Arhiiv

Seksitöö kaob selsamal päeval, mil me kaotame kapitalismi – see kaob ühes ülejäänud palgatööga. Siis, solidaarsusmajanduses, töötame me vabast tahtest ja mitte sundusest ennast ja teisi üleval pidada. Ja, noh, mõned inimesed seksivad. Ja mõned seksivad palju.
Seniks rääkigem tööjõu õigustest.

Seksitöö Projektide Ülemaailmne Võrgustik on organisatsioon, mille on oma õiguste kaitseks loonud seksitöötajad üle kogu maailma.

(Sümboliks on punane vihmavari. Juhtlause ütleb: „Ainult õigused võivad peatada ülekohtu.“)

Sellest siin ei tule, nagu vahest juba märkasite, neutraalne kirjatükk. Aga milline kirjutis seksitööst oleks neutraalne? Seksitöötajate õigused on pakiline küsimus, kuna üha enam inimesi vajub vaesusse, kaotab kodud, neid saadetakse välja, ahistatakse, vägistatakse ja saadetakse surma kõikjal maailma päevapoliitikas valitsevate, inimkaubandusega võitlevate kampaaniate sildi taha varjunud prostitutsioonivastaste tegevuskavade ja initsiatiivide tagajärjel. Inimkaubandusvastane sõda käib täistuuridel ja tagajärjed on katastroofilised.

Selles artiklis uuritakse inimkaubandusvastase tööstuskompleksi ja päästetööstuse põhiprintsiipe, tulemusi ja selle kohta tehtud kriitikat. Inimkaubandusvastased narratiivid on Eestis nagu ka ülejäänud Lääne meedias väga domineerivad. Nende populaarsus ja ulatuslik toetus vasakpoolsete seas on murettekitav. Minu kirjutise eesmärgiks on vaidlustada neid narratiive tööjõu õiguste perspektiivist.

Seksitöötajate õigused on pakilise tähtsusega teema, kuivõrd me seisame silmitsi sellise paradoksiga: parajasti ajal, kus mõned suured ja auväärsed rahvusvahelised organisatsioonid – eesotsas Amnesty Internationaliga – on jõudmas kokkuleppele, et seksitöö dekriminaliseerimine on parim tee inimõiguste järgimiseks ning vaesuse ja väärkohtlemise vastu võitlemiseks, tegelevad üha enamad maad selle asemel seksitöö kriminaliseerimisega ning piirikontrolli ja immigratsioonivastaste tegevuskavade peitmisega inimkaubandusvastaste meetmete sildi taha.

Veel enam, seksitöötajate kogukondadelt oleks meil väga palju õppida: vastupidavuse, äärealadel ellujäämise, õigusliku ja rahalise ebakindluse ning kogukondade ülesehitamise alal. Need on oskused, mida meil kõigil tulevasel ajal hakkab vaja olema. Töötajad on igal pool raskustes. On aeg hakata vastu panema.

*
Mis on seksitöö? „Seksitöö“ on termin, mille seksitöötajad on valinud viitamaks oma tööle – klientidele seksuaalteenuste pakkumisele –, eesmärgiga eemalduda moraliseerivatest hinnangutest, mis seostuvad nende töö tähistamiseks traditsiooniliselt kasutatud terminiga „prostitutsioon“. Seksitööd võib pidada osaks teenindussektorist, aga ka teatud tüüpi reproduktiivsest tööst, mis on vajalik tootliku jõu alalhoidmiseks. Säärasena on see tihti alahinnatud, tasustamata ning feminiseeritud. Nagu Keith Hart esile toob: üks seksitöö „patte“ on millegi erasfääri kuuluva, kus seda rahaliselt ei tasustata, välja avalikku ruumi viimine ja monetiseerimine.^[1] Selles mõttes – püüdena monetiseerida teenust, mida abielunaised kodumajapidamises traditsiooniliselt on pakkunud tasuta – on seksitöötajate kitsikus sarnane sellega, millele viitab Silvia Federici loosung „Palka kodutööde eest!“.^[2]

Seksitöö alla kuulub lai valik teenuseid. See näiliselt ilmselge tõik vajab rõhutamist, et luua vastukaal monoliitsele ja reduktsionistlikule käsitusele seksitööst. Ükskõik kas seksitöötajad esinevad kaamera ees, tegelevad telefoniseksiga, tänavapõhise tööga või töötavad professionaalse dominatrix’ina või pornograafilistes etendustes, kasutavad nad katusterminit „seksitöö“, et näidata üles omavahelist solidaarsust, seista vastu „hoorarhiale“^[3] ning rõhutada vaba valikut ja professionaalsust. Lõppude lõpuks on sõna „seksitöötaja“ üsna naeruväärne solvang, kui mõelda nendele arvukatele sünonüümidele, mida meie seksisse äärmiselt negatiivselt suhtuvates keeltes solvangutena kasutatakse. Ja kes suudaks ette kujutada pilti, kuidas mõnes bordellis haarangut tegev päästesalk läheb „päästma“ professionaalset dominatrix’it? Neoabolitsionistid muidugi kasutavad väga erinevat keelt.^[4] Kuna sõnad loevad,^[5] on termini „prostitueeritud naine“ esinemine lihtsaks rusikareegliks, mille järgi ära tunda neoabolitsionistlikku või SWERF-i^[6] teksti.

Seksitöö reguleerimiseks kasutavad riigid kolme lihtsat raamistikku, mida tihti omavahel segi aetakse ja vääriti mõistetakse: kriminaliseerimist, legaliseerimist ja dekriminaliseerimist.^[7]

Kriminaliseerimine on paljudes maades ülekaalukalt levinud õiguslik raamistik. Selle raames peetakse kõiki seksuaalteenuste müümise akte ebaseaduslikeks ning neid pakkuvat isikut – nagu ka klienti ja kolmandaid osapooli – võib kohtulikult vastutusele võtta, mille tagajärjeks on trahvid, vangistus ja väljasaatmine, aga ka häbimärgistatus, ahistamine, väärkohtlemine ja vägistamine. See tekitab seksitöötajatele lugematuid probleeme, kuna nad on sunnitud töötama väljaspool sotsiaalkindlustussüsteemi, omamata ligipääsu terviseteenustele või võimalust otsida võimudelt kaitset juhul, kui langetakse mõne kliendi, vahendaja või riigivõimu poolt toime pandud kuriteo ohvriks.

Arvestades kriminaliseerimise kahjuliku mõjuga seksitöötajate elule on mõned riigid hakanud rakendama osalise kriminaliseerimise mudelit – ehk Rootsi mudelit – või legaliseerimist.

Rootsi ehk Põhjamaade mudel, mis kehtestati algselt aastal 1999, levib järjekindlalt tänu tugevale neoabolitsionistlikule Euroopa lobile ja hakkab köitma mõningaid hääli Eestiski. See mudel dekriminaliseerib seksuaalteenuste müümise ning kriminaliseerib nende ostmise (kliendid) ja seksitööle kaasaaitamise (kolmandad osapooled). Selle mudeli pooldajad reklaamivad seda kõige tõhusama teena prostitutsiooni vähendamiseks (mitte seksitöötajate elu parandamiseks), seksitöötajaid samas „kaitstes“ ning ohvriteks tembeldades. Sellest mudelist tärkavate probleemide kohta on juba palju kirjutatud,^[8] kuid kokkuvõte on järgmine: seksitöötajatele sellest abi ei ole. See sunnib seksitöö hämaralasse ning teeb ülimalt ohtlikuks, kuivõrd neid ähvardab suurem risk jääda kodutuks või saada väärkoheldud eluaseme üürileandja poolt, keda võidakse näiteks süüdistada kupeldamises. Samuti ähvardab neid oht sattuda ise kohtu alla, kui nad juhtumisi koos töötavad või elavad, sest siis võidakse neid süüdistada üksteise „kupeldamises“.

Samas legaliseerimine tähendaks mitmesuguste riigipoolse kontrolli vormide kehtestamist seksitööle regulatsiooni abil, mis on üldjuhul palju ulatuslikum kui kontroll enamiku teiste tööhõive kategooriate üle, ja seda tihti viisidel, mis haavatavate inimeste marginaliseerumist põlistavad. Kontrollimehhanismid võivad olla erinevad, kuid tüüpjuhul hõlmavad need registreerimist, regulaarseid kohustuslikke tervisekontrolle ja tööpiirkondade määratlemist (millest väljaspool seksitöö on illegaalne). Need nõudmised tähendavad, et legaliseeriva raamistiku sees kriminaliseeritakse paljusid seksitöötajaid endiselt, sest nad ei vasta riigi seatud nõudmistele.

Üheks näiteks legaliseerivast mudelist on Ameerika Ühendriikide Nevada osariik,^[9] kus seksitöötajad tohivad töötada ainult litsentsitud bordellides, peavad läbima kohustusliku iganädalase suguhaiguste kontrolli (STD testing), neid võib kriminaalkorras süüdi mõista, kui nad on HIV-positiivsed, ning nad peavad tihti elama bordelli territooriumil ja maksma omanikule peale üüri- ja toidukulude veel 40–50% oma sissetulekust. Paljud seksitöötajatele legaliseeriva raamistiku all peale surutud tingimustest on vastuolus inimõiguste ja kodanikuvabadustega.

Legaliseerimine jätab seksitöötajad ohtu paljuski samamoodi, nagu seda teeb kriminaliseerimine. Hoolimata kriminaliseeriva ja legaliseeriva raamistiku nii silmatorkavast sarnasusest aetakse aga avalikus ja poliitikasfääris legaliseerivat raamistikku tavaliselt segamini dekriminaliseeriva raamistikuga.

Seksitöötajad on pikka aega võidelnud paremate töötingimuste eest ja raamistik, mida nemad pooldavad, on täieliku dekriminaliseerimise raamistik. Seksitöö dekriminaliseerimine tähendab, et mitte kedagi ei või seksuaalteenuste müümise, ostmise või vahendamise eest kinni pidada ega kurjategijaks tembeldada.^[10] Selles raamistikus võivad seksitöötajad tegutseda vabakutselistena, saada tööle võetud kellegi teise poolt või liituda kooperatiiviks. Neil on ka ligipääs sotsiaalkindlustuse hüvedele ja tervisekindlustusele. See inimõigustekeskne lähenemine – vastupidiselt varem kirjeldatud kuriteopõhistele lähenemistele – võimaldab meetmete väljatöötamist, mis tõstavad seksitöötajate heaolu ja vähendavad nendevastast vägivalda, nii klientide kui ka politsei poolt.

Niisiis, sellal kui legaliseerimine loob kitsaid regulatoorseid režiime, mis põhinevad muudel muredel ja eesmärkidel, nagu klientide tervis, maksustamine või avalik moraal, tähendab dekriminaliseerimine seksitööle kohaldatavate kriminaal- ja administratiivkaristuste tühistamist, mis jätab selle tööõiguse ja kaitsemeetmete mõjuvälja nagu kõik teisedki tööd.^[11] Veel enam, dekriminaliseeritud raamistikus võivad seksitöötajad hakata looma usalduslikku suhet riigivõimu ja valitsusväliste organisatsioonidega ning teatada omaenda tingimustel klientide vägivallatsemisest, tööandjatepoolsest väärkohtlemisest ning tagakiusamisest, väärkohtlemisest ja vägistamisest politsei poolt.^[12]

Täielik dekriminaliseerimine – raamistik, mida laialdaselt eelistavad seksitöötajate organisatsioonid – on ühtlasi ka mudel, mida toetavad Amnesty International (AI)^[13] ja Global Alliance Against Traffic in Women^[14] (GAATW; Ülemaailmne Naistega Kaubitsemise Vastane Liit), kaks tunnustatud rahvusvahelist uurimistööga ja õiguste kaitsega tegelevat organisatsiooni,^[15] mis keskenduvad inimõigustele.^[16] Nagu iga teinegi dekriminaliseerimist toetav grupp või organisatsioon, peavad ka nemad olema ettevaatlikud seksitööd ümbritsevate ekslike dihhotoomiate ja ohtlike müütide suhtes.

Esiteks ja hoolimata sellest, mida näikse uskuvat mõned neoabolitsionistid, ei toeta mitte ükski organisatsioon inimkaubandust ja inimeste orjastamist. AI, GAATW ja seksitöötajate juhitud organisatsioonid tahavad teha inimkaubandusele lõpu, aga mitte seksitöötajate inimõiguste ja elu hinnaga. Nad järgivad põhimõtet „ära tee kurja“: ühe haavatavate indiviidide (st inimkaubanduse ohvrite) grupi kaitse ei tohi tulla teise haavatava grupi (st seksitöötajate) arvelt. See tähendab, et võitluses inimkaubanduse ja nüüdisaegse orjanduse vastu ei tohi seksitöötajaid arreteerida ja kohtulikult vastutusele võtta ega keelata neile nende elatusvahendeid.

Teine levinud eksiarvamus on, et nüüdisaegse orjanduse keskmes on soovimatu seksitöö. Orjastatud seksitöötajad moodustavad küll tähtsa rühma haavatavast elanikkonnast, kuid enamik orjastatud töötajaid ei ole seksitöötajad ning suurem osa Euroopa seksitööstusest ei ole seotud inimkaubandusega. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2017. aasta andmete järgi on nüüdisaegsesse orjusse üle maailma pidevalt surutud 40 miljonit inimest.^[17] Neist umbkaudu 90% on sunnitud töötama valdkondades nagu ehitus, põllumajandus, kaevandamine, tööstuslik tootmine või kodutööd – see moodsa orjanduse pärl. Kui palju reklaame Kagu-Aasias krevette püüdvatest orjastatud inimestest teie näinud olete?^[18] Kas teate ühtainsatki gruppi, mis töötaks igat tüüpi kodutööde ärakaotamise eest, kuigi ometi just selles sektoris on väärkohtlemise ja orjastamise määr nii suur?

