Luule

Ühel päeval haarasid ahvid võimu.
Pistsid sõrme pitsatsõrmused,
panid selga valged tärgeldatud särgid,
tõmbasid aromaatseid havanna sigareid,
jalga torkasid mustad lakk-kingad.
Me ei märganud seda, sest olime hõivatud
teiste tegevustega: keegi luges Aristotelest,
kellelegi oli parajasti suur armastus peale tulnud.
Valitsejate kõned muutusid veidi kaootiliseks
ja lalisevaks, aga me ei kuulanud
neid ju kunagi, eelistasime muusikat.
Sõjad muutusid veel metsikumaks, vanglad
haisesid hullemini kui vanasti.
Tundub, et võimu on haaranud ahvid.

Hallo, Euroopa, hallo!
Mina astun teise riiki kaudu värsside ukse,
mulle vastu kajab luuletaji südame tukse:
Hallo, luulevennad, hallo!
Hallo, Jules Romains, Cocteau,
Aragon, Delteil, Soupault,
Paul Morand, Reverdy, Ivan Goll!
Ruum on võidet: vahemaa – mõni toll!
Hallo, Marinetti, Palazzeschi, Govoni
Folgore, Soffici! Pean kõvendama tooni:
pea Aasia piiril – Šeršenevič, Majakovsky,
Andrei Bjelõi, Jesseenin (†), Ehrenburg & Šklovsky!
Hallo, Werfel, hallo, Becher, hallo, Benn!
Iga pää täis elektrit – antenn.
Hallo, Rodker, hallo, Aldington, Flint,
pilvepaberil elektroone tint!
Hallo, Hellens, Paul Neuhuys, hallo!
Toreadoorid lapsest saadik – emapiimas:
luulepikadoorid – de Torre, Jimenez, Rivas!
Härg-Euroopa, vaata ette: areen
küllalt nõrgunud verest, su een!
Hallo, Minulescu, Wierzynsky, hallo!
Mičič, Crnjansky, Březina, Bezruc & Barta,
luuleväega ühes – pole midagi karta.
Hallo, luulevennad, hallo!
Vaatke, korstnate suits tõuseb üles,
meie mõtted aga vajuvad alla.
Meie värsid kandvad Jeesuseid süles,
palmioksad – all värsijala talla.
Käivad ridade rööpail ideed,
mõtted juhit meie kosmilisi radu.
Äkselt puhkevad ajun orkideed,
südamöön: meteoriitide sadu.
Hallo, luulevennad, hallo!
Pole kungi poeete nii palju
kui Euroopan. Vahemaa meie lühinegu!
Teile kõigile hüüd minu valju:
“kõigi maade luuletajad, ühinegu!”
Hallo, teie sääl!  Mina madalan siin.
Euroopa segi – Soodom, Gomorra.
Hallo, meie vahel pidev südamete liin:
kaose jumal lõi, meie loome korra.
Hallo, Paneuroopa, hallo!

1926

* * *

kõik
on valgus, lilled on valgus,
sipelgad ja kärblased ja mummid.

kõik
tukub päikeses, ainult rähn veel jaksab.

merd pole kuulda, miskit pole kuulda,
kõik on siin. selle võib nimetada ka viiendaks septembriks,

kuid kuna kalender on kaugel, alles toas, ütlen et nimepäev on
täna
kressil ja tihasel. kõik muu on kõik.

sügis ja päike, ämblik ja ma ja

1
valged ja punased, ja veel pruunikaspunased,
gladioolid. ühel õrnroosal gladiooliõiel
suur sihvakas ämblik, see panigi
pliiatsit ja paberit taga otsima, kuigi õigem oleks vist vesi

värvid, kuid millal ma neidviimati… sihvakas ämblik on liikumatu,
ainult gladiool liigutab tuules, õitepääl eilset vihma mõni piisk.
täna lõikasin ära tiigerliiliad ja karikakrad, vaid viimane
karikakraõis.
imekullerkupp oma teistkordset õitsemist, veel mõni türgi pipra
õis

ja mummid, ikka veel mummid siguriõites, vahepääl käivad
mu põlve pääl silmi pesemas kui kassid. sigur ongi täna
kõige populaarsem, ka liblikatel. ma tean siin sõnu ja märke,
terve luuletuse üles märkinud seeaeg, kui ämblik ikka tardunud.

