Ilmunud Vikerkaares 1991, nr 10, lk 26–37
Leib
Leiva pinna teeb imepäraseks kõigepealt see peaaegu et panoraamne mulje, mille ta silmale jätab: otsekui oleksid siin lausa käeulatuses Alpid, Taurus või Andide Kordiljeerid.
Niisiis poetati just meie jaoks üks vormitu ja alles kääriv mass stellaarsesse ahju, kus ta tahenedes vormus orgudeks, mäeharjadeks, lainetusteks, lõhedeks… Ja sestpeale saidki nii selgejoonelise liigenduse kõik need pinnad, need haprad plaadikesed, mille vahele valgus hoolega sätib oma tulesid, — vaatamata all lasuvale vääritule pehmusele.
See lõtv ning jahe pinnaalune, mida nimetatakse leivasisuks, on koelt sarnane käsnadega: kõik lehed ja õied on siin nagu siiami õeksed omavahel igat küünarnukki pidi koos. Kui leib kuivab, närbuvad need õied ja tõmbavad kokku: rebenevad teineteisest lahti ja kogu mass muutub muredaks…
Aga murrame ta nüüd katki: sest leib ei pea olema meie suus mitte niivõrd lugupidamise, kuivõrd äratarvitamise objekt.
Veest
Minust palju madalamal, alati minust palju madalamal leidub vesi. Kui ma teda vaatan, löön alati silmad maha. Ta on nagu maapind, nagu üks osa maapinnast, maapinna teisend.
Ta on valge ja sädelev, vormitu ja värske, passiivne ja visa oma ainukeses pahes: olla raske; tal on erilisi vahendeid tolle pahe rahuldamiseks: ümbritseda, läbistada, aurata, imbuda.
Sellel pahel on mänguruumi ka tema enese sees: ta variseb, pudeneb lakkamatult, eitab iga hetk igat vormi, ainsaks püüuks enesealandus, lamab kõhuli maapinnal, peaaegu laibana, justkui mungad mõnedes ordudes. Ikka madalamale: nii näib olevat tema deviis, kõrgussepüüu vastand.
*
Võiks peaaegu öelda, et vesi on hullumeelne, niivõrd hüsteeriline on tema vajadus alluda oma raskusele, mis teda kinnisideena valdab.
Tõsi küll, sama vajadust tunnevad kõik asjad maailmas, see nõuab rahuldamist igal ajal ja igal pool. Näiteks see kapp: ta näitab üles erakordset kangekaelsust oma maa külge kinnitumise ihas, ja kui ta ühel päeval leiab end tasakaaluta olekust, eelistab ta pigem puruneda kui sellele seadusele vastu hakata. Ometi on tal teatava määrani võimalik oma raskusega ka mängida, seda isegi trotsides; kõik tema osad ei varise nii lihtsalt maha, näiteks karniis ja simsid. Temas on olemas vastuhakk tänu tema isikupärale ja vormile.
VEDELIKUKS nimetatakse definitsiooni järgi seda, mis eelistab pigem alistuda raskusele kui säilitada oma vormi, mis keeldub igasugusest vormist ainult oma raskusele allumise nimel. Selle kinnismõtte, haiglase ülinõudlikkuse tõttu kaotab ta täiesti iga kindlama väljanägemise. See on pahe, mis ta muudab vilkaks, tormakaks või ka tardunuks; kujutuks või metsikuks, kujutuks ja metsikuks, metsikult läbipuurivaks; riukaliseks, imbuvaks, ümberpiiravaks; nii et lõpuks võidakse temaga teha mis iganes tahetakse, juhtida ta torudesse, sundida sealt siis rõhtsuunas välja purskama, et viimaks nautida tema pudenemist vihmaks: ehtne ori.
. . .Aga päike ja kuu tunnevad kadedust selle ainulaadse mõju pärast, ja proovivad tema peäl oma võimeid, siis kui ta juhtub haarama suuremaid ulatusi, eriti kui ta laialipaisatult lebab pisikestes loiku-des ja on oma nõrgima vastupanu olekus. Kõige kõvemat tribuuti võtab siis päike. Ta sunnib veele peale lakkamatu ringkäigu, koheldes teda nagu oravat rattas.
