Ilmunud Vikerkaares 2011, nr 6
27. aprillil 2011 teatas Vene presidendi administratsioon, et on lõpetanud töölepingu tuntud “poliittehnoloogi” Gleb Pavlovskiga. Tema ebasoosingusse langemine olnud seotud “ebadiskreetsete märkustega” 2012. aasta presidendivalimiste kohta. Vahetult enne seda viibis Pavlovski külalisena Inimteaduste Instituudis (IWM) Viinis, kus me võtsime temalt intervjuu, teadmata, et see jääb tal Kremli nõunikuna viimaseks.
1951. aastal Odessas sündinud Pavlovski elu varased aastad olid tüüpilised nonkonformistlikule noorele intelligendile, keda võlusid 1968. aasta ideed ja kes uskus kommunismi, kuid mitte selle Nõukogude versiooni. Omaenda sõnul oli Pavlovski tollal “zen-marksist”. Ta lõpetas ülikooli ajaloo alal ja kuulus 1974. aastast alates (mil puutus esmakordselt kokku KGB-ga) vene dissidentlikku liikumisse. 1982 ta arreteeriti ja saadeti asumisele. Enne kohtuprotsessi asus ta võimudega koostööle, kuid taganes kohtus oma tunnistustest. 1985. aastal oli ta tagasi Moskvas ja lõi kaasa mitmesugustes kodanikualgatustes. Ta toimetas mõjukat intellektuaalset ajakirja Vek XX i Mir ning on pärast seda pidevalt andnud välja väikesi ajakirju, mida kõik armastavad, aga keegi ei osta. Teda huvitasid raamatud ja ideed jätkuvalt ka siis, kui poliitikud ja valijad neist enam ei hoolinud.
Kremliga hakkas Pavlovski tegema koostööd Jeltsini 1996. aasta tagasivalimise kampaania aegu ja sellest ajast on tal olnud oluline osa Kremli poliitilises masinavärgis. Teda on peetud Putini 2000. aasta valimiskampaania üheks kavandajaks ning ta lõi kaasa ka 2004. aastal Putini tagasivalimise kampaanias. Pärast 2008. aastat jätkas ta tööd Kremlis, sedakorda Dmitri Medvedevi nõunikuna. Välisajakirjanikud pidasid teda üheks vähestest Kremli insaideritest, kellel oli “luba üllatada”. Vene liberaalne avalikkus kaldub temas nägema üht Putini kümnendi sümbolit. Kuid meie vestlus ei keskendunud Putinile, see puudutas alternatiivide puudumise poliitika ohtusid.
1982 arreteeriti teid süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses. Kuidas te tagasivaates hindate dissidentluse intellektuaalset pärandit?
Käsitan seda unustatud kogemusena. Periood 1970. aastate lõpust 80ndate alguseni tähistas ühe ajajärgu, ühe perioodi lõppu, mida ei ole kunagi poliitiliselt kirjeldatud, sest tollal puudus meil sobiv poliitiline keel. Vastupidiselt sõnale “eetiline” peeti sõna “poliitiline” dissidentlikus liikumises kahtlaseks. Me ei näinud selget sidet siseriiklike nähtuste ja maailmasündmuste vahel, isegi kui need olid nii olulised nagu Solidaarsus Poolas, Harta 77 ja Afganistani sõda. Dissidentide seltskonda iseloomustas erilist laadi autism: me tundsime, et kõik vähegi oluline toimub nüüd ja edaspidi Moskvas, et maailma tulevik otsustatakse siin.
Minu põlvkond sai küpseks 1956. ja 1976. aasta vahel, kahe unikaalse nõukogude aastakümne vältel, mis algasid Hruštšovi destaliniseerimisega ja lõppesid Nõukogude-USA pingelõdvendusega. Vabaduse tunne tugevnes iga aastaga ja igal aastal kohtasime uusi inimesi, kes tegutsesid iseseisvalt ja vabalt. See pani meid uskuma progressiivsesse üldsuundumusse. Mõnikord oli see algatatud ülaltpoolt, mõne poliitbüroo otsusega, enamasti aga võrsus altpoolt: avalikust õhkkonnast, samizdat’ist, mis elas sel ajal läbi õitsenguperioodi, ning dissidentide ja võimu vahelisest produktiivsest pingest. Pärast 1968. aasta sissetungi Tšehhoslovakkiasse toimus tipus tagasilöök ja vallandus reaktsioon, kuid ühiskonnas see vaid võimendas väljakutset; meile oli hakanud tunduma, et avatud tsiviilühiskond on hävitamatu ning selle moraalselt ja biograafiliselt järjepidev areng peatamatu. Tänapäeval me ütleksime, et toimus “liberaliseerumisprotsess”
Kuid 1979. või 1980. aasta paiku tekkis järsku kõiges seisak. Surve ülalt suurenes, ja sedamööda, kuidas võimud hakkasid kodanikuaktiviste sihikule võtma, lakkas uute inimeste vool dissidentlikku liikumisse. Uus põlvkond ei täitnud enam arreteeritutest jäänud tühje kohti. Kui minult oleks 1970. aastate keskel küsitud, mis tulevikul NSV Liidu jaoks varuks on, siis olnuks ennustus optimistlik. 1980. aastate alguseks aga oli selge, et maailm on jõudnud uue konfrontatsiooni perioodi, sellal kui riigi sees olid dissidendid sunnitud lepitamatusse vastasseisu režiimiga.
Sellepärast on 1980. aasta dissidentliku liikumise jaoks pöördepunkt. Selle aja peale ootasin ma juba kriisi teket nii riigi sees kui ka globaalselt. Koos üksikute sõpradega püüdsin ma pakkuda välja võimudega kompromissile mineku ideed, aga oli juba hilja. 1982. aastal mind vahistati, ja kui ma 1984. aastal siseriiklikust pagendusest tagasi Moskvasse puhkusele sain, ei leidnud ma enam eest sama vaba keskkonda. Mõned olid lahkunud Läände, teised olid arreteeritud, ja ehkki suurem osa viibis vabaduses, ei moodustanud nad enam sõltumatut kogukonda. Dissidentlik liikumine kui “võrgustik” oli hääbunud. Need, kes tahtsid võitlust jätkata, pidid leidma võimalusi teha seda omal käel, nad ei võinud enam loota teiste abile. Vabaduse enklaav oli kokku kuivanud, ja niivõrd, kui asi meid puudutas, olime tagasi seal, kus olime olnud 1950. aastate lõpul. Välja arvatud asjaolu, et nüüd puudus meil kirjanikest, õpetlastest ja silmapaistvatest liberaalidest koosnev sidus kultuurikeskkond, mis oli dissidentlikule liikumisele pikka aega kilbiks olnud.
Mis siis 1970. aastate lõpul nii dramaatiliselt muutus, võrreldes 1960. aastatega?
Alates 1969./1970. aastast ilmus uus tegur: võimalus legaalselt Läände emigreeruda. Rahutud inimesed hakkasid “Iisraeli viisaga” riigist lahkuma. Sõpru hakkas kaduma, lavale jäi vähem inimesi, ja allesjäänud muutusid liiga silmatorkavaks. Peagi oli selge, et iga kord kui keegi lahkus, kasvas kohalejäänute oht vahi alla sattuda, sest sõltumatu kogukond oli nüüd märksa lõdvemalt seotud. Senikaua kui suurimat moraalset autoriteeti omavad isikud, nagu Tšukovski, Tvardovski ja Solženitsõn, viibisid Nõukogude Liidus või olid veel elus, oli raskem inimesi arreteerida. Provintsides oli see pisut kergem kui suuremates linnades, ja need ei pidanud tingimata olema liiduvabariikide pealinnad. Olid olemas Harkov, Odessa, Lvov, Leningrad, Tbilisi, Bakuu, Jerevan – kosmopoliitilised keskused, traditsioonilise intelligentsiga pealinnad, kus ilma Keskkomitee otsuseta poleks söandatud kedagi arreteerida. Aga kui silmapaistvad intellektuaalid, kes võisid inimeste eest välja astuda, hakkasid juba lahkuma, siis paistsid need meist, kes kohale jäid, prügikalana ja arreteeriti.
Gorbatšov tõusis esile 1984. Mis mulje ta teile siis jättis?
Pean tulema tagasi teie esimese küsimuse juurde, mis puudutas dissidentliku liikumise pärandit. 1980. aastateks oli dissidentlik maailmavaade jõudnud kriisi. Õitsenguperioodil – 1960. aastate lõpul ja 70ndate alguses – oli see oma põhiülesande, nimelt Nõukogude režiimi “taasmoraliseerimise” osas läbi kukkunud. Katsed seda taas ellu äratada ja sellele sidusamat raamistikku anda – mille hulka kuulus meie ajakiri Poiski, mis ilmus samizdat’is 1978–1982 – ei õnnestunud. 60ndate ja 70ndate poliitiline kogemus ei kandunud edasi 80ndatesse. Sõltumatu eksistentsi ja tegevuse järjepidevus katkes, sest puudus poliitiline keel. Tõlkimine nõuab kogemuse läbitöötamist ning sõnavaras ja põhiprintsiipides kokkuleppele jõudmist. Et meil aga ei olnud õnnestunud 25 aasta jooksul jõuda kokkuleppele sõjajärgse nõukogude poliitilise kogemuse tähenduse üle, siis meil niisugust sõnavara ei olnud.
Dissidentidel oli oma meelisvaenlane ja moraalne sihtmärk: 1960. aastate põlvkonna liberaalsed aparatšikud, keda me pidasime lootusetuteks kollaboratsionistideks. Keegi ei mäleta seda; tänapäeval samastatakse Venemaal 60ndate põlvkonda dissidentidega. Tegelikult määratlesid dissidendid end 60ndate põlvkonna vastandina – meie pole nende palgasõdurite sarnased! Meie ei kuulu parteisse ega Nõukogude organisatsioonidesse ega reisi KGB loal Pariisi! Me pidasime 60ndate põlvkonda inimesteks, kes olid kõik omaenda süü läbi käest lasknud, kusjuures tingimustes, mis olid meie omadest märksa soodsamad. Arvestades Hruštšovi ja destaliniseerimisega, 1960. aastate lõpuga, ajakirjaga Novõi Mir, olid neil infrastruktuur ja võimalused ju olemas, aga ometi olid nad alla andnud. Nii see meile tundus. Meile käis närvidele, et meie pidime nüüd nende luuserite eest löögi alla jääma.
