Arhiiv

Või võiks kliimakriis teatri justnimelt… jahedaks jätta? Otseses mõttes.

Sain mõne aja eest ühe igati asjaliku ja tunnustatud valguskunstniku pahameele osaliseks. Ühes arvustuses mõtisklesin selle üle, et hoolimata parimatest soovidest ei ole suurtes repertuaariteatrites võimalik lõpuni keskkonnateadlik olla. Kunstnik võib teha kostüümid ja lavakujunduse taaskasutatud kraamist, valgustid võivad olla nii LED kui tahes, tegijail mõistagi parimad kavatsused, ent juba teatrimaja ülevalhoidmisele kulub selle kokkuhoiuga võrreldes proportsionaalselt võrreldamatu hulk energiat. Valguskunstnik leidis, et valgusmaailma puudutava osas oleksin pidanud ikkagi konkreetseid numbreid küsima. Sest on LED ja see ei kuluta eriti energiat.

Aga minu mõte puudutab justnimelt tervikut, mitte iga elemendi eraldi vaatlemist. Seejuures ei püüaks ega saakski ma jagada hinnanguid hea-halb skaalal või kuidas peaks või ei peaks tegema, vaid tahan juhtida tähelepanu kontekstile ja laiemale plaanile. Võrdlus toidumaailmast: kinoa võib olla väga vegan ja öko ja suurepärase toiteväärtusega, aga kui me ei vaeva eriti pead sellega, kuidas see meieni jõuab või kuidas Boliivias ja Peruus ei saa kohalikud muu maailma nõudluse tõttu seda enam endale lubada, on proportsioonid laiemas plaanis paigast.

Ma ei arva, et me peaksime käima ringi ja arvutama pidevalt oma ökoloogilist jalajälge. Aga kui juba unistada paluti, miks siis mitte mõelda korraks teatrimaailma ökoulmadele? Sellistele, kus teatriproduktsiooni ja lavastuse sisu ei vaadata eraldi, vaid koos. Kus teater ei ole vaid mõtete vahendaja, vaid teostaja.

Keskkonnaga suhestuvale teatrile mõeldes võib üsna suurde labürinti eksida. Ja eks laiemas tähenduses püüab teater ju igal juhul vaatajale elu seletada… Võime rääkida keskkonnateatrist kui kohaspetsiifilisest sündmusest, mis suhestub maastiku ja selle eripäradega, juhib neile tähelepanu. Sellisel juhul saab ruumist enesest tõhus semiootiline ressurss, mis muu kogemusega koos tähendusi looma hakkab. Võime rääkida lavastustest, mis annavad lihtsalt hoomataval ja illustreeritud kujul infot ja meenutavad mõnel juhul TED-talk’e. Võime rääkida dokumentaallavastustest, mille sisu tuleneb reaalsetest sündmustest ja mille informantideks on reaalsed inimesed, kes näiteks legendaarse Rimini Protokolli lavastuste puhul end ka ise etendaja positsioonist leida võivad. (Aga vt ka nende projekte „Feast of Food“, „Utopolis“, „100% City“ jne.) Ja muidugi on lavastused, mis lisaks muule püüavad oma sõnade järgi ka elada ehk rääkides ökoloogilisest jalajäljest või kliimasoojenemisest, püüavad tõepoolest mitte seda jalajälge suuremaks venitada.

Antropotseensetele keskkonnaprobleemidele on Eesti teatriski kaasa mõeldud ja mõeldakse ka edaspidi. Minu teatrimälu algab suuresti alles 2000. aastate algusest, nii et ajaloolisele rännakule läbi Eesti lavastuste ma siin rõhku ei pane, küll aga jäin mõtlema, et kui paljud lavastused on üsna kiiresti sellest mälust suuremat jälge jätmata läbi vihisenud, siis nii mõnigi keskkonnateemaline teatrisündmus on end üksjagu tugevalt meelde jäädvustanud. Sealhulgas ka mõned, mida ma EI ole näinud. Miks? Võib-olla sellepärast, et nende lavastuste sisu puudutab otseses mõttes minu (meie kõigi?) igapäevast elu.

Kiire ekskurss. Mõelgem või korduvalt lavale toodud Samuel Becketti näidenditele. „Godot’d oodates“ näitab maailma, kus on alles vaid üks puu. „Lõppmängus“ on otsakorral nii toit kui loodus. Keskkonnaga suhestumise seisukohalt ei saa mööda vaadata teatritest NO99 ja Von Krahl, olgugi et esimene enam praeguseks ei tegutse ja teiselgi on hapnik viimastel aastatel otsakorral olnud. Von Krahl on keskkonnatemaatikasse panustanud ka oma Akadeemia loengutega. Viimase puhul meenutab Google kiirel otsingul, et loengusessioon „Ökoloogia ehk Elu pärast naftaajastut“ toimus juba (?) 14 (!)
aastat tagasi.

NO93 „Nafta!“, dokumentaalne kabaree naftaajastu lõppemisest, tegeles kriisiteemaga otseselt ja rohke kullasära saatel. „Mis saab edasi? Kas puhkeb paanika? Või suudab põlevkivi meid lõplikult naftast võõrutada ja tulevikku juhatada? Kes peaks vastutama ja miks nad ei vastuta? Mis tuumajaam? Mis tuuleenergia?“ küsis teater toona. Ja muidugi ka NO99 Põhuteatri projekt.

Keskkonnateatriks võiks liigitada Kodru rabas etendunud „Isuri eepose“ (Anne Türnpu ja Eva Klemets) ja Tallinna lähedal mere ääres toimunud Kadri Noormetsa ja Diego Agulló „Darks in Bluesi“.

Maailma tulevikku on südamega käsitleda võtnud teater Must Kast, parim näide on Kaija M Kalveti lavastatud „Prohvet“. Endlas mängitakse juba mitmendat hooaega menukalt Duncan Macmillani kirjutatud ökoloogilist armastuslugu „Kopsud“ (lavastaja Taago Tubin), mis annab laste saamisele nii isikliku kui ökoloogilise kriisi vaatepunkti.

Ökounelma kontekstis, kus teater astub vahendaja rollist sammu edasi ja saab ka tegutsejana teemaga üheks, on kõnekas MIMproject. 2011. aastal, kui Tallinn oli kultuuripealinn ja sellega seoses tundus Eestis toimuvat lõppematu teatrifestivalide jada, leidis teiste seas aset POT festival, mille erinevate keskkonnaga seostuvate etteastete ja loengute kõrval toimus „MIM goes sustainable“. Lavastuse ideaaliks seati iseseisvalt energiat tootev teater ja energiasäästlikud kunstilis-
tehnilised lahendused. Teater ehitati ehitussoojakutest ja publik tootis teatri toimimiseks vajaliku energia kohapeal.

Eelnev on seotud eeldusega, et teater saab vabalt nii sisulisi kui vormilisi valikuid teha. Aga ökoloogilisus ei pruugi olla valik, vaid sundseis, tahte ja võimaluste seos. Vaene on peaaegu paratamatult öko. Võrdluseks: keskkonnateadliku, ent majanduslikult paremal järjel oleva Taani ökoloogiline jalajälg inimese kohta on paratamatult suurem kui keskkonnateemadega riiklikul tasandil vähem tegeleval, ent majanduslikult kehvemal järjel oleval Lätil. Jah, muidugi on see üldistus, mis teenib mitte niivõrd detailsuse, kuivõrd näitlikustamise huve.^[1] Ent vast on siiski selge, millele ma viidata püüan. Vaesem on selliste näidete puhul vähem kahjulik, aga põhjuseks ei ole mitte strateegilised otsused ja tahe, vaid suurema jama kokkukeeramist võimaldavate vahendite puudus. See ei ole ideaal ei maailma ega teatri ökounelma seisukohalt.

Kui eeldada, et Eesti teatris on küllalt inimesi, kes keskkonna pärast südant valutavad, siis kuidas võiks see hoolimine kasvada millekski enamaks? Näiteks sedalaadi katartilisest kogemusest, kus:

• publik tuleb kohale
• elab kaasa
• valutab pärast etenduse lõppu veidi südant (pärast aplausi, aga enne seda, kui telefonist meile ja sõnumeid kontrollima asub)
• hea õnne korral arutab teemasid hiljem veiniklaasi taga ka teatrikaaslasega
• jätab seejärel kogetu rahulikuma südamega seljataha. On vaadatud, kaasa elatud, seega on oldud hea inimene. On olnud hea teatriõhtu.

(Kirjeldatud inimene võib olla sõltuvalt päevast ükskõik kes, sealhulgas mina.)

Aga teatri ökounelmas… kaasatakse lavastusprotsessi teadlased, uuringud, dokumentalistika, päris inimesed rääkimas päris lugusid. Neid kogub näiteks… Mari-Liis Lill. Või Maria Lee Liivak. Võib-olla hoopis Paavo Piik. Ehk need noorema põlvkonna teatritegijad, kes oma lavastustes sellist huvi juba üles näidanud on (vt „Varesele valu“ ja „Harakale haigus“, „Väljast väiksem kui seest“). Võib-olla keegi neljas või viies või kahekümne viies, sest vähemasti nii palju võiks seda inimressurssi ju olla küll. Ideaalis on see kõik sünteesitud kunstilistesse kujunditesse, millega ei viibutata kellegi nina ees näppu ega öelda, kuidas peab elama ja kuidas sina, inimene publikust, elad valesti. See teater ei räägi üle seda, mida me juba teame või mida igaüks Wikipediast viie minuti jooksul teada võiks saada. See teater rajab teed alateadvuse sügavamatesse tasanditesse, ei lajata otse, vaid pakub haake, mis koos isiklike mälestuste ja kogemustega uusi tähendusvälju looma hakkavad. Ja elektri jaoks teeb saalis vändates tööd publik (tervislikud eriolud mõistagi vabandavad).

