Arhiiv

  • Maailm pärast koroonat

    Mida öelda pandeemia mõju kohta sissetulekute globaalsele jaotusele? Raske on praegu midagi mõttekat öelda, sest meil pole aimugi, kui kaua pandeemia kestab, kui mitut riiki see haarab, kui palju inimesi sureb, kas ühiskonna sotsiaalne kude rebeneb või mitte. Me olema täielikus pimeduses. Enamik sellest, mida me praegu ütleme, võib homme osutuda valeks. Kui kellelgi on õigus, siis mitte tingimata tema nutikuse tõttu, vaid seepärast, et tal lihtsalt veab. Aga seesuguses kriisis loeb vedamine palju…

    Kui tõenäoline on see, et kriis kahandab globaalselt inimeste sissetulekuid? Joonis allpool näitab globaalset per capita sissetulekute kasvu reaalterminites aastatel 1952–2018. Jäme joon annab konventsionaalse (plutokraatliku) mõõdu: see näitab, kas maailma keskmine reaalne SKT per capita kasvas või kahanes. (Kõik arvestused on võrdse ostujõuga dollarites.) Maailma per capita SKT on langenud ainult neljal korral: 1954, 1982, 1991 ja viimati 2009, globaalse finantskriisi tagajärjel. Kõiki nelja globaalset langust vedasid Ühendriigid. See on üsna arusaadav. USA on olnud kuni viimase ajani maailma suurim majandus ja kui see aeglustus, siis avaldas see mõju ülemaailmsele kasvumäärale.

    Teine globaalse kasvu mõõt on nn demokraatlik („rahva“) reaalmajanduskasv (peenike joon joonisel). See küsib järgmist: oletades, et sissetulekute jaotus igas riigis jääb samaks, milline on keskmine kasvukogemus maailma rahvastiku seas? Või lihtsamalt öeldes: kui SKT per capita tõuseb Indias, Hiinas ja teistes rahvarohketes riikides kiiresti, siis tunneb rohkem inimesi end paremal järjel, võrreldes olukorraga, kus tõuseb mõne rikka, kuid väikese riigi SKT ühe elaniku kohta. Või veel teisiti öeldes: mõteldagu ajale 1960ndatel, millal näiteks Beneluxi maade SKT ühtekokku oli sarnane Hiina SKT-ga. Plutokraatlikus arvestuses läheks mõlema kasv arvesse ühtmoodi. Demokraatlikus arvestuses loeks kasv Hiinas palju rohkem, sest palju rohkem inimesi tajuks paranemist. Seega, teine mõõt kaalub riikide kasvumäärasid nende elanike arvuga. Seal me märkame, et maailm tervikuna pole negatiivse kasvumäära all kannatanud rohkem kui 1961. aastal, millal (iroonilise nimega) Suur Hüpe Edasi kahandas Hiina per capita sissetulekut 26% ning muutis kogu maailma majanduskasvu negatiivseks.

    Mida öelda nende kahe mõõdu tõenäolise arengu kohta 2020. aastal? IMF, mis arvestab ainult esimest mõõtu, hindas hiljuti, et maailma SKT kahaneb vähemalt sama palju, nagu see kahanes globaalses finantskriisis. Teine mõõt aga tõenäoliselt negatiivseks ei jää, sest Hiina on paranemise teel ja, nagu me nägime, rahvarohked riigid on need, mis suuresti määravad ära, mis sellise mõõdu järgi juhtub. Kui ka Hiina kasvumäär muutub negatiivseks, võib see koos enamiku Euroopa ja Põhja-Ameerika peaaegu kindlalt negatiivsete kasvumääradega tuua kaasa teise (demokraatlikus mõttes) majanduslanguse pärast 1950ndaid.

    Seega kujuneb kriisi negatiivne mõju majanduskasvule väga suureks. Aga see ei mõjuta igaüht ühtmoodi. Kui, nagu praegu paistab, majanduslangus osutub kõige rängemaks Ühendriikides ja Euroopas, siis lõhe suurte Aasia maade ja jõuka maailma vahel kahaneb. See on olnud peamine jõud, mis on viinud globaalse ebavõrdsuse kahanemisele umbes 1990. aastast alates. Seega me võime oodata, et sarnaselt pärast aastail 2008/2009 juhtunuga hakkab globaalne ebavõrdsus kiirenevalt kahanema. Ja nii nagu pärast aastaid 2008/2009, ei kahanda globaalset ebavõrdsust positiiivse kasvu „healoomuline“ jõud ühtaegu nii rikastes riikides kui ka Aasia tõusvates majandustes, vaid hoopis rikaste maade negatiivse kasvu „halvaloomuline“ jõud.

    Sellel on aga järgmised kaks tagajärge. Esiteks, geopoliitiliselt jätkub majandustegevuse raskuskeskme nihkumine Aasiasse. Üha vähem on tähtsust sellel, kas otsustatakse teha poliitiline „kannapööre“ Aasia poole või mitte. Kui Aasia jääb maailmamajanduse kõige dünaamilisemaks osaks, siis loomuldasa tõukab see igaüht selles suunas. Teiseks, Lääne rahvastike reaalsissetuleku langus saabub just hetkel, kui Lääne majandused olid hakanud välja tulema majanduskasinuse ja madala kasvu perioodist ning võis oodata, et keskklassi sissetulekute langus, mis oli neile riikidele finantskriisi järel iseloomulik, peatub.

    Puhtraamatupidamislikes (majanduslikes) terminites seisab meil tõenäoliselt ees justkui globaalse finantskriisi uus läbimäng: Lääne suhtelise sissetulekupositsiooni halvenemine, kasvav ebavõrdsus rikastes riikides (milles jäävad kaotajaks madalapalgalised ja haavatavamad töötajad), keskklassi sissetulekute stagneerumine. Seega võib koroonaviiruse šokk tulla teise dramaatilise löögina rikaste riikide positsioonile viimasel 15 aastal.

    Mõnes valdkonnas on oodata globaliseerumise pöördumist. See on kõige ilmsem suhtelises lähiperspektiivis (ühest kahe aastani), milles isegi pandeemiaga toimetuleku optimistlike stsenaariumide korral võetakse inimeste ja võimalik, et ka kaupade liikumine palju suurema kontrolli alla, kui see oli enne kriisi. Paljud takistused inimeste ja kaupade vabale liikumisele võivad tulla põhjendatud hirmust pandeemia kordumise ees. Aga mõned neist haakuvad ka firmade majandushuvidega. Seega kujuneb piirangute kõrvaldamine raskeks ja kulukaks. Me ei ole ju kõrvaldanud kalleid ja tülikaid lennuohutusnõudeid, kuigi terrorirünnakuid pole olnud aastaid. Ka antud juhul on ohutusabinõude kõrvaldamine ebatõenäoline. Samuti võtab maad sugugi mitte alusetu kartus, et rahvuslikus hädaolukorras ei ole sõltumine võõraste lahkusest just tingimata parim poliitika. Seegi hakkab õõnestama globaliseerumist.

    Kuid me ei peaks neid takistusi kaubandusele ning töö ja kapitali vabale liikumisele üle hindama. Kui kaalul on meie lühiajaline omakasu, siis me kaldume ajaloo õppetunde väga kiiresti unustama: seega, kui mitu aastat läheb mööda ilma suuremate vapustusteta, siis me hakkame arvatavasti tagasi pöörduma nende globaliseerumisvormide poole, mille elasime läbi enne koroonakriisi.

    Kuid see, mis ei tarvitse enam tagasi tulla, on eri riikide suhteline majanduslik jõud ning liberaalse ühiskonnakorralduse suhteline veetlus autoritaarsemate viiside ees. Teravad kriisid nagu käesolev kalduvad õhutama võimu tsentraliseerimist, sest see on sageli ainus viis, kuidas ühiskonnad ellu jäävad. Pärast aga osutub raskeks saada võim tagasi nendelt, kes on seda kriisi ajal kogunud ning võivad pealegi veel usutavalt väita, et tänu nende võimekusele ja tarkusele hoiti ära halvim. Poliitika jääb mullistusterohkeks.

     Inglise keelest tõlkinud M. V.

    Branko Milanović. The World After Corona. 28.03.2020.

  • Tehas, mis lõhestas ühiskonna

    Henri Kõivu pikk reportaaž tselluloositehase projekti sünnist, elust ja surmast. Miljardi lummuses. Eriplaneeringu hookuspookus. Sõda metsa pärast. Tartu põleb. Munitsipaalpoliitika tähetund. Masside mäss. Tehas otsib kodu. Seitse peatükki paberil ja internetis. Loe nüüd.

  • ZA/UM: kümme aastat hiljem

    Kuidas tuua arvutimängud Eesti avalikkuse huviorbiiti? Üks võimalus oleks hakata keskse kultuurilehe toimetajaks ja kirjutada selle külgedel teiste tehtud arvutimängudest. Teine variant on luua nii mitmetähenduslik ja heal tasemel arvutimäng, et kultuuriajakirjandus ise jälje üles võtab. See, et üks Eesti vanemaid kultuuriajakirju oma külgedele suisa kolmelt kirjutajalt mänguarvustuse tellis, ongi ZA/UM-i veretu revolutsioon.

    Vene kirjandusloos seostub ZA/UM-i nimi futuristide poolmüstiliste kirjanduslike eksperimentidega. Eesti kultuuriblogi nimena sündis see 2005. aastal DJ Tiesto remix’i taustal pidu pannes. „See näeb lihtsalt kuradima lahe välja, see kaldkriips seal vahel. See näeb välja nagu tehniline termin millelegi, mis on kohe kindlasti olemas ja kaalub kaheksa tonni,“ kirjeldab Robert Kurvitz nime kõla.[1] Kultuuriblogina alustas ZA/UM oma tegevust 2009. aastal. Möödunud aasta sügisel üllitas vahepeal varjusurmas olnud rühmitus arvutimängu „Disco Elysium“, mis on kiidusõnu pälvinud nii meisterliku maailmaloome, mängukirjutamise kui kaunite visuaalide eest. Selles valguses on paras aeg möödunud aastakümnele tagasi vaadata, et küsida, kuidas kujunes sõpruskonnast kultuurirühmitus ja rühmitusest mängustuudio. Millised ideed, inimesed ja väärtused selles protsessis edasi kandusid?

    Sidusam käsitlus ZA/UM-i tegevusest ja mõjust siiani puudub ning kollektiivsesse mällu on nad salvestunud hoopis ühe õnnetu paberlehe numbriga.[2] Ometi oli ZA/UM-i blogi näol tegu mitmeti erandliku nähtusega Eesti kultuurimaastikul. Nad olid esimene rühmitus, kellele internetikeskkond ei olnud sekundaarne, vaid esmane väljund.[3] Juba valitud vormis väljendub üks nende keskseid sõnumeid – kunst ei tohi olla elitaarne, vaid kõigile kättesaadav ja mõistetav. Seda toetas ka valitud keelekasutus ja teemaring. Internetimeedium ja elitaarsusele vastandumine andsid märku põlvkonnavahetusest. ZA/UM-i püsiautorid kuuluvad esimesse taasiseseisvunud Eestis sirgunud põlvkonda, kellel on küll uued väljendusvahendid ja kultuuritarbimisharjumused, kuid kes tajuvad veel teravat sidet nõukogude aja pärandi ja idaeurooplusega selle paljudes avaldumisvormides. Need märksõnad – põlvkonnavahetus, elitarismile vastandumine ja uute väljundite otsimine – loovadki esmase konteksti DE sünniloole.

    ZA/UM-i kaastööliste seas oli nii kirjanikke, kunstnikke, fotograafe kui kultuuriajakirjanikke. Autorite mitmekesist tausta arvestades tundub arvutimäng nende loomingulisele potentsiaalile igati loogilise väljundina. Videomängud on üks sünteetilisemaid kunstivormide seas, sidudes endas kujutavat ja sõnakunsti, heli ja liikumist. Kultuuriblogi-aegsetest zaumnikest olid mänguarendusega aktiivselt seotud Robert Kurvitz, Aleksander Rostov, Helen Hindpere, Argo Tuulik, Märten Rattasepp, Martin Luiga ja Kaur Kender. DE-s kujutatud maailm astus laiema avalikkuse ette Robert Kurvitza romaaniga „Püha ja õudne lõhn“ (2013). Ehkki teose kohta ilmus vastakaid arvamusi, paistsid kõik kriitikud ühel meelel olevat, et tegu on õnnestunud maailmaloomega, mis mõjub ühtaegu tuttavlikult ja kummastavalt, kuid moodustab uue usutava terviku.[4] Huvi maailmaloome (või vähemalt selle muutmise) vastu on üheks läbivaks niidiks ka mitmetes ZA/UM-i kirjutistes. DE-s lubab tegelase mälukaotus ümbritseva maailma kohta küsimusi esitada selle baasmõistetest alates.

    Enne kultuuriblogi oli aga sõpruskond. Muuhulgas tegeldi Robert Kurvitza eestvedamisel „Dungeons & Dragonsi“[5] mängimisega. D&D grupijuht viib oma jutustusega sündmustikku edasi, loob mängijatele ülesandeid ning otsustab täringuviskega nende edu ja ebaedu üle. Zaumnikute D&D irdus aja jooksul aina enam klassikalisest fantaasiamaailmast, kus tegutsevad haldjad, orkid, gnoomid jne. Maagia ja traditsioonilised tegelaste klassid asendusid eri poliitiliste ideoloogiate ja rahvustega, mis omakorda olid segu ümbritsevast tegelikkusest ja mängijate fantaasialennust. Nende D&D sessioonide käigus kujuneski välja maailm, mida võib kohata nii „Pühas ja õudses lõhnas“ kui DE-s. Stiililt võib seda võrrelda uitulmekirjandusega, mis peidab endas nii ulme, fantastika kui realistliku kirjanduse elemente.

    Eesti kultuuri- ja kunstirühmituste ajaloo kontekstis paistab ZA/UM silma sellega, et poiste ja tüdrukute osakaal püsiautorite seas on üsna võrdne. Ehkki tüdrukud on pildil, on nende kuvand siiski kuidagi kahvatum ja rohkem fookusest väljas kui ägedate poiste kujud. See peegeldub nii Mudlumi ilukirjanduslikus võtmes kirjutatud ZA/UM-i kroonikas „Poola poisid“ kui ka ZA/UM-i sõsarväljaande nihilist.fm-i tekstides, mis oma stilistikalt ja teemaderingilt meenutavad DE peategelase Harry mõttevoolu.[6] DE maailmaski on tüdrukud jäänud kõrvaltegelasteks, kes panustavad uurimisse vaid kasuliku info või artefaktidega. Mängu peategelaseks on ikkagi valge keskealine mees, olgugi et teatava potentsiaaliga oma feministlik pool üles leida.

    “Disco Elysiumi” peategelased

    Maailmatunnetuse oluliseks mõjutajaks mängus on tegelase riided ja aksessuaarid. Zaumnikutelegi ei olnud need lihtsalt tarbevahendid, vaid aegade esteetika kandjad. Rõivaste lõige, materjal, kombinatsioon jne on vilunud silmale peatumatu infovool. ZA/UM-i blogis tegeles argimateeria induktiivse mõtestamisega kõige järjekindlamalt Mudlum, kes suudab nööbi kaudu lahti rääkida pool 20. sajandi ajalugu.[7] DE-sse on materiaalne maailm ja tema saladused jõudnud eelkõige mitmete riietusesemete-artefaktide näol, mida mängija eri kohtadest leiab ja mis on ühed peamised tegelase oskuspunktide laiendajad. Mina jooksin enamasti ringi botaste (parem reaktsioonikiirus ja koordinatsioon), katkise kimono (parem valetamisoskus ja suhe narkootikumidega) ning läkiläkiga (paremad sotsiaalmajanduslikud teadmised). Üks 24-st omadusest, mida saab mängu jooksul arendada, on ka Inland Empire, mis oma kõrgematel tasemetel lubab tegelasel esemetega vestelda.

    Ida-Euroopa hing ei peitu aga ilusates riietes, vaid betoonis. Kaitse- ja militaarrajatised, uurimisjaamad ja tööstushooned, mis impeerium meile jättis, on praeguseks oma algsed funktsioonid minetanud, kuid omandanud seeläbi mingi ulmelise kvaliteedi, pakudes suurepärast ainest fantaseerimiseks. ZA/UM-i blogiski oli trööstitutel industriaalmaastikel ja betooni valgusmängudel oma kindel koht. Ilmselt paremini tuntud on 2013. aasta foto Sirbi uuest toimetusest, kus zaumnikud poseerivad Linnahalli treppidel. Lagunev koloss on taandatud dekoratiivseks fooniks, mis täidab kaadri äärest ääreni. Nõukogude minevik on endiselt noorte kultuuritegijate selja taga varitsemas. Seda rooste ja betooni esteetikat esindab DE maailmas kaluriküla ja saar, mille hüljatud kaitserajatis, roostes raudtee ja majakas meenutavad Tallinna trööstitumaid piirkondi, eriti Paljassaare ümbrust.

    Rääkides Ida-Euroopast, peame rääkima ka luuserlusest. Ilmajäetus- ja alaväärsustundest, mis paistab olevat põlvkonnaülene. Heaolu on ikka kusagil minevikus või suure halli mere taga, lubades end vaid aeg-ajalt kruiisilaevadega külastada. Ajaleht nimega Eesti Vaene – projekt, millega Kurvitz, Luiga ja Balloon kümne aasta eest välja tulid – on oma ühiskondlikust satiirist vähe kaotanud.[8] DE peategelasele sarnaselt on idaeurooplane pidevas amneesiaseisundis, teadmata, mis aega ja kohta ta päriselt kuulub. Pole vahet, kas otsid taga oma koledat lipsu või Lembitu pealuud, oma poliitilistele vaadetele, uurimisedule või enesetunnetusele (vt ka Superstar Cop) vaatamata jääd sa mängus alati luuseriks. Kui Kurvitza ja Rostovi äraspidist „promo“ uskuda, siis on DE just luuserlusest võrsunud.

    “Disco Elysium” esitab eksistentsiaalseid küsimusi.

    ZA/UM-i ringkond oma seitsme tegutsemisaasta jooksul avaliku tunnustuseni ei jõudnudki ning hääbus vaikselt, sundides asjaosalisi uusi väljakutseid otsima. Nad on põlvkond, kes on oma vanematest sotsiaalselt vähem kindlustatud ja vaesem ning kellele ebakindlus on elu loomulik osa. Ehkki heroismist ja üheselt tugevast protagonistist loobumine on mängumaailmas erandlik, ei kaota mängija „valede“ valikute läbi mängu sisus – pigem muutub mäng ühtaegu õnnetumaks ja naljakamaks. Õnnetud lood ja tegelaskujud on ikka olnud inimhingele paeluvamad. Ka Prantsuse ja Vene revolutsioonide vaim, mis nii ZA/UM-i blogis kui mängus vastu kajab, jutustab kangelaslikkusest läbi luhtumiste.[9] „Luhtumine. Luhtumine kujundab maailma. Ajalugu on luhtumise lugu, progress on luhtumiste järgnevus,“ kirjutab läbikukkunud kirjanik Robert Kurvitz.[10]

    Kõigele vaatamata on DE naljakas mäng. Nii nagu ZA/UM oli naljakas blogi. „Naljakus on elu orgaaniline osa,“ sedastab Sirbi visioonidokument.[11]

    ZA/UM-i huumor võib võtta eri vorme eneseirooniast ühiskondliku satiiri ja absurdihuumorini. See aitab vältida dogmaatilisust või liigsesse poliitilisusse laskumist. Sagedastele poliitilistele aruteludele vaatamata ei olnud ju ZA/UM siiski poliitiline, vaid kultuurirühmitus. DE poliitilisest terminoloogiast täidetud tekst on vaid ekraanivälise tegelikkuse paroodia. Loodan, et mängijal jätkub huumorisoont neid õrriteid mitte liiga tõsiselt võtta, vaid pigem nautida pakutud võimalust oma poliitfantaasiaid ohutult välja elada. „…minu arvates on poliitiline agentsus moraalsem kui erapooletus. Jobune skinhead on moraalsem kui kõhklev intellektuaal,“ kirjutas Martin Luiga ZA/UM-i blogis provokatiivselt. DE näib seda ideed kinnitavat. Poliitilisi valikuid tegemata oled sa lihtsalt Boring Cop.

    Eesti ajakirjanduses on DE seni kahetsusväärselt vähe kajastamist leidnud. Asi ei ole ainult arvutimängudest kirjutamise õhukeses traditsioonis, vaid meedia jätkuvas huvis Kaur Kenderi ja Margus Linnamäe isikute vastu. Kui Sirbi-skandaaliga seoses räägiti ebaproportsionaalselt palju sellest, kuidas Kender noori kultuuritegijaid oma huvides ära kasutab, siis DE valmimine on kajastamist leidnud pea üheselt Kenderi isiku kaudu.[12] ERR-i teade videomängu nominatsioonist Golden Joysticki auhinnale sedastab, et „Mängulooja Kaur Kender tegi paljude teiste eestlaste abiga valmis arvutimängu „Disco Elysium““.[13] Sealjuures nimeliselt mainimata ühtegi teist ZA/UM-i liiget. Kaur Kenderi tituleerimine „mänguloojaks“ on pehmelt öeldes eksitav. Tema roll oli eelkõige produtsendi oma ja projektiga veedetud viis aastat on vaid murdosa maailmaloomele kulunud protsessist.

    Siiani on vaieldav, kas lugeda ZA/UM-i sõpruskonnaks, kunstirühmituseks või ajutiselt ühe väljaande ümber koondunud autorite ringiks. Ilmselt on aegade jooksul oldud nii ühte kui teist. Sirbi visioonidokument oma selgepiirilise ja sidusa ülesehitusega väljendas eri autorite mõttekaaslust, ja paljud nendest põhimõtetest on oma väljundi leidnud DE-s. Praeguseks on ZA/UM-i blogi maas. Osa sellest (aastad 2013–2016) on veel „ajaloo prügikastist“ leitav nende Facebooki lehe kaudu. Oma tegevusega ei näitlikusta ZA/UM mitte ainult interneti jõustavaid võimalusi, vaid ka virtuaalse kultuuriloome haprust, mis võimaldab end igal hetkel kollektiivsest kultuurimälust välja lülitada.

    [1] A. Wiltshire, Studio profile: ZA/UM. Edge Magazine, 06.12.2018. https://bit.ly/3cO2A6U.

    [2] 2013. aastal sügisel sai kultuurilehe Sirp peatoimetajaks kirjanik Kaur Kender, kes vallandas suurema osa toonasest toimetusest ja täitis ametikohad ZA/UM-i liikmetega. Selles koosseisus anti välja üks lehenumber (22.11.2013).

    [3] „Me oleme tulevik. Ja me tuleme internetist“ – Helen Hindpere ETV2 saates „Jüri Üdi klubi: Kas digirevolutsioon sööb oma vanemad?“ (12.11.2013). https://bit.ly/2W3DGKK.

    [4] Vt nt: O. Ruitlane, Õudne, aga hea. Postimees, 19.02.2014; P. Helme, Suur ja põnev, aga tühjavõitu maailm. Looming, 2013, nr 12; J. Tomberg, Maailmaehituse paranduslik laineulatus. Sirp, 09.01.2014.

    [5] „Dungeons & Dragons“ on fantaasiapõhine rollimäng.

    [6] J. Ross, ZA/UM-i kroonika ehk emad ja pojad. Vikerkaar, 2020, nr 1/2; P. Karro, Laku vittu, nihilist! Vikerkaar, 2018, nr 1/2.

    [7] Vt nt tema lühikesi riietuspõhiseid ZA/UM-i liikmete iseloomustusi „Komplimendid“ (zaum.ee, 23.08.2013), https://bit.ly/3cPVr5S.

    [8] R. Kurvitz, M. Luiga, Balloon, Eesti Vaene – ajakiri kõige vaesemale. Müürileht, suvi 2010, nr 10.

    [9] The Hungarian Interview. ZA/UM Studio, 31.03.2017. https://bit.ly/38AMR7L.

    [10] R. Kurvitz, Püha ja õudne lõhn. Tallinn, 2013, lk 50.

    [11] Sirbi visioonidokument. zaum.ee, 13.11.13. https://bit.ly/38ILR1w.

    [12] Valik pealkirju Eesti meediast: „Kaur Kenderi loodud mängufirmat rahastab Margus Linnamäe“ (Äripäev 24.07.2017), „Kaur Kenderi uus videomänguäri on neelanud juba 700 000 eurot investorite raha“ (raha.geenius.ee, 05.09.2018), „Kaur Kenderi hiiglasliku eelarvega arvutimäng on valmis ja meil on selle kohta suur vihje“ (sky.ee, 14.10.2019), „Kaur Kenderi arvutimäng kerkis Steami müügiedetabelite tippu“ (sky.ee, 18.10.2019), „Kaur Kender värskest arvutimängust – see on nagu „Tõde ja õigus““ (Postimees, 22.10.2019).

    [13] Videomäng „Disco Elysium“ nomineeriti Golden Joystick Awardsi peaauhinnale. Err.ee 25.10.2019.

  • Koroonablogi II

    PETER LOONE FANNION:

    Ma olen Peter Loone Fannion, 10 aastat vana ja käin neljandas klassis. Ma elan Palo Altos, Ameerikas. Ma elan küll väikesel tänaval, aga käin ühes California parimas koolis. Tavaliselt lähen ma kooli jalgrattaga. Minu ema on pärit Eestist ja ma olen Eestis käinud iga suvel, sellest saadik kui ma sain kolme aastaseks. Minu tädi Oudekki on Eestis parlamendi liige ja ma näen teda ainult üks või kaks korda aastas.

    Olen praegu oma kodus kinni, sest meie koolinõukogu sulges koroonaviiruse pärast koolid. Minu ema koduõpetab mind, et ma saaksin korraliku hariduse, ma kardan, et ma ei saa kooli tagasi enne kui viiendaks klassiks. Ema koolis on raskem, ehkki tööd on vähem. Ma arvan ikkagi, et temast oleks saanud päris hea õpetaja.

    Hommikul ma kõigepealt ärkan, siis ma teen umbes tund aega matemaatikat ja siis loen Sonia Shahi populaarteaduslikku raamatut „Pandeemia“. Selles räägitakse viirustest ja kuidas need levivad. Pärast lugemist vastan Google Docsis ema tehtud küsimustele teksti kohta. Siis söön lõunat ja loen tund aega juturaamatut „Maze Runner“ ning kolm artiklit Washington Postist. Kõigest, mida ma loen, kirjutan lühikokkuvõtte ka ja ongi selleks päevaks kõik!

    Ma ei või oma kodust välja minna, ainult toidupoodi ja „hädavajalikuks reisimiseks“. Me käime isaga jalgrattaga sõitmas, see loeb kehalise kasvatuse eest. Kõik mänguväljakud on suletud ja tänaval peab hoidma kaht meetrit vahemaad. Pühapäeviti peame kolme sõbraga videokõne.

    Ma olen väga mures, et kui lennukompaniid tühistavad kõik lennud Eestisse, siis ma sel suvel ei saagi Eestisse minna või näha oma tädi ja vanavanemaid. Mul on meie perekonnakodus Antslas minu eriline õunapuu ja ma tahaksin näha, kunas tal tulevad õunad. Veel mulle meeldib käia Ähijärve ääres, mis on minu lemmikjärv Eestis. Ma kardan, et ma ei saa sel aastal üldse Eestisse, koroonaviiruse pärast.

    25.03.2020, Palo Alto

    EEVA KESKÜLA:

    Taimaal kehtestati 26. märtsist 30. aprillini eriolukurd, mis piirab riiki sisenemist, reisimist eri provintside vahel, suletud on kaubanduskeskused, igasugused avalikud lõbustusasutused, koolid ja ülikoolid. Supermarketid ning valitsusasutused on lahti. Kahjuks võeti osa meetmeid kasutusele liiga hilja ning palju inimesi nakatus just populaarse tai poksi hiiglaslikel staadionitel Bangkokis, viimasel nädalal on haigete arv paarisajalt üle tuhande, iga päev lisandub umbes sada juhtu. Kuna töökohad on ennast sulgenud, üritab rahvas suurlinnadest üle maa kodukohtade poole liikuda, kuid viiruse levimise takistamiseks on nüüd paljud bussiliinid suletud.

    Kuid Taimaa pole minu spetsialiteet ning suuri üldistusi kohaliku majanduse hetkeseisu ja kohaliku kultuuri kohta ma teha ei oska. Küll aga oskan üht-teist öelda ühe konkreetse Tai nurgakese, nimelt Koh Phangani saare kohta, kus praegu redutame. Tulime elukaaslase ja oma pisut üle aastase lapsega siia jaanuari lõpuks plaaniga nautida minu vanemapuhkuse aega ja seda, et laps võib rahulikult ära unustada sõna „kombinesoon“. Plaanisime jääda kolmeks kuuks.

    Selle saare valisime, kuna peale kuulsate täiskuupidude, mil saarele sõidab tantsima ja ohtralt alkoholi pruukima kuni 30 000 noort rändurit, on saare teises otsas küla, kus elab üsna püsivalt üle maailma kokku sõitnud spirituaalsete huvidega kogukond, n-ö conscious community. Kuigi kristallidega ravitsemine, reiki ja koos mantrate laulmine polnud päris meie teemad, nautisime siia saabudes väga joogastuudiote rohkust, erinevaid töötubasid ning pühapäevahommikuti püramiidikujulises hoones toimuvat alkoholi- ja narkovaba ekstaatilist tantsu. Üle kõige meeldis meile aga see, et igas kohvikus või rannas oli lihtne teistega lobisema hakata ja pärast Eesti talve nautisime iga väikest suhtlust.

