Ilmunud Vikerkaares nr 11–12, 2000
Meie ei kuulu nende rahulolematute hulka, kes juba enne Preisi tsensuurimääruse ilmumist teatavad: Timeo Danaos et dona ferentes. Vastupidi, kuna uue instruktsiooni järgi on lubatud arutada avaldatud seadusi ka väljendades vaateid, mis ei vasta valitsuse omadele, siis alustamegi kohe instruktsiooni endaga. Tsensuur – see on ametlik kriitika. Tema normid on kriitilised, ning seega võib neidki kritiseerida, kuna nad on osa kriitikast.
Muidugi võib igaüks vaid tervitada instruktsiooni eessõna põhisuunitlust: “Et juba praegu vabastada ajakirjandus kohatuist piiranguist, mis ei vasta kõige kõrgematele kavatsustele, on Tema Majesteet Kuningas oma ülimusliku korraldusega kuninglikule ministeeriumile selle kuu 10. kuupäevast ilmutanud rahulolematust kirjandusliku tegevuse igasuguse sobimatu piiramise puhul ning jaatades otsekohese ja ausameelse publitsistika vajalikkust, taas kohustanud tsensoreid järgima tsensuuriseaduse 2. peatükki 18. oktoobrist 1819.”
Muidugi! Kui tsensuur on paratamatu, siis on aus liberaalne tsensuur seda paratamatum.
Mis võiks kohe teatud hämmastust tekitada, on osundatud seaduse kuupäev. Ta on dateeritud 18. oktoobriga 1819. Kuidas nii? Kas on see seadus, mida olud kitsendama sundisid? Ilmsesti mitte, kuna tsensoreile tehakse korraldus vaid “uuesti” temast juhinduda. Niisiis, 1842. aastani seadus kehtis, kuid teda ei rakendatud, sest teda meenutatakse, et “juba praegu” vabastada ajakirjandus kohatuist piiranguist, mis ei vasta kõrgematele kavatsustele.
Seadusele vaatamata allus ajakirjandus praeguse ajani sobimatuile piiranguile – nõnda lubab järeldada sissejuhatus.
Kas räägib see nüüd seaduse või tsensorite vastu?
Viimast väita pole meil õigust. Kakskümmend kaks aastat toimis seadusevastaselt ametkond, mis hooldas riigi kodanike ülimat huvi – nende vaimu, ametkond, millel on suuremad volitused kui Rooma tsensoreil, kuna ta ei reguleeri mitte ainult üksikisikute, vaid isegi kogu ühiskonna vaimu käitumist. Kas tõesti on mõeldav niisugune järjekindel seadusetus, niisugune kõrgemate riigiametnike jultunud käitumine hästikorrastatud, oma administratsiooni üle uhkust tundvas Preisi riigis? Või valis riik sõgedalt kõige andetumad inimesed kõige vastutavamatele kohtadele? Või on lõpuks Preisi riigi alamal üldse võimatu protesteerida ebaseadusliku tegevuse vastu? Kas tõesti on kõik preisi kirjanikud juba nii harimatud ja rumalad, et nad ei tunne seadusi, mis puudutavad nende eksistentsi; või on nad nii arad, et mitte nõuda nende rakendamist?
Kui paneme kogu süü tsensoreile, siis ei kompromiteeri see mitte ainult nende isiklikku, vaid ka Preisi riigi, preisi kirjanike au.
Lisaks sellele oleks tsensorite omavoli rohkem kui kahekümne aasta jooksul argumentum ad hominem, et ajakirjandus vajab teisi garantiisid kui sellised üldised ettekirjutused sellistele vastutustundetuile inimestele. See tõestaks, et tsensuuri enda olemuses peitub põhiviga, mida ei paranda mingisugune seadus.
Kui aga tsensorid olid tublid, aga seadus ei olnud kõlblik, siis milleks on teda uuesti tarvis võitluseks selle pahe vastu, mille ta ise oli sünnitanud?
Või ehk süüdistatakse institutsiooni enda objektiivsetes puudujääkides üksikisikuid – et nad, parandamata asja olemust, ei suutnud luua paranemisnäivust? Niisugune on näivliberalismi üldine tava: olles sunnitud tegema järeleandmisi, ohverdab ta inimesi – tööriistu, ning säilitab asja olemuse – institutsiooni. Sellega juhitakse kõrvale pealiskaudse publiku tähelepanu.
Objektiivne vaen muutub isiklikuks. Kujutletakse, et isikute asendamisega muutub ka asi. Pilk kandub tsensuurilt konkreetsetele tsensoritele ja käsukorras progressiivsed väikesed kirjanikud õelutsevad nüüd ebasoosingusse sattunutega, kuid samal ajal kummardavad valitsuse ees.
Meie samme kammitseb veel üks raskus.
Mõned ajalehekirjasaatjad oletavad, et tsensuuriinstruktsioon ongi uus tsensuurimäärus. Nad eksivad, aga see eksimus on vabandatav. 1819. aasta 18. oktoobri määrus tsensuuri kohta pidi toimima ainult ajutiselt 1824. aastani ja ta oleks võinud tänini ajutiseks jäädagi, kui me poleks käesolevast instruktsioonist teada saanud, et teda pole mitte kunagi rakendatud.
Ka 1819. aasta määrus oli ajutine vahend, ent kui alaliste seaduste kehtestamiseks oli ette nähtud kindel, viieaastane tähtaeg, siis uus instruktsioon ei määra mingit tähtaega, pealegi oodati tollal seadusi ajakirjandusvabaduse kohta, praegu aga tsensuuriseadusi.
Teised ajalehekirjasaatjad näevad tsensuuriinstruktsioonis vana tsensuurimääruse taastamist. Nende eksliku arvamuse lükkab ümber instruktsioon ise.
Meie käsitleme tsensuuriinstruktsiooni kui eeldatava tsensuuriseaduse vaimu ennetamist. Selles me järgime rangelt 1819. aasta tsensuuriseaduse vaimu, mille järgi seadustel ja ettekirjutustel on pressi jaoks ühesugune tähendus (vt mainitud seaduse XVI peatükki, nr 2).
Aga tuleme tagasi instruktsiooni juurde.
“Selle seaduse, nimelt tema 2. peatüki järgi, ei pea tsensuur takistama tõe tõsist ja tagasihoidlikku uurimist, ei pea kirjanikke allutama ebakohastele piirangutele, ei pea takistama raamatute vaba ringlemist raamatuturul.”
Seda tõe uurimist, mida tsensuur ei tohi takistada, iseloomustatakse lähemalt kui tõsist ja tagasihoidlikku. Kumbki määratlus ei puuduta uurimuse sisu, vaid rohkem seda, mis asub väljaspool sisu. Algusest peale eemaldavad nad uurimise tõest ja sunnivad tähelepanu pöörama millelegi tundmatule kolmandale. Kuid kas ei kaota tõde silmist uurimus, mis alatasa juhib tähelepanu sellele kolmandale elemendile, mille seadus on teinud õige irriteerivaks? Kas pole tõeuurija esmane kohustus püüda kõigepealt tabada tõde, vaatamata ei paremale ega vasakule? Kas ei unusta ma midagi asja olemusest, kui ma ennekõike ei tohi unustada seda väljendamast ettekirjutatud vormis?
Tõde on niisama vähe tagasihoidlik kui valgus ja kelle suhtes peaks ta seda olema? Kas iseenda suhtes? Verum index sui et falsi. Niisiis, vale suhtes?
Kui tagasihoidlikkus osutub uurimuse iseloomulikuks eripäraks, siis pelgab ta pigem tõde kui valet. Tagasihoidlikkus kammitseb iga mu edusammu. Ta on uurimisele kõrgemalt (poolt) ettekirjutatud hirm järelduste ees, ta on kaitsevahend tõe vastu. Edasi: tõde on üldine, ta ei kuulu ainult mulle, ta kuulub kõigile; ta valitseb mind, aga mina ei valitse teda. Mulle kuulub vorm, mis moodustab mu vaimse individuaalsuse. Le style eest l’homme. Ja kuidas veel! Seadus lubab mul kirjutada, kuid ma ei tohi kirjutada omaenda stiilis. Mui on õigus tuua nähtavale oma vaimne pale, kuid ma pean ta enne suruma ettekirjutatud näojoontesse! Milline aus inimene ei punastaks sellest häbematust nõudmisest ega peidaks oma pead toogahõlma alla? Vähemalt laseb tooga aimata, et see varjab Jupiteri pead. Ettekirjutatud näojooned tähendavad ainult üht: bonne mine à mauvais jeu.
