Proosa

Anton jättis naise veiniuimasena diivanile ja läks vannituppa.

Ta seisatas koridoris ja hingas sügavalt sisse, pühkis oma higiseid pihke vastu püksisääri ja mõtles naisele. Õhk oli ootusest tihke. Ta kujutas ette, kuidas naine närviliselt oma pokaali tühjaks joob ja üritab mõelda muule kui sellele, mis kohe aset leiab. Õues valitses apokalüpsis. Oksad peksid vastu akent ja pruune lehti lendas kollases tänavavalgustuslambi vihus. Miski ulus kuskil. Üle Antoni näo libises naeratus. Ta astus tualetipoti juurde, tõstis üles prill-laua ja avas püksiluku.

Ta ei suutnud haarata oma fallost. Seal ei olnud midagi. Teisel katsel see õnnestus. Fallos oli pisike. See oli pisem kui varem. See oli alati olnud kõvasti suurem. Anton hoidis oma pisikest jahedat fallost soojas pihus. See nägi välja nagu karvutu hamstripoeg. See oli muutunud. See oli miniatuurne, nagu elav mõnitus kõigile maailma fallostele.

Sergei mõtles, et tegelikult on liiga vara magama minna. Ta klõpsis poolunes telekapulti ja tundis kõhus ebamäärast tühjust. Ta ei viitsinud süüa. Laual lebav taldrik grillkana naha ja kontidega ning sellest hoovav magus lõhn ajas südame läikima. Kananahk ei pidavat olema tervislik. Seda ta teadis. Klõps. Klõps. Klõps. Klõps. Monster truck’id. Saksa perekond. Läti poliitik. Vihm. Õhtusöök küünlavalgel. Koledas pesus ilusad naised, kes tahavad, et sa neile helistaks. Sergei jättis naiste peale. Naised olid meelad ja meigitud. Naiste ilmumine ekraanile näitas, et uneaeg on käes. Nüüd ei ole enam vahet. Sergei pani parema käe kubemele ja hoidis vasakus pulti. Parem käsi liikus aina sügavamale pükstesse. Haaras fallosest. Ja fallos ei tahtnud ära lõppeda. Seda oli palju, terve pihk sai seda täis ja jäi veel ülegi. Sergei ehmatas ärkvele. Kontrollis uuesti. Kontrollis visuaalselt. See oligi nii.

Telekas rallisid monster truck’id.

Peeter mõtles, mida teha. Hommikul oli vaja minna korvi mängima. Ja siis duši alla. Ja siis sauna. „Kas nad vaatavad mu peenist? Kas mina tavaliselt vaatan peeniseid? Vist vaatan. Vaatan jah. Oh kurat.“

Ja see paistab kindlasti välja. Minu omast on näha, kui seal midagi puudu on. See mõte täitis teda korraks uhkusega. „Ütlen, et olen haige? Ei, minemata ei saa jätta, mäng ajab Taavil ja Rainil adrenaliini lakke. Siis on lihtsam neid kokkulepet tegema veenda. Homme või ei kunagi.“

Peeter soovis, et ta tunneks vähemalt füüsilist valu. Mingitki ebamugavust. Et oleks põhjust kannatada, nutta elu ebaõigluse üle. Aga tegelikult ei olnud ju midagi halvasti. Kõik sama, lihtsalt suurus teine.

Paljud on terve oma elu niimoodi elanud, mõtles Peeter heldelt.

Ta üritas hingata aeglaselt ja rahulikult. Ta lootis, et kui taastada hingamise kord, siis taastub ka Universumi kord.

„Korda ei ole. Korda ei ole kunagi olnudki. See ei ole ju kuidagi põhjendatud, kui suur kellelgi on. Sa sünnid sellega. Sa pärid selle. Need on geenid või kokkulangevused. Aga see ei ole sina! Sina ei ole oma peenis. Korda!“

„Mina ei ole oma peenis. Mina ei ole oma peenis,“ kordas Markus Kaido sõnu.

Ta teadis seda, aga ta ei uskunud seda ikkagi.

„Mina ei ole peenis, aga peenis on minu oma,“ mõtles ta. „Mina ei ole oma maja, aga maja on ju minu OMA. Ja mitte keegi et tule seda minult ära võtma. Nagu päkapikud oleksid pool peenisest minema viinud.“

Markuse käed värisesid, kui ta Vana Tallinna klaasi järele küünitas.

Kaido jätkas, ise enesekindlusest sõge: „Vaata seda meest seal! Seda seal baarileti ääres. Mis sa arvad, mis tema tunneb? Kas tal on väiksem või suurem? Äkki tal pole enam üldse? Kas sa sellele oled mõelnud? Võibolla on osadel üldse kadunud.“

„Sa oled siis kindel, et kõigil teistel muutus ka?“

„No me ei saa ainsad olla. Kui meie oleks ainsad, siis see oleks liiga ebatõenäoline. Siin on midagi süsteemset. Siin peab mingi kord olema! Miski ei toimu niisama.“

„Miski ei toimu niisama,“ kordas Markus ja mõtles sellele, et Veronika ootab teda kodus.

„Ma lähen räägin selle mehega,“ teatas Kaido ja ajas ennast püsti.

Markusel käis pilt silme ees ringi, täielik tivoli. Vana Tallinn ajas iiveldama, varrukad kleepusid metallist lauale. Õuest tuli suitsuhaisu ja see tegi kõik veel hullemaks. Mõte Veronika juurde minekust ajas südame kloppima.

Baariletimees ajas Kaidot kätega eemale, Kaido üritas teda õlgadest haarata: „Me ei saa teha nägu, nagu seda ei ole! See puudutab meid kõiki! See on reaalsus. Vaatame nüüd tõele näkku.“

Mees lükkas Kaidot ja see kukkus pikali, põrand naksus õllest, kui ta ennast sealt üles ajada püüdis.

Anton läigatas endale külma vett näkku. Vaatas oma joobes nägu peeglist, vaatas endale sügavalt silma ja katsus olukorda analüüsida. „Ma ei saa praegu vastuseid küsimusele „miks?“, aga ma saan otsida vastuseid küsimusele „mis edasi?“. Mis edasi? Ja siis turgatas talle päästev mõte: „TEMA ju ei tea, mis olukord mul seal varem oli. TEMA ei kaota ju midagi. Ta ei saa pettuda. See on ta oma süü, kui see talle ei meeldi!“

Peetri telefon libises põrandavaibale ja kadus karvadesse. Taavi sõnum ei tähenda seda, et ta on haige. See tähendab, et me oleme kõik selles asjas koos.

Sergei süda kloppis, kui ta UBER-i akendest mööduvat linna vaatas. Klassikaline lõhnakuusk tantsis oma tantsu. Vihm peksis akendele, lombid läikisid elektrisinises ja punases valguses. Sergei kahtles, kas ööklubi valik oli hea, aga ta kartis, et ehk on liiga hilja ümber mõelda. Äkki juhtub sama, mis Tuhkatriinu kõrvitsaga? Ta pööras pilgu kellale ja see oli õnneks kaksteist läbi. Auto peatus, Sergei tormas klubisse. Viskas jope riidehoidu. Ruttas baarileti äärde. Ja siis jõudis talle kohale: ta peab hakkama valima. Ja neid on nii palju. Ja nad on nii ilusad. Või siis on osad koledamad, aga seda pole selles valguses näha. Ta ostis dringi ja üritas neoonsiniselt helendavate silmavalgete ja hammaste järgi otsuseid langetada. „Okei, relax. Tuleb, mis tuleb,“ mõtles ta ja viipas oma joogiga suvalisele. Neiu tegi talle silma ja lakkus meelalt kõrt. Sergei tundis, kuidas tema enesekindlus tema eest kõik probleemid ära lahendab.

See oli kestnud juba kaks nädalat. See ei olnud kunagi etteaimatav. Keegi ei paistnud teadvat, millal see juhtub ja mis on tulemused. Internetis levisid jutud „Jumalikust Ühtsest Peenisest“, mis jaotub kõigi meeste vahel võrdselt ja mida ei saa keegi päriselt omada. Keegi ei tahtnud sellest arvamusartikleid kirjutada. Keegi ei tahtnud sellest koosolekutel rääkida. Saunad ja spordiklubid olid tühjad. Kaheinimesevoodites loeti rohkem raamatuid kui kunagi varem ja kustutati tuled vaid selleks, et uinuda. Firmades planeeriti juhtkonnavahetusi.

See kestiski täpselt kaks nädalat. Pärast oli kõik jälle endine.

Ja mitte keegi ei saanud sellest kunagi teada. Mingid homoseksualistid olla sellest omavahel saunades vestelnud. Aga sinna see jäigi.

Peremees ja kana

Elas kord üks kana, ja elas ta Nõmmel. Nõmmel oli hea elada, sest Nõmme oli aedlinn. Kana oli oma elu jooksul jõudnud näha igasuguseid asju: vaesust, hävingut, psüühilisi kokkukukkumisi ja muud apokalüptilist, linnu kasvamas ja linnu kahanemas, impeeriume tõusmas ja impeeriume suremas, kasvavat kuud ja kahanevat kuud, ükskord nägi ta isegi, kuidas roostetanud plekktünnile oli asetatud seapea, see kallati bensiiniga üle ja süüdati põlema. See oli hirmus. Nüüd oli ta juba võrdlemisi vana, kuid mõistus oli säilinud teravana, küsimus oli ainult, kui kauaks. Ta oli olnud hea muneja kana. Aga mis oli, see oli.

Ükskord sattus kana aga oma aiast välja, värav oli jäänud lahti või oli keegi selle meelega lahti teinud, soovides külvata kaost. Vana, kuid jätkuvalt uudishimuliku linnuna astus kana, küll natuke nõtkuval sammul, aiasuust välja ja kohe otsejoones bussipeatusse viis ta tee. Nagu magnetiga tõmbas sinna sulgedest ja vedas kana peatusse.

Mida teha? Kana segas mõnevõrra ka liiklust ja üldse oli see keeruline olukord. Autojuhid ja bussijuhid ja traktorijuhid (üks traktor sõitis ka mööda) tasandasid kiirust ja mõtlesid olukorrast halvasti. Mis kuradi nuss see on, ütlesid mõned neist, korda ei ole.

Ega muud polnudki teha kui oodata peremeest.

Peremeest polnud aga kohe tulemas, sest peremees töötas Eesti suurimas päevalehes Postimees ja täitis seal kultuuritoimetaja funktsiooni. See ei olnud lehes kõige olulisem funktsioon, võib-olla isegi oli kõige ebaolulisem.

Juhtus ka nii, et peremees kurtis kanale: tõepoolest, kana, tänapäevast kultuuriajakirjandust ja 90ndate kultuuriajakirjandust ei saa mitte võrreldagi. Ära hakka mul seda kohe mitte võrdlemagi, rääkis kultuuriajakirjanikust peremees, habe ees, ja lõikas endale leiva peale suure viilu vorsti. Mitte et kana oleks tahtnud võrrelda, aga millegipärast jutt sinna tüüris.

Aknast sõitis mööda buss nr 36 ja selles oleks peremees näinud nagu sõitmas Sven Sesterit.

Nüüd aga peremees ei tulnud ega tulnud. Kana aga ootas. Tal tekkis juba teatav igatsus nende juttude järele, mis rääkisid kultuuriajakirjanduse allakäigust.

Kana ootas. Õhtu oli saabunud. Bussid peatusid, aga peremeest maha ei astunud. Küll aga astus bussilt maha Sven Sester, kes kana nähes peatus ja rääkis, et tavaliselt ta bussiga ei sõida, aga seekord juhtus nii, autoga oli mingi jama, see ei liikunud paigast. Sven Sester astus edasi, portfell käes, va uhke mees: kindlalt kõnnib kõndu mööda… midagi pole ütelda. Kadus nurga taha ja öösse. Tema oli rahandusminister, kuid peremees oli kultuuriajakirjanik.

Lõpuks peremees siiski tuli, peaaegu viimase bussiga. Tööl oli läinud kauem. Süsteem, millesse tuli lugusid sisestada, oli maha jooksnud ja tuli oodata. Lugesin ajaviiteks Nietzschet, jutustas peremees kanale. Moraali genealoogiast: vaidluskiri, sel teosel nimeks.

Teekonnal koju jõudis ta veel kiruda ajakirjandust kui sellist. Siis jõi ta teed, millesse pani kolm tükki tükksuhkrut, teed jõi ta nii, et kallas tassist tee välja alustassile. See on vana idamaa komme, seletas ta rahulolevalt. Kana suhtus sellesse kombesse mõningase üleolekuga. Seejärel suikus ta rahulikku ja ausasse unne ning saabus rahu pärast erakordset ja paradoksaalsel moel samaaegselt staatilist ja seiklusrikast päeva ka kanale.

Sven Sester aga töötas.

Matrjoška

1. Vanem proua suri ära. Polnudki veel nii vana, aga surm tuli ja võttis. Sirutas oma kondise käe välja ja oligi kõik. Enne veel vaatas korra aknast sisse, et kas proua on ikka kodus. Prouast jäi maha palju asju, mida siis sugulased karpidesse pakkisid ja keldrisse vedasid, et hiired-rotid saaksid närida. Neid asju surm ei tahtnud. Põhimõtteliselt oli ju tegu ka rämpsuga, mida proua armastas koguda. Või kas ta just kogus, aga asjad kogunesid. Kui tuldi jutuga, et sorteeriks natuke ja viskaks midagi ära, polnud ta sellega sugugi nõus ja n-ö ajas sõrad vasta. Ajab sõrad vasta, öeldi. Siit ei tule midagi, nii öeldi ka.

Kuradi mutt, mis paska ta ka kogus, vandusid sugulased ja vedasid asju seljas keldrisse. Ilma erilise valikuprintsiibita kogunenud raamatud (suurem osa, vabandage väljendust, ikka, noh, täielik pask); kommikarbid (mõnes kommid sees, aga täielik pask, murra hambad ära); vanad ajakirjad; kott juustega (proua kartis, et juuksed võivad sattuda halbade inimeste kätte – pask); mitut sorti kübaraid (pask – vilets materjal); väga palju asju, millest ei saanudki täpselt aru, millega on tegu; mitu krappraadiot, kust omal ajal päevauudiseid sai kuulata (ideoloogiline pask); mantel, millesse koi oli ennast sisse söönud (koi on pask).

Kaks sugulast läksid omavahel mantli pärast veel riidlema. See on ilus mantel, ütleb üks halli mantli kohta, nokib nina, vaatab ja uurib riidepuul rippuvat mantlit. See on nagu ametniku mantel kohe, lisab. Nokib veel nina. Korralik villane mantel, talvel soe. – Ametniku või mitte, kostab selle peale teine sugulane, aga see tuleb ära visata… Kahjuks… Kahjuks peame selle ära viskama… Minu meelest on see pask… Koi, see läheb mudku edasi, selgitab ta.

Mudku tähendab siis muudkui, aga millegipärast oli sellel inimesel jäänud külge komme rääkida just nii. Mudku ja mudku, käratas nüüd õnnetu sugulane, kellesse oli kogunenud aja jooksul ka nagu mingi vihatropp ja kes oli mantlist ilma jäämas. Sa ütled muudkui „mudku ja mudku“. See on võigas, nagu keegi tambiks hämara pirni valguses mudku kartuliputru. Mudku tambiks ja tambiks, aga valmis ei saa. Mõistad. Ebameeldiv on see. Vägivaldne. See on debiilsus.

Aga sugulane ei mõistnud. Ta tormas toast välja, otse peldikusse, ja luges rahustuseks seal leiduvat ajalehte. Lehes oli lugu ühest kunstnikust, keda ta varem ei teadnud, aga nüüd sai teada.

2. Raoul Kurvitz istub keset tuba. Kohale on tulnud ajakirjanik, kes on võtnud nõuks teha Kurvitzast portreelugu. Nad olid varem helistanud ja loo kokku leppinud. Tulge muidugi, oli kunstnik lahkelt öelnud ja oma aadressi andnud.

Kurvitz istub, jalg üle põlve, suitsetab, ja tukk ripub tal natuke silmade ees. Temast kiirgab williamblake’ilikku romantilist tumedust. Ehk isegi, kui aknast välja vaadata, võiks näha möödumas inglit, raamatukott seljas, kuid kahjuks on see võimatu – aknal on paksud, justkui vildist tehtud tumedad kardinad ees.

Fotograaf käib toas ringi nagu peremees ja võtab Kurvitzast kaadreid. Siis nad vaatavad üheskoos pildid üle ja jõuavad kokkuleppele. Piltidele jääb Kurvitz nii, et tema ümber on hästi palju suitsu. Ta jääb fotodega rahule.

Ma eriti väljas ei käi, räägib Kurvitz, ainult vahel. Mulle ei meeldi eriti väljas käia, jätkab ta, vahel jalutan. Mõistad, küsib ta ajakirjaniku käest. Ajakirjanik hästi ei mõista, sest tema ikka aeg-ajalt käib õues, aga ta põhimõtteliselt noogutab. See ei ole teema, mille üle peaks vaidlema hakkama. Selles ei peitu loo intriig. Ajakirjanikule endale tundub, et kui ta päevas korra õues ei käi, siis tal tuleks nagu depressioon peale. Nagu kott oleks peas. Nagu tunduks, nagu hästi palju asju oleks vaja nagu teha, ja täpselt nagu ei tea, kust alustada. See on masenduse märk. Tuleb ikka tuulutada.

Näed, siin, ütleb Kurvitz ajakirjanikule, näed, siin on mul raamatud, teosed autoritelt nagu Merleau-Ponty, Deleuze, Edgar Allan Poe. Oled neist kuulnud midagi üldse? Ajakirjanik ei ole. Minu unistus on ümbritseda end raamatutega nagu müüriga ja siis end sellest välja lugeda. Mõistad?

Ajakirjanik tunneb juba peaaegu klaustrofoobiat ja õhupuudust, ta tunneb, et tal on veel palju asju tegemata ja et masendus nagu tuleks peale. Liiga palju raamatuid. Ta ei mõista kohe üldse.

