Luule

kui üks poisike meelitatakse restorani
saepuru sööma, kinkides talle jupphaaval
kogu tähesõdade tegelaskonna;

kui üks nelja-aastane tüdruk ukerdab
missivõistluste laval, uhke selle üle,
kui seksikaks on ta ema ta tuuninud;

kui ühele teisele poisikesele pistetakse
tänavanurgal pihku ilus värviline õhupall,
mille peale on kirjutatud partei nimi;

kui ühele teisele poisile seotakse kaela
rätik ja õpetatakse, kuidas tõsta
kätt tervituseks otsekui sõjaväes;

kui üks teine plika tõstetakse,
lipp pihus, paraadi järel autokasti ning
tehakse temast kodualbumi jaoks pilt;

kui ühe seitsmeaastase plika seest aetakse
välja kurjad vaimud ja ta tõstab silmad
kogudusesaali lae poole ja nutab meeletust õnnest;

kui ühele teisele plikale pannakse
pidupäeval rinda ordenilindike,
et ta sõdiks edasi juba võidetud sõda;

kui ühed teised plikad kirjutavad
pommide peale sõnumeid neile,
kellele need pärast pähe visatakse;

kui üks teine poisike rõivastatakse
piduliku päevapildi jaoks
enesetapuründaja kostüümi

– tähendab, kellelegi on seda kõike väga vaja.

Tähendab – on väga vaja, et
igal õhtul katuste kohal
süttiks kas või
üksainus
täht

Alienatsioon

kas te magaksite reformierakondlasega?
jah – ei – võib-olla
mis küsimus see isegi on
muidugi korjas ta ka ühe sellise
ööklubist üles, viis pärast autoga koju,
tema ju jõi ainult tomatimahla,
klaasrõduga uude korterisse mustakal,
guugel ütles, et kelle ta koju viis,
oli hiljuti ühe väiksema linna
reformierakonna aktivist
noh, liikus ja hingas ja tundis
põhja-itaaliat
oli seal suusatanud
isegi brauliot oli joonud
ahastus võib tappa ja üksindus
muidugi mitte metafoorselt, vaid keemiliselt
mida tähendab “ehmatav vaimusugulus”?
pista see endale perse, sa kuradi muna
mida tähendab solidaarsuse punane lipp
kui sa mu kõnele vastad
teiste kuuldes nagu surnu põis
mis häält see ka ei teeks
jah vahel ta mõtleb
et lähedus see oleks vägev imperatiiv
üksikul saarel, kus peale tema
oleks vaid üks ellujäänu
ei mingit põgenemist, pigem võitlus
ja siis veel see kujutlus
kuidas mõne muu tähesüsteemi planeedil
pärast pikka elutut ekslemist võõras valguses
näeks ta sisalikku
mis sest et kõigusoojane
ikkagi liikuvate silmade ja suuga
sellele kohtumisele mõeldes
tulevad pisarad silma

Maša mees

tundsite talle kaasa,
olite kindlad, just mina
mürgitasin ta elu.
aga mõelge, mis elu
mul oli pühaku kõrval.
magasin ta sõbrannadega.
ta ei võtnud neid kuulda.
mängisin raha maha,
ta keetis nõgestest maitsvat suppi.
karjusin ta peale,
ta vaatas mind ikooni silmadega.
mida kõike ei teinud ma selleks, et
ta vaataks mind
kui ihatud meest.
et prõmmiks uksega,
et virutaks kastruli mu pihta.
et ei pööraks mulle
põlastavalt selga
meie külmas voodis.
kalli graniidi all ootan.
ta nimi on juba raiutud minu oma kõrvale –
aja küsimus.
armastasin vaid teda.

kaks minevikust. Marika ja Marek

sõrmused vahetasime ja tõotused.
nüüdsest peale koos.

– iial ei näinud ta mind kitlis ja juukserullidega
– tal polnud eales põhjust noomida mind sõpradega joodud õlle pärast

miks viiakse pulmapäeval lilli
Tundmatu Sõduri mälestussamba juurde?

suudlesime lintidega ehitud
Volga tagaistmel.

meie jaoks jäi ta nimetuks. sõdur,
kes uinus vastusõitva Kamazi roolis.

