Luule

***
kõik asjad mis vanasti olid
loomulik nuhtlus
on nüüd
ebaloomulik õnnistus
kärbsed
(veel on putukaid!)
külm ja lumerohke talv
lapsed
Y-kromosoom
üksindus
literaatide seltskonna
puudumine
see et elu
on nii lühike
võsa ja muda
(oo see jumalik
kõdupadrik!)
ja et igavikku
ei ole

***
küll aeg näitab
öeldakse
aga mida aeg
iial näidanud on?
pikki nõtkeid kirsspunaste
küüntega sõrmustatud sõrmi
töntse rasvast nõrguvaid
lühikesi sõrmi
väikesi tühja krabavaid
lapsesõrmi
rusikasse pigistatud
suuri mehesõrmi
ja lõpuks üht
igapidi täiesti
keskmist sõrme
seda on aeg küll näidanud
ma ei usu aega
võttis aega mis ta võttis
aga enam ei usu

***
macron oli
õnnistatud inimeste seas
kuulsad olid tema
vastupandamatud telefonikõned
mida jäid kuulama
isegi linnud ja loomad
juhtus nii et ta võttis
oma südameasjaks tuua putin
välja allilmast
nii helistaski ta hadesele
ja sai tänu oma imelisele
jutukeerutamisoskusele loa
päästa putini nägu
aga viimsel hetkel
kaotas macron usu
ja pöördus allilma uksel ümber
silmates vaid korraks
midagi mis õudsel moel
meenutas inimnägu
igaveseks vajumas varjudesse
telefon kukkus
macroni käest
ja ta läks kaeveldes
tagasi euroopasse
kus metsikud kollavestid
ta peagi lõhki kiskusid

***
hing kooritakse maha
jääb ainult liha
õrn puhas maitsev
ja tark
jeanned’arc-tark
tuleriittark
elutark
ihatark
hing nülitakse maha
ja liha pääseb välja
kõndima ja hingama
ja tahtma, tahtma!

***
ukraina ei ole venemaa
eesti ei ole venemaa
valgevene ei ole venemaa
kaukaasia ei ole venemaa
marimaa ei ole venemaa
komimaa ei ole venemaa
tatarstan ei ole venemaa
sahha ei ole venemaa
kalmõkkia ei ole venemaa
karjala ei ole venemaa
venemaa ise
ei ole venemaa
vähemasti
ei peaks tahtma
olla

***
valisin poole
valisin raevukalt poole
poolt valitaksegi raevukalt
tervikut
leebelt
tervikut ei valitagi
sest pole millegi vahel valida
tervik on paratamatu
ja vaba
pool on valitav
ja mittevaba
tervikut valida
saab ainult poolenisti
aga poole paratamatus
on ka ometi
tervenisti
ära kahetse
midagi

***
ma ei ole kunagi kurb
ütles väike my
ma olen kas rõõmus
või vihane
ja tõesti
taome selle kurbuse
rõõmsaks vihaks
ja anname valu
tagasi sellele
kes ta tõi
ja tegi
kremli kellad
löögu oma
viimast tundi

***
viimasel päeval tuleb kohtumõistmine
jah isegi kohut lõpuks mõistetakse
see on üle mõistuse
inimese jõud selleni ei küündi
aga jumalale ei ole miski võimatu
kõik meie kohtumõistmised
leiavad armu
kõik antakse andeks
võime võtta parukad peast
ja talaarid seljast
võime pillata selle väikese haamrikese
lõpuks higisest peost
see on üle mõistmise!
viimasel päeval
pannakse kohtumaja põlema
ja minnakse lauldes koju

***
teha veel üks kohv
kohv teispool kohve
ülikohv
kohv mida pole vaja
mõeldamatu kohv
kohv mis on liiast
liigkohv
jääkkohv
kohv väike k
iha kohvjekt
puhas kohvtsendents
post-kohv
lõpuaegade kohv
kohv to end all kohvs
kohverkohv ärasõidukohv
ärakeerukohv
pealekohv
kohv à venir
gelassenkohv
kofferance
mitte-kohv
ceci mille ma nüüd teen
n’est pas une kohv
ma ei tunne ta maitset
ma ei tunne ta lõhna
ma ei tunne ta mõju
aga ma kategooriliselt
imperatiivselt
pean ta tegema
ja jooma
ära lase seda tassi
must mööda minna
kuningas uba
mu must
saatus

