Toompeal üle riigi kokku
Saavad üle vaipade.
Mõni läheb Riigikokku
Kasvõi üle laipade.
Toompealt üles, peas on karvik,
Ei vii lips või saapanöör.
See ei ole ninasarvik,
See on soomustransportöör.
Võrdle, lahuta, löö kokku
Euro kurssi ööriga.
Mina lähen Riigikokku
Soomustransportööriga.
Sõjatehnikat veab kokku,
Randub parvlaev vööriga.
Mina lähen Riigikokku
Soomustransportööriga.
Siit
Püstol taskus, peas on näärid,
Kummisaapas roostes käärid.
Laenuks veidi raha vajaks,
Kuurist auto välja ajaks.
Ehkki puudub vaist,
Andke pentsu raisk!
Andke pentsu raisk!
Mul on tühi paak.
Ma ei sõida autot puruks.
Siiski gaasi põhja suruks.
Vastik ebaõnne kuju,
Tuhmi kaugusesse uju.
Kuigi vaikib vaist,
Andke pentsu raisk!
Andke pentsu raisk!
Tahan ära siit.
Kellel selged sambo võtted,
Kellel peas on helged mõtted
Harjumustest lahti lasta,
Sõita koidikule vasta.
Flensburg
Kevadööl on puud õites
Euroopas kevad on käes
Tühjal avenüül sõites
Liigun öös
Euroopas on kevad käes
Aga praegu on öö
On Flensburgis kevad käes
Aga praegu on öö
Mööda Flensburgi sõites
Kevad tõesti on käes
Kevad käes ja kõik õitseb
Kuid on öö
kirjutage alla, kirjutage alla,
süüdimõistetu, allaheidetu,
kirjutage alla, kirjutage alla,
kinnipeetu, äraneetu,
kirjutage vaid alla, kuulete, ma teiega kohtuma kihutan
kogu te suguvõsa!
ma olen Küsimuste vanemuurija –
hingelt filosoof!
käekirja konksudes kirjas on
tuhat ükssada üheksakümmend päeva,
täpselt niipalju sel litsil elu on,
seda on rohkem, kui minul on.
andestust, kui te mu arvamust tahate, siis
kohtuotsus ei ole õiglane.
see on ainult mu töö, minu töö, senini sellega ära ei harju
ja unes näen õudusi: jääkülmi narisid, pättidest ämblikke,
mõrtsukaist sääski, inimprussakaid taldrikul, otsekui mu asi ei oleks süüdi neid mõista,
vaid vangis kõduneda!
luban, et kui mu enese elu silmapiiri poole kooldub,
teie tiivulist noorust vaid kõige äärmisemal juhul ma limpsin!
mul on sisemine rivikord, mul kord on selles, kuidas elu rasva ma põletan:
kõigepealt nende aastad, kes kõngenud, ilma et vanglast välja oleks saanud,
seejärel nende, kes lihtsalt on halvad ega meeldi kellelegi,
siis need, kes on elanud asjata,
siis need, kes kinni on läinud alles vanas eas,
ja seejärel alles teie magus värviline dražee:
üks kompvek – alasti naine,
teine kompvek – mängin pojaga,
kolmas kompvek – kolmekümnes sünnipäev,
neljas kompvek – minu tahe ongi kogu seadus,
viies – kell viis hommikul heliseb kell ja subwooferis peksavad bassid,
kuues kompvek – …
… lubatud kohtumine,
lubab naiskodanikule Küsimuste vanemuurija,
isolaatoris ülekuulamistoakese:
ei klaasi, ei telefonitoru –
suru trellide vahele huuled,
tunnistuste andmise kamber
on saanud nutu ja suudluste kambriks,
kõik peaaegu nagu kodus, lapsuke,
ei taltsuta teid puur.
1190 päeva olematust –
see on mu vangla, sa vaata,
1190 päeva unustust,
ma olen seal sees – sina oled minu sees,
tähendab, sinagi oled seal sees
1190 päeva,
täpselt niipalju pikem sel litsil elu on
…tema kaelale teen ühe märgi,
keele all tõi ta mulle kompveki –
kingitus vabadusest mulle –
tükk vargalt varastatud päevast,
mu kuuenda päeva kompvek
sulas ta suus, kui viidi mind,
kui otsiti läbi teda ja viidi,
tema suulae all sulas mu taevas,
toodi salaja siia mu helepunane taevas,
kuues kompvek – veel minut ja taas vallaline.
kiirusta!
suudlus annab löögi,
jäänud on südamik,
tuum ise,
karamellilaviin,
20 minutit – kala tants konksu otsas.
