Arhiiv

Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 9 ja 10

Mispärast pole ometi paremad parteigenossed 1945. aastast mõttele tulnud inimnäoga fašismi otsima hakata? (Johannes Gross, «Notizbuch», Neueste Folge, Viertes Stück)

Ajaleheartiklites on juttu vabanemisest sotsialismi lummusest, ühe idee nurjumisest, koguni Lääne-Euroopa ja Saksa intellektuaalide pikaleveninud toimetulekust oma minevikuga. Retoorilistele küsimustele järgneb alati üks ja seesama refrään: utoopiad ja ajaloofilosoofiad peavadki lõppema orjastamisega. Ajaloofilosoofia kritiseerimine on nüüd küll eilse päeva küsimus. Karl Löwithi «Maailmaajalugu ja õndsuslugu» tõlgiti saksa keelde juba 1953.² Millised on tänase päeva kaardid? Kuidas tuleks hinnata Ida- ja Kesk-Euroopas toimunud revolutsiooniliste muudatuste ajaloolist tähtsust? Mida tähendab riigisotsialismi pankrot neile 19. sajandist pärinevatele poliitilistele liikumistele ja ideedele? Mida tähendab see Lääne-Euroopa pahempoolsete teooriapärandile?

I
Revolutsioonilised muudatused Nõukogude Liidu võimuvaldustes on väga mitmepalgelised. Bolševistliku revolutsiooni kodumaal toimub ülaltpoolt, NSV Liidu Kommunistlikust Parteist alguse saanud reformiprotsess. Selle tulemused, veelgi rohkem selle reformi kavatsematud tagajärjed kujunevad revolutsiooniliseks arenguks niivõrd, kui nad muudavad peale ühiskondlik-poliitiliste põhihoiakute ka valitsemissüsteemi enda olulisi elemente (eriti kui legitimatsiooniviisi muutudes^* tekivad poliitiline avalikkus ja poliitilise pluralismi algmed ning öeldakse sammhaaval lahti riigipartei võimumonopolist). Seda, nüüdseks vaevalt veel juhitavaks jäänud protsessi ohustavad rahvuslikud ja majanduslikud konfliktid, mis ta on ise valla päästnud. Kõik osalised on mõistnud, kui palju selle saatusliku protsessi käigust sõltub. Ta on juba loonud eeldused muudatusteks Kesk-Euroopas (kaasa arvatud ka sõltumatusele püüdlevad Balti riigid) ja SDVs.

Poolas said revolutsioonilised muudatused teoks püsiva opositsiooni kaudu, katoliku kiriku toetatud «Solidaarsus»-liikumise kaudu, Ungaris olid need poliitilise eliidi hulgas peetud võimuvõitluse tagajärjeks; SDVs ja Tšehhoslovakkias toimusid need rahulike massimeeleavalduste survel sooritatud riigipööretena, Rumeenias verise revolutsioonina, Bulgaarias vaevalise edasiminekuna. Hoolimata avaldumisvormide mitmekesisusest võimaldab nende maade revolutsioon enda kohta sündmuste põhjal järeldusi teha: revolutsioon seab meid talle iseloomulike tõsiasjade ette. Temas võib ära tunda nii-ütelda tagasikeriva [rückspulende] revolutsiooni, mis teeb tee vabaks, et mahajäämust arengus tasa teha. Seevastu muudatused bolševistliku revolutsiooni emamaal säilitavad läbinähtamatu iseloomu, mille kohta mõisted veel puuduvad. Nõukogude Liidus puudub revolutsioonil (senini) selgelt tagasivõttev iseloom. Isegi sümboolsel naasmisel 1917. aasta veebruari või koguni tsaristlikku Peterburi poleks mingit mõtet. Poolas ja Ungaris, Tšehhoslovakkias, Rumeenias ja Bulgaarias – niisiis riikides, kus riigisotsialistlik ühiskonna- ja valitsemissüsteem polnud kujunenud autohtoonse revolutsiooni tulemusena, vaid oli sõja tagajärjel koos Punaarmee sissemarsiga pigem kaasa saadud kui võitlusega saavutatud, – toimub rahvademokraatia likvideerimine vanade rahvussümbolite juurde tagasipöördumise tähe all, esineb alati järjepidevuse taastamisena, sõdadevahelise aja poliitiliste traditsioonide ja parteistruktuuride juurde naasmisena. Siin, kus revolutsioonilised muudatused on tihenenud revolutsioonilisteks sündmusteks, tuleb ka kõige selgemini kuuldavale soov konstitutsioonilis-poliitiliselt liituda kodanlike revolutsioonide pärandiga ning ühiskondlik-poliitiliselt ühineda arenenud kapitalismi, eriti Euroopa Ühenduse kommunikatsiooni- ja eluvormidega. SDV puhul omandab «ühinemine» sõnasõnalise tähenduse; sest talle pakub Saksamaa Liitvabariik üheaegselt mõlemat: demokraatliku põhiseadusega läänelikku tüüpi heaoluühiskonda.* Siin ei hakka valijad 18. märtsil kindlasti ratifitseerima seda,³ mis oli kavas nondel opositsionääridel, kes hüüetega «Meie oleme rahvas» Stasi-võimu kukutasid; ent valijate vootum interpreteerib seda riigipööret kui ajalooliselt tõhusat – justkui tasategevat revolutsiooni. Tahetakse tasa teha seda, mis oli Saksamaa lääneosa idaosast neli aastakümmet lahutanud – poliitiliselt õnnelikumat ja majanduslikult edukamat arengut.

Kuna tasategev revolutsioon peab võimaldama tagasipöördumise demokraatliku õigusriigi juurde ja liitumise kapitalistlikult arenenud Läänega, orienteerub ta mudelite järgi, mis ortodoksse tõlgenduse kohaselt oleksid pidanud olema ületatud juba 1917. aasta revolutsiooniga. Sellega võib seletada ka tasategeva revolutsiooni üht omapärast joont: uuenduslike, tulevikku vaatavate ideede peaaegu täielikku puudumist. Sama tähelepaneku teeb ka Joachim Fest: «Tõeliselt segadusse ajava, keset kaotava iseloomu omandasid sündmused. . . arvestades fakti, et nad ei sisaldanud mitte ühtki neist sotsiaalrevolutsioonilistest tunderõhkudest, mis olid domineerinud samahästi kui kõikides uusaja ajaloolistes revolutsioonides» («Frankfurter Allgemeine Zeitung» 30. detsember 1989). Segadusse ajav on tasategeva revolutsiooni selline iseloom sellepärast, et ta meenutab otseselt vanemat, Prantsuse revolutsiooni poolt kehtetuks tunnistatud sõnatähendust – poliitiliste valitsemisvormide taastulekust reformi teel, kusjuures need vormid üksteisele järgnevad ja nagu taevakehad oma liikumises üksteist välja vahetavad.⁴

Nõnda ei maksa imeks panna, et neid revolutsioonilisi muudatusi on tõlgendatud väga mitmesugusel, üksteist välistaval viisil. Mina tahan siin puudutada kuut tõlgendusmudelit, mis väitluses üksteisest selgesti eristuvad. Esimesed kolm suhtuvad sotsialismiideesse jaatavalt, ülejäänud kriitiliselt. Neid kaht rühma on võimalik sümmeetriliselt niimoodi reastada, et ühele poole jäävad sotsialismiidee stalinistlik, leninlik ja reformikommunistlik tõlgendus, teisele poole postmodernistlik, antikommunistlik ja liberaalne interpretatsioon.

Status quo ante [seni kehtinud olukorra] stalinistlikud kaitsjad on vahepeal kaotanud oma eestkõnelejad. Nad eitavad muudatuste revolutsioonilist iseloomu, nad aduvad neid muudatusi kui kontrrevolutsioonilisi. Nad suruvad tagasikerimise ja tasategemise varemtundmatud aspektid marksistlikku skeemi, mis enam ei toimi. Ida- ja Kesk-Euroopa maades ning SDVs oli ju silmaga näha, et – tuntud formuleeringu järgi – alamkihid enam ei tahtnud ja ülemkihid enam ei suutnud. See oli masside (ja mitte sugugi käputäie salaja sisse toodud provokaatorite) raev, mis pöördus riikliku julgeoleku (Stasi) aparaadi vastu, nii nagu see omal ajal oli pöördunud Bastille’ vastu. Ja riigipartei võimumonopoli purustamine võiks meile meenutada Louis XVI giljotineerimist. Faktid räägivad liiga selget keelt, nii et isegi panetunud leninlased ei saa nende ees silmi sulgeda. Nii näiteks kasutab ajaloolane Jürgen Kuszynski vähemalt väljendit «konservatiivne revolutsioon», et jätta muljet, nagu oleks neil muudatustel enesepuhastusliku reformina oma koht pikaajalises revolutsiooniprotsessis («Die Zeit» 29. detsember 1989). See tõlgendus tugineb muidugi veel ikka ortodokssele käsitusele klassivõitluse ajaloost, mille lõppsiht näib kindel olevat. Selline ajaloofilosoofia on juba metodoloogiliselt vaatekohalt kahtlase väärtusega; pealegi ei kõlba ta seletama niisuguseid sotsiaalseid liikumisi ja konflikte, mis tekivad otseselt riigisotsialistlike valitsemis- ja ühiskonnasüsteemide struktuuritingimuste tõttu või (nagu rahvuslikud ja fundamentalistlikud reaktsioonid) nende poolt esile kutsutakse. Lisaks sellele on poliitiline areng Ida- ja Kesk-Euroopa maades ning SDVs riigisotsialismi palja enesekorrektuuriga piirduvast diagnoosist vahepeal juba üle astunud.

Mainitud seik on ühtlasi veenvaks vastuväiteks kolmandale seisukohale, sellele, mida Praha Vaclavi väljakul nii mõjuvõimsalt kehastas sisepagendusest naasnud Dubček. Ka suur osa neist opositsionääridest, kes SDVs revolutsioonilise liikumise käima panid ja hiljem seda juhtisid, seadsid endile eesmärgiks demokraatliku sotsialismi – ühe niinimetatud «kolmanda tee» sotsiaalriiklikult⁵ ohjeldatud kapitalismi ja riigisotsialismi vahel. Kui leninlased usuvad, et on võimalik korrigeerida stalinistlikku väärarengut, siis reformikommunistid lähevad ajas veel kaugemale tagasi. Kooskõlas lääne marksismi paljude teoreetiliste vooludega lähtuvad nad sellest, et bolševistlik revolutsioon oma leninlikus enesestmõistetavuses on sotsialismi päris algusest peale võltsinud, kuna ta nõudis tootmisvahendite demokraatliku ühiskonnastamise asemel nende riigistamist ja lõi seega tingimused totalitaarse valitsemisaparaadi bürokraatlikuks iseseisvumiseks. Olenevalt sellest, kuidas tõlgendada Oktoobrirevolutsiooni, leidub «kolmanda tee» teooriast mitu eri varianti. Optimistliku versiooni järgi (mida pooldasid Praha kevade esinduskujud) pidi radikaalse demokratiseerimise teel arendatama riigisotsialismist välja uus, ka Lääne sotsiaalriiklikke massidemokraatiaid ületav ühiskonnakord. Teise variandi järgi tähendanuks see «kolmas tee» mõlema «reaalselt eksisteeriva» ühiskonnatüübi vahel parimal juhul riigisotsialismi radikaaldemokraatlikku reformimist. Seejärel pidanuks diferentseeritud ja detsentraliseeritud juhtimisele viidud majandussüsteemiga riigisotsialism kujutama endast vähemalt ekvivalenti arenenud kapitalistlikes ühiskondades pärast Teist maailmasõda leitud sotsiaalriigi-kompromissile. Selle ekvivalendi-eksperimendiga pidi loodama mitte totalitaarne, vaid konstitutsioonilis-demokraatlik õigusriigi ühiskond, mis oma süsteemi spetsiifilisi eeliseid (sotsiaalne kindlustatus ja kvalitatiivne kasv) ja halvemusi (tootlike jõudude arendamine ja uuendamine) silmas pidades poleks Lääne tüüpi ühiskondi mitte jäljendanud, vaid neid täiendanud. Ka selle variandi pehmem interpretatsioon arvestab «sotsialistliku turumajanduse» – nagu seda viimasel ajal kutsutakse – funktsioneerimisvõimega. Selle võimalikkuse vastu tulevad ühed lagedale aprioorsete argumentidega, sellal kui teised arvavad, et niisugune arengutee tuleks jätta katse ja eksituse meetodi hooleks. Isegi selline sõjakas liberaal nagu krahvinna Marion Dönhoff usub, «et püsiv soov ühendada sotsialismi ja turumajandust on vähesegi fantaasia ja pragmatismi korral täiesti teostatav – nad korrigeerivad teineteist» («Die Zeit» 29. detsember 1989). See perspektiiv arvestab fallibilistlikult⁶ häälestatud reformikommunismiga, kus erinevalt leninlikust interpretatsioonist on kõikidest ajaloofilosoofilistest tulevikunägemustest loobutud. Küsimuse seesmiselt revolutsioneerunud riigisotsialismi reformivõimest ja demokraatlikust arengupotentsiaalist võime täna sinnapaika jätta. Mina arvan, et ka Nõukogude Liidus, silmas pidades igas suhtes laastavat stalinistlikku pärandit (ja paljurahvuselist riiki ähvardavat lagunemist), ei saa seda küsimust enam realistlikult tõstatada. Küsimus, kas revolutsioon SDVs oleks võinud kulgeda mööda «kolmandat teed», peab ka siis, kui see interpretatsioon põhinebki õigetel eeldustel, vastuseta jääma; sest selle ainuke kontrollivõimalus oleks seisnenud praktikas, rahva tahte poolt legitimeeritud ja «vähesegi fantaasia ning pragmatismi korral» ettevõetud eksperimendis. Elanikkonna enamus on aga vahepeal selgesti vastupidise otsuse langetanud. Pärast neljakümne aasta pikkust viletsust võib sellise otsuse põhjusi mõista. See otsus pälvib respekti, eriti just nendelt, keda eksperimendi negatiivsed lõpptagajärjed vahest isiklikult polekski puudutanud. Seepärast võtame nüüd käsile kolm järgmist, sotsialismi-kriitilist tõlgendusmudelit.

Ka selles rühmas ei ole äärmuslik positsioon eriti veenvalt väljendatud. Postmodernse mõistusekriitika seisukohalt kujutavad kõnealused ulatuslikud veretud murrangud endast revolutsiooni, mis revolutsioonide ajastule lõpu teeb – vastandina selle avanud Prantsuse revolutsioonile – ja mõistuse poolt sünnitatud terrorist ilma hirmuta juba eos jagu saab. Mõistuse rahutud unistused, millest juba kakssada aastat tõuseb deemoneid, on nüüd minevikku kadunud. Mõistus ei ärka – ta ise on muutunud painavaks unenäoks, mis ärkamise järel hajub. Ka siin ei sobi igatahes faktid hästi kokku selle, sedapuhku Nietzschest ja Heideggerist inspireeritud idealistliku ajalooskeemiga, mille järgi uusaeg seisab üksnes iseenda volitatud subjektiivsuse varjus. Oma vahendid ja mõõtkavad laenas tasategev revolutsioon ju uusaja revolutsioonide repertuaarist. Hämmastaval kombel oli just väljakutele kogunenud, tänavatele mobiliseeritud masside kohalolek see, mis võttis võimu hambuni relvastatud režiimidelt. Tegemist oli ju sellesama, juba surnuks peetud spontaanse massiaktsiooniga, mis nii paljusid revolutsiooniteoreetikuid on inspireerinud. Tõsi küll, nüüd toimus see esmakordselt mitteklassikalises ruumis, alati juuresviibivate elektrooniliste meediumide poolt loodud ülemaailmsel areenil, osavõtlike ja kaasaelavate pealtvaatajale ees. Ja taas olid rahva suveräänsuse ja inimõiguste mõistusõiguslikud legitimatsioonid see, millest revolutsioonilised nõudmised oma jõu ammutasid. Nii tunnistas kiirenduse saanud ajalugu valeks kujutluse seiskunud ajaloojärgsusest [Posthistoire]; ta hävitas ka postmodernistide maalitud panoraami universaalselt levinud ja kristalliseerunud bürokraatiast, kes seisvat lahus igasugustest legitimatsioonidest. Pigem kuulutab bürokraatliku sotsialismi revolutsiooniline varing modernsuse pikkade sammudega edasiminekut – Õhtumaade vaim tungib Itta mitte ainult koos tehnilise tsivilisatsiooniga, vaid ka oma demokraatliku traditsiooniga.

Antikommunistlikult vaatekohalt tähendavad revolutsioonilised muudatused Idas seda, et on saabunud võidukas lõpp bolševike poolt 1917 väljakuulutatud maailmakodusõjale: see oli niisiis jällegi üks omaenda algallika vastu pöördunud revolutsioon. Väljend «maailmakodusõda» [Weltbürgerkrieg] kõlab ühiskonnateooria keelest hobbesliku võimuteooria keelde tõlgituna kui «internatsionaalne klassivõitlus». Carl Schmitt on andnud sellele mõttekujundile ajaloofilosoofilise allteksti: koos Prantsuse revolutsiooniga valitsema pääsenud ajaloofilosoofiline mõtlemine – milles peitub universaalsesse moraali kätketud utopistlik lõhkelaeng – peab ise moodustama liikumapaneva jõu ka intellektuaalse eliidi poolt sepitsetud ja lõppude lõpuks seestpoolt väljapoole tungivale, internatsionaalsele näitelavale projitseeritud kodusõjale. Ida-Lääne konflikti puhkedes arendati see mõte välja maailmakodusõja-teooriaks.⁷ Olgugi et see teooria oli kavandatud leninismi paljastamise eesmärgil, on ta oma originaali küljes kinni nagu selle pahupidine peegelpilt. Ent isegi sellise kvalifitseeritud ajaloolase käes nagu Ernst Noile, kes nüüd kuulutab teesi maailmakodusõja lõppemisest («Frankfurter Allgemeine Zeitung» 17. veebruar 1990), hakkab ajalooline materjal ideoloogilisele tendentsile vastu. Sest maailmakodusõja parteide väljajoonistamine nõuab, et nii erinevad poliitikud nagu Mussolini ja Hitler, Churchill ja Roosevelt, Kennedy ja Reagan oleksid tõmmatud ühele ja samale antikommunismi liistule. Mõttekujund «maailmakodusõda» üksnes jäigastab ühe, külma sõja kuumalt faasilt laenatud situatsioonitõlgenduse struktuurikirjelduseks, mida hiljem on poleemiliselt impregneeritud ja siis see mantel tervele ajastule ülle tõmmatud.

Jääb liberaalne interpretatsioon, mis esmajoones ainult registreerib, et koos riigisotsialismiga on hakanud lagunema viimased totalitaarsed valitsemisvormid Euroopas. Ajajärk, mis algas fašismiga, on lõppemas. Koos demokraatliku õigusriigi, turumajanduse ja ühiskondliku pluralismiga pääsevad võidule ettekujutused liberaalsest korrast. Seega näib rutakas ettekuulutus ideoloogiate lõpust⁸ viimaks ometi täituvat (Daniel Bell ja Ralf Dahrendorf, «Die Zeit» 29. detsember 1989). Ei pruugi andunult totalitarismiteooriat pooldada ja võib teravalt rõhutada hoopis struktuurajaloolisi erinevusi autoritaarse, fašistliku, natsionaalsotsialistliku, stalinistliku ja poststalinistliku võimu vahel, et sellest hoolimata ka läänelike massidemokraatiate peeglis ära tunda ühisjooni totalitaarsete valitsemisvormidega. Kui see sündroom nüüd, Portugali ja Hispaania eeskujul, ka bürokraatliku sotsialismi Euroopa maades likvideerib, ja kui ühtaegu diferentseerumine lülitab turumajanduse poliitilisse süsteemi, siis tundub väide jätkuvast, sedapuhku Kesk- ja Ida-Euroopat haaravast moderniseerimislainest täiesti mõistetav. Liberaalne interpretatsioon ei ole vale. Kuid ta ei näe palki omaenese silmas.