August on otsakorral, rahvas puhkuselt naaseb,
mõnel pöidlad villis, mõned on päevitand,
rahataskus fotod, põues väike annus
joie de vivre’i, mis küll kontraband;
jaksu on kogutud aastaks, et jälle oodata ära
uus aasta, uus puhkus, uus luuslank ja tulevärk,
mälestuste peal päikeselaikude pitser
nagu tuhmuv liiliamärk.
Kassaaparaat ja kirjutusmasin kutsuvad sõrmi,
tööriistu seavad valmis töömehe peod
kaheksatunniseks päevaks, kuid lohutuseks õhtul
filmid või jalgpallikihlveod,
klatš, kallistused, hetked, mil näidata-nautida ennast,
kahtlusesilma peal unustuskorts,
suits siniselt tõuseb ja pruunikalt langeb
tühja õlleklaasi viskisorts.
Enamik on leppijad, rakmeisse sündind ja kasvand,
pikki plaane ei hau,
kuid sel, kes rakmetest keeldub, ja neil, keda ei rakendata,
mõlgub mõtteis teistmoodi Kuningriigi au,
kus see, mis praegu kirjas õhus või labastes loosungites
kriidi või tõrvaga krohvi või kipsi peal, leiab kord
inimkehades endale keha ja inimsüdametes
kõlab vastu uus seadus ja kord,
nii et oskusi enam ei lämmataks, energiat ei nurjaks
konkurents või petuskeem,
et ei ekspluateeriks ega ebatruult alluma sunniks
see täiesti untsus süsteem,
mis fantastilise hinna eest vähestele
unistuste elu sisse seab,
samas kui see üheksakümmend üheksa sajast, keda pidulauas pole,
nugadelt aegade rasva pesema peab.
Nüüd aga sosistab kiusaja: „Ka sinul endal
on orjapidaja mõttelaad;
hõlptulu madratsil lesiksid, et teenijad või huurid
poeksid su ees ja sind meelitaksid nad
sõrmenipsu või piitsaplaksu peale,
andes alandudes su enesehinnangule toe;
sinu siht pole vabade hingede toimiv maailm,
vaid créme de la créme, nišs ladvas, koht, mis soe.“
Ma möönan, et nii see suuresti ongi, sest harjumus arvama sunnib,
nagu ühe võit oleks kaotus teise jaoks,
ja et vabadus seisneb käsutamise võimus
ja selleks, et eliidile kallid väärtused ei kaoks,
peab eliit jääma väikseks. Nii raske on kujutleda,
maailma, kus paljudel on šansse, ilma et veaks
see vaimset elustandardit alla ja ei häviks
kõik see, millest intellektuaal hoolima peaks.
See hirm tuleb suruda maha. Pole põhjust karta,
et rahva kasvavast mõtte- ja elamisväest
mõtte- või elukunst kannataks, minnes jämedamaks
ega tooks tagasi rohkem, kui iial saab sinu käest.
Nüüd vajun magama, reaktsioonina võib-olla olen
unes gängster või šeik ja ei sugugi peen,
tapan tapmise lustist, teen maailmast omale sohva,
lahti riietan naisi, vaguraile liiga teen.
Neil fantaasiail muidugi on privaatsed juured,
jäägu psühhoanalüütiku leida see seos,
kuid viimne ravi ei tule ta minevikku lahkavaist sõrmist,
vaid on tegude tulevikus, nende tahtes, nende rusikas peos,
kes enesehaletsuse luksusest ütlevad lahti
ja riskivad liituda liikumisega, teadmata veel,
kas teeb see elu paremaks või halvemaks saja
või tuhande aasta pärast – olgu puhas vaid meel.
Pole meel meist kellelgi puhas, me motiivid on alati sassis,
me petame end ja rängimalt petab see vend,
kes pomiseb „Issand, ma pole vääriline“
ja keerab näoga seina poole end.
Paranegu ma sellest kombest, pilk vaadaku üles ja välja,
las jalad mu kaugele pilgule järele vantsida,
algul komberdamisi, siis kõndides teistega sammu,
et viimaks – kui aega ja õnne on – tantsida.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

“mina” defineerimisest

ma olen jõud mis kõikjal tõstab pead
ma olen must lipp ahvi käes
ma olen väsinud vihkamast
ma olen korduvalt öelnud, et EAS peab kõvasti muutuma

ma olen su ema günekoloog
ma olen huvitatud teie metsast
ma olen ju naine
ma olen seaduslik president

ma olen rase
ma olen noor
ma olen jüri üdi
ma olen siin juhuslikult

ma olen paks
ma olen alasti laval
ma olen väga kaugel
ma olen õnnelik et inimesed on nii ilusad ja head

ma olen näinud oma elus jumala kätt
ma olen nüüd tuletõrjuja
ma olen 24-aastane mees, süütu ja selle üle uhke
ma olen alati tahtnud baleriiniks saada

ma olen sinu j ja m ja k ja e
ma olen moraalne värdjas
ma olen apple mac arvuti kasutaja
ma olen lihtsalt suure kondiga

ma olen iseenda naine
ma olen abielus juhiga, kuid elan lastega
ma olen tundlik elektromagnetväljade suhtes
ma olen tagasi

***
Modellid minu unenäos
Kõnnivad mööda meelte kassiradu
Astuvad üle ajukurdude
Jalgu hoolikalt kõrgele tõstes
Tunnen tikk-kontsade kergust
Kaugelt kostva vaevukuuldava heli rütmis
Jalad paljad ja kehad udulooris
Vere puiestee koondub
Aga ükski neist ei komista
Ega kuku unenäost välja

Erajõe Peatus

Alguses oli sõna, lõpus oli punkt
See lause on tsiteetimiseks
Terviklik mõlk äärmiselt ebausutava seenekünka varjul

Aplaus trammi peatumisel kohustuslikuks
Taastatagu pontoonsild jalamaid
Valge nelk varese nokas
Õngest tunned kalameest

Autod mind ei liiguta
Öövahid valvavad tegelikult musta värvi
Iks miinus null võrdub seep miinus mull

Inimesed tule, masinad elektri ümber
Parasiit ja parasealt keskparandale
Klaver kolmehäälne koer kahejalgne

Bellamore multichannel
Maailmavaatelt olen limonaad
Küüslauk on idaeurooplase sidrun
Koik variseb, ei saa trukkida

Alak-Ahil baby
Jossif Boys
Ford pistong.

Maali pealkirjastamise projekt

Kawaii Noid
Hukkunud Olaf Nothing
Shanti
Välk lootoses
Uuel aastal hakkan trennis käima
Lollipop Love
Summer S0n
Nimeta XXiV
Gainax
Vöölase martüürium
Window Model
Soola Kasutusjuhend
Ma ei vaata porri, ma vaatan Hentaid
Toivo pani selga oma õe riided ja lasi aknasse suunatud politseikopteri kollasel prožektorivihul oma keha silitada. „Täiuslik,“ mõtles Toivo.
Unelen. Sinu Xanax
Varahommikune plahvatus
Värviline maal
Veenuse vabastamine
Mitmiktaju
Kamadeva Nova
Lolitaga voodis
Ich dich auch

Tegelased

REIN Anna poeg
VISTRI päiline
EEVI tüdruk
EINAR mees poe juures
ASTELPAJU (47) obsessiiv-kompulsiivne
TAGAPERE OTT naabertalu päiline
TRIIBIK rändkaupmees, kõneosav
VERHOVSIEVSKINSKI poola juut, venestatud
OOKER leidlaps, taaruva kõnnaku ja mannerguga
SEEN külakoolmeister, lõpetamata kõrg, vallaline. esimeses vaatuses ühe jalaga, ideeline kommunist, hilisem revolutsionäär; kannab võidunud tuunikat, esimeses vaatuses ka pastelt
MICHAEL välismaalane, akordioniga
HOSIANNA Eevi mees, taaruva kõnnakuga, endine meremees, räägib läbi nina
IMBI PARTS ülevedaja, triibulise päevavarjuga, kannab tunkesid
URVE-GERTRUD Imbi õde, suvitaja, kannab atlassist kostüümi ja kokutab
PENT (47) Imbi mees
VITALI lilleseadja, Penti koolivend, alati piibuga
KOBRAS, MARTTI semiootik, endine vegetaarlane
ASMER Imbi koolivend
PUNSU mäger
TUNDMATU ainult hääl

