akna taha – Euroopasse – piiluma pääseksid.

    Albert Seen Tartu päevil

    Hauakaevaja Mihhail

    Meie viies korterinaaber, hauakaevaja, mida võin ma teile temast pajatada?

    Tema nimi oli Mihhail. Pikka aega teadsin ma tema kohalolust vaid kõrvaltoast minuni kostvate sammude, röhatuste ja voodivedrude krigina kaudu. Mihhailile meeldis nimelt oma tumedat tööd teha öösiti. Kuu, tähtede või laterna valgel kaevas ta musti ruute Serafimovski kalmistul. Hommikul kööki astudes andis Mihhaili öistest talitustest aimu vaid tema toaukseni ulatuv mullaste jälgede ja üksikute sügislehtede rida ning pooleldi järatud vorst köögikapil. Ma judistasin õudusest õlgu. Kuid kuna temaga mingit tülinat ei olnud ning oma osa üürist tasus hauakaevaja alati õigeaegselt, siis ei olnud meil talle ka mingeid etteheiteid. Meie korteri asukatest oli ta selles majas veel kõige kauem elanud.

    Ühel ööl kohtusime siiski. Ärkasin keset ööd haiglase enesetundega. Kurgus hõõrus ja kraapis, justkui oleks keegi seda jämeda liivapaberiga viimistlenud. Ei saanud kohe muidu, kui ajasin end voodist püsti ja hiilisin kööki vett jooma. Olin just esimese toobitäie suu äärde tõstnud, kui köögipimedusest pöördus minu poole kume, pisut naljatlevalt kõlav vanamehehääl: „Tere õhtust, naabrimees!“

    Võpatasin nii, et muist vett mu särgiesisele loksus ja pöördusin hääle suunas. Seal, kuupaistest valgustatud köögilaua ääres istuski Mihhail. Tema porised saapad ei ulatunud isegi põrandani mitte, vaid tolknesid abitult üle tooli ääre. Mehike ise oli väikest kasvu, otse päkapikulik, kuid ootamatult sitke ja jõuline. Tema riided olid mustad ja paigatud ning vanus arvamatu. Ehkki tema suu ja silmad siplesid tihedas kortsude võrgus, polnud aastad röövinud tema suust ainsatki hammast, vaid isegi köögiaknast sisse langevas täiskuu valguses särasid mõlemad read nagu Tšeljabinski marmor. Tema juuksed ja habe olid mustad ja siledad, pisut sinakat tooni nagu sügisene suits, ja ta silmad kiirgasid rõõmsalt oma bituumenmusta valgust. Tema ees laual oli pooleldi järatud vorstijupp.

    „Tere! Teie olete vist Mihhail? Minu nimi on Arthur, Arthur Albert Seen, teie teenistuses,“ vastasin ma kohkumusele vaatamata viisakalt ja sirutasin tema poole terekäe. Ta võttis selle kõhklemata vastu ja pigistas tugevalt, hindavalt, kuid mitte väljakutsuvalt. Niimoodi võib kullassepp hinnata tema valdusesse sattunud metalli puhtuseproovi.

    „See ma tõepoolest olen, naabrimees. Ei, ärge pange tuld põlema! Isegi on selles Valgete ööde linnas liigvähe aegu, mil varjud segamatult toanurkadest välja saavad hiilida ja hämarus end mõnusalt kuupaistele pleekima laotada, et pisutki varbaid sirutada. Võtke parem istet, ajame paar sõna juttu!“

    Kobamisi leidsin tee laua äärde ja tõmbasin selle alt ühe tabureti välja. Ehkki silmad olid juba pimedusega harjunud, olin liigutustes endiselt kohmakas ja ebakindel. Tundsin enesel tema musta habemesse peitunud muiet.

    „Mis kandi mees ka olete?“

    „Mitte kaugelt, Liivimaalt.“

    „Seda ma mõtlesin, et pisut liivakivi sinu vene keeles krigiseb,“ vastas Mihhail sõbralikult. „Eesti soost?“

    „Eesti soost jah.“

    „See on hea. Eesti sood on mahlased, rammusad. Seal on veel tervistavat pinnast. Mitte nagu meil siin, kus Piiteri alt ainult kõdu ja roisku immitseb. Haigeks võib jääda, paljud jäävadki. Teie soo aga annab jõudu, pakub vajadusel kaitset. No mida tahtagi, kui inimene loodust linnale vägisi ära püüab võita. Ega loodus ka niisama alla ei anna, peidab end, kus saab – keldritesse, kanalitesse, sadamatesse. Hauakaevaja on looduse poolel, annab inimesi metsikuse rüppe tagasi. Lunastab seda võlga, mis meil soode ees on. Ja aitab asjade loomuliku korra taastumisele jõudumööda kaasa.“

    Vaikisin. Ühelt poolt tahtis tärkav insener minus Mihhailile vastu vaielda. Kinnitada, et kõdu ja hallitus on igandid, millest moodsate ehitusmaterjalidega üheskoos jagu saame. Et tuleviku kanalid saavad olema veelgi sügavamad, kaldarinnatised kõrgemad, sillad kindlamad, kuid… tärkav haigus minus ei andnud insenerile sõna. Tõbi tõusis mu rinnus ja hingeõhus levis sookailu lõhn.

    „Aga mida siis noorsand siia sohu õppima on roninud? Ega ometi mitte kraavikaevamist?“

    „Olen Teedeinstituudi nimekirjas, raudteeinseneeria erialal,“ vastasin väärikalt. „Tahan tulevikus inimeste elujärje parandamisele kaasa aidata. Usun, et uute materjalide ja konstruktsioonidega suudame rajada uue elukeskkonna, uue inimese.“

    „Küürakat parandab ainult haud,“ vastas Mihhail järsult ja naeris kärinal.

    Mida see hauakaevaja ka inseneeriast teab, mõtlesin ma mõrult.

    Vanamees oleks aga nagu minu mõtteid aimanud ja vastas:

    „Vabandust, Arthur, kuid sinu idealismus mõjub mulle otse väljakutsuvalt. Kui oled suurema osa elust poolenisti maa all veetnud nagu mina, siis hakkad mõistma, et suuremat osa maailmast teadmiste ja teadusega ei paranda. Mis kasu on meil uutmoodi kividest ja metallidest, kiirematest hobutõldadest ja suurematest taredest, kui päeva lõpuks on meie koduks ikkagi vaid paar jalatäit mulda. Mida on moodsal inseneerial pakkuda hauakaevamiskunstile? Ei miskit. Vaata või neid narre, muistseid egiptlasi oma modernse hauaarhitektuuri, uudsete ehitusmaterjalide ja keeruliste struktuuridega. Ega nad sellepärast vähem surnud ei ole. Vikatimehel on ükskõik, kas astuda sillutist või pori mööda.“

    „Aga ehk sammub surm kiviteed pidi pisutki aeglasemalt? Ehk on põrguolendeil raskem läbi maakoore tungida, kui see siitpoolt betoonplaatide, raudteesildade ja terasrelssidega kaetud on?“

    „Sa oled veel noor, sa võid niimoodi uskuda,“ sõnas Mihhail leplikult.

    Pisut aega istusime vaikides. Kurk tulitas endiselt. Tundsin, et viimnegi uneliiv on silmist pühitud. Mihhaili saabastelt pudenenud sõmerad liivaterakesed krudisesid mu paljaste jalgade all. Hauakaevaja ise lutsutas südamerahuga vorstijuppi. Vaatasin uurivalt aknast välja, kas koidu palg end juba öötaevas ei ilmuta, kuid õu oli endiselt must nagu kotisuu. Seal silmasin ma huvitavat ilmastikulist nähtust – läänekaarest, lahesuu poolt tõusis taevasse väike vilkuv tuluke, mis üsna ühtlases rütmis üle horisondi liikus. Tuli ei plinkinud nagu tähed külmal talveööl, vaid võbeles nagu tattnina leek. Õues kohisevate puuokste rütmis näis kauge valgus kord ülespoole tõusvat, kord allapoole laskuvat. Vahel isegi pisut tagasi libisevat, et siis jälle edasi linna kohale kanduda.

    Mihhail märkas mu huvitunud pilku ja kõõritas hooletult üle õla.

    „Ah too… Too on ju Piiteri lendav öövaht. Paistab, et tuul on jälle lahe poolt – hommikupoole ööd on tormi oodata.“

    „Lendav öövaht?! Kas see on mõni mehitatud aero-objekt, millel peenmehhaanika lubab linna kohal öiseid seirelende teha?“ uurisin ma, tehnilisest huvist õhevil.

    Mihhail kõhistas naerda: „Ei, noorsand, tema on üks õnnetu hing, kelle ametinimetus oli „mittelikviidse omandi konserveerimisagent“, ehk – maakeeli öeldes – täiesti tavaline laovalvur. Aastaid passis ta seal sadamas oma putkas, kuni üks tavapärasest tugevam sügisene tuuleiil ta ühes uberiku ja koeraga tükkis kaasa haaras ja lahele kandis. Sellest peale on teda sageli linna kohal näha. Kui ta tookord juba kummitus valmis ei olnud, siis nüüd peaks tema hingeke küll loojakarja olema läinud.“

    „Ah kummitus…“ nohisesin ma pettunult. Võluolendid tekitasid minus vaid tüdimust. Urvaste kandis oli igal pisutki hansasel vanamehel ja -mutil taolisi lugusid kamaluga segada. Uustulnukana ei olnud ma veel sugugi Peterburi deemonite ja tondikeste, kodukäijate ja luupainajatega tuttav, kuid lootsin ometi, et suures linnas kainel meelel rohkem sõnaõigust on kui Liivimaa metsade vahel. Nüüd olin siingi esimese poolearulise otsa komistanud. Ohkasin sügavalt.

    „Lendavast öövahist on meie linnale palju kasu olnud,“ jätkas Mihhail uhkelt. „Kui öövahi putka lahelt sisemaale lendab, nagu praegu, on tormist ööd oodata. Tema märgutule peale teab rahvas, et aeg on aknad-uksed kindlamalt haaki panna, pesu nöörilt kokku korjata ja loomad hoovist tuppa ajada, kui nad ei taha, et neidki öövahi saatus tabaks. Kui taevane valvur aga rahulikult Soome lahel vahti peab, siis teavad laevad tema märgutule järgi sadamasse sisse pöörata ja eksinud kaluridki leiavad tema koera haukumise järgi oma tagasitee.“

    „See pidi küll üks tugev tuul olema, mis inimese, putka ja koera ühestükkis niimoodi minema kandis,“ avaldasin ma kahtlust.

    Mihhail silus vaid habet: „Jaa, härra Seen, nõnda see kahtlemata oli. Mina arvan, et eks see üks saami sorts tuulispasa kujul oli. Kuuldavasti oli too mürgel just põhja poolt linna peale vajunud, sellal kui lahel ja ida pool lausvaikus valitses. Ei tea siis, mis pattu see putkavaht oma hingele korjas, et ta nõnda kurja vaenlase oli soetanud. Ja et kedagi seal läheduses ei olnud, et pussnuga tuulispasa sisse virutada! See oleks roju kohe alla toonud!“ Mihhail vangutas pead, siis kaalus midagi, „Valvekoer oleks ju võinud, aga ega siis koera käpad nuga mõista hoida. Loll elukas oleks võind veel peremehe maha tappa.“

    Silmitsesin hauakaevajat uskumata ilmel: „Ma ei näe siin probleemi mitte koera väheses noaloopimisoskuses, vaid valvehoonete olematus ehituskvaliteedis. Kui putkaehitusel moodsamaid ehitusmaterjale oleks kasutatud, seinad veel pingul trossiga kaldarinnatise külge kinnitatud, vundament betoonist valatud, katus valtsitud plekiga üle löödud, vaevalt siis oleks ükski tuul selle lahti kiskunud. Saami sorts oleks pika ninaga jäänud ning valvur oma koeraga võiks tänase päevani hubaselt teed juua. On lubamatu hooletus, suisa pahatahtlikkus, et keegi sadama piirkonnas mõne kergrajatise trossidega kinnitamata jättis.“

    Mihhail silmitses mind skeptiliselt: „Teadus, ainult teadus! Teadus on moodsa aja võlukunst, härra Seen! Paljud otsivad omale tänapäeval sellest abi, tahavad maapõue sügavustesse tungida, surematuse saladuste jälile jõuda, ruumi enesele vallutada. Aga üks hookus-pookus on see kõik! Lõpuks on härrased teadlasedki meile tundmatute jõudude lükata-tõugata.“

    Tees esitatud, liikus Mihhail edasi tõestuse juurde. Tundsin oma lõunaeestlase seljanärviga, et siit on järjekordne tondijutt tulemas, kuid mu valutav kurk oli kui kinni roostetanud. Suutsin vaid palavikust hõõgudes köögitaburetil istuda ja kaaslase pimeduses säravatesse silmadesse vahtida.

    „Oli üks geoloog,“ alustas Mihhail, „teaduse mees, nagu sinagi. Mõne aasta eest suundus ta siit Karjalasse ühe Peterburi Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni koosseisus. Uurimisreisi eesmärgiks oli selgitada, milliseid maavarasid tundra kidurad puud ja põõsad oma juurte vahel varjavad. Kakskümmend meest sõitis Piiterist põhja poole. Ei tea ma täpselt, kui kaugele nad välja jõudsid, kuid kuuldavasti said nad reisida nii hobuste, aurulaevade kui põhjapõtradega. Mõõte- ja kaeveriistad olid neil ühes. Lisaks geoloogile kuulusid uurimisrühma veel botaanik, etnograaf ja kirjamees. See oli tõeline kunstide ja teadmiste süntees, mis seal seltskonnas võis võrsuda. Tagasi tulid nad kahekümnes kuuselaudadest kirstus. Mul oli au neid korda seada ja maha matta. Paistis, et olid mägedes varingu alla jäänud – kehad puha muljutud ja pead lõhki. Nad toimetati tagasi pealinna ühe soolase merekalade lastiga – see hoidis neid pisutki ühes tükis. Kalad müüdi pärast vaestemajadele maha. Inimeste ahnus ei tunne piire! Kui ma surnukehi matmiseks ette valmistasin, märkasin, et geoloogil on üks pihk ikka veel kindlalt rusikas. Hakkasin siis asja lähemalt uurima ja – etskae – üks väike, hõbejalt läikiv kivitükike oli tal ikka veel pihku surutud. See oli kõige ilusam pisike maapõue aare, mida minu silmad eal näinud on. Särav nagu kaarna silm ja isegi metsikul, lihvimata kujul nii mitmetahulise ja keeruka vormiga nagu mõni hiina mõistatus. Hauapanustesse ma ei usu – pistsin selle imeasja kõhklusteta omale taskusse.

    Matused said suure auga peetud. Pool Teaduste Akadeemiat oli sinna kokku jooksnud. Naisterahvaid oli siiski vähe, sest neil ei ole teadusesse asja. Kadunukesed olid aga sellised raamatukoid ja ninaprillid, et maised rõõmud neile veel tundmata olid. Nii koosneski matuseseltskond suuremalt jaolt mustades saterkuubedes härrastest. Näpitsprillid ninal ja kindad käes, tärgeldatud taskurätid pisaratest puutumata.

    Järgmisel ööl kalmistule tööle minnes puutus mulle vaikne kopsimine kõrva. Läksin hääle suunas – kopsimine valjenes. See tuli sellesama eelmisel päeval maetud geoloogi hauakünkast. Lõin risti ette ja jätsin asja sinnapaika. Olin siis veel oma ametis roheline – ebasurnud ja kõik üleloomulik tekitas mus vaid kõhedust. Nüüd olen mõistnud, et see maa-alune kambrike on vaid talutare negatiiv.

    No hästi! Järgmisel ööl oskasin juba kõrvu kikitada – kas on jälle kopsimist kuulda. Ja tõesti, geoloogi küngas muudkui koputab. Nagu oleks rähni maha matnud! Aga seekord pisut tuhmimalt, pisut kaugemalt. Kolmandal ööl samamoodi ja neljandal kah. Nädal oli vast matusest möödunud, kui tundus, et kõik on vaikseks jäänud. Otsustasin pisut haltuurat teha ja haua lahti kaevata, et seda asja lähemalt uurida. Kirstu välja vinnates oli see ootamatult kerge. Nojah – keegi oli selle küljelauad lahti kangutanud ja kõrvale heitnud. Laskusin haua põhja. Idasuunas läks üsna korrapärane ja nendesamade kirstu küljelaudadega toestatud käik maa alla. Mis seda aga tavalisest mutikäigust eristas, oli see, et kõik suuremad kivid ja kivimid olid mullahunnikust välja sorteeritud ja eraldi kuhilatesse tõstetud.

    Ma ei osanud sellest midagi arvata. Kutsusin järgmisel päeval lugupeetud Teaduste Akadeemia liikmed ise asjaoludega tutvuma. Õpetatud härrad aga ei pööranudki oma pagenud kolleegile suuremat tähelepanu, nende pilku püüdsid hoopis välja kaevatud kivimid. Härrased hakkasid neid isekeskis võrdlema ja veel omakorda väiksemateks hunnikuteks sorteerima. Lõpuks tänasid mind, toppisid taskud kive täis ja jätsid jumalaga. Mina ajasin augu jälle mulda täis, silusin künkakeseks ja pistsin risti kõige otsa.

    Mis kadunud geoloogist sai, võib vaid oletada. Küllap ta kuskil Peterburi all tänaseni ringi laseb. Alguses kerkisid surnuaialgi siin-seal värsked mullakuhilad, kivide hunnikuke ilusti kõrvale sätitud, aga selle territooriumi sai ta vist üsna kiiresti läbi töötatud. Ei üllataks, kui ta omadega juba Moskva poole teel oleks. Või siis tagasi Karjalasse, oma poolelijäänud tööd lõpetama suundus.“

    Mihhail vaikis. Huviga ootas ta minu reaktsioon. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Pilgutasin vaid silmi ja kähisesin. Õnneks avanes vaiksel kääksatusel Ljudmilla magamistoa uks ja vastuvaidlemist mittekannatav toon teatas meile: „Poisid, magama!“

    (…)

    Katkendeid valmivast ajaloolisest jutustusest. Aitäh Valdo Valperile, kes mind insener Seene jälgedele juhatas.

     

  • Liiga valge? BLM-liikumine ja valge antirassism

    Liikumise Black Lives Matter (BLM; tõlkes umbes: mustad elud loevad) 10. juuni meeleavaldus Tallinnas äratas vastakaid reaktsioone. Mõned kriitikud juhtisid tähelepanu asjaolule, et ettevõtmise eestvedajad olid valdavalt valged aktivistid. Sellist kriitikat väljendati peamiselt sotsiaalmeedias, eriti migratsioonitaustaga inimesi ühendavates foorumites, samal ajal kui domineerivas avalikkuse sfääris tuli see märksa vähem esile. Ka meie vestlus lähtus BLM-i ümber käinud debatist ja viis mõtted rassismivastastele praktikatele Eestis üldisemalt.

    Airi: Minu arvates tähistas BLM-i algatus Eestis olulist nihet, sest tegu oli ühe esimese laiema rohujuurealgatusega, mis määratleb end otsesõnu rassismivastasena. See ei tähenda, nagu rassismivastaseid algatusi poleks varem üldse olnud – neid on õigupoolest päris palju. Näiteks on suur osa Eesti Pagulasabi ja Eesti Inimõiguste Keskuse tööst olemuselt rassismivastane, isegi kui need organisatsioonid end selle mõiste kaudu ei määratle. Veelgi tuntumad näited on liberaalse vabakonna organiseeritud kampaaniad nagu Salliv Eesti, Sõbralik Eesti ja mõnel määral ka Kõigi Eesti. Samuti võiks rassismivastaste algatuste hulka arvata feministliku kunstiruumi Kraam, mis tegutses 2015–2019 ning korraldas arvukalt näitusi ja arutelusid rände ja paguluse teemal. Eestis leidub ka põgenikke toetavaid mitteformaalseid võrgustikke, mis pole avalikkusele nähtavad. Olen mõnes neist ise osalenud, kuid kindlasti leidub veel mitmeid, mida ma ei tunne.

    Kõikidel neil avalikult tuntud näidetel on üks ühisaspekt – need on peaaegu üleni valged, musta- ja tumedanahaliste inimeste osalus on pigem erand kui reegel. Hiljutise BLM-i meeleavalduse puhul Tallinnas viis rassistlikku kohtlemist kogevate kogukondade kaasamatus paradoksaalse olukorrani. Korraldusgrupp otsustas paigutada tähelepanu keskmesse rassismivastase sõnumi ja jättis politseivägivalla teema hoopis kõrvale. Kuigi USA-s sündis BLM-i liikumine vastukaaluks politseivägivallale, leidis Eesti toimkond, et siinses kontekstis pole probleem kõneväärne. Ometi jäi korraldajatel kahe silma vahele üks piinlik asjaolu. Politsei poolt määrati meeleavaldust koordineerima Harku kinnipidamiskeskuse endine juht, kelle vastutusel on kõige skandaalsem rassilise politseivägivalla juhtum, mis on Eestis viimastel aastatel avalikkuse ette jõudnud. Pean silmas 2015. aastal kinnipidamiskeskuses toimunud sündmust, kui mustanahaliste kinnipeetavate ja politseiametnike vahel tekkinud rahumeelse vaidluse lahendamisse kaasati eriüksus. Hilisem politsei sisekontrolli raport kinnitas ülemäärase jõu kasutamist, mille varjamiseks oli kinnipidamiskeskuse juhtkond esitanud avalikkusele väärinfot. Üks kinnipeetav kaotas selle intsidendi tagajärjel oma silma, ehkki politsei eitab vastutust. BLM-i korraldajad ei osanud neid sündmusi omavahel seostada ja võimude jaoks oli see kindlasti väga mugav, sest BLM-i meeleavaldus ei puudutanud politsei kaasosalust rassistlikus vägivallas. Kui  toimkonnas olnuks inimesi, kes on läbinud Eestis varjupaigamenetluse, kas siis oleks keegi neist niidiotsad kokku viinud? Kellel on usaldusväärseid teadmisi, kuidas politseivägivald Eestis väljendub ja keda see puudutab?

    Meenub ka vähem reljeefseid näiteid. Mäletan Sõbraliku Eesti kampaania esimesi koosolekuid 2015. aastal. See oli suvi, mil Euroopa piirikriis jõudis tippu ja üle Eesti veeres rassismilaine. Rassism oli peamiselt suunatud pagulaste vastu, kuigi termin „pagulane“ varjutas tol suvel kõik teised migratsiooni vormid. Mustanahalisest vahetusüliõpilasest sai pagulane, jõukas firmas töötavast tumedanahalisest IT-spetsialistist sai pagulane, Armeenia juurtega eestimaalasest sai pagulane ning pagulane sai ka valgenahalisest eestikeelsest eestlasest, kes söandas kanda hidžaabi meenutavat pearätti. Mainin neid näiteid rõhutamaks, et sellisele atmosfäärile vastu seismiseks korraldatud kampaania oli olemuselt rassismivastane. Sellegipoolest otsustasid korraldajad vältida sõna „rassism“ ning eriti sõna „antirassism“, sest seda peeti liiga polariseerivaks. Siit siis nimi Sõbralik Eesti. Kahtlen, kas samasugusele otsusele oleks jõutud ka siis, kui kampaania korraldustoimkonda oleks kuulunud inimesi, kes rassismi isiklikult kogevad. Kas siis oleks olnud mõeldav tööjaotus, milles valged eestlased musitseerivad ja peavad poodiumilt kõnesid, samal ajal kui põgenikud ja rassistatud vähemused valmistavad kontserdipaiga servadel „maailmaköögi“ maitsvaid roogi?