    Kui Bangkokis olid kõigil maskid ees juba jaanuari lõpus, siis saarel toimis kuni eelmise nädala lõpuni justkui paralleeluniversum. Täiskuupidu oli küll tühistatud, kuid ühismeditatsioonid, päikeseloojangul suurtes gruppides trummilöömine ja tantsimine ning kohvikutes lobisemine toimus edasi. Saarel oli tuvastatud üks farang’ist ehk välismaalasest mujalt nakkuse toonud haige, kes toibus kohalikus haiglas kenasti ja on nüüdseks saarelt lahkunud.

    Viimase nädalaga on aga kõik joogastuudiod, massaaži- ja ilukeskused ning praktiliselt kõik restoranid ja kohvikud ennast sulgenud. Kõik need regulatsioonid ei tulene riiklikust eriolukorrast, vaid on kohaliku omavalitsuse ja haigla soovitused. Mõju turismist elava saare majandusele on veel raske hinnata. Märtsis lõpeb turismihooaeg ning kõik jääb nagunii vaiksemaks: laenutatud ja teid täitnud mootorrattad seisavad nukralt laenutuskohtade ees, uuesti on igale poole tekkinud vabade bangalote või kuurorditubade väljaüürimise sildid. Kuid need turistid või tervendajaks või joogaõpetajaks õppijad, kes pidid märtsis tulema, jäid tulemata, nii et kõik aeglustub ja sulgub vaikselt.

    Terviseohutuse piirangutele on erinevad asutused reageerinud erinevalt: ühel õhtul teatas meie lemmikkoht, et neil võib olla vähem kui kümme klienti korraga ja kõik lauad peavad olema üksteisest kahe meetri kaugusel. Eile teatas populaarne kohvik, et lubatud on ainult üks külastaja laua kohta ning tänaseks on enamik kohti lahti vaid take-away’deks. Teised kohad püsivad aga lahti niikaua kui võimalik. Kui tegu on Tai pereäriga, vaatab kohalik Euroopa kogukond selle peale vähem halvustavalt ja istutakse isegi maskideta veel mõnuga kohvikutes ja lobisetakse lauanaabritega – see oli ju kogu selle saare võlu ning sellest on raske lahti lasta! 

    Samuti on viimasel kolmel päeval tänavapilt oluliselt muutunud. Kui varem leidsid siinsed farang’id oma kodumaiste meediakanalite põhjal, et maskidest on vähe abi ja neid on palavaga nagunii nõme kanda, siis nüüd on üldiselt tormiliste Facebooki-debattide järel otsustatud, et efektiivne või mitte, oleme siin külalised ja maski kandmine näitab austust kohaliku kultuuri vastu. Pealegi trahvivat nüüd maski puudumist ka politsei. Viimastel päevadel oleme õppinud välja minnes peale lõputute beebividinate ka maski kaasa haarama, lugema inimeste nägusid ja naeratusi läbi nende silmade, kui me suid ei näe; hipid on lõpetanud kallistamise ning panevad käed kokku ja kummardavad selle asemel.

    Kellega ja kui palju me ise edasi suhtleme ja kellega lapsel mängida lubame, on kohutavalt keerulised küsimused. Loomulikult toimub jooga salaja edasi, ehk isegi need intiimsed tantra-kogunemised, kuhu minekuks me alles julgust kogusime. Selliste asjade puhul on lihtne öelda, et me ei tee neid, sest see ei ole vastutustundlik kogukonna ja meist nõrgema tervisega inimeste suhtes ja ka nende korraldajad võtavad asjatuid tervisega seonduvaid ja poliitilisi riske suhetes kohalikega. Aga see üks väike poiss, kellega meie tütar hästi läbi saab? Aga lapsehoidja, tänu kellele ma saan võtta need mõned tunnid, et midagi kirja panna? Mitu inimest on turvaline ring saarel, kus praegu justkui uusi juhtumeid ei ole ja kuhu transport on oluliselt vähenenud?

    Kui paar nädalat tagasi ühes kohalikus Facebooki-grupis kuulutasin, et sooviksin intervjuusid teha, sain kohutavalt vastu päid ja jalgu: „Missugusest osast selles lauses sa aru ei saa: Stay the fuck at home!“ Noh, eks ma seda teengi, aga seda oleks võinud ka viisakamalt väljendada. Antropoloogina tahan paremini aru saada, kuidas praegune kriis muudab töö iseloomu ja rääkida saarel pesitsevate diginomaadidega. Kuna paljud on siia „luku taha“ jäänud, tahan mõelda selle üle, kuidas erineb valge keskklassi puuristamine näiteks pagulaste omast, või mida tähendab mobiilsus olukorras, kus mobiilsust ei ole. Kuna siin toimus palju töötubasid selle kohta, kuidas saada rikkaks, olles samal ajal spirituaalne, tahan mõista, kuidas need õpetajad raha ja külluslikkust tuleva majanduskriisi kontekstis mõistavad. Aga paljud need küsimused jäävad praegu küsimata või saavad küsitud online, sest püsime vastutustundlikult oma bangalos. Elu väikese lapsega aeglustab igasuguseid töö- ja mõtteprotsesse nii ehk nii, sul on kindlad tunnid, kus saad intervjueerida, lugeda, kirjutada. Viiruspuhang aeglustab kindlasti osa neist protsessidest veelgi, no aga las need mõtted siis lihtsalt püsivad ja küpsevad vaikselt kusagil.

    Eile saime Finnairilt ametliku teate, et meie lend on tühistatud, me muidugi juba teadsime ka. Eks tagantjärgi on lihtsam öelda, kas pidanuksime plaane muutma ja kiiremini koju pagema. Aga praegu meil neid fakte ei ole ja siin on lapsega mugav. Praegu tunneme end siin piisavalt turvaliselt, et jääda mõneks ajaks. Jookseme või sõidame rattaga varahommikul, kui veel liiga palav ei ole, teeme natuke tööd ja palju liivalosse.

    Aa, ja ähvardati, et kui rahvas korralikumalt käituma ei hakka, siis tuleb täielik õhtune komandanditund, kell üheksa peavad kõik kodus olema. Meie perel kehtib see juba pärast tütre sündi pea poolteist aastat, me ei muretse.

    27.03.2020, Koh Phangan

    AET VARIK:

    Selgituseks ehk niipalju, et olen vabakutseline tõlkija, elan Rootsis, aga Eesti vahet reisin päris tihti, kui mitte lausa igal kuul, siis igal teisel, ja ilma nende reisideta on elu raske ette kujutada, sest Eestis on nii omaksed, sõbrad kui ka seltsi- ja tööelu. Töötan kodus ja elan Rootsis juba päris pikka aega, aga siiski olen kodus ka Tallinnas ema pool.

    Asusin 10. märtsi hommikul Tallinna poole teele, et emakeelepäeval pidu pidada ja kirjandusõhtul osaleda. Östergötlandis, see on Rootsi maakond ehk lään, kus ma elan, oli tollal üks registreeritud koroonaviirusesse nakatunu ja mina pidasin üsna oluliseks seda, et sõidan Tallinki bussiga Norrköpingist otse sadamasse, läbimata näiteks Stockholmi metrood. Ühesõnaga, ei tundnud end nakkusetoojana.

    Bussis oli inimesi vähe ja ka laevas väga hõredalt, restoranis Alexandra sõin pelmeene uhkes üksinduses.

    Tagantjärele tean, et järgmisel päeval, 11. märtsil, hinnati nakkusrisk Rootsis väga kõrgeks. Eesti polnud Rootsit siis veel riskipiirkonnaks kuulutanud.

    Neljapäeva (12. märtsi) õhtul käisin hambaarstil, kus üks vanem härra, kes väljanägemise poolest kangesti Theodor Kallifatidesega sarnanes, vestles vastuvõtulaua neiuga pikalt itaalia keeles. Nende itaalia keel oli hämmastavalt ladus ja kauni kõlaga, aga kogu see stseen tundus kuidagi ebahügieeniline ja nakkusohtlik! Mõtlesin aina, et nad võiksid ometi vait jääda.

    Reedel kohtusin Stockmanni kaubamaja välisukse juures kahe kolleegiga, kes mind nähes näost kaameks tõmbusid ja taganesid. Aga meenutasin omaenda reaktsiooni itaalia keelele ja väga ei imestanudki. Nagu ma alles hoopis hiljem uudistest lugesin, oli rahandusminister päev varem nimetanud Rootsit Eesti „kõige akuutsemaks riskipiirkonnaks“ ja nõudnud laevaliikluse lõpetamist.

    Ja eks asi läkski üha tõsisemaks, paanika kasvas ja meetmed karmistusid. Üritused, kirjanduslikud ja muud, jäeti kõik järjest ära. Laupäeva (14. märtsi) hommikul hakkasin mõtlema, et ehk oleks õigem siiski koju sõita, enne kui piirid kinni pannakse. Tagantjärele tean, et oleks ka hiljem saanud sõita, kuigi päris ilmselget pole siin midagi – näiteks oli mul kaasas ID-kaart, aga mitte pass, ja lennufirmad võivad vahel siiski passi nõuda.

    Hakkasin otsima pileteid juba pühapäevaks, kuigi algne plaan oli olnud veel terve nädal Tallinnas veeta, koos mehega, kes pühapäeval (15. märtsil) pidi Rootsist sõitma hakkama. Õnneks taipas koju jääda. Avastasin üsna pea, et Tallink enam Rootsi kodulehel tallinksilja.se üldse Tallinn-Stockholmi pileteid ei müü. Ükskõik mis kuupäeva ma ka proovisin, ikka vaatas vastu kiri (f.n. utsålt ehk praeguse seisuga välja müüdud). See ehmatas päris ära. Tallinki Eesti kodulehelt sain pileti samaks päevaks – see oli (Tallinkil) viimane laev Tallinnast Stockholmi. Natuke jube tunne oli küll, asjade pakkimiseks kaks tundi ja siis laevale. Kusjuures pole teada, millal tagasi saab! Eks tekkisid assotsiatsioonid üle mere Rootsi põgenemisega, küllap tuli ka siis enamasti kiiruga pakkida.

    Kodust lahkumine polnud mul siiski väga dramaatiline, Bolt sõitis alguses miskipärast hoopis lauluväljaku kanti, ehk selleks, et saaksin veel isamaalise tunde kätte, aga viis mu lõpuks kenasti sadamasse. Seal ei tundnud keegi huvi, kes ma selline olen ja kuhu lähen.

    Seekord oli rahvast laeval siiski rohkem, nii kruiisireisijaid kui ka minusugseid „ärganuid“. Ajasin juttu ühe eesti perega, kes oli sõitnud Eestisse vanaema 90. sünnipäevale, aga otsustanud targu siiski minemata jätta ja käinud vähemalt autoga teeninduses ära. Nemad lootsid küll, et ka Rootsi varsti nakkuse tõkestamiseks sama ranged meetmed kehtestab kui Eesti.

    Kõigele krooniks pani Victoria I meid tavapärase 10.15 asemel maha kell 6 hommikul kohaliku aja järgi. Ka see oli kummaline. Nimelt tuli meil maha minna 10 minutiga, siis võeti 10 minuti jooksul pealetulijad pardale (neid vist mõneke siiski oli, kuigi väljumine toimus umbes 12 tundi tavalisest varem) ja valge laev uhas Tallinna poole tagasi. Kaiäärne jäi tühjaks – ka see tundus nii lõplik!

    Ootasin siis kella 11-ni bussi, mis mind Norrköpingisse viiks, see läks ikka normaalsel ajal, sest Riia ja Helsingi laevad käisid veel graafiku järgi. Lugemist mul oli ja terminalis oli koguni kohvik lahti, nii et võrreldes nendega, kes autoga piiril mitmekümnekilomeetristes sabades istusid, ei olnud mul häda midagi, kuigi bussi tuli oodata viis tundi. Väsitav siiski, öö oli ju üsna lühike olnud ja uni ka rahutu.

    Õnneks paistab esialgu, et mina ja mu lähedased siin- ja sealpool Läänemerd on terved. Täna saab kojujõudmisest nädal mööda, nii et hõisata on veel vara – aga loota ehk võib.

    Rootsis pole eriolukorda, aga kõigil, kel on vähegi külmetushaiguse tunnuseid, olgu või kerge nohu, soovitatakse kodus püsida, kuigi nende kodused võivad käia tööl ja koolis. Samuti peaksid kodus püsima üle 70-aastased. Gümnaasiumid on siin küll kaugõppele üle läinud, aga lasteaiad ja põhikoolid toimivad endiselt. Põhjenduseks see, et lapsed ei haigestu enamasti raskelt, ja parem olgu nad koolis kui vanavanemate juures. Mõnel lapsel polegi päeval kusagil olla, kui kool kinni pannakse. Ja muidugi peetakse tähtsaks, et meedikud lastega kodus ei istuks.

    Siin testitakse juba pikemat aega üksnes neid, keda haiglasse sisse võetakse, ja haiglate ja vanade- ja hooldekodude personali. Elanikkonda laiemalt ei testita, aga nurinat selle üle eriti kuulda ei ole. Inimesed püsivad hoolega kodus, tänavad on tühjad ja poodides ka rahvast hõredalt. Kirikutes siiski toimuvad jumalateenistused ja ka missad (rootsi keeles mässa), kus armulaual jagatakse küll leiba, aga mitte veini. Ja seltskondlikku kohvijoomist muidugi ka ei järgne.

    Nüüd soovitatakse juba ka Rootsi-siseseid reise vältida, mis on päris mõistlik, sest esialgu on viirus tõesti peamiselt suurlinnades. Suusakuurordid jäävad avatuks (Itaalia eeskuju ilmselt ei hirmuta), kuid nn after-ski peod ja diskod jäävad ära. Samas peab iga suusataja arvestama sellega, et kui tal tekivad haigustunnused, tuleb koju pääseda omal käel, ühistranspordi abita. Ja koju on enamikul ilmselt sadu kilomeetreid. Östergötlandis on haigestunuid nüüd küll juba 146, aga nagu viimasel ajal enamasti lisatakse, tegelikult viis kuni kümme korda rohkem… Lohutame ennast sellega, et vanema administratiivse jaotuse ehk landskap’i järgi elame hoopis Smålandis ja Tryserumi kihelkonnas.

    Poodides siin üldiselt kaupa on, aga suhkrut ja kaerahelbeid oli eile veel ainult ühekilostes pakkides ja tualettpaberit vaid kõige kallimat sorti. Nii et väikest viisi ikka soetatakse varusid.

    Päris piinlik hakkas, kui lugesin teiste blogiliste piiratud jalutamisoludest. Mul on siin nimelt ümberringi mets, kus ma ilmselt võin segamatult ringi uidata, ilma et ühtegi kaasinimest vastu tuleks. Minu toaspidamisega ei saavutaks ka kõige rangem režiim vähimatki. Naabrid on meil nii kolme-neljasaja meetri kaugusel, nii et üksteist me eriti ei näe ega kuule. Pärast Vikerkaare blogi lugemist läksingi täna ja tegin metsas ühe tunnise tiiru, et ressurssi mitte raisku lasta. Ehmatasin üht märtsijänest.

    10.03–23.03.2020, Valdemarsvik–Tallinn–Valdemarsvik

    ØYVIND RANGØY:

    Neljapäev, 12. märts. Tallinn–Oslo–Rangøya

    Ütlesin taksojuht Aleksandrile, et kolmveerand neli on isegi mulle vara.

    Mulle ka. Ma ei läinudki magama. Vahtisin lihtsalt telekat, aga midagi pole ju vahtida, ainult sõnu ja propagandat, no, sealt Venemaalt.“

    Luuletusi ei lugenud?“

    Ei, nii väikest šrifti öösel ei saa. Nojah, ja siis mis seal ikka, tegin putru ja teed ja läksin tööle.“

    Oslo lennujaama apteegis on desinfitseerimisvahend otsas. Sellest teatakse juba kaugelt loetavate käsitsi kirjutatud siltidega.

    Elu käib, aga hõredalt. Saabudes täidame kõik registreerimisankeedid: kust me tuleme, kus me käinud oleme, kas meil on palavik, köha, külmetussümptomid.

    Inimesed kohtuvad, naeratavad ja ütlevad erinevates keeltes: me ei kätle. Kohvikutes käiakse lauad desinfitseerimisvahendiga üle.
    Maandun Kristiansundis. Õde on vastas. Autos kuulame raadiot. Seal räägitakse, et mu õhtusöök on tühistatud.

    Reede, 13. märts. Rangøya. Karantiinis

    Maailma, mis eile oli,
    ei ole enam.
    Läksin tavalisest turvaväravast läbi.
    Siis sulgus ta pauguga mu taga
    kui kolmetonnine rauduks
    ja ma kustusin.
    Leidsin end kodus
    ent vales riigis, määramatul ajal
    määramatuks ajaks:
    kõik on siin olemas.
    Kõik on nii õige
    ja nii vale
    ja ma vaevu, vaevu mõistan
    et ma ei mõista

    Laupäev, 14. märts. Rangøya. Emakeelepäev

    Ilus ilm on täna. Eile tuiskas, Täna on maailm kuidagi imelikult tühi ja päike paistab. Rõõm on olemas, aga raagus. Atlandi vesi tuleb ja läheb nagu ikka. Puhtalt.

    Ema tuli pudruga. Norra kombe kohaselt jäetakse puder päkapikule trepi peale. Ta oli veel soe ja suhkru ja kaneeliga ja ma sõin. Ema andis mulle ja ma sõin.

    Olen leidnud oma sisemise hüpohondriku. Iga väike köhatus, iga tavaline astmast tingitud kopsude teatamine oma olemasolust, iga kehatemperatuur, millest võiks muutumise korral saada palavik, mis siis et ta on praegu normis: kõik on nüüd sümptomid. Mille sümptomid, ma ei tea. Võib olla selle, et olen elus? Aga kindel ei saa ju olla.

    Aga olen terve. Ja tohin õuegi minna. Karantiin ei ole haigus. Täielik luksus. Lasin laeva veest tühjaks, vaatasin merd. Kuulasin vaikust.

    Ega ma vähe pole suhelnud. Toredaid teateid on tulnud. Telefoniga olen rääkinud. Aga see, et maailm on näiliselt inimtühi. Et maailm peabki olema näiliselt tühi, et olen üksi selle saare otsas.

    Mõnus ju. Ja natuke hirmutav ka: kas on ka kümne päeva pärast sama mõnus?

    Pühapäev, 15. märts. Rangøya. Minu inimesed

    Ma olen ikka aeglane küll. Mu sisemine hüpohondrik ärkab ja juhib tähelepanu, et pea on kuidagi raske. Kas see on varajane faas? Kas nõnda algabki? Lõpuks ühendan ära: ma ei ole kaks päeva kohvi joonud.

    Toredad inimesed on huvi tundnud, julgustanud. Üks andis mulle isegi ülesandeks joonistada seitse sümbolit, et mind analüüsida. Analüüsi ma ei jaga, aga pilti võin jagada küll. 

    Ja siis tuleb välja, et maailm ei olegi ka füüsiliselt inimtühi. Külalisi ma vastu võtta ei tohi, aga paar saareinimest on ennast näidanud. Ja õues ohutul kaugusel oleme juttu ajanud. Ühest küljest südamlik ja tore. Teisest küljest absurdne tunne, olla omal saarel teistele potentsiaalselt ohtlik võõras.

    Üks nendest oli Leif. Ta rääkis oma rahulikus kohalikus kõnepruugis elust ja paadimootoritest ja aeglaselt voolas minusse taas tunne, et needki on minu inimesed.

    Ja Leif räägib meie ajast, kuidas näiteks postipakkide väljastamise punkt võtab ainult sularaha vastu, aga seda pole kusagil enam saada. Tal oli vaja paki vastuvõtmiseks 10 000 NOK-i, aga terves Averøya vallas oli võimatu nii palju sularaha kätte saada, sest saare ainuke pangaautomaat oli remondis. Raha isegi paistis ja pangajuht oli kohal. Kas ei ole siis tõesti võimalik käsitsi välja võtta? Ei ole. Ikka vaja linna sõita, et saaks pärast kohalikust bensiinijaamast paki kätte.

    Ent siis tuletas end taas meelde meie vanade haavatavus. Tema naine on meditsiiniõde ja töötab haigete hooldekodus. Kui töötajad seal nakatuvad, on see kahekordselt ohtlik: nad võivad nakatada riskirühmades vanureid – ja nad võivad ise haigeks jääda ja hoolealused abita. Ja mina kui reisija olen risk. Karm.

    Homme on jälle tööpäev. Siis pean virtuaalselt Tartus olema. Pea üritab neid asju kokku viia. Ma vajan kohvi.

    Esmaspäev, 16. märts. Rangøya. Lennukit pole

    Täna oli kuidagi kergem olla. Juba eile õhtul tegi kohvitass mind õnnelikuks. Sisemine hüpohondrik on sümptomeid otsinud, ehkki suhteliselt laisalt. Aga siis tuli sõnum, et lennuk ei lenda. Helistasin Oslosse Eesti saatkonda.

    Nad olid uskumatult abivalmid, aitasid uurida ja elasid kaasa. Aga mis teha, kui ma ei tohi veel karantiinist lahkuda. Trahv oleks 20 000 NOK-i või 15 päeva vanglas. Nii et – 27. märtsil tohin küll lahkuda, aga lennukit ei ole. Uurin oma võimalusi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

    Täna oli magistrantidega seminar ja ma rääkisin kaamera ees. Tahvlit kasutasin ka. Oleks ju võimalik kasutada puhtalt digitaalseid võimalusi. Ent tavaline valge tahvel ja kaamera tundus siiski toredam. Nagu oleksime ikkagi samas ruumis.

    Siis läksin jalutama. Nägin naabrit, kel on juba tekkinud lootus, et ürituste keeld kestab maini. Sest siis ta pääseks 17. mai tähistamise komitee ülesannetest. Siis sõitis ta autoga ehituspoodi. Aga ainult siin vallas, sest linna piir olevat kinni.

    Ja järsku mõistsin, mis mind kõige enam selle kõige juures üllatas: et autod veel sõidavad. Et ehituspood on veel lahti.

    Teisipäev, 17. märts. Rangøya. Vabaduse talumatus

    Nii suur ebakindlus. Mul pole õrna aimugi, millal ma Eestisse koju saan, või kuidas, kümne päeva pärast või alles palju hiljem. Ja ikkagi olen kuidagi väga õnnelik ka. Nagu ma oleksin mingiks ajaks pääsenud elu suurest ja talumatust vabadusest. Ma olen kodus ja ei tea, millal ma koju saan.

    Täna oli hääldusõpetus. Seisin jälle rõõmsalt 90 minutit kaamera ees. Tudengid käisid tublisti „kohal“ ja kui mina hakkasin rääkima nasaalsetest kaashäälikutest ja nende suhtest klusiilidega, küsisin pedagoogilise näitena tudengite käes, mis külmetuse puhul juhtub. Vastus oli kohene: karantiin!

    Inimesed on armsad. Ja inimestel on teistmoodi aega. Minul ka, ilmselt. Kui keegi helistab, olen vähem närviline. Nagu võiksime lõputult lobiseda. Ei pea ju kusagile minema.

    Täna tuli ka endine ülemus kalatööstusest – mitte külla, sest see pole lubatud, aga tuli saarele. Helistas, et kas ma tahan jalutada. Tahtsin väga. Jalutasime vähemalt meetrise distantsiga. Ajasime juttu ja olime suure tuule käes ja tundsime sellest rõõmu.

    Aga ega tööstusel pole lihtne: toidutootjad töötavad muidugi edasi, aga juba nüüd annab kalatööstuses tunda, et restoranid on igal pool kinni. Pooled kliendid võivad siis ära langeda. Selleks on võimatu valmis olla.

    Poliitikud on siiski nõus naftaraha kulutama, et tagajärgi leevendada. Kõige täpsemalt vastas eile parlamendi pressikonverentsil rahvasaadik Trygve Slagsvold Vedum, kui küsiti, kui palju see kõik maksma läheb:

    Tohutult palju raha!

    Kolmapäev, 18. märts. Rangøya. Olen välismaalane

    Täna öösel saabus SMS Norra valitsuselt.

    Täpselt nädal aega tagasi olin veel Eestis. Muidugi rääksime kõik koroonast. Aga elu käis, ma käisin väljas, söömas. Pierre’i päevakat, mida ise tõstsin. Ma kohtusin inimestega, käisin kirjandusüritusel, mis päriselt toimus. Ma surusin isegi tundmatu inimese kätt.

    Jah, tol hilisõhtul ütles küll õde Norras, et ma peaks üle helistama. Et kas see seminar ikka toimub. Aga mingit teadet ei ole, jäin mina endale kindlaks. Sel hetkel pidi kõik veel toimuma. Järgmisel hommikul nautisin Gardermoeni lennujaamas nende viimast hommikusöögipuhvetit.

    Aga täna öösel saabus SMS Norra valitsuselt, et terved välismaalased tohivad koju minna, isegi kui on määratud karantiin. Ma saan Eestisse minna! Lubatakse! Loomulikult tähendab see uut karantiini. Aga kodus ja mitte üksi.

    Selleks pean ma ennast välismaalaseks määratlema. Mul on Eestis maja, naine, töökoht, elu. Ja ikkagi on veider ennast välismaalaseks kuulutada selleks, et ma tohiks lapsepõlvesaare kodust lahkuda.

    Nädal aega tagasi olin ka auditooriumis oma tudengitega. Sel nädalal läksid kaks esimest kaugõppe päeva päris hästi, kolmandal päeval oli konverentsisüsteemiga juba probleeme. Server oli üle koormatud. Jõudu IT-inimestele praegu! Kuidagi ikka saame!

    Ent täpselt nädal aega tagasi ei osanud ma küll seda küsimust ette näha: kas pääsen ka päriselt Eestisse?

    Neljapäev, 19. märts. Rangøya. Võitlus ja väitlus teatri üle

    Täpselt kümme päeva tagasi käisin doktoritöö kaitsmisel. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitses Tiina-Erika Friedenthal doktoritöö teemal „Võitlus ja väitlus teatri üle Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses“. Pärast oli pidulik olemine mingis praeguseks juba kaugeks muutunud reaalsuses. Mina, kes esimest korda elus elasin linnas, kus ma spontaanselt läksin pärast tööd sõpradega välja. Selle kohta öeldi isegi: „tavaline Tartu“. Just seda tavalist Tartut enam ei ole.

    Oma doktoritöös käsitleb Tiina-Erika muuhulgas seda, kuidas Tartus võisid aastani 1867 kestnud teatrikeeldu toetada tuntud valgustajad ja liberaalid. Oma tööga teeb ta hermeneutiliste ringide abil seda reaalsust meile arusaadavamaks: kuidas võis selline meile nii näiliselt sõge ja tagurlik keeld olla seotud saksa 18. sajandi kõige edumeelsemate arusaamadega ülikooli ja hariduse olemusest ja eesmärgist. Sellele mõtlesin täna, kui Norras võeti rekordajaga vastu uus seadus. Tänasest on keelatud viibida väljaspool elukohajärgset omavalitsust asuvates suvilates. Näidati ühes vallas juba paigaldatud suurt, sinist silti: „Suvilate kasutamine väljastpoolt Ullensvangi valda pärit inimestele keelatud“.

    Teatrikeeld. Nii kauge aeg, mõtlesime. Nii palju vaja mõista, et seda mõistetavaks teha. Ja nüüd on Tartus uuesti teatrikeeld, loomulikult teistel põhjustel ja koos teiste keeldudega. Aga aeg on muutunud nii kiiresti, et me hetkel ei saa aru ei endisest ega praegusest. Me oleme mingis hermeneutilises ringis, kus me jooksvalt tõlgendame kõik ümber ja üle. Oma „Pöidlaküüdi reisijuhis galaktikas“ kirjutab Douglas Adams planeedist, kus kümne miljoni turisti poolt põhjustatud kumulatiivse erosiooni tõttu pead tõestama, et söögi ja väljaheidete kaal on planeedil viibitud aja jooksul tasakaalus. Ehk siis: kui sul ei ole WC külastamise kviitungit näidata, riskid bariaatrilise sundkirurgiaga. Kellele naljakas, kellele ärritav huumor, aga kas seesama väljastpoolt Ullensvangi pärit inimestele suvilate kasutamise keeld oleks tundunud nädal aega tagasi vähem absurdne?

    Isa mälu ei ole enam endine. Tal ei ole meeles, mida ta on rääkinud, ja viimaste päevade jooksul on ta mitu korda helistanud. Paadimaja pööningule on ta ajaloolisi materjale kogunud. Vanad kaustad ja registraatorid suurte kalapüükide ajast, ehk siis: enne ja natuke aega pärast minu sündi. Mine vaata, on ta korduvalt öelnud. Täna läksin. Hakkasin vaatama. Nii palju dokumente. 

    See on minu lugu. Ma ei mäleta seda, ja ikkagi on see minu mälu. Loen konservilabori aruandeid põhjaatlandi hõbekalast tehtavate kalapallide katsetest. Isa pioneeripüük. „Tooraine: sügavkülmutatud põhjaatlandi hõbekala laevalt M/S Rangøy,“ loen. Mulle endale seletamatult täituvad silmad pisaratega. Kui jõuan SIMRAD-i teadusliku kajaloodi brošüürini, olen juba nii liigutatud, et ma ei suuda enam. Pean paberid kõrvale panema.