Nagu ma selle artikli alguses pakkusin, oleks kõige sirgjoonelisem viis orjandusele lõpu tegemiseks palgatöö ja kapitalismi täielik likvideerimine. Aga mida me seniajani teha saaksime? Kas töötingimuste parandamisest ei oleks siis kasu nii töötajatele kui ka sunnitult tööd tegevatele inimestele? Kas me ei peaks töötajate endi käest uurima, millised on nende kogemused, nende soovid ja vajadused, ja kuidas me saaksime neid paremini toetada?

Vastupidiselt sellele, mida võiks arvata, ei puuduta inim- ja/või seksikaubanduse^[19] vastased kampaaniad ainuüksi nüüdisaegset orjandust, nagu Nandita Sharma ja Kamala Kempadoo sarnased autorid on ammu osutanud.^[20] Riikide jaoks puudutavad need ka piiri- ja immigratsioonikontrolli,^[21] mõnede feministlike gruppide jaoks aga prostitutsiooni likvideerimist.

See, mida on nimetatud „feministlikeks seksisõdadeks“, on tegelikult poliitiline veelahe.^[22] Kui jätta kõrvale nood, kes viivad väite „igasugune penetratsioon on vägistamine ning toetab patriarhaati“ selle loogilise lõppjärelduseni ja keelduvad osalemast üheski selle vormis,^[23] siis peab enamik seksitööd vastustavatest feministidest kalliks seksuaalsuhete moraalset hierarhiat. Tavaliselt soosib see seksihierarhia heteroseksuaalset, reproduktiivset, mittekaubanduslikku, monogaamset, paariviisilist, kodust vaniljeseksi, nagu seda tükk aega tagasi kirjeldas Gayle Rubin.^[24] Need „radikaalsed feministid“ näevad seksitööd olemuslikult alandavana ja heidavad kõrvale võimaluse, et naised ise võiksid tunda teisiti. Kui palju tinti on raisatud keskklassi valge naise võimalustele kujutleda end, jalad laiali, laskmas end penetreerida ja selle eest raha võtmas!^[25] Aitab juba nendest fantaasialendudest.

Kui vastab tõele, et meie lähtepunkt on sama – naiste kannatus ja rõhumine –, siis ei pea me tingimata olema üksmeelel selle osas, kas seksitöö on alandav või mitte. Me võime töötada koos selle kallal, millest seksitöötajate aitamisel tõesti kasu on: dekriminaliseerimine, ohtude vähendamine ja vaesusevastased meetmed. Kui te tõesti usute, et mitte keegi ei valiks kunagi omast vabast tahtest seksitööd, siis investeerige oma pingutused ja ressursid alternatiivide loomisse. Lõppude lõpuks on mul ükskõik, kellel oli õigus, senikaua kui maailm saab paremaks.

*
Inim- ja seksikaubanduse vastastel seadustel ja kampaaniatel on mitmeid negatiivseid mõjusid:^[26] alates valeinformatsiooni levitamisest, mis juhib rahastuse kõrvale selle valdkonna tegelike probleemidega tegelemisest kuni sunnitöö, vangistuse ja piiride kontrollini. Lühidalt, kaubitsemisvastased strateegiad ei ole mitte ainult ebaefektiivsed, vaid lausa kahjulikud, kuivõrd need suurendavad seksitöötajate riski saada väärkoheldud, ekspluateeritud ja maha müüdud.

Inimkaubandusvastased kampaaniad moonutavad fakte, püüdes tõmmata meie tähelepanu ja hankida rahalist toetust. Ehkki ehituse ja kodutööde alal kannatab orjastamise all palju enam töötajaid, kipuvad kampaaniad keskenduma sensatsioonialtimale seksitööstusele.^[27] Need narratiivid kalduvad portreteerima passiivset ja orjastatud äritsemise ohvrit, mitte aktiivset migranti, töötajat ja poliitilist tegelast.^[28] Segades inimkaubanduse ära seksitööga, tõstavad need avalikkuse ja valitsuste toetust inimkaubandusvastastele seadustele, mis on seksitöötajatele kahjulikud, ning ei toeta samas inimkaubanduse ohvreid. Summad, mis peaksid olema pühendatud seksitöötajate ja teiste haavatavate kogukondade elutingimusi parandavatele algatustele, lähevad kaotsi või leiavad koguni kasutamist nendesamade kogukondade kahjuks.

Kuidas toimib päästetööstus? Politseijõud, mõnikord üheskoos vabaühenduste liikmetega, saadetakse haarangutele bordellidesse või tänavapõhiste töötajate piirkondadesse, kus siis inimkaubanduse ohvreid otsides peetakse kinni igaüks. Väga tihti peetakse inimesi kinni nende välimuse põhjal või sellepärast, et nad omavad kondoome.^[29] Võimalus, et inimene peetakse kinni kondoomide omamise pärast, on põhjuseks, miks mõnel pool maailmas on seksitöötajad hakanud oma töös turvalisust eirama. Veel enam, eeldus, et iga naine, kellel avalikus kohas liikudes on kaasas kondoomid, võib olla seksitöötaja, kannab äärmiselt misogüünseid alatoone. Need operatsioonid jätavad seksitöötajad ilma nende autonoomiast, sissetulekust ja turvalistest töötingimustest. Kambodžas, kus olukord on täiesti käest ära läinud,^[30] hoitakse kinnipeetud töötajaid seejärel rehabilitatsioonikeskustes või isegi sunnitakse tasuta või miinimumpalga eest rõivatööstuses töötama.^[31]

Aasia-Vaikse ookeani seksitöötajate võrgustiku logo (Keskel punase joonega maha tõmmatud õmblusmasin. Tekst: „Ärge rääkige mulle õmblusmasinaist. Rääkige töötajate õigustest.“)

Ma kahtlen, kas ükski eraisik, kes neile inimkaubandusvastastele vabaühendustele annetab, teab, et need aitavad kaasa seksitöötajate trellide taha ja rõivatööstusse sunnitööle saatmisele. Sellessesamasse väärkohtlemise poolest kurikuulsasse tööstusse, kust paljud naised püüavad põgeneda. Kambodžas teenitakse rõivatööstuses miinimumpalka või veel vähemgi ja sellest ei piisa keskmise suurusega perekonna toitmiseks; samas seksitööstuses võib keskmine kuusissetulek olla kaks-kolm korda suurem. Inimkaubandusvastased kampaaniad pakuvad keerulistele probleemidele lihtsakoelisi vastuseid, püüdmata tuua esile ebavõrdsuse strukturaalseid ja põhjuslikke tegureid. Kas ei oleks pääste-vabaühendused edukamad, kui nad looksid viisaka palgaga töökohti või toetaksid rõivatööstuse ametiühinguid nende võitluses paremate palkade ja töötingimuste eest?

Teine levinud raskus, millega seksitöötajad silmitsi seisavad, on nende rahvusvahelise mobiilsuse piiramine ning väljasaatmise oht. Ameerika Ühendriikides näiteks ei peeta vastuvõtmiskõlblikuks ühtegi välismaalast, kes „tuleb Ühendriikidesse ainult, peamiselt või muuhulgas selleks, et asuda tegelema prostitutsiooniga, või kes on prostitutsiooniga tegelnud viimase 10 aasta jooksul enne viisa, vastuvõtuloa või staatuse muutmise avaldust“.^[32] Veel enam, ehkki inimkaubanduse ohvritele peab kahtlemata pakkuma tagasipöördumise võimalust, tuleks neile pärast talutud kannatusi anda seaduslik staatus ka selles riigis, mis võis algselt olla nende enda valitud sihtpunkt.

Willem Weijtersi illustratsioon (2010)^[33] Tekst kõlab: „. .kohustus inimkaubanduse ohvreid kaitsta ja abistada. .“ Kaks valget isikut silmitsevad migrantide rodu, kes asuvad lennukile kirjaga „Mingimaa lennuliinid“. Üks ütleb: „kui HEA, et nad KOJU lähevad…“ Teine vastab: „Oh jaa, mõtle, KUIDAS neid siin EKSPLUATEERITI! See on nüüdisaegne ORJUS, ma ütlen…“)

Keegi ei eita, et seksikaubanduse ohvrid eksisteerivad ja et neid tuleks toetada. Kui politsei ja pääste-vabaühingud selle tundliku töö tegemiseks ei kõlba, kes siis võiks selle ülesande enda peale võtta? Vastus on tõendusmaterjali valgel ilmne: seksitöötajad ise oskavad kõige paremini seksikaubanduse ohvreid välja selgitada, nendele abikätt ulatada, nüansse ja raskusi taibata ning solidaarsust pakkuda. Nad juba teevadki seda, sest seksitöötajad vihkavad orjastamist. See on asi, mis kahjuks avalikkuse tähelepanu alla ei jõua. Et nende jõupingutustest rohkem teada saada ning leida viise nende toetamiseks, vaadake siin toodud linke.^[34]

Inimkaubanduse (igasuguse inimkaubanduse) vastu võitlemine ja töötajate – sealhulgas seksitöötajate – toetamine on omavahel ühildatavad. Aga see ei lähe kiiresti, see ei ole lihtne, see ei ole seksikas, seda ei saa teha politseijõududele lootes, ja sellest ei saa parempoolsete algatust.

See on raske töö. Ja meil on olemas tööriistad selle tegemiseks: ressursid, aeg, meedia tähelepanu ning ind tuleb ümber suunata võitlusse töötajate õiguste eest ning vaesuse ja ebavõrdsuse vastu. See töö on sama raske kui pakiline. Õhkkonnas, kus töötajate õigused kõikjal murenevad, toimub igal pool võitlus tööõiguste kaitse ja garanteerimise eest neile, kellel õiguste kaitse ikka veel puudub. Oleks naiivne seda muutust mitte toetada. See artikkel on üleskutse lõpetada seksitöötajate eiramine ning haarata nad kaasa võitluses prekaarsuse ja ekspluateerimise vastu. Meil on nende käest palju õppida.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk

^[1] K. Hart, The Market from a Humanist Point of View. Rmt-s: K. Hart, The Memory Bank: Money in an Unequal World. London, 2000, lk 170–223.

^[2] S. Federici, Miks seksuaalsus on töö. Tlk A. Velmet. Vikerkaar, 2017, nr 4/5.

^[3] „Hoorarhia“ (whorearchy) tähistab käsitust, nagu võiks seksitöötajaid ja seksitööstusega seotud töötajaid paigutada mingisse hierarhiasse vastavalt sellele, milline on nende intiimsuse või kontakti tase klientide ja politseiga: kõige vähem haavatavaid ja hukkamõistetavaid hinnatakse asuvat hierarhia kõrgeimatel ning kõige haavatavamaid ja hukkamõistetavamaid hierarhia madalaimal astmel.

^[4] Neoabolitsionism on see tänapäevase feminismi lõim, kus vaadeldakse kõiki prostitutsiooni liike naiste suhtes olemuslikult rõhuvatena ja vägivaldsetena. Neoabolitsionistid eitavad, et prostitutsiooni võiks pidada tõeliseks valikuks või vaba tahte legitiimseks teostamiseks ning otsivad võimalusi selle ärakaotamiseks. Rahvusvahelisel tasandil on abolitsionismi tugevaimaks eestkõnelejaks Coalition Against Trafficking in Women (CATW, Naistega Kauplemise Vastane Koalitsioon). Vt M. Hope, Encyclopedia of Prostitution and Sex Work. Westport (CT); London, 2006, lk 6.

^[5] K. Lister, Sex Workers or Prostitutes? Why Words Matter. iNews. The Essential Daily Briefing, 05.10.2017. https://bit.ly/2FlKOGs.

^[6] SWERF on akronüüm väljendist sex worker exclusionary radical feminism (seksitöötajaid välistav radikaalne feminism) – feminismiharu, mida iseloomustab hoorakartus (whorephobia) ja vaenulikkus feminismi kolmanda laine vastu. Paljude teiste feministlike rühmade standardite järgi ei ole see radikaalne ega isegi mitte feministlik.

^[7] Head kokkuvõtet neist erinevatest mudelitest, nende eesmärkidest, mõjust ja hinnanguist neile SWEAT-testi järgi vt: An Easy Guide to Sex Work Law Reform: The Difference Between Criminalisation, Decriminalisation, Legalisation and Regulation of Sex Work. Sex Rights Africa Network (n.d.). https://www.sexrightsafrica.net/wp-content/uploads/2016/04/Sex-work-reform-120919guide.pdf. SWEAT-test hindab seksitööd reguleerivaid seadusi järgmiste parameetrite põhjal: (1) Politsei väärkohtlemise eest kaitstus: kas seksitöötajad saavad teha oma tööd ilma politseipoolset väärkohtlemist kartmata; (2) Töötajate õigused: kas seksitööstuses osalejate õigused on täiel määral kaitstud; (3) Väljumine: kas seksitöötajad saavad seksitööstusest omal vabal tahtel, hirmu tundmata või eelarvamusi kartmata lahkuda; (4) Ligipääs tervisekaitsele: kas seksitöötajatel on ligipääs neisse respektiga suhtuvale meditsiiniteenusele; (5) Inimkaubandus ja laste seksuaalne ekspluateerimine: kas seksitöötajad saavad ilma hirmu tundmata teatada kuritegudest, nagu inimkaubandus ja laste ekspluateerimine. (Lühendi SWEAT annavad kokku nende viie punkti esimeste sõnade algustähed inglise keeles. Tlk.)

