Arhiiv

Kaks nädalat enne seda, kui pidin Budapestis soouuringute magistrantuuri alustama, otsustas Ungari peaminister Viktor Orbán selle õppekava riigis kehtetuks kuulutada.^[1] Budapestis asuva Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) soouuringute osakond on oma valdkonnas üks tunnustatumaid maailmas, ent Orbáni valitsus nimetas seda ebateaduslikuks ideoloogiaks, mille koht ei ole ülikoolis. Selline raamistus ei ole Ungarile ainuomane, vaid samuti osa laiemast nähtusest, kus radikaalselt parempoolsed katoliiklikud organisatsioonid levitavad üle Euroopa kuulujutte „sooideoloogia“ tondist, mis ründavat traditsioonilisi pereväärtusi jms. Nende endi kampaaniad ise on aga laias laastus suunatud nii naiste kui ka soo- ja seksuaalvähemuste õiguste vastu.^[2] Eestis tunneme ühte sellist organisatsiooni nime all Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.

Niisiis tervitati meid, värskeid tudengeid, osakonna esimesel kogunemisel kirbe muigega, et küllap te pole varem olnud olukorras, kus eriala, mida te just õppima asute, on aktiivse poliitilise rünnaku all. Ei olnud tõesti.

Orbáni valitsus ähvardas 2017. aastal terve ülikooli riigist välja pelutada ning tol kevadel tulid tuhanded inimesed Budapesti tänavatele, et kooli sulgemise vastu protestida.^[3] Alates sellest ajast oli CEU ka aktiivses juriidilises n-ö lepingusõjas Ungari valitsusega, püüdes talle sätestatud ebamõistlikult piiravaid nõudeid täita ning saada peaministrilt nõusolek, et ülikool võiks riigis tegutsemist jätkata.^[4] Kui mina septembris 2018 õpinguid alustasin, ootas kooli juhtkond Orbánilt allkirja lepingule, mis sõnastas, et CEU on kõik nõuded täitnud – sh avanud satelliitkampuse ülikooli USA koduosariigis New Yorgis, kus õppekavad samuti akrediteeritud on. Ülikooli rektori Michael Ignatieffi seatud tähtaeg selle allkirja saamiseks oli 1. detsember 2018, pärast mida polnuks koolil enam üle jäänud muud kui hakata ette valmistama järgmise lennu vastuvõtmist Viinis.^[5]

Niisiis sisenesin asutusse, mis oli poliitilistes kammitsates, õppima eriala, mida püüti kohalikus ühiskonnas demoniseerida. Osa kaastudengeid otsustas midagi ette võtta.

Adrien, soouuringute osakonna doktorant, kellel oli Quebecist, Prahast ja mujalt palju kogemusi aktivismiga, oli üks neist, kes pani ette esimese kogunemise koos Loránd Eötvösi ülikooli (ELTE) soouuringute tudengitega. Kohtusime oktoobri keskel ühes keldribaaris – kümmekond inimest madala lae all ümmarguse laua taga. Arutasime, mida teha ja milline vastupanuvorm võiks Ungaris kõige efektiivsem olla. Eltelased tunnistasid, et on veel haavatavamas olukorras kui meie, sest kui CEU õppekavad on akrediteeritud ka USA-s, tänu millele need on võimalik säilitada, peavad nemad sulgema terve osakonna. Eltelased – ungarlased – ütlesid, et tänavatel marssimisest on kohalikel üsna kopp ees ja ehk peaks välja mõtlema midagi muud. Pärast seda kohtumist aga sai just tänavaprotestidest meie põhiline meeleavaldamisviis, mille vastuoksustest tuleb juttu allpool.

Klassiruumist tänavatele

Sealtmaalt hakkas CEU tudengite seas toimuma organiseerumine – kogunesime igal nädalal mõnes omavoliliselt hõivatud klassiruumis, et plaani pidada. Tagantjärele on keeruline tuvastada selle rühmituseks arenenud risomaatilise struktuuri alguspunkti – see võis olla ungarlasest politoloogiamagistrant Imre, kes koos Adrieniga esimese radikaalsete tudengite rühmituse kokku kutsus. Igatahes 30. oktoobril toimunud esimesel üldkogul oli kohal umbes nelikümmend inimest mitmest eri osakonnast. Tundsin end sel kohtumisel mõneti ebakindlalt, kuna paljudel oli juba rohkesti poliitilise mobiliseerumise kogemusi, mul aga peaaegu üldse mitte. Põhjusteks, miks inimesed sinna ruumi kokku tulid, olid nii motivatsioon Ungari valitsusele vastupanu osutada kui ka lihtsalt põnevus ja uudishimu.

Sellel kohtumisel sõnastasime oma grupi kolm põhilist nõuet: Ungari valitsus peab 1) allkirjastama lepingu CEU-ga; 2) lõpetama kõrghariduse tsenseerimise; 3) tagama kvalitatiivse, kättesaadava, iseseisva ja hästirahastatud hariduse. Sellega viitasime valitsuse rünnakutele teistegi õppeasutuste, aga ka Teaduste Akadeemia (MTA) pihta, mille rahastusest suur osa viidi vastloodud Innovatsiooni ja Tehnoloogia Ministeeriumi kontrolli alla. Seejuures oli valitsusmeelne meedia avalikult laimanud näiteks seksuaalvähemuste uuringuid ja migratsiooniuuringuid viljelevaid õppejõude ning sajad töötajad kartsid (ja kardavad) oma töö pärast. Samuti oli käigus olnud Corvinuse ülikooli privatiseerimine ehk asutuse rahastusskeemi muutmine nii, et edaspidi tuleb suurem osa ülikooli eelarvest tudengite taskust, mida enamik Ungari noortest ei saa endale lubada. Corvinus on eelarve ümberkorraldamise pilootprojekt ning sama saatus võib oodata teisigi ülikoole Ungaris.^[6]

ELTE soouuringute osakond korraldas novembri keskel vastupanupäeva, kus loengute ja seminaride vormis räägiti eriala vajalikkusest ülikoolis. CEU Kanada-Soome sotsioloogiaõppejõu Sara, ungarlasest sotsioloogiatudengi Endre ja minu eestvedamisel korraldasime solidaarsusürituse, mis oli esimene meie rühmituse n-ö avalik üritus – kui kõrvale jätta, et olime kaks nädalat fuajees pidanud infolauda, millest sai revolutsioonile värbamise tulipunkt, papist bännerite kogumiskoht, ajakirjanikulõks ning rühmituse liikmete ajaveetmiskoht. Kirjutasime trükiseid, levitasime sõna, panime kokku performance’i-programmi, võitlesime oma üritustele ruumide leidmiseks üllatavalt visade CEU bürokraatia-tuuleveskitega. Kui päev kätte jõudis, marssisime ehk sajakesi varahommikul läbi sügispäikselise Budapesti üle silla Buda poolele, kus on ELTE humanitaarteaduste hoone, hüüdes tee peal akadeemilist vabadust nõudvaid loosungeid, ning toetasime oma kohaloluga ELTE streigipäeva avangut.

Siis tulime kodukooli tagasi ning 1968. aasta Pariisi üliõpilasaktsioonide traditsioonis korraldasime n-ö teach-in’i, mis tähendab mõne avaliku ruumi spontaanset hõivamist, et sealt läbi käivate inimestega koos tekste lugeda või mõne idee üle arutleda. Kümnekesi lugesime kohvitajatele feministlikke luuletusi: Maya Angelou „Still I rise“, Zoe Leonardi „I want a dyke for president“, Yona Wallachi „Hebrew“ jne. ELTE solidaarsuspäeva viimane osa oli üldkogu CEU auditooriumis, kus sõnastasime laiema pildi olukorrast: asi pole mitte ainult ühe riigi otsustes ühe ülikooli kohta, vaid misogüünias ja natsionalismis, mis neid otsuseid ja seda retoorikat kannab.

Ühel esimestest üldkogudest olime oma mitmekümnepealise grupi jaotanud komiteedeks, mis hakkasid tegelema eri ülesannetega – tänavaprotesti korraldamine, teiste Ungari aktivistide ja ühendustega kontakteerumine, meediaga suhtlemine jm. Protestikomitee esimene kohtumine toimus 1. novembril Norrast pärit soouuringute magistrandi Lauritza köögilaua taga. Mahtusime sinna umbes kaheksakesi täpselt ära, Lauritz tegi meile teed ja sõime ülessoojendatud pitsasid. Külla oli kutsutud ka Gáspár, üks 2017. aasta tänavaaktsioonide korraldajatest, kes lubas meile nõu anda, mida teha ja kuidas mitte ämbrisse astuda – viimane võis tähendada niihästi igava protesti korraldamist kui ka kinniminekut. Ärge jääge võlgadesse ja vältige nuhke, olid tema põhilised nõuanded. Pidasime plaani, kuidas 24. novembril taas tuhanded inimesed tänavatele tuua, et CEU riigist väljapelutamise ja üldse akadeemia tagakiusamise vastu üles astuda.

Üsna varsti tekkis aga ambitsioonikam mõte: pärast marssi võiksime jääda terveks nädalaks parlamendihoone ette Lajos Kossuthi väljakut okupeerima. Paneksime püsti telgid, kus inimesed ööbivad ja kus toimuvad üritused. Selle plaaniga kaasnes küsimus, milliseid ohte me väljakul telkides endale kaela tõmbame: ühest küljest võime sel viisil olla lihtne saak kohalikele rusikameestele, teisest küljest pole päris kindel, mida võib selline aktsioon kaasa tuua neile, kellel ei ole Euroopa Liidu passi. Esialgsetes aruteludes tehti ettepanek eristada grupis Schengeni ala kodanikud, kes võivad enda peale võtta ohtlikumad ülesanded, kuna nad ei pea vahistamisel kartma deporteerimist. Tagantjärele reflekteerides taipasime, et kuna nii kujundasime aktsioone EL-i passi kandjate võimaluste järgi, võõrdusid paljud kolmandatest riikidest pärit üliõpilased sellest grupist. Üks päris esimesi lauale käidud ideid oli Kossuthi väljakul näljastreik korraldada, mis tõmbaks Orbánile negatiivset rahvusvahelist tähepanu – Kanadast ja USAs-t pärit mehed olid valmis seda tegema isegi siis, kui keegi ei liitu, kas või kogemuse pärast, ning Indiast pärit naised, kes olid näljastreike kodumaal pealt näinud, pööritasid silmi.

Kui 24. november käes, kogunesime Corvinuse ülikooli ees kell kolm päeval – Ungari press, riigivastased pensionärid, meie. Kõndisime mõnetuhandekesi läbi vanalinna Teaduste Akadeemia, ELTE ja CEU eest mööda ning pimeduse saabudes jõudsime Kossuthi väljakule, kus pidasid kõnesid Ungari legendaarne marksist Gáspár Miklós Tamás, ELTE soouuringute osakonna juhataja Ágnes Kövér-Van Til, meie esindaja Imre Szijártó jt.

See protestipäev kulges meeleolukalt, aga kõik korraldusega seotud inimesed olid keskendunud juba järgmisele üritusele: samal õhtul algavale otse parlamendihoone ees asuva Kossuthi väljaku nädalapikkusele okupeerimisele. Sedasorti poliitilised aktsioonid on Ungaris lubatud, need tuleb lihtsalt politseis registreerida. Panime väljakule telgid püsti, kolisime sinna oma koolitunnid ning korraldasime teisi loenguid, filmiõhtuid ja pidusid, et valitsuse nina all oma akadeemilist vabadust viljeleda. Projekti ja nii ka meie liikumise nimeks sai Szabad Egyetem (SzE) ehk „vaba ülikool“ – ungarikeelsel mõistel szabadegyetem on avatud loengute formaadina Ungaris oma Ööülikooli või Semiosalongi sarnane ajalugu.^[7] Otsus Kossuthi ürituse nimi lahku kirjutada oli ungarlaste keelenali, et juhtida tähelepanu sõnale „vaba“.

Selleks et üritus vastaks poliitilise protesti reeglitele, nagu see politseis registreeritud oli, pidi igal ajal olema kohapeal vähemalt kaks ärkvel inimest, kes aktiivselt oma meelsust väljendavad. Jagasime seitse ööpäeva neljatunnisteks vahetusteks. Öised vahetused poole kolmest poole seitsmeni hommikul olid kõige rängemad: tibutas tasast vihma, õues oli umbes miinus kaks kraadi ning väljakul ei toimunud mitte midagi. Esialgne hirm, et üle platsi võivad tulla kurikatega fašistid, taandus peagi ning sai selgeks, et kõige suurem häda linna keskel graniidi peal telkimise juures on selle tiksumise nüridus. Ja tõenäosus, et tuul viib telgi minema. Mis juhtus õnneks ainult korra.

Päevad olid aga põnevamad. Szabad Egyetemi programm täitus sakslannast grupiliikme Charlotte’i koordineerimisel ja ameeriklasest soouuringute magistrandi Rosa läbiviimisel kiiresti CEU ja ELTE seminaridega, filmiõhtutega vasakpoolsete liikumistest mujal Ida-Euroopas, pidudega, õpitubadega ning legendaarsete akadeemikute esinemistega. Nii Gáspár Miklós Tamás kui ka soouuringute ameeriklasest superstaar Joan W. Scott tõid vihma kiuste täismaja. Samuti tiirutasid telklinnakus nii kohalikud kui ka välismaised ajakirjanikud, nii et pidime riputama endale seinale üsna pika spikri Ungari ja Vene väljaannetest, kellele pole mingil juhul mõtet intervjuud anda, kui ei taha just, et sind Sorosi agendi ja kristlike väärtuste jalge alla tallujana portreteeritaks.

Kossuthi väljaku hõivamine kujunes välismeedias kuumaks teemaks – kohtusime pidevalt Norra, Saksa, USA jt ajakirjanikega, sh Al Jazeerast, The New York Timesist ja Jacobinist. Avaldatud lugude põhikonksuks oli tihti „Sorosi ülikooli“ martüürium, kuigi püüdsime rõhutada, et me ei seisa ainult CEU eest. Valitsusmeelne sopameedia aga tituleeris meid järjepidevalt Sorosi käsilasteks. (Niisiis toimus kummaltki poolt äraspidine antisemiitliku troobi toitmine – mis toimub Ungaris näiteks ka linnaruumis, kus plakateid ehib tihti Sorosi nägu koos immigrantide- või Brüsseli-vastaste loosungitega.) Hilisemad kajastused muutusid veidi tasakaalustatumaks ning Ungari väljaannetest asus Mercè sündmustel propagandavaba pilku peal hoidma.

Väljakul valvamise materiaalne tegelikkus koosnes pidevast teekeetmisest ja info-/snäkitelgi all vihmavarjus seismisest, gaasilamp konte soojendamas. Tuli vaadata, et n-ö klassiruumitelkides tehnika töötaks ja seinad ära ei lendaks, ning anda ajakirjanikele eksprompt intervjuusid. Kohalikke ungarlasi käis aga meie juures palju, nii et need vähesed meie seast, kes ungari keelt rääkisid, olid pidevalt vestlustes. Lendlehed, mida jagasime, olid nii ungari kui ka inglise keeles ning me püüdsime vältida välismaalaste pundina paistmist – kuigi suurem osa meie seast ei olnud ungarlased ning paljud neist, kes olid, olid elanud aastaid välismaal. Peale valitsusmeelse meedia aga kohalikelt suurt rahvuspõhist vastuseisu ei kostnud, pigem toetust.

Budapesti tänavamarssidel olid seniajani enamuse moodustanud põhiliselt vanemad keskklassi inimesed. Ehk seetõttu, et tänu pensionile tunnevad nemad ennast riigi vastu häält tõstes kõige kindlamalt. Telklaagrisse tõid need vanatädid ja -onud meile väga palju süüa – omaküpsetatud kooke, supipadasid, aga ka kindaid ja salle. Vanaemad tulid koos lastelastega meile häid sõnu ütlema. Enamik juurdeastujaid väljendas suurt toetust, et me protestilaagri püsti olime pannud, imestades, mille kõige kiuste me seda teeme. Üks ütles näiteks: „Nii tore, et te seda teete. Ma olin 1956. aastal 12-aastane ja nägin, kuidas ülestõus läbi kukkus, ja teie näete nüüd ka, aga see on oluline, et te näeksite.“

Kossuthi väljaku okupeerimise kõige suurem töövõit oli Ungari üliõpilasühingu Hallgatói Szakszervezet (HaSz) asutamine. Kui meie Szabad Egyetem küll ühendas kolme ülikooli tudengeid, oli see pigem rahvusvaheline ja ingliskeelne seltskond, kes pealegi ilmselt kavatses pärast oma ühe- või kaheaastase magistrikraadi omandamist riigist lahkuda. Ungari tudengid vajasid aga midagi püsivamat. HaSz koosneb keskmiselt noorematest inimestest kui SzE. Nende poliitiline kultuur põhineb meie omast veelgi vähematel kogemustel, aga praegu on nad üks põhilisi gruppe, kes valitsuse korraldatud silmakirjalikel haridusüritustel vilesid puhuvad ning pikas plaanis vastupanu organiseerivad.