Te vaimustute kütkestavast mitmekesisusest, looduse ammendamatust rikkusest. Te ei nõua ju, et roos lõhnaks nagu kannike, aga miks tohib siis ülim rikkus – vaim – eksisteerida ainult ühel kujul? Ma olen humorist, kuid seadus näeb ette kirjutada ainult tõsiselt. Ma olen äge, kuid seadus näeb ette, et stiil oleks tagasihoidlik. Hall hallil taustal on selle vabaduse ainus lubatud värv. Iga kastetilk, mida säratab päike, küütleb lõputus värvidemängus, kuid vaimupäike, ükskõik missugustes individuaalsetes valguskiirtes ta ka ei heikleks, peab sünnitama ainult üht – ametlikku valgust! Vaimu olemuslik vorm on rõõmusolek, valgus, teie arvates on aga tema ainsaks õigeks avalduseks vari, ta peab end rüütama ainult musta, aga looduses pole ju ainustki musta lillekest. Vaimu olemuseks on alati tõde ise,
aga mida peate teie ta olemuseks? Tagasihoidlikkust. Ainult kerjus on tagasihoidlik, ütleb Goethe, ning niisuguseks kerjuseks tahate te muuta vaimu? Või peab see tagasihoidlikkus olema geeniuse tagasihoidlikkus, millest räägib Schiller? Sel juhul muutke kõigepealt kõik oma kodanikud ja ennekõike kõik oma tsensorid geeniusteks. Kuid geeniuste tagasihoidlikkus pole kaugeltki see, mida kujutab endast harituse keel, millel pole ei aktsenti ega dialekti, vaid, vastupidi, tema aktsendiks on asi ja dialektiks selle olemus.Ta unustab tagasihoidlikkuse ja tagasihoidmatuse ja toob esile asja. Vaimu üleüldine tagasihoidlikkus on mõistus, see mõtte universaalne sõltumatus, mis suhtub igasse asja nõnda, nagu seda nõuab asja enda olemus. Edasi, kui tõsidus ei mahu Tristram Shandy määratluse alla, mille kohaselt ta on keha teesklus, et varjata hinge puudujääke, vaid peab tähistama tõsidust objekti (enese) suhtes – siis kaotab kogu ettekirjutus mõtte. Sest ma suhtun naljakasse tõsiselt, kui kujutlen teda naljakana; jääda aga tagasihoidlikuks häbematuse suhtes – see ongi vaimu kõige tõsisem häbematus.
Tõsine ja tagasihoidlik! Mis püsimatud relatiivsed mõisted! Kus lõpeb tõsidus, kus algab nali? Kus lõpeb tagasihoidlikkus, kus algab häbematus? Me oleme sõltuvad tsensori temperamendist. Oleks niisama ebaõige kirjutada tsensorile ette temperamenti nagu kirjanikule stiili. Kui tahate olla järjekindel oma esteetilises kriitikas, siis keelduge uurimast tõde nii liigtõsiselt kui ka liigtagasihoidlikult, kuna liigne tõsidus on ise koomiline, liigne tagasihoidlikkus aga on kõige kibedam iroonia. Lõpuks, lähtekohaks on seejuures tõe enda täiesti moonutatud ja abstraktne mõistmine. Kõik kirjanikutöö valdkonnad taandatakse tõe üldmõiste alla. Kui jätame isegi kõrvale kogu subjektiivse, ja nimelt asjaolu, et üks ja sama asi saab eri indiviididelt erineva tõlgenduse ja muudab oma eri küljed niisama erinevaiks vaimseiks karaktereiks, kas siis ei pea asja, eseme enese karakter avaldama mitte mingisugust, isegi kõige tühisemat mõju uurimisele? Mitte ainult uurimuse tulemus, vaid ka selleni viiv tee peab olema tõene. Tõe uurimine ise peab olema tõene; tõene uurimine – see on põhjalik, üksikasjalik tõde, mille lahutatud, koost lahtivõetud osad lõppkokkuvõttes liituvad. Ning kas ei pea uurimisviis muutuma koos objektiga? Kas siis, kui objekt on naljakas, peab uurimus olema tõsine, kui aga objekt osutub tülikaks, peab uurimus olema tagasihoidlik? Te rikute nii objekti õigust samamoodi, nagu te rikute subjekti õigust. Te mõistate tõde abstraktselt ja muudate vaimu kohtu-uurijaks, kes teda kuivalt protokollib.
Või on see metafüüsiline tüütus liigne? Ehk tuleb tõde mõista nõnda, et tõene on see, mida käsib valitsus, uurimine aga on lubatav ainult kui liigne, tüütu element, mida etiketi kaalutlustel siiski ei ole võimalik täiesti kõrvale jätta? Ilmselt nii see ongi. Sest uurimist peetakse juba ette millekski, mis on vastuolus tõega, ja niisiis saab ta endale kahtlustäratava saatjana kaasa tõsiduse ja tagasihoidlikkuse, nii nagu ongi sobilik koguduseliikmele hingekarjase palge ees. Valitsuse arusaamine on ainus riiklik mõistus. Tõsi, teatud tingimustes tuleb teha mõningaid järeleandmisi teisele arusaamisele ja tema jutuvadale, kuid siis peab ta ka tundma, et talle on vastu tuldud ja et loomuldasa on ta
õigustühine, nii et tal tuleb olla tagasihoidlik ja vagur, tõsine ja igav. Kui Voltaire ütleb: tous les genres sont bons, excepté le genre ennuyeux, siis siin välistab žanr ennuyante igasuguse muu – selle tõenduseks piisab osutamisest “Reini seisuskogu protokollidele”. Miks siis mitte tagasi minna vana hea aja saksa kantseleistiili juurde? Kirjutage vabalt, kuid iga teie sõna kummardagu liberaalse tsensuuri ees, mis laseb läbi nii teie tõsised kui ka tagasihoidlikud arvamused. Ärge ainult kaotage harrast lugupidamistunnet!
Seaduse toon ei rõhuta tõde, vaid tagasihoidlikkust ja tõsidust. Seega äratab kõik kahtlust: nii tõsidus, tagasihoidlikkus kui ennekõike tõde, mille määratlematuse taga näib peituvat väga kindlapiiriline, väga küsitav tõde.
“Tsensuur,” jätkatakse instruktsioonis, “ei pea mitte mingil juhul olema väiklane norimine, mis väljub selle seaduse poolt nõutavaist raamidest.”
Selle seaduse all peetakse eelkõige silmas 1819. aasta määruse teist peatükki, edasi aga osutab instruktsioon tsensuurimääruse vaimule üleüldse. Mõlemaid määratlusi on kerge siduda.
Teine peatükk on tsensuurimääruse kontsentreeritud vaim, järgmised peatükid aga kujutavad endast selle vaimu edasist liigendust ja veel detailsemat määratlust. Me arvame, et osutatud vaimu parimaks iseloomustuseks võivad sobida tema alljärgnevad avaldumisvormid:
VIII peatükk. “S i i a n i Teaduste Akadeemiale ja ülikoolidele antud tsensuurivabadus on nüüdsest viieks aastaks kehtetuks tunnistatud.”
§ 10. “Käesolev ajutine määrus jääb jõusse tänasest päevast alates viieks aastaks. Enne selle aja möödumist peab Liidunõukogu põhjalikult uurima küsimust, kuidas võiks täide saata samalaadi korraldusi pressivabaduse kohta, nagu neid on mainitud Liiduakti 18. peatükis; vastavalt sellele järgneb lõppotsus normaalsete ajakirjandusvabaduste piiride kohta Saksamaal.”
Ei saa pidada ajakirjandusele heatahtlikuks seadust, mis kaotab ajakirjanduse vabaduse seal, kus ta veel olemas oli, ja teeb ta tsensuuri abil liigseks seal, kus teda oleks olnud vaja rakendada. Edasi, §10 tunnistab otse, et mainitud Liiduakti 18. peatüki asemel trükivabaduse kohta, mis kunagi võib ka teostatav olla, rakendatakse ajutiselt tsensuuriseadust.