^[8] Vt nt järgmist NSWP õiguskaitse tööriistakasti või Amnesty Internationali raportit olukorrast Norras: Global Network of Sex Work Projects, NSWP, The Real Impact of the Swedish Model on Sex Workers. Advocacy Toolkit. 2014–2015. https://goo.gl/KSs7CQ; Amnesty International, The Human Cost of „Crushing the Market“. Criminalization of Sex Work in Norway. 2016. https://bit.ly/2yvMmMd.

^[9] L. Barnett, L. Casavant, J. Nicol, Prostitution: A Review of Legislation in Selected Countries. Legal and Legislative Affairs Division, Parliamentary Information and Research Service, Ottawa, Canada (Publication No. 2011-115-E, Background Paper). 03.11.2011. https://bit.ly/2IUt9Jf.

^[10] Seksitöö dekriminaliseerimise mudelit toetavad riigid võtavad siiski vastutusele igaühe, kes ostab seksuaalteenuseid alaealiselt isikult või isikult, kes ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka. See käiks laste seksuaalse väärkohtlemise seaduste all.

^[11] SWOP Behind Bars, Sex Work and Sex Trafficking; https://bit.ly/2QLhNKi.

^[12] Nt uurimisprojektis The Bad Encounter Line uuris Noorte Naiste Võimustamise Projekt (The Young Women’s Empowerment Project) vägivalda seksiäris hõivatud tüdrukute elus. Tulemused näitasid, et 30% vägivaldsetest kokkupõrgetest leidsid aset politseiga ja 23% haiglate ja meditsiiniteenustega. Vt A. Torres, N. Paz & Young Women’s Empowerment Project, Bad Encounter Line. A Participatory Action Research Project, 2012. https://bit.ly/2A4Q7dL.

^[13] Amnesty International Policy on State Obligations to Respect, Protect and Fulfil the Human Rights of Sex Workers (POL 30/4062/2016), 26.05.2016. https://bit.ly/2IF2zqF.

^[14] Tuleb olla ettevaatlik, et mitte ajada segi neid kaht organisatsiooni: Ülemaailmne Allianss Naistega Kaubitsemise Vastu (Global Alliance Against Traffic in Women, GAATW, https://www.gaatw.org/), mis võitleb migrantide õiguste eest ülemaailmsel tööturul; ning Naistega Kaubitsemise Vastane Koalitsioon (Coalition Against Trafficking in Women, CATW, http://www.catwinternational.org/), mis on neoabolitsionistlik organisatsioon ja pingutab seksitöö keelustamise nimel.

^[15] Teiste tunnustatud rahvusvaheliste organisatsioonide hulka, mis toetavad seksitöö täielikku dekriminaliseerimist, kuuluvad Global Commission on HIV and the Law, Human Rights Watch, UNAIDS, Maailma Terviseorganisatsioon (The World Health Organization) ning kõik seksitöötajate endi juhitavad organisatsioonid.

^[16] Amnesty International on hiljuti avaldanud ülevaate „Sex Workers at Risk: A Research Summary On Human Rights Abuses Against Sex Workers“, aga ka neli ulatuslikku raportit seksitöötajate olukorrast Argentinas, Hong Kongis, Norras ja Paapua Uus-Guineas. GAATW üllitab väljaannet Anti-Trafficking Review – ajakirja, mis propageerib inimõigustepõhist lähenemist inimkaubandusega võitlemisele. See uurib inimkaubandust selle laiemas kontekstis, sealhulgas sooanalüüside ja lõikumispunktide kaudu töö- ja väljarändajaõigustega.

^[17] Rahvusvaheline Tööorganisatsioon defineerib nüüdisaegset orjandust järgmiselt: sunnitöö (riigi poolt peale sunnitud sunduslik töö, sunnitöine ekspluateerimine erasektoris, täiskasvanute sunniviisiline seksuaalne ekspluateerimine ja laste kaubanduslik seksuaalne ekspluateerimine) ning sundabielu. Sundabielu statistika esitatakse aga eraldi, selle alla käib ligikaudu 15,4 miljonit naist. Vt International Labour Organization & Walk Free Foundation, Global Estimates of Modern Slavery: Forced Labour and Forced Marriage. 2017. https://goo.gl/EuNQZJ.

^[18] K. Hodal, C. Kelly, F. Lawrence, Revealed: Asian Slave Labour Producing Prawns for Supermarkets in US, UK. The Guardian, 10.06.2014.

^[19]  Ma kasutan seda terminit nii, sest kuigi paljusid neist algatustest kujutatakse inimkaubandusvastaste kampaaniatena, keskenduvad need ainuüksi seksiorjadega kaubitsemisele

^[20] Vt nt N. Sharma, Anti-Trafficking: Whitewash for Anti-Immigration Programmes. OpenDemocracy, 15.03.2015. https://bit.ly/1Ghcfxs; K. Kempadoo, Trafficking and Prostitution Reconsidered: New Perspectives on Migration, Sex Work, and Human Rights. London, 2005; Global Sex Workers: Rights, Resistance, and Redefinition. Toim. K. Kempadoo, J. Doezema. London, 1998.

^[21] L. M. Agustín, Sex at the Margins. Migration, Labour Markets and the Rescue Industry. Chicago, 2007; R. Miller, S. Bau-meister, Managing Migration: Is Border Control Fundamental to Anti-trafficking and Anti-smuggling Interventions? Anti-Trafficking Review, 2013, nr 2, lk 15–3.

^[22] Ka Eestis on feministid oma suhtumises seksitöösse lõhenenud. Selle küsimuse hetkeseisust aimu saamiseks vt: A. Alvela, Inimõigused on tõepoolest kõigi õigused. Feministeeerium, 25.08.2015. https://bit.ly/2RJM6lU; P. Karro, Seks, võim ja ekspluateerimine Ida-Euroopa aktsendiga. Vikerkaar, 2017, nr 4/5; R. Põldsam, Roosa müts – Riik ja seksuaalsus. Sirp, 03.08.2018.

^[23] Love Your Enemy? Debate Between Heterosexual Feminism and Political Lesbianism. London, 1981.

^[24] S. G. Rubin, Thinking Sex: Notes for a Radical Theory of the Politics of Sexuality. 1984. https://bit.ly/2bDOhBl.

^[25] Püüdes „ennast kellegi teise olukorda panna“, tunneb see prototüüpne valge keskklassist naine end alandatuna, kujutledes end müümas seksuaalteenuseid. Siiski hoiatab Iris Young selle „sümmeetriliseks vastastikkuseks“ nimetatud tehnika ohtlikkuse eest: „Kui privilegeeritud inimesed panevad end nonde olukorda, kes on vähem privilegeeritud, võimaldavad nende privileegidest tulenevad eeldused neil tihti teadmatult teiste olukorda vääriti esitada.“ I. M. Young, Asymmetrical Reciprocity: On Moral Respect, Wonder and Enlarged Thought. Constellations, 1997, kd 3, nr 3, lk 340–363.

^[26] Seda negatiivset mõju, mida tihti esitatakse „kaasnevate kahjude“ pähe, on laialdaselt uuritud ja dokumenteeritud. Vt nt: Collateral damage. The Impact of Anti-Trafficking Measures on Human Rights around the World. Bangkok, 2007. How Anti-trafficking Strategies Increase Sex Workers’ Vulnerability to Exploitative Practices. 2018. https://www.sangram.org/resources/RAIDED-E-Book.pdf.

^[27] Huvitavat uurimust sellest, kuidas nüüdisaegne ajakirjandus ja valge orjuse vastased kampaaniad omavahel seotud on, vt G. Soderlund, Sex Trafficking, Scandal, and the Transformation of Journalism, 1885–1917. Chicago, 2013.

^[28] R. Andrijasevic, N. Mai, Editorial: Trafficking (in) Representations: Understanding the Recurring Appeal of Victimhood and Slavery in Neoliberal Times. Anti-Trafficking Review, 2016, nr 7, lk 1–10.

^[29] Public Health Crisis. The Impact of Using Condoms as Evidence of Prostitution in New York City. The PROS Network Sex Workers Projekt, aprill 2012. https://goo.gl/YBeq1X.

^[30] P. Stromberg, Rights Not Rescue in Cambodia [documentary]. Women’s Network for Unity. https://www.youtube.com/watch?v=cgPfz9ydEp4.

^[31] See suurepärane koomiks analüüsib, milline on meie seljariiete hind inimkannatustes ning kuidas on rõivastus seotud seksitöö ja päästetööstusega: A. E. Moore, Threadbare. Clothes, Sex, and Trafficking. Portland [OR], 2016.

^[32] US Immigration and Nationality Act Section 212 (a) (1) (D) (i). https://goo.gl/EJWevi.

^[33] M. Wijers, L. Chew, The Right Guide. A Tool to Assess the Human Rights Impact of Anti-trafficking Laws and Policies. 2010. https://bit.ly/2pLy2vf.

^[34] Vt nt kaht magistritööd Hollandist ja seda lühikest koomiksit Indiast: W. Vollbehr, Sex Workers Against Human Trafficking. Strategies and Challenges of Sex Worker-led Organizations in the Fight Against Human Trafficking. Magistritöö sotsioloogias. Amsterdami ülikool, Holland, 2016. http://www.ubvu.vu.nl/pub/fulltext/scripties/26_2113465_0.pdf; G. Vitorasso, Sex Workers Warriors Against Sex Trafficking. Exploring the Agency of Sex Workers in the Combat on Sex Trafficking. Magistritöö, võrdlevad naisuuringud kultuuris ja poliitikas. Utrechti ülikool, Holland, 2013; https://bit.ly/2Emm6ds; Daughter of the Hills. Trafficked and Restored. https://bit.ly/2RJw773.

Hipidest ja hipiliikumise ajaloost rääkides antakse neile sageli kahte tüüpi hinnanguid – nad kas väljendasid protesti või kujutasid endast hoopis eskapismi: ennast ja maailma unustavat sukeldumist hedonistlikku hellitusse, psühhedeelsesse sisekosmosesse või meditatiivsesse (üks)kõiksusesse. Küsimus vabaduse olemuse kohta sellesama binaarsuse pingeväljas köitis mindki, kui asusin uurima nõukogude hipiliikumist. Kas vabadus on pigem saavutatav aktiivse sekkumise ja protesti kaudu või on see paratamatult seespidine teekond? Käesolev kirjatükk ei lasku filosoofilisse arutellu vabaduse olemuse üle, ent küsimus sellest, kas ja kuivõrd saab nõukogude hipide tegevusi käsitleda vastupanuna, on ajendiks siingi.

Vaatamata Nõukogude Liidu püüdlustele kontrollida ja juhtida inimese elukaart ja meelepilti, oldi siin – küll läbi raudse eesriide kõverpeegli – võrdlemisi hästi kursis samal ajal Läänes toimuvaga. Kujutlusvõime jõudis kaugemale kui Nõukogude Liidu tsensuurihaardes infoväli. Nii leidis ka hipiliikumine, mis Ameerika Ühendriikides kulmineerus San Francisco Armastuse Suvega 1967. aastal ja Woodstocki muusikafestivaliga 1969. aastal, omal trajektooril tee Nõukogude Liitu. Radio Luxembourg ja teised välismaised raadiokanalid imbusid läbi raudse eesriide ning kandsid endaga kaasas „kummalist vibratsiooni“. Põrandaalustes kanalites levisid märgilised hipiajastu plaadialbumid, mida salvestati magnetlintidele ning vahetati melomaanidest sõpradega. Esimesed märgid hipidest Nõukogude Eestis ilmnesid 1966.–1967. aastal, kuid liikumine hõlmas mitmeid põlvkondi ning kestis kuni perestroikani.

70ndate lõpuks polnud Nõukogude Liidu hipid enam kaugeltki Lääne liikumise jäljendajad, vaid moodustasid omamoodi subkultuuri,^[1] mida ilmestasid oma släng, kindlad kogunemiskohad, stiilielemendid, praktikad. Tekkinud ilmingud lõid ühise suhtluspinna sarnaselt mõtlevate inimestega teistest nõukogude linnadest, arenedes kümnendi jooksul subkultuuriliseks võrgustikuks ehk sistema’ks (vn ‘süsteem’). Sistema hipid jagasid informatsiooni kogunemiskohtadest ja muusikaüritustest, omavahel vahetati ka teiste linnade pikajuukseliste aadresse ja telefoninumbreid. Nii oli võimalik liikuda – valdavalt pöidlaküüdiga – võõrastesse linnadesse ning hetkega leida endale öömaja, kõhutäis ja sõbrad.

Alates 1972. aastast oli kombeks koguneda 1. mail Tallinnas, et lahti lüüa pöidlaküüdihooaeg. Samuti toimus üks esimesi hipide suvelaagreid Eestis, 1977. aastal Viitnas. Hiljem suvitati aastaid Läti rannikul Gauja küla lähistel. Eesti sai aga tuntuks oma erakordse rokkmuusika skeene poolest, mis meelitas siia vabahingesid lähedalt ja kaugelt.

Nõukogude hipiliikumise kujunemist mõjutasid samaaegselt globaalsetele kultuurilistele hoovustele osutavad välismõjud ja kohalik sotsiopoliitiline keskkond. Mittekonformsetele noortele olemuslikke, ent ümbritseva maailma suhtes vastuolulisi kujutlusi stimuleerisid kättesaadavad materjalid ja informatsioon, aga ka tunne, et Nõukogudemaa kestab igavesti.^[2] Olgugi et hipid nii siin- kui sealpool raudset eesriiet püüdsid vastanduda kehtestatud korrale, ei tähendanud see, et nõukogude hipisid ühendas poliitiline protest. Hipid ei jaganud selgelt vastandlikku seisukohta ega püüdnud aktiivselt – veel vähem strateegiliselt – võimu kukutada. Nad olid võrdlemisi erinevad oma loominguliste ja ühiskondlike tegevuste, spirituaalsete praktikate ja poliitika suhtes kriitilise meelestatuse poolest. Niisiis olid nõukogude hipid väga heterogeenne grupp, kuid kui püüda neis midagi ühist leida, oleks see ilmselt jagatud afekt: teatud kehaliselt tunnetatav intensiivsus kogemustes, tegevustes ja meelelaadis.

