1.
Mets on tume. Ta on tume sellepärast, et temas on palju elu: paljusus on tume. Tumedus on tihe, detailirohke ja rikas, aga ta pole läbitungimatu. Ta pole pilkane pimedus, kus midagi ei näe – isegi öises metsas saab midagi näha, kui mitte silmadega, siis kõrvade, nina, jalgade ja kätega.
Tumedus on ökognoosis. Ökognoosis on taju, et mind ümbritsevad ja läbivad loendamatud teised olevused. Nad on minu sees ja ümber, mina olen üks nende seast. Ökognoosise mõiste on välja pakkunud Timothy Morton oma raamatus „Tume ökoloogia“, mis kannab alapealkirja „Tulevase koosolemise loogika poole“. Ökognoosise teine külg on see, et minagi olen üks asi teiste seas, aga see asi on hingestatud – ja järelikult on hingestatud ka teised asjad, isegi kui ma sellest alati aru ei saa.
Esialgu ilmub ökognoosis masendava passiivsusena: meis ärkab teadmine, et on olemas asju, millest me lahti ei saagi. Passiivsus avab tee tarbimisühiskonnast „koosolemise iiveldusse“ (nausea of coexistence). Konsumerism annab esimese signaali, et teised olendid, olevused ja olemised on olemas, kuigi me pole neist veel päriselt teadlikud, vaid pigem häälestume neile passiivselt. Me ihaldame teatavaid asju, aga need asjad pole lagedad ekraanid, vaid neile on omane olemuse ja nähtumuse erinevus. Tõsi küll, see erinevus on Möbiuse lint, millel tegelikult kaht külge ei ole, kuid ikkagi pole tema ainsa külje pidevus kunagi tervenisti kättesaadav ega vaadeldav. Just selle pidevuse ja kättesaamatuse samaaegne tajumine loobki esimese häälestuse.
Morton kutsub üles tumedale nihilismile (dark nihilism). See nihilism vastandub reipale nihilismile (happy nihilism). Reibas nihilism on neoliberaalse vaimulaadi põhihoiak: kuna midagi peale raha pole päriselt olemas ja loodus on eimiski, siis võib nurmed rahumeeli muuta parklateks. Tume nihilism seevastu reipust ei tunnista. Kõigi olendite staatus on ebakindel, mitte midagi ei saa automaatselt pidada elusaks või elutuks. „Algul on tume nihilism depressiivne. Siis on ta müstiliselt tume. Ja siis on ta tume ja magus nagu šokolaad.“[1]
2.
Valdur Mikita on algusest peale olnud ökognoosise poolel. Eesti eripära on tema arvates seisnenud „kultuuri ja looduse läheduses“, eesti kultuur on tema meelest „omamoodi varjupaik teadvuse haruldaste mustrite jaoks“.[2] Selliste postulaatide toel on ta välja pakkunud alternatiivse rahvusluse mudeli, mis ei seisne mitte niivõrd ühe „kujuteldava kogukonna“ territoriaalses ja etnilises eraldamises, kuivõrd inimlike ja mitteinimlike olendite kokkukuulumise viisis. See kokkukuulumine eeldab erilist häälestust, mida Mikita aeg-ajalt nimetab „soome-ugri elutundeks“, aeg-ajalt „perifeerseks mõtlemiseks“ ja aeg-ajalt „animismiks“. Need mõisted ei ole muidugi sünonüümsed, aga Mikital on nad siiski suuresti kattuvad ja püüavad erinevatest vaatenurkadest kaardistada üht ja sedasama ökognostilist põhihäälestust. Selle põhihäälestuse keskne märksõna on mõistagi mets, mis on Mikita öko-gnoosise valitsev ruumiline metonüümia ja ühtlasi kultuuriline metafoor: kõik algab metsas, valmib metsas, püsib