Varastasin viimase puhul jällegi MIM-ilt. Laia joonega ökounelmaid visandades jäin mõtlema lörriläinud Sakala 3 konkursile, kus otsiti uusi asukaid NO99 sulgemise järel vabaks jäänud ruumidele. Potentsiaali siin kirjeldatu rakendumiseks võinuks olla küll. Konkursi kahe viimase hulka (enne kui öeldi, et vabandust, poisid ja tüdrukud ja kogu teie töö) jõudis ēlektron, kooslus, mis hõlmas ka MIMprojecti liikmeid. Plaan oleks ette näinud etenduskunstide, teaduse ja tehnoloogia sümbioosile keskenduvat keskust. „ēlektroni soov on luua keskkond, kus kaasaegsed etenduskunstid, teaduslik uurimismeetod, eksperimentaalne mõtlemine ja tehnoloogiline innovatsioon kohtuksid ühes keskkonnas, et üksteiselt õppida, üksteist juhendada ja segunedes luua uuenduslikku kunsti“, on teostamata jäänud plaane selgitanud Maike Lond Malmborg ja Taavet Jansen.^[2] Õigupoolest leidnuks siinsete mõtetega vähem või rohkem haakuvaid teatritegijaid ka ülejäänud 16 konkursile esitatud idee seast.

Kohe kindlasti ei põe Eesti teater keskkonnateemade raskekujulist puudumist. Unistamisruumi sõnade ja tegude ühtsuse teemal on aga alati.  Ma ei ole siin kujutanud ideaalset teatrit, vaid üht potentsiaalset ökounelmat, millele Eestis ületootmisele läheneva teatritegemisentusiasmi kiuste ehk siiski veel ruumi oleks. Kui need prožektorid ja kõlarid selles teatris ikkagi tööle on vaja saada, las siis publik väntab. Aga mitte sellepärast, et teatril pole ressursse, vaid sellepärast, et see on teadlik valik.

Väljaspool unistamist: parem muidugi pool rehkendustki.

^[1] Muus osas võib aega veeta näiteks siin: http://data.footprintnetwork.org/#/.

^[2] ēlektron Sakala 3 konkursil: pakkusime teaduse ja kunsti sünteesi. Kultuur.err, 19.06.2019.

Üldjoontes taanduvad meie pakilised mured kaheks: kuidas vähendada kasvuhoonegaaside emissioone ning kuidas ümber käia meid ümbritsevate maastikega (ja veestikega) nii, et säiliksid teised liigid, toimivad ökosüsteemid ja kogu nendega seotud looduse toimimine. Ilma esimeseta ei suuda me takistada kliimakriisi eskaleerumist üle inimkonnale ohtlike piiride, ilma teiseta jääme hätta nii kliimamuutuse pidurdamise, selle mõjude leevendamise kui ka meile vajaliku elukeskkonna säilitamisega. Veel üks väljakutse seisneb selles, kuidas neid kahte ülesannet täita nii, et „kõik oleks söönud“ ehk oleks tagatud õiglane ühiskond ja hea elu.

Loodussäästlik ja tark maakasutus on võtmetegur nii kliimakriisi kui elurikkuse ja looduse säilimisega seotud küsimuste lahendamisel. Õigupoolest on kliimamuutus ja looduskeskkonna hävimine ühe mündi kaks poolt, kus nii põhjused kui lahendused on sedavõrd tihedalt seotud, et neid eraldi käsitleda ei saa ega tohigi. Juba esimese põlvkonna biokütuste näitel näeme, kuidas kliimamuutuste leevendamise ettekäändel hüpatakse pooltoorestesse praktikatesse ning unustatakse elurikkuse ja ökosüsteemide säilimise vajalikkus. Nii probleeme ei lahenda.

Globaalselt pärineb maakasutusest (peamiselt põllumajandus, metsandus ja seejärel väiksemad kasutusalad) ca 23% kasvuhoonegaaside praegustest emissioonidest.^[1] Kui arvesse võtta ka degradeerunud alade või põllumajandusmaade kaotatud võimalus süsinikku siduda ja toimivaid ökosüsteeme toetada, on maakasutuse panus kliimamuutuste võimendamisse oluliselt suuremgi.^[2] Maakasutuse muutus – esmajärjekorras põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumisest tulenenud elupaikade hävimine viimase 70 aasta vältel – on aga ka kõige olulisem elurikkuse kao põhjustaja. Alles tükk maad hiljem tulevad ülejäänud tegurid – saaste, invasiivsed liigid, ülemäärane ressursikasutus. Needki on kõik üliolulised, kuid siiski kahvatuvad elupaikade kao mõju ees: eks ole ju eri väljakutsetega võimalik rinda pista vaid siis, kui on alustuseks olemas koht päikese all. Nüüdisajal on inimese aktiivses kasutuses umbes kolmveerand maakera maismaapinnast ning oma tarbeks kasutame ligikaudu kolmandiku kogu maismaa primaarproduktsioonist.^[3] Maa degradeerumine ehk ökosüsteemide funktsioneerimise kahanemine allapoole jätkusuutlikkuse taset mõjutab 3,2 miljardit inimest ning toob otsest majanduslikku kahju ca 8,7 triljonit USA dollarit ehk ca 10% maailmamajanduse kogutoodangu jagu.^[4] Juba praegu ei funktsioneeri suur osa maastikest tasemel, mis võimaldaks nende pakutavate ökosüsteemiteenuste ehk looduse hüvede  säilimist. Loodushüved aga on midagi, millest inimesed otseselt sõltuvad, olgu nendeks  aineringe regulatsioon, puhas õhk, puhas vesi, viljakas muld vmt toidutootmise ja hea eluga seotud aspektid.^[5] Seega on väga tähtis, kuidas me maaga ümber käime ning kas suudame toidutootmise ja maastikukasutuse lükata degradeerumise rajalt taastumise teele. Maastike ökoloogiline taastamine on tohutu potentsiaaliga tegevus. Praegu on ÜRO ökoloogilise taastamise dekaadi (2021–2030) eesmärgiks seatud 350 miljoni hektari degradeerunud maastike taastamine, mis aitaks luua oluliselt elamiskõlblikumad maastikud miljonitele inimestele, taastada elupaigad hävivale elustikule ning siduda 13–36 gigatonni süsihappegaasi. Olemasolevate elupaikade maksimaalne hoidmine ning kahjustunud elupaikade ja maastike ökoloogiline taastamine on täiesti vältimatu kliimakriisiga toimetulekuks ja elurikkuse kao pidurdamiseks. Muudmoodi ei saa.

Kuidas asjad Eestis on?

Eesti maismaapindala on ca 4,35 miljonit hektarit. Sellest pool on metsamaa, millest ca 17% katavad vanemad metsad kui 81 aastat. Ligikaudu miljon hektarit on põllumajandusmaa, mis jaotub Eesti maakondade vahel üsna ebavõrdselt – põllumajanduslikult kõige intensiivsemas kasutuses on Järvamaa, Lääne-Virumaa, Jõgevamaa ja Tartumaa. Turbaalad ehk turbalasundiga kaetud maastikuosad katavad 22% Eesti pindalast, kuid vaid veerandil ladestub jätkuvalt turvast. Kuivendatud sood ja kaevandamisjärgselt maha jäetud jääksood on põlevkivienergeetika järel järgmine olulisim kasvuhoonegaaside emiteerija Eestis. Ligikaudu 30% meie metsadest ning 8% põldudest asub turbaaladel.

Looduskaitsealad katavad Eestis väiksemat osa maismaapindalast (18,8%) kui Euroopa riikides keskmiselt (21%). Täpselt nii nagu mujal Euroopas, oleme ka Eestis hoogsalt kaotanud ja jätkuvalt kaotamas elurikkust hoidvaid olulisi ökosüsteeme – meie maastikest on viimase 70 aastaga kadunud 95% niiduelupaikadest, metsadest vaid 2,8% on vanemad kui 121 aastat. Need trendid seavad ohtu nii avatud alade kui ka vanade metsadega seotud elustiku säilimise. Igal aastal kahaneb Eesti metsalindude arvukus ca 60 000 ja põllumajandusmaastike lindude arvukus 24–52 tuhande paari võrra.^[6]

Kas Eesti maastikel on ruumi paremaks muutuda?

Vastus on jaa. Sammume oma maakasutuses üsna sarnasel rajal koos ülejäänud Euroopaga ning elupaikade ja elurikkuse trendid ei luba rõõmustada. Mida siis teha, et muuta Eesti kliimamuutusekindlaks elurikkuse kantsiks? Pakun mõned võimalused, kusjuures tuleb kindlasti tähele panna, et see loetelu on kaugel täielikkusest.

Näen, et kaitsealad – see kogu 18,8% ja tegelikult veel pisut rohkemgi, ideaalis kolmandik kogu maismaapinnast – võiksid olla Eesti looduse tõelised turvaalad. Sellised alad, kus loodus toimetab omasoodu või kus inimtegevus on suunatud vaid loodust soosivatele tegevustele (näiteks pärandkoosluste karjatamine). Tänapäeval päris nii ei ole – enamasti pööratakse tähelepanu looduse säilimisele loodusreservaatides või sihtkaitsevööndites, kuid suurel osal kaitsealadest ei ole näiteks piiranguid agrokemikaalide kasutamisele või põllumajandusliku maakasutuse intensiivsusele.

Maastikud olgu aga loodussõbralikud ja mitmeotstarbelised ka kaitsealadest väljaspool. Nüüdseks on ülemaailmselt selgeks saamas, et vaid kaitsealadele keskenduv looduskaitse ei suuda täita eesmärki – tagada liikide, elupaikade ning seeläbi inimestele oluliste looduse hüvede säilimist. Kui suudaks, ei oleks me ökoloogilises kriisis. Looduskaitsealad saavad olla tuumikaladeks, tugialadeks, kuid ka kaitsealade vaheline maa peab elurikkust toetama.^[7] Eestis on väljaspool kaitsealasid maastike seisund varieeruv. Kui näiteks saarte või Lõuna-Eesti künklike piirkondade maastikud on üsna heterogeensed, võimaldades inimese toimetamiste kõrval ka eri elupaikade olemasolu, siis suurtes põllumajanduspiirkondades, aga ka suuremate linnade ümbruses ning nõukogude ajal edukalt kuivendatud sooaladel on olukord teine. Kui aga tahame kindlustada elurikkuse ja loodushüvede jätkuva säilimise Eestis ning luua kliimamuutustele hästi vastupidavad maastikud, peame rajama rohkem niidu-, metsa- ja soolaigukesi igasse piirkonda. Ka sinna, kus need praegu on hävinud. Tuleb tagada, et vana metsa oleks metsamaastikus alati piisavalt. Näiteks: nagu üks mahukas uuring ilmsiks toob, on selleks, et kindlustada liikide edukas levimine taastatavatesse ja noortesse metsadesse, vaja, et 10 km raadiuses ümbritseks neid vähemalt 50% ulatuses vana mets.^[8]

Peab hoolitsema, et liigirikkaid niidukooslusi oleks igas külas, linnas, põlluservas ja kõikjal mujal. Peab tooma rohkem kariloomi õue, laskma neil laiemalt maastikus ringi käia, et nad saaksid tuua tagasi ja hoida lilli, linde, putukaid, kes on meieni kandunud aegadest, mil Euroopa maastikes liikusid ringi suured rohusööjad ning kelle jätkuv säilimine nüüd sõltub lilleliste niitude, vanade häiludega metsalaikude, puisniitude ning puiskarjamaade käekäigust.