Muidugi tegime me 60ndate põlvkonnaga päris tihedat koostööd, kasutades vajaduse korral ära ka nende sidemeid. Sellegipoolest suhtusime me 60ndate põlvkonna liberaalidesse kui eilsetesse inimestesse. Sellepärast olingi ma nii šokeeritud, kui nad 80ndate keskpaiku jälle hakkasid pinnale ujuma, loopides ikka neidsamu antistalinistlikke lamedusi mis kakskümmend aastat tagasi. See oli omamoodi zombide kokkutulek! Mis õigust oli neil meile ütelda, kuidas me peaksime oma elu elama, pärast seda kui nad olid kakskümmend aastat vaikinud, kõige oma parteilisuse ja eesõigustega eluviisi juures, lastes tohutul hulgal inimestel käia läbi Gulagi või lahkuda riigist?
Kummatigi olid just dissidendid need, kes vait jäid, kui see 60ndate põlvkond 80ndate lõpul taas lavale ilmus. Vana kooli inimõiguslastest dissidentidel ei olnud Gorbatšovi ega tema algatuste sisse vähimatki usku. Nad kahtlustasid, et see kõik on KGB provokatsioon. Muidugi jagas Gorbatšov nomenklatuuri “liberaalide” maailmavaadet. Tema keel – segu kuivast nõukogulikust kantseliidist ja 60ndate põlvkonna kõrgelennulisest moralismist – asendas Nõukogude reaalsuse probleemid selle otsimisega, kus oli “rikutud norme” – esmalt Lenini ja hiljem “tsiviliseeritud norme”.
Teie suhtumine liberaalsetesse-dissidentlikesse ringkondadesse paistab olevat päris ambivalentne.
Algselt eksisteeris dissidentlikus liikumises kõrvuti erinevaid tegevusmudeleid. Kuni 1970. aastate keskpaigani olid Sahharov ja ka Tvardovski need, kes oma ajakirjaga Novõi Mir esindasid nn Ida-Euroopa mudelit. See tähendas silmapaistvate intellektuaalide avalikke seisukohavõtte ning valmisolekut sekkuda poliitilistesse asjadesse, minemata sellepärast vastuollu riigiga. Ma nimetaksin seda Nõukogude vabariikluseks – selle ekvivalendiks oli Poola opositsioon 1970. aastatel ja Tšehhi opositsioon pärast Nõukogude vägede sissetungi 1968. See mudel varises 70ndate alguses kokku. Pärast Tvardovski surma, Solženitsõni väljasaatmist ja Sahharovi asumist radikaalse individuaalse protesti teele liikumise võrgustik lagunes ja järele jäid mõned moraalsed üksiklased. Dissidentlik liikumine muutus sektiks, rühmaks üksikisikuiks, kes Lääne poliitikute ebakindlal toel kuulutasid teatud moraalset positsiooni. Usun, et kui silmapaistvad “vabariiklased” oleksid 70ndatel ühinenud 60ndate põlvkonnaga ja avalikult dissidente toetanud, siis oleks kodanikuvõrgustik püsima jäänud. Mina lõin oma sõpradest-liberaalidest Filosoofia Instituudis lahku just siis, kui nad keeldusid kaitsmast dissidente, kes lõppude lõpuks olid neile omainimesed.
See on põhjus, miks me “dissidentlikust liikumisest” rääkides ei pea silmas üht, vaid vähemalt kaht projekti. Ja kuigi moralistlik inimõiguste projekt 70ndail peale jäi, osutus see poliitiliselt jõuetuks ja steriilseks. Me kaitsesime neid, kes olid arreteeritud, ja kui hiljem meid endid vahi alla võeti, kaitsesid teised meid, ja nii edasi, nagu konveieril. Mingil hetkel hakkasid inimesed endalt küsima: miks ma peaksin kaitsma neid meeletuid, kes isegi ei räägi minuga minu huvidest? 1970. aastatel oli suurem osa mu samizdat’is avaldatud kirjutistest sihitud just nimelt selle eetilise autismi, selle “moraalse puhtuse” ja patuta ohvri diskursuse vastu. Kummatigi avastasin ma, et ajakirjanduses ei ole võimalik moralistlikku diskursust võita. Minu püüd veenda ohvreid kompromissipoliitikale minema oli hukule määratud.
Dissidentliku liikumise pärandit ei saa käsitleda, mainimata inimõigusi.
Roll, mida klassikalises dissidentlikus liikumises mängis inimõiguste filosoofia, on unustatud. 1960. aastate alguses seostas see liikumine end Nõukogude konstitutsiooniga – dissidendid ei rääkinud inimõigustest kui niisugustest, vaid Nõukogude kodanike õigustest. Konstitutsioon on valitsemise ainus seadus ja seega on mul õigus eirata mis tahes piiranguid, mida Kreml võiks seada minu õigustele Nõukogude kodanikuna. Stalinliku konstitutsiooni pettepilt eksponeeris midagi muud: õigusel ja sõltumatusel rajaneva moraalse kogukonna väärtust. 1965. aasta konstitutsionalistid uskusid, et nende tegevus esindab tõelist Vabariiki selle sõna kantilikus tähenduses ja käisid jonnakalt välja Stalini 1936. aasta konstitutsiooni “kantilikku” tõlgendust. Ma usun, et sel nõukogulikul inimõiguste aktivismi mudelil oli omajagu poliitilist potentsiaali. Tegelikult hakkas 1960. aastatel kujunema avatud, ehkki mitte nõukogudevastane ühiskond, milles hakkasid osalema teadusinstituudid ja silmapaistvad isikud. Mõnedes instituutides ja akademgorodok’ides oli tõesti olemas “inimnäoline” nõukogude võim. Kui arendada “pehme nõukogude võimu” stsenaariumi selle loogilise lõpuni, võinuks Nõukogude ühiskonna sõltumatu osa oma “pehme võimuga” sundida Kremlit Hruštšovi kurssi jätkama. Seda võimalust aga ei püütud kasutada ega tõlgitud ka poliitilisse keelde.
Järk-järgult hakkas inimõiguste kaitse muutuma, dissidendid pöördusid maailma ajakirjanduse ja rahvusvahelise üldsuse poole – taotledes tegelikult Ühendriikide-poolset survet. Selle õigustuseks öeldi, et kuna me pole suutnud enda riigis tugevat avalikku arvamust välja kujundada, siis tuleb kasutada maailma oma. Läänest sai “tooraine tarnija” nõukogude dissidentlikule liikumisele, ja just sealt hakkas see 1970. aastate keskpaigast peale oma legitiimsust tuletama. “Kant on surnud” – või siis NSV Liidust Iisraeli viisaga lahkunud –, ja uuteks moraalseteks autoriteetideks saavad Kissinger, Carter ning Reagan. Rõhuasetus nihkus Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheliselt paktilt Inimõiguste ülddeklaratsioonile ja Helsingi lepetele, kus Kremli tegevuse järele valvas Washington. See esindas hoopis teistsugust arusaama inimõigustest, mis ei olnud enam autonoomne. Mõte, milleni me 1980. aastate hakul välja jõudsime, oli nõuda dialoogi võimudega. Ent kellega ja millest oleksid võimud pidanud Moskva inimõiguslaste kogukonnas rääkima? Meil ei olnud mingeid ettepanekuid ja me ei kujutanud endast reaalset ohtu. Nõukogude inimõiguste eest võitlejad – isegi kui nad rahvusvahelises meedias pealkirju tegid – paistsid Tšiili diktatuuri, Iraani revolutsiooni ja Solidaarsuse kontekstis väga nõrgad
Eks 1960. aastad olid massilise optimismi ja utoopiliste projektide ajastu. Perestroika ajal paistis see optimism kaduvat ja inimesed rääkisid ainult minevikust.
Oma “kahel suurel aastakümnel” oli nõukogude ulme sotsiaalteooria aseaineks; uutele aktivistidele oli ulme poliitilise tegevuse õpikuks. Ent 1960. aastate lõpul kaob utoopia ise kirjandusest. See kajastab usu kadumist Nõukogude projekti, sest utoopiat peeti ju riigi positiivse arengu lõpptulemuseks. Viimaseks nõukogude ulmeromaaniks jäi Ivan Jefremovi viimane romaan, kusjuures tsensuur kärpis ulatuslikult selle antiutopistlikke vihjeid maoistlikule riigimudelile. Sel hetkel ilmuvad lavale vennad Strugatskid oma ulmekirjanduse laadiga, kus kujutatakse ajaloo käiku sekkuvat aktivisti. 1970. aastatel kaob optimistlik ulmekirjandus täielikult. Vennad Strugatskid hakkavad kujutama ohtlikke kohtumisi tulnuktsivilisatsioonidega, mis on läbi imbunud tavainimeste ellu sekkuva salapolitsei mütoloogiast. Inimene on kaugesse minevikku või tulevikku paisatud luuraja, kellelt on võetud kindlad moraalsed tugipunktid. See nõukoguliku ulme traditsioon mängis dissidentliku mõtte kujunemise juures tohutut rolli ning avaldab meie intellektuaalide kujutlusele ikka veel mõju.
Kas 1960. aastate optimism tuli ülalt- või altpoolt?
Selgesti oli tunda optimismilainet altpoolt. Noored maainimesed tulid innukalt linna õppima ja tööle. Stalinistlik nomenklatuurimüüt varises kokku ja seda isegi pilgati filmides, ja tööstuslikest äärelinnadest pärit lapsed käisid läbi nomenklatuuri lastega. 50ndail oli kadunud vahe “nõukogude” inimeste ja revolutsioonieelsete, nn “endisaegsete” inimeste järeltulijate vahel. Lõppude lõpuks olid mõlemad käinud läbi laagrite ja sõja kõikivõrdsustavast katlast. Need minevikuõudused olid 60ndate uskumatult optimistlikule kultuurile inspiratsiooniallikaks. Valitses tunne, et kõik kohutav on seljataga: Hitler ja Stalin olid surnud, kodusõda lõppenud. Ja mis puudutas Kolmandat maailmasõda – no olge nüüd, see on ju sula lollus! Me ei kartnud absoluutselt mitte midagi. Lugedes ameeriklaste memuaare 50ndaist, rabab mind see hirm, mida tol ajal Nõukogude Liidu ees tunti. Meie ei kartnud Ameerikat põrmugi, keegi ei hirmutanud meid koolis sõjaga. Stalini-järgset õhustikku kujundas ametlik Nõukogude patsifism. Lastele korrati mantrana: “Teie ei pea võitlema – meie oleme teie võitlused teie eest ära võidelnud!” Sellele oli rajatud ka pärast Hruštšovi võimule tulnud sõjaaegse põlvkonna autoriteet.