1190 päeva olematust,
see on su vangla, see on su naine, sa vaata,
sa oled seal sees – mina olen sinu sees,
tähendab, minagi olen seal sees,
1190 päeva unustust.
Keha
ma ärkan üles pimedas, soojas, turbulentses,
inimese jaoks surmavas, siidises, fermentses
ja tundub, mulle on vahepeal midagi külge kasvanud.
olin kerge nagu sõnad ja arvud,
nagu valgus ja soojus, nagu headus ja kurjus, nagu sõnad ja arvud.
nüüd olen raske, nagu mulle oleks kasvanud…
nii ongi, see pole nali, mulle on kasvanud
keha,
kui ma magasin,
kasvas mulle
keha,
kui ma magasin,
kasvas mulle
keha,
kui ma magasin –
ma pole tellinud keha,
aga ta kasvas ise.
kuni ma magasin, kasvas mulle keha
ma ei jõudnud veel toibuda, leppida –
juba mu surelik keha mu sünnitas välja,
mu külge riputati sõnad ja arvud,
sõnad ja arvud ja kõik muu kila ja kola,
kuid minu jaoks selline keha on raske!
kuid minu kohta need sõnad on valed!
kuid minu jaoks need arvud on väiksed!
seda kola kaasas kanda on nii hale!
Olin kerge kui sõnad, sõnad ja arvud,
nagu valgus ja soojus, nagu sõnad ja arvud,
seda kola kaasas kanda on nii hale!
ma ei tea, mida teha,
keha hingab!
keha tahab, keha sööb, keha teeb pattu!
räägivad, et aitab alks –
ostan alksi, kallan selle sisse, kuulan oma keha:
hallo, keha, kas oled möödas? keha, kas oled möödas?
hallo, jaa, see olen mina, keha, ma pole möödas,
kui juua viina 50 aastat järjest,
keha lahustub, räägivad.
kui süstida endale veeni järjest kõik kraam,
keha koorub maha, räägivad.
kui tulistada kõrva üks korralik laeng,
keha paiskub laiali, räägivad.
kuid kui lasta kõik see isevoolu
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha kasvab!
ma ei tea, mida küll teha – keha on hankinud endale keha!
sellist bardakki poleks ma oodanud!
minu keha keha ajas mu pingesse:
paljas keha häbematult heitis palja keha peale!
räägi mu kehale, mis on su bisnis,
muidu hävima peab kohe keegi meist!
olin kerge kui sõnad,
sõnad ja arvud,
aga nüüd on mulle keha kasvanud.
keha on sügaval, keha on paljas, keha on andnud, ikka on vähe,
talle ikka on vähe.
Olin kerge kui sõnad, sõnad ja arvud,
nagu valgus ja soojus, nagu sõnad ja arvud,
seda kola kaasas kanda on nii hale!
kuni ma magasin, kasvas mulle keha.
Tule vaimud
tal polnud lahe koos minuga
sõita autos üksinda koos minuga.
tal minuga – nutetudnäolise, purjus ja ülemeeliku minuga
ja minu peigmehe plahvatusohtlikuga
ja mu Allahi omapärasega.
ja kellegagi veel – ainsaga peale minu, kes oli seal lihas.
ja kui juba nii –
sellega, kes suudles mind teel.
vaat nii ja vaat nii, vaat nii ja vaat nii,
kes suudles mind teel.