Nimelt leidub sellel interpretatsioonil triumfeerivaid variante, mis võiksid olla samahästi kui laenatud «Kommunistliku partei manifesti» avapeatükist, kus Marx ja Engels kodanluse revolutsioonilisele rollile pidulikult hümni laulavad: «Kõigi tootmisriistade kiire täiustamise ja liikluse lõpmatult hõlpsaks tegemisega tõmbab kodanlus tsivilisatsiooni ringi kõik rahvad, ka kõige barbaarsemad. Tema kaupade odavad hinnad on raskesuurtükivägi, millega ta teeb maatasa kõik hiina müürid ja sunnib kapituleeruma barbarite kõige visama võõrastevaenu. Ta sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta sunnib neid oma maal sisse seadma niinimetatud tsivilisatsiooni, s.o saama kodanlasteks. Ühesõnaga, ta loob endale maailma oma näo järgi.» – «Ja seda niihästi materiaalses kui ka vaimses tootmises. Eri rahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslik ühekülgsus ja piiratus muutub üha enam võimatuks ning paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus.»⁹ Sedagi meeleolu, mida õhkub Saksa Tööstus- ja Kaubanduspäeva viimasele ringküsitlusele vastanud investeerimishimuliste kapitalistide arvamustest ja vastavasisulistest majanduskommentaaridest, oleks vaevalt võimalik paremini iseloomustada. Ainult «tsivilisatsiooni» kitsendavas täiendis «niinimetatud» paljastab end teatav reservatsioon. Marxi puhul pole siin muidugi tegemist saksaliku reservatsiooniga öeldavasti «tsivilisatsioonist» ülema «kultuuri» eest, vaid hoopis sügavama kahtlusega, kas tsivilisatsiooni kui tervikut tohib üldse lasta kiskuda ühe oma allsüsteemi liikumapanevate jõudude keerisesse – ja nimelt dünaamilise, või nagu me tänapäeval ütleme, rekursiivselt suletud majandussüsteemi kiiluvette. Niisuguse süsteemi toimimisvõime ja enesestabilisatsioon sõltub sellest, et ta kogu elutähtsa informatsiooni võtab vastu ja töötab ümber üksnes majandusliku väärtuse keeles. Marx arvas, et iga tsivilisatsioon, mis alistub kapitali eneserealiseerimise imperatiivile, kannab endas hävinguidu, sest ta teeb end sellega pimedaks kõigi nende olulisuste suhtes, mida hindades väljendada ei saa. Muidugi, selle ekspansiooni kandjaks, mida Marx toona nii tundeliselt kilbile tõstis, ei ole tänapäeval enam kodanlus selle sõna 1848. aasta mõttes, ei ole enam üldse üks, rahvuslikes raamides valitsev ühiskonnaklass, vaid kujukalt identifitseeritavatest klassistruktuuridest irdunud, anonüümseks muutunud, ülemaailmselt toimiv majandussüsteem. Meie ühiskonnadki, kes selles süsteemis on «majanduse mäetippudele» roninud, ei sarnane enam Manchesteri-Inglismaaga, mille viletsust omal ajal nii drastiliselt kirjeldas Engels. Need ühiskonnad nimelt on vahepeal sotsiaalriigi-kompromissi abil leidnud vastulause nii «Kommunistliku partei manifesti» krõbedatele ütlustele kui ka Euroopa töölisliikumise vintsketele võitlustele. Ainult see irooniline seik, et olukorda, kus investeerimisvõimalusi otsiv kapital tungib riigisotsialismi poolt ärakurnatud turgudele, veel ikka kõige paremini iseloomustavad Marxi tsitaadid, teeb niisama mõtlikuks nagu tõsiasigi, et Marxi kahtlus oleks otsekui ka kõige edenenumate kapitalistlike ühiskondade struktuuri inkorporeeritud.

Kas tähendab too tõsiasi seda, et «marksism kui kriitika»¹⁰ on omadega niisama läbi kui «reaalselt eksisteeriv sotsialismgi»? Antikommunistlikult vaatekohalt on sotsialistlik traditsioon, olgu teoorias või praktikas, algusest peale ainult häda välja haudunud. Liberaalide vaatekohalt on kõik, mis sotsialismis kõlblikku, sotsiaaldemokraatlikul ajastul teoks tehtud. Kas on niisiis Ida-Euroopa riigisotsialismi likvideerimisega ära kuivanud ka allikas, millest Lääne-Euroopa pahempoolsed on oma teoreetilised impulsid ja normatiivsed orientatsioonid ammutanud? Pettunud Biermann¹¹, kelle utoopiasse kaldunud talent on nüüdseks melanhooliasse pöördunud, annab dialektilise vastuse: «Anna labidas siia. Las me matame lõpuks maha selle hiiglakorjuse. Ka Kristus ise pidi kõigepealt kolm päeva mulla all olema, enne kui tal läks korda see kunsttükk: noh, see ülestõusmine!» («Die Zeit» 2. märts 1990). Proovime seda mõningase dialektika abil meiegi.

II
Mittekommunistlikul pahempoolsusel pole siinmail mingit põhjust patukahetsejana ringi liikuda. Kuid ta ei saa teha ka nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Kuna ta on pidevalt riigisotsialismi kritiseerinud, siis ei tarvitse ta lasta endale selle süsteemi pankrottimineku puhul mingit kaasvõlga kaela määrida. Aga tal tuleb endalt küsida, kui kaua paneb üks idee tegelikkusele vastu.

Jutus «reaalselt eksisteerivast sotsialismist» peitus nende jaoks, kes olid selle rabeda pleonasmi leiutanud, ka reaalpoliitiku trotsi: parem varblane peos. Aga kas piisab sellestki, kui kangekaelselt kinnitada, et tuvi katusel kuulub hoopis teise liiki – ja et küll ta juba ühel päeval meie juurde alla maapinnale laskub? Ka ideaalid vajavad, kostab teine pool, kogemuslikku katet, muidu kaotavad nad oma käitumist-suunava jõu. Ekslik selles dialoogis, milles idealist ainult kaotajaks võib jääda, on tema eeldus: nagu oleks sotsialism tegelikkusega abstraktselt vastamisi seisev idee, millele tema teostumisvõimetuse (kui mitte koguni tema iga mõeldava realiseerimiskatse inimvaenulikud tagajärjed) võib silme ette luua. Kindlasti seondub selle käsitusega normatiivne mõttepilt vägivallatust ühiselust, niisugusest individuaalsest eneseteostusest ja autonoomiast, mis ei saa võimalikuks mitte solidaarsuse ja õigluse arvel, vaid koos nende mõlemaga. Sotsialistlikus traditsioonis aga ei tulnud seda mõttepilti seletada normatiivse teooria otsese haardena ega pidanud seda kui ideaali mõistmatule reaalsusele vastu asetatama; ennemini pidi see kindlaks määrama perspektiivi, millest lähtudes tegelikkust kriitiliselt vaadeldi ja analüüsiti. Normatiivne mõttepilt pidi selle analüüsi käigus nii välja arenema kui ka end korrigeerima ja sel teel suutma teoreetilise kirjelduse tõelisust hõivavat jõudu ning empiirilist sisu vähemalt kaudselt õigustada.

Selle mõõdupuu alusel on läänemaade marksismi diskursuses¹² kahekümnendatest aastatest alates toimunud halastamatu enesekriitika, mis teooria esialgsest kujust pole kuigi palju alles jätnud. Samal ajal kui praktika oma otsuse välja ütles, oli ka teoorias tegelikkus (ja 20. sajandi monstrumlikkus) oma argumentidega mõjule pääsenud. Ma tahan meelde tuletada ainult mõnda aspekti, mille puhul on selgesti näha, kui väga Marx ja tema vahetud järglased, hoolimata kogu oma kriitikast varajase sotsialismi pihta, on jäänud kinni varaindustrialismi tekkekonteksti ja väikese formaadi külge.

(a) Nende analüüs jääb pidama nähtustele, mis jäävad tööühiskonna horisondi sisse. Koos sellise paradigmavalikuga muutub määravaks praktika selle sõna kitsas mõttes, nii et tööstustöö ja tehniliste tootlike jõudude areng omandab ühemõtteliselt emantsipeeriva rolli a priori. Organisatsioonivormid, mis kujunevad välja seoses tööjõu kontsentreerumisega tehastesse, peavad nende arvates ühtlasi moodustama infrastruktuuri tootjate solidaarsele ühinemisele, teadlikkuse kasvatamisele ja revolutsioonilisele tegevusele. Selle produktivistliku kallakuga juhitakse aga pilk kõrvale looduse progresseeruva alistamise ambivalentsuselt ja samuti ka nendelt ühiskonda integreerivatelt jõududelt, mis asuvad väljaspool ühiskondliku töö sfääri.

(b) Selline analüüs oli kohustatud ühiskonda mõistma holistlikult¹³: algne kõlbeline totaalsus purunevat ja köndistuvat klassideks-lõhenemise tõttu, moodsal ajal kapitalistliku majandusprotsessi asjastava vägivalla tõttu. See, täht-tähelt Hegeli põhimõistetes läbiviidud tööühiskonnautoopia inspireerib ka üht teaduslikus vaimus teostatud poliitilise ökonoomia kriitika taustarusaama. Seetõttu võib kapitali väärtustumisprotsessi kujutada kui nõidust, mis siis, kui see kord murtakse, võib lahustuda oma asjalikus ja ratsionaalsele haldusele vastuvõtlikus substraadis. Niimoodi muutub teooria pimedaks diferentseerunud turumajanduse süsteemse isemeelsuse suhtes; sellise turumajanduse juhtimisfunktsioone ei saa asendada administratiivse planeerimisega, ilma et mängu pandaks moodsates ühiskondades saavutatud diferentseerumisnivood.

(c) Nende analüüs mõistis konflikte ja ühiskondlikke toimijaid konkretistlikult, kuivõrd pidas sotsiaalseid klasse ehk ajaloolisi suursubjekte ühiskonna tootmis- ja taastootmisprotsessi kandjateks. Komplekssed ühiskonnad on end sellest haardest vabastanud: neis ei eksisteeri lineaarseid seoseid ühelt poolt sotsiaalsete, subkultuuriliste ja regionaalsete pindstruktuuride ja teiselt poolt süsteemselt diferentseeritud (ja sekkuva riigivalitsuse poolt täiendavalt piiratud) majanduse abstraktsete süvastruktuuride vahel. Sellestsamast veast saab alguse nende riigiteooria, mida pole võimalik ka paljude abihüpoteesidega päästa.

(d) Praktikas tulemuslikum kui ülalmainitud puudujäägid oli nende piiratud ja funktsionalistlik arusaamine demokraatlikust õigusriigist; seda riiki nägi Marx teostununa Kolmandas Vabariigis ja reageeris sellele põlastavalt kui «vulgaardemokraatiale». Kuna Marx pidas demokraatlikku vabariiki kodanliku ühiskonna viimaseks riigivormiks, mille pinnal «klassivõitlus otsustavalt ära võideldakse», oli ka tema suhtumine selle institutsioonidesse puhtinstrumentaalne. «Gotha programmi kriitikast» tuleb selgesti ilmsiks, et Marx adus kommunistlikku ühiskonda kui demokraatia ainuvõimalikku teostust. Nagu juba Hegeli riigiõiguse kriitikas¹⁴ nii ütleb ta ka siin, et vabadus seisneb üksnes selles, et «muuta riik ühiskonnast kõrgemal olevast organist ühiskonnale täielikult allutatud organiks». Kuid selle vabaduse institutsionaliseerimise kohta ei ole tal ühtegi sõna jätkunud; tema institutsionaalne fantaasia ei ulatu kaugemale ettenähtud proletariaadi diktatuurile «ülemineku perioodist». See saintsimonlik illusioon «asjade administreerimisest» laseb eesootava vajaduse konfliktide demokraatlikult reglementeeritud lahendamise järele nii kokku kuivada, et see tuleb ilmselt jätta sõna rousseaulikus mõttes rahva spontaanse iseorganiseerumise hooleks.

(e) Lõpuks jäi analüüs püsima selle hegelliku teooriastrateegia rööbastele, mis filosoofilise traditsiooni mittefallibilistliku tunnetusnõude peaks kokku viima uue ajaloolise mõtlemisega. Olemustunnetuse historiseerimine aga üksnes paigutab teleoloogia olemisest ümber ajalukku. Ajaloofilosoofiliste oletuste varjatud normatiivsus jääb püsima ka evolutsionistlike progressikontseptsioonide naturalistlikus kujus. Sellest tulenevad paratamatult ebameeldivad järeldused muuski kui üksnes teooria enese ebaselgete normatiivsete põhialuste suhtes. Esiteks varjab niisugune teooria ära (sõltumata oma spetsiifilisest sisust) sattumuslikkuse mänguruumi, mille sees igasugune teooriast juhitud praktika paratamatult liigub. Et ta võtab nendelt, kes peavad kandma tegude tagajärgi, ära nende riskiteadlikkuse, siis õhutab ta pealegi inimesi küsitava väärtusega avangardismile. Teiseks söandab seda liiki totaalsustunnetus lagedale tulla kliiniliste väljenditega eluvormide võõrandunud või saavutatud kvaliteedi kohta tervikuna. Sellest tulenebki kalduvus aduda sotsialismi kui konkreetse kõlbluse üht ajalooliselt privilegeeritud kuju, kuigi teooria parimal juhul võib visandada vaid hädavajalikke tingimusi emantsipeerunud eluvormide tekkeks; nende vormide konkreetses kujundamises tuleb juba asjaosalistel endil kokkuleppele jõuda.

(f) Kui nüüd need puudujäägid ja vead, mida see teooriatraditsioon nõrgemal või tugevamal kujul ilmutab Marxist ja Engelsist Kautskyni, silme ette manada, siis saab paremini mõistetavaks, kuidas marksism oma Stalini poolt kodifitseeritud vormis mandus legitimatsiooniideoloogiaks täiesti ebainimlikule praktikale – «suurejoonelistele loomeksperimentidele inimeste kallal» (Biermann). Muidugi ei ole võimalik seda sammu nõukoguliku marksismi juurde, mille teoorias astus ja praktikasse juurutas Lenin, õigustada Marxi õpetusega;¹⁵ aga neid puudusi, mille üle me lõikudes a-st kuni e-ni oleme arutlenud, võib siiski pidada (kindlasti mitte hädavajalikeks, veel vähem küllaldasteks) tingimusteks, et seda õpetust kuritarvitada ja selle esialgset kavatsust täielikult pea peale pöörata.

Seevastu sotsiaaldemokraatlik reformism, mis oli saanud tähtsaid mõjutusi austromarksistidelt nagu Karl Renner ja Otto Bauer, vabanes juba suhteliselt varakult holistlikust ühiskonnamõistmisest ning kohmetusest turu süsteemse isemeelsuse ees, dogmaatilistest arusaamadest klassistruktuuri ja klassivõitluse kohta, ekslikust suhtumisest demokraatliku õigusriigi normatiivsesse sisusse ja varjatud evolutsionistlikest oletustest. Päevapoliitilist enesestmõistetavust on muidugi kuni viimase ajani kujundanud tööühiskonna produktivistlik paradigma. Pärast Teist maailmasõda on pragmaatiliseks muutunud, teooriast eemaldunud reformistlikud parteid saavutanud vaieldamatut edu, viies ellu sotsiaalriiklikku kompromissi, mis on tunginud sügavale ühiskonnastruktuuridesse. Selle muutuse sügavust on radikaalsed pahempoolsed pidevalt alahinnanud.

Siiski on sotsiaaldemokraatiat oma süsteemse isemeelsusega üllatanud riigivõim, mida ta kui neutraalset instrumenti uskus võivat oma teenistusse rakendada, et kodanikuõigusi sotsiaalriiklikult universaalseks muuta. Mitte sotsiaalriik ei ole illusiooniks osutunud, vaid hoopis lootus, et emantsipeerunud eluvorme on võimalik kehtima panna administratiivsete vahenditega. Parteid, kes taotlevad sotsiaalset rahulolu riikliku sekkumise teel, neelab üha laienev riigiaparaat selle tegevuse käigus üha rohkem ja rohkem endasse. Parteide sellise riigistumisega aga kandub demokraatlik tahtekujundus üle poliitilisse süsteemi, mis end suures osas ise programmeerib – nagu just praegu hämmastusega märkavad Stasi ja ühe partei ülemvalitsuse alt vabanenud SDV kodanikud vastse, Lääne ekspertide poolt juhitud valimiskampaania käigus. Lääne stiilis massidemokraatiale on vajutanud oma pitseri juhitav legitimatsiooniprotsess.

Nõnda maksab sotsiaaldemokraatia oma edusammude eest kahekordset hinda. Ta ütleb end lahti radikaalsest demokraatiast ja õpib, kuidas elada koos kapitalistliku kasvu normatiivselt soovimatute tagajärgedega – ka koos nende tööturusüsteemile eriomaste riskidega, mis on küll sotsiaalpoliitiliselt «vetruvaks tehtud», kuid mitte likvideeritud. See on hind, mis Lääne-Euroopas hoiab elus mittekommunistlikku pahempoolsust sotsiaaldemokraatiast vasemal. Seda esineb paljudes variantides ja ta hoiab alles mälestust, et sotsialismiga peeti kord silmas midagi rohkemat kui ainult riiklikku sotsiaalpoliitikat. Nagu aga on näha omavalitsusliku sotsialismi [Selbstverwaltungssozialismus] programmidest, on sellel pahempoolsusel siiski raske lahkuda holistlikust ühiskonnakontseptsioonist ning hüljata ettekujutus tootmisprotsessist, mis turu asemel on rajatud demokraatiale. Siin jäi klassikaline seos teooria ja praktika vahel kõige tõenäolisemalt rikkumata, ja seda kergemini satub teooria ortodokssesse ning praktika sektantlikku sõiduvette.

Nagu poliitiline praktika, nõnda on juba ammu institutsionaalse diferentseerumiseni jõunud ka teooriatraditsioon. Teiste uurimistraditsioonide kõrval on ka marksistlik, rohkem või vähem marginaalsena, akadeemilise käsitluse koostisosaks saanud. See akademiseerumine on viinud järjekordsete revisjonideni ja ristumisteni teiste teoreetiliste kallakutega. Marxi ja Max Weberi viljakas konstellatsioon mõjustas sotsioloogilisi väitlusi juba Weimari vabariigi ajal. Sestpeale on läänemaade marksismi enesekriitikaga ulatuslikult tegeldud ülikoolides ja selle tulemusena on jõutud teadusliku argumentatsiooni poolt filtreeritud pluralismini. Huvitavad ja vastandlikud uurimiskäsitlused, mille autoriteks P. Bourdieu, C. Castoriadis või A. Tourraine, J. Elster või A. Giddens, C. Offe või U. Preuss, reedavad üht-teist sellest nakatavast mõjuvõimest, mida Marxist lähtuv traditsioon endas ikka veel sisaldab. Temasse on sisestatud stereoskoopiline pilk, mis ei jää pidama ainult moderniseerimisprotsessi pealispinnale ega ole suunatud ka üksnes instrumentaalse mõistuse peegli tagaküljele, vaid ambivalentsustele, mis ratsionaliseerimisprotsessiga vaoliseks küntud ühiskonna tundlikuks teeb. Vaod käristavad lõhki loodusliku katte ja kobestavad pinnast. Paljud – ja igaüks omal kombel – on Marxilt õppinud, kuidas Hegeli õpetlikku dialektikat uurimisprogrammi üle kanda. Seejuures moodustavad need kriitilised reservatsioonid, mida ma olen lõikudes a-st kuni e-ni loetlenud, selle platvormi, mida arvestades ka veel tänapäeval võib marksistlikust traditsioonist impulsse ammutada.