Kossuthi väljaku finissage toimus sümboolsete matustena. See oli laupäeval, 1. detsembril – CEU lepingu allkirjastamise tähtajal. Allkirja ei tulnud ja keegi ei pannud seda imeks. Sängitasime akadeemilise vabaduse sümboolselt hauda, aga mitte ainult CEU pärast, vaid ka ELTE, Corvinuse ja Teaduste Akadeemia pärast. Ungari valitsus oli suutnud ühe ülikooli oma territooriumilt pagendada. Kesk- ja Ida-Euroopa ning kogu siit ida poole jääva regiooni tudengitele oli see ülikool olnud aga oluline hüppelaud rahvusvahelisse (st lääne-) maailma. Viini elukallidust arvestades ei ole CEU esialgsed lubadused õppetoetuse ja majutuse kohta vaesemapoolsetele tudengitele just suureks abiks ning tõenäoliselt tõstab kool õppemaksu. Institutsioonina kohaneb CEU ilmselt Viini konkurentsitiheda keskkonnaga, aga meie leinasime ka ELTE, Corvinuse ja MTA autonoomiat ehk üleüldist akadeemilist vabadust ja sõltumatust Ungaris.

Peied pidasime sealsamas, teknopeona, nagu ühele tudengite korraldatud üritusele kohane. Meie telkidest parlamendiväljakul said teknorütmis tuksuvad peoruumid ning me hõivasime ala, mida päeval valvavad sinelites ja kirsasaabastes sõdurid, oma higiste tantsivate kehadega. See tundus täiesti õige asi, mida teha – teknokultuuri ja poliitilise vastupanuliikumise ühisteks väärtusteks on tugevus kõige kiuste vastu pidada ning ühtsus ja solidaarsus kaaslastega.

Mitteformaalsed hierarhiad

Kogu väljaku hõivamise nädal oli kulgenud pidevas eriolukorra tundes ning niiskuse kiuste näis, et on vaja kustutada lakkamatuid tulekahjusid. Niisiis võtsime esimesel üldkogul pärast üritust, 4. detsembril, hetke, et läbi mõelda, kuidas asjad väljakul tehtud said. Kuidagi oli nii läinud, et mehed tegid otsuseid ja naised viisid neid ellu. Kuigi rühmituse ideaal oli olla n-ö horisontaalselt organiseeritud lameda hierarhiaga grupp, toimisid paratamatult teatud ebatasasused. Näiteks tekitas asjaolu, et protestid pidid olema politseis registreeritud, vajaduse ühe-kahe juriidilise vastutaja järele, kelle nimi pidi avalikel materjalidel korraldajana kirjas olema. Teiseks oli ainult ungari keele kõnelejatel ligipääs teatud kohalikule informatsioonile, mille jagamiseks me ei taibanud kohe alguses kindlat reglementi sisse viia. Raskemini hoomatavate välja- ja sissearvamisdünaamikate mõjul kujunes nii, et enamik meie ungarlasi olid mehed. Seega tekkisid olukorrad, kus need neli-viis ungari, kanada ja ameerika meest tegid isekeskis kiireloomulisi otsuseid, sh raha, aga ka esindatuse jms kohta, ning ülejäänud mitukümmend inimest pandi hiljem fakti ette. Väljaku hõivamise kontekstis võis see mingil määral põhjendatud tunduda, aga seda enam oli põhjust nädal hiljem maha istuda ning asjad läbi arutada.

Esimesel üldkogul aga tundsid mehed seda kriitikat kuuldes end väga haavatult ning me ei saavutanud soovitud konstruktiivsuse astet. Kogunesime paar päeva hiljem mõne liikumise naisega üsna spontaanselt ühte ruumi, et asja üle uuesti reflekteerida. Tõmbasime kardinad alla, et meid koridorist näha poleks. Arutasime, kuidas läks nii, et mehed tegid otsuseid ja naised tegid teed, ning kuidas esimest korda elus aktivismiga kokku puutunud noormehed võisid mõnele vilunud vasakpoolsele naisele nähvata, et korista see telk ära, selmet seda ise teha. Mehed, kellest mõnel polnud mitte mingit varasemat organiseerumise kogemust, said meie liikumise superstaarideks. Samuti olime hoolimata päris esimesel eltelastega toimunud kohtumisel arutatud eri aktivismiformaatidest keskendunud peaasjalikult tänaval marssimisele või veel ohtlikumale direct action’ile, mida on võimalik teha ainult neil, kes saavad ja tahavad oma keha avalikus ruumis otsese vastupanu olukorda panna, kartmata arreteerimisel näiteks riigist väljasaatmist. Arutasime, et peame intersektsionaalsust rakendama algusest peale, mitte ainult siis, kui keegi peab liikumist esindama. Seda tööd oli palju teinud ungarlane Nora, kes ütles hiljem, et äkki lõpetaks selle võrdõiguslikkuse asja üldse ära, kui see tähendab seda, et kaamera ees lükatakse iga kord tanki tema kui ungari naine.

Ent lauale pandi ka väide, et pole siin vaja luua narratiivi, nagu oleksime meie mingid cool’id kõiketeadvad naised ja nemad oleksid rumalad mehed – kõigilt on palju õppida olnud. Vastuseks rõhutati, et muidugi oleme me kõik toredad inimesed, aga samal ajal on ühed meist sotsialiseeritud võtma oma võimu enesestmõistetavamana kui teised. Ning see tekitab reaalseid ebavõrdsusi grupi sees.

Hiljem seda teemat jätkates sattusime naljatama, et meie tuumikmeestel on kõigil üks nipp, mida nad kasutavad, et rühmituse liikmeid oma soovi järgi suunata – nende sarm. Kes saaks vastu panna, kui ilus noormees su poole nõjatub ja pehmelt kõrva sosistab, et tead, mul on selline mõte, ma tahaks teada, mida sa arvad… Kissitasime silmi, et „Kas sul ongi paremad ideed või sa oled lihtsalt pikk…?!“

Üheks kõige problemaatilisemaks tegelaseks osutus üks USA-s üles kasvanud ungari noormees, kes hakkas liikumises nägema võimalust isiklikuks võimulennuks. Ta oli pikk ja sarmikas mees, kes mõjus suheldes sooja ja sõbralikuna, aga kuna teda oli kogu elu rääkimise ja otsustamise eest tunnustatud, oli tal väga raske horisontaalse struktuuri praktikaga harjuda. Niisiis kippus ta üldkogudel kõige rohkem sõna võtma, püüdlema liikumise esindajaks nii ajakirjanduses kui ka CEU administratsiooni ees ning tema kodu muutus üheks tagatoaotsuste tegemise peakontoriks. Seejuures olid tema rutakalt käiku lükatud otsused tihtipeale läbimõtlematud ning ülejäänud grupp pidi hiljem tagajärgi siluma. Ta kippus ka poliitiliste tegelastega omavahel kohtuma ning ei jaganud tingimata ülejäänud grupile infot, mida nendel kohtumistel räägiti. Püüdsime talle mõista anda, et see käib SzE põhimõtete vastu.

Nii võivad horisontaalselt organiseeritud grupis tekkida mitteformaalsed hierarhiad, isegi kui ametlikke, läbipaistvaid hierarhiaid pole. See, mis otsused lõpuks tehakse, sõltub tugevalt inimeste sõnaosavusest ja julgusest, eriti kuna üks meie olulisi otsuste tegemise formaate oli üldkogu, kus rääkisid need, kellel polnud probleemi oma mõtteid võõrkeeles viiekümne inimese ees avaldada. Samuti ei saa kellelegi umbusaldust avaldada, sest keegi ametlikult ei juhi. Aga umbusaldust tekib palju.

Solidaarsus üliõpilaste ja tööliste vahel

Kossuthi väljaku okupeerimisest polnud veel kahte nädalatki möödas, kui Ungari parlamendist tulid järgmised uudised: vastu võeti määrus, mis tõstis ületundide arvu, mida tööandja võib oma töötajalt nõuda, ning nende ületundide eest oli seaduslik palgamaksmisega viivitada kuni kolm aastat. Nüüd sai tööandja põhimõtteliselt nõuda kaheksatunnise tööpäeva lepinguga töötajalt ühte tasustamata lisatundi päevas. Seaduse taga seisid väidetavalt Saksa autotootjad, kes lobistasid selle nimel, et saaks Ungarist veel odavamat tööjõudu välja pigistada.^[8] Määrus ristiti asjakohaselt orjaseaduseks.

Kuna teine solidaarsusavaldus, mis Kossuthi väljakul peale üliõpilastevahelise ühingu loomise tehti, väljendas tudengite solidaarsust töölistega, tundsime end puudutatult. Ning õhus oli vastupanu. Tolle kolmapäeva, 12. detsembri õhtul hakkasid inimesed spontaanselt väljakule kogunema. Need meie seast, kes läksid, kutsusid teisi liituma: grupi chat’is tuli sõnum, et tulge Margiti silda blokeerima. Astusin koolitänaval hiina toidukohast õue, nägin kolme kuju kiirel sammul tõttamas, tundsin ära Miriami ja Adrieni ning jooksin neile järele – nad naersid, et nii peakski olema, et inimesed tänavalt ühinevad! Kõndisime tõtlikult Margiti sillani, kus marssisid juba tuhanded inimesed. Skandeeriti: „Räpane Fidesz“ (Mocskos Fidesz), „Orbán, kao ära“ (Orbán, takarodj). Varsti leidsime rongkäigust üles enda salkkonna, kes marssis meie Szabad Egyetemi ja „Diák-munkás szolidaritás“ („Õpilaste-tööliste solidaarsus“) bänneritega. Blokeerisime tuhandete inimestega seekord ilma politsei loata liiklust, aga politsei marssis meiega kaasa ja püüdis rahvast enam-vähem joonel hoida. Kõik autod, mis olid peatuma sunnitud, tuututasid toetuseks. Lõpuks jõudsime Fideszi peakontori juurde, kus politsei võttis ühtlaselt rivvi, et me neist läbi ei pääseks. Inimesed kogunesid nendega vastakuti, püüti läbi murda, aga eriliste tulemusteta. Kaks naist pääsesid blokist läbi ja ronisid hoone esimese korruse rõdule, kus hõikusid ruuporisse hüüdlauseid. Inimesed olid elevil, aga midagi muud peale kerge tunglemise ei juhtunudki. Vastupanu ei viinud murdepunktini. Otsustati tagasi Kossuthile marssida, tee peal teistki silda okupeerides.

Kossuthil moodustas märulipolitsei üle väljaku mustreid, et inimesi välja suruda. Mõned sõbrad olid jäänud politsei piiramisrõngasse. Olla ei olnud enam tore, vaid kurb ja väsinud. Samas, trotsist valitsuse vastu ei tahtnud keegi lahkuda. Kohtasin Sarat ja Imret, kes asja ohutust kaugusest jälgisid. Otsisin silmadega Adrieni, aga ei leidnud. Politsei lasi mitmel korral pisargaasi käiku, ühel pingil toibus naine – üks neist, kes oli Fideszi rõdule roninud – nüüd nägi ta välja, nagu oleks 20 aastat joonud, sest talle oli pisargaasi kurku lastud. Inimesed vandaalitsesid – lükkasid prügikaste ümber ja panid neid põlema. Imre naeris, et tema on selliste asjade jaoks liiga pursui. Lõpuks, veidi pärast südaööd, suutis märulipolitsei inimesed Kossuthi väljakult jõulupuu alt välja tõrjuda. Sara ja Viktor läksid lähedalasuvasse baari plaani pidama, mina kodubussi peale.

Järgmisel hommikul lugesin protestigrupi chat’ist, et Adrien oli eelmisel öösel arreteeritud, süüdistusega vägivallas politsei vastu. Tal oli õnnestunud telefon enda kätte jätta, nii et ta saatis meile sõnumi, et võtke meid abistanud juristide grupiga ühendust. Inimesed hakkasid tegutsema: helistati juristile, Shwetha, Lauritz ja mina hakkasime eelmisel päeval salvestatud videomaterjali läbi kammima, et Adrieni arreteerimise hetke leida. Juba 13. detsembri hommikul kell 11 oli kinnipidamisasutuse ette kogunenud kümmekond inimest, et bännerid üles tõsta ja solidaarsust näidata. Grupi kollektiivne keha tegutses, et leida võimalusi, kuidas Adrieni aidata. Panime videomaterjalist kokku ajatelje, kus udustelt ja pimedatelt kuvatõmmistelt võis täheldada, et Adrien oli vahetult enne oletatavat arreteerimishetke üsna rahulik. Ehk olnuks see piisav tõendusmaterjal, et ta ei virutanud politseinikule vasaku käe ja parema jalaga, nagu oli kirjas nii tema kui ka nelja teise samal ajal arreteeritud protestija protokollis?

Samal 13. detsembri ööl toimus järgmine mäss, kuhu mina ei läinud. Lugesin grupi chat’ist ärevaid sõnumeid: „Kus te olete? Kõndige aeglasemalt, tagumine ots ei jõua järele!“– „trummarid ettepoole!“ – „politsei ootab teid ees, pöörake paremale väiksesse tänavasse!“ – „ärge laske neil ennast sisse piirata!“ – „Kus Ryan on?? Kas Ryan on ok??“ Sellised sõnumid jätkusid poole ööni. Hommikul lugesin, et Ryan jõudis koju, aga tema sõbranna jäi auto alla. Inimesed olevat pidanud märulipolitsei eest tänavatel paaniliselt pelgupaiku otsima.

Püüdsime võimalikult strateegiliselt käituda, kuni Adrien oli kinnipidamisasutuses. Jurist soovitas pead maas hoida, et mitte anda asjale poliitilist mõõdet, mis võimaldanuks Ungari võimudel aina paremini teha ühest õnnetust tudengist hoiatav eeskuju aktivistide hirmutamiseks. Samal hommikul oli kollane ajakiri Ripost pannud esikaanele protestil osalenud inimeste nägusid, soovitades lugejal politsei kutsuda, kui ta neid näeb. Meid nende hulgas õnneks polnud.

Meile teadaolevalt kavatseti Adrieni 72 tundi kinni hoida ning selle aja jooksul pidi selguma, kas kohtunik teeb kiire otsuse või läheb juhtum edasisele uurimisele. Esimene variant olnuks kehvem, sest enamik kiirelt otsustatud kaasustest päädivad süüdimõistmisega: 2–8 aastat vanglakaristust.

14. detsembril kogunesime kiirkorras Adrieni päästmise koosolekule. Inimeste kaelaveenid tuksusid nähtavalt ning hääled olid rahulikuks sunnitud. Meie koostatud ajajoon oli advokaadile saadetud ning Adrieniga tol ööl koos olnud inimesed kirjutasid tunnistusi – mida veel teha saame? Enam-vähem samal hetkel, kui olime kõik maha istunud ning meie individuaalsed pinged olid ringis üheks sulanud, tuli Sarale sõnum, et Adrien lastakse sama päeva pärastlõunal vabaks. Inimesed võpatasid kergendusest. Aga plaaniga tuli jätkata, sest kuigi sõber saab eeluurimisvanglast vabaks, ei teadnud me, milline saab olema lõplik otsus, kui kohtunik selleni kunagi jõuab. Kui Adrien veel samal päeval meiega ühte ruumi jõudis, leidsime end kallistamise külakuhjast. Ent töö jätkus, turgutuseks šokolaad ja küpsised, mis humanitaarpakina kunagi kongi ei jõudnudki, sest siingi olid ungarlastel bürokraatlikud kaikad kodarates.

Vastupanu tundub asjatu

Mõni päev hiljem, 17. detsembril olime taas tänavatel. Seekord olid parlamendi opositsiooni kuuluvad liikmed teletorni hõivanud, mis tähendas, et vastupanu oli ametlikult jõudnud poliitilisele tasandile.^[9] Riigis selle kohta eriti ametlikke uudiseid ei levinud, teletorn edastas hoopis sõnumeid sellest, kuidas Rootsis immigrandid kristlikke väärtusi ohustavad. Sõitsime rongiga linna serva ning Imre ütles, et just seetõttu koliti teletorn linna keskväljaku kõrvalt nii kaugele, et inimesed sinna protestima ei läheks. Ma elasin eestlasena salaja läbi 1991. aasta nostalgiat ning lootsin, et see siin tähendab midagi.

Teletorni ette oli kogunenud päris palju rahvast – kohtasime tuttavaid aktiviste, Sara kadus korraks rahva sekka ja naasis külmutatud pitsadega, mida toetajad olid kuhugi kuhjanud. Samas olid opositsiooniparteid kohal ja nii seisime vastu tahtmist korraga nii eesmärgi koopteerinud liberaalse Momentumi kui ka parempoolse natsipartei Jobbiku lippude all. Kaks meest, keda olime näinud ka varasematel protestidel, seisid meile kahtlaselt lähedal ega tundunud tavaliste protestijatena. Imre läks nendega juttu tegema ning tuli tagasi infoga, et tüübid on agendid, sest nad ei osanud ühelegi poliitilisele küsimusele vastata. Võtsime rahva seas üles hüüu: „Kes ei hüppa, on Fideszi valija!“ Kõik hüppasid, peale meie kahe sõbra. Kui olime koduteele asunud, võtsid nuhid sappa ning astusid sama rongi peale. Poolnaljatamisi, aga tungivalt agiteerisin kõiki järgmises peatuses rongist maha hüppama. Agendid jäid rongi ja kadusid öhe.

