Arhiiv

  • Roopas

    Ringmaa ärkas läbikülmununa. Ööseks ahju tehtud tuli oli nähtavasti vinduma jäänud, halud veel külmemad kui ta ise, nende vahel poolpõlenud ajaleht ja mõned söestunud laastud. Väherdes oli ta vaadanud eilset ja tänast lahutavaid värvilisi unesirme, aga rahutus koitas need auklikuks ning aukude kaudu paistis alanud päev lõputu eilsena. Lisaks väsimusele kummitas kontides halva une haihtuv sabaots. Ta oli kuskil seisnud, vist mõisa juures, ja muudkui vajunud, maa sisse, külma kosmosepimedusse, ometi jäi ta pea kohale mingi kuppel… Aga see jäisus, see jäi meelde – eks see tuli kütmata toast, aga sai unes suuremaks. Märgiks. Mis märgiks?

    Ringmaa tegi ära hommikused hingamisharjutused – haigutas, ohkas sügavalt, vedas kinnise ninaga õhku, nuuskas, köhis pikalt –, ajas selga lambavillase voodriga vileda palitu ja otsustas ennast hoopis soojaks käia. Pood on juba lahti ja tagasi tulles, õuest tuppa astudes, tundub majagi soojem, teadis ta välisust õlaga lahti rammides. Aga see uni… Mart! Ta oli mõisas istunud, oma ratastoolis, sall puntras ümber niitpeene kaela, ja öelnud aukus silmi kissitades, pikkade, kokkukuivanud igemetega hammaste välkudes… Öelnud… Midagi valguse kohta! Et valgus on liiga ere, teeb silmadele haiget.

    Veel nüüdki näitas õuekraadiklaas – ta vidutas rähmaseid silmi, et läbi hämu näha – miinus 15, nii et öösel võis 25 ära olla. Talkjas lumi krudises jalge all ja kui ta oma isa õunapuuaias korraks seisatas, polnudki härmas puude vahel midagi kuulda – ainult too krudin, kui ta vähegi tuikus, ja siis ei sedagi. Tumm tuuleke tõukas mõned okstelt rippuvad vahukooretordid tuhaks ning tüvesammastikus tardus kõik taas. Isegi lähedaselt maanteelt ei kostnud midagi. Või olid lihtsalt kõrvad lukus?

    „Vaikus. Ja vaik. Omaenda kõrvavaigust tehtud vaikust… ei kuulnud… kõrvaline kuulaja,“ õngitses Ringmaa, aga kork alla ei läinud – südamepoolses põuetaskus andis märkmiku jäikus tunda. Aeg-ajalt pobisedes vaatas ta, kuidas ta enese igapäevaste ringradade kõrvale ja sisse tekkis kõige selgema mustriga sammurida. Ta seisatas, koukis teisest põuetaskust kahesajase lapiku ning kummutas selle sisu kinnisilmi ja ühekorraga nagu selge allikavee. Korki tagasi kruvides märkas ta midagi kummalist: tema krundi piiril, ümmarguse tiigi keskel, seisis suur lumememm, keda seal veel eile õhtul polnud, mõlema käerao vahele pigistatud tühi õllepurk, ninaks mingi punane nööp – võib-olla kork tollelt pruunilt pudelilt, mille kael turritas välja kõige alumisest pallist. Üleöö valmis veeretatud kuju seisis suurele teele seljaga ja vahtis just tema maja suunas. Ringmaa oli juba liiga vana, et sellise asja peale pahandada – vastupidi, tundis rõõmugi. Polnud välistatud, et talle, kehva kuulsusega luuletajale, iial mingit muud monumenti ei püstitatagi, liiati nii ausat, tema eluõhtu varaste tundide sisu nii täpselt tabavat. Vesised ja huvitud hallid silmad vaatasid kahe lumme uuristatud auguga tõtt ja muutusid kuidagi kurvaks: keset tiiki, paksu jää all toosama vesi, milleks lumemütakas pidi varsti saama, mõjus memm kuidagi ekstra eksistentsialistlikult. Kuidas ta üldse valmis tehti, sellest puudrist? Öösel ei saanud ometi soojem olla. Äkki lund veega lörtsides, ju raiusid kuskile augu, pakkus Ringmaa omaenda jälgi mööda teeristile jõudes.

    Rida pööras paremale, poe poole, ning just sealt, raagus lepavõssa kadunud käänakust keeras välja esimene auto, must lint antenni otsas. Temani jõudes lasi kõrvalistmelt juhi sülle vajunud neiu millegipärast signaali. Vilksatanud nägu jäi Ringmaale võõraks, aga astunud paar sammu edasi, nägi ta mööduva autorivi akendest ka kaht tuttavat ning taipas kohe, milles asi: mõttetu tülisõlme üks ots oli nüüd igaveseks kadunud, Soomaa oli lõpuks tõvele alla jäänud. Kui Ringmaa poleks oma läpakat kõrvaklapijuhet pidi solgipange tõmmanud, saanuks kontrollida, kas liidult on üldse kutse tulnud, aga lõppeks polnud vahet: Alasi oli teda juba teel märganud ja signaaligi oli lastud – mis kutset tal veel vaja? Kuid kõrvutades mõisateed ääristavat rikkumata lund poe poole pööravate sammudega, hoidis miski teda siiski tagasi. Mingid sõbrad nad ju ei olnud, ju teadsid seda leinalisedki… Raudrasked silmalaud olid mõttepausiks kinni vajunud ja ilmselt jäänukski ta ristteele tukkuma, püstijalu, kui poleks justkui kuskile sügavikku kukkuma hakates järsku virgunud ja sügava sõõmu õhku ahmanud – nagu võinuks unne uppuda.

    Juba jäin vahele, äkki jäävad mind nüüd lausa ootama? Veidi kõhelnud, hakkaski ta mõisa poole lontsima, et ennast kasvõi korraks näidata ja kaastunnet avaldada – mujale, arvas ta, polnud leinarongil küll sõita. Tagamõte, või vähemalt kõrvalmõte oli see, et poeni viis palju pikem tee ja väljavaade järgmise lapiku jagu tulist hinge alla libistada tundus üsna kutsuv. Kuigi just see tuline oligi nad pöördumatult tülli ajanud. Nüüd vist juba aastat viis tagasi oli ta ühel varahommikul Mardile külla läinud, kurgipurk kaenlas, et äkki oleks teisel midagi kõrvale pakkuda, et temalt on kurgid. Ja Soomaa pistis niimoodi röökima, trussikute väel – kell oli tõesti alles kuus, kuigi väljas juba valge –, et sa oled ikka lõplikult alla käinud ja nii edasi, kuni lihtsalt ukse pauguga kinni tõmbas, otse tema nina ees. Ringmaa jättis talle lepituseks, või just vastupidi, tolle kurgipurgi lävepaku ette, aga leidis selle juba sama päeva õhtul enda tarekese trepilt. Sellest päevast peale polnud nad teineteisele teregi öelnud, isegi noogutanud mitte, kui poes trehvasid – ainsad kaks kirjanikku Roopas. Ja kui siis Soomaa veel haigeks jäi ja silmanähtavalt kokku kuivas, muutus vaid see, et Ringmaa hakkas enne poodi astumist akna taga luurama, ega seal parasjagu Marti kärutata, ja kui kärutati, siis jalutas aja parajaks, et ei tekiks võimalustki nende vahel paisunud kujutut ja nimetut asja kuidagi koos kujutama ja nimetama hakata. Ja kuidas alustadagi? Oi, sa oled nüüd ratastoolis või? Pole tähelegi pannud! Murdsid jala või? Kuigi loomulikult oli tal väga kahju, kogu külal oli, ja ammugi ei tundnud ta mingit vimma, aga oli see… Asi! Kujutu ja nimetu.

    Tõepoolest, kissitas Ringmaa, Roopa mõisa härrastemaja esise tiigi ümber seisid matuserongi värvilised vagunid, viis autot. Nende juurde jäigi ta mõneks ajaks õõtsuma, söandamata edasi minna, ja hoidis ühe e-sigaretti imeva plika varju, kuni Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhataja Artur Alasi isiklikult mõisa uksele ilmus, et mõlemad tuppa viibata. Nüüd oli asi ametlik ja ta asus igasuguse valehäbita rünnakule, jättes tüdruku kaugele maha. Sisse astudes ja palitut seljast koorides ei jäänud olukorra hale huumor talle tabamatuks: nüüd, kui Soomaa surnud oli, pidi ta temalt oma lõuatäie ikkagi kätte saama. Kolistamise peale kohale tulnud mõisaproua vahtis teda ammulisui, siis tema kummikuid – sääred olid tõesti soojemate päevade poriga koos –, tõmbas lahti jäänud välisukse tagantkätt kinni ja vastas Ringmaa tervitusele ainult arusaamatu mühatusega.

    Ega ta siingi ülearu populaarne olnud. Roopasse oli ta kolinud kümne aasta eest, kui ta leheveergudel naisepeksjaks tehti ja mitme mõnitava auhinnaga pärjati, pressivaenlasest aasta šovinistini – siis, kui pikalt mõranenud abielu lõpuks lagunes ja elu linnas ilmvõimatuks muutus. Aga muidugi mõistsid Roopa inimesedki lugeda, nii et kõigil oli tõde teada, ja Ringmaa ei kavatsenudki kellelegi pettumust valmistada: kui sitt mees, siis sitt mees. See argipäevaks saanud trots viis teda juba kaheksandat aastat iga jumala päev, riigipühad välja arvatud, poodi pooliku ja lapiku järele – neist teine järgmiseks hommikuks – ning aitas kuuendat aastat kirjutada memuaare, milles oli tema kord auhindu jagada. Üks tulihingeline fänn tal siiski oli: poepidaja Veera, kes sai vist ainuüksi tema viinarahast poe köetud ja valgeks.

    Ta jättis kummikud riidevarna juurde nurka ja kiikus sokkisjalu söögisaali, kus seisti pisikestes puntides ja vahetati tasakesi nappe lausejuppe. Alasi, kelle tähelepanu oli värske Tartu linnakirjaniku – muuseas, Vasara – päralt, tervitas teda sõnatu noogutusega, mis võis sama hästi olla ka vestluskaaslase jutuga nõustumine; tuli sellega leppida. Taas kolisenud välisuks meelitas mõisa perenaise jälle esikusse ja sedapuhku, nagu Ringmaa arvaski, järgnes lipitsev toon: „Tere, mina olen Silja!“ Teisalt – Ringmaa teadis, et Silja on Silja; Silja teadis, et Ringmaa on Ringmaa. Mis meil tervitada? Väljas suitsetanud neiu ujus ühe noormehe külje alla – küllap Mardi lapselapsed –, nende kõrval kaks keskealiste ringi, ühes neist ka üsna tuntud koorijuht, ju siis Mardi sõber, ja lõpuks Alasi ja Vasar, kelle lähedale Ringmaa seisma jäi, tundes ennast üha ülearusemalt. Alasi oli ainus, kes Roopa kanti sattudes alati tema poolt läbi põikas, midagi ka lauale pani ja paar sõna juttu ajas. Aga võib-olla tuligi rohkem Soomaa juurde, või käis seal tiheminigi, ärkas nüüd kahtlus. Vasar oli parasjagu ametis plagieerimisega, esitades üht Lennoni mõtet enda omana: „Ah, mis see surm muud on kui ühest autost teise istumine. Seiklus jätkub. Ma käisin eelmisel talvel Peruus ja seal need šamaanid…“ Oma juttu põnevamaks vehkides nihkus Vasar, kes polnud tema saabumist märganudki, žesthaaval edasi, kuni lakk-kingad olid villaste sokkidega täpselt ühel joonel ja Ringmaa vestlusest osavalt välja puksitud, lai selg kui kinni vajunud lükanduks.

    Viha kihvatades taandus ta aknalauale istuma. „Me oleme tulnud siia õppima,“ kostis Vasara targutamine sinnagi. „Nüüd hakkas järgmine tund lihtsalt.“ Kõlab hästi, vangutas Ringmaa pead, palju paremini kui see, et meile armsad inimesed jäävadki päriselt põduraks, kaotavadki päriselt aru – mitte mängult, nagu oleks tervis ja mõistus midagi sellist, mis tuleb enne surma korraks pantida, et nad siis jälle tagasi saada, veel tugevamatena kui varem! Kui surm niiviisi taipu teritab, võiks kooli lõpuaktus toimuda gaasikambris, miks arenguhüppega oodata – lähme aga järgmisse tundi!

    Ringmaa ohkas jälle ja matsutas suud. Tol aastatetagusel varahommikul oli Mart kärkinud, mitu aastakümmet ta pole tilkagi võtnud, ja näed – teine äärmus teeb täpselt sama välja, ikka selline lõppakord: kolm kolleegi, kaks külaelanikku, kaks lapselast, näpuotsaga sugulasi ja upsakas mõisaproua, seos Soomaaga üpris kaudne… Aknalaual istudes luges ta kokku viisteist inimest ja maadles mõttega ikkagi minema hiilida – oli päevselge, et kuueteistkümnendat polnud siia vaja.

    „Nii, aga istume siis korraks maha,“ tõstis Alasi häält. „Kinnitame keha ja plaan on siis selline, et võtame siit urni kaasa ja jalutame Sklavenhiebede kabelisse, see on siit poolteist kilomeetrit. Mõtleme häid mõtteid, laulame ja siis tagasiteel puistame tuha Roopa jõkke.“

    Ringmaa neelatas laual veiklevaid kristallpitse piieldes. Juba kostis köögist kilinat ja parketil nagisesid sammud. Alustuseks saabus siiski vaid mahl, kolmes kannus, kaks kaussi soojade pirukatega ja suur liud singi- ja juusturullidega.

    „Kuna me kõik teame,“ alustas Alasi maha istudes, „milline oli Mardi suhe alkoholiga, siis sellest ka tänane joogisedel. Need pitsid täidame täna rõhutatud tühjusega.“

    Paari relvavenna nägu nähes võis Ringmaa vanduda, et nad kõik said alles nüüd aru, et Soomaa on surnud ega tule enam kunagi tagasi, mitte kunagi. Tardumus, uskumatus, lootusetus – see kõik vaatas vastu õige mitmest silmapaarist. Kui ebaõiglane võis elu olla! Kui halastamatu!

    „Jaa,“ kinnitas mõisaproua. „Kannudes on õunamahl ja kes sooja tahab, siis siin termoses on vaarikavarretee ja tagumises kohv. Ja siis pirukad, et…“ Iga sõnaga kohmetumaks muutuv naine pidi alustatu siiski lõpuni viima, kui totakas toidust rääkimine praegu ka ei tundunud. „Seal rohelistes kaussides on liha- ja kollastes porgandipirukad, ja siis, et… Jah.“ Ta mõtles pisut, lõi käed kokku ja tegi suu siiski veel ühe korra lahti: „Head isu.“

    „Ahsoo, ja kuna me…“ Vasar küünitas midagi Alasile sosistama, mispeale viimane elavnes: „Jaa! Kui kellelgi on Mardist mõni lugu rääkida, siis…“

    Laudkonnas vahetati pelglikke pilke ning vähemalt pooled toppisid endale tolsamal hetkel terve piruka suhu, et oleks viisakam vaikida. Vahest oligi nende kompulsiivsete pugimiste ainus mõte, kaalus Ringmaa, varjata seda, et meil pole midagi öelda ega mõelda, ei saagi olla… Siis on vähemalt midagi koos teha – süüa. Mänge ju ei mängi, ei tantsi ega laula, sügavatesse vestlustesse ei lasku – jääbki ainult söömine. Kuigi loomulikum tundunuks paastuda, sest kes sellisel päeval ikka mingit saepurust sööki järada tahaks. Tõsi, kasinat peielauda takseerides tuli tunnistada, et asi polnudki paastust väga kaugel. Ta põrnitses pirukat, mille Alasi oli palumata tema taldrikule poetanud, ega kavatsenudki seda ära süüa. Nagu ahjusuud, kühveldavad endale ühe kustunud kolde auks sütt sisse…

    „Mahla? Mahla?“ uuris mõisa perenaine ja valas tasse täis, sealhulgas Ringmaa oma, vaatamata tema poolegi.

    „Ma mäletan, kui me esimest korda kohtusime,“ tegi Artur ise otsa lahti. „Tal oli siis veel, voh, sihuke habe ja… Ja ma ütlesin, et sooviksin temaga intervjuu teha. Ja siis ta ütles, et poiss, ühte pihku soovi ja teise situ, ja vaata, kumb enne täis saab. Ja siis ma mõtlesin, et vot sihuke mees,“ venitas Alasi noogutades, alahuul rullis.

    Pärast naerunohinat sai üha selgemaks, et too Ringmaale niigi ähmaselt tuttav lugu jääbki viimaseks, ainsaks järelehüüdeks. Ta kogus julgust, et rääkida enda ja Mardi tülist, aga see polnudki nagu päris lugu, ja mida pikemalt ta mõtles, seda tihkemalt ärevus kurgu kinni nööris. Ilmselt oleks silmust lõdvendanud ainult…

    „Noh, vast pole patt, kui siia ühte pitsi ikkagi ka teravat saab,“ kuulis ta oma mõtete lugejat ja lõi kinni vajunud silmad pärani lahti, protesteerides Alasi põuest välja ilmunud tuttavat plaskut nähes:

    „Ei, kuule, mis sa nüüd!“

    Aga viin juba voolas, ka laudlinale, ja ääretasa täis saanud pitsi jõllitades tundis Ringmaa järjekordset vihakihvatust: nagu tema oleks mingi sügava puudega, kainusdefektiga inimene, kes peab oma kange rohu ikka kätte saama – mine tea, läheb veel lolliks. Isegi vintispäi sai ta aru, et selle pitsi tõstmine on absoluutselt välistatud. Seepärast pööras ta pilgu urnile, mis kohe tema nina all seisis, lumivalgel linal, ja vahtis süngest kumerpeeglist paistvat solvunud kimbatust. Et ahvatlustki poleks, sulges ta taas silmad ja kuulas mõminat ja matsutamist. Sellest koorikust oli ka mõnel vestlushimulisel raskem läbi torgata, kuigi vaevalt, et keegi seda üritanukski: tema kallis kaasa oli kõik jutusaated läbi käinud ja neid lugusid, ripsmetušš kastmeks, mäletati siiamaani. Ta adus hästi, kuidas teda vaadati – kuigi ainus, kes oli mitu korda traumapunktis lõpetanud, oli tema ise. Ja mina ei käinud kuskil oma armidega eputamas, et on hull eit, viskab purgiga ja surub kuuma triikraua kintsu! Ja ometi – kui ilusti kõik algas, sel kole külmal päeval, uisuväljakul… Ringmaa kõrvus hakkas üha valjemalt kõlama too lugu, mis mänginud oli, ja silme ees välkus jope alt paistnud roosa kleidisaba, kuni ta omaenese köhatuse peale virgus – sülg oli kurku valgunud, ta oli korraks tukkuma jäänud, piinlik küll.

    „Nõndaks,“ sõnas Alasi, kui lauahõbe polnud piisavalt kaua kordagi kilisenud, ja tõusis püsti. „Edasi siis kabelisse ja pärast seda lähme veel, kes tahab, korraks Mardi majja istuma.“

    Ringmaa noogutas vaguralt ja vaarus lugematutest taldadest poleeritud parketil libisedes riietuma. Kuna varem polnud varnas ruumi, oli ta palitu kokku rullinud ja nurka seisma jätnud, kummikute kõrvale – nii ta seal oma nööpe kinni pusis, ilma et isegi Alasi oleks temaga rohkem juttu teinud. Eks mu tukkumist märgati, äkki lausa norskasin, kahtles ta ja sügas põske vastu õlga, et lapsiku žesti varjus vammuse hõlmu nuusutada. Nina oli kinni ja igaks juhuks hoidis ta õue minnes teistega distantsi.

    Metsa viis mõnegi samba kaotanud vägev tammeallee ja värsked jäljed. Need juhatasid ärasaatjad üle Roopa jõe, läbi vastse raiesmiku – kasutati võimalust, kuni maa külmunud – ja mööda võsastunud kaldaäärest, kus omakorda olid koprad kõvasti hambaid teritanud, ning lõpuks hakkaski tüvede vahel vilkuma Sklavenhiebede perekonnakalmu kabel.

    „Silja rääkis, et kunagi oli seda mõisastki näha, aga no nüüd…“

    „Küll varsti on jälle, ole mureta!“ põrutas rivi lõpus lonkiv Ringmaa, kes oli päeval ja ööl vingunud saage isegi oma tuppa kuulnud, kui telekas või raadio ei mänginud, aga ükski pea ei pöördunud ega noogutanud – diktsioon tundus endalegi segane. Ja tõtt-öelda oleks temagi saagidel käia lasknud, kui see maa talle kuulunuks, et jälle hambad suhu saada, 1500 eurot tükk… Ta urgitses keelega kahe poolkaare tuttavad tühimikud üle ja ohkas kuuldavalt. Kuhu aeg kaob?

    Mõisa perenaine ootas juba kabelis ja oli rõskete seinte vahel süüdanud kümneid küünlaid. Üks pisem leekiderõngas hubises kivipõrandal. Selle keskele saigi urn.

    „Nii, teeme siis selle laulu ära,“ asus Alasi asja juurde ja mõned mehed ja naised hakkasid ennast poolkaarde sättima.

    See on ju see koor, taipas Ringmaa, kui varem läbisegi seisnud tuttavlikud pusletükid teleekraanilt teada pildiks rivistusid ja laulma hakkasid. Need polegi ta sugulased, püha taevas! Ja isegi seda mutti pole, kes teda vahel ikka ringi veeretas. Ei, ikkagi hea, et tulin – kasvõi paar tuttavat… Kuradi kurb. Seni kui Ringmaa kinnisilmi oma mõttetuid mõtteid mõlgutas, oli jõutud viimase salmini: „Su heldus jäägu mulle, mu süda templiks sulle. Su sõna mind siin toitku, teed taeva poole näitku.“

    Tagasiteel kuulis ta, kuidas Alasi, urn süles, koorijuhti tänas, et hea, et ikka tulla saite, mispeale kõhetu habemik oma kandilisi prille kohendas ja käsi laiutas: „Ei noh, kui see niiviisi täpselt tee peale jäi. Ju taevaisa teadis selle kontserdi siis nii sättida, et…“ Lause jäigi õhku rippuma ning taas lõikas hinge midagi lohutut: see mahlatilk ja pirukad, üks jabur looke, poolkogemata kohale tulnud koor, ei ainsatki tõelist sõpra. See oli ootamatu. Nähtavasti polnud ta ainus, kelle kurke Soomaa nähagi ei tahtnud. Veel enne purdele jõudmist hakkas Artur Alasi tuhapurgilt kaant kruvima ja noormees, kelle järel Ringmaa sammus, sosistas neiule poolihääli:

    „Tead, et seal on tegelikult mitme inimese tuhk ju? Jaa-jaa. Kord päevas teevad tuld. Kedagi ei hakata eraldi põletama. Mh?“ ei kuulnud noormees. „Aa. Kui iss vanaema tuhale järele läks, siis tuli välja. Täiesti suvaliselt, jutu käigus. Iss jättiski selle purgi neile, et siis pole vaja. Pärast ema tõi ikka ära – midagi peab ju tuulde puistama, kasvõi kolm inimest korraga. Kuigi vahepeal oli iss vanaema sõbrannade peale mõeldes juba meie oma kamina ja saunaahju tühjaks rookinud. Lõpuks tundus see teine tuhk ikka ausam. Aga täiega vihane oli, jah. Et solkisid emakese ära.“

    Veel täna kleebin voodi päitsisse sildi „MITTE PÕLETADA“. Kõik toitained niiviisi ära kärsatada, kogu selle keerukuse täielik häving – väga kehv viis aineringlusse suubumiseks, arvas Ringmaa. Mõnikord oli ta unistanud sohu kadumisest. Seal ta mõnes laukas liguneks ja laabuks – kõigiks neiks, kellele ta ihu eluleivaks. Jaa, mina saagu mulda, ja kui võimalik, siis ilma kirstuta, otsustas ta vete mühisevat voolu vahtides – hüpnootiline vaatepilt vajutas laud jälle kinni.

    Sel sillal istus ta tihti, et aegamisi aduma hakata, vesi kõrvus kohisemas: see ongi veri minu soontes, eluliiv ses põnevas kohas, kus kell käib kaheks – ajasuus. Vahel oli ta siin katsunud ka midagi märkmikku sorgeldada, tulemuseks ainult potikillud. Nende kujust ja glasuuri mustrist võis tervikut aimata, aga kadunuks see jäigi. Parim, mis ta suutis, oli killud, mis vähegi klappisid, kipakalt kokku kleepida, aga sellised luuletused ei pidanud tõtt ega tähelepanu. Ja nii olid nad üsna ühest puust tema mõtetega maailma ja iseenda kohta – see kõik lihtsalt ei klappinud kokku. Ju ei saanudki. Unesügavikku langema hakates nõksatas pea järsult püsti – kas ka Mardi viimane tunne polnud see kaevul kõõluja lühike lend? – ja ta oli jälle Roopa jõe päralt.

    Hetkel, mil tuhasadu selge vee korraks sogaseks ajas, ilmus pilve tagant välja päike. Esimest korda üle – nädala? Matuselised vahetasid tähenduslikke pike. Jajah, annab märku, siin ta on, ikka meiega, ja vaatab meie toimetusi pealt – Ringmaa huuled venisid kahetsevaks kriipsuks. Oi jaa, tegelikult kepsutab see sogane vesi kingade klõbinal tantsu, kuigi midagi kuulda pole – kohe tolle raske eesriide taga, mida ükski elav kunagi paotanud pole. Vähemalt ilmsi mitte, möönis ta hommikuse une meenudes. Ometi tundis ta kergendust: lõpuks oli see kõik läbi ja küllap nõustuks teda keegi ka poodi sõidutama. Vahest kojugi? Ja seal võis ta viimaks südamerahus teha sedasama, mida tema isa enne teda: katsuda natukenegi sooja saada.

    Tema meelehärmiks hakkas punt tagasi jõudes taas mõisahoonesse vajuma ning korra kahelnud, kas poleks targem märkamatult ära aurata, ajas rampväsimus ikkagi tuppa küüti kerjama. Palitut seljast ajades nuusutas ta selle voodri põhjalikult läbi – no nii hullu vast pole, et keegi ei võtagi peale. Söögisaalis seisti taas pisemates puntides ja Ringmaa jalutas, käed seljal, trotslikult suure akna ette seisma.

    „Tead, seda ma homme ütlengi. Nominentidele. Et teie olete õnnega koos, teid on märgatud,“ kõmistas köögis Alasi, kes mõttes juba uude päeva kibeles, „aga vot mina tulen just Roopast meie ametivenna matustelt, ja kui te praegu siin uhkete pidulaudade taga kurvastate, et ei võitnud, siis pole teil aimugi, mida kaotamine tegelikult tähendab.“

    „See oli tal üks raske minemine, jah,“ vastas hääl, milles Ringmaa tundis ära valla sotsiaaltöötaja – vähemalt jõudis lõpuks kohale! „Eks ta viimasel ajal juba tahtiski, et… Nojah. Ma ju nägin teda küll – harva, aga ikkagi. See polnud enam mingi elu. Kole öelda, aga nii on parem. Loodame, et ta leidis lõpuks rahu.“

    Leidis-leidis, raputas söögisaalis konutav Ringmaa pead ja libistas pilgu üle peielaua. Otse tema taldriku ees seisis raamitud foto – tema enese tudengipõlveportree, must lint nurgas! Laua otsa, ainsale vabale kohale istudes oli see varem tema poole seljaga jäänud. Foto taga vedeles taldrikul söömata pirukas, selle kõrval klaas joomata jooki ja pits võtmata viina. Ta kähises, kuni hingetorust sai orelivile: kurguaugust hakkas kostma ebamaist vilinat, mis vaikselt vaibus. Erutus oli lämmatav. Läbi hägustuva teadvuse kostis vaid Vasara remark, et igaühel kasvab kuskil see kuuseke, mille oksad ta kääpale saavad, et vähestel on need alles ühe käbi ühe seemne sees peidus.

    „Võib-olla ongi hea, et mul mootor hiljaks jäi,“ kägises köögist söögisaali veerev tuttav hääl. „Minuga oleks seal metsa all kõvasti siiberdamist olnud.“

    „Muidugi,“ nõustus Vasar. „Me lähme niikuinii veel tema juurde ka. Seal saame siis natuke… Jah.“

    „Ei, kurb, jah. Nii ei tahaks küll lõpetada,“ sõnas Soomaa oma katkeval häälel ja köhis röginal, kael peenike isegi paksu salli mähitult, „nagu kallis nimekaimuke, oi-jah.“

    „Oota, mis kurat, mida kuradit nüüd, kuulge!“ tõstis Ringmaa häält ja lajatas peo lauale, aga keegi ei saanud seda näha ega kuulda – õhku ahmides hakkas ta köögi suunas taaruma.

    „Aga noh, pole meil kellelgi pääsu. Nagu näete, on mulgi kuri plaan varsti minna, nii et kel midagi andmata või ütlemata jäi, siis saatke minuga järele.“

    Kööki kostis sunnitud naeru. Ringmaa sai kapist leitud köömneviinalt korgi maha ja jõi pudeli ühe soojaga tühjaks, vajudes samal ajal, selg vastu sedasama kappi, istuli. Kui pudel köögi teises otsas kildudeks prahvatas, ei katkenud söögisaali jutukumin ja keegi ei tulnud uksele uurima, mis juhtus. Lisaks lõualt nõrgunud viinale hakkas parketile tilkuma kuumi pisaraid.

    „Vähemalt läks ilm ilusaks.“

    „Liigagi!“ kurtis Soomaa. „Nii ere valgus, teeb silmadele haiget.“

    „Kas hakkame siis minema?“ uuris Alasi kööki astudes.

    Tema järel valgus sinna kogu seltskond, teiste seas neiu, kes pärast käekotis sobramist Arturile võtme ulatas. Ringmaa tundis pudeliavajaga võtmehoidja, Ehlvesti kingituse, kohe ära – see oli tema maja võti, tema isa maja!

    „Te ei tulegi?“

    „Mina juba jätsin hüvasti,“ raputas tüdruk pead ja lisas Alasi kerkivaid kulme nähes: „Lasime signaali, kui majast mööda sõitsime.“ Kuna kulmud kerkisid seepeale veel kõrgemale, kähvas neiu juba ärritunult: „Ma ei taha sinna minna.“

    „Jaa, me ootame siin,“ nõustus noormees talle kätt õlale pannes.

    Ringmaa ajas ennast äginal püsti, viin oli kohale jõudnud. Alles nüüd, seda häält kuuldes ja lähemale liibates, silmad pilukil, tundis ta ära omaenda tütre. Paartuhat päeva edasi lükata, et homme sõidan külla, homme kohtume, see pole mingi asi, läheb nagu vilksti. Ometi saab selle ajaga 12-aastasest plikatirtsust abiturient – noor naine, kellele ta oli vahel harva kirjutanud ja helistanud. Täiesti teistsugune ja täpselt seesama Kristi, keda ta mäletas. Samad naerulohud, isegi kui ta ainult viisakusest naeratas, ja sama sünnimärgike paremal põsel, ja ema pruunid silmad. Ta sirutas käe, et tüdruku pead silitada, aga peo all ei paindunud mitte üks karv – juuksed olid teravad nagu riiv. Ehmunult tagasi põrkudes nägi ta, et need imepeened keeled olid läbi naha ja liha lõiganud. Veri nõrgus mööda rannet alla, imbus kampsuni varrukasse ja tilkus põrandale, kuigi sedagi ei saanud keegi näha ega kuulda – nii nagu ta enese külm käsi ei tundnud valu.

    „Noh, paistab, et õhk on puhas,“ pomises akna all seisev poiss, hüppas paari tantsiskleva sammuga neiuni ja toimetas oma käe sedapuhku ta tagumikule. „Mis me nüüd siis teeme?“

    Ringmaa tahtis naga täpselt samal kombel üllatada, aga raevukas jalahoop ei kohanud inimest, vaid kivi, ega jõudnud tardunud riidevoltidest kaugemale. Seekord tundis ta koos raksakaga ka valu, räntsatas maha ja oigas pimekurtidele.

    „Mh, jobu. Lähme siis uisutama või?“

    „Lähme-lähme,“ lubas poiss tüdinult ja hakkas tüdrukut esikusse tirima.

    Ringmaa rabas tütre jalast ja lohises libedal põrandal, seejuures ei vedanud teda niivõrd jalg kui edasi-tagasi kiikuv püksisäär. Elavad olid nagu elevandid, ta ei saanud nende kurssi väärata. Nende nahk ei võinud tema sõrmede all vetruda ning nende ihukarvad torkaksid nõeltena – tema jaoks olid need kõigutamatud kivikujud… surnud.

    „Mis majaga teed?“ uuris poiss pakiruumist uiske otsides, sellal kui tütre kannul mõisa trepist alla veerenud isa oiates roideid masseeris ja siis edasi roomas.

    „Õppemaksuks teen,“ vastas Kristi kõhklematult. „Roopas ma küll elada ei taha, isegi suvel.“

    „Noo! Kus siis sina elada tahaks?“ aasis poiss ja ajas huuled torru: „Eu-roopas?“

    Nad läksid purdele, Ringmaa nende järel, ja sidusid uisud jalga.