HAUAKAEVAJAD, MÖÖDAKÄIJAD, LAPSED, ODAMEHED

***
kirjanike liidu sünnipäevalogole
noh et Tuklast tänaseni
on kirjutet:
EKL 1922–2022
see pole mu süü et ma näen tolles
hauwakirja – kurjakuulutust
ega see ei tähenda muidugi
kirjanike liidu lõppu lihtsalt et
enne aastalõppu tuleb tuumasõda

kui need read ilmuvad
oleme me ikka veel elus

***
Tallinna tänavatel
ukraina naised ja vene mehed
vahepääl tunned nad ära – kuidagi
vaistlikult tunned – see eksind pilk silmas
see kaotsisolu ilmas
mõlemad oma pelguranda otsimas
koduteed:
ma mõtlen mis tunne on neil naistel – mis tunne
on neil märgata neid mehi – nemad
ju põgenesid vene meeste eest
ja vene mehed põgenesid omade eest
ja surma eest – sest vene masinavärk
ei hooli oma kahurilihast – massiga ja
elude raiskamisega on nad harjunud
oma võite võtma ja halastamatut
vennataputralli pidama
a mis tunne on noil naistel vaadata noid mehi
kelle rajad on siia toond ja kelle teine tee
oleks tappa vägistada ja surra Ukrainas
ma ei saa seda jubedat hirmsat kolekurba tunnet
õhust kätte ja sõnadesse aga ma adun
kuidas ta heljub (õigemini lasub) sääl inimeste –
ukraina naiste ja vene meeste kohal –
ka siin tillukeses – veel – turvalises Tallinnas
nagu üüratu kõikeneelav valutav tühjus

Sõjaaasta grafomaan

avastan et olen kõik vähegi ambivalentsed luuletused
oma viimastest failidest ära kustutanud
nood mis on perest või poliitikast või pervertidest
õnneks jõudsin mõne enne oma lemmiktoimetajale saata
kui jummel või saadan annab siis ilmub vähemasti midagi
ma pole hää luuletaja pole saatigi mingi noor geenius
ammu enam ega võib-olla poldki päriselt kunagi
lihtsalt tunnen sõnadel ja mõtetel tähenduste koormat
lasuvat – mingit põrgulikku vastutust mille vastu mul
lihtsal inimloomal pole suurt midagi teha kui vaid kõik
üles kirjutada – teha nägu et tõde on luule kuigi luule
on vahel ainult hunnik ilusaid riita laotud sõnu tulevasiks
päeviks kui asjad on halvad ja maailmas on kuradijahe
tead küll – kui asjad on halvad ja maailmas on kuradijahe

Alkoholijumalad

alkoholijumalad on meid julmalt kohtlema hakanud
ju on see elu jooksul kogunend võlg
või siis teadmine et me pole enam nii tänulikud
nii inspireeritud ja hardad ja veendunud teenrid:
alkoholistid – koolkonna esindajad – mitte alkohoolikud
sel suvel olen näind kaht täiskasvand meest
öös alasti mööda toapõrandaid roomavat-hulluvat-halavat
saamata aru kuis-kuhu nad teel
olen neid tõstma-tassima pidand ja kaema et nad
vaibale ei kuseks või kuratteabkuhu
iseenda ja maailma pääle
olen ise vähemalt korra laua all paberinoaga
deemoneid taga ajand
ja olen näind kuidas joomakiimas mees – venelasest DJ
püüab une päält võtta veinijumala uinutet võõrast naist
ja tahtnud teda säälsamas tollesama Dionysose väel
maha lüüa
alkoholijumalad on läind halastamatumaks ja julmemaks
harva helisevad nende kellad meile ilusat hommikupalvust
lõbusat ja naerusuist ja töist pohmelli
jäävad kaadrid õudusfilmidest: paljalt oma
pissi sees põlvili roomavad vanad mehed öös
kes ei saa enam aru – kes kus ja kas nad üldse on

Õppused (Morpheuse vald, sügis 2022)

võib juhtuda
et ühel hääl hetkel
me istume vastakuti
lauas ja rüüpame õlut
ja mulle ei tule enam
Su nimi meelde – muidugi
ma võib-olla olengi loll
aga see on hakanud juhtuma
viimastel aegadel:
mul kaovad korraga ära nimed
mida ma koguaeg tean või olen
teadnud: ja see on nagu niiiii-natuke
käeulatusest väljas
ja ma võin rääkida lõpmatult lugusid
ja siis leida end äkki tühjast
ilusast valgest kohast
kust midagi edasi ei läe
kuigi ma teadsin alati kõigi
nende lugude lõppe
ma pole kindel kasse on see
kuulus kuulsusetu läbipõlemine
või ongi mul mäendnegi ajuhalvatus
aga ühel või teisel juhul ma unustan
selle põneva seikluse mis meil
kunagi juhtus… või luhtus
ja mõnipäev tuleb see tagasi
ja ma tean kes ja miks sa oled
ja kuidas me tülli sattusime
või sõbraks saime
ja teisel päeval pole ärgates esimesena
meeles ka mu enese lapse
sündimise ime
ma arvasin ükshommik nohusena ärgates
et pean minema sõjaväeõppusele
venelasi tapma… mõtlesin kas relvad
tuli ise kaasa võtta mõtlesin et ma võin
surma saada (siis hakkas meelde tulema
et mul on ka lapsed kes võivad sest hoolida)
ma värisesin teki all tasakesi ja kujutasin ette
kuidas ma õppustel mingil kummalisel
helikopteri maandumisplatsiga katusel
vene noori tapan ja tundsin et ma võin ise
surma saada ja alles siis tasapisi
jõudis kohale et see oli uni see oli neetud uni
Morpheuse vald et ma tegelikult ei pea
kedagi tapma: aga kui juhtub nii
ega siis muud ka üle ei jää
ega siis muud ju ka üle ei jää
ma loodan: ma ärkan üles
aga kõigepäält loodan ma et
nemad ärkavad üles
ses muidu juhtub kõik muidugi
täpselt nagu mu verises unenäos
ja mul on kurb ja mul on kahju
aga ma ei tea enam mis hetkest
ma ei tohi end süüdi tunda
ma ei tea enam mis hetkest
ma ei tohi end süüdi tund