See quid pro quo osutab vähemalt sellele, et olukord nõudis ajakirjanduse piiranguid, et määrus on sündinud usaldamatusest ajakirjanduse vastu. See rangus on isegi õigustatav kui ajutine vahend, mis on jõus ainult viis aastat, kuid – kahjuks jäi ta jõusse kahekümne kaheks aastaks.
Juba instruktsiooni järgmine rida näitab, kuidas ta iseendale vastu räägib, soovides ühelt poolt, et tsensuuri rakendamine ei väljuks seaduse raamidest, teiselt poolt aga tuleb tsensuuril väljuda oma raamidest: “Muidugi võib tsensor avameelset arvustust lubada ka siseasjadele.” Tsensor võib, aga ta ei tarvitse seda teha, see ei ole hädavajalik; juba see ettevaatlik liberaalsus ei vasta mitte üksnes tsensuuriseaduse vaimule, vaid ka tema põhinõudmistele.
Vana tsensuurimäärus ja eriti instruktsioonis tsiteeritud 2. peatükk ei luba mitte ainult Preisi, vaid ka Hiina asjade avameelset arutamist. Nii Preisi kui ka teiste Saksa liitriikide julgeoleku kahjustamist kommenteeritakse instruktsioonis nii: “Siia kuuluvad kõik katsed kujutada meeldivas valguses ükskõik mis riigis esinevaid parteisid, mis püüavad kukutada riigikorda.” Kas sel moel on tõesti lubatud avameelselt arutada Hiina või Türgi riigiasju? Aga kui juba nii kauged suhted ähvardavad Saksa liidu ebapüsivat julgeolekut, siis kuidas ei ähvarda seda iga laitev sõna tema siseasjade kohta?
Sel moel väljub instruktsioon tsensuurimääruse 2. peatüki raamidest ning kaldub liberalismi: selle kaldumise olemus selgub edasisest, kuid vormiliselt on ta juba kahtlust äratav sedavõrd, kuivõrd ta kuulutab end 2. peatüki tulemuseks, millest instruktsioon esitab targu ainult esimese poole, suunates tsensori ühtaegu peatüki enda juurde – nii läheb instruktsioon tsensuurimäärusest kaugemale ka mitteliberaalses suunas, lisades ajakirjanduse vanadele piirangutele veel uusi.
Tsensuurimääruse ülaltsiteeritud 2. peatükis on öeldud: “Tema [tsensuuri] eesmärk on mitte lubada seda, mis ei vasta religiooni üldistele põhitõdedele, s õ l t u m a t a religioossete parteide ja riigis sallitavate sektide arvamustest ja õpetustest.”
1819. aastal valitses veel ratsionalism, mis religiooni all pidas üldjoontes silmas niinimetatud mõistusreligiooni. See ratsionalistlik vaatepunkt on ühtaegu tsensuuriseaduse vaatepunkt, mis, muide, on nii ebajärjekindel, et pidades oma eesmärgiks religiooni kaitsmist, asub irreligioossele vaatekohale.
Just religiooni põhitõdede lahutamine tema positiivsest sisust ja vastavalt kindlast vormist on juba vastuolus religiooni põhitõdedega, kuna iga religioon eeldab, et ta erineb kõigist ülejäänud võltsreligioonidest oma erilise olemuse poolest ning et just tema oma määratletuses ongi tõeline religioon.
Uus tsensuuriinstruktsioon jätab tsiteeritavas 2. peatükis vahele lisapiirangu, mille järgi mõnel usuparteil ja sektil ei ole puutumatust, aga ta ei piirdu sellega, vaid esitab järgneva kommentaari: “Ei tohi taluda midagi sellist, mis frivoolses, vaenulikus vormis vastandub kristlikule religioonile üldse või teatud sätetele.”
Vana tsensuurimäärus ei maini sõnagagi kristlikku religiooni; vastupidi, ta hoiab religiooni lahus kõigist usulahkudest ja sektidest. Uus tsensuuriinstruktsioon ei muuda mitte ainult religiooni kristlikuks religiooniks, vaid lisab ka sõnad: teatud sätted. Missugune väärtsünnitis meie kristlikuks saanud teaduselt!
Kes kahtleb veel selles, et ta on sepitsenud ajakirjandusele uued ahelad? Ei saa ju astuda välja religiooni vastu ei üldse ega üksikasjus. Või arvate, et sõnad “frivoolne”, “vaenulik” muutsid uued ahelad roosivanikuteks? Kui osavalt see on öeldud: frivoolselt, vaenulikult! Omadussõna “frivoolne” kehutab kodaniku sündsustunnet, see sõna on üldmõistetav laiale maailmale, tsensorile aga sosistatakse kõrva omadussõna “vaenulik”: nõnda tõlgendatakse seaduses frivoolsust.
Sellest instruktsioonist leiame veel hulganisti peenetundelisuse näiteid, kus publiku poole pöördutakse teda punastama paneva subjektiivse sõnaga, tsensori poole aga kirjanikku tahtmatult kahvatama paneva objektiivse sõnaga. Sellisel viisil võib muusikat komponeerida ka lettres de cahet‘le.
Ning mis hämmastavatesse vasturääkivustesse mässib end tsensuuriinstruktsioon! Frivoolne on ainult poolik rünnak – niisugune, mis on suunatud nähtuste üksikute külgede vastu, mis pole ei küllalt sügavad ega tõsised, puudutamaks asja olemust; just nimelt kallaletung ainult erandliku kui sellise vastu on frivoolne. Kui seetõttu on täiesti keelatud rünnata kristlikku religiooni tervenisti, siis tuleb välja, et lubatud on ainult frivoolsed rünnakud tema pihta. Vastupidi, vaenulikuks osutub rünnak religiooni põhitõdede, tema olemuse ja üksikasjade vastu, kuivõrd viimased ongi olemuse avaldus. Religiooni rünnata võib ainult frivoolsel või vaenulikul kujul – kolmandat võimalust ei ole olemas. See ebajärjekindlus, millesse takerdub instruktsioon, on igal juhul ainult näivus, kuna see järjekindlusetus rajaneb vaid näivusel, nagu oleks üldse lubatud mingigi rünnak religiooni vastu; kuid piisab ühest objektiivsest pilgust, et näha selles näivuses ainult näivust. Religiooni ei saa rünnata ei vaenulikult ega frivoolselt, ei üldse ega üksikasjus, seega teda ei saa üldse kuidagiviisi rünnata.
Aga kui instruktsioon, ilmses vastuolus 1819. aasta tsensuurimäärusega, paneb uued köidikud filosoofilisele ajakirjandusele, peaks ta olema vähemalt nii järjekindel, et vabastada religioosne ajakirjandus vanadest köidikutest, millega teda koormas eelmine ratsionalistlik määrus. See peab ju tsensuuri eesmärgiks ka “võitlust usudogmade fanaatilise ülekandmise vastu poliitikasse ja sellest tekkiva mõistetesegaduse vastu”. Uus instruktsioon, tõsi küll, on nii arukas, et vaikib oma kommentaaris selle punkti maha, kuid sellele vaatamata kasutab ta seda 2. peatükki tsiteerides. Mida kujutab endast usudogmade fanaatiline ülekandmine poliitikasse? See tähendab kuulutada riigi määravaiks kriteeriumideks eriomases sisus usudogmad, see tähendab teha usu eriline olemus riigi mõõdupuuks. Vanal tsensuurimäärusel oli voli eirata seda mõistete sasipundart, sest ta lubab kritiseerida üksikut konkreetset religiooni, usulahu teatud sisu. Kuid vana määrus tugines lamedale, pealiskaudsele, teie poolt põlatud ratsionalismile. Teie aga, kes te olete rajanud oma riigi ka üksikasjus usule ja kristlusele, teie, kes te olete kristliku riigi tulised kaitsjad, kuidas võite te soovitada tsensuuril seda mõistete sasipundart vältida?