    „Ilgelt krobeline,“ vangutas poiss pead, aga tegi sellegipoolest ühe üsna kiire ringi. „Tule-tule!“ Ta pööras ümber, napsas Kristi käe ja hakkas teda, selg ees, juhtima.

    „Ääh, mu müts!“ kiljatas viimane ning kui ta sõidu pealt kummardas, välkus Ringmaa nina ees sada tuhat päikse käes küütlevat kuldset noatera.

    Ta kiirustas edasi, et mitte ringiratast tiirutavate planeetide orbiidile jääda, ja jäi paksu ümmarguse jääkaane keskele seisma.

    „Kuule,“ uuris tagurpidi uisutav minutiosuti kobavama sammuga seierilt, „mis su isaga juhtus üldse?“

    „Mardiga,“ parandas tunniosuti. „Läks ükspäev kodust välja, aga selle asemel et oma tavalisele ringile minna, pööras millegipärast siiapoole. Kolas mõisas. See naine, Silja, oli ise korraks poodi läinud, uks oli lahti. Jõi ja laamendas siin. Kabelis käis. Siis tuli jälle majja tagasi. Lõhkus ja…“

    „Miks?“

    „Ei tea. Psühhoos. Me leidsime ta päeviku ja seal oli viimane jutt, et ta pole nädalate kaupa magada saanud. Jälgede järgi vaadati, et roomas majast välja ja uputas ennast ära, siia tiiki. Et enesetapp, arvas uurija. Miks ta muidu nii õhukesele jääle ronis? Nädala eest oli siin peaaegu kevad juba, enne seda suurt külmalainet.“

    „Oot, siiasamma uppus?“ kohkus poiss. „Siia, kus me praegu uisutame?“

    „Jep. Muidu ma poleks palunud sul uiske kaasa võtta.“

    „Ai, külm, Kristi, külm. Jääkuninganna.“

    „Phh, sa ei tea pooli asju.“

    Ringmaa avas noorte juttu kuulates vaevaga oma kokku kleepunud silmad. Tiigil polnud peale tema kedagi ja mõisa ees ei paistnud isegi Silja autot. Päike paistis palju palavamalt kui enne. Käsi taskust sikutades puutusid külmavarju pugenud sõrmed vastu koduvõtme teravaid hambaid.

    Samal hetkel kärgatas vali raksakas.

    Jalgealune andis järele.

     

     

  • Apelsin jt luuletusi

    Apelsin

    Vaata, need seemned on peidus. See on minu viljaliha, mu jahe ja niiske keha. Üks käsi otsib mind, hääl minevikust, mille olin peaaegu unustanud. Ta leiab kausi üles, loodab mu summutada, vastupanuta liikuda minu öödesse ja unedesse. Pean talle tuletama meelde: sa oled surnud, sul ei ole varju, käsi ega jalgu. Oled liikumatus, sa ei saa mulle järgneda siia ega kuhugi mujale. Ainult et ta saab. Seal, kus olen mina, on ka tema. Tema sõnad ja hääl ja miimika elavad minu sees. Pean aja põhjatuse jälle oma pihku võtma, pean teda vaatama, hoidma, lubama tal uuesti sündida, uuesti nendel lehekülgedel. Minu hingeõhk äratab ta ellu, see pastaka vaikne, aga kindel liikumine joonelisel paberil. Olen üleni viljaliha, kodust kaugel, okstest, mis mind hoidsid, tuulest ja päikesest. Mitte kunagi ei kuule ma merekohinat. Nüüd on mul kauss, ilus läbipaistev vangla. Näen siit tervet tuba. Mind on puudutanud käed. Võib-olla olin algusest peale üdini üksi. Ema vaatas mulle otsa, aga pööras siis pea kõrvale ja kadus. Ma nutsin, pimedusega harjunud silmadel oli valus, aga karistuseks seoti mind kinni. Et ma ei näeks oma keha, ei liigutaks, juba siis taheti mind enese eest varjata. Ja neil oli selleks täielik õigus. Viimaks muutus kogu maailm üheks suureks mulliks, olin ainult hääl, ei midagi muud. Siis jäin vait, jäin vait, sest magasin. Magamine oli kasvamine.

    Algus

    Või hoopis üks teine algus. Olen sulg, elan raamatute vahel, riiulil, ühel väikesel riidega kaetud karbil. Igal pärastlõunal liigub minust üle valguselaik, soojus, mida ootan pikisilmi, soojus, mis meenutab mulle tuult. Asjade igatsus, ütlevad nad, ei ole võrreldav elusolendite omaga. Aga mõnikord tunnen end nagu nahk, mille jumal on hüljanud. Tean, et mind pole vaja kellelegi, olen pelgalt struktuur, mälestis lennuvõimest. Kogu minu olemus seisnebki selles – need valged ebemed, pruunid sümmeetrilised sõõrid, tihe kaarjas serv, mis hoiab sooja ja hülgab vett, terav tipp. Leitud pargist või rannalt, pehme õhukese rohu seest, olen märk sügisest. Tükkideks kistud maailm, üleni piirituse haardes. Minu ülesanne pole neid kilde kokku panna, vaid nendest kõnelda.

    Õhtuvalguses

    Aga mis oli päris. Ja mis unenägu. Võimatu öelda, võimatu ettegi kujutada. Minu õbluke lapsekeha lamab suurel voodil, seinakella tiksumine nagu rütmiline tõestus ruumi olemasolust, tema kajad põrkuvad seintelt tagasi, vetruvad veel korraks, siis hääbuvad. Õhk liigub ja kerkib mu sees nagu selge merevesi, mis paneb kividki idanema. Ma koorun vaikselt ja aeglaselt, samas rütmis kui päikeselaik, mis liigub õhtuvalguses üle toa. Mulle antakse uus keha – liigutan ja tiivad sahisevad. Taevas on sama kaugel kui varem, lamp ikka öökapil ja akna all ajalehed, mis kuulutavad: Edasi. Ainult et nüüd ei oska ma enam kõndida, ja kui ema hääl mind köögist kutsub, jään raskete kapiuste taha kinni, need rebivad mu katki. Komberdan ukselävele ja taipan, et seda teist korda enam ei juhtu, see, mis mulle anti, ongi nüüd mu ainus olemine. Ja et aknad on talveks topitud, lahti nad niipea ei käi.

    Aiast

    Armastasin meie aeda, seda ootamatut vabadust, pilvede peegeldust porilombis. Lapse süüdimatusega kitkusin taimi ja rääkisin sipelgatega, hoidsin kiivalt endale kõiki seebimulle ja kevadtuule joovastust varrukates. Kiige ümber kasvasid maikellukesed, ema lemmiklilled. Korjasin neid talle sünnipäevaks, mai lõpp, rahulikem aeg. Õhk nagu sajajalgse palve, midagi vaikset ja tundmatut, hümn võõralt maalt. Mulla täiuslik lähedus, niiskus nagu nahk, pehme, pehme, sada korda lähemal kui taevas; vastu päeva, vastu kulme, täiesti salajane. Mitte keegi ei pääsenud minu selgusesse. Kõik nii endast tulvil, et peaaegu püha: tikriokkad, üksik herilane, pesu nööril. Võilillede kurblik kutse, mis pole kunagi lakanud, nende hoolimatuse jõud. Minagi ei hoolinud kividest, kuivusest, tallamisest. Hämariku salapärane hääl, mis kinnitas, et maailm on korraga väike, aga põhjatu. Tuule tõukejõud, kriimustatud põlved ja õhk õhk õhk

    Juurte all

    Üksinda selles maailmas. Vaatan enda ümber ringi, mitte kedagi. Ainult tolm lendleb päikesevihus, vanade kangaste ja patjade mustrid räägivad muutumatusest. Laps võib kõnelda oma nukrustest ainult tikripõõsale ja punastele sipelgatele, kes viivad kõik teated kaasa männijuurte alla. Kui keegi tema ruumi satub, muutub ta hernehirmutiseks põllul, kelle varrukad narmendavad tuules, kellele unustati joonistada suu.
    Ema on kühvli ja harjaga jumalanna, köögi valdjas, ja isa alati kusagil ära – raamatutolmu ja perfokaartide alla mattunud hiiglane. Meil polnud kunagi midagi üleliia, ei aega, ei armastust. Olid võileivad köögilaual, hiired krabistamas pööningul, pilved, mis vajutasid katkise meloodia pitseri me silmadele.

    Mõisatee

    See läheb kuus kilomeetrit läbi metsa, ilusa ilmaga käisime ikka toda teed, eriti kevadel, kui kraaviperved kolletavad. Teine variant: bussiga ja siis peatusest otse üles mäkke. Isa töötab instituudis, vanas lagunenud mõisas, mille massiivse puunikerdustega ukse raskus on mu kehamälus senini. Samamoodi pehmed maleruudulised põrandad jalge all, saali kääksuv põrand. Põrandad ongi palju lähemal kui laed.

    Hommikuti tööle minnes olevat isa lugenud terve tee mäest üles, ja see pilt kerkib silme ette nagu udune filmikaader. Pikk prillidega mees, kes õpib seitsmeminutisel teekonnal sõnaraamatust kakskümmend uut sõna. Võib-olla korraks komistab vahepeal, aga pead tõstma ei pea, sest jalad teavad, kuhu astuda. Võib-olla oli see viis, kuidas hoida end elusana. Või eraldatuna. Sest see, mis on väljaspool, on alati natuke liiga kauge. Ja see, mis jääb sisse, pisut hirmus. Kuigi oma hirmu, oma valu ei vahetaks me ühegi teise vastu. Tagasiteel jälle kakskümmend sõna. Mina voldin ennast järjehoidjaks raamatu vahele.

    Mändide vahel

    Mändide vahel korvpalliplats, puude küljes narmendava võrguga rõngad; selle vastas meie aed, üsna pehkinud, aga mitte katkine; kahe aia kohtumiskohas väravapostid, kuhu mahtus istuma ja joodeldama. Kevadine rahe ja võilillede pooleldi avanenud nupud. Kruusatee tolm varastas päevadelt läbipaistvuse ja aknalaudade kurbus hoidis meid vihmaste ilmadega toas. Maikuus perrooni all jääpurikad, päike, mis soojendas, soojendas küll, kui seda mitte mäletada, siis ei olekski vist millestki rääkida. Lahtised hõlmad, kaotatud kindad. Vanatädi kõrvaltänaval, olime üksinda kodus, aga snepper läks kinni, külas pannkoogid ja särgile aetud mustikamoos, hirm pahanduse pärast. Kodutänavate kummituslik vaikus, männivaikus, pisikeste loomade ja lootuste tillukesed elud, mis kaovad ja sünnivad siis uuesti, nii me uskusime. Mida uskuda praegu? Seda, et aeg jääb igavesti tummaks ja et lapsepõlves maetud väikeste lindude haudasid ei leiaks keegi enam üles, ka mitte hauakaevajad ise.

  • (Digi)nomaadi kättemaks

    „Kuhu on kadunud Ameerika hulkur?“ küsis Jack Kerouac oma 1960. aasta essees, kus ta kurtis hulkurite kodustamise üle.[1] Ta igatses taga neid 20. sajandi tööstusrevolutsiooni produkte, kelle meelest ei olnud midagi õilsamat kui hulkuda ringi mööda mandrit, teha juhutöid ja leppida oma vabaduse nimel väikeste ebamugavustega. Pealegi, ütles ta, kõik suured mehed olid hulkurid: Jeesus oli hulkur, Einstein oli hulkur, ka ta ise oli kunagi olnud hulkur. Kuid hulkurielule olid seadused selleks ajaks joone alla tõmmanud.

    Ehkki nomaadne elustiil eksisteeris ammu enne, kui põlluharimine meid paikseks muutma hakkas, ja ehkki nomaadid on senini paiksetega kõrvuti elanud, ei ole rändamine kunagi olnud universaalne inimõigus. Liikumist on piiranud kaugemas minevikus pärisorjus ning uuemal ajal passid ja kodakondsus. Just vaesem elanikkond on vajanud rändamise põhjendamiseks häid alibeid.[2] See, milline alibi parasjagu toimib, on ikka ajastu nägu. Ajalooliselt on rännuõiguse saanud meresõitjad, kes pidid avastama uusi maid; sõdurid, kes käisid vallutusretkedel; palverändurid, kes said õigustuse kirikult; õpihimulised sellid, kes rännuaastatel ametialaseid oskusi lihvisid; kaupmehed, kes majandust elavdasid; aristokraadid, kes käisid Grand Tour’idel kultuure tundma õppimas; ja turismi sünniga anti jõukatele luba puhata raskest tööst. Mõistagi on ka legitiimne rännualibi ajas ja kohas muutuv ning keskaegset palverändurit võidi hiljem kahtlustada parema töö otsimises; õpipoiste puhul kardeti, et äkki läksid harimise asemel lihtsalt lõbureisile; varem austatud romad muutusid ühtäkki pättideks ja varasteks ning patsifistlikud lillelapsed olid Aasiasse jõudnuna põlatud lodeva moraaliga noortekamp.

    Veel tänapäeval võib põlualuseid rändajaid hulganisti ette lugeda: pagulased on ehk ilmselgeim näide, kuid ka romade ja new age’i rändurite elustiili tõkestamine on Inglismaal viimasel ajal palju meediakajastust saanud; nomaadseid gruppe Iraanis ja Kagu-Aasias on samuti kaua püütud küla- ja linnaellu integreerida. Milline mobiilne inimene on Eestis põlu all? Esimesena tulevad meelde kalevipojad, kes Soomes peamiselt ehitustöödel käivad. Keiu Telve on kirjutanud meie pendeltöötajast, kellest on saanud rahvuslik peksupoiss, keda kirjeldatakse liiderdajana, moraalituna (raudselt petab naist), päti, kaabaka ja Eesti häbiplekina, ent kes lähemalt uurides ei püüa midagi enamat kui oma soorollidega määratud perekonnapea kohustust täita.[3]

    Üsnagi ootamatult sai palju noomivat tagasisidet Triin Heinla artikkel Müürilehes, mille peale sotsiaalmeedia ja arvamusartiklid kihama lõid.[4] Heinla kirjeldas, kuidas ta Eesti elu hülgas ning seejärel Euroopasse juhutöid tegema läks. Proovis kätt põhumaja ehitamisel ja veiniteol, buskis, skvottis ja dumpsterdive’is. Tööde loetelu aktiivsetele kommenteerijatele silma ei hakanud, küll aga pahandati tööpõlgurluse ja Muhu leiva hülgamise üle. Kahe leeri argumendid olid omamoodi ajatud, ent siiski üsna väsinud ja kulunud. Vastuseks Heinla kirjeldatud vabaduseotsingutele soovitati hipi tagasi koju transportida; lihttöö asemel midagi asjalikku teha; vahelduseks prügi söömisele kapitalistliku ühiskonna hüvesid tänada ja kokkuvõttes oma Muhu leib tagasi suhu pista.

    Antropoloog Liisa Malkki on pagulaste näitel uurinud, kuidas me räägime ja mõtleme mobiilsetest inimestest – nii tavakeeles kui ka akadeemilises maailmas.[5] Ta jõuab järeldusele, et isegi mobiilsust on alati kirjeldatud fikseerituse normi kaudu. See lähenemisviis on aluseks riikide, kohtade, identiteetide ja kultuuride loomisel ning kasutab oma õigustuseks metafoore paiksetest nähtustest, näiteks taimemaailmast. Identiteedidiskursuse metafooride mängus on omavahel otseses seoses kultuur ja kultiveerimine – identiteet, maa ja töö. Me räägime päritolust kui juurtest, geneetilistest ja bioloogilistest, mis on tugevalt emamaa pinnases. Nii tugevalt, et isegi välismaal surnuid tuleb tagasi sünnikohta transportida ja kodumaa mulda sängitada.

    Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari meelest on „paiksus“ seotud riigiaparaadiga.[6] See aparaat töötab kui territorialiseeriv masin, mis haarab endasse iga vaba elemendi ning allutab selle oma reeglitele. Paikne ruum on siin kirjeldatud vöötruumina, mis näeb välja nagu võrestik ning mis hõlmab piire, kategooriaid, hierarhiaid ja definitsioone. Sellist ruumi näeb iga rändur lennukiaknast alla kiigates mõne linna või põllumaa kohal. Sealt vaatavad vastu maalapid kui lapitekid, nii nagu poliitilisel kaardil vaatavad vastu erivärvilised laigud. Seejuures ei ole ka too lennukis istuv rändur tõenäoliselt midagi muud kui paiksuse kandja, sest punktist A punkti B liikudes on ta pigem migrant kui nomaad ning deterritorialiseerub vaid hetkeks, et siis reterritorialiseeruda.

    Territorialiseerivat aparaati ähvardavaks ohuks ja tema vastandiks on Deleuze’il ja Guattaril aga deterritorialiseerunud nomaad. Seni kui paigad on staatilised ja fikseeritud, on iga liikuv element selle stabiilsuse ohustaja, korda kaose tooja. Nomaad ei ole rändur ega migrant, kes ühest reeglistikust teise liigub. Nomaad on deterritorialiseeritud par excellence. Ta ei pea isegi liikuma, sest nomaadlus võib olla sama hästi ka olemise ja mõtlemise viis, avalduda seejuures muusikas või matemaatikas. Nomaadi mängumaaks on sileruum. Kujutlegem sileruumi ookeanina, kus pole piire; või kõrbetühjusena, kus võib telgi kuhu tahes püsti panna. Ehkki ka nomaadidel on punktid, mis nende trajektoore suunavad – liikudes oaaside vahel vett otsides või valides sobivaid kogunemispaiku, käib nomaad mööda juhuslikke ja ettearvamatuid radu, kus punkt on vaid pausiks üldisel pagemisjoonel. Ning just see teebki nomaadist riigiaparaadi-vastase sõjamasina, mis ei ole militaarne nagu riigil, vaid kantud revolutsioonilisest vaimust. Tema funktsioon on tuua kaasa muutusi, deterritorialiseerida ja esitada seeläbi riigiaparaadile väljakutse. Nii pole ka imeks pandav, et riigiaparaat on nomaade alati ohuna näinud ja kirjeldanud neid kahtlase kõrvalekaldena, keda tuleb pidevalt ohjeldada ja kontrollida. Kuna ta lõhub essentsialistlikke kontseptsioone riigist, kohast ja kultuurist, defineeritakse tema mässuline juurtetus probleemina kultuurilises, poliitilises, meditsiinilises, seadusandlikus jne mõttes.

    Kaikad hulkurite kodarais

    Rändamise ohjeldamise ajalugu läänemaailmas ulatub kokkuleppeliselt 1349. aasta Inglismaale, mil anti välja esimene hulkuriseadus. Euroopat oli just laastanud Must Surm, feodaalkorra talad pragunesid ja töökätest oli suur puudus. Inglismaal hulkus ringi märkimisväärne hulk vabanenud töölisi, kes kohast kohta liikusid ja paremat palka otsisid. Seaduse eesmärk oli tagada, et inimene oma piirkonnast parematele jahimaadele ei lahkuks, palkasid liiga kõrgeks ei ajaks, võõras kihelkonnas vaestetoetusi ei saaks ja kindlasti tööturul osaleks. Niisiis sai hiliskeskaegse hulkuriseaduse sihtmärgiks rändav ja laisklev inimene ning karistati kõiki, kes töötamisest kõrvale hoidsid. Sturdy beggar, nagu neid tollel ajal kutsuti, oli sama hirmus sõna nagu tänapäeval anarhist või terrorist.[7] Järgmiste sajandite jooksul levisid kalvinism ja protestantlik tööeetika, mis muutsid töötegemise moraalseks kohustuseks ning seadusesse lisandus ridamisi täiendusi, mis hulkurielu veelgi koomale tõmbasid. 1496. aasta seadus Inglismaal viis hulkurid vangi ja saatis seejärel tagasi nende eelmisesse elukohta või sünnipaika. Lodevuse kõrval said edaspidi tuld ka kahtlased töövõtted ning kerjustega koos jäid seadusele hambusse ka need, kes olid hulkurluse elustiiliks valinud: mängurid, petturid, rändkaupmehed ja teised pahelised. Karistuseks põletati sellistele mõnikord rinnale V-täht, et vagabundi kaugelt ära tunda.[8]

    Inglismaa hulkuriseadusest võtsid eeskuju teisedki riigid, kes ohtlikke ja tarbetuid elemente seadusega distsiplineerima hakkasid. Just 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust peetakse ajaks, mil ühelt poolt mobiilsus suurenes, ent teisalt seda allutati aina rangemale kontrollile, demoniseerides ilma hea alibita ringi rändavaid inimesi. Vaesus, mobiilsus, töö ja kriminaalsus käisid nendegi seaduste alusel üsnagi käsikäes ning probleemidele sobiv lahendus näis olevat töökoha olemasolu. Niisiis loodi Lääne-Euroopas hulkuritele sunnitöölaagreid, mida ka USA vaatlejad kaemas käisid ja neist šnitti võtsid. Eriti kiideti Belgia ja Šveitsi omi, ent esile tõsteti ka Hollandi ja Saksamaa kolooniaid. Need laagrid olid kohad, kus inimene pidavat töötamise abil ümberkasvatuse läbi tegema ja hulkurielust loobuma. Muide, 1938. aastal võeti Eestiski vastu tööpõlgurite töölaagri seadus, mida rakendati neile, kes tööta ja ülalpidamisallikata ringi hulkusid,[9] sest „Eesti riigis ei tohi elada inimesed parasiitidena“.[10]

    Ameerika esimene hulkuriseadus kehtestati 1866. aastal, samal ajal kui rongiliiklus oli hoogu saamas. Tolleaegne transkontinentaalse raudtee valmimine üheskoos valitsevate kehvade töötingimustega ajas hulkuma umbes kolmandiku kuni pool miljonit[11] töötut ja kodutut inimest, kes nüüd rongilt rongile hüpates paremat elu otsisid. Muidugi mitte iga hulkur ei olnud kurnatud tööline, teiste sekka sattus neidki, kes alamakstud töö asemel vabatahtlikult hõlbuelu valisid. Niisiis eristati hulkureid nende rännumotiivide järgi: „hobo töötab ja rändab, tramp unistab ja rändab ning bum joob ja rändab“.[12] Hoolimata sellest, millistel ettekäänetel hulkuriks hakati, hoidsid neid elus siiski samad töötamis- ja elamismeetodid. Ning hoolimata tegelikust töötahtest olid nad ametnike ja kriitikute silmis laisad ja moraalselt degenereerunud hälvikud, kelle mobiilsusele ja püsitööst kõrvalehoidmisele polnud mingit seaduslikku vabandust. Hulkuriseadustel oli häid rakendusvõimalusi veel hiljemgi, nimelt kasutati neid Teise maailmasõja järgsel ajal veel biitnike, hipide, homoseksuaalide, prostituutide ja potentsiaalsete kommunistide vastu.[13]

    Inimgeograaf Tim Cresswell on 19. sajandi lõpu vastavat meeleolu Ameerika Ühendriikides kirjeldanud moraalse paanikana ja hulkurihirmuna.[14] Hulkureid kirjeldati tarbetute tolgustena nii bioloogilisi, meditsiinilisi, sotsioloogilisi, religioosseid kui ka poliitilisi termineid kasutades. Ühiskonda ohustavat hulkuri moraalitus ja lodevad elustiilid, hulkuri suureks patuks oli ettearvamatu ja sihitu tegutsemine. Eugeenikud kirjeldasid Wanderlust’i päriliku omapärana, mis kõneleb madalamast arengutasemest ja sarnaneb teiste primitiivide käitumisega, nagu loomad, lapsed või tsiviliseerimata põlisrahvad.[15] Rännukihk oli ka haigus või patoloogia, mida igaühel oli kaasasündinult mõõdukas koguses, ent mis hulkuritel oli väljunud kontrolli alt. Kontrolli kaotamist rännuiha üle seoti omakorda joomarluse ja keskendumishäiretega ning „teele“ minek oli nagu narkootiline aseaine tõelistele inimlikele vajadustele. Rändamist kirjeldati haigusena ja haiguste nimetusi kasutati omakorda hulkuri kirjeldamiseks. Kuna Wanderlust ja lõdvad elukombed näisid käsikäes käivat, sobis hulkurit võrrelda näiteks süüfilisega,[16] mis oli sarnaselt temaga võõrast päritolu, levis pidurdamatult üle piiride ja ohustas normaalsust. Kõigi nende pahede valguses ei osanudki 1877. aasta Chicago Tribune tarbetutest tegelastest lahtisaamiseks muud soovitada, kui et kõige parem oleks hulkuritoidule lihtsalt tapvat arseeni lisada.[17]

    Ometi mobiliseerisid hobo’d oma nomaadliku sõjamasina riigi vastu ja keeldusid integreerumast produktiivsete industriaaltööliste klassi.[18] Matthew May kirjeldab 20. sajandi alguse hobo’de rahutusi ja nende kulgemisi kõnenurkades (soapbox), kus avalik kõnepidamine muutus tööliste peamiseks kriitilise eneseväljenduse võimaluseks. 20. sajandi alguse sõnavabaduse-võitlused organiseerisid tuhandeid hobo-töölisi hajutatud, ent võimsasse hobo-oraatorite ühendusse, kasutades kõnenurki ja proteste ning raputades sellega kapitalistlikke tootmistsükleid. Hulkurite avalikud sõnavõtud ja kogunemised ei pruukinud sugugi nõuda ainult paremaid töötingimusi või kõrgemaid palku. Vastupidi, hobo’d võisid olla üldse töö suhtes antagonistlikult meelestatud ja pidada eesmärgiks luua täiesti uusi olemise viise väljaspool kapitalistlikku ühiskonda.[19] Üheks hobo-oraatoriks oli ka näiteks Jack London, kes oli aastaid hulkurina elanud ja hakkas pärast „teelt“ tagasi pöördumist avalikes kohtades sotsialistlikus vaimus kõnesid pidama. Samal ajal kirjeldasid tema raamatud, näiteks „The Road“ (1933), hulkurielu kui lõputut seiklust ja inspireerisid hulka järgmisi kirjanikke viktoriaanlikku peenutsemist hülgama ning elutruud kirjeldust jagama. Sarnaselt Jack Londoniga tekkis teisigi hulkurkirjanikke, kes edastasid oma kriitilisi seisukohti radikaalsetes väljaannetes arvamuste, luule ja proosa vormis. Heroilisest ja romantilisest perspektiivist kirjeldasid hulkuri rännakuid aga nende mitmed autobiograafilised teosed, milletaolisi Ameerikas ja Inglismaal anti aastail 1890–1940 välja 40.[20] Enamasti rõhutati nendes oma elustiili nonkonformsust ja kujutati iseennast industriaalühiskonna õilsa ellujääjana. Nii toimis hulkurikirjandus kui lootustandev paralleelreaalsus töölisklassile, kes tahtis samuti uskuda, et neil on oma kehvast elust alternatiivseid väljavaateid.

    Neonomaadi sõjamasin

    Kes on hiljaaegu ringi rännanud ja end juhutöödest elatada püüdnud, teab, et vana hobo-elustiil on lõplikult hääbunud. Salaja rongilt rongile hüppamise peale vahest enam ei tulekski, ka hääletuskultuur on jõudsalt allamäge veeremas. Kiirtee ääres saab noomituse vales kohas seismise eest ja väiksemal kohtab võõras rändur hirmunud pilke. Öömaja saamiseks enam ukselt uksele ei koputa, Lääne-Euroopas ei tohi enamikus paikades telkigi markeerimata alale püsti panna. Tööküsimine käib mööda keerukaid radu, endale ise töö andmine näiteks tänavakunstniku või trubaduurina eeldab samuti buskimislubasid. Toidupalumine on asendunud toiduotsimisega prügikastidest, kuid sellegi eest võib karistuse saada. Inglismaal muide arreteeriti veel 2013. aastal prügikastist toidu „varastamise“ eest 1824. aasta hulkuriseaduse alusel (avalikkuse tugeval survel süüdistusest siiski loobuti).[21] Endiselt näib kehtivat reegel, et rändamiseks on vaja head alibit ja vaene rändur võib sõltumata põhjusest ikka põlu alla sattuda.

    Paikne rahvas, kes parajasti üht ajaloo unarusse vajuvat hipit hurjutab, ei tee vahest märkamagi, et võimust on võtmas hoopis uued nomaadid. Ja samal ajal kui vaese hulkuri sõjamasin ammu roostekihi all krigiseb, ihuvad neonomaadid juba uusi relvi. Erinevaid  rännuvorme on mõistagi endiselt palju, ent keskendugem siinkohal diginomaadidele, kes kasvava nähtusena on samamoodi oma ajastu muutuste nägu, nagu 19. sajandi hulkur oli raudtee arengu ja tollaste töötingimuste peegel. Diginomaadiks peetakse üldiselt kohast sõltumatut töötajat ja aina enam räägitakse temast just riigipiire ületavas kontekstis. Diginomaad ei ole lihtsalt kaugtööline, kes kodukontoris asju ajab, vaid keegi, kes liigub üsna etteaimamatuid trajektoore mööda, kus ajutisteks peatuspunktideks on wifi-oaasid ning telkimisplatsiks kontorkohvikud ja koostöötamiskohad. Seda, kui palju on diginomaade praegu ja kui palju neid tulevikus saab olema, on peamiselt püüdnud hinnata ülientusiastlikud IT-ettevõtjad, nii et jätkem praegu miljonitesse ulatuvad numbrid täpsustamata.

    Enesemääratluses vastanduvad diginomaadid selgelt paiksele elustiilile, äratades oma kõnepruugiski ellu eneste kadunud rändavaid esiisasid. Ajakirjad, veebilehed, kohvikud ja teised teenused, mida diginomaadid tarbivad, kasutavad oma nimedes tihti viiteid just gypsy’dele, hobo’dele, piraatidele, beduiinidele ja teistele vagabundidele. Nagu varasemategi nomaadide puhul, juurib diginomaad töö oma asupaigast välja ja kannab seda endaga läbivalt kaasas. Ja olgem ausad, ehk ei pea ta ka töörügamist teab mis esmaseks väärtuseks teiste seas. Diginomaadi muretu elustiil ei ole enam inspireeritud niivõrd Londonist ja Kerouacist, vaid tema piibliks on pigem Timothy Ferrissi „Neljatunnine töönädal“ (2007). Raamat on seitse aastat järjest olnud New York Timesi bestsellerite nimistus ja seda on müüdud üle kahe miljoni eksemplari.[22] Selle alapealkiri soovitab lugejal põgeneda üheksast-viieni tööst, hoolikalt selekteerida oma sissetulekuallikaid, elada mis tahes asukohas ja seeläbi liituda uute rikastega (the new rich). Uus rikas ei ole miljonär, sest autori sõnul on moodsa aja suurimaks pettuseks uskumus, et vaid rikkad saavad lõputult ja muretult rännata. Ferriss soovitab loobuda ka maa küljes kinni hoidvatest asjadest, mistõttu võib diginomaade leida peamiselt Airbnb-dest ja hotellidest. Arvestades hindadega USA ja Lääne-Euroopa kinnisvaraturul, pole oma statsionaarsest kodust loobumise idee sugugi enam nii vastuvõetamatu. Kokkuvõttes ei ole Ferrissi sõnul laisk mitte see, kes vähe tööd teeb, vaid see, kes laseb endale väljastpoolt tingimusi seada – paiksus on laiskus, nomaadlus tahtejõud. Diginomaadi elustiiliõpik annab lugejale samasuguse lootuse alternatiivse elu võimalikkusele (ja samm-sammult juhised selle saavutamiseks) nagu kunagi London või Kerouac.

    Sotsioloog Zygmunt Bauman nimetab seda nomaadluse kättemaksuks paiksuse eest.[23] Diginomaad ei ole enam eluheidik, vaid postmodernne kangelane, kelle järgi muudetakse seadusi ja kujundatakse ümber linnu. Baumani sõnul on paiksete domineerimine nomaadide üle kiirel allakäiguteel ja too paikne enamus, kes enne arvas ühiskonnast välja aadressita inimesi, on nüüd ise heidiku rolli jäänud. Tahke maailm, nagu ta varasemaid ühiskondi kutsub, oli Henry Fordi ja John Rockefelleri tehaste nägu, mis sidusid tööjõu ja kapitali kindlas kohas ning oma suuruse ja stabiilsuse kaudu andsid võimu tehaseomanikule. Ent uues, voolavas modernsuses ei ole Baumani meelest massiivne ja raske enam võimu allikaks, vaid hoopiski kinnihoidvaks ahelaks. Muutused, kergus ja mobiilsus on märksõnad, mis on teinud nomaadidest uue, eksterritoriaalse eliidi.

    Baumani järgi on voolava modernsuse elupaik karavanipark, kus me maksame renti ja ootame vastutasuks teenuseid. Karavanipargi-riigid muutuvad teenusepakkujateks ja ühtlasi ka teiste parkide konkurentideks. Päris tabav ennustus, sest veebileht Nomad List reklaamib ühiskondi nagu tuusikuid ning annab riikidele ja linnadele nomaadiskoore. Esikohal on Bangkok, mis on saanud suurepärased hinnangud tasuta wifi ja töökohtade eest, halvad hinded puudujääkide tõttu rassilise tolerantsi, sõnavabaduse ja liikluse küsimustes, ning keskpärased üldise õnnetunde ja õhu kvaliteedi kategooriates. Niisiis ei pea riik tegema mugavaks üksikuid teenuseid välismaalastele, vaid konkureerib ka meelelahutuse, inimlike väärtuste ja kliima valdkonnas.