*
Vesi lipsab mul käest.. . voolab sõrmede vahelt läbi. Kuid mitte lihtsalt! Asi polegi nii puhas (nagu sisaliku või konna puhul): minu kätele jäävad jäljed, laigud, nende kuivamine võtab aega või tuleb nad ära pühkida. Vesi lipsab käest, jättes ometi minu peale oma märgi, ja ilma et ma õieti midagi saaksin selle vastu.
Ideoloogiliselt on see üks ja seesama: ta lipsab käest, pageb iga definitsiooni eest, jättes ometi mu vaimule ja sellele paberile omad jäljed, vormita laigud.
*
Vee rahutus: olla tundlik vähimagi kaldemuutuse suhtes. Hüpata treppidelt kahe jalaga korraga. Mänglevana, poisikeselikult kuulekana, tulles kohe tagasi, kui teda kutsutakse, kallakut siiapoole muutes.
Teod
Vastandina hõõguvaile söetükkidele (escarbilles), kes on kuumade kollete külalisteks, armastavad teod (escargots) niisket maad. Go on, ja nad liiguvad edasi, liibudes kogu kehaga maa vastu. Nad võtavad maad kaasa, söövad teda, kakavad teda. Maa läbib neid. Nemad läbivad maad. See on vastastikune läbitungimine parima maitse alusel, nüansseerides, kui nii võib öelda, kogu aeg üht ja sama tooni — ühe passiivse, ühe aktiivse elemendiga, nõnda et passiivne ühtaegu ümbritseb ja toidab aktiivset — kuna viimane süües ühtlasi edasi liigub.
(On veel muudki öelda tigude kohta. Kõigepealt nende ainuomane niiskus. Nende jahe veri. Nende venivus.)
Peab muide märkima, et ei saa ette kujutada tigu, kes on välja tulnud oma karbist ega liigu. Sest kui ta puhkama jääb, tõmbub ta kohe tagasi iseenda sügavusse. Ja vastupidi, kui ta näitab oma alastust, sunnib tema häbelikkus teda samas kohe liikuma hakkama, kuna ta nüüd on paljastanud oma õrna haavatava vormi. Niipea, kui ta end on näidanud, ta juba kulgeb.
Kuivadel perioodidel tõmbuvad nad kraavidesse, nii et näib, nagu aitaks nende keha kohalolek ise seal säilitada niiskust. Kahtlemata on siis nende naabriteks muid jaheda verega elukaid, konni ja kärnkonni. Kui nad aga kraavist välja tulevad, siis mitte ainsa hüppega. Nende ümberasumine kraavi väärib enam lugupidamist, kuivõrd väljatulek on nende jaoks palju vaevarikkam.
Märgitagu muide, et kui nad ka armastavad niisket maad, ei kiindu nad siiski kunagi paikadesse, kus vahekord pöörab vee kasuks, näiteks nagu sood ja tiigid. Mõistagi eelistavad nad kindlat maad, aga tingimusel, et see oleks rammus ja niiske.
Nad on ka maiad aedviljade peale, üldse kõigi taimede peale, millel on rohelised ja veerikkad lehed. Nad oskavad süüa neid niimoodi, et järele jäävad ainult rootsud, lõigates ära vaid kõige pehmema. Nii on nad salatite nuhtluseks.
Mida kujutavad nad endast märgades õõnsustes? Olendeid, kes sinna küll hästi sobivad oma mõnede omaduste poolest, kel aga on kindel kavatsus sealt välja minna. Nad on aukude ja õõnsuste loomulik, kuid vagabundlik koostisosa. Ja on ilmne, et nii seal kui ka päise päeva ajal kõvadel puiesteedel hoiab neid ümbritsevaga küllaldases distantsis nende karp.
Muidugi on mõnikord väga tülikas kanda endaga igal pool kaasas seda karpi, aga nad ei kurda seepärast kunagi ja on asjaga lõppkokkuvõttes õieti rahul. On suur väärtus, et ükskõik kus ka ei olda, igal pool jääb varuks võimalus tõmbuda tagasi, oma koju, trotsides tülitajaid. Kindlasti on see vaeva väärt.