    See on minu DNA, mõtlen, ja silmitsen nurgas seisvat vana filmiprojektorit. Kogu see lugu on minus, kuigi ma seda ei mäleta. Ma vaatan aknast välja, seal on veel üks pisike laev, mis on nüüd minu oma. Ma ei mäleta seda argipäeva, ma pole seda kunagi kogenud. Ja ikkagi on see lugu, need vanad paberid, isa avastusretk kalapüügi ja teaduse piirimail, onu üksildane kalapüük merel, ikkagi on see valgus minu pärand, minusse kodeeritud. Kui geneetiline kood, kus osa ei ole aktiivne. Kus osa mõjutab meid viisidel, mida me ei mõista.

    Ma lähen välja. On juba kevadsügiseselt hämar ja sajab märga lund. Täna helistas üks hea sõber Eestist ja usaldas mind. Lähen varsti ühte sugulast vaatama, õues ja kallistamata. Minu sees on kaks kadunud maailma. Need olen mina.

    Reede, 20. märts. Rangøya–Oslo lennujaam. Langoljeerid

    Olen kahe karantiini vahel. Ja ma ei suuda uskuda, et täna on ikka veel täna. Öösel olin rahutu. Olin hilisõhtul SAS-i kodulehte vaadanud, ja juba siis tundus, et mu lennud ikka tühistati. Hommikul hakkasin uurima.

    Pool päeva pingelist tööd oli see uurimine. Reisibüroo pakkus Frankfurdi kaudu, ent kõhutunne ütles „ei“. Helistasin Eesti saatkonda. Sealt öeldi, et ka Saksa saatkond kinnitas mu kõhutunde õigsust: „ärge tulge“, olid nad öelnud. Mis siis, et Lufthansa pakub.

    Lõpuks sain aru, et Nordica laupäevane erilend Stockholmist on üks väheseid reaalseid võimalusi. Et pidin kiirustama. Kõrgkooli reisibürool õnnestus mind Stockholmi piletitega varustada, Nordicalt ostsin ise – asi tundub lootusrikas.

    Osa minust tahtis saarele jääda. Jalutasin ja jätsin hüvasti. Nii puhas mereõhk, nii soolane vesi. Lapsepõlveranna suur kivi, mille nimi oli „suur kivi“.

    Olen praegu veel Norras, ehkki Oslo lennujaama hotelli valgete tekkide vahel. Norra on mu sünnimaa, Eesti mu kodumaa. Aga praegu olen võõral mandril. Käisin aprillis Aafrikas. Siin on teistmoodi, aga sama võõras: ma lihtsalt ei tea, mis kehtib.

    Lennukis, täiesti korraliku suurusega 737–700, oli 10 inimest. Lennujaamas, kus plakatid ja ekraanid teavitasid 1 meetrise distantsi nõudest, oli kummituslikult vaikne. Ma ei saanud mõtlemata jätta Stephen Kingi ainetel vändatud filosoofilisele õudusfilmile „Langoljeerid“, kus maandutakse lennujaamas, mis asub tühjas, elutus ruumis, kuhu aeg ja inimesed ei ole veel järele jõudnud.

    Hotelli sisenedes pakuti „1 tilk ohutust“ desinfitseerimisvahendi näol. Ja mina – saabusin kalatööstuse kolleegidelt saadud ühekordse kitli, mütsi ja maskiga. Naljakas? Kindlasti. Aga ohutu ja marginaalselt kasulik. 

    Homme on suur päev. Siis selgub, kas ma saan päriselt Eestisse koju. Õde viis mind täna linna lennujaama. Atlandi tunnel oli erandolukorras täiesti tasuta, kuna teemaksu nõudmine tähendaks nakkusohtu. Aga pilvede vahelt langes päike Hestskjeret’ majakale nagu ilmutus.

    Ja ma mõtlesin: ma olen kakskümmend aastat kahes riigis elanud. Aga alati tundega, et kui igatsus on liiga suur, või kui on oluline perekondlik sündmus, saan piisavalt tungiva soovi korral alati minna. Kasvõi nädalavahetuseks.

    Nüüd olen võõral mandril. Kummituslikult tuttava välimusega võõral mandril.

    Laupäev, 21. märts. Oslo lennujaam–Põltsamaa. Ja siis ma võtsin galaktikad

    Ja lõpuks olen taas kodus. Nagu oleksin kuu aega reisil olnud. Eile? Ei saa olla.

    Hommikul räägiti hotelli valvelauas ainult inglise keelt. Tavaliselt oleksin mõelnud keelepoliitikast või millestki – nüüd tundus lihtsalt kuidagi loogiline. Et olen omas riigis välismaal. Hommikusöögi sain paberkotis. Väljaspool hotelli ootas kiirabi. Väga raske on seda toimuvaga mitte seostada – seda teeb eriolukord minu peaga.

    Läksin kummituslikult vaiksesse lennujaama. Õhkkond oli sürreaalne. Nii suures ja vaikses ruumis ei tundunud isegi kohane arvutiga tavapärast tööd teha. See justkui rikuks mingit pühadust, nagu katedraalis klõbistamine.

    Stockholmi lennukis oli ruumi küll. Arlanda ei olnud nii surnud nagu Oslo lennujaam. Aga isegi Rootsi kõige positiivsem kioskimüüja Mattias, kes vilistas klassikalist muusikat ja laulis et „I’m a broken man on a Halifax pier“, leidis et vähevõitu. Tavaliselt on tal 90–120 klienti tunnis, ütles ta. Nüüd on neli. „See teeb kümme tuhat kaheksasada ööri,“ ütles ta, ja nautis mu hetkeks üllatunud nägu.

    Erilendu oodates kuulen islandi keelt. Petrale emakeel väga ei meeldi. Ma arutan temaga islandi hääldust ja saan natuke abi ka – harjutame Zagajewski luule islandikeelse tõlkega. Petra on narkosõltlane ja teel Málagasse rehabi – ja ta on esimene inimene, kes on algussõnade alusel kohe Einar Már Guðmundssoni romaani „Universumi inglid“ ära tundnud. Aga islandi rahaga pole tal midagi peale hakata. Esimest korda elus kogen, et narkar kingib mulle raha.

    Nordica „toome eestlased koju“ erilend on täis. Üht reisijat kutsutakse ja informeeritakse, et Eesti ei pruugi teda vastu võtta. Lennule lubatakse küll, lihtsalt ei saa garanteerida. Üldse on palju vaja kontrollida ja uurida, sest erilend on… eriline. Toll tunneb huvi, sest pardal on Norwichist tulnud reisijaid. Aga kuna need lähevad kõik otse Eestisse edasi, kaotavad tölnerid huvi.

    Lõpuks saame pardale. Istekohad on vabad – nagu islandi kino, ütlen Prestonis astrofüüsikat õppivale eestlannale Helenile, kelle kõrvale ma satun. Oleme mõlemad maskide ja kaitsevarustusega ja naeratame silmadega. Ta räägib galaktikate gravitatsioonimassi arvutamisest ja tumedast ainest: „Ja siis ma võtsin ükshaaval galaktikad sellest kogumist.“

    Siis räägib ta klassiõest, kellega ta pikalt vaidles, milline täht on meile kõige lähemal. Sõbranna arvas Proxima Centauri. „Vaata aknast,“ oli Helen öelnud.

    Kas sa kardad musti auke?“ küsin. „Ei. Sest nad on igal pool.“ Musti auke me ei karda. Mida me kardame? Kardame, et keegi saab aru, kui rumalad me oleme. Kardame, et me anname haiguse oma lähedastele edasi.

    Lennuk on täis inimesi ja lugusid. Meie kõige lähedasem täht annab õhtule imelisi värve ja lahkub stseenist. Siis maandume Tallinnas. Passikontroll on – nagu vanasti, ainult et vanasti ei kandnud piirivalvurid maske. „Ma pean siiski korraks teie nägu nägema,“ ütleb politseinik. Näitan. Siis kirjutan alla sellele, et ma pean Põltsamaal karantiinist kinni pidama. Welcome to Estonia.

    Suundun lõpuks Põltsamaa poole. Lojaalselt loobun pärast auto kättesaamist vahepeatustest.

    Täna hommikul olin Norras. Kunagi pole Norra nii kaugel olnud kui just praegu. Aga ma tulin. Ja Eesti võttis mu vastu. Peame vastu.

    Pühapäev, 22. märts. Põltsamaa. Langev koer

    Ja ärkangi kodus, Põltsamaal. Kõik on nii tuttav, ja üldse mitte. Olen perega. Olen karantiinis. Nüüd pean siin majas kaks nädalat olema.

    Põhikoolis rääkis mu klassijuhataja sellest, mis on emakeel. „Emakeel,“ ütles ta, „on see keel, milles sa ütled ‘koer’ kui taevast peaks järsku koer kukkuma.“

    Ma natuke kahtlen selles, kas „koer“ on tõesti esimene asi, mida sa siis ütleksid. Aga olgu. Mulle kukkus Norras täiesti uus olukord kaela ja ma pidin väga kiiresti otsustama, kus mu kodu on. Mul oli kaks varianti: mõlemad minu majad, mõlemad täiesti varustatud. Haruldaselt võrdsed võimalused.

    Ja selles olukorras, nendin, otsustasin, et mu kodu on Eestis. Mitte niimoodi, et Norras ei oleks. Lihtsalt niimoodi, et ma pean siiski minema. Koer kukkus taevast alla. Ja ma ütlesin: „Eesti“.

    Siin on vaikne. Mul on laisk päev olnud, olen seriaale vaadanud. Viimaste päevade muljed jooksevad peast läbi. Nii palju harjumatut, aga samas pean nentima: ühiskond toimib. See olukord on meie kõigi peades, meie hingedes, meie plaanide ümbertegemistes. Ja ka füüsiliselt: püsime kodus, teeme asju teistmoodi.

    Aga ikkagi: asjad ju toimivad. Kõik on alles. On ebakindlust, on arusaamatusi, on enneolematuid meetmeid. Me üritame ühiskondadena teha midagi, mida me kunagi pole üritanud. Ja me teeme seda enne, kui täielik katastroof on käes.

    Arvestades sellega tundub siiski kõik siiani kogetu, selles võõras olukorras, hämmastavalt normaalne. Siiani olen näinud inimestes väga palju seda, mis annab lootust. Seda jätkugu.

    12.–22.03.2020, Tallinn–Oslo–Rangøya–Oslo–Põltsamaa

     

  • Pandeemiamõtted II. Majandusest ja piiridest

    BRANKO MILANOVIC
    PANDEEMIA TÕELINE OHT ON ÜHISKONNA KOLLAPS

    2020. aasta märtsi seisuga mõjutab kogu maailma üks nuhtlus, millega see pole suuteline efektiivselt toime tulema ja mille kestuse kohta ei oska keegi tõsiseid ennustusi teha. Koroonaviiruse pandeemia majanduslikke tagajärgi ei tuleks mõista tavalise probleemina, mida makroökonoomika saaks lahendada või kergendada. Pigem võib maailm olla tunnistajaks fundamentaalsele nihkele globaalses majanduses.

    Lühikeses perspektiivis on tegu ühtaegu pakkumise ja nõudluse kriisiga. Pakkumine langeb, sest paljud ettevõtted lõpetavad tegevuse või vähendavad tööd, et kaitsta töötajaid COVID-19 nakkuse eest. Madalamad intressimäärad ei korva toodangu langust, mida põhjustab tööliste kõrvalejäämine – nii nagu tehase purukspommitamise puhul ei aita madalam intressimäär täita lünka kaubapakkumises järgmisel päeval, nädalal ega kuul.

    Pakkumislanguse šoki teeb rängemaks nõudluse langus, mis tuleneb asjaolust, et inimesed püsivad kodus ning palju kaupu ja teenuseid, mida nad on harjunud tarbima, pole enam saada. Kui panna riigipiirid kinni ning peatada lennuliiklus, siis ei pane inimesi lendama ka mingisugune nõudluse ja hinna juhtimine. Kui inimesed kardavad minna restorani või avalikele üritustele või kui neile see nakkusohu tõttu keelatakse, siis saab nõudluse suunamisel olla parimal juhul ainult vähene mõju – ning avaliku tervise seisukohalt ei tarvitse see olla kõige soovitavamat laadi.

    Maailma ees on sügava nihke väljavaade: tagasipöördumine naturaalmajanduse ehk isemajandamise poole. Selline nihe on globaliseerumise otsene vastand. Kui globaliseerumine toob kaasa tööjaotuse erinevate majanduste vahel, siis tagasipöördumine naturaalmajanduse poole tähendab, et riigid liiguvad eneseküllasuse poole. See liikumine pole vältimatu. Kui valitsused suudavad praegust kriisi kontrolli all hoida või seda lähema kuue kuu või aasta jooksul ületada, siis pöördub maailma tõenäoliselt globaliseerumisteele tagasi, isegi kui tuleb revideerida mõningaid selle aluseeldusi (näiteks väga täpselt häälestatud tootmisahelaid koos täpselt ajastatud tarnetega).

    Aga kui kriis jätkub, hargneb kogu globaliseerumine lahti. Mida kauem kestab kriis ja mida kauem kehtivad piirangud inimeste, kaupade ja kapitali vabale liikumisele, seda enam hakkab selline olukord paistma normaalsena. Tekivad huvigrupid, kes on sellise olukorra jätkumisest huvitatud, ning kestev hirm uue epideemia ees võib ajendada üleskutseid riiklikule autarkiale. Selles mõttes võivad majandushuvid ja õiguspärased tervisemured haakuda. Isegi selline näiliselt väike nõue, et iga riiki siseneja esitaks lisaks passile ja viisale ka tervisetõendi, tähendaks takistust vana globaliseerunud eluviisi poole tagasipöördumisel, arvestades kui paljud miljonid normaalselt reisivad.

    Lahtihargnemisprotsess võib olemuselt sarnaneda selle globaalse oikumeeni lahtihargnemisega, mis toimus Lääne-Rooma impeeriumi lagunedes eneseküllasteks domeenideks 4. ja 6. sajandi vahel. Sellest sündinud majanduses kasutati kaubandust ainult kaubaülejääkide vahetamiseks teistes domeenides toodetud teist tüüpi ülejääkide vastu, mitte aga selleks, et kannustada spetsialiseerunud tootmist tundmatute ostjate jaoks. Nagu on kirjutanud F. W. Walbank raamatus „The Decline of the Roman Empire in the West‟: Üle terve [laguneva] impeeriumi toimus järkjärguline tagasiminek väikesemastaabilisele, peost-suhu käsitööndusele, mis tootis kohaliku turu jaoks ja lähiskondlike tellimuste täitmiseks.‟

    Praeguses kriisis on eelis nendel, kes pole täielikult spetsialiseerunud. Kui sa oskad endale ise toitu toota, kui sa ei sõltu avalikult pakutavast elektrist ja veest, siis oled kaitstud mitte üksnes vapustuste eest, mis võivad tekkida toidutarneahelates või elektri- ja veevarustuses; sa oled ka paremini kaitstud nakkuste vastu, sest sa ei sõltu kellegi teise valmistatud toidust ega vaja oma kodus millegi parandamiseks remondimehi, kes võivad samuti nakkust kanda. Mida vähem sa teisi vajad, seda kaitstumas ja paremas olukorras sa oled. Kõik see, mis oli väga spetsialiseerunud majanduses eeliseks, muutub nüüd halvemuseks, ja vastupidi.

    Liikumist naturaalmajanduse poole ei tõuka tagant harilikud majandusjõud, vaid palju fundamentaalsemad mured, nimelt nakkushaigused ja surmahirm. Seega saavad tavapärased majanduslikud abinõud olla loomult üksnes valuvaigistid: need võivad pakkuda ja peaksidki pakkuma kaitset inimestele, kes kaotavad töö ning kellel puuduvad varuvariandid ja sageli ka tervisekindlustus. Kui sellised inimesed ei suuda enam oma arveid maksta, vallandavad nad šokkide kaskaadi, alates väljatõstmistest kuni pangakriisideni.

    Sellegipoolest on haiguse kõige tähtsamaks koormaks selle otsene mõju inimestele ning see võib viia ühiskonna lagunemisele. Need, kellelt võetakse lootus, töö ja varad, võivad kergesti pöörduda nende vastu, kes on paremal järjel. Juba praegu puuduvad 30 protsendil ameeriklastest varad või on nende varandus negatiivne (st võlad on suuremad). Kui praegune kriis tekitab veel rohkem inimesi, kellel pole raha, töökohta ega ligipääsu arstiabile, ja kui nad muutuvad meeleheitlikuks ja vihaseks, siis sellised stseenid nagu hiljutine vangide põgenemine Itaalias või 2005. aastal orkaan Katrinale järgnenud rüüstamised muutuvad tavalisteks. Kui valitsused peavad laastamiste ja omandivastaste rünnakute mahasurumiseks võtma appi paramilitaarsed või sõjalised jõud, võivad ühiskonnad hakata lagunema.

    Seega peaks praeguse majanduspoliitika peamine (või isegi ainus) eesmärk olema ühiskonna kollapsi ärahoidmine. Arenenud ühiskonnad ei tohiks lasta majandusnäitajatel, eriti finantsturgude käekäigul ennast pimestada tõsiasja ees, et kõige tähtsam roll, mida majanduspoliitika praegu mängida saab, on hoida sotsiaalseid sidemeid tugevana erakordse surve all.

    Tõlkinud M. V.

    Branko Milanovic: The Real Pandemic Danger Is Social Collapse. Foreign Affairs, 19.03.2020 

    RINGA RAUDLA
    PANDEEMIA JA FISKAALPOLIITIKA

    Tosin aastat pärast eelmise globaalse majanduskriisi lahvatamist on nii Eestil kui ka Euroopal ees olulised fiskaalpoliitilised valikud. Kui 2008–2010 valiti Eestis maksutulude vähenemisele reaktsiooniks eelarvekärpimise tee (erinevalt paljude Euroopa riikide sammudest majandusi stimuleerida), siis õnneks pandeemiaga seotud kriisi ajal fiskaalsest konservatiivsusest enam nii kramplikult kinni ei hoita ja seda sammu saab ainult tervitada. Samuti on selge, et majanduse (ja tegelikult ühiskonna kui terviku) toetamisel seekord traditsioonilistest rahapoliitilistest sammudest (nagu intressimäärade alandamine) ei piisa ja tuleb kasutada jõulisi eelarvepoliitilisi vahendeid, et raha võimalikult kiiresti ka sissetuleku kaotanud inimesteni ja ettevõteteni jõuaks.

    Kuigi 19. märtsi seisuga on raske ennustada, kui kaua viiruse leviku piiramiseks aega läheb, nii Eestis, Euroopas kui globaalselt, võiks Eestis kaaluda järgnevaid lähenemisi.

    Esiteks, testimise laiendamiseks ja haigete ravimiseks tuleks eraldada nii palju eelarveressurssi kui võimalik.

    Teiseks, soodustamaks sotsiaalset distantseerimist situatsioonides, kus see valik veel on (nt restoranid, ilusalongid jne), tuleks ettevõtetele anda signaal, et kahjusid, mis selle ettevaatusabinõuga kaasnevad, on võimalik kompenseerida. See võimaldaks paljudel hapras olukorras olevatel ettevõtetel viirust piirava valiku teha. Restoranidele annaks see näiteks võimaluse piirata kohapeal söömist, aga kui veel lubatud, jätkata toidu kaasa ostmist ja kohale toimetamist.

    Kolmandaks, kaalutavad sammud haigus- ja töötuskindlustushüvitiste tingimuste leevendamiseks ja asendusmäärade tõstmiseks on igati tervitatavad. Samas tuleks ka silmas pidada, et olulisel hulgal kriisist puudutatud elanikkonnast ei pruugi olla haigushüvitis- ja töötuskindlustuskatet (nt platvormitöötajad), mistõttu vajalik abi selle kanali kaudu ei pruugi nendeni jõuda. Üks võimalus tagada majanduslik ja sotsiaalne kate kõigile on kodanikupalk, mis tagataks nt järgneva kolme kuu jooksul kõigile elanikele. Arvestades, et märkimisväärsel osal elanikkonnast puuduvad arvestatavad säästud, aitaks see kindlustada esmavajaduste kulude katmise võimaluse kõigile.

    Neljandaks, ettevõtetele tuleks vähemalt kolmeks kuuks (vajadusel pikemalt) anda moratoorium tööjõumaksude osas ja võimaldada laenugarantiisid.

    Kust selleks kõigeks rahaks tuleb? Nii kujunenud olukorra lahendamiseks kui ka majanduse turgutamiseks pikemas perspektiivis peaks Eesti valitsus kasutama ära laenu võtmise võimalust nii palju kui võimalik. Praegune laenukoormus Eestis on 10% SKPst, mis on Euroopa kõige madalam. Ka eurotsooni fiskaalsed reeglid võimaldavad hädaolukorras ja majanduslanguse puhul suuremat eelarvedefitsiiti.

    Arvestades aga vajadust viia raha kasutajateni nii kiiresti kui võimalik (ning ka situatsiooni, kus paljude ELi riikide võlatase on juba praegu väga kõrge), oleks eurotsooni tasemel mõttekas kasutada n-ö „helikopteriraha“ – otsesed rahalised ülekanded keskpangalt valitsustele, kel on seda vaja kriisi leevendamiseks. See võimaldaks raha kohale toimetamist kiiremini ja samuti vähendaks ka võlakoorma drastilist suurendamist liikmesriikide jaoks tulevikus (ja leevendaks kasvavat intressimaksekoormust eelarvele). Sellise lähenemise kasutamine on küll vastuolus valitseva majandusteadusliku paradigmaga EL-is, kuid käesolevas situatsioonis on õigustatud mõelda paradigmaväliselt.

    Pikema perspektiivi osas sõltuvad vajalikud sammud sellest, kui sügavaks majanduslangus kujuneb. Kindel on aga see, et eurotsooni fiskaalreeglid tuleb ümber kirjutada. Eelmise kriisi õppetundideks on, et samal ajal kui USA stimuleeris majandust tugevamalt, kasutas Euroopa Liit fiskaalseid meetmeid piiratumalt ning maksis selle eest ka pikema majutussurutise hinda. Eesolev majanduslangus saab tõenäoliselt olema sügavam kui aastakümme tagasi, nii et vajadus fiskaalsete meetmete ulatuslikuma kasutamise järele on veelgi suurem. Oluline on silmas pidada, et puhtalt kvantitatiivne rahahulga suurendamine rahapoliitika instrumentide kaudu ei pruugi jõuda reaalmajandusse, kus seda kohe vaja on. Raha peab jõudma inimesteni, kes seda reaalselt kulutada saavad ja mitte viima vaid finantsvarade väärtuse suurenemiseni.

    Võib hinnata, et viiruse piiramiseks vajalikud meetmed mõjutavad ulatuslikumalt just teenindussektori eesliini töötajaid, kus palgad madalamad. Seega viirus tabab haavatavat osa ühiskonnast esiteks füüsiliselt, kuna neil on suurem risk nakatuda, kui nad veel tööl on, ja siis rahaliselt, kui sissetulek piirangute tõttu kaob. Seega võib ennustada ebavõrdsuse olulist kasvu ja potentsiaalselt ka vajadust täiendavate sissetulekut ümberjaotavate meetmete järele, vältimaks olukorda, kus majanduslik ebavõrdsus hakkab tekitama sotsiaalset ebastabiilsust ja ohustama demokraatlike režiimide püsimajäämist.

    DANIELE MONTICELLI
    PANDEEMIA KUI EUROOPA POLIITILINE LAKMUSPABER

    Ehkki COVID-19 epideemia pole esimene ega sugugi kõige rängem maailma tabanud pandeemia, teevad selle vastu võitlemiseks kasutusele võetud meetmed ja meie ajastu iseloomulikud jooned praegusest olukorrast üsna pretsedenditu globaalse ühiskondliku eksperimendi. Enam-vähem sünkroonis elab suur osa maailma elanikkonnast eriolukorra tingimustes pealesunnitud või vabatahtlikult valitud eri rangusega eraldatuses, olles samas meedia kaudu toimuvast üleküllaselt informeeritud.

    Kas see kõik on põhjendatud või mitte, on praegu veel raske öelda. Selge on aga see, et toimuva mõistmine nõuaks tekkinud olukorrale sarnast globaalset haaret: viroloogiast psühholoogiani, antropoloogiast õigusteaduseni, politoloogiast filosoofiani, majandusteadusest demograafiani. Eks olemegi jõudnud juhtumini, mis seab meid tänase üliühendatud maailma protsesside ülikeerukuse ette otsesemalt ja vahetumalt kui selle sajandi teised globaalsed kriisid (terrorismi, finants-, põgenike kriis). Tulemuseks on ilmselge võimetuse tunne, hirm ja segadus nii inimeste kui ka riikide reaktsioonides.

    Järgnevas keskendun paarile hädaolukorraga seotud poliitilisele küsimusele (veidi pikemalt kirjutasin kriisist Maalehes avaldatud artiklis).

    Autoritaarne vs demokraatlik toimetulek globaalsete kriisidega

    Praegu tundub ainsaks võimaluseks kriisile reageerida poliitiliste otsustusmehhanismide lihtsustamine ja tsentraliseerimine. Demokraatlike riikide puhul tähendab see eriolukorra väljakuulutamise vältimatust, kuid selged eelised situatsiooniga toimetulekul on siiski autoritaarsetel riikidel, mida iseloomustab poliitiline tsentralism ja ühiskondlik distsipliin. Nende riikide piiramatu võim elanikkonna biopoliitilisel haldamisel toimib tõhusamalt kui demokraatlike valitsuste üsna leebete eriolukorraliste sanktsioonidega tugevdatud üleskutsed kodanike vastutustundele. Nii on Hiina viirusevastast sõda võitmas, Itaalia aga seda kaotamas. Demokraatlike riikide vabade kodanike ebaadekvaatne reaktsioon hädaolukorrale võib kõva käe vajadust toetavatest jõududest niigi vaevatud Läänes oluliselt süvendada arusaama, et liberaaldemokraatia ei suuda vastu seista tänapäeva maailma globaalsetele väljakutsetele. Nii kaalubki näiteks Itaalia juba kõikide viirusesse nakatunute massilist jälitamist. Demokraatia toetajatele pole küsimus seega mitte niivõrd selles, milliseid ohvreid oleme valmis taluma oma vabaduste säilimise nimel, kuivõrd selles, kui valmis oleme hädaolukorras vastutama oma vabalt valitud käitumistega nii enda kui ka teiste turvalisuse ja tervise eest.

    Euroopa varemed

    Eriti kurba vaatemängu pakkuvad praeguses olukorras uue natsionalismi pantvangis virelevate Euroopa riikide reaktsioonid. Alustati valitsusjuhtide vastastikustest süüdistustest liiga leebete või liiga karmide meetmete rakendamise pärast ning seejärel jõuti paari päevaga igal pool samasugusele lahendusele: riigipiiride sulgemine. Selline otsus pole pelgalt kasutu olukorras, kus viirus levib igal pool juba kohalikult, vaid ka julm, kuna see aeglustab otsustavalt näiteks ülioluliste meditsiiniliste vahendite kohale jõudmist, valmistades meie endi riikide kodanikele lisakannatusi ning sundides muuhulgas neid viiruse levikuks ideaalsetesse tingimustesse (nagu nt laev, millega Eesti pidi oma Euroopas kinni jäänud kodanikud koju tooma). Selliste otsuste taga paistab tegelikult ainult paljude Euroopa riikide põgenikekriisi aegne soov taastada piirikontroll – pandeemia pakub sellele nüüd hea ja „vaieldamatu“ ettekäände.

    Kohalikud lahendused globaalsetele probleemidele?

    Euroopa tõesti ei soovi või ei suuda olla globaalne, kuigi hädaolukord, mis meie silme all suure kiirusega areneb, näitab veel kord, et globaalsetele probleemidele kohalikke lahendusi ei ole. Globaalsetele probleemidele saavad olla ainult globaalsed lahendused. Samal ajal kui mitmed Euroopa riigid kehtestasid meditsiiniliste vahendite ekspordikeeldu krahhi äärel olevale Itaaliale, hakkas kriisist alles väljuvast Hiinast Itaaliasse saabuma suurel hulgal respiraatoreid, kaitsevahendeid, ravimeid ja arste. Viimased lasid ennast lennujaamas pildistada suure punase loosungiga, millele olid kirjutatud itaaliakeelseid lauseid: „Maakera on üksainus maa. Oleme sama mere lained, sama puu lehed, sama aia lilled.“ Ehkki nende sõnade omistamine Vana-Rooma filosoofile Lucius Annaeus Senecale on üsna kahtlane, mõjusid need konkreetsete abivahenditega Itaaliasse saabunud hiinlaste taasesituses kohalikele märksa usutavamalt kui Euroopa Komisjoni president Ursula van der Leyeni distantsilt saadetud toetav videosõnum „Me oleme kõik itaallased“.

    Hiinal on globaalne visioon ning teadmised, oskused, ressursid, et seda ellu viia. Me teame või vähemalt kahtlustame, mis sellega võib kaasas käia juhul, kui Euroopa ei suuda ühiselt oma alternatiivset globaalset visiooni arendada ja ellu viia – uhkelt „suveräänsete”, suletud piiridega ja „päästku igaüks end, nagu oskab“ loogikast lähtuvate Euroopa rahvusriikide saatus oleks usutavasti muutuda kriisist kriisi järjest autoritaarsemateks ning Hiina globaalse impeeriumi majanduslikeks ja peatselt ka poliitilisteks satelliitideks.

