1989. aastal ei olnud äsja keskkooli lõpetanud Erkki Raasukesel aimugi, et temast saab mõni aasta hiljem Eesti suurima panga tippjuht. Küll aga oli pealinna külje all Saha-Lool sündinud noormehel juba teadmisi majandusest ning ta oli hakanud õppima Tallinna Tehnikaülikoolis ökonoomikat. Suvel töötas ta kodualeviku hamburgeriputkas, millel oli Eesti depressiivsele väikekohale iseloomulikult ambitsioonikas nimi – kulunud sildil sirasid tähed L-inn.
Sel ajal kui Raasuke ülikooli viimasele kursusele jõudis, nägi ilmavalgust esimene episood tulevasest menusarjast „Õnne 13“. Eesti väikelinnaelu oli koomiline, aga seda pigem ekraanil, päriselt igatseti midagi uut ja paremat. 13 pole ju õnnenumber. Pärast kaht aastat kiirtoiduketis kolis Raasuke lõplikult Tallinna – Statoil värbas uusi töötajaid.
Erkki Raasuke ja Toomas Pisuke (Sergo Vares), peategelane telesarjas „Pank“, on välimuselt hämmastavalt sarnased. „Kust teab vorstimüüja liitintressi?“ küsib 80ndate laiade õlgadega kostüümis Ülle Tamm (Evelin Võigemast) üle tankla poeriiuli. Aknast paistab seitsmenda seeria BMW. Nooremmüüja Toomas selgitab parasjagu kamraadidele, et kui investeerida 30-protsendise kuutootlusega üks kroon, kasvab sellest nelja ja poole aastaga terve miljon.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valminud seriaali tegelaskujude loomisel on kasutatud prototüüpe päriselust, võetud eri värvikailt isikuilt markantsemaid omadusi ning lisatud fantaasiarikkaid detaile, mis teevad seriaali mõttemängudega kaasamineku köitvamaks. Inimesed on ju enesekesksed – kõige armastatumad filmitegelased pakuvad meile samastumisrõõmu. Samal ajal ootame ka üllatusi ja põnevust.
Nordpanga juhtidel Ülle ja Kalju Tammel on sarnasusi Tiina ja Jüri Mõisaga. Jüri Mõis oli üks Hansapanga asutajaid ning Kalju tegelaskuju kirjutamisel laenati ilmselt üht-teist ka ärimeestelt Rain Lõhmuselt ja Toomas Sildmäelt.
Tiina Mõis oli Hansapanga pikaaegne pearaamatupidaja. Samuti kuulus ta Reformierakonda, hiljem läksid teed lahku. Seriaali Üllest sai aga tollase Eesti Panga direktori juhitud erakonnas Eesti esimene naisrahandusminister. Tegelikus elus ootame sellist ministrit tänini.
Andres Dvinjaninov Eesti Panga direktorina võiks vabalt olla Siim Kallas. Just see pahem Kallas, kes püüab esialgu olla hea ja õiglane, kuid leiab, et ega temagi rumal mees ole, ning pistab midagi ka enda kaukasse. Kuhu Siim Kallase miljonid päriselt jäid, seriaal ei avalda ning selles seisnebki tõejärgse ajastu romantika. Põhjapanevatest spekulatsioonidest ja liigsest tõenduspõhisusest hoidumine vabastab filmitegijad ka survest olla kõiges ajastutruud.
Hansapangast oli Erkki Raasukese karjääri alguseks saanud juba Eesti suurim pank. Osteti tutikas, tolle aja kohta võimsa protsessoriga Pentium-arvuti. Kui nõukogude ajal tehti reklaami ka kaupadele, mida poes saadagi polnud, siis 90ndate keskel tekkis vajadus juba päriselt turundada. Pentium-arvuti anti panga disaineri kätte, et ta looks voldikuid, kuulutusi ja teisi reklaammaterjale. Kuigi internet oli juba olemas, ajasid kauplemisruumi maaklerid endiselt asju telefoni teel.
Nordpanga vastset maaklerit Toomas Pisukest kehastav Sergo Vares on paeluv tüüp. Täpselt selline näitleja, kes suudab oma kompromissitu tagasihoidlikkusega rohkem edasi anda kui nii mõnigi silmatorkavam kuju. Ta näib vaoshoitud, isegi hillitsetud – ja seda rohkem me tahame tema tegelikest mõtetest teada. Eestlane tunneb teda peamiselt NO99 lavalt, aga ka ühest teisest telesarjast – „Kodu keset linna“ Henry rollist. Toomas Pisukest kehastades tundub ta kõige rohkem omas elemendis. Varese kohaolu mõjub uimastavalt nagu „Twin Peaksi“ imelik helitöötlus. Kuigi ta paistab ilmselgelt üdini heatahtlik inimene, saadab teda mingi ähvardav vari, mis otsib võimalusi vallapääsemiseks.
1996. aastal avatakse Tallinna börs ning ka Nordpank leiab sealt oma kapitalinappusele leevendust. See on Toomas Pisukese tähetund. Kui aktsiate ostmine oli seni tavainimestele kättesaamatu, siis nüüd osutus lihtsaks soetada endale nii Eesti ettevõtete aktsiaid kui ka püüda Vene väärtpabereid. Seda võimalust kiiresti rikastuda soovivad inimesed ka kasutasid. Turule tuli repolaen – aktsiate soetamiseks võeti laenu, mille tagatiseks olid needsamad ostetavad väärtpaberid. Võisid minna panka, paljas kümme sõrme taskus, ning tulla sealt välja hoopis rikkama mehena. Siiski reposid õnneks kõigile ei pakutud. Kuid tagatiseta laen kui üks enim tagasilööke andev finantsteenus (ja seda just laenuvõtjale) on muutunud aja jooksul järjest rohkematele inimestele kättesaadavaks. 90ndatel olid omad hullused, kuid telefonisõnumi teel näiliselt tasuta raha tellimine on uuema aja leiutis.
Venemaa devalveeris rubla ning järgnes krahh. Nordpanga ees tungleb pikk järjekord inimesi, teiste seas ootab ka Nordpanga maakleri hipilik isa (Taavi Eelmaa). Pank ei saa aga enam inimestele sularaha välja anda, sest nagu pisarsilmi sõnab keskealine teller – „Meil ei ole raha!“
Eesti 90ndate kauboikapitalism on ühte nägu 14. sajandil hiliskeskaegses Itaalias alanud renessansiga. Peamiselt võib ühisosa kokku võtta sõnadega laen ja krediit. Pangandus tänapäevases mõistes kujunes välja just tol ammusel taassünniajastul, mil esimest korda sai pankades hoiustada raha ja muud väärtuslikku ning pankurid hakkasid pakkuma laene. Pärast Eesti taasiseseisvumist leidus hulganisti peremeheta vara, kuid selle omandamiseks vanad reeglid enam ei kehtinud ja uusi polnud veel kehtestatud. Rahavoogude juhtimiseks tuli olematust pangandusest hakata looma kaasaegset ja toimivat süsteemi.
Eesti panganduse Metsiku Lääne vastu tundsid huvi ka välismaised investorid. „Panga“ teises osas teeb multimiljonär Mister Hamilton (Volli Käro) terve seriaali ühe visuaalselt mõjusaima etteaste. Maani ulatuvas öömustas ja justkui keskaegsete õlakutega kostüümis, nagu renessansi pankur Medici ise, tantsib vanamees pimeduses lummavat balletti. Meenub itaalia lavastaja Paolo Sorrentino „Kohutav ilu“, mis suutis samuti vananemise ilu suurejooneliselt tabada. Mister Hamiltoni koreograafia lõi 78-aastane Käro ise ning valis ka muusika, prantsuse romantilise helilooja Camille Saint-Saënsi „Luige“. „Luige“ lühiballeti tuntuim esitaja ajaloos oli Anna Pavlova. Luik on surmavalt haavatud ning püüab pageda oma kurva saatuse eest. Juba tantsu esimese koreograafia loonud Mihhail Fokin ütles, et luigetants ei väljenda kauni baleriini tehnilist oskust kehastuda graatsiliseks linnufiguuriks, vaid see on surmatants ning luik on kõigest metafoor. Ilu kaduvuse metafooriga on seotud ka üks ilusamaid legende balletimaailmas. Kolm nädalat enne oma 50. sünnipäeva olevat kopsupõletikuga surivoodil lamav Anna Pavlova lausunud oma viimased sõnad: „Pange mulle valmis luige kostüüm!“
Armastus on kõige romantilisem siis, kui jääb kättesaamatuks, on väitnud nii mõnigi poeet, ja teatud inimestega on sama lugu. Müstiline Mister Hamilton on paradoksaalsel kombel kõige veenvam just seetõttu, et me temast ja ta surmatantsust suurt midagi ei tea. Teemal pikemalt peatumata olgu siiski öeldud, et tõenäoliselt kasutati tegelaskuju loomisel ühe eeskujuna Soome diplomaadi peres sündinud investorit Joakim Heleniust, kes on samasugune judinaid tekitavalt laitmatu härrasmees nagu Mister Hamilton. Helenius pidavat armastama ulmekirjandust ja kostümeeritud linnujahti ning tundub usutav, et need võiksid ka Mister Hamiltonile meelepärased olla.
Teine 90ndate pangandusele ja moes olnud laiadele värvilistele lipsudele müstikat lisav karakter on Mati Iisak (Gert Raudsep), Kodupanga kokutav juht. Iisaku ilmseks prototüübiks on Hoiupanga toonane juht Olari Taal oma magusa-armastuse ja kohmakavõitu muhedusega. Iisak on üks veider mees – siiruse ja tööarmastusega äratab ta algul heldimust. Soovime, et Matil läheks hästi ja muigame, kui näeme, et teda ootab kodus kaunis noor brünett, kes on sõna otseses mõttes diivanikaunistus. Pankur aga polegi nii lihtne poiss, kui pealispinnal paistab. Seda tõendab tema hämar jahikirg ning trofeesid täis avar funkstiilis elamu. Kõige selle valgel hakkab ka Mati mõjuma kõhedusttekitavalt…
Kõhedust tekitada on kunstnikud osanud. Kõikjal on frigiidne keskkond, kus ei kasva miski peale raha. Kõige muhedam pankur Mati Iisak on ühtlasi see, kes hoiab kodus vastikuid loomatrofeesid; Toomas peab sööma õhtust koos kibestunud Rootsi naispankuriga, kelle jäise atmosfääriga kodu ei suuda soojendada kõige soojemgi küünlahelk; Kalju ja Ülle järjest jahenevat suhet ei päästa enam miski. Kuhu ka tegelased ei satu – kontorisse, metsa alla, sugulaste juurde või koju –, igal pool on külm, sest muusika ja kõnetoon, aga ka valgus on nii kõledad. Caravaggiolik valgus mõnes kaadris laseb aimata, et pilt saab muutuda ainult veelgi tumedamaks.
Ajastutruid detaile on just parajalt ning fookus tehnikale tollase perioodi kujutamisel on hea viis näidata, kuidas aeg on edasi läinud: autod on muutunud vingemaks, telefonid nutikamaks ning kontorid paberivabaks, kuid ülejäänud sisustus on jäänud samaks. Me saame vihjest aru küll: me ei olegi 90ndatest peale nii palju muutunud, nagu meile tundub.
Mälestused muutuvad sageli unenäoliseks, näiteks mäletavad inimesed vahel enda lapsepõlvejuhtumisi justkui mitte iseendana, vaid kärbsena seinal. 90ndaid on samuti kujutatud unenäoliselt– mitte niivõrd sarja tempo kui selle tõttu, millele kaamerasilm parajasti keskendub. Kui Nordpanga juht Kalju Tamm otsib oma kontoris taga surnud rotti – kuskilt peab see vastik hais ju tulema –, suunatakse fookus mitmeks pikaks viivuks tühjale kontorile, kus pole enam koostööpartnereid. Ka abielu ja unistused on luhtunud ning põhjust ei paista kusagil.
Renessansiaegne humanist ja arhitekt Leon Battista Alberti ütles, et raamitud kunstiteos on nagu aken uude maailma. Sama võib öelda filmi kohta: kui selles loodud maailm on piisavalt veenev, siis oleme valmis unustama, et see polegi päris, et kaamera näitab meile vaid seda, mida on parajasti päriseks valinud. „Panga“ tugevuseks on visuaalse vaatemängulisuse ja teatraalsuse kõrval oskus sündmusi ja tegelasi hinnanguvabalt edasi anda. Nordpanga asutasid noored, hea ärivaistuga mehed ja naised. Elati ja töötati hingega, iseasi, millistel moraalsetel alustel. Olukorrad ei ole mustvalged, igaüks tegutseb oma parajasti parima arusaamise järgi. See on ilmselt ka üks peamisi põhjusi, miks vaatajad otsivad filmist päriselulisi paralleele – elu ise on ju samasugune. „Me oleme head, sest meie halvad valikud on kõige vähem halvad,“ ütleb Nordpanga kauplemisruumi raudleedi Marju (Tiina Tauraite) eetiliste dilemmadega maadlevale Toomasele. Hiljem jällegi leiab Eesti Panga direktor, et kui pahategu on juba tehtud ja jääb üle vaid fakti nentida, siis on paslik tsiteerida A. H. Tammsaaret: „Vale on tõde, mida veel ei mõisteta või mida enam ei usuta.“ Isegi „Tões ja õiguses“ on raha kuningas!
„Pank“ ei ole moraalikeskne „Kuritöö ja karistus“ Fjodor Dostojevski laadis ega kõlblust humoriseeriv Urmas Vadi „Neverland“, kuid siingi saab liigkasuvõtja oma palga. Nordpankurite palk on raha, mida nad teenivad teiste Eesti inimeste pealt. Seejuures on ääretult kihvt, kuidas teleseriaali autorid suudavad jätta mulje, et selles nagu polekski midagi halba. Pigem on tagatiseta laenu eest endale Meriväljale maja ehitanud inimesed olnud ise rumalad, uskudes, et raha tuleb nii kergelt kätte.
Laenu ja krediidi taassünni ning Medici pankuriperekonna kostüümide kõrval leidub veel kolmas kõnekas viide 14. sajandile, mis pärineb päris sarja algusest, kui tsiteeritakse keskaja jaapani eepost „Heike jutustus“. Õnn on üürike, ütlevad jaapani mungad, ning sellest tõdemusest ei pääse ka taasiseseisvunud inimesed.
Inimeseks olemisega kaasneb konflikt justkui kaasasündinud heatahtlikkuse, jumaliku sädeme ning kusagilt väljastpoolt sissetungiva kurjuse vahel. Nii nagu Aadam ja Eeva 90ndatele eelnenud paradiisiaias, võivad kõik inimesed elu jooksul korrumpeeruda. Selleks ahvatlevad neid mitmesugused kuratlikud katsumused nende elus. Kuratlikult äge teleseriaal „Fargo“, loodud samanimelise 1996. aasta filmi põhjal, kujutab asju mõnevõrra sarnaselt – mõlemas on kuri justkui väljast sissetungiv jõud. Billy Bob Thorntoni kehastatud saatan või mööda ilma jõlkuv vastik mõrvar imbub kurja väikelinna ellu järjest rohkem sisse, toitudes inimeste hirmudest ja pöörates tasahilju kogu elu pea peale. Lumises Minnesotas ei tea keegi enam täpselt, mis on õige, mis väär. „Pangas“ on jällegi raha võim inimeste üle kurjast, pannes häid mehi tegema halbu asju. Taasiseseisvunud Eestit püütakse müstifitseerida, Maa ei tiirle enam ümber Päikese, vaid raha ja edu tiirlevad ümber inimese ning otsivad võimalust teda halvale teele viia.
Filmitööstuses valitseb endiselt seriaalide kuldajastu. Autoritele on seriaali loomine ühtaegu nii õnn kui õnnetus. Ühelt poolt pakub seriaal laialt filmiaega, et oma mõtteid väljendada ja arendada välja tegelasi, kelle tausta ja olemust tuleb mängufilmis edasi anda võimalikult nappide žestidega. Kahetunnise linateose asemel oli „Panga“ tegijatel sisustada lausa kümme tundi. Teisalt annab seriaalide tootmine katkematult leili loomingulisusele, materjali tuleb toota suures koguses ning pidevalt kruvida pinget – iga osa peaks olema järjest põnevam, ägedam, üllatama uute tahkudega. „Panga“ tegijad on selles osas olnud nutikad ja kaasanud mitu lavastajat: Jan Erik Nõgisto, Rainer Sarnet, Juhan Ulfsak ja Marianne Kõrver. Paraku see päris lõpuni välja ei vea. Kui kinofilmi lõpult oodatakse kõiki otsi kokku siduvat lõpplahendust, siis seriaal peab suutma midagi enamat: iga episoodi lõpul nõuab vaataja, et käsitletud teemad jõuaksid järelduseni ja et visataks ka uus juhtlõng, mis hoiaks põnevust kuni järgmise osani. (Selles mõttes tuleks kiita samuti sel aastal ETV eetris olnud ja noorte seas hästi vastu võetud üleskasvamisseriaali „Miks mitte?!”. Iga episood lõppes tabava väljakutsega, mida järgmises osas lahendama hakati. „Miks mitte?!“ arendab noortes visuaalse info kriitilise analüüsi oskust ning on noori võimestava sõnumiga.)
Pingekruvimisoskus „Pangas“ puudub, episoodide omavahelises haakumises pole heas mõttes euroopalikku ülesehitust. Eurooplased on harjunud, et iga muusikapala või raamat, aga ka telesari algab sissejuhatusega teemasse, kangelane kogub mõtteid, liitlasi ja pinget ning asub rännakule, millel on kindel siht. Hommikumaa poeedid, heliloojad ja filmitegijad sageli nii ei mõtle. Muusika hakkab pihta kui võluväel, meid heidetakse kohe tegevusse – eelneva peame ise välja nuputama ning minema edasi tutvustatavate teemade, rännakute, rõõmude ja katsumustega, kuni lugu lõpeb samamoodi publikule märkamatuks jääva viipega, nagu algaski.
Eestlastena oleme vilunud kõiki kultuuritükke selliselt töötlema, ent „Pank“ niisugustesse raamidesse ei sobitu. Eeldatatakse, et vaatajaina me juba tunneme piisavalt 90ndate elu, olime siis ise olemas ning võib-olla oleme ka ise või on mõni meie lähituttav tollal jõukaks saanud. Eeldatakse, et sissejuhatus on päriselus juba ära tehtud ning nüüd võib hakata asja kunstiliselt vaatama. Sellisele lähenemisele ei saa midagi ette heita, sest mõlema ülesehituse puhul luuakse pinge peategelase ja tema ihade objekti vahele ning filmi jooksul tuleb see vahemaa läbida. „Pangale“ osutus aga liiga suureks katsumuseks kogu seriaali lõpplahenduseni jõudmine ja finaali enda teostus. Sisuliselt oli tegijatel kaks varianti: lõpetada müstiliselt päikeseloojanguga nagu viimne kauboi ja jäädagi 90ndatesse – edasine on ju juba ajalugu. Või leida tõesti tee tulevikuni, mille poole autorid osutaksid. Valitud lahendus ei ole iseenesest kehv, seriaal hüppab aastasse, kus „Dallase“ ülikondades Tammsaaret tsiteerivad pankurid on haihtunud. Klapiga Nokiad on vahetatud moodsate iPhone’ide vastu, amoraalsus asendunud põhjamaise heaoluühiskonnaga, ja kui tegevus oleks toimunud Loo alevikus, oleksite näinud, et seal on nüüd kebabi-putka, kust kroonide eest ei saa enam midagi.
Kahjuks on aga loojutustamise järg vahepeal käest ära kadunud ja päriselt seda enam kätte ei saadagi. On tehtud kõva tööd, aga tõele au andes ei saa tulemuse kohta öelda „suurepärane“ – nii suurepärane nagu hea ja kurja müsteeriumisarjad „Fargo“ või „Twin Peaks“, kontori- ja poliitikaseriaalid „Kontor“, aga ka „Kaardimaja“. „Pank“ jääb alla ka Põhjamaade menusarjale „Sild“. „Panga“ trumpideks on head näitlejatööd, oskus olla pinevalt sünge ning vaatemänguline. Näitlejad on hästi sisse elanud, nii Võigemastid kui Sergo Vares, aga ka Gert Raudsep ning mitmed teised tegutsevad oma rollis nii, et vahepeal läheb meelest ära, et oleme neid korduvalt näinud muudeski rollides. Sari väärib kiitust ka selle eest, et pole üritatud mingit vana head asja taasesitada, vaid on valitud uus vaatenurk. Ma ei tea, kui pikk on mälestuste säriaeg, kuid „Pank“ on sidunud 90ndate fantastilise tõsielu ning autorite inspiratsiooni just praegusel ajal äratundmist ning mõistatamist pakkuvaks linalooks.
Piinlik, tõesti piinlik. Kuidas üldse saab matustel selline olla? Noh, sellises seisundis. Ja mis peamine – see tuli ei tea kust ja tabas Sebastian Rüütlit ootamatult, just siis, kui see tobeda habemega purjus papp jauras midagi peaaegu arusaamatut paremast maailmast ja sellest, et meid kõiki ootab ees teemanttaevas ja mida iganes veel, millega seoses enam kirjanduslikke allusioone ei tekkinud. Needki tekkisid ainult Sebastian Rüütli peas arvatavasti, teised matuselised kuulasid püha südamevärinaga nagu taolistel puhkudel kombeks. Isake räägib, mis te nüüd. Küll alles oskab rääkida! Lõppude lõpuks oleme me kõik seal. Äärmisel juhul lihtsalt noogutasid kaasa.
Maeti mingisugust kauget naissugulast. Kuidas Sebastian sinna sattus, oli omaette lugu. Paar päeva tagasi helistas talle ema ja kohe, isegi tere ütlemata, teatas:
„Tädi Linda on lahkunud. Äkki lähed matustele?“
Mis tekitas vähemalt kaks küsimust. Üks oli teoreetilist laadi, teine puhtpraktiline. Sebastian ei hakanud emaga teravusi vahetama, kuid sattus talle tüüpilisesse sarkastilisesse meeleollu. Lahkunud. Mis lahkunud? Kuhu ta lahkus? Miks peab sõnu kartma? Kui tema ise sureb, siis ta küll ei soovi, et ta kohta öeldaks „lahkunud“. Mis jama see on, mis pagana postuumne viisakus?
Olgu, see mõte tegelikult ei tekkinudki tal siis, kui ema helistas, vaid pigem nüüd, kui ta seisis Liiva kalmistu kabelis ja kuulas seda ilmselgelt purjus pappi, kes kutsus kõiki üles paluma andeks tädi Linda ees, kui nad ta elu jooksul on teda solvanud, ja eriti, eriti siis, kui solvanud ei ole, sest ainult meie Kõrgeim Isa teab, mis on solvang ja mis solvang ei ole. Tuleb ju millestki mõelda, eriti kabelis. Andeks paluma ta ei karanud, kasvõi lihtsalt protestitundest. Sest noh, miks peaks, ta vaevu teadiski seda kadunukest, tema ees süüdlaseks osutuda ei jõudnudki. Ega ei pea ju tegema kõike nii, nagu räägivad joobnud papid. Kui kõik teeksid, nagu need joobnud papid neile ütlevad, kus, huvitav küll, me praegu oleksime? Jätkuvalt keskajas ilmselt.
Teine, praktiline küsimus, mis vaevas Sebastian Rüütli hinge tollest ajast, kui ema talle helistas, seisnes enam-vähem selles, kes see tädi Linda selline oli ja miks just tema pidi ta matustele minema.
„Kasvõi sel lihtsal põhjusel, et ta on sind alati meeles pidanud,“ vastas talle ema.
„Ma ei saa samaga hoobelda,“ tunnistas Sebastian Rüütel. „Kes ta mulle on?“
„Onu Grišat mäletad?“ küsis ema.
„Ei, kes see veel on?“
„Kui raske sinuga on. No vähemalt oma vanaisa sa mäletad?“
„Kumba?“
„Kas on võimalus, et ühte neist sa ei mäletagi?“ Ema tundus püha viha täis olevat.
„Ei, no kui sa juba küsid, siis see peab ikka olema konksuga küsimus.“
„Onu Griša,“ seletas ema, „oli su vanaisa, su vanaisa Olegi nõbu.“
Selgemaks ei saanud.
„Ja siiski ma ei pea mitte selle onu Griša, vaid hoopis mingisuguse tädi Linda matustele minna.“
„Sest onu Griša on veel täitsa elus,“ seletas ema.
„Ah sellepärast siis.“
Edaspidisest, samamoodi sumbuursest vestlusest selgus, et tädi Linda ei olnud ka onu Griša naine, nagu oleks võinud pakkuda, puhtalt loogiliselt eeldades. Ei, need sugulussidemed olid märksa keerulisemad, kuid mingi sugulane kadunuke Sebastianile kindlasti oli. Ainult et vestluse käigus kaotas ta mõttelõnga käest ega saanud seda enam tagasi, nii et mismoodi nad üldse sugulased olid, jäi lõpuni arusaamatuks.
„Ja miks just mina pean sinna minema?“ küsis ta emalt. „Vaat siin ei näe ma üleüldse mingisugust loogikat. Miks mitte sina, mitte paps? Miks peab minema ära saatma inimene, kellel on kõige vähem pistmist selle pagana kadunukese ja kogu ta suguvõsaga?“
„Ära teota jumalat,“ kostis ema. „Sest meil kõigil on ju töö!“
„Ja minul ei ole siis või?“
„Sul on ju vaba graafik!“
Sellele enam vastu ei vaidle. Sebastian Rüütel maksis oma väiksel moel saatusele kätte ainult niiviisi, et leppis sama päeva hommikuks kokku ühe enda jaoks väga olulise kohtumise, kus pidi otsustatama küsimus suurest rahasummast, mille ta, kui õnneks läheb, peaks teenima.
Ja oma kangekaelsusest ei jätnud ta kohtumist ära isegi siis, kui sai aru, et see algab hilinemisega, mis tähendaks, et ta lihtsalt ei jõua koju riideid vahetama ja seega peab matustele minema roosas triiksärgis. Ülikonnaga oli kõik okei, see oli tal täiesti moodne, tume ja selline stiilselt kitsas, nagu ühel vabal noorel mehel matustele sobikski, kuid see särk…
Ja lisaks nüüd siis see. Piinlik, jah. Ja jumal teda teab, kust see tuli. Mitte millestki sellisest pole Sebastian Rüütel viimaste tundide jooksul küll mõelnud, vist isegi mitu päeva polnud. Räägitakse küll, et normaalne mees mõtleb seksile umbes iga viieteistkümne minuti tagant, kuid kui pead askeldama nagu orav rattas, uskuge mind, ei jõua teie mõtted selle ligigi.
Ja siis see kuradi loodus tuleb ja võtab oma. Tere, tähendab, päevast. Erektsioon matustel. Kuhu see üldse kõlbab? Erilist põhjust ka ei oleks nagu. Mitte ühtegi ahvatlevat naisterahvast Sebastiani nägemisväljas ei paistnud. Mitte mingeid selliseid mõtteid ega mälestusi peas ei tantsinud. Mitte mingeid tablette ta ka ei võtnud – ja miks pidanukski, noor mees veel, kõik töötab, kui vaja. Ja nagu selgus, kui vaja ei ole, töötab ka, vaat et paremini.
Mis siis nüüd sellega pihta hakata? Papp iniseb midagi igavesest armastusest, mutikesed kuivatavad silmi, mõned mehed teevad tõsised lõustad pähe. Ja Sebastian Rüütel seisab seal oma erektsiooniga. Hea veel, et keegi siin teda eriti ei tunne. Või nii ta vähemalt mõtles, lähtudes asjaolust, et ta ise ei tundnud kedagi. Matuseteenistus oli venekeelne, mis ei pannud Sebastiani imestama, kuid pani mõtlema või, veel täpsemini, nüüd üritas ta edasist ette aimata. Vaatamata oma segatud verele, oma määramatult keerulisele päritolule, mille moodustas mingi kosmiline miks eesti, vene ja muudest elementidest, ei olnud Sebastian vene matustel veel kunagi käinud. Mis teda seal ootab, sai vaid ennustada. Aga üks oli kindel, mitte mingi rahvuse matustel ei kõlvanud olla nagu tema siin – erektsiooniga, mida Sebastiani arvates oli näha kilomeetri kauguselt. Kurat! Mida rohkem ta püüdis seda varjata, kuidagi kätega peita või siis pintsakuservaga katta, seda enam see silma torkas. Vähemalt nõnda talle tundus.
