Proosa

  • Naeratus

    Godzilla lamas köögipõrandal ja rääkis iseendaga. Tasane hääl kõmas koonulaes ja tuli looma pea seest välja, ilma et ta oleks lõugu liigutanud. Ta pea polnud suurem kui suur kilekott, mille saab poest kaasa, kui oled ostnud rohkem kui saja euro eest.

    Godzilla üks käpp lebas tööriistakastil. Kaane vahelt rippus välja saekett. Ta keris saeketti ümber oma katkiste hammaste ja puhises, kui metall vastu närvi puutus. Godzilla oli väiksem, kui ma seni arvanud olin. Väiksem ja vähem väljendusrikas.

    Vastasmaja katusel ronis ühe käega tasakaalu hoides kodutu mees. Jope jäänused plagisesid hootise tuule käes ja ta oli oma teist kätt vigastanud. See rippus lõdvalt kubemel, sõrmed harali, justkui kerjates. Mees proovis vigastatud, kerjava käega lipuvardast haarata. Ta libises, laperdas murtud ja lõdva käelabaga õhus ning oli igas mõttes teel alla. Pöörasin pilgu ära. Ma ei tahtnud näha seda ilmekat nägu, mida inimene teeb siis, kui on aru saanud, et nüüd on minek. Enne minekut on inimese nägu nii loll ja nii uhke selle üle, et on ära tabanud ühe murdelise hetke suuruse. Seda triumfi on emotsionaalselt kurnav vaadata.

    Selle asemel vaatasin oma Godzillat. Saekett libises käppade vahelt suhu ja kilas päikese käes nagu terasest pärlikee.

    „Anna palun mu kurbus ja viha mustale linnule nokatäiteks,“ kostis Godzilla kuklast. „Nii ütlesid vanasti lapsed enne magamajäämist tapeedimustrile.“

    „Millal oli vanasti?“

    Godzilla ütles ühe sõna, millest ma aru ei saanud. Vaatasin aknast välja. Kaltsakas oligi alla kukkunud ja rippus jopetpidi lipuvarda küljes. Mul hakkas kurb ja ma naeratasin otse päikesesse.

    „See on ilus, ilus, ilus päev!“ sosistasin ma, endale, et Godzillat mitte segada. Mul olid jalas uued valged tennised.

    „Mul on ilusad, ilusad, ilusad jalad!“

    Valge tennis tegi sääre pruunimaks ja nahk sätendas kesksuve köögivalguses. Puud õues liikusid nagu valged sambad. Päike oli igal pool. Panin oma käe vastu säärt ja silitasin. Nahk säras ja naeratas, oli heameelest sile. Naeratasin talle vastu, mul oli ilus suu.

    Godzilla pööras pead ja vaatas mu suud. Saekett liikus tuules ja ta hambad särasid.

    „Tõmba sülg suhu tagasi!“ ütlesin ma ja ei pööranud pilku meelega ära, et ta saaks aru, kui väga mulle vaatamine meeldib.

    „Ma olen kohe valmis, ainult meeter ongi veel neelata, ma ei saa praegu naerda.“

    Mul pole olnud kedagi, mitte kunagi, keda oleksin niipalju hoidnud kui Godzillat.

    Aknast ei paistnud merd.

    Ma ei näinud vaikset, vähese säbruga kaetud lahesoppi, kus pilliroo ja mulle tundmatute kõrreliste vahel kõikus valge paat. Paat loksus, kellegi käsi hoidis raamatut, mille lehti proovis keerata nõrk soe tuul. Mitte jõuga, aga rohkem nagu norides või flirtides. Enesekindel sõrm oli tugevalt surutud vastu järgmist lehekülge ning hoidis tuule mängimas lehe ülemise kassikõrvaga. Taevas oli helesinine, käsi helepruun ja tuules sibav kõrvake helevalge nagu paat. Ma ei näinud seda. See polnud kujutluspilt. See oli erootika. Soe, kaval laine, mis puhus läbi mu keha, kui vaatasin Godzillale otse silma. Godzilla jõllitas mu sääri ja tenniseid ja luristas terasketti suunurgas.

    „Lähme õue!“ ütlesin.

    Godzilla valmistas end ette naerma hakkamiseks, nagu valmistub mees, kes kolmandiku sekundi pärast saab hoobi kõhtu. Ta lasi pea longu ja õlad rippu, nagu meenutaks pingsalt mõnd meelest libisenud sündmust. Seejärel kergitas veidi turja, et rinnaalused lihased lõdveneksid, ja hingas siis ilma pressimata lõpuni välja.

    Ma panin silmad kinni, sest hakkasin erutuma. Ma häbenesin seda, aga mitte liiga. Mulle häbi meeldib. Häbi on punane. Mulle meeldib punane. Mu suu on väga punane. Mu silmad nägid ainult suurt punast päikest, mis hingas minu poole.

    Naeratasin ja sosistasin: „Ära mulle alla naera, ma häbenen. Mind on niiviisi kasvatatud.“

    Ma seisin lennuväljal. Maanduva lennuki tiivad kallistasid mind. Turbiinidest pihustus keeva joana vihm, liiv ja saepuru.

    Kui Godzilla käpad põrandale pani, oli naer lõppenud. Tal oli oma mõõdupuu järgi rõõmus nägu. Teadsin, et talle meeldib minuga naerda. Olin, olin, olin sel hetkel väga õnnelik selle üle, et ma ei armastanud Godzillat. Sellepärast sain hoida teda endale nii lähedal, et rohkem ei ole võimalik.

    „Kas lähme õue mõttes, või lähme nii, et on mindud?“ sosistas ta naljatleva häälega.

    „Lähme nii, et on mindud.“

    Godzilla noogutas ja lükkas keelega viimase jupi saeketti ülahuule alla, igemele teravuseks peale.

    „Tunde ja ilu pärast,“ ütles ta tõsiselt.

    „Kas sul muidu pole tundeid ja ilu?“

    „Ei,“ vastas Godzilla.

    Päike paistis nii tugevasti, et pimedas esikus kukkusid võtmed maha. Kelle käest, seda polnud märgata. Ilmselt minu käest. Valgus õues oli nii ere, et ma ei jaksanud hingata.

    „Godzilla…“

    „Jah?“

    „Tõsta võtmed maast.“

    Kostis kobamist ja kraapimist, kui sarvnahk üle plastikust põrandakatte libises.

    „Ära libista, palun, valus on…“

    Godzilla tõstis käpa sisekülje millimeetri jagu põrandast kõrgemale ja liigutas seda õhus. Kohe, kohe, kohe… mõtlesin ma.

    „Ära otsi!“ ütlesin järsku.

    Tundsin, kuidas Godzilla tardus.

    „Vaata, ma naeran!“

     

    Oli pime. Tõstsin formaalse liigutusega suunurgad ülespoole nagu ühes lühinovellis, mida ma pean parimaks, mis on eesti keeles kirjutatud. See liigutus kestis vaevalt sekundi. Mu naeratust ei olnud läbi pimeduse näha.

    Uks oli lahti, kuid mitte avatud.

    Trepikojas astuti rahulikus rütmis aste-astmelt kõrgemale. Me ei näinud, kes astus. Surusin ennast pimedas vastu ust, mis hoidis end vedrukeelega piidas kinni. Tundsin lehtraua pinget rindadega, nibud kraapisid vastu matti värvi. Hingasin sisse. Lukukeel püsis pesas ainult oma kõige tundlikuma otsatipu varal. Nii hea oli olla alasti pimedas, alasti ja õudne. Mu varbad olid vedrud.

    „Miks ta edasi ei lähe…“

    Sosin raksus igatsuse ja hirmu kruusas. Mulle meeldis mu hääl, eriti see tämber, kus virvendas häbi.

    Godzilla silmad tegid mu seljal igavest kaheksat. „Igaviku kurvid, vaata neid! … oma sabaga!“ naersin mõttes.

    Punapea. Tedretähn. Valged tennised nagu poolkuud. Alasti, vastu külma ust. Rinnad erutunud. Selja taga tuttav loom. Puust plaadi taga kellegi tundmatud sammud.

    Surusin põlved kokku, et saaks tugevamalt, jõuga, huulde hammustada. Godzilla pinguldus aeglaselt ja üleni, kui nägi, kuidas suured helevalged hambad huule pehmesse tursesse upuvad. Peaaegu vereni, peaaegu! Godzilla jaoks pisut sügavamale, kui ise oleks tahtnud. Ta saba puutus vastu mu sääri. Trepikojas krabises märg kile, hoidsin huult hammaste vahel, mõnuga valule alistudes. Godzilla liigutas end mulle lähemale, surusin põlvi veel tugevamalt kokku. „Ära vaata mind…“ tahtsin sosistada, aga ei jõudnud.

    Ukse taga pillas tundmatu lauanoa trepile. See jäi helisema. Märg niit libises mu jalgade vahel üle kuiva naha ja rusikasse surutud vulva. Olin läbimärg, läikiv ja libe nagu nuga trepil.

    „Vaata!“ ütlesin ja pöörasin oma puusad Godzilla poole. „Vaata, mis mul on!“ Godzilla tegi silmadega kaheksaid. Uksepragudest paistis piisavalt valgust, et Godzilla näeks, kuidas ma ennast sõrmedega laiali venitan. Rebenemiseni.

    „Vaata, mul on märg!“

    Piilusin juuste alt pimedusse ja naeratasin. Ma teadsin, et Godzilla seisab ja vaatab, aga ma ei teadnud, kuhu.

    Lükkasin näpud sügavamale, vasak jalg hakkas värisema. Kohe tuli kramp. Valu pani korraks oigama, aga leevendas. Oli millegi küljes mõttes püsida, et pimedus ei lämmataks. Toetasin selja vastu ust, üritades seda lahti prahvatamast hoida, ning lükkasin ettevaatlikult puusi ette. Hea, et mul tennised jalas olid, ei libise. Lukukeel tõmbles raudses pesas, valmis ainult väikese tõuke peale avanema pimestavalt valgesse koridori. Liigutasin jalgu. Kahe ettevaatliku kriuksatusega tegin oma häbile ruumi ja punastasin mõnust.

    „Godzilla, mis lõhn ma olen?“

    „Paul Smith London.“

    „Seda ei tehta enam.“

    „Seepärast oledki.“

    Mul hakkas tulema. Surusin käe jalgade vahel jõuga kangeks ja sõrmed sirgu.

    „Mitte veel,“ ütlesin läbi hammaste, hoides hingamist vihaga ühtlasena. Tagumik värises ja jalalaba oli nii krampis, et pisaraid tuli isegi ninast. Kõlkusin orgasmi piiril nagu lihatükk, mis vingerdab, kui seda sõrmedega täiest jõust pigistada.

    Trepikojas hakkasid sammud tõusma.

    „Vaata, ega ma ennast katki ei teinud?“

    Mu hääl oli rohkem hingamine kui palve. Godzilla vaatas…

    Sammud tõusid, kuid ei kaugenenud.

    „Ära nii kiiresti vaata, palun, ma ei jaksa.“

    Godzilla tegi kõike nii, nagu ma palusin, aga aeglasemalt, kui ma tahtsin.

    See meeldis mulle väga.

    „Vaata mu suud.“

    „Ülemist või alumist?“

    „Ära küsi, vaata!“

    Mu sõrmed ja varbad olid lihast unenäod.

    „Anna mulle särk.“

    Valge meestesärk oli nagis, peaaegu lae all. Ma poleks selleni ulatanud ilma täies pikkuses välja sirutamata. Praegu ma ei tahtnud pikk olla.

    Käsi libises jahedasse varrukasse. Godzillaga kasutasin ma ainult läbipaistvat küünelakki. Viis küünalt valge riide helenduses, siis kümme. Godzilla silmad. Minu hambad. Läikiv liha jalgade vahel. Kroomkeel uksepiida pilus murdumas. Ma ei olnud kunagi varem nii aeglaselt ust avanud.

    Godzilla seisis juba trepikojas, mahakukkunud nuga käes. Ta pigistas selle hääletult krussi ja neelas alla. Tõstsin viis küünalt endale näo ette ja ulatasin teised viis Godzillale.

    „Vii mind õue.“

    Valge särk hõljus trepist alla õue. Päike põletas läbi riiete mu mõlemat suud.

    „See on ilus, ilus, ilus päev ja see on juba alanud,“ ütlesime mõlemad vaikselt ja väga õnnelikult.

    Godzilla vaatas rõõmsalt ja naeris mind keelega. Päike oli keel. Mina olin silm.

    Maja ragises.

    Godzilla seisis prügikastide juures ja liigutas seljakilpe. Maja ette pargitud autod hakkasid huilgama. Tundsin nälga. Üks aken avanes ja kellegi käsi sirutus harali sõrmedega meie suunas.

    „Vii oma tütar turule ja sööda talle seda, mis inimestest üle jääb!“ sisises tige naisehääl.

    „Mul on isu küll, aga süüa ei taha,“ naersin vastu.

    „Turule! Turule!“ ütles naine.

    Godzilla seisis tema all, kõht vastu majaseina. Tema lõuad olid nii lahti, et nina puudutas turja. Hambad olid suured ja valged nagu kivid kuristiku põhjas. Naine ei näinud teda seal all, liikumatult vastu seina liibumas, ootamas.

    Naine niheles aknal, erutudes sellest, et ma ei vastanud ja ühe tennisega teist toksisin. Ta hakkas endale meeldima ja oma heledaid juukseid näppima. Ma lubasin.

    „Turul on täna kõik alla hinnatud…“

    Ta ei näinud, kui märg ma olin. Kissitasin mõnust ja päikesest silmi.

    „Kui sügavale alla?“

    Naine aknal võpatas liikumatuks, ta ei saanud aru, kust hääl tuli. Godzilla küsis veel kord. Lõuad üleni, üleni, üleni lahti.

    „Kui sügavale alla kõik hinnatud on?“

    Godzilla mängis. Ta saba oli sirge ja toetas teda tugevalt vastu maad. Tal oli rõõmus nägu.

    Naine aknal tõstis tähtsalt silmad korraks taeva poole ning nõjatus siis taha, et uurida radiaatorit toas. Siis nihutas pisut kardinat. Ta tegi seda mingi elajaliku, jäleda viisakusega, mille annab loomalik hirm. Hirm teadmise ees, et palju pole enam jäänud.

    Kuid milleni?

    Mu käsi libises pükste alla, mis olid kinni ainult luku varal, nööbita. Solvangusõrm puudutas märga, libedat, kuuma tigu.

    „Kas turul on inimesed ka alla hinnatud?“ kuulsin Godzilla küsivat, sõbralikku häält. Naine aknal vastas midagi ebamäärases suunas, midagi ja kellelegi. Pole ju oluline, mida täpselt. Piisab teadmisest, et ta väljutas endast midagi, mida kutsutakse „emotsionaalselt laetud seisukohaks“. Ta ei olnud taibanud siiani enda ette alla vaadata.

    „Hinda alla!“ haugatas Godzilla.

    „Hinda alla!“ palusin mina. „Ole pisutki alandlikum ja hinda enda ette alla! Vaata õue. Ma olen siin, all! Hinda ennast ka alla ja ma lähen ära!“

    Naine sagis kardinavoltides. Ta oli hääle otsimisest päris pöörane. Mu läbipaistva lakiga sõrmed pigistasid õrnalt sametist liha. Mu keel oli märg.

    „Turule! Turule!“ kostis röhkimist.

    Godzilla oli ronima hakanud. Libistasin pükstes liha sõrmede vahelt välja ja surusin käe rusikasse. Isu oli väga suur.

    „Kõik!“ hüüdsin ma selge kõlava häälega. „Ta jääb üles!“

    Godzilla tardus, ta oli otse naise all vastu majaseina liibunud. Hammaste kõrgusel, õhukese betoonseina taga tatsasid naise inetud jalad. Godzilla lõuad olid viimase võimaluseni lahti, üle pea. Nende vahel oli aken naisega. Godzilla hakkas sujuvalt lõugu sulgema ja ronis tagasi. Lõuad sulgusid, jalad põntsusid vastu maad, suu rääkis lollusi, päike pritsis hammastele punast. Ma ei saanud kunagi teada, milline ta välja nägi. Selle üle oli hea meel.

    „Tule laku mu sõrmed ära.“

    Godzilla tõmbas keelega kiiresti üle sõrmede ja käe, mille olin just välja võtnud. Pikk lihas silitas otsaga sõrmevahesid ja tegi õhus ilusa kaheksa. See oli nagu lindikava, mida esitas suur, aga väga osav raskejõustiklane. Läikiv siid silitas heledaid udemeid naba ja lahtise püksinööbi vahel. Patsutasin ta suurt keelt.

    „Me ei pea minema turule. Me ei pea minema kirikusse. Meie olemegi kirik.“

    „Kirikul on torn.“

    „Väikesel kirikul on torn, meie oleme suur kirik.“

    „Milleks väikesel kirikul torn on?“

    „Et suurele kirikule lähemale saada.“

    „Milleks turg on?“

    „Et välja valida, kes väikese kiriku torni saavad ronida.“

    „Mis siis saab, kui nad tornis on?“

    „Siis ma kükitan ja võtan nad kaasa.“

    „Kuhu?“

    „Sinna,“ osutasin ma ühe silmaga päikese poole.

    Godzilla pani oma pea vastu mu laupa. Ta hakkas naeratama. Tasakesi tõusid suunurgad ja paljastasid tema turud. Turud olid suured, teravad ja rasked. Graniidist. Minu turud olid heledast, peaaegu valgest betoonist. Liha tema turgude ümber oli must. Minu turu ümber olev liha oli punane. Meie mõlema turud olid süljest libedad.

    Seisime pead koos. Godzilla igemetelt tilkus saehambaid mulle suhu. See oli soe, libe ja hea. Võtsin keelega keti otsast kinni ja liigutasin, sellel oli tubaka maitse. Nagu oleks värske, just hommikul lõigatud tubakaleht libistatud jahedasse vette läbipaistvas klaasis.

    Godzilla astus kiiresti kaks sammu tagasi ning andis keelega lapates järele. Võrk oli pingul. Süljed valgusid piki saeketti ja kiunusid valgust laiali pritsides. Sähvatustest, süljest ja kroomitud hambateradest võrk meie nägude vahel liigutas nagu suure liblika läbipaistvatest luudest karkass.

    Siis valgus sinna hooga veri. Luud liigutasid meie abil kõiki oma tiibu.

    Kogu allahinnatud liha oli väikese kiriku tornis.

    Liblikas hakkas tiibadega pumpama. Iga löögiga oli näha, kuidas veri klaassoontes liigub. Ta pumpas liha väikesest kirikust suurde ümber.

    Oja vulises linna lähedal läbi kõrkjate merre.

     

    *

    Vaatasin paadist, kuidas naine lamas seal, kus oja merele avanes. Ta oli alasti, inetu, kurb. Tõe lahkumine on tragöödia. Isegi sellisel hetkel püüdis ta veel väärikust säilitada, uhkelt pead liigutades mingit seisukohta alla kriipsutada. Veenda kedagi, kes isegi ei mõista seda, et teda üritatakse milleski veenda. Oli ilma kaastundetagi aru saada, et selle naise turg ja kirik olid ammu tühjad. Godzilla seisis põlvini vees, paadi ninas ja hoidis mu tennistest kinni ja nuttis. Tema selja taga, kaldaliival, kogunesid lamava alasti keha ümber hulkuvad koerad, peenised rippu nagu keedetud spargli kimbud. Naine proovis neid keelega suhu tõmmata. Sparglid tilkusid. Godzilla vaatas mulle otse silma. Ta käpad soojendasid mu tenniseid.

    „Kui ma ütlen, tõuka mind merele. Täie jõuga. Ja ära vaata tagasi enne, kui turg ja kirik on su selja taga oma töö teinud. Kes ei näe ega kuule halba, ei mõtle halba.“ Naine ta selja taga lasi sparglikimbu suust välja, et hingata. Sel hetkel matsid koerad ta täielikult enda alla.

    „Isa ja ema… ah, hea küll, nüüd!“

    Godzilla tõukas ja tõstis lehvituseks käe. Mina tõstsin raamatu näo ette, sest teadsin, mis nüüd juhtub.

    Kurb on tunda, kuidas saatja pilk lahkuja kehalt tasakesi kaob. Nõrgeneb, proovib pisutki kinni hoida, samas teades selle soovi täitumatust. Godzilla pööras ja venitas oma lõuad vastumeelselt naeratuseks.

    „Sa kutsusid, ma tulin.“

  • Et meid leitaks jt jutte

    Et meid leitaks

    Saarel olid kõik omavahel sugulased. Kõik peale naabripere. Sealne peremees oli lihtsalt nii hea mees, et vanaisa oli talle krundi kinkinud. Tal oli kuuekümnendatel ehitatud natuke imelik elumaja ja selle kõrval, kai ääres, elumajast suuremgi – lausa kolmekorruseline – paadi- ja püügiriistakuur.

    Autori erakogust

    Ta tütar oli mu õe sõbranna. Mõnikord ekslesime ka kolmekesi, ning ükspäev astusime lahti jäetud uksest sisse püügiriistakuuri meeletult põnevat pööningut avastama: lõhnad, värvid, köied, püünised.

    Ega keegi ei näinud, et me sinna kadusime. Siis käis pauk. Meie ronisime jahmunult trepist alla ja nentisime, et suur, raske puituks oli kinni. Ilmselt ei olnud ta lukus – saarel oli uste lukustamine suhteliselt tundmatu nähtus. Kolme lapse jaoks ei olnud siiski vahet. Meie seda ust ühegi nipiga lahti ei saanud.

    Järk-järgult jõudis olukorra tõsidus meile kohale. Me olime lõksus ja meid võis väga hästi ähvardada talumatu pissihäda ja tõenäoliselt ka näljasurm. Prõmmisime ust. Nutsime. Hüüdsime, karjusime, kutsusime nimepidi tema vanemat, meie meelest juba täiskasvanud venda.
    Aga ei. Vennal oli ka kuulmisega probleeme, teadis naabritüdruk rääkida. Küll aga oli tal ennekuulmatu asi, mida mina polnud tollal veel lähedalt näinudki: mobiiltelefon. Ja selle uskumatu asja oli ta jätnud just sellesse paadikuuri. Uurisime, tõstsime, vajutasime klahve.
    Aga endiselt ei. Sellise asja kasutamine käis meil ka üle jõu. Riistapuu kas ei töötanud või ei osanud meie seda kasutada. Ei jäänud muud üle kui veel võimsamate suhtlusvahendite poole pöörduda. Päevakorra järgmine punkt: kas keegi teab, kuidas selles olukorras palvetada?
    Naabritüdruk teadis meieisapalvet ning seda sai ka rakendatud. Pärast arutasime, kas sellest on tolku, sest tekst ei tundunud meie praegusele seisundile kohandatud olevat. Jõudsime järeldusele, et ka vabas vormis avaldus taevaisa poole peab lubatud olema. Palvetasime, et meid leitaks.

    Lõpuks ta vend tuli, tunkedes ja aiakäruga. Kui kaua me olime vangis olnud, ma enam ei tea, kuid näljasurmast pääsesime ikka hea varuga. Kas toimis meieisapalve, vabas vormis pöördumine, õnnelik juhus või asjade loomulik käik, ei julge ma enam öelda. Mobiiltelefon see igal juhul ei olnud.

    Igavik ja kanala

    Tädi Ellen oli kogu saare tädi. Iga lapse jaoks, kes siin elas või külas käis, oli ta lihtsalt tädi. Isegi täiskasvanute jaoks. Tegelikult oli ta mu isa lihase onu lesk. Aga meie jaoks oli ta lihtsalt tädi, isegi naabritüdruku jaoks, kes polnud üldse minu sugulane.

    Tädi elas saare otsas väikeses kollases majas. Nagu majad, olid ka numbrid telefonikettal üks teise järel reas. Kui mu klassivend tahtis mind kätte saada ja kaheksanda asemel pistis näpuotsa seitsmendasse auku, võttis kõne vastu vanem naisterahvas, kes olukorras selguse loomiseks tutvustas end kui „tädi“. Seda sain ikka kuulda.

    Tädi maja taga oli eterniidiga kaetud pisike kanala. Juba ammu polnud seal kanu, kuid onnikese moodi kanala oli lastele väga põnev koht. Põrandal oli mingi vana hallikas-täpiline linoleum ja seinal oli kanade jaoks mingi eriti intrigeeriv riiuli moodi puidust tarind.

    Eterniit oli igaviku ehitusmaterjal. Igavik algas Norras 1950. aastatel ja kestis aastani 1979, kui asbesti sisaldavad ehitusplaadid ära keelati ja mina sündisin. Olemasolevad ehitised muutusid ajalikeks ja kaduvateks. Kuid meie olime lapsed, meie jaoks oli igavik veel olemas. Igavik ja kanala.

    Tädi pakkus või, siirupi ja suhkruga saia ja pihustas meile peale parfüümi ehk „head lõhna“, nagu ta ise ütles. Ja mina üritasin talle õpetada, kuidas öelda „I don’t speak English“. Ning kui ma küsisin, kas ma tohin kanalas mängida, siis ikka tohtisin – jah, enamgi veel: ta kinkis mulle selle kanala. Päriseks.

    Kõik oli justkui ilus, kuid tasapisi tuli välja, et kanala omandivormiga olid keerulisemad lood, kui esialgu arvatud. Nimelt kinkis ta selle ka ühiselt meile, õdedele-vendadele, ja kindlasti ka igaühele neist veel eraldi. Ja mitte ainult: tuli välja, et ta oli sama kanala kinkinud ka naabritüdrukule ja veel ühele sugulasele. Vähemalt. Kindlasti oli veel saajaid, kes seda enam teab – lastega kirjalikke lepinguid ei olnud.

    Vanaema oli juba surnud. Tädi suri ka ja kollases majas elas mõni aeg üürnikena sellesama kanala pärinud naabritüdruku pere. Hiljem elasid majas ka saksa turistid ja poola töölised. Ja lõpuks mina ise. Lõpuks saingi endale igaviku päriseks. Aga kanala oli läinud.

    Autori erakogust

    Klooriga keetmine

    Ma leidsin kunagi linnu luukere, tõenäoliselt haigru oma.

    Ema aitas neid luid klooriga keeta, et lahti saada pahast lõhnast ja paljustki muust. Kloorilõhn on ikka veel ninas, nii kui kord nähtud terav valgus ajukäärude vahel. Ei tea, kuhu see luukere jäi, ta oli mul tükk aega alles.

    Sest linnud surevad ka. Ühes penoplastkastis oli mul soolase veega akvaarium, krabide ja pisikeste kaladega, keda ma üritasin toita. Salaami ei olnud kõige õnnestunum valik, ta hakkas haisema.

    Teises samasuguses kastis olid kullesed. Ning samast tiigist olin teisegi veidra eluka leidnud ja mõtlesin naiivselt, et võtan siis sellegi kaasa. Kuni õudusega nägin teda konnakullest sisust tühjaks imemas ja kui tühja ploominahka ära viskamas.

    Õud ja süütunne pole kunagi päriselt lahkunud. Ja ega ma ei suuda selgitada, miks linnukerega segatud kloorilõhn natukenegi lohutab.

    Kunst

    Vana küün oli hästi kuiv. Puitsõrestiku ja hõreda laudvoodriga punaseks värvitud hoone kõik nurgad olid ikka aastaid kuivanud heina täis. Keldris oli laut, lehmi polnud enam ammu, viimane loom oli siin naabrimehe hobune Piril, ühe väikese tüdruku ja tema isa lõbu pärast peetud loom. Nüüd oli kogu maja meie päralt.

    Meid oli kolm: naabritüdruk Pipi Pikksukk, kel polnud enam hobust, mu õde Annika ja mina, Tommi. Ma pole kindel, kas me vanemad neid nimesid teadsid, aga küünis mängida tohtisime ikka.

    Ja Pipi juhatas meid kunstimaailma. Tal oli nimelt suur hulk vanu ja igat värvi küünlajuppe. „Kunsti,“ selgitas Pipi, „tehakse nõnda: alla paneme paberilehe. Siis tilgutame.“ Ja tegimegi, imelisi mustreid tegime ja aeg ja koht kadusid.

    Siis lõhestas idülli kui kirves halgu üks õudne mõte. „Aga mis siis,“ küsisin Pipi käest, „kui küün põlema sütib? Mis me siis teeme?“ Pipil oli kindel plaan: „Jookseme ämbriga sinna ogalike tiigi juurde vett tooma!“

    Ma ei leidnud ikka rahu. Sinna ogalike tiigi juurde oli oma viiskümmend meetrit joosta ja ämber on ikka tulekahju puhul üsna väike nõu. „Aga kutsume ikka abi ka?“ küsisin. „Ei,“ oli Pipi kindel, „mitte mingil juhul.“

    Ja nõnda tegime kunsti edasi, kuni ükskord läks isa mööda. Ilmusime süütul ilmel küünist temaga juttu rääkima. Tema hakkas hoopis ninaga õhku vedama. Ning täiesti ilma meie abita jõudis ta kunsti juurde.

    Pahandus oli suur. Tuli välja, et ka Pipil olid tegelikult vanemad. Ja meie kõigi vanemad istusid koos ja meie pidime kuulama. Ega suuremat karistust polnud vajagi kui nende tõsiste nägude hävitav hinnang meie kunstiprojektile.

    Ent tulekahju ei tulnud. Nüüdseks on küla rahvamajaks muutunud vanas küünis isegi kunstinäitusi korraldatud. Kuid üks asi sai varakult selgeks: kunst on ikka tulega mängimine.

    Uusaastaorkaan

    Mind äratas raju. Elekter oli ära, laenasin õelt patareiraadio. Leidsin küünlad. Päris õdusaks läks olemine. Õue minna ei lubatud, kuigi väga tahtsime. Ära lendasid kõigepealt prügikastid, siis kasvuhoone. Meie kütsime aga ahju ja keetsime makaronidega tomatisuppi.

    Õhtupoolikuks torm vaibus. Telefoniside oli kadunud, läksin õue uut maailma uurima. Puud olid pooleks murtud, läinud oli ka pool küüni katust. Päevikusse kirjutasin: „Head ööd – ma loodan. Sest ega elektrita kerge ei ole.“

    Järgmisel päeval sõitsime poodi. Pood toimis ka ilma elektrita, kuid suured patareid olid otsas, pidime naabritega jagama. Vanatädile andsime patareisid, tema andis meile lambipetrooleumi.

    Neljandal päeval tuli elekter kaheks tunniks tagasi. Pildistasin elektrifirma töötajaid. Kuuendal päeval ma ei kirjutanudki enam midagi, kuna elekter oli ikka ära ja kooli ka ei olnud ja külm oli ja ma unustasin.

    Siis algas kool, õpetaja oli vale, keskenduda oli raske, ent kannatused said tasutud. Kuningas tuli. Terve kool läks välja, ootasime tükk aega tee ääres, enne kui mustade autode kolonn paistma hakkas ja meie saime uhkelt lehvitada ja vilksamisi aimata midagi, mis võis olla kuninga pea.

    Kalurilood

    Kalatehase seenior istus maha, jututuju tuli peale. Jutuks tuli endine töötaja, Andreas nimi. Üsna värvikas kuju.

    Tähendab, juba Andrease isa Arne oli omaette peatükk. Kunagi kalalaeva pardal oli keegi esimest korda hankinud pruunist kondenspiimast võileivavõiet purgis. Sellist asja polnud varem nähtud. Uudishimulik Arne oli kajutis raksus käinud, leivale määrinud ja lasknud hea maitsta. Kaaslased panid muidugi tähele ega jätnud asja niisama. „Kuulge,“ ütles üks, „teate, mis uskumatu asi! Keegi on käinud kajutis minu sügeliste salvi söömas!“

    „Tõesti?“ vastas tüürimees. „Ma ajalehest just lugesingi täpselt samasugusest juhtumist. Vaene mees oli kahe tunniga surnud.“

    Arne läks näost kriitvalgeks ja sõna lausumata kajutisse, tõmbas teki üle pea ja ootas hiirvaikselt. Täpselt kahe tunni möödumisel tõusis ta üles, ilmus tekile, käed üleval, ja kuulutas võidukalt: „Ellu jäin!“

    Kord olid isa Arne ja poeg Andreas käinud merel suurt saidat rookimas, tervelt kakskümmend tonni ühe päevaga. Nad olid mõlemad rampväsinud, kui maabusid, ent koju minna oli veel kaks kilomeetrit – läbi soo! Keset suurt sood ei jaksanud isa enam ja vajus lihtsalt kokku. Poeg nägi tekkinud olukorras potentsiaali ja kiirendas hoopis sammu.

    Autori erakogust

    Koju jõudnult leidis ta nimelt suure pajatäie pruuni soustiga lihapalle ja sõi kõik üksi ära. Alles siis jõudis ema küsida, kuhu isa oli jäänud. „Oh, tema jäi sohu.“ Mis teha, mis teha? Isegi lihapallid otsas. Polnud muud teha, arvas ema, kui pannkooke küpsetada. Kuue sooja pannkoogiga läksid nad lõpuks sohu isa otsima ja söötma. Plaan toimis: pannkoogid söödud, tõusiski mees püsti.

    See pere elas vanas, üsna räämas majas, ning ega see aastatega iseenesest paremaks ei läinud. Kui Andreas juba kalatehases töötas, olid aknadki eest ära kukkunud.

    „Kuule, Andreas,“ oli kolleeg küsinud, „kas su ema pole kodus?“ Ning tõepoolest, kinnitas Andreas, oli 95-aastane ema seal kodus, suure toa voodis.

    „Aga aken on ju eest ära kadunud! Kas tal külm ei ole?“

    „Oh, pole midagi,“ arvas Andreas. „Panin talle mütsi pähe ja kindad kätte.“

    „Aga kuule, puhub ju otse tuppa! Täna tuiskab!“

    „Pole viga,“ ütles Andreas. „Käin teda iga paari tunni tagant harjamas.“

    Vargad

    Olin tavaliselt üksi. Õed-vennad muidugi olid, aga need ei loe. Mängisin palju küünis, seal oli vana kaherattaline traktor. Mu suur unistus oli see korda teha. Traktoril oli ka haagis, sellega koos oleks ta isegi neljarattaline, aga üks ratas oli puudu. Nagu minulgi.

    Kuid mitte alati: kuldsetel suvepäevadel tuli mõnikord saarele Kjetil. Minuvanune poiss, sugulane. Küll oli seiklust! Hommikuti ärkasin suvise jõulutundega: täna ma ei ole üksi!

    Just ühel sellisel ilusal päeval läksime Kjetiliga kahekesi väikese mootorpaadiga lähedal asuvale naabersaarele, sest seal pidi suvel olema avatud väike pood. Paadiga poodi! Omal käel poodi! Paadiga on maastik teine. Naabersaar oli paadiga minnes ainult ühe kilomeetri kaugusel, teedpidi oleks olnud kuusteist kilomeetrit sõita.

    Poodi me esialgu ei leidnud. Küll aga leidsime prahihunniku otsast vana ratta, roostes ja katkise kummiga ratta. Uurisime põhjalikult: kas see pole see? Kas see pole just selline nelja mutriauguga velg, mida punase kaherattalise traktori haagis vajab, et ta terveks saaks ja kadunud aeg tuleks tagasi ja kõik oleks ilus?

    Jah, just selline pidi see olema. Aga me ei saa ju teda lihtsalt endale võtta? Arutasime. Selge on see, et peremees on ta lihtsalt ära visanud. Et rattal tema jaoks väärtust ei ole. Lõpuks võtsime ikkagi ratta kaasa ja liikusime kruusateed pidi paadi poole.

    Vastu tuli vanemapoolne meesterahvas, teretas ja küsis pealtnäha sõbralikult ja lustakalt: „Ja kes teie siis olete?“

    Ja meie ütlesime naiivselt ja viisakalt oma nimed ja kust me tulime ja ootasime uudishimuga jätku. Jätk tuli – ega läinud kunagi meelest. Mehe nägu läks punaseks, hääl värises:

    „Ja mina olen Oskar, selle saare omanik. Ning teie olete vargad. Mis teie arvaksite, kui ma tuleksin Rangøya saarele ja varastaksin teid paljaks? Häh? Kas keegi pole teile õpetanud vahet tegema, mis on minu ja mis on sinu? Häh? Nüüd minge ära ja ärge kunagi siia saarele tagasi tulge.“

    Paadis teel koju värisesime. Mina üritasin korraks süükoorma Kjetili kaela veeretada: „Aga mina ei olnud ju üldse kindel, sina arvasid et…“

    Kjetil palus mul vait olla. Olin vait.

    Jooksin koju ega julgenud alguses Kjetili juurde tagasi minna. Saime mõlemad aru, et täiskasvanud on asjast teadlikud. Et Oskar on helistanud. Tiirutasin rattaga, tiirutasin ja tiirutasin, kuni naabrimees, Kjetili onu, mind lõpuks hõikas. Tundsin taas, kuidas jalad värisesid.

    Pärast loengut oli kergem. Pärast loengut sellest, kuidas see ratta näppamine polnud päris õige tegu. Ent kuidas oleksime meie saanud kultuurierinevustest teada? Kuidas oleksime meie, lapsed, saanud teada, et seal saarel on teised reeglid? Et igal pool mujal on lapsed ikka üldjuhul tohtinud korjata, mis randadele on uhutud, aga mitte Ljøsøya saarel. Ei, mitte seal. Ja nüüd me siis teame.

    Kaherattaline traktor ei saanud kunagi korda. Kui mina olin teises riigis, kinkis isa ta hoopis naabrimehele, kes annetas ta edasi muuseumile. Vana aeg ei tulnud tagasi. Kõik ei saanud korda. Aga Oskar müüs lõpuks oma saare maha ja kolis linna.

    Suuremast vargusest on meil siiski õnnestunud hoiduda. Kjetilist sai isegi politseinik. Mis minust sai, seda ma veel ei tea.

    Juuksur

    „Sina ei saa kunagi rikkaks. Lihtsalt ei saa. Sa ei ole seda tüüpi.“

    Istusime pisikeses keldrikorteris, kust igapäevane jalutuskäik keskkoolini oli ainult 600 meetrit. Sõber vaatas mind veel korra ja kinnitas naerdes, et ta mõtles seda ikka tõsiselt.