Nad otse nõretavad uhkusest selle erilise anni ning mugavuse üle. Kuidas võib olla, et olen nii tundlik ja haavatav olevus, ning samas ometi nii varjul tülitajate eest, nii osav hoidma oma õnne ja rahu. Siit ka see imepärane peahoid.
Ühtaegu nii tihedasti maapinnale liibunud, nii hingepuudutav ja aeglane, nii edasipüüdlik ja nii hõlpsasti võimeline end uuesti maast lahti rebima, et tõmbuda tagasi koju. ja tulgu pärast mind veeuputus, üksainus jalalöök võib mind paisata ükskõik kuhu. Sest olen kindel, et ajan end pärast uuesti jalule ja kinnitun maa külge seal, kuhu saatus on mu heitnud, leides siin taas oma toitepinnase: maa, mis on kõigist toiduainetest kõige ühisem.
Missugune õnn, missugune rõõm niisiis on olla tigu. Ja see uhkusenõristus, millest jääb jälg kõigele, mida nad puudutavad. Nende järel viirgub hõbedane rada. Mis on võib-olla märguandeks õhus lendajate nokkadele, kellele tigu on maiuspalaks. Siin ongi krutski, küsimus, olla või mitte olla (need edvistajad), oht.
Üksik, kindlasti on tigu väga üksik. Tal ei ole palju sõpru. Kuid tal ei ole ka neid oma õnne jaoks vaja. Nii sujuvalt sulab ta ühte loodusega, naudib seda nii täielikult ja lähedalt. Ta on mulla enese sõber, suudleb teda kogu oma kehaga, on sõber lehtedele ja taevale, mille poole ta nii uhkelt tõstab oma pea, nende nii tundlike silmatunnaldega; õilsus, aeglus, tarkus, kõrkus, edevus, uhkus.
Ja ärgu räägitagu, nagu ta selle poolest sarnaneks seaga. Mitte ainult, et ei ole neid pisikesi nigelaid jalgu, seda rahutut sibamist. Kanget valu alati igalt poolt ära joosta. Teos on rohkem vastupanu, rohkem stoilisust. Rohkem meetodit, rohkem uhkust ja kahtlemata vähem aplust, — vähem kapriisi; jätta see toit, et söösta teisele, vähem pöörasust ja kiirustamist apluses, vähem hirmu, nagu võiks miski kaotsi minna.
Ei midagi nii kaunist kui see aeglane, kindel ja peenetundeline liikumine, ja mis pingutuste hinnaga on saadud see täiuslik libisemine, millega nad maad austavad! Nagu pikk laev hõbedase kiiluveega. See menetlus on majesteetlik, eriti kui võtta veel kord arvesse toda haavatavust, noid õrnu silmatundlaid.
Kas tigude raev on tajutav? Võib sellest tuua näiteid? Et temaga ei käi kaasas ühtki liigutust, peab ta ilmsiks tulema üksnes kleepjama ja ägedama süljenõristuse kaudu. Seesama nõretav uhkus. Siit näeb, kuidas nende viha väljendus kattub nende uhkuse väljendusega. Nii saavad nad tagasi enesekindluse ja panevad end maailmas maksma nüüd veel rikkamal, hõbedasemal moel.
Nende viha nagu ka uhkuse väljendus lööb kuivades sädelema. Moodustades ühtlasi nende jälje ja näidates nad kätte röövijale (kiskjale). Aga see on põgus ja ei kesta kauem kui järgmise vihmani.
Nii on see kõigiga, kes end väljendavad täiesti subjektiivselt ja ilma kahetsust tundmata, ning ainult jälgede abil, tundmata vajadust konstrueerida ja vormida väljendatust otsekui mingi soliidne, mitmemõõtmeline hoone. Mis oleks kestvam kui nad ise.
Ei mingit kahtlust, nad ei tunne sellist muret. Pigem on nad kangelased, see tähendab olendid, kelle eksistents ise on kunstiteos, — kui et kunstnikud, see tähendab kunstiteoste valmistajad.