Nagu tulevik peagi näitas, vähemalt ühes oma arvamuses eksis Sebastian rängalt. Haua juurde sõideti bussiga, haud asus kabelist küllalt kaugel. Ja juba bussis istus Sebastiani juurde end ilmselt ahvatlevaks pidav naisterahvas, küllap üks tädi Linda sõbrantsidest, viiekümnendates daam vallatult ja nooruslikult heleroheliseks värvitud juuksetriibuga.
„Ma muidugi vabandan, noormees,“ alustas ta. „Võimalik, et te mind ei mäleta, mina aga seevastu mäletan teid väga hästi.“
„Ma vist tõepoolest teid ei mäleta.“ Sebastian üritas panna oma hääletooni võimalikult palju kahetsust, ja arvates, et sellest võibolla ei piisa, lisas otsesõnu: „Kahjuks. Paraku.“
„Ma olen tädi Linda üks parimatest sõbrannadest. Või õigemini olin,“ ütles rohelisetriibuline naisterahvas ja nuuksatas paar korda. Sebastian tegi viisakusest samuti tõsise näo. „Rimma. Ei tule meelde?“
„Ausalt öelda ei,“ ütles Sebastian ausalt.
„Mina aga mäletan teid sellisena,“ näitas Rimma kätega midagi väga väikest. „Te veel tulite emaga minu juurde suvilasse. Laitsesse. Ikka ei mäleta?“
Sebastiani mäletamist mööda polnud ta elu sees Laitses käinud, vähemalt emaga mitte.
„Olgu, see ei ole lõppude lõpuks niivõrd oluline. Ma tahtsin teiega rääkida teie, kuidas nüüd öeldagi, käitumisest. Just sellepärast, et olen teie ammune tuttav. Isegi kui teie seda ei mäleta.“ See oli ilmselt Rimma viimaseks katseks end meelde tuletada ja siis, juba lootuse kaotanuna, läks ta asja juurde. „Teile tundub, et te olete selline mässaja, eks ole?“
Türa! Mis mässu ta seal nägi? Kas ta mõtleb, et sellel on mingi sümboolne tähendus? Elu võidukäik surma vallas? See ju ei allu inimese tahtele. Sebastian proovis küll mõelda pesapallist, küll tegelda peastarvutamisega, aga neetud erektsioon ei lõppenud kuidagi. Nagu oleks ta kogemata mingit viagrat võtnud.
„Ei, üldiselt ei tundu,“ võttis ta oma mõtted kokku.
„See on kõik loomulikult väga hea, kõik me oleme nooruses mässajad. Ma ise olin ka,“ tunnistas Rimma. „Marihuaanat tõmbasin ja nii edasi, aga need siin on siiski matused. Ja siiski kalmistu. Igal mässul on omad piirid, teate. Pärast peiesid ma heameelega läheks ise teiega ja mässaks, kuid nüüd, noh, piinlik kuidagi, ausõna.“
Kõige vähem elus tahtis Sebastian, et Rimma temaga kuskile läheks või tuleks.
„Ma ei teinud seda meelega,“ püüdis ta end õigustada. „Te olete ju täiskasvanud naine. Te ju teate, kuidas sellega asjad on? Lihtsalt refleksid. Ma pole midagi sellist silmas pidanud.“
„Teil veel vedas, et mina olin see, kes seda märkas. Mina olen, ütleme, suhteliselt liberaalne. Kujutage aga ette, mis võinuks juhtuda, kui seda märganuks mõni vanema põlvkonna esindaja. Naisterahvas.“
„Ei kujutagi,“ tunnistas Sebastian.
„Just nimelt.“
Järgmisena ründas Sebastiani juba mingi tundmatu meesterahvas, muidu täiesti korralik. Heas ülikonnas, kolmepäevase habemetüükaga, mis oli moes viis aastat tagasi. Too lähenes siis, kui kirst oli juba hauda pandud ja sümboolselt võeti pits tädi Linda mälestuseks just seal, värskelt kinni aetud haua juures. See tegevus tappis kuidagi kogu hetke tõsiduse, naised hakkasid askeldama, pakkima lahti kuskilt Rimi köögist tellitud võileibu, võitlema neid katva kilega, kaitsma neid alanud saju eest vihmavarjudega. Asjassepuutuvad isikud tassisid asjalikul moel pudeleid mingi imeliku viinaga, mida harilikult ei näe kunagi mitte mingil muul üritusel, nagu oleks see mingisugune eriline spetsiaalselt matuste jaoks valmistatud matuseviin kõige tobedamate võimalike nimedega. Mõnel teisel matusel, kus Sebastian käinud pole, meie aga küll, võisid need olla Kured, või Sõbrad, või veel muu selline värk. Täna oli selleks viin Linda. Ju keegi tarkpea mõtles sümboolselt. Nii romantiline – Linda sureb ja haual juuakse Linda-nimelist viina. Küll see kadunuke rõõmustab seal, kus ta parasjagu on. Puha lillepidu! Pisarateni liigutatud, hakkab veel kirstus nutma.
Seal Sebastian siis seisis ja vaatles kogu seda rituaali kergelt sarkastilise naeratusega – nii talle vähemalt endale tundus –, kui keegi patsutas ta õlale. Ta lausa ehmus.
„Kas te ei tunne piisavat austust aastatuhandeid püsinud rituaalide vastu?“ küsis talt mainitud meesterahvas, kelle kohta polnud Sebastianil õrna aimugi, kes too selline on ja kuidas on ta kadunukese või tema endaga seotud.
„Ei, miks te niimoodi arvate?“
„No teie huultel on lausa naeratus.“
„Ei-ei, teile vaid tundus.“ Sebastian võttis kohe klõmaka viina, et igasugune muie suult momentaanselt kaoks.
„Ja kas see peaks ka midagi tähendama?“ viitas mees peaga kuskile Sebastiani kere suunas.
„Ei tähenda see midagi,“ punastas Sebastian. „Lihtsalt refleks. Te peaksite ka ise teadma.“
„Ahsooo,“ venitas mees. „Selline tegevus on meil juba puhtreflektoorne, nagu ma teada sain. Huvitav, huvitav.“
„Kas siis ei ole või?“ üllatus Sebastian. „Kas teil ei toimu need asjad samamoodi?“
„Ei, minul,“ rõhutas mees, „kui te just minust rääkida tahate, minul oleks see täiesti kavatsuslik tegu. Mul ei ole veel need mässurefleksid nii tugevasti arenenud.“
„Mis mässust te räägite?“ ei saanud Sebastian aru. „Mida mässulist siin on? See on, noh, puhas füsioloogia ju, ma ei saa aru, miks ma peaksin seda seletama.“
„Aga siin on ikkagi matused.“ Mees naeratas suunurgast.
„Ma ei saa oma organismi vastu midagi ette võtta ja põhjust ka ei tea,“ jätkas juba anudes Sebastian. Kuid mees muudkui muigas ja siis nägi kaugelt kedagi, kes oli kadunukese lähiringkonnast ja tingimata vääris mehe kaastundlikku embust, ning tõttas sinnapoole. Jõudes enne küll veel tõsta oma pitsi Sebastiani suunas mingisuguse ebasobiva, nagu tundus Sebastianile, tervitusega.
Siis sõideti tõesti lauda. Peielaud oli kaetud kuskil Nõmmel, keldrikõrtsis, Sebastian polnud varem sellest kuulnudki. Kohe oli näha, et tegemist on kurbusele pühendatud kohaga – menüü on vastava-
sisuliselt läbi mõeldud ja teenindajatel on juba ette manatud leinanäod.
Peielauas toimus kuidagi loomulikult külaliste pooldumine. Eesti pool Sebastiani sugulastest ja nende tuttavatest istus paremale, venekeelne osa, mis oli vaevu märgatavas ülekaalus, läks vasakule. Sebastian sagis mõnda aega edasi ja tagasi, teadmata, kuhu ennast määratleda. Veel kalmistul lootis ta, et õnnestub minema lipsata, mistõttu kõhkles päris kaua bussiukse ees, kavatsusega sinna mitte siseneda. Erektsioon kestis, Sebastian ei teadnud endiselt, kuhu end pista, ja üha kahtlustas, kas keegi siiski juhtumisi seal eelnenud ärikohtingul talle salaja viagrat tee sisse polnud seganud. Ei saanud ju olla nii kaua. See roosa särk ka veel, äratas jätkuvalt tähelepanu. Pilgud langesid selle fuksiavärvilisele kraele, sealt lipsasid allapoole – ja oligi kõik. Inimestel tekkis Sebastian Rüütli kohta kohe arvamus. Võib uskuda, et mitte kõige positiivsem arvamus. Seega oli paras aeg jalga lasta. Kuid tuhkagi – samal hetkel kui Sebastiani ajus juba iseenesest tekkis põgenemisplaan, vibreeris tal taskus nutitelefon ja tervitas vihase sõnumiga kõiketeadvalt emalt.
„Ära sa mõtlegi peietelt plehku panna. Kontrollin.“
Tuli bussi ronida. Nüüdki sagis Sebastian sinna-tänna üheainsa mõttega – kummal poolel on rahulikum, kummal poolel on suuremad šansid, et teda ei märgata, et keegi veel ei hakka tema seisundile vihjama. Piisab juba neist, kes teavad.
„Mis seisad, ei ole venelane või?“ küsis vene poolelt ta käest mingi punase näoga ja kõige koledamas võimalikus ülikonnas mees, keda Sebastian mõistagi ei mäletanud. „Ma küll tean, kes sa selline oled ja miks sa niimoodi tulid.“ Sebastianile tundus isegi korraks, et mees pilgutas talle silma.
„Mismoodi – niimoodi?“ küsis Sebastian, üritades mõista anda, et tal pole arutatavast asjast mingit ettekujutust.
„Ise tead.“ Ei, kindel mis kindel, mehike pilgutas silma. „Tule istu mu kõrvale, hakkame mälestama.“
„Ma ei suuda. Ma ei mäleta teid, uskuge või mitte, ausõna ei mäleta.“
„Mis mina sinna puutun?“ Mehike tiris lausa jõuga Sebastiani enda kõrvale lauda. „Tädi Lindat hakkame mälestama.“ Ja ta valas Sebastianile klaasitäie viina.
„Liiga palju minu jaoks,“ proovis Sebastian viimast korda.
„Seda võid mõnele teisele rääkida. Praegu aga,“ mehike raputas ebamääraselt pead, „tähendab, ei ole liiga palju, rahvatraditsioon on selline. Libe tüüp oled. Joo kähku!“
Sebastian allus käsule.
Tasapisi läksid peied täishoogu. Sebastian tundis rõõmu, et nüüd istus ta laua taga ja ta keha alumine osa oli lausa laua all, nii et vähemalt mõnda aega keegi ei tülitanud teda oma vandeseltslaslike sosinatega.
Siis esitas üks naine luulet. Sebastian oli palju näinud, oli käinud mitmelgi sünnipäeval, kus loeti ette mingeid netist leitud luuletusi sünnipäevalaste kohta, et oleks rõõmus, pidulik ja nutikas. Sellist asja nägi ta aga elus esimest korda. Suhteliselt noor naine pajatas kõigepealt viis minutit sellest, et ta kadukest eriti ei tundnudki, ja kui, siis ainult tema tütre kaudu, kellega õppis ühes klassis ja hiljem liikus, nagu ta väljendus, ühistes ringkondades. Siis tegi ta ülimalt traagilise näo ja ütles, et sõbranna ema surm vapustas teda niivõrd, et tal tuli vastu ööd inspiratsioon ning ta pani paar-kolm mõtet riimi. Ja palus viisakalt kohalolijatelt luba selle poeemiga esineda. Luba talle ametlikult ka anti. Kuidas siis, teoreetiliselt võttes, teisiti olla saanukski? Enne luuletuse ettekandmist tegi ta veel mingi hägusa kommentaari nende inimeste kohta, „kes tulevad matustele oma teatavate eesmärkidega“. Sebastianil tekkis tunne, et räägitakse temast, ka ta vallatu lauanaaber lõi teda järsku küünarnukiga vastu külge ja pilgutas järjekordselt silma.
„Sinust räägib ju.“
„Miks te nii arvate?“
„Kellest siis veel? Kes on kogu selle matuseseltskonna kõneaineks?“
„Mida ma siis sellist tegin?“ muutus Sebastian jultunumaks, kasutades asjaolu, et tema erektsioon oli parasjagu peidus.
„Eks sa ise tead paremini,“ muigas naabrimees.
Siis luges naisterahvas oma (või võõra, kes seda nüüd uurima hakkab) luuletuse. Luuletus oli pehmelt öeldes kohatu.
Siis söödi veel natuke. Siis tõusis keegi tädi Linda neljakümneaastase staažiga sõbranna. Ta alustas oma kõnet sellega, et ei ole kunagi osanud taolistes olukordades rääkida, ja üritab seega kõnelda napilt ja asjakohaselt. Pärast seda rääkis ta umbes kakskümmend minutit. Ta meenutas fragmentaarselt oma koos Lindaga elatud elu ja selle jooksul toimunud umbes neljateist erinevat naljalugu. Ka tema mainis oma segase kõne jooksul neid, „kes kogu oma hoiakuga siin matustel tahavad kellelegi midagi näidata“.
Siis söödi natuke veel. Alkohol hakkas inimestest võitu saama. Juba avaldas keegi oma hukkamõistu peietoidu kohta, liiga rasvane olevat, või siis et üldse temaga ei oldud arvestatud.
„Te ju kõik teate, et ma mune ei söö.“
Vahepeal esines veel üks kadunukese sõbranna äärmiselt segase kõnega, mis katkes mitu korda pisaratesse. Iga kord toibus ta nutmisest ja alustas üha algusest peale, nii et lõppu polnud näha. Seejärel tõusis veel kadunukese lesk, või vend, või kes ta seal oligi, ei saanud Sebastian päris aru, ühesõnaga üks nupukas ja jutukas sugulane, selliseid leidub matustel alati. Ta hakkas rääkima tädi Lindast, sellest, kui hea naine too oli, kui raske on meil kõigil selle kaotusega leppida. Siis hakkas vihjama, et küll me näitame neile, kes meie traditsioone ei austa ja tulevad sellisel leinapäeval kohale sellisel siivutul kombel. Sebastian otsustas kõigest hoolimata kuulata alandlikult lõpuni, kuid see plaan ei saanud teoks. Või õigemini, plaaniga ei olnud midagi viltu, vaid nupukas sugulane vajus joodu raskuse all keset oma kõnet kokku, jõllitas lauda ja lõpetas leina-avalduse sedasi:
„Ja peamine, mis ma pean teile ütlema, on see, et see Linda siin on kuradi hea viin!“
Kui inimese elus kord juba on üks must päev, siis pole enam midagi parata. Kui meeleheites Sebastian ronis laua tagant välja, et minna välja suitsu tegema, jäi ta pintsak lauanurgas varitsevasse prakku kinni, ja ta keha alaosa, noh, kuidas seda öeldagi, tuli ilmselgelt nähtavale. Sebastian üritas pintsakut praost kiiruga välja tirida, kuid lisaks läks too veel katki, ja suur voodriräbal rippus pintsaku küljest alla.
„Jäta see siia,“ ütles Sebastiani lauanaaber. „Nagunii kõik juba teavad. Naasklit kotis ei peida.“
Ja Sebastian, mitte sellepärast, et võtnuks seda nõu kuulda, vaid niisama, vihast ja ärritusest, rebis pintsaku seljast ja lausa virutas selle oma istmele.
Kui ta suitsu tegi, tuli ta juurde väike kamp noori. Veel mingisugused tädi Linda sugulased, ilmselt sama kaugelt kui ta ise, sest lauas paiknesid nad otse Sebastiani vastas, laua diametraalselt teises otsas, eesti poolel. Kaks noormeest ja tüdruk. Umbes Sebastiani-ealised, võib olla et nooremadki. Küsisid viisakalt suitsu.
„Meile ühest piisab. Maria nagu peaaegu et ei suitseta ja meie saame hakkama.“
Sebastian andis ikka kaks.
„Teie olete ju Sebastian?“ küsis esimene noormees, see julgem, kes oli ennist suitsu küsinud.
„Olen jah,“ vastas Sebastian umbusklikult. Arvestades ta väljanägemist ei olnud ka mingit ime, et järsku lakkas ta inimesi üleüldse usaldamast. See erektsioon ei saanud, lööge või maha, olla loomulik. Nii kaua ja nii pagana tugev, niimoodi, ilma pintsakuta, paistis kindlasti lausa kosmosesse välja.
„Rainer,“ esitles end julgem noormees.
„Werner,“ ütles teine.
„Maria,“ lisas omalt poolt tütarlaps.
„Teate, me oleme igatpidi teie poolt,“ sosistas Rainer. „Ammu on aeg küps muutusteks. Tuleb juba ükskord vabaneda neist kahjulikest tinglikkustest! Werner on ka minuga päri. Ja Maria ka.“
Werner ja Maria noogutasid lummatult.
„Millest te täpsemalt räägite?“ küsis Sebastian, üritades vähemalt Maria pilgu eest kätega peita oma pükste rihmaalust osa. Need kaks – jumal nendega, las siis juba vahivad.
„No kuidas millest, no kuidas millest,“ vatras Rainer. „See ei ole niisama, küll me juba aru saame. See nõuab teatud laadi julgust, teatud laadi, kuidas öelda, nonkonformismi.“
„Ei ole,“ peaaegu nuttis Sebastian, „ei ole siin üldse midagi sellist. See on puhas refleks, tervisehäire, ma ei tea mis veel, võimalik, et vaenlaste intriigid.“
„No kuulge,“ solvus Rainer, „meid te võiks ikka usaldada. Noored on alati noorte poolt. Maria ja Werner arvavad niisamuti.“
Sebastian lõi käega. Mõelgu, mis tahavad.
„Sellises kodanlikus ühiskonnas nagu meil siin,“ alustas ootamatult juttu Maria, ja see kõlas, nagu loeks ta peast ette mingit poliitökonoomia õpikut, „on iga kõige väiksemgi protest potentsiaalselt võimeline asuma vanu alussambaid purustama. Isegi kui protestija ise sellele ei mõtle. Ma isegi ütleksin – eriti siis, kui protestija sellele ei mõtle. Just see naiivsus, teadmatus teeb protesti tõeliselt ehtsaks, võimsaks, selliseks, millega igati tasub liituda. Ja teeb protestijast kangelase ning passionaarsete tüdrukute seksuaalsete unistuste objekti. Saate minust aru?“
„Minge te oma seksiga teate kuhu!“ teatas Sebastian vihaselt, viskas koni ära ja läks tagasi tuppa. Rainer jõudis veel talle veel midagi järele karjuda:
„Me räägime tõsiselt! Sellest liikumisest, olge kindel!“
Sees oli juba märksa ohutum. Inimesed rääkisid peamiselt oma isiklikest probleemidest, mõni võitles unega, mõni teine sooviga tantsima tormata. Lauanaaber üritas meelitada Sebastiani ka toosti ütlema.
„Mis mõttes? Ma ei ole ju teab mis lähedane sugulane ega üldse paljudele tuttav.“
„Sellel ei ole enam mingit tähtsust, pidu on nagunii läinud oma teed.“
„Ja miks mina siis järsku kõnelema pean?“
„Sest sa oled mingis mõttes selle päeva kangelane. Kõik panid tähele, isegi need, kes ei ole sulle midagi öelnud. Usu mind, kõik.“
„Ja mis siis?“
„Ma ei tea, mis siis, järsku sul on mingi programm olemas, on mingisugune seletus rahvale pakkuda, miks sa nii käitud.“
Nüüd lõi Sebastian käega ja tormas minema.
Ainsaks lohutuseks oli fakt, et see tobe erektsioon lõppes kohe, kui ta koju jõudis. Sõna otseses mõttes, kohe kui ta lävest üle astus, hops-ti, nagu ei oleks kunagi midagi olnudki. Särgi rebis Sebastian samuti seljast ja hüples nüüd mööda korterit poolpaljalt, kisendades ema peale moblasse. Varsti hakkab valus, kuid halvim on juba selja taga.
Inimene teadagi mõtleb, keegi teine aga juhib. Umbes kolme kuu pärast juhtus üks jäle õnnetusjuhtum Sebastiani kolleegiga ja ta oli taas sunnitud matustele suunduma. Seekord oli ta juures kõik korralik, ei mingeid kõrvalmõjusid, ei mingeid siivutusi. Isegi leinatunne oli tal seekord vaat et tõeline. Hea kolleeg oli, temaga oli olnud hea ka pärast tööd kõrtsis istuda, asju arutada. Ühesõnaga, tõesti kahju oli. Seda enam et inimene suri noorelt, isegi ülinoorelt, kui Sebastian ei eksinud, oli lausa temastki noorem. Ja ilmselt just sel põhjusel oli matustel rohkem kui tavaliselt noori inimesi. Tähendab, vanu samahästi kui üldse ei olnud. Välja arvatud mõned kadunukese sugulased vanemast põlvkonnast. Noori aga jätkus – kolleege, sõpru, ülikoolikaaslasi, girlfriend (mitte ametlik naine veel, ei jõudnud) koos oma sõbrannadega, ja nii edasi.
Ja Sebastian märkas, et osaga külalistest on midagi viltu. Ta ei saanud kohe aru, mis see on. Viibis algul oma mõtetes, mõtles kadunud kolleegile ja üleüldse elu kaduvusest. Esimene, mis ta tähelepanu tõmbas, olid nende pilgud. Tõesti – üks kindel grupp külalisi seisis teistest täiesti eemal ja vahtis Sebastiani imelike pilkudega. Sebastian võttis end kokku ja vaatas omakorda hoolikamalt neid. Need – mitu? – kuus-seitse kuidagi ühesugust noorukit püüdsid ta pilgu kinni ja – siis, kui keegi teine sinnapoole ei vaadanud – kummalisel moel nagu saluteerisid talle. Sebastian ei saanud ikka veel aru, mis neil viga on. Midagi oli, kuid ta kuidagi ei suutnud keskenduda, ei osanud seda üldpildis paika panna. Mingi ebakõla, mingi väike, kuid häiriv asi, mis ei sobinud kohaga, või ajaga, või siis mõlemaga korraga. Ta tabas paraja hetke ning tuli kalmistul grupile salaja ligemale, soovides ikkagi lõpuks aru saada, mis see siis on, mis teda nende juures häirib. Ta pidi mitu korda pead raputama, et seda reaalsust kuidagi teatud šablooniga vastakuti seada. Nad olid kõik roosades triiksärkides. Kõik kuus tükki. Sebastian ohkas ja tahtis juba tagasi minna, seda enam et haua juures just tehti viin lahti, aga üks nendest, Sebastianile ähmaselt tuttav noormees nimega Rainer, saluteeris uuesti ja pöördus otse tema poole.
„Kalmistu roosade särkide liidul on au tervitada meie liikumise ideelist innustajat Sebastian Rüütlit!“
„Roosade särkide,“ küsis Sebastian täpsustavalt, „ja – kõik?“
„Mida siis veel võiks soovida? Suured revolutsioonid on läbi ajaloo alanud väikestest asjadest,“ kinnitas Rainer.
„Oh noored, noored,“ ohkas kahekümne üheksa aastane Sebastian. „Asi ei ole ju mitte üksnes roosades särkides. Asi on sisetundes.“ Ja tõttas salapärase näoga viina poole.
„Glenn, minu sõnum on, et meie olemegi PI[I]GS. Õige varsti oleme samas olukorras, mis Kreeka.“[1] Nõnda kõneles ajaloolane Niall Ferguson Glenn Becki Fox Newsi saates 2010. aasta veebruaris. Ta pidas „meie“ all silmas USA kodanikke ja maksumaksjaid. Lühend PIIGS märkis eurotsooni probleemseid riike: Portugali, Iirimaad, Itaaliat, Kreekat ja Hispaaniat. Beck ja tema saatekülalised kostitasid vaatajaid piltidega korralagedusest, streikidest, tänavarahutustest, autode põletamisest. Kui Kreeka avaldab meelt ja usaldus turgude vastu kaob, pole enam väljapääsu – Ferguson sõnastas selle mõtte dramaatiliselt: „Siis tuleb kas suur osa võlast korstnasse kirjutada või inflatsiooni abil lahustada. Meie maal on nii suured võlad, et palju muid võimalusi pole. Ja ükski neist pole kuigi lõbus.“ Kui intressimäärad peaksid hüppama lakke, tabaks kollaps USA-d vähem kui aastaga. Ferguson selgitas: „Tänapäeva Euroopa ja 20 aasta tagune Venemaa õpetavad, et kollaps võib väga ootamatult ligi hiilida ja lüüa järsult.“ Arvestades seda väljavaadet, tervitas Ferguson Ameerikas parasjagu toimunud populistlikku vastulööki „suurele valitsusele“. See olevat eluterve märk. Aga tarvis olevat veel midagi: „Kuni pole poliitilist liidrit, kes julgeks ameeriklastele välja öelda, et me peame reformima kogu oma süsteemi juurtest alates, veereme kardetavasti allamäge samas suunas mitte ainult Euroopa, vaid ka Ladina-Ameerika majandustega.“
Ferguson oli Harvardi professor, Beck – üks Ameerika konservatismi ägedamaid trummitagujaid. Aga hirm võla ja selle võimalike katastroofiliste tagajärgede ees valitses 2010. aastal kõikjal. See valitses juba enne kriisi [Clintoni rahandusministri] Robert Rubini jüngrite üleskutses riigivõlga konsolideerida ning Saksa kampaanias kirjutada „võlapidur“ sisse põhiseadusesse. 2008. ja 2009. aasta šokk võimendas seda hirmu kõvasti. See andis valitsusfinantsidele tõsisema löögi, kui oli pärast Teist maailmasõda osaks saanud ühelegi arenenud riigile. Kreeka saatus 2010. aastal paistis ette kuulutavat, mis ootab ees igat riiki, kui see kukub üle pankrotiserva. Hoiatajate read ulatusid Becki-taoliste pöörasest pröökamisest ja paanikakülvamisest kuni ülirespektaablite professoriteni, nagu kaks endist IMF-i majandusteadlast Carmen Reinhart ja Kenneth Rogoff.
Pärast üllatuslikku bestsellerit „Seekord on teisiti: Kaheksa sajandit finantsrumalusi“ avaldasid Reinhart ja Rogoff 2010. aasta jaanuaris teadusartikli „Majanduskasv võla ajal“.[2] See üritas näidata, et kui riigivõla protsent SKT-st ületab 90 läve, aeglustub majanduskasv järsult. Tegu olevat libeda nõlvaga, mis lõpeb järsakuga. Liigne võlg summutab majanduskasvu, mis teeb võla teenindamise raskemaks, mis omakorda pidurdab kasvu veelgi. Et seda saatust vältida, tuleb tegutseda, ja mida varem, seda parem. Lähemal vaatlusel osutus Reinharti ja Rogoffi analüüs vigaseks. Kui nende Exceli tabelit korralikult redigeeriti, ei ilmnenud mingit järsku muutust 90% joone kohal, ning argument erakordsete abinõude kasuks osutus väidetust palju nõrgemaks.[3] Aga 2010. aastal oli sel argumendil menu. Nad kuulutasid The Financial Timesi arvamusloos: „Mida varem poliitikud teadvustavad võlamuutuse vajadust, seda väiksemaks jäävad tõeliselt halvavate probleemide riskid. … Kuigi enamikul valitsustest on hea ligipääs finantsturgudele väga madalatel intressimääradel, võib turudistsipliin panna end maksma ette hoiatamata.“ Kui võlakirjaturud hakkavad mõistma panganduskriisiga vallandunud „eelarve-tsunaami“ täit ulatust, saab nende otsus olema halastamatu. „Riigid, mis pole valmistunud võlamuutuseks, hakkavad seda kahetsema“: keegi pole väljaspool ohtu.[4] Rogoff ütles Saksa parempoolsele Welt am Sonntagile, ajalehele, mis säärast manitsust eriti ei vajanudki: „Saksa avalikud finantsid ei kulge jätkusuutlikku rada … Saabub aeg, kui Saksamaal tekib omaenda Kreeka-probleem ….See ei saa küll olema sama hull kui Kreekas, kuid kujuneb valusaks.“[5]
Fergusoni, Reinharti ja Rogoffi teadmistega kommentaatorid pidanuksid ka teadma, et eurotsoonis avaldunud turu distsiplineeriv reaktsioon ei saabunud „ette hoiatamata“. Euroopa Keskpank (EKP) ja Saksa valitsus ümmardasid teadlikult Kreeka kohal parvlevaid „võlakirjavalvureid“ – inflatsioonihirmus võlakirju müüvaid investoreid. Kui EKP oleks tahtnud survet vähendada, pidanuks ta tegema sama, mida USA Föderaalreserv (Fed) või Inglise ja Jaapani keskpank enesestmõistetavalt tegid – ostma kokku Kreeka võlakirju. Aga EKP ei kavatsenudki seda teha, vähemalt mitte enne viimast minutit. EKP kavatses saata ähvardussõnumi: Kas kasinus või …! Globaalne reaktsioon oleks pidanud neile rõõmu valmistama ja 2010. aasta pidanuks kujunema taastumise pöördepunktiks. Kasutades Kreekat õpetliku näitena, nihutas parempoolsete paanikaõhutajate, konservatiivsete politikaanide ja tsentristlike finantspistrike mugavusliit poliitilise tasakaalu paigast. Kuigi tööpuudus jäi kõrgeks ja toodangumaht taastus härgamisi, jäeti majanduse stimuleerimine kõrvale. Kiiremini ja järsemalt kui üheski lähiajaloo majanduslanguses keerati eelarvekraanid kinni. Selle tagajärjel takerdus taastumine mõlemal pool Atlandi ookeani.