    Ent ühiskondlik mõte ei ole uuele elukorraldusele endiselt järgi jõudnud ja endiselt kehtivad viisaseadused peegeldavad hästi paikse mõtlemise omapärasid: liigud loa alusel ühest punktist teise ning siis teed uues punktis seda, milleks oled loa saanud. Turistina puhkad, tööviisaga teed tööd. Ent kui varem olid juured, töö ja koht omavahel vankumatus seoses, siis nüüdseks võivad juured, kapital, töö ja sina ise kõik eri mandritel asuda. Diginomaadide tekkega seisavad seadusandjad küsimuse ees, et kus sa tegelikult töötad, kui oled näiteks argentiinlane, kes istub Balil arvuti taga ja pakub e-residendina loodud Eesti ettevõtte alt teenust oma Ameerika kliendile? Või kas võõra riigi kohvikus töömeilidele vastamine on legaalne? Eesrindlikumad riigid on püüdnud neile probleemidele pakkuda lahendusi uue viisa näol. Tai pakkus eesrindliku riigina lahenduseks smart-viisat, diginomaadidele viisade loomist kaaluvad veel nii Eesti kui Malaisia. Kuid nagu näha, püütakse ka uutele nomaadidele seada reegleid lähtuvalt vanadest paiksetest raamidest.

    Diginomaadidele tulevad aina rohkem vastu ka arhitektid. 20. sajandi kontoriruume iseloomustasid rasked ja liikumatud tööriistad, mida juhtmejuured seina küljes kinni hoidsid. Samuti oli neile omane spetsialiseeritus – töökoht töötamiseks, kohvik söömiseks ja kodu pereeluks. Mobiilses maailmas on nõudlus traditsiooniliste tööruumide järele vähenemas ning aina enam räägime koostöötamiskohtadest ning vajadusest poolavalike ruumide järele, mida saab kord puhkuseks, kord tööks kasutada. Diginomaadide foorumites tuntakse jällegi puudust ajutistest elukohtadest, millel oleks korraga nii kodu, töökoha kui ka meelelahutusasutuste funktsioonid.

    Diginomaadide tulekuga peame aina rohkem mõtlema ka sellele, kas ja mil määral neid kohalikku ellu integreerida. Kas nomaad võiks osaleda kohalikus poliitikas ning nõuda tänavavalgusteid ja turvalisuse tagamist? Aga otsustada pensionisüsteemi või linnaplaneeringu üle? Techcrunch kirjutab, et hetkel veel valitseb kohalike ja nomaadide vahel vaikimisi kokkulepe: kohalikud tagavad piirkondliku arengu ja pakuvad väärt mugavusi, nomaadid toovad innovatsiooni ja rikkuse.[24]

    Mõistagi toimib diginomaadi sõjamasin tugevalt võimupositsioonilt, sest vähese töö abil mugava elu saavutamiseks soovitavad gurud nomaadil kolida vaesemasse riiki kui see, kust rahavood sisse tulevad. Paiksete tugistruktuuride seas ei ole aga ainult kohalikud vähemakstud teenindajad, ka diginomaadi elustiili alustalaks olevad nutividinad on „Made in China“ ja endiselt kokku pandud 20. sajandi alguse tingimusi meenutavates tehastes. Diginomaad võib küll murda vöötruumi piire ja stepikuningana territooriumi vastu üles astuda, kuid kohalikel nomaadidel selline luksus endiselt puudub. Samal ajal kui Indoneesias „Silicon Bali“ wifikohvikutes jõukad nomaadid smuutisid limpsivad, peetakse kõrvalsaare Sumatra rändrahvaid ikka räpasteks primitiivideks, keda hõim hõimu haaval metsast majadesse tõsta. Lõppeks on nomaadiks olemine legitiimne endiselt vaid neile, kes ainult lihttöid ei tee. Ent samal ajal kui nomaad uueks eliidiks pürgib, peavad paiksed hurjutajad aina enam vaatama, et nad oma raskuses mobiilsusele jalgu ei jääks ja ise ühtäkki tarbetuks ei muutuks.

    [1] J. Kerouac, The Vanishing American Hobo. New York, 1960.

    [2] J. Adler, Youth on the Road. Reflections on the History of Tramping. Annals of Tourism Research, 1985, kd 12, nr 3, lk 337.

    [3] K. Telve, Töö Soomes, kodu Eestis – pendeltöötajate perekonna kaitseks. Müürileht, 2017 mai nr 64.

    [4] T. Heinla,Vabadusest ja mugavusest – reisikiri hipisaarelt. Müürileht, 2017 mai nr 64.

    [5] L. Malkki, National Geographic: The Rooting of Peoples and the Territorialization of National Identity Among Scholars and Refugees. Cultural Anthropology, 1992, kd 7, nr 1, lk 24–44.

    [6] G. Deleuze, F. Guattari, A Thousand Plateaus. Minneapolis, 1987.

    [7] A. L. Beier, Masterless Men: The Vagrancy Problem in England, 1560–1640. New York, 1985.

    [8] W. J. Chambliss, A Sociological Analysis of the Law of Vagrancy. Social Problems, 1964, kd 12, nr 1, lk 73.

    [9] Tööpõlgurite töölaagrite seadus ja kodukord. Vangimajade talituse väljaanne. Tallinn, 1938, lk 3.

    [10] Päevaleht, 30.07.1938, nr 203.

    [11] T. Cresswell, The Tramp in America. London, 2001, lk 39.

    [12] N. Anderson, The Hobo. Chicago, 1923, lk 87.

    [13] R. Goluboff, Vagrant Nation: Police Power, Constitutional Change, and the Making of the 1960s. New York, 2016.

    [14] T. Cresswell, The Tramp in America.

    [15] Nt C. Davensport, The Feebly Inhibited: Nomadism, or the Wandering Impulse, With Special Reference to Heredity. Washington DC, 1915.

    [16] T. Cresswell, The Tramp in America, lk 110–130.

    [17] K. Allsop, Hard Travellin’: The Story of the Migrant Worker. London, 1993.

    [18] M. S. May, Soapbox Rebellion: The Hobo Orator Union and the Free Speech Fights of the Industrial Workers of the World, 1909–1916. Tuscaloosa (AL), 2013, lk 17–18.

    [19] Sealsamas, lk 111–120.

    [20] J. Allen, Homelessness in American Literature: Romanticism, Realism, and Testimony. New York, 2004, lk 95.

    [21] E. Saner, Skipping: Is There Anything Wrong with Taking the Food That Supermarkets Throw Away? The Guardian, 29.01.2014.

    [22] E. Scott, R. Jarvis, T. Dunn, Meet Tim Ferriss, the 4-Hour Guy. ABC News, 19.01. 2017.

    [23] Z. Bauman, Liquid Modernity. Cambridge, 2000.

    [24] D. Critchton, Digital Nomads Are Hiring and Firing Their Governments. Techcrunch, 17.02.2018. https://tcrn.ch/2Ex4WFH.

     

  • Padjamärkmed

    Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik

    22
    Asjad, mis on vastukarva. Keset päeva haukuv koer. Kevadeni vette jäänud bambusmõrrad. Kolmanda ja neljanda kuu roosade ploomiõitega kimonod suvehakul. Härjaajaja, kelle härg on surnud. Sünnitusonnike, kus laps on oma elu jätnud. Söenõu või tulease, kus pole süüdatud tuld. Õpetlane, kellel sünnivad üksteise järel tütred. Minna suunakeelust[1] hoolimata külla, aga sulle ei pakuta isegi süüa. Eriti vastukarva on, kui see juhtub pööripäeval.

    Kiri kaugest maakonnast, millega pole kaasas kingitust. Pealinnast tulnud kirjade kohta võiks sama öelda, aga neis teatatakse enamasti midagi huvitavat ning räägitakse maailmas toimuvast, mis on väga meeldiv.

    Kui kirjutad erilise hoolega kauni kirja ja ootad põnevusega peagi saabuvat vastust, kuid millegipärast seda ei tule ega tule, kuni viimaks tuuakse su enda sõnum, mis oli kenasti volditud või kokku sõlmitud, hirmus kulunud ja määrdunud kujul tagasi, nii et pitseri tintigi pole enam näha, ja öeldakse: „Kedagi polnud kodus“, või antakse see tagasi selgitusega: „Eraldumisaja[2] tõttu ei saanud seda kätte toimetada.“ See teeb meele kurvaks ja on äärmiselt vastukarva.

    (…)

    Inimese kodu, kes keiserliku kohustuste nimistu[3] väljakuulutamisel ametikõrgendust ei saanud. Kuna rahva hulgas liikusid kuuldused, et sel aastal teda kindlasti edutatakse, tulid kibekiiresti kokku kõik tema kunagised alluvad, kes seni mööda erinevaid maanurki laiali olid pillatud, nii et väravast sisse-välja saalivatel vankritel polnud otsa ja aisade vahele ei jäänud kübekestki ruumi – kõik rüselesid üheskoos pühamusse, et rituaalidest osa võtta, ning hea-parema söömises ja sake joomises ei tahtnud keegi kaaslastele alla jääda, aga kõige selle sagina ja lärmamise keskel läksid päevad üksteise järel märkamatult mööda, kuni viimseks koidikuks polnud sõnumitooja ikka veel väravale koputanud, et häid teateid tuua. Nüüd hakkasid kõik mõtlema, et asi on „kahtlane“, ja kikitasid kõrvu, et kuulda, mis siis õigupoolest toimub, kuni nendeni jõudsid heeroldite hõiked, mis andsid märku, et kõrgema järgu õukondlased[4] olid keisrilossist väljunud. Viimaks lonkisid vastumeelselt tagasi ka mehe teenrid, kes olid heade sõnumite ootuses öö läbi palee ees külmetanud, aga keegi kohalviibijatest ei julgenud neilt isegi küsida, mis juhtus, ja kui mõni möödamineja sattus uurima: „Mis ameti teie isand sai?“, vastasid nad sobivaid sõnu otsides: „Ta on endiselt selle ja selle maakonna valitseja.“

    Need, kelle elu mehe käekäigust sõltus, olid väga löödud. Niipea kui valgeks läks, hakkasid külalised üksteise järel vaikselt ja märkamatult väravast välja libisema. Pikki aastaid tema juures teeninud kaaslased aga ei suutnud nõndasama lahkuda. See, kuidas nad loevad sõrmedel kokku maakondi, mille valitsejakohti järgmisel aastal jagatakse, ja kõnnivad rahulolematult pead vangutades ringi, on väga kurb ja vastukarva.

    24
    Asjad, mida inimesed põlgavad. Lagunev savimüür. Inimene, kes on kuulus oma heade iseloomuomaduste poolest.

    25
    Ebameeldivad asjad. Külaline, kes astub ootamatult sisse ja hakkab pikalt maast ja ilmast heietama, kui sul oleks tegelikult kiirete asjatoimetuste pärast vaja lahkuda. Kui see on keegi, kelle juuresolekul tohib end vabamalt tunda, siis võib ta sõnadega „Räägime hiljem“ rahulikult minema saata, aga kui tegu on väljapaistva inimesega, kellega tuleb aupaklikult käituda, siis on olukord äärmiselt ebameeldiv ja tülikas.

    Kui juuksekarv on kukkunud tindikivile ja seda hõõrutakse pulgaga tindi sisse. Samuti krigin, mis tekib tindi segamisel, kui sinna on sattunud väike kivi.

    Kui keegi jääb ootamatult haigeks ja minnakse mäetarga[5] järele, kes ei viibi oma tavapärases kohas, vaid on läinud kusagile kaugele, mistõttu tema otsimiseks kulub päris palju aega, ja kui ta pärast pikka ootamist viimaks kohale tuuakse, siis hakkab ta esoteerilist rituaali läbi viima,[6] aga kuna ta on ennast just äsja kellegi teise juures kurja vaimu väljaajamisega täiesti ära kurnanud, siis vajub ta istudes järjest enam kössi ja retsiteerib eriti unise häälega – see on äärmiselt ebameeldiv.

    Kui tavaline inimene naerusui igasugu asjadest lobiseb.

    Kui inimesed sirutavad oma käed otse söenõu või tuleaseme kohale ja keeravad neid end soojendades küll ühte-, küll teistpidi. Kas te olete kunagi näinud, et noor inimene niimoodi käituks? Vanemad inimesed suruvad teinekord isegi oma jalad vastu söenõu serva ja hõõruvad neid teineteise vastu, samal ajal juttu rääkides. Kui mõni sedasorti inimene sulle külla tuleb, lööb ta kõigepealt lehviku lahti ja püüab sellega oma istumiskohalt tolmu sinna ja tänna minema tuulutada, ja kui ta selle sahmerdamisega ühele poole saab ning viimaks maha istub, siis ei suuda ta kunagi rahulikult paigal olla, vaid niheleb pidevalt ning püüab voltida oma jahirüü alumist serva põlvede alla.[7] Võiks arvata, et midagi sellist teevad ainult madalamat sorti mehed, aga võta näpust – ma olen näinud niimoodi käitumas ka küllaltki kõrge staatusega inimesi, nagu näiteks tseremooniaameti sekretäri.[8]

    Äärmiselt vastik on vaadata, kuidas mehed saket juues kõva häälega hõiguvad, endale sõrmi suhu topivad, oma märgi vuntse siluvad, kui neil muidugi on vuntsid, ja teistele poolvägisi oma saketopsi pihku suruvad. „Võtame veel!“ hüüavad nad ning võdistavad oma keha ja koogutavad peaga, endal suunurgad allapoole lontis nagu väikesel lapsel, kes laulab laulu „Mingem maavalitseja juurde“.[9] Kõige õõvas-tavam on see, kui näed midagi sellist tegemas inimest, kes on head päritolu ja korraliku kasvatusega.

    Kui keegi kadestab inimesi, kurdab pidevalt enda olukorra üle ja imetleb teisi, kusjuures ta tunneb huvi kõikide pisiasjade vastu, mis nende käekäiku puudutavad, ja on väga pahane, kui talle neid ei usaldata, kuigi tal on kombeks ka väiksemaid kuulujutte teistele edasi rääkides need väga suureks puhuda ja jätta alati mulje, nagu oleks ta ainsana seda kõike algusest peale teadnud, mis on väga ebameeldiv.

    Laps, kes hakkab nutma[10] just siis, kui sa kikitasid kõrvu, et midagi kuulda. Kui varesed kogunevad parve ja lendavad ärevalt kraaksudes tiibade vihinal ringi. Kui koer tunneb ära mehe, kes proovib öösel salaja sinu juurde hiilida, ja hakkab haukuma.

    Kui mees on pugenud peitu igati ebasobivasse kohta ja hakkab norskama. Või kõrge lakitud õukondlasemütsiga mees, kes kavatseb hiilida kõikide pilkude eest varjatult tuppa, aga lööb kohmerdades oma mütsi kõva kolksuga vastu mingit asja ära. See krõbisev heli, mis tekib siis, kui uksest läbi minnes juuksed hõõrduvad vastu Iyo[11] karedat bambuskardinat, ei meeldi mulle üldse. Kui keegi laseb raskel bambuskardinal, mille servad on kanga ja puuliistudega ääristatud, alla kukkuda, teeb see üsna märkimisväärse mürtsu. Samas kui kardinaga hoolikalt ümber käia, siis ei tee see mingit häält. Väga kummaline on, kui keegi lõgistab lükandukse kallal ja proovib seda jõuga lahti suruda. Kõik peaksid ju teadma, et kui ust veidi ülespoole tõsta, siis ei tee ta avamisel mingit müra. Ka lükandseinade avamisel tuleb osav olla, et nad samasugust lokerdavat kolinat ei teeks.

    Jõudsid just mõnusasti unisena pikali keerata, kui korraga annab endast ühtlase peenikese pininaga märku üksik sääsk, kes sinu pea ligidal tiire teeb. Ebameeldiv on tunda tema närvilistest tiivalöökidest tekkivad tuuleõhku oma näonahal.

    (…)

    27
    Möödunud asjad, mis tekitavad sooje tundeid. Kuivanud tokkroosid.[12] Esemed, mida lapsed pabernukkudega mängimisel kasutasid. Leida raamatu vahelt siledaks pressitud roosakassiniseid või viinamarjakarva puuvillaseid riideribasid, mida keegi on kunagi ammu sinna järjehoidjaks pannud. Otsida vihmase päeva jõudehetkel üles vana kiri, mis kunagi sind südamepõhjani liigutas. Eelmisest suvest alles jäänud lehvik.

    34
    Õitsevate puude hulgas on kõige kaunimad ploomid, olgu nad siis hele- või tumepunased. Kirsiõite puhul võiksid kroonlehed olla suured, lehed tumedad ja oksad peenikesed. Sinivihma õied on erakordsed siis, kui nad ripuvad pikkade kobaratena ning on tumelillat värvi.

    Neljanda kuu lõpu ja viienda kuu alguse paiku on tore vaadata mandariinilehtede tumerohelisel taustal puhkevaid lumivalgeid õisi, mis on eriti suurepärased vihmasel hommikupoolikul. See, kuidas viljade erksad kuldmunad õite vahelt välja piiluvad, ei jää millegi poolest alla hommikukastest märgade kirsiõite ilule. Pole vist vaja mainidagi, et kuuldused, nagu meeldiks väikekäole just mandariiniokstel istuda, teevad selle puu veelgi võluvamaks.

    Pirniõisi peetakse üldiselt ebameeldivaks – neid ei istutata oma elamise lähedale ega kasutata ka kõige tühisemate kirjade kaunistamiseks ning nendega võrreldakse enamasti sellise naise nägu, kelles pole midagi armastusväärset – ilmselt on selle üheks põhjuseks ka lehtede mittemidagiütlev värv –, aga sellele vaatamata on Hiinas pirni kõrgelt hinnatud ja luules korduvalt kasutatud, mis paneb tahtmatult mõtlema, et midagi peab neis ikka olema. Kui õisi lähemalt uurida, siis võibki kroonlehtede servades märgata õrna sädelust. See, kuidas Bai Juyi  kirjeldas „Igavese igatsuse laulus“ Yang Guifei[13] pisarates nägu keisri saadikule sõnadega: „pirniõites oks on vihmas saanud läbimärjaks“, on ebatavaliselt liigutav – teist lille, mis siia nii erakordselt hästi sobinuks, maailmas ilmselgelt pole.

    (…)

    40
    Putukad on kellakilk, õhturitsikas, liblikas, männikilk, rohutirts, kangakuduja, kummituskirp, ühepäevik ja jaanimardikas.

    Keebi-märslane[14] on väga liigutav. Kuna tema ema oli tont, siis kartis isa, et ta muutub samamoodi hirmuäratavaks. Ta asetas lapse õlgadele oma kulunud keebi ja ütles: „Tulen siis, kui sügistuuled puhuma hakkavad. Oota mind!“ Pärast seda kadus ta nagu vits vette. Nüüd kuulabki keepi mässitud märslane kõrvad kikkis, kas tuul läheb tugevamaks, ja niipea kui kaheksas kuu kätte jõuab, hakkab ta südantlõhestava häälega hüüdma: „Issi! Issi!“ See on talumatult kurb.

    Naksurlane on samuti põnev. Kuigi ta on tühipaljas putukas, tunneb ta siiski südames kutset Buddha tee järele, mistõttu käib ringi pidevalt kummardusi tehes. See, kuidas ta ootamatult mõnes hämaras nurgas seljalt kõhule hüppab, on väga huvitav.

    Kärbse oleksin pidanud panema ebameeldivate asjade nimistusse – temas pole midagi armastusväärset. Kärbes pole piisavalt suur, et inimestes otsest vaenu tekitada, aga ikkagi on vastik, kuidas ta sügisel kõiksugu asjadel istub ja oma niiskete jalgadega su nägu puudutab. Kui kärbse märki kasutatakse inimese nimes, tundub see äärmiselt kohatu.

    Suvised putukad on väga lummavad ja armsad. Kui tõmbad tule lähemale, et öösel raamatut lugeda, ja näed, kuidas nad paberilehel ringi ukerdavad, on see väga tore.

    Sipelgad tunduvad vastikud, aga kuna nad on hirmus kerged, siis suudavad nad rahulikult vee peal käia, mis on üsna erakordne.

    41
    Kui seitsmenda kuu[15] paiku puhub õues tugev tuul, kostab lakkamatut vihmarabinat ja ilm on pööranud jahedamaks, siis on äärmiselt mõnus unustada suvised lehvikud, tõmmata enda peale tekiks õrnalt higi järele lõhnav suvekimono ja teha üks pärastlõunane uinak.

    72
    Harvaesinevad asjad. Väimees, keda äi kiidab. Samuti ämm, kes kiidab miniat. Korralikud hõbedast näpitsad, millega on hea karvu välja tõmmata. Teener, kes ei sarja isandat.

    Puudusteta inimene. Keegi, kes on täiuslik nii välimuselt, meelelaadilt kui ka käitumiselt ega eksi kunagi teistega lävimises, kuigi on elu jooksul sattunud igasugu olukordadesse.

    Samas kohas pikka aega elavad või töötavad inimesed, kes arvestavad pidevalt teineteisega ja lähtuvad kõiges kaaslase tunnetest, kunagi välja näitamata, mida nad tegelikult arvavad – sellist asja ei juhtu peaaegu kunagi.

    Lugude ja luuletuste käsikirjade kopeerimisel mitte teha tindiplekke originaalile. Hinnaliste teoste puhul hoolitsed kogu hingest selle eest, et seda ei juhtuks, aga ometi õnnestub raamat ära määrida.

    Olgu see mehe ja naise või kahe naise vahel antud tõotus jääda igaveseks kokku – igal juhul on väga haruldane, kui head suhted kestavad kaua.

    92
    Asjad, mida on valus pealt näha. Kui sa enda juures külalist võõrustades kuuled, kuidas tagumises toas räägitakse kõva häälega väga isiklikest asjadest, aga sa ei saa midagi teha, et neid takistada.

    Samamoodi on raske taluda seda, kui su kallim on end purju joonud ja kõneleb avalikult kõiksugu piinlikest detailidest. Eriti kui ta räägib kellegi teise olukorrast, teadmata, et see inimene on kohal ja kuuleb teda. Aga isegi siis, kui kuuljaks on kõigest teener, mitte mõni tähtsam isik, on see kõik väga piinlik.

    Jääda ööseks kellegi juurde ja näha, kuidas selle maja teenijad labaste lollustega teineteist lõbustavad.

    Kui inetu näoga lapse vanemad, kes ainsana teda armastavad ja nunnutavad, püüavad oma häälega tema erinevaid emotsioone edasi anda.

    Kui harimatu inimene pikib haritlasega rääkides oma jutu sisse erinevaid nimesid, neid aeg-ajalt tähtsa näoga meenutades.

    Väga piinlik on kõrvalt vaadata seda, kuidas keegi esitab teiste ees oma luuletuse, mis pole eriti hea, ja räägib seejärel pikalt igasuguse tagasihoidlikkuseta, kuidas seda on päris palju kiidetud.

    104
    Asjad, mida on valus vaadata. Kui piki kimono selga jooksev õmblus on ühele poole viltu või rüü kaelus on taha vajunud ja paljastab kaela. Kui tähtsa inimese ette ilmutakse, laps seljas. Kui budistlik munk on sunnitud täitma yin-yangi meistri ülesandeid ja viib puhastusrituaali läbi, paberist kolmnurkne mütsike[16] otsa ees.

    Kui tõmmu nahaga inetu naisterahvas[17] lösutab keset suvepäeva, parukas peas, habetunud kondise mehe süleluses, siis on seda võimatu taluda. Kas nad tõesti kujutavad ette, et neis on midagi vaatamisväärset? Öösel on teine asi – siis pole inimesi näha, ja pealegi tegelevad hämaruses kõik enam-vähem sama asjaga, mistõttu pole vaja oma välimuse pärast muretsedes öö läbi korralikult istuda. Samas hommikul tuleks võimalikult kiiresti üles tõusta, et mitte kellelegi silma jääda. Kui suvel pärast juhuslikku lõunauinakut ärgata, võib mõne erakordse inimese välimus olla küll elegantne, aga kõigil lihtsurelikel on tavaliselt nägu rasvast läikiv ja pundunud ning põsed loppis. Kui su kallim sind ärgates sellisena näeb, siis kaob eluisu ära.

    Valus on vaadata, kui kõhn tõmmunahaline inimene kannab ühtainsat läbipaistvast siidist kimonot.

    112
    Asjad, mis paistavad maalidel kehvemad. Aednelgid.[18] Kalmused. Kirsiõied. Naised ja mehed, keda on lugudes kirjeldatud erakordselt kaunitena.

    113
    Asjad, mis paistavad maalidel paremad. Männipuud. Sügisesed aasad. Mägikülad. Mägiteed.

    116
    (…)

    Teise kuu lõpus või kolmanda kuu alguses[19] on väga tore kirsside  õitsemise ajal templisse eralduda.[20] Paar-kolm oma suguvõsade isandatena mõjuvat kaunist noormeest kannavad väga meeldivaid kirsi- ja pajukarva[21] värvikombinatsioonides jahirüüsid ja nende laiade pükste alumised ääred on elegantselt puhvi sõlmitud, et oleks lihtsam kõndida. Teenijatel on käes peenelt kaunistatud toidukorvid, nooreohtu kaaskondlased on riietatud ploomikarva ja kollakasrohelistesse jahirüüdesse, erinevat värvi kimonotesse ja trükitud mustritega laiadesse pükstesse. On väga tore vaadata, kuidas nad gongi löövad. Meeste hulgas leidub ka tuttavaid, kes ei oska muidugi aimatagi, et neid jälgitakse. Tundub kuidagi kohatu lasta neil niisama mööda minna ning väga tore on kuulda üht õuedaamidest ütlemas: „Kui saaks talle kuidagi endast märku anda…“

    Tundub mõttetu eralduda templisse ja külastada kõiksugu erakordseid kohti, kui sinu ainsaks kaaslaseks on tavalised teenijad. Kindlasti tuleks võimaluse korral kutsuda kaasa vähemalt üks-kaks endaga samast seisusest inimest, kellega sul on lihtne ühist keelt leida ja vestelda toredatest ja ebameeldivatest asjadest. Isegi kui teenijate hulgas leidub inimesi, kes pole suu peale kukkunud, kohtud sa nendega oma argielus niigi sageli. Mehed mõtlevad küllap samamoodi. Sellepärast ongi neil alati suurem hulk kaaskondlasi.

    133
    Asjad, mis on igavad. Viibida suunakeelu tõttu kodust eemal. Sugo-roku[22] mäng, kui ei õnnestu oma kive laualt ära võtta. Mehe kodu, kes ei saanud keiserlikul ametite väljakuulutamisel oodatud kohta. Ja kõige tüütum on muidugi see, kui päev läbi kallab vihma.

    134
    Asjad, mis leevendavad igavust. Go.[23] Sugoroku. Jutustused. Kolme-nelja-aastane laps, kes oskab armsasti rääkida. Samuti väike laps, kes läheb pikka lugu jutustades omadega rappa ja on iga kord ähmi täis. Puuviljad. Kui ukse taha ilmub mees, kes on tuntud hea naljasoone ja ladusa jutu poolest, tekib tahtmine ta vaatamata suunakeelule sisse lasta.

    214
    Peale üheksanda kuu kahekümnendat päeva külastasin Hase templit ja ööbisin väga tagasihoidlikus majas. Kuna päev oli olnud kurnav, vajusin kohe sügavasse unne.

    Keset ööd ärkasin üles ja nägin, kuidas aknast sisse imbuv kuuvalgus peegeldub magavate inimeste kimonotel, pannes need helendama, mis oli erakordselt liigutav. Just sellistel hetkedel kirjutavad inimesed luuletusi, mõtlesin endamisi.

    219

    Asjad, mis on suurena head. Majad. Toidukorvid.[24] Mungad. Puuviljad. Härjad. Männipuud. Tindi rohkus tindikivil. Kui mehe silmad on kitsad, siis on see naiselik. Aga kui nad on suured nagu hõõguvad raudkausid, siis on ka hirmus. Söenõud. Füüsalid. Kerriate õied. Kirsside kroonlehed.

    220
    Asjad, mis võiksid olla lühemad või madalamad. Lõimed, kui tuleb kiirustades rüü valmis saada. Lihtrahva hulka kuuluva naise juuksed.[25] Korralikust perest pärit tütre hääl. Küünlaalused.[26]

    245
    Asjad, mis lähevad muudkui mööda ja mööda. Täies purjes laev. Inimese eluaastad. Kevad, suvi, sügis, talv.

    246
    Asjad, millest pole mõtet eriti välja teha. Halbade ennetega seotud päevad.[27] Kellegi ema vananemine.

    252
    Kõige ebameeldivam on kindlasti see, kui inimesed sind ei salli. Ükski tervemõistuslik inimene ei soovi siiralt, et temast halvasti mõeldaks. Aga ometi on õukondlaste, vanemate ja vendade-õdede omavahelistes suhetes nii neid, keda armastatakse, kui ka neid, keda ei armastata, mis teeb muidugi meele kurvaks.

    Hea perekonna võsudest pole mõtet rääkidagi, aga ka madalamat päritolu peredes torkavad alati silma need lapsed, kellele vanemad erakordset tähelepanu pööravad – neid kuulatakse rohkem ja neile tullakse kõiges vastu. Kui kogu see au on põhjendatud, siis pole selles iseenesest midagi erilist. Kõige liigutavam on hoopis vaadata isasid-emasid, kes armastavad oma last vaatamata sellele, et midagi erilist temas justkui polegi, mis on just see, mida üks tõeline vanem peab tegema.

    Elus pole vist midagi erakordsemat, kui olla armastatud oma vanemate, isanda ja kõigi nende poolt, kellega päevast päeva igasugu asju arutada tuleb.

    255
    Ma ei saa aru inimestest, kes saavad pahaseks, kui teistest selja taga halba räägitakse. Miks seda ei tohiks teha? Kui jätta kõrvale mure enda pärast, siis ei paku miski paremat võimalust oma ärrituse väljendamiseks. Kahjuks peetakse sellist käitumist ebasobivaks, kusjuures alati varitseb oht, et tagaräägitu saab juttudest kuulda ja hakkab vimma kandma, mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne.

    Lähedaste inimeste puhul, kelle tunded on sulle olulised, tuleb muidugi hoolikalt sõnu valida ja end tagasi hoida, sest muidu võib poolkogemata välja öelda midagi sellist, mille peale kõik naerma purtsatavad.

    SEI SHŌNAGON (966–1025) elas hilisemate Jaapani põlvkondade poolt kuldajastuks nimetatud Heiani perioodi (794–1186) kõrghetkel 10. sajandi lõpus ja 11. sajandi alguses, mil keisri õukonda kogunenud seltskond võis nautida kõiki hüvesid, mida pakkus Hiina eeskujul üles ehitatud pealinn oma toreduses. Linna põhjaservas asuva keisrilossini viis läbi Rashōmoni värava Suzaku allee, millega läänest itta ristusid nummerdatud põiktänavad, üheksandast kuni keisrilossi (daidairi) endaga piirneva esimese põiktänavani välja. Linnulennult ruudulist lehte meenutav linn oru põhjas, mille idaküljel voolas Kamo jõgi ja mida ümbritsesid kõrged mäeahelikud, kehastas kosmilist korda, mida väljendab ka linna hiina märkidega „vaikus“ (hei) ja „rahu“ (an) kirjutatud nimi, mis pandi kunagise Hiina pealinna Changani („pikk rahu“) eeskujul ja andis märku soovist mitte alla jääda oma võimsa naabri edusammudele.

    Kuigi suur osa iidsetest hoonetest on tänaseks hävinenud, kannavad Kyōtos paljud tänavad endiselt samu nimesid, ja kunagine korrapärane ruudustik on endiselt alles. Säilinud on mitmed tolleaegsed templid ja pühamud, mida „Padjamärkmetes“ (1002) mainitakse. Sei Shōnagoni teose lehekülgedel ärkavad ellu ka õukondlased, kes kunagi nendel tänavatel oma uhketes rüüdes liikusid ja oma igapäevaseid asju ajasid. Tema ülestähenduste põhjal saame teada, millised olid nende eelistused, mida nad armastasid ja vihkasid, aga võime omandada ka praktilisi teadmisi – kuidas viisakalt istuda, kuidas õigesti oma riideid kanda ja oskuslikult igas olukorras käituda. Lisaks kirjanduslikule naudingule, mida tekst kahtlemata pakub, on tegu olulise ajaloolise dokumendiga, mille vahendusel on Heiani ajastut uurivatel õpetlastel võimalus läbi ühe naise silmade vaadelda tolleaegset ainelist kultuuri ja elukorraldust keisrilossis.