Aga just siin puutun ma kokku nende õppetunni ühe peamise punktiga, mis muide ei ole omane ainult neile, vaid ühendab neid kõigi teiste karploomadega: see karp, mis on üks osa nende olemist, on samal ajal kunstiteos, monument. Karp kestab kauem kui nad ise.
Ja vaat missuguse eeskuju nad meile annavad. Pühakuna teha oma eludest kunstiteosed — enesetäiustamise kunstiteosed. Nende eritiski moodustub sellisel viisil, et võtab kohe õige vormi. Kunagi ei loo nad midagi väljaspool iseennast, oma paratamatust ja vajadust. Teiselt poolt — ei midagi ebaproportsionaalset nende ehituses. Ei midagi, mis poleks nende jaoks paratamatu, ainuvõimalik.
Nii visandavad nad inimeste tarvis kohusetunde eeskuju. Suured mõtted tulevad südamest. Täiusta end moraalselt ja sa teed kauneid värsse. Moraal ja retoorika ühinevad püüdluses ning ihas saada targaks.
Aga kuidas pühakud: nõnda, et nad täpselt järgivad oma loomust. Tunne ennast kõigepealt ise. Ja tunnista end sellisena, nagu oled. Kooskõlas sinu pahedega. Õiges proportsioonis sinu enda mõõduga.
Mis on aga inimese tõeliseks mõisteks: kõne ja moraal. Humanism.
Pariis, 21. märts 1936
Fauna ja floora
Fauna liigub, kuna floora end silma ees laiali laotab.
Terve liik elavaid olendeid, kelle maapind vahetult omaks võtab.
Nende koht maailmas on ette kindel, nagu dekoorigi iidsus.
Erinevalt oma vagabundlikest vendadest pole nad maailmale lihtsalt juurde pandud, ainult tüliks mullale. Nad ei eksle, otsides kohta suremiseks, siiski seedib maa nende jäänused sama hoolikalt ära nagu teistegi omad.
Neil ei ole muresid toidu või elupaiga leidmisega, ega mingit teineteise ärasöömist vastastikku: ei hirme, pööraseid võidujookse, jõhkrusi, oigeid, hüüatusi, kõnet. Nad ei ole ärevuse, palaviku ega mõrva põhjustajaks.
Nad surevad ärakuivamise ja mahalangemise läbi, õieti küll varisevad sealsamas kokku, harva enne mädanema minnes. Ükski piirkond nende kehal ei ole eriliselt tundlik, nii et ta läbitorgatuna põhjustaks kogu isiksuse surma. Aga suhteliselt õrn tundlikkus kliima, eksisteerimise tingimuste vastu.
Nad ei ole… Nad ei ole…
Nende põrgu on teistsugune.
Neil ei ole häält. Nad on peaaegu täiesti halvatud. Nad saavad tõmmata endile tähelepanu ainult oma poosidega. Nad ei paista tundvat vaevu kaitsetuse pärast. Kuid mitte mingi põgenemistee kaudu ei saaks nad pääseda sellest painajast, või uskuda end pääsevat, joobudes kiirusest. Nendes pole muud liikumist peale laienemise. Ei ühtki liigutust, ühtki mõtet, võib-olla ka mitte ühtki iha, ühtki kavatsust, mis ei päädiks nende keha monstroosses juurdekasvus, ravimatus vohamises.
Tõsi küll — ja see on halvem veel, — õnnetuseks ei midagi tõeliselt monstroosset nende kasvamises: hoolimata kogu pingutusest «end väljendada» ei saa nad iialgi enamat kui korrata miljon korda sama väljendust, sama lehte. Kevaditi, kui nad, väsinud end tagasi hoidmast ja suutmata seda kauem taluda, endast valla päästavad terve voo, terve rohelise oksenduse, lootes nii ürjata mitmehäälset ülemlaulu ja sel moel väljuda endast, laotuda üle kogu looduse, seda tervenisti emmates, ei või nad ometi enamat kui vaid toota tuhandeid eksemplare sama nooti, sama sõna, sama lehte.
Ei saa väljuda puust puu enda vahenditega.
*
“Nad saavad ennast väljendada einult oma poosidega.”