     

  • Koroonablogi

    TRIINU PAKK:

    Vaevalt siin kaks kuud tagasi keegi arvas, et koroonaviirus võib meil elu seisma panna. Mõni uus viirus tõuseb Aasias esile iga mõne aasta takka, aga enamasti piirdub asi üksikute haigusjuhtudega siin-seal maailmas. Seekord tuli neid juhte aga aina rohkem ja ligemale. Kui itaallased rõdudel laulma hakkasid, oli selge, et nüüd on ainult aja küsimus.

    Esimesed paar nakkuspuhangut Hispaanias olid küll enne itaallaste laulmist, vist Baskimaal ja Galicias, minu elupaigast Jáveast kaugel. Siis kasvas haigestumiste arv hoogsalt Madridis, mis suletigi enne kui ülejäänud Hispaania. Sulgemine oli siiski suhteline – koolid-ülikoolid pandi kinni ja neil, kel võimalik, paluti hakata töötama kodust, kuid pealinn kontakte ülejäänud riigiga ei katkestatud. Selle tulemusel, nagu nördinult kirjutati siinsetes foorumites, võtsid paljud madridlased oma lapsed-loomad selga ja sõitsid laiali suvekodudesse, mis paljudel on siin Vahemere ääres. Siiani pole konkreetselt meie ca 27 000 elanikuga linnakeses siiski veel ametlikult teada ühtegi nakkusjuhtu.

    Sellest, et nüüd läheb tõsiseks, sain aru nädal tagasi, 12. märtsil, kui õhtul poodi minnes nägin ukse ees mitut inimest kuhjas ostukärudega. Poes olid riiulid sõna otseses mõttes lagedad, lihalettidele juba ruloodki ette tõmmatud. Üks mees mu selja taga õhkas neid silmitsedes poolhämmeldunult, poolnaerdes „Madre mia…“; just samasugune tunne, jahmunud, ent totakalt itsitama ajav, oli endalgi. Veini siiski oli, ostsin siis seda. Järgmine päev käisime poes tütrega kahekesi ja püüdsime ka pisut toitu varuks tassida, sest tundus, et kui paanitsejate üle veel kaua ratsionaalses rahus muiata, võime nälga jäädagi. Uuest nädalast siiski on letid jälle täitunud, varustusliinid töötavad korralikult ja paniköörid ilmselt on kodud juba kaupa nii täis tuupinud, et peavad nüüd midagi eest ära sööma, enne kui uusi varusid ahnima hakata.

    Laupäeval, 14. märtsil kuulutati välja eriolukord. Eriolukordi on Hispaanias, nagu selgub, kolme eri kangusastmega; hetkel kehtib neist madalaim, estado de alarma. Koolid ja mitmesugused asutused on suletud, toimub distantsõpe ja kaugtöö. Tänaval tohib liikuda peale töölemineku (kui kodutöö ei ole võimalik) veel poodi ja apteeki minekuks ning koera jalutamiseks. Poes käimine annab hea ettekäände korra päevas natukeseks õue saada, aga samas on ka pisut kõhe – tegelikult on meil ju palutud nädala toiduvarud korraga ära osta ja siis toas passida, viimati saab igapäevase poodlemisegi eest trahvi. Võrgus levivad lõbusad pildikesed kurnatult põrandal lebavast koerakesest, kes ahastab, et terve kvartali jagu inimesi on teda juba jalutanud, enam ei jõua… Ühe naabermaja lamedal katusel võib pealelõunati näha usinasti jooksuringe tegevat tervisesportlast. Küllap on neil, kes harjunud liikuvama eluviisiga, raske; minu jaoks ei ole seni suurt vahet, tõlkija-toimetajana olen justkui karantiinis töötanud ju suurema osa oma elust. Katuseterrass on õnneks meiegi majal, kui asi siiski koormavaks kipub, saan ka hakata käima üleval sörkimas ja igatseval pilgul merd silmitsemas.

    Huvitav on jälgida, millise kiirusega tekivad ja levivad uued rituaalid. Kohe esimese karantiinipäeva õhtul hakkas kella 10 ajal kostma õuest plaksutamist ja hõiklemist. Astusin rõdule, tänav oli tühi, kuid ümbruskonna rõdudel inimesed plaksutasid. Ma ei olnud veel märganud uudist, et niimoodi on inimesi kutsutud üles avaldama tunnustust meedikutele ja teistele – nagu kaubandustöötajad, kauplustesse kaupa vedavad autojuhid, aga ka korrakaitsjad jne –, kes n-ö eesliinil rabades elu kuidagi käimas hoiavad, seetõttu ei saanud millestki aru. Pühapäevaks olin juba asjaga kursis ja plaksutamisvalmis, siis toimus see rituaal kell kaheksa õhtul ja on selle kellaaja peale ka jäänud – selleks, et väikesed lapsedki saaksid enne tuttuminekut ära plaksutada.

    Plaksutame igal õhtul; pärast seda teeb üks naabermaja elanik avatud akna kaudu tunnikese diskot, mis algab omamoodi koroonavastaseks hümniks saanud lauluga „Resistiré“ – ja ma pean vastu.

    https://www.youtube.com/watch?v=w_KFr-Lnxsk&fbclid=IwAR0oXASCywjEZRdPmsUu510W-DVWgCrHc6PvK6WGAXME1je8mIk3Lt6QCcE

    Rõdudel kuulajaid on palju näha. Kui see on pidu katku ajal, siis mulle täitsa meeldib.

    Oma koduse rituaalikesena olen taastanud õhtuse ettelugemise kombe – loen oma täiskasvanud lapsele ette „Dekameroni“, eile võtsime lisaks ka Napoli kooleraepideemia teemalise peatüki Axel Munthe „San Michele raamatust“. Pärast sellist lugemist on kohe palju puhtam, kuivem ja mugavam oma moodsat pandeemiat pidada.

    Meedikud omalt poolt on vastanud tänuvideotega, kus nad vastu plaksutavad ja kinnitavad, et see tähelepanuavaldus annab neile jõudu järgmine 24-tunnine valve vastu pidada. Siinmail ei räägita sellest, kuidas iga inimest tuleb hoida – vist sellepärast, et hoitakse ilma rääkimata.

    Muljetavaldav on inimeste distsiplineeritus. Kui esimesed paar paanikaostlemispäeva kõrvale jätta, on üleminek karantiiniolukorrale toimunud täieliku rahu ja vastastikuse lugupidamise tähe all. Kaubamajas vastu tulev võhivõõras inimene naeratab ja tervitab ning astub kindlasti veidi kõrvale, et hoida soovitatud vahekaugust, poolteist-kaks meetrit. Aedviljaosakonnas on meetriste vahedega maha pandud kleepsuribad, mille järgi oma korda oodates joonduda, samuti kassade ees. Selgub, et hispaanlased oskavad isikliku distantsi poolest soomlast teha küll, kui vaja. Tõsi, on olnud kuulda noortest, kes pidavat kusagil tõsiseid pidusid katku ajal, aga minu elupaiga lähistel pole erilisi seltskondlikke liikumisi märgata olnud. Kohalik leht siiski teatab, et iga päev on mõned inimesed reeglitevastase väljas liikumise pärast kinni peetud ja trahvi saanud.

    Üks halb ja üks hea uudis on veel tulnud. Eile suri me naaberlinna Dénia haiglas meie Marina Alta comarca, st kohaliku maakonna (ca 175 000 elanikku) esimene koroonaohver. Aga täna andis kohalik veevarustusfirma teada, et eriolukorra lõpuni ta inimestelt veearveid sisse ei kasseeri ja ka pärast eriolukorra lõppu hakkab seda tegema järk-järgult, et need, kes karantiini tõttu teenistuse kaotanud, ei peaks lisaks veel veevõlgade all ägama. Mitmesuguseid maksusoodustusi on välja kuulutatud ka üleriigilisel tasemel.

    Kodune raamatukogu on lihtsalt südantkosutav. Riiuleid vaadates võiksin rahulikult püsida koduses isolatsioonis veel palju nädalaid. Tõenäoliselt mõni nädal veel ka juurde tuleb – põhiseaduse järgi sai eriolukorra välja kuulutada korraga 15 päevaks, aga on juba olnud kuulda kavast seda pikendada. Võib-olla peab pikapeale siiski uurima, kellelt jalutamiseks koera saaks rentida…

    Jávea, 20.03.2020

    PIRET KARRO:

    esmaspäev, 16. märts

    oleme möödunud neljapäevast saadik oma korteris koos istunud. esialgu mina, C ja A, üleeile (või üle-üleeile?) tuli S, täna tema korterikaaslane M ka.

    täna hommikul teatas orban, et ungari piirid on täielikult kinni, sisse saavad vaid kodanikud. kui lahkume, enam tagasi ei saa. eestis vist sama lugu, saksamaal vist veel mitte. päeval saatsin sirbile ede raadiku näituse arvustuse ära.

    Istusime pärastlõunal kõik C suures toas koos ja kuulasime, mida Žižek Russian Todayle pandeemia kohta ütles. Põhiliselt seda, et me kõik võiksime mõista, et elame kollektiivis, mitte üksteisest täielikult sõltumatult. Eetris ringlevad ideed solidaarsest tervishoiusüsteemist riikides, kus seda veel pole, kodanikupalgast, tundub, et neil, keda olukord pole isiklikult traagiliselt puudutanud, on inspiratsiooni, et visandada võimalusi paremaks tulevikuks.

    peaksin selles olukorras tegelt magistritööd kirjutama. mai alguses mustandi tähtaeg, juuni alguseks peab valmis olema.

    teisipäev, 17. märts 2020

    hommikul oli esimene magistritöö kirjutamise online õpituba, tunni pärast on teine sessioon. pärast esimest praadisin muna, skrollisin koroonauudiseid (käiku pannakse erilaevad ja -lennukid, mis eestlasi koju veavad), visandasin artiklit, hakkasin kursusekaaslaste peatükke lugema, sõin purgi oliive, kursuse chatis teatati, et iraanlasi on hakatud ungarist deporteerima, sõin tahvli šokolaadi.

    õhtul käisin maja ees pargis jooksmas ja siis duši all, sest C ütles, et ma näen välja, nagu ma oleks kaks päeva neid samu riideid kandnud. olengi, kauemgi.

    kolmapäev, 18. märts 2020

    täna ei suutnud üldse voodist tõusta. Tähendab, tõusin, tegin kohvi, sõin muna, läksin voodisse tagasi. Kogu päev oleks olnud aega C laua taga (sest mu oma tuba on liiga pisike) vaikselt nt ettekannet ette valmistada või magistritöö peatükki lihvida, aga ei. voodi, telefon, lõputu infoprahi voog.

    neljapäev, 19. märts 2020

    kell 9 üles, duši alla, astelpajumarjamaitseline puder (pulbrist) nina alla, lugesin seminariks, valge juust seemneleival ja pirn, poolteisttunnine online seminar, kõhulihaste trenn ja kõhuvalu, loovisiku toetuse seadused, päikeseloojang rõdul, hilisõhtuni valmistun ettekandeks Kreenholmi kohta tehtud kunstist.

    iraanlased palkasid advokaadi; riigi propameedia treib neist valeuudiseid, et nad läksid karantiinis vägivaldseks.

    reede, 20. märts 2020

    kell 9 üles, kuskilt vilksab uudis, et ungari paneb sõjaväe tänavatele, et inimesi ohjata, ettekande ettevalmistus jätkub, veidi jõudsin isegi seminariks lugeda, tunnine online ettekanne ja ülejäänud seminar, tunne nagu laibakott, lugesin koolilt tulnud meili, mis vastupidiselt oma varasemale soovitusele budapestis püsida soovitab nüüd tudengitel oma kodumaadesse tagasi minna, sest olukord muutub ettearvamatumaks. mõtlen, mis variandid mul koju minna on – piirid kinni, lennud käntseldatud. eesti on kaugel. „kodu“ pole ka mingi konkreetne koht, peaksin kuskil tallinnas toa üürima? raskete kohvritega koroonarännakut teha ei taha. kurbus tuleb peale. naabrite juurest tuleb frikadellisupi lõhna ja tahaks lihtsalt kuhugi turvalisse paika. praen kartuleid. sõber helistab berliinist. võrdleme olukordi siin ja seal, hingame telefonitorusse ja kuulame üksteise vaikust.

    Budapest, 16.–20.03.2020

    MARGUS OTT:

    Karantiin on olnud nagu pühadejätk. Kevadpühadeks sõitsid kõik laiali ja üllak (ülikoolilinnak) valgus tühjaks. Siis kehtestati karantiin, äraläinuid tagasi ei lubatud, ja üllak jäigi tühjaks. Inimtühjus Hiinas on sama veider nagu laulupeoline rahvarohkus Eestis. 芙蓉 söökla jäi nii kevadpühade kui ka hilisema karantiini ajal avatuks ja üllakupoed tehti ka varsti lahti, aga kõik muu jäi kinni. Suletuks on jäänud ka 南光 söökla, mis on otse mu ühika-künka jalamil ja mis tavaliselt poole viie paiku hommikul mingid ventilaatorid undama paneb, keset kõige mõnusamat istumist või kirjutamist. Kinni on ka restoran ühika esimesel korrusel, kust muidu inimesed vahel ühika ette mõurama kippusid. Üksnes linnulaul, 4.20 hommikul kumedad kellalöögid 南普陀 templist. Õnnis vaikus.

    Minu elu pole karantiin muidu üldse mõjutanud, kui välja arvata see, et üks konverents jäi ära, et välja minnes peab maski kandma või et sööklas ja ühikas temperatuuri mõõdetakse. Muidu on ta elu ainult mõnusamaks teinud. Karantiini alguses käisin rattaga Carrefouris kohvi ostmas – ole lahke, muidu alatasa autodest umbes kitsas sõidutee üleni sinu päralt! Või kui sõidan rattaga üllaku naaberküngastele looduse rüppe – jällegi, mitte kedagi. Käin öösiti üllakust väljas mererannal jooksmas, ja kui muidu ikka kohtas plaažil kedagi kondamas ja öö läbi töötasid snäki- ja joogikärud, siis vähemasti karantiini alguses ei näinud ma sealgi enam kedagi.

    Tõsi küll, meie provints jäi epideemiast suhteliselt kõrvale. Üldse kokku oli alla kahesaja haigestunu, kellest üks suri ja kõik ülejäänud on nüüdseks paranenud. Sõber Shanghaist rääkis, kuidas nemad ei tohi öösel ühikast välja minna ning üllakust pääsevad välja ainult iga kahe päeva tagant eriloa alusel paariks tunniks. Seda ma võib-olla ka juba märkaksin. Aga muidu on need paar kuud olnud paradiislikud, rahu ja vaikus lugemiseks ja kirjutamiseks. Elu õnnelikem aeg.

    Xiamen, 20.03.2020

    LAURI KITSNIK:

    Siin Jaapanis on meil olnud omajagu aega, et uue olukorraga harjuda ning kohaneda. Teade esimesest kohalikust koroonaviirusega nakatunust saabus ikkagi juba kaks kuud tagasi. Võib-olla just tänu ajafaktorile pole ka närvilisust ega ammugi paanikat tänavapildis märgata. Kui kirjutan seda päikeselisel pärastlõunal kohvikus istudes, kuulen küll pealt, et kõrvallauas vestlevad vanemad oma lastega korraks viirusehirmu mõjust inimeste psüühikale, kuid siis läheb jutt juba teistele, argisematele teemadele. Jah, istun kohvikus ja mitte kodus. Kuigi koolid on kolmandat nädalat kinni ning suuremad rahvakogunemised ära jäetud, pole antud korraldust koju jääda. Kui välja arvata turistide nappus, toimib igapäevaelu üsnagi tavapärases mahus ja rütmis. Nakatunute arv on viimaste nädalate jooksul iga päev paarikümne võrra kasvanud, kuid ometigi pole see eriti rahvaarvu arvestades saavutanud plahvatuslikke mõõtmeid. Eestiga võrreldava 1,5 miljoni elanikuga Kyoto linnas on hetkel näiteks registreeritud 19 nakatunut.

    Siinkohal olekski paslik küsida, kas niisugune lähenemine, mis võrreldes paljude teiste riikide poolt tehtuga võib mõjuda lausa radikaalselt mõõdukana, on õigustatud või tulemuslik. Kuid mõistagi on sellele küsimusele täiesti võimatu vastata. Olukorras, kus vaieldamatuid fakte vähe, jääb alles eelkõige suurepärane võimalus prognoosida püüdes end hiljemalt järjekordse kriisinädala möödumisel täiesti lolliks teha. Seda eriti olukorras, mil on taas kord saanud enam kui ilmseks, et meie üldised riskihindamisoskused pole kõiksuguste keeruliste kõverate väljatöötamise kiuste aja lõikes sugugi paranenud. Aga üht-teist võiks ju siiski proovida öelda mõningate eelduste ning suhtumiste kohta, mis võivad Jaapani puhul edaspidi otsustavaks saada, kas siis heas või halvas mõttes.

    Alustuseks isiklikku. Jaanuari keskpaiku, kui olukorra tõsiduses Wuhani linnas polnud enam mingit kahtlust ning Jaapaniski sai kinnitust esimene nakatumisjuhtum, ilmusid minu hiinlastest välisüliõpilased ühel päeval loengusse eranditult maske kandes. Viibides oma meediaväljas oli neil toimuvaga mõistagi üksikasjalikum ning isiklikum suhe kui kohalikel üliõpilastel ja õppejõududel. Paar nädalat hiljem, veebruari algul, kui Yokohama sadamasse saabunud kruiisilaev oli äsja karantiini pandud (kas keegi veel üldse mäletab toda nüüd ammusena tunduvat uudist?), toimusid ülikoolis sisseastumiseksamid. Siis olid maskid juba kõigile kohustuslikud. Hetkel on teada, et aprilli algul toimuv avaaktus viiakse läbi väiksemate gruppide kaupa telesilla vahendusel. Õppetöö algust pole esialgu edasi lükatud. Sellest kõigest võib muidugi kangesti jääda mulje, et olukord on kontrolli all ning normaliseerumas.

    Veel kord maskidest. Kuigi hetkel on tänavail näha päris palju maske kandvaid inimesi, pole taoline vaatepilt Jaapanis kaugeltki tavatu, eriti kevadisel allergiahooajal. Teadupärast kantakse maske Jaapanis sugugi mitte selleks, et kaitsta iseennast nähtamatute ohtude eest, vaid ikkagi just selleks, et hoida oma nakkust kandumast kaaskodanikele. Nüüd, kui nõuannetest maskide tõhususe kohta on üsna üheselt selgunud, et need toimivadki enamasti ainult ühes suunas, võib jaapanlasi vabalt pidada taolisteks eriolukordadeks paremini ette valmistatuteks. Kindlasti võib kasu olla sellestki, et igasugune füüsiline kontakt ise on enam-vähem tabu: kätlemistki asendab ju suuremal osal juhtudest kummardamine. Lisaks võib julgelt väita, et jaapanlastel on reeglina ka väga hästi arenenud isikliku ruumi taju. Kui märgatakse, et hakatakse avalikus ruumis kellegi teele ette jääma, on üldiselt kombeks ennetavalt kasvõi pool sammu eemale astuda. Igal juhul peaksid taolised kinnistunud käitumismustrid olema väga heaks eelduseks praegu hädasti tarviliku sotsiaalse distantseerumise juurutamisel.

    Teine ja tähtsamgi tahk on aga üldine suhtumine üksikisiku ja grupi huvide dünaamikasse. Seda on praegu hästi näha paanikaostlemise, või õigemini selle puudumise näitel. Kuigi maskid kadusid mõneks ajaks poelettidelt ning sama juhtus umbes nädalaks ka peldikupaberiga, on vähemalt viimast jälle lahedalt saada. Pole ka näha märke sellest, et inimesed hakkaksid ühtäkki ummistama kaubanduskeskuseid, et endale meeleheitlikult – kes ees, see mees – hädavajalikke ning ka mitte nii hädavajalikke kaupu kokku kuhjata. Pean silmas praegu mitmel pool võimust võtnud iseäralikku isekust, kus esimeseks reaktsiooniks kogu ühiskonda tabanud kriisile on just iga hinna eest oma isiklikke varusid täiendada. Samas võib olla, et sedavõrd loodusõnnetustele altil maal kui Jaapan ollakse sellisteks juhtudeks alati valmis. Kuigi valitsuse soovituslikud juhised ja mõõdukad meetmed on praegu sattunud mõningase kriitika alla, võib vastukaaluks jällegi väita, et iga üksiku kodaniku tasemel ollakse varmad reageerima, ning vajadusel ka indiviidi heaolu grupi huvide nimel ohverdama. Vahest kujunebki üheks õppetunniks see, milline suhtumine osutub praeguse kriisiga toime tulemisel edukamaks. Aga vastust sellele muidugi niipea teada ei saa.

    Kyoto, 20.03.2020

    JOONAS KIIK:

    Toimetaja küsis, et mis siinkandis uudist. Mõtlesin esiotsa, et ega meil pole ju siin miskit uudist. Uudised on ikka teil seal, Esimeses Maailmas. Siin Kolmandas on üldjoontes nagu alati. Villpuud õitsevad, punalipud lehvivad või ripuvad vaikselt, trepp-põldudel neoonrohetab riis, siin-seal müüakse kuhjast arbuuse ja ananasse ning tokerjad pühvlid situvad möödaminnes teele, mida mööda suurpered rollereil mäest üles-alla tuhisevad. Päike tõuseb ja läheb looja, paisjärvel sõuab kalamees iidse ilmega puuküna, konnad rõkkavad, seinal lippab geko. Natüürmort. Aga siis hakkasin mõtlema, et tohhoo pime, peab ju meil ka mõni koroonauudis olema, kuis muidu.

    No maske on õues mõnevõrra rohkem näha kui enne. Aga neid on siin alati palju kantud, nii et see muutus pole kuigi suur. Silma järgi pakuks huupi, et varem, kui mingist pandeemiast veel haisugi polnud, käis maskiga ehk kolmandik kohalikke, eelkõige naisi. Olen üritand uurida, aga pole kunagi lõpuni aru saanud, miks. Küllap on põhjusi palju alates kombekusest ja lõpetades sooviga liikluses nägu puhtana hoida ja vähem heitgaase sisse hingata. Enamik sõidukeid on siin ju kaherattalised, ja enamik kiivreid pole kinnised. Paari päeva eest kehtestati avalikes paigus nagu poed ja ühistransport maskikandmiskohustus kõigile, nüüd on kaetud ehk pooled näod. Tahaks ikka Roomas roomlaste kombel elada, aga milliste kombel neist?

    Uue korralduse taga on mõistagi nakatunute arvu kasv, mis jääb küll Euroopale ja Eestile kõvasti alla. Sealtkandist vaadates võis ehk millalgi tunduda (mine tea, ehk mõnele tundub siiani), et üks Aasia, üks nakkuskolle puha. On ju Vietnam pealegi Hiina naaber. Aga Wuhan on Hanoist kaugemal kui Berliin Tallinnast ja Vietnam võttis asja varem tõsiselt kui Lääs, nii et hetkel, kui ma seda kirjutan, on pilt Euroopaga võrreldes pigem vastupidine. Rooma oli kohatu võrdlus, pardonks.

    Hiina kuulutas äsja esimest korda, et uusi kohalikke nakatunuid pole lisandunud. Vietnam teatas esimesist nakatunuist jaanuari lõpus, kuid veebruari teisest poolest märtsi alguseni püsis nende arv jupp aega küllalt tagasihoidlikul kuueteistkümnel. Märtsis on see arv tasapisi taas kasvama hakanud, aga jääb hetkel, kui ma seda kirjutan, veel alla saja (viimaseid andmeid näeb siit). Uued nakatunud on tulnud Euroopast või sealt tulnutega vahetult kontaktis olnud.

    Nii et viirus võis levima hakata Aasiast, aga märtsis nakatas Euroopa juba omakorda Aasiat, kus olukord oli vaikselt kontrolli alla saamas. Nüüd on kõikjal piirid kinni ja eks me näe, kuidas iga riik omas rasvas konserveerudes toime tuleb. Siiani näib Aasia, sealhulgas Vietnam igatahes olevat kindlamalt sadulas kui Lääs, sealhulgas Eesti. Nii et kui Reinsalu hele jaal hakkas eestlasi kaugelt koju kutsuma, siis see küll ütlemata kena kuulda oli, aga ei tekitanud suuremat tungi sinnapoole truavida.

    Selge, et sadakond nakatunut pole naljaasi, aga Vietnamis elab ligi sada miljonit inimest. Eesti seitsekümmend korda väiksemas elanikkonnas on hetkeseisuga tuvastatud kolm korda rohkem nakatunuid. Seega on teadaolevate nakatunute suhtarv on Eestis sadu kordi suurem ja see ka kasvab kiiremini. Eestil kuulukse teste nappivat ja testitakse väheseid; enam kui kümnendik testituist on nakatunud. Vietnamis testipuudust pole, neid jagub isegi Euroopasse eksportimiseks; positiivseid teste on alla protsendi testitute koguarvust.

    Tõsi, asjad muutuvad praegu suurtel kiirustel ja tunnikaupa ning me teame üldjoontes ainult seda, et me ei tea midagi – ent siiski paistab, et praegu on Vietnamis viibides rohkem põhjust muretseda Eestis olijate pärast kui vastupidi. See mulje süveneb iga kord, kui näen Eesti meediat ja jälplat, kust vastu vaatava apokalüptilise pildiga võrreldes on elu siin mandri teises servas kõigest hoolimata ja ikka veel nagu lootos. Nakatumisoht on ikka, nagu igal pool, aga märksa väiksem kui Vanas Maailmas. Provintsipiiridel ja veel mõnel pool mõõdetakse kehatemperatuuri, aeg-ajalt tuleb täita tervisedeklaratsioone ja võib sattuda mõõdukalt ebamugavasse karantiini, aga see on ka enam-vähem kõik. Patt oleks kurta.

    Viirus on kaasa toonud piiride sulgemise ja mõned riigisisesed piirangud, aga elu ei seisa ja ostupaanikat pole. Puudust pole ei maskidest, nuudleist ega peldikupaberist. Meie paremsõprade rõõmuks rõhutagem, et kommunistlikus riigis. Mine tea, äkki oli Marxil ja Ho Chi Minhil ikka õigus ning ajapikku jääb kapitalism vältimatult kommunismile alla? Momendil vähe sellest, et kommunismi Vietcongi versioonis on vabadust rohkem kui neoliberalismi viljastavais tingimusis – isegi turu nähtamatu käsi toimib paremini. Erinevalt Eestist on bensiini hind siin maailmaturul toimuvaga sammu pidades odavamaks läinud. Viimati oli see eurodesse ümber arvutatult 0.68€ liiter. Üks õige konsumerist-motorist ainult sellises kriisis tahakski elada. Kõigi enesestmõistetavate mööndustega.

    Pidage seal raudeesriide taga vastu, sõbrad.

    Ha Giang, 20.03.2020

    ARO VELMET:

    Jaanuari keskel jäi üks mu tudengitest haigeks ja jättis oma esimese arvestusliku töö esitamata. Kui ma talle kirjutasin, vastas ta järgnevalt: „Ma usun, et on väga tõsine võimalus, et loengud peatatakse lähitulevikus, kui USC-s registreeritakse esimesed juhud. Minu mureks on viimastel päevadel olnud materiaalne ja logistiline riskihaldamine. Selle arvestuse eest punktide kaotamine on praeguseks muutunud mõttetuks abstraktsiooniks.“ Mulle, nagu ka paarile sõbrale, kellele sellest kirjast rääkisin, tundus see lähenemine parajalt jabur.

    Veidi rohkem kui nädal aega tagasi arutasime tudengitega „Apokalüpsise ajaloo“ seminaris, kui tõenäoline on, et tegemist on meie viimase füüsiliselt samas ruumis toimuva seminariga. Neljanda kursuse tudengid olid nukrad, et nende kolledžikogemus sellise erakordse lõpu saab. Osad ironiseerisid seminari ootamatu ajakohasuse üle. Hiljem selgus, et seminari ajal olid ülikooli juhid saatnud välja kirja, milles teatasid, et kogu ülikool liigub semestri lõpuni kaugõppele ja kõigil tudengitel, kellel on see füüsiliselt võimalik, on keelatud pärast kevadvaheaega linnakusse naasta.

    Täna käisin esimest korda pärast seda seminari linnakus, oma kabinetist raamatuid ja tööarvutit ära tooma – täna õhtust on linnak lukus kõigile töötajatele peale hädavajaliku personali. California kuberner Gavin Newsom on andnud korralduse osariigi 45 miljonil elanikul koju jääda. Los Angeleses on keelatud mitmekesi väljas käimine, sõprade külastamine ja linnast välja sõitmine ja sinna sisenemine, erandiks „hädavajalikke teenuseid“ osutavad töötajad.

    Kuskil kindlasti vaidlevad tuhanded majandusteadlased, epidemioloogid, sotsioloogid ja avaliku halduse spetsialistid selle üle, kui kaua lockdown USA kõige rikkamas osariigis kesta saab, kuidas vältida täielikku majanduslikku infarkti. Üritan vabadel hektedel neid arutelusid jälgida, ent emotsionaalselt on seda natuke liiga palju. Praegu on olulisemad küsimused nagu: kuidas mu sõpradel läheb? Kuidas mu isa hakkama saab? Mida õhtusöögiks süüa? Kuidas lockdown’i tingimustes kolida? Kas viskit veel on?