***

kui
ma oleks
sõna

siis
oleksin

kohalikus
tähestikus

tundmatu

täht

talle järgnevate
tärnikestega

varjates

poliitiliselt
korrektselt

oma sisemist
roppust

ja nii ma laveerikski
poliitiliselt
korrektsete
ja eriti roppude
vahel

kummalegi
jala peale astumata

mõlemaid
siiski
ilmselgelt
provotseerides

oma kättesaamatusega

kui
suure õnnetuse
korral

ütleks
ühtedele

kurat
küll

teistele
et

pohhui

***

vanja tappis inimese

hea ajakirjanik: “mingi venelane tappis inimese”

priit tappis inimese

hea ajakirjanik: “eile tapeti inimene”
(kommentaar veeru all: raudselt mingi russ)

dima pani oma naise põlema

hea ajakirjanik: “mingi venelane pani oma naise põlema”

margus paneb oma naise põlema

hea ajakirjanik: “mees pani oma naise põlema”
(kommentaar veeru all: raudselt mingi russ)

petja kägistas koera surnuks

hea ajakirjanik: “mingi venelane kägistas jälle koera surnuks”

mihkel kägistab kassi surnuks

hea ajakirjanik “inimene kägistas kassi surnuks”
(kommentaar veeru all: raudselt mingi russ)

ivan vägistab koplis naise ja paneb end seejärel põlema

hea ajakirjanik: “mingi venelane vägistas jälle koplis naise ja pani end seejärel põlema”

andres vägistab koplis naise ja paneb end seejärel põlema

hea ajakirjanik: “keegi vägistas koplis naise ja pani end seejärel põlema”

(kommentaar veeru all: raudselt mingi russ)

Sveta paneb täna hea ajakirjaniku põlema
et vaid homses lehes tuleks uudis

“mingi
vene
lits
tappis
hea
eesti
ajakirjaniku”

kommentaar veeru all:

………………………………………………….
(noh, lase käia, lugeja, ma tean, Sul juba sügeleb)

Hea kukkur, teile kurdan oma vaeva,
sest olete mu emand-kuninganna,
mind kurvastab te kaal, mis langeb aeva;
mul tuleb kõrvad küll pea alla panna,
kui peatselt prisket saaki te ei kanna;
nüüd kuulge mind ja halastage ka:
taas saage raskeks, muidu suren ma!

Las kostab juba täna teie hele
ja kõlisevalt kuldne häälekaja,
te päiksevärv nii hea on silmadele,
ei seda millegagi segi aja;
mu elu, hinge juht ja lohutaja,
daam, kellest ma ei lahku nii või naa,
taas saage raskeks, muidu suren ma!

Mu silm teis ikka oma valgust nägi,
mu kaitsja selles ilmas, kukkur hea,
siit linnast päästku mind te võluvägi;
kuigi mu peale panti te ei sea,
sest olen paljas nagu munga pea,
teid palumata läbi ma ei saa:
taas saage raskeks, muidu suren ma.

Saade:

Oo, Brutuse soost kuningriigi pea,
kes tänu valimistele ja soole
saand troonile, ma pöördun teie poole,
sest võite parandada iga vea:
mu palvet võtke kuulda, olge hea.

Kollane vesi,
loomaaedikus –
kauge, külm, aprioorne,

ja seal, nagu trummipulgad,
metsikute laste
otsatud tähestikud:

Oo Õlg, Laast, Klaasikild,
oo Joonsirged Sküüdi Tuuled,
ja otse karnevalilik kaklus keldrites,
Paber, Paber, Paber,

oo õlejungad,
oo märjad tähed sõrmedel!

SIIN JA PRAEGU – SEE KUI LÕIKAB,
KUID AINULT MIND, MITTE TEID!
LÕIKAB – LÄBI PILTIDE JA KLEIDI
JA LÄBI LINNUKÜÜNTE!

Lehmasõrad – eredad, uskumatud,
midagi otsekui väljasõidult lahele,
midagi otsekui ballilt,

ja kohe, nagu rappuvad rööpad,
eredad, laiad, halastamatud
meid embavad kaasosalised –
käed, õed, kaelad, emad!

Virgume jälle, virgume,
jälle uinume ja möödume
ei eile, ei täna, ei homme, a-a-a-a-a! –

LÄBI LASTE KISA,
LÄBI MÄRGADE TÄHTEDE,
LÄBI PILTIDE JA KLEIDI
JA LÄBI LINNUKÜÜNTE

1960

Vaata, ma tahan murdmatuks muuta mandri,
luua toredaima tõu, mis on päikse all käind,
rajada jumalikke magnetmaid
seltsimeeste armastuse toel,
seltsimeeste püsiva armastuse toel.