2
mida ta seal ometi teeb, see ämblik?! ta on märk,
mida mai oska üles kirjutada; nad on nii kaunid sääl koos, see
kõige ilusam gladiool, sest ühelgi teisel pole ämblikku,
mummid ka ja liblikad ju täna eelistavad hoopis

sigurit. püüdsin nii rahulikult olla nagu nemad, juuksed
ainult kergelt tuules, aga ikka pidin sääsepeletajat laskma,
piiluma ja mõtlema, millised moonid (need oranshid narmastega)
kohe peale õitsemist võtta, millised (need punased ja lillad,
sirgeõidsed) siia

seemet andma jätta… ja üles kirjutama, kas ämblik
kirjutaks sellele alla? tähele panema… kuigi on vaid pilved,
isegi öösel ei tule siia tähti täna, ainult vihma.
sihvakas ämblik muutub aina roosamaks ja mul tuleb uni pääle

üks koht eestimaal

paadilohvkal sadamas saame, sügiseks kohale jäänud
saareinimesed kokku, sõna
siit, teine sealt, kuni, kõiki erutav teema on muidugi vihm,
korraga tahame kõik rääkida, kuidas see vihm täpselt sadama
hakkas
ja sadas. siin eestimaa kõige kuivemas kohas.

saja, saja, vihmakene, nüüd oled ammugi üle, muld ainult
märg, päevalilled loojangupäikesed. ma muidugi olen pagan,
mu kell on päikesekell, mu aeg vihmaaeg, mu koht see
kust kaua äraolnu ütleb: issand kui hea oli tagasi tulla!

paganate aeg on see aja ilmutus vihmas ja laiuvas
ruumis, loojang on viimane valgus väljaspool maja, silmad
jälgivad teda. asjadki siin muutuvad vahel, kes tellis telefonis
sidrunit, sai sefiiri, meie kohalikud anekdoodid siin paganate
maal.

D ja E ja F ja

jõhker, hoolimatu. isegi kui hooliv siiski, jõhker
siis ki. iga mees oma elu eest, päike, igamees
elu eest. rohin nii hoolikalt oma lillepeenraid, täna
tuli siiski lillgi juurega. istutasin ta
tagasi, kastsin hoolega. muu on umbrohi, selline sõna,

viskan nad õhtuni hunnikusse päikese kätte kuivama,
ülejärgmise aasta kompost. ja tuul teeb mind haigeks.
kõik see on seadus, päikese ja maa kooslus, mis
siin seadusi teeb, ainult öösiti saab
taevatähtedesse söömata päeva mõelda, vaeslaps kuule saata.

kirjatähtede alus on nad eesti keelde panduna,
vaeslaps istub kuukõrbes, kaelakoogud ei rõhu,
vett ei vaja, taevatähtedega sääl kõneleb kirjutamatta keeles.
selleks ta peabki kuule minema, et maal
nii ei saa. rohin oma lillepõldu täis õrnust ja jõhkrust.

täis tähist sügavikku, mida ei ütle üheski keeles,
võibolla kuukeeles, täiskuuöös unetuna õlut juues
ja kivimüüri ladudes, tundettu juba sest lõpmatust
unenägudetta päevast. pole siin vabadust, vendlust, võrdsust,
unenägudetta päikese käes päevas, õrnuse ja jõhkruse kurbuse
vallas.

võibolla selleks peabki saama vanaks, et umbrohugi ees
vabandada, kummardada loomulikult ja mõtlematta
kirjatähest taevatähe ees ja päikese ees ja ritsika ees,
inimese ees ja rähni ees, kummardada võrdsuses.
see ongi vabadus, see ongi elatud elu, isegi