    Mainisin neid näiteid lähiminevikust, sest need olukorrad on aidanud mul aru saada, et mina kui valge antirassist pean suhtuma kriitiliselt ja lausa umbusklikult omaenda teadmistesse ja neist tuletatud arvamustesse. Minu jaoks ei ole BLM-i ümber kerkinud vaidluste keskpunktis identiteedipoliitika ja sellega seotud moraalne küsimus, kellel on õigus kõnelda kelle nimel. Esindatuse küsimused on mõistagi asjakohased, kuid minu jaoks on esiplaanil praktiline küsimus teadmisest ja selle piiridest. Mulle tundub, et enamik valgeid rassismivastaseid algatusi Eestis ei pea rassismist mõjutatud kogukondade osalust hädavajalikuks. Leian, et see hoiak nõuab kriitilist eneserefleksiooni. Missuguseid mõtteid äratasid BLM-i puudutanud debatid sinus?

    Tarun: Mul oli BLM-i meeleavaldusele samasugune reaktsioon. See mõjus suuresti valgete aktivistide korraldatud sündmusena, mille servadele jäid tumeda- ja mustanahaliste hääled. Samas ma arvan, et mittevalgete häälte esindatus ei ole nii ühemõtteline küsimus. Näib, et kui esindatud oleks mõne rassistatud vähemuse näidishääl, siis see tõstatatud teemades midagi olulist ei muudaks – need jääksid samasugusteks kui ainult valgete häälte esindatuse korral. Kui rassismivastase liikumise korraldustoimkonnas oleks keegi minutaoline, valgekraeline tumedanahaline immigrant, siis see tooks esile mõned teemad, mis puudutavad sarnase sotsiaalse staatusega inimesi, kuid jätaks tõenäoliselt välja terve hulga pakilisi küsimusi – kaasa arvatud need, mida sa mainisid.

    Paari näidishääle esindatus annaks nende tunnistusele ka ebaproportsionaalse tähtsuse. Kui kolisin Eestisse, käisin ma läbi peamiselt kahe sotsiaalse grupiga: Tartu Ülikooli humanitaartudengid või siis Eestis töötavad valgekraelised immigrandid. Neis gruppides ei ole rassismi küsimuste üle arutamine sugugi ebatüüpiline. Olukordades, kus ma olin sageli ainuke inimene Indiast, omandasin ma hääle, mis andis päris palju väge. Võisin hõlpsasti tõstatada omaenda kogemusse puutuvaid küsimusi. Kuid selline hääl tähendaks ühtlasi ka suurt epistemoloogilist privileegi: võiksin ajada India või Eestis indialaseks olemise kohta mis tahes jama ning seda võetaks puhta kullana. Olen näiteks istunud publiku seas foorumitel, kus Indiast pärit inimene väljendab mõtteid, mis peegeldavad ainult parempoolset majoritaarset vaatenurka mõnele hiljutisele sündmusele Indias. Ainukeseks hääleks olemine andis mulle ka sotsiaalse käibevahendi ning tekitas kiusatuse hõivata neis situatsioonides rohkem ruumi kui kohane. Näib, et selliste ebavõrdsuste vältimiseks on tarvis eri gruppide sisukamat esindatust. Vastasel korral saate mõne mittevalge vitriinihääle, mille peale peate kogu oma arusaamisürituses lootma jääma.

    Airi: Olen nõus, et nn tokenism on tõsine probleem, eriti kui mõelda Eesti kodanikuühiskonnas valitsevatele hoiakutele mitmekesisuse ja kaasamise suhtes. Kuid siin pole vaja jalgratast leiutada, sest sotsiaalse õigluse liikumised on välja töötanud hästi toimivaid mudeleid kaasamise ja esindatuse probleemiga toimetulekuks. Toon mõne näite Ungarist, sest tegu on postsotsialistliku maaga, millel Eestiga ühisjooni. Olen palju õppinud poliitilisest rohujuureorganisatsioonist Migszol, mis võitles põgenike ja migrantide õiguste eest ajavahemikul 2012–2018. Migszoli liikmeskond koosnes määratult erineva elusituatsiooniga inimestest: mõned liikmed olid põgenikud või migrandid, kelle kindlustunnet mõjutasid viisarežiimist tulenevad erinevad ohud, teised olid privilegeeritumad, kuid seda mitte võrdsel määral: mõned olid valged Ungari kodanikud, kes kuulusid mõnda muusse vähemusgruppi nagu LGBT, teised ei olnud Ungari kodanikud, aga neil oli püsiv elamisluba jne. Selliste elufaktide põhjal koondus grupp kahe erineva subjektipositsiooni ümber: inimesed, keda otseselt mõjutas Ungari varjupaiga- ja rändepoliitika, ning nende inimeste toetajad ja liitlased. Epistemoloogiline privileeg omistati tõepoolest otseselt mõjutatuile, kuid tingimusel, et nad moodustaksid alati enamuse, et nende hääli oleks palju. Sellise enamuse moodustamine polnud kunagi lihtne, vaid nõudis pidevat jõupingutust ja vahel ka ebaõnnestus. Otseselt mõjutatud liikmete ja nende toetajate suhte määratlemise kaudu arendas Migszol välja strateegiaid, kuidas saavutada võrdsemat tasakaalu võimu ja privileegide osas. Töötati välja spetsiaalseid tehnikaid tagamaks, et privilegeeritud valgete ungarlaste hääled ei hakkaks aruteludes ja otsustes domineerima. See oli üsna oluline, sest Migszol kasutas konsensuslikke demokraatlikke otsustusprotseduure. Migszoli avalike seisukohtade esitamisel pidi alati kohal viibima ka mõni liige, keda poliitika otseselt mõjutas. Migszol õppis neid tehnikaid ühelt teiselt rohujuuregrupilt Ungaris, A Város Mindenkié – Linn On Kõigi Jaoks –, mis tegeleb kodutuse ja eluasemevaesuse probleemidega. Selle organisatsiooni oli omakorda välja õpetanud kodutute organisatsioon Picture the Homeless – seega pärinevad need tehnikad algselt USA-st.

    Linn On Kõigi Jaoks on äärmiselt vapper organisatsioon, mis korraldab mitmesuguseid kodanikuallumatuse aktsioone, näiteks istumisstreigid ja tänavablokaadid väljatõstmiste ärahoidmiseks. Migszol seevastu leidis, et nende jaoks oleks kodanikuallumatus liiga riskantne. Kahe grupi erinevus on selles, et Linn On Kõigi Jaoks koosneb enamasti Ungari kodanikest. Migszoli pagulastest liikmed polnud varjupaigataotlejad, vaid inimesed, kes olid Ungaris juba rahvusvahelise kaitse saanud. See otsus tehti selleks, et maandada poliitikasse sekkumise riske. Väga tähtis on teadvustada riske, millega marginaliseeritud rühmad kokku puutuvad, kui nad kõnelevad avalikkuse ees või muutuvad poliitiliselt aktiivseks. Riskide ja hirmude maandamise küsimus on teema, millega puutuvad kokku ka rassismivastased algatused Eestis, kui nad püüavad keskenduda rassilise kiusamise all kannatavate vähemuste häältele. Tahaksin rõhutada, et musta- ja tumedanahaliste juhitud organisatsioone on ka Eestis tegelikult olemas, näiteks Eesti Aafrika Üliõpilaste Selts. See loodi 2015 otsese vastusena kasvavale rassismile, mis väljendus Euroopa piirikriisi harjal. Seltsi töö hulka kuulub Aafrika üliõpilaste kaitsmine riigi- ja politseirassismi eest, mis avaldub näiteks pidevas kahtlustuses, et nende üliõpilaste tõeliseks eesmärgiks pole õppimine.

    Tarun: Sinu näidete puhul paistab silma, kui kohalikud on nende töö juured. Teisalt BLM-i meeleavaldus väljendas solidaarsust mustanahaliste ameeriklastega ja tõstis valju häält rassismi vastu Eestis – mis on hea. Aga ma arvan, et kui kaasatud oleks erisugusemaid hääli, oleks see loonud rohkem võimalusi haakuda spetsiifilisemate küsimustega, mis vajavad tähelepanu just siin, Eestis. Vastasel korral tekib oht, et rassismivastane organiseerumine piirdub üksnes laiade ja abstraktsete moraalsete punktidega: et tuleb olla salliv ja külalislahke.

    Eesti musta- ja tumedanahaliste kogukondades on terve hulk muresid, millele tähelepanu ei pöörata. Üks minu kolleeg, kes on Nigeeriast ja mustanahaline ning töötab koos minuga tehnoloogiafirmas Tallinnas, pidas BLM-i meeleavaldust endale üsna „kasutuks“. Ta ütles, et see väljendas küll muret USA-s toimuva pärast, kuid ei pööranud reaalset tähelepanu millelegi, mis olnuks tähtis just temale. Tema sõnul moodustavad mustanahalised ameeriklased Tallinnas omaette grupi, kelle mured on hoopis teistsugused kui Tallinna nigeerlastel. See on üks põhjusi, miks Tallinna meeleavaldus, milles talle paistsid domineerivat mustanahalised ameeriklased, temale eriti korda ei läinud. Kui hakata tähelepanu pöörama häälte mitmekesisusele, tulevad pinnale säärased nüansid eri gruppide sees ja vahel.

    Igas „kogukonnas“ eksisteerib mitmeid maailmu. Väga sageli tuuakse kodumaalt kaasa oma sotsiaalmajanduslik staatus, mis jätkab mõju avaldamist kogemustele ja võimalustele. Näiteks kui sa oled madalast kastist või vähese sissetulekuga grupist või moslemi perekonnast indialane, siis on väga tõenäoline, et sul on endiselt vähe ressursse tulemaks toime väljakutsetega, mida esitab elu Eestis. Samuti on tõenäoline, et sa puutud kokku eri liiki rassismiga. Üks juhtum näitas mulle seda väga värvikalt: keegi võõras kostitas mind Tartu tänaval rassistliku sõimuga. Kui ta aga taipas, et olen India hindu ja mitte India moslem, vabandas ta ja tervitas mind: „Namaste!“ Tahan aga öelda, et kui sa asud India ühiskonnaredeli madalal pulgal, siis tõenäoliselt puutud sa kokku diskrimineerimisega ka india kogukonna enda sees.

    Sellised keerukused esitavad väljakutse: milliste küsimustega peaks rassismivastane organiseerimistöö tegelema? Mind võivad pahandada inimesed, kes ei tea, et india keelt pole olemas (kahetsen, et kunagi ma selle üle pahandasingi ja pidasin seda rassistlikuks). Teisel indialasel võib olla probleem, et talle keeldutakse korterit üürimast. Näiteks mu Indiast pärit sõbrale ütles korteriomanik otse välja, et tema meelest jätavad indialased maha paha lõhna, mis ei lähe ära, ega korista korralikult tube. Ja üks teine indialane, kellega juhtusin söögilauas juttu ajama, töötab ettekandjana india restoranis, kus tema indialasest ülemus sunnib teda ilma piisava lisatasuta ületunde tegema. Ülemus on muidugi kõrgemast kastist ja ettekandja madalamast. Või tegu võib olla indialannaga, kes on oma abikaasaga Eestisse kolinud ja kaunis kindel, et mehel on töökohal afäär, kuid tema ise ei oska ei inglise ega eesti keelt. Mis tähendab, et naine on siin praktiliselt lõksus ja sõltub oma abikaasa armust. Isegi kui naine siit pääseks, peaks ta minema tagasi kogukonda, mis hakkaks teda vältima mehest ärapöördumise eest. Milline neist probleemidest väärib kui palju tähelepanu ja missugust ruumi? Minu arvates on see väga tähtis küsimus, eriti kuna meie ruum ja ressursid on väga piiratud.

    Näiteks tegutseb Tallinnas foorum nimega Estonishing Evenings, mis korraldab arutlusi mitmesugustel teemadel, eriti sellistel, mis puudutavad välismaalasi Eestis. Üsna sageli on neil üritustel niihästi laval kui ka publiku seas esindatud märkimisväärsel hulgal tumeda- ja mustanahalisi inimesi. Üks nende üritusi oli üleni pühendatud rassismile Eestis. Need on üsna väärtuslikud, tõstatades välismaalaste probleeme. Kuid need on väärtuslikud peamiselt kesk- ja kõrgkeskklassist migrantidele, kes on kolinud siia töötama tehnoloogiasektoris. Mainitud üritusel kritiseeritud ja oponeeritud rassism on üks paljudest rassismi liikidest. On palju muid liike ning huvitav on vaadata, kellel on voli otsustada, millised neist kui palju tähelepanu saavad. Mainin seda näidet, et rõhutada sama mõtet: rassismivastane organiseerimistöö peaks peegeldama meid ümbritseva rassismi mitmekesisust.

    Tahaksin pisut puudutada veel ühte teemat, mille üle olen seoses BLM-i liikumisega mõtelnud. Indias väljendasid sellele toetust paljud silmapaistvad tegelased, alates Bollywoodi kuulsustest, rikastest ettevõtjatest jne. Esmapilgul tundub see ju hea. Aga selles oli ka midagi häirivat. Nimelt nende häälte antirassism piirdus solidaarsuse väljendamisega laias globaalses küsimuses, kuid ei julgetud tunnistada samasuguse vihkamise ja diskrimineerimise avaldusi Indias eneses. Moslemid puutuvad Indias praegu kokku kõige mürgisema ja vägivaldsema vihkamisega. Nendevastasele vihkamisele oleks hädasti tarvis vastu seista. Minu silmis jääb õõnsaks, kui väljendatakse solidaarsust näiteks BLM-iga, kuid ei suudeta mõtelda kohalikele gruppidele, kes olemata küll mustanahalised, puutuvad siiski kokku vihkamise ja diskrimineerimisega. Ja minu arvates ainus viis tähelepanu lokaliseerimiseks oleks see, kui iga hinna eest haakutaks vähemushäältega kohalikus kontekstis. Seega tahaksingi küsida, mida sa arvad niisugusest kontekstualiseerimisest Eestis. Kuidas võiks see sinu meelest välja näha? Milliste erinevate vähemusgruppidega ja milliste nende muredega peaksid rassismivastased rühmitused Eestis tegelema?

    Airi: Minu jaoks on kohalikus kontekstis põhiküsimuseks see, kas saab olla rassismivastast organiseerimistööd, mis ei võta kõneaineks venekeelse elanikkonna diskrimineerimist Eestis. Näited, mida me oleme seni arutanud, puudutavad nn uus-sisserändajate kogemust, immigranttöölisi, põgenikke, musta- ja tumedanahalisi üliõpilasi, otsekui rassism Eestis oleks probleem, mis avaldub seoses ühiskonnagruppidega, mis on ühiskonnas olemas olnud kõigest lühikest aega. Kuid Eestis on rahvusvähemusi, mis on kogenud rassistavat suhtumist juba sajandeid, näiteks juudid, romad ja tatarlased. Lisaks on mõned vähemusgrupid, kelle sisserändamislugu jääb nõukogude aega ja kellesse suhtutakse samuti rassistavalt, näiteks aserid ja armeenlased. Rass on sotsiaalne konstrukt, igas ühiskonnas konstrueeritakse seda erinevalt ja mitte ainult nahavärvi põhjal. Eesti kontekstis tasuks arutada sellegi üle, kas diskrimineerimine, mida kogevad Eestis valgenahalised venelased, valgevenelased ja ukrainlased ning nende ujuvama identiteediga lapsed, tuleneb samuti rassistamisest. Paistab, et selline arutlus alles ootab Eesti ühiskonnas oma aega.

    Meie vestluse fookuses on olnud kodanikuühiskond ja rohujuureliikumised, mis on mobiliseerunud vastuseks ühiskonna praegustele pakilistele muredele. Tavaliselt võib selliste algatuste juurest leida üht-kaht venekeelset osalejat, kellele tehakse kohe ülesandeks tekstide tõlkimine vene keelde, venekeelse meediaga suhtlemine ja venekeelsete toetajate värbamine. Samal ajal saavad eestikeelsed osalejad oma rolli grupis vabalt valida. See ei käi üksnes rassismivastaste algatuste kohta, vaid kodanikuühiskonna kohta üldisemalt, ja ma olen sinuga täiesti nõus, et valgenahalisus ei ole ainus dimensioon, mis vajab kriitilist tähelepanu, kui seda analüüsida läbi mitmekesisuse luubi. Kes on liberaalse kodanikuühiskonna aktiivne subjekt Eestis? Minu mulje järgi on see tüüpiliselt mõni kõrgharidusega eesti keelt esimese keelena kõnelev keskklassi kodanik, kes tegutseb ühes omasugustega Telliskivi loomelinnaku kontoritest. Hädasti oleks tarvis tunnistada, et säärased subjektipositsioonid kirjutavad ka ette, mida saab ja mida ei saa õiglase ühiskonnana ette kujutada.

    Inglise keelest tõlkinud M. V.

  • Karl Ernst von Baer ja rassiküsimus

    Karl Ernst von Baer (1792–1876) on tuntud oma panusega embrüoloogiasse, zooloogiasse, ihtüoloogiasse, geograafiasse, antropoloogiasse, etnograafiasse ja veel mitmesse teadusharru. Tema eluteed ja arvukaid saavutusi käsitlev kirjandus on kasvanud suureks. Kuid mõnevõrra vähem on käsitletud seda, kuidas tema teaduslikud vaated elu jooksul arenesid. Üheks sellekohaseks näiteks on Baeri mõtlemine inimsoo mitmekesisuse ja rassi üle. Olles üksikasjalikult kirjeldanud Baeri seisukohti inimese erinevustest tema karjääri ühel hetkel, avastasin edasise uurimise käigus üllatusega hoopis teistsuguseid seisukohti tema kõigest mõni aasta hilisematest töödest. Siinne artikkel, mis põhineb ajakirjas Centaurus avaldatud pikemal lool, jälgib Baeri rassimõtte arenemist, arvestades inimteaduste spetsiifilist konteksti Vene keisririigis.[1]

    Ei juhtu just tihti, et teadlasel avaneb võimalus oma tegevuses uus algus teha, kuid Karl von Baer leidis 1830. aastate keskpaiku ennast nimelt sellisest olukorrast. Baltisakslasest eestimaalane Baer oli Königsbergis anatoomiaprofessori ja zooloogiamuuseumi direktorina töötades pälvinud kuulsust teedrajava uurimistööga embrüoloogias. Kuid edust hoolimata pettus Baer tunnustuse ja toetuse puudumise tõttu ning 1834 võttis ta vastu Vene Teaduste Akadeemia kutse jätkata tööd Peterburis. Kolimine ei kulgenud just sujuvalt. Lisaks isiklikele raskustele oma perekonna uude keskkonda sisseseadmisel avastas ta, et tingimused embrüoloogia uurimise jätkamiseks olid täiesti puudulikud.[2] Täie juurdepääsuta isegi olemasolevatele piiratud uurimisvahenditele ning kannatades bürokraatlike piirangute ja iseseisvuse puudumise all, hakkas Baer end 1836. aasta suveks tundma „viienda rattana“ vankri all ning kahtlustama, et oli Peterburi tulles teinud vea.[3]

    Baeri ees terendavat kriisi aitas vältida uurimiskavade kiire ja otsustav ümberorienteerimine. 1836. aastal tutvus ta noore meremehe August Cywolkaga, kes oli ühe varasema ekspeditsiooniga reisinud Valge mere piirkonnas ja isegi talvitanud Novaja Zemljal. Baeri algne soov Cywolkalt nõu küsida lähtus ammusest huvist merezooloogia vastu, aga ta mõistis vestlusest kiiresti, et ekspeditsioon Novaja Zemljale pakuks uusi ja palju paremaid teaduslikke väljavaateid ning aitaks välja murda karjääriummikust, millesse ta oli takerdunud. Baer tegutses kiiresti vajaliku rahastuse ja varustuse hankimiseks ning 1837. aasta suvel asuti merereisile. See osutus väga edukaks. Baer pöördus Novaja Zemljalt tagasi rikkalike geograafiliste, botaaniliste ja zooloogiliste vaatlusmaterjalidega ning täis indu edasiseks uurimistööks. Järgmistel aastatel võttis ta ette veel mitu lühikest ekspeditsiooni mööda Soome lahe rannikut ning 1840. aastal osales suuremal ekspeditsioonil Lapimaale ja Koola poolsaarele.

    Baeri geograafilised huvid ei olnud pelk ühe üksikisiku ettevõtmine. Geograafilisi uurimisi käsile võttes sisenes ta teadlaste, mereväelaste ja ametnike võrgustikku, kes olid pühendunud impeeriumi läbiuurimisele. Toetus ja tunnustus tähtsatelt tegelastelt nagu Friedrich von Lütke, Adam Johann von Krusenstern ja Ferdinand von Wrangell, kes olid mereministeeriumi ümbermaailmareiside veteranid, nagu ka geoloogilt ja kaasakadeemikult Gregor von Helmersenilt tagasid ligipääsu ressurssidele ning pakkusid ka kõrge intellektuaalse ja ühiskondliku staatusega miljööd, milles Baer võis otsida tõendust ja laiendust oma vaatlustele ja ideedele. Tahtmata sõltuda ainult geograafide ringi seltsimehelikkusest, pühendus Baer maadeuurijate võrgustiku kindlustamisele ja laiendamisele. Tema esimene saavutus oli 1839. aastal geograafiliste ekspeditsioonide tulemuste avaldamiskanali Beiträge zur Kenntniss des Russischen Reiches und der angrenzenden Länder Asiens asutamine, mida Baer jäi toimetama 1872. aastani.[4] Lisaks omaenda ekspeditsioonidele mängis Baer aktiivset rolli suurte mitmeaastaste Põhja- ja Ida-Siberi ekspeditsioonide korraldamises, mida juhtis Alexander von Middendorff. Middendorffi ekspeditsioon andis omakorda tõuke Keiserliku Vene Geograafiaseltsi asutamisele, milles Baer mängis keskset osa.[5]

    Baeri pöördumine geograafia poole pärast Peterburi kolimist on selge näide sellest, millist mõju avaldab asukoht teadlase uurimisprogrammi kujunemisele. Negatiivsest küljest muutis adekvaatsete laboratooriumiseadmete puudumine varasema uurimistööga jätkamise võimatuks, samal ajal kui impeeriumi loodusvarad avasid võimalusi, mis olnuksid Baeri varasemas positsioonis ettekujutamatud. Tõsiasi, et Vene keisririik tahtis ja suutis pakkuda ekspeditsioonide korraldamiseks vajalikke ressursse, muutis uue uurimisprogrammi realistlikuks väljavaateks. Ennekõike leidis Baer endale Peterburis vastuvõtliku seltskondliku ja intellektuaalse miljöö, kokkuhoidva rühma peamiselt saksakeelseid teadlasi, ohvitsere ja ametnikke, keda ühendas rikkalik ja mitmekesine maadeuurimiskogemus ja kes hindasid tema panust ning tasusid talle imetluse ja lugupidamisega. Arvestades, et Baeri uurimistöö suunda kujundas impeeriumi kontekst, siis millisel määral saab seda tähelepanekut laiendada tema teadustöö tegelikule sisule – mitte ainult vaatlustele, vaid ka teooriatele ja mudelitele, mida ta kasutas nende tähenduslikkuse selgitamiseks?