Tahan istutada sõprust tihedalt kui puid Ameerika jõgede äärde
ja suurte järvede kaldaile ja kõikjale üle preeriate;
tuua linnad lahutamatult kaelakuti kokku
seltsimeeste armastuse jõul,
seltsimeeste mehise armastuse jõul.

Need on mu annid sulle, oo Demokraatia, et teenida sind, ma femme!
Sulle, sulle helisegu mu laulud.

Barlachi laul

Ah, ema, aken kinni löö,
sest taevas tõotab kurja,
seal taamal seisab pilvemüür,
et langeda me turja.

Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.

Ah, ema, pane kinni uks,
teel rotiparv on siia,
ees näljased ja taga need,
kes söönud üleliia.

Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.

Ah, ema, sulge silmad nüüd,
on vihm ja rotid juba
saand sisse igast unund praost,
neid peagi täis on tuba.

Eelaimus on meil paha,
suur häda ootab meid,
näe, taevast langeb maha
hulk inglikorjuseid.
1963

Ja juba kaldale jõudnud

Ja juba kaldale jõudnud,
kuid istudes paadis veel,
me nägime, kuidas taevas
nii kaunilt peegeldus veel,
ja pirnipuus lendas kalu
ja vagusi vajudes
üks lennuk ujus järves
ja purunes pajudes,
            jah, pajudes.

Mis saab küll me unistustest
sel lõhkirebitud maal?
Ei kasva kinni haavad
nii kehva sideme all.
Mis juhtub me sõpradega,
mis sinu ja minuga?
Ma laseksin meeleldi jalga
ja meeleldi jääksin ka,
jah, jääksin ka.
1976

Kodumaa

Kui rahu otsin, sünnib riid;
kui taotlen elule ma sära,
jääb lühikeseks aja niit,
et saada kõik, kõik annan ära.
Ma sõpru söön, mind kütkes peab
hull kodumaanälg ja see isu
on surm, mis enda poole veab,
kuid mind ta poole küll ei kisu.
Und nautida košmaarita,
taas virguda, siis jälle magad,
tass teed ja – naksti – klaarida
kõik inimsoo probleemirägad.
Hing talumatut taludes
peab ürgnoort vabadusesõda,
kus kaotused on võitudes,
kuid tähtsaim siht on armastada!

Ma õhtul klaasi veini joon,
mu naisuke, bakhandi moodi,
meist saagu kaheselgne loom,
et õõtsuks taas me lendav voodi!
Ballaadi sulle teen, kui händ
mu salamandril, mis läks katki,
on jälle ära paranend –
nii, lumpen, laulud valmivadki.

Kui rahu otsin, sünnib riid;
kui taotlen elule ma sära,
jääb lühikeseks aja niit;
et saada kõik, kõik annan ära.
Söön vaenlasi, mind kütkes peab
hull kättemaksunälg, see isu
on surm, mis enda poole veab,
kuid mind ta poole küll ei kisu.

2006

WOLF BIERMANN sündis 1936. aastal Hamburgis. 17-aastaselt, pärast kooli lõpetamist, emigreerus ta Saksa Liitvabariigist Saksa Demokraatlikku Vabariiki, kus õppis Berliini ülikoolis filosoofiat ja matemaatikat ning töötas teatris Berliner Ensemble. 60ndate keskpaigaks oli temast saanud legendaarne laulik, kelle nonkonformism läks vastuollu DDR-i ametliku parteijoonega; järgnesid esinemiskeelud ja 1976. aastal, kui Biermann viibis turneel Lääne-Saksamaal, võeti talt kodakondsus. (Aasta hiljem lubati Läände emigreeruda ka Biermanni tollasel abikaasal näitlejanna Eva-Maria Hagenil ja tolle tütrel Nina Hagenil.) Läänes jätkas Biermann Erich Honeckeri režiimi kriitikat ja muid ühiskondlikult sekkuvaid väljaastumisi ning temast on kujunenud üks mõjukamaid saksa avalikke intellektuaale. Wolf Biermann esineb 7. mail Tartus festivalil Prima Vista.