metsas ja uueneb metsas, kõik lähtub metsast ja jõuab varem või hiljem, suurema või väiksema ringiga jälle metsa tagasi. Just selline tagasipöördumine on Vana-Eesti liikumine, mille Mikita retooriliselt vastandab kunagisele Noor-Eestile: „Seda vaistlikku pööret perifeeria suunas võiks kujundlikult kutsuda ka Vana-Eesti liikumiseks. Samal viisil nagu Noor-Eesti pööras ennast Euroopa suunda, rändab Vana-Eesti hoopiski korilase jäljerada mööda metsa poole tagasi.“[3]
Niisugusel põhihäälestusel on palju tugevaid külgi. Kuigi Mikita esitab oma nägemuse rahvuslikuna, pole tegemist mitte projektiga, kuidas oma rahvust teiste arvel rikkamaks teha: vastupidi, Mikita tahab hoopis näidata, kuidas see rahvus juba praegu on rikas, ilma et selleks peaks midagi erilist tegema, kedagi ekspluateerima või koloniseerima, kelleltki midagi ära võtma või kedagi maksustama. Majanduslikus mõttes on tegemist teatava kapitaliga, aga see kapital on looduslik kapital, mis kasvab ja areneb ise, ilma inimliku sekkumiseta. Ühtlasi annab selline põhihäälestus võimaluse ulatuslikuks solidaarsuseks teiste soome-ugri rahvastega, perifeerse mõtlemise kolletega ja animistlike kultuuridega. Niisiis on tegu omamoodi dünaamilise rahvuslusega, mille piirid on liikuvad ja mis võib hõlmata ka mitteinimlikke olendeid, keda ju tavaliselt „kujuteldava kogukonna“ hulka ei arvata. See dünaamiline rahvus on generatiivne, ta loob väärtusi iseenesest, lihtsalt oma olemasolu kaudu, temas on juba peidus see koosolemise loogika, mille poole tänane tsivilisatsioon hakkab alles aimamisi ja kobamisi teed otsima. Koosolemise loogika on siin väesolev.[4]
Mikita ettevõttel oli aga üks nõrk külg, millega ta alguses ei osanud arvestada. Seades metsa oma dünaamilise rahvusluse keskmesse, ei tulnud talle ilmselt pähe, et seesama eesti rahvus võiks asuda oma keset ise hävitama, ja veel sedavõrd intensiivselt, et praegu elaval põlvkonnal on tõenäoliselt võimalik näha hävitustöö lõppjärku. Lageraie, mis möödunud sajandil oli haruldane, on praegu Eesti metsanduses ainuvalitsev; metsa raiutakse sellises tempos, et kahekümne aasta pärast on kindlasti kadunud kaks kolmandikku metsadest – aga raiumist tahetakse veelgi intensiivistada. Töösturite poolele pole asunud mitte ainuüksi valitsus, vaid ka Eesti meedia, kus öko-tsiidi teemat mõnikord lausa paaniliselt välditakse (tõsi küll, see on osalt tingitud töösturite survest, kelle advokaadid ähvardavad ajakirjanikke kulukate kohtuprotsessidega). Tuleb välja, et Eestis on piisavalt palju inimesi, kelle jaoks rahvuse keskmeks pole mitte väärtused (mets, maastik, kultuur jne), vaid hoopis raha. Nende arvates iseseisvus Eesti just selleks, et teenida raha – ning seda raha tuleb teenida just praegu, võimalikult kiiresti ja võimalikult palju. Kaugem tulevik neid inimesi ei huvita, nende ahnus loodusvarade riisumisel ei tunne piire, ja kui tuua mütoloogiline paralleel, võiks neid nimetada peninukkideks. Neoliberaalne kapitalism soosib just selliste inimeste esiletõusu ja praegu ongi nad Eesti ühiskonnas võtmepositsioonil.