Poliitiliste ja ristiusu põhimõtete ärasegamisest sai ametlik usutunnistus. Selgitame mõne sõnaga seda ärasegamist. Kui jutt on kristlusest kui tunnustatud religioonist, siis leiate oma riigis katoliiklasi ja protestante. Nii ühed kui teised esitavad riigile samasuguseid nõudmisi, nagu neil on ka ühesugused kohustused riigi ees. Eemaldudes oma usulistest lahkarvamustest, nõuavad nad ühtmoodi, et riik oleks poliitilise ja õigusliku mõistuse teostuseks. Teie aga soovite kristlikku riiki. Kui teie riik on ainult luterlik, siis muutub ta katoliiklase jaoks just nimelt niisuguseks kirikuks, kuhu ta ei kuulu, mille ta hülgab kui ketserliku, kiriku, mille seesmus on talle vastuvõetamatu. Vastupidisel juhul on meil tegemist samaga. Kui te aga kuulutate oma riigi eriliseks vaimuks kristluse põhivaimu, siis lahendate küsimuse, mida kujutab endast kristluse põhivaim, ikkagi oma protestantlike vaadete alusel. Te määrate kindlaks, mida kujutab endast kristlik riik, ehk küll viimane aeg on teid õpetanud, et mitmed riigiametnikud ei oska teha vahet usulise ja ilmaliku vahel, riigi ja kiriku vahel. Mitte tsensorid, vaid diplomaadid pidid seesuguse mõistete segaduse üle pidama läbirääkimisi, mitte langetama otsuseid.
Lõpuks te võtate omaks ketseri vaatepunkti, kui hülgate tuntud dogma kui mitteolulise. Kui te aga nimetate oma riiki kristlikuks üldjoontes, siis koos sellega te tunnistate diplomaatiliselt põiklevas vormis, et ta ei ole kristlik. Niisiis, te kas keelate üldse religioonil sekkuda poliitikasse – kuid seda te ei taha, kuna te ei taha rajada riiki vabale mõistusele, vaid usule; religioon ongi teie jaoks olemasoleva üleüldine sanktsioon – või te lubate religiooni fanaatilise kaasatõmbamise poliitikasse. Laske religioonil poliitikaga tegelda omamoodi. Kuid seda te jälle ei soovi: religioon peab toetama ilmalikku võimu, seda endale allutamata. Kui te juba lülitate religiooni poliitikasse, siis ilmaliku võimu igasugune, ükskõik milline katse kindlaks määrata, kuidas peab religioon osalema poliitikas, kujutab endast vaieldamatut usuvastast omavoli. See, kes püüab end siduda religiooniga religioossuse tõttu, peab andma talle kõigis küsimustes otsustamisõiguse. Või peate te religiooni all silmas teie enda isikliku piiramatu võimu ja riikliku tarkuse kultust?
Veel teiselgi kujul satub uue tsensuuriinstruktsiooni tõsiusklik vaim vastuollu vana tsensuurimääruse ratsionalismiga. Viimane peab tsensuuri eesmärgiks ka selle mahasurumist, “mis solvab moraali ja häid kombeid”. Instruktsioon toob selle koha ära tsitaadina 2. peatükist. Kui aga instruktsioon oma kommentaaris religiooni suhtes sisaldab mõningaid lisandusi, siis moraali osas on mõndagi välja jäetud. Moraali ja heade kommete solvamine muutub “sündsuse, tavade ja kombekuse” rikkumiseks. Me näeme, et hävib moraal kui moraal, kui niisuguse maailma printsiip, mis allub omaenda seadustele, ning olemusliku asemele tulevad välised ilmingud, politseilik sündsus, konventsionaalne kombekus. Osuta au sellele, kes seda väärt on – selles näeme tõelist järjekindlust. Just kristlik seadusandja ei saa kuulutada moraali sõltumatuks valdkonnaks, mis on omaette püha, kuna ta kuulutab moraali seesmise üleüldise olemuse religiooni valduseks. Sõltumatu moraal solvab religiooni üldprintsiipe, religiooni erimõisted aga on vastuolus moraaliga. Moraal tunnistab ainult omaenda üleüldist ja arukat religiooni, religioon aga tunnistab ainult omaenda erilist positiivset moraali. Niisiis, tsensuuril tuleb selle instruktsiooni järgi hüljata mõttehiiglased moraalivallas, nagu Kant, Fichte, Spinoza, kui usutunnistuseta inimesed, kui inimesed, kes solvavad sündsust, tavasid ja kombekohast käitumist. Kõik need moralistid lähtuvad moraali ja religiooni printsipiaalsest vastuolust, kuna moraal rajaneb inimvaimu autonoomial, religioon aga tema heteronoomial. Nendelt tsensuuri ebameeldivatelt uuendustelt, mis avalduvad moraalse südametunnistuse lõtvumises ühelt ja religioosse südametunnistuse rangemaks muutumises teiselt poolt, siirdume palju rõõmustavamate asjade, järeleandmiste juurde.
“Siit järeldub eriti, et teosed, milles kuulub hindamisele riiklik juhtimine tervenisti või tema üksikuis harudes ja milles arutletakse ilmunud või veel ilmuvate seaduste üle nende seesmise väärikuse järgi, tuuakse esile vead ja puudused, osutatakse parandamisvõimalustele või tehakse parandamisettepanekuid – need teosed ei tohi olla keelatud selle asjaolu tõttu, et nad pole kirjutatud valitsuse vaimus, kui nende esituslaad on viisakas, tendents aga riigitruu.” Uurimuse tagasihoidlikkus ja tõsidus – see nõue on ühine uuele instruktsioonile ja määrusele tsensuuri kohta, kuid instruktsioon peab samavõrd ebapiisavaks esituse sündsust kui sisu tõsidust. Tema jaoks saab põhiliseks kriteeriumiks t e n d e n t s – enamgi, see on teda läbiv mõte, samal ajal kui määruses isegi ei leidu sõna “tendents”. Milles seisneb see tendents, sellest ei räägi midagi ka uus instruktsioon, kuid missuguse tähenduse ta tendentsile omistab, seda näitab järgnev lõik:
“Seejuures eeldatakse tingimata, et valitsuse ettevõtmiste suhtes väljendatud arvamuste tendents ei oleks vaenulik ega pahatahtlik, vaid heasoovlik; ning tsensorilt nõutakse head tahet ja mõistmist, et ta suudaks teha vahet ühe ja teise vahel. Seoses sellega peavad tsensorid pöörama samuti erilist tähelepanu trükiste vormile ja toonile ega või lubada nende trükkimist, kui nende tendents on kirglikkuse, ägeduse ja pretensioonikuse tõttu kahjulik.”
Niisiis langeb kirjanik kõige kohutavama terrorismi ohvriks, ta allutatakse kahtlustamise jurisdiktsioonile. Tendentsiseadused, seadused, mis ei paku objektiivseid norme, on terroristlikud seadused, sarnaselt neile, mida mõtles välja hädas olev riik Robespierre’i ajal ja riigi rikutus Rooma keisrite ajal.
Seadused, mille põhikriteeriumiks ei ole tegevus kui niisugune, vaid tegutseva isiku mõttelaad, on vaid seadusetuse positiivsed sanktsioneeringud. On parem kõigil habemed maha lõigata, nagu seda tegi üks Vene keiser tema teenistuses olevate kasakate abil, kui võtta habeme mahalõikamise kriteeriumiks kaalutlus, miks ma habet kannan.
Ainult sedavõrd kui ma end avaldan, kuivõrd ma astun tegelikkuse valdkonda, astun ma seaduseandjale alluvasse võimuvalda. Peale minu tegude pole mind seaduse jaoks üldse olemas, ma pole üldse tema objekt. Minu tegevus – see on ainus, mille kaudu seadus mind kinni hoiab, sest see on ainus, milleks ma nõuan eksisteerimisõigust, õigust reaalsusele, ning selle kaudu satun ma käibiva õiguse võimusesse. Tendentsiseadus aga ei karista mitte ainult seda, mida ma teen, vaid ka seda, mida ma mõtlen, minu tegevusest sõltumata. Järelikult solvab ta kodaniku autunnet, on salakaval lõks, mis ohustab mu olemasolu.
Ma võin kui tahes palju keerutada ja põigelda, see ei muuda kuigivõrd asjade seisu. Minu olemasolu on võetud kahtluse alla, minu kõige sisimat olemust, minu individuaalsust peetakse millekski halvaks, seepärast arvatakse minust halvasti ja selle arvamuse eest mind karistatakse. Seadus ei karista mind selle lubamatu eest, mida ma teen, vaid lubamatu eest, mida ma ei tee. Sisuliselt kannan ma karistust selle pärast, et minu tegevus ei ole seadusevastane, kuna ainult sellega sunnin ma armulikku, heasoovlikku kohtunikku pöörduma minu halva mõttelaadi poole, mis on sedavõrd mõistlik, et end mitte avaldada.