***
tigu tõusis ja käis
sest Jeesus ütles nõnda
tigu küsis: kulla Jeesus
kas tohib ma limpsin sind natuke

no muidugi vastas Jeesus ja heitis pikali
kõik teod tulid ta ihule maiustama
kus Jeesus norskas hakkasid ööbikud laulma
tema asemest saigi Ööbikuorg

väike roheline taim kerkis sita seest
ja harvester ütles: mina olen tee tõde
ja surm

me läheme maailma äärele rääkisid teod
seal ripub ju Jeesus jalgupidi üles poodud
juuksed langevad alla nagu mürisev kosk

***
ebaõigluse mätta otsas
kasvab väike lill ta pead silitab
kuri tuul aga lill paindub
õige õrnalt ah meri on nii ligidal

selles meres elavad kõik kes murdusid
tee ääres kes ei teadnud mida teha
kelle veri vabanes siis kui lumi sulas

seisan mätta varjus minu pea kohal
tuuheleb lill nagu tuhandeaastane mänd
üks okas kukub tungib noolena rinda

ma tänan sind mätas tänan sind ebaõiglus
et tegid mu sisse augu nüüd alles näen
oma südant üks imelik mullane pundar
sametlest poeb juurte vahele talvituma

***
mahajäetud aiad mahajäetud majad
mahajäetud naised mahajäetud lapsed
mahajäetud vanamehed mahajäetud
vihmaussid

ratas sõidab nahinal üle mahajäetud lehtede
vingerdades vihmausside vahel rong
kihutab mööda kihutab nii aeglaselt
et läbi akna võiks mõnda reisijat näha

kaks vanainimest paks poiss ilus tüdruk
asjaliku moega naine mõnusa näoga mutike

muidugi näeksin neid kui istuksin rongis
mida jumalanna sõrmega lükkab
viimase mere poole
see rong hõljub nagu nastik vetikate ja
rannakivide vahel

uudishimulik mahajäetud
rong

***
õun pakatab
õun pakatab suvisest päikesest
ja mustadest ussiaukudest
kui hammustan tüki pistab pea välja
rohekas õunauss helkiv nagu berüll

pea tingerdab siia-sinna
siis tõmbub küsimärgina konksu
ja ütleb: ma tunnen sind

see oled sina

aga miks aga millal tahaksin vastata
kui uss juba jätkab: sul pole midagi meeles
sa ei mäleta kas olid poiss või tüdruk
enne kui emaüska jõudsid sul pole värvi
ega õunapuu oksa

aga mina mäletan
neiud kuidas tulite randa et pühkida merd
ja leidsite adru pealt lohe kui kirju linnu
mina olen meremao saba

***
sõjamees tuli ja vaatas liblikaid
hei liblikad teiegi olete ju linnud
kui te niimoodi lindate
teie tiivad on nagu uimed te võtate minult
relvad ma olen nii üksinda

liblikad ei vastanud midagi
aga kalad vee all rääkisid nõnda: sina
oled sõjamees aga kus on su rahunaine
me pole uimased meil on teepõõsa silmad
meie uimed on tiivad me lindame nagu kivid
kui rahunaine metsa äärde jõudis
oli sõjamees juba surnud keegi ei osanud
öelda kust tuli see hirmutav luukambri lehk
sest sõjamees oli puhas kõveras puu all
nagu sündimata laps kes ema helinat kuulab

***
kaleidoskoopiline monogaamia
üks sõna on pikem kui teine aga kumb on ilusam
otsustage ise

siin madalal langenud lehtede vahel
on mul palju sõpru nad ütlevad talv on tulekul
talv tuleb ja jätab meile Kolumbuse kuunari
et purjetada Ameerikasse

aga mina ei taha Ameerikasse
ma ei taha vallutust ei taha vaprat uut ilma
kullaotsijaid ega kauboisid

ma tahan langenud lehtede vahel
üht surmasuudlust et surmasõlm hargneks lahti
ja avaneks lumi isegi kui ta ei sula
isegi kui selle lume all oled sina

vaatepunkt ei muutu pöördub ainult pilt
kaleidoskoopiline polügaamia

***
kodu on alati ilus
isegi kui ta saab pommiga pihta
pommiauk võib olla armas nagu needus

väike Krišna käis jõe ääres mängimas
tagasi tulles kitusid teised lapsed: Krišna
sõi muda meie ei söönud ausalt emme

emme vaatas lapse kurku ja nägi
tervet maailma nägi oma koduküla oma kodu
nägi end vaatamas väiksele lapsele kurku

droonid näevad kõike nad põrisevad mõnust
iga kodu on näha iga kodu on ilus
igast kodust võib saada pommiauk nagu kuristik

see kuristik on nii armas täis musta muda
mida väike Krišna jõe ääres himukalt sõi

***
sisalik tuli
kaevule ristik on valge
ega liiguta

pilved ujuvad puude vahelt läbi
ühest pilvest saab kaks kassid
tõstavad sabad püsti nagu lipud
hööritavad tagumikku ja kaovad heina sisse

minu ema sünnitab minu
mina sünnitan jälle oma ema

kas sa tunned seda jõudu seda värbamist
tuhandeaastast nekrutipõlve
vana hobuse unenäos tuleb soldat
tagasi koduõuele

unistama ja surema

***
ja siis ükspäev ärkasin üles
olin nüüdsest –
sõjaajaluuletaja
sõda ei käinud küll meie maal
aga see oli piisavalt lähedal
muide kas see polegi mitte nii et
kõik luuletajad on mingil hetkel oma elus
sõjaajaluuletajad
üks hetk algab sõda ühel maal
siis hakkavad kõik selle maa luuletajad sellest kirjutama
siis lõpeb sõda ära või inimesed väsivad
nii sõjast kui sõjaajaluulest
aga et inimkonnal on mingil põhjusel vaja
et sõjaluule kauge hüüd ei raugeks
hakkab juba varsti teisel pool maakera sõda
siis hakkavad sealsed kirjutajad sellest kirjutama
ja nii me annamegi sõjast luuletamise teatepulka
muudkui edasi ja see muide
ei tundugi mulle enam üldse nii imelik mõte
üldse tundub sõja ajal imelik pidada midagi imelikuks
näiteks lugesin ühe värske sõjaajaluuletaja teksti
milles ta kirjutas et mitte kunagi oma elus polnud
ta eales arvanud et hakkab kord
vibraatoriga käes maha lastud okupandist luuletama
okupant siis vibraatoriga mitte luuletaja
mis on iseenesest ju täitsa
õnnestunud kujund
eros ja surm
käivad ikka käsikäes
kuid kui maailm on niigi kole
miks peaks veel koledat luulet kirjutama eks
aga oskame me enam üldse elada
sõjata ja sõjaajaluuleta
kas progressi
industriaalrevolutsiooni
kuuenda liikide väljasuremislaine
looduse totaalse hävitamise järel
ei peagi tulema selle loogiline jätk –
tankiga võõrasse riiki vibraatori järele
sest kas juba remarque tolstoi hemingway ja trooja
helenagi ei teadnud – aegade algusest
aegade lõpuni sõda see on jaht kangelastele
ja dildodele
mis kõige hullem
me jäime seda uskuma
me jäime sõda uskuma
nagu mõni usub siiani
vaid ühte meesjumalat
halleluuja ja aamen