Pärast rea müütilis-poeetiliste raamatute kirjutamist ongi Mikita kohkumusega avastanud, et tema rahvuslikus nägemuses on rike. Õigupoolest on rike küll rahvuses eneses, mis on sisuliselt lõhenenud riigiks ja rahvaks, ja need kaks poolust kaugenevad teineteisest uskumatu kiirusega. (Küsimus: kes sõi ära laulva revolutsiooni? Vastus: raha sõi ära laulva revolutsiooni.) Kuidas see antinoomia lahendada? Üks võimalus oleks astuda parteisse, mida juba Eesti NSV-s nimetati „ajalooliseks paratamatuseks“: kui teatav protsess kord käima on läinud, on asjatu püüda seda peatada, sest see, mis reaalselt toimub, näitabki kõige paremini, mis paratamatult toimuma peab. See paratamatus on ühtlasi toimuva õigustus, ja kui miski on õigustatud, siis on see ka õige – nii et milleks kusta vastu tuult? Sellesse parteisse astumine tähendab mõistagi seda, et astutakse ühemõtteliselt institutsioonide poolele; küsimust, kas demokraatia äkki pole ebakindel ja manipuleeritav, ei tekigi enam, sest just institutsioonid kehastavadki „rahva tahet“ kõige selgemini. Institutsioonid on selle tahte kristallisatsioon, nad väljendavad rahva hirme ja ihasid täpsemini kui rahvas ise, ehk teisisõnu – just institutsioonid ongi tõeline rahvas. Kas te kurdate, et kõike arvestatakse ainult rahas? Aga rahvas ju armastab raha! Rahvas armastab raha rohkem kui iseennast, rahvas on valmis oma parimad pojad ja tütred vanakuradi vanaemale maha müüma, kui selle eest ainult saaks raha, kui majandus kasvaks ja SKT mulinal tõuseks. Niisugust hoiakut võib muidugi nimetada ka paratamatuse nihilismiks, sest paratamatuse nimel ollakse valmis eitama kõike, mis paratamatu ei ole, ja paratamatust ennast määratletakse tautoloogiliselt: paratamatus on kõik see, mis on juba toimunud ja toimub ka edaspidi, sest see on paratamatu. Paratamatuse nihilism on reipa nihilismi erivorm ja tegelikult selle tumm tunnistaja (oh ristirahvas rõõmusta, sest miskit pole parata). Kuid igaüks, kelle huulile kerkib sõna „nihilism“, kukub paratamatuse parteist kohe välja, sest paratamatuse-usk põhineb eeldusel, et kõik toimuv on positiivne ja just seepärast parim.
Valdur Mikita pole aga seda teed läinud. Selle asemel on ta valinud teise, suveräänse ja aristokraatliku tee, mis niisama lihtsalt ei tunnista ühtegi paratamatust. Just seda valikut väljendab raamat „Eesti looduse kannatuste aastad“, mis enam ei ole poeetiline improvisatsioon, vaid kindla poliitilise platvormiga manifest. „Niisiis ärgem otsigem enam kompromisse, vaid valigem mõttesüsteem, millesse ise päriselt usume. Pärast pikki aastaid Eesti looduse käekäigule kaasa elamist olen jõudnud vähehaaval veendumusele, et kahte nii erinevat ideoloogiat, mis põrkuvad Eesti metsas, ei olegi võimalik lepitada. Üks kaotab selle sõja, teine võidab, aga mingisugust lepitust ei tule“ (lk 86–87). Paratamatuse mudeli asemel on siin sõja mudel, ja see sõda ei tunnista mingeid tautoloogiaid, sest ta pole „ennetav“ sõda, vaid ennustav sõda, täis häid ja halbu endeid, kantud tulevikuennustustest, mida kannatavad välja ainult tugevamad vaimud. Sest tulevikus pole midagi paratamatut, vaid ainult meie olemise määramatus, ja see määramatus on endeline, ta jõuab meieni endeliste signaalidena, mille tõlgendamine on valus, lummav ja õudne. Seal on ju viimaks see karikas, mis kellestki mööda ei lähe, millest peavad ühtviisi jooma mustad ja valged, rikkad ja vaesed, targad ja rumalad. Aga ta on ikkagi määramatus: pole vaja ennustada sõda, vaid tuleb sõdida ühe ennustuse eest, teiste vastu.