    Esmapilgul paistab, et selline kontekstuaalne mõju oli minimaalne. Pöördudes maadeuurimise poole, ei lakanud Baer end pidamast rahvusvahelise teadlaskonna lahutamatuks liikmeks. Lisaks sellele, et ta kirjutas oma avastustest Teaduste Akadeemia toimetistes prantsuse ja saksa keeles, kandis ta oma vaatlustest korrapäraselt ette ka Kuninglikus Geograafiaseltsis Londonis ning juhtivatele asjatundjatele kõikjal Euroopas. Kolleegid üle kogu Euroopa ja kaugemalgi tunnustasid tema töid igikeltsa, liustike, taime- ja loomaliikide leviku ning füüsilise geograafia alal. Baer oleks kahtlemata lükanud tagasi mõtte, nagu tema meetodid, mudelid ja järeldused eristanuksid teda kuidagi välismaa kolleegidest. Kuid nüansseeritum vaade, mis võtab arvesse mitte üksnes Baeri enda teadustööd, vaid nende ideede mõju, vastuvõttu ja pärandit, mida ta aitas Vene teadusmiljöösse istutada, võib tuua esile mõningaid eripärasid.

    Baeri arusaamu geograafiast olid mõjutanud Saksa geograafide Carl Ritteri ja Alexander von Humboldti teooriad. Kuigi nende kahe vaated ei olnud kaugeltki ühesugused, ühendas neid nägemus kogu looduse, k.a inimkonna orgaanilisest läbipõimumisest. Ritteri ja Humboldti teooriate järgi kujundab inimkultuure vältimatult see looduskeskkond, milles nad toimivad.[6] Baer oli üles kasvanud samas teadusmiljöös, kus Humboldt ja Ritter ning mida valitses saksa Naturphilosophie vaim rõhuasetusega loodust läbivale universaalsele mõistusele.[7] Baer tundis Ritterit ja Humboldti isiklikult ning jälgis lähedalt mõlema tööd. Eriti tugevat mõju avaldas talle Humboldt oma lakkamatute reisidega ning oskusega teha üksikasjalikke vaatlusi ja kasutada täpseid mõõteriistu.[8]

    Geograafia sellisena, nagu seda formuleerisid Humboldti ja Ritteri tööd, avas tohutud väljavaated erinevate teadmisalade rakendamiseks keerukale interaktiivsele tervikule. Zooloogina püüdis Baer mõista mitte ainult loomaliikide sisemist anatoomilist talitlust, vaid ka seda, kuidas need liigid on interaktsioonis oma looduskeskkonnaga ning kuidas viimane neid kujundab.[9] Samamoodi, 1840. aastate teisel poolel, kui Baeri huvid pöördusid tugevasti inimteaduste, antropoloogia ja etnograafia poole, keskendus ta endiselt orgaaniliste struktuuride ja keskkonna vastasmõjule.

    Baeri jaoks tähendasid etnograafia ja antropoloogia suuresti püüdlust mõista inimese mitmekesisust. Rahvaste varieerumisulatuse seletamiseks sai Baer lähtuda kahest erinevast metodoloogilisest lähenemisest. Üks, mille juured olid võrdlevas anatoomias, millele oli aluse pannud Georges Cuvier, võttis lähtepunktiks suurtele rühmadele, mida sageli nimetati rassideks, ühised morfoloogilised tunnused ning pidas neid tunnuseid vaimsete võimete ja tsiviliseerituse määrajaiks. Kuigi Cuvier ise uskus inimkonna ühtsusse, aitasid tema meetodid kaasa polügeneetilistele seisukohtadele, mille järgi rassid oleksid justkui täiesti omaette liigid. Teisalt monogenistid nagu James Cowles Pritchard, püüdsid seletada võrdlevate anatoomide kirjeldatud füüsilisi erinevusi keskkonnamõjudega ning tõrjusid füüsiliste tunnuste võrdsustamist vaimsete võimetega.[10] Baeri professionaalne zooloogitaust pani teda omistama suurt rõhku anatoomiale ja morfoloogiale, kuid tema geograafilised huvid Humboldti ja Ritteri traditsioonis ning süvenemine inimese mitmekesisuse probleemi 1840. aastate teisel poolel tõid ta mõtlemises kaasa olulise arengu.

    Baeri esimene tähtsam seisukoht inimese mitmekesisuse küsimuses pärineb 1846. aasta programmilisest kõnest Vene Geograafiaseltsi ees, milles Baer kirjeldas oma nägemust seltsi vastasutatud etnograafiaosakonnast. Oma ettekandes püüdis Baer seletada inimese varieeruvust anatoomiliste ja keskkondlike tegurite tasakaaluga. Ta möönis, et geograafilised tegurid võisid kujundada hõimude ja rasside eritunnuseid, kuid rõhutas lõpuks, et kaasasündinud tõutunnused, eriti koljuehitus, on vaimse võimekuse määramisel otsustav tegur.[11] Ainult „kaukaasia ehk indoeuroopa“ rahvad on suutnud saavutada kõige eesrindlikuma usulise, riikliku ja ühiskondliku arengu, samal ajal kui „teise, olgu musta, punase või oliivikarva nahavärviga“ inimesed ei ole suutnud oma uskusid levitada ega jõuda võimupiiridega valitsemisvormideni. Ühtlasi väitis ta, et „neegrite hõim ei ole kunagi ilmutanud ei arenenud riiklust ega kõrget haridustaset“.[12] Nende erisuste juur, väitis Baer, on anatoomilistes tunnustes, mis määravad ära sotsiaalse ja intellektuaalse elu loomuse. „Loomadel, kelle magu on kujundanud üksnes rohu seedimine, ei ole kalduvust üksteist õgida. Kiskjad ei kogune karjadesse, samal ajal kui mesilased, kes söövad mett, elavad alati terviksülemitena. … seetõttu zooloogid, kes sääraseid eristusi alati silmas peavad, on loomupäraselt seletanud rahvaste vaimseid võimeid erinevustega kehatunnustes, eelkõige peaehituses.“[13]

    Kuid kahe aastaga nihkusid Baeri vaated tugevalt geograafilise determinismi poole. Vene Geograafiaseltsile kirjutatud artiklis „Välislooduse mõjust eri rahvaste ühiskonnasuhetele ja inimkonna ajaloole“ väitis Baer, et „rahvaste saatuse määrab ette ära nende asukoha looduskeskkond“.[14] Geograafia, väitis Baer, on inimkonna ajaloo liikumapanev jõud: „Kui maakera telg sai omale kalde, veed lõid lahku maismaast ning kerkisid mäeahelad ühtesid maid teistest eraldama, siis oli inimtõu saatus juba ette ära määratud … Kogu maailma ajalugu pole muud kui selle ettemääratud saatuse realiseerumine.“[15] Aga kui geograafilised tingimused määravad ära ajaloo arengutee, siis milline oli nende mõju tegelikule inimorganismile? Kas kehatüübi ja kultuuritaseme varieeruvust saab samuti seletada keskkonnaga? Algselt postuleeris Baer kaasasündinud füüsiliste tunnuste primaarsuse, kuid tema vaated arenesid.

    1851. aastal laiale lugejaskonnale ilmunud raamatus „Inimene loodusloo seisukohalt“ võttis Baer otseselt kõne alla inimese mitmekesisuse allikad.[16] Baeri käsitluse keskmes seisis inimsoo ühtsuse kindel jaatus. Ta võttis kaalumisele, kuid lükkas tagasi polügenistlikud vaated, mis postuleerivad fikseeritud rasside olemasolu, mida lahutavad juba nende loomisel paika pandud muutumatud erinevused. Selle asemel eelistas ta mõtet, et kõik inimesed, hoolimata oma mitmekesisusest, pärinevad ühes ürgvormist. Seetõttu oli ta inimkonna mitmekesisuse seletamiseks sunnitud näitama, et looduskeskkond saab inimese kuju dramaatiliselt muuta. Kirjutades Darwini „Liikide tekkimise“ eelõhtul, tugines Baer lamarkistlikele oletustele omandatud tunnuste päritavusest, et näidata, kuidas geograafilised ja klimaatilised tingimused on toiminud rühmadele, luues tunnuste laia spektri. Säärased teisenemised, rõhutas Baer, on aset leidnud pika aja – sajandite ja aastatuhandete – vältel. Seetõttu säilitavad uutesse piirkondadesse rännanud rühmad sageli keskkonnasurvest hoolimata oma algsed tunnused. Sellegipoolest näitas Baer selliste transformatsiooniprotsesside toimimist, ammutades oma hiigeleruditsioonist arvukalt näiteid niihästi loomariigi kui ka inimajaloo kohta.

    Baer ei võtnud oma märkustes otseselt kõne alla rassiküsimust, kuigi tema vaated inimese mitmekesisuse algupärale esitasid fundamentaalse väljakutse fikseeritud rassierinevuste mudelile, mis oli kiiresti saamas Lääne-Euroopas domineerivaks paradigmaks. Baeri märkused on ka selges kontrastis vaadetega, mida ta oli väljendanud kõigest mõni aasta varem oma kõnes geograafiaseltsile. Baer mainis, et pole olemas selliseid eksklusiivseid tunnuseid, mida saaks kasutada üldtunnustatud rassirühmade eristamiseks. Nahavärv, milles võidakse näha rassierinevuse selgeimat tähist, moodustab tegelikult toonide ja varjundite katkematu spektri, millest ühtegi ei saa lähemal uurimisel tunnistada mõnele konkreetsele piirkonnale või hõimule eriomaseks. Esiletungivat alalõuga, mida kunagi peeti mustade aafriklaste eritunnuseks, võib leida väljaspool Aafrika populatsioone ning see pole kaugeltki kõikidele aafriklastele iseloomulik.[17] Isegi koljumahtu, mida Baer käsitleb pikalt, mainides Friedrich Tiedemanni ja Samuel Mortoni teineteisele vastanduvaid seisukohti, ei saa võtta rassiliste või etniliste gruppide määrava tunnusena, ja Baer rõhutas Tiedemanni poole kaldudes, et seda ei saa võtta ka vaimsete võimete näitajana.[18] Tõsi, Baer ei lükanud täielikult tagasi kolju ja intellekti seost, kuid selle asemel et mõista intellekti kaasasündinud tunnusena, mille määrab ära füüsiline kuju, käsitles ta nii füüsilist kui ka vaimset võimekust millegi voolavana: kui inimesed saavad rohkem haridust ja omandavad kõrgema intellektuaalse taseme, siis nende kolju esi- ja ülaosa kuju kohaneb sellele vastavalt.[19] Seega ta järeldas, et füüsilised tunnused pakuvad vähe sissevaadet rahvaste päritollu ja sisemisse võimekusse.

    Kontrast Baeri 1851. aastal ilmunud monograafias väljendatud vaadete ja tema 1846. aastal geograafiaseltsis peetud ette-kande vahel on rabav. Kui 1846. aastal eitas ta mustanahaliste aafriklaste võimet vaimseteks saavutusteks ja organiseeritud poliitiliseks eluks, siis 1851. aastal ta möönis, et Euroopa kolooniates leidub „palju päris andekaid neegreid“, kellest mõned on isegi head teadlased. Ja ta teatas, et viimase aja uurimused on Aafrikas eneses avastanud hästi organiseeritud,  arenenud riike, millest mõnedel leidub kõrgelt arenenud tehnoloogiaid, nagu metallitöötlemist. Muidugi pole Baeri käsitlus aafriklastest vaba stereotüüpidest – tema iseloomustuse järgi on nad „rõõmsad ja muretud nagu lapsed, sageli arad, hea südamega ja seetõttu langevad võõrjõudude mõju alla“.[20] Kuid ta paigutab need tunnused (koos rahvusliku iseloomuga) kindlalt pigem kultuuri valda ega seleta neid inimeste bioloogilise ehitusega, vaid määratleb neid kultuuritunnuseid üheskoos keelega grupiidentsuse kõige usaldusväärsemate erijoontena. Tänapäeva keeles võiks öelda, et ta lükkab rassi tagasi etnilisuse kasuks.

    On vähe otseseid andmeid, millega seletada, kuidas ja miks Baeri vaated rassi määravast rollist sellise muutuse läbi tegid. Võimalik, et Baeri muutus tulenes iseseisvast uurimisest ja mõtisklemisest. Näib, et tema vaadetes on selgeid märke James Pritchardi mõjust, keda ta mainib mitmel pool tekstis.[21] Kuid Baer võinuks sama hästi kalduda Samuel Mortoni poole, keda ta samuti mainib, või oma korrespondendi Louis Agassizi poole, kes olid mõlemad häälekad polügenistid. Selles osas muutub oluliseks Vene teaduslik miljöö. Asunud Vene Geograafiaseltsi etnograafiaosakonna esimehe positsioonile, puutus Baer kokku vene õpetlastega, kes olid välja õppinud valdkondades, mis seostusid rohkem filoloogia, ajaloo ja kirjandusega, mille arusaamad inimese mitmekesisusest jätsid vähe ruumi rassilisele või bioloogilisele determinismile.[22] Säilinud allikate põhjal ei tarvitse me kunagi teada saada geograafiaseltsi koosolekusaalides toimunud arutluste ja väitluste sisu, kuid on võimalik, et Baeri vaated rassilisele determinismile kohtasid vastuseisu, mis pani teda oma seisukohti seltsis valitsevate arvamuste valguses ümber mõtestama.

    Pärast 1850. aastat arenesid Baeri huvid uutes suundades. 1851–1857 võttis ta ette terve rea ekspeditsioone, et õppida tundma kalavarusid ja kalapopulatsioone esmalt Peipsi järves sünnimaa Eesti lähistel ning seejärel mööda Volga jõge ja Kaspia mere basseinis.[23] Alles 1857, kui need ekspeditsioonid lõpule jõudsid, sai ta pöörduda tagasi antropoloogia ja inimese loodusloo juurde. Kuid hoolimata katkestusest sellealases töös, jäid Baeri vaated rassilisele determinismile samaks. Oma 1859. aasta ettekandes Teaduste Akadeemia kranioloogia kogust järeldas Baer kollektsiooni näidiste ammendava uurimise põhjal, et koljude füüsilisi tunnuseid ei saa kasutada keelerühmade tuvastamiseks ega järelduste tegemiseks ajaloolise päritolu kohta. Baer täheldas dramaatilisi erinevusi keeleliste sugulasrahvaste koljutunnustes kui tõendit väliskeskkonna tegurite võimest inimorganismi suhteliselt lühikese ajaga muuta. Samuti väitis ta, et omavahelise suguluseta rahvaste sarnased pealuud õõnestavad katseid kasutada kranioloogilisi andmeid ühise päritolu tuvastamisel. Vastasel korral, ütles Baer, „peaksime leidma ühise sünnikodu sakslastele ja tunguusidele“.[24]

    Nagu nägime, mõjutas Karl Ernst von Baeri kolimine Venemaale 1830. aastate keskel tema teadustegevust kahel viisil. Tema uurimisala nihkus embrüoloogialt, kus ta oli endale nime teinud, geograafiale, antropoloogiale ja etnograafiale. Kuid sama tähtis on ka see, kuidas Vene kontekst võis mõjutada tema töö aluseeldusi, mis nihkusid morfoloogiliselt determinismilt keskkonnamõjude rõhutamisele. Selle nihke aluseks oli transformistlik vaatenurk, mille juured olid Baeri varasemates embrüoloogia-alastes töödes ning mis liikide ja isendite muutlikkuse postuleerimisel lähtus lamarkistlikest arusaamadest selle kohta, kuidas välisjõududele reageerimisel omandatud isenditunnused edasi päranduvad. Ükski neist ideedest ei olnud midagi Venemaale eriomast. Baeri geograafiline mõtlemine, nagu nägime, sai tugevaid mõjutusi Alexander von Humboldti ja Carl Ritteri töödest. Baeri vaated rassile ja etnoloogiale said tõenäoliselt mõjutusi James Cowles Pritchardi kirjutistest. Tema lamarkistlikud tendentsid olid omased ka paljudele Euroopa loodusloolastele, kes enne Darwini loodusliku valiku teooriat käsitlesid mitmesuguseid evolutsiooni viise. Seega on tähtis see, kuidas too ideedekobar kajas vastu Vene intellektuaalses miljöös, juurdus ja moodustas püsiva ja mõjuka suundumuse, mis jättis selge jälje inimteaduste iseloomule Venemaal. Baer ei olnud selliste ideede ainus arendaja. Nende vaatepunktide poole kaldumisel mõjutasid teda samad kontekstuaalsed tegurid, mis kujundasid tema kaasaegsete teaduslikku orientatsiooni, isegi kui tema enda töö pakkus võimsat eeskuju ja inspiratsiooni neile, kes teda ümbritsesid. Baeri teaduslikus ümberorienteerumises ilmnenud erijooned kuulusid laiemasse suundumusse, mida tema töö niihästi peegeldas kui ka edasi kandis.

    Geograafilise determinismi suundumus, mille juured olid saksa Naturphilosophie’s, mis väljendus Ritteri ja Humboldti töödes ja mille võtsid üle Baer ja tema kaasaegsed, põhines sügavamatel oletustel orgaanilise transformatsiooni võimalikkusest keskkonna mõjul. Oma 1851. aasta töös inimkonna loodusloost tõi Baer mitmeid näiteid sääraste transformatsiooniprotsesside toimimisest kõikjal looduses põhjendamaks väidet, et inimese mitmekesisus võib samuti olla keskkonnasurvete tulemus.[25] Just Baeri transformism oli see, mille eest ta pälvis Charles Darwinilt „Liikide tekkimise“ eessõnas kiidusõnu. Darwin tõstis eriti esile Baeri „peamiselt geograafilise leviku seadustel põhinevat veendumust, et praeguseks täiesti eristuvad vormid on põlvnenud ühestainsast vanemvormist“.[26] Kuid Baer ise distantseerus kohe darvinistlikust evolutsioonist ja muutus peagi üheks Darwini kõige mõjukamaks oponendiks. Baerile oli Darwini teoorias vastuvõetamatu arusaam „pimedast“ evolutsioonist, mis on vaba igasugustest teleoloogilistest tungidest ja edeneb läbi juhusliku muutlikkuse. Baeri meelest olid üksnes geograafilised tingimused selleks suunavaks jõuks, mis juhatab transformatsiooniprotsesse, ning seda mitte pelgalt „kohatuid“ tunnuseid kõrvaldades, vaid toimides elusorganismidele otseselt.[27] Kuid Baeri lamarkistlikud oletused jäid selgetesse piiridesse. Ta uskus, et transmutatsioon on võimalik, aga ainult laiema tüübi piirides, millesse üksikliigid kuuluvad. Geograafilised tingimused võivad seletada mitmesuguste vormide esiletõusu liigi sees ning isegi lähisuguluses liikide ilmnemist, kuid evolutsioon, nii nagu Baer seda mõistis, ei saa elurikkuse täit ulatust seletada otseste põlvnemisjoonte abil.

    Geograafilise determinismi ja transformismi vastastikku seotud postulaatidel, mida pooldas Baer, oli otseseid järeldusi rassiküsimusele. Nägime, kuidas Baeri vaated nihkusid rassitunnuste mõistmiselt millegi fikseerituna, orgaanilisena ning füüsilist ja mentaalset võimekust määravana arusaama juurde, mis rõhutas keskkonnamõjusid, ning skepsisele morfoloogiliste tunnuste ja kaasasündinud võimekuse põhjusseose osas. Baeri silmis olid keel ja kultuur füüsilistest struktuuridest palju usaldusväärsemad rahvaste eritunnuste määrajad.

    Baeri vaated rassile asetavad ta selles küsimuses väljapoole Euroopa ja Ameerika peavoolu. Isegi sellised teadlased nagu Rudolf Virchow ja Adolf Bastian, kellel olid kindlalt monogenistlikud seisukohad ja kes uskusid inimkonna psüühilist ühtsust, aktsepteerisid 19. sajandi teiseks pooleks antusena ületamatut kaugust rasside vahel ning nende erinevuste põhinemist inimorganismi bioloogilisel ehitusel.[28] Meditsiinikirjanduse põhjal on näidatud, et Ühendriikides, kus pärast kodusõda olid rassisuhted eriti pingelised, olid arstid peaaegu täielikul üksmeelel endiste orjade ja nende järeltulijate vaimse ja füüsilise alamuse osas. John S. Haller noorem kirjutab: „Arstid olid 19. sajandi lõpul üldisel üksmeelel neegri [alamas] olukorras. Meditsiiniseltside toimetistes ja ajakirjades vastupidiseid argumente lihtsalt ei leidu.“[29] Sellised hääled nagu Baeril, kes kinnitas inimpotentsiaali põhilist võrdsust ning kahtles füüsiliste tunnuste ja vaimse võimekuse vahelises põhjus-seoses, ei olnud küll Lääne-Euroopas ega Põhja-Ameerikas täiesti tundmatud, kuid jäid selgelt erandlikuks.

    Baeri vaated rassiküsimusele tõstavad esile, millist rolli mängivad teadusliku mõtte arengus kontekst ja miljöö. Loodus ise võib oma alusprintsiipidelt olla ühetaoline ja universaalne, aga mõisteid ja meetodeid, mida teadlased loodusest arusaamiseks kasutavad, kujundavad kohalikud praktikad, sotsiaalsed normid ja individuaalne eeskuju. Isegi ühiste ideede levik ja ringlus ei saa ette määrata, kuidas neid ideid mõnes kindlas miljöös vastu ja omaks võetakse. Reaktsioon rassi mõistele Vene impeeriumis on üks sellekoha-ne näide.[30] Muidugi ei olnud Venemaa sugugi vaba rassilistest eelarvamustest ja bioloogilisest determinismist, aga see ideedekobar geograafia, keskkonna ja rassi teemade lõikumiskohas, mida väljendas Baer ja mida arendasid edasi tema järgijad, jäi ka 20. sajandi Vene kultuuri ja teaduse tähtsaks jooneks.

    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

    [1] N. Knight, Geography, Race and the Malleability of Man: Karl von Baer and the Problem of Academic Particularism in the Russian Human Sciences. Centaurus: An International Journal of the History of Science and its Cultural Aspects, 2017, kd 59, nr 1–2, lk 97–121.

    [2] Baeri kolimise asjaoludest vt: Б. Е. Рай-ков, Карл Бэр, его жизнь и труды. Moskva; Leningrad, 1961, lk 169–177.

    [3] Э. Таммиксаар, Географические аспекты творчества Карла Бэра в 1830–1840 гг. Tartu, 2000, lk 21–22; М. М. Соловьев, Бэр на Новой Земле. Leningrad, 1934, lk 9–15.

    [4] Э. Таммиксаар, Географические аспекты, lk 34–35.