    Tihti öeldakse, et Heiani ajastu õukondlik kultuur sünnitas kaks suurt proosateost – Sei Shōnagoni „Padjamärkmed“ ja Murasaki Shikibu „Genji loo“ –, mis on oma iseloomult väga erinevad. „Padjamärkmetes“ leidub veidi üle kolmesaja lõigu, mida võib liigitada kolme kategooriasse: loetelud (näiteks putukad, kohad, tüütud asjad, liigutavad asjad), mõtisklused ja autobiograafilised fragmendid. „Genji lugu“ on aga fiktsionaalne jutustus, kus antakse edasi keskse tegelase ja tema järeltulijatega seotud sündmusi. Väga lihtsustavalt on vastandatud ka teoste esteetikat. Kui Murasaki Shikibu rõhutab budistlikku ideed kõikide asjade püsitusest ja eelistab luua nukra (aware) õhkkonna, kus mõistetakse asjade kaduvat iseloomu, siis Sei Shōnagoni keskseks mõisteks on okashi, mis tähendab, et miski on põnev, huvitav või erakordne. Samas ei puudu ka tema tekstis mõtisklused elu olemuse üle ning erinevate nähtuste kirjeldamisel on samamoodi tunda kaduvuse hõngu.

    „Padjamärkmete“ („Makura no sōshi“) pealkirja kohta leiame selgituse 319. lõigust, kus autor ütleb, et ta on jõudehetkedel üles kirjutanud asjad, mida ta on „oma silmaga näinud ja südames tundnud, kordagi mõtlemata, et keegi võiks neid lugeda“. Selleks kasutas ta paberit, mille ühel heal päeval tõi keisrinna Teishile õueminister Korechika: „Keisrinna küsis: „Mida me küll kirja paneme? Keiser laseb kopeerida (Sima Qiani) „Ajaloolase kroonikat“.“ – „Ma võiksin sellest padja (makura) teha,“ ütlesin mina. „Hea küll, võta need siis endale,“ lausus keisrinna ja andis paberilehed mulle.“ Edasi kurdab Sei Shōnagon, et paberit oli hirmus palju ja ta pidi kõvasti nuputama, kuidas kõik tühjad lehed täis kirjutada. Suur osa sellest olid isiklikud märkmed, mis polnud mõeldud teiste silmadele. Ükskord aga jättis ta oma kirjutised lohakile ja paleevardjate keskpealik Tsunefusa, kes Sei Shōnagonile oli külla tulnud, napsas need enda kätte ja tagasi enam ei andnudki: „Sellest hetkest alates hakkasidki minu märkmed inimeste hulgas ringi käima.“ Rahva ette jõudis ilmselt teksti varane versioon, mida autor hiljem täiendas, aga „Padjamärkmed“ sai sellele vaatamata kiiresti üheks õukondlaste lemmikteoseks.

    Padi (makura), millest ülaltoodu lõigus juttu on, võiski olla peatugi, milleks virn riisipaberi lehti võis muidugi sobida, aga tõenäolisem on see, et Sei Shōnagon tegi hoopis vaimukat nalja. Kui 319. lõigus räägib Teishi sellest, et keiser laseb kopeerida ajalookroonikaid, siis Sima Qiani teose pealkiri hääldub jaapani keeles shiki, mis võib tähendada matti. Sei Shōnagoni märkust võiks sellisel juhul tõlgendada ka nii: kui mehed teevad madratsit, siis meie teeme padja. Samas olid Heiani õuedaamide üsna kõrged puust alusega padjad ühtlasi ka väikesed laekad, mille sees hoiti isiklikke asju ja intiimseid armastuskirju, mida kellelegi teisele näidata ei tahetud. On ka õpetlasi, kes on arvanud, et padi osutab mõistele „luulepadi“ (utamakura), milleks olid kuulsad kohanimed ja nendega assotsieeruvad sõnad. „Luulepadjas“ kasutati sõna „padi“ sellepärast, et kuulsas kohanimes nähti tuge, millele terve luuletus toetus. Poeetiliste kohanimede loeteludest võisid võrsuda välja pikemad mõtisklused aastaaegade, lillede, putukate ja muude nähtuste olemuse üle. Lisaks võis Sei Shōnagon plaanida eraldi päeviku pidamist, kuid lõpuks otsustas autobiograafilised lõigud jätta loetelude ja mõtiskluste vahele samasse teksti. Sellisel hüplikul kujul pani „Padjamärkmed“ aluse uuele žanrile, mille jaapanikeelset nimetust zuihitsu on Rein Raud tõlkinud „pintslile järgnedes“. Selle žanri teiseks suureks eestvedajaks on Yoshida Kenkō, kelle „Jõudeaja võrsed“ on eesti lugejale juba tuttavad (vt Loomingu Raamatukogu, 1988, nr 46).

    Sei Shōnagoni enda kohta pole kahjuks kuigi palju teada ja needki vähesed andmed pärinevad tema teosest. Heiani ajastu õuedaamide nimed viitasid sageli isa või abikaasa positsioonile, nii tuleneb Sei autori isanimest (‘sei’ on hiina hääldus märgile kiyo nimes Kiyohara) ja shōnagon on ametinimetus, mille olen tõlkinud alamnõunikuks. Kahjuks pole suudetud välja selgitada, kes on see konkreetne alamnõunik, kelle tõttu ta selle nime sai, aga küllap oli tegu mõne tähtsama sugulase või elukaaslasega. Õuedaamide nimed võisid elu jooksul mitu korda muutuda sõltuvalt sellest, kuidas nende isade ja meeste käsi õukonnas käis, ning lõpuks ei mäletanud enam keegi, mis kellegi pärisnimi kunagi võis olla. Sei Shōnagoni puhul on tema lapsepõlvenimeks traditsiooniliselt pakutud Nagikot.

    Tema isa, Kiyohara no Motosuke (908–990), oli viienda järgu õukondlane, kes suure osa elust veetis maavalitsejana, mistõttu Sei Shōnagon kasvas üles pealinnast eemal, kus naisel oli rohkem vabadust ringi liikuda ja erinevate asjadega tegeleda. Jaapani kirjandusloolased on pidanud väga oluliseks fakti, et Heiani suured naiskirjanikud (näiteks „Genji loo“ autor Murasaki Shikibu) on pärit just sellest klassist. Põhjus on peamiselt selles, et kuigi hiina keele õppimist ja klassikute uurimist ei peetud sel ajal väga naiselikuks tegevuseks, võisid maavalitsejate tütred oma vendade kõrvalt õppida Hiina klassikuid lugema, sest kaugemates kohtades ei peetud reeglitest nii rangelt kinni. Kuigi maavalitseja ametit kardeti ja seda peeti teinekord lausa eksiili saatmiseks, tuli vabam elu tegelikult loovusele ainult kasuks. Kiyohara no Motosuke oli ise tuntud luuletaja, kes jõudis 36 luulepühaku nimistusse ja kelle ühe luuletuse valis oma saja parema luuletuse miniantoloogiasse Fujiwara no Teika (1162–1214).

    Sei Shōnagon kirjeldab oma raamatus, kuidas õukond mõjus provintsist tulnud tüdrukule esialgu ebamaiselt ilusa ja elegantsena. Kui ta aga eluga Teishi kaaskonnas ära harjus, hakkas ta nägema ka Heiani elu negatiivseid külgi, mida ta teoses üsna armutult kritiseerib. Selline ausus ja otsekohesus on tema teose üks võlusid. Seda enam et paljud probleemid, millele ta osutab, mõjuvad värskelt ja kõnetavad ka tänapäevast lugejat. Lugedes tekib tihti tunne, et inimesed pole tuhande aasta jooksul tegelikult väga palju muutunud.
    A. A.

    [1] Yin-yangi õpetusest tulenevalt usuti, et teatud kuupäevadel võib mingisse ilmakaarde liikumisel olla halb mõju.

    [2] Eraldumisajal (monoimi) pidi õukondlane teatud perioodi vältel hoiduma läbikäimisest välismaailmaga ja vältima ebapuhtust. Erilist tähelepanu tuli pöörata dieedile. Kodus olles kinnitati mütsile või juustele teistele hoiatuseks silt „monoimi“.

    [3] Keiser kuulutas iga aasta välja uued ametikohad ja õukondlikud järgud. Kõige halvemini läks neil, kes saadeti kuskile kaugemasse maanurka maavalitsejaks.

    [4] Kõrgema järgu õukondlaste (kandachi) hulka loetakse 1.–3. järgu õukondlased, kes töötasid keisri õukonnas nõunike ja ministritena.

    [5] Ravi seisnes kurja vaimu väljaajamises, millega tihti tegelesid karastatud mägiaskeedid.

    [6] Esoteerilised budistlikud rituaalid viidi sellisel juhul läbi Shingoni koolkonna ettekirjutuste järgi.

    [7] Kombekohaselt tuli jahirüü (kariginu) alumine serv laotada enda ette põrandale.

    [8] Sei Shōnagoni eluajal teadsid kõik, kes seda ametit tol hetkel pidas, aga meieni pole see teadmine kahjuks jõudnud. Sellesse ametisse valiti tavaliselt 5. või 6. järgu õukondlane.

    [9] Ilmselt oli tegu lauluga, mille puhul lapsed pidid tegema kindlaid liigutusi ja näoilmeid.

    [10] See ja järgnevad kaks lõiku keskenduvad erinevatele ebameeldivatele helidele.

    [11] Iyo alal (praegune Aichi prefektuur) valmistatud bambuskardinad olid olnud üsna lihtsakoelised.

    [12] Tokkroosidega (aoi) kaunistati Aoi pidustuste ajal pühamuid, rõivaid, vankreid ja muid kohti. See Heiani ajastu suurim pidustus toimub ka tänapäeval iga aasta 15. mail (kuukalendri järgi 4. kuu 15. päeval).

    [13] Yang Guifei (719–756) oli Hiina keisri Xuanzongi liignaine, kes oli tuntud oma erakordse ilu poolest. An Lushani mässu ajal nõudsid keisri ihukaitsjad, et keiser laseks Yangi tappa, sest nad süüdistasid mässus tema nõbu ja teisi sugulasi. Bai Juyi (772–846) kirjutas temast luuletuse „Igavese igatsuse laul“, mis oli Jaapani õukondlaste hulgas väga populaarne.

    [14] Märslast nimetatakse jaapani keeles keebiputukaks (mino-mushi), sest märslase röövik ehitab endale okastest ja kõrretükkidest väikese kaasaskantava märsi ehk koja, mille sisse varju pugeda. Seda märssi saab ta edaspidi vastavalt vajadusele suurendada.

    [15] Praeguse kalendri järgi augusti lõpp, kui kuumaperiood läbi saab ja ilm läheb sügisesemaks.

    [16] Vahel pidi mungad täitma ka muid ülesandeid ja kandma riideid, mida nad tavaliselt ei kandnud.

    [17] Heiani naiseideaaliks oli lumivalge nahk, pikad mustad juuksed.

    [18] Aednelgi jaapanikeelne nimi nadeshiko tähendab „lapse paitamist“, mis viitab noorele neiule. Selle lille teine nimi on tokonatsu, mis kirjutatakse märkidega „igavene suvi“, aga häälduse järgi viitab asemele (toko), kus koos ööd veeta. Kalmuste puhul on oluline nende lõhn, mida kuidagi maalida ei anna.

    [19]19 Praeguse kalendri järgi aprillis.

    [20] Järgnev lõik kirjeldab, kuidas Heiani ajastu õuedaamide jaoks oli templiskäik pigem tore seltskondlik ekskursioon, kus jälgiti teineteise riideid ja räägiti lugusid. Kuna naistel oli vähe võimalusi kodust väljas käia, siis pakkus iga selline reis teretulnud vaheldust.

    [21] Kirsikarva rüü esikülg on valge, tagakülg roosa. Pajukarva rüü esikülg on valge, tagakülg sinine.

    [22] Sugoroku (‘topelt-kuued’) on populaarne lauamäng, mis meenutab triktrakki või back-gammon’it. Võidab see, kellel õnnestub kivid laualt esimesena eemaldada.

    [23] Lauamäng, mida mängitakse asetades kive joonte ristumiskohtadesse laual, kus on 19×19 joont. Go reeglid on suhteliselt kergesti omandatavad, aga mäng ise ei jää keerukuselt malele millegi poolest alla.

    [24] Bambusest toidukorve kasutati kullide toitmiseks jahi ajal. Vahel pandi nende sisse ka inimestele mõeldud sööki. Vaata ka lõik 116.

    [25] Pikad juuksed segaksid töötamist.

    [26] Madalam alus on lugemisel parem.

    [27] Yin-yangi õpetusest tulenevalt olid teatud päevadel kõik tegevused määratud luhtuma. Selliseid päevi oli kalendriaasta jooksul oma 80, mistõttu neid oli raske vältida. Sei Shōnagoni arvates pole mõtet yin-yangi meistrilt (onmyōshi) uurida, millise päevaga on tegu. Kui midagi halba juhtub, las juhtub.

  • Oktoobri lugemissoovitused

    Aro:

    Viimase nädala sündmuste valguses on mõistlik meelde tuletada, kuivõrd sügavale maailmapoliitika peavoolu on paremäärmuslikud mõttevoolud ennast uuristanud. Radikaalsete parempoolsete uurija Cas Mudde kirjutab oma Twitteri profiilil irooniliselt “vanasti uurisin äärmuslikku poliitikat. Nüüd uurin peavoolupoliitikat.” Peavoolu paremäärmuslus võtab eri kohtades erineva radikaalsusastmega vorme, ulatudes otseselt antidemokraatlikust ja poliitilist vägivalda ülistava, sisuliselt neofašistliku presidendi valimiseni Brasiilias kuni korruptiivse ja populistliku, ent siiski vägivallatu Viktor Orbáni “illiberaalse demokraatiani” Ungaris.

    Olgugi praktikas väga erinevad, on nende liikumiste ideoloogiline  “perekonnasugulus” märgatav ja otsene: antisemiitlik, demagoogiline retoorika (eriti maailma probleemide, poliitiliste vastaste ja oma riigi allakäigu konspiratiivne seostamine George Sorosiga), samamoodi tõepõhjatu põgenike süüdistamine kodumaa organiseeritud invasioonis, mida nägime mõned aastad tagasi Euroopa kriisi ajal ning mida USA president nüüd kordab oma lõunapiiri suunas vaadates. Tõsi on, et poliitiline peavool USAs või Ungaris on “pelgalt” parempopulistlik ja kaugeltki mitte neofašistlik, aga sellest on vähe abi nendele inimestele, kes on langenud Pittsburghis või mujal samasuguse võimendatud demagoogia ohvriks.

    Akadeemilises maailmas on levinud kaks põhilist fašismi definitsiooni: neist üks pärineb Roger Griffinilt, kes nimetab fašismi “poliitilise ideoloogia tüübiks, mille müütiline kese tema erinevates vormides kujutab endast palingeneetilist (taassünnile suunatud) marurahvuslust.” Kes soovib lähemalt lugeda, siis kuna raamatud ja artiklid on maksumüüride taga, tuleb leppida veebiportaali Slate ülevaatega, mis küll palju selgemaks lugu ei tee, sest lõplik sõnum kipub alati rõhutama fašismi eklektilisust. Teine definitsioon pärineb Robert Paxtonilt ning rõhutab fašismi erinevaid staadiume: kõigepealt sünd, siis populaarsuse kogumine, võimu haaramine ja seejärel võimutäiuse saavutamine. See lähenemine on kasulikum, sest rõhutab, et fašism “ei kordu kunagi”, vaid võtab igale kontekstile omaseid jooni (näiteks ei pruugi iga fašistlik liikumine olla antisemiitlik). Kõige kasulikum on Paxtoni lähenemine seepärast, et joonib alla, et mõistmaks neofašistlike liikumiste jõudu tänapäeval ei tohiks neid võrrelda mitte näiteks 1920ndate lõpu Itaaliaga, vaid Itaaliaga aastal 1920 või Weimari Saksamaaga 1920ndate keskel, kui need liikumised olid alles populaarsust kogumas, mitte oma võimu tipul.

    Nüüd aga lugemismaterjalide juurde. Brasiilias, maailma rahvaarvult neljandas demokraatias valiti nädalavahetusel presidendiks Jair Bolsonaro, mees, kes on pühendanud oma hääle parlamendis Brasiilia sõjaväelise diktatuuri aegsele timukale Carlos Alberto Brilhante Ustrale, nimetanud valimisi “kasutuks”, nõudnud “30,000 inimese tapmist – kui mõned süütud inimesed surevad, siis “see on normaalne”, soovinud riigipööret ja uut diktatuuri, alandanud naisi, geisid ja põlisrahvustest brasiillasi. Bolsonaro sõnavõttudest ja vaadetest saab ülevaate siit New York Times’i artiklist ja LA Review of Booksi ajakirjanduslikust reportaažist. Bolsonaro toetajaskonnast saab ülevaate siit Boston Review artiklist.

    Miks peaks Eesti lugejat huvitama teisel pool maakera asuva riigi sisepoliitika? Osaliselt seepärast, et Bolsonaro tuli võimule samasuguse retoorika najal, mida kuuleb ka meie kodumandril; osaliselt aga seetõttu, et suure osa Brasiilia territooriumist moodustab Amazonase vihmamets ning seal on Bolsonaro lubanud toimetada viisil, mis ilmselt viilib maha üsnagi märgatava osa neist 12st aastast, mis meil on jäänud katastroofiliste globaalsete kliimamuutuste vältimiseks.

    Omaette huvitav on seeria vandenõuteooriaid, mis seostavad omavahel põgenikud, juudi soost ettevõtja George Sorosi ja enamik maailma liberaale ja vasakpoolseid. See retoorika peaks tunduma tuttav igaühele, kes on möödunud sajandi alguse ajalooga tegelenud; olgu siin näiteks üks võrdlus 20. sajandi alguse prantsuse antisemitismiga. Just säärast materjali luges nädalavahetusel Pittsburghis tegutsenud paremäärmuslik terrorist ja sedasama vandenõuteooriat on levitanud ka USA esindajatekoja liige Matt Gaetz ning sellele on vihjanud ka USA president Trump. Arvestades taolise retoorika pikka ajalugu on naiivne väita, et nad ei oleks teadlikud selle mõjust vägivaldsetele paremäärmuslastele. Parimal juhul on Gaetzi-taolised rahvaesindajad vastutustundetud, halvimal juhul vaenu õhutavad.

    Olgu lugejale siinkohal meenutuseks George Sorosi keskne roll Ungari liidri valimiskampaania põhikollina ning ka ülevaade erinevate Sorosiga seotud vandenõuteooriate antisemiitlikust taustast (sellele on tähelepanu juhtinud ka konservatiivne ajakiri The National Review). Lisaks ka üks artikkel Sorosi-vandenõudest Euroopa poliitikas ning selle vandenõužanri pikast-pikast ajaloost.

    Viimaks tasub lugeda Simon Wren-Lewise arvustust majandusajaloolase Adam Tooze’i raamatule 2008. aasta globaalsest finantskriisist, mis rõhutab kriisi (õigemine selle käpardliku haldamise) rolli populistliku paremäärmusluse sütitamisel Euroopas ning Adam Hochschildi ülevaadet Esimese maailmasõja lõpust ning selle järelmitest, mis lõppesid teadagi kus. Elame huvitaval ajal.

    Märt:

    Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi kirjutasin Vikerkaares Sokali müstifikatsioonist. Füüsik Alan Sokalil õnnestus kultuuriteadusajakirja Social Text sokutada peamiselt mõttetustest ja žargoonist koosnev paroodiline kirjatükk “Piiridest üle astudes: Kvantgravitatsiooni transformatiivse hermeneutika poole”. Ta tahtis järele proovida, kas tähtis ajakiri on nõus avaldama midagi täiesti jaburat, kui see klapib toimetajate ideoloogiliste eelarvamustega. Sügavam ajend oli mure populaarsete “sotsiaalkonstruktivistlike” mõttesuundade pärast, mis eitavad objektiivset reaalsust. Sellest vallandusid nn teadussõjad, ka mõttevahetus küsimuse üle, milline roll saab üldse fundamentaalteadustel olla meie maailmavaate suunamisel. Eriti 20. sajandi lõpu prantsuse mõttes on palju näiteid, kus mõnest matemaatilisest, füüsikalisest või keemia-alasest sissevaatest hüpatakse maailmavaateliste järeldusteni ja püütakse nendega põhjendada ka anarhistlikku, kommunistlikku või liberaalset poliitikat (nt Deleuze, Badiou, Prigogine). Bioloogia ühiskondlik-poliitilised mõjud, nt sotsiaaldarvinismi ja rassiteooriate näol on veelgi ilmsemad.

    Eelmisel aastal leidis aga kolmest teadlasest koosnev meeskond, et Sokali temp ununes liiga kiiresti, sest ta kirjutas ainult ühe artikli. Helen Pluckrose, James A. Lindsay ja Peter Boghossian võtsid asja laiemalt ette, süvenesid postmodernistliku kultuuriteaduse literatuuri ning hakkasid produtseerima varinimede all hulgi jampsartikleid (ühes näiteks tõsteti ümber lauseid “Mein Kampfist”, asendades “juudid” “meestega”). Kiiresti valmisvorbitud 20 artiklist aktsepteeriti eelretsenseeritavates teadusajakirjades seitse. Veel mõned olid teel avaldamise poole, enne kui autorid pidid oma blufi paljastama. Müstifikaatorite sihtmärgiks olid soouuringud, maskuliinsuse uuringud, queer studies, seksuaalsuse uuringud, tüseduse uuringud, sotsioloogia (tõsi, selles distsipliinis ei õnnestunud jalga ukse vahele saada) ja pedagoogika. Raske on salata, et midagi peab olema mäda nende valdkondadega, mille müstifikaatorite trio ristib – ilmselt liiga laia joonega, sest seal tegeldakse küllap ka muude asjadega – “vimmateadusteks” (grievance studies).  Täpsema ülevaate avaldatud absurdsustest ning eelretsensentide positiivsetest hinnangutest saab Areo võrguajakirjast.

    Probleem ei paista olevat siiski ainult selles, et ühe sotsiaal- ja kultuuriteaduste niši on hõivanud ideoloogilised eelarvamused, mistõttu seal on hõlbus publitseerida jampsi. (Eestis minu teada mainitud “vimmateadustega” vähemalt institutsionaalsel tasandil ei tegeletagi.) Osa probleemist seisneb ka humanitaaria üldisemas kalduvuses suhteliselt lihtsaid tähelepanekuid paksu žargooni sisse mässida – küllap teaduslikuma mulje jätmiseks –, nimedepildumises ning moeahvide diktaadis.

    Laiem probleem on aga see, et mõnevõrra sarnaseid, kuid teisalt väga erinevaid jamasid tuleb ette ka “respektaablimates” distsipliinides. Nn replitseeritavuse kriisist, asjaolust, et sageli ei õnnestu katseid samasuguste tulemustega korrata, on siin juba varemgi juttu olnud. Noah Smith kirjutab Bloombergis sellest, kuidas näiteks majandusteaduses ei õnnestu isegi samade andmete statistilise analüüsi puhul tihti samade järeldusteni jõuda. Tom Bartlett esitab The Chronicle of Higher Education’is reportaaži jampsijahtijatest psühholoogias. Need on hoopis isesugused probleemid, mis ei tulene niivõrd poliitilistest eelarvamustest ega žargoonist, vaid statistiliste meetodite  ning põhjuslikkuse mõiste läbimõtlematust kasutamisest ning aktsepteeritavuse standardite ebakindlusest. (Veel hoopis iselaadi kriis näib kummitavat teoreetilist füüsikat, milles vohavatel uutel spekulatiivsetel teooriatel paistab puuduvat vähimgi eksperimentaalse tõendamise šanss: teooriaid aktsepteeritakse pigem nende ilu ja loogilise veenvuse, mitte aga testitavuse alusel. Sellealastest vaidlustest kirjutati mõne aasta eest Quantas.)

    Üldiselt peetakse teadusliku taseme kullaprooviks millegipärast avaldamist eelretsenseeritavates žurnaalides. (Seda, kuidas süsteemi on võimalik väänata, on Eesti kontekstis käsitlenud nt Priit Pärnapuu.) Eelretsenseerimise nüristavast toimest räägib filosoof Tim Crane äsjases TLS-is. See surub argumentatiivsele filosoofiale peale tarbetu pedantsuse. Aasta tagasi vaatles sama küsimust laiemalt matemaatik Timothy Gowers (kes meenutab artikli algul, kuidas 1998 avaldas tähtis meditsiiniajakiri Lancet artikli rõugevaktsiini ja autismi seostest, mis andis tuge vaktsineerimisvastasele liikumisele, mis on tänaseks tõenäoliselt põhjustanud sadu surmasid.) Gowers leiab üldiselt, et anonüümne eelretsenseerimine teadusajakirjas ei ole mingi imerohi, ning matemaatika ongi sellest loobunud onlain publitseerimise kasuks. On ka leitud, et vähemalt humanitaarias kuni 60ndate aastateni valitsenud süsteem, kus avaldamise üle otsustas ajakirjatoimetuse hinnang, polnud põrmugi halvem. Kollegiaalsel eelretsenseerimisel põhinev hindamissüsteem soosib konsensuslikku tõeteooriat: koer on neljajalgne, keda teised sarnased neljajalgsed koerana tunnustavad. Teadus on see, mida teised teadlased teadusena tunnustavad. Hea küll, lisaks kollegiaalsele tunnustusele on siiski ka teaduslik meetod ja faktid jms.

    Kõik see on osa veel laiemast nn ekspertiisikriisist. Eksperte ei usaldata enam. Ja kuidas neid usaldadagi, kui isegi Eesti Teaduste Akadeemiassegi on kuulunud neid, kes eitavad inimese põhjustatud kliimasoojenemist?  Ei maksa rääkidagi antiintellektuaalsetest konservatiivsetest arvamusliidritest, kelle veskile teaduste siseprobleemid ohtralt vett kallavad, ning kes on suutnud ennast vist siiralt veenda, et ka Eesti ülikoolid on kohe-kohe langemas postmodernistlike barbarite saagiks. Barbarite oht varitseb ülikoole tõepoolest, aga see ei lähtu niivõrd “postmodernismist”, ammugi mitte tontlikust “kultuurimarksismist”, vaid nendest bürokraatlikest ärijuhtimismudelitest, mida võiks soovi korral tembeldada ka “neoliberalistlikeks”.

    Ja lõpetuseks: üks Sokali kunagise rünnaku märklaudu oli prantsuse mõtleja Bruno Latour, kes on 1970-ndatest peale antropoloogipilguga uurinud neid teaduslikke vabrikuid, milles valmib teaduslike teadmiste vorst. Nüüd on New York Times’i nädalalõpulisa avaldanud pika reportaaži tema tegemistest ning püüdlustest rakendada oma sotsiaalset konstruktivismi teaduse kõikumalöönud prestiiži teenistusse. (Tahes tahtmata meenus seda lugedes ütlus teatud tüüpi sõpradest, kelle olemasolul pole vaenlasi enam tarviski.)

    PS. Veendumaks, et ka arvutiteadus pole mingi õige teadus, külastage lehekülge: https://pdos.csail.mit.edu/archive/scigen/ . Sarnaselt juba ammuste tekstigeneraatoritega, nagu nt postmodernistliku jama generaator, produtseerib see arvutiteaduslikke ettekandeid, mida mõni konverents, kuigi mitte veel ajakiri, olevat juba ka aktsepteerinud.

  • Vikerkaar 10-11 2018

    Igavust endale otsida! Igavus kui ajaaken (Jossif Brodski), kui liigse tähendusnõudluse saadus (Katre Pärn), kui vastupanuviis (Eik Hermann). Elin Sild ja Tuul Sepp raiskamisest looduses. Berit Renser diginomaadidest. Terje Toomistu nõukogude hipidest, Amaranta Heredia Jaén seksitööst. Karl Lembit Laane riigireform rahvaesindajate loosimisega. Emily Kern vaidleb esiajaloo üle. Sei Shōnagoni “Padjamärkmed”, Tõnis Tootseni, Sandra Jõgeva, Ervin Õunapuu jutte. Carolina Pihelga, Kristjan Haljaku, Igor Kotjuhi, Jüri Kolgi, Joosep Vesselovi ja Giuseppe Ungaretti luulet. Eik Hermann Hanna Piksarve ja Hedi Jaansoo kunstist. Margus Ott kasutusest. Maia Tammjärv arvustab Urmo Jaanimäge, Ave Taavet Taavet Kaset, Andrus Kasemaa Kaur Riismaad, Mariliin Vassenin Triin Pajat ja Berk Vaher Pikri kalambuure.

  • Toimetajalt: "'Pea meeles mind,' sosistab tolm."

    Ave Taavet 2018

    Kui vana hiina needus, “et elaksite huvitaval ajal” tundub täide minevat, siis võib parim vastus olla igavlemine. Sügisene Vikerkaar vaatleb igavuse poeetilist ja poliitilist potentsiaali. Alustame Jossif Brodski kõnega Dartmouthi ülikooli lõpetajatele 1989. aastal, mis ka just sündmustevaene ei olnud. Ometi soovitab poeet tegeleda vähem televisiooniga, uudistega, töökoha, elukoha või abikaasa vahetamisega ja muuga, mis kõik lõppkokkuvõttes taandub uute kogemuste otsimisele ja kogemuste kogunedes sisemuses tärkava tüdimuse ja igavustunde vaigistamisele. Selle asemel tuleks igavus vastu võtta ja selle kogemisega põhjani minna. “Parim tee millestki välja läheb alati läbi selle,” tsiteerib Brodski Robert Frosti.

    Kuidas minnakse läbi igavuse? Terje Toomistu kirjeldab Nõukogude hipide kulgemist mööda impeeriumi maanteid, ühe kamraadi köögist teise, ühest suvisest põõsast teise vabameelsesse parki. Kui palju oli hipide vaimses väljumises nõukogude argipäevast teadlikku poliitilist protesti? Kas hipindus võis üldse olla mittepoliitiline, kui sellega võis kaasneda arreteerimine ja edasised takistused karjääriteel?

    Berit Renser kirjutab hulkuritest minevikus ja tänapäeval, diginomaadide ajastul. Miks põhjustas üks Müürilehes ilmunud artikkel nii palju pahameelt ja vastulauseid? Miks on ajaloos rändureid, kodutuid ja hulkureid nähtud reeglina ühiskonnale ohtlike elementidena? Kui paiksus, piirid ja produktiivsusetaotlus on ajaloos pigem uued nähtused ja rändamine, kulgemine ja sihipäratus pigem reeglid, kuidas siis on need viimased tegevused muutunud taunituks?

    Eik Hermann arutleb, kuidas ülestimuleerimisele, tähelepanu võitmisele ja aina kiiremale liikumisele suunatud ühiskonnas võib igavus muutuda poliitilise vastupanu vormiks. Pealtnäha paradoksaalselt, sel hetkel, kui meie tähelepanu juhitakse ühelt huvitavalt uudiselt teisele, võib võimu teostada just igavate asjade kaudu. Paberimajandus, infrastruktuur, aruanded – need on vahendid, mille kaudu kinnistatakse hierarhiaid ja seatakse uusi, sageli põhjendamatuid piire. Kas ei peaks just igavate asjade analüüsimine, tähelepanu nõudvatest pealispindsustest taandumine ja alternatiivide leiutamiselt tüütult igavale katsetamisele ja läbiproovimisele keskendumine olema hüperaktiivsusele vastupanemise keskmes?

    Katre Pärn vaatleb igavuse kultuurilisi avaldumisvorme läbi aegade. Mille poolest erineb harilik igavus (teinekord tuntud ka kui molutamine) eksistentsiaalsest igavusest? Aga tappev igavus sotsiaalsest igavusest? Miks üldse on igavusest saanud halb nähtus? Tuul Sepp ja Elin Sild ei ütle küll, kas mesilased igavlevad, aga arutlevad, miks tegelevad loomad pealtnäha tarbetute tegevustega, olgu selleks seks tühja õllepurgiga või siis võõra putuka laste eest hoolitsemine.

    Lugeja ei pea ilmselt liigselt igavlema Amaranta Heredia Jaéni seksitöö-teemalist artiklit lugedes, ega ka Karl Lembit Laane visiooni demokraatlikumast Eestist vaagides. Eelajaloo ajalugu uuriv Emily Kern vastab David Graeberi ja David Wengrow artiklile inimtsivilisatsiooni algusaegadest (artikkel ise ilmus suvises Vikerkaare topeltnumbris), aga arvustusi on teisigi. Maia Tammjärv loeb Urmo Jaanimägi olmevesteid, Ave Taavet Taavet Kase düstoopilist romaani surma maksustamisest, Andrus Kasemaa kirjutab Kaur Riismaa viimasest luulekogust ja Mariliin Vassenin Triin Paja samasugusest. Berk Vaher uurib, kuidas tehti kalambuure enne sotsiaalmeediaajastut.

    Ilukirjanduses Sei Shōnagoni “Padjamärkmed”,  Sandra Jõgeva joovad naabrid, Tõnis Tootseni, Ervin Õunapuu ja Kristjan Haljaku proosa, Carolina Pihelgase, Jüri Kolgi ja Joosep Vesselovi luule. Margus Ott mõtiskleb kasu ja kasutuse teemadel. Lõppsõna aga jätame poeedile: “Muidugi ei tarvitse see kõlada teie kõrvus muusikana; kuid asjatuse tunne, tunne, et isegi teie parimatel, kõige tulihingelisematel tegudel on ainult piiratud tähtsus, on parem kui illusioon nende tagajärjekusest ning sellega kaasnev enesetähtsustamine.”