Ungari valitsuse ainus reaktsioon kõikidele nendele protestidele oli Imre Nagy kuju linnaruumist eemaldamine,^[10] et kunagine revolutsionäär linnapildis silma ei riivaks, ning maksuvabastuse sisseviimine paljulapselistele peredele, et keskklassi naised sünnitaksid rohkem puhastverd ungarlasi.^[11] Orjaseadus võeti vastu, CEU kolib riigist välja, MTA laguneb jne. Samas oli meil võimalik selles riigis valitsuse vastu protestida. Ühest küljest võis see tunduda märgina, et kõik ei ole veel kadunud ning midagi on võimalik teha, teisest küljest tundus sügisel CEU-s loengu andnud feministlik teoreetik Sara Ahmed naelapea pihta tabavat, kui ütles, et mõnikord on kaebuste kuulamine lihtsalt ventiil, mis laseb pinget maandada ilma, et midagi tegema peaks. Orbán oli järjepanu järjest pöörasemaid seadusi vastu võtnud: kodutuse kriminaliseerimine, Lex CEU, soouuringute keeld, orjaseadus, administratiivkohtu süsteemi sisseviimine. Tundus, et protestiürituste seadusliku korraldamise võimalus on jäetud rahva pahameele tasalülitamiseks, et nad end tänavatele tungides maha rahustaksid, ent midagi radikaalsemat korda ei saadaks.

Kui ma pärast jõuluvaheaega Budapesti saabusin, kohtusin esimesena Imrega, kes oli kogu vahepealse aja linnas olnud ja parteisid, tudengeid ning töölisi agiteerinud. „Peab ju,“ ütles ta. Vestlesime Orbáni liberaalsest minevikust ja nüüdsest sõprusest Brasiilia paremäärmuslasest presidendi Bolsonaroga ning sellest, kuidas meie ungari ameeriklane oli vahepealsel ajal Szabad Egyetemi nimel asunud omavoliliselt mõne partei ja kodanikuühinguga järgmist meeleavaldust korraldama. Olles Eestis külastanud Vabamut ja vaadanud „Seltsimees last“, küsisin Imrelt, kas on võimalik, et mõne aasta pärast hakkab Ungari praeguseid riigivastaseid aktiviste üles otsima ja vangi panema. Imre arvas, et see pole võimatu.

„Kas sa oled selleks ajaks kodumaalt lahkunud?“

„Jah, igal juhul,“ vastas Imre.

Artiklit on parandatud ja täiendatud.

^[1] Vt P. Karro, M. Mõttus, Ungari kehtestab üha rõhuvamat riigikorda. Müürileht, 29.10.2018. https://bit.ly/2u6qful.

^[2] „Sooideoloogia“ Eestisse jõudmise anatoomiast vt: A. Velmet, Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumine eesti rahvuslusega. Vikerkaar, 2016, nr 10/11, lk 132.

^[3] Vt Võim ja vastupanu Kesk-Euroopa Ülikoolis. Vikerkaare blogi, aprill 2017. http://www.vikerkaar.ee/archives/21302.

^[4] Vt M. Mölder, Korruptsioon või konservatism: CEU ja Ungari poliitika. Vikerkaare blogi, aprill 2017. http://www.vikerkaar.ee/archives/21458.

^[5] Vt P. Karro, Kui akadeemia jääb ette autokraatiale. Müürileht, 2018, nr 77.

^[6] Another Leap in the Dark: „Privatization“ of Hungarian Universities. Hungarian-spectrum.org, 07.10.2018. https://bit.ly/2TbZa75.

^[7] Vaata näiteks siit: https://bit.ly/2TteZXZ.

^[8] A. Gagyi, T. Gerocs, The Political Economy of Hungary’s New „Slave Law“. LeftEast, 01.01.2019. https://bit.ly/2BSeZ9c.

^[9] Á. Vadai, I Occupied Hungary’s State TV Offices with Other MPs. This Is Only the Start. The Guardian, 19.12.2018.

^[10] Vt R. Schwartzburg, I. Szijarto, The Ghosts of a Fascist Past. Jacobin, 26.01. 2019. https://bit.ly/2NCeXHb.

^[11] V. Wystepek, Orban To Pay Women €31,422 for Having Three Kids. NewsMavens, 14.02.2019. https://bit.ly/2tF58z1.

Sageli on nii, et kui mingeid ideid avalikus ruumis pidevalt kuulda, hakkame neid võtma enesestmõistetavate tõdedena ja ei pea enam vajalikuks sügavalt järele mõelda, kust nad pärinevad ja kas nad ikka endiselt kehtivad. Kui aga mingit ideed enesestmõistetavaks pidada, võib see ühel hetkel dogmaks muutuda ja poliitikakujundamist liigselt jäigastada.

Juba viimased 27 aastat on madalat riigivõlga Eesti poliitikas lausa fetišeeritud ja peetud valitsuse edukuse üheks oluliseks mõõdupuuks. Madalast avaliku sektori laenukoormusest on saanud tugevalt domineeriv poliitiline norm – kirjutamata reegel, mille rikkumist peetakse ebasoovitavaks.

Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade, kuidas majandusteadlased võla rolli majanduspoliitikas on hinnanud ja lahanud, ning analüüsida, kust pärinevad madala võlataseme kui poliitilise orientiiri juured Eestis ja milliseid soovitusi võiks anda edaspidiseks.

Mida väidavad majandusteooriad avaliku sektori võla kohta?

20. sajandi esimesel poolel domineerinud klassikaline majandusteooria väitis, et riigil on mõttekas võtta laenu investeeringukulude katteks. Et tulevased põlvkonnad saavad pikaajalistest investeeringutest kasu, peeti õigustatuks, et nad kannaksid ka osa investeeringuteks tehtud kuludest – makstes makse investeeringuks võetud laenu katteks. Klassikalise majandusteooria järgi oli eelarvepoliitika protsükliline ehk majandustsükliga kaasas käiv. Protsükliline eelarvepoliitika tähendas, et kui majandus ja sellega seoses maksutulud langevad, peab riik ka kulutuste poolel oma püksirihma pingutama. Kui majandus hoogustub, võib riik rohkem kulutada.

Briti majandusteadlase John Maynard Keynesi ja tema järelkäijate mõjul aga toimus majandusteoreetilises mõtlemises 20. sajandi keskpaigas oluline muutus. Paljuski ajendas seda Suur depressioon, mis näitas, kui tõsiseks ühiskondlikuks probleemiks võib muutuda töötus. Eri riikide lahendused 1930. aastatel (sh USAs rakendatud New Deal, mis püüdis majandust ergutada infrastruktuuriprogrammide ja sotsiaaltoetusega), aga ka suured kulutused Teisele maailmasõjale näitasid, et täiendavate kulutustega on võimalik tööpuudust leevendada. Keynes väitis, et fiskaalpoliitika oluliseks eesmärgiks peaks olema majanduse stabiliseerimine. Vastutsükliline eelarvepoliitika tähendab, et majandustsükli langusfaasis peaks riik majandust täiendavate kulutustega turgutama (selleks vajadusel ka laenu võttes), buumi faasis aga majanduse ülekuumenemist kulude ohjeldamise ja täiendavate maksudega piirama. Keynesi arvates on töötus oluliselt suurem probleem kui inflatsioon ning kui laenu võtmine toob kaasa inflatsiooni mõnetise tõusu, võib seda pidada vastuvõetavaks ohvriks töötuse määra vähendamise eest.

Keynesiliku majanduspoliitika ideed tundusid hästi toimivat 1950. ja 1960. aastatel, kuid jäid hätta 70ndatel, kui Lääneriikide majanduses valitsesid korraga inflatsioon ja kõrge tööpuudus. Niisuguse majandusliku seisuni viis Bretton Woodsi süsteemi lagunemise ja ülemaailmse naftašoki kombinatsioon. Selles olukorras ei pakkunud Keynesi ideed enam fiskaalpoliitikale selget juhist: tööpuuduse leevendamiseks oleks pidanud eelarvekulutusi (ja võlga) suurendama, inflatsiooni leevendamiseks aga vähendama. 1970. aastate keeruline majanduskeskkond lõi pinnase monetarismi esiletõusuks. Monetarism – eesotsas Milton Friedmaniga – väidab, et inflatsioon on oluliselt suurem probleem kui töötus ning et peamiseks makromajanduse stabiliseerimise instrumendiks peaks olema eelarvepoliitika asemel rahapoliitika – ehk majanduses ringleva rahahulga mõjutamine.

1980.–1990. aastatel pakkusid majandusteadlased välja mitmeid fiskaalpoliitika ja rahapoliitika sünteese makromajanduse stabiliseerimiseks, aga üldiselt omistati suuremat osatähtsust siiski rahapoliitikale.

2008. aasta finantskriisile järgnenud majanduskriis võinuks teoreetiliselt anda võimaluse Keynesi ideede globaalseks tagasitulekuks, kuna oli selge, et rahapoliitika instrumendid ei ole enam majanduse turgutamiseks piisavad ja riigid peavad selleks kasutama fiskaalpoliitilisi meetmeid. Eurotsooni kontekstis aga piirasid Keynesi ideede ulatuslikumat mõju aastail 2010 ja 2011 lahvatanud riigivõlakriisid, mis neoliberaalsele majandusteaduslikule diskursusele – mis riigivõlga kohati lausa demoniseerib − taas uue hingamise andsid.

Kui „halb“ võlg tegelikult majandusele on?

Ehkki riigivõlg kui nähtus on majandusteadlastele palju huvi pakkunud ja sel teemal on tehtud suur hulk uurimusi, ei ole siiani kujunenud ühtset arusaama võla ja majanduskasvu seosest. 2010. aastal lõi majandusteaduslikes ringkondades laineid Carmen M. Reinharti ja Kenneth S. Rogoffi artikkel, mis väitis, et kui valitsuse võlatase ületab 90% SKP-st, siis hakkab see majanduse kasvu piirama.^[1] Praeguseks on selle artikli väiteid juba vaidlustatud.^[2] Näiteks mõnes majandusteadusliku kirjanduse ülevaates on jõutud järeldusele, et seni pole ükski
uuring suutnud piisava veenvusega tõestada põhjuslikku seost kõrge võlataseme ja väiksema majanduskasvu vahel.^[3] Mõned hiljutisemad uuringud on isegi näidanud, et põhjuslik seos võib olla vastupidine: madal majanduskasv võib pigem viia kõrgema võlatasemeni, mitte vastupidi.^[4]

Kesk- ja Ida-Euroopa kontekstis võiks mainida ka üht huvitavat uuringut, mis leidis, et nendes postsotsialistlikes riikides, kus oli suurem riigivõlg, langes majandus kriisi ajal vähem kui seal, kus riigivõlg oli väiksem.^[5]

 Võlafoobia Eestis

Mõistmaks, miks madala laenukoormuse ideest on saanud Eesti poliitikas nii tugev kirjutamata reegel, tuleb minna ajas tagasi 1990. aastate algusesse ja analüüsida, kuidas see poliitiline norm kujunes.

Esiteks oli madala võlataseme hoidmine 90ndate alguses paratamatu. Värskelt taasiseseisvunud riigil oleks olnud raske minna rahvusvahelistele finantsturgudele ja teatada: „Siin me nüüd oleme, sooviks hea meelega laenu võtta.“ Vaid väga vähesed oleksid nõus olnud sellisele uustulnukale laenu andma ja kui, siis üsna soolase hinnaga.

Teiseks, äsja iseseisvuse saavutanud riigil oli tarvis tõestada – nii endale kui teistele − oma reaalset iseseisvust ehk seda, et tullakse ise toime oma vahendite piires, ilma kelleltki ulatuslikku toetust saamata. Uskumus, et „võlg on võõra oma“, tekitas tunde, et kellelegi võlgu olemine suurendab võõra „mõjuvõimu“ riigi üle, ja seda üritati iga hinna eest vältida.

Kolmandaks, võla võtmist piirasid 90ndate alguses ka muud makromajanduslikud valikud. Kõige olulisem nendest oli rahapoliitika alustalaks valitud valuutakomitee süsteem, mis olemuslikult piirab laenu võtmist. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kontekstis oli üleminekuaja alguses selle süsteemi kasuks otsustamine üsna harukordne valik. Peale Eesti võeti see kasutusele veel Bulgaarias, Leedus ja Bosnia-Hertsegoviinas. Selle kasutuselevõtu Eestis tingisid ühelt poolt konkreetsete indiviidide (sh Ardo Hanssoni ja tema doktoritöö juhendaja Jeffrey Sachsi) mõju rahareformile, teiselt poolt ideoloogilised kaalutlused ning ka poliitikakujundamise suutlikkuste realistlik hindamine. Valuutakomitee süsteemi kasuks otsustati lootuses, et see võimaldab makromajandusliku poliitika „autopiloodi“ peale panna ja väldib riigi liigset sekkumist majandusse. Samuti ei vajanud see süsteem väga ulatuslikku makromajanduse juhtimise kompetentsi, mis äsja iseseisvunud riigis oli pigem napp.

Sellised majanduse juhtimise (või siis „mittejuhtimise“) hoovad tundusid eriti atraktiivsed 90ndate alguses, kui Nõukogude Liidu lagunemise valgel leidis ühtlasi aset neoliberalismi võidukäik. Nagu esimene peaminister Mart Laar oma memuaarides on vihjanud, oli ta enne peaministriks saamist lugenud läbi vaid ühe majandusteadusliku raamatu ja selleks oli Milton Friedmani „Vabadus valida“, mis propageerib valitsuse võimalikult piiratud sekkumist majandusse. Kuna Friedman oli ka monetaristliku majandusjuhtimise keskseid kujusid, siis oli keskendumine rahapoliitikale (ja fiskaalpoliitika kõrvalejätmine) makromajanduslikus juhtimises ideoloogiliselt loogiline valik muude turusõbralike valikute (proportsionaalne tulumaks, tollimaksude kaotamine jne) kõrval.

Siinkohal võiks küsida, miks oli makromajandusliku stabiilsuse tagamine Eesti valitsusele 90ndate algupoolel nii oluline? Kahtlemata aitas selle väärtustamisele kaasa 80ndate lõpu ja 90ndate alguse traumeeriv kogemus hüperinflatsiooniga, mis paljude inimeste säästud ära sõi. Samalaadset vapustavat kogemust hüperinflatsiooniga 1920. aastatel (mis omakorda viis poliitilise radikaliseerumiseni) on peetud ka üheks põhjuseks, miks Saksamaal fiskaalset konservatismi tänini nii suure au sees peetakse.

1990. aastate alguses tehtud majanduspoliitilised valikud – tasakaalus eelarve, valuutakomitee süsteem ja proportsionaalne tulumaks – tundusid toimivat ja Eesti majandusedule kaasa aitavat. Aja jooksul hakatigi neid valikuid käsitlema justkui „talismane“, mis tagavad Eesti majanduspoliitika edu, kui neist vaid piisavalt tugevasti kinni hoida. Poliitikateaduses nimetatakse sellist nähtust rajasõltuvuseks. Rajasõltuvus tähendab, et mingil kriitilisel hetkel tehtud konkreetsed poliitikavalikud võivad kujundada välja raja, mis iseennast taastoodab ja millest järgmistel valitsustel on keeruline kõrvale kalduda.

Madala võlataseme hoidmisele 90ndatest alates aitas kindlasti kaasa ka liitumisprotsess Euroopa Liiduga, mis samuti rõhutas fiskaalset distsipliini. Riigi rahandusseisu korrashoidmine võimaldas Eestil nii Euroopa kontekstis kui ka laiemalt musterlapse kuvandit hoida. Tõepoolest, tundub, et lisaks e-riigile on Eesti riigi kuvandi oluliseks osaks saanud fiskaaldistsipliin. Samas võib küsida, miks oli sellise kuvandi loomine nii oluline väärtus ja eesmärk?

Et alates 90ndatest on Eesti majanduse areng tugevalt sõltunud välisinvesteeringuist, on peetud vajalikuks saata mitmesugustele rahvusvahelistele finantsorganisatsioonidele ning reitinguagentuuridele signaale, et Eesti makromajanduslik keskkond on usaldusväärne ja siia investeerimist ei kummita liigsed riskid. Ka viimase kümnendi jooksul on valitsus soovinud selgelt näidata, et vastandina fiskaalsele kaosele mitmes teises Euroopa riigis on Eestis riigieelarvega kõik korras. Eesti avaliku sektori võlatase on Euroopa Liidu liikmesriikidest madalaim (alla 9% SKP-st). Euroliidus teisel kohal oleval Luksemburgil on see 23%, Euroopa Liidu keskmine on 82% ja eurotsooni keskmine 87%.

Talismanidega on see häda, et kui nende jõusse liigselt uskuda, võivad tegelikud ohud jääda märkamata. Enne 2007.–2008. aastal lahvatanud kriisi oli poliitikakujundajatel tunne, et kuna riigi rahandusega on kõik korras, eelarve ülejäägis ja võlakoorem madal, siis on ka ülejäänud majandusega kõik hästi. Tõepoolest, üksi valitsussektori defitsiidi ja võla ületähtsustamine võib juhtida riigi tähelepanu kõrvale muudest olulistest majandusnäitajatest, nagu näiteks erasektori võlg. Kriisiaastate oluliseks õppetunniks peaks olema, et rahvusvahelised turud pööravad järjest rohkem tähelepanu just kogu võlale majanduses (st vaatavad erasektori ja avaliku sektori võla summat), mitte ainult avaliku sektori võlakoormusele. Näiteks 2009. aastal oli Balti riikide avaliku sektori võlakoormus väga madal, et aga erasektori võlakoormus oli väga kõrge ja rahvusvahelised reitinguagentuurid seda riskide hindamisel arvestasid, oli ka Balti riikide valitsustel rahvusvahelistel turgudel laenamine väga kallis (Läti puhul lausa võimatu). Eesti riigile laenamist peeti 2009. aastal riskantsemaks kui laenu andmist Argentinale, kes oli kümnendi alguses kuulutanud välja pankroti. Kuigi Eesti riigi võlatase oli alla 10% majanduse kogutoodangust, ületas erasektori võlatase 100% SKP-st ja finantsilise ebastabiilsuse kontekstis kardeti, et erasektori kohustused võivad tulla üle avalikule sektorile.

