Arhiiv

  • Selle asja nimi on nuss

    Võibolla peaks ma sellest raamatust kirjutama millalgi hiljem, võibolla aasta pärast, kui olen ise kodutu. Aga kas ma siis viitsiks? Vaevalt küll. Kui asjad on kord sinnamaale jõudnud, on inimene juba nii sügavas apaatias, et ei kujuta ette, mis pagan peaks teda veel kirjutama panema.

    Apaatiasse ümbritseva suhtes on jõudnud ka Vernon Subutex, Virginie Despentes’i romaanitriloogia nimitegelane, juba esimese – nüüd ka eesti keelde tõlgitud – raamatu alguses. Romaan räägib niisiis plaadipoe omanikust, kelle äri sajandi esimesel kümnendil alla käib ja kes leiab end selle tagajärjel tänavalt. Ta räägib veel paljudest teistest inimestest, see on läbilõige Pariisi eri ühiskonnakihtidest, ja väga hästi edasi antud läbilõige. Autor on öelnud, et raamatu kirjutamiseks oli tal kaks ajendit – esiteks majanduskriis ja see, kui lihtsalt 50-aastased võivad kaotada töö ja kodu ja kui võimatu on neil taas jalule tõusta, ning teiseks Whitney Houstoni surm, kellega seoses kõneldi kuulsa laulja tundmatust sõbrast.[1] Subutex on samuti teise ilma läinud kuulsa laulja Alexandre Bleachi sõber, aga sellel suhtel siinkohal pikemalt ei peatu. Ütleks vaid, et see laulja on teose kõige laialivalguvam tegelaskuju, aga samas ei ole ka tema vastuoludes midagi võimatut – kui elu enda vastuokslikkusele mõelda. Seda enam, et erinevalt teistest ei ole Bleachile (vähemalt esimeses raamatus) omaette peatükki pühendatud ja nagu kõike muud, on ka tema isikut kirjeldatud läbi eri tegelaste mõtete ja tunnete.

    Selline võte on lugejale taevalik kingitus, muudab loetu psühholoogiliselt mitmemõõtmeliseks. Kui raske või kerge oli see autorile, ei tea. Igatahes näeme kaasaegset elu eri vaatepunktide kaudu ja kui me kõigi nende inimelukatega ka lausa ei samastu, siis vähemalt elame nende tragöödiatele ja igapäevasekeldustele kaasa ning hakkame nende tegutsemismotiividest aru saama. Kas me neid kõiki sügavamalt mõista suudame, see sõltub meist endist ja ka sellest, kui sügavast inimpimedusest üks või teine olend on raamatusse püütud. Kodutute, endiste pornonäitlejate, haavatud eneseuhkusega keskikka jõudnud nii-öelda korralike tüdrukute, transsooliste pariislaste ja leinava emaga on lihtne. Ka lugu vabameelse isa tütrest, kellest mitte vaimupimeduse, vaid just ümbritseva mõtestamise tulemusel kujuneb radikaalne islamist, mõjub veenvalt. Naisepeksja, kes ei suuda minna uuesti peresünnitusele, sest ta ei saa näha armastatud inimest kannatamas – see kõlab siin ühte lausesse surutuna vasturääkivalt, aga mitte lehekülgedel, kus sündmusi läbi tema isiku kirjeldatakse.

    Kogu maailma süüdistav stsenarist, kes võib igaüht oma kirja panemata ideede ümberjutustamisega surnuks rääkida, ja hardcore punkar, kelle „oma peaga mõtlemine“ suubub sujuvalt üleilmsete vandenõuteooriate pimesi uskumisse. Huh, oleme näinud. Kompleksides paremäärmuslased, kes treenivad end ei rohkemaks ega vähemaks kui sõjaks. Neist kuuleme ilmselt veel nii mõndagi ka siin Eestis.

    Produtsent Laurent Dopalent, kes arutleb: „See, kellel pole võimu olnud, ei oska ettegi kujutada, mis see on“ (lk 90). Tõsi, ei oska ja ei huvita. Aga päris huvitav (ehkki ebameeldiv) on sellist tüüpi seestpoolt näha. Jumal paraku, on neid päris eluski nähtud ja jätkuvalt näha. Inimesed, kes muudavad võimusuheteks valdkonnad, mis tavaarusaamade järgi peaksid olema võimust äärmiselt kaugel. Inimesed, kes vaid neile teadaolevail põhjustel näevad sinus konkurenti ja hakkavad sitta keerama. Inimesed, kes mäletavad 20 aasta taguseid nende kohta öeldud või kirjutatud lauseid ja maksaksid kätte ka surnutele. „Kõige hullemini mõjub Laurent’ile teiste edu“ (lk 91). Huvitav, miks? Kas oleks võinud autor ka sellele pimeduse tasandile laskuda ja kirjeldada, mis tüki teiste edu Dopalent’i maailmas temalt ära kahmab? Kuigi ei tea, kas need inimesed ise käivad endas nii sügaval, võibolla jääbki asi tasemele: „Ta on edukas, raisk.“

    Võrreldes selle inimtüübiga on islamiäärmuslaseks muutunud tudeng või sitakeeramise musta tööd ellu viiv naine nimega Hüään palju sümpaatsemad, mõistetavad on nad paraku nüüd kõik. Despentes kirjutab nad luust ja lihast inimesteks. Hea meelega kohtaks ka eesti proosas ligilähedastki empaatiat palju rohkem.

    „Vernon Subutexist“ kõneldes mainitakse alati, et raamatus on oluline koht muusikal. See on tõsi. Ehkki minu meelest ei olegi see mingi nii väga eraldi esile tõstmist vääriv moment, pigem osa realismist. Jah, minuvanuste ja vanemate inimeste jaoks, kes on Eestist või mujalt Nõukogude Liidu territooriumilt pärit, oli korralik muusika omal ajal üks paljudest defitsiitkaupadest, mida mõni jahtis, millele mõeldes teine aga suuremeelselt käega lõi. Näib, et minust nooremate maailmas enam selline sõge olukord ei valitse. Päris kindlasti ei olnud ega ole see nii inimeste jaoks n-ö läänemaailmas. Olude kiuste olen minagi üles kasvanud teadmisega, et muusika on muust elust lahutamatu – nagu söömine, seks ja rahapuudus.

    Olgu siiski öeldud, et autor on ka sellest aspektist oma tegelased usutavalt lahti kirjutanud. Nende muusikalised eelistused ja arengud näivad väga elulised. Juhuslik näide – üks Subutexi sõber kuulas noorena Einstürzende Neubautenit ja Foetust. Neist esimese nime võiks ka pinnapealsete teadmiste korral alternatiivsete huvidega tegelaskujule külge kleepida, see-eest teine lisab pildile juba suuremat veenvust. MC5, The Cramps ja The Gun Club surmavalt haige rokimehe playlist’is annavad pildile rohkem teravust, kui andnuks näiteks Rolling Stones ja Zep. Ja nii edasi.

    Plaadipoega seonduv toob kohe meelde Nick Hornby raamatu „High Fidelity“ (eesti keeles „Elu edetabelid“). Kummalisel kombel on Virginie Despentes ka ise öelnud, et Hornby teosed on talle eeskujuks. Mis siin siis kummalist? Asi selles, et võrreldes „Vernon Subutexiga“ on Hornby romaanid suhteliselt turvalised ja optimistlikud. Pigem meenutab Depentes’ raamat Sleaford Modsi teraseid ja teravaid, sotsiaalkriitilisi laulutekste. Ent siiski mitte Modsi vokalisti Jason Williamsoni novelle. Need omakorda on „Vernon Subutexiga“ võrreldes kalgid ja rõõmutud. Vana hea Vernon võib olla kui tahes panetunud kepimees, võrreldes Williamsoni letargiasse vajunud tüüpide vegeteerimisega on selles seksis siiski mingit eluisu, rääkimata muusikast, mis aitab tegelastel inimesteks jääda.

    Autori enese sõnul räägib „Vernon Subutex“ liikumisest kahekümnendast sajandist kahekümne esimesse ja sellest, kuidas Prantsusmaal tunnetatakse domineeriva positsiooni kadumist. „Lääneeurooplased on olnud sünnist saati privilegeeritud, tundes end domineeriva jõuna,“ lisab ta. Samuti on see raamat „mehelikkuse kadumisest ja kuidas keegi sellega kohaneb, nii mehed kui naised“.[2] Vrd romaanis: „Vernon on kinni eelmises sajandis, mil veel püüti teeselda, et olemine on tähtsam kui omamine“ (lk 83).

    Kuidas on raamatut Eestis vastu võetud? Muusikakriitik Valner Valme leiab: „Asja mõte on näidata tänapäeva ühiskonna ellujäämiskursusi keskealistele, kes võib-olla ei taha ümber õppida.“[3]

    Nagu algul öeldud, näeb Despentes ise asja süngemalt, taas pinnale kerkimise lootust ta töö kaotanud viiekümnesele ei ennusta, seega ei mingit reipalt patroneerivat juttu ümberõppest.

    Lüüa saanud Subutexi vajumine ükskõiksusse on meieni toodud tõepäraselt. See võiks olla inimlikult mõistetav ka neile, kes midagi sarnast ise ei ole läbi elanud, aga ega seda meie ühiskonnas tunnistada taheta. Huvitav, et ka selle raamatu kontekstis olen kuulnud „miks ta ennast kokku ei võta, endale ometi jalaga perse ei pane“ jutte. Töötuks jäänud plaadipoemehe puhul näib see loomulik. See ongi nagu veider eluvalik, mille eest pead kogu elu end ühiskonna ees võlglasena tundma, sulle osaks saanud armulikkuse eest. Aga mis siis, kui jurist enam mingil põhjusel viiekümnendal eluaastal oma senist tööd ei saa jätkata? Ütlete, et nii ei juhtu, temale on ühiskonnas alati tööd. Võibolla, aga see ei tähenda, et kellegi mitukümmend aastat üles ehitatud elu oleks väärtusetum kui teise oma.

    Aastaid tagasi imestasin ühe ärieliiti kuuluva mehe väljaütlemisi lugedes, kuidas saab nii ülbelt madalapalgalistele inimestele kurku kusta. Paar aastat tagasi küsis mu hea boheemlasest sõber muu jutu sees, kas ma tean, kuidas saab internetis kellegi heaks raha koguda. Selgus, et jutt käis sellestsamast tuntud inimesest, kes nüüd ravimatu haiguse tagajärjel kaotanud nii ühiskondliku positsiooni kui varanduse, muu hulgas kodu. Ja mu kunstiinimesest sõber, kes eluga ammu edasi ja mujale liikunud, leidis, et peaks oma kunagist kallimat aitama. See juhtus päriselt, mitte raamatus.

    „Elu mängibki tihti kahes raundis: kõigepealt uinutab valvsuse ja paneb su uskuma, et oled olukorra peremees, ja kui paistab, et oled end lõdvaks lasknud ja relvitu, tuleb uuele ringile ja teeb sulle üks-null“ (lk 8–9).

    Nagu ükski hea kirjandusteos, ei taha „Vernon Subutex“ meile lihtsalt moraali lugeda. Aga kirjutatud on ta hästi ja kui soovime, võib igaüks sealt enda jaoks muidugi leida, mida ta just minule öelda tahaks. Et kõiki inimesi on võimalik mõista? Siiski, kellel on empaatiat, sel pole seda raamatut vaja, kellel pole või keda empaatia segab edasi liikumast, sellel veel vähem. Hoiatab paremäärmusluse eest? Vist juba hilja. Võibolla hoopis: kui sa oled hammasrataste vahele jäänud, ei aita enam ka oma plaadikogu maha müümine. Heh.

    See raamat näitab. Selgelt, kaasahaaravalt, aga ilustamata. Nii need asjad lihtsalt lähevad, nimetame seda, kuidas tahame – kas elu, saatus, gravitatsioon, kapitalism või lihtsalt nuss.

    [1] A. Chrisafis, Virginie Despentes: „What is going on in men’s heads when women’s pleasure has become a problem?“. Interview. The Guardian, 31.08.2018.

    [2] Sealsamas.

    [3] V. Valme, Virginie Despentes’i „Vernon Subutex“ ilmus eesti keeles. Kultuur.err.ee, 04.11.2019.

  • Toimetajalt: Eestlaste epidermis ja teisi tõuküsimusi

    Ave Taavet 2020

    Nahavärvi ja tõukvaliteedi üle on siinmail peetud kirglikke arutelusid ammu enne USA politseivägivallast tõukunud ülemaailmset sisekaemushetke. 1846. aastal mõtiskles Karl Ernst von Baer koljuehituse rolli üle erinevate rasside vaimse võimekuse piiride määramisel (indoeurooplased olid kõige tublimad, mustanahalised kõige viletsamad). Mõned aastad hiljem jõudis ta juba vastupidiste järeldusteni, rõhutades inimkonna mitmekesisust ja plastilisust erinevate elu- ja keskkonnatingimustega kohanemisel. Vene antropoloogid kippusid veel 19. sajandi lõpul rõhutama eestlaste mongoliidsust, klassifitseerima neid loomadena ning tooma esile nende “ulakaid” ja muidu kahtlasi iseloomuomadusi.

    Kuigi iseseisvusajaks olid põlisrahva mõtlejad jõudnud järeldusele, et eestlaste puhul on tegemist siiski euroopaliku tõuga, siis sellest hoolimata suhtus nii mõnigi intellektuaal tõutervise seisu kriitiliselt. Keeleuuendaja Johannes Aavik loetles eestlastele iseloomulikke jooni järgmiselt: “tõupärane tuimus, mõtlemise hõredus, peenuse puudus ja konservatism”. Aavik ja teised toonased poliitikud-mõtlejad, sealhulgas Jaan Tõnisson, Juhan Aul ja Juhan Vilms , tundsid muret pika pärisorjuse ja kiire linnastumise mõju üle eestlaste bioloogilisele kvaliteedile. Nagu paljud spetsialistid 20. sajandi alguse Euroopas, oli nendegi jaoks suurim oht rahvusliku genofondi “degenereerumine”. Varieerusid ka lahendused: alates kehakultuuri eelistamisest laulupidudele (J. Vilms), kuni 1936. aastal vastu võetud steriliseerimisseaduseni, mille alusel sundsteriliseeriti vähemalt 41 inimest. 

    Kuigi juba toona leidus küllalt kriitikuidki, kes nentisid, et pelgalt koljuümbermõõduga inimeste, veel vähem rahvuste intellekti ei seleta, on inimgruppide eripärade otsimine ja nende geneetikasse keevitamine jäänud tänaseni paljude jaoks paeluvaks tegevuseks. Septembrikuine Vikerkaar vaeb neid katseid tänapäeval ja minevikus. Et termin “rass” ei tähenda mitte lihtsalt nahavärvi põhjal tehtavaidd eristusi, vaid igasuguseid inimrühmade taksonoomiaid, mis seovad omavahel eelduslikult pärilikke bioloogilisi ja sotsiaalseid-kultuurilisi omadusi, siis on ka meie autorite hambus palju rohkemat, kui eestlaste nahavärv.

    Nathaniel Knight vaatleb, kuidas kuulsa loodusuurija ja geograafi Karl Ernst von Baeri vaated rassiküsimusele muutusid pärast von Baeri kolimist Vene impeeriumi.  Knight jõuab järelduseni, et “Baeri vaated nihkusid rassitunnuste mõistmiselt millegi fikseerituna, orgaanilisena ning füüsilist ja mentaalset võimekust määravana arusaama juurde, mis rõhutas keskkonnamõjusid, ning skepsisele morfoloogiliste tunnuste ja kaasasündinud võimekuse põhjusseose osas.”

    Vene impeeriumi teadlased tundusid üldse evivat leebemaid veendumusi rasside bioloogiliste eripärade osas kui nende Lääne-Euroopa kolleegid, ameeriklastest rääkimata. Ent ka nende tolerantsusel olid omad piirid. Linda Kaljundi keskendub oma artiklis eestlastest kui põlisrahvast kõnelemise fenomenile. Kaljundi rõhutab, et selle diskursuse alged pärinevad osalt baltisakslaste ja venelaste koloniaalfantaasiatest, kus eestlasi võrreldi Ameerika indiaanlaste ja põhja pool toimetavate inuittidega. Kui ennast kolonisaatoritena kujutlevate härraste jaoks oli selle võrdluse eesmärgiks rõhutada iseenda tsiviliseeritust ja õigust siinmail vastuvaidlematult toimetada, siis hiljem on eesti soost mõtlejad kasutanud seda terminit, et tõsta esile meie koloniaalset minevikku ja kõike sellega seostuvat – moderniseerumises pettumist, väljastpoolt peale surutud keskkonnareostust ja erinevaid kultuurilisi kolonisatsiooniprotsesse. Kaljundi näitab, kuidas eestlasi põlisrahvaks liigitavad mõtlejad – Lennart Merist Valdur Mikitani – peavad järjepanu ületama suuri kontseptuaalseid vastuolusid: eestlased peavad olema “korraga kõigi põlisrahvaste ehk koloniseeritute ning samas ka vana Euroopa ehk koloniseerijate esindajad.”

    Kunstiajaloolane Bart Pushaw vaatleb, kuidas rahvusliku ärkamise aegsed kunstnikud nägid vaeva, et senini rassiliste alamatena kujutatud eestlastele korralikku “valge inimese” aurat anda. Nii armastas Johann Voldemar Jannsen lasta ennast kujutada korralikus ülikonnas, et kustutada igasugust seost oma talupoegliku minevikuga ja Emilie Saal maalis innukalt eksootilisi Indoneesia lilli, nagu valgenahaline botanist kunagi. Ken Kalling avab tõutervishoiu praktilisi tulemusi Teise maailmasõja eelses Eestis: eugeenikaprofessuuridest sundsteriliseerimisseadusteni.

    Lisaks pakume mõtisklusi kaasaegsete rassiküsimuste teemadel. Airi Triisberg ja Tarun Gidwani arutlevad, mida järeldada asjaolust, et Black Lives Matter-liikumise Eesti divisjoni organiseerisid suvel pea eranditult valgenahalised hipsterid. Laur Kaunissaare ja Piret Karro mõtisklevad suviste teatrikogemuste najal eestlusest, ida-eurooplusest ja valgenahalisuse ihalemisest. Ilukirjandusrubriigis võib lugeda Keit Tamme kogemusi Harku kinnipidamiskeskuse elanikega suhtlemisest.

    Lõpuks muidugi inspireerivat lühiproosat Jan Kausilt ja Ave Taavetilt, luulet fs-ilt, Natalja Nekramatnajalt ja Andra Teedelt. Arvustamisel on Kalle Käsperi, Olga Pogodina-Kuzmina, Joel Jansi, Rupert Sheldrake’i ja Eesti ulmekirjanike teosed. Head lugemist!

  • Gaas! Gaas! Gaas!

    Theodor Lutsu 1931. aasta samanimelise õppefilmi juurde

    Kõige õudsem õudus on nähtamatu õudus.

    Olin seitsmeaastane. Tšornobõlist
    lendas midagi nähtamatut laiali,
    ilmateated rääkisid radioaktiivsest sajust.
    Õppisime ära sõna bekerell,
    lambaomanikud olid mures.
    Põhjapõdrapidajad olid mures.
    Põllumehed olid mures.

    Ja meie, lapsed,
    olime üdini hirmunud:
    miski on teel siia.
    Miski, mida meie ei näe:
    See võib meid tappa.

    Sest kõige õudsem õudus on nähtamatu õudus.
    On kiiritushaigus.
    On must surm.

    On gaasirünnak:

    kui kogu õhk, mida me hingame,
    mida me hingamata jätta ei saa,
    on surmav.

    Sest vaenlane ei hüüa tulles.
    Vaenlane ei tee oma gaasi puust
    ega värvi teda punaseks.

    Ühel ilusal päeval võib nende lennuvägi õhku tõusta,
    aga vaenlane külvab oma surma lõppude lõpuks nähtamatult:
    pommid on nähtavad.
    Gaas ei ole.
    Plaanid ei ole.
    Tulevik ei ole.

    Kas me saame ennast kuidagi kaitsta?
    Kas me saame ennast kaitsta?

    *
    Internetti ei ole.
    Telekat ei ole.
    Ei ole keegi Kuu peal käinud ega öölaulupeol ega näinud helikassettigi,
    ei ole veel Hitlergi võimul.

    Aga vaenlane võib õhku tõusta.
    Ühel ilusal päeval võib tõusta.

    Kas me saame ennast kuidagi kaitsta?

    Ühel ilusal päeval täis puhast ojavett,
    laulu ja tantsu ja kesksuvist rahulikku rõõmu ja
    võimatut armastust, õunu ja oleks on paha poiss täna,
    oleks on koer poiss täna,
    oleks käib Teelega täna on tõesti paha poiss, aga
    talle see meeldib sest soe on ja päev on ilus,
    täis võimatut armastust, õunu ja
    kesksuvist uljakust,
    hüppavaid kasse:

    just ühel sellisel ilusal päeval
    võib vaenlane õhku tõusta.
    Kas me saame ennast kuidagi kaitsta?

    Sest kõige õudsem õudus on nähtamatu õudus.
    Meie ei või kunagi kindlad olla,
    et nad ei tule. Et nad õhku ei tõuse.

    Oleme valvel.
    On valvel meie valve ja näeb binokliga.
    Alarmeerivalt jookseb see sõnum mööda teid ja
    kaableid ja metsaradu,
    piiksub ja tiksub,
    liiguvad mundrites inimeste kujud,
    vehkides jõuetult püssidega nähtamatu surma ja
    nähtamatu tuleviku vastu:

    ära karda, need on kaitseorganisatsioonid.

    Ära karda, nad vehivad püssidega nagu lapsed ja jooksevad siia-sinna,
    ära karda: nad teavad, mida nad teevad. Tea ise ka.

    Küll tõusevad varsti meiegi lennukid õhku.

    *
    Kõige õudsem õudus on nähtamatu õudus ja surm,
    gaasitatud maa-alad,
    surmaga külvatud põllud
    ja tänavad.

    Valmistume läbiminekuks.
    Valmistume sõjaks.

    Valmistume desinfitseerimiseks,
    valmistume gaasitorbikuteks ja selleks,
    et kõik ei valmistugi.

    *
    On ilus päev,
    täis laulu ja tantsu ja kesksuvist rõõmu ja võimatut armastust.
    Märg rätt suu ette!

    On õunad ja sirelid, vulisev oja ja oleks äkki kiigel praegu
    see uljakas oleks,
    see paha poiss oleks,
    oleks mul üks ahi, väike ahjuke:

    Ärge jookske!
    Gaasis tuleb käia võimalikult aeglaselt.
    Et kopsudesse satuks vähem mürgist õhku.

    Kõige õudsem õudus on nähtamatu.

    Üsna õudne õudus on ka nähtav
    sel ilusal päeval,
    vaenlane õhus.

    Oleks kiigel,
    õun käes, ja
    võimatu armastuse ootuses,

    kui teraslinnud laulavad,
    gaasipommid langevad,

    ja torbikuis väeosad katavad mürgiseid kohti
    kloorlubjapiimaga.

    *
    Olin seitsmeaastane. Surm oli teleris, uudistes, nähtamatu.
    Hingasin hirmu mürgist gaasi.
    Gaasis tuleb käia võimalikult aeglaselt.
    Märg rätt suu ette!

    Ühel ilusal päeval on vikatimehel seljas
    tema kõige pidulikum must rüü,

    ühel ilusal päeval on vikatimehel sirelipärg peas ja ta
    laulab ja on täiega kohal

    ja ta tõstab oma toosti,

    oma gaasiga täidetud peekri
    selle ilusa päeva auks:

    ära karda! Meie kaitseorganisatsioonid

    teavad, mida nad teevad. Mett annavad rahvale, piima,
    valavad kloorlubjapiima

    sel ilusal päeval
    täis õunu ja surma ja võimatut armastust,
    sirelipõõsaid ja kõige õudsemat õudust.

  • Vikerkaar 9 2020

    Häda rassi pärast. Nathaniel Knight: Baer ja Vene teaduse eripärad. Bart Pushaw eestlase valgenemisest. Linda Kaljundi põlis- ja pärisrahvast. Ken Kalling tõuaretusest. Tarun Gidwani ja Airi Triisberg BLM-ist Eesti moodi. Laur Kaunissaare ja Piret Karro ida-euroopa teatri nahavärvist. Ave Taaveti, Keit Tamme, Jan Kausi proosat. Reiner BrockmanniAndra Teede, fs-i ja Nekramatnaja värsse. Arvustused imedest (Sandra Jõgeva Kalle Käsperist), spioonidest (Andrei Hvostov Olga Pogodina-Kuzmina), kodukäijatest (Paavo Matsin ulmeantoloogiast), tulnukatest (Jaile Jürgens Joel Jansist) ebateadusest (Lauri Laanisto Rupert Sheldrake’ist). Graafika grammatika (Laura Kuusk).

  • Surm – amet nagu iga teinegi

    „Death and Taxes“ (D&T) on täpselt see, mida mängu nimi lubab: eksistentsialistlike küsimustega tegelemine rutiinse kontoritöö vormis. Kui traditsiooniline Vikatimehe kuju pärineb keskaegse talupoja maailmapildist, kus inimese elukaarele otsiti paralleele looduse ringkäigust, külvi- ja lõikusajast, siis Leene Künnapi ja stuudio Placeholder Gameworks videomäng annab Surmale sootuks moodsamad tööriistad – nutitelefoni, markeri ja faksimasina, peegeldades tänapäeva inimese olmet ja töökeskkonda. Ent Surma atribuutikast ja stiliseeringust olulisemgi on mängu ambitsioon muuta viise, kuidas me surmast mõtleme.