* * *

mu isa, kes sa oled kerge vaim, nagu need
lilled ja liblikad mu ümber lendamas, kes sa
pühitsed mu kassi, kellel nüüd on liblikas suus,
kerge kõrge hüpe, tema suult kasvab nüüd päevapaabusilm,
kes sa oled päike ja õlu, õhtupooliku aeg.

mai oska sult miskitki rohkemat tahta. minus oli
selle päeva raskus, tühjaks kasvand tulp ja
millal tuleb vihma, kas jäängi riidu oma armsamaga.
ja ometi pole sa raskus, oled hoopis kiil
kes mu aias jälle lendab ja tantsib, ja suvepoole
on teid aina rohkem ja kes sa oled päike! sa
ei anna vihma siis kui küsida, olen ilma lõppematu kastja seni,
ja pole sa mu isagi, tea kes sa üldse oled.

haned

siis jälle see kisa üle taeva,
seeaasta unustasin isegi oodata, siis
ta on, ajan end mulla kohalt püsti,
kuidas nad võtavad kohti, vahetavad harmooniliselt,
tagapool, kahes viirus, paistab kõik juba õigel kohal

üle taeva visatud kee, nii nad silmist kaovad

kuulasin tuule tulemist

vaikusesse tekkis üks hääl,
kuulasin, et see on meri või
mu südamelöögid, hääl aga kõvenes
ja ma mõtlesin, et need on ju puud,
et ma lihtsalt ennem ei kuulnud,
aga siis ta tuli, lillede liikudes,
tuul.

Walter de la Mare
Ratsanik, Hõbedane, Kõik möödunu, Kuulatajad
Inglise keelest tõlkinud Urmas Tõnisson

Üpris kahtlane mõte on vallutanud mind:
et teil algas või algamas uus eluaasta.
Oh, kuis tahaksin – nagu kanaarilind –
seks päevaks isegi Tartusse naasta.

Ahjutaguse hurmav ja hõrgutav hõng
ei taha veel sugugi meelest mul minna,
kus te bembergisiidist jutulõng
õmbles kokku rängasti tõbise rinna.

Ent maitsmata jääb mulle Kuld Lõvi grokk,
ei ma niipea saa jätta siinset režiimi
ning edasi vilistab kurvalt mu mokk
Ben Jonsoni reetlikku “Moonlights Dreami”.

Kui istute vahel ees glüüveini klaasi,
siis minugi terviseks võtke üks lonks:
öösel tihti teid katva batisti ja gaasi
puruks rebib mu julgete ulmade konks!
Luuletus pärineb Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolisest Arhiivist.

Üks leopard elab muu-puus
Jälgib mu kodu
Mu talled sünnivad lapilised
Mu naised seovad seelikud tihkelt puusade ümber
Ja pööravad end ära –
Kardavad kirjut järelsugu.
Nad suplevad täiskuu all
Pehmed ja viljakad
Pritsivad nibudele külma mäestikuvett
Heidavad nahkseelikud maha ja hüüavad roppusi.
Olen piiratud sisse
Pean maha raiuma muu-puu
Kõnnin kangelt
Silitan oma niudeid.
Üks leopard elab tare taga
Jälgib mu naisi
Olen teda hüüdnud vanemaks, samast üsast sündinuks
Ta puurib mind silmad pilukil
Pea püsti
Mõõk mu tupes on roostes.
Mu naised torutavad huuli
Kui kostab öökulli paaritushüüd
Olen piiratud sisse
Nad toovad külma mäestikuvett
Nad purustavad suhkruroogu
Aga minu õllesarve ei puutu.
Mu tarad on upakil
Rohukotid katki
Mu niudekarvad on kõrbenud
Väravapost on upakil
Mu naised on ulakad
Leopard kõrgub üle mu tare
Sööb mu tallesid
Saab neist uut eluvaimu.