Erasektori kõrget võlakoormust pidasid omal ajal probleemiks juba Irving Fisher  ja Charles Persons, kes pidasid Suure depressiooni puhkemises süüdlaseks erasektori võla akumuleerumist.^[6] Samuti on majapidamiste kõrget võlataset peetud hiljutise majandussurutise üheks oluliseks põhjuseks.^[7] Kui märgatav osa majapidamiste eelarvest kulub võla tagasimaksmiseks, on neil vähem vahendeid tarbimiseks, mis omakorda võib hakata pärssima kogunõudlust ja tuua kaasa majanduslanguse. Kui erasektor on end juba lõhki laenanud, vähendab see ka nõudlust täiendavate investeeringute järele, mis omakorda majanduse dünaamikat aeglustab. Kui erasektor ägab võlakoorma all ning ei tarbi ega investeeri piisavalt, võib tekkida nõiaring, kus ettevõtted investeerivad järjest vähem, kuna ei näe tulevikuhorisondil nõudluse kasvu, mis aitaks tehtud investeeringust kasu saada.

Millal on võlg probleem, millal mitte?

Eesti poliitilises diskursuses on riigieelarvest sageli räägitud kui perekonna eelarvest ja eelarvedistsipliinist kui „,maja korras hoidmisest“. Kuigi Eesti ühiskond pole usklik, kõlab suhtumises võlga sageli läbi peaaegu puritaanlik püüdlus kasinusele ja „üle oma võimete“ elamise tembeldamine nõrkuseks või isegi patuks. Samas on paralleeli tõmbamine perekonna eelarve ja riigieelarve vahele liiga lihtsustav ja eksitav, kuna riigi võimalused laenude tagasimaksmiseks on oluliselt ulatuslikumad kui kodanikel või ettevõtetel (näiteks täiendavate maksude kehtestamise näol). Kui käsitada võlga kumuleerunud defitsiidina, siis perekond või ettevõte ei saa endale igaveses defitsiidis eelarvet lubada. Kui vaadata aga riikide eelarveid, siis on ülejäägis eelarved pigem erandid ning arenenud riikides on tavaks pigem defitsiidis eelarve.

Lisaks on ka riigivõlal ja riigivõlal vahe. Kui Euroopa Liidu kontekstis on mitmete riikide puhul, kus võlatase on üle 100% SKP-st, räägitud pankrotiohust ja see on tekitanud parajat paanikat, siis näiteks Jaapanis, kus avaliku sektori võlakoormus on ligi 200% SKP-st, sellist paanikat märgata ei ole. Mis veelgi huvitavam, kuigi viimaste aastakümnete jooksul on Jaapani avaliku sektori võlakoormus kasvanud, on võlakirjade intressimäärad seal langenud. Miks see nii on?

See, kas kõrge võlatase tekitab riigile probleeme, sõltub olulisel määral sellest, mis valuutas on laenu võetud. Kui riik kontrollib valuutat, milles ta laenu on võtnud, ei saa ta põhimõtteliselt pankrotti minna, kuna tal on võimalik laenu tagasimaksmiseks raha juurde trükkida. Kui aga riik valuutat, milles laenu on võetud, ei kontrolli − nagu see on eurotsooni liikmete puhul –, siis on pankrotioht reaalne ja piirangud laenu võtmisele oluliselt rangemad.

Seda silmas pidades on kummaline, et näiteks USA poliitilises diskursuses on viimasel ajal sageli viidatud Kreeka (ja teiste eurotsooni liikmete) probleemidele ja pankrotiohule, hoiatades, et kui USA oma laenukoormust edasi kasvatab, siis tabab teda samasugune staatus. USA ja eurotsooni riikide olukord on, nagu eespool mainitud, täiesti erinev, kuna USA kontrollib valuutat, milles ta laenu on võtnud, ja lisaks on Ameerika dollar maailma peamine reservvaluuta, mis tagab selle järele püsiva nõudluse. Seega on USA kontekstis võlapaanikale suunatud retoorika pigem ideoloogiline kui majandusteaduse põhitõdedele tuginev.

Riigivõlast rääkides tasuks silmas pidada ka seda, et kui riik võtab laenu omaenda kodanikelt, siis tekitab riigivõlg tegelikult juurde finantsvara ehk jõukust laenuandjale, kes saab seda kasutada näiteks tagatisena muudes transaktsioonides või edasi pärandada. Võlakirjade ostmise võimalus pakub kodumaistele majapidamistele ja ettevõtetele turvalist säästmisvõimalust. Eriti majandusliku ebakindluse atmosfääris ja tulevikuväljavaadete selgusetuse puhul on riigivõlakirjade ostmise võimalus atraktiivne investeerimisinstrument, kuna tegemist on turvalise varaga. Eesti viimaste aastate diskussioone jälgides võib täheldada, et erasektor on järjest valjemalt väljendanud riigivõlakirjade ostmise soovi, mis aga kodumaistes tingimustes on jäänud rahuldamata.

Lisaks võib väita, et kui laenatakse eelkõige oma riigi kodanikelt, on ka argumendil, et praegune laenuvõtmine koormab tulevasi põlvkondi, vähem kaalu. Kui võlakirju on müüdud oma riigi kodanikele, siis toimub tulevikus raha ülekanne võlakirjade omanikelt neile, kel neid pole.^[8]

Tulevikukaalutlused Eesti jaoks

Eesti eelarvepoliitikat piiravad selgelt Euroopa Liidu fiskaalraamistiku reeglid, mis nõuavad, et avaliku sektori võlatase ei ületaks 60% SKP-st, nominaalne eelarve defitsiit 3% SKP-st ja struktuurne defitsiit 0,5% SKP-st.

Väga range nominaalse tasakaalu nõue paneb eelarvepoliitikale peale liiga jäigad piirangud ning takistab eelarve kasutamist majandust stabiliseeriva instrumendina. Vastutsükliline (st majandustsüklit tasandav) eelarvepoliitika eeldab, et majanduse buumifaasis oleks vaja eelarve ülejääki ja langusfaasis eelarve puudujääki.

Kõige uuem muutus neis reegleis on struktuurse defitsiidi piiri kehtestamine fiskaalreeglina. Esialgse reaktsioonina 2013. aasta EL-i fiskaalleppele, mis nõudis struktuurse tasakaalu reegli kehtestamist liikmesriikides, kirjutati Eestis riigieelarve seadusesse säte, mis nõudis, et eelarve peab olema struktuurses tasakaalus (kuigi fiskaallepe ise lubas defitsiiti). Tingimustes, kus riigivõlg oli Euroopa madalaim, tundus see sammuna, kus viieline õpilane tahtis kangesti õpetajalt hindeks kuut saada. Pärast uue koalitsiooni võimulesaamist 2017. aastal seda reeglit lõdvendati: eelarve struktuurse tasakaalu nõudest loobuti ja muudetud riigieelarve seadus lubab struktuurset defitsiiti kuni 0,5% SKP-st.

Iseenesest võib struktuursele eelarvepositsioonile keskenduvat eelarvereeglit pidada „targemaks“, kuna see võimaldab arvesse võtta majandustsükli seisu. Seega kui majandus on mõõnaseisus, võib eelarve küll olla nominaalses defitsiidis, aga struktuurselt vaadatuna oleks see tasakaalus.

Kuigi struktuurse eelarvepositsiooni järgimine peamise fiskaalpoliitika orientiirina võimaldaks teostada vastutsüklilisemat majanduspoliitikat, näitab lähiminevik, et riikidel (sh ka Eestil) on väga raske eelarve tsüklilist ja struktuurset tasakaalu hinnata. Tsüklilise komponendi hindamine nõuab, et me hindaksime, kas majandus on all- või ülalpool oma potentsiaali. See võib aga osutuda väga keeruliseks, eriti väiksemate avatud majanduste puhul, kus majanduse areng on loomuldasa märksa volatiilsem. Näiteks kui 2007. aastal peeti Eestis tolle aasta eelarvet igati tasakaalustatuks, oli see tagantjärele vaadates selgelt struktuurses defitsiidis. Kuna majandusanalüütikutel on sageli raske öelda, mis olukorras majandus parasjagu on, osutuvad need keerukamad tasakaalunäitajad pigem hinnanguteks ja tõlgendusteks kui objektiivseteks orientiirideks.

Eesti kontekstis oli struktuurse eelarvereegli kehtestamisel aga huvitav diskursuslik mõju ja seda võib pidada oluliseks muudatuseks eelarvepoliitilises „rajas“. Enne seda peeti eelarve nominaalset tasakaalu pühaks lehmaks, mida tuli kummardada kontekstist sõltumata. Struktuurse tasakaalu reegli kehtestamine aga n-ö legaliseeris nominaalse eelarvedefitsiidi kasutamise eelarvepoliitikas. Näiteks 2014. aastal, kui arutati 2015. aasta riigieelarve eelnõu, plaaniti see nominaalse defitsiidiga (kuna oli vajadus rahastada valimiseelseid lubadusi), aga võimul olevad parteid said siiski väita, et eelarve on struktuurselt tasakaalus ja seega kooskõlas Eesti majanduspoliitika põhinormiga. Struktuurse tasakaalu (ja hiljem defitsiidi) reegli kehtestamine tõi Eesti fiskaalpoliitikasse senisest märksa ulatuslikumad diskussioonid eelarvepoliitika rolli üle majanduse stabiliseerimisel. Kui näiteks aastal 2009 väitis rahandusminister Jürgen Ligi, et „kui raha ei ole, siis me ei saa seda kulutada“, siis 2014. aastal väitis ta, et kehva kasvu ajal ja ühekordsete mõjude tõttu on puudujäägis eelarve loomulik: „Kaasaegne eelarvepoliitika räägibki struktuursetest näitajatest, arvestades seda, et nominaalset tuleb ka vaadata. Aga mitte sellel tasemel, et raha kas on või ei ole“.^[9]

Et struktuurse positsiooni hindamine nõuab majanduse tsüklilise arengu põhjalikumat jälgimist ja analüüsimist, on see kindlasti aidanud ka fiskaalpoliitilisi diskussioone sügavamaks ja analüütilisemaks teha, võrreldes minevikus domineerinud liiga lihtsustatud lähenemisega, mille järgi piisab kulude-tulude tasakaalust, et eelarvepoliitikaga kõik justkui korras oleks.

Samas 2016. aastal, kui olnuks võimalik väga odavate intressimääradega võlakirju emiteerida, hoidus Eesti valitsus sellest, erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest. Isegi kui majanduspoliitilised diskussioonid on muutunud sügavamaks ja informeeritumaks, näib võlatondi kartus olevat Eesti poliitilisel maastikul nii juurdunud, et sellest on raske vabaneda. Eriti arvestades, et kui teised eurotsooni riigid laenavad rohkesti ja laenukoormust leevendatakse (vähemalt osalt) rahatrükiga, siis mittelaenamine kujutab endast oluliste võimaluste kasutamata jätmist.

Laenu võtmine jooksvate kulutuste katteks pole mõttekas, sest seaks riigieelarve võlgadest sõltuvusse. Samas investeeringuteks oleks laenu kindlasti mõttekas võtta. Kuna laenu tagasimaksmisega kaasnevad intressikulud, väidab majanduslik loogika, et investeerida tuleks nendesse valdkondadesse ja tegevustesse, mis toodavad tagasi rohkem, kui kulub võla tagasimaksmiseks.

Tulevikku vaadates võib ennustada, et laenu võtmise vajadus Eestis kasvab. Kui praegu rahastatakse investeeringuid peamiselt Euroopa Liidu struktuurifondidest, siis tulevikus – struktuurifondidest Eestile laekuvate summade vähenedes – tekib vajadus ulatuslikuma laenu võtmise järele. Investeeringute finantseerimiseks oleks see paljudel juhtudel ka kõige mõttekam rahastamise instrument, kuna võimaldab pikaajalise projekti rahastamist eri põlvkondade vahel õiglasemalt jaotada. Kui kaaluda, kuhu investeerida, on lisaks infrastruktuuri arendamisele mõttekad investeeringuobjektid tehnoloogia, haridus, teadus ja ettevõtlus, kliimamuutusest tingitud üleminek taastuvenergeetikale jt keskkondlikult jätkusuutlike tootmisvahendite arendamine. Nendesse valdkondadesse investeerimine suurendab tootlikkust ja konkurentsivõimet, mis võimaldab tulevikus maksutulu suurendada ja võetud laenud ka tagasi maksta. Kindlasti võiks aruteludesse laenuvõtmise üle kuuluda Eesti majanduse üldiste arengusuundade temaatika. Diskussioon selle üle, mille jaoks laenu võtta, võib turgutada missioonipõhist mõtlemist valitsemises ja pikaajalisemate eesmärkide seadmist, mis puudutab riigi liikumissuunda ja majanduse arengumootoreiks peetavaid valdkondi.

^[1] C. M. Reinhart, K. S. Rogoff, Growth in a Time of Debt. American Economic Review, 2010, kd 100, nr 2, lk 573–578.

^[2] Vt nt T. Herndon, M. Ash, R. Pollin, Does High Public Debt Consistently Stifle Economic Growth? A Critique of Reinhart and Rogoff. Cambridge Journal of Economics, 2014, kd 38, nr 2, lk 257–279.

^[3] U. Panizza, A. F. Presbitero, Public Debt and Economic Growth in Advanced Economies: A Survey. Swiss Journal of Economics and Statistics, 2013, kd 149, nr 2, lk 175–204.

^[4] B. Kempa, N. S. Khan, Government Debt and Economic Growth in the G7 Countries: Are There Any Causal Linkages? Applied Economics Letters, 2016, kd 23, nr 6, lk 440–443.

^[5] R. Connolly, The Determinants of the Economic Crisis in Post-Socialist Europe. Europe-Asia Studies, 2012, kd 64, nr 1, lk 35–67.

^[6] I. Fisher, The Debt-Deflation Theory of Great Depressions. Econometrica: Journal of the Econometric Society, 1933, kd 1, nr 4, lk 337–357; C. E. Persons, Credit Expansion, 1920 to 1929, and Its Lessons. The Quarterly Journal of Economics, 1930, kd 45, nr 1, lk 94–130.

^[7] S. Keen, Can We Avoid Another Financial Crisis? Cambridge; Malden (MA), 2017.

^[8] A. P. Lerner, Money as a Creature of the State. The American Economic Review, 1947, kd 37, nr 2, lk 312–317. Viimasele argumendile on küll vastu vaielnud James M. Buchanan, kes tõi välja, et riigile maksu maksmine on kohustuslik, samas kui laenu andmine on vabatahtlik. Seega tänane põlvkond, kes vabatahtlikult laenu annab, võib tekitada tulevastele põlvkondadele kohustuse täiendavate maksude näol.

^[9] Ligi: halbadel aegadel on eelarvepuudujääk normaalne. ERR.ee 10.04.2014. https://bit.ly/2RjwqZY.

Oma eelmises Vikerkaare-artiklis viitasin põgusalt sellele, kuidas bluusist on kombeks mõelda rohkem kui „mustast“ muusikast, samas kui kantri jälle oleks justnagu rohkem „valge“.^[1] Siinkohal on paslik veidi sügavamalt kaevuda nende hübriidsesse algpäritolusse.

Bluusi juured on tõesti ilmeksimatult Musta Aafrika muusikas ning arenenud Ameerikate (sest tegelikult oli Ladina-Ameerika orjanduslik kord kohati veel rõlgem) orjanduslikus ajaloos. See tähendab, et bluusi taga on pea kolm sajandit rõhumist, surma ja viletsust, mida mustad pidid valgete tõttu kannatama. Kuid ajaloosündmused ei tule tuulest, kõigeni jõutakse ühel või teisel viisil, kahjuks või õnneks järkjärguliselt. Nii bluusi kui ka orjanduseni viisid sajanditepikkused sotsiopoliitilised ja ajalooprotsessid. Seetõttu oleks ehk siin oluline rääkida just detailidest, juhtida tähelepanu neile võtmeotsustele, mille võtsid vastu nii valged kui ka mustad inimesed, et võiksime õppida omaenese vigadest ja suursaavutustest, mitte tagantjärele kõike üldistamise huvides mustaks või valgeks maalida. Õnneks tuletavad ajaloolased nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani aeg-ajalt ikka meelde, et pole sugugi mõistlik ega korrektne kõike kujutada monokroomis, vaid et selles mõttes on inimkonna (sh bluusi) ajalugu kõikvõimalikes toonides hall.

Orjanduse algusaastate valushall

Esimesed mõnikümmend musta aafriklast jõudsid Virginia kolooniasse aastal 1619. Ettevõtlikud hollandlased, kes olid kursis tööjõupuudusega inglise uutes kolooniates, olid nad üle võtnud ühelt vallutatud Hispaania orjalaevalt. Hispaanlased, eesrindlikud kristlased nagu nad selleks hetkeks olid, tavatsesid oma orjad ristida juba Aafrikas, kohe pärast vägivaldset kinnipüüdmist. Inglise tavade järgi ei saanud aga kristlane olla ori.^[2] Mistõttu koheldi neid võrdselt umbes tuhande inglise päritolu valge sunnisteenijaga (indentured servant), kes olid selleks hetkeks juba kolooniatesse toodud. Sunnisteenijad olid (tavaliselt vaesed) migrandid, kes soovisid jätta Euroopa ning luua Uues Maailmas parema elu. Vastutasuks ülikalli reisi, ulualuse ja söögi eest allkirjastasid nad lepingu, millega andsid oma tööjõu (ja elu) tavaliselt neljaks kuni seitsmeks aastaks kellegi teise valdusse. Sunnisteenijad olid selle aja vältel sisuliselt pärisorjad, neid võis müüa ja vahetada ning füüsiliselt karistada, aga nagu orjegi, ei olnud neid majanduslikult mõistlik tappa. Põgenemise korral püüti sellised pärisorjad kinni ning karistati ja/või tagastati omanikule. Pärast lepingu lõppemist said neist aga vabad inimesed, kes võisid maad omada, äri ajada ning töötada oma suva ja soovi järgi.