    Surm on bioloogiline paratamatus ning lein avaldub inimeses psühholoogiliste ja füsioloogiliste muutustena. Kuid kõik ümbritsev – ühiskondlik suhtumine, surma mõtestamine ja kaduvuse idee kommunikeerimine – on kultuuriline konstruktsioon. Surma võib eitada või võtta seda elu loomuliku osana.[1] Viimasel ajal on hakanud populaarsust koguma surma-positiivsuse liikumine, mis kutsub inimesi üles üheskoos surma üle arutama, et nii ideede jagamise kaudu vähendada surmahirmu ja ärevust ning innustada märkama mitmekesisust elulõpuvalikutes.[2] Parimat võimalust maailma ohutuks uurimiseks ja eri võimalikkuste katsetamiseks pakub aga muidugi mängukeskkond.

    Nagu muudeski kunstiliikides, on surm olnud tegevustiku käivitajaks ja tegelase motiveerijaks ka paljudes videomängudes, kuid pahatihti on selle kujutamine olnud tugevasti lihtsustatud ja ühekülgne. Arvutimänge, kus surm oleks lõplik, on vähe. Enamasti tegelane pärast hukkumist lihtsalt regenereerub või on tal mitu elu. Vastaste tapmist esitatakse harva eetiliselt keeruka valikuna, mis mängu maailmas tõsiseid tagajärgi omaks, olgu esteetika muidu nii realistlik kui tahes. Niisiis on D&T lähenemisviis, kus tehtud otsused on lõplikud ning keskendutakse just valikute ja tagajärgede vahelisele pingele, videomängude kontekstis küllaltki uudne.

    Mängu ülesehitus on lihtne. Mängija on Vikatimees, kelle lauale saabub igal hommikul teatud hulk lihtsurelike toimikuid ning soovituslikke juhiseid tema ülemuselt Saatuselt. Enamasti on määratud päeva kvoot, pluss mõningad eritingimused. Mängija saab otsustada, kes antud profiilidest sureb ning kes jääb ellu. Järgmisel tööpäeval saabub aga koos uute ülesannetega ka ülevaade möödunud päeval langetatud valikute tagajärgedest – seda nutitelefoni ekraanile ilmuvate tviitide vormis.

    Inimestest, kelle elu ja surma üle mängija otsustama peab, on teada nende nimi, vanus, elukutse ja lühike kirjeldus, mis võib sisaldada nii klassikalisi curriculum vitae elemente kui ka märkmeid perekonnaelu, hobide, lemmikloomade või isiklike veidruste kohta. Informatiivsus ja meelelahutuslikkus on toimikutes heas tasakaalus. Töömahtu ja kirjelduste mitmekesisust silmas pidades tuleb tunnustada mänguloojate valikut kaasata juba loomingulises protsessis ka mängu tulevast publikut – mitmed profiilid on loodud vabatahtlike poolt mänguarendajate messil „Game Dev Days“. Lisaks aitas kogukonna osalus tekitada potentsiaalsetes mängijates isiklikku huvi ning pakkus arendajatele head reklaamivõimalust.[3]

    Nii ideeliselt kui mängutehniliselt on põnev leid ekraan ekraanis – nutitelefon, mis mängijale tema tegevust vaimukate ja sageli ootamatute uudisnupukestena igal hommikul tagasi peegeldab. Koroonaviiruse ajastul on küsimus (sotsiaal)meedia rollist kriisikommunikatsioonis teravam kui iial varem. Meediakajastus vahendas haiguse levikut ja surmajuhtumeid peaaegu reaalajas ning sellises mahus, mis muutis nende emotsionaalse läbitunnetamise ja mõtestamise samahästi kui võimatuks. Üheks võimalikuks toimetulekumehhanismiks ebakindlas ning ärevatest sündmustest täidetud maailmas on huumor.

    Esmapilgul võib humoorikas lähenemine surmateemale tunduda taktitu ning paradoksaalne, kuid oma eri vormides on võllanaljal kindel koht igas kultuurisüsteemis. Briti sotsioloog Christie Davies on uurinud katastroofidest pajatavate naljade ja massimeedia seoseid ning leidnud, et selline must huumor kerkis USA-s jõuliselt esile 1960. aastatel, koos televisiooni levikuga, mis ühelt poolt lubas inimese emotsioonidega manipuleerimist ning teisalt tasalülitas tõsise ja naeruväärse, tõese ja fantastilise – sünged uudised vaheldusid triviaalsete reklaamide või telemängudega.[4] Ehkki internet on mitmeti demokraatlikum meedium kui televisioon, on selle uudisvoo emotsionaalsed äärmused veelgi suuremad. Niisiis pole imestada, et anonüümsed naljad, meemid ning elitaarsust ja valitsevat poliitikat õõnestav huumor on sotsiaalmeedia avarustes omale mõnusa pesa leidnud.

    See kõik loob taustsüsteemi D&T vaimsuse mõistmiseks, mis läheneb samuti keerulisele teemale humoorikas võtmes ning pigem vastandub domineerivatele surmakäsitustele ja kujutelmadele. Sünguse ja vaimukuse kombinatsioon läbib nii mängu loojutustust, stilistikat kui ka muusikalist kujundust. Näiteks on mäng silmatorkavalt rõõmsavärvilise disainiga, muusika mõjub pigem teatraalselt kui tseremoniaalselt ning loojutustamine võib dialoogivalikutest tulenevalt muuta koguni mängu pealkirja (mulle avanes pärast esimest läbimängu avatiiter pealkirjaga „Death and Taxes, Rainbows and Puppies“).

    Mängu raskuspunkt on siiski pigem valikute langetamisel kui nende tagajärgede üle mõtisklemisel. Kuna ajalist survet ei ole, võib katsetada eri kombinatsioone, pimedast käsutäitmisest kuni iga üksikjuhtumi hoolika kaalumiseni. Surve Saatuse antud juhiseid järgida on mängus minimaalne – „õigete“ valikute eest on võimalik teenida pisut raha, mille eest saab keldris näpuvurri või klaaskuuli osta. Peale oma südametunnistuse tuleb silmas pidada ka üldist hüvet, kuna kõigi inimeste ellujätmine võib viia ülerahvastumise ja globaalse katastroofini.

    D&T visuaalne disain flirdib küll eri stilisatsioonidega, kuid uue terviklikkuse moodustumine on küsitav. Mängule kujunduse loonud Leene Künnap nimetab põhilise inspiratsiooniallikana fantaasiakirjanduse illustratsioone, millest lähtub akvarellitekstuuriga taustade ja vahejoonistuste esteetika.[5] Kuid lisaks sellele vilksatab mängus ka pikselkunsti (faksiga saabunud toimikute profiilipildid) ja digitaalset joonistust. Liigsetena tunduvad ka mõned eriefektid – näiteks rahast levivad pisikeste surnupealuude pilved või maailma-klaaskuuli sees toimetavate inimeste ümber heljuv visuaalne infomüra. Paremal juhul looks eri stiilide segamine teispoolsusele omase ajatusetunde, kuid siin mõjuvad need pigem eklektiliselt.

    Teine asi, mille kallal tahaksin pisut norida, on mängusisene pinge. Üksikute Surma langetatud valikute ja nende tagajärgede vahel on see üldiselt hästi välja mängitud, sageli otse vastupidine oodatud tulemusele, kuid mänguterviku kontekstis liiga ühetasane. Eri mängu-etappide / tööl oldud nädalate lõikes oleks valikute langetamise raskusaste võinud järsemalt kasvada. Kui just rutiinse kontoritöö igapäevaste korduste esitamine ei olnudki arendajate teadlik valik. Eriti pikema mängusessiooni jooksul jõuab tekkida tunne, et kõik valikud ja päevad on sama kaaluga. Näiteks oleks võinud suureneda läbitöötamist vajava info hulk, samaväärsete valikute rohkus või keerukamad tööjuhendid Saatuselt.

    Need on siiski pisiasjad. Arvestades mängu eelarvet, meeskonna suurust ja arendamisele kulunud aega, on tegu väga tervikliku projektiga, mida kannavad tugev idee ja hea mängukirjutus ning mis pakub heas vahekorras nii meelelahutust kui kaasamõtlemisvõimalust. Arvutimängude kirjus maailmas on uustulija juba üllatavalt palju kajastusi ja positiivset tähelepanu pälvinud.[6] Tahtmatult tekivad paralleelid teise eesti päritolu videomängu „Disco Elysiumiga“. Kuna eesti mänguloojate maailm on alles lapsekingades, pole imestada, et ühised olid ka mõningad meeskonnaliikmed – kirjutajad Märten Rattasepp ja Markus Rondo ning programmeerija Ott Madis Ozolit töötasid mõlema projekti kallal. Eesti indie-mänge iseloomustavad jooned – must huumor, tegelemine ootamatult tõsiste teemadega, modernsus ja mängulisus – on omased ka eesti autorianimatsiooni traditsioonile. Võimalik, et kunagi saab rääkida eesti koolkonnast videomängude maailmaski. Tugev avalöök on viimase aasta jooksul igatahes antud.

    [1] P. Narváez, The Death-Humor Paradox. Rmt-s: Of Corpse. Death and Humor in Folklore and Popular Culture. Toim. P. Narváez. Logan (UT), 2011, lk 11.

    [2] L. Künnap, Surmateemalise arvutimängu disainimine virtuaalturule. Lõputöö. Kõrgem Kunstikool Pallas. Tartu, 2019, lk 5, 14.

    [3] Sealsamas, lk 7.

    [4] C. Davies, Jokes That Follow Mass-Mediated Disasters in a Global Electronic Age. Rmt-s: Of Corpse, lk 11.

    [5] L. Künnap, Surmateemalise arvutimängu disainimine virtuaalturule, lk 19.

    [6] Nt populaarse videomängude kajastaja Markiplier’i kommentaaridega läbimäng on YouTube’is kogunud 2,4 milj vaatamist, jacksepticeye kajastus 1,8 milj ja GrayStillPlays miljon huvilist.

  • Taimsusest ja taimeseisunditest

    Me ei näe taimi. Meie nägemismeel mudeldab reaalsust ja jätab argised, arvukad ja paigalpüsivad nähtused mõtestatavast nägemisest üldjuhul kõrvale. Just sellised aga taimed on. Nad on kõikjal meie ümber, sessiilselt, ja pea alati nähtamatult.[1] Me märkame liikumist, kõrvalekaldeid tavapärastest ruumimustritest – need hakkavad silma. Meid võib ehmatada mõne puu vari hämaral tuulisel õhtul kehvalt valgustatud tänaval, aga puu ise pigem mitte. Taimsust paneme aga küll tähele – kui mõni inimene on koomas, siis märkame tema taimsust ehk vegetatiivsust otsemaid (nüüdseks otsejoones köögiviljadele viitav sõna vegetabilis tähendab ladina keeli õigupoolest kõiksugu õilmitsemist ja vohamist, ning selle sõnatüvega tähistati algselt laiemalt taimsust kui sellist).

    Kui anda inimesele ette üldplaanis pilt loodusest, hakatakse kohe otsima sealt mõnd suurt imetajat või roomajat, ilma selleta on pilt justkui tühi. Mängulisemad kahtlustavad ehk lausa peitepilti. Noh, mõni kirevam lind ajab ka asja ära. Aga taimi ei märgata, kuigi nad domineerivad loodusfotodel samamoodi nagu looduses endaski. Taim muutub nähtavaks vaid suuremas plaanis, kui see on pildil inimese käes või on ülesvõte näiteks avanenud õi(t)est.

    Maismaal leiduvast biomassist kuulub mittetaimedele vaid väike osa, ja sellestki suur osa bakteritele, viirustele ja muule silmaga mittenähtavale ning mere- ja maasügavustes varjuvale kribukrabule. Hinnanguliselt leidub meie planeedil kokku ~550 gigatonni biomassi,[2] millest taimed moodustavad 450 GT. Valdav osa taimsest biomassist paikneb maismaal. Ligikaudu 70 GT on bakterid, edasi juba arhed (7 GT) – nendesse rühmadesse kuuluvad mikroorganismid elutsevad aga valdavalt sügaval maa sees (bakteritest vaid 7 GT elab mullas, 60 GT elab aluskivimites või veelgi sügavamal maakoores) ja on niisamagi silmale nähtamatud. Loomi on pelgalt 2 GT jagu, ja nendegi biomassi põhiosa elab vees, mitte maismaal.[3]

    Siin proovingi põgusalt mõtiskleda selle üle, kas taimi ja nende eluviise tähele pannes ja neid uurides võiks ehk olla võimalik paremini mõista ka inimest ja inimühiskonda. Kas oleme mõnikord ja mõnes asjas taimsed, ja seda ka siis, kui me pole parasjagu köögiviljad.

    Kui üks sõber mind ülikooli esimesel kursusel oma juhendaja juurde viis, et ehk on ta nõus mindki enda hoole alla võtma, siis hakati mind esimese asjana veenma, et taimi uurida on väga mõnus, sest nad ei hammusta, ei situ ega jookse eest ära. Kolm kuldset omadust. Muudkui mine ja peesita niidu peal päikese käes ja teadus tuleb… Tõsi – rääkida taimed ei oskavat, selle oli juhendaja põhjalike ja isiklikult läbi viidud eksperimentide käigus kindlaks teinud.[4] Kuid turvalised on nad küll, ning kuna neid on kõikjal ja nii suurel hulgal, siis on ka ülejäänud elustik taimedega harjunud. Taimedest toitutakse, nende peal nugitakse, nende sees, peal ja all elatakse. Ilmub seegi tekst ju laiakslitsutud puidumassil. Kui lähtuda majandusterminoloogiast, siis taimed on ka peamised tootva tööstuse esindajad elusolendite seas. Primaarprodutsente ehk autotroofe – esmaste orgaaniliste ühendite valmistajaid – on veelgi, nii bakterite kui ka algloomade seas, kuid needki on oma loomult kas sessiilsed või planktoloogilised[5] organismid. Seened on valdavalt orgaanilise aine taaskasutajad, kui välja jätta samblikud (kelle põhimassi moodustab samuti seen), kes tänu kokkuelamisele vetikatega suudavad lisaks ka fotosünteesida. Lagundajaid leidub pisut ka pisiloomade seas, kuid valdavalt toob mobiilsus endaga kaasa tarbimispõhise eluviisi.

    Taimsus on leebe olekuvorm. Kui jätta kõrvale aiandus (eriti nood muruniitmisfetišistid) ja põllumajandus, siis ega üldiselt ei kurdeta, et taimed konkureeriksid kedagi kusagilt välja, pistaksid nahka (õigem oleks küll koorde), tekitaksid hirme ja tunduksid ohtlikud, sunniksid midagi peale. Kui nad kasvavadki meil üle pea, siis me pigem hindame nende varju soojal suvepäeval, ja tormimöllugi eest tasub puude varju ja vahele minna. Lille rinnal soojendamisest ei kipu tulema samalaadseid hädasid kui mao puhul. Häda on taimedega siis, kui nad jäävad ette. Mõnele aktiivsele ja mobiilsele tegelasele. Juhtub see siis mõnel ringteelaiendusel või kinnisvaraarendusel. California kuberner Ronald Reagan oli päris nördinud, et kõiksugu John Muirist insipireeritud puukallistamisseadused ei võimaldanud osariigi põhjaosas sekvoiametsade asemel rannikut korralikult „välja arendada“. Milleks neid metsi kaitsta – piisab ju ühest puust, et teada, millised need on, ja üldsegi, mis neis nii erilist on…[6]

    Majandusressurss, mida puukallistajad kasutada ei lase.

    Taimne elu on sessiilne, paigalpüsiv, ja seega peab taim, kui ta tahab ellu jääda, hoomama muutusi enda ümber ja need välja kannatama. Kuid mitte ainult – paigalelu tähendab ka seda, et end ümbritsevat ei saa täis teha. Vähemalt mitte nõnda, et seal ise enam elada ei saa. Kui sul on juba juured kusagile maapinda aetud, siis tuleb seda paika alal hoida. Päris passiivsed talujad taimed siiski pole, neil on omajagu nõkse, kuidas elu enda ümber soodsamaks ja hubasemaks teha. Mets kui meie aladele kõige omasem ökosüsteem (ilma inimmõjuta kataksid metsad ligikaudu 90% Eesti maismaast – vaid väga märjad sood ja rabad ning merest järjest kerkiv kaldariba oleks metsavaba) puhverdab usinasti nii niiskust kui ka temperatuuri. Metsade võime ümbritsevat keskkonda mõjutada võib võtta vägagi eripäraseid vorme. Alates sellest, kuidas näiteks Amazonase lõunaosa vihmametsad kutsuvad kuivema perioodi lõpus ise vihma esile – väljutades lehtedest veeauru, tekitavad nad metsa kohale aerosoolse udulaama, mis hakkab tööle niiskuspumbana, tõmmates ligi kaugemal asuvaid ookeanilisi niiskeid õhumasse, ja nii hakkab vihmaperiood seal pihta juba kaks-kolm kuud enne seda, kui klimaatilised tingimused seda muidu võimaldaksid.[7]

    Liikumisvõime aga kipub sedasorti lahendusteni jõudmist pärssima. Mobiilsete elukate võime ruumis liikuda toob sageli kaasa olukorra, kus sobilikku ressurssi sisaldav paik tehakse lagedaks ja liigutakse edasi uutele jahimaadele. Siit ilmnebki üks kõige põhimõttelisemaid erinevusi loomade ja taimede vahel. Loomad püüavad oma tarbimist maksimeerida, kuna ressursside maksimaalne tarbimine toob endaga kaasa maksimaalse energiahulga ja see omakorda võimaldab rohkem järglasi saada, suuremat territooriumi hõlvata ja nii edasi. Taimed aga peavad optimeerima, kuna eri ressursside tarbimine peab olema tasakaalustatud.[8] Liiga palju vett uputab ja määndab, liiga palju päikest kõrvetab ja kuivatab nii maapealseid kui ka -aluseid taimeosi. Isegi kui päike ei jõua seniiti ja soojendab maapinda kõrgetel laiuskraadidel, kipub seda olema taimede jaoks pisut liiga palju. Näiteks Eestis kasvavate pärismaiste niidutaimede jaoks, kes peaksid justkui olema kohastunud võimalikult rohke päikesekiirgusega, on piisava mullaniiskuse juures valguse optimum ikkagi üksnes 60% juures täisvalgusest.[9]

    Optimeerimine tundub olemuslikult keerukam protsess, mida hallata, kui maksimeerimine. Loodusliku valiku kontekstis võib oletada, et olümpiadeviisilik valikusurve kiiremini, kõrgemale, kaugemale liikumise suunas saab mõjuda märksa tugevamalt ja sirgjoonelisemalt kui surve optimeerimise ja tasakaalustatuse suunas, mis peab lähtuma arvukatest hargnevatest allsurvetest. Liebigi reeglit ehk miinimumireeglit, mille järgi piirab taimede kasvu eelkõige see toiteelement, mille kontsentratsioon keskkonnas on vajadusega võrreldes väikseim, võib laiendada taimede ressursitarbimisele üldisemalt. Seda reeglit visualiseeritakse sageli tünnina, mille iga laud on üks ressurss või element, mida taimel on tarvis, ning taime hakkamasaamist pärsib just see element, millest kõige enam puudust on. Nii nagu keti tugevus sõltub selle nõrgimast lülist. Taimede puhul on sellel tünnil väga palju laudu. Ent loomade puhul, kui laiendada seda reeglit ressurssidele, võib jääda mulje, et tünni asemel kasutavad nad vaat et küna…

    Ehk on erinevused ressursside kasutamises ka üheks põhjuseks, miks taimedel on üldjuhul oluliselt rohkem geene ja suurem genoom kui loomadel. Taimede puhul räägitakse lausa geneetilisest või genoomilisest ülekaalulisusest (genetic/genomic obesity).[10] Käibe suurendamise asemel tasub varusid koguda, järjestusi tallele panna, et muutuste ilmnemisel oleks kohe mõni parasjagu mittekodeeriv geen varnast võtta, ja seda mõne teise jõude oleva järjestusega kokku kompunnida, et saada rats, mis aitaks paremini uute tingimustega toime tulla. Suur genoom on nagu mustadeks päevadeks kogutud digitaalse informatsiooni tagavara, genoomitoimikutäis komprat maailma vastu, juhul kui see otsustab taas kord hulluks minna…

    Optimeerimine toob endaga kaasa ka modulaarsuse. Taime eri osad on väga suurel määral autonoomsed, kuna neil on omad asjad ajada. Lehed fotosünteesivad, õied meelitavad tolmeldajaid ligi, juured omastavad vett ja mineraalaineid ja elavad kokku mükoriisaseentega. Ja seepärast reageerivad taime eri osad ka väga erineval viisil ümbritsevale keskkonnale, kuna nendeni jõuavad sealt väga erinevad ressursid ja signaalid.[11] Looduse uurimisel on tavapäraselt lähtutud ikka sellest, et organism tegutseb mingist kesksest koordineeritusest lähtudes, nii organismiülesest (olemise suurest ahelast kuni taksonoomiani) kui ka organismisisesest. Ent taimede ülesehituslik komplekssus, kus taime eri osad peavad hakkama saama väga erinevates keskkonnatingimustes – kõige lihtsam on ehk jagada taimeosi maapealseteks ja maa-alusteks –, ning kus keskne juhtsüsteem puudub, toob endaga kaasa väga palju võimalusi, kuidas taimi uurida. Samuti ka olukorra, et samas kohas uuritud samad taimed võivad kinnitada risti vastupidiseid hüpoteese, kuna uuritud on taime eri osi, tunnuseid või interaktsioone, erineval aastaajal või eri aastal. Nii saabki ökoloogiat pidada heal juhul poolpehmeks teaduseks, ja mitte kuidagi kõvateaduseks. Koosluseökoloogia kohta, mille uuringud keskenduvad eelkõige mitmekesisuse ja selle mustrite uurimisele, on käibel võrdlus, et see on nagu margikogumine.[12] Et võid ju uurida küll eri kooslusi, need on kõik ilusad ja värvilised, aga neid omavahel võrrelda ja selle põhjal mingeid järeldusi teha on sama nagu võrrelda marke margikogus.

    Kesksest koordineeritusest lähtumine tuleneb ehk sellest, et meil endil on kesknärvisüsteem ja me alateadlikult tõlgendame ka ülejäänud looduse toimimist samadest alustest lähtuvalt. Kuid pigem võib arvata, et selle taga on eluteaduste teooriate tavapärane „toiduahel“. Teooriad saavad ökoloogias ja evolutsioonis valdavalt alguse loomauurijatelt. (Õigupoolest kipub olema nii, et enamik taimeuurijaidki tahaksid tegelikult ornitoloogid olla, ja niipea kui on kusagile niidule minek, siis alati on ka binokkel kaasas ja pool ajast vahitakse ülespoole. Aga see selleks…) Teoreetikud on enamasti ikka zooloogia taustaga. Või matemaatikast ja füüsikast üle tulnud (nt Robert H. MacArthur, Carl Woese, John Maynard Smith, Robert May).

    Füüsikute ja matemaatikute puhul on ilmne, kuidas nende vaatenurk võib arusaamu avardada ja lisada juurde analüütilist väekust. Taimeuurija tööasendiks on ikka tagumik upakil rohu sees liblede määramine ja mõõtmine. Vaatenurk võib sedasi küllaltki piiratud olla, liikumisvõimest rääkimata. Tuleb kannatlikult paigal püsida, tingimused ära taluda ja püüda ümbruskonda mitte täis teha… Zooloogide puhul mängib neile teoreetikute trumbid kätte seesama loomade mobiilsus. Kui valimiks on näiteks tosin isendit mõnest liigist (sest rohkem püüda ja paljundada ei õnnestunud või ei lubatud), siis teooria arendamise seisukohast on palju rohkem vabadusastmeid käepärast. Pakutakse välja mõni intrigeeriv mudel, tõlgendus, ning pannakse see taimede peale „tõmbama“. Taimede uurimine kvantifitseerib ökoloogilist ja evolutsioonilist mõtlemist, sest valimeid on küllalt lihtne tublisti suuremaks ajada.

    Siiski on ka bioloogias mõned üksikud mõjukad teooriad, mis on tulnud taimedest ja teistest primaarprodutsentidest. Alates kasvõi nišiteooriast, mis kuni möödunud sajandi keskpaigani eeldas, et elusorganismid täidavad oma elukeskkonnas konkreetset funktsiooni, ja kui see funktsioon kipub eri organismidel kattuma, siis konkurents suretab kõik peale ühe ja kõige edukama sellest süsteemist välja. Välja pakutud ornitoloogide poolt ja testitud kingloomade peal. Ent USA-s tegutsenud inglise limnoloog G. Evelyn Hutchinson, kes uuris järvede planktonit, nägi, et hoolimata sarnasustest nii funktsioonis kui ka suuruses ja milles kõiges muus leidus vanades järvedes ikkagi liigiliselt väga mitmekesist taimhõljumit. Ei mingit väljatõrjumist, „silm silma, hammas hamba vastu“ andmist, vaid üheskoos hõljumine. Täielik planktoni paradoks.[13] Hutchinsoni nišikontseptsiooni järgi on organismid oma olemuselt äärmiselt mitmekesised ja eriilmelised, nende nišš koosneb pea lõputust hulgast funktsioonidest, omadustest ja vajadustest, tänu millele on üsna võimatu, et eri liikidel võiks olla täpselt sama nišš. Nišš on n-mõõtmeline hüperruum, kus on lõputult ruumidimensioone ehk võimalusi eristuda.

    Üks viimaste aastakümnete kõige enam furoori põhjustanud ökoloogiateooria tuleb samuti taimedest ja kannab esmapilgul väga mitteintrigeerivat nime – neutraalne teooria, ehk pisut pikemas sõnastuses elurikkuse ja biogeograafia ühendatud neutraalne teooria.[14] Väga harva, kui mõni bioloog tuleb lagedale millegi nii hullumeelsega, et temast või tema ideest hakatakse karikatuure tegema. Siingi näib kehtivat seesama rutherfordilik teadusdistsipliinide jaotus, et on füüsika ja kõik ülejäänu on margikogumisteadused, ning naljapilte tasub joonistada ikka vannist väljahüppamise, õuna pähekukkumise või selle kõige relatiivsuse kohta. Erandiks vaid Darwin ja tema välja pakutud looduslik valik. Tänu sellele kujutatakse Darwinit ahvina veel siiamaani, kui osta näiteks pudel Badalonas toodetud aniisilikööri Anís del Mono.[15] Neutraalse teooria kohta ringleb ka karikatuure, mis veenvalt tõestab, et tegemist on väga olulise teooriaga. Stephen P. Hubbell, kes on selle teooria autor, on kirjeldanud, kuidas tal ei õnnestunud pikki aastaid oma teooriat avaldada. Käsikirja retsensioonides küsiti otsesõnu, et kas autor pole mitte hulluks läinud, või siis ähvardati vastavat ajakirja boikoteerima hakata, kui nad peaksid selle artikli avaldama.[16]

    Aniisiliköör väikese Darwiniga.

