Proosa

  • Külm rubedo

    Kuu paistis läbi rebenevate pilvede. Kahvatult, lillades toonides, õrnalt, peaaegu valgust heitmata. Tundus, nagu helendaks ta seestpoolt, iseenese jõust ja iseenese jaoks, jättes oma kauni ülejäägi igale silmapaarile vabalt kasutamiseks. Suur laine, mille vahuviirgu ma pimeduses kuidagi näha ei saanud, vajus vaikides randa ja ei voolanud tagasi. Tehes seda samuti iseenese jaoks ja iseenesest hoolimata. Tõus oli alanud. Ma nägin und.

    *

    Nad alustasid Laadimist 1. novembril, paar minutit peale keskpäeva. Süsteem startis enam-vähem kadudeta, kui mitte arvestada paari tühist voolukõikumist, mis venitas esimese ülestõmbe kuus sekundit pikemaks. Konvoi liikus endise Põhja-Tallinna viimasest maismaatipust kesklinna nulltsooni poole. Laupfrontaal koosnes peilingaatorist ja neljast tetronkahuriga tuunitud buldooserist, millele sahkade asemel olid monteeritud läbipaistvad mürsukindlad lainurkobjektiivid, mille resolutsioon kokku oli üle miljardi piksli. Buldooserite järel, kolmemeetrise vahega, tuli Puutuja, mille narmassensorid libisesid üle märja puruksjahvatatud pinnase. Külgepidi kokku keevitatud buldooserite taga sõitis pöörleva lafetiga Kontroller, mille laia põhja all põles viie tuhande kraadine leek. Põletusplaat ulatus Kontrolleri alt lennukitiivana kahele poole välja.

    „Mitte midagi bioloogilist ei jää siia haisema. Kõik saab uueks,“ oli Kontrolleri piloot enne kabiini istumist öelnud sõjaväelastele, kes uurisid Kontrolleri tuhaga kaetud kontaktplaati.

    „Serveris näeme! Ma vaatan teid bitiks!“ naeris ta sulguva vaakum-ukse vahelt.

    „A milleks tetronid?“ küsis üks sõduritest, kuid uks oli juba fikseerunud.

    „Hulkuvate koerte jaoks,“ vastas kaitserühma komandör. Sõdurid naersid. Hulkuvaid koeri polnud nähtud juba aastaid.

    Esimene Laadimine pidi kestma seitsekümmend kaks tundi.

     

    „Avatarikaitse kriisiabikeskus, kuidas saan aidata?“

    Sünteetiline ilus hääl jäi pehme viisakusega ootele. Hommikul kinnitatud alumiiniumkõlar seinal tiksus ja sahises. Kiiruga kesklinna hajali paigutatud avalikud telespotid seisid mõnesajameetriste vahedega nagu lõhkemata jäänud helendavad lennukimürsud, mis ootavad hilinenud plahvatust. Päikesepaneelidele tilkus aeglaselt suuri sudupiisku, mis valgusid helkivale alumiiniumipurule. Monteerijatel ei olnud vähimatki põhjust siin hoolida sellest, kuidas töö välja paistab. Tegelikult polnud see enam oluline ka kusagil mujal.

    „…ainukesele, ainukesele… raskesti haa…“ kahises rahuliku tooniga naisehääl.

    „Raskesti haavatud? Saan ma õigesti aru? Öelge oma…“

    „Raskesti hääldatav… hää.. hääldatav.. “

    „Saate te rääkida?“

    „Ma saan rääklida! Ma saan rääklida ainukesele… ainukesele… ainsale… Stopp. Uuesti… Ma rääk…“

    „Kus te olete?“

    „Sarkofaag D.“

    Pikk vaikus.

    „Ah nii…“

    Vaikus venis. Ka helistaja ei öelnud midagi. Ta isegi ei hinganud, ainult sahises tasa. „Kas ma räägin avatari või… ülejääjaga?“

    Vaikus. Väga vaikne helin langes telespotis seisja näolt ning kustus plastikupurus. See heli oli ilus. Ilus ja absoluutselt võõras. Asfalt vilkus märjas tuulehoos, kuud ei olnud ja piiskade langemine oli lakanud. Pikaleveninud hetke vaikus tõusis akordiks. Väga noore ja õnneliku naise naer kostis tühjas kvartalis nii, nagu oleks keegi naernud filmi- või teatrinaeru. Dekoratiivne, viimistletud hääl kõlas siin, Sarkofaagi veel kuivamata betoonseinal kajades, valusalt möödununa. Sarkofaag D oli viimane, merele lähim sektor.

    „Te ilmselt teate, et peale psühholoogilise abi me elusatele, vabatahtlikele ülejääjatele, enam teenuseid ei paku. Avataridele saan ainult ette lugeda ametliku hüvastijätupöördumise. Khm.

    „Austatud endine netizen, lugupeetud veteran. Tahame kõik, südamest ja ühtemoodi, tänada Teid selle eest, et saime koos selleks, mis oleme ja mis saadakse olema. Nüüd, kus kunagisest tragöödiast on saanud uus algus ja uus aeg, tuleb uuel, julgel viisil läheneda ka järelejäänud materiaalsele ja digitaalsele ressursile. Meil ei ole kerge sulgeda ühendusliidest omaniketa avataridele.Veelgi raskem on seda öelda, aga me ütleme seda ning mõistame ka, kuidas see kõlada võib. Aitäh. Ilma teieta ei oleks me need, kelleks me saame. Teie Tallinn, teie kodu.““

    Ametlik hüvastijätukiri lõppes. Kumbki ei öelnud midagi. Pikkamisi laskis mantlis kogu telespotis end kühmu. Ta tõstis käe aeglaselt taskust ja lasi rippu. See oli naisekäsi, maniküüritud, sile. Nanoektoplasma nähtamatu peristaltika hoidis seda kätt siledana igavesti. Käelaba paljastus, vajus tumeda mantli varrukast välja, arglikult ja alasti. Varrukas lõppes, käsi pikenes edasi, nagu voolaks hele inimkeha välja tumedast korstnast. Tasa kobrutades kogunes see varrukasuudmesse tilgaks ning kukkus iseenese raskuse all venides telespoti porisele platvormile. Hiiglaslik pisar inimest väreles hetke, virvendas külmavärinana nagu tühi ekraan, muutus värvituks, siis halliks ja siis hajus see poriga ühte.

    „Kes on… ülejääja? Pole… kustu… ei… pole,“ ohkas kogu tele-spotis.

    Tema hääl oli ilmetu, kuid selles oli aimdus kõlast, mis oleks veel võimatum kui põrandale voolav käsi. See oli kõla, mis pani hetkega kahtlema enese, selle linna ja kogu maailma olemasolus. See oli kõla, mille osa sagedusi elasid. Kõla proovis leida pidet ümbritsevatel esemetel, kajades telespoti seintelt tagasi nagu õunakoorest väljuv röövik, kes suistega kompab tundmatut, vaenulikku maailma.

    „Suletud… suletud… suletud on uksed, mille taga on armastus… o yeah, baby blue, i love you…“ Meloodia lõppes teeseldud ohkega.

    „Kuipalju on sinus mind ja mind sinus… kuipalju? Üks… kaks… kolm… ha ha ha… kuipalju kaalub päikesekiir? Päike, püüa mind kinni!“ Kõneleja naeris südamest, naer tõusis heleda ja tugevana üle kogu prospekti, mille olid jätnud Laadija buldooserid. Varemetest tõusis hirmununa kajakas ja lendas laperdades vastu Sarkofaagi seina. Ta silmavedelik oli põletusleegi kuumusest keemistemperatuurini tõusnud.

    Prospekt kadus pimedusse, mille aimatavas lõpus, umbes kolme kilomeetri kaugusel, Balti rongijaama juures, asus Sarkofaagi suletud ramp. Võimalik, et viimaseid tonne betooni valavad helikopterid venisid aeglases rivis Tallinna kohal. See aga oli kõik väljas; õigemini selles, mida Sarkofaagi jäänute jaoks enam ei eksisteerinud. Ja vastupidi.

    „Ma vist ei saa teid rohkem aidata,“ ütles kriisiabi hääl. „Olge nagu… te olete, jääge…“

    „Kui kaua?“ küsis naine ootamatult järsult, peaaegu nördinult.

    „Selle küsimuse peale olen ma kohustatud vastama – lõpuni. Lõpu definitsiooni aga pole mulle sisestatud.“

    „Kas te olete avatar või… mahajääja.“

    „Mina olen psühholoogialeksikon. Tööriist. Mulle ei laiene kumbki määratlus.“

    „Ma olen ei klumbki… ei kumbki, mina olen… Eleanor Rigby.“

    „Rõõm hüvasti jätta, Eleanor.“

    „Mul on üks küsimus… mister John Lennonile. Kas te saate selle talle edasi öelda?“

    „Ma ei leia…“

    „Polegi vaja. Ma ei soovi vastust.“

    „Hea küll, küsige.“

    „Kust tulevad kõik need üksildased inimesed?“

    „Nad…“

    „Ma ei soovi vastust. Oli meeldiv… rääkida.“

    Naine tõstis käe ja sulges saatja. Ta seisis liikumatult, sirgelt, raskus mõlemal jalal. Tundus nagu ta oleks muutunud raskemaks, kohmakamaks. Tühi varrukas liigutas nagu laisk madu. Konts murdus laieneva keha raskuse all. Väga järsku tõstis ta parema käe sirgelt kõrvale ja sirutas sõrmed harali. Geelküünte nano hakkas helendama, venis pikemaks ja peenemaks. Sõrmed keerdusid üksteise ümber tihedaks trossiks, mis jäi skorpioniastlana vibreerima.

    „Halastaja Jumal, meie Inimene, näita mulle teed!“ sosistas hääl. Astel tõusis löögiks ja viskus tõusva lennuki jõuga üle prospekti paistva maja raudbetooni ning tõmbus vedruna pingule. Silmapiir oli katkematu, tihke; nagu pillikeel.

    „Annihilatio sancti…“ ütlesid huuled hääletult ja vedru raksatas. Küüntest tross rebis naise läbi õhu vastu majaseina miljardiks sädelevaks kübemeks.

     

    Brunner vaatas Kontrolleri piloodikabiinis pimedaid monitore. Sõjaväelased tuigerdasid ümber Kontrolleri ja koperdasid vastu sensoreid. Siseheli oli maha keeratud. Vaikus oli täiuslik.

    „Kuuekümne sekundi pärast lülitub see sisse ja ma ei tea enam, kes ma olen,“ mõtles ta.

    Mootorid olid töös. Seljatugi võdises. Kõik süsteemid ootasid ümberlülitust tuumakütusele.

    „Timukas? Kättemaksja? Ei. Nomaad? Võibolla… ikkagi ei. Tänulik kodanik? Tänuliku kodaniku pikendus? Kodanikke pole olemas.“ Brunner naeris häälega.

    „Jäta jutt, sa oled tera, mis liigub nomaadi ees.“ Brunner naeratas. „Jah, tera nomaadi ees. See ma olen – mittemiski. Terasest sein väga väikese, pimeda ja üksildase tüdruku ees. Mittemiski. Kujutluspilt, mis on ülearuselt selge. Mitte miski.“ Ta lasi pea rinnale ja sulges silmad.

    „Ära nuta. Sa lubasid seda.“ Ta tõstis kaitseklapi ümberlülitusklahvilt. Klahvi all olev puudutuskaitstud lukk oli kaetud räpase plaastritükiga, kuhu oli kirjutatud sinise pastakaga naisenimi.

    „Sina. Sinule. Sinust,“ ütles Brunner ja vajutas.

    Naeratus ei katkenud, kui kõik monitorid pimestavvalgeteks plahvatasid. Kokpitis ei olnud ainsatki heli, kui Konvoi liikuma hakkas.

    „See on mu südame kuumus, kallis,“ sosistas ta, kui esimene kuuptonn Tallinnat kristalliks sulas. Kuumus Brunnerist kümme meetrit allpool oli 5999 kraadi Celsiuse järgi ja tõusis. Nime esimene täht hakkas oma kuju võtma. Aurav laavapind Konvoi taga hangus iseenese jõust ja iseenese jaoks.

    „Pärt. „Alinale“. Nivoo kakskümmend seitse,“ ütles ta vaikselt. Helisüsteem käivitus. Muusika täitis kogu oleva, või õigemini selle, mis olevast alles oli jäänud.

    Brunner oli rahulik. Ta vaatas tablood ja tundis, kuidas ta kaob koos mahalugemisega, füüsiliselt, jättes kokpitti ainult kaks silma, mille ümber kosena kerkib kapillaaride kaos. Kabiin jõnksatas, välismaailmas purustas roomikute teras kive ja asfalti, süsinik murdis süsinikku ja olematu südamevalu leidis olematu pihu, mille kumerusse voolata. Voolata ja teiseks saada. Kaduda.

    Kui kraadid olid 6000, istus pilooditoolis Punane Mask.

     

    Kogu Sarkofaagi läbiv prospekt oli pime. Mitte ainult pime, vaid must, nagu katsutav materjal. Selline must, mida saab sisse ja välja hingata. Aeglaselt, matti eeterlikku ainet endasse tõmmates ja siis uuesti tagasi hingates, teadmata, kas tühjus on suurem hingaja sees või väljaspool teda. Lohutu lõpmatus mõlemas suunas, läbi Tallinnasse lõhutud vektori, oli tuntav. Sisse- ja väljahingatav.

    Täpselt kõige sügavama pimeduse keskel, ei meetritki ühele või teisele poole, valgustas märgi asfalditükke aeglaselt kustuv halogeen. Konvoi roomikujäljed heledas kunstlikus päevavalguses olid oma konkreetsuses peaaegu lohutavad. Latern rippus õhus, nagu teisedki, mis iga viiekümne meetri taga pimedust valgustasid, hõljusid ja vajusid roomikujälgedele lähemale. Nad olid pisut nagu hüvastijätuhüüud, mille purustustehnika endast maha jättis. Valgus, mida latern heitis, hingitses, peaaegu oigas. Tõstis enese ümber korraks tiibu ja lasi need siis järsult longu, üha jälle ja jälle. Ta hingas ilma vere ja kopsudeta.

    Hingas nii, nagu hingab mees, kes tunneb väga suurt armastust, aga ei jaksa selle tundega enam sekunditki elada.

    Oma tiibu ettevaatlikult liigutavasse valgusvihku ilmus pruuni räpast jopet kandev kühmus mees. Jopevarrukad läikisid mustusest, mis halogeenvalguses eriliselt silma torkas. Tema kõrval, rohkem varjus, oli aimata üht väiksemat kogu. Vimmakana keeldus see valgusesse astumast.

    „Kõik on andeks antud, tule edasi,“ käratas suurem kogu. Väiksem astus sammu edasi, varjates käega nägu. Kostis metalli kriginat vastu märgi kivitükke. Ta üks jalg oli ilmselt murdunud ja lahasesse pandud. Lahaseks oli poole meetri pikkune jupp raudteerööbast, mis ulatus tubli kümme sentimeetrit üle vajaliku pikkuse. Kahe kogu läheduses andis kogu minimalistlikule stseenile sooja tonaalsust Swedbanki rahaautomaadi vaevuaimatav oranž.

    „Ma ei saa seda vaadata,“ sosistas hääl. Raudteerööbas katkestas kriiksudes sammukaare.

    „Nii suur poiss julgeb pangaautomaadist mööda minna küll,“ ütles suurem mees väiksemale. Arvatavasti olid need kaks isaks ja pojaks seotud avatarid. Oranžis valguses oli näha, kuidas raudteerööbas hajuma hakkas. Aatomid eraldusid üksteisest mingi kurva aeglusega, nagu sigaretisuits suitsetaja suust, kes on otsustanud oma hobi unustada ning puhuda viimane kopsutäis Swedbanki rahaväljaandmisluuki.

    „Mul on valus, isa,“ ütles väiksem kogu, juba peaaegu reieni rahaautomaati kadudes. Isa vaatas teda liikumatult pealt. „Sa lubasid…“ ütles poiss. „Ma ei ole sulle midagi lubanud!“ röögatas isa. „Mine ja saa meheks!“

    Kapuuts, mis väiksemast kogust veel alles oli, lipendas korra ja sulas rahaautomaadiga üheks. Suurem kogu oli üksi. Swedbanki oranž värvis ta räpase jope soojalt heledaks. Kogu seisis peaaegu poolteist tundi liikumatult rahaautomaadi kõrval, enne kui pimedus ta tasase röhatusega endasse tõmbas.

     

    Kaubanduskeskuse uks riivas avanedes mu nägu kapuutsi varjus. See oli soe silitus. Seisin, silmad kinni, katsusin sooja puudutust näol millegi varemkogetuga võrrelda. Midagi ei tulnud meelde. Arvan, et selline tunne on siis, kui sind puudutab teine inimene.

    Seisin, hoidsin silitust mälus paigal. Soojus valgus üle kogu keha, uks avanes ja sulgus rahulikus tempos, mitu korda. Hoidsin põske millimeetrijagu klaasist eemal, ei tahtnud korrata, kartsin, et äkki hingus kaob. Avasin silmad, minust mööduv mees võttis sisenedes mütsi peast ja koputas jalad lumest puhtaks. Oli varahommik, aga mitte enam pime. Läksin talle järele. Märkasin, et mehe saabastes ei olnud jalad. Jope alt sirutusid sokkidesse kaks helendavat valgussammast. Ukse puudutus põsel helises.

    Mul oli hea meel, et ma ei teadnud, kuidas tundub inimese puudutus näol. Nüüd olin tundnud, kuidas mind puudutab midagi inimesest suuremat.  Minust hoolitakse siin. Siin ei ole pimedaid nurki. Soojus on hoolimine, valgus on rõõm.

    Tundsin, nagu seisaksin valguskeral, heitmata ainsatki varju üheski suunas. See kestis hetke – ühe lubava, imelise hetke. Miski mu kohal kergitas hiiglaslikku kübarat, lasi maailmasse voolata Lõppematut Valgust. Ma olin kaitstud, olin Purunematusega salvitud.

    Läikiv klaaspõrand rullus imeliste mustritena otse mu enese jalgade eest sädelevasse udusse, kus valges rüüs kummardus Loodu kohale Puhas Sätestus, tõstes väljavalituid kõrgematele riiulitele. Udulaamad valgusid tasase ohkega kahele poole, löövidesse, kus avanesid Suured Allegooriad – jalanõud palverännuks, lihtsa toidu valmistamise riistad, rõivad häbi varjamiseks ja asjad näitamaks, kuipalju on kõike seda, mida inimene ei vaja. „Ma olen siin, sest ma ei ole mujal,“ sosistasin endale. „Ma olen siin, sest ma ei ole mujal,“ sosistas valgussammastel seisev mees mu kõrval, korjates kilekotti laialiveerenud puuvilju. Hakkasin aeglaselt sammuma piimjasse, kuldsesse auru, mille sügavuses liigutas majesteetlikult Toode, Sätestusena, mitte olendina.  Tundsin end nii, nagu võib tunda raha, kui ta saaks tunda, kui ta oskaks tunda – põnevil, vajalikuna, tähendusrikkana, andununa, rõõmsana. Elus. Liikudes paratamatuse ja õnnistuse pühas ringis – ülimani ja tagasi, et uuesti ülimani sirutuda. Ei ainustki eksitust, ainult hingemattev valge kobrutus. Maailm ei olnud võitlus, minu soojus ei tulnud kellegi arvelt. Minust ja minuga kiirgas Sätestust. „Ma armastan ja olen armastatud,“ ütles Tänulikkus ilma hääleta.

     

    Jakob Brunner ärkas. Ta oli küll lootnud muud, nagu igal hommikul, aga võttis hoobi kogenud mehena stoiliselt vastu. See on lootusetuse hea külg, treenib ahastusega mitte läbirääkimistesse astuma.

    Ta suunas hommikuse sisemise karje vilunult vitaalsusekogujasse, mille näidik tõusis hüppega kaksteist kriipsu. Jakob kergitas uhke üllatusega kulmu. „Kaksteist on päris korralik korje, kolm neljandikku külmutan endale, üks neljandik läheb Auku. Võimalik, et saan Tangid kätte, aga võibolla isegi Kinda. Näis… näis…“ kudrutas Intra Dioscura. Intra oli ta saanud eelmise korje lõpul, natuke nagu preemiaks iseendale. Nüüd ei pea vähemalt iseendaga dialoogi välja mõtlema. „Ühenda Jaik Mängudest Palverändu, isiklikku miimikasse…“ mõtles ta kiiresti terminali suunal. Intra Dioscura tõlkis selle ilma Jakobi  pingutuseta, ise, binaarkoodi.

    „Mis nii viga!“ mõtles ta uhkelt. Alles kuu aega tagasi pidi ta veel ise, bioloogilise pingutusega, binaari terminali suutma edastada. Nagu kõik teised sama taseme võimetaristuga netizenid. Intra, loomulikult häkitud Intra, võimalik, et isegi laibalt võetud Intra, vabastas ta psühho-
    sfääri 60%. See number tegi teda siiani ülemeelikuks. „Sanctus, sanctus, dominus deus…“ ümises ta kohvi keetes. Nanotolm toas tõusis piibelliku tornaadona keset elutuba, tema selja taga. „Reekviemi“ avataktid sillerdasid üle tormisilmast tõusva päikese kiirtepärja. See oli Jaik Mängude logo.

    Logo taha, terve saali ulatuses, jäi tema bioloogiline, lahtipakitud, eristatud ja suurendatud keha. „Kogu senzora rahunemiseni on kaheksa sekundit, seitse, kuus…“ luges Intra talle uhke häälega hommikust rutiini.

    „Kohe olen elus,“ mõtles Jakob, kui virtukohv virtupiaali pahises. Jakobi bioloogiline taristu lõtvus perfektselt tuunitud digitaalse mõnuoigega.

     

    Maole toetuva Višnu bareljeefiga kaunistatud raske rõduukse alt immitses valget sültjat udu. Kuuvalguse pikendusena libises see põrandaplaatide põlenud savi toonil, kuni jõudis seina valge kildmosaiigini. Lõunapoolkera niiske paks pimedus valgus pilvekese ees aeglaselt kõrvale. Voodipeatsi kõrge pikliku akna puitluugid olid pärani. Üks tiib oli avanedes lükanud aknalaualt maha pooliku veeklaasi, mille purunenud põhi oli veerenud keset tuba, vedades kaasa puhta vee märga triipu. Nähtamatu sirkli veetud poolkaarel sätendas Lõunarist. Suure seinapeegli ees uduvool tardus, kogus ennast ja tõusis järsult hämaraks inimsiluetiks. Mõnda aega seisis siluett peegli ees, tehes rabedaid poolliigutusi nagu inimene, kes ei tea, kuhupoole minna. Koos pöördega peegli suunas vaibus liigutuste jõnklikkus ja pneuma kobrutav spoor hakkas avanema. Udu muutus tihedamaks, viskoossemaks, hakkas kandma silmaavasid, milles keerlesid valguskerad, lõigates endale ainesse täpset asendit. Läbipaistva kindana peeglilauale toetuv käsi täitus külmades toonides soonte ja kõõlustega. Täpselt sellel hetkel, kui pneumast vabanev inimene uudishimulikult peegli poole kummardus, ilmusid läikivatele skleeradele iirised, milles omakorda avanesid pupillid. Lihtsad nullsilmad. Pigem lapsemeelsed, huvitatud. Iirised värisesid. Tähelepanelikult vaatas ta enda siluetti, kinnitraagelduvate tükkide piirjooni, mis õige pisut aurasid. Siis haaras ta persona, selle vastu vähimatki huvi tundmata. Juhuslik valik. Ruuduline särk, teksad. Mees. Hele lühike korrektne soeng. Mitte hetkekski ei heitnud mees oma personale hindavat pilku. Kogu selle protseduuri jooksul kompasid ta silmad peeglilauda. Nahkkaantega telefon, roostes teradega metallist maniküürikäärid, taskumõõtu plastpudel käte desinfitseerimiseks ja paar harilikku pliiatsit. Mees libistas pilku aeglaselt üle esemete, uurides kõiki võrdse tähelepanuga, rahulikult. Ta tegi seda peaaegu tund aega. Siis käsi tõusis ning sõrmed puudutasid telefoni nahkkaasi. Käsi võttis selle veidralt, ühest nurgast, kahe sõrmega. Oli selge, et mees hoiab käes midagi, mille otstarvet ta ei tea. Nahast kaas vajus lahti ning ekraanivalgustus lülitus sisse. Mees võpatas, kuid ei pillanud eset käest. Taustapilt õõtsus aeglaselt, kui ta telefoni liigutas. See oli fragment William Blake’i gravüürist. Roostekarva pragunenud muna ja nimi – Adam. Mehele ei ütelnud see midagi. Ta keeras iPhone’i käes, pöial puudutas ekraani ja äpid valgusid vilkudes nähtavale. Mees loksutas telefoni, äpid hüplesid. Mees naeratas ootamatult, kinnise suuga, ja raputas veel. Äpid hüplesid jälle. Äppide taga hõljus Blake’i poolik munakoor, vedades naeratavat hambutut poolkaart üle displei. Mees vaatas, naeratas veel laiemalt ja raputas telefoni tugevamini. Äpid hüplesid ja nahkkaante vahelt kukkus peeglilauale puhastuslapike. Ta vaatas seda põnevusega, tuttavlikult, nagu oleks midagi meelde tulnud. Ta kukutas telefoni lauale, võttis puhastuslapikese sõrmede vahele ja voltis selle hoolikalt ristkülikuks ja asetas peopesale. Mees silmitses puhastuslapikest väga kaua, isegi õrnalt. Järsku võttis ta teise käega, ainsagi ebaluseta iPhone’i, avas nahkkaaned ja pistis lapikese vilunud liigutusega telefoni tagumise külje ja kaane vahele. Ettevaatlikult pani ta telefoni käest.

    Siis tegi mees häält. Ninajat, pigem kõrget, isegi lõbusat häält, midagi vile ja naeru vahepealset. Kaks kotkasulge olid pistetud peegliraami vahele. Ta libistas sõrmega üle suleselgade ja toetas käed lauale. Vasaku peopesa alla jäi Mahatma Gandhi profiiliga viiesajaruupiane, täiesti uus. Mees võttis selle sõrmede vahele, veidralt nagu telefonigi, ühest nurgast, ja tõstis silmade ette. Ta raputas raha. Raputas veel kord ja häälitses pettunult, mõistes, et äppe ei tule. Siis asetas ta rahatähe püsti peopesale ja vajutas pöidlaga Gandhi profiilile. Ka nüüd ei juhtunud midagi. Ta vajutas tugevamini. Äppe ei tulnud.

    Mees tõstis pilgu peeglisse, tõstis rahatähe endale kõrva äärde ja liigutas suud. „Adam,“ kostis peeglilaual lebavast telefonist rahulik, selge hääl. „A dam,“ vastas mees viiesajaruupialisse, seda põse vastas hoides. Siis asetas raha lauale, telefoni kõrvale ja lahkus tagasi vaatamata sviidist.

    Telefon lülitus välja veel enne, kui ta toast lahkunud oli.

    Sarkofaag D perimeetri serval, ühes hajusfailis, kuhu oli tellitud suure sviidi skin, koos 24-tunnise päikese touchdown’iga Goa rannal, katkes kogu edastus.

    Kristallikihistused, laialipeegeldajad, spektrimoonutus ja kogu skinni üleval hoidev võrk lakkas tegemast kõige lihtsamat – edasi andmast elektriimpulssi vajalikul kiirusel. Nagu oleks kogu magistraali hargnemisse kuni kapillaarvõrguni tekkinud midagi voolust raskemat. Aeglasemat. See oli nullkonto. Puhas, sätestuseta nullkonto.

    *

    Märgata inimese juures mitte niivõrd habitust, vaid üldise elujõu sirutumise suunda. Selle ulatust, pidurdamatuid osasid – liialdust. Punga, mis avaneb vastu oma maailmamõistmisele. Filisatsioon või eraldumine algavad kõik mõistmatusest, ulatudes Maelströmi külmast sisemusest uppuja väljendusrikaste käeviibeteni. Sarkastiline võib olla minus ainult see aspekt, mis keskendub hirmule maailma laienemise ees.

    Kaart ja kaardil kujutatu vahetasid segunemisel positsioonid. Mõnedest harvadest heledatest, uurimata laikudest moodustus selliste õnnelikkuste pärlikee, mida suutsin uskuma jääda.

     

  • Elu mõttetusest 2

    Kurvameelsuse lõpp

    Inimene avab silmad ja imestab, kuidas kõik sedasi läks? Mis hetkel see pihta hakkas, millal see nukrus ja valu mu sisse hiilis? Ma ju kujutasin ette, et mu elu läheb hoopis teistmoodi, miks siis nii? Miks te olete muutnud mind nii kurvameelseks? Aga nüüd aitab:

    Allan Vainola – Ära laula!

    Põldude vahel eksinud Juhan Liiv – Hoia oma hullus ja hing endale, ära eputa, ära kisu!

    Kivinõid ja Ropka, kes te mind lapsest peale olete hirmutanud – Ma kaeban teid kohtusse!

    Vaino Vahing, kes mõtles, et kirjutab veel ühe näidendi, ühe näidendi tahaks ikka veel kirjutada – Ole hea mees, anna olla!

    Raadiomaja fonoteegi lindil Mikk Mikiver – Küllalt oled sa lugenud oma sajase liivapaberi häälega ja külvanud melanhooliat, nii mõnigi poetab pisara. Kas seda sa tahtsidki?

    Naabrite kollane koer Pluuto, kes on päevad ja ööd ketis – Lõpeta ulumine, kuu jääb sulle alati kättesaamatuks, ja mis sa sellega teeksidki, koliksid ära? Mis seal parem on! Kuu peal on koerad samuti ketis, proovin teda läbi traataia lohutada. Lepi endaga!