üldiselt, tal oli ohtlik, kuid ei saanud lahkuda.
tal oli ohtlik minu peas, kuid ei saanud lahkuda.
tal oli ohtlik, oli ohtlik mu huultel,
kuni neid suudles mingi oinas
vaat nii ja vaat nii, vaat nii ja vaat nii,
kuni neid suudles mingi mehike;
kuni neid suudles mingi putukas absoluudi kehal.
ta ei saanud lahkuda, ja tal polnud lahe, polnud lahe.
kuid mina nii väga armastasin teda, ja ta tõesti ei teadnud,
et oli öö läbi minuga ja läbistas mind
ebamaise valgusega oma pimedaist silmist kõige maise peale.
mind nii väga tõmbas ta poole, tõmbas ta poole,
mind nii väga tõmbas, tõmbas, tõmbas ta poole,
kuni ta ausalt kogu öö magas
enda pool kuud,
kuni koos temaga loojus kuu,
kuni mina vargsi oma süütunde
valasin mööda pokaalist,
kuni põles koidikul muezzin,
kuni põles bensupaagis bensiin,
kuni tule vaimud ootasid mind –
tule vaimud õgisid mind.
ma poleks ära tundnud ta nägu,
ma polnud vaadanud tema nägu,
ma ei vaata näkku kellelegi,
ma näkku ei vaata kellelegi.
kuid intuitsioon ja kogemus aitavad pimesi täpselt
kindlaks teha, kelle hing läbi põletada on mul saabunud aeg,
et mitte igavusse surra sel ööl.
olgu, ära solvu, lihtsalt kaunistan teda
metsavaimude (tule vaimude) sulgedega.
ma lihtsalt olen kehaliste ilmingute vastu
(aga tuhk on just minu jaoks,
täpselt mu jaoks).
ma ei tahtnud sõita sinuga, elus inimene,
aga see, keda tahtsin, oli pime kui valgus, valge kui lumi,
tal oli ohtlik minuga –
uhkus,
aga mu vagameelne oma pool põrgut ei ärganud –
kiivus,
kuni mind suudlesid mingi lojuse inimhuuled –
mu armsam unes rabeles – deemon.
maga-maga, kullake, ära vaata mulle järele…
kuni piinav nälg
sunnib jälle leidma pimesi täpselt
selle, kelle hinge ma süütan,
et sel ööl end rõõmustada.
kobamisi rooman süütenöörini.
tule vaimud, tule vaimud õgivad mind.
AYGEL GAYSINA (Айгель Гайсина, 1986) on Naberežnõje Tšelnõ linnas elav tatari rahvusest Vene räppar ja luuletaja. Ta on laiemalt tuntuks saanud paaril viimasel aastal, kui koos Peterburi muusiku Ilja Baramijaga on esinenud duona nime all Aigel (Аигел). Tema uuema aja loomingut mõjutab tugevasti asjaolu, et 2015–2017 oli vangis tema muusikust abikaasa Temur Xadırov, keda süüdistati Gaysina eelmise elukaaslase tapmise katses. Gaysina on avaldanud luulekogu „Kohus” („Суд“, 2016) ning ansambel Aigel on viimase kahe aasta jooksul avaldanud kolm plaati: „1190“, „Buš Baš“ ja „Muzõka“. Tema suurimaks hitiks on laul „Tatarlane” („Татарин“), kuid selle flow ja kõlamängud läheksid tõlkes kaotsi. Ka muud siinsed tõlked ei taotle originaalide kõlavormilist ja järelelauldavat jäljendamist. Tõlgete aluseks on laulusõnade portaal genius.com.
A. P.
Me toome väed järgmisel aastal koju,
Sest raha pole, ja heakene küll.
Seal, kus nad valvasid või hoidsid korda,
Nüüd valvaku siis sealsed, hoidku korda.
Me tahame, et raha jääks me koju,
Töö asemel. Ja nõnda on hea küll.
On raske öelda, kes kord tahtis nõnda,
Ent nüüd ei olda otsusele vastu.
See kant ei ole siin, vaid kaugel eemal,
Ja head ei kuule niikuinii sel teemal,
Me väed on neile ainult tüliks nõnda.
On järgmist aastat kergem võtta vastu.
Järgmisel aastal elame me riigis,
Mis tõi väed koju, kuna puudus raha.
Skulptuurid näevad välja vaat et samad,
Puu varjus, väljakuil, mis on needsamad.
Ei tea me lapsed, et on uues riigis.
Kõik, mis meilt neile jääda võib, on raha.