Kui eelöeldu laias laastus iseloomustab olukorda, milles viibivana mittekommunistlik pahempoolsus end tunnetada võis ajal, mil Gorbatšovi kellahelin «reaalselt eksisteeriva sotsialismi» lõpu algust kuulutas – siis kuidas on möödunud, 1989. a sügise dramaatilised sündmused seda lavapilti muutnud? Kas peavad pahempoolsed tõmbuma tagasi moraalsele seisukohale ja tegelema sotsialismiga veel üksnes kui ideega? Sellist «ideaalsotsialismi» tunnistab Ernst Nolte «korrigeeriva ja teednäitava piirmõistena» isegi kui «loovutamatut», muidugi ei unusta ta kohe lisamast: «Kes seda piirmõistet realiseerida tahab, see satub hädaohtu langeda tagasi endast halva mälestuse jätnud «reaalsesse sotsialismi», ükskõik kui õilsate sõnadega ta stalinismi vastu ka välja ei astuks» («Frankfurter Allgemeine Zeitung» 19. veebruar 1990). Kui tahta seda sõbralikku nõuannet järgida, siis tuleks sotsialism pehmendada üksnes privaatselt mõistetavaks regulatiivseks ideeks, mis määrab moraalile koha väljaspool poliitilist praktikat. Järjekindlam kui sotsialismi mõistega niimoodi ümber käia oleks see saatuse hooleks jätta. Kas tuleb ütelda koos Biermanniga: «Sotsialism pole enam eesmärk»?

See on tõepoolest nii, kui sotsialismi mõista «Pariisi käsikirjade»¹⁶ romantilis-spekulatiivses vaimus, mille järgi tootmisvahendite eraomanduse likvideerimine tähendab «ajaloo mõistatuse» lahendust ja nimelt selliste solidaarsete eluliste vahekordade loomist, mille puhul inimene poleks enam võõrandatud oma töö produktist, kaasinimestest ega iseendast. Eraomanduse likvideerimine tähendab romantilisele sotsialismile kõikide inimlike meelte ja omaduste täielikku emantsipatsiooni – loomuse [Natur] tõelist ülestõusmist ja inimese loomupärase elu täielikku teostumist, vastuolude kõrvaldamist asjastumise ja isetoimimise vahel, vabaduse ja paratamatuse vahel, indiviidi ja soo vahel. Aga mitte alles kõige uuemalt kriitikalt lepitusfilosoofiale omase, totaalsust taotleva väärmõtlemise pihta, mitte alles Solženitsõnilt poleks me pidanud seda teada saama. Juba ammu olid näha need juured, mis ulatusid romantilisest sotsialismist industrialismi tekkekonteksti. Tootjate vaba assotsiatsiooni ideid olid algusest peale kaunistanud nostalgilised pildid neist perekondlikest, naaberkondlikest ja korporatiivsetest kollektiividest talupoeglik-käsitööstuslikus maailmas, mis tollal konkurentsiühiskonna sissetungiva jõhkra jõu läbi oli purunenud ja mida lagunemisprotsessi käigus kogeti kui kaotust. Algusest peale seoti «sotsialismiga» nende hävitatud solidaarsusühenduste taastamise idee; varaindustrialismi töötingimustes ja uutes suhtlemisvormides taheti kaduva maailma ühiskonda-integreerivaid jõude ümber kujundada ja päästa. Sotsialismi Januse-pale, mille normatiivse sisu Marx hiljem maha vaikis, vaatab samuti ühe näoga idealiseeritud minevikku ja teisega ettepoole, tulevikku, kus võimutseb tööstustöö.

Sel moel, konkretistlikult tõlgendatud sotsialism ei ole enam kindlasti mingi eesmärk ega ole kunagi realistlik eesmärk olnudki. Silmas pidades kompleksseid ühiskondi peame need normatiivsed kõrvaltähendused, mis endal 19. sajandi mõttepitserit kannavad, allutama radikaalsele abstraheerimisele. Just siis, kui jäädakse kindlaks loomupärase, mittelegitimeeritud valitsemise ja maskeeritud sotsiaalse võimu kriitikale, nihkuvad keskpunkti nood kommunikatsioonitingimused, mille puhul oleks võimalik luua õigustatud usaldust vabade ja võrdsete kodanike ühiskonna mõistliku eneseorganisatsiooni institutsioonide vastu. Muidugi, konkreetselt on võimalik solidaarsust kogeda ainult kas päritud või kriitiliselt omandatud (sedavõrd kui nad on enesevalitud), ent alati partikulaarsete eluvormide kontekstis. Üheks poliitiliseks suurruumiks integreeritud ühiskonna raamides aga, ja eelkõige ülemaailmse kommunikatsioonivõrgu horisondil, saab solidaarne kooselu isegi tema enda idee kohaselt esineda üksnes abstraktsel kujul, s. о ühe intersubjektiivselt jagatud õigustatud ootuse vormis. Kõik peaksid tohtima inklusiivse arvamus- ja demokraatliku tahtekujunduse institutsionaliseeritud menetlustelt õigusega oodata, et oletatavasti on need avaliku kommunikatsiooni protsessid mõistlikud ja tõhusad. Mõistlikkuse–oletus tugineb demokraatlike menetluste sellele normatiivsele tähendusele, et nad on kohustatud kindlustama, et kõiki ühiskondlikult elutähtsaid küsimusi võib teha arutlusteemadeks, käsitleda neid koos kõigi põhjenduste ja ideevälgatustega ning töödelda probleeme niikaua, kuni neile leitakse lahendused, mis – võrdse austuse juures iga üksikisiku ja iga eluvormi integriteedi vastu – vastavad võrdselt kõigi huvidele. Tõhususe–oletus puudutab materialistlikku põhiküsimust – mis mõttes on üks süsteemselt diferentseerunud, ilma tipu ja keskpunktita ühiskond üldse enam suuteline end ise organiseerima, pärast seda kui selle eneseorganisatsiooni «ise’t» pole enam võimalik esitada kehastununa makrosubjektides, s.o klassiteooriakohastes ühiskonnaklassides või rahvasuveräänsuse-kontseptsioonile vastavas rahvas?

Solidaarsete suhete abstraktse käsitluse tuum seisneb selles, et nood kommunikatiivses käitumises eeldatavad üksteisetunnustamise sümmeetriad, mis alles teevadki võimalikuks sotsialiseeritud subjektide autonoomia ja individuatsiooni, tuleb lahutada loomupäraste interaktsiooni vahekordade konkreetsest kõlblusest, üldistada nad mõistmise ja kompromissi refleksiivsetes vormides ning ühtlasi kindlustada õigusliku institutsionaliseerimise kaudu. Siis läheb sellise end ise organiseeriva ühiskonna «ise» kaduma nondes subjektitutes kommunikatsioonivormides, mis diskursiivsel teel loodud arvamus- ja tahtekujunduse voolu nii peavad reguleerima, et selle eksimisvõimelisedki järeldused oleksid oletatavasti mõistlikud. Niisugune intersubjektiivselt lahustatud, anonüümseks muutunud rahvasuveräänsus taandub demokraatlikele menetlustele ja oma teostamise nõudlikele kommunikatiivsetele eeldustele. Ta leiab oma kohatu koha vahendades vastastikuseid mõjusid õigusriiklikult institutsionaliseeritud tahtekujunduse ja kultuuriliselt mobiliseeritud avalikkuste vahel.¹⁷ Kas seesuguste protseduuride abil loodud rahvasuveräänsus kunagi kompleksseid ühiskondi nagu nahk ümbritseb, või on intersubjektiivselt hargnev ja kommunikatiivselt struktureeritud elumaailmade¹⁸ võrgustik nii määravalt katki rebenenud, et süsteemselt iseseisvuvat majandust ja koos temaga end ise programmeerivat riigivalitsemist pole enam võimalik elumaailma-horisondile tõsta, isegi nii kaudse juhtimise teel enam mitte? See on küsimus, millele teoreetiliselt pole võimalik ammendavat vastust anda ja millest seetõttu tuleb teha praktilis-poliitiline probleem. See oli muide ka ajaloolise materialismi põhiküsimus, mis ju oma oletust baasi ja pealisehituse vahekorrast ei mõistnud mitte kui ontoloogilist ütlust ühiskondliku olemise kohta, vaid kui jälge pitsatist, mis tuleb puruks murda, kui inimsuhtlemise vorme enam kauem ei taheta võõrandunud ja vägivaldseks muutunud sotsiaalsuse nõidusunes hoida.

III
Mis puutub nüüd selle pürgimuse mõistmisse, siis sisaldavad need revolutsioonilised muudatused, mis meie silmade all toimuvad, selget õpetust: komplekssed ühiskonnad ei suuda end taastoota, kui nad rikuvad turgude kaudu reguleeritava majanduse isejuhtivuse loogikat. Rahameediumi kaudu juhitava majandussüsteemi diferentseerib moodne ühiskond samale tasemele kui on administratiivne süsteem – nagu ikka on ka nende erinevad funktsioonid teineteist täiendades omavahel seotud; ja kumbki ei tohi olla teisele allutatud.¹⁹ Kui Nõukogude Liidus midagi täiesti ootamatut ei juhtu, siis ei saa me enam teada, kas riigisotsialismi tootmissuhted demokratiseerimise «kolmandale teele» siirdumise puhul oleksid nendel tingimustel funktsioneerima hakanud. Kuid ka ümberorienteerumine kapitalistliku maailmaturu tingimustes ei tähenda loomulikult mitte tagasipöördumist nende tootmissuhete juurde, mille ületamise teele sotsialistlikud liikumised kunagi olid asunud. Nii arvata tähendaks alahinnata neid vormimuudatusi, mis kapitalistlikus ühiskonnas on aset leidnud, eriti Teise maailmasõja lõpust alates.

Sotsiaalriigi-kompromiss, mis on ühiskonnastruktuurides kindlalt juurdunud, moodustab tänapäeval selle põhialuse, millest iga poliitik siinmail peab lähtuma. See väljendub konsensuses ühiskonnapoliitiliste eesmärkide suhtes, millega seoses C. Offe on irooniliselt märkinud: «Mida kurvem ja lootusetum on pilt reaalselt eksisteerivast sotsialismist, seda rohkem oleme meie kõik «kommunistideks» muutunud, kuivõrd me ei saa oma rahutusele avalike asjade pärast ja hirmule, mida me tunneme globaalühiskonna võimalike katastroofiliste väärarengute ees, täielikult käega lüüa» («Die Zeit» 8. detsember 1989). Sest ükski spetsiifiliselt meie süsteemi tekitatud probleem ei ole ju Müüri kokkuvarisemisega veel lahendatud. Turumajandussüsteem on tundetu oma süsteemiväliste ülalpidamiskulude suhtes, mis on veeretatud sotsiaalse ja loodusliku keskkonna kaela. Endistviisi ääristavad meil majanduskasvu kriisiohtlikku teerada tuttavad dispariteedid ja marginalisatsioonid süsteemi sisemuses, majanduslik mahajäämus, koguni taandareng – niisiis ka barbaarsed elutingimused, kultuuriline võõrandumine ja näljakatastroofid – Kolmandas Maailmas, ning sugugi mitte viimases järjekorras ülemaailmne risk looduse majapidamist üle koormata. Turumajanduse sotsiaalne ja ökoloogiline ohjeldamine on see läbilöögivormel, milleni sotsiaaldemokraatlik sihiseade kapitalismi sotsiaalselt ohjeldada on konsensuslikult üldistunud. Isegi dünaamilisem tõlgendus, mille kohaselt industriaalühiskond vajab ökoloogilist ja sotsiaalset ümberkujundamist, leiab heakskiitu laiemalt kui ainult roheliste ja sotsiaaldemokraatide ringis. Niisugusel pinnal käib tänapäeval võitlus. Vaidluse objektiks on ühiste, vähemalt retooriliselt tunnustatud eesmärkide operatsionaliseerimine, ajahorisont ja realiseerimisvahendid. Konsensus on olemas ka poliitilise mooduse suhtes, et süsteemi isejuhtivusmehhanisme väljastpoolt kaudselt mõjutada, kuna otsese haardega ei saa süsteemi isemeelsust murda. Võitlus omandivormide pärast on selle kõrval oma dogmaatilise tähenduse minetanud. Aga võitluse kandumine ühiskondlik-poliitiliste eesmärkide tasandilt nende operatsionaliseerimise tasandile, vastavate poliitikute valimise ja eesmärkide elluviimise tasandile, ei võta sellelt poleemikalt põhimõttelist iseloomu. Konflikt on endistviisi terav. Ühed sepitsevad majanduse süsteemiimperatiividest sanktsioone kõigi üle status quo sihtivate nõudmiste vastu. Teised tahaksid aga sotsialismi nimest niikaua kinni hoida, kuni pole kõrvaldatud kapitalismi sünnipäranedefekt – see, et süsteemi tasakaalustamatusest tulenevad ühiskondlikud kulutused on seal veeretatud privaatsete töötu-saatuste õlgadele –,²⁰ kuni pole saavutatud naiste tegelikku võrdõiguslikkust ega peatatud elukeskkonna ja looduse hävitamise dünaamikat. Sellise radikaalse reformismi seisukohalt paistab majandussüsteem pigem katsemaastikuna kui pühamuna. Ka sotsiaalriik, mis tööjõu kui kauba erilist iseloomu arvesse võtab, on tekkinud katsetamise tulemusena – katsest panna proovile majandussüsteemi koormatavus selliste ühiskondlike vajaduste huvides, mille suhtes ettevõtlusmajanduslike investeerimiotsustuste ratsionaalsus on tundetu.

Siiski on sotsiaalriigi projekt vahepeal refleksiivseks muutunud; ebaõigluse ja bürokratiseerumise kõrvalnähud on neilt näiliselt neutraalsetelt administratiivvõimuvahenditelt, millega ühiskond tahtis ennast ise mõjutada, süütuse röövinud.²¹ Ka majandusse sekkuvat riiki tuleb nüüd «sotsiaalselt ohjeldada». Too võimu ja aruka enesepiiramise ühendus, mis iseloomustab kapitalistliku kasvu kaitsva tõkestamise ja kaudse juhtimise poliitilist moodust, peab tulema toime ka planeeriva administratsiooniga. Sellele probleemile leitakse lahendus ainult siis, kui muudetakse suhet ühelt poolt autonoomsete avalikkuste ning teiselt poolt nende tegevusvaldkondade vahel, mida juhivad raha ja administratiivvõim. Vajalik refleksioonipotentsiaal sisaldub niisuguses kommunikatiivselt kondenseeritud suveräänsuses, mis toob end kuuldavale vabalt floteeriva avatud kommunikatsiooni arutlusteemades, põhjendustes ja probleemidele lahendusi pakkuvates ettepanekutes, aga võtab kindla kuju demokraatlikul teel moodustatud institutsioonide otsustes, sest vastutus praktilisi tagajärgi kaasatoovate otsustuste eest peab olema selge ja institutsionaalne. Kommunikatiivselt esile kutsutud võim suudab avaldada mõju avaliku valitsemise hinnangu- ja otsustusprotsesside eeldustele, et ainsas keeles, mida sissepiiratud kindlus mõistab, oma normatiivsetest nõudmistest lugupidamist nõuda, ilma et tal seejuures vallutuskavatsusi oleks: tema majandab seda põhjenduste ühisvara, mida administratiivvõim küll instrumentaalselt käsitseda tohib, mida see võim aga – kuivõrd ta õigusriiklikult on konstitueeritud – ignoreerida ei saa.

Moodsad ühiskonnad rahuldavad oma juhtimisalaseid vajadusi kolmest allikast: need on raha, administratiivvõim ja solidaarsus. Radikaalset reformismi ei tunta ära enam mitte konkreetsetest võtmenõudmistest, vaid meetodiks muudetud kavatsusest uut võimujaotust edendada: solidaarsuse ühiskonda-integreeriv võim peab lehvikjalt kaugele laiali laotunud demokraatlike avalikkuste ja institutsioonide kaudu suutma end kaitsta kahe ülejäänud võimu, raha- ja administratiivvõimu vastu. «Sotsialistlik» on seejuures ootus, et need üksteisetunnustamise nõudlikud struktuurid, mida me konkreetsetest eluvahekordadest tunneme, inklusiivse arvamus- ja demokraatliku tahtekujunduse protsessi kaudu kanduvad üle õiguslikult ja administratiivselt vahendatud sotsiaalsetele suhetele. Elumaailma valdkonnad, mis on spetsialiseerunud traditsiooniliste väärtuste ja kultuuriteadmiste edasiandmisele, gruppide integreerimisele ja täiskasvanuks saajate sotsialiseerimisele, on alati juba solidaarsuse hooleks jäetud. Neistsamadest kommunikatiivse käitumise²² allikaist tuleb ammutada ka radikaaldemokraatlikul arvamus- ja tahtekujundusel, mis piiritõmbamisele ja vastastikusele vahetusele ühelt poolt nende kommunikatiivselt struktureeritud elualade ning teiselt poolt riigi ja majanduse vahel peab mõju avaldama.

Kas radikaalse demokraatia kontseptsioonidel²³ on veel tulevikku, sõltub muidugi ka sellest, kuidas me probleeme tajume ja määratleme, missugune ühiskondlike probleemide nägemise viis poliitiliselt läbi lööb. Kui arenenud ühiskondade avalikkuseareenil kujunevad pakilisteks probleemideks veel üksnes niisugused häired, mis majanduse ja valitsemise enesestabilisatsiooni süsteemi imperatiive kahjustavad, kui need probleemivaldkonnad süsteemi teoreetiliste kirjelduste seas juhikohale asuvad, siis paistavad normatiivses keeles formuleeritud elumaailma-nõudlused sinna veel vaid juhuslike muutujatena. Nii röövitaks poliitilistelt ja õiguslikelt küsimustelt nende normatiivne substants. See võitlus ühiskondlike konfliktide mоrааlitustamise [Entmoralisierung] eest on praegu täies hoos. Tänapäeval ei toimu see enam poliitika ja ühiskonna tehnokraatliku enesestmõistetavuse tähe all; seal, kus ühiskonna komplekssus paistab musta kastina, näib veel vaid süsteemselt oportunistlikul hoiakul orienteerumisšanssi olevat. Tegelikult on aga need suured probleemid, millega arenenud ühiskonnad silmitsi seisavad, vaevalt sedasorti, et neid saaks lahendada ilma normatiivselt tundliku tajuta, ilma ühiskondlik-avalikke arutlusteemasid moraaliküsimusteks muutmata. Tööühiskonna klassikaline jaotuskonflikt oli struktureeritud kapitali ja töö huviasetuste taustale nii, et kummagi poole käsutuses oli ähvarduspotentsiaal. Ka struktuurselt halvemas olukorras olevale poolele jäi ultima ratio‘na [viimase argumendina] streik, s.o tööjõu organiseeritud äravõtmine ja seega tootmisprotsessi katkestamine. Tänapäeval on asi teisiti. Heaoluühiskondade institutsionaliseeritud jaotuskonfliktides seisab töökohavaldajate laialdane enamus vastamisi heterogeense, juhuslikult kokkusattunud äärerühmadest koosneva vähemusega, kelle kasutada pole mingit võrreldavat sanktsioonipotentsiaali. Marginaalidel ja privilegeerimatuil – kui nad ei resigneeru ega hakka oma koormat ennasthävitavalt kergendama haiguste, kriminaalsuse või sõgedate mässude kaudu – on eneste huvide esiletoomiseks parimal juhul kasutada ainult protestivalijate hääled. Ilma niisuguste kodanike enamuse häälteta, kes endalt küsiksid ja küsida laseksid, kas tahavad nad siis elada segmentideks lõigustatud ühiskonnas, kus neil tuleb silmad sulgeda kodutute ja kerjuste ees, getolike linnajagude ja hüljatud regioonide ees, puudub sel probleemil tõukejõud, olgugi tegemist laialt mõjuka avaliku arutlusteemaga. Enesekorrektuuri dünaamika ei käivitu ilma moraaliküsimuseta, ilma normatiivsest vaatepunktist teostatud huviüldistuseta.