On väga tähelepanuväärne, et Mikita seob siin omavahel poliitilise ja religioosse mõõtme, mida tänapäeval kas ei julgeta teha või tehakse mingi moraalse agenda nimel, mille motiivid jäävad religioonist üpris kaugele. See seos saab võimalikuks tänu ühele tabavale liigutusele, mida minu teada on seni sama radikaalselt tehtud ainult arheoloogias (Christopher Tilley): ta viib omavahel kokku usundi ja maastiku. „Maastikud on kõige vanem osa eesti kultuurist, need on kuidagiviisi säilitanud ka meie vana usutunnistust. Intensiivne metsade raiumine on kogu eesti rahva ajaloos sedavõrd mastaapne maastike ümberkujundamise projekt, et millegi sellisega pole rahvas kunagi kokku puutunud. Kiiresti muutuvad maastikud, rängalt hävinud elusvara – need on varjatud ökokolonialismi tunnusjooned“ (lk 63). Ökokolonialism ise pole mõistagi uus. Mikita viitab indiaanlastele, kes puutusid kokku samade probleemidega, aga tuleb siis kohe Eesti rahva juurde tagasi: „Pihta on saanud kaks läänemeresoome kultuuri alustala – usk ja maastikud. Nii on metsade ümber toimuv sisuliselt ususõda, kus üks usk tahetakse asendada teisega ja inimene hakkab vihaselt vastu sellisele jõuga läbiviidavale reformatsioonile.“ Siit edasi on aga võimalik teha käik, mis rahvuse lõhenemise riigiks ja rahvaks ootamatult ümber pöörab, näidates hoopis selle vabastavat potentsiaali: „Eestis valitseb maailma mõistes hämmastav olukord – loodus läheb siin inimestele pööraselt korda. Paljudes maailma riikides võitlevad looduskeskkonna eest üksikud aktivistid, survegrupid või põlisrahvaste killud, mitte kogu rahvas. Maailma looduskaitse areenil on Eesti selge anomaalia. Metsast on Eestis saamas (või juba saanud) omamoodi tsiviilreligioon, mis avalikus ruumis tähendab seda, et diskussiooni metsa üle imbub paratamatult ususõdadele iseloomulikku radikaalsust. Mets ei ole eestlase jaoks läbinisti ratsionaalne nähtus – ja ei peagi olema“ (lk 67–68). Võib muidugi küsida, kas mitte ka Eestis ei võitle ikkagi peamiselt „üksikud aktivistid“; ja samuti võib küsida, kas see „ratsionaalsus“, mis näeb metsas üksnes tekkepõhise majanduse toorainet, ikka hõlmab kogu ratsionaalsuse skaalat või on ainult kitsas lõik, kus mõnesid lihtsakoelisi arvutustehteid serveeritakse täieliku „ratsionaalsusena“. Aga see pole praegu nii tähtis. Tähtis on see, et Mikita näeb rahvast vastupanuvõimelise jõuna, mis institutsionaalsele survele kunagi niisama lihtsalt allunud pole ega allu ka praegu. Rahvas ei ole siin mitte tuim positiivsus, vaid ärev negatiivsus, ta peidab endas väge, mis suudab juba paikapandud võimuvahekorrad uuesti ümber hinnata ja paigast lahti lükata. Kas Mikita usub siin rahvasse liiga jäägitult? Võib-olla. Aga võib-olla mitte.
3.
Eesti jaguneb seega kaheks rahvusluse-pooluseks: üks neist on metsakeskne, teine aga rahakeskne rahvuslus. Esimest nimetasin eespool ka dünaamiliseks rahvusluseks, sest ta on liikuvate piiridega ja sünnitab iseenesest väärtusi, ilma et oleks vaja mingit institutsionaalset survet, tehnilisi uuendusi ega suurejoonelisi äriprojekte. Teist võiks sel juhul nimetada likviidseks rahvusluseks, sest ta ei keskendugi millegi loomisele, vaid sellele, kuidas teisendada kõik juba olemasolevad väärtused võimalikult kiiresti rahaks. Varade likviidsus on siin edu peamine kriteerium, ja kui see on häiritud, tajutakse olukorda paigalseisuna – mingit sisemist või iseeneslikku generatiivsust lihtsalt ei eksisteeri, kuna selle mõõtmiseks polegi vahendeid.