Kuri lind

Üks on kindel: see lind – harakas –
proovib mind ümber piirata
teeb järjest väiksemaid ringe
ja kädistab: budism, materialism,
kirjandus, raha, Isa ja Poja nimel,
kädistab: vastutustunne, kädistab: kasvatus
– ja kõike muud taolist. Mis
valgus see on, mida saab ümber jutustada, millel
on reeglid? Mis
usklikud need on, kellele jääb väheks
sellest katkematult igavesest ilma huulteta suudlusest?

Armastamine

Armastan sind, armastan. Maniakaalne mantra,
millele Jumal viisakalt reageerib, aga ka
– aga ka ilmalikele inimestele meeldib see päris hästi.

Armastan sind. Saad kergemini võileiva.
Kergemini keerutad välja. Teenindavad sind kiiremini,
kui ütled: armastan, armastan sind.

Armastan sind. Isegi kui tapad,
seisad surnukeha kõrval – ja ütled: armastan sind,
siis on kergem, siis on sul kergem. Armastan sind.
Ma ütlen – armastan sind.

Maailm tuleb tagasi.
Magab minuga.

McDonald’s

Ma leian sinu hammaste jälje võõras linnas.
Ma leian sinu hammaste jälje oma õlal.
Ma leian sinu hammaste jälje peeglis.
Vahel olen ma hamburger.

Vahel olen ma hamburger.
Minust turritab salatit ja tilgub sinepit.
Vahel olen surmani sarnane
kõigi teiste hamburgeritega.

Esimene kiht: nahk.
Teine kiht: veri.
Kolmas kiht: luud.
Neljas kiht: hing.

Aga sinu
hammaste jälg
on järjest
sügavamal.

Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu

Vaikne õhtu

istun trepil
ristik lõhnab
väheke kurb on
selle päeva pärast
et nad otsa saavad

Jaht

Ma ei saanud und
vihmasel ööl
lõputu paduvihm sadas
ja jahimehed seisid
taas nende teede ääres
loomad jooksid
üle Markuse viljapõllu
üle tee
ja vili oli verega määritud
ja ma ei saanud und
vihmasel ööl
mis avas uksed ja ütles
Ma pesen su silmi
sest kuhu sa täna ka ei lähe
vihmad sajavad vaikides
pimedas öös

Millest on tehtud väikesed lesed?

Hetkel on öö
Rebased kõik juba magavad
Võibolla ei maga ka
Aga lesed juba kindlasti magavad,
ja vanatüdrukud
oma väikestes tillukestes voodites
lõhnavad vanade meeste järele
nagu sirelid

Vene keelest tõlkinud Maria-Kristiina Lotman

***

Mis ahelates hoitud oigest sai?
Mis Prometheusest – kalju toest ja trööstist?
Mis kullist sai – ta küüntest lendavaist,
mis kulmude alt kollasilmselt sööstsid?

Ei naase iialgi tragöödia,
ent kandume neis ründevalmis huultes,
neis huultes Aischylose – laadija –
ja Sophoklese – raiemehe – juurde.

Ta tervitus ja teeviit, kaja – hoopis sahk…
On ajamere kasvamise teater laval
õhk-kivisena, kõiki – surnut, elavat
ja surematut – vaadata kõik ihaldavad.

(19. jaanuar – 4. veebruar 1937)

***

On naisi, kes on rõskest maapõust võrsund,
ja kes kui kõmisevat itku astuks,
neil kutsumus on saata ülestõusnuid
ja surijaile esmalt minna vastu.
On lahkumine nendest mõeldamatu
ja kuritegu on neilt nõuda õrnust.
Ta täna ingel, homme vagel põrmus,
ent ülehomme vaid kontuure aimub…
Mis oli kõnnak, see saab teostamatuks…
On taevas tervik, õis on surematu,
ja tulevikku lubadus jääb ainult.

(4. mai 1937)

Ei saa äratada sind,
Lamad lumes-veres.
Täägihaavu täis on rind,
Kuuliaugud keres.

Tegin oma kullale
Muresärki pikka.
Armas Vene mullale
Verekene ikka.
16. august 1921