    [5] Baeri rollist Vene Geograafiaseltsi rajamisel vt: Н. Г. Сухова, Еще раз о предыстории Русского географического общества (к 145-летие со дня основания). Известия всесоюзного географического общества, 1990, kd 122, nr 5, lk 403–408.

    [6] Humboldtist ja Ritterist vt: D. N. Livingstone, The Geographical Tradition: Episodes in the History of a Contested Enterprise. Oxford (UK); Cambridge (MA), 1993, lk 134–141; G. J. Martin, P. E. James, All Possible Worlds: A History of Geographical Ideas. New York, 1993, lk 112–131.

    [7] Baeri kohta saksa Naturphilosophie laiemas kontekstis käsitleb: T. Lenoir, Kant, Blumenbach and Vital Materialism in German Biology. Isis, 1980, kd 71, lk 77–108. Vt ka monograafiat: T. Lenoir, The Strategy of Life: Teleology and Mechanics in Nineteenth Century German Biology. Chicago, 1998.

    [8] Erki Tammiksaar viib Baeri tutvuse Humboldti ja Ritteriga tagasi 1828. aastasse, kui ta võttis osa Saksa loodusteadlaste ja arstide konverentsist Berliinis. Baer pidas Humboldtiga kirjavahetust neid mõlemat huvitanud teadusteemadel kogu ülejäänud elu. Vt Э. Таммиксаар, Географические аспекты, lk 19–20, 60–61.

    [9] Baeri teedrajav embrüoloogia-alane uurimistöö 1820. aastatel postuleeris struktuursete ja keskkondlike tegurite tasakaalu. Ühelt poolt arendas ta teooriat, et orgaaniline kasv on teleoloogine protsess, mille läbi loote kõige varasemates staadiumides juba esinev ettemääratud vorm realiseerub. Kuid samas postuleeris ta ka mitmeid potentsiaalsusi ühes vormis, millele keskkonnatingimused võivad mõjuda, et kutsuda esile väga mitmesuguseid tulemusi. Baeri embrüoloogilist uurimistööd kirjeldab üksikasjalikut: T. Lenoir, The Strategy of Life, 2. ptk.

    [10] Cuvier’st ja polügenismist vt: G. W. Stocking, Race, Culture and Evolution: Essays in the History of Anthropology. Chicago, 1982, lk 39. Üksikasjalikumalt käsitleb ta Pritchardit rmt-s: G. W. Stocking, Victorian Anthropology. New York, 1987, 2. ptk.

    [11] К. М. Бэр, Об этнографических исследованиях вообще и в России в особенности. Записки Русского географического общества. 1846, kd 1, lk 82.

    [12] Sealsamas, lk 81–82.

    [13] Sealsamas, lk 82.

    [14] К. М. Бэр, О влиянии внешней природы на социальные отношения отдельных на-
    родов и историю человечества. Rmt-s: Карманная книжка для любителей землеведения. Sankt-Peterburg, 1848, lk 210.

    [15] Sealsamas, lk 232.

    [16] К. М. Бэр, Человек в естественно-историческом отношении. Rmt-s: Русская фауна. Koost. J. Simaško. Sankt-Peterburg, 1850.

    [17] Sealsamas, lk 56–57.

    [18] Sealsamas, lk 118–120.

    [19] Sealsamas, lk 120. Baer kirjutab: „Seega ei anna koljumaht sugugi kõrgema vaimse arengu mõõtu. Viimane määrab ilmselt rohkem aju eesmise ja ülemise osa arengut, samal ajal kui toitumine mõjutab alumist ja tagumist osa.“

    [20] Sealsamas, lk 163.

    [21] Pritchardi kohta vt: G. Stocking, Victorian Anthropology, lk 48–53. Pritchardi suur-teos „Researches into the Physical History of Mankind“ oli oma lõplikul kujul ilmunud alles äsja, 1847. aastal, pärast Baeri ettekannet geograafiaseltsis. Baeri seisukohad on mitmes osas Pritchardiga paralleelsed, kuid ta näib minevat Pritchardist kaugemale selles, et kahtleb üksnes füüsilistel tunnustel põhinevate rassieristuste paikapidavuses.

    [22] Etnograafiaosakonna vene kontingendi vaadete selgeim väljendus on Nikolai Nadeždini ettekanne geograafiaseltsis: Н. И. Надеждин, Об этнографическом изучении народности русской. Записки Русского географического общества, 1847, kd 2, lk 61–131. Arutlust selle üle vt: N. Knight, Science, Empire and Nationality: Ethnography in the Russian Geographical Society. Rmt-s: Imperial Russia: New Histories of the Empire. Toim. J. Burbank, D. Ransel. Bloomington (IN), 1998.

    [23] Baeri Kaspia-ekspeditsiooni kohta vt: К. М. Бэр, Каспийская экспедиция К. М. Бэра, 1853–1857 гг. Дневники и материалы. Koost. T. Lukin. Leningrad, 1984.

    [24] К. М. Бэр, Известия о собрании черепов разных народов в имп. С.-Петербургской Академии наук. Русский вестник, 1859, kd 22, nr 5, lk 26–28. Üksikasjalikumat käsitlust Baeri kranioloogilistest uurimustest vt: E. Tammiksaar, K. Kalling, „I was stealing some skulls from the bone chamber when some bigamist cleric stopped me“. Karl Von Baer and the Development of Physical Anthropology in Europe. Centaurus, 2018, kd 60, lk 276–293.

    [25] Vt К. М. Бэр, Человек в естественно-историческом отношении, lk 64–73.

    [26] Tsit: A. Vucinich, Darwin in Russian Thought. Berkeley (CA), 1989, lk 94.

    [27] Sealsamas, 95.

    [28] Saksa antropoloogide vaadetest rassile vt: A. Zimmerman, Anthropology and Antihumanism in Imperial Germany. Chicago, 2001, lk 66–68. Hiljuti ilmus väga põhjalik võrdlev uurimus: R. McMahan, The Races of Europe: Construction of National Identities in the Social Sciences, 1839–1939. London, 2016.

    [29] J. S. Haller, Jr., Outcasts from Evolution: Scientific Attitudes of Racial Inferiority: 1859–1900. Carbondale (IL), 1971 (1995), lk 68.

    [30] Täielikumat seletust minu sellealastele seisukohtadele vt: Н. Найт, Что мы имеем в виду, говоря о расе? Методологические размышления о теории и практике расы в Российской  империи. Tlk S. Alõmov. Этнографическое обозрение, 2019, nr 2, lk 114–132. Ingliskeelne versioon on saadaval keskkonnas academic.edu.

  • Tartu koolkonna lätteil

    Ilmunud Vikerkaares 1995, nr 1

    Lotmanite ja Jegorovite perekonnad sattusid Tartusse juhuslikult. Võib-olla et ka mitte päris juhuslikult: suhteline valikuvõimalus siiski oli. Juri Lotman oli valiku ees seetõttu, et pärast Leningradi ülikooli lõpetamist 1950. aastal suleti talle kui juudile pääs aspirantuuri ning ainus lähim kõrgkool, kus teda, seni veel kraadita inimest, oldi nõus võtma, oli Tartu Õpetajate Instituut. Sealsamas hakkas õpetama ka tema abikaasa Zara Mints, kes oli ülikooli lõpetanud 1949. aastal ning olnud aasta õpetajaks Volhovstroi keskkoolis.

    Ei saaks öelda, et tolleaegses Eestis ametkondlikku antisemitismi polnud. Oli küll. Kuid vabariigi ja ülikoolilinna parteijuhid tegelesid peaasjalikult kohalike eestlaste mittenõukogulike ja antinõukogulike meeleoludega; vahetpidamata käis mitmesugustest elanikkonnakihtidest inimeste arreteerimine: enam-vähem jõukad talupojad küüditati Siberisse, paljud mis tahes haritlaselukutsete esindajad pandi vangi või koguni lasti maha; paljud haritlased, mäletades 1940.–1941. aasta repressioone, olid lahkunud koos sakslastega või põgenenud üle mere Rootsi, kuid paljud olid jäänud ka kohale: leidus ju demokraatlikult või neutraalselt meelestatud inimesi, kes kas pidasid võimalikuks, kuigi ilma erilise innuta, teha koostööd nõukogude võimuga või siis ei pidanud mõeldavaks oma kodumaalt lahkuda. Olukorras, kus valitses üleüldine hirm ja terror ning haritlaste read olid hõredaks jäänud, võtsid kohalikud parteijuhid iga Venemaalt saabunu Štšedrini terminit kasutades vastu kui “härra taškentlase”, s.o kui usaldusväärse töötaja ja ideoloogilise abilise võitluses kodanlike mässumeeleolude vastu. Sel foonil oli juudiküsimus märksa kahvatum ja langes tagaplaanile (tuleb arvesse võtta ka seda, et pärast sõda oli juutide protsent Eestis väike ja peaaegu täielikult puudus argine, “rahvalik” antisemitism; veelgi enam, nagu märkis üks kolleeg Valmar Adams – temast tuleb juttu edaspidi –, ühendab eestlasi juutidega see, et mõlemad kuuluvad arvult “väikeste rahvaste” hulka, kes kannatavad “suurte” barbaarse surve all).

    Minu pere sattus Tartusse nii. Minu abikaasa, Sofia Nikolajeva oli keemik ja lõpetas Leningradi ülikoolis aspirantuuri aasta enne mind, 1951. aastal, seepärast suunati ta töökohale üksinda, peret arvestamata. Veel enne seda oli talle tehtud ettepanek astuda parteisse, siis poleks olnud probleemi kateedrisse tööle saamisega, kuid ta keeldus sellise hinnaga oma ülikooli jäämast ja tal tuli ära sõita. Töölesuunamisel pakuti talle välja kolm ülikooli: Kišinjov, Vilnius või Tartu (huvitav on see, et kõik kolm olid uute, läänelike vabariikide ülikoolid). Pidasime omavahel aru ja otsustasime Tartu kasuks: vana ülikoolilinn, kõige lähemal Piiterile; kiideti ka rektor Klementit, Leningradi ülikoolis tundsid teda paljud, ta oli alles mõne kuu eest Tartusse tööle määratud, enne seda oli ta olnud füüsikateaduskonna dotsent ja kogu Leningradi ülikooli parteikomitee sekretär: kui eestlane saadeti ta vabariigi parteikaadrit tugevdama.

    Fjodor Klement (1903-1973) oli nõukogude aja kohta unikaalne nähtus, Tartu ülikooli ajaloost 1950. ja 60. aastatel rääkides on mõeldamatu temast mööda minna. Fjodor Klementi isa oli Putilovi tehase tööline, kes juba enne revolutsiooni oli tulnud Piiterisse tööd otsima. Poeg Fjodor oli revolutsioonijärgse aja tüüpiline kommunistlik noor, kes astus bolševike parteisse 1924. aastal „leninliku kutse‟ päevil; ta sidus oma saatuse Petrogradi/Leningradi ülikooliga, tegeles oma võimeid mööda teadusliku ja pedagoogilise tööga, oli aktiivne ühiskonnategelane, uskus meie kommunismiüritusse, oli hea seltsimees ja kurameeris ka naistega… Ühesõnaga, oleks ta Piiterisse jäänud, oleks ta olnud vähetuntud ja -teatud keskmine dotsent. Kuid kolme asjaolu ühtelangemine: kuulumine parteisse, teaduslik kraad ja eesti päritolu – määrasid talle teistsuguse saatuse, temast sai rahvusliku ülikooli rektor vabariigile ja kogu Nõukogude Liidule kõige raskemal ajal, Stalini kahel viimasel eluaastal.

    Nagu seda sageli juhtus, külvati Klement üle paljude hüvedega: talle anti professorikutse, ta valiti Eesti Teaduste Akadeemiasse, NSV Liidu Ülemnõukogusse ja EKP Keskkomiteesse. Viimane oli eriti tähtis: meie kodumaa provintsides Venemaal kui ka teistes liiduvabariikides olid kõrgkoolide rektorid nagu tehasedirektoridki kohaliku parteijuhtkonna käsualused; oblasti- või linnakomitee sekretär võis niisuguse ametimehe iga kell välja kutsuda, lasta tal veel pealekauba kaks tundi ukse tagagi oodata; partei ja nõukogude võimu ülikud käskisid võtta sooja koha peale tööle oma sugulasi, sõpru ja armukesi, arvata ilma konkursita üliõpilasteks oma võsukesi, sageli pidi ülikooli rektor või suurtehase direktor osa võtma ülemuste joomingutest, orgiatest ja jahiretkedest… See karikas läks Klementist mööda: temal kui keskkomitee liikmel ei pruukinud kohalikest juhtidest välja teha, sest just nemad tegid visiite temale ja mitte tema nendele!

    Kõige tähtsam ja lausa erakordne aga oli Klementi kõlbeline ja vaimne areng rektoriametis (märksa sagedamini, paraku, näeme vastupidist: mida kõrgemale ametipostile saadakse, seda tühisemaks kõlbeliselt ja vaimselt muututakse!). Ta oleks nagu sattunud karjeristide, sulide, rumalate, küüniliste, ahnete ja lodevate elukommetega inimeste ning joomarite seltskonda, kuid ilma nendega liitumata, ilma end määrimata. Ta hoidus neist eemale (tänu Jumalale, seda soodustas ka see, et eesti ülikool ei asunud mitte pealinnas Tallinnas, vaid perifeerses Tartus) ja näib, et kuigi ta elu lõpuni uskus nõukogude korra perspektiivikusse ja progressiivsusesse, oli tema tähelepanu keskpunktis siiski ülikooli ja teaduse arendamine. Ta teadis väga hästi, missugune peab olema tõeline kõrgkooliõppejõud ja mis asi on teadus. Rektoriks määramist pidas ta endale suureks auks, see pani ta õlgadele suuri kohustusi ja ta võttis selle vastutuse enda kanda, pühendus täielikult ülikoolile ning tegi väga palju selleks, et ülikool kuuluks maailma nimekamate teaduslike ja pedagoogiliste asutuste hulka.

    Ma olin veel päris noor, kui ta määras mind vene kirjanduse kateedri juhatajaks, suhtlesin rektoriga mitmesugustes küsimustes, eriti sageli kaadrialastes. Kui jutt oli mõnest kohakandidaadist, siis päris Klement kõigepealt, millised on tema head küljed (teaduslikust, pedagoogilisest ja inimlikust aspektist vaadatuna), seejärel uuris ilmtingimata hoolikalt ankeeti, „isikliku kaadriarvestuse lehte‟ (ma mäletan, kuidas ta mühatas ja pomises, et näeb niisugust asja esimest korda, kui tõin talle A. ja G. Tamartšenkote ankeedid, kes olid tol ajal mitmel põhjusel töötud: “venelanna”, “sotsiaalselt päritolult aadlik”, ning “juut”, “sotsiaalselt päritolult talupoeg”). Mitte ainsamatki korda ei lükanud rektor minu soovitatud kandidaati tagasi. Nii tulid kateedrisse Juri Lotman, Zara Mints, Pavel Reifman, Jakov Bilinkis (ta töötas meil kaks aastat, kuid lahkus esimesel võimalusel Piiterisse). Eriti raske oli tööle saada andekaid ülikoolilõpetajaid: Eestis vajati kooliõpetajaid ja ministeeriumi komisjon ei tahtnud meie huvidega arvestada. Appi tuli Klement. Nii õnnestus kateedri juurde jätta Sergei Issakov ja Vladimir Kilk, veidi hiljem ka Valeri Bezzubov.

    Ma mäletan, kuidas 1954. aasta varakevadel läksin Klementi juurde vastuvõtule ja kiitsin talle diplomand Issakovi võimeid: küll oleks hea jätta ta tööle kateedrisse! Rektor kutsus kohe välja kaadriosakonna juhataja, nad uurisid koosseisude nimekirja ja leidsid vakantse laborandikoha. Sergei Issakov jäi kateedrisse, töötas aasta laborandina (dokumentide ja tunniplaanide korrasoleku seisukohalt oli see parim aeg meie kateedris), aasta hiljem andis rektor talle õppejõukoha.

    Vastukaaluks meie maal juurdunud üleolevalt hoolimatule suhtumisele rakendas Klement euroopalikke käitumisreegleid: mis tahes koosolekule ja oma loengule tuli ta alati täpselt, vastuvõtuajad oma kabinetis määras kindlaks minuti pealt ja pidas neist rangelt kinni: kui 15 või 30 minutiga (nii pika vastuvõtu põhjuseks võis olla vaid mingi erakordne küsimus) ei jõudnud külastaja kavandatut esitada, siis rektor vabandas ja katkestas visiidi, et teised jutulesoovijad ei peaks ootamise peale aega raiskama. Ta oli väga keskendunud ja suure enesedistsipliiniga ini- mene, ei unustanud kunagi midagi ja täitis oma lubaduse tingimata.

    Tajuurutas nõukogulikku igapäevaellu ka külastaja vastuvõtmise ja ärasaatmise euroopalikke maneere: kui keegi tuli ta kabinetti, tõusis rektor otsekohe oma laua tagant püsti, tuli külastajale vastu (kabinet oli ju tohutu suur!), teretas, juhatas jutulesoovija tugitooli ja alles siis, kui too oli istunud, läks ümber laua ja võttis ise istet. Täpselt samuti käis ka ärasaatmine – kuni ukseni välja. Polnud mingit vahet, kas külastaja oli kuulus akadeemik või koristaja. See polnud üksnes väline korralikkus ja püüe täita tsiviliseeritud rituaale. Klement oli sisimas demokraatlik ja suhtus kõigisse lugupidamisega. Valgustussajandil oleks öeldud, et heasüdamlikkus oli talle looduse poolt kaasa antud.

    Jutustan ühe iseloomuliku juhtumi. Rühm meie üliõpilasi sõitis linnalähirongiga Elvasse, tuntud suvituskohta Tartu lähedal, piletit ei ostnud neist ükski, aga rongi sattusid tulema piletikontrollijad ja, selle asemel et vabandada, hakkasid üliõpilased vaidlema ja toorutsema; kontrollijad pidasid kogu rühma kinni, kirjutasid dokumentide järgi nimed üles ja saatsid karmi kirja rektorile; too oli õigustatult pahane, vihasena käskis ta ette valmistada käskkirja kõigi süüdlaste väljaheitmise kohta ülikoolist. Muidugiteada suhtusid noored kuuldusesse niisugusest käskkirjast kergemeelselt, kuid see-eest kohkusid ja sattusid paanikasse nende vanemad. Üks ema kihutas viivitamatult Piiterist kohale ja läks rektori jutule teda paluma. Rektor suhtus murest murtud emasse heatahtlikult ja osavõtlikult: noori on siiski vaja karistada ja neile õppetund anda, nad on päris ülekäte läinud, kuid me ei heida neid ülikoolist välja, piirdume noomitusega.

    Ulakust ja lodevust ei sallinud Klement silma otsaski mitte, kuid noorte elukondlikku kasvatamatusesse suhtus rahulikult: “Ma olin äsja Novosibirskis konverentsil: küll on andekaid üliõpilasi! Aga nad on täiesti hoolimatud: istuvad presiidiumi lauale, rabavad professori eest istme ära ja teevad muudki sellesarnast – mina aga istusin ja mõtlesin: võib-olla pole seda korralikkust kuskiltki osta?”

    Erinevalt paljudest Venemaalt tulnud ülemustest, kes suhtusid kohalikku keelde halvakspanevalt, hakkas Klement seda kohe õppima. Abiks olid muidugi mälestused eesti lapsepõlvekodust, teatud varu igapäevases elus kasutatavaid sõnu, ning juba mõne kuu pärast suutis rektor üsna vabalt end eesti keeles arusaadavaks teha; tõsi küll, ettekanded ja esinemised pidas ta vene keeles.

    Vabariigi parteiline juhtkond muidugi ei sallinud Klementit, kadestas tema sõltumatust ning vaimset ja kõlbelist üleolekut, nad õõnestasid juba ammu tema jalgealust ja lõpuks brežnevliku stagnatsiooni ajal panidki nad ta nahka, võtsid ta rektorikohalt barbaarselt maha. Tallinna funktsionäärile Koobile, kes oli järjekordsel pirukajagamisel soovitud tükist ilma jäänud, korraldati austav asumiselesaatmine Tartu ülikooli rektori ametipostile, enne seda aga aeti Klement pensionile. Koop hämmastas oma uusi alluvaid, kes olid harjunud Klementi varabolševistliku asketismiga: esimese asjana tellis Koop Lääne-Saksamaalt oma eramu jaoks mingi automaatregulatsiooniga auruküttesüsteemi, mille peale kulus kogu valuuta, mis oli ülikoolile terveks aastaks eraldatud…

    Ma peatusin nii üksikasjalikult Klementi isiksusel, et rõhutada tema väljapaistvat osa Tartu ülikooli ja eriti meie kateedri elus 1950. ja 60. aastatel. Kui poleks olnud teda, ei oleks me saanud nii kiiresti areneda ega kontakteeruda meie maa ja kogu maailma kirjandusteaduslike ringkondadega. Meil oleks olnud väga raske töötada, kui me poleks saanud välja anda oma teadustööde kogumikke, korraldada Bloki-seminare ja semiootika suvekoole ning kasutada tasulisi lähetusi, seda enam, et mõned kolleegid meie teaduskonnast suhtusid meie tegemistesse kadedalt ja vaenulikult. Võib arvata, et oleks kulunud ligikaudu 15 aastat, enne kui oleksime saavutanud osagi neist kaadrialastest ja teaduslikest hüvedest, mida Klement võimaldas meile juba meie tegevuse algaastatel hõlpsasti ja meid alandamata. Tõepoolest, hea mälestus sellest unikaalsest partei- ja riigitegelasest, kes püüdis provintsiülikooli kasinate võimaluste piires ehitada inimnäolist sotsialismi, jääb alatiseks meie südamesse. Nii väga tahaks, et ka meie järeltulijad austaksid mälestust temast.

    Enamus kohalikust ülikooliperest suhtus Klementisse paraku vaoshoitult. Hinnati küll tema kiiret eesti keele omandamist ja kohalike kommete omaksvõtmist. Saksa elukondliku formalismi najal üles kasvanud eestlased järgivad väga täpselt kõige tühisemaidki käitumisreegleid, mis vahel on väga mõnusad (näiteks on võimatu ette kujutada, et uksel üksteisele otsa joostaks või rüsinal autobussi trügitaks), vahel koormavad ja naljakad (näiteks kui kohtasid inimest, keda alles kolme minuti eest olid teretanud, tuli ikkagi uuesti tervitada, langetada käsi peakattega vöökõrgusele – ja nii kas või tuhat korda päevas), vahel aga oma väikekodanlike hierarhianõuete poolest lausa tülgastavad (mulle tehti märkus, et dotsendil ei sobi, korv käes, poodi minna: igapäevaoste peavad tegema naised). Klementi elukondlik pedantsus neile muidugi meeldis, kuid vastukarva oli rektori Piiteri päritolu ja kasvatus, venevastase natsionalismi täielik puudumine, tema teadusalane ja inimlik toetus meie kateedrile. Klement jäi neile “võõraks”.