Ei ühtki žesti, nad lihtsalt loovad juurde oma käsivarsi, käsi, sõrmi, — justkui buddhad. Nii tulebki välja, et nad jõude elades võivad minna oma mõtetega lõpuni. Nad on üksainus väljendumistahe. Miski neis ei jää neile enesele varjatuks, nad ei suuda hoida salajas ühtki ideed, avavad end tervenisti ja ilma mingi piiranguta.
Elades jõude, veedavad nad aega oma vormi peenendades, täiustades oma keha kõige suurema analüüsipeenuse mõttes. Ükskõik kus nad ka ei sünni või kui varjatud nad pole, nende ainus ülesanne on viia oma väljendus lõpuni: nad viimistlevad end, nad ehivad end, oodates, et keegi tuleks ja neid loeks.
Et endale tähelepanu tõmmata, pole nende käsutuses muud kui nende poosid, üksikud jooned, ja mõnikord ka mingi eriline signaal, ebatavaline väljakutse silmadele või ninale nende säravate ja lõhnastatud põite ja pommide vormis, mida nimetatakse õiteks ja mis kahtlemata on haavad.
See igiainsa lehe teisendamine kindlasti tähendab midagi.
*
Taimede aeg: alati näivad nad tardunud, liikumatud. Pöörata neile selg mõneks päevaks, mõneks nädalaks, ja siis on nende poos veelgi täpsustunud, liikmed paljunenud. Nende identsuses pole mingit kahtlust, nende vorm teostub järjest paremini.
*
Närbuvate õite ilu: kroonlehed kõverduvad otsekui tule mõjul: mis ongi muide seesama: dehüdratsioon. Kõverduvad, et lasta märgata seemneid, kellele nad otsustasid anda nende võimaluse, vaba tegevusvälja.
Just nõnda näitab end loodus silmitsi lillega, sundides teda avanema, siis kõrvale astuma: lill kuivetab, kõverdub, loovutab oma koha ja päästab võidutsema seemne, kes tuleb lillest, kes ta tegi.
*
Taimede aeg lahustub nende ruumis, mida nad vähehaaval hõivavad, teostades kava, mis kahtlemata kunagi ei saa lõplikku määratlust. Kui see on lõpetatud, haarab neid väsimus, ja see on ühe teatava aastaaja draama.
Nagu kristallidegi areng: tahe moodustuda, ja võimatus teha seda teisiti kui ühtviisi.
*
Elusolendite hulgas võib eristada neid, kelles peale kasvu loova liikumise toimib veel üks jõud, mille abil nad saavad liigutada oma keha kas tervenisti või osaliselt — ja neid, kelles pole muud liikumist peale laienemise.
Esimesed, kui nad on kord vabanenud kasvamise kohustusest, hakkavad ennast mitmel eri viisil väljendama, näiteks tuhandete murede kaudu, mis neile toob elupaiga, toidu ja kaitse vajadus, lõpuks teatavate mängudega, kui neile antakse veidi puhkust.
Teiste puhul, kes selliseid pakilisi vajadusi ei tunne, ei saa küll väita, nagu ei võiks neil olla muid kavatsusi või tahtmisi peale kasvamise, aga igal juhul on kogu nendepoolne väljendumistahe jõuetu, kui maha arvata keha arendamine, mis on, nagu sunniks meie iga iha meid toitma ja üleval pidama üht täiendavat ihuliiget. Põrgulik substantsi paljunemine iga idee korral! Iga põgenemiskihk koormab mind uue ahelalüliga!
*
Taim on analüüs teos, originaalne dialektika ruumis. Edasiliikumine eelmise operatsiooni jaotamise kaudu. Loomade väljendus on suuline või matkitud liigutustega, nii et iga järgmine pühib ära eelmise. Taimede väljendus on kirjalik, ühekordselt lõplik. Seda ei saa uuesti alata, jooksvalt parandada: vigade parandamiseks peab lisama juurde. Parandada teksti, mis on juba ära kirjutatud ja ilmunud, liites talle täiendavaid peatükke, ja nii edasi. Aga peab lisama, et nad ei saa end jaotada lõpmatult. Igaühe jaoks on olemas piir.