    Võib-olla ei saagi rikkaks, aga vähemalt üritasin mõnikord veidigi kokku hoida. Näiteks otsustasin, et kütta pole vaja. Talve poole langes toatemperatuur tasapisi nulli suunas. Lõpuks hoidsin sooje töötunkesid voodi kõrval, et jõuaksin teki alt võimalikult otse sooja voodri vahele.

    Liiga suur oli kiusatus ka siis, kui üks klassivend pakkus, et ta lõikab mu juuksed:

    „Teen seda ikka hästi. Tõesti. Olen täielik proff.“

    Leppisime kokku, ta tuli minu juurde ja hakkas kääridega siit ja sealt lõikama. Ega esialgne tulemus – või täpsemalt, tagajärg – head ei tõotanud. Küsisin, kui palju ta varem oli hobijuuksurina tegutsenud. „Einoh, sa oled ikka esimene,“ ütles ta. „Aga ma lihtsalt tean, et olen hea.“

    Ta lõikas ja lõikas ja sai lõpuks aru, et ega midagi mõistlikku pealaele järgi ei jää. Siis võttis ta lõpuks žileti ja tegi puhta töö. Olin 18-aastane ja tõenäoliselt teist korda elus kiila pealaega. Just pealagi, sest ümber pea jättis ta toreda ringi alles. Nägin välja nagu 58-aastane.

    Koolis äratas uus soeng tähelepanu. Koridoris jäi üks vanema põlvkonna õpetaja mind niivõrd uskumatul ilmel vahtima, et ma läksin WC-sse peeglisse vaatama. Alles siis sain aru: olin kogemata tema paroodiaks saanud.

    Jõudsin järeldusele, et kui juba, siis juba. Žileti all langesid ka viimased juuksed, olin täiesti kiilas. Oli suviselt soe ja läksin jooksma. Siidine õhk mängis mu palja pea ümber. Siiani on see ainuke kord elus, kui ma jooksmisest rõõmu olen tundnud.

    Ma mõtlesin selle loo peale, kui mul tekkis hull mõte midagi eesti keelde tõlkida. Aga üks kord peab esimene olema.

    Muna

    See oli mu esimene kord Eestis. Reis toimus kõige odavamal moel, rongide, busside ja Estline’i laevaga. Teel ööbisin sõbra juures, kes heldelt andis söögimoona kaasa, muuhulgas ühe keedumuna. Selle panin oma suure seljakoti kõrvaltaskusse. Ja unustasin.

    Eesti sõnu ma tundsin, aga Eesti oli võõras. Tundsin häbi, et ma kohe ei saanud aru isegi nii rahvusvahelisest sõnast nagu „konverents“. Sõime kohvikus Elsebet torti. Mu isiksus oli kujunemisel ja hirme oli tohutult. Hiljem sain kuulda, et mu silmad olid väga elavad. Edasi läks tee seljakotiga Tartusse.

    Pärast pikka seiklust ja rahutut ööd istumissalongis maabusin Baltic Kristinaga Stockholmis. Passi sain oma elu teise Eesti Vabariigi templi. Siis tahtis tollitöötaja mu suure seljakoti sisuga lähemalt tutvuda. Räpased riided. Juba kulunud Eesti kaardid. Kassettidel audioraamat. Norra-eesti-norra sõnaraamat.

    Siis pistis ta oma siniste ühekordsete kinnastega käe seljakoti kõrvaltaskusse ja tõstis välja asja, mis oli kunagi olnud muna. Muna koor meenutas valget värvi autoõnnetust. Sisu oli pigem umbmäärane hall mass, ilmselt ka veidi seljakoti sinist värvi. Rootsi tollimundris naise näoilme oli täiesti neutraalne, kui ta selle viisakalt tagasi pani ja sõbralikult soovis mulle ilusat päeva.

    Kolmteist aastat hiljem olid passitemplid ajalugu, nagu ka Estline, ja Tallink oli ammu juba Silja Line’i ära ostnud. Peaaegu kogu mu täiskasvanud elu oli Eestis elatud ja nüüdseks sain endale ka oma kajutit lubada. Ilm oli ilus, Tallinki laeval oli hommikusöök ja Utøya saarel oli minuvanune mees just 69 süütut inimest ära tapnud.

    Võtsin keedumuna. Istusin lauda, minu vastas istus taanlane. Üks meist, mõtlesin. Olin habras, tahtsin teda kallistada. Lõin munakoorest poolkera katki. Järsku täitis ta mind hirmuga, milles ta ise täiesti süütu oli.

     

  • Sebastian Rüütli tõehetk

    Piinlik, tõesti piinlik. Kuidas üldse saab matustel selline olla? Noh, sellises seisundis. Ja mis peamine – see tuli ei tea kust ja tabas Sebastian Rüütlit ootamatult, just siis, kui see tobeda habemega purjus papp jauras midagi peaaegu arusaamatut paremast maailmast ja sellest, et meid kõiki ootab ees teemanttaevas ja mida iganes veel, millega seoses enam kirjanduslikke allusioone ei tekkinud. Needki tekkisid ainult Sebastian Rüütli peas arvatavasti, teised matuselised kuulasid püha südamevärinaga nagu taolistel puhkudel kombeks. Isake räägib, mis te nüüd. Küll alles oskab rääkida! Lõppude lõpuks oleme me kõik seal. Äärmisel juhul lihtsalt noogutasid kaasa.

    Maeti mingisugust kauget naissugulast. Kuidas Sebastian sinna sattus, oli omaette lugu. Paar päeva tagasi helistas talle ema ja kohe, isegi tere ütlemata, teatas:

    „Tädi Linda on lahkunud. Äkki lähed matustele?“

    Mis tekitas vähemalt kaks küsimust. Üks oli teoreetilist laadi, teine puhtpraktiline. Sebastian ei hakanud emaga teravusi vahetama, kuid sattus talle tüüpilisesse sarkastilisesse meeleollu. Lahkunud. Mis lahkunud? Kuhu ta lahkus? Miks peab sõnu kartma? Kui tema ise sureb, siis ta küll ei soovi, et ta kohta öeldaks „lahkunud“. Mis jama see on, mis pagana postuumne viisakus?

    Olgu, see mõte tegelikult ei tekkinudki tal siis, kui ema helistas, vaid pigem nüüd, kui ta seisis Liiva kalmistu kabelis ja kuulas seda ilmselgelt purjus pappi, kes kutsus kõiki üles paluma andeks tädi Linda ees, kui nad ta elu jooksul on teda solvanud, ja eriti, eriti siis, kui solvanud ei ole, sest ainult meie Kõrgeim Isa teab, mis on solvang ja mis solvang ei ole. Tuleb ju millestki mõelda, eriti kabelis. Andeks paluma ta ei karanud, kasvõi lihtsalt protestitundest. Sest noh, miks peaks, ta vaevu teadiski seda kadunukest, tema ees süüdlaseks osutuda ei jõudnudki. Ega ei pea ju tegema kõike nii, nagu räägivad joobnud papid. Kui kõik teeksid, nagu need joobnud papid neile ütlevad, kus, huvitav küll, me praegu oleksime? Jätkuvalt keskajas ilmselt.

    Teine, praktiline küsimus, mis vaevas Sebastian Rüütli hinge tollest ajast, kui ema talle helistas, seisnes enam-vähem selles, kes see tädi Linda selline oli ja miks just tema pidi ta matustele minema.

    „Kasvõi sel lihtsal põhjusel, et ta on sind alati meeles pidanud,“ vastas talle ema.

    „Ma ei saa samaga hoobelda,“ tunnistas Sebastian Rüütel. „Kes ta mulle on?“

    „Onu Grišat mäletad?“ küsis ema.

    „Ei, kes see veel on?“

    „Kui raske sinuga on. No vähemalt oma vanaisa sa mäletad?“

    „Kumba?“

    „Kas on võimalus, et ühte neist sa ei mäletagi?“ Ema tundus püha viha täis olevat.

    „Ei, no kui sa juba küsid, siis see peab ikka olema konksuga küsimus.“

    „Onu Griša,“ seletas ema, „oli su vanaisa, su vanaisa Olegi nõbu.“

    Selgemaks ei saanud.

    „Ja siiski ma ei pea mitte selle onu Griša, vaid hoopis mingisuguse tädi Linda matustele minna.“

    „Sest onu Griša on veel täitsa elus,“ seletas ema.

    „Ah sellepärast siis.“

    Edaspidisest, samamoodi sumbuursest vestlusest selgus, et tädi Linda ei olnud ka onu Griša naine, nagu oleks võinud pakkuda, puhtalt loogiliselt eeldades. Ei, need sugulussidemed olid märksa keerulisemad, kuid mingi sugulane kadunuke Sebastianile kindlasti oli. Ainult et vestluse käigus kaotas ta mõttelõnga käest ega saanud seda enam tagasi, nii et mismoodi nad üldse sugulased olid, jäi lõpuni arusaamatuks.

    „Ja miks just mina pean sinna minema?“ küsis ta emalt. „Vaat siin ei näe ma üleüldse mingisugust loogikat. Miks mitte sina, mitte paps? Miks peab minema ära saatma inimene, kellel on kõige vähem pistmist selle pagana kadunukese ja kogu ta suguvõsaga?“

    „Ära teota jumalat,“ kostis ema. „Sest meil kõigil on ju töö!“

    „Ja minul ei ole siis või?“

    „Sul on ju vaba graafik!“

    Sellele enam vastu ei vaidle. Sebastian Rüütel maksis oma väiksel moel saatusele kätte ainult niiviisi, et leppis sama päeva hommikuks kokku ühe enda jaoks väga olulise kohtumise, kus pidi otsustatama küsimus suurest rahasummast, mille ta, kui õnneks läheb, peaks teenima.

    Ja oma kangekaelsusest ei jätnud ta kohtumist ära isegi siis, kui sai aru, et see algab hilinemisega, mis tähendaks, et ta lihtsalt ei jõua koju riideid vahetama ja seega peab matustele minema roosas triiksärgis. Ülikonnaga oli kõik okei, see oli tal täiesti moodne, tume ja selline stiilselt kitsas, nagu ühel vabal noorel mehel matustele sobikski, kuid see särk…

    Ja lisaks nüüd siis see. Piinlik, jah. Ja jumal teda teab, kust see tuli. Mitte millestki sellisest pole Sebastian Rüütel viimaste tundide jooksul küll mõelnud, vist isegi mitu päeva polnud. Räägitakse küll, et normaalne mees mõtleb seksile umbes iga viieteistkümne minuti tagant, kuid kui pead askeldama nagu orav rattas, uskuge mind, ei jõua teie mõtted selle ligigi.

    Ja siis see kuradi loodus tuleb ja võtab oma. Tere, tähendab, päevast. Erektsioon matustel. Kuhu see üldse kõlbab? Erilist põhjust ka ei oleks nagu. Mitte ühtegi ahvatlevat naisterahvast Sebastiani nägemisväljas ei paistnud. Mitte mingeid selliseid mõtteid ega mälestusi peas ei tantsinud. Mitte mingeid tablette ta ka ei võtnud – ja miks pidanukski, noor mees veel, kõik töötab, kui vaja. Ja nagu selgus, kui vaja ei ole, töötab ka, vaat et paremini.

    Mis siis nüüd sellega pihta hakata? Papp iniseb midagi igavesest armastusest, mutikesed kuivatavad silmi, mõned mehed teevad tõsised lõustad pähe. Ja Sebastian Rüütel seisab seal oma erektsiooniga. Hea veel, et keegi siin teda eriti ei tunne. Või nii ta vähemalt mõtles, lähtudes asjaolust, et ta ise ei tundnud kedagi. Matuseteenistus oli venekeelne, mis ei pannud Sebastiani imestama, kuid pani mõtlema või, veel täpsemini, nüüd üritas ta edasist ette aimata. Vaatamata oma segatud verele, oma määramatult keerulisele päritolule, mille moodustas mingi kosmiline miks eesti, vene ja muudest elementidest, ei olnud Sebastian vene matustel veel kunagi käinud. Mis teda seal ootab, sai vaid ennustada. Aga üks oli kindel, mitte mingi rahvuse matustel ei kõlvanud olla nagu tema siin – erektsiooniga, mida Sebastiani arvates oli näha kilomeetri kauguselt. Kurat! Mida rohkem ta püüdis seda varjata, kuidagi kätega peita või siis pintsakuservaga katta, seda enam see silma torkas. Vähemalt nõnda talle tundus.

    Nagu tulevik peagi näitas, vähemalt ühes oma arvamuses eksis Sebastian rängalt. Haua juurde sõideti bussiga, haud asus kabelist küllalt kaugel. Ja juba bussis istus Sebastiani juurde end ilmselt ahvatlevaks pidav naisterahvas, küllap üks tädi Linda sõbrantsidest, viiekümnendates daam vallatult ja nooruslikult heleroheliseks värvitud juuksetriibuga.

    „Ma muidugi vabandan, noormees,“ alustas ta. „Võimalik, et te mind ei mäleta, mina aga seevastu mäletan teid väga hästi.“

    „Ma vist tõepoolest teid ei mäleta.“ Sebastian üritas panna oma hääletooni võimalikult palju kahetsust, ja arvates, et sellest võibolla ei piisa, lisas otsesõnu: „Kahjuks. Paraku.“

    „Ma olen tädi Linda üks parimatest sõbrannadest. Või õigemini olin,“ ütles rohelisetriibuline naisterahvas ja nuuksatas paar korda. Sebastian tegi viisakusest samuti tõsise näo. „Rimma. Ei tule meelde?“

    „Ausalt öelda ei,“ ütles Sebastian ausalt.

    „Mina aga mäletan teid sellisena,“ näitas Rimma kätega midagi väga väikest. „Te veel tulite emaga minu juurde suvilasse. Laitsesse. Ikka ei mäleta?“

    Sebastiani mäletamist mööda polnud ta elu sees Laitses käinud, vähemalt emaga mitte.

    „Olgu, see ei ole lõppude lõpuks niivõrd oluline. Ma tahtsin teiega rääkida teie, kuidas nüüd öeldagi, käitumisest. Just sellepärast, et olen teie ammune tuttav. Isegi kui teie seda ei mäleta.“ See oli ilmselt Rimma viimaseks katseks end meelde tuletada ja siis, juba lootuse kaotanuna, läks ta asja juurde. „Teile tundub, et te olete selline mässaja, eks ole?“

    Türa! Mis mässu ta seal nägi? Kas ta mõtleb, et sellel on mingi sümboolne tähendus? Elu võidukäik surma vallas? See ju ei allu inimese tahtele. Sebastian proovis küll mõelda pesapallist, küll tegelda peastarvutamisega, aga neetud erektsioon ei lõppenud kuidagi. Nagu oleks ta kogemata mingit viagrat võtnud.

    „Ei, üldiselt ei tundu,“ võttis ta oma mõtted kokku.

    „See on kõik loomulikult väga hea, kõik me oleme nooruses mässajad. Ma ise olin ka,“ tunnistas Rimma. „Marihuaanat tõmbasin ja nii edasi, aga need siin on siiski matused. Ja siiski kalmistu. Igal mässul on omad piirid, teate. Pärast peiesid ma heameelega läheks ise teiega ja mässaks, kuid nüüd, noh, piinlik kuidagi, ausõna.“

    Kõige vähem elus tahtis Sebastian, et Rimma temaga kuskile läheks või tuleks.

    „Ma ei teinud seda meelega,“ püüdis ta end õigustada. „Te olete ju täiskasvanud naine. Te ju teate, kuidas sellega asjad on? Lihtsalt refleksid. Ma pole midagi sellist silmas pidanud.“

    „Teil veel vedas, et mina olin see, kes seda märkas. Mina olen, ütleme, suhteliselt liberaalne. Kujutage aga ette, mis võinuks juhtuda, kui seda märganuks mõni vanema põlvkonna esindaja. Naisterahvas.“

    „Ei kujutagi,“ tunnistas Sebastian.

    „Just nimelt.“

    Järgmisena ründas Sebastiani juba mingi tundmatu meesterahvas, muidu täiesti korralik. Heas ülikonnas, kolmepäevase habemetüükaga, mis oli moes viis aastat tagasi. Too lähenes siis, kui kirst oli juba hauda pandud ja sümboolselt võeti pits tädi Linda mälestuseks just seal, värskelt kinni aetud haua juures. See tegevus tappis kuidagi kogu hetke tõsiduse, naised hakkasid askeldama, pakkima lahti kuskilt Rimi köögist tellitud võileibu, võitlema neid katva kilega, kaitsma neid alanud saju eest vihmavarjudega. Asjassepuutuvad isikud tassisid asjalikul moel pudeleid mingi imeliku viinaga, mida harilikult ei näe kunagi mitte mingil muul üritusel, nagu oleks see mingisugune eriline spetsiaalselt matuste jaoks valmistatud matuseviin kõige tobedamate võimalike nimedega. Mõnel teisel matusel, kus Sebastian käinud pole, meie aga küll, võisid need olla Kured, või Sõbrad, või veel muu selline värk. Täna oli selleks viin Linda. Ju keegi tarkpea mõtles sümboolselt. Nii romantiline – Linda sureb ja haual juuakse Linda-nimelist viina. Küll see kadunuke rõõmustab seal, kus ta parasjagu on. Puha lillepidu! Pisarateni liigutatud, hakkab veel kirstus nutma.

    Seal Sebastian siis seisis ja vaatles kogu seda rituaali kergelt sarkastilise naeratusega – nii talle vähemalt endale tundus –, kui keegi patsutas ta õlale. Ta lausa ehmus.

    „Kas te ei tunne piisavat austust aastatuhandeid püsinud rituaalide vastu?“ küsis talt mainitud meesterahvas, kelle kohta polnud Sebastianil õrna aimugi, kes too selline on ja kuidas on ta kadunukese või tema endaga seotud.

    „Ei, miks te niimoodi arvate?“

    „No teie huultel on lausa naeratus.“

    „Ei-ei, teile vaid tundus.“ Sebastian võttis kohe klõmaka viina, et igasugune muie suult momentaanselt kaoks.

    „Ja kas see peaks ka midagi tähendama?“ viitas mees peaga kuskile Sebastiani kere suunas.

    „Ei tähenda see midagi,“ punastas Sebastian. „Lihtsalt refleks. Te peaksite ka ise teadma.“

    „Ahsooo,“ venitas mees. „Selline tegevus on meil juba puhtreflektoorne, nagu ma teada sain. Huvitav, huvitav.“

    „Kas siis ei ole või?“ üllatus Sebastian. „Kas teil ei toimu need asjad samamoodi?“

    „Ei, minul,“ rõhutas mees, „kui te just minust rääkida tahate, minul oleks see täiesti kavatsuslik tegu. Mul ei ole veel need mässurefleksid nii tugevasti arenenud.“

    „Mis mässust te räägite?“ ei saanud Sebastian aru. „Mida mässulist siin on? See on, noh, puhas füsioloogia ju, ma ei saa aru, miks ma peaksin seda seletama.“

    „Aga siin on ikkagi matused.“ Mees naeratas suunurgast.

    „Ma ei saa oma organismi vastu midagi ette võtta ja põhjust ka ei tea,“ jätkas juba anudes Sebastian. Kuid mees muudkui muigas ja siis nägi kaugelt kedagi, kes oli kadunukese lähiringkonnast ja tingimata vääris mehe kaastundlikku embust, ning tõttas sinnapoole. Jõudes enne küll veel tõsta oma pitsi Sebastiani suunas mingisuguse ebasobiva, nagu tundus Sebastianile, tervitusega.

    Siis sõideti tõesti lauda. Peielaud oli kaetud kuskil Nõmmel, keldrikõrtsis, Sebastian polnud varem sellest kuulnudki. Kohe oli näha, et tegemist on kurbusele pühendatud kohaga – menüü on vastava-
    sisuliselt läbi mõeldud ja teenindajatel on juba ette manatud leinanäod.

    Peielauas toimus kuidagi loomulikult külaliste pooldumine. Eesti pool Sebastiani sugulastest ja nende tuttavatest istus paremale, venekeelne osa, mis oli vaevu märgatavas ülekaalus, läks vasakule. Sebastian sagis mõnda aega edasi ja tagasi, teadmata, kuhu ennast määratleda. Veel kalmistul lootis ta, et õnnestub minema lipsata, mistõttu kõhkles päris kaua bussiukse ees, kavatsusega sinna mitte siseneda. Erektsioon kestis, Sebastian ei teadnud endiselt, kuhu end pista, ja üha kahtlustas, kas keegi siiski juhtumisi seal eelnenud ärikohtingul talle salaja viagrat tee sisse polnud seganud. Ei saanud ju olla nii kaua. See roosa särk ka veel, äratas jätkuvalt tähelepanu. Pilgud langesid selle fuksiavärvilisele kraele, sealt lipsasid allapoole – ja oligi kõik. Inimestel tekkis Sebastian Rüütli kohta kohe arvamus. Võib uskuda, et mitte kõige positiivsem arvamus. Seega oli paras aeg jalga lasta. Kuid tuhkagi – samal hetkel kui Sebastiani ajus juba iseenesest tekkis põgenemisplaan, vibreeris tal taskus nutitelefon ja tervitas vihase sõnumiga kõiketeadvalt emalt.

    „Ära sa mõtlegi peietelt plehku panna. Kontrollin.“

    Tuli bussi ronida. Nüüdki sagis Sebastian sinna-tänna üheainsa mõttega – kummal poolel on rahulikum, kummal poolel on suuremad šansid, et teda ei märgata, et keegi veel ei hakka tema seisundile vihjama. Piisab juba neist, kes teavad.

    „Mis seisad, ei ole venelane või?“ küsis vene poolelt ta käest mingi punase näoga ja kõige koledamas võimalikus ülikonnas mees, keda Sebastian mõistagi ei mäletanud. „Ma küll tean, kes sa selline oled ja miks sa niimoodi tulid.“ Sebastianile tundus isegi korraks, et mees pilgutas talle silma.

    „Mismoodi – niimoodi?“ küsis Sebastian, üritades mõista anda, et tal pole arutatavast asjast mingit ettekujutust.

    „Ise tead.“ Ei, kindel mis kindel, mehike pilgutas silma. „Tule istu mu kõrvale, hakkame mälestama.“

    „Ma ei suuda. Ma ei mäleta teid, uskuge või mitte, ausõna ei mäleta.“

    „Mis mina sinna puutun?“ Mehike tiris lausa jõuga Sebastiani enda kõrvale lauda. „Tädi Lindat hakkame mälestama.“ Ja ta valas Sebastianile klaasitäie viina.

    „Liiga palju minu jaoks,“ proovis Sebastian viimast korda.

    „Seda võid mõnele teisele rääkida. Praegu aga,“ mehike raputas ebamääraselt pead, „tähendab, ei ole liiga palju, rahvatraditsioon on selline. Libe tüüp oled. Joo kähku!“

    Sebastian allus käsule.

    Tasapisi läksid peied täishoogu. Sebastian tundis rõõmu, et nüüd istus ta laua taga ja ta keha alumine osa oli lausa laua all, nii et vähemalt mõnda aega keegi ei tülitanud teda oma vandeseltslaslike sosinatega.

    Siis esitas üks naine luulet. Sebastian oli palju näinud, oli käinud mitmelgi sünnipäeval, kus loeti ette mingeid netist leitud luuletusi sünnipäevalaste kohta, et oleks rõõmus, pidulik ja nutikas. Sellist asja nägi ta aga elus esimest korda. Suhteliselt noor naine pajatas kõigepealt viis minutit sellest, et ta kadukest eriti ei tundnudki, ja kui, siis ainult tema tütre kaudu, kellega õppis ühes klassis ja hiljem liikus, nagu ta väljendus, ühistes ringkondades. Siis tegi ta ülimalt traagilise näo ja ütles, et sõbranna ema surm vapustas teda niivõrd, et tal tuli vastu ööd inspiratsioon ning ta pani paar-kolm mõtet riimi. Ja palus viisakalt kohalolijatelt luba selle poeemiga esineda. Luba talle ametlikult ka anti. Kuidas siis, teoreetiliselt võttes, teisiti olla saanukski? Enne luuletuse ettekandmist tegi ta veel mingi hägusa kommentaari nende inimeste kohta, „kes tulevad matustele oma teatavate eesmärkidega“. Sebastianil tekkis tunne, et räägitakse temast, ka ta vallatu lauanaaber lõi teda järsku küünarnukiga vastu külge ja pilgutas järjekordselt silma.

    „Sinust räägib ju.“

    „Miks te nii arvate?“

    „Kellest siis veel? Kes on kogu selle matuseseltskonna kõneaineks?“

    „Mida ma siis sellist tegin?“ muutus Sebastian jultunumaks, kasutades asjaolu, et tema erektsioon oli parasjagu peidus.

    „Eks sa ise tead paremini,“ muigas naabrimees.

    Siis luges naisterahvas oma (või võõra, kes seda nüüd uurima hakkab) luuletuse. Luuletus oli pehmelt öeldes kohatu.

    Siis söödi veel natuke. Siis tõusis keegi tädi Linda neljakümneaastase staažiga sõbranna. Ta alustas oma kõnet sellega, et ei ole kunagi osanud taolistes olukordades rääkida, ja üritab seega kõnelda napilt ja asjakohaselt. Pärast seda rääkis ta umbes kakskümmend minutit. Ta meenutas fragmentaarselt oma koos Lindaga elatud elu ja selle jooksul toimunud umbes neljateist erinevat naljalugu. Ka tema mainis oma segase kõne jooksul neid, „kes kogu oma hoiakuga siin matustel tahavad kellelegi midagi näidata“.

    Siis söödi natuke veel. Alkohol hakkas inimestest võitu saama. Juba avaldas keegi oma hukkamõistu peietoidu kohta, liiga rasvane olevat, või siis et üldse temaga ei oldud arvestatud.

    „Te ju kõik teate, et ma mune ei söö.“

    Vahepeal esines veel üks kadunukese sõbranna äärmiselt segase kõnega, mis katkes mitu korda pisaratesse. Iga kord toibus ta nutmisest ja alustas üha algusest peale, nii et lõppu polnud näha. Seejärel tõusis veel kadunukese lesk, või vend, või kes ta seal oligi, ei saanud Sebastian päris aru, ühesõnaga üks nupukas ja jutukas sugulane, selliseid leidub matustel alati. Ta hakkas rääkima tädi Lindast, sellest, kui hea naine too oli, kui raske on meil kõigil selle kaotusega leppida. Siis hakkas vihjama, et küll me näitame neile, kes meie traditsioone ei austa ja tulevad sellisel leinapäeval kohale sellisel siivutul kombel. Sebastian otsustas kõigest hoolimata kuulata alandlikult lõpuni, kuid see plaan ei saanud teoks. Või õigemini, plaaniga ei olnud midagi viltu, vaid nupukas sugulane vajus joodu raskuse all keset oma kõnet kokku, jõllitas lauda ja lõpetas leina-avalduse sedasi:

    „Ja peamine, mis ma pean teile ütlema, on see, et see Linda siin on kuradi hea viin!“

    Kui inimese elus kord juba on üks must päev, siis pole enam midagi parata. Kui meeleheites Sebastian ronis laua tagant välja, et minna välja suitsu tegema, jäi ta pintsak lauanurgas varitsevasse prakku kinni, ja ta keha alaosa, noh, kuidas seda öeldagi, tuli ilmselgelt nähtavale. Sebastian üritas pintsakut praost kiiruga välja tirida, kuid lisaks läks too veel katki, ja suur voodriräbal rippus pintsaku küljest alla.

    „Jäta see siia,“ ütles Sebastiani lauanaaber. „Nagunii kõik juba teavad. Naasklit kotis ei peida.“

    Ja Sebastian, mitte sellepärast, et võtnuks seda nõu kuulda, vaid niisama, vihast ja ärritusest, rebis pintsaku seljast ja lausa virutas selle oma istmele.

    Kui ta suitsu tegi, tuli ta juurde väike kamp noori. Veel mingisugused tädi Linda sugulased, ilmselt sama kaugelt kui ta ise, sest lauas paiknesid nad otse Sebastiani vastas, laua diametraalselt teises otsas, eesti poolel. Kaks noormeest ja tüdruk. Umbes Sebastiani-ealised, võib olla et nooremadki. Küsisid viisakalt suitsu.

    „Meile ühest piisab. Maria nagu peaaegu et ei suitseta ja meie saame hakkama.“

    Sebastian andis ikka kaks.

    „Teie olete ju Sebastian?“ küsis esimene noormees, see julgem, kes oli ennist suitsu küsinud.

    „Olen jah,“ vastas Sebastian umbusklikult. Arvestades ta väljanägemist ei olnud ka mingit ime, et järsku lakkas ta inimesi üleüldse usaldamast. See erektsioon ei saanud, lööge või maha, olla loomulik. Nii kaua ja nii pagana tugev, niimoodi, ilma pintsakuta, paistis kindlasti lausa kosmosesse välja.

    „Rainer,“ esitles end julgem noormees.

    „Werner,“ ütles teine.

    „Maria,“ lisas omalt poolt tütarlaps.

    „Teate, me oleme igatpidi teie poolt,“ sosistas Rainer. „Ammu on aeg küps muutusteks. Tuleb juba ükskord vabaneda neist kahjulikest tinglikkustest! Werner on ka minuga päri. Ja Maria ka.“

    Werner ja Maria noogutasid lummatult.

    „Millest te täpsemalt räägite?“ küsis Sebastian, üritades vähemalt Maria pilgu eest kätega peita oma pükste rihmaalust osa. Need kaks – jumal nendega, las siis juba vahivad.

    „No kuidas millest, no kuidas millest,“ vatras Rainer. „See ei ole niisama, küll me juba aru saame. See nõuab teatud laadi julgust, teatud laadi, kuidas öelda, nonkonformismi.“

    „Ei ole,“ peaaegu nuttis Sebastian, „ei ole siin üldse midagi sellist. See on puhas refleks, tervisehäire, ma ei tea mis veel, võimalik, et vaenlaste intriigid.“

    „No kuulge,“ solvus Rainer, „meid te võiks ikka usaldada. Noored on alati noorte poolt. Maria ja Werner arvavad niisamuti.“

    Sebastian lõi käega. Mõelgu, mis tahavad.

    „Sellises kodanlikus ühiskonnas nagu meil siin,“ alustas ootamatult juttu Maria, ja see kõlas, nagu loeks ta peast ette mingit poliitökonoomia õpikut, „on iga kõige väiksemgi protest potentsiaalselt võimeline asuma vanu alussambaid purustama. Isegi kui protestija ise sellele ei mõtle. Ma isegi ütleksin – eriti siis, kui protestija sellele ei mõtle. Just see naiivsus, teadmatus teeb protesti tõeliselt ehtsaks, võimsaks, selliseks, millega igati tasub liituda. Ja teeb protestijast kangelase ning passionaarsete tüdrukute seksuaalsete unistuste objekti. Saate minust aru?“

    „Minge te oma seksiga teate kuhu!“ teatas Sebastian vihaselt, viskas koni ära ja läks tagasi tuppa. Rainer jõudis veel talle veel midagi järele karjuda:

    „Me räägime tõsiselt! Sellest liikumisest, olge kindel!“

    Sees oli juba märksa ohutum. Inimesed rääkisid peamiselt oma isiklikest probleemidest, mõni võitles unega, mõni teine sooviga tantsima tormata. Lauanaaber üritas meelitada Sebastiani ka toosti ütlema.

    „Mis mõttes? Ma ei ole ju teab mis lähedane sugulane ega üldse paljudele tuttav.“

    „Sellel ei ole enam mingit tähtsust, pidu on nagunii läinud oma teed.“

    „Ja miks mina siis järsku kõnelema pean?“

    „Sest sa oled mingis mõttes selle päeva kangelane. Kõik panid tähele, isegi need, kes ei ole sulle midagi öelnud. Usu mind, kõik.“

    „Ja mis siis?“

    „Ma ei tea, mis siis, järsku sul on mingi programm olemas, on mingisugune seletus rahvale pakkuda, miks sa nii käitud.“

    Nüüd lõi Sebastian käega ja tormas minema.

    Ainsaks lohutuseks oli fakt, et see tobe erektsioon lõppes kohe, kui ta koju jõudis. Sõna otseses mõttes, kohe kui ta lävest üle astus, hops-ti, nagu ei oleks kunagi midagi olnudki. Särgi rebis Sebastian samuti seljast ja hüples nüüd mööda korterit poolpaljalt, kisendades ema peale moblasse. Varsti hakkab valus, kuid halvim on juba selja taga.

    Inimene teadagi mõtleb, keegi teine aga juhib. Umbes kolme kuu pärast juhtus üks jäle õnnetusjuhtum Sebastiani kolleegiga ja ta oli taas sunnitud matustele suunduma. Seekord oli ta juures kõik korralik, ei mingeid kõrvalmõjusid, ei mingeid siivutusi. Isegi leinatunne oli tal seekord vaat et tõeline. Hea kolleeg oli, temaga oli olnud hea ka pärast tööd kõrtsis istuda, asju arutada. Ühesõnaga, tõesti kahju oli. Seda enam et inimene suri noorelt, isegi ülinoorelt, kui Sebastian ei eksinud, oli lausa temastki noorem. Ja ilmselt just sel põhjusel oli matustel rohkem kui tavaliselt noori inimesi. Tähendab, vanu samahästi kui üldse ei olnud. Välja arvatud mõned kadunukese sugulased vanemast põlvkonnast. Noori aga jätkus – kolleege, sõpru, ülikoolikaaslasi, girlfriend (mitte ametlik naine veel, ei jõudnud) koos oma sõbrannadega, ja nii edasi.

    Ja Sebastian märkas, et osaga külalistest on midagi viltu. Ta ei saanud kohe aru, mis see on. Viibis algul oma mõtetes, mõtles kadunud kolleegile ja üleüldse elu kaduvusest. Esimene, mis ta tähelepanu tõmbas, olid nende pilgud. Tõesti – üks kindel grupp külalisi seisis teistest täiesti eemal ja vahtis Sebastiani imelike pilkudega. Sebastian võttis end kokku ja vaatas omakorda hoolikamalt neid. Need – mitu? – kuus-seitse kuidagi ühesugust noorukit püüdsid ta pilgu kinni ja – siis, kui keegi teine sinnapoole ei vaadanud – kummalisel moel nagu saluteerisid talle. Sebastian ei saanud ikka veel aru, mis neil viga on. Midagi oli, kuid ta kuidagi ei suutnud keskenduda, ei osanud seda üldpildis paika panna. Mingi ebakõla, mingi väike, kuid häiriv asi, mis ei sobinud kohaga, või ajaga, või siis mõlemaga korraga. Ta tabas paraja hetke ning tuli kalmistul grupile salaja ligemale, soovides ikkagi lõpuks aru saada, mis see siis on, mis teda nende juures häirib. Ta pidi mitu korda pead raputama, et seda reaalsust kuidagi teatud šablooniga vastakuti seada. Nad olid kõik roosades triiksärkides. Kõik kuus tükki. Sebastian ohkas ja tahtis juba tagasi minna, seda enam et haua juures just tehti viin lahti, aga üks nendest, Sebastianile ähmaselt tuttav noormees nimega Rainer, saluteeris uuesti ja pöördus otse tema poole.

    „Kalmistu roosade särkide liidul on au tervitada meie liikumise ideelist innustajat Sebastian Rüütlit!“

    „Roosade särkide,“ küsis Sebastian täpsustavalt, „ja – kõik?“

    „Mida siis veel võiks soovida? Suured revolutsioonid on läbi ajaloo alanud väikestest asjadest,“ kinnitas Rainer.

    „Oh noored, noored,“ ohkas kahekümne üheksa aastane Sebastian. „Asi ei ole ju mitte üksnes roosades särkides. Asi on sisetundes.“ Ja tõttas salapärase näoga viina poole.

  • Salapatune

    Männard oli jällegi pattu teinud. Salapattu, nagu ta endamisi möönis, ja tundis seetõttu õige tugevat häbi. Kui silmad sulgeda – hästi tugevalt kinni pigistada –, siis võis juhtuda, et häbitunne kadus, kuid mitte alati, mõnikord hoopis võimendus, jäi kukla taha tuikama ning mõnel juhul hakkas hääbuma alles siis, kui pähe põiganud uus, senisest võimsam salapatt seda summutada soovis. „Kurat võtaks, peaks pihitooli minema,“ mõmises Männard, kuid ega ta seda tõsiselt mõelnud, rohkem suusoojaks, sest ega ta mingi usklik olnud.

    Männard oli oma 52 eluaastat õige ladusalt ära elanud. Tal oli naine ja kaks täisealist tütart, oma maja ning töökoht linnavalitsuses, kus maksti küllaltki head palka. Kogu Männardi elu tundus olevat paigas, isegi eeskujulik. Iga teine mees kadestaks teda, tahaks tema asemel olla, temaga kohad vahetada. Väliselt rahulik, lepliku iseloomuga Männard asjast niiviisi ei arvanud. Just tema oleks tahtnud kellegi teise nahas olla, miskit teistsugust elu elada.

    Kui Männard kahekümne neljaselt abiellus, oli ta maailmapilt veel roosiline, esimene tõsisem kiindumus oli kiiresti kasvanud armastuseks, kindlaks sooviks Pillega oma elu jagada. Kui täpsemalt tagasi vaadata, siis tol pöördelisel ajal oli kõik, mis ümberringi toimus, nähtavam ja mõjurikkam kui kahe inimese eraelu, liiatigi sündis nende esimene tütar samal ajaloolisel päeval, mil kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. See oli aeg, mis muutis paljudel elu, pooleliolevatele nõukogulikele töödele tuli kriips peale tõmmata ja hakata pihta uute tegemistega, mis polnud eelmisel kuul veel mõeldavadki.

    Tookord, kui Männard lamas ühel ööl unetult lausa laibana väsimust välja puhkava naise kõrval, hakkas ta mõtisklema salapattudest. Alles hiljaaegu oli ilmnenud uskumatu lugu, kuidas kõigi poolt lugupeetud mees oli innukas KGB-le raportite kirjutaja. Üks lihtlabane nuhk. Männard püüdis aru saada, kuidas niisugune asi sai toimida, kuidas mees koduste, sõprade ja töökaaslaste ringis oskas oma jõledat saladust peita ja elus läbi lüüa nagu õige mees. Aga eks meil kõigil ole oma salapatud, sõnas ta endamisi, korrates kunagi kuuldud lauset, ning seejärel tuli silmade ette noorpõlve sõpruskond, kes õllelauas salapattude asja arutas. Nemad kõik olid oma jutu järgi puhtad poisid ja seetõttu tekitas juhuslikult pähe karanud lausega igaühe külge salapattude kleepimine kummalise ebaluse.