Vaatame nüüd seda raamatut, toob Kurvitz müürist välja ühe nahkköites teose. Väga haruldane raamat, näitab ta ja avab kaaned. Huvitav, kas pole? … vaikib natuke. Huvitav, haruldane raamat, vaikib veel… Kollektsionääri unistus… pöörab raamatut ühele ja teisele poole. Vaatame siis sisse, teeb ta näpu suus niiskeks nagu need, kes valmistuvad lehti keerama. Prillid sätib ninale. Nii, mis siin siis on, jah… mis siin raamatus siis ka kirjas on… mis tarkust siit siis leida on ka?

Kuid kahjuks pole kaante vahel midagi.

Vaikus.

Polegi midagi, ütleb Kurvitz isegi mitte väga üllatunult, hiir vist on käinud ja raamatul sisu ära söönud. Vaikus… Tarkuse ära söönud… Kogu tarkuse nahka pistnud… Juhtub-juhtub… On ennegi juhtunud.

Mõistad, vaatab ta ajakirjanikule otsa. Ajakirjanik ei mõista, ta pole elu sees ühtegi raamatut lugenud ja ei plaani ka. Hiir sõi raamatu tühjaks, ütleb Kurvitz. Nagu kõik sõi ära.

3.  Filosoof Gilles Deleuze istub akna juures. Tema juures käis just ajakirjanik, kes küsis hästi palju küsimusi vist mingisuguse pikemat sorti loo jaoks. Deleuze siis midagi rääkis. Näiteks seda, et koer on mõttetu loom. Või seda, et puuk on ideaalne filosoofiline olend ja oluliselt tõhusam kui koer. Puuk on lausa tõhusus ise, rääkis Deleuze, ta võib oodata kuid puu otsas ja siis sooritada puu alt läbi jooksvale koerale hüppe. Võib oodata ja istuda tardunult oksal kuid, rääkis filosoof ja rõhutas.

Ajakirjanik mõtles, et Deleuze’i silmad on nagu röntgen ja et filosoofis on midagi elutut, objektiivset, masinlikku. Et ta oleks pigem nagu mõiste kui inimene. Sõnaks saanud liha. Homseks saanud tänane. Kontseptuaalinsener.

Nüüd on ajakirjanik läinud ja tuba tühi. Lind õues muidugi laulab, sest ta laulaks nii või teisiti. Deleuze teab, et tal on kopsuvähk praktiliselt viimases staadiumis. Ta vaatab oma sõrmi, millel on tavatult pikad küüned. Ta on nagu kull.

Ajakirjanik märkas neid ka ja plaanis ka kirjeldada. Ta oli näinud selliseid varem vaid naiste 100 m eksmaailmameistril Gail Deversil, kellel avastati ka hiljem vähk. Devers oli oma küüned värvinud ekstravagantselt punaseks, mida telekaameratel enne stardipakkudele asumist suumida meeldis.

Deleuze’il olid lihtsalt hallid kaardus vanameheküüned. Aga need ei mõjunud üldse ebameeldivalt, vaid… jah… objektiivselt. Deleuze ei kasvatanud neid küüsi niisama, asja ees, teist taga, vaid asja pärast. Tema näpuotsadel oli nimelt mingisugune haruldane ülitundlikkus. Küüned kaitsesid.

Akna taga laulab lind. Deleuze on linnulaulust ka kirjutanud. Lind oleks nagu üles keeratud.

Deleuze vaatab üle toa asuvat raamaturiiulit ja seejärel oma kirjutusmasinat. Seejärel vaatab ta Francis Baconi maali. Bacon on ta lemmikkunstnik ja tal on Baconi originaalmaal seinal. See on rahalises mõttes kõige kallim asi, mis tal on. Ta on Baconist ka raamatu kirjutanud. Selles raamatus rakendas ta Baconi kunstile enda ajapikku väljatöötatud mõisteid. Paljud neist mõistetest olid talle pähe tulnud just selles toolis seda maali vaadates.

Ta kirjutas palju. Või noh, mis palju, sama palju, kui luges. Nii oli kunagi öeldud. Deleuze kirjutab sama palju, kui loeb.

Deleuze’i pilk (mida ta ise koges nagu mingisugust mehaanilist metallist asja või rambivalgust) kerib edasi ja Baconi maali kõrval väikesel pukil seisab suitsupakk. Arst on Deleuze’il suitsetamise ära keelanud.

Persse, mõtleb Deleuze, ja pilk tõmbub suitsupakilt, nagu oleks mehaaniline ülekanne äkiliselt katkenud. Pilk tõmbub temasse justkui lastult, käib kusagil sees ära nagu tsentripetaaljõul ja lendab sealt välja nagu tsentrifugaaljõul. Sisse-välja, ühte- ja teistpidi.

Õnneks on aken lahti.

Deleuze astub vabatahtlikult aknast välja. Gilles Deleuze (1925–1995), paljusefilosoof.

Keedukann

Keedukann oli peret teeninud juba hea mitu aastat.

„Hea, et meil on ikka nii hea keedukann,“ ütles pereisa, kelle nimi oli, ütleme, Taivo, vahel pühapäeva hommikul ja ühendas kannu vooluvõrku. Ise käänas ta küll „kanni“. Kann, kanni, niimoodi käänaski. Talle öeldi: ei ole kanni, on kannu. Aga mis sellest, vastas pereisa Taivo selle peale, kui kann juba kurjalt mühises.

See hea kann oli juba hea mitu aastat perel, nagu öeldakse, „vett kurjaks ajanud“. Aja vesi kurjaks, öeldi, pane kann tulele, kas panid kanni tulele, kas läks vesi kurjaks, nii räägiti, kas panite teevee ülesse. Vesi vist veel pole päris kuri? – No küll ta läheb, küll see kann on ikka vali, see sööb mul hinge seest, see kann närib mul hinge seest, selle aur sööb mul silmad peast, selle valjus ja selle vilin sööb mul kõrvad peast, see sööb mu aju seest, mu hinge seest.

Kuid nüüd oli juhtunud see, mis varem või hiljem ikka juhtub, aga millele ei tahaks mõelda, sest väljaminekud on ka ju siis ja samuti tuleb vabaneda harjumusest. Aga kann nagu hakkas läbi minema. Ei ajanud enam vett kurjaks. Ainult sisises kuidagi. Jäi poolel teel seisma. Lõpuks enam ka ei sisisenud isegi. Tuli kann ära visata, sest ta oli pereisale jalgu jäämas, tema otsa võis ka komistada, ta võis hakata saama saatuslikuks, ta võis hakata murendama olemist. Oligi kõik. Asemele enam uut kannu ei ostetud. Null. Zero. Neutraliteet. Tühjus. Äraolek. Nüüd joodi lihtsalt külma vett, vahel pandi sidrun ka sisse. Oldi edaspidi spartalikud ja murelikumad.

Õues valitses detsembrikuu.

Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud! Järgneb paus, tekib juba kahtlus, kas kõige vanem inimene kuulis üldse, mis talle öeldi. Aga kuulis küll, kõige vanem inimene lihtsalt mõtleb, mida öelda, mõtleb pikalt, vaatab siis lilli vaasis, vaatab valgust, mis lõikab läbi tolmuse õhu, viimaks ta vastab:

„Nojah, aga mis see muudab?“

*
Inimene, kes lapsest peale on kogunud raha, rublasid, dollareid, kroone, eurosid, väärtpabereid, aktsiaid, väärismetalli, kinnisvara, et oleks veidigi lihtsam:

„Aga ei ole!“

*
Mees, kes oli pikalt oodanud puhkust, et siis alustada vannitoa remondiga, laob ehituspoes enda auto täis pahtleid, liivapabereid, pintsleid, rullikuid, kaks kasti vannitoa seinaplaate, plaadisegu, vuugisegu ja montaaživahtu, seda läheb alati. Auto võtab paigast, korraga käib tagaistmel ilge jumakas, lõhkeb üks vahupurk. Mees jätab auto seisma, tuleb välja, avab tagaukse ja jääb vaatama:

„Kus ikka paisub!“

*
Väikelinna taksojuht. Kord kümne aasta jooksul toimub tema linna teatris teatripäeva pidu, antakse auhindu, kohale tulevad näitlejad ka pealinnast. Ta oli terve õhtu oma autoga teatri ees ootel. Aga kui jõudis kätte tema kord, istusid taksosse üks tundmatu kirjanik ja veel tundmatum teatriteadlane, taksojuht andis oma pettumusest kehakeelega mõista (teised vedasid õhtu otsa näitlejaid, kes mängisid seriaalides, isegi filmides, oli ka ilusaid naisi, väga ilusaid!), iga ta rakk kisendas solvumisest ja ülekohtust. Omaette mühisedes viskas ta kirjaniku ja teatriteadlase sinna, kuhu need tahtsid, tõmbas ukse pauguga kinni ja võttis kummivilinaga paigast, ega see temast ilus ei olnud:

„Aga mis nad siis tulevad!“

*
Omanik korraldab oma firma töötajatele suvepäevad, sõidetakse linnast välja rohelusse, mängitakse petanki, laud on lookas, õhtul on saun, sauna kõrval tiik, on tellitud ka ansambel, kõik tantsivad ja tegelikult oligi tore õhtu. Aga hommikul, kui kõik on lahkunud, istub omanik suvemaja trepil:

„Oli seda kõike nüüd vaja!“

*
Naine tõuseb voodist, keerab endale lina ümber ja läheb läbi hämara koridori tualetti:

„Tahaks olla kordki esimene.“

*
Luuletaja Ivar Sild läheb oma kodupoodi, ei teagi, mida täna õhtusöögiks teha. Ta käib poes edasi-tagasi, kord peatub lihaleti juures, siis silmitseb leivariiulit, võtab puuviljaosakonnas õuna, tõstab korvi, aga paneb selle siiski varsti tagasi, mingi imelik tunne on viimasel ajal peal, nagu midagi ei toimuks, nagu kõik läheks mööda. Viimaks jõuab Ivar Sild piimatoodeteni, ja ilma et ta isegi seda endale teadvustaks, võtab kätte pärmipaki ja loeb sellelt järjest koostisaineid, viimaks nendib:

„Jälle pole mind kutsutud. Irw.“

*
Ülikool on kutsunud endale kaheks semestriks külalisprofessori. Läks pikalt aega, enne kui ajad said klappima, nüüd siis viimaks ometi. Hea meel on ülikoolil, üliõpilastel ja professoril endal, ta on tõesti tasemel, sügav, tabav, meeletu lugemusega, suurepärane rääkija, ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse eri keeltesse, ka ta ise on suuteline oma raamatuid tõlkima. Esimesse loengusse on kogunenud rahvast nii palju, et mõned peavad istuma trepil, aga keegi ei lähe ära, kuulatakse suure huvi ja vaimustusega. Professor on vilunud, ta võib rääkida isegi siis, kui ta parasjagu räägitavale ei mõtle, ja seda ta hetkel teebki, suu räägib, kuid ta ise mõtleb teatava kurbuse ja kahjurõõmuga:

„Ja mitte keegi teist ei tea, et ma olen ühe munaga.“

*
Inimvihkaja, kellele ei meeldi tema rahvas, naabrid, kolleegid, polegi mingeid kolleege, ainsad kaks sõpra on sama tigedad ja eraklikud kui tema, tõelised misantroobid, peaaegu ei suhtle ja nii ongi hea, oluline on hoida distantsi, piisab vaid teadmisest, et me oleme teineteisel olemas. Talle ei meeldi ka oma lapsed ega abikaasa, juba saigi lahutatud, mingi aeg peale seda tundus, et on veidi kergem küll, siis tungis seesama ilge ja veniv tume mass taas hinge tagasi, nii on, nii on:

„Ja ega ma ise pole kah mis kiita mees. Pole selleks just väga palju teinud, et asjad oleksid paremini.“

Aga siis ühel hommikul inimvihkaja ärkab, on imeline hommik, kardinate vahelt tuleb mahedat valgust, mitte kusagilt ei valutagi, esimese asjana avab ta arvuti, läheb Facebooki, kus on kaks tema misantroobist sõpra, kes pole juba mitu kuud teinud ühtegi postitust. Kuidagi nii kerge on olla ja inimvihkaja võtab vastu kõik sõbrakutsed, neid on sada kolmkümmend neli. Kõigi nende inimeste postitused tunduvad nii vaimukad, pildid nii toredad, teevad hea tuju veelgi paremaks, inimvihkaja laigib isegi kassipilte, fotosid erinevatest kohtadest, kus inimesed on parasjagu käinud, on hea, et ta seal ise ei ole, aga kui need inimesed tunnevad seal end hästi, siis miks mitte, jumala eest! Ka meeldivad pildid toitudest, kuigi on tegelikult näha, et ega nad väga hästi maitsta ei saa. Kõik kommentaarid on inimestel nii tabavad, otse naelapea pihta, ta vajutab laik, laik, laik… Alles hiljem tal pilt selgineb, ta vaatab ennast ja oma kätetööd eemalt nagu Raskolnikov verist kirvest:

„Mida ma küll tegin!“

*
Inimene, kes planeerib igal aastal oma puhkust pikalt ette ja paneb alati mööda:

„Maasikad läksid punaseks, lapsed kasvasid suureks, kodulaen sai makstud. Aga ikkagi suve nagu polnudki, kus nad nüüd on, kui mul oleks neid vaja, kodu või asi!“

*
Väga nukra näoga naine istub toolil, silmisse valguvad pisarad, kogu ta keha on täis valu ja kannatusi, naine kõõksub hääletult, vaid keha rapub. Tooli jalad liiguvad temaga samas rütmis, kiuksuvad vastu parketti. Kui need toolijalad saaks rääkida! (On isegi hea, et toolijalad ei räägi.)

*
Tauno, kõva saunamees, osalenud ka leilivõistlustel Põhja-Soomes, istub nüüd koos sõpradega laval ja vaatab oma uut kerist. See maksis terve varanduse, ilus asi, isegi niisama nurgas seistes oli teda väga hea vaadata! Kuid nüüd on kuidagi nii imelik istuda, termomeeter, see puust mehe suur till, ei tõuse kaheksakümnestki kõrgemale, veider vaikus valitseb leiliruumis, sõbrad ei taha midagi halvasti öelda, samas on ikka täitsa loll olla. Viimaks katkestab Tauno ise vaikuse:

„Tahab veel sissekütmist.“

*
Astrid ja Egon olid pulma kutsutud, see kutse tuli üllatusena, päris kauged sugulased ikkagi, aga muidugi tore, et kutsuti. Egon arvas, et ehk ei hakka minema, kuid Astrid oli hoos, nii ammu pole pulma saanud, ikka peab minema! Egon proovis ääri-veeri öelda, et kas neid üldse tuntaksegi, pärast tekib segadus, seda veel vaja. Egonil oli päris mitmel korral ette tulnud neid hetki, kus ta pidi selgitama ja tõestama, kes ta on. Ta oli sellega ikka hakkama saanud, siiski jäi sellest alati veidi hõre ja ebameeldiv tunne sisse. Ka selle pulmakutsega oli väike kahtlus, äkki on tegemist ikkagi eksitusega? Astrid helistas ja küsis üle, selgus, et kõik on õige, jah, nad on kutsutud. Ümbrikusse pandi raha, nii on kõige kindlam, mis sa oskad osta, lilled, mindi kohale. Pidu oli uhke, isegi ehk liiga priiskav, aga kord elus ju võib, ikka. Kui tehti grupipilti, siis proovisid Astrid ja Egon teiste inimeste vahele ära kaduda, läksid ja seisid tagareas. Viimasel hetkel tõmbas Egon isegi oma pea alla, äkki hakatakse pärast uurima pildilt, et kes need on, ja keegi ei oskagi öelda ja seda pole vaja. Visati ka pruudikimpu, sellest hoidis Astrid väga kaugele, mõelda, kui kuidagi vopsab see kimp just talle sülle, abielus naine, ta läks kohe tüki maad eemale. Hiljem tantsiti, noored läksid päris pööraseks! Egon ja Astrid tantsisid samuti, aga ei võtnud seejuures palju ruumi, tantsisid vaikselt-vaikselt, nii et kui keegi peaks eemalt neid vaatama, võiks arvata, et kaks vana inimest lihtsalt liiguvad tuules. Süüa oli tohutult, ettekandjad muudkui voorisid suurte auravate taldrikutega, valida sai kolme erineva põhiroa vahel. Kas kana või lõhe või aurutatud aedviljad ja falafelid taimetoitlastele?

„Ei meile ei ole midagi vaja!“

*
Sel naisel ei olnud tegelikult midagi viga, ei mingit silmanähtavat puudust, et oleks olnud küür või topeltlõug, vuntsid, ka polnud ta liiga paks, halva hingeõhuga jne, ei, midagi sellist ei olnud. Ta oli arukas ja meeldiv inimene. Aga jah, mingi iludus ta tõesti ei olnud. Seda arvasid nii teised kui teadis ka ta ise. Kuid ta ei oleks osanud ealeski arvata, et kolm klassiõde, kes nende lennust on veel järele jäänud, kogunevad krematooriumis tema kirstu ümber:

„Väga ilus surnu!“

Mõned oskavad oma aja ära oodata.