Iga nende žest jätab mitte lihtsalt jälje, nagu see on inimese ja tema kirjutistega, ta jätab terve olemise vormi, tagasivõetamatu sünni, ja see ei tule nende küljest lahti.
*
Nende poosid ehk «maalilised grupid»:
tummad taotlused, palved, võimas rahu, triumfid.
*
Räägitakse, et sandid, amputatsiooni läbiteinud, saavad näha oma annete erakordset arengut. Nii ka taimed: nende liikumatus loobki nende täiuse, peene viirutuse, kauni dekoori, hinnalised viljad.
Ükski nende tegevuse juurde kuuluv liigutus ei mõju neist endist väljapoole.
*
Tundmuste lõputu varieerumine, mille sünnitab iha liikumatuses, on loonud nende vormide lõputu mitmekesisuse.
*
Taimede sündimist, nende asetust maakera pinnal juhib ülimalt keeruline seadustik, see tähendab kõige täiuslikum juhus.
Määramatute määrajate seadus.
*
Taimed öös.
Süsihappe äraauramine klorofülli moodustumise ajal, otsekui rahuldusohe, mis kestab tunde, otsekui kõige jämedam pillikeel, nii lõdvaks lastud kui saab, võnkumas muusika, puhta heli ja vaikuse piiril.
*
EHKKI TAIMNE OLEVUS TAHAKS OLLA DEFINEERITUD PIGEM OMA KONTUURIDE JA VORMIDE KAUDU, AUSTAN MA TEMAS KÕIGEPEALT TEMA SUBSTANTSI ÕILSUST: ET TA SUUDAB TEOSTADA OMA SÜNTEESI AINUÜKSI TEDA ÜMBRITSEVA ANORGAANILISE KESKKONNA ARVEL. KOGU MAAILM TA ÜMBER ON VAID KAEVANDUS, MILLEST SEE ROHELINE VÄÄRISMAAGISOON AMMUTAB KÕIK VAJALIKU PROTOPLASMA TÖÖTLEMISEKS, ÕHU OSAS LEHTEDE KLOROFÜLLITALITUSE KAUDU, MULLA OSAS JUURTE IMEMISVÕIME KAUDU, KUNA NEED ENDASSE MINERAALSOOLI SULATAVAD. SIIT KA SELLE OLENDI OLEMUSLIK OMADUS, MIS TA VABASTAB ÜHEAEGSELT ELUKOHA- JA TOIDUMUREDEST NING LAOTAB TA ÜMBER LÕPUTU TOIDUTAGAVARA: liikumatus.
FRANCIS PONGE, üks meie sajandi prantsuse kirjanduse olulisi tegijaid, on sündinud 27. märtsil 1899 Montpellier’s. Ise on Ponge väitnud, et sellises sünnimääratluses on tähenduslik vaid aastaarv: kohanimi on «üksnes täpne». Ühes intervjuus ütleb ta: «Ma olen sündinud mitte aastal 1900, vaid 1899, ja seega seisnud vähemalt ühe, kui mitte kahe jalaga 19. sajandis, mis ei ole sugugi tähtsusetu. Aga seda rõhutada ma ei soovi.» Ponge’i puhul ongi esile toodud, et tema luule on kõige täielikum eelmise sajandi luule eitus, pöörates selja nii romantismile kui ka parnaslastele ja sümbolismile. Ponge on olnud alati tulevikku pööratud, ja osutanud samale joonele ka oma kirjan- duslike lemmikute juures (iseäranis Malherbe’i puhul).
Ponge’i sünniaasta reedab ka, et ta on olnud kaasaegseks tervele reale kirjanduslikele uuendusliikumistele, sürrealismist strukturalismini. Ootamatum on, et ta kummaski viimati nimetatuist ka ise riivamisi osaleda jõudis. 1930. aastal leidub kahekümne «Teisele sürrealismi manifestile» allakirjutanu hulgas ka Francis Ponge’i nimi, ühes veerus Aragoni, Buñueli, Eluard’i, Dali, Max Ernsti, Tristan Tzara, René Chari ja teistega. Tegelikult jäi see lähenemine küll põgusaks, saades alguse pigem Ponge’i üldiste veendumuste sarnasusest sellega, mida manifesteerisid Bretoni rühma tegelased. Ponge’i kirjutamispraktikat ei muutnud manifestile allakirjutamine kuidagi. Õieti oli Ponge sellal veel avalikkuses tundmatu nimi, kõigest ühe imeõhukese luulevihiku autor (Douze petits écrits, 1928).