    Peab ütlema, et põhiosa eesti juhtivaid teadlasi oli lahkunud Läände (kui nad nõukogude kinnipidamiskohtades ei hukkunud), enamik ülikooli kohale jäänud õppejõududest aga olid kitsa väikekodanliku silmaringiga inimesed, teadlaste ja pedagoogidena keskpärased. Muidugi oli ka hiilgavaid erandeid, pealegi kerkis esile uusi andeid nooremate põlvkondade seast, kuid neil oli raske selles soos ja kadestamise õhkkonnas elada ja töötada, oli juhtumeid, kus katkestati sidemed oma ülikooliga ja isegi enesetapmisi tuli ette, aga see oleks omaette dramaatiline teema. Meie kateedril oli natuke kergem: me olime terviklik rühm, mõttekaaslased, olime ringkaitses ja toetusime Klementi abile.

    Õiglustunne nõuab, et nimetaksin neid eestlastest kolleege, kes meile kaikaid kodaratesse ei loopinud, vaid meid võimaluste piires isegi aitasid. Teaduskonna heatahtlik dekaan Andres Pärl, kes tasus meie teaduslikud lähetused Moskvasse ja Piiterisse, ülikooli raamatukogu bibliograaf Eduard Vigel (kuulsa F.F-i järeltulija!), kes oli alati valmis virtuoosselt välja otsima vajalikud allikmaterjalid mingi teatmelise iseloomuga kaasuse puhul. Teaduskonna toimetuskolleegiumi üks juhte, kes sai aru meie kogumike väärtusest, range ja tähenärijalikult täpne Richard Kleis, kes oli enne sõda olnud mitmeköitelise Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja, milles mitte keegi ei suutnud aastakümneid leida ühtegi vääratust ega isegi mitte trükiviga! Ta oli tõeline natsionalist, kuid ei suhtunud „võõrastesse‟ üleolevalt või salakavalalt. Ühel teaduskonna nõupidamisel läksin ma temaga riidu. Oli vaja otsustada, kes teaduskonna töötajatest peaks sõitma Riiga mingile teaduskonverentsile ettekandega Läti teemal. Eestlaste ja lätlaste omavaheline läbisaamine pole just kõige parem (ma soovitasin riputada linnas välja loosung tsitaadiga Majakovskilt: “Elada maailmas ilma Venemaata ja ilma Lätita ühtses peres”), kuid oli vaja näidata, et ülikoolis naaberrahva kultuuriga tõsiselt tegeldakse. Mina pakkusin kohe välja Sergei Issakovi, kes meil ainsana uuris eesti-läti suhteid, ja seepeale nägin esimest korda, kuidas Kleis endast välja läks: miks peaks eesti ülikooli esindama Issakov?! Saatma peab Karl Abeni (kes oli üsna piiratud ja hoopiski mitte teadusliku mõtteviisiga inimene, läti keele õppejõud)! Muidugi toetati Abeni kandidatuuri. Pärast nõupidamist aga tundsime mõlemad vajadust teineteisega vestelda: mina rääkisin, et mul on häbi „okupantluse‟ pärast, aga ka teaduslikest väärtustest ja õiglusest; Kleis sellest, et tal on piinlik oma pahameelepurske pärast, aga ka hingevalust, mida tekitab Eesti rõhumine… Nii läksimegi lahku, kuid teineteise positsiooni mõistes.

    Juba 1951. aasta suvel, enne minu perekonna kolimist Tartusse, tulin ma siia luurekäigule: sain teada, et meile on eraldatud kahetoaline korter (enneolematu õnn inimese jaoks, kes seni on pidanud toanurki üürima!), et ma võin, puhtnominaalselt, tulla üle Tartu ülikooli aspirantuuri. Mind võttis vastu vene kirjanduse kateedri juhataja Boriss Pravdin, kes lubas, et juba enne aspirantuuri lõpetamist (mul oli jäänud veel üks aasta) annab ta mulle tööd tunnitasu alusel.

    Visiit tulevase šefi õdusasse korterisse andis nagu kammerton mulle märku Tartu eripärast. Peaaegu iga linn on minu jaoks väärtuslik mingi omapärase lõhna poolest. Tartut tähistas kerge, vaevutabatav hea õlivärvi lõhn: seda oli tunda enamikus majades, mida ma tollal külastasin, nii oli see ka minu enda Tartu-kodus. Võib-olla oli pärast sõda kõikjal tehtud kosmeetilist remonti, õlivärvid aga olid väga kvaliteetsed. See nende aastate Tartu lõhn on mul seniajani kustumatult meeles.

    Boriss Pravdin (1887–1960) oli tüüpiline vene haritlane, kes on elanud ja üles kasvanud Baltikumis. Ta kasvas üles Riias, õppis Pariisis (üksvahe õpetas ta prantsuse keelt) ja kui Esimese maailmasõja lõpus sakslased Riiale lähenesid, evakueerusid Pravdinid Dorpat-Jurjev-Tartusse ning Boriss Pravdin jäigi siia elama: siin ta abiellus, kasvatas üles kaks poega ja oli ülikoolis vene keele lektoriks. Maailmasõdade-vahelise vaba Eesti kahe aastakümne jooksul (meie kojamees jaotas oma elu kolme perioodi: rahu aeg, saksa aeg ja vene aeg) oli Pravdin ainsaks russistika esindajaks Tartu ülikoolis: slaavi ja balti filoloogia kateedris olid peale tema veel üks läti keele, üks leedu keele ning üks poola ja tšehhi keele õppejõud.

    Boriss Pravdin armastas luulet, oli nooruspäevil ka ise luuletanud ja sõbrustas Tartus külas käiva Igor Severjaniniga, ta oli oma luulet ka avaldanud. Teaduslik töö teda suuremat ei huvitanud. Ka õppetöö mitte. Esimesel ühisel loengupäeval üllatas mind see, et kui kõlas loengu algust kuulutav kell, hakkas Pravdin piipu toppima ja pani selle põlema. „Boriss Vassiljevitš, kell juba helises!‟ Tema aga seletas mulle naeratades, et see on juba saksa aegadest pärit ülikooli traditsioon: veerand tundi hoovõtuks ja piibu tegemiseks. Ma otsustasin oodata ja vaadata, mis edasi saab. Tõepoolest, tõmmanud piibu ära, läks Pravdin täpselt 15 minutit pärast kella helisemist loengule. Meie, noored, ei suutnud sisimas seda traditsiooni järgida ja ruttasime kohe pärast kella loengusse.

    Boriss Pravdin armastas veeta aega Werneri kohvikus, Tartu haritlaste keskses klubis. Sinna ei kogunetud mitte sööma, mõnikord jõi külastaja kogu kohvikus viibimise aja jooksul ära ainult tassi kohvi, aga võis ka üldse mitte midagi tellida. Igapäevased külalised tulid siia arutama viimaseid uudiseid, siin said silmapilkselt teatavaks kõik linnas liikuvad kuulujutud, malemängijad istusid tundide kaupa nuppude taga, mängides või maleülesandeid lahendades.

    Kohviku peremees oli sisse seadnud kavala kombe: inimene, kes oli kohvikut külastanud kakskümmend viis aastat, võis seda juubelit tähistada hea õhtusöögiga kõigi oma sõprade seltsis – ja seda Werneri enda kulul. Boriss Pravdin oli nördinud, et erakohviku tegevus lõppes – linna tulid Nõukogude väed! – kõigest mõni kuu enne seda, kui temal oleks 25 aastat kohvikukülastamist täis saanud. Tasuta õhtusöök läks vett vedama! Kohvikule pandi uus nimi „Tartu‟, kuid nii ei nimetanud teda keegi; ja kes oleks ka Moskvas või Piiteris Jelissejevi kauplust uue nimega nimetanud?

    Kohviku põhilised traditsioonid säilisid ka nõukogude ajal: endiselt kogunesid siia uudistehimulised inimesed, endiselt istusid nad tundide kaupa kohvitassi taga, endiselt oli mitu lauda maletajate käsutuses. Just nimelt Werneri kohviku nurgatagustest läks liikvele kuuldus, et Lotmanil on pikad vuntsid, sest ta tahab jäljendada Stalinit; kohviku püsikülastajad ootasid hinge kinni pidades, kas Lotman ajab pärast Hruštšovi ettekannet XX kongressil oma vuntsid maha ja kinnitab nii seda arvamust; kui seda aga ei juhtunud, siis oli otsus niisugune: ebamugav olnuks seda seost reeta, sellepärast ta ei ajanudki … Koik need kuulujutud jõudsid ka meie kõrvu.

    Wernerisse ja mitte ülikooli viis mind esimesel Tartusse saabumise päeval ka Boriss Pravdin: uustulnukas pidi selles klubis nagu ristimise läbi tegema. Mulle see asi ei istunud: ma ei salli ka kõige mugavamaid kohvikuid ja restorane, kogu oma järgneva Tartu-elu jooksul käisin ma Werneris kõige rohkem paar-kolm korda. Jõime koos Pravdiniga ära kumbki tassi kohvi, istusime kohvikus ligi kaks tundi ja siis palusin ma luba lahkuda. Mind hämmastas see, et Pravdin, kes oli mind kohvikusse kutsunud ja kohvid tellinud, maksis ainult enda eest (see läänelik komme oli mulle veel uudiseks). Aga see visiit ja tartlaste armastus Werneri vastu on mulle eluks ajaks meeldejäänud.

    Kui 1940. aastal kehtestati Eestis nõukogude võim, rajasid Valmar Adams ja Boriss Pravdin ülikoolis vene filoloogia kateedri, tulid ka esimesed üliõpilased, pärast sõda aga loodi juba vene filoloogia osakond, kus oli kaks kateedrit: keele kateeder ja kirjanduse kateeder.

    1951. aastal koosnes vene kirjanduse kateeder kolmest inimesest. Peale Pravdini tegeles 19. ja 20. sajandiga Aleksandr Šanõgin, kes oli hiljuti lõpetanud aspirantuuri Pokrovski-nimelises Leningradi Pedagoogilises Instituudis, kaitsnud väitekirja Blagoveštšenskist, igavast ja teisejärgulisest 1860. aastate literaadist. Šanõgini välimus oli imposantne: toekas, pikk ja ilus mees, rääkis madala baritoniga – ta oleks olnud naisüliõpilaste lemmik, kui ta poleks olnud ise sama igav, nagu tema äsjane uurimisobjekt Blagoveštšenski; ta polnud üksnes igav, vaid ka võimetu lugema viiski minutit loengut ilma spikrita, st konspekti kasutamata. Ta luges eranditult maha kodus valmis kirjutatud teksti, mis oli õpikutest kompileeritud. Ükskord oli ta pistnud portfelli vale vihiku ning kui ta auditooriumisse tuli ja selle tõsiasja avastas, ütles rahulikult: „Ma olen eksikombel võtnud vale vihiku, seepärast jätke palun oma konspektides 24 lehekülge vahele.‟ Nähtavasti ta arvas, et üliõpilased kirjutavad tema loetu sõna-sõnalt ja sama suurte tähtedega üles… Järgmisel loengul luges ta maha vahelejäänud vihiku teksti. Muidugi ei olnud üliõpilased sellega rahul, asi võis mässuks minna, Šanõgin mõistis seda ja kolis ära Piiterisse, kus edutult püüdis kõrgkoolides vene kirjandust õpetada; lõpuks leidis ta koha välismaalastele vene keele õpetamise kateedris Leningradi ülikoolis.

    Kateedri kolmas liige oli vaikne, kuid parteilane, Venemaa eestlane Ivan (Johannes) Feldbach. Tema tase ei olnud Šanõgini tasemest kuigi palju kõrgem, kuid meie üliõpilastel ei olnud temaga tegemist, ta luges vene kirjandust eesti keeles ning ajaloo- ja filoloogiateaduskonna teistes osakondades.

    Niisugusel foonil tundus igavavõitu Pravdin lausa akadeemikuna: ta oli ikkagi euroopaliku haridusega intelligent ja võis üliõpilastele jagada nii mõndagi oma ulatuslikest teadmistest. Kuid teda nagu paljusid eesti kolleege terroriseeris tuntud parteiotsuste ideoloogiline banditism, alates ajakirjade Zvezda ja Leningrad materdamisest ning Zoštšenko ja Ahmatova mahategemisest, banditism, millega kaasnes kohaliku KGB märatsemine: arreteerimised kestsid edasi, kord üks, kord teine ülikoolirahvast võeti kinni, just 1951. aastal arreteeriti ja saadeti Kasahstani laagrisse Valmar Adams. Korterites käisid mingisugused sulid, nad ütlesid, et homme tullakse organitest läbi otsima ja vahistama, tuleb maksta suurt altkäemaksu; kohkunud professorid maksidki; kontrollida, kas suli lihtsalt pettis teilt raha välja või oli tõepoolest KGB poolt saadetud, ei olnud mingit võimalust.

    Mõned KGB töötajad lõpetasid uljalt kahe-kolme aastaga ülikooli õigusteaduskonna. Professorile tuleb kutse – ilmuda homme Halli Majja (igas linnas on sellisel majal oma nimetus!). Lähedased nutavad, panevad pesu ja kuivikud valmis. Professor ilmub kohale, ehmatusest kaame. Teda võtab vastu viisakas kapten ja hakkab väsinult kaeblema: tööd on kohutavalt palju, kohutavalt palju, tema aga on kaugõppeüliõpilane, kuid õppimises kõvasti maha jäänud, siin on eksamileht ja arvestuskaart (Tartus nimetati seda saksa kombe järgi “matrikliks”), kas ei saaks professor hinde välja panna? Juba rõõmust väriseva käega kirjutab professor “viie” sisse ja naaseb koju.

    Pravdin oli sisemiselt segaduses, ta ei teadnud, kuidas tuleb nõukogulikult õpetada, kuid püüdis ilmutada lojaalsust: tsiteeris marksismi klassikuid, rääkis klassivõitluse kajastumisest kirjanduses. Ta pani oma lauale kateedris Stalini portree ja nõukogude lipu (NSV Liidu ja Nõukogude Eesti lipud olid iga ametniku laual!). Portreega juhtus niisugune lugu. Rahvaste juhi nägu ajas mul südame pahaks, ma polnud temasse kunagi lugupidavalt suhtunud ja oli väga ebameeldiv, et tema portree on meie kateedris nähtaval kohal. Jäänud ükskord üksi tuppa, ei pidanud ma enam vastu ja peitsin portree portfelli, see mahtus sinna parajasti ära. Pildi enda saatsin tükikeste kaupa klosetipotist alla, raami aga oli kahju hävitada, see oli ilus ja hea – see raam on mul praegugi kodus alles, hoian temas Praha Hradcany fotot. Ma ei osanud ette kujutadagi, kuivõrd portree kadumine Pravdini endast välja viib. Ta keeras kogu toa pahupidi, sundis laboranti portreed otsima, käskis küsida kõikide koristajate ja naaberkateedrite laborantide käest. Mui oli tast koguni kahju. Ma arvasin, et ta ostab uue pildi. Kuid ei, ei ostnud, hakkas ehk rahast kahju? Portree osteti ju oma raha eest. Aasta pärast juht suri, siis tuli XX kongress, isikukultuse paljastamine, portreed koristati kõikidelt seintelt ja laudadelt ära… Üks paharet hakkas mulle sisendama toredat aprillinalja, neid tegin ma tollal meelsasti.

    Esimene aprill oli Pravdini sünnipäev, tema juurde koju tulid kateedri töötajad ja tuttavad, vahel läksid mul korda väga head aprillinaljad, mida olin juba varakult ette valmistanud. Sedapuhku aga jooksis aprillinali ise pihku, polnud vaja midagi nuputada. Ma kavatsesin õhtulauas süütul ilmel teatada, et rektoraadist on tulnud korraldus koostada nende õppejõudude nimekiri, kellel oli Stalini portree; pärast lühikest pausi oleksin pöördunud otse Boriss Vassiljevitši poole: “Kas võib ka teid nimekirja kanda, teil oli ju mäletatavasti kateedris Stalini portree?” Kuid ma teadsin, kuivõrd tasakaalust väljas oli kohalike intelligentide närvisüsteem, ja otsustasin selle nalja tegemata jätta. Reaktsioon oleks võinud olla ülemäära jõuline.

    Pravdin kartis veel ka selle pärast, et oli Saksa okupatsiooni ajal Tartusse jäänud ja vist isegi ülikoolis õpetanud. Vene Föderatiivses Vabariigis oli mõeldamatu, et okupeeritud alal elanud inimene oleks võinud töötada nõukogude kõrgkoolis, kuid Eestis jäid peaaegu kõik oma kohtadele, sest võimatu oli kõiki vallandada, kuid märk oli neil küljes ja nad elasid pidevas hirmutundes. Ükskord küsisin muu jutu sees: “Boriss Vassiljevitš, miks Te 1941. aasta juunis ei sõitnud ära süda-Venemaale?‟ – “Mis te nüüd,” vastas ta hämmeldunult, „aga mis oleks siis saanud korterist, raamatutest ja mööblist?‟

    Teine vanema põlve esindaja kateedris, Valmar (Vladimir) Adams (1899–1993), oli erakordselt originaalne isiksus. Eesti natsionalistid ei pidanud teda „omaks‟, levitati legendi, et päritolult on ta venelane ja ainult annab end eestlase pähe välja; et tema nooruspäevade luuletajapseudonüüm “Aleksandrovski” ongi tema õige perekonnanimi, “Adams” aga pseudonüüm. Oli veel teinegi variant: Adams on sakslane. Kuidas see nüüd ka ei olnud, aga kõiki kolme keelt – eesti, vene ja saksa keelt – valdas Adams täiuslikult. Täpselt on teada vaid tõik, et sündinud oli ta Peterburis. Ta ise väitis, et tema vanemad olid venestunud eestlased. Tõsi, Adamsi iseloomus ei olnud midagi eestilikku, ta oli impulsiivne, tülinorija, egoistlikult avameelne, trügis alati esile, et teda imetletaks, ta oli paras paariline pigem vene futuristidele; muuseas, euroopalik haridus ja teadushuvid ei võimaldanud teda ka futuristidega samastada. Ta oli täiesti omaette isiksus. Mõistagi ei vedanud tal ühegi võimuga. Ükskord ütles ta pahaselt: „Ma olen üheksa režiimi all elanud ja alati on mul olnud halb.‟ See oli nüüd küll õige. Vähemalt kolme režiimi ajal oli ta vangis istunud.

    Kui 1918. aastal Tartus kehtestati nõukogude võim, siis mängis hiljutine gümnaasiumiõpilane Adams linna kultuurielus peaaegu et esimest viiulit: ta esines, punane lehv rinnas, miitingutel, toimetas kommunistlikku ajalehte Molot, kus trükkis ära ka äsja Petrogradis ilmunud Bloki poeemi “Kaksteist” jms, kui aga eestlased bolševikud võimult tõukasid, siis sattus Adams mõistagi vanglasse, kõige liberaalsemasse kõigist, mida tal hiljem tuli läbi elada. Ta ei istunud kinni kaua, paar kuud, kuid vangistamine jättis pleki elulukku ja hiljem ei läinud tal kuidagi korda ülikoolis õppejõukohta saada. Adams süüvis puhtasse kirjandusse. Eesti luuletajana oli ta silmapaistev uuendaja, kes ühendas endas Bloki ja Majakovski funktsioone (armastuslüürika sümbolism, leksika ja rütmika rikastamine). Ainuke asi, mis Adamsil õnnestus Tartu ülikoolilt välja kaubelda, oli stipendium teaduslikuks stažeerimiseks Prahas. Ta kirjutas väitekirja Gogoli looduskirjeldustest, kaitses seda, aga ikkagi jäi ülikool talle suletuks.1

    Seepärast suhtus Adams Nõukogude vägede tulekusse Eestisse 1940. aastal ja Eesti NSV moodustamisse vaimustusega, nüüd oli ta jälle tehtud mees, jälle esines ta kõikvõimalikel miitingutel, organiseeris vene filoloogia kateedri ja pärast sõda juhatas vene kirjanduse kateedrit. Kuid… Vahele tuli Saksa okupatsioon. Muidugiteada saadeti Adams üsna kohe fašistlikku koonduslaagrisse. Kuid sangarlikku märtrit temast ei saanud, tema kolme keele valdamine osutus laagri administratsioonile vajalikuks ja Adams hakkas tööle tõlgina. Tema õelad vaenlased kinnitasid, et Adams olevat käinud ringi fašistliku ohvitseri mundris. See on väheusutav. Tõsi on aga see, et ta laagrist vabanes.

    Juhan Smuul, tulevane nimekas kirjanik, oli 1944. aastal Tartu vabastanud eesti nõukogude diviisi sõdur ja diviisi ajalehe korrespondent. Keegi oli talle rääkinud Adamsist kui kontsentratsioonilaagri vangist ja Smuul võttis Adamsilt aega viitmata intervjuu. Adams vaikis oma koostööst sakslastega ning teatas uhkelt, et niipea kui Nõukogude väed Tartusse sisenesid, oli tema esimene kogu linnas, kes “heiskas oma punkrile punase lipu” (punker kõlab liiga uhkelt, see oli varjend õue peal…).

    Pärast intervjuuandmist küsis Adams Smuulilt rangelt: “Kas te oskate õmblusmasinat parandada?” Smuul, kes arvas, et sõdur peab kõike oskama, vastas jaatavalt ja Adams tõi pidulikult tuppa õmblusmasina, mis oli mitu kuud maa sees olnud – et õmblusmasin alles jääks, oli see maasse kaevatud! – ning kõvasti roostes. Smuul tõi katelokiga petrooleumi, võttis õmblusmasina koost lahti, puhastas kõik osad ja pani jälle kokku… Tule taevas appi, mõned väikesed detailid jäid üle, sõdur ei teadnud, mida nendega peale hakata ja poetas vaikselt oma taskusse. Sama pidulikult tõi Adams lagedale ainsa säilinud õmblusmasinanõela, mis oli kaltsu sisse keeratud. Smuul pani nõela paika, keeras uljalt õmblusmasina ratast ja… krõksti! Nõel läks katki. „Ma sain hädavaevu Adamsi vihapurske eest põgenema,” võttis Smuul selle loo kokku (ta rääkis mulle palju Eestiga seotud lugusid: juhuslikult olime mõlemad 1968. aasta märtsis Varssavis, kui seal toimusid suured üliõpilasrahutused ning seetõttu olid kõik üritused ära jäetud, nii et meil jäi palju vaba aega). Ma võin päris hästi ette kujutada, milline oli Adams oma pimedas vihasööstus, olen ka ise ükskord selle ohvriks langenud.