Skulptuur Los Angeleses ühe finantsteenuseid pakkuva firma büroohoone juures.
I
Silmapaistvaim näide kasinuse nakkusest oli Ühendkuningriik (UK). Tasavägised valimised, mis tegid lõpu uusleiboristide pikale valitsemisajale, toimusid 6. mail 2010, samal päeval, kui Ateenas põlesid pangad ning ootamatu kokkuvarisemine saatis USA finantsturud langusse. Fiskaalpoliitika oli võtmeteemaks nii valimistel kui ka järgnevatel koalitsiooniläbirääkimistel. Suurbritannia oli olnud üks neist, keda 2007.–2008. aasta kriis kõige rängemalt tabas. Kuigi Inglise Pank erinevalt EKP-st ei võimaldanud kordagi kahelda oma ametlikus toetuses UK riigikassa võlale ja kuigi UK säilitas oma krediidireitingu, kukkus naela väärtus dollari ja euro suhtes. Senikaua kui keskpank võlakirjaturgu stabiliseeris, ei valmistanud see otsest muret. Aga see tegi panga juhist Mervyn Kingist keskse kuju – ja juba 2009. aasta kevadel enne G20 kohtumist Londonis oli ta näidanud, et ei karda oma mõjujõudu ka kasutada.[6]
Opositsiooniliste tooride valimiskampaania avas 21. detsembril 2009 varirahandusminister George Osborne, väites, et kui Suurbritannia ei koosta usutavat eelarve konsolideerimise programmi, läheb ta peagi Kreeka teed. „Pannes proovile rahvusvaheliste investorite kannatuse,“ kuulutas Osborne, „mängivad leiboristid majandusliku tulega.“ Riigid, mis soovivad säilitada AAA reitingut, „ei saa endale lubada luksust oodata, kuni taastumine on tagatud, enne kui kuulutada välja usutavad plaanid eelarve konsolideerimiseks.“[7] Osborne tõi oma väite toetuseks tsitaate Paribase, Deutsche Banki ja Barclaysi analüütikutelt. Võlakirjaturu hiiglase PIMCO staar-fondimänedžer Bill Gross kõlas kaasa, öeldes Financial Timesile, et on nüüd tõstnud UK võlakirjad kategooriasse, mille ostmist vältida. Talle iseloomulikus suuresõnalises stiilis teatas Gross, et UK riigivõlg „toetub nitroglütseriinist põhjale“ ning see tuleb asetada „tuleringi“, kus pole mitte ainult UK, Kreeka ja Iirimaa, vaid ka Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja USA.[8] 14. veebruaril 2010 kirjutasid 20 staažikat majandusteadlast, sh Ken Rogoff, Sunday Timesile, korrates Osborne’i etteheidet, et leiboristide valitsus pole teinud küllalt saamaks eelarvet kontrolli alla.[9] Nendele vastas Financial Timesis palju pikem nimekiri sugugi mitte vähem tähtsaid majandusteadlasi, kes oponeerisid eelarve koomaletõmbamise üleskutsele, sest see olevat enneaegne, ja juhtisid tähelepanu iroonilisele tõigale, „et nõudes defitsiidi kiiremas tempos kärpimist finantsturgudele suurema kindluse andmiseks, aktsepteerivad Sunday Timesi kirjale allakirjutanud enesele siduvana nendesamade finantsturgude vaateid, mille vead on kriisi esmajoones üldse põhjustanud!“[10]
6. mai valimiste tulemuseks oli leiboristide lüüasaamine, kuid konservatiividel ei õnnestunud võita enamust ja nad vajasid liberaaldemokraatide toetust. Koalitsiooniläbirääkimised kujunesid kõrgete panustega võitluseks eelarvepoliitika tuleviku üle.[11] „Defitsiit,“ kirjutas liberaalide läbirääkija David Laws, „oli tont, mis läbirääkimiste kohal hõljus.“[12] Konservatiivid tegid kulukärbetest läbirääkimiste keskse teema. Ja tooride võlapistrikud teadsid, et saavad arvestada nii rahandusministeeriumi kui ka keskpanga toetusega. 12. mail 2010 õpetas Mervyn King uut valitsust, „et kõige tähtsam on nüüd tulla toime eelarvedefitsiidi väljakutsega. … Arvan, et oleme eriti viimasel kahel nädalal, aga Kreeka näitel ka viimasel kolmel kuul näinud, et ei ole mõtet riskida turu vastureaktsiooniga.“[13]
Nn eriolukorra eelarves 2010. aasta juunis kärpis kantsler Osborne kulusid ja tõstis käibemaksu. Eesmärgiks seati turgude rahustamine lubadusega kõrvaldada 2015. aastaks defitsiit.[14] 2010. aasta argumendiks sai „hädavajadus“. Aga nagu Neil Irwin hiljem kommenteeris: „Suurbritannia läks välja millelegi sellisele, mida polnud kunagi varem üritatud – kulude kärpimisele ja maksude tõstmisele, et anda ennetav löök tulevase võlakriisi vastu.“[15] Paul Krugman New Yorgist märkis: „Üks asi on lasta end hirmutada „võlakirjavalvuritel“. Teine asi on lasta end hirmutada kartusest, et „võlakirjavalvurid“ võivad ühel päeval välja ilmuda.“[16] Kui majanduse kokkutõmbamine jätkus, ilmnesid ka muud motiivid. Kaugemaks eesmärgiks, nagu David Cameron seda oma kõnes linnapea banketil kolm aastat hiljem ütles, oli „midagi sügavamat“: hööveldada riik „õhemaks … mitte ainult praeguseks, vaid alatiseks.“[17]
2015. aastal võis kantsler Osborne teatada, et on UK iga-aastastest eelarvekuludest kärpinud 98 miljardit naela. UK avaliku sektori töötajate arv kahanes oma tipptasemelt – 6,44 miljonit – 2009. aasta septembris 5,43 miljonini 2016. aasta juuliks.[18] Miljon töökohta koondati, privatiseeriti või hakati teenuseid sisse ostma. See oli suurem kahanemine kui Thatcheri ja Majori ajal 1980. ja 90ndatel aastatel. Kui need arvud üle kanda USA avalikule sektorile, tähendanuks sarnane kärbe seal 3,3 miljoni töökoha kaotust. Kuna pensioni- ja tervisekulud olid seadusega kaitstud, siis koondusid kaotused eelkõige kohalikesse omavalitsustesse. Nagu nende eest vastutav minister otsesõnu lausus: „Kohalikud omavalitsused saavad suure osa avalikest kuludest. Nad on aastaid elanud jätkusuutmatult kasvades, jätkusuutmatu avaliku rahastuse toel … Inimesed süüdistavad pankureid, aga mina arvan, et „suur valitsus“ on sama palju süüdi nagu suured pangad.“[19] 2010–2016 langesid rohkem kui kolmandiku võrra kohalike omavalitsuste kulutused kõigele, alates vanurite päevahoolduskeskustest kuni bussiteenusteni, avalikest parkidest raamatukogudeni. Suurbritannia muutus pimedamaks, mustemaks, ohtlikumaks, vähem tsiviliseeritud kohaks. Sajad tuhanded inimesed, kes olid töövõimetus- ja töötuabirahadega vaevu toime tulnud, tõugati tõelisse meeleheitesse.[20] OECD järgi pidid üksnes Kreeka, Iirimaa ja Hispaania oma eelarvet veel rängemini kokku tõmbama kui UK.[21]
Tavaline vaatepilt Suurbritannia pangakontori ees. Fishergate, Preston (Lancashire).
Põhjus, miks Ameerika liberaalid UK poliitikat nii pinevalt jälgisid, polnud lihtsalt solidaarsus lüüasaanud peaministri Gordon Browniga. Nad kartsid, et Suurbritannia sündmused võivad saada eelmänguks sarnasele pöördele nende enda kodumaal. Ka ei tulnud surve ainult alarmistlikelt ekspertidelt ja Fox Newsi alternatiivreaalsusest. See tuli ka Obama valitsuse enese seest. Juba 2009. aasta veebruaris oli president võõrustanud Valges Majas „vastutustundliku eelarve“ tippkohtumist. Aasta hiljem sattus valitsus surve alla demokraatliku partei tsentristide poolt, kes olid ärevil enda kui eelarveranguse pooldajate reputatsiooni pärast. Valitsus vajas nende toetust, et tõsta „võlalage“, mis piirab valitsuse laenamisvõimet.[22] Keynesiaanlike kommentaatorite õuduseks oli Obama 27. jaanuaril 2010 oma iga-aastases presidendikõnes valinud peateemaks defitsiidi kärpimise, mitte töökohtade loomise.[23] Obama lubas, et 2011. aastaks külmutatakse kõik mittesõjalised ja seadustega mittekohustuslikud kulutused nende olemasolevale tasemele. „Perekonnad üle terve riigi pingutavad püksirihma ja langetavad raskeid otsuseid,“ kuulutas Obama. „Föderaalvalitsus peaks tegema sedasama.“[24] Selline lihtsameelne majapidamisanaloogia ajas majandusteadlased meeleheitele.[25] Aga see oli täies kooskõlas kogu selle jutuga „fiskaalsest vastutustundest“, mis nüüdseks Washingtonis domineeris. Nagu märkis üks konservatiivne kommentaator: „Kui tulevikus hakkab vaidlus käima kulutuste külmutamise ja kulutuste kärpimise vahel, siis me oleme juba võitnud.“[26] 18. veebruaril 2010 pani president oma määrusega ametisse fiskaalse vastutuse ja reformi riikliku komitee, mis sai tuntuks Simpson-Bowlesi komisjonina. Selle ülesandeks oli teha ettepanekuid, kuidas saavutada 2015. aastaks primaarne eelarvetasakaal. Simpson-Bowles esitas oma raporti alles detsembris, pärast kongressi vahevalimisi. Vahepealsel ajal ilmnesid Obama valitsuses sügavad lõhed eelarveküsimuses.[27] Pistrikud, nagu eelarveminister Peter Orszag, tahtsid läbi suruda maksutõusu isegi neile, kes teenivad alla 250 000 dollari aastas. See oleks murdnud ühe Obama peamise valimislubaduse ning sellele seisid ägedalt vastu kantseleiülem Rahm Emanuel poliitilistel kaalutlustel ja majandusnõunik Larry Summers majanduslikel kaalutlustel. Vahepeal esitas võlaalarmismile üksikasjaliku alternatiivi Ben Bernanke, kes oli äsja taasnimetatud Fedi presidendiks. Bernanke ei salanud defitsiitide ulatust ega suure võlakoorma tõsiseid järelmeid pikas perspektiivis. Aga ta hoiatas drastiliste kasinuspüüdluste eest. Ameerikas pead tõstev majanduslik taastumine ei tarvitse välja kannatada teravat eelarvešokki. Peamine on eristada lühikest ja keskmist perspektiivi. Jätkuva lühiajalise stiimuliga peaks kaasnema realistlik plaan, kuidas lõpetada defitsiidid keskmises perspektiivis.[28] Selline kombinatsioon annaks ühtaegu kohese toe majandusele ning rahustaks investoreid ja tõstaks nende usaldust.
See polnud piisav eelarvepistrikele nagu Orszag, kes 2010. aasta suvel valitsusest lahkus.[29] Valijaskonna hinnang Obama esimesele kahele aastale osutus hävitavaks. Tööpuudus oli jäänud 10% kanti ning viiest ameeriklasest neli hindasid majandusolukorra halvaks või üsna halvaks. Tea Party ässitas konservatiivset natsionalistlikku arvamust Washingtoni eliidi vastu üles.[30] Isegi demokraatide enamus kirjutas 2008. aastal Bushi ajal toimunud pankade väljaaitamised enda arvele.[31] Nad küll eksisid presidendi osas, aga arvestades, kes seda abinõu olid kongressis toetanud, polnud selline seos päris laest võetud. 2. novembril andis vihane valijaskond ajaloolise võidu vabariiklastele. GOP (vabariiklik partei) võitis juurde 63 kohta esindajatekojas, mis oli suurim tasakaalunihe pärast 1948. aastat. See kujundas ümber Ameerika poliitika.
Pingutades meeleheitlikult selle nimel, et majanduse taastumine kinni ei kiiluks, tegi Obama valitsus palavikuliselt tööd, et vana kongress võtaks veel oma viimastel töökuudel vastu stiimuli teise raundi. Detsembris vastu võetud „Maksukergenduse, töötuskindlustuse jätkamise ja töökohtade loomise akt“ andis mõningate hinnangute järgi nõudlusele lausa 858 miljardi dollari suuruse tõuke.[32] Aga poliitilist ummikut tähistas see, et stiimul koosnes nüüd üleni maksukärbetest, muuhulgas pikendades Bushi ajast päranduseks saadud jämedalt ebaadekvaatset maksuloovutust tippsissetulekute teenijatele. See Obama ametiaja teise aasta lõpul vastu võetud seadus jäigi tema valitsuse viimaseks majanduspoliitiliseks seaduseks. Uuel aastal, kui ametisse astus vabariiklik kongress, jäi valitsus kaitsepositsiooni. Kuna Simpson-Bowlesi komitee tsentristlikud soovitused sisaldasid tulude tagasihoidlikku tõstmist, olid need surnud juba saabudes, olgugi et olid tugevasti kaldu sotsiaalkulutuste kärpimise poole. Esindajatekoja jõulise enamusliidri Eric Cantori juhtimisel ei tunnistanud vabariiklaste noor kahurvägi mingeid maksutõuse.[33] Nende eesmärgiks olid kohesed kulukärped 100 miljardi dollari ulatuses, mis, keskendudes seadusega mittekohustuslikele kuludele, oleksid löönud rivist välja terve rea föderaalprogramme, sh toiduohutuse, loodusõnnetuste abi ja lennuliikluskontrolli. „Elajat näljutades“ tahtsid vabariiklased murda „suure valitsuse“ needuse ja taaselustada Ameerika unelma.
II
Nii USA kui ka UK olid finantskriisi tagajärjel pidanud kannatama tõsist eelarvekahju. Seega pole üllatav, et nad seisid vastamisi kärpimisüleskutsetega. Kas leidus teisi majandusi, mis oleksid saanud eestvedaja rolli üle võtta? Jaapani ja tõusvate turumajanduste kõrval oli ilmne kandidaat globaalseks vastukaaluks Saksamaa. Nagu Angela Merkel 2010. aasta suvel tunnistas: „Teised Euroopa Liidu maad ja USA valitsus on õhutanud Saksamaad rohkem kulutama, et aidata kaasa majanduse praegusele taastumisele ning vähendada meie ekspordiülejääki.“[34] Aga Saksamaa ei näinud oma rolli nii. Seal valitseva tõlgenduse järgi oli kriis liigse laenamise tagajärg. Saksamaa ei peaks maailmamajanduse taastumist eest vedama mitte kui stimuleeriv vastukaal, vaid kui kasinuse eeskuju.
Valitsevat meeleolu arvestades oli sellist argumenti ka lihtne esitada. Saksamaa defitsiit oli 50 miljardi euro ringis aastas. Võlg oli kasvanud 80%-ni SKT-st. Reinharti ja Rogoffi hirmumeem oli jõudnud Euroopasse. Finantsminister Wolfgang Schäuble mainiski seda ähvardavat 90% läve, et õigustada koheste vastumeetmete vajadust.[35] Kuulutades välja Liitvabariigi ajaloo suurimad eelarvekärped, teatas Merkel 7. juunil, et Saksamaa eelarvetasakaalu taastamine tähendaks „erakordset tugevuse näitamist. Saksamaal kui suurimal majandusel on kohustus anda head eeskuju.“[36] 2011. aastal pidi kärbitama 11,2 miljardit eurot ning 2014. aastaks ühtekokku 80 miljardit. Ka Saksamaal tähendas see valikute langetamist riigi tuleviku osas. Kõnekal kombel langes kõige suurem osa Merkeli ettepandud kärbetest kaitseministeeriumile, millel kästi 2014. aastaks kokku hoida 25%. Bundeswehri võimsus pidi kahanema ja kohustuslik sõjaväeteenistus järk-järgult kaduma. Berliinile oli tähtsam saavutada 3% defitsiidi reegel, mille oli paika pannud „Eurotsooni stabiilsuse ja kasvu pakt“, kui pidada kinni NATO-le antud lubadusest kulutada vähemalt 2% SKT-st kaitsele.[37]
Toronto G20 kohtumisel 2010. aasta juunis oli lava valmis transatlantilise eelarvepoliitilise vaidluse uueks raundiks. Enne kohtumist avaldas Obama avaliku kirja, kutsudes üles eelarve konsolideerimisega pausi pidama, et vältida taastumise ohtuseadmist.[38] Schäuble astus Financial Timesi lehekülgedel üles, et kaitsta oma maa erilist pika perspektiiviga majanduspoliitilist lähenemist USA lühikese perspektiivi vastu. Ta kiitis „võlapidurit“ ehk põhiseaduslikku eelarvetasakaalu pügalat kui Euroopa stabiilsuse ankrut.[39] Teda toetasid nii peaminister David Cameron kui ka Kanada võõrustajad. Obama valitsuse pealekäimisel viitas G20 lõppkommünikee vajadusele ajastada eelarve konsolideerimine nii, et „erasektori taastumise hoog“ ei kannataks.[40] Aga selle trumpasid üle nõudmised eelarved konsolideerida.[41] Pärast kõige hullemat majanduskriisi 1930. aastatest alates, ajal, kui OECD andmetel oli jõukas maailmas 47 miljonit inimest tööta ning alahõivatud ja heitunud töötajate arv küündis 80 miljonini, lubasid G20 liikmed üheaegselt kärpida kolme aasta jooksul oma eelarvedefitsiite poole võrra.[42] Tegu oli „majapidajaeksimuse“ laiendamisega globaalsetesse mõõtmetesse. See oli piinarikkalt pikaleveniva ja ebatäieliku taastumise retsept.
Saksamaale ei piisanud sellestki. Õppetund, mille Berliin Kreeka kriisist omandas, oli see, et eurotsooni „Stabiilsuse ja kasvu pakt“ on läbi kukkunud. Saksamaa või täpsemalt too puna-roheline koalitsioon, mis oli Saksamaal valitsenud veel 2003. aastal, pidi tunnistama oma osa vastutusest. Nüüd, kui eesotsas olid Merkel ja Schäuble, võtab Berliin juhtimise üle ning sunnib eurotsooni taas pühenduma enesedistsipliinile. See olevat eurotsooni poliitikale hädavajalik. Kreeka kriis olevat näidanud, et Euroopa valitsused peavad töötama koos. Föderalistid nagu Schäuble rõhutasid ikka, et ülimaks vastuseks kriisile peab olema „veel rohkem Euroopat“. Aga et see oleks Põhja-Euroopa maksumaksjatele aktsepteeritav, tuleb neile anda kindlust, et igaüks mängib samade reeglite järgi.
Ajal, kui eurotsooni kriis intensiivistus ja Saksamaa keskne roll veelgi enam esile tuli, muutus retoorika tulisemaks. Protestijad lehvitasid plakateid, kus Merkelile olid ette soditud Hitleri vuntsid. See polnud üksnes solvav, vaid ka karjuvalt ebaõiglane. See näitas ka Saksa positsiooni täiesti valesti mõistmist. Kui Saksa poliitilist klassi süüdistati imperialismis, võis see ausalt vastata, et ei hellita mingeid kontinentaalse domineerimise ambitsioone. Kuid Berliinil olevat oma nägemus majanduslikust ja eelarvedistsipliinist, mis tulevat üldiselt omaks võtta, enne kui Saksamaa nõustub uute sammudega integratsiooni poole.[43] Globaalse konkurentsivõime seisukohalt on tähtis saada valitsuskulutused ja -võlg kontrolli alla. Demograafiline surve Euroopale teeb olukorra veel pakilisemaks. Mis puutub tööjõuturgudesse ja tööpuudusesse, siis pidavat ülejäänud Euroopa õppima nn Hartz IV tööturureformidest, mis võeti Saksamaal vastu aastail 2003–2004. Kui keynesiaanid muretsevad siseriikliku nõudluse pärast, siis Saksamaa vastuseks on eksport. Vananev kontinent peab eksportima üle terve maailma ning panema kiiresti arenevatele uutele turgudele kasvama oma finantsnõuete pesamuna. Merkeli uus koalitsioon koos ärihuve esindava FDP-ga rõhutas seda selgemini kui eales varem. Saksamaa on põhiseaduses sätestanud nn võlapiduri. Et Saksamaa nõustuks oma finantskohustusi liitma ülejäänud eurotsooniga, ei või ta oma partnereiltki vähemat nõuda. Vaatamata oma jõukusele ja Euroopa integratsioonist saadud kasule ei nõustunud CDU maksumaksjad ja valijad Euroopa Liidu muutumisega kontinentaalseks „rahaülekandeliiduks“. Ainult tingimusel, et ülejäänud Euroopa tagab ühiste reeglite järgimise, võib Berliin kaaluda oma suveräänsuse ühendamist teistega. Probleem on aga selles, et reeglid on tarvis ära otsustada, neist tuleb kinni pidada ja neid tuleb jõustada. Selles osas aga läksid asjad ebamugavaks.
2010. aasta suvel valmistati ette kaks konkureerivat plaani Euroopa majandusliku valitsemise uue režiimi tarvis: üks meeskond tegutses EL-i Komisjoni presidendi Barroso alluvuses, teine allus Euroopa Nõukogu esimesele alalisele juhile Herman Van Rompuyle, kelle ametikoht oli loodud Lissaboni leppega ja mõeldud tugevdama EL-i otsustusprotsessi valitsustevahelisust.[44] Berliin taotles lõppeesmärgina, et samasugused põhiseaduslikud piirangud riigivõlale, nagu Saksamaa oli kehtestanud 2009. aastal, kirjutataks kõikide eurotsooni riikide seadustesse. Need, kes reeglitest kõrvale kalduvad, langeksid automaatselt sanktsioonide süsteemi alla, sh nende hääletusõigus peatataks. Tõelistesse finantsraskustesse sattujaid pidanuksid sanktsioonid tabama veelgi karmimalt. Nagu ütles EKP president Jean-Claude Trichet: „Toetusmehhanismi käivitumisel kaotaks riik de jure või de facto oma fiskaalautonoomia.“[45] Prantsusmaa omalt poolt seisis automaatsetele sanktsioonidele vastu. Pole üllatav, et väiksemad maad, millel oli põhjust karta, et reegleid rakendataks nende suhtes rangemalt, seisid vastu igasugusele jutule hääletusõiguse peatamisest.
Need olid Euroopa tuleviku seisukohalt kaalukad küsimused. Aga kuidas need seostusid lähiperspektiivi küsimusega finantsstabiilsusest? Suveks oli juba selge, et 2010. aasta mais Kreeka kriisi ohjeldamiseks leitud lahendus pole jätkusuutlik. Kinnitust leidsid pessimistlikumate IMF-i analüütikute kõige hullemad kartused. Vähe sellest et PASOK-i (Kreeka sotsiaaldemokraatide) valitsus oli troika (IMF, EKP ja Euroopa Komisjon) nõutud muudatuste läbisurumisel aeglane – kui midagi ka ära tehti, olid tulemused oodatule vastupidised. Klassikaliselt keynesiaanlikus allakäiguspiraalis hakkas nõudlus langema, tööpuudus kasvas veelgi, kahandades sissetulekuid. 2010. aastal langes Kreeka SKT 4,5%. 2011. aasta tuli veel hullem.[46] Ateenasse voolavad maksutulud, mis parematelgi aegadel polnud just rikkalikud, kahanesid nireks, kasumid ja tarbijakulutused tõmbusid kokku. 2010. aasta mai programm tugines eeldusele, et Kreeka suudab kahe aastaga kapitaliturgudele tagasi pöörduda. Aga defitsiidi ja võlakoorma kasvades jäi selleks vähe šansse. 2010. aasta augusti lõpuks oli Kreeka kümneaastaste võlakirjade tootluse vahe Saksa omadega kasvanud 938 punkti – kõrgemale, kui see oli olnud kevadise kriisi tipus.[47] Ometigi jäi troika läbikukkumise silmitsi kindlaks nõudele, et Kreeka täidaks 2010. aasta mai programmi.
Kui Kreeka pikaldasele piinamisele õigustust leidus, siis oli selleks hirm, et võla kohene ümberstruktureerimine vallandaks nakkuse, mis kanduks üle eurotsooni teistele võlgnikriikidele ja destabiliseeriks Euroopa pangad, põhjustades veelgi laiema kriisi. Euroopa majanduspoliitika vahetuks prioriteediks sai venitamis- ja teesklustaktikaga laenuks saadud aja ärakasutamine eurotsooni finantssüsteemi vastupidavuse ja pankade tervise tugevdamiseks. Ameerika eeskuju järgimisel pidanuks ilmselge järgmine samm seisnema stressitestides, et hinnata võimalikke kaotusi ning viia seejärel läbi energiline rekapitaliseerimine kas avalikest või eraallikatest.
Vaade Kreekast
Eurooplased sooritasidki nii 2009. kui ka 2010. aastal midagi stressitestide laadset. 2010. aastal mindi kaugemale kui 2009 ja nimetati ka konkreetseid panku. Aga seegi oli farss. 23. juunil 2010 avaldatud tulemused teatasid, et riigivõlakirjade kriisi korral võiks 93-st juhtivast Euroopa pangast ainult seitset oodata nende esimese taseme omavahendite ohtlik kahanemine.[48] Ühtekokku hindas Euroopa Pangandusjärelevalve, et Euroopa pankadel on tarvis rohkem kui 3,5 miljardit eurot uut kapitali. Aga nagu skeptilised analüütikud osutasid, sõltus see optimistlik tulemus eeldusest, et pankade valduses oleva riigivõla maksevõimetuse risk on nullilähedane või et seda kaitseb täielikult Euroopa Finantsstabiilsuse Fond.[49] OECD hinnangu vähem roosilistel eeldustel pidanuks Euroopa pankade potentsiaalsed kaotused perifeeria võlakirjakriisis ulatuma mitte 26,4 miljardi euroni, nagu tunnistasid ametlikud tulemused, vaid 165 miljardi euro kanti. Need kaotused oleksid koondunud habraste riikide – Kreeka, Iirimaa, Portugali ja Hispaania – pangandussüsteemidesse ja toonuks neile katastroofilist kahju. Kriisi levik Hispaaniasse või Itaaliasse seadnuks ohtu nii Saksa kui Prantsuse pangandussüsteemi. Nagu alati, olid tõsiseimad riskid koondunud mõne ohtliku panga bilanssi. Nimekirja tipus seisid Dexia ja Fortis nagu ka raskustes Saksa pank Hypo Real Estate. OECD järgi oli Hypo kapitaliseeritus nii nõrk, et riigivõlakriis ükskõik kas Itaalias, Hispaanias, Iiris või Kreekas oleks selle ellujäämist ohustanud.