*
Imepisikese saare vaht Martin on uppunud meremeeste vaimudega juba harjunud, nad tõesti ei häiri teda. Aga novembris on üks öö, mil neid tuleb lausa massiliselt, astuvad veest välja, kes kuidas, mõni longates, mõni lausa roomab, kõrvalisele silmale pole see vaatepilt kohe kindlasti mõeldud, aga nagu öeldud, Martin on harjunud. See öö meenutab vaimude hulgalt juba suguvõsa kokkutulekut või suvepäevi, kõik kohad on surnud meremeeste vaime täis, üks vana kapten ronib juba voodissegi. Vaat see Martinile ei meeldi:

„Ega see siin mingi hotell ei ole!“

*
Igati mõistlik mees, ta ei vihka peaaegu kedagi, ei lähe niisama närvi ei hakka tühja koha pealt mölisema, pole üldsegi sallimatu ega midagi ja nüüd kõnnib ta mööda pealinna tänavat, ei olegi midagi valesti. Aga siis jalutab talle vastu kaks noormeest, kleenukesed, lühikestes pükstes, kaks numbrit väiksemates särkides, hoiavad käest kinni. Kuidas nii, nad on nii noored, neil on kõik veel alles ees, miks nad siis niimoodi! Kuhu te küll lähete, kuhu te lähete! ahastab oma mõttes igati mõistlik mees, mingi kahjutunne ja kurbus tuleb talle peale, ta vaatab poistele järele, mõte aga lippab nagu eksinud loom. Tahaks neid kuidagi aidata, enne kui nad midagi mõtlematut teevad, sest on näha, et nad ei tea, mida nad teevad, miks nad oma elu ära rikuvad! Mees ei saa muidu, kui järgneb poistele, läheb üsna tükk aega, enne kui ta julgeb neid kõnetada. Viimaks siiski:

„Olete te ikka kindlad?“

*
Midagi on juhtunud, ei ole täpselt aru saada, kunas see juhtus, kas paar päeva tagasi või juba varem, aga on ütlematagi selge, et Madis pole enam päris endine. Ta on viimasel ajal nii sõnaaher ja sünge, hoiab omaette, koos teistega Madis enam lõunale ei lähe, kus ja mida ta üldse sööb? Jah, ta on nii kõhnaks jäänud. Ka Madise hügieen jätab soovida, juuksed salkus, rinnaesisel kastmeplekid (vähemasti midagi kunagi on ta söönud!), temast levib veidi hapukat lõhna, varem ta küll selline ei olnud, midagi peab olema juhtunud. Kontorikaaslased teevad oletusi, kas naine, kas kellegagi perekonnast on midagi lahti, kas surnud, haige? Või on saanud Madisest kasiinosõltlane? Alkohol? Narkootikumid? Korteriühistu? Prostituudid? Mis see on, mis meie Madist sedaviisi kurnab ja rõhub? Mees on nagu ära aetud, surma vari. Viimaks otsustatakse, et keegi läheb ja küsib, mis tal on. Reet on kohe nõus ise minema, siiski arvatakse, et ehk on parem, kui läheb mõni mees, veel parem, kui mõni vanem mees. Läheb Ahti, ta teeb viisakalt juttu ühest ja teisest, siis jõuab asja tuumani ja küsib. Madis tõstab silmad, langetab need taas ja poetab üle huulte:

„Ma ei taha sellest rääkida.“

*
Juba aastaid oli ta hinges haigutanud tühjus, südames igatsus. Viimaks ometi on ta kellegi leidnud, ta on meeletult armunud, see juhtus nii ootamatult, nii äkitsi. Isegi oma suuremates unelmates ei osanud ta arvata, et see võib temaga veel juhtuda, ta on nii õnnelik. Samas, ajuti mingi kahtlusekübe on nagu hingel:

„Kui me kokku saime, oli kõik nii õige, me ei kartnud mitte midagi, ei olnud mingit ärevust ega häbi. Seda vist nimetataksegi armastuseks, meie ei nimetanud seda ega teineteist mitte kuidagi, oli lihtsalt see võimas jõud, mis meid välja ajas.

Kui me olime jalutanud läbi kopsukliiniku pargi, jätsime hüvasti, ta eemaldus, vaatasin talle pikalt järele, kuidas ta koju läheb. Hetk hiljem, sealsamas, tekkis mul mitmeid, lausa kümneid põhjendusi, miks see kõik ei tohiks ikkagi jätkuda. Oli selge, et meil pole mitte midagi ühist, meil pole tulevikku!

Nii me seal pargis eemaldusime teineteisest ja tõmbusime siis taas kokku nagu mõne astmaatiku kopsud. Lõpuks otsustasime siiski mitte enam kohtuda. Sel viimasel korral läks ta jälle läbi kopsukliiniku pargi, hullumajast mööda ja siis oma koju. Seekord ta ei vaadanud tagasi ega lehvitanud, mina kah ei jäänud pikemalt sinna passima.

Ma ei tohtinud teda kunagi koju saata, sest alati oli tal kodus mees, kes võis akna peal olla ja näha, alates pargist läks ta edasi üksi. Peale seda viimast kohtumist mul plahvatas – kas ta üldse elab seal majas, mees aknal? Olin valmis kihla vedama, et ei ela. Oli nii tõenäoline, et ta on hoopiski hull, kes saab vahepeal loa väljaspool haiglat jalutada! Sest see inimene peab olema hull, kes suudaks mind armastada.“

*
Elfriide põgenes neljakümne neljandal aastal koos ema-isaga üle mere Soome, sealt edasi Rootsi, algus oli raske. Kõik tuli visalt, viimaks saadi jalad alla, aga Elfriidel oli kogu aeg tunne, et teda ei võeta rootslaste poolt omaks. Nad olid küll viisakad ja puha, siiski mingi reserveeritus oli tema ja rootslaste vahel alati olemas. Ta tundis seda isegi siis, kui oli juba abielus rootslasega. Mehe nimi oli Gustav, tore, armastav mees. Ent Elfriide tundis ka Gustavi juures, et on võõras. Lastega rääkis Elfriide ainult rootsi keeles, et vähemasti neil poleks seda tunnet, et nad pole siin päris omad. Ja lapsed said väga hästi hakkama, aegapidi see Elfriide enda mure, et ta pole päris rootslane, kadus samuti. Ühel hetkel sai Elfriide insuldi, ka sellest taastus ta kenasti, hakkas uuesti rääkima, aga ainult eesti keeles, insult oli rootsi keele ta peast täiesti minema pühkinud. Ta mees Gustav ja lapsed ja lapselapsed kuulasid teda, kasutasid emaga suhtluseks isegi Google Translatorit, kui ta lausus:

„Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“

Mõnikord on isegi Google võimetu, mis siis veel inimestest rääkida!

*
Valetaja: See juhtus minuga paar aastat tagasi, kui leidsin endas teatava tasakaalu ja rahu. Võib öelda, et ma olen endaga ära leppinud. Enne seda olin ma heitlik, lasin ennast pisiasjadest häirida, magasin halvasti, sõin liiga palju, mul oli palju halbu harjumusi. Juba lapsena närisin enda küüned peaaegu olematuks, mulle meeldis asju põlema panna, siis oli mul veel harjumus varastada sektsioonkapist majapidamisraha ja osta selle eest kondenspiima. Ja nii iga päev, mu küüned nägid nii inetud välja, mu süda valutas, kui ma raha varastasin, aga ma ei suutnud sellele vastu panna. Halvad harjumused lausa kleepusid mu külge.

Mingil hetkel, kui Eestisse ilmusid kasiinod, tekkis mul kasiinosõltuvus ja ma varjasin seda kõigi eest, laenasin end lõhki, valetasin… Ma olen tõesti põhjas ära käinud, kuid nüüdseks pinnale ujunud ja viimase kahe aasta jooksul pole ma kordagi ühtegi kasiinot külastanud. Ja asi pole mitte selles, et mul on kõikides kasiinodes sisenemiskeeld, vaid ma ise ei tunne mitte mingit vajadust sinna minna. Ma ei tunne ka viha nende asutuste vastu, need on minu jaoks täiesti võõrad kohad ja ma kõnnin nendest mööda nagu igast teisest majast. Ma ei tarvita enam uimasteid, ainuke puru minu tassis on teepuru. Koos uimastite ja kasiinodega käis minus kaasas ka pornosõltuvus. Aga nüüd, kui ma uimasteid enam ei tarvita, kasiinodes ei käi, siis justkui iseenesest on kadunud ka pornosõltuvus.

Ma olen õppinud eristama olulist ebaolulisest, nägema nii-öelda suuremat pilti. Ja see hoiab mind teel.

Õhtul panen ma endale hommikuks kella pool tundi varem helisema. Ja kui ma ärkan, siis on mu päeval kohe pool tundi lisaks ja see tekitab hea tunde. Mul on aega jalutada postkastini, võtta ajaleht, pressida õuntest, apelsinidest või kapsast värsket mahla ja juua seda kohvi kõrvale, klaas mahla annab algavaks päevaks hea süsti. Üldse ma toitun tervislikult, olen loobunud nisu- ja piimatoodetest, ka valgest suhkrust, olen vähendanud enda toidulaual lihakoguseid, rohkem söön kala, aedvilju. Inimestega suheldes ma suudan neid kuulata ja seejuures mitte ärrituda, aga ka ennast kuuldavaks teha.

Töölt tulles loen ma mõnest ajalehest või ajakirjast pikema arvamusartikli, peale kella kuut ma enam ei söö, olen viimase kahe aastaga kaotanud kaksteist kilo. Enne magamaminekut pesen hambad, kasutan ka hambaniiti, siis ma võimlen, kui ilm on ilus, käin jooksmas, peale seda tuleb hea uni.

*
Oli olnud aegu, kui kunstnik M-il polnud üldse raha, kunstniku asi, kõik said sellest aru, M. teadis ka ise, selline see kunstniku elu on. Aga praegu polnud rahaga muret, ta ei olnud kellelegi võlgu, panga silmis oli ta muutunud juba sedavõrd usaldusväärseks, et talle pakuti krediitkaarti. Enamikul kolleegidest puudus krediitkaart, sest polnud püsivat sissetulekut, panga silmis polnud nad usaldusväärsed. Muidugi võttis M. krediitkaardi, aga rahakoti vahel ta seda kandma ei hakanud, sest kuidagi imelik oleks teiste ees. Ta ei tahtnud laiutada, aga mingi koi ta samuti ei olnud. M. oli isegi oma tuttavatele vahel välja teinud, kui oli näha, et neil ei ole raha. Jah, raha on tõesti vähestel. Aga tema oli selleks ka midagi teinud, et oleks raha. M. oli müünud paar enda maali, oli üks pilt, mis meeldis paljudele, ja siis ta tegi seda pilti mitu tükki järjest ja siis jälle. Jah, huvitav see ei olnud, aga tõi sisse, no miks mitte, ei tundnud M. selle pärast endal ka mingit süüd. Lisaks oli teda kutsutud järjest erinevatesse koolidesse kohtuma ja ta rääkis lastele, mida tähendab olla kunstnik, esimesed kohtumised läksid konarlikult, aga nüüd oli M. juba vilunud, tal olid juba oma väljakujunenud naljad, mis meeldisid õpilastele, tekitasid huvi, ja nii oli hea oma jutuga jätkata. Kui lapsed hakkasid ära vajuma, tegi M. uue nalja ja kõik elavnesid jälle. Koolid maksid suhteliselt hästi ja samas ei võtnud nad ära M-i tööaega, varahommikul ta maalis ja lõuna ajal oli juba lõpetanud. Oli ka muid tellimusi, ühe viimase tööna tegi M. mingi haigla seinale maalingu. Terve sein sai täis troopilist metsa, palmide otsas ahvid, rohu sees roomamas naeratav boa, see mõjus värskelt ja lausa tervendavalt, haiged vaatasid tihti seda pilti ja nende tuju läks heaks. Tellimusi muudkui tuli, ka täna oli tal üks kohtumine. Mida temalt täpselt sooviti, ta ei teadnud, aga ilmselt mõnda ta varasemat maali, sest inimesed, kes helistasid, tahtsid kokku saada just M-i ateljees. Viimaks nad tulidki, neid oli kolm meest. M. oli avatud ja naeratas, aga mehed oli sellised imelikud, morni olekuga, pilte nad üldse ei vaadanud. Kui M. küsis, et millised pildid teile meeldivad, vastas üks kolmest mehest, et nad on hoopiski komisjonist. M. oli veidi segaduses, aga sõna „komisjon“ tekitas temas meeldivat ootusärevust, ta küsis:

„Mis komisjonist te olete?“

Kolmest mehest üks: „Eks ikka kunstikomisjonist.“

M: „Ahah.“ Ikka õige asi! Kuid mehed olid nii napid ja sünged.

Kolmest mehest üks: „Me oleme teid viimasel ajal jälginud ja nüüd me oleme langetanud otsuse.“

M: „Jah?!“

Kolmest mehest üks: „Teiega on nüüd kõik.“

M: „Mismoodi kõik?“

Kolmest mehest üks: „Aga vaat niimoodi!“

Ja kolmest mehest üks tuli ja surus oma käe M-ile kõhtu, nahast läbi, ajas rinnakorvi alt näpud otsivalt üles ning rebis välja maksa ja neerud. Siis tuli teine mees kolmest, võttis kopsud, mao ja sapipõie. Kolmas mees rebis välja pärasoole. Nii see komisjon lahkus.

*
Priit tellis endale litsi, ta oli seda juba ammu soovinud teha. Ja nüüd viimaks võttiski kätte, leppis kohtumise kokku, pani hotellitoa kinni, ostis kolm karpi kondoome ja šokolaadi, miks just šokolaadi, seda ei teadnud ta isegi, ost oli spontaanne, ta ei plaaninud sellega mingeid armumänge, ei ennast ega libu šokolaadiga kokku hõõruda, ei. Kohtumises endas polnud see-eest mitte midagi juhuslikku, Priit oli juba aastaid mõelnud ja otsustanud, et teeb selle asja ära, enne kui ta ära sureb. Surmani oli veel aega, aga kunagi ei tea ette. Aga kui ta praegu peaks surema ja lebaks jõuetult oma haigevoodis, vaatamas tagasi möödunud elule, ja kui ta peaks vastama küsimusele, mis on see, mida kahetsete, mis jäi tegemata, siis oleks see, et ta saaks olla kellegagi nii, et ta võib teha temaga kõike, mida soovib. Jah, Priit teadis, et see on ülbe ja egoistlik mõte, aga ta ei saanud sinna midagi parata, aina rohkem ja rohkem kummitas teda see soov, sai lausa kinnisideeks. Lastele ja naisele hommikusöögilauas sellest juba ei räägiks, see ei ole mingi hommikulaua jutt. Priit hoidis sünget unelmat sügaval enda sees, viimaks jõudis kätte hetk, kui see kõik pidi teoks saama.

Priit läks juba tund aega varem kohale, riietas end lahti ja ronis teki alla, siis aga tundus, et nii on ebamugav, pani end riidesse tagasi. Naine tuli kohale, ta oli isegi ilusam kui pildil, kuidagi hea, Priit maksis raha, otsis välja kondoomid, lepiti kokku, mida võib ja mida mitte. Kuidagi kerge ja vaba olek tuli sisse, nad riietusid lahti. Priit tegi kõike, mida soovis. Siis aga eemaldus naisest, jäi voodi servale istuma, oli kuidagi nii imelik. Libu oli näinud igasuguseid mehi, see ei üllatanud, et mõni mees jääb niimoodi soolasambana istuma, mõni hakkab nutma, mõni tahab raha tagasi, mõni muutub vägivaldseks. Aga see mees oli olnud täiesti kena ja viisakas, mis ta nüüd konutab, aega ju on veel, pool tundi:

„Kas juhtus midagi?“

„Ei teagi.“

„Mida ei tea?“

Priit ei osanudki kohe midagi vastata, istus, till rippu. Läks üsna tükk aega, enne kui ta vastas:

„Ikka pole päris see.“

Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Janika Päll

Libaniose^[1] sissejuhatus:

1. Olynthos oli linn Traakia piiri ääres ja selle elanikud olid kreeka päritolu, Chalkisest Euboial, Chalkis aga oli Ateena asundus. Olyn-those pärast on peetud palju kuulsaid sõdu: nad sõdisid ateenlastega, kes muiste hellenite üle valitsesid, pärast aga lakedaimonlastega.^[2] Aja jooksul saavutas ta suure võimsuse ning hakkas valitsema sugulaslinnade üle: nimelt oli Traakia lähistel palju Chalkise päritolu linnu. 2. Olles sõlminud makedoonlaste kuninga Philipposega liidu, sõdisid olynthoslased esialgu koos temaga ateenlaste vastu; kord said nad Makedoonlase käest Anthemouni linna, millele pretendeerisid nii makedoonlased kui olynthoslased, kord aga Poteidaia, mis oli kunagi ateenlaste valduses ja mille Philippos piiramise järel vallutas ning olynthoslastele üle andis.^[3] Hiljem aga hakkasid nad kuningat kahtlustama, nähes tolle kiiret ja suurt võimsaks muutumist ning ebausaldatavat mõtteviisi. Tema eemalolekut ära kasutades saatsid nad saadikud Ateenasse ja lõpetasid sõja Ateenaga, tehes seda Philipposega sõlmitud leppeid rikkudes (nad olid kokku leppinud ühiselt ateenlaste vastu sõdida, arvamuse muutmisel aga ühiselt rahu sõlmida).^[4] 3. Philippos, kes juba ammu nende vastu mingit ettekäänet vajas, haaras sellest kohe kinni ning alustas nende vastu sõda kokkuleppeist üleastumise ja tema vaenlastega sõpruse sõlmimise pärast. Nemad aga saatsid Ateenasse abi järele saadikud, kelle poolt kõnelebki Demosthenes, käskides olynthoslastele appi minna. Ja ta ütleb, et olynthoslaste pääsmine on ateenlaste ohutuse tagatiseks: nimelt kui olynthoslased pääsevad, ei tule Philippos kunagi (sõjaga) Ateenasse, aga ateenlastele jääb voli purjetada Makedooniasse ja seal sõda pidada. Kui aga see linn peaks sattuma Philippose võimu alla, on tee Ateenasse kuningale vaba. Ja ta ütleb ka, et Philippos pole võitmatu, nagu on arvatud, julgustades ateenlasi tema vastu minema.
4.Ta arutab ka riigikassa küsimusi, soovitades vaatemängude asemel kasutada raha sõdimiseks.^[5] Ja kuna ateenlaste poolt rakendatud tava pole ilmne, on tarvis selgitada. Nimelt ei olnud neil vanasti kivist teatrit, vaid see oli kokku klopsitud puuplankudest ning kui kõik kiirustasid endale kohta võtma, tekkisid löömingud ja mõnikord ka vigastused. Selle takistamiseks otsustasid Ateena eestseisjad muuta kohad ostetavaiks ning igaühel tuli anda kaks obooli, et näha vaatemängu tasu eest.^[6] Et aga vaesed ei näiks kulutuse pärast kahju kannatavat, otsustati, et igaüks (neist) pidi saama riigikassast kaks obooli. Nii sai see tava alguse, läks aga edasi niikaugele, et raha ei võetud riigikassast ainult istekohtade jaoks, vaid jagati lihtsalt laiali. 5. Sestpeale muutusid nad ka sõjaretkede suhtes kartlikeks. Nimelt said sõjaretkele minejad vanasti linna käest tasu, kui nad aga koju jäid ning raha vaatemängude ja pidustuste jaoks laiali jagasid, ei tahtnudki nad enam lahkuda ja end ohtu seada, vaid võtsid koguni vastu seaduse vaatemängurahade kohta, ähvardades surmaga seadusettepaneku eest, mis määraks raha vanale korrale vastavalt sõjakulutusteks. Seepärast puudutab Demosthenes sellesisulist soovitust väga ettevaatlikult ja esitab endale ise küsimuse: „Kas sa teed ettepaneku, et see läheks sõjakulutusteks?“, millele ta vastab „Ei, Zeusi nimel“. Niipalju siis vaatemängukuludest.
6. Kõnemees arutleb ka riigi võimsuse üle, rõhutades, et abi tuleb osutada ise sõjaretkele minnes ja mitte kasutada palgasõjaväge; sest see, ütleb ta, olevat olukorra untsumineku põhjus.

