Arhiiv

  • Uuskonservatiivne kultuurikriitika Ameerika Ühendriikides ja Saksamaa Liitvabariigis

    Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 5

    Ajakirja Commentary toimetaja Norman Podhoretz, kes Public Interest’i väljaandja Irving Kristoli kõrval on üks publitsistlikult mõjukamaid uuskonservatiivse mõtte suunajaid Ameerika Ühendriikides, tõstab ajakirja Monat viimases numbris (juuli–september, 1982) esile end ja oma sõpru. Too uuskonservatiivseks nimetatud intellektuaalide rühm olevat kõigutanud vasakpoolsete ja liberaalide positsioone «ideede maailmas», sillutades nõndaviisi Ronald Reagani teed presidendiametisse. Muidugi moodustavad uuskonservatiivid ainult ühe kolmest grupist presidendi ideoloogiliste nõuandjate seas – kaheks ülejäänud grupiks oleksid katoliiklikult orienteeritud konservatiivid, kes juba külma sõja ajal kogunesid ümber William Buckley* taoliste aktivistide, ja protestantlikud fundamentalistid, kes 1970. aastatel olid vaikiva enamuse hääletoruna kujunenud uusparempoolseteks. Erinevalt nendest kahest grupist pole uuskonservatiivid sugugi massinähtus. Nad seisavad eemal iseäranis uusparempoolsete populismist ja ka püüdlustest ristata omavahel religiooni ja poliitikat. Kui valijahäälte järgi otsustada, siis on nende mõju intellektuaalsel börsil nõrgem.

    Nad on tõepoolest hoolitsenud selle eest, et konservatism on Ameerika Ühendriikides saanud esmakordselt viimase poolsajandi jooksul intellektuaalselt tõsiseltvõetavaks nähtuseks. Seda, et konservatiivne valitsus saab toetuda millelegi enamale kui lihtsalt pragmaatika pluss hetkemeeleolud – nimelt teoreetilistele perspektiividele – loetakse uuskonservatiivide teeneks. See seletab ka Euroopa konservatiivsete parteide huvi tolle intellektuaalide liikumise vastu. Üks näide Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu säärasest huvist on 1981. aasta septembris Konrad Adenaueri fondi korraldatud konverents, mis viis kokku Ameerika ja Saksa uuskonservatiivid.[1] Mõlemas riigis on tegemist sarnastele veendumustele toetuvate, lõdvalt seotud intellektuaalide-ühendustega. Ameerika ja Saksa uuskonservatiividel on ühine, sarnastest pettumustest tulenev kriitiliste hoiakute ja arvamuste kimp. Alates kuuekümnendate aastate keskpaigast leidsid need ühiskonnateadlased ja filosoofid end vastamisi majanduslik-poliitiliste ja vaimsete arengutega, mis ei kattunud nende valdavalt jaatava kujutlusega Lääne industriaalühiskonnast. Selles mõttes on uuskonservatism pettumuste ümbertöötamise saadus. Ühtaegu on uuskonservatiivse mõtte piirjooned Ameerika Ühendriikides ja Saksa Liitvabariigis sama erinevad kui kummalgi maal 1950. aastatel valitsenud teooriad ja ajastudiagnoosid, millest need intellektuaalid lähtuvad. Lubatagu mul esmajärjekorras iseloomustada Ameerika poolt.

    I

    Uuskonservatiivide teoreetiliselt viljaka tuumiku moodustavad tuntud, end teaduses tõestanud sotsioloogid nagu Daniel Bell, Peter Berger, Nathan Glazer, Seymour Martin Lipset, Robert Nisbet ja Edward Shils. Nad ei tee saladust oma vasakpoolsest ja liberaalsest minevikust. Viiekümnendatel kuulusid paljud neist rangelt antikommunistlikku ringi «American Commitee for Cultural Freedom», võtsid osa kultuurivabadusele pühendatud kongressidest ja avaldasid artikleid oma häälekandjas Encounter – prantsuse Preuves’i ja saksa Monat’i inglise vastes. Tollal toetas Ameerika valitsus seda hästi korraldatud ettevõtmiste võrku, mille eesmärgiks oli vaba maailma liberaalsete põhimõtete esiletõstmine ja nende vastandamine N Liidu imperialistlikele võimutaotlustele ning teoreetilise marksismi kõikidele variantidele. Sellisel poliitilisel taustal tuleb esile Ameerika uuskonservatiivide mõtlemise järjepidevus. Kahest olulisest viiekümnendatel aastatel kaitstud seisukohast hoiavad nad ka tänapäeval kõvasti kinni.

    Nendeks seisukohtadeks on ühelt poolt antikommunism, mida võiks nimetada nende totalitarismi-kontseptsiooniks, ja teiselt poolt antipopulism, mida põhjendati demokraatliku eliidivalitsuse teooriaga. Ehkki viiekümnendatel ei olnud kumbki teooria väljaspool vaidlust, olid nad siiski laialt aktsepteeritud. Totalitarismiteooria on valgustanud vastaspoole poliitilise korralduse negatiivseid külgi, tõstes esile fašistliku ja kommunistliku üheparteisüsteemi ühisjooni. Teine teooria on omaenda poliitilise korralduse eeliseid seletanud sellega, et lahutatud võimudega konstitutsioonilise riigi representeeriv iseloom tagab nii ühiskondlike huvide pluralismi kui ka juhtiva personali optimaalse valiku. Selline oli ühine nimetaja liberaalsetele ühiskonnateooriatele, mille järgi moderniseerumisprotsesside eeskujuks on tööstuslikult arenenumad ühiskonnad ja eriti Ameerika ühiskond.

    Kuuekümnendate ja seitsmekümnendate aastate reaalide ees ei saanud sedalaadi status quo normatiivne esiletõstmine püsima jääda. Sellega saab seletada ka Irving Kristoli enesemääratlust, kes pidas ennast reaalsusest vapustatud liberaaliks. Peter Glotzi vabas ümbersõnastuses kõlab see määratlus nii: «Uuskonservatism on võrk, millesse liberaal võib end kukutada, kui ta kohkub omaenese liberaalsusest.» Mis siis liberaale hirmutas?

    Ma ei saa üksikasjaliselt peatuda neil ühiskondlikel ja majanduslikel muutustel, mis tõid kaasa Uue Kursi [New Deal] ajastu lõpu ning purustasid (osaliselt sotsiaalse tõusu kaudu) vana Uue-Kursi-koalitsiooni. Muutused välispoliitikas olid märksa ilmsemad; lüüasaamine Vietnamis ja Kissingeri pingelõdvenduspoliitika tekitas uuskonservatiivides kartuse, et Ameerika vastupanuvõime maailmakommunismile on tänu teatavale moraalsele relvade mahapanekule kahanenud. Nii nagu rahvusvaheliste suhete areng ei sobinud antikommunismi-kontseptsiooniga, nii ei passinud deideologiseeritud eliidivalitsuse elutervesse maailma see uute jõudude tegevusserakendumine sisepoliitikas, mis haaras ühiskonda kodanikuõiguste-liikumise, üliõpilasrahutuste, uusvasakpoolsete, naisliikumise ja eskapisllike kontrakultuuride näol.

    Hiljem, kui kuuekümnendate keskel muutus probleemiks vaesus, tekkis mõra ka harmoonilisse pilti heaoluühiskonnast. Sedamaid ilmnesid president Johnsoni ajal bürokraatlikult käivitatud riiklike sotsiaalprogrammide soovimatud kõrvalnähud. Kui need programmid ka kõigest hoolimata funktsioneerisid, tegi see olukorra ainult halvemaks, sest etniliste vähemuste ja naiste stardivõimaluste kollektiivse parandamise nimel ohustasid nad formaalset võimaluste võrdsuse printsiipi. Kõik need tendentsid võttis kokku McGoverni** 1972. aasta vasakkoalitsioon, millest jäid välja ametiühingud. Neile uuskonservatiividele, kes polnud veel katkestanud suhteid Demokraatliku Parteiga, andis see viimase tõuke seda teha.

    Uuskonservatiivseks muutunud liberaalid ei vahetanud lihtsalt lipukirja. Pigem on nad püüdnud neid rahutuks tegevate faktide seletamisel rakendada oma sotsioloogilist talenti. Saan siinkohal edasi anda vaid nende laiaharuliste analüüside põhitooni. Uuskonservatiivse õpetuse ja ühiskonnakriitiliste ülevaadete vahel leidub hämmastavaid kokkulangevusi seletamist vajavate nähtuste valikus. Loomulikult kirjeldatakse kriisinähtusi iga kord erinevalt. Uuskonservatiivid ei otsi kriisi põhjusi majanduse ja riigiaparaadi funktsioneerimisviisidest, vaid kultuuriliselt tingitud legitimatsiooniprobleemidest ning demokraatia ja kultuuri häiritud suhtest üldiselt. Nad tunnevad rahutust põhiliste institutsioonide, iseäranis poliitilise süsteemi kahaneva autoriteedi pärast. Neid nähtusi kirjeldatakse sugestiivselt selliste märksõnade abil nagu valitsematas, usalduse ning legitiimsuse kadu jne. Seletust neile nähtustele hakatakse otsima ootuste ja nõudmiste «inflatsioonis», mida kihutab tagant parteide konkurents, massimeediumid, ühingute pluralism jne. Kodanike otsuste surve «plahvatab» riiklike ülesannete mahu drastiliseks suurenemiseks. Valitsuse juhtimisorganid koormatakse üle. Kui parlamendieelsed jõurühmad suruvad riigi tegutsemisruumi kokku ja kodanikud peavad valitsust vastutavaks tuntavate majanduslike kahjude eest, siis viib selline ülekoormatus veelgi kindlamini legitiimsusekaoni. See on seda ohtlikum, mida enam rahva lojaalsus ainelistest kompensatsioonidest sõltub.

    Huvitaval kombel seisavad nii selle spiraali alguses kui lõpus kultuuriressursid: nn nõudmiste inflatsioon ja see, et puudub kokkuleppe- ja kuuletumisvalmidus, mis oleks kantud traditsioonist ja väärtuskonsensusest ning immuunne konjunktuurikõikumiste vastu. Peter Steinfels sõnastab selle mõtte järgnevalt: «Praegune kriis on eelkõige kultuurikriis. . . Probleem on selles, et meie veendumused on auklikud ning meie moraal ja kombed korrumpeerunud.»[2]

    Säärasest analüüsist tulenevadki soovitused raviks. Riigibürokraatia koormat on tarvis vähendada. Selleks tuleb riigieelarvet koormavad probleemid tõsta riigi õlgadelt turu õlgadele. Et samal ajal tuleb edendada investeerimist, siis peab ülesannete hulga kahandamine puudutama riiklikke sotsiaalkulutusi ja üldse tarbimiskulusid. See-eest lahedasti mahub uuskonservatiivsesse kujutlusmaailma pakkumisele orienteeritud majanduspoliitika, mis ergutab investeerimist maksude vähendamise teel. Mida kaugemale riik majandusprotsessidest tõmbub, näiteks riigi kohustusi privatiseerides, seda paremini suudab ta vabaneda ka liialdatud legitimatsiooninõudeist, mis tulenevad tema kõrgeimast võimupädevusest, mida ta sekkumise suhtes tundliku kapitalismi tagajärgedekoorma üle omab.

    Teised kontseptsioonid on otseselt suunatud oletatavatele põhjustele. Uuskonservatiivid soovitavad täidesaatva võimu mõjusamini lahutada laiaulatuslikust poliitilisest tahtekujundusest ja vähendada nende demokraatlike printsiipide osakaalu, mis kruvivad legitimatsiooninivoo liiga kõrgele. «Demokraatiad elavad pidevas ohus, et nende enda normatiivsed eeltingimused esitavad neile üle jõu käivaid nõudmisi.»[3] Demokraatiate utoopiliselt üleskruvitud õigustatavuse taseme taga ning demokratiseeritud, kaugele alla avatud otsustuskanalite kaudu riigini jõudva priiskava ootustesurve taga seisavad lõpuks kultuurihoiakud. Selleks et kultuuriressursse üle tähtsustada, tuleb vastast viimaks nimepidi nimetada – selleks saab intellektuaalide «uus klass». Kas juhuslikult või meelega vallandavat nood kultuurilise modernsuse plahvatusliku sisu; nad on riigi ja majanduse funktsioneerimisseaduste seisukohalt «vaenuliku kultuuri» advokaadid. Nii pakuvad intellektuaalid end silmatorkavaimaks märklauaks uuskonservatiivsele kriitikale: «Uus klass ja tema vaenulik kultuur tuleb taltsutada või välja tõrjuda igasugusest talle vastuvõtlikust keskkonnast.»[4]

    Ma ei taha kaua peatuda valitsematuseuuringute kriitikal. Nende analüüside teoreetiline nõrkus seisneb, nagu Joachim Heidorn on õigesti märkinud, põhjuste ja tagajärgede äravahetamises: «Valitsematuse-uuringute huvikeskmes ei seisa mitte niisugused, järgmisel aastakümnel lahendust ootavad ülesanded ja väljakutsed nagu maailmapoliitikas aktuaalne majanduslike ja poliitiliste suhete ümberkorraldus Lääne kõrgtööstuslike natsioonide ning «kolmanda maailma» mahajäänud katastroofipiirkondade vahel, kapitalismi majandussüsteemi funktsioneerimisraskused ja neist tulenevate probleemide kuhjumine, Lääne ja Ida sõjaliste blokkide vaheline habras tasakaal, ajalooliselt aegunud kasvuideoloogiate asendamine ja mitteinstrumentaalse suhtumise kujundamine looduslikesse elu- ja keskkonnatingimustesse – kui mainida vaid mõnda. Selle asemel tõugatakse parlamentaarse demokraatia korraldusvormid, kodanikuõigused ja -vabadused, samuti suuremat sotsiaalset õigust nõudvad liikumised kohtulaua ette, mille valitsematuseuuringud on usurpeerinud.»[5] Huvipakkuvam kui eespool esitatud poliitikateaduslik argumentatsioon on selle varju jääv kultuuriteooria, eriti kultuurikriis niisuguses tähenduses, nagu on talle omistanud Daniel Bell oma raamatus «Kapitalismi kultuurilised vastuolud».[6]

    II

    Bell lähtub Max Weberist, kes on väitnud, et kapitalismi areng koos protestantliku eetikaga hävitavad iseenda püsimise motivatiivsed eeldused. Bell seletab säärast ennasthävitavat arengumudelit lõhega kultuuri ja ühiskonna vahel. Ta analüüsib vastuolu majandusliku ja administratiivse ratsionaalsuse mõõdupuu järgi areneva modernse ühiskonna ning ratsionaalse

    ühiskonna moraalseid põhialuseid õõnestava modernistliku kultuuri vahel. Mõlemal juhul põhineb modernsus sekulariseerimisel, kuid see, mis on hea sekulariseeritud ühiskonnale ja eriti kapitalistlikule moderniseerimisele, saab kultuuri jaoks saatuslikuks. Profaneeritud kultuur toob käibele õõnestavad hoiakud; igal juhul vastandub ta sellele religioonil põhinevale edasipüüdlikkusele ja kuuletumisvalmidusele, millel efektiivne majandus ja ratsionaalne riigivalitsemine püsivad.

    Jaatav suhtumine ühiskondlikku modernsusse ning kultuurilise modernsuse alavääristamine on tüüpiline sellele hinnangumallile, mis on kõigi uuskonservatiivsete ajastudiagnooside aluseks. Aga Daniel Bell on kompleksse vaimuga hea ühiskonnateoreetik – kultuurikriisi põhjusi analüüsides ei talita ta sugugi uuskonservatiivselt.

    Kontseptsioon «uuest klassist», kes – uuskonservatiivide arvates – tahab maksma panna piiramatu eneseteostuse printsiipi, on Belli meelest segane. See nn uus klass koosneb indiviididest, kes oma elulaadis arendavad lõpuni «modernismi loogika», kellel aga puudub igasugune nimetamisväärne mõju. Kapitalismi arengu määravad hoopis teised tegurid: sõjalised vajadused, tehnilised uuendused, majanduslikud pöörded jne. Koos niisuguste struktuurimuutustega levib ka uus hedonism, mis oma olemasolu õigustab esteetilise modernsuse eeskujule viidates. Aga «Modernse kapitalismi masinavärk on need (kontrakultuuri) elustiilid omaks võtnud ja kommertsialiseerinud. Ilma selle, massitarbimise poolt stimuleeritud hedonismita variseks laiatarbekaubatööstus kokku. Kapitalismi kultuuriline vastuolu seisneb lõppude lõpuks vaid järgnevas: kapitalism on, pärast seda kui ta minetas oma algupärased legitimatsioonid, võtnud üle varemalt kodanlusevastase kultuuri legitimatsioonid, selleks et säilitada oma majanduslikke institutsioone.»[7]

    Tolles 1979. aastal avaldatud kirjutises ei jää Bell kuidagi süüdi tavapärases põhjuste ja tagajärgede äravahetamises. Ta ei arva, et kultuuri ja ühiskonna vaheline lõhe oleks mõistetav nii, et autoriteedi kriis seostatakse tingimata säärase kultuuriga, mille intellektuaalidest esindajad õhutavat vaenu majanduse ja valitsuse poolt ratsionaliseeritud argipäeva konventsioonide ja vooruste vastu. Ometigi pole Belli modernismianalüüs täiesti eelarvamustevaba.

    Ühelt poolt mõistab Bell modernse kunsti ja kirjanduse arengut 19. sajandi keskpaigast alates ainult kui niisuguse isemeelsuse järjekindlqt esiletoomist, mis Max Weberi sõnul olevat omane esteetilisele väärtussfäärile. Avangardistlik kunstnik annab autentse väljenduse kogemusele, mida ta saab läbikäimisest teadmise ja praktika survest vabastatud detsentreeritud subjektiivsusega. Esteetilisuse isemeelsus ilmneb argipäeva ruumi- ja ajastruktuuride fragmenteerimises, tajumise ja eesmärgistatud tegevuse konventsioonide hülgamises ning paljastamise ja šoki säärases dialektikas, mis kõrvaldab tabud ja käivitab moraali põhinormide sihipärase rikkumise.

    Teiselt poolt ei huvita Belli eriti esteetilise modernsuse uus elutunne ja kogemused; tal jätkub silmi üksnes selle teadvuse õõnestava jõu jaoks, mis traditsiooni harmoniseerimispüüdlusi vastustab. Bell ei mõista, et hea, kasuliku ja tõese neutraliseerimine ning mäss kõige normatiivse vastu on vaid nende väärtussfääride radikaalse diferentseerumise tagajärg – avangard n-ö puhastab esteetilist kogemust teiste elementide lisanditest. Sotsioloogi pilk on suunatud üksnes häirivalt anarhistlikele elustiilidele, mis levivad kõikjal, kus keskseks on saanud uus subjektivistlik enesekogemisele ja -teostusele keskendunud elulaadi kogemisviis. Uuskonservatiivide argumentatsiooni kuuluvad kolm põhiseisukohta. Esiteks: avangard on lõpule jõudnud, modernism on ammendanud oma loomingulised impulsid; teiseks: just seepärast levivad varem vaid boheemlaskonnale omased elustiilid koos oma hedonistlike, ohjeldamatult subjektiivsete väärtusorientatsioonidega ning lagundavad kodanliku argipäeva distsipliini; kolmandaks: üksnes religioosse teadvuse uuenemine ja profaneeritud kultuuri ületamine võib taastada sekulariseeritud ühiskonna kõlbelised alused.

    Lähemal uurimisel selgub, et kurtmine avangardistliku kunsti anomaalsete mõjude üle võib käia üksnes sürrealistide programmis väljakuulutatud kunsti vahetu ellutransformeerimise kohta. Sürrealistide ekslikud püüdlused kunsti piire ületada on ammugi nurjunud. Samasugusele arusaamatusele taandub ka mitteigapäevaste elustiilide massiline kopeerimine – et nagu saaks sel teel vallandada modernse kunsti plahvatuslikku kogemussisu ja seega esemestatud argipäevapraktikat paindlikumaks muuta. Need elustiilid on ikkagi vaid marginaalne nähtus. Kui väärtusmurrangut Lääne ühiskondades empiiriliselt uurida, võib hoiakute teisenemise ja väärtuste spektri ümberjaotumise kohta avaneda hoopis teistsugune vaatepilt, eriti noorema põlvkonna puhul. Nagu Ronald Ingleharti[8] uurimustest selgub, taanduvad «materialistlikud» turvalisuse ja majandusliku kindlustatuse vajadused «postmaterialistlike» vajaduste ees. Viimase nimetuse taga peitub huvi eneseteostuse ja enesekogemise avardunud mänguruumi vastu, kõrgenenud tundlikkus loodusliku ja ajaloolise keskkonna kaitsmise vajaduse suhtes ja ka teravnenud tähelepanu kergesti haavatavate isikutevaheliste suhete vastu. Daniel Bell oleks mõistagi võinud siduda need ekspressiivsed hoiakud esteetilise kogemusvaldkormaga. Aga siinkohal maksab kätte kultuuri samastamine kunsti ja kirjandusega. Ekspressiivsuse ja eneseteostuse ümber kristalliseerunud väärtusorientatsioonid viitavad samuti enesemääratlemise ja moraali ideaalide suunas. Ka postmaterialistlikul väärtusskaalal leidub orientatsioone, mis reedavad moraalset tundlikkust – eelkõige huvi individuaalsete vabaduste ja õiguste ning poliitilise osalemisõiguse säilitamise ja ulatuslikuma kasutamise vastu. Ekspressiivne eneseteostus ja praktilis-moraalne enesemääratlemine on kaks samaväärset, teineteist täiendavat komponenti, mis kultuurilises modernsuses kehtivad samadel põhjustel. Bell ei mõista, et modernse kultuuri tunnuseks pole üksnes kunsti autonomiseerumine, vaid ka õiguse ja moraali universaliseerumine.

    Läbinisti profaansed õigluseideed, mis on seotud ratsionaalse loomuõigusega ja Kanti eetikaga, on võrsunud sellestsamast profaniseerumisprotsessist, kust ka modernismi järelauraatilised teosed. Bell ise kasutab neid ideid oma raamatu lõpus, kus ta arvab, et riigieelarvest väljaloetavaid kapitalismi majanduslikke vastuolusid saaks lahendada ainult uuendatud ühiskondliku lepingu abil. Bell ei lepi uuskonservatiivse nõudmisega kärpida demokraatiat, et sel teel rahuldada oma tõukemehhanismi poolest muutumatu majanduskasvu imperatiive. Järjekindla liberaalina pooldab ta pigem niisugust konsensusevõimelist võrdsuse kontseptsiooni, mis «tagab igale indiviidile võimaluse tunda end ausa ja võrdõigusliku ühiskonnaliikmena».[9] Sellelt põhjalt peaks uuesti arutluse alla võtma ühiskondliku produkti tootmise, jaotamise ja tarbimise loomupärased proportsioonid.

    III

    Niisugusel platvormil on võimalik diskuteerida kaheksakümnendate aastate ühiskondlike probleemide üle, mille lahendamise lihtsat retsepti ei suuda mitte keegi pakkuda. Aga Saksamaa Liitvabariigis ei anna tooni säärased uuskonservatiivid nagu Richard Löwenthal või Kurt Sontheimer, keda võib vaadelda nende Ameerika kolleegide vaimusugulastena. Meil määrab diskussiooni käiku märksa enam ideepoliitika ja retoorika kui ühiskonnateaduslik analüüs. Mõningate ajaloolaste kõrval on sõnavõtjateks peamiselt filosoofid. Sotsioloogidest saavad uuskonservatiivsete arusaamade mõjul «antisotsioloogid» – mis on eriti saksalik fenomen.

    Erinevused uuskonservatiivide mõtte- ja väljendusstiilis sõltuvad kindlasti rohkem kummagi maa poliitilise kultuuri traditsioonidest kui teadusharudest, millest nad lähtuvad. Saksa uuskonservatismi filosoofilised eestkõnelejad, kelle selgelt esiletoodavale tuumikule järgnevalt tahaksin keskenduda, ei ole oma identifitseerumist ühiskondliku modernsusega väljendanud üheseltmõistetava liberaalse teooria kaudu – milles siis hiljem oleks võidud pettuda. Teooriad, millest nad on lähtunud, on olnud pigem noorkonservatiivse kallakuga ja seega spetsiifiliselt saksaliku taustaga. Emst Jüngerile Goethe-auhinna määramise puhul ajalehes Süddeutsche Zeitung (19. aug 1982) ilmunud artiklis kirjeldab Hans Heigert noorkonservatiivide – Weimari Vabariigi «kõrvaletõrjutud paremintellektuaalide» – mentaliteeti. Ta tõstab esile kaht komponenti: ühelt poolt «tsivilisatsiooni edusammude halvustamine, sellest tulenev antikapitalism ja antiamerikanism, elitaarsuse edendamine ja ülistamine. . . Kangelastegu pidi ületama halli massi, üritus kui selline pidi teenima vabanemist»; ja teiselt poolt: «truudus iseendale, juurte tajumine, ühekssaamine ajaloovooluga, rahva süvakihtidega. . . Pedagoogikas propageeriti kõikjal sekundaarseid voorusi: alandlikkust, kohusetunnet, teenistusvalmidust, ohvrimeelsust – usku.» Sõja üleelanud parempoolsed revolutsionäärid ja nende järeltulijad on pärast 1945. aastat viinud läbi operatsiooni, mille käigus kaks nimetatud komponenti teineteisest lahutati; nad on leppinud tsivilisatsiooni edusammudega, kuid samas jäänud truuks oma kultuurikriitikale. Modernsusega vastumeelse leppimise kompromislikkus eristab Saksa uuskonservatiive, kes on välja kasvanud noorkonservatiividest, Ameerika uuskonservatiividest, kes olid varemalt ju liberaalid.

    Juba Hegeli päevist saadik on Saksa intellektuaalid olnud Lääne intellektuaalidest märksa tundlikumad selle hinna suhtes, mida ühiskondlik moderniseerimine on vanalt Euroopa maailmalt nõudnud. Kui progressi dialektika teadvustamine pole takistanud vasakpoolseid alates Marxist tegemast panust modernse maailma tootlikele jõududele, siis konservatiivid olid tardunud tõrjuvusse ja melanhooliasse. Alles meie sajandil on Euroopa kodusõjarinnete sellelt poolelt kõlanud modernsusele mööndustega «jaa». Noorkonservatiivid olid heroiliste žestide ja rohkete reservatsioonide saatel seda sammu ette valmistanud – sellised autorid nagu Joachim Ritter, Ernst Forsthoff ja Arnold Gehlen, kes andsid tooni nii enne kui pärast sõda, astusid selle sammu tõepoolest, olgugi et kompromissivormis.

    Nende kompromiss seisnes ühiskondliku modernsuse aktsepteerimises vaid sellistel tingimustel, mis välistaksid kultuurilise modernsuse jaatamist. Ikka veel paistab postindustriaalsesse ühiskonda liikuv tööstuskapitalism sellises valguses, et tuleb selgitada, kuidas kompenseerida sellise ühiskonna liialdusi – olgu siis substantsiaalsete, puutumatute traditsioonide abil, riigi suveräänse võimu autoritaarse substantsi abil või nn objektiivse seaduslikkuse sekundaarse substantsiaalsuse kaudu. Need teoreetilises plaanis igati huvipakkuvad seisukohad töötati välja 1950. aastatel – ja nimelt konservatiivse leppimise käigus ühiskondliku modernsusega, samas kui Ameerika liberaalidel selline vajadus puudus. Järgnevalt visandan kolm uuskonservatiivset argumentatsiooniliini (neljanda, Konrad Lorenzist lähtuva etoloogilise liini jätan kõrvale, kuna see on seotud pigem Prantsuse uusparempoolsete kui Saksa uuskonservatiividega).

    (a) Joachim Ritter on Hegeli poliitilisi kirjutisi ühtaegu fastsineerivalt ja mõjukalt interpreteerides kirjeldanud modernset, Prantsuse revolutsioonist pärinevat «kodanlikku ühiskonda» nii emantsipatsiooni kui ka lõhestumise paigana. Traditsioonilise maailma väärtusetuks muutumist ja lahkheli ajaloost pärineva elukorraldusega võib vaadelda positiivselt kui vormi, milles modernse maailma kodanikud võivad kätte võita ja säilitada oma subjektiivse vabaduse. Teisest küljest aga surub modernne majandusühiskond inimesed tootmise ja tarbimise kandjate staatusesse. Kuna säärasesse ühiskonda on kätketud tendents taandada isikud vaid nende tarbijalikule loomusele, siis tühistab absoluutne, omaenese ajaloolisi eeldusi eirav sotsialiseerimine ka subjektiivse vabaduse saavutused. Negatiivset vabadust on võimalik kaitsta totaalse sotsialiseerimise ohu eest vaid siis, kui traditsiooni väärtusetuks muutunud jõud, st «isikliku elu, subjektiivsuse ja päritolu jõud»[10], siiski säilitavad oma võimsuse, et kompenseerida kodanliku ühiskonna paratamatuid abstraktsioone. Niisiis vajab ühiskondlik modernsus enda stabiliseerimiseks oma ajaloolise substantsi esilemanamist; teisisõnu: historistlikult valgustatud traditsionalismi meeleheitlikku – ja paradoksaalset – ellukutsumist.

    (b) Teistsugust väljapääsu otsib konservatiivne riigiõigusõpetus, mis toetub Carl Schmitti suveräniteedi-käsitlusele. Viiekümnendate aastate alguses tekkis diskussioon selle üle, millist kaalu peaks omama meie põhiseaduse tõlgendamisel selle sotsiaalriigi-klausel. Ernst Forsthoff esindas tollal seisukohta, mille järgi tuleks norme, mis määratlevad Saksamaa Liitvabariigi õigusriikliku iseloomu, absoluutselt eelistada solsiaalriigiklauslile ja mõista viimast poliitilise soovitusena. Selle õigusdogmaatilise tüli[11] ajaloofilosoofiline sisu saab mõistetavaks alles siis, kui peetakse silmas tema premisse, mis meenutavad Ritteri Hegeli-interpretatsioone: ühiskond, mis moodustab heaoluriikliku massidemokraatia substraadi, ei ole iseenesest võimeline stabiilsuseks ning nõuab kompenseerimist. Igatahes Forsthoffi meelest ei hoia sellise ühiskonna dünaamikat vaos mitte retooriliselt vannutatud traditsioon, vaid hoopis suveräänne riik. Ka õigusriikliku korra substantsiaalseks tuumaks on suverääni kõrgeim võim. Riik saab ühiskondliku modernsuse stabiliseerimiseks vajalikku jõudu ilmutada vaid siis, kui ta hädaohu korral on immuunne põhjenduste suhtes, mis talle ühiskondlike huvide nimel võidakse esitada. Üldise heaolu valvur peab omama poliitilist võimu, et mitte argumenteerida, vaid et selle asemel otsuseid langetada.

    See kontseptsioon toitub Carl Schmitti teooriast, niivõrd kui viimane kasutas sõbra ja vaenlase eristamise võimet kriteeriumina selleks, et luua puhta poliitilisuse mõiste, mis oleks puhastatud kõigist väärtushinnangulistest lisanditest nagu «kasulik», «tõene», «kaunis» ja eelkõige «õiglane». Poliitilisus peab jääma moraalse õigustatuse seisukohalt puutumatuks. Niiviisi minetab ühiskondlik modernsus oma hirmuäratavuse riigivõimu jaoks siis, kui viimase suveräänsust ei ohusta moraalne desarmeerimine. Oma hilisemates töödes on Forsthoff võtnud omaks tehnokraatlikke kujutelmi.[12]

    (c) Kolmandat argumentatsiooniliini järgib Arnold Gehlen. Oma neljakümnendate aastate alguse tähelepanuväärses kaalukas filosoofilises antropoloogias on ta rõhutanud inimloomuse uskumatult suurt plastilisust ja haavatavust – kuna inimest ei juhi instinktid, siis saab ta loota vaid arhailiste, loomupäraselt kujunenud institutsioonide reguleerivale jõule.[13] Sellest vaatevinklist nähtuna on sakraalsete institutsioonide lagunemine, kiriku, sõjaväe ja riigi autoriteedi kadumine ja ka suveräänisubstantsi pidev kokkukuivamine patoloogilise arengu tunnus. See seletab ka karmi kultuurikriitikat, millega Gehlen on pärast sõda peamiselt tegelenud.[14] Deinstitutsionaliseerunud vabaruumi paiskub paisunud sisemaailma psüühiline energia, elamuste subjektiivsus ja enesenaudingu refleksiivsus. Iga samm emantsipatsiooni poole röövib indiviidilt ta automaatseid tegevusjuhiseid; jätab ta kaitsetuna oma ekslevate tungide hooleks; paneb ta õlule otsuste langetamise üle jõu käiva koorma – piirab seda enam tema vabadust, mida laiemalt levivad eneseteostuse ja enesemääratlemise ideed. Seejuures surub ühiskonna kasvav keerukus kokku sellise tegevuse mänguruumi, mille eest inimene saab vastutav olla, ja küllastab samaaegselt tema sisemaailma ärritavate muljete, emotsioonide ja kogemustega. Viiekümnendatel aastatel Gehleni toon muutub – siis kui ta tutvub ühe tehnokraatiateesiga, mis võimaldab moodsat ühiskonda teise kandi pealt näha.

    Selle teesi järgi ühinevad majandus ja riigivõim, tehnika ja teadus modernsuse poolt mõjustamatuna näivate funktsioneerimisseaduste karpi. Need funktsioneerimisseadused võtavad nüüd lammutatud institutsioonidelt juhtimise üle. Neil asjaoludel võib antropoloogiliselt rahustav koorma vähendamise tendents jätkuda, kuid seejuures on kultuurilise modernsuse päevad loetud: st valgustuse premissid on surnud, kuid tagajärjed kestavad edasi. Mitte traditsionalistlik päritolujõudude ellukutsumine ei anna retsepti modernsete ideede kahjutuks tegemiseks, märksõnaks on pigem «kristallisatsioon». Gehlen nimetab moodsat kultuuri «kristalliseerunuks», kuna «kõik tema põhivaradesse kätketud võimalused on ära kasutatud»[15]. 1960. aastal üritas Gehlen selle teesiga tõestada moodsa maalikunsti lõpulejõudmist. Kogu ta tähelepanu on keskendatud tõendamisele, et avangardi laul on lauldud, et too vaid tsiteerib iseennast, et tema impulsid on kaotanud oma tõsiseltvõetavuse, et avangard kui subjektiivsete meeldumuste süütu oaas on ühiskondlikest protsessidest sõltuvaks saanud ja institutsionaliseerimise kaudu kahjutuks tehtud. Reflektiivne kunst on minetanud «vastupanuvõime».[16]

    IV

    Eelneva taustal ilmneb, et kuuekümnendate aastate muutunud olukorras ärkas ellu kõik see, mille konservatiivsed teoreetikud olid surnuks kuulutanud: sõjakas ühiskonnakriitika uuenes ja valgustustraditsioon muutus igati elujõuliseks, toimus avangardi uus läbimurre kujutavas kunstis ja tekkis esteetiliselt inspireeritud kontrakultuur. Teoreetikud nagu Ritter, Forsthoff ja Gehlen olid just leppinud ühiskondliku modernsusega, kuna kultuuriline modernsus oli nende meelest maha vaigistatud. Sel ajal kui Ameerika liberaalid pidid ettenägematu olukorra seletamiseks otsima uusi argumente, ajasid Saksa uuskonservatiivsed filosoofid märksa lihtsamini läbi. Nad said kasutada  laskemoona oma õpetajate argumentatsioonivarudest, et seda, mis oli vastuolus nende teooriaga, rünnata praktiliselt kui sisevaenlase salasepitsust. Kui tuli ette neile ebameeldivaid nähtusi, siis tarvitses neil vaid teatavaks teha agentide nimed, kes olid valla päästnud kultuurirevolutsiooni. See pööre praktilisuse ja poleemilisuse poole seletab, miks Saksa uuskonservatiividel õnnestus käia mööda sissetallatud radu, pruukimata pakkuda midagi uut teoorias. Uus on üksnes professori tüüp, kes võitleb vapralt semantilise kodusõja rindel.

    Seitsmekümnendatel aastatel ajakirjanduse kaudu meie poliitilisse argipäeva imbunud uuskonservatiivne õpetus järgib lihtsat skeemi. Selle järgi piirdub modernne maailm vaid tehnilise progressiga ning kapitalistliku kasvuga; modernne ja ihaldusväärne on igasugune sotsiaalne dünaamika, mis taandub lõpuks isiklikule panusele; kaitset vajavad ka motivatsioonid, millest see dünaamika toitub. Ohud tulenevad aga kultuurimuutustest, motiivide ja hoiakute vaheldumistest ning väärtus- ja identiteedistruktuuride ümberpaigutustest, mis viivad kultuuriuuenduste tungimiseni elumaailma. Seepärast tuleks traditsioonid võimalust mööda kinni külmutada.

    Päevapoliitikasse jõudnud terapeutilisi ettepanekuid võib taandada kolmele elemendile. Esiteks. Kõik nähtused, mis ei mahu selliste autorite nagu Ritter, Forsthoff või Gehlen visandatud pilti kompensatsiooni teel rahuldatavast modernsusest, personaliseeritakse või moraliseeritakse, st aetakse vasakpoolsete intellektuaalide kaela: need teostavad kultuurirevolutsiooni, et kehtestada «uue klassi preestrivalitsus».

    Teiseks. Kultuurilise modernsuse plahvatuslik sisu, millest kultuurirevolutsioon toitub, tuleb neutraliseerida, eelkõige teda minevikuliseks kuulutades. Oleme juba jõudnud Järelvalgustuse või postmodernsuse päästvale ajaloojärgsele kaldale. Ainult «humanitarismi» dogmaatilisse unne suikunud hilinejad pole seda veel märganud.

    Kolmandaks. Poliitiliselt reguleerimata majanduskasvu sotsiaalselt soovimatud kõrvalnähud, asetatakse ühele pulgale «vaimlis-moraalse kriisiga»[17], mis vajab kompenseerimist moonutamata common sense’i, ajalooteadvuse ja religiooni abil.

    Kommenteeriksin neid kolme soovitust samas järjekorras.

    1) Intellektuaalide-kriitika, millele Gehlen pühendas viimase aastakümne oma elust[18] ja mille H. Schelsky arendas edasi «uue klassi» teooriaks, lähtub kolmest allikast. Esiteks mobiliseerib see kriitika need klišeed, mis on kogunenud «sõimusõnade ajalukku» juudi ohvitseri Alfred Dreyfusi vastasest kampaaniast (1894) saadik. Dietz Bering on seda ajalugu uurinud[19] ning lisanud oma uurimusele löök- ja märksõnade registri, milles leiduvad näiteks: abstraktne, dekadentlik, eluvõõras, formalistlik, halvustav, hingetu, häbematu, juurtetu, krititsistlik, küüniline, kängunud, laostav, mehhanistlik, oportunistlik, provokaatorlik, radikaalne, rassivõõras, revolutsiooniline, segane, substantsitu, pilvedes hõljuv, parasiitlik ja väljakutsuv. Selle jaoks, kes on tutvunud ligi tuhande sinna registrisse kantud märksõnaga, ei saa uusim intellektuaalide-vastane kriitika palju uut sisaldada.

    Teiseks toetub väide intellektuaalide preestrivalitsusest kindlatele arengutendentsidele. Nii näiteks kasvab postindustriaalses ühiskonnas akadeemiliste elukutsete osakaal, erilise tähenduse saab teadus- ja haridussüsteem. Intellektuaalide all peab Schelsky silmas vaid õpetaja, publitsisti, kirikuõpetaja ja sotsiaalametniku, humanitaarteadlase ja filosoofi elukutseid, et kujutada neid ekspluataatorliku klassina, kes tegeleb targutamisega, sellal kui teised tööd teevad. Sellesse kummalisse skeemi ei sobi mitte keegi, või kui, siis ainult uuskonservatiivsed intellektuaalid ise. Aga nemad ei tule isegi mitte selle peale. Richard Löwenthal kritiseerib veenvalt neid valeühendusi, millele «uue klassi» kontseptsioon toetub: «Esimene vale võrdusmärk on pandud ühiskondliku sektori ja klassi vahele, teine – mõjukuse ja võimu vahele, ning kolmas – maailmalõpuootusest kantud ja seega paratamatult lühiealiste kiliastiliste usupuhangute ning kestva, ühiskondlikku argipäevakultuuri kujundava religiooni vahele.»[20]

    Kolmandaks elemendiks on intellektuaalide seostamine haridussüsteemi kriisidega. Ühiskonna struktuurimuutuste poolt peale surutud, SLV-s kauaks venima jäänud haridusreformid toimusid siis, kui hariduspoliitika oli liberaalsete ja mõõdukalt vasakpoolsete taotluste mõju all. Reformipraktika on tõepoolest toonud ilmsiks ohtusid, mis peituvad ebapiisavalt professionaliseerunud pedagoogika bürokratiseerimises, seaduslikustamises ja teaduslikustamises. Kuid uuskonservatiivid võltsivad need kavatsematud tagajärjed kultuurirevolutsiooni sepitsusteks; ja kasutavad neid kahtlasena tunduvaid kõrvalnähtusid ettekäändena keskklasside vimma mobiliseerimiseks; sest intellektuaalide jaht pakub ühendava lüli, et luua fataalne seos ühiskonnakriitika, haridusreformi ja vasakterrorismi vahele[21]. Vahepeal on terroristide elukäikude analüüsid need pettekujutelmad kummutanud[22]. Muide, tänapäeval hakkavad nood ennatlikud autorid eneselt küsima, mis tuleks välja siis, kui ka paremterrorismi seletamiseks püütaks kasutada samasugust objektiivse vastutuse malli, mis nüüdisajal veel vaid stalinismi valitsemisaladel poolehoidu leiab.