Üks kõige kuulsamaid varaseid musti sunnisteenijaid oli Anthony (Antonio Johnson), kellest sai pärast umbes 14 aastat pärisorjust vaba mees. Ta omandas suure maatüki ning sai edukaks, pidas ise hulganisti musti orje ja osales vabas turumajanduses, kuni suri 1670. aastal 120-hektarilise tubakafarmi peremehena.^[3] See ei ole koloniaal-Ameerika algusaegadest sugugi ainukordne lugu. Valged inimesed aga, mõistes, et säärased juhtumid ei ole nende jaoks teps mitte majanduslikult tulusad, tegid oma skeemidesse paar väga olulist muudatust. Esmalt keelati mustadel maaomanikel pidada oma majapidamistes valgeid sunnisteenijaid, teiseks keelati neil omada relvi.^[4]

Seejärel hakkasid britid Aafrikast ise inimesi röövima ning kindlasti just ristimata inimesi, sest kristluse algaegadest peale kehtis põhimõte, et uskmatuid võib ja otsekui peabki orjastama. Üks kõige põletavamaid religioosseid keerdküsimusi sel ajal oli nimelt küsimus ristimise mõjust inimese hingele. Eri impeeriumid olid jõudnud erinevale seisukohale. Hispaanlased, portugallased ja prantslased eelistasid orjad ristida ning ristiusu tavade ja põhimõtetega kurssi viia, olgugi et vabadust sellele ei järgnenud. Niisamuti võeti muhameedlaste orjad vastu islami usku, kuid see ei taganud neile vabadust. Inglise kohtupraktikas aga leidus selleks hetkeks juba mitmeid vastuolulisi pretsedente. Mõnikord leiti, et jah, ristimine teeb ka metslasest ristiinimese, mis tähendab, et ta peaks saama vabaks, sest kristlane ei või teist kristlast omada. Leidus aga ka vastupidiseid otsuseid: ristimine ei anna siiski inimesele surematut hinge, kui seda sünni poolest polnud.

Igal juhul seisid Ameerika esimesed briti kolonistid silmitsi keerulise dilemmaga: ristimine võis tähendada, et mustad orjad võinuks nõuda vabadust, samas tähendanuks orjade ristimata jätmine ristiusu leviku takistamist. Selle lõhkise küna ees jäi peale siiski raha ning kõik kolmteist algset kolooniat võtsid vastu seadusesätted, mille järgi musta inimese orjapõlve kestuseks sai elu ning ristimine seda muuta ei saanud.^[5] Lisaks pöörati Briti Ameerika kolooniates ümber üldise õiguse ehk angloameerika õiguse põhimõte, mille järgi lapsed järgisid isa staatust. Partus sequitur ventrem (ld „see, mis sünnib, järgib üsa“), uute kolooniate põhiseaduste üks alustalasid, tähendas, et lapsed sündisid samasse sotsiaalsesse staatusesse kui nende emad, vaatamata sellele, kas nende isad olid mustad, valged, vabad või orjastatud. See nüke tähendas muu hulgas ka seda, et valged (ja kindlasti algselt ka need vähesed mustad) orjapidajad hakkasid musti naisi valimatult vägistama, sest tulemuseks oli aina rohkem orje. Kehtis ju Ameerikas ka selline reegel nagu „ühe tilga põhimõte“ – kui inimeses oli kasvõi üks tilk mustanahalise verd, kategoriseeriti ta mustaks ja seeläbi ühtlasi orjaks. Need väikesed nihked seadusandluses panidki aluse sajanditepikkusele rõhumisele, vägivallale ja surmale, valgete ülemvõimule ja rassismile, mille järellainetusi peab terve inimkond taluma veel nii kaua, et meie silmad kardetavasti rassismivaba maailma ei näe. Põhimõte partus sequitur ventrem kehtis aga muutumatult kuni Ameerika kodusõja ja orjanduse keelustamiseni.

Bluusi algusaastate rotihall

Akulturatsioon (etniliste rühmade vastastikune kultuuriline lähenemine või sarnastumine pideva omavahelise suhtlemise käigus) on inimkonna arengus normaalne protsess, mis toimub kõikjal ega peatu hetkekski. Rahvaste liikumine võib sellele veel lisahoogu anda, kuid isolatsioonis elamine on pea võimatu ka muidu ning paljud kultuurinähtused, muusika, kirjandus, kunst on tekkinud ainult tänu laiamõõtmelisele akulturatsioonile. Õigusteadlane Olufunmilayo Arewa aga nendib, et ehkki Ameerika Ühendriikide loomuses on olnud olla rassiline ja etniline sulatuskatel, on viimase pooleteise sajandi jooksul muusikat tihti kategoriseeritud siiski rassi või etnilise päritolu alusel.^[6]

USA helisalvestustööstuse ajalugu algab sügavalt rassistlikul Jim Crow’ seaduse ajajärgul, mil teise nahavärviga inimestel oli keelatud valgete inimestega koos süüa, reisida, ametiasju ajada, koolis käia… Mistõttu on oluline, et ka nende muusikakategooriate tegelikku ajaloolist päritolutausta selgesti teadvustataks. Plaaditööstuse algusaegadel tekkinud eufemistlikud jaotused „rassimuusika“ (race records), mis viitas mustanahaliste muusikale, sh bluusile, ja „maakamuusika“ (hillbilly records), mille all mõeldi (vaesemate) valgete muusikute kantri- ja bluegrass-muusikat, kujunesid turundamislihtsuse huvides suletud lahtriteks ning neist lähtudes toodangut ka levitati. Teatud žanrile loodi labane rassiline ja kultuuriliselt homogeenne taust, mis peaasjalikult hõlbustas reklaamide kirjutamist, plaatide liigitamist poodides, raamatukogudes ja arhiivides, st tegelikult kõrvalistel ja vormilistel põhjustel. Arewa loetleb gruppe ja ajaloolisi mõjutajaid, millele selle range jaotusega on liiga tehtud ja mis tihti on niiviisi lausa muusikaajaloost välja kirjutatud: mustad kantrimuusikud; mustad bluusimuusikud, kelle repertuaar oli tegelikult palju laiem ja mitmekesisem kui pelk bluus; valgete muusikute roll bluusi ja džässi arenguloos; bluusi mõjutused kantrimuusikale ja vice versa; segarassiliste orkestrite ja bändide olemasolu ning olulisus Ameerika muusikaskeene arengus jne.^[7] Mindi isegi niikaugele, et rass hakkas ette kirjutama, millist muusikat üks või teine muusik peaks mängima. Õnneks on viimase viiekümne aasta jooksul rohkem kui korra esile tõstetud ka bluusi ja kantri hübriidseid ja kokkupõimunud lätteid ning käsitletud neid just selles valguses – muusika rassiline jaotamine on kunstlik ja tegelikkusega vastuollu läinud praktika.

Sellealaste laenude ja mõjutuste kohta toon ühe ilmeka näite John S. Otto ja Augustus M. Burnsi artikli põhjal.^[8] Ühekeelne diddley bow koosnes alusele pingutatud traadist, millel sai korraga mängida nii rütmi kui ka viisi. Seda instrumenti salvestati eelmisel sajandivahetusel vaid mustade muusikute esituses. Pilli juured viivad Lääne-Aafrikasse ja väljaspool USA lõunaosariike ei kohanud seda just tihti. Diddley bow’d (umbkaudses tõlkes „vinguviiul“) ehk jitterbug’i („võdinaputukas“) peeti lastepilliks, mille igaüks sai endale ehitada ja seda „näppides“ aega viita. Ometi on just seda sisuliselt mänguasja peetud alusepanijaks slaidihelidele ehk ühele deltabluusi omanäolisemale kõlale, helikõrguse muutmisele keeltel klaasi- või metallitüki abil, mille tulemuseks on veidi vinguv, inimhääle sarnane kromaatiliselt liikuv heli. Otto ja Burns sedastavad, et afroameeriklased kandsid selle tehnika üle ka kitarrile, mida mängiti noa või klaaspudeli abil. Tänapäeval on slaidina kasutusel metallist, portselanist või klaasist spetsiaalselt sel eesmärgil valmistatud toru, mille kitarrist saab lükata ühe (või ka mitme) sõrme otsa. Aga sedasama saundi leidub ka valgete muusikute repertuaaris seostatakse ju resofoonilist kitarri ehk dobrot ja nendel mängitavaid slaidihelisid enim kantrimuusikaga. Ja viimaks heidavad artikli autorid kahtlusevarju kogu slaidkitarritraditsiooni algupärale, märkides, et bluusi ja kantri „vinguvate“ nootide taga võivad olla hoopiski laenud havai kitarristidelt, kes tuuritasid sajandivahetusel USA telgišõudel ja laatadel. Õnnekombel on Eestis olemas täpselt kaks slaidihelide eksperti, Tõnu „Tõun“ Timm ja Andres Roots, ja viimane on bluusi hübriidsuse mõtestamisega põhjalikult tegelenud nii oma kirjutistes kui ka loomingus. Andres Rootsi albumil „Roundabout“ (Roots Art, 2010) kõlavad slaidihelid muusiku esituses nii kitarril, resonaatorkitarril kui ka selsinasel „putukal“.

Palusin kommentaari ka Andreselt endalt, kelle ekspertiisi slaidkitarride asjus usaldan jäägitult:

„Resonaatorkitarri ei saa seostada ainult kantrimuusika või üleüldse mingi konkreetse muusikastiiliga ega isegi mitte slaidkitarri kui mängutehnikaga, kindlasti mitte 20. sajandi esimesel poolel. Need pillid tekkisid vajadusest kitarri heli valjemaks teha, sõltumata žanrist või mängijast, ning 1920. aastate lõpus ja 30ndate alguses kasutasid neid ühtviisi bluusimehed (kellest Tampa Red oli üks esimesi),^[9] popmuusikud, kantrikitarristid kui toona väga populaarsed havai muusika esitajad (näiteks Jim and Bob, the Genial Hawaiians).^[10] Kui üldse, siis olid kantrimehed resonaatorkitarri kasutuselevõtu juures viimaste seas – nagu varem juhtus bändžoga, läks ka see pill valges muusikas käiku alles siis, kui afro-ameeriklased selle juba „vanamoodsana“ maha olid kandnud. Ühelt poolt oli musta kogukonna enesehinnangu jaoks palju olulisem ajaga kaasas käia või sellest paar sammu ees olla, teisest küljest on kantrikogukond juba oma olemuselt konservatiivne – veel 1950. aastatel tohtis trummar Grand Ole Opry laval mängida ainult kardina taga, pilkude eest varjatult, sest „trumm ei ole traditsiooniline kantriinstrument“…^[11] Elektrikitarri leiutamise ja levikuga kadus vajadus mehaaniliselt võimendatud kitarri järele, nii et 20. sajandi lõpuks oli resonaatorkitarrist tõesti saanud pill, mida selle spetsiifilise kõla pärast eelistasid just kantri- ja bluusimuusikud; siinkohal tuleb muidugi tõdeda, et ka puhaste helide moonutamine on vana Aafrika komme.“

Bluusi autoriõiguse mudahall

Seesama Andres Roots on mujal ka kirjutanud: „vastupidiselt Ida-Euroopas levinud arvamusele on bluus just nimelt rahvamuusika, Jean Cocteau sõnul 20. sajandi peamine panus rahvaluule varasalve. Et aga Ameerika on noor riik, hakati sealset folkloori jäädvustama juba siis, kui see oli veel popp, ja kohe tekkisid ka „autorid“. Iga esitaja kinnitas tõemeeli, et kõik mängitud lood on tema enda omad, iga väljaandja aga üritas plaadile oma nime alla panna. Nii põhineb ka Chuck Berry 1955. aasta rokenrollihitt „Maybellene“ tegelikult 19. sajandi viiulipalal „Ida Red“, kuid autoriteks märgiti Berry, DJ Alan Freed, kes loo raadios kuulsaks mängis, ning Russ Fratto – mees, kes plaadifirmale Chess ümbriseid trükkis ja mõtles, et miks ka mitte.“^[12]

Sellised anekdootlikud lood käivad bluusi ja autoriõiguse suhtega lahutamatult kaasas. Sest et bluusi loomine, nagu viitab Rootski, ei ole hõlpsasti kategoriseeritav „autori“ või „autorilaulu“ mõiste abil, selle olemust võib käsitleda kollektiivse loominguna, või nagu kirjeldab Nicholas Stoia: bluusimuusika näol on tegemist üpris piiratud „ühisvaruga“ (common stock) või skeemidehulgaga, mis koosneb teatud harmooniatest, rütmidest, fraasidest (nii selle sõna muusikalises kui ka kirjanduslikus mõttes), mida bluusimuusikud oma suva kohaselt võivad taaskasutada, kombineerida, muuta, väänata või soovi korral ka täpselt korrata.^[13] Stoia omakorda tsiteerib Tony Russelli märgilist teost „Blacks, Whites and Blues“ („Mustad, valged ja sinised/bluus“), üht esimestest pikkadest käsitlustest bluusi ja kantri hübriidsetest juurtest: „Ühisvaru suuri eeliseid oli kohandatavus; selle meeletuks jõuks assimilatsioon; see ei olnud ei must ega valge, vaid sadat tooni hall.“^[14] Teisalt seisab selle hübriidsuse-arusaama vastas läänelik arusaam ainuisikulise autori olemasolust, autori ja kunstiteose pea kattuvaist olemusist. Siinkohal on paslik tuua sisse eesti autorite kirjutatu, sest ka Eestis on olemas väga sobilik võrdlusalus rahvamuusika, selle kasutamine ja taastootmine. Vaike Sarv on märkinud neid tekkida võivaid kitsaskohti, mis võiksid pea üksühele kehtida ka Põhja-Ameerika bluusi ümbritsevas segadikus: „Tampere ülikooli etnomusikoloogia instituudi juhataja Vesa Kurkela, … tõi esile neli läänelikus kirjalikus kõrgkultuuris valitsevat üldist põhimõtet: (1) muusika autor peab olema tuntud; (2) muusika peab olema esitatud füüsiliselt olemasoleval ja paljundataval kujul; (3) peab olema võimalik tõestada algupärase, nn autentse teksti olemasolu; (4) autoriõigus on ajas piiratud.“^[15] Nii eesti kui ka Ameerika rahvamuusika puhul on äärmiselt keeruline kõiki nelja kategooriat analüüsida, veel vähem saab seda teha samaaegselt. Olgu siinkohal toodud nendesamade problemaatiliste punktide kohta võrdlevalt näiteid ka Ameerika rahvamuusikast.

1. Üldjuhul ei ole täpselt teada ei regilaulu ega ka bluusilaulude autorid, ehkki jah, võib olla teadmisi kuulsaimatest laulikutest-interpreetidest (vrd Hilana Taarka ja Ma Rainey). Samuti levis rahvamuusika kuni noodistamise ja salvestamiseni nende interpreetide kaudu suuliselt inimeselt inimesele, külapidudel, kõrtsides, põllul, mistõttu oleks ehk täpsem nii bluusi kui regilaulu puhul rääkida hoopis arranžeerijatest, nagu paneb ette Sarv: „Folkloor on ilming, mille piirid pole kunagi selged. Iga esitaja on kaaslooja, tekstid levivad variantidena ja tekstist tähtsamgi on kommunikatsiooniprotsess. Kuigi folkloori sellise ebamäärase definitsiooni alusel autoriõiguse alusel kaitsta ei saa, on võimalik kaitsta suuliselt väljendatud üksikut teost. Soome noored rahvamuusikud on ennast seetõttu hakanud seaduse ees määratlema kui arranžeerijaid ja esitajaid ning sellistena laieneb neile autoriõigus.“^[16]

 ^2. Nagu viitab ka Andres Roots, said bluusid oma tänapäevase vormi alles salvestusprotsessi käigus, mis seadis ette teatud piirangud.^[17] 10-tollisele šellakplaadile mahtus ühele poolele muusikat täpselt kolme ja poole minuti jagu, fonograafisilindrile veel vähem. Mistõttu võis tegelikkuses tunde kestnud bluusilugulaul (nagu ka regilaul) kõikide oma esituse trikkide, korduste, nüansside ja performatiivsusega muutuda helisalvestusstuudios vaid simulaakrumiks. Sellegipoolest kuuluvad ka need kommerts-salvestused väheste infoallikate hulka, mis on säilinud tänapäevani. Autentsemat ja võrreldamatult altruistlikumat kogumistööd, millest räägib ka Sarv, on teinud just etnomusikoloogid ja folkloristid. Ameerika kuulsaimaks bluusikogujaks oli folklorist Alan Lomax, kes alustas 1946. aastal salvestamist vastleiutatud helilindile, ning Lomaxi arhiivis on praegu kataloogitud ja süstematiseeritud kujul 17 400 helinäidet, igaühe juures täpne viide salvestuse kohale ja ajale, kontekstile, võimaluse korral isegi lauliku foto. Samuti on toiminud ka eesti regilaulude kogujad, kes on teaduslikku meetodit kasutades salvestanud palju rohkem kui lihtsalt laulu, müügiartikli või toote (aga just tootena käsitati seda lõiget bluusist, mis huvitab mind enim – klassikalist naisbluusi ehk vodevillibluusi).