  • Viimane suitsetaja

    Ilmunud Vikerkaares 2005, nr 12

    Hollandi keelest tõlkinud Mati Sirkel

    Oma alakorrusenaabritega polnud tal head läbisaamist ja ta oli saanud nii igivanaks, et polnud talle jäänud enam ühtegi ehtsat sõpra ega ainsatki pereliiget.

    Seepärast mõtles ta bussipeatusse minnes seda suurema rahuloluga oma lühikesele külaskäigule Petite Earthquake’i juurde.

    Too elas kolme maja kaugusel tuliuuest maksuametist. Kokkuheitmise või niinimetatud õrnusteni ei jõutud mõistagi juba enam aastaid mitte (ta oli nüüd peaaegu kaheksakümmend viis), ent kui see välja arvata, oli naine olnud tema meelest alati seltsjas plika ja vahetevahel käis ta nüüdki vaatamas, kuidas tüdrukul läheb, kui too kord juba naabruses elas.

    Maksuametis oli ta raisanud kolm tundi, kella üheksast kaheteistkümneni. Oli pidanud kogu selle aja istuma ootetoas, kus teadagi ei tohtinud suitsetada. Alles viis minutit enne kahtteist võis tema nadide rahaasjade nülgur teda jutule võtta. Arusaamatus sai, imede ime, paari minutiga ära klaaritud.

    Petite Earthquake’i nimi oli varem olnud Viola Neveldam. Selle nime all esines ta siis, kui hollandi keel veel asjaajamiskeeleks oli, umbes kahekümnenda eluaastani varieteelaval ja oli ülistatud näitlejanna. Kui hollandi nimed ära keelati, oli ta pidanud endale inglise nime välja mõtlema. Tema inglise keel paistis lava jaoks liiga kehv. Ta õppis oma (siiski aina pisemad) osad veatult pähe, kuid ei suutnud end isegi hollandi kõrvadele hästi arusaadavaks teha. Meeleheitel oli ta pakkunud oma võlusid “escort service’ile”. Pakkumine paistis nõudmisest palju suurem olevat. Ajapikku oli ta omal jõul praeguse “businessi” püsti pannud ja ahvatlevalt istet võtnud akna taga Oldside Behindbulwarkil, mida varemalt kutsuti Oudezijds Achterburgwaliks.

    Veidi pärast seda astuski Vroegindewey, vabaks nooreks leskmeheks jäänud, esimest korda tema poole sisse. Ta oli leidnud tüdruku nii kena olevat, et tollest sai tema kindel hoor. Nii kestis see aastaid. Aeg-ajalt, nagu nüüdki, külastas ta tüdrukut, et ainult veidi juttu puhuda.

    Petite võttis ta vastu heatahtliku musiga, kallas talle kohvi. Õnnetuseks tuli umbes kümne minuti pärast kunde, lõunatunnifraier.

    “Kahju küll, poiss, ma pean sind uksest välja ajama,” ütles Petite.

    Vroegindeweyl oli veelgi rohkem kahju.

    “Kole.”

    Ta nööpis oma kuue kinni.

    “Kole jah. Aga vaata õige!”

    Petite tõttas korstnajalaeendi juurde, kus seisis preservatiividekarbike, tegi selle lahti ja võttis sealt ühe sigareti, mille pistis mehele pöidla ja nimetissõrme vahele.

    “Mis??…”

    “Keegi andis. Ehtne Gauloise! Jäta endale. Bye, bye, sweetheart, nägemist!”

    Ta laskis kunde sisse. Vroegindewey tõmbas tolmumaski üle nina ja suu ja läks tänavat pidi üles.

    Kell oli kümne minuti pärast pool üks. Pool üheksa kodunt välja tulnud, polnud ta täpselt kolm tundi ja viiskümmend minutit suitsetanud.

    Ehtne Gauloise! Ei saanud isegi öelda, et see kõige haruldasem suits (suurima saladuskatte all veel kaubitsetav, aga oli tarvis teada kanaleid ja tema ei teadnud) oli kaalult kulda väärt. Üks Gauloise kaalus täpselt ühe grammi. Ühe Gauloise’i ostmiseks läks tarvis veidi rohkem kui gramm kulda ja siiski, nagu öeldud, tuli veel teada, kust.

    Vroegindewey seda ei teadnud ega suutnud ka jälile saada. Viimase kättesaadud täispaki ümbrise oli ta ettevaatlikult lahti võtnud, tasaseks silunud ja pannud raami, mida ei tohtinud üles riputada. Aeg-ajalt tõi ta kallisvara lagedale ja luges huuli limpsates, mis seisis seal väikeses kirjas trükituna:

    Tabac: 90,5 % Papier à cigarette: 4,5 %
    Agents de texture: 5,0 %
    Abus dangereux Loi du 9 juillet 1976
    Nicotine: 1,37 mg Goudrons: 18,2 mg

    Sellest oli juba rohkem kui kümme aastat möödas, kui Dordogne’i talupojad olid pidanud jäädavalt lõpetama nendeks sigarettideks vajamineva tubaka kasvatamise. Enda sõnul olid nad hakanud kanepit harima. Tõenäoliselt kasvatasid nad peaasjalikult kokat, mille suhtes silm kinni pigistati. Tubakaga sai veelgi rohkem teenida. Mõnikord seisis lehes lugeda, kuidas politsei oli saabunud leegiheitjatega, et salajast tubakapõldu maha põletada. Siis tuli lähedalt ja kaugelt asjatundjaid, et vürtsist suitsu ninna tõmmata. Mitte ükski muu sigarett polnud kunagi sisaldanud nii palju nikotiini ja tõrva kui Gauloise: nikotiini 1,37 mg, tõrva 18,2 mg.

    Ta teadis neid analüüsiandmeid peast ja bussipeatuses seistes mõtles lakkamatult nende peale.

    Midagi nii oivalist kui Gauloise sai mõistagi kõige paremini tõmmata siseruumis, väikeses, hästi suletud toakeses, kus ka väljapuhutud suits ei läheks tõelise suitsetaja mitte kunagi rahuldatud sissehingamisele täiesti kaotsi. Aga nüüd, kui ta oli pidanud ligi neli tundi mööda saatma ilma selle karmi vinguta, mis oskas teda lohutada ta vanade kopsude sügavaima põhjani, oli tal raske kiusatusele vastu panna. Ta tõmbaks vaid paar mahvi ja ülejäänu hoiaks kodu jaoks…

    Vroegindewey polnud ainus, kes bussi ootas; neli inimest, kes seal veel seisid, paistsid talle ohutuna, niipalju kui võis otsustada nende pooleldi kinnikaetud nägude põhjal, ähmased mitte kunagi taganeva pruunja sudu tõttu, mida toitis aeglaselt möödasõitev tihe autodevool, koormaks majakraam, kivisüsi või läbitöötanud määrdeõli.

    Kaua sellest nüüd möödas oligi, kui bensiinihindu oli autoliikluse tagasitõrjumiseks kümnekordistatud, sest bensiiniaur põhjustas vähki?

    Ojah, rahvas oli osanud end aidata. Päevavalgele tulid gaasigeneraatorid, mõned neist veel Teise maailmasõja ajast, väärtuslikud antiikesemed, ja nad monteeriti lahtistesse pagasiruumidesse või järelkärudele. Põlevkivi, arenenud maades peaaegu kasutamatu, kuid suures mahus sisse toodud Ida-Euroopast, et aidata sealseid kerjusvaeseid rahvaid, ei maksnud palju.

    Bussist polnud veel mingit märki. Ta tõi sigareti lagedale, võttis prillid ninalt ja ühe prilliklaasi alumist, tugevasti suurendavat poolt luubina kasutades uuris valgest paberist silindrit, mis oli nii rikas naudingust. GAULOISES seisis trükituna helesiniste, ainult suurtähtedega. Kas ta võis uskuda, et see oli ehtne?

    Räägiti, et Lõuna-Aafrikas tehakse neid järele. See õnnetu maa, mida, nii kaugele kui inimmälu tagasi ulatus, laastas kodusõda, oli niivõrd seadusteta ja korrumpeerunud, et raskemini toodetavate eksportartiklite puudumisel võis ainult seal veel tubakat toota. Osaliselt jõudis see tubakas salakaubana turule sigarettidena varem kuulsate markide nime all, mida enam ei olnud. Kõik see järeletehtu maitses ühtemoodi: eimillegi järele.

    Aga see Gauloise?

    Ta uuris kõigepealt ühte ja siis teist otsa. Tubaka värv oli just nii tumepruun, nagu pidi. Ta tõmbas maski alla ja katsus kindlaks teha, kas lõhngi pidas paika. Kuid põlevkivitossu kibe ving ja hõõguv prügi tegid võimatuks haista midagi muud peale leha.

    Juba kaks korda oli juhtunud, et ta oli ostnud suitsu, millel vaid otstes olid väiksed tubakatupsud – ülejäänu oli põhk… Kas peaks see olema algusest lõpuni Gauloise, ehtne, seega vähemalt kümme aastat vana?

    Seitse sentimeetrit nikotiini, tõrva ja õndsust… Ta kahtles, kas suudab kuni kojujõudmiseni oma himust jagu saada. Nii vanaks jääda ja siis ennast veel enesevalitsemisega piinata?

    Ta kaevas kuue sisetaskust välgumihkli, pistis suitsu suhu ja pani tule otsa.

    Kui ta esimest, otsatult sügavalt sisse hingatud suitsupilve välja puhus, jäi otse tema ette seisma politseibuss. Külguks lükkus lahti ja välja astusid kaks naispolitseinikku, üks pikk ja teine silmatorkavalt lühem.

    “Hey! What are you doing, buster? Smoking? Come on! Quick!”

    Nende näod olid täiesti peidus uusimate gaasimaskide taga: spetsiaalselt disainitud mudel palju teel olevaile ametiisikuile. See varjas ka silmi ja kui selle kandjad tahtsid ennast arusaadavaks teha, ei pruukinud seda isegi ära võtta. Sisse oli ehitatud mikrofon, mis oli ühendatud väikese, rinnal kantava valjuhääldiga.

    Nad haarasid Vroegindeweyl mõlemast käsivarrest kinni ja surusid ta autosse, kus ta pidi istuma pingile, seljaga külgseina poole. Politseinikud võtsid istet tema vastas.

    Ta veel põlevat sigaretti hoidev käsi värises.

    “Ma ei mõtelnud üldse sellele,” ütles ta veel kurvalt.

    “You don’t know you have to speak English?” küsis pikem neist kahest.

    Tema vastust ära ootamata pöördus ta pooleldi ümber ja hüüdis bussijuhile:

    “Come on, fucker, let’s beat it!”

    Juht pani käigu sisse ja hakkas sõitma.

    “You mean sucker, silly girl,” ütles teine politseinik ja ta häälest oli kuulda, et ta peaaegu lämbus naerust. “Fucker! Ha, ha, fucker!”

    “For my part,” vastas pikk. Ta lükkas oma maski üles, kahmas Vroegindeweyl sigareti käest, tõmbas sügava mahvi, hingas sisse ja hakkas köhima.

    Tal oli surnukahvatu nägu, kust käisid risti üle kaks sügavat armi, millest üks moonutas ta peaaegu huulteta suud.

    “Jesus Christ!” karjus ta, kui oli lõpuni köhinud. “Pure poison!”

    “That’s right,” kinnitas vanamees, “1,37 mg nicotine, 18,2 mg tõrva, tar, I mean. I’m used to it. You are not.”

    Nüüd tuli ka teise naispolitseiniku nägu gaasimaski alt nähtavale. Ta võttis sigareti enda kätte, tõmbas omakorda mahvi, hingas viperusteta sisse ja puhus suitsu naudingust poolkinni silmi välja.

    Hõrgutav aroom hakkas levima hermeetiliselt suletud bussis, kus oli ette nähtud puhas õhk ja kuhu ei tunginud lehkavat välisõhku.

    “Aga ma pean teid vahi alla võtma. Betty,” ütles ta kahvatule politseinikule, “tõenäoliselt on härra liiga vana, et ta peaks inglise keelt rääkima. Kas ma võin korraks teie isikutunnistust näha?”

    Vroegindewey, kelle nimi sel dokumendil oli Early in the Meadow, andis talle küsitu.

    Politseinik vaatas seda, noogutas. “Kaheksakümmend neli, see teeb kaugelt üle seitsmekümne viie.”

    “Mida see tähendab?” küsis Bettyks kutsutu.

    “Inglise keelest vabastatud. It’s all in the law! Minu meelest mõnus küll, mis, härra? Kena vahelduseks hollandi keelt pruukida.”

    Ta tõmbas suitsust veel ühe mahvi.

    “You sure?” küsis Betty veel.

    “It’s the law, you stupid. I tell you. Ta on alles lühikest aega politseis. Peab veel ametit õppima.” Ja ta naeris Vroegindewey poole.

    Õpilast ei saanud pehmeks.

    “Kui sa minult küsid, siis peaksid nad kõik need raugad ära gaasitama. Reostavad vaid õhku oma haisusuitsudega! Toovad teistele inimestele vähi kaela!”

    “You are talking Dutch,” hüüdis Vroegindewey, “and not to me! You are not allowed to!”

    “It’s none of your business, grandpa.”

    Kuid see politseinik, kes paistis kõigi seadusetähtedega nii hästi kursis olevat, tõmbas sigaretist kolmanda mahvi ja tähendas siis: “Me ise oleme kohustatud inglise keelest vabastatud vanakeste juuresolekul hollandi keelt tookima. Sa pead seda arvestama, Betty.”

    “See on sweeping statement,” leidis Betty, “kursustel ei räägitud sellest midagi. Sa annad talle ehk veel suitsugi tagasi.”

    “See läheks liiale. Aga ma puhun talle pisut suitsu ninna.”

    Ta naeris sõbralikult Vroegindewey poole ega teinud seda, millest mehel oli õieti kahju. Naljadest polnud talle kasu. Ta viha kasvas sedamööda, kuidas Gauloise kahanes.

    Vroegindewey pidi möönma, et politseinikul oli küll kena näolapp, ümar kui pall, kuid kahjuks üsna higine, ja ega maski kandmine seda muidugi paremaks teinud. Tema tumeblondide vurrukarvade taha olid kogunenud kastepisarad.

    “Kas see teile probleeme ei too?” päris Vroegindewey, kui politseinik võttis veel ühe mahvi. Ta tajus, et küsimus võib politsenikku vaid vihastada, aga kui sel peakski tagajärgi olema, olid need talle juba ette ükspuha.

    Parem lasku nad talle ilma mingi kohtujamata kuul pähe.

    “Jah, pagan võtaks,” ütles kahvatu Betty, “sa oled üks neid veendunud suitsetajaid, kavalpea.”

    “Veel üks mahv.” Siis astus ta koni kanna all surnuks ja pistis selle plastikkotikesse, kus oli isikutunnistus.

    “Tjaa,” ütles ta, “raske küll mitte enam suitsetada. Mina teen seda veel vaid siis, kui keegi ei näe.”

    “Keegi?”

    “Küll juba vanaätid, kes ise on seaduse vastu patustanud, selle eest hoolitsevad, et keegi midagi ei näe. On nii või ei, vanaisa?”

    “See on igal juhul õige, et mina pole teie vanaisa.”

    “No ütle sa nüüd! Kust see küll tuleb, et te kõike nii hästi teate! Džiisös Kraaist! Ole sa säärase vana narri vastu veidi lahke ja ta hakkab veel suud ka pruukima.”

    Õnnelikult pöörasid nad nüüd politseijaoskonna suurele parkimisplatsile.

    Kaks neiut, kes olid ta siia toonud, pluss veel üks meespolitseinik ja üks erariides naisinspektor seisid tema ümber.

    Siin, välisõhust hermeetiliselt eraldatud büroos ei kandnud keegi gaasimaski. Sisse pumbati õigele temperatuurile viidud puhastatud õhku ja see lõhnas vaid natuke masinaõli järele.

    Ta otsiti silmapilk läbi. Käekella pidi ta maha võtma, oma taskud tühjaks tegema: portfelli, paberid, mille üle ta oli maksuametis vaielnud, kalendri, rahakoti, võtmekimbu, täitesulepea, täitepliiatsi, ning, jah, oma välgumihkli.

    “Kena tulemasin. On see teil juba ammu?” Seda klõpsutati.

    “Juba aastaid.”

    “Mis te teete selle asjandusega väljaspool kodu, kui te teate, et tänaval on suitsetamine keelatud?”

    “Kannan teda alati kaasas, igatsusest selle aja järele, kui see polnud veel keelatud.”

    “Nii, nii. See konfiskeeritakse igal juhul. See on küll vähim, mis me teeme.”

    “Pole juttugi,” ütles naisinspektor, “selle kohta ei seisa seaduses midagi.”

    Ta paremal põsel istus porikärbes, keda ta ära ei ajanud. Putukas oli küll nii suur kui ta väikese sõrme küüs. Aeg-ajalt tekitas ta oma tiibadega rasket vihast põrinat, kuid paigast ei pääsenud. Tõenäoliselt oli ta naise nahale liimitud. Säherduse elusa kärbse nahal kandmine oli uus mood. Aastaid tagasi jooksid punkarid ringi, elav rott õlal. See oli midagi sarnast.

    Kõik tema asjad pandi ühte kasti ja ei paistnud just sedasi, nagu oleks ta oma tulemasina tagasi saanud. Kordamööda lasksid politseiteenrid leegil välja karata.

    “I never saw such a nice lighter in all my life,” ütles kaame piiga sellise näoga, mida peale armide moonutas nüüd veel ka kadedus.

    “Sa ei pruugi inglise keelt rääkida,” parandas naisinspektor teda. “Kuid öelge ometi ühte asja, härra. Te ei taha ometi väita, et te ei pannud seda suitsu selle tulemasinaga põlema?”

    “Ah, proua, mida te õieti mõtlete. Minu eas inimene ei väida enam eriti midagi. Kas ma pean veel kauaks siia jääma? Mul on kõht tühi.”

    “Iseendast ei pea te siia kauaks jääma, aga selleks tuleb teil küll terve suitsupakk lagedale tuua. Kuhu te selle pistsite?”

    “See oli mul ainus suits.”

    “Ainus? Ärge püüdkegi mind uskuma panna. Mitte keegi, kel pole rohkem kui üks suits, ei suitseta seda tänaval.”

    “Te teate hästi, mida suitsetajad teevad või ei tee. Aga uskuge mind, mul oli ainult üks suits.”

    “Ülejäänu toppis ta mõistagi mõnda songavöösse,” ütles kaame piiga teisele, “tuleb ta ihualasti võtta. Come on. Not a funny show anyway.”

    Nad lahkusid mõlemad toast.

    “Tjaa,” ütles naisinspektor, “nii et kõik seljast ära võtta. Härra Morel jääb teie juurde.” Ja ta läks toast välja.

    “Mitu suitsu te meile annate, kui me seda pakki ei leia?” küsis Moreli-nimeline politseinik.

    “Kui leiate, võite terve paki endale saada, aga mul pole seda.”

    “Noh, eks vaatame siis aga järele. Kingad, sokid, aluspüksid, kõik ära võtta ja kähku, sest minagi tahan midagi hamba alla saada.”

    Ta kingad jõudsid muude asjade juurde. Songavööd ta ei kandnud. Ta riided kombiti hoolikalt läbi ja pöörati pahupidi. Politseinik vaatas ta pärakusse, nuuskis, ei leidnud ka sealt midagi. Ta võis end jälle riidesse panna, kuid oma kingi tagasi ei saanud.

    “Neid tuleb natike teaduslikult uurida. Mõistad, papi?”

    “Ma pole teile mingi papi, politseinik. See on eksitus.”

    “Võimalik küll. Oleks te mu papi, oleksite mullegi ühe suitsu kaasa toonud. Kuhu te selle panite? Neelasite alla?” sõnas Morel kaeblikul toonil.

    Vroegindewey kehitas õlgu: “Teie asemel laseksin röntgenipildi teha.”

    “Küll me näeme.”

    Morel läks toast välja ja võttis karbi koos kõige selles olevaga ühes.

     

    Ta kõht korises, ta kingadeta jalgadel hakkas külm, kuid kõige rohkem oli tal isu suitsu järele. Üks ehtne Gauloise. Palju aastaid sellest nüüd möödas oligi, kui ta oli viimast korda selle üle mõtlemata terve suitsu ära tõmmanud, sest neid sai kõikjalt osta? Ta võis end õnnelikuks pidada, et oli õigeaegselt hakanud konisid pudistama ja tubakajääke vanadesse moosipurkidesse korjama. Värske suits oli muidugi palju parem, sest kuumenenud konides polnud samahästi kui mingit nikotiini.

    Järsku tuli naisinspektor sisse, võileib käes. Ta haukas sellest. Asjatult püüdis porikärbes ta üles-alla käivalt põselt õhku tõusta.

    “Paistab nii, et teie kingadest ei ole midagi leida,” ütles ta mäludes, “seega pole mul põhjust teid siin kauem kinni pidada. Aga enne, kui ma teil minna lasen, tahan teiega veel väheke vestelda.”

    Ta võttis Vroegindewey vastas istet.

    “Mina olen inspektor Ritzen,” rääkis ta. “Varem oli mu nimi Meinsma. Ritzen kõlab inglise keeles paremini. Kas Meinsma nimi ütleb teile midagi?”

    “Meinsma?”

    “Ma olen kuulsa doktor Meinsma, esimese tubaka vastu võitleja lapselaps. Selle, keda solvati ja alandati, kui siin ei järgitud veel Ameerika eeskuju! See oli veel enne minu sündimist, aga mu vanemad jutustasid mulle. Kaks kuulsat ajakirjanikku intervjueerisid teda telekas ja puhusid talle kordamööda suitsu näkku. Jumalale tänu, et see värk leidis kenasti otsa.”

    “Ma mäletan,” ütles vanamees, “see oli piinlik vaatepilt. Aga nii häbiväärne, kui see oligi, ei anna see ometi põhjust karistada kõiki suitsetajaid, kes ei puhunud doktor Meinsmale suitsu näkku.”

    “Suitsukeeld pole mingi karistus. See viidi sisse inimeste tervise kaitseks.”

    “Ma hakkasin suitsetama neljateistkümneaastaselt. Nüüd olen ma peaaegu kaheksakümmend viis aastat vana ja terve kui purikas. Mul pole vähki, mis tõestab, et suitsetamine ei põhjusta vähki. Tuhanded inimesed, kes pole kunagi suitsetanud, jäävad vähki või saavad insuldi. Ka haigeks jäädes ei jäta ma suitsetamist. Ma olen piisavalt kaua elanud. Ma leian endal olevat õiguse jõuda oma lõpule sellisel viisil, mille ma ise leian kõige kenama olevat.”

    “Kas te mõtlete sellest nii? Enamus arvab teisiti.”

    “Ma tunnen kaasa inimestele, kes ei suuda eluga hüvasti jätta ja hirmust omaenda surma ees teisi inimesi ahistavad.”

    Inspektor oli oma võileiva ära söönud, voltis lahti paberi, milles oli valge sädelev pulber, ja küsis:

    “Kah üks ninatäis?”

    “Ei, tänan, mul pole kunagi olnud vajadust kokaiini järele. Kas teate, miks tubakas ära keelati? Kuna doktorid ei suuda vähki ravida ja poliitikud tahtsid siiski võitjaks jääda, kui nad ei suutnud kokaiini- ja heroiinikaupmehi teistele mõtetele viia.

    Kuid suitsetajad olid kordaarmastavad inimesed, harjunud seadustele kuuletuma. Tubaka vastu võitlemine polnud mingi kunst. Sigaripoodnikud polnud mingid gangsterid.”

    “Nende teie idiootlike targutustega, et te ei saa vähki ega südamehaigust ega tunne tarvidust kokaiini järele, pole tänapäeva ühiskonnal midagi peale hakata.”

    “Poola arstid arvutasid välja, et isegi gaasimaski kandes hingab tänapäeva inimene iga päev sisse viiskümmend korda rohkem kantserogeenseid aineid kui see, kes tõmbab ühe korraga kuuskümmend sigaretti.”

    “Seda räägivad nad põlevkivitööstusele vastu töötamiseks. Minu poolest võite nüüd minna, aga enne tahan ma teada, kuidas te selle sigareti saite?”

    “Tänavalt leidsin.”

    “Kust?”

    “Maksuameti sissepääsu juurest.”

    “Noh, seda ei usu ükski hing. Ma ei plaanitse teid siin kinni hoida, kuni te mulle tõtt räägite, aga arvestage, et sellega pole lugu veel lõppenud.”

    Ta tõusis püsti, avas ukse ja kadus midagi hüüdes.

    Varsti tuli sisse Betty kastiga, milles olid tema asjad: kingad – ta tõmbas need kohe jalga –, käekell, portfell, kalender, paberid, mida ta oli näidanud maksuinspektorile, rahakott, täitesesulepea, täitepliiats ning jah, isegi ta välgumihkel.

    “You see, Mister Early in the Morning? We are human. We even do not keep the lighter! Police is best friend of humans!”

    Aga kui ta oli toppinud kõik taskutesse, kus see oli olnud, ja oma käekella käele pannud, tundis ta siiski veel millestki puudust. Ah jaa, võtmehoidja.

    “Awfully sorry,” ütles ta ja vaatas agendile suurisilmi otsa. “Awfully sorry. Aga kus on mu võtmehoidja?”

    “Võtmehoidja? Kas teil oli võtmehoidja?”

    “Jah. Yes.”

    “Kas teate seda kindlasti?”

    “Igaühel on ju võtmehoidja.”

    “Jääge siis aga veel hetkeks istuma.”

    Alles veerand tundi hiljem sai ta tagasi oma võtmehoidja, mitte sõnagi seletuseks, ja ka oma “identification card’i”, mille järele ta polnud isegi küsinud.

    Ta isikutunnistus oli plastikkotikeses koos sigaretikoniga, tähendab vaid paberijäänusega sellest.

    “Tubaka we removed for the laboratorium, you see?”

    Ta nägi seda. Ta mõistis seda suurepäraselt ja kägardas servast mustaks põlenud paberi tombuks, mille pistis endale salamahti suhu.

    See vähemalt oli veel midagi. See maitses tõesti tõrva järele.

     

    Politseijaoskond asus Stompje Moeketsie väljakul, mille nimi varem oli olnud Steve Biko väljak. Ta võis jõuda oma majani kenasti jalgsi. See eeslinnaosa, uus ja paljutõotav kolmekümne aasta eest, kui ta sinna elama asus, oli jäänud ikka elutumaks ja viimaseil aastail koguni alla käinud. Majablokis, kus ta viiendal korrusel elas, oli lift hetkel rikkis.

    Ta ronis treppidest üles, ilma et ta süda oleks sellest ägedamalt kloppima hakanud.

    Ometi, istudes lõpuks oma toolil akna all, kus ta alati istus, ei tundnud ta end päris hästi. Mis kõigepealt? Kas võileib või suits? Suits mõistagi.

    Ta tõusis püsti, võttis oma raamaturiiulist kolm paksu raamatut, ja nähtavale tuli kaks moosipurgitäit tubakat. Üks neist oli pooltäis. Ta pani need oma kirjutuslauale, tõmmates sel ühe sahtli lahti. Selle sahtli põhja vastu oli ta papist ja kleeplindist meisterdanud salajase peidupaiga oma suitsupaberile.

    Ehtne suitsupaber, kust seda veel leida? Selle pärast võetakse ette sissemurdmisi.

    Üks mahv Gauloise’i bussipeatuses välja arvatud, polnud ta ühtejutti viis tundi suitsetanud. Küllalt põhjust, et endale priske sigaret keerata, peaaegu niisama priske kui ehtne.

    Häda küll, ta rusutus ei läinud mööda ja ägedamalt kui mõni teine kord kloppis ta süda allaneelamatust vihast. Talle ei pakkunud tröösti isegi mõte, et tal ei tule enam liiga kaua elada maailmas, kus politsei on sul kannul, kui sa suitsetad, ja konfiskeeritud sigareti ise ära tõmbab.

    Ta viha paistis aknast välja voolavat, üle akna alla jääva väljaku, kuid ei ajanud kedagi ärevusse, sest väljakul polnud ühtki inimest, seda täitsid vaid parkivad autod.

    Et avalikkus ka mässu ei tõstnud! Kas suitsetamine oli siis pöördumatult saanud millekski seesuguseks nagu veesport Loosdrechti järvedel, mis olid juba ammugi soppa täis? Sinna purjetama minna… lõbu, mille üle veel vaid vanad inimesed võisid kaasa rääkida. Ajalooks saanud, just nagu kogu nende noorus.

    Ta kustutas suitsukoni hoolikalt, murdis selle pöidlaküüntega lahti ja pani tubakajäägid purki tagasi. Kui kõrge nikotiinisisaldus oli tubakal, mis oli juba rohkem kui korra sigaretis olnud, ei oleks ta suutnud välja arvutada. Igatahes tõrvasisaldus peaks suure hulga tegurite tõttu küll ületama ehtsa Gauloise’i oma. Ja ikka polnud tal mingit vähki! Muidugi vähenes varu moosipurgis pidevalt. Mis teha sel päeval, kui mõlemad purgid on tühjad? Kas panna käsi enda külge? Paremat lahendust ei paistnud andvat välja mõelda. Kuid ta ei teeks seda ka siis, mõtles ta, muidu oleks see juba palju varem juhtunud. Keegi ei tunne temast puudust, lapsi tal ei olnud. Mis hoidis teda tagasi?

    Ta pidas enesetappu millekski selliseks, milleks peab kalduvust olema. Otsus, mille teeb vaid inimene, kes on surmahaige ja kannatab päevast päeva piina või kui mõistus on segi läinud, võimalik et mõne sündmuse ajel, mis teeb järsku elu väljakannatamatuks. Normaalsed inimesed, ükspuha kui vanad, mängisid sellega veidi mõttes, kuid ei teinud seda. Jäid raskuste korral väljapääsule lootma. Nii lootis temagi, et valitsus tuleb mõistusele. Suitsetamiskeelu tühistamisega vanemale põlvkonnale oleks ta juba rahul.

    Esialgu ei paistnud selleks eriti võimalust olevat. Ta oli kuulnud, et isegi Aafrika maades, mis valitsesid tubakasalakaubandust ja selleks salaja toorainet kasvatasid, ei suitsetanud ometi keegi avalikult. Kuubal seda ehk veel tehti, kuid rahvusvaheline sõjalaevastik hoidis Kuubat kindlalt blokaadis. Kuubale peaaegu ei pääsenud sisse. Ja kes pidanuks tema eest maksma – sest maksu eest oli mõistagi ka seal kõik võimalik?

    Kuiv seadus. Nagu ikka, kui ta esitas endale küsimuse, mis saab siis, kui ta on viimase tubakapuru ära suitsetanud, tulid talle vaimusilma ette sõnad “kuiv seadus”. Ameerika kuiv seadus, alkohoolsete jookide täielik ärakeelamine, mille rühm maniakke oli osanud nii umbes saja aasta eest läbi suruda… Seegi polnud ju suutnud vastu pidada? Mitte kauem kui ehk kümme aastat, arvas ta. Täpselt ta seda enam ei teadnud. Küll aga mäletas ta, et ameeriklased olid hakanud siis hoopis rohkem jooma kui enne keeldu. Joodavat smugeldati sisse Mehhikost või Kanadast või ajasid seda asjaarmastajad Ameerikas endas. Nagu kõik keelud, oli kuiv seadus olnud kullasooneks maffiale. Asi läks nii hulluks, et lõpuks võis keegi, kes lubas kuiva seaduse ära kaotada, lasta end lõdvalt presidendiks valida.

    Kas tubakakeeluga peaks seesama juhtuma? Hollandis siis küll kõige viimases järjekorras. Inimesed, kes pastoreina ei saanud juba kaua aega enam rahuldada oma kalduvust teisi inimesi ketti panna, kuna keegi ei käinud enam kirikus ega mõelnud, et Jumal näeb kõike ja karistab patuseid, leidsid nüüd elusihi suitsetamise vastu võitlemises. Ja nad olid saanud niisama vägevaks, nagu sajandeid olid olnud pastorid. Lisaks veel see, et tubakaorjusest oli kergem pääseda kui alkoholiorjusest, rääkimata kokaiinist või heroiinist. Isikupära puudujäägist, vajadusest moega kaasa minna olid siis tuhanded suitsetajad suitsetamisest loobunud. Heroiin ja kokaiin olid nii-öelda ikka veel keelatud, kuid politsei ei teinud sellest juba ammugi enam numbrit. Alkoholi müüdi vabalt ja ta hoolitses aastas viieteistkümne tuhande liiklusohvri eest. Need kremeeriti ja nad polnud juba ammugi enam vaidlusteemaks: ei viinud see ju kuhugi, olid progressiivsed filosoofid juba kolmekümne aasta eest selgeks teinud. Surnute lähedased pidid õppima sellega elama. Tubakakeeldu võis seda rangemini läbi viia, et suitsetajaskond koosnes ülisuures enamuses sedasorti kodanikest, kes ei astunud meeleldi seadusest üle. Temagi ei teinud seda meelsasti. Rahulolev suitsetaja pole mingi rahutusetekitaja, juba ammu teada tõde. Siin tuli fanaatikuil kenakesti seadusi väänata. Isegi kui ta ei peaks nii vana olema, kui ta oli, ei tungiks ta ometi kunagi tänaval mõnele turistile kallale ega murraks kuhugi sisse, et endale suitsukraami hankida. Juba mõnel vaiksel kõrvaltänaval salakaubitsejalt veidi kraami osta hakkas talle vastu, ta leidis selle tegelikult vastiku olevat, aga mõnikord pidi seda nüüd tegema. Ma olen liiga korralik või liiga vana, võtaks pagan.