    Mida siis neutraalne teooria väidab? Seda, et samal troofilisel tasandil (see tasand lähtub toiduahela energiaallikast – näiteks valdav enamus taimi on samal troofilisel tasandil, nad on autotroofid ehk muundavad päikesekiirgust energiaks) elutsevate organismide leviku ja arvukuse määramisel ei mängi nende nišš olulist rolli. Ehk et kui näiteks metsas murdub üks suur puu ja puurindes tekib tühimik, siis selle tühimiku täidab mõni uus puu, kelle puhul pole eriti oluline see, milline on tema valgusnõudlikkus või kui efektiivselt ta fotosünteesib, patogeene peletab jne, vaid see, et tema seeme juhtub õigel ajal õiges kohas idanema. Sellest piisab. See idee lahustab veelgi enam arusaama tugevalt konkurentsipõhisest loodusest, millel Hutchinson juba oma n-mõõtmelise nišikontseptsiooniga jalad paljuski alt lõi.

    Hubbell on oma teooriale veenvat kinnitust leidnud troopilisest vihmametsast. Panama kanali rajamisel tõsteti tammide abil veetaset, ning selle käigus tekkis muuhulgas Gatuni järv. Mõned kõrgemad kohad jäid siiski veetasemest kõrgemale, sealhulgas Barro Colorado saar, mis pindalalt (15,6 km2) on pisut väiksem kui Kihnu. Saart haldab Smithsoni Troopikateaduste Instituut (The Smithsonian Tropical Research Institute, STRI) ning seal tohibki tegeleda vaid teadusega. 1980. aastal rajas Hubbell sinna 50 hektari suuruse uurimisala, millel kaardistati kõik sellel alal leiduvad puittaimed, mille rinnasdiameeter oli vähemalt 1 cm. Selliseid isendeid leidus uurimisalal üle 240 000, kokku 303 liigist. Ning iga viie aasta tagant mõõdetakse need üle, lisatakse andmestikku ka vahepeal juurde kasvanud isendid. Nüüdseks on alalt leitud ligikaudu 350 liiki sõrmest jämedamate isenditega puittaimi. 1987. aastal rajati samasugune 50 hektari suurune uurimisala ka Malaisiasse, Pasohi metsakaitsealale. Ja mis siis on selgunud – muutused metsas ei sõltu puuliikide omadustest. Sattumuslikkus suunab sealseid kooslusedünaamilisi protsesse. Tegemist on üsna homogeense vihmametsaga, ja kui mõni liik seal juba kasvab, siis on ta põhimõtteliselt võimeline kasvama kus tahes selle 50 hektari piires. Juhtud idanema õigel ajal õiges kohas ja pääsedki löögile. Polegi oluline, milline sa täpselt oled. Ja kui juba löögile pääsed, siis kujuned selliseks, nagu parasjagu selles paigas tarvis on. Elu on plastiline. Nii näiteks varieerubki seal Barro Colorado vihmametsas üheainsa puuliigi, jakaranda (Jacaranda coapia) sees rinnasdiameeter sama palju kui kõikide teiste samas metsas kasvavate puuliikide rinnasdiameeter kokku.[17] Üksainus puuliik suudab ülimalt liigirikka troopilise vihmametsa puu- ja põõsarindes mängida kõiki rolle, mida seal üldse mängida saabki.

    Jakaranda rinnasdiameeter varieerub sama palju kui kõikide teiste samas metsas kasvavate puuliikide rinnasdiameeter kokku.

    Loomulikult on seda teooriat testitud muudeski ökosüsteemides. Ent kuna valdav osa teadlastest kipub elama pigem suurtel kui väikestel laiuskraadidel, siis on ka uuritavad alad olnud valdavalt pigem parasvöötmes. Ja ilmnenud on, et suurtel laiuskraadidel ei kipu neutraalne teooria väga kehtima. Kui elutingimused on ikka karmid, siis on suurema tõenäosusega edukad need, kel on nende tingimustega hakkamasaamiseks kohasemad omadused. Neutraalne teooria jäägu sinna, kus elu on lill, ja seega on igal lillel ka elu – koht ja võimalus.

    Ent mis eristab vihmametsa mõnest parasvöötme metsast. Kõige põhimõttelisemalt on selleks erinevuseks see, kuidas käib aeg. Parasvöötme aastaring on katkestuslik. Vegetatsiooniperiood (õhutemperatuur püsivalt üle viie soojakraadi) kestab Eestis näiteks keskeltläbi pool aastat – 180 päeva (varieerudes Virumaa 175 ja Saaremaa 185 päeva va-hel).[18] Troopikas temperatuurid väga ei kõigu ning ka kõige kuivematel kuudel sajab vihmametsapiirkondades meie mõistes üsna korralikult vihma (60 mm kuus või rohkem; Eestis on aasta lõikes kuu keskmine sademetehulk 43–68 mm), ja vajaduse korral, nagu eespool sai mainitud, kutsuvad vihmametsad sademeid ka ise esile. Seega vegetabilis kestab sisuliselt aastaringselt, katkestusteta. (Troopikas kasvanud puidu tunneb ju kohe ära – sel pole üldjuhul aastarõngaid, mis märgistavad neidsamu iga-aastaseid aktiivse elutegevuse katkestusi.) Just see dünaamiline stabiilsus loob, kui nüüd üdini taimset võrdlust kasutada, soodsa pinnase elurikkusele püsimiseks ja samas ka konkurentsi mahendamiseks.

    Kui ma olin veel poisike, siis olid linnades ja suuremates aleviteski valgeksvärvitud plekkpaneelid, kuhu iga päev kleebiti värskeid ajalehti. Inimesed seisid seal järjekorras, tunglesid, et neid lugeda. Nüüd passime kõik bussipeatuses ja bussis endas, nutitelefon käes, ja valime ise, millist aja- või veebilehte lugeda või vaadata. Informatsiooniliste pakkumiste hulk ületab meie tarbimisvõimekuse. Meil pole tarvis enam aega kulutada kusagile minemiseks ja seal seismiseks, et saada informatsiooni, mida me arvame endile kasulik olevat. Informatsioonikülluse aspektis on siinmail viimase kolmekümne aasta jooksul kiratsevast tundrast saanud tõeliselt lopsakas vihmamets. Kus pole mingeid ajalisi katkestusi. Informatsiooni on külluslikult ja seda voolab aastaringselt peale. Uudistevoo tulvades on välja surnud üksnes hapukurk (kuigi on ka arvamusi, et see domineerib praegusel ajal pea aastaringselt…).

    Kas siis võiks arvata, et inimühiskonnad, kus on aset leidnud sedalaadi infovihmametsastumine, kus teadmiste juurde- ja pealevoos ei ole katkestusi –, kas siis võiks oletada, et ka ühiskondlikke protsesse saab hakata mudeldama neutraalse teooria perspektiivist? Kui üks inimene saab sama suureks kui sõrmejämedune puu, siis on tal võimalus endale leida see koht päikese all, mille suunas kasvada, ja kui kõrgemaks sirgudes ilmneb, et pürgitav tühimik on õieti pisut mujal, annab vajadusel ka oma sirgumist suunata. Ja see sooritus oleks, kui väljenduda Laozi vaimus, pingutus pingutamata. Kasvamine tuleb ju iseeneslikult. Ei ole oluline, kes sa oled, kust sa tuled ja milline sa oled – tuleb lihtsalt õigel ajal õigesse kohta sattuda.

    Kivisildnik kirjutas kunagi loomade peal katsetatud inimesest. Meid võiks aga katsetada ka taimede peal. Oleme ju meiegi plastilised, hääletame sageli „jalgadega“ ega pea tihti vastuolulist käitumist millekski. Tööl ja kodus võime elada kardinaalselt erinevaid elusid. Meie „häda“-vajaduste Liebigi tünn on n-mõõtmeline hüperruum. Ja lõppeks, enamik meist tegeleb igapäevaselt ümberekslemisega…

    [1] Taimepimedust (plant blindness) kirjeldati esmakordselt artiklis: J. H. Wandersee, E. E. Schussler, Preventing Plant Blindness. The American Biology Teacher, 1999, kd 61, nr 2, lk 82–86.

    [2] Andmed pärinevad artiklist: Y. M. Bar-On, R. Phillips, R. Milo, The Biomass Distribution on Earth. Proceedings of the National Academy of Sciences, 2018, kd 115, nr 25, lk 6506–6511.

    [3] Ajakajaline statistiline kõrvalepõige: viirused on küll üsna kõikjal, aga nende biomass on kokku väike – 0,2 GT.

    [4] Kuid hiljaaegu väitis üks teine looduseuurija, sealsamas Laelatu puisniidul, kus mu esimene juhendajagi oma taimedega rääkimise eksperimente oli korraldanud, et tema räägib sealsete taimedega küll. Näiteks haab, see, mis kasvab seal nullruutude vahel, olevat igavene lobamokk.

    [5] Ladinakeelne planktos (πλαγκτός) tähendab ümberekslejat ning tähistab organisme, kes hõljuvad vooluga kaasa ja kel iseseisev liikumisvõime puudub või on seda väga piiratud määral, nii nagu taimedelgi on liigutamisvõime, kuid mitte liikumisvõimet.

    [6] Reagani tsitaate sekvoiade kohta 1960. aastate lõpust: „If you’ve seen one redwood, you’ve seen them all“; „I saw them; there is nothing beautiful about them, just that they are a little higher than the others.“

    [7] J. S. Wright, R. Fu, J. R. Worden jt, Rainforest-Initiated Wet Season Onset over the Southern Amazon. Proceedings of the National Academy of Sciences, 2017, kd 114, nr 32, lk 8481–8486.

    [8] Olen sellest põhimõttelisest erinevusest ressursside tarbimise maksimeerimise ja optimeerimise vahel pisut pikemalt kirjutanud Kaupo Vipi „Lokaalravitsust“ arvustades: L. Laanisto, Lennuka lapitekiga paratamatu kollapsi poole. Sirp, 12.01.2018.

    [9] M. Semchenko, M. Lepik, L. Götzenberger, K. Zobel, Positive Effect of Shade on Plant Growth: Amelioration of Stress or Active Regulation of Growth Rate? Journal of Ecology, 2012, kd 100, nr 2, lk 459–466.

    [10] J. L. Bennetzen, E. A. Kellogg, Do Plants Have a One-Way Ticket to Genomic Obesity? The Plant Cell, 1997, kd 9, nr 9, lk 1509.

    [11] H. De Kroon, H. Huber, J. F. Stuefer, J. M. Van Groenendael, A Modular Concept of Phenotypic Plasticity in Plants. New Phytologist, 2005, kd 166, nr 1, lk 73–82.

    [12] Selle võrdluse algatajaks oli Ernest Rutherford, kes jagas teadused kaheks: füüsika ja margikogumisteadused (vt rmt-s: Rutherford at Manchester. Toim. J. B. Birks. London, 1962). Spetsiifiliselt koosluseökoloogia kohta on seda võrdlust kohandanud John Lawton: J. H. Lawton, Are There General Laws in Ecology? Oikos, 1999, kd 84, nr 2, lk 177–192.

    [13] G. E. Hutchinson, The Paradox of the Plankton. The American Naturalist, 1961, kd 95, nr 882, lk 137–145.

    [14] S. P. Hubbell, The Unified Neutral Theory of Biodiversity and Biogeography (MPB-32). Princeton, 2001.

    [15] J. A. Delgado, R. L. Palma, Nothing in the History of Spanish Anís Makes Sense, Except in the Light of Evolution. Science & Education, 2011, kd 20, nr 2, lk 141–157.

    [16] Neutraalse teooria avaldamise raskustest saab pikemalt lugeda hiljuti ilmunud intervjuus Hubbelliga blogis „Reflections of Papers Past“: https://bit.ly/38GqnEi.

    [17] S. P. Hubbell, Neutral Theory in Community Ecology and the Hypothesis of Functional Equivalence. Functional Ecology, 2005, kd 19, nr 1, lk 166–172.

    [18] Kõik selles lõigus esitatud kliimaandmed on pikaajalised keskmised väärtused.

  • Religioosne agnostitsism ja Trumpi maailm

    Kahes asjas on Donald Trumpi presidentuur mulle väga hästi mõjunud. Esiteks, mul on nüüd oma lemmiktõsielusari. Teiseks, ma olen keelefilosoof – ja tunnen siirast rõõmu sellest, et Trumpi ümber keerlev avalik meedia arutleb nii kirglikult keelefilosoofiliste küsimuste üle: kuidas mõista, mida keegi ütles või silmas pidas, kuidas määratleda sõnade tähendusi ja kuidas kontekst seda kõike mõjutab. Mul läks süda soojaks, kui nägin CNN-i otse-eetris, kuidas üks peatoimetaja tõstatas täiesti siiralt Trumpi kohta küsimuse: „What does he mean when he says words?“[1] Trumpi presidentuuri tõttu on need keelefilosoofia põhiküsimused jõuliselt päevakorda tõusnud ja ootamatult on tekkinud avalik diskursus, kus on hakatud kõvasti keelefilosoofia tööd tegema. Ja mitte ainult – see diskursus teeb filosoofia tööd ka laiemas mõttes, nimelt selles võimenduvad vastuolud, mis muidu jääksid varjatuks. Näiteks religioosne agnostitsism – arusaam, et jumala olemasolu kohta pole meil kindlaid teadmisi – on mulle tundunud vastuolulise või vähemalt intellektuaalselt kummalise seisukohana, aga ma pole osanud sellele päris täpselt näppu peale panna. Esmapilgul näib see ju küllaltki mõistlik ja tasakaalukas arusaam. Selles peituvat vastuolulisust on aga minu silmis aidanud esile tuua just nimelt Trumpi presidentuur. Järgnevas selgitangi seda täpsemalt, alustades veidi kaugemalt, nimelt tõestuskoorma probleemist.

    Tõestuskoorma probleem ja Trumpi lõks

    Tõestuskoorma probleem seisneb küsimuses: kui esitatakse mingi väide, siis kelle kohustus on tõestada selle tõesust või väärust? Üldiselt on nii, et kui diskursuses valitseb mingi väite osas üksmeel, siis tõestuskoorem lasub sellel, kes üritab tõestada vastupidist.[2] Näiteks kui oleme üksmeelel, et Maa asub universumi keskmes, siis see, kes väidab, et keskmes paikneb hoopis Päike, peab esitama argumente oma väite kasuks. Ladusaks koostööks ja üksteisest arusaamiseks on vaja, et leiduks vähemalt mingi hulk ühiseid eeldusi, mille puhul on kõigile selge, et nende eitaja peab oma väidet kuidagi õigustama, s.t võtma tõestuskoorma. Niisiis, diskursuses, mis on sujuvaks koostööks piisavalt korrastatud, kehtivad teatavad tõestuskoorma jaotamise reeglid. Need on vajalikud üksmeele tagamiseks mingi väidete hulga suhtes. Need on eeldused, millelt me maailmas asjatades lähtume, seadmata neid kahtluse alla. Sellised arusaamad ei tekita meis agnostilist tunnet, et nende tõesus või väärus pole teada. Seega, kui mingite väidete juures tõestuskoorma jaotamise reegleid kahtluse alla seada, siis õõnestab see samal ajal nende väidete osas üksmeelt, mis omakorda äratab meis agnostilisi meelisklusi. Näiteks kui diskursuses pole enam üheselt selge, kumb peaks vedama tõestuskoormat, kas see, kes arvab, et universumi keskmes on Maa, või see, kes arvab, et Päike, siis süveneb selles küsimuses ka agnostiline hoiak. Nii saab tõestuskoorma jaotamise reeglitega manipuleerides juurutada valitud väidete osas agnostilist meelestatust.

    Seda võimalust on oma propagandamasinas laialdaselt ära kasutanud president Trump ja tema meeskond. Kuidas täpsemalt? Näiteks säutsus Trump, et presidendivalimistel hääletasid Hillary Clintoni poolt miljonid illegaalsed hääletajad[3] või et Obama kuulas ta telefone valimiskampaania ajal pealt.[4] Trumpi-eelses maailmas oleks tõestuskoorma jaotus olnud selline, et koormat peaks vedama nende väidete esitaja. Trump aga neid väiteid ei põhjenda või teeb seda väga ebamääraselt, ent sellegipoolest seisab tema pressimeeskond nende väidete taga või vähemalt edastatakse selge sõnum, et asja tuleb uurida. Vastavatele organitele antakse käsud kätte või luuakse uued erikomisjonid.[5] Polegi oluline, millistele järeldustele need jõuavad, oluline on see, et seeläbi süvendatakse märkamatult hoiakut, et samavõrd kui nende väidete esitaja peab tõestuskoormat vedama ka nende väidete eitaja. Ühtäkki oleme tõmmatud dialektikasse, kus peaksime kas esitama vastupidiseid tõendeid või jääma agnostilisele seisukohale: enne kui järgi ei uurita ja tõendid asja paika ei pane, ei saa me ju midagi kindlalt öelda – äkki Obama kuulaski Trumpi kõnesid pealt või leiduski miljoneid illegaalseid hääletajaid. Samal ajal on aga Trumpi tiim salamahti normaliseerinud olukorra, kus saab rahumeeli öelda, et peaksime neis asjus vähemalt seni jääma agnostikuks, kuni tõde on jalule seatud. Trumpi dialektiline lõks on kinni langenud – esialgne õhku visatud provokatiivne ja jaburana tundunud väide näib nüüd selline, et seni, kuni keegi pole tõendeid esitanud, tuleb jääda agnostilisele seisukohale.[6]

    See ei tähenda, et Trumpi õukond selle lõksu tingimata teadlikult üles seaks. Nad lihtsalt teevad sellist propagandat, mis näib töötavat. Ja kui agnostiline hoiak on end mingis diskursuseosas sisse seadnud, siis ei saa seda ka enam tühistada pelgalt sellega, et räägime mõne genealoogilise loo selle hoiaku kujunemisest. Selleks hetkeks on hoiak muutunud juba diskursuse teadmisloomepraktikate vaikimisi tunnustatud osaks, mille diskursuses osalejad peavad omaks võtma, et üldse kehtestada endale kaasarääkimise võimalus.

    Niisiis, Trumpi tiimi üheks taktikaks on õõnestada dialektikat korrastavat vaikivat üksmeelt selles, kes (ja kas üldse) peaks võtma endale tõestuskoorma lahkarvamuse esinemisel. Diskursuses seni kehtinud tõestuskoorma jaotamise reegleid saboteerides juurutatakse teatud väidete suhtes agnostilist hoiakut ja nii kehtestatakse, kas ja kui palju on mingi asja kohta vaikimisi kehtivaid teadmisi. See on üks konkreetne viis, kuidas võimusuhete kaudu kujundatakse teadmisi, ja Trumpi propagandamasin on neid foucault’likke võimu ja teadmise seose traagelniite esile rebinud.

    Russelli teekann ja religioosne agnostitsism

    Filosoof Bertrand Russellilt pärineb mõtte-eksperiment, mida nimetatakse Russelli teekannuks.[7] Selle eesmärk on esile tuua meie intuitsioonid tõestuskoorma küsimuses. Oletagem, et keegi tuleb lagedale väitega, et kusagil Marsi ja Maa vahel tiirleb ümber Päikese üks teekann, lisades, et see on nii väike, et seda ei saa praeguste tehnoloogiliste vahenditega Maa pealt tuvastada. Kas peaksime jääma selle teekannu osas agnostikuks seni, kuni selle olematust pole tõestatud? Kindlasti mitte – meie intuitiivne seisukoht on, et seda teekannu pole olemas ja tõestuskoorma peab võtma selle väite esitaja.

    Vahel leitakse, et see mõtteeksperiment kätkeb endas vastuargumenti religioossele agnostitsismile – seisukoht, et jumala olemasolu kohta ei ole kindlaid, objektiivseid teadmisi või vastavad teadmised pole isegi võimalikud. Richard Dawkins näiteks argumenteerib järgmiselt.[8] Religioosne agnostik arvab, et kuna me ei saa teaduslikult tõestada jumala olematust (ega olemasolu), siis peaksime selles küsimuses säilitama agnostilise hoiaku. Aga sel juhul, arutleb Dawkins, peaksime olema agnostikud ka Russelli teekannu osas (kuna ka selle olemasolu ei saa teaduslikult kinnitada ega ümber lükata). Kuna aga agnostitsism Russelli teekannu osas on meile intuitiivselt vastuvõetamatu, siis peaksime tagasi lükkama ka religioosse agnostitsismi. Ma nõustun Dawkinsi järeldusega, ent mitte niivõrd tema argumendiga. Minu argument religioosse agnostitsismi vastu on pigem keelefilosoofiline, mille üks voorusi on, et see ei sõltu sellest, mida keegi teaduslikuks peab. Enne minu argumendi juurde asumist mõni sõna sellest, miks Dawkinsi argument on minu arust eksitav.

    Eelmises osas tõin välja, kuidas teadmisloome võimumängudes saab ära kasutada seost tõestuskoorma ja agnostilise hoiaku vahel: mida suurem on üksmeel selles, kes peab ühes või teises küsimuses kandma tõestuskoormat, seda vaevalisemalt käivitub neis küsimustes agnostiline kahtlemine. Russelli mõtteeksperimendis on oluline seda seost arvestada – intuitsioon, et me ei peaks teekannu asjus jääma agnostikuks, tõukub eelkõige tõigast, et meil on üksmeelne intuitsioon sellest, kes peaks kandma tõestuskoormat – ilmselgelt teekannu postuleerija. See intuitsioon tuleneb aga omakorda sellest, et oleme kehtivas diskursuses üksmeelselt vaikimisi omaks võtnud väite, et sellist teekannu siiski olemas pole. Me lähtume teadusteooriast, mis ei postuleeri oma ontoloogias Marsi ja Maa vahel tiirlevaid teekanne. Niisiis, just seetõttu, et me eeldame, et seda teekannu tegelikult pole, leiame intuitiivselt, et selle postuleerijal lasub tõestuskoorem ja agnostitsism selle suhtes on jabur. Nii et kui selle võrdpildi alusel hakkab meile ka religioosne agnostitsism veider näima, siis seetõttu, et me tegelikult juba vaikimisi eeldame, et jumalat pole olemas – ja sellisel juhul on religioosne agnostitsism loomulikult absurdne. Kokkuvõttes saab religioosne agnostik Dawkinsi argumendi tõrjuda sellega, et teekannu võrdpildiga kaasnevaid intuitsioone ei saa niisama lihtsalt üle kanda religiooni küsimustele.

    Niisiis, Russelli teekannu võrdpilt ei näita minu arvates mitte niivõrd religioosse agnostitsismi absurdsust, vaid seda, kuidas teadmispraktikate üheks oluliseks hoovaks on seos agnostilise hoiaku ja tõestuskoorma vahel. Kui meil puuduvad tõestuskoorma jaotuse osas selged intuitsioonid või need on näiteks võimumängude tulemusel segi löödud, siis tõstab pead ka agnostiline hoiak. Selles valguses muutub ehk ka mõistetavamaks, miks religioosne agnostitsism tundub paljudele intuitiivselt paeluv. Jumala olemasolu ja muudes religioossetes küsimustes on teadmist loova diskursuse dialektiline ökonoomika ilmselt segi paisatud, sest ühelt poolt kantakse kristliku kultuuriruumi taaka ja teiselt poolt allutakse naturalistlik-füsikalistlikele tendentsidele. See tekitab segadust ja õõnestab jumala-küsimuses vaikivat üksmeelt selles, kes tõestuskoormat kandma peaks – kas usklik või ateist. Seeläbi juurdub agnostiline hoiak, et jumala olemasolu kohta pole kindlaid teadmisi. Nii põlistatakse teadmispraktikat, et selles diskursuse osas polegi võimalik teadmisi produtseerida. Leiame end olukorrast, et isegi kui keegi tahaks võtta tõestuskoormat, eksib ta sellega juba diskursuse immanentsete reeglite vastu.

    Keelefilosoofiline argument religioosse agnostitsismi vastu

    Eelnev arutelu ei too veel otseselt esile seda, miks religioosne agnostitsism on intellektuaalselt kummaline. Igas teadmisloome protsessis tekivad agnostitsismi soodustavad kalduvused, sest alati leidub alasid, kus tõestuskoorma kandmise kohustus on määramata. Ent ma väidan, et religioosne agnostitsism siiski on seesmiselt vastuoluline ja seda aitab ilmestada Trumpi maailm.