    „Võimalik, et päris salapatud on meisse nii sügavale peitunud, et me isegi nende pinnavirvendust ei märka,“ lausus lõpuks keegi nagu jutujätkuks.

    Aga mis siis, kui mu armsa naise hingel on mõni võigas salapatt ehk isegi mitu seesugust? – arutles ta, hinges ahistavat pitsitust tundes.

    Kas on midagi, mida ma ei tea?

    Mõni aeg hiljem oli Männard ühel ööl ühtäkki ärkvel mis ärkvel. Ta sai aru, et naine ta kõrval samuti ei maganud, ta tajus naise keha tasast liikumist – või talle tundus see niiviisi? Igatahes uni oli silmist pühitud ja asemele tuli erutus, mis oli niivõrd võimas, et ta ei suutnud hoiduda seemnepurskest.

    Männard polnud juba ei tea mis ajast naisega suguühtes olnud, alatasa naine tõukas ta eemale, kord üks, siis teine häda, peamiselt ikka väsimus, mis oli mõistetav, sest väike laps nõudis hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni oma osa. Seda hämmastavam oli Männardi jaoks tõsiasi, et Pille näppis end salamahti, ja ta oletas, et seda tegevust võisid saata nilbed erootilised fantaasiadki. Justkui truudusemurdmine, mõtiskles Männard kibedalt. Ega ta vist minuga olles rahuldust koge, sest mul tuleb üsna kiiresti ära, mõtles ta veelgi kibedamalt.

    See oli ilmselge salapatt, mida öö varjus korda saadeti, ja Männard arvas, et tõenäoliselt oli ta varemgi naise eneserahuldamist unehõlmas tajunud, alateadvus jättis selle meelde ning pani asja ees, teist taga tema enda alatasa salapahedest mõtteid mõlgutama.

    Kui ta järgmisel ööl proovis naise häbedust puudutada, lükati ta käsi jõhkralt eemale.

    Männard surus oma raevu padjasse. Ma armastan teda kõigega, mis temas on, kordas ta ühtsoodu nagu mantrat.

    Kui sündis teine tütar, muutusid armuvahekorrad veelgi harvemaks. Ta oleks justkui oma meheliku otstarbe täitnud ja muutunud naise jaoks ebaoluliseks voodikaaslaseks. Nagu muuseas suunati ta õige varsti magama teise tuppa – ikka selleks, et toimetused väikeste lastega ei häiriks tema öörahu. Männard tajus seepeale veidrat sisetunnet – armastatud naisega koos elamine tähendas nüüd eluks vajaliku raha teenimist ja vahetevahel ühiseid perekondlikke ettevõtmisi. Kuid kehalisele lähedusele oli kriips peaaegu peale tõmmatud. „Peaaegu“ tähendas harvu, justkui autasuks või millegi tähistamiseks võimaldatud voodirõõme, mis nii mõnigi kord lõppesid seemnepurskega enne, kui asi asjalikuks sai.

    Kord linnataguses parkmetsas sörkides juhtus Männardiga isevärki lugu. Kui ta kusemiseks parajalt jämeda männi taga riista välja võttis, märkas ta äkki, et üsna lähedal jälgib tema toimetamisi keegi naine. Kusejuga katkes ja mõne sekundiga oli veri ta riista kivikõvaks muutnud. Männard sulges silmad ja lasi valulise naudinguga sellel spermat pritsida. Kui ta silmad avas ja kiiresti püksid üles tiris, polnud lähedal hingelistki. Ta proovis meenutada, milline too naine välja oli näinud, kuid see oli lootusetu. Talle tundus, et kõik oli ainult ta kujutluses toimunud, et päriselt oli ta üksnes kehas pakitsevat iha rahuldanud.

    Palju hiljem tuli talle meelde poisipõlvemälestus, kui ta mingil hommikul ennast riidesse pani. Miskipärast põles hele laetuli ja ta kohmitses paljana voodiäärel aluspükse otsides, kui äkki läks uks lahti ja tuppa tuli keegi talle võõras tädi, kes seisatas, silmitses teda uurivalt ja ütles tunnustava häälega: „Vaata aga vaata, oled päris suureks poisiks sirgunud.“ Männard tiris teki häbelikult endale ümber, kuid sellest hommikust jäi mällu teda vallanud seletamatu magus tunne, ning just see räntsatas nüüd otsekui paisu tagant tema teadvusesse.

    Vana spordipoisina käis ta sageli jooksmas – oli vaja üleliigset rasva põletada ja ennast vormis hoida. Jooksmine käis Männardi elustiili juurde, kuigi ta mingitele maratonidele ei kippunud. Nagu lambakari – naeruvääristas ta neid, kellele rahvarohked sportlikud ettevõtmised paistsid korda minevat. Ent pisitasa lisandus tervisejooksule ebaharilik nüanss, mille ta mõne aja pärast oma salapatuks ristis.

    Päris jälestusväärne saladus on mu hingele tulnud, mõtiskles ta mõnikord ennast lauspõlgusega silmitsedes. Kuid mõne aja – paari kuu või isegi poole aasta pärast hakkas miski tema sees teistsuguseid mõtteid mõlgutama, rahuldamata iha muutis mõistuse üha madalamaks ja mingil ajal hakkas ta metsas joostes jälle otsima mõnda naist, kelle silme all oma pükse maha tõmmata.

    Männard oli nii mõnigi kord näinud poodides kaupa vargsi hõlma alla poetavaid mehi ja naisi. Oli nende seas korraliku välimusega mehi, isegi väga esinduslikku muljet jätvaid prouasid. Vahel jälitas Männard näppajaid kassani, kuid ta polnud kordagi näinud neid vahele jäämas. Kord möödus ta hästi lähedalt äsja paar šokolaaditahvlit mantlitaskusse poetanud mehest ja märkas tolle higipiiskadega kaetud laupa. Siis nägi sama meest parkimisplatsil ja pani imeks ta silmanähtavalt rõõmsat nägu.

    Paistab, et oma salapahele andumine heidab neil nagu koorma õlgadelt ja neil on seejärel hea… aga mina laskun sügavasse masendusse, mõtles Männard heitunult. Sumpan lausa pahelisuse poris. Ta kaalus võimalust proovida poevargusega, kuid teda hirmutas väljavaade vahele jääda, võigas kujutelm, kuidas turvamehed ta käsi selja taha väänavad ning läbi rahvamassi kuskile talutavad. Ja ilmtingimata juhtub pealtvaatajate seas mõni tuttav olevat!

    Linnaäärses metsas oli teine lugu, seal võis kiiresti minema joosta. Muutuda tähelepandamatuks. Vahel kleepis ta endale ette isegi valevuntsid. Treeningdress oli tal luitunud ühevärviline ja ainus, mis kellelegi meelde jääks, oleksid vuntsid, mida saab ära võtta ja hetkega teiseks inimeseks muutuda, arvestas ta. Eelkõige ettevaatlikkus! Männard ei paljastanud end kunagi ühes ja samas kohas, ikka kuskil mujal, sõitis hoopis linna teise otsa, et seal sörkida senikaua, kuni hea juhus sülle jookseb. Oma ohvriteks valis ta vanemaid naisi, kes mõnikord teda mõne hetke isegi uudishimulikult vahtisid, enne kui selja pöörasid ja kiirel kõnnil eemaldusid. Ma ei tee ju kellelegi kurja, kaitses ta ennast halvaendeliselt kõmisevate mõtete ees. Ei ole mingeid ohvreid! Ent vanemad naised, kellel mehe riistaga kohtumisest vahest aastakümneid möödas, võivad ehk tema nägemisest heameeltki tunda. Hiljem seda kui meeldivat juhtumit meelde tuletada.

    Võimalik, et ma sedamoodi toon mõne inimese halli kulgemisse päikesekiire, mõtiskles ta vahel, kuigi tegelikult oli tal säherdusse edevasse mõttesse raske uskuda.

    Mõnikord – siiski õige harva – ilmus meedias lugusid liputajatest ja siis tabas Männardit hirmusööst, mis röövis mitmeks ööks une. Juhtus sedagi, et liputaja saadi kinni, ja ta kujutas ette, kuidas enne kinnipidamist hakkasid sündmuskohal varitsema erariides naispolitseinikud, kes väga kergesti võisid oma käitumisega liputajat lausa provotseerida. Mingiks ajaks tõmbus Männard tagasi – pole mõtet kätt kõrvetavasse lõkkesse toppida – ning kaalus isegi varianti, et loob suhte mõne naisega, kelle juures ennast rahuldamas käia, kui kehas pinged liiga suureks kasvavad. Ent säherdused mõtted viskas ta kiiresti peast – ta lihtsalt ei kujutlenud end võõrast naist sülelemas, rääkimata muust.

    Siiski, ettevaatlikkus eelkõige. Männard käis oma järgmist salapatukohta põhjalikult uurimas, valimas endale kõigiti sobivat lava – mõnes mõttes oligi see, mida ta teha kavatses, etendus. Performance, kui asjale kunstipärasest küljest läheneda. Midagi ei saanud juhuse hooleks jätta. Kord, kui Männard oli leidnud ideaalse paiga, sättinud end prooviks parajalt jämeda puu taha, märkas ta teed mööda lähenevat naist, kes oli talle sobivas vanuses ja parasjagu nii kaugel, et ta saaks täies vinnas riista välja võtta, kui ootamatult tundis ta veidrat tõrget. Hetkeks arvas, et vahest pole veel õige aeg, sest ta alles kontrollis paiga sobivust, siis tabas ära, et võib-olla ta ei passigi seal üksi, ja asja üle vaatamaks astus paar sammu teda varjanud puust eemale, misjärel nägi üsna tee kõrval justkui taevast alla sadanud meest. Algul käis peast läbi hirmutav mõte, et see on erariides politseinik, kuid ühtäkki tiris too tüüp püksid rebadele ja hakkas onaneerima. Naine tuli lähemale ja siis mees pööras ennast ning Männardile torkas silma, et tolle uskumatult suure riista ümber oli seotud heleroosa lehv. Naine tardus mõneks ajaks paigale, seejärel pistis kraaksuval häälel röökima. Männard tegi, et sealt tulistvalu minema sai.

    Leidub ka igasuguseid, mõtiskles ta autosse istudes pahaselt ja tõotas endale, et sellesse kanti ta enam niipea ei tule.

    Ühel kaunil kevadisel õhtupoolikul tuiskas Männardi naine Pille väravast sisse ja sõna otseses mõttes kukkus aiatoolile. Männard, kes terrassil istudes ja õlut juues vaevles häbitunde käes pärast järjekordset patutegu, hüppas ehmunult püsti. Peast käisid läbi mitmed koledad mõtted, aga ta rahunes, kui nägi, et naisel väliselt mingit viga ei paistnud olevat.

    „Sa ei kujuta ette, milline jõle lugu minuga juhtus!“ otsekui oigas naine. „Tulin Viive juurest ja tead, ta maja lähedases männitukas kuuldus äkitselt köha, sellist tehtut ning valju. Paratamatult pidin sinnapoole vaatama ja seal tagus üks haige tüüp pihku. Seda spetsiaalselt mulle näitamiseks! Mul läks süda pahaks, röögatasin ja pistsin jooksu. Ma ei saa aru, miks säherdused hädised tossikesed sellise värdjaliku tegevusega oma aega viidavad. Mida nad sellest saavad! Nad peaksid ravile minema, aga nad on ju nii arad, et ei julge seda ilmaski teha. Mõtlesin, et välk võiks tolle mehe püstise antenni sisse põrutada, aga taevas oli selge mis selge. Nüüd, just väravast sisse tulles, tulin mõttele, et perverdil tuleks riist maha lõigata. Vaat siis oleks ta lõbul lõpp. Ime, et siiani keegi selle peale pole tulnud.“

    Kui nad tuppa läksid, pani Männard tähele, et Pille võttis esikust oksakäärid ja toppis need oma käekotti.

  • Vastuhakk

    Kadri Pikner (34)
    Valgus oli tegelikult mahe. Heli ka. Tähendab… ei, mitte mahe, see tungis luusse ja lihasse, aga kuidagi teistmoodi, mitte valjusega. Ja ka mitte üksi sõnadega, nad olid osanud luua niisuguse keskkonna, et… Paanika, surmahirm, või kas just surmahirm, aga mingi seletamatu, pöörane õud ja samas kummaliselt leebe, pehme, turvaline olek uhkasid temast korraga üle ja mähkisid ta endasse, ilma et ta sel hetkel oleks suutnud neid selgelt eristada või üldse hoomatagi. Õdusus ja õud. Need sõnad oli ta muidugi tagantjärele leidnud.

    „Selline saast tuleks eesti geenifondist kiiremas korras eemaldada… Selline saast tuleks eesti geenifondist kiiremas korras eemaldada… SELLINE SAAST TULEKS EESTI GEENIFONDIST KIIREMAS KORRAS EEMALDADA…“ Just nii, ilma kuuldavate hüüumärkideta, väikesed pausid vahel. Sama tekst, samad sõnad, mida ta oli kopeerinud mitmete veebis ilmunud artiklite juurde, teiste jälkusi ja ähvardusi lennutavate kommentaaride sekka ja tagatipuks ka fotokeskkonda, paremäärmuslaste viimast tõrvikurongkäiku kujutava pildi alla. Ja nüüd pidi ta seda kuulama. Kakskümmend korda, viiskümmend, sada, kes kurat teab kui mitu korda järjest. Kusjuures hääl oli tema omaga imelikult sarnane, nagu oleks ta selle tõepoolest ise linti lugenud. Malbelt, aga sisendusjõuliselt, läbi kõrva otse ajju ja sealt edasi tervesse kehasse, kus see kõik siiamaani edasi kumiseb ja ennast mitte päris lakkamatult, kuid siiski sageli meelde tuletab. Tähendab, nende seas pidi olema väga intelligentseid inimesi, spetsialiste.

    Isegi tätoveeringu olid nad teinud pooleldi tagasihoidliku, ehkki selle mõte oli ju karistada. Või kas oli? Karistada ja samas hoiatada? Panna järele mõtlema? Kinkida ohvrile hetk aega enne iga mõtte moodustumist, enne uue arvamuse väljapaiskamist.

    Peeglisse oli raske vaadata, kaelale jäetud sõnum tõi kõik jälle väga elavalt meelde. Ehkki tähed ei olnud pealetükkivalt suured ja tekst ise võinuks tavapärases olukorras mõjuda positiivselt. BE KIND. Sügiseaeg, praegu võis kanda kõrge kraega pluuse, ilma et keegi oleks midagi kahtlustama hakanud. Aga mis saab siis, kui tuleb minna vastuvõtule? Millalgi see ju ometi juhtub, et ta kutsutakse. Esimesel aastal on ehk veel võimalik esineda „trendiloojana“ ja saada kommentaatoritelt võib-olla isegi päris head punktid. Kui leida õige stilist, ja see tuleb igal juhul leida. Ja edasi? Kahe, kolme aasta pärast? Ikka kõrge kaelusega õhtukleidis?

    Rauno Jõe (32)
    „Mine perse, türa, lase lahti, raisk, nahhui! Sa tead ka, kes ma olen vä?“

    „No ma tean jah, sellepärast sa siin oledki.“

    „Mida, raisk? Türa, tee lahti! Kus ma olen üldse? Vittu, nahhui!“

    „Nii. Nüüd kuula. Ära midagi ütle. Näe, siin on üks väike varvas. Ei ole plastmassist, päris on. Ära muretse, see ei ole sinu oma. Sa lihtsalt kuula, hoia silmad ja kõrvad hästi lahti. Paar tundi sinu aega, muud me ei taha. Ja siis jäävad sulle kõik asjad ilusasti külge. Nii. Sobib selline kokkulepe sulle?“

    „…“

    Ja läks lahti. Mingi kuradi faking tuhat korda järjest tuli seda. Nahhui noorsotsi vinguva pedehäälega. Aga tekst, raisk, oli ju tema enda oma! „Lillarastidest poliitvärdjate kiun on muusika mu meeltele. Juba ajab nutma? Nutke veel, tönnige, nii et roosat tatti lendab!!! Lillarastidest poliitvärdjate kiun on muusika mu meeltele. Juba ajab nutma? Nutke veel, tönnige, nii et roosat tatti lendab!!! LILLARASTIDEST POLIITVÄRDJATE KIUN ON MUUSIKA MU MEELTELE. JUBA AJAB NUTMA? NUTKE VEEL, TÖNNIGE, NII ET ROOSAT TATTI LENDAB!!!“ Alguses oli enam-vähem, kui ta sai aru, et otseselt maha teda keegi lööma ei hakka ja, noh, kehaosad lubati ju ka külge jätta. Aga mingi kuradi trikk oli seal, kusagil viiekümnendast korrast peale hakkas juba päris õudne. See käis muudkui edasi ja edasi ja lõppu ei paistnudki tulevat. Ühel hetkel kuulis ta iseennast palumas, et see kinni pandaks. Tema! Ta poleks mitte iialgi kelleltki midagi palunud, eriti nendelt kuradi värdjatelt. Aga tema suu palus. Ja pisarad jooksid üle näo, ehkki kusagil ei paistnud ühtegi inimest, keda ta oleks tahtnud paluda ja paluda, kasvõi põlvili, et see ainult läbi saaks.

    Tätoka avastas ta alles järgmisel hommikul kodus. Või noh, samal hommikul tegelikult, sest millalgi aovalges oli ta oma maja ees kaubikust välja lükatud. Mida? Mida pekki? BE KIND. Ou, fakk… Täna saab veel töö juurde helistada, et ta on haige, aga mis edasi saab siis? Ei, raisk, midagi tuleb välja mõelda, ja kähku. Tähendab, trenni ei saa igal juhul ära jätta ja mingi varjamine ka ei tule kõne alla. Noh, muidu tuleks, aga saalis sa ei pane endale mingit kuradi buffi kaela, ega saunas ka, joptvõi, raisk… Peaks ütlema, et vedasime kihla mingi endise kuradi koolivennaga või midagi. Täis peaga. Ma ei tea, ma ka ei mäleta midagi, raisk, totaalne kuradi mäller, noh…

    Ja seda ta teebki, juba järgmisel õhtul. Ei suuda ikkagi üksi kodus olla, läheb trenni ja kohe riietusruumis tuleb asi jutuks võtta. Mehed naeravad, üks patsutab isegi õlale, aga üsna selge on, et mitte keegi ei usu.

    Ka tema ise ei usu enam. Ei usu iseennast. Pole seda enesekindlust, mis varem. Vahel avastab ta isegi, et mõne sõbra liiga otsene, liiga ühene mõte käib talle närvidele – kuradi lahmimine, ajudele hakkab käima vaikselt, raisk.

    Kaja Metsküla (57)
    „Teie ju armastate lapsi, eks ole?“

    Ta noogutab, ühtki sõna suust välja ei saa, silmad on just nagu ühte punkti kinni kleepunud – ja see punkt on teise inimese pilk. Teise inimese pilk, mis vaatab talle läbi musta maski sisse lõigatud aukude otsa ja tundub üllatavalt heatahtlik, isegi soe. Aga hirmu see ära ei võta. Kogu keha on krambis, oleks vaja lõdvestuda, et nöör ei sooniks, aga selle asemel tõmbab ta ennast veelgi rohkem pingule.

    „Jaa, vaadake, meie ka. Lapsed on meie tulevik. Ma arvan, te olete minuga nõus.“

    Ta noogutab jälle, ehkki väljapoole paistab see rohkem nagu tõmblemine.

    „Aga lastega on see häda, et neile ei või päris igasugust ila ajada. Vabandage, see on kole sõna, aga see-eest väga täpne. Eriti kasvatajad, vabandust, õpetajad peaksid mõtlema ja alles siis ütlema. Te olete nende silmis ikkagi autoriteet. Ma usun, te mõistate, mida ma öelda tahan. Mul oleks teile väike ettepanek.“

    Jälle. Tahaks noogutada, tahaks öelda jaa, aga ei suuda, hirm halvab.

    „Te mõelge. Viige ennast faktidega kurssi. No täielikult muidugi ei saa, objektiivne info on raskesti kättesaadav. Aga nii üldjoontes. Ja siis mõelge uuesti, mõelge veel. Alles pärast seda öelge. Ja veel üks asi. Me palume teil ära kuulata ühe väikese helisalvestise, siis olete vaba. Me usume teisse.“

    Ta kuulab. Ta ei saa aru. Aga imelik hakkab. Need asjad, mida siin öeldakse, juunikommunistid, prussakad, punaprofessorid, rottide hävitamine, reeturite nimekirjad, see tundub kuidagi võõras, ehkki, jah, ta teab, et on mõnda neist kasutanud, võib-olla isegi laste kuuldes. No ikka räägid teistega juttu, ega ei märka ju hoovi peal, kas mõni laps on läheduses ja kuulab. Tema on lihtsalt mures oma rahva, oma isamaa pärast. Ja need juunikommunistid – tegelikult ta ei tea õieti, miks seda sõna nüüd jälle kasutatakse ja mida sellega praegu üldse mõeldakse, aga see kõlab nii mahlakalt. Kui teinekord südame väga täis ajab, siis ütled ära ja nagu klaarimaks läheb. Aga nüüd on imelik.

    „Tänan. Üks viimane asi veel. Me jätame teile väikese mälestuse. Näete, need pildid, siin on inimesed, toredad eesti inimesed, kellesse me usume. Samamoodi nagu teisse. Aga neil oli vaja pisut teistsugust abi. Vaadake, need kaks sõna siin. Ilma ei olnud kuidagi võimalik. Teie nii äärmuslikku abi ei vaja. Ärge pange pahaks. Teie vist ei ole inglise keelt õppinud? See tähendab: „Olge kena, olge lahke, sõbralik. Olge helde. Midagi niisugust.“

    Andres Rein (46)
    How to Tie the Double Windsor Necktie Knot. See oli vähemalt kergesti leitav. Tavaline lipsusõlm on muidugi käe sees ja nii sügavat harjumust on raske välja saada, aga mis tal muud üle jääb… Tavaline sõlm, see, mida nõukogude ajal kõik tegid – kes tegid ise, kellel tegi naine –, see ei varja ju nende sõnumit ära. Osa särke läheb taaskasutusse, madalama kraega, suuremad numbrid ainult sobivad, et see BE KIND näha ei jääks. Mismoodi sa lähed parlamenti, endal tätoveering paistab kaelusest välja… Esiti tundus see sama ränk nagu mõne teise mehe seksiskandaal. Ta kujutles pealkirju. „Värske poliitiku kaelal paljastub üllatav saladus“ – „Uue poliitilise liikumise juht – kas seaduskuulekas parlamenti pürgija või endine vanglaasukas? Lisatud fotod!“ – „Uut moodi riigimehelikkus või sõnum kallimale? Andres Rein kannab ihul salasõnumit.“

    Olgu, see selleks, ta jäi hammasrataste vahele ja peab nüüd tagajärgedega tegelema. See ongi poliitika mõte. Jälgi ei tohi jääda! Ja kui jääb, siis tuleb nendega tegelda. Selle kõrval võib muidugi mõelda ka väärtustele ja olla riigimehelik ja nii edasi, aga kui on jäljed, siis ei pruugi sa väärtustega tegelemiseks võimalust saada.

    Miks mina? Miks, miks, miks? Mis ma siis nii väga ütlesin? Minust mõõdukamat annab otsida, aga näe, ikka jäin kellelegi ette. Nad ütlesid: „Aga milleks välistada? Ei maksa olla nii radikaalne. Dialoogi on vaja astuda. Ära kuulata. Saate aru? Te tahate rahvast esindada. Aga kes kuulab rahva muret, kui teie kohe alguses ütlete, et te ei pea koostööd võimalikuks? Mõelge selle peale.“

    Ja ta mõtles. Oi, ta mõtles… Kuni aju välistas lõpuks koostöö ülejäänud organismiga, sest aina tungivamalt kõlav lause, mille ta oli rahvusringhäälingu uudistele antud intervjuus tõepoolest välja öelnud, uuristas seda seestpoolt nagu keeritsusside armee. „Ootaksin ka teistelt peavoolu jõududelt selget vastust, kas selline isikuvabadusi piirata sooviv jõud on neile koostööks aktsepteeritav. Ootaksin ka teistelt peavoolu jõududelt selget vastust, kas selline isikuvabadusi piirata sooviv jõud on neile koostööks aktsepteeritav. OOTAKSIN KA TEISTELT PEAVOOLU JÕUDUDELT SELGET VASTUST, KAS SELLINE ISIKUVABADUSI PIIRATA SOOVIV JÕUD ON NEILE KOOSTÖÖKS AKTSEPTEERITAV.“

    Kui ta majadetaguselt tühermaalt oma õue komberdas ja uksest sisse vajus, polnud ta päris kindel, kas see kõik oli toimunud päriselt või ongi tema kauaaegne õudusunenägu tõeks saanud. „Keeritsusstõve algusele on iseloomulik palavik, lihasevalud ja näo või silmalaugude turse.“ Neid märke oli ta otsinud pärast iga jaanipäeva, pärast iga juubelit, pärast kõiki suuremaid grillipidusid ja asutuste suvepäevi, aga alati oli vähemalt üks puudu olnud. Nüüd olid kõik korraga näha ja tunda.

    Tõbe oleks saanud ravida.

    Saara Norman (22)
    Klambrid ei teinud laugudele otseselt haiget, aga tekitasid jubeda tunde. Sa tead, et nüüd tahab keha silmi niisutada, laud peavad korraks langema, hetkeks peab pimedaks minema, siis saad sa edasi vaadata. Aga tema oli tooli külge kinni seotud ja ta silmad seisid pärani, sest neil polnud teist võimalust. Pead ära pöörata ka ei saanud, nad olid ta fikseerinud nagu mingi vahakuju. Istu ja jõllita.

    Pilt oli ju ilus. Mõjus võitluslikult, mingi hea revolutsiooniline vaib oli selles. Saara on väga ilus, tema hele juus peaaegu helgib suvepäikeses, tuul on värske soengu parajaks sättinud, nüüd ei jää muljet, nagu oleks ta mingi mõttetu tibi, kes iga nädal juuksuris käib, ei, ta on meeleavaldaja, ta seisab miitingul plakatiga ja sellele on kirjutatud: „Sallimatu! Sinu koht on ajaloo prügikastis!“

    Ka pildiallkiri oli üsna jõuline ja seda peab ta nüüd kuulma mitu tundi järgemööda, paljude eri häälte ebamusikaalses esituses: „Noor lauljatar Saara: kui need on inimesed, siis ma ei tahagi inimene olla.“

    Saara laulutekstid hakkasid vähehaaval huvitavamaks muutuma. Toonilt olid need ikka veel võitluslikud – noor inimene peabki olema võitleja, seda oli tema kadunud vanaisa alati rõhutanud –, aga neisse sigines mingit sügavamat mõistmist ja kohati päris müstilist rahu, mida seal varem ei olnud. Lauludest oli aina selgemini aru saada, et ta on elanud, ta on üht-teist näinud, ta tunneb ja tunnetab, võib-olla rohkem, kui nii noorest lauljannast oskaks arvata.

    Kui tema kaelal ilutsev BE KIND esimest korda ekraanile ja sealt edasi ajalehtedesse jõudis, tekitas see noortes tohutut vaimustust. Paljud lasid endale teha samasuguse. Kelle vanemad veel ei lubanud nahale kirjutada, need ostsid „BK“ rinnamärgi või sodisid need kaks sõna oma koolikotile. Kuid nii mõnelegi ütles Saara tätoveering midagi hoopis enamat. Tähendab, ma ei olegi ainuke. Nad hakkasid ringi vaatama, esialgu kergelt süüdlasliku pilguga, kartes vahele jääda – just nagu oleksid nad milleski süüdi olnud! –, siis aga järjest julgemalt üksteist otsima. Nad sirutasid pilgu välja ja mõnikord sirutus teine pilk sellele vastu.

    Väga palju liikus ringi kuulujutte. Räägiti mingist Leebuse Leegionist, kes ajab taga äärmuslasi ja neid kusagil keldrites piinab. Mis totrus! Maffiat pakuti muidugi päris palju, vahel ka maffiat koostöös Sorosega, kes kõik selle julmutsemise kinni maksab. Juute kahtlustati ka laiemalt – ja siit hargnes jutt kõigis võimalikes suundades edasi. Noh, teate ise, vabamüürlased, FSB, ameeriklased ja nende imperialistlikud sepitsused loomulikult, isegi merovingid käisid jälle läbi (ei anta nende põrmule ka rahu). Üks kannatanu võttis südame rindu ja pöördus politseisse, aga uurimine ei andnud tulemust. Jutt oli ka tõepoolest väga segane ja jättis mulje, et küllap on ta meeltesegaduses – alkohol? või midagi kangemat? – iseendaga suhelnud ja pika peo lõpuks kusagil nurgataguses salongis lasknud endale tätoveeringu teha. Loomulikult arvas osa inimesi, et kogu see kampaania oligi mingi salapolitseinike programm võimuladviku poliitiliste oponentide tasalülitamiseks. Üks vanem mees olevat kord näinud, kuidas kõrvalmaja hoovis kellelegi niisugust kirja tulise rauaga tagumiku peale kõrvetati, aga loomulikult ei julgenud ta kuhugi helistada ega abi kutsuda – mis sa, väeti inimene, Saatana vastu suudad! Versioone oli veel palju, aga lõpuks need hajusid, nagu igasugused versioonid ikka hajuvad. Suuremat osa neist peeti nagunii lihtsalt väljamõeldiseks: oli niisugune mood, mis tuli koos ühe noorukese lauljaga ja kadus varsti jälle, nii nagu need moed ikka tulevad ja lähevad. Rohkem ei tekkinud ka vihjeid, millest kinni hakata.

    Oli üks lühike ajavahemik, kus põhjalikule vaatlejale oleks võinud jäänud mulje, et hetkeks miski muutus. Või oli muutumas. Õhus nagu särises miski. Tempo justkui aeglustus õige pisut, korraks tekkis kuulamise algeid. Osa inimesi kaldus kõhklema. Selgus ei tundunud kõigile päris ilmne.

  • Naabrid joovad

    Olen tähele panema hakanud, et mu kõrvalmaja naabrid joovad praegusel suvisel ajal pea igal õhtul hoovis. Tihti lisaks päeval, mõnikord ka hommikul. Tundub olevat oma kolmekümnendate lõpus, neljakümnendate alguses seltskond, pered, kes veedavad vaba aega pudelite taga tiksudes. Tihti mitu korda päevas, mõnetunniste pausidega. Sageli jääb mulje, et nii lõuna- kui õhtusöök värskes õhus lähevad üle pikemaks peoks. Mõnigi kord poole ööni. Nad on minu aknast vaadates kuuri taga – ma ei näe neid eriti, aga ma kuulen neid. Eriti, kuna kuumalaine tõttu hoian akent ööd ja päevad lahti. Nende hääled on juba mulle tuttavad, samuti pidude rütm. Paratamatult ja tahtmatult olen nende eluga kursis. Kuulen valjemini välja öeldud või karjutud repliike. Süveneb tunne, et nende aias joojate kaudu paotub mulle uks maailma, kuhu ma muidu ei satuks.
    12. juuli kl 23:44

    Tilin, mida teeb mööda aeda keksleva lapse käes olev lelu. „Issi, issi, issiii!“ –
    „Tule, ma valan sulle limonaadi! Kuule, Teet, anna mulle see õlu! Ei, see!“
    13. juuli kl 21:49

    „Kuidas inimesed üldse tänapäeval hakkama saavad, kui enamus on juba debiilikud. DEBIILIKUD!“
    14. juuli kl 20:34

    „Üks asi, millest inimesed üldse aru ei saa, on see vihakõne. Kui sa kõigepealt püstitad probleemi ja siis kutsud üles kedagi hävitama – vaat see on vihakõne! See, kui sa kedagi sõimad ja mõnitad – seda võib! Seda ei või keegi keelata!“ (Sõna võtab eelmise õhtu debiilikutevastane.)
    15. juuli kl 00:15

    „Ma mõtlen, et mis ilatsemine käib praegu, et me ei räägi rahvuslusest… Mida kuradit nagu! Punavanakesed… Punavanakesed, igal pool! Kui oleks minu teha, ma ei lubaks ametis olla meie praegusel siseministril. Tead, kes ta vanaisa oli? Tead, kuidas see kommunist Venemaal surma sai?“ – „Ma ei tea… Lasti maha?“ – „Ei! See oleks olnud aadlimehe surm. Peksti surnuks ülekuulamisel!“ (Hääle järgi otsustades on külas vanem mees, küllap kellegi isa.)
    15. juuli kl 22:54

    „Oi, tereee! Tšau, bambiino!“ (Naabreid tervitab uus külaline, purupurjus naine). „Ma olen tavaline Eesti naine!“
    16. juuli kl 17:59

    Minu sünnipäev, ühtlasi soolaleivapidu, läbi käib umbes kakskümmend külalist. Avastan, et just siis, kui tahan sõpradele tutvustada oma uut atraktsiooni – aias pidevalt joovaid naabreid –, on seal vaikus.
    17. juuli kl 23:58

    Järgmisel õhtul on olukord muutunud. „Kui mina vahepeal ära kustusin, see ei tähenda… See ei tähenda… See ei tähenda, et mina ei oleks normaalne inimene!“
    18. juuli kl 03:07

    Pärast mõnetunnist pausi ja vaikselt peaparandamisega alustamist on tegevus aias taas täies hoos. „Teate, kes on nahkhiirte parve juht? Eesnahk!“ Talle sekundeerib teine anekdoodivestja: „Aga teate, mis on prostituutide põhiline töömure? Tee, mis sa teed, lõpuks läheb ikka kõik persse!““ – „Höhhöhöhhhööö.“
    18. juuli kl 11:43

    Seltskonnaga aias liitub venekeelne pidutseja: „Mis teil siin on? Sünnipäev? Mul on ka sünnipäev!“ Edasi kostab joobnud juttu nii eesti kui vene keeles. Alkohol ühendab, liidab ja integreerib.
    19. juuli kl 16:02

    „Saad aru, tegele temaga nagu oma lapsega, aga ta pole laps, ta on mu MEEEEEES!“ (Järgneb naise lohutamatu nuuksumine.)
    20. juuli kl 02:04

    „Saad aru, ta ei arvesta minu… minu vajadustega!“ (Purjus meesnaaber teisele.)
    20. juuli kl 22:10

    Keegi nüüdseks kümme päeva jutti pidutsenud naabritest: „Kurat, kümnest joon siin juba, enam ei jaksa. Ma lähen magama, raisk. Õhtul näeme!“
    22. juuli kl 14:01

    Jõudnud oma väikselt Peipsiääre-Lõuna-Eesti tripilt tagasi, ei ole mulle just suureks üllatuseks, et naabrite pidu kestab ikka edasi. Kaks nädalat pea igapäevast joomingut on kindlasti täis saanud. Ma ei tea, kas asi on selles, et olen vahepeal neli päeva maaelu vaikusega harjunud, või ongi naiste kilked ja meeste jauramine vahepeal valjenenud.
    30. juuli kl 21:44

    Mu naabritel oli eile sõnasepast külaline, kes muidu oli vist vait suures osas, aga ajavahemikus kl 00.30–04.00 ilmestas meeleolu oma ootamatute, nappide, aga ülivaljude sõnavõttudega: „Võtame!“, „Lööme kokku!“ ja „Lits, raisk!“. Ma olen öösel vist 10 x selle pärast üles ärganud. Ühtlasi kutsuti kolm korda politsei. Politseinikud rääkisid nagu lastega: saate ju aru, et kui alkoholi tarbida, siis hääled valjenevad, äkki siirdute hoopis tuppa… Eriti räme möla kostis pärast üht politseiväljakutset kella 3 paiku öösel: „Kes see kurat helistas, mille eest, näkkupanemine, raisk…“
    31. juuli kl 08:59

    Naabrid teevad ettevalmistusi uueks peoks, pudelid kõlisevad. Mingid naised räägivad, kuulsin sõna „karjäär“.
    31. juuli kl 17:58

    Väga tüüpiline: eile õhtul, kui mul endal külalised käisid, valitses naabrite juures vaikus. Seevastu täna sumisetakse juba varahommikust õues. Praeguseks on paras hoog sees.
    4. august kl 11:56

    „Nad on kirjaoskamatud! On-on! Tüüpiline neeger on kirjaoskamatu! Saad aru, nad ei oska MIDAGI!“

    „Käisin pühapäeval seal arsti juures, seal… EMO-s. Öeldakse: „Kõigile visiiditasu!“ Mis kuradi visiiditasu!“ (juba valjema häälega)

    Selle taustamüraks on kuskilt natuke kaugemalt kostev, rohkemate osavõtjatega uus äsja alanud pidu. Miks mu naabrid ei võiks olla lihtsalt Kalamaja hipsterid?
    4. august kl 15:00

    „Misasja? Koerad võivad kusta, mina ei või?“

    „Ma räägin teile ühe hea loo 90ndatest. Enne Mäod…“

    Forte.
    4. august kl 16:04

    „Ära nii kanget tee, nagu enne tegid. Sa panid pool-pool.“

    „Ära hakka!“ (lapsele; ka lapsed on siin pidudel alati poole ööni integreeritud)
    4. august kl 18:34

    Aga arvake nüüd, mis mu naabrid praegu teevad?
    11. august kl 19:48

    „Emme, emme, EMMEE!!!“

    „Emme tahab praegu juua.“
    13. august kl 22:53

    Naabrid arutlevad kohtumise üle ühise tuttavaga: „Ma vaatasin, et lamab seal, mingi, vabšee bomž vana, tema tõstab pea, ütleb: „Mina olen, Siim, ära ei tundnud või!““
    19. august kl 19:22

    Ühislaulmine.