Soode jt märgalade hoidmisest ning oskusest taastada kuivendatud turbaalade funktsioneerimine sõltub suur osa meie maastike võimest kasvuhoonegaase siduda. Võimalik, et kliimaneutraalset majandust ei saa luua ilma toimivate märg-aladeta: kuna vältimatuid emissioone on ka ring- ja biomajanduse puhul, on just sood oma aina kasvava turbalasundiga need, mis üleliigset heidet puhverdavad. Põllumajanduslikel kuivendatud aladel võiks praeguste praktikate asemel kaaluda veerežiimi taastamist ning märgalaviljeluse rakendamist.

Hädavajalik on liikuda targema ja loodussäästlikuma toidutootmise suunas ning hakata rakendama põllumajanduspraktikaid, mis elurikkuse ja looduse hüvede kahjustamise asemel neid hoopis jõustavad ning osavalt kasutusse võtavad. Ökoloogilised võtted põllumajanduses on suuresti seotud mitmekesisemate maastike loomisega. Miks mitte kaaluda ka ühiskondlikku kokkulepet, et maaelanik ja põllumajandustootja oleksid Eesti „maastike ja loodushüvede vardjad“ – need, kes hoolitsevad meie kõigi ühiste hüvede säilimise eest ning kelle sellealaseid tegevusi kõik ülejäänud ühiskonnaliikmed toetavad.

Mis veel? Igaüks peab muutuma looduskaitsjaks. Me kõik vajame tänastest paremaid teadmisi maastike toimimise ja elurikkuse kohta. Kodanikena peame õppima ära tundma loodusväärtusi ning oluliste loodushüvedega seotud maastikuelemente, oskama neid hoida ja taastada. Iga tegu loeb, iga elurikkust toetav maastikuelement loeb. Kuigi me inimestena tavatseme mõelda suuremas mõõtkavas, on väga suurele osale elustikust olulised just päris väikesed kohad: väike säilinud niidulaik, õiterohke tagaaed, kinnikasvav tiigike, põõsatukk, mahakukkunud puu ja muud säärased märkamatud kohad on miljonitele meie kaasteelistele terve universumi eest. Meie kohus on kindlustada, et neid paigakesi oleks maastikus palju.

^[1] IPCC Special Report on Climate Change, Desertification, Land Degradation, Sustainable Land Management, Food Security, and Greenhouse Gas Fluxes in Terrestrial Ecosystems, 2019.

^[2] T. D. Searchinger, S. Wirsenius, T. Beringer, P. Dumas, Assessing the Efficiency of Changes in Land Use for Mitigating Climate Change. Nature, 2018, nr 564, lk 249–253.

^[3] S. Díaz jt, Summary for Policymakers of the Global Assessment Report on Biodiversity and Ecosystem Services of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services. IPBES, 2019; IPCC Special Report on Climate Change…

^[4] L. Montanarella, R. Scholes, A. Brainich, The IPBES Assessment Report on Land Degra-dation and Restoration. Secretariat of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services. Bonn, 2018.

^[5] T. Newbold jt, Global Effects of Land Use on Local Terrestrial Biodiversity. Nature, 2015, nr 520, lk 45–50.

^[6] R. Marja, R. Nellis, Perioodil 1984–2017 põllulindude arvukuse muutus Eestis ning selle seos põllumajanduse ja kiskjatega. Hirundo, 2018, nr 31, lk 49–68; R. Nellis, Haudelinnustiku punktloendused 2016. aastal. Riikliku keskkonnaseire programmi „Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire“ aruanne, 2016.

^[7] A. Helm, Head maastikud. Sirp, 21.12. 2018.

^[8] R. Crouzeilles, M. Curran, Which Landscape Size Best Predicts the Influence of Forest Cover on Restoration Success? A Global Meta-Analysis on the Scale of Effect. Journal of Applied Ecology, 2016, kd 53, nr 2, lk 440–448.

Välisõhu saastus, kahjulike gaaside ja peenosakeste esinemine välisõhus, on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) hinnangul üks peamisi terviseriske. Saastunud õhk põhjustab südame- ja veresoonkonnahaigusi, kopsuvähki ning kroonilisi kopsuhaigusi nagu astma ja krooniline obstruktiivne kopsuhaigus. 2016. aastal elas 91% maailma rahvastikust paikades, kus õhusaastus ületas WHO välisõhu standarditega kehtestatud piirväärtusi.^[1]

Õhusaaste koosneb gaasilistest komponentidest ja peenosakestest ehk aerosoolidest, mille koostisosad võivad olla nii tahkes kui vedelas faasis. Peamisteks mõõdetavateks gaasilisteks õhusaaste komponentideks on osoon, lämmastik- ja vääveloksiidid, mis põhjustavad inim-organismis mitmesuguseid oksüdatiivseid protsesse. Samas – kui õhus on kõrge osoonisisaldus, leidub seal üldjuhul ka palju teisi lisandgaase, eelkõige mitmeid kahjulikke orgaanilisi ühendeid, nagu erinevad aldehüüdid ja aromaatsed süsivesinikud, mille mõju inimestele võib olla isegi tugevam kui mõõdetavatel markerühenditel.

Õhusaaste toime on pikaajaline ja ta tervisemõju avaldub aastate möödudes. WHO hinnangul põhjustas saastunud välisõhk 2016. aastal 4,6 miljonit enneaegset surma.^[2] Hiljuti Tartu Ülikooli juhtimisel läbi viidud uuring, kus osales ka minu töörühm, näitas, et Eestis põhjustab ainuüksi maapinnalähedane osoon 134 enneaegset surma aastas.^[3]

Õhukvaliteedi lihtsaks hindamiseks on välja töötatud mitmeid indekseid. Üks arusaadavamaid neist on nn Hiina õhukvaliteedi indeks (ÕKI),^[4] mis arvestab kuut erinevat saasteainet. Heaks peetakse õhukvaliteeti, mille ÕKI-väärtused jäävad vahemikku 0–50. Keskmiselt ja tugevasti saastunud õhu (ÕKI vahemikus 151 ja rohkem) tunneb ära juba selle järgi, et nähtavus on piiratud. Saastunud õhus on eemal asetsevate objektide kontuurid hägused, suurlinnades ei ole näha hoonete ülemisi korruseid. Saastunud õhk on ebameeldiva lõhnaga, reaktiivne, tekitab kopsudes ja limaskestadel ärritust. Hingata on raske ja pärast mõnetunnist selles  viibimist võivad silmad kipitada ja näonahk hõõguda. Kui heledate riietega veeta terve päev eriti saastunud õhus, ei pruugi riideid enam mitte kunagi täiesti puhtaks saada.

Kuigi õhusaasteprobleemiga tegeletakse intensiivselt paljudes riikides, on üldine olukord inimtekkelise saastusega läinud pigem hullemaks. Nii mõõdeti Indias eelmise aasta 8. novembril õhusaastuse maailmarekord – ÕKI väärtusega 999, mis on ka olemasolevate mõõteriistade skaala maksimumväärtus. Eesti on küll üks puhtaima õhuga riikidest Euroopas, kuid ÕKI väärtused vahemikus 100–200 pole haruldased ka meil,^[5] eriti talve- ja kevadkuudel.

Mis põhjustab õhusaastet Eestis? Õhusaaste koosneb piiriülesest ja kohalikust õhusaastest.^[6] Näiteks metsatulekahjude suits või tööstusettevõtete saaste võivad Eestisse levida sadade ja isegi tuhandete kilomeetrite tagant.^[7] Samas toovad viimasel ajal valitsevad põhjakaarte ja loodetuuled Eestisse pigem puhast õhku ja saaste on suuresti kohalikku päritolu.

Kohaliku õhusaaste kõige suuremateks allikateks Eestis on lokaalsed kütteallikad ja transpordisektor, eelkõige autotransport. Lokaalse kütte erakordselt suurest õhusaaste jalajäljest olen varem korduvalt kirjutanud.^[8] Lühidalt kokku võttes on kõige suurema saastejäljega ahiküte, eriti kui ahju visatakse puude kõrval ka olmeprügi. Üksainus kodumajapidamine võib nii saastada enam kui terve Iru soojuselektrijaam. Ehkki suhtumist ahiküttesse saadab teatav nostalgia, on see iganenud tehnoloogia, suure saastekoormusega ja väga väikese efektiivsusega, lisaks ka väga suure tuleõnnetusriskiga. Tänapäeval on lokaalse kütte korral kõige efektiivsemalt võimalik sooja toota säästlike soojuspumpadega. Soojuspumpade saastuse jalajälg on oluliselt väiksem, sest nende tööks vajaliku elektri tootmisel, isegi kui selleks põletatakse fossiilseid kütuseid või biomassi, on võimalik saasteained filtritega kokku koguda. Samuti puudub tuule-, hüdro- ja päikeseenergia tootmisel õhusaaste jalajälg.