1. Ateena mehed, minu arust eelistaksite te küll hulgale rahale seda, kui ilmneks, mis toob teie poolt praegu arutatavais asjus linnale rohkem kasu. Ja kuna see juba on nii, tuleb tahta innukalt kuulata neid, kes soovivad nõu anda, sest ma arvan, et te ei võta kuulda mitte ainult seda, kes tuleb ettevalmistunult mingit tulusat nõu andma, vaid teile toovad õnne ka need, kes spontaanselt üles astudes palju vajalikku räägivad, nii et teil on lihtne kõige seast kasulikku välja valida.^[7]

2. Ateena mehed, käesolev hetk peaaegu karjub suure häälega, et teil tuleb see olukord ise enda kontrolli alla võtta, kui te vaid oma julgeolekust hoolite; ma ei tea aga, mis seisukoha me selles asjas võtame. Mulle paistab, et tuleb juba ära otsustada abiväe saatmine ning valmistuda siit nii kiiresti kui võimalik appi minema, et teiega ei juhtuks jälle see, mis varemail kordadel,^[8] ning saata saatkond, kes seda räägiks ning jälgiks olukorda. 3. Sest kõige suurem hirm on see, et ta [s.o Philippos] kurikaelana ja olukordi suurepäraselt ära kasutava inimesena, küll järele andes, kui asjaolud nõuavad, küll ähvardades (tõenäoliselt mõjuks ta usutavana), küll meid ja meie eemalolekut laimates pöörab enda kasuks kogu olukorra.

4. Ei, aga tõepoolest, Ateena mehed, just see asjaolu, mis Philippose puhul võitmise kõige raskemaks teeb, on teie jaoks ühtlasi ka soodsaim. Ta on ju ainuisikuliselt isand kõige, nii avalike kui salajaste asjade üle, ja ühtlasi nii väejuht, ainuvalitseja kui varahoidja ning viibib kõikjal sõjaväe juures, mis on selleks, et sõjaasjus kiiresti ja sobival hetkel tegutseda, väga kasulik, ent hoopis vastupidi lepingu suhtes, mille ta meelsasti olynthoslastega oleks sõlminud. 5. Sest olynthoslastele on selge, et nüüd ei ole sõja põhjuseks kuulsus ega maatükk, vaid isamaa tühjakstegemine^[9] ja orjastamine, ning nad teavad, mida ta tegi nende amphipolislastega, kes talle linna ära andsid, ja Pydnas sisselaskjatega;^[10] ning üleüldse on türannia, arvan ma, riikide jaoks ebausaldusväärne,^[11] iseäranis neile, mis asuvad naabermaal.

6. Niisiis, Ateena mehed, ma kinnitan, et teil tuleb neid asju mõistnuna ja muud vajalikku läbi kaalununa tahta ja olla löögivalmis ja pühenduda sõjale, kas nüüd või mitte kunagi, makstes innukalt makse ja minnes ise sõjakäigule, jätmata midagi saatuse hooleks. Sest enam ei ole teile jäänud mingit argumenti ega ettekäänet, et jätta tegemata see, mis vaja. 7. On ju nüüd juhtunud iseenesest see, mida te kõik siiani korrutasite: nimelt, et olynthoslased tuleb Philippose vastu sõtta õhutada, ning seda kõike teile maksimaalselt kasulikul viisil. Sest kui nad oleksid teie veenmise tulemusel sõja üles võtnud, oleks nad küllap ebakindlad ja vaid teatava piirini veendunud liitlased; kui aga vihkamise põhjuseks on nende endi kaebused, siis on nende vaen tõenäoliselt kindel selle tõttu, mida nad kardavad ja on kannatanud.

8. Ateena mehed, ei tohi tõesti niisugust süllekukkunud juhust käest lasta ega kogeda seda, mida olete varem juba korduvalt kogenud. Sest siis, kui me tulime euboialasi abistamast ning saabusid Amphipolisest Hierax ja Stratokles sellelesamale poodiumile, kutsudes meid üles merele minema ja linna enda valdusse võtma, kui meil oleks siis olnud iseendi pärast samasugune tegutsemisind nagu euboialaste julgeoleku pärast, oleks Amphipolis olnud teie oma, ning oleksite vabad kõigist järgnenud probleemidest.^[12] 9. Ja kui jällegi toodi sõna, et piiratakse Pydnat, Poteidaiat, Methonet, Pagasaid ja teisi, et mitte raisata aega ükshaaval loetlemisega,^[13] kui me siis neist ühele, esimesele innukalt ja nagu kord ja kohus ise appi oleksime läinud, oleks meil nüüd tegemist nõrgema ja kergemini võidetava Philipposega. Nii oleme me nüüdseks, Ateena mehed, käesolevat juhust alati minna lastes ja arvates, et tulevik kujuneb iseenesest hästi, kasvatanud Philippose tugevaks ja teinud nii suureks, milliseks pole veel kunagi saanud ükski Makedoonia kuningas.

Ent nüüd on saabunud soodne hetk olynthoslastega, mis pole sugugi kehvem varasematest. 10. Ja mulle näib, Ateena mehed, et igaüks, kes meile jumalate poolt osaks langenu üle õiglaselt arvet pidama hakkab, isegi kui seda ei ole nii palju nagu vaja, avaldaks neile küllap suurt tänu: kuna selle, et oleme sõja ajal palju kaotanud, võib õigustatult panna meie hoolimatuse arvele, selle aga, et me juba ammu seda ei kannatanud ja et meile ilmus hüvitusena toonase eest see liit – kui vaid peaksime tahtma seda kasutada –, paneksin mina küll nende heasoovliku ettehoolde arvele. 11. Ent arvan, et see on sarnane vara omandamisse puutuvaga: nimelt kui keegi midagi saab ja suudab alal hoida, on ta saatusele suuresti tänulik; kui ta aga selle märkamatult ära kulutab, kulutab ta ühtlasi ära ka tänu meelespidamise. Ka riigiasjade puhul on samuti: need, kes ei ole sobivat hetke õigesti kasutanud, ei mäleta, et neile jumalate poolt midagi kasulikku osaks on langenud, sest iga varem juhtunud asja üle otsustatakse ju lõpptulemuse järgi.

Seetõttu tulebki teil, Ateena mehed, hoolega eesseisvat kaaluda, et saaksime need asjad korda ajanuna endalt maha hõõruda tehtu tõttu omandatud halva kuulsuse.

12. Kui aga, Ateena mehed, laseme ka nendel meestel niisama ära minna, ja seejärel too Olynthose enda alla heidab, öelgu mulle keegi, mis siis veel takistaks tal minna, kuhu ta iganes soovib? Kas keegi teist, Ateena mehed, mõtleb ja uurib, mil viisil sai suureks Philippos, kes alguses oli nõrk? Olles kõigepealt võtnud Amphipolise, seejärel Pydna, edasi Poteidaia ja omakorda Methone, läks ta edasi Tessaalia peale. 13. Pärast seda Pherai, Pagasai, Magneesia, kõik sel moel nagu tahtis, enda kasuks pööranuna, läks ta ära Traakiasse.^[14] Ja siis, olles osa kuningaid välja ajanud, osa aga troonile tõstnud, jäi ta haigeks. Taas tervenenult ei jäänud ta logelema, vaid sirutas kohe käe Olyn-those järele. Tema sõjaretked illüürlaste ja paioonide peale, ja Arybba vastu ja kuhu iganes veel, jätan mainimata.^[15]

14. „Miks küll,“ võiks keegi öelda, „räägid sa meile seda nüüd?“ –
Et te mõistaksite, Ateena mehed, ja märkaksite mõlemat: nii seda, kui laostav on alatine asjade üksteise järel käest libiseda laskmine, kui ka teotahtelisust, millega tegutseb ja elab Philippos ja mille tõttu pole võimalik, et ta tehtust head meelt tundes rahus püsima jääks. Sest kui tema on veendunud, et alati tuleb saavutada käesolevast rohkemat, meie aga, et ühestki olukorrast ei tule otsustavalt kinni hakata, siis vaadake, millega loodate seda lõppevat? 15. Jumalate nimel, kes teie seast on niivõrd lihtsameelne, et ei mõista, et sõda tuleb sealt siia, kui me asja hooletusse jätame?

Ent tõesti, Ateena mehed, ma kardan, et kui see juhtub, siis samal moel nagu need, kes kergekäeliselt kõrge intressiga raha laenuks võttes ja lühikest aega lahedalt elades hiljem ka varasemaist varadest ilma jäävad, nii osutuksime ka meie liiga kalli hinna eest logelenuiks; ning kõiges naudingut taga ajades oleksime hiljem sunnitud tegema palju raskeid asju, mida me ei tahaks, ja satuksime nende pärast ohtu sellel maal siin.

16. Teadagi võidakse öelda, et hurjutada on lihtne ja seda võib igaüks, aga avaldada seda, mida antud olukorras teha tuleb, on nõuandja asi. Kuid mulle pole teadmata, Ateena mehed, et sageli, kui miski pole tahtmist mööda välja tulnud, ei kanna te viha mitte süüdlaste peale, vaid nende peale, kes olukorrast viimasena kõnelesid; ja ometi arvan, et ma ei või omaenese julgeolekut silmas pidades varjata asju, mida arvan teile kasu toovat. 17. Ma väidan ju, et selles olukorras tuleb teil kahtpidi aidata: päästes olynthoslaste linnad^[16] ja saates välja sõdurid seda tegema ning laastates tolle maid nii trieeride kui teiste sõduritega; kardan aga, et ühte neist alahinnates võib teie sõjaretk asjatuks osutuda. 18. Sest kui te ainult tema maad laastaksite, kannataks ta selle ära ja alistaks Olynthose, koju tulles aga lööks teid hõlpsasti tagasi; ja kui läheksite appi ainult Olynthosse, siis nähes, et kodule pole ohtu, jääks ta selles olukorras püsima ja olukorda jälgima ning saaks aja jooksul ümberpiiratavatest jagu. Niisiis peab abivägi olema kahekordne ja suur.

19. Abiväe kohta arvan niisiis seda; raha hankimise kohta aga – teil on ju, Ateena mehed, raha, on nii palju nagu ei kellelgi teisel!^[17] Sealt võtkegi, nii nagu soovite. Kui te selle raha sõttaminejatele maksate, ei ole teil lisaks mingeid muid vahendeid vaja, kui aga mitte, siis on, ja koguni nii palju, et teil jääb väheks kõigist allikatest. „Mis nüüd“, ütleb ehk keegi, „kas sa teed ettepaneku, et see oleks sõjakäiguraha?“ – Zeusi nimel, sugugi mitte!^[18] 20. Mina ainult mõtlen, et sõdureid tuleb varustada (milleks on sõjakäiguraha) ja et maksukogumine selleks, et saada, ja selleks, et vajaminevat teha, on üks ja seesama; teie aga mõtlete, kuidas ilma tülinata saada pidustuste jaoks. Jääb üle, arvan, et kõigil tuleb maksta makse, kui on vaja paljut, siis palju, ja kui vähest, siis vähe. Raha aga on vaja, ilma selleta ei saa toimuma midagi vajalikku. Igaüks mainib erinevaid vahendeid, neist valige see, mis näib teile kasulik, ja kasutage olukorda, kuni on õige hetk!

21. Oleks aga kasulik ka järele mõelda ja aru pidada selle üle, mis olukorras on praegu Philippos. Nimelt ei ole tema praegune seis kõige parem – ehkki nii näib ja võiks öelda ilma täpsemalt uurimata – ja ta poleks kunagi sõjaga välja läinudki, kui oleks arvanud, et tal tulebki sõdima hakata. Ent tollal lootis ta kõik olukorrad enda kasuks lahendada, niipea kui ta ähvardades läheneb, ja osutus eksinuks. See häiribki teda kõigepealt ja valmistab talle palju muret, olles juhtunud vastu ootust, seejärel aga Tessaalia asjad. 22. Need on ju ikka loomu poolest ja alati kõigi inimeste jaoks kahtlased, täpselt nii nad on olnud ja on nüüd ka tema jaoks. Nimelt on nende rahvakoosolek otsustanud temalt Pagasaid tagasi nõuda ja takistanud Magneesia kindlustamist. Ja ma kuulsin koguni mõnede käest, et nad ei anna talle enam turge ja sadamaid tulu saamiseks, sest neid peaks kasutama tessaallaste ühiste asjade rahastamiseks, mitte andma Philipposele. Neist rahadest ilma jäädes läheb tal aga kindlasti palgaväe moonaga kitsaks. 23. Siis tuleb arvestada, et paioonlane ja illüürlane ja üldse kõik on meelsamini autonoomsed ja vabad kui orjad, ja et nad pole harjunud kellelegi alluma, ja et see mees on jõhkard, nagu räägitakse. Ning Zeusi nimel, selles pole küll mingit kahtlust! Nimelt tõukab teenimatult hea käekäik arutud halvale mõtlemisele, nõnda näibki sageli, et hüvesid säilitada on raskem kui omandada.

24. Niisiis tuleb teil, Ateena mehed, võtta kontroll asjade üle valmilt enda kätte, pidades tema ebasoodsat hetke oma soodsaks juhuseks, ning saata saadikuid sinna, kuhu vaja, ja minna ise sõjaretkele ja õhutada ka kõiki teisi. Arvestage, et kui Philippos saaks meie vastu sellise soodsa hetke ja sõda toimuks selle maa piiride lähedal: kui valmilt ta siis teie vastu tuleks, mis te arvate? Kas te ei hakka siis häbenema, et ei söandanud soodsat juhust omades teha talle sedasama, mis juhtuks teiega, kui tal võimalus oleks?

25. Veel enam, Ateena mehed, ärgu jäägu teile märkamata see, et nüüd on valik teie: kas võitlete teie seal või tema teie pool. Kui olynthoslased peavad vastu, sõdite teie seal ja laastate tema maad, lõigates kartmatult kodus olemasolevat vilja, kui aga Philippos nad ära võtab, kes takistab teda siis siia tulemast? 26. – Kas teebalased?^[19] – Ärgu olgu seda liiga kibe öelda: nad ründaksid valmilt koos temaga. – Aga fookislased?^[20] – Nemad pole võimelised oma kodugi kaitsma, kui teie ei aitaks. – Või keegi teine? – „Aga, vennas, ta ei taha ju!“^[21] – Temast oleks küll totraim, kui ta hulluna näimist kartmata selle välja latraks ja võimaluse tekkides ometi tegemata jätaks. 27. Sellest aga, kui suur on erinevus, kas sõdida siin või seal, arvan, ei ole rohkem kõnelda tarvis. Sest ma ütlen, et kui teil tuleks kasvõi ainult kolmkümmend päeva ise väljas sõjaretkel olla, kattes armee hädapärased kulutused oma maa arvelt, siis ma usun, et teie talupojad kaotaksid suurema summa, kui olete kulutanud kogu varasema sõdimise peale kokku, kuigi meie maal ei ole ühtegi vaenlast. Kui aga tõesti mingi sõda siia tuleb, kui palju tuleb teie arvates siis kahju kanda? ^[22] Ja tuleb lisada ka jultumus ja veel häbi olukorra pärast, mis ei ole mõistlike jaoks sugugi väiksem kahju.

28. Seda kõike silmas pidades tuleb teil kõigil appi minna ja ajada sõda sinna: varakatel selle külluse pärast, mis neil tänu edukusele on, et nad väheseid kulutusi tehes võiksid edaspidigi hirmu tundmata tulu saada; kutsealustel selleks, et nad võiks Philippose maal sõdurikogemusi omandanuina saada oma, rüüstamata maa kardetavateks valvuriteks; kõnemeestel aga selleks, et neil oleks kerge aru anda riigijuhtimise kohta, sest vastavalt sellele, milliseks teil see olukord kujuneb, saate ka ise endi poolt tehtu üle kohtunikeks. Kasulik oleks see aga kõige pärast.

Tõlgitud väljaandest: Démosthène, Harangues I. Texte établi et traduit par Maurice Croiset. Pariis: Les Belles Lettres, 1924. Osaliselt on sellele toetutud ka siin kõne kommenteerimisel. Tõlkija tänab abi eest Mait Kõivu ja Kaarina Reinu.

JANIKA PÄLL

Saateks

Demosthenes (384–322 eKr) on üks Ateena demokraatia võrdkujusid, kes köidab tänapäevani poliitilise kõnekunsti ja poliitikaajaloo huvilisi. 1. sajandil eKr kirjutas Cicero Antoniuse vastu filipikate-nimelise kõneseeria, saades inspiratsiooni Demos-thenese kõnedest Makedoonia valitseja Philippos II vastu. Nende Demosthenese kõnede hulka kuuluvad kolm kõnet, mis on tuntud pealkirja all „Philippose vastu“, kolm nn „Olynthose kõnet“, lisaks „Rahust“ ja „Olukorrast Chersonesosel“.^[23] Ent Makedoonia küsimus tuleb jutuks ka mitmes teises Demosthenese kõnes, kelle poliitilist tegevust iseloomustab suurelt jaolt võitlus Makedoonia ülemvõimu pooldajate (kelle eesotsas oli Isokrates) ja nn rahupooldajate (keda juhtis Eubulos) leeriga ning mõõdukamalt Makedoonia-vastast poliitikat ajanud Aischinesega, kellega ta pidas mitu kohtulahingut, millest on säilinud ka mõlema poole kõned („Valesaatkonnast“^[24] ja nn „Pärja kõned“^[25]).