    Ferenc Molnár, sa igavene sadist – Miks sa tegid Pál-tänava poistega nii, võtsid neilt nende krundi? Olgu, see veel, aga miks lasid sa Nemecsekil surra, jõhkard! Miks temast poleks võinud saada kindral, miks ta poleks võinud võtta endale ilusa ja heleda naise nagu päikesekiire, saada lapsed ja mängida õhtuti kogu hoovile mandoliini, aga niimoodi elujaatavalt.

    Loodusdokumentalistid, kes te koputate mu südametunnistusele nii, et iga löögi järel paiskuvad minust suure kaarega tumedad joad – Ma ei taha kuulda uudiseid maailma lõpust!

    Gustav Suits, sa oma kerkokellaga – See kõik on sinus kinni, sina oled see, kes kuuleb selle kella helinas kaeblevaid ja minoorseid toone, see on su enese loomuomane depressiivsus, tegelikult on see täiesti tavaline kirikukell, lõbus kellamees tõmbab nöörist ja kell teeb pimm-pomm, täna ei maeta mitte kedagi.

    Vennad Coenid, ma olen teist alati hästi mõelnud, teiega koos naernud, aga siis tegite te filmi „Pole maad vanadele meestele“, kuidas nii? Filmi lõpus pole midagi hästi, ei ole Jumalat, headus ei pääse võidule, vähe sellest, peategelane sureb poole filmi peal – Palun tehke avalik pöördumine ja öelge, et see kõik oli eksitus!

    Mu kallis vana sõber roostes jalgrattaga – Täna ma ei jõua sind kuulata, kata kinni oma nukrad silmad!

    Mu ustavad kaaslased, teiega on nüüd kõik, lõpp. Aitab kurvameelsusest, üksildusest, painajatest, asjadest, mis ei lõpe ega alga, ühest tunnist päevas, mis seisab paigal nagu nui, aitab, küllalt!

    Siit edasi on ainult päike ja briis ja öine sumedus.

    Kaheks tunniks vähemalt.

    Lähedus

    Talle on ette heidetud liigset lähedusvajadust, klammerdumist, mis hetketi muutub lausa meeleheitlikuks, pole kedagi, kes suudaks seda taluda. Nii ongi ta jäänud üsna üksi, tegelikult väga üksi, nii üksi, et luu paistab.

    Ühel pühapäevahommikul, mis venib, nagu polekski aega, tuleb peale jälle see tunne, see vajadus kellegi järele haarata. Külmikus on kaks viiesajagrammist kotti hapukoort. Ta võtab ühe ühte, teise teise kätte ja surub koorekotte endale vastu põski.

    Hakkab veidi kergem küll.

    Õitseng

    Keskealine mees, kulunud kingad, teksade põlvekohad kottis, habe aetud nii, et võib välja lugeda, et on, nagu on. Aga nüüd kõnnib ta ringi ja tahab osta kõike. Lilli, kindlasti lilli, siis ilusas pudelis veini, värvilisi pabereid, mis lõhnaks, et sinna kirjutada kõik, mida ta tunneb, kõik see, mis temast praegu läbi voogab, ta ei taha, et midagi sellest kaotsi läheks või unuks.

    Pool tundi järjest proovib ta endale jalga kolm numbrit väiksemaid pükse, siis uut särki, mansetinööpe, need helgivad nii kutsuvalt:

    „Kuidas need käivad?“

    Siis ta ostab veel midagi, mis tal väga on vaja. Ja lahkub kaubamajast suurte kottide ning õnnetundega.

    Nii tuleb kevad, nii hakkavad vanamehed õitsema.

    30 aastat hiljem

    Peaaegu terve klass on kokku tulnud, lõpetamisest on möödunud kolmkümmend aastat. Paljusid pole Mart peale kooli lõppu näinudki, mõne näo ja nime meenutamine võtab omajagu aega, aga siis vaikselt kõik meenub. Ka palju piinlikke ja nõmedaid asju, aga nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tunduvad isegi need toredad ja helged, ikkagi meie oma elu. Mida kõike pole nähtud ja tehtud!

    Pidu kogub vaikselt tuure, samas väga pööraseks ei lähe keegi. Vesteldakse usalduslikult ja vabalt lastest, tööst, elust, kõigest-kõigest, nii hea on kõiki näha! Üks naine, kelle nime meenutamisega Mart nägi kõige suuremat vaeva, tema on Marta, käib nüüd ringi ja ütleb vist kõigile:

    „Issand, sa pole üldse muutunud.“ Vaid ta ise teab, kui tõsiselt või siiralt ta seda mõtleb.

    Veidi peale keskööd minnakse laiali, soovitakse teineteisele kõike head, lubatakse ikka ühenduses olla ja järgmine klassikokkutulek teha varem kui kolmekümne aasta pärast! Kindlasti-kindlasti!

    Mart ei taha taksot võtta ja läheb jala läbi kolletava oktoobri, mõnus on jalutada, kergelt tibutab, see isegi sobib selle õhtuga. Kodus küsib naine esimese asjana:

    „Kuidas oli?“

    „Väga palju koledaid inimesi.“

    Andrese elu

    Andres ei näinud tavaliselt unenägusid, ja kui nägi, siis olid need nii segased ja mittemidagiütlevad, need ei jäänud talle isegi meelde. Kuid ühel ööl see juhtus. Ta magas ja ei maganud, see oli lausa nägemus.

    Need olid tema enese matused ja ta ise aitas neid naisel korraldada. Andres oli haige, oli ette teada, et ta sureb, ta oli naisega arutanud seda asja, et kuna niikuinii peab surema, siis milleks oodata, parem valida välja päev, mil enamik suuri asju on tehtud, kui lastel on koolivaheaeg, ja siis väärikalt lahkuda. Pealegi omal moel ta ka armastas oma naist ja ei tahtnud, et naine peaks üksi tema matuseasju ajama. Andres soovis talle toeks olla. Selleks abikaasad ju ongi.

    Nüüd oligi see päev käes, Andres vaatas aknast, kuidas peielisi tuli, nad avasid aiavärava, käes pärjad, puhtad kingad jalas, ega neid palju polnud, oleks võinud rohkem olla. Kaks Andrese kõige olulisemat sõpra ei tulnud üldsegi – selleks peab ära surema, et teada saada, kes on su päris sõbrad! Andres muutus nukraks, teda haaras hirm ja ärevus, mis kasvas paanikaks:

    „Mis ma siin istun, ma peaks juba surnud olema!“

    Andres proovis end püsti ajada, aga ei suutnud. Siis tuli naine ja vaatas Andrest üllatunult:

    „Noh, mis siis nüüd?“

    „Tead, ma mõtlen, et äkki see ikka ei olegi hea mõte.“

    Naine ohkas, nii kui hakkas ohkama, surus ohke alla, aga nii või naa ohkas ja Andres nägi seda. Ehk oligi see nägemiseks mõeldud.

    „Eks sa ise tead, see on sinu otsus.“

    „Ikka meie mõlema, me ju koos arutasime seda asja. Ma tunnen, et ma olen sind alt vedanud.“

    „Ah, mis.“

    Loll pikk piinlik paus, mida ei osanud mitte kuidagi lõpetada, nii nagu neid eelnevas elus oli sadu ja sadu kordi ette tulnud.

    Kõik peielised, kes olid tulemas, olid nüüdseks kohale jõudnud. Töökaaslane oma naisega vaatas ukse vahelt sisse ja kui nägi, et Andres on veel elus, siis lahkusid nad vihaselt, pärjad kaenlas:

    „Miks meid niiviisi lollitatakse! Andres on kogu aeg nii imelik olnud, nüüd ei oska isegi surnud olla!“

    Andres tundis, et ikka tema peab selle vaikuse enda ja oma naise vahel lõpetama, ta tundis vastutust, sest tema oli selle lolli olukorra tekitanud, aga miskipärast ei tahtnud ta üldse enam surra! Andres karjus läbi une nii meeletult, nii ahastavalt, aga oma unenäos oli ta abitu ja vait, poetas moka otsast:

    „Ma ikka täna ei tahaks.“

    „No vaata.“ Naine pöördus temast ära, astus ukse suunas, Andres tundis, et ta peab veel midagi ütlema:

    „Äkki homme?“

    Hetkeks naine seisatas, keeras end veidi ja vaatas Andrest, see pilk, see vaade oli nii ühene, naine ei öelnud midagi, aga ometi võis väga selgelt välja lugeda:

    „Vaevalt!“

    Selle peale Andres ärkas, ta oli nii läbi, hingeldas, üleni higine, unest välja tulemine läks eriti pikalt, nagu märg tekk oleks peale laotatud. Andres käis duši all, pani end riidesse, sõi, jõi kohvi, luges lehe läbi, aga see vastik tunne oli ikka peal, uhh, kuni õhtuni välja, mis asi see küll on! Viimaks ta küsis endalt:

    „Kas nii ma surengi?“ Pikk piinlik paus. „Ei, nii ma elan.“

    Professori üksindus

    Ajalootudeng läheb oma kursusetöö pärast külla ühele kunagisele punaprofessorile. Aga aeg on uus, ebasobivaid teemasid välditakse, professor keedab teed ja toob taldrikuga lauale soolapulgad. Tudeng proovib ära arvata, kas soolapulkadele on langenud kõõm? Kogu korter on kergelt määrdunud ja vaikse tolmu all, aga siiski enam-vähem puhas. Ilmselt professor näeb tudengi uurivat ja hindavat pilku, ta vaatab isegi enda korterit:

    „Jah, nii ma siin üksi elan. Naine suri eelmisel kevadel ära…“ Oh, jumal, mõtleb tudeng hirmuga, ega ei järgne nüüd tundelaviin, pisarad, mälestused abikaasast? Õnneks siiski mitte:

    „… Jah, suri ära ja nüüd on hea rahulik olla.“

    Parim sõber

    Mardi parima sõbraga juhtus õnnetus, tõesti vastik ja hirmus lugu, ei taha sellele isegi mitte mõelda. Aga midagi juhtus ka Mardiga. Nimelt kuulis Mart oma parima sõbra asjast alles tükk aega hiljem, nende ühise sõbra, ütleme isegi – tuttava – käest. Mart oli arvanud, et ta võib oma parima sõbra peale alati loota, nüüd siis aga nii.

    Parima sõbraga sai lõpuks kõik korda, aga Mardi ja sõbra suhetes toimus teatav jahenemine. Okas jäi sellest hinge, et miks tema parim sõber talle oma õnnetusest ei rääkinud, vaid ta peab sellest kõigest kuulma läbi kolmanda inimese, kes ju pole nii hea sõber, pigem ikkagi lihtsalt tuttav? Läks aastaid, enne kui Mart võttis julguse kokku, et küsida. Ja kuidas sa küsid, igati loll on sellest rääkida, aga midagi muud ei jäänud üle, see asi muudkui näris, Mart tundis, et teda on reedetud, kõrvale jäetud, eemale tõugatud ja mis kõik, kas sõprust kui sellist üldse ongi olemas? Nüüd tahab ta teada, mis siis ikkagi oli:

    „Miks sa sellest mulle kohe ei rääkinud?“

    „Mis?“

    „Et kui see asi sul siis juhtus, siis ma sain sellest teada Rauli käest. Ja kui ma ise sulle helistasin, siis sa olid nii tõrjuv. Ma saan aru, sa olid šokis ja nii, aga ikkagi, ma arvasin, et me oleme parimad sõbrad.“

    „Olemegi.“

    „Nojah, aga… Sõbrad räägivad teineteisele kõigest, ükskõik mis sitt on majas. Et miks sa mulle ei rääkinud, ma tundsin selle pärast ennast nii halvasti, kogu aeg tunnen, siiamaani… Kuigi ma saan aru, et sina tundsid ennast veel halvemini, see oli ikka jube, ega ma ei oska ennast sinu asemele mõelda, et mida sina võisid mõelda või tunda. Ja ega ma ei saagi aru, teiste inimeste sisse ei näe, kuigi vahel me arvame, et näeme, et oma lähedaste inimeste sisse näeme, aga siis selgub, et tegelikult ikka ei näe.“

    „Tead, lihtsalt, ma kuidagi tundsin, et see nagu pole sinu teema.“

    „Kuidas pole minu teema?“

    „Noh kõik see… Ma ei oska seda seletada, aga ma tundsin, et ma ei taha sellest sinuga rääkida, et sa nagu ei mõistaks… See oli selline tunde asi, selline, noh, hingeteema.“

    „Hingeteema? Et mina ei saa hingeasjadest aru?“

    „Jah.“

    „Kas sa tahad öelda, et minul pole hinge?“

    Mida öelda?

    Koju!

    Reede õhtul on bussijaamas palju inimesi, nad kõik on tulnud siia selleks, et kuhugi minna, neil kõigil on oma elu, mõtted, keegi kusagil ootab, on vaja! Ka Kalju soovib bussiga sõita, aga buss on täis, bussijuht laiutab käsi:

    „Kõik on välja müüdud.“

    Kalju üritab veel, ta seisab enda eest, liiga paljust on ta pidanud elus loobuma, astuma kõrvale, jääma üksi nukrana seisma:

    „Aga äkki ikka kuidagi?“

    Bussijuht vangutab pead, ta proovib olla veel viisakas, aga ega enam väga pikalt ei jõua:

    „No kus ma teid panen!“ Juht osutab peaga taha reisijate poole.

    Kalju näeb, et tõesti teha pole midagi, siiski ta ei anna alla:

    „Ma võin istuda terve tee vetsus!“

    Hetkeks tundub see väga hea mõttena, aga bussijuht nii ei arva. Kalju jääbki maha, buss sõidab minema, ta seisab üksi ja nukralt, aga ikkagi on hea mõelda, et nii ootamatult tuli kuskilt tema seest mõte istuda terve tee vetsus. Jah, vahel me üllatame end. Meie sees on midagi, mida me veel isegi ei tea ega aima.

    Ma tahaksin olla malmist radikas

    Äkitselt, väga huvitaval ja isegi seletamatul kombel avastab üks keskealine mees, et ta tahaks olla malmist radikas:

    Kui üks poeet kirjutas kunagi, et ta tahaks astuda lihtsate asjade juurde, toetuda lihtsale heale, siis mina tunnen, et seda on liiga palju tahetud. Sooviksin olla radiaator, ja mitte selline plekist või alumiiniumist, vaid malmist vanakooli radikas, tüse tükk, värvitud üle igal sügisel, enne kui lapsed linna tulevad. Ainult mina tean, mitu värvikihti mul on, ja see ei sega mind, ei, ma ei mõtle sellele, ma ei mõtle üldse, sest ma olen vana malmist radikas, vaid vesi kohiseb mu sees, muud ei ole, ei ole liigseid mõtteid, ei ärevust ega paanikat, nutuhooge, mis saabuvad täiesti ootamatult, kohta ja aega valimata, ei ole armastust ega pettumust, kahetsust, et nüüd läks kõik katki ja seda ei saa enam mitte kunagi parandada, ei ole viha ega nukrust ega tülpimust ega väsimust ega etteheiteid, kahtlusi, mitte midagi, oleks lihtsalt kohin vanas malmradikas, mis kestab veel mõne aasta.

    Partei

    Terve elu on ta ausalt ära elanud, ei ole valetanud ega vassinud ega astunud parteisse. Ei nõuka ajal ega nüüd, kuigi pakkumisi, keelitusi ja ähvardusi on olnud korduvalt. Tema on neist kõigist keeldunud ja seepärast pole teda edutatud, palka tõstetud, ei mingeid välisreise, ei midagi sellist. Aga ausus ja endaks jäämine maksab kah midagi!

    Nüüd on ta jõudnud väravasse, talle avatakse. Peetrus vaatab teda veidi üllatunult ning lausub:

    „Ei, teid ma ei saa sisse lasta.“

    „Miks?“

    „Te pole olnud parteis.“

    Uks sulgub.

  • Mu armas M. jt jutte

    No terekest kah. Sa ei ole mulle oma nime kyll teatanud, aga metsaregistrist leiaksin sellegi. Ja miks mitte saada tuttavaks niivõrd majesteetse härraga. Oled kauboikapitalismi suurepärane frukt ja mulle hea tuttav paljude tegude kaudu. Sina ja Su hingesugulased polkast rockini, võta yks ja viska teist. Selles kõiges on teatavat välja arendatud röövlipoeesiat.

    Mõtlesin, et kirjeldan ajaviiteks yht Su loomingu marginaaliat. Su peateoseid mängitakse mujal ja seal ringleb mateeria teistes dimensioonides ning inimsaatuste kimpe visatakse kerge käega yle õla nagu tohletanud rediseid. Nende asjade toimepanekus osalevad inimketid ei hoia käest kinni ega protesteeri millegi vastu. Niisiis… kui juba asju paigast nihutada, siis on tähtis esprii. Pagan leidub pisiasjades. Peab olema odavalt saadud kasvava metsa tykk, mis asub kusagil vähesõidetava pärapõrgu tagaotsas. Keegi edasipyydlik härra tahtis meie maalt kähku kaabet teha ja tal oli kiiresti kapitali vaja, et end raja taga hästi tunda saaks. Sulle muidugi jooksis see teedys tasku. No inimest tuleb aidata. Paberid ajad ilusti korda, sest olgu muuga, kuidas on, paberid peavad selles riigis olema korras. Siis siirdud figarona muud ilu tegema ja vahepeal vaatad yle õla, et kuna see eelmise omaniku harvendatud segametsake saab nii umbes 30 aastat vanaks. Ja kuna kinnistuid on Sul ju siin ja seal, säändsit ja määndsit, siis hetkel pole tähtis mitte vanus, vaid see, et naaberlanki on värskelt harvendatud. Metsaregistri proua käest on seegi Sul teada. Siis peab tehtama raieteatis ja leitama selle Totu number, kelle maatyki tagaserv on Sinu oma kõrval. Kunagi muiste sai sealt kiirkorras juba midagi virutatud. Need muul ajal läbimatud teed on pakasega kindel edulugu, kui eeluuringud ära tehtud. Alul ajad kaardil näpuga järge ja siis on mõnus ja tervislik mööda kylateid harvesteriga ringi sõita ja tihnikutes jahipyssiga ringi hulkuda ja vaadata, mis kus kasvab ja kas keski ka käib. Metsa hindamises oled Sa kõva käpp. Kui lank teele ei paista, siis on asi OK. Suurem lumesadu võib sõidujäljed ja puuriida ysna kenasti ära peita, kui ainult rihtida oskad. Sul on sõbralt laenatud võlsi numbrimärgiga harvester. Ääremaade jaoks. See praegune koht on kah sups sisse sõita, kuskilt ei paista, liiklust pole. Sel aastaajal metsas marjulisi ega hulkujaid ei käi. Tuleb siis helistada Totule ja kysida talt luba tema maad läbiva raietee kasutamiseks, sest teistmoodi välja vedada lihtsalt ei saa. Ja et laadiks oma virna tema põllu ääre peale, mujale pole ju panna. Totu kõhkleb natuke ja ytleb, et ainult siis, kui teed ära ei lõhu. Sina rahustad, et maa ju kõva ja muigad torusse, et Sa, peremees, paistab et ei olegi siin kohapeal. Seda Sa ytlesid jälgede pealt. Sa ei teadnud, miks Totu seal tagametsas ei käinud. Tal oli valus näha isegi kerget harvendust kohas, kus ta kunagi peaaegu iga puu all istus. Aga mis parata, peremees! Ega Sina või tema seda ilmakorda teind põle. Nii on vanajumal need asjad seadnud, et teiste valu on parasjagu vesi Sinu veskile. Muidugi, veski võidakse ka tagurpidi käima panna, aga keegi ei tea, mis tuulega see kord juhtub. Jah-sõna olemas, las lennata! Sinul polnud muud kui käsi hõõruda ja paak täis lasta. Ja padavai objektile. Lõikad oma metsateatises märgitud tihud täis ja viid raieteed pidi põllule. Ja siis sõidad ymber nurga Totu maa piirile. Sinna, kus on hiljuti hooldusraiet tehtud. Maa on seal veel ysna muda ja juurikaid täis, midagi pole manu kasvada jõudnud. Võtad sealt yhel kylmal ööl naaatukene mööda piiisikest viiemeetrist riba. Vanad vaigupuud, taeva toed. Kõivud kõrged ja kumerad. Ilm pole neid veel sulatuulega maha murdnud, nagu ta alasti jäänud langiservadega mõnel pool teeb. Su lööktöö edeneb tõhusalt rekordigraafikus, plaani viiekordse täitmise suunas. Elusse peab suhtuma ikka aktiivselt. Tee, ja tuleb! Metsamees ju põline rikas! Talvine öö on maal ikka harvesteride hääli täis. See on yks meie uus rahvuslik miljööväärtus, nagu ka pidev tymm suvel looduskaunites kohtades, kus tuleb teha mitmepäevaseid trance’i-festivale või niisama mistahes põhjusel punn põhja keerata. Need nähtused tuleks kanda UNESCO pärandi nimekirja, sest pärandus ju aina suureneb, nimekiri peab pidevalt täienema. Ja kesse täpselt teab, kustkandist see hääl seal öös just tuleb. Totu majas tuld ei ole, eile käisid vaatamas ja õhtul tulles kontrollisid yle. Kyllap ta on Kuu peale kolinud. Ja nyyd ainult Sina ja mets, täiuslik paar kärekylma talveöö embuses! Harvesteri laterna valgusvihku langeb nii kaunilt lund, et hakka või luuletama. Kui keegi tulema peaks, siis Sina muidugi võtad omalt maalt ja oi pagan, oled pimedas ekslikult natuke yle sattunud. Need raisad ju ei tähista oma piiri korralikult. Sina ymised populaarset lauluviisi, võtad nibin-nabin poole hektari jagu ja paned need palgid sinnasamma Totu põllu peale, kus teisedki on. Paned yhtekokku, jätad sordid märkimata, seda saab hiljem ka teha. Sest kesse seal metsateel ikka tihusid loeb. RMK-s on Sul tuttavad ninad. Ja lased sellel virnal seal teedelagunemise ajal veel tykk aega seista. Noorik jalutab lapsevankriga mööda, kassid taga, Totu käib ega taipa midagi.

    Milline täiuslik vinjett. Tõmmatud suurmeistri kerge käega. Ainult et on veel yks pelk seik. On olemas ka sellised asjad nagu metsa majandamise kavad ja aerofotod. Taksaatori kaart oli tehtud peale hooldusraiet ja aerofoto veidi hiljem, pärast Sind. Jälg on lennukilt näha. Aga ma tean, et Sa oled see rahas ujuv kuldne angerjas, kes vingerdaks igalt poolt välja. Muidugi ei huvita Sind sugugi see asi, et 70–100 aasta vanust okaspuumetsa on meie maal ainult paar protsenti veel järel. Sinu poolest võiks teda muidugi rohkem olla, ja ikka seal käidamatutes kantides, sest siis oleks, kust manti võtta. Puud kasvavad maa peal ju ikka Sinu ja Su hingesugulaste tarvis, muud mõtet ei saa neil olla. Loodus on kasutamiseks ja ymberkujundamiseks, nagu see kaunis mõttetera kõlab. Mu armas Metsavaras, Su sõbrake Totu ei viitsi politseiga jändama hakata selle 5000 euro puhastulu pärast, mis Sa sealt saada võisid. Sul on oma osa juba käes.

    LIIVAKALDAD

    Osa minu talu piirist on punakaspruun vesi Mustoja yrgoru alguses. Seal taga on liivapaljand, mille man Isa mind umbes kolmesena koos Ema ja Onu Vanema Pojaga pildistas. See oli minu tollase arvestamise järgi kodust väga kaugel. Mulle oli rätt pähe seotud ja selja taga kiri: „Liidi 1958“. Kui kolmeaastane yle oja pääses, ju pidi seal kusagil olema mingi purre. Vist tolle järglane, yle mille Bleive Linda 50ndatel iga päev meie juurest kolhoosi käis ja mida juba veerand sajandit pole. Aga see lahtine lahmakas on nagu magnetiks jäänud. Või läveks. Seal on 40 aasta jooksul aeg-ajalt käidud, vahel oja tagant vahitud, vahel yle mindud mõne sõbra või huvilise fotokaameraga. Alati tuli vaadata, kust seekord yle Verioja pääseb, sest oja ja kobraste tujud olid muutlikud.

    Liivapõhjaga yrgorud käituvad sarnaselt. See uhke metsamyyriga kyllalt järsk Korgõpalu-poolne kallas on sadu aastaid tasapisi laugjamaks murenenud. Yks nõlvakul kasvanud suur kuusk vajus välgulöögist tabatult myhinal orgu ja päästis valla liivakybemete saju. Juured kiskusid lahmaka pinnast lahti. Alla vulavad vihmaveed laiendasid auku, kõrval oleva kase juurestik kaotas tasapisi pideme, puu balansseeris tuultes nagu köielkõndija ja kukkus, laiendades liivalaiku, mida pealejuhtunud inimesed mängides õhutama hakkasid. Tekkinud paljand oli mägilaste varjuline liivakast, mille all veel maikuu alguses võis leiduda natuke päikesest puutumata keltsa ja kuhu sai kaevata ka koopaid. Ja sellised koopad on kaevatud saladusse. Nad panevad inimesed lugusid välja mõtlema. Selle kandi vanim pärimusteade ytleb, et esimesed inimesed elasid siin Verioja kaldaisse kaevatud koobastes. Kaevamine on siinseil asukail veres. Seitsmekymnendate keskpaiga fotol oli paljand laiem ja mitmel pool leidus kaljujoonistele sarnaseid elemente. Vist nii karjalaste kui purjus poissmeeste fantaasia vilju. Kolpi, riste, sydameid ja maagilisi kujundeid. Aga nimesid ja kaeverdisi on neil liivakivistel pindadel nii palju, et tegijaid pidi olema olnud hulka. Käidavas kohas ta ei asu, aga kohalikud noored näitasid seda kyllatulnud sõpradele.

    Teen yhe kõrvalepõike. Ma ei tea, miks, aga mulle tundub ajuti, et inimesele pandud nime vokaalharmoonias ja rytmis peegelduvad kuidagi ta saatus ja hoiakud, meeldimised ja konfliktid. See tunne ei ole numeroloogiline ega kuidagi põhjendatud. No mispärast on mul alati olnud hea klapp naistega, kelle nime keskel on i või mitu? Siseringis pole yhtegi erandit. Ja miks mõne nimega ei saagi kunagi vedama. Kas tõesti seepärast, et kaashäälikud on seal vastupidises järjekorras kui mul? Luulud… seda nagunii. Aga võibolla me ei taipa salakirja, mille märgid me ise oleme. Miks mõni naudib oma nime, aga mõni ei talu silmaotsaski vanematelt saadut ja asendab selle kähku millegi muuga. Aga kui ta nime omaks võtab ja välja ytleb, siis nõustub ka selle taguse teega.

    Sinna liivasesse kylalisteraamatusse panid nad kõik ennast kirja. Mõnele tundus tähtis ka aastaarv. Armastajad seadsid nimed kõrvuti, lootes, et see hetk laulatab nad nagu nimedega lukk mõne kauge silla võre kyljes. Vahel oli see vaid liivale kirjutatud lugu, mis sygisel lõppes, vahel midagi enamat. Mõni lasi endale kirjutamiseks pätipukki teha või ronis sõbra õlgadele, yks kosmonaut oli igatahes kasutanud redelit, kui ta just õhtuses udus koos ronkadega lendu ei tõusnud.

    Ilmad muutuvad, vahel vesi ja vahel põud, aga oksa või väitsega uuristatud tähed seisavad seal aastakymneid. Seisavad, kui on jäädvustatud õigesse ilmakindlasse kohta, kuhu erosioon kohe ligi ei pääse, ehk veel mõned aastad. Sel kevadel vajuski kahe kuusega nurgake alla. Aga seina ylaosas, algselt koopa lae all olnud, vist kyynlavalgel kirjutatud nimed on nyyd nähtavad. Ja nendest paljudest kirjadest on tasapisi moodustunud yks elujälgede mandala. Kirjutajad lahkuvad ja mandala pudeneb omapead, et koguneda teisal. Sadade aastate pärast tekib kusagil maalihke tõttu uus avaus, sinnagi tulevad inimesed ega pääse kirjutamast oma nimesid. Nemadki tahavad jätta jälge. Luua joone hetkest, kus käsi kirjutab, hetkeni, kus ta kirjutamast lakkab ja tema tähed liivateradeks pudenevad. Elades ta tunneb ainult nende vaikset sammaldumist. Koht kestab, kuni on neid, kes temast räägivad. Leidsin Kirjandusmuuseumi folklooriarhiivist lindistuse, kus kõnelevad Sänna kandi keelejuhid Kuusõ Ella ja Leidma Leida.

     

    E: A tan Vana-Rehe man omma ka na koopa ju.

    L: Omma va, a kuis noid koopaid kutstas?

    E: Mina ei tiiä, mul imä ütel, et sinna ei julguvat kiäki sisse minnä.

    L: Ah nii. Kon omma?

    E: Sääl Rehe man vai koski sääl. Tuu om siis säält tõselt puult, tuu om sääl Bleive all. Jah jah. Rüüvlikuup. Rüüvlikoopa`. Ku Kusta ja Kõva Elmar ja na noore poisi olli, noil Bleivesil oll` pall`o mehitsit ja kolm tütärd oll` naidel. Ku poisi sõs ütliva, et läämi Rüüvlikoopa mett süümä. Njoo omma Rüüvlikoopa sääl, Bleive all.