Euroopa institutsioonidel puudus voli sekkuda riikide panganduspoliitikasse. 2008.–2009. aastal rekapitaliseerimiseks loodud fondid olid rakenduselt ebaühtlased ja pigem fakultatiivsed kui kohustuslikud.[50] Riikide valitsused olid liiga leebed ega soovinud häirida mugavat status quo’d. Troika tegi jätkuvalt nägu, nagu oleks Kreeka võlg jätkusuutlik, kui ainult Ateena rakendaks piisavalt kasinust. See polnud tõsi, nagu sai iga kuuga järjest selgemaks: Kreeka lihtsalt pigistati tühjaks. Samal ajal üritasid stressitestid näidata, nagu oleksid Euroopa pangad tugevad, mida nad selgelt ei olnud. Nende nõrkus võinukski olla tugevaim argument, miks mitte riskida Kreeka võla restruktureerimisega. Seda argumenti aga ei saanud EKP kõvasti välja öelda, sest see oleks vallandanud paanika. Pealegi oleks see nõudnud tõsisemaid tegusid rekapitaliseerimise rindel, millele seisid vastu nii pangad kui ka valitsused. Sellesse topeltlõksu langenuna pidi troika tegema näo, et kõik on igal rindel hästi. Samal ajal aga tõusis Kreeka tööpuudus 2008. aasta suve 8%-lt rohkem kui 12%-ni 2010. aastal. Noorte seas ületas see juba 30%.
Kui kreeklased olid venitamis- ja teesklustaktika ohvrid, siis kes sellest kasu said? 2010. aasta mai esimese raha-eraldise miljardid maksti välja Ateenale, kes omakorda maksis need edasi võlausaldajaile. Neile õnnelikele, kelle tagasimaksetähtaeg oli 2010 või 2011, maksti kõik täies ulatuses ja õigel ajal tagasi. Pangad, kes otsustasid osa oma kaotusi korstnasse kirjutada ja laenud maha müüa, leidsid ostjaid riskifondidest, kes maksid mõnikord kõigest 36 senti euro pealt, tehes panuse sellele, et asjad saavad minna ainult paremaks ja halvimalgi juhul saavad nad lõppkokkuleppelt mõningase lõivu.[51] Prantsuse ja Hollandi pangad olid kõige agaramad rikkuma mitteametlikku embargot Kreeka võlakirjade müümisele. Prantsuse pankade valduses olev Kreeka võlg langes 2010. aasta märtsi ja detsembri vahel 27 miljardilt 15 miljardile dollarile, Hollandi pankades 22,9 miljardilt 7,7 miljardile.[52] Aga Kreeka võlakirjade maharaputamine ei laienenud kogu perifeeriale. Müünud maha Kreeka ja Iiri võlakirjad, hakkasid Euroopa pangad jahtima tulu, keerutades oma raha Hispaania ja Itaalia võlakirjadesse.[53] Üldiselt võinuks oodata, et omaenese ellujäämisest ja rikkusest huvitatud Euroopa pangad oleksid energiliselt rekapitaliseerunud ning orienteerinud oma tegevuse kriisijärgsele tulevikule. Aga sellest oli vähe märke. Kui Ameerika suurpangad tegutsesid iga-aastaste „kapitaliplaanide“ distsipliini järgi ning neid kohustati säilitama kasumit (mida just preemiateks ei jagatud) oma reservide uuesti ülesehitamiseks, siis Euroopa pankadel oli vabadus teha, nagu nad heaks arvasid. Et oma aktsionäre iga hinna eest rõõmustada, maksid nad vähesegi teenitud kasumi dividendidena välja lootuses, et mõnes tulevikupunktis hakkavad ka nemad kasvatama uut kapitali.[54] Aga see hetk polnud veel käes.
IV
EKP legalistid väitsid eneseõigustuseks, et keskpanga mandaat näeb ette ainult ühe eesmärgi, hinnastabiilsuse. Nad võisid sellest küll tuletada kohustuse tagada Euroopa finantsturgude ja Euroopa pankade funktsioneerimine. Ja sellega sai Trichet õigustada oma sekkumist Kreeka ja Iiri asjadesse ning edaspidisessegi. EKP-l puudus aga mandaat tegelda eurotsooni või selle liikmesriikide majandusliku heaoluga mingiski laiemas mõttes. Selline oli tahtlikult lihtsakoeline ja konservatiivne tõlgendus.[55] Eurotsoonile oli see laastav. Kriisist hakati üle saama alles siis, kui EKP läks sellest tõlgendusest kaugemale.
Fed ei mõistnud oma ülesandeid kunagi nii kitsalt. Tal oli mandaat niihästi säilitada hinnastabiilsust kui ka maksimeerida tööhõivet. See oli 1970ndate laiahaardelise poliitikadebati pärand. See istus ka sügavalt Fedi organisatsioonilises DNA-s mälestusena Suurest depressioonist. 1930ndate deflatsiooni viletsus oli Fedi ajaloo otsustav moment. Bernanke oli tõotanud seda ajalugu mitte korrata. 2010. aastaks oli USA teinud läbi ühe oma kõige hullema kriisi. Aga riik polnud kaugeltki taastunud. Eluasemeturg oli ikka veel šokis. Pankrotimenetluses hüpoteekide osakaal oli 2010.–2011. aasta talvel tõusmas sünge rekordini – 4,64%, üle kahe miljoni kodu. Alates 2010. aasta algusest oli Bernanke andnud häiret fiskaalpoliitika liigse kokkutõmbamise pärast. 3. novembri pärastlõunal, päev pärast dramaatilisi vahevalimisi teatas Fed oma reaktsioonist. Pärast intensiivset sisedebatti otsustas Föderaalturu komisjon (FOMC) hakata järgmisel kaheksal kuul kokku ostma väärtpabereid 75 miljardi dollari eest kuus. Saabunud oli kvantitatiivse lõdvenduse uus etapp ehk QE2.
See, kuidas kvantitatiivne lõdvendamine täpselt töötab, on jäänud vaidluste teemaks.[56] Peamiselt lühiajaliste võlakirjade massiivsed ostud ajavad nende hinnad üles ja vähendavad seega nende tootlust. Langevad lühiajalised kursid võivad viia alla ka pikaajalisi kursse ning seega stimuleerida investeeringuid. Aga see sõltub sellest, kas leidub ärisid, mis tahaksid investeerida, mida ei saa kriisi ajal pidada enesestmõistetavaks. QE kõige otsesem mõju avaldub finantsturgude kaudu. Kui keskpank korjab turult võlakirjad kokku, lööb ta nende tulususe alla, sundides varahaldureid otsima tulu muudest varaklassidest. Üleminek võlakirjadelt aktsiatele paisutab aktsiaturgu, suurendades aktsiaportfelliga tegelaste rikkust ning nende valmidust investeerida ja tarbida. See on pehmelt öeldes ebakindel ja kaudne meetod majanduse stimuleerimiseks. Paisutades juba niigi rikaste majapidamiste rikkust, peab see kasvatama ebavõrdsust. Madala sissetulekuga majapidamistel puudub võimalus kapitalikasvikust osa saada.
QE polnud kunagi muud kui hädaabinõu, mille Fed võttis kasutusele, arvestades eelarvepoliitika ummikusse jooksmist kongressis. Kuid Fed ise ei jäänud Ameerika poliitika polariseerumisest kõrvale.[57] FOMC-i hääletuses QE2 üle jagunesid hääled kolmeks. Häälekas vähemus argumenteeris, et stiimul oleks pidanud olema palju suurem. Turud olevat QE2 väljakuulutamise juba 75 miljardi ulatuses oma hindadesse sisse arvestanud. Olulise mõju avaldamiseks pidanuks Fed valmistama üllatuse. Bernanke jäi eriarvamusele. Ta ei tahtnud kalduda liiga kaugele „normaalsustundest“, sest see võinuks külvata ärevust ning tuua kaasa soovitule vastupidiseid tagajärgi.[58] Nagu Bernanke oma kriitikutele komisjonis ütles: „Riskivaba sammu astuda ei saa. Ma tahaksin esitada meie tänast otsust millegi väga konservatiivsena, keskteena – tunnistusena, et eimidagitegemine kannab tõsist desinflatsiooni ohtu ning riski, et taastumine ei saa sisse vajalikku lendutõusuhoogu.“[59] FOMC-is oli ka kaks häält, kes heitsid QE2-le ette mitte liiga vähest, vaid liigset stimuleerimist.
Väljaspool Fedi olid reaktsioonid palju ägedamad. Vabariiklaste 2010. aasta novembri valimistriumfist ülesköetud poliitilises kliimas hõivas lehtede esiküljed uudis, et Fed on asunud „trükkima“ kümneid miljardeid dollareid kuus. Bernanke sekkumine oli kinnitanud konspiratiivse paremleeri veendumust, et tegutsemas on tumedad jõud. Glenn Beck hoiatas oma miljoneid vabariiklastest vaatajaid Foxis, et nad ei tohiks lasta end eksitada oma kongressivõidust, sest tegelikud võimuohjad on liberaalsete inflatsionistide käes. Tegelikult ähvardavat Ameerikat hüperinflatsiooni „Weimari moment“.[60] Prominentne nimekiri konservatiivseid intellektuaale, sealhulgas – taas kord – ajaloolane Niall Ferguson ning Amity Schlaes mõttekojast Council on Foreign Relations liitus samal ajal Sarah Paliniga, nõudes, et Fed võlakirjaostud „otsekohe lõpetaks“.[61] Tähenduslikul kombel osutasid nad, et „Fedi ostuprogramm on kohanud laia vastuseisu ka teistelt keskpankadelt“ üle maailma. See polnud liialdus. Pärast 18 kuud kauplemisi G20-s fiskaalpoliitika üle tõi QE2 ilmsiks rahapoliitilised erimeelsused.
See oli ennustatav, kuid mitte paratamatu. Kaks oktoobris-novembris 2010 vastuvõetud laia poliitilise mõjuga uuendust – ühelt poolt Merkeli ja Sarkozy Deauville’i tippkohtumisel otsustatud „Erasektori osaluse programm“ (PSI) ja teisalt Bernanke QE2 – oleksid võinud teineteist täiendada. Nagu selgitas Ajai Chopra IMF-ist, oleks Iirimaa võla agressiivse restruktureerimisega pidanud ideaalis kaasnema EKP võlakirjaostuprogramm, mis oleks isoleerinud eurotsooni ülejäänud haprad liikmesmaad radioaktiivsest saastest. Surve niihästi PSI-ks kui ka võlakirjaturule sekkumiseks lähtus Kreeka suhtes 2010. aasta mais võetud kursi küündimatusest. Aga eurotsoonis ei ühendanud need kaks lahendusviisi kunagi oma jõude. Selle asemel et näha kvantitatiivses lõdvendamises eurotsooni võlakriisi lahendamise vajalikku kaaslast, hakkasid Berliini konservatiivid juhtima rahvusvahelist rinnet monetaarsete eksperimentide vastu.
Fed kuulutas välja QE2 ainult mõni päev enne, kui Obama ja tema meeskond olid suundunud järjekordsele G20 tippkohtumisele, seekord Seouli. Seal sai neile osaks enneolematu kriitika. Üks läbi kadalipu käinud USA rahandusministeeriumi ametnik ütles, et Seoul oli suur „sitapildumine“. Brasiillased, kes tahtsid olla tõusvate turgude vasaktiiva liidrid, kurtsid kuuma raha riskide üle ja süüdistasid Bernanket dollari dumpinguväärses devalveerimises. Nad hoiatasid „valuutasõja“ puhkemise eest.[62] Hiinlaste jaoks oli Fedi tegevus märgiks, et „USA ei tunnista oma kohustust stabiliseerida turge“, nagu ütles Hiina rahandusministri asetäitja Zhu Guangyao: „Ka ei võta USA arvesse, milline mõju on sellisel massiivsel rahauputusel tõusvate maade finantsturgudele.“[63] Schäuble läks veel kaugemale. Taas kord oli Ameerika näidanud ennast globaalse majanduskaose tekitajana. Esiteks oli ta loonud Lehmani fiasko. Siis oli ta propageerinud stimuleerimist. Nüüd oli Fed hakanud riigivõlga rahaks konverteerima. G20 kogunemisel mõistis Saksa rahandusminister Ameerika majanduspoliitika hukka kui „mõtlematu“ ja tõenäoliselt „maailmamajanduse ebakindlust suurendava“.[64] Fedi poliitika „muudab tööstus- ja arengumaade vahelise mõistliku tasakaalu saavutamise raskemaks ning õõnestab USA finantspoliitika kujundamise usaldusväärsust“. Kui Saksamaa hoiab kinni oma ekspordiedu mudelist ega vaja „vahetuskursitrikke“, siis „Ameerika kasvumudel“ olevat Schäuble sõnul „sügavas kriisis. Ameeriklased on elanud liiga kaua krediidist, paisutanud oma finantssektori üles ning jätnud unarule oma tööstusbaasi“.[65]
Ameeriklased ei jäänud vastust võlgu. Rahandusminister Tim Geithner ütles, et maailmamajanduse tasakaalutuse tõeline allikas ei ole mitte USA rahapoliitika, vaid hoopis Hiina ja Saksamaa merkantilistlik kaubanduspoliitika. Fed ei püüa dollarit teadlikult devalveerida. Ta peab silmas sisemajanduslikku olukorda, mitte vahetuskursse.[66] Kui teised tahavad vältida oma valuuta liigset tugevnemist, siis tarvitseb neil vaid tulla kaasa Fedi madalate intressimäärade poliitikaga ning hakata ka ise majandust stimuleerima. Selle, mida kriitikud nimetavad „valuutasõjaks“, saaks niiviisi pöörata monetaarse stimuleerimise kõikehõlmavaks programmiks, mis hoiaks ära libisemise topeltpõhjaga langusesse mitte üksnes USA-s, vaid ka Euroopas. Kui nad ei soovi stiimuliga ühineda, siis lasku nad pealegi oma valuutadel tugevneda, mis taastaks tasakaalu loomulikul teel, nagu Washington on 2000ndate algusest peale jutlustanud. Just Saksamaa sõltuvus ekspordist ja Hiina otsus siduda oma valuuta dollariga on seadnud USA juhtrolli. Kui nad kavatsevad Ameerika kogunõudlusel liugu lasta, siis peaks neil olema vähemalt sündsust seda vagusi teha. Kui aga on nurinaid, pakkus välja Geithner, miks mitte lasta IMF-il uuesti käsile võtta kriisi eel alustatud kava monitoorida ja revideerida rahvusvahelise majanduse tasakaalutust – mitte üksnes Ameerika kaubandusdefitsiiti, vaid ka Hiina ja Saksamaa ülejääke.[67] Kuid see jutt ei viinud kusagile. Saksamaa poleks iialgi tunnistanud, et tema kaubandusülejääk on midagi muud kui tasu konkurentsivõime ja tootlikkuse vooruste eest. Sõnavahetuse ainsaks tulemuseks oli peadpööritav ebareaalsustunne. Ajal, kui kümned miljonid olid tööta ja troika korraldusel õõnestati Euroopa heaoluriiki, hirmutas Fox News oma vaatajaid piltidega Ben Bernankest kui nõiaõpilasest, kes vallandab Weimari stiilis hüperinflatsiooni, Saksa rahandusminister aga mõistis hukka USA rahandusministri ettepaneku, väites, et see sarnaneb nõukogude stiilis „majandusliku planeerimise“ vanade halbade aegadega.[68]
Kui Berliin kritiseeris kvantitatiivset lõdvendamist kui ebastabiilsuse allikat, siis hoopis teistsuguse seisukoha võtsid Euroopa pangad. Iga kord, kui Fed ostis miljardi dollari eest väärtpabereid, krediteeris ta kontot vastava summaga sularahas. Aga kes neid dollariarveid Fedis omasid ning seega QE-d „rahastasid“? Nagu Fedi statistika näitab, ei kasutanud Ameerika pangad QE eelist vabanemaks suurtest võlakirjaportfellidest ja hoiustamaks sularaha, kuigi nii mõnedki Ameerika pensioni- ja investeerimisfondid võlakirju Fedile müüsid. Kõige aktiivsemalt osalesid QE2-s mitte Ameerika, vaid Euroopa pangad. Nad tühjendasid oma USA väärtpaberite portfelle ja kasvatasid sularahabilanssi Fedis.[69] Alates 2010. aasta novembrist valitseb peaaegu üksühene vastavus Fedi bilansi paisumise ja USA-väliste pankade Fedis hoitavate sularahabilansside paisumise vahel. See näitab, et „maailmamajanduse ebakindluse“ suurendamise asemel toimis Fed sisuliselt hoopis maailma hoiukassana. Kui eurotsoon koperdas tagasi kriisi poole, hülgasid Euroopa pangad 2010. aasta mais tehtud kokkulepped maksete peatamiseks. Nad libistasid raha Euroopast välja, tõmbasid koomale tegevust USA-s, vähendasid võimendust oma bilanssides ning kogusid hiigelhunnikud sularaha. Tänu QE2-le ei hoidnud nad seda likviidsusreservi mitte EKP-s, vaid globaalse finantssüsteemi lõppgaranteerijas Fedis. See polnud küll mingi viis majandust stimuleerida. Aga kuna eurotsooni kriisile lahendus puudus, andis see vähemalt teatava stabiilsuspadja.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Adam Tooze. A Time of Debt. 15. ptk rmt-st: A. Tooze, Crashed: How a Decade of Financial Crises Changed the World. New York: Viking, 2018.
ADAM TOOZE on 1967. a Londonis sündinud, viimasel ajal USA-s töötav majandusajaloolane, kelle varasemad raamatud on käsitlenud 20. sajandi algust: Saksamaa riiklikku statistikakogumist („Statistics and the German State“, 2001), Natsi-Saksa (rööv)majandust („The Wages of Destruction“, 2006) ja Esimese maailmasõja järgset maailmamajandussüsteemi („The Deluge“, 2014). „Võla aeg” on peatükk mullu ilmunud 700 lk-lisest raamatust “Krahh: Kuidas finantskriisi aastakümme muutis maailma“ („Crashed“. Tõlkest on välja jäänud ptk-i III alaosa, mis käsitleb Iiri panganduskriisi, Merkeli ja Sarkozy kokkuleppeid 18.10.2010 Deauville’s ning Trichet’ juhitud EKP samme.)
„Krahh“ annab panoraamse ja detailirohke majandus- ja geopoliitilise ülevaate 2008. aastal puhkenud globaalse finantskriisi neoliberaalsest eelloost kuni parempopulistliku järellooni, peatudes ka Venemaal ja Ida-Euroopal, Hiinal ja tõusvatel turgudel. Raamatu erijooneks on majandusanalüüsi seostamine poliitilisega ehk poliit-ökonoomiline ajalugu. Neoliberalism unistas majanduse ja poliitika üksteisest lahtisidumisest, et panna majandus kulgema turujõudude automaatpiloodil ning jätta poliitika hooleks üksnes julgeoleku ja „komberuumi“ küsimused. Kuid järelevalveta turujõud tekitasid viimaks globaalse finantskriisi, mis tegi maailmamajandusele hiigelkahju. Tavaliselt nähakse kriisi põhjusi ühelt poolt USA rämpshüpoteekide turu krahhis ja teisalt eurotsooni ääreriikide probleemides. Tooze’i silmis olid need kaks kõigest kriisi päästikud. Sügavam põhjus oli globaalse panganduse läbipõimumises ning kriisi võinuks vallandada ka mis tahes muu õnnetus või eksisamm. (Tõsi, euro ise on eelkõige poliitilise eesmärgiga loodud konstrukt, mis pidi majandusloogikat eirates kiirendama Euroopa Liidu lõimumist. Ühisrahale jäeti loomata täisfunktsioonidega keskpank kui laenuandja viimases hädas. Kuna euro kaotas võimaluse vahetuskursside manipuleerimise abil rahvamajandusi tasakaalustada, suurenes eurotsooni riikide vaheline tasakaalutus. Ja poliitiline lõimumine pole jõudnud nii kaugele, et sallitaks ääreriikide eelarvemiinuste korvamist keskuste eelarvest.)
Panganduse vallandatud kriisi eest veeretati aga vastutus avaliku sektori laenudele, kuigi nt Hispaania ja Iirimaa olid olnud eeskujuliku eelarvedistsipliiniga riigid. Järgnes kasinuspoliitika, mis kriisist väljatulekut ainult pikendas. Kriisi ületamiseks vajalike sammude kavandamisel ilmnesid poliitilised ja rahvuslikud erimeelsused. Tagantjärele on leitud, et kui George W. Bushi valitsus poleks lasknud Lehman Brothers’i pangal 2008. a septembris pankrotti minna, oleks finantskriis seekord võinud vallandumata jääda. Seevastu ülejäänud Wall Streeti pankade päästmine Bushi valitsuse eestvedamisel ja demokraatide toel langes kriitika alla nii vasakult (pankurite ahnuse pärast) kui ka paremalt (usust reguleerimata turgude efektiivsusse). Hiljem tõid USA vabariiklased majanduse stimuleerimise vastustamise ettekäändeks eelarvedefitsiidi ja võimaliku hüperinflatsiooni ohu. Kuid, nagu ikka, on nad vabariiklasest presidendi ajal oma defitsiidihirmust loobunud. Seda kasutati eelkõige argumendina sotsiaalse turvavõrgu lammutamiseks, kuid rikaste maksukärbete läbisurumisel pigistati defitsiidiohtude ees silm kinni. Rahvusvahelises plaanis on ameeriklaste lennukamad makromajanduslikud plaanid põrkunud eelkõige sakslaste moralistlikule takerdumisele majapidamisanaloogiate taha.
Tooze peatub raamatu 9. ptk-s „Unustatud kriis“ Ida-Euroopal ja selle II alaosas on juttu ka Lätist, kus kardeti vallanduvat uut doominoefekti. (Õnneks ei mainita meie tollase presidendi piinlikke säutse lätlaste kannatustele kaasa tundva Paul Krugmani aadressil.) Meenutatagu, et Eestiski langes SKT 2009. a 14,1%, töötusemäär tõusis 2010. a 16,7%-le. Nende kannatuste reaalsuse kõrval tundub, et Tooze’i kirjeldatud majanduspoliitiliste dilemmade, valikute ja vaidluste asjakohasus on olnud Eesti jaoks pigem kaudne ja vahendatud – meie majanduspoliitika suveräänsus on nii väliste tingimuste kui ka sisemiste valikute tõttu olnud üsna minimaalne ja seisnenud peamiselt suurjõududega kaasajooksmises. Kuid vastuolud, mis saatsid Eesti liitumist Euroopa Stabiilsusmehhanismiga, aitasid tõenäoliselt kaasa pettumusele Euroopa Liidus.
Globaalsest finantskriisist on Vikerkaares ennegi lugeda olnud: vt nt Paul Krugman „Kas Euroopa on päästetav?“(1–2, 2011), „Kuidas kasinuse argument koost lagunes“ (7–8, 2013), John Lanchester „Cityfoobia“ (10-11, 2008), „Kui juba Kreeka läheb…“ (7–8, 2011), „Kümme aastat pärast krahhi“ (7–8, 2018), Wolfgang Streeck „Demokraatliku kapitalismi kriisid“ (12, 2011) ning neid jpt esseesid sisaldavat kogumikku „Võlg, kriis ja kuldajastu. Poliitökonoomia tagasitulek“ (Kultuurileht, 2014).
[1] Selle ja järgneva kohta vt: https://fxn.ws/2FpmfM0.
[2] C. M. Reinhart, K. Rogoff, This Time Is Different. Eight Centuries of Financial Folly. Princeton (NJ), 2009; C. M. Reinhart, K. S. Rogoff, Growth in a Time of Debt. NBER Working Paper 15639, 2010.
[3] J. Cassidy, The Reinhart and Rogoff Controversy: A Summing Up. The New Yorker, 26.04.2013.
[4] C. Reinhart, K. Rogoff, Why We Should Expect Low Growth Amid Debt. The Financial Times, 28.01.2010.
[5] Germans Say Euro Zone May Have to Expel Greece: Poll. Reuters, 14.02.2010.
[6] N. Irwin, The Alchemists: Three Central Bankers and a World on Fire. New York, 2013, lk 237–238.
[7] G. Osborne, The Threat of Rising Interest Rates Is a Greek Tragedy We Must Avoid. The Telegraph, 02.12.2009.
[8] P. Habbard, The Return of the Bond Vigilantes. 07.03.2012, https://bit.ly/2RIjvA3; S. Johnson, Bond Fund Managers Brave ‘The Ring of Fire’. The Financial Times, 07.02.2010.
[9] A. Stratton, Top Economists Attack Labour Plan to Tackle Britain’s Budget Deficit. The Guardian, 14.02.2010.
[10] R. J. Skidelsky jt, Letter: First Priority Must Be to Restore Robust Growth. The Financial Times, 18.02.2010.
[11] P. Wintour, Mervyn King Shaped Tough Deficit Policy – But Was It Political Bias?. The Guardian, 30.11.2010.
[12] D. Laws, 22 Days in May: The Birth of the Lib Dem-Conservative Coalition. London, 2010; N. Irwin, The Alchemists, lk 244.
[13] P. Wintour, Mervyn King: I Gave Nick Clegg No New Information on Debt Crisis. The Guardian, 28.07.2010.
[14] S. Wren-Lewis, The Austerity Con. London Review of Books, 2015, kd 37, nr 4, lk 9–11.
[16] P. Krugman, More on Invisible Bond Vigilantes. The New York Times (blog), 10.11.2012.
[17] N. Watt, David Cameron Makes Leaner State a Permanent Goal. The Guardian, 12.11.2013.
[18] Statistical Bulletin: Public Sector Employment, UK: September 2016. Office for National Statistics; https://bit.ly/2hsbSeW.
[19] T. Crewe, The Strange Death of Municipal England. London Review of Books, 2016, kd 38, nr 24, lk 6–10. Dramaatilist kokkuvõtet kasinuse mõjust Briti heaoluriigile vt rmt-s: The Violence of Austerity. Toim. V. Cooper, D. Whyte. London, 2017.
[20] T. Clark, Hard Times: Inequality, Recession, Aftermath. New Haven; London, 2014, lk 180–191.
[21] The Risks and Rewards of George Osborne’s Austerity. Juhtkiri, The Financial Times, 21.07.2015.
[22] S. Stein, Peter Orszag, Former Top Obama Adviser, Takes Issue with Portrayal in New Book. The Huffington Post, 24.02.2012.
[23] R. Kuttner, A Presidency in Peril: The Inside Story of Obama’s Promise, Wall Street’s Power, and the Struggle to Control Our Economic Future. White River Junction, 2010, lk 207.
[24] Obama’s State of the Union Transcript 2010: Full Text. Politico, 27.01.2010.
[25] P. Krugman, Obama Liquidates Himself. The New York Times, 26.01.2010.
[26] J. Geraghty National Review’ blogis, tsit: How the Austerity Class Rules Washington. The Nation, 19.10.2011.
[27] H. Yeager, Circling Back on the Orszag Story. Columbia Journalism Review, 06.07.2010.
[28] B. S. Bernanke, The Courage to Act: A Memoir of a Crisis and Its Aftermath. New York; London, 2015, lk 504; ja L. Elliott, It’s Too Soon for Austerity, Ben Bernanke Tells Congress. The Guardian, 22.07.2010.
[29] E. Luce, US Deficit Key to Orszag Departure. The Financial Times, 25.06.2010.
[30] T. Skocpol, V. Williamson, The Tea Party and the Remaking of Republican Conservatism. Oxford, 2012.
[31] G. C. Jacobson, The Republican Resurgence in 2010. Political Science Quarterly, 2011, kd 126, nr 1, lk 27–52.
[32] S.-A. Mildner, J. Howald, Jumping the Fiscal Cliff: The Political Economy of Fiscal Policy-Making under President Obama. CESifo Forum, juuni 2013.
[33] T. E. Mann, N. J. Ornstein, It’s Even Worse Than It Looks: How the American Constitutional System Collided with the New Politics of Extremism. New York, 2016, lk 9–10.