Makedoonia pole asjata nii paljude tollest ajast säilinud kõnede keskmes: Philippos II oli Makedooniat tugevdanud, vallutades Põhja-Kreekas Tessaalia (Pherai koos Pagasai sadama ja Magneesia poolsaarega) alad ning võttes (taas) oma kontrolli alla vahetult Makedoonia piire ümbritsevad polised Egeuse mere põhjakaldal (Pydna, Methone, Amphipolise), mida Ateena enda võimupiirkonnaks luges. Ateena mõju alla kuulunud Egeuse-äärsete poliste liit, nn teine Delose mereliit (378–355 eKr), oli selleks ajaks Liitlassõjas (357–355) lagunenud ning Ateena oli kaotanud ka teisi liitlasi. Delphi pühamu tegevust korraldav kreeka linnade liit ehk Delphi amfiktüoonia oli sattunud fookislaste rünnaku tulemusena nn kolmandasse Pühasse sõtta (356–346 eKr), millega kaasnenud lahkhelid aitasid Philipposel veelgi enam oma mõju Kreekas suurendada.^[26]

Selles olukorras oli Ateenas valdav pigem soov sõjasekeldustest eemale hoida (millest ka Eubulose ja rahupooldajate edukus) ning kulutada väheseks jäänud raha iseenda peale. See soov peegeldub ka 349. aastal puhkenud Olynthose kriisis.

Kõigepealt materiaalne aspekt: 5. sajandi kuulsusesära säilitamiseks ja sellest tulenevalt ülearugi suureks kasvanud elanikkonna ülalpidamiseks vajas kivine ja kuiv Atika ressursse väljastpoolt. Ka Eestile ei ole võõras talupoegade väljaränd paikadesse, kus viljakas maa vabalt käes, olgu siis Abhaasias või Volgamaal. Egeuse mere põhjakaldal asuva Chalkidike poolsaare viljakandvail tasandikel olid leidnud koha ka Ateena kleruuhid ehk asuniktalupojad, kes pidid aga arvestama nii oma naabrite (eeskätt Philippose) kui kodulinnaga. Üks tähtsamaid keskusi seal oli Olynthos. Chalkidike poolsaar oli Ateenale oluline nii viljavoogude kindlustamiseks kui seetõttu, et sealse Strymoni jõe^[27] kaudu sai transportida teist ülitähtsat impordiartiklit: laevapuitu nii kauba- kui sõjalaevastiku jaoks. Kolmandaks asusid lähedal ka Pangaioni kullakaevandused, mille Makedoonia oli alles 357. aastal enda võimusesse saanud.

Olynthose kriisis ilmneb, kuivõrd muutunud oli ateenlaste meelsus sõjalistes ja poliitilistes küsimustes. Thukydidese „Peloponnesose sõja ajaloos“ toodud Periklese „Matusekõne“^[28] näitab meile sõjaliselt võimsat Ateenat, kellel on seljataga Kreeka-Pärsia sõdade kannatusrikas, kuid võidukas kogemus ja kes on uhke oma rolli üle demokraatia, kunstide ja teaduste eksportijana. Periklese aja Ateena tugevust toetas Delose mereliit, mille rahadega käisid ateenlased ringi üsna vabalt. Seevastu 4. sajandi keskpaiga ateenlastel oli vähem materiaalseid ressursse^[29] ja tahet sõdida. Palgasõjaväe kasutamine nii maal kui merel oli saanud tavaliseks, sellele viitab oma kõnedes ka Demosthenes. Nn vaatemänguraha fondi kulutamist sõjapidamiseks ei olnud karistuse kartuses võimalik ametlikult soovitadagi, seetõttu kasutab Demos-thenes sellele osutamiseks retoorilisi võtteid: küsimust ja eitust. Kuna linnal ei olnud soovi minna kaugele sõda pidama, paneb Demosthenes mängu kogu oma jõu, et seda tekitada, ning tulemuseks on missiooniretoorika klassikasse kuuluv kõne, mille argumente leiame kaasajal Afganistani, Bosnia või Iraagi sõja kõnedest, eriti ohtralt just George Bush noorema kõnedest Iraagi sõja puhul.

Demosthenes pidas oma kolm Olynthose kõnet üsna lühikese ajavahega 349. aastal (vt ülalt Libaniose sissejuhatust), segades Makedoonia ohuga hirmutamise ning au ja kuulsusega meelitamise sekka majanduslikke argumente ja põhjendades, miks on tarvis minna kodunt kaugele sõtta. Eetilistele hoiakutele ja väärtustele toetuvad eeskätt liitlassuhete austamise argument ja tees Ateena kui igipõlise demokraatia kaitsja missioonist (mida näeme ka Thukydidese eelmainitud kõnes). Eetikast ehk olulisemgi on selgitada Makedooniast lähtuvat ohtu, näidates Philippost vallutamishimulise ja pidurdamatu türannina, kelle ekspansioon Kreekasse (mida ta teostas edukalt linnriikide omavahelisi konflikte kasutades) vajab kiiret peatamist. Ühtlasi osutab Demosthenes Olynthose kõnedes ka sellele, et Philippose vallutajaliku iseloomu tõttu möödapääsmatu sõja pidamine on võõral maal ohutum (oma kodud ja pered ei jää sõjale jalgu) ja odavam (ressurss võetakse kohapealt) kui kodus. Samuti toob ta sisse ajateguri: mida rohkem Philippose võim kasvab, seda raskemaks ja kallimaks muutub tema peatamine.

Argumentatsiooni toeks kasutas Demosthenes mitmesuguseid retoorilisi väljendusvahendeid, õige hetke (καιρός) isikustamist, retoorilisi küsimusi ja enese oskuslikku positsioneerimist, milles vaheldusid mina-, meie- ja teie-vormid (Philippose osaks langeb kohati peaaegu pejoratiivne „too“). Tulemus oli Ateena tollasele poliitilisele olukorrale tüüpiline: Demosthenes küll saavutas edu, sest väed saadeti teele, ent need jäid hiljaks ja õige hetk, mille tabamise vajadusele ta oma kõnedes korduvalt viitab, lipsas käest, Olynthos vallutati ja tehti maatasa. Pärast kreeka ühendvägede kaotust Chaironeia lahingus (aastal 338 eKr) sai ka Ateena osaks Makedooniale alluvast ülekreekalisest liidust.

^[1] Libanios Antiookiast (314–393 pKr) oli kõnekunstiõpetaja, keiser Julianuse lähikondlane ja üks viimaseid paganluse kaitsjaid, kirjutas algajaile mõeldud sissejuhatused Demosthenese kõnedele.

^[2] 422 eKr Ateenaga, 382–379 eKr aga Spartaga (nn 1. Olynthose sõda).

^[3] Philippos II (382–336 eKr), Makedoonia valitseja ja võimsusele viija, Aleksander Suure isa. Poteidaia sündmused toimusid aastal 356 eKr, siis sündinud liit Olynthose ja Makedoonia vahel kestis aastani 351 eKr.

^[4] Aastal 351 eKr, kui Philippos oli haige ning viibis Traakias.

^[5] Nn sõjaretkeraha ja vaatemänguraha (στρατιωτικά ja θεωρικά). Pole kindel, kas Libaniose poolt §-s 5 mainitud karistuseks nende rahade otstarbe muutmise eest oli surmanuhtlus või siiski pigem rahatrahv, vt Démosthène, Harangues I, lk 93.

^[6] Püsiteatri lasi ehitada Perikles, ka vaatemängurahadeks hakati raha jagama tema ajal, kuigi püsiv fond selleks loodi alles 4. sajandil. Vt D. K. Roselli, Theorika in Fifth-Century Athens. Greek, Roman and Byzantine Studies, 2009, kd 49, nr 1, lk 5–30.

^[7] Arvatavasti viide Eubulosele ja tema rahupooldajate leerile.

^[8] Viide Philippose ekspansioonile, mille käigus langesid ka Ateena mõju alused linnad, vt ka § 8–9.

^[9] Tekstis esinevat kreeka sõna ἀνάστασις saab mõista ka küüditamisena.

^[10] 358 eKr piiras Philippos Amphipolist, 356 vallutas selle ja ka Pydna. Skolionidest on teada, et nii Amphipolises kui Pydnas lasi Philippos teda aidanud reeturid tappa.

^[11] Siin esinev sõna πολιτεία (riigikord) tähistab antud kontekstis eelkõige kodanike (πολῖται) poolt juhitavat linnriiki, ent sageli tõlgitakse ja tõlgendatakse kohta ka viitena vabariigile ja demokraatlikule riigikorrale.

^[12]Nn Liitlassõja (357?355 eKr) alguses ajasid ateenlased Timotheose juhtimisel 357. aastal Euboialt ?ra vanad konkurendid teebalased. Philippos kasutas kreeka poliste vahelisi konflikte enda kasuks: olles Amphipolist piiranud juba 358. aastal, vallutas ta selle 356 eKr, samal ajal kui Pydna ja Poteidaia. Sellest ajast on s?ilinud Amphipolise raidkiri rahvakoosoleku otsusega Stratoklese ja Philoni pagendamise kohta, vt  Nn Liitlassõja (357–355 eKr) alguses ajasid ateenlased Timotheose juhtimisel 357. aastal Euboialt ära vanad konkurendid teebalased. Philippos kasutas kreeka poliste vahelisi konflikte enda kasuks: olles Amphipolist piiranud juba 358. aastal, vallutas ta selle 356 eKr, samal ajal kui Pydna ja Poteidaia. Sellest ajast on säilinud Amphipolise raidkiri rahvakoosoleku otsusega Stratoklese ja Philoni pagendamise kohta, vt G. Pfohl, Griechische Inschriften als Zeugnisse des privaten und öffentlichen Lebens. Tübingen, 1980, lk 112–113, nr 104.

^[13] Poteidaiale appi saadeti aastal 356 vaid üks ekspeditsioon, mis hilines, ning Ateena kleruuhid saadeti koju ja hävitati (vrd Demosthenes, Kõned, 4.35);  Methone hävitas Philippos Traakia-Aasia retkelt naastes 354. aastal enne ateenlaste appi jõudmist, see avas talle tee Tessaaliasse; 352. aastal lõi Philippos Onomarchost, rüüstates Pheraid, ning võttis ära Pagasai sadama, kuhu ateenlased samuti appiminekuga hilinesid (vt Demosthenes, Kõned, 1.9, 13, 22; 4.35).

^[14] Pherai, Pagasai ja Magneesia vallutas Philippos 352. aastal, liikudes järjest lõunasse. Traakias tõukas Philippos troonilt Kersobleptese, võttes ta poja pantvangi.

^[15] 352. aastal, mil ta sõdis ka Epeiroses molosside kuninga Arybbaga.

^[16] St 32 Chalkise liidu linna.

^[17] Käsikirjades esineb siin ka ümberkirjutajate või kommentaatorite poolt lisatud ja selgitavaks glossiks peetav viide sõjakäigurahadele. Libaniose sissejuhatuse järgi olid varem sõjakäikudeks ettenähtud rahad juba suunatud nn vaatemängufondi, nii et vähemalt formaalselt ei olnud sõjakäikudeks raha ette nähtud, seetõttu on ka tõenäolisem, et Demosthenes ise siin neid rahasid ei maininud.

^[18] Libaniose sissejuhatuse väitel oli ettepaneku tegemine karistatav surmanuhtlusega. Kuigi Demosthenes ilmselt väldib otsesõnu rahade kasutuse (tagasi)muutmise ettepanekut, on tema jutu sisu ilmne: raha, mida ateenlastel on küllalt, tuleks kulutada sõjaretkele minekuks, mitte vaatemängudele.

^[19] Ateena naabrid ja põlisvaenlased ning Philippose tavapärased liitlased.

^[20] Fookislased olid sel hetkel nn Pühas sõjas.

^[21] St Philippos. Käsikirjades eelnevat fraasi on meie jaoks harjumatu interpunktsiooni tõttu võimalik mõista ka nii: „Nemad ju pole võimelised oma kodugi kaitsma, kui meie või keegi teine ei aitaks.“ Mõlemal puhul järgneb kujuteldava vastase vastuväide, et Philippos ei taha Ateenat rünnata, mis aga Demosthenese järgi on teesklus.

^[22] Demosthenes hoiatab, et kuigi Olynthose sõjaretke finantseerimine võib osutuda ateenlastele seni kogetuga võrreldes raskemaks koormiseks, oleksid kahjud kindlasti veel palju suuremad, kui Philippos Ateena vallutaks.

^[23] Neljandat kõnet Philippose vastu ei peeta ehtsaks. Eesti keeles on ilmunud „Teine kõne Philippose vastu“ (rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 2006, lk 309–316, tlk J. Päll) ja katkendeid „Kolmandast kõnest Philippose vastu“ (rmt-s: Kreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1964, lk 446–450, tlk R. Kleis).

^[24] Kõned on aastast 343 ja käsitlevad 346. aastal Makedooniasse saadetud saatkonda, milles osalesid nii Demosthenes kui Aischines, kes nüüd süüdistavad vastastikku teineteist ebasoodsates rahutingimustes ja järgnenud sündmustes.

^[25] Aastast 330, ajendiks Ktesiphoni 336. aasta seadusettepanek austada Demosthenest pärjaga riigile osutatud teenete eest. Aischines süüdistas Ktesiphoni väites, et Demosthenes ei väärinud pärga, Demosthenes kaitses Ktesiphoni, tuues esile oma teeneid Atika ees.

^[26] Pärast Olynthose kriisi asus Philippos Püha sõja rahulepingu garandiks ja sai endale mõjuvõimu kreeklaste tähtsaima kultuskeskuse korralduses, seda olukorda kajastab Demosthenese 2. kõne Philippose vastu.

^[27] Kreeklased pidasid oma müütidega pikitud ajalugudes Olynthose linna asutajaks jõejumal Strymoni poega Olynthost.

^[28] Eesti k-s Richard Kleisi tõlkes rmt-s: Kreeka kirjanduse antoloogia, lk 434–437; osaliselt ka rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia, lk 271–273.

^[29] Delose liidu järglane, nn Teine Ateena mereliit oli lagunenud, erinevad sõjalised konfliktid kreeka linnriikide vahel olid kestnud terve sajandi esimese poole.

Mina seda kirjutavat „keegit“ enese sees ei tunne. Kui ta alustab, ei tea ta kunagi, mida ta täpselt tahab. (Koma täpsuseni näiteks! Ta ei tea seda ja selles mitteteadmises oleme nende „endaks“ nimetatutega tasa. Ühel teadvustamise astmel. Ehk.)

Öeldu on juba ilukõne. Hiljem tõmban ma selle maha.

Aga ühte ennast arvan ma siiski teadvat. Ma küsin ja otsin vastuseid isegi unes. Ja kui keegi omakorda minult küsib, millega sisustan tööst (kirjutamisest) vaba aega, ei oska ma vastata.

Sest vaba aega mul ometi on. Kogu aeg on vaba aeg. Ärkvel olles, unes, küsides või kirjutades.

Kuidas ma lõõgastun? Nii lõõgastungi.

Ma ei koo, ei kujunda aeda, mistahes hobid roogiti koolides välja. Ja eks ma koostanud herbaariumi, püüdnud liblikaid, joonistanud maastikku vajaduse ja mitte iseendast lähtuva huvi pärast. Aga kui juba pidin tegema, siis olin põhjalik.

Õitsevate kirssidega oli küll see lugu, et õiget päeva ei märkinud kohe üles – see vaevas kaua –, kirjutasin loodusloo vihikusse pluss-miinus daatumi, kuigi märkasin õitsemist möödaminnes, asja eest, teist taga, õitsemisvalgus jäi silma üleskirjutamist nõudva reeglita.

Kõik muu oli natuke sunnitöö moodi, kohustus. Hinde peale märgatud-tehtud-meelde jäetud asi.

Eksida ei tohtinud. Eksimine tõi halva hinde. Halb hinne võis lõppeda koolist tagasivõtuga. Keskmine hinne oli paras. See lubas jääda.

Ja kui keegi ei tahtnud keskmisega leppida, oli ta tahtmatult põhjalik. Ma olin põhjalik.

Seegi ilukõne vajab mahatõmbamist. Niisugust last pole olemas. Aeg-ajalt ma ju naersin ka. Hobune oli oma auväärsuses naljakas. Tööhobusel oli ratsutamiseks liiga lai selg. Meie sörk oli ettevaatlik. Hobune oli sõber. Miks seda välja näidata ei tohtinud, ma ei saanudki teada. Siis. Hiljem küll. Kolhoosi antud hobune oli pärit minu talust. Olime kogemata kokku juhtunud, kui tuttav talumees kartuleid muldas.

„Minu talu“ oli võõras mõiste. Ma ei teadnud, kus see asub või mida see tähendab. Sõnakombinatsiooniks jäi see surmani. Mis pole veel käes, kuid vaevalt suudaksin ka siis endast välja kaevata sobivad tunded. Ma ei olnud seda kelleltki võtnud ja keegi ei olnud mulle seda andnud. Kuskil oli see olemas, aga kus?

Midagi päris oma polnud kellelgi. Võrdsus miskipärast kohutas. Ainult nimede erinevus toimis. Hiljem lugesin, et nime võib asendada ka number.

Nime ja numbrita ollakse eikeegi. Õhk ja aeg on numbrita. Liblikavõrku igatahes ei püüa. Paberile joonistad koha.

Male oli tol ajal moes. (Kõrvaline märkus!) Vahva oli nuppe ruudult ruudule tõsta, igal nupul olid omad võimised, käigud erinesid. Tekkisid kombinatsioonid.

Male oli võimalus ära minna, aga mina olin mängupartneriks veel väikene. See-eest võisin teiste mängu jälgida. See polnud kohustus.

Ma kustutan ka selle lõigu, sest kirjeldus on umbmäärane. Põnevus on jäänud siit välja.

Hiljem?

Hiljem oli nõnda, et mind lubati veel sandimaks peksta, kui kõik kirja panen, mida olen näinud ja märganud. Äraandmine ja pealekaebamine võis kellegi jaoks olla kohustus, tapmine võis olla kohustus, aga et minu jaoks ei olnud, kirjeldasin oluseise.