    Käime kaaslasega pea igal õhtul kuskil matkamas. Spordi tegemiseks väljas käimine on lubatud. Kiirteed, kus olen harjunud tiksuma viisteist kilomeetrit tunnis ummikus enam-vähem suvalisel ajal, on kilomeetrite kaupa tühjad. Üksikud mööduvad autod kihutavad must mööda nagu postist. Ma ise sõidan tagasihoidlikult 20 km/h üle kiirusepiirangu.

    Matkates räägime Aafrika kirjandusest, hiljuti HBO-s alanud uue ulmesarja alltekstidest, planeerime kolimist ja arutleme online-pedagoogika üle. Vahepeal teeme lummavatest vaadetest pilte ja naudime äsja vihma saanud kevadise looduse tärkamist. Griffith Parki tipust näeme ühes suunas laiuvaid väikelinnasid ja nende taga lumetippudega mägesid; teisele poole jäävad Los Angelese tänavad ja nende taha ookean. All-linna siluett on muljetavaldav nagu alati. Ainult, et autosid ei ole ja on harjumatult vaikne. Korraga on rahulik ja ärev, aeg on peatunud ja liigub ennenägematult kiiresti.

    Mõtleme, et mis saab ligi 60 000-st Los Angelese kodutust? Kõigist restoranitöötajatest, kes on üleöö sissetuleku kaotanud? Neist Angelinodest, kel juba oli raskusi aina tõusvate üürihindadega sammu pidamisel? Tudengitest, kes ei saa koju naasta või kes vajavad ülikooli töökohti, et ots otsaga kokku tulla?

    Õhtupoolikul helistab mulle New Yorgis erakorralise meditsiini osakonnas töötav sõber, küsib, kas ma viitsin vestelda. „Mul on nüüd kaks vaba päeva. Esimesed viimased paari nädala jooksul. See on vaikus enne tormi.“

    Los Angeles, 21.03.2020

  • Läheb viiruslikuks. Covid-19 desinformatsiooni ökosüsteemis

    Negatiivsete sündmuste tuules levivad sageli vandenõuteooriad ja kuulujutud, eriti kui sündmused on värsked ja osalt tundmatud. Just nii on juhtunud koroonaviirusega.

    Probleem ulatub sügavamale kui ainult klikke meelitavad desinformatsioonilehed. Kuigi Ungari politsei on kinni pannud mõned desinformatsioonilehed, mis õhutasid koroonaviirusega seoses paanikat, on ka Ungari valitsus ise, eriti epideemia esimeses faasis, kasutanud oma meediaimpeeriumi patuoinakampaaniaks ning levitanud kriisi allikate ja tekke kohta desinformatsiooni.

    Koroona, desinformatsiooni kuningas

    Koroonaviiruse hirmu levides üle maailma muutusid desinformatsioonikampaaniad üha tõhusamaks. Lisaks klikke meelitavatele veebilehtedele, mille eesmärk on teenida viiruse kohta väära ja sensatsioonilise info levitamiselt kasumit, on ilmnud areenile geopoliitilised tegutsejad, keda huvitab infokaose külvamine. Nagu üks WHO ametnik on öelnud: „Levib „infodeemia‟, mis on vähemalt sama ohtlik kui viirus ise, kuna desinformatsioon levib kiiremini ja kergemini ning põhjustab suurt kahju.‟

    Desinformatsioon ei tekita üksnes väärarvamusi. See võib maksta ka elusid ning õhutada ühiskondlikke rahutusi. Viiruse kohta väärinfo levitamise kaheks viisiks on olukorra eitamine/banaliseerimine ning liialdamine/paanika. Näiteks Lõuna-Koreas võis täheldada esimest äärmust, kus üks 200 000 liikmega suletud sekt salgas koroonaviiruse olemasolu, nimetades seda kõigest valitsuse vandenõuks, ning andis sellega suure panuse viiruse levikusse ja kaudselt ka mitme surma põhjustamisse.

    Edukat näidet paanika õhutamisest võis näha hiljuti Ukrainas. Tervishoiuministeeriumi nimel saadeti välja võltsitud kettkiri, mis väitis, et koroonaviirus on jõudnud Ukrainasse. Pettus jõudis elanikkonna suure osani, mis põhjustas väiksemaid meeleavaldusi ning mõningaid vägivaldseid kokkupõrkeid, kus meeleavaldajad jooksid isegi Hiinast saabuva bussi peale tormi. On tugevaid kahtlustusi, et selle aktsiooni taga olid Venemaa jõupingutused.

    Leidub ka ilmselgemaid näiteid: Vene allikad levitasid mitmeid vääraid ja vasturääkivaid narratiive koroonaviirusest, ühtaegu eitades selle olemasolu ning väites, et see on Lääne bioloogiline relv. USA asevälisminister Euroopa ja Euraasia alal Philip Reeker on nimetanud Venemaad koroonaviirusega seotud desinformatsiooninarratiivide üheks allikaks.

    Teised autoritaarsed režiimid on samuti olnud kaunis aktiivsed sääraste väärnarratiivide levitamisel. Kõige silmapaistvam näide on Hiina, kust viirus alguse sai. Algusest peale tahtsid mõned Venemaa ja Hiina levitatud valeuudised veeretada vastutust viiruse eest USA-le, väites, et selle on loonud ameeriklased kui bioloogilise relva. Seda narratiivi on hiljaaegu korranud isegi mõned kõrged Hiina ametiisikud, näiteks on Hiina diplomaadid nimetanud viiruse allikaks USA-d ja Hiina välisministeeriumi infoosakonna kõneisik väitis, et „USA sõjavägi võis olla see, kes epideemia Wuhani tõi‟. Selline jultunud vale püüab süüd kõrvale veeretada Hiina Kommunistlikult Parteilt – poliitiliselt jõult, mis kannab algusest peale peamist vatutust viiruse globaalse leviku eest.

    Iraan on arvatavasti kõige ilmekam näide, kuidas autoritaarsete režiimide tüüpilised refleksid, salgamine ja patuoina riiklik otsimine, koos võhiklikkusega võivad viia veelgi tapvama stsenaariumini. Et režiimi legitimeerimise nimel tõsta valimisosalust, eitas valitsuspropaganda praktiliselt viiruse olemasolu, väites, et USA üksnes dramatiseerib viirust selleks, et valimisosalust alla viia. Juhindudes sellisest vandenõuteooriast, astus valitsus vastu oma kodanikele ja meediaväljaannetele. Tagajärjeks on 14 000 ametlikku koroonaviiruse juhtu ja peaaegu 800 surma – tõelised arvud võivad olla kordi suuremad.

    Ungari: hübriiddesinformatsiooni maastik

    Ungaris võib täheldada kahte liiki desinformatsiooni. Äärmusserval asuvad klikke meelitavad desinformatsioonilehed, mis on olemas igas demokraatlikus ühiskonnas, kus nad kuritarvitavad sõnavabadust ja vaidlustavad peavoolu narratiive. Aga mängus on osalenud ka peavool ise: otseselt valitsuse juhitavad ja valitsusmeelsed meediakanalid kordavad kooris valitsuse ametlikke vääravaldusi. Viimasel desinformatsiooni liigil on sarnasusi eespool mainitud autoritaarsete valitsuste riikliku desinformatsiooniga.

    Algul olid koroonaviirust puudutava desinformatsiooni levitajaks onlain-portaalid, mis püüavad olukorrast rahalist profiiti lõigata. Nende peamine sissetulekuallikas on reklaam. Neil lehtedel võib näha suurte rahvusvaheliste firmade reklaame, mis on sinna paigutatud näiteks Google Adsi kaudu.

    Valisime välja Ungaris 12 mõjukat desinformatiivset Facebooki-lehte, millel on kokku rohkem kui 1 miljon jälgijat, ning vaatlesime nende sisu ja sõnumite levikut SentiOne tarkvara abil, mis on mõeldud sotsiaalmeedia jälgimiseks. Neil 12 lehel jagatud postitused pälvisid suurt tähelepanu. 27. veebruari seisuga oli 200 postitust kutsunud esile 21 000 reaktsiooni, 3 700 kommentaari ja 22 000 jagamist. Jagamiste suur arv teeb eriti muret, sest tõenäoliselt aitas see neil narratiividel jõuda sotsiaalmeedia kasutajate veelgi suuremate hulkadeni. Arvestades nende lehtede järgijate ja reaktsioonide hulka, on meil alust uskuda, et avastatud desinformatiivsed narratiivid võisid jõuda sadade tuhandete ungarikeelsete inimesteni.

    Leidsime, et libauudised Covid-19 puhangu kohta jagunevad nelja suurde kategooriasse. Esimene seisneb „genotsiiditeooriates‟, mis annavad mõista, et keegi levitab viirust tahtlikult mingi eesmärgi saavutamiseks. Kõige tüüpilisem seda liiki narratiiv väidab, et „globaalne eliit‟, teiste hulgas Bill Gates, üritab Maakera elanikkonda detsimeerida. „Bill Gatesi teooriat‟ mainis isegi valitsusmeelne portaal Demokrata, kuid tavaliselt oli see populaarsem äärmusserva klikimagnetitel. Selle teooriaga käib kaasas populistlik narratiiv.

    Teise rühma kuuluvad eelmainitud „bioloogilise relva teooriad‟. Tavaliselt väidavad selle rühma teooriad, et bioloogilist relva kasutatakse „Kolmandas maailmasõjas‟ Hiina vastu. Üks spetsiifiline narratiiv ütleb näiteks, et epideemia taga on USA eesmärgiga suruda „Hiina majandus põlvili‟. See narratiiv sobib kenasti tuntud geopoliitilise narratiiviga, mida levitavad sageli Venemaa ja Hiina, et luua mulje, nagu USA tegutseks vaenulikult kõikide oma tajutavate rivaalide vastu, isegi kui see tähendab rahvusvaheliste konventsioonide rikkumist. Samal ajal olid populaarsed ka mõned vandenõuteooriad, mulle järgi on viirust levitanud hoopis Hiina ja et viirus loodi bioloogilise relvana ühes Wuhani sõjalises laboris. Ühisjooneks on see, et koroonaviirus pole olnud midagi looduslikku, vaid tuleneb erilisest plaanist hävitada teatav inimrühm.

    Kolmas desinformatsioonigrupp on apokalüptilised maailmalõpunarratiivid. Tegu on artiklitega, mis taotlevad oma paanikat külvavate väidetega sensatsiooni. On väidetud kodusõja puhkemist Wuhanis, seda, et sajad nakatunud „piiravad‟ kontrollpunkte linnast välja viivatel teedel, ja et peaaegu 5 miljonit inimest on Wuhanist lahkunud, nii et viirus on juba levinud üle terve maailma. Sedalaadi desinformatsioon mainis ka koroonaviiruse juhtumeid ja surmasid juba Ungaris, kui ametlikke juhtumeid veel polnud.

    Viimane ja väiksem rühm koosnes artiklitest raviviiside kohta. Seesugused teated väidavad, et viiruse vastu on leitud rohi, et traditsiooniline hiina meditsiin „blokeerib‟ viiruse, fantaseeritakse selle ravimisest C-vitamiiniga jne.

    Enamik neist desinformatsiooni narratiividest pälvis ka Ungari võimude tähelepanu. Algatati uurimised üle tosina portaali toimetaja suhtes, kes olid koroonaviiruse kohta väärinfot levitanud. Portaale on kinni pandud ja toimetajaid kohtu alla antud. Politsei on vahistanud ühe vlogeri, kes levitas sõnumit, nagu kavatsetaks Budapesti linn kinni panna.

    Võimude valvsus niisuguste võrgulehtede suhtes väärib tunnustust ning teatavad piirangud neile näivad õigustatud, sest paanika praeguses olukorras võib maksta elusid. Arvukad desinformatsiooniportaalid levitavad vääruudiseid koroonaviiruse kohta, mis jõuavad sadade tuhandete inimesteni ja külvavad rahutust. Manipulatiivsed artiklid Covid-19 kohta ainult suurendavad nende veebilehtede külastatavust, aidates neil levitada veelgi enam tervishoiu-alaseid libauudisid ning ebaefektiivseid „raviviise‟. Need veebilehed levitavad ka informatsiooni „alternatiivsest meditsiinist‟, mis väidetavalt ravib kõike kõrgest vererõhust kuni vähini; nad teevad vaktsineerimisele vastupropagandat, tekitades reaalset kahju.

    Paraku samal ajal mõningad Ungari ametkonnad ei võidelnud desinformatsiooniga, vaid aitasid selle tootmisele ja levikule hoopis kaasa. Samamoodi nagu Iraanis, oli peamiseks eesmärgiks leida patuoinaid ning varjata võimude vähest ettevalmistust kriisiks.

    Riiklik desinformatsioon

    Ungari pole olnud ainus maa, isegi mitte arenenud riikide seas, mis polnud koroonaviiruse epideemiaks sugugi valmis. 28. veebruaril, kui Ungaris polnud veel ühtegi kinnitust leidnud haigusjuhtu, väitis peaminister Orbán enesekindlalt, et Ungari jaoks tõeline probleem ja väljakutse ei ole mitte koroonaviirus, vaid illegaalne migratsioon. Viiruse tähtsuse pisendamine asendus hiljem propagandaga, mis seob Ungari valitsuse lemmikteema, illegaalse migratsiooni, viirusega.

    Suurt narratiivi koroonaviiruse ja illegaalse immigratsiooni seosest levitas esmalt peaministri nõunik sisejulgeoleku alal György Bakondi. Ta ütles märtsi alguses, et „koroonaviiruse ja illegaalse migratsiooni vahel on kindel seos‟. Ta lisas, et enamik illegaalseid migrante saabub Afganistanist, Pakistanist või Iraanist, niisiis on nad pärit või rännanud läbi mõnest peamisest epideemiakoldest. Seetõttu teatati, et kurikuulsad „transiittsoonid‟ saadavad lõunapiirilt automaatselt tagasi kõik migrandid. See oli esimene oluline märk, et keskvalitsus on ise hakanud epideemiat ekspluateerima oma poliitilistes huvides.

    Hiljem armus ka peaminister sellesse vandenõuteooriasse, levitades seda nii kodus kui välismaal. Kooskõlas selliste argumentidega hakkasid Ungari ametiisikud näpuga näitama koroonapatsientidele migratsioonilaagrites. Esimesteks avalikult teatavaks tehtud koroonaviiruse kandjateks olid iraani üliõplased, keda Ungari valitsus, vastutavad ametkonnad ja Fidesz hakkasid häälekalt süüdistama koostöö puudumises karantiini ajal – sõnum, mis oli tahtlikult mõeldud rõhutama seost koroonaviiruse ja moslemite immigratsiooni vahel.

    Need sõnumid olid absurdsed. Ungaris positiivse proovi andnud iraanlased ei olnud illegaalsed immigrandid, vaid Ungari riikliku stipendiumiga Ungaris õppivad üliõpilased. Pealegi, kuidas saab illegaalsete immigrantide kaela veeretada epideemiat, mis levib maailma eliitide seas mööda lennulinne ja nakatades tähtsaid isikuid nagu Miami linnapea, Kanada peaministri abikaasa, Brasiilia presidendi pressiesindaja või Tom Hanks?

    Valitsusmeelsed kommentaatorid kordasid sõnumit, et „kriis puudutab peamiselt migratsioonimaid‟ (mida väljend „migratsioonimaa‟ ka ei tähendaks) ning süüdistasid viiruses Lääne-Euroopat. Ja muidugi George Sorost ja tema avatud ühiskonna teooriat. Samal ajal ei teinud valitsuses keegi etteheiteid Hiinale, viiruse allikale – tõenäoliselt selleks, et kaitsta poliitilisi ja majandussidemeid Hiinaga.

    Ungari valitsuse kõneisik süüdistab ajakirjandust puudulikus faktikontrollis ning esitab varjatud ähvardusi, et valitsus kasutab iga abinõu peatamaks vääruudiste ja kuulujuttude levikut.

    Pärast salgamise ja aeglaste vastusammude perioodi rakendas Ungari valitsus lõpuks viiruse leviku aeglustamiseks mitu tähtsat piirangut, mis osutavad õiges suunas. Ometi on kriisist saanud kõige tõsisem väljakutse, mida Orbán on oma 14-aastase valitsemisaja jooksul seni tunda saanud. Mitte ainult majanduse aeglustumise ja ohvrite tõttu, mis on tabanud kõiki Euroopa riike, vaid ka seetõttu, et kriis on tabanud kõige valusamalt sektoreid nagu tervishoid ja haridus, mida on kõige rängemalt on riivanud valitsuse kasin eelarvepoliitika muidu tugeva majanduskasvu perioodil.

    Orbáni režiim on kriisi poliitilisest mõjust kohkunud ning süüdlasi otsiv desinformatsioonikampaania on üritanud rahulolematust mujale kanaliseerida. Orbán on harjunud valitsemisviisiga, mis püsib tugevatel majandusnäitajatel, ning ta on seni kõigest puhtalt välja tulnud lihtsalt poliitilise kommunikatsiooni ja sümboolse poliitika abil, tuginedes tohutule ja äärmiselt tsentraliseeritud meediaimpeeriumile. Pandeemiaga võitlemise esimesed nädalad on näidanud, et seda taktikat on praegusel juhul väga raske ellu viia.

    17. märts 2020

    Tõlkinud M.V.

    Artikli autorite algset ungarikeelset uurimust sotsiaalmeediast saab lugeda siit.

    Péter Krekó, Patrik Szicherle. Gone viral: Covid-19 in the disinformation ecosystem. Eurozine https://www.eurozine.com/gone-viral/ 

  • Lenin ja Lincoln – moodsa surma kujundid

    Ilmunud Vikerkaares 2004, nr 9

    Lenini mausoleumi rajamine Moskvasse sünnitas omal ajal palju vaidlusi. Enamik vanema põlve bolševikke nägi selles projektis üksikisiku jumalustamist, mis polnud ühitatav kollektivistlike põhimõtetega. Ka Lenini perekond oli mausoleumi vastu. Stalin aga nõudis visalt idee elluviimist ja peatselt oli Moskvat ilma mausoleumita juba võimatu ette kujutada. Mausoleumist sai Nõukogude impeeriumi keskpunkt.

    Väliselt meenutab Lenini mausoleum Egiptuse või Babüloonia püramiide, kuhu maeti muistseid valitsejaid. Kuid olulisem on see, mis neid eristab. Vaarao muumia jäi pärast matuseid surelike pilkudele kättesaamatuks. Võimalik, et muumia puutumatust püramiidi sisemuses peeti peamiseks eelduseks sellele, et miski ei varjutaks vaarao eksistentsi teispoolses maailmas. Püramiid oli saladuse vardjatar. Tema keskmes valitses äraolek, nähtamatus, varjatus. Sel moel vabanes koht teistsugusele olemasolule.

    On üsna iseloomulik, et ühes valgustusajastu algusega Euroopas hakati ette võtma ka arvukaid katseid lahendada püramiidide saladus ja seeläbi füüsiliselt lõhkuda teispoolse, sakraalse, äraoleva ruum. Püramiidid avati, neis säilinud muumiad saadeti Euroopasse. Briti Muuseum ja Pariisi Louvre eksponeerisid Egiptuse muumiaid valgustuse trofeedena, tõenditena sellest, et enam pole midagi varjatut. Nüüd on kõik näha, kõik selgeks tehtud, kõik avalikult välja pandud.

    Muide arheoloogia, eriti egüptoloogia niisugusest suunitlusest oldi Euroopas täiesti teadlik. “Egiptuse muumia kättemaks” muutus igapäevaseks mõisteks, eeskätt paari viimase aastasaja massikunstis, kus see andis ainet loendamatutele romaani- ja filmisüžeedele.

    Ses mõttes tuleb veelgi selgemini esile Lenini mausoleumi paradoksaalsus. Kohe algusest peale kangastub Mausoleum meile püramiidi ja Briti Muuseumi kombinatsioonina. Lenini muumiat austatakse ja säilitatakse ülima hoolega “Mausoleumi”-nimelises püramiidis. Samal ajal eksponeerib muuseum nimega “Mausoleum” meile Lenini keha. Tegemist on kahtlemata ühe kõige edukama ekspositsiooniga nüüdisaegses muuseumiajaloos üldse.

    Lenini muumiast ent kiirgab teatavat lummavat aupaistet, millel on inimestele täiesti iseseisev toime. Eksponeeritud muumiast, mille mõistatus on juba lahendatud, saab uuesti sakraalne objekt. Muuseum pole saladust kõrvaldanud. Tekib küsimus: kuidas saladus säilis? On ilmselge, et Lenini puhkepaigast ei või saada tema isiku ülestõusmise kohta. Pidev valve ja peaaegu vahetpidamata mööda saalivad uudistavad inimhulgad, kelle pilkude alla muumia on paigutatud, tagavad selle, et laip jääb laibaks ja mingit imet ei sünni.

    Lisatagatise annab ka muumia väljanägemine. Lenin on riides täiesti argiselt, “nagu elus”: ülikond, päevasärk, lips. Peaaegu võimatu banaalsus võrreldes Egiptuse sarkofaagidega, ei midagi ülevat, transtsendentset, teispoolset. Miski ei sisenda mõtet vaimsest transformatsioonist, kõik kinnitab ikka ühe ja sellesama igavest kordumist. Aga võib-olla just see välisilme radikaalne banaalsus kätkebki Lenini muumia saladust ja on tema külgetõmbejõu allikas. Paneb imestama, miks just see inimene siin ja mitte mõni teine on hõivanud nii silmapaistva koha. Täpsemini öeldes: just see, et niisugusele fenomenile pole võimalik leida mingit visuaalset motiveeringut, saabki siin tekkiva pinge põhjuseks.

    Samasugune pinge on Läänes üsna tuttav igaühele, kes moodsat muuseumi külastab. Sealgi võib kohata rohkesti mitmesuguseid esemeid, mille kõigiga me ka elus kokku puutume ja mis mingite iseäralike omadustega silma ei paista. Selle poolest erinevadki moodsa kunsti muuseumid kõigist eelmiste ajastute kunsti kogudest, et nood talletavad üksnes silmapaistvaid, “teistsuguseid” eksponaate. Tänapäevakunsti saladus on selles, et lõppkokkuvõttes ei ole tarvis mingit põhjendust, miks just seda banaalsusenäidist säilitatakse muuseumis, aga teisi mitte.

    Lenini muumia, nagu 20. sajandi kunst tervikuna, on orienteeritud ready-made’i kontseptsioonile. Ta on märk sellest, et igasugune lootus teispoolsele transformatsioonile on kadunud. Teispoolne oma museaalsel kujul kordab täht-tähelt olemasolevat, harilikku, banaalset. Kuid see korduvus varjab endas ikka veel kummalist saladust.

    On sündinud hulganisti anekdoote ja lugusid sellest, kuidas Lenini muumia võib ellu ärgata ja kedagi karistada. Olen koguni kuulnud, et Lenini kuritööde tõttu ei saanud teda kohe mulda sängitada. Nõukogude võim pidavat eksisteerima niikaua, kuni kõik Lenini patud on heastatud. Alles siis leiab Lenin lunastuse ja maetakse maha ning ühes temaga ka Nõukogude võim.

    Säärased lood ja kujutlused näitavad, et Mausoleumi saladust seostatakse muumia seesmiste omadustega. Olgugi et too lebab kõigi pilgu all, varjab ta seda enam oma tõelist olemust.1

    *
    Abraham Lincolni kõnelevat kuju Disneylandis tajutakse teistmoodi. Esmapilgul pole selles kujus midagi sakraalset. Eksponeeritud lõbustuspargi kontekstis, on tema pärisosaks meelelahutus ja mäng. Teiselt poolt aga moodustavad Disneylandi tegelaskujud ameerika mütoloogia tuuma. Mikihiir ja Piilupart Donald seostuvad meie jaoks kõige pesuehtsama ameerikalikkusega: nende hiigelkujutisi kantakse rahvalikes peorongkäikudes, nagu kunagi kanti paganlikke puuslikke. Lincolni kuju asub pargi maises, Ameerika-teemalises osas, omaette paviljonis. Teejuhis selgitatakse kõigepealt, et see kuju on märk Ameerika austusest Lincolni vastu. Enne kui te kuju näete, viiakse teid ruumi, kus üksikasjalikult tutvustatakse tema ehitust ja tehnilist seadmestikku. Külastaja saab teada, kuidas kuju seestpoolt välja näeb, milliseid probleeme võib tekkida, kui ta liikuma pannakse, ja missugused täiustused oleksid vajalikud, võimalikud või on juba kavas. Midagi ei jää varjatuks. Järjekindlalt lõhutakse igasugune autentsuseillusioon. Erinevalt Lenini muumiast pole Lincolni kujul midagi pistmist tema orgaanilise kehaga. See on puhtalt tehnikaloomingu vili.

    Viimaks näeb niiviisi ettevalmistatud külastaja kuju ennast. See seisab alusel, pärast sellekohast signaali hakkab liigutama ja kõnelema. Toob kuuldavale Lincolni kuulsa Gettysburgi-kõne. Mulje on umbes samasugune, nagu jätab film zombist – olendist, kes pole ei elus ega surnud. Surematus võrdub siin tehnilise korduvusega.

    Liikumis- ja kõnevõime tõttu meenutab Lincolni kuju hoopis rohkem elusat Lincolni kui Lenini liikumatu muumia elusat Leninit. Kuid nii või teisiti kuju kõigest kordab seda, mida Lincoln avalikult kõneles ja mis ajalukku on püsima jäänud. Tehnilisel reprodutseerimisel kõrvaldatakse kõik isiklik, orgaaniline, mitteavalik. Ajalooline surematus puudutab ainult ajaloolist ja relevantset. Tehnika, reprodutseerides keha üksnes selle ühiskondlikus vormis, võtab endale ka ihu ja hinge vahelise piiri tõmbamise religioosse funktsiooni. See, mis elusat Lincolni tema tehnilisest võrdkujust eristab, on ihulik, mööduv, ebaoluline. Kuju kehastab Lincolni ajaloolist suurust hoopis täpsemini, kui too ise seda suutnuks teha.

    Inimkeha tehniseerimine, mis saab õigupoolest alguse juba Egiptuse mumifitseerimistehnikast, annab kehale lõpliku, representatiivse, sotsialiseeritud vormi. Keha tardub igavese rahu seisundisse, mis peab vastama tema seesmisele olemusele. Ja selle olemuse määrab mumifitseerimistehnika. Siiski säilib siin transformatsiooni, uue ärkamise võimalus, sest isiklikku ju hoitakse veel alles ja kaitstakse püramiidi suletuna. Museaalse eksponeerimise avalik iseloom kahandab selle võimaluse üliväikeseks.

    Utoopia, mille meelelahutuslikus vormis viib ellu Disneyland, ei ole klassikaline igavese rahu ja enesekaemuse utoopia, vaid modernne katkematu liikumise utoopia. Kui organism ei saa enam seda ekstaatilist liikumist sooritada, jätkub see tehnilise reproduktsiooni abil. Muidugi, midagi läheb seejuures kaduma, ja nimelt see, mida iga üksikindiviid üldsuse – aga järelikult ka tehnilise reproduktsiooni eest hoolikalt varjab. Kuid isiklikus pole midagi müstilist, see pole juba ammugi enam saladus.

    Liikumatud pildid säilitavad võimaluse elustuda ilmsemini kui liikuvad. Uuemaaegne fantastiline kirjandus on tulvil kirjeldusi elustunud piltidest ja kujudest. Lincolni kuju Disneylandis aga ei saa kunagi elustuda – ühel väga lihtsal põhjusel: ta on juba elus, liigub, kõneleb. Temas pole midagi sellist, mida meil enestelgi ei jätkuks. Lenini muumiat valvatakse ja hoitakse kogu aeg pilgu all selleks, et takistada tema isiklikku elluärkamist, tõendada tema ühiskondlikku kangestumust; selleks et olla veendunud, et Lenin on tõepoolest surnud ega kujuta endast enam mingit sotsiaalset ohtu. Lincolni kuju funktsioneerib sundimatu meelelahutuse kontekstis, kuna tema silmanähtavalt tehniline iseloom säärase ohu juba a priori välistab,

    Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

    Борис Гройс, Ленин и Линкольн – образы современной смерти(1990). Rmt-s: Б. Гройс, Утопия и обмен. Moskva: ZNAK, 1993. Lk 353–356.

    BORIS GROYS on arvatavasti praegu Lääne-Euroopas üks tuntumaid kaasaegseid vene päritolu mõtlejaid ja kultuuriteoreetikuid ning kindlasti autoriteetseim vene uuema kunstikultuuri tundja. Sündinud 1947. aastal Ida-Berliinis, õppis ta filosoofiat ja matemaatikat Leningradi ülikoolis. Töötas mitmetes sealsetes teadusasutustes ja Moskva Ülikooli Strukturaalse ja Rakenduslingvistika Instituudis. 1981. aastal emigeeris N. Liidust Saksa Liitvabariiki. 1992. aastal sai Münsteri ülikoolis filosoofiadoktoriks, 1994. aastast on kunstiteaduse-, filosoofia- ja meediateooriaprofessor Karlsruhe kunsti- ja meediakõrgkoolis, 2001. aastast ühtlasi Viini Kaunite Kunstide Akadeemia rektor. Boris Groysi olulisemad raamatud: “Gesamtkunstwerk Stalin” (1988; vn k 1993: Стиль Сталин), “Zeitgenössische Kunst aus Moskau – Von der Neo-Avantgarde zum Post-Stalinismus” (Tänapäeva Moskva kunst. Neoavangardist poststalinismini; 1991), “Über das Neue. Versuch einer Kulturökonomie” (Uuest. Kultuurökonoomia katse; 1992), “Die Erfindung Russlands” (Venemaa leiutamine; 1995), “Kunst-Kommentare” (Kunstikommentaarid; 1997), “Logik der Sammlung. Das Ende des musealen Zeitalters” (Kogumise loogika. Muuseumiajastu lõpp; 1997), “Unter Verdacht. Eine Phänomenologie der Medien” (Kahtluse all. Meedia fenomenoloogia; 2000), “Topologie der Kunst” (Kunsti topoloogia; 2003); tähtsamad venekeelsed teosteväljaanded: “Утопия и обмен” (Utoopia ja vahetus; 1993), “Искусствоутопии” (Utoopia kunst; 2003).