Seadus, mis karistab mõtteviisi pärast, ei ole riigi poolt kodanikele antud seadus, vaid see on ühe partei seadus teise partei vastu. Tendentsi pärast jälitav seadus hävitab kodanike võrdsuse seaduse ees. See ei ole ühendav, vaid lahutav seadus, kõik lahutavad seadused aga on reaktsioonilised. See pole seadus, vaid privileeg. Ühel on õigus teha seda, mida teisel ei ole õigust teha, ja mitte sellepärast, et tal puuduksid selleks objektiivsed omadused – nõnda näiteks ei ole laps võimeline sõlmima lepinguid – , vaid ainult sellepärast, et tema heasoovlikkus, tema mõttelaad on pandud kahtluse alla. Kõlbeline riik eeldab oma liikmeilt riiklikku mõttelaadi, isegi kui nad asuvad opositsiooni riigiorganiga, valitsusega; kuid niisuguses ühiskonnas, kus üks organ peab end riikliku mõistuse ja riikliku kõlbluse ainuvaldajaks, niisuguses valitsuses, mis põhimõtteliselt vastandab enese rahvale ja seetõttu peab oma riigivaenulikku mõttelaadi üldkäibivaks, peab seda normaalseks mõtteviisiks – seal mõtleb politiseeriva kildkonna must, ebapuhas südametunnistus välja tendentsiseadusi, kättemaksuseadusi, mis karistavad selle mõttelaadi eest, mida tegelikult järgivad ainult valitsuse liikmed. Meelsusseadused rajanevad põhimõttelagedusel, moraalilagedal, toorelt asjalikul ühiskonnamõistmisel. Nad on ebapuhta südametunnistuse pealetükkiv karje. Ning kuidas rakendatakse ellu taolist seadust? Vahendite abil, mis on veelgi nördimust tekitavamad kui seadus ise: nuhkide abil või siis provisoorse kokkuleppe põhjal kahtlustada terveid kirjandussuundi, mille puhul tuleb muidugi jälle välja nuhkida, missugusesse suunda kuulub antud indiviid. Sarnaselt sellele, kuidas tendentsiseaduse seadusandlik vorm on vasturääkivuses sisuga; sarnaselt sellele, kuidas seaduse välja andnud valitsus astub raevukalt välja selle vastu, mida ta endast ise kujutab, st riigivastase mõttelaadi vastu – just niisamuti on ju valitsus igal üksikjuhul oma seaduste suhtes nagu pea peale pööratud maailm, kuna ta kasutab topeltmõõtu. Mis ühele on õigus, see on teisele õiguserikkumine. Juba valitsuse poolt väljaantavad seadused ise kujutavad endast selle täielikku vastandit, mida nad seaduseks peavad.
Uus tsensuuriinstruktsioon on samuti takerdunud sellesse dialektikasse. Ta satub vastuollu, kui ta kohustab tsensoreid tegema kõike seda, mida ta ajakirjanduse puhul peab hukkamõistetavaks riigivastaseks tegevuseks.
Nõnda keelab instruktsioon kirjanikel kahtlustada üksikute inimeste või tervete klasside mõttelaadi – ja sama hingetõmbega lubab tsensoreil jagada kõik kodanikud kahtlasteks ja mittekahtlasteks, heasoovlikeks ja pahatahtlikeks. Ajakirjanduselt ära võetud kriitikaõigus saab riikliku kriitiku igapäevakohustuseks; kuid asi ei piirdu selle pahupidipööramisega. Ajakirjanduse raames kujutas riigivastane element oma sisult endast midagi erandlikku, vormilt aga midagi üldist – üldise arutelu objekti.
Kuid nüüd on kõik pea peale pööratud. Erandlik esineb nüüd oma sisu poolest seaduslikuna, riigivastane aga kui riigi arvamus, kui riiklik õigus; oma vormi poolest aga esineb riigivastane element kui midagi erandlikku, mis pole kõigile valguskiirtele kättesaadav, ja päevavalguse käest on ta aetud riikliku kriitika kantseleisse. Nõnda tahab instruktsioon kaitsta religiooni, ise aga rikub kõigi religioonide kõige üldisemat põhiprintsiipi – subjektiivse mõttelaadi pühadust ja puutumatust. Jumala asemel kutsub ta südame üle kohut mõistma tsensori. Nõnda keelab ta üksikisikuid solvavad väljendused ja au haavavad arutlused, allutab teid aga iga päev tsensori solvavale ja teie au määrivale otsusele. Nõnda tahab ta kaotada pahatahtlikelt ja halvasti informeeritud inimestelt tulevad kuulujutud, ning koos sellega sunnib tsensorit usaldama taolisi kuulujutte, usaldab nuhkimise pahatahtlike ja halvasti informeeritud inimeste hooleks ja kannab otsustamise objektiivse väärtuse sfäärist subjektiivse arvamuse ja meelevaldsuse sfääri. Nõnda ei tule riigi kavatsusi panna kahtluse alla, instruktsioon aga lähtub just riigivastastest kahtlustustest. Nõnda ei pea end hea välimuse all varjama mingisugused kurjad kavatsused, instruktsioon ise aga varjab end petliku välimuse taha. Nõnda püüab ta tõsta rahvustunnet, ning samal ajal tugineb ise rahvust alandavale vaatekohale. Meilt nõutakse käitumist kooskõlas seadustega, nõutakse seaduste austamist, ning samal ajal peame au sees pidama niisuguseid asutusi, mis asetavad meid väljapoole seadust ja asendavad õiguse omavoliga. Me peame sedavõrd tunnustama isiksuse printsiipi, et usaldada tsensorit, vaatamata tsensoriinstituudi täielikule puudulikkusele; teie aga rikute sedavõrd isiksuse printsiipi, et ei otsusta tema üle tegude põhjal, vaid selle mulje põhjal, mis teil on kujunenud tema arvamustest, tema käitumismotiividest.
Te nõuate tagasihoidlikkust, seevastu aga lähtute ennekuulmatust taktitusest, nimetades mõned riigiteenrid südamemõtete lugejaiks, kõiketeadjaiks, filosoofideks, teoloogideks, poliitikuiks, Delfi Apolloniks. Ühest küljest kohustate meid jultumusest lugu pidama, teiselt poolt aga keelate meile jultumuse. On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. Tsensor on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust pühaku ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad ametnikel täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ideesid – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust. Instruktsioon nõuab ametnikeseisuse piiritut usaldamist ja lähtub piiritust usaldamatusest mitteametnike vastu. Kuid miks ei peaks me tasuma samaga? Miks ei peaks me pidama kahtlaseks just seda ametnikeseisust? Sama lugu on karakteriga. Eelarvamusteta inimene peab juba ette suhtuma suurema lugupidamisega selle kriitiku karakterisse, kes esineb avalikult, kui sellesse, kes tegutseb salaja.
See, mis on üldse halb, jääb halvaks alati, kes poleks ka tema kandja, olgu see eraisikust kriitik või valitsuse poolt ametisse pandu, kuid viimasel juhul sanktsioneeritakse halba kõrgemalt poolt ja teda peetakse millekski paratamatuks selleks, et teha teoks head altpoolt.
Tendentsitsensuur ja tsensuuritendents – niisugune on uue liberaalse instruktsiooni pakutud kingitus. Keegi ei mõista meid hukka selle eest, et me suhtume mõnesuguse usaldamatusega tema järgnevatesse sätetesse.
“Avaldamisele ei kuulu solvavad väljendid ja üksikisikute au teotavad arvamused.” Ei kuulu avaldamisele! Oleks hoopis parem, kui selle härdasüdamelisuse asemel solvav ja auhaavav arvamus objektiivselt defineeritaks.
“Seesama kehtib ka üksikisikute või” (oluline “või”!) “tervete klasside meelsuse kahtlustamise, parteinimede kasutamise ja isiklike kallaletungide kohta.” Järelikult on lubamatu ka liigitamine kategooriate järgi, kallaletungid terveile klassidele, parteiliste hüüdnimede kasutamine. Kuid nagu Aadamgi peab inimene kõigele nime andma, et see kõik saaks tema jaoks eksisteerida; on ju parteide nimetused poliitilisele ajakirjandusele hädavajalikud kategooriad, kuna:
“Nagu arvab doktor Sassafras, tuleb meil igale haigusele, et teda ravida, anda kõigepealt nimi.”