    2) Väide kultuurilise modernsuse ammendumisest puudutab kõiki kolme komponenti: teaduste tehnilisi edusamme, avangardistlikku kunsti ning Rousseau’lt ja Kantilt mõistelise kuju saanud universaalset moraali.

    Mis puutub teadusesse, siis siin on sõnum lihtne. Kui teaduse edusammud on muutunud «ideepoliitiliselt ebahuvitavaks», kui teaduslike probleemide lahendamine ei puuduta enam elulisi probleeme[23], siis pole argipäeval oodata kapseldunud ekspertkultuuridelt midagi muud peale tehnikauuenduste ja sotsiaaltehniliste soovituste. Pärast Valgustust saab teadussaavutusi kasutada veel üksnes tehnika progressi, äärmisel juhul ka majanduse ja administratiivse planeerimise heaks. Inimtegevust suunav jõud on omane aga üksnes ajaloolistele teadustele, mis oma narratiivsete vahendite abil manavad esile traditsioone ning kindlustavad järjepidevust. See seletab ka narratiivsete vaimuteaduste väärtustamist ja umbusaldust ajaloo kui ühiskonnateaduse vastu ning sotsioloogia ja teiste ajastudiagnostiliselt viljakate ühiskonnateaduste alavääristamist. Midagi sellist poleks Ameerika uuskonservatiividel juba sellepärast pähe tulnud, et nende esindajad on peaaegu eranditult sotsioloogid. Nii saab mõistetavaks ka see, miks ollakse vastu koolireformidele, mille eesmärgiks on ühiskonnateaduslike materjalide lülitamine õppeplaanidesse. Sellele ühiskonnateaduslikule nihkele õppeplaanide kujundamisel, mis oli USA-s juba mõni aastakümme varem aset leidnud, võinuks leplikumalt reageerida, kui oleks meenutatud tüli, mis puhkes 19. sajandi lõpul humaniora ja loodusteadusliku realia eest võitlejate vahel.

    Ülejäänus on tees Järelvalgustusest kõike muud kui ilmselge. Muidugi, metafüüsilised ja religioossed maailmapildid on kokku varisenud. Empiirilised teadused ei paku aseainet. Aga populaarteaduslike sünteeside menu räägib siiski selle kasuks, et aktiivsete subjektide enesemõistmist mõjutavad ikka veel näiteks kosmoloogilised teadmised universumi tekkest ja arengust, antropoloogilised ja etoloogilised teadmised inimsuhete loodusloost ja meie liigi evolutsioonist, afektide ja tungide kujunemisest; ning vaimuhaiguste psühholoogia ja sotsioloogilised teadmised modernsete ühiskondade tekkimisest ja arengust. Need teadmised muudavad ka mõõdupuid, mille abil lähenetakse eluprobleemidele, millele empiirilistel teadustel valmisvastuseid pole. Lõpuks tuleks küsida uuskonservatiividelt, kes teadust kõrvale tahavad heita, kuidas nad siis ise kavatsevad tõendada oma läbinisti retoorilisi vastuseid kurdetud orientatsioonikriisile – kui mitte argumentidega, mis peaksid vastu hilisemale teaduslikule kontrollimisele.

    Mõistagi on hüpoteetiliste, st etteruttavate teaduste aruka kasutamise puhul oluline olla ettevaatlik; soovitav oleks ilmutada tubli annus skepsist ka nende teaduste tulemuslikkuse ja haarde suhtes, mis käsitavad oma objekti hermeneutiliselt; ja muidugi on õigustatud mure, et argipäevapraktika elumaailma autonoomiat tuleb kaitsta ekspertide otseste, professionaalses mõttes veel suuresti põhjendamata sekkumiste eest – ja seda niihästi kodus ja koolis kui ka elulise nõustamise sageli hallides tsoonides.

    Kujutava kunsti puhul esindas Gehlen veel 1960. aastal teesi, mille kohaselt avangard olla kaotanud oma nakkavuse – ta arvas, et me oleme õppinud elama tänapäeva kunstiga kõrvuti. Viimasele paarile aastakümnele tagasi vaadates tuleb Hans Sedlmayr teistele järeldustele. Ta on veendunud, et «esteetiline anarhism on palju ohtlikum kui poliitiline»[24]. Sedlmayr näeb «musta joont» kulgemas Jena vararomantikast Baudelaire’i ja sürrealismi kaudu tänapäeva avangardistliku kunstini välja. Ta manab sellise kunsti ohtusid, mis rebib end lahti mitte-esteetilistest valdkondadest ja kõrvaldab kunstist ühes kauniga ka õiglase ja tõese, et kustutada nõnda esteetilise teose piirid ja avaldada kodanlikule argipäevale õõnestavat mõju. Uue arhitektuuri üksluisus näib kõigest sellesama, muusikas, maalikunstis ja kirjanduses valitseva anarhismi pahupoolena: «Kunsti, loogika, eetika, häbitunde, kiriku, riigi, perekonna, Euroopa klassikalise traditsiooni ja igasuguse religiooni eitamine on tunginud päeva- ja pildilehtedesse, filmi ja televisiooni, teatrisse ja happening’idesse ning lõpuks ka elupraktikasse.»[25] Muidugi pole see hädaldamine ise uuskonservatiivne – uuskonservatiivne on hoopis reaktsioon säärastele kurtmistele: programmiline hüvastijätt modernsusega ja «postmodernsuse» väljakuulutamine. Sellistesse avaldustesse on kätketud seisukoht, et avangardistlik kunst on lõpule jõudnud, minetanud oma loovuse ja tammub viljatuna paigal.

    «Postmodernsus» on märksõnaks ka debatis, mida viimastel aastatel on peetud arhitektuuri alal (vt nt Der Architekt, veebruar 1982). Ja seda mitte juhuslikult, sest just modernne arhitektuur oma funktsionalistliku ideoloogiaga oli kõige halvemini ette valmistatud majanduslikeks imperatiivideks, mille tõi kaasa ülesehitustöö pärast sõda, st perioodil, kui internatsionaalne stiil esmakordselt ulatuslikumalt mõjule pääses. Instrumentaliseeritud ja ootustest ülekoormatud arhitektuuri õnnetuseks pole tänapäevani esile kerkinud ühtegi alternatiivi, mis ei ulatuks tagasi end ammendanud historismi või ei toituks näiliselt ületatud modernismi loovusest. Muidugi, sürrealistlikud unelmad seljataha jätnud postavangardistlik kunst ei anna endast tänapäeval kaalukat märki, kuid samas ei leidu ka kusagil töid, mis täidaksid eitusesse tardunud lööksõna «postmodernsus» positiivse sisuga.

    Uuskonservatiivide meelest ei pea mitte üksnes tänapäeva kunsti sensibiilsuspotentsiaal ja teaduse valgustuslik potentsiaal olema lõpuni ära interpreteeritud või maha mängitud; eelkõige tuleb kahjutuks teha moraali universaalsetesse printsiipidesse kätketud lööklaused. Universaalseks nimetame moraali siis, kui see lubab ainult sääraseid norme, mis leiaksid kõigi asjaosaliste läbimõeldud ja sunnivaba heakskiitu. Nende vastu ei ole kellelgi meie seast midagi. Ka põhiõigused, eeskätt meie põhiseaduste printsiibid on ju normid, millest me eeldame, et need vastavad üldise aktsepteeritavuse tingimustele. Ma ei süvene probleemidesse, mis ilmnevad siis, kui me rakendame neid abstraktseid printsiipe konkreetsetes eluseostes. Moraali ja kõlbluse vahekorra puhul huvitab meid siinkohal ainult see aspekt, mis uuskonservatiivides peamist umbusaldust äratab. Universaalne moraal ei tunnista erandeid. Ta asetab ka poliitilise tegevuse, ehkki mitte nii otseselt kui meie isiklikud vahekorrad, moraali vaatevälja. Just selline moraliseerimine võib äärmisel juhul julgustada terroristlikele aktsioonidele – niisugune on Vastuvalgustuse vana kinnismõte. Ka terrorist, kes peab end õigluse viimseks, isoleeritud kaitsjaks, võib üldiste printsiipide nimel oma vabadusideaali soovida teostada otsese vägivalla teel[26]. Sel juhul ei tohiks raskusi valmistada just üksikterroristi kujuteldavate moraalsete tõekspidamiste vasturääkivusele ja ekslikkusele osutamine. Aga uuskonservatiivid nii ei tee, nad tõstavad seda ekstreemset juhtu esile vaid selleks, et nihutada neile vajalikku valgusse üldisem probleem moraalsete motiivide piiramisest poliitikas. Nad soovivad riikliku korra moraalse motiveerimise koormat miinimumini viia.

    Nagu Hobbes ja Schmitt lähtuvad nad seejuures arusaamast, et riigi legitimatsioon sõltub eelkõige tema suutlikkusest lahendada keskne, rahu kindlustamise probleem ning tõrjuda sise- ja välisvaenlast. See seletab ka sisemise julgeoleku probleemide esiletõstmist ning õigusriigi ja demokraatia vahelise oletatava konkurentsi ülerõhutamist. Osa uuskonservatiive arvab tehnokraatiateooriale toetudes, et riik peab täitma eelkõige vahekohtuniku funktsiooni, hoolitsema pädevusvaldkondade otstarbeka jaotuse eest, et funktsionaalselt spetsifitseeritud valdkondade objektiivsed seadused võiksid toimida «sõltumata üldisest poliitilisest tahtekujundusest.»[27] Eelnev seletab ka depolitiseeritud juhtimisinstitutsioonide eelistamist, ning võimude lahususe ja demokraatia vahelise oletatava konkurentsi ülerõhutamist. Mõlemal juhul lähtub argumentatsioon nõudmisest, et riigikorraldus tuleb vabastada ühiskondlik-poliitiliste sihiasetuste üle toimuvast demokraatlikust poleemikast. Too praktilis-moraalne element, millest poliitikal tulevat eemalduda, on otsustusprotsesside demokratiseerimine, mis poliitilise tegevuse asetaks sotsiaalse õigluse ja ihaldusväärsete eluvormide poleemilisse vaatepunkti.

    Need kaalutlused muutuvad aktuaalseks siis, kui kerkib põhimõtteline küsimus: millise sotsiaalse ebaõigluse määraga me oleme valmis leppima selleks, et riigieelarvekriisi oludes taastada majanduskasv, mille tõukemehhanism jääb muutmatuks? See kapitalistlik tõukemehhanism nõuab näiteks, et töökohtade jaotus toimuks üksnes tööturu kaudu ka siis, kui töötute reservarmee jätkab kasvamist.

    3) Programmiline hüvastijätt kultuurilise modernsusega peab tegema ruumi elutervele traditsiooniteadvusele. Niipea kui kultuuriline modernsus suleb kõik lüüsid, mis on valla argipäevapraktikasse, võivad astuda oma õigustesse common sense’i, ajalooteadvuse ja religiooni kammitsetud jõud. Muidugi vajab Järelvalgustuse sünd uuskonservatiivset järeleaitamist. See järeleaitamine keskendub «julgusele kasvatada», niisiis niisugusele hariduspoliitikale, mis põhikoolikasvatuse kohandab elementaarsete oskuste ja sekundaarsete vooruste (hoolsus, distsipliin ja puhtus) õpetamisele. Samas keskendub see ka «julgusele taastada minevikku» nii koolis, kodus kui riigis. Uuskonservatiivid näevad oma ülesannet selliste minevikkude mobiliseerimises, millistesse võib suhtuda heakskiitvalt, ja teiselt poolt selliste minevikkude moraalses neutraliseerimises, mis võivad esile kutsuda kriitikat või halvakspanu. Walter Benjamin on üheks historismi tundemärgiks pidanud «empaatiat võitjaga». Just seda uuskonservatiivid meile tänapäeval soovitavadki. Gustav Heinemann, kes on manitsenud Benjamini vaimus omaks võtma ka võidetute, mahasurutud ülestõusnute ja revolutsionääride vaatenurki, peab tunnistama, et uuskonservatiivne orienteerumine soovkujutelmadele oma minevikust on «takerdumine ebaküpsusse»[28]. Samasse konteksti kuuluvad ka katsed natsionaalsotsialistide valitsemist sel moel kunstlikult tõlgendada, et igasuguse fašismi-viite peale saaks põlglikult reageerida kui «üleüldise sofistika võimutsemise» tundemärgile.[29]

    Loodetud vaimlis-moraalse uuenemise koormat ei pruugi kanda ainult common sense’i ja ajalooliste järjepidevuste lihtsad tõed. Tähtsaim on apelleerida religiooni siduvatele jõududele. Tõepoolest, Valgustus ei ole suutnud üht: kas leevendada või hoopis ära võita vajadust lohutuse järele. Ka pole ta vastanud kesksele küsimusele: kas pärast religioosse maailmapildi purunemist ei ole religioossetest tõdedest päästetud siis midagi muud ega midagi enamat kui universaalse vastutuse-eetika profaansed printsiibid – see tähendab: kas ei võiks neid tõdesid asjalikel kaalutlustel taas üle võtta?

    Sellise küsimusepüstituse puhul liigume ikka veel modernsuse – nimelt modernse teoloogia aladel. See küsimusepüstitus viib eemale religioosse teadvuse traditsionalistlikust uuendamisest ja sunnib meid vaatlema kogu seda liikumiste ja mõjujõudude spektrit, mis on esindatud näiteks nüüdisaja kirikupäevadel. Ühelt poolt toitub religioosne fundamentalism väga erinevatest allikatest; teiselt poolt vallandavad mittefundamentalistlikud voolud just nimelt neid, ka poliitiliselt olulisi, problematiseerivaid jõudusid, mida uuskonservatiivid kammitseda tahaksid. Just kirikupäevadel kogunevad kõik need Schelsky targutajad ja Lübbe ideoloogilised teejuhid, horisondiavardajad, sihimõtestajad ja rajaleidjad. Kui Daniel Bell analüüsib eelarvamustevabalt neid orientatsioone, mis kirikus ja väljaspool kirikut kannavad uut, kogudusel ja kollektiiviühtsusel põhinevat religioosust[30], siis Saksa uuskonservatiividel jätkub pilku ainult ühele: substantsiaalse, motiveerimisnõudeist vaba traditsioonina esineva usupärandi ühiskonda-integreerivale funktsioonile. Lübbe eelistab religiooni funktsionaalset tõlgendamist «kontingentsusest ülesaamise praktikana» just seepärast, et see hägustab religioosse usu kehtivuse aspekti: «Funktsionaalne definitsioon lubab jätta kõrvale. . . . nende vanade õpetuste kestva tähenduse hermeneutilise olevikustamise raskused. Praktilises elutervikus pole funktsioon midagi sellist, millele me võiksime omistada «tõesust» või «väärust». Pigem me nimetame funktsiooni täitmist praktilises mõttes «otstarbekaks» või «otstarbetuks»»[31]. Aga traditsioone ei äratata ellu sellega, et näidatakse ära, kuivõrd hea mõju neil on. Tagasiminek funktsionalismi ei kõrvalda kimbatust, millesse pärast ajaloolist Valgustust igasugune traditsionalism on takerdunud. Horkheimer juhtis sellele tähelepanu juba 1946. aastal: «Just tõsiasi, et tänapäeval peab traditsioone esile kutsuma, näitab, et nad on kaotanud oma võimu inimese üle.»[32] Ma ei taha, et mind valesti mõistetaks: meie looduskeskkonna taastumatud varud ja elumaailma sümbolstruktuurid – mis on ajalooliselt arenenud nagu modernsed eluvormidki – vajavad kaitset. Aga neid saab kaitsta vaid siis, kui teame, mis on see, mis meie elumaailma ohustab. Uuskonservatiivid vahetavad ära põhjuse ja tagajärje. Majanduslikest ja administratiivsetest imperatiividest tuleneva nn asjaoludesurve asemele, mis üha laialdasemaid eluvaldkondi monetariseerib ja bürokratiseerib ning üha enam suhtumist asjadesse ja valitsemisobjektidesse suunab – ühesõnaga tõeliste ühiskonnakriiside asemele lükkavad nad üle kallaste tõusnud subversiivse kultuuri tondi. Need valeanalüüsid osutavad, et uuskonservatiividele, kui nad peaksid tegema valiku, polekski elumaailm ja perekondlik nii püha, kui nad välja näitavad. Sellal, kui kristlikke demokraate ei kammitse miski mässimast Saksamaa Liitvabariiki privatiseeritud massimeediumivõrku, on teabevahendite poliitika küsimuses traditsioonihoidjateks just sotsiaaldemokraadid. Me peame äraproovitud eluvormide substantsiga säästlikult ümber käima, kuni veel ühiskondliku moderniseerumise kasvudünaamika pole teda purustanud. Küsimus on vaid selles, kes seda varandust hädaohu korral kaitseb.

    V

    Saksamaa Liitvabariigi poliitiline kultuur oleks praegu veelgi kehvemas seisu, kui ta poleks esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel võtnud üle ja töötanud ümber Ameerika poliitilise kultuuri mõjusid. Saksamaa Liitvabariik on esmakordselt end eelarvamustevabalt Läänele avanud; sellest ajast oleme omaks võtnud Valgustuse poliitilise teooaria, mõistnud religioossete sektide kantud pluralismi mentaliteetikujundavat jõudu, õppinud tundma Peirce’st Meadini ja Deweyni ulatuva Ameerika pragmatismi radikaaldemokraatlikku vaimu. Saksa uuskonservatiivid on neist traditsioonidest ära pöördunud, ammutades teistest allikatest. Nad pöörduvad tagasi Saksa konstitutsionalismi, milles on demokraatiat veelgi vähem kui õigusriiki; luterliku riigikiriku motiivide poole, mis on ajanud juuri pessimistlikus antropoloogias; ning noorkonservatismi motiivide poole, mille pärijad suutsid läbi viia vaid vastumeelse kompromissi modernsusega. Bismarck on murdnud Saksa poliitilise liberalismi selgroo. See, et vabade demokraatide natsionaalliberaalne tiib põhjustas sisepoliitilise pöörde uuskonservatismi*, ei olnud ajalooline kokkusattumus; neil päevil ilmneb, et sotsiaalliberaalid pole olnud küllalt tugevad, et vabaneda Saksa liberalismi kahtlastest hüpoteekidest.

    Meie maa poliitilise kultuuri jaoks toob see pööre kaasa ohu, et sulgub saatuslik nõiaring. Lahkumislaul kultuurilisele modernsusele ja kapitalistliku moderniseerimise ülistamine võib anda julgustust vaid neile, kes oma üleüldises antimodernismis viskaksid koos pesuveega välja ka lapse. Kui modernsusel ei oleks tõesti pakkuda midagi muud peale uuskonservatiivse apologeetika kiidulaulude, oleks ehk tõesti arusaadav, miks vaimne noorus pöördub meelsamini Derrida ja Heideggeri kaudu Nietzsche manu ja otsib oma elumõtet kultuslikult uuendatud, autentse, veel kompromissidest moonutamata noorkonservatismi tähendustiinetest tundmustest.

    Saksa keelest tõlkinud Erki Silmet

    Jürgen Habermas, Die Kulturkritik der Neokonservativen in den USA und in der Bundesrepublik, raamatus: «Die neue Unübersichtlichkeit. Kleine politische Schriften V». Frankfurt am Main, 1985, lk 30– 56. Esmakordselt ilmunud: Merkur nr 413 (november 1982).

    Jürgen Habermas (sünd. 1929) on väga laia haardega filosoof ja sotsioloog, kelle käsitletud teemade ring hõlmab teadusfilosoofiat, kommunikatsiooniteooriat, tunnetuse sotsioloogiat, postmodernismi probleeme filosoofias ja kunstis jne. Habermasi varajastes ja kõige hilisemates töödes võib kohata üsna klassikalist metafüüsikat (nt Erkenntnis und Interesse, 1968), vahepealsetel teostel on aga olnud analüütilisem ja eriteaduslikum ilme (Theorie des kommunikativen Handelns. 1.–2., 1981). Viimasel aastakümnel hoogu saanud mandri-Euroopa ja angloameerika filosoofia dialoogis on Habermas olnud üks peamisi Euroopa-poolseid sillaehitajaid. Kõige selle kõrval on ta sekkunud päeva- ja kultuuripoliitilistesse vaidlustesse, esindades sotsiaaldemokraatidele lähedasi vaateid. 80-ndate algul oli ta natsismi-perioodi mõtestamise üle toimunud Saksa ajaloolaste vaidluse (Historikerstreit) algatajaid. Samuti on ta sekkunud vaidlustesse näiteks Heideggeri natsismi, postmodernse arhitektuuri, kodanikuallumatuse jne üle. Oma poliitilised artiklid on ta koondanud raamatuisse üldpealkirjaga Kleine politische Schriften, mida on nüüdseks ilmunud seitse köidet. Viimase köite (pealkirjaga Das nachholende Revolution) nimiartikkel ilmub loodetavasti lähemal ajal ka «Vikerkaares»*.

    Alates 60-ndate aastate algusest on Habermasi tegevus olnud seotud Frankfurdi koolkonna kriitilise teooriaga. Ehkki kriitiline teooria on kasvanud välja Marxist, on Habermas hüljanud kõik klassikalise marxismi dogmad, nagu klassivõitlus, baasi ning pealisehituse vastandus ja tootmisvahendite ning tootmissuhete vastuolu. Habermas on Frankfurdi koolkonna pcamistele probleemidele püüdnud anda lingvistilise tõlgenduse, seades keskseks uurimisasjaks kommunikatsiooni ja seda häirivad tegurid. Habermas on oma töödes püüdnud esitada reegleid, mis kehtivad ideaalses suhtlussituatsioonis ja on igasuguse suhtlusakti implitsiitseteks eeldusteks. Ratsionaalse õiglase ja demokraatliku ühiskonna aluseks peab olema vaba, moonutamata suhtlus, mis ei suruks alla ka erandlikke vähemushääli. Habermasi meelest on avalikkuse sfäär, mis peaks olema säärase suhtluse ja arupärimise väljaks, hiliskapitalismi ajal olnud võimusuhetest moonutatud ja muundunud meelelahutuse ning võimuvõitluse areeniks.

    1955–59 töötas Habermas assistendina Horkheimeri ja Adorno juhitud Sotsiaaluuringute Instituudis Frankfurdis. 1961. a-st oli filosoofiaprofessoriks Heidelbergis, 1964. a-st filosoofia- ja sotsioloogiaprofessoriks Frankfurdis; 1971– 81 Teadus- ja Tehnikamaailma Elutingimuste Uurimise Instituudi direktor Starnbergis. Alates 1983. a-st loeb taas loenguid Frankfurdis, rõhuga sotsiaal- ja ajaloofilosoofial.

    Käesolev artikkel on ilmunud Habermasi poliitiliste kirjutiste V köites (1985), mille pealkirja Die neue Unübersichtlichkeit võiks tõlkida kui «Uus obskuursus/segasus/hämarus». Tolles raamatus puudutatud probleeme on sügavamalt käsitletud Habermasi sama aasta raamatus Der philosophische Diskurs der Moderne. Viimases arvab Habermas konservatiivide hulka ka niisugused esmapilgul radikaalsed ja vasakpoolsed modernsuse ja mõistuse kriitikud nagu prantslased Foucault ja Lyotard, sest nad ei suuda pakkuda arenenud kapitalismi status quo‘le ühtegi teoreetiliselt õigustatud alternatiivi. Kui avalikud uuskonservatiivid on nõus modernse ühiskonnaga (tehnoloogiliste edusammude ja majanduslik-administratiivse kasvuga) ja eitavad modernset kultuuri (kunsti ja moraali), siis anarhistlikud postmodernistid, kellele Habermas vihjab siintoodud artikli viimases lõigus, tahavad jätta hüvasti mõlemat liiki modernsusega – koos kultuurilise modernsusega peab kaduma ka majanduslik-poliitiline moderniseerimine. Kui uuskonservatiivid on nõus süsteemi jätkuva laiutamisega sotsiaalse demokraatia arvel ja otsivad elule mõtte andjat religioossest traditsioonist ja modernismieelsetest kunstivormidest, siis anarhistlikud postmodernistid loodavad teatava nietzscheliku kunstilise avangardi elluärkamist, kes muudaks elu kunstiteoseks.

    Habermasi meelest on modernsus veel lõpetamata projekt, mis sai alguse 18. sajandi Valgustusest, mille sihiks oli arendada objektiivset teadust, universaalset moraali ja õigust ning autonoomset kunsti vastavalt iga valdkonna seesmisele loogikale. Modernsuse kriis tulenevat ratsionaalsuse sidumisest subjektiivsusega. Habermas loodab, et kommunikatiivne (intersubjektiivne) ratsionaalsus võib hoida ära eluterviku killunemist kunstiks, mil pole ühiskondlikku ega tunnetuslikku tähtsust, teaduseks, mil pole moraalset eesmärki, ja moraaliks, mis on eraldatud subjektiivsetest vajadustest ja objektiivsest tegelikkusest, ilma et ta seejuures kipuks looma elu ja kunsti seesugust ebaküpset ühendust, mis on omane näiteks modernistliku arhitektuuri totalitaarsele funktsionalismile või postmodernismi vormitule hedonismile.

    M.V.

    * W. F. Buckley – konservatiivne publitsist, ajakirja National Review asutaja (1955) ja toimetaja. Siin ja edaspidi Vk toimetuse kommentaarid.

    [1]H. Rühe jt (toim), Der Neokonservatismus in den Vereinigten Staaten. St Augustin, 1982. Võlgnen paljude tähelepanekute eest tänu H. Dubielile. Vt tema nüüdseks ilmunud uurimust: Was ist Neokonservatismus? Frankfurt, 1985.

    **Demokraatide presidendikandidaat 1972. a valimistel, sai lüüa vabariiklaselt R. Nixonilt.

    [2] P. Steinfels, The Neoconservatives. New York, 1979, lk 55.

    [3] P . Graf Kielmannsegg, Demokratieprinzip und Regierbarkeit. Stuttgart, 1977, lk 122.

    [4] Steinfels, The Neoconservatives, lk 65.

    [5] J. Heidorn, Legitimität und Regierbarkeit. Berlin, 1982, lk 249.

    [6] D . Bell, The Cultural Contradictions in Capitalism. New York, 1976. (Eesti k-s on ilmunud D. Belli käsitlus «Murrangud kolmes maailmavaates ja valdkondade segunemine» – «Akadeemia» 1990, nr 3–4.)

    [7] D . Bell, The New Class: A Muddled Concept, raamatus: «The Winding Passage». Cambridge, 1980, Ik 163 jj.

    [8] H. Klages, P. Kmiecak (toim), Wertwandel und gesellschaftlicher Wandel. Frankfurt, 1979, lk 179–365.

    [9] Вell, Cultural Contradictions, lk 282.

    [10] J. Ritter, Hegel und die französische Revolution (1956), raamatus: «Metaphysik und Politik». Frankfurt, 1969, lk 183 jj.

    [11]E. Forsthoff (toim), Rechtsstaatlichkeit und Sozialstaatlichkeit, Darmstadt, 1968

    [12]E. Forsthoff, Der Staat in der Industriegesellschaft. München, 1971.

    [13] A. Geh1en , Der Mensch. Berlin, 1940.

    [14] A. Gehlen, Urmensch und Spätkultur. Frankfurt, Bonn 1956; ja sama autori: Die Seele im Technischen Zeitalter, Hamburg, 1957.

    [15] А. Gehlen, Über kulturelle Kristallisationen, raamatus «Studien zur Anthropologie und Soziologie». Neuwied, 1963, lk 321.

    [16] A. Gehlen, Zeitbilder. Frankfurt, 1965, lk 202– 233.

    [17] Vt nt Helmut Kohli kõnet Bundestagi istungil – 9. sept. 1982.

    [18] A . Gehlen, Moral und Hypermoral. Frankfurt, 1969; samuli ka Gehleni järelsõna oma teosele: Einblicke. Frankfurt, 1978, lk 253–530.

    [19] D . В e r i n g , Die Inlellektuellen. Stuttgart, 1978.

    [20] R. Löwenthal, Gesellschaftswandel und Kulturkritik. Frankfurt, 1979, lk 38.

    [21]G. Rohrmoser, Ideologische Ursachen des Terrorismus I, Ideologien und Strategien. Köln, 1981, lk 272 jj.

    [22]H. Jäger, G. Schmidtchcn, L. Süllwold, Analysen zum Terrorismus 2, Lebenslaufanalysen. Köln, 1981.

    [23] H. Lübbe, Wissenschaft nach der Aufklärung, raamatus: «Philosophie nach der Aufklärung». Düsseldorf, 1980, lk 45 jj.

    [24] H. Sedlmayr, Ästhetischer Anarchismus in Romantik und Moderne. «Scheidewege», 1978, nr 8, lk 174jj, siin lk 195.

    [25]Sealsamas.

    [26] H. Lübbe, Freiheit und Terror, raamatus «Philosophie nach der Aufklärung». Düsseldorf, 1980, lk 239 jj.

    [27] H. Schelsky, Systemüberwindung, Demokratisierung, Gewaltenteilung. München, 1973, lk 58.

    [28] H. L ü b b e , Zwischen Trend und Tradition. Zürich, 1981, lk 17.

    [29] G. Rohrmoser, Zäsur. Stuttgart, 1980, lk 27.

    [30] D. Bell, The return of the sacred, raamatus: «The Winding Passage», lk 324 jj.

    [31] H. Lübbe, Religion nach der Aufklärung, raamatus: «Philosophie nach der Aufklärung». Düsseldorf, 1980, lk 69.

    [32] M. Horkheimer, Kritik der instrumentellen Vernunft. Frankfurt, 1974, lk 41.

    * Mõeldud on SDP ja VDP koalitsiooni lagunemist ja viimase liitumist KDPga 1982. aastal.

    *Vt Jürgen Habermas”Tasategev revolutsioon ja pahempoolse revisjoni vajadus. Mida tähendab sotsialism täna?” Vikerkaar 1992, nr 9 ja 10.

  • Puude dissidentlik ajalugu. Kuidas venelased kaitsevad metsa

    Ilmunud Vikerkaares 2016, nr 9

    Kui Briti geoloog Roderick Murchison 1840. aastatel Venemaad külastas, väljendas ta Nikolai I-le oma üllatust „kiiruse üle, millega Teie Kõrguse oivalisel maal metsi hävitatakse“.[1] Sama võiks öelda ka külaline, kes satub 2016. aastal vähemalt kohati oivalisse Vene pealinna. Ühe arvestuse järgi on linn viimase viieteistkümne aastaga kaotanud kinnisvaraarendusele umbes 700 hektarit rohelust ja lugematu arvu puid, ning nagu tunnistavad teated sotsiaalmeedias ja intervjuud kohalikes raadiojaamades, ei ole raietöö sugugi peatunud.[2]

    Nagu seda pole ka elanike protestid. Viimaste aegade kõige kuulsam konflikt käis Himki metsa ümber Moskva loodeosas, kus põlismets langes ohvriks Moskva-Peterburi kiirteele (mille ehitas Prantsuse firma Vinci). Kodanike vastupanu Himki hävitamisele juhtis Jevgenia Tširikova, kes pälvis looduskaitselise vapruse eest Goldmani auhinna.[3] Kuid Tširikova ei tegutse üksinda, nii nagu ka Himki laastamine pole ainus näide agressiivsetest ja sageli salajastest rünnakutest Vene linnade rohealade vastu. Ühe hiljutise hinnangu järgi käib praegu ainuüksi Moskvas avaliku ruumi üle vähemalt 40 konflikti.[4] Kodanikuaktsioonid on järjest paremini organiseeritud ja muutunud sõnakamaks, moodustades ühisrindeid ja ammutades tuge venelaste visast kiindumusest puudesse. 19. sajandi „kodanikuluule“ esindaja Nikolai Nekrassov, kelle looming kuulub kooliprogrammi, väljendas seda kiindumust poeemis „Saša“ (1858), mis kirjeldab tütarlapse pisaraid metsa laastamise pärast. Natuke sarnaselt 19. sajandi esimese poole inglise luuletaja John Clare’i ängistavalt vihase kirjeldusega sellest, kuidas tarastamine on hävitanud aasade rõõmud, kujutab Nekrassov kunagist metsa kauni, kosutust ja peatoidust pakkuva paigana, ning seda mitte üksnes inimestele: öökullid ja käod uurivad nüüd lahinguväljaks muutunud raiesmikku, kus puud lamavad nagu surnukehad ning meeleheitel hakk otsib taga oma poegi. Olgu pealegi sentimentaalne, annab see poeem ikkagi aimu neist kultuuri- ja tundetraditsioonidest, mis ei taha näha loodusmaastikke pelgalt utilitaarse arvestuse osana. Metsade kadumise vastu meelt avaldavad moskvalased on Nekrassovi lapsed ja neile annab tuge protestide pärand – isegi kui nad sellest päris teadlikud pole.

    Venemaa üldsus hakkas keskkonna laastamist teadvustama 19. sajandil, aastatel, mis järgnesid Murchisoni külaskäigule ja tema märkusele metsade hävingu kohta. Hiigelsuurel maal, mis ammutas energiat valdavalt puidust (ning valdavalt talupoeglikul maal, kus traditsioonilised eluasemed ja peaaegu kõik majapidamisriistad olid tehtud puust), leidus vähe muid võimalusi – kuigi sajandi lõpul kurdab Anton Tšehhovi loodusearmastajast doktor Astrov, et venelased peaksid oma üleköetud majade kütmiseks kasutama pigem turvast. Sellegipoolest väljendas suur hulk sõnavõtjaid – majandusteadlased, agronoomid ja äsja tekkinud elukutselised metsnikud – üha enam nördimust metsade raiumise tagajärgede üle põllumajandusele ja jõgede laevatatavusele ning pahandas, et riik raiskab ressurssi, mida on liiga kergekäeliselt hakatud pidama „piiramatuks“. Astrovi väide, et metsade raiumine muudab kliimat (märkus, mis peaks kohe 21. sajandi teatrivaataja tähelepanu köitma), oli olnud juba aastakümneid kõne all Lesnoi Žurnali veergudel koos uurimustega metsade raiumise, põudade ja pinnase erosiooni seostest. Üha suurem hulk vene teadlasi ja kirjanikke kutsus üles tegudele, et säilitada riigi Euroopa-osa metsi.

    Piirangud metsade raiele seadis esmakordselt sisse Peeter I, kelle jaoks puud kujutasid endast laevandusressurssi; üks 19. sajandi kommentaator on nimetanudki Peetrit riigi „esimeseks metsnikuks“. 19. sajandi alguses saabusid Vene metsi haldama saksa metsnikud; sajandi keskpaiku hakati venelasi saatma Saksamaale õppima ning tagasi pöördudes tegid nad juba ise väliuuringuid metsade hävimisest ja selle mõjust jõgedesüsteemile, mulla tervisele ja mikrokliimale. Paljugi sellest rikkalikust metsandustraditsioonist jätkus nõukogude ajal, kui varem Georgi Morozovi poolt edendatud eriline käsitus metsaökoloogiast jätkus tema õpilaste töödes, ehkki vaikselt ja kaudselt.[5]

    Aga Vene metsade kaitsmise töö ei jäänud üksnes teadlaste teha. Nende teaduslikku teadmist tutvustasid 19. sajandi kirjanduses, ajakirjanduses ja kunstis paljud kirjamehed ja kunstnikud, kes lähtusid lisaks rahvatraditsioonidest ja vene kirjanduskultuuri rikkalikest moraaliregistritest, et äratada valvsust ja väljendada muret. Häälte koori, kes arutles selle üle, mida 1860. aastatel hakati nimetama „metsaküsimuseks“, kuulusid luuletajad nagu Nekrassov, proosakirjanikud nagu Tolstoi (ja isegi linnamees Dostojevski), konservatiivsed muinsusteuurijad ja kodanikuaktivistid. Sajandi lõpul hakkas ka õigeusu kirikust kostma hääli, mis kutsusid üles metsi hoidma, ja üks Orjoli kubermangu kihelkonnapapp võttis küla metsavarude kaitseks appi pühitsusrituaali.[6] Pärisorjuse kaotamine 1861. aastal tõi kaasa majanduslikke tagajärgi, mis ajasid olukorra hullemaks, vallandades maaomanike „tormijooksu“, kes hõlptulu teenimiseks hakkasid metsa müüma. Niisugust stsenaariumi kirjeldatakse „Anna Kareninas“, kus rahahädas Stiiva müüb maha oma naise metsad – Levini suureks meelehärmiks, kes rõhutab, et peaks võtma arvesse iga puud, ent niisugune lähisuhe metsaga elunautlejast Stiivat mõistagi ei huvita. 1888. aastal võeti vastu ambitsioonikas (kuigi lõpuks puudulikku rakendamist leidnud) metsaseadus ning revolutsiooni ajaks oli metsandusprofessionaalide seas levinud entusiasm uue režiimi vastu, sest sellelt loodeti riigi hiiglasliku ressursi ratsionaalsemat haldamist.[7]

    19. sajandi vene kunstnikud ja intelligendid pidasid pikki vaidlusi vene identiteedi ning Venemaa ja Euroopa vahekorra üle ning mõistagi tõmmati sellesse ka küsimus metsast ja selle tulevikust. Ameerika keskkonnakujutlused ja vastav tundelaad pärinevad esmajoones kirjanike ja kunstnike reaktsioonist mandrile, mida peeti uueks ja asustamatuks. Meenuvad näiteks John Muir ja Hudsoni koolkonna maalikunstnikud, kelle nägemused „ülevast“ maastikust ja metsikust loodusest olid välja kasvanud Euroopa romantismist ja Caspar David Friedrichi taoliste kunstnike lõuenditelt. Vene kunstnikud aga vaevlesid ülevuse puudumise pärast oma kodumaal.[8] 19. sajandi keskpaigast kuni sajandi lõpuni reageerisid kunstnikud sellele esteetikaga, mis ülistas „kehva“ ja selgelt ebaülevat loodust, mis peaaegu alati kandis inimese – talupoja – elu ja kultuuri märke. Looduse ja inimeste saatus on nendel lõuenditel sügavalt läbi põimunud. 1880. aastatel kõrvutas Ilja Repini monumentaalne „Ristikäik Kurski kubermangus“ metsade julma hävitamist (mis paistab tagaplaanil) ja sandarmite vägivalda elanike vastu – mis on kõik rüütatud usulise silmakirjalikkuse rüüsse. (Repini tööd maali kallal mõjutas sügavalt külaskäik paika, kus talle armas tammik oli äsja maha raiutud.) Repini „Ristikäik“ ja Ivan Šiškini „Keset lagedat orgu“ kajastavad mõlemad traditsioonilist talupojakultuuri, milles puid peeti sageli tundlikeks kaaslasteks leinas, vankumatuteks kannatajateks või õigluse võrdkujudeks. Kuigi Venemaa kõige kuulsam loodusikoon on kask, on traditsiooniline talupojakultuur andnud konkreetsetele puuliikidele terve rea sümboolseid tähendusi, millest omakorda luuletajad on rikkalikult ainet ammutanud. Selle eriti kuulus ja kaunis näide on pihlapuu kujutamine eneseohverduse kujundina Boriss Pasternaki „Doktor Živagos“.

    repin_religioese_prozession_in_kursk_anagoriaivan-shishkin-among-the-open-valley-oil-on-canvas-1883

    Metsade kaitse ja vastuseis linnaparkide hävitamisele ei lõppenud nõukogude võimu saabumisega ning kui 19. sajandi kirjamehed ja teadlased olid keskendunud peamiselt Venemaa Euroopa-osale, siis nende 20. sajandi järglased laiendasid oma muret Siberi laiadele laantele. Keskkonnaajaloolane Douglas Weiner näitab seda selgelt oma autoriteetsetes uurimustes looduskaitsealastest ettevõtmistest ja looduskaitsealadest (zapovednik tähendas teaduslikuks uurimiseks eraldatud maa-alasid; kuigi oma suuruse poolest võistlevad need USA rahvusparkidega, on nad veel rangemini kaitstud, sest pole põhimõtteliselt turismile avatud).[9] Kuigi suur osa Weineri loost keerleb teadlaskonna ümber, leidus vähemalt mõningaid näiteid ka kodanikuaktsioonidest, mida neile kallite maastike kaitseks algatasid mitteteadlased.