[34] Q. Peel, Merkel Spells Out €80bn Spending Cuts. The Financial Times, 08.06.2010.
[35] Budget Deficits: What Governments Are Doing. OECD, 2010, https://bit.ly/2TAU3tE.
[36] German Government Agrees on Historic Austerity Program. Spiegel Online, 07.06.2010; Q. Peel, Merkel Spells Out €80bn Spending Cuts.
[37] D. Mara, A. Bowen, German Government Unveils Unprecedented Austerity Plan. Deutsche Welle, 07.06.2010.
[38] A. Beattie, Q. Peel, Scene Set for G20 Battle over Fiscal Strategy. The Financial Times, 24.06.2010.
[39] W. Schäuble, Maligned Germany Is Right to Cut Spending. The Financial Times, 23.06.2010.
[40] L. Summers, T. Geithner, Our Agenda for the G-20. Wall Street Journal, 23.06.2010.
[41] J. Calmes, S. Chan, Leaders at Summit Turn Attention to Deficit Cuts. The New York Times, 26.06.2010.
[42] Employment: Job Creation Must Be a Top Priority in Months Ahead, Says OECD’s Gurria. OECD, 07.07.2010, https://bit.ly/2VGMgwe.
[43] H. Zimmermann, A Grand Coalition for the Euro: The Second Merkel Cabinet, the Euro Crisis and the Elections of 2013. German Politics, 2014, kd 23, nr 4, lk 322–336.
[44] C. Bastasin, Saving Europe: Anatomy of a Dream. Washington D.C., 2012, lk 221–235.
[45] G. Papaconstantinou, Game Over. Kindle locations 2352–2365.
[47] The Chronicle of the Great Crisis: 2008–2013. Bank of Greece; https://bit.ly/294i0nb.
[48] EBA Aggregate Outcome of the 2010 EU Wide Stress Test. CEBS, 23.07.2010; https://bit.ly/2SIr1bo.
[49] A. Blundell-Wignall, P. Slovik, The EU Stress Test and Sovereign Debt Exposures. OECD Working Papers on Finance, Insurance and Private Pensions. OECD Financial Affairs Division, 2010, nr 4.
[50] Asjaolu, et Euroopa pankade stressiteste ei toetanud mingid selged rekapitaliseerimismehhanismid, rõhutab T. Santos, El Diluvio: The Spanish Banking Crisis, 2008–2012. Käsikiri; Columbia University, Columbia Business School, 2017.
[51] L. Thomas Jr., Greek Bonds Lure Some, Despite Risk. New York Times, 28.09.2011.
[53] V. Acharya, S. Steffen, The Banking Crisis as a Giant Carry Trade Gone Wrong. Vox, CEPR Policy Portal, 23.05.2013.
[54] B. H. Cohen, How Have Banks Adjusted to Higher Capital Requirements?. BIS Quarterly Review, 15.09.2013, lk 25.
[55] M. Matthijs, M. Blyth, When Is It Rational to Learn the Wrong Lessons? Technocratic Authority, Social Learning, and Euro Fragility. Perspectives on Politics, 2017, lk 1–17.
[56] B. Eichengreen, Hall of Mirrors: The Great Depression, the Great Recession, and the Uses – and Misuses – of History. Oxford, 2015, lk 302–311.
[58] Vt terast retrospektiivset analüüsi Fedi Minneapolise osakonna juhilt: N. Kocherlakota, The Fed’s Unspoken Mandate: It Wants to Be ‘Normal,’ and That’s Bad for Most Americans. 13.06.2017, https://bloom.bg/2rh9Yja.
[60] G. Beck, üleskirjutus, Fox News, 03.11. 2010; N. Irwin, The Alchemists, lk 409; A. S. Blinder, After the Music Stopped: The Financial Crisis, the Response, and the Work Ahead. New York, 2013, lk 248–256.
[61] D. Morgan, Palin Tells Bernanke to ‘Cease and Desist’. Reuters, 08.11.2010; C. Asness jt, Open Letter to Ben Bernanke. Wall Street Journal, 15.11.2010.
[62] J. Wheatley, P. Garnham, Brazil in ‘Currency War’ Alert. The Financial Times, 27.02.2010.
[64] Interview with German finance minister Schäuble, The US Has Lived on Borrowed Money for Too Long. Spiegel Online, 08.11.2010; Global Anger Swells at US Fed Actions. Reuters, 05.11.2010.
[65] R. Atkins, Germany Attacks US Economic Policy. The Financial Times, 07.11.2010.
[66] B. S. Bernanke, Federal Reserve Policy in an International Context. IMF Economic Review, 2017, kd 65, nr 1, lk 5–36.
[68] D. Morgan, Palin Tells Bernanke to ‘Cease and Desist’.
[69] R. Neil, Non-US Banks’ Claims on the Federal Reserve. BIS Quarterly Review, märts 2014; C. Choulet, QE and Bank Balance Sheets: The American Experience. BNP Paribas, Conjoncture, juuli/august 2015, lk 3–19.
“Laena mulle kannelt, Vanemuine!” Õpetatud baltisaksa estofiilide seltskonnas kavandatud ja soomlaste “Kalevalast” inspireeritud rahvuseepos võiks olla heaks meenutuseks, et iga kultuuri aluseks on laenamine, “puhast” eestlust ei ole olemas. Laenates tarkvaraarendajate sõnavara: It’s not a bug, it’s a feature. 2019. aasta esimese Vikerkaare keskmes ongi suhted, mis seovad meid teistega: laen, võlg, krediit.
Ilukirjanduses astuvad üles inimesed kultuuride vahel: P. I. Filimonovi loos käiakse ebamugavatel matustel, Hardi Keerutaja loos seiklevad eestlased Skandinaavias, Øyvind Rangøy loos seikleb skandinaavlane Eestis. Aare Pilv tõlgib tatarivene laulja-räppari Aygeli tekste, Anti Saar peab päevikut. Arvustamisel on erutust tekitanud teosed: Urmas Oti elulooraamat jäi Vilja Kiisleri hambu ja hittseriaal “Pank” saab Emilie Toomelalt arvustada.
Esseistikas: Tiit Hennoste küsib, mida tähendab võlg eesti kultuuris ja eesti kultuurile. Võlg on ainult pealtnäha lihtne toiming: Minul on midagi vaja, sina oled nõus seda ajutiselt mulle andma. See väike vahetus peidab endas Pandora laegast. Milline on laenuandja ja laenuvõtja suhe sõltub tuhandest väikesest detailist (meenutame vana nalja: kui sa oled pangale võlgu sada eurot, siis oled sa panga oma; kui sa oled pangale võlgu sada miljonit, siis on pank sinu oma). Saksa kultuur võis laenata eestlastele “sõnad, süntaktilised mallid, laulupidu ja rahvalikud laulud, toidud ja rõivamoed, kangamustrid ja koolisüsteemi” ning lõpuks ka rahvusliku ärkamise idee. Vaid ühest allikast ammutatud võlg osutus aga lõpuks nii raskeks kanda, et esimeste eesti intellektuaalide obsessiooniks sai eesti kultuuri saksa omast eristamine – olgu siis essentsialismi jutlustades või Noor-Eesti moodi euroopa kultuuri kaudu “laenuportfelli mitmekesistades”.
Seda, kuidas 2019. aasta maailm on jätkuvalt aastakümne taguse võlakriisi kujundatud, kirjeldavad eri nurkade alt majandusajaloolane Adam Tooze ja jurist Piret Loone. Tooze meenutab, kuidas 2008. aastal alanud kriisi nähakse Euroopas jätkuvalt ebaõiglaselt kui kulutamishullude heaoluriikide põhjustatud võlakriisi. Tegelikult aga ei põhjustanud kriisi mitte keskvalitsused, vaid USA kinnisvaraturul liiga suuri riske võtnud pangad, sealhulgas ka Euroopa pangad. Neid pidid valitsused siis hädaolukorras päästma hakkama, sest vastasel korral oleks krahh võinud olla veel mõõtmatult suurem. Tooze’i hinnangul seisnes viga aga selles, et päästeti ainult pangad, pankade jätkusuutmatutest laenudest tehti riikide jätkusuutmatud laenud, päästeoperatsiooni hinnaks oli aga 25%-ne tööpuudus Kreekas ning populistide tõus üle kogu maailma.
Eesti poliitilises arutelus kehtib aga konsensus, et riigivõlg on alati halb. Majandusteadlane Ringa Raudla näitab oma artiklis kust see idee on pärinenud, millal on see mõistlik ja millal arengut piirav, juhib tähelepanu, et võlafoobia on viimastel aastatel hakanud murenema ning et see võib olla isegi hea.
Airi Triisberg kirjutab ühiskondlikust võlast tasustamata kunstnike ees, Kaisa Maria Ling avab bluusi näitel kultuurilaenude toimemehhanisme. Esseeosa lõpetab keskkonnaajaloolase Andreas Malmi ülevaade kliimakriisi ajaloost ja meie ökoloogilise võla järjepidevast kasvamisest. On aeg lõpetada rääkimine abstraktsest “inimkonnast”, kui fossiilkütustel põhineva majanduse tulekahju on läitnud väga väike hulk tegelasi. Malm lükkab ümber argumendid, justkui oleks fossiilkütuste põletamine vajalik arenevate riikide elatustaseme tõstmiseks, elatustase tõuseb põhiliselt nendel vähestel inimestel, kes omavad söekaevanduste aktsiaid. Mõistlik oleks jätkusuutlikule majandusmudelile üle minnes lasta võlad kinni maksta nendel härradel, kes laenu võtsid. Erinevalt kultuurist ja majandusest, on loodus valdkond, kus maksepikendusi ei anta.
VÕLAD ja LAENUD, KREDIIT ja DEFITSIIT. Tuul Sepp vähist ökoloogi pilguga. Tiit Hennoste kultuurilaenudest. Adam Tooze võla- ja kasinuskriisist. Ringa Raudla riigilaenu mõttekusest. Piret Loone raisku lastud kriisist. Airi Triisberg kunstitöötaja palgast. Andreas Malm kliimakriisi süütajatest. 1990ndate kunstist ja “Pangast”, Urmas Oti surmast, Kalev Jaigi fantaasiast, Kivirähi huumorist. P. I. Filimonovi, Hardi Keerutaja ja Øyvind Rangøy jutte, Anti Saare päevik, Aygeli luulet. Ave Taaveti joonistusi.
Bloomberg teatab, et ühe bitcoini kaevandamiseks kulub praegu rohkem energiat kui bitcoin ise väärt on: vastavalt 4060 ja 3600 dollarit. Paistab, et selle digivääringuga ja ühtlasi ühe libertaaride unelmaga on peagi krõška. Asjade sellise käigu etteaimajaid pole vähe olnud. (Meenutatagu ka Andrew O’Hagani haaravat portreed “Satoshi afäär” LRB-s austraallasest Craig Steven Wrightist, kes pretendeeris krüptoraha looja aule.) Mullu kevadel kirjutas Laurie PennyBreakeris meeleoluka olukirjelduse kruiisist meeleheitlike bitcoini-fännidega. Libertaarsed visionäärid on üldse üks tänuväärne satiiriobjekt; loetagu näiteks Atossa Abrahamiani juba aastatetagust südamlikku lugu n+1-s sellisest kultusest nagu Seasteading, mille taotlus on rajada rahvusvahelistesse vetesse uus vabameelne tehnoriik, midagi e-Eesti taolist.
Aga utoopiaid, olgu need kui tahes narrid, on ikkagi vaja. Muidu me ei saakski ju teada, millist ühiskonda mingi poliitjõud tahab. Ajal, kui meie parempoolitsev peavoolumeedia üritab luua inimnägu Sinise Äratuse nime all tegutsevale natsiühendusele ja selle katusorganisatsioonile, arutab Austraalia majandusteadlane John QuigginGuardianis sotsialistliku utoopia üle aastal 2050. Quiggin on Vikerkaare lugejale tuttav esseega “Kuldajastu” (7-8, 2013). Temagi essee algab sõnadega: “Üle terve maailma võib näha rassistlike demagoogide peatõstmist, kelle on peavoolu poliitiline parempoolsus ja suur osa kommentariaadist nüüdseks respektaabliks muutnud.” Ei saa öelda, et Quiggini visioon väga fantaasiarohke oleks: 30-tunnine töönädal, 3-aastane lapsepuhkus, kodanikupalk, suur osa majandusest kuulub ühiskonnale, igavaks muudetud pangandus. Umbes nagu Totul Päikeselinnas. Üks tore asi tema utoopias on see, et kaob ära praegune “auditikultuur”, mis “omistab avaliku raha väärkasutusele suuremat kaalu kui võimalustele raha positiivseks kasutamiseks.” Nota bene, kulka!
Mediumi essees “Kliimamuutuse lahendus, mis võib vallandada globaalse sõja” arutleb Alexander Kaufman sellise üsna realistliku tehnoutoopia või pigem düstoopia üle nagu geoinsenerlus. Oletagem, et mõni suurriik saab kliima soojenemise vastases võitluses endale lubada muudatusi geosfääris, mis tulevad kasuks peamiselt talle, kuid ajavad muu maailma olukorra hullemaks. Kaufmani stsenaariumid hargnevad küll aastal 2069, kuid neil on eellasi juba möödunud sajandis. Mind on ikka fastsineerinud Siberi jõgede ümberpööramise projekt, mida pole tänasekski lõplikult maha maetud. Siiski tundub geosüsteemiga manipuleerimine just selle valdkonnana, kus konservatism oleks omal kohal.
Konservatiivne on ka nullkasvu või “tasaarengu” utoopia, mida sõsarlehes Müürileht jutlustabMadis Vasser. Sinna kõrvale tasub lugeda Branko Milanoviči kolme blogipostitust (siin ja siin ja siin) sellest, miks majanduskasvu peatamine on võimatu ja lisaks ka halb idee. Lühidalt on asi selles, et nüüdisühiskond on paraku ehitatud kahele alusele: 1) ahnus indiviidi tasandil ja 2) ja konkurents kollektiivi tasandil. Küllap annaks mõlemat alust muuta, aga imelik oleks praegu õpetada endast vaesemale maailmarahvastikule, et ärge oma majandust kasvatage. Ja kui Läti majandus peaks meist kiiresti mööda minema, siis tahaks näha, kui populaarseks nullkasvu mõte meilgi jääks. Kindlasti muutub ümberjaotamise ja ebavõrdsuse kahandamise vajadus nullkasvu puhul selgemaks – mis ei pruugi olla paha.
Corey Robin kirjutab New Yorkeris poliitilistest usutaganejatest või -vahetajatest, trotskismi mõjust neokonservatismile ning mõnest haruldasemast juhtumist, kus endised konservatiivid või rassistid on hakanud liberaalideks. Quanta Magazine’is on põhjalik intervjuu brasiillanna Carolina Araujoga naistest matemaatikas. Minu teise püsiobsessiooni, kirjandusliku kombinatoorika ja Oulipo kohta leiab Harper’sist Luc Sante’i (alati kütkestava Belgia kirjamehe) essee “Kirju kamp veidrikke”.
Aro:
Surnud on üks olulisemaid radikaalseid sotsiolooge, Erik Olin Wright. Tema tööd iseloomustas ühelt poolt kompromissitu ja süsteemselt läbilõikav kapitalismikriitika, teisalt pühendumine empiirikale, ühiskondlike nähtuste mitmetahulisuse ja vastuolulisuse rõhutamine ning realistlikkus lahenduste otsimisel. Blogis Crooked Timber võib lugeda kaunist järelhüüet, neid ilmub ilmselt veel palju. Twitteris on ka levimas väga sooje meenutusi pakkuv hashtag.
Oscarite kandidaadid on selgunud ja väidetavalt pole nii palju must-valgeid filme parima kaameratöö kuldmehikesele esitatud sellest ajast saadik, kui must-valge ja värvifilm eraldi kategooriates olid. Üks filmidest on Pavel Pawlikowski suurepärane „Külm sõda“ (head arvustust võib lugeda siit), teine Alfonso Cuaroni „Roma“, millest kirjutab viimane New York Review of Books. Spoilerihoiatus!
Jätkuvalt tuleb meelde tuletada, et „talv on tulemas“ ja kohaliku troonide mängu taustal ohustab kliimamuutus inimkonna jätkusuutlikkust kui sellist rohkem kui eales varem. Los Angeles Review of Booksis kirjutab tehnoloogia- ja keskkonnaajaloolane Gabrielle Hecht sellest, kuidas rikas maailm oma keskkonnakahjusid aastakümneid Aafrika kanda on veeretanud, seda ei saa aga igavesti jätkata, sest õhk, vesi ja muud elemendid ei tunne riigipiire. Sinna kõrvale võib lugeda ka Public Booksis ilmunud mõtisklust maailmalõpumütoloogiatest.
Siinse artikli eesmärgiks ei ole anda hinnanguid nende institutsioonide või isikute tegevusele, kes olid seotud Saksa okupatsiooni aegse genotsiidiga kohalike juutide vastu. Tahaksin pigem keskenduda teadaolevatele faktidele, mis teinegikord hinnanguandmise varju jäävad. Küsimusteringi uurimisel on paratamatult tulnud pöörduda ka nõukogude repressiivorganite sõjajärgsete juurdlusmaterjalide poole, millest osa on jäänud tänini ajaloolaste poolt kasutamata. Nendest ideoloogilise leksikaga küllastatud dokumentidest tõese informatsiooni kättesaamine nõuab parajal määral kriitikameelt ning vahel ka uurija “kõhutunde” usaldamist ning seetõttu võib siin harva midagi täiesti kindlalt väita.
Enne nõukogude okupatsiooni algust elas Eestis ligikaudu 4500 juuti, neist pooled (2200-2300) Tallinnas ja Nõmmel. Suuremate rühmadena elas veel Tartus ligi 1000 ja Valgas ning Pärnus umbes 250 juuti. Ülejäänud elasid väiksemate rühmadena üle kogu Eesti. 1940.-41. aastal läks osa juute aktiivselt kaasa Nõukogude okupatsioonivõimude poliitikaga, mis lihtsustas hilisemat vaenuõhutamist nende vastu. Mõningatel andmetel oli osa kohalikest juutidest olnud juba varasematel aastatel tihedates kontaktides illegaalse EKPga, kuid vaevalt et laiem ringkond sellest teadis. Ja niisiis pole usutav, et see võinuks otsest mõju avaldada inimeste suhtumisele järgnenud sündmustesse.
Samas tabas 1941. aasta 14. juuni küüditamine rängalt ka siinseid juute, repressioonide ohvriks langes ca 400 inimest, s.o 10% juudi kogukonnast.1 Saksa okupatsioon katkestas 1941. aastal kommunistliku terrori, kuid on tõenäoline, et selle jätkumise korral poleks juudi kogukond pääsenud kergemalt ka järgmistest küüditamistest-hukkamistest, nii nagu need eesti rahvast tabasid pärast Teise maailmasõja lõppu. Seega ei ole sugugi üllatav, et umbes tuhat juuti ei põgenenudki koos punavägedega Nõukogude Liitu, vaid otsustas jääda kohale ja minna vastu Saksa okupatsioonile.
Võib uskuda, et Saksamaa juudipoliitikat Eestis üldjoontes teati. Info eri maade juudikogukondade vahel liikus sõltumata sellest, mida ajakirjandus parajasti kirjutas, pealegi oli Eestisse juba pärast Teise maailmasõja algust saabunud mitmest Euroopa riigist juudi põgenikke. Ka tagantjärele tarkust kõrvale jättes ja meenutades, et Wannsee konverents2 oli alles toimumata, tähendas sõja lähenemine paljudele siinsetele juutidele, kes ei olnud teinud aktiivset koostööd Nõukogude korraga, valikut geto või Siberi asumise ja surmalaagrite vahel.
Saksa vägede saabudes elasid Eestisse jäänud juudid nagu varemgi põhiliselt Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Üksnes Valgast oli enamik juute ilmselt lahkunud, vähemalt ei ole Eugenia Gurin-Loovi ja Viktor Boikovi koostatud nimekirjas andmeid nende hukkumise kohta Saksa okupatsiooni ajal.3 Valdav enamik Eestisse jäänud juutidest hukati 1941. aasta teise poole jooksul, üksikud ka hiljem. Hukatute üldarvu ligikaudse suuruse üle valitseb uurijate seas üksmeel ning see jääb kindlasti 900 ja 1000 vahele. Eri allikates leiduvad kokkuvõtlikud arvandmed on üksteisega üsnagi ligilähedased ning seega igati usaldusväärsed. Einsatzgruppe A koondraportis on koguarvuks 963 ja Saksa Julgeolekupolitsei toodud arv on pisut väiksem – 921 (468 meest ja 453 naist).4 Gurin-Loovi ja Boikovi uurimistöö tulemusena koostatud nimekirja on kantud 929 nime.5
Tunduvalt keerukam on selgusele jõuda juutide hukkamise konkreetsetes asjaoludes: kus, millal, kelle käsul ja kelle käe läbi? Ühelt poolt tuleb see keerukus säilinud originaaldokumentide vähesusest ning teiselt poolt nõukogude perioodi juurdlusmaterjalide omapärast. Nimelt üldjuhul ei huvitanud Nõukogude juurdlusorganeid Saksa okupatsiooni ajal kinnipeetute või hukatute rahvus, vaid kõiki käsitati ühtviisi “nõukogude inimeste” või “nõukogude patriootidena”. Neilgi vähestel juhtudel, kui on nimetatud kinnipeetute või hukatute hulgas olnud juute, on see enamasti toimunud ülekuulatava enda algatusel, ilma et ülekuulaja seda otseselt küsinud oleks.
Juutide hävitamine Eestis erines eelnenud praktikast Leedus ja Lätis. Seal oli vahelduva eduga provotseeritud kohalikke elanikke korraldama juudivastaseid pogromme ja pandud toime juutide massihukkamisi. 1941. aasta oktoobris selgitas Einsatzgruppe A komandör Stahlecker “pogrommi”-idee tagamõtteid: “Arvestades, et Baltimaade rahvad olid rängalt kannatanud bolševike ja juutide valitsemise all, olles inkorporeeritud NSV Liitu, võis oodata, et pärast vabastamist selle võõrvõimu alt teeb rahvas ise kahjutuks suurema osa Punaarmee taganemisel maha jäänud vaenlastest. Julgeolekupolitsei kohustuseks oli sellised omaalgatuslikud puhastusliikumised käima lükata ja suunata need sobivatesse kanalitesse, et saavutada puhastusoperatsioonide eesmärk nii kiiresti kui võimalik. Samas polnud tulevikku silmas pidades vähem tähtis luua ümberlükkamatu ja tõendatav fakt, et vabastatud rahvas võttis omal algatusel kasutusele tõsiseimad meetmed bolševikest ja juutidest vaenlaste vastu, nii et Saksa võimude poolne suunamine ei tuleks ilmsiks.”6
Eestis kujunes olukord teistsuguseks. EinsatzgruppeA 1941. aasta 12. oktoobri Ereignismeldung nr 1117 kirjutas Eesti rahva suhtumise kohta juutidesse: “spontaanseid juudivastaseid demonstratsioone ei toimunud”, Tätigkeits- und Lagebericht nr 6 täpsustas paar nädalat hiljem: “Rahvamasside spontaanseid juudivastaseid demonstratsioone neile järgnevate pogrommidega ei ole täheldatud”8. Seda asjaolu seletati pogrommide soodustamise ebarahuldava propagandaga Eestis. Kuid võttes arvesse juudi kogukonna väiksust ja seniseid rahvussuhteid, puudusid Eestis ka reaalsed eeldused sääraste pogrommide provotseerimiseks.
Kui aga uskuda Einsatzkommando 1a komandöri dr Martin Sandbergeri sõjärgseid tunnistusi, siis oli pogrommidest hoidumine Eestis üks osa tema sihiteadlikust poliitikast, mille eesmärgiks oli tagada eesti rahva usalduslik suhtumine endasse ja Saksa okupatsioonivõimudesse üldse. Kogemused Lätis olid näidanud, et liigne avalik vägivald, sh ka juutide suhtes, häälestab elanikke uute võimude vastu, mistõttu Sandbergeri seisukohtadega leppis ka tema otsene ülem EinsatzgruppeA komandör Stahlecker.
Rahuloomine pidi kulgema järk-järgult, ilma tarbetu vägivallata. Kehtima jäi loomulikult põhimõte, et kogu puhastusprotseduur peab välja paistma kohaliku initsiatiivina ning toimuvale tuleb anda seadusliku tegevuse ilme, mis tähendas teatud bürokraatlike formaalsuste täitmist politsei poolt ja juurdlustoimikute vormistamist arreteeritavate juutide kohta. Hilisemad juutide arreteerimised rajanesidki juba Sandbergeri korraldusel 10. septembrist 1941. Juutide hukkamiste suhtes leppisid Stahlecker ja Sandberger kokku, et neid peab täide viima ainuüksi Eesti Omakaitse, mitte aga Sandbergerile alluv Sonderkommando 1a.9 Senistel andmetel on arhiivis juurdlustoimikud säilinud ca kolmandiku (324) kohta hukatud juutidest, kuid valdavalt sisaldavad need minimaalset informatsiooni. Tihtipeale lõpeb toimik vahistamisotsuse või ülekuulamisprotokolliga. Umbes sajal juhul leidub toimikus ka vastuvõetud otsus, mille enamasti on teinud Saksa Julgeolekupolitsei ja vaid üksikutel juhtudel muud instantsid.
Arreteerimised ja hukkamised
Üldistavalt võibki Eesti juutide arreteerimised ja hukkamised jagada kahte etappi: enne Saksa Julgeolekupolitsei komandöri Martin Sandbergeri 10. septembri korraldust ning pärast seda. Päris ranget eraldusjoont siin siiski tõmmata ei saa.
Esimesel etapil arreteeriti juute üldiste tagalapuhastusaktsioonide käigus kohe pärast vastava piirkonna langemist Saksa vägede kontrolli alla ning see toimus kohalike Saksa sõjaväevõimude (välikomandandid), mitte Einsatzkommando või julgeolekupolitsei korraldusel, kusjuures vahetuks arreteerijaks ja ka peatselt järgnenud hukkamise teostajaks olid sakslaste järelevalve all eestlastest metsavennad, hiljem Omakaitse liikmed ning politseinikud. Nende operatsioonide esmane ülesanne ei olnud üldjuhul juutide, vaid kommunistide ja nende käsilaste, hävituspataljonlaste jms kontingendi arreteerimine. Juudid selekteeriti arreteeritute hulgast siiski välja ning hoiti teistest eraldi. Sel perioodil arreteeritud ja hukatud juudid olid valdavalt mehed. Eri linnades toimus see protsess mõnevõrra erinevalt.
Näiteks Tartusse saabusid esimesed Saksa sõjaväelased 10.—11. juulil 1941 ning juba 13. juulil käskis Lõuna-Eesti metsavendade üldjuht major Kurg välikomandant Gosebruchi heakskiidul (või pigem käsul) arreteerida kõik kohalikud juudid ja suunata nad vastloodud koonduslaagrisse.10 Lahingute ajal oli linnas puhkenud tulekahjusid, mille süütajateks peeti juute, sh “lapsi Molotovi kokteiliga”, ning see näis andvat sobiva ettekäände Tartu juutide arreteerimiseks. Esialgu hoiti arreteeritud juute koos tavalises üldbarakis, kus harilikult olid kergemate karistustega kinnipeetavad, kellel oli teatud määral lubatud suhelda ka välismaailmaga (näiteks saada pakke). Peagi viidi nad aga üle nn “surmabarakki” ehk “Lepiku barakki” – erilisse juutidele mõeldud getosse Pargi tänaval.”11
Tartu koonduslaagri esimese ülema Juhan Jüriste tunnistuse kohaselt polnud 1941. aasta juulis-augustis laagris mingisugust kohut, Saksa välikomandantuurile alluva eriosakonna politseinikud mõistsid inimesi (sh Tartu juute) ka mahalaskmisele,12 kuid need otsused kuulusid siiski kinnitamisele välikomandantuuri või Saksa julgeolekupolitsei poolt.13
Pärnus algasid juutide mahalaskmised samuti Saksa sõjaväe kontrolli all juba 13. ja 26. juulil 1941. Selleks ajaks oli Riiast Pärnusse jõudnud ka Einsatzkommando1a Martin Sandbergeri juhtimisel, kuid puuduvad andmed selle osalemise kohta juutide hukkamisel. Ei ole selge, kelle konkreetsel käsul hukkamine toimus. Pärnu linna “saksa fašistlike röövvallutajäte ja nende käsilaste roimade kindlakstegemise komisjoni” 7. veebruaril 1947 koostatud materjalide alusel loeti linnas toimunud kuritegudes esialgselt süüdlasteks “Betti aida” komandanti sakslast Gebet ja Pärnu linna komandanti Dessenit.14 Pärnus olid Sandbergeri 10. septembri korralduse ilmumise ajaks juulis ja augustis hukatud juba samahästi kui kõik kohalikud meessoost juudid (44 meest 46st).