    Niisiis, Trump külvab tahtlikult või tahtmatult segadust selles, kes peaks tõestama, kas Obama kuulas telefone pealt või kas miljonid hääletasid illegaalselt. Seetõttu leiame end ühel hetkel olukorrast, kus nende väidete osas on agnostitsism normaliseeritud. Kuid sellegipoolest on meil kokkuvõttes üsna selge arusaam, mida keegi põhimõtteliselt peab tegema, kui ta otsustab võtta tõestuskoorma. Näiteks me ju üldjoontes kujutame ette, kuidas näeks välja selle uurimine, kas mingis piirkonnas esines massilist illegaalset hääletamist või mitte. Aga mis juhtub, kui hägustub meie arusaam sellest, mida keegi tõestuskoormat võttes tegema peab? Siis hägustub ka meie arusaam sellest, mida keegi väidet öeldes silmas pidas. Näiteks selleks, et saaksime ühtviisi aru väitest, et Obama kuulas pealt Trumpi telefone, peab valitsema vähemalt mõningane üksmeel selles, mida tuleks selle väite kehtivuse näitamiseks teha. Kas leida mingeid andmeid selle kohta, et Obama lasi luureagentuuridel salvestada Trumpi telefonikõnesid ja siis hiljem kuulas neid? Kui meedia langes Trumpi lõksu ja võttis selle küsimuse ette, siis tõttas Valge Maja tollane pressiesindaja selgitama, et Trump pidas silmas hoopis „üldisemat luuretegevust“ seoses 2016. a valimistega.[9] Loomulikult muudeti niiviisi seda, mis esialgse väite tõestusena arvesse läheb. See on järjekordne relv Trumpi arsenalis – kui keegi vaevubki midagi tõestama, siis on järgmiseks võtteks väita, et ei peetudki silmas midagi sellist, mida niisuguse tõestuskoorma vedamisega näidata saab. See taktika tõstab kenasti esile keelefilosoofilise seose, et mida ebaselgem on see, mida keegi peaks mingi väite tõesuse või vääruse näitamiseks tegema, seda arusaamatum on, mida üldse väideti. See segadus võimaldab omakorda sõnade tähendusi nii ümber vorpida, et need teeniksid paremini sobivaid ideoloogilisi eesmärke. Näiteks võime küsida, kuidas täpsemalt näeb välja väite „terroriakti korraldaja oli moslem“ tõestamine või ümberlükkamine. Ilmselt on mitmeid erinevaid tõestamistaktikaid, aga oluline on seejuures tähele panna, et see, millist neist taktikatest võimu positsioonilt kehtestada, hakkab tingima ka selle väite tähendust. Nii saab uute tõestuskoormate kinnistamisega normaliseerida uusi tähendusi – mida kogukonnas üldse tähendavad sõnad nagu „pealtkuulamine“, „illegaalne hääletamine“, „terroriakt“, „moslem“ jne.

    Niisiis, ebaselgus tõestuskoorma osas kandub üle segaduseks selles, mida sõnad tähendavad. Selle seose teoreetiliseks taustaks on verifikatsionistlikud ja pragmatistlikud tähendusteooriad – väite tähendus seisneb viisis, kuidas väite kehtivust näidata saab. Selle tähendusteoreetilise seose poliitiline ekspluateerimine muudab seose ühtlasi nähtavamaks, nii et teatud päevapoliitilised propagandavõtted või õigupoolest nende võtete võimalikkus annab empiirilist materjali teatavate keelefilosoofiliste teooriate toetuseks. Nende teooriate järgi on nii, et kui meil pole aimu, mida väite kehtivuse näitamiseks või tühistamiseks tegema peab, siis me ei tea ka väite tähendust. Kui keegi esitab väite ja samal ajal ütleb, et selle tõesust või väärust ei saa põhimõtteliselt kuidagi näidata, siis ta justkui rebiks väite keelemängust lahti ja lõikaks läbi seosed, mis annavadki lausetele ja sõnadele tähenduse. Sellisel juhul me ei saa hästi aru, mida ta silmas pidas, ta väide nihkub tähendusliku ja tähendusetu piirimaile ning meil pole enam võimalik küsida selgitusi. Selgitused, argumendid ja ka hüpoteetilised verifikatsioonid ja falsifikatsioonid on aga taktikad näitamaks seda, kuidas laused on üksteisega seotud, ja nendest seostest ilmneb lausete tähendus – ilma nende seosteta ka ei öelda midagi. Näiteks kui keegi väidab, et Maa ja Marsi vahel tiirleb üks teekann, aga Maalt pole võimalik seda näha, saan ma ta väite selgituseks küsida: „Kas sa mõtled, et kui ma lendan raketiga teekannule lähemale, siis mingil hetkel ma peaksin seda nägema?“ Kui ta vastab jah, saan ma temast rohkem aru, sest ta on vähemalt esitanud viisi, kuidas väite tõesust või väärust välja selgitada. Aga ta võib vastata ka nii: „Raketiga sa ei pääse sellele ligi, sest see on nii väike ja selle orbiit pole teada.“ Seepeale võin ma ütelda: „Okei, aga kui ma põhimõtteliselt satuksin selle teekannu lähedusse, siis ma näeksin seda?“ Jällegi, kui ta vastab jah, saan ma kinnitust sellele, et saame tema esialgsest väitest vähemalt ühtemoodi aru. Oletame aga, et ta vastab nii: „Ei, sul pole ka põhimõtteliselt võimalik sellele teekannule ligi sattuda ega seda näha.“ Kui ta nii järjekindlalt õõnestab dialektikat selles osas, kuidas näeks välja selle väite osas tõestuskoorma võtmine, siis kerkivad teravalt esile erinevused meie tähendusväljades: mida ta peab sel juhul üldse silmas sõnaga „teekann“, kui see on midagi sellist, mida pole ka ligidalt võimalik näha? Mida vastata, kui meie vestluskaaslane nüüd teatab, et peaksime jääma selle teekannu asjus agnostikuks? Oleme segaduses – meile näis alguses, et saame ühiselt aru, et on olemas selline asi, mis tiirleb ümber Päikese nagu kõik muugi kraam, aga nüüd selgub, et seda polegi võimalik näha. Ma arvan, et õigustatud reaktsioon oleks nüüd öelda, et me lihtsalt ei saa aru, mida ta räägib. Ta on esitanud näiliselt tähendusliku sõnajada, mis tegelikult väljub otsapidi keelemängu reeglite raamistikust.

    Nüüd jõuamegi otseselt religioosse agnostitsismi vastuolulisuse juurde. Selle nägemiseks ei pea eeldama mõnda pragmatistlikku tähendusteooriat täies mahus, vaid lihtsalt tuleb teha mõistlik mööndus, et väitest arusaamiseks või selle tähenduslikkuseks on tarvilik aru saada sellest, milles seisneb tõestuskoorma vedamine. Niisiis, religioosse agnostitsismi diskursuses arvatakse, et jumala olemasolu kohta meil pole või ei saagi olla kindlaid, objektiivseid teadmisi. Ja seejuures pole asi selles, et me pole mingit valdkonda veel täielikult läbi uurinud või oma vaimu piisavalt pingutanud, vaid jumala olemasolu küsimus on põhimõtteliselt midagi sellist, mis väljub objektiivse teadmise piiridest. Seega pole asi enam pelgalt segaduses, kes peaks võtma tõestuskoorma, vaid selles diskursuses on kehtestatud, et tõestuskoormat ei saagi põhimõtteliselt keegi endale võtta. Küsimus pole enam selles, kes koormat peaks vedama, vaid milles tõestuskoorma vedamine üldse seisneb. Kui aga ei selgitata, mida keegi peaks üldse tegema, kui soovib hakata välja selgitama, kas jumal on olemas või mitte, siis kokkuvõttes muutub agnostiline hoiak sellel teemal ka tähendusetuks. Samamoodi nagu muutub tähendusetuks agnostitsism Russelli teekannu osas, kui ei selgitata, millistel tingimustel peaksid meie kahtlused leidma lahenduse.

    See kehtib ühtviisi nii nõrga kui ka tugeva agnostitsismi puhul. Nõrk ehk ajutine agnostik väidab, et meil lihtsalt pole veel hetkel jumala kohta kindlaid teadmisi. Sellegipoolest peaks ta aga oma väitele sisu andmiseks selgitama, milles seisneb põhimõtteliselt tõestuskoorma võtmine. Või teisisõnu, milles seisneb tema positsiooni ajutisus. Kui ta suudab seda teha, siis ma möönan, et see arusaam pole ka enam nii veider, kindlasti mitte vastuoluline ega tähendusetu, kuigi ma ei saa hästi aru, miks peaks keegi niisuguseid uskumusi oma peas mõlgutama. Tugevas ehk igaveses agnostitsismis aga väidetakse otse, et jumala olemasolu kohta polegi kindlad teadmised võimalikud. Mis tähendab ühtlasi, et postuleeritakse tõestuskoorma vedamise võimatus, st ka põhimõtteliselt ei saa kuidagi näidata või õigustada väite tõesust või väärust. Sellega aga väljub igavene agnostik oma väidetega arusaadavuse horisondist. Meid paeluv intuitsioon, et me ei tea midagi jumala olemasolu kohta ega saagi teada, maskeerib asjaolu, et tegemist polegi tähendusliku väitega.

    Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda eristust, et üks asi on lihtsalt see, et me mingit asja ei tea, ja teine asi on see, et meil pole isegi teoreetiliselt võimalik mingi asja kohta teadmisi hankida, s.t me ei tea ka seda, milles seisneks põhimõtteliselt tõestuskoorma vedamine. Muidugi saame esitada tähenduslikke väiteid selle kohta, mida me ei tea. Aga ainult siis, kui diskursuses on olemas vähemalt mingisugune üksmeel selles, milles seisneks – vähemalt teoreetiliselt – teadmatuse eemaldamine. Näiteks kui Russelli teekann on olemas, siis peaksime seda mingisugustel hüpoteetilistel tingimustel siiski nägema. Me küll ei tea, kas see on olemas, aga teame vähemalt seda, milles seisneks teadasaamine. Aga kui me lisaks sellele, et ei tea, ei tea ka seda, milles seisneks teadasaamine, siis me ei saa ka aru sellest, mida me täpsemalt ei tea. Religioosse agnostitsismi puhul see just nii on – rõhutatakse, et ega me tegelikult ei tea ju, ja samas puudub selgus ka selles, milles üldse seisneks teadasaamine, ja nii jääb arusaamatuks, mis see see on, mida me ei tea. See vastuolulisus või pigem semantiline segadus kuhtub tähendusetusse. Või heal juhul taandub agnostiku arusaam üldisemale skeptilisele seisukohale, et on midagi sõnulseletamatut, mingisugune saladus, mida me ei tea. Aga kas tõesti juba selle tunnistamine teeb kellestki religioosse agnostiku? Kas peab tingimata nii olema, et niipea, kui jutuks tuleb eksistentsi salapära või sõnulseletamatus, imbub sisse ka religiooni-ideoloogia?

    Igatahes olen vestlustes kogenud, et religioosne agnostik või suisa usklik teeb nüüd dialektilise jänesehaagi ja hakkab rääkima sellest, kuidas jumala-küsimuses ongi paljud asjad sõnulseletamatud. Ilmselt peaks nüüd vestlusse sugenema vaikus, mitte ainult mina, vaid ka vestluspartner ise peaks olema kas tummaks või pahviks löödud. On see vaikus kurjakuulutav, hingemattev või hoopis arusaamatu? Kui lähtuda pragmatistlik-konstruktivistlikest tähendusteooriatest, läheneb fraas „sõnulseletamatu eksistents“ tähendusetule sõnakõlksutamisele, see on isegi vastuolu mõistetes. Meil on mõtet lülitada teooriasse maailma kohta ainult neid asju, mis on tarvilikud mingite asjade seletamiseks. Sõnulseletamatud asjad aga ei seleta midagi. Tähendusetuid asju pole mõtet postuleerida ja seda ei saagi teha. Seda võimatust aga näiliselt läbi viia ja seejärel kurta, kuidas postuleeritut ei saa tõestada ega ümber lükata ja seega tuleb jääda agnostikuks – see on tõepoolest üks fantastiline semantiline silmamoondustrikk.

    Konstruktivism vs realism

    Nüüd võiks religioosne agnostik ette heita, et ma asjatult politiseerin agnostilist positsiooni ja räägin mingitest foucault’likest teadmisi loovatest võimumängudest ja muust seesugusest konstruktivismist, kuigi tegelikult on asi palju lihtsam. Metafüüsilisest realistist agnostik võiks arutleda järgmiselt. On olemas tegelik, meist sõltumatu reaalsus, mis mingis „väga tugevas mõttes ulatub teispoole meie vaimu haardeulatust“.[10] Me saame sõnadega osutada väljapoole meie piiratud horisonti ja rääkida asjadest, mida päriselt mõista ei suuda. Me lihtsalt ei tea kõiki asju maailma kohta ja saab ju täiesti tähenduslikult arvata, et olemas võib olla mingi kõrgem jõud, mille olemasolu kohta meil pole kindlaid teadmisi, ja seepärast tulekski olla religioosne agnostik.

    See on ühest küljest küll mõistlik jutt, ent teisest küljest tuleb seejuures aru saada, et sisenesime nüüd üldise epistemoloogilise skeptitsismi mängumaale. Tõepoolest, võttes omaks metafüüsilise realismi, pean ma tunnistama ka võimalikkust, et meie arusaamad maailmast võivad osutuda vääraks, need ei pruugi tabada seda, kuidas maailm tegelikult on.[11] Kokkuvõttes näib, et ma tõesti kindlalt ei tea, kas Obama kuulas Trumpi telefone pealt, kas miljonid hääletasid illegaalselt, milline on elementaarosakeste substruktuur, kas jumal on olemas jne. Ja põhimõtteliselt on ju võimalik, et Maa ja Marsi vahel tiirleb üks teekann. Kas metafüüsilise realismiga kaasnev skeptitsism peaks tegema realistist ühtlasi ka religioosse agnostiku? Minu arust mitte, sest ma ei näe põhjust, miks selles üldises skeptitsismis ühte konkreetset agnostilist hoiakut eraldi välja tuua ja rõhutada.

    Asi on selles, et skeptiline epistemoloogiline refleksioon ei rakendu ainult religioossetele väidetele. Religioosne agnostik aga rõhutab just nimelt skepsist ühe kindla väideteklassi suhtes, samal ajal mainimata, et see skepsis tegelikult kehtib kõiksugu väidete kohta. Miks aga valida välja üks hulk väiteid, rakendada neile arutlust, mis tegelikult kehtib palju laiemalt, ja seejärel selle suvalise valiku alusel kinnistada palju üldisema agnostilise hoiaku religioosset aspekti? Miks mitte teha mingisugune teine suvaline valik ja kuulutada agnostitsismi näiteks härjapõlvlaste, vaktsiinide, kliimasoojenemise, lameda Maa vms suhtes? Näib, et religioosne agnostik pole mitte tagasihoidlik kahtleja, vaid teeb salamahti hoopis religioonipropagandat. Seda propagandamehhanismi on taas aidanud nähtavale tuua Trumpi propagandistid, kes järjekindlalt rõhutavad meie teadmiste piiratust illegaalse pealtkuulamise või hääletamise asjus. Loomulikult me mingis mõttes neid asju kindlalt ei tea, kuid seda juba selles mõttes, et me üldse paljusid asju kindlalt ei tea. Trumpi propaganda järjekordseks dialektiliseks trikiks ongi rõhuda üldisele ümberlükkamatule skepsisele, aga seda kindlate üksikväidete suhtes. Ja sellise dialektilise surve all oleme sunnitud möönma, et me tõepoolest paljut ei tea, muu hulgas ka mitte seda, kuidas ikkagi on lood pealtkuulamiste jms-ga. Kui aga mängureeglid on nüüd sellised, siis saame samahästi rõhutada ka seda, et me tegelikult ei tea, ega hoopis Trump äkki ei kuulanud pealt Obama telefone. Nii et diskursuse sisuks on nüüd propaganda- ja ideoloogiasõda, mitte epistemoloogilised argumendid. Ja Trumpi ideoloogiameeskond peab oma eesmärkide saavutamiseks säilitama mulje, et me muid asju siiski teame (nt et Trump ei kuulanud Obama telefone), aga seda, kas Obama kuulas pealt Trumpi telefone, me ei tea. Selle mulje säilitamiseks peavad nad varjama, et tegelikult kehtivad samad skeptilised argumendid mõlema väite kohta.

    Samamoodi peab religioosne agnostik – selleks, et jääda religioosseks agnostikuks – ideoloogia või propaganda abil varjama tõsiasja, et tema skepsis tegelikult üldistub ja tema kahtluste põhjendustel pole mingit pistmist religiooniga. Sest mõelgem, milles religioosne agnostik õigupoolest kahtleb. Kui ta peab silmas mõne konkreetse jumala (!?) olemasolu, siis tekib küsimus, miks olla agnostik just selle ja mitte mõne muu religiooni konkreetse jumala suhtes. Ilmselt religioosne agnostik sellist eristust ei teegi ja räägib üldiselt „kõrgemast jõust“, mis meie elusid võib-olla kuidagi mõjutab. Mille poolest aga erineb see jutt näiteks sellest, et ilmselt me ei tea kõiki universumis kehtivaid loodusseadusi? Nüüd selgubki, et religioosse agnostitsismi sisuks on tegelikult palju üldisem kahtlus, et reaalsus ulatub „väga tugevas mõttes teispoole meie vaimu haardeulatust“ või – nagu väljendusin eelmise osa lõpus – et eksistentsiga kaasneb mingi saladus, sõnulseletamatus. Miks aga sellisele üldisele agnostitsismile visata ette omadussõna „religioosne“? Miks ma peaksin laskma religioonil kaaperdada skeptitsismi või sõnulseletamatuse diskursuse? Ei peagi, võime vabalt möönda, et meie vaatepunkt on piiratud, ilma et peaksime end kuulutama spetsiifiliselt religioosseteks agnostikuteks.

    Kogu eelneva ma võtan kokku nii. Proovisin aru saada religioosse agnostitsismi seisukohast, et jumala olemasolu kohta ei ole kindlaid teadmisi või vastavad teadmised pole isegi võimalikud. Laias laastus on kaks maailmavaatelist poolust, kuidas sellest väitest aru saada – metafüüsiline realism või pragmatistlik-konstruktivistlikud lähenemised. Metafüüsilise realisti vaatepunktist saab tõepoolest kahelda peaaegu kõiges, aga kogu vaidluse dialektika kuhtub üldises epistemoloogilises skeptitsismis. Need vaidlused ja argumendid on kahtlemata filosoofiliselt põnevad, ent spetsiifiliselt religiooni või päevapoliitikaga pole siin midagi pistmist. Pragmatistlik-konstruktivistliku lähenemise puhul näib tegu olevat vastuoluga mõistetes või vähemalt mingit sorti semantilise segadusega. Nii või teisiti, religioosne agnostitsism on intellektuaalselt kummaline arusaam ja selles peituvat vastuolulisust on oma dialektiliste trikkidega aidanud esile tuua Trumpi propagandamasin.

    Agnostitsistlik ideoloogia vs skeptiline refleksioon

    Võime muuta vaatepunkti ja leida, et religioosse agnostitsismi puhul polegi tegemist niivõrd epistemoloogilise, kuivõrd sotsiaalse küsimusega: kas peaksime ühiskonnas kultiveerima religioosse agnostitsismi ideoloogiat hoolimata sellest, et intellektuaalselt näib see vastuvõetamatu? Diskursuse korrastamiseks on alati vaja mingisugust ideoloogiat, ent kas see ideoloogia peab tingimata olema propagandistlik skepsis religioossete väidete suhtes? Aare Pilv näiteks kirjutab religioossest agnostitsismist positiivses võtmes.[12] Ta leiab, et usuvabadus ja muud ühiskonda edasiviivad vabadused eeldavad „agnostitsistlikku ruumi“ ja seetõttu peaksime ühiskonnas hoolitsema agnostilise hoiaku säilimise eest. Ta kirjutab nii:

    „Ja on vabadus otsida mittereligioosse ning religioosse tunnetuse ühisosa selle järele küsides, milline võiks olla parem ühiskond, ilma et see peaks suubuma rangematesse institutsioonilistesse ja keelemängulistesse piirangutesse. Just see kõige viimane muudab usuvabaduse osaks veel ühest laiemast agnostitsismist, millele vaba ühiskond tugineb ja mis seisneb äratundmises, et tõde meie maise ühiskonna parema korraldusviisi kohta on seda täielikum, mida poleemilisem, dialoogilisem ja avatum ta on, mida rohkem ta tunnistab endale, et ta ei ole veel pärale jõudnud.“[13]

    Olen Aare Pilvega täiesti nõus, et peaksime väärtustama avatud ühiskonda, usu- ja arvamusvabadust. Kuid minu arust on eksitav ja isegi neidsamu väärtusi õõnestav väita, et need tuginevad agnostitsismile, eriti religioossele agnostitsismile. Avatud ühiskonnale ei aita kaasa pelk agnostiline hoiak, et me põhimõtteliselt saame kahelda, kas miljonid hääletasid illegaalselt või kas jumal on olemas. Samal ajal kui me avastame või sedastame, et saame kahelda, tuleb ka küsida, kas need on mõttekad kahtlused, mida sisestada oma uskumuste süsteemi, ja kas me peaksime neist juhinduma. Ja veel enam, peaksime küsima ka seda, kuidas oleks võimalik seda kahtlust eemaldada – milles seisneks tõestuskoorma vedamise tööjaotus. Vastused võivad olla nii- ja naasugused, ent tähtis on see, et need küsimused põhimõtteliselt kerkiksid ja me püüaksime neile vastata. Kahtlemine ilma püüdeta seda kahtlust eemaldada on viljatu. Ja mulle näibki, et agnostiline hoiak on midagi sellist, mis rõhutab küll kahtluse võimalikkusega kaasnevaid vabadusi ja mobiliseerib selleks epistemoloogilise skeptitsismi tööriistad, ent ei paku omalt poolt välja diskursust korrastavaid reegleid kahtluse eemaldamiseks.

    Just nimelt Trumpi propagandamasin on võimendanud ja seeläbi nähtavaks teinud, kuidas agnostilise hoiaku kultiveerimine avab ruumi ka viljatule ja ühiskonda lõhestavale poleemikale. Külvates propaganda raames segadust tõestuskoorma jaotuse vaikivate reeglite asjus, saab kehtestada ja põlistada sobivate väidete suhtes agnostitsistlikku ideoloogiat – et me üht või teist asja tegelikult ei tea ju. See agnostiline hoiak, kõigi vandenõuteooriate alus, liigub küll õiges suunas – skeptilise refleksiooni poole –, aga jääb poolele teele ja on seetõttu kahekordselt ohtlik, sest kannab õige asja maski. See jääb poolele teele, sest sunnib meid võtma hoiaku, et me tegelikult ei tea, andmata samas diskursust korrastavat vastust küsimusele, mida siis tuleks teha, et teada saada. See õõnestab tõestuskoorma hetkel kehtivat jaotust, ent ei paku välja uut. See nõrgendab eeldusi, mis on vajalikud koostööks ja üksteisest arusaamiseks. Ja eriti ilmekalt kerkib see õõnestav tendents esile religioosses agnostitsismis, kus sedastatakse tõestuskoorma vedamise võimatus ja seejärel sunnitakse vestluskaaslane sõnulseletamatusele viidates vaikima, justkui oleks nüüd kõik sirgeks räägitud.

    Niisiis, avatud ja dialoogilise, s.t koostöövõimelise ühiskonna aluseks pole mitte agnostitsistlik ideoloogia, vaid skeptiline refleksioon. See tähendab, et püütakse aktiivselt enda ja teiste uskumusi kriitiliselt läbi valgustada, kooskõlla seada ja lahendada tõestuskoorma küsimust. Nii et ühelt poolt küll kahtleme, teeme ruumi nii usu- kui ka arvamusvabadusele, ent teiselt poolt võtame kohustuse reflekteerida ka selle üle, mida peaks arvama ja mida mitte – st võtame kohustuse korrastada diskursust, et koostöö oleks võimalik. Skeptiline refleksioon kinnistab suhtumist, et inimesed küll võivad arvata, mida nad tahavad, ent mitte iga uskumus või arvamus pole õige, mõttekas, tõene. Ühed uskumused sobivad omavahel kokku, teised võivad olla vastuolus. Sageli on nii, et eeldustest saab teha just sellise järelduse, mitte aga teistsuguse. Õige järelduse tegemine pole vaba valiku küsimus. Inimesel on küll vabadus või õigus minna oma eeldustega vastuollu, aga siis tuleks ka märgata, et ta rikub mingisuguseid diskursuses kehtivaid norme. Skeptilise refleksiooni ja laiemalt filosoofia üheks ülesandeks ongi välja tuua norme, mis diskursuses parajasti teadmiste produtseerimisel kehtivad ja mida võib nimetada nt ratsionaalsuse normideks. Need normid teevad võimalikuks ka üksmeele tõestuskoorma jaotuse asjus, st võimaldavad meil jagada ühiseid eeldusi, mida peame mõistlikeks ja mille eitaja peab võtma tõestuskoorma. Võib küll öelda, et ratsionaalsus on vangla, aga see on selline vangla, mis võimaldab meil teha koostööd ja üksteisest aru saada. Poliitiliste loomadena me asume arvamusvabaduse ja mõistusevangla pingeväljas, ja et koostöö sujuks, tuleb meil seal tasakaalu hoida.

    Ilmunud Vikerkaares 2018, nr 4–5

    [1] Early Start With John Berman and Christine Romans. https://goo.gl/k2L3RP. (Viimati vaadatud 12.01.2018).

    [2] Vt nt S. Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn, 2002, märksõna „tõestuse koorem“.

    [3] Trumpi säuts 27. novembril 2016: „In addition to winning the Electoral College in a landslide, I won the popular vote if you deduct the millions of people who voted illegally“.

    [4] Trumpi säuts 4. märtsil 2017: „How low has President Obama gone to tapp my phones during the very sacred election process. This is Nixon/Watergate. Bad (or sick) guy!“

    [5] USA kongressi julgeolekukomitee juht Devin Nunes lubas, et komitee uurib väidetavat pealtkuulamist (Congress to Investigate Trump’s Wiretapping Claim; goo.gl/UG6dwd), ja Trump rajas hääletuspettuse uurimiseks spetsiaalse komisjoni (Wikipedia artikkel „Presidential Advisory Commission on Election Integrity“; goo.gl/YmT4Bx).

    [6] See propaganda- ja manipulatsioonivõte sarnaneb võttega, mida inglise keeles nimetatakse „gaslighting“. Võte seisneb selles, et sihtgruppi püütakse kahtlema panna nende endi mälus, meeletajus või tervemõistuslikkuses.

    [7] B. Russell, Is There a God? [1952]. Rmt-s: The Collected Papers of Bertrand Russell, Vol. 11: Last Philosophical Testament, 1943–68. Toim. J. G. Slater. London; New York, 1997, lk 547–548.