    Nende aktsioonide kohta eri liiduvabariikides on veel palju avastada ja teada anda. Moskva kandis kuulusid niisuguste protestide hulka 1960. aastate lõpul kaebused Tolstoi mõisas surevate puude pärast lähedal asuva saastava keemiatehase tõttu ja 1970. aastate alguses kohaliku kodanikugrupi protestid Orjolis linna-pargi armsa pärnaallee maharaiumise pärast, kui laiendati kompartei peakontori esist väljakut. Protestikampaania puhkes alles pärast pärnade maharaiumist, kuid hilisemad jõupingutused kaitsta üht sajanditevanust tamme tee laiendamise plaani eest osutus edukaks.[10]

    Niisuguseid lugusid on juba loomu poolest keerukas edasi jutustada, seda enam veel nõukogude kontekstis. Need jäävad kohalikuks ning neid on raske märgata, võrreldes näiteks märksa laiemat avalikku tähelepanu pälvinud kampaaniatega, nagu Baikali kaitsmine 1960. aastate lõpul, mis võis küll kohalikele looduskaitsjatele julgust anda. Need on näited tungist protesteerida ja kaitsta ning näitavad valmidust esitada kallite kohtade nimel võimudele väljakutse. Tolstoi tohutu kultuuriline tähtsus ning tõsiasi, et tema mõis on Moskvast hõlpsasti ligipääsetav turismikoht, andis muuseumitöötajatele mõningase seljataguse võitluses kohaliku tööstuskontserniga – ning järelikult ka viisaastakuplaanide range loogikaga, mis keskkondlikust heaolust ei hoolinud. On kaheldav, kas argumendid, mis põhinenuks murel elanikkonna tervise pärast (kui juba puud surevad, mis siis veel inimestest rääkida?), oleksid olnud sama edukad. Orjolis jällegi seostus pärnaallee nii üksikisikute mälestustega kui ka linna rikkaliku kirjanduspärandiga; seda asendanud laiendatud väljak muutis Orjoli sarnaseks iga muu oblastikeskusega, mis kõik oma väikeste Punaste väljakutega pidid matkima Moskvat. Mõlemad näited seostuvad kultuuri- ja täpsemalt kirjandusajalooga ning on looduskaitse-alased analoogiad 1980. aastate kampaaniatele kultuurimonumentide säilitamise eest. Need kampaaniad, mida juhtis kirjandusloolane Dmitri Lihhatšov, kutsusid üles kaitsma arhitektuurimälestisi, „kultuurikeskkonda“, mis on inimesele sama tähtis nagu looduskeskkond.[11]

    Umbes neljakümnest praegu Moskvas hargnevast konfliktist on arvatavasti kõige rohkem tähelepanu pälvinud Dubki park, mis asub linna põhjapoolses ääreosas Timirjazevi rajoonis. See väikene (40 aakrit) puudega ääristatud oaas nõukogudeaegses elurajoonis on saanud oma nime „Tammik“ allee järgi, mis on selle maalapi silmatorkavaim tunnusjoon. Konflikt pargi üle lahvatas ootamatult käesoleva aasta märtsis, kui püstitati kõrge tara ja ette teatamata raiuti maha 35 puud, enamasti vanad tammed, et valmistada ette 75 meetri kõrguse ja kahekorruselise maa-aluse parklaga kortermaja ehitust. Pahased elanikud organiseerusid kiiresti, esitades kohalikele võimudele petitsioone, kogudes teaduslikke hinnanguid põhjavee kohta ning kasutades mitmesugust sotsiaal- ja traditsioonilist meediat, et avalikustada niihästi ehitusplaane kui ka nendevastaseid protestiväljendusi.[12] Viimaste hulka on kuulunud niihästi organiseeritud meeleavaldused kui ka ööpäevaringne valve ehituspaigal, mis on viinud korduvate kokkupõrgeteni ehitusfirma turvameestega ja Moskva politseiga.

    Dubki park läheb selle kaitsjatele korda mitmesugustel põhjustel ja nad on oma seisukoha väljendamiseks kasutanud suurt hulka kultuurilisi ja ökoloogilisi argumente. Need tõstavad esile pargi kui haruldase rohelise oaasi tähtsust elanikele keset tihedalt täisehitatud rajooni; need rõhutavad ehituse ebaseaduslikkust, mille kõrgus rikub linna üldplaneeringut, ning seda, et kehtivaid protseduurireegleid (mh avaliku arutelu nõuet) ei ole järgitud. Need toonitavad pargi staatust „maastikuarhitektuurilise ja kultuurilise tähtsusega monumendina“, millest järeldub paiga ametlik kaitstus ja kultuuriväärtus. Pargi servas asub lasteaed ja uusehitis rikuks selgelt olemasolevaid seadusi niisuguste asutuste kohta – millest selles Moskva piirkonnas on pealegi nappus. Viidatakse ka spetsiifilisematele keskkonnamuredele, näiteks 2005. aasta hüdroloogilisele raportile kui tõendile, et kahekorruseline maa-alune parkla rikuks tugevalt põhjaveerežiimi ja võiks osutuda allesjäävatele puudele hukatuslikuks. Pargi kaitsjate avaldustes rõhutatakse pidevalt puude, sh ka juba mahavõetute vanust. Kõik need argumenteerimisviisid annavad tunnistust informeeritud ja hästi läbimõeldud lähenemisest, mis pargi väärtuse põhjendamisel kasutab mitmesuguseid registreid – teaduslikku, juriidilist ja ajaloolist.

    Nende sekka kuulub ka tugev „õigusriikluse“ argument, juhitakse tähelepanu olemasolevate protseduurireeglite ja seaduste rikkumistele; ikka ja jälle osutavad pargi kaitsjad kehtivatele seadustele ja regulatsioonidele. Nagu üks osalejatest ütleb: „paljude inimeste jaoks on Dubkist saanud sümbol meie võitlusele õiguste eest ja korruptsiooni vastu. Pargi säilitamine tähendaks võita lahing põhimõttelagedate bürokraatidega ja näidata, et seadused töötavad meie inimeste heaks ja mitte nende vastu.“[13]

    Aga lisaks sellele on – eriti avalikel meeleavaldustel – püütud ammutada vahendeid võimsatest kultuuritraditsioonidest, mis lisavad aktsioonidele emotsionaalse ja moraalse mõõtme. Mina sain Dubki sündmustest esmakordselt teada siis, kui sõber pani oma Facebooki lehele üles foto moskvalastest, kes korraldasid 35 langetatud puule „matuserongkäigu“. Youtube’i postitatud video näitab pikka rongkäiku vaikivaid marssijaid, noori ja vanu, mehi ja naisi, talvemantlid veel seljas, paljudel käes väikesed sildid, millele maalitud langetatud puu number, liik (tamm, kuusk) ja surmakuupäev: 1. märts 2016. Rohelise villase baretiga naine rongkäigu eesotsas kannab pilti puudega veel täidetud pargist ja selgitab, mida nad teevad: avaldavad austust puude mälestusele, millest mõned olid olnud 150 aastat vanad, st elanud üle mitmeid põlvkondi inimesi nende ümber; „süütutele“ puudele, mis toodi ohvriks, kui keegi otsustas „kõva raha“ teha. Nagu videoklipist hiljem selgub, jäid enne puude mahavõtmist Moskva linnapeale Sergei Sobjaninile saadetud kirjad vastuseta. Ja nõnda siis korraldasidki kodanikud mälestus- ja protestiaktina matused.[14]

    Matustel kui meeleavaldustel on Venemaal pikk traditsioon, alates 19. sajandi ja revolutsiooniaja rongkäikudest kuni suurte kogunemisteni luuletajate Anna Ahmatova (või Nekrassovi) surma puhul, millest said de facto poliitilised meeleavaldused. Dubki matused viitavad ka kultuuris juurdunud seosele – nii nagu Repini ja Šiškini maalidel – inimeste ja puude vahel, mis omistab puudele niihästi individuaalsuse (igaühel oma hauakivi ja tähis) kui ka teatavat sorti tundevõime. Ameerika õigusteadlane Christopher Stone algatas 1970. aastatel diskussiooni selle üle, kas puudel (ja teistel loodusobjektidel) peaks olema juriidiline staatus, ja sellest on saanud tähtis mõtteaine keskkonnaeetikutele nii USA-s kui mujal.[15] Riigis, kus inimestest kodanikegi staatus seaduse ees on ebakindel ja kahtlane, on raske öelda, kas puudel peaks sellist staatust olema või kas sellel oleks üldse tähtsust. Dubki protesteerijad esitavad aga sellegipoolest argumente, mis on nii õiguslikud kui ka kultuurilised – justkui tõendusmaterjalina avaliku arvamuse tribunalile. Lähtudes koduloost ja vene kirjandustraditsioonist, on paljud kommenteerijad osutanud elurajooni ajaloole suvituspiirkonnana. Ühe postituse järgi olevat Boriss Pasternak ühes sealsetest daatšadest kirjutanud „Doktor Živago“ luuletuse „Küünal põles laual“. Protesti kirjeldustes on antud mõista, et küünaldega rongkäik oligi inspireeritud sellest seosest.

    Hiljutises artiklis Moskva protestidest rohealade kadumise vastu mainib üks Ameerika ajakirjanik „sadasid keskkonnakaitsjaid“, kes kogunesid Dubki parki.[16] Mida aga tähendab tänasel Venemaal olla keskkonnakaitsja? Peterburi ajakirjanik Angelina Davõdova, kes on 2008. aastast keskkonnaprobleeme käsitlenud, väidab, et hoolimata hiljutistest tagasilöökidest on „keskkondlikud sõnumid hakanud Venemaal aegamisi pinda võitma“ ja näha on „kasvavat hulka kodanikuühiskonna liikumisi ja algatusi“, mis tegelevad sageli just kohalike vaidlustega.[17] Kas Dubki pargi kaitsjad määratleksid ennast rohelistena? Ksenia Kirilenko kirjeldab oma reportaažis „lapsevankriga emasid, koolilapsi ja üliõpilasi, loovintelligente ja keskealisi õppejõude koos kõikide teiste Timirjazevi rajooni murelike elanikega“.

    Dubki protestid nagu teisedki hiljutised protestiaktsioonid, mida kodanikud on korraldanud armastatud paikade korruptiivse ja hingehävitava laastamise vastu, annavad tunnistust loovusest, sügavatest tunnetest ning isegi linnaelanike seas juurdunud arusaamisest, et puud kui elusolendid on meie kaaslased. Need annavad tunnistust ka kirglikest ja ülihoolikatest püüetest nõuda seaduste järgimist.

    Neis ja muudes protestides avalduv poliitiline esteetika kasutab teatavat kollaažitehnikat – kodanikuvapruse traditsioonide ühendamist ikoonilise retoorika ja rituaaliga, mis on kõik kohandatud postsovetlikule Venemaale. Meelde tulevad teisedki näited. 2000. aastal avaldas Peterburi ajaleht Tšas Pik arvamuskirjutise kohal, mis kutsus üles taastama riigi keskkonnaametit (mille Putin oli ära kaotanud), kollaaži (vt pilti 2), milles olid ülestikku pandud kaks ikoonilist vene maali – Repini “Riiginõukogu juubeliistung” (1903) ja Šiškini “Krahvinna Mordvinovale kuuluvas metsas Peterhofis” (1891). Kollaaž kujutab Venemaa parlamendisaadikuid metsas; see kujutab ruumi, milles seadusandjad peaksid istuma puude vahel, justkui puud ise oleksid kõrgeimad seadusandjad. Pildi juurde käiv artikkel tsiteerib Nekrassovit ja tema leinavat Sašat. 2009. aastal meeleavaldusel Peterburi kesklinna kavandatud Gazpromi pilvelõhkuja vastu kandis üks naine plakatit, millel enamlaste loosungile „Kogu võim nõukogudele!“ oli antud uus kuju: „Kogu võim seadustele!“ Teise meeleavaldaja käes võis näha plakatit Dmitri Lihhatšovi portreega; rahvamassi kohal seisis auväärse akadeemiku vastas teine plakat, millel Gazpromi torni kavandile oli kleebitud Sauroni silm Tolkieni „Sõrmuste isandast“.

    Vene õigusteadlased Aleksei Anissimov ja Anatoli Rõženkov on hiljuti väitnud, et Vene keskkonnaõigus on „ebaefektiivne“, sest järgib „poliitilise võimuladviku mehhanitsistlikku maailmataju“. Nad apelleerivad teiste seas Albert Schweitzerile kui võimalusele ületada „ühiskonna ja looduse ja pidevate loodusprotsesside keeruka vastasmõju lihtsustatud mõistmist“ ning kutsuvad üles „maailmavaate radikaalsele muutusele“ endise Nõukogude Liidu elanike seas.[18] Kuigi Anissimovi ja Rõženkovi analüüs Vene õigusmehhanismidest võib olla korrektne, näib mulle, et nad jätavad tähele panemata keskkonnakaitse ja -hoole tähtsad vene traditsioonid – traditsioonid, millest eesliini aktivistid pidevalt inspiratsiooni ammutavad, kui korraldavad matuseid puudele või tsiteerivad kodanikuluulet. Ameerika looduskaitsja Aldo Leopold on esitanud kuulsa argumendi, et midagi nii tähtsat nagu keskkonnaeetika ei panda kunagi kirja; hilisemal ajal on Ameerika õigusteadlane Jedediah Purdy kaitsnud kujutluse rolli keskkonnaväärtuste väljendamisel. „Kujutlus on midagi ebatäpsemat, hõlmavamat ja vähem viimistletut kui ideed ning see kuulub inimestele nende tegelikus elus, mitte filosoofidele, kes töötavad välja doktriine. Kujutlus on nägemise viis, viis oletada, kuidas asjad peaksid olema.“[19] Põnev – ja võiks öelda, et isegi lootust äratav – ongi see, kuidas niisugused rühmitused nagu Dubki kaitsjad rõhutavad metoodiliselt ja hoolikalt õiguse ja teaduse andmeid, aga sepistavad samas üht kindlat kujutluslikku ja kultuurist sügavalt läbiimbunud kodanikuaktiivsuse-vormi, et kaitsta elu, mida elavad inimesed ja need, kes inimesed ei ole.

    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

    [1]J. Costlow, Heart-Pine Russia: Walking and Writing the Nineteenth Century Forest. Ithaca (NY), 2013, lk 84. Suur osa siinsest käsitlusest 19. sajandi metsandusalaste arutelude kohta pärineb sellest uurimusest.

    [2] Arv 700 ha on pärit Greenpeace’ilt: https://act.greenpeace.org/ea-action/action?ea.campaign.id=51600&ea.client.id=1863&ea.tracking.id=activatica.

    [3] Goldmani auhinna põhjenduse võib leida siit: http://www.goldmanprize.org/recipient/evgenia-chirikova/.

    [4] Эхо Москвы, „Разворот (утренний)“, 20.04.2016. http://echo.msk.ru/sounds/ 1750954.html.

    [5] S. Brain, Song of the Forest: Russian Forestry and Stalinist Environmentalism, 1905–1953. Pittsburgh, 2011.

    [6] Filosoof Konstantin Leontjev tsiteerib piiskop Nikanori pikka arutlust „liiga kiirelt elamise ohtudest“, kus on mh palju juttu metsaraie keskkondlikust ja vaimsest mõjust. К. Леонтьев, Восток, Россия и славянство. Moskva, 1886.

    [7] B. Bonhomme, Forests, Peasants, and Revolutionaries: Forest Conservation and Organization in Soviet Russia. 1917–1929. Boulder (CO), 2005.

    [8] C. Ely, This Meager Nature: Landscape and Nationality in Nineteenth-Century Russia. DeKalb (IL), 2003.

    [9] D. R. Weiner, Models of Nature: Ecology, Conservation, and Cultural Revolution in Soviet Russia. Bloomington, 1988; D. R. Weiner, A Little Corner of Freedom: Russian Nature Protection from Stalin to Gorbachev. Berkeley, 1999; vt ka: http://wild-russia.awardspace.com/default.htm.

    [10] J. Costlow, Heart-Pine Russia, „Introduction“.

    [11] Д. Лихачев, Экология культуры. Москва, 1979, nr 7, lk 173–179. Vt ka: M. Sonevytsky, A. Ivakhiv, Late Soviet Discourses of Nature and the Natural: Musical Avtentyka, Native Faith, and „Cultural Ecology“ after Chornobyl. Rmt-s: Current Directions in Ecomusicology. Toim. A. S. Allen, K. Dawe. New York, 2015.

    [12] http://park-dubki.info/ pakub väga mitmesugust informatsiooni, lugusid, fotosid ja linke.

    [13] К. Кириленко, Парк „Дубки“ как символ мужества. За что стоят люди на Ивановской? http://park-dubki.info/articles/articles/za_chto_stoim.html.

    [14] https://www.youtube.com/watch?v=R-hhrqCszRI.

    [15] Vt C. Stone, Should Trees Have Standing? Southern California Law Review, 1979, kd 45, lk 450–487.

    [16] http://www.rferl.org/media/video/russia-green/27844673.html.

    [17] C. Johnson, The Project Helping Russian Reporters Speak Out About Environmental Abuse. The Guardian,04.12.2015.

    [18] A. Anisimov, A. Ryzhenkov, Linking Environmental Legislative Inefficiency to Lack of an Environmental Philosophy. Environmental Policy and Law, 2015, kd 45, nr 3/4, lk 145, 154. Originaali kursiiv.

    [19] J. Purdy, After Nature. Cambridge, 2015, lk 22.

     

  • Metsik või põline

    Artikkel ilmus esmakordselt 1999. aasta Vikerkaare veebruari-märtsinumbris.

    Kirjandusökoloogia1 üheks tähtsamaks tõdemuseks on, et iga kirjandustekst sisaldab viiteid kohale, kus see tekst on kirjutatud, ning sellele, kuidas on kohta tajutud.

    Kohtamõistetakse siin kaheselt: lokaliseeritusena looduskeskkonnas – paikkondliku maastikutüübi, kliimavöötme, maastiku metsasuse või mägisuse ja aastarütmide mõjuna, nii nagu inimene seda tunnetab, ning teisalt kultuurimõjutustena – näiteks ühiskonnasuhted, usukombestik ja arhitektuuritraditsioonid. Seega on koht nii ruumiline kui ajaline mõiste.

    Koht looduskeskkonnas ning koht kultuurikeskkonnas on pidevas vastasmõjus ning muutumises. Ilmastikutingimustest sõltub, milliseid maju me ehitame; vilumus laevaehituses või selle puudumine määrab, milliseid paikkondi me peame võimalikuks asustada. Kultuuriline ja paikkondlik lokaliseeritus aga kajastub meie mõtlemisarhetüüpide ning keelekasutuse kaudu ka tekstides. Teisalt mõjutavad tekstid meie kohta või õigemini meie kohatunnetust.

    Võiks arvata, et postmodernistlikes tekstides – kus autor püüab tahtlikult eemalduda oma taustast, loob tekstis kunstliku keskkonna ja koha, seab reaalsuse kahtluse alla või tühistab selle koguni – ülaltoodud lähenemine ei kehti. Ent siiski, sõltumata kavatsustest on autor teataval määral kammitsetud oma kultuurilistest teadmistest ning keelesemantikast. Ümbritsevate keskkonnaelementide kategoriseerimine sõltub keelest ja traditsioonist, seega sügavamatest teguritest kui autori taotlused. Lihtsa näitena – kui eestikeelsest keskkonnast pärit autoril erinevalt laplastest on lume tähistamiseks kasutada paar sõna, siis tema reisikirjas polaarekspeditsioonist kajastub alltekstina eestlaslik lumemõistmine.

    Teostes, mis pärinevad paikkondadest, kus inimese seos ümbritseva loodusega on vahetum ning inimese elu suuremas sõltuvuses tema läbisaamisest ümbruse stiihiaga, on ka Looduse kui tegelase osatähtsus suurem.

    Ei pruugigi olla kirjandusteadlane või meteoroloog märkamaks, kuidas näiteks Gabriel Garcia Márquezi loomingus kajastub tema sünnikoha ilmastik ning selle mõju tegelastele – inimeste meeleoludki võnguvad koos ilmamuutustega. Vihm kui Columbia rannikualade olulisim ilmastikunähtus on tegelaste ja tegevuse arengu üheks tähtsamaks suunajaks.

    Eesti kirjanduses on silmapaistvaks näiteks sellest, kuidas Loodus on teksti, sealhulgas ka teksti tegijat suunavaks jõuks, Nikolai Baturini looming.

    Inimvaimu poolt loodut tähtsaimaks pidavas õhtumaises kultuuritraditsioonis esineb loodus kirjanduses peamiselt inimtegevuse taustana või tegevusega lõdvalt seotud kirjeldustena, mis ühtlasi toimivad retardatsioonina, kui teose ülesehitus seda nõuab. Romantismis aitab looduses toimuv tähistada tunderõhulisi kohti või siis kasutatakse teda metafooride ammutamise allikana.

    Rääkides “loodusest” tasub niisiis järele mõelda, mida meie siin või keegi teine mõnes muus kohas seda mõistet kasutades silmas peab. Nagu loodusetunnetus on ka mõiste “loodus” sisu kultuu- riliselt tingitud.

    Edaspidi ongi lähema vaatluse alla võetud “looduse”-kontseptsioonid eesti ja inglise (eriti Ameerika) keele- ja kultuuriruumis. Uku Masingu sõnastatud “keelkond = meelkond”-teooriale tuginedes võiks ehk hoogu võtta koguni suurejoonelisemate üldistuste tegemiseks, see aga ei ole käesoleva kirjutise eesmärk.

    Ingliskeelne sõna nature tuleb teatavasti ladina tüvest natura, esmase tähendusega ‘sünd’, ‘sündimine’ – seega viitega isikulisele, oleva-eelsele sünnitajale.

    “Collins Dictionary of the English Language” annab sõnale nature kaksteist põhitähendust. Olgu siinkohal toodud esimesed kolm: 1) isiku või asja põhilised omadused, identiteet või olemuslik tunnus; 2) kõige olemasoleva süsteem, kogu inimese poolt kontrollimatu füüsilise maailma korraldus, jõud ja sündmused; 3) kõik loodusnähtused, taimsed ja loomsed eluvormid eristatuna inimesest ja tema loomingust.3

    Ka kõigi järgmiste definitsioonide ühisjooneks võib pidada asjaolu, et need lähtuvad inimesest; loodust peetakse millekski inimesest eristatuks ja tema tahtele allumatuks.

    Eesti keeles seevastu on “loodus” abstraktse nimisõnana võrdlemisi uus nähtus, mis Alo Rauna järgi on etümoloogiliselt tagasiviidav sõnale “looma4. Eesti murretes võib sõna “loodus” tähistada nii ‘algust’, ‘loomust’ (kalasaaki) kui ‘lootust’5, üldiselt looduskeskkonda märkivat tähendust tal murretes aga ei ole. Miks, sellest pisut allpool.

    Sõna “loodus” on hakatud eesti keeles sagedasti pruukima alles seoses ilukirjanduse tarbeks sobiva kirjakeele kujundamisega. Saareste mõistelises sõnaraamatus leiduvad Wiedemanni “loodele” viitamise kõrval ka konstruktsioon “loodasi ehk loodud asjad” ning “loomus”, mida esitatud näidete põhjal otsustades on parema puudusel vaid tõlgetes tarvitatud.6

    Küllaltki huvitavat võrdlusmaterjali eespooltoodud tähendustele pakub sõna “loodus” kasutamine tänapäeva eesti kirjakeeles. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat annab sellele kolm seletust koos kõnekate näitelausetega:

    1. (laiemas mõttes:) kõik objektiivselt eksisteeriv, mateeria, maailm. (Näitelause: Inimene on osake loodusest.)
    2. (kitsamas mõttes:) geograafiline keskkond, milles inimene ja ühiskond eksisteerib. (Näitelause:Kütid tunnevad looduse märke.) // linna- v. asulavälise keskkonna, eriti maastiku ning taimestiku kohta. (Näitelause:Kas oled rebast päriselt looduses näinud?)
    3. piltl. loodusseadused, näit. pärilikkustegurid isendi loojana, kujundajana. (Näitelause:Loodusest antud võimed.)7

    Sõnaraamatutes kirjapandu põhjal võiks seega teha järelduse, et eesti keeles ei eristata inimest loodusest sugugi mitte nii järsult kui inglise keeles. Ka “looduse”-sõna etümoloogia viitab millelegi alanule, millel on lootust kasvada ja mille edenemisele inimene igati kaasa saab aidata.

    Eesti rahvausundiuurijate üldine seisukoht on, et elades tihedas kokkupuutes neid ümbritseva loodusega on eestlased loodust tajunud kui hingestatud olendite kogumit; loodusobjekte on tunnetatud toimivate, aktiivsetena ka inimese suhtes, mitte ainult vastupidi. Voldemar Miller on rääkinud koguni metsas tekkinud mõtlemistüübist, vastandades seda nn stepimõtlemisele – metsas elav inimene on looduse sees, mitte selle peal või kohal, ta on üks osa paljususest ega saagi end seada muust loodusest väljapoole.

    Huvitavaks kontrastiks sellisele looduskäsitlusele on Ameerika kultuuritraditsioonis juurdunud mõiste wilderness, mida tähistav sõna pärineb küll juba varakeskajast, tänapäeval tuntud mõistesisu aga Ameerika ajaloost – Euroopast väljarännanud uusasukate ebatavalisest seosest kohaliku loodusega. Ameerika loodusmaastikud olid uusasukate jaoks esialgu tundmatud, võõrad ja vaenulikud, need tuli allutada, “omaks” muuta. Erinevalt põlisasukatest puudusid sisserännanutel seosed ja vastastikune mõistmine ümbritseva looduskeskkonnaga. Enamik uusasukatest oli pärit Euroopa linnakultuurist, nende teadmised maaharimisest olid algelised ja seega oli neil ka raskem talupoja kombel maaga kontakti leida. Sellest kultuuritaustast tulenedes hakkas mõiste wilderness, (wild nature) tähendama paikkonda, mis on inimesest mõjutamata. Metsik Lääs, oma põlisasukate – metslastega, kelle eluviis oli sisserännanule sama võõristav kui kohalik looduski, muutus wilderness’iks, paigaks, mis taandati piiritletuna rahvusparkidesse või reservaatidesse, nii et ta jäi kohaks, mida võib aeg-ajalt nädalalõppudel uudistamas käia, kuid millega orgaanilise sideme tekkimine on mõeldamatu. Nii on wilderness omamoodi atraktsioon, paikkond, mis on loodud vaatamiseks, mitte aga elamiseks, inimese osalus ökosüsteemis on siin lubamatu.8See soodustab veelgi vastanduseinimene-loodus ning sellest tulenevate probleemide süvenemist kultuurilises ühisteadmuses.

    Wilderness’i kontseptsioon oma ajaloolises tähenduses (ülesharimata jäätmaa, mil pole väärtust, kuni inimese töövaev teda ülendanud pole) või ka tänapäevases mõttes (ülevust tekitavalt inimtühjad ja maalilised paikkonnad) on tegelikult eesti kultuurile ja loodusele võõras. Eestimaal võib leida vaid väga üksikuid paiku, mis on inimmõjust täiesti puutumata; pigem on inimene elanud looduskeskkonnaga tihedalt seotuna, viimast vaikselt kujundades ja mõjutades ning moodustades nii loodusega harmooniliselt kooskõlas muutuva terviku. Loodus tähendas talupojakultuuris konkreetset ümbrust, kus elati; loodusobjektidel ja -kohtadel oli oma funktsioon ja mõte, neid tunti, nimetati ning kasutati.

    Siit ka põhjendus asjaolule, miks polnud eestlasele murrete kõnelemise aegu vaja sellist üldistavat mõistet nagu ‘loodus’. Inimesed elasid läbinisti tuttavas ning mõtestatud keskkonnas, kus igal pisemalgi objektil oli kindel nimi, milles sisaldus teave tema omaduste kohta. Uurides Saareste mõistelist sõnaraamatut leiame, et isegi sellised üldmõisted nagu ‘mets’, ‘soo’, ‘põld’, ‘heinamaa’ või ‘lagendik’ tähendavad omaette esinedes vaid veidi rohkem kui eimidagi. Näiteks “lagendiku” puhul on Saarestel ära toodud kaheksa sõna, mis märgivad eri tüüpi lagedaid kohti keset metsa. Tähelepanuväärne hulk üldmõistest täpsemaid sõnu leidub eesti keeles ka teiste eelpool esitatud märksõnade kohta: eri heinamaatüüpe tähistavaid sõnu on Saareste suutnud sõnaraamatusse koondada ligi viiskümmend, mitmesuguseid põldu ja selle osi märkivaid sõnu üle kuuekümne. Sooga seotud kohti märgib üle saja kahekümne eri sõna, metsaga aga – üle saja viiekümne. Pole raske aimata, missugused maastikutüübid siinsetele elanikele läbi aegade kõige olulisemad on olnud.

    Võrdluseks – inglise keeles on ‘metsa’ kohta vaid kaks sõna,forest ja wood, kusjuures esimene tähendab peamiselt ‘suuremat puudega tihedalt kaetud ala või midagi, mis oma tiheduse poolest seda meenutab’ (näide: telegraafipostide mets), teine aga ‘ehitusmaterjali’ või ‘metsatukka, kus domineerib üks puuliik’.

    Sõna wilderness oma puutumatusele ja kontrollimatusele viitava alltekstiga seega – hoolimata asjaolust, et teda eesti keelde “metsiku loodusena” tõlgitakse, – erineb eestlase “metsikust”, mis viitab metsasusele, vohavusele, kasvamisele ja edenemisele. Hakkab ju meie kliimavöötmes pea iga paik, kuhu inimene pikemat aega oma jalga ei tõsta, kasvatama metsa.

    Saaremaal ja Lääne-Eestis on tuntud Metsiku-nimelist lokaalset jumalustki, kelle õlgedest tehtud kuju viljakuse tagamiseks külarahva poolt ühiselt küla taha metsa viidud.

    Ameerika wilderness’i oleks ehk siiski mõttekas “metsiku loodusena” tõlkida, võttes sealjuures teadmiseks selle mõiste sisu ning kujunemisloo Ameerika kultuuris. Aga mõeldes Eestimaa looduses paikadele, mida me väärtustame, mis peaksid olema kaitse all ja hoitud, tuleks ehk rääkida “põlisloodusest”. Paikkond, mida tasub kaitsta, on ju pikka aega ühesugusena püsinud – ta on “põline”. Selles sõnas sisaldub pikaealisus, püsivus, ent ka väärtustatus. Lisaks põliselanikele, põlistaludele ja põlispuudele võiks meil ju olla ka põlisloodus – näitamaks, et loodus väärtustub inimeste läbi, kes on pikka aega ühes kohas elades omandanud oskused, kuidas seal keskkonnaga tasakaalukalt koos elada

    1Vt lähemalt: T. S p e e k, Ökokriitikast. Akadeemia 1996, nr 11, lk 2373-2380.
    2Vt lähemalt: K. L e h a r i, Ruum. Keskkond. Koht. Tallinn, 1997.
    3Collins Dictionary of the English Language. Ed. P. Hanks. London &c Glasgow, 1982
    4A. R a u n, Etümoloogiline teatmik. Rooma, Toronto, 1982.
    5Väike murdesõnastik I. Toim. V Pall. Tallinn, 1982.
    6A. S a a r e s t e, Eesti keele mõisteline sõnaraamat II. Stockholm, 1959, lk 666-667.

    7Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, III kd, 1. vihik. Toim. V Põima jt. Tallinn, 1992.

    8Vt lähemalt: J. G. M i t с h e 1 1, American wilderness. National Geographic 1998, nr 11, lk 3–32.

  • Leonidas Donskis (13.08.1962 – 21.09.2016)

                                                         Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 12

    Globaliseerumine muudab paljud inimesed ja nende elu kasutuks, millekski kõrvaleheidetavaks. Neid ei vaja enam keegi ja keegi ei tunne neist puudust; ja kui nad kaovad, siis hakkavad mitmed majandus- ja julgeolekualased näitajad paranema. Näiteks ligi miljoni inimese emigreerumise peale Leedust viimase kahekümne aasta kestel hakati levitama rõõmsat uudist, et tööpuudus ja kuritegevus on märgatavalt langenud. Neist inimestest ei tuntud puudust senikaua, kuni hakati tajuma ühiskonna vananemise probleemi – väljavaadet, et Baltimaad muutuvad Euroopa Liidus piirkonnaks, kus on suurim osakaal pensionäre, keda hakkavad ülal pidama immigrandid ja emigrandid. Enne selle majandusliku argumendi teadvustamist oli tervelt kolmandik leedu rahvast tõrjutud avalikkuse teadvusest välja.

    Inimelu muutmine statistiliseks üksuseks on üks moodsa barbaarsuse ja nüüdismaailma moraalse pimeduse sümptomeid. Sedasama on ka inimeste taandamine tootmisteguriteks ja nende nimetamine “inimressursiks”. Kõigil neil puhkudel eitatakse inimese individuaalsust, tema maailmas olemise müsteeriumi, sest ta muudetakse anonüümseid jõude ja süsteeme teenivaks subjektiks, keda kujutavad avaliku arvamuse uuringud, turunduse ja poliitika tehnokraatlikud võrgustikud ja statistika, mis annab niisuguste jõudude ja võrgustike toimimisele õigustuse.

    Eriti Hispaanias sattusid noored hiljuti tähelepanu alla, kui tänu indignado’de meeleavaldustele hakati teadvustama, et rohkem kui pooltel neist pole tööd. See tähendab, et üle 50 protsendi nooremast põlvkonnast nihkus üldsuse silmis ühtäkki olematusest eredasse rambivalgusse, sest hakati mõistma nende arvude kohutavust. Poliitilist klassi ja avaliku arvamuse kujundajaid ei kohutanud mitte purunenud lootused ja elud, usu kaotus oma maa ja Euroopa kui terviku tulevikku, vaid ärevuse ja šoki põhjuseks oli paljas statistika ise.

    Ükskord palusin ma vene kirjanikul Andrei Bitovil kommenteerida üleliigse inimese fenomeni vene kirjanduses. Visbys toimunud kirjandusseminaril kõneles ta Puškinist, kes on seda nähtust kujutanud värssromaanis “Jevgeni Onegin”, nagu ka Mihhail Lermontov “Meie aja kangelases” ja samuti Aleksandr Herzen, kes mõistis, et dekabristide-järgsel Venemaal leidub suur hulk inimesi, kes ei leia endale iialgi kohta poliitikas ega isegi mitte ühiskonnas. Nad elasid valel ajalooperioodil ja vales maailmaosas. Miski või keegi oli teinud vea: võib-olla Jumal, võib-olla ajalugu või hoopis saatus? Võib-olla tuli nad tuua ohvriks helgema tuleviku nimel, nagu kreeka tragöödias? Bitov tõdes täiesti asjalikul toonil, et kõik võib olla märksa lihtsam: leidub olukordi, ajajärke ja ühiskondi, kus inimesed ongi ülearused.

    Tundub, et ka meie ajajärk suudaks suurepäraselt ilma inimesteta hakkama saada. Mingisuguse ühiskondliku rikkuse või inimliku eneseteostuse huvides ei ole meil teineteist enam tarvis. Meile piisab osadest terviku asemel. Valimiste aegu läheb meil tarvis mõningaid hääli; tootmiskulude langetamist nõudvas olukorras me vajame odavat tööjõudu; ohutu, usaldusväärse ja ärisõbraliku keskkonna loomiseks läheb tarvis nn solidaarsust (st loobumist protesteerimisest ja oma õiguste kaitsmisest ning selle asemel emigratsiooni või alanduse valimist). Mõnel puhul läheb tarvis anonüümset massi – seda ihkavad ja otsivad eriti häältenäljas poliitikud, kellele emigrandid kui elektoraadi asendamatu osa tulevad meelde enne valimispäeva, iseäranis kui neil on võimalik anda oma hääl elektrooniliselt (meil pole seda võimalust veel sisse seatud, aga me oleme sinnapoole teel). Muul ajal püüavad poliitikud selle massi eest varjuda, sest nad mõistavad suurepäraselt, et probleeme, mis sunnivad inimesi kõike maha jättes välismaale kolima, ei ole võimalik lahendada majanduslikult nõrkade riikide sees, kui neid majanduslikult tugevamatest enam piirid ei lahuta.

    Ilma pealtvaatajate ja valijate anonüümse massita ei saa koguda reitinguid; sellepärast me armastame Suurt hr Nimetut nii kaua, kui tema näota ja hingeta lojaalsus annab meile legitiimsuse. Kui me oleme poliitikud, teleprodutsendid ja -tähed või mõni muu seesugune, kes pretendeerib õigusele olla avalikult tuntud, äratuntava näo ja nime kandja, siis me ei saa ilma selle massita läbi. Aga niipea kui see mass lakkab meid legitimeerimast ja pöördub meie vastu, kui ta meid enam ei tunnusta ega aita meil ennast taastoota, vaid nõuab, et me märkaksime individuaalseid nimesid ja nägusid, kui nad astuvad anonüümsest massist välja ja omandavad inimliku valu, draama ja tragöödia isikupärased jooned – siis meil tekib soov, et seda massi ei oleks, et see kaoks. Miks? Sest me mõistame vaistlikult, et need probleemid – seda massi moodustavate üksikhingede probleemid – on lahendamatud selles maailmas, kus kõike, mida nad taotlevad, on neile küll kokku lubatud, aga pole öeldud, millal ja millise hinnaga see neile kättesaadavaks saab. Kas nende enda kodumaal? Oh ei, muidugi mitte.

    Mobiilsus, liikumisvabadus ja valikuvabadus – eks sedagi ole ju neile lubatud. Ja kas üheks lubaduseks polnud mitte piirideta maailm? Aga niisugune maailm ei muuda väikesi, majanduslikult ja poliitiliselt ebakindlaid maid tugevamaks. Niisuguses maailmas lähevad võimsad riigid tugevamaks ja nõrgad veelgi nõrgemaks. Ungarlased, kes on rahulolematud Viktor Orbáni autoritaarse poliitikaga ja sellega, kuidas ta liberaalset demokraatiat teotab, rändavad massiliselt välja, selle asemel et luua oma parteisid, moodustada opositsioonilisi rühmitusi ja asuda Ungari poliitikat muutma. Erinevalt Slovakkiast või Ungarist ei ole Leedul õnneks olnud oma Mečiari või Orbánit. Me oleme mõistlikult liberaalse majandusega demokraatlik riik; me peame enam-vähem lugu vähemuste õigustest ja järgime inimõigusi. Ometigi on piiride puudumine osutunud eksistentsiaalseks ohuks ka meile. Kui sulle ei meeldi Leedu kõrgharidussüsteem või poliitiline klass, kui oled kaotanud usu Leedu riiki või selle institutsioonidesse, siis sa kolid lihtsalt Londonisse, Dublinisse või Alicantesse. Selle asemel et oma maad muuta, jätad sa selle maha. Millised tagajärjed sel on ja kellele? Selles ongi küsimus. Kas sinu maa on sind nii palju muutnud, et oled kaotanud usu üldse millegi muutmise võimalikkusesse? Või kas sa muudad oma maad nii palju, et see hakkab millegi kauge ja abstraktse asemel tähendama iseenda ja oma suhete muutmist teiste inimestega?

    Kas meile ei lubatud, et me võime hakata vabalt ületama kõiki Euroopa piire? Marius Ivaškevičiuse näidendis “Väljaheitmine”, mille tõi mõni aeg tagasi lavale Oskaras Koršunovas, ütleb üks (anti)kangelasi Eglė: piiri ületada on kerge, aga üks asi tuleb maha jätta, on üks asi, mida ei saa kaasa võtta, nimelt eneseväärikus. Millal säärane muutus aset leiab: kas juba enne väljarändu või alles pärast? Ja missugusest pagendusest me siin räägime? Kas see on enese väljasaatmine – “mingem siit minema”? Või tähendab see millestki lahtisaamist – heita tahtlikult kõrvale see, mis annab valusalt tunnistust iseenda või süsteemi vigadest? Ja kas sul lastakse jääda iseendaks? Või pead sa ennast ümber kujundama ahviks, haletsusväärseks sotsiopoliitiliseks papagoiks, kes matkib kõrgklassi aktsenti, sõnavara, maneere, hääletooni ja liigutusi?

    Väljasaatmisdraama kollektiivseks tegelaseks on Suur hr Nimetu. Viimase all ma ei mõtle päris sedasama, mida leedu filosoof Arvydas Šliogeris algselt selle mõistega silmas pidas, vaid kogu seda anonüümsust võimaldavat süsteemi, mis koosneb operaatoritest ja opereeritavatest; repressiivorganitest ja nende ohvritest, kes püüavad ellu jääda. Näidendi konkreetsed tegelased, kellel on eelkõige hüüdnimed ning alles seejärel ees- ja perekonnanimed, kuuluvad kõik meie leedu prekariaadi ridadesse. See on globaliseerumisajastu uus alamklass Karl Marxi proletariaadi asemel – need on ebakindlas olukorras inimesed üha varitseva ohu ja riski tsoonis. Neile ei ole miski garanteeritud, nad ei saa milleski kindlad olla, nendelt on alatiseks võetud turvatunne. Jah, nad võivad küll saavutada mõningase jõukuse, aga ainult teatava sotsiaalse enesetapu hinnaga, saades välismaal osakeseks suurest Eimiskist. See prekariaat kehastab ja teenib anonüümsete isikute ja organisatsioonide globaalset võrgustikku, võrgustikku, mis saab alguse statistikast ja päädib oma reaalse vormiga. See reaalsus annab tunnistust, kui šokeerivaid sotsiaalseid kontraste ja ebavõrdsust on ühiskond valmis sallima. Neid kaldutakse avalikus arutelus seletama kultuuriliste iseärasustena – neile on jäetud õigus eksisteerida niisugusel kujul, nagu neil on, need jäetakse rahule ilma neile võõraid hoiakuid ja tõlgendusi peale surumata ning ilma neile vähimatki poliitilist või majanduslikku võimu omistamata. Nõnda muutud sa osakeseks tööjõust, koos õigusega jäljendada õigeid kohalikke aktsente ning heal järjel klasside tarbimismalle, kuid ilma õiguseta autentsele ajaloolis-poliitilisele narratiivile või omaenda kultuurilisele enesetõlgendusele.