See asümmeetriline mudel ei kordu mitte üksnes nendes konfliktides, mis paljukultuurilistes ühiskondades tekivad asüülisaanute jt vähemustega. Seesama asümmeetria määrab ära ka arenenud industriaalühiskonna vahekorra arengumaadega ja ümbritseva looduskeskkonnaga. Kui alaarenenud maailmajaod võiksid äärmisel juhul ähvardada meid hiiglasliku immigrantide lainega, tuumašantaaži hasartmänguga või ülemaailmse ökoloogilise tasakaalu hävitamisega, siis looduse sanktsioonidega seonduv kostab meieni vaid kui viitsütikuga pommi kellamehhanismi tasane tiksumine. Too võimetusmudel soodustab seda, et pikka aega kuhjunud probleemide surve jääb varjatuks ning probleemide lahendamine lükkub edasi, kuni võib olla juba hilja. Sääraseid probleeme õnnestub teravalt esile tuua ainult arutlusteemasid moraaliküsimusteks muutes, ainult rohkem või vähem diskursiivselt teostatud huviüldistuse teel liberaalse poliitilise kultuuri tegusates avalikkustes. Me oleme ju valmis maksma Greifswaldi kulunud tuumajõujaama seiskamiseks, niipea kui oleme tunnetanud hädaohtu, millega too meid kõiki ähvardab. Kui tajume omaenese huvide läbipõimumist teiste omadega, siis tekib ka abivalmidus. Ühtlasi teritab moraalne või eetiline vaatlusviis pilku nägemaks neid laiemaid, kuid samal ajal ka vähem märgatavaid ja hapramaid seoseid, mis ühendavad igaühe saatust iga teise omaga – ja võhivõõrad ligimesteks muudavad.

Teises suhtes meenutavad tänapäeva suurprobleemid klassikalist jaotuskonflikti; nagu see, nii vajavad nemadki niisugust kummalist poliitilist moodust, mis tõkestaks ja ühtaegu kaitseks. Sellist poliitilist moodust näibki praegune revolutsioon, nagu H. M. Enzensberger on märkinud, draamavormis kehastavat. Kõigepealt oli rahvahulkades aset leidnud varjatud suhtumismuutus, enne kui riigisotsialismil legitimeeriv pinnas jalge alt ära libises; pärast maalihet ongi kogu süsteem varemetes, mis tuleb ära koristada ja ümber ehitada. Õnnestunud revolutsiooni tagajärjel tekib endassepöördunud, abiotsiv demilitariseerimis- ja ümberkujunduspoliitika.

Valdkonnas, kust see metafoor on laenatud, juhtus midagi sarnast kaheksakümnendate aastate jooksul ka Saksa Liitvabariigis. Keskmaarakettide paigutamist siia tajuti kaelamäärimisena, see ajas karika üle ning elanikkonna enamus veendus relvastusvõidujooksu riskantses mõttetuses. Seejärel sooritati Reykjaviki tippkohtumisega pööre demilitariseerimispoliitikale (ilma et ma nende asjade vahel lineaarset seost oletaksin). Muidugi said meil kultuuriliste väärtussuundumuste delegitimeerivad muutused toimuda varjamatult – mitte nii nagu riigisotsialismi privaatsetes niššides –, lõpuks koguni suurimate massimeeleavalduste kulisside ees, milliseid Liitvabariik iganes näinud on. See näide illustreerib ringprotsessi, kus aktuaalseil ajendeil tekkinud väärtusmuutus seostub avaliku kommunikatsiooni protsessidega, muudatustega demokraatliku tahtekujunduse parameetrites ning impulssidega uueks demilitariseerimis- ja ümberkujunduspoliitikaks, mis omakorda avaldavad tagasimõju muutunud väärtussuundumustele.

21. sajandi väljakutsed nõuavad läänelike ühiskondade tüübi ja suurusjärgu kohaseid vastuseid. Ilma radikaaldemokraatliku huvisid üldistava arvamus- ja tahtekujunduseta on aga vaevalt võimalik selliseid vastuseid leida ja ellu rakendada. Sel tegevusväljal leiab sotsialistlik pahempoolsus enesele koha ja poliitilise rolli. Ta võib olla fermendiks neile poliitilistele kommunikatsioonidele, mis demokraatliku õigusriigi institutsionaalseid raame ärakuivamise eest kaitsevad. Mittekommunistlikul pahempoolsusel pole põhjust masenduseks. Võib küll olla, et mõned SDV intellektuaalid peavad kõigepealt kohanema olukorraga, milles Lääne-Euroopa pahempoolsus juba aastakümneid viibib – nad peavad sotsialistlikud ideed ümber kohandama kapitalistliku ühiskonna radikaalreformistlikuks enesekriitikaks; õigus- ja sotsiaalriikliku massidemokraatia vormides on see ühiskond näidanud ühtaegu nii oma tugevaid kui ka nõrku külgi. Pärast riigisotsialismi pankrotti on niisugune kriitika ainus nõelasilm, millest kõik läbi peab minema. See sotsialism kaob alles koos oma kriitika objektiga – võib-olla sel päeval, kui kritiseeritav ühiskond on oma identsust nii palju muutnud, et ta kõike seda, mis ennast hindades väljendada ei lase, suudab tajuda tema relevantsuses ja tõsiselt võtta. Lootus, et inimene kord vabaneb omasüülisest alaealisusest ja alandavatest elutingimustest, pole oma jõudu kaotanud. Kuid seda lootust on selitanud fallibilistlik teadlikkus ja ajalooline kogemus, et juba siis oleks palju saavutatud, kui kas või vähestele soositutele suudetaks tagada talutavuse teatud tasakaal – ning laastatud kontinentidel see eelkõige luua.

Saksa keelest tõlkinud Leo Metsar

„Meie Prima Lineast tegime hulle asju, tõsi. Aga me ei olnud hullud. Me ajasime lihtsalt eha koiduga segi.“

Filmis „La prima linea“ („Eesliin“) tunnistab samanimelise vasakpoolse terroristliku organisatsiooni üks asutajatest Sergio Segio nende sõnadega kibedalt, miks nad tookord 1970. aastate lõpus eksisid.^[1] „Me pidasime ennast partisanideks, me arvasime end olevat justkui Kolmanda Maailma vabadusvõitlejad. Aga me ei olnud Kolmandas Maailmas“.^[2] Tõepoolest, tegemist oli sama probleemiga, millele põrkus Antonio Gramsci, kes püüdis lahendada küsimust sellest, miks Itaalias ei toimunud „punasel biennaalil“ 1919–1920 revolutsiooni ning miks Vene revolutsioon üldse Lääne-Euroopas kordamist ei leidnud. Gramsci juhtis tähelepanu asjaolule, et valitseva klassi võim põhineb kahel alussambal: jõul (poliitiline ühiskond, poliitiline võim) ning intellektuaalsel ja moraalsel aspektil (kodanikuühiskond). Viimane püüdleb konsensuslikkuse poole, millegi poole, mida peetakse „terveks mõistuseks“. Hegemooniline klass on suutnud kõiki teisi klasse veenda tema moraalseid, poliitilisi ja kultuurilisi väärtusi omaks võtma. Revolutsiooniline otserünnak on seega kasulik riikides, kus valitseb tugev tsentraliseeritud võim, kuid kodanikuühiskondlik hegemoonia on nõrk. Liberaaldemokraatlikes Lääne ühiskondades, kus riigivõimul on abiks tugev hegemoonia, ehkki võim ise on nõrgem ja jagatum, tuleb sotsialistidel tegutseda positsioonisõja meetodil: saavutada kontroll ka kultuurilises ja ideoloogilises võitluses, mitte ainult majanduslikus ja poliitilises. Lühidalt, et võita, peab töölisklass endale ise ehitama alternatiivse hegemoonia. 70ndate teisel poolel polnud Kolmandas Maailmas võib-olla tõesti paremat alternatiivi vägivaldsetele meetoditele, sest tuli vastu seista end peamiselt jõhkruse abil kehtestanud kohalikele režiimidele, kuid Itaalias ja kogu Lääne-Euroopas oli olukord märgatavalt keerukam. Ühelt poolt oli juba 1968. aastaks loodud ka „vastuhegemoonia“ – nagu ütleb Giorgio Gaber: „mõni oli kommunist, sest kino seda nõudis, teater seda nõudis, kirjandus ka…“^[3] 1968. aasta tudengite ja töötajate protestid tekkisid just nimelt sellest taustsüsteemist ja võib-olla sellel aastal oleks olnud ka võimaluste aken kiireteks muutusteks Euroopas. Tookordne võimul olev eliit tegelikult kartis nii revolutsiooni kui Itaalias ka kommunistide võimulejõudmist demokraatlikul teel. 1969. aastal aga plahvatab pomm Milanos, sellele järgnevad mitmed pommid rongides ja väljakutel, algavad „tina-aastad“, mida iseloomustab muuhulgas ka väljend „riigiterrorism“ (terrorismo di stato), asjaolu, et riik aitas kaasa või soosis teatud terroriaktide toimumist (mõnel juhul on see hiljem ka faktiliselt kindlaks tehtud, ja veendumus, et riik soosib teatud terrorismi, kuulub kindlalt Itaalia vastu-hegemooniasse). See panigi mõned inimesed, nagu Sergio Segio, aga ka paljud teised, küsima, kas mitte pole aeg vastu rünnata. 1920ndate revolutsiooni magasime maha, aga nüüd? Samas oli aga ühiskonna heaolu kasvanud, stabiilsed valimised ja sotsialistlike ning kommunistlike parteide ja suurte ametiühingute olemasolu olid andnud töötajatele tunde, et ehk on neil võimalus ka demokraatia sees võimule saada. Prima Linea avastas ennast olematu rongkäigu eesotsast. Fašismi või Kolmanda Maailma diktaatorite vastu töötavad meetodid osutusid Lääne ühiskondades mittetoimivaiks või isegi kahjulikeks.

Oluline on tähele panna, et olemasolev võim ja hegemoonilist positsiooni omav klass ei reageerinud mitte ainult otsese jõukasutamisega, vaid ka majanduse ümberkorraldamisega. Ma arvan, et see viimane ei olnud mitte niivõrd kaalutletud valik, vaid lihtsalt ratsionaalne reaktsioon muutustele. 60ndate protestiliikumisi kirjeldab väga hästi „vabriku“ metafoor: see on paik, kuhu keskenduvad nii kapitalistlik tootmine kui ka poliitilised subjektid, vabrikus küll toodetakse turule uut väärtust, kuid seal koondatakse ka vastupanupraktikaid. Seda on lihtne teha, sest vabrik on suur organiseeritud struktuur, kus inimestel on sarnased tööülesanded ja nad on sarnastel positsioonidel. Loomulik vastus sellele oli muidugi tootmise detsentraliseerimine, mis tegi ametiühingute töö raskemaks, avatud immigratsioonipoliitika omakorda tõi paljudesse lääneriikidesse sisse „välismaise alamklassi“, kes alles tuli vastuhegemoonia osaks teha. Paralleelselt toimuv tehnoloogiline innovatsioon muutis lisaks ka paljud kõige rutiinsemad tööd olematuks. See tähendab, et 80ndateks olid olemasolevad protesti- ja organiseerumismeetodid tegelikult aegunud ning kasutuks muutunud. Loobumine keynesiaanlikust nõudlusepoliitikast oli juba lihtsalt kirss neoliberaalide tordil, mis tsementeeris võidu pikkadeks aastateks. 70ndate lõpu töölisprotestid suurte vabrikute ümber tähistasid sotsialismi loojangut, mitte uue revolutsiooni koitu, 1979. aastaks olid antikapitalistlikud liikumised igal rindel lüüa saanud. Selle asemel et haarata relvad nagu Prima Linea, oleks selles olukorras tulnud end hoopis ette valmistada suure kõrbe ületamiseks.

Küsimus „õigetest vahenditest“ kummitab ilmselt iga sotsiaalset liikumist, ka neid, kelle puhul vale meetodi valik ei tähendaks paljude elude vägivaldset lõppu, vaid seda, et elu läheks lihtsalt vanaviisi edasi. „Õiged vahendid“ sõltuvad tugevalt eelkõige sellest, millises „normaalsuses“ liikumine või inimesed ennast eest leiavad. Sotsiaalsed liikumised on ühiskonnas millegi muutmiseks organiseerunud inimeste kooslused (protestiliikumised sisaldavad endas vajadust ka midagi ära kaotada, millelegi pidurit tõmmata), seega on nad seesmiselt ja loomuomaselt seotud selle ühiskonna ja selle hegemooniaga, kuhu nad on sattunud. See ei tähenda, et analoogiad oleksid võimatud, aga tähendab, et kasutatav meetodite hulk sõltub taustsüsteemist. Teine meetodite valimise kriteerium on muidugi ka eesmärk: kas tahetakse lihtsalt saada osa pirukast, keelata mingid pirukategemise praktikad, taotletakse õigust soovitada uusi pirukaretsepte või saada endale terve pagaritöökoda.

Eesti teise vabariigi protestiliikumised sündisid kõik olukorras, kus kapitalismi võidukäik oli olnud täielik ka hegemoonilisel tasandil ja peeterkoppelid aina rääkisid, et kapitalism on inimkonna loomulik eksisteerimisvorm. Tõepoolest, 1989. aastast kuni 21. sajandi alguseni ei olnudki võimalik kapitalismi laiaulatuslikult kahtluse alla seada. Berliini müüri langemisega tundus kogu sotsialistlik teooria olevat põrmu langenud, kommunistlikud, sotsialistlikud ja töölisparteid tegid enamasti läbi „totaalse muutumise“, valisid „kolmanda tee“ ja mõnikord haarasid oma embusse neoliberalismi kõige hullemad vormid. Ühiskonna äärealadele jäid muidugi toimetama nii antiglobalistid kui anarhistid ja ka mõned, kes oma ideoloogilise kindlusega sirbist ja vasarast loobuda ei tahtnud. Mõnevõrra keskmelähedasemat positsiooni suutis hoida feminism, mis üldjoontes mahub kapitalismi raamidesse, ei pane küsimuse alla majandusliku süsteemi toimimist, vaid küsib jupi pirukast kõikvõimalikele alternatiivsetele identiteetidele – neile, kes pole küpses eas valged mehed. Feministlikud ühiskonnakriitikud, nagu J.-K. Gibson-Graham,^[4] tõdevad, et meil pole enam sõnu, millega mittekapitalismist rääkida, aga kui me ei saa mittekapitalismist rääkida, kui me ei suuda ette kujutada, milline on poliitika ilma kapitalismita, siis me ei saa ka maailma muuta. Vähemalt paarikümne aasta jooksul pärast Berliini müüri langemist olidki sotsiaalsed liikumised peamiselt kitsapiirilised, mingi konkreetse eesmärgi saavutamiseks loodud ühendused, kus ei otsitudki poliitilist konsensust „hea elu“ üle väljaspool seda, või siis gibsongrahamlikud „mittekapitalismi laborid“, kus oma pisikesel piiratud alal püüti leida uusi toimimisviise, uut lahendust vastavalt muutunud oludele.

Eesti teise vabariigi üks esimesi protestiliikumisi PunaMust käsitas end loomise ajal 2006. aastal just selle „mittekapitalismi laborina“, mille eesmärgiks on anarhistlik-vasakpoolsete ideede levitamine, inimeste teavitamine, kuid ka „teistsuguste reeglite“ järgi elamine. See tähendas nii ulatuslike ja nõudlike tekstide tõlkimist kui ka teadlikku osalemist tänavaprotestidel. PunaMust töötas välja oma meetodid ja organisatsiooni ning tuli siis „tänavale“ – leidmaks eest olukorra, et „tänav“ polegi Eesti üldises hegemoonias enam avalik ruum. Teatud määral neil kindlasti õnnestus seda olukorda muuta, osaliselt ka tänu mitmetele kitsamatele liikumistele, mis PunaMustast välja kasvasid. Samal ajal kasutasid tänavat ka Eesti loomaõiguslased, kelle jaoks meeleavaldus oligi organiseerimismeetod: juba veendunud inimese võimalus leida kinnitust, et ta ei ole üksi. Samal ajal ei olnud meeleavaldused piisavalt suured, et saada laiapõhjalist tähelepanu. Ilmselt olukord tingiski PunaMusta muutumise peamiselt internetifoorumiks, mis tähendas rohkem „spektaaklipõhist tegevust“, nagu ütles Andres Kiisel EKKM-i teooriaklubi saates Klassikaraadios 10. oktoobril 2014. Loomaõiguslased kujundasid end ümber pigem klassikaliseks lobby-grupiks, kes püüab mõjutada seadusandlikku tegevust (loomatsirkuste keelustamine, karusloomafarmide keelustamine), kuid teisalt üritatakse ka üldisemalt „loomaõiguslust“ kui teemat ühiskonna äärealalt välja tuua, kasutades selleks nii laiatarbemeediat kui ka näiteks sihipäraseid koolitusi ja toimides tegelikult kapitalistliku ühiskonna raamides. Teatud mõttes on „loomade õigused“ rohelise poliitika tõlkimine „neoliberaalse kapitalismi“ keelde, sest ühiskonnas, kus ainult „õigused“ võivad olla võimu piirajaks, on see lihtsaim viis eliidi veenmiseks, et teatud piirangud on mõistlikud. Kitsaeesmärgiline ja edukas protestiliikumine oli ka Ei Politseiriigile, mis toimumismeetodite poolest kasvas välja pigem sotsialistliku lipu all tegutsevast Kaheksanda Mai Liikumisest. Samas oli see inimeste ühendus, kes vastustasid konkreetset seadust, „Pronksiöö paketti“ (see seadus piiras oluliselt kogunemisvabadust, keelates meeleavaldused, mis „võivad kaasa tuua vägivalla“ ning andes politseile vabamad võimalused jalaraudade ja elektrišokirelvade kasutamiseks). Ei Politseiriigile kasutas omaenda wikit ning ka tavalist kodulehte mobiliseerimiseks, korjas seaduse vastu allkirju, korraldas meeleavalduse ja veenis ära vähemalt ühe erameediakanali, et elektrišokirelvad on ohtlikud. Lobistlikest meetoditest laenati kohtumine kõigi parlamendierakondadega ja neile oma argumentide esitamine ning politsei tehnilise jõukasutuse osas võeti ettepanekuid ka kuulda. Teisalt, koosolekuvabaduse piirangud võttis parlament siiski vastu, ehkki pärast allkirjakampaaniat „kirjuta presidendile, et see seadus pole demokraatlik“ lükkas president „Pronksiöö paketi“ tõepoolest tagasi. Oluline on aga märkida, et koosolekuvabaduse piiramise vastased alusväited olid läbinisti liberaalsed, lähtudes klassikalisest John Stuart Milli tüüpi vabaduse kaitse argumendist. Seega kuigi Ei Politseiriigile oma toimimises oli pigem avatud ja mitte hierarhiline, siis ideoloogiliselt ei olnud see Eesti neoliberaalsele kapitalismile ega valitsevale rahvuslikule narratiivile ohtlik.