Niisugune jagunemine on mõistagi ebasümmeetriline. Jääb mulje, et Mikita kirjeldatav ususõda on juba ette kaotatud, sest kapitalism soosib likviidsust ja tallab ruttu maha kõik, mida numbritesse panna ei saa. Ometi on ka likviidses rahvusluses üks struktuurne viga, mis kohe silma ei paista, aga annab ajapikku järjest rohkem tunda. Asi on nimelt selles, et likviidne rahvuslus põhineb sisemajanduse kogutoodangu (SKT) arvestamisel, mis on majanduskasvu kõige lihtsam näitaja. Paraku ei kuulu sellesse rehkendusse varade ja võlgade arvestamine: nii on likviidse rahvusluse aluseks kapitalism ilma kapitalita. Põhimõtteliselt on osa taristust küll investeeringute kaudu nähtav, aga mis puutub loodusvaradesse, siis neid ei ole lihtsalt olemaski, enne kui maa on üles kaevatud, mets maha võetud ja vesi torudest läbi lastud. See tähendab, et looduslik kapital on likviidse rahvusluse seisukohast nähtamatu. Veel enam, looduslik kapital ilmub majanduslikku arvestusse alles hävingu kaudu, ja sellisel juhul hakkab häving paistma kasvuna, mis omakorda muudab loodusliku kapitali veelgi nähtamatumaks. Sellise protsessi õpikunäide on Nauru Vabariik, mis pärast 1968. aastal kehtestatud iseseisvust saavutas enneolematu õitsengu tänu fosforiidi kaevandamisele. Paarikümne aasta pärast oli saare loodus hävitatud ning Naurust sai rahapesu sadam, mida eriti armastasid Vene kurjategijad. Praegu on Naurul tõsiseid probleeme isegi puhta joogivee saamisega; kuna kohalikel pole laastatud saarel enam midagi teha, on Austraalia võimud sinna asutanud pagulaslaagri. Ühtlasi ähvardab Naurut Vaikse ookeani veetaseme tõus, mida soojenemise kaudu põhjustab fossiilkütuste põletamine ja massiivne loomakasvatus mujal maailmas, ehk nagu kirjutab Naomi Klein: „Fosforiidi kaevandamise tõttu kadus Nauru möödunud sajandil seestpoolt väljapoole; nüüd kaob ta väljastpoolt sissepoole meie ühise fossiilkütuste kaevandamise tõttu.“[5]
Fosforiit on taastumatu loodusvara, mida kahjuks leidub ka Eestis. Selle kaevandamise ohtlikkus on tänapäeval ilmselge, ja nii märgib fosforiidi ära ka Mikita: „Viimase viiekümne aasta jooksul on meie hinge valusasti riivanud kolm sõda: soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. Tähelepanuväärne on see, et kõik need on puudutanud suurt osa rahvast, eestlane tajub väga selgelt, et maastike röövmajandus kahjustab nende rahvuslikku identiteeti. Oleme uhke rahvas, kes võitleb ikka veel oma maa pärast“ (lk 58). Fosforiidi puhul tasub kindlasti õppust võtta naurulastelt, kes on samuti uhke rahvas, ja Eestis ei ole fosforiidisõda veel lõppenud. Aga hullem on siiski see, et veel pole alanud põlevkivisõda, kuigi põlevkivist elektri tootmine on praegu Eesti kõige raiskavam ja saastavam tööstusharu, millega käib kaasas põhjaveevarude kiire riknemine. Põhjavee kaudu jõuamegi kõige rängema probleemini, mis on Eesti jaoks eksistentsiaalse tähtsusega: tõeline oht pole mitte taastumatute loodusvarade ammendumine, vaid taastuvate loodusvarade muutumine taastumatuks. Fosforiit ja põlevkivi võivad küll otsa saada, aga reaalselt seab rahva elu ohtu alles see, kui veevarud enam ei taastu. Oht on seda suurem, et just see protsess jääb olemuslikult nähtamatuks kuni hetkeni, mil kraanist enam puhast vett ei tule: aga siis on muidugi hilja, isegi peninukid hajuvad nagu paha hais ja keegi ei saa enam millegi eest vastutada. Kui sellele lisanduvad veel mõned tõsised tegurid, nagu putukaliikide kadumine, mis taimekasvatuse ja põllukultuuri ohtu seab, siis ei olegi enam kuhugi minna. Mida me siis peale hakkame? Kas võtame kõik jälle üksteisel käest kinni ja tõuseme üles taevasse, lauldes „ärgake Baltimaad“?