    [8] R. Dawkins, A Devil’s Chaplain. Boston, 2003, lk 149–150.

    [9] D. Smith, Spicer Says Quotation Marks Justify Trump’s Unverified Wiretapping Claims. The Guardian, 13.03.2017; goo.gl/oSj26u.

    [10] Nii näiteks arvab kaasaegne metafüüsiline realist Thomas Nagel oma raamatus „Vaade eikusagilt“ (1986, e. k 2015), lk 132.

    [11] Minu arutlust metafüüsilise realismiga kaasneva skeptitsismi üle vt H. Sova, Meie vaatepunkti mõeldamatus. Sirp, 12.05.2017.

    [12] A. Pilv, Agnostilisest riigist. Kirik & Teoloogia, 10.03.2017; https://goo.gl/84T6E8.

    [13] A. Pilv, Agnostilisest riigist, lk 2.

  • Anarhism, töö ja bürokraatia: Intervjuu Aro Velmetile

    Kui te 2003. aastal Eestis käisite ja Globaalse Õigluse Liikumisest kõnelesite, oli aeg progressiivide jaoks üsna muserdav. 11. septembri sündmustest oli möödas paar aastat, Iraagi sõda oli algamas, protestijatel tundus olevat vesi ahjus. Ent nii tollal kui ka oma essees „Praktilise utopisti teejuht“ rõhutate, et tagantjärele vaadates olite palju edukamad, kui toona arvasite…

    Jah, lahinguväljal saime lüüa. Me teadsime pärast 11. septembri rünnakuid, et igasugune opositsiooniline tegevus surutakse maha. Üllatav oli pigem, kui kaua see aega võttis. Selleks et tekitada struktuurid, mis suudaks tänavaprotestid eos lämmata, kulus aastaid. Seda nimetati Miami mudeliks – kui Miami kaubandusläbirääkimiste ajal kasutati vägivallatute protestijate vastu ülekaalukat jõudu ja paljud inimesed said viga. Pärast võeti see strateegia üldisemalt kasutusele ja seda rakendati ka liikumise Hõivake Wall Street ajal.

    Ma mäletan, et meil olid suured plaanid, kuidas võidelda IMF-i ja Maailmapanga tegevuste vastu, kavandasime suuri tänavaproteste ja muud selletaolist. Siis aga tuli 11. september, kaksiktornid langesid ja me tõmbasime oma plaane oluliselt koomale. Lõpuks otsustasime tegutseda lihtsalt selleks, et säilitada moraali liikumise enese sees. Kui sa olid üks kolmest anarhistist kuskil De Moines’i linnas Idahos, siis tundsid end sel hetkel ilmselt üsna üksikuna.

    Me olime üsna üllatunud nähes, kui palju politseinikke meie vastu saadeti. Võmmidel oli kaks ühe vastu ülekaal, õigemini, nagu öeldakse, neli ühe vastu – kaalu järgi. Need oli hiiglaslikud mehed, tohutus varustuses, suurte relvadega. Nad piirasid meid kohe Maailmapanga hoone juures sisse. See hoone on täiesti klaasist, tavaliselt ei lastud meid selle lähedalegi. Niisiis oli ilmselge, mis neil plaanis on. „Noh, persevestid, lööge üks aken puruks, laske käia!“ Siis oleks neil olnud õigustus meid arreteerida. Aga me nägime selle läbi. Nii või teisiti läksime koju üsna demoraliseeritult.

    Pärast rääkisin sõpradega – mu toonasel tüdruksõbral oli tuttavaid, kes olid Maailmapanga töötajatega abielus. Nemad olla öelnud, et see oli nende elu kõige hullem kogemus. Konverentsil oli kaheksateist erinevat turvakontrolli, kõik peod ja vastuvõtud tühistati, pooled inimesed ei tulnud üldse kohale, ühesõnaga, see rikaste ja võimsate kokkutulek muudeti tõeliseks õudusunenäoks. Siis jõudis mulle kohale, et neile vist tundub, et me oleme kohutavalt olulised!

    Ühesõnaga oli tekkinud arusaam, et kui vastupanuliikumistel lastakse kogeda edu, siis nad muutuvad nakkavaks. Ja tegelikult mõnda aega Hõiva! ajal niimoodi ka läks. Tavaliselt eeldatakse, et me elame politseiriigis, et kui sa lähed avalikku parki ja nõuad vägivallatult süsteemi muutmist, siis tulevad Robocopid ja peksavad su läbi. Kui me mõnda aega Zucotti pargis olime protesteerinud ning seda polnud juhtunud, siis jõudis inimestele kohale: „Mida? Me tegelikult elamegi vabas riigis? Me tohime protestida? Super!“ Ja nad tulid tänavatele. Paar kuud hiljem muidugi ütles politsei, et ei, te olete asjast valesti aru saanud, see ei ole vaba ühiskond, ja peksis kõik laiali. Asi polnud selles, et inimesed väsisid ära ja läksid ära koju, vaid et otsedemokraatlikku liikumist on võimalik luua ainult siis, kui inimesed tulevad füüsiliselt kuskil avalikus kohas kokku. Kui protestimine tähendab, et sa riskid selle eest peksa saamise või arreteerimisega, siis näiteks lastega inimesed või eakamad lihtsalt ei tule. Tulevad vaid tõsiusklikud aktivistid. Niimoodi aga üleüldist liikumist ei ehita. Nii lihtne see ongi.

    Nüüd 2017. aastal tundub jälle olevat saabunud uus madalseis. Kõige iroonilisem on, et korporatiivse globaliseerumise vastu võitlemise lipu all on kõige edukamad olnud mitte anarhistid ja horisontaalse demokraatia pooldajad, vaid radikaalsed parempoolsed ja populistid, nagu Donald Trump, kelle arusaam õiglasest maailmast läheneb hirmuäratava kiirusega autokraatiale.

    Sellised inimesed nagu Trump on alati olemas, sageli ei pöörata neile palju tähelepanu ja inimesed üldiselt eelistavad meie pakutud alternatiivi. Ma mõtlesin, et peaks kirjutama liberaalsele establishment’ile avaliku kirja. Ma tahaks neile öelda, et kuulge, me hoiatasime teid ette. Enamik inimesi Ameerikas arvab, et kogu poliitiline süsteem on täiesti korrumpeerunud, ja neil on selleks igati põhjust. Ainult tippametnikud ja mänedžerid, kes on demokraatliku partei valijaskonna baasiks, usuvad päriselt, et kui sa teed pistiseandmise seaduslikuks, siis see ongi okei. Keegi teine niimoodi ei arva.

    Me üritasime kanaliseerida seda üldist tunnetust positiivses suunas, aga siis tuli politsei ja peksis meid läbi. Selle taga olid muide liberaalid, mitte parempoolsed. Enamik linnapeadest, kes meile politsei peale saatsid, olid demokraadid, kongressis olid võimul demokraadid. Nüüd nad lõikavad seda, mida nad külvasid. Vasakpoolsed – või need, kes USA-s peavoolu vasakpoolseid esindavad – ei näe oma põhiliste vaenlastena mitte parempoolseid, vaid radikaalseid vasakpoolseid. Parempoolsed samamoodi ei arva. Sellepärast nad võidavadki. Parempoolsed teavad, et kui sa oma radikaalid eksistentsiaalsetes küsimustes ette maha müüd, siis ei ole võimalik neid hiljem poliitikaloomisel maha müüa, sest nad lihtsalt ei ole enam sinu taga. Kui demokraatide peavool oleks sama raudkindel sõnavabaduse küsimuses, nagu vabariiklaste peavool on näiteks relvakandmisvabaduse küsimuses, siis oleks me jätkuvalt tänavatel ja Trump poleks kunagi võimule saanud.

    Ma ei tea, mis Trumpist ja Brexitist saab, aga iroonia on selles, et need tegelased kehastavad seda, milles valelikult süüdistati meid. Meie kohta väideti, et me oleme globaliseerumise vastu. Me ei olnud, me nimetasime ennast Globaalse Õigluse Liikumiseks, me tahtsime alternatiivi korporatiivsele globaliseerumisele. Aga kui sa sellise liikumise maha surud, siis avab see tee liikumistele, mis on tõepoolest globaliseerumise vastu.

    Siinjuures on sageli jäetud tähelepanuta see osa maailmast, mida nimetatakse globaalseks Lõunaks ja mida teie nimetasite oma 2002. aasta essees „Uued anarhistid“ ülemaailmse progressiivse liikumise lootuskiireks. Just seal on autoritaarsed juhid rahva eriti suure toetuse najal võimule pääsenud – mõelgem Narendra Modile Indias, Rodrigo Dutertele Filipiinidel või siis viimase paari aasta sündmustele Ungaris või Poolas.

    Need lootuskiired on endiselt olemas. Küsimus on selles, millised liikumised saavad tegelikult institutsionaalse toetuse. See on väga huvitav. Vaata näiteks juhte nagu Hugo Chávez. Mulle Chávez meeldib, ta oli muidugi siseriiklikult väga autoritaarne, aga samas tegi välispoliitiliselt ka palju häid asju. Tänu temale sai Ladina-Ameerika sisuliselt oma võlast lahti. Aga ehkki ta oma vaadetes ei olnud tegelikult kohutavalt radikaalne, pidi ta vastu seisma pidevatele riigipöördekatsetele, välispoliitilisele ahistamisele, allasurumisele. Kas CIA üritab sinu arust Dutertest lahti saada? Vaevalt küll. Nii et kui võimule tulevad inimesed, kes on sõna otseses mõttes fašistid, siis see on justkui okei, aga kui võimule tuleb vasakpoolne populist, siis on reeglid hoopis teistsugused, kogu rahvusvaheline süsteem üritab siis sust lahti saada. Siin on asümmeetria. See ei tähenda, et rahvaliikumisi ei oleks, need on tegelikult kasvanud suuremaks, aga inimestele saab selgeks, et kui sa nende poolt hääletad, siis sa hääletad selle poolt, et sinu riigist tehakse lahinguväli. Pole ime, et paljud löövad siis käega ja ütlevad, et „okei, olgu, see paremradikaal teeb pooled asjad ära ja temal vähemalt lastakse tegutseda“.

    Teine asi, lisaks rahvusvahelisele survele, mis teie hinnangul hoiab inimesi neoliberaalses süsteemis, on ideoloogia, eriti mis puudutab võlamoraali ja töömoraali. Võlast on ka Eestis juba üksjagu palju kirjutatud, aga räägime siis veidike tööst. Miks on selle otsedemokraatliku projekti seisukohalt oluline mõelda töömoraalist?

    See on jah see küsimus, millega ma praegu tegelen. 2013. aastal kirjutasin ma essee pealkirjaga „Mõttetute tööde müsteerium“, mis osutus mu karjääri üheks ootamatumaks edulooks. See põhines üsna argisel kogemusel mu elus. Kokteilipidudel, kus ma küll sageli ei käi, kohtan ma alati vähemalt ühte inimest, kes ei taha oma tööst rääkida. Kui ma seletan, et olen antropoloog ja teen välitööd Madagaskaril, siis on nad väga huvitatud, aga kui jutt nende tööle läheb, vahetavad nad kiiresti teemat. Ja lõpuks, kui on juba veidi rohkem joonud, siis ütlevad, et ära mu bossile räägi, aga ega ma tegelikult midagi ei tee. Nad on sellised keskastme juhid, kes esitlevad koosolekutel graafikuid, aga tegelikult keegi neil koosolekutel käia ei taha ja ega nende tulemusel midagi ei muutu. Selliseid töid ma kutsungi „mõttetuteks töödeks“.

    On väga põnev, et keegi ei pea seda ühiskondlikuks probleemiks. Osalt seetõttu, et turumajandusliku ideoloogia seisukohalt ei saa ju sellist asja juhtuda. Sellised töökohad võisid eksisteerida Nõukogude Liidus, kus ühe tüki sealiha müümiseks võeti viis inimest tööle, aga mitte turumajanduslikus Läänes ja eriti mitte suurtes kasumile orienteeritud ettevõtetes. Efektiivsus on kapitalismi üks põhilisi eeliseid. Nii et kuidas see siis võimalik saab olla?

    Muuhulgas tahtsin ma teada, kui palju üldse on inimesi, kes tunnevad, et nende töö on mõttetu. Mind hämmastas, et kahe nädala jooksul pärast ilmumist oli mainitud tekst tõlgitud kolmeteistkümnesse keelde, veebileht oli kogu aeg maas, sest seda külastati miljoneid kordi päevas, mõtlesin, et jumal küll, see on veel tavalisem, kui ma olin arvanud. Lõpuks tegi Suurbritannia suur küsitlusfirma YouGov uuringu, mis kasutas otseselt minu sõnastust, ja selle järgi arvab 37% töölkäijatest, et nende töö ei anna ühiskonnale mingit tähenduslikku lisandväärtust. 50% arvab, et nende töö on kasulik, ja 13% pole kummaski kindel.[1] See on päris muljetavaldav, arvestades, kui palju on töökohti, mida kasutuks pidada on võimatu. Kui oled haiglaõde või bussijuht, siis sa ilmselgelt aitad ühiskonda. Sinu päev võib olla küll täidetud kunstlike mõttetustega, aga sa tead, et su päris töö on kasulik. Minu jaoks näitas see uuring, et kõik need inimesed, kelle puhul sa kahtlustad, et nad võivad oma tööd mõttetuks pidada, peavad ka tegelikult oma tööd mõttetuks.

    Kuidas on selline asi turumajanduses võimalik? Osalt selle pärast, et me tegelikult ei ela turumajanduses, enamik firmasid on väga suured, tegelikult oligopolid, nad suhestuvad valitsustega ja tegelikult neile meeldivad regulatsioonid, sest need kõrvaldavad väikefirmade konkurentsi, kes ei jaksa endale igasuguseid paberimäärijaid palgata. Aga asi pole ainult selles. Mulle tundub, et siin on tegemist hoopis väga põhimõttelise küsimusega sellest, kuidas me mõistame töö moraali. Sügaval kultuurilisel tasandil inimesed tõesti usuvad, et kui sa ei tee midagi sellist, mis sulle vähemalt mingil määral natuke piina valmistab, siis sa ei ole väärtuslik inimene, sa ei vääri oma sissetulekut.

    See paneb mind mõtlema, kuidas mõttetud tööd seostuvad teie arutlusega bürokraatiast. Esiteks seetõttu, et bürokraatia on suuresti selle taga, miks meil nii palju mõttetuid töid on. See on väga lihtne viis selliseid paberimäärimisülesandeid genereerida. Kõiksugu administreerijad, formularitäitjad, otsustajad ja muud sellised. Ja üks asju, mis siit esile tõuseb ja mida te oma raamatus bürokraatiast[2] väga hästi kirjeldate, on see, kuidas bürokraatlikud tööd suurendavad riigi vägivallaaparaadi rolli meie igapäevaelus. Me peame bürokraatidega suhestuma lõppude lõpuks ainult sellepärast, et kui me seda ei tee, siis palutakse meil viisakalt lahkuda ja kui me ei lahku, siis kutsutakse turvamehed, kes meid välja viskavad.

    Täpselt. Kas sa oled näinud filmi „Mina, Daniel Blake?“

    Just selle peale ma mõtlesingi.

    Eksju, seal on need mürakad turvamehed, kes siis, kui sa juhtumisi käitud nagu päris inimene, haaravad sul natist kinni.

    Kas te räägiksite selle idee implikatsioonidest?

    Jaa. Ma olen piisavalt vana, et märgata, kui šokeerivalt on igapäevaelu julgeolekustamine viimaste kümnendite jooksul süvenenud. Kui ma väike olin, külastasime vanematega sageli üht väikest kuurorti Fire Islandil, New Yorgi lähedal. Talvel seal eriti elanikke ei ole, aga suvel käivad sageli lastega pered, külastavad randa, mängivad niisama. Kui ma nooruses seal käisin, siis umbes kord kuus nägi keegi võmmi ja see oli suur sündmus. Nad sõitsid ringi oma väikeste bagidega ja siis me kõik hüüdsime, et „näe, võmmid, võmmid!“. See oli sedavõrd harv nähtus. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus sinna reisides näed juba praami peal kolme-nelja mürakat erafirma turvameest, kes oma eraldusmärkidega T-särkides jalutavad raadiosaatjatega ringi ja valvavad, et keegi liiga purju ei jääks. Niipea kui randa jõuad, on seal väike politseijaoskond ja võmmid patrullivad ja sa mõtled, et mis pagan siin juhtus? Need kohad, kus vanasti tundunuks veider relvi näha, on tänaseks kõik kadunud. Politseinikud on mänguväljakutel, haiglates, koolides, kõik institutsioonid on äkitselt muutunud lahinguväljadeks, või vähemalt eeldatakse, et nad võivad selleks muutuda.

    Ma ei saanud midagi parata, mul tekkis mulje, et sellel arengul on midagi pistmist majanduse finantsialiseerumisega. Finantsmajandus pole suuresti midagi muud kui võlasuhete kaudu väärtuse ümberpaigutamine nii, et see lõppude lõpuks, nagu viisakalt öeldakse, toimub jõu kasutamise ähvardusel.

    Pangad on selle arengu kõige ehedam sümbol. Viimase kahe-kolmekümne aasta jooksul on üle kogu USA tekkinud terve hunnik kohalikke pangakontoreid, millel ei tundu olevat mingit selgelt arusaadavat funktsiooni. Need on põhimõtteliselt lihtsalt kohad, kus on pangaautomaadid, aga igaks juhuks töötavad seal mõned inimesed ka. Need hooned näevad välja nagu mingid virtuaalses reaalsuses loodud kohad, mis on pärit kuskilt kaheksakümnendatest. Kõik on ilma igasuguste kaunistusteta ja steriilne, need võiksid olla mingid arvutis välja mõeldud tühjad ruumid. Ainsad tõelised asjad, mis neis kontorites on, on numbrid ja relvad. Seal on mõned ringijalutavad turvamehed ja turvakaamerad. Võib-olla mõni seif. Nii et tänapäeval leiad sa iga kahe kvartali tagant ühe sellise maja, kus pole midagi muud peale inimeste, kes mängivad numbritega, ja relvade. See on justkui meie uue reaalsuse sümbol.

    Ja teiseks hakkasin mõtlema pangaautomaatide peale. Tänapäeva maailmas, vähemalt Ameerikas, on need ainsad masinad, mis alati töötavad. Keegi juhtis sellele tähelepanu 2000. aasta valimiste ajal, kui toimus see rippuvate kidade skandaal.[3] Bushi ja Gore’i kandideerimise järel räägiti palju valimissedeleid lugevate masinate eksimissagedusest ja tuli välja, et kõik valimissedeleid lugevad masinad eksivad ligikaudu 0,5–1,5%-l juhtudest, millest juhul, kui need eksimused ei ole päris juhuslikud, iseenesest piisab, et valimistulemusi mõjutada, eriti kuna valimised lõpevad tänapäeval sageli nappide võitudega. Keegi juhtis siis tähelepanu, et kui tegemist on asjaga, mida me teeme kord nelja aasta järel, siis miks on sedavõrd keeruline seda süsteemi töökindlaks teha, eriti kui jutt käib valimistest, mis on justkui meie demokraatia pühim sakrament?

    Aga samal ajal kasutab igaüks meist iga päev pangaautomaati, iga päev sooritatakse USA-s üle 200 miljoni tehingu, mille eksimisprotsent on null! Millal sul viimati juhtus, et said pangaautomaadist vale summa raha? Seda ei juhtu samahästi kui kunagi! Me ei loe isegi seda raha üle, me lihtsalt eeldame, et summa on õige. Mida ütleb see meie väärtuste kohta? Me käime iga päev Londoni metroos, ja poole ajast eskalaatorid ei tööta, või siis on sillad katki või on lihtsalt masinad mustad või koledad. Kõik, välja arvatud pangaautomaadid. Need töötavad alati. Tekib tunne, et finantsilised abstraktsioonid on tegelikult ainsad asjad, mis on reaalsed.

    Kuidas jõuda sellest järeldusest reaalsete poliitiliste tegudeni? Kui rääkida näiteks mõne marksistiga ja küsida talt, et mis on see, mis on meile kõigile ühine ja mille pinnalt saaks toimuda mingi poliitiline organiseerumine, siis tema ilmselt vastab midagi stiilis, et organiseerumine toimub vabrikutes, me kõik tunnetame, kuidas me oleme oma tööst võõrandunud, ja kui inimesed sellest aru saavad, siis nad selle taju pinnalt organiseeruvad ja siis toimub revolutsioon. Teie töö ja väärtuse teooria on oluliselt teistsugune. Kuidas võiks see aidata reaalsete tegudeni jõuda?

    Ma uurin võlga ja tööd põhiliselt sellepärast, et need tunduvad mulle olevat peamised takistused sellel teel. Ning mulle tundub, et need takistused on üsna ebaveenvad. Kui sa oled sunnitud kasutama moraalseid printsiipe, mis ütlevad, et inimesed, kes oma võlgu tagasi ei maksa, on halvad inimesed, ja inimesed, kes ei tee tööd, mis neile tegelikult ei meeldi, on halvad inimesed, tähendab see ilmselt seda, et sul on paremad argumendid lihtsalt otsa saanud.

    Vanasti olid olemas üsna tugevad argumendid, mis seletasid, miks kapitalism on parem kui ükskõik milline kujuteldav alternatiiv. Vanasti räägiti, et kapitalism tekitab küll suurt ebavõrdsust, aga isegi kõige madalamal astmel olevate inimeste olukord muutub aja jooksul paremaks. Isegi kui oled vaene, võid olla üsna kindel, et sinu lastel läheb paremini kui sul. Või siis väideti, et kapitalism teeb võimalikuks tehnoloogia kiire arengu ja sellepärast läheb meie elu paremaks. Või et kapitalism loob stabiilsust, see loob tugeva keskklassi ja seetõttu ei ole vaja karta ootamatuid poliitilisi muutusi ja nii luuakse turvaline, etteennustatav maailm.

    Noh, nüüd tundub, et kõik need kolm argumenti seisavad üsna nõrkadel jalgadel. On täiesti selge, et kõigi inimeste elu ei lähe paremaks. Kõige vaesemate inimeste elu läheb halvemaks ja mitte paremaks, üles on kasvamas esimene põlvkond inimesi, kelle elatustase on madalam kui nende vanematel. Poliitilist stabiilsust enam ei ole ja tehnoloogiline areng, millega inimesed 19. sajandist alates kuni umbes 1950. aastateni ära harjusid, on justkui üle parda läinud. Uus iPhone ei ole eriti võrreldav lennukite ja muu sellisega. On olemas selline asi nagu „köögitest“, mis näitab, kuidas enne 1950ndaid muutus tavalise inimese köök umbes iga kümne aasta jooksul tundmatuseni. Enam mitte. Sellest ajast saadik on köögid jäänud põhimõtteliselt muutumatuks. Olgu, mikrolaineahjud on tekkinud.

    Lisaks on terve hulk innovatsioone, mis teevad elu suure hulga inimeste jaoks halvemaks.

    Eks ole. Mida sa silmas pead?

    Üks põhilisi hirme on praegu ju see, et töökohtade automatiseerimine kaotab ära viimased madala kvalifikatsiooniga töökohad.

    Tõepoolest, see peegeldab väga hästi meie praeguse majandussüsteemi veidrust, et ebameeldivate töökohtade kadumine on äkitselt muutunud probleemiks. See on üsna kindel märk, et kui majandussüsteem sellega toime ei tule, siis on selles midagi patoloogilist.

    Niisiis neid moraalseid argumente kasutataksegi sellepärast, et muud argumendid on otsa saanud. Ja ma arvan, et ega meil väga palju rohkem tööd ei olegi vaja teha, sest kui küsida, mida on vaja inimeste organiseerimiseks, siis see eeldab, et enamik inimesi arvab, et asjad on enam-vähem korras, ja meie ülesanne on neid veenda, et nad ei ole korras. Minu meelest on see väär eeldus. Enamik inimestest saab väga hästi aru, et olukord on halb, ja Hõivake Wall Street näitas seda väga ilmekalt.

    Ajaloolased arutasid pikalt nendel teemadel talupojamässe uurides. Küsimus on selles, et mida täpselt on vaja seletada, kui küsida, miks see või teine mäss toimus näiteks 1525. aasta Saksamaal või 1387. aasta Inglismaal. Paljude inimeste jaoks on keskne küsimus: „Miks olid talupojad vihased? Millised olid need konkreetsed etteheited, mis neid mässama motiveerisid?“ Aja jooksul hakkasid teised ajaloolased aga arvama, et võib-olla pole need üldse õiged küsimused. Talupojad teavad väga hästi, et neid rõhutakse – nad on struktuurselt olukorras, kus nad põhimõtteliselt saavad ise hakkama, aga siis tulevad mingid tüübid ja võtavad neilt asjad ära. Küsimus pole mitte selles, miks talupojad olid vihased, vaid miks need konkreetsed talupojad arvasid, et kui nad mässama hakkavad, siis erinevalt kõigist teistest talupoegadest ei notita neid kogu täiega maha. Miks arvasid nemad, et nad saavad sellega hakkama? Nii et näiteks Saksa talupojamässu puhul on vastuseks uute relvade areng, mis lubas talupoegadel arvata, et nad suudavad rüütlite vastu edukalt võidelda.

    Mulle tundub, et me oleme pigem sellises olukorras. Inimestele ei meeldi praegune süsteem, lihtsalt nad pole veel veendunud, et neil on võimalus midagi edukalt ette võtta. Ja ma olen ka veendunud, et ideoloogia ülesanne ei ole tänapäeval enam veenda inimesi, et olukord on enam-vähem okei. Praegu on ideoloogia ülesanne veenda inimesi, et nad on ainsad, kes on aru saanud, et asjad ei ole okei. Süsteemi eesmärk on meid veenda, et teised inimesed usuvad süsteemi, isegi kui meie seda ei tee. Ja kui kõik need inimesed, kes praegu arvavad, et nad on ainsad, kes on aru saanud, et süsteem on pekkis, üksteisega kohtuksid ja saaksid teada, kui palju neid on, siis nad ilmselt muudaksid meelt.