Ei Politseiriigile ja Eesti loomaõiguslaste liikumised on head näited väga pragmaatilisest lähenemisest ühiskondlikule protestile, mis tegelevad pirukast osasaamisega ja mitte pagaritöökoja omandiküsimustega ning kus teadlikult vaetakse olemasolevaid ressursse ja kasutatakse väljatöötatud tehnikaid nende mobiliseerimiseks. Teatud mõttes võibki sotsiaalseid liikumisi vaadelda kui suvalist organisatsiooni, mille edu määravad taustsüsteem (liikumistele kättesaadavate poliitiliste võimaluste struktuur), mobiliseerimiseks kättesaadavate ressursside hulk ja osalejate algkapital (nii poliitiline, kultuuriline, sotsiaalne kui sümboolne) ning ka isiklik kasumiarvestus: mis on osalemise kulud ja tulud ning mis mitteosalemise kulud ja tulud. Paljud nüüdsed liikumised (eelkõige need, mis tegutsevad MTÜ vormis) lähenevad oma tegevusele teadlikult sellise maatriksi järgi, kaardistades selgelt eesmärgi, võimalused ja kapitali ning jälgides, et nende potentsiaalsete liikmete tasuvusarvestuses oleks „osalemine“ kõrgema väärtusega kui „mitteosalemine“, mis tähendab liikumistele tihti ka „meelelahutuslikke kõrvaltegevusi“. Loris Caruso osutab, et seesuguses mudelis on aga rida eeldusi, mis alati ei pruugi paika pidada.^[5] Poliitiliste võimaluste struktuuri käsitatakse tavaliselt millenagi, mis on määratud suurte organisatsioonide ja parteide poolt, ega arvestata võimalusega, et liikumised võivad inimeste poliitilise osalemise ootustele paremini vastata, et mõnikord suudavad liikumised ka ilma igasuguse kaalutletud juhtimise ja suurte ressurssideta kiiresti kasvada. Oluline on ka asjaolu, et liikumised väga tihti loovad endale ressursid ise, mitte ei mobiliseeri juba olemasolevaid: viimane on pigem nende liikumiste pärusmaa, mis aktiveerivad mingit juba väljakujunenud ideoloogiat. Juhtimisstrateegiad muutuvad oluliseks seega siis, kui mingi suurus ja tähtsus on juba saavutatud, juhtimisstrateegiatega ja ressursside oskusliku mobiliseerimisega ei looda tingimata uusi liikumisi.

Hea näide on siin ka võtta Eesti poliitiliste liikumiste praktikast. Üks liikumise Aitab Valelikust Poliitikast (AVP) ellukutsujatest Andres Kiisel kirjeldas juba mainitud saates, kuidas alguses oli AVP-s kaks-kolm inimest, aga et mobiliseeruti juba üldisse tähelepanukeskmesse tõusnud teema ümber (Reformierakonna „ämmarahaskandaal“), siis väga kiiresti avastati enda ümber kaks-kolmsada inimest, kes ootasid tegusid, ja nii polnud liikumisel isegi aega sisemise struktuuri või otsustusmehhanismide osas läbi rääkida. AVP avaliku leviku alguspunktiks oli tegelikult lihtsalt foto üleöö Reformierakonna kontori seinale ilmunud graffitist „Jätke raha postkasti“ – irooniline kommentaar tulist ühiskondlikku debatti põhjustanud situatsiooni taustal. AVP ei pidanud oma teemat kuidagi keskseks muutma, see juba oli seda, mis tähendas ühtlasi, et inimesed haarasid kinni esimesest selgest ühendusest, mis sellele reageeris. Selgelt tekkis ka pinge nii sotsiaalmeedias lehe jälgijate kui reaalelus kokku saanud inimeste vahel – kellel on otsustusõigus? Lisaks ei suudetud kuidagi leida kokkulepet, kas eesmärgiks on „korraldada üks suur meeleavaldus valitsuse vastu, küll siis muutused tulevad ise“ või peaks liikumine kätkema endas juba ka alternatiivi „paremaks poliitikaks“.

See põhimõtteline tüli AVP-s rõhutab veel ühte olulist protestiliikumistes peituvat võimalust. Liikumised ei ole ainult ressursside õigel hindamisel põhinevad ja kulusid ja tulusid arvutavad poliitilise, sotsiaalse, kultuurilise, sümboolse kapitali maksimeerimise asutused. Protestiliikumised tegelevad ka poliitikaga polise konstrueerimise mõttes, nagu selle sõnastab Loris Caruso. Nad katsetavad uusi ideaale ja praktikaid, uusi ühiskondlikke tegutsemisvorme, ennast ise gibson-grahamlikult „uue ühiskonna laborina“ määratledes. Polise konstrueerimine eeldab muidugi osalejatelt suuremat tahet ja pingutust kui lihtsalt „meeleavalduse korraldamine“ või „kogunemisvabadust piirava seaduse vastustamine“, see tähendab ka, et paratamatult tuleb sõnastada mingeid laiemaid ühiseid kokkuleppeid „hea elu“ osas. Nii toovad protestiliikumised mõnikord poliitikasse tagasi teemad, mille kehtiv võim on taandanud „tehniliseks probleemiks“.

PunaMust oli selgelt polise konstrueerija, teatud mõttes oli seda ka 2007. aastal loodud Kaheksanda Mai Liikumine. Ühelt poolt oli tegemist ühele eesmärgile suunatud liikumisega – „lahendada pronkssõduri kriis“ –, kuid seda nähti selgelt kaasaegse poliitilise, mitte tehnilise probleemina: nii eestivenelaste sümbolite austamise vajaduse kui ka natsismi eitava hegemoonia loomise mõttes, teisalt oli see aga mittehierarhilise organiseerimismeetodi laboriks. Kaheksanda Mai Liikumise koosolekute otsuseid tehti konsensuslikult ja konsensuses osalesid need, kes olid kohal, lähtudes teadlikult põhimõttest, et konsensuses osalemiseks on vaja huvitatust ja huvitatust mõõdetakse kokkusaamiseks tehtud pingutuses. Kaheksanda Mai blogi, mis kujunes seoses aprillisündmustega lõpuks olulisimaks väljundiks, oli modereeritud, moderaatoriks saamisel ei olnud otseseid reegleid, pigem valiti inimesed huvi alusel. Iga liikumise liige võis artikleid postitada, kuid postituse pidi moderaator enne heaks kiitma (see kehtis ka moderaatorite endi postituste kohta). Samuti püüti mitmekesistada kõneisikuid, nii et liikumisele ei jääks ainult „üht nägu“, ja vältida liidripõhise struktuuri teket. Mittehierarhia laborina oli Kaheksanda Mai Liikumine kindlasti edukam kui hegemoonialoomena (Ei Politseiriigile kasutas hiljem neidsamu meetodeid). Hegemoonilist muutust Kaheksanda Mai Liikumine paraku ei saavutanud, katse muuta pronkssõduri emotsionaalset tähendust kukkus läbi. Liikumise originaalne ettepanek oli muuta pronkssõduri tähendust nii, et see ühelt poolt leinaks kõiki Teises maailmasõjas hukkunuid, kuid tunnistaks samal ajal, et igal juhul oli sõja lõpp kõigile hea. Muidugi tähendanuks see ettepanek sisuliselt ka kinnitust, et täna Eesti valib „liitlaste“ poole ja tunnistab, et demokraatlikud antikommunistid on need, kes võitluses fašismi vastu ühendavad kommunistidega käed. Eesti oludes olnuks see 2007. aastal loomulikult radikaalne hegemoonia muutus. Tõenäoliselt oli poliitiliste võimaluste aken sulgunud juba vähemalt aasta varem, niihästi koos paremäärmuslaste tugevamaks muutunud mobilisatsiooniga kui ka käärimisega eliitide vahel. Valitsuse vahetus aprillis 2007 tegi „eestlasi ja venelasi ühendava narratiivi“ väljavaate juba võimatuks, valitsev eliit pidi võimulpüsimiseks selgelt tõestama nii oma parempoolsust kui ka „isamaalisust“. Kui riik võtab kasutusele oma toore jõu monopoli, siis protestiliikumised, kes ei taha kodusõda, on kaotanud. Hetkel, mil Eesti valitsus otsustas pronkssõduri 400 politseiniku abil ümber piirata, oli Kaheksanda Mai Liikumise katse muuta hegemooniat selleks korraks ebaõnnestunud. Eesti-vene teema kristalliseerus, pronkssõduri sümbol tõepoolest muutus, aga mitte kogukondi ühendavaks, vaid vene vähemusele aina meelde tuletavaks, et üks Eesti valitsus pidas just neid vaenlaseks.

Protestiliikumised peavad seega alati arvestama asjaoluga, et kehtiv võim reageerib alati ning kehtival võimul on tavaliselt rohkem ressursse, eriti siis, kui nende käsutuses on terve hegemooniline süsteem. Selleks reaktsiooniks ei pruugi alati olla toores jõud, vaid pigem liikumiste tõstatatud väärtuste omaenese hegemooniasse inkorporeerimine. Siia alla kuulub Che Guevarast popikooni tegemine, olukord, kus „inimeste vabast liikumisest“ on saanud „palkade vaba liikumine“, kunagi vasakpoolsete lipulaevaks olnud internatsionalism on moondunud globalismiks, jne. Juhul kui valitseval klassil on kasutada nii jõud kui hegemoonia, peavad edukad protestiliikumised kasutama veel midagi. Suur hegemoonia ja suur jõud tähendab alati ka suuri süsteeme ning suured süsteemid on staatilised. Just sellepärast õnnestub protestiliikumistel tihti tuua ühiskonna poliitilise tähelepanu keskmesse teemad, mida kehtiv võim tahab suruda tehnilisteks küsimusteks. Protestiliikumised, nii hegemoonias kui võimuvõitluses, peavad olema paindlikud ja muutma oma taktikaid, mitte võitlema edasi eilseid võitlusi. Kui „vaba liikumine“ muudetakse sisuliselt „vabaduseks orjadega kaubelda“, siis peavad orjakaubanduse vastased meeles pidama, et „roos iga teise nimega lõhnaks ikka samamoodi“, ja eitama seda tegevust, ükskõik kui olulist väärtust eilsest poliitilisest loogikast lähtudes sinna ei oleks peale ehitatud. Vastustades riigipiire, ei kaitse neoliberaalid niivõrd indiviidi võimet end teostada, vaid kapitali võimalust vabalt levida ning suurfirmasid kogukondade regulatsioonide eest. Ei tasu unustada, et tänapäeva suveräänsetel riikidel on ka impeeriumide-vastane iseloom ja pigem on nad sündinudki arusaamast, et püüd kogu maailmas üht ja ainsat hegemooniat kehtestada viib vägivallani. Tegelikult ei ole suurt vahet, kas see üks hegemoonia on neoliberaalne kasinuspoliitika või näiteks protestantism, mõlemad on süsteemid, mis sisaldavad endas eeldust väärtuste selgeks pingereaks. Protestiliikumised, ükskõik kui keskendunud kultuurilisele hegemooniale nad on, jäävad alati võimuorganisatsioonideks ja seega peavad nad strateegiaid analüüsima ka võimuterminites, hoides kinni oma eesmärgist, kuid olles paindlikud meetodites ja konkreetsetes poliitilistes tegutsemisviisides. Muidu võivad sotsiaalsed liikumised ennast avastada liigagi kiiresti inkorporeerituna sellessesamasse süsteemi, mida nad vastustasid.

Tänapäeval on see kõigile mittekapitalistlikele liikumistele olulisem kui kunagi varem. „Neoliberaalne kõrb“ on tegelikult peaaegu ületatud. Neoliberaalset eliiti ei kardeta ja nende hegemooniat ei võeta alati puhta kullana, mida näitavad paradoksaalsel moel nii Brexiti referendum kui Trumpi võit USA valimistel. Kuid esialgu ei ole neoliberaalsel eliidil veel hirmu, nagu neil oli 1960. aastate lõpus, neil on lihtsalt vastik, et neid ei kuulata. See tähendab tegelikult ka uut võimaluste akent sotsialistlikele liikumistele. Tasub tähele panna, et läänemaailmas pead tõstvad populistid tõusevad just neoliberaalsuse kriitika lainel, ehkki ei omata selget alternatiivi. Brexit ja Trump on küll kõike muud kui vasakpoolne revolutsioon, kuid nad on neoliberaalse hegemoonia eitus poliitilisel tasandil ning said võimalikuks just tänu vasakpoolsete paindlikkusele astuda oma ettekujutuste karbist välja ja kasutada võitluses seda meetodit, mis parasjagu kättesaadav on. Nüüd teame, et neoliberaale saab võita, kuid see võit saab olla püsiv ainult alternatiivse majandusprogrammi olemasolul. Seega praegu on lootust, et hahetab koit, mitte eha, aga kellele, ei ole veel selge. Muidugi ei istu ka neoliberaalid käed rüpes ja on kasutusele võtnud uued relvad: sularahata ühiskond, kaamerad, mis ei lase enam isegi „elagu revolutsioon“ majaseintele kirjutada, Uber ja „jagamismajandus“ – tegelikult „tööotsamajandus“, mis püüab ringi minna kõigist reeglitest, mis töötaja (ja ka tarbija) kaitseks on loodud. Täpselt samamoodi nagu 70ndatel tootmise detsentraliseerimine, püüab jagamismajandus näidata, et „nüüd saate kõik ettevõtjateks, nüüd tuleb õnn teie õuele“, kuid tegelikult suurendab ebavõrdsust ja kasvatab prekariaati.

Aga fukuyamalik „ajaloo lõpu“ periood on siiski läbi saanud. Taas on mõistlik küsida, milline viis majandust korraldada on kõige parem ja mis on kapitalismi alternatiivid. Kui riigil on võimalik korraldada majandust eri viisil, siis tähendab see, et poliitika, mida tehakse läbi riigi, nihkub taas inimeste poliitilise tegevuse keskmesse. Küsimus, kas töötajad võiksid lõpuks ometi ka pagaritöökoda omada, on uuesti aktuaalne.

^[1] Autor osales aastatel 2006–2012 aktiivselt Kaheksanda Mai Liikumises ja liikumises Ei Politseiriigile, samuti ühenduse Aitab Valelikust Poliitikast veebipõhises toimimises ja sporaadiliselt ka PunaMusta tegevuses.

^[2] Film põhineb Sergio Segio autobiograafial „Miccia corta. Una storia di Prima linea“ (2005).

^[3] G. Gaber, Mõni oli kommunist. Tlk O. Loone. https://itaalia.wordpress.com/2009/05/20/moni-oli-kommunist/.

^[4] J. K. Gibson-Graham, The End of Capitalism (As We Knew It): A Feminist Critique of Political Economy. Oxford; Cambridge, 1996; J. K. Gibson-Graham, A Postcapitalist Politics. Minneapolis, 2006.

^[5] L. Caruso, Il territorio della politica. La nuova partecipazione di massa nei movimenti No Tav e No Dal Molin. Milano, 2010.

Esmalt ilmunud Vikerkaares 2016, nr 7-8

„Playing a Princess is the most passive role a woman can have – wait for her Prince and then offer one’s body for dead traditions“
(Anna-Stina Treumund).

Anna-Stina Treumundi (1982-2017) kunsti ootushorisondile jääb kaks mõistet, mis omamoodi „negatiivse teoloogiana“ mõjutavad isegi kunstniku leebemaid teoseid ja tegemisi – need on heteronormatiivsus ja võõraviha, mõlemad põhjustamas tõrjutustunnet ja äratamas õigustatud protesti. Kui võõraviha pole ehk vaja defineerida, siis heteronormatiivsus on suhteliselt uus sõna, vaevu 25 aastat vana, nii et siinkohal võlgneme vahest lugejale seletuse. Heteronormatiivsus on uskumus, mille kohaselt inimesed jagunevad selgelt eristuvateks ja vastandlikeks sugupoolteks, meheks ja naiseks, kellel on looduse poolt antud selged rollid, mida nad elus täitma peavad. Selle uskumuse kohaselt on ainus seksuaalsuse avaldumise õigustatud vorm ja norm heteroseksuaalsus ning nii on seksuaal- ja abielusuhted sobilikud üksnes vastassooliste inimeste vahel. Heteronormatiivsuse järgi on kõik teised seksuaalsuse vormid tabude transgressioonid. Et heteronormatiivsus ja võõraviha on Eestis ülilaialt levinud nähtused, määratlevad need Anna-Stina Treumundi kunsti pideva Teisena, tema teemasid pidevalt marginaliseerituna. Andes Teisele hääle lesbilise naise enese-, pere- ja kogukonnateadvusena, ületab Treumundi kunst pidevalt talle etteantud heteronormatiivseid piire. Paitades ühiskondlikke ootusi vastukarva, loob ta ruumi, milles isegi heteroseksuaalne vaataja võib lasta end Teisena kõnetada.

Algatuseks läheme ajas kümmekond aastat tagasi, sinna, kust Treumund alustas. Tema esimeste projektide hulka kuulus küllaltki komplitseeritud fotoinstallatsioon nimega „Perekond pimeduses“ (2006), milles mustvalgelt üles pildistatud elusuuruses fotod oma pere viiest liikmest olid installeeritud ringi pimedasse ruumi nii, et keset ruumi rippuvat lampi ühe või teise pildi suunas liigutades oli võimalik näha ositi ühte või teist, mitte kunagi aga korraga mitut pereliiget koos – nii võime öelda, et kogu Treumundi kunst lähtub tuumikpere düsfunktsionaalsuse modelleerimisest, mis on ühtlasi aluseks umbusule normaalsuse vastu.

See oli 2010. aastal, Tallinna Kunstihoone galeriis, kui Treumund tuli välja isiknäitusega „Sina, mina ja kõik, keda me ei tea“, mille keskne fotoseeria on nüüdseks ostetud Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni ja mis esimesena manifesteeris Eesti kunstis lesbilise kunstniku eneseteadvust. Seeria algab jõulise autoportreelise kujutisega „Drag“, fotoga, millel kunstnik poseerib mingis justkui remonditavas, veidi kulunud roosakalillelise tapeediga ruumis sovetiaegse pruunika tumba peal seistes demonstratiivselt kaamerale, peas sinine parukas (mida me kohtame ka tema teistes töödes), näol veidi liialdatud põsepuna ning jalas lohmakas pikk meeste aluspesu, rinnad kinni mässitud. Uks tema taga on veidi paokil, osutades justkui lahkumisvõimalusele või mingile teisele elule selle ruumi taga. Käes on tal siin, nagu mõnel teiselgi seeria pildil, fotokaamera distantsilt käivitamise pult, osutades – kujutise mitmevalentsusele vaatamata – sellele, kelle käes on selles võib-olla veidi naljakas olukorras siiski kontroll. Ka vibaja keha võidukas puusanõks ja demonstratiivne peahoid näitavad, et groteskne maskeraad, mis eirab võrdselt nii normatiivse naiselikkuse kui normatiivse mehelikkuse kategooriaid ning jääb fluktueerima kuhugi koomika ja „siin-ma-olen-ja-tei-siti-ma-ei-saa“ suhtumise vahepeale, on täielikult kunstniku kontrolli all.

Seeria teine pilt, „Harjutus minu pulmadeks“, on ühest servast pisut üle valgustatud mustvalge selfie suletud silmadega kunstnikust oletatava perekondliku sündmuse (eksi pulm?) taustal, millega kunstnik selgelt distantsi hoiab. „Queer“, topeltportree „õega“ lesbikogukonnast, näitab sõltuvussuhet, kunstnikku usalduslikult rippumas oma kaaslanna kaelas, „Eli“ seevastu kujutab stereotüüpset butch-tüdrukut vastamisi allaheitlikuna maas pikutava, pildistava naisefiguuriga, ning ülejäänud pildid osutavad hõllanduslikele hetkedele iseenese või oma noorema õe seltsis. Pendeldades perekonnakujutuse ja võimatuks muutunud kokkukuuluvusigatsuse vahel, modelleerib pildiseeria lähisuhteid kunstniku ümber ja kunstniku enesetunnetust selles suhetevirvarris.