Transpordiga seotud õhusaaste puhul on Eestis suureks probleemiks naelrehvid, mis peenestavad asfalti. Selle tulemusena levib teede ümbruses, eriti linnades ja eriti kevadel, äärmiselt kahjulik asfalditolm. On räägitud naelkummide aastaringsest keelustamist, kuid kehva teehoolduse tõttu olevat see ilmvõimatu. Pakkusin mõne aja eest välja, et võiks mõelda julgemalt, näiteks katsetada altsoojendatavaid teid,^[9] kusjuures jää sulatamiseks võiks kasutada efektiivseid soojuspumpasid. See heideti hullu professori mõttena kohe kõrvale, kuid Kanadas ja USA-s juba rajatakse selliseid teid ning väiksemas mahus ehitatakse soojendusega teejuppe, näiteks majade sissesõite, ka meie kliimas. Täiesti kasutamata on seni ka maanteede kohal olev ruum. Kui sinna paigutada päikese-
paneelid, siis toodaksid need suvekuudel arvestatava osa energiast, mida oleks vaja talvekuudel teede soojendamiseks ja hoiaks teed ka suuresti lumevabad. Teede lahtilükkamisele kulub talvel miljoneid ning selleks kasutatakse suurel hulgal fossiilseid kütuseid ja viiakse keskkonda tonnide viisi soola. Veelgi suurem kulu, mõõdetav miljardites, on naelkummide poolt lõhutud teede taastamisele minev summa. Mõõtmatu kulu ühiskonnale aga on naelkummide poolt põhjustatud õhusaaste tõttu enneaegselt surnud sajad inimesed. Kindel on see, et lihtsaid ja odavaid lahendusi ei ole, kuid seegi, et meil on vaja mõelda pikas ajaskaalas: mõelda ja rehkendada ning leida naelkummidele alternatiiv.

Omaette probleem on sisepõlemismootorites tekkivad heitgaasid, kusjuures kõige enam saastavad diiselkütusel töötavad sõidukid. Ka parima tehnoloogiaga ei ole võimalik sisepõlemismootoritega masinate õhusaastet täielikult vältida. Liiatigi kohtab Eestis tänavapildis teinekord masinaid, millel on taga lausa sinine suitsulont nagu vanasti Ungari päritolu Ikarus-bussidel. Üks selline tehniliselt korrast ära sõiduk saastab õhku enam kui 100–1000 korras sõidukit ja ei tohiks liikluses üldse osaleda. Paraku ta liigub, sest nii nagu naelrehvide puhulgi, on õhukeseks lihvitud politseil olulisemaid prioriteete kui tossavaid sõidukeid erakorralisele ülevaatusele saata.

Millised on lahendused sisepõlemismootorite saastusega toimetulekuks? Praegu on elektrimootoritega töötavate, õhku mitte saastavate sõidukite arendus ja kasutuselevõtt väga kiire. Laiem üleminek elektrisõidukitele käib paraku siiski aeglaselt ja nii ennustatakse, et näiteks 2025. aastaks on ainult 30% müüdavatest sõidukitest elektri- või hübriidajamiga (elekter+sisepõlemismootor).^[10] Kuna Eesti jääb suuresti vananenud sõidukite surnuaiaks, on meil see protsent tõenäoliselt veelgi väiksem.

Samas on maailmas hulgaliselt näiteid, kuidas elektriga liikuvate sõidukite osakaalu otsustavalt suurendada. Hiina RV keelustas juba mõnda aega tagasi bensiinimootoriga võrride kasutamise ning praeguseks on Hiinas 99% maailma 250 miljonist kaherattalisest elektrisõidukist. Samuti on Hiina suuremates linnades võimalik soetada ainult elektrisõidukeid ja 2018. aastal müüdi Hiinas elektriautosid enam kui kogu maailmas kokku. Selline administratiivne lähenemine on mittedemokraatlikus ühiskonnas lihtne. Erinevalt Hiinast on Taiwanis bensiinimootoriga võrrid üheks põhiliseks õhusaasteallikaks ja käib debatt selle üle, kas demokraatlikus ühiskonnas on võimalik millegi kasutamist ära keelata. Minu meelest on siinkohal administratiivne lähenemine õigustatud, sest üksikindiviidi õigused kahjustavad väga paljude teiste õigust puhtale keskkonnale.

Kui pole poliitilist soovi liikuda nullsaastusega sõidukite suunas administratiivses võtmes, leidub ka pehmemaid meetmeid, milleks üldjuhul on mitmesugused soodustused. Norras rakenduvad elektriautodele mitmesugused maksuvabastused ning soodustused parkimisel ja teemaksude tasumisel. Tänu neile soodustustele moodustasid Norras 2019. aasta märtsis elektriautod ligi 60% kõigist müüdud uutest sõidukitest. Eestis soetati aastail 2011–2014 ELMO elektriautode toetusmeetme abil ligi 650 elektriautot, kuid kohe peale meetme lõppemist kukkus elektriautode müük sisuliselt nulli. Loodetakse, et uus elektriautode toetusskeem käivitub juba selle aasta lõpus, kuid ilmselt oluliselt väiksemas mahus kui varasem ELMO programm (arvatavalt ca 30 auto jaoks aastas).^[11] Riigiametnikud on toetusmeetme väljatöötamisele palju auru kulutanud, kuid selle mõju õhukvaliteedile saab niisuguse alarahastatuse korral olema sisuliselt olematu. Arvestades praegust väga suurt vanade ja saastavate sõidukite hulka Eestis, peaksime valima senisest hoopis radikaalsema tee transpordisektori saastekoormuse vähendamiseks, kaasates nii administratiivsed kui pehmed meetmed.

^[1] Ambient (Outdoor) Air Quality and Health. WHO, 02.05.2018. https://bit.ly/2FlSZpw.

^[2] Sealsamas.

^[3] Uuring näitab, kuivõrd on Eesti inimesed ohustatud maapinnalähedase osooni õhusaastest. Keskkonnainvesteeringute Keskus. https://bit.ly/2ZfnSap.

^[4] Vt Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Air_quality_index.

^[5] Igaüks võib reaalajas õhusaaste indikaatoreid vaadata veebilehelt http://ohuseire.ee/.

^[6] http://www.vikerkaar.ee/archives/2461. Toim.

^[7] Vt nt ka meie uuringut: S. M. Noe jt, Seasonal Variation and Characterisation of Reactive Trace Gas Mixing Ratios over a Hemi-Boreal Mixed Forest Site in Estonia. Boreal Environment Research, 2016, kd 21, nr 3/4, lk 332–344.

^[8] Nt Ü. Niinemets, Vähem naelrehve ja ahikütet. Eesti Päevaleht, 18.08.2012; Ü. Niinemets, Enneaegne surm kliimamuutustega võideldes: konflikt Euroopa ja Eesti energia- ja õhusaastepoliitika vahel. Postimees, 19.11.2016.

^[9] Ü. Niinemets, Vähem naelrehve ja ahikütet.

^[10] Driving into 2025: The Future of Electric Vehicles. J. P. Morgan, 10.10.2018. ttps://bit.ly/2EFROAK.

^[11] Y. Tampere, Elektriautode uus toetusmeede avaneb tõenäoliselt juba kolmandas kvartalis. Accelerista, 20.02.2019. https://bit.ly/324sflu.

Ükskõik kas antropotseen saab uue geoloogilise ajastiku staatusse või mitte, võib seda määratleda kui aega, mil inimene kui liik on muutnud – olgu paremuse või halvemuse poole – Maad kui tervikut (elusolendite liike, ökosüsteeme, vesi, õhku, maad ja muidugi kliimat).^[1] Siin kirjeldan ma esmalt kolme meie antropotseeni-aegse eetilise kitsikuse tunnusjoont ning visandan seejärel kolm võimalikku viisi sellele vastamiseks.

Esiteks tõstatab antropotseen – arvatavasti esimest korda – plindrisse ajava küsimuse, mida teha, kui moraalne vastutus langeb terve inimliigi, mitte mõnede indiviidide või gruppide õlgadele. Seniajani on säärase probleemi näited kuulunud üksnes müütide või ulme valda: kõigil inimestel, kuivõrd nad kõik on Jumala lapsed, on teatud kohustused Tema ja Tema loodu ees; või siis näib, et tulnukate rünnaku puhul meie planeedile peaks meil kõigil põhimõtteliselt olema oma liigist tulenev kohustus seda planeeti kaitsta. Siin on tähtis teha vahet antropotseenil ja mõnedel selle aspektidel, näiteks kliimamuutusel: isegi kui on võimalik, et kliimamuutuse eest kannavad vastutust ainult teatud individuaalsed üksused (näiteks suurimad CO₂ emiteerijad), oleme antropotseenis kõik osalised juba definitsiooni poolest.

Teiseks tähendab antropotseeni reaalsuse aktsepteerimine seda, et loodusele ei saa enam vaadata kui millelegi 100% mitteinimlikule. Maa muutub millekski, mille meie kui liik oleme teinud, olgugi seda kavatsemata. Niisiis peab eetilise mure sfäär antropotseenis laienema, sest meie maailm on laienenud – me oleme erilises ja seetõttu moraalselt nõudlikus suhtes palju enamate olendite ja objektidega kui iial varem. Tõsi küll, liustikud ja jäämäed ei ole meie lemmikloomad. Kuid antropotseenis on liustikud ja jäämäed saanud meie asjaks viisil, mis ei olegi nii väga erinev sellest, kuidas me suvekodu aed ja tiik on meie asjad.

Kolmandaks, kui see, mida me nimetame „looduseks“, kannab märgatavat inimtegevuse pitserit, siis kannavad inimesed tõepoolest teataval määral vastutust „looduslike“ katastroofide eest, mis tabavad teisi inimesi – praegu ja veel pikka aega tulevikus. Luues erilised suhted „loodusega“, oleme loonud erilised sidemed ka tervete inimpõlvedega, kelle pärast me muidu – kui üldse – tunneksime muret üksnes impersonaalselt.

Need kolm punkti näikse kiskuvat igaüks ise suunda. Teine ja kolmas punkt seavad meie ette ülejõukäiva mõtte, et enam-vähem kõik Maa peal leiduvad asjad ja olendid väärivad lähemas ja kaugemas tulevikus minu hoolt kui midagi neile võlgnetavat. Esimene punkt seevastu peab paratamatult lahjendama meie individuaalset arusaama sellest, mida täpselt ma neile võlgnen (mida olen mina valesti teinud, mida mina suudan ja peaksin tegema õigesti) – liigi Homo sapiens liikmena olen ma lõppeks kõigest üks 7,7 miljardist isendist, arvestamata veel kõiki neid, kes tulid enne või tulevad pärast mind.

Niisiis näib, et puhtalt üksikisiku moraali küsimusena ei ole „antropotseenis õigesti talitamine“ kuigi lihtsasti teostatav ülesanne. Millised on alternatiivid? Vaatlen põgusalt kolme suunda.