    Ivaškevičiuse näidendi peategelane Benas Ivanovas on prekariaadi täiuslik esindaja. Ta on jõudnud välismaal professionaalses süsteemis kaugemale kui kodus. Olnud Leedus politseinik, kus tema amet oli avalikkuse põlu all, on temast Inglismaal saanud lugupeetud korrakaitseametnik – aga teda oleks võidud ja võidakse praegugi suvalisel ajal välja heita, nii Leedus kui Inglismaal, nii tema vanas, kodumaises, kui ka uues, välismaises süsteemis. Ta ei saa kunagi tunda meelerahu ja õnne; ta peab alati tegema head nägu ja püüdma teda ümbritsevast sitast saia teha – jäljendama aktsenti, harrastama mimikrit, saama inimeseks, kolima Tšingis-khaani maailmast (Ida-Euroopast) Kristuse maailma (Läände). Näidend illustreerib suurepäraselt Samuel Huntingtoni teooriat tsivilisatsioonide kokkupõrkest, visates samas selle üle nalja. Ühtlasi tabab see vaimukalt Venemaa revisionistlikku poliitikat ja sõda Ukrainas ning tuletab meile meelde, kui õrnal alusel seisab lubadus, et me leiame Läänes tööd ja väärikat kohtlemist.

    Ameerika majandusteadlased on lisaks “prekariaadile” hakanud kõnelema “austeriaadist”, et tähistada inimesi Ida-Euroopast ja Balti riikidest, keda on sundinud emigreeruma majandusraskused – neid, kes pole rännanud Kolmandast Maailmast Esimesse, vaid ühest Euroopa Liidu riigi pealinnast või külast teise riigi pealinna või külasse. Kuid Leedu prekariaat või austeriaat toob paradoksaalsel kombel esile ka mõned meie tugevused, paljastades ühtlasi pingeid ja draamasid nii maailmas üldiselt kui Leedus eriti. Minu meelest on “Väljaheitmine” tänase Leedu tõeline eepos. Meenutagem, et leedu luuletajal ja näitekirjanikul Justinas Marcinkevičiusel oli suur poliitiline ja kirjanduslik ambitsioon, et tema draamatriloogiast saaks leedu eepos, mis seoks riigi, kirjanduse ja moodsa kultuuri sünni kokku üheks Leedu poliitilise eksistentsi sõlmeks. Küllap pole juhuslik, et Oskaras Koršunovase Ivaškevičiuse-lavastusest võib leida samuti tema lavastatud Marcinkevičiuse “Katedraali”[1] kajasid. Üks Ivaškevičiuse antikangelasi, hüüdnimega Vandaal (tõelise nimega Andrius/Andrew, aga nagu prekariaadi kangelasele kohane, ei kutsu teda keegi õige nimega) töötab Londonis lammutustöölisena. Sama näitleja (Marius Repšys), kes “Väljaheitmises” mängib Vandaali, kehastab “Katedraalis” Vilniuse katedraali ehitusmeistrit Laurynas Stuoka-Gucevičiust. Nõnda saavad kokku kaks eepilist struktuuri. “Väljaheitmine” sümboliseerib “Katedraalis” sündinud Leedu lõppu. Aga see ei kao. Kaugeltki mitte. Pigem on see tugevam ja kindlam kui kunagi varem. Kuid tegu on teistsuguse Leeduga täiesti teistsuguses maailmas.

    “Väljaheitmine” on tragöödia sellest, kuidas mitteisikust saab isik, kellel on oma väärikus, sellest, kuidas ebainimesest saab inimene. Tragöödia õpetlik lõpplahendus, nagu vanakreeka tragöödia katarsis, raputab meid üles ega lase meil eksitust ja pattu vooruseks pidada. Antud juhul päästab ta meid kiusatusest neid inimesi maha kanda kui jäänukeid, sotsiaalset kadu, elukõlbmatuid olendeid. (Moodne maailm ei ole jõledast natslikust mõistest Lebensunwertes Leben lahti ütelnud, vaid seda teisendanud ning selle hoolikalt peitnud demokraatliku ühiskonna pealispinna alla.) Need on inimesed, kellel pole oma kodumaa silmis väärtust: nad ei pälvi kunagi mingit tähelepanu, nende surm ei ole sündmus, nende lõpp ja algus ei lähe ühelegi tähtsale tegelasele korda. Nende pärast ei hakka keegi katkestama BBC uudiseid ega isegi naljasaadet Leedu kommertskanalil. Nende elu, kadumine või isegi surm ei vääri tähelepanu: see pole kunagi tähtsam kui teletähe uus armuafäär või nädalalõpureis eksootilisele saarele.

    Lääne inimese jaoks algab Eikellegimaa kusagil Saksa- ja Venemaa vahel; seega äpardunud ukraina poksija Saško ei eristu leedu politseikonstaablist Benas Ivanovasest, kellelt varastatud pass võimaldab ukrainlasel ühe poksiraundi ajaks leedulaseks saada – sest kellele see Londonis ikka korda läheb? Miks peakski minema? Mida need sogase identiteediga inimesed saaksid Ühendkuningriigi elus paremaks muuta? Mitte kui midagi. Mis tähtsust on ühe briti jaoks leedulase ja ukrainlase erinevusel? Vähemalt prekariaadi vaatepunktist ei mingit. Parimal juhul vaevuvad niisuguseid geopoliitilisi detaile endale selgeks tegema need klassid, kes reisivad lennukitega mööda maailma ringi, aga kõikide ülejäänute jaoks ei tähenda need midagi.

    Nad on heidetud Eikellegimaalt Eikuskile. Eksiil on prekariaadi tõeline Utoopia. Sir Thomas More’i poolt välja mõeldud kreeka sõna utopia ladinakeelseks vasteks on nusquamus, eikuski. More’il on loo jutustajaks portugali meremees Raphael Hythlodae Antverpenis; nüüdisaegse prekariaadi eestkõnelejaks on vene nimega leedulane Benas Ivanovas. Tema utoopiaks on jõuda Tšingis-khaani territooriumilt Jeesus Kristuse maadele, et “vormida sitast nägusid” ja samal ajal “heita endast sitt välja”. Kus nad asuvad? Kas Leedus? Kas Ühendkuningriigis? Nad pääsesid Eikellegimaalt ja jõudsid Eikusagile.

    Mida suudavad ilma selge ja kindla identiteedita inimesed (või täpsemalt, liikuva ja vastastikku vahetatava identiteediga inimesed) Londonis muuta? Eimidagi. Isegi nende nimed on kõigest sotsiaalsed maskid, mida muudetakse ja vahetatakse iga kord, kui tarvis saada mõneks Eikuski sildistatud osaks. Konstaabel Robert (Bobby) muutub tagasi Benaseks ja kõrvaldatakse elu pidulauast niipea, kui tema Briti politseinikust naine hakkab kahtlema ta usaldusväärsuses ja lojaalsuses süsteemile. Paul Celani “Surmafuugas” ilmub surm maestrona Saksamaalt. “Väljaheitmises” ilmutab edu end kui ükskõikse ilmega süsteemiinsener Inglismaalt, kes meid kas aktsepteerib või välja heidab.

    Benas Ivanovas ei leia välismaalt rahu ega õnne – ta peab jäämagi “vormima sitast nägusid”. Ühest küljest kujuneb “enesest sita väljaheitmine” pedagoogiliseks ja psühholoogiliseks programmiks, mis tipneb niisuguste asjade sallimisega, mis äratavad postsovetlikus jorsis instinktiivset vastikust. Avastus, et Queeni armastatud laulja Freddie Mercury oli gay ja iraani päritolu (Farrokh Bulsara), põhjustab Benasele algul suurt piina, aga hiljem hakkab ta selliseid asju aktsepteerima kui ühe normaalse maa igapäevategelikkust. Teisalt, selline “sita” enesest väljaheitmine ja oma kehakeele muutmine – idaeurooplase liialt noriva vaateviisi ja maailmavastase vastikustunde ületamine – sillutab teed integratsioonile ja edule.

    Ikka on kombeks jäljendada nende käitumist, maneere, hääldust ja kehakeelt, keda teenitakse. Ühiskonnas, mis on nii tundlik sotsiaalse staatuse ja klassi suhtes nagu inglastel, on säärane ahvimine üldlevinud ja tähtis: inglise snoobid on ise kõigest madalat päritolu Oxbridge’i tudengid, kes püüavad iga hinna eest matkida aristokraatide maneere ja kõnet. Eddy on prekaarlane Leedust, kes on õppinud füüsikat ning muutunud Inglismaal groteskseks snoobiks – teda kujutatakse näidendis jahikoerana. Benas püüab vabaneda oma agressioonist, vihast ja kättemaksuhimust, mis ähvardab teda täielikult enda alla matta. Mõlemal juhul me näeme, kuidas idaeurooplasest saab oma identiteedist loobunult “läänekõlbulik inimene”. Eglė seisab sellele tugevalt vastu: tema mõistab, et oma eneseväärikuse ja identiteedi säilitamine on viimane piir, mille taha jääb au ja vabaduse lõplik mahasalgamine. Eglė silmis on Benas veel midagi väärt, sest vähemalt mõnda aega too ei alandu ega püüa minema pühkida oma inimlikku identiteeti. Hiljem aga muutub ta Eglė silmis lihtsalt võõraste fraaside leksikoniks – igaks juhtumiks kõlbulike “tarkusepärlite” puistajaks.

    Ida-Euroopa enesepõlgusel ja enesevihkamisel on sügavad juured, mis vene kultuuris ulatuvad ajaloo- ja kultuurifilosoofiasse, nagu teame Pjotr Tšaadajevi “Filosoofilistest kirjadest”, rääkimata tema kaasaegsest mõtlejast ja luuletajast Vladimir Petšerinist, kes on pannud kirja unustamatud read: “Kui magus on vihata oma sünnimaad ja oodata kärsitult selle hävingut – ning märgata selle varemetes üleüldise taassünni koitu.”

    Säärane enesevihkamine, põlgus selle vastu, mis ollakse, ei ole kaugeltki üksnes eelmise sajandivahetuse juudi identiteedi iseloomulik joon, mida saksa juudi kirjamees Theodor Lessing nimetas jüdischer Selbsthass. Ka ei piirdu see üksnes afro-ameeriklastega, kelle lapse- ja teismelisepõlves kogetavast enesevihkamisest on kirjutatud palju uurimusi.

    Ma ei suuda unustada omaenda kokkupuuteid selle nähtusega. Üks leedu üliõpilaskorvpallur, kes õppis USA-s ja mängis ülikooli meeskonnas, rääkis mulle oma ukraina sõbrast. Noormees salgas ülikooliseltskonnas oma ukrainlust, väites, et on Ukraina sakslane. Võimalik, et nüüdisajal tunneb ta uhkust ukrainlaseks olemise üle; kuid tookord meenutas see juhtum mulle üht Pennsylvanias kohatud noort venelannat, kes püüdis kõigest väest matkida USA telereklaamide intonatsiooni ja sõnavara – nii et mu ameeriklasest kolleeg märkis, et ta on langenud Ameerika reklaamitööstuse ohvriks. Tal oli ainult osaliselt õigus: naine ei olnud niivõrd Ameerika reklaamide kuivõrd Ida-Euroopa traumade ohver.

    Millest siis “Väljaheitmine” räägib? Kas sellest, et ka kurjategijatel on valutunne ja hingesügavused? Et kangelaslikkuses ja kuritegelikkuses leidub transtsendentaalsuse jäänuk (kui kasutada Tomas Venclova fraasi), millest me ei saa midagi teada, nagu me ei saa iial teada, miks kurjategija Vandaal ei täitnud gängijuhi käsku politseinik Benas tappa ning võttis nõnda endalt võimaluse elus kunagi veel Leetu tagasi pöörduda? Tõsiasjast, et “inimjätised” ja “elukõlbmatud elud” on kõigest kohutavad ja eetiliselt tuimastavad sildid, mille alla me peidame tõelised põhjused, mis sunnivad leedulasi välja rändama nii massiliselt, et seda ei saa enam mingisuguse arvestuse järgi normaalseks pidada? Või sellest, et kättemaksuhimu peal lasub kõigest õhuke tsivilisatsioonikoorik? Või et kättemaksuhimu kätkeb endas barbaarsust, kuid sama suur barbaarsus paradeerib õigluse ja õiguse austamise kattevarjus?

    Kas “Väljaheitmine” kõneleb sellest, kuidas rängal üksildustunnil juhtumisi Londonis kuuldud emakeel võib panna sind armuma inimesesse, keda sa sugugi ei tunne? Unistusest elada oma maal auväärset elu ning hirmust, et saadakse teada sinu muutumisest nimetuks statistiliseks ühikuks välismaal – nii et sa ei söanda välja üürida oma ühetoalist korterit Vilniuses Žvėrynase rajoonis? Või sellest, et õnn ja turvalisus ei ole omavahel sõbrad ja sageli tühistavad teineteist, samamoodi nagu turvalisus ja vabadus?

    “Väljaheitmine” võimaldab meil läbi käia seda rahulolematuse, tunnustamatuse ja enesehinnangu kõikumise teed, mida mööda on käinud Leedu ühiskond, ning jälgida “globaalse leedulase” ühiskondlikke maske Benase (Bosh, Marek, Bob), Eglė (Miglė) ja Vandaali (Andrew/Andrius) väikeste tragöödiate kaudu. Oskaras Koršunovase lavastus loob maagilisi seoseid piibelliku võõrandumisteema ning meie enda olukorra vahel.

    Kas “Väljaheitmine” räägib sellest, kuidas on olla välja heidetud? Või eksiili väest ja külgetõmbejõust, mis nagu keskaegne Hamelini Kirju Vilepuhuja (maskeeritud saatan) meelitab kõik noored linnast välja, jättes maha ainult raugad? Või kõneleb see näidend vabaduse dilemmadest, mida on kohutav kogeda ja mille eest tuleb maksta oma turvalisuse ja kodumaaga, aga mis annavad sulle šansi leida ja kõnelda omaenda keelt ning saada täiskasvanuks, ootamata, et sinu olukorra seletaksid sulle lahti teised, kes on veendunud oma üleolekus sinust ja sinu maast?

    Lavastus ei anna kõikidele nimetatud küsimustele vastust. Ta ei peagi andma. See ei ole eepose ülesanne. Vastuseid neile annab elu, mis on elamist väärt, aga ainult siis, kui sa end selles elus eetiliselt proovile paned. Võib-olla isegi makstes selle eest väljaheitmise hinda.

     Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

    LEONIDAS DONSKIS (1962) on leedu filosoof, praegu ISM-i Juhtimis- ja Majandusülikooli asepresident Kaunases. Aastatel 2009–2014 kuulus ta Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsiooni. Eesti keeles on ilmunud tema esseekogu “Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest” (2010).

    Leedu romaani- ja näitekirjaniku ning filmirežissööri Marius Ivaškevičiuse viis ja pool tundi kestev kolmevaatuseline näidend “Väljaheitmine” (“Išvarymas”) esietendus Leedu rahvusteatris 2012. aasta detsembris.

     

    [1] Eesti k-s: J. Marcinkevičius, Katedraal: draama 10 laulus. Tlk M. Loodus. Tallinn, 1980. Toim.

  • Haaknõela vari

    Vana kuld: Lauri Sommeri 2001. aastal ilmunud ülevaade Eesti pungi ajaloost väärib ülelugemist nii möödunud kui ka tulevaste Vikerkaare teemanumbrite valguses. – Toim.

    1. Arendav mäss

    See artikkel plaanib kaardistada yht osakest eesti pungikogemusest ja selle edasiarendusi. Ma ei ole tegelane, kes sellesse subkultuuri puhtalt kuulunuks. Samas ei kõlba mulle ka pyhapäevapungi nimi, sest ma olin hingega asja juures, tegin sellest o m a asja. Minu ja paljude “piiririkkujate” kohta kehtib väide, et “enamik noori ei lylitugi otseselt subkultuuridesse, vaid laenavad neilt stiilielemente ja loovad neile isiklikud tähendused ja kasutusalad”.1 See paistabki mulle tõelise alternatiivsuse ainsa võimalusena. Sest mässu algallikad on kerged dogmatiseeruma, nyristuma, umbe minema, ja sobitatud asi on tihti loomupärasem ja tõhusam. Mark Stinker pystitab oma artiklis punk-etiketist2 (jah, ka sellistest asjadest mõeldakse) kysimuse: Mis siis, kui Mooses poleks mäelt tulnud mitte kymne käsu, vaid Siouxie & The Bansheesi esimese LPga? Missugune kultuur sealt oleks kasvanud? Kui kaua yks pidev mässutraditsioon võiks muutumatuna vastu pidada? Minu meelest pole mäss väärt mässamist, kui selle läbiviijad pole leidlikud. Riiki, valitsust, reaalsust, perekonda, kauplemissysteemi ja teisi vanglaid tuleb saboteerida, ise teisenedes. Yhesõnaga – mässaja hing peaks olema valvel ja valmis kõige ootamatumateks asjadeks. Muidugi, kusagil võib saabuda piir, kus isiku radikaalsus pole enam teistele kaasa elatav, on yle talutavuse muudatuslik. Ses faasis väljendub isiksuse põhiline loomingulisus, hävitusiha, kompleksid, tundelisus või mis iganes eriti selgelt. Fanatismita pyhendunu, koondunud olend on ohtlik igale autoritaarsele systeemile. Ja ma ei usu, et ta vajaks enam mingit yldkehtivat välist koodi. Sest poosetajad ei mässa, nad ainult reklaamivad oma mässunatukest yldisel taustal. Seega on reegleid järgiv subkultuur ainult oma synnihetkel ja varases kujunemises radikaalne. Edasi muutub ta millekski viljatuks, pingutatuks, nyrimeelseks. Suur osa eesti tänasest pungist on seda teed läinud. Nad on unustanud omaenda loosungi: D.I.Y. – Tee Seda Ise. Aga isetegemisel, leiutamisel ja improviseerimisel ei peakski tulema lõppu. Need “radikaalsed mehed”, kellest Villu kirjutas teksti “Paneme punki!”, on tegelikult suvalised õllepudelitega stiilivennad. Praegune punkarlus on keskmise tasu eest saadud retropakett, mille nad oma lodevavõitu olemisega on kohandanud. Pakendil on loomulikult kirjas: VÄGA RADIKAALNE! KARMIM JA VABAM ENAM OLLA EI SAAGI! Siin pole midagi moraliseerida, nii on läinud paljude asjadega. Radikaalne eksperiment on lihtsalt mujale nihkunud. Muusikas näiteks minimalismi, turntablismi, abstraktsesse elektroonikasse. Ma ei ytle ju, et nutikad tyybid on maailmast otsa saanud. Neid on kyllap tulihingeliste punkide hulgaski.

    Moosese käsulaud. Teine katse.
    Moosese käsulaud. Teine katse

    2. Viljandi alternatiiv: IMI ja järglased

    Liigume edasi. Miks ma yldse pungi kohta sõna võtan? Sellealane isiklik kogemus (esmatutvus, “pungipõlv” ja eemaldumine) pärineb umbes aastatest 1988–1990 ja eelkõige Viljandist. Post factum osalesin bändides: Flower Window (1990–1993), Pööloy Gläänz (1993–94) ja Munn (1999). Muusika ja maailmamõistmise poole pealt on mitmed jooned tänaseni kyljes. Viljandi alternatiivne värk on yks näide sellest, kuidas algselt urbanistlik ja nihilistlik liikumine perifeerias isemoodi jooni juurde võttis. Mitmed inimesed, kes mind kujundasid, on pärit eesti pungi tõusuajast. Kuna ärkamisaja edenedes muutus poliitiline värk igapäevaseks, tegelesid tyybid rohkem suvalolluste, pisihuligaansuste, pilkamise ja loominguga. 1987. aasta paiku kogunes kamp ullikesi nime IMI (Ilusad Moodsad Idioodid) alla. “Kõik hakkasid kuidagi veidralt riides käima, nahkpaelu ja ripatseid ymber toppima. Segu hipist ja pungist, põhimõt’selt oma rida. Lahe, et naisi tõmbas asi ka. Ise käisin ylivärviliste pyxte ja musta krabiseva tolmumantli ja naistepluuside ja värdjate käekottidega näiteks.”3 See “IMI-mood”, mis segas syydimatult hipit, glam’i, punki, camp’i ja veel midagi, kestis tykk aega. Punkatribuutika osa muidugi suurenes. Aga ikka kanti kulund ja pleekinud, veidra lõikega särke, totraid rinnamärke, lasteaia sussikotte, soditud riideid (yhele kitlile oli Tarxil näiteks kirjutatud “Eks näe, kes sureb varem, kas punk või minu vanaema!”4), millest oli hambaorke jne läbi pistetud, suvaliselt õmmeldud nööpe, kaabusid ja mida kõike. Tegelased lösutasid põhiliselt linna peal, kus aga õige tundus: “sada meetrit edasi ja järgmise muruplatsi peale aelema ja inimesi sai ka nöögitud nõmedate lausetega nigu kas te saax pysti tõusta me peame selle pingi täis sodima. Kirjutasime täielikke tibiilsusi nigu arbuus on arbutsis” (V. Valme), “…laused olid jah, ma ise mäletan et käisin oma pinginaabriga linnas ringi ja kysisin võõrastelt vastutulijatelt et kas te suurendusklaasiga pioneeri olete näinud? Minge vaatama, “mäng ja koolis” on praegust myygil.”5 Unarusse ei jäetud kinogi: “seal oli 2 või 3 filmi mis me siis tookord tegime: ух oli mingi punkri ja suusatamise ja selle vedruvoodi värk ja hull stoori oli ka juures teine oli mingi peituse mäng vist ja seal oli kulminatsioon selle koha peal kui rizzo ennast laua alla ära peitis ja kaamera tema tagumikku näitas tal olid siuxed karupyxid (sellepärast kuuldavasti teda mõmmiks kutsutigi) ja karupyxtes oli perses auk. Minu rott nimega Kõõm oli seal filmis peategelane” (R. Teder). Ja hulgaliselt improviseeritud tegutsemist: “sai öösel aknast 4.-sse kooli sisse ronitud ja seal kahemikrofonilise makiga omi samme (lihtsalt kõndimise häält) lindistatud, no nii terve kasseti täis lihtsalt kajaga tyhjas ruumis siukest kaootilist kõndimist” (R. Teder). Lisaks joonistusi, luguderääkimisi jne. Toimus syndmus “Hernesupi matused”. Plaaniti yritust “12,5 aastat gaasikeevitust toimub iga päev”, mille käigus pidi raha põletatama jne, aga valmis sai ainult plakat/maal. Kuna kaasasolijaid oli päris palju, mõeldi ka avalikuma organisatsiooni loomisele, mis siiski teoks ei saanud. IMI joonistamissessioonides ilmunud “korupitest” tegid Vainer ja Killu (Gert Kiiler) hiljem Ugalas lastenäidendi. Mait Siku juhitud bänd IMI 7-B (7-B oli Siku ja Valneri diagnoos, skisoidne psyhhopaatia, mis tähendas sõjaväe riviteenistuseks kõlbmatust), kuhu kuulusid ka kaks Ave Luna tydrukut, esitas oma lugu “Jääk” eesti underground-bändide TV-saates. “Vana synnitusmaja kuulutasime noorte kultuurikeskusex, panime vastavad kirjad peale, sodisime täis ja hakkasime seal koos käima” (V Valme). Vana maja oli tõesti yleni täis soditud ja squat’i moodi, aga sees seal ei elatud, nagu näiteks Tartu Segasumma Suvilas. Vahepeal oli kooskäimiskohaks ka Viljandi 2. lasteaed, kus pungid laste rõõmuks kitra plännimas ja nendega lollitamas käisid. “IMI oli siuke happy alternatiiv, mitte niisama”(R. Teder). Hiljem kohtusid nooremad pungid Paala järve ääres oleva peldiku juures, mis mitme massilise graffiti-aktsiooniga nii täis tehti, et linn pidi ruumid renoveerima. Selle aja graffiti oli rohkem verbaalne kui tehniline, lihtsalt killud, mis kõndides pähe tulid, said järgmise nurga peal ka kirja. See oli mõneti hoopis pungim kirjutamine kui paberi kasutamine. Aga suvalistel väljasistumistel juhtus luuletamist ikka päris paljudel. Ja Edy, kes Viljandi kylje alt Viiratsi Lastekodust pärit oli, sai hiljem tõeliseks graffiti-kuningaks ja tatoo-meistriks. Nendest ise tekkind lokaalsetest kildudest on mul siiani midagi ammutada. Punkide rändamised ja teeseiklused ise vääriksid romaanidesse jäädvustamist. Esimene elav luuletaja, keda ma nägin, oli Valner Valme. Ja ta on hea siiani. Mulle on sygavalt ykskõik, kuidas kirjanduse asjatundjad tema tekstidesse suhtuvad. Ehk ta raamat siiski ilmub kunagi. Ta totaalse kõrvalejäämise põhjuseks on muuhulgas ikka seesama promotööst keeldumine, asja lokaalseks jätmine. Praegused noored geeniused teevad juba paarist uuest luuletusest suure numbri: “nyyd hakkab selle novaatorliku teose avaldamisega kiire, sest mis maailm kyll kõik kaotab, kui ta seda kuulda ei saa.” Netti ja esinemistele, ajakirjadesse ja sõpradele topitakse oma värki ja need pushijad teevad veel vastaliste nägu ka. Mulle meeldib ses vallas totaalne indie-suhtumine – väikesed omakirjastuslikud asjad, isiklikkus, kohtadega seotus, inside-joke’id. Kirjanduse yleproduktsioon vohab kõigil tasanditel. Kõrvalejäämine ja vaikuses toimetamine on sageli ainus puhas lahendus. Sest ma ei tea midagi totramat kui need kohvikuarutlused kirjandusest, mõttetu eputamine ja targutamine. Ametlik kirjanduslugu võib ennast rahus täis sittuda. Aga jutt käib praegu Viljandist. Paberpunk on seal yhe teosega siiski jäädvustatud. See on kymne autori “Alternatiivne Luulerull” (1990), mis oli trykitud pikale arvutipaberile ning ilmus tiraažiga 50 eksemplari. Yle poole teoses osalejaist olid pungiga seotud, lisaks humoriste (Erkki Kõlu, seal Wolandi pseudonyymi all), absurdimehi ja muud. Teose yllitas Poltergeist (Ylo Parve), kes koos Ökuliga (Ivar Smolin, mitte segi ajada Tartus pesitseva samanimelise tyybiga) alustas 1991. aastal ysna punki paroodialehte Liba-Sakala. Oma maine pärast pabistav rajoonileht võttis väljaande hiljem oma hõlma alla ja seda on tänaseni toimetanud ekspunk Killu (Gert Kiiler). Nihilistlikuks peetud pungiga seostus vähemalt meie kandis palju ajukat huumorit. Kas või Villem Valme (Wolly; 1977) leiutus, hiljem lauluks tehtud tekst “Artur Tõhu unenägu”6: “Mehed lendasid üle laia aiamaa / kuid küpsed polnud agoraad / yks paks ja kole vanamees / käis suure kypse soki sees / yks paks ja kole vanamees / tal pikk ja sale lips on ees / siis tuli lõpuks aknaraam / tal kotis uimastite kraam / ta kähku mulle õltsi andis / ja pärast minu sokke kandis” (1989). Selline “lastepunk” on asi, millele ma palju analooge ei tea, kuid mis oli Viljandi tunnetuses selgelt olemas ja kandis sageli helget, kerget lyyrilis-iroonilist varjundit. Contra tegi sedasorti asja hiljem ja omal moel popiks ja kuulsaks. Ma ei tea sellele muud nime kui vemmalvärss, millel on sugulust rahvaliku lorilauluga. Viljandi juhul polnud ropendamisel tekstis mingit olulist rolli. Juhuluule meetodid on aga midagi pungile omast. Selline tuleb-nagu-tuleb suhtumine. Aga vahel tulid juurde veel ka olemuslik naivism ja nonsenslik omamytoloogia. Teine näide on sama autori “Luulerullis” avaldatud tekst “Tummast postist”: “Kas teate luuletust te / yhest postist kes ei oskand kõnelda / mul tuli ninna lausa beer / kui seda kuulsin ma / m
    is edasi saab ahhaa / ma kyll ei tea.” Paralleeli syrrealismiga pole, autor polnud sellal lugenud ilmselt midagi peale koolisalmide ja Trubetsky.

    Pungitsatel oli ka yks luuleõhtu – 1990. aasta kevadel Viljandi 4. Keskkoolis. 90ndate alguses ilmusid mõned Valneri, Villemi, Killu, Pirry (Piret Räni) ja minu tekstid ka kõrvalisemas perioodikas. Valneri tekstide paremik jõudis publikuni siiski läbi muusika. 1989-1992 laulis ta Tallinna bändis PVA ja tema luuletuse järgi sai nime 1990. aastal Viljandis alustanud Pööloy Gläänz, kus ta alguses samuti mikrofoni neelas. Kunsti on Viljandi alternatiivtegelastest teinud Ramo Teder, Piret Räni jt. Viimane ka muusikat nime Pastacas all, kelle CD peaks indie-tantsufirma Kohvi Records all peatselt ilmuma. Muuseas, Kohvi boss Hannes Praks, sisekujundaja ja Teatrilabori kunstnik, on samuti Viljandist ja punk polnud tallegi võõras. Ajastu vaimu illustreerimiseks räägin lyhida loo sellest, kuidas mina ja Hannes Ramoga tuttavaks saime. 1990 suvel tegime me yrituse “Memuaaride mäss”, mis seisnes öö läbi seletamises ja teleka vaatamises, mille käigus valmis hambapasta ja guaššidega samanimeline pilt. Selle viisime Ramo ukse taha ja järgmisel päeval oli sõprus sõlmitud. Muidugi oli pungil ka tumedam kylg. Enamik meist oli linna “iluka-nartsudelt” kergelt lõuga saanud. Laamendavaid punke viidi miilitsasse. Ja ka Jämejala hullumajja, kus nad vahel sõjaväe eest pikemaltki paos olid. Sellest räägib Valneri tekst “Nohikute kaitseala”. Isegi sellist suht rahuliku välimusega kuju nagu mina taheti mendikongi toppida kõigest tee ääres lamamise pärast. Keegi haiglase kujutlusvõimega möödasõitja oli mind pilves nuusutajaks pidanud. Eks toksikomaaniat meie pool esines ka: kummiliim, PVA ja bensiin. See oli sissejuhatus psyhhedeeliasse, aga ei võtnud õnneks karmimaid vorme. Kuigi kõigist ei tea ka – mõned kukkusid hiljem kolooniasse ja vangi. Aga suurem osa Viljandi askeldajaid olid ikkagi keskklassi võsukesed, skangpoomijad ja paratamatult rohkem kunstikoolipungi kui mingi tööliseetose esindajad. Loodan, et midagi sai unustusest päästetud.

    Viljandi näide pole ainus ega kuidagi emblemaatiline. 80ndate alguse Kohtla-Järve pungi kohta on Raul Saaremets öelnud: “Meil oli keskkond nii karm, me vastandusime sealsele vägivallale vaimsele asjale rõhku pannes.”7 Jõulisemaid punkkogukondi kohanes ja tegutses mitmel pool. Tartus, Pärnus, Rakveres, Võrus ja hajusamalt mujalgi. Eesti punkide Meka oli kahtlemata Tallinn yhes Moskva ja Varblase kohvikuga, kuid seigeldi suvaliselt mujalgi. Väiksemates kohtades oli kyll lihtne tappa saada.

    Koht Viljandis.
    Koht Viljandis

    3. Eesti punkluule. Oletusi ja marginaale

    On ilmselge, et eesti punk on kurioosne isegi maailmataustal. Seda veidram tundub mulle, et käsitlejad pyyavad teda tagasi suruda tavalise nihilismi, pohhuismi8, eksistentsialismi ja, mis juba teisiti tobe – siinse kirjandusprotsessi raamidesse. Või kuulutavad suuresõnaliselt, et punk on see, mida nemad selleks peavad. Viimane variant on vähemalt ausalt subjektiivne. Kuid vahetu kontakti vaeguse all kannatavad kõik mulle kätte puutunud käsitlused. Ja protsess, mille käigus trykisõnana mitte kavatsetud tekst vahetas meediumi, võis olla umbes järgmine. Kultuur on ikka uudistejanune asi. Ja ta võtab kergemini vastu tekste, milles sisalduvad selgesti väljendatud hoiakud, märksõnad, yhesõnaga mingit tarbitavat valmisprodukti. Aga suvaliselt kaost tekitavatel kalkaritel polnud midagi sellist, punkluule oli kas laulutekst, yhislooming või totaalne juhuluule, mis pidas silmas ainult käesolevat hetke. Punk pole antoloogiline fenomen, samuti nagu punkmuusika teravamaid palu ei lasta ilmselt kunagi raadio hommikuprogrammis. Seda nähtust ei saa ekstraheerida ja kolvi seest rahvale demonstreerida. Autentsena saab seda ainult läbi elada. Ning kirjutamine on selle jaoks yks viletsamaid vorme. Maailma esimeseks laiemalt levinud paberpunk-yllitiseks peetakse Gideon Samsi romaani “Punk” (1977). Selle kaanel oli Rotteni pilt, pabernina päris haaknõelaga läbi torgatud. Ja Läänes ongi pungiga seostuv värk kas D-I-Y fanzine’ides või proosas (Martin Millar jt). Ja kuna luule on ikka tõeliselt perifeerne pungiväljendus, siis kohtab eesti traditsioonis ka palju veidrat. See algab juba Villu Tammest endast. Koik need vargad kellakäod ja kalevipoja martyyriumid ja mereröövlimängud, mis ta kirjutand, on muuhulgas selge muie luule kui vahendi yle. Ning muidugi on seda ka tõeliselt sõidukid riimid, näiteks Jeesus / Vääna-Jõesuus (“Ultratolerants”) ja eesmärk / mees ärk-likorruse alt (“Kassiahastus”). Ta teine “luulekogu” “Sorlimeki plät” on raamatu paroodia ja ta eelistab end avaldada J.M.K.E. plaatide siselehtedel, kaasalaulmiseks. Villu rariteetsete tekstide enamik on õnneks ka netti yles pandud.9 Hardcore punk’i ja luulelugemise vahel on muidugi ka määratu erinevus esituskiiruses. Kujutlege näiteks Villut etlemas teksti “Organiseeritud elu” aeglase, mõtlikult luulelise tooniga ja tulemus on täielik absurdismi keemispunkt. Veel parem oleks muidugi, kui yht tema tippsaavutust “Kappe” loeks kyynlavalgusõhtul keskeale lähenev korpulentne õpetajanna, pauside ajal nuusates ning ohates. Ja samas on Villu ju vaieldamatu klassik, antoloogiaski sees. Kuid klassikaformaadi jaoks on ta tekstikorpus talumatult harali – ikka lauluga seotuse pärast, sest osa palu lihtsalt keeldub ainult tekstina mõjumast. Rytmifiguuri roll muusikas ja tekstis pole võrreldavad. Klassikuid tuleb aga koolis ja luuleõhtutel presenteerida ja pedagoogidele jääb selleks vaid jõudu soovida. Või teine ikoon: Trubetsky, kes anarhismi ja romantika, lapsepõlve ja maavalla mõnevõrra poolpiduselt yhte on seganud. Ka vanemal Vennaskonnal oli kyllalt lugusid, mille tekst paberil kuidagi punki ei meenutaks. “Sõnajalg” näiteks: “Pole miskit kaotada / väljas vastik talv / ust ei taha paotada / toas on sõnajalg”. Trubetskylgi on teravalt iroonilisi asju, nagu “Ma vabal hetkel võtan kätte ajalehe”, mille kohta ta yhel varasel kontserdil (1984?) röökis, et “see laul on kõigi vabade hetkede ja ajalehtede vastane”. Ei läinudki kaua aega, kui ta lulkad Noorte Hääles ja Nooruses ilmusid. Nii et peent pila, nihkeid ja äraspidist mytoloogiat leiab isegi põhikujude juures. (Mercat peaks keegi täiesti omaette käsitlema. Keegi, kes veel mäletab ansamblit Verine Pyhapäev.) Ja ainult teatav “kõrgkultuuriga nakatatus”, osaline mõistete kattumine ja päevakajalisus, mis seostus pungi hetkele-orienteeritusega, aga millele omistati kerge prohvetlik varjund, lõi eelduse ametlikku trykisõnasse väljumiseks. Ja muidugi väljus esialgu kaduvväike osa. Muu tuli alles hiljem, kui sõnum oli juba oma teravust kaotamas. Ja omas siis ka rohkem (petu)kauba nägu. The Small Literary Swindle, you know.

    Ka siin on punk.
    Ka siin on punk

    4. Marioneti käsi: Pungi käekäik 1990ndatel

    Erinevalt 80ndatest on punk nyyd hästi dokumenteeritud, pildistatud, salvestatud ja netistatud. Kuid ka kõvasti normatiivsem ja iseseisvusetum. Jyrgen Rooste sõbrakestel antoloogiast “Tagasi prygimäele” on kyll olemas normatiivsed vihjed ja ilmselt ka välimus, aga kaua sa yht asja ikka korrutad. Samas uuemad bändid, nagu Idiootsuse Revolutsioon, Inside Joke ja eriti M.Ü.S.T.I.K.A., võtavad asja meeldivalt vabalt ka lauluteksti poolelt. Viimane paberpunk, keda ma usaldan, on siiani Ämblik-Маkе (Hannes Rist) ja tema kogu “Elu tapab lasuga näkku” (1993). Paberile jäädvustamata kujudest tundub mulle huvitavaim VäikePunk Võrust.10 Oma tekste esitab ta bändi So Boic A.P.I. eesotsas, hälbides tavapungi sound’ist ja sisust kyll ysna tugevalt. Teine terav, hea sotsiaalkriitilise soonega esineja on Lembit Krull ansamblist Hot Kommunist. Ta “Jeesus Lexus” on viimaste aastate sotsiaalkriitika parimaid näiteid ja oleks mõjuv ka paberil. Kindlasti on mul paljugi kahe silma vahele jäänud. Ja keegi lihtsalt peaks tegema ylevaate vene punkide tegevusest Eestis. Nyyd veidi street punk’ist, oi!-st ja natsidest. PVA, Psychoterror, Shitheads ja Nyrok City – neil kõigil on väljapaistvaid tekste. Eelistatud on siinkohal Shitheads, kelle kraam on suuremas jaos eestikeelne ja omaloominguline. Psychoterrori Freddyl, suurel ränduril ja live-kirjanikul võiks olla ka oma raamat. Tema protest on nutikam ja natsivaba. Aga ta on eelkõige tegutseja, mitte kirjutaja, tema tekst hõljub fluidumina tema ymber ja lendab higipiiskadena lavalt laiali. Kolme teise bändi muusika on ju iseenesest imekaunis, aga kui jutt yle mõistuse sallimatuks muutub – kyllalt sageli -, ei oska näha seda, mis põhjusel nad nii räägivad. Näib, et enamik värki on mehaaniliselt mujalt yle võetud. Esimene natsliku sõnumiga lugu, mida kuulsin, oli PVA “Juudid ahju!” (kas 1989 või 1990). Autoriks oli Venno Vanamölder ja tekstist oli vist ka saksakeelne versioon. Siis oli veel mõningane ooteperiood, kandepinna tekkimine, mida võiksid ilmestada näiteks Shitheadsi lugu “Siin hai!” ja PVA “Sick boy” (peidetud sõnumiks muidugi “Sieg heil!”). 90ndate teisel poolel on nii oi!-punk kui hate-rock olnud täiesti avalikud. Ja kusagil kymnendi keskel nad ka lahknesid –pungid yhele ja natsid selgelt teisele poole.11 Enne seda oli punkide natsisymboolika olnud rohkem ebateadlik, väline. Natsid aga ajavad selgelt ideelist asja. Ajalehtedes ilmub intervjuusid ja bändid esinevad ilma kõhkluseta, kuid yldpildis on natsipungid siiski vähemuses. Avalikukstuleku märgina võiks näha seda, kui Nyrok City pani oma 1995. aasta kasseti kaanele “Buchenwaldi modelliagentuuri” lapsed. Vapsid ja Jyri Lina paistavad nende hulgas hinnas olevat. Selekteeriv sallimatus on programm (Shitheadsi “Kyyrakat parandab ainult haud”), ja muidugi jäik asi. Sellele kivistunud eitusele astub vastu Villu Tamme looga “Ultratolerants”: “Moraalne perverssus on ikka konstantne / ja intolerantsus on perseverantne / ole parem minuga ekvivalentne / ole elegantselt hea ja tolerantne.”12 Paraku tundub mulle, et natse ja vihkajaid ei paranda samuti miski peale haua. Villu moralism ja spenglerlus on nyrineva pungi tingimustes ysna loomulik hoiak. Ja nooremad laamendajad ei paista taipavat, et Villu programm on yhtaegu radikaalsem ja helgem kui nende tuim pungipanemine. Aga “vaimupunkide” aeg on suures laastus ka mööda saanud. Rulamehed, punkroomeod, natsid ja töölisklassi õllevennad on tasapisi enamiku territooriumist hõivanud. Ses suhtes on meil “peaaegu nagu Läänes”.