Ei. Kui taevasseminek tõepoolest kätte jõuaks, saadaks seda hoopis teistsugune muusika, mida praegu kirjeldada ei tahaks. Tuleme parem tagasi Mikita juurde ja küsime, miks on tema manifesti keskmes just metsasõda? Miks mitte põhjavesi, mesilased, loomakasvatus või üleilmne soojenemine? Kas pole need kõik väga kriitilised keskkonnateemad, millest lähtudes saab kujundada selge poliitilise programmi, nagu on teinud Naomi Klein või Greta Thunberg? Mulle tundub, et siin saab vastata ainult ühtemoodi. Mets on Mikita jaoks kõigi suuremate ja väiksemate probleemide koondumispunkt, teatav kultuuriline metonüümia, mis veel üks kord seab Eesti suurte üleilmsete probleemide fookusesse, ainult et seekord pole selleks fookuseks mitte „perifeerne teadvus“, vaid planetaarse hävingu atmosfäär. Eesti metsa häving hakkab Mikital kehastama kogu antropotseeni, kuuendat väljasuremislainet, katkuna levivat solastalgiat ja järjest ägenevat soojenemist, mille tagajärjed on inimese seisukohast pöördumatud. Seega on siin ikka tegemist sellesama provintsialismivastase võitlusega, mida Mikita algusest peale on pidanud: kuidas jagu saada hoiakust „mida meie, väiksekesed, ikka teha saame, meist ei olene ju midagi“ jne. Mikita meelest on selline enesevähendamine mitte üksnes mõttetu, vaid ülimalt kahjulik: „Nii suurt pauku pole Eesti ökosüsteemid kunagi kogenud. Rahvas ootas hoopis teistsugust tulevikku, Eesti oleks võinud olla euroopaliku ökoinnovatsiooni teerajaja. Selle asemel oleme valinud oma metsanduse ideoloogiliseks aluseks tüüpilise koloniaalmajanduse. Metsandus on rikkunud enamikku asjasse puutuvaid õigusakte alates säästva arengu seadusest kuni Eesti põhiseaduseni“ (lk 80–81). Retooriline enesevähendamine viib lõpuks paratamatult ka reaalse enesevähenemiseni. Nii kurb kui see ka pole, aga kord tuleb aeg, kus kõik, mis me oleme kokku valetanud, saab tõeks: ja kui me valetasime end vähemaks, jäämegi järjest väiksemaks ja armetumaks. Metsa vähenemine on seega kogu Eesti vähenemine, ja metsa kadumine tähendab, et Eesti kaob. Ühtlasi on Eesti kadumine planetaarse kaaluga sündmus, sest see kiirendab omakorda üleüldist hukkumise protsessi.
4.
Eesti tulevik on tume. Aga olevik on veelgi tumedam, sest halvimat valmistatakse ette just praegu, selle nimel töötatakse palehigis. See tekitab mõistagi rahutust ja ängistust, aga ängistus ei pruugi olla halb: see võib hoopiski olla väljapääsu võti. Nii kirjutab ka Timothy Morton: „Ökoloogilise teadlikkuse põhikäik on ängistus, tunne, et asjadel on kadunud nende pealtnäha algupärane tähendus, tunne, et otse kodu lähedal toimub midagi jubedat. Just ängistuse kaudu hakkab mõistus aimama seda, mida pärismaised, st põllumajanduse ja karjakasvatuse eelsed ühiskonnad alati on teadnud: nimelt tõsiasja, et inimesed eksisteerivad koos tohutu hulga mitteinimestega. Mõistus ilmutab iseendale, et ka ta ise on vähemalt õige pisut mitteinimlik.“[6] Selle olulise tõsiasja mõistmine juhatabki meid tumedasse nihilismi, kust omakorda avaneb tee tumedasse ökoloogiasse.