Üks mõte on kehtestada kollektiivsed heategemise, kahju vältimise ja kahjude heastamise kohused – st kohused, mis tuleb eeskätt omistada tegutsejahulkadele kui kollektiivide moodustajaile.^[2] Kummatigi, isegi kui see võib osutuda mõistlikuks strateegiaks mõningate kliimamuutuse taoliste probleemidega käsitlemiseks (mis ongi õigupoolest Crippsi eesmärk), näib antropotseen kui niisugune nõudvat terve inimliigi kohtlemist ühe kollektiivina, ja ei ole sugugi kindel, kas see mõiste oleks sidus. Pealegi nõuaks iga niisugune puhtalt moraalne ettepanek ikkagi õiglaste ja efektiivsete poliitiliste institutsioonide tuge.

Teine mõte oleks jätta selja taha jutt kohustest ning keskenduda selle asemel niisuguste vanade ja uute vooruste nagu õiglus, lootus ja tõemeelsus^[3] või siis „roheliste vooruste“^[4] kultiveerimisele. Kummatigi ähvardab seda ettepanekut oht jääda veelgi hämaramaks kui eelmine, kui asi jõuab voorusliku käitumise organiseerimiseni tõhusaks kollektiivseks tegevuseks – mida me antropotseenis toimetulekuks kahtlemata ju vajame.

Kolmas ettepanek võtaks selgelt fookusesse poliitika kui esmase tegevusvälja, kus antropotseeni eetiliste küsimustega rinda pista. Inimliik ei ole poliitiline üksus, aga ainult üleriiklikud ja globaalsed institutsioonid näikse ligilähedaseltki andvat välja antropotseenis vajaliku „suuruse“. Siiski on vaieldav, mida täpselt poliitika suudab ja mida ta peaks siin tegema, eriti kui jääda kindlaks demokraatia teooriale ja praktikale. Eriti arvestades, et isegi kui moraalses plaanis tulevased põlvkonnad ja inimesest mõjutatud loodus on meie hoolt väärt, siis ometigi „demokraatlikus plaanis need ei loe – või loevad ainult derivatiivselt, kui poliitilised tegutsejad oma saatusest hoolivad. Ja poliitiliste tegutsejate sundimine hoolima, kui nad tegelikult ei hooli, on nii ebademokraatlik kui olla saab, eriti kui kõnealune demokraatia juhtub veel olema liberaalne“.^[5]

Kokkuvõttes väidaksin, et sellised seisukohad on kõik liiga dramaatilised. Lõppude lõpuks läheb juba praegu osa meie panusest maksumaksjatena inimeste hüvanguks, kes ei ole ei meie ise, meie perekonnad, põlvkonnakaaslased ega isegi kaaskodanikud. Esiteks investeeritakse ühe riigi maksutulu (vähemalt ideaaljuhul) osaliselt selle riigi enda pikaajalisse jätkusuutlikkusse. Sellega tagavad praegused kodanikud osaliselt tulevaste kodanike eksistentsi ja heaolu. Ja et see toimiks, ei pea praegused kodanikud nondest tulevastest, selle heaolu osaliseks saavatest kodanikest hoolima. Väita, nagu oleks selline asjade käik ebademokraatlik, tundub ekslik. Teiseks on demokraatlike riikide määratu enamus teiste maadega tihedas vastastikuse sõltuvuse suhtes. Osa maksumaksjate rahast kulub ka selle suhte toitmiseks, millest saadavad hüved lähevad osaliselt nonde teiste riikide praegustele ja tulevastele kodanikele. Jällegi ei kannata riik neid ressursse üle kandes mingi illusiooni all, nagu hooliksid tema kodanikud võõrastest rahvastest, ja ei pruugi isegi olla selge, et see suhe teeniks tema praeguste kodanike huve – tõenäolisem on, et sellest saavad kasu riigi tulevased kodanikud, aga see, nagu me just leidsime, ei tee veel asju ebademokraatlikuks.

Niisiis ei tõstata antropotseen demokraatia jaoks lahendamatut probleemi, vaid kitsama (kuid muidugi keerulise) küsimuse, kuidas teha kodanikele vastuvõetavaks ressursside mittekorvatavad ülekandmised (st nende ohverdamine) võõrriikide kodanike tulevaste põlvkondade hüvanguks. Siin aga ei ole vaja niivõrd uusi või paremaid demokraatiaid.^[6] Meil on sedasorti omakasupüüdmatust poliitilisest tegevusest üks tugev pretsedent: need rahvusvahelised ja kohalikud poliitikad, millega 1980. aastate lõpust peale püüti lõpetada osoonikihi hõrenemist. Toona elavatele põlvkondadele oli osoonikihi parandamisest üksnes õige vähe kasu, kui üldse. Suurem osa jõupingutustest kulus selle asemel ilmselt osoonikihi taastamisele hilisemate, ja põhimõtteliselt määramatult arvukate põlvkondade hüvanguks – need olid seega põlvkondlikust vaatevinklist peaaegu läbinisti altruistlik aktsioon. Ka ei tekkinud mingeid probleeme omaenda versus võõraste kodanike hüveks tegutsemisest – kuivõrd me kõik elame sõna otseses mõttes sama päikese all, siis muutusid niisugused vahetegemised mõttetuks. Mitte üheski mõttes ei ole võimalik öelda, et näiteks Itaalia tegevus võinuks olla suunatud „osoonikihi taastamisele selle ja äärmisel juhul paari järgmise põlvkonna itaallaste jaoks“. Lõpuks ei pidanud valitsused oma otsuste legitimeerimiseks ootama, kuni nende kodanikud neile selles küsimuses oma arvamust väljendavad. Tegudeni jõuti täiesti sõltumatult sellest, mida toonasel põlvkonnal selle kohta öelda oli. Osooni juhtum pakub ajaloolist näidet sedasorti poliitikatest, mida antropotseenis vaja läheb, tõestades ühtaegu, et niisugused tegevused ei pruugi kujutada endast mingit ohtu demokraatiale. (Artikli kirjutamist toetas ETAg grant PUT1630.)

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud T. P.

[1] Vt C. Bonneuil, J.-B. Fressoz, The Shock of the Anthropocene: The Earth, History and Us. London, 2015; C. Hamilton, Defiant Earth. The Fate of Humans in the Anthropocene. Cambridge, 2017. Mulle õpetas palju: G. Pellegrino, M. Di Paola, Nell’Antropocene. Etica e politica alla fine di un mondo. Rooma, 2018. https://www.vikerkaar.ee/archives/19449.

[2] Üksikasjalikku ülevaadet vt: E. Cripps, Climate Change and the Moral Agent: Individual Duties in an Interdependent World. Oxford, 2013.

[3] B. Williston, The Anthropocene Project: Virtue in the Age of Climate Change. Oxford, 2015.

[4] D. Jamieson, Reason in a Dark Time: Why the Struggle Against Climate Change Failed – and What It Means for Our Future. Oxford, 2014, ptk 6.

[5] M. Di Paola, D. Jamieson, Climate Change and the Challenges to Democracy. University of Miami Law Review, 2018, kd 72, nr 2, lk 420.

[6] Ehkki vt N. Stehr, Exceptional Circumstances: Does Climate Change Trump Demo-cracy? Issues in Science and Technology, 2016, kd 32, nr 2; J. S. Dryzek, J. Pickering, The Politics of the Anthropocene. Oxford, 2018.

Toimetajalt: Maailma kliimateadlased on üksmeelel, et koduplaneedi katastroofilise kuumenemise ära hoidmine nõuab “kiireid, kaugeleulatuvaid ja pretsedendituid muutusi kõigis ühiskonna osades”. Nii lihtne see ongi. Fossiilkütuste kasutamisega õhu saastamine, milles Eesti on maailma esirinnas, on vaid üks paljudest probleemidest, millele lisanduvad intensiivsest põllumajandusest tekkivad kahjud, maakasutusest, ehitusest, halvast linnaplaneerimisest tekkiv keskkonnakahju ning palju muud. Poliitikud võivad veel reaalsust ignoreerida; üle maailma levivad kliimastreigid, XR-liikumised ja aina jõulisemalt kõlavad teadlaste hoiatused viitavad aga, et nelikümmend aastat antud hoiatused on kohale jõudmas.

Kuidas edasi? Septembris toimuval ÜRO kliimakohtumisel kutsutakse riike üles ambitsioonikamaid eesmärke seadma. Samal ajal toimuvad ka uued ülemaailmsed kliimastreigid ja muud üritused, mis kutsuvad üles kriisi tõsidust teadvustama ja tegutsema.

Samas vaimus on ka Vikerkaare septembrinumber pühendatud ökovisioonidele: lühikestele, konkreetsetele ja praktilistele tekstidele, mis aitavad mõista, kuidas me oleme siia sattunud ja milline võiks elamiskõlblik Eesti antropotseenses maailmas välja näha. Avaldame üle kolmekümne teksti ökoloogidelt, geograafidelt, linnastumisekspertidelt, filosoofidelt, sotsioloogidelt, ajaloolastelt ja aktivistidelt, kes kõik annavad oma mätta otsast vastuse lihtsale küsimusele: Mida teha?

Väikese isutajana avaldame mõned sihti seadvamad ökovisioonid järgmistel päevadel. Allpool leiate keskkonnakaitsja Peep Mardiste ülevaate vee seisundist Eestis. Kes tellib Vikerkaare enne 20. augustit leiab ökovisioonide-numbri juba oma postkastist. Kui tahad säästa paberit, telli e-Vikerkaar või saada paberväljaanne sõbra aadressile!

VESI

Eestis on vee kättesaadavusega lood hästi. Meil on mereline kliima, Atlandilt tuleb pidevalt niisket õhku, mis siinkandis alla sajab. Tänu tasasele maale, vegetatsioonile ja paljudele märgaladele jääb taevast tulev vesi kenasti loodusse püsima ega voola kohe merre tagasi. Riigi Ilmateenistuse andmetel on meil sademete pikaajaline keskmine 672 mm aastas. Proovige ette kujutada 67 cm paksust veekihti kogu Eestit katmas – aga see ongi summaarne sademetekogus, mis siin alla sajab!