    Tsiteerime klassikuid.
    Tsiteerime klassikuid

    5. Pungi ettearvamatuid seoseid

    Olen vaadanud TVst pyhalikku, kõrge harjaga punki Ylestõusmispyhade missal Roomas ja mõelnud, et mohikaan võib peale muu olla ka kõige religioossem soeng. Ta sirutub tornina taeva poole, tal on tõusev loomus. Ta trotsib selle maailma madalalaubalisust indiaanipealikute kombel, kelles olid koos nii usk kui võitluslik protest. Ja mystilise soonega punkareid on Eestiski olnud. Näiteks Andres Allan Ellmann (1965–1988), kellest ta vend Raoul Kurvitz on meenutanud: “Siis oli ta punkar. Ja eestvedaja selles 80. aasta Propelleri poolelijäänud kontserdile järgnenud rongkäigul mööda Narva maanteed.”13 Andrese elutunnetus oli impulsiivne ja mässumeelne. “Ta elukäsitlus oli müstiline. Mitte õua-õua müstiline, aga selline, kus irratsionaalsetel impulssidel ja teadmistel, mis põhjendamist ei vaja, on maailmatunnetuses oma osa. (…) Ta õppis Usuteaduse Instituudis teoloogiat (…). Aga ta oli nii anarhistlik, et sattus seal vastuollu.”14 Ta usuvabadus väljendus pikkades rändamistes ja ka öösiti kirikus korraldatud religioossetes happening-ides.15 Sellest pungitaustaga visionäärist on maha jäänud ka suurepärane luulekogu “Urjamised”(1992). Kirjutasin sellest oma esimese kobava kirjandusarvustuse (Noorus 1993, nr 3), ja kui õnnestuks tutvuda avaldamata käsikirjade ja lähedalseisjate mälestustega, käsitleksin meest põhjalikumalt. Muidugi pole tal harjumuspäraseid “prygikasti-ja-plangu”-märksõnu, aga vaimsus on mõnes kaootilisemas nägemuses kohal kyll. Ta taipas, et loosunglik eitus on jõuetuse tunnus: “ja polegi mõtet kiruda endi mulda / kui sellest on jõudu võrsuda ja viljuda”.16 Aga: “ma ei varja / on vahest paha / ma ei salga / on vahest vaja lammutada” (sealsamas, lk 75). Yks luuletus algab kahetähendusliku vihjega religiooni ja pungi piirimailt: “Õhtu töötamaks välja vennaskonna hymni” (lk 76). Ta kreedolaadses tekstis “Tal polnud huvisid ta oli üksik” (lk 110) on teisitiolemise valu ja kadumisetunne lõikavalt esil. See pole sentimentaalsus, mida kõik pungid nii kardavad, vaid mingi peidus pool, mida olen karmide välimuste tagant sageli avastanud. Ehk yks subkultuuri arhetyypegi. Näiteks Lech Kowalski filmis “D.O.A” (1981), mis oli mälestus Pistolsi kaootilisest Ameerika-tuurist, rääkis noor punk Terry Silvester sedasi: “Minusugustel tyypidel pole kunagi sõpru, sest me räägime tõtt ja ei hooli muust sittagi. Mui pole yhtki sõpra. Ma ei tea; tore on tunda, et oled kõigist erinev. Sel on oma head ja halvad kyljed. Paljudel kordadel olen soovinud, et oleksin koos teistega lõbutsemas, kuid mul on niigi lõbus.”17 See on pigem paratamatuse nentimine. Tõelisel pungil pole enam tagasiteed keskklassi elustiili juurde. Tal on valida kunstiliste, kuritegelike, enesehävituslike jt alternatiivide vahel, kuid mugandumine võib olla kõigist piinavam. Ei olda kambalisuse kui sellise (eesti 80ndate pungis oli solidaarsus ka veel oluline jõud), vaid karjamoraali vastu. Ja praegune eesti punk kannatab just karismaatiliste juhtfiguuride puudumise pärast. Usuga oli kord seotud ka ekspunk ja nyydne näitleja Taavi Eelmaa. 80ndate lõpus ja 90ndate alguses ilmus Nooruses ja Vikerkaares tema tumedat ja ekspressiivselt nägemuslikku luulet. Ja nende kahe mehe kaudu saab tõmmata pungile paralleele iseenesest ysna kaugete asjade – teadvusemuutuste, zeni ning endisaegade nõidade juurde. Ma ei proovi tõestada tõestamatut, kui väidan, et mõned vastandumise mudelid on sama vanad kui yhiskond. Seal, kus mingi inimkoosluse heaolu seda võimaldas, tekkisid kõrvalekalded ja niisamuti on erineval moel eri aegadel alati protestitud viletsate tingimuste vastu. Religioosses suhtes kandsid Eestis loomingulist mässuvaimu muidugi vennastekogudused ehk veliksed. Nende laulusepitsejaid on Kajar Pruul punkidega ka seostand.18 Mina kõrvutaks ka meelsuste alternatiivsust omas ajas, ning siis juba ka maltsvetlasi, kes olid veelgi veidramad ja äärmuslikumad (algses inglise pungiski esines muuseas siin-seal ka tsölibaati, nii et pyhendumust leidus). Ja sealt edasi seostuvad muistsed vabatmehed ja ylikud (seda taipas juba Trubetsky), ning ka nõiad ja siis juba Masingu postuleeritud INI-kultuuri areaalgi. Punk ja indiaanlased, punk ja lapsepõlv, punk ja lunastus… Keegi teine võiks siit edasi mõelda… Pungivaimsusega tegelasi on õieti rännanud igasuguste tegevuste juurde. Jaan-Eik Tulve läks siit gregoriaanikasse, Tarvo Hanno Varres fotosse, Raul Saaremets DJ-ingusse, Ivo Uukkivi ja Merca näitlemisse, Kiwa popkunsti, Henry Laks hoopis teistsuguse muusika, kunsti ja luule juurde ning nõnda edasi. Siinne kirjatykk oli kõigest haaknõela vari yhes kindlas valguses, nii isetehtud kui ma isegi. Yksnes äärjooned, mida ykski korralik punk tunnistama ei peagi. Mis tahes punk teie jaoks on – tehke seda ise.

    1 D. Clarke (1990), tsit.: A. M e d h u r s t, What did I get? Rmt-s: “Punk rock: so what?” (The cultural legacy of punk). Toim. R. Sabin. London, 1999, Ik 220.
    2 M. Stinker , Concrete As To Self-Destruct. The etiquette of punk, its rules, values, dilemmas. Rmt-s: “Punk rock: so what?”, Ik 120.
    3 Vainer Valme e-mail autorile 02.02.2001.
    4 Ma usun, et Tarxi vanaemal tuli veel palju kõbusaid hällipäevi. Küll aga oli punk kohe-kohe zombie‘ks saamas.
    5 Ramo Tederi e-mail autorile 15.02.2001.
    6 A. Tõhk oli Wolly omamytoloogia tegelane koos Lervens Basa ja teistega.
    7 Nael, juuli 2000, lk 21.
    8 Protest sisaldab olemuslikult hoolimist ja paberpunk pole syndinud ykskõiksusest. Pohhuism oli omane krimidele, laamendajatele ja õllemeestele, kes midagi loomingulist eriti ei teinud.
    9 http://punk.bumpclub.ee/jmke/textid.html
    10 Mitte segi ajada pisikese VäikePungiga bändist The Voitka Family!
    11 Natside ja punkide vahel on pingeid olnud kogu liikumise ajaloo jooksul. Meenutagem Dead Kennedys’e lugu “Nazi punks fuck off”.
    12 V. T a m m e (ja J.M.K.E.), Õhtumaa viimased tunnid. CD, 2000.
    13 P. S a u t e r, Kas surmal on tähendus? Eesti Ekspress (Areen), 23.12.1998.
    14 Sealsamas.
    15 Happening on yldse ekspunkidele meelepärane tegevus, meenutagem sealtsamast koosluse Ryhm T tegemisi.
    16 A. A ll a n, Urjamised. Tallinn, 1992, lk 19.
    17 D. H u x l e у, The great rock’n’roll swindle. Rmt-s: “Punk rock: so what?”, lk 98.
    18 Nael, juuli 2000, lk 16.

  • Kõrvalekaldujate avangard – homoseksualismist kultuuris

    Suvises marginaalia-numbris avas Kevin Moss Nõukogude liidu suuresti lahtikirjutamata geiajalugu. See pole aga sugugi esimene kord kui Vikerkaar on selliseid valgeid laike kaardistada võtnud. 1989. aastal, laulva revolutsiooni kõrghetkel, kui ajaloo taasavastamine oli kõige kuumem teema, avaldas Soome ajakirjanik Max Rand ülevaate homoseksuaalsusest Lääne kultuuriajaloos. ENVS-s oli see kahtlemata radikaalne artikkel (ja võimalik, et seletab ka miks soomekeelse teksti tõlkija otsustas sedakorda anonüümseks jääda) – ent ka 27 aastat hiljem leiab siit nii mõndagi huvitavat. – Toim.

    Käesolevas artiklis käsitletakse homoseksualismi suhet kultuuri ja ühiskonnaga. Kitsastes raamides ei kiputa andma isegi põhjalikku bibliograafiat või filmograafiat[1]; mõnda kunstiala on mainitud põhjendamatult vähe või hoopiski mitte. Puuduvaid nimesid on palju – mõni küsib, kus on Djagilev ja Nižinski või Rudi Dantzig, teine otsib Montgomery Clifti, kolmas jälle May Renault’, Marguerite Yourcenari või Violette Leduci teoseid. Need ja paljud teised autorid ei puudu sugugi seetõttu, et kirjutaja peaks neid vähetähtsaks. Artikli pearaskus on siiski arengusuundadel ja üksikisikud või -teosed sageli vaid näitlikustavad mingit suunda. Silmas on peetud Euroopat ja Põhja-Ameerikat.

    Kirjanikuna ei ole ma kunagi huvitunud „homoseksualismist“, vaid eripärast, asjade vaatlemisest teistsuguse vaatenurga alt. Kui homoseksualism oleks norm, mind kui kirjanikku see enam ei huvitaks.
    Christopher Isherwood

    Isherwoodi pisut teravdatud ütlus annab ühe olulisema võtme sellele paljukihilisele, käänulisele ja seni üsna vähe uuritud tervikule, mis tundmatu rajatisena ühendab üheltpoolt sama sugupoole armastuse ja seksuaalsuse, teiseltpoolt märgatava osa meie aja ja eelnenud sugupõlve kultuurist.

    Kõige veidram selle ehitise juures on see, et lugematud kultuuriuurijad on keerelnud tema labürintides kas teda päris tähele panemata või tema ees äkki silmad sulgenud. Miks pole Nõukogude Liidus ilmunud Tšaikovski elulugu, kus räägitaks avameelselt helilooja armuelust? Millest on tingitud, et alles seda artiklit kirjutades põrkun andmetele, et Selma Lagerlöf oli lesbi? Kuidas on võimalik, et Helsingi ülikooli professor veel viiekümnendatel aastatel ei söandanud öelda, et Kaarlo Sarkia, kolmekümnendate aastate Soome väljapaistvamaid luuletajaid, teadvustas end murdeeas homoseksualistina, vaid keerutab: „Murdeeas oli noormees märganud oma tundeelus nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset anomaaliat, mida ta oma sisimas ei võinud pahaks panna.“[2]

    Aus ja avatud suhe homoseksualismi viib selleni, et suur osa kultuuriajaloost tuleb kirjutada uuesti.

    Homoseksualismist ja kultuurist kõneldes tulevad esmajärjekorras meelde need kirjanikud (lavastajad, kujutavad kunstnikud jne), kes ise on homoseksualistid ja oma teostes kujutavad homoseksualistide elu. Teisalt kuuluvad siia ka heteroseksualistid, kes kujutavad homoseksualistide elu. Kuid homoseksuaalsed kirjanikud, kes kujutavad heteroseksualiste ja nendevahelisi suhteid? Kindlasti kuuluvad nemadki teemasse – on ju nende oma tagapõhigi homoseksuaalne ja sellel on kindlasti mõju vaatenurgale, millest heteroseksuaalseid suhteid nähakse ning mis pole sugugi vältimatult vale või kitsendav. Tähelepanuväärse rühma moodustavad need Isherwoodi või Pasolini sarnased homoseksuaalsed kirjanikud (lavastajad jne), kelle loomingus peegeldub ennekõike nende oma eluviis erilise tundlikkusena ümbritseva maailma suhtes. See ilming, gay sensibility[3], on mõiste, mille tähendus kriitikas ja kunstiteoreetilises arutelus näib kiiresti kasvavat. Mõiste ise on raskesti määratletav (selle tähendusega ilming esineb nii homo- kui biseksualistidel) ja selle soome keelde tõlkimine „homoseksualistile omaseks tunnetamisviisiks/tundlikkuseks“ näib rohkem piiritlevat kui selgitavat. Gay sensibility’l põhinevale suhtumisviisile on näiteks omane, et sugupoolte rollidele tuginevaid süsteeme nähakse vaid kokkuleppelisena, naisi ja mehi ühendavaid tegureid peetakse erinevatest olulisemaks. Heaks näiteks gay sensibility’st on peetud Gogoli loomingut.[4] Sama ilmingut on täheldatud ka teaduse ja ühiskondliku mõtte sfäärides.

    Kõrvalekaldumises, erisuses on sageli jõu allikas; see puudutab paljusid teisigi vähemusrühmi peale homoseksualistide. Kuid ameerika kirjanik George Steiner vist ei eksi, tõstes kaks vähemusgrupeeringut teistest tähtsamaks; „Juutlust ja homoseksualismi (eriti nende kokkulangemisel nagu Prousti ja Wittgensteini puhul) võib pidada lääne urbanistliku modernismi kaheks tähtsamaks allikaks.“[5]

    Platonist inkvisiitoriteni

    Kreekas on kõige selle juured, mida oleme harjunud nimetama lääne kultuuriks. Paljud neist, kes uhkelt nimetavad end kreeka kultuuri järglasteks, kardavad ja salgavad oma pärandi maha, kui jutt läheb kreeka ühiskonna seksuaalmoraalile. See, et homoseksuaalsed suhted – otse ühiskondliku institutsioonina – olid olulisel kohal kreeka ühiskonnas, on fakt, mida meeleldi halvustatakse või koguni eitatakse ja püütakse unustada.

    Victoria-aegne Platoni tõlkija Jowett, kes püüdis veenda end ja ühiskonda selles, et kõik filosoofi viited homoseksualismile olid ainult retoorilised kujundid, pole sugugi erand.

    Paljud kultuuriinimesed on esitanud oma head mainet kaotamata Jowetti kinnituste sarnaseid rumalusi, kui kõne all on olnud homoseksualism. Neid lugupeetud valetajaid esindab hästi ajalookirjutaja Leopold von Ranke, kes ütles renessansiaja Itaalia kohta: „Keegi ei või pidada tollast Itaaliat parandamatult haigeks, aga kindel on, et ta kannatas tõsiste taudide käes! Pederastia, mis ulatas noorte sõduriteni /—/ , imes kogu eluenergia.“[6]

    Ranke-sarnane moralist oli ka tema kaasaegne, n-ö teadlusliku sotsialismi vaimseks isaks kuulutatud F. Engels, kes – nii suur ateist, nagu ta oli – tõi oma homofoobia toeks isegi kreeka jumalad: „[Kreeka mehed] häbenesid näidata mingisugustki armastust oma naiste vastu ja lõbutsesid, pühendudes kõikvõimalikele armuseiklustele hetääridega; kuid naise alandamine maksis omakorda kätte meestele ja alandas neidki sedavõrd, et nad langesid pederastia jälkusse ja teotasid Ganymedese muistendiga nii oma jumalaid kui ka iseennast.“[7]

    Ometi oli homoseksuaalne käitumine kreeka argipäeva iseloomulik joon mütoloogiast alates. Näiteks annavad Platoni teosed hea pildi homo- ja heteroseksuaalsetest suhetest kreeka ühiskonnas.

    Meeste kultuur oli biseksuaalne: ei olnud vahet, kas meessoost luuletaja armastatu oli samast või teisest soost. Naistevahelistesse suhetesse seevastu paistavad olevat positiivselt suhtunud naissoost luuletajad, kellest tuntuim oli Sappho Lesbose saarelt. Kirik on tema teoseid kaks korda põletanud, nii et neist on järel vaid umbes ¼, teistelt lesbilistelt luuletajatelt ei sedagi. Koos kreeka kultuuri omaksvõtmisega ei muutunud Roomas olukord võrdõiguslikumaks – lesbilisi suhteid esineb kõigepealt kurtisaanide kujutamisel.

    Rooma-aegne portree, väidetavalt Sapphost
    Rooma-aegne portree, väidetavalt Sapphost

    Kreeka kultuurimõju omaksvõtt sünnitas Roomas moraalseid vastuolusid. Vabariigi-aegne puritaanlik põllumajandusühiskond mõistis hukka vabade meeste vahelised homoseksuaalsed suhted – orjadega võis igaüks toimida, nagu tahtis –, kuigi otsesest seadusest pole teated meieni jõudnud. Kuid vabariigi lõpuaegadel kujutati kirjanduses juba homoseksuaalseid suhteid vabade hulgas. Keisririigi algusaegadest võib ühena paljudest mainida Petroniuse „Satyriconi“.

    Seksuaaltabud ümbritsesid Kreekat ja neil oli oma roll kreeka kultuuri mõjudes. Rooma keisririigis rahulduti rahatrahvi määramisega, sedagi ainult vabana sündinud poisi vägistamise eest, samas uputasid mitmed germaani hõimud oma homoseksualistideks osutunud liikmed sohu. Tollase Euroopa teise suure hõimurahva, keltide keskel oli homoseksualism lubatud ja vastuvõetav. Germaanlaste võit ja keltide häving hakkas märkimisväärselt mõjutama homode olukorda läänemaailma kultuuris.[8]

    Ajal, mil Roomas jäid vanad tabud üha enam seaduse kustunud kirjatäheks, said riigi idaosas Efesose linnas mõjukaks kaks meest, kelle tegevusest sündisid uued, päris meie aega mõjutavad tabud. Üks oli apostel Paulus, kes kuulutas, et homoseksualistidel ei ole pääsu taevariiki, teine jällegi arstiteaduse vaimne isa Soranus, kelle arvates homoseksualist ei või olla tark. Soranusest alguse saanud teooria avaldab veel tänapäevalgi arstiteaduses tugevat mõju, kuigi aegapidi on ta kaotamas oma positsioone. Pauluse käsitlus omakorda sai ristiusu riigiusuks muutudes seaduse jõu. Tollal avastati vanad Rooma seadused uuesti, kuid karistusi tugevdati tunduvalt.

    4. sajandi lõpust alates kehtestati meestevaheliste homoseksuaalsete suhete karistuseks surm tuleriidal. Ida-Euroopa keisri Justinianuse kriminaalkoodeksis (538. a) lisati homoseksualismi karistatavusele usulisi ja materiaalseid põhjendusi – seaduseandja ähvardas rahvast näljahäda, maavärisemise ja katkuga, kui homoseksuaalset käitumist ei keelustata. Ja neidsamu põhjendusi esineb õiguteaduslikus kirjanduses 17. sajandini.

    Järgmise saja aasta jooksul järgiti seadust täht-tähelt siis, kui see oli otstarbekas – sageli selleks, et hävitada poliitilisi vastaseid (nagu mõnel maal veel tänapäevalgi). Mõnedes õukondades ja kloostrites oli homoseksuaalne eluviis heaks kiidetud ja see peegeldub ka tolle aja luules – varasest keskajast on teada ju üks lesbiline trubaduurgi.

    Karl Suure riigis halvenes homoseksualistide olukord 9. sajandil. Ilmselt homofoobiat põdenud diakon Benedictus, kelle koostatud seadustekogu pidi tuginema frangi kuningate varasemale seadusekasutusele, koostas hulgaliselt homosid süüdimõistvaid seadusetekstide võltsinguid, nii leidlikke, et neid ei märgatud enne kui tuhande aasta pärast.

    Ristisõdade ajal läks asi veel hullemaks. Rännakute raskused otse nõudsid süüdlaste leidmist. Vaevalt oli paljas juhus, et homoseksualistidest said patuoinad kohe pärast seda, kui organiseeritud antisemitismi esimesed lained olid uputanud mõned Euroopa juudiühiskonnad verre. Antisemitism ja ühiskondlik homofoobia on sellest ajast alates väga sageli kõrvuti esinenud.[9]

    Ajastu eelarvamused peegelduvad ka keskaja kirjanduses: Dante „Jumalikus komöödias“ on paljud puhastustules põlejad homoseksualistid ja samas ka kirjaniku isiklikud poliitilised vastased.

    Teravam ja otse meie aega ulatuv pööre homoseksualistide olukorras toimus 15. sajandi lõpul, kui kaks inkvisiitorit koostasid halvamainelise „Malleus Maleficarumi“, „Nõiavasara“. See teos oli inkvisitsioonile rikkalikku tegevust pakkuv pattude register, kus kõige erinevamates üksikisiku ja ühiskonna kannatustes väideti süüdi olevat homoseksualistid, ketserid, naised üldse, „nõiad“ ja kiriku poolt ainsast lubatud ühinemisasendist kõrvalekalduvad heteroseksualistid.[10]

    Renessansiajal ei paranenud homoseksualistide olukord seaduseandjate ees sugugi, kuid seaduste rakendamine muutus harvaks, jäädes sõltuvaks ainuüksi poliitilisest otstarbekusest.

    Teisiti poleks see saanud ollagi.

    Biograafilise käsiraamatu autor Aretino tõdes, et kui taevaste viha peaks tabama kõiki neid, kes harrastavad loomuvastaseid kuritegusid, ei oleks Itaalias varsti enam kõrgesti harituid ega aristokraate.

    Antiigiharrastuse ja uusplatonismi abil vabaneti eelmiste sajandite kitsastest seksuaalnormidest. Paljud tolle aja tuntumatest kunstnikest olid homoseksualistid, näiteks Leonardo da Vinci, Michelangelo, Christopher Marlow, ilmselt ka William Shakespeare. See ei jäänud kajastumata ka nende töödes.

    Chrisopher Marlow’ kohta on öeldud, et ta tõi homoseksualistid ja nende elu esimest korda pärast antiiki kirjandusse. Marlow’ „Edward II“ on esimene uue aja kirjandusteos, kus kahe mehe vaheline erootiline suhe on keskseks teemaks. Marlowe ei toonud kirjandusse ainult teemat, vaid tegelikult teatud põhitüübi: näidendis esinev promiskuiteet ja esteetilis-erootiline eluviis on jooned, mis on tuttavad paljudest hilisematest homode kirjeldustest kirjanduses.

    Ka Shakespeare’i näidendites on palju viiteid meestevahelistele suhetele. Vaidlus selle üle, kas kirjaniku sonetid olid kirjutatud mehele või naisele, osutub asjatuks: ta kirjutas mõlemale. Aga Shakespeare’i teatris on homoseksualism midagi täiesti loomulikku.

    Vabameelset õhkkonda ei olnud aga kauaks. Usupuhastuse ja selle vastaste vaheline võitlus soosis dogmatismi mõlemal poolel. Katoliiklikus maailmas oli oluliseks pöördekohaks 1552. a toimunud Trento kirikukogu. Seadusi hakati jälle tõlgendama tähttähelt, reformiste ja vabamõtlejaid hakati üha sagedamini süüdistama homoseksualismis ja nii mitmelgi korral viisid need süüdistused tuleriidale. Ka protestantlikus maailmas elati „Malleus Maleficarumi“ pärandi vaimus, just nagu humanismi ja usupuhastust poleks kunagi olnudki.

    Antiigiharrastus, valgustusfilosoofia

    17. sajandil sidusid võimukandjad homoseksualismi tihti revolutsioonilise mõttega – Prantsuse kiriklikes ringkondades viis mure homoseksualismi „laienemises“ pärast süüdlase otsimiseni. Leiti Michel de Montaigne ja tema „Esseed“.

    Osa homoseksualiste kaotas elu tuleriidal. Ainult õukondades oli homoseksualism mingil moel kaitstud tagakiusajate eest (isegi homoseksualistide vihkajana tuntud Louis XIV kaitses oma õukonna liikmeid, kuigi laskis tuleriidal põletada kaks homoseksualismis süüdimõistetud kirjanikku).

    Sajandi kuulsaim homoseksualistide kohtuprotsess korraldati prantsuse kirjaniku Theophile de Viau’ üle. Kultuuriringkondades tekitas see samasugust kõmu kui Oscar Wilde’i süüdimõistmine kolmsada aastat hiljem. De Viau jäeti küll ellu, kuid ta suri nagu Wilde’gi vangistuses.

    18. sajandil sai alguse areng, kust viib otsene joon – kuigi läbi paljude takistuste – tänapäeva homode kodanikuõigusliikumisteni. Valgustusfilosoofia andis homoseksualistidele tagasi nende inimõigused. David Hume nägi, et seksuaalsete keeldude taga ei olnud ei Jumalat ega loodusseadusi, vaid lihtsalt sotsiaalne otstarbekus. Voltaire omalt poolt tõdes, et „homoseksualismi eest, eeldades, et see ei toimu sunniviisiliselt, ei hakata karistama seadusega, kuna see ei solva ühegi inimese huve“.[11] Holbachi arvates polnud küsimus ainuüksi ühiskondliku õigluse elluviimises. Ta ütles: „Käsitledes asju ilma eelarvamusteta hakkame märkama, et enamik norme, mida usk ja sellega liituvad fanaatilised ja üleloomulikud moraalisüsteemid inimestele esitavad, on niisama kummalised kui võimatud tegelikkuses teostamiseks. Kui inimestelt võetakse kirg, keelatakse neil olla inimene; kui tugevat fantaasiat omavat inimest õhutatakse vaigistama oma soove, õhutatakse teda tegelikult muutma oma kehaehitust, kästakse verd voolata aeglasemalt.”[12]

    Viimane homoseksualistide tuleriit süüdati Prantsusmaal 1784. a, kuid juba seitse aastat hiljem, 1791. a tõstis Suur revolutsioon homoseksualistid samale astmele heteroseksualistidega.

    Paljud Suure revolutsiooni saavutused langesid nelikümmend aastat hiljem restauratsiooni ohvriks, ometi mitte homode põhiõigused. 1810. a valminud „Code Napoleon“, keisri nime kandev koodeks, sai suunanäitajaks võrdsusele rajatud seadusandlusele ja selle põhimõtted võeti omaks tollal Prantsusmaa mõjupiiridesse kuulunud maade seadusandlustes: nii romaani maades kui ka mõnedes kõige lähemates Saksa riikides.

    Briti saartele ei pääsenud Suure revolutsiooni aated nagu Napoleoni väedki. Paljud tolle aja kultuurilukku jäänud tuntud isikud olid homoseksualistid, kuid see ei anna alust oletada ühiskonna sallivust nende suhtes. Kui kuulujutud muutusid väljakannatamatuks, põgenesid paljud noored aadlikud Itaaliasse, erandiks Kreeka vabadusvõitlusega ühinenud lord Byron.

    Kodupaigaga kammitsetud vaesemad ühiskonnakihid jõudsid seevastu sageli kohtu ette ja ega surmanuhtluski olnud harv.

    18. ja 19. sajandi salongides kasutati nagu renessansiajalgi homoseksualismi varjunimena Itaalia ja Kuuba harrastust. Ajastu kuulsaim antiigiuurija Johann Joachim Winckelmann mõrvati Triestes 1768. a nagu Pier-Paolo Pasolini kakssada aastat hiljem Ostia rannaliival. Kuriteo motiiviks oli raha; tegu oli niisiis röövmõrvaga. Aga et oma veretööd kergemana näidata, väitis mõrvar, et ohver oli püüdnud talle „läheneda“ – selle väitega tahtis mõrvar ilmselt leida kaastunnet, näidata oma tegu vastuvõetavamana. Ja üle kahesaja aasta hiljem varjas Pasolini mõrvar end samade seletuste taha, mille taustaks on arusaam homodest kui ühiskonna lindpriidest.

    Lihtsas ümbruses kasvanud Winckelmann purustas oma surmaga homoseksualismiga tol ajal ja veel tänapäevalgi liitunud pettekujutluse, nagu oleks see kõrgemate klasside pahe ja seetõttu talutav nagu nende muu amoraalsuski. Goethe järelehüüdu Winckelmannile võis lugeda kui väljaastumist homode õiguste eest. Oma surmaga suurt tähelepanu pälvinud Winckelmann äratas paljude teadvuses esimest korda mõtte, et homoseksualism on hoopis midagi muud kui kõigest küllastunud ja degenereerunud pururikaste lõbustusviis.

    Valgustusfilosoofia avas uksed ka naiste võrdõiguslikkuse eest peetavale võitlusele. Tärkav feminism ja naistevaheliste homoseksuaalsete suhete tunnustamine ühinesid juhuslikult inglanna Mary Wollstonecrafti puhul. Romaanis „Mary, a Fiction“ (1788) kasutas ta uue ajastu esimese kirjanikuna lesbilist teemaringi; teos „Vindication of the Rights of Women“ (1798) nõudis naistele samu õigusi kui meestele.

    Mary Wollstonecraft nõudis juba 18. sajandil meestele ja naistele võrdseid õigusi.
    Mary Wollstonecraft nõudis juba 18. sajandil meestele ja naistele võrdseid õigusi.

    Kuigi lesbilisust, samuti ka meeste homoseksualismi kirjeldavaid raamatuid oli ilmunud 17. ja eriti 18. sajandil enne Wollstonecraftigi, oli see rohkem ajastu erootiline underground – kirjandus, mille tähendus ja mõju piirdus eelarvamusteta, pornograafiat harrastava kõrgklassiga.

    Kõrvalekaldujaid põhigruppide maailmas

    Visandades läänemaade kultuurilugu homoseksualismi vaatenurgast on 19. sajand paljuski samasugune tagasiminek kui renessansi ja valgustusajastu vahele jäänud periood. Eelmine ajajärk oli kapitalismi, järgmine industrialismi läbimurde ja stabiliseerumise aeg. Esimesel tõusva, teisel perioodil võimul oleva klassina ehitas kodanlus ühiskonna põhigruppide ümber majandusliku heaolu, luues sellest elulaadist teistelegi ühiskonnaklassidele kohustusliku normi. Normist kõrvalekaldujaile leidus eluruumi vaid nende ühiskondlike rühmituste hulgas, kuhu kodanluse vahetu kontroll ei ulatunud – peamiselt kõrgklassi ja kunstnike seas.

    Kuigi vormiline võrdsus seaduse ees ei tähenda sugugi tõelist ühiskonna võrdõiguslikkust, on ometi nähtav, et Euroopa – Põhja-Ameerika maailm jagunes „Code Napoleoni“ järel sellisteks maadeks, kus homoseksualistide inimõigusi tunnustati, ja piirkondadeks, kus möödunud aastasadade klerikalismi ja ebausu jäänuseid kasutati ühiskondliku rõhumise abinõuna, just nagu valgustusfilosoofiat poleks kunagi olnudki.

    Sajandi lõpupoolel on homoseksuaalset ainestikku kirjanduses vähe – suuremateks eranditeks on kaks ameerika luuletajat Walt Whitman ja Emily Dickinson, kelle luules esinev selge oma sugupoole eelistamine jäi mõnelgi kaasaegsel märkamata, nagu ka hilisemate aegade kirjandusuurijaid pole sageli selgitanud seda peent, mõistmise seisukohast ehk siiski keskset seika.

    Kõige selgemaks homoseksualismi peegelduseks Whitmani loomingus on peetud kogumikus „Leaves of Grass“ (esimene versioon 1855) sisalduvat „Calamus“-tsüklit. Esimene kriitik, kes taipas Whitmani armastuslüürika alust, oli tema kaasaegne britt John Addington Symonds. Symonds kirjutas ka Whitmani eluloo, kuid olles kirjavahetuses luuletajaga, täheldas ta, et see polnud sugugi valmis avameelselt homoseksualismist kõnelema: „Julgen loota, et neid lehekülgi [„Calamus“-tsükkel] kunagi isegi ei mainita [niisuguses] seoses, mis võimaldaks neisse ebanormaalse sisu liitmist, millest ma ei ole võinud unistadagi ja mida ma pole soovinud, sisu, mida ma ei saa heaks kiita ja mis on sügavalt paheline.“[13]

    Sotsiaalne hirm sundis Whitmani toimima ebajärjekindlalt ja mõnikord ebaausaltki – on luuletusi, mille algupärane „he“ on lõplikus versioonis muutunud „she“-ks. Kompromissidele ja paljastamishirmule vastukaaluks on teose „Democratic Vistas“ osad, mis on enamasti lähedased sada aastat hiljem tekkinud gay-lib-liikumise avaldustele: „Paljud ütlevad, et see on vaid uni ega nõustu minu arusaamadega; aga mina ootan usaldavalt aega, mil läbi Ameerika lugematute kuuldavate ja nähtavate ilmalike taotluste hakkab jooksma nähtamatu koe sarnane mehise sõpruse niit, täis kirge ja armastust, puhtust ja veetlust, kõige võimsamana ja eluaegsemana, tugevamanagi, kui võidakse kujutleda täna, mitte ainult indiviidide olemust mõjutavana, neisse ennenägematut tunnet, jõudu, kangelaslikkust ja puhtust tuues, vaid selgesti üldist poliitikat mõjutades.“[14]

    Kui Whitman oli väheselgi määral avalik võitleja, erand 19. saj homoseksuaalsete kirjanike hulgas, siis Hans Christian Andersen oli kannataja, madala enesehinnangu personifikatsioon.

    Hans Christian Andersen oli oma muinasjutu väike merineitsi: jutu kirjutas ta siis, kui tema sõber Edward Collin teatas oma abiellumisest. Anderseni eluloos ütleb Signe Tolsvig: „Ta oli ise too merineitsi, kes püüdis võita enesele armastatu, kättesaamatu, sureva printsi, kuigi ta ise oli leidlapse, orjana, väljaspool asuvana äärmiselt ebasoodsas seisukorras .. . Ta kaotas printsi… End siinkohal feminiseerides tunnustas Andersen oma nõrkust.“[15]

    Andersen on suurepärane näide kirjanikust, kes ise on homoseksualist, kuid ei käsitle homoseksualismi otseselt üheski teoses – ja ikkagi peegeldab kogu tema looming omaenda homoseksualismile tuginevat enese ja maailma tundmist. Kõrvalisus, väljaspoolsus on Anderseni lähtekoht ja nii väike merineitsi, tinasõdur kui inetu pardipoegki on kõik ühe ja sama situatsiooni peegeldus.

    Rõhuv paljastamise oht sundis Anderseni vältima kõiki lähedasi meessuhteid Kodu-Taanis; püüdes kohaneda ühiskondlike normidega pidi Andersen (kes eriti ei armastanud lapsi) alistuma aseksuaalse muinasjutuonu rollile. Nii ta püüdiski võimalikult palju rännata, põgeneda koduümbruse ahistusest. Sihiks oli enamasti Itaalia nagu mõnel teiselgi selle aja tuntud homol – Itaaliast otsisid inimlikkust nii Wilde, Tšaikovski kui ka relvatööstur Friedrich Krupp.

    Pjotr Tšaikovskile on pühendatud ka üks pink Haapsalus, kus helilooja armastas suvitada.
    Pjotr Tšaikovskile on pühendatud ka üks pink Haapsalus, kus helilooja armastas suvitada.

    Nagu Wilde mõned aastakümned hiljem otsis Andersen enesekaitseks tuge vürstide soosingust, märkamata sugugi, et ajastu revolutsioonilised tunnusjooned juhtisid paratamatult ühiskondlike murrangute suunas, kus kaitseks ei jätkunud enam kuningate ja aadlike armust.

    Suure sajandi kodanlus tunnustas Anderseni, teadmata ilmselt, mida luges. Emily Dickinsoni tembeldas ta üksikuks armastusest ilma jäänud vanapiigaks – see tõlgendus on jäänud kirjanduslukku meie ajani. Whitmanit kodanlus võõrastas, vaid vabameelsemad suutsid heaks kiita selle uue, oma ajast ees oleva, vabadust ihkava ja vastutustundliku moraaliavalduse.

    Balzac oli sajandi tähtsamatest kirjanikest ainus, kes kujutas homoseksualiste eelarvamustevabalt ja varjamata. Klassikaline kuju Balzaci suurel freskol tolle ajastu Prantsusmaast on mõistvalt kujutatud Vautrin.

    Lesbilistele suhetele jättis 19. saj kodanlus sama vähe ruumi kui meestevahelisele armastusele – olgugi et seadustes ei peetud lesbilisust kriminaalseks, sagedasti seetõttu, et seda ei peetud võimalikuks.

    Kirjanikud, sealhulgas ka alaväärtuslikuks peetud naised, tundsid inimloomust sageli paremini kui seaduseandjad. Jeannette Foster on uurinud lesbilisuse esinemist 19. saj kirjanduses. Tema seisukohad on huvitavad – seitsmeteistkümnest kirjanikust pidas seitse lesbilisust kuriteoks, teiste hulgas Baudelaire, Strindberg, Coleridge; seitse tegi seda kaudselt, väites, et homoseksualism viib mõrvade ja enesetappudeni ning üldse kõikvõimalikku hukatusse. Ja vaid kolm – Pierre Louys, Theophile Gautier ja Paul Verlaine – suhtusid sellesse sallivalt.[16]

    Homode vaatenurgast kultuurilugu uurides näib Victoria-ajastu kulmineeruvat ja teravduvat kahes sajandi lõpukümnete kirjanikevahelises suhetepaaris – 1870ndate Prantsusmaal Verlaine ja Rimbaud, 1890ndate Inglismaal Oscar Wilde ja Alfred Douglas. Verlaine ja Rimbaud olid mõlemad olnud musterlapsed; nende suhe oli sadomasohhistlik (nagu Verlaine’i mõned naissuhtedki) – armastus ja kirg ühinesid sooviga hirmutada kodanlust ja lõpuks ei eraldunudki omakvõetud osad enam tegelikkusest. Verlaine mõisteti kaheks aastaks vangi Rimbaud’ tapmiskatse eest.

    Nii kaasaegsed kui hilisemate aegade kultuuriloolased on kippunud nägema Verlaine’i suhteid Rimbaud’ga koos nendega kaasnenud vägivaldsete joontega kui kummalist pahelisuse ilmingut Verlaine’i elus. Niimoodi tõlgendades on sellest suhtest loodud üks põhisümboleid homoseksualismi kujutamisel kuriteo, vägivalla ja pahe kogumina. Homoseksualist on paljude kujutluses võtnud mingi seninägematu absindijooja kuju.

    Verlaine’i ja Rimbaud’ põgenemine kõrvaletõrjutusest oli mäss kõige ümbritseva vastu. Samas oli see ikkagi teadlik aktiivne valik konventsionaalsuse ja surve vastu. Oscar Wilde omakorda püüdis elada kaksikelu: salongide provokatiivse, kuid soositud erudiidina ning avalikkuse ees getosse sulgunud homona. Avalik roll tugines alaväärsusele, see seisund sai Wilde’ile saatuslikuks lõksuks.

    Kuulus kohtuprotsess algas, kui kirjanik süüdistas oma armastatu lord Alfred Douglase isa laimamises – viimane oli avalikult vihjanud oma poja sõbra homoseksualismile. Protsessi lõppedes oli süüdistaja muutunud süüdistatuks; Wilde mõisteti kaheks aastaks vanglasse, ainsaks kuriteoks homoseksualism. Ennasttäis ja kõrk viktoriaanliku kodanluse poolt valitsetav ühiskond ei kõhelnud, kui sai võimaluse oma kõige armutumale irvhambale näidata, kelle käes võim tegelikult on.

    Oscar Wilde'i kohtuasja pilati Londoni ajalehtedes mõnuga.
    Oscar Wilde’i kohtuasja pilati Londoni ajalehtedes mõnuga.

    Saksa kirjanduse uurija Hans Mayer on tabavalt iseloomustanud Wilde’i elu võtmeromaani „Dorian Gray portree“: „Homoseksuaalse autori Wilde’i estetismis, romaani eessõnas ja sellega liituvas romaani ainestikus ilmneb lootusetu ettevõttena põgenemine kodanliku maski ja skandalisti vaheliste rollide näitlemisest sel viisil, et kirjanik loobub iseendast, sulatades ennast sellesse esteetilisse tervikusse, mis sünnib kunstiteoseks saanud tegelikkusest. Vaid sel viisil on eessõna kuulus ja paradoksaalne algus mõistetav. „Kunstnik loob kauneid asju. Kunsti ülesanne on tuua esile kunst ja varjata kunstnikku.““[17]

    Wilde’i kaksikelu ulatas tema kirjandusliku tegevuseni. Anonüümsena ilmunud, võrdlemisi kindlalt Wilde’i (üksi või koos kellegi teisega) kirjutatud „Teleny“ on esimesi teoseid, kus lähtekohaks on eneseaktsepteerimine ja homoseksuaalne emantsipatsioon. Pornograafiaks klassifitseeritud raamat oli hoiakutelt oma ajast kaugel ees; „tunnustatud“ kirjandusse ilmus „Teleny“ emantsipatsiooniteema alles palju hiljem.