Reetmise eest võis kinni minna, kuid sellest kirjutamise eest võis peksa saada. Riigikorrad olid vahetunud. See, mis enne oli kohustuslikult riigitruu, tuli teise korra ajal maha salata.

Riigis oli asi. Riik kehtestas reeglid.

Vahepeal oli palju tapmisi ja nummerdatud inimesi. Mina oma numbrit (faktiliselt) ei tea, aga küllap oli seegi kuskil kirjas. Nagu „minu hobune“, „minu talu“, Siberis koht, kuhu mind viia. Jäin kogemata Eestisse. Eestil numbrit ei olnud.

Nummerdamisest kõik see algas.

Imelik oli ehk see, et tapjad olid au sees ja tapetud ei pärinud hauakohtagi. Lihtsalt kasvasid metsa sisse ja metsaga ühte.

Mina ka, kui aeg kätte jõuab.

Seda lõiku pole vaja maha tõmmata.

PIISONITE LAHKUMINE
Kiova põlisameeriklaste legend
Inglise keelest tõlkinud A. V.

Kunagi, mitte väga kaua aega tagasi, elasid piisonid kõikjal. Seal, kus elasid inimesed, elasid ka piisonid. Nemad armastasid inimesi ja inimesed armastasid piisoneid. Kui inimesed piisoni tapsid, tegid nad seda austusega. Nad tänasid piisoni vaimu. Nad kasutasid ära tapetud piisoni iga kehaosa. Liha oli nende toit. Nahka kasutati riiete valmistamiseks ja tipide katmiseks. Karvadega täideti patju ja sadulakotte. Kõõlustest said vibunöörid. Sõrgadest sai liim. Nad kandsid vett piisonite põites ja magudes. Et austada piisonit, katsid nad tema kolba värviga ning asetasid ta vaatama tõusvat päikest.

Siis tulid kahvanäod. Nemad olid uued inimesed, ilusad ja surmavad kui mustad ämblikud. Kahvanäod võtsid inimeste maa. Nad ehitasid raudtee, millega inimeste maa lõigati pooleks. See tegi inimeste elu keeruliseks ja niisiis võitlesid piisonid raudtee vastu. Piisonid tõmbasid raudteeliiprid üles. Nad ajasid kahvanägude karja minema. Piisonid armastasid inimesi ja tahtsid nende eluviisi kaitsta. Nii saadeti sõjavägi piisoneid tapma. Aga isegi sõdurid ei suutnud piisoneid takistada. Siis palkasid sõdurid omakorda jahimehed. Jahimehed tulid ja tapsid ja tapsid. Varsti katsid piisonite kondid maad pika mehe kõrguseni. Piisonid mõistsid, et kauem võidelda pole võimalik.

Ühel hommikul tõusis üks kiova naine, kelle perekond oli sõjaväe eest põgenenud, varakult oma laagris, mägede sügavuses. Ta kõndis allika juurde mäenõlval, et tuua vett. Ta kõndis vaikselt, vaenlaste eest valvel. Hommikuudu oli paks, aga kui ta kummardas, et ämbrit täita, nägi ta midagi. Miski liikus udus. Tema silme all hajus udu ning sealt ilmus tema ette vana piisonilehm. See oli üks vanadest piisoninaistest, kes alati karja juhtis. Tema järel tulid viimased noored piisonisõdalased, sarved võitlemisest armistunud, mõned neist haavatud. Nende keskel olid mõned vasikad ja noored lehmad.

Otse mäekülje poole juhtis vana piisonilehm seda viimast karja. Kiova naise silme all avanes mägi nende ees ja piisonikari kõndis mäe sisse. Mäe sees oli Maa roheline ja uus. Päike paistis ja niiduturpialid laulsid. Oli justkui aeg enne kahvanägude tulekut. Siis sulgus mägi nende taga.

Piisonid olid läinud.

HEITLEV KARU
Pöördumine Hunkpapa siuude nõukogu koosolekul, Suures Siuu reservaadis. 9. oktoober, 1890

Vennad, ma tulen teie juurde lubadusega, et tuleb päev, kui pole enam ühtegi valget meest, kes saaks haarata indiaanlase hobuse ratsmeid; kui preeria punased mehed juhivad maailma ja keegi ei keela neil jahimaadele minemast. Ma tulen sõnumitega teie isadelt-vaimudelt, et nad on teel teiega ühinema ja neid juhib Messias, kes tuli kord, et elada maal koos valgete meestega, kes aga heitsid ta enda hulgast välja ja tapsid ta. Ma olen näinud vaimudemaa imesid ja rääkinud surnutega. Olen reisinud kaugele ja mind on saadetud tagasi sõnumitoojana, et öelda teile: valmistuge Messia tulekuks ja vaimude tagasitulekuks kevadel.

Ma tõusin oma tipis, Šaieeni reservaadis, pärast maisikülvi lõppu, kuusteist kuud tagasi, ja valmistusin teekonnaks. Olin palju näinud ja üks hääl käskis mul minna ja kohtuda vaimudega, sest kätte oli jõudnud aeg, kui nad tulevad tagasi ja elavad taas kord maa peal. Ma reisisin kaugele valgete meeste vagunites, kuni jõudsin kohani, kus raudtee lõppes. Seal kohtasin ma kahte meest, indiaanlast, keda ma polnud varem kohanud, ent kes tervitasid mind kui venda ja andsid mulle liha ja leiba. Neil oli kolm hobust ja me ratsutasime sõnakestki vahetamata neli päeva, sest ma teadsin, et nad olid saadetud mulle tunnistajaiks minu teekonnal. Kui päike oli kaks korda taevakaart ületanud ja olime jätnud viimased märgid valgest mehest selja taha – sest ükski valge mees polnud söandanud nii kaugele reisida –, nägime kummalist ja raevukat musta meest, seljas loomanahad. Ta elas üksinda ja ta tundis meditsiini,^[1] millega sai teha, mida ainult soovis. Ta liigutas oma käsi ja tekitas sellega suure hulga raha; teine liigutus, ja me nägime mitmeid vedruvankreid, mis olid üle värvitud ja valmis hobuste taha rakendamiseks; veel üks liigutus, ja meie silme ees tõusis maast terve kari piisoneid. Must mees rääkis meiega ja ütles, et ta on indiaanlase sõber; et me peaksime jääma temaga ja mitte minema kaugemale, et me võtaksime nii palju raha, vedruvankreid ja piisoneid, kui meil vaja. Aga meie südamed olid mustast mehest eemale pöördunud, mu vennad, nii et me lahkusime temast ja reisisime veel kaks päeva.

Neljanda päeva õhtul, kui olime nõrgad ja reisist väsinud, otsisime laagripaika ja kohtasime meest, kes oli riides nagu indiaanlane, aga kelle juuksed olid pikad ja läikisid nagu valge mehe kollane raha. Tema nägu oli kaunis vaadata ja kui ta rääkis, täitus mu süda rõõmuga ja ma unustasin nälja ja vaeva, mida olin kannatanud. Ja ta ütles: „Hau, mu lapsed. Te olete tegutsenud hästi, et võtsite ette selle pika retke, et mind vaatama tulla. Jätke oma hobused ja järgnege mulle.“ Ja meie südamed laulsid rinnus ja me olime õnnelikud. Ta juhtis meid mööda väikestest pilvedest tehtud redelit üles ja me järgnesime talle läbi taevase avause. Mu vennad, Heitleva Karu keel on sirge ja ta ei saa jutustada kõike, mida nägi, sest ta ei ole kõnemees, vaid vaimude eestkõneleja ja käskjalg. Tema, kellele me järgnesime, tõi meid Suure Vaimu ja tema naise juurde, ja me kummardasime tema ees, aga ma nägin, et nad olid riietatud indiaanirõivastesse. Siis näidati meile läbi taevase avause kõiki maailma riike ja kõiki meie isade laagripaikasid aegade algusest saadik. Ja nad kõik olid seal, tipid ja meie isade vaimud, ja suured piisonikarjad ja maa, mis naeratas, sest oli rikas ja valget meest ei olnud seal. Siis tema, kellele me järgnesime, näitas meile oma käsi ja jalgu ja neis olid haavad, mille valged olid temasse löönud, kui ta läks nende juurde ja nemad ta risti lõid. Ja ta ütles meile, et ta tuleb maa peale tagasi ja seekord jääb ja elab ta indiaanlastega, kes on tema väljavalitud rahvas.

Siis pandi meid istuma rikkalikele loomanahkadele, mida ma ära ei tundnud, Suure Vaimu tipi juurde, avatud ukse ette, ja meid õpetati, kuidas öelda neid palveid ja tantsida neid tantse, mida ma olen tulnud oma vendadele õpetama. Ja Suur Vaim rääkis meiega, ja ta ütles: „Vii see sõnum minu punastele lastele ja lausu see neile nii, nagu mina seda sinule lausun. Ma olen jätnud indiaanlased mitmeks kuuks hooleta, aga ma teen neist nüüd oma rahva, kui nad käituvad selle sõnumi järgi. Maa on saamas vanaks, ja ma teen selle oma valitud rahva, indiaanlaste jaoks uueks, ja nad hakkavad siin elama ja nende hulgas on kõik nende esivanemad, kes on surnud, nende isad, emad, vennad, nõod ja naised – kõik need, kes kuulevad mu häält ja mu sõnu minu laste suude läbi. Ma katan maa uue mullaga, mis on viis inimese mõõtu sügav, ja selle uue mulla alla maetakse kõik valged inimesed, ja kõik augud ja mädanenud kohad aetakse täis. Uued maad kaetakse lõhnheinaga,^[2] voolava vee ja puudega ning piisoni- ja ponikarjad elavad seal peal, nii et minu punased lapsed saavad süüa ja juua, küttida ja juubeldada. Ja läänepoolse mere täidan ma ära, nii et ükski laev ei pääse sealt üle, ja teised mered muudan ma laevatamatuks. Ja sellal kui ma uut maad teen, võetakse need indiaanlased, kes seda sõnumit on kuulnud ning kes tantsivad, palvetavad ja usuvad, üles taevasse ja hoitakse seal, kuni uue maa laine möödub; ja siis pannakse nad tagasi maha oma esivanemate, sugulaste ja sõprade vaimude keskele. Need mu lapsed, kes kahtlevad, jäetakse aga ebameeldivatesse kohtadesse, kus nad eksivad ja ekslevad nii kaua, kuni hakkavad uskuma ja õpivad ära vaimude laulud ja nende tantsu. Ja nii kaua kuni mu lapsed tantsivad ja valmistuvad vaimudega liituma, ei pea nad kartma valget meest, sest et ma võtan valgelt mehelt püssirohu saladuse ja püssirohi, mis juba nende valduses on, ei põle, kui see on suunatud punase rahva vastu, kes on minu lapsed ja teavad vaimude laule ja tantse; aga see püssirohi, mis kuulub minu lastele, punasele rahvale, põleb küll ja tapab, kui see on suunatud valgete vastu ja kui seda kasutavad need, kes usuvad. Ja kui punane mees sureb valgete käe läbi tantsu ajal, siis läheb tema vaim vaid maailma lõppu, liitub seal oma isade vaimudega ning tuleb järgmisel kevadel tagasi oma sõprade juurde. Minge siis, mu lapsed, ja rääkige neist asjadest kõigile rahvastele ja las nad kõik valmistuvad vaimude saabumiseks.“

Meile anti toitu, mis oli rikkalik ja maitses magusalt, ja sellal kui me sõime, tuli üles läbi pilvede mees, kes oli pikk kui puu ja kõhn nagu madu, tema suust paistsid välja pikad hambad, tema keha oli kaetud lühikeste karvadega ning me teadsime kohe, et tema on Kuri Vaim. Ja ta ütles Suurele Vaimule: „Mina tahan pooli maailma inimesi.“ Ja Suur Vaim vastas ning kõneles: „Ei, ma ei saa anda sulle ühtegi, ma armastan neid kõiki liiga palju.“ Kuri Vaim küsis uuesti ja uuesti keelduti tema palvest, ning siis küsis ta kolmandat korda ja siis ütles Suur Vaim, et ta võib saada valged, kellega ta võib käituda, nagu heaks arvab, aga indiaanlasi ta endale ei saa, sest nemad on tema valitud rahvas kõigi aegade lõpuni. Siis näidati meile tantse ja õpetati laule, mida ma nüüd teile toon, mu vennad, ja meid juhiti mööda pilveredelit alla sellesama poolt, kes meid ka üles juhatas. Me leidsime oma hobused ja sõitsime tagasi raudtee juurde, Messias lendas õhus meiega kaasa ja õpetas meile laule uute tantsude jaoks. Raudtee juures jättis ta meid maha ja käskis meil oma inimeste juurde tagasi minna ja jutustada neile ning kõigile punastele rahvastele sellest, mida me olime näinud; ja ta lubas meile, et ta ei lähe enam pilveriiki tagasi, vaid jääb maailma lõppu ja juhib meie isade vaimud meiega kohtuma siis, kui järgmine talv on möödas.

The Passing of the Buffalo: A Kiowa Legend. http://www.firstpeople.us/FP-Html-Legends/ThePassingoftheBuffalo-Kiowa.html.

 ^[1] Nõiakunsti. Toim.

^[2] Paljudes põlisameerika kultuurides üks neljast pühast nõidusliku mõjuga taimest. Toim.

Tuhande kaheksasaja üheksakümnendamal aastal avaldasid ajalehed sensatsioonilise uudise, et professor Pakterov, Venemaa Jurjevi ülikooli kuulus bioloog, on loonud tehislikke algloomi ja muid enam või vähem algelist laadi elusolendeid, kellest üks üteldi sarnanevat mingit pentsikut sorti miniatuurse kahepaiksega. Ehkki professori maine teaduse ilmas oli kõrge, võeti see kuulujutt vastu skeptilises vaimus. Siiski jätkus ajakirjade toimetajail uudishimu tema uurimistöö kohta lähemalt järele pärida, ja ühe juhtiva ajakirja ülesandel külastasin mina võlurit tema laboratooriumis. Seltskondlikult olin professoriga tuttav juba pikemat aega ega kõhelnud talle selgitamast oma külaskäigu eesmärki.

Professor, umbkaudu neljakümneaastane mees, võttis mu vastu kui sõbra ja näitas mulle pikka rida klaasvitriine, milles minu silmad seletasid kummalisi pisiloomi, vaid mõni üksik neist suurem tavalisest kärbsest, oma olemasolu eest võitlemas. Taibates, et need olid pelga inimliku geeniuse looming, tundsin sügavat aukartust. Ma vaatasin professorit kui uue maailma loojat ning avaldasin talle oma sügavaimat imetlust. Ma palusin, et ta nimetaks kõrgeima eluvormi, mille on loonud. Uhkelt naeratades andis ta mulle märku järgneda ning sosistas: „Ma näitan teile midagi uut; aga teie peate andma mulle oma ausõna, et see, mida näha saate, jääb saladuseks.“

„Professor, ma tõotan seda,“ vastasin ma südame pekseldes.

„See on minu laboratooriumi kõige püham paik,“ ütles võlur, „ja mitte kellelgi ei ole luba siia siseneda ilma minuta. Need inimesed, kes siin käinud on, võiksin ma oma sõrmede peal üles lugeda.“

Ma kummardasin, tunnustades erakordset privileegi, mille osaliseks mind oli arvatud, ning me astusime pimedasse ja sooja tuppa, kus pikkade laudade peal võis näha rida kaetud kaste. Toa keskel, suure neljakandilise laua peal olid katseklaasid, silindrid ja instrumendid, mille jaoks üheski sõnaraamatus nimesid ei leidu; seinad olid kaetud riiulitega, mida täitsid eri mõõdus pudelid ning veidravõitu välimusega teadusetegemise riistapuud. Tuba valgustas laes rippuv punane lamp, õhk oli paks mingi kääriva vedeliku raskest lõhnast.

„Vaadake siia,“ ütles professor, eemaldades ühelt klaaskastilt katte ja näidates mulle selles sisalduvat ovaalset, suure arbuusi suurust musta kotti. Kott oli painduva toru abil ühendatud pika punase silindriga, mille ümber keerdusid elektrijuhtmed. See liikus rütmiliselt nagu kloppiv süda, muud ebaharilikku selle juures ei olnud. Silmamata midagi, mis olnuks juba nähtust veel imetaolisem, palusin ma professorilt seletust. Ta vaikis, otsekui rõhutamaks selle tähtsust, mida kavatseb ütelda, ning lausus siis: „Vaevalt teie seda usute.“

Ta vaikis taas, näol ilme kui inimesel, kes tahaks suuta minu mõtteid lugeda.

„Professor, ma usun teie sõna aukartuses,“ kinnitasin ma talle.

Kontrollides oma seadeldist kronomeetriga ja mingi stetoskoopi meenutava instrumendiga, silmitses ta mind sügavtõsiselt ning, osutades meie ees lebavale esemele, lausus:

„See on tehislaps!“

„Mida? Inimolend?“ hüüatasin ma kohkunult.

„Jah, seda see on, minu eluunistus. Oma rikkuse ja tervise olen mina sellele ideele ohvriks toonud! Ja kui see mul korda läheb, siis olen ma oma sajandi kõige õnnelikum inimene,“ ütles professor innukalt. „Kui see tõestatud saab, et mina uue inimese olen loonud, siis kingin ma temale tundlikumad meeleelundid ja paremad organid kui need, mille lõi Piibli Jumal. See seeme on siin arenenud viisteist kuud.“

„Kas aga ei kulu inimlapsel sündimiseni üheksa kuud?“ küsisin ma.

„Väga õige,“ möönis professor, „aga ärge unustage, et see siin on tehislaps. Minu tulevikuinimese arenemise protsessis ei ole kasutatud midagi, mis oleks loomset päritolu. Kõik, isegi vereessents, millega loodet toidetakse, on ekstraheeritud taimsetest organismidest, vanal Aadamal ega loomsel elul ei pea minu uue inimese kehas pisimatki osa olema. Kõik peab olema fundamentaalselt uus. See on loomeakt.“

„Mis seadeldis on see, mille sees imeline seeme kasvab?“ küsisin ma, osutades rütmiliselt tukslevale kotile.