Meie globaalses kontekstis hea varustatus mageveega ei tähenda siiski, et Eestis veega probleeme ei oleks. Veekvaliteeti halvendab peamiselt inimtegevus tootmisest ja majapidamisest või põllumajandusmaastikest veekogudesse jõudva reostuse kujul. Joogivee kvaliteedile avaldavad mõju ka looduslikud tegurid, näiteks suur radoonisisaldus Harjumaa ja Lääne-Virumaa põhjavees.[1]

Väikeasulate probleemne reoveekäitlus

Mis puudutab veereostust, siis aegreal vaadates on olukord parem kui mõned aastakümned tagasi N. Liidu päevil, mil suhtumine reostusse oli ükskõiksem. Punktreostusallikatega on situatsioon paranenud kõige rohkem. Suuremad ja väiksemad linnad said 1990. aastate esimeses pooles tagastamatu välisabina peamiselt Põhjamaadest palju toetust reoveepuhastite korrastamiseks. Eesti võttis 90ndate keskel ka paar laenu Maailmapangalt ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt, et kaasajastada suuremate linnade reoveesüsteeme ja joogiveetrasse. Hiljem on oma veedirektiivide karmide nõuete täitmiseks meid miljarditega toetanud Euroopa Liit.

Neil investeeringutel on olnud selge positiivne mõju keskkonnaseisundile ja elanike tervisele. Statistikaameti andmetel on võrreldes 2000. aastaga punktreostusallikatest keskkonda jõudva fosfori kogused vähenenud kolmveerandi võrra, lämmastiku kogused ligi poole võrra ning orgaaniliste reoainete heide kokku samuti ligi poole võrra.[2]

Kui suurtes linnades puhastus üldiselt toimib, siis väikeasulates probleemid reoveesüsteemidega püsivad. Valdade tasandil hoiduvad poliitikud vajalikest investeeringutest reoveekäitlusse, sest peaksid siis raha tagasiteenimiseks tõstma elanikelt küsitavat veehinda, mis tekitaks pahameelt. On näiteid, kus väikestes kohtades on abirahade toel valmis ehitatud nii mastaapsed ja moodsad süsteemid, et valdadel on probleeme jooksvate kulude katmise ja kvaliteedi hoidmisega. Betooni ja raua usku ettevõtted ja ametnikud on süstemaatiliselt tõrjunud ökopuhastite kasutuselevõttu, kuigi see oleks paljudes väiksemates asulates pikas plaanis palju efektiivsem ja jõukohasem lahendus. Nii tehnilised teadmised kui ka töötavad näited on olemas, aga ökoloogilised lahendused on endist viisi masendavalt vähe levinud.

Palju abi on muuhulgas läinud endiste Nõukogude militaarobjektide jääkreostuse koristamiseks, aga omal ajal tonnide kaupa maha kallatud lennukikütus põhjustab seni mitmes kohas probleeme teatud põhjaveehorisontides.

Proovivõtt ja tulemuste analüüs on kulukas lõbu. Põhinäitajate osas on Eestis olemas küllalt hea ülevaade suuremate jõgede ja järvede veekvaliteedist. Paraku on isegi peamiste veekogude puhul napilt infot näiteks taimekaitsevahendite või ravimijääkide sisalduse kohta. Keskkonnaagentuuri poolt möödunud aastal tehtud ülevaate kohaselt leiti Emajõe veekvaliteeti analüüsides jõeveest kaheksa pestitsiidi jääke, kusjuures neist glüfosaadi ja propamokarb-hüdrokloriidi sisaldused ületasid aasta keskmisena lubatud piirnorme.[3] Ühtlasi leiti valuvaigisti diklofenaki ja kahe hormooni jääke ning kõige kurioossema juhtumina koguni putukamürgi DDT jääke, mis keelustati juba 50 aasta eest.[4]

Murelaps põllumajandus

Üks peamisi põhjusi, miks Tartu külje alla tselluloositehast ei tulnud, oli kohalike elanike ja teadlaste mure lisanduva fosfori pärast, millega Peipsi järv on juba niigi üle küllastunud. Võrreldes paiksete reostusallikatega on hajareostus raskemini jälgitav, kontrollitav ja tõrjutav. Peamine hajareostuse allikas on veekvaliteedi osas põllumajandus – põldudele viidavate väetiste ja taimekaitsevahendite tõttu.

Võrreldes aastaga 2004 on intensiivse põllumajandustootmisega hõlmatud alad Statistikaameti andmeil suurenenud 32% ning taimekaitsevahendite kasutus hektari põllumajandusmaa kohta kasvanud 3,5 korda.[5] Toimeaine kogusesse ümberarvestatuna turustati Eestis 2018. aastal 643 tonni taimekaitsevahendeid. Võrreldes 2011. aastaga on turustatud taimekaitsevahendite kogused suurenenud kolmandiku võrra, kuigi hetkel on õnneks juba kerge langustrend.

Seda arvestades pole ime, et põllumajandusest on pärit lõviosa meie veekogudesse jõudvatest saasteainetest – üle 70% lämmastikust ja üle 50% fosforist.[6] Kui 2005. aastal kasutati põllumajanduses väetisena lämmastikku 20 000 tonni, siis aastal 2017 juba 37 000 tonni. Fosfori kasutamine väetisena suurenes samal ajavahemikul 6000 tonnilt 9000-le.[7] Lisaks kajastub taimekaitsevahendite suurenenud kasutus nii keskkonnas kui kahjuks ka meie toidus. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika on intensiivset põllupidamist soosinud ja on vist naiivne loota, et järgmise EL eelarveperioodi (2020–2027) reeglid põllumajandustoetustele radikaalselt muutuvad.

Veekvaliteedi kontekstis on põllumajandusmaastikel suureks riskiallikaks lisaks põldude väetamisele ja mürgitamisele lautade ja sõnnikuhoidlate kasin olukord. Tegu on küll teoreetiliselt lihtsasti kontrollitavate punktreostusallikatega, aga erinevalt tehase väljalasketorust on laudad valvsate kodanike silma alt rohkem eemal ja ka linnakontorites töötavatele keskkonnaametnikele kaugeteks objektideks.

Statistika näitab, et mida väiksem laut, seda rohkem probleeme reostusega. Keskkonnaministeeriumi tellimusel 2017. aastal valminud loomakasvatusettevõtete sõnnikuhoidlate inventuur näitas, et väikestes farmides tuleb üsna sageli ette veekaitsenõuete rikkumist.[8] Näiteks alla 50 lehmaga farmidest 59% puhul oli virtsahoidla seisukord rahuldav, hea oli olukord vaid 30% juhtudest. Selgus, et kriitilisele olukorrale vaatamata plaanib vaid 1/5 väikestest piimafarmidest sõnnikumajandusse investeerida. Sisuliselt näitab see, et trahvimist ei kardeta ja reostuskontrolli investeerimisele eelistatakse tasahilju ümbritsevat loodust edasi reostada.

Mida peaks tegema?

Vee kättesaadavuse kontekstis on kliimamuutuse olulisimaks mõjuks Eestis veerežiimi muutused – talved jäävad lumevaesemaks, kevadine suurvesi jõuab kätte varem ja suviste põudade tõenäosus suureneb. See kõik mõjutab nii ökosüsteeme kui inimeste toimetusi, eelkõige põllumajandust. Mida peaksime veekogude ökosüsteemide säilimise ja kvaliteetse joogivee kättesaadavuse huvides tegema?

Kantseliitlikult sõnastatuna: vee ja veekogude kvaliteedi tagamiseks peaksime täitma Euroopa Liidu veeraamdirektiivi[9] kõiki nõudeid ja siis ongi kõik hästi. Direktiivi raames on eksperdid keeruka korra järgi ära hinnanud kõigi veekogude seisundi ja andnud neile hinnangu alates „halvast“ kuni „väga heani“. Direktiiv töötab lihtsalt – liikmesriikidele pannakse eesmärgiks saavutada veekogude seisundi parandamine, kuni need saab arvata kvaliteediklassi „väga hea“. Ohumärgiks on see, et ambitsioonikas direktiiv on praegu ümbervaatamisel ja kuna „väga hea“ saavutamine saastunud jõgedel on kulukas, siis otsivad mitmed liikmesriigid võimalusi direktiivi nõudeid lahjendada.

Kõige olulisema tegevusena tuleb lõpetada põldudelt probleemsete ainete imbumine kraavidesse ja põhjavette ning see on tehtav vaid riigi teadliku sekkumisega. Psühholoogiliselt ei tohiks see olla keeruline, sest pidevate toetuste ja kompensatsioonide tõttu on põllumehed harjunud toimetama väljaspool vabaturgu. Praegu on hea hetk muuta põllumajandus keskkonnasõbralikuks, sest alanud on arutelud, millele kulutada Euroopa Liidu 2021.–2027. aasta eelarve põllumajandustoetusi. Veekaitse huvides ei tohiks toetuse määramise aluseks enam olla mitte kellegi hektarite või lehmade arv, vaid valmisolek toota toitu nii, et lämmastiku, fosfori ja taimekaitsevahendite jõudmine loodusse kahaneks. Mahepõllundus ja vähesem lihatootmine on loogilised teed, aga ka „tavaline“ põllumajandus saab tehnoloogiliselt hakkama oluliselt vähema „keemiaga“ ja see signaal tuleb riigil uute toetuste skeemiga üheselt anda. Erilise tähelepanu all peavad seejuures olema need nõrgalt kaitstud põhjaveega alad, kus on täna ühtlasi suur loomkoormus – Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eesti ning Saaremaa.

Paralleelselt põllumajandustoetuste ümbermängimisega tuleks Eesti kui suure abisaaja jaoks ilmselt viimaseks jäävat EL-i eelarve seitseaastakut kasutada selleks, et rahastada reoveepuhastuse moderniseerimist väikeasulates. See oleks nii elanike kui looduse tervise huvides tark valik.

[1] R. Perens, Eesti põhjavee kaitstuse kaart. Eesti Geoloogiakeskus. Tallinn, 2001.

[2] Vt Eesti Statistika Kvartalikiri, 2018, nr 2.

[3] Tartu linna keskkonnaseisund. Koost. M. Linder jt. Keskkonnaagentuur, 2018. http://kaur.maps.arcgis.com/apps/MapJournal/index.html?appid=ce873f23f18b48fabbf9bd7fde83c995#.