    Liivapõhjaga mäeline-oruline Lõuna-Eesti ja osa Lätit on taevaskodasid ja myyre täis. Kuulsamate võlu on need inimeste hulgad natuke ära väsitanud. Minu lemmikud on pikaldased Hopa Nõiakaljud (Raganu Klintis) Vaidva ääres. Selliste punaka põhjaga veesoonte kallaste vahele kuulub paljugi – maaliliselt längus puid, käänakuid, kärestikke, ainult paadisõitjale avanevaid vaateid, kaldapääsukeste kolooniaid kõrges liivakaldas, kus rebased end ylevalt suurte poegadega pesadeni kaevavad, kui neil selleks vaid võimalus avaneb. Igal juhul on need Röövlikoopad sõjaeelsed, ilmselt tsaariaegset algupära. Vanim nähtav arv oli 1919 ja selle juures kaartega nimetähed KV. Kui Bleive Linda 1950 paiku meie naabertallu miniaks tuli, siis ta registreeris end sinna kylalisteraamatusse. Nime ei leia enam yles, kuigi kandja toimetab veel aias oma lillede keskel. Viimane nendest siitkandi vanadest, keda ma natukese tunnen, ja milline jutuvestja! Ma ei tea, kas neid koopaid kardeti rohkem mingi legendi pärast või tekkisid kõhedus ja jutud seepärast, et ta oli nii omaette ja seal all võis lapsel tekkida tunne, et liiv kavatseb talle kaela variseda. Aga julged olid need poisid ja tydrukud, kes sealt tagant otsast seda koobast oksatyykast kyhvliga veel sygavamaks kraapisid.

    Kuulsin siit-sealt, et koopaid oli olnud rohkem. Uskusin, et teine on ammu kadund. Nägin und, kus orus peeti tänaste ja tunaste inimeste yhist pidu, ja hakkasin Röövlikoopas yle sinna juurde tekkinud kopratammi justnagu palvel käima. Tol kevadel oli asi kindel, kuni okstel veel jääpisarad kyljes. Aga Suurel Reedel oli vihm tammi lahti sulatanud ja tuli vaadata, et läbi ei vaju, jää juba ragises. Koobaste aeg ongi rohkem suvi (siis on seal ikka seltsis tegutsetud) ja talv, siis on yksikute vaatlemise aeg. Talviti koguneb nimetähtedesse tuisklund ja mustvalges maastikus on need koopad nagu kõrgemad ja rohkem monumendi moodi. Selle mulluse yle aastate kõige suurema kylmaga, kui ma esimest korda Verioja pidi kõndima läksin, leidsin viimaks ka teise Röövlikoopa. Või mis leidsin. Loodus näitas teda mulle. See oli tykike unenägu, nagu esimest korda oja pidi käiminegi – silmades vaated, mida selle nurga alt kunagi pole vaadata saanud. Ja äkki – pauh! – oli see palju aastaid mõeldud koht selgelt näha. Teine koobas asus kõrgemal, nõlva ylemises osas, suvel ei paistnud teda lehtede tõttu ja sinna tuli ronida järsku tõusu mööda. Nimed olid ka natukese uuemad, suurem jagu loetavatest pärines yheksakymnendatest. Ja need olid kuidagi ka selle kymnendi stiilis: AVELY 1990, AIKU 1993, ETTIE 1989, DIANA. Kui nad siinkandis elasid, siis astusid kyllap läbi kohalike kauboide rodeolt, Mäeveski baarist. Nemad on need, kelle lapsed praegu koole lõpetavad ja kes selle puhul tehtud fotodel veidi imestunud välja näevad. Klõps! Kuhu see ajaliiv nii kähku voolas? Tuul puhus. Tuult ei saa rusikas kinni hoida. Nojah. Kõik koobaste man käinud on harrastanud kirjanduslikku tegevust. Mina veel ei olnud, aga ylesleidmise ja põlvkonnakaasluse tõttu, olgu peale: LAURI 2015.

    VANAMA ÕTAK

    Oli mul kallis Vanaema, kui ma olin koolilaps kaheksakymnendate aastate alguses ja sealt edasi. Käisin tal kartulivõtu ajal ja jõuludeks kylas ja suviti jäin kauemaks. Ajasin õuel kanu taga, mängisin puukuuri ees liivakastis ja ehitasin puuriitade peale onni nagu kõik lapsed. Jooksin ustest sisse ja välja, kuna aga juhtus. Ja sahvris hõljus yks kindel lõhn nagu pleekinud lilleline lina, millest päikese längus kiired läbi paistavad. See on seesama, mis nyyd Kuusingu Tomiga istudes mõnikord meenub, maalapsepõlve lõhn. Eeter noh. Väga paljud vanad inimesed ravisid end sellega või tegid paari pitsiga niisama mõnusat olemist. Ja siis käis see kiiresti lenduv joogike inimest mööda ringi, tegi liikmed pehmeks ja andis mingi muinasjutulise tundmuse, mida ei saa ei viinast, veinist ega õllest. Laps olin, Vanaema kõrval elasin ja vaatasin neid taate ja memmesid, kes meil kylas käisid ja oma jutu kinnituseks ka väikese topka viskasid. Nad käitusid teistmoodi kui joodikud, ei lärmand sugugi. Ega ma nende mõtteid ju ei näinud, ainult uurisin niisama, kui neist mööda teise tuppa läksin ja teki alla pugesin. Nende aeglane jutt, millest läbi seina aru ei saanud, uinutas mind unne. Maja seadis end õhtule. Vahel tuli Anna-tädi öösel toa teise otsa magama. Aga ta käis harva. Mul oli oma palve, mida ma enne uinumist ytlesin: „Ma ei taha, et mina näeks halba und ja keegi teine ka ei näeks.“ Töötas. Enamasti oli seal kokkupandavas voodis uni nagu ingli tiiva all. Ainult täiskuuga virgus midagi metsas, mis uduga yle välja sirutus ja ulatus meeleoluna majjagi. Kardinavahest immitses rõske valgus. Lamasin suures tagatoas, meie nimega kylmkambris kaua ärkvel, sest Miki kolistas ketti ja haukus kedagi pimedas. Kyllap rebaseid ja jäneseid, aga mina kujutlesin kesteabmis musti kogusid sinna põllule luusima ja na kõhedaks läks. Kui varjud peeglis tontlikult sagima hakkasid, pimedus kobrutama lõi ja hirm kõri pitsitama hakkas, panin kähku tule põlema ja lugesin siukseid raamatuid nagu „Kõnelused tiigriga“ või „Minu vaarisa ja mina“. Luhvtitasin oma välka nätsupaberite kogu, mis oli margialbumisse pandud ja ilmselge aardena linnast kaasa võet. Sodisin lugemispäevikusse vildikaga suve kohustusliku kirjanduse raamatute karikatuure ja sisututvustusi. Käsi väsis ära. Kustutasin prooviks tule ja kuulatasin ymbrust. Viru kyla pool varikus röökis sokk. Nii võiks karjuda kurat, kui ta inimsoo peale vihastab ja paha tujuga maad mööda hulgub. Jätsin seinalambi põlema. Panin silmad kinni ja liikusin pisikeste võpatustega une poole. Muud polnud teha. Või oli kyll, ainult seda sai teha seni, kuni teleprogramm kestis. Hiilisin kõrvaltuppa ja vaatasin magava Vanaisa selja tagant mustvalgest telekast „Robin Hoodi“ seriaali või suvalist õhtust saadet. Takkajärgi tundub, et suveõhtuti oligi alati see nõiduslik Clannadi muusika ja vene pealelugemisega „Robin Hood“. Vahtisin siis seda ja unistasin, Vanaisa norskas. Kumbki kumbagi ei segand. Vanaisa päev lõppes „Päevakaja“ ja „Vremja“ ilmateatega, see oli aamen kirikus. Oksõ tuli rampväsinuna põllult kitskmast, viskas riided nagisse, jõi kruusi kaua tõmmanud köömneteed, ohkas ja vajus Vanama voodisse sainviirde magama. Vanaema kobistas lauda mant tulles köögis, pesi ennast kolmjalal seisnud mõsukausis ära, pani koltunud öösärgi selga, võttis pangist klaasikese kylma vett ja sahvrist pitsi eetrit ja istus akna alla. Mõnikord oli aias taimede pidu. Luhvtruudust hoovas lillede ja pärna hõnge ja tohutus võras purjutavate mesilaste suminat. Kusagil selle taga langes päikese öine valgus mõnele ladvaribakesele väga kaugel, mis taevapiiril vaevumärgatavalt helendas. Oli kuuloomine ja mulle tundus, et see on ka väsinud Vanaema uuesti loomine. Ega tal neid töid ja vaevu vähe ei olnud. Seda ma olen takkajärgi aru saand ja mõistatand. Siis lihtsalt kyynitasin läbi vaheuste vaatama, et kuidas ta nii vaikne on. Istub seal niisama tasakesi kassiga, kes talle sylle oli pugenud ja kohe kõvasti nurrama hakkas. Tõmbab hinge. Telekat ka ei tule vaatama. Võttis selle pitsi seal hämarikus ja lõhnajuga tuli tumepunaste roosidega kardinate vahelt teise tuppa. Film sai läbi, Vanaisa norskas nagu traktor, mina käisin pissil ja läksin ära magale. Mõnikord jäi Vanaema veel tasakesi aeda vaatama.

    Aastad läksid ja ajad muutusid. Kusagil kõrgel kabinetis otsustasid mingid onud ja tädid, et eeter on ikka selline barbaarne ja myrgine asjandus, selle joomine ei kõlba euroopaliku maailmakäsituse juurde. Apteekides tuleb ta myyk keelata ja sisse lubada tuua ainult väga piiratud kogustes, et enam ei kohtaks avalikes kohtades ja pidudel inimesi, kelle hingeõhk ei ole koššer. Et Vanaemad peavad edaspidi oma videvikke teistmoodi pidama. No aga minu Vanaema seda aega enam ei näinud.

     

  • Roostes neiu

    I. P. Smirnovile

    Päiksepaistelisel suvepäeval sammus mööda linna peatänavat kena noor neiu. Kerge suvekleit liibus ümber ta saleda keha. Noori õlgu riivasid kastanpruunid juuksed, kiharad võppusid kaasa sammude rütmis. Neiu astus hoogsalt ja sihikindlalt, hoides ühe käega õlal rippuvat kotti ja teisega kergelt kaasa vehkides. Valged väikeste kontsadega kingad klõpsusid reipalt sillutisel.

    Üks ebameeldivus käis neiuga kaasas: ta kriiksus. Igal sammul kostis vastik vali kriiks. Möödakäijad kõõritasid, noormehed vahetasid kahemõttelisi pilke, lapsed naersid ja näitasid näpuga: neiu kõndis ringi ilma jammerita.

    „Muudkui läheb ja ei ole häbigi,“ torisesid ühed.

    „Julge tüdruk,“ naeratasid teised.

    „Lollpea,“ muigasid põlglikult kolmandad.

    „Ju siis on vaene…“ tundsid kaasa neljandad.

    Kuid neiu otsekui poleks märganudki ei oma kriiksumist, ei pilkeid ega kõõrdpilke. Tema sammus edasi, vapralt otse enda ette vaadates ja käega kaasa vehkides.

    „Vahi, rooste on läinud…“ torises taat, kes juurvilju müüs ja parajasti porgandeid kotist oma nelinurksesse märssi valas. „Kui isegi jammeri jaoks raha ei suutnud teenida, siis istu parem kodus!“

    „Krääksub nagu rohutirts!“ muheles lihunik ja kuivatas oma suuri kämblaid kaltsu sisse. „Hull plika!“

    „Meie ajal oli nii, et kui kriiksumine peale hakkas, siis korralikud neiud istusid kodus,“ rääkis mutike oma sõbrannale. „Jammeritest polnud siis keegi midagi kuulnud. Lihtsalt püüti kodunt mitte väljas käia. Ma ükskord jooksin piimapoodi, väikevennale piima tooma. Ja kuidas siis kõik hakkasid minu peale sisistama. Milline häbi!“

    „Nüüd on teised kombed. Mis neist noortest tahtagi,“ noogutas sõbranna pead.

    Neiu aina läks. Eespool hakkas silma suur galanteriikauplus. Neiu otsustas sisse astuda. Klaasuksed lõid tema ees külalislahkelt lahti. Ta läks sisse, vaatas ringi ja seadis sammud naisterõivaste osakonda.

    „Kuidas saan teile kasulik olla?“ pöördus tema poole müüjanna.

    „Ma otsin suvekleiti sisseehitatud jammeriga,“ ütles neiu.

    „Selliseid kleite on meil laias valikus,“ vastas müüja ja naeratas. „Tulge, ma näitan teile!“

    Ta viis neiu rõivalati juurde, kus rippusid kleidid. Neiu valis välja ilusa kleidi, kuid näinud hinda, raputas pead:

    „Minu jaoks liiga kallis.“

    „Sel juhul soovitan teil osta jammer eraldi,“ ütles müüja.

    „Aga päris iga kleidi külge ei saa ju jammerit panna?“ mõtiskles neiu valjusti.

    „Jaa, sellega on probleem,“ noogutas müüja. „Näiteks see kleit, mis teil seljas on – see on ilus, kuid talle on täiesti võimatu paigaldada standardset jammerit.“

    „Ma tean,“ ohkas neiu. „Aga teist suvekleiti mul pole. Selle õmbles veel mu kadunud ema.“

    „Üsna siin lähedal põiktänavas, toidupoest paremat kätt, on väike keldritöökoda, kus aafriklased teevad jammereid. Need on palju odavamad kui nood, mida suurtes poodides müüakse. Minge nende juurde, ma arvan, nad saavad teid aidata.“

    „Aitäh hea nõu eest. Te olete väga lahke,“ vastas neiu.

    Ta lahkus kauplusest, kõndis toidupoeni ja pööras siis kõrvaltänavasse. Erinevalt laiast ja puhtast peatänavast oli see kitsas, räpane ja prahti täis. Neiu läks edasi ja märkas varsti keldriust sildiga „Lonkur Ali Juures. Tehnika parandus ja remont“. Ta läks mööda kulunud trepiastmeid alla, koputas ja sisenes töökotta. Väheldast, igasugu tehnikavidinaid täis kuhjatud ruumi valgustas kaks lampi: üks tellistest laevõlvi all, teine töökoja peremehe Ali laual. Millegi kallal meisterdanud, tõstis too pea ja tervitas sisseastujat:

    „Tere päevast, preili. Kuidas saan aidata?“

    Vanamehe hääl kõlas sõbralikult.

    „Mul oleks vaja jammerit,“ lausus neiu ringi vaadates.

    „Meil on nii suve- kui talvejammereid.“

    „Ma tahaks suvist.“

    „Suvine läheb maksma kakskümmend viis.“

    „Ja kui palju maksab paigaldus?“

    „See sõltub rõivastusest.“

    „Ma tahaks jammerit sellelesamale kleidile.“

    Vanamees tõstis prillid laubale, uuris neiut lähemalt.

    „Kuusteist.“

    „See teeb kokku…“

    „Nelikümmend. Teeme täpselt nelikümmend, preili.“

    „Kallivõitu…“ ohkas neiu.

    „Preili, kauplustes maksab uus jammer viiskümmend, paigaldus aga kakskümmend viis.“

    „Ma tean,“ naeratas neiu kurvalt.

    Vanamees tõusis, astus laua tagant välja ja tuli kepile toetudes neiu juurde.

    „Ma ju jätaks veel kümneka alla, aga meil tõsteti kuu aega tagasi renti. Ja selle aasta sissetulekud ei tee ka just rõõmu. Kõigil meil tuleb kuidagi ära elada.“

    „Jah, ajad pole kerged,“ oli neiu nõus. „Mis seal ikka, aitäh, et minu peale aega raiskasite.“

    Ta pööras ümber ja hakkas kriiksudes ukse poole astuma.

    „Oodake,“ lausus vanamees.

    Neiu peatus.

    „Ma näen, et te pole väga rikas,“ lausus vanamees.

    „Või veel!“ hakkas neiu nukralt naerma.

    „Mul on teile ettepanek, preili.“

    „Kuulan teid, Ali.“

    Vanamees toetus kahe käega kepile ja hakkas rääkima:

    „Olen juba kaunis kaua siin ilmas elanud, mäletan veel igiammuseid aegu. Siis ei olnud mingeid jammereid. Vallalised naised said väga hästi ka ilma hakkama.“

    „Olen kuulnud,“ noogutas neiu.

    „Pole teil mingit jammerit tarvis, preili. Ei viiekümnest ega kahekümne viiest.“

    „Kuidas nii?“

    „Aga vaat nii! Teil on vaja head õlitit. Ja ei midagi enamat.“

    „Õlitit?“

    „Jah, õlitit.“

    Vanamees tõstis kepi üles ja koputas vastu madalat lage. Ülevalt oli kuulda samme ja mööda keerdtreppi laskus alla keldrisse noor sihvakas aafriklane. Välimuse järgi nii seitsmeteistaastane.

    „Saage tuttavaks, see on minu lapselaps Abdullah.“

    „Tere,“ ütles neiu.

    „Tere, preili,“ vastas Abdullah pead langetades.

    „Abdullah, näita preilile oma õlitit,“ ütles vanamees.

    Abdullah näitas vaikides õlitit.

    „Vaadake, preili, milline väärt õliti. Täiesti uus! See on täidetud paksu valge õliga. See on just see, mida te vajate. Ja mitte mingeid jammereid!“

    Neiu vaatas Abdullahit ja tema õlitit.

    „Preili,“ jätkas vanamees, „kõik, mis teile vaja on, see on hea, kvaliteetne õlitus kord nädalas. Abdullah on vastutustundlik noormees, tema teid alt ei vea. See läheb teile maksma ainult kümneka kuus! Ja mingit kriginat ei ole enam, preili!“

    Neiu jäi mõttesse.

    „Kui see paistab teile liiga kallis, jätan veel alla: kaheksa. Kaheksaga kuus.“

    „Nõus,“ vastas neiu.

    „Vaat mis tore!“ Vanamees toksas võidukalt kepiga vastu põrandat. „Olgu see meie võit selle hullumeelse maailma üle, kuhu me kõik oleme elama sattunud! Ja unustage sõna „jammer“. Teile pole seda vaja. Abdullah, vii meie külaline üles ja teeninda teda nagu kord ja kohus.“

    Abdullah viipas kutsuvalt käega. Neiu tõusis mööda kulunud keerdtreppi üles ja leidis end väiksepoolsest mugavast toast, kus hakkasid silma aken, voodi, kitsuke kapp ja töölaud täis vanu jammereid, mille parandamisega noormees nähtavasti tegeles. Aken avanes sellelesamale põiktänavale. Toas lõhnas vana mööbli järele. See tuttav lõhn mõjus neiule rahustavalt.

    Ehkki põiktänav oli inimtühi, läks noormees akna juurde ja tõmbas kardinad ette. Toas muutus veelgi õdusamaks.

    Abdullah läks voodi juurde, võttis päevateki ära, pani selle hoolsalt kokku ja riputas tooliseljale.

    „Riietuge lahti, preili,“ ütles Abdullah.

    Neiu võttis riidest lahti ja heitis selili voodile. Abdullah võttis õliti välja ja hakkas neiut õlitama. Tema aga vaatas lage, kus olid näha kaks kuivanud niret ja väikesed praod. Lõpuni tõmbamata kardinad jätsid ülal vabaks heleda siilu, kust paistis vastasmaja teise korruse aken. Akna ees oli roosinuppudega tüllkardin. Läbi tülli kumasid suure lillepoti piirjooned.

    „Paistab, et korralike inimeste juurde olen sattunud,“ mõtiskles neiu. „See vanake Ali oli kohe algusest peale minuga lahke, ei hakanud väiklaselt kauplema või mulle midagi kahtlast pakkuma. Küllap sai aru, et olen vaesest perest ja võtta pole mult midagi. Kohe näha, et lahke inimene ja suhtub inimestesse hästi. Ja tema lapselaps on armas ja vastutulelik noormees. Ja teeb oma tööd hästi, vaatamata oma noorusele. Jaa! Ega asjata täna hommikul langenud mu padjale noolekujuline päikesekiir. Mina veel imestasin, mida see peaks tähendama. Täna on hea päev…“

    Kui Abdullah oli neiu õlitamise lõpetanud, pani ta oma õliti ära.

    „Korras, preili. Võite riidesse panna,“ lausus ta heasoovliku naeratusega ja kadus kähku mööda keerdtreppi alla.

    Neiu tõusis voodilt, pani riidesse ja tegi põrandal neli sammu. Kriiksumist polnud enam üldse. See oli talle imelik ja ootamatu. Oli ju kriiksumine saatnud teda juba neli päeva!

    „See on ime!“ lausus ta rõõmsalt ja tiirutas mööda tuba.

    „Ime, ime, ime!“ kordas neiu, ikka ringi tiirutades.

    Siis võttis ta oma koti, mis oli lebanud voodi kõrval öökapil, ja läks alla.

    Töökojas silmitsesid Ali ja Abdullah teda heasüdamlikult.

    „Näete, preili, te ei kriiksugi!“ puhkes Ali naerma. „Ja ei mingeid jammereid.“

    „Aitäh teile!“ Neiu võttis kotist raha ja ulatas Abdullahile.

    Kuid too osutas naeratades vanaisa poole.

    „Ei, raha võta ikka sina,“ raputas Ali pead. „Ausalt välja teenitud. Mina ei puutu siin asjasse.“

    „Tänan, preili,“ sõnas Abdullah kerge kohmetusega raha vastu võttes.

    Oli kõigiti näha, et sugugi mitte iga kuu ei õlitanud ta neiusid.

    „Austatud Ali,“ lausus neiu. „Nii et ma võin teie poole pöörduda, kui jälle kriiksuma hakkan?“

    „Loomulikult, preili! Me ju leppisime teiega kokku.“

    „Suurepärane!“

    „Abdullah on alati siin minu juures, tal on hea meel teid aidata. Olen rõõmus, et tema õlitus teile pettumust ei valmistanud.“

    „Oivaline õlitus.“

    „Tema uus õliti töötab tõrgeteta, preili. Mina soovitaks teile: õlitada tuleb regulaarselt, siis ei teki ootamatuid probleeme. Tulge meie juurde mistahes ajal. Meil on alati rõõm teid näha.“

    „Aitäh teile!“

    „Meil on alati rõõm teid näha,“ kordas kajana Abdullah.

    Neiu naeratas sihvakale noorukile tänulikult, läks uksest välja ja astus trepist üles. Põiktänav oli endiselt sünge ja räpane, kuid neiu ei pööranud sellele tähelepanu. Keeranud linna peatänavale, sammus ta seda mööda reipalt ja vabana edasi.

    „Nii tore, kui soovid täide lähevad,“ mõtles ta rõõmsalt.

    Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul

     

     

  • Waiting for Godot 2018

    kle kas sa arvutiga facebookis? jH. ikka. mis siis? Kle teeme ühe testi, et ma kirjutan ja siis sa vaatad seal messages alt ja midagi ei vasta lihtsalt teed selle suure akna lahti ja siis ütled kas oled näinud. aga ah vist ma ei tea kuida seda teostada seda testi tglt. oot misasja. ah tglt vahet pole. 😃mida? ma ei saand midagi aru. jah ega ma ise ka mitte. jotile v? Et mina teen akna lahti. aa. nüüd sain aru nii ma nüüd kirjutan, sa vaata seal suures aknas ja ära kliki kirjutamis ribale, ja ma vaatan siis ise suures aknas kas sa oled näinud või ei ole. kas olid seal ja nägid? su muna pole alla tulnud, et mul on nagu et sa ei ole näinud. nüüd sul muna all. sest hakkasid kirjutama. Oota ma teen uuesti arvuti lahti. ahah ok nüüd vaata seda sama siin mida praegu kirjutan nii, et ära kliki peale. Suures aknas sa môtled kus? ah messengeri alt kus vasakul pool on kõik kellega chattinud. Klikin sinu peale vôi? ei saa aru tegelt. Ära hakka kirjutama. hm aga muna läks alla kohe? ma ei tea. vb ta siis lihtsalt ignob ja ei suvatse üldse vaadata, ei armasta 😒aga noh mis teha on kuidas on. ma lihtsalt mõtlesin. loll ikka loodab. kuule aga kirjuta sina mulle. ma ei saa aru mis muna. noh kirjutan. See täpp, sinu pildiga. aa et nagu suures aknas. Jah. aa aga see on minu meelest nii et kui samal ajal vaatad ja siis kirjutad muna liigub alla. näiteks ükspäev jaagupile kirjutasin ja kogueg oli see nagu poleks vaadanud. noh see v täht. aga ta vastas paari päeva pärast ma tean et ta loeb seda aga ongi komme vastata hiljem kui rahulikum moment. praegu pole ka sinu muna. aga siiskui kohe loed ja kirjutad siis on. sinna taha ei teki niisama muna. Mhmh. Kas niisama Saab ka vaadata, nii et see muna ei liigu alla? Jah. Jaagup raudselt loeb, mida ma kirjutan. ok. Mhmh. headööd! Head und!

    Krt, mida ta tuleb mulle õpetama, kuidas elada. vihkan selliseid,. Kas sa magad? ….jah ta küsis taksos mu käest, et kas ma magan. Siis hakkas mind ignoreerima ja ma tundsin end kuidagi imelikult, et ma elan ja olengi valesti. Pingeline ja vastik energia, nii tugevalt tajun, et ta üldse ei salli mind. Nõme prole Leedsi lesbi, kõiki õpetab. Lõikab mind paberist välja, või vb lõikan iseennast, aga mulle tundub, et tema mind. Ma ei taha juua, eriti veel temaga. Ta ilgelt väsitab mind. Ma istun vaikselt seltskonnas. Siin me mõlemad vihased ja karjume, ilma suud lahti tegemata.

    jah. minu poolt siis see et vist ühe päeva temaga reaalselt rääkisin aga ülejäänd aeg vahin niisama nime reas nii 4 kuud. Ma ei tea üldse mis ta teeb.

    Me oleme viimase aasta rahulikult rääkinud ma pole ise nagu vihjanud kordagi nüüd äkki on nagu naljakas ja see on põhjustatud mingist frustratsioonist mis minu sees ja ta pole üldse selles süüdi krt krt. jah. einoh pole midagi teha. aga see mingi k tätoveering ja see Siiri jutt ma ei saanud eile üldse öösel magada seda pole juhtunud ammustilma uni oli täiest rahutu. mul on parem kui ma ei kuule seda jama. jah. kui ta tahab näidaku oma tundeid ise ma ei pea öösel vähkrema et kas tätokal olen mina või ei. kle, sa ise ka ju ei näita. ma mõjutan teda palju selles olen kindel aga see on umbes lihtsalt mingi tema kujutluste amatsoon kui oleks mina oleks teind mustad juuksed v tegi heledad et aru ei saadaks midaiganes. ta elab oma tätokatega oma kujutlustes. äkki on ka kunstnik😃 loob väljamõeldud maailma ja kui see ei vasta reaalsusele eemaldub. mul hakkas nii õudne sellest mõttest. et umbes kui tal on mingi emotsionaalne vapustus ta läheb teeb tätoveeringu. mitte ei lahenda probleemi. sa tee ise ka midagi. passid seina ja kogud viha. nii polegi mingit leppimist oodata. midagi ma ei kogu sa ise rääkisid siis ma hakkasin temast leelotama. seinalt pole ma midagi saand, täna näen et ta joob. 😃 ei no see et sa ei ela oma elu. ma ka ei ela. me oleme nagu kellegist muust sõltuvuses. eks meil on igav ka. jah põgeneme ja oleme arad. fb on turvaline. k ka tahab et tal oleks hästi turvaline. jot ka. aga ma ei saa tast aru. K-le just meeldibki et ta paneb mingi pildi ja on kodus ja joob ja kõik on nii mugav ja mõnus. sa kritiseerid teda koguaeg, et kuidas ta kõike nii halvasti ja valesti teeb ja kuidas selline ja selline on. ise blokid ära. kõik. mul on tunne. kule ei kritiseeri, miks sa minu kallal oled? sest tema ei tee nii nagu sina MÕTLED, et ta teha võiks. see on lihtsalt miuke ta on. mulle jääb sllest samamoodi mulje et ta ei taha ju. see on mõlemat pidi. kumbki pole öelnud never aga koguaeg on midagi vahel. ma ei tea jah. ma ei saa aru. see on 50-50 seis. ma lösutan siin kodus tema seal. ahh mis seis, faking mindmängud. ja kumbki ei tee midagi. Äkki siis polegi midagi kui ei tee. sa oled ise nii kibestunud et näed igal pool ainult halba. meil on lihtsalt nii, siuke elu. noh siis ole õnnelik. Mulle aitab sellest!!!! mis sa minu kallal oled?!!! ma ei ütle sulle mida sa oma joti mõtetega peaksid tegema. ära ela end minu peal välja. mind lihtslat ajab närvi kuidas sa k-ss nii halvasti suhtud ja teda maha teed ja nagu tema üle naerad, niimodi nagu kaitsed ennast. mine metsa ma pole teda kunagi maha teinud see et ma räägin et ta kodus joob pole halva tähendusega. miks sa võtad siukse hoiaku nagu tema oleks kannataja. ta on võrdne partner olgu noorem kui tahes palju. sest et me räägime inimestest nagu taga sina kst mina jotist, ilma et neil endal sõna oleks, ja see pole tglt õige, me ei tea mis neil toimub aa ajame mingit kibestunud ila. see on masendav. seda küll. et kui huvi pole inimese vastu miks ma siis märkan et ta joob. Ma üritan joti pilte mitte vaadata. ta on mind vist oma chatist väljalülianud. ta täppi pole enam ribas 😒

    aga ma ei saa öelda oi kui cool nägin et ta pani krooksuva neegri pildi enda kohta. jah. mulle tundub et midagi on minuga nii viltu. ja ma isegi ei saa aru oma suhtest iseendaga. ma nagu ei vihka ennast, aga midgai on nagu ikka nii valesti ja ma ei saa aru sellest probleemist. 😒sa pead nende asjadega tegelema mis aitavad hoida paremat mina-pilti endast. kust ma aru saan kui mul on halb minapilt? sinu arvamus endast see millisena ise ennast näed. ma ei leia et mul midagi nii viga on aga ikkagi on halb. öähen dušši alla. Ok, ma lähen käin pissil vees.