Vodevillibluusi näol oli tegemist USA „uuema rahvalauluga“, kunstrahvalauluga, sealjuures tihti ka selge autoriga muusikaga, mis oli loodud selleks, et meeldida samaaegselt nii valgele kui ka mustale publikule, sobituda muutuva maailmaga, sealhulgas uue tehnoloogiaga (heliplaat, grammofon, elektriline helisalvestamine). Paradoksaalsel kombel sobib definitsioon, mis leidub Taive Särje ja Koidu Ilmjärve artiklis eesti rahvalaulu kohta, ootamatult hästi ka uuema rahvamuusika kohta Ameerika Ühendriikides: „Uuem rahvalaul on lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil [Ameerikas juhtus see küll sajandikese võrra hiljem – K.M.L.] eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega.“^[18] Sooviksin väga, kui vaid võimalik oleks – mõlemad mehed on kahjuks juba manalas –, kokku viia Alan Lomaxi ja Veljo Tormise, kelle tööd kummagi valitud põllul olid väga sarnased. Nii Lomax kui Tormis hindasid just oma vastavate maailmanurkade vanemat rahvalaulu, Tormis regilaulu ja Lomax kõige varasemaid kihte afroameerika muusikast. Kuid erinevalt Tormisest suhtus Lomax uuemasse rahvalaulu, vodevillibluusi pigem kehvasti varjatud põlgusega, taunides selle kommertslikkust, laenulisust, musta ja valge kultuuri häbitut segu. Veljo Tormis see-eest on öelnud näiteks laulupidude traditsiooni kohta järgmist: „Ainult miks me nagu häbeneme iseendalegi tunnistada selle vormi esialgset laenulisust? Olgugi saksa (šveitsi) eeskujul tekkinud, on ta meile omaseks saanud ja meie järgi kujunenud. Võime sellele õigusega uhked olla. Aga kutsun sealjuures huvi tundma ja teadma, et meil on selle kõrval ka muid traditsioone, mis samuti võivad tänast kultuuri toita ja sedasama laulupeotraditsiooni veel rikkamaks ning omanäolisemaks muuta.“^[19]

^3. Algupärase teksti otsingud bluusis, niisamuti nagu regilaulus, on määratud juba eos liiva jooksma, pigem tuleks rääkida kinnismotiividest ja -kujunditest. Toon näiteks ühe laulu, millega on ehk enim seostatud USA üht suurimat klassikalise naisbluusi diivat Alberta Hunterit (1895–1984). Varajane salvestus pealkirjaga „Chirpin’ the Blues“ („Säutsudes bluusi“), mis pärineb aastast 1923, väljaandjaks Paramount Records, on väga eeskujulik näide sellest, milline oli seis muusikaturul USA-s esimese bluusiplahvatuse aegu 1920. aastate alguses. Krabisev heli jõuab meieni tänapäeval ka Youtube’i vahendusel.^[20] Pala on, nagu peabki, alla kolme ja poole minuti pikk ning Paramounti arhiivi andmetel pärineb salvestus (Pm1321) 1923. aasta veebruarist,^[21] auto-
riteks Alberta Hunter ja Cora „Lovie“ Austin. Viimane oli 20ndate Chicago bluusiskeene mõjukamaid bändiliidreid, heliloojaid ja arranžeerijaid, kellega Alberta Hunter ka palju koostööd tegi; plaadiümbrisel on ära nimetatud ka klaverisaatja Fletcher Henderson, nimekamaid pianiste ja heliloojaid 20ndatel.^[22] Kõnealust laulu on salvestanud veel teisedki naised peale Alberta enese. Juba aprillikuus jõudis salvestuseni keegi tundmatu Pearl Harris – seda peetakse peaasjalikult kas Mary Straine’i või isegi Josie Milesi pseudonüümiks.^[23] See salvestus, number BS14150, kuulub nime järgi plaadikompaniile Black Swan, ühele esimestest plaadifirmadest, mis oli täielikult afroameeriklaste omanduses ja juhtimise all. Black Swan nagu nii paljud teisedki eksisteeris alates aastast 1921 kuni pankrotini 1923. Plaatide matriitsid jõudsid firmade tekkimiste ja pankrottide segadikus tihtipeale taaspressimisteni, autoriõigustest ei peetud nendel puhkudel muidugi kinni. Sellestsamast matriitsist tegid oma koopiad veel ka Olympic/Majestic (1522-A) ja Paramount (Pm12150). Youtube’i otsing toob päevavalgele veel ühe laulu variandi, sedakorda plaadifirma Brunswick nimetuse 2464B, mille autoriteks on küll taas märgitud Hunter ja Austin, aga lauljaks hoopis Lena Wilson, üks klassikalise naisbluusi vähetuntud esitajaid.^[24]

Alberta Hunter püüdis pärast oma imelist comeback’i 82-aastasena tagantjärele nõuda selle laulu eest autoriõigustasusid, kuid see ei õnnestunud. Väga tõenäoliselt oli põhjuseks just see, et „Chirpin’ the Blues“ on üks neist paladest, mille puhul on väga keeruline tõestada käesolevat kolmandat punkti, algupärase ehk autentse teksti olemasolu, kuna see koosneb täies mahus kinnismotiividest, mis liikusid ja liiguvad tänase päevani USA lõunaosariikides laulust laulu, meestelt naistele, mustadelt valgetele ja jälle tagasi. Põhinedes klassikalisel 12-takti bluusi skeemil, kus esimest rida korratakse kaheksa takti jooksul kaks korda ning viimased neli takti annavad stroofi kokkuvõtva moraali, on siinkohal tegemist Nicholas Stoia mainitud common stock’iga.

Lugu algab väga, väga traditsiooniliselt, nagu ehk sajad teisedki bluusilood: „Woke up this morning, heard somebody callin’ me“ („ärkasin täna hommikul, kuulsin, kuidas keegi mind hüüdis“). Sama fraasiga algavad nii „Boweevil blues“ kui ka „Stingaree blues“, seda kasutab Mississippi Fred McDowell nii mõneski oma loos. Viimase salmi fraasi „If blues were whiskey, I’d stay drunk all the time“ („Kui bluus oleks viski, oleksin ma kogu aeg purjus“) on kasutanud veel Bumble Bee Slim, Luther Johnson, Freddie Young Blood, Sammy Cotton ja lugematud teised bluusimuusikud enne ja pärast Albertat, sest tegu on bluusi ühe elujõulisema kinnismotiivi või „ränd-
kujundiga“ („floating verse“). „Chirpin’ the Blues“ on seega kogum bluusivarasalvest esilekerkivatest kinniskujunditest, mis on Alberta Hunteri autorilooming niipalju, et nende valik ja järjestus on tema abil kinnistatud ka salvestusele.

4. Autoriõigus on ajas piiratud. Ka selle aurukatla ümber on käinud tants mitmel eri tasandil. Helilooja autoriõiguste kestus ajas on küll mõlemal pool ookeani sama, kehtides tema eluajal ja lisaks 70 aastat pärast autori surma. Seega kuuluvad Euroopas public domain’i ehk avalikku omandisse (edaspidi PD) kõik teosed, mille autor suri enne 1949. aasta jaanuari. USA-s kehtivad veel lisaklauslid, mis sätestavad, et automaatselt kuuluvad PD alla kõik teosed, mis on loodud enne aastat 1923.^[25] Kui aga pärast 1923. aastat loodud teose autorsus on järgnevate aastate jooksul autori või tema seaduslike esindajate poolt korraliselt vastavas ametkonnas registreeritud ja uuendatud, ei ole autoriõigus ka aegunud. Autorite õigustele lisanduvad omakorda väljaandja õigused, mis Euroopas kehtivad 50 aastat pärast väljaandmist,^[26] USAs aga 95 aastat. See 45-aastane erinevus tekitas 2003. aastal ka väikese tormi veeklaasis, kui hakkas ümber saama 50 aastat Elvis Presley, The Beatlesi ja Rolling Stonesi esimestest salvestustest.^[27] Need on maailmakuulsad valged roki- ja rokenrollilegendid, kellest väga paljud on pealegi veel elus (olgugi et gerondid) ning kellel on raha ja advokaadiarmeed, mille abil oma varaliste õiguste eest kohtulikultki võidelda. Samasugust võimalust ei olnud aga neil mustadel autoritel ja (nais)lauljatel, kes salvestasid oma üksikud palad (mõnikord poolkogematagi) mõnes suvalises mobiilses või statsionaarses valgete meeste stuudios ja kellest mõnikord ei teata isegi nende nime (nagu selgus eelmises alapunktis toodud näitest) ning kes ei saanud alguseski rohkem tulu kui mõne punase krossi pala sisselaulmise eest, rääkimata siis mainimisest, autori- ja esitajaõigustest või laiemast tuntusest.

Üks juhtumikirjeldus. Kuidas salvestada aastal 2018 Eestis kogumik, mis sisaldab 100 aasta tagust mustade naiste bluusi?

Projekti, mille käigus oli plaanis salvestada plaaditäis ajaloolist vodevillibluusi eesti keeles, saatis algusest peale tajutav oht langeda eelkirjeldatud bluusi laenulisuse, loomevarguste ja autoriõiguste käänulisse kuristikku. Nüüd, kui asi on valmis ning esimene vodevillibluusi jälg Eesti muusikamaastikule vajutatud,^[28] on ehk sobiv hetk teadvustada ja analüüsida ka selle ette tulnud kitsaskohti.

Esmalt kerkis moraalselt ähmane küsimus projekti õigustatusest. On raske ette kujutada meile kultuuriliselt kaugemat konteksti kui pingeline situatsioon sajanditaguses, küll orjandusliku korra järgses, kuid Jim Crow’ seaduse all ägavas USA Lõunas. Ehkki orjandus oli olnud juba pool sajandit keelatud, olid mustad kehad, mis olid kaotanud pea kogu oma majandusliku tähenduse, paljude vihaste lõunaosariiklaste silmis väärt vaid hävitamist. Segregatsioon kõikides igapäevaelu aspektides tekitas lõunaosariikide mustade ja valgete inimeste vahel ületamatu lõhe, mille tagajärgi ei ole vaatamata Jim Crow’ seaduste tühistamisele 1960. aastatel ning siis ja 70ndatel hoogustunud kodanikuõiguste liikumisele ja föderaalselt kehtestatud positiivsele diskrimineerimisele suudetud siiamaani likvideerida.

Ainuke võimalik viis, kuidas teostada sellist projekti nii, et tulemuseks ei oleks loomevargus ega kultuuriline omastamine (cultural appropriation), oli teha seda koos kontekstiga. Oluline oli viia end kurssi vodevillibluusi tausta, ajaloo ning võtmeisikutega ja kindlasti seda mitte vaid enda teada jätta, vaid ka avalikkusega jagada, kasutades Eesti kultuuriajakirjanduse võimalusi. Nii saigi Kaisa Ling Thingist võrdsel määral bluusi kui nauditavat muusikat väärtustav ansambel ja teisalt haridusliku eesmärgiga ettevõtmine. Ehk pakub see muusika, millest kõigi õuduste ja eluraskuste kiuste ammutasid rõõmu, huumorit ja lootust tuhanded inimesed, mõtteainet ja inspiratsiooni ka tänapäeval, tuletab meelde, kui alatult ja silmakirjalikult võivad inimesed üksteisega käituda, ning võib-olla peidab endas eriti just praegu ka teatavat hoiatust.

Järgmine kitsaskoht tekkis laulude valiku juures. Õnneks on materjali säilinud rohkelt ning tänu Youtube’ile ja netiarhiividele on muusika tegelikult kergesti kättesaadav, nii et valik oli lai. Samuti leidub palju ka uusi kompilatsioone ja lausa selliseid plaadifirmasid nagu Šotimaal tegutsev Document Records, mis ongi pühendunud 1920. ja 1930. aastate muusika süstemaatilisele digiteerimisele ja uuesti väljaandmisele. Samas peab arvestama, et tegu on eetilises mõttes häguste piiridega, kuna uusväljaandeid on võimalik ju teha ilma suuremate probleemide ja kuludetagi, originaalsalvestustest on möödunud juba üle 70 aasta ning Euroopa seadusandluse järgi võivad taasavaldajad nendega teha, mida soovivad. Nii et tegelikkuses müüvad Document Records ja teised nendetaolised ettevõtted, kust olen muusikat hankinud, vanu salvestusi lihtsalt uuesti, tegu on väga tulusa ettevõtmisega, sest kulud on minimaalsed ning kogu tulu saab endale jätta, kui just ei teki vastuolu autoriõiguse seadusega, mille järgi peab autori surmast olema möödunud vähemalt 70 aastat, et laul kuuluks PD alla. Hulk vodevillibluusi autoreid ja bluusimuusikuid olid aga hea tervise juures veel 1970. aastatel ja 80ndatelgi.

Ka ei pidanud lõpuni paika minu strateegia valida plaadile vaid mustanahaliste kirjutatud ja vähemalt korra mustanahalise naislaulja salvestatud palad. Kohe esimese laulu autorit tagantjärele kontrollides selgus, et kuigi Bessie Smith ise on väitnud, et hittloo „You’ve Been a Good Old Wagon, Daddy, But You Done Broke Down“ autor on keegi Stuart Balcom või John Henry (mille taga on nähtud ka Perry Bradfordi, mustanahalist heliloojat, laulukirjutajat ja vodevilliartisti), on tegemist ikkagi 19. sajandi lõpu populaarse ragtime-lauluga, mille autoriks on hoopis valgenahaline hitimeister Ben Harney (1872–1938). See muidugi tähendab, et laul kuulub nüüdseks igati PD alla. Harney päritolu ja rassikuuluvuse ümber liikus omal ajal rohkelt kuulujutte, ei olnud täpselt teada, kust ta oli pärit ning ega ta ometi tegelikult must ei olnud (tuletan meelde ühe tilga reeglit), sest kirjutas ta ju selgelt mustade juurtega tantsumuusikat. Siiski on tänapäevaks kõik need müstifikatsioonid ümber lükatud ning Harney kuulutatud valgeks mis valgeks.^[29]

Seadsin ka eraldi sihiks valida võimalikult skandaalse sisuga palad, mis pakuksid ülevaate just vodevillibluusi olemusest selle karvase külje pealt. Plaadile jõudsid lood, mis räägivad seksist, rassismist, vägivallast, enesetapust ja (naiste) emantsipatsioonist. Eesmärgiks oli näidata, kui ootamatu ja julge oli hokum-huumor, mis tegeles ühiskonnaprobleemidega n-ö otse vaenlase nina all. Kindlasti aga on vaja teadvustada, et suuremat rolli, kui ehk tagantjärele tunnistadagi sooviks, mängis skandaalsete laulude loomise juures raha – seks müüs nii mustale kui ka valgele kuulajaskonnale ning kuigi plaadist võib jääda mulje, et tekstid olid vaat et läbinisti feministlikud, ei olnud see tollastele laulukirjutajatele ja produtsentidele eesmärk omaette. Naisõigusliikumine on sellest ajast peale sajandi jagu edasi arenenud ning vodevillibluusi mõju või tähtsust sellele on väga keeruline objektiivselt hinnata.

Järgmine küsitavus tekkis, kui hakkasin uurima võimalusi tasuda autorite järglastele nende õiglast osa. Kolm lugu üheteistkümnest kuulus juba PD raamistikku, kuid Rosa Henderson, Alberta Hunter, Porter Grainger, Andy Razaf, Ida Cox ja Spencer Williams olid elus ka pärast 1949. aastat, nii et nende loomingule peaks praegugi kehtima autoriõigus. Esitasin oma leiud aegsasti Eesti Autorite Ühingule (EAÜ), et plaadi litsentseerimisprotsessiga algust teha. Kolme loo autoriõiguste asukohta ei suutnud välja selgitada ka EAÜ. Üks neist oli seesama Ben Harney pala, mille PD-seisus on nüüd selgunud, kuid kaks pala, mille autoriks märkisin Porter Graingeri, need kõige haruldasemad, plaadi nimilugu „Nii kole mees“ ja koduvägivallast rääkiv „Sa peksa mind, mees!“, panin plaadile teatud riskiga. Laule ei tunnistanud enda omaks ka Sony ega Universal. Loodetavasti õnnestub edaspidi nende kahe pala autoriõigus samuti välja selgitada ning ka see lugu ära rääkida, sest Porter Grainger on minu arvates üks kõige teravmeelsemaid ja andekamaid muusikuid-laulukirjutajaid 20. sajandi algusaegadest.