See kõik puudutab isiksusi. Kuidas siis käituda? Üksikisikut ei tohi rünnata; niisama vähe võib rünnata klassi, midagi üldist, ka kõlbelist isikut. Riik ei taha – ja selles on tal täielik õigus – mitte mingisuguseid solvamisi, isiklikke rünnakuid. Kuid selle vaevalt märgatava “või” abil taandatakse ka üldine isiklikuks. “Või” abil tuuakse vaatevälja keskpunkti üldine, aga väikese “ja” kaudu saame lõpuks teada, et kogu jutt oli ainult isiksustest. Üllatava kergusega viib see niisuguse tulemuseni, et ajakirjanduselt on ära võetud igasugune kontroll ametnike kui niisuguse institutsiooni üle, mis eksisteerib kui teatud klass indiviide.
“Kui tsensuur hakkab toimima nende suuniste kohaselt 1819. aasta 18. oktoobri tsensuurimääruse vaimus, siis on sellega tagatud korralikule ja avameelsele publitsistikale piisav mänguruum ning võib loota, et tänu sellele tärkab suurem huvi isamaaliste asjade vastu ja kasvab rahvustunne.”
Me tunnistame, et korralikule, tsensuuri seisukohast korralikule publitsistikale antakse nende suuniste järgi rohkem kui küllaldane mänguruum – väga õnnestunult on valitud ka sõna “mänguruum”, kuna siin avaneb avar ruum mänglevale, end akrobaatiliste hüpetega lõbustavale ajakirjandusele – , kuid kas võimaldatakse niisugune mänguruum ka avameelsele publitsistikale ja kas leidub talle seal kohta, selle üle las otsustab läbinägelik lugeja. Mis puutub lootustesse, mida instruktsioon väljendab, siis võib muidugi tõsta rahvustunnet ka selles mõttes, kuidas tõstab kätte toimetatud nöör türgi rahvustunnet; kas aga läheb samavõrd tagasihoidlikul kui tõsisel ajakirjandusel korda ergutada huvi isamaalikkuse vastu, see on küsimmus, mille jätame tema enda lahendada; kõhnukest ajakirjandust hiniiniga üles ei poputa. Võib-olla aga omistame toodud lõigule liiga tõsist tähelepanu. Ehk tabame ta mõtte paremini siis, kui näeme temas paljast oga roosivanikus. Võimalik, et selle liberaalse konksu otsa on riputatud väga kahemõttelise väärtusega pärl. Vaatame lähemalt. Koik sõltub kontekstist. Rahvustunde tõstmine ja huvi äratamine isamaalikkuse vastu, millest oma ootusi avaldades kõneleb toodud koht, muutuvad sordiini all käsuks, milles peitub uus sundus meie vaestele tiisikushaigetele päevalehtedele.
“Sel teel võib loota, et poliitiline kirjandus ja ajakirjandus mõistavad paremini oma otstarvet, et nad koos palju rikkalikuma ainevalla hõlvamisega võtavad omaks palju väärikama tooni ja peavad edaspidi kohatuks spekuleerimist oma lugejate uudishimul sisutühjade, välisajalehtedest võetud uudistega, mis pärinevad pahasoovlikelt või halvasti informeeritud kirjasaatjatelt, kuulujuttude ja isiklike rünnakutega – see on suund, mille vastu tsensuur on kutsutud kahtlemata abinõusid tarvitusele võtma.”
Instruktsioon loodab, et sel teel mõistavad poliitiline kirjandus ja ajakirjandus paremini oma otstarvet etc. Kuid paremat äratundmist ei saa ette kirjutada; neid vilju tuleb alles oodata, ning lootus jääb lootuseks. Instruktsioon aga on liiga praktiline, et rahulduda lootuste ja vagade soovidega. Sisendades ajakirjandusele uue lohutusena lootust tema olukorra paranemisele tulevikus, jätab heatahtlik instruktsioon ühtlasi pressi ilma õigustest, mida ta kasutab praegu. Paremat lootes kaotab ta selle, mis tal veel olemas on. Temaga juhtub nii nagu vaese Sancho Panzaga, kellelt õukonnaarst võtab viimase toidu, et kõhukorratused ei segaks tal nagu kord ja kohus täita talle hertsogi poolt pandud kohustusi.
Ühtlasi ei või me mööda lasta juhust, et kutsuda preisi kirjanikku üles sedalaadi korralikku stiili omandama. Eessõnas on öeldud: “Sel teel võib loota, et.” Sõnast “et” sõltub terve rida määranguid: et poliitiline kirjandus ja ajakirjandus mõistavad paremini oma otstarvet, et nad omandavad palju väärikama tooni etc, etc, et nad hakkavad ebaväärikaks pidama sisutühje, välislehtedest laenatud materjale etc. Kõik need määrangud kuuluvad veel lootuste valdkonda, kuid lõpetus, mida lahutab eelnevast mõttekriips: “suund, mille vastu tsensuur on kahtlemata kutsutud abinõusid tarvitusele võtma”, vabastab tsensori igavast ülesandest oodata ära ajakirjanduse loodetav paranemine; pigem annab ta talle õiguse vastumeelne ilma pikemata maha tõmmata. Sisemine ravikuur asendub amputeerimisega.
“Et aga sellele eesmärgile lähemale jõuda, on tarvis uute ajakirjade lubamisel ja uute toimetajate kinnitamisel käituda suure ettevaatusega, et ajakirjandus oleks usaldatud täiesti laitmatute meeste hoolde, kelle teaduslik võimekus, positsioon ja iseloom on nende püüdluste ja nende tõsise mõttelaadi garantiiks.” Enne kui pöördume üksikasjade poole, teeme ühe üldist laadi märkuse. Uute toimetajate, niisiis üldse tulevaste toimetajate kinnitamine on täielikult tehtud sõltuvaks “suurest ettevaatlikkusest” – jutt on mõistagi riigi ametiisikute, tsensuuri ettevaatlikkusest –, samal ajal kui vana tsensuurimäärus jättis toimetajate valiku – vähemalt teatud garantiide korral – väljaandja hooleks.
“Peatükk IX. Kõrgemal tsensuuriametil on õigus teatada ajakirja väljaandjale, et esitatud toimetaja ei kuulu nende hulka, kes sisendavad vajalikku usaldust, ning niisugusel juhul on väljaandja kohustatud leidma kas teise toimetaja või, kui ta soovib alles jätta vana, andma tagatise, mis on kindlaks määratud meie ülalmainitud riigiministeeriumide poolt nimetatud Kõrgema Tsensuuriameti ettepanekul.”
Uues tsensuuriinstruktsioonis avaldub hoopis teist laadi sügavus, võib isegi öelda, et vaimu romantika. Sel ajal kui vana tsensuurimäärus nõuab väliseid, proosalisi ja seega seadusega kindlaks määratavaid tagatisi, niisuguseid tagatisi, mille korral oleks lubatav ka sobimatu toimetaja, jätab instruktsioon ajakirja väljaandja ilma igasugusest oma tahtest; instruktsiooni kohaselt juhatab valitsuse ettenägelik tarkus, ametkonna suur ettevaatus ja vaimne läbinägelikkus seesmiste, subjektiivsete, väliselt määratlematute omaduste juurde. Kui aga määramatus, delikaatne tundlikkus ja subjektiivne romantiline eksalteeritus kanduvad puhtvälisesse ainult selles mõttes, et väline juhuslikkus ei avaldu enam oma proosalises kindlaksmääratuses, vaid mingis fantastilises nimbuses, kujuteldavas sügavuses ja toreduses, siis vaevalt suudab ka instruktsioon vältida seda romantilist saatust.