    Siin on saarel on üks baar nimega Stockholm syndrome. see tõsine asi. Mhmh. Mõtlesin joti peale, kui sõin, kujutasin ette, et tema on ka, et teeb mulle abieluettepaneku 😃😃😃 saad aru 😃sellist asja mõtlen. Ma ei jaksa enam. Ta oli nagu maamiin. suva, mõtlen nii kaua, kui mõtlen. Nii veider koguaeg tuleb nagu pähe tagasi ja üldse lahti ei saa. kunagi ikka saan või siis tõesti abiellume hahahaha täitsa puccis ma olen ikka. ripun mingi värdja illusiooni küljes. täis klammerdumise laks jälle.

    Kodanik elab aga ei suhtle minuga. Mhmh minu oma ka. tglt ma lihtsalt pean ära kannatama selle debiilik olemise mõnda aega. viimati attendis 15 detsember üritlsele. mul on lihtsam kui mõtlen et see on mingi täielik jama. mul ka, vb mulle lihtsalt meeldib oma mõtteruumi temaga sisustada. brr. see pole normaalne tegelt. 😪

    Vb ta lülitas mind korraks sisse. Kui ma suhtlesin siis tuli jälle kohe ette, säras seal rohelise täpina, aga nyyd on jälle kadunud. ongi või? jah. Kui mina Olen siis jookseb kohe minema. kas teda pole ka ribas? Ta umbes 2x päevas. hmm. ja praegu ma tulin vaatan et plats puhas ja kohe naks on tema ka kohe siin meie akna kõrval. k on suurem sõltlane kui mina. Issand. mul on uus tase ma ei taha enam olla fbkis kui tema on, ilmselt olen nii lapsikuks muutunud et see kajastub ka minu välimuses. Jah, muutud A-ks. Ma olen nii naljakas nagu lapseks muutunud. 😃kas nägid, ma panin uue profiilipildi, pliis laigi. Kommenteeri, et näed välja siin nagu Christina Ricci, pls. Ok.

    ma tunnen praegu vastupandamatut soovi issand ma ei julge talle kirjutada, krt ma armastan teda ma üksõhtu vihkan siis magan välja ja armastan edasi. ma jumala tahtsin teada mis iba ta hakkab seal siis ajama sellele tüdrukule vastu aga ta hoopis kustutas nii veider. paljud postitavad purjus peaga. hommikul võtavad ära. ta on ikka valind mida ta paneb aga see oli konkreetne ahv. Vb siis ongi nòme ahv. kui tüdrukuid taga pole sa pead väga purjus olema et endast siukse üles riputad ja arvad et lahe. keegi tuleb ja vòtab tähelepanu, tähelepanu tahan iseendale hoida. saad aru ta oligi mingi täieliku nõmeda ahvi nägu sellel pildil see oli jube. m arvan, et see kõik oli illusioon, temaga oli nii raske, a ma ikka tahan. fukk ma ei taha lihtsalt selle k peale enam mõelda. selle krdi fbki ja selle jama. kuidas ma elan nii kui mingi krdi foto võib tuju ära rikkuda. me oleme lõksus. aga aeg läheb ja enam ei Riku. Mòtle mida tunnned. see tuleb seest, vigane armastus. SA nagu ootadki ärevuses fbs et K midagi teeks, et ta su tuju saaks rikkuda, et teda siis kòiges halvas süüdistada. peaksin tegema FB pausi. Inimesed on tegelt vastupidised sellele millised nad on. Aga mul on ka nii, mitte kyll Sama, mina suhtlen, aga see teeb mulle endale haiget. ma ei saa ilma. blokkigu mind ära, kui talle see ahistamisena mõjub. aga ei ta lihtsalt vaikib seal.

    oled siin või? jah. vaatasin et oled nagu reas aga oled selle rohelise ära võtnud. Ei ole. Mis võrdne vastutus sinu jaoks on? võrdne vastutus ongi see et keegi ei pea olema kellegi issi v emme. jah. Ta ei saanud nagu minust üldse aru. jah. Vòi kedagi kuskil taga ajama. jah. Jookseb ära siis jooksku. aga ta ei võta kunagi vastutust. ma ka mitte. jumal temaga. mul tunne, et aind K-ga olen suuteline võtma. Jot ei suutnud end avada ja ma ei toppinud teda täis, mida vb ta ootas. Ah pohhui, ma ei saa aru meist, kas kui fbd poleks, siis oleks ammu juba fööniksitena sittadest suhetest tõusnud.

    kuulan seda call me by your name soundtracki. oo jaa ma olen 2 päeva seda kuuland.

    mis teed? Niisama mòtlen.

    😭ma ei saa aru kuidas see võimalik on et meil mõlemal nii pasasti läks. 😨 nende asjadega. mhmh, a kui nt sul oleks kõik hästi ja mul kõik pasasti, siis vb me ei suhtlekski, poleks millestki rääkida. ma olen nii räigelt pettunud et vähe pole. aga ma ei näita välja. See on mingi enesega teema. oleks et oleks mingid head emotsioonid, see on ju haiglane sõltuvus ja kõik on negatiivne. Jah. Mul ka nii. Aind piin. arvan et ta saab ka sellest ise aru. ja kui ei oska midagi teha siis parem ka mitte kannatada. Ma ei tea jah. ma tean, aga kuidagi mul on et langen nagu lõksu vihkan seal ennast ka. uusi asju vastu ei võta. Jah mul ka. Jah. Ma ka Mitte. Olen nagu kinni. elan ja ei ela ka. elan ja ei ela ka 😭😭😭😭😭ma ka

    Tead ma ei taha selline olla. Ma ei taha neid tundeid ta vastu. ma ei tohiks enam halada, jalaga ka hoian seda elus nagu. halaga 😃 aga halada on nii hea. ainus rõõm. 😃 Kle kas tòesti on nii et kui kellegi vòòra kontot vaatan siis pakub minu nime sòbraks? Seal listis? Ppl you might know. Mina arvan et need keda vaatad ilmud neile seal pakkumistena. Jah. Ma ei tohi vaadata enam joti sòpru ega neid kellega sai sòbraks väk. njah. Olen ta ema ja isa profiili ka vaadanud. ma ei tea kas see jäi näha aga mulle on tundunud. sitt päev täna. Tegelt ongi ju et ei tohi kellestki midagi oodata. jaa, see pole võimalik. ootamist pole lihtsalt võimalik likvideerida, maailmast, niikaua kui järjekorrad eksisteerivad. Mulle meeldib tegelt oodata, enamasti. see on nagu omaette olemine kuidagi. Mingi tegevus, millel on eesmärk.

    Appi. Jot on mingi ilusa noore naisega fbs sòbraks saanud. ma falgusfoori taga, süda jätab lööke vahele. kükitan korra. Mul tugev pms pärast teda. emotsionaalselt kerin täiega ära, füüsiliselt ka vaevav. Tead, ma mõtlen, et ma enam ei taha ära armuda, niiviisi end vastu klaasi litsuda ja litsuda kuni lõpuni, see on mind täielikult deformeerinud. Tahaks, et see ära lõpeks.

    K kommenteerib spordifoorumis ta on suureks spordimeheks hakand. tennisefoorumis mingi chungi ja federori kohtumine et millal toimub. hehe. no uued asjad tulevad ju kohe üles. mhmh

    panin laic ära ma ei tea kas on näha. newsner soumi 😃😃jot oli 10 min tagasi online. Mul vist hea olla kui suhtlen temaga aeg ajalt, kui midagi öelda on. See korisramistöö ka nii meenutab teda, seal töòtasin kui sydames Oli valu ja äng ja masendus. iga tegevus meenutab teda, imesin tolmu jne nyyd pole valus aga siis Oli kòik nii värske. Aga ikka mòtlen talle. tglt on huvitab ennast täiesti ära kaotada ja siis tunda kuidas vaikselt hakkan tagasi tulema, natuke teistsugusena, tugevamana vb. jah jooga treener ütles kuidagi nii et meil läheb paremini ja kui mitte paremini siis veel paremini. jee nädal on läbi. Jee!

    Tead, jot on hiir, ma olen rott. Kuigi tema näeb rott välja ja mina hiir. Ta ei saa aru, et mina olengi see keda ta tahab, tahab läbi minu rotiks saada, aga näeb, et olen hiir ja ei saa aru, et ta võiks. ta ütles kord, et luges, et jagunetakse nii 😃. Vb me peame lahti laskma, sina k ja mina jotist. Aga ma ei tea, mida saa lahti laskimine tähendab, ma ei oska, vb ma ei taha. ma ei lase. puhkuse aja istus kõik kodus kuskil ei käind oli lihtsalt kodus olnd 2 nädalat. Siiri teadis öelda. Istub kodus mängib videomänge. äkki toitub minu likedest ootab, et mis ma ise panen. Mul mingid fantaasiad ühe teisega, et tahaks proovida temaga seksida, mitte nagu suhet. Aga miski nagu taksitab samas. Arvan et jotil ja elu ja teised fantaasiad. Viimaseisd kordi lapiga yle pòranda tòmmates meenus kuidas ta ytles et me ei seksi, meil pole conversations jne jne, et no tòesti. Aga no mida siis inimene tuleb mu tuppa ja tahab et ma ta kaissu vòtaks, kui kòik need etteheited. Ma endas ei kahtle, oleksin parim talle olnud. tema kahtles, ja muutis mind hiireks, sest ta ise on. kle see multikas Tom and Jerry, see on tegelt co-dependence suhtest. omg. Mina olen Tom. Mul olid ka ju need fantaasiad. Aga see pole sama asi. Krt ma kukun ise ämbri tagasi K jutt tundub õige ja see mis mina tegin vale. Aga nii kui nii selle olukorra ise nii seadsin. Tema nii seadis et mitte midagi ei toimuks siis ka vahet pole. Sama hästi võin uskuda et tegin ise õigesti. Samas palusid vabandust. Jah see umbes polnud siis piisav ja asi põhimõtteline. ma tuttu. head ööd.

    Mul pole tglt midagi alandlikuse vastu, Olen suht leplik aga ma ei taha olla siiski suhtes allasururutud et pean närima igat konti mis hambusse visatakse. Kui mina olen leplik võiks ta ka olla, aga tema, paneb järjest kõvema paugu. kusjuures ta on voodis normaalsem kui ta muidu on isegi. täpselt. Mehed ùritavad naisi täiega ümberkasvatada. Ok pean minema. Ja selle piinlikkuse läbi elama. aa kivi kotti. Jot täiega manipuleeris, jättis mind kuivale, endal oli koguaeg kõva. 😃 ma ei arva et naine peaks meest kuidagi klohmima või sõimama lihtsalt ma ei näe ka et naine peab rahul olema kõigega mis mees ütleb ja oma arvamust tal siis nagu ei ole, selleks pead seda inimest usaldama. ma ei saa teeselda kedagi kes ma pole. Jah absoluutselt. Ma ei usaldanud, ta polnud usaldusväärne Ok, appi, ma pean minema nüüd küll ♥

    Kle vb ma polegi inimene, Olen peegeldus. Tahaks koguaeg nagu tell ylepea olla. mis? Tekk. Kui ma suhtlen taga, siis on paar päeva hea nagu olla, aga kui ei suhtke jälle siis on halb. Sõltuvus. Aga Noh hea, et ei näita talle välja seda. Lõpeta. Sa korrutad nagu plaat. Jah. Nii vastik. Ma jälle siin fbs ka kinni. See teeb ka õnnetuks. näed ma laikisin sofiat aasta ema laul valitakse ehk eesti parimaks lauluks see aasta. Ei ma ei näe kui keegi laigib. Ma aind messengeris. aa õigus jah. ma olen selle välja lülitanud, ma ei taha teada. SA läksid magama vist, ma lähen ja kohe varst. Ma ei kujutagi tglt ette et mul temaga enam midagi tuleb. Vahel ma lihtsalt nagu tean, et see pole lâbi, et midagi susiseb ja äkki ikkagi vòtab leegid yles kui kustub. Aga vb ma ikkagi olen üksi siin hõõgun. Mul on vaja kedagi uut silmapiirile, aga ole ikka temast pime veel. nägin teda täna unes ka, uni oli halb, et olime jälle ühes stuudios, ma läksin sinna, olin rõõmus kui ta sealt eest leidsin, tema tundus üllatunud, valmistas ette peoks, oli sõpru kutsunud ja mina pidin lahkuma, olin kurb ja mossis, mingi nõrga vihaga, läksin ta juurde ja üritasin teda kuidagi lüüa, andsin mingi jõuetu kõrvakiilu.

    Mul ei tule und + wavesin jotile. Aga pohhui. mis see lehvitus ikka nii halb on. heh ma ikka nii igatsen teda. pohhui.

    Pean vist fbs jälle eemalduma, et muidu asju ka teeks, muidu aind Chatin ja siis tunnen end halvasti. aga nii hea on chattida sinuga J jaa, kui sind siin pole, siis ma ka ei taha olla J

    ma ei julge ta pilte vaadata kardan et käsi vääratab ja kogemata laigin ta sõprade mingit pilti. Hehe jah. issand kus ta on. ta võis mind ka chatis kinni panna aga siis ma ju põhjustasin emotsiooni. Näitab et on mitu tundi ära olnud? ma ei näe üldse teda. Vaata chatist. teda pole fbkis või viskas mind välja. Telefonis mine ta messengeri ja siis näed kaua ta eemal on olnud.

    appi mul oli öösel jõhker jalakramp. vttu küll ma hakkan homme oma paksu kõhuga tegelema. appi, mida me teeme. Pean rahunema. kui ta mind tahaks siis ta usuks et ma armastan teda mitte ei ajaks käojaani. 😄 Käojaani. Ma Olen nii pinges ja pidetu, ma ei tea mida teha, kus olla, mida tahan. ma ka mitte. Ma Olen nii üksik. ma ka. Issand kuidas see vòimalik on. On. jumala üle viskab kõik, tahvel shokolaadi näkku iga päev. Mul kotis küpsised. Tra küll mul nii masekas. Òudne. panin 4 nätsu korraga suhu. fukk. 😄suhe on nii kaugele arenenud et kui ta on fbkis mul pole hapnikku. ja see iseenesest juba on midagi. jah, see on mingi haigus.

    Kus sa oled? Mõtlen jotist. ma mõtlen et mis ta teeb. unfallowsin ta. ei julge tagasi panna. maal olen ise. panin tagasi nüüd. uhh hakkab pihta jälle. Nagu sa näed ma vihkan paljusid asju mis teeb aga elada ilma ikka ei saa. Jah, ma just mòtlesin, et tal Oli genitaalide herpes ja küüneseen ja ma ikka armastan. Appi. Mis on? Mulle ei tulnud see, seksisime kondoomiga alati. Ma lähen magama, tahan sellemòtetu päeva lòpetada. Olen nagu elutu mätas. mu lühienesetutvustus. 😄 väga hea, pane see oma fb tutvustusse 😄. hehe jajah. tema on kivi.

    muutusin Tema kòrval kuidagi nòrgaka ja haavatavaks, värelen igalpool. Räägin i-ga. Tervita. te ju ei tunne. Tean, tegin nalja. Ma ei sobinud talle sest Olin eestlane ja ei teinud süüa. Jot ytles et minuga ta tunneb et on ta ise aga talle ei meeldi Tema olla. Pmst ta armastas mind. omamoodi. Aga kuna ennast mitte siis, ei tunnistanud seda. Mina ei armastanud sest ma ei Tundnud et Olen nagu mina, pigem kòndisin nagu sütel, lòpuks olingi lâbi. How do you continue when the connection to the other person is broken (when the connection is broken to yourself)? To be in love in someone means believing that to be in someone else’s presence is the only means of being completely yourself. Chris Kraus, tema raamatus i love dick. Too mulle see, kui eestisse tuled. ok. kuule miks ta küsis mu käest siukseid asju nagu kas ta erutab mind. nii imelik. tahtis, et näitaksid oma tundeid, et ta end kindlamini tunneks. K on nagu mina ja sina oled nagu j. Minu jaoks oli ka tähtis see, et kui mul on kellegi vastu Tunded ja näitan neid välja siis ma tahan et ka Tema näitaks, muidu tunnen end ebakindlana. aga sinu ja joti sugused, teist ei saa aru, te kivi sees.Teist ei tule tunded välja, kuigi olete nii tundlikud ise. aga mis see sulle annab kui seda öelda et just sind. Kindlustunde. Kle kui sina saad kòik hea ja sellele kes sulle annab tähelepanu ja armastuse ja sa vastu midagi ei anna oled leige ja külm. ma teadsin ka et peale kirglikku ööd järgneb mingi selline : aa miks ma paljas olen. heh.irw, ütles ka nii v? selline tuusamine. ta laps ikka. Mulle jott ajas sellist juttu, et umbes hakkame telefoni seksi harrastama palju, mul Oli msasja me ju ei seksiga peaaegu yldse. Ja ma ei saanud sònu suust. Siis vaatasime seriaali kus see backstreet boysi nick oma naisega abiellub ja jot ytles et vaata nagu meie tulevikus, ise Oli just paar päeva tagasi öelnud, et no passion, no future. Sellised ebakòlad, see ajas juhtme nii kokku. ma ei saanud enam mitte midagi aru. isegi kui me oleme kahekesi kui me olime seal kajutis kahekesi kui juba tülis olime me olime vait kõrvuti voodites jõllitasime telekat mitte üht sõna ei tuld täpselt nagu osakonnas terve aasta. veider. K ju alguses rääkis, aga sinu vaikimine pani ta ka vaikima. Sest kui ta karjuma v rääkima hakkab, siis kardab, et sa lähed ära või vaikid veel rohkem. ja sina ei räägi, sest kardad, et tema hakkab karjuma. krt merisiga koguaeg joob. hehe, Trullal on januJ Kas ma olen sinu meelest palju muutunud nende 11 aastaga, mis me tunneme? Ei ole, minu meelest, me mõlemad pole üldse muutunud. Mõtlesin enne, me sinuga oleme erinevad, aga meil üks ja sama probleem – nii madal enesehinnang. Hehe, ma just mõtlesin, et me oleme sarnased ikka, et sellepärast suhtlemegi, et oleme otsingulised, rahutud, sügavad hinged. Aga ikkagi natuke on meis mõlemas seda nohiku tüdrukut. Jah, me oleme teistsugused. Ma ei tea ma vist eelistan madalat enesehinnangut, kui karjuda ja lõuata ja teistele peale astuda ja baaris õlut uua. kas sa mängid mingit mängu v? malet

    siis on see märk

    i-ga ükspäev mängisime nüaüd mängin kelleg tahes

    mingi mohamediga mängisin

    sealt valikus

    üleeile hakkasin mängima sest i-l oli see märk

    siis sain aru mis märk see on koguaeg mõtlesin miks inimestel vahel see märk on

    aga eile õhtul näen-k on ka see märk

    aga temal seda küll enne olnud ple

    ta mängib ainult play ball pooli. Kui ta ka malet mängiks, oleks ehk meil lootust. Ühist Tulevikku. heh, tema vaatas, et sul on see märk ja siis hakkas ka mängima.

    ta teab et ma mängin ma tööl mängisin koguaeg meestega

    aga tema ei osanud ja mängis kaarte põhiliselt

    arvan et ta tahtis tähelepanu ma ju stalgin teda tean täpselt mis mänge ta siin päevad otsa mängib – texas holden ja play ball pool.

    Ostsin liiga väiksed trussikud, a ikka on jalas, ainsad puhtad praegu. Kümme aastat tagasi oleksin mõtlematagi pildi teinud, see oleks olnud kõige loomulikum asi mida teha, veel oma digipeegel kobakaga. ei taha üldse midagi enam jagada. Vb nemad, kes palju pilte ja stuffi postitavad, nemad ongi need ühiskonnas tugevamad, ellujääjad, topivad oma eluga teiste elud kinni. Heh, aga lõpuks on ikka kõik igav. olen nüüd täiskasvanud naiseks saanud, reisin üksi, korjan rannast merikarpe. vaatan kuidas selfie stickidega paarikesed ringi käivad, teevad rannas hüppeid. Tobe. Vihkan paare. õnnelikke.

    ostsin ühe raamatu nekrassovi mees ja naine

    loen seda koguaeg. see aitab mul mõista miks asjad on nagu nad on. mulle see nekrassov on alati peale läinud olen hästi palju ta raamatuid lugenud

    kas sa mõistad nüüd?

    ma peaks ka lugema.

    mingid kohad on mind aidanud. see on väga palju seotud enda enesetunde ja enesehinnanguga. kõigepealt pead tegelema sellega miks endal on stt olla. mul on praegu juba sellest mingi närvipalavik et sinna mõtlen minna

    mõtlen kas see on hea.

    ära üle mõtle. jah see mõjutab kõike, täna olin tööl juba masendunud tegelt olen nii kui nii aga proovinud sellest üle olla. kui teed seda mida tahad teha, siis vb ei saagi midagi valesti teha. jah. Samas kui teed mida tahad, aga ei saa aru, miks ma seda teen mis teen, see ajab jälle segadusse.

    lihtsalt kardad et annab sulle obaduse

    samas see ongi nõiaring see on see mingi minu hirm kus ma aastaid olen vantsinud. jah see mõjutab kõike, täna olin tööl juba masendunud tegelt olen nii kui nii aga proovinud sellest üle olla.

    ma jalutan pidevalt sadamas. seal on see nautica keskus lihtsat passin seal hommikuti. uus keskus sadamas – passin kindlates kohvikutes ja shoppan, seal vastas on d terminal kus viimati nägin K-d. aga ära karda neid obadusi

    vb sa ise ei tea seda, aga oled juba immuunsem obaduste suhtes. obadused on huvitavad ka. Kui meil neid poleks, me vb ei suhtlekski. võimalik ja see et olen väljas olnud sealt äkki annab mingi teise jalgealuse.

    ma olin tna vees palju ujusin ja lihtsalt selili vees üldse ei liigutanud, aga soolavesi hoiab vee peal, silmad kinni, täiesti lõdvestunult, ja kui paadid möödusid tegid lained ja siis juuksed

    iga karv tegi peale massaaži, see oli nii mõnus. Paat mõjutas vett, see mu vees vedelevat keha. Kõik reageerib koguaeg, nii huviatv.

    k on juba obadus enivei sulle olnud

    😃

    jah suurim kõigist

    see on mõnus ma vedelen revalis – oleks tänagi läinud aga mingi täielik haigus on sees.

    Ma sain terveks. Olin nii haige, et läksin lennukile taksoga, 36euri maksis. Gripp ja siis hakkasid päevad ka veel. Ma ei tea, kus ma reisin, et ennast üldse ei kohta. Või kas peaks selle turistidisko omaks võtma. istun oma hotellitoas, ei taha välja minna. Ma igatsen koju. eestisse. Varsti on juba Eesti ja eestlane minu jaoks kultuurišok. Jot on mingi uue grupi teinud fbs, Se! on nimi, see tähendab nägema. Seal aind 2 liiget, tema ja ta kuraator. vb neil on mingi suhe. hakkab pihta jälle. ise sa ütlesid, et ei taha enam K-st midagi teada, aga Jotis heietad ikka ise edasi. Mina k-St rääkida ei või. Aga sinu jutt tundub nii mõttetu, minu meelest sa piinad teda. Kule ei piina, sa ei saa üldse aru, Mina ise kannatan. A sa kannatad, sest ise valmistad neid kannatusi omale. Otsi lepitust ise. Kle sa ise ka. ei mina olen klammerdunud, ma ei saa end lahti. sa ei tea mida ma tunnen ja läbi elan. täitsa lõpp, ma olen igas suhtes mingi kivivalvur. sa elad samu asju läbi mis jot. Kule ära võrdle mind temaga. Ma pole tema. Te olete mõlemad need kurvakujuprintsessid. see et me omavahel neist asjust räägime see on nämmutamine sest see ei saagi aidata neile kaasa kuidagi. kle see ei aita meile ju kaa kaasa. me upume ära sellesse ämbrisse. mind see lõõgastab. Minu jaoks on see kohapeal tammumine. miks sa siis kohapealt ära ei tammu? ma ei saa, üksi. tahan, et sina ka kaasa vist tuleks. 😃 . 😃 ära põe. ma ei taha mittekuhugiviivat teemat arutada. ära siis aruta. 😃 et ta ikkagi on. sina arutad ja siis mina hakkan ka. Mina tahan üle saada. Mis me teeme siis? blokime ära. kle me juba blokkisime neid, nüüd on just parem ju kui varem. Ei, ma mõtlen, üksteist. Lollakas oled või? ei ole. ma olen kogu oma elujõu siia valanud. mina ka. me ei tohiks teha seda. kule see ongi elu. ei ole. on küll. Lõpeta. kule mine metsa. Ärme siis suhtle enam. ok! Ok!

    Marg! Jäp! kus sa oled? heh ma olin pool h offline. Mul on nii hea meel, et sa tagasi oled. Mul ka 😃😃 ♥ ♥

  • Pastor ja Kurat

    Janar Alale

    Pastor Janar kustutas küünlad ära, tõmbas jopi selga ja hakkas koju jalutama. Oli rammuta päev, mil kõigi elusolendite suurim soov on kas sulgeda silmad oma urus märja mullapinna all või vedeleda sohval, piieldes uimase pilguga paari viimast lahendamata jäänud sõna läinud nädalavahetuse lehe ristsõnas.

    Kirikusse, kus teenistusel polnud kedagi käinud, jäi hõljuma niiske, kopitanud vaikus. Vaid mõni iidsel aal seina lajatet kipsiebe võttis jõu kokku, rebis end pühitsetud müürist lahti ja langes sureliku paganana laudpõrandale. Põrand oleks hea meelega koguduse jalge all kriiksunud, häält teinud, hüüdnud, et olen ju minagi siin olemas ja vaevlen osana teie teenistustest – aga mehed-naised, kes olid kunagi sel põrandal viltide, kummikute ja kirsadega kõndinud, olid nüüd suurelt jaolt ammu kirikaeda kantud ja mulla rüppe lastud. Helbed langesid ja põrand ei kõssanudki nende tühiste peale, vaid mädanes vaikides edasi. Põrand kriiksus noil päevil harva, Janargi oli luidravõitu keskealine mees, kes astus laudadel tasa kui mõni lummutis või haldjas. Pühakoda tõmbas endale pääle vaikiva hallikasmusta sametteki ja jäi vaiki. Kui kedagi hoones pole, kas siis on hoone üldse olemas, küsis põrand endalt ja arvas schrödingerlikult, et ei pruugi ikka olla küll.

    Janar kõndis aga läbi pruunikashalli maailma, kus elemendid olid pähe võtnud vaat et kõik korraga vedelasse olekusse üle minna. Kes gaasist, kes tahkisest. Vett lirtsus saabastesse, vesi sadas prillidele ja nirises sisse krae vahelt. Ka kaenla alla, kuhu Janar oli pigistanud Selveri kilekoti piibliga, katsus vesi end pressida. Oli oktoobri lõpp.

    Nagu sellest vähe olnuks, tuhises mööda maaliinibuss, paar üksikut peaaegu mumifitseerunud vanurit akende ääres istumas, ja pritsis Janarile kakaokarva loigust veel lasu vett külje peale. Jopp lausa tilkus veest.

    Janar ei lasknud end siiski sellest suurt heidutada. Kodus ootasid positiivsed toimingud: oli ju täna tema sünnipäev. Naisele oli enne kõlistatud, laual ootab ahjupraad, sõbrad linnast tulevad samuti läbi. Ka saun pidi kütte minema! Ega sitt ilm ei tähenda, et ei võiks paari semuga koos istuda ja meenutada usuteaduskonna aegu.

    Pastor kõndis maha vaadates, aga vaikne rõõm oli hinges. Katsus astuda loikude vahele, hoides samas kogu aeg ühepikkust sammu. Linnas oli Janar nii teinud tänavakividega, kui ta veel väike poiss oli. See geomeetriline kõndimine näis kuidagi õige olevat.

    „Pastorihärra!“ krääksas ühtäkki keegi.

    Janar pilutas silmi ja tõstis pea

    Kas sa näe! Sepa Aadu peaaegu kokkukukkunud piimapukil istus Kurat.

    Janar ei osanud kohe mitte midagi öelda, aga ei tundnud ka mitte hirmu. Jäi pervele seisma, paotas korraks suu, mõeldes midagi öelda, aga miskit ei tulnud pähe – ja pani siis jälle kinni. Ajas seljagi pisut sirgu.

    „Palju õnne sünnipäevaks!“ kägises Kurat ja keerutas osavalt sarvi peas. Ja lõi sabaga pauhti vastu piimapukki, nii et see tükkideks lagunes. Kurjuse kuningas tõusis seepeale õhku, peeretas välja väikse väävlipilve ja jäi sellele mõnusasti külitama kui sohvale.

    „Aitäh,“ ei osanud pastor midagi muud öelda. „Tagane, saatan!“

    „Ei tagane, tulin sulle ju külaliseks!“ jauras värdel. „Ja on ka kingitus kaasas!“

    „Mida sul, peletisel, mulle kinkida?“

    „Kolm soovi!“ praalis Kurat.

    „Nagu kuldkalal?“

    „Jah, nagu kuldkalal või hõbelinnul või pronkssõduril. Vali ise, aga soove on kolm!“

    Pastor ei osanud kosta a-d ega u-d. Mida sa sellisel hetkel soovid? Vastset viiesajapealist kogudust? Kasti Urquelli? Seda, et stabika vardad autol ennast ise ära raviks?

    „Ei usu,“ ütles Janar. „Kao minema!“ Ja tegi ristimärgi.

    Kurat tõmbas näo krimpsu, väljutas veel ühe pahvaka hirmsat peeru, nii et kaks kanakulli taevast teadvuseta alla kukkusid, ja lasi sarvedel veel suurema hooga peas pöörelda.

    „Vaata seda, surelik!“ hüüdis ta. „Sa arvad, et ma ei suuda miskit?“

    Ja ühtäkki lendas üle laotuse enne möödunud maaliini buss, aga nüüd oli see juba hoopis roosat värvi ja seest kostis muusika. Mumifitseerunud vanurid olid justkui uuele elule ärganud ja kiljusid ärevalt akende ääres hüpeldes, saatjaks käis imelik tümakas – kas tõesti Nancy „Hellalt hoia mind“? Võis olla küll.