Terve hulk Anna-Stina Treumundi töid tõukub mingist varasemast kunstilisest alustekstist, mida autor siis queer-taktikatega nihestab, omastab ja enese agenda tarbeks üle võtab. Seda taktikat võib näha ta viimase näituse „Õud“ keskse kujundi põhjal, kus kasutatakse otsest tsitaati Gustave Courbet’ sensatsioonilisest full frontal naisaktist „L’Origine du monde“ („Maailma algupära“, 1866), mille foto-remake’is „Un possibilité d’orgasm“ („Üks orgasmivõimalus“, 2014) tungib naise avatud vagiinasse fistinguasendis käsi. Sama taktika toimib Treumundil ka teoses „Luuser 2011“, kus ta pöörab ringi Kai Kaljo samanimelises krestomaatilises videos kujutatud kunstnikule mõeldud naeru ning suunab selle nahkistmetega auto ja mitme lõhestunud perega liialdatult stereotüüpilisele eesti mehele Peetrile, keda ta videos ise kehastab ja kelle haledas maailmavaates kunstnik ilmselt näeb heteronormatiivsuse tuuma. See strateegia saab elegantse alguse teoses „Naine Mutsu joonistuste nurgas. Hommaaž Marju Mutsu joonistustele Üks, Kaks ja Koos“, milles Treumund asetab end lavastuslikult eesti graafikaklassiku pildiruumi justkui lihaliku väitena, et siin ei manifesteeru klassikul mitte üksnes joone ilu ja figuuri habras graatsia, vaid ka väga konkreetselt kehalise ja ihaldatavana mõistetav lesbiline tunnetus. Traditsiooni ülevõtmine ja ümberkirjutamine või selle tavakohasest erineva tõlgenduse nähtavakstoomine oma kehapoliitilisest positsioonist lähtudes on üks viljakamaid queer-kunsti strateegiaid. Fotosid on eksponeeritud koos Mutsu joonistustega ja siit ilmneb üks vastuolu – kui me Mutsu viimasel pildil „Koos“ näeme kahte naisefiguuri, siis markeerib Treumundi fotovariant seda situatsiooni üksioluna, justkui rõhutades nii oma positsiooni igatsuslikkust ja diskreetsust, oma sekkumist kui fantaasiakonstruktsiooni.

Veidi teise, laiema aspekti Treumundi tegemistele pakub Tartu linnaruumis plakatitena teostatud avaliku kunsti projekt „Nahk“ (2016). Kunstniku enda sõnutsi on tegu rassilisust käsitleva projektiga linnas, kus on üllatavalt kõrge rassistlike vihakuritegude arv. Kunstnik võttis siin aluseks näopuudrite reklaamimise strateegia, kus tumedamad toonid nagu „tahiti“ või „café au lait“ kannavad endas viiteid loodustoodetele või geograafilistele aladele, ent pöörab oma plakatitel ümber „loomuliku“ tähistamisviisi, relativeerides sellega kosmeetikatoodete reklaamistrateegiate implitsiitset rassismi.

Seni viimases näituseprojektis „Õud“ (2015) portreteerib kunstnik BDSM-kogukonda, sidumismängude ja sadomasohhismi seksuaalset oaasi. Usun, et siinkohal on Treumundile oluline igasuguses seksuaalsuses manifesteeruva võimu ja allumissuhete tundliku dünaamika kõrval ka BDSM-eetosesse kuuluv eksperimentaalse seksuaalsuse vormide alatine põhinemine osalejatevahelisel vastastikusel kokkuleppel. Siin, kus vastandid kohtuvad, on kõik võimalik – roll ja selle antipood on üks, valu ja selle antipood nauding on osalised ühes bioökonoomilises ringluses. Fotosid, millest mõjuvaimad on ebaortodoksselt valge (viide Ku Klux Klanile?) timukamaski ja kaelaristiga domineeriva naise portree ning juba varem mainitud hargivahesse aetud käega domineeritava naise kujutis, täiendavad sellel näitusel piitsadest ehitatud installatsioonid ja vaatelettidesse paigutatud sadomasokostüümid, asendamas traditsioonilist inimkujutist. Ratsapiitsadest moodustunud redelid ja ventilaatorid on veenvateks metafoorideks kergendusest ja ülendusest, mis sünnib siin paradoksaalselt läbi kontrolli ja valu.

Alates 1990. aastatest on eesti kunstis figureerinud mitmeid gay-kunstnikke, kuid lesbiline eneseteadvus on jäänud pikka aega kõnetamata. Võib olla just seetõttu on end esimese Eesti lesbikunstnikuna identifitseerinud Treumund selgelt pigem queer-identiteedi kui traditsioonilise homoseksuaalse identiteedi kandja, teatava seksuaalse määratlematuse diskursus on tema jaoks vabastav ning moraalne vastasseis normaliseerimisele omamoodi sisemine kohustus.

Kui Eesti rahvas perestroika tuultes hakkas kompartei juhtidele meelehärmi põhjustama, pidid Enn Tarto ja Mart Niklus endiselt Kutšino laagris istuma. Nad olid seal aastaid tagasi sooritatud nõukogudevastaste tegude eest, mida kaasmaalased juba ammu raskusastmelt ületanud olid. Sellest kurioosumist võrsunud kodu- ja väliseestlasi ühendav globaalne kampaania päädis Eesti ajaloo ilmselt pikima piketiga 1988. aasta suvel ja sügisel Glavlitist üle tee Draamateatri juures. See kõik on tuntud lugu, mille ridadele enam kuigi tihti pilku ei pöörata, ridadevahelisele alale ammugi mitte. Mida sealt aga leida võiks ja millise koha on eilsed vabadusvõitlejad tänases ühiskonnas leidnud? Need küsimused kummitamas, palusin tänavu hilistalvel ja varakevadel üürikest audientsi viielt Nõukogude võimu õõnestajalt, kolm neist endised poliitvangid, kaks teispool raudset eesriiet sündinud välisvõitlejad.

Kui Jeesus võis koopas sündida, siis meie võime koopas elada

Oma elu esimese espresso jõin Pirita kloostris kümme aastat tagasi, kui tulin isa Vellolt Merle Jäägeri luulekogu ära ärima. Espresso oli kange ja võõras ning ajasin talle kähku päkad silma. See aga ei aidanud, sest kohe kallati uus. Põhiliselt tuli jutuks iseseisvuse taastamise päevil katoliiklusse astumise laine loov-intelligentsi seas. Jõin veel kolmandagi espresso, mis isa Vello kinnitusel oli Eesti parim. Võimas oli ta kindlasti – terve öö lamasin selili ja hoidsin voodist kinni, kui tuba mu ümber ringi käis.

Kui Lagle Parek Pirita kloostri hoovipoolses kambris mulle külmal talvepäeval kohvi pakub, luban endale, et seekord piirdun ühe tassiga. Suhkrut ka igaks juhuks sisse ei palu. See teeb mu võõrustajale rõõmu – tähendab, ei pea lusikatega jändama. Küsin, kas tema oli ka üks nendest, kellest isa Velloga kunagi juttu oli – taasiseseisvumise ajal katoliiklusse pöörduja? Kuidas see karismaatiline naine, esimese taasiseseisvumisjärgse valitsuse siseminister, üldse siia kambrikesse elama sattus?

Alustan lihtsalt: mis olid järgmised sammud pärast Eesti vabanemist?

„Järgmised sammud? Kui ma siseminister olin, tuli esimest korda siia Eestisse birgitiinide ordu ülemabtiss ema Tekla. Kuna usuasjad kuulusid siseministri alla, siis ma võtsin teda vastu. Meie tol ajal ei saanud mõningatest asjadest aru – näiteks et meie vanad Pirita kloostri varemed on fantastilised. Ei olnud ju maailmas nii palju käidud ja vaadatud. Nüüd ma tean, et see on maailma kõige suurem birgitiinide ordu kirik. Kui orduülem siinset otsaviilu nägi, siis ta sattus kohutavasse vaimustusse ja ütles, et me tuleme tagasi! Tekkis kohe ääretult hea klapp temaga. Tegime skeemi, kuidas edasi minna. Tuli leida maatükk, mida osta. Ema tahtis seda kohta siin. Mina nii õudselt kartsin, et kui avad vundamendi, tulevad mingid varemed välja ja on arheoloogiline pärand ja ei tohigi ehitada. Muinsuskaitse pealik Jaan Tamm tegi proovišurfid ega leidnud midagi. Sain ema Teklaga suureks sõbraks. See ületas tavalise sõpruse.

Poliitikuks olemine on väga tõsine asi ja sa pead… ma ei oskagi öelda, kuidas see õieti oleks. Ja siis hakkasid juba kõik need… Ei, lihtsalt ma ütlen enda kohta, et hea oli, et õigel ajal tulin ära. Lihtsalt – ma ei ole poliitik. Nii kui ma ministriametist kukkusin, siis ema Tekla pakkus, et mine puhka Inglismaal kloostris. Pakkus aasta aega, aga ma olin kolm kuud. Vahva! Olin Londoni lähistel kloostris, raputasin endise elu vaevasid maha ja kolasin mööda linna. Käisin Hispaanias ka. Sattusin katoliiklusest vaimustusse ja nii ma sattusingi siia. Niikaua kui kõik need projekteerimised ja värgid käisid ja ema pakkus mulle, et tulgu ma siia elama. No ja mis võiks mugavam olla minusugusele kui elada siin? Neil ka hea – aitan.“ Ametlikku rolli Laglel pole, aga ta täidab erinevaid ülesandeid – näiteks haldab varemeid.

Kaheksakümnendatel pärast vanglast vabanemist üritati Lagle Parekit korduvalt veenda läände emigreeruma. Julgeolekuteenistused andsidki ülekuulamistel valida, kas ida või lääs – Eestis tema jaoks enam kohta ei olevat. Lagle valis aga ikka ja alati siiski Eesti, lisades, et kui vaja, võib ta ka itta minna – seal oldud küll. Parek oskas ka kinnipeetavana kohutavalt tülikas olla: „1984. aastal jõudsin tsooni, 1985. aastal muidugi oli Reagani uus ametisse astumine. Meil oli naeruväärne laager – 11 inimest. Nõukogude Liidu ainukene naiste poliitlaager. Arutasime, et nii on ju igav istuda, peaks käki kokku keerama! Mõte oli see, et saadame Reaganile õnnitluskirja. Kellegi omaksed viisid kirja välja. Istusime ja unustasime asja ära ja 1985. aasta jaanuaris saime aru, et kiri on kohale jõudnud, sest meid hakati iga päev läbi otsima. Väiksed ametnikud, nad ei saanud aru, mida otsida. Koomiline,“ naerab ta.

Praegusest vabast Eestist käib Lagle aga rõõmuga läänes ja lõunas: „Issand, kui palju ma olen nüüd mööda kloostreid luusinud, see on hoopis teine asi! Mul on kaks kohta, kus ma armastusega käin, ja mõlemad on orduga seotud. Üks on Itaalia, kus ma olen lõpmatult puhanud, ja teine on Iisrael. Pirita kloostri ehitas üles itaallanna ema Teresa. Nii kui see valmis sai, saatis ema Tekla ta Petlemma kloostrit üles ehitama. Me olime väga õnnetud, et ta ära läks, sest me väga armastasime teda. Neli eestlast otsustasime, et lähme talle sinna appi! Ostsime piletid ära, aga siis algas seal sõda… Olime arvestanud, et võtame jõulud Petlemmas vastu – kus siis veel kui mitte Petlemmas. Et teeme heakorratöid kümme päeva, kõvad tegijad! Ema Tekla ei lubanud nunnadel minna, aga meil olid piletid olemas, mida ei saanud ümber vahetada, ja mõtlesime, et kui Jeesus võis koopas sündida, siis meie võime koopas elada. Võtsime magamiskotid kaasa, aga tegelikult ei pidanudki koopas ööbima ja nüüd käime igal aastal seal. Ema Teresa on nüüd Petlemma kloostri üles ehitanud ja ka Jeruusalemmas on klooster. Eriti vahva, sest Jeruusalemm on Iisrael ja Petlemm on Palestiina. Väga huvitav – näed seda konflikti…“

Moodsa Eesti riigi probleeme Lagle aga arutada ei taha – sel sajandil on ta poliitilisest mängust väljas. Kõige tuumaks on Lagle arvates keel ja kultuur. Teismelistena loodud punasärklaste rühmituse üks peamisi võitlusvahendeid oli autostopiga ringi sõitmine ja muu jutu sees inimestele meelde tuletamine, et oli kord Eesti riik. Enese harimiseks loodi töörühmad, kus kirjandust, ajalugu, muusikat ja teisi valdkondi omal käel ja nõukogude diskursusest väljaspool tudeerida. Tema viimaste aastate suurim ettevõtmine, Eestisse ametliku kultuurilooliselt tiheda palverännutee loomine, on mõnes mõttes selle initsiatiivi jätk: „Kui hüppame tagasi 17-aastase punasärklase juurde, kus ma sain aru, et kõige tähtsam on keele ja kultuuri säilitamine, siis praegu, 75-aastaselt, ma olen täpselt samal seisukohal ja sellepärast me teemegi Eesti oma palverännuteed. Palverännuteel me näitame eesti rahva vaimset kasvamist. Me kogu aeg otsime huvitavaid kohti. Me avastame neid tegelikult.“

EKRE esimene esimees

Sarnaselt Lagle Parekiga on ka Enn Tarto pärit represseeritud perest ning kasvas seetõttu isata. Innustunud 1956. aasta Ungari sündmustest, levitas Enn koos koolivendadega väga otsekoheseid lendlehti, mis kutsusid näiteks üles „tibladele tõestama, et Eesti mehemeel pole surnud“, ja „Sarmaatia mõrtsukatele näitama, kuidas Luukas õlut teeb“. Õige pea leidsid noormehed end Mordva vangilaagrist, kus nende tulek juba istuvate eesti metsavendade ja suvesõja meeste hulgas elevust tekitas – propaganda järgi Eestis enam teisitimõtlemist polnud, värskete poliitvangide lisandumine aga andis märku, et võitlus endiselt käib. Tarto võitlus jätkus omal vaiksel, aga konkreetsel moel ka vangilaagris, kus organiseeriti sporditegemise tarbeks Eesti vapiga spordisärgid, mida jõuti tükk aega kanda, enne kui tähendus läbi Tallinna julgeoleku ka kohalike võimumeesteni jõudis ja särgid konfiskeeriti. Seejärel kaubeldi laagri rätsepatelt välja rahvustoonides treening-dressid: valgete triipudega mustad särgid ja püksid, sinine kangas üle rinnaesise õmmeldud. Just sellest riietusega mängimisest sai Tarto järgmise vangistuse üks ametlikke põhjendusi.

Enn räägib mulle oma lugu Tartu KGB kongide muuseumis. Soojalt paistev kevadpäike siia keldrisse ei ulatu. Istume kõrvuti toolidel ja ta võtab kotist üha uusi asju, mida mulle jutu jätkuks näidata: Jüri Kuke matusepildid Vologdas näiteks ja kohtuotsus aastast 1984, milles teda nimetatakse eriti ohtlikuks retsidivistiks, keda ei ole vaatamata kõigele suudetud nõukogudevaenulikult teelt kõrvale kallutada. Selle alusel määratud karistus pidi lõppema alles 1998. aastal.

Põrandaaluse tegevuse organiseerimise ajal töötas Enn Tarto katlakütjana, vangist vabanedes sai ta kohe ka tööpakkumise Ropka katlamajja. Ajad olid aga uued ja sihid muutunud: „Teised ütlesid, et ära sa loll ole, et lähed Ropka katlamajja, ära mine. Ma ei läinudki, ja õigesti tegin. Varsti olin muinsuskaitse ühenduses ja pärast kodanike komiteede kaudu sain rakendust, nii et minul nende töökohtade leidmisega probleemi ei ole olnud.“ Lagle Parek rääkis, et ta ei saanud lõpuni aru, miks Enn Tarto ERSP-ga ei liitunud. Küsin. „ERSP-ga ma ei liitunud sellepärast, et kui ma vangist vabanesin, siis noh… Meie alustasime vabadusvõitlust juba enne ERSP-d, kui ERSP-d veel ei olnud. Tegime ju Balti apelli ja hiljem ühines meiega ka Jüri Kukk ja kui ma vabanesin, siis tehti niisugused tingimused, et ma pean leidma toetusisikud, et ERSP-ga ühineda. Just nende tingimuste tõttu mina ja Mart Niklus ei liitunudki.“

Niklusega sai Tarto tuttavaks juba esimese Mordva vangistuse ajal ja istus temaga koos hiljemgi. Eesti iseseisvuse taastamise järel said mõlemast riigikogu liikmed. Mardi debüüt jäi ka luigelauluks, ent Enn teenis kolmes järjestikuses koosseisus, enne kui tema tund tuli. Otseütlemise pärast, arvab ta ise. „Eesti keelde oleks uut käänet vaja – otseütlev. Teatud inimesed on liiga otseütlevad – mis aga mõtleb, mis aga aru saab, ütleb otse välja. Kasvõi praegugi, kuigi öeldakse, et minust väga vähe oleneb, aga kui meil on siin Memento üritused, siis ma ütlen, et Tartu rahust ei tohi loobuda! Mulle on öeldud küll, et ole ometi vait, jäta see Tartu rahu! Aga mina ei jäta, tead! Mina olen otseütlev, tead! Olen seda meelt, et Eesti peab võitlema, mis vähegi jaksab, et NATO reaalne kohalolek oleks Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas.“

MTÜ Tartu Memento esimeheks olemisele ja Eesti Memento Liidu juhatusse kuulumisele lisaks Enn Tarto ühegi erakonna ridadesse astunud pole, aga et abikaasa Piret kuulub Vabaerakonda, leiab see seltskond mõningal määral toetust. „Omal ajal, kui moodustati konservatiivne rahvaerakond EKRE, olin mina selle esimees. Praeguse EKRE mehed hõivasid meie nime. Meie EKRE-l oli kaks olulist põhimõtet: üks oli, et riigikaitse peab olema erakonnapoliitiliselt neutraalne, ja teine, et meie ei võtnud EKRE liikmeks endisi kommuniste. See viimane saigi meile saatuslikuks, sellepärast et rahad liikusid nende käes ja samm-sammult siis see EKRE lakkas olemast. Niimoodi on lugu. Kui tuli see uus EKRE, siis ma pöördusin nende poole, et võtke natukene teine nimi, kasvõi üks sõna, aga ei.“ – „Mis te arvate praegusest EKRE-st?“ – „Ma ei ole temaga rahul. Ei ole rahul. Osaliselt on neil õigus, aga samal ajal mina nendega rahul ei ole, sellepärast et noh, kasvõi juba see nime virutamine.“

Vestluse lõpus küsin, kas ta kahetseb midagi. „Ei, mina ei kahetse. Mis mina olen suutnud Eesti riigi ja rahva heaks teha, seda ma olen teinud, ja niipalju kui mul veel natukene tossu on, ma jätkan seda tegemist ja ma palun jumalat.“ Lõpetuseks lisab ta reipal toonil: „Muide, selle KGB kongide muuseumi eest ma olen kah võidelnud päris tükk aega, tead.“

Tegelikult ei ole see esimene kord, kui Enn Tartoga kokku puutun. Üheksa aastat tagasi sattusime üheks õhtupoolikuks Rakvere lähistele sama lõkke äärde grillima. Mäletan, et ta üllatas mind, kuna oli selles situatsioonis kuidagi lahe. Ootamatult vaba ja rõõmus. Kannatusi, ebaõiglust ja läbi halli kivi minekut on tema elus palju olnud, aga ühtlasi on ta ka nähtavasti täiel rinnal elanud, pere loonud ja oma teemade reviiri järjekindlalt laiendanud. Võib-olla oli toonane mulje nii sügav, kuna olin olengule saabunud otse konverentsilt, kus kuulajana võttis korduvalt sõna Mart Niklus. Ta tegi seda nii valulikult, et ma ei osanud aastaid temast muudmoodi mõelda kui igavesest dissidendist. Aga just seda ei tohi Mart Nikluse kohta mitte kunagi öelda, sain seekord koduvisiiti sooritades teada.