    Wilde pole homoseksuaalse kultuuri ajaloos ometi ainus kunstnik, kelle kaksikelu ja selle varjamine viis katastroofini. 19. sajandit sobib iseloomustama ühe Alfred Douglase luuletuse pealkiri: „Armastus, mis ei söanda öelda oma nime“.

    Kui Oscar Wilde unustatuna ja võimulolijate poolt põlustatuna 1900 Pariisis suri, koputas uus ajastu juba uksele. Avalik mäss oli alanud.

    Mäss Freudi varjus

    15. mail 1897 algas homoseksualistide organiseeritud võitlus kodanikuõiguste eest. Sel päeval asutas saksa arst Magnus Hirschfeld koos sõpradega Berliinis WHK-nimelise (Wissenschaftlich-Humanitares Komitee) organisatsiooni, mis mõjutas üle 30 aasta seksuaalpoliitilist diskussiooni Saksamaal ja mujalgi Euroopas. Üksikuid julgeid võitlejaid oli muidugi ka teistes maades, kuulsaimad neist briti kirjanikud John Carpenter ja psühhiaater Havelock Ellis.

    Kõige rohkem mõjutas homode positsiooni ühiskonnas, seda pilti, mis ümbritseval keskkonnal homodest oli, nende kaasaegne Viini psühhiaater Sigmund Freud.

    Freud ütles lahti 19. sajandil võimutsenud teooriatest, mille järgi loodus asetab sugulisele läbikäimisele eesmärke, mistõttu „mittetootlik“ seksuaalsuhe on „loodusevastane“. Samuti hülgas Freud arusaamad homoseksualismist kui haigusest, pahest ja moraalsest langemisest. Ta pidas inimesi oma põhiolemuselt biseksuaalseks, kuid arvas, et homoseksualism on keskkonna poolt põhjustatud arengupeetus, mis tähendab, et tegu on seksuaalselt alaväärsema käitumisega.

    Teiselt poolt tasandas Freud kahtlemata teed homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele: just Freudi mõjul lõid kõikuma arusaamad seksuaalsusest kui tabudega blokeeritud eluvaldkonnast. Selle muutuse laine on pühkinud teelt ta enese lähtekohad, kujundanud kultuurimaastiku otsustavalt ümber ja loonud miljöö, milles on arenenud uued realistlikud seksuaalarusaamad, vabad möödunud sajandite ballastist.

    Homoseksualistide kodanikuõigusliikumise pikk tee on mitmes suhtes paralleelne võitlusega naiste õiguste eest, kuigi ajaliselt on see protsess naiste emantsipatsiooniliikumisest hilisem. Alles 1970ndail aastail astusid homod – ja ka siis ainult mõnel maal – välja niisama julgelt ja samal viisil enesesse ja oma üritusse uskudes nagu inglise naisõiguslased (sufražetid) sajandi algul.

    Pole sugugi juhuslik, et vabanemissajandil tungis lesbilisus kultuuri meestevahelistest suhetest kiiremini. Osaliselt seletub see asjaoluga, et lesbilisuse aktsepteerimine kuulus tõusva feministliku liikumise programmi.

    Algul ilmus lesbilisus kirjandusse sotsiopsühholoogilise uurimisobjektina (meenutagem või Émile Zola „Nanad“, 1880). „Nana“ arenguliin on jätkunud juba sada aastat, selle kõrval on üha laienenud emantsipeerunud, teadlike lesbiliste kirjanike looming.

    Zola ei olnud ainuke lesbilisusest huvitunud sajandivahetuse klassik. Henry James avaldas 1885. a teose „The Bostonians“ („Bostonlased“). Kirjanik jõudis tasapisi klassikuseisusse, aga selle raamatu uut trükki tuli oodata koguni 60 aastat. Isegi 20ndatel aastatel avaldatud James’i 29-köitelisse kogutud teoste sarja ei peetud seda kõlbulikuks, põhjuseks lesbilise suhte keskne osa teoses.

    Pierre Lowys omakorda üritas oma kahes luulekogus „Chansons de Bilitis“ (1894) ja „Aphrodite“ (1896) kujutada lesbilisi suhteid antiikaja Kreekas ja Aleksandrias.

    Lesbikirjanduse läbimurde teostasid siiski naised. Keskne osa oli siin mõnedel sajandivahetusel Pariisi elama asunud ameerika emigrantidel. Osa neist prantsustus täiesti, nagu näiteks pea üksnes prantsuse keeles kirjutanud Natalie Clifford Barney ja Renée Vivien. Renée Vivieni on nimetatud selle sajandi alguskümnendite prantsuse luule parimaks vormimeistriks. Natalie Clifford Barney oli väheproduktiivne, aga kirjandusliku salongi perenaisena on ta kirjandusse jälje jätnud. Ennekõike on ta jäänud elama paljude, nii prantsuse kui ka ameerika kirjanike teoste tegelasena. Teatavasti vaid George Sandi järgi on kirjanikud loonud rohkem naistegelasi.

    Clifford Barneyst kuulsam Pariisi salongi perenaine ja lesbilise kirjanduse klassik oli ameeriklanna Gertrude Stein. Steini varane lesbilisi suhteid käsitlenud romaan „Things As They Are“ (1903) avaldati siiski alles pärast autori surma 1951. a.

    Ka Ühendriikides sünnitas naiste armastus juba sajandivahetusel tugevat luulet, nimekad kirjanikud olid nt Amy Lowell ja Edna St. Vincent Millау.

    Sajandi alguse romaanikirjandusse tõi lesbilisuse naise vaatekohast prantslanna Colette osaliselt autobiograafilise sarjaga „Claudine“. Colette’i kõige kuulsam seda teemat käsitlev teos on hilisem „Le pur et l’impur“ (1932, „Puhas ja ebapuhas“), mille siirust on võrreldud Gide’i ja Prousti teoste omaga.

    Paljud juba unustatud prantsuse ja saksa kirjanikud käsitlesid sajandi alguskümnendeil oma teostes lesbilisust. Ometi on ka klassikuid, nt Franz Wedekind ja Heinrich Mann, kelle teostes juba enne Esimese maailmasõja murrangut esines lesbilist temaatikat. Esimese maailmasõja järgse saksa lesbilise kirjanduse hulgas tunduvad kaks teost olevat eriti tähelepanuväärsed: Anna Elisabeth Weirauchi kolmeosaline „Der Skorpion“ (1919–1921, „Skorpion“) ja Christa Winsloe internaadimiljööd kujutav „Das Kind Manuela“ (1933, „Laps Manuela“), mille järgi autor oli juba aasta varem ise teinud filmi „Mädchen in Uniform“ (1933, „Mundris tüdrukud“) .

    "Mädchen in Uniform" (1931)
    “Mädchen in Uniform” (1931)

    Anglosaksi proosas oli lesbilisus õige haruldane enne 1915. aastat, kui D. H. Lawrence oma teoses „The Rainbow“ („Vikerkaar“) selle teema välja tõi. Lawrence suhtus lesbilisusse eitavalt nagu ka Clemence Dane, kes kaks aastat hiljem teemat laialdaselt käsitles koolimiljööd kujutavas sadismist nõretavas romaanis „Regiment of Women“ (1917, „Naiste rügement“).

    Lesbilisust puudutavaid teoseid avaldati 1920ndail aastail juhuti nii inglise keelealal kui ka Saksamaal ja Prantsusmaal. Esimesele maailmasõjale järgnenud seksuaalse vabanemisega sündis Prantsusmaal ja Saksamaal, eelkõige pealinnades, nii lesbide kui ka homode subkultuure kõige erinevamatel tasanditel; see peegeldus kirjanduses, filmis, teatris ja ka estraadimuusikas.

    Lesbiainelise kirjanduse raskuspunkt paistab tagantjärele uurides kahekümnendail aastail olevat siiski Inglismaal. Kõige selgemini ilmnes see 1928. aastal, kui avaldati neli tähelepanuväärset romaani. Virginia Woolfi „Orlando“ on omamoodi androgüünlik kelmiromaan, mille peategelane elab igavesti noorena sadu aastaid, vahetades sugupoolt vastavalt olukorrale. Compton MacKenzie’ „Extraordinary Women“ („Ebaharilikud naised“) kirjeldab lesbide kolooniat Capri saarel, Elizabeth Boweni „The Hotel“ omakorda kahe erinevas eas naise suhet Rivieras asuva hotelli miljöös. Selle aasta raamatuist oli kõige realistlikum ja väljakutsuvam Radclyffe Halli „The Well of Loneliness“ („Üksinduse allikas“), lesbilise naise elulugu, milles autor selgelt asetus oma peategelase poolele. Nii korraldatigi Halli raamatu vastu kohtuprotsess ja selle levitamine keelati Inglismaal juba samal aastal.

    Sajandivahetuse ja 30ndate aastate vahelise perioodi kesksetest kirjanikest oli D. H. Lawrence oma suhtumises homoseksualismi ilmselt kõige freudilikum. Tema paljudes teostes peegeldub homoerootiline atmosfäär, aga tasakaalus inimsuhted on neist kaugel. Naised on alistamise jaoks, naistevaheline intensiivne sõprus on kurjast ja mehed omakorda ei söanda avalikult tunnistada homoseksuaalseid tundeid. Seega kuulub omal ajal liberaalse ja julge kirjaniku maine saanud D. H. Lawrence nende psühhoanalüüsi ajajärgu autorite hulka, kes nii feministide kui homode liikumise seisukohalt vaadates esindavad põhiliselt sedasama tagurlikkust, mida viktoriaanlik maailmgi. Nende modernism jääb pinnapealseks, sest nad vaid valgustavad patriarhaalseid võimusuhteid, üritamatagi neid muuta.[18]

    Seevastu hõõgus muutmistahe sajandi alguse prantsuse kirjanduses, omandades kõige teravama kuju Andre Gide’i loomingus. Gide’i kogu loomingut mõjutab vaatenurk, mis tal homoseksualistina tuli omaks võtta. Gide kuulub nende kirjanike hulka, kelle loomingut ei ole võimalik eraldada tema enda seksuaalsest suundumusest, kui ta ka ei oleks kirjutanud ridagi oma või teiste homoseksualismist.

    Gide siiski kirjutas. Homoseksualisti identiteet kordub teemana Gide’ varases loomingus, keskseks sai see kahes 20ndate aastate teoses, nimelt „Les fauxmonnayeurs“ (1925, „Valerahategijad“) ja „Si le grain ne meurt“ (1926, „Kui nisutera ei sure“). Neile raamatuile oli eelnenud „Corydon“ (1924), algselt juba 1911. a kirjutatud kõne homoseksualistide võrdõiguslikkuse kaitseks. „Corydon“ oli kutse avalikule arutelule. Gide otsustas ta avaldada protestiks selle vastu, kuidas Marcel Proust käsitles homoseksualismi oma sarja „A la recherche du temps perdu“ („Kadunud aega otsimas“) osas „Sodome et Gomorrhe“ (1922). Ise pidas Gide „Corydoni“ elu lõpuni oma kõige tähtsamaks raamatuks.[19]

    Prousti romaanisarjas esineb arvukalt homoseksualiste, nii mehi kui naisi, pea- ja kõrvaltegelasi erinevatest ühiskonnakihtidest. Osa raamatu heteroseksuaalsetest suhetest olid algselt homoseksuaalsed. Hirm ühiskondliku surve ees viis selleni, et raamatu lõplikus versioonis sai Albertist Albertine.

    Homoseksualistid on Prousti maailmas tõrjuva ja mõistmatu ühiskonna ohvrid, kes on sunnitud teesklema ja omaks võtma valesid rolle, millega sageli liitub groteskseid toone. Prousti käsituse järgi olid homod naise ja mehe vahevormid, mingid vaimsed hermafrodiidid; tema arusaamade taustaks olid mõtted, mida Platoni „Pidusöögis“ esitas Arhistophanes üheltpoolt homoseksuaalse, teiseltpoolt heteroseksuaalse armastuse kohta.

    Sellest, et „A la recherche du temps perdu“ vaevalt parandaks homode seisukorda, näib Proust olevat täiesti teadlik. Oma kirjas Gide’ile ta tõdeb: „Kahjuks on pürgimus olla objektiivne põhjuseks sellele, et mu raamat äratab erilist viha. Kolmandas osas, kus monsieur de Charles etendab tähtsat osa, hakkavad homoseksualismi vihkajad kujutatud stseene jälestama. Ka teised lugejad ei ole sugugi õnnelikud, nähes, et nende meheideaal kasvab välja naiselikust loomusest. “[20]

    Kolmandaks maailmakuulsaks prantslaseks, kelle loomingus ja elus homoseksualism keskset osa mängis, oli Jean Cocteau. Cocteau’d on nimetatud sajandi alguskümnendite suureks kultuurisuunajaks. Miski ei olnud talle võõras, olgu jutt siis kirjandusest, kujutavast kunstist, teatrist, filmist või balletist. Seal, kus Gide’il oli lähtekohaks enese uurimine, Proustil kaduva maailma arvukad vormid, lähtus Cocteau meie kultuuripärandi põhimüütidest. Nii kunstis kui elus olid müüdid Cocteau’le suunav jõud, kusjuures armastus ja surm käisid sageli käsikäes.

    Cocteau’ autobiograagiline „Le Livre Blanc“ (1928, „Valge raamat“) on selle sajandi homoseksuaalse erootilise kirjanduse kuulsamaid teoseid. Cocteau’ tähtsust homoseksuaalsele kultuurile ei saa siiski määrata ainult üksikute teoste kaupa; oma konventsionaalsustele alistumatu eluviisiga murdis Cocteau Gide’i kombel tabusid.

    Ka saksakeelses kirjanduses on paljude klassikute loomingus nähtaval kohal homoseksuaalne ainestik. Esimesena käsitles teemat Robert Musil Freudi mõjutustega internaadikujutuses „Die Verwirrungen des Zöglings Törless“ (1906, „Kasvandik Törlessi eksikäigud“). Thomas Manni „Der Tod in Venedig“ (1913, „Surm Veneetsias“) annab kaasaelamisega pildi enesediskrimineerimisest, oma mina mahasurumisest. Stefan Zweigi novell „Verwirrung der Gefühle“ (1926, „Tunnete segadik“) kujutab realistlikult homoseksuaalse ülikooliprofessori saatust 1880ndate aastate väikelinnas väljapressimiste, arreteerimiste ja politseikartoteekide võrgus.

    Kõige modernistlikum tolle aja saksakeelsetest kirjanikest näib olevat Heimito von Doderer, Prousti ja Gide’i kõrval esimesi nii naiste kui ka meeste homoseksualismi käsitlenud kirjanikke. Von Dodereri „Jutta Bamberger“ (1923–1924) kujutab emantsipeerunud, iseennast aktsepteerivat homoseksualisti. Teos jäi siiski katkendlikuks ja oli sellisenagi avaldatav alles 1968. a.

    Aastakümne noortest kirjanikest kaldus homoseksuaalse ainese poole kõige selgemini Klaus Mann, kuigi enesepiiramine viis mõnikord ka homoseksuaalsete suhete varjamisele heteroseksuaalsete taha.

    Esimesed homoseksualismi avalikult käsitlevad filmid sündisid just Saksamaal. Richard Oswaldi „Anders als die Anderen“ (1919, „Teisiti kui teised“) oli WHK (Teaduslik-Humanitaarse Komitee) valgustustööga seotud näidendfilm, mille peategelaseks oli väljapressimise ohvriks langenud maailmakuulus viiuldaja. Samal ainesel põhineva uue versiooni nimi oli „Gesetze der Liebe“ (1927, „Armastuse seadused“). Teised märkimisväärsed kahekümnendate aastate homoseksuaalsed filmid olid Carl Th. Dreyeri „Mikael“ (1924), G. W. Pabsti esmakordselt lesbisid ekraanile toonud „Die Büchse der Pandora“ (1929, „Pandora laegas“) ja Christa Winsloe „Mädchen in Uniform“ (1932, „Vormis tüdrukud“).

    Kolmekümnendate aastate algus tõi kaasa kultuuriatmosfääri järsu muutuse. Natsionaalsotsialistide võimuletuleku järgsel Saksamaal sattusid homod koonduslaagrisse võrdselt natside poliitiliste vastaste, mustlaste ja juutidega, homoseksualismi käsitlenud kirjandus, nii teaduslik kui ka ilukirjandus, keelati ja hävitati. Freud ja tema õpilased sattusid keelatud raamatute nimekirja.

    Oktoobrirevolutsiooni järel suhteliselt vaba ja eelarvamusteta seksuaalpoliitikat järginud N. Liit võttis natsionaalsotsialistliku Saksamaaga ühel ajal omaks järsult vanameelse suhtumise perekonna- ja seksuaalküsimustesse. Ja täpselt nagu Saksamaal kuulutati ka N. Liidus vaenlasteks nii Freud kui homod.

    Suund vanameelsusele ei piirdunud ainult Euroopa totalitaarsete riikidega; USA uurija Kate Millett iseloomustab aega kolmekümnendaist aastaist kuni kuuekümnendate aastateni läbinisti kontrrevolutsioonilise seksuaalpoliitika ajajärguna.[21]

    Võitlev kultuur, integratsiooni võti

    Sõdadevahelisel ajal andis kogu anglosaksi keelealal tooni tagasihoidlikkus ja äärmine ettevaatlikkus, iseäranis meestevahelise armastuse kujutamisel. Ajajärgu kultuuriolukorda iseloomustas hästi Somerset Maugham aastaid hiljem antud intervjuus: „Mis põhjusel teie arvates pole mina või Noel (Coward) kunagi üritanud avalikustada oma seksuaalset suundumust? Sest teadsime, et see ajaks publiku raevu. Ma tean küll, millest ma kõnelen.“

    Paljud kirjanikud vaikisid, kuna ei saanud kirjutada sellest elust, mis oli neile tegelikult kõige lähedasem. E. M. Forsteri peateoste hulka kuuluv „Maurice“ (kirjutatud 1913) saadi avaldada alles pärast 1970. a, kui autor oli surnud. Kolmekümnendate aastate kõige tähelepanuväärsem homoseksualismi puudutav teos on vist pikka aega Pariisis elanud ameeriklase Djuna Barnesi „Nightwood“ (1936, „Öömets“), millele T. S. Eliot kirjutas eessõna. Klassikalised kolmekümnendate aastate kirjeldused on Christopher Isherwoodi „Good-bye to Berlin“ (1939, „Hüvasti, Berliin“), „Mr. Norris changes trains“ (1935, „Mr. Norris istub ümber“) ja alles 1977. a ilmunud aus autobiograafia „Christopher and his kind“ („Christopher ja tema loomus“).

    Üks paremaid ja pädevamaid homoseksualismi ja ümbritseva ühiskonna vaheliste suhete uurimusi sündis just tolle varjamise ja teeskluse ajajärgul. Jean-Paul Sartre võttis oma filosoofilises peateoses „L’Etre et le neant“ (1943, „Olemine ja olematus“) kokku dilemma, mis tabab homoseksualisti diskrimineerimisel põhinevas ühiskonnas. Näitena ebatõelisest elamisest, Sartre’i moodi „halvas usus“ elamisest, esitab ta ühelt poolt ennast ärasalgava homo, teiselt poolt mõtlemistüübi, kus inimene defineerib ennast ainult ühe isikusomaduse järgi. Lahendusena näeb Sartre avameelsuse ja homoseksualismi integreerimist terviklikku isiksusse“[22]

    Sartre’i eksistentsialism ei mõjutanud sõjajärgsetel aastatel siiski kuigivõrd seda, kuidas homoseksualistidesse suhtuti tolle aja ühiskonnas mõlemal pool Atlandi ookeani. See oli ameerika psühhoanalüüsi kõrgaeg, kusjuures Freudi ettevaatlikkus ja relativism näisid olevat täiesti kadunud: homoseksualistid olid haiged, ohtlikud endale ja teistele. Pärast seda kui senaator McCarthy oli ühendanud neljakümnendate aastate lõpul alustatud kommunismivastase ristisõjaga ka tugevaid homofoobseid jooni, ei takistanud enam miski homode armutu tagakiusamise käivitumist. Isegi mitte see, et N. Liidus jälitati homoseksualiste põhjendustega, mis olid pärit lausa ameerika psühhoanalüüsi käsiraamatuist.

    Ka Lääne-Euroopas tundus „Code Napoleoni“ ja Saksa WHK kodanikuõigusliikumise pärand koos kõige ameerikaliku sissetungiga võidutsevasse psühhoanalüüsi uppuvat. See uputamine oli lihtne, sest kaksteist aastat natsionaalsotsialistide diktatuuri oli WHK mälestuse ühiskondlikust teadvusest kaotanud. USAs omakorda ei olnudki kunagi mingit teadlikku homoseksuaalset liikumist, ainus ettevaatlik ja kohaliku tähtsusega organiseerumiskatse tehti 1925. a Illinoisis, millele peaaegu vahetult järgnes politsei vahelesegamine ja tegutsemiskeeld.

    Psühhoanalüütikute propageeritud arusaamadele haigest vähemusgrupist tuli vastureaktsioon juba 1948. a Alfred C. Kinsey murrangulise uurimuse näol. Inimese seksuaalne käitumine paistis pärast seda täiesti uues valguses. Psühhoanalüütikutel koos oma võimsate toetajatega õnnestus siiski kaua takistada Kinsey mõtete kasutamist poliitilise otsustuse alusena, kooliõpetusse levimisest kõnelemata.

    Kinsey raporti avaldamise ajal tulid ameerika kirjandusse esimesed homoseksualismi avalikult käsitlevad romaanid: algul paar sõjakujutust ja siis 1948. a murdeiga kujutav Truman Capote „Other Voices, Other Rooms“ („Teised hääled, teised toad“) ja Gore Vidali Freudist mõjutatud, homoseksualistide sõjaaegseid eluseiku kirjeldav „The City and the Pillar“ („Linn ja sammas“). Homod ilmusid ameerika kirjandusse, et sinna jäädagi. Positiivsed need ameerika homoseksuaalse kirjanduse alguskümnendite peategelased üldiselt ei olnud, ka siis mitte, kui kirjanikud ise olid homoseksualistid, üldiselt olid tegelaskujud enam või vähem „halvas usus“ elavad, enesepiinamisest ära märgitud.

    Sellist kirjanduslikku maailma on inglise uurija Rictor Norton iseloomustanud nii: „Ühiskonna silmis on homoseksualist võõras, lindprii, patune, perversne, täielik jätis. Sellest tuleneb, nii kurb kui see ongi, et paljud homoseksuaalsed kirjanikud on hakanud läbi mässu purustama traditsioonilist moraali ja tahtlikult ülistama elu tumedaid külgi, mis paistavad hävitavat inimlikud suhted. “[23]

    Teine homoseksuaalset kirjandust uurinud teadlane, läänesakslane Volker Ott kirjeldab homoseksualismi 1940ndate ja 50ndate aastate ameerika kirjanduses omalt poolt nii: „Narkootikumide kasutamist, promiskuiteeti, prostitutsiooni ja kõiki muid selliseid käitumisvorme, mida neis tekstides esineb ohtralt ja mis kodanlikust seisukohast kahtlemata kuuluvad „elu tumedale poolele“, tuleb näha kui peategelaste ainsat võimalikku vastust ümbruse mõistmatusele ja sallimatusele. Sellega seoses on põhjust viidata asjaolule, et homoseksualistide enamikule saab Ühendriikide kirjanduses osaks kurb lõpp.“[24]

    Need mässajad, öökirjanikud, kes kujutavad ameerika suurlinnade homoseksualiste, on nt William S. Burroughs, Hubert Selby, John Rechy ja Allen Ginsberg.

    Suurim mässaja, üks selle sajandi radikaalsemaid, ilmus kirjandusse siiski Euroopas. Prantslase Jean Genet’ kogu looming tundub meestevahelise seksuaalsuse ülistusena. Genet jäi kaua problemaatiliseks autoriks ka prantsuse kultuurisfääris, muust Euroopast kõnelemata, kuna ta ise oli kasvatusasutusest oma teed alustanud krooniline pisikurjategija ja tema teoste tegelased on kõige sagedamini vargad, mõrtsukad või vähemalt kasvatusasutuse kasvandikud.

    Genet kirjutab talle tuttavast maailmast. „Miracle de la Rose“ (1946, „Roosi ime“) ja „Pompes Funebres“ (1947, „Sünge hiilgus“) paigutuvad vanglamiljöösse, „Notre Dame des Fleurs“ (1948, „Lillede Jumalaema“) Pariisi transvestiitide rühma suletud ringkonda. Kui üldse kuskil, siis just Genet’ teostes pöördutakse ära kodanlikust ühiskonnast ja selle väärtustest, otsustab mõrvari ilu ega ole kohta tavapärastel moraaliarusaamadel. Gerald H. Storzer on tabavalt iseloomustanud Genet’ loomingu tuuma: „Homoseksuaalse kurjategija mäss ühiskonna vastu ei ilmne ainult selles, et ta võtab omaks vastupidise väärtussüsteemi. Tema mäss ei ilmne sugugi nondes väärtustes, vaid loova seksuaalsuse purskena (mis oma homoseksuaalse ja kuritegeliku loomuse tõttu on antisotsiaalne), just selle kaudu saab lindpriist kunstnik. Loov seksuaalsus on tema olemasolu, ainus osa tema minast, mida ühiskonnal ei ole õnnestunud asjastada ja hävitada. “[25]

    Võttis kaua aega, enne kui nn lai publik leidis Genet’ ja ameerika öökirjanikud. Neist palju tuntumad homoseksuaalse kirjanduse autorid olid 1950ndaist ja 1960ndaist aastaist Tennessee Williams ja James Baldwin. Mõlemale oli lähtekohaks psühhoanalüüs. Williamsi jaoks on homoseksualistid elus ebaõnnestunud teiste ebaõnnestunute hulgas; näidendis „Suddenly Last Summer“ (1958, „Äkki möödunud suvel“) antud homoseksualismi sünni tõlgendust peetakse ilukirjanduse psühhoanalüüsi klassikaliseks näiteks. Baldwini teoses „Giovanni’s Room“ (1956, „Giovanni tuba“) on peategelane lausa psühhoanalüüsi muuseumist pärit; ta pelgab oma homoseksualismi möönda, keeldub valitsevate normide vastu välja astumast ja suhtub teistesse homoseksualistidesse vaenulikult. Teoses „Another Country“ (1962, „Teine maa“) muutub Baldwini vaatenurk huvitavamaks kaheplaanilise vähemuspositsiooni tõttu, kus must ja homoseksuaalne vähemus teineteisega läbi põimunud. Suursündmuseks tegi teose ameerika kirjanduses see, et esimest korda võisid lugejad kohata positiivseid, iseennast ja oma armastust aktsepteerivaid homoseksualiste.

    60ndate aastate ameerika ühiskonna hoiakuid peegeldab hästi Christopher Isherwoodi romaan „A Single Man“ (1964, „Üksik mees“), ühe päeva kirjeldus 58aastase homoseksuaalse ülikooliprofessori elus. Peategelane on selgelt radikaalsem ja teadlikum kui näiteks Baldwini tegelased; tegelikult kuulutas „A Single Man“ ette gay lib-liikumise hoiakuid.

    Homoseksualism tõusis 60ndail aastail ka kultuuriarutelu aktsepteeritud teemaks, peamiselt kahe mõiste tõttu. Üks oli eespool mainitud gay sensibility, teine camp, algselt briti tsirkus- ja teatrimaailmast pärinev väljend, mille tähendust Isherwood iseloomustab nii: „Tõeline high camp on põhilises alati tõsine. Camp’i ei saa teha sellest, millesse ei suhtuta tõsiselt. Seda ei pilgata; sellest tehakse midagi meeldivat. Seda, mis põhimiselt on tõsine, väljendatakse lõbusalt ja kunstlikult ja elegantselt. Barokk-kunsti parem osa on usust tehtud camp. Ballett on armastusest tehtud camp.“[26]

    Arutelu camp’ist alustas Ühendriikide kriitik Susan Sontag: „Kuigi ei saagi väita, et camp on sama mis homoseksuaalne maitsesuund, on kahtlemata võimalik täheldada ilmset seost ja kongruentsi nende kahe vahel. Kõik liberaalid ei ole juudid, aga juutidel on selge huvi liberaalsete ja reformistlike seisukohtade vastu. Niisamuti camp ei ole kõigi homoseksualistide maitse. Aga üldiselt moodustavad homoseksualistid camp’i eelsalga ja kõigi selgemini eristuva publiku.“[27]

    Camp’i näiteks toob Sontag paljud Jean Cocteau teosed, juugendstiili, Richard Straussi ooperid, Müncheni rokokooklassikud, Pergolesi muusika, Mae Westi.. . Iroonia, esteetilisus, teatraalsus, huumor – need on camp’i põhiparameetrid.

    1966. aasta telesarja "Star Trek" madalaeelarvelist ja värvikirevat esteetikat võib pidada üheks näiteks camp'ist.
    1966. aasta telesarja “Star Trek” madalaeelarvelist ja värvikirevat esteetikat võib pidada üheks näiteks camp’ist.

    Camp avab olulisi vaatenurki homoseksualismi ja kultuuri suhetes; ilmne on siiski, et selle lukuaugu tähtsus väheneb koos homoseksualistide vabanemise ja ühiskonda integreerumisega. Homoseksualismi muutudes igapäevaseks asjaks – nagu see pikka aega on olnud prantsuse nüüdiskirjanduses – kasvab camp’i-välise homoseksuaalse kultuuri osa ja tähendus.

    Kõigest hoolimata oli homoseksualism ameerika kirjanduses päris seitsmekümnendate aastateni üsna haruldane teema. Tennessee Williams (kes ühena esimestest homoseksualistidest söandas olla aus oma 1975. a ilmunud autobiograafias) on öelnud, et tema tagasihoidlikkuse taga olid majanduslikud tegurid: ükski lavastaja ei oleks olnud valmis puhtalt homoseksuaalse näidendiga seotud riskiks.

    USA filminduses on kuni 60ndate aastate alguseni kestnud ametialase enesetsensuuri kõrval just majanduslikud kartused kaasa aidanud sellele, et homoseksualistid ilmusid filmi alles paarkümmend aastat hiljem kui kirjandusse. Teatud põgenemist heteroseksualismi kitsastest piiridest võis siiski näha nn buddy-filmides, milles meestevaheline seltsimehelikkus oli keskne teema. Buddy-filmide klassikalised teosed on näiteks Howard Hawksi „Red River“ (1948, „Punane jõgi“) ja Nicholas Ray „Rebel without a Cause“ (1955, „Mässaja ilma põhjuseta“); viimane kuulutas ette kümme aastat hiljem filmis üldiseks saavaid pehmeid inimsuhteid ja biseksualismi ning kindlustas James Deani positsiooni ühena selle sajandi homoseksuaalsetest kultuseisiksustest.[28]

    Homoseksualismi läbimurre kirjanduse igapäevasesse temaatikasse sai alguse sealt, kus tabud olid sajandi algusest saadik olnud läänemaade tugevaimad, nimelt Inglismaalt.

    Aastast 1843 briti teatris valitsenud tsensuur hoolitses selle eest, et homoseksuaalsed motiivid ei pääseks lava lähedalegi. 1958. a loodi selliste teemade käsitlemise tarvis eriline, range tsensuurinormistik. Veel enne tsensuuri kaotamist 10 aastat hiljem kasvas seda teemat puudutavate näidendite arv kiiresti. Kõige tuntumad neist olid Shelagh Delaney „A Taste of Honey“ (1959, „Mee maitse“), Joe Ortoni „Entertaining Mr. Sloane“ (1964, „Mr. Sloane’i lõbustamas“) ja „What the Butler Saw“ (1967, „Mida nägi ülemteener“).

    Esimesed avalikult ja eelarvamusvabalt homoseksualismi käsitleda püüdvad filmid tulid samuti Inglismaalt. Varaseimad neist olid Tony Richardsoni Delaney näidendi järgi loodud „A Taste of Honey“ (1960) ja Basil Deardeni „Victim“ (1961, „Ohver“). Deardeni film ennustas sügavamatki murrangut: selles valib vägivalla ohver alistumise asemel avaliku võitluse tee.

    USA 60ndate aastate filmikunstis olid homoseksualistid seevastu parimal juhul probleemidest küllastatud, halvimal juhul hulluse ja pahelisuse kehastused. Normaalne homo sai stuudiokõlblikuks alles 70ndail aastail. Üks põhjus, miks USA filmitööstuse norme liberaliseeriti, oli majanduslik – kinoskäijate hulk vähenes katastroofiliselt ja päevakorda tõusis turustamisvõimaluste uurimine.

    Samal aastal, kui Inglismaal kaotati teatritsensuur, ilmus Broadwayle ameeriklase Mart Crowley näidend „The Boys in the Band“ (1968, „Poisid rühmas“), mille vabanemistunne, iroonia ja eneseiroonia olid kaugel psühhoanalüüsi keelukohtadest. Crowley nõudeks oli avalikkus: on käes aeg tunnustada oma mina, lõpetada valetamine endale ja oma ümbrusele.

    William Friedkini filmiversioon Crowley näidendist avas tee homoseksualistide kujutamisele ka teisiti kui ainult negatiivsete tüüpidena. Samal ajal tõi Robert Aldrich filmis“The Killing of Sister George“ (1968, „Õde George’i tapmine“) linale vananeva lesbi probleemid, varjamise ja avaluse. Jean Delannoy film „Les amities particulieres“ (1964, „Erilised sõprusavaldused“) Roger Peurefitte’i samanimelise romaani järgi, inglase John Schlesingeri „Sunday, Bloody Sunday“ (1971, „Pühapäev, neetud pühapäev“) ja Wolfgang Peterseni „Die Konsequenz“ (1977, „Tagajärg“) Lääne-Saksamaal olid Euroopa filmikunstis teerajajaiks homoseksualistide näitamisel tavaliste inimestena, kellel on oma rõõmud ja raskused.

    Crowley näidend ilmus Stonewalli mässu, gay lib-liikumise suure läbimurde eelõhtul. Pärast Stonewalli tulid homoseksualistid tänavale, võitlus kodanikuõiguste eest muutus avalikuks, homoseksuaalset kultuuri hakati vähemalt taluma, kuigi veel mitte heaks kiitma. Ja USA muutused peegeldusid kiiresti ka Euroopas.

    Kõige põrutavam film tuligi Euroopast, Saksamaalt. Rosa von Praunheimi (alias Holger Mischnitzky) „Nicht der Homosexuelle ist pervers, sondern die Gesellschaft, in der er lebt“ (1971, „Mitte homoseksualist ei ole perversne, vaid ühiskond, kus ta elab“) oli väljakutse ja rünnak, objektiks heteroseksuaalse maailma norme kasutav homoseksuaalsete getode maailm. Von Praunheimi film nõudis homoseksualistidelt, et nad elaksid oma tingimuste järgi.

    70ndail aastail hakkasid positiivsed homoseksuaalsed suhted ilmuma ameerika filmi, esimene oli Christopher Larki „A Very Natural Thing“ (1973, „Väga loomulik asi“). Kümnendi lõpul oli homoseksualism juba ka teleekraanil vastuvõetav. USA 200. aastapäeva pidustustega seoses tõi televisioon vaatajateni tõsiasja, et Whitman oli homo; aasta hiljem näitas telelavastus „The Naked Civil Servant“ (1977, „Alasti riigiteenistuja“) teadlikku homot positiivse peategelasena. 80ndate aastate algul ülemaailmset menu saavutanud briti sari „Brideshead Revisited“ („Tagasi Bridesheadis“) rääkis kahe noore mehe armusuhtest.

    Paljudes teisteski telelavastustes ja sarifilmides on homosekualismiga seotud tabusid maha raputatud või vähemalt riivatud; kõige tõhusamalt on vaatajate hoiakuid mõjutanud 70ndate aastate lõpu menusari „Soap“ („Seep“), mis pühendas peaaegu iga oma meetri kulunud eelarvamuste lõbusale lammutamisele.

    Homoseksualismi, homoseksualistina elamise, diskrimineerimise, enesediskrimineerimise ja vabanemise kogu spekter peegeldub ehk kõige avaramalt läänesakslase Rainer Werner Fassbinderi ligi 40 filmi sisaldavas loomingus. Fassbinderi viimaseks tööks jäi Jean Genet’ romaanil põhinev „Querelle“ (1982, „Tüli“), milles Genet’ tees „normaalse“ ühiskonna väärtuste eitamisest saab suurepäraselt camp’i esindava visuaalse vormi.

    80ndail aastail on homoseksualistide eneseteadlikkus kasvanud, suhe filmidesse muutunud asjalikumaks ja nõudlikumaks. Friedkini teine homoseksuaalne film „Cruising“ (1980, „Ristlemine“), homofoobsust õhutav kriminaalfilm, mille tegevus toimub New Yorgis nahkriideid kandvate homoseksualistide hulgas, tõi gay lib-aktivistid protestimarsiks tänavale. Too protest on iseloomulik uuele ameerika homoseksuaalsele kultuurile, mis on teadlik, avalik, ühiskondlikesse mõjutusvahendeisse uskuv; tooniandev on realism. (On põhjust meeles pidada, et Lääne-Euroopa homoseksuaalse liikumise tegutsemissuunad on suurelt osalt USAst üle võetud ja sellel, mis juhtub Lääne-Euroopas, on omakorda mõju teisel pool piire, Ida-Euroopas.)

    Kaader William Friedkini filmist "Cruising"
    Kaader William Friedkini filmist “Cruising”

    Uue homoseksuaalse liikumise keskseid probleeme on kahe näiliselt vastuolulise pürgimuse ühendamine: ühelt poolt tugevdada homoseksualistide identiteeti iseennast aktsepteerivate homoseksualistidena, teiselt poolt integreerida homoseksualiste muu ühiskonnaga (ja vastupidi). Olukorda on võrreldud USA musta rahvastiku probleemidega ja analoogia ongi märgatav. On ilmne, et samuti nagu mustade puhul teeb alles vähemuse piisavalt tugev eneseteadlikkus integratsiooni võimalikuks.

    Seda 70ndail aastail kiiresti kasvanud eneseväärikustunnet tabas 1980ndate aastate algul kriis. Uus hirmuäratav haigus AIDS ehk immuunsuspuudulikkus hakkas maailmas kiiresti levima, algul kõige silmatorkavamalt homoseksualistide ja Kesk-Aafrika neegerelanikkonna hulgas. Konservatiivsed ringkonnad, kes olid näinud homoseksualistide ja lesbide vabastusliikumises ähvardust möödunud sajandil tekkinud kodanlikule perekonnale, kiirustasid haiguse esimesi ohvreid haiguse tekkepõhjustajaiks tembeldama. Valgustatud ja teaduslikuks peetava 20. sajandi teisel poolel ärkasid äkki ellu keskaegsed arusaamad haigustest. AIDSi suhtuti samamoodi, nagu keskaegne ühiskond oli suhtunud suurde katkuepideemiasse 14. sajandil.

    Uus tähelepanu keskpunkt mõjus algul homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele halvavalt. Massikommunikatsioonivahendeis, eriti kõmuajakirjanduses samastati AIDS ja homoseksualism. Mõnedes maades püüdsid konservatiivsed poliitikud olukorda ära kasutada. USAs tegi senaator Jesse Helms ettepaneku panna kõik AIDSi viiruse kandjad kuni elu lõpuni koonduslaagreisse. Ettepanek käis umbes 1–1,5 miljoni inimese kohta. Inglismaal võttiski Margaret Thatcheri valitsus vastu seaduse, millega muuhulgas keelati koolides homoseksuaalsete suhete käsitlemine heteroseksuaalsetega võrdväärsena. Ameerika Ühendriikides omakorda oli Ronald Reagani ametisseastumine – juba enne AIDSi epideemiat – toonud kaasa konservatiivse vastureaktsiooni, mis homoseksualistide kõrval oli suunatud ka rahvusvähemuste vastu. 1986. a ilmunud Dennis Altmani uurimus „AIDS and the New Puritanism“ („AIDS ja neopuritanism“) tegi kindlaks selle AIDSist äratatud neopuritanismi piirid. Hiljem on teiste seas Susan Sontag kõnelnud AIDSist kui ühiskondlikust nähtusest. Üha rohkem on tähele pandud, et AIDS oli ainult põhjus, mis tegi paljudes maades kuhjunud salajase fašismi avalikuks.

    Koos AIDSiga said diskrimineerivad hoiakud jälle salongikõlblikuks. Kuigi homoseksualism ei ole paljudes USA osariikides enam kuritegu, otsustas USA Ülemkohus, mille liikmeiks R. Reagan oli nimetanud maa kõige konservatiivsemad juristid, 1986. a, et homoseksualismi kriminaalseks pidavad seadused ei ole põhiseadusega vastuolus.

    Teiselt poolt hakkas aga näiteks New Yorgis 1986. a kehtima seadus, mis keelab homoseksualistide ja lesbide diskrimineerimise. Norras on selline seadus olnud jõus 1981. aastast, Rootsis analoogilise seaduse lahjem versioon 1986. aastast ja Hollandis on seadus ettevalmistamisel. Taanis omakorda on homoseksualistidel ja lesbidel 1989. aastast võimalus registreerida oma suhted täpselt samamoodi nagu heteroseksualistidel.