    Adams elas üle kõige õudsema asja – Stalini laagri, kuhu ta saadeti 1951. aastal ja kust ta vabastati kolm aastat hiljem, pärast Beria kliki kukutamist. Kui Adams arreteeriti, ütles tema naine temast lahti ja Adams ei tulnud tema juurde enam tagasi, vaid asus elama erakordselt helge naise, perekonnasõbra Leida Aleksejeva juurde – nad elasid pärast palju aastaid õnnelikult koos, see naine oskas geniaalselt vaos hoida tema tujukust ja meeleolukõikumisi („Volodja ärkas täna üles väga tigedas tujus, ma viisin talle kohvi voodisse ja ta rahunes kohe maha”). Olgugi et Adams ei olnud veel rehabiliteeritud (XX kongressini oli jäänud kaks aastat), vaid ainult laagrist vabastatud, sai ta väikese kahetoalise korteri: Tartus suhtuti haritlastesse siiski lugupidavalt! Kuid enne arreteerimist oli Adamsil olnud kolmetoaline korter, kuhu oli jäänud elama tema endine naine. Adams hakkas nõudma veel üht tuba, et saaks oma raamatukogu normaalselt ära paigutada. Ta palus ka mind kui kateedri juhatajat taotleda ülemustelt, et talle antaks ka kolmas tuba; kusjuures ainuüksi temale, sest Leida Jurjevnal juba oli omaette kahetoaline korter; märksa hiljem vahetasid nad kaks korterit ühe suurema vastu. Ma püüdsin palujat ettevaatlikult manitseda: Moskvas ja Piiteris elab veel tuhandeid inimesi ühiskorterites, ühes väikeses toas elab terve perekond, aga teie tahate iseendale üksi kolme tuba saada… Siis nägingi esimest korda, kuivõrd talitsematult võib märatseda tsiviliseeritud inimene: Adams haaras mu pintsakureväärist kinni, hakkas mind raputama ja karjus metsiku häälega, umbes selles vaimus, et ida rahvad võivad ühiskorterit ja ruumikitsikust taluda, aga tema on lääne inimene, tema ei taha tõpra moodi elada, tema tahab saada normaalset korterit jms. Ma rebisin end tema käte vahelt lahti ja astusin ägedasse sõnasõtta, kuid oma oponenti ma ära veenda ei suutnud…

    Kui ma olin esimest korda Tartus, tol ainumal 1951. aasta suvepäeval, siis nägin põgu- salt ka Adamsit, kes oli juba ülikoolist vallandatud, kuid ei olnud veel arreteeritud: Werneri kohvikus tuli ta teretama Boriss Pravdinit ja viimane tutvustas meid. See oli hetkemulje, ma ei teadnud veel mitte midagi sellest inimesest, kuid ta tundus nagu mõni Remarque’i visa ja sihikindel kangelane. Seejärel ei meenutanud ma teda mitu aastat, kui ta aga laagrist vabanenuna Tartusse tagasi tuli, siis ilmus ta loomulikult minu jutule, sest olin kateedri juhataja, ja palus end tööle ennistada. Ma vestlesin temaga, siis pidasin nõu Pravdiniga (Adams ja Pravdin ei olnud omavahel kunagi lähedastes suhetes, kuigi olid osalenud ühistes kirjanduslikes, teaduslikes ja pedagoogilistes ettevõtmistes) ja jõudsin järeldusele: ta on raske, egoistlik ja oma käitumises etteaimamatu inimene, kuid loominguline, haritud ja huvitav isiksus, õppejõuna eesti osakondades oleks ta võrreldamatult parem ja eredam Feldbachist (tõepoolest, hiljem tõrjusime Adamsi abil Feldbachi ülikoolist välja).

    Ma läksin Klementi juurde. Tegin talle veel mitu visiiti, ka rektor kogus andmeid ja kaalus seda küsimust: oli vaja suurt mehisust, et võtta nõukogude ülikooli tööle inimene, kes oli teinud koostööd fašistidega! Ja siiski oli Klement ka sel korral tasemel: tõsi, ettevaatlikkusest andis ta alguses pool kohta („kontrollime teda”), kuid järgmisel õppeaastal andis Klement Adamsile juba täiskoormusega õppejõukoha.

    Adamsist sai meie täieõiguslik kolleeg, alaline osavõtja meie teadusüritustest, eriti väärtuslik oli ta Bloki-konverentsidel: ta oli ju 1910. aastate kirjanduselu elav tunnistaja! Oma “läänelikku” egotsentrismi ta meie ringkonnas ei afišeerinud. Vist ainult üks kord avaldus see tema omadus mõneti abstraktsel tasemel.

    Olid Kariibi kriisi pingelised nädalad, eestlased käisid ringi, õnnelik nägu peas: nii kangesti oleksid nad tahtnud, et Nõukogude Liit saaks hävitava löögi! Eestlaste seas oli väga levinud poeetiline legend: ookeani tagant tuleb valge laev vabastajatega (võrdle Tšõngõz Ajtmatovi “Valge laevaga”). Oli mingi õhtune kateedri koosviibimine, „Schmaus” (me käisime tollal sageli õhtuti koos), olin kergelt auru all ja otsustasin Adamsilt otsekoheselt küsida: “Valmar Theodorovitš, kui läheb madinaks, rahvas tõuseb üles ja meid poomisele viiakse – kas astute siis meie kaitseks välja?” Adams jäi tõsiselt mõtlema, vaikis umbes minuti ja ütles siis avameelselt: “Ei. Ma ju tean, et te olete head poisid, aga kui ma teie kaitseks välja astun, siis tõmmatakse mind koos teiega oksa.”

    Kateedriliikmete head suhted Adamsiga kestsid aastaid, ka pärast seda, kui ta pensionile jäi. Ta elas 94-aastaseks (oli see siis kompensatsiooniks üleelatud kannatuste eest?), kirjutas kuni surmani mälestusi ja artikleid. Ta jõudis ära oodata kuulsuse ja üldtuntuse, noored eesti luuletajad ja kirjandusteadlased käisid tal sageli külas… Olgu muld talle kerge!

    Nagu juba öeldud, vajas eesti kool vene keele õpetajaid (oli ju vene keel kõikides õppeasutustes kohustuslik aine), seepärast suurendati vastuvõttu vene filoloogia osakonda: kui ma ülikooli tulin, oli viimasel kursusel 10–12 üliõpilast, peagi aga hakati sellesse osakonda vastu võtma 50 inimest aastas. Vastavalt suurenes ka õppejõudude koosseis, seepärast saimegi me nii edukalt oma kaadri arvukust 1950. aastatel suurendada. Peale selle oli veel väike kaugõppeosakond, mis samuti andis tunde juurde.

    Kohalikud linnad ja külad ei taganud kõigi üliõpilaskohtade täitmist. Andekad eesti noored läksid teistesse osakondadesse: noorte teadvusele avaldas suurt mõju rahva viha okupantide rahvuse vastu, mis salajas „põranda all‟ hingitses. Meie osakonda astus üsna palju keskpäraseid üliõpilasi, kes ei lootnud teistesse osakondadesse sisse saada, sest seal oli tihe konkurents. Et leida häid abituriente, korraldasime me kevaditi reklaamireise mööda Eesti linnu, käisime kohtumas vene koolide lõpetajatega. Ühel niisugusel kohtumisel Tallinnas nägin ma esimest korda elavat, asjalikku ja teadmishimulist valgepäist possi: see oli meie tulevane kolleeg Igor Černov (hiljem tekkis Tartus vastandamine: “Piiteris on must Belov, meil valge Černov”). Kui meie kateeder hakkas üle Liidu tuntuks saama, tuli meile abituriente Moskvast, Piiterist, Kiievist, läks igati kergemaks ja huvitavamaks.

    Nagu see olema peabki, tekkis igal kursusel liidrite rühm: kes paistis silma teaduslikus, kes kirjanduslikus mõttes, kes aga lihtsalt inimesena. Elu oli intensiivne ja ergas, eriti hoogsaks läks elu siis, kui algas Hruštšovi “sula”. Dispuudid, teaduslikud ringid, üliõpilaste almanahhide avaldamine (need ajasid parteilisele juhtkonnale hirmu nahka!). Ma õhutasin üliõpilasi tegelema käsikirjavaramuga, mida säilitati ülikooli teadusraamatukogus ja Eesti ajalooarhiivis, mis samuti asus Tartus. Minu agitatsioonitöö esimeseks viljaks oli toonaste noorte Sergei Issakovi ja Valeri Bezzubovi pöördumine Aleksandr Gribojedovi varem tundmatu kirja poole Mihhail Zagoškinile. Nad avaldasid selle kirja koos väga sisutihedate kommentaaridega kogumikus “Tartu Riikliku Ülikooli toimetised” (35. anne, 1954). See oli veel teaduskonna kogumik, kateedri “Teaduslike tööde” ilmumahakkamiseni oli jäänud veel tükk aega.

    Kateedri esimeseks suureks teaduskonverentsiks, otsekui meie tulevaste kooskäimiste seemneks, oli istung, mis oli pühendatud Mozarti 200. sünniaastapäevale (1956. aastal). Juri Lotman analüüsis seal väga huvitavalt “Võluflööti” sotsiaalsete, filosoofiliste ja vabamüürlike ideede valgusel. Mina rääkisin Aleksandr Ulõbõševist, koloriitsest publitsistist ja muusikust, vene suurimast Mozarti-uurijast, kes palju aastaid võitles Beethoveni maailmakuulsuse vastu – viimane olevat Mozartit moonutanud.

    Kuid peamiseks võrseks, millest tulevikus kasvasid välja meie sümpoosionid ja koolid, oli meie metodoloogiline seminar. Niisuguseid seminare korraldati kõikides meie maa kõrgkoolides. Õppejõududesse topiti marksistlikku meetodit, kõigi osavõtt oli rangelt kohustuslik. Tavaliselt juhatasid neid seminare määratud “kapepeelased”, st NLKP ajaloo (või filosoofia) kateedri õppejõud. Ka sel puhul läks nii, et polnud halba ilma heata: meie eriseisund Eestis lõi suhtelise vabaduse unikaalse situatsiooni. Rektor nägi, et meie teadusproduktsioon eesti perioodikas, aga sageli juba ka pealinna ajakirjanduses oli rikkalik, ta teadis, et me töötame doktoriväitekirjade kallal, suhtus lugupidavalt meie „ideelisesse‟ ettevalmistusse ega kahtlustanudki, et kateedri süvakihtides idanevad meetodid, mis on üpris kaugel õigeusklikust marksismist. Parteikomitee ja linna ülemused üldse vist arvasid, et parteilastest leningradlased peavad pühaks marksistlikke dogmasid

    ja järelikult pole vaja neid kontrollida. Seepärast õnnestus juhtida metodoloogilise seminari tööd meil endil, kui aga määratigi juhendajaid, siis ka need ei olnud kaugeltki mitte ortodokssed filosoofid, vaid Rem Blum ja Leonid Stolovitš. Samal moel õnnestus meil – arvatavasti poleks see mitte kuskil mujal Nõukogude Liidus võimalik olnud – ilma väliskontrollita avaldada suhteliselt vastalisi teadustööde kogumikke, organiseerida veelgi vastalisemaid semiootika suvekoole. Hiljem said ülemused küll aru, et olid hooletud olnud, kuid see sündis alles kümne aasta pärast, 1960. aastate lõpus.

    Ma olen unustanud öelda, et meie kateedri põhituumik olid parteiliikmed. Abielupaar Lotmanid ja Pavel Reifman tulid Tartusse juba parteilastena. Muuseas, sõja ajal ja esimestel sõjajärgsetel aastatel olid nad siiralt uskunud helgesse kommunistlikku tulevikku ja seepärast olid veendunult astunud parteisse. Mina aga, vastupidi, olin lapsepõlvest peale vihanud seda režiimi, polnud astunud komsomoli (seetõttu oli mul väga raske saada sisse kõrgkooli ja pääseda aspirantuuri), kuid nüüd, XX kongressi laineharjal pidasin ma ebamoraalseks jääda kõrvaltvaatajaks: ma unistasin, et niisugused inimesed nagu meie muudame partei (ja riigi) inimlikuks, aitame kaasa põhjalikele ümberkujundustele. Naiivsed unistused, pärast oli väga piinlik, kuid oli juba võimatu katastroofi vältimata tagasikäiku anda.

    1954. aastal läks Boriss Pravdin pensionile ja rektor tegi mulle ettepaneku asuda kateedri etteotsa. Mitte vormiliselt, küll aga faktiliselt olin ma juhatanud kateedrit juba kaks aastat: Pravdin ei söandanud ise tegeleda ei diplomitööde teemadega ega ka uute erikursuste ja eriseminaride väljakuulutamisega, veel vähem kaadrialaste küsimustega. Kuigi ma tol ajal olin veel parteitu, olin tema silmis ikkagi otsekui nõukogude emissar või komissar, kes teab, kuidas on vaja juhtida kateedrilaeva uue korra tihedas udus. Šanõgin oli 1954. aastaks Tartust juba lahkunud, parteilane Feldbach, saades aru oma teaduslikust võimetusest (tal polnud koguni kandidaadikraadigi), tänu Jumalale, “üles ei kerkinud”.

    Seepärast, jällegi tänu Jumalale, võisin juba Pravdini ajal ja eriti siis, kui reaalselt juhtisin kateedrit mina, ajada kaadripoliitikat sõltumata kellestki teisest. Ilma valehäbita arvan oma Tartus töötamise aja peamiseks teeneks kateedri tugevdamist, seda, et kutsusin tööle Juri Lotmani ja Zara Mintsi ning kõige andekamad ülikooli lõpetajad Sergei Issakovi ja Valeri Bezzubovi, aga ka Valmar Adamsi tööle ennistamise. Juhatasin kateedrit 1960. aastani, siis andsin ameti üle Juri Lotmanile ja jäin tööle dotsendina poole kohaga, lõplikult lahkusin ma kateedrist 1962. aastal perekondlikel põhjustel (jälle rändasin naisele järele, ta oli 1957. aastal Leningradi naasnud). „Lahkusin‟ on ehk liiga tugevasti öeldud: olen tänase päevani tihedasti seotud oma Tartu kolleegidega, meid ühendab nii teaduslik kui ka inimlik side, kuid vormiliselt, paraku, ei ole ma alates 1962. aastast enam tartlane.

    Viiekümnendatel aastatel tegeles kateedri tuumik üliaktiivselt teadusega, aastas andsime – igaüks meist! – 10 kuni 12 trükipoognat toodangut, st täitsime akadeemilise teadusliku uurimise instituudi töötaja kahekordse normi, kusjuures instituutide töötajad olid vabad õppekoormusest. Meid ei tuntud Moskvas ja Piiteris veel piisavalt hästi, et oleksime suutnud kõik oma teaduslikud kavatsused realiseerida, seda enam, et tegelesime teemadega, mis pealinnade kirjastusbossidele kaugeltki kasulikud ei tõotanud olla. Alustanud vene kirjanduse kõige radikaalsematest tegelastest (Juri Lotmani esimene väitekiri käsitles Radištševit, minu oma Dobroljubovit), olime kuidagi iseenesest üle läinud keerukate

    ja hoopiski mitte „progressiivsete‟ tegelaste uurimisele: Juri Lotman hakkas tegelema Karamziniga ja mina 19. sajandi keskpaiga liberaalsete ja konservatiivsete kirjanduskriitikutega. Praegu paljud ei usukski seda, kuid tollal peeti Karamzini või Botkini nimetamist positiivses kontekstis kõrvalekaldumiseks õigeusklikust marksismist kodanlike väärõpetuste poole.

    Koguni 1960. aastatel, juba järgmisel aastakümnel, nägin ma kolm aastat vaeva, et saavutada kirjastuselt Hudožestvennaja Literatura nõusolekut avaldada Apollon Grigorjevi kriitikaartiklite üheköiteline kogumik (see ilmus 1967. aastal toimetaja S. Lakšina kaasabil). Zara Mints läks pärast oma esimest väitekirja nõukogude lastekirjanduse kohta üle Bloki ja sümbolistide uurimisele, ka seda temaatikat ei peetud soovitatavaks (Zara Mintsi ülikooliaegne õppejõud Dmitri Maksimov ei saanud tollal kaitsta doktoritööd Blokist ja kirjutas uue väitekirja Lermontovist).

    Meie artiklitega oma kahtlaste uurimisobjektide kohta oli väga raske, praktiliselt võimatu minna pealinna instituutidesse ja ajakirjadesse. Tartus aga, kuigi olime neil aastatel absoluutselt väljaspool kohalike ülemuste ideoloogilisi kahtlustusi, olid avaldamistingimused enam kui kasinad: ajaloo- ja keeleteaduskonna teadustööde kogumik pandi kokku kord mitme aasta peale (sest eesti kolleegid ei paistnud silma teadusliku viljakusega), selles kogumikus anti meile – võtkem arvesse, et avaldamissoove esitasid kümmekond kateedrit – pisike nurgake: maksimaalselt kaks-kolm trükipoognat. Me tahtsime saada rohkem ruumi, käisime peale, meile öeldi ära, suhted muutusid pingeliseks. Kõige rohkem oli meie vastu toimetuskolleegiumi esimees eesti rahvaluuleteadlane Eduard Laugaste. Oli palja silmagagi näha, et ta on äge venevastane natsionalist, kuid, nagu selgus perestroika perioodil, oli ta peale selle veel palju aastaid seotud KGBga!2 Suurepä- rane kooslus, kuid Eesti oludes (aga võib-olla kogu Nõukogude Liidu oludes) hoopiski mitte nii paradoksaalne kui võiks arvata. Tehes koostööd organitega, ei tulnud talle, Laugastele, ilmselt pähegi, et meid oleks saanud ka ideoloogiliselt sisse vedada; kuid tema salasidemed võimaldasid tal olla meile ära öeldes jultunult enesekindel. Tühine teadlane, kõige loomingulise ja andeka kadestaja (ta ei teinud takistusi mitte ainult venelastele, vaid ka oma andekatele rahvuskaaslastele), kuid ülikoolis tundis ta end väga kindlalt.

    Kui me 1957. aastal saime teada, et valmistutakse slavistide IV rahvusvaheliseks konverentsiks Moskvas (see toimus 1958. aastal), siis, minnes mööda teaduskonna toimetuskolleegiumist, kes jaotas trükitoodangu mahtusid ja kinnitas kõik väljaanded nende trükkisaatmisel, läksin ma Klementi juurde ja palusin talt julgesti luba eraldada ülikooli fondist meie kateedri jaoks eriköide lisaks sellele, mida andis meile teaduskond. Et kui tore oleks rahvusvahelisele konverentsile minna, kaasas Tartu ülikooli erikogumik. Ja rektor lubas, andis meile selle köite tegemiseks loa! Võib vaid ette kujutada Laugaste hämmeldust ja viha. Ta otsustas kätte maksta sellega, et oli köite trükkilubamisel eriti range. Marineeris meie käsikirja kaua, mitu korda saatis juba valmis kogumiku meile tagasi. „Näete, need leheküljed siin on teil parandustest liiga kirjud, need tuleb ümber kirjutada.” Kirjutasime ümber. Jälle: “Retsensioon selle artikli kohta on tühisõnaline, seda ei saa tõsiselt võtta.” Vahetasime välja uue, üksikasjalikuma retsensiooni vastu. Just siis leiutasingi ma viisi, kuidas kirjutada ulatuslikke võltsretsensioone, ma nimetasin selle “ümberpööratud perspektiivi meetodiks”: retsensioon tugines viimasele kui ühele parandusele, mis olid artikli lõplikku varianti juba sisse viidud. Näiteks kui oli juurde kleebitud lõik arhiivis avastatud dokumendi kohta, siis retsensent kirjutas: “Oleks hea arvestada siinkohal veel ka nii- ja niisuguse dokumendiga, mida säili- tatakse seal ja seal.” Kui autor oli mõnd lauset parandanud, siis tsiteeris retsensent kõigepealt esialgset teksti ja lisas, et see on stiililt kohmakas, parem oleks öelda nii – ja tõi ära autori uue variandi. Nii kogunes vähemalt kümme kuni viisteist märkust, retsensioon venis kahe-kolme lehekülje pikkuseks ja autor kirjutas retsensiooni lõppu oma käega: “Kõik märkused on arvesse võetud, artikkel on ümber tehtud.” Laugaste oli endast välja minemas, kuid ei saanud meie vastu enam midagi ette võtta, kogumik tuli trükki lubada.

    Nii ilmuski 1958. aasta suvel „Töid vene ja slaavi filoloogia alalt” esimene köide. „Pühendatud slavistide IV rahvusvahelisele kongressile”. 14 trükipoognat. Adamsi, Lotmani, Jegorovi, Issakovi, Mintsi (koos Piiteri tšehhi kirjanduse eriteadlase O. Malevitšiga), A. Ambuse artiklid. Kaks artiklit lingvistika vallast. Teab mis avastusi kogumik muidugi ei pakkunud, kuid meile tähendas selle ilmumine murrangut, see oli meie arvukate väljaannete alguseks. Tartu ülikooli toimetised hakkasid ilmuma 1893. aastal, neid on avaldatud juba 100 aastat. Kuid meie tööde esimese kogumiku järjekorranumber oli alles 65! Keskelt läbi üks kogumik aastas, noh, ehk veidi rohkem, kui arvesse võtta kaht vaheaega, kaht maailmasõda.3 Praegu aga küünib Tartu ülikooli toimetiste number peaaegu tuhandendani, st et viimase 35 aastaga on ilmunud 900 köidet! Mui on hea meel, et see intensiivistumine sai teoks ka meie abil, oleme andnud ülikooli teaduslikku varasalve peaaegu sada eri köidet. Ja jällegi, kui poleks olnud Klementit, siis ei oleks nendest 900 raamatust suur osa ilmavalgust näinud.

    Me organiseerisime peaaegu tervest kateedri koosseisust Tartu ülikooli delegatsiooni slavistide IV kongressile ja sõitsime Moskvasse, kaasas paarkümmend eksemplari „Toimetiste‟ esimest köidet. 25 eksemplari andis rektor meile tasuta, et kinkida need nimekatele kirjandusteadlastele ja kirjanikele, teised 25 eksemplari palusime kaasa müümiseks, mõned eksemplarid olime ostnud oma raha eest. Müüjad olime küll viletsad: andsime raamatupakid Moskva ülikooli raamatukioski müüjale (kongress toimus ülikooli kõrghoones), too lubas nad mõõduka protsendi eest maha müüa, kuid kongressi lõpuks oli ta miskipärast kadunud, ja mingeid jälgi temast meil leida ei õnnestunud; lõime käega, Jumal tänatud, meie raamatupidamine oli kas asja unustanud või meile andestanud, kuid nende 25 kaotsiläinud eksemplari eest meilt raha ei nõutud. See-eest jagasime ligikaudu sada eksemplari väga suurejooneliselt laiali: peale silmapaistvate kolleegide, kodu- ja välismaa kirjandusteadlaste, saatsime eksemplare mõnedele liberaalsetele kirjanikele: Ehrenburgile, Tšukovskile, Leonovile, Fedinile (tedagi peeti tol ajal liberaaliks!). Me saime neilt toetavaid ja heatahtlikke arvamusi kogumiku kohta. Eriti tänulikud olime Kornei Tšukovskile, kes ka hiljem toetas meid kiitvate kirjadega. Pakk selliseid vastukajasid peos, läksin rektori juurde, ta oli väga rahul ja lubas meil ka järgmisel aastal kateedri kogumiku avaldada.

    Nii läkski asi liikuma. Kuidas Laugaste ka ei sekeldanud, kui palju ta ka meile kaikaid kodaratesse ei loopinud, aga avaldamisel oli juba hoog sees! Ilmusid „Töid vene ja slaavi filoloogia alalt” teine, kolmas ja neljas köide. Igal aastal üks. Iga järgmine oli eelmisest tüsedam. Aga ka huvitavam ja sisukam. Kahekümnendaid numbreid kandvad köited (see oli juba 1970. aastatel) olid juba peaaegu 30 trükipoogna paksused. Tõsi, oli ka dramaatilisi episoode: mõni köide keelati ära, viivitati nimme trükkimisega, ei lubatud üle 10 poogna suuruseid kogumikke teha jms, kuid olime juba endast teada andnud, meid tunti kogu maailmas. Hoog oli sees! Olgu Klement selle eest igavesti tänatud!