Trellid tehakse sinimustvalged

Nikluse majal on kaks postkasti, sest ühte tegid linnud pesa ja ta ei raatsinud neid välja tõsta. Tuba, kuhu mind juhatatakse, on täis raamatuid ja dokumente, mida ta ilmselt ka ei raatsinud välja tõsta. Võõrale silmale näib valitsevat kaos, aga Mart Niklus ise orienteerub ülihästi ja kõik vajalikud dokumendid ja materjalid ilmuvad jutu käigus spontaanselt ja kärmelt meievahelisele lauale. Lõpuks moodustub neist kolm suurt virna. Nurgas seisva klaveri kõrval on maal noorest, habemega, pilli mängivast Niklusest, barett kuklale tõmmatud otsekui protohipsteril. Tegelikult on sellel pildil vang, kelle kontol on neli süüdimõistvat kohtuotsust ja kuusteist aastat laagrielu. Klaver oli Mordvasse tulnud sõjasaagina Saksamaalt, aga et ümbruskonnas keegi pilli mängida ei osanud, tassiti see tsooni.

Erinevalt Tartost on Nikluse südames ka hulk kahetsust: „Noh, vanapoisiks ma olen jäänud. Perekonda ei ole. Erialasest tööst olen ka ilma olnud. Aga teiselt poolt – pole halba ilma heata. Ma ei oleks polüglott, kui ma ei oleks [laagrist] läbi käinud. Ma olen õpetanud inimestele prantsuse keelt, rootsi keelt. Kui ma sinna ei oleks sattunud, mine tea, siis võib-olla peale vene keele ei oskaks midagi. Võtsin kaasa sealt, mis huvitav ja kasulik oli, näed. Jah… Mis ei tapa, teeb tugevaks. Minu klassivendadest Treffneri koolist peaaegu kõik on teise ilma läinud. Nad ei ole kinni läinud, nad on erialal töötanud, teaduskraade kaitsnud ja on surnud! Ja mina ei ole päevagi oma erialal töötanud, kõnelemata teaduskraadidest või midagi, ometi elan ikka veel.“

Muidugi on Niklusel ka oma helge ja optimistlik pool. Aga ta ei varja ka seda teist, mille poolest ta tuntum on: „Mind on neli korda arreteeritud ja represseeritud. Kuusteist aastat olen ma vangis olnud. Ega viies kord ei ole välistatud. Pannakse kinni. Trellid tehakse sinimustvalged ja lauldakse peale, et „Su üle jumal valvaku“. Mina ei ole sellise Eesti eest, nagu ta meil siin on, küll võidelnud ega kannatanud. Ma kujutasin kõike hoopis teistmoodi ette! Ma kujutasin ette seda, mida Eesti Kongressi ajal räägiti, et ehitatakse demokraatlik õigusriik, taastatakse rahvusriik. Peeti kümme istungit ja võeti ilusaid deklaratsioone vastu, aga kas meil nüüd on siis midagi taastatud? Niisama nagu oli, niisamuti jääb.

Kui minutaolistest tänapäeva Eestis üldse räägitakse, siis räägitakse dissidentidest. See on üks väga ebamäärane termin. Me olime ju okupeeritud riik ja kõikides okupeeritud riikides on okupatsioonidele olnud vastupanuliikumine. Vastupanuliikumisest ei taheta meil midagi rääkida – ikka dissidendid, dissidendid. Dissidendid nõudsid reformi, mitte revolutsiooni, aga meie olime ju Nõukogude korra vastu! Me olime midagi enamat!

Ma ei jõua siin mõningate inimeste naiivsust uskuda. Kõrgharidus olemas ja räägib, et me laulsime end vabaks. Ma hakkan siis küsima, aga kellest või millest me end vabaks laulsime? A miks te siis pärisorjusest vabaks ei laulnud? Või kui küüditajad tulid – me oleks pidanud laulukooridega vastu minema, oleks küüditamine ära jäänud? Palja lauluga ei saanud midagi vabaks, meil olid põrandaalused organisatsioonid, olid vastupanuliikumised. Me õõnestasime nõukogude korda, tänu sellele sai kõik võimalikuks!“

Niklus tõstatab küll korduvalt derussifitseerimise teema, ent sama sageli väidab ka, et russofoobiat ta ei põe – vene keele ja vahvate vene inimeste vastu polevat tal ka midagi. Nimetab plejaadi noorema põlve eestivenelasi, kes tal pidada lausa külas käima. Küsin, mida ta arvab sellest, et paljud noored eesti pered panevad oma võsukesed keelekümbluse eesmärgil vene lasteaedadesse. „Pole paha mõte. Kui leiavad, et see annab tagajärgi, no las proovivad. Venemaa on suurriik ja meie naaberriik ja hea on keelt osata.“

Ülikooli jõudis ta küll enne arreteerimist ära lõpetada, ent erialast tööd ornitoloogia valdkonnas pole kunagi õnnestunud teha. „Olen püüdnud ennast vormis hoida. Kirjutan, vahel mängin klaverit, majapidamistöid on kohutavalt palju teha. Ega see individuaalelamus elamine pole mingi lõbuasi! Rapsin siin kõik ise teha, aga on ka häid sõpru olemas, kes käivad aitamas. Üks on täna tulemas, autoga sõidame poodi, toome nädala toidu. Nii ma siis elan. Jõudumööda võtan konverentsidest osa. Ülehomme ongi Eesti Ornitoloogia Ühingu aastakoosolek ja kavatsen sinna minna. Jüri Kuke konverents oli just ära. Kutsusin presidendi ka osalema. Ta on bioloog nagu minagi, aga ei tulnud kohale.“

Omal ajal Eesti Mandelaks kutsutud mees ei ole saanud üle sellest, et tema represseerijaid ei ole toodud kohtu ette. „Peamine põhjus, miks räägitakse küüditatutest, aga midagi ei räägita vastupanuliikumisest, on see, et küüditamine on nii kauge minevik, aga need, kes meid arreteerisid ja süüdi mõistsid, need on praegugi ametis ja saavad Eesti Vabariigilt pensioni. Meil ei ole mingisugust puhastust olnud.“ Mart Niklus elab Tartus kiviviske kaugusel mehest, kes tema vabanemise otsusele alla kirjutas. Ta ütleb ka, et teab täpselt, millistes poodides teda arreteerinud KGB-lased nüüd turvamehena leiba teenivad. Muide, ka vabas Eestis on tema koduaken peremehe suupruukimise tõttu sisse visatud – see kõik on ühtlasi osa Mart Nikluse passioonist ja ikonograafiast. Visaku esimesena kivi see, kes… Muide, too kivi on tal reliikviana kahe akna vahel vangis.

Õigeid sõnu ja mitte väga palju…

… ja Sa võid suuri asju teha, on Mari-Ann Kelami üks deviise. Tema on teinud suuri asju ja ka asju suureks teinud. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides aktiivse liikmena on ta oma elust annetanud aastaid nii intensiivse lobitöö kui poliitiliste meeleavalduste korraldamisele. Eesti iseseisvuse taastamise eel võõrustas ja vahendas ta Washingtoni võimukeskustele ja meediale enamikku Ameerikat väisanud kodu-Eesti kõneisikuid. Mida Mari-Ann Mart Niklusest mäletab? “Ta oli kõige kergem juhtum – esimene, keda ma ei võtnud oma majja, sest poeg oli jäänud mumpsi. Täiskasvanud inimestele on see väga ohtlik asi, kui pole seda ise lapsena põdenud. Maja oli mul baktereid-viiruseid täis, õhh! Kartsin, et tapan veel poliitvangi ära! Nii et ta ööbis ühes teises peres. Niklus oli vahva! Käisime raadiotes, kus ta sai oma heas vene keeles rääkida. Hakkasin ka lõpuks vene keelest aru saama – vähemalt, et millest jutt käib. Olime 1984. aastal Nikluse 50. sünnipäeva puhuks, mille ta pidi vanglas veetma, kogunud erilisele õnnitlusläkitusele 75 USA senaatori ja saja kongresmeni allkirjad”.

Kui mina oma kohvrite ja kuraasiga Washingtoni jõudsin, oli Külm sõda juba läbi, Mari-Ann Kelam Eestisse kolinud ja Balti teemad kriisikomisjonidest argilobisse imbunud. Nii juhtuski, et ehkki liikusime samades ringkondades ja kulutasime samu koridore, nägin teda oma ihusilmaga esmaskordselt alles suure põgenemise 70. aastapäevale pühendatud konverentsi mälestuspäeval Okupatsioonide muuseumis. Paus oli just lõppenud, küpsisevaagen hõre ja termose ees põrandal lainetas suur kohviloik. Enne omale meelehea võtmist, asusid äsja saabunud aukülalised Mari-Ann ja Tunne Kelam hoogsalt ja heatujuliselt koristama. Eesti cateringi standardvarustusse kuuluvad rohelised salvrätid lagunesid aga pruunis ookeanis kiiresti pudruks ja Tunne pakkus, et äkki ta kuivatab oma pükstega edasi. Poliitiku bluff muidugi, öeldud kilk silmas ja suunurgas, aga miski ütles mulle, et kui oleks olnud vaja, siis ta olekski pükstega edasi kuivatanud. Ja nüüd mil Mari-Anniga vastamisi istun ja tema mälestuste paistel oma ulgueesti nostalgiat üles soojendan, veendun üha enam, et seda kohviookeani maru ei saa tema kindlasti mäletada. Sellised asjad lihtsalt registreeru ühe grand together lady radaril, kes suudaks ilmselt ihuüksinda ka orkaani üle elada – poliittormides karastumine algas tal juba enne emapiima maitsmist, sest ta sündis põgenike lapsena sõjajärgsel Saksamaal ja kasvas üles Ameerikas.

Oma esimese kommunismi-kriitilise lugejakirja lähetas ta Clevelandi ajalehele üheteistkümne aastaselt, reaktsioonina Ungari 1956.a. vabadusvõitluse vildakale kajastamisele: “Mul sai süda täis ühe ameeriklase kommentaari peale, kes kritiseeris ülestõusnute poolt kivide loopimist valitsusasutuste suunas, kuid vaatas oma tugitooli mugavusest kõrvale sellest, kuidas nõukogude tankid ja hukkamiskomandod mõrvasid sadu vapraid ungarlasi. „Ma kirjutasin, et Teie saate üleolevalt sellist absurdsust väljendada üksnes selletõttu, et meie esiisad olid vaprad ja võitlesid oma vabaduse eest samuti nagu praegu ungarlased.“ Just selle alguses suurt lootust, hiljem masendust tootnud rahvaülestõusuga seoses mäletab ta ka inimeste vaatenurkade erinevusi: “Väga meeldejääv oli tookord ajakirja LIFE Magazine erinumber, mis pühendati 1956.a. Ungari ülestõusule. Mõjukad fotod vabadusvõitlejaist ja ohvritest. Seda väljaannet hoiti meie peres nagu reliikviat. Aga kui ma näitasin seda koolikaaslastele, siis neil oli sääraseid fotosid ja sõnumit raske mõista. Juba lapsena sain aru, et nemad ei saa aru. Nad ei tea tausta – näevad küll pilti, kus keegi on surnud ja mõtlevad, et uu, see on kole! Aga kes see on ja miks ja…? Nende sümpaatia võis kuuluda sama hästi mõnele nõukogude sõdurile kui mõrvatud vabadusvõitlejale. Nad lihtsalt ei osanud mõista õigluse ja ebaõigluse erinevust. Pöuudus vajalik taust ning meie, eesti pagulaste teiseks elukutseks oli üritada seda tausta luua.“

Mari-Ann kasvas üles Ohio väikelinnas, kus polnud teisi eestlasi. Kuidas tal diasporaa kontekstiga jäi? “Mina pääsesin sellest. See oleks võib-olla ära tapnud ka… Ma nägin, et mõned vajusid lõpuks lausa ära, kui seda liiga palju said.“

Paljude tema kandis võrsunud eakaaslaste jaoks oli äärmiselt oluline 1950. aastatel alustanud Kesk-Lääne Noorte Koondis ehk KLENK, mis alguses tähendas julge mõtlemisega vabameelseid konverentse semestrite vaheaegadel erinevates ülikoolilinnakutes, nüüd aga seenioride Kariibi-kruiise, kus tantsitakse Curly Stringsi järgi. “Minu jaoks nagu vähe mõttetu, vabandust. Mulle keegi seletas, me tegemist on eesti kultuuri ja fun-asjade ühendamisega, aga minu meelest kippus seal fun domineerima.“ Aga Kanada põlislaante vahel tema nooruses alanud ja siiani peetav suvine Metsaülikool Kotkajärvel? “Metsaülikoolis ma ka ei käinud, välja arvatud kui olin juba suurem ja oli oma pere ja sidusime seda millegi teise sõiduga. Ma olin natuke dissident isegi selles omaenda ühiskonnas,” naerab ta. ”Mina tahan alati tegutseda konkreetse praktilise tulemuse nimel, kuid mõnedki ettevõtmised selles seltkonnas taandusid sellele, et haletseme ja mõtleme ja uurime…”

Just mõtlemisest ja haletsemisest ja uurimisest vabanemiseks Mari-Ann õigupoolest hardcore välisvõitlejaks hakkaski: ta esimene abikaasa saadeti Vietnami sõtta. “Ma pidin midagi tegema, ei saanud lihtsalt istuda ja muretseda. Tänu eesti ja saksa keelele sain tööle Kongressi Raamatukokku. Seal töötas juba mitu eestlast ja sain aru, et seal tehakse ja organiseeritakse niimõndagi. Esimeseks väljakutseks sai Austraalia sotsialistliku valitsuse loobumine aastal 1974 Balti riikide okupeerimise mittetunnustuspoliitikast, mida lääneriigid olid a-st 1940 hoidnud.

„Kõik baltlased tundsid ohtu, et Austraaliale võivad järgneda ka teised lääneriigid. See oli minu elu esimene avalik meeleavaldus. Korraldasime piketi Austraalia saatkonna ees. Täitsa vahva üritus, marssisime sinna rongikäigus. Üüriti isegi ühe känguru kostüüm, aga see kahjuks ei mahtunud kellelegi selga, nii et kasutasime ainult känguru pead. See oli esimene kord, kus ma nägin, et ahaa, on inimesi, kes astuvad avalikult välja suuremate asjade eest, et demokraatlikus ühiskonnas on kõrgemal tehtud otsuseid võimalik altpoolt mõjutada ja muuta. Minu sisemine tunnetus haakus sellega – läksin ja aitasin kaasa. Mis kõige tähtsam – baltlaste paljudes riikides korraldatud protestid mõjusid – uus Austraalia valitsus tühistas eelmise peaministri otsuse ja naasis mittetunnustuspoliitika juurde.”

„Järgnevate poliitiliste ürituste käigus hakkas kasvama eetiline vastutus aidata kaasa õigluse võidule. Olles endise nõukogude vangistuses viibinud Olaf Tammarki kutsel liitunud 1978 asutatud Eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamistoimkonnaga, hakkasin Nõukogude Gulagis vaevlevate konkreetsete inimeste saatuse tundmaõppimisel taipama kommunistliku süsteemi tõelist olemust. Taipama nii emotsionaalselt kui mõistuslikult. Need inimjesed olid ju samasugused nagu meie siin, vabas maailmas. Kuid neid koheldi julmalt, sest nad olid üritanud lihtsalt kasutada õigust vabalot oma arvamust avaldada, mille üle meie üldse ei mõelnudki – sellised vabadused olid endastmõistetavad. 1975.a. mõisteti okupeeritud Eestis kuni 6-ks aastaks vangi viis meest, keda süüdistati memorandumi saatmises ÜRO’le, kus nad nõudsid abi nõukogude vägede väljaviimiseks ja vabade valimiste korraldamiseks. Kalju Mätiku, Sergei Soldatovi, Mati Kiirendi jt. nimed muutusid meie jaoks lähedaseks. Organiseerisime neile ja nende peredele pakkide saatmist, läkitasime vanglaisse ja nõukogude võimdudele protestikirju ning sünnnipäevade puhul õnnitlusi, informeerisime nende käekäigust USA Kongressi liikmeid, kellest paljud meid toetasid. Igale toimkonna liikmele määrati „hoolealune“, kellele ta erilist tähelepanu pööras.

Selleks ajaks oli Mari-Annel juba sündinud poeg Kristopher, kelle ta seljakotis kaasa võttis. Hiljem sündis ka tütar ja nende väikeste seltsilistega sai palju suurt poliitikat tehtud. Gorbatšovi esimese USA-visiidi puhul detsembris 1987 organiseerisid Balti pagulased Valge Maja juures, kus presidendid Reagan ja Gorbatshov õhtusööki nautisid, hääleka protestimeeleavalduse, milles osales sadu inimesi, ka ukrainlasi vietnamlasi jt. Selle motoks oli „See the Light“ – nähke valgust, teie, riigijuhid! Saage aru, et USA ja Nõukogude Liidu paranevatest suhetest hoolimata on Balti rahvad ikka vangis ja ootavad vabanemist – ja kohe! Põletasime selle aktsiooni käigus ka nõukogude lipu.“

Tuleb välja, et Kristopher on otsapidi seotud ka Enn Tarto vabanemisega. „Oli september 1988. Muutused Nõukogude Liidus toimusid, Eestis oli augustis asutatud täielikku iseseisvust nõudev Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Kuid mitmed aastaid tagasi kodanikuvabaduste eest seisnud inimesed viibisid üha nõukogude vanglais, ning ega nende saatus huvitanud ka uuendusmeelseid juhte. Eesti poliitivangide hulgas olid tuntuim Enn Tarto. Me saime teada, et Washingtoni saabunud Nõukogude välisminister Ševardnadze suundub teatud kellaajal saatkonnast Valgese Majja lõunat sööma. Polnud aega inimesi kokku kutsuda, et midagi massilist teha. Mõtlesin teha tänavateatrit. Minul oli triibuline vangikostüüm seljas ja minu poeg – pidin talle lõpuks andma 5 dollarit, sest see oli jube olla karukostüümis! Klaustrofoobia, ei saa hingata… Väga vapper! Tütar oli ka kaasas ja hoidis loosungit. Leidsime garaažist vana raske roostes keti. Panime selle mulle ümber ja Kristofer sikutas ja urises. Ševardnadze sõidabki oma musta limusiiniga saatkonnast välja. Ja siis juhtub midagi ootamatut. Ta silmas meid, peatas auto keset tiheda liiklusega tänavat, tuli autost välja oma tõlgiga ja tegi mingisuguse kuningliku viipe meie poole. Kostüümid töötasid – tähelepanu oli äratatud! Seletasin talle, et eestlane Enn Tarto, kes on astunud välja sõnavabaduse eest, on unustatud Mordva vanglasse. “Saab tehtud,” ütles ta uhkelt. See oli uskumatu, see tema stiil! Ühtegi ajakirjanikku ei tulnud minu pressiteate peale kohale. Mul kihvatas, et ürituse teine pool on veel täitmata. Sellest sündmusest tuleb informatsiooni anda. Kiirustasin pärast Sevardnadze lahkumist telefoniputkase, panin oma 25 senti sisse ja helistasin Associated Pressi ja Washington Posti: “You really missed something!” Associated Press uskus mind ja tegi sündmusest väikese nupukese, mis edastas ka Sevardnadze lubaduse – Enn Tarto suhtes midagi ette võtta. Oli tähtis, et see lubadus ilmuks ka must-valgel. Uudis läks AP vahendusel mitmele poole laiali.

Kõik kokku mõjus – koos Tallinnas samal ajal korraldatud pikettidega. Igal juhul jõudis Enn Tarto järgmisel kuul vaba mehena lõpuks Eestisse. Koostöö oli väga tähtis.”