***
valgevene autor svetlana aleksijevitš
on öelnud raamatus
sõda ei ole naise nägu
et inimene on suurem kui sõda
ometigi ma istun oma kodus ekraani taga
juba mitmendat päeva vaheldumisi oksendan
ja zoomin sisse ja välja inimeste käsi
tolmuseid elutuid hingetuid käsi
ja ma ei ole enam sugugi kindel et
inimene on suurem kui sõda
sest kas ei ole inimene
ainus liik maailmas
kes peab sõdu
ja ma mõtlen et äkki me ei peakski olema suuremad kui sõjad
äkki me peaks olema väiksemad kui inimesed
ja ma otsustasin et ma räägin nüüdsest ainult oma kassiga
räägin nüüdsest ainult taimedega mu toas räägin ainult putukatega
mu rõdu all ja lilledega akna taga ma ei taha isegi enam
raamatutega rääkida
sest
ma ei taha
ja ma küsin plika sest see on mu kassi nimi
kuidas on nii et sina ei sõdi aga meie sõdime kogu aeg
kuidas on nii et kogu inimeste ajalugu on ainult üks vallutamine
tapmine vägistamine ja rüüstamine
ma räägin oma kassiga nagu pinocchio räägiks oma meistriga
palun plika tee mind ometi kord mitteinimeseks
ma ei taha olla inimene kes on väidetavalt suurem kui sõda
ma tahan olla väiksem kui inimene
sest miks tahaks keegi olla inimene
maailmas kus alguses oli mees
ja see mees ütles
sõda
veel hullem
kuidas olla inimene maailmas
kus üks mees pole isegi piisavalt mees et öelda välja et on – sõda
ma paitan oma kassi ja zoomin sisse käsi mis enam kunagi ei paita
ühtegi kassi ei hoia enam kunagi kallimal käest kinni käsi mis ei
näita enam kunagi fakki agressorist värdjatele
(ps! me elame eestis
nimetame palun asju õigete nimedega
sõda on sõda
genotsiid on genotsiid
„euroopa inimõigused ja väärtused“ ei tähenda mitte sittagi
vähemalt senikaua kuni „neid“ seal ei tapeta
ja putin. ON. MUNN)
ja siis panen oma kätega järjekordse kurva smaili
ühele teisele postitusele nendestsamadest kätest
mida ma juba teist päeva olen zoominud sisse ja välja
sest see on kõik mis ma suudan teha
ning plika ei vasta mulle ei ta on vait
ja mul tuleb meelde adorno kes ütles et
pärast auschwitzi on luuletamine barbaarne
pärast auschwitzi on luuletamine võimatu
ja siin ma olengi – barbar
inimene kes on väidetavalt suurem kui sõda
kes tahab olla väiksem kui inimene
ei taha enam üldse olla inimene
ei taha luuletada keset genotsiidi zoomitud surnud inimeste kätest
ja ma saan vist aru mida mõtles see kultuuriteoreetik
kui ma vaatan oma kassile otsa saan ma aru miks ta on vait

***
hannah arendt kuulas
eichmanni kohtuprotsessi
ja postuleeris siis: kurjus on banaalne
see tähendab kurjus leiab aset siis kui inimesed
kes kurja teevad ei mõtle sellele
mida nad teevad
nad lihtsalt teevad
nad täidavad kellegi käsku
sestap ei ole kurjus arendti jaoks midagi
müstilist irratsionaalset kurjus ei ole nii
seksikas kui me sisimas ehk sooviks
mõtlen sellele kui vaatan
okupantide grafitit
milles seisab rohkem retooriline
etteheide kui küsimus millele oodatakse
vastust a кто разрешил вам красиво жить
ja ma otsustasin elada sellele vastupidiselt
et surra tulevikus väärikamalt kui näiteks
see poiss võõral maal varastatud vibraator käes
elada nii et mu kurjus ei oleks kunagi näotu
et mu kurjusel oleks huuled
pressimas end alatasa vastu seda
mille poole ma muidu kunagi ei vaataks
mille poole mitte keegi kunagi ei vaata
et mu kurjusel oleks silmad
mida ma ei pigista kinni nähes kedagi
vähem või rohkem kannatamas
et mu kurjusel oleks nina
mis tõmbub tugevalt krimpsu
banaalse kurjuse peale
ja kui kunagi nagu eichmannilt
kui talt kohtus küsiti
miks ta tappis ja ta vastas et – kästi
küsitakse mult siis: miks sa EI tapnud?
vastan: ei tahtnud
keegi ei käse mind
sest mu kurjus pole banaalne
eriti kui sa vaatad mind nende
silmade huulte ja ninaga maailmas
kus sinust ja minust pole veel
tapjat saanud

Aga sina muudkui lobised, et Charaxos tuleb
täis lastitud laevaga. Seda teavad Zeus
ja teised jumalad, sinul pole vaja neist asjust
mõelda,

saada parem mind, käsuga palvetada
lakkamatult kuninganna Hera poole,
et Charaxos naaseks laevaga
puutumatult

ja leiaks meid eest tervena. Aga kõik
muu las jääb daimonite hooleks,
sest soodsad tuuled tulevad ühtäkki
pärast suuri torme,

ning neid, kellele Olympose kuningas
saadab appi kaitsevaimu, et ületada raskused,
neid saadab õnn ja
suur jõukus.

Ja kui Larichos kord tõesti tõstab püsti
pea ja temast saab mees, siis saaksime
meiegi vabaks sest ränkraskest
masendusest.