Nagu Tartus ja Pärnus, algas juutide arreteerimine ka Tallinnas kohe pärast seda, kui Saksa üksused linna olid vallutanud, ning arreteerimiskorralduse andsid Saksa sõjaväevõimud, mitte Saksa julgeolekupolitsei. Selle korraldusega oli meessoost juutide vahistamine tehtud Eesti politsei kohustuseks. Kuigi kõnealust dokumenti ennast pole uurijatel õnnestunud leida, on sellele mitmeid viiteid.15
Kolme päeva jooksul pärast linna vallutamist, 28. augustiks 1941, oli Omakaitse arreteerinud teiste hulgas 42 “juudist kommunisti”. Vahistatud saadeti kõigepealt poliitilisse politseisse või kohalikku politseijaoskonda. Kohati oli neid juba seal hoitud eraldi ülejäänud kinnipeetutest. Mõne päeva jooksul viidi vangid üle Tallinna Keskvanglasse (tuntud ka “Patareina”). Sealjuures eraldati juudid eestlastest ning pandi eraldi kongidesse. Juutide arreteerimised jätkusid Tallinnas ka augusti ja septembri vahetusel.
Saksa Julgeolekupolitsei komandöri Sandbergeri 10. septembri käsuga alanud teine etapp tähendas laiahaardelisema juudivastase poliitika elluviimist Eestis. Kuigi ka see käsk ei kehtestanud kõikjal ühtseid reegleid, lõpetas see siiski seni valitsenud kohalikul initsiatiivil tegutsemise. Üldine korraldus oli arreteerida kõik meessoost juudid alates 16. eluaastast, kuid konkreetsed aktsioonid olid eri paikades erinevad. Tartu juudi naised tuli sulgeda sünagoogi, Pärnus kästi arreteerida ainult mõlemast soost töökõlbulikud juudid. Tallinnas tuli kõik töökõlbulikud naissoost juudid vanuses 16 –60 aastat viia hiljuti ehitatud Harku koonduslaagrisse.16 Et kohene deporteerimine ei olnud võimalik, pidi politsei koostöös Saksa väli- ja linnakomandantuuridega vastutama teatud “traditsiooniliste” kitsenduste kohaldamise eest juutidele, näiteks keelati neil ühiskondliku transpordi ja rajatiste kasutamine. Nad ei võinud nüüd enam koolis käia ega kaubandusega tegeleda, eraldusmärgina tuli kanda kollast tähte, nende vara konfiskeeriti. Statistika ja nimekirjad juutide kohta tuli koostada 20. septembriks 1941.17
Tegelikult oli Tartus juba 19. septembriks 1941 maha lastud 50 juuti ning julgeolekupolitsei andmeil Tartus vahialuste hulgas juute enam ei olnud.18 Kogu järgnenud perioodi jooksul kuni 1942. aasta suveni allutati julgeolekupolitsei andmeil Tartus erimenetlusele (st hukati) veel vaid 3 juuti, st kokku 53 isikut.19 Gurin-Loovi raamatus toodud andmeil mõrvati aastail 1941-42 159 Tartus elanud juudi rahvusest Eesti kodanikku20, mis jätab lahtiseks ca 100 Tartu juudi hukkamise koha ja aja. Toetudes nõukogudeaegsetele kohtuasjadele21 võib öelda, et juudi mehed hukati Tartus üldiselt juba juulis-augustis, naised-lapsed augusti lõpus või septembris. Nii ei olnud 10. septembri korraldusel Tartu jaoks erilist tähendust.
Käsk Pärnu tööjõuliste juutide arreteerimiseks tähendas sisuliselt naiste ja ilmselt ka laste arreteerimist, sest kui reastada olemasolevad andmed mahalaskmiste kohta, siis ilmneb, et juudi mehed olid selleks kuupäevaks juba hukatud. Naiste ja laste hukkamised viidi läbi eraldi ning need toimusid alles oktoobri-novembrikuu vahetusel.22 Kokku hukati Pärnus 130–140 juuti (poliitilise politsei andmeil 137, Gurin-Loovi-Boikovi nimekirja järgi 128).
Nii oli 10. septembri korraldusel konkreetsem sisuline tähendus vaid Tallinnas toimuvale. Et valdav enamik meesjuute võis ka Tallinnas olla arreteeritud juba varem, tõendab julgeolekupolitsei säilinud nimekiri enne 6. oktoobrit 1941 hukkamisele saadetud juutidest. Vastavalt sellele hukati Tallinnas 202 Tallinnast ja Nõmmelt pärit juudi soost meest ja 2 naist.23 Senised uurijad (Weiss-Wendt ja Gurin-Loov) on ühisel arvamusel, et Tallinnast pärit juudi naised ja lapsed koondati Harku laagrisse, mehed aga Tallinna Keskvanglasse.
Kui Pärnus hukatud juutide puhul on enamasti teada nende mahalaskmise aeg, siis Tallinnas arreteeritud juutide edasine saatus on seni suhteliselt selgusetu. Eri uurijad on aktsepteerinud seisukohta, et kohalikud juudi mehed hukati Tallinnas või selle lähiümbruses. Saksa okupatsiooni aegsed trofeedokumendid ei ole nendele küsimustele täpsemat vastust andnud. Seni läbi töötatud nõukogudeaegsed uurimistoimikud ei luba samuti selget lahendust, võimaliku hukkamiskohana on ülekuulatavad nimetanud Männikut.
Tallinna vanglas olnud vangide massilisemad hukkamised algasid endise vangivalvuri Karl Tagasaare sõnul 1941. aasta septembri algul, kui hukkamisele viidi umbes 200 vangi.24 Vangide rahvuse kohta paraku midagi öeldud ei ole. Gurin-Loovi-Boikovi nimekirja järgi otsustades hukati 1941.–1942. aastal 293 Tallinnast pärit juudi meest, kuid julgeolekupolitsei andmete põhjal võis see arv olla ka mõnevõrra suurem. Säilinud andmete puudulikkuse tõttu ei saa ka öelda, mis ajal Tallinna juudi mehed hukati, kuid igatahes 6. oktoobriks oli kaks kolmandikku neist juba hukatud. Naised ja lapsed arreteeriti Tallinnas valdavalt alles oktoobris ning nende edasine saatus pärast Harku laagrisse kogumist on veelgi segasem kui meestel. Ühe väite kohaselt saadeti Eestisse jäänud juudid Pihkvasse, kus nad tapeti 1941. aasta lõpus või isegi alles 1942. aasta veebruaris. Eesti Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus nimetas Pihkva juhtumit kui kindlalt aset leidnud fakti. Teise väite järgi tapeti naised-lapsed detsembrikuu jooksul Eestis kohapeal. Ajaloolased ei ole selles küsimuses üksmeelele jõudnud. Allikate vähesus teeb probleemi uurimise väga raskeks, kummagi variandi kinnituseks kindlaid tõendeid seni leitud ei ole.
Hoopiski kolmanda versiooni esitas ülekuulamisel endine poliitilise politsei töötaja Jaak Lääts. Ta kinnitas, et Harku laagris hoitud juute lasti maha ka kohapeal (ilmselt on mõeldud laagri lähemat ümbrust), kuid “suur arv juute, arreteeritud Tallinnas, saadeti Riiga juutide getosse, milline oli spetsiaalselt loodud Balti liiduvabariikide juutide hävitamiseks”25. Ükski teine seni uurijate poolt kasutatud dokument sellele võimalusele siiski ei viita.
Segane on küsimus ka Harku laagris hoitud naiste-laste arvuga. Anton Weiss-Wendt on oma töödes usutavaks pidanud, et 500–600 inimest mahutavas laagris hoiti umbes 400 Tallinna juudi naist-last.26 Kontrollimaks neid väiteid jätame Gurin-Loovi ja Boikovi koostatud nimekirjast27 välja need Tallinna juudid, kes olid hukatud enne 6. oktoobrit 1941. Jääb järele 192 naist ja 36 last (alla 16-aastased), seega kokku vaid 228 Tallinna juuti, keda põhimõtteliselt oli võimalik paigutada Harku laagrisse ning võib-olla ka saata Pihkvasse.
Gurin-Loovi-Boikovi nimekirja järgi hukati perioodil 1941-42 kokku 518 Tallinnast ja Nõmmelt pärit juuti.28 Julgeolekupolitsei säilinud dokumentide järgi hukati Tallinnas märksa rohkem inimesi. Nende järgi oli 1941.–42. aasta vahetuseks Tallinnas hukatuid 610, otsuseid tehtud 640 kohta ja kokku vahistatud 645 juuti.29 1942. aasta suveks oli hukatute arv 643.30 Kes olid need 125 juuti, kes ei kajastu Gurin-Loovi-Boikovi nimekirjas, jääb praegu selgusetuks. Kui liita need tundmatud Harku laagris olnud Tallinna naiste ja laste arvule, saame tulemuseks ca 350 kinnipeetavat, mis on juba lähedane Weiss-Wendti mainitud 400 kinnipeetavale.
Omamata küll mingit tõestusmaterjali, kuid arvestades ühelt poolt Saksa Julgeolekupolitsei andmete ja teiselt poolt Gurin-Loovi ning Viktor Boikovi koostatud nimekirjas sisalduvate andmete valdavat kokkusobivust ja usaldatavust, võiks välja pakkuda järgmise lahenduse. Ligikaudu 100 Tartus elanud juuti lahkus 1941. aasta sõjasündmuste käigus eri põhjustel Tartust ning jäi peatuma Tallinna. Põhjuseks võis näiteks olla luhtunud katse Tallinna kaudu Eestist lahkuda või asuda elama uude keskkonda ja suuremasse linna, lootes seal varjata oma rahvuslikku päritolu vms. Nii saab tekkida olukord, et antud isikud kajastuvad Gurin-Loovi-Boikovi nimekirjas alaliselt Tartus elanutena ning sõja ajal hukatutena, kuid julgeolekupolitsei statistikas kajastuvad nad Tallinnas hukatutena. Esimese allika andmeil hukati aastail 1941-1942 159 Tartu juuti, julgeolekupolitsei andmeil hukati samal perioodil Tartus 53 juuti, seega ca 100 võrra vähem. Seevastu Tallinnas elanud juutide puhul on suhe vastupidine, vastavalt 518 ja 643. Sellele matemaatiliselt sobivale skeemile räägib aga vastu asjaolu, et nende meessoost juutide hulgas, kes julgeolekupolitsei nimekirjade järgi hukati Tallinnas enne 6. oktoobrit 1941, ei ole ühtegi isikut, kes Gurin-Loovi-Boikovi nimekirjas oleks esitatud Tartu juudina.
Leitud kirjelduste põhjal otsustades toimus hukkamiseks ettevalmistamine eri linnades enamasti ühesuguse kava järgi (kirjeldustes ei tehta vahet juutidel ning muudel hukatavatel). Olgu näitena toodud kirjeldus vahialuste hukkamisele saatmisest Tallinna Keskvanglast.31
Julgeolekupolitseist saadeti vanglasse dokumendid surmamõistetute kohta. Laagriülem või tema asetäitja andsid õhtul vastavad nimekirjad laagri valveülema asetäitjale, kes lasi nimekirja kantud vahialused koguda erilisse surmamõistetute kongi. Samal ajal informeeriti eelseisvast ülesandest vanemvangivalvureid, kes pidid aktsioonis osalema, eelseisvast ülesandest. Ülejäänud personal ei tohtinud mahalaskmiste kohta infot saada, neist teadsid vaid vahetud osalejad ning peaväravas postil seisnud valvurid. Hommikupoole ööd saabus veoautodel erikomando (nimetatud ka poliitilise politsei spetskomandoks) koos julgeolekupolitsei esindajatega, kellele surmamõistetud üle anti.
Pärast komando saabumist tõid vanemvangivalvurid surmamõistetud vangla korrapidaja ruumi, kus toimus isikute kontroll. Seejärel pidid surmamõistetud valvurite ja vangla korrapidaja nõudel kuni aluspesuni lahti riietuma. Ärasaadetavatel seoti käed selja taha ning 10–15 inimest seoti omavahel kokku. Pärast veelkordset isikute kontrolli anti nad üle komandovanemale poliitilisest politseist. Surmamõistetud viidi autodel linnast välja ning lasti maha.
Eestlaste roll hukkamistes
Selleski küsimuses ei taha autor asuda tõestama ühe või teise isiku personaalset süüd või süütust juutide hukkamistes – see jäägu vajaduse korral kohtuorganite teha. Küll aga proovitakse siin selgust saada, milline oli eestlaste seos sündmustega.
Nagu juba eelpool räägitud, oli Saksa okupatsiooni alguskuudel juulis-augustis juutide arreteerimisel ja hukkamisele saatmisel enamasti määrav Saksa sõjaväeinstitutsioonide otsus. Alates septembrist oli küsimuse põhimõtteliseks otsustajaks Einsatzkommando 1a ning hiljem selle baasil moodustatud Saksa Julgeolekupolitsei. Kes personaalselt andis järgneva 2–3 kuu jooksul korraldused arreteeritud juutide järkjärguliseks hukkamiseks, ei ole lõpuni selge. Weiss-Wendt on oma uurimistöös32 seda küsimust põhjalikult lahanud, kuid olemasolevad andmed ei luba teha üheseid järeldusi, millal võis otsustajaks olla Saksa Julgeolekupolitsei ja SD komandör Sandberger ise, millal mõni tema asetäitjaist.
Milline oli aga Eesti Poliitilise Politsei roll? Seniseid uurimistulemusi arvestades võiks öelda, et kui Saksa Julgeolekupolitseil (algul Einsatzkommando‘l) oli otsustav roll, siis Eesti Poliitilisel Politseil oli keskne roll, nii nagu Sandberger seda planeerinud oligi. Vastavalt tema doktriinile tuli kohesed mahalaskmised asendada kavatsuslikult bürokraatliku protseduuriga. Eesti Poliitilise Politsei kohustuseks oli menetleda arreteeritud juutide süüasjad ning võtta vastu otsus33, luues nii pildi täiesti seaduslikust tegevusest. Selle tulemusena olid politseijaoskonnad lõpuni käsitlemata toimikutest üle ujutatud. Vähesed säilinud andmed ei luba täpselt öelda, mil määral oli otsuse vastuvõtjaks vormiliselt Eesti Poliitiline Politsei ning Saksa Julgeolekupolitsei selle kinnitajaks või võeti otsus vastu õtse Saksa Julgeolekupolitseis. Isegi kui otsus langetati Eesti Poliitilises Politseis, oli sellel juutide puhul puhtformaalne tähendus, millest nende tegelik saatus ei sõltunud.
Eesti Poliitilist Politseid juhatas 1941. aasta septembrist detsembrini Roland Lepik, kes oli arreteeritute hukkamisega otseselt seotud juba alates juuli keskpaigast, mil ta tegutses eriosakonna ülemana ja hiljem laagriülemana vastloodud Tartu koonduslaagris.34 Tema verine karjäär lõppes niisama kiiresti, kui oli alanud – 1941. aasta detsembris, kui ta julgeolekupolitsei poolt arreteeriti ning mõni aeg hiljem hukati. Teda süüdistati liigses julmuses ja võimu kuritarvitustes, kuid Weiss-Wendti arvates võis selle taga olla ka hoopiski Saksa Julgeolekupolitsei soov vabaneda pärast esialgseid suuremaid hukkamisi liiga palju teadvast tunnistajast.
Seniste uurimistulemuste alusel võib öelda, et Eesti Poliitilise Politsei ülesandeks oli ka juutide hukkamiste otsene korraldamine. Tartu koonduslaagris olid esimestel nädalatel, kui juudid hukati, tegelikeks korraldajateks eriosakonna ülem Roland Lepik ja eriülesannetega ohvitser kapten Aleksander Koolmeister. Kellele viimane õigupoolest allus, ei teadnud isegi esialgne laagriülem Jüriste. Koolmeistri rolliks oli laagri valvuritest mahalaskmiskomandode komplekteerimine ja nende juhendamine hukkamistel. Kogu süsteemi tegelikuks niiditõmbajaks aga oli Saksa välikomandantuuri ülemveltveebel Fritz Giesen.35 Pärnus oli moodustatud 30-meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei poolt määratud surmanuhtluse täide viima. Seitset komando liiget karistati nõukogude perioodil surmanuhtlusega. Kuigi kasutada on enamasti vaid nõukogude aja juurdlusmaterjale, võib pärast nelja mehe – Kaldre, Kuusiku, Viksi ja Reinvaldi – ülekuulamisprotokollidega tutvumist uskuda, et Saksa okupatsiooni ajal teostasid arreteeritute, sh juutide mahalaskmisi Pärnus poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Tundub, et arvuliselt oli sellega seotud rohkem Omakaitse liikmeid, juhtivat osa etendasid kapten H. Kubu, A. Väldin, V. Teder ning politsei prefekt A. Orgussar, toimuval hoidsid silma peäl kaks saksa veltveeblit.36 Arvestades kahtlusi mainitud kohtuprotsessi objektiivsuse suhtes, ei ole otstarbekas hakata nende materjalide alusel tegema sügavaid järeldusi iga üksiku mehe isikliku rolli üle. Meil ei ole aga alust väita, nagu oleks nende kohtualuste puhul tegu olnud süütutega.
Tallinnas käis politsei esindajana 1941. aasta sügisel keskvanglast surmamõistetuid hukkamiseks vastu võtmas Ervin Viks, kes teenis alates 29. oktoobrist 1941 Tallinn-Harju prefektuuri poliitilise politsei ülemana. Esialgu väitis vangla valveülema asetäitja Isup ülekuulamisel, et mahalaskjad olid gestaapo mehed, hiljem ta aga muutis oma tunnistust: meeskond oli tema sõnul koostatud julgeolekupolitsei ja Omakaitse liikmetest. 1941. aasta lõpul juhatas mahalaskjate komandot kapten Koolmeister, kes oli varem sama rolli täitnud Tartus.37
Kokkuvõtteks
Nagu juba eespool osutatud, kerkib eri andmete võrdlemisel paratamatult küsimus Nõukogude repressiivorganite läbiviidud ülekuulamistel antud tunnistuste tõesusest. Pärast suure hulga Tallinna Keskvangla endiste töötajate ülekuulamisprotokollide läbitöötamist võib siiski uskuda, et põhifaktides ei tohiks olulisi moonutusi olla. Tihtipeale on küll märgata, kus ilmselt lõpevad ülekuulatava antud ütlused ning algavad ülekuulajate lisatud epiteedid. Seeläbi võib olla moonutatud ühe või teise üksikisiku konkreetne roll, kuid mitte põhimõttelised küsimused. Endistel vangivalvuritel, keda üle kuulati, puudus motiiv, varjamaks sakslaste suuremat otsest rolli vangide vahetu hukkamise juures. Samas ei ole selle teema puhul tunda ka ülekuulajate survet, kuna juurdluse põhiküsimus oli antud juhul hoopis muus.
Kuidas hinnata eestlaste osalust Saksamaa juudivastases poliitikas ning Eesti juutide hukkamises?
Eesti Poliitilist Politseid ei saa õigupoolest käsitada kui iseseisvat institutsiooni, kes oleks viinud läbi mingit “oma poliitikat”, vaid ta täitis Saksa võimuesindajate käske nende vahetu kontrolli all. Omakaitse liikmete ja vangi(laagri)valvurite (tavaliselt samuti vormiliselt Omakaitse liikmed) tegevust tuleb vaadata kahest aspektist. Esiteks oli tegu siiski sisuliselt sõduritega (selle sõna laiemas tähenduses), kes täitsid käske, mis tulid Saksa sõjaväe- ja politseivõimudelt. Teiselt poolt olid Omakaitse liikmed ja politseinikud tagalas ainsad, kes lisaks sakslastele endile tohtisid legaalselt relva kanda. Kriisiolukordades, mida sõda kahtlemata on, ujub alati ja kõikjal pinnale püstolikangelasi, kes, relv käes, on valmis tegema mida tahes ja tapma keda tahes. Hukkamiskomandod olidki vähemalt osalt komplekteeritud vabatahtlikkuse alusel. Kui mõelda siin hukatud juutide tagasihoidlikule arvule võrreldes Läti või veel enam Leeduga, siis nende hukkamiseks vajalike inimeste kontingent ei pidanudki olema teab kui suur. Piisas mõnekümnest mehest. Kõige selle taustana tuleb loomulikult omakorda arvestada eestlaste soovi nõukogude repressioonide eest kätte maksta, mida sakslased oskasid suunata ka näiliste vaenlaste vastu.
Lugedes arreteeritud juutide toimikuid, ei paista sealt eestlaste üldist viha juutide kui rahvuse vastu. Suhtumine juutidesse ei erinenud üldiselt suhtumisest teistesse inimestesse ning põhines nende endi tegudel ja käitumisel. Seetõttu tuli ette nii juutide ülesandmist eestlaste poolt kui ka seda, et oma saatusega riskides esitati Saksa okupatsioonivõimudele palveid ühe või teise juudi vabastamiseks. Arhiivis on säilinud näiteks töökaaslaste ja alluvate poolt Saksa okupatsioonivõimudele saadetud palvekirjad Salomon Epsteini ja Abram Abe Bassi vabastamiseks. Viimase mehe lojaalsuse eest lubati vastutus täielikult enda peale võtta.38 Ka seoses juutide süüasjadega ülekuulamisel tunnistusi andnud eestlased iseloomustasid uurimisalust juuti tihti positiivselt. Näiteks rääkisid arreteeritud Leib Lipelise alluvad ülekuulamisel, kuidas viimane oli 1941. aasta juunis NKVD eest varjanud oma alluvat eestlast.39
Eesti rahvas peaks olema piisavalt “täiskasvanud”, julgemaks endale tunnistada, et kõik eesti mehed, kes on minevikus relva kandnud, pole olnud sangarid. Aga meil ei ole ka mingit põhjust endale kui rahvusele tuhka pähe raputada.
1V. S а 1 о, Küüditatud 1941. Tallinn, 1993, lk 8.
21942. aasta jaanuaris võttis Saksamaa juhtkond Wannsee konverentsil vastu otsuse “juudiprobleemi lõplikuks lahendamiseks” (sks Endlösung), mis tähendas juutide plaanipärase hukkamise alustamist.
3E. Gurin-Loov, Suur Häving. Eesti juutide katastroof 1941. Tallinn, 1994, lk 214.
4Zahlen der von der Einsatzgruppe A bis 1.2. 1942 durchgefuehrten Exekutionen. Rmt-s: H. K r a u s n i с k, H. H. W i 1 h e 1 m, Die Truppe des Weltanschauungskrieges. Die Einsatzgruppen der Sicherheitspolizei und des SD 1938-1942. Stuttgart, 1981, lk 607; ERA (Rahvusarhiivi Riigiarhiiv) F.R819-1-12/1.98 Jahresstatistik 1941/42 über die Tätigkeit der Sicherheitspolizei (Geheime Staatspolitzei. Abt.IV) in Estland.
8Samas. A. Weiss-Wendt, Sonderkommando la ja juudiprobleemi lõplik lahendamine Eestis. (Käsikiri autori valduses, valminud 2000. a, ilmub S-Keskuse koostatavas kogumikus “Eesti sõjaline ja julgeolekupoliitiline ajalugu 1939-1956”.)
9A. Weiss-Wendt, Sonderkommando la ja juudiprobleemi lõplik lahendamine Eestis
10A. W e i s s – W e n d t, Sonderkommando 1a ja juudiprobleemi lõplik lahendamine Eestis.
11ERA PA (Rahvusarhiivi Riigiarhiivi Eraarhiivi osakond, end. Parteiarhiiv) F. 130/28195, kdl.
17KdS Eesti Sipo Rakvere väliosakonnale, 11. september 1942: E. Gurin-Loov, Suur häving, lk 24-25; BA, R-58/218 Ereignismeldung UdSSR nr 111, 12. oktoober 1941.
18BA R-58/217 Ereignismeldung UdSSR nr 88, 19. september 1941.
Lühike vastus Kersna raamatu pealkirjas püstitatud küsimusele on muidugi: keegi ei tapnud, ta suri ise, ja kui veel lisada, et tegemist on täieliku haltuuraga, siis ongi põhiline enam-vähem kirjas. Ent kuna Kersna raamat sai metsikut meediatähelepanu ja paljud inimesed neelavad seda suure huviga, võiks see ju olla kõneväärt.
Tegemist on 2018. aasta 1. jaanuaril ETV eetris olnud mammutsaate „Urmas Ott. One Man Show“ tarvis tehtud intervjuudega, millest saatesse mahtus vaid väike osa, nagu see ühe hästi ette valmistatud teletoote puhul olema peabki. Saadet ennast võib pidada õnnestumiseks eelkõige põhjusel, et saatejuhil oli olnud oidu jääda kaadri taha. Kuigi Kersna ei saanud jutu peale päris paljude Otti lähemalt tundnud inimestega, kellel võinuks olla midagi eetrikõlbulikku öelda, rahuldab tulemus ilmselt kõiki neid, kes usuvad, et Oti fenomeni mõistmisele aitab kaasa teadmine, mismoodi ta sündis (pepu ees, palun väga), elas ja suri, ja kuna suures mahus saavad sõna kolleegid telemajast, siis on formaadile sobivas mõõdus esindatud ka Oti elu kese: töö. Nii et telesaateid oskab Kersna teha, iseasi, kas neid armastab just seesama publik, kes pidas lugu Otist (ilmselt mitte). Raamatuid kirjutada Kersna kahjuks ei oska, kuid selle oskuse puudus pole isegi üllitise suurim häda. Kersna on läinud lihtsaimat teed: ta on peetud kõnelused lihtsalt salvestiselt maha kirjutanud. See oleks õigustatud juhul, kui need oleksid Oti väärilised, st päris intervjuud, aga vormi näilisest sarnasusest hoolimata on nad midagi muud.
Intervjuu on nimelt kõige imelisem, huvitavam ja nõudlikum ajakirjanduslik žanr üleüldse, aga kuna häid intervjuusid tehakse meie päevil erakordselt vähe (selles žanris säravad tänasel teleekraanil professionaalidena Marko Reikop ja Joonas Hellerma), siis on ka lugeja-vaataja-kuulaja ootused selle vormi suhtes olematud, ja enamik ajakirjanikke kasutab intervjuud enamasti nn mugavusžanrina, kui pole parasjagu viitsimist materjali läbi kirjutada, korralikku uudist või nn olemuslugu teha. Õnnestunud intervjuu tarvitseb muidugi kahte ühtviisi võimekat partnerit: head küsimused ei taga head intervjuud. On inimesi, kellega polegi võimalik head intervjuud teha, sest nad on võimekad milleski muus kui ekraanil vestlemises, neil kas ei ole midagi huvitavat öelda või ei soovi nad seda teha. Aga vastutus on ikkagi ajakirjanikul.
Intervjuuvormi valdaval ajakirjanikul on alati kindel plaan ja eesmärk, kuid ta on alati valmis ka selleks, et kõneluse hetkel sünnib hoopis midagi muud – vahel harva on partner valmis pakkuma enamat, kui on teatud tahta. See on nagu tants, mida juhitakse kindla käega, aga suuresti märkamatult, tundlikult, reageerides paarilisele paindlikult ja säravalt; juhtiv pool on igal hetkel aldis valmis samme ümber sättima. Intervjuu, sündigu see teleekraanil, raadios, veebis või veebi/paberlehe jaoks, on parimal juhul totaalne kohalolek ja täielik keskendumine mõlemalt poolelt – ja küsitletava sellesse seisundisse viimine on küsitleja ülesanne: pööraselt raske ja sageli võimatu, sest keskendumine on aina haruldasemaks muutuv oskus. Ott mõistis seda sada protsenti, Kersna… ajab muid asju. Sellepärast ei vaatlegi Kersna mitte seda, mis tegi Otist Oti, vaid eluvaldkondi, mis tema meelest võiksid Oti inimestele lähedaseks teha: päritolu, suhted, tunded, kannatused enne surma. Igaüks ju sünnib, elab ja sureb. See on ühenduslüli publikuga, mille kaudu saab igamees Otile omistada omi emotsioone ja veendeid, elada kaasa millelegi, millele tal tegelikult ligipääsu ei ole ega saa kunagi olema.