Sellal kui Tarto veel vangis oli, tegi Mari-Ann Kelam Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskusega tihedat koostööd: “Eesti külaliste ärakasutamine, ma ütleksin. Viia neid kohtumistele, vaadata, et saada tähelepanu. Üks väga huvitav oli muidugi Kaisa Randpere, väike tüdruk, kes jäi Eestisse kui vanemad hüppasid ära. See case oli ameeriklastele suurepärane, nad on väga lastelembesed ja peretragöödiad mõjuvad neile.“ Dissidendid olid vahend, Eesti oli eesmärk. “Ma olin nagu ühe naise büroo, nii et mul oli kõik – valmista toitu, puhasta WC ja majuta neid Eesti külalisi, vii neid kohale, organiseeri kõik nende esinemised, kohtumised, saada väölja pressiteated – tõeliselt huvitav töö, kuigi alati oleks olnud vaja ekstra-käsi. Oli huvitav, et kõik, kes minu juures peatusid tahtsid saada huvitavaid ja vürtsikaid toitusid. Hakkasin mõtlema, et kas see on seotud sellega, et oled olnud vangladieedil või on see iseloom – oled dissident ja tahad vürtsikat? Heiki Ahonen nõudis väga kanget kohvi, kus lusikas püsti seisis. Kõikidel olid oma head ja vähem head küljed, aga kokkuvõttes olid kõik siiski toredada. 1989.a. juunis saabunud Lagle Parek, tookord juba Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei juht, oli eriti vahva, väga asjalik ja praktiline. Inglise keele puudulikkust korvas tema jutu kaasakiskuv sisu – seda oli suurepärane tõlkes serveerida. Näiteks lugu sellest kuidas ta Mordva laagris koos teiste naisvangidega tulid mõttele saata president Reaganile kirja. Loomulikult oli midagi sellist absoluutselt keelatud ja karistatav, kuid need naised suutsid mitte üksnes oma läkituse salaja koostada, vaid ka välja toimetada. Poliitvangide kirjast Reaganile oli omal ajal juttu USA populaarseimas ajakirjas Readers Digest; see kirjakene asub nüüd Reagani muuseumis Los Angeleses. Lagle oli tõepoolest vahva naine ja meil oli väga hea klapp. Tema Washingtonis viibimist täitsid kohtumised eestlastega kohtumisi, arvukad intervjuud; kui tekkis mõni paus, viisin ta ka riidepoodi ja ostsin asju. Lõpuks kukkus välja nii, et ainuke aeg kui saime ka omavahel rahulikult rääkida oli tema lahkumisel lennujaamas, kuhu ma Lagle viisin. Istusime ooteruumi põrandal ja rääkisime sellest, mis Eestis toimub ja mis kõigest saama hakkab, sekka ka isiklikke asju. Lagle oli väga tagasihoidlik, ei mingeid nõudmisi, hea huumorimeelega, lihtsalt tore. Tütar Kai kinkis talle lahkumisel omadekoreerinud taldriku. Lagle kohver oli küll väga täis, aga ta võttis selle kaasa. Ükskord hiljem Eestis näitas, et see taldrik on tal alles. Ma hindan seda. Muide, Lagle oli üks nendest, kes ütles, et no kas tead, keda sa peaksid siia kutsuma? Tunne Kelami – tema on just alanud kodanike komiteede liikumise juhte, tal on hea esinemisoskus, inglise keel ja vohh! Sama olin kuulnud juulis 1988 muusik Vardo Rumessenilt, kes sai võimaluse esimest korda USA-sse tulla. Kui pärast tema üht esinemist Ameerika Hääles minu kodus vestlesime, küsis ta minult, mida ma Tunne Kelamist arvan. Mina ei osanud midagi öelda, Kelami nime minu poliitvangide nimekirjas polnud. Vardo seletas, et Tunne Kelam olevat kõige tähtsam Eesti rahvusliku liikumise ideoloog…

Seega etendasid need kaks minu jaoks ingel Gabrieli rolli, kes teadvustasid mulle, et selline inimene on olemas. Kui Tunne lõpuks septembri algul 1989 Washingtoni saabus, siis tema osutus minu üllatuseks kõige paremaks külaliseks. Väga hea inglise keel oli tal tõesti, aga kõige olulisem oli selge sõnum Eesti iseseisvuse taastamise vajadusest. Seejuures oskas ta täpselt tajuda, mida just igale erinevale seltskonnale rääkida. Olles viie päevaga teinud läbi pressikonverentside, otse-raadiosaadete, intervjuude, eestlastele esinemiste, artiklite kirjutamise krossiraja, tundsin äkki, kui hea, teineteist suurepäraselt täiendav tandem me oleme.”

Romantiline kroonika sellest, kes kelle käest kinni võttis, mida hiina restorani õnneküpsised lubasid, kuidas noorpaar salaja abielludes tseremoonia läbiviijatele Eesti vabanemise propagandat tegi ja mil moel Dalai-laama esimene külaskäik Eestisse nende pulmareisile kiirelõpu tegi seisab Mari-Ann mälestusteraamatus „Kogu südamest“. Meie nende juttudeni ei jõua, küll aga teatab ta särasilmil, et ta on õnnelik vanaema, kellel on neli lapselast ja üks tulemas: “Kolisin koos tütre ja koeraga siia aastal 1993. Poeg jäi Ameerikasse ülikooli ja tuli hiljem järgi. Nüüd on kõik siin.” Välja arvatud muidugi Euroopa Parlamendi saadik Tunne, kes Brüsselis Eestit esindab. Kuid Tunne on nagu külalistööline, kes iga nädala lõpuks koju naaseb. „Leppisime algul kokku nii, et Tunne on neli päeva nädalas ära ja kolm päeva kodus. Öödega on aga vastupidi – neli ööd kodus ja kolm võõrsil“, naljatab Mari-Ann. Kas Mari-Ann ka Euroopas käib? “Väga vähe. Mul on kodu ja kohustused siin, olen Viimsi vallavolikogu liige ja paljudes vabatahtlikes organisatsioonides ja nõukogudes. Brüssel mind üleüldse väga ei tõmba. Strasbourg on kenam linn ja sinna on küll meeldiv minna. Paar korda aastas.”

Uurin, kas Eesti iseseisvumisega seoses tekkis Mari-Annel ka identiteedikriis? “Minul identiteedikriisi polnud, aga välis-Eesti organisatsioonidel küll. Kuidas küsida pärast iseseisvuse taastamist annetusi, mida seni koguti Eesti vabadusvõitluseks? Siiski, Eesti Vabariigi taastamise algusest peale osutus ülimalt tähtsaks üks asi – Eesti tutvustamine välismaal, eriti USAs. See oli meie säilimise ja julgeoleku küsimus. Piiri taga ju ei teatud eriti, mis sorti riik see Eesti õigupoolest on, samas materdas meid algusest peale Vene propaganda. Enne 1991.a. tunnustati välismaal eestlasi kui väikese ja tubli, kuid õnnetu saatusega riigi esindajaid. Pärast riigivõimu taastamist sai paljudele Vene vaenulike rünnakute mõjul põhimureks, et miks te neid vaeseid venelasi Eestis diskrimineerite? Välisministeeriumi pressiesindajana oli mul 1990. aastail käed-jalad tööd täis seletamaks, et rahvusriigi taastamine tähendas senise privilegeeritud klassi eriõiguste kaotamist ning kõigi võrdseid võimalusi, kuid seda eesti keele alusel. Kindlasti mitte diskrimineerimist. Venemaa rünnakuid olid ohtlikud just liikumisel meie põhieesmärkide – NATOga ning EL-ga liitumise – suunas.”

Ka Mari-Ann on omal nahal kogenud, kuidas teatud etapis nii olulised ja edutoovad isikuomadused nagu järjekindlus, vankumatus ja julge pealehakkamine protsessi edasi liikudes võivad isegi komistuskivideks kujuneda. „Olles aastast 1990 korduvalt Eestit külastanud seoses Eesti Kongressi istungitega, hakkasin aja jooksul tunnetama, et paljudel inimestel on ebamugav kui küsida neilt lihtsaid asju: Mis ja miks? Eesti vanasõna ütleb küll, et küsijale suu pihta ei lööda, aga tegelikus elus lüüakse küll… Pärast vabadusvõitluse lõppu läks täide see, mida me Paul Goble’iga rääkisime – fighting for freedom is much more fun than building a democracy. (võidelda vabaduse eest on palju toredam kui ehitada demokraatiat). Riikluse ehitamine on tõesti vaevarikas, kui iga päev tulevad uued asjad peale ja samas on oluline pidevalt iseseisvust kindlustada. Oli ka inimesi, kes arvasid, et Eesti riigivõimu taastamisega on kõik valmis. Ei ole! See kõik võib kergesti ka kaotsi minna! Pärast augustit 1991 käisin Washingtonis ikka ringi Freedom for Estonia rinnamärgiga, mis varem nii palju positiivset tähelepanu oli pälvinud. Nüüd öeldi mulle mõnikord isegi iroonilisellt, et kas sa ei usu, et vabadus on saabunud? Ütlesin, et usun küll, aga ma pole sada protsenti kindel, et see kestab. Praegu ma ei võitle otseselt, aga levitan infot Facebooki kaudu ja tõstan inimeste teadlikkust Venemaa kui ka teiste diktatuuride suhtes. Vaesed vene inimesed kannatavad tegelikult rängalt – nii moraalselt kui sotsiaalselt.” Mari-Ann osaleb tihti Tallinnas Vene saatkonna ees toimuval piketil avaldamaks solidaarsust Ukrainaga ning Vene võimuses olevate poliitvangidega. Ta kuulub väikesesse aktivistide rühma, kes juba kaks aastat regulaarselt Ukraina toetuseks meelt avaldavad loosungitega à la “Wake Up, Europe” ja “Putin lies, people die“.

Ei saa jätta küsimata, mida Mari-Ann Donald Trumpist arvab. Vastus üllatab ja ei üllata ka: “Ma pole enam nii mures. USA demokraatlik õigussüsteem on maailma tugevamaid ja vormib sobivaks ka uustulnukate käitumise. Mulle teeb enam muret see, et Trumpi eelkäija poliitika, mis Ameerikat sisemiselt lõhestas ning välispoliitiliselt oli enamasti kõhklev, valmistas ette Trumpi esilekerkimise. Suur osa USA pettunud kodanikest soovis põhimõttelist muutust. Mind hakkab üha enam häirima vasakpoolsete silmakirjalikkus ja konfliktsus.”

Lõpetuseks resümeerib Mari-Ann: „Mind on alati innustanud vana palve: Jumal, anna mulle meelerahu aktsepteerida asju, mida ei saa muuta; anna mulle vaprust muuta asju, mis vajavad muutmist ning tarkust eristada ühte teisest…Mina võin pingutada lõpuni välja, ka siis kui enamus on juba käega löönud, kui asi tundub lootusetu. See pole jonn ega mõttetu peaga vastu müüri jooksmine. Kui eesmärk on õige, tuleb sellesse suhtuda maksimaalse tõsiduse ja vastutustundega. Varem või hiljem tasub selline suhtumine ennast ära.“

Eesti on mu kodumaa, New York mu kodulinn

Juta Ristsoo elab juba aastaid Eestis Kolga-Jaani kandis vanas rehielamus. Elutoa seinal domineerib aga Arne Maasiku hiigelsuur foto New Yorgi tänavavaatega. „See on kohe Eesti Majast ümber nurga, sellepärast ma ostsin ka selle pildi. Kolmas avenüü ja umbes 32. tänav. Nii kui ma tema stuudiosse läksin ja seda pilti nägin, siis ma lihtsalt tundsin kohe need hooned ära! Eluaeg ju seal käidud!“ Nüüd käib Juta põlluvaheteedel, kasvatab krookuseid ja haigelt naabrinaiselt üle võetud Pontut, tõlgib palju kunstiajalugu ja keskaega puudutavaid teadustekste ja hoiab poliitikast kaugele – tema võitlused on võideldud. Välisvõitlus oligi Juta kontseptsiooni järgi konkreetse vektoriga – vabaduseni välja. Siis lõppes pagulus ja tuli otsustada, kas jääda immigrandiks või kolida „tagasi“ riiki, kust ta Saksamaal sündinuna polnudki kunagi lahkunud. Juta valis viimase ja elu mängis talle kätte kummalised kaardid, mistõttu ta on osaliselt vastutav mõningate väga argiste kohalike nähtuste eest, nagu suur burksi- ja friikatekultuuri plahvatus iseseisvusaja alguses ja reklaamidega bussipaviljonid, mis suuremates linnades endiselt tooni annavad.

„Välisvõitluse eesmärk oli mitte lasta asjal kaduda – saime aru, et meie ei saa Eestit vabastada, aga saame hoida teemat üleval.“ Juta sai esimesed poliitaktivismi-ristsed 20-aastaselt, kui võttis osa
BATUN-i (Baltic Appeal to the United Nations e Balti Apell ÜRO-le) korraldatud Goldfingeri demonstratsioonist Ühendkuningriigi plaani vastu Balti riikide kuld laiali jagada. Tal oli küll töö juurest luba vaid lõunatunni vältel meeleavaldusel osalemiseks, aga ta ei suutnud aja lõppedes lahkuda, jäi kordades kauemaks ning vallandati. Sellest ajast sai temast aktivismisõltlane, kes panustas mitme organisatsiooni töösse, suhtles pressiga ja tegi lobitööd ning andis välja kakskeelset ajakirja Esto-America.

Selle käigus läks ta aeg-ajalt vastamisi vana kaardiväega, kel oli oma kindel nägemus sellest, mida ja kuidas pagulaseestlased oma eesmärkide saavutamiseks teha tohivad. Tingimata pidi jääma viisakaks ja väärikaks ning vältima probleeme seadusega. Noorem generatsioon aga leidis, et tuleb mängida lubatu ja keelatu piiril ja võtta eeskuju kodanikuõiguste eest võitlejate ning Vietnami sõja vastaste arsenalist. Näiteks korraldas Juta seltskond kord The New York Timesi peakorteri fuajees ajalehe tööd halvava protesti – ilma ette hoiatamata istuti pöörduste sisse maha ning blokeeriti kõik väljapääsud ega soostutud lahkuma enne, kui toimetuse esindus nendega kohtuma tuleb.

Juta tegi lobitööd ka ÜRO inimõiguste komisjoni istungitel Genfis, ja kui inimesed vabalt liikuda said, oli ta juba Ameerikas tagasi ning aitas New Yorki saabujaid praktiliste toimetuste ja kontaktidega. „[1992. aastal] korraldasin seda majanduslikku konverentsi, kus inimesed käisid rääkimas Eesti majandusest ja võimalustest ja me kutsusime selle jaoks Ameerikast rahvast kokku. Olin varem töötanud ajakirjanduses ja tundsin Grace Kennan Warnecke’it, kelle isa oli kuulus sovetoloog ja Ameerika Ühendriikide esimene suursaadik Nõukogude Liidus. Grace oli ise ka sündinud Riias ja oskas vene keelt. Kui kõik hakkas muutuma, siis Grace tegi firma, et aidata ärimeestel endistes liiduvabariikides vajalikke kontakte saada. Ameerikas hakkas tekkima huvi – nüüd, mil Venemaal kõik muutumas oli, loodeti leida võimalusi raha teha.

Käisime Grace’iga Peterburis, siis oli ta veel Leningrad, ja selle ettevõtmise kaudu kohtasin üht Ameerika ärimeest Buffalost, kellel oli vabrik, mis tootis järelturu tarbeks autodele radiaatoreid. Ta otsis firmat, kes teeks talle rakiseid, ja tuli Grace’i vahendusel siia. Käisime temaga VEF-is Riias, näitasin Mustamäel Pioneeri vabrikut, mis tegi selliseid asju. Mul oli idee, et soovin Eestisse elama tulla, aga mul polnud täpselt aimu, kuidas ma seda korraldan. Tema tegi aga ettepaneku, et kui aitan Pioneeri vabriku ära erastada, siis ta maksab mulle nii ja nii palju raha. Tol hetkel polnud veel erastamisagentuurigi, aga me saime hakkama! Erastasime ära. See oli 1992. ESTO oli juulis ja ma tulin sügisel ära.

Sain Tallinna korteri – Ignar Fjuk üüris mulle oma ateljee Müürivahe tänaval. Olime Eeslitallis ja Von Krahlis – sai joostud edasi-tagasi ümber nurga… Siis ma käisin nendes kõrtsides ja sain aru, et neil on suur puudus baariklaasidest ja muust inventarist. Tegime firma ja hakkasime neid maale tooma! Restoraniomanikel oli vaja ka masinaid, nii et hakkasime ka neid maale tooma. Alguses oli suur nõudlus kiirtoitlustuse aparatuuri järele. Käisin neid Inglismaal vabrikutes vaatamas ja tellimas. Seejärel tuli minu ellu välireklaami värk. Esimestel aastatel oli Tallinn kohutavalt hall ja värvivaene ja pime – ärisid oli vähe ja neil puudusid reklaamid ja valgustus. Inimesed õigupoolest ei saanudki aru, mis see välireklaam üleüldse endast kujutab või kuidas ta töötab. Oluline nüanss oli ka, et kui Eesti vabaks sai, siis alguses oli lubatud välireklaamis ka suitsureklaami teha ja see oli suur rahaallikas, sest mujal maailmas oli see juba ammu ära keelatud. Firmad läksid bussipaviljonidele lihtsalt müüma neid. Tartus oli üks firma, Tallinnas oli üks firma, Lätis ja Leedus oli ka palju väikseid tegijaid.

Minu uute ameerika partnerite business plan oli osta need firmad kokku ja müüa siis ühe komplektina rahvusvahelisele tegijale. Neid rahvusvahelisi tegijaid oli põhimõtteliselt kaks: Clear Channel ja JCDecaux. JCDecaux leiutas selle asja, et firma teeb linnale tasuta bussipaviljone ja võtab siis reklaamiraha endale. See oli lõpuks ka, mis siin Baltikumis juhtus. Jooksime ringi, kohtusime nende hullude leedu gängsteritega ja ostsime firmasid kokku. See võttis seitse aastat tööd.“

Kui ost-müük sooritatud, oli Juta aluse pannud juba uuele ärile, mis teda tänaseni ärksana hoiab – tõlketöö. Lisaks aitab ta nõu ja jõuga kaasa kohaliku koomiksikultuuri edendamisele ja tema mees Heiki Waher on selles valdkonnas silmapaistev tegija. „Kõik see aeg, mis ma nüüd olen Eestis olnud… Ainukene moment, kus ma tundsin, et miks ma olen siin, kui ma peaksin olema New Yorgis, oli siis, kui oli 9/11… Aga põhiliselt on nii, et kui inimesed küsivad, et kuidas sa kolisid New Yorgist siia Kolga-Jaani, siis ma ütlen, et New York on küll minu kodulinn, aga Eesti on minu kodumaa. Olgugi et kodulinn on kõvasti suurem kui kodumaa.“

Kokkuvõtte asemel

Mida ma oma viiest kohtumisest õppisin? Lisaks sellele, mis äsja kirja pandud sai, hakkas mulle Lagle Parekit, Enn Tartot, Mart Niklust, Mari-Ann Kelamit ja Juta Ristsood kuulates üha enam tunduma, et dissidendiks mitte ei saada, vaid jäädakse. Umbes nii nagu jäädakse vanaks – ilma et inimene ise tunneks, et tal oleks üldse mingit valikut. Kes, kas, kuidas ja millal sellest seisundist välja tuleb, on aga oluliselt loomingulisem ja individuaalsem protsess.

Ilmselt pole juhus, et Mart Niklus ei ela kloostris nagu Lagle Parek ja et Enn Tarto ei sukeldunud kunagi reklaamiärisse nagu Juta Ristsoo, olgugi et tänases Eestis on see vabadus neil kõigil olemas. Otsida siinkohal nende iseseisvusjärgses eksistentsis mingit sügavamat võrdlusalust oleks aga ilmselt meelevaldne ja trivialiseeriv ning tõestaks lõppkokkuvõttes seda, mida polnudki tarvis tõestada – et kõik inimesed on korraga erinevad ja ühesugused.