Võiks öelda, et 1960. aastate vaba inimene oli Stalini võimu alt vabastatud stalinistlik nõukogude inimene. 60ndate ja 70ndate Nõukogude ühiskond oli ehitatud inimestele, kes olid saanud hariduse Stalini ajal: teisisõnu, patsifistlik, idealistlik ja liberaalne sotsialism tugines inimestele, kes olid Stalini ajal ellu jäänud. Inimestele, kes olid karastunud Stalini tootmiseetika ja töönormide all, mis neil tuli täita, kui nad ei tahtnud Gulagi sattuda. Ja senikaua, kuni need inimesed tööd tegid, tootis tööstus – mis kehastus poolenisti näljapalgal elavates tehnikutes ja insenerides – jätkuvalt sputnikuid. Need inimesed lihtsalt ei osanud oma tööd teha teisiti kui hästi, nad olid selleks lihtsalt liiga ära hirmutatud. See hirmu, lootuse ja progressivaimu süntees rajas 60ndate stiili kultuuris, majanduses ja poliitikas.
Kas olete nõus, et perestroika tõi sisse poliitilise tegevuse võimaluse?
Jah, aga see oli võimalus, mida me ära ei kasutanud. Arusaam poliitikast kui teatavast spetsiifilisest tegevusvaldkonnast, mis eristub riigivõimu toimingutest ja moraalsest eneseväljendusest, hakkas Venemaal kujunema alles 1990. aastate keskpaiku. 80ndate perestroika moraalidiskursuses mõisteti poliitikat – nii nõukogude ametlikku kui dissidentlikku – tavaliselt millegi räpasena. Stalin oli selle sõna hirmuäratavaks ja räpaseks muutnud. 1920. aastatel võis parteiliikmelt küsida, mis on tema tegude poliitiline tähendus. Terror aga moondas selle küsimuse provokatsiooniks, isegi pealekaebamise vormiks. Pärast Stalinit oli sõna “poliitika” üpris kõva tabu, isegi Keskkomitee liikmetel oli targem mitte nimetada oma tegevust poliitiliseks.
Mina pöördusin tagasi 1985. aasta jõulude ajal. 1986. aasta septembris asutasime esimese legaalse poliitilise klubi, Ühiskondliku Algatuse Klubi. Mina alustasin poliitilist tegevust 1986. aasta sügisel, mistõttu mind ei saa pidada erapooletuks vaatlejaks. Kummatigi takistas fakt, et “poliitika” oli tabu, meid arutlemast selle üle, mida me õieti teeme. Ja see ei lasknud meil mõista Gorbatšovi poliitikasse kodeeritud võimalusi ega ohte. Seda mõistsin ma väga selgesti, kui Adam Michnik Poola ümarlaua-arutluste ajal Moskvasse tuli, taotlema kokkulepet NSV Liidu mittesekkumiseks. Mäletan, et mõtlesin sel ajal: meil olnuks oma riigis võimatu oma eesmärke niisugusel viisil vormistada.
1988.–1989. aasta sündmusi meenutades: kas te uskusite, et Nõukogude Liit võiks kommunismi kokkuvarisemise üle elada?
Jah, aga me tegime vea, delegeerides selle lootuse võimudele. Riigi säilitamine lakkas olemast legitiimne poliitiline eesmärk. Jõhkralt väljendudes oli meil valida, kas olla Jeltsini või Gorbatšovi poolt. Tsensuuri ei olnud, kuid polnud ka ruumi tulevase poliitika kui niisuguse arutamiseks. Opositsioonipoliitik Grigori Javlinski üritas oma “500 päeva” programmiga, ent kukkus läbi. Selle projekti eesmärk oli reformida Nõukogude majanduse aluseid, kuid ainus, mille vastu huvi tunti, oli küsimus, kumma, kas Jeltsini või Gorbatšovi nimel ta seda teeb? Ja nii võeti tema projekti kui vandenõu. Mina siiski olen veendunud, et enamik aktiivseid, demokraatlikke poliitilisi rühmitusi (välja arvatud mõned, nagu näiteks Baltikumis ja Kaukaasias, ning mõned ka Ukrainas) mõtles Nõukogude Liidu raames. Samal ajal ei toimunud mingit diskussiooni selle üle, kuidas Nõukogude Liitu ümber teha: see küsimus jäeti kas Gorbatšovi või Jeltsini hooleks. Gorbatšov oli ainus, kes tõsiselt otsis NSVL-le uut mudelit. Aga õieti keegi ei tundnud selle vastu huvi, isegi mitte tema enda ringkonnas. Kõik uppus intriigidesse.
Aga tema idee uuest liiduleppest?
Ükski neist inimestest, kes uuenenud NSVL-ist tõesti huvitatud olid, polnud valmis võitlema Gorbatšovi ühegi mudeli eest. Ideid käidi välja, aga need ei vormunud positsioonideks. Vahepeal heitsid nutikad inimesed diskussioonid kõrvale ja hakkasid suurtele varandustele käppa peale panema, kavatsemata neist loobuda. Riigi vara laialitassimine oli alanud palju varem, aga pärast 1990. aastat sai see silmanähtavaks. Esimene omandiliik, mis ära anti, ilma et keegi oleks seda tähelegi pannud, oli tsentraliseeritud massimeedia, ehkki need olid ülitulusad ettevõtted, monopolid. Glasnosti-ajastu ajalehed, mida müüdi miljoneid eksemplare, said oma peatoimetajate ja direktorite omandiks. Hiljem hakkasid jaole saama ärimehed. Tööstuses algas varade jaotamine ja fondide erastamine samuti 1989. ja 1990. aastal, esmalt kooperatiivide kaudu. Näib, et Gorbatšovil lihtsalt polnud aimu, mis toimub. Tema tegeles tulevase NSVL-i jaoks elegantse, kuid läbini formalistliku mudeli väljatöötamisega, mis keskendus esmajoones välispoliitikale. Ta pakkus välja NSVL-ist ja Euroopa südames taasühendatud Saksamaast koosneva tandemi, millel oleksid erisuhted Ühendriikidega. Kuid noil päevil ei tundnud Moskvas keegi selle vastu huvi.
Aga mida siis inimesed sel ajal lootsid ja mis olid nende suurimad hirmud?
1989. aastal oli meedia juba hakanud toimima massihirmude looja ja õhutajana. Mõnel neist hirmudest oli ka reaalset alust: 1980. aastate lõpu pogrommid, Alma-Ata, Sumgait, Mägi-Karabahhia, Bakuu, Oš ja Benderõ – kõik need hakkasid kuhjuma ja meie vaimset seisundit mõjutama. Aga mis tegelikult toimis, see oli ähmaste, vanast Vene ajast pärit hirmude taassünd: hirm võimu kokkuvarisemise ja kodusõja ees. Mäletan liigagi hästi huvi, mida noil päevil tunti turvauste vastu. Ehkki Moskvas oli suhteliselt turvaline: kuritegevus ei olnud veel kasvama hakanud ja keegi ei murdnud korteritesse püssi ähvardusel sisse. Sellele vaatamata panid kümned tuhanded moskvalased oma kehvadele korteritele, kus neil polnud ei raha ega muid väärtasju, ette rauduksed. Need olid väga kallid, nende eest küsiti 500–1000 dollarit. Aga inimesed olid oma suures hirmus valmis maksma, nad ehitasid juba sama hästi kui kaitseliine. Neid hirme õhutasid veelgi Läände minejad – 80ndate lõppu langes kõigi aegade suurim väljarändelaine –, kes muudkui rääkisid üksteisele muinaslugusid juudipogrommist, mis muudkui pidi Moskvas kohe lahti minema. Populaarsest nädalakirjast Ogonjok võis lugeda hambuni relvastatud jõukudest, kes pidavat Malahhovkast südalinna poole teel olema.
Kui otsustavad olid 1993. aasta sündmused?
Tegelikult ma arvan, et Venemaa tulevikku määrav mäng mängiti maha 1991. ja 1993. aasta vahel. See otsustas kõik, mis järgmise kahe kümnendi jooksul, aga võib-olla isegi kuni käesoleva sajandi keskpaigani toimuma pidi hakkama. Keegi ei saa öelda, et ta selles suhtes puhas poiss oleks. Noil päevil olin ma ise vaenujalal Jeltsiniga, kes ei hävitanud mitte ainult Nõukogude Liitu, vaid üldse igasuguse mõistliku poliitika. Arvasin, et Gorbatšovile tulnuks anda võimalus tegutseda. Olin rahul sellega, et Gorbatšovile oli jäänud vähe kontrolli selle üle, mis riigis toimub, kuid see-eest säilitas ta protsessi kui terviku riiklikku raami. Et on keegi, kes hoiab alal tervet NSV Liitu hõlmavat “vabaduse perimeetrit”, aga samal ajal selle perimeetri sees katsetatakse erinevaid sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja rahvuslikke mudeleid. Leidsin, et selline olukord on liberaalidele ideaalne ning me peaksime seda säilitama ja Gorbatšoviga ühte hoidma.