Laiendades ajaloolase Juliane Fürsti^[3] käsitlust nõukogude hipide emotsionaalsest stiilist, kirjeldan hipisid ja teisi mittekonformseid noori Nõukogude Eestis kui gruppi, keda ennekõike tiivustas afektiivne side kujuteldava mujalolekuga.^[4] Teatud määral on see seotud kujuteldava Lääne ideega,^[5] mis oli hilisnõukogudeaegsele kultuuriruumile võrdlemisi üld-iseloomulik. Kujuteldav mujalolek on aga laiem kontsept, mis hõlmab ka unistusi, fantaasiaid, spirituaalseid ja ekstaatilisi kogemusi ning teisenenud teadvuse seisundeid, mis kõik olid hipide elustiili osaks. Mõistagi mängis muusika nõukogude hipide afektiivses miljöös keskset rolli, aga kujuteldava mujaloleku tunde poole püüeldi ka Nõukogudemaa avarustes rännates, psühhoaktiivseid aineid manustades või mitmesuguseid vaimseid praktikaid harrastades.

Hipid ja teised mittekonformsed noored ei plaaninud režiimi strateegiliselt kukutada, kuigi ajaloolis-poliitilistel põhjustel põlgasid Baltimaade hipid Nõukogude Liitu üldjuhul küll. Pigem hoidusid hipid poliitikast, mida nad kujutasid stagneeruva, jäiga ja nõukogude riiklikust ideoloogiast vettinuna. Samuti käsitasid hipid „poliitikat“ väga kitsalt, samastades selle poliitiliste struktuuridega nagu komsomol, EKP ja kommunistlik ideoloogia. Seega poliitika per se oli viimane asi, millega nad soovisid tegemist teha. Ometi kirjeldasid paljud intervjueeritavad oma noorust passiivsest protestist motiveerituna.

Tallinna esimese põlvkonna hipi Aare Loit nimetas hipide protesti mitte niivõrd aktiivseks kui ignoreerivaks vastuhakuks, mille läbivaks jooneks oli vägivallatu suhtumine. Aktiivne võitlusesse astumine ei lähe kokku patsifistlike ideaalidega. Eluaegne hipi, roki- ja diskotaat Riho Baumann selgitas: „See ei ole mitte teistega maadlemine, vaid oma väärtuste kohaletoomine.“ Üks Viitna suvelaagri eestvedajatest Aksel Lampmann kirjeldas, kuidas nõukogude ühiskonnas igal sammul lokkav militarism – alustades kortermajade alla ehitatud punkritest, lõpetades paraadidega ning keelatud tsoonidega Eesti metsades – pani teda ühel hetkel seisatama ja küsima, äkki saaks kuidagi teisiti: „Äkki saaks armastuse kaudu kogu seda elu ja asja ajada?“

Kahtlemata saab teatud osa nõukogudeaegsete hipide sotsiaalsest passiivsusest tõlgendada patsifismi-idee ja armastuseõpetuse kaudu. Ent nõukogude võimukandjate ja hipiliikumise suhte analüüsist ilmneb teisigi olulisi jooni hipidele omase passiivse protesti selgitamiseks.^[6]

Armastuse Suvi Nõukogude Eestis

1960. aastate lõpuks olid hipiliikumise erinevad ilmingud siin juba ilmselgelt pead tõstnud. Kutid muutusid korraga üha karvasemaks ja tüdrukute seelikud aina lühemaks. Uusi kohalikke biitbände kerkis esile nagu seeni pärast vihma. Tallinnas lõhuti kaheksa telefoniautomaati päevas, et näpata kõnetorudest vajalik vidin, millest ehitada oma kätega meisterdatud kitarrile helipea. 1967. aastal avaldas plaadifirma Melodija esimest korda ühe biitlite loo, milleks oli „Girl“. Üksikud nõukogude meedias ilmunud artiklid noorte allakäigust läänemaades inspireerisid aga siinseid noori. Samal ajal toimusid teatriuuendused ja kunstimaailmas puhusid värsked tuuled. Ajakirja Noorus legendaarsed suvelaagrid muutusid aasta-aastalt üha vabameelsemaks.1968. aasta palav suvi uhtus kõik need hoovused silmanähtavalt pinnale. Kevadel oli toimunud Nõukogude Eesti esimene ametlik rokk-kontsert Kosmos’68, kus rahvas ei mahtunud kaugeltki Kosmose kinosaali uste vahelt sisse.^[7] Virmalised laulsid aga Tantsutares pikkade juuste lehvides „If you’re going to San Francisco…“. Äsja oli ilmunud biitlite album „Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band“, mis tekitas noorte seas tohutut elevust. Karismaatiline poeet Johnny B. Isotamm tegi luuleõhtutel hipiteemalisi sõnavõtte, võluv kirjanik Ave Alavainu sidus kirju lehvi juustesse ja elavdas oma sarmiga intellektuaalide ringkondi. Tallinnas peeti tuliseid diskussioone Pegasuse kohvikus, Tartus Ülikooli kohvikus, kui just ei „müllerdatud“ Mülleri Sassi juures igavesel peol. Lillelisest kardinariidest sai kiiresti defitsiit. Tolle aja oludes poleks leidunud paremat materjali, millest alt laienevaid pükse õmmelda, sest polnud lootustki, et midagi nii poppi ja ägedat pakuks nõukogude kaubandusvõrk. Luuletaja Päärn Hint laias aga mööda Tallinna paljajalu, seljas vaid kartulikott.

Maalikunstnik Enn Tegova meelest polnud 1960. aastate lõpu boheemlaste eesmärk režiimi kukutamine, vaid selle avardamine, nii et ka nõukogude korra tingimustes oleks tagatud loominguline vabadus. Võiks ju mõelda, et 60ndatel ei välistanud sotsialism ja hipindus üksteist päriselt – võrdsus, rahu ja siht utoopilisse homsesse ilmestasid mõlema maailmavaate deklareeritud põhiväärtuseid. Tšehhoslovakkia hakkaski 1968. aasta alguses oma sotsialistlikku süsteemi reformima – eesmärgiks seati tsensuuri tühistamine ja plaanimajanduse täiustamine turumajanduse reeglitega. Kui Praha kevad aga vägivaldselt maha suruti (4600 tanki, 500 000
sõdurit ja 120 ohvrit), kadus ühes loodetud reformidega ka usk inimnäolisesse sotsialismi. Noorte hulgas süvenes nõukogude võimu vastasus. Seda enam aga kõnetas lauluviis „If you’re going to San Francisco“.

Brežnevi võimuletuleku algusajaga kaasnenud väikese sula (1964–1968) viimaseks ligunemiseks oli ilmselt Soome biitbändi Ernos kontsert Estonias 23. septembril 1968. See oli esimene Lääne biitbänd, kes andis ENSV-s kontserdi, mille peale rändas melomaane kokku kogu Baltikumist.

Ilmselgelt oli 60ndate lõpu õhustikus tunda kultuurimässu elemente ja see tegi võimud ärevaks. Seda enam et nad olid võrdlemisi hästi kursis, milliseid mastaape olid noorterahutused olnud suutelised võtma teisel pool raudset eesriiet. Niisiis hakati järjepanu kraane kinni keerama. 1968. aasta kevadel keelati ära Paul-Eerik Rummo näidendi „Tuhkatriinumäng“ etendus Vanemuise teatris. Tudengid kogunesid teatri juurde protesteerima, kaasas loosungid „Prints Albert, kuhu sa panid Tuhkatriinu?”, millega vihjati kultuuriminister Albert Lausile, kes oli lavastuse keelanud. Pärast meeleavaldust tulid tudengineiud suure rõõmuga Johnny B-le teatama – oh, meid filmiti, meid pildistati! Teadagi, kes pildistasid. Pärast olid fotod dekanaadis, seal võeti nad ükshaaval ette ja asi oli nutune. Põhiline küsimus: kes organiseeris?!

Järgmisel aastal Tartus toimus koguni midagi pogrommi taolist. Linna peal puhkes lilleliste pükste ja pikkade juustega poisikeste peksmine, vägivaldne juuste lõikamine ja pükste lõhkikiskumine. „Arvatavasti oli see miilitsa ja julgeoleku poolt mahitatud, sest tegutsejad olid üle linna tuntud huligaanid ja pätid,“ spekuleeris Johnny B. 1969. aastaks muutus KGB juba nii üleolevaks, et kui üliõpilaspäevade ajal läksid Johnny B. Isotamm ja Andres Ehin üle Toomemäe, leidsid nad eest kümmekond tšekisti – täismundris! Kusjuures dissidentluses süüdistatud ja vangilaagrikogemusega Johnny B. tundis pooled nägupidi ära: „Tavaliselt käisid nad erariides, aga nüüd olid juba nii ülbed, et tulid mundrites.“ Samal aastal pandi Tallinnas kinni Tantsutare. 1969. aasta suvel toimus ajakirja Noorus viimane vabameelne suvelaager. Järgmisel aastal jäeti laager ära ning seejärel toimusid need uue egiidi all ja väga hoolikalt valitud seltskonnale.

Silm peal

Sotsiaalselt kahtlasel elemendil hakati süsteemselt silma peal hoidma. Mõnda ei võetud ülikooli vastu, teine visati koolist välja või otsiti ettekäändeid, kuidas inimene vaibale kutsuda ja talle ajupesu teha, hirmutades ohuga perekonna tervisele ja heaolule. Paremal juhul ei lastud selliseid lihtsalt tulevikus turistina välismaale, sest märk oli külge jäänud.

Süsteemse jälgimistegevuse kohta ei ole tagantjärele asitõendeid leida kerge. Üksikutest kättesaadavatest võimumasina dokumentidest avaneb aga kentsakas sissevaade diskursusesse, mille vahus komsomol, EKP ja KGB oma asjalikke asju ajasid. Üheks silmapaistvamaks pärliks on 1970. aastal Aare Purga poolt kirjutatud raport. Purga oli sel ajal Eesti komsomoli keskkomitee esimene sekretär ning märgates noortes toimunud muutuseid, leidis ta kui edasipüüdlik karjääriinimene, et sellest on vaja Moskva ülemusi teavitada.

Dokumendist selgub, et hipisid ei nähtud mitte niivõrd ideoloogilise, vaid pigem moraalse ja esteetilise probleemina, mis toob fookusesse küsimuse kehapoliitikast. Väljavõte dokumendist:^[8]

29. juunil 1970.

ÜLKNÜ KK

Sm V. F. Duvanovile

Suvisel ajal kogunevad tänavatel ja mõningates teistes kohtades noored, kelle hulgas esineb hulgaliselt nn „pikajuukselisi“. Oma välimusega – pikad juuksed, ekstravagantne riietus – ja lodeva maneeriga populariseeritakse väärastunud lääne „moodi“.

Viimase kahe aasta vältel, eriti aga 1969. aastal, on kasvanud harjumus jäljendada vulgaarsel moel oma välimusega lääne „hipi“ moodi. Mõned noored inimesed on hakanud kandma pikki, üksikutel juhtudel isegi õlgadeni ulatuvaid juukseid. Esimestena võtsid selle moe üle madalama haridustasemega klubide püsikülastajad, sealhulgas ka kindel hulk inimesi töölisnoorte seast.

Nendel „pikajuukselistel“ noortel puudub enamasti oma filosoofiline platvorm või eriline püüdlus näha välja nagu kapitalistlike maade „hipid“. Peamiselt kuuluvad kohalike „hipide“ hulka noored, kellel puuduvad igasugused tõsisemad poliitilised ideaalid, ka on nad nõrgalt seotud komsomoli või teiste ühiskondlike organisatsioonidega. Nende huvid küünivad ainult läänest pärit „uudisasjadeni“ – „beat“ ja „pop“ muusika, originaalsed firmarõivad, hulkumine tänavatel, joomingud, millega kaasnevad orgiad ja avaliku korra rikkumised.

//

Siseministeeriumi organitele ja komsomolile on antud juhend täiendavate ürituste läbiviimiseks, mis käsitleksid selliste gruppide uurimist, paljastamist, arvelevõtmist ja profülaktikat.

ÜLKNÜ KK sekretär Eestis
/A. Purga/

Mõistagi oli selliste arengute taustal neid, kes viskasid oma lillelised püksid nurka, ajasid juuksed ja habeme maha. Seejärel astusid komsomoli ja häbenesid oma pööraseid noorusaastaid kogu elu. Teised võisid edaspidi saada aga vahetu kogemuse sellest, kuidas nõukogude jõuorganid teostasid kahtlaste pikajuukseliste osas profülaktikat.

Üleliiduline hipide kokkutulek

1970. aasta sügisel läks Tallinnas lahti kuulujutt, et Raekoja platsil toimub suur üleliiduline hipide kokkutulek. Kõikides pikajuukselistes, ja neid ei olnud siis veel palju, süttis kujutluspilt vanalinna tänavatele kogunevatest rõõmsatest vabahingedest, kelle õiglustundest ja vabaduseihast kantud sotsiaalne kriitika on maskeerunud muusika ja värvide pillerkaari. Seda, et hipiliikumine Läänes oli ennekõike protest olemasoleva korra, iganenud võimustruktuuride ja ühiskondlike normide vastu, teadsid noored siingi. Uudised Vietnami sõja vastastest protestidest ja Pariisi tudengirahutustest panid aga mõtlema, et kui nemad seal end uue sotsiaalse jõuna esitlevad, ei saa ka siin päris niisama. Nõukogude hipinoorte hulgas tekkisid mõtted sotsiaalsetest algatustest.