1001 ööbikut 

päikese ülestõus algab sügisel
kaob usk et kunagi saabub talv
raagus võsa uputatakse verre
lõunasse emigreeruda
üritanud haned pääsukesed
ja luiged vahistatakse
või lastakse põgenemiskatsel
maha vilja lõigata ei tohi
sest vili mitte ei küpse
vaid taasidaneb teadlikult
aga midagi tuleb ometi süüa
ja nii jagab napisõnaline
ööbikute avangard
näljastele vorstitalonge
arvate et suruõhuhaamer
hakkas tööle eksite nii kõlab
ööbikukeeles sõna vorst

luuletus lilledest

tulbil lumikellukesel
nartsissil ja asaleal
pole midagi öelda
võõrasema lõvilõua
ja murtud südame juttu
ära kuula sealt ei tule
muud kui loosungeid
propagandat ja pooltõdesid
takjas reklaamib šampooni
roos ohakas ja nõges
valetavad kõige vähem
kuid nende tõde on täiesti
kasutu nii et parem juba
ilusate sõnade suurmeistrid
unimagun või koomakanep
aga seenest hoia eemale
seen ei mölise seen tegutseb

luuletus kirsiõiest nr 007

leidsin kirsiõie
varjulisest kuusikust
keegi sõnajalg
oli naiivse ilusa
valge puhta ja igas
mõttes veetleva
kirsiõie lapsendanud
juba nädala alguses

ta ei tahtnud
sellest rääkida
ja eks kirsiõis
oligi vanaks jäänud
jänesekapsad mõtles
sõnajalg ma tahan
jänesekapsaid

olgu see kirsiõis
mulle viimane mõtles
sõnajalg kurvalt ja
see mõte jäigi
talle viimaseks
kirsiõiele oli meie
sõnajalg aga juba
neljakümne esimene

soldatid tulid küüditama

üks minu tädidest viidi ära
me isaga kustutasime
tule ära ja vaatasime
kardina vahelt olime
hästi vaikselt rubiinsõrmus

isa oli tuntud kõnemees
väga tark seminarist
pidas koosolekutel kõnesid
kui sõdurid ära läksid
esines isa kardina varjus
sosinal ütles ta mulle kõrva
sisse ilusaid sõnu pärlikee

on lill on vaim on hing on headus
on õnn on ilu on liblikas on pojeng
on roos on okasroos on orjavits
on kibusk on haukaküüds on ingel
on kindel et tädi jääb siberisse
ja ei tule enam kunagi tagasi mu lõoke

mu isa mõttetarkus oli veel
ilusam kui sõdurite vööpandlad
sellepärast saigi minust hiljem kirjanik

orduvennad grimmid

orduvennad grimmid
tõid meile tulega gretekese
ja rauaga tõid nad meile
lumivalgukese ja rapunzli
ja augurauaga tõid nad
meile tuhkatriinu ja
bremeni linna diskorid
ja ilutulestikuga tõid
orduvennad grimmid
meile targa talutütre
seitse vahvat disainerit
orduvennad grimmid
õpetasid meid keetma
mulgiputru milles rohkem
groupie kui mooni ning
riietasid universumi
stringiteooria neooni

puuraiduri raske elu

kord õlu külmand
siis koon kärnas
kord nokk tilgub
ja siis on kõht lahti

nüüd peame hakkama
langil veel mingit
eesti kirjandust langetama
isegi sitt olla ja kõik on
ümberringi täielikud idioodid

eriti ansip kes ütles et
kui ma endale sulatina silma
valan siis pääsen väljaspool
järjekorda maailma viie kõige
õnnelikuma kükloobi hulka

seal kus seitse imet õitsevad

maailma lõpus on üks bistroo
mille ees peenral õitsevad
seitse lille sinine käoking jasmiin
jumalakäpp palderjan lavendel
inglitrompet ja tubakas
nende õied on võrratud
ning lõhn vastupandamatu
kogu maailma lõpus pole
neist midagi kaunimat

tõrvikuga kass tuli bistroose
nägi sinise käokinga ilu ja
küsis kuidas sa lilleke
nii kaunilt oskad õitseda
sinine käoking vastas
alati kui mulle kange
lihahimu peale tuleb siis
löön ma õitsele ja teisiti ma
ei saa sest kiimlemine on minu
enda vaba valik õitsemine
on ainult vahend rahulduseni
jõudmiseks ja muud elul ega
loodusel mulle pakkuda ei ole