Üldiselt aeti poliitilisi asju endiselt kolklikus, klubilaadses õhkkonnas. Konfliktid olid šõu pärast, mitte päris. Mina olin alatasa tülis Jeltsiniga, aga samal ajal säilitasin lähedasi sidemeid sõpradega, kes olid tema lähiliitlased, ka Gaidari rühma inimestega. Lõhe ei olnud veel põlistunud. Me ei saanud päris hästi aru, kui habras on tsiviilühiskond. Nõukogude süsteemi pakutud kultuuriline infrastruktuur tagas, et võimud pisutki tunnustavad ühiskonna moraalset autoriteeti ja indiviidi väärikust. Kui aga nõukogude süsteem 1993. aastal laiali lagunes, hävis ka austus avalikkuse ja isikupuutumatuse vastu. Venemaa vabariikliku arengu alternatiiv ruineeriti. Senikaua, kuni presidendi ja parlamendi vahekord oli konfliktne, säilis võimalus tagada mängureeglitele ja mängijatele konstitutsiooniline ja institutsionaalne kaitse. Pärast 1993. aastat aga kaotas konstitutsioon tähenduse ja taandati Jeltsini võidulipuks, mis parlamendi kohale masti tõmmati. Sajad sõltumatud pisilehed lõpetasid ilmumise. Ühiskondlikud aktivistid ja kooperatiivitegelased otsisid pelgupaika ärist või poliitikast.
Millal te taipasite, et NSVL on lagunenud?
Pärast 1991. aasta riigipöördefarssi ja seda, kuidas Jeltsin Gorbatšovi üle irvitas, kui too Moskvasse tagasi pöördus, ei saanud mul enam mingeid illusioone olla. Mõistsin otsekohe, et Nõukogude Liit on omadega otsas, selle paljurahvuselise impeeriumi aeg on läbi, koidab uus ajastu ja võim on nüüd presidentide käes, kes on oma maade ja sealsete elanike peremehed. Sellegipoolest ehmatas mind see, kui avalikult sellega Belovežje lepetes uhkeldati. See ei olnud mitte poliitiliselt läbikaalutud kokkulepe NSVL-i konverteerimiseks rahvuslikule alusele, vaid tehing, millega jagati laiali territooriumid ja nende elanikkonnad. Viis, kuidas seda Belovežje metsas tehti, lõi võimu üle peetavate läbirääkimiste uue mudeli, mis on saanud lahutamatuks osaks presidendi-kontseptsioonist: punt presidente tuleb kokku ja jagab dokumentide allkirjastamisega kodanikud omavahel ära, nagu oleksid nood nende omand. Ühes tollal ajalehele Moskovskije Novosti kirjutatud artiklis seadsin ma küsimuse alla Vene Föderatsiooni Nõukogude Liidu õigusjärglaseks tunnistamise õigusliku aluse. Lõppude lõpuks oli Ukraina täpselt sama suur õigusjärglane ja Kiievil samasugune õigus saada venekeelse maailma pealinnaks kui Moskvalgi. Leidsin, et me peaksime seadma sihiks samalaadse protsessi nagu see, mis toimus Põhja-Ameerikas 18. sajandil – vabad inimesed uudismaal, keda tunnustatakse kui riikluse ainsaid esindajaid. Võtke need inimesed, võtke see maa, laske neil võtta vastu konstitutsioon ja otsustada, kuidas nad soovivad koos elada. Selles suhtes olin ma “Belovežje-järgse” korra vastu, sest nomenklatuur oli ilmselgelt ühendanud jõud ühelt poolt vanade täitevvõimu esindajatega ning teisalt nende Nõukogude varade maakleritega, kes aitasid lammutada ja maha müüa Nõukogude majanduskompleksi. Selle kunsti meistriks osutus Berezovski. Põhiliselt olid Belovežje lepped selleks munaks, millest hauti välja Berezovski ja tema tegevusmeetodid. Huvitaval kombel andis see kergus, millega NSVL laiali lammutati, julgust sellistele meestele nagu bin Laden ja Šamil Bassajev Kaukaasias – nad said aru, et suurte impeeriumide hävitamine on tehniliselt võimalik.
Kuidas te suhtusite erastamisse?
Erastamise arhitektid valitsesid hirmu abil. Jegor Gaidar ütles alalõpmata: minu programmile ei ole alternatiive, meil pole valikut, valik on selle plaani või nälja- ja kodusõjaõuduste vahel. Saksamaalt saadeti Moskvasse tuhandeid toidupakke “nälgivat vene last” kujutavate piltidega. Tegelikult aga tõelist nälga ei olnud ja nagu hiljem selgus, ei olnud kunagi selle ohtugi. See oli lihtsalt müüt. Ja kodusõda oli samuti müüt. Tegelikult ei olnud toimumas midagi säärast nagu Jugoslaavias, välja arvatud Kaukaasias, kus Karabahhia ja Gruusia sõjad aitasid Dudajevi Tšetšeenia džinni pudelist välja lasta. Mitte kuigi palju hiljem – 1993–1994, osalt reformide tulemusel – sattusid miljonid perekonnad tõepoolest viletsusse. Aga poliitiliste debattide ja pressi analüüs näitab, et tunti suurt hirmu: hirmu nälja, kodusõja ja selle ees, et “Jeltsini käed on seotud”. Demokraadid külvasid hirmu “punapruunide” jõudude ja “uue putši” ees. Kommunistid ootasid, et algab antikommunistlik nõiajaht ja nad puuakse laternapostide otsa. Mütoloogilistel hirmudel on kalduvus alustada iseseisvat elu, aidates kaasa “reformijate” ja nende radikaalse voluntarismi legitimeerimisele.
Niisiis te ütlete, et hirmu abil valitsemise ja näljatondi esilemanamise kaudu pöördus võimude poliitika paternalistlikuks: “rahva eest hoolitsemise” poliitikaks. Aga samal ajal uskusid Jeltsini liberaalid, et nad juhivad “lugejate ühiskonda”.
Jah, perestroika perioodi “lugejate ühiskonnast” sai telepublik alles pärast 1991. aastat. Jeltsini silmis koosnes Venemaa põhiliselt haldusruumidest – hiljem nimetati need ümber regioonideks – millest igaühel oli oma peremees: Rahhimov, Šaimijev, Lužkov. Peremees vastutas oma territooriumi eest ja pidi olema lojaalne presidendile, kes oli peaperemees. Huvitav on see, et Jeltsin pöördus kiiresti ära oma kohapealsetest demokraatlikest “abidest” või “komissaridest” – maaisandate poole. Abi ei ole maaisand, ta on soosik, tema võim on ajutine, ja Jeltsin ei vajanud abisid, ta tahtis, et igal piirkonnal oleks oma maaisand, ja kõik need maaisandad pidid aru andma temale – Vene Maade Maaisandale. Need maaisandad koos direktoritega olid Jeltsini tähtsaim baas. Jeltsin ise ei kasutanud sõna “eliit”, aga ta lõi selle ümber uues, mitte-sovetlikus tähenduses. Näitleja Nikulin, kirjanikud Pristavkin ja Belov, filmirežissöör Nikita Mihhalkov, “ärimees” Berezovski… need olid inimesed, kellega ta ennast ümbritses, ja nende heategijana peesitas ta nende vastupeegelduse paistel. Nende seltsis tundis ta end hästi.
Millalgi 1993. aastal kutsus Valentin Jumašev[1] mind Ogonjoki aastapäevapeole – Ogonjok leidis pidevalt ettekäändeid oma sajanda sünnipäeva tähistamiseks. See oli veel enne parlamendi laialisaatmist, enne suurt verelaskmist. Kohal olid meie sõbrad demokraadid, aga ka akadeemikud, kirjanikud, pankurid, tsirkuseartistid ja bandiidid. Inimesed, kellest oli selgelt teada, et nad on bandiidid, kes tapavad inimesi, mõnikord ettevõtjate tellimusel. Mulle avaldas sügavat muljet, kui hästi nad kõik omavahel läbi said, kuidas nad ringi käisid ja üksteist embasid. Siis läkski moodi see bandiitide komme üksteist suudlusega tervitada.
Ja millal ilmus välja Pavlovski kui poliittehnoloog? Kust on pärit Efektiivse Poliitika Fond?
Mõiste “poliittehnoloog” läks tavakäibesse pärast 1996. aastat ja Jeltsini tagasivalimist. Mõte oli selles, et tuleb lõpuks “sekkuda” poliitikasse, aga tehnoloogiliselt. Valimisi oli korraldatud varemgi, aga seda ei peetud päris poliitikaks. 1993. aasta manipuleeritud parlamendivalimised ja Jeltsini konstitutsioonireferendum oma meediavõtetega ja skandeerimisega “Jah-Jah-Ei-Jah”[2]avaldasid sügavat muljet. Jeltsinil õnnestus võita, ehkki vaid väikese enamusega. Ja juba tekkis kartus, et “järgmine Jeltsin” võib osutuda veelgi ohtlikumaks. See hirm – hirm, et talle polegi alternatiivi – hakkas esile tulema juba 1993. aastal.
Üldse on küsimuseasetus sellest, et “Jeltsinile pole alternatiivi”, väga huvitav. Hiljem meenutasime, et olime samamoodi harjumuspäraselt öelnud, et Gorbatšovile ei ole alternatiivi. Ilmnes aga, et Gorbatšovile ja ka perestroikale on alternatiiv täiesti olemas – niipea kui ilmus Jeltsin, kuulutati otsekohe, et hoopis temale pole alternatiivi. Sellepärast lõigi Javlinski 1993. aasta kevadel ilmunud artikkel pealkirjaga “Mina olen valmis saama Jeltsinile alternatiiviks” nii tohutult laineid. Sellega tegi ta endale nime poliitikuna. Siis ma täheldasingi, et kui sa veel ei kujuta endast mingit jõudu, siis on sul alati võimalus selleks saada, kas siis mõnele võõrale jõule väljakutset heites või teda kuidagi segades. 1999. aastaks olime neid asju juba hoolega uurinud. Kui Putin lavale astus, ei tulnud me välja loosungiga “Putinile pole alternatiivi” – see tuli altpoolt ilma meie ässitusetagi. Aga me haarasime sellest kiiresti kinni.
Sestsaadik, kui Medvedev presidendiks sai, ei ole enam võimalik öelda: Putinile ei ole alternatiivi. Või: Medvedevile ei ole alternatiivi.
Jah, see tandem hävitas “alternatiivituse karisma”. Kuna idee, et Jeltsini võimule pole alternatiivi, oli valimistel tõhusaks osutunud, hakkasin ma mõtlema selle üle, kuidas võim Venemaal tegelikult korraldatud on. Ma arutasin seda küsimust ajaloolase Mihhail Gefteriga. Kui ma hakkasin taipama, et meil on tegemist ikka sellesama, Vene võimuga, tekkis mul ettekujutus, kuidas “puuduvate alternatiivide” poliitilist potentsiaali ära kasutada.