    Eesti keeles on Boris Groysilt varem ilmunud: “Venemaa kui Lääne alateadvus” (Akadeemia 1996, nr 4), “Stalin-stiil” (“Akadeemia 1998, nr 2–5) ja “Linn tema turistliku reprodutseeritavuse ajastul” (Vikerkaar 2004, nr 5/6). K.P.

    1Lähemalt on Boris Groys Lenini muumia kultusega seonduvat analüüsinud oma teoses”Stalin-stiil”. Vt eesti k-s nt Akadeemia 1998, nr 3, lk 667 jj. Tlk.

  • Horae canonicae

    Immolatus vicerit1

    Prima

    Samal ajal, sama hääletult,
    spontaanselt ja ootamatult,
    kui koidu kiitluses liiguvad
    keha väravad maailma valla,
    kiiguvad vaimu väravad –
    sarvvärav, vandelvärav2
    lahti ja kinni, surudes alla
    öise Fronde’i mässulised3:
    õnnetud, teisejärgulised,
    vaesed, halvaloomulised,
    õigusetud, ajaloo veast
    lesestunud ja orbunud;
    taas hüütuna nägijaks varjude seast,
    äraolekust nähtavale,
    ärkan ma, nime ja ajaloota,
    keha ja päeva vahele.

    Püha on see hetk, täiesti õige,
    kui võttes jäägitult kuulda
    valguse nappi hõiget, ligi
    kui lina, juures kui sein,
    väljas kui mäe kivine poos,
    on maailm kohal ja siin;
    ja ma tean, et pole üksi, vaid koos
    maailmaga, rõõmus on meel,
    sest tahe peab alles tegema omaks
    siin selle käe, mälu peab
    mind nimetama, taastuma peab
    kiidu ja laidu rutiin;
    naeratav on hetk, kui päev on veel
    puutumata ja mina veel
    patuta Aadam meie alguses,
    alles kõikide tegude eel.

    Hingan sisse – selles on iha
    olla igal juhul tark,
    olla erinev, surra ja selle hind
    on igal juhul paradiis
    kaotada ja jääda võlgu üks surm4;
    agar mäeselg, püsiv laht,
    kaluriküla lauged katused,
    veel uneaugus, kuigi päikse käes
    alles värsked, pole sõbrad,
    vaid käepärast asjad, see valmis liha
    pole kaaslane aus, vaid kaassüüdlane,
    tulevane tapja, ja mu nimi
    märgib mu ajaloolist osa hoolest
    luiskava ise-tehtud linna eest,
    kartes me elusat tööd, suremist,
    mida nõuab saabuv päev.

    August 1949

    Tertia

    Raputanud koera käppa
    (kelle auh teatab, et ta on alati hea),
    timukas reipalt teele tõttab;
    kes antakse ta kätte, ta veel ei tea,
    et teha Õigluse tähtsaid töid;
    tasa sulgenud naise kambriukse
    (täna jälle tal valutab pea),
    ohkav kohtunik marmortrepist laskub:
    veel ta ei tea, mis otsusega
    ta maa peal jõustab tähti juhtivat Seadust;
    ja poeet tõmbab aias hinge
    enne ekloogi alustamist, veel ta ei tea,
    kelle Tõtt ta kõneleb täna.

    Kolde ja sahvri haldjaid, ameti-
    saladuste jumalukesi, Suuri,
    kes võivad hävitada linna,
    selle hetkega tülitada ei sobi; igamees
    palvetab oma salakultuses
    enda enesepildi pildi ees:
    Lase saabuv päev mööda minna
    peapesuta ülemuse käest,
    jäämata sõnaduellis alla,
    jätmata lolli muljet vastassoole;
    juhtugu midagi põnevat,
    leidku ma kõnniteelt õnnemünt,
    sattugu naljakale loole.“

    Sel tunnil me võime olla ükskõik kes;
    vaid me ohver on see, kel pole soove,
    kes juba teab (just seda ei või me
    andeks anda: kui ta vastuseid teab,
    miks siis oleme siin, miks on olemas põrm?),
    teab, et me palved võetakse kuulda,
    et meist keegi ei libastu teedel,
    et ei tõrgu maailma masinavärk,
    et vähemalt täna Olümposel
    pole riidu, ei ktoonilist rahutust
    ja et ei sünni ka imet;
    ta teab, et päikeseloojanguks
    on meil veedetud üks suur reede.

    Oktoober 1949

     

    Sexta

    I
    Ei tarvitse näha, mida keegi teeb,
    et mõista, kas see on ta kutsumus;

    piisab, kui vaadata silmi:
    kokal, kes segab sousti, kirurgil,

    kes teeb esimese sisselõike,
    ametnikul, kes koostab saatelehte,

    on sama süvenenud ilme,
    nad unustavad end oma rollis.

    Kui kaunis on see –
    silm-objekti-peal-vaade!

    Ignoreerida himuraid jumalannasid,
    hüljata Rhea, Aphrodite, Demeteri, Diana

    aukartust äratavad pühamud,
    et palvetada hoopis püha Phokase,

    püha Barbara, püha Saturninuse5
    või mis tahes kaitsepühaku poole,

    et nende müsteeriumi vääriliseks saada –
    on see vast imeteldav samm!

    Tarvis on monumente, tarvis on oode
    nimeta sangareile, kes selle esmalt astusid:

    esimesele tulekivitahujale,
    kel läks meelest lõunat süüa,

    esimesele merekarbikorjajale,
    kes jäi tsölibaati.

    Kus me oleksime ilma nendeta?
    Ikka veel metsikud, kodustamata,

    ikka rännul läbi metsade,
    ühegi konsonandita nimes,

    Daam Looduse6 orjad, kel puudub
    vähimgi arusaam linnast,

    ja sel lõuna ajal ei leiduks
    neid, kes teeksid teoks selle surma.

    II
    Ei tarvitse kuulda, mis käske antakse,
    et mõista, kas andjal on autoriteet;

    tarvitseb ainult vaadata suud:
    kui linna piirav kindral näeb,

    kuidas ta väed tungivad sisse,
    kui bakterioloogile

    välgatab, mis ta hüpoteesis
    oli valesti, kui prokurör

    vandemeestele pilku heites
    mõistab, et süüalune puuakse,

    siis huuled ja jooned huulte ümber
    lõtvuvad, võttes ilme, mis väljendab

    mitte lihtsalt rõõmu oma kalli
    tahtmise saamisest, vaid rahulolu,

    et neil oli õigus, et neis kehastub
    Fortitudo, Justitia, Nous.7

    Nad ei pruugi teile just meeldida (kellele
    meeldiksid?), ent oleme neile võlgu

    basiilika, diivade,
    leksikonide, pastoraalluule,

    peente linnakommete eest;
    ilma nende kohtunikusuudeta

    (mis enamasti kuuluvad
    väga suurtele lurjustele)

    kui armetu oleks eksistents
    eluaeg mõne hütiküla lõa otsas –

    peljata kohalikku madu
    või kohalikku koolmedeemonit,

    kõnelda kohalikku murret,
    milles vaid kolmsada sõna

    (mõtelge peretülidele ja
    laimule, mõtelge lähiabieludele) –

    sel lõuna ajal puuduks siis ka autoriteet,
    kes annaks käsu surmaks.

    III
    Ükskõik kus – kusagil
    laiarinnalisel eluandval Maal,

    kusagil tema janumaade
    ja joodamatu Ookeani vahel,

    seisab rahvahulk8 täiesti vakka,
    silmad (mis näivad üks) ja suud

    (mida näib lõpmata palju)
    ilmetud, täiesti tühjad.

    Hulk ei näe (nagu igaüks näeb)
    poksimatši, rongiõnnetust,

    vettelastavat lahingulaeva,
    ei küsi (nagu igaüks küsib),

    kes võidab, mis lippu see kannab,
    kui paljud põlevad elusalt,

    teda ei eksita
    (nagu igaüht eksitab)

    haukuv koer, kala lehk,
    sääsk kiilal pealael –

    rahvahulk näeb ainult ühte
    (mida võib näha ainult rahvahulk) –

    epifaaniat tollest,
    kes teeb, mida tehakse.

    Mis jumalasse isik ka usub,
    millisel moel ta ka usub

    (kaks ei sarnane selles kunagi täpselt),
    ühena rahvahulgast ta usub

    ja usub ainult sellesse,
    millesse saab uskuda üksnes ühtmoodi.

    Vähesed aktsepteerivad üksteist
    ja enamik ei tee eales midagi õigesti,

    aga hulk ei heida kedagi välja, hulgaga liitumine
    on ainus, mida võivad kõik.

    Ainult seetõttu saamegi öelda,
    et kõik inimesed on meie vennad

    ja seetõttu kõrgemad
    sotsiaalsetest eksoskelettidest9: Millal

    on nood iganes hüljanud oma kuninganna,
    peatanud sekundikski töö

    oma provintsilinna kallal, et kummardada
    selle ilma Vürsti10 nagu meie

    sel lõuna ajal, sellel künkal,
    selle suremise puhul?

    Kevad 1954

     

    Nona

    See, mis meie teada võimalik pole,
    kuigi seda on aeg-ajalt küll
    ennustand erakud, šamaan ja sibüll
    oma transsides jampsides
    või ilmutatud lapsele juhuriimis
    nagu tahta: tappa11, saab teoks,
    enne kui arugi saame: üllatav
    ja kõhe on me teo kergus
    ja kiirus: kell on vaevalt kolm,
    keskpärastlõuna, kuid me ohvri
    veri on juba rohu peal kuiv;
    me pole valmis nii äkitseks
    vaikuseks nii ruttu; päev on liig kuum,
    liig ere, vaikne ja liikumatu,
    liiga eimiski on surnukeha.
    Mida nüüd õhtuni teha?

    Tuul vaibus, me publik on hajund –
    see näota mitmus, mis ikka
    koguneb, kui mõni maailm hukub –
    põleb maha, lastakse õhku, murtakse lahti,
    langetatakse, saetakse pooleks, kistakse lõhki –,
    on sulanud laiali: ükski neist,
    kes puude ja müüride varjus
    nüüd rahulikult tukub,
    vagur kui lambuke, ei mäleta,
    miks või millest ta karjus
    nii valjult päikse käes hommikul;
    kõik kostaksid küsimise peale:
    See, kes ta surma saatis, oli
    punase silmaga koll, hulk, mitte mina“;
    sõdurid läinud on sööma, timukas peseb käsi;
    oleme tehtuga kahekesi.

    Roherähniga Madonna,
    viigipuu Madonna,
    Madonna kollase tammi ääres
    pööravad oma lahke pale
    meilt ja me pooleli projektidelt,
    vaadates vaid ühele poole,
    ainult me lõpetatud tööd:
    vaiarammija, segumasin, kraana
    ja kirka ootavad, et neid pruugitaks taas,
    aga kuidas korrata seda?
    Pärast tegu püsime seal, kuhu sattund,
    sama hüljatult nagu mõni ese,
    mis meist endast laokile jäi:
    katkised kindad, kulund kiivas käi,
    ripakil rööpad, katel, mis maas
    roostetab, nõgestesse mattund.

    See haavatud ihu, me ohver,
    paljastab liiga selgelt ja hästi
    asparaaguseaia lummuse,
    me kriidiaugumängu sihi; margid,
    linnumunad pole enam samad,
    kanalite ja vajund teede veetluse taga,
    joovastuse taga keerdtrepil
    me aimame nüüdsest alati
    tegu, milleni need viivad;
    kullimängu, võidujooksu alt,
    rüselemiste ja pritsimiste alt,
    hingeldamisest ja naerukärast
    kuulatame seda, mis tuleb pärast:
    karjet ja vaikust. Igal pool,
    kus päike särab, oja voolab, kirjutatakse raamatuid,
    on alati nüüd ka see surm.

    Peagi külm põhjatuul sasib lehti,
    poed tehakse kell neli jälle lahti,
    tühi sinine buss tühjal roosal platsil
    täitub ja sõidab ära: meil on aega
    seda sündmust võltsida, õigustada,
    salata, müüdistada, kasutada ära,
    kui hotellivoodi all, vanglas,
    valepöörangute lõpul ootab meid ees
    selle mõte; rutem, kui me tahaks,
    sulab leib üles, vesi sütib,
    suur lämmatustöö võib alata: Abaddon
    ajab püsti kolmikvõllapuu
    me seitsme värava alla, paks Belial12 
    ajab me naised valssima paljalt;
    vahepeal tuleks minna koju, kui meil kodu veel on,
    või vähemalt puhata välja.

    Et me und nägev tahe näiliselt pääseks,
    minnes hoopis teele sest surnud rahust
    noateral, mööda must-valgeid ruute,
    üle sambla, vildi, sameti, laudade,
    pragude, muhkude, läbi pattukahetsevate
    koonuste ja lintide labürindi,
    mööda graniitkaldteid ja niiskeid käike alla,
    läbi väravate, mis kinni ei lange,
    uste, millel „Sissekäik keelatud“, kannul maurid,
    latentsete röövlite pilgu all,
    vaenulikesse küladesse fjordide tipus,
    süngeisse häärbereisse, kus tuul
    nuuksub mändides ja helisevad telefonid
    kuulutavad kurja, tuppa,
    kus ühe nõrga pirni valgel istub me Teisik
    ja kirjutab, tõstmata pilku.

    Et me ära olles me laastatud keha
    saaks häirimatult tööd teha, taastades
    korda, mida püüame laostada, rütmi,
    mida rikub me kius, käivad klapid
    täpselt kinni-lahti, näärmed eritavad,
    sooned ahenevad-laienevad
    õigel hetkel, elutähtsad vedelikud
    nõrguvad uuendama väsinud rakke,
    teadmata selgelt, mis on juhtund, kuid jahmund
    surmast nagu kõik olendid,
    kes vaatavad nüüd seda kohta: kulli ainiti pilk,
    rahulolevad kanad, kes lähedalt mööda
    lähevad nokkimisjärjekorras,
    mardikas, kelle vaadet varjab kõrs,
    või hirved, kes kaugelt argsi
    läbi metsa pragude piiluvad.

    Juuli 1950

     

    Vesper

    Kuigi linna kohal kõrguvat mäge on alati hüütud Aadama Hauaks, võite ainult hämarikus näha lamavat hiiglast, kelle pea on pööratud läände, parem käsi igavesti puhkamas Eeva kintsul,

    võite sellest, kuidas kodanik vaatab skandaalsele paarile üles, teada saada, mida ta kodanikuks olemisest päriselt arvab,

    nii nagu võite nüüd joodiku räuskamises kuulda ta mäslevate kurbuste igatsust vanemliku distsipliini järele, tänavanaise iharais silmades näha lohutamatut hinge,

    mis otsib meelt heites kõikidest mööduvaist jäsemeist mõnd märki oma näota inglist, kes sel ammusel ajal, kui soovid said teoks, ronis talle korraks otsa ja kadus;

    sest Päike ja Kuu annavad sobivaid maske, aga sel kodanikuhämaruse tunnil peavad kõik kandma omaenese nägu.

    Ja nüüd on hetk, kui me kaks rada ristuvad.

    Mõlemad tunnevad korraga ära oma Antitüübi: et mina olen arkaadialane ja tema utoopialane.

    Tema märkab põlgusega minu Veevalaja kõhtu – mina kohkumusega tema Skorpioni suud.

    Tema soovib mind näha peldikuid puhastamas – mina tahan, et ta eemaldataks mõnele teisele planeedile.

    Kumbki ei kõnele. Mis kogemusi olekski meil jagada?

    Silmates poeaknal lambivarju, mõtlen mina, et see on liiga võigas, et keegi võiks täie aru juures selle ära osta – tema mõtleb, et see on maamehe jaoks liiga kallis osta.

    Möödudes rahhiitsest agulilapsest, vaatan mina kõrvale – tema vaatab kõrvale, möödudes pontsakast lapsest.

    Mina loodan, et meie senaatorid käituvad nagu pühakud, tingimusel et nad mind ümber ei kasvataks – tema loodab, et nad käituvad nagu baritoni cattivi13, ja kui Tsitadelli aknad on hilja valged,

    siis mina (kes pole kunagi politseijaoskonda seestpoolt näinud) olen šokeeritud ja mõtlen: „Kui linn oleks tõesti nii vaba, nagu räägitakse, siis oleksid kõik ta bürood pärast päikeseloojangut ühed suured mustad kaljud“ –

    tema (kes on mitu korda peksa saanud) ei ole sugugi šokeeritud, vaid mõtleb: „Ühel kenal õhtul on seal omad poisid tööl.“

    Niisiis saate aru, miks minu Eedeni ja tema Uue Jeruusalemma vahel ei ole võimalik kokkuleppele jõuda.

    Minu Eedenis on inimene, kes Bellinit ei salli, piisavalt kombekas, et mitte sündida – tema Uues Jeruusalemmas tunneb inimene, kes tööd ei salli, sügavat kahetsust, et on sündinud.

    Minu Eedenis leidub mõningaid kiikkangseadmeid, sadulpaagiga auruvedureid, pealtvoolu vesirattaid14 ja muid kauneid aegunud masinaid, millega mängida – tema Uues Jeruusalemmas on isegi kokad kalana külmad masinistid.

    Minu Eedenis on ainsaks poliitiliste uudiste allikaks kuulujutud – tema Uues Jeruusalemmas antakse mitteverbaalsete tüüpide jaoks välja spetsiaalset lihtsustatud kirjaviisis päevalehte.

    Minu Eedenis järgib igaüks oma sundmõttelisi rituaale ja ebausutabusid, kuid meil puudub moraal – tema Uues Jeruusalemmas on templid tühjad, kuid kõik praktiseerivad mõistlikke voorusi.

    Tema põlguse üks põhjusi on see, et tarvitseb mul ainult silmad kinni panna, ületada raudsild veokanalile, sõita pargasel läbi lühikese tellistunneli ja

    olengi taas Eedenis, kus mind tervitavad lustakate kaevurite kõversarved, doppionid, sordinod15 ja kaheksa kella koraal (jääpühaku) Sofia (romaani stiilis) katedraalist –

    üks põhjusi minu hirmuks on see, et kui tema paneb silmad kinni, siis ei jõua ta mitte Uude Jeruusalemma, vaid mõnda vägivaldsesse augustipäeva, kus põrgulised karglevad läbi laastatud salongide ja turunaised tungivad palee magamiskambrisse, või

    mõnda pealekaebamiste ja uputamiste sügisöösse, mil vargad, kes pole kahetsenud, (kaasa arvatud mina) isoleeritakse ja need, keda ta vihkab, hakkavad vihkama hoopis iseennast.

    Nõnda me võtame silmapilguks sisse teineteise hoiaku. Juba me sammud kaugenevad, suundudes endistena oma tavalise söögikorra ja õhtu poole.

    Kas oli see (nagu küllap paistis igale ristteede jumalale) lihtsalt üks eluteede juhuslik lõikumine, erinevatele valedele truu?

    Või ka kahe kaasosalise randevuu, kes tahes-tahtmata ei suuda vältida kohtumist,

    et meenutada teisele (kas mõlemad ihkavad sisimas tõde?) seda poolt tema saladusest, mille ta kõige meelsamini unustaks,

    sundides meid mõlemaid sekundi murdosaks meenutama oma ohvrit (ilma temata unustaksin mina vere, ilma minuta unustaks tema süütuse),

    kelle ohverdamisele (nimetatagu teda Aabeliks, Remuseks, kelleks tahes, see on üks ja seesama Patuohver) on rajatud ühtviisi arkaadiad, utoopiad, kogu me vana hea demokraatiavärk –

    sest ilma vere tsemendita (see peab olema inimese, see peab olema süütu veri) ei püsi kindlalt ükski ilmalik müür.

    Juuni 1954

     

    Completorium

    Nüüd, kus soovid ja soovitud asjad
    enam tähelepanu ei nõua,
    kus keha kasutab võimalust,
    et jaokaupa pageda taimede
    karskema rahu seltsi, mis vastab
    rohkem ta maitsele; nüüd, kus ta päev –
    selle viimne tegu ja tunne – on koos,
    peaks saabuma meenutushetk,
    mil kõik saab mõtte: kuid mulle
    tulevad meelde vaid paukuvad uksed,
    perenaiste nääklus, kugistav vanamees,
    lapse pööraselt kade pilk:
    teod, sõnad, mida võib leiduda igas loos,
    kuid ma ei taba ideed ega süžeed
    ja ei mäleta midagi sellest, mis toimus
    keskpäeva ja kolme vahel.

    Minuga pole muud kui südame rütm
    ja tähtede kiirustamatu
    kulgemise taju, mõlemad need
    kõnelevad liikumise keelt,
    mida oskan mõõta, kuid lugeda mitte;
    võib-olla pihib süda oma osa
    keskpäevast kolmeni juhtunus
    ja tähtkujud laulavad tõepoolest
    mingist kõrgemast lõbust sealpool
    kõike meeldimist ja juhtumist,
    kuid teades, et ma ei tea, mis nad teavad
    ja mida ma teadma peaks, ning tõrjudes
    kõik fantaasia tühjad hooramised,
    las ma nüüd, mõlemaid õnnistades
    nende kassatsioonide16 veetluse eest,
    aktsepteerin meie lahkujäämist.

    Järgmine samm heidab mu unne,
    kus mult võetakse staatus ja jäetakse
    soovide pesemata hõimu sekka,
    kel pole tantse ega nalju,
    vaid maagiline kultus lepitamaks
    seda, mis juhtub keskpäevast kolmeni,
    riitused, mida varjatakse mu eest –
    kui satuksin noortele tammikus,
    kes rüvetavad valget hirve, nende suid
    ei avaks siis pistis, ei ähvardus –
    ja siis on ebatõest tühjusse vaid samm,
    sest lõpp – nii mulle kui linnadele –
    on täielik kadu: see, mis sünnib olema,
    peab olematusesse pöörduma
    õigluse pärast, rütmi pärast,
    mis jääb teispoole mõõtu ja mõistmist.

    Kas poeedid (kas telemehed)
    saavad päästetud? Pole kerge
    uskuda tunnetamatu õigluse sisse
    või palvetada mõne armastuse nimel,
    kelle nimi on ununend: Libera me,
    libera C (kallis C)17, päästa
    kõik vaesed litapojad, kes eal
    midagi õigesti ei tee – säästa meid
    sel noorimal päeval18, kui kõik
    kistakse ärkvele ja faktid on faktid,
    (ja ma saan täpselt teada, mis juhtus
    täna keskpäeva ja kolme vahel),
    et ka meie võiksime piknikule tulla
    midagi peitmata, liituda tantsuga,
    mis põimuvais ringides19 liigub
    pööreldes ümber püsiva puu.

    Kevad 1954

     

    Laudes

    Lehestikus kõlab linnuvile,
    kukelaul kamandab ärkvele –
    üksilduses, kaaslaseks.

    Päikene paistab surelikele,
    inimmeel avaneb ligimesele –
    üksilduses, kaaslaseks.

    Kukelaul kamandab ärkvele,
    kell juba kutsubki missale –
    üksilduses, kaaslaseks.

    Inimmeel avaneb ligimesele;
    õnnistust riigile ja rahvale –
    üksilduses, kaaslaseks.

    Kell juba kutsubki missale,
    vesiratas taas läheb liikvele –
    üksilduses, kaaslaseks.

    Õnnistust riigile ja rahvale,
    ajalikule haljale maailmale –
    üksilduses, kaaslaseks.

    Vesiratas taas läheb liikvele,
    lehestikus kõlab linnuvile –
    üksilduses, kaaslaseks.

    1952

    Tõlkinud Märt Väljataga

    W. H. AUDENI (1907–1973) loomingust annab väikese läbilõike “39 luuletust ja 5 esseed”(Loomingu Raamatukogu 2012, nr 3–6), kuid selle kristlik külg ilmneb seal tükati vaid esseedes. 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul valminud suure reede aineline tsükkel “Horae canonicae” on 20. sajandi luule tähtteos. Auden oli otsesõnalise usulise luule vastu umbusklik, arvates, et luule saab usuasjadest kõnelda peamiselt vaid kaude või eituse kaudu: “Luuletused, mis väljendavad nagu Donne’il või Hopkinsil usulise pühendumise või patukahetsuse isiklikku tunnet, tekitavad minus piinlikkust [—]. Luuletajal tuleb silmas pidada, et ta luuletus oleks hea, see tähendab vastupidav objekt teistele imetlemiseks. Aga kas pole pehmelt öeldes imelik, kui oma süütundest ja patukahetsusest Jumala ees tehakse avaliku imetluse objekt?” (The Dyer’s Hand, 1962, lk 458). Auden arvas ka, et erinevalt jõuludest ja ülestõusmisest ei sobi suur reede luuleteemaks. Nõnda siis ei kujutagi “Horae canonicae” otseselt ristilöömist, rääkimata luuletaja isiklike tunnete väljendamisest, vaid käsitleb üksikisiku tegude ja poliitilise ühiselu seost, tsiviliseeritud korra ja selle säilitamiseks vajaliku vägivalla suhet. Audeni arusaamu patuohvrist mõjutas protestantlik kriisiteoloogia (Søren Kierkegaard, Paul Tillich, Reinhold Niebuhr) ja need ennetasid omakorda näiteks Walter Burkerti ja René Girardi antropoloogilisi teooriaid ohverdusest ja patuoinast kui ühiselu võimalikkuse tingimusest.

    Tsükli seitse luuletust järgivad kanoonilisi tunde ehk talitusi, mis pärinesid algselt kõrbemunkade päevarutiinist, kust võeti hiljem kirikuliturgiasse. Need jagavad ööpäeva kolme tunni tagant seitsmeks-kaheksaks palvuseks (Audenil jääb ööpalvus matutinum ehk vigiil kõrvale, nii nagu see tavaliselt ühendataksegi laudes’ega). Suurel reedel, Jeesuse ristilöömise päeval on poeemis üleajalooline ja ajaülene tähendus, mis kätkeb ükskõik millist päeva ärkamisest uinumiseni, aga ka inimese elu sünnist surmani ning inimsoo ajalugu metslusest tsivilisatsiooni hävinguni, loomisest apokalüpsiseni. Suurel reedel kella seitsme paiku hommikul tuuakse Jeesus Pontius Pilatuse ette, kella üheksaks on prokuraatori otsus langenud, keskpäeval toimub ristilöömine ja kella kolmeks on ohver surnud. Nii nagu me kõik oleme täos Aadamas, oleme ka kõik Jeruusalemmas tol päeval, kui polnud veel ülestõusmist ega kristlasi. Auden küsis endalt: “Kes ma seal olin ja mida tegin?” Jätnud kõrvale võimaluse, nagu olnuks ta Pilatus, üks ülempreestritest, jüngritest või rahvahulgast, vastas ta: “Ma näen ennast helleniseerunud juudina Aleksandriast, kes pärastlõunasel jalutuskäigul filosoofilises vestluses sõbraga jõuab Kolgata lähedusse. Vaatan üles ja näen tuttavat pilti: kolme risti, mille ümber pealtvaatajate hulk. Ma ütlen: “See on tõesti vastik, kuidas pööbel sääraseid asju naudib. Miks ei võiks kurjategijaid hukata kuidagi kiirelt ja halastavalt, näiteks anda neile putkeleotist nagu Sokratesele?” Seejärel kustutan ma ebameeldiva pildi meelest ja me jätkame oma põnevat arutelu Tõe, Hüve ja Kauni üle” (A Certain World, 1970, lk 169).

    PRIMA (kell kuus hommikul) käib kõikide alguste kohta: meeled avanevad maailmale, alateadvuse rüma summutatakse, ärkab teadvus ja koos sellega tahe, teadlik sissehingamine kordab pattulangemist, millega kaasneb individuatsioon, süü tulevastes roimades ning ühiselu ja poliitiline vastutus. Originaal on juhuslike (sise)riimidega süllaabilises värsis, milles vahelduvad 9- ja 7-silbilised read (“Nona” ja “Completorium” järgivad sama skeemi, “Tertias” vahelduvad 11- ja 8-silbilised read).

    TERTIA (kell üheksa hommikul) — inimene on veel üksi, kuid siseneb oma avalikku rolli kui timukas, kohtunik või luuletaja. Igaüks soovib, et ta jäetaks rahule ja ta pääseks olulistest valikutest. Sel on saatuslikud tagajärjed, sest keegi jääb ikka tee peale ette ning tekib soov ta kõrvaldada. Sulgudes tõstatatakse korraks ettemääratuse ja vaba tahte küsimus.