    Ta tõusis jälle püsti ja lõi pahameelest laua pihta. Ta lükkas sahtli kinni, viis moosipurgi riiulisse tagasi, asetas kolm paksu raamatut selle ette, läks kööki ja sõi ühe võileiva.

    Nõnda üksi oma mõtetega… Kes võiks teda aidata? Ehk pastor Bosdriess? Lõpuks? Kui tihti oli see jutlustaja tekitanud temas illusiooni, et tema võimuses on heale tubakale ligi pääseda? Vroegindewey ei arvestanud juba kaua enam sellega, et see jumalateenril korda läheb. Aga kes teab, just täna, kui ta pidi nii kohutava lüüasaamise läbi elama… Kas igal ajal polnud vastandit? Kas kurb hommik ei toonud mõnikord õnnelikku päeva? Vihma järel tuli ju ikka päikesepaiste?

    Ta valis pastori numbri. Bosdriess oli kodus.

    “Vroegindewey? Noh, mees, see on teist küll väga lahke mulle kord ka helistada. Kui kaua pole me juba omavahel rääkinud! Kuidas läheb?”

    “Halvasti, Bosdriess. Kui teile tõtt öelda, siis täitsa sandisti.”

    “Kuis nii? Haige? Pahandused?”

    “Noh, te kuulake vaid. Täna hommikul sain kellegi käest ühe ehtsa Gauloise’i.”

    “Mille te saite?”

    “Ühe prantsuse sigareti.”

    “Ah jaa, see teie narrus. Ja siis?”

    “Ärge naerge mu üle, Bosdriess. Ma juba kord olen üks pääsmatult kadunud patustaja. Ma ei suuda suitsetamist jätta ja kui suudaksingi, siis ei tahaks seda teha. Ma olin nii loll, et panin suitsu tänaval põlema. Ja siis nabis politsei mind kinni ja suitsetas ise lõpuni.”

    “See on sant lugu. No ei, ma mõtlen seda ausalt.”

    “See viib mind säärasesse masendusse. Neetud, et midagi seesugust tuleb veel kaasa teha. Mitte vaid seda, et sa ei saa suitsetada, aga pealegi oled sa veel ka võimetu korrakaitsjate korruptsiooni vastu.”

    “Ma tean, et te ei usu otsatusse õiglusse, hea sõber, aga tehke õige korrakski proovi. Saage oma kurjusest võitu. Muud lahendust ma esialgu ei näe. On teil kodus veel midagi suitsetada?”

    “Üksnes konitubakat.”

    “Oo, mul tuleb midagi pähe. Vahest saan teid aidata. Täna lõuna paiku räägin Herreboutiga. Ta on just Dordogne’ist puhkuselt tagasi jõudnud.”

    “Kes see Herrebout on?”

    “Ma ju olen teile temast rääkinud! Tal on majake Dordogne’is. See üllataks mind küll väga, kui ta ei peaks olema seal kübekesele tubakale käppa peale saanud.”

    “See kõik hakkab mind nii kohutavalt ära tüütama.”

    “Jätke nüüd, mees, nii ei pea te rääkima.”

    “Teil on tuline õigus, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma lakkamatult sellele mõtlen.”

    “Kas olete õhtul kodus?”

    “Ma olen praktiliselt alati kodus ja õhtuti pole mul väljas kohe midagi otsida.”

    “Kell kaheksa seisan teil ukse ees.”

    “See on teist väga kena,” ütles Vroegindewey, kuid ta hääl kõlas nii lohutult, et ta seda ka ise märkas.

    “Lõuna paiku lähen Herrebouti poole ja õhtul olen teie juures.”

    “Te peate arvestama, et lift on jälle nässus.”

    “Eks ma tulen siis trepist?”

    “Teie jalale mõeldes…”

    “Ah tühja, jalg on juba kakskümmend aastat mokas. Selle peale ma enam ei mõtle. Tähtis on see, et ma saaksin teile mõne kosutava sõna öelda.”

     

    Tema korrapärased, olgugi pikkade vaheaegade järel toimuvad külaskäigud meeldisid Vroegindeweyle vaid poolenisti. Ta ei pidanud Bosdriessi talumatuks naljatilgaks, kuid pastorid olid temas alati kahtlust äratanud.

    Seda juttu Herreboutist ja tema Dordogne’i tubakast ei kuulnud ta nüüd ka esimest korda, ehkki tal ei tulnud nimi meelde.Või ehk kandis muinasloo peategelane iga kord teistsugust nime.

     

    Tutvus pastoriga ulatus kaugesse minevikku tagasi.

    Vroegindewey naine pärines mingist väikesest, veidi ebamäärasest kirikukogudusest, kes kutsus end Filosoofilisteks Protestantideks. Selles kirikus oli Vroegindewey end isegi laulatada lasknud, et naisele heameelt teha. See ei kohustanud Vroegindeweyd millekski. Juba abielu alguses sai Tina oma protestantlik-filosoofilistest huvidest õnnelikult lahti. Kuid pastor jätkas kohusetruult koduseid külaskäike. Enamasti tuli ta söögiajaks ja teda paluti siis palakest kaasa maitsma. Tema enda naine ei osanud süüa teha.

    Vroegindewey töötas siis pangas prokuristina. Seepärast oli pastor Bosdriess endale pähe võtnud, nagu tunneks Vroegindewey aktsiabörsi saladusi, ja päris temalt reeglipäraselt nõu, kuidas raha paigutada.

    “Kui ma neid saladusi tunneksin, oleksin juba ammu rantjee, Bosdriess.”

    “Jah mõistagi. Aga teie positsiooniga mees teab neist asjust ikka rohkem kui mõni Jüri või Jaan.”

    See mangumine oli Vroegindeweyle niivõrd närvidele käinud, et ühel halval päeval andis ta pastorile nõu osta Shelli aktsiaid, sest õlifirma oli just eelmisel nädalal avaldanud kehva kvartaliaruande. Seda võis teada igaüks, kes lehti luges. Aga pastor ilmselt ei lugenud. Igati kuulekalt ostis ta Shelli aktsiaid just siis, kui need halva kvartaliaruande mõjul olid kõige madalamas seisus. Mõni nädal hiljem hakkasid nad jällegi veidike tõusma, ehkki rikkaks sellest ei saanud. Kehv küll, aga pastoril polnud nõnda ühtki põhjust, et Vroegindewey peale kuri olla.

    Pastor peab ju sünnipäraselt nupust nikastanud olema, muidu ta seda elukutset ei valiks. Aga sellega võis veel leppida. Hullem oli see, et Bosdriess ei saanud kunagi pahaseks. Shelli aktsiatega tehtud ja tema silmis igati kordaläinud spekulatsioonist peale tõi ta alati mõne kingituse kaasa. Varem, kui nad polnud veel nii kohutavalt kallid, mõnikord tõesti paar sigarettigi.

    Taoliste tähelepanuosutustega paistis ta tahtvat öelda: Näete! Ma olen hea ristiinimene. Ma saan aru patustajate himudest, mina ei viska kivi nende pihta. Ja ma kannan hoolt inimese eest, kes mind vihkab.

    Ja ehkki ta oli kuulunud nende pastorite hulka, kes pooldasid “Jumal on surnud”-teoloogiat ja nõnda siis ei uskunud midagi muud, kui et jumal on surnud – kas sai veel vabameelsem olla? –, pidi see lahkus, mida ta Vroegindeweyle osutas, tegema tollest – ta enda silmis küll vastumeelselt – ristiinimese.

     

    Kas peaks see Bosdriessil lõpuks õnnestuma? Ja veel just täna? Terve plokk Gauloises’i?

    Vroegindewey tihkas seda vaid pooleldi loota. Tal oli veel hästi meeles, et pärast oma naise matuseid oli ta võtnud ette teha usumehele selgeks, et too peaks nüüd alatiseks tulemata jätma. Ent just siis hakkasid Gauloise’id haruldaseks muutuma. Pastor tuli kaastunnet avaldama. Vroegindewey tänas teda jahedalt ja lisas juurde: “Te tõenäoliselt mõistate, et nüüd, kui Tinat enam pole…”

    “Ei pruugi mul end siin enam näidata?” oli pastor sõnade täieliku mõtte naeratades lõpuni öelnud. “Ma ei pane teile seda pahaks, Vroegindewey. Ma tean liigagi hästi, et te ei suuda usust tröösti leida. Sellest pole te kunagi saladust teinud. Ma austan teise inimese veendumust, kuid mu kohus käsib mind sellega mitte piirduda. Seetõttu palun ma teid päris alandlikult: võtke mind aeg-ajalt vastu. Ma ei tüüta teid usuküsimustega, ei vana Hegeli ega noore Marxi ega hullumeelse Nietzschega. Ka Kierkegaardiga mitte, ehkki just tema võiks teid lohutada teie leinas. Kuid kindlat kontakti palgest palgesse ei tule ju kunagi ära põlata?”

    Selle peale polnud Vroegindewey midagi kostnud. Pastor ei meeldinud talle, kuid see polnud ju piisav põhjus, et teda solvata või talle jõhkralt ust näidata.

    “Ega ma ju küll inimestega suurt läbi ei käi…,” tunnistas ta.

    “Tänan teid, et te sellest nõnda mõtlete. Elu läheb edasi, Vroegindewey. Pange üks ette.”

    Pastor oli võtnud oma kotist pooltühja paki Gauloises’e. Ise ta ei suitsetanud, ei suitsetanud juba aastaid enam. Aga siis, kui neid oli siin-seal veel saada olnud, kandis ta hoolt, et tal ikka oleks mõned pakid eri marki sigarette kotis, et vaestele suitsuorjadele meelehead teha.

    “Ehtne Gauloises?” oli Vroegindewey öelnud. “Sellele kiusatusele vannun ma alla. Kust te neid hangite?”

    Pastor jutustas sedasama, mida nüüd, aastaid hiljemgi: et ta puutub ameti poolest kokku sadade inimestega, oma kiriku liikmetega, ja et nood on valmis oma hingekarjasele heameelt tegema.

    See avaldas Vroegindeweyle muljet. Ehkki ta leidis, et pastor pole tegelikult muud kui üks lobamokk, vaatas ta täis ootust tema tulekule vastu. Aina harvemini tõi pastori külaskäik kaasa sigarette, küll aga alati lubaduse, et peagi “tarnib” ta taas suitsukaupa – ta pruukis seda kunagi peen olnud vanamoodsat moesõna, et oma lubadust vähe kergejalgsemaks teha. Palju neid hollandlasi oli, kel polnud suvemajakest Dordogne’is? Sääraseid oli ka tema lambukeste seas ja küll ta juba õhutab neid, kui nad puhkusele lähevad, tubakat kaasa tooma. Kuid seda saabus harva. Nad olid hirmul, et jäävad politseile vahele, kurtis pastor. Aga ta jäi oma lubadusele sedavõrd truuks, et kordas seda aina.

    Vahest ei teinud ta seda sihilikult. Kuid ta paistis pagana hästi teadvat, et sa võid oma ligimestele palju paremini rõnga ninna saada oma lubadused täitmata jättes, kui tõesti tehes seda, mida oled lubanud. Lubatud kingitus, kord vastu võetud, võib kibeda pettumuse valmistada. Niikaua kui inimesed midagi ei saa, jääb nende südamesse lootus ja nad püsivad rahulikud. Nii lihtne see ongi: iga õndsa kuulutuse saladus.

     

    Kokkulepitud ajal helises uksekell.

    “Vroegindewey?”

    “Jajah. Tulge sisse, Bosdriess!”

    Ülal nelja trepi kohal, millest invaliidist teoloog pidi üles tulema, seisis Vroegindewey teda ootamas. Kaastunnet tal ei olnud.

    Tümps, kraaps. Tümps, kraaps. Kuidas vihkas ta seda lobamokka sel hetkel. Ei, mees, jää rahuga sinna, kus sa oled, mina pole sind kutsunud. Mul pole sind tarvis, välja arvatud, kui sa peaksid mingit suitsukraami kaasa tooma. Ei? Sul pole midagi? Jällegi mitte? Lase siis jumala nimel kähku jalga.

    Võimetud, iha täis unistused. Vroegindewey ei kavatsenud seda tegelikult alla hüüda. Jajah, oli Bosdriess rohkem kui korra jutustanud, kui vaja, võib ta hankida Dordogne’ist kilojao kanget tubakat! Kilojao… Kuidas tohtis üks inimene, ja pealegi veel jutlustaja, nii kohutavalt valetada? Neetud, kui tal jälle midagi kaasas pole, siis ajan ma ta jalahoopidega trepist alla. Siis vähemalt olen viimaks ta lobast pääsenud.

    Aga mida ta nägi, kui pastor seisis lõpuks all viimase trepi ees? Pastoril oli käes lõtv pruun linane käskjalakott ja selle põhjas oli selgesti nähtavalt pikergune ese. Gauloises’id? Terve plokk Gauloises’e?

    Nüüd asetas pastor vaba käe viimase trepi käsipuule, pani oma terve jala juba alumisele astmele ja ütles üles vaadates: “Pisut puhkust. On see vast üks vaevanägemine!”

    “Võtke rahulikult. Ma ju tunnen end juba süüdlasena, et lasen teil kõike seda vaeva näha, et minuga veidi juttu puhuda.”

    “Süüdlasena? No ei, mees. Tunnen ju ma isegi seltskonnast lõbu.”

    Ta hakkas köhima.

    Kasinalt valgustatud trepikojas, mis tegi alati meele kurvaks, seisis ta seal kummargilpäi, et oma vanameheköha välja köhida, nagu oleks tal vältimatu asi ära ajada, enne kui ta saab edasi minna. Tolmumask rippus tal lõua all. Suitsetamisest loobumine polnud suutnud teda säästa bronhiidist.

    Mis selles käskjalakotis ometi on? Miks ei hüüdnud ta triumfeerivalt: “Ma ajasin teile terve ploki Gauloises’e välja, Vroegindewey!”

    Tahab muidugi pinget üles kruttida, see jumalakartlik kaabakas, et seda põhjalikumalt omaenda heategevust nautida.

    “Kena mahe ilm selle aastaaja jaoks,” hakkas ta pärast köhimist pajatama. Kuid ta ei tõstnud veel jalga. “Ma käisin päris pika maa maha. Veidi kehalist liikumist ei saa meie eas paha teha. Kas teate seda? Teiegi peaksite veidi selle peale mõtlema. Päevast päeva ainult kodus konutamine ei tee inimest paremaks.”

    Ta köhatas veel veidi, ehtsaks köhahooks see enam ei kasvanud.

    Sa sitapea, pea mokk maas ja pane jalad käima. Või kas ma pean ehk sinu juurde tulema, et sind puuhaluga üles kihutada?

    Valjusti ütles suitsetaja, ja ta hääl kõlas leebelt: “Saan ma teid ehk aidata?”

    “No ei.”

    “Ega kott liiga raske pole?”

    “Pole juttugi. Ainult siis, kui ma pean ronima, tuleb köha kallale. Kohe on möödas.”

    Pastor köhatas kurku, neelatas nähtavalt ja läks liikvele.

    Tümps, kraaps. Tümps, kraaps. Oma lombakat vasakut jalga ei suutnud ta kõrgemale astmele tõsta, ilma et poleks astmeserva vastu tonksanud. Ta vasaku kinga nina oli selgesti nähtavalt ära kulunud.

    Nagu enamik invaliide, tahtis ta ometi väga jonnakalt asjadega, mida enam hästi ei suutnud, abi küsimata toime tulla. Tümps, kraaps. Õieti tõusis ta treppi mööda üksnes oma parema jala ja vasaku käsivarre jõul, millega ta end käsipuust üles vinnas. Ja paremas käes kandis ta kotti, mis Vroegindeweyle paistis olevat ümbritsetud valguskumast. Pastori paremale käsivarrele riputatud invaliidikepp kõlksus tõustes aeg-ajalt trepikäsipuu varbade vastu. Tümps, kraaps, klik-klik.

    Lõpuks oli ta mademele jõudnud. Kõvasti hingeldades jäi ta seisma. Ta võttis koti ja kepi paremast käest vasakusse, haaras Vroegindeweyl käest ja raputas seda kõvasti.

    “Siin me siis lõpuks olemegi, ehee.”

    Ta ei kandnud ei habet ega vurre, oli niinimetatud siledaksaetu, selle reservatsiooniga, et vasakul pool ülahuulel, just ninasõõrme kõrval, ja ka kõrisõlmel olid tal kolm halli karva, millel oli õnnestunud nädalate kaupa habemenoa eest pääseda ja mis olid juba poole sõrme pikkuseks kasvanud.

    Kõhetu vanamees, Vroegindeweyst veidi noorem ja kümne sentimeetri jagu lühem. Ta särgikrae lubaks tal mugavasti niisama paksuks saada, nagu ta varem oli, kuid see ei õnnestuks tal enam kunagi, söögu pealegi nii palju, nagu ta sõi.

    Paljutähendusliku kelmika pilguga kergitas ta nüüd oma linast kullerikotti, mille põhjas lebas pikergune ese. Terve plokk Gauloise’i? Vroegindewey hakkas värisema ja oli nii nõrk, et pomiseda:

    “Sigaretid?”

    “Oh ei, hüva mees, kahju küll,” kõlas peaaegu triumfeeriv vastus, “seekord mitte. Kuid ma olen jälil. Veel paar päeva kannatust. Uskuge mind: teie probleem seisab mu prioriteetide listis kõrgel kohal. Olge lahked!”

    Kotist ilmus lagedale pudel jeneveri. Ta pidi olema pime olnud. Jeneveripudel polnud ju neljakandiline nagu suitsuplokk?

    Jenever! Seda sai ju igalt poolt osta. See oli koguni üks neid väheseid kaupu, mis polnud viimastel aastatel kallimaks läinud, sest Euroopa Liit ei osanud oma vilja- ja kartulijääkidega targemat peale hakata kui neist alkoholi ajada, kuna Ida-Euroopa põlevkivi oli nii odav.

    “Ah mis kena,” sõnas petetud suitsetaja kõlatult, “tulge sisse. Sean klaasid kohe valmis.”

    “Ma tutvusin ühe noormehega,” pajatas pastor seeaeg, “joviaalse selliga, kel on väheke julgust, kui asi seda nõuab. Te veel näete…”

    Vroegindewey tõi lagedale suured kristallklaasid. Nii praktilised. Mitmendat korda tal juba tuli sedaviisi klaase täis kallata ja endamisi ütelda: ei mingeid sigarette? Ta pani lauale ka purgi konitubakat.

    “Te olete minu vastu hea, Bosdriess. Terviseks!”

    “Miks ei peaks ma teie vastu hea olema?”

    “Tõestamaks, et jumal on surnud mis surnud.”

    “Hahahaa. Nii tähtis see tõestus nüüd ka ei ole. Ükski inimene ei oota seda. Sellest ei saa keegi õnnelikumaks.”

    “Kujutage õige ette, et jumal pole tõepoolest päriselt surnud ja pärast teie surma on ta elus mis elus. Siis on teil ju vähe riski. Siis võite ikka veel teokristlase pähe käia.”

    Mõtlikult võttis pastor pika lonksu.

    “Ma ei mõista,” ütles ta, “et on inimesi, kes suudavad elada ilma Millegita. Austada üle kõige üht Miskit, see on meil juba sügaval südame sees. Mõistagi ei pruugi see Miski olla Jumal või Jeesus.”

    “Ja mina ei saa aru,” vastas Vroegindewey, “et nad kummardavad jumalat ega mõista, kui trööstitu on nende kummardamise objekt.”

    “Seda väidavad ja on alati väitnud kõik ateistid: Jumal on siga, moolok, sadist, türann, kes lõi inimesed ainult halbadeks, et nautida neid karistusi, mis ta neile peale paneb.

    Kuid alles on jäänud miljoneid kristlasi, ja üksjagu on surnud selles õnnelikus usus, et Jumal võtab nad enda juurde.”

    “Kuid milline jumal?”

    “See on müsteerium.”

    “Me elame aastas 2021 kristliku ajaarvamise järgi.”

    “Pole kahtlustki.”

    “See on aasta 5781 juudi ajaarvamise järgi. Nõus?”

    “Kui olete õigesti loendanud, siis jah.”

    “Kas teate, mis juhtus aastal null juudi ajaarvamise järgi?”

    “Siis lõi Tema maailma.”

    “Tema loodul jäi kõigest puudu. Seepärast saatis ta 3760 aastat hiljem, aastal null kristliku ajaarvamise järgi, oma poja lähemat selgitust andma. Seda lähemat selgitust hoidis ta järelikult 3760 aastat salajas, ta laskis seda 3760 aastat oodata. Mis kummardamisväärset on jumalas, kes laseb oma looduil 3760 aastat pimedas ekselda?”

    “Nad olid kurjategijad ja kangekaelsed. Nad ei kuulanud seda, mida olid korduvalt õpetanud Jumala saadetud prohvetid. Siis saatis Jumal oma otsatus headuses oma ainuma poja, et anda neile viimane võimalus.”

    “Kuid asi ei jää selle juurde. Kas teate, mis aasta meil on islami ajaarvamise järgi?”

    “Küllap ma kunagi teadsin. Praegu ei taha meelde tulla.”

    “1440. Viissada kaheksakümmend üks aastat pärast seda, kui jumal oli saatnud omaenda poja juudi poisina maa peale, et inimestele tõde kuulutada, saatis ta veel ka ühe araablase neile teatama, et see polnud siiski täis tõde. Jumal ei tea ilmselt ise ka, mis see tõde on, või jõudis ta nii pika ajal kestel teiste tõdedeni, mis andis kaasa uuele prohvetile. Mis kummardamisväärset on säherduses Jumalas, kes tahab, et teda teenitaks kord nii, kord naa?”

    “Kes ütleb, et muhameedlased said tõtt kuulda?”

    “Seda ütlevad nad ise, ja kes siin ilmas tihkaks sellele veel vastu rääkida. Seda ütlevad nad ise, just niisamuti nagu kristlased ja juudid väidavad enda kohta, et tõde on nende päralt. Kuid see pole veel see kõige hullem.”

    “No tule siis selle kõige hullemaga välja, Vroegindewey,” hüüdis teine vanamees lustakalt. Nad olid tublisti jeneveri kummutanud ja võõrustaja jumalatteotavad kõned tegid pastori kõike muud kui masendunuks. Ei saanud olla kahtluse varjugi, et nii tühine olend kui Vroegindewey, kes ei suutnud isegi suitsetamisest loobuda, ei tunne Jumalat. Veelgi vähem kui kõik prohvetid, jutlustajad, kirikuisad, paavstid ja filosoofid, kes olid käinud tema eel teoloogilist rada, tundis ta Jumalat. Nii et las ta aga latrab.

    “Kõige hullem? Ükski kooliskäinud inimene ei usu enam, et maailm on ainult 5781 aastat vana. Kõiksus on miljardeid aastaid vana ja inimene kolm miljonit aastat vähemalt. Teda ei loodud ka siis, kui päike, maa ja tähed olid vaid kuue päeva vanused, nagu usuvad ortodoksid.”

    “Ah, pea kinni, mees. Usinad teoloogid tõlgendasid juba sajand tagasi, et ajaühik, mide loomisloos “päevaks” nimetatakse, on mõeldud sümboolselt. Päevad kestsid palju kauem kui meie omad. Päevad olid ajastud.”

    “Mida see muudab? Sellest tuleneb, et teie jumal lõi juba ammu, kolm miljonit aastat tagasi, inimesed ja laskis neil vegeteerida koos haiguste, looduskatastroofide, sõdade, kannibalismi, ebausu ja inimohvritega, andmata neile pisimatki vihjet tõelise erinevuse kohta Hea ja Kurja vahel.”

    “See on juba vana lugu,” ütles pastor, “ja need inimesed on juba ammu surnud.”

    “Mis lugu oli siis selle põrguga, ja taevas tühi. Koguni vastsündinud lapsed, kes kohe surid, ei pääsenud taevasse. Nad polnud ristitud.”

    “See polnud vajalik, kuid vanaaja inimesed teadsid asju paremini.”

    “Miks pidid nad siis põrgusse minema, kui vanaaja inimesed asju paremini teadsid? Sinna ei saanud ju lapsed midagi parata?”

    “Meie koguduses mitte,” vastas pastor. “Meie lähtume sellest, et Jumal on juba hoopis kauem surnud, kui Nietzsche seda kuulutas ja usklikud selle 1960. aasta paiku omaks võtsid.”

    “Kuidas võib keegi, keda pole kunagi olnud, surnud olla?”

    “Ometi kingib Jumal jõudu neile, kes temasse usuvad.”

    “Tooge õige selle kohta mõni näide.”

    “Kes hüppab alla kõrge torni otsast ja lehvitab käsi, nagu oleks need tiivad, sel on rohkem võimalust terve nahaga alla jõuda kui teisel, kes millessegi ei usu.”

    “Kas olete seda millalgi ise järele proovinud?”

    “Seda ei saa keegi iial järele proovida. Ega usk pole mõni lamp, mida te võite oma suva järgi sisse ja välja lülitada. Kätega vehkimisest ei piisa uskumiseks, et need on tiivad.”

    “Kesine trööst uskmatuile.”

    “Nende õiglane karistus. Valage mulle veel.”

    Vroegindewey kallas klaasid täis.

    Süvenenult võttis ta kärme lonksu, maitses, tõdes, mida oli teinud lugematuid kordi juba kuueteistkümnendast eluaastast peale, et jeneveril pole pea mingit maitset, vihastas selle peale, et ta ajju ei tahtnud tulla ühtki uut mõtet, kahetses peetud kõnelust, neelatas ja ütles siis, nagu oleks see maitstu essents:

    “Kogu see teoloogia ei suuda ometi ühtki inimest lohutada. Jumal ei karista Kurja. Ja politsei on korrumpeerunud.”

    “Ohhoo,” ütles pastor söakalt, “need on kaks täiesti erinevat asja, üks suur ja teine väike. Et Jumal Kurja ei karista, pole veel muud kui kõigest küsimus. Selle üle ei suuda ükski surelik midagi mõttekat öelda. Ja et politsei on korrumpeerunud, pole ju muud kui ajanähtus? Sellega peate elama õppima.”

    “Kui ma vaid teaksin, mismoodi.”

    Ta keeras endale konitubakast veel ühe sigareti.

    Pastor hakkas köhima. Rahu tagasi saanud, ütles jutlustaja veelgi vapramalt:

    “Nii nagu te suitsetate konitubakast sigarette, nii tuleb teil leppida ka korrumpeerunud politseiga.”

    “Kui ma ka oleks veendunud, et pärast surma lahutatakse head kurjadest ja kurjad põlevad igavesti põrgus, poleks ma selle veendumuse üle uhke. Isegi Hitleril ja Stalinil ei pruugiks minu lõbuks põrgus põleda.”

    “Ja kõik need käsilased, kes oskasid maise õigusemõistmise käest pääseda ja surid rahuliselt oma voodis?”

    “Needki mitte. Kellelgi ei hakkaks sellest parem, kui nad sügavas kuristikus igavesti põlevad. Nende ohvritel viimases järjekorras. Ja muudel inimestel vaid siis, kui nad tahavad haiglast sadistlikku fantaasiat hellitada. Tõepoolest, ma leian, et ka maine õigusemõistmine on tühi töö.”

    “Nii et teie laseksite kõigil lurjustel vabalt ringi joosta?”

    “Nende väljaarvamine või surma saatmine ei lase neile mingit õiglust osaks saada. Karistused pole mingid karistused, vaid üksnes hädine abinõu selle ennetamiseks, et ringi ei jookseks veelgi rohkem vargaid ja mõrtsukaid, kui neid on juba praegu. Paremat vahendit kahjuks ei ole. Mina arvan, et karistus ei pane kedagi meelt muutma. Kaabakaile, kes kuritegusid ei korda, aetakse vaid jäädavalt hirm nahka. Kaabakad, kes lasevad endale hirmu nahka ajada, pole loomu poolest isegi mitte need suurimad lurjused.”

    “Selles annan teile suuresti õiguse. Mõtelge omaenda juhtumile. Kui te oleksite väheke hirmul olnud, siis ei kurdaks te nüüd politsei üle. Natukene hirmu ja te poleks tänaval sigaretti ette pannud. Ma lähen veelgi kaugemale… Kui te nüüd paar nädalatki oleksite tubli ja peaksite suitsetamises vahet?”

    “Laske aga tulla!”

    “Te peate seda järele proovima ja proovima jäämagi. Suitsetage näiteks iga päev üks sigaret vähem kui eelmisel päeval. Ja kui mõtlete, et nüüd ma enam ei saa, siis pistate endale tüki närimiskummi suhu.”

    “Ma ei saa aru, mis kasu peaks mul olema, nii pisku enne surma suitsetamist katki jätta.”

    “On nikotiini sisaldavat närimiskummi. Paistab tõesti aitavat.”

    “Võeh. Mäluda nagu mõni lehm. Pisut nadi meetod.”

    “Käituge siis nagu kangelane. Kindral de Gaulle suitsetas kolm pakki Gauloises’e päevas, kuid ühel kindlal hetkel viskas ta pooleni tõmmatud sigareti käest ega puudutanud seda enam iial. Siis oli tal juba üle seitsmekümne turjal. Seda suudate ju teiegi?”

    “Ma olen juba neli aastat vanem, kui de Gaulle iganes sai. Nii vanaks saada kui mina, seda ei osanud jällegi tema.”

    “Ei leidnud me ühist keelt,” otsustas pastor, kui ta lõpuks püsti tõusis, et hüvasti jätta. Ta sai uue köhahoo. Tuba oli rasket sinkjaspruuni tossu täis. Vroegindewey ei tundnud talle kaasa.

    “Kuid kas elu,” ütles jutlustaja, kui ta taas rääkida suutis, “kas usk… kas elu, kas usk saab… olla midagi muud kui ei kunagi lõppev dialoog? Mees, ärgu julgus teid maha jätku. Te veel näete: kord ristub mõne suitsumehe tee minu omaga. Ja siis ta ütleb: päevast, pastor, kas ma võin teiega Vroegindewey poole kaasa tulla?”

    “Tuleb loota, Bosdriess. Ja et teie siis ei ütleks: ei, sigaret, jää sinna õndsa kindral de Gaulle’i maale, kus on su kodu. Sest mina leian, et härra Vroegindewey võiks parem suitsetamisega lõpu teha.”

    Isegi selle kaasmaalase nime, kellel pastor pidi olema lõuna ajal külas käinud, mehe nime, kel oli suhteid Dordogne’is, ei mäletanud Vroegindewey enam ja pastor tõenäoliselt samuti mitte, sest sõnadest, millega ta ei tea mitmendat korda juba oma lubadust kordas, ei andnud leida ühtki kindlat seostumispunkti: ei nime, ei ajaosutust, isegi Dordogne’i ei mainitud enam.

    Bosdriess… Osav vennike siiski. Ta oli võimudele selgeks teinud, et ta perekonnanimi on juba küllaldaselt inglispärane ja polnud seega pidanud isegi oma nime muutma. Samuti oli tal eesõigus hollandi keelt kõnelda. Tõsi küll, ükski teine keel pole nii sobilik, et lasta Jumala sõnal vastu kajada.

     

    Kui Bosdriess oli uksest väljas, tõstis Vroegindewey pudeli suule, jõi viimase tilgakese ära, läks voodisse ja jäi kohe magama.

     

    Oli ta ärkvel või nägi ainult und? Ta kuulis oma pimedas korteris samme ja summutatud hääli. Aga kui talle suunati tugeva lambi valgusjuga, ei kahelnud ta enam.

    “Kuhu te olete varud toppinud, Vroegindewey?” küsis elektrooniliselt väheke moonutatud hääl, milles ta tundis ära agent Moreli hääle.

    “Mul pole varusid. Mul pole midagi.”

    “No eks vaatame siis aga järele.”

    Tekk ja lina tõmmati tal täiesti pealt, need maandusid voodijalutsis põrandale. Valgete linade tõttu toas mõningal määral vastupeegelduva valguse käes nägi ta veel kolme kuju, peas gaasimaskid, mis katsid peaaegu kogu kolpa.

    “The waterpail is going to refresh his memory,” ütles naisinspektori hääl.

    Morel haaras tal ühest käest kinni, väänas käsivart ja paiskas ta voodist välja. Ta kuulis köögis vett jooksmas ja hetk hiljem tulid nad tagasi peaaegu täis ämbriga.

    Nad sundisid teda põlvitama ja pistsid ta pea ämbrisse. Kui ta oli lämbumise äärel, tõmbasid nad pea üles.

    “Kuidas meeldib? Kus sigaretid on, sa õnnetusehunnik?”

    “Mul ei ole mingeid sigarette.”

    “Has no cigarettes, the dirty fucker?”

    “You mean bugger, sweety pie, bugger.”

    “Give him another bath.”

    Jälle surusid nad tal pea vee alla. Kuid mõistes, et mitte miski ei saa teda päästa, hingas Vroegindewey vee all nii sügavalt välja, kui sai, ja siis nii sügavalt sisse, kui sai.