Selgus aga kurb tõsiasi, et möödunud on sada aastat ning unarusse jäetud bluusilaulude autoriõigused on kogunenud hoopis suurkorporatsioonide kätte, neli lugu üheteistkümnest kuuluvad plaadifirma Sony kataloogi ning üks Universalile. Kuna tegu on tõlgetega, see tähendab põhimõtteliselt algse teose muutmisega, tuli õiguste omajatelt paluda tõlkeload. See tähendas iga loo kohta eraldi avalduse kirjutamist, mis sisaldas infot, kuidas salvestusi kasutatakse, ning ka „tagasitõlget“ ehk sõnasõnalist tõlget tagasi inglise keelde. Kui olin esitanud vajalikud materjalid (sh salvestuse), järgnes kuu aega ootamist (EAÜ kogemuste põhjal oli see väga hea saavutus, mõnikord on juhtunud, et oodata tuleb mitmeid kuid, aastaid) ning Sony poolt kahjuks eitav vastus. Tõlke-lube ei antud. Lakooniliseks põhjenduseks toodi: „due to its context and given the very limited extent of use“ („konteksti ja väga piiratud leviku tõttu“). Piiratud leviku all mõeldi ilmselt seda, et tiraaž 500 eksemplari Eestis ei tooks neile piisavalt kasumit, kuid mida tähendas see „kontekst“, ei saanudki lõpuks selgeks. Kas selle all mõeldi konteksti skandaalsele vodevillibluusile, feministlikule naisbluusile või mustadele autoritele keskendumise mõttes või hoopis, et säärast projekti Ida-Euroopas teha on naeruväärne, anakronistlik? Loodan, et kunagi saan vastuse sellelegi küsimusele. Universalilt tuli küll rõõmustav uudis, et pala „Wild Women Don’t Worry“ tõlkeluba on kinnitatud, kuid trükikoja tähtaeg oli siis juba kahjuks ületatud ning plaadile läksid problemaatilised palad inglise keeles. Pettumuse vähendamiseks on Aapo Ilvese erakordselt õnnestunud tõlked siiski lisatud kaasaskäivasse brošüüri.

Kokkuvõtteks võin öelda, et mina olen tehtud tööga rahul ning ootan huviga, mis saab edasi. Tekkelugu kujunes küll ootamatult keeruliseks ning oli täis väikeseid ja suuremaid probleeme ja ootamatusi. Aga vähemalt sai tehtud algust selle praegugi aktuaalse ajalooperioodi retseptsiooniga ka Eestis. Lõpptulemuski, see plaat, on mu meelest üks huvitav artefakt, milles ristusid mitmed vastandlikud ideoloogilised (mu enese individuaalne, suurkorporatsioonide kapitalistlik, ajaloolis-pragmaatiline) vaatepunktid ning mis hoolimata kõikide osapoolte püüdlustest seda ühte või teise kindlasse rööpasse suruda illustreerib kokkuvõttes ikkagi just seda, kuivõrd hübriidne ja riukalik oli see inimeste maailm eelmise sajandi 1920. aastatel.

Ameerikas elasid 20. sajandi alguses kõrvuti kehad, mis kuulusid tihti nahavärvikategooriasse „raskesti määratletav“, polnud vaid rangelt musti ja valgeid, kollaseid ja punaseid; muusika-
bisnise algusaegadel olid nii staarid, muusika ise kui ka publik palju rohkem segunenud, kui seda praegu vaevutakse teadvustama; piir rahvalaulu ja autorimuusika vahel on udune ja reguleeritud segase ja eri maailmaosades erineva seadusandlusega, mis pealegi kipub ikka ja jälle ajale jalgu jääma. Mälu hääbub paratamatult ja muudab mõne üksikasja ebaoluliseks, teise aga tõstab ideoloogilistel kaalutlustel ilmekalt esile. Ja unustamine on arengu seisukohalt ju äärmiselt oluline. Mõnikord on ehk aga vajalik meelde tuletada, et just niisama nagu olevik, oli ka minevik kõikides toonides must, valge ja räpaselt hall.

^[1] K. M. Ling, Sex, drugs and blues. Vikerkaar, 2018, nr 3.

^[2] M. W. Jernegan, Slavery and Conversion in the American Colonies. The American Historical Review, 1916, kd 21, nr 3, lk 504–527.

^[3] J. H. Brewer, Negro Property Owners in Seventeenth-Century Virginia. The William and Mary Quarterly, 1955, kd 12, nr 4, lk 576.

^[4] Sealsamas.

^[5] M. W. Jernegan, Slavery and Conversion in the American Colonies.

^[6] O. Arewa, Blues Lives: Promise and Perils of Musical Copyright. Cardozo Arts & Entertainment Law Journal, 2010, kd 27, lk 573.

^[7] Sealsamas, lk 592–593.

^[8] J. S. Otto, A. M. Burns, Black and White Cultural Interaction in the Early Twentieth Century South: Race and Hillbilly Music. Phylon, 1974, kd 35, nr 4, lk 407–417.

^[9] https://youtu.be/jRUr5PatnYA.

^[10] https://youtu.be/UDttdPe-s_A.

^[11] Nt B. Doershuck, When Drums Went Country. Drum!, 2018, nr 261.

^[12] A. Roots, Bluusist ja Opossumionust. Muusika, 2007, nr 8/9, lk 27.

^[13] N. Stoia, The Common Stock of Schemes in Early Blues and Country Music. Music Theory Spectrum, 2013, kd 35, nr 2, lk 194–234.

^[14]  T. Russell, Blacks, Whites and Blues. Rmt-s: Yonder Come the Blues: The Evolution of a Genre. New York, 1970, lk 166.

^[15]  V. Sarv, Rahvalaulu nii teaduslikku kui rahalist väärtust tasub teada. Sirp, 30.10. 1998.

^[16] Sealsamas.

^[17] A. Roots, Bluusist ja Opossumionust, lk 28.

^[18] T. Särg, K. Ilmjärv, Eesti rahvamuusika. 2009. https://bit.ly/2Rz9zIZ.

^[19] V. Tormis, Rahvalaul ja meie. Sirp, 27. 01.2017.

^[20] https://bit.ly/2QriCqR.

^[21] The Online Discographical Project. Paramoung [sic!] 12000 series numerical listing (1922–1927). http://www.78discography.com/Para120.htm.

^[22]  Blues Images. John Tefteller’s Museum 78’s, by Label. https://bit.ly/2M2a9tT.

^[23] https://bit.ly/2scVXow.

^[24] The Online Discographical Project. Brunswick 2000 Series Numerical Listing. http://www.78discography.com/BRN2000.htm; https://www.youtube.com/watch?v=_3sjkkdupuE&t=6s.

^[25] Süüdistada tuleb Miki Hiirt. USA autoriõiguseseadusandluse eripärade ja keerukuste tõttu kehtib seal mitmeosaline autoriõigus – kõigi enne 1978. aastat avaldatud teoste puhul kehtis autori- ja avaldajaõigus 75 aastat ning kõik pärast 1978. aastat avaldatud teosed on sellega kaitstud autori eluajal ja 50 aastat pärast ta surma. 1998. aastal tõstis aga Walt Disney kompanii kära, kuna Miki Hiire tegelaskuju, kes figureeris esimest korda ekraanil aastal 1928, oleks juba aastal 2004 sattunud PD alla. Mispeale ratifitseeriti Kongressis Sonny Bono Autoriõiguse Kestuse Pikendamise Akt, millega lisati mõlemale autoriõigusele 20 aastat. Seega valitses USA PD-s viimase kahekümne aasta jooksul kummaline „jääaeg“, mille jooksul said avalikuks omandiks vaid üksikud teosed. Selle aasta esimesel jaanuaril aga algas „sula“ ja avalikku omandisse läksid sajad tuhanded kunstiteosed, mida võib nüüd hakata taaskasutama. Loodetavasti hästi ja kontekstiteadlikult! Vt G. Fleishman, For the First Time in More Than 20 Years, Copyrighted Works Will Enter the Public Domain. Smithsonian, 2019, nr 1.

^[26] Kui 50 aasta jooksul fonogrammi esmakordsest salvestamisest arvates on fonogramm õiguspäraselt avaldatud, kehtivad fonogrammitootja õigused 70 aastat pärast fonogrammi esimest õiguspärast avaldamist. Kui 50 aasta jooksul fonogrammi esmakordsest salvestamisest arvates ei ole fonogrammi õiguspäraselt avaldatud ning fonogramm on õiguspäraselt üldsusele suunatud, kehtivad fonogrammitootja õigused 70 aastat pärast fonogrammi esimest õiguspärast üldsusele suunamist. Vt AutÕS § 74.

^[27] M. Linnart, Erinev autoriõiguse kestus põhjustab kaubandustüli EL-i ja USA vahel. Eesti Päevaleht, 09.01.2003.

^[28]28 Kaisa Ling Thing, Nii kole mees. Teet ja Pojad, 2018.

^[29] Library of Congress. Biographies. Ben Harney, 1872–1938. https://www.loc.gov/item/ihas.200035816/.

Tänapäeva maailmas oleme seljatanud enamiku meie esivanemaid kimbutanud ohtudest. Suur osa maailmast ei pea enam muretsema nälja, epideemiliste nakkushaiguste ega puuduliku hügieeni pärast. Kõige tõenäolisemalt kohtub selle artikli lugeja Liiva-Annusega kas südame-veresoonkonna haiguste või vähi tagajärjel.

Osaliselt tuleb vähisurmade osakaalu tõus kahtlemata sellest, et inimesed enam muudesse haigustesse ei sure. Meditsiini ja teaduse arengult laenatud lisaeluaastad on aga sellest hoolimata piiratud. Vähi tõenäosus suureneb vanuse kasvades, ja mida vanemaks inimesed saavad, seda suurem on nende vähki haigestumise risk. Lisaks suurendavad vähiriski meie moodsad elutingimused – kaloririkas ja kõrgtöödeldud, aga toitainetevaene toit, reostunud õhk, suitsetamine ja alkoholitarbimine.

Tõhusa vähiravi leidmine on üks kõige aktuaalsemaid ja kõrgemalt rahastatud uurimisteemasid, kuid senised tulemused ei ole vastanud ootustele. Edusamme tehakse, kuid need tunduvad valusalt aeglased, eriti kui puudutatud on mõni meie enda pereliige. Näiteks Ameerika Vähiliidu andmetel oli võrreldes 1975. aastaga 2012. aastaks tõenäosus järgmised viis aastat üle elada eesnäärmevähi puhul tõusnud 68 protsendilt 99 protsendini, rinnavähi puhul 75 protsendilt 91 protsendini, nahavähi puhul 25 protsendilt 50 protsendini ning lümfivähi puhul 72 protsendilt 89 protsendini. Numbrid pole pahad, samas mahub selle ligi 40 aasta sisse tohutult uurimistööd, kulutatud teadusraha ning miljoneid enneaegselt surnud inimesi. Võime järeldada, et vähiteadus vajab järgmise suure hüppe tegemiseks hädasti uusi ideid, innovatsiooni ning valdkonnaüleseid lahendusi.^[1]

Ökoloogia ja evolutsioonibioloogia on kaks teadusharu, mis on arenenud vähibioloogiast suhteliselt isoleerituna. Kuigi esimesed tööd, mis vähikaitsemehhanisme evolutsioonilisest vaatenurgast käsitlesid, ilmusid juba 1970. aastatel,^[2] on vähi evolutsiooni ja ökoloogia uurimine teadusharuna hoo sisse saanud alles viimasel kümnendil. On mõistetud, et ideede laenamine evolutsiooniteadusest ja ökoloogiast võiks suuresti parandada meie arusaamist vähi tekkepõhjustest ja arengust ning aidata leida uusi ennetus- ja ravimeetodeid. Annan siin lühiülevaate ideedest, mis vähi ökoloogia ja evolutsiooni uurimisel esile on kerkinud. Lugedes palun arvesse võtta, et minu taustaks on evolutsiooniline ökoloogia, sugugi mitte meditsiiniteadus, mistõttu meditsiinilise terminoloogia ja protsesside koha pealt ei saa ma välistada ka liigjulgeid üldistusi või ebatäpsusi. Alapeatükkide jaotuses lähtun evolutsioonilise meditsiini kui teadusharu ühe rajaja Randolph Nesse’i viiest evolutsioonilisest põhimõttest vähi mõistmisel.^[3]

Miks vähk tekib?

Esimesed elusorganismid olid teatavasti ainuraksed ning iga raku prioriteet oli iseendast võimalikult paljude koopiate tegemine. Hulkraksuse teke andis aga olulise eelise – hulkrakne organism saab kasvada suuremaks kui ainurakne, tal on pikem eluiga ja ta saab endale lubada rakkude spetsialiseerumist. Et hulkraksus annab eelise, on evolutsioonis korduvalt kinnitust leidnud. Hulkraksus on päristuumsetel organismidel eri liinides sõltumatult välja arenenud vähemalt 46 korral^[4] ning tekkis esimest korda juba 3,5 miljardit aastat tagasi tsüanobakterite ehk sinivetikate laadsetel organismidel.

Et rakud hulkrakses organismis ei oleks egoistlikud ja teeksid omavahel koostööd, pidid nad üksteisega suhtlema hakkama. Välja pidid kujunema geneetilised kontrollmehhanismid, mis suruvad alla rakkude isekust. Huvitaval kombel on paljud põhilised vähiga seotud geenimutatsioonid just sellistes iidsetes hulkraksust reguleerivates geenides. Vähirakud on sisuliselt teinud evolutsioonilise kannapöörde hulkraksest organismist tagasi ainurakseks, isekaks tegelaseks. Vähirakkude ja ainuraksete organismide vahel (nagu bakterid või pärmseened) esineb mitmeid sarnasusi. Näiteks on eri rakud üksteisele konkurendid, mitte koostöö tegijad, energia tootmiseks kasutavad nad mitte kuigi tõhusat käärimisprotsessi, nende genoom on hulkraksetega võrreldes ebastabiilsem ning nende DNA parandusmehhanismid sarnanevad iidsete ainuraksete omadega.^[5]

Arusaama, et vähk on väga vana evolutsiooniline probleem, toetavad kasvajate leiud väga erinevatest hulkraksetest organismidest, nende hulgas käsnadelt, seentelt, taimedelt ja vetikatelt. Vähk on seega palju laiem fenomen kui tänapäeva inimeste haigus. Arusaam, et vähirakud on evolutsioonilises mõttes astunud sammu tagasi, annab ideid ka võimalikeks ravi- ja diagnostikameetoditeks. Näiteks on vähirakkude teistsugust energiatootmismehhanismi juba aastakümneid kasutatud vähikollete leidmiseks.^[6] Teiseks võimaluseks on sihtida ravimitega just neid mehhanisme ja geene, mis muudavad vähirakud ainuraksetega sarnasemaks, sest need võimaldavad eristada terveid ja haigeid rakke.

Meie keha kui ökosüsteem

Nagu kõigi elusate rakkude puhul, kehtib ka vähirakkudele Darwini loodusliku valiku printsiip: ellu jääb see, kes keskkonda kõige paremini sobitub. Keskkond, milles vähk areneb, on meie keha. Vähi väljakujunemise juures saab seega tõmmata paralleele liikide tekkeprotsessidega.

Ühelt poolt on meie keha vähirakkude jaoks väga vaenulik keskkond. Isekaid rakke ehk potentsiaalseid vähitekitajaid püüab pidevalt märgata ja hävitada meie kehasisene politsei ehk immuunsüsteem, kes suhtub nendesse samasuguse halastamatusega nagu bakteritesse, parasiitidesse ja viirustesse. Et vähikaitse on üks immuunsüsteemi olulisi ülesandeid, tõestab suurem vähitekke tõenäosus omandatud immuunpuudulikkusega inimestel (HIV-sse nakatunud) ja allasurutud immuunsüsteemiga patsientidel (organisiirdamise läbielanud), immuunrakkude arvukas kohaolek varases arengujärgus kasvajates ning immuunteraapiate võidukäik vähiravis.^[7] Meie keha on hulkraksuse tekkest saadik pidanud valmis olema isekate rakuliinide kontrollimiseks.

Teiselt poolt naudivad vähirakud kui meie enda keha osad tuttava keskkonnaga kaasnevat mugavust. Neil on bakterirakkudest oluliselt lihtsam immuunsüsteemi eest varju jääda, kuna nad on meie kehaomased rakud. Vähirakkudel on olemas ka võime keskkonda endale sobivaks kujundada (n-ö nišši ehitada),^[8] ehk endale „pesa punuda“. Nagu meiegi muudame ümbritseva looduskeskkonna endale sobivamaks, ehitades maju ja ahje, pliite ja külmkappe, saavad vähirakud endale luua keskkonna, kus nendel on mõnus. Selline keskkond on hapnikuvaene (nagu eespool kirjutasin, on vähirakkude meelisviis energia tootmiseks kääritamine), kuid happeline (käärimisprotsessi tulemuseks on piimhape ehk laktaat). Tavalistel keharakkudel, sealhulgas immuunrakkudel, on sellises keskkonnas palju raskem toime tulla kui vähirakkudel. Sellises keskkonnas on ka kõrge reaktiivsete hapnikuosakeste tase, mis soodustab mutatsioonide tekke tõenäosust vähirakkude genoomis.

Meie kehas on piirkondi, mis on paremini kaitstud kui teised organid või kehaosad. Üldjuhul on tugevam immuunkaitse kehaosadel, mis on välistingimustele rohkem eksponeeritud. Näiteks on nahk, soolestik ja kopsud rakkudes mutatsioone tekitavate keskkonnategurite poolt rohkem ohustatud kui lümfisüsteem, kilpnääre, rinnakude või pankreas. Vastavalt on rohkem ohustatud piirkondades ka tugevam immuunkaitse. Huvitaval kombel on just rohkem kaitstud kehaosades tekkivad vähid kõige „kurjemad“, alludes kõige halvemini ravile ning tekitades kõige suurema tõenäosusega mutatsioone.^[9]

Võimalikuks selgituseks on ökoloogiline arusaam, et rasketes keskkonnatingimustes jäävad ellu vaid kõige „paremad“ vähiliinid, kes kohalikust tugevast valikufiltrist läbi on pääsenud. Nii on nahavähi ja pärasoolevähi rakud nagu läbi asfaldi murdnud võililled, keda ei võta ei ussi- ega püssirohi. Sama loogika kohaselt on võimalik seletada lapseeavähkide kehvemat allumist ravile ja kiiremat kulgu võrreldes vanadel inimestel tekkivate vähkidega. Lapsed on vähi eest seesmiste mehhanismidega paremini kaitstud kui vanad inimesed ning sellest kaitsest läbi murdnud vähk on juba eelduste kohaselt agressiivsem ja vastupidavam.