    SEXTA (keskpäev) vastab ristilöömise tunnile. Luuletus algab nende ülistamisega, kes pühenduvad rohkem oma kutsumusele kui iseendale; teine osa sisaldab mööndust, et linn vajab võimukandjaiks suuri lurjuseid, kelleta meie eksistents jääks näruseks; kolmas osa kirjeldab rahvahulka, kes kummardab ainult toorest jõudu. Kui kõik kolm rühma — spetsialistid, poliitikud ja mass — on koos, võib ristilöömine alata: esimesed pakuvad vahendeid, võimukandjad annavad käsu, mass kiidab heaks. Audeni arusaam poliitiku kutsumusest kui lepingust kurjaga näib lähedane Max Weberi omale tema “Poliitikas kui kutsumuses”.

    NONA (kell kolm pärast lõunat, siesta aeg), tsükli keskne osa, ülejäänud osade kokkuvõte, kujutab tardumust pärast ristilöömise õudust. Rahvahulk on hajunud, roim on korda saadetud, ehkki võib-olla tahtmatultki, nüüdsest kumab kõigest läbi vägivalla võimalus. Kolmas stroof vastandab kuriteo lõplikkusele tsivilisatsiooni ülesehitustöö lõpetamatuse, Madonna kohalolu tõstab esile inimese potentsiaali nurjumise. Loodus kui korduse ja tagasipöördumise vald vaatab jahmunult teole, mida erinevalt loodussündmustest ei saa korrata ega tagasi võtta. Audeni ajaloo- ja ajakäsitus erineb teiste kõrgmodernistide omast, kes rõhutasid kas ajatust, müütilist tsüklilist ajalugu või vahetut hetke. Auden seevastu tähtsustab tulevikku määravaid tahtlikke valikuid, mida mööda ajalugu hargneb. Igasugune tahteline tegevus viib otsustava kuriteoni, selle teadmise koorma all me võime sündinut küll igati võltsida, aga tehtu, fakt, jääb, ja selle tähendus ootab meid kusagil juba ees — nagu ka apokalüpsis. Vahepeal oleks parem puhata välja: und nägev tahe liigub läbi halvaendelise unenäomaastiku, mis on täis süü ja süüdistuste sümboleid, kuna magav keha taastub oma talitlustes. Lõpu looduspildis on kõik loomad jahmunud surmafaktist, mida nemad erinevalt inimesest ei mõista.

    VESPER (kell kuus õhtul) — alguses kirjeldatakse videvikku kui aega, mil langevad sotsiaalsed maskid. Seejärel vastanduvad kaks ideaalühiskonna fantaasiat, süütu Arkaadia ja korrastatud Utoopia, mille vahele jäävad kõik tegelikud ühiskonnakavad. Arkaadialane on enesega rahulolev, ennast pettev esteet, kannatuste eiraja; utoopialane on ratsionaalne, askeetlik, kinnismõtteline ja inimloomuse vastu umbusklik revolutsionäär või reformija. Audeni privaatse Eedeni kirjelduse paralleeli vt “39 luuletust ja 5 esseed”, lk 64–65. Viimast seitset lõiku süütust ohvrist (Jeesus jääb Aabeli ja Remuse kõrval taas otsesõnu mainimata) kui ühiselu tingimusest on antropoloogiline religioonifilosoof René Girard nimetanud ühes intervjuus omaenda vaateviisi parimaks kokkuvõtteks.

    COMPLETORIUM (kell üheksa õhtul) kujutab eleegilises toonis öö ja une tagasipöördumist ning lõppusid — nii isiklikku surma kui ka linna (tsivilisatsiooni) lõppu. Esimene ja teine stroof tunnistavad resigneerunult suutmatust toimunu tähendust tabada; kuigi südame ja kosmose rütmis on aimatav kord, jääb sellegi tähendus mõistetamatuks, loodu ja inimese vaheline kuristik ületamatuks. Kolmandas stroofis vajutakse taas mõistetamatusse alateadvusse, milles pulbitsevad viljakusrituaalid ja surma eelaimused — stroofi lõpul parafraseeritakse kuulsat Anaximandrose fragmenti sellest, kuidas kõik, mis on, kaob paratamatult sellesse, millest on tekkinud, tasudes ebaõigluse eest aja korra järgi. Viimane stroof ärkab resignatsioonist küsimusega lunastusvõimaluse kohta ning palvega.

    LAUDES (kell kolm hommikul) — tsükkel lõpeb koidulauluga, mis pärast eelnenud luuletuste entsüklopeedilist haaret ja intellektuaalset rangust esitab lihtsa musikaalse lubaduse uuenenud loodusest ja kogukonnast. Stroofiskeemi kaugeks taustaks on hispaania cossante-vorm.

    Horae canonicae. — W. H. Auden. Selected Poems. Edited by Edward Mendelson. London: Faber and Faber, 1979, lk 216–232. Tõlge ilmunud Akadeemias 2012, nr 4, lk 645–665. Tänan Ene-Reet Soovikut, kes tõlke kohta märkusi tegi. Tlk.

    1Immolatus vicerit — “ohverdatuna ta võidab”, fraas Venantius Fortunatuse hümnist “Pange, lingua” (Kõla, keel).

    2sarvvärav, vandelvärav iidne kujund tõeste ja petlike unenägude kohta, vt nt “Odüsseia” XIX laul, 562–563: “Kahtsugu on väravaid, kust ilmuvad hingetud ulmad: / sarvised on ühed neist, elevandi on luust aga teised” (tlk August Annist) või “Aeneisi”VI laul, 888–891: “Kaks Unel ust: neist üks on sarvest nikerdet — kergelt / hõljudes väljuvad säält tõsiulmade hulgad; too teine / uks, elevantide luust, sile, läikiv, veedeldes reetlik, / lahkund hingede mailt uned läkitab petvale teele” (tlk Ants Oras).

    3öise Fronde’i mässulised allasurutud soove võrreldakse Fronde’i kodusõja segadustega Prantsusmaal (1648–1653), mis on võrdkujuks “mina” tsentraliseerimise vastasele mässule.

    4jääda võlgu üks surm tsitaat Shakespeare’i Henry IVst, III.2: “Inimene saab surra ainult üks kord; oleme jumalale surma võlgu” (tlk Georg Meri).

    5püha Phokas aednike, põllu- ja meremeeste pühak; püha Barbara kaitseb suurtükiväelasi ja kaevureid, ka matemaatikuid; püha Saturninus (muuhulgas Cagliari) kohalik kaitsepühak.

    6Originaalis Dame Kind, Audeni sümbolisüsteemis looduse personifikatsioon (vt ka nt “Dichtung und Wahrheit”, Looming 1989, nr 12).

    7Fortitudo, Justitia, Nous tugevus, õiglus, mõistus.

    8Auden selgitab oma arusaama rahvahulgast kui sõgedast jõukummardajast mh essees “Luuletaja ja linn” raamatus “39 luuletust ja 5 esseed”, lk 134–135.

    9sotsiaalsed eksoskeletid putukad nagu mesilased või sipelgad.

    10selle ilma Vürst Saatan.

    11tahta: tappa originaalis “will and kill.

    12Abaddon ja Belial deemonid (Surmavald ja Vääritu).

    13baritoni cattivi õelad baritonid, s.o intrigaanidest ooperikarakterid.

    14kiikkangseadmed, sadulpaagiga auruvedurid, pealtvoolu vesirattad Auden on kirjeldanud, kuidas vanaaegsed tööstusmasinad olid talle lapsepõlves sakraalseteks objektideks.

    15kõversarved, doppionid, sordinod haruldased muusikainstrumendid.

    16kassatsioonid sõnal on juriidilise kõrval ka muusikaline tähendus: üks õuemuusika žanre (18. saj).

    17Libera me — “päästa mind”, reekviemimissa algussõnad. kallis C viide Audeni armsamale Chester Kallmanile.

    18noorim päev viimne kohtupäev.

    19põimuvais ringides — originaalis in perichoresis; perikorees ehk circumincession on teoloogiline mõiste, mis tähistab kolmainsuse persoonide läbipõimumist.

  • Metal ühiskonnas ja kultuuris 1980–2019

    Metal’i eripära seisneb paljuski soovis väljendada miskit, mis tundub endale äge, isegi kui sind ei mõisteta ning maailm sind pilkab ja kõrvale lükkab.“ Nii kirjeldab oma raskemuusikavaimustust ansambli The Mountain Goats vokalist John Darnielle.[1] Metal’i ajalugu on nüüdseks mitmekümne aasta pikkune eri arengute võrgustik, mille kõrvalteljel kulgeb teiste kunstivormide huvi muusikažanri integreerimise ja esitlemise vastu. Selle mõistmiseks tuleb süveneda USA 1980. aastate konservatiivsesse pöördesse, Põhja-Ameerika ja Euroopa kinokunsti ning viimaks muusikateaduse ja -kriitika arengusse viimastel aastakümnetel.[2]

    Hea alguspunkt on metal’it käsitlevad mängufilmid, mida võiks jagada kolme hajusasse kategooriasse: 1980. aastate esimene laine, 1990. aastate slacker-komöödiad ning nullindatest alanud mitmekesistumine. Varajase perioodi peamiselt B- ja C-kategooria filmides on metal-bändid/-muusikud ise tihti pahalased, noori kuulajaid kas satanismi meelitades või neid niisama terroriseerides ja mõrvates. Ka hilisemates filmides jäädakse tihti kinni 80ndatesse, mis paistab välja näiteks metal’i esindatuses peamiselt glam/hair metal’i kujul.

    Miks just 1980ndad? Võimalik, et muusikute ebahariliku välimuse, autsaiderlike eluviiside ning väidetava okultismihuvi tõttu, nendib Samm Dei-ghan.[3] Glam/hair metal’i põhiperioodil pahandas paljusid USA ultrakonservatiivseid „kristlike pereväärtuste“ kaitsjaid ansamblite esteetika. Ronald Reagani võimuletulekuga kaasnenud neokonservatiivse liikumise ideoloogia üks tuum oli ortodoksne versioon autoriteedist, mis toetas traditsiooni, religiooni ja teatavaid arusaamu „loomulikest seadustest“ ning mille vaenlaseks kujunes progressiivne ja n-ö postmodernistlik nägemus oma radikaalsemate arusaamadega subjektiivsusest, relativismist ja kultuurilistest jõududest.[4]

    Reagani valitsusajaga hoogu võtnud parempööre on keeruline ja mitmekihiline nähtus, mille kirjeldamine nõuaks eraldiseisvat käsitlust. Siin vaatlen ennekõike nn satanic panic’u nime kandvad nähtust,[5] millega seotud paranoiad on metal-muusika kui subkultuuri kuvandi kujunemisega otseselt seotud. Olukord pole kindlasti taandatav lihtsaks vasak- ja parempoolsuse vastasseisuks, vaid sisaldab aastakümneid pinna all pulbitsenud pingeid, mis viisid Ameerikas nn kultuurisõja esiletõusuni. Käremuusika jättis märgi Lääne (eriti USA) laiemasse kultuurimällu suuresti just satanic panic’u kaudu, millest ei jäänud mitmete muusikažanride kõrval teadupärast puutumata ka lauarollimäng Dungeons & Dragons, kirjandus, videokassetid ja arvutid, laupäevahommikused multikad, MTV ega isegi kristlik rokkmuusika.

    Saatan luusib kõikjal

    Üks 20. sajandi põhilisi patuoinaid kõikvõimalike hädade seletamiseks oli muusika, eriti žanrid, mis seondusid nooremate põlvkondade kultuuripraktikatega – algselt rock’n’roll, hiljem heavy metal oma kõikvõimalikes alažanrides, lõpuks räpi ja hiphopini välja. 21. sajandi tulekuga vahetas selle rolli üsna suuresti ilmselt välja arvutimängutööstus. Usuliidrid jutlustasid rokkmuusika ohtlikkusest juba 1950. aastatel, väites, et selline muusikakultuur pole mitte ainult moraalselt pahaendeline, vaid kasutatavad helid ise on ohtlikud ja fundamentaalselt kurjad.[6] Sestap võib helikombinatsioonide endi kuulamine kahjustada kuulajate keha või lausa hingi. Eks teadupärast hakkas juba Black Sabbath kasutama kurikuulsat dissonantset helikõla, mis muusikateoorias oli sajandeid kandnud nime diabolus in musica – Devil’s tritone (või Devil’s interval). Konservatiiv-fundamentalistliku protestantismi arust olid rokkmuusika helikomponentide essentsiaalsed omadused inimestele füüsiliselt, psühholoogiliselt ja vaimselt kahjulikud, ähvardades nende võimalikku lunastust.[7] Selline muusika ohustas perekonda, kirikut, lausa riigi terviklikkust ennast.

    Näide diabolus in musicast Black Sabbathi loomingus – toim.

    Just 80ndate esteetilised ja tehnoloogilised muudatused lõid võimaluse uueks rünnakuks – metal-muusika ohtlike, hirmsate ning tabuteemadega mänglev teatraalsus andis head materjali, eriti pärast seda, kui videomakkide levik võimaldas muusikavideote laiemat ja kiiremat paljundamist. Ehkki rokk ja metal on eri aegadel kasutanud „kurjust“ pigem metafoorselt või sümboolselt, tajus evangeelne kogukond seda mängu konkreetse pahelisusena – Saatana trikkidena, mida ei tohi alahinnata.[8] Satanic panic ja tehnofoobia liikusid paralleelselt. Uued kõrgtehnoloogilised massikommunikatsioonivõrgud ühendasid – kontrollimatult, st lapsevanemate kontrolli alt väljunult – (noori) inimesi või terveid kogukondi. Telefone ja arvuteid peeti „traditsioonilisi peremudeleid“ lõhkuvateks ning noori pöördumatult rikkuvateks muutusteks.[9]

    Heavy metal oli pea uue aastatuhande alguseni üks peamisi pealiskaudsete etteheidete sihtmärke, alatasa süüdistatuna selles, et just žanrina edendatakse oma kuulajates tervet hulka sotsiaalseid patoloogiaid: okultismi ja satanismi, seksismi ja rassismi, mõrvarlikke või enesetapjalikke tendentse. Tipper Gore pani vastava tooni paika oma 1987. aasta raamatus „Raising PG Kids in an X-Rated Society“, mis pühendab käremuusikale terve peatüki. Metal’it kui žanri kritiseeritakse keskendumise pärast „elu tumedale, vägivaldsemale küljele“.[10] Kümnendi rokikriitikud, nn „autentsuse“ counterculture kasvandikest baby boomer’id (st peamiselt valged keskealised mehed), olid metal-muusika mahategemises samuti halastamatud[11]… ja hämmastavalt ignorantsed. Fundamentalistide hukkamõist metal-muusika ja -kultuuri suhtes tõusis lausa ennastparodeeriva äärmuseni, kuid „valgustatud“ muusikakriitikud olid sama kitsarinnalised, ehkki pealtnäha tegeledes žanri kunstilise taseme hukkamõistmisega.[12]

    Uuskonservatiivid edendasid „perekondlikke väärtusi“, astudes ägedalt vastu metal’is väidetavalt leiduvale lõputule seksismile (ja seksualiseeritusele), roppustele, satanistlikele mõjudele ning narkootikumide ülistamisele.[13] Retoorilise arsenali üheks võimsaimaks relvaks sai väide, et raskemuusika sõnad innustavad teismelisi enesetapule.[14] John Darnielle, terve elu metal’i, eriti selle ekstreemsemate alažanride fänn, töötas just sel ajal vaimuhaiglas, kohates palju sügavate emotsionaalsete probleemidega noori. Ta tõdeb, et teismeliste seas tõusnud enesetapumäära mõistmist raskendas ja varjutas pidevalt too valearusaam metal’i sõnade sisendusvõimest.[15] Probleem aga ainult kasvas, kuna selle asemel et tegeleda sügavate, süsteemsete, struktuuriliste probleemidega ühiskonna enda süvakihis, otsiti patuoinaid popkultuurist. Pangem tähele, et sedalaadi reduktsionism töötab peaaegu alati vaid ühes, st negatiivsete nähtuste suunas, harva „taandatakse“ uutele alternatiivsematele kultuurihuvidele inimeste positiivseid tahke – näiteks Jim Carrey on terve elu olnud suur grindcore’i fänn, kuid tema huumorimeelt või näitlejaoskust ei taandata kunagi ekstreemse muusika mõjule, sellal kui kõikvõimalik „kuritegevus“ saab sellega alati kiiresti põhjendatud. Formaalpoliitiliselt tipnes satanic panic vahest Tipper Gore’i juhitud Parents Music Resource Centeri (PMRC) eestvedamisel 1985. aastal: rikaste ja võimsate poliitikute abikaasad alustasid ristisõda rock’n’roll’i kurjuse – esialgu nn vulgaarse porn rock’i – vastu,[16] satanismisüüdistused lisandusid veidi hiljem. USA senatis toimunud istungite tagantjärele vaatamine ajab pigem muigama. Parajalt kaua kestnud protsessimisega lõppkokkuvõttes midagi erilist ei saavutatudki, peamiseks tulemuseks oli (kuri)kuulus ja samas üsnagi süütu kleeps „Parental Advisory: Explicit Lyrics“, millest sai ennekõike paljude plaadifirmade suurimate unistuste täitumine – efektseim vahend, et noortele ostlejatele muusikat reklaamida.[17] Istungite jaoks materjali kogudes avastas PMRC üsna ruttu, et just raskemuusikas on palju „vulgaarset“ ja „sobimatut“. Kokkuvõttes olid näidetena välja toodud nn Räpase 15 (Filthy 15) seast üheksa artisti just metal’iga seotud. Valikud olid kummalised: Inglismaal suht väikese plaadifirma alt välja antud bändi Venom, thrash-extreme metal’i[18] pioneeride lugu „Possessed“ ringles pigem underground-ringkondades, mis aga ei päästnud neid nimekirja sattumast. Kogu ülekuulamiste protsess on ilmselt üks muusikaajaloo ja -tsensuuri kummalisemaid hetki, ilmestades, kuivõrd lihtne on teatud huvigruppidel eimillestki moraalipaanikat luua; ent ühtaegu näitab see, kuidas metal-žanrile omane „flirt“ saatanliku imagoloogiaga võib hiljem kätte maksta.[19]

    Judas Priesti laul “Eat me alive” sattus Tipper Gore’i nimekirja tänu järgnevale tekstile: “Groan in the pleasure zone/Gasping from the heat … /I’m gonna force you at gunpoint/To eat me alive … /Squealing in passion as the rod steel injects.” – toim.

    Satanic panic jättis omajagu tugeva jälje 1980. aastate kultuurilukku, mistõttu pole ootamatu, et filmitööstus sellest ühel või teisel moel „inspireerus“. Metal’i-teemaline horror-kino on unikaalne alažanr vahest selles mõttes, et pea kogu kümnendi jagu kulgeti külgnevalt pärismaailma vägivalla, moraalipaanika ja meedia tulekeerisega. Sisuliselt on tegemist massihüsteeria produktiga. Sellal kui neid filme videokassettidel üle ilma jagati, ujutati USA uudistekanalid üle lugudega teismelistest, kes tapsid end või oma sõpru satanistlike rituaalide käigus, metal-bändid aga nautisid kuld- või plaatina-taseme müüginumbreid ning välja müüdud kontserttuure.[20] Vanemad filmitegijad nägid fenomeni ehk kõrvalt ja distantsilt, nooremad võisid sattuda ise läbi elama. Pole samas võimatu, et sellega asi piirduski – metal-žanri enda taustsüsteemi süvenemata võib paljude peamine kogemus ollagi vaid too aastakümnete tagune hämar mälestus kummalisest väljamõeldud paanikast ja seda ümbritsevast paranoilisest meediakärast. Mugavale filmitegijale sellest piisab, et metal’i iseloomu vaid tolle ühe tahu kaudu kirjeldada ka aastakümneid hiljem.

    Kurjad kaheksakümnendad

    Kümnendil välja tulnud odavad B-/C-kategooria õudusfilmid sulandasid peamiselt 1970. aastate nn satanistlikku kino („The Exorcist“, „The Omen“, „Rosemary’s Baby“ jmt) metal-muusikaga, millest oli saanud kurjuse, vägivalla ja moraalse allakäigu keskpunkt. Žanri arengu käigus asuti peegeldama ühiskonnas leiduvaid hüsteeriliste, reaalsest elust ja arusaamadest irdunud vanemate või usu- ja kooliautoriteetide kinnismõtteid, et muusika tutvustab nende lastele seksi, narkootikume ja Saatanat. Ehkki nii mõnedki neist troopidest aegamisi taandusid, anti ka hilisemates teostes aeg-ajalt mõista, et isegi kui metal žanrina ei ole otseselt kurjuse eest vastutav, siis metal’it nautiv noor inimtüüp – fänni või muusikuna – on automaatselt kurjuse korrumpeerivatele mõjudele aldis ja haavatav.[21] Mitmed filmid olid reaktsioon meediasündmustele – niigi intrigeeriva päevakajalise materjali ärakasutamine. Siin aga kerkib parajalt keerukas küsimus: kas kultuuriloome on eesrindlik ja avangardne või peamiselt hoopis õhus olevate trendide jälgija ning (ära)kasutaja? Heavy metal žanrina või (metal-)õudusfilmid ei loonud satanismipaanikat; kunstiloomes reageeriti juba olemasolevale, esitades mujal tekkinud ja levinud arusaamu. Sestap tundub igasugune kultuurinähtuse „X“ ühiskonda hävitava mõju sensatsiooniline kirjeldus kujutlusvõime suurejoonelise läbikukkumisena, kuna nähtused, millele viidatakse, on tavaliselt mõne hoopis teisel põhjusel toimuva protsessi juba hilinenud fiktsionaliseeritud esitused.

    Kümnendi jooksul läbivad õudusfilmid rea arenguid ja muudatusi. Lihtsakoelised slasher-filmid, milles „degenereerunud rokkmuusikud“ kehastusid sarimõrvarite või ohvritena (teismeliste asemel), muutusid satanistlike-okultsete teemade uurimiseks; aegamisi lisandusid teemadena mäss, eskapism jmt, mida võis leida ka teistes tolleaegsetele teismelistele suunatud mängufilmides. Slasher’itena toimivad näiteks „Rocktober Blood“ (1984), kus surnuist (võib-olla?) üles tõusnud rokkvokalist Billy Eye terroriseerib kättemaksuks lauljannat, kes tema vastu kohtus tunnistust andis. KISS-i, Alice Cooperi jt shock rock’i artistide fabritseeritud lavalist kurikuulsust ning meigi- ja maskeeringuesteetikat käsitletakse (kehvasti) filmis „Terror On Tour“ (1980), kus mõrvari kuritegusid soodustab peaosas figureeriva bändi klounimeigi pakutav anonüümsus. Kümnendi lõpuski linastus veel „Dead Girls“ (1990), kus nn death rock’i ansambel läheb nädalavahetuseks üksildasse majakesse puhkama, mispeale keegi maskis kurjam asub neid ükshaaval mõrvama, kasutades relvi, mida bänd on oma lauludes nimetanud.

    Peagi aga kujunesid filmide keskseteks tegelasteks üksildased, kiusatud, valestimõistetud, oma perekonna või laiema ühiskonnaga pahuksis olevad (vara)teismelised, näiteks Halloweenile sobivas õuduskomöödias „Trick or Treat“[22] (1986) või õudusfilmis „The Gate“ (1987). Lisaks sellele, et mõlema filmi peaosalistena figureerivad „tüüpilistest teismelistest“ metal’i-fännid, lükkab mõlema süžeed käima nn backward masking fenomen[23] – esimese puhul tõuseb hiljaaegu surnud rokkstaar Sammy Kerr oma avaldamata jäänud albumi tagurpidi kuulamise tagajärjel surnuist üles, teises avaneb metal-albumi tagurpidi kuulamisel ning selle laineril äratoodud rituaalteksti lugemisel pealkirjas vihjatud värav Põrgusse. Esineb eelmainitud arusaama, et muusika enda – helide ja sõnade kombinatsiooni – kuulamise akt mõjutab ning meelitab noort publikut halvale teele. Seda arusaama literaliseeritakse nii mõnigi kord stseenides, kus kurjus sõna otseses mõttes raadiost-kõlarist välja ronib ning manifesteerub näiteks mõrvarliku põrgukoletisena.[24]

    Üheks satanic panic’uga seostuvaks arusaamaks oli Võõra ohtlikkus, mida raskemuusik mitmel moel esindama sobib – mitte ainult oma silmatorkava visuaalse erinevuse kaudu, piisab sellest, kui väikelinna/kogukonda tullakse väljastpoolt, näiteks filmis „Black Roses“ (1988).[25] Glam/heavy metal ansambel Black Roses on sõna otseses mõttes kuri deemonibänd, kes reisib mööda Ameerika asulaid, et teismelisi kas surmata või koletisteks-zombideks muuta.[26] Huvitaval kombel on tegemist (pigem haruldase) otsese muusikavastase hoiatusfilmiga, milles puudub ambivalentsus ja mitmetähenduslikkus, kuid ka liigne tõsidus. Väikelinna konservatiivsete vanemate grupi eesmärk kontserdid ära keelata saab täieliku õigustuse – muuseas, režissöör on ühes intervjuus kirjeldanud, kuidas filmi inspireeris lihtsalt mõte „mis siis, kui Tipper Gore’i PMRC-l oleks õigus“.[27] Sensatsiooni saab hõlpsalt enda kasuks rakendada.

    Kümnendist leidub paar erandit, kus metal-muusika või -muusikud esinevad positiivsemas või lausa kangelaslikus võtmes. Filmi „Rock’n’Roll Nightmare“ (1987) peaosas on lihaseline Kanada kulturist, õiglusest pakatav glam/heavy metal’i vokalist Jon Mikl Thor, kes üksildases farmis satanistlike jõududega „eepilisse“ lahingusse asub. Tuntuimaks ja edukaimaks erandiks võib aga lugeda mockumentary’t „This is Spinal Tap“ (1984), mis pilab rokkmuusikaga kaasnevat pretensioonikust ning ennasttäis staarmuusikute totakat käitumist, aga ka seniste rokidokumentaalide ülistavat tooni.

    Konkreetsem toonimuutus ja žanriareng algas kümnendivahetusel. Linastusid komöödiad „Bill & Ted’s Excellent Adventure“ (1989) ja „Bill & Ted’s Bogus Journey“ (1991), ka „Wayne’s World“[28] (1992) ning „Wayne’s World 2“ (1993). Üleminekufaasi lõpetajaks sobib komöödia „Airheads“ (1994), kus ansambel The Lone Rangers vallutab mängurelvi kasutades kuulsa Rock’n’Roll-raadiojaama, et selle viimase meeleheitliku sammuga nõuda oma demo eetrisse laskmist. Filmide peaosalised on omamoodi rumalad ja luuserlikud, ent siiski siirad ja heatahtlikud slacker-noored – on näha, et „üksildase, valestimõistetud teismelise“ kuvand huumorilaines mõnevõrra teiseneb. Muusikaline žanrivalik on pigem piiratud ja klišeelik, peamiselt ikka 1970. aastate hard rock’i või 80ndate heavy metal’i võtmes, kuid erinevalt eelmise kümnendi odavast exploitation’ist on neis tunda, et filmitegijad mõistavad žanride olemust ja helikeelt paremini. Suhtumine muusikasse on muutunud positiivseks – kadunud on satanistlikud mõjud ja moraalipaanika, pigem rõhutakse muusika võimele inimesi ühendada, subkultuuri kogukondlikkusele ja sellele, et heavy metal on iseenesest nauditav muusika.

    Lähenemine kaasajale

    Komöödialaine järel tekib väike paus ja järgmised metal’it käsitlevad filmid linastuvad alles uuel aastatuhandel. Uuema aja teostele lubaks siinpuhul veidi pikemaid analüütilisi kommentaare, kuna moodsaid metal’-filme pole eriti käsitletud. Nullindate tulekuga on tajuda nihkeid: filmide üleüldine tase käib tõusuteed, nad muutuvad narratiivselt sisukamaks ja muusikažanri mõtestamiselt koherentsemaks, žanriliselt aga hübriidsemaks. Uut aastatuhandet alustab siiski kohmakavõitu erand „Turbulence 3: Heavy Metal“ (2001).[29] Süžee lükkavad käima Põrgu väravat avada üritavad okultismihuvidega terroristid, kes kaaperdavad Boeing 747 hiidlennuki, sellal kui koormaruumis annab kontserti superstaar-vokalist Slade Craveni väidetav death metal-ansambel.[30] Slade Craven on n-ö positiivne märulikangelane, osutudes olukorra päästjaks nagu Harrison Ford presidendina filmis „Air Force One“ (1997). Filmitegijate huvi- ja teabepuudust metal’i alažanride kõla suhtes näitab aga tõik, et ehkki peategelast nimetatakse „death metal’i kuningaks“, ei esitata filmis üldse death metal’it: muusikalised etteasted on Marilyn Mansoni stiilis popelektrooniline-industriaalne shock rock, peaosalisest laulja aga näeb välja nagu KISS-i Gene Simmonsi ning Marilyn Mansoni ristand. Sellise valiku taga aimub 1990. aastate lõpu moraalipaanika Mansoni esinejakuvandi ümber (mis muuhulgas sisaldas taas kord süüdistusi noorte suitsiidile mõjutamises) – jällegi vihjates, et filmi motiveerib eeskätt päevakajalise sensatsioonilise meediakära ärakasutamine, mitte metal-žanri täpne ja tõsiseltvõetav esitamine.