[4] M. Laht, G. Nurk, K. Vooro, Jälgimisnimekirja ainete uuring. Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Tallinn, 2016. http://www.envir.ee/sites/default/files/jalgimisnimekiri_2016_aruanne.pdf.

[5] Turustatud taimekaitsevahendite kogus vähenes mullu ligi kuuendiku. Eesti Statistika, pressiteade nr 127, 05.12.2018. https://www.stat.ee/pressiteade-2018-127.

[6] Keskkonnaministeerium: põllumajandusreostus on vaja pöörata langustrendile. 11.03.2015. http://www.envir.ee/et/uudised/keskkonnaministeerium-pollumajandusreostus-vaja-poorata-langustrendile.

[7] PM065: Mineraalväetiste kasutamine aruandeaasta saagile. Eesti Statistika. http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=PM065.

[8] Loomakasvatusettevõtete sõnnikukäitluse ja sõnnikuhoidlate inventuur: Lõpparuanne. Tartu, 2017. http://www.envir.ee/sites/default/files/sonnikuhoidlate_lopparuanne_18_05_2017.pdf

[9] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, 23. oktoober 2000, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02000L0060-20141120&from=EN.

Toimetajalt: Maailma kliimateadlased on üksmeelel, et koduplaneedi katastroofilise kuumenemise ära hoidmine nõuab “kiireid, kaugeleulatuvaid ja pretsedendituid muutusi kõigis ühiskonna osades”. Nii lihtne see ongi. Fossiilkütuste kasutamisega õhu saastamine, milles Eesti on maailma esirinnas, on vaid üks paljudest probleemidest, millele lisanduvad intensiivsest põllumajandusest tekkivad kahjud, maakasutusest, ehitusest, halvast linnaplaneerimisest tekkiv keskkonnakahju ning palju muud. Poliitikud võivad veel reaalsust ignoreerida; üle maailma levivad kliimastreigid, XR-liikumised ja aina jõulisemalt kõlavad teadlaste hoiatused viitavad aga, et nelikümmend aastat antud hoiatused on kohale jõudmas.

Kuidas edasi? Septembris toimuval ÜRO kliimakohtumisel kutsutakse riike üles ambitsioonikamaid eesmärke seadma. Samal ajal toimuvad ka uued ülemaailmsed kliimastreigid ja muud üritused, mis kutsuvad üles kriisi tõsidust teadvustama ja tegutsema.

Samas vaimus on ka Vikerkaare septembrinumber pühendatud ökovisioonidele: lühikestele, konkreetsetele ja praktilistele tekstidele, mis aitavad mõista, kuidas me oleme siia sattunud ja milline võiks elamiskõlblik Eesti antropotseenses maailmas välja näha. Avaldame üle kolmekümne teksti ökoloogidelt, geograafidelt, linnastumisekspertidelt, filosoofidelt, sotsioloogidelt, ajaloolastelt ja aktivistidelt, kes kõik annavad oma mätta otsast vastuse lihtsale küsimusele: Mida teha?

Väikese isutajana avaldame mõned sihti seadvamad ökovisioonid järgmistel päevadel. Alustuseks vaatleb ajaloolane Linda Kaljundi, kuidas eestlaste arusaam endast kui loodusrahvast suhestub meie ökoloogilise reaalsusega. Kes tellib Vikerkaare enne 20. augustit leiab ökovisioonide-numbri juba oma postkastist. Kui tahad säästa paberit, telli e-Vikerkaar või saada paberväljaanne sõbra aadressile!

Eestlased on loodusrahvas. Muistne loodususk säilis võõrmõjudest hoolimata sajandeid ning tänapäevani peab iga eestlane loodust pühaks. See kajab vastu meie folklooris ja lauludes. Kuskil mujal Euroopas ei ole säilinud nii palju puutumatut loodust kui Eestis. Iga eestlane tunneb looduses peituvat väge, ravimtaimi ja seenekohti. Terves Euroopas ja võib-olla terves maailmas pole ühtegi rahvast, kelle suhe loodusega oleks nii lähedane kui eestlastel. Ühtekokku elab riikides, mille süsinikuheitmed on Eestist väiksemad, 859 miljonit inimest. Eesti noorte keskkonnateadlikkus on madal ja pole viimase 10 aastaga paranenud nagu maailma noortel tervikuna. Põhjavee kvaliteet on hakanud uuesti halvenema. Glüfosaadil baseeruvate herbitsiidide kasutamine on 15 aastaga neljakordistunud. Eesti prügimajandus ei motiveeri sorteerimist. Taastuvenergia kõrval räägitakse järjest rohkem tuumajaamast.

Seda rida võib igaüks ise jätkata – mõlemat tüüpi väiteid kõlab järjest rohkem ja kirglikumalt. Üha sagedamini näikse need käivat justkui kahe erineva Eesti kohta. Kuidas saab ühe maa ja rahva suhet keskkonnaga nii erinevalt kirjeldada? Pakun, et lõhestunud minapilti tuleks võtta kriisi – ja loodetavasti ka peatse murrangu indikaatorina. Globaalse kliimakatastroofi taustal tekitab keskkond järjest rohkem konflikte ka Eestis: protestid taristu- ja tööstusprojektide vastu, vaidlused põlevkivi ja energeetika, metsanduse, loomade õiguste üle, kliimastreik jne. Kevadest saadik lisandub probleemidele valitsus, mille rahvuskonservatiividest ministrid eitavad inimtekkelist kliimamuutust. Ning muidugi peaminister, kes ei toetanud mais EL-is kliimaneutraalse majanduse tagamist – loodusrahva riik paigutus sellega mitte innovaatiliste Põhjamaade, vaid süsinikusõltlastest Visegrádi riikide sekka.

Keskkonnakaitse võtmeküsimus on teatavasti inimene. Eestis on lõhe rahvuse enesekuvandi ja keskkonnaprobleemide vahel muutunud järjest kriitilisemaks probleemiks. Rahvuslikus identiteedis valitsev soe ja mõnus, rahu ja enesekindlust sisendav loodusrahva-minapilt ei mobiliseeri tegutsema, muutma harjumusi ja avaldama survet poliitikutele. Viimasel ajal räägitakse palju põlevikivitööstusest, kuid see on jätnud varju tõsiasja, et ka Eesti elanikud ise peaksid oma (majanduskasvuga kosunud) ökoloogilist jalajälge oluliselt vähendama: piirama autokasutust, parandama prügi sorteerimist ja ringmajandust, vähendama tarbimist jne. Omamoodi märgina kuvandi ja ökosüsteemi vahel kasvavast vastuolust võib võtta isegi Valdur Mikita viimast teost „Eesti looduse kannatuste aastad“,[1] mis mõjub eesti identiteeti tublisti turgutanud „metsikute lingvistikate“ järel ootamatultki sünge ja ebamugavana.

Mida saaks ja tuleks loodusrahvamüüdiga keskkonnakriisi ajastul teha? Selle alavääristamine või kõrvaleheitmine ei tundu võimalik ega mõistlik – ja nagu on näidanud mitmed hiljutised protestid, peitub selles suur mobiliseeriv jõud. Küll aga tasuks müüdi ajaloo ja tähenduse üle aktiivsemalt arutada. Alates 19. sajandist on loodus mänginud rahvuste identiteedis tähtsat rolli. Rahvaste suhe loodusega on küll iidne, kuid sümbolid ja kuvandid ei pruugi olla ei vanad ega ainulaadsed. Võtame näiteks metsa. Just 19. sajandil sai mets oluliseks teemaks saksa ja vene, Skandinaavia ja Kesk-Euroopa maade rahvusluses. Millal sündis idee eestlastest kui metsarahvast? Talurahva elus, uskumustes ja kultuuris olid puud tähtsal kohal, kuid suhe nendega oli pragmaatiline.[2] 18.–19. sajandil kirjutasid aadlikud ja haritlased tihti talupoegade hoolimatusest metsa vastu, vargustest ja raiskamisest. Muidugi väljendub siin eliidi soov hoida loodusressursside käsutaja ja kaitsja rolli enda käes. Siiski tähendas talurahva harjumuspärane puidukasutus metsale suurt koormat: puuaiad, palkteed ja soosillad, puidust katused, valgustuspeerud jne vajasid pidevat uuendamist. 19. sajandil levis talupoegade seas metsavargus – muuseas on see teemaks romaanis „Tõde ja õigus“ (1926) ning praegusaja märgina esile tõstetud ka selle ainetel valminud värskes filmis (2019).

Tammsaare teos toetab eestlaste kui talurahva identiteeti. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse eestluse jaoks võis hästi haritud põllumaa olla metsast olulisem sümbol. Siinse looduskaitse pioneerid olid hoopis baltisakslased, kes asusid kaitsma kalasid, linde ja rändrahne.[3] Eesti looduskaitse kujunes 1920.–1930. aastatel ja põimus identiteediloomega.[4] Selle käigus valiti välja paigad, mis kehastasid noort rahvusriiki selle ühtsuses ja mitmekesisuses: pankrannik, kuppelmaastik, Setomaa jne.[5] Looduse kõrval tõsteti esile ka moderniseeritud maastikud: linnad, kuurordid ja tööstus.[6] Mets kui eestluse sümbol seostus muinaskultuuri ja maausulistega – hiiekultuse tähtsustamine ja rakendamine selliste mälestusmärkide juures nagu Sõjamäe hiis (Jüriöö park) ei olnud erandlik, vaid sarnased ideed levisid 1930ndatel mujalgi Euroopas.[7]

Sõja ja stalinismi järel kerkis keskkonnakaitse Eestis uuesti esile 1960. aastatel, mil see muutus aktuaalseks kogu maailmas. Just siis hakati metsa rahvusmaastiku osana rohkem väärtustama. Oluliseks teguriks oli liikuvus: ühistransport ja autod viisid paremini metsa matkama ning loodusturismi propageeriti aktiivselt.[8] Ilmselt võib nüüdse loodusrahvamüüdi juuri otsida just hilisest nõukogude ajast, mil seda võimendas ka soome-ugri enesekuvandi tugevdamine ja omaksvõtmine. Läänemeresoome identiteedi loojate (Lennart Meri jt) jaoks oli oluline idee metsavööndi põlisrahvaste looduslähedasest eluviisist ja kultuurist – ning vastandumine globaalsele massikultuurile ja keskkonnareostusele.[9] Sarnane huvi vanade looduslähedaste rahvakultuuride vastu ilmnes 1970.–1980. aastatel mõistagi ka mujal maaimas. Neile kihistustele tugineb ka praegune arusaam eestluse suhtest loodusega – ning on alles läbi uurimata, kas ja miks on idee eestlastest kui metsa- ja loodusrahvast saanud tegelikult just viimasel aastakümnel niivõrd tugevaks. Ilmselt ei seleta seda üksnes Mikita ja teiste mütologiseerimisoskusega,[10] vaid arvesse tuleb võtta nii perestroika ja postnõukogude kogemust Eesti ühiskonna ja kultuuri jaoks, rahvusluse uut tõusu kui ka üleilmset keskkonnakriisi.