Nii et poliittehnoloogid said ekspertideks puuduvate alternatiivide poliitika alal?
Täpselt nii. “Efektiivne poliitika” – see on mittepoliitilise võimu poliitika. Siin tasub meenutada Gorbatšovi-järgse Kremli mudelit – “Jeltsini-Gaidari” juhtimist. Just seal tuli esmakordselt esile idee võimust väljaspool poliitikat. Gaidar seletas, et tema ülesanne on tegelda “majandusega”, sellal kui president juhib endiselt “poliitikat”. Elanikkonna heaolu huvides tuli Jeltsinile isiklikult tagada võimalus teostada poliitikat, mis muidugi tähendas “võimu”. Gaidar ütles: “Inimestele tuleb selgeks teha, kui tohutu vastutuse me enda peale võtame. Me hakkame kulutama Jeltsini populaarsust, rahva usaldust tema vastu: president annab oma isikliku võimukapitali meie kätte ja meie lööme selle reformide peale läbi.” Ja Jeltsin lisas: “Jah, ühel päeval kulutavad reformaatorid usalduse, mida inimesed minu vastu tunnevad, viimseni ära, aga selle aja peale on kõik juba saavutatud.” See on suurepärane kirjeldus võimust ilma esindamiseta või valitsetavate huvide arvestamiseta. “Tehnoloogiline” võim teeb kõik, mis on tarvis teha, aga teil pole vaja teada, mida täpselt. Võimu sõnad kaotavad kommunikatiivse tähenduse ja lähevad poliittehnoloogide käsutusse.
Nii et ühelt poolt on võim ilma esindamiseta, teisalt aga on avalik arvamus ülitähtis. See pole sama, mis klassikaline autoritaarne võim, millele on ükskõik, mida inimesed mõtlevad, sest selle eest kannab hoolt FSB.
See on arhailisemat liiki võim – Vene “mõisnikuvõim”. See on mõisniku võim, kes tavatses anda oma mõisa majandamise üle mõnele sakslasele, sellal kui ta ise Moskvas või Pariisis viibis. Kui sakslane on liiga karm, võivad talupojad mässama hakata, nad võivad mõisa ära rüüstata ja sakslase maha lüüa. Aga ta majandab maaisanda, mitte enda nimel. Belovežje lepped on teine näide mõisamudelist – Jeltsini mõisadest ühes inimestega sai Venemaa ja Kravtšuki mõisadest sai Ukraina.
Pöördugem tagasi puuduvate alternatiivide poliitika juurde. Kas 1996. aastal tõesti tajuti tõsist ohtu kommunistide poolt?
Kui meenutada, et jaanuaris 1996 hinnati Kommunistliku partei juhi Gennadi Zjuganovi populaarsust 40%-le, sellal kui Jeltsini reiting oli kõigest 5%, siis on raske seda ohtu eitada. Muidugi oli “kommunistide tagasitulek” suuresti müüt, millele me rajasime 1996. aasta valimiskampaania – müüt bolševikust, kes tuleb, nuga hambus, ära võtma teie omandit, teie korterit jne. 1995. aastast peale oli minu jaoks väga tähtis arusaam, et Venemaal ei lõhesta poliitilist välja tegelikult suhtumine vabadusse. Tegelikkuses valitses demokraatide ja Zjuganovi kommunistide vahel üksmeel riigi sekkumise osas kodanikke ellu. Sellesse liberaalsesse põhipaketti kuulus välismaal reisimise vabadus, majandustegevuse vabadus, meeleavalduste ja valimisvabadus – ja miski sellest ei olnud ohus.
Millised siis olid need küsimused, mis ühiskonda lõhestasid?
Selleks oli suhtumine Nõukogude Liitu ja Jeltsinisse. Vasak- ja parempoolsete vastandus ei mänginud peaaegu mingit rolli. Luges see, kuidas suhtutakse Jeltsinisse – kas ollakse tema poolt või vastu. Algul ei olnud avalik arvamus Jeltsinile soodus, kuid oli valmisolek toetada võimulolijaid, ja sellele me 1996. aastal keskendusimegi. Jah, Jeltsini reiting oli kõigest 5%, ent isegi Jeltsini vihamehed nägid temas võimu viimset kantsi. Ühiskond oli meeleldi valmis uskuma mida iganes, ainult mitte seda, et Zjuganov on mingi võimumees.
Mis oli see, mida poliittehnoloogid 90ndatel teadsid ja poliitikud ei teadnud?
Meie jaoks olid otsustavaks prooviks 1995. aasta parlamendivalimised. Need peeti Jeltsini ja tema julgeolekuülema Koržakovi ühendatud järelevalve all. Oli olemas Vene Kogukondade Kongressi (VKK) projekt, mille töötasin välja mina ja mis oli mõeldud ühendama ühelt poolt liberalismi, teiselt poolt aga massidele suunatud sotsiaalse populismi platvormi. Iseäralik valik, midagi Ühendriikide Teepartei taolist – parempoolne programm, mis on valatud vasakpoolsesse sõnavarasse. Niisugune meie mõte just oligi: kui seada endale sihiks veenda valijaid milleski, mis näib käivat vastu nende loomulikele, kõige isiklikumat laadi huvidele, siis tuleb seda esitleda kui võimu väljendust, millele ei ole alternatiivi. VKK näoks valiti kindral Lebed. Tal oli hirmuäratav hääl: Transnistria sõjas kasutati tema häält vastupanu mahasurumiseks – seda transleeriti läbi valjuhääldite, et Kišinjovi tudengid oma kaevikutes seda kuuleksid ja värisema lööksid. Aga Lebed oli närviline ja habras sõjaväelasest intelligent, kes tegi küll näo, nagu oleks ta jube koletis, kellel aga tegelikult puudus eneseusaldus. See on päris tavaline, et vene poliitikutel puudub enesekindlus ja enesearmastus.
VKK programm seisis tavainimeste nimel liberalismi eest. Selle aja peale, kui valimised kätte jõudsid, oli meil õnnestunud tekitada virtuaalne mull: kõigis küsitlustes oli VKK kommunistide järel teisel kohal. Kommunistidel oli hirm nahas – aga lõpuks VKK isegi ei ületanud künnist. Ja ma arvan, et mitte ilma kõrvalise abita, muidu oleks ületanud küll. Ent tõeline probleem oli selles, et meil ei olnud regionaalset aparaati. Siis me mõistsimegi, et mulli tekitada on lihtne, aga selleks, et kõik hääled kokku koguda, on vaja kohapealset aparaati. Kommunistidel oli see olemas, aga meie polnud enda oma paika pannud. See oli meie 1996. aasta mudeli kavandamise alus. Sel korral oli kogu kampaania ehitatud üles kohalikele bossidele, kellest mõned ei olnud lojaalsed. Esimese vooru mõtteks oli neile näidata, et vastupanu on kasutu – nad peavad Jeltsini poole üle tulema. Tõsi, esimest vooru Jeltsin ei võitnud. Aga ta pidi näitama, et ei kavatsegi teises voorus kaotada. Meie poliitiline strateegia seisnes omamoodi Jeltsini hegemoonia kehtestamises juhina, kellele ei ole alternatiivi. Jeltsini poolt hääletades hääletasid inimesed esiteks võimu poolt ja teiseks – oma hirmu pärast jääda ilma võimuta.
Läänes arvatakse, et Jeltsini ajal oli olemas demokraatia, võib-olla küll oma vigadega, aga ikkagi demokraatia, ja et oli olemas poliitiline konkurents. Kui aga võimule tuli Putin, siis seadis ta sisse autoritaarse režiimi, täiesti teistsuguse mudeli. Milline on Jeltsini ja Putini režiimide vahe teie kui siseringi liikme silmis?
Mõiste “uus režiim” tuli käibele üheaegselt Putini lavaleastumisega. Ent esimestel aastatel oli Putini poliitika samasugune nagu tema valimiskampaaniagi. See tähendas surve avaldamist avalikule arvamusele ja eliitidele olemasoleva institutsionaalse raamistiku sees. Jeltsinlik valitsemissüsteem ei muutunud otsekohe. Presidendi uute (täievoliliste) eriesindajate ja föderaalringkondade süsteem toimis algul mittebürokraatlikul, puht virtuaalsel moel. See tähendas föderaalset võimupretensiooni, Kremli valmisolekut Venemaa radikaalseks “kokkukogumiseks”. Putini meeskond korjas võimu vähehaaval enda kätte igal pool, kus aga sai.
Kõik, mis valitsemisvõimekusest veel alles oli, kõik allumisharjumused aktiviseerusid äkitselt. See kõik juhtus Putini ülekaaluka võidu, selle peaaegu kogemata õnnestunud riigipöörde tagajärjel, mis seejärel muudeti kestvaks referendumikampaaniaks. Ühiskonnalt küsiti igal võimalikul juhul: kas olete Putini poolt või vastu? Jeltsini vana alternatiivideta presidendi infrastruktuur hoiti enam-vähem samu tegijaidki säilitades alles. Siiski hakati lahendama ka uusi ülesandeid. Näiteks Jeltsin ei teadnud, mida teha Nõukogude kaitsejõudude pärandiga, mistõttu ta hoidis sõjaväge riiklikust süsteemist enam-vähem väljas, seda õieti regulaarselt rahastamatagi. Selles osas kannatas Jeltsin nõukogudeaegse isiksuse lõhestumise all. Ühelt poolt uskus ta, et ülivõim vajab võimsat armeed, sellal kui teisalt oli talle loomuomane ka patsifism – nõukogulik, üpris radikaalset laadi patsifism. Nii ta siis kõheles, ja sõjavägi, mis ei saanud riigieelarvest kopikatki, rippus potentsiaalse ohuna põhiseadusliku süsteemi pea kohal. See oli omamoodi paroodia Ladina-Ameerika mudelist: vaesunud armee silmitsi patsifistlike eliitidega, kes rikkusi kokku kahmivad. Demokraatiat ehitati nii, et sõjavägi jäi kuhugi selle raamidest välja. Keegi ei teadnud, mis seal tegelikult toimub. Kindralid virutasid riigi vara ning ohvitserid ja reasõdurid sõna otseses mõttes nälgisid. Mida küll võiks sedasorti sõjavägi demokraatiaga ette võtta? Kardetavasti ei midagi head.