    Buss kadus horisondi taha. Või mis horisondi, mõnesaja meetri kaugusel mähkus see suvalisse hämusse.

    „Vahi kus,“ imestas Janar.

    „Noh, mis siis tuleb?“

    „Kas tõesti niisama?“

    „Jaa, niisama!“ ütles Kurat ja nilpsas keelt, mis oli kaheharuline ja lillat värvi. „Ausõna!“

    Kas sa kujutad! Mõtles Janar. „Ei saa nii äkitsi,“ ütles ta siis Saatanale. „Kas pikendust saaks? Saadaksin SMS-i või e-kirja teel?“

    Kurat lasi jälle käraka peeru ja röögatas, nii et Janaril põlved nõtkusid. „Hea küll, mustakuuemees! Sünnipäeva puhul saab! Aga olgu enne kukke soov saadetud!“

    „Kuhu?“ küsis Janar.

    „Kuhu, kuhu, kuke suhu muidugi!“ kärgatas vanatühi. „Kukesuu@gmail.com!“ Käis hirmus pauk, elektriliinid naksatasid pooleks ja põrguline haihtus. Vihma hakkas veel ägedamalt sadama.

    Pastor seisis kohal minutit viis ja hakkas siis koju kõndima, Nancy lugu peas kõmamas. Kolm soovi? Buss ju lendas?

    Ahjuliha ja kartulid olid maitsvad, sült oli selge, ka Uku ja Üllari toodud nanopruulid päris head, saun oli mõnus – aga sünnipäevalaps oli terve õhtu kuidagi hajevil. Sõbrad jäid lausa mällu, Üllar uinus sauna eesruumis, Uku kadus kusagile küla peale. Aga pastor nuputas.

    „Uus kogudus peab olema küll üks soov,“ mõtles ta üksi leiges leiliruumis istudes. „Palju ei saa ka tahta, äkki väike lotovõit? No viis tonni. Ja midagi peab olema ka ilmalikele karistuseks, et nad ikka alandlikud oleksid. Jumalat on vähe, kurjuse keiser juba käib ja kehtestab. Armu on küll ja lodevust, aga hirmu on ikka sellesse ilma ka vaja, hirmu läbi imede.“

    Janar tõmbas saunalina ümber, läks üles tuppa ja logis end gmaili sisse.

    „Lp Kurat.

    1. soov. Viiesajaliikmeline kogudus.
    2. soov. Viis tonni lotovõiduna. Keno sobib, Bingo ka okei.
    3. soov. Sadagu päev läbi meie külale konni pähe! Hirm viib
      aupaklikkusele!

    Pastor Janar.“

    Seepeale kobis ta magama.

    Järgmisel päeval ärkas Janar telefonikõlina peale.

    „Halloo!“ kostis teiselt poolt tuttav hääl. See oli Vambo, hea tuttav, kes oli ka kirikla hoidja. „Meil vajus just kirikus põrand läbi, siin on pooltuhat inimest või enam! Kõik soovivad õnnistust! Kogudus on ellu ärganud, siin on sajad inimesed! Pooled on keldris, mõnel vist ribidki sees!“

    Janar tõmbus näost valgeks. Naine alles magas. Janar sakutas teda õlast.

    „Mös,“ mühises naine.

    „Mis numbrid panid Kenos?“ küsis pastor ärevalt.

    „Samad, mis ikka,“ ütles naine ja vajus tagasi unne.

    Viis tonni, mõtles Janar ja ta nägu läks särama. Ta tõmbas dressipüksid jalga, kiirustas esikusse, tõmbas jalga kummikud. Tuleks nüüd veel konni ka!

    Väljas ladistas vanamoodi. Mingeid kahepaikseid polnud kusagil.

    Janar tõmbas ukse lahti ja pidi siruli käima – sellist kanget alkoholilõhna polnud ta tundnud sest ajast, kui usuteaduskonna väljasõiduseminaril Urvastesse paha kursavend talle viina täis kilekoti pähe tõmbas. Paar piiska tuiskas habemesse, mõned suhu ja mõned silma. Küll maitsesid hästi!

    „Konni,“ mõtles Janar. „Ja sajabki konni, Belõi Aisti vist.“

    Horisondil sõitis naabri-Urmas rattaga meeleheitliku joobnud karje saatel kraavi.

     

     

  • Rosenbergi ksetra

    „Budist ei anna oma tegudest kellelegi aru, kuid tema teod mõistavad ise tema üle kohut ning valmistavad talle ette seda kohta, kuhu ta asub pärast surma.“
    Isaac Jacob Schmidt

    „Ja isegi meie praegused surmaväljad löövad kord jälle õide.“
    Alfred Rosenberg

    1

    Unustamatu 1919. aasta november juhtus Revalis olema kärekülm, just nagu budistliku põrgu viies ring, mida nimetatakse Huhuva naraka’ks ehk Plagisevate Hammaste põrguks. Need, kes asuvad selles ringis, vappuvad hirmsais külmavärinais, palju jubedamates kui eelmises ringis, kus patused hinged üksnes uluvad külmast. Ent, ütles endale Otto, mähkudes määrdunud ja auklikku sinelisse, viienda ringi ohvri käbarad ei käi siiski nii sandisti nagu kuuenda ringi ehk Sinise Lootose põrgu ohvril, kellel tõmbub nahk jubedal kombel siniseks; aga veel sügavamatest külmadest põrgutest ei taha mõeldagi.

    Mõelda tahtnuks hoopis Idapealinnast, Tokyost. Äärmisel juhul Põhjapealinnast, Peterburist, mida Otto ei harjunudki Petrogradiks kutsuma, ei jõudnud. Revalist, mis oli nüüd samuti pealinn, polnud tahtmist midagi teada. Otto oli siin justkui lõksus kinni: vaikses külmas õhtus Ziegelskoppeli kalmistul, seisma jäänud ajas, sulgunud ruumis. Reval, Reval, pomises ta endamisi. Rev-val, ville des rêves, unistuste linn. Ja ville du réveil, virgumise linn. Ei mingit tolku. Külm on.

    Otto niheles pingil, püüdes vaigistada tuima valu rinnus. Läbi hammaste pigistusid iseenesest jaapanikeelsed vandesõnad: kasvõi selline kättesaamatu Ida raasuke siin pilkasuses, igast küljest ümbritsevas Läänes. Kõrval kääksatas kaeblikult läbikülmunud ronk. Edgar Poe? Ära mitte loodagi: Bashō.

    Ning luitunud gravüüri mööda, nirvaana ekraani mööda (öelnuks siis keegi Gautamale šaakjate hõimust, et nõnda hakatakse läänemaades kutsuma kino), alt vaevu valgustatud taevakookoni pahupoolt mööda hakkasid ülevalt alla liuglema ideogrammid:

    … kareeda ni karasu no tomarikeri aki no kure …

    „Palja oksa peal kössitab, köhatab ronk. Sügise õhtu.“

    Senikaua kui suudan tõlkida jaapani luulet, ma elan.

    Otto sulges õndsalt silmad ja kujutles imet: kuidas luteri kirikaias moodustub pilvekahlust viivuks jaapani poeedi viirastus. Kuid otse loomulikult ei materialiseeru siin mingi Matsuo Bashō, et rõõmustada Revalis surevat noort teadusdoktorit, jaapani keele ja kirjanduse õppejõudu, Peterburi, ptüi, Petrogradi ülikooli professorit, lootustandvat budoloogi, kolmeteist keelt päris kenakesti valdavat budisti ja võiks öelda, budistlikku filosoofi. Sest kus on nüüd too Bashō? Seal, kuhu budistlik filosoof õige pea ise satub.

    Isegi mitte nii: kus on nüüd see, mis kunagi oli moodustanud Bashō isiksuse, tema pisimad jagamatud algosakesed: dharmad, kunagiste kirgede jälgedega klaasitükikesed illusoorse „mina“ kaleidoskoobis? Sest kui Šākjamunil on õigus, siis ei ole mingit mõtet Bashōd otsida, ja ette kujutada samuti mitte. Kui Šākjamunil on õigus, siis oleme me kõik, ja mina sealhulgas, elementide kogum, ei enamat. Tuleb surm, elemendid paigutuvad ümber, tuleb uus elu. Mitte keegi ei jää iseendaks. Ei, ma tean kõike, ma mäletan kõike. Ma tean ja mäletan liiga paljut. Ma võin pidada teile, aulik ronk, terve loengu budismist. Aga veel parem – mitu loengut. Terve sarja loenguid, pikki nagu
    Abhidharmakośa jaotused või lühikesi nagu zenilikud koanid. Loengud varasest budismist, keskaegsest budismist, nüüdisaegsest budismist, Hiina ja Jaapani budismist, budismi erinevatest sektidest… Kolm kuud tagasi, mu jumal, tühised kolm kuud tagasi, kujutate ette? pidasime Aasia Muuseumis loenguid – meie, koos mu võrratute õpetajate Sergei Fjodorovitši ja Fjodor Ippolitovitšiga – kas nad on veel elus?

    … kareeda ni …

    Kui tõuseks kuu, oleks mõistagi kergem.

    Ent sügise puhul raagus okste rägast tungis läbi vaid kahvatu Balti valgus. Peaaegu et Mu Qi „Loojang kaluriküla kohal“. Külmast kange teadvus manas laugude sisekülgedele vastumeelselt Mu Qi teise pildi, triptühhoni, mida Otto oli näinud Kyōtos Ryūhōzani kloostris: kurg, bodhisattva Kannon ja ahvid. Kurg sümboliseerib talve. Ühelt oksalt teisele hüppav ahv on sansaararatta 12-kodaralise pöia kolmas etapp, rahutu teadvuse sümbol. Minu teadvuse. Käes on novembri viimased päevad, talv tungib peale kõikidel rinnetel, mina aga klammerdun nende okste külge, sest …

    Kuid, aulik ronk, budismil ei ole nihilismi, agnostitsismi, illusionismiga midagi pistmist. Budism on pääsemise religioon. Üldiselt eksisteerib mitmeid erinevaid budisme, kuid nende kõikide tuum on pääsemine. Nirvaana, täiesti õige. Häda on selles, mu kulla lind, et nirvaanal ei saa sabast kinni napsata. Mina ei saa. Ei õnnestunud. Kellele ma oma lüüasaamist tunnistan?

    Ma tean liiga palju, vaat milles on häda. Ma tean, mida on nirvaana tähendanud idamaa mungale ja jaapani poeedile ja hiinlasest filosoofile. Kuid ma ei tea, mida nirvaana minu jaoks tähendab. Kogu minu eksistentsi illusoorsusest hoolimata vabisen ma praegusel hetkel vappekülmast, kurgus kipitab jubedalt, mu keel on läinud tumepunaseks ja kattunud vastiku lööbega. Ma nägin teda täna hommikul katkisest peeglist – ta meenutab täisküpset maasikat. Hiiglasuurt täisküpset maasikat. Mul on tunne, kulla ronk, et ma olen suremas. Ja nii ma siis tulin vaistlikult nagu äraaetud loom kõige trööstitumasse surnuaeda selles kuupaistetus, paistetavas, kurtuvas maailmas, Ziegelskoppeli kalmistule, kuhu mind mõne päeva pärast ka maetakse, ning ma ei taha mitte midagi, ainult magama jääda, aegamööda, kuhtuda, lahustuda Revali olematusse. Saada videvikuks, valkjaks uduks, kaarna kraaksatuseks. Kaduda. Kuidas Edwin Arnoldil oligi: when the lamp is drained whither is fled the flame? Kus peidavad end kustunud lampide leegid? Kuhu ma kaon?

    Kuu ei tõuse. Täiskuu vaatlemine on kirgastunud mõistuse sümbol. Aga minust ei lase valu lahti. Mu südames on jäine varb. Ma ei saa surra siin Revalis ja praegu, mil ma olen nii noor ja tean nii palju, ja suudan nii palju. Kus on minu nirvaana? Ma saan aru, aulik ronk, juba säärane küsimusepüstitus tähendab, et nirvaana on minu jaoks niisama kaugel kui taevas. Vilets budist olen, kui kadestan isegi surmaga silmitsi seistes budasid ja bodhisattvaid. Kuid…

    Kui ma ära suren, lakkan ma olemast ning kõik, mida ma tean, kõik, mida olen jõudnud mõista ja jõuan veel, oleksin jõudnud mõista, kaob; klaasitükikestega kaleidoskoop plahvatab, teadvuse niidid harunevad lahti ning järgmises elus, mil ja kui see tuleb, olen ma mitte mina, minu „mina“ saab teiseks, mina aga, mina suren igaveseks. Jäävad klaasitükikesed-dharmad, sogased viimaste kuude ja päevade argiporist, vaesusest, meeleheitest, haisvatest hobuste ja inimeste laipadest, jumalakartmatutest punavalgetest malenuppudest Euroopa unustatud servas, nagu ka tüüfust kandvatest täidest ja vihmaveega ära uhutud teedest. Nagu oleks öelnud Fjodor Ippolitovitš, elementaarsete psühhofüüsiliste seisundite voog ei katke. Kuid mina ju, mina suren. Mina ei ole mina. Mitte-mina, anātman, mu ga jaapani keeles. Mu ga mu chu, mitte-mina-une-sees…

    Kui palju sõnu, kui palju tarbetuid sõnu, et vaid mitte öelda: ma kardan surma.

    Kurk. Panna silmad kinni. Meenutada head. Elfriede. Tokyo laht. Budavälja mantrat leelotav Shingoni õpetaja. „Süda on lukk, nimi on võti.“ Zenilik vaatluskoda Ryūhōzanis. Hinges on selline kergus, nagu mängiks Chopin…

    Otto mäletas, et kergus oli kahtlemata olnud, aga vaat kergust ennast ei mäletanud. Kui läbi kõri tõmmatakse pikkamööda roostes tulikuuma ketti, ei saa kergust olla. Süda. Hirmus maasikane keel. Ei, tõsijutt, kärvaks juba rutemini; kas ma vedasin end vanalinnast siia kalmuaeda ilmaasjata? Elfriede paneb mu mulla alla ja purjetab, niipea kui kohalik võim lubab, Helsingforsi…

    Namu Amida butsu… Ei, korda palju tahes nembutsu! nembutsu! nembutsu!, kergem ei hakka. Amida, õhtumaa buda, lama sabach-thani? Kus peidab end minu nirvaana? Kuidas ma avan…

    2

    „Kas lubathe …“

    Otto krimpsutas nägu, kangutas tundetud silmalaud lahti, keeras pead. Vastust ära ootamata laskus juba tema kõrvale tundmatu härra – lühemat kasvu, seljas aastaajale mittevastav tolmumantel ja peas elegantne kaabu. „Kas lubate“ oli ta öelnud vene keeles, kuid aktsent ja kohmakas „the“ reetsid temas kohemaid samasuguse baltisakslase nagu Otto.

    Freilich,“ poetas Otto.

    „Te olete sakslane!“ kuulutas härra mõningase üllatusega, minnes üle saksa keelele.

    „Kas lootsite kohata luteri kalmistul venelast?“

    „Andke andeks. Teie riietus. Sõjaväeline. Ma arvasin, et te olete vene sõdur…“

    „Ah see,“ noogutas Otto. „See pärineb surnult. Minu oma tuli maha müüa. Juba Narvas. Krosside eest, muidu oleksime nälga surnud.“

    „Te pole kohalik?“ täpsustas härra.

    „Me naisega põgenesime Peterburist. Õigemini Pavlovskist.“

    „Koos loodearmeelastega?“

    „Te olete läbinägelik.“

    „Tähendab, te vihkate nagu me kõik bolševikke.“ Härra nägu selgines. Otto ei kostnud midagi. „Niisiis, te tulete Peterburist…“

    „Ma õppisin seal. Kaitsesin väitekirja. Pidin hakkama õpetama, kuid…“

    „Kas te sündisite Peterburis?“

    „Ei, Friedrichstadtis.“

    „Nüüd on see teine riik.“

    „Vist jah.“

    „Millest teie väitekiri oli?“

    Otto ohkas.

    „Sissejuhatus budismi uurimisse Jaapani ja Hiina allikate põhjal.“

    „Uhke,“ lausus härra täiesti ilmetult. „Noh, ja mina olen kohalik. Sündisin Revalis…“

    Aga mina suren Revalis.

    „… Õppisin Riias. Mõtlen Münchenisse kolida.“

    „Siis minge parem ära.“

    „Mispärast?“

    „Ma olen haige. Mitte tüüfus, sarlakid, kuid ikkagi. Te võite nakatuda.“

    „Pole hullu,“ rehmas härra. „Lubage soovida teile kiiret paranemist…“

    Jutuajamine meenutas farssi. Nō-teater. Täpselt: oni mono, lustakas näitemäng kalmistul kokku trehvanud kurjadest vaimudest. Mõlemad teesklevad, et on inimesed, kumbki püüab teist tüssata, meelitada surma püünisesse, saata Huhuva naraka’sse või kuhugi kaugemale. Issand, kuidas ma küll surra ei taha.

    „Kummaline on niiviisi kalmistul kokku sattuda,“ ütles härra rõõmutult. „Andke andeks, ma ei tutvustanud end kohe. Alfred Rosenberg.“

    „Rosenberg?“

    Otto vaatas Alfredile otsa; too naeratas, kuid nagu öeldakse, ainult huultega. Pilk oli tuhm, raske, tähelepanelik. Tuhkhall nägu. Ja ikkagi on ta minust selgelt noorem. Ja õnnelikum. Kohe kindlasti ei tule tal nälga tunda.

    „Mina… Mina olen ka. Otto Rosenberg.“

    „On see vast kokkusattumus! Muuseas, kas teate, et Saksamaal ei peeta meie perekonnanime saksalikuks? Kujutage ette, hahaa. Teid võidakse seal kogunisti juudiks pidada!“

    Otto kehitas õlgu.

    „Mul ükskõik. Kui ma siin, Eestimaal, ära ei sure, siis Saksamaale ma kibelema ei hakka.“

    „Kuhu siis? Ameerikasse?“

    „Pigem Jaapanisse.“

    „Nojaa, te olete ju Aasia spetsialist.“

    „Ma olen mõned aastad Jaapanis elanud. Tahaksin väga tagasi minna. Mul on suured plaanid. Neljakeelne sõnaraamat. Hiina-inglise-vene-jaapani…“

    „Ilma saksa keeleta? Sakslase kohta veider.“

    „Kas te olete kirstutegija?“

    „Miks te seda arvate?“

    „Andestust. Te näete välja nagu kirstutegija. Me oleme surnuaias, lihtne süllogism…“

    „Ei, ma olen arhitekt. Muuseas, mu diplomitööks oli krematoorium. Naljakas.“

    „Pole kindel… Vabandust, kas teil on keegi siia maetud?“

    „Minul? Jah, loomulikult. Ema ja isa. Ema suri ammu, ma olin kahekuune. Tiisikus. Isa läks hiljem ja teda ma isegi mäletan. Häguselt. Nad mõlemad puhkavad seal.“ Alfred osutas närtsinud lõuaga nõksates tumedatele kabelitele ja raudristidega piiretele. „Aga teil?“

    „Siia mitte kedagi.“

    „Lubage küsida, mida te siis surnuaias teete?“

    „Suren.“

    Alfred kihistas naerda. Ta arvab, et ma teen nalja. Ah, mis vahet seal on, mida ta mõtleb.

    „Andke andeks,“ sõnas Alfred. „Ma lihtsalt… Me oleme teiega otsekui gooti romaani sisse sattunud. Õhtu, peaaegu öö. Surnuaed. Te olete suremas. Mina olen võib-olla kõige viimane inimene, keda te selles ilmas näete. Mis seal saab, pole veel teada. Me kohtusime juhuslikult, kuid meil on kahe peale üks perekonnanimi, järelikult ei ole see päris juhuslik – kosmilistel kaaludel, nii-öelda. Nii et kui te tahate pihtida… Kui teil on mingi saladus, võite julgesti selle minule usaldada.“

    Ning Alfred kummardas abivalmilt, pakkudes soliidset punast kõrva:

    „Noh?“

    „Mis noh?“

    „Pihtige mulle oma saladus!“

    „Teate,“ lausus Otto pikkamisi, „kui ma oleksin kristlane, siis arvaksin, et te olete saatan. Öö, kalmistu, deemon peibutab eksinud hinge…“

    Alfred puhkes naerma.

    „Kas ma olen siis kristliku saatana moodi? Kuradi moodi?“

    „Ei ole. Pealegi ma ei ole kristlane.“

    „Olete ateist?“

    „Budist.“

    „Budism. Muidugi. Paraku tean ma sellest usundist liiga vähe. Üldteada asju. Karma, mida ümbritseb musttuhat budistliku filosoofia saladust…“

    Just, kõikse õigem aeg väga pikkade loengute sarja pidamiseks.

    „Pole tähtis.“

    Alfred jäi vakka, tema nägu kaabu all kivines. Aga nahk meelekohtadel mügardub. Kas ta kiristab hambaid või? Närveerib? Miks ta närveerib?

    „Pidage. Pidage… Otto Rosenberg… Professor Otto Rosenberg! Teie see siis oletegi?“

    „Jah, kuid…“

    „Ja te olete elanud Jaapanis! Kõik klapib. Ütelge, kas te leidsite seal tõesti teadusele tundmatuid käsikirju, mis heidavad Buddha õpetusele uut valgust?“

    Otto piilus silmanurgast Alfredit. Too vaatas kuskile kaugusse-kõrgusse, vaatas Mu Qi tundmatut maali: pleekinud taevas ilma kure, ahvi ja bodhisattvata.

    „Kust te seda võtate?“

    „Lugesin ajalehest.“

    „Millisest?“

    „Revaler Botest.“

    „Minust kirjutati midagi?“

    „Jah. Täna.“

    „Ma ei loe kohalikku ajakirjandust. Mul pole selleks mahti. Mis kuupäev täna on?“

    „Kuueteistkümnes oktoober.“

    „November,“ parandas Otto. „Ja… Ei, mitte kuueteistkümnes, kahekümne kuues.“

    „Jah, vabandust, ma ajasin segi. Mul on numbrite peale halb mälu. Leheloos öeldi, et te olite bolševike juures sõjavangis ja põgenesite.“

    „Põgenesin. Gattšina, Jamburgi, Narva kaudu…“

    „See on kohutav, mida variserid on Venemaaga teinud,“ lõi Alfred käsi kokku. „Nad suruvad oma psühhoosi miljonitele peale…“

    „Variserid?“

    „Noh, te saate ju aru.“

    „Kas te olete juudivihkaja?“

    „Ma olen Jeruusalemma vastu võitleja,“ teatas Alfred. „Tänasel päeval ei saa aus inimene olla keegi muu. Meie silme all käib otsustav lahing hävimatu vereidee ja hävitusliku marksismi vahel. Marksismi, mis osutub lähemal vaatlusel tänu juutide igipõlisele unistusele maailma valitsemisest mööda ilma hajutatud juudi suurkapitali ripatsiks. Variseride kapital demoraliseerib teadlikult põhjamaiseid inimesi ilmasõja, marksismi ja alkoholi abil. Kapitalistid ja nende marksistlikud marionetid naeruvääristavad vere ja au mõisteid. Viisnurk on seesama Taaveti täht, sünagoogi märk, mis sümboliseerib juutide ülevõimu Vladivostokist Läänemereni. Kuid tema valitsusaeg hakkab ümber saama. Kinnitan teile, marksism juba roiskub Venemaa tasandikel. Me tunneme seda laibalehka…“

    Ta esitas ühe lause teise järel katkendlikult, sassi minemata, otsekui sisemise metronoomi saatel. Oli tunda kogemust. Miskipärast oli just kuuldamatu rütm kõige eemaletõukavam, hulga tülgastavam kui oma olemuselt sõge sisu. Aga ometi oli kellegi vankumatu käsi selle metronoomi pendli käima lükanud. Kuidas saaks peatada selliseid käsi juba poolel teel? Kuidas saaks jäledat seadet ära lõhkuda, pendli üles sulatada, korpuse ära põletada, puistata tuha Nihonbashi sillalt laiali, minna seejärel koju ning kirjutada, kirjutada, kirjutada ümber haruldasi hieroglüüfe?

    „… Meie, sakslased, oleme suur rahvas. Teie olete ka sakslane, härra Rosenberg, ja te ei saa seda mitte mõista, vähemalt sügaval hingepõhjas. Ega te ilmaaegu esimesel võimalusel bolševike juurest põgenenud. Kuid me oleme minetanud oma unistuse! Oleme selle vahetanud poliitiliste intriigikeste vastu, sisutühjade ideede vastu nagu vabadus, võrdsus ja vendlus. Meie maailm on muutumas variserlikuks, seda kujundatakse rahutute inimeste šabloonide järgi, kes püüdlevad kõigi ja kõige näotu, autu orjastamise poole. Kas te olete juhtunud kuulma Gottfried Federist? Härra Feder on majandusteadlane, ta on kirjutanud põhjaliku brošüüri sellest, kuidas sakslased saavad vabaneda liiakasuvõtjate ikkest. Ent! Põhimõtteline moment! Ma olen rahumeelne inimene, härra Rosenberg, ja ei kutsu hävitama varisere. See oleks viga. Iga kord, kui ma räägin hävitusest, pean ma silmas probleemi rahumeelset, veretut lahendust. Neilt tuleb võim käest võtta ning seejärel tuleb nad ümber asustada, kuhugi Euroopast kaugemale. Kasvõi näiteks Madagaskarile…“

    „Iga kord?“ kordas Otto hilinenult.

    „Mõnikord on vaja…“ Alfredi kalasilmad läksid elutu valguse võrengus rahutult liikvele. „Mullu sügisel esinesin ma siinses Mustpeade Vennaskonnas, all-linnas, Langstraßel. Mul oli menu. Euroopa kaupmehed ei suutnud üleüldist halvakspanu taluda ja lahkusid. Ma rääkisin sellest, kuidas bolševistlik marksism juurib välja rassilise ja rahvusliku teadvuse…“

    „Kui karjuda pikalt Volk, Volk,“ sõnas Otto vene keeles, „mis siis hiljem imestada.“

    Alfred vaikis solvunult, seejärel küsis:

    „Kas teie meelest on see naljakas?“

    „Kardan, et mitte. Saage aru, ma ei evi erilist sümpaatiat marksismi vastu – selles on teil õigus. Kuid teie kreedo…“

    „Minu kreedo on selline: igal rassil on hing ning igal hingel on rass. Marksismi nakatunu näeb ainult omaenese klassi, usukaaslasi…“

    „Aga mida peab ta nägema?“

    „Rahvast ja riiki. Võimu ja kultuuri. Mõõka ja vaimu!“

    „Mõõk ja vaim… Ja kupatada kõik juudid Madagaskarile.“

    „No näiteks.“

    „Te olete hullumeelne.“

    „Pahasoovijad nimetasid mind hullumeelseks,“ nõustus Alfred meelsasti. „Ütlesid, et ma olen teoreetik, kergats. Sõimasid isegi Balti seaks. Kuid oleks mind ainult kuulda võetud… Olnuks kõik teisiti.“

    Tähendab, selline see minu karma siis on – surra Revali kalmistul hullumeelse natsionalisti seltsis.

    „Kas te Chamberlaini olete lugenud?“

    “Basil Hall Chamberlaini?“ imestas Otto säärast pööret. „Jah, muidugi. „Things Japanese“…“

    “Ei, „Üheksateistkümnenda sajandi alused“. Hoopis teine Chamberlain. Houston Stewart, Wagneri väimees. Kirjutas hämmastava raamatu tegelikust asjaseisust. Tõeline intellektuaalne seiklus. Te peaksite lugema. Vene-juudi revolutsioon üksnes kinnitab Chamberlaini õigsust. Saage aru, on aeg tegutseda!“

    „Kuulge!“ käratas Rosenberg ning üleval lõid oksad kägisema ja terasroosi vars paisus kaelas, ajas ogalised võrsed silmadesse, kõrvadesse, torkas kukla halastamatult läbi. „Ma olen haige! Ma võin varsti ära surra! Mul on haige süda! Ma olen kolmkümmend üks aastat vana! Ma olen usku kaotav budist! Mida te minust tahate?…“

    Alfred näris närviliselt huuli.

    „Ma arvan, et te teate midagi tähtsat, härra Rosenberg. Kõik on nii sassis. Mul pole lihtne avaldada teile kogu tõde. Kuid ma proovin… proovin.“

    Ta langetas pea, sulges silmad, võttis jõuvarud kokku:

    „Ma tulen tulevikust. Te olete ju lugenud „Ajamasinat“, härra Rosenberg?“

    „Olen, härra Rosenberg.“

    „Ma saabusin üheksateistkümnendasse aastasse seda laadi masinaga. Te ei pruugi mind uskuda, kuid see on tõsi. Ma tulin paluma teilt, just nimelt teilt abi.“

    „Te olete hullumeelne.“

    „Ei-ei. Ei-ei. Saate aru, ma saabusin siia vägevalt tuleviku-Saksamaalt. Me kutsume teda Kolmandaks Riigiks pärast esimest, Püha Rooma riiki, ja teist, keisririiki. Ma olen üks impeeriumi juhtidest. Ma rääkisin teile tõtt, ma olen hariduselt arhitekt, kuid praegu – tulevikus – olen ma poliitik. Minister. Ma olen see inimene, kelle maailmanägemus pandi uue korra aluseks.“

    „Taga targemaks.“

    „Säärast asja on raske uskuda, ma saan aru; see on sama, mis mul uskuda budismi…“

    „Noh, ja kas teil õnnestus siis kõik juudid Madagaskarile kupatada?“

    „Peaaegu. Härra Rosenberg, kuulake mind ära. Te elate 1919. aastas ning Euroopa on just nüüdsama üle elanud maailmasõja…“

    „Sõda lõppes aasta tagasi.“

    „Jah. Ma olin Berliinis tol päeval, mil meie sõdurid rindelt naasid. Olin just saabunud – ja just Revalist. Ma seisin Unter den Lindeni ja Friedrichstraße nurgal, Victoria restorani juures. Ja mõtlesin veel: kui järele mõelda, siis milline jabur sarkasm… Me saime lüüa. Meid reedeti. Ma mäletan nägusid, äravaevatud saksa nägude jada. Oleks ma toona teadnud, et see pole veel lõpp. Seal, kust ma tulen, on vallandunud uus suur sõda…“

    „Te olete ilmselgelt kaotanud meelemõistuse. Saksamaa on kurnatud, mitte keegi ei lähe sõtta. Ebert pole lõppude lõpuks idioot.“

    „Ebert on ammu surnud.“

    „Säh sulle.“

    „Kuulake mind ära. Meid reedeti uuesti. Kahekümnendad aastad olid meile – saavad olema – košmaarsed. Weimari poliitikud müüsid Saksamaa juudi liiakasuvõtjatele maha. Õnneks teadvustas saksa rahvas õigel ajal ohu ja valis omale uue juhi. Minu sõbra.“

    „Mis aastal see juhtub? Juhtus?“

    „Kolmekümne teisel. Me alistame kommunistid ja sotsiaaldemokraadid ausatel valimistel. Pikk öö lõpeb, saabub hommik, meie juht viib Saksamaa tema tõelise vägevuseni. Muuseas, meie juhtimise sümboliks saab teile hästi teada budistlik märk…“

    Alfred joonistas õhku hieroglüüfi manji. Ei. Hieroglüüfi manji peegelpildis.