    AIDSi oht andis enamikus maades homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele uusi perspektiive. Rahvuslikud tervishoiuorganisatsioonid – eriti AIDSi epideemia algjärgus – suhtusid haigusse ükskõikselt, sest kujutleti, et see on ainult homode haigus. Homoseksualistide ühingud pidid paljudes maades looma ise organisatsioone nii haigete ravimiseks kui ka haiguse tõrjumiseks. Ja just tänu homoseksualistide organisatsioonide tegevusele on olnud võimalik homoseksualistide hulgas AIDSi levik peatada.

    Vähehaaval näib maad võtvat asjalik suhtumine AIDSi. Oma teened on selles olnud AIDSi käsitlevatel näidendeil ja filmidel, mis on toonud avalikkuse ette haigusega seotud inimliku tragöödia. Tuntuimad näidendid on Larry Krameri „The Norinal Heart“ („Normaalne süda“) ja William Hoffmani „As is“ („Nagu on“); telefilmidest oli üks esimesi John Ermani „An Early Frost“ („Varane külm“). Neile ameerika autorite teedrajavatele töödele on järgnenud AIDSi-teemalise kultuuri laine eri maades. Näiteks soomerootslaste Bengt Ahlforsi ja Johan Bargumi näidend „Finns det tigrari Kongo?“ („Kas Kongos on tiigreid?“) on Põhjamaades edu saavutanud kui terav sõnavõtt mõistuse kaitseks.

    AIDS ei ole siiski homoseksuaalset ja lesbilist kultuuri varju jätnud. Alles 80-ndail aastail ilmusid kinodesse menufilmid, milles homoseksuaalseid armastussuhteid esitatakse niisama loomulikuna kui heteroseksuaalseidki. Sellised filmid on näiteks Stephan Frearsi „My Beautiful Laundrette“ (1985, „Mu ilus pesunaine“) ning James Ivory „Maurice“ (1987, põhineb E. M. Försteri samanimelisel romaanil).

    Homoseksualismi ajaloo uurimine on ajalookirjandusse kaasa toomas uusi, siiani tõrjutud vaatenurki. Näiteks ameeriklase John Boswelli teos „Christianity, Social Tolerance and Homosexuality“ (1980, „Kristlus, ühiskondlik tolerants ja homoseksualism“) selgitab ristiusu suhtumist homoseksualismi meie ajaarvamise algusest 14. sajandini välja. Inglane Kenneth J. Dover avaldas uurimuse vanakreeka homoseksualismist („Greek Homosexuality“) 1978. aastal. Vanarooma homoseksualismi on omakorda uurinud soomlanna Saara Lilja: „Homosexuality in Republican and Augustan Rome“, 1983 („Homoseksuaalsus vabariigi- ja Augustuse-aegses Roomas“).

    Läänesakslased Hans-Georg Stümke ja Rudi Finkler on uurinud 3. riigi koonduslaagreisse sattunud homoseksualistide saatust (Rosa Winkel, Rosa Listen, 1981; „Roosad majad, roosad nimekirjad“). Ühendriiklase Richard Planti uurimus „The Pink Triangle“ (1986, „Roosa kolmnurk“) käsitleb sama, varem mahavaikitud teemat. Kõige varem tuli see tabuks peetud teema täie selgusega avalikkuse ette ilukirjanduses, nimelt Martin Shermani näidendis „Bent“ (1979, „Kalduvus“), mille aineks on kahe homoseksuaalse koonduslaagrivangi suhe.

    Homoseksualismi käsitlev ühiskonnateaduslik uurimine on olnud kõige elavam Hollandis, Lääne-Saksamaal ja USAs, väiksemal määral on uurimist harrastatud enamikus Lääne-Euroopa maades. Sotsialistlikest riikidest on homoseksualismi käsitlevat kirjandust avaldatud ainult Ungaris ja Ida-Saksamaal, neiski alles 1980ndate aastate teisel poolel. Esimene nendes maades avalikult tegutsev homoseksualistide organisatsioon tekkis 1980. a Ungaris.

    1990ndate aastate künnisel on igal juhul selge, et enam ei saa homoseksualismi silma alt ära mitmesuguste häbimärkide ja keeldude taha lükata. Homoseksualistid ja lesbid on hakanud end demokraatlikuks kuulutanud ühiskondades nõudma endale isiksustena teistega võrdõiguslikke positsioone.

    Nüüd ja praegu pole pelk võrdsus siiski piisav. On tähtis, et toodaks välja ajalooline tõde, et osutataks, milline keskne osa on olnud paljudel homoseksualistidel ja lesbidel eri maade rahvusliku kultuuri rajajatena.

    Teiselt poolt ei ole võimalik paljusid teoseid mõista või õigesti tõlgendada, kui ei tunta nende autorite seksuaalset suundumust. Nikolai Gogoli ja Walt Whitmani, Heinrich von Kleisti ja William Shakespeare’i lugejail peab olema õigus nende autorite homoseksualismist teada saada.

    Tegelikult peab kõigi maade kultuuriajaloo uuesti kirjutama. Ainult niiviisi, tõstes homoseksualistid ja lesbid ka ajaloos nähtavale kohale, saab võib-olla luua piisavalt tugevaid tõkkeid homoseksualistide stalinistliku ja natsliku verise tagakisamise vastu.

    [1] Ammendavate bibliograafiate ja filmograafiate hulka kuuluvad teiste allpool mainitute kõrval veel: V. Bullough, D. Legg, D. Elcano, B. Kepner. An annotated bibliography of homosexuality and other stigmatized behavior. New York: Garland, 1976; M. Herzer. Verzeichnis Homosexualität. Berlin: Rosa Winkel Verlag, 1982; W. Parker. Homosexuality, a selected bibliography of over 3000 items. N. J. Metuchen Scarecrow Press, 1971; M. S. Weinberg, A. P. Bell. Homosexuality, an annotated bibliography. New York: Harper & Row, 1972; Ian Young. The male homosexual in literature: a bibliography. N. J. Metuchen: Scarecrow Press, 1975; A. Vogel. The breaking of sexual taboos: homosexuality and other variants. Rmt-s Films as a subversive art. London: Weidenfeld and Nicolson. 1975.

    [2] M. Björkenheim. Kaarlo-Sarkia. PorvooHelsinki: WSOY, 1952, lk 42.

    [3] 3. Vt nt J. Babuscio. Camp and the gay sensibility. Rmt-s R. Deyer, Gays & Film. London: British Film Institute, 1980, lk 40–57.

    [4] E. Bentley. We are in History. Rmt-s G. Stambolian ja E. Marks. Homosexualities and Literature. Ithaca: Cornell University Press, 1979, lk 122–140.

    [5] D. Altman. The homosexualization of America. Boston: Beacon Press, 1982, Ik 146.

    [6] V. Bullough. Homosexuality: a history. New York: The New American Library, 1979, Ik 90.

    [7] F. Engels. Perheen, yksityisomistuksen ja valtion alkuperä. Moskva: Edistys, 1970, lk 84.

    [8] Rooma homoseksualismist: S. Lilja. Homosexuality in republican and augustan Rome. Societas Scientiarum Fennica, 1983.

    [9] T. Szasz. The Manufacture of Madness. St. Albans: Granada Publishing Ltd, 1979, Ik 272–288.

    [10] 11. The Malleus Maleficarum of Heinrich Kramer and James Sprenger. Edited by Montague. Summers. New York: Dover Publications, Inc, 1971.

    [11] С. Beurdeley. L’Amour bleu. Die homosexuelle Liebe in Kunst und Literatur des Abendlandes. Köln: Du Mont Buchverlag, 1979, lk 135.

    [12] J. Stockinger. Homosexuality and the French Enlightenment. Rmt-s Stambolian-Marks. 1979, lk 164.

    [13] Bullough, 1979, lk 49.

    [14] Bullough, 1979, lk 50–51.

    [15] H. Mayer. Der Aussenseiter. Augsburg: Suhrkamp Verlag, 1975, lk 226.

    [16]  J. H. Foster. Sex Variant Women in Literature. New York: Vantage Press, 1956, lk 114.

    [17] Mayer, 1975, lk 253.

    [18] K. Millett. Sexualpolitiken. Stockholm: Raben & Sjogren, 1971, lk 237–290.

    [19] С Martin. Gide. Reinbek bei Hamburg: Rowohlt Taschenbuch Verlag, 1963, lk 109.

    [20] J. E. Rivers. The Myth and Science of Homosexuality in A la recherche du temps perdu. Rmt-s Stambolian-Marks, 1979, Ik 267.

    [21] Millett, 1971, lk 163–233.

    [22] J.-P. Sartre. L’Etre et le neant. Paris: Editions Gallimard, 1968, Ik 94–108.

    [23] V. Ott. Homotropie und die Figur des Homotropen in der Literatur des zwanzigsten Jahrhunderts. Frankfurt/M: Peter D. Lang GmbH, 1979, Ik 17.

    [24] Ott, 1979, lk 240.

    [25] G. H. Storzer. The homosexual paradigm in Balzac, Gide and Genet. Rmt-s Stambolian-Marks, 1979, lk 205.

    [26] C. Isherwood. The world in the evening. P. Lehtose järelsõnast teosele С. Isherwood. Cabaret. Helsinki, WSOY, 1976.

    [27] S. Sontag. Against interpretation. New York: Dell, 1966, Ik 290.

    [28] V. Russo. The celluloid closet. Homosexuality in the movies. New York: Harper & Row, 1981.

  • Veebisõna vabariik

    Möödas on need ajad, kus kultuurihuvilise raamatukogu täienemine sõltus ilmast, trükkalite nobedusest ja postiljoni kohusetundlikkusest. Toimetus töötab usinasti septembrikuise Vikerkaare kallal, aga teinekord tahaks ju kvaliteetset vaimutoitu ka ilmumistsükli vahel.

    Sestap suhtleb Vikerkaar oma lugejatega nüüdsest ka blogi vahendusel. Esialgu küll tagasihoidlikult – kuniks valmib meie uus, veidi paindlikumate võimalustega kodulehekülg – ent alati austusega lugejate kõrgete ootuste suhtes.

    Veebiväljund võimaldab meil arendada edasi teemanumbrites tõstatatud küsimusi, asetada neid vestlusesse mujal kultuuriajakirjanduses toimuvaga, lasta kõneleda tänases ajas Vikerkaare “klassikaks” saanud esseedel ja ilukirjandustekstidel, ning vahendada head ja paremat kraami meilt ja mujalt. Kirjasõna vabariik on internetis, kus tragimad kultuuritarbijad mitmes keeles orienteeruvad, uuele elule äratatud ja Vikerkaare blogi tagasihoidlik eesmärk on pakkuda veel ühte akent sellesse aina laienevasse globaalsesse vestlussesse.

    Lähinädalatel ilmuvad neile lehekülgedele Vikerkaare toimetajate lugemissoovitused uuemast maailma kultuuriajakirjandusest, viimast marginaalia-numbrit jätkavad ning ehk ka järgmist topeltnumbrit ettevalmistavad viited Vikerkaare ajalukku, ning ka uudised Vikerkaare tegemistest analoogmaailmas: Tühjuse– ning marginaalianumbrit tutvustavad vestluste käigus hakkasid toimetus ja autorid juba vaikselt päevavalgusega ära harjuma ning võimalik, et sarnaseid kohtumisi võib juhtuda edaspidigi.

    Mõistagi on lugejad oodatud neis katsetustes kaasa lööma ning jagama omi lugemissoovitusi ja niisama mõtteid sotsiaalmeedias, näiteks Vikerkaare Facebooki kontol.

  • Tardumusse venitatud avaus. Tõnis Vilu utoopiline aeg

    Ilmunud Vikerkaares 2016, nr 9

    1.

    Tõnis Vilu luules on midagi sündimas. Ja mitte üksnes praegu, vaid juba algusest peale, alates esimesest raamatust „Oh seda päikest“ (2013), mille pealkiri on nii nõutukstegev: millise intonatsiooniga tuleks seda öelda? Tegu pole kuskilt luuletusest välja rebitud fraasiga, ometi annab ta täpse häälestuse kogu raamatu lugemiseks. Iga sõna, iga lause, iga pooljuhuslikult poetatud keeletükikese all on veel midagi, seal avaneb lausumise sügavus, mis on peaaegu sügavik, aga varjatud, sillerdav sügavik, justnagu ookeani pind. Selle sügaviku pinnal võib liikuda väga nobedalt, sest sügavik kannab, ja sinna võib vahel ka sukelduda, sest selleks pole ühtegi takistust. Aga sukeldumisel on piir. On sügavusi, kuhu ei saa enam minna, ja sellepärast tekib Vilu lugedes tihti kerge kõhedus, hoolimata sellest, et tegu on pealtnäha väga tasakaaluka ja rahumeelse, aeg-ajalt lausa hüpnagoogilise autoriga. „rahu ainult rahu / aga väga hull lugu ikka“ (OSP 55),[1] ütleb ka Vilu ise, määratledes nii oma suhte maailma, lugeja ja iseenesega, kuid ühtlasi muidugi ka keelega. Sest keel on tema esimeses raamatus lakkamatult fookuses, keelega maadeldakse seni, kuni „langeb luudelt viimnegi inimlikkus“ (OSP 19), ja „sellest palavikust ei päästa / vilu ega vilumus“ (OSP 40).[2] Ja kui see on välja öeldud, kui palavikuline keelemaania on täies hiilguses esile manatud, ei piisa ometi sellestki veel: „võitlus läheb edasi / nii lihtne see ongi / ei lüüra / ei proosa“ (OSP 21).

    Vilu teine luuleraamat „Ilma“ on samuti ehmatava pealkirjaga. Pole ju selge, kas see on kontekstist ilma jäetud kaassõna ilma ilma milletagi, millest ta ilma võiks olla, või peaks seda hääldama kolmandas vältes, nii et ta muutub üksikuks osaobjektiks; ja selgi juhul jääb lahtiseks, kas pakutakse ilma terve maailma ulatuses (mõistagi osaliselt) või lihtsalt ennustatakse ilma. Seda mitmetimõistetavust toob Vilu ka teksti sees otseselt esile („näpud on mustad ilmaolekust / ilmasolekust“, I 18; „peatumine / ilmastumise ees“, I 40; „loobudes ilma loobumisest / poeb põue midagi ilmatult sooja“, I 48), paronomaasia on tema jaoks programmiline võte. See paronomaasia ei taotle aga mitte külluslikkuse-efekti, mis tekib näiteks Alliksaare luules, vaid vastupidi, teatavat minimalismi, tahtlikku vaesust või kasinust, sõnalist askeesi. Mitmetähenduslikkus muudab teksti ruumiliseks, aga ühtlasi hõrendab keele ruumi, tühjendab keelt üleliigsete tähenduste ballastist. Tekib olukord, kus lugeja hakkab Vilu keelekasutusse süvenedes keelest järjest enam vabanema: see vabanemine pole kunagi lõplik, aga ta on katkematu nagu hingamine. Raamat on väga järjekindla sümmeetrilise ülesehitusega, valitseb ainsuse kolmas isik, mida Vilu aeg-ajalt nimetab ränduriks: „veel lühivormides suudab rändur hingata / iga tühja paarisrea takka“ (I 15). Lugeja samastub paratamatult ränduriga, ja kuna raamatus korduvad mõned painajalikud detailid, hakkab liikuma justkui fiktiivsel maastikul, ilma et seda küll ümbritseks mingi jutustav raam.

    „Ilma“ on sedavõrd tihe ja pingestatud teos, et poleks mingi ime, kui kriitika oleks seda üldse vältinud, peljates ilmselgeid tõlgendamisraskusi. Nõnda aga ei juhtunud. Jaak Tombergi arvustus „Keel pärast ilma“ haaras otse härjal sarvist, keskendudes teose omapärasele temporaalsusele, mida ta püüab defineerida mitmete lähedaste mõistetega: „hääbumiseelne seisakuhetk“, „postapokalüptiline hangumishetk“, „lõpliku seisaku eelne maailm“, „olevikuline hangumus ja sündmusetus“, „katastroofijärgne maailmatardumus“.[3] Tomberg vaatleb Vilu teksti nagu ulmekirjandust, leides, et tegu pole lihtsalt „suure luulega“, vaid ühtlasi „eesti kõige parema ulmeluulega“: „Jääb mulje, et rändur, kelle vaatepunktile „Ilma“ jutustajahääl juurdepääsu tagab, on kogu oma elu elanud mingi katastroofi järgsel ajal …, ta pole juba ammu kohanud mitte ühtegi teist inimest või on tema mälestused sellistest kohtumistest ning teadmised katastroofi üksikasjadest pöördumatult kuhtunud.“ Nõnda võib raamatut kahtlemata tõlgendada, eriti siis, kui nimetada teoses tekkivat polüloogilist häält „jutustajahääleks“. Tomberg on siin ilmselt näinud kalduvust narratiivse luulevormi poole, mida „Ilma“ tõepoolest ilmutab, ehkki rangelt võttes ei jutustata siin ainustki lugu. Aga narratiivse efekti tekkimiseks piisab vähesestki. Arvan, et siin saabki määravaks just Vilu ajakäsitus, mis erineb harjumuspärasest lüürilisest ajast. Lüüriline aeg koondab endasse minevikku ja tulevikku, esitades seda mälestuse, igatsuse, lootuse või ängistuse vormis, nii et sünnib teatav igavikuline seisund; modernistlik antilüürika võib seda küll eitada, aga ta on ikka seotud sama ajakäsitusega, taandades mineviku ja tuleviku lihtsalt subjekti funktsioonideks. Vilu teoses aga ilmub teistsugune aeg, mis pole päriselt lüüriline ega antilüüriline, ehkki kannab mõlema jälgi; kokkusurutud vorm tekitab tunde, et see võib olla hoopis jutustuse aeg, siia on peidetud mingi jutustus. Ja miks mitte? Miks ei peaks me sellist jutustust oletama?

    2.

    Oletasimegi. Aga oletused jäävad tihti poolele teele. Tõnis Vilu kolmas luuleraamat „Igavene kevad“ on ju vaieldamatult jutustus: sellele osutab lineaarne narratiiv, fabuleeritud tegelaskujud, diegeetiline ruum ja leppeline fiktsionaalsus, millele paroodiliselt viitab esilehele paigutatud hoiatus „kõik kokkulangevused tegeliku maailmaga on sattumuslikud ja autor ei saa nende eest vastutust võtta“ (IK 5). Ja see jutustus on päris ühemõtteliselt ulmeline: tegevus leiab aset ebamäärases tulevikus, kus toimuvad seletamatud asjad, millel on tänapäeva maailmaga ometi midagi ühist. Ulmejutustuse arhitekst ei kuma siin üksnes ähmaselt läbi nagu „Ilma“ puhul, vaid valitseb silmanähtavalt kogu teose ülesehitust. Ometi pole „Igavene kevad“ ka lihtsalt kokkupressitud, visandlik ulmeromaan. Tekst on ühtlaselt jagatud neljateistrealisteks nummerdatud salmideks, mis meenutab „Jevgeni Onegini“ ühetaolisi stroofe (ehkki riimiskeem ja jambiline tetrameeter puuduvad).[4] Nõnda paigutub ulme siin veel värssromaani ajaloolisele taustale, st kaks arhiteksti asetuvad üksteise peale; tänu järjekindlale vabavärsile on nende omavaheline dissonants nõrk, aga ikkagi tajutav.

    Sellega „Igavese kevade“ keerukus siiski ei ammendu. Raamat jaguneb kolmeks ühepikkuseks osaks (86+86+85 salmi), kus iga osa valitseb erinev jutustajahääl. Esimeses osas on peategelaseks naissoost antropoloog, kes satub väikesesse metsakülla nimetus paigas, mis võiks olla kuskil Amasoonias: jutustus viib klassikalise peripeetiani 35.–38. stroofis, kus antropoloog kogemata kohtub hoolikalt varjatud „igavese lapsega“ (IK 26–27). Tegemist on minavormis mälestustega, millest peategelane polekski ehk kirjutanud, „kui maailmas poleks / niivõrd kummalised asjad juhtuma hakanud“ (IK 51). Teise osa peategelaseks on ülikooli meessoost õppejõud, kes räägib tudengitele „antinatalismi ühiskondlikest seostest“ (IK 55); jutustatakse kolmandas isikus, tuues sisse kõrvaltegelasi (naine, naiseõde ja ühe raamatu autor, mida mees loeb), kulminatsioon aga saabub alles lõpupoole, kui mees avastab, „et õde on tardunud“ (IK 90). Kolmandas osas on peategelane postiljonist kunstnik (mees), kes on samuti „tardunud“; siin toimub pööre juba alguses, kui kunstnik jõuab „raske õhuga“ külasse, kus „põõsaste-puude oksad seisid paigal“, ta tunneb „isegi tuult“ ja võib joosta ilma kukkumata (IK 107). Siiski kätkeb kolmas osa veel teistki pööret, peategelase identiteedi muutumist unes („teine magas madratsil / ma magasin magasin / ja magasin temaga ühes“, IK 130) – täpsemalt, muutub kunstniku identiteedi sisu, mida markeeritakse nihkega kolmandast isikust esimesse, viidates ühtlasi võimalusele, et raamatu kolm osa on kolm erinevat unenägu: „see teine kes lahkus pärast kolmandat und / tahtis tagasi tulla kuid nüüd oli juba hilja / ma olin ees“ (IK 140). Identiteedi muutus on „vabanemine endast“, millele viidatakse juba varem („ta oli tardumusest lahti / kuid mitte veel endast“, IK 109).

    Nii mitmekihilise süžee mahutamine väikesesse värssromaani on mõistagi omaette kunsttükk. Vilu on sellega toime tulnud, lihtsustades keelt nii palju kui võimalik; „Ilma“ kokkusurutud tihedus jäetakse selja taha. Sellest hoolimata hakkab raamatu struktuur tõeliselt avanema alles teistkordsel lugemisel (mis küll ongi luuleteksti paratamatu omadus). Aga see pole tähtis. Peamine on just kolme osa omavaheline suhe. „Igavese kevade“ keskne idee seisab selles, et ajaga on midagi lahti: inimesed, loomad ja taimed tarduvad, nende sisemine aeg aeglustub sedavõrd, et „õhtusöömaaeg võis kesta mitu kuud“ (IK 61). Naabri kass jääb keset aeda „järsku poolelt sammult paigale“ (IK 60), kolmel vahtrapuul avanevad pungad sügiseni ja „suured ererohelised lehed särasid kesktalveni“ (IK 60). Tardunu jaoks pole ööl ja päeval vahet, ta elab ühetaolises hämaruses, sest päike kihutab üle taeva nii kiiresti, et sulab kokku „üheks pikaks ja kaarduvaks valgusribaks“ (IK 101); lohutust ei too ka alkohol, sest viin aurab ära juba enne, kui ta jõuab pudeli avada (IK 104). Lisaks sellele ilmub juba teises osas ka tardunud õhk, mis on küll väliselt „sama nähtamatu kui enne“, sest valgus murdub samamoodi, „aga selles liikuda / oli justkui sumada ookeani põhjas / raskemgi veel“ (IK 88).

    Mõned inimesed lämbuvad tardunud õhus, teised aga „hingasid uuesti ja uutmoodi / jäid mulli“ (IK 131). Tardunud inimeste jaoks on tardunud õhk sobivam keskkond, aga segadust tekitab see siiski. Kunstnik jälgib tardunud õhuga linnas, „kuidas paar koristajat / püüdsid tänavat puhastada / kuid nähes et see määris õhku veelgi rohkem / jätsid nad puhastustöö katki“ (IK 123); kui talle aknast solki kaela visatakse, jääb see enne vajumist „õhku rippu“ ja ta saab solgiga õhu peale isegi maalida (IK 128–129). Viimaks on tardunud ka vesi, merel pole „mitte üht lainet“ ja tegelane mõtleb „merele vaadates / kas minna vastaskaldale ja sealt edasi / või mitte“ (IK 142–143).

    Ometi ei ole raamatu esimeses osas veel juttu ei tardunud inimestest, loomadest ega taimedest, rääkimata tardunud õhust. Selle asemel on metsakülas „igavene laps“, väike tüdruk, kes ei vanane ega kasva ja keda külaelanikud hoiavad ja austavad. Lapsel on eriline seos „luu-lehikuga“, kummalise eluvormiga, mis on „pooleldi seen pooleldi taim / ja samas ei kumbki / aastatuhandeid olnud ise“ (IK 19). Kuidas on „igavene laps“ seotud „igavese kevade“ ilmumisega teises osas, ja lõpuks tardumuse eri vormide ühinemisega kolmandas? On vaid üks sündmus, mis võiks siin võtme anda. Esimese osa lõpus eksib antropoloog „keelatud metsa“ (IK 43), kus külaelanikud kunagi ei käi, näeb seal uuesti „igavest last“ ja jõuab teda jälitades paika, kus on midagi „niivõrd teistmoodi“, et ta „ei suuda seda kirjeldada“ (IK 45; sama fraas kordub viis korda järjest, kujutades seega juba graafiliselt teatavat tardumust). Nähtu jääbki seletamata, antropoloog ei kinnita isegi nägemise fakti: „võiksin ju alustada sellest / mida see õhuga või taimedega tegi / asjadega mida ma tean / aga see ei teinud nendega midagi / ma ei tundnud ennast kuidagi teisiti / ma ei ole kindel / kas ma üldse midagi nägin“ (IK 45).

    Lugejale on nüüd siiski selge, et see, mis „Igaveses kevades“ ajaga lahti on, algab kuskilt „keelatud metsast“, kus varem käis ainult „igavene laps“. Seepärast ei anta tardumusele ka mingit seletust. Siin pole meil tegu teadusliku fantastikaga, kus oleks juttu senikuulmata füüsikalistest nähtustest, ajamasinast või tulnukatest. Probleemiks on aeg ise, ja mitte suvaline aeg või aeg üleüldse – see on meie endi aeg, meie aja ajalisus, meie ajale omane ajatunne. Sellepärast ei tahagi autor vastutada kokkulangevuste eest „tegeliku maailmaga“.

    3.

    Ajaloolased on juba mõnda aega märganud, et meie ajaga on midagi lahti – täpsemalt, et meil on ajaga midagi lahti, vähemalt alates Berliini müüri lammutamisest. On räägitud „hetke türanniast“, „tuleviku kriisist“, „kestva oleviku paigaltammumisest“ jne. Prantsuse ajaloolane François Hartog on seda uut ajaloolisuse režiimi nimetanud presentismiks, vastandades seda futurismile, modernset aega kaua valitsenud režiimile, kus kehtis tuleviku ülevõim.[5] Futurismi puhul õigustati kõike olevikus tehtavat alati tulevikuga, mis tänu progressi-kujutelmale pidi tingimata tulema minevikust parem, väärtuslikum ja helgem. Presentismi režiimis tulevik enam midagi head ei tõota: vastupidi, tulevikku tajutakse ähvardavana, sest ta ligineb meile katastroofide kujul, mille me õigupoolest ise oleme põhjustanud. Hartogi arvates on sellise režiimi teket märgatud juba ammu. Nii kirjutas Paul Valéry juba 1919. aastal „Euroopa Hamletist“, kes kõikuvat kahe kuristiku vahel: „Ühele poole jääb minevik, mis pole küll hävinud ega ununenud, aga meil pole sealt peaaegu midagi võtta, mis olevikus suunda näitaks ja tulevikku ette kujutada aitaks. Teisele poole jääb tulevik, millel pole mitte mingisugust nägu.“[6] Samuti tajus uue režiimi tulekut Hannah Arendt, kes 1950. aastatel rääkis „tühimikust mineviku ja tuleviku vahel“, kus aeg pole mitte „pidev, katkematult voolav järgnevus“, vaid „justkui katki murtud“.[7] Nüüd on need aimused tõeks saanud ja valitseb „kõikjalolev olevik“ (présent omniprésent), kus kogemuse ja ootuse vahemaa kasvab nii suureks, et nende seos ähvardab puruneda. „Nii paistab ajaloolise aja teke peatuvat. Võib-olla sellest tulebki tänapäeval tunne, et valitseb kestev olevik, tabamatu ja peaaegu tardunud, mis kõigest hoolimata üritab luua omaenda ajaloolist aega. Kõik näib toimuvat nõnda, nagu polekski midagi peale oleviku enam olemas, ja olevik ise on justkui ääretu, lakkamatult virvendav veteväli.“[8]

    Tõnis Vilu vaevab aja ja ajaloolisuse probleem juba esimeses raamatus. See hakkab tasapisi kumendama mõtisklustes, kus tuleviku puudumine tekitab imeliku ummiku, seiskumise või lõpulejõudmatuse tunde: „tuul ei jõua kohale / päike ei saavuta midagi … kõik mööduv / ei lähe lõpuni“ (OSP 14). Luuletuses „Euroopa lagunemisel“ on kõige õudsem teadmine, „et kõik saab / kunagi ära tehtud“ (OSP 29); mujal leitakse, et „kõik möödunu / on kuskilt tulnud“ (OSP 85) või „puud välisukse taga / pole iial olnud pikemad / kui täna ja homme“ (OSP 63), ning „Igasuguse mõtte piirimail“ lõpeb tõdemusega, et „edasine on juba puhas rumalus“ (OSP 89). Siiski on need presentismi-välgatused veel harvad, võrreldes „Ilmaga“, mis keskendubki paigaltammuvale ajale. See algab juba vormist, lakkamatult tagasipöörduvast, tagasitoovast ja tagasivõtvast keelekasutusest, kuid peale selle on tekst ka üle külvatud presentismi sedastavate aforismidega: „maailm on vist alati kohal olnud / miski on sama“ (I 10), „on seal midagi / mis oleks olemise kordumisest vaba?“ (I 21), „ainult iidne mälestus ja arhiiviseisak“ (I 15), „piir on kogu aeg näha / seiskumise õline piir“ (I 43), „pole ruumi muutumiselegi / kõik on kogu aeg juba ületatud“ (I 31), „erinevused on kaotanud vahemaad / elu on surutud lumekurdude vahel tihkeks“ (I 47). Rändur, kes on kogu selle sarja nimetu peategelane, „sunnib end ärkvele“, sest „kõik on nagu ilmutus / millest on kadunud värvid / juhuslikkus ja õõnes pühadus“; õigupoolest ongi ta presentistliku ajatunde koondkuju, „igavese hommikumaa / pärismaalane“ (I 21). Suhe tulevikuga väljendub selgesti kahemõttelises hüüdes „las lained tulevad peale / seni kuni neid veel on“ (I 13), samal ajal on aga kõikide asjade lõppemine juba olevikku projitseeritud, mis muudab selle omamoodi viirastuslikuks: „tuul puhub ja pilvealune paistab // nagu ei puhukski / nagu ei paistakski // kogu aeg lõpeb puhumine ja paistmine / ära“ (I 12).

    Tundub, et „Ilmas“ valitsev kõikjalolev olevik ongi see „postapokalüptiline hangumishetk“, millest kirjutas Jaak Tomberg, „inimajaloolisuse järgne habras ja hääbuv sündmusruum“.[9] See tähendab, et postapokalüptiline aeg ei saagi paigutuda kuskile tulevikku, vaid see on alanud juba praegu, ehk täpsemini – see ongi meie aeg, meie presentistlik kosmos. Ja muidugi on see ka „Igavese kevade“ antropoloogi aeg, kes tagasivaadete sekka mõtiskleb, et iga menuraamat võiks peita endas tsüaniidikapslikest, mis oleks „ainus kangelaslik tegu / nende vaeste lugejate elus“, sest „võibolla on see tõesti suur ja hea / panustada oma elu viimastesse tõmblustesse / ajal mil inimesel pole enam tulevikku“ (IK 19). Igavene kevad ise ongi kõikjalolev olevik, ja kogu ulmeliselt esitatud tardumuse-eepos (tardunud inimesed, tardunud loomad, tardunud õhk, tardunud vesi) maadleb tolle ülivõimsa olevikuga, mis võib lämmatada, aga mille sees saab ka „uuesti ja uutmoodi“ hingata. Lühidalt, Vilu pistab siin rinda probleemiga, mis ilmselgelt käib tal üle jõu, sest sellega ei tule toime ka ajaloolased ega filosoofid, õieti mitte keegi meist. Seepärast saabki seda kujutada ainult ulme vahenditega. Tähelepanuväärne on aga see, et Vilu on ise selle üle reflekteerinud, ja selle mõtiskluse tagajärjel on teises osas tekkinud maailmalõpu-teemalise raamatu autori kuju („see oli uuem raamat / üsnagi noorelt autorilt“, IK 64, „järjekordne maailmalõpukirjanduse näidis“, IK 63). Lühike stseen pargis, kus autor silmitseb tardunud lilli, mõjub lausa emblemaatiliselt: „raamatu autor seisis tardunult / märtsikellukeste ees ja ootas pikisilmi / et nad endast elumärki annaksid… / ta ei suutnud leida seletust / miks kõik temas peale ühe rakukese / nii väga tardumist ootas / aega ju oli ka selle kiire asjaga / ta oli kindel et ükskord tarduvad kõik“ (IK 67–68).

    Selgub, et raamatu autor õigupoolest ei tahtnudki maailma lõpust kirjutada, sest „apokalüpsis ja puhas leht / olid vaid nõud // nii nagu kriminaalromaan / või tühi kauss“ (IK 68). Vorm on valitud lihtsalt sellepärast, et paremat vormi ei ole: maailma lõpp ei ole jutustuse sisu, vaid üksnes vahend, mille kaudu seletada seda, mille seletamiseks tõelisi vahendeid veel pole.

    4.

    Aga võib-olla lähen nüüd liiga kaugele: võib-olla ulme, fantasy, maagiline realism ongi see meedium, mille kaudu saab kõige paremini presentistlikku kosmost tunnetada ja selle üle mõtiskleda. Sellepärast valitsevadki praegust kujutlusilma „Sõrmuste isand“, „Kettamaailm“, „Videvikusaaga“ ja „Näljamängud“, rääkimata ulmelistest teleseriaalidest. Arvan, et Jaak Tombergile selline lahendus meeldiks. Apokalüptiline meeleolu ongi tänapäevase elutunde põhitoon, ja kui kõneldakse maailma lõpust, on tegelikult alati juttu olevikust (aeg-ajalt kangastuv miraaž, et maailma lõpp saabuvat kohe, juba tuleval aastal, näitab sel juhul vaid soovi kõikjalolevast olevikust vabaneda). Maailma lõppu ei tule enam kunagi, ja seda pole iialgi olnud ka varem: me lihtsalt elame selle keskel, orkaani südames. Selline elutunne ei valitse üksnes kirjanduses, vaid ka teistes kunstides, seda väljendab eredalt näiteks muusikaline minimalism, ambient, drone ja hip hop, ja muidugi kontseptuaalse kunsti võim.

    Tõnis Vilu pole aga „maailmalõpukirjanduse“ juurde peatuma jäänud. Tema neljas raamat, „Uus Eesti aed“, on kirjutatud hoopis teises stiilis, millel on tugevaid sarnasusi praeguses luules levinud afektiivse laadiga. Kaks kolmandikku raamatust hõlmab monoloogiline, ainsuse esimeses isikus kirjutatud „Enne“, kus kooliaja mälestused segunevad vahetute muljetega, milles on kesksel kohal mõtisklused hea ja kurja üle. Minategelast vaevab sageli äng, raev ja kättemaksuhimu, mis löövad välja „sissepoole suunatud surmatungina“ ja tekitavad soovi „põgeneda sellest maailmast metsa üldse kuhugi“ (UEA 20). Talle tundub, et „sõja eelõhtul“ muutub ta oma keel „vihaõhutajate hääletoruks“ (UEA 38), et „tegelikult on see julm kujutlus- / ja empaatiavõime kriis / keegi ei mõtlegi enam paremaks saada“ (UEA 42). Raevu tasakaalustavaks pooleks on „jaapani wakameister“ ja „kõrbeerak“, kes tema sees samuti peidus on, kuid kellest siiski ei piisa, et agressiivsetest kujutlustest võitu saada: „kujutlused on päris / see raev nende taga / on verest ja rakkudest välja kasvanud / inimese uni / wakameistri ja kõrbeeraku lahutamatu kaksik / kas ka kuri? ehk selles polegi küsimus / unistada sellest et saan kunagi paremaks inimeseks / ja et olen raevust üle / on samahästi kui eimiski“ (UEA 25).

    Raevu viib viimse piirini üks juhuslik uudis tapetud lapsest: see uudis ise ja sellele järgnev kättemaksufantaasia moodustavad lühikese teise osa „Ljuba (nimi muudetud)“. Pärast seda ei jää muud üle, kui tuleb luua utoopia, ja seda kujutlust kirjeldabki kolmas osa „Enne surma tahan midagi ilusat luua“. Utoopia tekib siis, kui minategelase armsam „pärast ljuba õudust“ sulgeb „läpaka kaane / ja sellel süttis väike poolkuukujuline tuluke / roheline / head ööd“; armsam võtab tema „südamealust hõõruva käe“, ja see ongi „esimene aste / meie uude aeda“ (UEA 56). Ainsuse esimeselt isikult minnakse nüüd üle mitmusele, see aed pole kunagi „minu aed“, vaid alati „meie aed“.

    Tekib küsimus, kuidas on see stiilimuutus seotud Vilu eelmiste raamatutega? Tõsi küll, stiil muutus ka seal, vastavalt fookuse teisenemisele („Ilma“ ja „Igavene kevad“ on ju kirjutatud väga erinevas laadis). Nüüd aga on meil raamat, kus esimene osa paistab sumatavat otse presentistlikku põrgusse („internetiajastu sisepagulus / on kummikommide värvi“, UEA 45), teine osa esitab välkkiire vapustuse („seda uudist lugedes oli mul tunne / nagu oleksin ka mina tapetud“, UEA 52), ja kolmandas näib see kõik korraga hajuvat („mälestused ja muu tuttav maailm / ununes ja kadus tasapisi“, UEA 60). Aeg takerdub, lamestub, kaotab sügavuse, jõuab ainuvalitseva oleviku momendini, tõmbub kokku, ja siis saab temast äkki aed. Kuidas see võimalik on? Tundub, et selle selgitamiseks peab lähemalt vaatama, missuguse aiaga õieti on tegemist.

    Uue aia rajamisel on esimene samm „jätta võililled lõikamata / las nad kasvavad“ (UEA 58). Tiigi ääres istutatakse võhumõõga kõrvale „väike kaos“, siis tätoveeritakse „paljale peanahale / päiksekollased võililled“ (UEA 59). Peagi hakkab aia taha „kasvama tühjus“, millest saab „võimalikkuse ruum“; siis jääb kõik vakka ja avaneb, sest „tühi andis me päevadele nii palju juurde / ei olnud uut ei vana / olime meie“ (UEA 60). Siis lakkavad ka tülid ja vaidlused, uute naabritega ei hakata kisklema õunte ja pähklite pärast, sest „see et ei vaidle ei tähenda et ei räägi / see et ei räägi ei tähenda et keelt pole / ei tähenda et ei mõtle“ (UEA 61). Koos üleaedsetega luuakse väike vaikne nurk „jasmiinide ja kadakate süvikusse“, kus käiakse „kordamööda üksi / päevaks kaheks kolmeks“ (UEA 65), sellest nurgast saab „vakatusenurk“. Siis hakkab minategelane tundma, et „nüüd on tekkinud aeg enne / ja aeg pärast / aeg enne häämaad / mis on teine samaaegne aeg / ja võibolla ei tulegi aega pärast häämaad“ (UEA 66). Viimaks on selge, et „enam ei ole tagasiteed me aiast / ja seda me tagasi ei igatsegi“ (UEA 77).

    Mis utoopia see on? Kas siin on tardunud aeg otsa saanud? Või on selle iseloom muutunud, nii nagu „Igaveses kevades“, kus kunstnik satub teispoole „nähtamatut piiri“ (IK 107) ja ümbrus pole enam hägune, vaid selge? Tundub, et mõlemad seletused on võimalikud. Uus aed paistab ikka paiknevat presentistlikus kosmoses, seal pole tekkinud mingit ülekaalukat tulevikku ega kohustavat minevikku. See utoopia pole futuristlik ega passeistlik, ta on „tardumusse venitatud avaus“ (UEA 71). Samas on aga ometi tekkinud „aeg enne“ ja „aeg pärast“, neid eristab teineteisest müütiline „häämaa“, millel „pole pead / kuid igaühel on selles kese“ (UEA 68) ning mida „loome meie / ja mitte ainult mina“ (UEA 73). Tardunud aeg pole kuhugi kadunud, aga ta on justkui hakanud diferentseeruma: kõikjalolev olevik ei ole enam üks, enam ei valda tegelast „tunne et midagi pole muutunud“ (IK 143), enam ei jää varju „võimalikkuste paljusus / teistsuguse rütmiga elu sees“ (IK 69). Selle asemel on midagi sündimas. Kuid see, mis sünnib, pole mitte uus ajalooline aeg – see on hoopis teatav müütiline mõõde, mis asetub kõikvõimsa oleviku kõrvale, nii et see polegi enam kõikvõimas, vaid väike, määratud ja piiratud. Kõikjalolev olevik ei ole enam kõikjal, või vähemalt ei ole ta kõikjal ühtlane, ühesugune ja ühtemoodi. Siin on sündinud „tühi“, millega „saab veel paljugi teha“ (UEA 74). Teises osas sellist tühja veel ei olnud, seal oli tühi pigem takistus, mis ei lasknud muudetud nimega Ljuba mõrtsukale õieti kätte maksta: „olin küll valmis / aga ma lihtsalt ei suutnud / isegi vaimusilmas / kõik tühi seest tahtest / kumbki ei rääkinud sõnagi / kõik tühi seest / tahe tühi / lasin noa käest / ja kivi“ (UEA 53). Kolmandas osas on tühi aga kujutluse teine pool (UEA 62), kuhu saab midagi juurde mõelda (UEA 68). See tühi ongi Tõnis Vilu utoopiline aeg.