    Uue sajandi muusikafilmid – üldisemalt, kui mõelda kasvõi viimastel aastatel linastunud teostele „Straight Outta Compton“, „Bohemian Rhapsody“, „Rocketman“ jpt – ilmutavad kasvavat huvi rohkem või vähem fiktsionaliseeritud biograafiate vastu. See trend ei ole möödunud ka raskemuusikafilmidest: juba 2001. aastal linastus vististi esimene metal’i ajaloost kantud elulooline komöödia-draama „Rock Star“. Filmi süžeed inspireeris heviklassiku Judas Priesti (filmis Steel Dragons) taustalugu, peategelane Chris on muusik Tim „Ripper“ Owensi kunstiline analoog. Owens oli legendaarse Judas Priesti fänn ning tribute-bändi laulja, kes sattus Judas Priesti vokalistiks (vahemikus 1996–2003) pärast Rob Halfordi bändist lahkumist. Nagu olen maininud filmi „Heavy Trip“ arvustuses,[31] on „Rock Star“ poolpädev eluloofilm, mille üks peamisi nõrkusi on peategelast mängiv Mark Wahlberg. Puudustele vaatamata ilmestab „Rock Star“ seika, et filmitegijad olid otsimas uusi lähenemisnurki metal-muusikale, huvitudes žanri, isikute ja subkultuuri sisukamast iseloomustamisest.

    Värskeim biopic-laadi teos on seevastu 1998. aastal avaldatud samanimelise romaani ekraniseering „Lords of Chaos“ (2018), osalt fiktsionaliseeritud eluloodraama ja õudus-thriller’i segu. Film põhineb nn true Norwegian black metal’i lipulaeva Mayhemi taustalool ning 1990. aastate alguse black metal scene’il toimuvatel sündmustel. Filmile ei saa üleliia ette heita käremuusika ajaloo ning helikeele mittemõistmist, ent mitmed muusikud on kritiseerinud loo esitusviisi.[32] Kuigi näitlejatöö on filmis selgelt parem kui „Rock Staris“, ilmnevad puudustena tonaalne ebaühtlus ja üleolevalt hukkamõistev toon. Teemale vaatamata – omaaegne nooruslik-nihilistlik agressioon loomas tervet uut muusikažanri – ei ole film lihtsalt piisavalt kaasahaarav ja huvitav.

    Kui eluloofilmid demonstreerivad huvi omalaadse „realismi“ vastu, siis möödunud kümnendist leiab ka paar hoogsamat komöödiat, mis üritavad tabada žanri olemust omal vabalt mängleval moel. 1980. aastate satanic panic’ut ära kasutanud õuduskino metakommentaari ja „uusversioonina“ linastub „Deathgasm“ (2015). Tegemist on Uus-Meremaa splatter-komöödiaga, kus väikelinna taas kord mitte- ja hukkamõistetud teismelised kutsuvad musta maagia rituaaliga kogemata välja deemonliku kurjuse. Peaosalised on (troobile kohaselt) halva suhtumisega, elu nõmeduse ja ebaõigluse vastased mässajad, ent lõppkokkuvõttes siiski underdog-karakterid. „Deathgasmi“ uus-exploitation lähenemisnurk viitab tagasi 80ndate arusaamadele metal-muusikast ja satanismist, kuid ühtaegu lõimitakse end Uus-Meremaa filmiajaloo konteksti, kuna teos meenutab ka „Sõrmuste Isanda“ eelse Peter Jacksoni groteskseid, üliveriste efektidega filme „Bad Taste“ (1987) ja „Braindead/Dead Alive“ (1992). Muusikaliselt kaldutakse ekstreemsema, st death ja black metal’i ning grindcore’i poole, mis satanismi-narratiiviga paremini kokku sobivad, kuid mille üle osatakse ka nalja heita. Filmitegijate žanrikäsitust ilmestab huumori oskuslik kasutamine ning pädev sisevihjelisus.

    Paar aastat hiljem ilmub „Deathgasmile“ omamoodi paralleelne, ent siiski radikaalselt erinev Soome underdog-komöödia „Heavy Trip“ (2018) – sümpaatne ja veider seikluslugu, mis tajub oma heližanri klišeede ja troopide piirjooni, mängides need aga veenvalt hea „soomeliku“ lakoonilise huumoriga välja (või ümber). Süžee on ehitatud üles viidetest metal-muusikale ning seda ümbritsevale subkultuurile, olles värskendav oma seni kõige kõrgemas suutlikkuses žanri ja sellega kaasnevat eluolu pädevalt, ent ka lõbusa südamlikkusega esitada. Film siin ülemäära tähelepanu ei saa, kuna olen sellele pühendanud terve arvustuse,[33] millest nüüdne artikkel algtõuke saigi. Kõrvutus „Heavy Tripiga“ loob aga võimaluse näha „Deathgasmi“ sisulisi puudujääke – viimase tõsiseltvõetavust lõhub peamiselt tõik, et erinevalt „Heavy Tripist“ kasutatakse raskemuusikaga seonduvad troope ja arusaamu (ennekõike satanic panic’u motiive) loomaks narratiivi, milles peategelased ei tegele omaenda sisemiste puuduste ega vigadega, vaid väliselt konstrueeritud vaenlastega – deemonlike koletiste ja zombidega. Ses mõttes meenutab filmi süžee ja tegelaste käitumine veidi rohkem 80ndate konservatiivsete kristlaste endi suhtumist.

    „Heavy Tripi“ tuumaks on idee sisemisest arengust ja enesehinnangust ning negatiivsete iseloomuomaduste, sh hirmude ületamisest, milleks muusika ja (sub)kultuuriruumis toimimine võimaluse annavad. „Heavy Trip“ kõneleb paljuski eneseaustusest, „Deathgasm“ on aga enesekeskne wish fulfillment, mis suudab vaid näidata, kuidas teised, st ühiskond, lihtsalt ei mõista noore mässaja „alati eksisteerinud sisemist ägedust“. Karakterid ei ole sunnitud sisemiselt arenema ega oma jõuetust ületama, kuna neil filmi sisemaailmas puudusi eriti polegi – peategelase Brodie „arengujoonegi“ lahendab filmi lõpus ta südamedaami poolt möödaminnes antav „alalise ägeduse valideerimine“. Filmi poolantagonistist „hoolimatu pahapoiss“ elab oma sisemise karakteriarengu läbi aga hoopis off-screen, kaadrist väljas. Sestap näivad „Deathgasmi“ tegelased igavalt staatilised, sügavuse ja arenguteljeta. Filmi tugevam külg seisneb moodsate eriefektide humoorikalt ülepakutud groteskis, mida 1980. aastate odavad linateosed ei suutnud kunagi saavutada. Iroonia on niisiis selles, kuidas 2015. aasta film suudab lõpuks viia täide satanic panic’ust inspireeritud vägivalla-efektse õudusfilmi, kuid nüüd juba referentsiaalse paroodiana, kõrgema kvaliteediga koopiana sellest, millest 30 aastat tagasi unistati, kuid mida ei suudetud teostada.

    Tõenäoliselt esimene raskemuusikale keskenduv „tõsine“ draamateos on Islandi „Metalhead“ (2013). Peaosaline Hera on noor tüdruk, kes traagilise õnnetuse tagajärjel surnud venda leinates võtab üle tolle muusikalised huvid ning leiab nii lohutust kui inspiratsiooni käremuusikast, ennekõike black metal’i kurjakuulutavast atmosfäärist ning ajastuomastest tegudest – filmi tegevus toimub peamiselt 90ndate alguses, olles kongruentne „Lords of Chaoses“ kujutatuga. Film kordab aga paari levinud troopi: et igasuguse alternatiivsema või agressiivsema muusika, näiteks metal’i kuulamine on mingil moel seotud spetsiifiliste emotsionaalsete vajadustega, ja et oma žanrieelistusi muudetakse ennekõike mõne (traagilise) sündmuse tagajärjel. Esindatakse niisiis arusaama, et mõne spetsiifilise kunstivormi poole „lükkavad“ inimesi peamiselt välised tegurid ja et muusika töötab „vahendina“ muude sisemiste murede lahendamisel.

    Olgu, on tõsi, et eri muusikažanrid võivad vastavas olukorras emotsioonitöötluslikult kasulikuks osutuda: paar aastat tagasi ilmus Austraalia Queenslandi ülikoolilt uurimus, mille väitel on ekstreemsete muusikastiilide – metal, emo, punk, screamo – kuulamine inimesele rahustava loomuga.[34] Hiljuti ilmus teinegi uurimus, milles väidetakse, et death metal pidavat lausa rõõmu valmistama.[35] „Üldse mõjuvat ekstreemmuusika kuulamine uurimisobjekti enesetundele sama hästi nagu vaikuses istumine. Teadusuuringu tulemus seab kahtluse alla kinnistunud arusaama, et vägivald muusikas sünnitab vägivalda, tekkinud ennekõike nende peas, kellel on keeruline kunsti ja elu vahel vahet teha,“ kirjutab Tristan Priimägi.[36] Võib spekuleerida, et need uurimused vaatlesid inimesi, kellele niikuinii meeldib ekstreemsemaid žanre kuulata, st korrelatsioon ei tähenda, et inimesed asusid seda muusikat kuulama ainult emotsionaalse vajaduse tõttu.

    Selline reduktsionism sündmusest žanrieelistuseni on ikka ülemäära lihtsakoeline – reaalses elus ei ole inimeste muusikalised huvid sirgjooneliselt kindlatele sündmustele või põhjustele taandatavad. Filmides (eriti neis, mis põimivad kärežanre) on aga suht haruldane, et inimesele teatud helide kombinatoorika, rütmistruktuur jmt elemendid (lühemalt „muusika iseenesest“) lihtsalt niisama meeldivad. Harva kuulavad inimesed muusikat ainuüksi muusika pärast. Tunnistan siiski võimalust, et see tõik ei ilmne mitte niivõrd (karmimate) heližanride mittemõistmise tõttu, vaid on narratiivse pinge loomise taktikate tagajärg. Filmisüžeed nõuavad tihti selgeid ja lihtsaid tõukepunkte, nende põhjus-tagajärg suhted ongi pigem sirgjoonelised.

    Samas kasutavad filmid käremuusikat tihti empaatiavõime arendamiseks emotsionaalse ühisosa loomise kaudu – halvas elujärjes pettumine ja viha kanaliseerimine loomingusse on paljudele arusaadav. Muusika võimaldab mõista, et kusagil leidub „veel teisigi, kes mõtlevad ja tunnevad sama“, luues ühisosa kollektiivide vahel. John Darnielle on aga tõdenud, et alternatiivsemad heližanrid huvituvad piirangute ja äärte kompamisest.[37] Muusika tegeleb muuhulgas emotsionaalsete ekstreemolukordade leidmise ning asustamisega – sealjuures isiklike, kuulajate sisemiste piiride uurimisega –, mille eesmärk on kontrollida, kui kaua suudetakse vastavas liminaalolukorras olla. Niimoodi luuakse võimalus „liiasuste“ kultuurile, mis kõiksugu piire nihutab ja lõhub ning millest võib välja kasvada erakordselt huvitavat kunsti (sõltuvalt looja prioriteetidest).

    Maailma lõpp

    Metal-maailma ajalugu ei ole muidugi lihtne, ainult kenade ja kokkuhoidvate lugude jada. Aastate jooksul on olnud probleeme vägivallaga, black metal’i algusaastail kirikupõletamistega, fašismi- ja natsismihuviliste isikutega jmt, kuid žanri laiaulatuslike mõõtmete tõttu on tegemist ikkagi eranditega. Oleks ekslik arvata, et need negatiivsed tahud kuidagi iseloomustavad žanri tuuma või on mingil moel muusika enda eripäradest otseselt tingitud-põhjustatud. Inimesed on iseseisvad agendid, kes omavad vaateid ning teevad tegusid, mistõttu võib juhtuda, et ka kuritegelikult käituvate inimeste huvide seas esineb metal’i kuulamist – kuid nagu shock rock või heavy metal ei põhjustanud 80ndatel pidevat satanismi langemist või teismeliste enesetapulaineid, ei põhjusta metal tänapäeval iseenesest ja sirgjooneliselt mingeid negatiivseid sündmusi, mida selle kaela üritatakse veeretada. Muusika ja sellest huvitunud filmindus kasutavad ära võimalikke troope, stereotüüpe, arusaamu ja narratiive, ilmestades ja kõnetades oma valikutega ühiskonna-/kultuuriruumi, milles neid teoseid luuakse.

    Raskemuusikast huvitunud filmide nihkumises madala tasemega exploitation-teostest tõsiseltvõetavamate „päris“ filmide poole võiks näha paralleelset liikumist nišistaatusest peavoolulisema vastuvõtu suunas, mida on ehk mõjutanud näiteks ka sisukamate dokumentaalfilmide lähenemine. Määrav on kindlasti terve põlvkonna metal’i-entusiastide suureks kasvamine ja loominguliste tegude juurde asumine. Selle hüpoteesi puuduseks on aga tõik, et metal-muusika populaarsus on ajalooliselt kulgenud pigem hoovustena. Proto-metal’i või varajase hard rock’i laine (Deep Purple, Led Zeppelin, Black Sabbath jt) saavutasid üsnagi suure edu, pärast mida toimus osaline vaibumine. Suuremat kõlapinda saavutasid ka nn progressiivse roki artistid (Pink Floyd, Genesis, Yes jt), selle moodsam metal’i-variant nii suurt edu ei ole leidnud. Pärast rokilainet sattus mõni uuem, küll aga suhteliselt pehmekoeline metal’i alažanr (nt glam/hair metal) ühel hetkel taas peavoolus liikuma, et siis mõne aja pärast obskuurseks teiseneda, asendudes uue alažanriga (nt thrash metal’iga Metallica, Megadethi, Slayeri vormis). 1990. aastate lõpus ja nullindate algul leidis aset nn räpist mõjutatud popika nu-metal’i laine (Korn, Limp Bizkit, Linkin Park jmt). Üksikute artistidena on suhteliselt laia tuntuse saavutanud ka mõned sümfoonilise metal’i esindajad, näiteks Nightwish. Vaatamata osalisele kõikumisele mainstream’i piirimail ei ole näiteks death, black, stoner, sludge, progressive, post metal ja lugematu hulk teisi alažanre kunagi erakordselt laiapinnalist edu saavutanud. Raskemuusikafilmides on aina rohkem esindatud aga just ekstreemsema kõlaga metal-žanrid, harvemini tuleb ette klassikalisema heavy metal’i käsitlemist.

    Tänapäeva rokipeavoolu tuumas püsib üsna tugevalt Metallica, kelle kõrval esinevad suurte rahvahulkade ees ka Iron Maiden ja industriaal-metal’i suurkuju Rammstein.[38] Ent on tunda, et nimetatud bändid on juba etableerunud vana kooli esindajad, kelle andunud fännide armee sisaldab suhteliselt kõrges eas isikuid. Sügavat rahvusvahelist peavoolukuulsust metal-bändid kaasajal nii tihti ei saavuta; lähim erand on ehk Rootsi sakraalse alatooniga heavy/doom metal-kollektiiv Ghost. Selle teksti kirjutamishetkel domineerib muusikamaailma tipus muidugi pea täielikult R&B/hip hop, kuid tehnoloogia areng on andnud võimaluse enam-vähem igal žanril leida oma vaimustunud kuulajaskond. Valik on laienenud, kuid tähelepanuvälja üle valitsevaid rokktähti peale sihilikult konstrueeritud ja produtseeritud poppstaaride enam väga hõlpsalt ei teki. Sestap ei tundu mõttekas näha žanride arengut ja ajas muutumist kui lineaar-teleoloogilist liikumist nišist peavoolu. 21. sajandi teise kümnendi lõpuks on metal’ist saanud omajagu tunnustatud tõsiseltvõetav ja professionaalne muusikavaldkond, mis kulgeb suhteliselt stabiilses rütmis. Kunagi ei tea, millest võib saada järgmine kõikehõlmav peavoolužanr. Ükski neist pole igavesti püsinud.

    Žanri laienevast kuulajaskonnast põhjustatud esteetilis-moeliste teisenemiste tõttu pole metal’i subkultuuriga seotud inimesi enam ka nii lihtne identifitseerida. Mustad needitud nahktagid ja tanksaapad pole alati määravad, kuulajate seas ei leidu nii selget „tüpaaži“. Rokkmuusika algsest tehasetöölistaustast on laienetud kõikvõimalikele inimgruppidele. Metal’it analüüsitakse ülikoolides kõikvõimalike nurkade alt, seda kasutatakse kõiksugu filmides ja arvutimängudes (ka nt taustamuusikana) jne. Metal on sattunud isegi reaalteadustesse kasuliku tööriistana: 2018. aastal avaldas füüsikaprofessor Philip Moriarty kvantfüüsikaõpiku „When the Uncertainty Principle Goes to 11: Or How to Explain Quantum Physics with Heavy Metal“. Pikaaegne raskemuusikafännist professor kasutab muusikaga seonduvaid ja lugejale üldiselt mõistetavad elemente, et seletada kvantfüüsika maailmas toimuvaid keerukaid nähtusi. Metal on sattunud ka bioloogia või keemia valdkonda, näiteks on analüüsitud molekulide käitumist gaasikeskkonnas metal-kontsertidele omaste nn mosh ja circle pit’i kaudu jpm.[39] Siin võime hakata rääkima juba tõeliselt inter- ja transdistsiplinaarsest teaduspraktikast.

    Žanri laienemine on aidanud osalt distantseeruda mitmest vanast arusaamast, st muusika kuulamine ei keerle ainuüksi afektistruktuuri ümber, kus oleks peamine, „mida muusika tundma paneb“ või „millist mõju ta avaldab“. Metal’ile keskenduvad mängufilmid võiksid seetõttu avaldada viljakat mõju, kuna aina enam hakkab paistma, et faktide üksühene esitamine ei ole ülemäära tõhus taktika. Inimene ei näi olevat puhtratsionaalne andmeladustaja, sisestatut kõvakettale salvestav masin, vaid omandab uusi arusaamu efektiivsemalt mõistuse ja emotsioonide koostöös ning narratiivseks vermitud vormis. Mõjus on ka otsene kokkupuude, nagu on selgunud võitluses vähemuste õiguste eest – hämmastavalt tihti omavad nt rassistlikke või homofoobseid arusaamu inimesed, kes pole elus ühegi välismaalase või LGBTQ+ isikuga päriselt suhelnudki. Abstraktse Võõra/Teise hirm on ikka tugev, nagu nähtus ka kunagise satanic panic’u suhtumistest.

    Metal’it nagu muudki muusikat ei saa tegelikult lõpuni mõista ilma struktuuriliste ja tehniliste teadmisteta. Kaasaja muusikamõtestamise puudujäägiks peab John Darnielle liigset sõnadele keskendumist kompositsioonitehnilise oskuslikkuse arvelt.[40] Põhjuseks pakub ta kuulajate üldist suutmatust muusikat kirjeldada ning ühise terminoloogia puudumist. Osalt põhjustab seda korraliku muusikahariduse likvideerimine (Lääne) koolides, kuid palju mõjutab ka tänapäevale omane isiksustele fokuseeritus – nähtus, mis paistab silma ka elulugudest huvituvate filmide leviku kasvus, millel, nagu tõdetud, on omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Vormist olulisemaks kipub muutuma staari-/isikukultus, mida nii vilets tabloidmeedia kui ka sotsiaalmeedia võimaldatav illusoorne „ligipääsetavus“ ainult võimendavad. Muusikast endast kõrgemaks tõuseb see, mida „artistid ütlevad“, olgu siis reaal(virtuaal)elus või laulusõnades.

    Öeldakse küll, et „muusika nautimiseks ei pea selle kohta väga palju teadma“, mis iseenesest vastab tõele, kuid muusika ehituse sügavamat mõistmist tuleks siiski väärtustada. Kõikvõimalike struktuuridetailide kuulamise oskus võimaldab helimaastikke nautida ning heliteos seeläbi veelgi väärtuslikumaks muuta. Oma õpikus tsiteerib professor Moriarty matemaatikut Gottfried Wilhelm Leibnizit,[41] kes võtab kaunilt kokku matemaatika ja muusika, numbrite ja rütmide lähedase suhte: „Muusika on mõnu, mida inimese mõistus kogeb siis, kui satub loendama, ilma et oleks teadlik sellest, et loendab;“[42] sarnast mõtet toetab ka näiteks muusikafilosoof Stephen Davies.[43] Muusika on matemaatiliste mustrite kogum, milles esinevad sügavad ühendusjooned kõikvõimalike naturaalsete süsteemidega – südamelöökide rütmist vihmapiiskade põrkumiseni mõnelt pinnalt. Inimene on võimas mustrituvastaja ja ühtaegu mustreid loov organism: rütmid ja meloodiad moodustavad mustrite risoomi ja muusika mõjub oma eri žanrides tänu matemaatilisele mustritunnetusele. Rütmide ja meloodiate muster võib seejuures olla väga keeruline, kuid neid võidakse ka sihilikult lõhkuda, näiteks Schönbergi avangardses ekspressionistlikus eksperimentaalsuses või John Cage’i vaikuses, mis muudab kogu ümbritseva maailma helid „muusikaks“. Sestap on väärtuslik tunda nii muusika päritolu, ajalugu kui ka tehnilist külge; eriti kriitikuil, kelle töö oleks mitmekülgselt treenituna seda teabekomplekti lugejatele mõistetavalt vahendada.

    Metal-muusikat käsitlevad filmid on aastakümnete jooksul arenenud, kuid tihti iseloomustavad neid ikka veel mitmed lihtsad ja üldlevinud troobid ning stereotüübid. Ent nagu näha, arenevad samavõrra vaikselt ja aeglaselt žanrid ise, samuti teaduslik analüüs ja üldine kriitiline retseptsioon. Filmid on suuresti eemaldunud 80ndate moraalipaanikaist ning kui sisaldavadki viiteid okultismile või satanismile, siis nüüd peamiselt paroodiavõtmes. Lõplikult sellest ei pääse, kuna mitmed metal-žanrid on „kurjuse“ sihilikult oma esteetikasse põiminud. Metal-filmide peategelased paistavad aina dünaamilisemate, ehedamate, mitmekülgse sisemaailmaga isiksustena. Moodsad filmid üritavad žanrifänne ja -muusikuid esitleda rohkem „päris inimestena“, ehkki tagakiusatud heidikluse stereotüüp on suhteliselt tihti esil. Harjumuslike representatsioonide inerts on tugev ning hõlpsad narratiivitehnilised lahendused aitavad filmisüžeesid mugavamalt ja kiiremini komponeerida. Levinud underdog-iseloomustuse populaarsus on arusaadav – suurele osale publikust üldiselt meeldibki „kaotajatele“ kaasa elada, mispeale lõpusirgel saavutatav edu on seda ägedam. Raskemuusikafilme pole kunagi üleliia palju loodud, žanrile vastavalt jäädakse kuhugi niši- või kultusfilmi sfääri äärele. Kõigele vaatamata on metal aga juba ammu tõestanud, et tegemist lihtsalt igakülgselt legitiimse kunstivormiga. Jääb vaid oodata, mida tulevik toob.

    [1] As A Lyricist And Novelist, The Mountain Goats’ Lead Man Writes About Pain, https://n.pr/36X80cB.

    [2] Žanri ajaloo ja arengu huvilistele soovitaks nt Kanada muusikust antropoloogi Sam Dunni dokumentaalfilme „Metal: A Headbanger’s Journey“ (2005) ja „Global Metal“ (2007) ning sarja „Metal Evolution“ (2011–2012; lisajagu 2014).

    [3] S. Deighan, Trick or Treat: Heavy Metal and Devil Worship in ’80s Cult Cinema. Rmt-s: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s. Toim. K.-L. Janisse, P. Corupe. Toronto, 2015, lk 203.

    [4] S. Rusnak, Scapegoat of a Nation: The Demonization of MTV and the Music Video. Rmt-s: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s, lk 195.

    [5] Vt lisaks: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s. Book Two. Toim. K.-L. Janisse, P. Corupe. Toronto, 2016; J. S. Victor, Satanic Panic: The Creation of a Contemporary Legend. Chicago, 1993.

    [6] Pikemalt vt: A. Nekola, More Than Just Music: Conservative Christian Anti-Rock Discourse and the U.S. Culture Wars. Popular Music, 2013, kd 32, nr 3, lk 407–426.

    [7] Sealsamas, lk 408.

    [8] W. Conley, The Tracking of Evil: Home Video and the Proliferation of the Satanic Panic. Rmt-s: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s, lk 238.

    [9] K. L. Ferguson, Devil on the Line: Technology and the Satanic Film. Rmt-s: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s, lk 97.

    [10] T. Gore, Raising PG Kids in an X-Rated Society. Nashville (TN), 1987, lk 31.

    [11] R. Wright, „I’d Sell You Suicide“: Pop Music and Moral Panic in the Age of Marilyn Manson. Popular Music, 2000, kd 19, nr 3, lk 370.

    [12] A. Begrand, Into the Void: John Darnielle on Sabbath, Extreme Metal, and Indie Rock, https://bit.ly/2uzkXL5.

    [13] Mitmed omal ajal näidetena välja toodud laulud olid sisult uimastitevastased, kuid kunstilist mitmetähenduslikkust ja tõlgendusvõimaluste paljusust pole parempoolsed huvigrupid kunagi arvestanud.

    [14] R. Wright, „I’d Sell You Suicide“, lk 370.

    [15] A. Begrand, Into the Void.

    [16] L. Ladouceur, The Filthy 15: When Venom and King Diamond Met the Washington Wives. Rmt-s: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s, lk 159.

    [17] Sealsamas, lk 165.

    [18] Venomi 1982. aasta albumit „Black Metal“ seostatakse muuhulgas ka black metal’i žanrile nime andmisega.

    [19] L. Ladouceur, The Filthy 15, lk 160.

    [20] S. Deighan, Trick or Treat, lk 214.

    [21] Sealsamas, lk 202 ja 213.

    [22] Vt ka RedLetterMedia video: https://bit.ly/2R8d07o (05.11.2013).

    [23] Üks peamisi moraalipaanika troope, mis väitis, et albumitele peidetakse salajasi sõnumeid, mida kuuleb alles siis, kui muusikat tagurpidi mängida, ja need sõnumid on üleskutsed kas saatanakummardamisele või enesetapule.

    [24] S. Deighan, Trick or Treat, lk 214.

    [25] Vt ka RedLetterMedia video: https://bit.ly/2Nle32N (27.10.2018).

    [26] Nende muusika mõju publikule ei ole selge ega järjepidev.

    [27] John Fasano Interview!!!, https://bit.ly/30dNtxH.

    [28] Mille režissööriks on mh ka metal’it käsitleva dokumentaalsarja „The Decline of Western Civilization“ looja Penelope Spheeris.

    [29] Vt ka RedLetterMedia video: https://bit.ly/2R8f4fE (12.10.2017).

    [30] Liikuval alusel kontserdi andmine pole muide enneolematu idee. 2011. aastast alates peetakse suurel kruiisilaeval mitmepäevast festivali „70000 Tons of Metal“ – ühestki satanistlikust, põrguväravaid avavast rituaalist pole aga senimaani kuulda olnud.

    [31] M. Rattasepp, Raskemetalli kurvakujurüütlid. Kultuur.err, 31.05.2019.

    [32] Vastukaja sisaldab muuhulgas ka Burzumi ja Mayhemi endise liikme, mõrvarist natsi Varg Vikernesi kommentaare, kelle mõttetud arvamused mitte kedagi vähimalgi määral ei huvita.

    [33] M. Rattasepp, Raskemetalli kurvakujurüütlid.

    [34] L. Sharman, G. A. Dingle, Extreme Metal Music and Anger Processing. Frontiers in Human Neuroscience, 21.05.2015, kd 9.

    [35] X. Sun, X. Lu, M. Williams, W. F. Thompson, Implicit Violent Imagery Processing Among Fans and Non-Fans of Music with Violent Themes. Royal Society Open Science, 2019, kd 6, nr 3.

    [36] T. Priimägi, Sa pole see, mida sa kuulad. Sirp, 01.11.2019.

    [37] John Darnielle podcast’is „I Only Listen To The Mountain Goats“, nr 215: Passaic 1975.

    [38] Või nagu naljatlevalt öeldakse: Laibach lastele.

    [39] J. Silverberg, M. Bierbaum, J. P. Sethna, I. Cohen, Collective Motion of Humans in Mosh and Circle Pits at Heavy Metal Concerts. Physical Review Letters, 31.05.2013.

    [40] John Darnielle podcast’is „I Only Listen To The Mountain Goats“, nr 216: Doc Gooden.

    [41] Leibnizi tsiteerimine täidab ära kohustusliku viite rolli mõnele vanale autoriteetsele mõtlejale/teadlasele/filosoofile/kirjanikule, kelle üldistava kommentaariga on võimalik legitimeerida oma arvamust muusika heade/halbade külgede kohta. Määrav on mõtleja(te) ütlusi laiendada žanridele, mida ei eksisteerinud ja mis olid kujuteldamatud veel isegi sadu aastaid pärast mõtleja(te) surma. On ju loogiline, et mõni 18. või isegi 20. sajandi alguse inimene suudab öelda midagi pädevat nt metal’i kohta?

    [42] P. Moriarty, When the Uncertainty Principle Goes to 11. Dallas, 2018, lk 307.

    [43] S. Davies, Rock versus Classical Music. The Journal of Aesthetics and Art Criticism, 1999, kd 57, nr 2, lk 195.

Vikerkaar