    Stseen tänasest lipuheiskamisest Kalamajas (mu isa nägi). Noorem ja vanem mees tõmbavad tuikudes lippu vardasse, ise lauldes: „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu…“

    1. august kl 13:13

     

    Naabrid muidugi jätkavad riigipühal oma varsti kaks kuud kestnud tähistamist. Perepidu, hetkel huilgavad koos emad ja lapsed.
    20. august kl 13:50

    Ma ei tea, kas võime inimeste hääli üldiselt kergesti ära tunda ja meelde jätta on just õnnistus. Kuulen, et naabritel on külas seesama madala ja kandva häälega mees, kes siin kuu aega tagasi öösel „Võtame!“, „Lööme kokku!“ ja „Libu, raisk!“ röökis. Praegu sööb ta koos naabrimehega burksi ja arutleb teemal, et tänapäeval solvutakse jube kergesti.
    22. august kl 18:18

    „Ma ei tea, kui palju oleks vaja hääli, et president astuks homme tagasi.“
    22. august kl 18:25

    Naabrite aias muljetab madala häälega „Võtame!“-mees Ühislaulmisest.

    „Tõnis Mägi… Mis sa ise ei saa aru, kuhu sa esinema lähed? Ostad auto ja ei tea, mis margiga sõidad? Ütleb, et piinlik on. Äkki ta oli ainus, kellele raha ei makstud? Aga, noh, äkki tuleb välja, kuhu see raha läks? Türaaa… Kui palju kulutatakse siin pagulaste peale? Palju neid Eestis on, ah? Kaks tuhat? Aga kui palju lapsetoetus on?“
    22. august kl 18:34

    „Tuleb kõik need neegrid ja muidusööjad maha tappa, aga kui Venemaaga tülli läheks, siis oleks perses… Venemaa on nii suur, raisk. Venelastega peab kokku hoidma.“

    Hüppab järsku uuele teemale: „Nüüd saab jälle kino, metsatulekahju raisk…“

    Arutatakse välispoliitikat ja päevasündmusi.
    22. august kl 18:37

    Naabrid meenutavad hoovis: „Mul kolleeg oli elektriposti otsas. Jumala täis. Elektriposti otsas…“
    28. august kl 18:19

    Oksendamise imiteerimise heli.

    Naer selle peale.

    Klaasi kõlksumine.

    Kiljed.

    Naabrid, sest vist viimaseid sooje õhtuid.
    1. september kl 23:58

    Vist viimane soe suveöö.

    Naabrid on üle tüki aja aktiveerunud, käib eriti rahvarikas ja elav pidu.

    „Höhhöhöhhhöööö!“

    „Türa, ma vihkan mehi!“

    (Öeldud rämeda meeshääle poolt.)
    8. september kl 00:16

    Naabrite jutust kostavad sõnad nagu „soorollid“ ja üks naine teatab kergelt kriiskava hääle ja pehme keelega: „Ma ei pane dekolteega minikleiti!“
    8. september kl 00:52

    „Kui sa täis jääd, hakkad rääkima oma oraalist ja anaalist…“ (meeshääl)

    „Ma räägin ainult, et ma kolmekesi…“ (naishääl)

    „Tsssss….!“ (sugu tuvastamata)

    Ühinen mõttes kolmanda naabriga.
    8. september kl 00:59

    „Aga vanad mehed ongi toredamad!“ (purjus naisnaaber aiast)
    8. september kl 01:04

    Jah, mu naabrid on puhkusel ehitajad, nagu juba varem aimanud olin. „Kurat, enne olid tsemendikotid 50 kilo, polnud nagu asigi (järgneb detailne kirjeldus sellest, mis ehituse etapis ja mida nende tsemendikottidega peale hakati), nüüd on 25 kilo ja mõtled, et, raisk, raske!“ Kahe mehe hääled on kained ja asjalikud.
    9. september, kl 12:39

     

  • Roopas

    Ringmaa ärkas läbikülmununa. Ööseks ahju tehtud tuli oli nähtavasti vinduma jäänud, halud veel külmemad kui ta ise, nende vahel poolpõlenud ajaleht ja mõned söestunud laastud. Väherdes oli ta vaadanud eilset ja tänast lahutavaid värvilisi unesirme, aga rahutus koitas need auklikuks ning aukude kaudu paistis alanud päev lõputu eilsena. Lisaks väsimusele kummitas kontides halva une haihtuv sabaots. Ta oli kuskil seisnud, vist mõisa juures, ja muudkui vajunud, maa sisse, külma kosmosepimedusse, ometi jäi ta pea kohale mingi kuppel… Aga see jäisus, see jäi meelde – eks see tuli kütmata toast, aga sai unes suuremaks. Märgiks. Mis märgiks?

    Ringmaa tegi ära hommikused hingamisharjutused – haigutas, ohkas sügavalt, vedas kinnise ninaga õhku, nuuskas, köhis pikalt –, ajas selga lambavillase voodriga vileda palitu ja otsustas ennast hoopis soojaks käia. Pood on juba lahti ja tagasi tulles, õuest tuppa astudes, tundub majagi soojem, teadis ta välisust õlaga lahti rammides. Aga see uni… Mart! Ta oli mõisas istunud, oma ratastoolis, sall puntras ümber niitpeene kaela, ja öelnud aukus silmi kissitades, pikkade, kokkukuivanud igemetega hammaste välkudes… Öelnud… Midagi valguse kohta! Et valgus on liiga ere, teeb silmadele haiget.

    Veel nüüdki näitas õuekraadiklaas – ta vidutas rähmaseid silmi, et läbi hämu näha – miinus 15, nii et öösel võis 25 ära olla. Talkjas lumi krudises jalge all ja kui ta oma isa õunapuuaias korraks seisatas, polnudki härmas puude vahel midagi kuulda – ainult too krudin, kui ta vähegi tuikus, ja siis ei sedagi. Tumm tuuleke tõukas mõned okstelt rippuvad vahukooretordid tuhaks ning tüvesammastikus tardus kõik taas. Isegi lähedaselt maanteelt ei kostnud midagi. Või olid lihtsalt kõrvad lukus?

    „Vaikus. Ja vaik. Omaenda kõrvavaigust tehtud vaikust… ei kuulnud… kõrvaline kuulaja,“ õngitses Ringmaa, aga kork alla ei läinud – südamepoolses põuetaskus andis märkmiku jäikus tunda. Aeg-ajalt pobisedes vaatas ta, kuidas ta enese igapäevaste ringradade kõrvale ja sisse tekkis kõige selgema mustriga sammurida. Ta seisatas, koukis teisest põuetaskust kahesajase lapiku ning kummutas selle sisu kinnisilmi ja ühekorraga nagu selge allikavee. Korki tagasi kruvides märkas ta midagi kummalist: tema krundi piiril, ümmarguse tiigi keskel, seisis suur lumememm, keda seal veel eile õhtul polnud, mõlema käerao vahele pigistatud tühi õllepurk, ninaks mingi punane nööp – võib-olla kork tollelt pruunilt pudelilt, mille kael turritas välja kõige alumisest pallist. Üleöö valmis veeretatud kuju seisis suurele teele seljaga ja vahtis just tema maja suunas. Ringmaa oli juba liiga vana, et sellise asja peale pahandada – vastupidi, tundis rõõmugi. Polnud välistatud, et talle, kehva kuulsusega luuletajale, iial mingit muud monumenti ei püstitatagi, liiati nii ausat, tema eluõhtu varaste tundide sisu nii täpselt tabavat. Vesised ja huvitud hallid silmad vaatasid kahe lumme uuristatud auguga tõtt ja muutusid kuidagi kurvaks: keset tiiki, paksu jää all toosama vesi, milleks lumemütakas pidi varsti saama, mõjus memm kuidagi ekstra eksistentsialistlikult. Kuidas ta üldse valmis tehti, sellest puudrist? Öösel ei saanud ometi soojem olla. Äkki lund veega lörtsides, ju raiusid kuskile augu, pakkus Ringmaa omaenda jälgi mööda teeristile jõudes.

    Rida pööras paremale, poe poole, ning just sealt, raagus lepavõssa kadunud käänakust keeras välja esimene auto, must lint antenni otsas. Temani jõudes lasi kõrvalistmelt juhi sülle vajunud neiu millegipärast signaali. Vilksatanud nägu jäi Ringmaale võõraks, aga astunud paar sammu edasi, nägi ta mööduva autorivi akendest ka kaht tuttavat ning taipas kohe, milles asi: mõttetu tülisõlme üks ots oli nüüd igaveseks kadunud, Soomaa oli lõpuks tõvele alla jäänud. Kui Ringmaa poleks oma läpakat kõrvaklapijuhet pidi solgipange tõmmanud, saanuks kontrollida, kas liidult on üldse kutse tulnud, aga lõppeks polnud vahet: Alasi oli teda juba teel märganud ja signaaligi oli lastud – mis kutset tal veel vaja? Kuid kõrvutades mõisateed ääristavat rikkumata lund poe poole pööravate sammudega, hoidis miski teda siiski tagasi. Mingid sõbrad nad ju ei olnud, ju teadsid seda leinalisedki… Raudrasked silmalaud olid mõttepausiks kinni vajunud ja ilmselt jäänukski ta ristteele tukkuma, püstijalu, kui poleks justkui kuskile sügavikku kukkuma hakates järsku virgunud ja sügava sõõmu õhku ahmanud – nagu võinuks unne uppuda.

    Juba jäin vahele, äkki jäävad mind nüüd lausa ootama? Veidi kõhelnud, hakkaski ta mõisa poole lontsima, et ennast kasvõi korraks näidata ja kaastunnet avaldada – mujale, arvas ta, polnud leinarongil küll sõita. Tagamõte, või vähemalt kõrvalmõte oli see, et poeni viis palju pikem tee ja väljavaade järgmise lapiku jagu tulist hinge alla libistada tundus üsna kutsuv. Kuigi just see tuline oligi nad pöördumatult tülli ajanud. Nüüd vist juba aastat viis tagasi oli ta ühel varahommikul Mardile külla läinud, kurgipurk kaenlas, et äkki oleks teisel midagi kõrvale pakkuda, et temalt on kurgid. Ja Soomaa pistis niimoodi röökima, trussikute väel – kell oli tõesti alles kuus, kuigi väljas juba valge –, et sa oled ikka lõplikult alla käinud ja nii edasi, kuni lihtsalt ukse pauguga kinni tõmbas, otse tema nina ees. Ringmaa jättis talle lepituseks, või just vastupidi, tolle kurgipurgi lävepaku ette, aga leidis selle juba sama päeva õhtul enda tarekese trepilt. Sellest päevast peale polnud nad teineteisele teregi öelnud, isegi noogutanud mitte, kui poes trehvasid – ainsad kaks kirjanikku Roopas. Ja kui siis Soomaa veel haigeks jäi ja silmanähtavalt kokku kuivas, muutus vaid see, et Ringmaa hakkas enne poodi astumist akna taga luurama, ega seal parasjagu Marti kärutata, ja kui kärutati, siis jalutas aja parajaks, et ei tekiks võimalustki nende vahel paisunud kujutut ja nimetut asja kuidagi koos kujutama ja nimetama hakata. Ja kuidas alustadagi? Oi, sa oled nüüd ratastoolis või? Pole tähelegi pannud! Murdsid jala või? Kuigi loomulikult oli tal väga kahju, kogu külal oli, ja ammugi ei tundnud ta mingit vimma, aga oli see… Asi! Kujutu ja nimetu.

    Tõepoolest, kissitas Ringmaa, Roopa mõisa härrastemaja esise tiigi ümber seisid matuserongi värvilised vagunid, viis autot. Nende juurde jäigi ta mõneks ajaks õõtsuma, söandamata edasi minna, ja hoidis ühe e-sigaretti imeva plika varju, kuni Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhataja Artur Alasi isiklikult mõisa uksele ilmus, et mõlemad tuppa viibata. Nüüd oli asi ametlik ja ta asus igasuguse valehäbita rünnakule, jättes tüdruku kaugele maha. Sisse astudes ja palitut seljast koorides ei jäänud olukorra hale huumor talle tabamatuks: nüüd, kui Soomaa surnud oli, pidi ta temalt oma lõuatäie ikkagi kätte saama. Kolistamise peale kohale tulnud mõisaproua vahtis teda ammulisui, siis tema kummikuid – sääred olid tõesti soojemate päevade poriga koos –, tõmbas lahti jäänud välisukse tagantkätt kinni ja vastas Ringmaa tervitusele ainult arusaamatu mühatusega.

    Ega ta siingi ülearu populaarne olnud. Roopasse oli ta kolinud kümne aasta eest, kui ta leheveergudel naisepeksjaks tehti ja mitme mõnitava auhinnaga pärjati, pressivaenlasest aasta šovinistini – siis, kui pikalt mõranenud abielu lõpuks lagunes ja elu linnas ilmvõimatuks muutus. Aga muidugi mõistsid Roopa inimesedki lugeda, nii et kõigil oli tõde teada, ja Ringmaa ei kavatsenudki kellelegi pettumust valmistada: kui sitt mees, siis sitt mees. See argipäevaks saanud trots viis teda juba kaheksandat aastat iga jumala päev, riigipühad välja arvatud, poodi pooliku ja lapiku järele – neist teine järgmiseks hommikuks – ning aitas kuuendat aastat kirjutada memuaare, milles oli tema kord auhindu jagada. Üks tulihingeline fänn tal siiski oli: poepidaja Veera, kes sai vist ainuüksi tema viinarahast poe köetud ja valgeks.

    Ta jättis kummikud riidevarna juurde nurka ja kiikus sokkisjalu söögisaali, kus seisti pisikestes puntides ja vahetati tasakesi nappe lausejuppe. Alasi, kelle tähelepanu oli värske Tartu linnakirjaniku – muuseas, Vasara – päralt, tervitas teda sõnatu noogutusega, mis võis sama hästi olla ka vestluskaaslase jutuga nõustumine; tuli sellega leppida. Taas kolisenud välisuks meelitas mõisa perenaise jälle esikusse ja sedapuhku, nagu Ringmaa arvaski, järgnes lipitsev toon: „Tere, mina olen Silja!“ Teisalt – Ringmaa teadis, et Silja on Silja; Silja teadis, et Ringmaa on Ringmaa. Mis meil tervitada? Väljas suitsetanud neiu ujus ühe noormehe külje alla – küllap Mardi lapselapsed –, nende kõrval kaks keskealiste ringi, ühes neist ka üsna tuntud koorijuht, ju siis Mardi sõber, ja lõpuks Alasi ja Vasar, kelle lähedale Ringmaa seisma jäi, tundes ennast üha ülearusemalt. Alasi oli ainus, kes Roopa kanti sattudes alati tema poolt läbi põikas, midagi ka lauale pani ja paar sõna juttu ajas. Aga võib-olla tuligi rohkem Soomaa juurde, või käis seal tiheminigi, ärkas nüüd kahtlus. Vasar oli parasjagu ametis plagieerimisega, esitades üht Lennoni mõtet enda omana: „Ah, mis see surm muud on kui ühest autost teise istumine. Seiklus jätkub. Ma käisin eelmisel talvel Peruus ja seal need šamaanid…“ Oma juttu põnevamaks vehkides nihkus Vasar, kes polnud tema saabumist märganudki, žesthaaval edasi, kuni lakk-kingad olid villaste sokkidega täpselt ühel joonel ja Ringmaa vestlusest osavalt välja puksitud, lai selg kui kinni vajunud lükanduks.

    Viha kihvatades taandus ta aknalauale istuma. „Me oleme tulnud siia õppima,“ kostis Vasara targutamine sinnagi. „Nüüd hakkas järgmine tund lihtsalt.“ Kõlab hästi, vangutas Ringmaa pead, palju paremini kui see, et meile armsad inimesed jäävadki päriselt põduraks, kaotavadki päriselt aru – mitte mängult, nagu oleks tervis ja mõistus midagi sellist, mis tuleb enne surma korraks pantida, et nad siis jälle tagasi saada, veel tugevamatena kui varem! Kui surm niiviisi taipu teritab, võiks kooli lõpuaktus toimuda gaasikambris, miks arenguhüppega oodata – lähme aga järgmisse tundi!

    Ringmaa ohkas jälle ja matsutas suud. Tol aastatetagusel varahommikul oli Mart kärkinud, mitu aastakümmet ta pole tilkagi võtnud, ja näed – teine äärmus teeb täpselt sama välja, ikka selline lõppakord: kolm kolleegi, kaks külaelanikku, kaks lapselast, näpuotsaga sugulasi ja upsakas mõisaproua, seos Soomaaga üpris kaudne… Aknalaual istudes luges ta kokku viisteist inimest ja maadles mõttega ikkagi minema hiilida – oli päevselge, et kuueteistkümnendat polnud siia vaja.

    „Nii, aga istume siis korraks maha,“ tõstis Alasi häält. „Kinnitame keha ja plaan on siis selline, et võtame siit urni kaasa ja jalutame Sklavenhiebede kabelisse, see on siit poolteist kilomeetrit. Mõtleme häid mõtteid, laulame ja siis tagasiteel puistame tuha Roopa jõkke.“

    Ringmaa neelatas laual veiklevaid kristallpitse piieldes. Juba kostis köögist kilinat ja parketil nagisesid sammud. Alustuseks saabus siiski vaid mahl, kolmes kannus, kaks kaussi soojade pirukatega ja suur liud singi- ja juusturullidega.

    „Kuna me kõik teame,“ alustas Alasi maha istudes, „milline oli Mardi suhe alkoholiga, siis sellest ka tänane joogisedel. Need pitsid täidame täna rõhutatud tühjusega.“

    Paari relvavenna nägu nähes võis Ringmaa vanduda, et nad kõik said alles nüüd aru, et Soomaa on surnud ega tule enam kunagi tagasi, mitte kunagi. Tardumus, uskumatus, lootusetus – see kõik vaatas vastu õige mitmest silmapaarist. Kui ebaõiglane võis elu olla! Kui halastamatu!

    „Jaa,“ kinnitas mõisaproua. „Kannudes on õunamahl ja kes sooja tahab, siis siin termoses on vaarikavarretee ja tagumises kohv. Ja siis pirukad, et…“ Iga sõnaga kohmetumaks muutuv naine pidi alustatu siiski lõpuni viima, kui totakas toidust rääkimine praegu ka ei tundunud. „Seal rohelistes kaussides on liha- ja kollastes porgandipirukad, ja siis, et… Jah.“ Ta mõtles pisut, lõi käed kokku ja tegi suu siiski veel ühe korra lahti: „Head isu.“

    „Ahsoo, ja kuna me…“ Vasar küünitas midagi Alasile sosistama, mispeale viimane elavnes: „Jaa! Kui kellelgi on Mardist mõni lugu rääkida, siis…“

    Laudkonnas vahetati pelglikke pilke ning vähemalt pooled toppisid endale tolsamal hetkel terve piruka suhu, et oleks viisakam vaikida. Vahest oligi nende kompulsiivsete pugimiste ainus mõte, kaalus Ringmaa, varjata seda, et meil pole midagi öelda ega mõelda, ei saagi olla… Siis on vähemalt midagi koos teha – süüa. Mänge ju ei mängi, ei tantsi ega laula, sügavatesse vestlustesse ei lasku – jääbki ainult söömine. Kuigi loomulikum tundunuks paastuda, sest kes sellisel päeval ikka mingit saepurust sööki järada tahaks. Tõsi, kasinat peielauda takseerides tuli tunnistada, et asi polnudki paastust väga kaugel. Ta põrnitses pirukat, mille Alasi oli palumata tema taldrikule poetanud, ega kavatsenudki seda ära süüa. Nagu ahjusuud, kühveldavad endale ühe kustunud kolde auks sütt sisse…

    „Mahla? Mahla?“ uuris mõisa perenaine ja valas tasse täis, sealhulgas Ringmaa oma, vaatamata tema poolegi.

    „Ma mäletan, kui me esimest korda kohtusime,“ tegi Artur ise otsa lahti. „Tal oli siis veel, voh, sihuke habe ja… Ja ma ütlesin, et sooviksin temaga intervjuu teha. Ja siis ta ütles, et poiss, ühte pihku soovi ja teise situ, ja vaata, kumb enne täis saab. Ja siis ma mõtlesin, et vot sihuke mees,“ venitas Alasi noogutades, alahuul rullis.

    Pärast naerunohinat sai üha selgemaks, et too Ringmaale niigi ähmaselt tuttav lugu jääbki viimaseks, ainsaks järelehüüdeks. Ta kogus julgust, et rääkida enda ja Mardi tülist, aga see polnudki nagu päris lugu, ja mida pikemalt ta mõtles, seda tihkemalt ärevus kurgu kinni nööris. Ilmselt oleks silmust lõdvendanud ainult…

    „Noh, vast pole patt, kui siia ühte pitsi ikkagi ka teravat saab,“ kuulis ta oma mõtete lugejat ja lõi kinni vajunud silmad pärani lahti, protesteerides Alasi põuest välja ilmunud tuttavat plaskut nähes:

    „Ei, kuule, mis sa nüüd!“

    Aga viin juba voolas, ka laudlinale, ja ääretasa täis saanud pitsi jõllitades tundis Ringmaa järjekordset vihakihvatust: nagu tema oleks mingi sügava puudega, kainusdefektiga inimene, kes peab oma kange rohu ikka kätte saama – mine tea, läheb veel lolliks. Isegi vintispäi sai ta aru, et selle pitsi tõstmine on absoluutselt välistatud. Seepärast pööras ta pilgu urnile, mis kohe tema nina all seisis, lumivalgel linal, ja vahtis süngest kumerpeeglist paistvat solvunud kimbatust. Et ahvatlustki poleks, sulges ta taas silmad ja kuulas mõminat ja matsutamist. Sellest koorikust oli ka mõnel vestlushimulisel raskem läbi torgata, kuigi vaevalt, et keegi seda üritanukski: tema kallis kaasa oli kõik jutusaated läbi käinud ja neid lugusid, ripsmetušš kastmeks, mäletati siiamaani. Ta adus hästi, kuidas teda vaadati – kuigi ainus, kes oli mitu korda traumapunktis lõpetanud, oli tema ise. Ja mina ei käinud kuskil oma armidega eputamas, et on hull eit, viskab purgiga ja surub kuuma triikraua kintsu! Ja ometi – kui ilusti kõik algas, sel kole külmal päeval, uisuväljakul… Ringmaa kõrvus hakkas üha valjemalt kõlama too lugu, mis mänginud oli, ja silme ees välkus jope alt paistnud roosa kleidisaba, kuni ta omaenese köhatuse peale virgus – sülg oli kurku valgunud, ta oli korraks tukkuma jäänud, piinlik küll.

    „Nõndaks,“ sõnas Alasi, kui lauahõbe polnud piisavalt kaua kordagi kilisenud, ja tõusis püsti. „Edasi siis kabelisse ja pärast seda lähme veel, kes tahab, korraks Mardi majja istuma.“

    Ringmaa noogutas vaguralt ja vaarus lugematutest taldadest poleeritud parketil libisedes riietuma. Kuna varem polnud varnas ruumi, oli ta palitu kokku rullinud ja nurka seisma jätnud, kummikute kõrvale – nii ta seal oma nööpe kinni pusis, ilma et isegi Alasi oleks temaga rohkem juttu teinud. Eks mu tukkumist märgati, äkki lausa norskasin, kahtles ta ja sügas põske vastu õlga, et lapsiku žesti varjus vammuse hõlmu nuusutada. Nina oli kinni ja igaks juhuks hoidis ta õue minnes teistega distantsi.

    Metsa viis mõnegi samba kaotanud vägev tammeallee ja värsked jäljed. Need juhatasid ärasaatjad üle Roopa jõe, läbi vastse raiesmiku – kasutati võimalust, kuni maa külmunud – ja mööda võsastunud kaldaäärest, kus omakorda olid koprad kõvasti hambaid teritanud, ning lõpuks hakkaski tüvede vahel vilkuma Sklavenhiebede perekonnakalmu kabel.

    „Silja rääkis, et kunagi oli seda mõisastki näha, aga no nüüd…“

    „Küll varsti on jälle, ole mureta!“ põrutas rivi lõpus lonkiv Ringmaa, kes oli päeval ja ööl vingunud saage isegi oma tuppa kuulnud, kui telekas või raadio ei mänginud, aga ükski pea ei pöördunud ega noogutanud – diktsioon tundus endalegi segane. Ja tõtt-öelda oleks temagi saagidel käia lasknud, kui see maa talle kuulunuks, et jälle hambad suhu saada, 1500 eurot tükk… Ta urgitses keelega kahe poolkaare tuttavad tühimikud üle ja ohkas kuuldavalt. Kuhu aeg kaob?

    Mõisa perenaine ootas juba kabelis ja oli rõskete seinte vahel süüdanud kümneid küünlaid. Üks pisem leekiderõngas hubises kivipõrandal. Selle keskele saigi urn.

    „Nii, teeme siis selle laulu ära,“ asus Alasi asja juurde ja mõned mehed ja naised hakkasid ennast poolkaarde sättima.

    See on ju see koor, taipas Ringmaa, kui varem läbisegi seisnud tuttavlikud pusletükid teleekraanilt teada pildiks rivistusid ja laulma hakkasid. Need polegi ta sugulased, püha taevas! Ja isegi seda mutti pole, kes teda vahel ikka ringi veeretas. Ei, ikkagi hea, et tulin – kasvõi paar tuttavat… Kuradi kurb. Seni kui Ringmaa kinnisilmi oma mõttetuid mõtteid mõlgutas, oli jõutud viimase salmini: „Su heldus jäägu mulle, mu süda templiks sulle. Su sõna mind siin toitku, teed taeva poole näitku.“

    Tagasiteel kuulis ta, kuidas Alasi, urn süles, koorijuhti tänas, et hea, et ikka tulla saite, mispeale kõhetu habemik oma kandilisi prille kohendas ja käsi laiutas: „Ei noh, kui see niiviisi täpselt tee peale jäi. Ju taevaisa teadis selle kontserdi siis nii sättida, et…“ Lause jäigi õhku rippuma ning taas lõikas hinge midagi lohutut: see mahlatilk ja pirukad, üks jabur looke, poolkogemata kohale tulnud koor, ei ainsatki tõelist sõpra. See oli ootamatu. Nähtavasti polnud ta ainus, kelle kurke Soomaa nähagi ei tahtnud. Veel enne purdele jõudmist hakkas Artur Alasi tuhapurgilt kaant kruvima ja noormees, kelle järel Ringmaa sammus, sosistas neiule poolihääli:

    „Tead, et seal on tegelikult mitme inimese tuhk ju? Jaa-jaa. Kord päevas teevad tuld. Kedagi ei hakata eraldi põletama. Mh?“ ei kuulnud noormees. „Aa. Kui iss vanaema tuhale järele läks, siis tuli välja. Täiesti suvaliselt, jutu käigus. Iss jättiski selle purgi neile, et siis pole vaja. Pärast ema tõi ikka ära – midagi peab ju tuulde puistama, kasvõi kolm inimest korraga. Kuigi vahepeal oli iss vanaema sõbrannade peale mõeldes juba meie oma kamina ja saunaahju tühjaks rookinud. Lõpuks tundus see teine tuhk ikka ausam. Aga täiega vihane oli, jah. Et solkisid emakese ära.“

    Veel täna kleebin voodi päitsisse sildi „MITTE PÕLETADA“. Kõik toitained niiviisi ära kärsatada, kogu selle keerukuse täielik häving – väga kehv viis aineringlusse suubumiseks, arvas Ringmaa. Mõnikord oli ta unistanud sohu kadumisest. Seal ta mõnes laukas liguneks ja laabuks – kõigiks neiks, kellele ta ihu eluleivaks. Jaa, mina saagu mulda, ja kui võimalik, siis ilma kirstuta, otsustas ta vete mühisevat voolu vahtides – hüpnootiline vaatepilt vajutas laud jälle kinni.

    Sel sillal istus ta tihti, et aegamisi aduma hakata, vesi kõrvus kohisemas: see ongi veri minu soontes, eluliiv ses põnevas kohas, kus kell käib kaheks – ajasuus. Vahel oli ta siin katsunud ka midagi märkmikku sorgeldada, tulemuseks ainult potikillud. Nende kujust ja glasuuri mustrist võis tervikut aimata, aga kadunuks see jäigi. Parim, mis ta suutis, oli killud, mis vähegi klappisid, kipakalt kokku kleepida, aga sellised luuletused ei pidanud tõtt ega tähelepanu. Ja nii olid nad üsna ühest puust tema mõtetega maailma ja iseenda kohta – see kõik lihtsalt ei klappinud kokku. Ju ei saanudki. Unesügavikku langema hakates nõksatas pea järsult püsti – kas ka Mardi viimane tunne polnud see kaevul kõõluja lühike lend? – ja ta oli jälle Roopa jõe päralt.

    Hetkel, mil tuhasadu selge vee korraks sogaseks ajas, ilmus pilve tagant välja päike. Esimest korda üle – nädala? Matuselised vahetasid tähenduslikke pike. Jajah, annab märku, siin ta on, ikka meiega, ja vaatab meie toimetusi pealt – Ringmaa huuled venisid kahetsevaks kriipsuks. Oi jaa, tegelikult kepsutab see sogane vesi kingade klõbinal tantsu, kuigi midagi kuulda pole – kohe tolle raske eesriide taga, mida ükski elav kunagi paotanud pole. Vähemalt ilmsi mitte, möönis ta hommikuse une meenudes. Ometi tundis ta kergendust: lõpuks oli see kõik läbi ja küllap nõustuks teda keegi ka poodi sõidutama. Vahest kojugi? Ja seal võis ta viimaks südamerahus teha sedasama, mida tema isa enne teda: katsuda natukenegi sooja saada.

    Tema meelehärmiks hakkas punt tagasi jõudes taas mõisahoonesse vajuma ning korra kahelnud, kas poleks targem märkamatult ära aurata, ajas rampväsimus ikkagi tuppa küüti kerjama. Palitut seljast ajades nuusutas ta selle voodri põhjalikult läbi – no nii hullu vast pole, et keegi ei võtagi peale. Söögisaalis seisti taas pisemates puntides ja Ringmaa jalutas, käed seljal, trotslikult suure akna ette seisma.

    „Tead, seda ma homme ütlengi. Nominentidele. Et teie olete õnnega koos, teid on märgatud,“ kõmistas köögis Alasi, kes mõttes juba uude päeva kibeles, „aga vot mina tulen just Roopast meie ametivenna matustelt, ja kui te praegu siin uhkete pidulaudade taga kurvastate, et ei võitnud, siis pole teil aimugi, mida kaotamine tegelikult tähendab.“

    „See oli tal üks raske minemine, jah,“ vastas hääl, milles Ringmaa tundis ära valla sotsiaaltöötaja – vähemalt jõudis lõpuks kohale! „Eks ta viimasel ajal juba tahtiski, et… Nojah. Ma ju nägin teda küll – harva, aga ikkagi. See polnud enam mingi elu. Kole öelda, aga nii on parem. Loodame, et ta leidis lõpuks rahu.“

    Leidis-leidis, raputas söögisaalis konutav Ringmaa pead ja libistas pilgu üle peielaua. Otse tema taldriku ees seisis raamitud foto – tema enese tudengipõlveportree, must lint nurgas! Laua otsa, ainsale vabale kohale istudes oli see varem tema poole seljaga jäänud. Foto taga vedeles taldrikul söömata pirukas, selle kõrval klaas joomata jooki ja pits võtmata viina. Ta kähises, kuni hingetorust sai orelivile: kurguaugust hakkas kostma ebamaist vilinat, mis vaikselt vaibus. Erutus oli lämmatav. Läbi hägustuva teadvuse kostis vaid Vasara remark, et igaühel kasvab kuskil see kuuseke, mille oksad ta kääpale saavad, et vähestel on need alles ühe käbi ühe seemne sees peidus.

    „Võib-olla ongi hea, et mul mootor hiljaks jäi,“ kägises köögist söögisaali veerev tuttav hääl. „Minuga oleks seal metsa all kõvasti siiberdamist olnud.“

    „Muidugi,“ nõustus Vasar. „Me lähme niikuinii veel tema juurde ka. Seal saame siis natuke… Jah.“

    „Ei, kurb, jah. Nii ei tahaks küll lõpetada,“ sõnas Soomaa oma katkeval häälel ja köhis röginal, kael peenike isegi paksu salli mähitult, „nagu kallis nimekaimuke, oi-jah.“

    „Oota, mis kurat, mida kuradit nüüd, kuulge!“ tõstis Ringmaa häält ja lajatas peo lauale, aga keegi ei saanud seda näha ega kuulda – õhku ahmides hakkas ta köögi suunas taaruma.

    „Aga noh, pole meil kellelgi pääsu. Nagu näete, on mulgi kuri plaan varsti minna, nii et kel midagi andmata või ütlemata jäi, siis saatke minuga järele.“

    Kööki kostis sunnitud naeru. Ringmaa sai kapist leitud köömneviinalt korgi maha ja jõi pudeli ühe soojaga tühjaks, vajudes samal ajal, selg vastu sedasama kappi, istuli. Kui pudel köögi teises otsas kildudeks prahvatas, ei katkenud söögisaali jutukumin ja keegi ei tulnud uksele uurima, mis juhtus. Lisaks lõualt nõrgunud viinale hakkas parketile tilkuma kuumi pisaraid.

    „Vähemalt läks ilm ilusaks.“

    „Liigagi!“ kurtis Soomaa. „Nii ere valgus, teeb silmadele haiget.“

    „Kas hakkame siis minema?“ uuris Alasi kööki astudes.

    Tema järel valgus sinna kogu seltskond, teiste seas neiu, kes pärast käekotis sobramist Arturile võtme ulatas. Ringmaa tundis pudeliavajaga võtmehoidja, Ehlvesti kingituse, kohe ära – see oli tema maja võti, tema isa maja!

    „Te ei tulegi?“

    „Mina juba jätsin hüvasti,“ raputas tüdruk pead ja lisas Alasi kerkivaid kulme nähes: „Lasime signaali, kui majast mööda sõitsime.“ Kuna kulmud kerkisid seepeale veel kõrgemale, kähvas neiu juba ärritunult: „Ma ei taha sinna minna.“

    „Jaa, me ootame siin,“ nõustus noormees talle kätt õlale pannes.

    Ringmaa ajas ennast äginal püsti, viin oli kohale jõudnud. Alles nüüd, seda häält kuuldes ja lähemale liibates, silmad pilukil, tundis ta ära omaenda tütre. Paartuhat päeva edasi lükata, et homme sõidan külla, homme kohtume, see pole mingi asi, läheb nagu vilksti. Ometi saab selle ajaga 12-aastasest plikatirtsust abiturient – noor naine, kellele ta oli vahel harva kirjutanud ja helistanud. Täiesti teistsugune ja täpselt seesama Kristi, keda ta mäletas. Samad naerulohud, isegi kui ta ainult viisakusest naeratas, ja sama sünnimärgike paremal põsel, ja ema pruunid silmad. Ta sirutas käe, et tüdruku pead silitada, aga peo all ei paindunud mitte üks karv – juuksed olid teravad nagu riiv. Ehmunult tagasi põrkudes nägi ta, et need imepeened keeled olid läbi naha ja liha lõiganud. Veri nõrgus mööda rannet alla, imbus kampsuni varrukasse ja tilkus põrandale, kuigi sedagi ei saanud keegi näha ega kuulda – nii nagu ta enese külm käsi ei tundnud valu.

    „Noh, paistab, et õhk on puhas,“ pomises akna all seisev poiss, hüppas paari tantsiskleva sammuga neiuni ja toimetas oma käe sedapuhku ta tagumikule. „Mis me nüüd siis teeme?“

    Ringmaa tahtis naga täpselt samal kombel üllatada, aga raevukas jalahoop ei kohanud inimest, vaid kivi, ega jõudnud tardunud riidevoltidest kaugemale. Seekord tundis ta koos raksakaga ka valu, räntsatas maha ja oigas pimekurtidele.

    „Mh, jobu. Lähme siis uisutama või?“

    „Lähme-lähme,“ lubas poiss tüdinult ja hakkas tüdrukut esikusse tirima.

    Ringmaa rabas tütre jalast ja lohises libedal põrandal, seejuures ei vedanud teda niivõrd jalg kui edasi-tagasi kiikuv püksisäär. Elavad olid nagu elevandid, ta ei saanud nende kurssi väärata. Nende nahk ei võinud tema sõrmede all vetruda ning nende ihukarvad torkaksid nõeltena – tema jaoks olid need kõigutamatud kivikujud… surnud.

    „Mis majaga teed?“ uuris poiss pakiruumist uiske otsides, sellal kui tütre kannul mõisa trepist alla veerenud isa oiates roideid masseeris ja siis edasi roomas.

    „Õppemaksuks teen,“ vastas Kristi kõhklematult. „Roopas ma küll elada ei taha, isegi suvel.“

    „Noo! Kus siis sina elada tahaks?“ aasis poiss ja ajas huuled torru: „Eu-roopas?“

    Nad läksid purdele, Ringmaa nende järel, ja sidusid uisud jalga.

    „Ilgelt krobeline,“ vangutas poiss pead, aga tegi sellegipoolest ühe üsna kiire ringi. „Tule-tule!“ Ta pööras ümber, napsas Kristi käe ja hakkas teda, selg ees, juhtima.

    „Ääh, mu müts!“ kiljatas viimane ning kui ta sõidu pealt kummardas, välkus Ringmaa nina ees sada tuhat päikse käes küütlevat kuldset noatera.

    Ta kiirustas edasi, et mitte ringiratast tiirutavate planeetide orbiidile jääda, ja jäi paksu ümmarguse jääkaane keskele seisma.

    „Kuule,“ uuris tagurpidi uisutav minutiosuti kobavama sammuga seierilt, „mis su isaga juhtus üldse?“

    „Mardiga,“ parandas tunniosuti. „Läks ükspäev kodust välja, aga selle asemel et oma tavalisele ringile minna, pööras millegipärast siiapoole. Kolas mõisas. See naine, Silja, oli ise korraks poodi läinud, uks oli lahti. Jõi ja laamendas siin. Kabelis käis. Siis tuli jälle majja tagasi. Lõhkus ja…“

    „Miks?“

    „Ei tea. Psühhoos. Me leidsime ta päeviku ja seal oli viimane jutt, et ta pole nädalate kaupa magada saanud. Jälgede järgi vaadati, et roomas majast välja ja uputas ennast ära, siia tiiki. Et enesetapp, arvas uurija. Miks ta muidu nii õhukesele jääle ronis? Nädala eest oli siin peaaegu kevad juba, enne seda suurt külmalainet.“

    „Oot, siiasamma uppus?“ kohkus poiss. „Siia, kus me praegu uisutame?“

    „Jep. Muidu ma poleks palunud sul uiske kaasa võtta.“

    „Ai, külm, Kristi, külm. Jääkuninganna.“

    „Phh, sa ei tea pooli asju.“

    Ringmaa avas noorte juttu kuulates vaevaga oma kokku kleepunud silmad. Tiigil polnud peale tema kedagi ja mõisa ees ei paistnud isegi Silja autot. Päike paistis palju palavamalt kui enne. Käsi taskust sikutades puutusid külmavarju pugenud sõrmed vastu koduvõtme teravaid hambaid.