     

    Alles kahe nädala pärast leidsid alakorruse naabrid, et trepikojas jälgilt haiseb, ja otsustasid politseisse helistada. On parem, kui nad ei ütle politseile, et pole härra Vroegindeweyd nii kaua näinud, mis oli ju tõesti nõksu veider.

    Poole tunni pärast tulid naisinspektor ja agent Morel asja uurima. Kui korduva helistamise ja koputamise peale ust ei avatud, läksid nad sisse.

    “You do that very handy,” ütles noor naabrimees oma parimas inglise keeles.

    “We have key fit for every lock.”

    Kogu Vroegindewey elamine oli pahupidi pööratud ning ta ise lebas surnult ja haisedes voodi ees põrandal.

    “This is the work of burglars,” nentis Morel.

    “But how did they come in?” tahtis naabrinaine teada. “The door was locked, you saw it yourself.”

    “False key,” ütles Morel hauahäälel.

    “Seda kraami saab praegu igalt poolt kätte,” kinnitas naisinspektor. Inglise sõna “kraami” jaoks ei tulnud talle meelde. Mugavuse pärast eeldas ta, et naabrinaine on vanem kui seitsekümmend viis ja niisiis tohib teda hollandi keeles kõnetada.

    Pariis, 14. aprill–11. juuni 1990

    WILLEM FREDERIK HERMANS (1921–1995) on üks tänapäeva hollandi kirjanduse suurimaid klassikuid. Hariduselt geograafiadoktor, jõudis ta avaldada ligemale 500 üllitist: luulekogusid, romaane, jutustusi, väga teravat ja vaimukat kriitikat, esseid, kõnesid, muuhulgas ka foto- ja kollaažikogusid. Ta oli väga andekas ja põhimõttekindel, st ka erakordselt konfliktne inimene. 1973. aastal otsustas ta pinevate vahekordade tõttu pühkida Hollandi tolmu jalgelt ja asuda elama Pariisi. 1988. aastal aga, pärast kirvemaniaki kallaletungi, lahkus sealt koos abikaasa Emmyga, veetes viimased eluaastad turvalisemas Brüsselis. Ta suri 73aastasena Utrechtis, seega siiski Hollandi pinnal, kopsuoperatsiooni ajal.

    Päevas kolm pakki Gauloises’e suitsetanud Hermans jäi isepäiseks oma obsessioonideski, millest annab tunnistust ka käesolev sünge tulevikupilt. Aga lisaks näitab see ka kirjaniku teravpilksust ajatrendide adumisel ja ettenägemisel ning nende silmakirjalikkuse sarkasmiliistule tõmbamisel. Tema 1990. aastal kirja pandud nägemuses ei pea ju ehk tendentsina paika vaid “kerjusvaeste Ida-Euroopa riikide”, “õnnetu” Lõuna-Aafrika ja “rahvusvahelise sõjalaevastiku” olemasolu Kuuba blokaadis hoidmiseks ka 2020. aastal, muidu aga seni veel kõik.

    Hermansi tõeline anne nõudis avaldumiseks rohkemat ruumi, mistõttu olgu osutatud tema suurepärase romaani “Igavene uni” eestikeelsele tõlkele, mis mullu ilmus kirjastuselt Huma. Tõlkija Kersti Tergem on sellele kirjutanud autori ja tema loomingu kohta ka pikema järelsõna, millele olgu siinkohal samuti viidatud. Ja ehk pole liigne anda kolme slängisõna tähendused: buster – kolakas, midagi suurt või tähtsat; pummeldaja; vennas, semu; bugger – pederast, vennike, nadikael, närukael; sucker – kollanokk, “hani”, kergesti tüssatav isik. Sõna fucker Johannes Silveti “Inglise-eesti sõnaraamatus” (1990) puudub, but is nowadays understandable to every younger person, I guess.

    M. S.

    Rmt-st: Willem Frederik Hermans, De laatste roker. De bezige bij, Amsterdam, 1991.

  • Piltilus maailmalõpp: tuumasõjast kliimamuutusteni

    Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 7–8

    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud A. V.

    Igapäevases elus pöörab enamik inimesi vähe tähelepanu keskkonnale, mis ometi toetab meie põhilisi eluks vajalikke toiminguid. Samas, kui keskkond on ohustatud, järgnevad tavaliselt katastroofilised kuvandid halvimatest võimalikest stsenaariumidest, mis võtavad sageli visuaalse või tekstilise maailmalõpuretoorika vormi. Maailmalõppu võib mõista siin kui organiseeritud süsteemi (näiteks kliima, majanduse, ühiskonna) täielikku kokkuvarisemist, koos õhkõrna võimalusega alternatiivse maailmakorra sünniks selle kiiluvees. Siinses artiklis vaatlen ma kahte liiki visuaalset maailmalõpulist sõnumi-edastust fotograafias, võrreldes tuumasõjast põhjustatud maailmalõpu kujutisi praegu uudistes ringlevate kliimamuutuste kujutistega. Piltidelt leiab hämmastavaid sarnasusi, kuigi ohtude juurpõhjused ning võimalikud lahendused on sootuks lahknevad.

    1950. aastate alguses, tuumarelvade kasutamise ja sellele järgneva tsivilisatsiooni hävingu ümber keerleva massihüsteeria tippajal, kubisesid uudised tuumaseente, tsiviilkaitsetegevuste ja tuumavarjendite fotodest. Kuulus Life Magazine’i esikaanefoto aastast 1961 kujutab näiteks radiatsioonivastasesse ülikonda riietatud meest, kes žestikuleerib dramaatiliselt, silmad pärani, kaamera suunas. Aasta hiljem oli ühel esikaanel illustratsioon hästi korraldatud tuumavarjendist, mis julgustas rikkamaid lugejaid oma peredelegi samasugust hankima.

    Kuigi pole põhjust arvata, et oleme tuumasõjaohust mingil moel üle saanud, on 1990. aastatest alates saanud kliimamuutustest peamine eksistentsiaalne oht elu jätkumisele planeedil Maa.

    Mõistes, kui suur on fossiilkütuste põletamisest tulenev inimmõju ülemaailmsele kliimasüsteemile, on geoloogid näinud vaeva selle nimel, et meie ajajärku hakataks tunnustama kui uut, inimtegevusest juhitud geoloogilist ajajärku: antropotseeni.[1] Tõdemuses, et elame ajal, mil inimkond on võimeline iseennast hävitama, peegeldub suuresti see, mida öeldi esimeste aatomipommide testimise ja seejärel nende Jaapanile heitmise aegu 1945. aastal. Hiroshima pommitamise päeval teatas USA president Harry S. Truman: „Asjaolu, et me suudame vabastada aatomienergiat, kuulutab uut ajajärku inimkonna arusaamises loodusjõududest.“ Seega on nii aatomipommi kui ka tõendatud ohtlike kliimamuutuste toimumist tõlgendatud omal moel kui uut „inimese ajajärgu“ algust, asetades inimesed võimaliku maailmalõpu keskmesse. Maailmalõpu, mille me ise oleme esile kutsunud.

    Mõlemad suured rahvusvahelised riskid nõuavad suurriikide omavahelist koostööd. Külma sõja haripunktis oli vaid peotäis riike välja töötanud tuumapommi, ning vaid USA ja NSVL-i puhul oli usutav nende kasutamise võimalus. Maailmarahu ja stabiilsus põhinesid kahe ülivõimu usul heidutuse ja mõlemapoolselt kindla hävingu (mutually assured destruction) jõusse. Mõlemad osapooled teadsid, et rünnakule järgneks vasturünnak ning kõik riigid kannaksid mõõtmatuid kahjusid. Kuigi maailm jõudis korduvalt tuumasõjale ohtlikult lähedale, on heidutusprintsiip siiamaani olnud edukas ja tuumarelvade kasutamise ära hoidnud.

    Kliimamuutuste puhul peavad kasvuhoonegaaside peamised emiteerijad lubama, et vähendavad nende hulka. Asjaolu, et arenenud riigid on juba nautinud fossiilkütuste piiramatu põletamise vilju, samas kui teised riigid on alles hiljuti saanud ligipääsu nendele odavatele energiaallikatele, teeb probleemi veelgi keerulisemaks. See on põhjustanud pikaajalise vägikaikaveo USA ja arenguriikide, eriti Hiina ja India vahel, kus pooled üksteist vastamisi süüdistavad ja seeläbi tegevusetust pikendavad. Aastaid ei nõustunud USA vähendama emissioone, kui Hiina ei luba sama teha, Hiina aga väitis, et USA on lõiganud kasu aastakümneid kestnud piiramatust süsiniku emiteerimisest ning oleks vaid aus lasta Hiinal fossiilkütustest saadud odava energia toel sama hoogsalt areneda. Teoreetiliselt lahendati see pinge 1992 ÜRO kliimakonventsiooni raames „ühise, ent diferentseeritud vastutuse“ mõiste abil, ent see põhimõte rakendus alles 2015. aasta Pariisi kliimaleppe raames. Pariisi leppe allkirjastamisega näis rahvusvaheline koostöö kliimamuutuse leevendamiseks tegevat suure sammu edasi, kuid ka selle leppe tõhususe on USA oma isolatsionistlike tendentsidega ohtu seadnud.

    Kõige esmasel tasandil on tuumasõja ja kliimamuutuste poolt põhjustatud maailmalõpulised sündmused juba olemuslikult erineva loomuga. Nagu Rob Nixon oma raamatus „Aeglane vägivald“ näitab, on kliimamuutustel keeruline ületada uudisekünnist, sest need kujutavad endast harva ootamatuid uudissündmusi – tegemist on lõpmatult keerulise protsessiga, mille spetsiifilisi manifestatsioone on raske ühemõtteliselt seostada protsessi enesega.[2] Tuumasõda on seevastu ootamatu sündmuse musternäide: pommi plahvatus on selgelt tuvastatav hetk, millest alates võib maailmalõpu lugu jutustama hakata.

    Teiseks, tuumasõja vältimiseks pole vaja teha muud kui vältida tuumapommide kasutamist ning veenduda, et ligipääs tuumarelvadele ei laieneks. Nii lihtne see ongi. Seevastu Maa pinna ohtliku soojenemise vältimiseks peame täielikult muutma viise, millega hangitakse kogu planeedi majandust toitvat energiat. Niisiis kui esimesel juhul on võimalik maailmalõppu vältida „vanaviisi jätkates“, siis teisel juhul saabub maailmalõpp aeglaselt, ent vääramatult just vanaviisi jätkamise tagajärjel.

    Mõlemal puhul võib maailmalõppu, mille suunas me liigume, raamistada ja mõista kahel eri viisil: traagilises või koomilises võtmes. Esimesel juhul pole inimestel oma saatuse üle kontrolli ning lõpp on vääramatu. Inimesed on vaid etturid, ohvrid asjade suuremas arengus. Maailmalõpu koomiline raamistus seevastu eeldab, et kuigi katastroof kumab horisondil, on inimestel siiski teatav teguvõim ning tulemus ei ole täiesti ette määratud.

    Pommi ja kliimamuutuse fotograafiline kujutamine

    Avalikkuse reageeringut suurtele rahvusvahelistele ohtudele mõjutab see, kuidas neid uudistes kujutatakse. Konkreetselt kliimamuutus on aga väga raskesti kujutatav oht. Olukorras, kus sõnad ja teaduslikult tõestatud faktid ei tundu olevat erilist mõju avaldanud, on mõned teadlased pannud oma lootuse fotožurnalistikale ja teistele visuaalsetele meediumidele. Tõepoolest, fotod on väga erilist tüüpi tähendustloovad objektid. Pildid kõnelevad „koodivaba“ keelt – me mõistame neid mitte abstraktseid sümboleid tõlgendades, nagu kirjutatud või kõneldud keeles, vaid analoogia põhjal, sest nad meenutavad seda, mida me näeme meid ümbritsevas igapäevases maailmas – see tähendab, et piltide „lugemisel“ „ei pea toimuma ümberkodeerimist“.[3] Fotodel on lisaks veel üks hea omadus: semiootikaterminites on nad nii ikoonilised kui ka indeksmärgid. Nad sarnanevad sellega, mida nad kujutavad (ikoonilisus), ja on samas tõendiks, et see, mida nad kujutavad, oli ka tegelikult olemas (indekseerivad), sest vastasel juhul poleks seda olnud võimalik fotografeerida. Seetõttu on fotosid ajalooliselt peetud väga usaldusväärseks, kuni kasutamiseni tõendusmaterjalina kriminaalasjades.[4]

    Sellepärast on ülioluline hinnata kriitiliselt pilte, mida praegu kasutatakse peavoolu uudismeedias kliimamuutuste kujutamiseks. Just seetõttu, et fotod on ühtaegu nii käestlibisevad ja samas nii võimsad tähenduseloojad, on meil tarvis mõista, kuidas nad kujundavad meie mõtlemist teatud ohtudest, kuidas nad võivad aidata avalikkust nende ohtude vastu mobiliseerida või, vastupidi, aktiivset vastutegevust pidurdada. Tuumasõja ja kliimamuutuste kontekstis käsitlen siin kolme kujutamisviisi:

    1. Apokalüptiline ülevus (häving kaugelt vaadatuna).
    2. Postapokalüptilised järelmid (sündmusejärgne vaade hävingule maapinnalt).
    3. Apokalüpsis ohvri silmade läbi.

    Lõpp kaugelt vaadates on kaunis

    Foto 1: Aatompomm plahvatab Nagasaki kohal, 9. augustil 1945. Allikas: USA Õhujõud/USA Rahvusarhiiv

    USA õhujõudude piloodi tehtud kuulsal fotol näeme 9. augustil 1945 Nagasaki linna kohale tõusnud tuumaseent (vt pilt 1). Kuid Nagasakit ennast ei paista kusagil. Seesugused fotod jäävad vaataja jaoks suuresti abstraktseks. Võimalus jälgida plahvatuse kuju tähendab ju ilmselgelt, et oled juba ohutus kauguses, nagu selle pildi teinud fotograaf. See on ülev vaatepunkt, mida 18. sajandi filosoof Edmund Burke defineeris kui distantsi tegelikust ohust, mida tuleb hoida selleks, et kogeda esteetilist naudingut:

    „…enesealalhoiu juurde kuuluvad tunded sõltuvad valust ja ohust; kui nende põhjused meid vahetult mõjutavad, on nad lihtsalt valusad; kui meil on valu ja ohu idee, aga me ei viibi ise nende mõju all, on nad kütkestavad; seda kütkestust ei nimeta ma naudinguks, sest see sõltub valust ja eristub piisavalt igasugusest positiivse naudingu ideest. Seda, mis meid niiviisi kütkestab, nimetan ma ülevaks.“[5]

    Kliimamuutuste puhul toimivad paljud oluliste ajalehtede esikaanefotod sarnasel moel: näidates suurejoonelist vaadet maastikule, mida ohustab häving, ent mis näeb fotol enesel kahtlemata väga meeliülendav välja. Järgnevalt keskendun Josh Haneri fotole, mis avaldati 28. oktoobril 2015 The New York Timesi esikaanel. See oli ajalehe jaoks üks esimese katsetusi droonifotograafiaga ning foto kujutas mööda Gröönimaa jääkatet voolavat vett, allkirjaks: „Gröönimaa liustike sulamise tõttu tekkinud jõgi suvelaagri ülesseadnud teadlaste läheduses.“ Foto tegemise kogemust kirjeldades kasutas Haner ise sõna „hüpnotiseeriv“, andmaks edasi kohtumist maastikuga kõrguselt, kus tavaliselt leiab vaid madala lennuga linde.[6] Foto liigutas toimetajaid sedavõrd, et nad otsustasid panna selle esikaanele. Mõlemad fotod – nii see kui ka Nagasaki aatomipommi jäädvustus – kujutavad protsesse, mille tagajärjed tuhandete inimeste elule on vaieldamatult katastroofilised. Aatomipomm tapab tuhandeid ja Gröönimaa liustike sulamisest põhjustatud maailmamere taseme tõus viib kunagi tuhandete rannikulinnades elavate inimeste ümberasustamiseni. Ent olgugi mõlema probleemi keskmes inimesed, ei ole neid kummalgi fotol kusagil näha. See, mis fotodel silma köidab, on mõlemal juhul laitmatu kompositsioon, täiuslik sümmeetria, tuumapilve visuaalne elegants 1945. aasta fotol ning ootamatust rakursist pildistatud kummaline, ebamaine maastik, mille helendav jõgi pooleks lõikab, Haneri fotol.

    Esimene troop, mida ma nimetan siin apokalüptiliseks ülevuseks, lähtub sellest, kuidas oleme kultuuriliselt harjunud hindama suuremõõtmelist maastiku kujutamist, nagu 19. sajandi romantilises kunstis. Need perfektselt komponeeritud, reeglina mitme kilomeetri kauguselt üles võetud fotod tuumaseentest ei anna üldjuhul mingit kontekstuaalset infot. Vaataja näeb vaid plahvatust, taevast ja lamedat maad kuskil kaugel all. Pole vahet, kas tegemist on fotoga tuumakatsetusest Nevadas või tegelikust pommiplahvatusest Hiroshima või Nagasaki kohal, pildil näevad mõlemad välja suuresti ühesugused. Võime hinnata plahvatuse kuju tähendab tingimatult, et vaataja on ohust kaugel, mis võimaldab tal nautida pildi vaatlemise esteetilist mõnu. Kuivanud järved ja sulavad liustikud inimtühjades kaadrites täidavad sama rolli kliimamuutuste jäädvustamisel.

    Maailmalõpp kui ette kindel lõpplahendus

    Foto 2: Hiroshima Teaduse ja Tehnoloogiamuuseumi varemed. Linnaametnikud otsustasid säilitada
    varemed memoriaalina, kuigi esialgne plaan oli hoone taastada. Allikas: Scanpix
    Foto 3: New York Timesi esikaanefoto, 2. august 2015. Foto autor Max Whitaker. Allikas:
    Scanpix/Reuters

    Siin on meil looduskatastroofide vahetute tagajärgede kujutamise kaks klassikalist viisi. Inimeste ainus roll siin on illustreerida katastroofi ulatust, neil puudub igasugune mõju katastroofile enesele, neid ei saagi tegelikult pidada kujutatud stseenides osalejaiks. Meeleolu on trööstitu. Mõlemal fotol (vt pildid 2 ja 3) paikneb inimfiguur all keskel, seljaga kaamera poole, vaadeldes hävingu ulatust. See teeb neist pildi vaataja asemikud, tema koha osutajad fotol, aidates teda pildi sisse tõmmata. Ent kui ta juba seal on, siis mida ta täpselt näeb? Mitte probleemi, mis apelleerib vaataja isiklikule vastutusele ja sunnib teda tegutsema. Vastupidi, meile vaatab vastu tundmatu, hiiglaslik jõud, mis ähvardab hävitada kogu tsivilisatsiooni – pigem asteroid kui sõjarelv. Meid asetatakse kohe saabuva maailmalõpu raami, mis on oma laadilt vaieldamatult traagiline – teisisõnu, vääramatu. Ning kui tuumasõja puhul on enamik inimesi – eriti need, kellele pomm sihitud on – tõepoolest võimetud suurvõimude strateegilisi otsuseid mõjutama, siis kliimamuutuste puhul aitab iga inimene oma igapäevase tegevusega kaasa kasvuhoonegaaside lisandumisele atmosfääri. Seda erinevust fotodelt välja ei loe.

    Katastroofifotograafial on kahetine eesmärk, mis ulatub vaataja informeerimisest palju kaugemale. Ühelt poolt aitab see ohvritel traumaga toime tulla ja isegi paraneda. Teisalt saadavad katastroofifotod sõnumi mingi konkreetse ohu kohta, mida tulevikus vältida; tegemist on riskikommunikatsiooni ühe vormiga. Katastroofifotograafia esimest rolli on lahanud Jennifer Good oma raamatus „Fotograafia ja 11. september: Vaatemäng, mälu, trauma“. Fotonäitusest „See on New York“, mis koondas endasse tuhandeid amatööride ja professionaalide tehtud fotosid 11. septembri sündmustest, sai selle tragöödia mälestamise keskne tulipunkt. Fotod ise andsid inspiratsiooni poeetidele nagu Wisława Szymborska, kellelt pärinevad kuulsad read kaksiktornidest surma hüpanud inimestest:

    Nad hüppasid alla põlevatelt korrustelt –
    üks, teine, veel mõned,
    kõrgemalt, madalamalt.

    Foto jäädvustas nad elavana
    ja nüüd hoiab neid
    maa kohal suunaga maa poole.[7]

    Fotograafia tervistav potentsiaal on hästi dokumenteeritud.[8] Mõnikord aitab katastroofifotograafia traagilise sündmuse järel kogukonda ühendada ja enesekindlust taastada. Piltnikud Susannah Sayler ja Edward Morris väidavad oma „Kanaarilinnu projektis“, et kliimamuutuse fotografeerimine peab samamoodi andma vaatajatele võimaluse hoomata kliimamuutuste traumat, et selle kaudu tegevusetusest üles ärgata ning leida motivatsioon väljakutsele vastu astuda. Traumaatiliselt kaunid fotod kliimamuutustest kannavad aga endas „katartilise halvatuse“ ohtu. Libby Lesteri ja Simon Cottle’i hinnangul võivad taolised vaatemängulised fotod küll „vabalt osutuda hädavajalikuks, et tõsta avalikkuse teadlikkust ja üldist muretaset, ent vaatemängulisusest üksi ei piisa rahvamasside mobiliseerimiseks ja poliitiliste vastulöökide võimaldamiseks“.[9]

    Üks olulisi komponente riskikommunikatsioonis on vajadus pakkuda informatsiooni mitte ainult ohu, vaid ka võimalike tegude kohta, mida avalikkus teha saaks. Aastakümneid kommunikatsiooniuuringuid on tõestanud, et pelgalt hirmust ei piisa vastutustundlike reaktsioonide tekitamiseks. 3. aprillil 2006. aastal oli ajakirja Time esikaanel kurjakuulutav pilt jääkarust jääl, allkirjaga „Muretse. Muretse tõsiselt“. See on üsna tüüpiline näide kliimamuutuste kujutamisest keskendumisega hirmule, selle asemel et pakkuda lahendusi, mis tekitaksid inimestes tunde, et „ka mina võin midagi ära teha“.[10] Viimast liiki kujutisi leiab kliimakommunikatsioonis harva. Kui ma tosinat pilditoimetajat intervjueerides küsisin, kuidas nad kliimamuutusi kujutavaid fotosid valivad, siis eeldasid nad ühegi erandita, et ma mõtlen fotosid kliimamuutuse katastroofilistest tagajärgedest, mõistmata, et kliimamuutuse narratiivi võivad sobida ka lood innovaatilistest lahendustest. Samamoodi on näha vähe kujutisi alternatiivsetest tulevikkudest, näiteks süsinikuneutraalsetest jõujaamadest, inimestest, kes testivad taastuvkütuseid, või rohelisest linnataristust. Hüpe teadliku mure ja veendumuse juurest, et „midagi on vaja teha“, reaalsete tegudeni ongi eduka kliimakommunikatsiooni kõige suurem väljakutse.

    Silmast silma ohvritega

    Foto 4: Ema ja poeg saavad hädaabimeeskonnalt riisipalli. 10 august, 1945, vähem kui üks miil
    tuumaplahvatuse epitsentrist. Allikas: USA Rahvusarhiiv.

    Viimaks kujutavad nii tuumasõja kui ka kliimamuutuste teemalised fotod ohvreid ja sündmustest mõjutatud isikuid sotsiaalselt lähedaselt distantsilt. Kuigi aatomipommi ohvreid kujutavate fotode levik oli pärast Teise maailmasõja lõppu äärmiselt piiratud ning need hakkasid levima alles pärast USA okupatsiooni lõppu 1952. aastal (Ameerikas isegi hiljem), pääsesid mõned pildid ometigi tsensuurist läbi. Nii avaldas ajakiri Life 8. oktoobril 1945 fotoreportaaži reisist Tokyost Hiroshimasse. Käputäis fotosid kujutab vigastatud, oma elu eest võitlevaid ohvreid ajutistes varjupaikades, nagu ka siin toodud foto emast ja lapsest (pilt 4). Mõlemale on antud pisut toitu (riisipall) ja nad tunduvad olevat kahe seisundi vahel, olles saanud just groteskse kompensatsiooni oma ääretu valu eest, aga siiski veel näljased, hoides oma toidupala käes ja vaadates samal ajal kaamerasse.

    Sarnaselt Life’i fotodega on lapse kogemus kesksel kohal ka kliimamuutusi kajastaval New York Timesi esikaanefotol 3. mail 2016. Väike tüdruk istub kail oma maja ees, temast on saamas üks esimesi USA kliimapagulasi – ta tuleb ümber asustada, sest kliimamuutused teevad tema kodu elamiskõlbmatuks. Mõlemal juhul on rõhk lapsel, kelle saatus on kaalukausil.

    Huvitaval kombel võttis inimestele keskenduva fotomaterjali tekkimine mõlemal puhul kaua aega, kuigi põhjused on siin erinevad. Pärast rünnakut Hiroshimale ja Nagasakile üritas USA valitsus tõkestada inimkannatusi kajastavate fotode levikut nii Jaapanis kui ka kodumaal. See embargo kestis 1950. aastateni, kui varem põlu all olnud pildid, näiteks meeldejäävad portreed Ken Domonist ja Yamahata Yosukest, jõudsid lõpuks avalikkuseni. Asahi Picture News Jaapanis kajastas hävingut ja ohvreid 24-leheküljelises erinumbris. Ameerikas jõudsid vaid vähesed fotod jaapanlastest ohvritest peavoolu meediasse, põhiliselt illustreeriti tuumaküsimust fotodega, mis näitlikustasid võimalikke ettevaatusabinõusid tuumapommi USA pinnal lõhkemise puhuks.

    Üsna viimaste aastateni keskendusid kliimamuutuste jäädvustused peaaegu eranditult inimasustuseta looduslikele piirkondadele; kõige ikoonilisemaks neist osutus järjest väiksematel jääkamakatel balansseeriv jääkaru. Jää kui pinnavorm, mille järjest vähenevat mahtu nähti kui üleüldiselt mõistetavat häirekella, sai ülitavaliseks kujundiks, mis leidis oma tee ajalehtede esikaantele, dokumentaalfilmidesse (näiteks James Balogi „Jääjahil“ – „Chasing Ice“), mitmetele näitustele („Vanishing Ice“ ja „Seeing Glacial Time“) ning ka aktivistlikku kunsti, nagu Olafur Eliassoni teosed Pariisi kliimakonverentsi ajal või World Wildlife Fundi „Jääkaruprojekt“ COP15 konverentsil Kopenhaagenis. Jerilynn „M“ Jackson on neid projekte kriitiliselt nimetanud ühtaegu defetistlikeks ja deterministlikeks. Ta järeldab, et „liustike hävingule fokuseeruv narratiiv, mida iseloomustab reduktsionism ja kahjule keskendumine, on muutumas järjest igapäevasemaks ning teeb nähtavaks meie kultuurikujutelmades kasvavad kliimamuutuste-teemalised mured – mured, mis keskenduvad absoluutsetele ja „ettenähtavatele“ lõppudele võimalike ennustamatute tulevikustsenaariumide arvelt“.[11]

    Alles hiljuti on kliimamuutuste fotograafiline ikonograafia peavoolumeedias hakanud lisaks sulavatele liustikele ja kaugetele Kolmanda Maailma katastroofiohvritele kujutama ka neid inimesi, kellega suudaksid samastuda lääneriikide lugejad. 2016. aastast saadik on The New York Times üritanud üha rohkem esitada Ameerika kliimaohvrite lugusid, keskendudes eriti Louisiana ja Alaska kliimapagulastele. 2006. aasta orkaan Katrina ja 2012. aasta orkaan Sandy tekitatud hävingu kiiluvees avaldasid nii mõnedki ajalehed esikaanefotosid inimeste päästmisest, üksteise aitamisest ja päästeoperatsioonidest. Ent arvestades kasvavat hulka teaduslikke tõendeid sellest, et niisuguste ekstreemsete ilmastikunähtuste sagenemine on suuresti inimtekkeliste kliimamuutuste tulemus, peaksid pildivahendajad nihutama oma fookuse nn „loodusliku“ katastroofi järgsetelt abi- ja päästeoperatsioonidelt jätkusuutlike praktikate ja pikaajalise vastupanu kujundamisele. See trend on juba tekkimas, näiteks juunis 2017 avaldas The New York Times esikaaneloo sellest, kuidas Holland valmistub kliimamuutuste võimendudes ja meretaseme tõustes uuteks üleujutusteks, kasutades seda ohtlikku konteksti samas uue rohelise infrastruktuuri ehitamise võimalusena.[12]

    Iga oht on ühtlasi võimalus. Tuumakatastroofi puhul oli selleks tuumalõhustamistehnoloogia rakendamine rahumeelsete eesmärkide teenistusse: ohutu ja puhta tuumaenergia tootmiseks. Iroonilisel kombel elab just tuumaenergeetika nüüd läbi midagi taassünni taolist tänu sellele, et ei tekita kliimat kahjustavaid süsinikjäätmeid. Kliimamuutuste puhul on võimaluseks majanduse ümberorienteerumine taastuvatel energiaallikatel põhinevaks ning elustiilide muutmine tarbimist ja jäätmeid vähendavaks. Üks viis muretsemise ja tegutsemise vahelise lõhe kahandamiseks on muuta keskkonnakäitumist puudutavaid näitlikke sotsiaalseid norme – teiste jätkusuutliku käitumise nägemine enda ümber innustab jäljendamist.[13] Sellest järeldub, et ikonograafia, mis asetab maailmalõpu koomilise narratiivi keskmesse inimese, kes on planeedi tuleviku enda hoole alla võtnud, võib veenda vaatajaid ka ise tegutsema, selle asemel et jahmunult paigal seistes planeedi möödapääsmatut traagilist lõppu ootama jääda.

    Kokkuvõtteks

    Viimane troop, mis näitab ohvreid lähedalt, isiklikus mõõtkavas, võib kõige suurema tõenäosusega inimeste meeli ja südameid liigutada, ent kliimamuutuste esile kutsutud avalikku reaktsiooni uurinud teadustööd järeldavad, et ainult kliimamuutuse ohvrite kujutamine on väga ebaefektiivne viis inimeste kaasahaaramiseks ja tegutsema julgustamiseks. Me vajame rohkem fotosid, mis näitavad inimesi tegelastena maailmalõpu koomilises raamistuses.

    Kõrgelt hinnatud Tuumateadlaste Infoleht (Bulletin of Atomic Scientists) on käivitanud Viimsepäevakella, mida keeratakse kord aastas, 1947. aastast alates. Analüüsides laiapõhjaliselt rahvusvahelisi suhteid ja suuremate ohtude arengut, annab see organisatsioon hinnangu, kui lähedal on inimkond enese põhjustatud maailmalõpule. 1991. aastal, Külma sõja lõpus, keerati Viimsepäevakella oluliselt tagasi, pelgalt kuuelt minutilt enne keskööd, kus see oli olnud 1988. aastast saadik, 17 minutile enne keskööd, sest et tuumasõjaoht hinnanguliselt vähenes. Nüüd aga seisab Viimsepäevakella osuti kahe ja poole minuti kaugusel keskööst, suuresti kliimamuutuste tõusva ohu pärast. Organisatsiooni ametlik teadaanne kuulutas: „2016. aasta jooksul globaalse turvalisuse maastik tumenes, kuna rahvusvaheline kogukond ei suutnud efektiivselt maandada põhilisi inimkonda ohustavaid eksistentsiaalseid ohte: tuumarelvi ja kliimamuutusi.“[14] Kuigi nende ohtude vahele võib tõmmata mitmeid paralleele ning kuigi nende fotograafiline kajastamine võimendab sarnasusi veelgi, on praegu olulisem kui kunagi varem mõista, et kummagi ohuga toimetulek nõuab drastiliselt erinevaid abinõusid. Esimene nõuab, et me pühenduksime olemasoleva tehnoloogia mittekasutamisele; teine jällegi, et me pühenduksime uute tehnoloogiate väljatöötamisele, mis suudaksid teha igaveseks lõpu meie sõltuvusele fossiilkütustest. Võimalik, et kõige targem lähenemine kliimadiskursuse seisukohalt on aktsepteerida ohtliku soojenemise möödapääsmatust ning keskenduda proaktiivsetele tegevustele, mis aitavad kogukondadel efektiivselt ja jätkusuutlikult uue olukorraga kohaneda.

    [1] See termin võeti esimest korda kasutusele 2000. aastal ning 2016. aastal tegi antropotseeni töögrupp ametliku ettepaneku kuulutada meie praegune geoloogiline ajajärk, holotseen, 1950. aastal lõppenuks (Rahvusvaheline Stratigraafia Komisjon pole seda ettepanekut küll veel vastu võtnud). Põhimõtteliselt tähistab antropotseeni tunnistamine pöördepunkti arusaamises, et kui varem määras inimajaloo kulgu keskkond, siis nüüd on inimtegevus jõud, mis suunab globaalset ökosüsteemi. W. Steffen, J. Crutzen, J. R. McNeill, The Anthropocene: Are Humans Now Overwhelming the Great Forces of Nature? Ambio, 2007, kd 36, nr 8, lk 614–621; B. Szerszynski, The End of the End of Nature: The Anthropocene and the Fate of the Human. Oxford Literary Review, 2012, kd 34, nr 2, lk 165–184. Vt ka P. Crutzen, E. F. Stormer, Kas me oleme jõudnud antropotseeni? Tlk A. V. Vikerkaar, 2016, nr 6, lk 49–52.