    [1] Edasi viitan Tõnis Vilu raamatutele lühenditega: „Oh seda päikest“ (2013) = OSP; „Ilma“ (2014) = I; „Igavene kevad“ (2015) = IK; „Uus Eesti aed“ (2015) = UEA.

    [2] Viimases fraasis on autorinime inskriptsioon topeldatud, nii et ta selle raamatu kontekstis hakkab ühtaegu viitama luulekogu pealkirjale (vilu kui paik, kuhu varjuda päikese eest) ja luuletamise tehnikale (vilumus kui oskus, mida enam teadlikult ei jälgita ja mis kirjutamise puhul võimaldab sõnastada teadvustamata mõttekäike).

    [3] J. Tomberg, Keel pärast ilma. Vikerkaar, 2014, nr 10/11.

    [4] Sellist „Onegini stroofi“ on ka pärast Puškinit värssromaanides kasutatud. Uuemast ajast on ilmselt tuntuim näide Vikram Sethi „The Golden Gate“ (1986). Eesti luules on samasugust stroofi kasutanud Jaan Kärner romaanis „Bianka ja Ruth“ (1923).

    [5] F. Hartog, Régimes d’historicité: Présentisme et expériences du temps. Pariis, 2012, lk 16–17. Meil on Hartogi presentismi-käsitust laiemas kontekstis tutvustatud: M. Tamm, Ajalugu, mälu ja mäluajalugu: uutest suundadest kollektiivse mälu uuringutes. Ajalooline Ajakiri, 2013, nr 1, lk 128. Marek Tamm selgitab ka Hartogi moodustatud „ajaloolisuse režiimi“ mõistet, mis „viitab mingis konkreetses ühiskonnas domineerivale mineviku, oleviku ja tuleviku kategooriate seostamise viisile“.

    [6] P. Valéry, Essais quasi politiques. Tsit: F. Hartog, Régimes d’historicité, lk 22.

    [7] H. Arendt, Mineviku ja tuleviku vahel: harjutusi poliitilise mõtte vallas. Tlk L. Keedus, E.-R. Soovik. Tartu, 2012, lk 18. Arendt näib küll arvavat, et seda tühimikku ei saagi nimetada olevikuks, kuid kahtlemata on siin tegu ajaloolise aja seiskumisega, nagu selgitab: F. Hartog, Régimes d’historicité, lk 24.

    [8] F. Hartog, Régimes d’historicité, lk 40.

    [9] J. Tomberg, Keel pärast ilma, lk 177.

  • Vikerkaar 3 2016

    Tõuseb selle maa räpp: praktikas – Beebilõust –, teoorias – Heli Allik. Jan Kausi, P. I. Filimonovi, Martti Kalda fiktsioonid; Kristjan Haljaku illuminatsioonid. Andrei Ivanov Péter Nádasi “kehaeeposest”. Nádas armastusest ja ühiskonnast. Camille Robcis inimõiguste universaalsetest ja kristlikest juurtest. Pomerantsev ja Šehhovtsov: Kesk-Euroopa pöördub paremale. Kivirähk Mikitast, PIF Ivanovist, Margust Ott Jüri Kolgist, Oliver Berg Jim Ashilevist, Ulrike Plath Juri Lotmani köögiajaloost. Tiit Pääsukese värvimeel.

  • Umberto Eco (5.I.1932 – 19.II.2016)

    Artikkel Vikerkaare arhiividest (9–10/1995)

    IGIKESTEV FAŠISM*

    1942. aastal, kui olin kümme aastat vana, anti mulle Ludi provintsi noortekonkursil – Itaalia noorfašistide (see tähendas kõiki Itaalia noori) vabatahtlikul sunniviisilisel võistlusel – esimene auhind. Arendasin kõneosavalt teemat “Kas Mussolini ausära ja Itaalia surematuse nimel tasub surra?”. Andsin jaatava vastuse. Olin nutikas poiss.

    Kaks noorusaastat veetsin SSi, fašistide, vabariiklaste ja üksteist tulistavate partisanide keskel ning õppisin, kuidas kuulide eest kõrvale hoida. Hea õppetund oli.

    1945. aasta aprillis võtsid partisanid Milanos võimu. Kahe päeva pärast saabusid nad väikelinna, kus ma tollal elasin. See oli tujuküllane hetk. Peaväljak oli täis laulvaid ja lippe lehvitavaid inimesi, kes nõudsid valjul häälel Mimot, selle piirkonna partisanide juhti. Mimo, endine karabinjeeride maresciallo, oli liitunud Mussolini järglase kindral Badoglioga ja ühel esimesel kokkupõrkel Mussolini vägede riismetega jalast ilma jäänud. Kahvatu, kargule toetuv Mimo ilmus raekoja rõdule ning püüdis rahvast käeviipega rahustada. Ootasin tema kõnet, sest kogu mu lapsepõlve olid täitnud Mussolini suured ajaloolised kõned, mille ilmekamaid lõike me koolis pähe õppisime. Vaikus. Mimo rääkis käheda häälega, vaevu kuuldavalt. Ta ütles: “Kodanikud, sõbrad. Siin me nüüd oleme … pärast paljusid raskeid ohvreid. Au vabaduse eest langenutele.” Ja oligi kõik. Mimo läks raekotta tagasi. Rahvahulk rõkkas, partisanid tõstsid püssid ja lasid aupauke. Meie, lapsed, tormasime ihaldusväärseid padrunikesti üles korjama, aga ühtlasi olin teada saanud, et sõnavabadus tähendab ilukõnest vabanemist.

    Mõni päev hiljem nägin esimesi Ameerika sõdureid. Nad olid afro-ameeriklased. Esimene jänki, keda kohtasin, oli Joseph, mustanahaline mees, kes tegi mind tuttavaks Dick Tracy ja Li’1 Abneri imeliste seiklustega. Tema kirkavärvilised koomiksid lõhnasid meeldivalt. Üks ohvitser (major või kapten Muddy) võeti kostile villasse, mille kaks peretütart olid mu kooliõed. Kohtasin teda nende aias, kus mõned kapten Muddy ümber kogunenud daamid ajasid algelises prantsuse keeles juttu. Ka kapten Muddy purssis prantsuse keelt. Minu esimene pilt Ameerika vabastajaist — pärast paljusid mustades särkides plasse nägusid — oligi selline, et kollakasrohelise mundriga must haritud mees ütleb: “Oui, merci beaucoup, Madame, moi aussi j’aime le champagne…” Šampanjat kahjuks polnud, aga kapten Muddy käest sain oma elu esimese tüki närimiskummit, mida ma mälusin päev õtsa. Ööseks panin kämbu veeklaasi, et ta oleks ka järgmisel päeval värske.

    Maikuus saime kuulda, et sõda on läbi. Rahu tekitas minus iseäraliku tunde. Mulle oli öeldud, et lakkamatu sõdimine on Itaalia nooruki normaalne seisund. Järgnevail kuudel avastasin, et vastupanuliikumine pole üksnes kohalik, vaid kogu Euroopat hõlmav nähtus. Õppisin tundma uusi, erutavaid sõnu nagu résau, maquis, armée secrete, Rote Kapelle, Varssavi geto. Nägin esimesi fotosid holokaustist ja mõistsin selle tähendust, enne kui teadsin sõna. Taipasin, millest meid vabastati.

    *

    Itaalias on tänapäeval inimesi, kes kahtlevad, kas vastupanuliikumine sõja kulgu tõsiselt mõjutas. Minu põlvkonna seisukohalt on see küsimus asjakohatu: meie mõistsime otsekohe vastupanuliikumise kõlbelist ja psühholoogilist tähendust. Meile oli uhkuseasi teada, et meie, eurooplased, ei jäänud vabastamist ootama, käed rüpes. Ja noortele ameeriklastele, kes maksid meie vabaduse taastamise eest oma verega, oli tähtis teada, et tulejoone taga on eurooplased, kes tasuvad oma võlga ette.

    Itaalias on tänapäeval neid, kes ütlevad, et vastupanuliikumise müüt on kommunistide vale. Vastab tõele, et kommunistid kasutasid vastupanu ära nii, nagu oleks see nende isiklik omand, kuna nad mängisid selles peaosa; aga mina mäletan, et oli olemas mitut värvi rättidega partisane. Öösiti surusin kõrva vastu raadiot — aknad olid suletud, pimendamine täitis väikese ruumi raadio ümber üksildase helendava nimbusega — ja kuulasin teateid, mida “Londoni Hääl” partisanidele saatis. Need olid ühtaegu krüptilised ja poeetilised (“Ja päike tõuseb”, “Roosid puhkevad õitsema”) ja nende enamik oli “messaggi per la Franchi”. Keegi sosistas mulle kõrva, et Franchi on Loode-Itaalia kõige võimsama salavõrgu juht, legendaarselt vapper mees. Franchist sai mu kangelane. Franchi (õige nimega Edgardo Sogno) oli monarhist ja nii äge antikommunist, et pärast sõda liitus ta üpris parempoolsete rühmitustega ning teda süüdistati osavõtus tagurlikust riigipöördekatsest. Ja mis siis? Sogno jääb ikkagi mu lapsepõlve unelmate kangelaseks. Vabastamine oli erinevate tõekspidamistega inimeste ühine üritus.

    Itaalias on tänapäeval neidki, kes ütlevad, et vabastussõda oli traagiline lõhestumise aeg ning me kõik vajame rahvuslikku leppimist. Nende hirmsate aastate mälestus tuleks maha suruda, refouler, verdrängen. Aga Verdrängung tekitab neuroosi. Kui lepitus tähendab kaastunnet ja tähelepanu kõigi vastu, kes heas usus omaenda sõda pidasid, siis andeks anda ei tähenda unustada. Ma võin ju möönda, et Eichmann uskus oma missioonisse siiralt, aga ma ei saa öelda: “Tead mis, tule õige tagasi ja hakka uuesti pihta.” Oleme olemas selleks, et mitte unustada ja pühalikult öelda, et “nemad” ei tohi uuesti pihta hakata.

    Aga kes on “nemad”?

    Kui me mõtleme tagasi totalitaarsetele valitsustele, kes Euroopat enne Teist maailmasõda juhtisid, kipume kergekäeliselt ütlema, et muutunud ajaloolises olukorras on neil raske samal kujul uuesti esile tõusta. Kuivõrd Mussolini fašism põhines karismaatilise juhi ideel, korporatiivsusel, Rooma imperiaalse saatuse utoopial, imperialistlikul tungil uusi maid vallutada, haavatud rahvustundel, kogu rahvuse mustadesse särkidesse unifitseerimise ideaalil, parlamentaarse demokraatia väljapraakimisel ja antisemitismil, siis pole minulgi raske kinnitada, et tänapäeva Itaalia Alleanza Nationale‘l, mis on sündinud sõjajärgsest fašistlikust parteist MSIst ja on kahtlemata parempoolne partei, on praegu õige vähe ühist endise fašismiga. Kui samas vaimus jätkata, siis ehkki ma pole siin-seal Euroopas, kaasa arvatud Venemaal tärganud natsismilaadsete liikumiste vastu erilist huvi ilmutanud, ei usu ma, et natsism saaks oma esialgsel kujul üldrahvusliku liikumisena uuesti esile tõusta.

    Ja ometi: poliitilised režiimid võib kukutada ning ideoloogiad arvustamisele võtta ja hüljata, aga režiimi ja tema ideoloogia taga seisab mõtte- ja tundelaad, hulk kultuuritavasid, hämaraid instinkte ja põhjatuid impulsse. Kas ikka veel üks tont käib mööda Euroopat (teistest maailmajagudest rääkimata)?

    *

    Ionesco on kunagi öelnud, et “loevad üksnes sõnad ja kõik muu on tühipaljas loba”. Keelelised tavad on tihtipeale põhiliste tunnete tähtsad sümptomid. Niisiis tasub küsida, miks mitte üksnes vastupanuliikumisest, vaid üldse Teisest maailmasõjast räägitakse enamasti kui fašismivastasest võitlusest. Hemingway “Kellele lüüakse hingekella” üle lugedes avastate, et Robert Jordan samastab oma vaenlasi fašistidega, kuigi peab silmas Hispaania falangiste. Ja FDR arvas, et “Ameerika rahva ja tema liitlaste saabuv võit on võit fašismi ja despotismi minevikuvarju üle, mida fašism esindab”.

    Teise maailmasõja ajal nimetati Hispaania sõjas osalenud ameeriklasi “enneaegseteks antifašistideks” — mis tähendas seda, et neljakümnendail aastail oli iga hea ameeriklase kõlbeline kohus Hitleri vastu võidelda, aga liiga varajasel, kolmekümnendail aastail toimunud võitlusel Franco vastu oli hais küljes, sest sellega tegelesid peamiselt kommunistid ja teised vasakpoolitsejad… Miks sõimasid Ameerika radikaalid kolmkümmend aastat hiljem politseinikku, kellele nende suitsetamiskombed ei meeldinud, fašistlikuks seaks? Miks ei öelnud nad “cagoulardlik siga”, “falangistlik siga”, “ustašisiga”, “kvislingisiga” või “natslik siga”?

    “Mein Kampf” on tervikliku poliitilise programmi manifest. Natsismil oli oma rassi- ja valitud aaria rahva teooria, mandunud kunsti, entartete Kunst’i täpne määratlus, valitsemistahte ja üliinimese filosoofia. Natsism oli resoluutselt ritsiusu-vastane ja uuspaganlik, kuna Stalini dialektiline materialism (Nõukogude marksismi ametlik versioon) oli räigelt materialistlik ja ateistlik. Kui mõelda totalitarismi all režiimi, mis allutab üksikisiku iga teo riigile ja selle ideoloogiale, siis olid niihästi natsism kui ka stalinism tõelised totalitaarsed režiimid.

    Itaalia fašism oli mõistagi diktatuur, aga ta polnud täiesti totalitaarne, ja mitte oma leebuse tõttu, vaid pigem oma ideoloogia filosoofilise nõrkuse pärast. Vastupidi üldlevinud arusaamale polnud Itaalia fašismil oma filosoofiat. Mussolini signatuuriga fašismiartikli Treccani Encyclopedia’s oli kirjutanud või põhiliselt inspireerinud Giovanni Gentile, aga selles kajastub hilishegeliaanlik absoluutse ja eetilise riigi käsitus, mida Mussolini kunagi päriselt ei taibanud. Mussolinil puudus filosoofia, tal oli üksnes retoorika. Ta oli esialgu võitlev ateist, aga hiljem kirjutas alla kokkuleppele kirikuga ja tervitas piiskoppe, kes õnnistasid fašistlikke vimpleid. Usutava legendi järgi palunud ta ükskord oma varajastel kirikuvastastel aastatel, et Jumal ta oma olemasolu tõestuseks kohapeal maha lööks. Hiljem kasutas Mussolini kõnedes alati Jumala nime ega vaielnud vastu, kui teda nimetati jumaliku ettenägevuse saadikuks.

    *

    Itaalia fašism oli esimene Euroopa riigis kehtestatud parempoolne diktatuur, mis kõigile hilisematele samalaadsetele liikumistele Euroopas oli omamoodi arhetüübiks. Itaalia fašism oli esimene, millel oli oma sõjaväeline liturgia, rahvaluule, isegi riietumisviis — ta oli oma mustade särkidega hoopis mõjukam kui Armani, Benetton või Versace seda iial suudavad. Teised fašistlikud liikumised tekkisid alles kolmekümnendail aastail — Suurbritannias eesotsas Mosleyga, samuti Lätis, Eestis, Leedus, Poolas, Ungaris, Rumeenias, Bulgaarias, Kreekas, Jugoslaavias, Hispaanias, Portugalis, Norras ning isegi Lõuna-Ameerikas. Just Itaalia fašism viis paljud Euroopa liberaalsed juhid veendumusele, et uus režiim teostab huvitavat sotsiaalset reformi ning pakub mõõdukat revolutsioonilist alternatiivi kommunismiohule.

    Ometi ei näi ajalooline prioriteet mulle küllaldane põhjus seletamaks, miks on sõna “fašism” muutunud sünekdohhiks, see tähendab sõnaks, mida saab kasutada erisuguste totalitaarsete liikumiste kohta. See ei johtu sellest, nagu sisaldanuks fašism iga hilisema totalitarismivormi kõiki osiseid nii-öelda puhtaimal kujul. Vastupidi, fašismil puudus puhas kuju. Fašism oli laialivalguv totalitarism, mitmesuguste filosoofiliste ja poliitiliste ideede kollaaž, vastuolude sasipundar. Kas on võimalik kujutleda tõeliselt totalitaarset liikumist, mis suudab endas ühendada monarhia ja revolutsiooni, kuningliku sõjaväe ja Mussolini isikliku milizia, kirikule tagatud eesõigused ja vägivalda ülistava riikliku hariduse, täieliku riikliku kontrolli ja vabaturu? Sündides hooples fašistlik partei, et ta kehtestab uue revolutsioonilise korra; aga tema rahastajad olid kõige konservatiivsemad maaomanikud, kes ootasid hoopis kontrrevolutsiooni. Esialgu oli fašism vabariiklik. Sellest hoolimata vandus ta kakskümmend aastat truudust kuninglikule perekonnale, samal ajal kui duce (vaieldamatu Ülim Juht) käis käsikäes kuningaga, kellele ta pakkus ka keisri tiitlit. Aga kui kuningas 1943. aastal Mussolinile ust näitas, koondus partei kahe kuu pärast Saksamaa toel jälle “sotsiaalse vabariigi” lipu alla, lastes uuesti käiku vana revolutsioonilise stsenaariumi, mida nüüd ehtisid peaaegu jakobiinlikud ülemhelid.

    Oli üksainus natslik arhitektuur ja üksainus natslik kunst. Kui natside arhitekt oli Albert Speer, polnud enam kohta Mies van der Rohele. Ning kui Stalini võimu all oli õigus Lamarckil, polnud enam kohta Darwinile. Muidugi leidus Itaalias fašistlikke arhitekte, aga nende pseudokolosseumide lähistel kerkis rohkesti Gropiuse moodsast ratsionalismist inspireeritud hooneid.

    Polnud olemas fašistlikku Ždanovit, kes oleks rangelt kindlaks määranud kultuuri põhisuuna. Itaalias oli kaks tähtsat kunstiauhinda. Premio Cremona‘t jagas fanaatiline ja harimatu fašist Roberto Farinacci, kes propageeris kunsti propaganda osana. (Meenuvad selliste allkirjadega maalid nagu “Kuulates raadiost duce kõnet” või “Fašismi loodud vaimuseisundid”.) Premio Bergamo‘t spondeeris haritud ja arukalt tolerantne fašist Giuseppe Bottai, kes kaitses niihästi kunst kunsti pärast kontseptsiooni kui ka mitmeid avangard-kunsti avaldusi, mis Saksamaal olid mandunute ja krüptokommunistlikena keelatud.

    Rahvuspoeet oli D’Annunzio — keigar, kes Saksa- või Venemaal oleks mahalaskmisele saadetud. Režiimi laulikuks peeti teda rahvusluse ja kangelasekultuse tõttu, aga tegelikult oli ta läbi imbunud sajandilõpu prantsuse dekadentsi mõjudest.

    Või võtkem futurism. Võiks arvata, et seda peeti koos ekspressionismi, kubismi ja sürrealismiga entartete Kunst’i näiteks. Aga varased itaalia futuristid olid rahvuslased; esteetilistel põhjustel pooldasid nad Itaalia osalemist Esimeses maailmasõjas; nad ülistasid kiirust, vägivalda ja riski, mis kõik tundusid mingil kombel seostuvat fašistide noorusekultusega. Kuigi fašism samastas ennast Rooma impeeriumiga ja taastas talupoeglikud traditsioonid, nimetati Marinetti (kes kuulutas, et auto on Samotrake Nikest ilusam ja tahtis koguni kuuvalguse hävitada) ometi Itaalia Akadeemia liikmeks, mis suhtus kuuvalgusesse ülima aupaklikkusega.

    Paljud tulevased partisanid ja kommunistliku partei intellektuaalid said koolitust GUFis, fašistlike üliõpilaste ühenduses, mis pidi olema fašistliku kultuuri hälliks. Neist klubidest tuli omamoodi intellektuaalne sulatusahi, kus uued ideed ringlesid ilma mingi ideoloogilise suunamiseta. Mitte seda, et parteilased olnuksid radikaalse mõtte vastu sallivad, aga vähestel neist oli intellektuaalseid võimeid, et seda kontrolli all hoida.

    Nende kahekümne aasta jooksul kujunes vastukaaluks režiimi ülespuhutud stiilile Montale ja teiste “Ermetici” rühmaga seotud kirjanike luule ning kirjanikel lubati elevandiluust tornis oma kirjanduslikku protesti avaldada. “Ermetici” luuletajate meeleolu oli täpselt vastupidine fašistide optimismi- ja kangelasmeele kultusele. Režiim kannatas nende valjuhäälse, ehkki ühiskondlikult tühise ketserluse välja, sest fašistid ei pööranud niisugusele salakeelele lihtsalt tähelepanu.

    See kõik ei tähenda, et Itaalia fašism oli salliv. Gramsci pandi kuni surmani vanglasse; opositsioonijuhid Giacomo Matteotti ja vennad Rossellid mõrvati; vaba ajakirjandus hävitati; ametiühingud saadeti laiali ja poliitilisi teisitimõtlejaid hoiti kaugetel saartel. Seadusandlikust võimust sai tühipaljas fiktsioon ja täitevvõim (mis juhtis niihästi õigusemõistmist kui ka massiteavet) kehtestas otseselt uusi seadusi, sealhulgas rassipuhtust nõudvaid seadusi (Itaalia formaalne žest holokausti toetuseks).

    *

    Vastuoksuslik pilt, mida ma kirjeldan, polnud sallivuse, vaid poliitilise ja ideoloogilise peataoleku tulemus. Aga see peataolek oli jäik, segadus struktureeritud. Fašism oli filosoofiliselt liigestest lahti, aga emotsionaalselt mõningates arhetüüpsetes alustes tugevasti kinni.

    Nii olemegi jõudnud minu teise teema juurde. Oli üksainus natsism. Me ei saa Franco hüperkatoliiklikku falangismi natsismiks pidada, sest natsism on põhialuselt paganlik, polüteistlik ja ristiusu-vastane. Aga fašismi nime kandvat mängu saab mängida mitut moodi, ilma et mängu nimi muutuks. Selline arusaam fašismist sarnaneb Wittgensteini arusaamaga mängust. Mäng võib olla võistlus või seda mitte olla, mäng võib huvi pakkuda ühele või mitmele isikule, mäng võib nõuda erioskusi või neid mitte nõuda, mängu võib kaasata raha või seda mitte kaasata. Mänge on mitmesuguseid ja neil on üksainus “perekonnatunnus”, nagu Wittgenstein on öelnud. Vaadelgem järgnevat järjendit:

    1       2     3      4

    abc  bcd  cde  def

    Oletagem, et tegemist on poliitiliste rühmituste reaga, milles esimest rühmitust iseloomustavad tunnused abc, teist rühmitust tunnused bcd ja nõnda edasi. Teine rühmitus sarnaneb esimese rühmitusega, sest neil on kaks ühistunnust; samal põhjusel sarnaneb kolmas rühmitus teisega ja neljas kolmandaga. Pandagu tähele, et ka kolmas rühmitus sarnaneb esimese rühmitusega (neil on ühine tunnus c). Kõige huvipakkuvamat juhtumit esindab neljas rühmitus, mis ilmselt sarnaneb teise ja kolmandaga, aga millel pole ühtki ühistunnust esimese rühmitusega. Aga et tegemist on katkematu kahanevate sarnasuste reaga esimese ja neljanda rühmituse vahel, tekib omamoodi petlik ülekanne, perekonnasarnasus neljanda ja esimese rühmituse vahel.

    Fašismist sai kõikehaarav termin, sest fašistliku režiimi tunnuste hulgast võib eemaldada ühe või mitu tunnust, aga režiim jääb ikkagi fašistlikuks. Võtke fašismilt imperialism ja te saate ikkagi Franco või Salazari. Võtke temalt kolonialism ja te saate ikkagi Balkani ustaššide fašismi. Lisage Itaalia fašismile radikaalne kapitalismi ründamine (mis Mussolinit kunagi ei köitnud) ja te saate Ezra Poundi. Lisage talle keldi mütoloogia ja müstilise graali kultus (ametlikule fašismile täiesti tundmatud) ja te saate ühe kõige auväärsema fašismiguru Julius Evola.

    Aga kogu sellest segadikust hoolimata arvan, et on võimalik visandada nende tunnuste nimekiri, mis on tüüpilised igikestvale fašismile või põlisfašismile, kui seda nii võib nimetada. Neid tunnuseid ei saa süsteemiks korrastada; paljud on üksteisega vastuolus ning on samamoodi tüüpilised mõnele muule despotismile või fanatismile. Aga piisab sellest, kui üks tunnus on olemas, et selle ümber saaks kalgestuda fašism.

    1. Põlisfašismi esimene tunnus on traditsioonikultus. Traditsioonimeelsus on mõistagi fašismist palju vanem. Ta pole iseloomulik mitte üksnes kontrrevolutsioonilisele katoliiklikule mõttele pärast Prantsuse revolutsiooni, vaid on sündinud juba hilishellenistlikul ajastul vastukaaluks klassikalisele kreeka ratsionalismile. Vahemere piirkonnas hakkasid erineva usutunnistusega inimesed (enamik neist tunnistas vabatahtlikult Rooma jumalaid) unelema inimajaloo koidikul saadud ilmutusest. Ilmutus oli traditsionaalse müstika järgi kauaks ajaks jäänud unustatud keelte varju — egiptuse hieroglüüfidesse, keldi ruunidesse, vähetuntud Aasia alade kirjarullidesse.

    Uus kultuur pidi olema sünkreetiline. Sünkretism pole pelgalt “mitmesuguste usu või praktika vormide kombinatsioon”, nagu sõnaraamat väidab; see kombinatsioon peab võimaldama vastuolusid. Igas algsõnumis on kübeke elutarkust, ja kui näibki, et nad väidavad erinevaid või ühtesobimatuid asju, johtub see üksnes sellest, et nad kõik vihjavad ühele ja samale ürgsele tõele allegooriliselt.

    Järelikult pole õppimisest kasu. Tõde on ükskord juba igaveseks välja öeldud ja meil jääb üle üksnes tema hämarat sõnumit tõlgendada.

    Tarvitseb vaid pilk heita mingi fašistliku liikumise õppekavale, et peamised traditsioonimeelsed mõtlejad üles leida. Natside gnoosis toitus traditsionaalsetest, sünkretistlikest ja okultsetest elementidest. Julius Evola, Itaalia uusparempoolsete mõjukaim teoreetiline allikas, on kokku sulatanud Püha Graali ja “Siioni tarkade protokollid”, alkeemia ning Saksa Rahva Püha Rooma impeeriumi. Juba see fakt iseendast, et Itaalia parempoolsed on oma avarapilgulisuse osutamiseks äsja oma õppekava laiendanud, arvates sinna De Maistre’i, Guenoni ja Gramsci teosed, on selge sünkretismi näide.

    Kui tuhnida Ameerika raamatukaupluste riiulitel, millel on silt New Age, leiab sealt isegi Püha Augustinuse teoseid, kes ju polnud fašist, niipaljukest kui mina tean. Aga Püha Augustinuse ja Stonehenge’i kombinatsioon — see on küll põlisfašismi sümptom.

    2. Traditsioonimeelsus toob kaasa vastuseisu modernismile. Niihästi fašistid kui ka natsid olid armunud tehnikasse, kuigi traditsionaalsed mõtlejad lükkavad selle kui vaimsete püsiväärtuste eituse tavaliselt tagasi. Ja ehkki natsism oli oma tööstuslikele saavutustele uhke, oli tema modernism pelgalt verele ja mullale (Blut und Boden) toetuva ideoloogia pealispind. Vastuseisu tänapäeva maailmale maskeeriti vastuseisuga kapitalistlikule elulaadile, aga peaasjalikult tähendas see ikkagi vastuseisu l789. (ja mõistagi 1776.) aasta vaimule. Valgustust, mõistuseaega peetakse uusaegse rikutuse alguseks. Selles mõttes võib põlisfašismi määratleda ka irratsionalismina.

    3. Irratsionalistlik on ka kultus, mis hindab tegevust tegevuse pärast. Tegevus on juba iseenesest kaunis ja tegutseda tuleb, enne kui kaalutlema hakkad või ka ilma kaalutlemata. Mõtlemine on üks emaskulatsiooni vorme. Seetõttu on mõtlemine kahtlane, kuna ta on samastatav kriitilise hoiakuga. Umbusk intellektuaalse maailma vastu on alati olnud põlisfašismi sümptomeid, alates Göringile omistatavast lausest (“Kui ma kuulen sõna “kultuur”, haarab mu käsi püstoli järele”) ja lõpetades selliste sagedaste väljenditega nagu “mandunud intellektuaalid”, “munapead”, “viljatud snoobid”, “ülikoolid on punaste pesad”. Ametlikud fašistide intellektuaalid tegelesid peaasjalikult moodsa kultuuri ja liberaalse intelligentsi ründamisega, kes on reetnud traditsioonilised väärtused.

    4. Ükski sünkreetiline usutunnistus ei talu kriitilist analüüsi. Kriitiline vaim eritleb, aga eritlemine on modernismi märk. Uue aja kultuuris tõstab teadlaskond teadmiste täiendamise teena esile erimeelsust. Põlisfašismi seisukohalt on erimeelsus reetmine.

    5. Muu hulgas on erimeelsus mitmekesisuse märk. Põlisfašism kasvatab ja otsib üksmeelt, kasutades ära loomuliku hirmu erinevuste ees ja seda teravdades. Fašistlik või eelfašistlik liikumine tõmbab ligi kõigepealt võõramaalaste vastaseid. Nõnda on põlisfašism kindlapiiriliselt rassistlik.

    6. Põlisfašism kasvab välja isiklikust või ühiskondlikust pettumusest. Just seetõttu oli ajaloolise fašismi üks tüüpilisemaid tunnuseid pettunud keskklassi peibutamine, selle klassi poole pöördumine, kes kannatas majanduskriisi või poliitilise alandatuse tunde käes ja keda madalamate sotsiaalsete kihtide surve hirmutas. Tänapäeval, kui vanad “proletaarlased” hakkavad väikekodanlasteks muutuma (ja lumpen on poliitikaareenilt suurelt jaolt kadunud), leiab homse päeva fašism oma publiku selle uue enamuse hulgast.

    7. Inimestele, kes tunnevad, et nad on selge poliitilise identiteedi kaotanud, ütleb põlisfašism, et neil on üksainus ja üpris lihtne eesõigus — nad on sündinud just sellel maal. Siin peituvad natsionalismi juured. Rahvusele aga saavad identiteedi anda ainult tema vaenlased. Niisiis on põlisfašistliku hingeelu aluseks sundkujutelm vandenõust, mis võib olla ka rahvusvaheline. Liikumise pooldajad peavad tundma, et nad on ümber piiratud. Kõige lihtsam on vandenõuga hakkama saada ksenofoobia abil. Aga vandenõu peab ühtlasi tulema seestpoolt: parimaks märklauaks on tavaliselt juudid, kellel on see eelis, et nad on korraga sees ja väljas. Ameerika Ühendriikides on silmapaistvaks vandenõu kinnismõtte näiteks Pat Robertsoni “Uus maailmakord”, aga nagu äsja nägime, leidub palju teisigi näiteid.

    8. Liikumise pooldajad peavad tundma, et neid alandab tervis ja jõud, millega vaenlane hoopleb. Juba poisikesest peast õpetati mind inglasi pidama rahvaks, kes sööb viis korda päevas. Nad sõid sagedamini kui itaallased, kes olid vaesed, aga pidasid mõõtu. Juudid on jõukad ja toetavad üksteist oma salavõrgu kaudu. Ometi peavad pooldajad olema veendunud, et nad suudavad vaenlasi alistada. Niisiis on retoorilise fookuse pideva nihutamise tõttu vaenlased ühtaegu üleliia tugevad ja üleliia nõrgad. Fašistlikud valitsused on määratud sõjad kaotama, sest nad on juba loomu poolest võimetud vaenlase jõudu objektiivselt hindama.

    9. Põlisfašism ei tunnista võitlust olemasolu eest, vaid olemasolu ongi seesama mis võitlus. Seega patsifism mängib vaenlasega kokku. Ja see on halb, sest elu on permanentne sõda. Aga see toob omakorda kaasa Armageddoni kompleksi. Et vaenlased tuleb purustada, peab toimuma otsustav lahing, ja pärast seda hakkab meie liikumine maailma valitsema. Aga seesugune “lõplik lahendus” vihjab tulevasele rahuajale, kuldajastule, mis räägib vastu permanentse sõja põhimõttele. Ühelgi fašistlikul juhil pole õnnestunud seda vastuolu lahendada.

    10. Iga tagurliku ideoloogia iseloomulik tahk on elitism, kuivõrd selline ideoloogia on fundamentaalselt aristokraatlik, ning aristokratism ja sõjaline elitism viitab julmalt nõrkade põlgamisele. Põlisfašism saab toetada üksnes rahvalikku elitismi. Iga kodanik kuulub maailma parima rahva hulka, partei liikmed on parimad kodanike hulgast, igast kodanikust võib (või peaks) saama partei liige. Aga patriitse ilma plebeideta ei saa olla. Õigupoolest Juht, kes teab, et võim pole talle demokraatlikult antud, vaid on jõuga võetud, taipab sedagi, et kogu ta jõud tugineb rahvahulkade nõrkusele; rahvahulgad on nii nõrgad, et vajavad ja on ära teeninud valitseja. Et inimrühmad on korrastatud hierarhiliselt (sõjaväe eeskujul), põlgab iga alam valitseja oma alluvaid, ja neist põlgab igaüks omakorda oma alamaid. See kindlustab massielitismi tunnet.

    11. Niisuguse väljavaatega kasvatatakse kõiki kangelaseks. Igas mütoloogias on kangelane erandlik olend, aga põlisfašistlikus ideoloogias on kangelaslikkus normiks. Sangarikultus on otseselt seotud surmakultusega. Pole juhus, et falangistide juhtlauseks oli “Viva la Muerte” (elagu surm). Mittefašistlikus ühiskonnas öeldakse võhiklikule avalikkusele, et surm on ebameeldiv, aga talle tuleb väärikalt vastu minna; usklikele öeldakse, et surm on valuline tee üleloomuliku õnneni jõudmiseks. Põlisfašistlik sangar, vastupidi, ihaldab kangelassurma, mis on kuulutatud parimaks tasuks kangelasliku elu eest. Põlisfašistlik kangelane ootab kärsitult surma. Oma kärsituses saadab ta tihtipeale surma teisi inimesi.

    12. Et niihästi permanentset sõda kui ka kangelasmeelt on raske mängida, nihutab põlisfašist oma valitsemistahte seksuaalalale. Siit pärineb machismo (mis tähendab nii naiste alavääristamist kui ka sallimatust hälbivate seksuaaltavade vastu ja nende hukkamõistu, alates sugulisest karskusest ja lõpetades homoseksualismiga). Aga et sekski on raske mäng, püüab põlisfašistlik kangelane mängida relvadega — sellest saab ersatsfalliline toiming.

    13. Põlisfašism põhineb selektiivsel, võiks isegi öelda kvalitatiivsel populismil. Demokraatias on kodanikel isiklikud õigused, aga kodanikkonna kui terviku poliitiline mõju on üksnes kvantitatiivne — üksik allub enamuse otsustele. Aga põlisfašismi jaoks pole üksikisikutel üksikisikutena õigusi ja rahvas moodustab kvaliteedi, monoliitse üksuse, mis väljendab Ühist Tahet. Et ühelgi suurel inimhulgal ei saa ühist tahet olla, siis taotleb Juht olla selle tõlgendaja. Delegeerimisjõust ilma jäänud kodanikud ei tegutse; neilt nõutakse ainult rahva osa täitmist. Nii on rahvas üksnes teatraalne fiktsioon. Et leida kvalitatiivse populismi kohta head näidet, pole enam vaja Piazza Veneziat Roomas ega Nürnbergi staadioni. Meie tulevik kuulub televisiooni- või internetipopulismile, milles valitud kodanike rühma emotsionaalseid reaktsioone saab esitada Rahva Hääle pähe.

    Kvalitatiivse populismi tõttu peab põlisfašism vastustama “mädasid” parlamentaarseid valitsusi. Üks esimesi Mussolini lauseid Itaalia parlamendis oli: “Selle kurdi ja pimeda koha muudan ma oma maniipulite välilaagriks” — maniipul oli traditsioonilise Rooma leegioni allüksus. Tõepoolest, ta leidiski oma maniipulitele otsekohe parema ulualuse, aga pisut hiljem saatis parlamendi ikkagi laiali. Seal, kus poliitik paneb kahtluse alla parlamendi legitiimsuse, sest see ei esinda enam Rahva Häält, lehkab alati põlisfašismi järele.

    14. Põlisfašism kõneleb uuskeelt. Uuskeele leiutas Orwell romaanis “1984” ingsotside, Inglise sotsialismi ametliku keelena. Aga põlisfašismi tunnused on ühised mitmesugustele diktatuuri vormidele. Kõigis natside ja fašistide õpikutes kasutati kärbitud sõnavara ja algelist süntaksit, et piirata keeruka ja kriitilise arutluse instrumentaariumi. Aga peame olema valmis ka teistsuguseid uuskeeli ära tundma, isegi kui nad on võtnud populaarse talk show näiliselt süütu kuju.

    *

    27. juuli hommikul 1943 öeldi mulle, et raadiouudiste andmeil on fašism langenud ja Mussolini vahi alla võetud. Kui ema saatis mind ajalehti ostma, panin tähele, et lähima kioski ajalehtedel olid erinevad pealkirjad. Veel enam, pärast pealkirjade lugemist sain aru, et iga leht räägib ise juttu. Ostsin ühe juhusliku lehe ja lugesin esiküljelt viie või kuue partei poolt alla kirjutatud teadet — nende hulgas kristlikud demokraadid, kommunistlik partei, sotsialistlik partei, Partito d’Azione ja liberaalne partei.

    Seni olin uskunud, et igal maal on üks partei ja Itaalias on selleks Partito Nazionale Fascista. Nüüd hakkasin avastama, et Itaalias võib ühtaegu tegutseda mitu erakonda. Et ma olin taibukas poiss, sain otsekohe aru, et nii paljud parteid ei saanud sündida üleöö ja nad on mõnda aega eksisteerinud salaorganisatsioonidena.

    Rindeteade tähistas diktatuuri lõppu ja vabaduse — sõnavabaduse, ajakirjandusvabaduse, ühinemisvabaduse tagasitulekut. Neid sõnu — “vabadus”, “diktatuur”, “õigused” — lugesin esmakordselt elus. Nende uudsete sõnade mõjul sündisin uuesti vaba lääne inimesena.

    Peame olema valvel, et nende sõnade taju jälle ei ununeks. Põlisfašism ümbritseb meid endiselt, vahel ka erarõivais. Meil oleks palju lihtsam, kui maailmaareenile ilmuks keegi, kes ütleks: “Ma tahan Auschwitzi väravad jälle valla lüüa, ma tahan, et mustsärklased Itaalia väljakutel jälle paraadi korraldaksid.” Aga elu pole nii lihtne. Põlisfašism võib naasta ilmsüütuis valerõivais. Meie kohus on tal hilbud maha rebida ja igal uuel juhul uuesti näpuga näidata — iga päev, igas maailmajaos. Tasub meenutada Franklin Roosevelti sõnu 4. novembrist 1938: “Ma söandan väljakutsuvalt väita, et kui Ameerika demokraatia lakkab elava jõuna edasi liikumast, kui ta lakkab otsimast nii päeval kui ööl rahumeelseid teid meie kodanike enamiku hüvanguks, siis võtab meie maal võimust fašism.” Vabadus ja vabastamine on ülesanded, mis ei lõpe iialgi.

    Lõpetaksin Franco Fortini luuletusega:

    Sillakäsipuu kätes
    Nende pead kes on poodud
    Mullidena keeb lättes
    Nende sülg kes on poodud.

    Prügitavad basaari
    Nende küüned kes hukat
    Katavad heinakaari
    Nende hambad kes hukat.

    Õhusse, kivisse hambad suruda
    Liha luudel meil enam ei ole
    Õhusse, kivisse hambad suruda
    Südant rinnus meil enam ei ole.

    Tõde kes näinud on koolnute pilkudes
    Vabadust kandma kasvab neil jaks
    Rusikais käkras on koolnute pihkudes
    Õiglane kohus või kättemaks.

                                  

     

     

    * Umberto Eco, Ur-Fascism. The New York Review of Books 22.06.1995, nr 11, lk 12-15

Vikerkaar