    Samal hetkel kärgatas vali raksakas.

    Jalgealune andis järele.

     

     

  • Padjamärkmed

    Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik

    22
    Asjad, mis on vastukarva. Keset päeva haukuv koer. Kevadeni vette jäänud bambusmõrrad. Kolmanda ja neljanda kuu roosade ploomiõitega kimonod suvehakul. Härjaajaja, kelle härg on surnud. Sünnitusonnike, kus laps on oma elu jätnud. Söenõu või tulease, kus pole süüdatud tuld. Õpetlane, kellel sünnivad üksteise järel tütred. Minna suunakeelust[1] hoolimata külla, aga sulle ei pakuta isegi süüa. Eriti vastukarva on, kui see juhtub pööripäeval.

    Kiri kaugest maakonnast, millega pole kaasas kingitust. Pealinnast tulnud kirjade kohta võiks sama öelda, aga neis teatatakse enamasti midagi huvitavat ning räägitakse maailmas toimuvast, mis on väga meeldiv.

    Kui kirjutad erilise hoolega kauni kirja ja ootad põnevusega peagi saabuvat vastust, kuid millegipärast seda ei tule ega tule, kuni viimaks tuuakse su enda sõnum, mis oli kenasti volditud või kokku sõlmitud, hirmus kulunud ja määrdunud kujul tagasi, nii et pitseri tintigi pole enam näha, ja öeldakse: „Kedagi polnud kodus“, või antakse see tagasi selgitusega: „Eraldumisaja[2] tõttu ei saanud seda kätte toimetada.“ See teeb meele kurvaks ja on äärmiselt vastukarva.

    (…)

    Inimese kodu, kes keiserliku kohustuste nimistu[3] väljakuulutamisel ametikõrgendust ei saanud. Kuna rahva hulgas liikusid kuuldused, et sel aastal teda kindlasti edutatakse, tulid kibekiiresti kokku kõik tema kunagised alluvad, kes seni mööda erinevaid maanurki laiali olid pillatud, nii et väravast sisse-välja saalivatel vankritel polnud otsa ja aisade vahele ei jäänud kübekestki ruumi – kõik rüselesid üheskoos pühamusse, et rituaalidest osa võtta, ning hea-parema söömises ja sake joomises ei tahtnud keegi kaaslastele alla jääda, aga kõige selle sagina ja lärmamise keskel läksid päevad üksteise järel märkamatult mööda, kuni viimseks koidikuks polnud sõnumitooja ikka veel väravale koputanud, et häid teateid tuua. Nüüd hakkasid kõik mõtlema, et asi on „kahtlane“, ja kikitasid kõrvu, et kuulda, mis siis õigupoolest toimub, kuni nendeni jõudsid heeroldite hõiked, mis andsid märku, et kõrgema järgu õukondlased[4] olid keisrilossist väljunud. Viimaks lonkisid vastumeelselt tagasi ka mehe teenrid, kes olid heade sõnumite ootuses öö läbi palee ees külmetanud, aga keegi kohalviibijatest ei julgenud neilt isegi küsida, mis juhtus, ja kui mõni möödamineja sattus uurima: „Mis ameti teie isand sai?“, vastasid nad sobivaid sõnu otsides: „Ta on endiselt selle ja selle maakonna valitseja.“

    Need, kelle elu mehe käekäigust sõltus, olid väga löödud. Niipea kui valgeks läks, hakkasid külalised üksteise järel vaikselt ja märkamatult väravast välja libisema. Pikki aastaid tema juures teeninud kaaslased aga ei suutnud nõndasama lahkuda. See, kuidas nad loevad sõrmedel kokku maakondi, mille valitsejakohti järgmisel aastal jagatakse, ja kõnnivad rahulolematult pead vangutades ringi, on väga kurb ja vastukarva.

    24
    Asjad, mida inimesed põlgavad. Lagunev savimüür. Inimene, kes on kuulus oma heade iseloomuomaduste poolest.

    25
    Ebameeldivad asjad. Külaline, kes astub ootamatult sisse ja hakkab pikalt maast ja ilmast heietama, kui sul oleks tegelikult kiirete asjatoimetuste pärast vaja lahkuda. Kui see on keegi, kelle juuresolekul tohib end vabamalt tunda, siis võib ta sõnadega „Räägime hiljem“ rahulikult minema saata, aga kui tegu on väljapaistva inimesega, kellega tuleb aupaklikult käituda, siis on olukord äärmiselt ebameeldiv ja tülikas.

    Kui juuksekarv on kukkunud tindikivile ja seda hõõrutakse pulgaga tindi sisse. Samuti krigin, mis tekib tindi segamisel, kui sinna on sattunud väike kivi.

    Kui keegi jääb ootamatult haigeks ja minnakse mäetarga[5] järele, kes ei viibi oma tavapärases kohas, vaid on läinud kusagile kaugele, mistõttu tema otsimiseks kulub päris palju aega, ja kui ta pärast pikka ootamist viimaks kohale tuuakse, siis hakkab ta esoteerilist rituaali läbi viima,[6] aga kuna ta on ennast just äsja kellegi teise juures kurja vaimu väljaajamisega täiesti ära kurnanud, siis vajub ta istudes järjest enam kössi ja retsiteerib eriti unise häälega – see on äärmiselt ebameeldiv.

    Kui tavaline inimene naerusui igasugu asjadest lobiseb.

    Kui inimesed sirutavad oma käed otse söenõu või tuleaseme kohale ja keeravad neid end soojendades küll ühte-, küll teistpidi. Kas te olete kunagi näinud, et noor inimene niimoodi käituks? Vanemad inimesed suruvad teinekord isegi oma jalad vastu söenõu serva ja hõõruvad neid teineteise vastu, samal ajal juttu rääkides. Kui mõni sedasorti inimene sulle külla tuleb, lööb ta kõigepealt lehviku lahti ja püüab sellega oma istumiskohalt tolmu sinna ja tänna minema tuulutada, ja kui ta selle sahmerdamisega ühele poole saab ning viimaks maha istub, siis ei suuda ta kunagi rahulikult paigal olla, vaid niheleb pidevalt ning püüab voltida oma jahirüü alumist serva põlvede alla.[7] Võiks arvata, et midagi sellist teevad ainult madalamat sorti mehed, aga võta näpust – ma olen näinud niimoodi käitumas ka küllaltki kõrge staatusega inimesi, nagu näiteks tseremooniaameti sekretäri.[8]

    Äärmiselt vastik on vaadata, kuidas mehed saket juues kõva häälega hõiguvad, endale sõrmi suhu topivad, oma märgi vuntse siluvad, kui neil muidugi on vuntsid, ja teistele poolvägisi oma saketopsi pihku suruvad. „Võtame veel!“ hüüavad nad ning võdistavad oma keha ja koogutavad peaga, endal suunurgad allapoole lontis nagu väikesel lapsel, kes laulab laulu „Mingem maavalitseja juurde“.[9] Kõige õõvas-tavam on see, kui näed midagi sellist tegemas inimest, kes on head päritolu ja korraliku kasvatusega.

    Kui keegi kadestab inimesi, kurdab pidevalt enda olukorra üle ja imetleb teisi, kusjuures ta tunneb huvi kõikide pisiasjade vastu, mis nende käekäiku puudutavad, ja on väga pahane, kui talle neid ei usaldata, kuigi tal on kombeks ka väiksemaid kuulujutte teistele edasi rääkides need väga suureks puhuda ja jätta alati mulje, nagu oleks ta ainsana seda kõike algusest peale teadnud, mis on väga ebameeldiv.

    Laps, kes hakkab nutma[10] just siis, kui sa kikitasid kõrvu, et midagi kuulda. Kui varesed kogunevad parve ja lendavad ärevalt kraaksudes tiibade vihinal ringi. Kui koer tunneb ära mehe, kes proovib öösel salaja sinu juurde hiilida, ja hakkab haukuma.

    Kui mees on pugenud peitu igati ebasobivasse kohta ja hakkab norskama. Või kõrge lakitud õukondlasemütsiga mees, kes kavatseb hiilida kõikide pilkude eest varjatult tuppa, aga lööb kohmerdades oma mütsi kõva kolksuga vastu mingit asja ära. See krõbisev heli, mis tekib siis, kui uksest läbi minnes juuksed hõõrduvad vastu Iyo[11] karedat bambuskardinat, ei meeldi mulle üldse. Kui keegi laseb raskel bambuskardinal, mille servad on kanga ja puuliistudega ääristatud, alla kukkuda, teeb see üsna märkimisväärse mürtsu. Samas kui kardinaga hoolikalt ümber käia, siis ei tee see mingit häält. Väga kummaline on, kui keegi lõgistab lükandukse kallal ja proovib seda jõuga lahti suruda. Kõik peaksid ju teadma, et kui ust veidi ülespoole tõsta, siis ei tee ta avamisel mingit müra. Ka lükandseinade avamisel tuleb osav olla, et nad samasugust lokerdavat kolinat ei teeks.

    Jõudsid just mõnusasti unisena pikali keerata, kui korraga annab endast ühtlase peenikese pininaga märku üksik sääsk, kes sinu pea ligidal tiire teeb. Ebameeldiv on tunda tema närvilistest tiivalöökidest tekkivad tuuleõhku oma näonahal.

    (…)

    27
    Möödunud asjad, mis tekitavad sooje tundeid. Kuivanud tokkroosid.[12] Esemed, mida lapsed pabernukkudega mängimisel kasutasid. Leida raamatu vahelt siledaks pressitud roosakassiniseid või viinamarjakarva puuvillaseid riideribasid, mida keegi on kunagi ammu sinna järjehoidjaks pannud. Otsida vihmase päeva jõudehetkel üles vana kiri, mis kunagi sind südamepõhjani liigutas. Eelmisest suvest alles jäänud lehvik.

    34
    Õitsevate puude hulgas on kõige kaunimad ploomid, olgu nad siis hele- või tumepunased. Kirsiõite puhul võiksid kroonlehed olla suured, lehed tumedad ja oksad peenikesed. Sinivihma õied on erakordsed siis, kui nad ripuvad pikkade kobaratena ning on tumelillat värvi.

    Neljanda kuu lõpu ja viienda kuu alguse paiku on tore vaadata mandariinilehtede tumerohelisel taustal puhkevaid lumivalgeid õisi, mis on eriti suurepärased vihmasel hommikupoolikul. See, kuidas viljade erksad kuldmunad õite vahelt välja piiluvad, ei jää millegi poolest alla hommikukastest märgade kirsiõite ilule. Pole vist vaja mainidagi, et kuuldused, nagu meeldiks väikekäole just mandariiniokstel istuda, teevad selle puu veelgi võluvamaks.

    Pirniõisi peetakse üldiselt ebameeldivaks – neid ei istutata oma elamise lähedale ega kasutata ka kõige tühisemate kirjade kaunistamiseks ning nendega võrreldakse enamasti sellise naise nägu, kelles pole midagi armastusväärset – ilmselt on selle üheks põhjuseks ka lehtede mittemidagiütlev värv –, aga sellele vaatamata on Hiinas pirni kõrgelt hinnatud ja luules korduvalt kasutatud, mis paneb tahtmatult mõtlema, et midagi peab neis ikka olema. Kui õisi lähemalt uurida, siis võibki kroonlehtede servades märgata õrna sädelust. See, kuidas Bai Juyi  kirjeldas „Igavese igatsuse laulus“ Yang Guifei[13] pisarates nägu keisri saadikule sõnadega: „pirniõites oks on vihmas saanud läbimärjaks“, on ebatavaliselt liigutav – teist lille, mis siia nii erakordselt hästi sobinuks, maailmas ilmselgelt pole.

    (…)

    40
    Putukad on kellakilk, õhturitsikas, liblikas, männikilk, rohutirts, kangakuduja, kummituskirp, ühepäevik ja jaanimardikas.

    Keebi-märslane[14] on väga liigutav. Kuna tema ema oli tont, siis kartis isa, et ta muutub samamoodi hirmuäratavaks. Ta asetas lapse õlgadele oma kulunud keebi ja ütles: „Tulen siis, kui sügistuuled puhuma hakkavad. Oota mind!“ Pärast seda kadus ta nagu vits vette. Nüüd kuulabki keepi mässitud märslane kõrvad kikkis, kas tuul läheb tugevamaks, ja niipea kui kaheksas kuu kätte jõuab, hakkab ta südantlõhestava häälega hüüdma: „Issi! Issi!“ See on talumatult kurb.

    Naksurlane on samuti põnev. Kuigi ta on tühipaljas putukas, tunneb ta siiski südames kutset Buddha tee järele, mistõttu käib ringi pidevalt kummardusi tehes. See, kuidas ta ootamatult mõnes hämaras nurgas seljalt kõhule hüppab, on väga huvitav.

    Kärbse oleksin pidanud panema ebameeldivate asjade nimistusse – temas pole midagi armastusväärset. Kärbes pole piisavalt suur, et inimestes otsest vaenu tekitada, aga ikkagi on vastik, kuidas ta sügisel kõiksugu asjadel istub ja oma niiskete jalgadega su nägu puudutab. Kui kärbse märki kasutatakse inimese nimes, tundub see äärmiselt kohatu.

    Suvised putukad on väga lummavad ja armsad. Kui tõmbad tule lähemale, et öösel raamatut lugeda, ja näed, kuidas nad paberilehel ringi ukerdavad, on see väga tore.

    Sipelgad tunduvad vastikud, aga kuna nad on hirmus kerged, siis suudavad nad rahulikult vee peal käia, mis on üsna erakordne.

    41
    Kui seitsmenda kuu[15] paiku puhub õues tugev tuul, kostab lakkamatut vihmarabinat ja ilm on pööranud jahedamaks, siis on äärmiselt mõnus unustada suvised lehvikud, tõmmata enda peale tekiks õrnalt higi järele lõhnav suvekimono ja teha üks pärastlõunane uinak.

    72
    Harvaesinevad asjad. Väimees, keda äi kiidab. Samuti ämm, kes kiidab miniat. Korralikud hõbedast näpitsad, millega on hea karvu välja tõmmata. Teener, kes ei sarja isandat.

    Puudusteta inimene. Keegi, kes on täiuslik nii välimuselt, meelelaadilt kui ka käitumiselt ega eksi kunagi teistega lävimises, kuigi on elu jooksul sattunud igasugu olukordadesse.

    Samas kohas pikka aega elavad või töötavad inimesed, kes arvestavad pidevalt teineteisega ja lähtuvad kõiges kaaslase tunnetest, kunagi välja näitamata, mida nad tegelikult arvavad – sellist asja ei juhtu peaaegu kunagi.

    Lugude ja luuletuste käsikirjade kopeerimisel mitte teha tindiplekke originaalile. Hinnaliste teoste puhul hoolitsed kogu hingest selle eest, et seda ei juhtuks, aga ometi õnnestub raamat ära määrida.

    Olgu see mehe ja naise või kahe naise vahel antud tõotus jääda igaveseks kokku – igal juhul on väga haruldane, kui head suhted kestavad kaua.

    92
    Asjad, mida on valus pealt näha. Kui sa enda juures külalist võõrustades kuuled, kuidas tagumises toas räägitakse kõva häälega väga isiklikest asjadest, aga sa ei saa midagi teha, et neid takistada.

    Samamoodi on raske taluda seda, kui su kallim on end purju joonud ja kõneleb avalikult kõiksugu piinlikest detailidest. Eriti kui ta räägib kellegi teise olukorrast, teadmata, et see inimene on kohal ja kuuleb teda. Aga isegi siis, kui kuuljaks on kõigest teener, mitte mõni tähtsam isik, on see kõik väga piinlik.

    Jääda ööseks kellegi juurde ja näha, kuidas selle maja teenijad labaste lollustega teineteist lõbustavad.

    Kui inetu näoga lapse vanemad, kes ainsana teda armastavad ja nunnutavad, püüavad oma häälega tema erinevaid emotsioone edasi anda.

    Kui harimatu inimene pikib haritlasega rääkides oma jutu sisse erinevaid nimesid, neid aeg-ajalt tähtsa näoga meenutades.

    Väga piinlik on kõrvalt vaadata seda, kuidas keegi esitab teiste ees oma luuletuse, mis pole eriti hea, ja räägib seejärel pikalt igasuguse tagasihoidlikkuseta, kuidas seda on päris palju kiidetud.

    104
    Asjad, mida on valus vaadata. Kui piki kimono selga jooksev õmblus on ühele poole viltu või rüü kaelus on taha vajunud ja paljastab kaela. Kui tähtsa inimese ette ilmutakse, laps seljas. Kui budistlik munk on sunnitud täitma yin-yangi meistri ülesandeid ja viib puhastusrituaali läbi, paberist kolmnurkne mütsike[16] otsa ees.

    Kui tõmmu nahaga inetu naisterahvas[17] lösutab keset suvepäeva, parukas peas, habetunud kondise mehe süleluses, siis on seda võimatu taluda. Kas nad tõesti kujutavad ette, et neis on midagi vaatamisväärset? Öösel on teine asi – siis pole inimesi näha, ja pealegi tegelevad hämaruses kõik enam-vähem sama asjaga, mistõttu pole vaja oma välimuse pärast muretsedes öö läbi korralikult istuda. Samas hommikul tuleks võimalikult kiiresti üles tõusta, et mitte kellelegi silma jääda. Kui suvel pärast juhuslikku lõunauinakut ärgata, võib mõne erakordse inimese välimus olla küll elegantne, aga kõigil lihtsurelikel on tavaliselt nägu rasvast läikiv ja pundunud ning põsed loppis. Kui su kallim sind ärgates sellisena näeb, siis kaob eluisu ära.

    Valus on vaadata, kui kõhn tõmmunahaline inimene kannab ühtainsat läbipaistvast siidist kimonot.

    112
    Asjad, mis paistavad maalidel kehvemad. Aednelgid.[18] Kalmused. Kirsiõied. Naised ja mehed, keda on lugudes kirjeldatud erakordselt kaunitena.

    113
    Asjad, mis paistavad maalidel paremad. Männipuud. Sügisesed aasad. Mägikülad. Mägiteed.

    116
    (…)

    Teise kuu lõpus või kolmanda kuu alguses[19] on väga tore kirsside  õitsemise ajal templisse eralduda.[20] Paar-kolm oma suguvõsade isandatena mõjuvat kaunist noormeest kannavad väga meeldivaid kirsi- ja pajukarva[21] värvikombinatsioonides jahirüüsid ja nende laiade pükste alumised ääred on elegantselt puhvi sõlmitud, et oleks lihtsam kõndida. Teenijatel on käes peenelt kaunistatud toidukorvid, nooreohtu kaaskondlased on riietatud ploomikarva ja kollakasrohelistesse jahirüüdesse, erinevat värvi kimonotesse ja trükitud mustritega laiadesse pükstesse. On väga tore vaadata, kuidas nad gongi löövad. Meeste hulgas leidub ka tuttavaid, kes ei oska muidugi aimatagi, et neid jälgitakse. Tundub kuidagi kohatu lasta neil niisama mööda minna ning väga tore on kuulda üht õuedaamidest ütlemas: „Kui saaks talle kuidagi endast märku anda…“

    Tundub mõttetu eralduda templisse ja külastada kõiksugu erakordseid kohti, kui sinu ainsaks kaaslaseks on tavalised teenijad. Kindlasti tuleks võimaluse korral kutsuda kaasa vähemalt üks-kaks endaga samast seisusest inimest, kellega sul on lihtne ühist keelt leida ja vestelda toredatest ja ebameeldivatest asjadest. Isegi kui teenijate hulgas leidub inimesi, kes pole suu peale kukkunud, kohtud sa nendega oma argielus niigi sageli. Mehed mõtlevad küllap samamoodi. Sellepärast ongi neil alati suurem hulk kaaskondlasi.

    133
    Asjad, mis on igavad. Viibida suunakeelu tõttu kodust eemal. Sugo-roku[22] mäng, kui ei õnnestu oma kive laualt ära võtta. Mehe kodu, kes ei saanud keiserlikul ametite väljakuulutamisel oodatud kohta. Ja kõige tüütum on muidugi see, kui päev läbi kallab vihma.

    134
    Asjad, mis leevendavad igavust. Go.[23] Sugoroku. Jutustused. Kolme-nelja-aastane laps, kes oskab armsasti rääkida. Samuti väike laps, kes läheb pikka lugu jutustades omadega rappa ja on iga kord ähmi täis. Puuviljad. Kui ukse taha ilmub mees, kes on tuntud hea naljasoone ja ladusa jutu poolest, tekib tahtmine ta vaatamata suunakeelule sisse lasta.

    214
    Peale üheksanda kuu kahekümnendat päeva külastasin Hase templit ja ööbisin väga tagasihoidlikus majas. Kuna päev oli olnud kurnav, vajusin kohe sügavasse unne.

    Keset ööd ärkasin üles ja nägin, kuidas aknast sisse imbuv kuuvalgus peegeldub magavate inimeste kimonotel, pannes need helendama, mis oli erakordselt liigutav. Just sellistel hetkedel kirjutavad inimesed luuletusi, mõtlesin endamisi.

    219

    Asjad, mis on suurena head. Majad. Toidukorvid.[24] Mungad. Puuviljad. Härjad. Männipuud. Tindi rohkus tindikivil. Kui mehe silmad on kitsad, siis on see naiselik. Aga kui nad on suured nagu hõõguvad raudkausid, siis on ka hirmus. Söenõud. Füüsalid. Kerriate õied. Kirsside kroonlehed.

    220
    Asjad, mis võiksid olla lühemad või madalamad. Lõimed, kui tuleb kiirustades rüü valmis saada. Lihtrahva hulka kuuluva naise juuksed.[25] Korralikust perest pärit tütre hääl. Küünlaalused.[26]

    245
    Asjad, mis lähevad muudkui mööda ja mööda. Täies purjes laev. Inimese eluaastad. Kevad, suvi, sügis, talv.

    246
    Asjad, millest pole mõtet eriti välja teha. Halbade ennetega seotud päevad.[27] Kellegi ema vananemine.

    252
    Kõige ebameeldivam on kindlasti see, kui inimesed sind ei salli. Ükski tervemõistuslik inimene ei soovi siiralt, et temast halvasti mõeldaks. Aga ometi on õukondlaste, vanemate ja vendade-õdede omavahelistes suhetes nii neid, keda armastatakse, kui ka neid, keda ei armastata, mis teeb muidugi meele kurvaks.

    Hea perekonna võsudest pole mõtet rääkidagi, aga ka madalamat päritolu peredes torkavad alati silma need lapsed, kellele vanemad erakordset tähelepanu pööravad – neid kuulatakse rohkem ja neile tullakse kõiges vastu. Kui kogu see au on põhjendatud, siis pole selles iseenesest midagi erilist. Kõige liigutavam on hoopis vaadata isasid-emasid, kes armastavad oma last vaatamata sellele, et midagi erilist temas justkui polegi, mis on just see, mida üks tõeline vanem peab tegema.

    Elus pole vist midagi erakordsemat, kui olla armastatud oma vanemate, isanda ja kõigi nende poolt, kellega päevast päeva igasugu asju arutada tuleb.

    255
    Ma ei saa aru inimestest, kes saavad pahaseks, kui teistest selja taga halba räägitakse. Miks seda ei tohiks teha? Kui jätta kõrvale mure enda pärast, siis ei paku miski paremat võimalust oma ärrituse väljendamiseks. Kahjuks peetakse sellist käitumist ebasobivaks, kusjuures alati varitseb oht, et tagaräägitu saab juttudest kuulda ja hakkab vimma kandma, mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne.

    Lähedaste inimeste puhul, kelle tunded on sulle olulised, tuleb muidugi hoolikalt sõnu valida ja end tagasi hoida, sest muidu võib poolkogemata välja öelda midagi sellist, mille peale kõik naerma purtsatavad.

    SEI SHŌNAGON (966–1025) elas hilisemate Jaapani põlvkondade poolt kuldajastuks nimetatud Heiani perioodi (794–1186) kõrghetkel 10. sajandi lõpus ja 11. sajandi alguses, mil keisri õukonda kogunenud seltskond võis nautida kõiki hüvesid, mida pakkus Hiina eeskujul üles ehitatud pealinn oma toreduses. Linna põhjaservas asuva keisrilossini viis läbi Rashōmoni värava Suzaku allee, millega läänest itta ristusid nummerdatud põiktänavad, üheksandast kuni keisrilossi (daidairi) endaga piirneva esimese põiktänavani välja. Linnulennult ruudulist lehte meenutav linn oru põhjas, mille idaküljel voolas Kamo jõgi ja mida ümbritsesid kõrged mäeahelikud, kehastas kosmilist korda, mida väljendab ka linna hiina märkidega „vaikus“ (hei) ja „rahu“ (an) kirjutatud nimi, mis pandi kunagise Hiina pealinna Changani („pikk rahu“) eeskujul ja andis märku soovist mitte alla jääda oma võimsa naabri edusammudele.

    Kuigi suur osa iidsetest hoonetest on tänaseks hävinenud, kannavad Kyōtos paljud tänavad endiselt samu nimesid, ja kunagine korrapärane ruudustik on endiselt alles. Säilinud on mitmed tolleaegsed templid ja pühamud, mida „Padjamärkmetes“ (1002) mainitakse. Sei Shōnagoni teose lehekülgedel ärkavad ellu ka õukondlased, kes kunagi nendel tänavatel oma uhketes rüüdes liikusid ja oma igapäevaseid asju ajasid. Tema ülestähenduste põhjal saame teada, millised olid nende eelistused, mida nad armastasid ja vihkasid, aga võime omandada ka praktilisi teadmisi – kuidas viisakalt istuda, kuidas õigesti oma riideid kanda ja oskuslikult igas olukorras käituda. Lisaks kirjanduslikule naudingule, mida tekst kahtlemata pakub, on tegu olulise ajaloolise dokumendiga, mille vahendusel on Heiani ajastut uurivatel õpetlastel võimalus läbi ühe naise silmade vaadelda tolleaegset ainelist kultuuri ja elukorraldust keisrilossis.

    Tihti öeldakse, et Heiani ajastu õukondlik kultuur sünnitas kaks suurt proosateost – Sei Shōnagoni „Padjamärkmed“ ja Murasaki Shikibu „Genji loo“ –, mis on oma iseloomult väga erinevad. „Padjamärkmetes“ leidub veidi üle kolmesaja lõigu, mida võib liigitada kolme kategooriasse: loetelud (näiteks putukad, kohad, tüütud asjad, liigutavad asjad), mõtisklused ja autobiograafilised fragmendid. „Genji lugu“ on aga fiktsionaalne jutustus, kus antakse edasi keskse tegelase ja tema järeltulijatega seotud sündmusi. Väga lihtsustavalt on vastandatud ka teoste esteetikat. Kui Murasaki Shikibu rõhutab budistlikku ideed kõikide asjade püsitusest ja eelistab luua nukra (aware) õhkkonna, kus mõistetakse asjade kaduvat iseloomu, siis Sei Shōnagoni keskseks mõisteks on okashi, mis tähendab, et miski on põnev, huvitav või erakordne. Samas ei puudu ka tema tekstis mõtisklused elu olemuse üle ning erinevate nähtuste kirjeldamisel on samamoodi tunda kaduvuse hõngu.

    „Padjamärkmete“ („Makura no sōshi“) pealkirja kohta leiame selgituse 319. lõigust, kus autor ütleb, et ta on jõudehetkedel üles kirjutanud asjad, mida ta on „oma silmaga näinud ja südames tundnud, kordagi mõtlemata, et keegi võiks neid lugeda“. Selleks kasutas ta paberit, mille ühel heal päeval tõi keisrinna Teishile õueminister Korechika: „Keisrinna küsis: „Mida me küll kirja paneme? Keiser laseb kopeerida (Sima Qiani) „Ajaloolase kroonikat“.“ – „Ma võiksin sellest padja (makura) teha,“ ütlesin mina. „Hea küll, võta need siis endale,“ lausus keisrinna ja andis paberilehed mulle.“ Edasi kurdab Sei Shōnagon, et paberit oli hirmus palju ja ta pidi kõvasti nuputama, kuidas kõik tühjad lehed täis kirjutada. Suur osa sellest olid isiklikud märkmed, mis polnud mõeldud teiste silmadele. Ükskord aga jättis ta oma kirjutised lohakile ja paleevardjate keskpealik Tsunefusa, kes Sei Shōnagonile oli külla tulnud, napsas need enda kätte ja tagasi enam ei andnudki: „Sellest hetkest alates hakkasidki minu märkmed inimeste hulgas ringi käima.“ Rahva ette jõudis ilmselt teksti varane versioon, mida autor hiljem täiendas, aga „Padjamärkmed“ sai sellele vaatamata kiiresti üheks õukondlaste lemmikteoseks.

    Padi (makura), millest ülaltoodu lõigus juttu on, võiski olla peatugi, milleks virn riisipaberi lehti võis muidugi sobida, aga tõenäolisem on see, et Sei Shōnagon tegi hoopis vaimukat nalja. Kui 319. lõigus räägib Teishi sellest, et keiser laseb kopeerida ajalookroonikaid, siis Sima Qiani teose pealkiri hääldub jaapani keeles shiki, mis võib tähendada matti. Sei Shōnagoni märkust võiks sellisel juhul tõlgendada ka nii: kui mehed teevad madratsit, siis meie teeme padja. Samas olid Heiani õuedaamide üsna kõrged puust alusega padjad ühtlasi ka väikesed laekad, mille sees hoiti isiklikke asju ja intiimseid armastuskirju, mida kellelegi teisele näidata ei tahetud. On ka õpetlasi, kes on arvanud, et padi osutab mõistele „luulepadi“ (utamakura), milleks olid kuulsad kohanimed ja nendega assotsieeruvad sõnad. „Luulepadjas“ kasutati sõna „padi“ sellepärast, et kuulsas kohanimes nähti tuge, millele terve luuletus toetus. Poeetiliste kohanimede loeteludest võisid võrsuda välja pikemad mõtisklused aastaaegade, lillede, putukate ja muude nähtuste olemuse üle. Lisaks võis Sei Shōnagon plaanida eraldi päeviku pidamist, kuid lõpuks otsustas autobiograafilised lõigud jätta loetelude ja mõtiskluste vahele samasse teksti. Sellisel hüplikul kujul pani „Padjamärkmed“ aluse uuele žanrile, mille jaapanikeelset nimetust zuihitsu on Rein Raud tõlkinud „pintslile järgnedes“. Selle žanri teiseks suureks eestvedajaks on Yoshida Kenkō, kelle „Jõudeaja võrsed“ on eesti lugejale juba tuttavad (vt Loomingu Raamatukogu, 1988, nr 46).

    Sei Shōnagoni enda kohta pole kahjuks kuigi palju teada ja needki vähesed andmed pärinevad tema teosest. Heiani ajastu õuedaamide nimed viitasid sageli isa või abikaasa positsioonile, nii tuleneb Sei autori isanimest (‘sei’ on hiina hääldus märgile kiyo nimes Kiyohara) ja shōnagon on ametinimetus, mille olen tõlkinud alamnõunikuks. Kahjuks pole suudetud välja selgitada, kes on see konkreetne alamnõunik, kelle tõttu ta selle nime sai, aga küllap oli tegu mõne tähtsama sugulase või elukaaslasega. Õuedaamide nimed võisid elu jooksul mitu korda muutuda sõltuvalt sellest, kuidas nende isade ja meeste käsi õukonnas käis, ning lõpuks ei mäletanud enam keegi, mis kellegi pärisnimi kunagi võis olla. Sei Shōnagoni puhul on tema lapsepõlvenimeks traditsiooniliselt pakutud Nagikot.

    Tema isa, Kiyohara no Motosuke (908–990), oli viienda järgu õukondlane, kes suure osa elust veetis maavalitsejana, mistõttu Sei Shōnagon kasvas üles pealinnast eemal, kus naisel oli rohkem vabadust ringi liikuda ja erinevate asjadega tegeleda. Jaapani kirjandusloolased on pidanud väga oluliseks fakti, et Heiani suured naiskirjanikud (näiteks „Genji loo“ autor Murasaki Shikibu) on pärit just sellest klassist. Põhjus on peamiselt selles, et kuigi hiina keele õppimist ja klassikute uurimist ei peetud sel ajal väga naiselikuks tegevuseks, võisid maavalitsejate tütred oma vendade kõrvalt õppida Hiina klassikuid lugema, sest kaugemates kohtades ei peetud reeglitest nii rangelt kinni. Kuigi maavalitseja ametit kardeti ja seda peeti teinekord lausa eksiili saatmiseks, tuli vabam elu tegelikult loovusele ainult kasuks. Kiyohara no Motosuke oli ise tuntud luuletaja, kes jõudis 36 luulepühaku nimistusse ja kelle ühe luuletuse valis oma saja parema luuletuse miniantoloogiasse Fujiwara no Teika (1162–1214).

    Sei Shōnagon kirjeldab oma raamatus, kuidas õukond mõjus provintsist tulnud tüdrukule esialgu ebamaiselt ilusa ja elegantsena. Kui ta aga eluga Teishi kaaskonnas ära harjus, hakkas ta nägema ka Heiani elu negatiivseid külgi, mida ta teoses üsna armutult kritiseerib. Selline ausus ja otsekohesus on tema teose üks võlusid. Seda enam et paljud probleemid, millele ta osutab, mõjuvad värskelt ja kõnetavad ka tänapäevast lugejat. Lugedes tekib tihti tunne, et inimesed pole tuhande aasta jooksul tegelikult väga palju muutunud.
    A. A.

    [1] Yin-yangi õpetusest tulenevalt usuti, et teatud kuupäevadel võib mingisse ilmakaarde liikumisel olla halb mõju.

    [2] Eraldumisajal (monoimi) pidi õukondlane teatud perioodi vältel hoiduma läbikäimisest välismaailmaga ja vältima ebapuhtust. Erilist tähelepanu tuli pöörata dieedile. Kodus olles kinnitati mütsile või juustele teistele hoiatuseks silt „monoimi“.

    [3] Keiser kuulutas iga aasta välja uued ametikohad ja õukondlikud järgud. Kõige halvemini läks neil, kes saadeti kuskile kaugemasse maanurka maavalitsejaks.

    [4] Kõrgema järgu õukondlaste (kandachi) hulka loetakse 1.–3. järgu õukondlased, kes töötasid keisri õukonnas nõunike ja ministritena.

    [5] Ravi seisnes kurja vaimu väljaajamises, millega tihti tegelesid karastatud mägiaskeedid.

    [6] Esoteerilised budistlikud rituaalid viidi sellisel juhul läbi Shingoni koolkonna ettekirjutuste järgi.

    [7] Kombekohaselt tuli jahirüü (kariginu) alumine serv laotada enda ette põrandale.

    [8] Sei Shōnagoni eluajal teadsid kõik, kes seda ametit tol hetkel pidas, aga meieni pole see teadmine kahjuks jõudnud. Sellesse ametisse valiti tavaliselt 5. või 6. järgu õukondlane.

    [9] Ilmselt oli tegu lauluga, mille puhul lapsed pidid tegema kindlaid liigutusi ja näoilmeid.

    [10] See ja järgnevad kaks lõiku keskenduvad erinevatele ebameeldivatele helidele.

    [11] Iyo alal (praegune Aichi prefektuur) valmistatud bambuskardinad olid olnud üsna lihtsakoelised.

    [12] Tokkroosidega (aoi) kaunistati Aoi pidustuste ajal pühamuid, rõivaid, vankreid ja muid kohti. See Heiani ajastu suurim pidustus toimub ka tänapäeval iga aasta 15. mail (kuukalendri järgi 4. kuu 15. päeval).

    [13] Yang Guifei (719–756) oli Hiina keisri Xuanzongi liignaine, kes oli tuntud oma erakordse ilu poolest. An Lushani mässu ajal nõudsid keisri ihukaitsjad, et keiser laseks Yangi tappa, sest nad süüdistasid mässus tema nõbu ja teisi sugulasi. Bai Juyi (772–846) kirjutas temast luuletuse „Igavese igatsuse laul“, mis oli Jaapani õukondlaste hulgas väga populaarne.

    [14] Märslast nimetatakse jaapani keeles keebiputukaks (mino-mushi), sest märslase röövik ehitab endale okastest ja kõrretükkidest väikese kaasaskantava märsi ehk koja, mille sisse varju pugeda. Seda märssi saab ta edaspidi vastavalt vajadusele suurendada.

    [15] Praeguse kalendri järgi augusti lõpp, kui kuumaperiood läbi saab ja ilm läheb sügisesemaks.

    [16] Vahel pidi mungad täitma ka muid ülesandeid ja kandma riideid, mida nad tavaliselt ei kandnud.

    [17] Heiani naiseideaaliks oli lumivalge nahk, pikad mustad juuksed.

    [18] Aednelgi jaapanikeelne nimi nadeshiko tähendab „lapse paitamist“, mis viitab noorele neiule. Selle lille teine nimi on tokonatsu, mis kirjutatakse märkidega „igavene suvi“, aga häälduse järgi viitab asemele (toko), kus koos ööd veeta. Kalmuste puhul on oluline nende lõhn, mida kuidagi maalida ei anna.

    [19]19 Praeguse kalendri järgi aprillis.

    [20] Järgnev lõik kirjeldab, kuidas Heiani ajastu õuedaamide jaoks oli templiskäik pigem tore seltskondlik ekskursioon, kus jälgiti teineteise riideid ja räägiti lugusid. Kuna naistel oli vähe võimalusi kodust väljas käia, siis pakkus iga selline reis teretulnud vaheldust.

    [21] Kirsikarva rüü esikülg on valge, tagakülg roosa. Pajukarva rüü esikülg on valge, tagakülg sinine.