keegi jaanalind tuli bistroosse
sest parasjagu oli suhkruliiva
sooduspakkumine ukse kõrval
nägi lummavat jasmiinipõõsast
ja küsis kuidas sa lilleke
nii ilusasti oskad õitseda
jasmiin vastas haigutades
nooruses hakkasin õitsema
ise ka ei tea miks ei viitsi
nagu ära ka lõpetada õitemeri
on minu viis niisama molutada
laiskus tuleb mul geenidest ja ma
rõhutan et looderdamine on
väga tark evolutsiooniline valik

siil tuli kiirel sammul rebasenahast
kasukas seljas bistroo poole
sest sulgemise aeg oli lähedal
ta nägi jumalakäppa sattus
vaimustusse ja küsis
küsis kuidas sa lilleke
nii ilusasti oskad õitseda
jumalakäpp vastas mina
armastan kangesti õgida
aga ma ei lähe rasva nagu
teised vaid löön õitsele
justkui imetegu minu isu
on otsatu mind näpistab alati
nälg see tuleb sellest
et elu alus on vesi aga vesi
on kõige hullem lake ja isegi
siis kui ma saan kõhu täis
on ülejäänud keha ikkagi tühi

pohmellis draakon tuli bistroosse
ise näost üleni roheline märkas
palderjani ja küsis kuidas sa lilleke
nii ilusasti oskad õitseda
palderjan vastas siilil on uhke
kasukas aga mul pole mitte midagi
kadedusest õitsen muud ei
jää mul vaesekesel üle
siis visati kass läbi akna bistroost
välja näed siis ütles palderjan
jaanalind sai tõrviku omale
aga mina lakun siin nõmedal
peenral panni tahan ka lennata
aga saatus on minu osaks määranud
tühjad pihud väärtusetud õiekesed ja
igas mu rakutuumas elab kadeduseuss

mäger tuli bistroosse
kotitäis kuldseid õunu seljas
nägi lavendlit kogu auhiilguses
ja küsis kuidas sa lilleke
nii ilusasti oskad õitseda
lavendel vastas ma olen
rikas ma olen kõik mulla
kõdu ja kivipuru oma
juurte vahele krabanud
see kõik siin on minu oma
mida rikkamaks ma saan
seda ilusamaks mu õied lähevad
ahnus tuleb maakera sügavusest
juuri mööda mu sisse ja see on hea
nagu pähklikoor tormi käes
vappun ma ahnuse võimuses

kahe peaga sportlane tuli
lõhkised dressid seljas
vaatama kas bistroo on tõesti
maha põletatud kuid nägi
ainult inglitrompeti kehavorme
ja küsis kuidas sa lilleke
nii ilusasti oskad õitseda
inglitrompet vastas
mis sa seapeet mölised
sa käid mulle veel hullemini
närvidele kui ööbikulämin
või kastepidamatus kas sa ei
mõika et kui ma vihastan siis pean
ma õitsema ja need kuradi tolmukad
ajavad mu täielikult pöördesse
päikese energia toidab mu viha ja
mitte keegi ei saa sinna midagi parata

naiskentaur tuli lakka visates
bistroo asemele heina sööma
kuid nägi peenrast möödudes
tubakat peatus ja küsis kuidas
sa lilleke nii ilusasti oskad õitseda
tubakas vastas ma olen
vaba ja uhke taim kogu
mu väärikus on minu õites
võrratud lillad kroonlehed
teevad minust looduse krooni
evolutsiooni lõppsaaduse
ja kõigi asjade mõõdu kui
ma ei õitseks peaksin ma
häbi pärast surema selline
on jumala tahe ütles tubakas

sanga talus
jaanuar-veebruar 2012

*

Külm, pime ja märg. Eestimaa talv.
Rahvaloendaja ronib läbi sopa ja üle hangede.
Jõuab väikse majakese juurde, koputab.
Sisse lastakse. Memmeke pakub vaarikavarreteed.
Istuvad. Rahvaloendaja otsib kotist oma paberid.
“Üksinda elate siin?”
“Üksi, ikka üksi. Lapsed puha välismaal,”
ütleb memmeke lausa uhkusega.
“Ohhoo, see tuleb ka kirja panna. Kus siis?”
Vana naine ohkab.
“Poeg on Soomes vangis, tütar Berliinis …”
“Aijaah,” saab rahvaloendaja aru.
Ei oska hästi edasi sõnu seada.
“Etsiis üksi…”
“Puha üksi.”
“Kes siis mina olen?” kostab teisest toast
käre vanamehehääl.
“Sina ole vait! Ega nad iga lolli ja joodikut ka ei loe!”