    Inglise keelest tõlkinud A. V.

    [1] W. Dahlgreen, 37% of British workers think their jobs are meaningless. ttps://yougov.co.uk/news/2015/08/12/british-jobs-meaningless/.

    [2] D. Graeber, The Utopia of Rules: On Technology, Stupidity, and the Secret Joys of Bureaucracy. Brooklyn, 2015.

    [3] 2000. aasta USA presidendivalimistel oli häälte ülelugemisel üheks määravaks asjaoluks küsimus, kas lugeda valimissedeleid, kus valija oli hääletanud Al Gore’i või George W. Bushi poolt, aga valimissedelit perforeerinud masin polnud õiget kohta korralikult augustanud, kehtivateks või mitte. Seda probleemi tuntakse kui „rippuvate kidade skandaali“ (hanging chads controversy). A. V.

  • Vaimsed taimsed kulgejad

    Kui me loodust lähemalt, raku tasandilt uurima hakkame, siis selgub, et taimsed ja loomsed rakud ei ole üldse nii erinevad, kui esmapilgul arvata võiks. Taimsed rakud on muidugi vanemad ja keerulisemad, neil on mõned täiendavad organellid, nagu kloroplast, mis tegeleb fotosünteesiga, ning nende rakumembraani ümbritseb veel rakukest. Muus osas on taimsed ja loomsed rakud kaunis sarnased.

    Lahknemine taimseteks ja loomseteks eluvormideks algas siis, kui ühed rakud hakkasid oma valgustundlikku organelli disainima silma suunas, et paremini orienteeruda ning ringi liikuda, ja teised jätkasid selle täiustamist energiaallikana. Fotosüntees võimaldab toituda footonitest, mida päike paiskab suure küllaga. Kloroplasti näol said taimsed rakud autonoomse elatusvahendi, mis võimaldas jääda passiivselt paikseks, säästa liikumise arvelt energiat ning keskenduda muule. Tulevastele loomadele aga andis silma nägemisfunktsioon tohutult aktiivse ja dünaamilise potentsiaali, ent põhjustas ka suuremat energiakulu. Taoistliku kõnepruugi järgi õppis loomne elu võimendama yang– ja taimne elu yin-energiat, loomad on agressiivsed, taimed passiivsed.

    Bioloogilise terminoloogia järgi kutsutakse loomi heterotroofseteks ehk teiste sööjateks, kes saavad toituda ainult muust elusainest, taimi aga autotroofseteks ehk isetoitujateks, kes sõltuvad teistest eluvormidest palju vähem. Fotosünteesis muundatakse päikeseenergiat keemiliseks energiaks, sünteesitakse footonite jõul veest ja süsihappegaasist suhkruid, mis on väga efektiivsed energiakandjad ja mida ilma floorata looduses ei leiduks. Taimed on ainukesed elusolendid, kes valmistavad rohkem söödavat ainet, kui enese eluprotsessides ära kasutavad. Ülejäänud heterotroofsete eluvormide energiaallikas on taimsete suhkrute lagundamine, taimed on seega kõigi toitumisahelate vältimatu baas. Lisaks muule eritavad nad fotosünteesi kõrvalsaadusena hapnikku, mille tihenemine atmosfääris lasi 500 miljonit aastat tagasi loomsetel rakkudel üldse arenema hakata ning elul laieneda igas suunas. Taimed ise otsustasid paiksuse kasuks ning pidid välja töötama suure hulga omapäraseid, meie, aktiivselt ringi sibavate loomade silmis väga eksootilisi, aga töökindlaid elus püsimise strateegiaid.

    Passiivseks vastupanuks söödikutele kasvatasid taimed ennast moodulsüsteemina, kus iga osa on tähtis, aga ükski pole asendamatu. Elutähtsad funktsioonid on hajutatud üle kogu keha laiali ja enda taastamise võime on muljetavaldav, nii et suure osa taimest võib nahka panna ilma, et ta funktsionaalsus saaks halvatud. Looma jaoks tähendab poolitamine surma, paljude taimede jaoks aga paljunemist, taim ei käitu nagu organism, vaid nagu koloonia, ning mükoriisa abil juurestikke pidi ühendatuna võib ühe ökosüsteemi taimestik moodustada hiiglaslikke mitmekultuurilisi sootsiume.

    Arvatavalt 82% biomassist moodustavad taimsed eluvormid. Planeedile on floora peamine puhastussüsteem, taimed ja mikroorganismid neelavad keskkonnast kõikvõimalikke toksiine ning lagundavad neid aplalt. Kui me planeedi saastatuse ja eluruumi terviklikkusega üldse midagi ette võtta plaanime, siis tuleks alustada läbirääkimistest flooraga. Ilma taimedeta saaksid toit ja õhk otsa ning ülejäänud elu hingitseks veel mõne armetu nädala. Kõige kauem kestaks raipesööjate ja lagundajate afterparty, aga sellegi tulesid vilgutataks õige pea.

    Kõigele vaatamata on taimed jäänud inimese maailmapildis täiesti tagaplaanile. Psühholoogia tunneb nähtust, mida kutsutakse taimepimeduseks. Kui inimestele näidata pilti põõsast, millel istub põõsalind, ning paluda kirjeldada, mida nad näevad, siis reeglina kirjeldatakse põõsalindu, aga mitte põõsast. Taimestik moodustaks just nagu neutraalse, tähenduseta paspartuu, millest vaadatakse mööda või läbi. Sellel kognitiivse fookuse hälbimisel on mitmeid põhjuseid – taimi on palju ja nad kasvavad tihedasti koos, nende tempo on meie jaoks peaaegu liikumatu ja nad moodustavad monotoonse roheluse. Oleme nii tugevasti oma yang-energiale orienteeritud, et isegi ei märka kõige oleva olemasolu polsterdavat yin’i. See ei ole pimetähn, vaid lausa pime väli. Meie kultuuri valdavalt röövellikust perspektiivist vaadates paistab, et kuna taimed ei ründa ega page, on nad pidevalt saadaval ning seega igavad. Taimed esindavad taoistlikku „toimi toimimata“ printsiipi – nad on kõikjalviibivad ja asendamatud, kuid ometi ei oska me neid kõnetada ega elusolenditena õieti märgatagi. Kui Noa hakkas esimest elustiku päästeoperatsiooni korraldama, siis tõi ta oma laeva küll kõigi loomade paarid, aga ei ühtegi taime.

    Samas ei ole suhtumine alati selline olnud, paljudes kultuurides ei ole suhtumine säärane ka praegu. Claude Lévi-Straussi „Metsik mõtlemine“ kirjeldab õige mitmeid põlisrahvaid, kelle botaaniline sõnavara tunneb tuhandeid liike ning kelle huvi taimse ümbruse vastu on väga üksikasjalik ja aupaklik. Muuseas oli ka veteväljal triiviva Noa jaoks märk elu uuest võimalikkusest see, kui luurele saadetud tuvi laeva naasis, nokas õlipuu oks. Seevastu 18. sajandi naturalist Erasmus Darwin, Charles Darwini vanaisa, pidas taimi juba hingelisteks olenditeks, omistas neile võimet tunda, liikuda, ning teatud määral vaimset aktiivsust. Meie sajandi jaoks on märgilise tähendusega 2005. aasta, kui Stefano Mancuso rajas Firenze ülikooli juurde Taimede Neurobioloogia Rahvusvahelise Labori, kus uuritakse taimede psühholoogiat, nende käitumise eri aspekte ning luuakse võrgustikku teiste uurimisasutustega. Mõnekümne viimase aasta jooksul bioloogias tehtud avastused, paradigmanihked ja uued uurimissuunad taimeökoloogias ja -kommunikatsioonis lasevad arvata, et nii nagu eelmist sajandit kosmose sajandiks, võidakse järgmist hakata kutsuma bioloogia sajandiks.

    Paljud inimesed peavad taimi tinglikult küll elusateks, aga ilma tunde ja aruta olenditeks. Mitmed uuringud aga näitavad, et taimedel on väga peen ja eritlev tunnetusvõime, mälu, õppimisvõime, suutlikkus kaalutletult reageerida miljöö muutustele, paindlikud suhtluskoodid, võrgustikud ja sotsiaalsed suhted. Stefano Mancuso väidab, et taimed on sensoorselt ülitundlikud, lisaks meile tuntud meeltele esineb taimedel veel 15 tajuvormi. Nad loevad väga täpselt keskkonna niiskust, happelisust, õhurõhku, magnetilisi ja muid parameetreid. Taime fotoretseptorid eristavad valgust pimedusest ja maitsevad valguse kvaliteeti lainepikkuste järgi. Ka juured on valgustundlikud, ent nende käitumine on valgust vältiv. Taimed tunduvad mõnel puhul eristavat ka ümbritsevaid vorme ja juba eelmise sajandi alguses pakkus Gottlieb Haberlandt välja hüpoteesi, et nad kasutavad oma sidekoe kumeraid rakukesti läätsedena, tunnetamaks täpsemini ümbrust. Seda hüpoteesi pole küll eksperimentaalselt kinnitada õnnestunud, ent viimase viie aasta üllatavad avastused on demonstreerinud isegi ainuraksete visuaalset võimekust, mistõttu Haberlandti unustatud hüpotees on taas aktuaalseks muutunud.

    Silmi ega teisi meeleorganeid taimedel tõepoolest ei ole, spetsialiseerunud kudede organiteks koondamine ei ole otstarbekas, kui pole võimalik söödikute eest jalga lasta. Selle asemel on taimed hajutanud oma mentaalsed funktsioonid üle kogu organismi, nende koed on polüfunktsionaalsed ja suudavad üheaegselt fotosünteesida, keskkonda analüüsida, infot ja ainet juhtida ning korraldada oma elutegevust liigiomase traditsiooni kohaselt. Kui osa taimest ära süüakse, jätkavad allesjäänud osad elutegevust ning hakkavad tervikorganismi kiiresti taastama. Lambakarja poolt lagedaks näsitud nurm haljendab paari nädala pärast endisest tihedamana. Ükski loom ei suuda allesjäänud jalale uut keha külge kasvatada, taimed suudavad.

    Haistmine ja maitsmine on taimedel erakordselt peened, nad loevad molekulaarseid sõnumeid ja sünteesivad täpselt suunatud vastuseid. Taimede kommunikatsiooniskaala on suures ulatuses keemilist laadi. Nad suhtlevad keemiliste signaalide abil isekeskis ning keskkonnaga, näiteks putukatega. Tõukude rünnaku puhul võib osa taimi maitse järgi määrata ründaja liigi ning sünteesida sobivaid feromoone, mis kutsuksid kohale antud tõukudest toituvate kiskjaputukate jõugu. Lihasööjate taimede huuled sünteesivad oma ohvrite jaoks sobilikke peibutussöötasid ja kõigi taimede juured tajuvad lämmastiku, fosfori või naatriumi minimaalsete koguste jälgi. Keemiliselt on taimed kõigist teistest olenditest võimekamad.

    Kuigi ilma kõrvadeta, on taimede kuulmine siiski päris hea. Nad reageerivad vibratsioonidele kõigi oma keharakkudega ning emiteerivad ise võnkeid rakumembraane ning -seinu vibreerima pannes. Eriti võimekad on helide suhtes taimede juured. Taimede akustilist tundlikkust ja aktiivsust mõõdeti laborites juba 20. sajandi lõpul, märgati, et taimed emiteerivad peamiselt ultraheli ning kuuldavas sageduses madalsagedusliku infraheli lähedale jäävaid võnkeid. Looduses on taimede akustilisi võimeid raske testida, sest ümbritsevaid helisid on tohutult palju. Teravmeelse katsesüsteemi ehitas Monica Gagliano Sydney Ülikoolis koos eksperimentaalfüüsikutega. Heli taimele suunamiseks kasutas katsegrupp laserikiirt ning teise laserikiirega registreeriti taime vibratsioone. Taimed ilmutasid sagedus-selektiivset tundlikkust ning vastasid eri sagedustele erinevate sagedustega.

    Monica Gagliano on taimede käitumise, mälu ja õppimise vallas teinud väga palju mitmesuguseid uuringuid. Firenze Ülikooli juures taimede õppimisvõimet uurides kasutas ta mimoosi puutetundlikkust ning arendas edasi Lamarcki kunagist katset, kus kalessis mööda munakivisillutist veetav mimoos rappumise tõttu ehmunult oma lehed kokku tõmbas, ent lõpuks harjudes end jälle lõdvaks lasi ning järgmistel päevadel läbielatut mäletas. Gagliano lasi mimoosipottidel teatud kõrgusest alla kukkuda, kuid katseseade püüdis potid pehmelt ja turvaliselt kinni. Esimestele kukkumistele vastasid taimed ärritunult kokku tõmbudes, ent 4–6 korduse jooksul õppisid nad selgeks, et sellised lennuharjutused pole ohtlikud, ning loobusid kokku tõmbumast. Tegemist ei olnud väsimusega, sest puudutustele reageerisid nad endistviisi. Katsetaimed olid jaotatud kahte gruppi, ühed olid harjunud kasina ja teised küllusliku valgusega. Madala valgusrežiimiga kohanenud taimed olid kiiremad õppijad, sest lehtede kokku tõmbamine on juba iseenesest energiakulukas, aga lisaks kahandab kokkutõmbumine fotosünteesivat pindala rohkem kui poole võrra. Seega on eriti valgusnäljas taimedel motiive järele mõelda, kas maksab iga värina peale tõmmelda. Uus kogemus jäi mimoosidele meelde kuni neljakümneks päevaks.

    Taimed on morfoloogiliselt väga plastilised, nad võivad reageerida välistele olukordadele oma kuju muutmisega suures ulatuses. Loomad teevad sedasama, aga meil toimub see evolutsiooni käigus, paljude põlvkondade ja suurte populatsioonide akordina. Taimed võivad seda sooritada aga ühe eluea kestel, eraldi indiviidide kaupa. Samast käbist idanenud kaks mändi, kellest üks on sattunud kasvama tihedas männikus ja teine keset valgusrikast nurme, erinevad teineteisest, nagu oleks nad eri liigist. Üks on pika ja sirge tüvega, kõrgelt laasunud ja üksnes ladvas haruneva ahta võraga. Teine aga madal, jässakas, võimsalt harunenud võra ja kõverdunud okstega. Või siis võrrelge kõrges heinas ja madalalt niidetavas murus kasvavat võilille. Muruvõilill loobub varrest sootuks ja litsub õie vastu maad, et ükski niiduk ega vikat teda ei riivaks.

    Üks taimeriigi hämmastavamaid silmamoondajaid on liaan Boquila trifoliolata. Teda on taksonoomiliselt raske määrata ja kirjeldada, sest tal võivad olla ükskõik millised lehed. Ta nimelt kasvatab omale samasugused, nagu on peremeespuul, keda mööda ta üles ronib. Sealjuures imiteerib ta väga täpselt nii lehe suurust, värvi, kuju kui leheroo pikkust ja kaldenurka ning suudab järgi teha kõige erinevamaid lehti. Tema mimikri on üks kõige täiuslikumaid, mida loodusest leitud on, sest nii üksikasjaliku täpsusega midagi imiteerida suudavad vähesed, pealekauba on enamus mimikrimeistreid spetsialiseerunud ühe valitud liigi matkimisele. Kuid see pole veel kõik. Kui trifoliolata ronib ühe puu pealt teise peale, siis kasvatab ta järgmise varrelõigu külge teistsugused lehed ja kolmanda peale ronides kolmandat sorti lehed. Ta on nagu taimeriigi greif, roheline kimäär, kellel on ühe keha, teise pea ja kolmanda tiivad.

    Bioloogidel ei ole väga selget teadmist, miks Boquila niimoodi käitub, veelgi arusaamatum on küsimus, kuidas ta seda teeb, kust teada saab, milliseid lehti omale kasvatada. Kas ta määrab oma mudelit maitstes või haistes? Loeb ta oma mudeli genotüüpi ise, või on tegemist geenide horisontaalse triiviga näiteks bakterite abil? Võibolla suhtleb ta hoopis sellisel kanalil, millest meil seni veel aimu ei ole? Kui püüda tema eluviisi ja iseäralikku taju omale ette kujutada, siis hakkame aimama, kui erinevaid teadvusetüüpe võib olemas olla. Kindlasti on ju meie mimeesi kuninganna puhul tegemist ümbruse tunnetamise, andmete täpse analüüsi ja nendele reageerimisega adekvaatsel ja eesmärgipärasel moel. Need aga ongi teadvuse peamised tunnused.

    Varase maaviljelusega algas inimeste ja taimede uut laadi koostöö. Põldu harides said inimesed suurema kindlusega kõhu täis, taimed leidsid aga inimese näol superefektiivse vektori oma seemnete levitamiseks tohututesse kaugustesse. Esimene sümbioos tekkis inimesel läätsega, Lens culinaris, kelle kasvatamisest on esimesed märgid 15 000 aastat tagasi. Samasugused ilmastiku- ja mullatingimused nagu läätsele, sobivad ka hiirehernele Vicia sativa, kes on läätsepõldude tavalisim umbrohi. Tema tillukesed seemned sõeluti läätsesaagi seast aga kergesti välja ning see ei olnud hiirehernele meeltmööda. Ta seemned muutusid läätse omadega järjest sarnasemaks, kuni neid oli raske eristada ning hiirehernes hakkas sarnaselt läätsega osa saama kõigist põllunduse hüvedest. Tulemuseks on läätse hübriidide ja variatsioonide tohutu hulk.

    Selline Vavilovi mimikriks kutsutav väikene pettus on agronoomidele hästi tuttav, seda on kasutanud mitmed põllumajanduse konteksti sattunud liigid. Klassikaline näide on rukis, kes levis algselt nisupõldude umbrohuna, kuni jõudis nii kaugele põhja, kus nisu enam hästi ei kasvanud, ning muutus seal ise domineerivaks teraviljaks. On aga teisigi viise, kuidas taimed on osanud ennast inimese jaoks apetiitseks muuta, heaks näiteks kanepi ja mooni psühhotroopsete vormide tohutu globaalne levik.

    Nii nagu loomade kommunikatsiooni puhul jäävad paljud ilmingud meile arusaamatuks – suhtlus leiab küll ilmselgelt aset, aga me ei oska selle kanalit näha –, nii kasutavad ka taimed suhtlusviise, millest meil kuigivõrd aimu ei ole. Peamiselt suhtlevad nad protsessiliselt, muutes oma keha ja füsioloogiat, žestikuleerides iseennast, nende elu ja kasv on ühtaegu nii väljendusviis kui ka see, mida väljendatakse. Floora väga oluline väljendusvahend on fenotüüpiline plastilisus. Taimne diskursus on tegu, taime sõnaks on vahetu muutumine, millegi tekitamine, meile harjumuspärasel tähistaja ja tähistatava eristamisel on floora puhul vähe mõtet, see ainult segab meil neid mõistmast.

    Kõige märgilaadsemaid taimesignaale on bioloogidel õnnestunud registreerida keemilises spektris. Keemilise süntesaatorina on floora ületamatu. Kogu meie farmakopöa põhineb taimede sünteesitud molekulidel või laborites kopeeritud taimekeemial. Lenduvaid ühendeid eritades või juurestiku kaudu keemilisi signaale levitades hoiatavad taimed naabreid ja liigikaaslasi näiteks röövikute laine eest, täpsustades muuhulgas ka pealetungijate liiki. Söödikuid võidakse heidutada ebameeldivat lõhna, maitset või mürgiseid ühendeid eritades, kusjuures eritavad just need taime piirkonnad, mis on kallaletungi ohvriks langenud, ressurss ei ole raisata. Teisi, meelepäraseid liike meelitatakse ligi, nii kahjurite tõrjeks kui toitumise hõlbustamiseks. Näiteks liblikõielised on väga osavad lämmastikku siduvate bakterite ligimeelitajad, samal ajal peletavad nad tülikaid baktereid.

    Tänaseks on registreeritud ja osaliselt dekodeeritud tuhandeid lenduvaid ühendeid, mida taimed suhtlustasandil emiteerivad, väljendades vaenulikkust või poolehoidu, üksteist luurates, tüssates ja taga rääkides. See on väga vana kood, mida taimed jagavad seente, mikroobide ja loomadega. Aeg-ajalt märkavad botaanikud „neologisme“, mis toimivad paroolide või varjatud käepigistustena. Mulle meeldib looduses lõhnade orkestreid nuusutades mõelda, et mets vaimutseb.

    Tohutult tihe kommunikatiivne elu toimub meie silme eest varjatuna mullas, mis on eri eluvormide asustustiheduse poolest rikkamaid keskkondi üldse. Kuna enamik taimi on juurestike kaudu omavahel ühenduses, siis sama teavet, mida levitatakse lenduvate ühendite abil, saadetakse teele ka juurevõrgustike kaudu. Õhus levib teade kiiremini, juurte kaudu kindlamalt ja täpsemini. Juurestikes leiavad aset eriomased kontaktid ning moodustuvad sotsiaalsed ühendusteed, millele taimede maapealset osa uurides ei ole võimalik jälile jõuda.

    Maa-aluse miljöö peategelasteks on seened ja mikroorganismid. Osa seente niidistikud moodustavad taimede juurestikega sümbiootilisi suhteid. Taime juurtega tihedasti kokku kasvades moodustavad nad kompleksorgani – mükoriisa, mis toimib nagu seene ja taime vaheline kontaktpind, mille kaudu saab vahetada nii infot kui ainet. Seened teatavasti ise ei fotosünteesi ning on suhkrute osas täielikus sõltuvuses taimedest. Osa lagundab surnud taimi, osa parasiteerib elavatel, ent kõige rohkem on sümbiontseid seeni, kes arendavad flooraga vastastikku kasulikke kaubandussuhteid. Seente hüüfid on taimede narmasjuurtest sadu kordi peenemad, pääsevad kergesti ligi kõige väiksematesse mullapooride urgetesse ning kaevandavad sealt mineraale, mis taimede seas on defitsiitsed. Seened on allilma fosforituru liidrid ning vahetavad oma kaupa edukalt suhkrute vastu. See on üks vanimaid kaubanduse liike, mille algus ulatub paleontoloogiliste andmete põhjal vähemalt 400 miljonit aastat tagasi.

    Mükoriisat seentega moodustavad mitte ainult puud, nagu oleme teadma harjunud, vaid ka rõhuv enamik rohttaimedest. Seeneniidistike näol on mulla all peidus tohutult suured ja hargnevad, eri taimeliike ühendavad ainevahetuse võrgustikud. Briti Columbia Ülikooli metsaökoloogia professor Suzanne Simard avastas juba 1997. aastal, et täiskasvanud puud toetavad seeneniidistike kaudu suhkrutega ka lähikonnas kasvavaid noori puid ja seemikuid. Mõni aeg hiljem selgus, et mitte ainult – kuna okas- ja lehtpuude energeetiline defitsiit on kibedaim eri aastaaegadel, siis laenatakse suhkruid ka erinevate liikide vahel. Ka sellise laenumajanduse vahendajateks on seened. Taimejuurestikega kokku kasvanud seeneniidistikud moodustavad maa all mastaapseid ja komplitseeritud võrgustikke, Suzanne Simard ristis need võrgustikud Wood Wide Web’iks ja nende toimimisest me alles hakkame tasapisi aimu saama. Neid suhtluskanaleid pidi levib nii info kui aine, oma internetti saaksime nende struktuuridega võrrelda siis, kui õpiksime LAN-juhtme abil transportima ka suupisteid ja karastusjooke.

    Mida rohkem me taimede käitumisfüsioloogiat ja -ökoloogiat tundma õpime, seda enam märkame kõikvõimalikke üllatavaid koostöövorme ning altruistlikku käitumist. See on üsna ilmutuslik tõdemus, sest omakasupüüdmatust oleme harjunud omistama ainult „kõrgematele“ eluvormidele, peamiselt iseendale. Et see ilmneb ka taimede käitumises, siis on Mancusot tsiteerides kaks võimalust: kas taimed on kõrgemad eluvormid, kui me arvame, ning seetõttu omakasupüüdmatud; või on omakasupüüdmatus ja koostöö tunnuslikud ka kõige ürgsematele eluvormidele, mille puhul oleme ainsaks regulaatoriks pidanud olelusvõitluse konkurentsi, kus ellu jäävad ainult kõige tugevamad.

    Alates Thomas Nageli seitsmekümnendatel võimsaid laineid löönud artiklist „Mis tunne on olla nahkhiir?“ on teiste eluvormide teadvuse teemal väga palju filosofeeritud. Kvantfüüsikuid on teadvuse teema huvitanud juba ammust aega, Erwin Schrödinger pühendab sellele küsimusele Teise maailmasõja ajal kirjutatud teoses „Mis on elu. Vaim ja aine“ pikki inspireeritud mõttekäike:

    „Närvirakkude ning peaaju tekkimine teatud liiki organismidel on väga eriline juhtum. … See on erilist liiki mehhanism, mille abil indiviid reageerib muutuvatele olukordadele vastavalt muutuva käitumisega. … Ometi ei ole see sui generis. Suured organismide rühmad, eeskätt taimed, saavutavad väga sarnaseid tulemusi sootuks erineval moel. – Kas oleme valmis uskuma, et see väga eriline pööre kõrgemate loomade arengus, pööre, mis oleks võinud jääda ka toimumata, oli vajalik selleks, et maailm hakkaks iseendale paistma teadvuse valguses? Kas poleks vastasel korral tegemist otsekui etendusega tühjas teatris, mitte kellegi jaoks olevaga, seega õigupoolest üldse mitte olevaga?“

    Selles kontekstis ei saa mööda minna ka Rupert Sheldrake’i morfogeneetilise resonantsi teooriast, mis ilmumise ajal teadusringide poolt esoteerikana välja naerdi, aga praeguste teadmiste paistel tundub aina enam paika pidavat. Sheldrake’i arvates on mälu olemuslik kogu loodusele ning eri eluvormid arenevad, resoneerudes eelnenud vormide kollektiivse mäluga. Sheldrake toob välja suure hulga näiteid, mis kinnitavad morfogeneetiliste väljade toimimist, ning seletab nende najal nii evolutsiooniteooria kui loodusliku kommunikatsiooni arusaamatuid ilminguid.