Tume nihilism on vältimatult vajalik, et halvimas olukorras toimida nõnda, nagu peab toimima siis, kui katastroof on juba toimunud. See eeldab teatavat maheda dekadentsi meeleolu, mis hoiab ära asjatud kulutused, masendusse takerdumise ja suunataju kadumise. Ehk nagu Morton samuti ütleb, „boheemlik „gooti“ dekadents on osa tulevase koosolemise kaardist“.[7] Selline dekadents on ainuke abivahend, mis peninukkidele kunagi kättesaadav ei ole, sest nende jaoks on olemas ainult positiivsus, reibas nihilism ja likviidne rahvuslus. Nemad on positiivsusest purjus ega märka isegi seda, kui maa nende endi jalge all põlema läheb, sest sisemajanduse kogutoodangu arvestuses seda ei ole. Sellepärast kaotavadki nad viimaks ka praeguse „ususõja“, sest sedapuhku on paraku tegemist sõjaga, milles kaotavad kõik.
Üht asja võib siiski veel öelda. Üleüldise kaotuse käigus, kus mitte keegi ei võida, ei tasu kaotada mõistust. See on muidugi üleskutse neile, kel mõistus veel alles on, teiste pärast on asjatu muretseda ja ega nad seda ootagi. Mikita tajub seda selgesti, kui ta kirjutab: „Oleme tõenäoliselt viimane põlvkond, kes saab veel planeedi elurikkuse hoidmiseks midagi reaalselt ette võtta. Kui meie läbi kukume, kukub läbi terve inimkond“ (lk 86–87). Nõnda saab paraku kõnelda vaid elava vaimuga vähemusele, mitte tuimale enamusele, kes tänapäeval niikuinii ei suuda ennast kaitsta ja allub kõikvõimalikele manipulatsioonidele. Kuigi Mikita usub veel „rahvasse“ („oleme uhke rahvas, kes võitleb ikka veel oma maa pärast“), on tema mõtlemisele paratamatult omane teatav minoritaarsus, kui mitte elitarism. See on valgustatud vähemuse filosoofia, mitte mingi märuli-metafüüsika, mida võis müüa meelelahutuse vormis. „Meie kui viimase reaalselt otsustusvõimelise põlvkonna ülesanne on praegune ideoloogia välja vahetada teistsuguse elufilosoofia vastu. Ja see tähendab – me peame paratamatult varem või hiljem minema vastuollu süsteemiga, täpsemalt, hammustama kätt, mis meid toidab, sel lihtsal põhjusel, et tegelikult toidab meid siiski üks teine käsi. Kui me seda ei tee, siis ilmselt vähem kui saja aasta pärast uhab hiidlaine ajaloo minema“ (lk 88). Veel täpsemalt olekski raske olukorda iseloomustada, selle väikese reservatsiooniga, et „reaalselt otsustusvõimeline“ on ikkagi ainult väike osa inimesi, niihästi Eestis, Euroopas kui ka planeedil tervikuna. Rahva mõistmisvõimet ei tohi üle hinnata, sest rahva põhiomadus on see, et ta saab kõigest aru alles liiga hilja – just seepärast toimib ka demokraatia ikka liibates ja longates. Ka võimumehed väljendavad õigupoolest „rahva tahet“, st tegelikult rahva tahtetust, nõutust ja kroonilist peataolekut.