Tagasi tasuks vaadata ka varasematele keskkonnaliikumistele. Alates 1960.–1970. aastatest on Lääne- ja Ida-Euroopa keskkonnakaitse ajalugu erinev: Läänes on see kantud vasakpoolsetest ideedest ja vabaühendustest; Ida-Euroopas aga konservatiivsem, rohkem seotud rahvusmaastike ja -pärandiga – sarnanedes looduskaitse varasema, 19. sajandi traditsiooniga.[11] Ka Eesti Looduskaitse Seltsile (1966) oli iseloomulik looduskaitse tihe põimimine rahvuskultuuri ja kodu-uurimisega. Ühiskonna tähelepanu liikus keskkonnale perestroika ajal, kui terves Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas asuti võitlema tuumajaamade, kaevanduste ja teiste suurprojektide vastu, kui levis vastuseis suurtööstusele ja intensiivsele põllumajandusele ning hirm (silmale nähtamatu) reostuse ees õhus, vees, toidus jne. Fosforiidisõja (1987) pärand paneb siiski küsima rahvusluse ja keskkonna seoste järele. Praegusajal kujutatakse seda enamasti taasiseseisvumise esimese etapina. Sageli on keskkonda näidatud poliitiliste eesmärkide kõrval teisejärgulisena, osutades looduskaitse populaarsuse kiirele kahanemisele 1990. aastatel ehk ajal, mil suveräänsus oli saavutatud.[12] Ometigi tasuks praeguste konfliktide taustal toonane keskkonnaliikumine uuesti meelde tuletada nii heas kui halvas – vaagimaks nii kodanike mobiliseerumist kui ka meedia rolli ning tolleaegsete hoiakute järelmõjusid tänases päevas. On ju läbi rääkimata fosforiidisõja üks kõige rahvuslikum moment – kaevanduste kõrval nägid paljud sama suurt ohtu sisserändes. Siin võiks olla viljakas kõnelda sellest, et hirm oli seda suurem, mida kaugemal olemasolevatest kaevandustest ja „sisserändajatest“ elati.[13] Üldiselt teatakse paremini, mida arvasid fosforiidist Tallinna ja Tartu inimesed. Virumaa elanike ja eriti eestivenelaste mõtted on märksa vähem tuntud.[14] Ajal, mil oleks hädasti vaja mõista idavirumaalaste nägemust põlevkivitööstuse muutumisest ja kahanemisest, oleks viimane aeg nende mõtteid ja mälestusi laiemalt teadvustada.[15]

Kokkuvõtteks – miks ja kuidas võiks loodusrahvamüüdi üle arutamine tänapäeval kasulik olla? Esmajoones aitab see mõista, et sellised müüdid on enamasti nooremad kui paistavad; et rahvused mõtestavad oma suhet loodusega üsna sarnaselt ja et on vähe põhjust pidada ennast teistest paremaks. Tõsiasi, et üks või teine looduselement on rahvuslikus identiteedis olulisel kohal, ei vabasta kedagi vajadusest keskkonnakaitsesse panustada. Samas ei saa ei loodusrahvamüüti ega looduskaitse konservatiivsust päevapealt muuta. Küll aga võimaldab nende ajaloo teadvustamine keskkonnaga seotud hoiakuid julgemalt kaasajastada ja avatumaks muuta, sealhulgas kaasata ka mitte-eestlasi. Samuti võiks see julgustada pöörama tähelepanu keskkondadele, mis ei kvalifitseeru rahvusmaastikeks – tekitamaks ka tööstus- ja tiheasustuse piirkondades mitmekesisemaid ökoloogilisi kooslusi. Ja muidugi on keskkonnakriis globaalne. Paindlikum suhe loodusrahvamüüdiga vähendab ohtu vaid iseendaga tegeleda, „võõrale“ vastanduda ning suurendab valmisolekut õppida teistelt. Viimasel ajal räägitakse Eestis palju talupojatarkusest. Ants Viires näitas oma kultuuriökoloogilises uurimuses, kuidas talupojad suhestusid loodusega sageli uskumuste ja eelarvamuste pinnalt – näiteks kasutati rahvameditsiinis puude lehti ja vilju tihti üksnes kujuanaloogia ja mitte toime põhjal.[16] Seega ei sünni talupojatarkusest tingimata kõige mõistlikumad lahendused. Seevastu avatud arutelu eestluse ja identiteedi, rahvusluse ja keskkonnakaitse suhete üle võiks aidata mõelda suuremalt ja jõuda lõpuks küsimuseni, milline võiks olla Eesti keskkonnakaitsealane suurem visioon lähitulevikuks.

[1] V. Mikita, Eesti looduse kannatuste aastad: Manifest Eesti metsale, kirja pandud iseenda jaoks 2018. aasta suvel ja sügisel, aga kardetavasti sai see natuke liiga sünge. Vara, 2018. Tõsi küll, ka selles teoses seotakse keskkonna (ennekõike metsade) kaitsmine tihedalt kohaliku ja rahvusliku identiteedi tugevdamisega.

[2] A. Viires, Puud ja inimesed: Puude osast eesti rahvakultuuris. Tallinn, 1975.

[3] U. Plath, Rändrahnud ja majaisandad. Baltisakslaste suhe maaga ja kodutunde teke 19. sajandil. Vikerkaar, 2008, nr 7/8, lk 113−122; B. Pushaw, Living Stones and Other Beings: Earthen Ecologies within Baltic Visual Culture, 1860–1915. Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2018, kd 27, nr 1–3, lk 107–129.

[4] R. Magnus, Eesti 1920.–1930. aastate vaatefilmid kohateadvuse muutuste tähistajana. Rmt-s: Maastik ja mälu: Pärandiloome arengujooni Eestis. Toim. L. Kaljundi, H. Sooväli-Sepping. Tallinn, lk 246–268.

[5] R. Magnus, Eesti 1920.–1930. aastate vaatefilmid, lk 264.

[6] L. Kaljundi, T.-M. Kreem, Põlevkivitööstuse pildid – uurimisperspektiivi ja potentsiaali testides. Kunstiteaduslikke Uurimusi. Erinumber: Etüüde pildist. Ilmumas.

[7] A. Selart, Germanofoobist ökoprohvetiks. Oskar Loorits ja rikutud eestlased. Vikerkaar, 2014, nr 7/8, lk 138−157; M. Allandi, Kolm tuld: Jüriöö, võidupüha, laulupidu. Ajalooline Ajakiri, 2014, nr 2/3, lk 173−206.

[8] Ka ametkondlikult seoti turismiga tegelemine just metsanduse institutsioonidega. Transpordi olulisust rõhutab ka: T. Jonuks, A. Remmel, Forest in Estonian national Narrative and Identity Politics. Ettekanne konverentsil: First Baltic Conference on the Environmental Humanities and Social Sciences. Riia, 08.–09.10.2018.

[9] L. Kaljundi, Eestlased kui soomeugrilased. Vikerkaar, 2018, nr 1/2, lk 95–106.

[10] L. Kaljundi, Uusmetsik Eesti. Vikerkaar, 2018, nr 7/8, lk 68–80.

[11] Mitmed Lääne keskkonnaajaloolased on kritiseerinud Ida-Euroopa keskkonnaliikumisi, kasutades ökorahvusluse mõistet, vt nt: J. I. Dawson, Eco-nationalism: Anti-nuclear Activism and National Identity in Russia, Lithuania, and Ukraine. Durham (NC), 1996. Niisuguse lähenemise nõrkuseks on Lääne mudeli käsitamine normina: K. Lindström, L. Kaljundi, U. Plath, K. Tüür, Econationalism, Environmental Justice or Orientalism: Revisiting Late Soviet Environmentalism in Estonia. Environment and History. Ilmumas.

[12] Selle kõrval ei teeks muidugi paha meenutada ka 1990.–2000. aastate keskkonnakaitse ajalugu, mida iseloomustas kiiresti arenenud rahvusvaheline suhtlus ja koostöö, väiksem bürokratiseeritus jne. Selle perioodi jäädvustamise vajadus tuli esile mh looduskultuuri seminaril „Loodushoiu tulevik“, mis toimus 4.–5. aprillil 2019 Tallinna Loomaaias.

[13] Erinevusele osutas Olev Liiviku kureeritud näitus „EI FOSFORIIDILE! 20 aastat fosforiidisõjast“ (Eesti Ajaloomuuseum, 2007). Vt ka: O. Liivik, Glasnost Policy Reaching Estonia: Fear and Hope in the Protest Letters of Estonian Residents during the Campaign against the Phosphorite Mines in 1987. Rmt-s: The Baltic States and the End of the Cold War. Toim. K. Piirimäe, O. Mertelsmann. Berliin, 2018, lk 123−151.

[14] Sellele järeldusele jõudsime sel aastal ka Tallinna Ülikooli üliõpilastega, koostades projektõppe raames Eesti Ajaloomuuseumisse pop-up näitust fosforiidisõja ja Virumaa teemal. https://elu.tlu.ee/project/415

[15] Kaevurite töö ja identiteedimuutuse teemat on põhjalikult uurinud antropoloog Eeva Kesküla, vt nt: E. Kesküla, Vene kaevur, afrovenelane. Klass ja rahvus Eesti kaevandustes. Vikerkaar, 2013, nr 4/5, lk 23−32; E. Kesküla, Killustamis- ja kurnamiskapitalism Eesti ja Kasahstani kaevandustes. Vikerkaar, 2018, nr 6, lk 46–62.

[16] A. Viires, Puud ja inimesed.