Ajakirjanduse toimetajad – aga selle kategooria alla võib kanda kogu žurnalistika – peavad olema täiesti laitmatud. Selle täiusliku laitmatuse garantiina nimetab instruktsioon kõigepealt “teaduslikku võimekust”. Ei teki vähimatki kahtlust selles, kas võib tsensoril olla teaduslikku võimekust otsustada iga liiki teadusliku võimekuse üle. Kui Preisimaal elab niisugune trobikond valitsusele teadaolevaid universaalgeeniusi – igal linnal on vähemalt üks tsensor –, siis miks ei astu need entsüklopeediliste teadmistega mehed üles kirjanikena? Kui need ametnikud, ülivõimsad oma arvukuselt ja võimsamad veel oma teadmiste ja geniaalsuse poolest, äkki püsti tõuseksid ja oma raskusega surnuks muljuksid need haledad kirjanikud, kes kirjutavad ainult mingis ühes žanris ja sedagi ilma, et nende võimeid ametlikult tunnustataks, siis sellega tehtaks ajakirjanduse vassingutele hoopis kiiremini lõpp kui tsensuuri vahendusel.
Miks vaikivad need suurte kogemustega mehed, kes võiksid nagu Rooma haned oma kaagutamisega päästa Kapitooliumi? Nad on väga tagasihoidlikud inimesed. Teadusüldsus neid ei tunne, see-eest tunneb neid valitsus.
Ja kui need mehed kord juba niisugused on, keda ei ole leidnud ükski riik, kuna mitte ükski riik ei ole tundnud terveid klasse, mis koosneksid ainult universaalsetest geeniustest ja kõiketeadjatest, kui palju geniaalsemad peavad siis olema veel need, kes niisugused mehed välja valisid! Mis salateadust nad valdavad, et suudavad ametnikele, kes teadusriigis tundmatud, anda atestaate universaalsete teaduslike võimete kohta! Mida kõrgemale me tõuseme sellel intelligentsibürokraatia redelil, seda imelisemaid inimesi me kohtame. Kas tasub riigil, kellel on niisugused korüfeed, teha neist puudustest tulvil ajakirjanduse valvureid, kas on otstarbekas madaldada täiuslik vahendiks ebatäiusliku vastu?
Mida rohkem te niisuguseid tsensoreid ametisse määrate, seda rohkem paranemisväljavaateid te võtate pressiriigilt. Te kõrvaldate oma sõjaväest terved, et teha neist haigete ravijad.
Lööge vaid, nagu Pompeius, jalaga vastu maad ning igast valitsushoonest hüppab välja soomussärgis Pallas Athena. Nõrguke ajakirjandus variseb põrmu ametliku ajakirjanduse ees. Valguse olemasolust piisab, et väärata pimedus. Laske oma küünlal põleda, ärge peitke teda vaka alla. Puuduliku tsensuuri asemele, mille täisväärtuslikkus tundub teilegi kahtlane, andke meile – sest piisab ainult teie käsust – tasalülitatud ajakirjandus, mille eeskuju on juba aastatuhandeid olemas Hiina riigis.
Kuid kas pole teaduslik võimekus ajakirjanikele ainus vajalik tingimus, vaimu määratlemine, mitte privileegide soosimine ega konventsionaalne nõue; kas ei tulene see asjast enesest, mitte isikust?
Kahjuks katkestab tsensuuriinstruktsioon meie panegüürika. Nõudmise kõrvale tagada teaduslik võimekus asub hoiaku ja karakteri nõue. Hoiak ja karakter!
Karakter järgneb nii vahetult hoiakule, et tundub koguni, nagu tuleneks ta tervenisti hoiakust. Alustame seepärast hoiakust. Ta on ju nii tihedasti surutud teadusliku võimekuse ja karakteri vahele, et tahes-tahtmata hakkad kahtlema tema puhtas südametunnistuses.
Teadusliku võimekuse üldine nõue – kui liberaalne!, hoiaku ennõue – kui ebaliberaalne see on! Teaduslik võimekus ja hoiak koos – kui näivliberaalne! Kuivõrd teaduslik võimekus ja karakter on väga ebamäärased, hoiak seevastu väga määratletud, siis miks ei peaks me siit järeldama, et vastavalt vältimatule loogikaseadusele hakkab ebamäärane tuginema kindlapiirilisele, saades temalt sisu ja toetuse? Kas oleks see niisiis tsensori suur eksijäreldus, kui ta tõlgendaks instruktsiooni nõnda, et hoiak ongi see väline vorm, mille kaudu ühiskonnas avalduvad teaduslikud võimed ja karakter, seda enam et tänu oma tsensoriseisusele on tema arvamus ka riiklik arvamus. Selle tõlgenduseta pole üldse tabatav, miks ei ole kirjaniku teaduslik võimekus ja karakter piisav tagatis, miks on tema hoiak kolmas vajalik garantii. Kas aga satuks tsensor konflikti iseendaga, kui need garantiid poleks omavahel seotud või kui nad üldse koos ei esineks – missuguse valiku peaks ta siis tegema? Valida on aga vaja, sest ajalehti ja ajakirju tuleb ju toimetada! Ilma hoiakuta võivad teaduslik võimekus ja karakter tunduda tsensorile problemaatilised nende ebamäärasuse tõttu, nagu peaks teda ka imestama panema, kuidas võivad need omadused olla hoiakust lahus. Kas tohib tsensor seevastu kahelda karakteris ja teaduslikkuses seal, kus hoiak on olemas? Sel juhul usaldaks ta riiki iseendast vähem, vastasel juhul usaldaks ta rohkem kirjanikku kui riiki. Kas võib tsensor olla nii taktitu, nii ebalojaalne? Seda ei maksa loota ja, mõistagi, keegi seda ei loodagi. Kuna hoiak on kaheldavate juhtumite puhul määrav, siis on ta absoluutselt otsustav kriteerium.
Niisiis, kui varem sattus instruktsioon konflikti tensuurimäärusega viimase ortodoksia pärast, siis nüüd satub ta temaga vastuollu oma romantilisuse tõttu, mis on alati ühtlasi tendentsiluule. Rahakautsjoni asemele, mis kujutab endast proosalist, tõelist tagatist, tuleb ideeline garantii, viimane aga muutub reaalseks ja individuaalseks hoiakuks, omandades maagilise simuleeritud tähenduse. Samuti muutub ka tagatise tähendus. Mitte väljaandja ei vali toimetajat, keda ta käendab ametivõimude ees, vaid ametivõimud valivad talle toimetaja, keda nad ise käendavad. Vana määrus ootab toimetaja töid, mille eest vastutab ettevõtja rahaline kautsjon. Instruktsioon aga ei räägi toimetaja tööst, vaid tema isikust. Ta nõuab teatud kindlat individuaalsust, mille tagab väljaandja raha. Uus instruktsioon on niisama pinnapealne nagu vana määruski; aga kui viimane oma iseloomule vastavalt asja proosaliselt määratleb ja piirab, annab instruktsioon puhtjuhuslikule näiva tähenduse ja väljendab puhtindividuaalset üldisuse paatosega.
Kui aga toimetaja puhul annab romantiline instruktsioon kõige pealispindsemale kindlapiirilisusele kõige tundelisema ebamäärasuse tooni, siis tsensori puhul annab ta kõige laialivalguvamale ebamäärasusele range kindlapiirilisuse tooni.
“Samamoodi ettevaatlik tuleb olla ka tsensorite nimetamisel: tsensoriamet tuleb usaldada ainult läbiproovitud mõttelaadi ja võimetega meestele, kes on täielikult usaldusväärsed, nagu see amet eeldab; niisugustele meestele, kes on ühtaegu heasoovlikud ja teravmeelsed ja oskavad lahus hoida vormi asja olemusest ja takti ilmutades loobuda kahtlustest juhtudel, kui kirjutatu mõte ja tendents iseendast ei õigusta neid kahtlusi.”
Hoiaku ja karakteri asemele, mida nõutakse kirjanikult, astub siin läbiproovitud mõttelaad, kuna hoiak on juba iseendast olemas. Veel rohkem väärib tähelepanu see, et kui kirjanikult nõutakse teaduslikku võimekust, siis nõutakse tsensorilt täpsemalt määratlemata võimeid. Vana määrus, mis on koostatud ratsionalistlikus vaimus, välja arvatud poliitikaküsimused, nõuab 3. peatükis “teaduslikult haritud” ja koguni “valgustatud” tsensoreid. Mõlemad hinnangud on instruktsioonist välja jäetud, ning kirjaniku võimekuse asemel, mille all peetakse silmas teatud kindlaid, välja kujunenud ja reaalsuseks muutunud võimeid, astuvad tsensori puhul esile vaid võimekuse eeldused, võimekus üldse. Niisiis võivad võimekuse eeldused tsenseerida tegelikku võimekust, kuigi on ilmne, et oma loomu poolest peaksid nad olema teineteisega vastupidi suhestatud. Vaid möödaminnes täheldame lõpuks, et tsensori võimekuse objektiivset sisu ei ole lähemalt määratletud ja see muudab tema karakteri igal juhul kahemõtteliseks.