    [2] R. Nixon, Slow Violence and the Environmentalism of the Poor. Cambridge (MA), 2011.

    [3] H. Stock, In Between Modes. Language and Image in Printed Media. Rmt-s: Perspectives on Multimodality. Toim. E. Ventola jt. Amsterdam, 2004.

    [4] J. H. Newton, The Burden of Visual Truth: The Role of Photojournalism in Mediating Reality. Mahwah (NJ), 2001.

    [5] E. Burke, A Philosophical Enquiry Into the Origins of Our Ideas of the Sublime and Beautiful. London, 1757. Part I, section VII.

    [6] J. Haner, A Drone’s Vantage Point of a Melting Greenland. Times Insider, 26.10.2015. https://www.nytimes.com/2015/10/28/insider/a-drones-vantage-point-of-a-melting-greenland.html?_r=0.

    [7] W. Szymborska, Foto 11. septembrist. Rmt-s: Oma aja lapsed. Tlk H. Lindepuu. Laiuse; Põltsamaa, 2008, lk 76.

    [8] B. Zelizer, Remembering to Forget: Holocaust Memory Through the Camera’s Eye. Chicago, 1998; R. Hariman, J. L. Lucaites, Public Identity and Collective Memory in U.S. Iconic Photography: The Image of „Accidental Napalm“. Critical Studies in Media Communication, 2003, kd 20, nr 1, lk 35–66.

    [9] L. Lester, S. Cottle, Visualizing Climate Change: Television News and Ecological Citizenship. International Journal Of Communication, 2009, kd 17, nr 3, lk 929.

    [10] S. R. J. Sheppard, Visualizing Climate Change: A Guide to Visual Communication of Climate Change and Developing Local Solutions. London; New York, 2012.

    [11] M. Jackson, Glaciers and Climate Change: Narratives of Ruined Futures. Wiley Interdisciplinary Reviews: Climate Change, 2015, kd 6, nr 5, lk 489.

    [12] M. Kimmelman, Dutch Face Rising Seas. The New York Times, 16.06.2017.

    [13] K. Doherty, T. Webler, Social Norms and Efficacy Beliefs Drive the Alarmed Segment’s Public-Sphere Climate Actions. Nature Climate Change, 2016, kd 6, lk 879–884.

    [14] Doomsday Clock Statement. Science and Security Board. Bulletin of Atomic Scientists, 2017.

  • Inimlikum suhtumine loomadesse tulekul?

    Ilmunud Vikerkaares 1996, nr 1–2

    Piinlik küsimus

    Kas me oleme loomade suhtes humaansemad, kui olid meie vanemad? Küsimus võib tunduda üllatav. Mõne viimase aastakümne jooksul on kõneosavamad meist kahtlemata palju rohkem kui varem tavaks rääkinud ja mõtelnud meie kohustustest loomade vastu ning on üsna sageli ka toiminud nende uute mõtete kohaselt. Paraku on samal ajal peaaegu meie teadmata ühiskonnas pidevalt suurenenud – ja suureneb üha edasi – loomade tegelik ekspluateerimine. Kõige tähtsamaks teguriks on siin olnud toiduainete- ja karusnahatööstus, mis praegu avalikkuse silma alt eemal tohututes kogustes töötleb kõrgelt arenenud ühiselulisi loomi, suhtudes täieliku hoolimatusega nende loomusesse ja tunnetesse, otsekui oleksid nad elutud esemed. Traditsioonilises farmis oli loomade elu sageli muidugi raske, kuid sisaldas tingimata teatavaid mööndusi loomade loomulike soovide suhtes – mööndusi, mille moodne tehnoloogia on elimineerinud. Ma ei jõua tuua siin üksikasjalisi näiteid, kuid juhul kui mõni peaks arvama, et sellest probleemist on juba jagu saadud, tasub vahest mainida USAs hiljuti vastuvõetud seadust, mis lubab patenteerida uusi, inimese aretatud loomse elu vorme. Selle seaduse tagajärjed on juba hakanud ilmsiks tulema. Kommertsuuringud on praegu täies hoos. Juba on toodetud ülisuuri sigu, kes on osutunud artriidi ja kõõrdsilmsuse all kannatavateks kroonilisteks invaliidideks. Niisugused kõrvalekalded ei pruugi sugugi tingimata mõjutada loomade liha kvaliteeti, nii et nad ei takista selliste loomade tootmist. Kui tsiteerida – mitte mingit loomade heaolule pühendatud allikat, vaid Lihakaubanduse Ajakirja (Meat Trades Journal, London, 30. aprill 1987) – , ootavad meid “…kahekümne viie aasta pärast tõeliselt eriskummalised farmiõue-stseenid: tohutult paisunud taguotstega lihalehmad; määratute mõõtmetega sead kõrgema sordi peekoni jaoks; sulgedeta kanad. Kuna nende anatoomia oleks nii jämedalt moonutatud, siis funktsioneeriksid loomad elu alalhoidvate süsteemide abil. Viiekümne aasta pärast – “kasvajafannid”. Kasvaja on paisumine, mille on põhjustanud täiesti loomulike kudede ebanormaalne vohamine. See oleks väga tõhus lihatootmisviis, mis nõuaks vähe ruumi ja hooldust.”

    Teaduslike eksperimentidega seonduvad muidugi palju väiksemad arvud ja on olemas ka mõningane kontroll loomade kohtlemise üle katsetel. Kuid üldjoontes on olukord samasugune ja teatud aspektidest võib seda pidada isegi halvemaks. Esiteks eksperimenteeritakse endiselt küllalt palju primaatidega. Teiseks, kuna teadusel on teenitult kõrge moraalne maine kui tegevusel, mis kujutab endast meie tsivilisatsiooni üht hiilgavamat ja üllamat külge, siis on teaduse enese maine tõttu seda rahutusttekitavam, kui ta kasutab toiminguid, mis tööstuse ja äri valdkonnas ei tundukski nii kummastavad.

    Seda esile tuues ei lähtu ma mingist iseäralikust, ebarealistlikust, ekstsentrilisest isiklikust vaatevinklist. Ma püüan hoopis juhtida tähelepanu ühele ebakõlale meie ajastu tundlikkuses. Loomade kalgi ekspluateerimise jätkuv kasv leiab aset ajal, mil meie reaktsioon nii üksikute loomindiviidide kui looduse suhtes tervikuna muutub üha tundlikumaks ja aktiivsemaks. Niisiis eksisteerib nüüd palju suurem lõhe kui üheski varasemas kultuuristaadiumis selle viisi vahel, kuidas enamik meist lubaks kohelda konkreetset looma teda enda ees nähes, ja selle viisi vahel, kuidas me laseme kohelda hiigelsuuri loomade hulki meie silma alt eemal. Niisugused ebakõlad mõtete ja tegude vahel on moraali ajaloos väga tähendusrikkad. Nad kutsuvad esile sügava ebamugavustunde ja reaalsed raskused praktiliste küsimuste arutamisel.

    Üheks silmanähtavaks näiteks on need häirivad tunded, mis tekkisid tundlikes ja rafineeritud ühiskondades, kus eksisteeris orjapidamise traditsioon. Ma arvan, et analoogiliselt nendele olukordadele hakkab ka nüüd kerkima pinnale paljude inimeste ebamugavustunne ühe konkreetse anomaalia suhtes. Eriti loomaarste on see ebakõla sageli hämmastanud. Selles kontrastis on ju midagi ilmselgelt kummalist: ühelt poolt murelik ja vastutustundlik hoolitsus, mida sageli näitame üles oma lemmikloomade suhtes, ja teiselt poolt meie suhtumine teistesse vägagi samasugustesse loomadesse – näiteks sigadesse, kes on umbes niisama seltsivad, ettevõtlikud ja intelligentsed kui koerad ja kassid. Üldiselt on meie praegune kõlblus oma olemuselt humaanne – see tähendab, et ta võtab kannatusi ja kannatuste põhjustamist väga tõsiselt. Ta ei heida – nagu on teinud mõned varasemad kõlblused – valu ja viletsust lihtsalt kõrvale kui pisiasju või siis kui moraalselt kasulikke proovilepanekuid, maise elu paratamatut ja isegi väärtuslikku koostisosa. Ja niisiis: kas on sellel äärmiselt intellektuaalsel ja moraalselt teadlikul ühiskonnal olemas päris rahuldavat seletust sellele, miks kohtleb ta eri sorti loomi erinevalt?

    Poleemika vabanemine traibaiismist

    Juba ainaüksi seesuguse anomaalia tähelepanemine ja selle üle rahutuks muutumine on iseendast kasulik kogemus. Igasugune moraalne edenemine saabki teoks sääraste ebajärjekindluste valuliku äratundmise kaudu, mis ajapikku viib järkjärgulise, sageli vastumeelse tunnistamiseni, et asju tuleb kuidagimoodi muuta. Nii oli ka orjapidamise puhul: küsimused nagu “miks tuleb orja last kohelda nii erinevalt tavalisest lapsest?” imbusid vähehaaval läbi inimeste kaitsemehhanismidest ja viisid lõpuks tegudeni. Kui see hakkab juhtuma, saab võimalikuks ühiskondlike jõudude tervitatav ümbergrupeerumine, ja ma arvan, et loomade küsimuses ongi see hakanud toimuma. Enam ei ole tegu lihtsa, otsekui suguharudevahelise konfrontatsiooniga, kus ühel pool on kogu olemasoleva praktika lahinguvalmis kaitsjad ning teisel pool selle ründajad, kellele automaatselt pannakse külge veidriku silt. Selle asemel hakkab tekkima palju huvitavam ja konstruktiivsem vaidlus selle üle, mida teha järgmiseks. Peaaegu kõik on nüüd nõus, et mõned asjad on valesti; küsimus on selles, kust alustada nende muutmist ja kui kaugele minna. Kuid selleks et alustada, ei pruugi me oodata, kuni oleme lahendanud küsimuse “kui kaugele minna”. Nii nagu teistegi muutuste puhul – selle võib otsustada hiljem.

    Minu mulje on, et loomade kohtlemise küsimuses liigub avalik arvamus õige kiiresti mainitud konstruktiivsemas suunas. Eriti rõõmustav tundub, et märkan seda sündimas teadlaste, eriti nooremate seas. Selle asemel et tõmbuda automaatselt kaitsesse, kui kostab mingisugustki kriitikat küsitavate eksperimenteerimismeetodite vastu, tunneb nüüd üha suurem arv teadusliku haridusega inimesi ise niisuguste asjade pärast rahutust ning on valmis võtma enda kätte initsiatiivi nende muutmiseks. Selle asemel et ignoreerida mis tahes kriitikat kui teadusevastaste fanaatikute väljamõeldist, on paljud neist ise märganud, et ebahumaansed eksperimenditehnikad on sageli tarbetud ja mõnikord ka teaduslikult vigased. Pealegi nad mõistavad, et vältida motiveeritud süüdistusi brutaalsete meetodite kasutamises on tähtis teaduse enese huvides. Kuna ka laiema avalikkuse seas leidub tänapäeval palju rohkem hästiinformeeritud kriitikuid kui varemalt, saab võimalikuks vähem konfrontatsiooniline ja pigem koostööle orienteeritud lähenemine reformidele. Selle asemel et jäigalt jaguneda kahe alternatiivi – “mitte mingeid eksperimente” ja “kõik olemasolevad eksperimendid” – vahel, on meil nüüd kergem töötada selles suunas, et teha olemasolevad eksperimendid humaansemaks, vähendada nende arvu ja mõelda uuesti läbi see moonutatud intellektuaalne tagapõhi, mis on vahel lasknud pidada väga suurt hulka niisuguseid eksperimente tarvilikuks. Või siis loomaaedade puhul – võime hoiduda jäigast konfliktist: “kõik olemasolevad loomaaiad” või “mitte mingeid loomaaedu”, näidates ära loomaaiapidamise head ja halvad meetodid ning töötades selle heaks, et teha halvad loomaaiad paremaks, või kui tõesti vaja, siis sulgeda nad.

    Sel moel, vältides lihtsat suguharude konflikti, tekib sageli võimalus leida nutikaid alternatiive, mis suuresti leevendavad eksisteerivat kurja. Näiteks võib tuua Jane Goodalli praeguse Šimpan-zoo Projekti USAs. Projekti eesmärgiks on koondada šimpansid erinevatest loomaaedadest kokku suuremateks kolooniateks, kus betoonpuuride asemel on looduslähedasemad tingimused. Muuhulgas varustataks materjaliga ka uurimisjanuseid etolooge, ent eeskätt saaksid šimpansid võimaluse hinge tõmmata: ülejäänud osa oma teenimatust eluaegsest vangistusest veedaksid nad sisuliselt mugavas lahtises vanglas. Kuna niisugused loomaaiasõltumuslikud loomad pole võimelised edukalt metsikutesse elutingimustesse naasma, on raske neile paremat saatust leida. Niisamuti on liha ja teiste toiduainete puhul olemas palju viise, kuidas pidada loomi vähem haletsusväärsetes tingimustes, isegi kui nad lõppude lõpuks ikkagi tapetakse. Kuna mitte mingil moel pole võimalik kõiki inimesi otsemaid taimetoitlasteks muuta ja kuna paljud inimesed on tänapäeval valmis humaansemalt toodetud liha või muna- de eest pisut rohkem maksma, siis on see lootustandev tee, kuidas kohe ja otseselt vähendada massilist mõttetut viletsust.

    Kompromissi tähendus

    Mõnede reformijate arvates on säärased meetodid liiga aeglased. Kuid meie jaoks on küsimus kahtlemata selles: kui sina oleksid loom, kelle meie määratu suur ja hirmuäratav sotsiaalne masin on juba kinni püüdnud, kas sa siis tahaksid, et sinu huvide eest võitlevad inimesed püüaksid kaasa aidata seda sorti lahendustele? Või eelistaksid sa, et nad ei nõustuks mingite sääraste poolikute abinõudega ja ootaksid hetke, mil kogu see vastik värk pühitakse minema üheainsa puhastava plahvatusega? Loomade vaatenurgast ei tundu plahvatuse-variant eriti veenev. Inimesed, kes pooldavad niisugust varianti, võtavad seda kui moraalset imperatiivi, kui printsiipi, mis välistab kompromissi ja kehtib sõltumata mis tahes pragmaatilistest hinnangutest oodatavate tagajärgede kohta. Tundub aga, et selline lähenemine iseenesest ammutab suure osa oma jõust just teatavast usust niisugustesse tagajärgedesse – usust, et (nagu Marx arvas) aeglasemad, järkjärgulised reformimismeetodid ei tööta. Tegelikult näitab edukaks osutunud reformide ajalugu, et nad võivad töötada ja on seda ka teinud palju sagedamini kui äkilise, totaalse ümberpööramise katsed. Eriti neil juhtudel, kui reformimist vajab peen ja komplitseeritud institutsioon nagu näiteks eksperimenteerimisega seonduv teaduslik praktika, ei saa kasulikud muutused kuidagimoodi sündida ilma nende inimeste kaasabita, kes selle praktika toimimist mõistavad. Just seepärast ongi oluline, et teadlased kõnealusest tööst osa võtaksid ja et teadusvälised aktivistid oleksid valmis nendega koostööd tegema.

    Mõnes mõttes on siis äärmuslikult kompromissitu lähenemine reformidele ekslik. Ometi on tal oma tähtsus ja väärtus, mida ei maksaks unustada. Ta rõhutab üht olulist punkti, mis puutub häälestusse ja hoiakusse. Ta ütleb meile, et toimub palju kohutavaid asju. See on tõsi, ja sellepärast peaksime, nagu teistegi reformide puhul, kompromissidega nõustudes teadma, et tegu on ainult kompromissiga, ning peaksime jätkuvalt vaatama sellest kaugemale. Inimlike asjade puhul on säärane laiem nõue väljaspool vaidlust, sest peetakse iseenesestmõistetavaks, et inimolendid peaksid saama palju parema elu osaliseks, kui enamik neist tegelikkuses saab, nii et alati on kohane püüelda kõrge ja kauge ideaali poole, kaugemale, kui on lootust otsekohe saavutada. Ent teiste olendite puhul ei pea mitte kõik seda nii ilmseks. On neid, kes ütlevad, et me ei peaks tõsiselt muret tundma mitte kellegi muu kui ainult inimeste pärast. Ning viimasel ajal on rünnatud ka teisest suunast: on neid, kes ütlevad, et muretsemine loomade pärast on liiga kitsas eesmärk, sest meil tuleb tunda muret kogu biosfääri pärast.

    Kes on meie ligimesed?

    Niisiis on küsimus “mis liiki olendite ees on meil kohustusi?” väga kasulikul moel uuesti kaalumisele võetud. Kaks äsjamainitud rünnakut omamoodi kenasti tasakaalustavad teineteist. Kuid neid ei saa siiski lihtsalt jätta teineteist annulleerima. Kummalgi neist on oma mõte, ja nende ühiseks tulemuseks on üleskutse mõelda uuesti radikaalselt läbi kogu meie suhe planeediga, millel elame. See uuesti läbimõtlemine on nüüd alanud ja nõuab meilt kõigilt ilmselt suurt tähelepanu, kui tahetakse, et tema mõju oleks õigeaegne ja aitaks päästa maailma tõsisest hädast. Sellel, mida võiks nimetada “eksklusiivhumanismiks” – usul, et ainult inimolendid on olulised – on sügavad juured meie kultuuritraditsioonis ja ta on seotud paljude asjadega, mida selles traditsioonis on kõrgelt väärtustatud. Kõnealune usk oli algusest peale olemas kristluses, mis nägi küllaltki palju vaeva, et pisendada varasemaid juudi ideid ühtsusest ülejäänud loodusega. Protestantism viis selle pisendamisprotsessi veel kaugemale, puhastades areeni draama jaoks, mille osalisteks on ainult inimene ja Jumal. Ent veelgi kaugemale arendas seda valgustus – kogu 17. ja 18. sajandi mõtlemisskeem, mis seadis kõlbluse keskmesse lugupidamise Mõistuse vastu, mida peeti ainuüksi inimesele omaseks võimeks. Nagu korduvalt selgeks tehti, ei pruukinud seda laadi Mõistust tingimata olla isegi mitte naisel, veel vähem siis loomal. Isegi Jumal taandus nüüd areenilt ja sinna jäi ainult Lääne inimene, imetlema oma intellekti hiilgavas üksinduses.

    Huvi niisugune tohutu keskendumine inimese intellektuaalsetele saavutustele on meie mõtlemises endiselt nii määrav, et meil on raske seda üldse kritiseeridagi, rääkimata sellest, et teha seda ausalt. Kuid viimase poolsajandi jooksul on mainitud hoiaku puudused muutunud üha silmanähtavamaks. Muidugi tuleb seda, mis inimsuse juures head on, ülistada ja kalliks pidada. Aga kui seda püütakse teha kõike muud ohvriks tuues – lõigates inimsuse tema kontekstist välja, heites kõik mitteinimeseliku ja mittemõistusliku väärtusetuna kõrvale –, siis säärane projekt ei tundu tänapäeval enam isegi mitte mõistuspärane, realistlikkusest rääkimata. Niisugune muutus meie hoiakutes pole veel kaugeltki lõplik. Kuid ta on kahtlemata hakanud avaldama mõju kõigile nendele ideedele, millega me elame.

    Füüsikalise poole pealt hakkavad säärased asjad nagu metsade hävitamine ja merede saastamine nõudma enesele isegi nende tähelepanu, kes on kõige kaitstumad. Mitte ükski inimene, kes tõsiselt jälgib, mis maailmas toimub, ei saa enam pidada inimtehnoloogiat kõikvõimsaks, ehkki mõned majandusteadlased teevad endiselt vapralt katset ses suhtes möödanikus elada. Ja psühholoogilise külje pealt on saanud hirmuäratavalt selgeks, et niisugune lähenemine, mis võtab inimest kui paljast intellekti, on invaliidistavalt kitsas. Nendele suurtele muudatustele saab siin heita ainult kiirpilgu, kuid peaks vist olema selge, mis järeldub siit meie praeguse teema jaoks. Mure loomade kannatuste pärast, mida meie ühiskonnas oli kombeks pidada vähetähtsaks, üsna ekstsentriliseks huviks, mis polnud seotud suguharu ametliku moraaliga, paistab nüüd ühel palju avaramal tagapõhjal, kus ta ei tundu enam üldse ekstsentriline. Teda ei varjuta enam kujutlus, nagu oleksid inimesed ainsad väärtuslikud asjad maa peal ja nagu peituks nendegi väärtus ühesainsas spetsiaalses väljavalitud elemendis – algul kristlikus hinges, hiljem intellektis. Nood ise on nüüd äärmiselt ekstsentrilised moraaliideed – tegelikult fanaatilised kinnismõtted, mida on väga raske kaitsta, kui kord on lakatud neid endastmõistetavaks pidamast.

    Tänapäeva moraalis on need kitsarinnalised ja meelevaldsed kujutlused suurel määral asendunud kahe loomadele palju soodsama ideega. Nendeks on utilitarism ja mõte inimese ühtsustundest muu loodusega. Utilitarism on vaatekoht, et moraali ülesandeks on eeskätt kaasaaitamine õnnele ja kannatuste leevendamine. Kuna loomad võivad kannatada nagu inimesedki, siis on utilitaristid alates oma esiletõusust 18. sajandil kõhklematult lülitanud nad moraali valdkonda. Mis puutub ühtsustundesse muu loodusega, siis näib see olevat miski, mis on arvatavasti hädavajalik meie psüühilisele tervisele. Meie viimase aja traditsiooni võimetus selle eest hoolitseda on kahtlemata üks põhjus, miks praegu on populaarsed mitmesugused Ida religioonid, kus sellisel ühtsustundel on harilikult kindel koht. Ometi pole mainitud tunne võõras ka meie oma traditsioonile. Sellest võivad tunnistust anda Aristoteles ja Hegel, Blake ja Wordsworth, Darwin ja Walt Whitman. Vastupidi, see tunne on midagi sellist, mille eksklusiivhumanismiga liialdamine on alles viimasel ajal meie traditsioonist välja tõrjunud. Nii judaism kui kreeka mõtlemine mõistsid täielikult selle ühtsustunde tähtsust, ja ta oli aktiivselt olemas katoliiklikus traditsioonis, enne kui protestantism ja mõned teised tegurid sundisid ta põranda alla minema. Ühtsuse-ideel on muidugi ka väga sügavad teaduslikud juured, ta on vaimusuguluses evolutsiooniteooriaga ja Darwin ise rõhutas teda tugevasti.

    Teadlased ja nende hõimlased

    Teadlaste positsioon on selles küsimuses äärmiselt huvitav. Moodne bioloogia annab neile hulgaliselt alust inimese ja teiste loomade vahelise pidevuse rõhutamiseks ning eksklusiivhumanistliku kõrkuse hukkamõistmiseks. Darwini päevadest saadik on arvukad detailsed neuroloogilised uurimused näidanud, kui suur see sugulus ja pidevus tegelikult on. Õigupoolest on nii, et kui teadlased poleks uskunud, et see sarnasus on väga ga suur, siis poleks ju üleüldse tekkinudki kaalutlusi, mis on aluseks paljudele eksperimentidele – eriti primaatidega tehtavatele eksperimentidele. Selle kõige tähelepanemine peaks soodustama katseloomade huvide arvessevõtmist. Teisest küljest aga: 18. sajandi joobumus intellektist kui ülimast inimlikust võimest mängis silmapaistvat rolli moodsa teaduse arengu ergutajana, ning too joovastus annab teadusele endiselt lihtsaima õigustuse olemasoluks ja oma finantseerimisnõudluste esitamiseks.

    Katseloomade kohtlemise küsimuses niisiis põrkuvad omavahel need kaks kaalutlustekomplekti. Oluline on juurelda, mil määral on kumbki neist teadusliku hoiaku hädatarvilik osa. Meil kõigil, kuid eriti teadlastel, tuleb päris kõvasti mõelda kummagi idee tähenduse üle, ja kui me siiski otsustame kaasa minna nende mõlemaga, siis tuleb töötada selle kallal, et leida võimalus, kuidas lepitada omavahel kummagi lähenemisviisi väärtuslikke elemente. Vivisektsiooni vihanud Darwin ja selles väljakutsuvalt hiilanud Claude Bernard on tüüpilised näited neist äärmuslikest positsioonidest, mida antud küsimuses võeti üheksateistkümnendal sajandil. Tulemuseks oli katastroofiline vihavaen ja osapooli lepitav sild on senimaani lõpuni ehitamata.

    Ometi on tänapäeval selgeks saamas, et kuidagimoodi tuleb meil see sild rajada. Bernard’i kombel kogu küsimus ülbelt kõrvale heita ei ole tänapäeval enam niisugune lahendus, millel võiks meie jaoks mingit moraalset sisu olla, seda enam, et anesteetika areng on kõrvaldanud peamised praktilised kaalutlused, mis sundisid teda kõnealust seisukohta omaks võtma. Süümega inimesed Läänes lihtsalt enamalt jaolt ei arva enam, et pole üldse oluline, milliseid julmusi inimesed loomade kallal toime panevad, ehkki mõnes teises kultuuris võidakse nii arvata, ja meie endigi kultuuris on seda seisukohta kaitsnud veel nii hilise aja filosoofid kui Spinoza (Eetika, IV osa, propositsioon 37, märkus 2). Ja see muutus ei ole tingitud lihtsalt moest. See on osa üldisest väärtusnihkest, kontseptuaalsest revolutsioonist, milles (nagu juba öeldud) humaanne käitumine ja tundlik hoiak kannatuste suhtes on saanud meie moraalse maailma keskseteks elementideks. Kooskõlas sellega ka inimesed, kes tänapäeval õigustavad niisuguste kannatuste põhjustamist, enamasti mitte lihtsalt ei ignoreeri hoolimatult kõiki vastuväiteid, nagu see näis veenev veel Bernardile ja Spinozale, vaid esitavad palju väiksema mastaabiga õigustusi prioriteedi-terminites. Tunnistatakse, et loomadel on meile mõningaid pretensioone, mille aga üldiselt kaaluvad üles inimlikud pretensioonid.

    Kaalukausil

    See on paindlikum lähenemine, niisiis tuleb ta üksikasjalisemalt välja töötada. Me küsime kohe: kas on see alati nii? Kas inimese iga pretensiooni tuleb eelistada teise liigi igale pretensioonile juba seepärast, et tegu on inimese pretensiooniga, või on olemas ka mingi libisev skaala? Näiteks. Eskimod söövad hülgeid just niisamuti nagu hülged söövad kala, ning tapavad jääkarusid just niisamuti nagu karud võivad tappa neid – sest et see on nende ainus viis ellu jääda. Ning selles võrdsete võitluses võime küll toetada omasuguseid. Kuid kas me peame laiendama seda toetust ka soojade rõivastega kaetud jõukatele inimestele, kellel lihtsalt tuleb tuju kanda hülgenahast mantlit või omada esikus täistopitud karu? Pole vähimalgi määral selge, miks me peaksime seda tegema. Lõppude lõpuks ei pea me ju välja vabandama iga halba tegu, mille on pannud toime isegi meile väga lähedased inimestest sugulased, lihtsalt sel põhjusel, et nad on meie sugulased. Olemasolevate tavade kaitsjad näivad aga sageli endiselt toetuvat jõulisele inimese prioriteedi printsiibile, mis paneks meid kõikidel juhtudel saatma teisi loomi järjekorra lõppu. Nii näiteks süüdistatakse loomakaitsjaid selles, et nad raiskavad hoolimatult ressursse, mida oleks tulnud kasutada inimeste heaks. Muresse endassegi suhtutakse õigupoolest vahel kui nappi ressurssi, allikasse, millest ainult inimestel on õigus ammutada.

    Huvitav on tähele panna, et niimoodi saab tõkestada peaaegu kõiki kasulikke tegevusi maailmas – põhjendusega, et alati on olemas midagi veel kasulikumat, mida oleks tulnud eelistada. Nii näiteks kui teeme ettepaneku aidata teatavat täiskasvanute rühma, võidakse vastu vaielda, et nende laste vajadused on tähtsamad, miks me ei alusta neist? Kui teeme aga seda, võidakse meid süüdistada selles, et me ei alustanud vanadest, või pimedatest, või puuetega lastest, või võib-olla hoopis eriti andekatest lastest, kes tulevikus on kõige paremini võimelised aitama teisi… ja nii edasi.

    Siin on üks pisut hullumeelne viga, mis väärib tähelepanu. Osalt seisneb see ühe juba mainitud tõsiasja ignoreerimises, nimelt et kuskilt tuleb meil alustada. Ent palju hullem on eeldus, nagu oleks meist igaühel võimalik anda ainult väga piiratud kogus abi – ütleme üks liiter – ja et seda liitrit ei saa me enne välja kallata, kui oleme leidnud olukorra, mille absoluutne prioriteetsus on kindlaks tehtud. Kuna me aga ei saa kunagi olla kindlad, kas oleme ikka leidnud selle erilise, kõigist kõige halvema olukorra, siis on tagajärjeks see, et lakkame üldse midagi tegemast. Nii et isegi kui meie ressursid oleksidki tõepoolest piiratud selle üheainsa liitriga, olnuks ilmselgelt palju parem lahendus, kui igaüks meist kallanuks oma liitri välja esimesel pakilisel juhul, mida nägi. Kuid muidugi ei ole meie ressurssid tegelikult niimoodi piiratud. Igal toimival ühiskonnal on olemas suured sisemised reservid abivajajate jaoks. Tegelikult on enamikul ühiskondadest kombeks lasta suurel osal oma ressurssidest raisku minna ja kasutada osa neist asjade tarvis, mis on otseselt kahjulikud. Mis puutub muresse, siis on ta nagu teisedki tunded midagi, mis kasvab ja areneb seeläbi, et teda tarvitatakse, niisama nagu musklid, mitte aga mingisugune väike naftapuurauk, mis kohe tühjaks jookseb, niipea kui teda vaid kasutatakse. Ajalugu näitab tegelikult, et enamik silmapaistvaid loomade huvide eest võitlejaid on ühtlasi võidelnud ka õnnetus olukorras inimeste eest – Wilberforce, Bentham, Mill, Shaftesbury ja Bernard Shaw.

    Selge peaks olema ka see, et idee kõigi abivajajate paratamatust konkurentsist on ekslik. Ühe rühma aitamine aitab sageli ka teist – nagu näiteks äsjamainitud vanemate ja laste probleemi puhul, keda kahtlemata polegi võimalik eraldi aidata. Teine hea näide on taimetoitlus, mis ei ole sugugi, nagu inimesed sageli arvavad, inimeste huvide ohvrikstoomine loomade huvidele. Enamikku sellest toidust, mis praegu söödetakse loomadele, et toota liha, võiksid inimesed ka otse süüa, ja kui nii tehtaks, toidaks see ära määratult suurema hulga inimesi kui praegu, mil ta kaudset teed liikudes toidab ära ainult mõned. Ka inimese tervise huvisid ei teeni lihasöömine pooltki nii hästi kui oli kombeks arvata. Need on kõik tüüpilised näited sellest, kuidas erinevate rühmade huvid võivad ühtida niisama sageli, kui nad võivad omavahel konkureerida.

    Muidugi tuleb meil sageli tõesti valida konfliktsete vajaduste vahel ning kasutada mitmesuguseid printsiipe, mis aitaksid meil otsustada, milline neist vajadustest on hetkel kõige tungivam. Kuid eksklusiivhumanismi nõrgenemine võtab ära selle väga algelise kaalukausi, millel neid küsimusi oli kombeks kaaluda. Enam lihtsalt ei ole ilmselge, et inimese mis tahes, ükskõik kui nõrk huvi kaalub üles mis tahes teise, ükskõik kui tugeva huvi. Meile ei ole jäänud nüüd mitte ainult hoopis teistsugune printsiipide kogum, vaid on ka sügavad kahtlused võistlusmudeli enese suhtes. On alust kahtlustada, et oleme möödanikus olnud liialt valmid eeldama, et huvide konflikte ei ole võimalik nende lepitamisega lahendada. Uus ökoloogiline lähenemisviis on järk-järgult hakanud meie tõrksatesse linlasepeadesse taguma tõde, et alati huvid ei võistle omavahel. Adam Smith ei saanud asjale pihta. Loomade huvid, või ka inimeste huvid, ei konkureeri üldiselt metsade või jõgede huvidega, vaid on neist sõltuvad. Loomad vajavad elukeskkonda ja elukeskkond vajab loomi. Isegi see kõige ebamugavam ja pealetükkivani eluvorm, Homo sapiens ise, on osa ökosüsteemist ega saa temata läbi. Projekt, kus inimene järgib ainuüksi omaenda huvisid, võisteldes ülejäänud loodusega, on läbi proovitud ja on läbi kukkunud.

    Inglise keelest tõlkinud Tiiu Hallap

    Mary Midgley, Towards a more humane view of the beasts? Rmt-s: The Environment in Question: Ethics and Global Issues. Ed. by D. E. Cooper and J. A. Palmer. New York, London: Routledge, 1992. Lk 28-36.

Vikerkaar