    „Te ütlesite, et pärast tuli uus maailmasõda.“

    „Jah. Meid reedeti taas kord.“

    „Teie sõnade järgi reedetakse Saksamaad alailma.“

    „Rahvusvaheline juutlus ei tuku.“

    „Nii ma arvasingi.“

    „See pole naljaasi, härra Rosenberg. Me võitlesime õigluse eest, sakslaste eluruumi eest. Meie unistused said teoks. Kahjuks hakkas mu juht käituma… lühinägelikult. Ta tegi mitmeid vigu. Suuri vigu. Lasi valesid inimesi endale ligi, lükkas minu eemale. Koguni sõlmis bolševikega pakti.“

    „Tähendab, revolutsioon Venemaal kestab kaua?“

    „Paraku. Meie vastu sõlmiti vandenõu. Saksamaad sunniti jälle sõdima. Me olime tolleks hetkeks palju tugevamad kui üheksateistkümnendal. Me saime patsifistlikust rämpsust lahti. Sõjatehnika arenes lihtsalt uskumatult, te ei kujuta ettegi… Ma olen alati rääkinud, et meie missioon on puhastada Euroopa jõledusest. Kuid ma kordan, ma olen alati olnud tapmiste vastu. Meie juhil oli selles küsimuses vähem mõõdutunnet. Minu ideed said mingil määral moonutatud.“

    Metronoom kasvatab ilmselgelt tempot.

    „Millisel määral?“

    „Lõpuks me kaotasime. Jälle.“

    „Saatan on nagu ikka pisiasjades.“

    „Ma tunnistan, me eksisime. Mitte mina isiklikult. Mind ei võetud eriti kuulda.“

    „Kuid teil oli ajamasin.“

    „Jah. Ja ma tean täpselt, et teie valduses on informatsioon, mis võib meid päästa.“

    „Vaevalt küll. Miks ma ei aidanud teid seal, tulevikus?“

    „Sest, härra Rosenberg, te surete tõesti ära. See on teie viimane päev maa peal.“

    Kus te siis olete, Amitābha, Avalokiteśvara, Mahāsthāmaprāpta? Miks ei terenda videvikus kuldne lootos, kuhu tuleb siseneda, et näha Puhta Maa valgust? Kas tõesti ei jää minust midagi järele, mitte tükikestki, mitte tombukestki? Otto Rosenberg sureb ära. See-eest Alfred Rosenberg, oo, Alfred Rosenberg elab edasi…

    „Ma ei saa teid millegagi aidata, härra Rosenberg.“

    „Saate, härra Rosenberg. Ma olen kindel, et saate. Kui ma võiksin kõike tagasi pöörata… mängida olukorda läbi kümme käiku ette, kümne, viieteistkümne aasta peale…“

    „Kuid teil on ajamasin. Te võite vabalt pöörduda tagasi ükskõik millisesse päeva ja kõik ära parandada. Muide, kus see on?“

    Alfredi nägu moondus. Ta viskus tahapoole ja pistis huikama nagu öökull. Mu Buddha, nalja kui palju.

    „Te nägite mind läbi, härra Rosenberg, hahaa… Jah, teil on õigus, mul pole mingit ajamasinat. Rumal väljamõeldis. Ma ei taibanud kohe… Enesestki mõista, kui mul see olemas oleks, saaksin ma tõesti teietagi hakkama.“

    „Ma pole hetkekski kahelnud, et te olete hullumeelne.“

    „Ma ei valetanud teile midagi, härra Rosenberg. Peale ajamasina. Ja veel ühe väikese detaili… Praegusel hetkel ma magan. Nürnbergi Justizpalasti vangikongis. Tuhande üheksasaja neljakümne kuuendal aastal. Täna on tõesti kuueteistkümnes oktoober. Täna-homme puuakse mind ebaõiglase kohtuotsuse järgi üles.“

    Kas ta tõesti ei valeta?

    „Ma olen veetnud vanglas juba üle aasta. Olen kogu selle aja otsinud väljapääsu. Mitte materiaalset, vaid vaimset, mõistate? Rassilis-vaimsed jõud kujundavad maailma… Te peate sellest aru saama; budistina te usute, et mateeria ei piira meid, et meil on hing, et hing on mittemateriaalne. Ma ei ole kunagi olnud kristlane. Rooma ja protestantliku kiriku kristlus on mulle vastik. Kuid ma tean, et teispool mateeriat on midagi. Võiks isegi öelda, et ma olen uskunud Kristusse. Põhjamaisesse Kristusse, saksa vaimu kehastusse. Aarialikku Kristusse – suure tõenäosusega ei olnud ta mitte semiit, vaid just nimelt aaria-lane. Ma olen uskunud, et Kristuse tõelise sõna moonutasid juudi kalurid-materialistid, sealhulgas Paulus…“

    „Paulus polnud kalur.“

    „Ta oli materialist. Kristluse praeguse versiooni tegelik looja. Mina aga olen uskunud Jumalaga kokkusulamisse – arvan, et budistid just seda nirvaanaks kutsuvadki. Ma olen uskunud Sõnasse. Logosesse, olemise saladuste jumalikku võtmesse!“ Alfred raputas pead ja jäi vait.

    „Ning?“

    „Ma arvasin, et sonin, kuid ma nägin unes teid. Mul polnud aimugi, kes te selline olete, unenäos nimetati teid lihtsalt Ottoks. Ning ma nägin unes, et teie teate Sõna. Et ma võin tungida teie elu viimastesse minutitesse ja…“

    „Ma ei tea mingit Sõna.“

    „Teate. Tõelist Sõna. Te olete ju käinud Jaapanis, suhelnud seal munkadega, teid pühendati mingitesse budistlikesse saladustesse…“

    „Pidage,“ sõnas Otto.

    Oletame, et ta ei valeta. Oletame, et aeg on mõeldamatul kombel kõverdunud ja see mees on tunginud tema, Otto Rosenbergi surmaeelsesse kalmistuunenäosse, haistes oma väärastunud hingega, et tema, Otto Rosenberg teab. Sel juhul võib jutt käia ainult ühest asjast.

    „Kas te räägite Shingonist?“

    Alfred nihkus järsult Ottole lähemale. Kiskjalikud silmad olid valmis pealuust välja kargama. Ja jälle – ronga hõige.

    karasu no tomarikeri ...

    Alfred, ahnelt:

    „Shingon?“

    „Sõna shingon tähendab jaapani keeles „tõest sõna“ või „sõnu“. See on sekt, mille asutas munk Kōbō-Daishi. Õigupoolest on shingon tõlkelaen hiinakeelsest zhēnyán’ist, see aga tähendab omakorda mantraid. Shingoni koolkonnas on populaarne näiteks Valguse mantra. Või esoteeriline, see tähendab, salajane, ainult õpetuse adeptidele teada olev Budavälja mantra…“

    „Võib-olla on see täpselt see, mida ma otsin.“

    „Võib-olla. Ma ei hakka varjama, et olen Shingoni kloostris elanud ja tean selle sekti kohta piisavalt. Kuid teile… teile ei räägi ma nagunii midagi.“

    „Aga kui ma teid sunnin?“

    „Ah et sunnite? Mõelge nüüd ise, härra Rosenberg. Kui te näete seda kõike unes, nagu te ise väidate, järelikult on teie mõistus ületanud ruumi ja aja. Nagu lauldakse „Parsifalis“: „Ruumis on aeg siin“, jah? Ning te viibite üheksateistkümnenda aasta novembris, selle asemel et olla… ee… neljakümne kuuenda oktoobris, kehatu vaimu, kahjutu kummituse kujul, ning teil pole minu üle mingit võimu. Te ei saa mind ka sundida mitte.“

    „Kuid miks te ei võiks mind vabatahtlikult aidata?“

    „Mitmel põhjusel. Sest Budavälja mantrat pole teile tarvis, see on sama hea kui õpetada hotentottidele trigonomeetria valemeid: te ei saaks mitte mõhkugi aru. Edasi seetõttu, et isegi kui oletada mantra mõjuvust teie suus, loote te lõpuks ksetra – see ongi „väli“ sanskriti keeles; ainult et teie pole buda, mistõttu kardan, et teil sünnib kinnine viharuum, kus hakkab küpsema teie hullumeelsus, kõik see, mida te olete mulle siin juba tund aega püüdlikult ette kandnud. Minule, härra Rosenberg, viha ei meeldi. Kaasa arvatud teie oma. Meil on juhtumisi üks ja seesama perekonnanimi ning me jagame antud hetkel ühte ja sama Revalit – teie jaoks sünnilinna, minu jaoks nähtavasti surmalinna, kuid julgen uskuda, et sellega meie sarnasus piirdub…“

    „Viha jälkuse vastu on üllas. Teie vihkate samuti bolševismi…“

    „Ma ei vihka bolševismi. Ma olin sunnitud Pavlovskist lahkuma – ei taha enneaegu surra. Ei tahtnud. Võib-olla just sellepärast ma surengi nüüd siin. Mine tea.“

    „Karma, härra Rosenberg?“

    „Teie arvamus selles küsimuses mind ei huvita. Minge ära. Minge tagasi oma neljakümne kuuendasse. Ärge segage mind. Laske rahulikult surra.“

    „Te ei saanudki millestki aru. Te ei saanudki millestki aru…“

    Alfred tõusis pingilt püsti. Kuid lahkuda ilmselt ei kavatsenud: põrnitses oksarägastikku – ja eikusagilt puhus jäine tuul ning pimedus tihenes hulga kiiremini.

    „Teist sõltub Saksamaa tulevik. Kas te mõistate seda? Te võite sõja ära hoida. Miljonid saavad surma, miljonid! Hakkavad voolama verejõed… Te ei kujuta seda sõda endale ette. Esimene ilmasõda on sellega võrreldes köömes!“

    „Selles, et teie sõda suudab miljoneid olematusse paisata, ma ei kahtle. Te olete ju selle teie tulevase Kolmanda Riigi ideoloog, sain ma õigesti aru?“

    „Jah.“

    „Mille eest teid siis surma mõisteti?“

    „Kättemaksuhimust. Mina ei ole kedagi tapnud. Mitte kunagi. Kõik süüdistused on valed. Me kaotasime sõja…“

    „Mille alustasite jällegi teie?“

    „See oli viga. Oleks pidanud tegema teistmoodi. Teda polnud võimalik peatada…“

    „Mitu aastat sõda kestis?“

    „Kuus. Kuus pikka aastat.“

    „Ja teie jäite kogu see aeg impeeriumi ministriks? Ei lõiganud häbist endal kõhtu lõhki? Aga millest ma räägin: te jahite ka nüüd Sõna, et vältida surma, minna temast mööda. Budavälja mantra ei saa muuta minevikku, kuid tulevikku… oo, tulevik on teine asi! Teie ja teiesarnased tegelevad alati hävitustööga, sõdivad täieliku hävinguni. Sellepärast ei lakkagi kolmes maailmajaos sõda, sellepärast me elamegi Seaduse lõpu ajastul…“

    „See pole seaduse lõpp! See on seaduse algus! Ülima seaduse, mis maailmas olnud on. Saksamaa kestab igavesti, Otto. Saksa kultuur, saksa vaim…“

    „Ei riik, rahvas ega inimene ei ole igavesed. See on illusioon, Alfred. Te hävitasite miljoneid teie peas pesitseva illusiooni nimel…“

    „Ma tahan rajada paradiisi, Otto. Budistina peate te seda mõistma. Nirvaana kõigile, kes on hingelt puhtad…“

    „Kardan, et meie arusaamad puhtusest lähevad suuresti lahku. Ning pealegi ei saa maa peal paradiisi olla. Budisti jaoks on paradiis maksimaalselt… Kas te teate, mis on õigupoolest budaväli, ksetra?“

    Alfred tõmbus pingule. Ikkagi loengud. Isegi kalmistul.

    „Budad loovad Puhtaid Maid, igaüks oma; sinna jõuavad need, kes järgivad nende õpetust. See on öömaja õiget teed mööda sammujaile. Midagi paradiisilaadset, kuid tegelikult vahepeatus viimase sünni ja nirvaana vahel. Ning sinna ei lasta mitte ainult sakslasi, mõistate, Alfred? Jaapanis usuvad paljud, et Amida ehk Amitābha Puhtale Maale pääsevad kõik, kes ütlevad lihtsa parooli: „Au buda Amitābhale!“ – namu Amida butsu, lühendatult nembutsu. Võtmeks on buda nimi, kuid see on formaalsus, pole jaapanlast, kes ei teaks, kes on Amida. Mõte on selles, et iga pääsemisest teada saanu võib pääseda, sattuda paradiisi ning sealt nirvaanasse või siis tagasi sansaarasse, et päästa teisi. Kõikidel elusolenditel on võrdne õigus pääsemisele, ka teil ja igal juudil, keda te vihkate…“

    „Kuid inimesed pole võrdsed, Otto. Mõttetu on võrdsustada sakslast ja juuti, sakslast ja neegrit.“

    „Loomulikult pole võrdsed. Kuid üldse mitte niimoodi, nagu teie arvate. Inimesed ei jagune mitte rahvasteks ja rassideks, vaid nendeks, kes on tõde teadvustanud, ja nendeks, kes ei ole. Veel ei ole. Kiiresti taipavateks ja aeglaselt taipavateks. Ja me kõik – kõik, Alfred, sealhulgas teie ja mina – oleme pelgalt keerulise mustri osakesed. Te istute surnuaias ja vaatate taevasse, kuid pole ei teid, taevast ega surnuaeda, on ainult kõik see koos. Selles mustris ei ole isandaid ega orje. Kõik on sansaara osakesed, kõik on pääsemisõiguses võrdsed. Veelgi enam, kui minu asemel oleks Tendai sekti munk, siis ütleks ta, et nii Alfred Rosenberg kui ka juudist liiakasuvõtja on algusest peale virgunud. Algusest peale! Ja niidid, millest on kootud teie nõndanimetatud hing, teid moodustavate osakeste voog võib järgmises elus kujuneda hoopistükkis juudist liiakasuvõtjaks, keda te põlastate…“

    „See, mida te räägite, on koletislik. Kuid väga hea, et te võtsite jutuks reinkarnatsioonid, Otto! Sansaara, nirvaana, karma – kas teie budism ei kuuluta lõppkokkuvõttes puhastust? Aga ka mina räägin puhastusest – mitte üksiku teadvuse, vaid maailma kui tervikliku organismi, ühtse, nagu te ütlete, mustri puhastusest. Ma räägin ülemaailmsest bioloogilisest revolutsioonist, mõnede rahvaste kahjutoovatest bakteritest vabastamisest…“

    „Te olete hägustunud mõistusega demagoog. Te eelistate saada teiste inimeste kannatuste põhjuseks, aga mitte abi allikaks.“

    „Siis aidake mind, Otto. Näete, ma kannatan – ja ma vajan teie abi!“

    „Teile mantra avaldamine tähendaks teie lagunemise edasilükkamist, teie tigeduse nukkumist, kellelegi kannatuste põhjustamist. Võimalik, et miljonitele. Ma ei tee seda.“

    Alfred põrnitses Ottot vihkaval pilgul. Naljakas; mul hakkas kergem. Naljakas ja veider…

    „Võin teid lohutada: kõigist minu teadmistest pole samuti põrmugi abi olnud. Ma olen suremas.“

    „Ja mis siis?!“ röögatas Alfred koleda häälega.

    Ottole oleks justkui nuga rindu torgatud. Väljakannatamatu valu… ent tal on ju õigus. Ma olen suremas – ja mis siis? Mida ma kardan? Ma usun sellesse, et igal kannatusel on põhjus, minu omal sealhulgas, kuid põhjus pole mulle teada… ja mis siis? Kas kannatusel peab tingimata olema tagajärg? Sugugi mitte. Kui leek kustub, kas see tähendab lambi kadumist? Mida ma teen siin, sellel surnuaial, mis pole ju üldse mitte surnuaed, vaid…

    Samal ajal krigises Alfred, muutudes järjest kõrgemaks ja tumedamaks:

    „Kui ei taha heaga, saate halvaga. Te avate minule pääsemistee. Ma päästan Saksamaa…“

    Sirutanud käed ette, sööstis ta Ottole kallale, kahmas sinelikraest kinni ja kukkus kõigest jõust raputama. Ta tapab ju mu ära. Palun, kas keegi…

    „Mitte keegi ei tule sulle appi… sa oled juba… surnud…“

    Ma olen juba surnud? Ja kogu selle aja me etendasime oni mono’t?

    Budavälja mantra.

    Süda on lukk. Nimi on võti…

    Mida ma ometi endaga tegin?

    Korraga kargas Alfred eemale ja vajus raskelt hingeldades maha.

    „Ma olen surnud?“ ütles Otto kähinal. „Ongi hea… Aga teie veel ei ole?“

    Alfred hakkas korisema, köhima. Otto ajas ennast pingilt püsti, sirutas end, hingas sügavalt sisse. Sügisene jahe õhk; milline õndsus. Ma vist kuulen samme. Keegi tuleb kabelitevahelist rada mööda meie poole. Mitte üksi. Kuid ka mitte kolmekesi, millest on kahju: see ei ole kindlasti mitte buda Amitābha ühes Avalokiteśvara ja Mahāsthāmaprāptaga, kes võtavad vastu virgunud budistidest surnuid. Tulijaid on kaks. Kobrutavast videvikust ujuvad välja kujud. Mees ja naine.

    3

    „Tere õhtust,“ ütlen ma, silmitsedes paari, mis on nõnda rahulikult sisenenud minu pikka sogasesse unenäosse.

    Mees ja naine. Mees on naisest tublisti pikem, kannab iseäraliku lõikega musta ülikonda ja prille, naisel on seljas mantel ja peas toque-kübar. Nad ei vaata mitte mind, vaid Alfredit. Too tõmbub kühmu, kössi, kägarasse, oigab haledalt ja püüab lausuda mingit sõna: „Juu… juu…“ Aga muidugi. Juden – juudid.

    „Teie,“ mees pöördub Alfredi poole, miskipärast inglise keeles. „Kehvad uudised. Te olete surnud. Tod durch den Strang, poomise läbi. Neljakümne kuuenda aasta kuueteistkümnes oktoober, Nürnberg, Saksamaa.“

    „Ei,“ kähiseb Alfred.

    „Ma hoiatasin, ei temal meelde tule,“ ütleb naine.

    „Mis seal imestada,“ kehitab mees õlgu. „Kuid see ksetra pole temale õige koht. Te olete veel siin?“

    Alfred proovib kisendada ja vakatab.

    „Nüüd teie.“

    „Mina?“

    „Te olete vaba. Teid ei hoia siin miski, kui soovite, tulge meiega. Või…“

    „Kes te olete?“

    „Minu nimi on Ethel,“ ütleb naine. „Tema on minu abikaasa, Julius.“

    „Loodetavasti ei tarvitse me perekonnanime öelda,“ lisab Julius naeratades.

    „Nimi on võti,“ ütlen mina. „Nembutsu. Formaalsus küll, kuid…“

    „Rosenbergi ksetra,“ noogutab Julius. „Mitte keegi ei võinud siia sattuda. Mitte keegi ei saanud aru, kus te olete.“

    „Aga kuidas teie siia sattusite?“

    „Me kõndisime koju, kuulsime appihüüdu. „Ta ju tapab mu ära!“ Juhtus nii, et me oleme ka Rosenbergid.“

    „Ja olete samuti surnud?“

    „Nagu Dillinger,“ vastab Julius arusaamatult.

    „Viiekümne kolmanda aasta üheksateistkümnes juuni,“ noogutab Ethel. „New York, Ameerika Ühendriigid. Elektritool. Kaks elektritooli.“

    Ma otsin nende nägudelt valugrimasse, ei leia, hoian end tagasi, et mitte küsida keelel keerlevat küsimust. Muide, keel ja kurk ei valuta. Nagu ka mitte süda.

    „Sügis teeb imesid,“ vastab Julius.

    aki no kure

    „Meie jaoks oleks suur au aidata teid, Otto. Me kuulsime teel koju nii mõndagi.“

    „Kardan küsida, mida nimelt.“

    „Ärge kartke. Karta pole üldse midagi. Eriti mitte surma.“

    „Kas te olete valmis?“ küsib Ethel.

    „Ma ei tea,“ vastan ausalt. „Istuda nii pikka aega omaenda hirmu vallas… Kas usute, ma hirmsasti ei tahtnud surra.“

    „Usume.“

    „Ega ma praegugi taha. Selles kookonis, selles mu ksetras ma vaid olengi mina ise. Jah, ma tean, pole midagi püsivat. Teisest küljest tundub mulle, et ma olen palju asju maha maganud. Veel ühe ilmasõja…“

    „Ja mitte ainult.“

    „Nii et ma parem hakkan minema,“ ütlen ma. „Äkki läheb kellelgi mind veel vaja.“

    Nad naeratavad, keeravad vaikides ringi ja sammuvad rahulikult hämarusse: natuke naljakas paar juba elatanud armunuid.

    „Pidage!“ hüüan neile järele. „Kuidas ma siit välja saan? Nimi on võti, süda on lukk, kuid… Kas loen veel kord mantrat? Seda, mida himustas saada vaene Alfred?“

    Eemalduv Ethel deklameerib – ebaloogiliselt, juba täitsa nagu unenäos – Rilket prantsuse keeles:

    „Si l’on chante un dieu,
    ce dieu vous rend son silence…“

    Ja mina jätkan:

    „… Nul de nous ne s’avance
    que vers un dieu silencieux.“[1]

    Astun sammu. Teise. Kolmanda.

    … Tokyo. Kurg. Ahv. Fjodor Ippolitovitš. Chopin. Kōbō-Daishi. Peterburi. Bashō. Sergei Fjodorovitš. Kannon. Amida. Elfriede...

    Mu ga mu chu. Ärka üles. Igaveseks.

     

    [1] „Kui lauldakse mingile jumalale, / annab see jumal vastu oma vaikuse. / Keegi meist ei liigu edasi muudmoodi / kui mõne vaikiva jumala poole“ (tlk Tiiu Relve).

  • Reetur

    Ma pean rääkima, miks minust sai kirjanik. Või kirjutaja, ütleme siiski kirjutaja. Sest kirjanik, see kõlab minu jaoks liiga, kuidas nüüd öeldagi… uhkelt? Ei, seda mitte, seda on liiga vähe, see on liiga leebe ja sisaldab varjatud tunnustust. Ma põlgan kirjanikke, täiesti siiralt, südamest, kogu seda lihavat tähtsust, mis neid pekina ümbritseb, seda ületoidetud ühiskondlikku staatust, mis särab nende kohal nagu jumalik ja puutumatu oreool. Ma ei saa aru, millega nad on selle ära teeninud.

    Aga nüüd olen ma üks nendest, kuigi mitte päris. Nemad, need kirjanikud, ju nii ei arva, nende jaoks olen ma pigem eksitus, naeruväärne viga. See lohutab. Samal ajal, ning see on see, mis mind väga häirib, vaatavad ka ettevõtjad ja äriinimesed mind viltuse pilguga. Vaatavad mind kui allaandjat, pugejat, ebausaldusväärset, nende jaoks olen ma reetur. Poolkirjanik, poolettevõtja. Ühesõnaga värdjas.

    Õnneks on mul toetaja, minu naine. Ilma temata poleks ma seda hullumeelset sammu kunagi ette võtnud. Ka on ta hoidnud elus minu unistust saada kunagi isaks. Mehele, kes on juba ammu nelikümmend täis ja kes kord aastas tuludeklaratsiooni täites ei suuda jätta kaalumata enesetappu, mõjub selline perspektiiv… Ma ei leia siin õiget sõna, nutt tuleb kurku.

    Mõte isaks saamisest oli ausalt öeldes nii ilus, et mõnda aega ei julgenud ma sellesse uskudagi. Piidlesin oma naist salamahti, kui ta õhtuti raadio ees sokki kudus, lootes tema näolt leida mõnd äraandlikku näomoonutust, aga ei midagi. Kas tõesti see ei olnudki illusioon. Kas tõesti loobub ta ühel kaunil päeval kondoominõudest. Kas tõesti on minu kehval ärimehe seemnel õigus saada kord maha külvatud.

    Aga ta oli siiras, nii paistis. Riukliku huumorisoone poolt rikkumata, minu kallis naine. Sest kui ta seda ei oleks, poleks ta ju kunagi nõustunud abielluma ühe tavalise ettevõtjaga, kes kesklinna kohvikut pidades üritab ots otsaga kokku tulla. Tema, kes ta oli kultuuriministeeriumi osakonna juhataja asetäitja. Kultuuri! Kuidas ta seda taluma pidi. Kolleegide pilke näiteks. Seda, et tema mees ei jõua televiisoritki osta. Rääkimata autost, ka kõige odavamat mitte. Olla abielus mehega, kes pole isegi juhilube teinud, sest ei näe nende rakendamiseks mingit väljavaadet. Pealegi, kõik ju maksab, sõidutreeningud, eksamid, isegi tervisetõend, ka pilt sinu kahvatust näost maksab. Nägu ei maksa midagi, aga pilt maksab.

    Võisin järeldada vaid üht. Ta armastab mind, vaest perspektiivitut värdjat, ilma sügavama tagamõtteta. Haletsusest? Kes teab. Võib-olla on mu naine lihtsalt pervert. Aga olgu mis on, ma olen talle selle eest tänulik, sest ta kingib minu elule mõtte.

    Ma ei ole alati seda kohvikut pidanud. Kui olin noorem ja tugevam, energilisem, kui minus leidus veel usku ettevõtlusesse, majandusse üldiselt, siis oli mul tehas. Tehas polnud suur, seal töötas paar tuhat inimest. Kolmes vahetuses. Peamiselt üliõpilased Nigeeriast ja Hiinast, sekka natuke renditööjõudu Läti vaesematest rajoonidest. Tootsime kirjutusmasinaid. Need läksid hästi. Kirjutusmasinad lähevad alati hästi, see on lollikindel kaup. Makse maksin eeskujulikult, ei vigurdanud, kuigi võimalusi oli. Üheksakümneprotsendilisse tulumaksu suhtusin mõistvalt. Kui nii on vaja, siis järelikult on vaja. See riik siin on kultuuri jaoks, kõik ülejäänu on selle tugi. Põhiseadus polnud mulle võõras. Investeeringuks sain raha Ärkast. See võttis küll aastaid, ent lõpuks ikkagi sain. Olin Ärikapitali juhtkonnale südamest tänulik. Mäletan, kui positiivne otsus käes, tormasin kohe ümber nurga esimesse ettejuhtuvasse raamatupoodi ja ostsin korraga kolm luuleraamatut, mis sest, et raha selleks tuli kõhu arvelt. Ma teadsin, et poolteist protsenti igalt müüdud luulekogult laekub otse Ärikapitali fondi – fondi, millega hoitakse vee peal pea kogu meie tagasihoidlikku rahvamajandust. See on hea süsteem. Aus ja õiglane. Lisasin oma tänuliku, olgugi et tagasihoidliku panuse.

    Luuleraamatutest kaks kritiseerisid vana iganenud kapitalismi, üks neist päris karmilt ja kogu nilbuste diapasooni julgelt ära kasutades. See seisis ka müügitabeli tipus. Kolmas raamatuke sisaldas poeemi Põhja-Korea kaunist loodusest ning veel kaunimatest inimestest. Lugesin kõiki kolme väga suure huviga.

    Viiendal aastal ostsin dividendide eest väikese raadio. See on seesama, mille ees mu naine nüüd armastab kududa. Paari kuu pärast koputati mu uksele. Sisenesid kaks hallides kostüümides naisterahvast. Minu silme ees vilksatas siseministeeriumi töötõend. Nad uurisid raadiot, eest ja tagant, tegid märkmeid, küsisid ostutšekki näha, pildistasid professionaalse fotoaparaadiga, mis pidi minu raadiost maksma vähemalt kümme korda rohkem. Siis võtsid mult sõrmejäljed, allkirja ja sõitsid minema. Vaatasin aknast, BMW 550e, ilus tumesinine, ilmatu suure katuseluugiga.

    Ma ei võtnud seda juhtumit tõsiselt. Jäin täiesti rahulikuks, kinnitasin endale, et nii ühiskond toimibki. Et riigina peame olema kindlad, et kõik vastab seadustele, et meie kohus on seda kontrollida, sest ilma kontrollita ootab meid ees kaos ja seda me keegi ei tahaks. Kaos on kõige hullem. Jätkusuutlikkus saab tugineda vaid süsteemile, mille on välja mõelnud kõige targemad ja ellu viinud kõige lojaalsemad.