    Väiksemad ei olnud Klementi teened ka semiootika arendamisel: ta andis meile loa suvekoolide korraldamiseks ja, mis peaasi, iga-aastaseks trükiväljaandeks, „Töödega‟ paralleelselt ilmuvateks semiootikaköideteks, mis samuti aastast aastasse üha tüsedamaks muutusid: „Semiootika‟ viies ja kuues köide olid juba üle 30 trükipoogna, edestades seega tavalisi „Töid‟. Hiljem hakati meid suruma kümne trükipoogna raamidesse. Tuli sellega arvestada.

    Kateedri töö strukturalistlik ja semiootiline kallak sai alguse nii. Juba 1950. aastate alguseks olid kõik haritud inimesed lugenud ja kuulnud sõna “küberneetika”, aga mis selle termini taga peitus, ei teadnud peaaegu mitte keegi; teati ainult, et see on imperialismi teeniv idealistlik õpetus. Midagi umbes samasugust toimus aastakümne keskel ka mõistega “strukturalism”. Ma mäletan, et käisin lingvistist naabri käest seletust küsimas, aga ka tema ei osanud midagi asjalikku öelda, sest ei teadnud isegi.

    Küberneetika valdkonnas avas meie silmad Norbert Wieneri raamat “Küberneetika ja ühiskond”, mille ajakiri Inostrannaja Literatura avaldas 1958. aastal. Herzen on omal ajal kirjutanud Hegeli filosoofia vapustavast mõjust; mind pööras täpselt samuti ümber Wieneri raamat: kõik hägused kahtlused seoses “vabaduse kui tunnetatud paratamatusega” ja ühesuunalise ülevalt alla suunduva jäiga determinismiga hajusid ja leidsid lahenduse. Ma tegin viivitamatult ettekande meie metodoloogilisel seminaril ning mäletan selgesti, otsekui olnuks see eile, elavat ja loovat mõttelõõma, mis sõna otseses mõttes peegeldus Juri Lotmani näol: tagasiside ning vabaduse ja valiku dialektiline mõistmine näitasid totalitaarsete režiimide nii filosoofilist kui ka sotsiaalset ja poliitilist absurdsust!

    Kirjandusteadusliku strukturalismi loomisel, millega Lotman viiekümnendate aastate lõpus nii intensiivselt tegeles, olid aluseks Claude Lévi-Straussi, Roman Jakobsoni ja Nikolai Trubetzkoy tööd. Lotmani enda raamat “Loengud strukturaalsest poeetikast. 1. anne (Sissejuhatus, värsiteooria)”, mis ilmus sarja “Semiootika. Töid märgisüsteemide alalt” esimese köitena (Tartu, 1964), sai omakorda aluseks strukturalismi arengule kirjandusteaduses üle kogu maailma.

    1961. aasta septembris toimus Gorkis (Nižni-Novgorodis) nõupidamine, mis oli pühendatud matemaatiliste meetodite rakendamisele ilukirjanduskeele uurimisel. Selle töös osalesid aktiivselt akadeemik Andrei Kolmogorov ja rühm tema kaastöölisi, kes selle probleemiga tegelesid; ettekandeid oli ka paljudelt lingvistidelt (Vjatšeslav Ivanov, Ilja Revzin, Dmitri Segal, A. Zolkov jt). Selle nõupidamise hea teaduslik maine ja teade, et akadeemilise Slaavi Instituudi baasil, kus paljud Gorki nõupidamisest osavõtjad töötasid, on koostamisel programmiline strukturalistlik kogumik “Strukturalistlikud ja tüpoloogilised uurimused” (ilmus Moskvas

    1962. aastal) – kõik see ajendas Juri Lotmanit tutvuma Moskva lingvistide-strukturalistidega. Nendega kooskõlastatult hakkas ta ette valmistama ulatuslikku strukturalismialast konverentsi Tartu ülikoolis. Osa võtta soovijate arv muudkui kasvas, sellesse lülitusid orientalistid, filosoofid ja folkloristid; ainevaldkond laienes kogu semiootika lõpututele avarustele. Semiootika, teadus märgisüsteemidest, hõlmab ju tegelikult inimkultuuri kogu mitmekesisust, semiootika piiridest jääb välja ainult puhas füsioloogia (gastronoomilised ja seksuaalsed aspektid – aga ka nendes valdkondades toob kultuur võimukalt sisse märgi mõiste). Seepärast otsustati korraldada konverents hoopis semiootikast.

    Parteiortodoksid ei olnud strukturalismigi veel kahtlaste asjade killast välja arvanud, kartsime, et uus termin “semiootika” tekitab veel suuremat hirmu. Hakkasime mõtlema Štšedrini mõistukõnepõhimõttest lähtudes: „Kuidas seda küll segasemalt väljendada?‟ Suurepärase nimetuse mõtles välja Moskva matemaatik V. A. Uspenski: „sekundaarsed modelleerivad süsteemid‟. Tark ja arusaamatu… Nii läkski käibesse: „Sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool.‟

    Fjodor Klement lubas kasutada konverentsi läbiviimiseks (ja andis selleks ka raha) üliõpilaste suvepuhkuse ajal tühjalt seisvat Kääriku spordibaasi, siit sugeneski idee pidada konverentse suvel ja regulaarselt, intervalliga kaks aastat. Et nad aga oleksid võimalikult vähem formaalsed, et oleks nii ettekandeid, esinemisi, diskussioone ja dialooge kui ka vestlusi ja kohtumisi, siis nimetasime nad suvekooliks.

    Kääriku spordibaas on Tartust 40 km lõunapool. See on nn Eesti Šveits: künklik maastik, järved, väikesed jõed, mets… See on väga ilus ja vaikne koht. Ühiselamu magamiskorpuses oli paarkümmend kahekohalist tuba, sealsamas kõrval söökla ja õppekorpus. Kuivõrd kohtade arv oli piiratud ja kõrvalisi nuuskijaid me siin näha ei soovinud, siis enne iga suvekooli koostati osavõtjate nimekiri ja anti kutsed ning vormiliselt võisid Käärikul suvekooli ajal elada ainult need, kellel niisugune kutse oli. Aga muidugi imbusid nuuskurid kuidagimoodi ikka sisse nii ühiselamusse kui ka koosolekutele.

    Võimatu on neist ettekannetest isegi lühiülevaadet anda, pealegi on, tänu Jumalale, rõhuv enamik materjalidest avaldatud suvekoolide ettekannete teesides ja semiootikakogumikes. Ütlen vaid niipalju, et mitte midagi võrreldavat oma uudsuse, ereduse, tulemuslikkuse, inimliku avameelsuseja solidaarsuse poolest pole ma oma pool sajandit kestnud teadusliku tegevuse kestel näinud. Kümme- kaksteist pingelist päeva andsid nii palju ideid ja olid nii stimuleerivad, et sellest jätkus mitmeks aastaks. Veelgi enam, kogu meie edaspidine loominguline elu oleks nagu ammutanud oma jõu nendest suvekoolidest.

    Kui palju tuli suvekoolidesse andekaid noori teadlasi! Kui palju andis meile kõigile suhtlemine vanameestega. Teise suvekooli tulid Roman Jakobson ja P. G. Bogatõrjov (esimesel tuli Vjatšeslav Ivanovi abil mitmes Moskva instantsis vaeva näha, et suvekooli sõiduks „luba‟ saada).

    Ma ei unusta kunagi Jakobsoni mälestusteõhtut kaminasaalis: hämar ruum, valgust ei süüdatud, tohutus kaminas põlesid hiiglaslikud halud, kaminatule vastuhelk veikles juustaja näol, kes küsimusele, kas tal kaminatule paistel palav ei ole, vastas: “Ei, mul on palav mälestustest.” Jakobson jutustas oma üliõpilasaastatest Moskva ülikoolis, filoloogiaringi loomisest, 1917. aastast… Kui kahju, et meil kellelgi ei olnud siis magnetofoni.

    Suvekoolid toimusid 1964., 1966., 1968. ja 1970. aastal. Siis löödi Klement minema, hakati kateedrit taga kiusama ja suvekoolid keelati ära, kuid Tartu koolkond oli juba oma juured sügavale ja kaugele ajanud, teda välja juurida oli väga raske. Kõigist piirangutest ja keeldudest hoolimata eksisteeris kateeder edasi, arenes ja püüdis regulaarselt avaldada oma teaduskogumikke ning korraldas konverentse… Praegu on kateedril uued raskused. Ma olen väga mures vene filoloogia osakonna ja kateedri saatuse pärast. Issand, säilita kateeder ja ära lase kustuda tulel, mis lõi loitma nii traagilistel aastatel!

    *

    28. oktoobril 1993. aastal suri pärast rasket haigust Juri Lotman. Tema lahkumine oli oluliseks piirjooneks, see lõpetas tähtsa ajajärgu Tartu ülikooli ajaloos, rääkimata kogu kodumaisest teadusest. Loodame, et õpilased jätkavad õpetaja tööd, et Tartu semiootika ja vene filoloogia kateedrid on tugevad ja püsivad kaua, kuid ikkagi on tunne, et üks oluline etapp meie ajaloos ja teaduses on lõpule jõudnud. Selle perioodi kohta kirjutatakse veel üksikasjalikke uurimusi, seni aga pakume lugejale need esialgsed märkmed Tartu koolkonna kujunemise algaastatest. Nad on kirja pandud veel Juri Lotmani eluajal ja ei tahaks neid teise tonaalsusesse üle kanda.

    Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa

    U istokov tartuskoj školy. Vospominanija о 1950-h godah// Novoe Literaturnoe Obozrenie, kd 8,1994, lk 78–98.

    1 Siiski: 1931-36 töötas Valmar Adams Tartu Ülikoolis õppeülesannete täitjana slaavi filoloogia kateedri juures, 1936-39 õigusteaduskonnas. Toim.

    2Teadaolevalt seda tõendatud pole, pigem on tegu kõigest kuulujutuga. Toim.

    3Tegelikult puudub „Toimetistel‟ läbiv numeratsioon. Järjekorranumber 65 käib sõjajärgsel ajal ilmunud „Tartu Riikliku Ülikooli Toimetiste‟ kohta. Toim.

  • Bastille plats

    Kohtun temaga esimest korda. Õhkkond on täna kuidagi närviline, tundsin seda juba majja sisenedes. Meie vestluse üle valvav ametnik teatab, et kui hakkame rääkima teemadel, mis võivad välismaalaste kinnipidamiskeskuse mainet kahjustada, siis kohtumine katkestatakse. Olen juba harjunud, et iga paari nädala järel tehakse mu käitumisele uusi ettekirjutusi ja piiranguid. Viimati tulid juhtkonnalt suunised, millisel toolil tohin kokkusaamise ajal istuda ja kuidas see peab ruumis asetsema.

    Noogutan arusaamise märgiks. Tunnen nüüdseks selle ametniku iseloomu ja tean, et parem on mitte midagi küsida. Ta meenutab karikatuuri nõukogudeaegsest miilitsast. Kui pärida „Kus on WC?“, siis ta kortsutab küsija jultumuse peale kulmu, ent juhatab siiski teed. Miks-küsimuste peale hakkab ta kärkima ja kokutama, nende esitamisest on targem hoiduda. Ei tohi õõnestada tema autoriteeti.

    Õnneks on mu kaaslane samuti pärit endisest Nõukogude Liidust ja teab hästi, kuidas delikaatses olukorras käituda. Ta kinnitab, et meditsiiniabi on kinnipidamiskeskuses kõrgel tasemel. Kahjuks on tema tervist tabanud viimasel ajal üks ebaõnn teise järel. Kinnipidamiskeskusesse saabumisest alates on tal tekkinud äge põletik ja nahahaigus, mõlemad paranevad visalt. Aga muus osas kantakse tema eest suurepäraselt hoolt. Meditsiiniabi on hea, kahjuks on vaid tervis kehvapoolne.

    *

    Ta näitab mulle paberipatakat kaebustega, mida on eri ametkondadele esitanud. Vastustest näen, et tavaliselt ei ole neid menetlusse võetud. Minu tähelepanu köidab kaebus, mis puudutab videosilla teel korraldatavaid kohtuistungeid. Koju jõudes hakkan sel teemal infot otsima. Saan teada, et kinnipeetavate eskortimine kohtuistungitele lõpetati 2015. aastal. Tol aastal oli nende arv suurem kui tavaliselt. Otsust põhjendati piiratud ressurssidega, sest eskortimiseks läheb vaja vähemalt kahte ametnikku. Hiljem langes kinnipeetavate arv uuesti tavapärasele tasemele, kuid otsust tagasi ei pööratud. Välismaalaste kinnipidamiskeskuses viibivad inimesed saavad kohtuistungitel osaleda üksnes videosilla teel. Advokaat läheb tavaliselt isiklikult kohtusaali kohale. Istungid puudutavad peamiselt varjupaigataotlusi, kinnipidamisaluse ülevaatamist või väljasaatmist. Kinnipeetavad kurdavad, et vahel on videokonverentsi kvaliteet halb. Järelevalveorganisatsioonid ei näe videokonverentsides probleemi, väidetavalt on need inimõigustega kooskõlas. Alles koroonakriisi saabudes, kui arutelu all on ka teiste istungite korraldamine videosilla teel, hakkab ajakirjanduses lõpuks ilmuma kriitilisi seisukohti. Kriminaalmenetlustes kasutatakse videolahendusi ainult siis, kui süüdistatavad on sellega nõus. Kinni-pidamiskeskuses viibivatele põgenikele ja migrantidele valikut ei anta.

    Mul ei lähe meelest lause, mida tema käsitsi kirjutatud kaebuselehelt lugesin: „Miks ma peaksin uskuma, et teie niinimetatud kohtuistung ei ole lihtsalt mingi teledraama, mille stsenaariumi te ise välja mõtlesite?“

    *

    Pärast pikka vaikust saan lõpuks teada, et ta on haiglas. Rääkida õnnestub temaga alles siis, kui ta kinnipidamiskeskusesse tagasi tuuakse. Lõpuks kuulen, mis seal juhtus. Kõik sai alguse tühisest tülist. Kell oli pärast kümmet õhtul ja ta ei nõustunud naasma oma tuppa. Sellest arenes konflikt, mille tagajärjel paigutati ta kartserisse. Isolatsioonikambris viibides üritas ta ennast tappa. Järgmisena ärkas ta juba haiglas.

    Teda tundes kujutan elavalt ette, kuidas see konflikt võis eskaleeruda. Ta on inimene, kes vaidleb sõnarohkelt ja kirglikult. Võimalik, et ta hakkas vastu, kui teda jõuga ära viidi. Kahtlemata on igal osapoolel juhtunust erinev nägemus. Protokolli märgiti selle intsidendi kohta tõenäoliselt allumatus, võib-olla ka vägivaldne käitumine või ametniku ründamine. Vaidluste korral jääb peale tugevama sõna ja varjupaigataotleja häälel ei ole erilist kaalu.

    Mind hakkab huvitama selle loo õiguslik raam. Otsin üles sisekorra eeskirja, kuid ei leia sealt kella kümne reeglit. Alles mitu kuud hiljem satun lugema väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust, kust leian lause: „Öörahust kuni äratuseni on väljasaadetav kohustatud viibima talle ettenähtud toas, mis vajadusel lukustatakse.“ Miks peab selline detail olema lahti kirjutatud seaduse tasandil?

    *

    Esimene lumi tuleb maha just sel päeval, kui viibin Helsingis. Sajab lopsakat lörtsi ja mul on saapatallas auk. Kui õhtupoolikul kinnipidamiskeskusesse jõuan, on jalad läbimärjad. Turvakontrolli läbides tunnen piinlikkust. Ebamugavustunnet süvendab ootusärevus. Kohtan teda täna esimest korda ja ei tea veel, mis mind ees ootab. Kontakti loomine on sageli kurnav. Mõned inimesed on alguses täiesti apaatsed ja võib kuluda nädalaid, kuni saame ladusamalt jutu peale. Küsin endalt tihti, mis on selle kõige mõte. Neil inimestel oleks vaja advokaati, mina saan pakkuda ainult seltsi.

    Kokkusaamine toimub väikeses akendeta ruumis. Minu üllatuseks oleme täiesti omavahel, Tallinnas istub alati ametnik juures. Ruumis ei paista isegi kaamerat. Soomes tundub kõik natuke vabam. Lubatud on kasutada mobiiltelefoni ja internetti. Oma tänasest tulekust teatasin kõigest tund aega ette, Eestis kulub loa saamiseks mitu päeva.

    Olen temast mitmelt poolt kuulnud, kuid kohtume esimest korda. Dublini konventsiooni alusel on teda mitu korda ühe riigi kinnipidamiskeskusest teise küüditud. Saame esialgsest kohmetusest kiiresti üle, sest talle tuleb kohe idee, mida minuga koos ette võtta. Ta toob oma toast pataka eestikeelsest ajakirjandusest välja trükitud artiklitega. Hakkan tõlkima analüüsi 2015. aastal Harku kinnipidamiskeskuses toimunud politseioperatsiooni käigus tehtud juhtimisvigadest. Loeme kokkuvõtet politsei sisekontrolli raportist. Sellest ilmneb, et politsei kasutas ülemäärast vägivalda ja valetas avalikkusele. Raport on väga detailne ja kirjeldab sündmusi minuti täpsusega. Tema mälu on sama täpne, sest keha mäletab veel, kuidas seda läbistas valu. Ta näitab sellest päevast jäänud arme. Lause lause haaval kõrvutame politsei versiooni tema kogemustega, lahknevusi on palju. Jõuame lugemisega poole peale, siis saab kohtumiseks määratud aeg otsa. Lahkudes kubiseb mu pea infokildudest, mida tahaksin meeles pidada, kuid ei suuda. Unustan meie vestluse üksikasjad peaaegu kohe, seda soodustab märgadest jalgadest alguse saanud palavik. Meelde jääb tema muljetavaldav isiksus. Tal on erakordselt terav õiglustunne. Soovin, et saatus oleks teda säästnud kokkupuutest siinse õigussüsteemiga.

    *

    Ta on Eestis sündinud või juba nõukogude ajast saati siin elanud, kuid tal on Venemaa pass. Ta on pärit Ida-Virumaalt ja kandis seoses narkokuriteoga vanglakaristust. Pärast vangistuse lõppemist toodi ta kinnipidamiskeskusesse, kus ta leiab eest mitu samasuguse saatusega inimest. Vanglas viibimise jooksul aegus tema elamisluba ja riik keeldub seda pikendamast. Võimalik, et elamisluba tühistati juba karistuse kandmise ajal. Nüüd seisab ees „repatrieerimine“. Ta tunneb selle ees hirmu. Ta on terve elu Eestis elanud ja ei tunne Venemaal kedagi. Tal pole seal sugulasi. Ta on HIV-positiivne, Venemaal puuduks tal ligipääs ravile. Väljasaatmist ei takista isegi asjaolu, kui tal on Eestis laps. „Lapsega võid suhelda skaibi teel,“ ütlevad ametnikud. Võimudes ei ärata osavõtlikkust ka Eestisse jääv vana ja haige ema, kes ei saa üksi hakkama. Väljasaatmise ettevalmistamine kestab kuid. Ta on küll vanglakaristuse ära kandnud, kuid vangistus kestab teise nimetuse all ikkagi edasi.

    *

    Ta helistab mulle igal õhtul. Ta pole kaks nädalat söönud, vaid joob üksnes teed suhkruga. Et mitte mõistust kaotada, hoiab ta ennast hõivatuna lugematute telefonikõnedega. Mina tegelen meie kõneluste ajal tavaliselt koduste toimetustega, valmistan süüa või riputan pesu kuivama. Mu sotsiaalne elu on juba mitu kuud kannatanud ajapuuduse all ja vahel tundub, et ta on mu ainus sõber. Erinevalt teistest esitab ta küsimusi minu elu kohta. Kahetsen, et mu vastused jäävad napiks. Me mõlemad teame, et kõned salvestatakse, võib-olla kuulatakse neid ka pisteliselt pealt. Seetõttu püüame kõnelda nii, et ütleme võimalikult vähe. Ta suhtub oma olukorda sarkastilise huumoriga.

    „Kuidas sul seal kinnipidamiskeskuses läheb?“

    „Oh, ma olen nii väsinud. Naasin just reisilt Jaapanisse ja ajavahe annab ikka veel tunda. Lend oli samuti pikk.“

    „Mida sa praegu teed?“

    „Sõin just perega õhtus. Homme hakkan juba uueks reisiks valmistuma, mu elus on praegu kiire periood.“

    „Kahju küll! Lootsin sel nädalal sinu juurest läbi astuda. Tahaksin tulla konsultatsioonile.“

    „Ära muretse, selleks leiame kindlasti aja! Millist konsultatsiooni vajad? Meil on kõige paremad spetsialistid viisade ja elamislubade valdkonnas, lisaks juriidilisele nõustamisele pakume mitmeid muid teenuseid. Kas su mure on seotud Brexitiga?“

    „Ei, tahaksin pidada nõu ühe streigi kommunikatsioonistrateegia üle.“

    Vestlus jätkub nüüd tõsisemal toonil. Miks ta ei ole oma näljastreiki avalikuks teinud? Ta kardab, et avalikkuse ette minek mõjutaks tema mainet või tulevasi karjäärivõimalusi. Ta häbeneb kinnipidamiskeskuses viibimist, keegi ei tohi sellest teada. Mõistan seda hirmu, kuid tahan tema otsusele ühtlasi vastu vaielda. Mulle tundub, et nälgimise piinal pole mõtet, kui avalikkus sellest midagi ei tea. Kuidas seda talle öelda? Eetiliste kimbatuste vältimiseks olen seadnud endale põhimõtteks, et ei anna kinnipidamiskeskuses viibivatele inimestele nõu ega püüa mõjutada nende valikuid. Seekord on kiusatus teha erand.

    Paljud kinnipidamiskeskuses viibivad inimesed küsivad esimese asjana ajakirjanike kontakte. Nad usuvad, et kui ühiskond vaid kuuleks neid tabanud ebaõiglusest, siis olukord muutuks. Nad ei karda avalikkuse ees rääkida, sest neil pole enam midagi kaotada. Ajakirjanike huvi jääb sellegipoolest leigeks, need lood ei ole üldsuse jaoks piisavalt veenvad. Kinnipidamiskeskuses viibivate inimeste läbielamised pole piisavalt kannatusrohked, motiivid pole piisavalt usaldusväärsed, sõnad pole piisavalt soravad. „Venemaalt põgenenud opositsioonilisi intellektuaale ei peeta ju Eestis kinni?“ küsis kord üks filosoofiadoktor, justkui oodates minupoolset kinnitust hoiakule, et ühed põgenikud väärivad meie sümpaatiat rohkem kui teised.

    Nüüd olen üle pika aja sattunud inimese peale, kelle klassipositsioon äratab ühiskondlikku usaldust. Tänu kõrgharidusele oleks tal ajakirjandusega suheldes šansse, et teda kuulatakse ja usutakse. Kuid just nimelt tema ei ole nõus rääkima, sest tal on liiga palju kaotada.