Kas see oli seotud Tšetšeenia sõjaga?
Tšetšeenia sõja puhul oli veel teinegi, praeguseks unustatud motiiv: leida sellele raevunud armeele mingit rakendust. 1990. aastatel nappis riigil legitiimsust, et teda kaitstaks, ja puudus ka võim sundida inimesi sõtta minema. Esimeses Tšetšeenia sõjas võitlesid inimesed, kes ühel või teisel põhjusel uskusid, et peavad sõdima, ja need, keda selleks õnnestus kinni nabida. Varsti sai selgeks, et selline armee ei suuda võidelda, ning Tšetšeeniasse hakati saatma OMON-i ja miilitsaüksusi, kordamööda kõigist regioonidest. Kogu meie sisevägi käis läbi päris sõjast, mis lisaks oli ka väga verine ja rahvuslik. Seda on nende hilisema “allakäigu” mõistmiseks hädavajalik teada. Nad muutusid uskumatult kalgiks. Samal ajal ilmutasid paljud neist suurt kangelaslikkust, näiteks need Rjazani OMON-lased, kes tšetšeenidega ühes kuristikus vastamisi sattunult keeldusid alla andmast ning tapeti viimse meheni nagu 300 spartalast. Aga kui needsamad inimesed, kes olid juba verd maitsta saanud, koju jõudsid, muutusid nad ohtlikuks ja paljud sulandusid kriminaalsesse allilma.
Gorbatšovi ajal ei suutnud miilits niikaugele minna, et inimeste pihta tulistada – seegi on idaeuroopalik nähtus. Kas praegune miilits on valmis seda tegema tänu Tšetšeeniale?
Jah, aga oli ka üks varasem juhtum. Esimest korda ilmusid inimesed, kes on valmis tulistama, kui neile selle eest vaid makstakse, välja 1993. aasta tormijooksu ajal Valgele Majale. Võimudele lähedased oligarhid – sealhulgas muide tulevased Jukose bossid – jagasid tankimeeskondadele raha kottide kaupa. See on üldtuntud fakt. Tapeti umbes 900 inimest, 700 neist salaja. Siiski jäid sõjavägi, miilits ja FSB kuni Putini võimuletulekuni riigist isoleerituks. Jeltsin ei maksnud neile, aga ta ka ei saatnud neid laiali ega reforminud neid. Ta lihtsalt lubas neil hankida endale sissetulekut nii, nagu nad vähegi oskasid, põhimõtteliselt ilma igasuguse kontrollita. Keegi ei teadnud, mis tegelikult nendes struktuurides toimus. Inimesed istusid oma valitsusametites ning ajasid avalikult äri või pakkusid katet gangsteritele. Mida Putin tegi? Ta tõi sõjaväe ja FSB riiklikku võimusüsteemi tagasi ja vabanes kõigist, kellele see ei meeldinud. FSB-d hakkas ta puhastama juba 1998. Kui aga silovik’id võimusüsteemi tagasi tulid, tõid nad kaasa oma ettevõtted, oma kriminaalsed sidemed ja ärialased isud. Putin ei takistanud seda, see olnuks liiga riskantne.
Millisena nägi Jeltsin postsovetliku ruumi tulevikku? Miks näiteks arenesid suhted Ukraina ja Valgevenega nii erinevalt? Miks ei teostunud idee liitumisest Valgevenega?
Kõik ühiskavad liiduks Valgevenega olid põhijoontes koostatud Lukašenka maitse järgi. Ta kavatses saada pärast Jeltsinit Venemaa ja Valgevene ühisriigi presidendiks. Seda tulemust olnuks võimatu vältida, kui valimised oleksid olnud ausad, sest kuni Putini ilmumiseni ei olnud silmapiiril ühtegi teist temaväärset populisti. Minskile vaatas hea pilguga ka osa Vene majandus-eliidist, eeskätt tööstuseliit. Valgevene oli Nõukogude sõjalis-tööstusliku kompleksi kõige kõrgemini arenenud osa, kõige värskemalt, veel 1980. aastatel moderniseeritud. Valgevene esindas nõukoguliku modernisatsiooni viimast sõna. Lukašenka tahtis vahetada Valgevene Kremli vastu. Kremlis hakati aga juba 1996. aastal järele mõtlema, kui kalliks võiks minna Valgevene ostmine Lukašenka käest. Nad olid valmis maksma mis tahes hinda peale Kremli! Nii kujunes Venemaa ja Valgevene suhetes välja kauplev stiil ja nii need ka ummikusse jõudsid. Suhetes Ukraina presidendi Leonid Kutšmaga valitses hoopis teistsugune dünaamika. Tema nägi vaeva tasakaalu hoidmisega Lääne ja Venemaa vahel, jätmata siiski kordagi muljet, nagu oleks ta valmis laskma Venemaal Ukrainat endaga liita. Mis aga kurikuulsat “Vene Krimmi” puudutab, siis see küsimus oli Jeltsini silmis alati teisejärguline ja mitte tema ei olnud see, kes seda tõstatas.
Aga siiski, missugust Ukrainat tahtis Jeltsin näha?
Arvan, et geopoliitilises mõttes oli Jeltsin autistlik. Ta oli armunud kaunisse, suurejoonelisse poliitikasse, tippkohtumistesse jne. Kuid kõik, millel tähtsust oli, toimus tema arusaamist mööda Moskvas. Ta ei olnud tegelikult häälestatud sellele, mis Ukrainas toimus. Kutšmad ta mõistis – kui nõukogudeaegset majandusmeest, nad leidsid hõlpsasti ühise keele. Aga nad ei arutanud kunagi Nõukogude Liidule elu sissepuhumise mõtet. Pealegi tundis Kutšma Jeltsini ees kerget kõhedust. Pärast Belovežje leppeid leidsid paljud, et Jeltsin on ettearvamatu. Sellepärast pidas Kutšma Kremlis oma inimesi, et need kõigel silma peal hoiaksid.
Ja kuidas oli lugu Kutšma oponentidega Ukrainas, kas nemad käisid Moskvas nõu küsimas?
Muidugi, aeg-ajalt käisid Moskvas kõik Kiievi poliitikud, aga tõelised läbirääkijad tulid lagedale suhteliselt hilja. 1990. aastateks oli Ukrainas juba olemas mõningaid autonoomseid, kvaasipoliitilisi jõude, parteisid, mida Venemaal veel ei olnud. Aga Jeltsin ei saanud aru, kuidas parteid toimivad; ta ei mõistnud, milleks need head on, ega osanud nendega kõnelda. Ukraina tüüpi parteid oma regionaalsete aparaatidega jäid talle arusaamatuks. Sama lugu oli siis, kui esile tõusid Kutšma äriparunid, inimesed, keda ta alguses oli poputanud, kes aga kogusid julgust ja läksid viimaks poliitikasse. Vene oligarhide vasted, sellised inimesed, kellega Jeltsin oskas rääkida, ilmusid Ukrainas alles hiljem, kui Jeltsin oli juba läinud.
Kuidas võis Moskva Ukraina 2004. aasta presidendivalimiste osas nii mööda panna? Te olite sel ajal seal, töötasite Janukovõtši heaks. Kuidas te seda läbikukkumist nüüd, pärast kõiki neid aastaid ja Ukraina võimuvahetust hindate?
Kutšma oli see, kes kogu asja kohe alguses tuksi keeras: ta sundis meile peale oma mängu, mis polnud tegelikult meie mäng.
Kas te tahate öelda, et operatsiooni “järeltulija” ei toimunudki?
Toimus küll, aga meie polnud need, kes järeltulija välja valisid. Kutšma mängis omaenda mängu. Samal ajal taotles ta oma plaanile igas etapis meie heakskiitu. Aga tema plaan muutus kogu aeg. Alguses kavatses ta veel üheks ametiajaks kandideerida. Seda veel päris valimiste eel, lausa 2004. aasta kevadel. See oli see kuulus kolmepäevane jooming Ukraina parlamendi spiikri Volodõmõr Lõtvõniga, kellel peaaegu õnnestus Kutšmad veenda edasi jääma. Siis aga otsustas Kutšma endale järeltulijat otsida ja tuli lagedale Viktor Janukovõtšiga. Selget plaani tal ei olnud. Niipalju kui mina tean, hoidis ta Janukovõtšit varuks juhuks, kui peaks toimuma midagi koledat, ja lõpuks see just tolle õnnetu kandidatuuri tõttu juhtuski. Janukovõtš ei sobinud sellesse rolli sugugi. Ta on nagu kindral Lebed: pealtnäha hirmuäratav kuju, aga tegelikult selgrootu inimene. Kriitilisel hetkel kaotab ta pea. Kui ta meeskond kõvasti tööd rabab, on ta hea juht. Nõukogude ajal oleks temast arvatavasti saanud tubli aparatšik. Aga poliitikuna konflikte lahendama ta ei kõlvanud.
Nii et Kutšma oli see, kes Janukovõtši välja käis, ja Moskva sellesse protsessi ei sekkunud. Pealegi oli selle aja peale, kui Kutšma 2004. aasta juunis lõpuks otsusele jõudis, juba hilja taganeda: valimiskampaania oli kohe-kohe algamas. Ka siis veel hoidis Kutšma Janukovõtši kampaaniat oma kontrolli all ega lubanud tal end esitleda tulevase presidendina. Kutšma tahtis jätta endale päris viimase hetkeni võimaluse kõiki üle kavaldada. Sellepärast hoidis ta oma kaarte salajas, ja see mõjutas tugevasti kõiki, kes kampaanias kaasa lõid. Nad pidid olema lojaalsed eeskätt Kutšmale, mitte Janukovõtšile. Tegelikult oli Janukovõtši meeskond Kiievis päris isoleeritud, see moodustas enklaavi süsteemis, mis oli täielikult Kutšma ja tema inimeste kontrolli all. Ma usun, et just Kutšma skisofreenia tõttu olidki tagajärjed niisugused, nagu nad olid. Tema inimesed hoidsid kõigil etappidel silma peal, nad kontrollisid kõike, esitasid igasugu küsimusi. Tal oli kombeks naeruväärseid tempe teha. Näiteks juhatatakse mind mingisse ruumi ja palutakse oodata; veidi aja pärast tuuakse samasse ruumi ka Ühendriikide suursaadik. Ja siis ütlevad nad – oih, vabandust, ja juhatavad ta välja tagasi. Täitsa naeruväärne. Kreml on ka veider paik, aga mitte nii veider, uskuge mind. Aga muidugi avaldasid Kiievi sündmused, eriti see, kui kiiresti lõhe Kutšma ringkonnas süvenes, Putinile sügavat muljet. Teoreetiliselt ta teadis, et niisuguseid asju juhtub, aga siin nägi ta oma silmaga üht võimuaparaati kokku kukkumas. Äkitselt oli Kutšma täiesti mängust väljas, kõik, isegi ta ihukaitsjad, olid teisele poolele üle läinud.