    [22] Sugoroku (‘topelt-kuued’) on populaarne lauamäng, mis meenutab triktrakki või back-gammon’it. Võidab see, kellel õnnestub kivid laualt esimesena eemaldada.

    [23] Lauamäng, mida mängitakse asetades kive joonte ristumiskohtadesse laual, kus on 19×19 joont. Go reeglid on suhteliselt kergesti omandatavad, aga mäng ise ei jää keerukuselt malele millegi poolest alla.

    [24] Bambusest toidukorve kasutati kullide toitmiseks jahi ajal. Vahel pandi nende sisse ka inimestele mõeldud sööki. Vaata ka lõik 116.

    [25] Pikad juuksed segaksid töötamist.

    [26] Madalam alus on lugemisel parem.

    [27] Yin-yangi õpetusest tulenevalt olid teatud päevadel kõik tegevused määratud luhtuma. Selliseid päevi oli kalendriaasta jooksul oma 80, mistõttu neid oli raske vältida. Sei Shōnagoni arvates pole mõtet yin-yangi meistrilt (onmyōshi) uurida, millise päevaga on tegu. Kui midagi halba juhtub, las juhtub.

  • Viimane suitsetaja

    Ilmunud Vikerkaares 2005, nr 12

    Hollandi keelest tõlkinud Mati Sirkel

    Oma alakorrusenaabritega polnud tal head läbisaamist ja ta oli saanud nii igivanaks, et polnud talle jäänud enam ühtegi ehtsat sõpra ega ainsatki pereliiget.

    Seepärast mõtles ta bussipeatusse minnes seda suurema rahuloluga oma lühikesele külaskäigule Petite Earthquake’i juurde.

    Too elas kolme maja kaugusel tuliuuest maksuametist. Kokkuheitmise või niinimetatud õrnusteni ei jõutud mõistagi juba enam aastaid mitte (ta oli nüüd peaaegu kaheksakümmend viis), ent kui see välja arvata, oli naine olnud tema meelest alati seltsjas plika ja vahetevahel käis ta nüüdki vaatamas, kuidas tüdrukul läheb, kui too kord juba naabruses elas.

    Maksuametis oli ta raisanud kolm tundi, kella üheksast kaheteistkümneni. Oli pidanud kogu selle aja istuma ootetoas, kus teadagi ei tohtinud suitsetada. Alles viis minutit enne kahtteist võis tema nadide rahaasjade nülgur teda jutule võtta. Arusaamatus sai, imede ime, paari minutiga ära klaaritud.

    Petite Earthquake’i nimi oli varem olnud Viola Neveldam. Selle nime all esines ta siis, kui hollandi keel veel asjaajamiskeeleks oli, umbes kahekümnenda eluaastani varieteelaval ja oli ülistatud näitlejanna. Kui hollandi nimed ära keelati, oli ta pidanud endale inglise nime välja mõtlema. Tema inglise keel paistis lava jaoks liiga kehv. Ta õppis oma (siiski aina pisemad) osad veatult pähe, kuid ei suutnud end isegi hollandi kõrvadele hästi arusaadavaks teha. Meeleheitel oli ta pakkunud oma võlusid “escort service’ile”. Pakkumine paistis nõudmisest palju suurem olevat. Ajapikku oli ta omal jõul praeguse “businessi” püsti pannud ja ahvatlevalt istet võtnud akna taga Oldside Behindbulwarkil, mida varemalt kutsuti Oudezijds Achterburgwaliks.

    Veidi pärast seda astuski Vroegindewey, vabaks nooreks leskmeheks jäänud, esimest korda tema poole sisse. Ta oli leidnud tüdruku nii kena olevat, et tollest sai tema kindel hoor. Nii kestis see aastaid. Aeg-ajalt, nagu nüüdki, külastas ta tüdrukut, et ainult veidi juttu puhuda.

    Petite võttis ta vastu heatahtliku musiga, kallas talle kohvi. Õnnetuseks tuli umbes kümne minuti pärast kunde, lõunatunnifraier.

    “Kahju küll, poiss, ma pean sind uksest välja ajama,” ütles Petite.

    Vroegindeweyl oli veelgi rohkem kahju.

    “Kole.”

    Ta nööpis oma kuue kinni.

    “Kole jah. Aga vaata õige!”

    Petite tõttas korstnajalaeendi juurde, kus seisis preservatiividekarbike, tegi selle lahti ja võttis sealt ühe sigareti, mille pistis mehele pöidla ja nimetissõrme vahele.

    “Mis??…”

    “Keegi andis. Ehtne Gauloise! Jäta endale. Bye, bye, sweetheart, nägemist!”

    Ta laskis kunde sisse. Vroegindewey tõmbas tolmumaski üle nina ja suu ja läks tänavat pidi üles.

    Kell oli kümne minuti pärast pool üks. Pool üheksa kodunt välja tulnud, polnud ta täpselt kolm tundi ja viiskümmend minutit suitsetanud.

    Ehtne Gauloise! Ei saanud isegi öelda, et see kõige haruldasem suits (suurima saladuskatte all veel kaubitsetav, aga oli tarvis teada kanaleid ja tema ei teadnud) oli kaalult kulda väärt. Üks Gauloise kaalus täpselt ühe grammi. Ühe Gauloise’i ostmiseks läks tarvis veidi rohkem kui gramm kulda ja siiski, nagu öeldud, tuli veel teada, kust.

    Vroegindewey seda ei teadnud ega suutnud ka jälile saada. Viimase kättesaadud täispaki ümbrise oli ta ettevaatlikult lahti võtnud, tasaseks silunud ja pannud raami, mida ei tohtinud üles riputada. Aeg-ajalt tõi ta kallisvara lagedale ja luges huuli limpsates, mis seisis seal väikeses kirjas trükituna:

    Tabac: 90,5 % Papier à cigarette: 4,5 %
    Agents de texture: 5,0 %
    Abus dangereux Loi du 9 juillet 1976
    Nicotine: 1,37 mg Goudrons: 18,2 mg

    Sellest oli juba rohkem kui kümme aastat möödas, kui Dordogne’i talupojad olid pidanud jäädavalt lõpetama nendeks sigarettideks vajamineva tubaka kasvatamise. Enda sõnul olid nad hakanud kanepit harima. Tõenäoliselt kasvatasid nad peaasjalikult kokat, mille suhtes silm kinni pigistati. Tubakaga sai veelgi rohkem teenida. Mõnikord seisis lehes lugeda, kuidas politsei oli saabunud leegiheitjatega, et salajast tubakapõldu maha põletada. Siis tuli lähedalt ja kaugelt asjatundjaid, et vürtsist suitsu ninna tõmmata. Mitte ükski muu sigarett polnud kunagi sisaldanud nii palju nikotiini ja tõrva kui Gauloise: nikotiini 1,37 mg, tõrva 18,2 mg.

    Ta teadis neid analüüsiandmeid peast ja bussipeatuses seistes mõtles lakkamatult nende peale.

    Midagi nii oivalist kui Gauloise sai mõistagi kõige paremini tõmmata siseruumis, väikeses, hästi suletud toakeses, kus ka väljapuhutud suits ei läheks tõelise suitsetaja mitte kunagi rahuldatud sissehingamisele täiesti kaotsi. Aga nüüd, kui ta oli pidanud ligi neli tundi mööda saatma ilma selle karmi vinguta, mis oskas teda lohutada ta vanade kopsude sügavaima põhjani, oli tal raske kiusatusele vastu panna. Ta tõmbaks vaid paar mahvi ja ülejäänu hoiaks kodu jaoks…

    Vroegindewey polnud ainus, kes bussi ootas; neli inimest, kes seal veel seisid, paistsid talle ohutuna, niipalju kui võis otsustada nende pooleldi kinnikaetud nägude põhjal, ähmased mitte kunagi taganeva pruunja sudu tõttu, mida toitis aeglaselt möödasõitev tihe autodevool, koormaks majakraam, kivisüsi või läbitöötanud määrdeõli.

    Kaua sellest nüüd möödas oligi, kui bensiinihindu oli autoliikluse tagasitõrjumiseks kümnekordistatud, sest bensiiniaur põhjustas vähki?

    Ojah, rahvas oli osanud end aidata. Päevavalgele tulid gaasigeneraatorid, mõned neist veel Teise maailmasõja ajast, väärtuslikud antiikesemed, ja nad monteeriti lahtistesse pagasiruumidesse või järelkärudele. Põlevkivi, arenenud maades peaaegu kasutamatu, kuid suures mahus sisse toodud Ida-Euroopast, et aidata sealseid kerjusvaeseid rahvaid, ei maksnud palju.

    Bussist polnud veel mingit märki. Ta tõi sigareti lagedale, võttis prillid ninalt ja ühe prilliklaasi alumist, tugevasti suurendavat poolt luubina kasutades uuris valgest paberist silindrit, mis oli nii rikas naudingust. GAULOISES seisis trükituna helesiniste, ainult suurtähtedega. Kas ta võis uskuda, et see oli ehtne?

    Räägiti, et Lõuna-Aafrikas tehakse neid järele. See õnnetu maa, mida, nii kaugele kui inimmälu tagasi ulatus, laastas kodusõda, oli niivõrd seadusteta ja korrumpeerunud, et raskemini toodetavate eksportartiklite puudumisel võis ainult seal veel tubakat toota. Osaliselt jõudis see tubakas salakaubana turule sigarettidena varem kuulsate markide nime all, mida enam ei olnud. Kõik see järeletehtu maitses ühtemoodi: eimillegi järele.

    Aga see Gauloise?

    Ta uuris kõigepealt ühte ja siis teist otsa. Tubaka värv oli just nii tumepruun, nagu pidi. Ta tõmbas maski alla ja katsus kindlaks teha, kas lõhngi pidas paika. Kuid põlevkivitossu kibe ving ja hõõguv prügi tegid võimatuks haista midagi muud peale leha.

    Juba kaks korda oli juhtunud, et ta oli ostnud suitsu, millel vaid otstes olid väiksed tubakatupsud – ülejäänu oli põhk… Kas peaks see olema algusest lõpuni Gauloise, ehtne, seega vähemalt kümme aastat vana?

    Seitse sentimeetrit nikotiini, tõrva ja õndsust… Ta kahtles, kas suudab kuni kojujõudmiseni oma himust jagu saada. Nii vanaks jääda ja siis ennast veel enesevalitsemisega piinata?

    Ta kaevas kuue sisetaskust välgumihkli, pistis suitsu suhu ja pani tule otsa.

    Kui ta esimest, otsatult sügavalt sisse hingatud suitsupilve välja puhus, jäi otse tema ette seisma politseibuss. Külguks lükkus lahti ja välja astusid kaks naispolitseinikku, üks pikk ja teine silmatorkavalt lühem.

    “Hey! What are you doing, buster? Smoking? Come on! Quick!”

    Nende näod olid täiesti peidus uusimate gaasimaskide taga: spetsiaalselt disainitud mudel palju teel olevaile ametiisikuile. See varjas ka silmi ja kui selle kandjad tahtsid ennast arusaadavaks teha, ei pruukinud seda isegi ära võtta. Sisse oli ehitatud mikrofon, mis oli ühendatud väikese, rinnal kantava valjuhääldiga.

    Nad haarasid Vroegindeweyl mõlemast käsivarrest kinni ja surusid ta autosse, kus ta pidi istuma pingile, seljaga külgseina poole. Politseinikud võtsid istet tema vastas.

    Ta veel põlevat sigaretti hoidev käsi värises.

    “Ma ei mõtelnud üldse sellele,” ütles ta veel kurvalt.

    “You don’t know you have to speak English?” küsis pikem neist kahest.

    Tema vastust ära ootamata pöördus ta pooleldi ümber ja hüüdis bussijuhile:

    “Come on, fucker, let’s beat it!”

    Juht pani käigu sisse ja hakkas sõitma.

    “You mean sucker, silly girl,” ütles teine politseinik ja ta häälest oli kuulda, et ta peaaegu lämbus naerust. “Fucker! Ha, ha, fucker!”

    “For my part,” vastas pikk. Ta lükkas oma maski üles, kahmas Vroegindeweyl sigareti käest, tõmbas sügava mahvi, hingas sisse ja hakkas köhima.

    Tal oli surnukahvatu nägu, kust käisid risti üle kaks sügavat armi, millest üks moonutas ta peaaegu huulteta suud.

    “Jesus Christ!” karjus ta, kui oli lõpuni köhinud. “Pure poison!”

    “That’s right,” kinnitas vanamees, “1,37 mg nicotine, 18,2 mg tõrva, tar, I mean. I’m used to it. You are not.”

    Nüüd tuli ka teise naispolitseiniku nägu gaasimaski alt nähtavale. Ta võttis sigareti enda kätte, tõmbas omakorda mahvi, hingas viperusteta sisse ja puhus suitsu naudingust poolkinni silmi välja.

    Hõrgutav aroom hakkas levima hermeetiliselt suletud bussis, kus oli ette nähtud puhas õhk ja kuhu ei tunginud lehkavat välisõhku.

    “Aga ma pean teid vahi alla võtma. Betty,” ütles ta kahvatule politseinikule, “tõenäoliselt on härra liiga vana, et ta peaks inglise keelt rääkima. Kas ma võin korraks teie isikutunnistust näha?”

    Vroegindewey, kelle nimi sel dokumendil oli Early in the Meadow, andis talle küsitu.

    Politseinik vaatas seda, noogutas. “Kaheksakümmend neli, see teeb kaugelt üle seitsmekümne viie.”

    “Mida see tähendab?” küsis Bettyks kutsutu.

    “Inglise keelest vabastatud. It’s all in the law! Minu meelest mõnus küll, mis, härra? Kena vahelduseks hollandi keelt pruukida.”

    Ta tõmbas suitsust veel ühe mahvi.

    “You sure?” küsis Betty veel.

    “It’s the law, you stupid. I tell you. Ta on alles lühikest aega politseis. Peab veel ametit õppima.” Ja ta naeris Vroegindewey poole.

    Õpilast ei saanud pehmeks.

    “Kui sa minult küsid, siis peaksid nad kõik need raugad ära gaasitama. Reostavad vaid õhku oma haisusuitsudega! Toovad teistele inimestele vähi kaela!”

    “You are talking Dutch,” hüüdis Vroegindewey, “and not to me! You are not allowed to!”

    “It’s none of your business, grandpa.”

    Kuid see politseinik, kes paistis kõigi seadusetähtedega nii hästi kursis olevat, tõmbas sigaretist kolmanda mahvi ja tähendas siis: “Me ise oleme kohustatud inglise keelest vabastatud vanakeste juuresolekul hollandi keelt tookima. Sa pead seda arvestama, Betty.”

    “See on sweeping statement,” leidis Betty, “kursustel ei räägitud sellest midagi. Sa annad talle ehk veel suitsugi tagasi.”

    “See läheks liiale. Aga ma puhun talle pisut suitsu ninna.”

    Ta naeris sõbralikult Vroegindewey poole ega teinud seda, millest mehel oli õieti kahju. Naljadest polnud talle kasu. Ta viha kasvas sedamööda, kuidas Gauloise kahanes.

    Vroegindewey pidi möönma, et politseinikul oli küll kena näolapp, ümar kui pall, kuid kahjuks üsna higine, ja ega maski kandmine seda muidugi paremaks teinud. Tema tumeblondide vurrukarvade taha olid kogunenud kastepisarad.

    “Kas see teile probleeme ei too?” päris Vroegindewey, kui politseinik võttis veel ühe mahvi. Ta tajus, et küsimus võib politsenikku vaid vihastada, aga kui sel peakski tagajärgi olema, olid need talle juba ette ükspuha.

    Parem lasku nad talle ilma mingi kohtujamata kuul pähe.

    “Jah, pagan võtaks,” ütles kahvatu Betty, “sa oled üks neid veendunud suitsetajaid, kavalpea.”

    “Veel üks mahv.” Siis astus ta koni kanna all surnuks ja pistis selle plastikkotikesse, kus oli isikutunnistus.

    “Tjaa,” ütles ta, “raske küll mitte enam suitsetada. Mina teen seda veel vaid siis, kui keegi ei näe.”

    “Keegi?”

    “Küll juba vanaätid, kes ise on seaduse vastu patustanud, selle eest hoolitsevad, et keegi midagi ei näe. On nii või ei, vanaisa?”

    “See on igal juhul õige, et mina pole teie vanaisa.”

    “No ütle sa nüüd! Kust see küll tuleb, et te kõike nii hästi teate! Džiisös Kraaist! Ole sa säärase vana narri vastu veidi lahke ja ta hakkab veel suud ka pruukima.”

    Õnnelikult pöörasid nad nüüd politseijaoskonna suurele parkimisplatsile.

    Kaks neiut, kes olid ta siia toonud, pluss veel üks meespolitseinik ja üks erariides naisinspektor seisid tema ümber.

    Siin, välisõhust hermeetiliselt eraldatud büroos ei kandnud keegi gaasimaski. Sisse pumbati õigele temperatuurile viidud puhastatud õhku ja see lõhnas vaid natuke masinaõli järele.

    Ta otsiti silmapilk läbi. Käekella pidi ta maha võtma, oma taskud tühjaks tegema: portfelli, paberid, mille üle ta oli maksuametis vaielnud, kalendri, rahakoti, võtmekimbu, täitesulepea, täitepliiatsi, ning, jah, oma välgumihkli.

    “Kena tulemasin. On see teil juba ammu?” Seda klõpsutati.

    “Juba aastaid.”

    “Mis te teete selle asjandusega väljaspool kodu, kui te teate, et tänaval on suitsetamine keelatud?”

    “Kannan teda alati kaasas, igatsusest selle aja järele, kui see polnud veel keelatud.”

    “Nii, nii. See konfiskeeritakse igal juhul. See on küll vähim, mis me teeme.”

    “Pole juttugi,” ütles naisinspektor, “selle kohta ei seisa seaduses midagi.”

    Ta paremal põsel istus porikärbes, keda ta ära ei ajanud. Putukas oli küll nii suur kui ta väikese sõrme küüs. Aeg-ajalt tekitas ta oma tiibadega rasket vihast põrinat, kuid paigast ei pääsenud. Tõenäoliselt oli ta naise nahale liimitud. Säherduse elusa kärbse nahal kandmine oli uus mood. Aastaid tagasi jooksid punkarid ringi, elav rott õlal. See oli midagi sarnast.

    Kõik tema asjad pandi ühte kasti ja ei paistnud just sedasi, nagu oleks ta oma tulemasina tagasi saanud. Kordamööda lasksid politseiteenrid leegil välja karata.

    “I never saw such a nice lighter in all my life,” ütles kaame piiga sellise näoga, mida peale armide moonutas nüüd veel ka kadedus.

    “Sa ei pruugi inglise keelt rääkida,” parandas naisinspektor teda. “Kuid öelge ometi ühte asja, härra. Te ei taha ometi väita, et te ei pannud seda suitsu selle tulemasinaga põlema?”

    “Ah, proua, mida te õieti mõtlete. Minu eas inimene ei väida enam eriti midagi. Kas ma pean veel kauaks siia jääma? Mul on kõht tühi.”

    “Iseendast ei pea te siia kauaks jääma, aga selleks tuleb teil küll terve suitsupakk lagedale tuua. Kuhu te selle pistsite?”

    “See oli mul ainus suits.”

    “Ainus? Ärge püüdkegi mind uskuma panna. Mitte keegi, kel pole rohkem kui üks suits, ei suitseta seda tänaval.”

    “Te teate hästi, mida suitsetajad teevad või ei tee. Aga uskuge mind, mul oli ainult üks suits.”

    “Ülejäänu toppis ta mõistagi mõnda songavöösse,” ütles kaame piiga teisele, “tuleb ta ihualasti võtta. Come on. Not a funny show anyway.”

    Nad lahkusid mõlemad toast.

    “Tjaa,” ütles naisinspektor, “nii et kõik seljast ära võtta. Härra Morel jääb teie juurde.” Ja ta läks toast välja.

    “Mitu suitsu te meile annate, kui me seda pakki ei leia?” küsis Moreli-nimeline politseinik.

    “Kui leiate, võite terve paki endale saada, aga mul pole seda.”

    “Noh, eks vaatame siis aga järele. Kingad, sokid, aluspüksid, kõik ära võtta ja kähku, sest minagi tahan midagi hamba alla saada.”

    Ta kingad jõudsid muude asjade juurde. Songavööd ta ei kandnud. Ta riided kombiti hoolikalt läbi ja pöörati pahupidi. Politseinik vaatas ta pärakusse, nuuskis, ei leidnud ka sealt midagi. Ta võis end jälle riidesse panna, kuid oma kingi tagasi ei saanud.

    “Neid tuleb natike teaduslikult uurida. Mõistad, papi?”

    “Ma pole teile mingi papi, politseinik. See on eksitus.”

    “Võimalik küll. Oleks te mu papi, oleksite mullegi ühe suitsu kaasa toonud. Kuhu te selle panite? Neelasite alla?” sõnas Morel kaeblikul toonil.

    Vroegindewey kehitas õlgu: “Teie asemel laseksin röntgenipildi teha.”

    “Küll me näeme.”

    Morel läks toast välja ja võttis karbi koos kõige selles olevaga ühes.

     

    Ta kõht korises, ta kingadeta jalgadel hakkas külm, kuid kõige rohkem oli tal isu suitsu järele. Üks ehtne Gauloise. Palju aastaid sellest nüüd möödas oligi, kui ta oli viimast korda selle üle mõtlemata terve suitsu ära tõmmanud, sest neid sai kõikjalt osta? Ta võis end õnnelikuks pidada, et oli õigeaegselt hakanud konisid pudistama ja tubakajääke vanadesse moosipurkidesse korjama. Värske suits oli muidugi palju parem, sest kuumenenud konides polnud samahästi kui mingit nikotiini.

    Järsku tuli naisinspektor sisse, võileib käes. Ta haukas sellest. Asjatult püüdis porikärbes ta üles-alla käivalt põselt õhku tõusta.

    “Paistab nii, et teie kingadest ei ole midagi leida,” ütles ta mäludes, “seega pole mul põhjust teid siin kauem kinni pidada. Aga enne, kui ma teil minna lasen, tahan teiega veel väheke vestelda.”

    Ta võttis Vroegindewey vastas istet.

    “Mina olen inspektor Ritzen,” rääkis ta. “Varem oli mu nimi Meinsma. Ritzen kõlab inglise keeles paremini. Kas Meinsma nimi ütleb teile midagi?”

    “Meinsma?”

    “Ma olen kuulsa doktor Meinsma, esimese tubaka vastu võitleja lapselaps. Selle, keda solvati ja alandati, kui siin ei järgitud veel Ameerika eeskuju! See oli veel enne minu sündimist, aga mu vanemad jutustasid mulle. Kaks kuulsat ajakirjanikku intervjueerisid teda telekas ja puhusid talle kordamööda suitsu näkku. Jumalale tänu, et see värk leidis kenasti otsa.”

    “Ma mäletan,” ütles vanamees, “see oli piinlik vaatepilt. Aga nii häbiväärne, kui see oligi, ei anna see ometi põhjust karistada kõiki suitsetajaid, kes ei puhunud doktor Meinsmale suitsu näkku.”

    “Suitsukeeld pole mingi karistus. See viidi sisse inimeste tervise kaitseks.”

    “Ma hakkasin suitsetama neljateistkümneaastaselt. Nüüd olen ma peaaegu kaheksakümmend viis aastat vana ja terve kui purikas. Mul pole vähki, mis tõestab, et suitsetamine ei põhjusta vähki. Tuhanded inimesed, kes pole kunagi suitsetanud, jäävad vähki või saavad insuldi. Ka haigeks jäädes ei jäta ma suitsetamist. Ma olen piisavalt kaua elanud. Ma leian endal olevat õiguse jõuda oma lõpule sellisel viisil, mille ma ise leian kõige kenama olevat.”

    “Kas te mõtlete sellest nii? Enamus arvab teisiti.”

    “Ma tunnen kaasa inimestele, kes ei suuda eluga hüvasti jätta ja hirmust omaenda surma ees teisi inimesi ahistavad.”

    Inspektor oli oma võileiva ära söönud, voltis lahti paberi, milles oli valge sädelev pulber, ja küsis:

    “Kah üks ninatäis?”

    “Ei, tänan, mul pole kunagi olnud vajadust kokaiini järele. Kas teate, miks tubakas ära keelati? Kuna doktorid ei suuda vähki ravida ja poliitikud tahtsid siiski võitjaks jääda, kui nad ei suutnud kokaiini- ja heroiinikaupmehi teistele mõtetele viia.

    Kuid suitsetajad olid kordaarmastavad inimesed, harjunud seadustele kuuletuma. Tubaka vastu võitlemine polnud mingi kunst. Sigaripoodnikud polnud mingid gangsterid.”

    “Nende teie idiootlike targutustega, et te ei saa vähki ega südamehaigust ega tunne tarvidust kokaiini järele, pole tänapäeva ühiskonnal midagi peale hakata.”

    “Poola arstid arvutasid välja, et isegi gaasimaski kandes hingab tänapäeva inimene iga päev sisse viiskümmend korda rohkem kantserogeenseid aineid kui see, kes tõmbab ühe korraga kuuskümmend sigaretti.”

    “Seda räägivad nad põlevkivitööstusele vastu töötamiseks. Minu poolest võite nüüd minna, aga enne tahan ma teada, kuidas te selle sigareti saite?”

    “Tänavalt leidsin.”

    “Kust?”

    “Maksuameti sissepääsu juurest.”

    “Noh, seda ei usu ükski hing. Ma ei plaanitse teid siin kinni hoida, kuni te mulle tõtt räägite, aga arvestage, et sellega pole lugu veel lõppenud.”

    Ta tõusis püsti, avas ukse ja kadus midagi hüüdes.

    Varsti tuli sisse Betty kastiga, milles olid tema asjad: kingad – ta tõmbas need kohe jalga –, käekell, portfell, kalender, paberid, mida ta oli näidanud maksuinspektorile, rahakott, täitesesulepea, täitepliiats ning jah, isegi ta välgumihkel.

    “You see, Mister Early in the Morning? We are human. We even do not keep the lighter! Police is best friend of humans!”

    Aga kui ta oli toppinud kõik taskutesse, kus see oli olnud, ja oma käekella käele pannud, tundis ta siiski veel millestki puudust. Ah jaa, võtmehoidja.

    “Awfully sorry,” ütles ta ja vaatas agendile suurisilmi otsa. “Awfully sorry. Aga kus on mu võtmehoidja?”

    “Võtmehoidja? Kas teil oli võtmehoidja?”

    “Jah. Yes.”

    “Kas teate seda kindlasti?”

    “Igaühel on ju võtmehoidja.”

    “Jääge siis aga veel hetkeks istuma.”

    Alles veerand tundi hiljem sai ta tagasi oma võtmehoidja, mitte sõnagi seletuseks, ja ka oma “identification card’i”, mille järele ta polnud isegi küsinud.

    Ta isikutunnistus oli plastikkotikeses koos sigaretikoniga, tähendab vaid paberijäänusega sellest.

    “Tubaka we removed for the laboratorium, you see?”

    Ta nägi seda. Ta mõistis seda suurepäraselt ja kägardas servast mustaks põlenud paberi tombuks, mille pistis endale salamahti suhu.

    See vähemalt oli veel midagi. See maitses tõesti tõrva järele.

     

    Politseijaoskond asus Stompje Moeketsie väljakul, mille nimi varem oli olnud Steve Biko väljak. Ta võis jõuda oma majani kenasti jalgsi. See eeslinnaosa, uus ja paljutõotav kolmekümne aasta eest, kui ta sinna elama asus, oli jäänud ikka elutumaks ja viimaseil aastail koguni alla käinud. Majablokis, kus ta viiendal korrusel elas, oli lift hetkel rikkis.

    Ta ronis treppidest üles, ilma et ta süda oleks sellest ägedamalt kloppima hakanud.

    Ometi, istudes lõpuks oma toolil akna all, kus ta alati istus, ei tundnud ta end päris hästi. Mis kõigepealt? Kas võileib või suits? Suits mõistagi.

    Ta tõusis püsti, võttis oma raamaturiiulist kolm paksu raamatut, ja nähtavale tuli kaks moosipurgitäit tubakat. Üks neist oli pooltäis. Ta pani need oma kirjutuslauale, tõmmates sel ühe sahtli lahti. Selle sahtli põhja vastu oli ta papist ja kleeplindist meisterdanud salajase peidupaiga oma suitsupaberile.

    Ehtne suitsupaber, kust seda veel leida? Selle pärast võetakse ette sissemurdmisi.

    Üks mahv Gauloise’i bussipeatuses välja arvatud, polnud ta ühtejutti viis tundi suitsetanud. Küllalt põhjust, et endale priske sigaret keerata, peaaegu niisama priske kui ehtne.

    Häda küll, ta rusutus ei läinud mööda ja ägedamalt kui mõni teine kord kloppis ta süda allaneelamatust vihast. Talle ei pakkunud tröösti isegi mõte, et tal ei tule enam liiga kaua elada maailmas, kus politsei on sul kannul, kui sa suitsetad, ja konfiskeeritud sigareti ise ära tõmbab.

    Ta viha paistis aknast välja voolavat, üle akna alla jääva väljaku, kuid ei ajanud kedagi ärevusse, sest väljakul polnud ühtki inimest, seda täitsid vaid parkivad autod.

    Et avalikkus ka mässu ei tõstnud! Kas suitsetamine oli siis pöördumatult saanud millekski seesuguseks nagu veesport Loosdrechti järvedel, mis olid juba ammugi soppa täis? Sinna purjetama minna… lõbu, mille üle veel vaid vanad inimesed võisid kaasa rääkida. Ajalooks saanud, just nagu kogu nende noorus.

    Ta kustutas suitsukoni hoolikalt, murdis selle pöidlaküüntega lahti ja pani tubakajäägid purki tagasi. Kui kõrge nikotiinisisaldus oli tubakal, mis oli juba rohkem kui korra sigaretis olnud, ei oleks ta suutnud välja arvutada. Igatahes tõrvasisaldus peaks suure hulga tegurite tõttu küll ületama ehtsa Gauloise’i oma. Ja ikka polnud tal mingit vähki! Muidugi vähenes varu moosipurgis pidevalt. Mis teha sel päeval, kui mõlemad purgid on tühjad? Kas panna käsi enda külge? Paremat lahendust ei paistnud andvat välja mõelda. Kuid ta ei teeks seda ka siis, mõtles ta, muidu oleks see juba palju varem juhtunud. Keegi ei tunne temast puudust, lapsi tal ei olnud. Mis hoidis teda tagasi?

    Ta pidas enesetappu millekski selliseks, milleks peab kalduvust olema. Otsus, mille teeb vaid inimene, kes on surmahaige ja kannatab päevast päeva piina või kui mõistus on segi läinud, võimalik et mõne sündmuse ajel, mis teeb järsku elu väljakannatamatuks. Normaalsed inimesed, ükspuha kui vanad, mängisid sellega veidi mõttes, kuid ei teinud seda. Jäid raskuste korral väljapääsule lootma. Nii lootis temagi, et valitsus tuleb mõistusele. Suitsetamiskeelu tühistamisega vanemale põlvkonnale oleks ta juba rahul.

    Esialgu ei paistnud selleks eriti võimalust olevat. Ta oli kuulnud, et isegi Aafrika maades, mis valitsesid tubakasalakaubandust ja selleks salaja toorainet kasvatasid, ei suitsetanud ometi keegi avalikult. Kuubal seda ehk veel tehti, kuid rahvusvaheline sõjalaevastik hoidis Kuubat kindlalt blokaadis. Kuubale peaaegu ei pääsenud sisse. Ja kes pidanuks tema eest maksma – sest maksu eest oli mõistagi ka seal kõik võimalik?

    Kuiv seadus. Nagu ikka, kui ta esitas endale küsimuse, mis saab siis, kui ta on viimase tubakapuru ära suitsetanud, tulid talle vaimusilma ette sõnad “kuiv seadus”. Ameerika kuiv seadus, alkohoolsete jookide täielik ärakeelamine, mille rühm maniakke oli osanud nii umbes saja aasta eest läbi suruda… Seegi polnud ju suutnud vastu pidada? Mitte kauem kui ehk kümme aastat, arvas ta. Täpselt ta seda enam ei teadnud. Küll aga mäletas ta, et ameeriklased olid hakanud siis hoopis rohkem jooma kui enne keeldu. Joodavat smugeldati sisse Mehhikost või Kanadast või ajasid seda asjaarmastajad Ameerikas endas. Nagu kõik keelud, oli kuiv seadus olnud kullasooneks maffiale. Asi läks nii hulluks, et lõpuks võis keegi, kes lubas kuiva seaduse ära kaotada, lasta end lõdvalt presidendiks valida.

    Kas tubakakeeluga peaks seesama juhtuma? Hollandis siis küll kõige viimases järjekorras. Inimesed, kes pastoreina ei saanud juba kaua aega enam rahuldada oma kalduvust teisi inimesi ketti panna, kuna keegi ei käinud enam kirikus ega mõelnud, et Jumal näeb kõike ja karistab patuseid, leidsid nüüd elusihi suitsetamise vastu võitlemises. Ja nad olid saanud niisama vägevaks, nagu sajandeid olid olnud pastorid. Lisaks veel see, et tubakaorjusest oli kergem pääseda kui alkoholiorjusest, rääkimata kokaiinist või heroiinist. Isikupära puudujäägist, vajadusest moega kaasa minna olid siis tuhanded suitsetajad suitsetamisest loobunud. Heroiin ja kokaiin olid nii-öelda ikka veel keelatud, kuid politsei ei teinud sellest juba ammugi enam numbrit. Alkoholi müüdi vabalt ja ta hoolitses aastas viieteistkümne tuhande liiklusohvri eest. Need kremeeriti ja nad polnud juba ammugi enam vaidlusteemaks: ei viinud see ju kuhugi, olid progressiivsed filosoofid juba kolmekümne aasta eest selgeks teinud. Surnute lähedased pidid õppima sellega elama. Tubakakeeldu võis seda rangemini läbi viia, et suitsetajaskond koosnes ülisuures enamuses sedasorti kodanikest, kes ei astunud meeleldi seadusest üle. Temagi ei teinud seda meelsasti. Rahulolev suitsetaja pole mingi rahutusetekitaja, juba ammu teada tõde. Siin tuli fanaatikuil kenakesti seadusi väänata. Isegi kui ta ei peaks nii vana olema, kui ta oli, ei tungiks ta ometi kunagi tänaval mõnele turistile kallale ega murraks kuhugi sisse, et endale suitsukraami hankida. Juba mõnel vaiksel kõrvaltänaval salakaubitsejalt veidi kraami osta hakkas talle vastu, ta leidis selle tegelikult vastiku olevat, aga mõnikord pidi seda nüüd tegema. Ma olen liiga korralik või liiga vana, võtaks pagan.

    Ta tõusis jälle püsti ja lõi pahameelest laua pihta. Ta lükkas sahtli kinni, viis moosipurgi riiulisse tagasi, asetas kolm paksu raamatut selle ette, läks kööki ja sõi ühe võileiva.

    Nõnda üksi oma mõtetega… Kes võiks teda aidata? Ehk pastor Bosdriess? Lõpuks? Kui tihti oli see jutlustaja tekitanud temas illusiooni, et tema võimuses on heale tubakale ligi pääseda? Vroegindewey ei arvestanud juba kaua enam sellega, et see jumalateenril korda läheb. Aga kes teab, just täna, kui ta pidi nii kohutava lüüasaamise läbi elama… Kas igal ajal polnud vastandit? Kas kurb hommik ei toonud mõnikord õnnelikku päeva? Vihma järel tuli ju ikka päikesepaiste?

    Ta valis pastori numbri. Bosdriess oli kodus.

    “Vroegindewey? Noh, mees, see on teist küll väga lahke mulle kord ka helistada. Kui kaua pole me juba omavahel rääkinud! Kuidas läheb?”

    “Halvasti, Bosdriess. Kui teile tõtt öelda, siis täitsa sandisti.”

    “Kuis nii? Haige? Pahandused?”

    “Noh, te kuulake vaid. Täna hommikul sain kellegi käest ühe ehtsa Gauloise’i.”

    “Mille te saite?”

    “Ühe prantsuse sigareti.”

    “Ah jaa, see teie narrus. Ja siis?”

    “Ärge naerge mu üle, Bosdriess. Ma juba kord olen üks pääsmatult kadunud patustaja. Ma ei suuda suitsetamist jätta ja kui suudaksingi, siis ei tahaks seda teha. Ma olin nii loll, et panin suitsu tänaval põlema. Ja siis nabis politsei mind kinni ja suitsetas ise lõpuni.”

    “See on sant lugu. No ei, ma mõtlen seda ausalt.”

    “See viib mind säärasesse masendusse. Neetud, et midagi seesugust tuleb veel kaasa teha. Mitte vaid seda, et sa ei saa suitsetada, aga pealegi oled sa veel ka võimetu korrakaitsjate korruptsiooni vastu.”

    “Ma tean, et te ei usu otsatusse õiglusse, hea sõber, aga tehke õige korrakski proovi. Saage oma kurjusest võitu. Muud lahendust ma esialgu ei näe. On teil kodus veel midagi suitsetada?”

    “Üksnes konitubakat.”

    “Oo, mul tuleb midagi pähe. Vahest saan teid aidata. Täna lõuna paiku räägin Herreboutiga. Ta on just Dordogne’ist puhkuselt tagasi jõudnud.”

    “Kes see Herrebout on?”

    “Ma ju olen teile temast rääkinud! Tal on majake Dordogne’is. See üllataks mind küll väga, kui ta ei peaks olema seal kübekesele tubakale käppa peale saanud.”

    “See kõik hakkab mind nii kohutavalt ära tüütama.”

    “Jätke nüüd, mees, nii ei pea te rääkima.”

    “Teil on tuline õigus, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma lakkamatult sellele mõtlen.”

    “Kas olete õhtul kodus?”

    “Ma olen praktiliselt alati kodus ja õhtuti pole mul väljas kohe midagi otsida.”

    “Kell kaheksa seisan teil ukse ees.”

    “See on teist väga kena,” ütles Vroegindewey, kuid ta hääl kõlas nii lohutult, et ta seda ka ise märkas.

    “Lõuna paiku lähen Herrebouti poole ja õhtul olen teie juures.”

    “Te peate arvestama, et lift on jälle nässus.”