1969
Inglise keelest tõlkinud Maarja Kangro Ilmunud Vikerkaares 2007, nr 3
Vaata, need seemned on peidus. See on minu viljaliha, mu jahe ja niiske keha. Üks käsi otsib mind, hääl minevikust, mille olin peaaegu unustanud. Ta leiab kausi üles, loodab mu summutada, vastupanuta liikuda minu öödesse ja unedesse. Pean talle tuletama meelde: sa oled surnud, sul ei ole varju, käsi ega jalgu. Oled liikumatus, sa ei saa mulle järgneda siia ega kuhugi mujale. Ainult et ta saab. Seal, kus olen mina, on ka tema. Tema sõnad ja hääl ja miimika elavad minu sees. Pean aja põhjatuse jälle oma pihku võtma, pean teda vaatama, hoidma, lubama tal uuesti sündida, uuesti nendel lehekülgedel. Minu hingeõhk äratab ta ellu, see pastaka vaikne, aga kindel liikumine joonelisel paberil. Olen üleni viljaliha, kodust kaugel, okstest, mis mind hoidsid, tuulest ja päikesest. Mitte kunagi ei kuule ma merekohinat. Nüüd on mul kauss, ilus läbipaistev vangla. Näen siit tervet tuba. Mind on puudutanud käed. Võib-olla olin algusest peale üdini üksi. Ema vaatas mulle otsa, aga pööras siis pea kõrvale ja kadus. Ma nutsin, pimedusega harjunud silmadel oli valus, aga karistuseks seoti mind kinni. Et ma ei näeks oma keha, ei liigutaks, juba siis taheti mind enese eest varjata. Ja neil oli selleks täielik õigus. Viimaks muutus kogu maailm üheks suureks mulliks, olin ainult hääl, ei midagi muud. Siis jäin vait, jäin vait, sest magasin. Magamine oli kasvamine.
Algus
Või hoopis üks teine algus. Olen sulg, elan raamatute vahel, riiulil, ühel väikesel riidega kaetud karbil. Igal pärastlõunal liigub minust üle valguselaik, soojus, mida ootan pikisilmi, soojus, mis meenutab mulle tuult. Asjade igatsus, ütlevad nad, ei ole võrreldav elusolendite omaga. Aga mõnikord tunnen end nagu nahk, mille jumal on hüljanud. Tean, et mind pole vaja kellelegi, olen pelgalt struktuur, mälestis lennuvõimest. Kogu minu olemus seisnebki selles – need valged ebemed, pruunid sümmeetrilised sõõrid, tihe kaarjas serv, mis hoiab sooja ja hülgab vett, terav tipp. Leitud pargist või rannalt, pehme õhukese rohu seest, olen märk sügisest. Tükkideks kistud maailm, üleni piirituse haardes. Minu ülesanne pole neid kilde kokku panna, vaid nendest kõnelda.
Õhtuvalguses
Aga mis oli päris. Ja mis unenägu. Võimatu öelda, võimatu ettegi kujutada. Minu õbluke lapsekeha lamab suurel voodil, seinakella tiksumine nagu rütmiline tõestus ruumi olemasolust, tema kajad põrkuvad seintelt tagasi, vetruvad veel korraks, siis hääbuvad. Õhk liigub ja kerkib mu sees nagu selge merevesi, mis paneb kividki idanema. Ma koorun vaikselt ja aeglaselt, samas rütmis kui päikeselaik, mis liigub õhtuvalguses üle toa. Mulle antakse uus keha – liigutan ja tiivad sahisevad. Taevas on sama kaugel kui varem, lamp ikka öökapil ja akna all ajalehed, mis kuulutavad: Edasi. Ainult et nüüd ei oska ma enam kõndida, ja kui ema hääl mind köögist kutsub, jään raskete kapiuste taha kinni, need rebivad mu katki. Komberdan ukselävele ja taipan, et seda teist korda enam ei juhtu, see, mis mulle anti, ongi nüüd mu ainus olemine. Ja et aknad on talveks topitud, lahti nad niipea ei käi.