Kui keegi peaks uskuma, et teab Otist midagi siis, kui tunneb nägupidi tema seitsmenda klassi sümpaatiat, bioloogilist isa või poolvendi, on ta sügavas eksituses. Kui ta usub nagu Kersna, et lapsepõlvekodu naaber või pinginaaber on relevantne allikas Oti kohta midagi arvama, siis ei saa ta millestki aru. Raamatu lugejale on see muidugi täiel määral andeksantav, Kersnale kui teletähele kindlasti mitte. Kersna kirjutas selle raamatu täiesti teadlikult Oti kõige madalamate instinktidega publikule, et toita uudishimu, mitte aga selleks, et Otti mõista, tema loomingut analüüsiga väärtustada ja niimoodi harida ka publikut. Jah, kolleegid telemajast saavad sõna ja nii mõnigi neist räägib asjast. Kuid raskuspunkt on mujal, eeldus on teine. Enne raamatu ilmumist meediasse tilgutatu mõjus pornograafiana, mis kindlasti suurendas müüginumbreid, kuid tegi ilmsiks pigem Kersna enese, mitte Oti inimlikud ja professionaalsed kvaliteedid. Raamat karjub toimetaja järele: tekstid lohisevad nagu katkine autokumm vastu asfalti. Pole isegi võetud vaevaks seletada, kes on need juhuslikud inimesed, kes Oti kohta midagi kõnelevad, ammugi ei saa vastust küsimus, miks. Vastus viimasele on küll lihtne: sest nad olid nõus. Kuulsad surnud on igavesti kaitsetud nende ees, kes neist rääkimiseks suu täis võtavad. Oti mõõtu kuulsaid surnuid on meil vähevõitu, ja kõik nad on langenud sedasorti väärkohtlemise ohvriks, juba eluajal. See on kuulsuse ränk hind.
Kersnat kannustab peale laia publiku huvi rahuldamise soovi muidugi ka soov püstitada Oti nime najal eluaegu ausammast iseendale ning ootus, et tedagi kord ei unustata, muu hulgas Oti „inimlikustajana“. Nõudes tunnustust Otile, küsib Kersna sedasama iseendale, eks muidugi õigusega. Kuid mõistmist, et sünnitakse ja surrakse ikkagi üksi ning et sünd, surm ja elugi on sügavalt isiklik asi isegi siis, kui selle tähenduslik osa on möödunud kaamera ees, ei anta igaühele. Elavad ei mõista surijat, isegi kui on ise surmale otsa vaadanud, sinna ei ole midagi parata. Kindlasti ei mõõdeta surma väärikust surivoodi kõrval istujate hulgaga, inimlikkuse mõõdupuu ei seisne perekondlike sidemete tugevuses ega valmiduses oma lähedussuhteid avalikkusega jagada. Et professionaalses tipus on enamasti tuuline ja kõle, selles ei ole süüdi teised inimesed, hoolimatud organisatsioonid ega ühiskond. Need inimesed, kes veedavad suure osa elust kaamerate ees või muukujulise suure avalikkuse tähelepanu all, vajavadki vaikust ja avaramat isiklikku ruumi, kuhu ükski ei pääse, sest rambivalguses veedetud aeg on erakordselt energiamahukas, sellest taastumine iseenda seltsis eluliselt vajalik.
Oti 1999. aasta pussitamise lugu, mille Kersna muide raamatust välja jättis (arusaamisega, et „pööblit“ hirmsasti huvitab, ja aru saamata, et seesama pööbel just ongi tema sihtgrupp), saavad kõik lehed ja portaalid igal aastal eksklamatiivset osa varieerides avaldada seni, kuni on elus see sügaval nõukaajal sündinud televaataja, kes teab, kes Ott on. Ka raamatuid, nagu seesama Kersna oma, võidakse vorpida veelgi: müügitabelite tippu lendas ju ka 2009. aastal ilmunud Marii Karelli „Teletähe lugu“, mis lihtsalt süstematiseeris ajakirjanduses ilmunu, omalt poolt grammigi infot lisamata. Samal, Oti surma järgsel aastal ilmunud Voldemar Lindströmi „Õukonnata kuningas – intervjuukuningas“ sai vähem tähelepanu, oli aga sisu poolest märksa väärtuslikum ja informatiivsem, ka diskreetsem.
Kümne aasta pärast ehk veel mitte, aga ikkagi üsna varsti jõuab kätte hetk, mil sedasorti ettevõtmistel enam mõtet pole: Youtube’i ja Netflixi põlvkond pole juba praegu Otist kuulnudki. Televisioon uusi Otte enam sünnitada ei saa: ajastul, mil videokaamera on nutitelefoni näol taskus igaühel ja üüratus koguses video-sisu loob iga endast lugupidav meediaväljaanne, ei ole telel enam ammugi seda rolli, mis tal oli aegadel, kui tele tähendas siinmail vaid ETV-d ja Kesktelevisiooni (põhjaeestlastele muidugi ka Soome oma). Peaaegu mis tahes sündmust saab soovi korral jälgida otseülekandes. Venekeelsesse meediasse keegi ei ihka, ingliskeelsesse ajakirjandusse murdnud ajakirjanikke Eestis ei ole ja kardetavasti ei tule; Google’i ja Facebooki ajastu ajakirjandus ise ägab turbulentses mõjukaotuskeerises nii Eestis kui mujal ilmas, kaotatud eneseväärikuse leidmine käib valu ja vaevaga, ja kas see üldse kunagi leitakse, pole ette kindel.
Ent nende inimeste jaoks, keda Ott huvitab, on tegelikult „kõik“ kättesaadav ilma suurema pingutuseta, lugemisoskus ainsana on nõutav. Nimelt jättis Ott endast juba eluajal maha kilode viisi kirja pandud intervjuusid vaheldumisi vägagi väärtuslike selgitustega, miks ta üht või teist niimoodi tegi, üldisemat ja ka isiklikku laadi mõtisklustega, mis räägivad temast tuhat korda rohkem kui teadmine, kelle spermast tema maine elu alguse sai või kus täpselt asusid need aknad, millest ta lapsena välja vaatas. Ehk siis: lugege „Playbacki“ (1994), mille pani kokku Ott ise. Lugege „Carte blanche’i“ (1995). Sobib ka Sirje Endre ja teiste koostatud „Best of“ kahes telliskivis (2009 ja 2011), sest needki on ehe Ott, mitte ainult professionaalina, vaid ka n-ö inimesena. Endre ei valetanud, kui ta ütles, et neis raamatuis on Ott selline, nagu ta tegelikult oli. Siis, kui ta oli juba saanud selleks, kelleks tal oli saada. Aga sellena ja ainult sellena tulekski käsitleda inimest, kes on kellekski saanud.
Õnnetused ei käi ühekaupa. Kriisid nõndasamuti. 2008. aasta pangakrahh viis USA ja Euroopa Liidu üldisesse majanduskriisi, mis avaldus riigivõla ja tööpuuduse järsus tõusus ning kogutoodangu järsus languses. 2014. aastaks ei jõutud neist vapustustest veel kosuda, kui Venemaa agressioon Ukrainas kuhjas majanduskriisile otsa rahvusvaheliste suhete kriisi. Kuidas need kaks täpselt omavahel põhjuslikud seotud on, jäägu tulevaste ajaloolaste selgitada. Vastastikused sanktsioonid ja üldine umbusk tähistavad nüüd viimatise globaliseerumislaine lõppu ning on lükanud määramatusse majanduskriisist taastumise, mida veel 2008. aastal kõige pessimistlikumad hääled ennustasid viie-kuue aasta kaugusse, st tänasesse päeva.
Kriisi ühe kõrvalnähuna on majandusteemad ja majanduseksperdid leidnud end laiema ühiskondlik-kultuurilise mõttevahetuse tulipunktis. Nad ei kirjuta ja neist ei kirjutata enam üksnes erialaajakirjades, ärilehtedes ja majanduspoliitika raportites. Raske öeldagi, kas see on hea või halb. Oli ju üks John Maynard Keynesi unistusi see, et majandusteadlastesse suhtutaks kõigest kui spetsialistidesse, mitte nagu prohvetitesse ja teenäitajatesse: “Eelkõige ei tohiks majandusprobleemi üle tähtsustada ega ohverdada selle oletatavatele paratamatustele suurema ja püsivama tähtsusega asju. Sellega tegelegu spetsialistid – nagu hambaraviga. Kui majandusteadlastel õnnestuks saavutada see, et neist hakataks mõtlema kui tagasihoidlikest, kompetentsetest inimestest, kelle töö on samasugune nagu hambaarstidel, siis oleks see vast suurepärane!” Pole ju tõesti veel näha ega kuulda, et hambaarstidest või automehaanikutest oleksid saanud gurud ja meediafiguurid.
Teisalt me ei ela niisuguses maailmas, millest unistas Keynes. Pealegi on majanduse ja majandusteaduse probleemid ühtlasi kõige sügavamad eksistentsiaalsed probleemid. Nendeks on riskid ja usaldus, ohvrid ja väärtused, töö ja loodus, heaolu ja õnn, lootused ja hirmud, rikkus ja vaesus, sündimus ja suremus ning inimese kehalised, tundelised ja vaimsed vajadused. Majanduspoliitiliste soovituste kujul on majandusteaduse mõttekäikudel samuti käegakatsutav praktiline tähtsus.
Keynesilt pärineb ka üks teine, sagedaminigi tsiteeritud mõttetera: “Majandusteadlaste ja poliitikafilosoofide ideed, olgu need õiged või väärad, on võimsamad, kui tavaliselt taibatakse. Õigupoolest peamiselt ideed maailma valitsevadki. Teoinimesed, kes peavad end igasuguse intellektuaalse mõju alt vabaks, on tavaliselt mõne ammusurnud majandusteadlase orjad. Võimule saanud hullud, kes kuulevad tühjusest hääli, on oma kire ammutanud mõne aastatetaguse akadeemilise kirjamehe töödest. Olen kindel, et isiklike huvide jõudu on kõvasti üle hinnatud, võrreldes ideede järkjärgulise levikuga. Muidugi ei avaldu ideede mõju otsekohe, vaid teatava intervalliga: majanduse ja poliitikafilosoofia vallas pole palju neid, keda pärast 25. või 30. eluaastat uued teooriad enam mõjutaksid; seetõttu ideed, mida riigiteenistujad, poliitikud või ka agitaatorid päevasündmustele rakendavad, ei ole tõenäoliselt need kõige värskemad. Kuid varem või hiljem osutuvad nii heas kui kurjas otsustavaks just ideed ja mitte erihuvid.”
See mõttekäik räägiks justkui esimesena tsiteeritule risti vastu. Ühelt poolt soovis Keynes 1930. aastal, et majandusekspert oleks sama “ebaseksikas” spetsialist nagu hambatehnik või mehaanik, kes parandab ära hamba või teeb korda auto süütemehhanismi ilma seejuures targutamata ja moraali lugemata. Teiselt poolt tunnistas ta majandusteaduslike ideede otsustavat alateadlikku mõju teoinimeste maailmavaate ja sihtide määrajana. Meie vaateid ja tegusid ei juhi mitte niivõrd (klassi)huvid ja omakasu, vaid ideed.
Võib-olla see kahepaikne olek – tegelemine kõige sügavamate eksistentsiaalsete probleemidega kuivalt tehnilises, kvantitatiivses rüüs; õigluse, õnne ja vabaduse alaste intuitsioonide formaliseerimise üritus – muudabki majandusteaduse ühtaegu ligitõmbavaks ja eemaletõukavaks. Inimene tahab selgust ja kontrolli maailma üle, aga samas talle ei meeldi, kui teda käsitletakse statistilise üksusena või kui tema väärtustele omistatakse hinnasilt.
Et kaks tsitaati ilma kolmandata ei jääks, pöördugem veel kord Keynesi poole: “Kvantteooria kuulus rajaja professor Max Planck Berliinist ütles kord mulle, et varases nooruses kaalunud ta majandusteaduse õppimist, kuid leidnud, et see on liiga raske! Professor Planck võis paari päevaga kergesti selgeks saada kogu matemaatilise majandusteaduse korpuse. Aga ta ei pidanud silmas seda! Niisugune loogika ja intuitsiooni ning laialdaste, kuigi enamasti ebatäpsete faktiteadmiste sulam, mis on nõutav majandusteaduslikult tõlgenduselt selle kõrgemates vormides, on tõepoolest ületamatult raske nende jaoks, kelle anne seisneb peamiselt võimekuses suure täpsusemääraga teadaolevate ja võrdlemisi lihtsate faktide algtingimuste ja järelduste kujutlemises ning viimsete punktideni järgimises.”
Niisiis nõuab majandusteadus erilist, paindlikku ja mitmekülgset intellekti, mis ühendaks raskesti ühendatava: matemaatiku või füüsiku abstraheerimis- ja modelleerimiskalduvuse, ajaloolase vaistu kõnekate andmete leidmise peale, moralisti arusaamise inimloomusest, teoinimese toeka reaalsustaju jne. Majandusteaduskonnad tõmbavadki üldiselt ligi kõige helgemaid päid. Meedias aga esinevad majanduskommentaaridega enamasti hoopis pintsaklipslastest jutlustajad, kes näevad oma missiooni kommunismitondi kes-teab-juba-mitme-sajanda-kordses tapmises; nihilistid, kelle meelest majanduspoliitika saab inimolu ainult halvemaks teha ning kriisidel tuleb lasta kulgeda loomulikku rada; ning karmid moraliseerijad, kelle meelest majandusraskused on meile karistuseks liiga hea elu eest. Üks käesoleva kogumiku tagasihoidlikke eesmärke on näidata, et majandusekspert ei tarvitse sugugi olla kiretu robot, paduparempoolne fanaatik ega egoismi, ahnuse ja ihnsuse õigustaja.
Kriis on saatnud majandusteaduse avalikkuse tribunali ette ning pannud majandusteadlasi endid oma eriala seisukorra üle reflekteerima. Nõnda on lisaks majanduskriisile mõnikord, kuigi kaugeltki mitte sama üksmeelselt kõneldud ka makroökonoomika kriisist. See seisnevat ühelt poolt takerdumises ülirafineeritud matemaatilistesse mudelitesse, millel puudub seletus- ja ennustusjõud, ning teisalt lihtsalt vabaturu ideoloogilises idealiseerimises. Samas jälle ütlevad teised vastu, et majandusteadusel enesel pole suurt häda midagi, kui ainult poliitikud õigeid eksperte kuulda võtaksid. Paraku on mitmed 1930ndate Suure surutise põhjal avastatud õpikutarkused neoliberalismi vaimustuses lihtsalt ununenud.
Ekspertidel on Eestis olnud küllap väiksemgi majanduspoliitiline mõju kui Läänes. Meie majandus on väike ja avatud, st enamik hindu jm parameetreid on ette antud. Kahest makropoliitika tööriistast, milleks on rahapoliitika ja eelarvepoliitika, loobuti esimesest juba iseseisvusaja algul, kui võeti üle valuutakomitee süsteem ja fikseeritud vahetuskurss. Eelarvet täitev regressiivne maksusüsteem on olnud üle aastakümne külmutatud olekus ning kriisiaegne maksude ja lõivude tõus on seda üksnes regressiivsemaks muutnud. Seega on majandusprobleemidega võideldud, kaks või poolteist kätt selja taha seotud. Aga võib-olla on seegi olnud paratamatus, sest me oleme ka kogenud, kuidas vabad käed kipuvad raha mõne kildkonna taskutesse kühveldama. (Meenutatagu alles hiljaaegu päevavalgele toodud juhtumeid korratusest Eesti Pangas 90ndatel – kas sellisele asutusele saanukski usaldada tõelise rahapoliitika ajamist?) Ka merkantilistlikke ideid, nagu protektsionism ja tööstuspoliitika, ei võetud tõsisemale kaalumisele siis, kui see veel poliitiliselt võimalik oli, st enne Euroopa Liiduga ühinemist. Seda osalt valitsevate majandusideede mõjul, osalt korruptsioonikartuse ja muude poliitiliste kaalutluste tõttu. Täiesti võimalik, et ujuvad vahetuskursid, aktiivse rahapoliitikaga keskpank, mõne tööstusharu eelisarendamine ja valikulised tariifid, maa ja kapitali kõrgem maksustamine jne oleksidki olnud kõik halvad ideed, aga vähemalt seni ei ole selle tõestuseks väga veenvaid argumente näha olnud.
Majandus on liiga tähtis, et jätta see ainult spetsialistide, st majandusteadlaste arutada. Ka käesoleva kogumiku autoritest on päris majandusteadlasi umbes pool. Lisaks on esindatud ajaloolane (Charles Maier), antropoloog (David Graeber), poliitikafilosoof (John Gray), kirjanik (John Lanchester ja see), sotsioloog (Wolfgang Streeck) ning ärimees-filantroop (George Soros). Kogumik ei taotlegi mingi süstemaatilise kõikehõlmava pildi andmist, kuid on lähenemisviisidelt kaugel ühetoonilisusest. Peamine ühisnimetaja on lihtsalt see, et kõigi esseede tõlked on ilmunud kultuuriajakirja Vikerkaar veergudel aastatel 2008–2014. Toimetuse silmis tundusid need ilmumishetke kontekstis eesti lugejale tutvustamisväärsed. Küllap on siin tugevamini esindatud lähenemisviisid, mille hääl on olnud meie peavoolumeedias alaesindatud. Loodetavasti aitab kogumik lisaks majanduskriisi mõtestamisele kaasa ka majandusteaduse enda populariseerimisele.
Tänaselt vaateveerult saab juba hinnata ka mõne siin esitatud ennustuse täitumist või täitumata jäämist. Nüüdseks peaks olema selge, et keskpankade rahatrükk nullilähedaste intressimäärade ja kõrge tööpuuduse korral ei põhjustagi kontrollimatut inflatsiooni – mida alalhoidlikud analüütikud on seni kartnud ja millist hirmu on Krugman koos oma mõttekaaslastega (osalt teoreetiliste mudelite põhjal, osalt Jaapani 90ndate kogemuse valgel) kogu aeg tõrjunud. Teisalt paistab praegu, et Euroopa rahaliit ei ole lagunemas ja Kreeka ei lähe pankrotti, kuigi mõne aasta eest ennustasid seda ette paljud. Realistlikum väljavaade on see, millele osutab Soros: pikaajaline surutis ning Euroopa püsiv lõhenemine kreeditor- ja deebitorriikideks ning natsionalistliku populismi tõus.
Majandusteaduse aluseelduste juurteni kaevudes jõutakse tahes-tahtmata välja süvakihtideni, kus need on põimunud poliitiliste väärtustega. Seda mitte enam praktiliste majanduspoliitiliste tegevuskavade mõttes (policy), vaid ühiskonna eri kihtide ja eri väärtuste edustajate võimuvõitluse mõttes (politics). Sellest siis ka Charles Maieri ja Wolfgang Streecki sõnum poliitökonoomia tagasitulekust. Maier seletab majandusteaduse (ökonoomika) erinevust poliitökonoomiast, vahepeal unarule vajunud distsipliinist, nõnda: “majandusteadus kaldub võtma riigi käekäiku tervikliku üksusena – ta hindab rahvamajanduse kasvu, sissetulekute taset, tootlikkuse määrasid jne. Poliitökonoomid näevad majandust segmenteerununa – seal on mitmesuguseid sektoreid, regioone või klasse, mis järgivad oma “erapoolikuid” huve, ja need on määratud teiste huvidega põrkuma.” Ka Wolfgang Streeck rõhutab, et poliitökonoomiline lähenemine peab silmas eri gruppide huve ning selle seisukohalt on “standardne” majandusteadus lihtsalt lähenemisviis, mis turuvõimuga klasside huvid samastab üldise huviga.
“Standardne” või “peavoolu” või “neoklassikaline” majandusteadus, mõnikord ka “õpikuteadus” figureeribki mitmes essees vastandumisväärse tondina. Näib, et iga kirjutaja peab selle all silmas mõnevõrra erinevaid asju, ning osalt on see retooriline võte, mille abil rõhutada alternatiivsete, peamiselt empiirilisemate ja eksperimentaalsemate lähenemisviiside potentsiaali. Samas on Krugman, Layard (ja nende ühismanifestile allakirjutanud), nagu ka Piketty, igas mõttes peavoolu kuuluvad uurijad. Majandusloolasena on seda ka Erik Reinert, kelle merkantilistlikke põhimõtteid kaitsev artikkel tuletab meelde unarule jäänud vanu tarkusi: vabakaubandus on vastastikku kasulik alles siis, kui eri maade tööstused on jõudnud võrreldava arengutasemeni.
Nii Maier kui ka Reinert toovad eraldi välja saksa majandusmõtte erijooni, esimene kriitiliselt, teine tunnustavalt. Euroopa vinduvas võlakriisis, majanduse seiskumises, ähvardavas deflatsioonis ja regionaalsete lõhede süvenemises on peasüüdlasena nähtud just nimelt Saksa eliidi majanduslikku mõtlemist, mis oma inflatsioonihirmus ja protestantlikus kasinuses muudkui kogub jooksevkonto ülejääki, tõrjudes keskpanga aktiivset rahapoliitikat ja nõudluse stimuleerimist. Sellise mõtteviisi kriitika tuleb esile Krugmani, Lanchesteri ja Sorosi esseedes käesoleva kogumiku III blokis.
Võlasuhete, võlgu olemise ja võlgu andmise moraalne või lausa eksistentsiaalne dimensioon kajab vastu John Gray arvustusest kirjanik Margaret Atwoodi raamatule “Tasumispäev: Võlg ja rikkuse varjukülg”. Ka anarhistlik antropoloog David Graeber on oma lennukas ja laiahaardelises raamatus “Võlg: esimesed 5000 aastat” uurinud, kuidas võlg ja laenamine on mõjutanud inimestevahelisi suhteid mitmesugustes ühiskondades ja ajajärkudel. Tõsi, majandusteadlased on Graeberi teose tänapäeva puudutava osa üsna üksmeelselt pihuks ja põrmuks teinud. Sellegipoolest on nemadki tunnustanud Graeberi peatükke raha ja võlasuhete esiajaloost, sellest, kuidas raha ei ole tekkinud barterkaubanduse tulemusel, vaid vägivaldsetest võimusuhetest. Nn peavoolu majandusteadlaste arusaam võlgadest üldse ja riigivõlast eriti on muretum: globaalne võlabilanss jääb ju igal juhul alati nulli ning majanduspoliitika saaks deebitoride ja kreeditoride vahekorda mitmel viisil muuta. Lawrence Summers on poetanud kuulsa lause: “Praeguse kriisi põhjustas liigne kindlustunne, liigne laenamine ja liigne kulutamine, kuid sellest aitavad välja veel suurem kindlustunne, veel suurem laenamine ja veel suurem kulutamine.” Teisisõnu: eelarvedefitsiidi ja riigivõla paisutamine on lühikeses perspektiivis hädavajalik, et need saaksid langeda pikas perspektiivis. Ainult keegi ei oska täpselt ütelda, kui pikk see lühike perspektiiv olema peaks. Samas on kasinuspraktika juba praeguseks veenvalt näidanud, et kärpimispoliitika kärbib ka majanduskasvu.
Lisaks arutlejate poliitilisele paiknemisele poliitilisel parem-vasak-skaalal on majandusdebattides tajutav rühmitumine rahvuslikke jõujooni pidi. Kahe pigem vasakpoolse autori, Streecki ja Krugmani suhtumine võlakoormasse ja inflatsiooniohtu on teineteisele lausa vastandlikud. Neis avaldub süvenev lõhe USA ja Euroopa Liidu või vähemalt selles domineeriva Saksamaa vahel. Kui USA on majanduskriisist tänu raha- ja eelarvepoliitilistele abinõudele taastumas, siis Euroopa Liit ei oska otsustada, kas liikuda edasi suurema (majandus-)poliitilise ühtsuse suunas või anda järele demokraatlikule nõudmisele pöörduda tagasi rahvusriikide suveräänsuse poole. Ka siin põrkub majanduslik mõte rahvusvahelise poliitilise olukorra otsa.
Kuid ka USA taastumine ei ole päris selline, nagu oodatud: tööpuudus on küll langenud alla 6%, osalt tänu töö otsimisest loobujatele, ja majandus küll kasvab härgamisi, kuid selle pealt teenib ainult kõige rikkamate kiht, kes samas ei riski investeerida. Paljud ettevõtted istuvad lihtsalt oma suurte kasumite otsas. Seetõttu on toosama Lawrence Summers ja teised, kes veel 2009. aastal soovitasid seiskunud majandusmootori taaskäivitamiseks anda sellele tugev stiimulisurakas, hakanud kõnelema nn sekulaarsest (st pika tsükli) stagnatsioonist: kasv peatub, säästude osakaal kasvab investeeringute arvel, sissetulekud langevad. Selle põhjusi on nähtud tehnoloogilise progressi takerdumises, pikaajaliste töötute kõrvalejäämises tööturult, elanikkonna vananemises jm.
Kui majandus ei kasva, muutub üha pakilisemaks ebavõrdsuse probleem. Toeka kasvu tingimustes on võimalik suuremale osale elanikkonnast luua mulje elujärje paranemisest, kuid kasvu peatudes tõusevad esile kogurikkuse ümberjagamise küsimused. Osalt tänu üürikesele “süsteemivastasele” liikumisele Occupy Wall Street on hakatud ebavõrdsuse probleemi tugevamini teadvustama. Majanduslik ebavõrdsus riikide vahel on küll globaliseerumise tagajärjel juba mitu aastakümmet kahanemas, samal ajal kui see on vähemalt läänemaailmas suurenenud riikide sees. Miks? Suurt tähelepanu äratanud raamatus “Kapital 21. sajandil” pakub Thomas Piketty välja lihtsa seletuse: kapitalitootlus on juba sajandeid olnud ja muutub 21. sajandil taas suuremaks kui majanduskasv. See aga suurendab rikkuse kontsentreerumist ning päriliku majandusliku ebavõrdsuse süvenemist suudaksid peatada ainult sõjad või jõulised poliitilised sammud, nt progresseeruv varamaks.
Aga miks on ebavõrdsus üldse halb (eriti veel juhul, kui vaesemate põli absoluutnäitajates ei halvene)? Mida rikkam sa oled, seda väiksem on sinu jaoks raha piirkasulikkus. Miljonäride rikkuse ümberjagamine vaestele suurendaks seega üldist heaolu. See on üks “aprioorseid” argumente võrdsuse kasuks. Kuid ka empiiriline uurimine on näidanud, et ebavõrdsemates ühiskondades käib reeglina halvemini isegi rikaste käsi (kui ülemine 1% välja arvata). Inglise tervishoiuteadlased Richard Wilkinson ja Kate Pickett avaldasid 2009. aastal raamatu “The Spirit Level: Why More Equal Societies Almost Always Do Better” (Rõhtlood: Miks võrdsematel ühiskonda- del läheb peaaegu alati paremini), mis üritab statistiliste andmete põhjal näidata, et ebavõrdsus õõnestab usaldust, suurendab hirmutunnet ja haigestumussagedust ning õhutab liigsele tarbimisele. Mida ebavõrdsem ühiskond, seda kehvemad on seal näitajad, mis käivad füüsilise ja vaimse tervise, uimastite tarbimise, hariduse, vangide arvu, ülekaalulisuse, sotsiaalse mobiilsuse, usalduse ja kogukonnaelu, vägivalla, teismeliste rasestumise, laste heaolu ja isegi prügi käitlemise kohta. Sellise korrelatsiooni seletuseks on Richard Wilkinsoni ja Kate Picketti meelest “neuroendokrinoloogiline stress, mille kutsub esile tajumus, et teised naudivad minust kõrgemat staatust ja mis õõnestab inimese enesehinnangut”. Peale selle on ka ilmselge, et ränk ebavõrdsus mõjub halvasti demokraatiale, sest see mängib majanduseliidi kätte ebaproportsionaalselt suure poliitilise võimu.