    “Eks ma tulen siis trepist?”

    “Teie jalale mõeldes…”

    “Ah tühja, jalg on juba kakskümmend aastat mokas. Selle peale ma enam ei mõtle. Tähtis on see, et ma saaksin teile mõne kosutava sõna öelda.”

     

    Tema korrapärased, olgugi pikkade vaheaegade järel toimuvad külaskäigud meeldisid Vroegindeweyle vaid poolenisti. Ta ei pidanud Bosdriessi talumatuks naljatilgaks, kuid pastorid olid temas alati kahtlust äratanud.

    Seda juttu Herreboutist ja tema Dordogne’i tubakast ei kuulnud ta nüüd ka esimest korda, ehkki tal ei tulnud nimi meelde.Või ehk kandis muinasloo peategelane iga kord teistsugust nime.

     

    Tutvus pastoriga ulatus kaugesse minevikku tagasi.

    Vroegindewey naine pärines mingist väikesest, veidi ebamäärasest kirikukogudusest, kes kutsus end Filosoofilisteks Protestantideks. Selles kirikus oli Vroegindewey end isegi laulatada lasknud, et naisele heameelt teha. See ei kohustanud Vroegindeweyd millekski. Juba abielu alguses sai Tina oma protestantlik-filosoofilistest huvidest õnnelikult lahti. Kuid pastor jätkas kohusetruult koduseid külaskäike. Enamasti tuli ta söögiajaks ja teda paluti siis palakest kaasa maitsma. Tema enda naine ei osanud süüa teha.

    Vroegindewey töötas siis pangas prokuristina. Seepärast oli pastor Bosdriess endale pähe võtnud, nagu tunneks Vroegindewey aktsiabörsi saladusi, ja päris temalt reeglipäraselt nõu, kuidas raha paigutada.

    “Kui ma neid saladusi tunneksin, oleksin juba ammu rantjee, Bosdriess.”

    “Jah mõistagi. Aga teie positsiooniga mees teab neist asjust ikka rohkem kui mõni Jüri või Jaan.”

    See mangumine oli Vroegindeweyle niivõrd närvidele käinud, et ühel halval päeval andis ta pastorile nõu osta Shelli aktsiaid, sest õlifirma oli just eelmisel nädalal avaldanud kehva kvartaliaruande. Seda võis teada igaüks, kes lehti luges. Aga pastor ilmselt ei lugenud. Igati kuulekalt ostis ta Shelli aktsiaid just siis, kui need halva kvartaliaruande mõjul olid kõige madalamas seisus. Mõni nädal hiljem hakkasid nad jällegi veidike tõusma, ehkki rikkaks sellest ei saanud. Kehv küll, aga pastoril polnud nõnda ühtki põhjust, et Vroegindewey peale kuri olla.

    Pastor peab ju sünnipäraselt nupust nikastanud olema, muidu ta seda elukutset ei valiks. Aga sellega võis veel leppida. Hullem oli see, et Bosdriess ei saanud kunagi pahaseks. Shelli aktsiatega tehtud ja tema silmis igati kordaläinud spekulatsioonist peale tõi ta alati mõne kingituse kaasa. Varem, kui nad polnud veel nii kohutavalt kallid, mõnikord tõesti paar sigarettigi.

    Taoliste tähelepanuosutustega paistis ta tahtvat öelda: Näete! Ma olen hea ristiinimene. Ma saan aru patustajate himudest, mina ei viska kivi nende pihta. Ja ma kannan hoolt inimese eest, kes mind vihkab.

    Ja ehkki ta oli kuulunud nende pastorite hulka, kes pooldasid “Jumal on surnud”-teoloogiat ja nõnda siis ei uskunud midagi muud, kui et jumal on surnud – kas sai veel vabameelsem olla? –, pidi see lahkus, mida ta Vroegindeweyle osutas, tegema tollest – ta enda silmis küll vastumeelselt – ristiinimese.

     

    Kas peaks see Bosdriessil lõpuks õnnestuma? Ja veel just täna? Terve plokk Gauloises’i?

    Vroegindewey tihkas seda vaid pooleldi loota. Tal oli veel hästi meeles, et pärast oma naise matuseid oli ta võtnud ette teha usumehele selgeks, et too peaks nüüd alatiseks tulemata jätma. Ent just siis hakkasid Gauloise’id haruldaseks muutuma. Pastor tuli kaastunnet avaldama. Vroegindewey tänas teda jahedalt ja lisas juurde: “Te tõenäoliselt mõistate, et nüüd, kui Tinat enam pole…”

    “Ei pruugi mul end siin enam näidata?” oli pastor sõnade täieliku mõtte naeratades lõpuni öelnud. “Ma ei pane teile seda pahaks, Vroegindewey. Ma tean liigagi hästi, et te ei suuda usust tröösti leida. Sellest pole te kunagi saladust teinud. Ma austan teise inimese veendumust, kuid mu kohus käsib mind sellega mitte piirduda. Seetõttu palun ma teid päris alandlikult: võtke mind aeg-ajalt vastu. Ma ei tüüta teid usuküsimustega, ei vana Hegeli ega noore Marxi ega hullumeelse Nietzschega. Ka Kierkegaardiga mitte, ehkki just tema võiks teid lohutada teie leinas. Kuid kindlat kontakti palgest palgesse ei tule ju kunagi ära põlata?”

    Selle peale polnud Vroegindewey midagi kostnud. Pastor ei meeldinud talle, kuid see polnud ju piisav põhjus, et teda solvata või talle jõhkralt ust näidata.

    “Ega ma ju küll inimestega suurt läbi ei käi…,” tunnistas ta.

    “Tänan teid, et te sellest nõnda mõtlete. Elu läheb edasi, Vroegindewey. Pange üks ette.”

    Pastor oli võtnud oma kotist pooltühja paki Gauloises’e. Ise ta ei suitsetanud, ei suitsetanud juba aastaid enam. Aga siis, kui neid oli siin-seal veel saada olnud, kandis ta hoolt, et tal ikka oleks mõned pakid eri marki sigarette kotis, et vaestele suitsuorjadele meelehead teha.

    “Ehtne Gauloises?” oli Vroegindewey öelnud. “Sellele kiusatusele vannun ma alla. Kust te neid hangite?”

    Pastor jutustas sedasama, mida nüüd, aastaid hiljemgi: et ta puutub ameti poolest kokku sadade inimestega, oma kiriku liikmetega, ja et nood on valmis oma hingekarjasele heameelt tegema.

    See avaldas Vroegindeweyle muljet. Ehkki ta leidis, et pastor pole tegelikult muud kui üks lobamokk, vaatas ta täis ootust tema tulekule vastu. Aina harvemini tõi pastori külaskäik kaasa sigarette, küll aga alati lubaduse, et peagi “tarnib” ta taas suitsukaupa – ta pruukis seda kunagi peen olnud vanamoodsat moesõna, et oma lubadust vähe kergejalgsemaks teha. Palju neid hollandlasi oli, kel polnud suvemajakest Dordogne’is? Sääraseid oli ka tema lambukeste seas ja küll ta juba õhutab neid, kui nad puhkusele lähevad, tubakat kaasa tooma. Kuid seda saabus harva. Nad olid hirmul, et jäävad politseile vahele, kurtis pastor. Aga ta jäi oma lubadusele sedavõrd truuks, et kordas seda aina.

    Vahest ei teinud ta seda sihilikult. Kuid ta paistis pagana hästi teadvat, et sa võid oma ligimestele palju paremini rõnga ninna saada oma lubadused täitmata jättes, kui tõesti tehes seda, mida oled lubanud. Lubatud kingitus, kord vastu võetud, võib kibeda pettumuse valmistada. Niikaua kui inimesed midagi ei saa, jääb nende südamesse lootus ja nad püsivad rahulikud. Nii lihtne see ongi: iga õndsa kuulutuse saladus.

     

    Kokkulepitud ajal helises uksekell.

    “Vroegindewey?”

    “Jajah. Tulge sisse, Bosdriess!”

    Ülal nelja trepi kohal, millest invaliidist teoloog pidi üles tulema, seisis Vroegindewey teda ootamas. Kaastunnet tal ei olnud.

    Tümps, kraaps. Tümps, kraaps. Kuidas vihkas ta seda lobamokka sel hetkel. Ei, mees, jää rahuga sinna, kus sa oled, mina pole sind kutsunud. Mul pole sind tarvis, välja arvatud, kui sa peaksid mingit suitsukraami kaasa tooma. Ei? Sul pole midagi? Jällegi mitte? Lase siis jumala nimel kähku jalga.

    Võimetud, iha täis unistused. Vroegindewey ei kavatsenud seda tegelikult alla hüüda. Jajah, oli Bosdriess rohkem kui korra jutustanud, kui vaja, võib ta hankida Dordogne’ist kilojao kanget tubakat! Kilojao… Kuidas tohtis üks inimene, ja pealegi veel jutlustaja, nii kohutavalt valetada? Neetud, kui tal jälle midagi kaasas pole, siis ajan ma ta jalahoopidega trepist alla. Siis vähemalt olen viimaks ta lobast pääsenud.

    Aga mida ta nägi, kui pastor seisis lõpuks all viimase trepi ees? Pastoril oli käes lõtv pruun linane käskjalakott ja selle põhjas oli selgesti nähtavalt pikergune ese. Gauloises’id? Terve plokk Gauloises’e?

    Nüüd asetas pastor vaba käe viimase trepi käsipuule, pani oma terve jala juba alumisele astmele ja ütles üles vaadates: “Pisut puhkust. On see vast üks vaevanägemine!”

    “Võtke rahulikult. Ma ju tunnen end juba süüdlasena, et lasen teil kõike seda vaeva näha, et minuga veidi juttu puhuda.”

    “Süüdlasena? No ei, mees. Tunnen ju ma isegi seltskonnast lõbu.”

    Ta hakkas köhima.

    Kasinalt valgustatud trepikojas, mis tegi alati meele kurvaks, seisis ta seal kummargilpäi, et oma vanameheköha välja köhida, nagu oleks tal vältimatu asi ära ajada, enne kui ta saab edasi minna. Tolmumask rippus tal lõua all. Suitsetamisest loobumine polnud suutnud teda säästa bronhiidist.

    Mis selles käskjalakotis ometi on? Miks ei hüüdnud ta triumfeerivalt: “Ma ajasin teile terve ploki Gauloises’e välja, Vroegindewey!”

    Tahab muidugi pinget üles kruttida, see jumalakartlik kaabakas, et seda põhjalikumalt omaenda heategevust nautida.

    “Kena mahe ilm selle aastaaja jaoks,” hakkas ta pärast köhimist pajatama. Kuid ta ei tõstnud veel jalga. “Ma käisin päris pika maa maha. Veidi kehalist liikumist ei saa meie eas paha teha. Kas teate seda? Teiegi peaksite veidi selle peale mõtlema. Päevast päeva ainult kodus konutamine ei tee inimest paremaks.”

    Ta köhatas veel veidi, ehtsaks köhahooks see enam ei kasvanud.

    Sa sitapea, pea mokk maas ja pane jalad käima. Või kas ma pean ehk sinu juurde tulema, et sind puuhaluga üles kihutada?

    Valjusti ütles suitsetaja, ja ta hääl kõlas leebelt: “Saan ma teid ehk aidata?”

    “No ei.”

    “Ega kott liiga raske pole?”

    “Pole juttugi. Ainult siis, kui ma pean ronima, tuleb köha kallale. Kohe on möödas.”

    Pastor köhatas kurku, neelatas nähtavalt ja läks liikvele.

    Tümps, kraaps. Tümps, kraaps. Oma lombakat vasakut jalga ei suutnud ta kõrgemale astmele tõsta, ilma et poleks astmeserva vastu tonksanud. Ta vasaku kinga nina oli selgesti nähtavalt ära kulunud.

    Nagu enamik invaliide, tahtis ta ometi väga jonnakalt asjadega, mida enam hästi ei suutnud, abi küsimata toime tulla. Tümps, kraaps. Õieti tõusis ta treppi mööda üksnes oma parema jala ja vasaku käsivarre jõul, millega ta end käsipuust üles vinnas. Ja paremas käes kandis ta kotti, mis Vroegindeweyle paistis olevat ümbritsetud valguskumast. Pastori paremale käsivarrele riputatud invaliidikepp kõlksus tõustes aeg-ajalt trepikäsipuu varbade vastu. Tümps, kraaps, klik-klik.

    Lõpuks oli ta mademele jõudnud. Kõvasti hingeldades jäi ta seisma. Ta võttis koti ja kepi paremast käest vasakusse, haaras Vroegindeweyl käest ja raputas seda kõvasti.

    “Siin me siis lõpuks olemegi, ehee.”

    Ta ei kandnud ei habet ega vurre, oli niinimetatud siledaksaetu, selle reservatsiooniga, et vasakul pool ülahuulel, just ninasõõrme kõrval, ja ka kõrisõlmel olid tal kolm halli karva, millel oli õnnestunud nädalate kaupa habemenoa eest pääseda ja mis olid juba poole sõrme pikkuseks kasvanud.

    Kõhetu vanamees, Vroegindeweyst veidi noorem ja kümne sentimeetri jagu lühem. Ta särgikrae lubaks tal mugavasti niisama paksuks saada, nagu ta varem oli, kuid see ei õnnestuks tal enam kunagi, söögu pealegi nii palju, nagu ta sõi.

    Paljutähendusliku kelmika pilguga kergitas ta nüüd oma linast kullerikotti, mille põhjas lebas pikergune ese. Terve plokk Gauloise’i? Vroegindewey hakkas värisema ja oli nii nõrk, et pomiseda:

    “Sigaretid?”

    “Oh ei, hüva mees, kahju küll,” kõlas peaaegu triumfeeriv vastus, “seekord mitte. Kuid ma olen jälil. Veel paar päeva kannatust. Uskuge mind: teie probleem seisab mu prioriteetide listis kõrgel kohal. Olge lahked!”

    Kotist ilmus lagedale pudel jeneveri. Ta pidi olema pime olnud. Jeneveripudel polnud ju neljakandiline nagu suitsuplokk?

    Jenever! Seda sai ju igalt poolt osta. See oli koguni üks neid väheseid kaupu, mis polnud viimastel aastatel kallimaks läinud, sest Euroopa Liit ei osanud oma vilja- ja kartulijääkidega targemat peale hakata kui neist alkoholi ajada, kuna Ida-Euroopa põlevkivi oli nii odav.

    “Ah mis kena,” sõnas petetud suitsetaja kõlatult, “tulge sisse. Sean klaasid kohe valmis.”

    “Ma tutvusin ühe noormehega,” pajatas pastor seeaeg, “joviaalse selliga, kel on väheke julgust, kui asi seda nõuab. Te veel näete…”

    Vroegindewey tõi lagedale suured kristallklaasid. Nii praktilised. Mitmendat korda tal juba tuli sedaviisi klaase täis kallata ja endamisi ütelda: ei mingeid sigarette? Ta pani lauale ka purgi konitubakat.

    “Te olete minu vastu hea, Bosdriess. Terviseks!”

    “Miks ei peaks ma teie vastu hea olema?”

    “Tõestamaks, et jumal on surnud mis surnud.”

    “Hahahaa. Nii tähtis see tõestus nüüd ka ei ole. Ükski inimene ei oota seda. Sellest ei saa keegi õnnelikumaks.”

    “Kujutage õige ette, et jumal pole tõepoolest päriselt surnud ja pärast teie surma on ta elus mis elus. Siis on teil ju vähe riski. Siis võite ikka veel teokristlase pähe käia.”

    Mõtlikult võttis pastor pika lonksu.

    “Ma ei mõista,” ütles ta, “et on inimesi, kes suudavad elada ilma Millegita. Austada üle kõige üht Miskit, see on meil juba sügaval südame sees. Mõistagi ei pruugi see Miski olla Jumal või Jeesus.”

    “Ja mina ei saa aru,” vastas Vroegindewey, “et nad kummardavad jumalat ega mõista, kui trööstitu on nende kummardamise objekt.”

    “Seda väidavad ja on alati väitnud kõik ateistid: Jumal on siga, moolok, sadist, türann, kes lõi inimesed ainult halbadeks, et nautida neid karistusi, mis ta neile peale paneb.

    Kuid alles on jäänud miljoneid kristlasi, ja üksjagu on surnud selles õnnelikus usus, et Jumal võtab nad enda juurde.”

    “Kuid milline jumal?”

    “See on müsteerium.”

    “Me elame aastas 2021 kristliku ajaarvamise järgi.”

    “Pole kahtlustki.”

    “See on aasta 5781 juudi ajaarvamise järgi. Nõus?”

    “Kui olete õigesti loendanud, siis jah.”

    “Kas teate, mis juhtus aastal null juudi ajaarvamise järgi?”

    “Siis lõi Tema maailma.”

    “Tema loodul jäi kõigest puudu. Seepärast saatis ta 3760 aastat hiljem, aastal null kristliku ajaarvamise järgi, oma poja lähemat selgitust andma. Seda lähemat selgitust hoidis ta järelikult 3760 aastat salajas, ta laskis seda 3760 aastat oodata. Mis kummardamisväärset on jumalas, kes laseb oma looduil 3760 aastat pimedas ekselda?”

    “Nad olid kurjategijad ja kangekaelsed. Nad ei kuulanud seda, mida olid korduvalt õpetanud Jumala saadetud prohvetid. Siis saatis Jumal oma otsatus headuses oma ainuma poja, et anda neile viimane võimalus.”

    “Kuid asi ei jää selle juurde. Kas teate, mis aasta meil on islami ajaarvamise järgi?”

    “Küllap ma kunagi teadsin. Praegu ei taha meelde tulla.”

    “1440. Viissada kaheksakümmend üks aastat pärast seda, kui jumal oli saatnud omaenda poja juudi poisina maa peale, et inimestele tõde kuulutada, saatis ta veel ka ühe araablase neile teatama, et see polnud siiski täis tõde. Jumal ei tea ilmselt ise ka, mis see tõde on, või jõudis ta nii pika ajal kestel teiste tõdedeni, mis andis kaasa uuele prohvetile. Mis kummardamisväärset on säherduses Jumalas, kes tahab, et teda teenitaks kord nii, kord naa?”

    “Kes ütleb, et muhameedlased said tõtt kuulda?”

    “Seda ütlevad nad ise, ja kes siin ilmas tihkaks sellele veel vastu rääkida. Seda ütlevad nad ise, just niisamuti nagu kristlased ja juudid väidavad enda kohta, et tõde on nende päralt. Kuid see pole veel see kõige hullem.”

    “No tule siis selle kõige hullemaga välja, Vroegindewey,” hüüdis teine vanamees lustakalt. Nad olid tublisti jeneveri kummutanud ja võõrustaja jumalatteotavad kõned tegid pastori kõike muud kui masendunuks. Ei saanud olla kahtluse varjugi, et nii tühine olend kui Vroegindewey, kes ei suutnud isegi suitsetamisest loobuda, ei tunne Jumalat. Veelgi vähem kui kõik prohvetid, jutlustajad, kirikuisad, paavstid ja filosoofid, kes olid käinud tema eel teoloogilist rada, tundis ta Jumalat. Nii et las ta aga latrab.

    “Kõige hullem? Ükski kooliskäinud inimene ei usu enam, et maailm on ainult 5781 aastat vana. Kõiksus on miljardeid aastaid vana ja inimene kolm miljonit aastat vähemalt. Teda ei loodud ka siis, kui päike, maa ja tähed olid vaid kuue päeva vanused, nagu usuvad ortodoksid.”

    “Ah, pea kinni, mees. Usinad teoloogid tõlgendasid juba sajand tagasi, et ajaühik, mide loomisloos “päevaks” nimetatakse, on mõeldud sümboolselt. Päevad kestsid palju kauem kui meie omad. Päevad olid ajastud.”

    “Mida see muudab? Sellest tuleneb, et teie jumal lõi juba ammu, kolm miljonit aastat tagasi, inimesed ja laskis neil vegeteerida koos haiguste, looduskatastroofide, sõdade, kannibalismi, ebausu ja inimohvritega, andmata neile pisimatki vihjet tõelise erinevuse kohta Hea ja Kurja vahel.”

    “See on juba vana lugu,” ütles pastor, “ja need inimesed on juba ammu surnud.”

    “Mis lugu oli siis selle põrguga, ja taevas tühi. Koguni vastsündinud lapsed, kes kohe surid, ei pääsenud taevasse. Nad polnud ristitud.”

    “See polnud vajalik, kuid vanaaja inimesed teadsid asju paremini.”

    “Miks pidid nad siis põrgusse minema, kui vanaaja inimesed asju paremini teadsid? Sinna ei saanud ju lapsed midagi parata?”

    “Meie koguduses mitte,” vastas pastor. “Meie lähtume sellest, et Jumal on juba hoopis kauem surnud, kui Nietzsche seda kuulutas ja usklikud selle 1960. aasta paiku omaks võtsid.”

    “Kuidas võib keegi, keda pole kunagi olnud, surnud olla?”

    “Ometi kingib Jumal jõudu neile, kes temasse usuvad.”

    “Tooge õige selle kohta mõni näide.”

    “Kes hüppab alla kõrge torni otsast ja lehvitab käsi, nagu oleks need tiivad, sel on rohkem võimalust terve nahaga alla jõuda kui teisel, kes millessegi ei usu.”

    “Kas olete seda millalgi ise järele proovinud?”

    “Seda ei saa keegi iial järele proovida. Ega usk pole mõni lamp, mida te võite oma suva järgi sisse ja välja lülitada. Kätega vehkimisest ei piisa uskumiseks, et need on tiivad.”

    “Kesine trööst uskmatuile.”

    “Nende õiglane karistus. Valage mulle veel.”

    Vroegindewey kallas klaasid täis.

    Süvenenult võttis ta kärme lonksu, maitses, tõdes, mida oli teinud lugematuid kordi juba kuueteistkümnendast eluaastast peale, et jeneveril pole pea mingit maitset, vihastas selle peale, et ta ajju ei tahtnud tulla ühtki uut mõtet, kahetses peetud kõnelust, neelatas ja ütles siis, nagu oleks see maitstu essents:

    “Kogu see teoloogia ei suuda ometi ühtki inimest lohutada. Jumal ei karista Kurja. Ja politsei on korrumpeerunud.”

    “Ohhoo,” ütles pastor söakalt, “need on kaks täiesti erinevat asja, üks suur ja teine väike. Et Jumal Kurja ei karista, pole veel muud kui kõigest küsimus. Selle üle ei suuda ükski surelik midagi mõttekat öelda. Ja et politsei on korrumpeerunud, pole ju muud kui ajanähtus? Sellega peate elama õppima.”

    “Kui ma vaid teaksin, mismoodi.”

    Ta keeras endale konitubakast veel ühe sigareti.

    Pastor hakkas köhima. Rahu tagasi saanud, ütles jutlustaja veelgi vapramalt:

    “Nii nagu te suitsetate konitubakast sigarette, nii tuleb teil leppida ka korrumpeerunud politseiga.”

    “Kui ma ka oleks veendunud, et pärast surma lahutatakse head kurjadest ja kurjad põlevad igavesti põrgus, poleks ma selle veendumuse üle uhke. Isegi Hitleril ja Stalinil ei pruugiks minu lõbuks põrgus põleda.”

    “Ja kõik need käsilased, kes oskasid maise õigusemõistmise käest pääseda ja surid rahuliselt oma voodis?”

    “Needki mitte. Kellelgi ei hakkaks sellest parem, kui nad sügavas kuristikus igavesti põlevad. Nende ohvritel viimases järjekorras. Ja muudel inimestel vaid siis, kui nad tahavad haiglast sadistlikku fantaasiat hellitada. Tõepoolest, ma leian, et ka maine õigusemõistmine on tühi töö.”

    “Nii et teie laseksite kõigil lurjustel vabalt ringi joosta?”

    “Nende väljaarvamine või surma saatmine ei lase neile mingit õiglust osaks saada. Karistused pole mingid karistused, vaid üksnes hädine abinõu selle ennetamiseks, et ringi ei jookseks veelgi rohkem vargaid ja mõrtsukaid, kui neid on juba praegu. Paremat vahendit kahjuks ei ole. Mina arvan, et karistus ei pane kedagi meelt muutma. Kaabakaile, kes kuritegusid ei korda, aetakse vaid jäädavalt hirm nahka. Kaabakad, kes lasevad endale hirmu nahka ajada, pole loomu poolest isegi mitte need suurimad lurjused.”

    “Selles annan teile suuresti õiguse. Mõtelge omaenda juhtumile. Kui te oleksite väheke hirmul olnud, siis ei kurdaks te nüüd politsei üle. Natukene hirmu ja te poleks tänaval sigaretti ette pannud. Ma lähen veelgi kaugemale… Kui te nüüd paar nädalatki oleksite tubli ja peaksite suitsetamises vahet?”

    “Laske aga tulla!”

    “Te peate seda järele proovima ja proovima jäämagi. Suitsetage näiteks iga päev üks sigaret vähem kui eelmisel päeval. Ja kui mõtlete, et nüüd ma enam ei saa, siis pistate endale tüki närimiskummi suhu.”

    “Ma ei saa aru, mis kasu peaks mul olema, nii pisku enne surma suitsetamist katki jätta.”

    “On nikotiini sisaldavat närimiskummi. Paistab tõesti aitavat.”

    “Võeh. Mäluda nagu mõni lehm. Pisut nadi meetod.”

    “Käituge siis nagu kangelane. Kindral de Gaulle suitsetas kolm pakki Gauloises’e päevas, kuid ühel kindlal hetkel viskas ta pooleni tõmmatud sigareti käest ega puudutanud seda enam iial. Siis oli tal juba üle seitsmekümne turjal. Seda suudate ju teiegi?”

    “Ma olen juba neli aastat vanem, kui de Gaulle iganes sai. Nii vanaks saada kui mina, seda ei osanud jällegi tema.”

    “Ei leidnud me ühist keelt,” otsustas pastor, kui ta lõpuks püsti tõusis, et hüvasti jätta. Ta sai uue köhahoo. Tuba oli rasket sinkjaspruuni tossu täis. Vroegindewey ei tundnud talle kaasa.

    “Kuid kas elu,” ütles jutlustaja, kui ta taas rääkida suutis, “kas usk… kas elu, kas usk saab… olla midagi muud kui ei kunagi lõppev dialoog? Mees, ärgu julgus teid maha jätku. Te veel näete: kord ristub mõne suitsumehe tee minu omaga. Ja siis ta ütleb: päevast, pastor, kas ma võin teiega Vroegindewey poole kaasa tulla?”

    “Tuleb loota, Bosdriess. Ja et teie siis ei ütleks: ei, sigaret, jää sinna õndsa kindral de Gaulle’i maale, kus on su kodu. Sest mina leian, et härra Vroegindewey võiks parem suitsetamisega lõpu teha.”

    Isegi selle kaasmaalase nime, kellel pastor pidi olema lõuna ajal külas käinud, mehe nime, kel oli suhteid Dordogne’is, ei mäletanud Vroegindewey enam ja pastor tõenäoliselt samuti mitte, sest sõnadest, millega ta ei tea mitmendat korda juba oma lubadust kordas, ei andnud leida ühtki kindlat seostumispunkti: ei nime, ei ajaosutust, isegi Dordogne’i ei mainitud enam.

    Bosdriess… Osav vennike siiski. Ta oli võimudele selgeks teinud, et ta perekonnanimi on juba küllaldaselt inglispärane ja polnud seega pidanud isegi oma nime muutma. Samuti oli tal eesõigus hollandi keelt kõnelda. Tõsi küll, ükski teine keel pole nii sobilik, et lasta Jumala sõnal vastu kajada.

     

    Kui Bosdriess oli uksest väljas, tõstis Vroegindewey pudeli suule, jõi viimase tilgakese ära, läks voodisse ja jäi kohe magama.

     

    Oli ta ärkvel või nägi ainult und? Ta kuulis oma pimedas korteris samme ja summutatud hääli. Aga kui talle suunati tugeva lambi valgusjuga, ei kahelnud ta enam.

    “Kuhu te olete varud toppinud, Vroegindewey?” küsis elektrooniliselt väheke moonutatud hääl, milles ta tundis ära agent Moreli hääle.

    “Mul pole varusid. Mul pole midagi.”

    “No eks vaatame siis aga järele.”

    Tekk ja lina tõmmati tal täiesti pealt, need maandusid voodijalutsis põrandale. Valgete linade tõttu toas mõningal määral vastupeegelduva valguse käes nägi ta veel kolme kuju, peas gaasimaskid, mis katsid peaaegu kogu kolpa.

    “The waterpail is going to refresh his memory,” ütles naisinspektori hääl.

    Morel haaras tal ühest käest kinni, väänas käsivart ja paiskas ta voodist välja. Ta kuulis köögis vett jooksmas ja hetk hiljem tulid nad tagasi peaaegu täis ämbriga.

    Nad sundisid teda põlvitama ja pistsid ta pea ämbrisse. Kui ta oli lämbumise äärel, tõmbasid nad pea üles.

    “Kuidas meeldib? Kus sigaretid on, sa õnnetusehunnik?”

    “Mul ei ole mingeid sigarette.”

    “Has no cigarettes, the dirty fucker?”

    “You mean bugger, sweety pie, bugger.”

    “Give him another bath.”

    Jälle surusid nad tal pea vee alla. Kuid mõistes, et mitte miski ei saa teda päästa, hingas Vroegindewey vee all nii sügavalt välja, kui sai, ja siis nii sügavalt sisse, kui sai.

     

    Alles kahe nädala pärast leidsid alakorruse naabrid, et trepikojas jälgilt haiseb, ja otsustasid politseisse helistada. On parem, kui nad ei ütle politseile, et pole härra Vroegindeweyd nii kaua näinud, mis oli ju tõesti nõksu veider.

    Poole tunni pärast tulid naisinspektor ja agent Morel asja uurima. Kui korduva helistamise ja koputamise peale ust ei avatud, läksid nad sisse.

    “You do that very handy,” ütles noor naabrimees oma parimas inglise keeles.

    “We have key fit for every lock.”

    Kogu Vroegindewey elamine oli pahupidi pööratud ning ta ise lebas surnult ja haisedes voodi ees põrandal.

    “This is the work of burglars,” nentis Morel.

    “But how did they come in?” tahtis naabrinaine teada. “The door was locked, you saw it yourself.”

    “False key,” ütles Morel hauahäälel.

    “Seda kraami saab praegu igalt poolt kätte,” kinnitas naisinspektor. Inglise sõna “kraami” jaoks ei tulnud talle meelde. Mugavuse pärast eeldas ta, et naabrinaine on vanem kui seitsekümmend viis ja niisiis tohib teda hollandi keeles kõnetada.

    Pariis, 14. aprill–11. juuni 1990

    WILLEM FREDERIK HERMANS (1921–1995) on üks tänapäeva hollandi kirjanduse suurimaid klassikuid. Hariduselt geograafiadoktor, jõudis ta avaldada ligemale 500 üllitist: luulekogusid, romaane, jutustusi, väga teravat ja vaimukat kriitikat, esseid, kõnesid, muuhulgas ka foto- ja kollaažikogusid. Ta oli väga andekas ja põhimõttekindel, st ka erakordselt konfliktne inimene. 1973. aastal otsustas ta pinevate vahekordade tõttu pühkida Hollandi tolmu jalgelt ja asuda elama Pariisi. 1988. aastal aga, pärast kirvemaniaki kallaletungi, lahkus sealt koos abikaasa Emmyga, veetes viimased eluaastad turvalisemas Brüsselis. Ta suri 73aastasena Utrechtis, seega siiski Hollandi pinnal, kopsuoperatsiooni ajal.

    Päevas kolm pakki Gauloises’e suitsetanud Hermans jäi isepäiseks oma obsessioonideski, millest annab tunnistust ka käesolev sünge tulevikupilt. Aga lisaks näitab see ka kirjaniku teravpilksust ajatrendide adumisel ja ettenägemisel ning nende silmakirjalikkuse sarkasmiliistule tõmbamisel. Tema 1990. aastal kirja pandud nägemuses ei pea ju ehk tendentsina paika vaid “kerjusvaeste Ida-Euroopa riikide”, “õnnetu” Lõuna-Aafrika ja “rahvusvahelise sõjalaevastiku” olemasolu Kuuba blokaadis hoidmiseks ka 2020. aastal, muidu aga seni veel kõik.

    Hermansi tõeline anne nõudis avaldumiseks rohkemat ruumi, mistõttu olgu osutatud tema suurepärase romaani “Igavene uni” eestikeelsele tõlkele, mis mullu ilmus kirjastuselt Huma. Tõlkija Kersti Tergem on sellele kirjutanud autori ja tema loomingu kohta ka pikema järelsõna, millele olgu siinkohal samuti viidatud. Ja ehk pole liigne anda kolme slängisõna tähendused: buster – kolakas, midagi suurt või tähtsat; pummeldaja; vennas, semu; bugger – pederast, vennike, nadikael, närukael; sucker – kollanokk, “hani”, kergesti tüssatav isik. Sõna fucker Johannes Silveti “Inglise-eesti sõnaraamatus” (1990) puudub, but is nowadays understandable to every younger person, I guess.

    M. S.

    Rmt-st: Willem Frederik Hermans, De laatste roker. De bezige bij, Amsterdam, 1991.

  • Lumehelbeke

    Mu sõbrad ütlevad, mul on komme öösel külla tulla. Nad ei tea, et kiigun ka aiaväravatel. Et naudin ikka veel enda lapsepõlve, pistan autos pead aknast välja, teen rumalaid nägusid. Pärast on lahe soeng, teen pilti, laen FB-sse, näitan sulle, imetlen end peeglist. Jooksen aknale, kui politseiauto või kiirabi mööda sõidab, nutan vahel, kui armastus teeb haiget, jonnin, ühesõnaga, pole ikka veel suureks kasvanud ja ei kasvagi vist. Ma ei usu, et ma muutun, ema, isa, teised ka ei usu enam. Nad ütlevad, et ma olen lumehelbeke, aga olengi. Ja tahan olla. Lumehelbeke on lahe olla. Või mitte et ma tahan olla, keegi ei taha olla lumehelbeke, aga kui sa oled lumehelbekeseks sündinud, siis sa oled ilus valge lumehelbeke, kordumatu mustriga ja sa ei saa selle vastu midagi.

    Pensionil kord olen, siis hooldekodus jooksen ringi sussidega, hüppan voodis, teen nägusid, pistan pead rongiaknast välja, meenutan rongisõite nooruses, kui purjuspeaga ilma piletita koju sõitsin ja isa vastu tuli ja konduktorile pileti ära maksis, et mind välja lunastada, mu keha, et ma selle kehaga saaksin koju minna ja end välja puhata.

    Rongis pistan käsi sinu särgi alla, keeran su nibusid 360 kraadi, hullan niisama, mängime kodu õhtuti, patsutame kassi koos, kass kräunub – nii lahe on. See laps ikka veel mu sees… väsin ära, siis lähen magama. Sülg jookseb padjale, padi on märg. Vahel ärkan hommikul, sa ütled, et mul on kuivanud sülg näos. Nii piinlik on.

    Jah, ikka veel kiigun aiaväravatel, kui saan, ja jäängi arvatavasti kiikuma, sest see on nii tore kindlasti isegi vanas eas. Kõik lihtsalt ei tea seda, kindlasti on neid, kes ei julge kiikuda, aga vaatavad kadedusega pealt ja siis vinguvad, et miks ühed saavad kiikuda, miks ühtedele on see lubatud ja neile pole. Need mittekiikujad on eriliselt igavad inimesed, mulle pole nad iialgi meeldinud.

    Muidugi selle lumehelbekesega on üks jama (või üks „aga“), sest eri definitsioonid ütlevad erinevat asja. Enda sünniaasta tõttu ma lumehelbekeste hulka justkui ei kuulu, olen vana mees juba, aga iseloom on täpselt selline. Mitte et ma kiitlen. Ja veel: olen vanapoiss. Vanapoiss lumehelbeke seega. Mis on küll juba paras ports. Vanuse järgi olen seega eriti varajane lumehelbeke, avangard.

    Lugesin sõnaraamatust, et lumehelbekesed ei viitsi tööle minna. Sest miks käia tööl, kui palgad on väikesed. Täpselt minu mõte. Mõttetu on käia tööl vaid selleks, et maksta makse. Nad on vastutustundetud, nad tüdivad tööst ära, enne kui töö neile meeldimagi hakkab. Nad teavad enda õiguseid, aga kohustusi ei tea.

    See, et ma vanapoiss lisaks olen, see teeb asja ekstra keeruliseks. Tänapäeval ongi raske end klassifitseerida. Rahvuslane ma ka pole. Ma jälestan neid saateid, kus nad lehvitavad sinimustvalgeid lippe, mulle ei meeldi valitsus, ei vasak- ega parempoolne, aga anarhist ka pole, anarhistid pole mulle iialgi meeldinud. Midagi välja öelda, klassifitseerida, asetada end kuskile… juba väljaütlemine on vale, sest tõde pole ei seal ega siin. Ja ma ei ütle üldse, et tõdesid on mitu, vaid et tõde ongi niimoodi, nagu ta on.

    Nad ütlevad, et lumehelbeke tõmbab kanepit, aga ma pole veel elu sees proovinud midagi. Ja ei taha ka. Ma pole mingi tossav lumehelbeke. Nad solvuvad iga asja peale. Ma solvun ka, lausa iga päev. Nii raske on olla lumehelbeke.

    Tegelikult ma isegi ei tea, kes ma olen. Kõik asjad, mis ma enda kohta pean ütlema, tunduvad valed ja ei vasta kogu tegelikkusele. Kindlasti, kui oleks kuskil lumehelbekeste suvelaager, siis isegi koos nendega ei tunneks ma end hästi. Ma läheks tülli, riidu, solvuks nende peale. Ma ei kuulu kuhugi. Kõik on vastikud, eemaletõukavad, juba laagriväravast sisse astudes näha kõiki neid lumehelbekesi korraga – ma kindlasti ehmun, tahan üksi olla, varjuda kuskile puude taha ja neid kaugelt vaadata natuke ja siis ära minna, uidata niisama enda radadel. On raske öelda, kes ma olen. Olen seda lapsest peale tundnud, et ma ei kuulu siia ega sinna, isegi ema on küsinud ja imestanud, et kelle moodi ma siis olen, sest ma pole ei isa ega ema moodi, ja samas ma ei tunne ka, et oleksin teiselt planeedilt. Kõige raskem ongi endas selgusele jõuda.