    Ehkki küsimusega tegelevad meie ajastu säravamad vaimud, ei ole meil teadvusest mingit selget arusaama. Ilmne on, et enamusel meie mõõtkavas eluvormidel on teadvuse tunnused, alatasa puutume kokku märkidega nende sotsiaalsetest suhetest ja mõtestatud koostööst, aga meie arusaamale teadvuse olemusest on küsimärke seeläbi ainult juurde tulnud. Kas teadvus on organismisisene füsioloogiline või organismidevaheline väljaline nähtus? Kas me saame teadvusest rääkida näiteks raku tasandil? Sellisel juhul tuleks meil enesest rääkida mitmuse esimeses pöördes. Kui arvesse võtta ka mikrobioomi, kes suuremate loomade kehasid oma kodumaastikuks peab, siis ei ole me mingid autonoomsed indiviidid, vaid paljude tsivilisatsioonide kohtumise laadaplats. Kuhu me lõpuks piiri tõmbame? Kui möönda rakkude toimimises teadliku eesmärgipärasuse tunnuseid, siis kuidas on sellega lood molekulaarsel tasandil? Kristallilisel? Meie tehnoloogilise mängulusti ja katsetuste toel on praegu tekkimas ränikristallide võnkumisel põhinev tehisteadvus. Kas selline teadvus oleks kuigipalju tehislikum looduslikest sümbiootilistest konglomeraatidest? Kas ei tundu ta tehislik üksnes sedavõrd, kuivõrd me ennast loodusest väljapoole, mingi kujuteldava püramiidi tippu projitseerime?

    Kõige selle taustal tunduvad võõrtsivilisatsioonide otsingud, olgu Voyageri või hiiglaslike raadioteleskoopide abil, eluvõõra unistamisena. Eriti naljakad on arutelud ja salanõupidamised teemal, kuidas võiks, tuleks ja oleks turvaline suhelda maavälise tsivilisatsiooniga. Tõepoolest, kuidas siis, kas inglise või esperanto keeles? Äkki oleks otstarbekas harjutuseks oma planeedi elustikult keeletunde võtta, et pisutki aimu saada teiste eluvormide lingvistilisest variatiivsusest. Seda enam, et omaenda biosfääriga suhtlemine ei ole üldse mitte ulmeline ega teoreetiline, vaid pragmaatiliselt väga pakiline probleem, meie julgeoleku otsene tagatis. Ilma taimsete koostööpartneriteta ei tule meil oma planeedi detox’ist ja taashaljastamisest mitte midagi välja.

    Ma ei välistaks võimalust, et me õpime loodusega suhtlema ja meil tekib „kolmanda astme kontakt“ maapealsete tsivilisatsioonidega. Meenub üks irooniline meem: „Imagine if trees gave off WiFi signals; we’d be planting so many trees we would probably save the planet. Too bad they only produce oxygen we breathe.“ Ilmselgelt puud ei erita ainult hapnikku, me lihtsalt ei tea nende suhtluskanalitest kuigi palju. Võibolla me areneme, õpime kasutama teisigi suhtlusviise peale keeleliste ja elektrooniliste ning leiame põhjust ja võimalust oma elektroonilisi võrgustikke looduslike võrgustikega kokku kolida? Seda utoopiat tasub silmas pidada, selle üle mõelda ja sinnapoole püüelda, teisiti ei saa ta realiseeruda. Mingi viis koostööks tuleb igal juhul leida, kui me maa peal edasi õitseda soovime.

    Kõige esimene asi, mis meid taimedega suhtlemisel segab, on upsakas taimepimedus, mida eespool kirjeldasin. Teine on meie väga kitsas keelepõhine arusaam suhtlemisest, mis taimi kuigivõrd ei puuduta. On ju teisigi võimalusi – keemilised, optilised, elektromagnetilised, telepaatilised ja sellised, mida me veel ei tunne. Kõike võimalikku tuleks proovida, hea mõtteharjutus sellel teemal on Denis Villeneuve’i film „Arrival“, mis mõned aastad tagasi meil kinodes jooksis. Taimedega suhtlemise viiside osas maksab nõu küsida ka imekombel siiani ellu jäänud põlisrahvastelt. Šamanistlikel traditsioonidel pole loomade või taimedega jutule saamise osas ülearu palju probleeme olnud.

    Kuna inimeste küsimused kipuvad arusaadavatel põhjustel antropotsentristlikus kaldes olema, siis võib taimede paremaks mõistmiseks lähiajal abi olla iseõppivatest arvutisüsteemidest, mis suudavad iseseisvalt probleeme tõstatada ning neile lahendusi otsida. Väga suur osa loodusteadustest, geneetikast meteoroloogiani, toetub juba praegu masinmõtlemisele, ilmselt pole suur liialdus oletada, et arvutivõrkude ja biosfääri tsivilisatsioonide vahel on esmane kontakt juba aset leidnud. Järjest tekib hübriidseid teadusharusid ja uurimissuundi, Alvo Aabloo laboris Tartu Ülikoolis arendatakse tehislihaseid, biorobootika valdkonnas on Eesti teadlastest tegutsenud Istituto Italiano di Tecnologia ja hispaanlaste Centro de Investigaciones sobre Desertificacióni juures järeldoktorandina Sirgi Saar ja Indrek Must.

    Skeptikud on minu käest korduvalt küsinud, mis huvi või motiiv peaks taimedel meiega suhtlemiseks üldse olema, mida nemad võiksid meilt vastu saada? Maksab märgata, et taimed suhtlevadki meiega juba aastatuhandeid – päris algusest peale. Nad sünteesivad erinevaid molekule, mis meid transsi viivad, ja teisi, mis meid ravivad. Küllap on sellel terve rida häid põhjusi. Suhtlemise pidur on praegu ilmselgelt inimesepoolses otsas. Floora suhtleb meiega nii otseselt kui kaudselt toitumisahelate kaudu ja me hingame floora tekitatud hapnikku. Oleks küll juba aeg mõelda selle peale, mida meie saame neile vastu pakkuda ja kuidas nende elu meeldivamaks muuta.

     

     

  • Riigipöörajad ei-tea-kust

    Vastiseseisvunud Eesti vaevles aastail 1923–24 rasketes poliitilistes ja majanduslikes vapustustes nagu nüüdki ning ka siis leidus inimesi, kes seaduslikku võimu “ebanormaalseks” pidasid.

    5. –7. mail 1923. aastal toimunud II Riigikogu valimisi nimetas press “ebaloomulikeks”, sest 24-st kandideerinud erakonnast pääsesid parlamenti vaid 14 ning ülejäänutele antud enam kui 16 000 häält läksid kaotsi. Valimistel võitsid parempoolsed jõud eesotsas Põllumeestekogudega, kelle üks liidreid Konstantin Päts sama aasta augustis ka valitsuse moodustas.

    1923. aasta kehv viljasaak vähendas siseturu ostujõudu ja ohtralt krediite saanud kaubandusettevõtted sattusid raskustesse. Majanduses nurjusid lootused avarale Vene turule ja rohkele Vene transiitkaubandusele. 1923. a ületas sissevedu väljaveo 3,6 miljardi Eesti marga võrra (1923. aastal 1 dollar = 345 Emk).

    Suurenes elukallidus – kui 1920. aasta algul oli päevane elatuskulu 50 Eesti marka, siis kolm aastat hiljem juba 156 marka.

    Niisugune olukord tekitas ühiskonnas käärimist ning põhjustas 1924. aasta märtsis valitsuskriisi, mis tõi võimule uue, keskerakondade koalitsioonivalitsuse eesotsas Friedrich Akeliga.

    Insener Eduard Reinkubjase meelest polnud uus valitsus põrmugi parem ning tema arvates vajas Eesti Vabariigis maksev kord üleüldse põhjalikku parandamist. Loomulikult võis Reinkubjase arust uppuvat riigilaeva päästa vaid tema ise ja nõnda asutas ta sama aasta algul Tallinnas “Päästeorganisatsiooni”, mille eesmärgiks sai “ebanormaalse valitsuskorra kukutamine”.

    Kaitsepolitsei jõudis “Päästeorganisatsioonile” jälile üsna varsti pärast selle asutamist ning eestimaalased võisid asjaosaliste nimesid ajakirjanduse veergudel lugeda varem, kui need ise seda ehk oleks soovinud.

    “Postimehe” esiküljel seisis 3. augustil 1924 kaksikpealkiri:

    KUIDAS SUVINE KUUMUS PEAAJUDE PEALE MÕJUB.
    SALAORGANISATSIOONI “UUS RIIGI PÕHIKIRI”

    Neil päevil sai kaitsepolitsei organisatsiooni jälgile, kes kavatsenud nn. parempoolset riigipööret toime panna Itaalia eeskujul. Organisatsioon olevat alles õige noor, tegevuses kõigest kolm kuud. Ühenduses jälgile saamisega, on Tallinnas toime pandud arreteerimised. Kuuldavasti seisavad selle organisatsiooni eesotsas umbes 10 isikut. Suurem osa nendest kaelakohtuliku minevikuga. Organisatsioonis oli juba välja töötatud ka nn. “riigi põhikiri”, mille järgi esialgu kavatseti maksma panna midagi diktatuuri taolist. Ühtlasi oleks selle “põhikirja” järele uuendatud Eesti riigis üks ainuke ministeerium, mida pidanud juhtima nõukogu. Hiljem kavatsetud valida president ja temale 2 abi. Organisatsiooni tabamisel olevat leitud muu hulgas ka sõjaministeeriumi valdamise plaanid ja korraldused riigikogu liikmete ja kõikide endiste ja praeguste ministrite arreteerimise kohta. Hiljem olevat neid aga kavatsetud jälle vabaks lasta. Üldiselt paistab, et kogu see kavatsus kannab halva naljategemise laadi.

    Asja uurimine kestab praegu edasi, sellepärast on üksikasjade avaldamine enneaegne. Kuuldavasti ei võetavat poliitilistes ringkondades kogu seda kavatsust tõsiselt.

    Kaks päeva hiljem mainis ajakirjandus juba konkreetseid nimesid. 5. augusti “Postimees” kirjutas:

    (…) Uurimine on selgeks teinud, et organisatsiooni peategelaseks oli 33aastane Eduard Reinkubjas… (…) – Tema avaldanud kõige suuremat tegevust ja pidi saama meie tulevaseks Mussoliniks. Tema ülesandeks pidi jääma organisatsiooni meelest kõige tähtsama asutuse, sõjaministeeriumi ülevõtmine, kuhu tulevane Mussolini pidi ilmuma koloneli vormis. (…) – Ühtlasi selgub, et sõjaväelane Pants olnud ka kommunistide organisatsiooni liige. Sellega on ka seletatav, et kommunistide põrandaalustes ja põrandapealsetes lehtedes on ilmunud teateid fascistlise liikumise üle Eestis, kuna teised surelikud sellest midagi ei teadnud.

    Ka Tallinna lehed kulutasid palju esikülgede ruumi plaanitud riigipöörde valgustamiseks. Pealkirja all “Riigipöörde tegijad ei tea kust” kirjutas 5. augusti “Kaja”:

    (…) Vähesed tunnevad Tallinnas ehitusmeister Reinkubjast, kes teda aga tunnevad, siis küll halvast küljest. Olevat Venest tulnud optant, kuuldavasti insener. Teinud siin oma usaldajatele palju kurja. Tal sekeldusi ka kohtuvõimudega ja politseiga. – Koos käidud kuuldavasti tema, Reinkubjas’e ja endise Tallinna notaarius Väli kontoris. – Väli tagandati mitte kaua aega tagasi notaariuse kohalt ja anti kohtu alla. Olnud mõnesugused kelmused. Mõisteti, nagu mäletame, aastaks vangi, kuid protsessib edasi. – Oli omal ajal asutava kogu liige, rahvaerakonna rühmast. – Nende hulgast ei puuduvat ka see politseikordnik, kes omal ajal võltsitud korjanduseraamatuga politseikursustele raha korjas. Isegi mõned lahtilastud kriminaalpolitsei ametnikud seltsinud sinna. (…) – Kõike seda kuuldes ja lugedes peab küll otsusele tulema, et meestel põhjust oli maksva riigikorra vastu pahane olla. – Peab arvama, et paragrahv 102 nende jaoks kindel on.

    Viimane järeldus oli igati asjakohane. Selgus, et putšistid Eduard Reinkubjas, Leonhard Tomp (26a), Johannes Holm (25a), Nikolai Pants (21a) jt olid oma asja igatahes tõsiselt võtnud juba 1924. aasta kevadel, ammu enne 25kraadiseid suveilmu. Ja mis veel vihjetesse “peaajude” suunas puutub, siis väitis vähemasti organisatsiooni ninamees Reinkubjas ülekuulamisprotokolli andmetel, et “mina isiklikult haige ei ole olnud, ei ole mingeid epideemilist ega teisi haigusi põdenud. Oma vanemate tervisliku seisukorra kohta mina midagi ei tea, sellepärast, et mina noorelt vanematest lahkusin. Ei ole minul erilisi põrutusi, kukkumisi ega teisi organismi rikkeid olnud, ei ole kannatanud peavalu ega ka mingisuguste närvirikete all.”

    Kaitsepolitsei contra “Päästeorganisatsioon”

    Lähema ülevaate “Päästeorganisatsiooni” (edaspidi: PO) tegevuse üksikasjust saabki Kaitsepolitsei paberite kaudu (Eesti Riigi Arhiiv, f927, nim 2). Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ülema abi ja sama jaoskonna agentuuri juhataja Eduard Kapsta kirjutab oma kokkuvõttes 28. juulil 1924, et juba 1924. aasta aprillikuu lõpul oli agentuuri teel teatavaks saanud Tallinnas tegutseva salaorganisatsiooni olemasolu, mis korraldas sõjariistus jõude Eesti riigikorra kukutamiseks ja uue valitsuskorra maksmapanemiseks. Lähemal uurimisel andmed täienesid, selgus insener Eduard Reinkubjase juhtroll, organisatsiooni nimetus ja struktuur:

    “PO ümber sõjariistus jõu koondamiseks on Reinkubjasel omad agitaatorid, kes mõtteosalisi eneste ümber koguvad ja nendele organisatsiooni tegevuse sihti ja kava ning programmi valgustavad. Kui organisaator leiab mõtteosaliste hulgast organiseerimise võime ja võimalusega isikuid, siis tutvustatakse neid Reinkubjasele, kellega Reinkubjas isiklikult ühendust pidama ja juhtnööre andma hakkab ning organiseerimise üle teateid vastu võtab.” Kui suur oli Reinkubjase “agitaatorite” ja PO liikmete arv, ei õnnestunud Kaitsepolitseil teadete kogumisel ega hilisemal juurdlusel kindlaks teha. Tõenäoliselt ei teadnud Reinkubjas täpseid arve isegi, hinnates oma jõude tublisti üle, sest kaastöölised ei valgustanud olukorda organisatsioonis talle alati tõeselt.

    Nii andis Reinkubjase üks lähemaid kaaslasi, merelennu-eskadrilli reamees Nikolai Pants talle regulaarselt valeteateid kihutustöö olukorra kohta lennuväes. “Valetasin talle,” tunnistas Pants hiljem ülekuulamise protokollis, “et minu organiseerimise töö lennuväe sõdurite seas suurepäraselt edeneb ja et minul juba kümmekond liikmeid organisatsiooni koondatud on.”

    Kaitsepolitsei agentuuri teadetes paisus arv veelgi: “Nagu Pants ise on rääkinud, olla tema kihutustöö alal häid tagajärgi saanud, sest olla juba u. 20 poolehoidjat senini kogunud, kes on nõus PO-juhtnööride järele riigipöördes tegelikult sõjariistus osa võtma.‟

    Pantsi säärast käitumist aitab võib-olla seletada fakt, et Reinkubjas andis mõnele oma “organisaatorile” rahalist toetust, sh ka Pantsile.

    Ka hilisematel kohtumistel andnuvat Pants Reinkubjasele valeinformatsiooni: “Sest mina tahtsin teda sihilikult valearvamisel pidada, et temalt väljaastumise päeva teada saada ja siis oma ülemusele sellest ette kanda.”

    Viimases väites võib aga ka kahelda, sest juba juunikuu alguses oli Reinkubjas esimest korda teatanud, et organisatsioon on piisavalt tugev ning juhid on otsustanud riigipöörde veel samal kuul teostada.

    Määratud aja kättejõudmisel lükkas Reinkubjas riigipöörde toimepanemise jaanipäevani, põhjendades seda mõnesuguste puudujääkidega organiseerimistöös. Jaanipäeva lähenedes otsustas Reinkubjas pööret veelgi edasi lükata, sest ta kartnuvat Eesti vetes külaskäigul viibivate välisriikide sõjalaevade sekkumist, mis võinuks plaanid nurjata. (Juunikuus viibis Läänemerel tõepoolest Inglise torpeedohävitajate flotill, 7.–12. juunini seisid viis sõjalaeva kapten S. R. Bailey juhtimisel Tallinna reidil.) Laevastike lahkumise järel määrati ülestõusu alguseks öö vastu 30. juulit, kust Reinkubjas selle taas edasi lükkas ööle vastu 2. augustit – öeldavasti seoses kellegi tähtsama organisaatori ärasõiduga. Nüüd paistis asi kindlam kui kunagi varem.

    “27. juulil sellel aastal oli aga Reinkubjas oma organisaatoritele teatanud (…), missugusel ööl väljaastumine tingimata ka ette saab võetud,” märgib Kaitsepolitsei ametnik Eduard Kapsta oma kokkuvõttes murelikult, “sest selleks on kõik eeltööd tehtud ja riigipöörde õnnestumisele võib täiesti kindel olla ning praegune aeg on selleks kõige kohasem, sest praegune äärmiselt vilets majandusline seisukord aitab iseenesest kaasa.”

    Reinkubjas seletanud Kaitsepolitsei agendile, et “riigipööre ei nõudvat kuigi palju jõudu”, sest et temal rahva meeleolu on uuritud ja faktide kogumisega kindlaks tehtud, et “suurem osa rahvast ja peaaegu kõik sõjaväelased praeguse valitsusega rahul ei ole ja suurel häämeelel paremat valitsust saada soovivad ning igal juhtumisel praeguse riigikorra kukutamise poolt on ja kaasa aitama saavad.”

    Reinkubjas rääkinud ka seda, et igas tähtsamas sõjaväeosas on PO organisaator loonud rakukese, mis väeosa ülevõtmist toetab ja on abiks väeosas olevate sõjariistade vallutamisel. Eriti lootnud Reinkubjas autotankide divisjonile, kus olnud hästi organiseeritud salk sõdureid, kes väljaastumisel esimestena soomusautode ja tankidega riigipööret toetama hakanuks ja asutusi väevõimuga alistanuks. Samuti arvestanud Reinkubjas suure toetusega lennuväes.

    Hiljem, 29. aprillil 1925. aastal leidis “Päevaleht” Reinkubjase kohtuprotsessi valgustades sellest faktist tähelepanuväärse paralleeli 1. detsembri kommunistide ülestõusuga:

    Huvitav on märkida, et mõlemad tähendatud väeosad ka 1. detsembri mässu perspektiivides kommunistidel paremate jõududena olid arvestatud, millest kindlasti võib järeldada, et Reinkubjas oma mässu kordaminekut just samade tegurite peale rajas, mis kommunistidel nende mässukatse juures mõõduandvad pidid olema, nimelt kabuhirmu sünnitamisega linnas tankidega ja õhus lennukitega.

    Kaitsepolitsei agentuuri andmeil lootnud Reinkubjas sõjariistus jõudu saada ka Keskvangimajast vangivahtide hulgast, kus olnud selleks tarvilikud tööd tehtud ning Reinkubjas öelnud enesel olevat tuttavaid ka politseireservis.

    “Et viimane ja kindlam väljaastumise aeg Reinkubjase poolt ööseks 1/2 augustit selle aasta peale kindlaks on määratud,” kirjutab Kapsta, “siis on Reinkubjasel riigi- ja sõjaväeasutuste ülevõtmise kavad kokku seatud ja teatavad salgad ära määratud. (…) Peale sõjaministeeriumi ülevõtmist on Reinkubjasel plaanis kogu revolutsioonilist juhtimist oma kätte võtta ja sõjaministeeriumi oma staabiks teha. Teadete jäigi on Reinkubjas eelpoolnimetatud Johannes Holmi omale tähtsamate riigitegelaste ja kõrgemate riigiametnikkude elukohtade kindlakstegemise alal kui endist politseinikku kasutanud, kellele kohuseks teinud teatavate isikute elukohad kindlaks teha, et tarvilisel korral neid hõlpsam arreteerida on.”

    Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ülem pidas agentuuri juhataja 28. juuli aruandes esitatud fakte piisavaks, et asuda viivitamatult PO likvideerimisele. 30. juulil 1924 andis ta välja korralduse läbiotsimiseks Eduard Reinkubjase, Nikolai Pantsi ja Leonhard Tompi korteris ja nende päralt olevates ruumides.

    Samal päeval kell 4.15 ilmus Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ülema abi Julius Eiskop manukatega Eduard Reinkubjase korterisse Sörensi tn 14 krt 5. Eiskop tegi Reinkubjasele ettepaneku loovutada tema valduses leiduv riigivastane kirjandus vabatahtlikult, millega Reinkubjas ei soostunud. Seetõttu sooritas Eiskop Reinkubjase ruumides läbiotsimise ning leidis raamaturiiulist ühe raamatu vahelt sõjaministeeriumi plaani, magamistoast kummuti pealmisest sahtlist käsitsi kirjutatud 10-punktilise “Eesti Vabariigi praeguse ebanormaalse maksva korra kukutamise programmi” ja 26punktilise “PO-põhikirja üldisi sihtjooni Eesti Vabariigis võimu ülevõtmise puhul”, lisaks märkuste ja aadressidega märkmiku ning 5 üksikut lehekest märkmete ja aadressidega.

    Samal päeval otsiti läbi reamees Nikolai Pantsi asjad tema teenistuskohas merelennueskadrillis, kusjuures leiti lendleht “Kommunist” 5. juulist 1924. aastast. “Seda seletada ei oska, mil moel nimetatud lendleht tema kätte seljakotti on sattunud,” seisab läbiotsimisprotokollis.

    Pantsi ülemus merelennu-eskadrillis allohvitser Kivi rääkis ülekuulamisel, et oli Pantsi asjade hulgast varemgi leidnud kommunistlikku kirjandust. “Sellest kirjandusest oli temal üks brožüür päälkirjaga “Meie sõjariist”,” ütles Kivi kaitsepolitseile, “ja teine päälkirjaga “Maha kommunism, elagu sotsialism”.” Kivi tunnistas, et Pants jätnud talle niisuguse mulje, nagu ta eneses midagi varjaks. Otse ülemusele polnud Pants kordagi vastu hakanud, kuid allohvitserile paistnud selgelt silma, et “tema ennast sõjaväe distsipliini alla ei tahtnud painutada ja alati käsklusi vastumeelselt täitis”.

    Ka Pantsi asjade seast leiti läbiotsimisel “PO-põhikirja üldisi sihtjooni Eesti Vabariigis võimu ülevõtmise puhul”. “”Sihtjooned” on minule läinud esmaspäeval postiga saadetud,” seletas Pants ülekuulamisel, “kuid saatja on minule teadmata, sest ümbriku olen ära hävitanud ja ümbrikus midagi muud peale eelnimetatud lehe ei olnud. Läbiotsimise juures leitud paberit tahtsin mina vägivaldselt kaitsepolitsei ametniku käest ära kiskuda sellepärast, et teadsin, et selle läbi võib minule pahandus juhtuda, kuid minu katse paberit omandada ei läinud korda.”

    Leitud materjalid olid piisavad vandenõu ninameeste vahi alla võtmiseks ja Keskvangimajja toimetamiseks.

    Nõnda ei jõudnud Reinkubjas kolonelivormi proovikski selga ajada. 30. juulil, arreteerimisega samal päeval kuulas Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ülema abi Julius Eiskop ta sama jaoskonna kantseleis üle.

    Juhi elust

    Ülekuulamise protokollis leidub Eesli Vabariigi kodaniku Eduard Juhani poeg Reinkubjase kohta üht-teist huvitavat, ning kuivõrd ta oli PO kesksemaid figuure, siis peatugem ta teadaoleval elulool lähemalt.

    Eduard Reinkubjas sündis 17. jaanuaril 1891. aastal ning seisis hingekirjas Tartu maakonnas Laiuse vallas. Noorelt vanemate juurest lahkunud, lõpetas ta enda sõnul keskkoolikursuse eksternina Peterburi Peetri gümnaasiumis 1911. aastal. Gümnaasiumi küpsuseksamiks valmistunud ta omal käel Tallinnas, võttes eratunde. Samal aastal astunud Reinkubjas Peterburi polütehnikumi mehhaanikaosakonda, mille lõpetanud 1917. aastal.

    Ilmselt sellel perioodil tutvus ta ka oma tulevase naisega, kes Reinkubjase sõnul oli “rahvuse poolest venelane ja eesti keelt sugugi ei mõisinud”. 1924. aastaks oli Reinkubjasel kaks last, viie- ja kuueaastane.

    Petrogradi polütehnikumi mehhaanikaosakonnas oli tollal vähe eestlastest üliõpilasi. “Minuaegseid politehnikumi üliõpilasi tunnen praegustest sõjaministeeriumi tehnika osakonnajuhataja Sommeri ja Max Petersoni, kes ka Tallinnas elab,” väitis Reinkubjas ülekuulamise protokollis. “(…) Samuti ei tea mina ka teisa eestlasi, kes politehnikumis oleks minu ajal õppinud.”

    Järelikult pidi Reinkubjas Vene ühiskonda põhjalikult sisse elama. Arvatavasti nägi ta oma silmaga ka bolševike relvastatud ülestõusu Petrogradis ning vahest sai sealt koguni inspiratsiooni oma hilisemaks revolutsiooniliseks tegevuseks.