*

Külm, pime ja märg. Eestimaa talv.
Rahvaloendaja turnib traktoriroopais,
manööverdab sopas ja udus.
Väike asula, paneelmajad, kõle ja kole.
Rahvaloendaja astub majja, koputab.
Sisse lastakse. Sõbralik vuntsidega mees.
Maikas. Lõhnab küüslaugu ja sibula järgi.
Pakub topsi viina. Rahvaloendaja keeldub.
Ikkagi töö.
“Üksi elate siin?”
“Daa, adinooki jaa… tolko maama ii paapa…”
“Aga kus nemad on?”
“Tam sidjat!” ütleb vunts ja viipab.
Rahvaloendaja märkab nurgas diivanit.
Diivanil, teleri ees, teki all,
istub kaks luukeret.
“Issand jumal, mis siin juhtunud on?”
karjatab rahvaloendaja.
Maikaga mees ohkab, võtab punnsuutäie viina.
“Nu, žiili-bõõli, a tagdaa… umeraali.”

*

Külm, pime ja märg. Hirmus. Eestimaa talv.
Rahvaloendaja hüpleb lompide vahel,
libiseb kiilasjääl ja komberdab poris.
Linnas kumab tulesid. Ta läheb üle tee.
Astub majja. Uks tehakse lahkesti lahti.
Ilus noor naine laseb ta sisse. Istuvad,
naine pakub suppi.
“Üksi elate siin?” küsib rahvaloendaja muigamisi,
tõstab lusikaga suppi, püüab mitte luristada.
“Sinuga elades, kallis, on alati natuke,
nagu elaks üksi,” ütleb kaunis neid,
silmi supikausist tõstmata.

*

Külm, pime ja märg. Lõõtsub lõikav tuul.
Eestimaa talv.
Rahvaloendaja pressib end majade vahel
vastutuult.
Ta jõuab tohutu paneelmaja ette.
Mõlemal pool ulatub see nii kaugele,
kui silm seletab.
Ülal kaob pilvisse.
Rahvaloendaja ohkab ja astub tuulekotta.
Koridoris seisab vana mees ja laseb ta sisse.
Vaatab teda ja ütleb:
“Näe, ootasin-ootasin. Aga ära ootasin.
Mina olengi viimane eestlane.”

*

Külm, pime, märg ja jube.
Eestimaa talv. Hundid uluvad,
jänesed nakitsevad puukoore kallal.
Õõv.
Karu norskab.
Rahvaloendaja koperdab puujuurikais,
kondab pimedail kõrvalteil.
Jõuab väikse majakeseni.
Koputab. Sisse lastakse.
Vana mees istub laua taga.
Ja põrnitseb rahvaloendajat.
“Üksi elate siin?”
“Üksi,” rehmab vanamees mornilt, “teadagi üksi!”
“Lapsi on?”
“On-on. Ja pane see ka kirja, et poeg
on mul ilge siga. Siga ja tõbras! Pane-pane.”
“Isa, sellist lahtrit ei ole.”

*

Külm, pime ja märg.
Hangede all on uinunud pori.
Hämaras teeraja piirjooni otsides
sumpab rahvaloendaja tulukese poole.
Temast möödub inimvari taskulambiga,
lisab sammu.
Rahvaloendaja trotsib külma ja kurjust,
jõuab lõpuks majakeseni –
säärane kena ja korralik.
Siseneb. Laua taga joovad kaks meest
väikestest klaasidest tumedat
tökatikarva jooki.
Õhus on koirohu või lagritsa lõhna.
“Tere, mina olen rahvaloendaja,”
ütleb rahvaloendaja, põuest töötõendit õngitsedes.
Mehed vaikivad, vaatavad teda.
“Tere, mina olen rahvaloendaja.
Ja tulin teid kirja panema!” ütleb rahvaloendaja.
Üllalt, sõbralikult, avatult, julgelt.
Mehed vaatavad teda pikal pilgul.
Altkulmu.
“Mitä toi haluaa?” küsib üks.
“Meitsi ei tajunnut kyllä sanaakaan,” õhmab teine.
“No saakeli, hae se kirves nyt!”