Ainuke programmiline tekst «Plus-que-raisons» (umbes: «Enam-veel-kui-põhjendusi»), mis Ponge’il sürrealistide väljaande «Sürrealism revolutsiooni teenistuses» avanumbris ilmus, on kurioosne. Lisaks ponge-likule teesile «asjade poolt, sõnade vastu», mis Bretoni ideoloogiaga sugugi kokku ei kõla, leidub seal näiteks lause «liikugem veeuputuse poole (Marxi, Hegeli ja Co. vastu).» Veeuputus on siin viide Rimbaud’le, tollal Bretoni silmis juba eitamist väärivale kirjanikule. Võttes arvesse ka sagedast Hegeli tsitee- rimist «Teises manifestis» ja Bretoni ning ta kaaslaste püüdeid läbi lüüa Prantsuse KPs, näib Ponge’i avalduse aktsepteerimine natuke mõistatuslik.
Teine kirjanduspoliitiliselt huvitav moment tekib Ponge’i jaoks kuuekümnendatel. Sellal on ta juba tuntud kuju (suur kolmeköiteline kogu Le Grand Recueil ilmub 1961), ning 1960 ilmuma hakkav ajakiri «Tel Quel» võtab Ponge’ilt kohe esimesse numbrisse avakirjutiseks metoodilise «La Figue (seche)» («Viigimari (kuiv)»). Noorte strukturalistide suhtumine Ponge’i on lugupidav, teda võetakse kui vanameistrit ja eelkäijat, keda kritiseerida ei tahetagi. Ponge suhtub strukturalistlikku liikumisse huviga, sekkuda püüdmata. 1966. aastal teeb seni apoliitiliselt estetistlik «Tel Quel» järsu pöörde poliitilise vasakpoolsuse suunas: nüüd hakatakse vajama «punast» Ponge’i, ja ilmu- vad asjakohased käsitlused. Tõepoolest, eriti varase Ponge’i arutlevates kirjutistes leiab just sellesuunalisi sotsiaalseid seisukohavõtte. 1970 ilmub eraldi raamatuna kogumik vestlusi Ponge’i ja «Tel Queli» toimetaja Philippe Sollers’i vahel, kus viimane esineb maoistlikult positsioonilt. Ponge’ilt ei leia maoisimi kohta mingit arvamust. Alles nelja aasta pärast, ajakirja 58. numbris, avastab üks maoistlikke teoreetikuid, et «pärast 1968. aasta maid ei varja Ponge enam oma reaktsioonilisi positsioone ja antisemiitlikke seisukohti». Iseäranis viimast süüdistust pole Ponge ära teeninud kuidagi, aga koostöö «Tel Quel’iga» muidugi katkeb.
Juba auväärses eas Ponge on kirjutanud edasi ka 70ndatel, viimane raamat, Pratiques d’écriture (Kirjutamispraktikad), ilmus 1984. Tema kohta ilmub jätkuvalt käsitlusi, 1988. a muide eraldi raamat «Signéponge» filosoof Jacques Derridalt.
Käesolev valik on tehtud Ponge’i kahest kõige tuntumast ja loetumast raamatust, Proêmes (Proeemid, 1948) [vt lk 19–25] ja Le parti pris des choses (Asjade poolt, 1942). Ilmumisaastatest hoolimata on enamik nende tekste kirjutatud Ponge’il 20—30ndatel aastatel ja läbisegi.