Ilmselt sai see lugu alguse mitmes Nõukogude Liidu linnas korraga, aga üks selge märk on jäädvustunud 1970. aasta suvest, kui Aleksander Dormidontov (tuntud ka kui Rätsepa-Sass) ja Andres Kernik sõitsid pöidlaküüdiga Venemaale. Kõigepealt panid nad stopiga Leningradi, sealt edasi Moskvasse, kus nad esialgu sattusid sellisesse tsunfti, kus prooviti tablette ja muid selliseid asju. Pärast, teel truba poole, ajanud nad neid tülitama tulnud miilitsatele igasuguseid muinasjutte kokku, aga välismaalastena Moskvas – ja Nõukogude Eesti oli ju praktiliselt välismaa – oli neile märksa rohkem lubatud. Truba’ks (toruks) nimetati maa-alust läbikäiku Punase väljaku ja Kremli külje all Moskva Ülikooli läheduses ning see oli üks põhilisi 1960. aastate lõpu Moskva hipide kogunemispaiku. Seal kohtusid nad esimest korda ka Moskva tusovka keskse kuju Sontsega ehk Jura Burakoviga, kelle hüüdnimi tähendab tõlkes Päikest (solntse).

Sass ja Kernik olid koguni hämmingus, kui karvased on Moskva tegelased – sugugi mitte kehvemad kui meil seal „Nõukogude Läänes“. Selle peale hüpanud üks õige karvane kutt ligi: „Oo, te olete Eestist või? Aga kas teil riigipööret pole veel toimunud?!“ Eesti poisid olid tema suhtumisest täiesti jahmunud. „Mõtlesime, et tuleme punasesse Moskvasse, oleme trubaas, Kreml seisab siinsamas, ja korraga selline jutt,“ meenutas Sass. Sealt oli jutt edasi veerenud mõtte peale reaalsest nõukogude hipide kogunemisest ning Kernik käinud välja idee, et teeme õige Tallinnas. „Teil Moskvas nii raske, peate siin end peitma, aga meil Tallinnas on kõik palju lihtsam: vabad olud ja terve linn on karvaseid täis.“ Nii lepitigi kokku, et üleliiduline hipide kokkutulek toimub 7. novembril Tallinnas – pühade ajal, kui muu maailm tähistab oktoobrirevolutsiooni tähtpäeva.

Tol sügisel, kui läks lahti kõlakas Raekoja platsil toimuvast üleliidulisest hipide kokkutulekust, oli Aare Loit 11. klassi poiss. Korraga märkas ta, et mingid kahtlased mehed saadavad teda iga päev kooli. Täpselt samad näod, hoiavad väikest distantsi, koolimajja sisse ei tule. Kui tunnid läbi saavad, on tegelased juba Aarel vastas ees. Ja nii iga päev.

Ühel päeval kutsuti Aare õpetajate tuppa. Seal oli keegi võõras tähtis onu, kes hakkas teda noomima, et mis asi teil seal Raekoja platsis tuleb. „Vaata et sa mitte mingil juhul sinna ei lähe. Kui sind huvitab sinu edaspidine käekäik ja perekonna tervis, siis parem hoia neist asjadest eemale,“ lausunud onu ja poiss lasti minema.

Asi kiskus võrdlemisi konspiratiivseks. Teisigi hipitsejaid hoiatati kogunemisele ilmumast. Ähvardati koolist väljaviskamisega või ülikooli mitte sissesaamisega. Samuti tehti ülekuulamisi kodudes. Näiteks tuldi ümbernurga ettekäändel külla ja hakati muuseas uurima, et millega noor vabal ajal tegeleb, tehes samal ajal märkmeid.

Mõned päevad enne plaanitud kokkutulekut märkas ka Sass talle tekkinud saba. KGB uuris tema käike ja tegemisi mitme päeva jooksul. Nimelt tunti Sassi hipipresidendi nime all. Teda peeti liikumise ajuks ning teadagi, et soovimatud organiseerumised saab maha suruda, likvideerides nende vaimsed juhid.

Sass ja tema tüdruksõber üritasid tüütut saba maha raputada, käies mööda linna ringi, Nõmmelt Lasnamäele, Lasnamäelt jälle Nõmmele, vahepeal paar peatust trammiga. Aga neil jõlkus järel mitu meest, kes töötasid ka vahetustega. Kui õhtu hakul jõudsid noored Sassi maja ette Kivimäele, andis Sass tüdrukule hüvastijätuks kiire musi. Siis aga lippas läbi tagahoovi ja põrutas otse Nõmme rongi peale. Ta oli täpselt välja arvutanud, mis kell rong majast mööda tuhiseb. Järgmises peatuses astusid aga sisse järgmised kaks kahtlase olemisega meest. Seepeale hüppas Sass Tondil käigupealt rongilt maha, pani mööda perrooni täie auruga oma valgetes nahksussides ja lambanahkse kasuka lehvides ajama. Samal ajal hakkas läheduses sõitma üks tume Volga. Jõudnud lõpuks mööblivabriku lähedusse, kus toimus parajasti noortepidu, kadus ta sealsesse seltskonda ja sai mõneks ajaks meelerahu. Peolt jõudis ta ema juurde ööbima vastu hommikut, sai vaevu tunnikeseks sõba silmale, kui uksel kõlas kindlakäeline koputus.

Tol hommikul viidi ära nii Sass kui tema vend. Poisse tassiti pool päeva mööda asutusi ja ülekuulamisi – Vaksali tänavalt Pagarisse ja tagasi. Üks võõras mees Moskvast astus ülekuulamise käigus sisse. „Ta sai kohe aru, et tegemist on kõige tavalisema paha mitte-nõukogude inimesega – sellisega, kes on lääne kultuurist nakatunud,“ muigas Sass, kes tookord pääses hoiatusega. Profülaktika nimel ajas ta paar päeva hiljem habeme maha. Juustest ta aga ei loobunud, kuigi onudele sai lahkelt lubatud.

1. juuni 1971 Moskvas

Samal ajal Moskvas kujunes Sontsest kogu linna hipiskeene keskne kuju. Tema oli hipi-underground’i Päike ja tema ümber tiirlevad sõbrad tema päiksesüsteem, tema Solnetšnaja Sistema, kust ilmselt läkski kogu hipiringkonna sünonüümina käibele sõna sistema. Pruutide ja pidude kõrvalt pidanud Sontse üha enam ka sütitavaid kõnesid sellest, kuidas siinsed hipid võiksid päriselt midagi ära teha, natuke rohkem kui lihtsalt Moskva Ülikooli hoovis – seda paika kutsusid hipid Psühhodroomiks – omakeskis seletada. Aeg on küps!

Oli vaja, et neid selle süsteemi sees aktsepteeritaks – kõige oma juuste pikkuse ja pükste laiusega. Sellele vaatamata otsiti hipide esimeseks avalikuks miitinguks põhjendus, mis ühtlasi sobituks Nõukogude Liidu poliitika ja ideoloogiaga. Keegi pakkus välja protestida Vietnami sõja vastu. Kõik Lääne hipid teevad seda nagunii ning see annaks võimaluse oma identiteeti propageerida. Samas langes see suurepäraselt ühte nõukogude režiimi ametliku seisukohaga, mistõttu tundus hea ettekäändena demonstratsioon legaliseerida. Vastu Ameerika poliitikale!

Kogunemise kuupäevaks valiti 1. juuni, mida juba siis teati lastekaitsepühana, mis lapshingedest hipidele igati sobis. Samuti loodeti, et ka võimud on selle päeva tähendust silmas pidades leebemad. Liikumise esindajana läks kultuuriministeeriumi plaanitud demonstratsioonile luba küsima Sontse. Väidetavalt ta selle ka sai. Suusõnaline info nõukogude hipide meeleavaldusest levis lainetena üle Moskva noorsoo. Ööl enne plaanitud kokkutulekut maaliti plakateid ja loosungeid stiilis „MAKE LOVE NOT WAR“ ja „LÕPETAGE VIETMANI SÕDA“. Kavas polnud korda saata midagi vägivaldset, vaid avaldada rahusõnumile toetust oma rahuliku kohalolu kaudu. See kõik tõotas algust uutmoodi elule Nõukogude Liidus ning nende endi üha ilmsemaid sotsiaalpoliitilisi mõõtmeid võtvale liikumisele. Hommikul tõttas mitu tuhat noort Moskva Ülikooli suunas, mis oli demonstratsiooni kogunemiskohaks. Psühhodroomilt plaaniti marssida Ameerika saatkonna ette.

Umbes pool tundi enne kokkulepitud demonstratsiooni algust jõudis Psühhodroomile kuuldus, et Sontse on vahistatud Puškini metroojaama juures, mis jäi umbes paar kilomeetrit eemale. Uudis tekitas mõistagi kerget segadust – kas kogu ettevõtmine on ohus? Aga meil oli ju ametlik luba?! Kas ilma Sontseta üritus ikka toimub? Kuid mis seal ikka – marsruut on olemas, kellaaeg käes, rahvas koos, plakatid valmis. Saagu, mis saab – hakkame liikuma! Noored võtsid end kolonnidesse, aga ei jõudnud mõnd sammugi Psühhodroomi väravate suunas astuda, kui ilmusid välja paar tüüpi, kes ametimärki viibutades hüüdsid: „Stopp! Mitte keegi ei liiguta!“ Tekkis üleüldine paanika. Selgus, et kõik väljapääsud on mentide poolt suletud. Tüdrukud tardusid suurest ehmatusest. Poisid püüdsid viimases hädas plehku panna, aga nad olid igast küljest sisse piiratud! See oli lõks.

Mõned väledamad said siiski hoovi kitsa tagumise väljapääsu kaudu minema. Moskva päritolu hipi Old Long hüppas koos oma leedukatest sõpradega mööduva trollibussi peale, nad tõmbasid pead pinkide vahele, kust piilusid ärevalt neile avanevat traagilist vaatepilti. Mõni teine jõudis miitingule hilinemisega ja nägi eemalt, kuidas nende sõpru-tuttavaid topiti vägivaldselt kollastesse koolibussidesse, mis olid selleks puhuks platsi toodud. Vahistamisi toimus üle linna mujalgi – kes võeti kinni metroos, kes koguni pool kilomeetrit kogunemiskohast eemal. Plakatid konfiskeeriti. Vahistatud viidi erinevatesse miilitsaosakondadesse ülekuulamisele. Alaealistele – ja neid oli võrdlemisi palju – kutsuti vanemad järgi.

Miilitsaosakondades küsiti: „Kas te kuulute organisatsiooni HIPI?“ Teatavasti oli Moskva komsomolil õnnestunud koostada kataloog kahtlastest pikajuukselistest ja selle kaanele oli kirjutatud „HIPI“. Loomulikult mingisugust organisatsiooni polnud – hipiliikumine oli nagu laine. Või vibratsioon. Aga Stalini-aegsetest mehhanismidest põduraks läinud ametkond kahtlustas mõistagi igal pool süsteemset ja organiseeritud õõnestustööd.

Kes tol õhtul kruttis raadio Ameerika Hääle lainele, võis kuulda, et sel päeval vahistati Moskvas umbes 3000 inimest. Kuivõrd linnas oli umbes 300 miilitsajaoskonda, teeb see iga jaoskonna kohta umbes kümmekond vahistatut, mis tundub realistlik.

Tõenäoliselt oli see kõik üks kaval KGB provokatsioon – ikka selleks, et noorsoo hulgas leviv ebasoodne element korraga kinni nabida ning neutraliseerida. Selle trikiga kogusid võimud kõigi kahtlaste mõjutuste küüsi sattunud noorte andmed kokku. Peagi olid need masinavärgis süstematiseeritud, strateegiliselt läbi töötatud ja järgnesid erineva intensiivsusega repressioonid. Tudengid heideti koolist välja, nooremad keskkooliõpilased saadeti mõnda teise kooli või kutsuti juhtkonna ette mõnitavale ülekuulamisele. Kes töötas, jäi suure tõenäosusega oma töökohast ilma. Noormeestele saadeti peagi kutse sõjaväkke, ja mitte niisama, vaid ikka kaugele Hiina piiri äärde karmide tingimustega laagrisse. Lennukis istudes märkas nii mõnigi, et pooled noormeestest olid hinges karvased ja osalenud 1. juuni kogunemisel. Suurel osal kahtlastest pikajuukselistest käidi järgmise mõne kuu jooksul kodus. Näiteks Moskva poiss Andrei Klepinin ehk Kljopa mäletab, kuidas sellise külastuse käigus näidati tema vanematele fotot:

„Kas see on teie poeg?“

„On vist tõesti,“ vastas ema, kuigi sellist pilti oma pojast nägi ta küll esimest korda. Aga kuidas see KGB kätte sattus?

„Kuidas te kasvatate oma poega?! Kas te teate, et ta osales demonstratsioonil?“

Järgnes pikem loeng, mille sekka puistati krõbedaid ähvardusi mõlema vanema töökoha säilimise osas.

Niimoodi vaikselt, süsteemselt ja halastamatult käidi kõik need paartuhat noort läbi. Tõenäolised kokkutuleku organisaatorid viidi eest ära hullumajja. Aga sealt tulid nad sageli tagasi juba väga räbalas seisundis. Noormees, kes veel vähem kui aasta tagasi oli Sassi ja Kernikut truba’s entusiastlikult tervitades hüüdnud: „Kas teil riigipööret polegi veel toimunud?“, hüppas end koduaknast surnuks, kui kagebešnikud talle ukse taha järele tulid.