Miks tegi Moskva panuse ainult Janukovõtšile? Miks te kõik munad ühte korvi panite?
See käis kõik sellesama puuduvate alternatiivide poliitika juurde. Postsovetlikus ruumis on poliitika kogu aeg olnud ultrakonservatiivne. See on mingi metternichilik legitimism. Ainukeseks erandiks on olnud Gruusia, juba Zviad Gamsahhurdiast, esimesest iseseisvumisjärgsest presidendist alates – teda ainsana ei ole peetud presidendiks, kellele pole alternatiivi. Kõigil teistel juhtudel läks käiku ikka sama stsenaarium: me teeme oma panuse presidendile ja järeltulijale, kelle ta ette paneb. Mul ei ole tegelikult aimugi, miks see nii on olnud.
Räägime nüüd Putinist. 2000. aastate algul oli Putin veel ehtne populaarne poliitiline liider, kellele polnud tõesti alternatiivi. Oleks ta 2004. aastal kandideerinud vabadel valimistel, siis oleks ta võitnud. Miks neid valimistulemusi võltsiti?
2003 oli otsustava tähtsusega pöördepunkt, mis oli seotud Mihhail Hodorkovski vahistamisega. See oli hetk, mil poliitiline õhustik muutus, ja koos sellega kogu idee “teisest ametiajast”. Parlamendivalimised on Venemaal presidendivalimiste eelmäng, ühed lähevad üle teisteks. 2003. aasta parlamendivalimiste ajal ei olnud Jukos sugugi ainuke firma, kes “Putini-järgseks ajastuks” omi kandidaate kasvatas. Jukos otsustas algul ühendada Grigori Javlinski Jabloko-partei Parempoolsete Jõudude Liiduga, muutis aga siis äkitselt meelt ja viis liberaalid rünnakule kahes kolonnis. See ajas Putini ärevile. Aga sellest hoolimata otsustas ta neil valimistel Ühendatud Venemaad soosida. Kui see partei ei oleks 2003. aasta valimistel osalenud, siis oleks ta lõpetanud nagu üks võimupartei järjekordne valimisprojekt ikka. Vaja oli luua vähemalt üks püsiv partei. Ja seda kurssi hoitakse tänini – seda üleminekut poolteiseparteisüsteemile. Põhiliselt olid nende valimiste ajal meil sihikul kommunistid. Jabloko ja Parempoolsete Jõudude Liit pidid kõigi eelduste kohaselt parlamenti saama, tegelikult aga ei saanud. Sellepärast lähenemisviis muutuski, ja sestpeale ei ole liberaale poliitilistes projektides enam õieti arvesse võetud.
Putin ei näinud tõsist opositsiooni, aga prügikalaga võistelda ta ei tahtnud. 2004. aasta presidendivalimiste peamiseks mõtteks oli kujundada need referendumiks – “kinnitavaks referendumiks”. Sel hetkel ei olnud tõesti Putinile kui presidendile alternatiivi olemas, ja valimiskampaania stsenaarium tõstis selle poliitilise tõsiasja rambivalgusse. Probleem oli aga selles, et valimistel on vaja ka teisi kandidaate. Tähtis oli tagada, et Putin nendega ei kattuks ega konflikti ei satuks, isegi mitte virtuaalselt. See polnud niivõrd poliitiline kui, ma ütleksin, esteetiline küsimus, midagi Basileuse, konkurentsitu “Esimese Kodaniku” tseremoniaalse ilmumise taolist. Sel hetkel oli küsimus lihtsalt kampaania disainis, mitte poliitikas. Hiljem aga muutub see poliitikastiiliks.
Nii et Putinile “pole alternatiivi” oli ühekorraga nii probleem kui ka lahendus?
Selle valimiskampaania esimene ja tähtsaim postulaat oli, et “uut revolutsiooni ei tule”. 1999.–2000. aasta revolutsioon pidi jääma viimaseks. Kõik meie varasemad valimised olid seotud revolutsioonidega. Valijad teadsid, et pärast valimisi on oodata revolutsiooni. Seekord oli Putini ülesandeks tagada, et neile selline mõte pähegi ei tuleks. Siit ka rõhuasetus ülimale stabiilsusele ja triumfalismile. Kui ülesandeks olnuks “imiteerida pluralismi”, siis sellega olnuks väga lihtne hakkama saada.
Ehkki see stabiilsusedemonstratsioon õnnestus, toimusid 2003–2004 lisaks Hodorkovski vahistamisele veel Beslan ja Ukraina Oranž revolutsioon.
Need olid pöördelise tähtsusega sündmused. Need tegid Putinile selgeks, et ei ole olemas täiesti usaldusväärseid kaitsemehhanisme, ei välis- ega sisepoliitikas. Venemaa on nihilismile vastuvõtlik ja kõik võib iga hetk muutuda. Selleks ajaks oli postsovetlikku ruumi tunginud uutmoodi poliitika, mille juurde kuulus ka noorteorganisatsioonide kaasamine. Bushi-faktor mängis tähtsat rolli juba enne seda. Arvan, et Putin oli Bushi kuvandi suhtes tundlik, ta pidas teda musternäiteks, kuidas presidendil tuleb end ülal pidada. Samal ajal hakkas Putin taipama, et tol Bushi-poisil on päris palju võimalusi käes ja et tehniliselt on võimalik, et pärast Iraaki ja Afganistani võib ta oma tähelepanu pöörata Venemaale. Äkitselt ärkas ellu see vana vene hoiak: kurat ja põrgu, meie muudkui oleme Ameerikaga parimad sõbrad, aga nemad teevad meile 1941. aasta 22. juunit! Muidugi hakkas selline tunne Kremlis maad võtma pärast Ukraina sündmusi. Ja Bushi uus programm – levitada demokraatiat kõikjal maailmas – aitas seda üles kütta. See hirm oli Putini teise ametiaja keskne sisepoliitiline küsimus. Sisepoliitika tegemisel oli tähtsaimaks raamistikuks mõte, et tuleb end kaitsta välisvaenlase “pehme võimu” rünnaku vastu.
Kui stabiilne on Putini režiim? Kui tähtis on talle stabiilsus?
Stabiilsus on lõppude lõpuks propagandistlik sõnakõlks. On olemas reaalne stabiilsus, mis on võrdlemisi verifitseeritav, ja on olemas stabiilsus kui poliitiline prioriteet. Poliitiline prioriteet kuulutati välja ammu enne, kui üldse mingit stabiilsust tekkis, juba eelmise kümnendi hakul, see tähendab ajal, mil peaaegu kõik oli ebastabiilne. Polnud stabiilset meeskondagi; Putin ei kontrollinud isegi omaenda meeskonda. Tema meeskond sarnanes rohkem rosinatega küpsise sees – need olid inimesed, kes töötasid kellegi teise, nimelt Jeltsini meeskonnas, mis oli tihedalt seotud, mida hoidsid koos sidemed minevikuga ja suhtumine Jeltsinisse, omand ja vaated. Sellepärast ei olnudki stabiilsust. Ja stabiilsus oli see, mida ta tahtis.
Kuidas Putin stabiilsust mõistis? Ta ei tahtnud olla üleminekuaja president. Ta mõistis, et paljud võtavad teda just nimelt ajutise figuurina, kelle töö on anda neile aega valmistuda uuteks valimisteks. Ja niipalju kui mina tean, mõtlesid paljud inimesed Jeltsini meeskonnas tõesti nii ja nägid teda tõesti selles valguses. Aga ta ei tahtnud olla ajutine ja talle ei meeldinud olla kellegi poolt juhitud või lasta oma ideoloogiat kontrolli all hoida. Mõnikord õnnestus tal midagi omalt poolt peale suruda, näiteks Venemaa riigihümn: see oli tema idee, mis tal õnnestus ka ellu viia. Kuid ta ametiaja algupoole ei olnud enamik otsuseid tema teha. Põhiliselt see oligi probleem, mida Putin 2003. aastal lahendada püüdis. Sellepärast läks ta avalikult konflikti Vološiniga.[1] Hodorkovski juhtumit kasutas ta ettekäändena. Aga tegelikult ma ei usu, et Jukos talle sel ajal väga tähtis oli. Tähtsaimaks küsimuseks olid suhted Kremli meeskonnaga. See oli võimalus vabaneda Perekonna eestkoste alt. See oli talle tähtis, aga nii, et ta ei läheks avalikku vastuollu Jeltsiniga. Jeltsiniga ei tahtnud ta kunagi otsesesse konflikti sattuda. Sellepärast ei puutunud ta Jeltsiniga lähedastes suhetes olnud inimesi, näiteks oligarh Oleg Deripaskat. Hodorkovski aga polnud kunagi Jeltsinile lähedal seisnud.
Vološin ja tema meeskond ei saanud järele anda, ja lahkheli hakkas süvenema. Putin kompromissile ei läinud, ehkki alguses paistis see võimalik. Ja siis hakkas tema ümber esile kerkima uus võim, ja tema asus seda koondama. See oli põhjus, miks 2004. aasta valimised olid ühtaegu nii lõpliku triumfi väljendus kui ka uut tüüpi võimu – stabiilse ja stabiilsust tagada suutva võimu nõudlemine. Asi ei olnud poliitilise režiimi stabiilsuses – ma ei usu, et Putin sellistes kategooriates mõtleb. Asi oli stabiilsuses kui sotsiaalses konstruktsioonis, kui ühiskonna organiseerimise viisis.