Vanakreeka keelest tõlkinud Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä 

Tõlke aluseks on editsioon: Dirk Obbink, The Newest Sappho: Text, Apparatus Criticus, and Translation. Rmt-s: The Newest Sappho: P. Sapph. Obbink and P. CG inv. 105, frs. 1–4. Studies in Archaic and Classical Greek Song. Kd 2. Toim. A. Bierl, A. Lardinois. Leiden; Boston: Brill, 2016, lk 13–33

1 Charaxos oli Sappho oletuslikest vendadest vanim ja vedas Lesbose veini Naukratisesse.

6 Kuninganna Hera: Herat ja Zeusi kirjeldatakse siin tiitlitega kuninganna ja kuningas (Zeus esineb Olympose kuningana 4. stroofis). Muidu pole Zeusi nimetamine „Olympose kuningaks“ väga levinud.^[1]

10 Aga kõik muu las jääb daimonite hooleks: järgnevad värsid räägivad ilma muutumisest daimonite või jumalate juhtimisel. See on antiigis levinud motiiv nii metafoorselt kui ka otseses tähenduses (vt nt Solon fr 13, 17–24). Samuti meenutavad need read Horatiuse I rmt 9. laulu, värsid 9–12: „Muu jätta hooleks võid jumalatele, / kes teinud vaikseks möllavad tuuled koos / veeväljal keeval, ei küpressid / õõtsu, ei iidvanad saareorjad“ (tlk M. Murdvee).

13 Olympose kuningas saadab appi kaitsevaimu: see tekstikoht on väljaandjates tekitanud raskusi arusaamisel. Üldiselt on kaks võimalust: kas mõista daimon’it siin katsevaimuna või inimese saatusena, ühel juhul saadab Zeus kaitsevaimu appi, teisel juhul aga pöörab ise inimese saatuse paremuse poole. Esimese variandi kahjuks räägib asjaolu, et originaali lause oleks sellisel kujul üsna kohmakas ja segane, teine variant nõuab aga tekstiparandust.

17 Larichos oli Sappho noorim vend, kelle kohta saame Athenaiose teosest „Pidusöögisofistid” (Deipnosophistae, 10. rmt, § 24) teada, et ta tegutses Mytilene prytaneion’is veinivalajana. Üldiselt kujutavad tekstid teda noore ja kaunina nagu Ganymedes. Samas kui ta ka päriselt oli prytaneion’is veinivalajaks, siis viitab see Sappho perekonna aristokraatlikule päritolule.

Sappho ilmselt autorina lähemat tutvustust ei vaja. Ta elas u 7. ja 6. sajandil eKr Lesbose saarel ning oli juba eluajal mitmel pool kreekakeelses maailmas tuntud oma soololaulude ehk monoodiate poolest. Väidetavalt reisis Sappho ka ise ringi, olles näiteks 600. aasta paiku eKr saadetud pagendusse Sitsiilias. Sappho looming on tihedalt seotud armastusega – ta avaldab armastust, väljendab igatsust, laulab pulmalaule ning ülistab Aphroditet. Armastus ja igatsus olid ilmselt teemad, mis liitsid kokku Sappho seltskonna ja publiku, antiikaegsetest kuulajatest ja lugejatest kuni tänapäevasteni välja.^[2]

Eluloolise traditsiooni poole pealt on Sappho kohta vähe teada. Ta sünnilinnaks Lesbosel võis olla Eresos, suurema osa elust elas ta aga Mytilenes.^[3] Sapphol võis olla tütar Kleis (ja võib-olla ka sama nime kandev ema). Tal oli traditsiooni järgi kolm venda: Erigyios (või Eurygyios või Eurygios), Larichos ja Charaxos.^[4] Sappho olla oma elu lõpetanud enesetapuga – olles õnnetult armunud Phaonisse, hüppas ta Leukase saarel Leukatese ehk nn Valgelt kaljult merre. Samas on kaheldud peaaegu kõigis Sappho meieni jõudnud eluloolistes seikades, võib-olla peale Lesbose saarel elamise. Nimelt on antiikaja biograafiatele omane, et nad kujundavad autori elu tema loomingu järgi.^[5] Ka lüüriline mina kipub eriti varasemal perioodil olema suuresti fiktiivne, see on mask, mille laulik endale ette paneb ja mis sõltub laulust.^[6] Nii sobib suurepäraselt Sappho kuvandiga enesetapp armastuse pärast, mis ei pruugi siiski tõsi olla (see motiiv esineb allikates alates 4. sajandist eKr). Samuti on kaheldud tema vendade olemasolus, kuna nad Sappho lauludes ei vanane.^[7] Sappho eluloolise traditsiooni juurde käib nimelt seik, et ta kaotas seitsmeaastaselt oma isa (Ovidius, Heroides, 61–62), mille tõttu oli vallalisena ühiskondlikult sõltuv oma vendadest. Olgu isa surm tõsi või ei, sobivad need detailid tema lüürilise persona’ga.

Selle fragmendi puhul on pead murtud selle üle, keda lüüriline mina siin teises isikus kõnetab. Tõenäoline on, et tegu võiks olla pereliikmega, sest ta saab käskida Sapphol minna palvetama ning lisaks näib, et temagi jaoks on kuidagi oluline, et Charaxos tervelt tagasi jõuaks ja Larichos kord meheks kasvaks (meie-vorm võib hõlmata ka adressaati). Võimalik, et kõnetatuks on vend Erigyios, sest Sappho isa on surnud, Sappho vallaline ja ka vend Larichos kodust ära.^[8]

Ilmselt on tegu ühega vähestest peaaegu terviklikult säilinud Sappho lauludest. Ühtlasi on see nn uus Sappho luuletus, mille Oxfordi professor Dirk Obbink Oxyrhynchosest leitud erakollektsiooni kuuluvalt papüüroselt (P. Sapph. Obbink) avastas ja 2014. aastal publitseeris.^[9]

N. N.

^[1] Vt Saffo, Poesie, frammenti e testimonianze. Toim. C. Neri, F. Cinti. Milano, 2020, lk 293.

^[2] On eri seisukohti, milline oli Sappho nn seltskond, see võis olla aristokraatlik ring, nagu hetaireia meestel, või Aphroditet austav thiasos, tütarlaste pansion või laulukoor, hea ülevaate erinevatest Sappho-kuvanditest leiab väljaandest: Saffo, Poesie, frammenti e testimonianze, lk XXXVI–XLIII.