Aiast
Armastasin meie aeda, seda ootamatut vabadust, pilvede peegeldust porilombis. Lapse süüdimatusega kitkusin taimi ja rääkisin sipelgatega, hoidsin kiivalt endale kõiki seebimulle ja kevadtuule joovastust varrukates. Kiige ümber kasvasid maikellukesed, ema lemmiklilled. Korjasin neid talle sünnipäevaks, mai lõpp, rahulikem aeg. Õhk nagu sajajalgse palve, midagi vaikset ja tundmatut, hümn võõralt maalt. Mulla täiuslik lähedus, niiskus nagu nahk, pehme, pehme, sada korda lähemal kui taevas; vastu päeva, vastu kulme, täiesti salajane. Mitte keegi ei pääsenud minu selgusesse. Kõik nii endast tulvil, et peaaegu püha: tikriokkad, üksik herilane, pesu nööril. Võilillede kurblik kutse, mis pole kunagi lakanud, nende hoolimatuse jõud. Minagi ei hoolinud kividest, kuivusest, tallamisest. Hämariku salapärane hääl, mis kinnitas, et maailm on korraga väike, aga põhjatu. Tuule tõukejõud, kriimustatud põlved ja õhk õhk õhk
Juurte all
Üksinda selles maailmas. Vaatan enda ümber ringi, mitte kedagi. Ainult tolm lendleb päikesevihus, vanade kangaste ja patjade mustrid räägivad muutumatusest. Laps võib kõnelda oma nukrustest ainult tikripõõsale ja punastele sipelgatele, kes viivad kõik teated kaasa männijuurte alla. Kui keegi tema ruumi satub, muutub ta hernehirmutiseks põllul, kelle varrukad narmendavad tuules, kellele unustati joonistada suu.
Ema on kühvli ja harjaga jumalanna, köögi valdjas, ja isa alati kusagil ära – raamatutolmu ja perfokaartide alla mattunud hiiglane. Meil polnud kunagi midagi üleliia, ei aega, ei armastust. Olid võileivad köögilaual, hiired krabistamas pööningul, pilved, mis vajutasid katkise meloodia pitseri me silmadele.
Mõisatee
See läheb kuus kilomeetrit läbi metsa, ilusa ilmaga käisime ikka toda teed, eriti kevadel, kui kraaviperved kolletavad. Teine variant: bussiga ja siis peatusest otse üles mäkke. Isa töötab instituudis, vanas lagunenud mõisas, mille massiivse puunikerdustega ukse raskus on mu kehamälus senini. Samamoodi pehmed maleruudulised põrandad jalge all, saali kääksuv põrand. Põrandad ongi palju lähemal kui laed.
Hommikuti tööle minnes olevat isa lugenud terve tee mäest üles, ja see pilt kerkib silme ette nagu udune filmikaader. Pikk prillidega mees, kes õpib seitsmeminutisel teekonnal sõnaraamatust kakskümmend uut sõna. Võib-olla korraks komistab vahepeal, aga pead tõstma ei pea, sest jalad teavad, kuhu astuda. Võib-olla oli see viis, kuidas hoida end elusana. Või eraldatuna. Sest see, mis on väljaspool, on alati natuke liiga kauge. Ja see, mis jääb sisse, pisut hirmus. Kuigi oma hirmu, oma valu ei vahetaks me ühegi teise vastu. Tagasiteel jälle kakskümmend sõna. Mina voldin ennast järjehoidjaks raamatu vahele.
Mändide vahel
Mändide vahel korvpalliplats, puude küljes narmendava võrguga rõngad; selle vastas meie aed, üsna pehkinud, aga mitte katkine; kahe aia kohtumiskohas väravapostid, kuhu mahtus istuma ja joodeldama. Kevadine rahe ja võilillede pooleldi avanenud nupud. Kruusatee tolm varastas päevadelt läbipaistvuse ja aknalaudade kurbus hoidis meid vihmaste ilmadega toas. Maikuus perrooni all jääpurikad, päike, mis soojendas, soojendas küll, kui seda mitte mäletada, siis ei olekski vist millestki rääkida. Lahtised hõlmad, kaotatud kindad. Vanatädi kõrvaltänaval, olime üksinda kodus, aga snepper läks kinni, külas pannkoogid ja särgile aetud mustikamoos, hirm pahanduse pärast. Kodutänavate kummituslik vaikus, männivaikus, pisikeste loomade ja lootuste tillukesed elud, mis kaovad ja sünnivad siis uuesti, nii me uskusime. Mida uskuda praegu? Seda, et aeg jääb igavesti tummaks ja et lapsepõlves maetud väikeste lindude haudasid ei leiaks keegi enam üles, ka mitte hauakaevajad ise.
Pikk seelik, kõrge konts – justkui lahingut löönuks,
üks peal, siis jälle all, ning sõltus tuulehoost,
kas välgatas ka sukk, kui lõhik langes koost –
neist narrimängudest ei saand me silmad söönuks.