Hipiliikumise radikaliseerumine

Nõukogude meedias ei avaldatud toimunu kohta sõnagi ja peagi vajus kogu tragöödia unustuse hõlma. 1971. aasta esimene juuni oli aga pöördeline sündmus, mis mõjutas kogu nõukogude hipiliikumise olemust järgmiseks kümnendiks. Liikumine suruti sügavale põrandaalustesse pragudesse ja inimesed muutusid oluliselt ettevaatlikumaks. Enam ei olnud võimalik õppida ülikoolis ajakirjandust või meditsiini ning siis kevade hakul tõmmata selga lai lilleline seelik ja elada rõõmsalt armastuse suve rütmides. Nüüd tundus mõeldamatu, et hipitsejate kamp võiks päriselt ühiskondlikes protsessides kaasa rääkida ja oma ideaalide nimel välja astuda. Võim näitas hambaid piisavalt teravalt, nii et tavalise nõukogude elu kõrvalt hipisuve pidada enam ei saanud. Iga noor seisis nüüd valiku ees – kas jääda hipina truuks oma ideaalidele, mis tähendas ühtlasi seda, et ühiskonna silmis oled sa rämps ja edasises elus puudub sul igasugune võimalus pöörduda tagasi sellesse maailma, mida Nõukogude Liidus peeti „normaalseks“. Või ajada juuksed maha, astuda komsomoli ja kuulutada oma minevik lapsepõlve meeltesegaduseks. Üks või teine. Karjäär või vabadus. Norm või abjekt.

Umbes aasta pärast 1. juuni vahistamisi Moskvas sooritas üks pikajuukseline Kaunases enesetapu, andes endast maha jäetud kirjaga teada, et tema enesesüütamise žest oli režiimivastane protest. Linnas järgnesid massiivsed rahutused, mille Nõukogude armee aga kiiresti maha surus. Kõlakas sellestki sündmusest levis külmavärinaid tekitades üle nõukogude pikajuukselise noorsoo. Järgmisel suvel pagesid paljud Leedu hipid Eestisse.

Selliste sündmuste ja kaasnenud valikute tulemusel muutus liikumine radikaalsemaks. Hipiringkondades oli nüüd vähem jutte ühiskonnast ja poliitikast, küll aga rohkem alkoholi, narkootikume, käegalöömise meeleolu. Radikaliseerumine tõi kaasa ka eskapistlikke jooni, sest nüüd oli täiesti selge, et igasugune püüdlus kaasa rääkida, oma aktivistliku tegevuse kaudu sekkuda või olemasoleva korra vastu koguni protestida lõpeb kas halvasti või väga halvasti.

Pikajuukselised tembeldati mandunud Lääne mõjudest nakatunud noorteks, ebasoodsaks elemendiks, sotsiaalseks parasiitluseks. Võim püüdis sellest kõntsast lahti saada, selle lõplikuks abjektiks vormistada. Venemaal kujunes olustik nii karmiks, et tänavaelu paistis hipidele sõjatandrina. „Kodu oli aedik, välja minnes astud aga sõtta – ja nii iga päev,“ kirjeldas Leningradi rokiklubi organisaator Gena Zaitsev. Ta rääkis ka sellest, kuidas hipid pidid alati nina püsti ringi liikuma, et oleks kaugelt näha, kui vastu tuleb miilitsamüts. Kui juhtusid mentidega kokku põrkama, oli vahistamise tõenäosuseks 50/50. Kui tõmbasid valel ajal vales kohas suitsu, võis see sama hästi tähendada, et veedad järgmised kuu või kaks Venemaa pogris – kriminaalide ja lutikate veetlevas seltskonnas.

Nõukogude võim vormus noorte silmis üha mõttetumaks stagneeruvaks idiootsuseks, mis ajas oma kombitsad igasse mõeldavasse auku. See tundus nii kõikehõlmav, et sellist juba niisama lihtsalt aktivistliku sekkumise abil eest ära ei kanguta. Jätkuvalt oli igas ilmakaares tajutavat Stalini-aegset hirmu. „Silm on igal asjal,“ kirjeldas Sass valitsevat õhkkonda. „Ma sain alles hiljem aru, et tutkit! polnudki silma. Rohkem kasvatus, et sind jälgitakse. Ja teiseks oli meid nii vähe. Mis me seal orgunnime, mis vastupanu. Lihtsalt passiivne… Püüdsime nii, et nad meid ei näeks. Sest kui nad meid näevad, hakkavad kohe puudutama.“

Lisaks tekitatavale hirmule tundus režiim intellektuaalsetele isepäistele noortele ka niivõrd jabura jandina, et seda ei saanud isegi pidada võitlusvääriliseks! Selles plaanis ei tegutsenud hipid otseselt nõukogude võimu vastu, sest vastuolek tähendanuks võitlust. „Mis sa kakled selle hullukarjaga! Nihuke kuradi elevant. Sa lihtsalt vaatasid muigega seda värki kõrvalt,“ rääkis Päärn Hint. „Teie olete seal komsomolis, aga me oleme karvased. Tehke oma komsomolikoosolekuid, ehitage oma kommunismi, aga me ei käi üldse tööl! Ei õpi, ei käi tööl. Loeme hoopis Bhagavad Gitat. Ei jookse kaasa teie idiotismiga, vaid vaatame seda kõrvalt.“ Tartus kritseldati ühe hipikorteri kirjule seinale sõnum: „Meie ei sega ühiskonda ja ühiskond ärgu segagu meid.“

Nii süvenes noortes riigipõlgus, passiivne eemalehoidumine, sest poliitikat nähti viimase asjana, kuhu oma nina toppida – see polnud lihtsalt nende maailm. „Poliitikasse ei olnud üldse mõtet pead pista – see oli lootusetu!“ kirjeldas ansamblite Psycho ja Radar trummar Paap Kõlar. „See maffia püsis väga pikalt muutumatuna. Ei olnud isegi oluline, kes võimul on. Kaasa rääkida oli võimatu ja mõttetu. Ka valimas käimine oli mõttetu formaalne protseduur, mida tasus teha ainult selleks, et äkki sai sealt viinereid osta,“ muigas Paap.

Kõik tundus korraga üks eriti suur ja peenelt sepitsetud vale, mille eest on tõesti targem pageda kõige sügavamatesse ja karvasematesse pragudesse, kus parema puudumisel tegeleda just nimelt mittemillegi tegemisega. Nii sukeldus fatalistlikum seltskond kangete narkootikumide lummavasse maailma. Vähe rahulikum ringkond katsetas sügavat siseemigratsiooni spirituaalsetel radadel.

Vabaduse tunnetuslik ruum

Kuivõrd on aga need ignorantsed positsioonid, passiivsed seisundid ja sümboolsed praktikad käsitletavad vastupanuna? Kätkesid need endas siiski poliitilisust? Olemuslikult taotlesid hipid tegutsemisvabadust (agency) hilisnõukogude aja kontekstis. Nende läbivaimaks nõudmiseks oli vabadus. Antropoloog Saba Mahmoodi^[9] järgi ei ole tegutsemisvabadus tingimata normidele vastandumine, nagu poststrukturalistliku feminismi käsitlustes valdavalt märgitakse. Tegutsemisvabadust võidakse praktiseerida erineval viisil, seda enam et ühtedele normidele vastandudes lähtutakse samaaegselt mõnest teisest normide kooslusest. Millistel viisidel norme rakendatakse või kogetakse, on aga seotud võimalustega, mida konkreetsed alluvussuhted võimaldavad. Pärast 1. juuni vahistamisi Moskvas või sündmusi Prahas ja Kaunases oli mõeldamatu, et noored marsiksid protestivaimus tänavatel või peaksid plaani, kuidas võim kukutada. Selle asemel kasutasid nad selliseid tegutsemisvabaduse vorme, mida hilisnõukogudeaegne sotsiopoliitiline kontekst neile parajasti võimaldas.

Subkultuuride puhul on tavapärane, et hegemoonilistele struktuuridele ei vastanduta mitte otse, vaid tähenduslike stiilielementide kaudu.^[10] Isegi kui hipid ei tegelenud poliitikaga aktiivselt, väljendasid nende riietusstiil, aksessuaarid ja pikad juuksed nakatumist „kummalisse vibratsiooni“, milles avanes nende tegutsemisvabadus ja ühtlasi vastuseis nõukogude ühiskonnakorraldusele, selle totratele lubadustele ja lamedatele normidele. See kummaline vibratsioon oli lillelaste mõttevabaduse relvaks, mida jagati ja levitati stiilipraktikate, suhtlusvõrgustike ja sotsiaalsete sündmuste kaudu. Samuti kandsid seda edasi erinevad loomingulised praktikad muusikas, etendus- ja visuaalkunstis.

Seega avaldus nõukogude hipide tegutsemisvabadus nende afektiivses erisuses, kujuteldava mujaloleku kogemuses, mida tekitasid mõtteline side Lääne noorteliikumistega ning osalemine globaalses popkultuuris, vaimsete praktikate või psühhoaktiivsete ainete läbi muutunud teadvuse seisundid või kaif, mida võis kogeda rokk-kontserdil meeletult tantsides või ühikavoodis kõrvaklappidega biitlite uut plaati kuulates. Mõni hipi koges kõiki nimetatud viise, teine ainult üht või teist. Aga soov kogeda midagi enamat, kõrgemat, sügavamat, pühamat, ekstaatilisemat, mõnusamat, ennenägematut ja pöörast lõi sensoorse erisuse ruumi, kus ehk virvendaski midagi vabaduse sarnast.

Niisiis olid juuksed hipide vabaduse lipp. Lilleline särk polnud mitte ajastu moeröögatus, vaid seadis selle kandja ühele joonele nendega, kes Ameerika läänerannikul kuulutasid välja Armastuse Suve ja nägid kuulipildujatorudes parema meelega kasvamas lilleõisi. Hipid tõid oma väärtused kohale pelga olemasolu kaudu, oma kehade ja meeltega, eluvalikute ja hoiakutega, millest kujuneski passiivne võitlustander vabadust kommunikeeriva keha ja selliseid kehasid elimineerida püüdva süsteemi vahel. Ja kaifist sai vabaduse tunnetuslik ruum.

^[1] Subkultuuri käsitlustest lähtusin nt: D. Hebdige, Subculture: The Meaning of Style. London; New York, 1979.

^[2] A. Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More: The Last Soviet Generation. Princeton (NJ), 2005.

^[3] J. Fürst, Love, Peace and Rock ’n’ Roll on Gorky Street: The „Emotional Style“ of the Soviet Hippie Community. Contemporary European History, 2014, kd 23, nr 4, lk 565–587.

^[4] T. Toomistu, The Imaginary Elsewhere of the Hippies in Soviet Estonia. Rmt-s: Dropping out of Socialism: The Creation of Alternative Spheres in the Soviet Bloc. Toim. J. Fürst, J. McLellan. Lanham, 2017, lk 41–62.

^[5] A. Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More.

^[6] Siinne artikkel põhineb iseseisval antropoloogilisel uurimistööl, millega olen seotud alatest 2011. aastast. Laiema transmeedia-projekti osana, mis hõlmas dokumentaalfilmi ja rändnäitust, viisin läbi kaheksateist intervjuud inimestega Eestist, kes on sündinud ajavahemikus 1939 ja 1963, ning seitseteist intervjuud inimestega Venemaalt, Lätist ja Ukrainast. Vt ka: Nõukogude hipid. Dokumentaalfilm. Rež. T. Toomistu. Kultusfilm, Kinematon, Moukka Filmi, 2017; Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground. Kuraatorid Kiwa ja T. Toomistu. Eesti Rahva Muuseum 2013, Moderna Museet (Malmö) 2014, Uppsala Konstmuseum 2014, Presentation House Gallery (Vancouver) 2014, Red Gallery (London) 2016, GalerieKUB (Leipzig) 2018.

^[7] Kosmos’68. Dokumentaalfilm. Rež. P. Brambat. Film Tower Kuubis, AD Oculos Film, 2011.

^[8] Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee kiri Üleliidulisele Leninlikule Kommunistlikule Noorsooühingule, 29.06.1970. ERAF.31.112.52.

^[9] S. Mahmood, Politics of Piety: The Islamic Revival and the Feminist Subject. Princeton (NJ), 2011.

^[10] D. Hebdige, Subculture: The Meaning of Style. London; New York, 1979, lk 18.