Edasi, tsensoriamet tuleb usaldada meestele, “kes vastavad täielikult sellele austavale usaldusele, mida see amet eeldab”. Pole mõtet lähemalt analüüsida seda pleonastilist näivmääratlust valida ametisse mehed, kellest võib loota, et nad vastavad täielikult sellele austavale usaldusele – muide, väga täielikule usaldusele –, mida neile osutatakse.
Lõpuks, tsensorid peavad olema mehed, “kes on ühtaegu heasoovlikud ja teravmeelsed ja oskavad lahus hoida vormi asja olemusest ja takti ilmutades loobuda kahtlustest juhul, kui teose mõte ja tendents iseendast ei õigusta neid kahtlusi”.
Eespool seevastu kirjutab instruktsioon ette:
“Seoses sellega” (nimelt tendentsi uurimisega) “peavad tsensorid pöörama erilist tähelepanu trükkimiseks ettenähtud teoste keele vormile ja toonile ning mitte lubama nende trükkimist, kui nende tendents on vaenulik kirglikkuse, ägeduse ja pretensioonikuse tõttu.” Niisiis tuleb tsensoril kord otsustada tendentsi üle vormi põhjal, kord vormi üle tendentsi põhjal. Kui varem kadus tsensuuri jaoks täiesti sisu kui kriteerium, siis nüüd kaob ka vorm. Kui ainult tendents oleks hea, siis ei ole ju vormikomistustel mingit tähtsust. Ärgu paistkugi teos silma ei erilise tõsiduse ega tagasihoidlikkusega, olgu ta tulvil teravust, kirglikkust ja pretensioonikust – kes hakkab hirmu tundma konarliku väliskülje pärast? Tuleb ju osata vahet teha vormi ja olemuse vahel. Määratluste igasugune näivus tuli ületada ning instruktsioon ei saanud lõppeda teisiti kui täieliku vasturääkivusega iseendale, kuna kõik see, millest tendents tuli alles üles leida, määratletakse sellesama tendentsi enda kaudu ja peab olema temast endast tuletatud. Patrioodi ägedus on püha usinus, tema kirglikkus on armastaja tundlikkus, tema pretensioonikus on andunud osavõtlikkus – liiga mõõtmatu selleks, et olla mõõdukas.
Kõik objektiivsed normid on ära langenud, kõik taandub isiklikule suhtumisele, ning garantiiks jääb ainult tsensori taktitunne. Mida võib tsensor rikkuda? Takti. Taktitus ei ole aga mingi kuritegu. Mis seatakse ohtu kirjaniku poolel? Tema eksistents. Missugune riik on eales pannud tervete inimklasside eksistentsi sõltuvusse üksikute ametnike taktitundest?
Veel kord, kõik objektiivsed normid on ära langenud; kirjaniku poolt vaadatuna on tendents viimne temalt nõutav ja talle etteantav sisu, tendents esineb siin objektina vormitu arvamuse näol; subjekti kvaliteedis, kui arvamus arvamuse kohta, taandub tendents tsensori taktile ja on tema ainus norm.
Kui aga tsensori omavoli – aga õigus paljale ja tingimusteta arvamusele kujutab endast omavoli – on instruktsioonist tulenev järeldus, mis on hoolikalt varjatud objektiivsete määratluste maski taha, siis, vastupidi, sama instruktsioon väljendab täie teadlikkusega Ülempresiidiumi omavoli, kellele ilma pikemata kuulub täielik usaldus, ning see ülempresidendile osutatud usaldus on viimane pressigarantii. Niisiis, tsensuuri kui niisuguse olemus rajaneb politseiriigi ülbel ettekujutusel oma ametnikest. Ühiskonna arukust ja head tahet ei peeta võimeliseks lahendama lihtsamaidki asju, seevastu arvatakse, et ametnikud suudavad teha isegi võimatut.
See põhihäda läbib kõiki meie institutsioone. Nõnda näiteks esinevad kriminaalprotsessis kohtunik, süüdistaja ja kaitsja ühes ja samas isikus. See ühendamine on vastuolus kõigi psühholoogiaseadustega. Kuid ametnik asub ju psühholoogiaseadustest kõrgemal, ühiskond aga madalamal. Võiks veel nõustuda ebarahuldava riikliku printsiibiga, andestamatuks osutub ta aga siis, kui ta pole küllalt aus olemaks järjekindel. Ametnike vastutus peaks olema niivõrd mõõtmatult kõrgem ühiskonna vastutusest, kuivõrd ametnikud on seatud kõrgemale ühiskonnast; ning just siin, kus üksnes tagajärg suudab õigustada printsiipi, et anda talle õiguslik alus tema valdkonna sees, just nimelt siin temast loobutakse, just nimelt siin rakendatakse otse risti vastupidist printsiipi.
Ka tsensor on süüdistaja, kaitsja ja kohtunik ühes ja samas isikus; tsensorile on usaldatud vaimu valitsemine, tsensor ei kanna vastutust.
Tsensuur võiks saavutada ajutise lojaalsuse, kui ta oleks allutatud korralistele kohtutele, mis pole muidugi nii kaua võimalik, kuni puuduvad objektiivsed tsensuuriseadused. Halvim abinõu oleks aga allutada tsensuur tsensuurile endale – ülempresidendile või kõrgeimale tsensuurikolleegiumile.
Kõik see, mis kehtib pressi ja tsensuuri vahekordades, laieneb ka tsensuuri ja kõrgema tsensuuri vahekordadele ja kirjaniku vahekorrale ülemtsensoriga, kuigi siia on lisatud vahelüli. See on sama vahekord kõrgemal tasandil, hämmastav eksitus – jätta asi samaks ja püüda inimeste asendamise teel tema olemust muuta. Kui sunniriik tahaks olla lojaalne, siis hävitaks ta iseenda. Iga punkt nõuaks samasugust sundi ja avaldaks samasugust vastutoimet. Ülemtsensuuri tuleks omakorda tsenseerida. Et seda surnud ringi vältida, otsustatakse olla ebalojaalne ning seadusetuse sfäär avaneb nüüd kolmandal või 99ndal astmel. Ametnikeriik aga, kes ähmaselt tunnetab seda vahekorda, püüab kõigest jõust tõsta seadusetuse sfääri nii kõrgele, et ta kaoks pilgu alt, ning arvab siis, et seadusetust polegi.
Tsensuuri tõeliseks raviks oleks tema likvideerimine, sest asutus ise on kõlbmatu ja institutsioonid valitsevad inimeste üle. Meie arvamus võib olla õige või mitte. Igal juhul saavutavad preisi kirjanikud uue instruktsiooni kaudu kas reaalsema või ideaalsema vabaduse – t e a d l i k k u s e.
Rara temporum felicitas, ubi quae velis sentire et quae sentias dicere licet.
Saksa keelest tõlkinud Part Lias
Karl Marx. Werke. Artikel. Literarische Versuche bis März. Text. Dietz Verlag Berlin, 1975. Lk 97–118.
Artikliga “Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta” (“Bemerkungen über die neueste preussische Zensurinstruktion”) alustas Karl Marx 1851. aastal oma kogutud teoste väljaandmist. Artikkel on Karl Marxi esimene publikatsioon. Kirjutatud 1842. aasta 15. jaanuari ja 10. veebruari vahel, avaldati see Šveitsis alles 1843. aasta veebruaris kogumiku “Anekdote zur neuesten deutschen Philosophie und Publicistik” 1. köites. Kogumiku andis välja saksa publitsist, vasakhegeliaan ja radikaal Arnold Ruge (1802–1880); peale Marxi artiklite sisaldab see Bruno Baueri, Ludwig Feuerbachi, Arnold Ruge jt töid. Artiklis tõstatatud küsimus pressi olukorrast Preisimaal oli erakordselt aktuaalne. Preisi valitsuse uus tsensuuriinstruktsioon 24. detsembrist 1841, mis sõnades ei toetanud kirjandusliku tegevuse piiramist, tegelikult mitte ainult ei säilitanud tsensuuri privileegid, vaid ka võimendas neid.
P. L.