    *

    Ootan teda närviliselt sadamaesisel parkimisplatsil. Ta kutsutakse rutiinse rassilise profileerimise käigus kõrvale, samal ajal kui tema valget reisikaaslast ei peatata. Tal on ebastandardne reisidokument, sest ta on pagulane. Teda kontrolliv ametnik ei ole sellist dokumenti varem näinud ja kutsub igaks juhuks juurde pädeva kolleegi, kes ei kiirusta teisest sadamahoonest kohale saabumisega. Kui ta tund aega hiljem piirilt läbi lastakse, ei vabanda tema ees keegi. Ametnikel on õigus ebapädevusele ja meie jääme sel päeval igale poole hiljaks.

    Kutsusin ta Eestisse, et pidada nõu, kuidas toetada siinseid põgenikke. Ta on üks vapramaid ja inspireerivamaid inimesi, keda olen põgenike õiguste eest võitlevates rohujuureliikumistes kohanud.

    Meie viimane peatuspunkt on kinnipidamiskeskus. Keskusest lahkudes märkan, kuidas ta sügavalt välja hingab. Tal on ebastandardne reisidokument. Viimase 24 tunni jooksul on ta aru saanud, mis koht on Eesti. Ta annab endale aru, et oleks võinud halva õnne korral teisele poole traataeda kinni jääda. Tema pingelangust nähes mõistan, et olin privileegipime, kui uskusin, et teda kaitseb kehtiv isikutunnistus. Aafrikast pärit põgenikuna peab ta alati olema valmis selleks, et tema  dokumentide ehtsuses kaheldakse.

    *

    Sadamahoonesse sisenedes lasen silmad üle ootesaali. Inimesi on üsna hõredalt ja piletikassa järjekord on lühike. Saan pardakaardi kätte ja lähen ülakorrusele. Kõnnin turvaväravatest läbi ja näen enda ees järgmist pilti: sissekäigu kõrval annab ametnikele ütlusi noor mustanahaline naine ja kümme sammu eemal lastega perekond, mille naisliikmed kannavad pearätti. Hetk tagasi olin neid inimesi näinud allkorrusel. Nad olid kogu ruumi peale ainsad tumedanahalised inimesed, keda kiirpilgul märkasin. Tahaksin vahele astuda ja öelda, et rassiline profileerimine ei ole õiguspärane. Ei suuda otsustada, kuidas seda teha. Kõnnin edasi ja luban endale, et järgmine kord olen paremini valmistunud. Kui palju kordi ma seda endale juba lubanud olen? „Rassistlikus ühiskonnas ei piisa sellest, kui me ei ole rassistid, vaid peame olema antirassistid,“ ütles kord Angela Davis.

    *

    Mul on üks õudusunenägu, mida näen stressirohketel aegadel. Kiirustan unenäos lennukile. Hakkan liiga hilja kohvrit pakkima ja ei saa sellega kuidagi hakkama. Ei suuda leida vajalikke asju. Ei mäleta, mida pean kaasa võtma. Korraga leian ennast hoopis valest kohast ja koju tagasi pöördumiseks napib aega. Otsustan kohvri sinnapaika jätta ja reisida ilma pagasita. See ei tee asja lihtsamaks. Olen võõras kohas ja ei suuda leida teed lennujaama. Taipan, et mul pole passi kaasas. Kiirustan sammu, kuid jalad ei kanna edasi. Lõpuks jõuan kõige viimasel hetkel siiski lennujaama, selleks ajaks olen juba alasti. Check-in letis mõistan, et lennukiväravani jõudmiseks pean läbima veel pika koridoride rägastiku. Olukord on lootusetu, aga õnneks ärkan üles.

    Kui hakkasin käima kinnipidamiskeskuses, sai unenägu uue variatsiooni. Lugu ei lõpe check-in leti juures, vaid seal tervitab mind politseiametnik. Saan teada, et ees ootab väljasaatmine. Püüan ennast ebameeldivast olukorrast välja rääkida. Nõuan näha väljasaatmisotsust ja juriidilist põhjendust. Raiun põikpäiselt, et olen Eesti kodanik ja ükski seadus ei luba mind siit välja saata. Ametniku vastused on harjumuspäraselt ebamäärased. Mu vastupanu on tulutu. Lõpuks teen meeleheitliku katse vaidlustada väljasaatmise sihtkohta. Miks Eritrea? Mul pole selle riigiga ühtki seost! Miks mitte Venezuela? Miks mitte Kuuba? Vastuseks on vaikus. Murdun ja teen nüüd taktikalise vea, öeldes põhjuse ise välja: „Te karistate mind selle eest, et teda kinnipidamiskeskuses külastan. Tema on pärit Eritreast ja sellepärast saadategi mind sinna. See on alatu kättemaks.“

    Korraga võtab olukord ootamatu pöörde. Lennujaama personal teavitab meid, et lend on tehnilise rikke tõttu tühistatud. Järgmise lennu aeg ei ole teada, kuid sellegipoolest pean olema valmis, et see võib iga hetk saabuda. Säärane ebamäärasus tundub veel hullem kui kohe praegu lennukisse istuda. Vähemasti ärkan üles.

    Paar päeva hiljem läheb unenägu täide. Ta saadetakse Eritreasse, kust ta paar aastat tagasi oma elu päästmiseks Euroopasse põgenes. Kuulen teistelt, et ta sai väljasaatmisest teada hilisõhtul, lennuk väljus hommikul. Meil ei avane võimalust hüvasti jätta. Heitlen mitu nädalat vastuoluliste tunnetega. Ühelt poolt tunnen kergendust, et me ei saanud tol õhtul rääkida, ma poleks teadnud, mida talle öelda. Teisalt valdab mind kahetsus ja tühjus, justkui oleksin kaotanud lähedase inimese.

    *

    Oleme sõbraga päevakruiisil Helsingisse ja väljume parasjagu laevast. Väljapääsu ette on moodustunud väike ummik. Kuna rahvamass liigub aeglaselt, siis annab see meile hea võimaluse jälgida kaldtee kõrgendikult, kuidas viiakse läbi rassilist profileerimist. Oleme tunnistajaks vähemalt kahele juhtumile. Seejärel jõuame ise sektorisse, kus mu sõber juhuslikult välja valitakse. Oleme selle eesseisva kokkusattumuse üle täna juba mitu korda nalja visanud.

    Mu sõber on Venemaa juut või juudi päritolu venelane – ma ei teagi päris täpselt, kuidas ta oma rahvust defineerib või kas säärased nüansid on talle üldse olulised. Euroopa Liidu sisepiire ületades valitakse ta alati „juhuslikult“ välja. Arvatavasti pole ajendiks antisemiitlikud, vaid islamofoobsed stereotüübid, kuid tulemus on sellegipoolest sama.

    Minu dokumente ei kontrolli keegi, nii et astun sammu võrra kõrvale ja jään ootele, kuni sõber edasi lubatakse. Korraga taipan, et ei tea, kuidas käituda. Me aimasime, et nii läheb, ometi ei leppinud kokku, kuidas reageerida. Me mõlemad arvame, et sellises olukorras on õige sekkuda. Meenutada piirivalvurile, et rassipõhine profileerimine on ebaseaduslik. Kaevata, vaielda ja selgitada, mitte lihtsalt vaikides kõrvalt vaadata. Unustasin ennist laevas rassistliku piirivalve üle nalja heites küsida, kas sõbral on täna tüli tekitamiseks tuju. Võib-olla ta eelistab hoopis sadamast ruttu minema saada ja mitte rikkuda ees ootavat puhkepäeva. Nüüd on juba hilja küsida. Ma ei iitsata sõnagi ja tunnen ennast terve päeva totralt.

    *

    Kõige raskem on näha kinnipidamiskeskuses tugeva õiglusmeelega inimesi. Kujutan ette, kui palju keerulisem nende elu seetõttu on. Näiteks temaga kohtudes märkan kohe, et muidu neutraalse olekuga ametnik, kes meie üle valvab, käitub teisiti. Kehakeel reedab ärritust. Järgnevatel nädalatel olen korduvalt tunnistajaks samale tülile:

    Tema (mulle): „Ma ei saa aru, mis põhjusel mind siin vanglas kinni hoitakse.“

    Ametnik (distantsilt meie kõnelusse sekkudes): „See pole vangla, vaid kinnipidamiskeskus.“

    Tema (ametnikule): „Mis vahet sel on? Minu jaoks on see vangla ja mul on õigus seda nii nimetada.“

    Ametnik: „Ei, see on kinnipidamiskeskus.“

    Tema (mulle): „No hea küll, ma ei saa aru, miks ma olen siin kinnipidamisvanglas.“

    Ametnik: „Ma kordan, see on kinnipidamiskeskus.“

    Püüan konflikti maandada juttu kõrvale juhtides, kuid see muutub iga korraga raskemaks. Ühel päeval küsin ametniku käest tüdinult eesti keeles, miks ta seda mõttetut vaidlust üha uuesti provotseerib. Ta vastab, et vea korrigeerimine on tema seaduslik kohus ja teeb mulle ülesandeks asi kinnipeetavale ära seletada. Eiran käsklust ja pöördun inglise keeles oma kaaslase poole, tehes ettepaneku rääkida millestki muust. Saan vastuseks, et tuju on rikutud. Ta eelistab tänase kohtumise üldse lõpetada.

    Enne lahkumist panen lauale pataka lugemismaterjali, mille olen tema soovil kaasa toonud. Pakis on umbes 100 prinditud lehekülge „Kapitalist“. Meelel kipitab märkus, et Marxi lugemine on pika ajalooga vanglatraditsioon… meenuvad Rosa Luxemburg, Marta Lepp, Friedebert Tuglas, Abdullah Öcalan, Antonio Negri. Hoian keele hammaste taga, see nali valaks ainult õli tulle. Pakk tuleb enne üleandmist protokollida. Ametnik hakkab lehti ükshaaval läbi vaatama. Tuleb kindlaks teha, et ma ei ole lehepakki peitnud salajast sõnumit või keelatud materjali. Olukord on koomiline. Me kõik teame, et ta ei tunne selle keele tähestikku. Sellegipoolest teeb ta püüdlikult oma tööd. Ametniku järel oodates saame uuesti jutu peale ja kokkusaamine jätkub rahunenud meeleolus, varsti annab ka ametnik oma ilmvõimatu ülesande ees alla. Siiski jääb see viimaseks korraks, kui temaga kohtun. Sekkumisest hoidudes kaotasin tema usalduse. Ta oleks soovinud, et võtan konfliktis tema poole.

    Mul on kahju, et ei saanud talle näidata fotot, mille sõbrad ühel päeval Harku alevikus ekseldes tegid. Paari tänavavahe kaugusel endisest vanglast, toonase kinnipidamiskeskuse lähedal asub üks elumaja, mis kannab tänavasilti „Bastille plats“. Silt näeb ehtne välja, kuid sellise nimega väljakut pole ametlikult olemas.  Mulle meeldib mõelda, et see on ümberkaudsete elanike solidaarsusavaldus nähtamatutele naabritele.

  • Taimevaim

    Mis on meil taimedega ühist? Otseses mõttes, mitte metafoorselt või kujutletult. Täiesti teaduslikult, ometi oluliselt. Ühisus sisuliselt, bioloogiliselt ja semiootiliselt, mitte spirituaalselt.

    Me muidugi ei ole taimed, selles mõttes, et nende riik on Planta, meie oma Animalia, taimede rakud on kestaga, loomade omad ilma. Kui ehk mõned õisloomad (klass Anthozoa) välimuselt mõnede taimede moodi on, siis klass Mammalia, perekond Homo küll eriti mitte.

    Ometi oleme taimedega ühtviisi Eukaryota, päristuumsed. Enamgi, hulkraksed mõlemad. Lisaks veel see, et bioloogiline taksonoomia ei kajasta hästi seda ontogeneesi ühisust, arengulist sarnasust, mida kutsus meeles hoidma Karl Ernst von Baer. Sest inimese kirjeldamisel ei ole täpne ühe tunnusena nimetada näiteks närvisüsteemi omamist – esimesel kahel elunädalal peale viljastamist pole inimesel ühtegi neuronit. Geneetiliselt peetakse meie varast embrüot inimeseks, eluomaduste poolest on see täiesti vegetatiivne, nii et pigem taim.

    Niisiis, taimed on inimesed parajasti sel määral, mis on neil meiega ühist. Ja vastupidi, inimesed on taimed selles, mis meis on taimedega samamoodi. Kui palju ühiseid omadusi meil siis on?

    Inimestel on vajadused. Taimedel ka. Mõned vajadused on ühised. Metaboolsed vajadused – vee, toidu, hapniku järele. Me mõlemad hingame, toitume, eritame – iga rakk teeb seda. Ning liigutame. Vaatame seda liigutamist lähemalt. On see ehk lihtsalt liikumine, või tõepoolest liigutamine, meil mõlemal?

    Harilik hiirehernes kasvab ja tuul hõljutab teda. Püstine õbluke vars, otse üles. Täitsa otse – tal on raskusvälja taju. Siiski, kui valgus paistab vaid ühelt poolt, siis kasvab vars natuke kaldu – tal on ka valguse taju. Lehtede tipus on mitmeharulised köitraod. Nende otsad on natuke kaardus või konksus, mistõttu mõne kõrre või konaruse vastu sattudes köitraag kergesti selle taha haakub. Seejärel köitraag keerdub veel ja võib kasvada ümber kõrre, kinnitades taime ja pakkudes varrele tuge püstiseismisel.

    Kui köitraag millegi vastu ei satu, siis tema tipp keerdub mõne aja pärast ikkagi. Kõrre taha haakudes teeb ta seda kiiremini. Kas see reaktsioon on sarnane loomade refleksidega või on tegu kasvu möödapääsmatu vormiga? Või on koguni tegu ümbruse tõlgendamisega? Vahe on oluline – kas tema liikumise seletamiseks piisab osmoosi valemeist ja materjaliteaduse mudelitest või tuleb lisaks võtta arbitraarsete, küll automaatsete seoste kirjeldus? Või ei piisa sellestki, kuna tegu on algeliste valikuprotsessidega?

    Õied pöörduvad tulikail, tähtheintel ja mitmeil teistel päikese poole, käivad päeva jooksul Päikese järel. Kõigi taimede õied nii ei tee. Kas neil on valikut? Valge vesiroosi õis, veepinnal ujudes, võtab avaneda kella kümne ajal hommikul, kell viis sulgub. Mis siis, et päike veel väljas. Siiski, mõnel päeval veidi teisiti.

    Tihti kirjeldatakse taimede ja loomade vahelist erinevust liikumisvõime alusel: loomad liigutavad, taimed mitte. Ometi on mõned erandid – näiteks need, millest ülal juttu –, aga erandid ei lükka ju põhilist erinevust ümber. Eriti kui pidada taimede liikumisi vaid kasvuprotsessi mehaanikast tingituiks. Ent kuidas sellega siis ikkagi on?

    Charles Darwin oli usin faktide koguja. Tema „Liikide tekkimine“ (1859) sisaldab ühe suure idee ja väga palju fakte, mis sellega sobivad. Ning mõnesid tähelepanekuid, mille sobitamisega oli raskusi ja mille seletamise ta jättis lahtiseks – nagu aus teadlane peabki tegema.

    Ent pärast adaptatsioonidele loodusliku valiku kaudu seletuse leidmist ei jätnud Darwin uurimistööd järele. Tal oli veel olulisi ideid ning ta jätkas faktikogumist ja kirjutamist elu lõpuni. Teda huvitasid emotsioonid loomadel ja inimesel, kodustamise mõju, ristumine ja suguline valik, vihmaussid ja muld. Suur huvi oli tal taimede vastu. Terve raamat on tal orhideede tolmeldamisest putukate poolt (1861) ja teine lihasööjatest taimedest (1876). Ent samuti – võib öelda, et eriti – köitis tema tähelepanu taimede liikumine.

    1865. aastal avaldas Charles Darwin raamatu „Ronitaimede liikumine ja harjumused“. Tema elu viimaseid raamatuid, mille ta kirjutas koos oma botaanikust poja Francis Darwiniga, oli „Taimede võime liigutada“.[1] Lisaks ülevaatele teiste uurijate töödest sisaldab see rohkesti tema ja ta poja tehtud mõõtmiste ja katsete tulemusi. Nad vaatlesid võsude ja juurte liigutusi binokulaari all, vaatasid, mis juhtub, kui juuretippu häirida, esitasid hulga joonistusi liigutuste trajektooridest. Nende peamised järeldused on järgmised.

    (i) Kõik taimeorganid igal taimel, kui kasvavad, teevad aktiivseid liigutusi. Peamine liigutamisviis on tsirkumnutatsioon – see on topeltringlev liikumine. Neil, kel on pulvinus (liigespaksend või -sõlm või -padjand), jätkub liikumine ka pärast kasvu lõppu (lk 546). Pulvinus on lehtede või leherootsude alusel asuv kude, mis reageerides liigutab lehte.

    (ii) Taimed on erakordselt tundlikud (lk 571–572). Nad reageerivad valguse muutumisele, mehaanilistele puudutustele, gravitatsioonile, õhuniiskuse muutustele.

    (iii) Taimedel pole närvisüsteemi, kuid loomadel ongi see lihtsalt erutuse paremaks edasikandeks (lk 572). St erutus kandub edasi ka taimekoes.

    (iv) Juuretipp toimib sarnaselt lihtsamate loomade ajuga, juhatades liigutusi (lk 573). Juuretipus on tundlikud rakud, nende otsusest sünnib liikumine mõned sentimeetrid tipust eemal.

    Üks Darwini vaateid, üldisi alusarusaamu või eeldusi oli, et looduse muutlikkus on pidev, graduaalne, väikeste muutuste kaupa toimuv, mitte hüppeline. Sellele vastavalt võis ta eeldada, et taimede ja loomade erinevused on üleminekulised, mitte järsud, mistõttu loomadele iseloomulikke omadusi võib leida vähemal kujul ka taimedel. Gradualism pani Darwinit ühiseid omadusi võib-olla ülemäära nägema. Ometi on ta järeldused selles raamatus tähelepanuväärsed. Ta tõepoolest rõhutab, et kõik taimeorganid liigutavad. Veelgi enam.

    Taimede tundlikkuse rõhutamisega viitab Darwin sellele, et neil on peened tajuorganid.[2] Need asuvad eelkõige võsude ja juurte tippudes. Tunderakkude poolt tajutu ei avaldu aga samas kasvukuhiku juures, vaid tipust veidi eemal, kus siis kasv kas kiireneb või aeglustub, ühel või teisel võsu või juure küljel, mis sellega liigutuse tingib. Vars keerab, muudab kallet. Sel liigutusel on aga tagasimõju tipule, sest keerates muutub ka tipu asend – tipu, kus liigutust põhjustanud tunderakud, sealhulgas graviretseptorid asuvad. Retseptorid siis, sõltuvalt sellest, kas asend on saavutatud, jätkavad või lõpetavad signaalidega. Taju-mõju ring nagu ajuga loomadel. Üksnes palju aeglasem, sest kasvuained, auksiin nende seas, ei liigu nii kiiresti kui membraani elektrilise polarisatsiooni impulss loomade närvikiul.

    Organismide tagasisidestatud liikumine on vahendatud – taimel kasvuaine, loomal närviimpulsi poolt. Vahendatus aga võimaldab arbitraarsust, st see, milline reaktsioon tajule vastab, pole mitte taju poolt määratud, vaid vahendajast sõltuv, too võib olla aga nii- või naasugune. Täpselt sama muutus raskusvälja suhtes, mida tipu graviretseptor tajub, paneb juure kasvama allasuunas, maapealse varre ülessuunas, maa-aluse varre ehk risoomi aga hoopis horisontaalselt. Ent arbitraarseid suhteid nimetatakse märgisuheteks. Hopsti füüsikast semiootikasse.[3]

    Siiamaani on asi praeguseks klaar, teaduslikult selge. Keerukam ja vähem tuntud on otsustuse hetk. Ehk see, kuipalju ja kas üldse või mis mõttes taju tõlgendushetkes valikuvõimalusi on. Vaimuks on alust nimetada valikuhetkes olekut.[4] Valikuhetke olemasolu äratundmine on aga päris pähkel. Sest otsuse tegemine eri tunderakkude vastastikustes suhetes käib kähku ja selle protsessi mehhanismid pole piisavalt tuntud. Kui valikuhetked üle kattuvad ehk vaim muutub pidevaks, siis seda nimetatakse teadvuseks. Taimedel arvatavasti nii ei ole.

    Vaim on teisisõnu tõlgendusprotsess ehk märgiprotsess ehk semioos. Semioos teeb kahte asja. Ühelt poolt – valib, mida teha, valib võimaluste vahel. Võimalused, mille vahel valida saab, on igal organismil erinevad. Taimel õige ahtad, loomadel rohkemad, pealegi liigiti ja olukorriti täiesti isesugused. Teiselt poolt – semioos kujundab harjumused. Harjumused võivad muutuda järjest automaatsemaks, nii et edaspidi samas olukorras valikuvõimalustele enam ruumi ei jäetagi. Seetõttu näeb taimede ja tihti ka loomade liikumine välja sedavõrd masinlik, et vaimu olemasolu neil ülepea vaidlusi tekitab.

    Ühes äärmuses Descartes, teises panpsühhistid. Tõde arvatavasti vahepeal.

    Vaim – nii defineerituna – on teatavat tüüpi määramatus, mis ilmub elussüsteemides ja on neile suuresti iseloomulik. Arvatavasti natuke ka taimedel. Ent siin on praeguste teadmiste piir. Darwin paistab taimede vaimu osas tänaste biosemiootikutega päris hästi nõustuvat. Kuidas asjad aga päriselt on, tahab veel üksjagu uurimist.[5]

    [1] C. Darwin, F. Darwin, The Power of Movement in Plants. London, 1880.

    [2] Taimede taju kohta vt ka: D. Chamovitz, Mida taim teab. Teejuht meelte maailma. Tlk K. Koik, K. Metsaots. Tallinn, 2013. Taimede vaimuomaduste uurimise varasemast ajaloost on parimaid raamatuid: H. W. Ingensiep, Geschichte der Pflanzenseele. Philosophische und biologische Entwürfe von der Antike bis zur Gegenwart. Stuttgart, 2001.

    [3] Vt muuhulgas: K. Kull, An Introduction to Phytosemiotics: Semiotic Botany and Vegetative Sign Systems. Sign Systems Studies, 2000, kd 28, lk 326–350.

    [4] Kasutan siin terminit vaim, teades sellelähedaste terminite virvarri. Eesti filosoofid kasutavad vaimu inglise mind (saksa Geist) vastena. Lähedased on psüühika (enamasti, kuid mitte alati ladina anima, inglise psyche), ja hing (saksa Seele, inglise soul). Muidugi kõik organismid hingavad, kuid vaimuks sellest arvatavasti ei piisa.

    [5] Pühenduse ja tänuga taimede ökofüsioloogile Olevi Kullile ja biosemiootik Don Favareaule, kes mõlemad sündinud selle loo kirjutamise päeval, 22. juunil, ning teadnuksid kindlasti midagi lisada.

Vikerkaar