    “Igasugused dokumendid,” ütles Reinkubjas ülekuulamise protokollis, “minu politehnikumis õppimise ja lõpetamise kohta on minul Venemaal enamlaste ajal, kui mina teenisin Bessaraabia raudteel, kaduma läinud.”

    Igatahes 1919. aastal oli Reinkubjas juba Eestisse opteerunud ja töötas mereväeekipaažis inseneriosakonna juhatajana. Samal aastal siirdus ta tööle Sõjaministeeriumisse, kus oli “varustusevalitsuse inseneriosakonna töödejuhataja”.

    Teenistust tõestavad dokumendid olid Reinkubjasel huvitaval kombel samuti kaduma läinud. Tema sõnul juhtunud see “peale teenistusest vabanemist 1921. aastal ühes musta rahamapega” ning ta polnud neid enam leidnud. Kuna Reinkubjas ei omistanud dokumentidele “mingisugust tähtsust”, ei teatanud ta nende kaotamisest ei politseile, Sõjaministeeriumile ega ka kuhugi mujale. “Missugused dokumendid mina seekord ära kaotasin, mina mitte ei mäleta,” tunnistas ta ülekuulamisprotokollis, “ega suuda neid üksikasjaliselt üles lugeda, kuid nende dokumentide hulgas olid ka mõned vanemad dokumendid, nendes ka enamlaste valitsuseajal Venemaalt pärit dokumendid.”

    1923. aastal istus Reinkubjas petturluses süüdistatuna vangis. Ebaõnnestunud riigipöördeplaani järel “soojendas” “Kaja” 5. augustil 1924. aastal selle juhtumi taas üles:

    (…) Et raha saada, hakkas ta hiljem tuttavatele rääkima, et tema maja ehitada kavatseb, kus korterit saada võiks. Leidus ka kergemeelseid isikuid, kes seda uskusid ja tema ehiluselolevast majast endale kortereid “üürisid”, sealjuures tublid summad käsirahana ning aastaüürina eltemakstes. Reinkubjas ei mõelnudki aga maja ehitamisele asuda ja kasutas täiesti külmavereliselt petmise teel saadud rahasid. Asi puutus aga hiljem politsei kõrvu ning R-il tuli vastust anda kohtu ees. Seal mõisteti ta rahade väljapetmise eest 9 kuuks vangi, kust ta karistusaja lõpul, 1923. aasta detsembrikuul vabanes.

    Reinkubjas ise valgustab vanglas viibimise asjaolusid ülekuulamisprotokollis veidi teistsuguse nurga alt: “Möödunud aastal tõsteti minu vastu süüdistus petmises ja ma olin selle tagajärjel eeluurimise all vangistatud 9 kuud ning sain pärast kohtu poolt süüdistusandmete puudumisel vabaks mõistetud.” Pärast vanglast vabanemist olnud ta majanduslik olukord oma sõnul “äärmiselt vilets”. Ülalpidamist teeninud ta mitmesuguste juhutöödega, näiteks olnud ta osanik vabadusalbumi väljaandmisel (tulu 15–16 tuhat marka), Narva kasarmu remonttööde edasiandmise eest saanud Reinkubjas 25 000 marka ja tulekahju ekspertiisi eest Eesti Lloydis 10 000 marka. “Peale vanglast vabanemist minul võlgu tehtud ei ole,” rääkis Reinkubjas samas, “kuid endisest ajast on minul võlad jäänud, mida mina tasuda pole suutnud.”

    Seda imelikum ning “äärmiselt viletsale” majanduslikule olukorrale vasturääkiv näib Reinkubjase tunnistus oma elamiskuludest: “Oma praegusse elukohta Sörensi tn. 14 kolisin käesoleva aasta aprillikuus, ja maksan korteri eest ühes mööbli ja telefoni tarvitamisega 6000 maika kuus. Minu endine elukoht Kopli tn. 4 oli odava üüriga, nimelt 1000 marka, kuid et seal minul teise perekonnaga ühine tuba tarvitada oli, olin sunnitud praegusse korterisse kolima. (…) Minul ega naisel praegusel ajal mingisugust varandust ei ole. Ka ei ole minul naisega iseseisvat teenistuse kohta, kuid minu naine pidi lähemal ajal teenistusse astuma ja sellepärast võtsime omale teenija 1500 margaga kuus, teenijat pole meil ennemini olnud vaid astus teenima alles kuu aega tagasi.”

    (Kust sai sisuliselt töötu ja võlgades Reinkubjas kuus 7500 maika + perekonna elatisraha + raha PO ülalpidamiseks? Sellele küsimusele ma agentuurimärkmetest vastust ei saanud, ehkki ka Kaitsepolitsei juurdles selle probleemi kallal.

    “Kas on kindlaks tehtud, kas organisatsioonil raha oli,” küsis kohtu eesistuja major Kromel Reinkubjase protsessil 29. aprillil 1925. aastal agentuuri juhatajalt Eduard Kapstalt. “Jah oli,” vastas Kapsta, “Reinkubjas on tasu maksnud Tompile ja Pantsile, lubanud ka teistele maksta. Kust raha saadi, ei läinud korda kindlaks teha.”)

    “Et mina ilma süüta vangis pidin olema, siis mõjus see asjaolu minu peale väga rusuvalt ja leidsin, et senine maksev kord tahab põhjalikku parandust ja et see senine maksev kord ei vasta kaugeltki rahva elulistele huvidele,” pihtis Reinkubjas ülekuulamisel Kaitsepolitseis. “Vangis olles mõtlesin asja igakülgse täpipäälsusega läbi ja jõudsin otsusele, et ma suudan seada kokku uue programmi, mille teostamise puhul saaks Eestis valitsema enam-vähem õiglasem kord ja missuguse korraga oleksid rahuldatud suurem osa Eestis elavaid kodanikke.” Niisiis töötanud Reinkubjas juba vanglas viibides mõttes välja kehtiva riigikorra paremaga asendamise kava ning teinud seda oma sõnul “ilma välisabi ja nõuta”: “Tutvustasin seda teistele kaasvangidele, kuid missuguse vastukõla vangide poolt minu mõtetele osaks sai, on minul raske ütelda, sest et mina ise selle üle selgusele ei jõudnud.”

    Vangist vabanedes kannatanud Reinkubjas endiselt pessimistliku meeleolu all ning selle mõjul pannud ta 1924. aasta kevadpühade aegu “Eesti Vabariigi praeguse ebanormaalse maksva korra kukutamise programmi” ja “Päästeorganisatsiooni põhikirja üldised sihtjooned Eesti Vabariigis võimu ülevõtmise puhul” ka kirja.

    EESTI VABARIIGI PRAEGUSE EBANORMAALSE MAKSVA KORRA KUKUTAMISE PROGRAMM

    Praegune ebaloomulik valitsev kord on saanud maa ja rahva kurnajaks niihästi majandusliselt kui ka hingeliselt, nõnda et rahvas niisugust ebanormaalset valitsevat korda on sunnitud väevõimuga kukutama ja seadma maale valitsus, kes korra loob, mida rahvas võiks austada.

    Praeguse valitseva korra kukutamisega peab olema äärmiselt ettevaatlik, sest nagu on teada, on meil spetsiaalkaitsepolitsei ametis, kes igasugused riigikorra vastased organisatsioonid kergesti võib üles leida, ehk jällegi neist teateid saada, sellepärast peab iga organisatsiooni liige igal pool tegutsema äärmise ettevaatusega, ei või rääkida organisatsiooni tegutsemisest kergemeelselt isikutele, keda ei tunne lähemalt ja keda asi ei huvita.

    1) Organisatsiooni juhtimine seisab koos nõukogust, keda tegelikult juhatab organisatsiooni nõukogu esimees ja kelle alla kuuluvad 30 tegevat juhti (organisaatorit).1

    Märkus: organisatsiooni esimehel jääb õigus tarbe korral niihästi nõukogu liigete kui ka tegevate juhtide arvu suurendada ja viimastele nende tegevus kindlaks määrata.

    2) Tegeval juhil (organisaatoril) on ülesandeks koguda enda ümber ustavaid ja julgeid mehi, kes alluvad tema juhatuse alla tegutsema, temale ülesandeks tehtu nõukogude esimehe poolt ühe valitsuse asutuse oma alla võtmiseks määratud ajal kui tema organisatsiooni juhi poolt käsu saab,

    3) Iga tegev juht peab temale kätte juhatatud asutustega ennast tutvunema ja ühtlasi teateid koguma kaitse jõududest, ning sellele vastavalt endale jõudusid koguma.

    Kõigi asutuste, sv.-osade, politsei, telegrahvi, telefoni, raadiojaamade, posti, raudteejaamad, Balti sadama, Tallinna sadama ja väljasõidu maanteed peavad üle võetud saama ühe korraga ja määratud kellaajal Tallinnas,

    4) Ülevõtmine peab sündima täiesti ootamatult ja äkitselt, et ülevõetaval asutusel mahti ei ole ennast kaitsta, peab tormama äkitselt sisse ja kamandama: “Kõik kohapeale jääda.” Sõjariistad kui niisugused olemas on, ülevõttu, väljakäikude peale postid välja panna ja kui peaks olema vastuhakkamist, siis sõjariistadega sundida viibimata alla andma. Käsu mitte täitmisel tarvitada sõjariista, ning revolutsioonilise organisatsiooni võimu maksma kuulutada,

    5) Ülevõetava asutuse juurde peab liginema piiramise seisukorras, kus juhil tuleb ära näidata iga ühele tema seisukoht ja tegevus igale organisatsiooni liikmele. Enne sissetormamist peab ülevõetav asutus ümberpiiratud saama ja kõrvalistele isikutele sisse- ja väljapääs ära keelata,

    6) Iga organisatsiooni liige peab ülevõtmise momendil varustatud olema sõjariistaga ja organisatsiooni märgiga käevaruka peal (valge lint organisatsiooni templiga) missugused saavad välja antud organisatsiooni nõukogu poolt igale organisatsiooni liikmele,

    7) Tegeval juhil on õigus ülevõetavast asutusest ehk sõjaväeosast vabatahtliku jõudusid juurde võtta oma äranägemise järele, kuid peab sellest teatama organisatsiooni nõukogule, kust ka viimastele kaitsemärgid saavad väljaantud,

    8) Tegevjuht peab iga oma tegevuse kohta organisatsiooni nõukogule teadustama, missuguses seisukorras tema juhi tegevus on. Teadustamine sünnib käskjalaga,

    9) Valitsuste asutustest kuuluvad ülevõtmise alla järgmised: Sõjaministeerium, siseministeerium, posti-telegrahvikeskjaam, raadiojaam, kõik politsei jaoskonnad, politsei peavalitsus, piirivalve valitsus, Tallinna raudteejaamad, sadam, riigikogu hoone, riigivanema korter, kaitsepolitsei peavalitsus, meriasjanduse peavalitsus, sõjakool Tondil, allohvitseride kool, komandandi komando, tankide rood, lennusalk, 1-ne ratsapolk, ratsapolitsei, autorood, meriväe-ekipasch, “Lennuk”, “Vambola”, “Lembit”, vahipataljoni 10 jalgväe rügement, suurtükipolk, vangimajad ja Harju maakonna Rahvaväe ülem,

    10) Riigi ja sõjaväelased juhid endised ja praegused ja kõik Riigikogu juhatuse liikmed aresteerida.

    26-punktilised “Sihtjooned võimu ülevõtmise puhul” taotlevad anda ülevaadet, missuguse režiimiga oleksid vandenõulased kukutatud korra asendanud. Dokumendi mahukuse tõttu pole teda võimalik siinkohal ära tuua.2 “Sihtjooned” nägid ette, et pärast võimuletulekul “jääb ajutiselt maksma Päästeorganisatsiooni diktatuuri valitsus”.

    Selle valitsuse pidi ametisse kinnitama PO nõukogu ja ta volitused kestnuksid kuni “üleüldiste rahva valimiste” läbiviimiseni. Valimiste korraldamine oli samuti PO nõukogu hooleks usaldatud ning rahval tulnuks valida enesele 11-liikmeline Riiginõukogu. (Mingeid muid parlamentaarseid organeid “Sihtjooned” ette ei näinudki.) Riiginõukogu omakorda valinuks enda seast presidendi ja sekretäri. Presidendist ja tema kahest abist koosnevale presiidiumile kuulunuks kogu “tegev” riigijuhtimine, Riiginõukogule jäänuks nõuandev ja kontrolliv roll.

    “Sihtjoonte” punktid paistavad silma kord mittemidagiütleva üldsõnalisuse, kord koomilise detailsuse poolest. Nagu Eduard Laaman tabavalt on öelnud, on need korramuutmiskavad paberile pandud “pool notariuseliku, pool-lapsiku üksikasjalikkusega.”3

    “Kui mina praeguse maksva Eesti riigikorra kukutamise programmi kokku seadsin, siis mina ühegi isikuga uue valitsuse moodustamiseks läbirääkimisi ega vähematki mõttevahetust ei pidanud, vaid pidin seda tegema alles siis, kui selle programmi teostamisele tegelikult oleksin asunud ja selle programmi läbiviimist näha oleks olnud,” väitis Reinkubjas ülekuulamisel.

    Koos tutvustatud dokumentidega oli Kaitsepolitsei Reinkubjase korterist leidnud ka Sõjaministeeriumi hoone tubade paigutuse skeemi, mis kujutas sealset olukorda nii, nagu see Reinkubjase teenistuse ajal 1919–20 oli. “See skeem sai minu poolt valmistatud ühel ajal riigikorra kukutamise programmiga,” selgitas ta ülekuulamisel, “selleks et minul see joonistus aitaks kujutatud sõjaministeeriumi sisemust meeles pidada. (…) Omal ajal, kui mina kokku seadsin Eesti riigikorra kukutamise programmi, pidin mina ka kõigi riikliste asutuste plaani, samuti nagu sõjaministeeriumi plaani, endale muretsema selleks, et nende plaanide abil programmi teostada, kuid (…) heitsin vägivaldse kukutamise mõtte kõrvale ja selle pärast ei kogunud enam teiste asutuste üle andmeid ega joonistanud ka teiste asutuste plaane.”

    Hoolimata viimasest väitest ei kaotanud Reinkubjas tegelikult veel vanglaski lootust oma unistuste täideminekule.

    25. augustil 1924. aastal jõudis Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonda Reinkubjase järgmine, 12. augustil vanglas kirjutatud ja 16. augustil lennuväestaabis kinnipeetud kiri merelennu-eskadrilli reamehele Rudolf Karjaveskile:

    Hr. Karjaveski! – Vististi küll olete juba lugenud meie kavatsuse õnnetu saatuse kohta. Aga sellegi juures ei maksa pead kaotada ja õnneküttisi lasta otsustada meie saatust vaid astuge julgelt välja, et näidata hirvitsejatele nende hirvitamise eest. Seepärast katsuge endale koguda 10–15 julget ja vahvat meest ja tehke Keskvangimaja uksed lahti, sest minul on siin kõik juba korraldatud ja meie võiksime kohe sel samal momendil pöörde sünnitada. Praegult viibin mina Keskvangimajas esimese karidori peal. Vangimaja on väga kerge asi üle võtta ja sellega saaksite teie 10–15 mehega hästi hakkama. (…) Värava juures ja mereäärne post võtke üle ja värava kõrval vangimaja hoovis seest läheb karauuli ruum, kus ka vangimaja võtmed seisavad, siis tulge trepist üles ja tehke kõige pealt lahti lennusalga poolt ots kolmandal korral, sealt leiate ka mind kohe. Teen väikese plaani vangimaja kohta. – Austusega: Reinkubjas.

    Kohtus

    Mõistagi ei kandnud ka Reinkubjase viimane ponnistus edu. Reamees Rudolf Karjaveski arreteeriti ning astus koos teiste riigipöörajatega Tallinnas 29. aprillil 1925. aastal kell 11.20 Sõjaringkonnakohtu ette. Kohtuistung oli avalik, eesistujaks major G. Kromel, kohtu liikmed olid major Ainson ja mereväeleitnant Brakmann, sõjaprokurör kolonelleitnant K. Trakmann, sekretär nooremleitnant Niiler. Süüaluste kaitsjad olid vannutatud advokaat Sorokin ja vannutatud advokaat Ruubel, kes oli eraldi Rudolf Karjaveski kaitsjaks.

    “Päevalehe” ajakirjanik vahendas sama päeva lehe numbris muljeid kohtusaalist:

    Silmitsedes kaebealuseid, nende esinemist, küsimisi ja vastuseid, jääb mulje, et siin tegemist on täiesti tumedate inimestega. Ei või juttugi olla mingisugusest poliitilisest vaatest või tõekspidamisest kaebealuste juures, vaid kogu kavatsetav ettevõte oli poolkuritegeliste subjektide avantüür.

    Pealekaebealune ja ettenähtud “diktaator” Reinkubjas ise jätab mulje, et ta võib olla väikesekaliibriline kelm, kuid mitte juhtiv isik poliitilisel alal.

    Kohtuistung jätkus 30. aprillil 1925. aastal. Süüalustele antud viimases sõnas tsiteeris Reinkubjas põhiseaduse 13. paragrahvi, milles on öeldud, et Eesti Vabariigi kodanikel on õigus avaldada oma mõtteid sõnas, kirjas, pildis jne, mida võib kitsendada ainult riigikaitse ja kõlbluse huvides. Niisiis ei arvanud Reinkubjas, et tema tegevus riigikaitset kuidagi ohustanud oleks. Ka ükski teine kaebealustest ei tunnistanud end süüdi riigikorra vägivaldse kukutamise katses.

    Kolme ja poole tunnise nõupidamise järel tuli kohus uuesti saali ning mõistis Eduard Reinkubjase 10ks, Johannes Holmi, Leonhard Tompi ja Nikolai Pantsi 6ks aastaks sunnitööle ühes kõigi õiguste kaotamisega süüdistatuna osavõtus riigivastase “Päästeorganisatsiooni” tööst. Rudolf Karjaveski mõisteti kaheks aastaks parandusmajja, kuid riigivastases organisatsioonis osalemise süüdistuses mõisteti ta õigeks. Ülejäänud süüdistatavad, Keskvangla vangivahid Hans Piikmann ja Alfred Alevik, tunnistati süütõendite puudumisel süütuks. Kohtukulud pandi süüdimõistetute Reinkubjase, Tompi, Holmi ja Pantsi ning Karjaveski, nende maksujõuetusel aga riigikassa kanda.

    Kohtuprotokolle lugedes näib suur organisatsioon olevat peaaegu olematuks muutunud. Ja tõesti – ei juhtunud midagi erilist peale selle, et mõni mees mõisteti türmi. Mis mõttega kulutas siinkirjutaja väikesele aferistide grupile nõnda palju aega ja ajakirjaruumi?

    Kelle huvides?

    “Kas riigipööre oleks õnnestunud, on muidugi küsitav,” kirjutas Kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna agentuuri juhataja Eduard Kapsta pärast juurdlust, “kuid tuleb sellega rehkendada, et Reinkubjase poolt määratud tähtpäevad riigipöördeks täpselt Eestis asuvate kommunistide tegevusega ühte langesid, iseäranis viimane, milleks ka kommunistid kihutustööd tegid, et 3. augustil suuremat väljaastumist ette võtta ja kui siis oleks Reinkubjase poolt riigipöörde katses väike segadus esile toodud, siis oleks kommunistid kindlasti tõsisemalt välja astunud ja momenti kasutanud, et omalt poolt riigipööret ette võtta, milleks neil kõik valmistatud oli. Sellega oleks “Päästeorganisatsiooni” poolt ettevõetud riigipöörde katse kommunistidele tee valmistamiseks olnud.”

    Samale järeldusele jõudis “Postimehe” juhtkiri juba 9. augustil 1924. aastal:

    (…) Oletame, et Reinkubjasel oleks korda läinud osagi oma “kavast” mõneks silmapilguks teostada. See oleks sünnitanud ikka teatavat segadust, mida aga kommunistid oleks otsekohe oma plaani jaoks osanud ära kasutada. (…)

    Juba see, et riigipööret taheti toime panna ilma igasuguste jõududeta, kelle peale toetada, ja tagavara jõududeta, näitab, et võimu haaramine ei võinud olla eesmärgiks, vaid ainult katseks segadusi sünnitada. Kavas oli ettenähtud arreteerimisi ja ülevõtmist nii palju, et salgast ei oleks ka siis jatkunud, kui iga asutust üks ainus oleks läinud “üle võtma”. Pealegi pidi võim ka maakonnalinnades korraga üle võetama, seal aga puudus salaseltsi võrk. Seda ei hakatudki looma, vaid asuti tegutsema, ja peaasi just sel silmapilgul, kui kommunistidel kõige soovitavam ja soodsam.

    Ligikaudu sama on ka Eduard Laamani hinnang “Päästeorganisatsiooni”-afäärile ja Eduard Reinkubjasele, kes “fiktiivsete ehituste juurest (…) oli fiktiivse fascismile üleläinud”. Temagi rõhutab eriti Reinkubjase ürituse kahtlast ajalist ühtelangemist punaste 3. augusti demonstratsiooniga:

    Teatava üllatusega kuuldi pärast, et enamlased selle surnultsündinud “sõjavastase” meeleavalduskatsega suuremaid lootusi olid ühendanud. “Kommunist” nr. 5 kirjutas nimelt, 3. augusti meeleavaldusele mindud lootusega, et nüüd uulitsavõitlused algavad ja et juba selle meeleavalduse muutmine sõjariistus ülestõusuks oleks pidanud lõppema enamlaste võiduga.4

    Igatahes oli parempoolse võimuhaaramiskatse näidet enamlikul põrandaalusel hädasti vaja. Ei põhinenud niisuguse katse eest hoiatamisel ju mitte üksnes kommunistide pikemaajalisem ideoloogiline strateegia, vaid ka omaenese vastavate plaanide n-ö konkreetne psühholoogia: 1. detsembrilgi seletati nii sõjaväelastele kui ka isegi omaenese löögirühmlastele, et kogu väljaastumist üksnes selleks vaja on, et fašistlikust riigipöördest ette jõuda.5

    Sellepärast püüdsid kommunistid algusest peale vihjata Reinkubjase riigipöörajate sidemetele Pätsi-Laidoneri opositsiooniga Akeli valitsuse vastu ning nende põhiseadusemuutmiskavadega. Sama joont on jätkanud eesti nõukogulikud ajaloolased:

    Paistab olevat tõenäoline, et E. Reinkupja väljaastumise puhul oleks parempoolsed saanud ettekäände alustada tegutsemist “kindlama korra jaluleseadmiseks”. (…) Seni ei ole korda läinud kindlaks teha E. Reinkupja ja K. Pätsi rühmituste omavahelist seost. Näib siiski, et F. Akeli valitsusel oli andmeid selle kohta, sest ta otsustas “Päästeorganisatsiooni” (mille tegevust valitsus jälgis juba kevadest saadik) tabada mitte teolt, vaid paar päeva varem, 29. juulil. Nii võeti parempoolsetelt võimalus kasutada E. Reinkupja mässu omapoolseks väljaastumiseks ja neil ei jäänud muud üle kui hakata avaliku arvamise petmiseks Reinkupja “Päästeorganisatsiooni” liikmeid kommunistide agentideks nimetama.6

    Selle peale ei oska ma öelda muud, kui et August Sunila polnud ilmselt piisava hoolega lugenud kodanlikku ajakirjandust. Reinkubjase “Päästeorganisatsiooni” ja Konstantin Pätsi vahel oli tõepoolest teatav side olemas, ainult et vahest mitte päris niisugune, nagu kommunistid näha soovinuks. Nimelt kirjutas “Päevaleht” juba 5. augustil 1924. aastal, et lisaks arreteerimisele kuulunud ametimeeste nimekirjale oli PO-l veel “erinimekiri järgmiste isikute peale – end. riigivanem K. Päts, end. siseminister K. Einbund ja Kukk. Nende isikute korterite kohta olid kogutud täpsed teated, kuni sissekäikude ja uste kirjeldusteni. Tähendatud nimekiri leiti Johannes Holmi juurest”. Olgugi et Holmi enese seletuse järgi kogus ta andmeid vaid aadressiraamatu koostamiseks, võib arvata, et PO-l polnud “Pätsi kamba” vastu just kõige sõbralikumad kavatsused.

    Olenemata sellest, millised olid Eduard Reinkubjase tegelikud isiklikud taotlused ja tagamõtted, võime suure tõenäosusega nentida, et tema “Päästeorganisatsioon” oli kaardiks hoopis suuremate mängijate käes. Ei saa välistada, et olnuks Kaitsepolitsei hooletum või kõhklevam, võinuks kommunistide detsembriputš puhkeda juba augustis. Siis, kui majanduslikust madalseisust väljajõudmise märgid veel nii märgatavad polnud kui detsembriks. Ning võib-olla olnuks Eesti esimene iseseisvusperiood siis sellega lõppenud, jõudmata õieti alatagi.

    Ilmunud Vikerkaares 1993, nr 2

    1 Nõukogusse kuulus 30 tegevat juhti sellepärast, et just nii palju asutusi tuli Reinkubjase meelest Tallinnas üle võtta. –M.R.

    2Väljavõte „Sihtjoontest‟ on publitseeritud kogumikus: Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924: Dokumente ja materjale. Tallinn, 1974, lk 70

    3J. S a a r [= E. Laaman], Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924: Osavõtjate tunnistuste ja uurimise andmete järele. Tallinn, 1925, lk 36–37. (Taastrükk kirjastuselt „Monokkel‟, Tallinn, s. a.)

    4J . S a a r , Enamlaste riigipöörde katse…, lk 38

    5Sealsamas, lk 50 jm.

    6A . S u n i 1 a , 1. detsember 1924: Arutlusi 50. aastapäeva puhul. Tallinn, 1974, lk 65. Vrd ka: A. S u n i l a , Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924. Tallinn, 1961, lk 95–96.

Vikerkaar