Ilmunud Vikerkaares 2018, nr 1–2

Läti riigi asutamisest täitub sel aastal 100 aastat. Võimalik, et asutamise aegugi polnud nägemus riigi otstarbest veel päris selge. Kuid vähemalt taasiseseisvumisest saadik on seegi nägemus argirutus, poliitkonkurentsis ning igasuguste tulekahjude kustutamise hoos varju jäänud. Riigid, nagu ajaloost või isegi eelajaloost teada, põhjendavad oma olemasolu ikka ühiskonna huviga. Tegelikkuses sõltub huvide kaitstus lähedusest võimuladvikule, mis on paratamatult üsna kitsas. „Lihtrahva“ tunduvalt paksema kihi huvitatus riigi püsimajäämisest võib olla juba vaieldavam. Nüüdiseuroopalik demokraatia peaks teoreetiliselt päädima süsteemiga, mis teenib inimest, mingi riigi elanikke. Praktikas aga demokraatia seda ei garanteeri. Tänapäeva Läti avalikus ruumis võib kuulda palju siiraid ja veendunud mõtteavaldusi, mis jätavad mulje, nagu muretsetaks kaaskodanike käekäigu pärast. Muretsetakse laste ja kogu rahva pärast, kurvastatakse ja väljendatakse kahetsust suure väljarändelaine üle, mis ei näitagi raugemise märke, välismaale lapsendatavate laste pärast. Küll vaheaegadega, ent laias laastus regulaarselt on 2000. aastate alguse emigratsioonilainest alates arutletud selle üle, kuidas saavutada tagasirännet. Samavõrd regulaarselt arutletakse sellegi üle, kuidas pidurdada maapiirkondade (mida traditsiooniliselt peetakse läti kultuuri peaaegu ainsaks püsilätteks) tühjenemist. Kui tahes regulaarne nende teemade käsitlus ka poleks, milliseid abinõusid ka ei rakendataks ning kui palju vastavatele tegevuskavadele ka eelarveraha ei eraldataks, pole sellel kõigel märkimisväärset tulemust olnud. Avalike esinemiste ning muude tekstide välisfassaadi vaadeldes võib nende jõupingutuste asjatus tunduda üllatav ning võiks lausa järeldada, et ebaõnnestumiste ainus põhjus on programmide kehv teostus või puudulik rahastus. Ent põhjalikumal süvenemisel võib aimata, et tegu on lihtsalt eliidi võitlusega iseenda kestmise nimel, eliidi kartustega võimalike ressursside ja staatuse pärast olukorras, kus vähem privilegeeritud elanikud võivad kasutada mitmesuguseid „relvitute relvi“. Väljapääs olukorrast on olemas, kuid ainult juhul, kui poliitilist ja ühiskondlikku agendat määrav suhteliselt jõukas keskklass suudab oma (ja riigi) retoorika ning tegeliku poliitika ümber orienteerida nii, et inimese ekspluateerimise asemel asetataks ta tõesti esikohale.

Inimene eelkõige

Läti Vabariigi parlament (Seim) kiitis 2005. aastal heaks dokumendi, mis käsitleb lähimaks 20–30 aastaks soovitavaid üldriiklikke arengusuundi. See kandis lühipealkirja „Inimene eelkõige“. Alates 2000. aastast, mil algas intensiivne väljaränne, on Lätist lahkunud ca 100 000 elanikku. Teema põhjustas nii argivestlustes kui ka poliitikute sõnavõttudes ärevust, oli enam kui selge, et midagi tuleb ette võtta. Oli ju silmanähtav, et inimestel selles riigis on mõõt täis, ning seetõttu oli dokumendi vastuvõtmine just tol hetkel igati seaduspärane. Ometigi oli toonane (ning väidan, et praegunegi) arusaam sellest, mida õigupoolest tähendab „inimene eelkõige“, mitte ainult ähmane, vaid lausa vastuoluline. Dokumendi esimene lause ütles, et Läti arengumudel on inimkeskne. Seevastu teine deklareeris, et nimetatud inimese väärtuslikud omadused on riigi „peamine arenguressurss“.  Olgugi et elanikud ja nende individuaalsed vajadused ja soovid kuulutati riigi olemasolu eesmärgiks, käsitleti neidsamu elanikke paradoksaalselt riigi püsimise vahendina.

Pole ime, et nimetatud deklaratsioon ei muutnud suurt midagi; hoolimata majanduse järsust kasvust ja ülekuumenemisest kestis väljaränne edasi. 2007. aastal võeti vastu juba üksikasjalikum plaan, mis endiselt tipnes kinnisfraasiga „inimene eelkõige“. 2008. aastal varises majandus kokku, emigratsioonilaine kerkis järsku taevani, ületades 2010. aastal 36 000 piiri. Samal aastal päädisid pikalt kestnud avalikud arutelud uue strateegilise dokumendi „Läti 2030“ vastuvõtmisega. See kinnitas uuesti ustavust „Inimene eelkõige“-põhimõttele, millele lisati kohe täpsustus: „meie põhikapital on inimesed“. Viie aastaga kristalliseerus mõte, et inimene on Läti jaoks väga oluline, sest inimene on põhiressurss ja kapital. Selle asemel et seada inimesed ja nende heaolu eesmärgiks, käsitleti neid kangekaelselt mingi eesmärgi saavutamiseks tarviliku vahendina. Mõistagi ei jäänud need inimesed niisama käed rüpes passima, vaid kasutasid vastupanurelvi, mis neil kui „relvitute“ hulka kuulujail käepärast olid.

Lühidalt vastupanust, kui vastuhakk on võimatu

Antropoloog James Scott kirjeldab raamatus „Relvitute relvad“,^[1] kuidas üldiselt sõnaõiguse või poliitilise võimuta inimesed suudavad siiski protesteerida või vastupanu osutada. Ülemvõimu ees pole enamasti kasulik avalikult protesteerida. Seepärast ongi talupoegi tihti hukka mõistetud, kui nad on kogunenud vimma järjekordses mässus välja paisanud. Eelindustriaal- ja industriaalühiskondades toimusid niisugused rõhuva keskvõimu vastased mässud lausa regulaarselt. Ning sama regulaarselt ja veriselt suruti need maha. Seetõttu oli talupoegade ja muude relvitute gruppide mässu tõhusus nullilähedane. Scott kirjutab, et relvitutel, kel pole lootust oma rõhujaid lõplikult ja täielikult hävitada, pole seetõttu kuigi ratsionaalne kehtiva võimu vastu avalikult üles astuda. Peale surma, kannatuste ja endise rõhuva režiimi edasikestmise ei saavuta nad midagi. Talupojad ning muud grupid, kes seisavad silmitsi vääramatu ning vaenuliku ja rõhuva võimuga, on seetõttu kasutanud muid viise vastupanu väljendamiseks – kehtivale võimule küll vähem märgatavaid, kuid samas ohtlikumaidki: olgu sabotaažid, korralduste eiramine, ülemuste või riigiesindajate käskude ignoreerimine või lihtsalt põgenemine, kui olukord muutub väljakannatamatuks. „Relvitute relvadena“ võiks nimetada võimukandjate pilkamist, tagaselja mõnitamist ja põlgamist. Selliste  tegevuste vastupanuks kvalifitseerimisel peab olema ettevaatlik. Vaevalt oleks kohane rääkida vastupanust, kui „vastupanuliikumisest osavõtjad“ ise ei pea oma tegevusi sugugi mingiks vastupanuliikumiseks, sest see on kõigest nende tagasihoidlik igapäevaelu. Veel enam – „relvitute relvade“ kasutamisel pole tavaliselt võimalikki mingist liikumisest rääkida, sest igaüks toimetab omaette, lähtudes oma isiklikest lühiajalistest huvidest. Scott väidab, et vastupanu ei pruugi alati käsitleda kui kollektiivset ning sihipärast tegevust, milles kõik kaasatud üritaksid oma revolutsioonilises tuhinas midagi üldises plaanis muuta. Argivastupanu võib olla teadvustamata ning omakasupüüdlik, ent päädida oluliste muutustega.

Kõige lihtsam ning tihtipeale kõige tõhusamgi vastupanuviis ülemvõimule on ülepea mitte vastupanu osutada, vaid pakku minna. Pakkuminekus on tavaliselt raske leida midagi sellist, mis viitaks vastupanule, sest see mõiste sisaldab teatavaid võitluse ja eituse elemente, ent protsessi kui sellisena on pakkuminek väga tõhus relv. Armee, millest on deserteerunud piisavalt palju sõdureid, on vaenlasele juba ette kaotanud. Kindrali võimu ei taga mitte seadused ega suutlikkus sõdureid allutada. Kindrali võimuks läheb vaja sõdureid. Sama kehtib ka riigi kohta. Kui riik kaotab oma elanikud, siis ta võim kärbub ning lakkab aegamisi olemast. Seepärast on riikluse tekkest alates olnud riigi püsimise eelduseks see, et oleks tagatud piisav arv elanikke. Vene impeeriumi ja NSV Liidu ajaloost me teame, milliseid jõupingutusi tegi eliit talupoegade sunnismaisena hoidmiseks. Kuni 19. sajandini Venemaal valitsenud pärisorjuse otsene eesmärk oli ära hoida talupoegade liikumine ühest kohast teise. NSV Liidu kommunistlik eliit kartis põhjendatult, et nende režiimi ei taha ülal pidada piisavalt suur arv kodanikke. Kui piirid olnuksid lahti, nagu pärast Teist maailmasõda Berliinis, siis oleks tööjõu potentsiaalne emigratsioon olnud nii suur, et NSV Liidus poleks „kommunismiehitajaid“ lihtsalt jätkunud. Berliinis lahendati probleem Berliini müüriga, teistes sotsialismileeri riikides rangete reisipiirangutega.

Pakkuminek on klassikaline relvitute relv. Michael Adas on seda nimetanud kõrvalehoidmisprotestiks (avoidance protest)^[2], väljaspool akadeemilist sfääri iseloomustatakse pakkuminekut kui „jalgadega hääletamist“. James Scott kirjutab: „Tsiviilelanikud üritavad jalga lasta. Pagejate esirinnas on kõige vaesemad, kel pole muidu sunnitööst pääsu või kes ei suuda riigi pealesunnitud  maksu- ja töökohustusi täita.“^[3] Mida vähem on sellisel kodanikul võimuvahendeid, st võimu teostamiseks tarvilikke ressursse, seda suurem on tõenäosus, et üritatakse lihtsalt jalga lasta.

Niisugune perspektiiv võimaldab küll tänapäeva Läti emigratsiooniprobleemistikku vaadata teiste silmadega, aga see pole kaugeltki enesestmõistetav. Iseenda silmis on emigrandid pigem sangarid kui väetid. Osalesin kord Kuramaal ühel arutelul, kus muuhulgas mainisin ideed pakkuminekust kui relvitute relvast. Üks kohalviibijaist, pesuehtne toekas kuralane, tõusis pahaselt püsti. Tema poeg olevat samuti Inglismaal ning kuidagi ei saavat öelda, nagu ta sõitnuks minema oma abituse või hädisuse tõttu. Lätis tehtud uurimistööde kogemuse põhjal võin öelda, et see pole ainus säärane juhtum. Paljud Läti elanikud, kelle sõbrad, sugulased ja tuttavad on välismaale läinud, käsitlevad seesugust sammu näitena nende tegujõust. Kaugeltki igaüks ei suuda midagi niisugust ette võtta ning mitte igaüks ei jaksa võõrsileminekuga kaasnevatest raskustest üle saada.

Pakkuminekust kui väetite relvast rääkides ei pea ma silmas isiklikku abitust või hädisust. Nõrkus, mida ma silmas pean, ei tulene inimese füüsilisest ega vaimsest võimetusest, vaid üldisest olukorrast, kihistumisest. Relvitus selles mõttes on abitus mitmesuguste sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste struktuuride või põhimõtete ees: abitus kokkupuutel tööpuuduse, perspektiivide puudumise, poliitilise ummiku ning muude probleemidega, mille lahendamine käib nimetatud grupi liikmele üle jõu. Isiklikul tasandil tähendab iga edukas pakkuminek võitu ning nõuab jõupingutust. Edukas pakkuminek mõjutab oluliselt väljarändaja elukvaliteeti, see tähendab väljamurdmist varasemast ebameeldivast olukorrast ning võimalik, et ka oma elus uue ning parema lehekülje pööramist.

Emigratsioon, meie ning hirm tühjuse ees

Pakkuminekul on ka teine pool, mis tundub veel huvitavamgi, nimelt tagasiränderetoorika. Umbes kümne aasta eest kutsuti mind ühe töögrupi moderaatoriks – arutati, kuidas Iirimaale lahkunud lätlasi tagasi meelitada. Kokkutulnute motivatsioonis ma ei kahtle: nad uskusid kogu südamest, et ajavad head, omakasust ajendamata asja, et Lätimaale naasmine on midagi sellist, mida iga pagulase süda ihaldab, ja seetõttu peavad Lätisse jäänud välja mõtlema, mis veenaks väljarännanuid Lätti tagasi pöörduma. Ma vist šokeerisin arutlejaid, kui ärgitasin neid arutama selle üle, kellele ja miks on tagasitulek vajalik. Küsimus oli toona ebameeldiv ja on seda praegugi, sest vastus näitab selgesti, et tagasitulek pole vajalik mitte lahkujatele, vaid jäänutele. Tagasiränderetoorikas kõlab märkamatu, kuid pealetükkiv ekspluateerimisnoot.

Dace Dzenovska on nn suurt väljarännet käsitledes tsiteerinud paljude Läti elanike väljaütlemisi väljarändajate teemal. Ühe maaomavalitsuse juht sõnas: „Varsti pole meil enam ainsatki elavat hinge, kes linnarahva arvu suurendaks.“ 2012. aastal korraldati Euroopa Ühenduse majas arutelu „Kas me sureme välja?“, rahvastikuteadlane Pēteris Zvidriņš lausus: „Meid huvitab ju õigupoolest küsimus lätlaste püsimajäämisest“, Latgale omavalitsusjuht küsis hämmastunult: „Miks koolitada neid, kes hiljem Lätist ära lähevad?“, Kuramaa omavalitsusjuht: „Ainult patriotism ja majandus võivad meid päästa“. Dace Dzenovska informant Inta resümeerib: „Me oleme välja suremas, me sureme aeglaselt välja.“^[4]

Pöörake tähelepanu sõnale meie – see esineb igas tsitaadis. Kes on need meie? Ega ma väga palju ei eksi, kui ütlen, et meie esindab antud juhul paigale jäänuid – neid, kes pole veel lahkunud, neid, kes ühel või teisel põhjusel on (esialgu) Lätisse jäänud. Võimalik, et need meie tähendavad iga konkreetse kõneleja puhul midagi erinevat – ühel juhul mõeldakse perekonda, teisel valda, kolmandal kogu Lätit. Igal juhul ei tundu, et silmas peetaks Lätist lahkunuid. Juba lahkunud avaldavad haruharva oma nördimust Läti tühjaksjooksmise üle, koolide üle, kus ei kõla enam laste hääled, sõiduplaanist maha võetud bussiliinide üle, neid ei morjenda eriti seegi, et kohalik haigla pannakse varsti kinni, sest lihtsam ja odavam on patsiente kusagile 100 kilomeetri kaugusele raviasutusse toimetada. Ent nende lahkumisel just niisugused tagajärjed on. Emigratsioon tähendab elanike arvu olulist vähenemist, riigieelarvesse laekub vähem raha ning vähemaks jääb ka konkreetseid teenuseid tarbivaid inimesi. Maal elades saab bussiliikluse jätkumisele loota ainult siis, kui ümbruskonnas elab teisigi inimesi. Lahkujad ei paranda mitte ainult oma eluolu. Väljarändajate arvu ülemäärane suurenemine mõjutab otseselt kodumaale jääjaid. Sestap muretsevad kodumaale jääjad emigratsiooni pärast puhtutilitaarsetel põhjustel.