    Kui ma nüüd tõsiselt järele mõtlen, siis võibolla olengi lihtsalt vanapoiss. Aus vanapoiss.

    Kui ma peaksin lastele lasteaias seletama, kes on vanapoiss, siis ma jääksin jänni. Mingi vana külaühiskonna igand. Isegi muinasjuttu oleks neile vanapoistest raske rääkida.

    Vanapoisi sündimine. Mida ma räägin lastele sellest. Mida seal rääkida on? Kõik on nii tavaline. Ühel ööl tegid vanemad vanapoisi. Nad said kokku kuskil kõrtsis või maapiirkonnas kuskil lokaalis ja ema vaatas, et too mees on nii kena ja ta hoolib temast ja tal on ta vastu tunded, ja mitu kuud läks mööda, kui tuli üks öö. See ainus öö. Kus midagi ei pruugi viltu minna. Ja kui läheb, siis on ükskõik. Sest see on öö, kus sünnivad vanapoisid. Teadlased teavad seda, et on kromosoomid ja geenid, ja vaid teadlased oskavad öelda, kumma x-kromosoomi vanapoiss emalt sai ja kas ta sai sinisilmad, kas ema nina on vanapoisil või isa piklik nägu, seda teavad ja oskavad vaid teadlased öelda, mis juhtus ja kuidas juhtus. Aga igatahes juhtus. Ja sündis vanapoiss siia maailma. Tahtis ta siis või ei tahtnud. Igatahes olid ema ja isa. Üks naine ja mees, kes olid kord lapsed. Ja nad tegid ühel öösel vanapoisi. Aga nad veel ei teadnud seda. See pidi olema neile üllatus.

    Selge on see, et ema ja isa, mees ja naine, last tehes ei mõtle, kas nende lapsest saab mõrvar, kuulus laulja, segakoori juht või vanapoiss. Võibolla mu ema mõtles selle peale. Ma ei tea. Kui ta oleks teadnud, ju ta poleks teinud mind. Isa. Mine eemale mu emast. Oleksin ma öelnud, kui oleksin seal olnud. Ärge tehke pattu.

    Vanapoisi lapsepõlv. Ta lihtsalt mäletab mingeid asju ja pilte ja lõhnasid. Aga millal lapsepõlv algab ja millal ta lõpeb, ta ei mäleta enam, aga millegipärast nägi ta unenäos tanke ja ta oli kurb, kui ema või isa kodust ära läksid ja ta suure õega pidi üksi jääma. Ta sündis ühes suures impeeriumis. Vanemad läksid kuskile sünnipäevale ja lapsed jäeti üksi koju. Ja õega oli tegelikult tore koos olla ja millalgi tulid ema ja isa. Ja siis nad kolisid ära. Vanapoisil oli palju lapsepõlvekodusid, mõned kodud olid kallimad ja on rohkem meelde jäänud. Ta oli sageli haige. Seepärast kasvaski temast imelik laps.

    Talle meeldis äikese ajal aknal istuda ja vahtida äikest. Ema küll ütles, et ära istu aknal, ja pane äiksega aken kinni, aga ta ei kuulanud teda kunagi.

    Ta lasi alati lammastel ema roose süüa. Ema alati nuttis pärast, aga talle meeldisid lambad rohkem ja tänini ei armasta ta lilli ega saa aru neist vanapoistest, kes teevad endale uhkeid iluaedu ja lilleaedu ja käivad Hollandis lillenäitustel. Igavad kodud ja inimesed. Miks näha niipalju vaeva.

     

    Täna ma jäin mõtlema, et kas mees, kellele meeldib naise riideid kanda ja kleitides olla, või mees, kes laseb end naiseks lõigata – on ta ka vanapoiss? Külas, kus ma kasvasin, oli leskedel kõikide inimeste kohta alati midagi öelda, vanamuttidel oli kogu maailm paigas ja ära seletatud nagu vanades Islandi saagades. Lesed teadsid, kus on lõuna, kus on lääs, kuidas inimesed peaksid elama. Nad olid hirmus uudishimulikud ja tahtsid kõike teada. Kui kaks vanapoissi elasid koos, siis vanamutid ütlesid: väärastunud armastus, ja tegid krimpsus näo ja ei suutnud seda mõista. Aga sellisest väärastunud armastusest olin ma terve enda lapsepõlve unistanud. Nokkida terakesi kellegi huultelt, kes on armas, keda ma armastan ja kes armastab mind. No kui transgender oleks elanud mu lapsepõlve külas, siis lesed oleks arvatavasti öelnud, et see on mingi imelik vanapoiss, lasi end naiseks teha.

    Mulle kleite ei meeldi kanda. Aga kui ma kord suren, siis kirjutage mu kivile, et ta oli lumehelbeke. Koolis kiusati teda. See pange kõik kirja. Sest see on vajalik ja samas ebavajalik teave kõik.

    Ajad on muutunud. Lumehelbekesed on tulnud.

     

    Passin enda toas taas, on öö. Olen ööpassija. Vanapoistele vist meeldib öösel üleval olla, ega muidu vanarahvas ütle, et kuu on vanapoiste päike.

    Milline kurbus olla üksi ja olla vanapoiss ja samas olla õnnelik, ei pea naiste vingumist kuulama. Täna mõtlesingi, et mulle tõesti naised ei meeldi, juba nende hääl ajab südame pahaks, nende hääles on kavalust, ma olen sellest nii väsinud. Ma ei vihka neid, aga ma ei taha nendega olla. Kord olen ehk nii julge vanapoiss, et ütlen seltskonnas mõnele ligitükkivale naisele, et mulle ei meeldi naistega suhelda. Et tõesti sammun lihtsalt minema. Olen kutsutud presidendi vastuvõtule või mingile maakondlikule üritusele (aga vaevalt keegi kutsub), ja ma ütlen, et – „minge metsa“ on ka ebaviisakas öelda, vanapoiss ütleb kõike viisakamalt. Vabandust, naised ei meeldi mulle, nad tekitavad minus vastikust, ma ei viitsi teiega suhelda. Ja ongi teema ammendatud. Ei meeldi noh. Ja õnn on, et ei meeldi. #Metoo taustal on vist naistel päris turvaline minuga koos olla. Ma ei ahista neid kunagi, ma ei aja neile kätt püksi, ei hõõru end nende vastu. Naistel oleks päris igav minuga. Sellepärast nad vist mind ei tahagi.

    Kõiki naisi ma ei vihka. Vanu naisi ma ei vihka, vanad naised on turvalised ja armsad. Neil on palju huvitavaid lugusid, nad pole silmakirjalikud ega võltsid. Neis on möödunud aegade väärikust veel. Haiglas vanaemaga geriaatri ukse taga oodates, kus on teisigi vanu naisi, ma imetlen neid. Soliidsed vanaemad, kaunid jalad kaunites kingakestes. Kui ilusad nad neis on!

    Nende hääl on ilus, neil on palju haiguseid, nad on õrnad, haprad, nende peeglikapid on seisma jäänud lõhnaõlidega, juba 30 aastat on need seisnud seal. Mõni ütleb, et olen gerontofiil, ja olen jah. Kergem on öelda, et olen, siis nad on vähemalt rahul ja õnnelikud, et neil on jälle õigus, mis sest, et nad ikka ei saa aru, mida ma tõeliselt neis armastan ja mida ma neis näen. Ja võibolla siis olengi? Tunnistan, et olen, vähemalt ma ei ole silmakirjalik. Mulle meeldib vanade naistega olla, nad on ilusad, kui ma kuulan nende lugusid möödunud aegadest, siis mul on sageli kananahk ihul ja peanahal ka. Ma ei tea, miks ma neid armastan. Aga armastan.

    Lisaks naistele ei meeldi vanapoistele ka lapsed. Kuigi lastega on mul teine teema. Nad meeldivad mulle, nende hääl on nagu kajakate kiljumine. Kui palju kordi olen rannas magama jäänud lastekilgete saatel. Kui mõnus see on.

    Mulle meeldib kuulata laste hääli avatud aknast, kui me su Lasnamäe korteris oleme. Sul on kardinad ees, sest kardad kortsude teket. Pimeduses pidi näonahk paremini säilima. Sa oled nagu mina. Alati kaetud aknad, kardinad isegi päeval ees, alati hämarad toad. Oled nagu pimeduse laps ja ma olen su väike vend. Aga mulle meeldivad need laste hääled, on alati meeldinud. Aga lastega olla ei meeldiks, nad on nii väsitavad, aga nende hääled on uinutavad, mõnusad. Korraga on toad rõõmsad, poeetilised. Kord on nad vanad, vanamehed ja vanamutid, ja mina olen siis surnud. Aga praegu on teiste inimeste lapsed ühele vanapoisile eluhääleks, õhtu unejutuks, enne kui pimeneb ja lapsed tuppa aetakse, sest nad peavad magama minema. Vanapoiss jääb siis kuulama ööd akna taga, kajakadki on vaiksed ja lapsed, kes pakkusid oma häälte ja mängudega talle unustust ja olid nagu hingele palsamiks, magavad enda voodites ja ootavad uut päeva. Väike peake on täis mõtteid, mis homme teha ja emaga saab võibolla minna Rootsi või loomaaeda, aga vanapoiss ei mõtle enam midagi minus. Ta teab lihtsalt, et homme on jälle üks päev, ja ma ei tea, kas see on vihmane või mitte.

    Mulle endiselt meeldib lastega mängida kulli, kuigi nad väsitavad mind ära. Nad turnivad mu peal ja mulle meeldib, kui nad teevad mulle patse, aga vahel ma väsin ja ma ei taha neid enam näha. Mulle öeldakse sageli, et oleksin hea isa, aga nad ei aima veel, et olen gei.

    Muidugi laste vanemad vaatavad mind imelikult, kui suur vana mees mängib liiga palju lastega. Kui ma ikka veel mängin nendega kulli või peitust, kui mängin kodu. Isegi mu isa vaatab mind imelikult, aga ta teab õnneks, ja mina ka tean, et ma pole mingi pedofiil. Lastega on nagu loomadega, kasside või koertega. Et ainult võõraste lapsed on toredad. Ja samas laste kohta see niipalju ei kehtigi. Palju koledaid lapsi on, paksud lapsed, nendega ei viitsi, saamatute lastega on nii raske mängida peitust, paksude lastega on raske. Võibolla mulle ei meeldigi eriti keegi. Ainult ennast armastan. Olen egoist. Suur egoist. Vahel ju mõtlen, et kahju, et lapsi endal pole, vaatan klassikaaslaste pilte FB-s, neil kõigil on lapsed… aga samas… vanapoiss on ka hea olla. Parem veel.

    Hetero ei tahaks ka olla. Seks üldse on kole. See kiim, et see otsa ei saa. Vastik olla inimene. Tahaks olla laps taas, turnida puudes, rõõmustada äikse üle, istuda aknal. Kogu oma siiruses. Mitte kiimelda niimoodi, silmad pöörased, äraolevad, seksis pole midagi erilist. Kõik see on vastik. Aga lapsed ei tea veel seda.

    Mehed ka ei meeldi vanapoistele. Inimesed vist üldse. Vanapoistele meeldib toriseda. Mulle meeldib küll. Seepärast me emaga tülli lähmegi, et ma torisen liiga palju. Vanapoistele meeldib vinguda. Mulle meeldib vinguda paljude asjade üle. Kuidagi on see lapsest peale saatnud mind. Elu on ilus, aga rumalust on palju ja inimesed on päris rumalad ja saamatud ja õelad ja kadedad. Kõik kohad on lollakaid täis.

    Sa isegi ütled, et mu probleem on vingumine, ma püüan end talitseda, aga las ma siis vingun ja torisen. See maailm pole tõsine koht. Või siis õigemini seda maailma võetakse liiga tõsiselt. Ja seepärast ongi kõik võltsid. Ma vihkan võltse inimesi.

     

    Olen see vanapoiss, kes elab enda sassis voodis koos raamatutega ja kellel ema käib vahel linu vahetamas ja nõusid pesemas. Tahan olla kord see vanapoiss, et kui tuleb sõda, siis ma ei lähe sõtta. Olgu siis võitlejateks mustad või valged. Või hiinlased või venelased. Tahaks olla see vanapoiss, kes ütleb, see on väär istuda kraavis ja tulistada teiste inimeste pihta. Olla see vanapoiss, kes ütleb, et mul pole aega minna, minge ise. Mis on tõsi. See vanapoiss, kes pissib aknast alla lilledele, kes pissib trepilt alla, sest ei viitsi üle õue kempsu joosta ja soojem on lasta trepilt otse maapinnale lillepeenrasse. Või kui välja ei viitsi minna, Ida-Euroopa külma talveöösse, siis otse kraanikaussi. Ka see on mõnus. Talvel on nii tüütu minna välja, pane riide, sooja teki alt välja tuule kätte. Aga kui sajab vihma või lörtsi. Brr, halb mõeldagi. Mis sest, et kuni poole suveni on trepi kõrval rohus suur auk, nagu tulnukad oleks õue maandunud, isegi rohi ei taha seal kasvada.

    Vanapoiss ei ole üldse häbiasi olla. Eriti tänapäeva maailmas, kus on väga normaalne olla gei või metroseksuaal või sooneutraalne. Maailm vajab rohkem julgeid inimesi. Tulla välja teatega, et olen gei, pole tänapäeval maailmas enam mingi uudis, aga öelda: olen vanapoiss ja uhke selle üle. Et mulle ei meeldi naised, et eelistan üksi magada ja naiste pitsiline aluspesu nööril tekitab minus ülimat vastikust. Vaat see on julgustükk! Tulla välja millegi sellisega. Teatada enda vanematele, et olen vanapoiss ja et juba lapsest peale meeldis mulle külas üks teine vanapoiss ja ta oli mu iidol. Ma tahtsin olla sama julge, öelda asju otse välja. Mitte keerutada.

    Ta vihkas naisi, armastas üksi elada, ta tuba oli alati täis suitsetatud. Ta pesi oma musti sokke ise. Ja ta ei vajanud selleks naiste abi. Kui ta valda läks, siis kõik sekretärid ja maanõunik ja sotsnõunik ja kes seal kõik olid, vallavanem jne jne – nad kõik nägid teda juba aknast ja kartsid. Sest jälle tuleb tema.

    Juba lapsena peitsin silmad naiste trussikute eest ja ma iial ei mõista neid mehi, kes armastavad naiste pitspesu, kelle silmad lähevad krõlli ja mõistus kaob ja veri valgub vööst allapoole – nõrgad, haledad, mõtlen ma alati, sest minu kiusatuseks võib riputada terve kilomeetripikkuse pesunööri pitspesu nagu roosat mannavahtu ja merelainet kuivama ja mu silm isegi ei pilgu, olen nagu Taaniel Lõvide augus või need heebrea mehed tulises ahjus ja leegid ei tee mulle midagi. Ma ei mõista iial neid naisi, kes julgevad ja tahavad midagi nii koledat jalga panna. Miks üldse pitspesu. Kui ebapraktiline, kui kole.

    Noor olin, siis vanad naised ikka ütlesid, et näed sellel on vanapoisi kombed küljes. Tal on vanad mustad tekikotid, ei raatsi uusi osta. See oli midagi pilkavat, mul on siiani meeles nende vanade naiste ilkuv hääl, see kajab minus vist kuni surmatunnini. Sisimas olin kurb, tundsin piinlikkust, lubasin end parandada, keegi ei tohtinud iialgi minu saladusest teada saada. Juba kaheteistaastaselt teadsin, et ma olen ka see, et minu sees elab üks vana mees, üks vana laps ja et teda peab peitma, aga tegelikult mõtlen nüüd, et lahe on olla vanapoiss.

    Ma ei saa selle vastu.

    Tahangi olla see vanapoiss, kelle voodilinad ja tekikotid ja padjapüürid on ajast ja arust ja kui sa tuled mulle külla, siis ma tunnen küll piinlikkust, aga vahel ei tunne ka enam, sest vaikselt tunnen uhkust, et olen vanapoiss, see on see, kes ma päriselt olen ja ma ei pea seda häbenema. Enesesalgamine oleks vale. Mul tõesti pole palju tekikotte. Ma vabandan su ees. Ma pole veel viitsinud osta uusi. Kuigi ma tean, et ma ei osta ka. Või siis ostan, kui tuju tuleb.

     

    Vanapoisi kodu. Nüüd ma olen õppinud seda nägema, kui keegi mul külas käib. See on nukker. Vanapoisi toas on kaks tekki ja kaks patja. Ja needki on vanad ja kulunud. Out of date oleks nende nimed. Ja nüüd ma näen, kui raske see on. Raske on, kui külaline palub veel ühte patja või tekki ja mul pole midagi anda. Et linadel on mingid hallid ja kollased plekid. Ja ma ei mäleta ega tea enam, millal need sinna tekkisid. Ning linad narmendavad ja tekikotid on katki ja nööbid on ära. Ja ma näen, saan lõpuks aru, et kodusid peab uuendama. Et maakera peab uuendama ja kõik need kohad, mis jäid uuendamata, et seal valitseb seisak. Mandumine. Allakäik. Et seal elavad diktaatorid, vanapoisid, väikesed raketimehed, luuserid, need, kes ei armasta ja kelle poole ei taha keegi minna. Aga kes ise igatsevad teiste järele, aga ei saa aru, miks neil keegi külas ei käi.

    Ükspäev ma pesin enda linasid (sest sina oled siin, ma muidu ei peseks nii hoolsalt, aga eks ma tahaksin, et sulle natukenegi kasvõi meeldiks olla koos minuga) ja ma märkasin, et enamik mu linasid on plekke täis. Vaatasin neid aknast, kui linad rippusid pesunööril ja lehvisid tuules, ja naersin. Ainult vanapoiste kodus on vist plekkidega linad. Sa veel vaatasid aknast välja ning imestasid, et mis mustikaplekid need on. Ja need räbalad tekikotid, hallid… Nende vanade tekikottidega on omad mälestused, mis sest, et neil on juba augud ja käriseb siit-sealt.

    Mu toad on viltu. Mul on kollased kardinad akende ees, ma pesen veel käsitsi oma musti haisvaid sokke ja surfan öö läbi internetis mingi vana kastiga. Loen sealt uudiseid ja kommenteerin anonüümselt. Mu toad on hämarad ja kola täis, nii et vaevu saan liikuda. Aastatega vajuvad see maja ja need toad aina rohkem viltu, aga mina ei näe ja ei saa aru. Vähemalt kohe mitte.

    Veekraanid on mul ammu umbes, aga pump on niikuinii õhtal ja mul pole raha, et uut osta. Eesti on nii vaene maa. Ja ma olen ka vaene. Sama vaene kui Eesti. Aga mul on kodus hea olla. See on minu kodu ja lõpuks, keda see huvitab, kuidas keegi elab. Selline kole räämas maja lisab mu kodumaale vaid omapära: kui niisugust näed, saad kohe aru, et see on Ida-Euroopa.

    Ma ei hooli kenadest vuntsitud kodudest, parkettpõrandatest ega titehällidest. Väikekodanlik kodu ajab mul südame pahaks. Käisin viimati oma onu pool, nende maja oli nii korda tehtud, lisaks väike aiake keset alevimajade öösel ulguvaid koeri (ma ei armasta ka koeri, eriti ajab närvi, kui nad öösel lõugavad), ja kõik oli nii vastik, tundsin end seal nii pahasti, et oleks kohe tahtnud sealt ära joosta. Vanapoisid vist vinguvad palju, aga ma ei tahaks kunagi elada sellises kodus. Ma vist ei saaks seal magadagi. Ma ei tea, mis mulle seal lõpuks siis ei meeldinud. Võibolla onunaine. Ta vingus nägu, mis rikub kõik toad ära. Võibolla ma tõesti vihkan naisi. Meestega on lihtsam.

    Ema käib, koristab, sunnib mind ennast pesema, ütleb, mul tuleb suust koledat praehaisu, mine pese enda suu ära. Või voodisse ei lähe mustade jalgadega. Kui ema kord mu elus enam pole, siis on toad kindlasti tagasi sassis.

    Aga ma tahakski olla see vanapoiss, kelle suust tuleb praehaisu.

    „Sa oled enda üle uhke või, et juba sellist juttu räägid? Ära vabanda ennast kogu aeg selle vanapoisi jutuga!“ Ja ma tean, et sul on õigus. Aga ma olen jah vanapoiss. Ütlen ma sulle. Olen suht leppinud sellega. Olen püüdnud muutuda, sinu ees teha teist nägu, varjata neid vanapoisi külgi, aga ikka tulevad nad tagasi välja. Ma ei oska pesu ikka veel nöörile ilusti korralikult riputada. Ma viskan pesu nöörile. Sa võid ju mulle seletada ja näidata, kuidas pesu kuivama panna, aga ma ei kuula sind nagunii, sest ma ei viitsi nii teha, nagu sa tahad. Ära kuivavad nad ju ikka. Alati on kuivanud. Sa oled nii rumal, kui arvad, et ei kuiva ka minu meetodiga. Mis sest, et vahel tuleb ootamatult torm ja kõik pestud linad vedelevad poris ja neid peab uuesti pesema.

    Sa oled lihtsalt laisk, ütled sa. Mitte vanapoiss.

    Sa tunned mind juba nii hästi. Ma vaid naeratan sulle. Jah, olen vist jah laisk. Aga ma ei varja seda enam enda eest. Mulle meeldib olla laisk vanapoiss, see on midagi, mis tuleb mul hästi välja, ikkagi kõige paremini.

    Lilledest ma ka ei hooli, kuigi lilled on ilusad. Emale meeldivad lilled. Kui ma emal külas käin, siis lasen kanadel kraapida lillepeenras vaid seepärast, et kanad on nii armsad. Kui mul on valida, kas lilled või ema, valin alati kanad.

    Üldiselt ma ei suuda ema pool kaua olla, me lähme temaga varsti tülli. Emal on nii vanamoodne arusaam mööblist, ta kodu meenutab mulle nagu mingeid 70ndaid, mingit veneaegset nõukogude enklaavi, need koledad diivanid, kataloogist tellitud Poola teleka saepurulauakesed – need ajavad mul alati südame pahaks. Ta toad on kuhjatud täis koli, öösel löön alati jalad või põlved ära, kui kusele lähen. Me kogu aeg vaidleme, et kas on nii palju vaja kardinaid, pokaale, nõusid. Me ei ela enam nõukogude ajas, kus pidi nõusid korjama, koguma mingiteks pulmadeks. Pulmi ei tule, vähemalt minul mitte, lapselapsi ei tule. Juba keskkoolist peale olen pidanud kuulama, kuidas sa ootad, et lõpetan kooli, võtan naise, sa saad hoida mu lapsi, saad nautida pensionipõlve enda lastelaste seltsis, oled nende vastu hea. Sa alati rääkisid sellest nii palju, et mul tekkis lausa trots. Et mina küll sulle mingeid lapselapsi ei tee. Aga siis ma ei julenud seda sulle öelda.

    Et lapsi teha, peaksid mulle kõigepealt naised meeldima. Aga sellist naist vist pole maailmas, kes meeldiks. Terve maailm võib olla täis paljaste naiste pilte, raamatutest kuni reklaamideni, mind ei kõiguta, ma põlvili ei lange, imelikuks ei lähe, mõistust ei kaota. Ükski reklaam ei saa mind rajalt maha võtta. Mingid tissidega naised rukkis. Üldse ei arva, et kunst. Koledad kehad.

    Jah, peret ma looma ei hakkaks. Võin naisi teenida ja kummardada, olla neile hea, lugeda neile luulet, olla parim sõber ja sõbranna, lobiseda ja tšättida nendega maast ja ilmast, naerda, aga päris seda tunnet, mida naistega peaks tundma, ei tunneks ma iial. Mu naine peaks magama üksi või siis minu kõrval, meie voodis, ja mina mõtleks, et miks ta nimi ei võiks Joosep olla. Kuigi ma ei tahaks isegi Joosepit, sest ma olen harjunud üksi magama, üksi on nii hea. Arvatavasti ma vihkaks Joosepit salaja, sest mulle ei meeldi geid, ei meeldi gei olla ega meeldiks ka Joosep. Ma vahel magaks Joosepi kõrval, aga ise hiiliks salaja teise tuppa. Sest tahan olla üksi. Keeran vaikselt ukse lukku ja unistan ikka millestki muust. Merereisist.

    Aga vahel, kui sa oleksid Joosep, mu naine, ja ma enda toas oleksin, siis ootaksin ööd, seda hetke, millal jälle sinu kõrvale saaks tulla. Sest see on maailma kõige turvalisem tunne samas. Avada uks, sa magad, unesegane, kuuled läbi öö, kuidas ma tulen su kõrvale, ja ma olen nii väsinud ja lihtsalt uinun. Vahel ma igatsen seda. Ootan öid, et jälle su kõrval magada. See on ju nii hea tunne siiski. Armastada kedagi ja olla armastatud. Mõelda talle. Igatseda ta kõrval olla.

     

    Vanapoisid on need, kes ei viitsi enda keha eest eriti hoolitseda, kes ei viitsi enda varbaküüsi nii sageli lõigata, nagu peaks. On jah tüütused, kasvavad nii kiiresti.

    Ma olen vanapoiss ja arvatavasti jäängi selleks. Olen juba liiga vana ja mul pole enam mingeid väljavaateid, sest ükski naine pole mind veel tahtnud. Ma tean, et naised võtavad mehi ja selles pole kahtlustki. Aga mind pole veel keegi tahtnud ja ega ma lõppude lõpuks kurb polegi, sest ka vanapoiss on hea olla.

    Minust ei saa kunagi paremat inimest kui see, kes ma juba olen. Võibolla mingid nurgad saavad ajapikku maha nüsitud, ma muutun kindlasti malbemaks, aga see imelik vanapoiss minus, ta sündis mu kehas ja sinna ta jääb. Ta jääb elu lõpuni kiikuma aiaväravatel koos lastega. Tänapäeval on otsingusaitidel kirjas, et „otsin transgenderit (TG) või transvestiiti (TS)“, aga mina olen lihtsalt vanapoiss. Miks keegi ei otsi vanapoissi? Ta saaks endale võluva kaaslase.

    Terve vald teab juba, et olen vanapoiss. Et minus on vanapoisi materjali. Poemüüjad näevad, et koonerdan rahaga. See on tõsi. Jutud, mis minust räägitakse, et ma ei armasta enda linu vahetada ja võin mitu kuud ühtede ja samade linadega magada, vastavad kõik tõele.

    Sa oled põrsas. Ütled sa mulle. Ja sa ei taba tegelikult mu sügavamat olemust, ma ei viitsi enam isegi solvuda, ja ma ei saa seda sulle ka näidata, sest sa ei saa minust aru.

    Mulle meeldib olla vanapoiss. See on miski, kes ma olen. Kord olen ma parem vanapoiss, kui ma seda hetkel olen. Isegi vanapoisid kasvavad. Vanapoisiks sünnitakse. Või kasvatakse. Ma ei tea.

    Olen vanatüdrukuid näinud. Nad krõbistavad seina taga voodis öösel kartulikrõpse ja loevad vanu lehti. Ma ei tea, ju vanapoisid teevad sama. Vanatüdrukud korjavad koli, nad ei raatsi midagi ära visata, isegi mitte vana katkist kohvikannu, sest alati jääb lootus see korda teha. Enamiku aega veedavad vanapoisid üksi, kõikide tunnuste järgi olen ma seda. Ja vanana, veel vanemana, olen ma aina enam üksi. Kui sina just ei taha minuga jääda, kui sa pead minuga vastu kõik need aastad, kui ma sind hulluks ei aja ja kui sa õpid mind taluma.

    Vahel üksi iseendaga on kurb magada, aga lõpuks aastatega harjun ka sellega. Ja lõpuks ei suudagi kellegi kõrval magada, sest üksi on kõige parem. Ma olen püüdnud kellegi kõrval magada, kellegi, kes on lahe ja armas ja kes on … ei suuda. Peaks väga purjus olema või väsinud, et saaks kähku ära vajuda. Lihtsalt tunda kedagi enda lähedal, see hetk, kui uinud ja kuuled veel ta norisemist, ja siis kustud. Vahel muidugi lähen närvi, kui ta norskamine segab või kui ta voodis suitsetab ja ta e-sigaret pragiseb. Vahel ma lausa ootan, millal ta ära läheb. Ajan ta ise ära. Käsin tal praamile minna ja enda asjad kokku pakkida. Aga kaisus ikka ei suudaks. Sest ikka keegi liigutab, keegi köhib, vaja pissile minna. Ja siis lähed närvi. Või ei tule und, kuulad ta norskamist või linna hääli akna taga.

    Vanapoiss on hea olla, sest kõik raha kulub endale. Ei pea iial ostma lastele koolikingi või vihikuid. Või jäätist. Või naistele ostma kasukaid, et seksi saada. Ainult õelapsele teen vahel välja ja tunnen rõõmu tema kostitamisest ja temaga koos sillal jäätise söömisest ja küsimisest, et kuidas koolis läheb.

    Vanapoisid on surmani rikkad. Kõik teenitud raha jääb mulle, saan osta niipalju kommi, sõita bussiga, hääletada. Koju ei peagi jõudma kella 23-ks. Alati on õige aeg, kui koju jõuan. Kedagi küll kodus ei oota või ootab vahel. Raamatud ootavad mind koju. Mul on suur hulk raamatuid, enamik neist on muidugi igavad, aga on ka pärleid, mida ma kannaksin endaga kaasas ka siis, kui peaksin kolima või põgenema teise riiki.

    Kui ma veel noor vanapoiss olin, siis see kõik oli nagu kergem. Aastatega on vanapoisi jooned süvenenud, aga nagu ma ikka ütlen: on hea vanaks saada. Ma ei karda vananemist. Sest vanem on jälle nii hea olla. Oled rahulikum, ei ole nii sõjakas. Mäletan, kui olin kümme aastat noorem vanapoiss. Kui ussitanud ma olin. Tegin küll naeratava näo, aga naeratava näo taga oli imelik inimene. Ma pole iial olnud nii vaba ja rõõmus kui nüüd, aastatega aina rohkem vanapoisiks saades.

    Lugesin kord kellegi mälestusi möödunud aegadest. Vanas külaühiskonnas 19. sajandil oli lahedaid tegelasi, kujusid. Mis minust kord alles jääb? Millega ma meelde jään? Tahaks ju küll meelde jääda, ja isegi mitte sellena, kes oli kena või ilus. Ma ei tea. Aga tahaks ka olla meeldejääv, et kui ma suren, siis mind nutetakse kaks sajandit taga. Olla see vanapoiss, kes armastab pissida aknast alla ja kelle maja ümber on soojal suvel tugev kusehais. Mul on tunne, et minu maja ümber juba on, eriti kui sa ka siin juba oled niikaua mu pool, siis täna õues istudes, siis korraga tuul tõi küll maja eest kusehaisu. Sa tundsid ka, ja küsisid, et kas ma ikka veel kusen ukse ette.

    Ma ei taha, et riidled minuga, ja ma ei taha siiski, et majaesine haiseb kuse järgi. Käisin täna maanteel kusel. Maantee võib kuse järele haiseda, seal ei aima keegi, et kes seal kusenud on. Joodikuid on nii palju, las mõtlevadki, et joodikud kusevad. Mul ükskõik. Pean kuidagi enda maja ees kusehaisu vähemaks saama. Tegema mingit pesuvett või siis dušigeeli ostma ja segama mingit lõhnavat vett ja viskama seda kusekohtadele maja ukse ette, et see hais kaoks? Äkki aitab? Ma ei taha, et sa pahandad minuga, sest tean, et sulle ei meeldi vanapoisi kodu. Samas nii mõnus on kusta otse trepilt alla, vaadata tähti, hingata sisse värsket õhku. Kuulata ööbikut… ööbik jälle kohal.

    Mu lapsepõlves oli paar vanatüdrukut, nad elasid hämarates tubades, kardinad suvelgi ees. Seal oli vaikus. Vana mööbel, enamasti kole, koitanud. Vanad kreemid ja tolmunud lõhnapudelid nende nooruse aegadest seisid peeglite peal. Sahtlites vanad ravimid. Kas ma olen ka kord selline? Et mu tuba on täis kuselõhna, mu toad on tolmused ja mööbel on ajast ja arust ja ma ei tuuluta enam enda tuba. On mu toad kord ka sellised? Ilma sinuta küll.

    Kui aus olla, siis ma ei pea selleks isegi vaeva nägema, et vanapoiss olla, see tuleb mul liigagi hästi välja. Ma ei pea midagi isegi juurde õppima. Aga kahju on see, et mind pole veel keegi märganud. Pean veel vanemaks saama. Originaalsemaks. See vanapoiss minus peab küpsema veel, et saada cool’iks vanapoisiks. Ja mul on isegi üks eeskuju-vanapoiss. Ta sai see aasta just 70-aastaseks, tal oli suur juubel, kus tal käisid külas mõned teised külavanamehed ja nad jõid ära mitu pudelit viina ja öösel olid kõik külalised ära läinud ja ta oli jälle üksi enda seismajäänud seinakellaga. Ja tal pole iial olnud naisi või noh, ta ise ütles täna, et tal on neid naisi ka olnud, aga nagu ma ta iseloomu tean, siis see pole just kergete killast. Ma ei teagi, miks. Peaks küsima, miks ta naisi ei salli.

    Arvatavasti 75% vanapoistest on geid, kapipeded. Aga ta on mu iidol, mu lemmikvanapoiss, kelle moodi ma tahaksin olla ja kellest ma unistasin juba noorena. Ta on kena ka. Ta kodu on kena, lilli täis, aga tube ta vist väga ei korista. Ta teeb kodus voodis suitsu, käib vanade mustade maitsetute moest läinud trussikute väel tubades ringi ja joob õlut. Kui talle külla lähed, siis suitsuving tahab ära tappa, riietele lausa nagu hüppab suitsuhais külge, aga ta jutt on voolav, sorav. Ja mis peamine: teda kardab terve vald, mitte et ma tahaks, et mind keegi kardab, aga mulle meeldiks olla vana, tark, auväärne, et mu sõnal oleks kaalu. Nii et kui ma lähen vallamaja poole, siis sekretär ja vallavanem näevad aknast, et ma tulen ja hakkavad mind juba kartma. Hüüavad eiiiiii, jälle tema tuleb! Mida ta nüüd tahab! Et mis nüüd. Mu lemmikvanapoissi mu lapsepõlvest kardetakse vallas. Kui vanapoisil on mure, siis ta läheb valda ja räägib murest ja ta ei karda kedagi. Üks õige vanapoiss on maailma sool ja pipar ja suhkur. Kui vaja. Ma ei teagi, kas lapsi ta sallib või mitte või ei taha lapsed hoopis teda näha? Ma ei tea. Kas talle meeldib, kui lapsed teevad talle patse pähe? Ma peaks küsima ka seda. Mul on tunne, et isegi kurjadele inimestele, kui neile isegi lapsed ei meeldi, siis see, kui lapsed neile patse pähe teevad, see meeldib kõikidele. Inimesele meeldivad puudutused. Ka üdini kurjadele inimestele. Sest inimesed vajavad puudutusi. Lastepuudutused on kindlasti midagi, mis pole pärit siit maailmast ja mis sulatavad ka kõige külmema südame. Ka minu südame. Lapsed on teraapilised. Sellepärast mul läheb neid vaja.

     

    Üldiselt ma ei pea iial milleski vaeva nägema, et saada kord vanapoisiks. Ma isegi ootan. Kannatamatult ootan, millal ma ükskord seitsekümmend olen ja mida imelikum, seda parem. Et minus oleks kõik vanapoisi omadused juba kinnistunud. See on mu suurim soov. Et kõik oleks lihvitud. Et naised jookseks minu eest ära ja mina jookseks naiste eest ära. Taas, mitte kiiksudega kiiksude pärast, aga olla julge, kartmatu, vapper. Olla mina ise. Kohtuda lõplikult iseendaga. Omamoodi zen tee.

    Vanapoiss on see, kes juhuslikult istub enda toas raamatuid lehitsedes varahommikuni ja läheb magama alles siis, kui linnurämps (nagu sa ütled) juba lõugama hakkab ja vanapoiss lihtsalt vajub magama. Ilma et laseks lindudel enda und segada. Sina juba ammu magad. Ma loodan, et sind ei sega see, et ma öösiti kirjutan enda toas. Peksan klahve nagu pianist, nootide asemel toksin tähti ja kokku annavad need sõnademuusika: ma armastan sind, ma armastan sind, ma olen vanapoiss, aga ka vanapoistel on süda ja ta tunneb sama palju kui linnusüda või vaalasüda, kui ta näeb teist vaala või lindu, kes talle meeldib. Kui meeldib muidugi.

    Sa meeldid mulle. Kui ma oleksin taas üksi, siis peaksin vaatama üksi aknast välja ja see oleks poole nukram. See oleks päris nukker kohe, juba mõte sellele teeb mind kurvaks. Ma ei mäleta seda päeva enam, millal kohtusime, aga mulle meeldib sinuga olla.

    Küsisin tuttavate käest, kes nende meelest on vanapoiss? Kas vanapoiss on gei, mis teda iseloomustab? Pidi jobu olema. Kes hindab naistes vaid kahte asja; et naine oskaks süüa teha ja ämmaga läbi saada. Kellele emmekene ütleb, et Karlikene, tule nüüd sööma, ja kes elab ikka veel isegi 30-aastaselt emaga koos. Mõned on puhtad, pedantsed, toad on korras, kõik arved ja lipikud korrastatud. Tähenärijad ühesõnaga.

    Ma ei tea, kes ma olen. Pigem must, lohakas. Suvakas. Imelik. Ma ei teagi, kas imelikkus käib mu ees ja siis tuleb lohakus, või on kogu selles lohakuses ka oma loogika sees ja see on millekski hea siin maailmas.

    Sa ütled: nii hea on olla gei, omada peenist. Minu arust: nii hea on lihtsalt olla vanapoiss, lõppude lõpuks pole midagi paremat kui magada omaette, hilja ööni istuda üleval, lugeda raamatuid, see tubade vaikus on juba midagi nii loomulikku, midagi nii minu, et see on nagu metsavaikus või puud metsas. Või tuul.

Vikerkaar