Vähirakkude käsitlemine ohustatud liikidena vaenulikus keskkonnas annab samuti ideid vähi vastu võitlemiseks.^[10] Kui on midagi, milles inimkond tänapäeval „osav“ on, siis on see liikide väljasuremise põhjustamine. Näiteks me teame, et madala geneetilise mitmekesisusega populatsioonid on suuremas väljasuremisohus, kuna seal on tõenäosus muutuvate keskkonnatingimustega kohastumist võimaldavate mutatsioonide tekkeks väiksem. Suurtel populatsioonidel on tõenäosus keskkonnamuutustele vastu pidada suurem kui väikestel. Et vähki „välja suretada“, on kaks võimalust – vähirakke tappa või nende loomulik elukeskkond hävitada ja radikaalselt ümber kujundada (näiteks muutes temperatuuri, happesust või hapniku taset). Kui enamik vähiteraapiaid on praegu üles ehitatud esimesele viisile, siis tulevikus võiks üha enam tähelepanu pöörata ka teisele. Ohustatud liigid oleme enamasti väljasuremisohtu viinud just teist meetodit tõhusalt rakendades.

Konkurents vähi sees

Käsitus, et vähk pole mitte üks eraldiseisev organism, vaid pigem erinevate klonaalselt paljunevate rakuliinide kooslus, ei ole uus. Üsna hiljutine on aga arusaam, et me saame seda teadmist vähiravis ära kasutada. Erinevad rakuliinid vähi sees on kui konkurendid ühes elupaigalaigus. Kujutagem ette ühel laiul pesitsemas kahte liiki kajakaid – kalakajakas ja hõbekajakas. Kuni hõbekajakas osa pesapaiku ära hõivab, ei saa kalakajakas laiul laiutama hakata ja vastupidi. Samamoodi konkureerivad kasvajasiseselt erinevad rakuliinid ruumile ja ressurssidele ning suruvad niimoodi ka alla üksteise võimalusi laiutada.

Kujutame nüüd ette, et üks neist liinidest on vähiravimile vastuvõtlik, teine aga ravile allumatu. Mis juhtub, kui me sellist vähki hoogsalt ravima hakkame? Me tapame ära kõik ravile vastuvõtlikud rakud ning kasvaja suurus väheneb kiiresti. Alles jäävad aga vaid ravile allumatud rakuliinid, kelle laiutamist nüüd enam ükski konkurent ei takista. Tulemuseks on, et vähk tuleb peale esialgu edukana tundunud ravi tagasi ning on nüüd kiiremini kasvav ja ravile allumatu. Ilmselt on see nii mõnelegi vähiga kokkupuutunule kahetsusväärselt tuttav stsenaarium.

Üheks võimalikuks lahenduseks on välja pakutud nn „adaptiivset vähiravi“.^[11] See seisneb vähi kasvu ja leviku piiramises ettevaatlikul ja kontrollitud moel, püüdes alles hoida konkurentsitingimusi kasvaja sees. See tähendab, et ravi vähendatakse, kui kasvaja väiksemaks minema hakkab, et mitte hävitada kõiki ravile alluvaid rakke. Seejärel suurendatakse ravi taas, kui vähk mingist piirist üle kasvab. Adaptiivse meetodi hinnaks on see, et tõenäoliselt vähist lõplikult lahti ei saa. Vähk muutub hoopis krooniliseks haiguseks, mida tuleb pidevalt rohtudega kontrollida. Samas langeb eelduste kohaselt oluliselt võimalus, et vähk organismis võimust võtab ja surma põhjustab. Adaptiivset ravi, mis võtab arvesse patsiendi vähis olevate rakuliinide omavahelist dünaamikat, on praeguseks edukalt kliiniliste katsetuste faasis rakendatud näiteks eesnäärmevähi ravis.^[12]

Looduslik valik selgitab, miks vähk on haruldane

Evolutsioonilisest vaatepunktist on vähk hämmastavalt haruldane – organismid on suures osas väga hästi suutelised vähi teket kontrolli all hoidma. Kontrollimatu rakkude jagunemine oli tohutu probleem, millega esimesed hulkraksed organismid pidid õppima toime tulema, enne kui keerukamad organismid said tekkida. 75% elusorganismide ajaloost kuulub suuresti lihtsatele ühe- või mõnerakulistele organismidele ja ilmselt on põhjuseks just rakkudevahelise koostöö kontrollimise keerukus. Seega võime eeldada, et kõigil keerukama ehitusega hulkraksetel on olemas kaasasündinud tugevad kaitsemehhanismid vähi vastu ning loodusliku valiku surve neid mehhanisme säilitada ja arendada on erakordselt tugev.

Mida suuremaks hulkraksed organismid kasvasid, seda rohkem pidi neil olema rakke ja rakujagunemisi. Loogika ütleb, et mida rohkem on rakujagunemisi, seda suurem on võimalus, et midagi läheb valesti. Mida rohkem rakke, seda suurem on tõenäosus, et mõnes neist on koostööd alla suruv mutatsioon. Sellest võiks järelduda, et suurematel organismidel esineb vähki sagedamini. Nii see aga ei ole. Elevandil on oluliselt väiksem tõenäosus haigestuda vähki kui hiirel, kuigi tal on rakke suurusjärkudes rohkem kui hiirel ning ta pika elu jooksul jagunevad rakud palju kordi rohkem. Tõdemust, et suurematel ja kauem elavatel organismidel ei ole rohkem vähki kui pisikestel ja lühiealistel organismidel, pigem vähemgi, nimetatakse Peto paradoksiks.

Peto paradoksi seletuseks on suurematel ja kauem elanud organismidel välja kujunenud tugevad kaitsemehhanismid vähi vastu. Näiteks avastati, et elevandil on vähki allasuruvat geeni nimega tp53 20 koopiat (inimesel on ainult üks).^[13] On võimalik, et tp53 ja teiste vähikaitsegeenide geenikoopiate arvu suurendamine võimaldaski elevandil nii suureks kasvada.

Arusaam, et vajaduse korral võib looduslik valik tugevdada vähikaitsemehhanisme, avab võimalusi uute ideede leidmiseks vähiraviks. Populatsioonides, mis elavad vähiteket soodustavas keskkonnas, võivad loodusliku valiku teel suhteliselt kiiresti välja kujuneda kaitsemehhanismid vähi vastu.^[14] Nii on sarnaselt Peto paradoksiga vähkitekitavas ehk onkogeenses keskkonnas vähi esinemine madalam, kui arvata võiks. Näiteks on vähkitekitavate ainetega reostunud merevees elavatel kaladel välja arenenud kaitsemehhanismid, mis kaitsevad neid reostuse negatiivse mõju eest. Kuna reostunud keskkondi leidub tänapäeva maailmas rohkesti, võib nendesse suhtuda kui looduslikesse laboritesse, kus loodusliku valiku imeline protsess on tugevaimate vähivastaste kohastumustega organismid meie jaoks uurimiseks kenasti välja sortinud.

Evolutsiooniline meditsiin selgitab, miks vähk on tavaline

Hoolimata loodusliku valiku imelisest võimest vähki ennetada, peavad tegelikult siiski umbes pooled meist vähiga oma elus varem või hiljem jõudu katsuma. Meie kaitsetus vähi ees on evolutsioonilise meditsiini peamine uurimisvaldkond. Teaduskirjanduses käib endiselt tuline vaidlus, kas vähi saamine on suuresti keskkonnatingimustest sõltuv või pigem „viltuvedamine“. Tõsiasi aga on, et oma elustiiliga ei saa me küll sajaprotsendiliselt vähki ennetada, kuid siiski oluliselt vähendada haigestumise tõenäosust. Kõige olulisemad ennetatavad riskitegurid on suitsetamine, ülekaalulisus ning liigne päevitamine.

Üheks põhjuseks, miks vähk inimestel nii tavaline on, on meie pikk eluiga. Suur osa kasvajatest kujuneb välja pärast „parim enne“ möödumist, sigimisea lõpupoole, kui me oleme oma geenid juba edasi andnud. Loodusliku valiku eest on see osa meie elust peidetud. Kui oleme oma geenid juba edasi andnud, ei saa looduslik valik enam vähile vanas eas vastuvõtlikke genotüüpe välja sortida.

Teiseks põhjuseks, miks vähikaitse ei ole täiuslik, on sellega seotud hind ja lõivsuhted. Kui meie keha rakkude jagunemist väga rangelt kontrollib, ei suuda me piisava tõhususega parandada haavu. Piirates rakkude jagunemisvõimet, kiirendame me enda vananemist. Agressiivsem immuunsüsteem võiks vähirakke paremini märgata ja hävitada, kuid selle hinnaks võivad olla põletikulised protsessid, mis kahjustavad kudesid. Pikad inimesed on sugulise valiku poolt eelistatud, kuid suurem kasv muudab meid vähile vastuvõtlikumaks.^[15] Hele nahk parandab D-vitamiini tootmist, kuid suurendab nahavähiriski. Organismi füsioloogias, nagu ka muudes eluvaldkondades, tasuta lõunaid paraku ei pakuta.

Vähk vabalt elavatel loomadel

Nagu eespool nägime, on vähk probleem, millega kõik hulkraksed loomad peavad tegelema. Ometi on vähi esinemissagedust vabalt elavatel loomadel peetud suhteliselt madalaks. Üheks põhjuseks on see, et metsikutel loomadel on vähki väga vähe uuritud, samas on vähki leitud pea kõigil liikidel, kellel seda otsitud on. Isegi paljastuhnuritel, keda pikalt peeti vähivabaks liigiks, on nüüdseks vähi esinemine tõestatud.

Vähi uurimist looduses raskendab see, et enamasti surevad loomad tõepoolest muudel põhjustel kui vähk. Juba vähi varajased staadiumid võivad suurendada looma võimalusi langeda kiskja saagiks või vähendada tema jõudu otsida toitu. Seega me enamasti ei kohta looduslikus keskkonnas vähihaigeid loomi. Erandiks on mõned liigid, kellel vähk väga suurt suremust põhjustab. Näiteks Tasmaania kukkurkuradid, kelle nakkav näovähk on viinud väljasuremise äärele. Teiseks näiteks on valgevaalad, kellest kolmandik on reostunud piirkondades vähki haigestunud.

Nii Tasmaania kukkurkuradite kui valgevaalade puhul on ühendavaks teguriks inimese poolt muudetud keskkond. Tasmaania kuradid on nakkavale vähile vastuvõtlikud, kuna inimtegevuse tagajärjel on nende geneetiline mitmekesisus väga madal. Valgevaalad elavad piirkonnas, kus alumiiniumitöötlemistehased vette rutiinselt reoaineid lasevad. Sarnaselt inimesega, kelle vähi tõenäosust on oluliselt suurendanud mitmed tänapäeva maailmale iseloomulikud keskkonnatingimused, nagu muutunud toitumisharjumused, reostunud õhk, öine valgusreostus ja vähki põhjustavate viiruste levik, on üha enamad metsikud loomad kokku puutumas inimese poolt muudetud ja kasvajate tekke tõenäosust suurendava keskkonnaga.^[16] Nii võib inimest nimetada teiste liikide jaoks onkogeenseks liigiks – me muudame keskkonda nii, et see põhjustab teistel vähki.

Mida lähemalt loom inimese muudetud keskkonnaga kokku puutub, seda suurem on tema tõenäosus vähki surra. Näiteks kodu- ja lemmikloomadel pole vähk sugugi haruldane surmapõhjus, samuti loomaaialoomadel. Üheks selgituseks on kahtlemata nende loomade pikem eluiga võrreldes looduses elavate loomadega, teisalt aga on nad üha enam mõjutatud inimese onkogeenseks kujundatud elukeskkonna poolt.

Vähi uurimine vabalt elavatel loomadel aitab välja selgitada keskkonnatingimusi, mis vähi tõenäosust suurendavad. Samuti on looduses võimalik uurida kohastumusi, mis on välja kujunenud vähi allasurumiseks. Kuna meie oleme vastutavad keskkonna ümberkujundamise eest nii, et see metsikute loomade tervist negatiivselt mõjutab, on meie vastutuseks ka selle tegevuse põhjuste ja tagajärgede uurimine. „Ühe tervise“ (One Health) põhimõtte kohaselt on omavahel seotud nii keskkonna, inimese kui metsloomade tervis. Kui tunneme paremini seoseid keskkonnatingimuste ja vähi vahel, on meil võimalik keskkond kujundada taas selliseks, et seal pole ohustatud ei inimese ega metslooma tervis.

Kuigi vähiravis on aastakümnete jooksul astutud märkimisväärseid samme edasi, on vähidiagnoos endiselt väga suurele osale inimkonnast surmaotsuseks. Värskete ideede ja lahenduste leidmiseks tuleb vaadata oma kitsast erialast väljapoole. Paraku iseloomustab tänapäeva teadust üha suurem spetsialiseerumine. Evolutsiooniline arusaam vähist aga pakub arvukalt uusi ideid ja võimalusi selle raske haiguse alistamiseks.

Me oleme jagu saanud suurest hulgast nakkushaigustest ja näljast. Ehk võiks vähk olla järgmine? Samas on selge, et millessegi surevad inimesed ka siis, kui me vähki paremini ravima õpime. Surmale lõputult võlgu jääda ei saa. Lootus aga on, et kaugemas tulevikus on võimalik surma eest nähtamatuks tegevat mantlit kanda nii kaua, kuni täisväärtuslik elu on rahulikult lõpuni elatud, ning siis mantlit seljast võttes lahkuda elust surmaga võrdsete partneritena.

^[1] B. Ujvari, B. Roche, F. Thomas, Ecology and Q5 Evolution of Cancer. London, 2017.

^[2] J. Cairns, Mutation Selection and the Natural History of Cancer. Nature, 1975, nr 255, 197–200.

^[3] R. Nesse, Introduction: Five Evolutionary Principles for Understanding Cancer. Rmt-s: Ecology and Evolution of Cancer. Toim. B. Ujvari jt. London, 2017.

^[4] L. W. Parfrey, D. J. G. Lahr, Multicellularity Arose Several Times in the Evolution of Eukaryotes. BioEssays, 2013, kd 35, nr 4, lk 339–347.

^[5] A. S. Trigos, R. B. Pearson, A. T. Papenfuss, D. L. Goode, How the Evolution of Multicellularity Set the Stage for Cancer. British Journal of Cancer, 2018, nr 118, lk 145–152.

^[6] M. G. Vander Heiden, L. C. Cantley, C. B. Thompson, Understanding the Warburg Effect: The Metabolic Requirements of Cell Proliferation. Science, 2009, nr 324, lk 1029–1033.

^[7] A. Corthay, Does the Immune System Naturally Protect Against Cancer? Frontiers in Immunology, 2014, nr 5, lk 197.

^[8] A. Ibrahim-Hashim, R. J. Gillies, J. S. Brown, R. A. Gatenby, Coevolution of Tumor Cells and Their Microenvironment: „Niche Construction in Cancer“. Rmt-s: Ecology and Evolution of Cancer.

^[9] M. Giraudeau, T. Sepp, B. Ujvari jt, Differences in Mutational Processes and Intratumoral Heterogeneity Between Organs: The Local Selective Filter Hypothesis. (Ilmumas.)

^[10] V. Walther, C. T. Hiley, D. Shibata jt, Can Oncology Recapitulate Paleontology? Lessons From Species Extinctions. Nature Reviews Clinical Oncology, 2015, kd 12, nr 5, lk 273–285.

^[11] R. A. Gatenby, A. S. Silva, R. J. Gillies, B. R. Frieden, Adaptive Therapy. Cancer Research, 2009, kd 69, nr 11, lk 4894–4903.

^[12] J. Zhang, J. J. Cunningham, J. S. Brown, R. A. Gatenby, Integrating Evolutionary Dynamics into Treatment of Metastatic Castrate-resistant Prostate Cancer. Nature Communications, 2017, kd  8, nr 1, lk 1816.

^[13] M. Sulak, L. Fong, K. Mika jt, TP53 Copy Number Expansion Is Associated with the Evolution of Increased Body Size and an Enhanced DNA Damage Response In Ele-phants. eLife, 2016, nr 5, e11994.

^[14] M. Vittecoq, M. Giraudeau, T. Sepp jt, Turning Oncogenic Factors into an Ally in the War Against Cancer. Evolutionary Applications, 2018, nr 11, lk 836–844.

^[15] J. Green, B. J. Cairns, D. Casabonne jt, Height and Cancer Incidence in the Million Women Study: Prospective Cohort, and Meta-analysis of Prospective Studies of Height and Total Cancer Risk. Lancet Oncology, 2011, kd 12, nr 8, lk 785–794.

^[16] M. Giraudeau, T. Sepp, B. Ujvari jt, Human Activities Might Influence Oncogenic Processes in Wild Animal Populations. Nature Ecology and Evolution, 2018,  nr 2, lk 1065–1070.