Pakkuminek on väetite relv ning pakkuminek on ühtaegu nõrkuse näitaja. Seetõttu võib mittelahkumine omakorda olla mõnikord (kuigi mitte alati) tugevuse ja võimu indikaator. Selge, et leidub inimesi, kes asuvad mis tahes hierarhia kõige madalamatel astmetel, mistõttu igasugune pakkuminek on neile põhimõtteliselt võimatu. Neil jääb üle ainult ennast surnuks juua või oodata, kuni surm nad ilma alkoholitagi ükskord koikust üles korjab. Põhiosa neist, kes kasutavad sõnavõttudes sõna meie, kes osalevad mitmesugustel konverentsidel, kes kirjutavad seadusi ning määravad poliitikat või elavad seal, kus ikka elatud, viitavad juba ainuüksi enda olemasoluga oma võimupositsioonile. See võim võib olla seotud tööga (üks Latgale vallaametnik selgitas mulle: „meil on tööga üsna hästi – siin on kool ja katlamaja“), vara olemasoluga, mis annab teatavat tulu või võimaldab kuidagi ära elada. Võimalik, et vara on ühel või teisel kujul ühendatud poliitilise võimuga (paljud neist, kes kasutavad tsitaatides sõna meie, on vallavalitsuste esindajad).

Palle probleem

Võimusuhted ei tulene ainuüksi omandiõigusest või suutlikkusest tööd leida. Üks omandi olemust lahanud uurija on märkinud, et mõningates ühiskondades (sealhulgas ka meie omas) kipuvad inimesed meelsasti langema illusiooni küüsi, nagu tuleneks omand suhtest omaniku ja talle kuuluva asja vahel, kuigi tegelikult saavad suhted kehtida üksnes inimeste vahel. Maailma ainsa inimese jaoks oleks omand midagi absurdset – seda me õppisime juba lapsepõlves Jens Sigsgaardi raamatust „Palle üksi terves maailmas“. Palle näeb, et kõik on kättesaadav, ent mõistab kiiresti, et see kõik on mõttetu, sest pole ühtegi seltsilist. Raha pole tarvis ning see on õigupoolest ka väärtusetu, sest pole kedagi, kes seda ihaldaks. Omandil on mõte ainult sellises keskkonnas, kus on teised inimesed, kellele see omand ei kuulu. Me võime tahta endale kõike, aga ainult teiste inimeste olemasolu annab omandile mõtte.

Samamoodi sünnivad võimusuhtedki ainult teiste inimeste kontekstis ja ainult teiste inimeste juuresolekul. Nimetatud asjaolus peitubki põhjus, miks need, kes ütlevad meie, nii kangesti Lätist lahkumise pärast muretsevad. Olgu võim, mis Läti elanikke kodus hoiab, milline tahes, ähvardab seda iga äramineja. Paigalejääjatel tuleb tasapisi loobuda mitmest mugavusest (naabri võimalik abi, kool, mugavas kauguses korrakaitse- ja arstipunkt). Pealekauba seab väljaränne ohtu paigalejääjate privileegid. Ilma alluvateta pole ülemusel mõtet. Mida vähem alluvaid, seda mõjutum ülemus.

Dace Dzenovska kirjeldab, kuidas paigalejääjad, nähes järjekordset mahajäetud maja või tühjenenud küla, tunnevad mõnikord lausa füüsilist piina ega oska oma tundeid sõnadessegi panna. Kummatigi on see paigalejääjate perspektiiv, meie perspektiiv. Veel jäänud küla vaagub hinge. Endised külaelanikud elavad juba Iirimaal, Inglismaal, Norras või Riias ning on elus ja terved. Nende seisukohalt on see progress, samm edasi, küla pole midagi enamat kui kaelast heidetud minevik, ei midagi enamat kui lasteaed, kus sai kunagi käidud, ning ammused armsad mängupüksid, mis meie enda lastelegi ammu väikseks jäänud ning ribadeks trööbatud ja seetõttu prügikasti visatud. Mängupüksid võivad mõistagi olla teisel arvamusel.

Mahajäetustundest olulisem on sellest lähtuv võimuperspektiiv. Need, kes muretsevad Läti tühjenemise või väljasuremise pärast, „põdrakanepisse kasvanud taluhoovide pärast“, pole ise enamasti väljarändajad – nad on Vidzemes läbisõidul riialased, eksootilisel Latgale-ekskursioonil jelgavlased, ääremaise keskusküla korrusmaja elanikud. Miks peaks mingite kolkakülade väljasuremine neile muret tegema? Ise nad ei tahaks seal ilmaski elada.

Võiks arvata, et lihtsalt süda läheb haledaks, ent see sentiment on alati seotud tundega, et vanasti oli parem. Eks vanasti võisid Jelgava turistid Latgales täiel rinnal külaeksootikat nautida ning õhtuks oma mugavasse linnakorterisse naasta, sest oldi ju oma silmaga veendunud, et Latgale eksootika (mis on ühtaegu osaliselt Läti autentsuse tagatis) on nagu kord ja kohus omal kohal. Kui toonane küla on nüüd tühjaks jooksnud, siis on linnainimese mugavast elust midagi kadunud. Ent sellest ei järeldu sugugi, nagu kavatseks linnainimene ise sinna külasse kolida. Seda peaks alati tegema keegi teine.

Paari päeva eest esitas üks teleajakirjanik arutlussaates taas kord küsimuse: „Mida peab tegema inimeste maal hoidmiseks?“ Saates osalesid kolm külalist ja ajakirjanik – kõik riialased. Ükski ei kavatse mõnda tühjenevasse külasse kolida. Aga nad ei mõtle muust kui tühjenevatest küladest. Neile näib, et see on nende probleem, kuigi on ise õnnelikud, et nad maal ei ela. Nostalgia on seotud tõdemusega, et kunagi oli parem; kui oleks jälle nii nagu enne, siis meie elaksime praegu paremini. Ju ei saa linnainimesed ilma asustatud küladeta hakkama.

Pööritus (või vähemalt kurbus), mis valdab meeli kokkupuutel emigratsioonist tingitud reaalsusega, on võimupositsioonil inimese jõuetu ahastus oma võimuvundamendi murenemise pärast. Võim, võime asuda ühiskonnahierarhias teistest pisut kõrgemal, on meie ühiskonna olemuslik tunnus. See tagab hierarhias kõrgemal seisjatele mugavama elu. Kui mul on naabrist natukene rohkem, siis ma elan paremini. Kuid selle tunde nautimiseks peab mul olema naaber. Naabri lahkumine viitab tema suutmatusele Läti võimuvõitluses osaleda, ent ühtaegu õõnestab ta nõnda ka paigalejääjate võimupositsioone. Just paigalejääjad peavad leppima suletud koolide, kehvade teede, harvendatud bussiliinide ja oma privileegide kokkukuivamisega.

Kõige otsesemalt ja kiiremini kogevad „kõrvalehoidmisprotesti“ tulemusi omal nahal ettevõtjad, keda hakkab vaevama töökäte puudus. Kuigi paljud Läti majanduseliiti kuulujad arvavad, et nende edu põhineb ainuüksi omaenda visal tööl, on see mõistagi saavutatud sellega, et ühed ühiskonnaliikmed on soovinud nendega koos asju ajada, teised on pidanud kasulikuks nende heaks töötada, kolmandatel polnud muud väljapääsu kui ebaõiglaste tingimustega nõustuda. Emigratsioon ähvardab niisugustele suhtemallidele kiire lõpu teha.

Ettevõtluskeskkond toob esile olukorra kõige olulisemad elemendid. Lätis valitsev majanduslik ebavõrdsus pole siiani pälvinud märkimisväärset kriitikat. Kehvade elutingimustega inimestel on oma murede lahendamiseks hõlpsam kolida mõnda jõukamasse riiki, selle asemel et siinsamas parema palga ja elutingimuste eest võidelda (ja võib-olla kaotajaks jääda).

Tagasirände teemal sõna võtvad ettevõtjad teevad peaasjalikult juttu töölistest ning tavaliselt vähekvalifitseeritud tööjõust. Tarvis läheb Rimi kassapidajaid, kilupakkijaid, marja- ja seenekorjajaid, vahel koguni programmeerijaid. Peaaegu kunagi ei tule jutuks, et tagasirändega täita keskklassi positsioone ministeeriumides või ettevõtete juhtkondades. Iirimaale ja Saksamaale lahkunud võivad naastes täita madalama astme töökohti ning neile võib maksta nii vähe kui Läti tööturul tavaks.

Emigratsioon õõnestab ka natsionalistide positsioone. Ilma „rahvuslasteta“ pole rahvusel tulevikku. Maapiirkondade tühjenemine omandab rahvuslikus kontekstis erilise tähtsuse, sest juba 19. sajandil toimunud rahvuse kujunemisest saadik on mütoloogiline lätlus olnud oma juurtega kinni üksnes maaelus. Riias elav läti natsionalist tunneb seepärast tühja küla nähes iseäranis suurt ebamugavust. Ilma külata on tema lätlus ohus. Teisalt sobib natsionalism hästi selleks, et veenda emigreerunud vendi ja õdesid ometigi kodumaale naasma. Nimetatud argumenti võib hõlpsasti kasutada koos meelitusega, et „kuigi siin pole võib-olla sama hea kui seal, oled sa siin ikkagi oma kodumaal“.

Nõnda saabki selgeks, et sagedased üleskutsed emigrantidele kodumaale naasta pole sugugi tingitud enesestmõistetavast murest inimeste pärast, vaid suhtelistel võimupositsioonidel asuvate kihtide soovist oma lahedat elu tulevikukski kindlustada. Pole siis ime, et asjakohased programmid ei taha kuidagi jalgu alla saada: inimeste naasma innustamiseks kavandatavad abinõud tunduvad ahnete ning rõhuvatena. On üsna selge, et abinõusid ei rakendata mitte selleks, et emigreerunute elu paremaks teha, need ei ole ka tingitud murest väljarändajate lähema või kaugema tuleviku pärast. Neid kutsutakse tagasi selleks, et meil oleks parem, et meie linnad ja külad töölisteta ei jääks. Kuigi siin pole töökohti ega raha, mida tagasipöördujatele maksta, on meile oluline, et siin oleks selline hulk inimesi, kelle taustal meie tunneksime end hästi, sest meil on rohkem. Ideaalis võiks inimesi mitte lihtsalt Lätimaale (loe – Riiga) tagasi meelitada, vaid majutada nad uuesti nende poollagunenud külasse. Meie saaksime siis sõita sinna nautima etnograafilist katarsist ning möödaminnes pisut lohutada kriimusid ja trööbatud jõmpsikaid.

Riigiretoorikas on rahvus justkui üks suur pere, kus valitseb üksmeel ja võrdsus. Igapäevaelus on teisiti. Mitmesugused võimusuhted on põimunud raskesti lahtiharutatavaks lõngakeraks. Just selles reaalses elustruktuuris esinevadki eelmainitud võimusuhted.

Võimalik, et probleem peitub asjaolus, et lahkujaid ja tagasipöördujaid, emigrante, majanduspõgenikke – kuidas neid ka ei nimetataks – ei peeta minu kirjeldatud kümne naha võtmise olukorras päris inimesteks. Nad on pööbel, potentsiaalsed ääremaalased, maksumaksjad, sünnitusmasinad, maalähedase eluviisi hoidjad või kehvalt tasustatavad lihttöölised. Nende kohta „inimene eelkõige“ ei kehti. Võimupositsioonidel (vähemalt esialgu veel) turvaliselt istuvate paigalejääjate „inimene“ – see, kes mitmesugustest arengukavadest vastu vaatab – on paraku just säärane omakasupüüdlikult ärakasutatav olend. Nii nagu karma, mida saab parandada ainult andes, ilma mingit vastutasu lootmata, nõnda saab ka tagasiränne alata üksnes tingimusel, et mure nende (s.o väljarännanute) pärast vabaneks igasugusest meie-poolsest häbematust omakasupüüust.

Lätikeelsest käsikirjast tõlkinud Hannes Korjus

^[1] J. C. Scott, Weapons of the Weak. New Haven, 1985.

^[2] M. Adas, From Avoidance to Confrontation: Peasant Protest in Precolonial and Colonial Southeast Asia. Rmt-s: Colonialism and Culture. Toim. N. B. Dirks. Ann Arbor, 1992, lk 89–134.

^[3] J. C. Scott, The Art of Not Being Governed: An Anarchist History of Upland Southeast Asia. New Haven, 2009, lk 94.

^[4] D. Dzenovska, Aizbraukšana un tukšums Latvijas laukos: starp zudušām un iespējamām nākotnēm. Riia, 2012.