^[3] Vt Greek Lyric I: Sappho, Alcaeus. Toim. ja tlk D. A. Campbell. Cambridge (MA); London, 1990, lk xi.

^[4] Sappho eluloo ja eriti ta vendade kohta vt: A. Lardinois, Sappho’s Brothers Song and the Fictionality of Early Greek Lyric Poetry. Rmt-s: The Newest Sappho, lk 169–173.

^[5] Vt B. Graziosi, Il rapporto tra autore ed opera nella tradizione biografica greca. Rmt-s: L’autore e l’opera: Attribuzioni, appropriazioni, apocrifi nella Grecia antica. Toim. F. Roscalla. Pisa, 2006, lk 155–174.

^[6] Vt L. Kurke, Kummaline „laulukultuur“: arhailine kreeka luule. Tlk K. Unt. Rmt-s: Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas: uus vaatenurk. Koost. O. Taplin. Tartu, 2019, lk 76.

^[7] A. Lardinois, Sappho’s Brothers Song…, lk 185.

^[8] S. Caciagli, Sappho Fragment 17: Wishing Charaxos a Safe Trip? Rmt-s: The Newest Sappho, lk 435.

^[9] Vt  D. Obbink, Two New Poems by Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 189, 2014, lk 32–49.

Persephone, suure Zeusi laps, tule, õnnis,
ainsana sündinu, võta vastu rõõmsalt antud ohvrid,
Plutoni auväärne naine, hoolas ja eluandev,
Sina hoiad Hadese väravaid maa sügavas põues,
kaunite juustega Praxidike, Deo oma puhas võrse,
eumeniidide ema, allmaa valitsejanna,
tüdruk, kelle kord Zeus salajases ühenduses soetas,
Eubouleúse valjult möirgava paljumuutuva ema,
aastaaegade mängukaaslane, valgustkandev ja hiilgav,
kõrgeauline, Sina suudad kõike, viljadest pakatav tüdruk,
särav, sarvedekandja, ainult Sind igatsevad surelikud,
kevadel tunned Sa rõõmu aasade leebetest tuultest
ja näitad oma püha palet võrsetes ja haljas viljas,
sügise tulles sai Sinust mõrsja röövija sängis,
ainult Sina oled elu ja surm vaevades inimestele,
Persephone, toidad ju kõiki alati ja tapad kõik.
Kuula, õnnis jumalanna, ja saada maast üles viljad,
Sina, kes sa õitsed rahus ja tervise õrnades kätes
ja ilusas elus, mis juhatab vana ea õrnalt
Sinu valdusse, valitsejanna, ja vägeva Plutoni maile.

Vanakreeka keelest tõlkinud Elo-Mall Toomet

Tõlke aluseks on väljaanne: Orphei hymni. Toim. Wilhelm Quandt. Berliin: Weidmann, 1955. Kommentaaride ja tõlgendusvõimaluste osas olen saanud palju abi ja inspiratsiooni ka Gabriella Ricciardelli editsioonist: Inni orfici. Toim. G. Ricciardelli. Milano, 2000, ning Apostolos Athanassakise 1977. ning 2013. aastal välja antud ingliskeelsetest tõlgetest: A. N. Athanassakis, Orphic Hymns: Text, Translation, and Notes. Atlanta 1977, 2013.

2 Ainsana sündinu – Persephone oli Zeusi ja Demeteri ainus ühine järeltulija.

5 Praxidike tähendab „õiguse täideviijat“ ning seda võiks seostada nii Persephone rolliga allilma kuningannana kui ka tema järgmises reas mainitavate kättemaksujumalannadest lastega. Deo – Persephone ema Demeteri lühendatud nimekuju.

6 Eumeniidid ehk „heasoovlikud jumalannad“ on eufemism kättemaksujumalannade erinnüste kohta, kes vähemalt Aischylose tragöödias „Eumeniidid“ endale selle nime said ning keda Ateena areopaagil ka heasoovlikena austati.

8 Eubouleus ehk „heanõuline“ on siin jumal Dionysose epiteet, keda orfilises mütoloogias üldiselt peeti Persephone ja Zeusi lapseks.

9 Aastaajad ehk Hoorid olid ilu ja graatsiat kehastavad jumalikud tütarlapsed, kes sageli kuulusid Aphrodite, aga ka neitsilike jumalannade kaaskonda.

11 Sarvedekandja – sarved võivad viidata seostele kuuga, nii on ka kuujumalannat Selenet kujutatud talle pühendatud orfilises hümnis sarvilisena.

ORFILISTEKS HÜMNIDEKS kutsutakse tänapäeval üldiselt üht kindlat tekstide rühma (kokku 87 heksameetrilise värsimõõduga hümni), mis sattus lääneeurooplaste tähelepanu alla pärast antiikaega uuesti 15. sajandi esimesel poolel, mil mitmed käsikirjad teiste kõrval ka nende hümnidega Bütsantsist Itaaliasse jõudsid. Orfiliste hümnide loomise aega ja kohta ei ole võimalik kindlalt paika panna, kuid üldiselt peavad uurijad kõige tõenäolisemaks Pergamoni linna Väike-Aasias ning 3. sajandit pKr. Tegu oli ilmselt rituaalselt lauldes ette kantud tekstidega, mida võis seal oma kultuses kasutada rühm dionüüslikesse-orfilistesse müsteeriumidesse initsieerituid. Neile hümnidele on omane eriline poeetiline võlu, mis tõuseb esile jumalate eri nimede või epiteetide loendamise kaudu, näiliselt lühikeses vormis on edasi antud palju – kauneid kujundeid, mütoloogilisi lugusid, palveid ja lootusi.