Proeem on sünonüümiks kreeka sõnale prooimion, mis tähendab mingit (kirjanduslikule) teosele eelnevat sissejuhatavat osa, kus tutvustatakse teose teemat või esitletakse autorit. (Muudeks võõrsõnalisteks sünonüümideks nt prelüüd, preambula, introduktsioon.) Ponge’i käsituses on sõnal veel teine, uusaegne tähenduskiht: prantsuse proême on tema jaoks n-ö kohversõna, milles on kokku sulanud prose ja poème, «proosa» ja «luuletus». Kas siis «proosaluuletus»? Mitte päriselt, sest mingit olemuslikku vahet proosa ja luule vahel Francis Ponge ei tunnista, nagu ta ei tunnista ka erinevust loova ja kriitilise tegevuse vahel (vt siinsest valikust «Natare piscem doces») [vt lk 22]. Kui vahet ei ole, ei saa mõistagi luua ka mingit hübriidi. Proeem tähendab Ponge’i jaoks midagi õieti rohkemat, Jean-Marie Gleize’i sõnade järgi ta on «seda tüüpi tekst, mis haarab mängu kaasa omaenda töö eeldused, või koguni seab uuritavaks kirjutamismängu elemendid, need antused, millest lähtudes väljenduse liikumine võimalikuks saab». Niisiis teatav enesekohase problemaatikaga tekst, kus võib olla luubi all kirjanduslik väljendus ise. Ponge’i jaoks koonduvad kõik sellised väljendusega seotud probleemid lõpuks retoorika mõiste juures (vt siin «Retoorika», ka «Väljenduse draama» [lk 24, 20]). Retoorikas tuleb nähtavale keeleproblemaatika ühiskondlik aspekt, inimese sotsiaalne õnnetus langeb Ponge’i järgi põhiliselt kokku tema võimetusega end väljendada.
Asjade poolt: siin on juba pealkiri ise programmiline. Pongeliku retoorika teine aspekt on, et sõnade/kõne mõjul suudab inimene tagasi pöörduda «asjade endi» juurde, või ka neid asju tegelikult teisendada (vt samanimeline proeem [lk 19]). See üleskutse mõjub paralleelina fenomenoloogiale, kuid Ponge ise on algusest peale oma ideede filosoofilisest viimistlemisest keeldunud, pidades filosoofiat ainult «üheks kirjandusžanridest», mis pealegi on teistest väsitavam ja ülearu mahukas. — «Peaks võidama panna kõikidele luuletustele see pealkiri: Põhjendusi õnnelikuks eluks,» kirjutab ta teisal, ja veidi allpool sealsamas: «Kui ma neid nimetan põhjendusteks (raisons), siis sellepärast, et nad on vaimu tagasipöördumisteks asjade juurde. Asju saab värskendada ainult vaimu abil. Märkigem muide, et need põhjendused on õiglased või kehtivad ainult siis, kui vaim naaseb asjade juurde asjade jaoks vastuvõetaval viisil: kui neid ei vigastata ja kui neid kirjeldatakse nii-öelda nende endi vaatepunktist.» See lõik sobib asjade-luuletuste juurde emblemaatilisena. Tuleb meelde, et meil on maalija Olav Maran kunagi väitnud: tema tahtvat maalida asju nii, nagu asjad ise tahavad, et neid maalitaks. Mõistagi on sõnalise kirjelduse problemaatika teistsugune, ja nii on nt siin tõlgitud luuletust «Teod» peetud ka Ponge’i enda autoportreeks.
Üldiselt näib Ponge kohati raskesti, kuid siiski täpselt tõlgitav. Erandiks on mõned sõnamängud ja inskriptsioonid. Neid ei ole püütud tõlkes jäljendada, vajaduse korral on teksti juurde tehtud märge. Luuletuses «Leib» leidub luuletaja perekonnanime krüptiline inskriptsioon fraasis «koelt sarnane käsnadega» — «tissu pareil à celui des éponges», luues teatava eneseiroonilise mõttekurvi. Problemaatiliseks jäi, kuidas tõlkida prantsuskeelset mõistet parole — sõnad/ kõne. See on Proeemides keskseid märksõnu. Kuna Ponge’il langeb tähendusrõhk enamasti piirkonda «elav kõne, lausumine», eelistasin üldjuhul viimast. Mõnel juhul pidi sellest aga põikuma.
Eluloolised andmed ja muu lisainformatsioon on võetud Jean-Marie Gleize’i monograafiast «Francis Ponge» (Paris, Seuil, 1988).
H. K.
[Francis Ponge suri 6. augustil 1988]