„See on inimese inkubaator ehk tehisüsa,“ vastas võlur. „See painduv toru toidab embrüot tehisverega, mis tuleb tema kohal asuvast reservuaarist. Siiani on kõik läinud rahuldavalt, kuue kuu pärast loodan ma jõuda sünnini. Juba praegu on embrüo kuuenaelase imiku suurune.“

„See on vapustav,“ katkestasin ma teda. „Aga kas tal saab ka olema inimaju, ja missugune teie tehisinimene teie arvates hakkab välja nägema?“

„Noh,“ teatas professor, „ma tahaksin, et mu lapsel – nii ma teda kutsun – oleksid olemas kõik need meeled, mis praegusel inimesel puuduvad: näiteks võime näha röntgenkiiri, magnetlaineid, hüpnootilisi ja spirituaalseid hoovusi, nähtamatuid maailmu ja nende olendeid, neljandat, viiendat ja kõiki järgmisi dimensioone. Minu lootus on, et nii nagu meie seilame meredel, hakkab tema lauglema ajas ja ruumis ning uurib läbi nii taeva kui ka põrgu; ehk teisiti öeldes, et tema on võimeline avastama seda, mida me praegu nimetame looduse saladusteks. Võtkem näituseks kõige lihtsam igapäevane fenomen – uni ja unenäod. Kui vähe teadus neist teab ja kui võimetu on niisuguseid müsteeriume seletama!“

Professor oli rääkinud tõsiselt ja niisuguses filosoofilises rahus, et mul jäi üle vaid tema geeniust tunnustada. Siis avas ta ühe teise oma peidetud inkubaatoreist ning näitas mulle midagi, mis mul jahmatusest jalad nõrgaks võttis. Väikese klaasinstrumendi sees nägin ma edasi-tagasi kõndivat pügmeeahvi, vaevalt pikemat kui minu sõrm. Tal oli neli silma ja neli kõrva ning lisaks mitmesuguseid elundeid, milletaolisi ma ei olnud veel näinud ühelgi loomal. Professor ütles mulle, et see olend on ahvi ja sisaliku ristand – kõigest üks eksperiment umbes samas laadis, nagu luuakse hiina kääbuspuid. See niisiis ei olnud täienisti tehislik toode.

„Kas teie usute, et peale teadusele tuntud olendite eksisteerib veel teisigi?“ küsisin ma.

„Arvutumal hulgal, kuid meil ei ole elundeid, mille abil neid aistida,“ vastas leidur. „Ma usun inglite ja kuradite ja teiste meile aimamatute maailmade asukate olemasolusse. See pügmeeahv teie ees suudab juba näha röntgenkiiri ning eeterlikke olendeid; sellepärast panin ma temale nimeks Sylphonom. Minu tehislapse nimeks saab Sylphomanus. Ma loodan, et tema saab kasvama meile tuntust erinevas vaimlises keskkonnas ja et ta võib meile veidi teadust tuua võõrastest maailmadest ja olenditest.“

Edasi seletas professor, miks ta oma esimesi kohmakaid leiutisi saladuskatte all tahab varjata. Ta ihkavat üllatada maailma millegi rabavaga; oma tehislapsest, ütles ta mulle, ei kavatse ta avalikult teada anda enne, kui on jälginud selle arenemist täiskasvanud meheks. Me vestlesime veel tunnikese; siis, oma külaskäiguga enam kui rahul, ma lahkusin.

Kui see kõik, mida ma näha olin saanud, ei oleks olnud professor Pakterovi laboratooriumis ja kui kõik, mis ta mulle rääkis, ei oleks põhjenenud nii õpetatud argumentidel, ei oleks ma uskunud, et niisugused asjad on võimalikud. Aga tema paljastusi uskusin ma olevat kohustatud tõeks võtma.

Ma pidasin antud tõotust ja ei reetnud tema usaldust sõna ega teoga. Ühel päeval sain ma professorilt lühikese sedeli, milles ta teatas, et on Venemaalt lahkunud ja asunud elama New Yorki. Ta lubas, et annab mulle teada, kui tal midagi konkreetset peaks avaldada olema.

Möödus palju aastaid. Mõnda aega seisin ma kirjavahetuses selle suure leiutajaga, kes paistis olevat avalikkuse vaateväljast kadunud. Ka mina ise asusin New Yorki ja ootasin palavalt võimalust professorit külastada. Oma suureks pettumuseks sain aga teada, et mõni kuu varem oli tema New Yorgist lahkunud ja siirdunud idamaadesse. Ei jäänud üle muud kui kirjavahetust jätkata ja oodata.

Minu külaskäigust professor Pakterovi Jurjevi laboratooriumi oli möödunud kakskümmend aastat ja ma olin peaaegu lakanud lootmast, et ta eksperiment osutus edukaks, kui ühel päeval juhtus midagi erakordset. Minu kabinetti sisenes üks noor mees ning ulatas mulle kirja, mille sisu oli järgmine:

„Minu armas sõber! Selle kirja toob Teile minu poeg Sylphomanus, kes viibib parajasti hariduslisel reisil ümber maailma. Ma loodan, et tema jutustab Teile palju huvitavaid lugusid ja et ta isik Teile huvi pakub. Kõike, mida Teie tema heaks teha võite, hindab kõrgelt

Südamlikult Teie

N. Pakterov.“

Ma silmitsesin noore mehe atleetlikku figuuri, kena nägu ja seiklushimulisi silmi ning vajusin oma toolikorju najale.

„Noh, siin ta nüüd on, see tehismees!“ pomisesin ma oma nina alla, paludes külalisel istet võtta. Tegin talle ettepaneku New Yorgis viibimise ajal minu külaline olla, ja heameelega võttis ta selle vastu. Siis küsisin, mil viisil ma kõige paremini saaksin temale kasulik olla.

„Ma sooviksin, et annaksite ühe mu jutu mõnele ajakirjale ilmutada. Ma panin sellele pealkirjaks „Minu seiklused teiste maailmade vaimudega“,“ vastas ta.

„Eks ole see täpselt see teema, mida professor oma sõnul soovis oma tehislast tundma õppivat,“ mõtlesin ma ja küsisin temalt, kas ta lugu põhineb tegelikel kogemustel.

„Oh. Kõik, mida me ette kujutame, on ju tegelik kogemus. Kõik veidrad väljamõeldised on inimese vaimusünnitised.“

Ma kehitasin hämmeldunult õlgu.

„Ajakirjatoimetaja seda asja niimoodi ei vaata.“

„Oo, ma oskan oma jutustust publiku maitse järgi suhkurdada ja vürtsitada, nii et see toimetaja piiratud intelligentsile meeldida võib. Rangelt võttes ei ole midagi niisugust nagu reaalsus olemas,“ vastas mu külaline tõsiselt. „See jutt, mida ma sooviksin teie kätte anda, on kirjutatud, nagu teie näete, moodsate postimpressionistide laadis. See peaks meeldima tänu oma originaalsusele. Pealegi peaks Ameerikas seda toetama minu isa kuulsus.“

„Milline imeväärne vaim!“ mõtlesin ma, ütlesin aga ainult:

„Jah, härra Pakterov, see on tõsi, ma olen kindel, et teie puhul avaldaksid nad kõik, mida te iganes ainult kirjutate. Kas teil on midagi kaasas?“

Suure uudishimu tõttu suutsin vaevu end valitseda. Toonud lagedale käsikirja, mille ta mulle ulatas, ütles Pakterov:

„See algab minu seiklustega ülemises ilmas ja lõpeb mu seiklustega allilmas.“

Ma voltisin lehed lahti ja lugesin alljärgnevat:

„Alguses lõi Inimene taeva ja põrgu. Ja taevas ja põrgu olid tühjad ja paljad ja pimedus ja valgus olid segamini Aja palge kohal. Ja Inimese vaim liikus Fantasmagooria palgel.

Mitte keegi ei seisnud illusioonide platvormil, mitte keegi ei hõisanud fenomenide kajade kiituseks.

Ja Inimene ütles: Saagu kurjus ja voorus. Ja nii sündisid Kurat ja Jumal.

Ja Inimene nägi Jumalat ja et see hea oli, ja ta tegi taeva temale eluasemeks; aga Kuradi pagendas tema põrgusse.

Ja Inimene tegi Ego ja lahutas need ihad, mis olid Egost alamal, nondest, mis olid Egost ülemal; ja nii sündis.

Ja Inimene ütles: saagu mõte, kujutlus, emotsioon, ratsionaalsus, põhjus ja tagajärg; ja ta nägi, et see oli hea.

Nii lõi Inimene Jumala ja Deemoni omaenese näo järgi; Inimese näo järgi lõi ta nemad.

Ja nad olid mõlemad alasti, Jumal ja Kurat, ega häbenenud.

Kui ma ärkasin maa peal ja mõistsin, et minu osaks oli süüa oma leiba raske vaevaga kõik oma elu päevad ja et tee oli kasvanud täis kibuvitsu ja ohakaid, siis ihkasin ma uurida taevast ja põrgut, neid paiku, mille olid loonud minu esimesed esivanemad.“

Ma peatusin, heitsin pilgu oma külalisele, kes luges ajalehte, ning küsisin, kas see, mis ta oli kirjutanud, on ka tõde; sest Ameerikas mõõdetakse kõike faktilisuse ja ratsionaalsuse mõõdupuuga.

Ta kehitas õlgu ja vastas:

„Kui teie saaksite end muundada natuuriliseks inimeseks ja hõljuda Aurelianuse müüri, Muutuse tornide ja Aja sügaviku kohal, siis mõistaksite, et see teie meelest nii tähtis tegelikkus on paljas sõnadega mängimine ja narritegemine.“

Ma noogutasin, palusin tal end mugavalt tunda ning lugesin käsikirja edasi:

„Taevasse jõudes ma nägin, et see oli imedemaa. Seal ei olnud linnu, ei olnud kohustusi, ei olnud pahesid ega voorusi. Asutused, kirikud, vaestemajad, vanglad, kohtukojad ja haiglad olid tundmata. Igal sammul leidus idüllilisi külateid ja rustilisi majakesi. Rahu ja harmoonia, tervis ja õnn valitsesid kõikjal. Maastik tõi meele tohutusuure super botaanikaaia. Siin ja seal hakkas mulle silma hõljuvaid inglirühmi. Rahulikest taredest hoovas mahedat muusikat, luilutavate hällilaulude sarnast. Puud olid lookas kõige maitsvamate viljade all, ja igaüks võis vabalt võtta ja süüa kõike, mida ta hing vaid ihaldas.

Paari taevaolendiga kokku juhtudes küsisin ma neilt, kas saab siin kuskilt osta mõne nipsasjakese enesega mälestuseks maa peale kaasa viia. Nad vaatasid mind hämmeldunult, mõistmata, mida ma silmas pean. Kui ma seletasin, et panen ette teha vahetuskaupa, taevakaup minu maise raha vastu, viskasid nad käed kõrgesse, hüüdes:

„Siinsel maal ei tunta raha. Ilma selleta on elu siin palju rahulikum.“

Ma kummardasin ja küsisin teed Jumala residentsi juurde.

„Ohoo, te mõtlete seda eelajaloolist kuju, kelle Inimene lõi? Tema järele meil siin vajadust ei ole, tema viskasime me ammuilma taevast välja.“

„Kui veider!“ hüüdsin ma. „Aga kuidas te saate elada ilma kuningata, mingit liiki isevalitseja või peadirektorita? Kas teil pole taevas siis parlamente, hääleõigust ja muid seesuguseid ideaalseid asutusi?“

Ingel naeratas, raputas pead ja vastas: „Ei, härra. Need maised virvatulukesed on taevaste olendite vaimust ammu pagendatud. Meil pole seadusi ega oma aega teenivaid, äraostetavaid seaduseandjaid; selle asemel oleme meie kultiveerinud elavat seadust iseenestes. Me kuulame oma südant ja kasvatame oma hinges teadlikkust seitsmest kuldsest reeglist; seetõttu ei ole taevas seadustest ega seadusandlusest mingit tolku. Siin valitsev harmoonia on see, millest sünnib kõige silmaga nähtava õndsalik olek.“

Ma küsisin temalt, kas minagi võiksin saada taeva kodanikuks, ent ta vastas, et esmalt peaksin ma olema üliinimene, kes ei tunne kiindumust ei raha ega meeleliste lõbude vastu. Et ma olin otsustanud külastada ka põrgut, jätsin ma hüvasti ning lahkusin.

Luciferi riiki jõudsin ma raskusteta. Kui ma selle lähimal kaldal randusin, võttis mind kai peal vastu tosin või rohkem koerataolist, imposantsetesse mundritesse riietatud olendit, kes küsisid, kas mu käe otsas olevas kotis leidub ka mingeid tollitavaid kaupu. Et ma põrgu seadustest midagi ei teadnud, vastasin, et mu ainus reisivarustus on vaimline – teatav sulandumine ja vastastikune vahetamine, mis püsivalt püüdleb eksistentsi poole.

Mind otsiti hoolikalt läbi; siis, kui midagi ei leitud, juhatas üks umbuskliku moega asjamees mu kitsasse paviljoni, kust ma laskusin maa-alusele platvormile. Selle leidsin ma inimesi tihedalt täis olema, ja kuumuse ning koletute haisude tõttu hakkas mul pea ringi käima. Mõne minuti ootamise järel ilmus pikk paljude vagunitega rong. Pikakasvulised vahid lükkasid mind koos teiste reisijatega rongi peale; ja nii, tihedalt koos kui silgud pütis, algas meie reis. Mõneminutise sõidu järel rong peatus. Mõned inimesed tulid peale, teised läksid maha; aga kitsikus muutus üha hullemaks. Lõpuks, olles juba minestusse langemas, tormasin ma rongist välja ja trepist üles nii kiiresti kui jalad võtsid.

Oma suureks üllatuseks leidsin ma end suurest linnast – inetust, räpasest ja lärmakast.

„Mis selle koha nimi on?“ küsisin ma ühelt ajalehepoisilt.

„See on Uus Gomorra, Luciferi Riigi pealinn. Kas sa siis midagi ei tea?“ teatas ta ninakalt. Niipalju kui ma nägin, kandsid Uues Gomorras kõik liiga palju riideid. Naistel olid isegi näod kaetud. Tänavaid täitis küpseliha, roiskuvate jäätmete ja suitsu lehk, ehkki leidus ka palju pinnapealset elegantsi. Igal sammul oli näha politseinikke, kohtunikke, kirikuid, heategevaid organisatsioone, vanglaid ja kaubamaju. Oma suureks hämmastuseks nägin ma teatreid, liikuvate piltide etendusi, ooperiteatreid ja hotelle, kõik nii nagu maa pealgi, ainult et toretsevamad. Et ma märkasin enese olevat avaliku uudishimu objekti, püüdsin välja selgitada, miks see nii on. Õige varsti sain teada, et olles äsja lahkunud taevast, olin ma põrgu jaoks liiga ebakonventsionaalne: sest üks politseinik viis mu räpasesse kongi, ja mind süüdistati sündsusetuses, sest ma kõndisin paljajalu.

„Kas teil põrgus raha on?“ küsisin ma vangivahilt.

„Muidugi, selle ümber kõik keerlebki!“ vastas ta, paistes kangesti teada tahtvat, kas ma olen ka rikas. „Inimest mõõdetakse siin tema raha järgi. Kui mõnel raha ei ole, siis ei ole tal lootust midagi saada. Aga kui sul raha on, siis võid sa tappa, varastada, petta, endale hea nime võita, saada tiitli, naudinguid ja kõike muud, mida tahad!“

Mul oli mõni münt, andsin ühe vahile ja küsisin, kas ta oleks nii lah-ke ja selgitaks välja, kas põrgu pealinnas elavad mõned mehed, kellest ma maa peal kuulnud olin: Dante, Milton ja Van Noppen – mehed, kes olid põrgust pikad poeemid kokku kirjutanud. Vaht oli üliviisakas, kõlistas Politsei Peakorteri Infobüroosse ning kordas minu küsimust. Mõne minuti pärast tuli vastus:

„Meie karmide sisserännupiirangute tõttu ei oleks teie nimetatud anarhistidel iial lubatud põrgus maabuda.“

„Aga ma tahaksin teada, kas Uus-Gomorras viibivad Spinoza, Savonarola ja teised maise ilma suured patused, kelle kirik põrgusse määras?“

„Siin küll mitte!“ kõlas põlglik vastus. „Meil põrgus on enamik suuri kirikumehi, pankureid, senaatoreid, kohtunikke, kongresmene, poliitiliste parteide juhte, õpetlasi, edukaid kirjanikke, advokaate, arste, näitlejaid, kuulsaid filantroope ja üldse üks üsna huvitav ja moodne seltskond,“ ütles vaht.

„Aga kuidas teil naistega on?“ küsisin ma edasi.

„Oo, meie juurde jõuavad paljud maise ilma kuulsad seltskonnadaamid, kuningannad ja hõrgud hertsoginnad,“ vastas ta.

Järgmisel päeval viidi mind kohtu ette, kus mulle määrati karistuseks viiskümmend dollarit trahvi või viiekümnepäevane vangistus. Et mul seda raha ei olnud, pidin minema vangi.

Minu vangipõlve teisel nädalal sisenes mu kongi piduliku moega härrasmees ja teatas, et laseb oma „poistel“ mind otsemaid vabastada, kui ma ainult hääletan tema partei, mis parajasti võimul oli, kandidaatide poolt.

Järgmisel päeval hääletasin tema kandidaatide poolt, nagu mind oli õpetatud, ja üks „bossi“ käsilane viis mu moodsasse hotelli ning kostitas mind mitmekäigulise peene lõunasöögiga, misjärel mind kutsuti teatrisse. Et näidend vaimule vähimatki veetlust ei omanud, oli see mulle piinaks ja ma lahkusin. Mu teejuht järgnes mulle ning pani ette, et võtaksin õhtueinet mõningate põrgu daamidega.

„Mis kohutav maa!“ ütlesin ma nördinult.