Tume nihilism ei saa toetuda populistlikule ideele, et „meie olemegi rahvas“. Pigem tuleks öelda kiasmaatiliselt, et keegi ei ole rahvas, sest rahvas ei ole mitte keegi. Rahvas ei oska, ei taha, ei nõua ega küsigi midagi, ja kui aeg on ümber saanud, ta lihtsalt hääbub vaikselt, sest rahvas on tumm. Praegu on rahvas ilmselgelt haaratud protsessi, mida Peter Sloterdijk on nimetanud „liikumise-poole-olemiseks“ (Sein-zur-Bewegung), st ontoloogilisse olukorda, kus kõige enam hinnatakse mobiilsust ennast, „enamliikumise iseendatahet“.[8] Taipamine, et sellega keerutame end puntrasse, mis juba on hakanud meie tsivilisatsiooni lämmatama, võtaks palju rohkem aega, kui meil varuks on. Seepärast ei saagi arvestada rahvaga, kes praegu nõutuna vastuseid ootab („küllap tõde on kuskil vahepeal“), vaid arvestama peab tulevase rahvaga, kes on need vastused juba kätte saanud ega tea, mida edasi teha. Olukorda tuleks hinnata selle tulevase rahva positsioonilt. See, mis praegu meie metsades toimub, on holokaust Eesti moodi, ja inimesed, kes seda oma silmaga näevad, suudavad vaid küsida: „Kas see tõesti juhtub?“ Külmalt ja kaalutletult hävitatakse inimeste kodumetsad, lindude ja loomade eluasemed, põlised pühapaigad, looduslik keskkond ja kultuuriline maastik – lühidalt, kogu see pärimuslik ökoloogiline kooslus, mida me tavaliselt silmas peame, kui kõneleme Eestimaast. Ja Mikita ei muretse selle pärast üksnes naturalistlikult seisukohalt, nõnda nagu klimatoloogid või metsateadlased: tema jaoks on ikkagi tegu elusolendite hävitamisega, st Mikita hoiak on teatav võitlev animism.
Aga ükskord saabub ka holokaustijärgne põlvkond. „Eesti rahva kannatuste aasta“ oli legendaarne koguteos, mis muutus järjest tähenduslikumaks siis, kui see aasta oli ammugi möödunud: seda hoiti salajastes panipaikades ja võeti välja kummalise ängistusega, milles peitus mingi ähmane tõotus. „Eesti looduse kannatuste aastad“ on lühike manifest, aga sisaldab veel tugevamat vastupanu-potentsiaali, mis hakkab end aegamööda lahti kerima kuskilt tulevikust. Praegu kannatab ennekõike see, mida nimetame looduseks; hiljem aga hakkavad kannatama inimesed, muuhulgas ka hävitajad ise ja nende lühinägelikud toetajad. Niisugune on selle raamatu vägi ja nõnda jõuab ta lubadus viimaks kättegi.
[1] T. Morton, Dark Ecology: For a Logic of Future Coexistence. New York, 2016, lk 117.
[2] V. Mikita, Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Vara, 2013, lk 142 ja 113.
[3] Sealsamas, lk 237.
[4] Sama ideed on Mikita väljendanud ka müüdi mõiste kaudu. Nii ütleb ta „Lingvistilises metsas“, et tavaliselt koosnevat ajalugu lahingute kirjeldustest, aga Eesti vajaks „rohkem mütoloogilist ajalugu“ (lk 99). Ajuti on müüt metsaga peaaegu sünonüümne, sest ta seostub otseselt maastikuga: „Eesti kultuur on nähtavalt maastikuline, loomismüüt lausa tungib ukse alla“ (lk 167).
[5] N. Klein, This Changes Everything: Capitalism vs. the Climate. New York, 2014, lk 165.
[6] T. Morton, Dark Ecology, lk 130.
[7] Sealsamas, lk 126.
[8] P. Sloterdijk, Eurotaoismus: Zur Kritik der politischen Kinetik. Frankfurt am Main, 1989, lk 37. Vt ka: H. Krull, Peter Sloterdijki rada: küünilise mõistuse kriitikast tümootilise ökonoomiani. Rmt-s: P. Sloterdijk, Jumalahullus: kolme monoteismi lahingust. Tallinn, 2019, lk 201.