    Järgmisel aastal ostsin dividendide eest triikraua ja elektrilise pardli. Minu edu ei jäänud märkamata. Leidsin postkastist kutse. Riiklik ärileht ootab edukaid äriinimesi vastuvõtule. Olin kõrvust tõstetud. Laenasin selleks puhuks laenutusest pintsaku. Vastuvõtt oli suurejooneline. Toimus hotellis Dzingel. Tühjas parklas kiiskas üksik Range Rover. Pakuti morssi ja viineripirukaid. Loositi välja kolm iga-aastast ärimehepalka. Sõnavõtuga esines majandusministeeriumi asekantsler. Ainsana kohaletulnutest kandis ta lipsu. Lahkusin diplomi ja kõrge ametniku hästi lõhnastatud käepigistusega. Olin õnnelik. Elu tundus ilus, ja mis veelgi tähtsam, õiglane.

    Siis aga, ühel päeval, kui seisin oma tagasihoidlikus kontoris järjekordse müügirekordiga silmitsi, sain kirja. See toodi kulleriga, anti üle allkirja vastu. Lugesin seistes. Siis istusin toolile ja lugesin uuesti. Siis vaatasin aknast välja ja mind läbis värin. Mul hakkas külm, õudne hakkas. Just enne kulleri tulekut olin unistanud tolmuimejast. Aga unistus unistuseks, see on kõigest lihtne materiaalne miraaž, selliste asjade kadumine ei pane värisema ega hirmust vappuma. Tolmuimeja kadus, nagu poleks seda veel leiutatudki. Minu hirm kandis teist nimetust. Selles puudus vihje tolmule, ka masinale, mis kõik endasse imeb nagu need kauged mustad augud, mille poole aeg meid kõiki kättpidi tirib. Minu suunas ei hakka kunagi vaatama ükski naine, minust ei saa ealeski isa. See oli minu hirmu pealkiri, autoriks mina ise ja sisu asemel tühjad lehed, mis aja jooksul koltuvad, ilma et neile iialgi midagi ilmuks. Ma olen tupiktee, kellele parimal juhul kootakse raadio ees valmis paar karedat villasokki.

    Ühesõnaga, tehas võeti mult ära, asemele anti kohvik. Viidati mingile paragrahvile Äriseadustikus, mille järgi on riigil õigus omandada strateegiliselt oluline ettevõte ning kompenseerida see mõne teise ettevõttega. Niinimetatud äride vahetamise seadus. Riik sai tehase, mina sain kohviku. Koos ajatu tolmuga igas viimses kui nurgas.

    Kaalusin oma iga-aastast enesetappu, jällegi tulemuseta. Mitte mingit otsustavat aktiivsust ma selles vallas üles näidata ei suutnud, üha ja aina see üks ja sama hirm. Et ma saan otsa ja koos minuga see närune rööpmepaar. Et mitte kunagi ei istu ma elutoa põrandal, süles hunnik armsaks lapsukeseks kehastunud kopeeritud geene, ega imetle heldinult meie ees tiirutavat mängurongi. Seda miniatuurset elu ringsõitu, mille igavene korduvus on ainus palsam tühja rabelevale hingele.

    Ent oh seda hämmastust, kõik hajub, kaob, ka nördimus, ükskõik kui valus, kui piinlik. Kõik kaob. Kõik. Ainult mitte tolm. Seda tuleb pidevalt juurde. See on nagu vähk, millega võitlus iialgi ei lõpe. Sa saad lohutuseks uued villased sokid ja jääd edasi otsima oma olemasolu ettearvamatut mõtet. Kord nädalas, kondoomiga.

    Minust sai kohvikupidaja kesklinnas. Teatri vastas. Õhtuti, peale etendust, saabusid näitlejad, väsinud, kaunid ja uljad, tellisid parimaid šampuseid, austreid, kalamarja jahutatud vaagnakestel. Kord kuus täitus kohvikuesine kõnniteeserv Maseratidest, Ferraridest ja Porschedest. Kirjanike Liidu juhatus pidas siin oma salajasi koosolekuid. Viimasena saabus alati nende imposantne esimees. Vaba kohta leidmata parkis ta oma kollase Lamborghini tavaliselt otse sõiduteele. Ilma ohutuledeta. Lihtsalt niisama. Politsei möödus tema autost aupaklikult naeratades.

    Ka muusikutele istus minu kohvik. Kord põrutas laulupeo kunstiline juht nokastunult oma Hummeriga otse kohviku vitriinaknasse ning sattus intsidendist sellisesse vaimustusse, et kooris riidest lahti kõik endaga kaasas olnud startup-kanneldajad ja pritsis nad üle Vana Tallinnaga, lauldes seejuures tuntud isamaalisi laule. Väga meeldiv bariton, peab ütlema. Aken parandati juba järgmisel nädalal. Heliloojate Liidu eelarvest. Minu katta jäi vaid omavastutus, tühised viiskümmend protsenti.

    Populaarsuse puudumise üle niisiis kohvik kurta ei saanud. Pärast tulumaksu ülekandmist juurdlesin, mida ülejäänud rahaga peale hakata. Ostsin naisele küüneviili. Ahjaa, oma tulevasega kohtusin ma sessamas minu kohvikus, kuid sellest hiljem.

    Aga küüneviil tuli kahjuks poodi tagasi viia, sest vahepeal oli tervishoiuminister terava otsaga küüneviilid ära keelanud. Need pidid olema ohtlikud ja soodustama mikroterrorismi. Tagasi kutsuti üle kahesaja tuhande küüneviili. Uued, ümara otsaga asendusviilid lubati väljastada kahe aasta jooksul. Järgmise aasta teises kvartalis peaks asjaga korras olema. Seni närime küüsi.

    Vabandan kalambuuri pärast. Ei näri me midagi, see pole vastavuses Euroopa Liidu hügieenikoodeksiga.

    Nüüd aga minu naisest, tähelepanuväärsest olevusest. Kunagi ammu, enne meie tutvust, töötas ta Ärikapitali sihtasutuses. Eesti filoloogia magistrina sobis ta sinna nagu rusikas silmaauku. Sõna otseses mõttes. Eks ta oli minu isikuga tuttav juba sellest ajast, kui mina alles oma kirjutusmasinate tehase pabereid ajasin. Omavahel olles on ta hiljem tunnistanud, et hoidis salamisi minu projektile pöialt. Tema peamine tööriist, üks ajast ja arust kirjutusmasin, oli ammu juba ära teeninud kohakese kirjutusmasinate paradiisis, aga tee või tina, uut ei antud. Nii ta siis lootiski salamahti, et kui minu tehas tööle hakkab, siis ehk paranevad kunagi temagi töötingimused. Nii hästi tal muidugi ei läinud. Vaatamata kolmele vahetusele minu tehas päris kõigile ikka kirjutusmasinaid toota ei jõudnud. Nii palju oli kõiksugu kirjanikke ja õpetlasi ja toimetajaid ja haritlasi ja muidu tähtsaid ametnikke, rääkimata tuhandetest akrediteeritud sisutootjatest, kelle hulka minu kallis naine tol ajal ilmselt veel ei kuulunud.

    Tutvusime minu kohvikus, kus Luuletamise Arendamise Sihtasutus, minu naise järgmine tööandja, otsustas maha pidada jõulupeo, millesarnast polnud minu silmad veel näinud. Kohvikult telliti ürituse jaoks jooke ja sööke, mille olemasolust olin ainult kuulnud või lugenud. Minu tulevane naine, keda ma tol hetkel veel ei tundnud ning kes vastutas peo korraldamise eest, tegi mulle omamehelikult silma ja seletas, et nagu kõigil sihtasutustel, jäi ka nende omal aasta lõpuks eelarvelisi vahendeid üle, mida aga ei tohtinud mingil juhul järgmisesse aastasse üle kanda. See oleks olnud kõige ilmsem raiskamine. Nii ma siis helistasin kogu pealinna hulgikauplejaid läbi, et ajada kokku kõik need hanemaksapasteedid, mustad kaaviarid, konnakoivad ja dom perinjoonid. Pidu ise oli kõrgeim klass. Millised tualetid, millised suursugused kõned, milline stiil, elegants ja väljapeetus, rääkimata isamaalisest kultuurist, mida vaadates läks märjaks nii mõnigi silm. Märjaks läks isegi minu kui kohviku peremehe särk. Nii palju oli sebimist, et täita neid aina paisuvaid ja üksteist üle trumpavaid soove, mida loomingulised inimesed suutsid kõigest üheainsa õhtu jooksul oma geniaalsete ajudega genereerida. Ühel hetkel ma lihtsalt enam ei jaksanud. Vajusin kassaaparaadi varju kössi nagu hingetuks jooksutatud jalgpallur, kes asjatult vahetust ootab. Istusin ja lõõtsutasin, kõrvus ülemeelik lärm, vali muusika ja universumi rebestavad pulsilöögid, kui tundsin, et keegi vaatab. Ta seisis mu ees, ühes käes pokaal, teises mingi karvane tuust, ja vaatas mulle särades otse silma. Tema, tähtis inimene, tähtsast ametkonnast, tähtsal peol, vaatas ühele tühjaks tõmmatud ettevõtjakesele otse silma. Issand, te olete ju täiesti märg. Need olid tema sõnad. Ta oli inimene. Ma ei uskunud oma silmi, veel vähem oma kõrvu.

    Elama hakkasime tema palgast. Tema juures. Minu enda sotsiaalkorterist ärimeeste majas tuli mul abielu tõttu loobuda. Kaasa võtsin oma vähesed hilbud ja raadio, mis kohe naisele meeldima hakkas. Mõnikord on mul tunne, et pool minu väärtusest seisneb just nimelt raadios. Niivõrd armastab ta selle seltsis aega veeta. Istub, koob ja muudkui kuulab pikki saateid kirjandusest, muusikast, kunstist ja teatrist. Mina aga toetun vaikselt tema vastas tugitoolile, vaatan teda ega sega. Suud lahti ei tee, sest mida mul öelda ongi. Deebet-kreedit, mää ja möö. Olen parem vait ja naudin oma teenimatut õnne.

    Mingil hetkel, kui olin oma õnnega ettevaatlikult harjuma hakanud, tegin ääri-veeri juttu lapsest. Ta kuulas mu ära, pilku näputöölt tõstmata, ja naeratas leebelt, kuidagi kaksipidiselt, samal ajal nii unistavalt kui ka ratsionaalselt. Ja vastas mulle, vaikselt ning soojalt, et ta on minusse väga kiindunud, aga et lapse jaoks ei jätku meil lihtsalt vahendeid. Jutt käis rahalistest vahenditest. Seejärel keeras ta raadio valjemaks. Intervjueeriti noort luuletajat, kellelt oli äsja ilmunud õhuke debüütkogu. Saate neljandas tunnis kiitis poeet oma uut kaheliitrist Harley-Davidsoni. Kolmandik honorarist oli sellele kulunud.

    Ning siis mul koitis. Ma pean hüppama tundmatusse. Teist väljapääsu ei ole, mitte mingit. Otsisin üles oma vana tuttava tsehhiülema tehasepäevilt ja mul õnnestus tema abil kokku panna defektsetest ja seetõttu maha kantud osadest väike vildakas kirjutusmasin. Selleks kulus aasta. Müüsin maha elektripardli ning ostsin saadud vahendite eest paberit. Ja hakkasin trükkima.

    Omaenda elule tuginedes kirjutasin loo ettevõtjast, kes annab endast ühiskonnale kõik, aga vastu saab küüneviili. Ning sellegi vaid ajutiselt. Pühendanud ennast sajaprotsendiliselt maksude maksmisele ja kultuuri teenimisele, saab ta tasuks kondoomiga seksi üks kord nädalas. Kuidas ta unistab mitte ägedast autost, vaid täiesti tavalisest lapsest. Ja mõnel unetul ööl, kui miljonite magajate kohal muigab suur must auk, ka tolmuimejast.

    Saatsin käsikirja romaanivõistlusele, kus see sai esikoha. Kogu žürii oli naerust kõveras. Üksmeelselt peeti seda läbi aegade Eesti humoorikaimaks romaaniks. Kirjastused jooksid minu peale tormi. Valisin välja ühe väikse erafirma. Lojaalsusest. Tsunftitundest. Kõik ülejäänud olid riiklikud. Tänaseks on raamatut müüdud üle saja tuhande, käsil on tõlkimine kolme võõrkeelde. Hiljem see kirjastus riigistati, sest kultuuri viljad peavad kuuluma rahvale.

    Mind kutsutakse saadetesse, kus naerukrampides väänlevad saatejuhid loevad katkendeid minu romaanist, silmis pisarad. Hollywood ostis stsenaariumiõigused. On esialgu kahevahel, kas tuleb absurdikomöödia või sotsiaalne õudukas.

    Kolisime naisega äärelinna eramusse. Meist vasakule jäävas majas elab oma perega rahvatantsija, paremal kriitik. Viimane pole veel kordagi teretanud. Tal on naine ja seitse last. Kõigil suud tummad, pilgud tigedad.

    Minu naine istub endiselt raadio ees ja koob midagi väikest ja roosat. Tema kõhuke kasvab, kaheksas kuu. Peas on tal kõrvaklapid, minu ostetud. Erinevalt temast ei suuda ma raadiot kuulata. Toetun tugitoolile, vaatan teda vaikides, loen päevi. Mängurongi olen Amazonist ammu ära tellinud.

    Vahel mõtlen, et elu on tegelikult nii lihtne, nii uskumatult lihtne, aga kui jäle, talumatult jäle. Kui nad veel kord peaksid tulema selle Kirjanike Liitu astumise jutuga, hüppan aknast välja, ausõna. Aga võib-olla ei hüppa ka. Aga võib-olla ikkagi hüppan. Meil on ühekordne maja. Roosipõõsaga elutoa akna all. Naaber vaatab. Ootab.

     

  • Naistepäev

    Ilmunud Vikerkaares nr 6, 2016

    Roosi ei sallinud kõikvõimalikke aktusi ja esinemisi. Imelikul kombel oli asi veel eriti jube, kui ta ise püüne peale ronima ei pidanud. Vaadata oli kole. Ta mäletas juba varasest lapsepõlvest – ta pidi olema algklassides – üht kevadet, mil ta oli kõigepealt direktori kõnest surmani tüdinud ja siis häbenes kolmanda klassi omade luulekava. Jah, see oli kolmandike esinemine, ta pidi olema teises. Teise klassi plika ei peakski teadma väljendit „surmani tüdinud“, aga nii see oli, ta oli surmani tüdinud. Kui kolmandikud oma tekstikesi üles ütlema hakkasid, tahtis Roosi maa alla vajuda. Kogu tema nahaalune hakkas kihelema, ta tahtis sealt ära, ta tahtis, et midagi niisugust ei oleks iialgi juhtunud. Mõistusega sai ta aru, et tema selle eest ei vastuta, et need tekstid on kirjutanud – issand, kui ta olemas oleks, võiks neile armu heita – mingid päris luuletajad ja lapsukesi sundis etlema nende klassijuhataja ja meelitas etlema neist mõne isiklik edevus. Sellest edevusest hakkas ta hiljem isegi mõnevõrra aru saama, see võis olla segatud kohustusega, möödapääsmatusega, aga igal juhul aitas tunne, et mis ka ei oleks, ma saan sellega hakkama, tal ennast oma esinemistest läbi närida või koguni murda. Ise esineda oli tõesti lihtsam: nii paljule pidi keskenduma, kogu aeg pidi oma vaimu koos hoidma, kogu selle koondamise kõrvalt ei jäänud aega kõrvalpilguks, ei jäänud aega häbenemiseks. Ta võis teada, et asi on nõme, et ta ei ole ülesastumise peamiste ideedega nõus, aga ta hoolitses ainult selle eest, et ise välja vedada, ta hoolis ainult sellest.

    Kõrvalt vaadata oli palju hullem. Isegi paljud televiisorist tulevad lastesaated või ka mõned teatrikülastused täitsid kogu Roosi sisemise ruumi piinlikkustunde ja pagemissooviga. No see oli kuidagi vastik, kui mõni täiskasvanu pani endale papist eeslimaski pähe – kui tabav kujund!, mõtles Roosi sellele hiljem, endiselt õlgu judistades – ja hakkas kunstliku häälega mingit ülilolli iba ajama, mis pidi teda, Roosit, ja teisigi lapsi kõnetama. Võimalik, et kuskil alateadvuse sügavas tundis Roosi ennast selle läga eest teatud määral vastutavana. Ta ei saanud olla ilmsüütu, kui kogu maailm uskus, et see on kohane asi, mida talle näidata ja rääkida. Miski pidi temaga valesti olema.

    Kõige jubedamad olid sünnipäevad. Ta oli tähelepanu keskmes, aga ei saanud ise midagi teha. Talle esitati mingeid vigureid, räägiti, kui tubli ta on, ja samal ajal jälgisid kõik ülejäänud teda, vaatasid, kas ta võtab kõneldu ja hüütu ja lauldu ikka tänutundes vastu. Tähendab, tegelikult nad ilmselt vaatasid teda armastusega, vaatasid, sest nende roll nägi seda vaatamist ette – Roosi sai sellest aru küll, aga arusaamisest oli vähe abi. Vastik oli. Jälle aasta vanemaks saanud! Nii palju suuremaks kasvanud! Nii palju targem! Nii ilus tüdruk! Alles ta jooksis laua alt läbi / üle heinamaa, kollased patsid plagisemas tuules… Väiksed lapsed, väiksed mured; suured lapsed, suured mured! Oiappi! Roosi läks sellises olukorras täiesti lukku, ta seisis kangelt ja naeratas püüdlikult. Tegelikult oli naeratus tema näole krampunud, ta lihtsalt ei saanud teisiti. Tal oli valus, aga ta naeratas, ja – olgu öeldud – õigesti tegi! Pidigi naeratama, sest see oli parim lahendus, see juhtis tähelepanu ja teda ähvardava surve tema kohalt kõige kiiremini minema.

    Nüüd oli ta teinud abitu katse naistepäevaaktuselt kõrvale hiilida, aga muidugi jäi ta vahele ning veeti kohale. Kuidagi nõme oli ka otse öelda, et ta ei taha, ta lihtsalt ei taha seda jama. Kuidas ei taha? Nii tore ju! Mehed toovad lilli ja neil on jälle mingi eeskava ja tort ja. Igal juhul tore. Roosi oleks parema meelega (ta oli sellele mõelnud) selle päeva vahele jätnud, kasutanud mingit vabandust, võtnud haiguslehe, aga tööd oli nii palju, just sellel päeval oli paar otsustavat jamakest vaja klaarida, miski temas ütles, et selliste asjade eest ei saa põgenema hakata, vähemalt ei tohi see põgenemine küündida tööluusini või puhkusepäeva raiskamiseni, üleüldse: lõpuks oli tema hirm ja jälestus nende aktuste ees siiani teatud määral teadvustamata. Ta küll oli kursis, et tunneb ennast nendel üritustel halvasti, et tal on häbi, aga selle kohal kõlas alati rahustav mantra: sind ei puuduta keegi, sa lihtsalt istud, keegi ei näe sinu sisse, kedagi ei huvita, sa lihtsalt istud ja kannatad. Kannatad ära. Kannatad nii vaikselt, et keegi ei teagi, et sa kannatasid. Kui sa püüad ennast päästa, kui sa hakkad vastu, siis nätsutatakse sind veel jõhkramalt läbi, see on selge. Seda sa ju ei taha. Võimalik vastuhakk või põgenemine oli veel üks nendest asjadest, millele Roosi mõtles pigem alateadlikult, mida ta pigem seedis kui analüüsis. Ta lihtsalt teadis, kuidas see läheks. Ta oli proovinud mõnel koosolekul esitada oma seisukohta, pakkuda alternatiivi töösseminevale variandile, ja ta oli alati laiaks löödud, ükskord koguni komplimendiga. Tema räägib tõsist tööjuttu, ülemus kuulab, naeratab ja noogutab ning ütleb talle siis, et Roosi, sul on väga ilus soeng, mulle meeldib, kui noorel kenal naisel ei ole väga pikad juuksed, ja see ebasümmeetria, see on lahe. See oli ilmselt kõige jõhkram paikapanemine Roosi elus, Roosi senises elus, ja ehkki ta püüdis oma mõttekäiguga ikkagi kuidagi lõpuni jõuda, ehkki ta trügiski oma idee värisema kippuvate huulte vahelt välja, mõttena see kellegi kõrvu ei jõudnud, kompliment oli oma töö teinud. Ohjah.

    Kui sa pead sitta sööma, söö suurte suutäitega! Roosi ei ropendanud kunagi, see polnud tema mõte ja sellest kaotas ainult tema. Vastumeelsusest algava ürituse vastu lükkas ta mineku viimasele hetkele ja jäi seetõttu ilma võimalusest ennast kuhugi tagumisse ritta poetada. Noh, ega talle seda vist poleks nagunii võimaldatud, naistepäev ikkagi. Kristi hoidis talle kohta ja hüüdis, et kussa jäid. Roosi naeratas ja istus sõbra kõrvale.

    See oli jäle. See oli tõesti jäle. Kogu see naistepäevade värk on jäle. Roosi arvates oli see lilledesse uputatud revolutsioon. Naistepäev oli meelitus, odav tähelepanuavaldus meesšovinistlikust vaatepunktist, pigem mõnitus kui pidu. Muidugi oli Roosi süda ärevusest põksunud, kui talle lilli kingiti. Muidugi oli see tore. Ta ei saanud sinna midagi parata, miski selle juures rõõmustas teda, miski selle juures meenutas talle tema enda esimest kallimat, selle rabeda ülbuse taha peidetud häbelikkusega toodud esimest lillekimpu, seda suudlust, mis tuli alles siis, kui ülbus oli näolt võetud, seda tulitavat elu, mis temast läbi tuiskas, kui ta oma Tõnni embusse pääses. Roosi elu üks ilusamaid mälestusi elas temas ja hakkas ta sisemuses tuikama iga kord, kui talle lilli kingiti, ükskõik kui lamedatel asjaoludel. Mingil moel elas Roosis kõigi naiste sügavast ajaloost pärinev erutusvärin – ta tuleb lilledega, ta tahab käituda hästi, ta meeldib mulle ja ta tahab mind meelitada ja üles kütta, mitte sundida. Kõik unistused printsidest valgetel hobustel elasid Roosi südame ühes sügavas, ent kaunis sopis, suurem osa vastikust tegelikkusest – said oma lilled, mida sa veel tahad? – ununes, ununes vähemalt Roosi, võimalik et kõigi naiste olemise ülemises kihis.

    Tänavune üritus ei olnud teistsugune. Iga issanda kord kuulis Roosi kõnedes seda nooti, et ära mögise, või me surume su lilled sulle kurku. Ta oli püüdnud naiskolleegidega sellest rääkida, aga ehkki feminism õitses avalikus ruumis vingemalt kui tulbid, läks tema ettevaatlik, maadkuulav kaebus kurtidele kõrvadele. Ah, see on ju alati nii olnud. Ära tee väljagi. Ega meie ei saa seda maailma muuta, nii need asjad juba kord on. No ja ega ei saagi ju. Kuidas sa muudad üldisi suhtumisi, kui ei saa isegi sõbraga, naissoost sõbraga räägitud, mis on pildil valesti. Kui sa ei saa seda endalegi öeldud. Neela alla ja mine edasi, nii need asjad käivad. Ühel aastal olid mehed aktuse tarvis välja mõelnud mingi kvoodisüsteemi ja naersid selle samas välja, naersid välja need naised, keda nad oma sõnades ülistasid ja kiitsid; see oli lihtsalt vastik. Vastik, jälk, tülgastav, ebaõiglane, väsitav – ja kõik, mida naised teha said, mida nende hea kasvatus neile lubas, oli naeratada. Vähemalt Roosiga oli see nii, vähemalt Roosi tajus seda nii.

    Ega Roosil alati teiste esinemisi piinlik vaadata olnud. Teatris, vähemalt Linnateatris ja VAT Teatris, tundis ta ennast üsna hästi. Kinos oli probleeme üliharva. Tänane naistepäevaüritus oli paraku üks jubedamaid kogemusi üldse. Taevas hoidku, lisaks iga-aastasele paikapanemisele, kohanäitamisele (köök!), suutsid kallid meeskolleegid esineda ka argpükslikult rassistliku avaldusega, mis oli saamatult peidetud armetu, läbipaistva huumoriprisma taha. Tule taevas appi! Taevas muidugi ei tule appi, teeb seda ainult erandjuhtudel ja aitab enamasti neid, keda peaks tagasi hoidma. Kuidagimoodi sai saapaviksiga võõbatud džässkvarteti esinemine läbi. See pidi olema ju piinlik kõigile? Pidi ju! Aga vist ei olnud – kui nad esinemise lõpus banaanid pihku said, kostis saalist naeruturtsatusi. Oi püha perse! Ah et nemad kaitsevad „oma naisi“!? Tere tulemast! Roosil oli oma mees täitsa olemas ja neil ülejäänutel polnud tema edasiste valikutega asja, see oli kindel. See oli lihtsalt kohutav, kui halvasti ta ennast tundis. Roosi oleks tahtnud vingerdada, silmad kinni pigistada ja kõrvad katta, ta oleks tahtnud, et ta tool oleks pehme ja ta saaks selle voltide vahele peitu pugeda. Ta ei tahtnud kuulda neid süüdistusi, ta ei suutnud taluda, et temast eeldatakse vähimatki sõbralikkust sellise kraami suhtes. Roosi igatses kogu hingest, et see piinamine juba kord lõpeks. See tegi haiget, see häbistas teda, see kinnitas, et teda häbistatakse edaspidigi ja tema saab ainult leebelt naeratada. Ehk on nüüd ometi kõik, anus ta mõttes. Ehk saame nüüd asuda tordi ja viimaste naeratuste juurde, ehk saan kõrvale hiilida mõnest küsimisest, et kuidas meeldis, ja kaduda niipea, kui kombed lubavad. Ehk nüüd. See peab ju kunagi lõppema. Roosi oli küsijatele juba paar aastat vastanud, et ah, kuidas teie eeskava meeldis? Noh, nagu ikka. Oli tavalisel tasemel. Need lollid võtsid seda heakskiiduna. Roosil oli paar aastat olnud hea tunne, tema teadis, et väljendas põlgust, aga hiljem, hiljem sähvatas, et tema sisemine teadmine, tema poolt mõttes edastatud sõnum ei loe midagi, kui teine seda kätte ei saa. Et mõelgu ta, mida tahab, sedasi öeldes ta kiidabki neid. Tunnustab. Kui ta endale esimest korda tunnistas, et see võibki objektiivses reaalsuses olla kiitus, tundis ta iiveldust; iiveldust, vastikust ja häbi.

    See ei olnud veel läbi. Toomas, kollektiivi naljamees, hakkas jahuma midagi Clara Zetkinist ja Rosa Luxemburgist. Kuidas need ikka olid tõelised sotsialistid, võitlevad naised, kuidas nende jõud kannab naisõigusluse ideed tänapäevani. Kõne valmistas ilmselgelt midagi ette. Oli oodata pööret, Roosi tahtis toolist läbi pugeda, õudus süvenes. „Ja õnneks on meil siin samuti olemas oma Clara ja Rosa!“ vahutas Toomas veendununa, et on vaimukas, ilus ja tark. Uskudes, et tema suust pudeneb sulakuld, et tema võetud kurvid on võrratud. „Ma palun teid korraks siia ette! Roosi ja Kristi, palun tulge siia.“

    Nüüd toimus kõik liiga kiiresti. Kristi otsustas minna ja sikutas Roosi kaasa. Roosil oli pilt peaaegu taskus, tal oli raske hingata. Uksest sisenes Madis, käes kaks vintpüssimaketti. Toomas ulatas neist ühe Kristile. Kristi tegi kniksu ja võttis selle vastu. Kristi heitis üle saali oma kõige säravama ja seksikama naeratuse. Te teate, et ma olen armas ja õrn, ma ei ole mingi vägivaldne vanamutt. „Ja meie kallis Rosa!“ pasundas Toomas. „Vabandust, Roosi!“ Saal naeris. „Siin on sinu vintpüss! Andku see sulle õigust ja jõudu, olgu sul sellest abi püha ürituse nimel peetud võitluses!“

    Hea, et ma panin täna madalad kingad, mõtles Roosi, seistes maaslamava Toomase kohal, püss endiselt käes. Ta oli virutanud püssikabaga. Ta oli keeranud ennast kehast, jalad olid maas, pöörlev liikumine algas puusast, ja ta oli virutanud püssikabaga vastu Toomase molli nii, et see maha kukkus ja hetkeks teadvuse kaotas. Hiljem palus Roosi muidugi kõigi ees vabandust. Vannutas kõiki, et vägivald pole kunagi lahendus. Ütles – ja ta ei valetanud sugugi –, et ei teadnud, et nii võiks minna, et tema jõudis olukorda alles siis, kui Toomas oli juba pikali. Roosi kahetses juhtunut kõigest hingest, ja ega see tema elu lihtsamaks muutnud. Roosi tõesti arvas, et vägivald ei ole lahendus. Ta rääkis seda kõigile, kuid pidi taluma, et need teadvalt naeratasid – jajah, sinu suust, jajah. Muidugi ei ole vägivald lahendus, muidugi. See tegu jättis Roosi elule märgi. Ta kahetses seda kogu hingest. Aga sel hetkel, kui ta mahavarisenud Toomase kohal seisis, sel hetkel mõtles ta tänutundega oma madalatest kingadest. Kontsadelt juba niimoodi ei löö.