Antiikaja allikates leiab vähemalt alates klassikalisest perioodist viiteid orfikutele ning ka Orpheuse luuletustele ja hümnidele, kuid tõenäoliselt ei ole varasemate mainimiste puhul tegu konkreetselt kõnealuse hümnikogu, vaid laiema, ilmselt veelgi varasemate juurtega ja ka suuliselt levinud poeetilise traditsiooniga, mis seostas end müütilise luuletaja Orpheusega. Tänapäeval on Orpheus küllap kõige enam tuntud müüdi kaudu, kus ta oma varalahkunud naist Eurydiket Hadese vallast tagasi tooma läheb ning pillimängu ja lauluga allilma kuningannat ennastki võlub, kuid Eurydike siiski lõpuks kaotab. Allilma temaatikaga oli tugevalt seotud ka orfiline religioosne traditsioon, mida  tuleks näha mitmekülgse ja muutuva nähtusena Vana-Kreeka religioonis, kuid mille puhul on siiski võimalik eristada mõningaid keskseid ja ühtseid jooni. Eriti oluline jumal oli orfikute jaoks Dionysos (nende mütoloogias Persephone poeg), kelle titaanid lõhki rebides tapsid ja ära sõid. Zeus omakorda hävitas välguga titaanid. Selle loo juures on nähtud ka kristliku pärispatu käsitlusega sarnaseid jooni – inimesed pärinevad nimelt nende titaanide tuhast ja nii on meis kõigis nii maine ja madal, titaanidelt saadu, kui ka igavene, dionüüslik alge. Orfikute jaoks oli oluline just surmajärgsus ning salajastesse müsteeriumidesse pühitsetutel oli lootust paremaks eluks teises ilmas, kus tulijaid ootas orfilises traditsioonis samuti väga tähtis jumalanna, Persephone, kellele on pühendatud siin tõlgitud hümn.

Tõlkimisel oli eesmärgiks teksti edasi anda võimalikult lihtsas ning loomuliku rütmiga eesti keeles, nii et see võiks ka siin ja praegu mõjuda siira palvena. Mõeldud on sealjuures just hümni mõjule kirjaliku tekstina, millisena ta meieni tänapäeval ennekõike jõuab. Sellest valikust tulenevalt olen vältinud originaali värsimõõdu järgimist, algteksti sisuline tähendus on aga edasi antud ridade algse jaotuse järgi. Samuti olen püüdnud võimalikult täpselt järgida epiteetide tähendusvälja, eesti keele omapärade tõttu siiski mõningaid kompromisse tehes.

E.-M. T.

Valge vares ja must lammas

Valge vares nägi musta lammast,
ütles: „Küll sa oled ilus must!“
Lammas vastas: „Oh sind, naljahammast,
mõtlesin blondeerida end just!“

„Eh, ja mina ostsin musta värvi,“
ohkas vares, „tahtsin musti sulgi!“
Lammas ütles: „Läksin karjas närvi,
tahtsin, et vill oleks valge mulgi.“

Vares ütles: „Ärme parem jama,
tüütu võõbata on oma keha!“
Nõusse jäi ka lammas: „Arvan sama,
koos saab lahedamaid asju teha!“

Rula

Lumi, kiiremini sula!
Ma sain sünnipäevaks rula.
Tahan kohe sõitma minna,
sõita profilt läbi linna,
või siis algul läbi hoovi,
natuke vist teen veel proovi,
toas ma juba kukkusin,
peaaegu et hukkusin,
katki läks mu küünarnukk,
kallis portselanist nukk,
ja et käna oli julm,
katki läks ka vasak kulm.
Plaastrit peale ma ei pane,
välja näen kui kangelane!
Lumi, kiiremini sula!
Nurgas juba ulub rula.

Koid

Lae all lendab mitu koid:
kus on nende lastehoid?
Muidugi su villasallis,
see on koidele nii kallis!
Koide kohvik on su kampsun,
oi, kui magus iga amps on!

Kuradi sai

„Kurat!“ ütles väike Siim,
kui tal loksus maha piim.
Ja kus sellest tõusis kisa!
„Nii ei räägi!“ kärkis isa.
Noogutas ka vanaema,
kukkus pikalt manitsema:
„Vaat kui kurat tuleb siia,
tahab sind veel kaasa viia!“
Teatas Siim: „Noh, ma ei karda,
ajan kähku asjad korda,
annan kuradile saia!“
Ja kes hüppas üle aia?
Hirmus sarviline päss,
kollasilmne karvanäss.
Poisu tegi talle pai,
ütles: „Vaata, siin on sai!“
Nurru lõi nüüd vanatühi,
kõht tal oli tõesti tühi.
Kurat saia ära sõi,
kohvikannu tühjaks jõi.
Sirutas siis korraks sõrgu,
ütles: „Tšau, ma lähen põrgu!“

Nuhi sünnipäev

Millal on see tähtis puhk,
kui peab sünnipäeva nuhk?
Nuhk on väga tähtis isik,
nähtamatu nagu pisik.

Õigupoolest me ei tea,
on ta blond või kiilaspea,
mis on tema emakeel,
mis tal taskus peitub veel!

Kuid on sünnipäev ka nuhil
nagu arstil, trammijuhil,
vanaisal, tädi Marjul,
ehkki nuhk end hoiab varjul.

Tema eest siis torti söögem,
morsiklaase kokku löögem!
Ehk on täna tähtis puhk,
kui peab sünnipäeva nuhk?

Puupeade laul

Me reipalt kinnitame,
et maakera on lame
ja kuu peal kasvab juust!
Me sööme kasetohtu,
ei võta arstirohtu;
kui laulame umbluust,
meil kulda kukub suust,
sest pead on meil ju puust!

Viha

Viha tuli meie linna
nagu mõni viirus,
me ei jõudnud peitu minna:
tal on megakiirus!

Maruvihaseks sai ema,
kihvad tulid suhu.
Isa kukkus märatsema,
vennalt sain ma muhu,

virutasin vastu talle,
hambadki lõin kätte,
jänku pures mütse-salle,
hamster käterätte.

Valjult möirgas vanaisa
ja lõi akna katki,
väljast kostis sõjakisa,
nutuhalinatki.

Autod sõitsid raevus kraavi,
rammisid ka trammi,
kuulipildujaga traavi
laskis naabrimammi.

Ümber lükati ka busse,
pillutati pomme,
supi sisse pandi usse,
müüdi mürgikomme!

Linnast maale levis viha:
nähti lehmi-lambaid
urisemas, söömas liha,
välgutamas hambaid.

Siis kui oli igaühest
saamas tige lohe,
lugesime ajalehest:
abi tuleb kohe!

Viha vastu head vaktsiini
lennukid nüüd tõidki,
magusat kui mandariini –
inimesed sõidki!

Uni tuli lainena;
kõik nägid unes, et on head,
ärkasid siis kainena,
jõid kohvi, vangutasid pead.

„Andke andeks!“ üteldi
ja asjad aeti jutti,
rõõmsalt jälle käteldi
ja oldi kaelakuti.

Viha pärast oli häbi
minul samamoodi.
Loodame: see sai nüüd läbi
ega lähe moodi.