Kui armukade sääsk kaunitaride krael
võis pargipuude all ebamugavust tuua,
me silmad janused end võtsid purju juua,
kui pitsist vilksatas ühtäkki valge kael.
Septembriõhtu lõi hõngu tähendusrikka,
kaunitarid, kes end me käele toetasid,
nii võltse sõnu siis me kõrvu poetasid,
et üllatunud hing neist väreleb veel ikka.
On Hiiul omad teod ja tavad, mis inimvõimeid ületavad, kuid ühte ka ei suuda tema: Hiid pole õppind kõnelema. Ja üle orjastatud ala, kesk tapetuid ja leinahala, käed puusas, Hiiu kogu kõrgub ja ila tema huulilt nõrgub.
Mida vanemaks saaan seda
olulisem mulle tunndeselgus on.
Vanhasti oli mõttepuhtus tähtis
kuid tõttütelda mõteluhtus on
lihtsalt kitsarinnaline . Päälegi
saan ma ideaaalsetl hakkama
sellega et ma miskit ei tea – – –
õpi palju tahad – ja ett ma ole
lõpeks mittemiski, mittekeegi
, soperdsi.. Ma saan hakkama
nendes lõppututes ajutihnikes.
Agga mu luudkondid kuluvad,
päevad lähvad üha ühtesugusteks
jja unega on järjest viletsamad
lood. ma tahan teada midä ma
TUNNEn. Istun öösi silmad lahti,
väljas lähb juba valgemaks;; ma
tahan et see tunne , et se
armastus oleks väärt neid unetuid
öid ja hallle hommekuid.
*
Paistb et igalühel on miski
enese vaikus või vähhemasti
piaks olema.
Mu kõrvas kummiseb ja
maileia oma vaikust ülesse.
Ei kuule lithsalt ja vaikust
p eab kah ju kuulma. Telkust
tunnen vahest vallgete
sirrgete hammaste
kriukksumist. ( kesse üldse
vahib enam telkut??))
külmiku ees suriseb.
Tervitused Libaverest!
Mingi eelaimdus on nigu ,
Õlad on sõlmes ku tänaval
kõnnin sest peljan mõnd
peni kes võõrast ajast
haugatab. Või veel sandim –
et mina isse olen haukuma
hakkand a ei saa sellest
veel aru. vaata mokk käib
ja käib muudku agga ja
*
Katsun noid omi katkisi
osi vahest vaadata. Nad
veikelvad nigu värveklaasi
killud. väegade ilus on.
Ei ma ole keski filusoof
et neist arru saadah.
Politik ka pole või mõni
tähtes nina et ostustada
kas on väär või mitte. ma
lhtsalt tunnen. Mõnkord
ku endalt noid küsimusi
küsin sis kuulen vett, ,vesi
vulisep-mühiseb mu sees.
Mõnikrd põlegist nigu
miskit tarrvis et se kõikk
meelde jääks.
*
Maitaha millegi järele lõhnata.
Üts suur nuss on politseiamtis se
paprite ajaminne ma ütle.
Kyll on lõiv massmata::küll pilt
tegematta vüi lõust väärakas.
Ja sis see kuiva higgi eluta lehk.
Sedamoodi lehkäbki riigiolematus – –
siis ku nimi on alati õigesti ja snd ja
srm on täppsed punktid ajas.
Ma tahan kah olla olematu aga
mitte nõnna. Ma ole jüskui iseendal
ees , koperdav käprd.
Ma tahan är kaduda oma vigasse
a miskiperast maisaa ega
saa aru et me juba räägimegi
kõikk valesti ja ett ma olegi juba
kadund. ma nagu ei tahass
isendale kohale jõuda. Nusss
m ütlen.
*
Inimsetd ei tah minuga ni väga
rääkeida – – – juskui ma oless
midagist halba teinud. vbolla
ma põe niisama , a vbla on
neil õigus.
Kats ppresitenti vaidelvad
omakesks kõiksemaailma ees,
AA äki on neil mõlemil üigus.
ÄKKI on kõikidel õigus
ja kõik on nii õiige e t nigu
miskitt IMELIKku oless lahti.
*
Kodanikk Tühi kus on su südametunnstus?