„Kuidas!“ hüüdis üks hääl mu selja taga. Keegi haaras mul õlgadest ning kutsus politsei. Jälle viidi mind politseijaoskonda ja pisteti pokri. Minu ümber löödi kõvasti lokku. Uus-Gomorra kohtunikud, advokaadid ja ajalehed võtsid asja tõsiselt, mitte niivõrd selle pärast, mis ma olin ütelnud, kui teatud tehniliste üksikasjade tõttu nende bürokraatlikus süsteemis. Pärast pikka ja sensatsioonilist kohtuprotsessi mõisteti mind soovimatu välismaalasena väljasaatmisele. Kergendusohkega kuulasin ma otsuse ettelugemist ning lahkusin, õnnelik, et olin nii kergesti põrgust pääsenud.

Möödus ajatuid eoone. Ma uurisin ruumi ja aega, vaadeldes Muutuse ja Igaviku värelevat panoraami. Otsustanud siiski oma astraalset eksistentsi jätkata, reisisin ma tagasi maa peale ning leidsin, et mu füüsiline keha oli juba hauda pandud. Möödunud oli pool sajandit. Niisiis, alustamaks uuesti maist elu, sisenesin ma ühe mehe organismi ning taastasin uues eksistentsis inimliku elutegevuse. Ma leidsin eest uued kohustused, uue ümbruse ja uue keha; kuid mu hing oli ikka selline, nagu ta alati oli olnud ja milliseks ta igavesti jääb.“

Selle kummalise loo lugemise lõpetanud, heitsin ma pilgu oma külalisele, kes vaatles läbi akna linna katuste taha loojuvat päikest.

„Milline ebatavaline jutt,“ märkisin ma. „Kui see ei oleks teie kirjutatud, siis vaevalt ma suudaksin sellele kirjastajat leida. Ma arvan, et teile ei tohiks maksta madalama määra järgi kui see, mida saavad põhjapooluse uurijad, Aafrika kütid, raskekaalu poksijad, uute religioonide asutajad ja muud taolised kõrgelt hinnatud Ameerika autoriteedid.“

Ta noogutas, kuid ei lausunud sõnagi.

„Nonii, siin on nüüd minu šanss endale nime teha ja hankida rikkust ning kõike, mida siitilmas ihaldusväärseks peetakse,“ mõtlesin mina ning asusin tegema plaane lähitulevikuks. Ma otsustasin avaldada ajalehtedes teadaande, et mul on siin New Yorgi linnas teada super-evolutsiooniline inimene, see kangelane, kellest unistas Nietzsche, kui ta kirjutas üliinimesest. Kas ei olnud ma oma silmaga näinud, kuidas ta Jurjevis professor Pakterovi laboratooriumis tehisüsas lebas? Ma tõusin ja andsin oma külalisele käe, öeldes, et kutsun järgmiseks päevaks ajalehed teda intervjueerima, nagu see silmapaistvate meeste tutvustamise puhul hästi juurdunud kombeks on.

Me läksime hotelli, kus seltsis õhtust sõime, ja seejärel saatsin ma ta tema eluruumidesse. Seal soovisin talle head ööd ning lahkusin. Koduteel keerles mul peas suuri plaane ülemaailmse sensatsiooni tekitamiseks.

Pärastlõunal jõudis kätte intervjuu kõigi New Yorgi ajalehtede esindajatele. Võtsin reporterid vastu hotelli fuajees ning jutustasin nendele kõigest, mida olin kakskümmend kaks aastat tagasi näinud Jurjevis professor Pakterovi laboratooriumis. Siis jutustasin sellest, mida ta oli mulle rääkinud; ja viimaks näitasin neile fotosid tema tehisloomadest ning tehisüsast. See oli kõige toredam uudis, mida need noored ajakirjanikud oma elus kuulnud olid; ja et minu väidete tõesust kinnitasid fotod ja toetasid kuulsa leiutaja isiklikud kirjad, kirjutati hoolikalt üles iga mu viimane kui sõna.

Mis puudutas intervjuud noormehe endaga, mille eest ma lubasin kõrget hinda nõuda, siis teatasin, et see toimub järgmisel päeval. Siiski lubasin neil teha temast pilti ning saada talt vastuse, kas ta tõesti on Sylphomanus Pakterov.

Keegi ei või kirjeldada minu suurt rõõmu, kui ma järgmisel hommikul leidsin, et New Yorgi ajalehed olid omistanud sellele intervjuule kõige erakorralisema tähtsuse.

Vähemalt sada telegrammi saabus järgmisel hommikul juba enne, kui noormees üles tõusis, mõned pakkudes määratut hinda loa eest teda avalikkuse ette viia, teised palumaks üksikasjalikumat informatsiooni eriintervjuude jaoks. Oma protežee jutu müüsin ühele ajakirjale maha hinnaga kolm dollarit sõnast, vaikival kokkuleppel, et sama hinna eest ostetakse ära kõik, mis tema sulest edaspidi veel tulla võib. Kell pool kümme hommikul oli hotelli fuajee silmapaistvaid mehi ja naisi, veidrikke ja moenarre nii tihedalt täis, et mul oli raske neist mööda päevakangelase apartemendi juurde pääseda, et anda talle teada, missuguse sensatsiooni ta on põhjustanud.

Kui ma härra Pakterovi magamistuppa astusin, oli ta juba ärkvel ja valmis üles tõusma. Ma ulatasin talle hommikulehed ja hüüatasin:

„Härra Pakterov, te vaadake vaid seda!“

Ta luges pealkirju; siis, üha suurema erutusega, intervjuud, mis neile järgnes. Ta nägu tõmbus kaameks, ta käed hakkasid värisema ja pea vajus tagasi padjale.

„Mis lahti? Kas te olete haige?“ küsisin ma õhku ahmides.

„Mis te ise arvate? See on kohutav!“ kogeles ta kähedal häälel.

„Mis te sellega öelda tahate? Kõik on täpselt nii, nagu ma neile jutustasin. Mis teile siin vastumeelt on?“

„Kogu see lugu on kohutav. Ja kui veel mu isa seda loeb – oh taevas!“

„Rumal jutt! Ma ei leidnud siit ainsatki valeväidet,“ vastasin ma.

„Te olete teinud hirmsa vea. Mina ei ole tehismees – see on peamine viga,“ hüüdis ta voodist välja hüpates. „Kuidas teile ometi pähe tuli öelda, et mina olevat tehismees?“

„Püha jumal! Kas teie ei ole siis Sylphomanus Pakterov; ja kas teie isa ei näidanud teid mulle oma tehisliku inimeseinkubaatori sees Jurjevis kakskümmend kaks aastat tagasi? Sestpeale olen jälginud kõike, mis ta on teinud,“ vastasin ma üha kasvava ärevusega.

„Jamps! See on õudne eksitus,“ ägas mu külaline oma juukseid katkudes, nagu oleks ta aru kaotanud. „Mina olen oma isa lihalik laps ja sündisin aasta pärast seda, kui ta asus New Yorki, kus abiellus ühe ameeriklannaga. Sellest tehislapse embrüost, mida teie Jurjevis mu isa laboratooriumis nägite, arenes, nagu ta mulle korduvalt seletas, üks arutusuur seen.“

„Seen?! Kas olete selles kindel?“ karjatasin ma, jalust nõrkenuna vastu seina vajudes.

„Ma võin seda tõestada. Oh jumal, see on skandaal! See on kohutav!“

Me vaarusime toas ringi nagu kaks maniakki, panemata tähelegi telefoni lakkamatut helinat ja visiitkaartide ning telegrammide kuhjasid, mida hotellipoiss iga mõne minuti tagant sisse kandis.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Ivan Narodny, The Artificial Man. The San Francisco Call, 05.05.1912.

Mul on viimasel ajal läinud hästi. Ja ma olen selle eest nii tänulik. Paljud arvavad, et ma olen irooniline, küüniline, aga tegelikult olen ma siiras, kui seda ütlen. Mul oli hiljuti sünnipäev, sain 40. See arv hirmutas mind, nüüd enam mitte. Ma sain nii palju õnnesoove, kuulsin niivõrd palju häid sõnu, et mul hakkas isegi häbi, et ma pole seda justkui ära teeninud. Mingi hardus tuli peale, olen tõesti sisemiselt liigutatud. Tihti kui mõtlen inimestest, isegi oma sõpradest, siis esimese asjana meenuvad puudused, praegu mitte, ma olen teile kõigile tänulik. Ma olen täidetud nii paljude heade mõtete ja tunnetega.

Kuigi sünnipäevakutse peale kirjutasin, et mingeid kingitusi ärge tooge ja lilli ma lausa vihkan! No kas just vihkan, aga nad on mõttetud ja risuks kaelas. Ikkagi toodi raamatuid, Anneli Saro kinkis enda just ilmunud teatriraamatu „101 Eesti teatrisündmust“. Minust seal juttu ei olnud, aga ka sellega on hästi, ma ei pea igal pool olema, tõesti. Mehis Heinsaar, Aare Pilv ja Peeter Volkonski kinkisid mulle oma raamatud, Mart Velsker internetipulga, millega saan Itaalias internetti minna, Kauksi Ülle ja Evar Riitsaar pudeli omatehtud kalvadost ja Peko kujuga savist pitsi. Nad kõik on mulle nii olulised inimesed, oma ala tipud. Tartu kirjanike maja must tiibklaver täitus raamatute ja alkoholiga, peamiselt toodi just konjakit, aga ka väga head viie-aastast rummi, veini, ka viskit. Mu pankurist sõber kinkis puust kasti sees päris ehtsa šampuse. Ma ei kujuta ette, mis see võib maksta. Ma tõesti olen nende kingituste ja heade soovide eest tänulik. Nii lihtne on nüüd oma eluga edasi minna.

Viimased aastad polnud ma saanud erilisi preemiaid, ei kirjanduse vallas ega ka teatri poole pealt. Kuidagi jobu tunne tuli peale. Tekkis mingi sisemine kramp. Ma ka ei kirjutanud ega avaldanud midagi. Ja kui nii vaadata, siis mul polnudki midagi, mille eest midagi saada, aga mingi ootus siiski oli. Tagantjärele muidugi tean öelda, et ka see pole halb, kui kirjanik ei kirjuta, kui tal on kriis. Iga madalseis, olgu ta nii hirmutav (ja ta on, alati on, sest sa ei tea, kas see on midagi mööduvat või jäävadki asjad nii, halvasti) kui tahes, on seotud uute küsimuste ja otsingute ja ka võitudega. Ja võit pole mitte preemia ega auhind, vaid see on uus raamat, uus jutt, midagi, millega sa tunned, et just selle jaoks ongi sind siia ilma loodud. Ja see, kas sa saad mingi preemia, pole kunagi eesmärk. Samas ta ikka on oluline. Usun, et need, kes ütlevad, et neile ei ole, tegelikult valetavad. Me kõik tahame leida tunnustust, et meid mõistetaks, armastataks, isegi kui me ei julge seda välja näidata… Mõni aasta tagasi sain ma korraga päris mitu preemiat ja siis tekkis väike hirm, et nüüd anti kõik mu preemiad korraga kätte ja edasi ei tule midagi. Kui oleks saanud valida, siis ma oleks soovinud neid auhindu veidi pikema aja peale ära jagada. Nii ilus oleks midagi saada veel ka seitsmekümnesena. Millegipärast on mul kindel tunne, et elan pikalt ja kaua ja ka kirjutan kuni kõrge eani. Ilmselt tase pole siis enam see, ja siis olekski hea saada kasvõi mingi pooleldi halastuspreemia. Kui ma seda ütlen, pole ma irooniline, vaid lõpuni enda vastu aus, nii lihtsalt on.

Selle aasta alguses see juhtus. Ma sain täiesti ootamatult kaks preemiat ühe ja sama jutu eest! (See oli ka ainus jutt, mille eelmisel aastal avaldasin.) Tuglase novellipreemia ja Tallinna ülikooli auhinna. Õnnitlusi sadas jällegi mu Facebooki kontole, nii et ma isegi soovisin, et rohkem mind ei õnnitletaks. Ja isegi mitte sellepärast, et ma pole seda ära teeninud. Vaid ma ei soovi, et tekiks mingi üldlevinud arvamus, et ma saan kogu aeg preemiaid, ja et kui tulevikus arutatakse, kellele anda, siis minu koha pealt öeldaks, et ah, talle pole vaja, tal on juba küllalt.

Äsja ilmus mul uus raamat ja ka selle pärast olen nii õnnelik. Olen saanud selle raamatuga paljude inimestega kontakti, mida ma olen soovinud. Mulle tundub, et ma ei oska inimestega piisavalt hästi suhelda, end täpselt ja arusaadavalt väljendada, sellepärast ma kirjutangi, et olla võimalikult adekvaatne ja täpne, mida ma elus ei suuda. Uuele raamatule olen ma saanud ülimalt positiivset tagasisidet, nii sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt inimestelt, nad ütlevad, et nad on mitmeid päevi peale lugemist olnud teksti lummuses. Mida rohkem saan või tahan ma soovida? Ma olen lihtsalt nii tänulik.

Praegu elan ma kuu aega Tallinnas ja lavastan. Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga kui lavastamisega on tihti kaasnenud nüri ja tuim valu ja häbitunne ja hirm selle ees, et keegi tahab sulle kotti pähe tõmmata – mõtlen loomulikult näitlejaid –, siis nüüd on kõik teistmoodi. Näitlejateks on Liina Vahtrik, Aarne Soro ja Peeter Rästas, kunstnikuks Laura Pählapuu, imearmas inimene. Ka teatri tehniline pool, projektijuht, kõik-kõik on heatahtlikud ega tõmba end küüru juba su lähenedes, et mis siis nüüd vaja on?! Kõik ideed on tehtavad, kõikidele probleemidele leiduvad lahendused. Ja polegi probleeme, meie trupi sees liigub soe ja loominguline energia, ma tunnen, et ma ei pea ennast ja oma teksti ja mõtteid kaitsma, end õigustama, midagi läbi suruma, kõik sujub iseenesest ja kergelt. Ma tõesti olen midagi enda sees avastanud, mingi rahulolu.

Ainus asi, mida teatrile ette heita – nad ei tegelenud sellega, et ma saaks kusagil Tallinnas elada. Kuigi ka nii pole päris õige öelda, see oli pigem arusaamatus, me ei rääkinud sellest, kumbki pool mõtles omamoodi ja siis ühel hetkel selgus, et teatril endal mingit korterit ega majutust pole. Siin tuli mulle appi Eesti Kirjanike Liit. Meie liidul on kahetoaline korter kohe Harju tänavas. Hommikul kuulen ma kell seitse Toompealt hümni, ärkan väljapuhanult, teen endale kohvi, võileibu, kirjutan, mõnulen enne teatrisse minekut. Proovi ja igale poole mujale kõnnin jala, kõik on veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Selline turisti oleku kergus on kogu aeg sees. Vaatan inimesi ja maju, munakive uue avastava pilguga. Mul on selline tunne, et ma ei ole seda kõike ära teeninud. Ja ma soovin ka ise omalt poolt midagi vastu anda. Ma olen proovinud teistele inimestele rohkem naeratada, öelda midagi ilusat, ka võõrastele, konduktorile rongis, müüjale poes, möödujale trepikojas.

Eile proovist tulles pesin esimese asjana korteris ühe hoovipoolse akna puhtaks. Aknad olid väljast sellised, et läbi klaasi vaadates võis vaid aimamisi aru saada, mis väljas toimub, sinna oli kogunenud paras sopp. Tahm, tolm, mis kõik veel. Nüüd aga hakkas kõik läikima, mingi rahuolutunne valdas mind. Ma olin omalt poolt panustanud, nii hea ja kerge oli näha läbi klaasi. Ja las tulevad veel ka teised külalised ja vaatavad samuti aknast välja. Nad ei pea mõtlema minu peale, et näe kui tore, et Vadi tegi selle akna puhtaks, ei, seda pole mul vaja, see on minu väike salakingitus, nad ei peaks üldse midagi mõtlema, lihtsalt vaadaku puhtast klaasist läbi, vaadaku, kuidas keerutab end ja heikleb raekoja tornis Vana Toomas, või kuidas kirjanike maja musta laega saalis iga neljapäeva õhtul kella kuuest kaheksani liuglevad üle parketi peotantsijad. Puhta akna ja inimese hinge vahel, näib mulle, on seos.

Helistas Ingrid Velbaum-Staub kirjanike liidust, Ingrid on nii kena inimene, ta on mind viimasel ajal nii palju aidanud, pani minu jaoks korteris toa kinni, jättis võtmed, ütles wifi parooli jne. Muud midagi erilist ta ei tahtnudki, ainult seda ütles, et täna tuleb ka teise tuppa külaline. Tulijaks on Jaan Malin, kas ma olen õhtul kodus, kas ma saan ta sisse lasta. Muidugi olen kodus, jaa-jaa, vastasin muretult, isegi uljalt. Olen viimasel ajal tõesti nii uljas, heas tujus ja sõiduvees. Aga nii kui kõne lõppes, isegi juba varem, mõtlesin – miks Malin? Ta on muidugi tore inimene, aga kirjanikuna veidi teisest klassist mees, pealegi nii arusaamatu. Malin polegi päris kirjanik, ta häälutab. Ma olen neid häälutusi kuulnud ja need on iseenesest toredad, aga kas ta kuhugi mujale ei võiks minna? Mis asju ta siin Tallinnas üldse ajab? Kardan juba ette tänast ööd. Kindlasti tahab ta palju rääkida, aga mina ei suuda teda kuulata, eriti peale proovi, Jaani sõnade vahel on nii pikad pausid, et ma tahaksin võtta ja lõigata need tühikud ta jutust välja, saaks enne keskööd magama. Vaevalt et see kõik nii vara ja lihtsalt lõpeb. Ehk käib ta hommikuni köögis ringi ja teeb suuga oma imelikke häälitsusi, otsib neis uusi kõlasid ja varjundeid. Hommiku saabudes vaataks läbi minu pestud akna päikesetõusu, kuulaks hümni. Malini jaoks ma küll akent ei pesnud, mida on temal sealt näha! Kas ma suudan vastu panna soovile teda mitte sisse lasta?

Jah, ma tean, kunagi jään ma üksi, nii üksi, et ma igatsusest kutsun endale külla tänavalt kodutuid. Aga mitte täna.