Thomas Piketty teesi, et kapitalitootlus ületab reeglina (v. a Teise maailmasõjajärgne erandlik periood) alati majanduskasvu, on ka kahtluse alla pandud, argumenteerides, et kui majanduskasv aeglustub ja kapitali hulk kasvab, siis võib kapitalitootlus hoopis langeda majanduskasvu määrast madalamale. Ja ootamatud tehnikasaavutused võivad majanduse ka uuesti hoogsale kasvule pöörata.
Kui praegune stagnatsioon ei osutugi nii “sekulaarseks” (pikaajaliseks) nagu kardetud, kui rahvusvahelistesse suhetesse saabub taas pingelõdvenduse järk ja – mis kõige tähtsam – kui kliimakatastroofi annab edasi lükata, siis kuidas peaks inimsugu saabuvat rikkust kasutama? Selle mõtteharjutusega tegeles juba 1930. aastal John Maynard Keynes esseekunsti pärlis “Meie lastelaste majanduslikud võimalused”. Ta soovitab esmajoones inimese esteetilise tundlikkuse, nn elamiskunstide arendamist. John Quiggin aga küsib nüüdselt vaateveerult, miks Keynesi ennustuste täitumine paistab vahepealsest majanduskasvust ja tehnika arengust hoolimata ometigi nii ebatõenäoline. Miks on töönädala lühenemine jäänud ammu toppama? Kas tõesti tahavad inimesed üha edasi üha rohkem tarbida ja on valmis selle nimel üha pikemaid tööpäevi tegema? Siiski aimab Quiggin ka vastupidiseid tendentse. Peamine abinõu Keynesi utoopiasse jõudmiseks oleks aga tingimusteta põhisissetuleku sisseseadmine (mida mõnikord nimetatakse ka “kodanikupalgaks”). Igale inimesele tagataks sündsat äraelamist võimaldav sissetulek sõltumata sellest, kas ta käib tööl või mitte. Kuigi see idee tundub kultuuriliselt ja kõlbeliselt veel raskesti vastuvõetav, on see majandusteadlaste seas leidmas järjest suuremat kõlapinda, sõltumata nende poliitilisest “poolsusest”. Usun, et me näeme veel oma eluea jooksul, kuidas kusagil maailmas mõnes poliitilises koosluses üritatakse põhisissetulekut sisse seada.
Byron on öelnud: “Mu meelest oleks suur teesklus iseennast mitte tsiteerida.” Seetõttu tsiteeriksingi seda, mida kirjutasin Londoni City kohta käivas essees pärast Northern Rocki panga fiaskot: “Kui meie seadusi ei laiendata nii, et nad suudaksid kontrollida uudseid ülivõimsaid, ülikeerulisi ja potentsiaalselt üliriskantseid investeerimisinstrumente, siis ühel päeval põhjustavad need globaal-süsteemsete mõõtmetega katastroofi.”1
Ennustus oli küll õige, aga grammatiline aeg oli vale. Katastroof oli juba toimunud, ainult ta polnud end veel turgudel välja mänginud. Praegu ta siis teeb seda. Retsept on hakanud juba selgeks saama, aga võib-olla väärib veel kord lahtikirjutamist. USA rahandusasutused hakkasid laenu andma kehva laenamistaustaga klientidele. Iseenesest polnud selles midagi halba, seda oleks saanud võtta isegi näitena kapitalismist selle kõige healoomulisemalt looval kujul – varatud majaostjad soovivad laenu, rahandusasutused soovivad kõrget intressi maksvaid laenuvõtjaid – ja ennäe, ilmale tuleb uus majaomanike klass! Paraku käis laenu andmine sageli mõtlematult, kõikudes kuritegelikkuse piiril; pildikesi sellest, kuivõrd kaootiliseks ja metsiku lääne taoliseks asi kujunes, annab endise Texase kinnisvaralaenumaakleri Richard Bitneri raamat “Rämpslaenuandja pihtimused”2.
Leiutist, mis võimaldas laenu andmisel nõnda hoolimatu olla, nimetatakse “väärtpaberistamiseks”: laenud liideti kokku ja müüdi võlapakettidena teistele asutustele edasi. Nii muutus algne laenuandja ükskõikseks selle vastu, kas laen ka tagasi makstakse – ta oli võla niikuinii kellelegi teisele edasi müünud ega pidanud enam muretsema. Seejärel müüdi neid võlapakette järjest edasi kohutavalt keeruliste ja peente finantsinstrumentidena ning nendes ongi kapitaliturgude globaalse ummistuse juur. Need omavahel seotud ja kattuvad laenud on niivõrd keerulised, et keegi ei tea, kelle kanda on milline alusvõlg, ja pealegi ei tea keegi, mida need varad väärt on. (Kui sa omad kellegi teise võlga, siis see läheb arvesse aktivana). Tavaline mehhanism aktivate väärtuse hindamiseks on turg: nad on väärt just nii palju, kui nende eest ollakse valmis maksma. Et aga hetkel keegi ei osta, siis pole kellelgi aimu, mida – kui üldse midagi – need väärt on. Kuna raamatupidamispraktika nõuab aktivate ümberhindamist vastavalt turuhinnale, siis peab see tõsiasi kajastuma firmade bilansis – seetõttu muutusid bilansid ühtäkki kohutavaks. Seetõttu ei taha pangad enam üksteisele raha laenata ja kogu rahandussüsteem on jooksnud kinni: turgudel veel liikuv kapital pärineb keskpankadelt, kes on praeguseks turule pumbanud sadu miljardeid dollareid, et tekitada mingitki likviidsust.
Senine punktitabloo on muljetavaldav. Mäng algas Northern Rockiga, esimese Briti pangaga 150 aasta järel, millele hoiustajad hakkasid tormi jooksma. See pank sündis hoiulaenuühinguna, mis hiljem võttis agressiivsema strateegia: hoiustajate deposiidid moodustasid ainult 27% selle fondidest, ülejäänu tuli aga lühiajalistest laenudest, mida võeti vastavalt vajadusele rahvusvahelistelt rahaturgudelt. Turgude umbe joostes taotles Rock hädafinantseerimist keskpangalt, mis reageeris liiga aeglaselt ja tekitas sellega hoiustajate järjekorrad. Pärast valitsusepoolseid kõhklusi viis see lõpuks 17. veebruaril panga natsionaliseerimiseni.
Tuleb rõhutada, et mitte riskantne laenuandmine ei laostanud Rocki. Mõned laenud olid küll riskantsed: üks tuttav pankur ütles mulle, et probleeme tekitasid kinnisvaralaenud 120 protsendile maja väärtusest. (Miks mõni terve mõistusega inimene tahab võtta laenu 120% ostetava asja väärtusest? Sellele võiks vastata mitut moodi: tahetakse uut kodu üles vuntsida, kulutada ülejääk uuele autole või siis on kõik veendunud hinna jätkuvas tõusus. Kuid ikkagi on see pööraselt mõtlematu. Miks ükski mõistlik laenuandja selle raha välja laenab? Pole aimugi.) Ja kuigi sedalaadi laenud ei tulnud Rockile kasuks, hävitas panga pigem siiski sõltuvus jupsima hakanud rahaturgudest.
Järgmine ohver oli USA investeerimispank Bear Stearns, ülioptimistlik isegi Wall Streeti mõõdupuudude järgi ja rämpsvõlgadest ülearu sõltuv; investorid pagesid, aktsiahind kukkus ja 16. märtsil ostis konkurent J. P. Morgan panga ära. Selle turuväärtus oli langenud 20 miljardilt dollarilt 236 miljoni peale. USA valitsus soostus garanteerima panga hüpoteegikohustusi 29 miljardi dollariga – ühesõnaga valitsus võttis kahtlaste hüpoteekide riski enda peale, et muuta ülejäänud pank müüdavaks. Põhjuseks oli mure, et Bear Stearnsi kollaps võib seada ohtu pangandussüsteemi tervikuna, millele järgneks rahandussüsteemi “kaootiline üleshargnemine”. “Kaootiline üleshargnemine” on hea fraas. Selle mõtles välja USA Föderaalreservi esimees Ben Bernanke, endine professor, kelle uurimisala oli igati kasulikul moel 1920. aastate lõpu Suur surutis.
Seevastu Fannie Maele ja Freddie Macile said halvad laenud otsesemalt saatuslikuks. Need kummalised asutused on/olid hübriidid, mille kapital pärines aktsionäridelt, kuid USA valitsuse garantiiga. Asutuste funktsiooniks ei olnud inimestele otse raha laenata, vaid garanteerida teiste asutuste hüpoteeke ning suurendada hüpoteegiturgude likviidsust. Tegu on Valitsuse Käendatud Ettevõtetega [Government Sponsored Enterprises], mille deposiite valitsus ei garanteeri. See tõsiasi on kirjas asutamisdokumentides, väärtpaberitel enestel ja peaaegu kõigis pressiteadetes või dokumentides, mida need asutused välja lasid – ja seda tõsiasja ei uskunud keegi, sest oldi kindlad, et kui Fannie ja Freddie peaksid hätta sattuma, siis ei jää valitsusel muud üle kui nad välja aidata. Oletus osutus õigeks. Pärast USA kinnisvarahindade ränka langust ja laenuintresside baasmäära järsku tõusu sattusid Freddie ja Fannie, mille hüpoteekidega tagatud väärtpaberid olid väärt – või tuleks öelda “väärt”? – 5 triljonit dollarit ja mille võlg ulatus 1,6 triljoni dollarini, laostumise äärele ning USA valitsus võttis nad 7. septembril “konserveerimisele”.
See sõna ei suuda varjata tõsiasja, et tegu oli rahalises mõttes suurima natsionaliseerimisega maailma ajaloos. Kaheksa päeva hiljem järgnes maailma ajaloo suurim pankrot, kui investeerimispank Lehman Brothers otsis kaitset “11. peatüki” alt. (USA pankrotiseaduse 11. peatükk võimaldab ärisõbralikumat pankrotivormi kui teistel maadel ja seda on võrreldud kanala usaldamisega rebase hoolde.) Lehmanil oli muljetavaldav 613 miljardi dollari suurune võlakoorem, kuid mõned asutuse tegevusharud olid elujõulised: laostus Lehmani valdusühing, kuid haruettevõtted õnnestus maha müüa. Neist peamise, USA investeerimispangandusharu ostis ära Barclays 250 miljoni dollariga, hooned ja andmekeskused hinnati 1,5 miljardi vääriliseks. Oh, ja tehingu tähtsaks osaks oli ka 2,5 miljardit dollarit preemiana panga New Yorgi töötajatele. Eelmisel aastal olid Lehmani preemiad 5,7 miljardit dollarit.
Kui te peaksite imestama, kuidas saab maksta kahe aasta vältel ühtekokku 8 200 000 000 dollarit preemiat suurvaimudele, kelle kompanii on läinud pankrotti, siis mida teile kosta? Preemiate küsimust peetakse sageli pangandusäri tragikoomiliseks ääremärkuseks, aga võib-olla on see hoopis praeguse olukorra üks põhjusi. Läbi ajaloo on suuri varandusi kokku ajanud need inimesed, kes on otseselt riskinud omaenda varaga. Tänapäeval aga ajavad suuri varandusi kokku töötajad, kes ei tee muud kui oma tööd: tööd, mis pankurite puhul seisneb ka riskimises – tavaliselt teiste inimeste laenatud rahaga. Teha rohkem raha ja teenida suuremat preemiat (mis on tavaliselt 60% investeerimispankuri palgast) on lihtne: tuleb lihtsalt rohkem riskida. Päikesepool on päikesepool, mis aga puutub varjupoolde, siis üha enam näib, et pankurite eneste jaoks – ja kindlasti mitte New Yorgi Lehmani pankurite jaoks – seda ei eksisteeri. Niisugune olukord aga õõnestab “moraalse riski” printsiipi, mis algselt ajendaski Lehmani pankrotti laskmist – põhimõtet, et kompaniid vastutaksid ise oma otsuste tagajärgede eest. See printsiip kukub kokku, kui asjaomased isikud ei pea tagajärgi omal nahal tundma.
Omal ajal kõneldi, et suured pangad on liiga suured, et põhja minna, mis tähendas seda, et nende pankrotti laskmise risk on liiga suur. Kuid lastes Lehmanil laostuda, andis USA rahandusministeerium mõista, et seal, kus võimalik, lubab ta turul toimida omasoodu. Turud reageerisid hirmuga. Praeguseks on turgudel saanud juba käibetõeks, et katastroofi käivitas USA valitsuse valmidus lasta Lehman Brothersil hävida, mistõttu hirm kasvas paanikaks. Päeval pärast ajaloo suurimat pankrotti toimus ajaloo suurim eraettevõtte väljaaitamine, kui USA valitsus omandas 79,9% kindlustusfirma AIG aktsiatest vastutasuks firmale antud 85 miljardi dollarilise laenu eest. AIG-l oli palju halbu laene ja selgus, et ta oli hinnanud oma hüpoteegiväärtpabereid 1,7–2 korda kallimaks kui Lehman omi. Kui juba Lehman laostus, siis pidi AIG olema veelgi kehvemas seisus. Selleks ajaks, kui Föderaalreserv oma päästeplaaniga sekkus, oli aktsiahind langenud 95%.
Nende varingute kiirus ja muljetavaldav ulatus varjutas uudise, mis oleks muus olukorras olnud rabav: 14. septembril võttis Bank of America üle Merrill Lynchi, Wall Streeti algupärase “kargleva pulli” märgi all tegutsenud panga, mis oli terve aasta kandnud tohutuid kaotusi rämpshüpoteekide ja nende derivatiivide pealt. 21. septembril muutsid maailma suurim investeerimispank Goldman Sachs ja Morgan Stanley oma juriidilise staatuse investeerimispangast kommertspangaks. Muutus võimaldas neil taotleda abi Föderaalreservist vastutasuks karmima valitsusjärelevalve eest. Goldman on krediidipõua algfaasis päris hästi toime tulnud, sest kuigi tedagi ohustasid kinnisvaratagatisega väärtpaberid, oli ta samas teinud suuri panuseid nende langusele, mis tema kaotusi kompenseeris. Kuid üldine pangandusaktsiate vastane trend õõnestas ka tema staatust investeerimispangana. See tähendab, et viimastel kuudel on New Yorgi viis suurimat investeerimispanka – Bear Stearns, Merrill Lynch, Lehman Brothers, Goldman Sachs ja Morgan Stanley – lakanud eksisteerimast investeerimispankadena. 25. septembril toimus Ameerika ajaloo suurim pangakrahh: Washington Mutual andis end pankrotihalduri hoolde pärast seda, kui kliendid olid kümne päevaga võtnud välja 16,7 miljardit dollarit.
Kõiki neid ülivõrdeid arvestades pole imestada, et Föderaalreserv ja rahandusministeerium (mille eesotsas on Goldman Sachsi endine juht Henry – Hank – Paulson) otsustasid sekkuda USA pangandussüsteemi väljaaitamisettepanekuga. Asja mõtteks oli osta kokku toksilised varad, mis võiksid pangandussüsteemi mürgitada, nii et pangad saaksid hakata uuesti üksteisele raha laenama ja süsteem saaks uuesti käivituda. Kahtlemata teadsid nad ette, et plaan ei lähe läbi ilma parandusteta: see oli ainult kolm lehekülge pikk ja ainus, mida see Paulsonile ei andnud, oli õigus nimetada end Jumalkuningas Hank Esimeseks. Pärast seda, kui esindajatekoda oli plaani tagasi lükanud, jõudis see 451-leheküljeliseks paisununa senatisse ning võeti seejärel kongressis parandatud kujul vastu. Seadus kujutab endast kummalist dokumenti, mis on täis maksukärbete ja “katuseraha” lubadusi ning muid populistlikke žeste, aga asja uba seisneb Paulsonile antud loas osta kokku sääraseid “probleemseid aktivaid”, nagu talle meeldib, hinnaga, mida ta sobivaks peab.
On pehmelt öeldes huvitav näha, kuidas see väljaaitamisplaan tööle hakkab. Nii suurte kriiside puhul on tavaliseks mudeliks see, et riik võtab üle probleemsed asutused, käib läbi nende raamatupidamise, eraldades head aktivad halbadest, ja müüb need siis maha – kõigepealt esimese, seejärel teise osa. Niiviisi toimiti 1980. aastatel, kui deregulatsioonile järgnenud US Savings and Loansi kollaps viis Resolution Trust Corporationi loomisele, mis pidi laostunud firma aktivaid sorteerima ja maha parseldama – ja nagu optimistid ei väsi märkimast, jõudis Resolution Trust lõpuks kasumisse. Väljaaitamisplaan aga üritab lahendada ülesande teist osa, võtmata käsile esimest, sest probleemi ulatus on nii suur, et esimene osa tähendaks kogu USA pangandussüsteemi riigistamist. USA panganduse natsionaliseerimine oleks muidugi vägev puänt kammitsemata liberaalse kapitalismi aastakümnetele. Praegune plaan kujutab endast sotsialismi rikaste jaoks oma kõige puhtamal kujul.
Alguses paistis Briti ja Euroopa punktitabloo vähem suurejooneline. 18. septembril tuli uudis Briti ajaloo suurimast liitumisest, mida kangekaelselt hoiduti nimetamast ülevõtmiseks: Lloyds pidi ostma HBOS-i, Suurbritannia suurima kinnisvaralaenude andja, millele kuulus 20% turust. Turuosa suurus oligi panga suurim probleem: HBOS oli viimastel aastatel laienenud ning end mõõdutundetult koormanud uuemate ja riskantsemate kinnisvaralaenudega, kusjuures hoiustajate rahaga oli ta kapitaliseeritud kõigest 58% ulatuses, ülejäänud osa kapitalist pärines hulgiturgudelt. Suhe oli küll märksa ohutum kui Northern Rocki 27-protsendiline deposiidibaas, aga sellestki ei piisanud, et vältida aktsiahinna kollapsit ja lõpuks ülevõttu. Lloydsi pakutud hind oli 2,32 naela aktsia pealt – ettevõtte eest, mille aktsia mullu oktoobris maksis 10 naela ringis. 28. septembril natsionaliseerisid Luksemburgi, Belgia ja Hollandi valitsus 11,2 miljardi euro eest Fortise panga, suurima eraettevõttest tööandja Belgias, pärast seda kui panga aktsiahind oli järsult kukkunud. Bradford and Bingley (veel üks kunagine, nüüdseks ühistustaatusest loobunud laenuühistu), millele kuulus suurim osa renditava kinnisvara turust, natsionaliseeriti 29. septembril 41.3 miljardi naela eest ja selle haruvõrgustik müüdi Hispaania Santanderi pangale – klassikaline kaheosaline mudel, millest oli juttu eespool. 30. septembril natsionaliseeris Islandi valitsus riigi suuruselt kolmanda panga Giltniri värskendavalt tagasihoidliku hinnaga – 500 miljoni naela eest. Islandi suuruselt teine pank Landsbanki järgnes sellele 7. oktoobril ja suurim, Kaupthing, 9. oktoobril. Islandi valitsus ei garanteeri välismaa hoiustajate raha, mille hulgas on ligi miljard naela Suurbritannia kohalike omavalitsuste vahendeid. Seetõttu pidid britid kasutama oma terrorismivastaseid seadusi, et külmutada Landsbanki varad Suurbritannias. Saksa hiiglane Hypo Real Estate aidati 5. oktoobril välja 50 miljardi euro eest. Samal ajal poetas Saksa valitsus, et garanteerib kõikide hoiustajate raha – mis oli kummaline, sest just eelmisel päeval oli ta kritiseerinud Iiri valitsust täpselt samasuguse lubaduse eest. Saksa lubadus halvas kogu Euroopa. Selgus, et Föderaalreservi analoogi puudumine, mis suudaks mängijatel pead kokku lüüa ja eurotsoonis järjekindla rahanduspoliitika maksma panna, on Euroopa Liidule tohutu strateegiline probleem.
Juba niigi hädised turud ja eriti pangandusaktsiad läksid vabalangusesse. 7. oktoobril kaotasid nii HBOS kui Lloyds 40% oma väärtusest. Võimalik tundus täielik kollaps. 8. oktoobri varahommikul teatas Briti valitsus, et nõuab kaheksalt suurimalt pangalt kapitaliseerituse astme suurendamist, ja pakkus neile selleks raha “eelisaktsiate” vastu. Need on “viimasena sisse, esimesena välja”-tüüpi osakud, mis ei anna hääleõigust ega ole seotud aktsiahinnaga. Selle sammu eesmärgiks on vältida süsteemi kokkuvarisemist ning selle nimel on valitsus pakkunud veel 200 miljardit naela lühiajalisteks laenudeks: sedalaadi laenudeks, mida pangad kunagi pikemalt mõtlemata üksteisele andsid ja mille puudumine on praeguse hangumise üks peapõhjusi. Valitsus pakub ka 250 miljardit naela pankadevaheliste laenude tagamiseks. Tegu on osalise natsionaliseerimisega ja suurima summaga Suurbritannia pangandussüsteemi rahustamiseks. Samal ajal alandasid kuus keskpanka – USA, Suurbritannia, Euroopa Liidu, Rootsi, Šveitsi ja Kanada oma – intressimäärasid 0,5% ja Hiina keskpank 0,27%.
Kas see plaan hakkab tööle? Loodame. Nende ridade kirjutamise ajal ei ole ükski valitsus tegutsenud sama süstemaatiliselt ja söakalt nagu Briti valitsus, mis tegeleb ühtaegu kapitaliseerimisega (sellega, kui palju on pankades raha), likviidsusega (pankade võimega ja tahtega üksteisele laenata) ja intressimääradega (et aidata majandust üldiselt). Detailid on seni veel puudulikud: kinnitused pankurite tasude ja muu säärase kohta on väga udused. Rahandusministeeriumil ja valitsusel on selge lootus, et need hiiglaslikud uued sammud toovad turud tagasi mõistusele ja võimaldavad meil täieliku depressiooni asemel kogeda vanamoelisemat majanduslangust.
Üks struktuurseid probleeme, mis meid säärasesse kitsikusse on ajanud, on see, et meie suurpangad ei ole lihtsalt suured, vaid lausa hiiglaslikud: neljal suurimal pangal on kapitali igaühel rohkem kui triljon naela. Kui viis suurimat kokku liita, siis on summa neli korda suurem kui Suurbritannia RKT. Meie (ülejäänud) pangad ei ole USA pankadega võrreldaval määral kurikuulsate toksiliste võlgade meelevallas, aga kui kapitaliturud ei toimi, siis on normaalne panganduselu võimatu. Pealegi on laenukapitali osakaal pankades liiga suur. Pankade suurus ja võõrkapitali liiga kõrge osakaal viiski Islandi pangad põhja. Juunis oli Barclaysi aktivate suhe omakapitalisse 61,3 ühe vastu. Tõlkigem see omaenda finantside keelde, mis tähendab, et te võiksite paisutada oma tegelikku omandit, laenates sellest kuuskümmend korda rohkem. (Mina võiksin osta saare. Kuidas teiega on?) Laenukapitali osakaalu kahandamine tundub mõistlik ja seda ta ka on, aga praegu viiks see laenukapitali hangumiseni, mis põhjustaks pangandussüsteemi ja kogu majanduse kinnijooksmise. Võõrkapitali osakaalu määr on üks neid asju, mis tuleb reguleerijail käsile võtta siis, kui kriis peaks kunagi mööduma; me ei tohi enam kunagi lasta pankadel nii kaugele kontrolli alt väljuda. Algul tuleks kehtestada range piir pankade võlgnevuse ja nende omakapitali suhtele ning tagada pankade “aktivate” märksa suurem läbipaistvus.
Ühesõnaga – me oleme näinud reguleerimata hiigelbuumi, mille kõik võidud läksid otse erakätesse, ja sellele järgnes hiigellangus, mille kaotused kannab ühiskond. Tegelikult ei soovi finantssüsteemi niisugust toimimist mitte keegi. See on ühtmoodi vastik niihästi vabaturu eestkõnelejate kui ka sotsiaaldemokraatide ja selgelt vasakpoolsete silmis. Aga alternatiivseid mudeleid ei paista kusagilt: seal, kust kunagi lähtus vasakväljakutse, haigutab nüüd ideoloogiline ja teoreetiline vaakum. Kapitalismil puudub globaalne antagonist just nüüd, kus seda oleks kõige rohkem tarvis – kas või ainult selleks, et klaarida mõtlemist ja väärtusi ning etendada kahjurõõmukoori, mis praegusel hetkel oleks igati asjakohane. Ma etendaksin seda ise, kui ei oleks nii ehmunud.
Pankurid, kes teel ülesmäge andusid täielikult oma ahnusele ning tekitasid riske, anduvad nüüd teel allamäge sama täielikult hirmule ning nakatavad sellega kogu süsteemi. Aga probleem polnud ainult pankades. Kriisi üle käivas avalikus mõttevahetuses oleks vaja kedagi, kes näitaks, et meie ise tegime seda endale, sest lasksime oma valitsustel seda teha, sest olime ahned ja lollid. Ega ainult pankurid andunud ahnusele, lühinägelikkusele ja fantaasiamajandusele. Lisaks ülejõukäivatele kinnisvaralaenudele kuulub brittidele ka pool kogu Euroopa krediitkaardivõlast. See on hirmus fakt ja kuigi oleks kena veeretada kogu süü pankadele, kes laenuvõtmise nii lihtsaks tegid, tuleb samas süüdistada ka Briti üldsust. Meid hakkasid lummama meie majahinnad, tundsime end rikkamana, kui olime, laenasime raha, mida meil polnud, kulutasime seda tühja-tähja peale, ja nüüd, kus tee on pöördunud langusse – nagu see juhtuma pidigi –, tahame süüdistada kedagi teist. Noh, kuradile see “kesse tegi”! Pankurid on süüdi, aga me ise oleme ka. Lõppude lõpuks oleme just meie need, kes peavad selle kõik kinni maksma.
Muid järeldusi sellest hämmastavast kriisist on veel vara teha. See, mis sureb ja peab surema, on müstiline usk turgude jõusse, mis on viimased aastakümned domineerinud läänemaailma poliitilises ja majanduslikus mõtlemises. Turud on nii ilmselgelt, nii karjuvalt äpardunud, et me ei saa minna tagasi kammitsemata liberaalse kapitalismi idee kui talismani, šablooni või nõiavitsa juurde. Naiivne panganduslembus, millest ma kirjutasin käesoleva aasta alguses, on kadunud, loodetavasti jäävalt. Kahjuks ei ole meil edasiminekuks muud mudelit kui kasvul põhineva liberaalse kapitalismi rangemini reguleeritud vorm. Tulevik toob sekkuvama reguleerimise ja proaktiivsema vahelesegamise. Võib-olla sünnib (sest peab sündima) uus Bretton Woodsi kokkulepe, mis hakkab kontrollima globaalseid kapitalivooge. Tundub küll, et sellest ei piisa, aga kuna meil mingeid paremaid ideid sellest, kuidas maailm toimima peaks, ei ole, siis peame sellegagi leppima. Kinnitagem turvavööd, haarakem oksekotid pihku ning hingakem sügavalt ja kibedalt sisse, paludes, et maandumine tuleks sujuv.
Tõlkinud Märt Väljataga
John Lanchester. Cityphobia. London Review of Books, 23.10.2008. http://www.lrb.co.uk
1 J. L a n c h e s t e r, Cityphilia. London Review of Books, 03.01.2008.
2 R. B i t n e r, Confessions of a Sub-Prime Lender: An Insider’s Tale of Greed, Fraud, and Ignorance. Hoboken (NJ), 2008.
JOHN H. LANCHESTER (sünd 1962) on auhinnatud briti kirjanik, kolme romaani ja ühe mälestusraamatu autor ning ajakirja London Review of Books toimetaja.
Lühike vastus Kersna raamatu pealkirjas püstitatud küsimusele on muidugi: keegi ei tapnud, ta suri ise, ja kui veel lisada, et tegemist on täieliku haltuuraga, siis ongi põhiline enam-vähem kirjas. Ent kuna Kersna raamat sai metsikut meediatähelepanu ja paljud inimesed neelavad seda suure huviga, võiks see ju olla kõneväärt.