Kas Putin tahtis Hodorkovskiga kokkuleppele jõuda?
Ma arvan, et pärast Jukosega sõdimise algust 2003. aasta suvel ja enne Hodorkovski vahistamist oktoobris oli aeg, mil nad püüdsid kokkuleppele jõuda. Aga niipalju kui ma tean, ei olnud Mihhail sel hetkel enam kokkuleppest huvitatud. Ta tahtis midagi muud, ja kes teab, mis see täpselt olla võis? Sellepärast hakkasid ringlema igasugu hirmsad mõtted: mõnedele viirastus mingi deemonlik Rotschildi-figuur, käis igasugu kuulujutte seoses Vene Föderatsiooni tuumavarudega. Ei olnud selge, mida ta taotleb. Hodorkovski tuhises ringi ja rääkis pausi pidamata, ütles aeg-ajalt midagi teravat, aga ei teinud tegelikult midagi.
Ta tegi kõik valesti. Selle aja sees oleks ta pidanud kas jõudma kokkuleppele või lahkuma maalt või mingi selge seisukoha võtma, aga ta ei asunud õieti mingile positsioonile. Alles hiljem töötas ta välja mingi poliitilise positsiooni, aga selle aja peale tundus, et ta tahab saada võrdseks Putiniga ja on selleks alustanud nähtamatute armeede värbamist. Ta vedas tõesti alt neid, kes tema heaks töötasid. Need olid inimesed, kes olid varem töötanud Jukoses, ja nad jäid suurde hätta.
Faktiks jääb, et kokkuleppele Jukosega ei jõutud. Me ei saa iial teada, kas Putin seda tahtis või ei; niisugused asjad on poliitikas äraarvamatud. Ma ei usu, et ta mingit traagilist lõppu eeldas. Lõppude lõpuks on ta päris ettevaatlik isik ja ta poleks siis kuulutanud, et Jukosega ei juhtu midagi, et firma säilib, ei oleks öelnud ka kõiki neid muid asju, mis kuus kuud hiljem tühjadeks sõnadeks osutusid. Sellegipoolest jõudsid lõpuks kõik kokkuleppele, kõik peale ühe, kes kõigist kokkulepetest välja jäi. Ja Vološini kontor asub nüüd samas majas kus Putini oma.
Me oleme rääkinud alternatiivide puudumisest Gorbatšovile, Jeltsinile ja Putinile. Kas me 2012. aasta valimiste eelõhtul võime näha “puuduvate alternatiivide” poliitika lõppu? Või on võimalik aega peatada ja status quo’d säilitada?
Ma usun, et ei Medvedev ega Putin ei arva, et praegune olukord saaks kesta veel ühe ametiaja. Nende olukorrahinnang on erinev, aga kumbki ei usu, et see tandem saaks jätkata. Ehkki mõnedele inimestele nende lähikonnas see meeldiks. Neile meeldiks selle tandemi püsimine sellepärast, et mängureeglid on selged. Tõsi küll, see pole kuigi mugav, kaht telefoni on vaja, aga sellega võib harjuda. Ent Putin ei saa lihtsalt niisama oma vanasse ametisse tagasi pöörduda. Ta otsib oma comeback’iks mingit uut ideed.
Aga miks ta ei saa lihtsalt niisama tagasi tulla?
Et olla kelle järeltulija? Kandidaadi, kelle ta ise oli ette pannud? Siis tuleks ju välja nii, et too oli hädavares. Ja tema peaks veetma kogu oma järgmise ametiaja selgitades, kuidas ta küll sellise vea võis teha. See ei ole tema loomuses, selline mõtteviis ei sobi talle. Ta vajab mingit omaenese ootamatut tugevat käiku, mingit uut käiku läbi ootamatute uste. Ja samal ajal on Medvedev marus, et mitte miski sellest, mis Putin on loonud, ei toimi. Tema laual on nupud, ta võib üht või teist neist vajutada, aga juhtmekesi nende all ei ole. Teiselt poolt saab ta aru, et ei või oma presidentuuri nende valimistega lõpetada. Erinevalt Putinist on temal oma kontseptsioon riigist olemas. Ta peab selle ellu viima. Aga lahkhelisid Putiniga ta endale lubada ei saa. See on väga keeruline. Lõppude lõpuks on asi sõpruse eetikas. Sõbrad ei tohi üksteist reeta. Jeltsinile poleks see muidugi mingi takistus olnud. Tema tee oli vanade sõpradega sillutatud, tal õieti polnudki sõpra, keda ta poleks tõepoolest vastikult alt vedanud.
Nii et sellest tandemist asja ei saa. Medvedev ei taha veel neli aastat samas vaimus jätkata. Ka Putin ei taha seda. Aga asi oleks veelgi kummalisem, kui nüüd tema saaks presidendiks ja Medvedev peaministriks. See oleks juba sürrealistlik. Ja Putingi saab aru, et maailmas on olemas oma mainstream, mida tuleb järgida. Liiga ekstsentriline ei tohi ka olla.
Praegu on vaja midagi 1990. aastate lõpu “stabiilsuse-idee” taolist. Tol ajal ihkas suurem osa rahvast tugevat võimu ja stabiilsust. Nüüdseks on meeleolud muutunud. See osa ühiskonnast, mis on viimaste kümnendite jooksul esile kerkinud – need, keda meil keskklassiks nimetatakse – ei ole kuigi optimistlik. Nad on kogu aeg ärritunud, nad tunduvad ebakindlad. Mina arvan, et see rohkem näib nii kui tegelikult on, aga igatahes neile meeldib rääkida ja nad on lakkamatult ametis võimu kirumisega. Ka sotsiaalvõrgustikud on surunud peale uue võimust kõnelemise stiili. Vene internet on võtnud omaks äärmiselt negatiivset laadi diskursuse. Ega sind seal ei kuuldagi, kui oled positiivselt meelestatud.
Internet on radikaalide meedium: see kajastabki valdavalt polariseerunud positsioone.
Jah, virtuaalset polariseerumist tuleb eristada tõelisest. Aga tegelik probleem on selles, et võimud võivad rõõmu tunda väga tugeva passiivse toetuse üle, nagu kinnitavad valimised, ent seda toetust on võimatu aktiivseks muuta. See lihtsalt ei omanda poliitilise mobilisatsiooni vormi; see ei ole valmis mingi idee või programmi ümber koalitsiooni moodustama. Keegi ei tea, mida ses osas ette võtta. Ainus, mida teha saab, on palavikuliselt oma reitinguid kontrollida. Aga isegi kui reitingud on head, jääb hirm ikkagi alles, sest kelle poole sa ka ei pöörduks, vastust ei tule. Nii juhtus Medvedevi ja tema moderniseerumisideega. Arvatavasti oli talle uudne ja ebameeldiv kogemus see, et isegi need, kes peaksid olema moderniseerumisest huvitatud – äriringkonnad –, õieti ei reageerinudki. Need, kes kardavad Putinit, ei reageerinud samuti. Või äkki nad ei kardagi teda tegelikult? Sellepärast ei olegi selge, mida selles olukorras teha.
See on probleem, mida ei saa kirjeldada poliitika muutmise terminites: et vahetame üht liiki poliitika teise vastu. Võib-olla saaks seda kirjeldada režiimivahetusena. Vene diskursuses kirjeldatakse režiimivahetust kui perestroikat: lülitame kõik süsteemi mõjutamise vahendid välja ja vaatame, mis juhtub. See on hirmuäratav, tõesti hirmuäratav, kõigile. Ja pärast seda, mida me Maneeži väljakul näha saime,[2] on ka liberaalid hirmul.
Sellepärast ütleksin ma, et me pole veel kunagi valimistele nii ligidale jõudnud, ilma et meil oleks lahendust. Parlamendivalimiste kampaania peab ametlikult algama juba kuue kuu pärast. 2012 kõlab nagu mingi maailmalõpp. Moskvas räägivad kõik maiade kalendrist – 2012 on maailma lõpp. 2012. aastal hakkab maa värisema, taevas kõuest kõmisema, ja taevast langeb alla hiiglasuur kivi uue kalendriga. Kostab hääl: aitäh, et kasutate meie kalendrit. Ma tahan öelda, et see tuleb peaaegu nagu maailma lõpp, aga stsenaarium kõlab nagu tautoloogia. Ent üldiselt on propagandast sõltumata süvenemas tunne, et kõige tõenäolisemalt kandideerib Medvedev veel üheks ametiajaks presidendina ja Putin püüab sel ajal välja mõtelda, millist rolli pärast valimisi mängida. Aga välja võib ta mõelda põhimõtteliselt mida iganes.
Ivan Krastev, Gleb Pavlovsky, Tatiana Zhurzhenko, The politics of no alternatives or How power works in Russia. An interview with Gleb Pavlovsky. Tlk Julia Sherwood. http://www.eurozine.com/articles/2011-06-09-pavlovsky-en.html. Intervjuu on tehtud ajakirjale Transit ja on saksa keeles ilmumas selle sügisnumbris (nr 41). Siinses tõlkes on kohati lähtutud ka vestluse algsest venekeelsest üleskirjutusest.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
IVAN KRASTEVILT on Vikerkaares varem ilmunud “Venemaa contra Euroopa: suveräänsussõjad” (2007, nr 12), “Venemaa ja Georgia sõda: suurvõimu lõks” (2008, nr 9); TATJANA ŽURŽENKOLT “Mälu geopoliitika” (2008, nr 4/5).
[1] Aleksandr Vološin oli Jeltsini meeskonna liige, hiljem ka Putini administratsiooni juht; astus ametist tagasi pärast Hodorkovski arreteerimist 2003. aasta oktoobris.
[2] Mõeldud on 2010. aasta detsembris Moskvas toimunud massirahutusi ja sellega seotud etnilise vägivalla lainet.
[1] Valentin Jumašev – presidendi personaliülem ja endine ajakirjanik.
[2] Loosung “Jah-Jah-Ei-Jah” kajastas “õiget” – see tähendab Jeltsinit tema konfliktis parlamendiga toetavat – vastust referendumi neljale küsimusele.