     

  • Säru Kulknal

    Ilmunud Vikerkaares 2015, nr 3

    Terekest, miks nii pikk nägu, härra? Oma emakeeles räägin teiega, eestit ei oska. Aru saan kyll, mul on naine yks teie omadest. Aga muidu vabandage, loll mehenäss, koolipaberit ei ole, kogu aeg siin passinud. Ma ju syndisin veel enne revolutsiooni ja läksin karja Lenini elu viimasel aastal. Võibolla ma räägiks praegu väga hästi, kui ajalugu oleks olnud teisiti. Aga meie ju teiega ajalugu ei tee. Surume kätt, etturid. Praegu ammugi pole peale naise kellegagi siin rääkida seda keelt. Teie vaatate viltu ja need linnavenelased jälle ytlevad, et ma räägin kolkakeelt, valesti ja pehmete s-iga. Kui Pihkvas poja juubelil restoranis häda peale tuli ja kysisin, kus on „nužnik“, siis kõik nooremad pistsid naerma. Aga mis inimene peab siis endaga tegema. Mina lihtsalt ei elanud „toaleti“ ajal. Me pole varem kohtund vist? Minu syda kyll on teile lahti, kui te normaalne mees olete. Teeme tervituseks yhe pitsi äkki, lähme minu praamivahi konkasse, siin kaldal on ju kylm passida? Novot, hoopis soojem. Terviseks härra… ja proua… eee… nojah. Mina olen selle Kolpino, või nagu teie tšuhnjaad ytlete, Kulkna saare praamimees Fedot Prohhorõtš Offitserov. Seto sõbrad ytlesid mulle lihtsalt Heeďka. Näe, siit aknast paistab meie saar täitsa hästi ära. See heleroheline seal suurest männist paremal on minu huutor. Ega te vist ei tea seda kohta, pole käinud. Seal kordoni varda otsas oli teie riigi lipp kunagi. Me oleme teie kyljealused, nagu mõne eesti hiiu vette visatud kivile kogunend muld. Meie kirik ju ainult umbes pool kilomeetrikest teie Audijassaarõ mant järvel. Teie omad sõitsid sadu kevadeid meile yle Kulkna kurgu nagu nilpsavad keeled oma paatidega. Tulite pidule, kirikupyhadeks ja kauplemiseks, ajasite päris muiste järvelt igasugu võõraid kaubalaevu meie lähedale. Mõni rikas suvitaja tuli ja jäi aurupaadiga meie kylje alla ankrusse ja syytas vööris suure tormialterna. Siis pidi Tsertvast paadiga sõudma ja nad kaldale tooma. Olid soolakala ja suitsukala, kohade ja tintide peale maiad. Viimane Romanovgi, see Nikolai Teine, olla noore kroonprintsina oma sõpradega Peipsi järvele ringi peale tegemisel siia tulnud. Ja rahvas laulis ta jalge ees maabumissillal „Boože tsarjaa hranii“, nagu pyhakule. Ta tõi saarele yhe keisri kahepäise kulliga raudmuna. Tagakyljel oli väikeste vanade tähtedega: „Troonipärija annetus“. See seisis meie metsavahelisel teel ikoonimajakese juures veel minu lapsepõlves. Kuhu sõja ajal kadus, ei tea keegi öelda. Võib-olla fritsud panid pimedas lennuki peale ja viisid ära? Noh, ja praamgi käis teie ja meie vahet, aga nyyd on veerand sajandit juba ots peal. Ainult mina oma parsaga sossutan kaks korda päevas vene poolele, aga andestust, ma ei saa teid kuidagi peale võtta. Näete neid kaameraid? Kordon jälgib pidevalt ja need piirivalvurid on nahaalid, ptyih siukseid. Neid ei salli rannarahvas ega saarerahvas. Piirivalve ei lase vabalt kalal käia, teeb passikontrolli ja võtab kõik valed näod praamilt maha. Ei teagi, mikspärast. Neil on seal kantooras suur kompjuuter, sellest siis vaatavad, kes milline on. Sugulased ikka saavad, kui propusk on kaasas. Võib-olla suure altkäemaksuga saaks teie ka, ma’i tea. Kurat, nad ei lase meie saare poistele kaugemalt tydrukuid kylla tuua, ja nii need poisid Pihkvasse ja Novgorodi ära lähevad. Ja elu jääb siin aina tyhjemaks, rohkem vanad veel koperdavad. Meil saarel ju midagi sõjalist tegelt ei ole, kehvad teed, lodud ja metsa natuke. Aga see on kellegi poliitika seal yleval, mis kohalike kaela peale tuleb. No miks ei saa kylas käia, yhes oleks huvitavam. Mul elab Mehikoormas mitu sugulast, aga otse minna ei saa. Ja ringiga mina vana inimene enam ei viitsi. A tegelt ka: ma ei saa aru, mis teil meie vastu on. Iga rahva hulgas on igasuguseid, ega me venelased ei ole mingid äravalitud koletised. Me oleme teie iidsed naabrid ja yksteist me tunneme nii heas kui halvas. Oleks ju hea Lyybnitsas laadal oma kala, sibulat, kalja ja kyynelauku myymas ja teie asju ostmas käia. Ja teie tuleksite Oudovasse, nagu minu lapsepõlves eestlased seal palju käisid. Igast nalja on meil saand, oleme yksteise tydrukuid naiseks võtnud, kirikus koos palund ja matustel käind, aga on ka pyygialade pärast kiskumist olnud muidugi. Kalaveed on ju omaette maailm. Teate kyll, väikest löömist võib olla ka poolsõprade vahel. Ma kiitleja ei ole, aga ytlen kohe ära, et meie oleme siin kõvemad mehed kui randlased olgu Vene või Eesti pool. Jah. Meid treenib järv. Musklid on võrguvedamise, sõudmise ja niitmise ja muu sellise värgiga kõigil kaunis suureks läinud. Ja me oleme pikad ka, see on juba esivanematelt tulnud asi. Piirissaare mehed kyll räägivad, et nemad on need kõige pikemad, aga no mis, võtku enne mõõdulint kätte, kiisanäod-nublud. Meiesuguseid veetaguseid kalevipoegi võib näha yhe teie kapitalistliku salaviina sildil kive pildumas. Naise sugulased sellise margi ykskord tõid, päris inimeste napski. Eks see teie presidentki ytles laulupidul hästi, et nii või naa tuleb meil kõigil yksteist puudutada, et yhe eestlase toiduks on teine eestlane ja kui rahvusi elab mitu koos, siis on see lõuna ju mitmekäiguline. Või noh, nii sain mina tema kõnest aru. Mul naine kuulab ikka Vikerraadiot, aga meil siin on raadioside kehv, ragiseb, piirivalve segajad peal. Et head isu siis, palume lauda, õed ja vennad, võtke ette, mis on eluleemes pehmeks keenud… See väike kohafilee, taliõun, leib ja sibul samakapitsi kõrval.

    Et mis meil siis saarel on? Oot-oot, võtame ette ja siis…

    Huhhh…. Nagu kõik teavad, on kaklemine see lõbu, mille ahvid leiutasid ja neid kohanud inimene heaks arvas tänasesse päeva kaasa tuua. Võitlus ja konkurentsia peab olema, sest mis neist meestest ilma selleta saaks. Meil on vanast ajast olnud see vastlakaklus esimese vereni. Sihuke päris magus asi. Kylmem või lörtsine ilm, aga ikka enamasti tuul ja siis oleme väljas, teeme nalja ja napsu enne, suure lumemehe veeretame, kui sula on, pärast kasukad maha ja läheb andmiseks. Poisid kasvavad sellega, mehed proovivad seal kätt ja kes ei proovi, see mingu naiste seeliku alla pussuhaisu hingama või vaimulikku seminari hallitama. Pappi ja vallakirjutajat me ei hakka nende asjadega kiusama, aga muud on kõik kohal. Ja ta on ka sõbralik värk natuke. Kui ikka kuĺatada, siis põhjalikult, lõõtsapilli, laulu, kiikumise, aupaukude ja naiste kisaga. Ja juurde võtta haljast seatapjat tõhusa sakuskaga. Ja rääkida ära kõik maailma jutud ja teha asjad omavahel täiega selgeks, et midagi ei vinduks. Pika vihaga mehi meie seas peaaegu ei ole.

    Tuli nyyd meelde yks asi, mis oli kolmekymne neljandama aasta lihavõtete aegu. Rannad olid jälle rysijääd täis. Meie ei pääsenud järvele, no ykskõik. Me oleme vahel kaks kuud siin vangis, toidud kõik igaks petteks mandrilt ette ära valmis ostetud. Jääpyyk oli ka hea saagi toond, me nälga ei jäänud. Aga paatidega kirikulised ei pääsenud siia. Vat sellest oli kahju. Kirikusse mahtusime lahedamini ära, aga suurema summaga oleks lõbusam olnud. Ei peagi sisse mahtuma, kui seal sees käib õige asi. Võib lävelt ka yle teiste peade piiluda ja kuulata. Siiamaani läheme igal kevadel sinna teie kalda juurde Medli kylla Kristuse ylestõusmist tunnistama ja armu vastu võtma, paremad riided seljas. Isegi juuksed on korra aastas ära kammitud. Saatana Suurest Juukselahust või Kirikulõhest olete midagi kuulnud? Vot. Need meie esivanemad, kes siia saarele tulid kusagil Põhjasõja paiku vaenuväljalt kaugemale, olidki vanausulised. Pagesid siia oma ärakeelatud kommete pärast. Olid juba mitu sajandit emakese Venemaa ääre poole taganenud. Ma kyll ei saa aru, et miks ei või kahe sõrmega risti ette lyya ja ymber kiriku päripäeva käia. Pole nagu teada, et see Jumalat häiriks. No vot, tulid siia, alul palusid rannal ja metsas ja siis tegid Kulknasse pyhakoja ja Medlisse talsipyhi ja Tsertvasse lihavõtte tsässonad. Ja läks elu käima kirikukalendri järele. Vanal uuel aastal, mis nyyd on neljateistkymnendamale jaanuarile lykatud, hakkasid olema ristikäigud, mis lõpuks käisid läbi kõik meie kolm kyla ja tulid kirikusse tagasi. Karjalaskepäeval käis papp risti ja pyha veega ymber karjade, luges peale, pildus vett ja õnnistas. Peale veepillumist, kus siis alles pistsid vasikad jooksma! Veeristmise aegu oli Kolpinos jää peal ykskord nii palju inimesi, et jää langes sisse, nagu oleks Kristus tahtnud kõiki koos kasta. See oli suht kalda juures õnneks. Meie saare pered aitasid oma kalapyygi ja põllutööga seda Rjapinos olnud kloostrit, osad läksidki ära sinna. Ja kui yhel talvel mingi turkide või masuurikute väesalk yle jää siia sattus ja meid ära ryystas ja maha põletas, siis tehti kõigepealt korda kirik. Kuni taresid ehitati, magas rahvas kiriku eeskoja põrandale pajuokstele pandud purjede peal. Ukse alt viskas vahel tuult ja aldõris kyynlad põlesid. Ja korra nad maganud seal koos kirstu ja surnuvalvajate itkudega, sest keegi nende mees oli järvel omaette õnge loopimas ja laulmas käinud, tormiga koju aerutamisega hiljaks jäänd ja uppund ja kaldale uhutud. Ja seal kirikuööbimistel olid inimestel paranemised ja pyhad unenäod olnud. Inglid näitasid nende järeltulijate saatust ja laususid nende sydame kohal mingeid sihukseid lauseid, mida teistele ei tohtinud välja lobiseda. Neil oli jah niiviisi, et parem elati trobikonnas koos, kui et palvel käimata jäi. Ja kodudes oli veel see svetlitsa mäng, teate kyll… Ah et endalgi on? No seda enam. Võtke veel, näe, seda, see on eile pyytud ja täna hommikul pannil käinud.

    Jjjjahhhh… Aga aeg läks ja rahvast liigutati ringi, võeti naisi mujalt, mehi ka tuli. See vana usuveri jäi meie sees aina lahjemaks. Elu tundus ikka nagu magus ubin. Et tahaks sealt mõne tyki ikka haugata. No ega keegi siin ketseriks hakand või arvand, et Jumalukest ei olegi. Kus sa sellega. Ikka on. Aga ta ei tundund meile enam nii kange peremees, keda koguaeg orjama peaks. Mõni sissetoodud silmarõõm kasvatas oma mehe enda järgi ymber, ilmalikuks. Teine mees käis linnades turul kauplemas ja läks paremini, ehitas kenama maja siis. Teised vaatasid, et näe, kuidas oskab, ka peaks proovima. Tuli kaupmehe veri või lihtsalt logardi oma, sest kui raha taga ei aja, siis milleks rabelda. Viska parem jalad seinale või kola mööda kyla. Kuidagi ikka saab läbi. Ja see on olnud mitu-mitu põlve. Mina olen ka täitsa pagan valmis, istinnõi krest. Seda ma kuulen kyll, et kirikus nad ikka laulavad ilusti. Mõni selline habemik taat ja risti heitmiseks põlvili laskev eideke siin veel on. Need on toredad kyll. Aga yldiselt me suurt enam kirikus ei käi. Vanemad veel mäletavad, kuidas käidi. Ainult Lihavõtted on tõesti selline pyha, et rohigi ei kasva. No ja sel muistsel aastal, millest ma rääkida tahtsin, oli samamoodi see ilotamine, viiruk ja pyha vesi, ristikäik ja ukse ees need lihavõtte suudlused ja tõelise ylestõusmise kinnitused. No seal võis ju ka saare ilusamad tydrukud läbi musitada! Nyhkisin enne tuhaga hambaid ja loputasin allika veega, et suu oleks viks ja viisakas. Sai teada, kes kuidas maitses. Kui me väiksemad poisid olime, siis olid meil kirikus käärid kaasas ja lõikasime seto tydrukutel seljatagant neid paelu salaja ära ja pärast väljas vaatasime, et kes oli rohkem kätte saanud. Nad ei tohtind teenuski ajal meie peale häält ka tõsta. Aga yhele omakyla tydrukule ma andsin sel aastal ymber kiriku ristikäigul salaja lihavõttemuna. Ma olin selle koorele hanesule ja tindiga siukse… ee… no värsi talle peale kirjutanud. Te muidugi ei usu, aga ma oskasin meiekyla poistest ainukesena selgete tähtedega kirjutada! Papp pinnis teisi ka õpata, aga need ei saanud selgeks. Ytlesid, et see hanesulega kritseldamine on liiga raske töö. Et nad parem aerutavad või nii. Aga see tydruk hakkas mulle just tookord tõeliselt meeldima. Tal ilus must roosidega rätt oli peas ja näo tsõõr õhetas seal räti keskel. Natuke häbi oli juurde minna, aga õnneks seda andmist keegi teine ei näind. Kyllap Ilme sõi selle muna ära ja sellepärast ta vist mulle tuligi, kui ma talu pärisin ja võtmise võimalus tekkis, ainult need salmi sõnad unustas koos elades ära… Vaatasin pärast teenuskit ringi ja rahva näod kõik millestki nagu õhetasid. Eks endal oli ka selline keltsast nina välja tõstva sinilille tunne. … Või-võih…

    Aga jah, eelmisel ööl oli jälle natuke kylmetanud ja päeval paariks tunniks tuli järvelt kagutuulega saarele selline lumelinik, et mõne tunniga sadas kymme sentimeenrit. Teenistusele mindi musta teega ja tuldi tagasi jummala valget teed. Rahvas kobis rahulolevalt koju, maitsesid seal pyhadetoite ja olid yldiselt heas tujus. Esimese pyha õhtuks tuli peaaegu kogu jalul olev saarerahvas, kokku vist oma 300 hinge, Tsertvasse platsile. Seal oli sihuke pidune meeleolu sisse säetud. Tsässona uksed olid lahti, kyynlad vilkusid analoi peal. Meil on see Nahtsi Kihvti-Eest-Hoidja tsässon, ilus maakividest ja tellistest, teie pool selliseid vist ei olegi. Miroljubovi taat laulis väikse palve, käisime Jumalale jalga kummardamas ja siis oli selle asjaga korras. Edasi risti-rästi majadest sisse ja välja aelemine ja hoovis seletamine, igalyhel tasapisi oma jutud eri ilmakaartesse hargnemas, platsil kiigud ja lõõtspill. Syya toodi natuke laudade peale. Tule tegime yles ja nii ta veeres.

    Esialgu ei olnudki nagu midagi. Tavaline kirmask. Siis kaks kerge auru all naaberkylade poissi said seal lõkkeplatsi väraval kokku ja põrnitsesid teineteist pika pilguga. Preobraženski Petka pani Svatanovi Jakole prooviks laksu vastu hambaid. Jako tegi suu lahti, ning lähedalolijad vaatasid sinna sisse. Ylevalt reast paremalt seitsmes hammas loksus natuke kõhklevalt edasi-tagasi ja kukkus verises seelikus kõnniteele. Keerutas seal mõne tiiru ringi ka. See mõjus teistele nagu lahingutrompet ratsahobustele. Aaaa, meelde tuli, seal hobused olidki. Oot, mis nende vendade nimi nyyd oli, yhtki pole praegu siia jäänd, viidi Siberisse või jäid sõtta, oh, vana pea, kõiki tundsin, yks oli isegi natuke sõber ka, nimi on keele peal… „sylita välja!“… mmm… Morozovid olid, jah, need olid meie kylas sellised vennad, kes olid oma rikkuse pärast alati ylbed olnud. Ykskord uhkustasid, et vaat kus meie naistel on ikka kirikus kõpsukingad ja peened linna kapronsukad, teie matsid oma kodutehtud lõimesukkadega ei saa näolegi. Aga ise nad olid just pyhade-eelsel ööl meie pere pyynistest vargil käimisega vahele jäänd, võtsime naabrid ka yhes, said vastu hambaid ja vaen muidugi tekkis. Vat siis kõik need neli venda kappasid tallist välja oma tulistel hobustel ja otse rahvahulga sisse. Ja rahva sees peksid ratsusid veel kantsikutega, et need lõhkuma läheks. Peetka tagajalgadele tõusnud lauk lõi kabjaga suure haava Muravljovi Timoska kätte ja Pavka võik astus peale põgenemise rysinas kukkunud Hilpa Seenka jalale, nii et poiss lonkas päris hauani. Ja vat mihuke asi. Isegi neil, kes seda polnud näinud, kasvõi kaldal tammi kividel järve vaadates napsutanud meestel sel hetkel sees kuidagi kihvatas. Oli tunne, nagu oleks kuri tuul läbi nende hinge puhunud, kuigi rannal oli tuulevaikus. Nad mulle pärast rääkisid. Paadivanem Kondrat näiteks haaras suure pussi ja hakkas kive mööda Juhot taga ajama. See oli talt kevadel mitu korda söödajahu varastanud, vasikas jäi lõpuks otsa ja lõppis ja vasikad olid Kondrati lemmikud loomad. Juho, tema oli saare ainuke karjalane, ta keeras majade poole, jooksis mitu ringi ymber Miko Ljuuba tare, kuni puukuuris pakust endale kah pussi leidis. Läksid tagasi ja hakkasid seal järve ääres kividel ringi kargama ja teineteist surkima, siia haav ja sinna kriim. Varsti nad viskasid noad ära, sest said aru, et see pole ikka õige asi. Õige viha puhul on tähtis puudutus, puudutus. Et tunned teise luid ja liikmeid oma käe, jala, põlve või peaga. Muljud sooni ja lihaseid. Ja näed verd, kui täkke läheb. See paneb purju. No siis läksid käsipidi kokku. Vajusid porri pikali. Veeresid seal ringi. Ei näinudki, kuhu nad lõpuks jäid. Neil muidugi ongi see, et nagu täis jäävad, leiavad ikka teineteist yles. Niiviisi!

    Aga teised mehed hakkasid ka lööma. Eks oli mõnedel ka varustust kaasas või käepärast. Tinaplommiga kummivoolikud ja mis koote ja nukke keegi veel endale oli teinud. Kuidagimoodi olid nad ikka need ligi võtnud, kuigi tulid pyhade kirmasele! Kaklusi on meil ikka aeg-ajalt, aga siin oli midagi teistmoodi. Vägivald läks seekord laiali nagu kulutuli. Kõigil hakkasid rusikad sygelema ja mindi kallale sellele, kes lähedal oli. Me rääkisime sõber Kiriläga mingit naljust, itsitasime mõlemad, aga järgmisel hetkel olin ma tal vahkvihaga nina verele löönud ja tema mulle nii kõhtu virutand, et mul jäi hing kinni. Ma mõtlen siiani, mis see asi oli, aga ei leia seletust. No aga yldiselt läks mul kõik veel hästi, nagu laulus: „Lõin ja sain seal minagi, viga polnd aga midagi.“ See mõni sinikas või valus käsi paranes õige salviga peagi ära. Aga varsti kakles kogu saare meessugu, oma sada viiskymmend hinge. Või õieti, kui nyyd raamatupidaja moodi öelda, siis sada kolmkymmend kolm. Seitse oli meil ema seelikust kinni hoidvaid poisikesi. Viis meest olid talvest saati teie poolel tööl. Yks oli just Lihavõtte öösel hinge heitnud ja asutas taevasse minekut. Kolpinos istusid kaks ätti leelõuka ees ja jutustasid nooruse ulakusi. Medlis palvetasid kolm habemikku igayks omas tares. Ja papp ja piissaŕ olid ka vankriga tagasi kiriklasse sõitnud ja lasid seal toruga grammofonilt Vertinskit kuulates kristallpitsidest slivovitši. Osa naisi pages ära. Teised seisid ja naagutasid oma mehi. Mõni ässitas takka ja mõni proovis kätt ka. Ja Preobraženski Ooĺa, kes oli viimaseid aegu õnnistatud seisukorras, nägi yhe mehe lõhkist kõhtu ja tal hakkasid ehmatusest tuhud. Vanad naised viisid ta kõrvalmajja ja ta sai keset kaklust ysna kähku oma teise poisikesega maha. Vat sellest tuleb alles rusikakangelane! Muud mehed ryhmasid edasi. Semmo aia lipid läksid tasapisi käiku. Mõned koljatid korjasid kive ja viskasid teisi. Kui viltu läks, tulid teinekord kaks meest yhele peale ja tegid ta tymaks. Nagu Krõlla Miko. Keegi vingamees, kelle nimi praegu meelde ei tule, lõhkus teise maja, aknad sisse, uksed eest ära. Sai labidaga pähe. Ja vist juba päris kaua käis seal kõige järveäärsemas hoovis tasavägine maadlus Rõžovi vendade Borka ja Pimka vahel. Läks hämaraks, aga päris pime ei olnud. Lõke põles, naised panid mõned laternad roika otsa rippuma ja taevas oli viiruke valgust. Vanapoole kuu tõusis. Kui selle valgus juba tunda oli, siis sai selgeks ka nende heitluse tulemus. Borka hoidis kuu poole, nii et see talle selja poolt peale paistis ja sai jagu. Pani pikali. Ronis vastasele kaksiratsi otsa, pani paugu vastu vahtimist. Vend kustus ära ja tema läks toast kapist seda koirohu peal hoitud võidunapsi otsima. Eks karjatsurad proovisid ka serva teha. Silgupuhastaja-Vitjok virutas Krõškale malmpajaga vastu pead ja tolle kõrvast lendas pool aju välja. Enne olid tal koolis viied, pärast kahed-kolmed. Puhas matemaatika. Seal Kulknas elas ka yks rusikavõitluse meistrimees, Feodossi Troparii, kes ise ytles, et ta oli Tallinna linnas Luuriku käe all ja kangi tõstes maadlemist ja laksimist õppinud ja kõik nipid on tal selged ja kasutusel. Tema peavaenlane oli saare kõige pikem mees Andri, kes sai tast alati rohkem kala. „Situ pyksi, aga ära perset pyhi! Kalad otsas!“ ytles Troopka talle ja väänas teisel rapsti käe otsast, viskas sõnnikuhunnikule. Aga see käsi ei kangestunud kohe, vaid tõmbus kokku ja vibutas oma rebijale veel viimast korda rusikat. Andri valas selja taga olnud aialipiga Tropile vastu vahtimist. Nii labast lööki polnud meie kyla rusikaõpetlane muidugi oodanud. Ta vajus sedasi joonelt porilompi, nagu oleks vineerist tehtud, naelaauk põiki läbi nina ja aialipp peas kinni. Umbjoobes Andri võpatas ja tundis, et verd jookseb vasakult alla ja hakkas aru saama, et tal on midagi puudu. Vaatas käe kohale, nägi liharibasid ja minestas. Kukkus Tropsi kõrvale ja seal nad lamasid, nagu maateaduse tunnis tukkuma jäänud pinginaabrid. Kaklejad astusid neile aeg-ajalt peale. Plats läks ligedaks. Meeste peast kukkunud lundid vedelesid poris ja enam neid kanda ei saanudki. Trobi haavast voolav veri leotas teise kuhvti täitsa ära, läks niimoodi korpa. Sadama juures hakkas kaldavesi mõnes kohas verest punetama. Järvelt tuli tihedaid pilvi, Oudova pool sähvis välke, kusagil lähedal kõmatas esimene kevadine pikne. Pärast nähti, et vana pedak oli saare keskel pooleks läinud.

    Läheb veel? Juba aitab? Aga hea kyll. Proua? Nojah, autoga. Kurki ikka võtate? Ma teeks kyll yhe…

    Ehhh… Aga sellega veel asi ei jäänud. Rimmi juures kaklesid mehed laudas. Mikit virutas kätte juhtunud lypsikuga kabelimatsu vastu paastu pidanud Miitra suurt tyhja kõhtu, mis kumises nagu kirikukell, ja see hääl valgus laudas laiali, voolas uksest ja aknast välja yle peoplatsi, ja metsade kohalt järvele laiali. Saar nõksatas ja pööras ennast. Kaklejad ja manukad leidsid end jälle Medlist. Kui pärast räägiti, siis kõik tunnistasid, et nägid kirikuesist platsi ja maju nii palju, kui poolvalges või tule juures näha võis. Ainult kaks usklikku taati, papp ja piisaŕ eitasid seda. Aga nemad vist ei vaadanud välja oma tubade aknast. See nägemine kestis meil kõigil ehk veerand tundi. Ja siis olime kuidagi tagasi seal, kus enne seda kõmisevat matsu, Tsertva tsässona juures. Tsässona lävel seisis yleeile surnud Petra Ogahvan. Ta oli kirstust välja tulnud, ei pöörand kellelegi tähelepanu, läks sõnatult kuhugi. Ja surnuaia väravast astus välja kamp kooljaid. Nendest esimene oli Kiila Ivvań. Ta läks Kulla Kosta juurde ja rabas sel rinnust kinni. Ytles midagi sellist, et „siin sa koer seisadki. Laine lõid mult yle ja nyyd sa teda näljutad ja peksad juba viisteist aastat. Minu haualegi ei lase, kui ta tulla tahab. Tytre oled ära ryvetanud, raisk. Suvilinnuke on otsa jäänud ja teie poeg on sinu roppuse pärast kidura persega, käib seinaääri mööda, kardab muudkui, et lyyakse. Närigu kõik kuradid sinu munakotte, haige värdjas!“ „Jää vait, sa oled kymme aastat surnud ja lõpp sellega. Kuulge kõik, mis mulle Laints ytles. Ta ytles, et Ivvańil ei seisnud sugugi. Ma ei tea, kas sa sidusid riista mingi toru kylge või kuidas sa yldse selle lapse valmis tegid. Või käis keegi abis. Äkki mina käisingi. Hähää. Mine keera tagasi kirstu ja topi oma suu mulda täis, kuradi äpu. Ma ei viitsi sind sõimatagi.“ „Kohe näeme, kes on elus ja kes surnud,“ oli Ivvań vastu ytlend ja lennutand oma rusika Kosta näkku. Tegi põske mõlgi ja pani mehe pikali. Vastu puutyvesid ja oma põlvi tagus selle reeturi nägu, kes kunagi oli olnud tema sõber ja topsivend, nõudnud samas paadis võrkegi. Muidu kõva kakleja Kosta ei saanud talle yhtegi matsu vastu panna, teise viha ei olnud siit ilmast. Viimaks virutas Ivvań Kosta verise morda vastu surnuaia väravaposti, pyhkis käed tema riietesse puhtaks, sylitas peale ja läks tagasi. Tema järel läksid väiksemate asjade ajajad. Kõigil olid maa sees lebamisest kõvad jäised nukid ja kivised liikmed. Valu nad ei tundnud vist. Kõik maksid oma jao kätte ja nende käest ei pääsenud keegi pakku. Kui vaja, lõid ukse maha, ronisid aknast või tulid lakka ja katusele järgi. Ja läksid pärast tasakesi ykshaaval tagasi. Kus nad oma haudadele heitsid, sinna olid mulda sulanud inimese kujulised jäljed. Viimane pani väravad kinni. Surnute järel tuli piirivalvurite rygement ja nendega ka see Kulkna politseinik Kera, rummuga myts peas ja kummist kantsik käes. Need siis hakkasid viimaseid kaklejaid lahutama. See käis kergelt, sest kõik olid juba nõrgad või hirmul. Neil oli velsker kaasas, lappis ja putitas vaeskesi, tegi syste, õmbles kokku, andis valu vaigistavat rohtu. Kosta lebas surnuaia ees nagu verine kott, kuni Laine asjast kuulis ja ta koju tiris. Ravimtaimede tundja ämm sidus ta haavad kinni, mees oli ainult niimoodi nõrgalt ohand. Paranes nädala, paranes teise, kõik korda ei läind, aga tuli jalule. Siis läks surnuaeda, kusi Ivvańi haua peale, trampis kalmu segi ja pani risti tagurpidi kõigi paremate sõnade saatel. Aga jäi ikkagi kiduma ja kaldus ise ka sygiseks kalmu. Jumal juhatas nii, et ta maeti Ivvańi lähedale. Nende suguvõsade platsid on seal palju inimpõlvi kõrvuti olnud. Ja Kõigi Eksijate Hingede pyhal kuuleb Tsertva rahvas kabeliaia poolt ikka nende kahe mehe kaklust ja sõimu. Terve öö madistavad. Mis sa hing siukse asja peale teed. Papp pildus mitu korda pyha vett, ei aidand. ’Tea, misse on. Vanakesed siis suruvad kaks patja kõrvadele, paluvad ja syytavad svetlitsasse kyynla, joomamehed võtavad rahustava napsi, nooremad keeravad teleka või kompjuuteri hääle kõvemaks.

Vikerkaar