Teisedd peava end kelleski ja tähistavad
ennnast , tähistavad võitupyhhi. kõdanik
TYHI ega kodakonnsusest kõhtu täis ei
saaa. Pass ei kõlba süüa, sa piad olema
midagist veel. Midagist viel vähhemat.
*
Masu aegu joime isaga
kohvkus kraani-vett. Ta oli
linna tulnd et ütella mule
et „poja mul põle enam miskit
anda , ma ole siin päivad otsa
aint tatrapudert söönd .“
näppud põhjas. Ema abiga
püsisin ühikas. Ma mõteln et
puudu on old ikkagist millestki
muust- SUurest Pildist vüi
mingist politiilsest tahhtest.
nägin juutuubis kuida
väljamaal tegid noored tüübid
socialistlikke kõnesi ja ajasid
assju.. Mõtlesin kah yhte
päälkirja välla-Vasak : kellele j
miks ja jaa!-aga sinna se jäi. Ses
mõtes oleme isaga ühtemoodu
küll , SUURTE-asjade-jända-
mise vaesus on hijnges.
Vahest mütlen et mediteeriss
tühja kõhuga end pilvedesse
et sellst enese-keskusest väljja
põgeneda, mõtln sis vaikselt
omaette tatar tatar tatarlane. …
tatatatatatataa täristavad agga
pilved vastu
*
Suvel käisme naisega Japanis onjo
ja sis tagastulles piddi miski 6 h
Hellsinki lennjaaman passsima
Tlna lendu. 2 tundi sellest pdime (
või nohh ei pidand a me olime
vässnud ja ei viitsind mujale minna))
kuulma mingid eesti Bruxelli
euruamettnikke vms.. Me polnd
tykk aega Eesti kielt kuulnd jja
kudagist tõmmbas nagu ligidale.
Kolmetükkilised igavesti uhked
ülkonnad seljas ja puha:: teel
Prantsus Charl Degolli jaama jäi
juttu järgi mulje. Üts vadistas ruttu
stakkaatos nigu krtkrtkrt, aga teine
nagu mingi lönkiv-lödi. Üks ikka :
krantsid krrantsid kranttsid. Teine
takka „jah lumpenid lumbenid
lummend“. Ahhhhh milline ilos
ja puhas eeesti keel mõtelsin ma.
oehhhh…. Mõnedell põle tead
toda psykologisk takttunnet.
Maimõttle isegi empathiat otse
vaid noh elementery psühologia
nagu: et teised on kah inimsed.
.mõnedd mu kolleegad kah
– – – – jõulupidult tagasi kõmpsides
muudku aga teevad teisi mahha
– – – küll too on andettu ja se tõõne
lolll; kollleegide klatshiva häälid
lähvad kohe nigu raps-rropsropps,
jüsku kivid vasta viiulikeelesi.
Keel kyll ei hooli puhtusest ja
graciast , a ta kohe kindlapääle
hoolib psükologilisist südämetun-
ndest. Seda o lausa kuulda kohe.
Ei suuda enam keskenduda.
London on niiske,
igas toas köhib keegi.
Talv polnud talle kunagi meeldinud.
Kirjutab ümber ammuseid käsikirju
korduvalt, kiretult.
Paber on kollane
ja habras kui tiisikus.
Miks elu kangekaelselt
pürgib hävingu poole?
Aga unedes naaseb kevad
ja lumi, mis ei räägi
üheski tuntud keeles.
Ja kuhu võib paigutada
armastuse tema süsteemis?
Kus on helesinised lilled.
Ta vihkab anarhiste,
idealistid tekitavad igavust.
Saab raporteid Venemaalt.
Kahjuks väga üksikasjalikke.
Prantslased rikastuvad.
Poolas vaikus, rutiin.
Ameerika kasvab endiselt.
Verd on ümberringi,
vist tuleb tapeete vahetada.
Hakkab mõtlema,
et vaene inimkond
läheb aina ja ikka
läbi vaevatud maa
nagu hull linnanaine
viibutades rusikaid
nähtamatu Jumala poole.
Vana Marx 2
Püüan ette kujutada tema viimast talve,
niiske ja külm London, lumeräitsakate labased musid
tühjadel tänavatel, Thamesi tume vesi,
külmetavad prostituudid pargis lõkke ääres.
Öösel nutsid kusagil määratud vedurid.
Töölised rääkisid pubis nii kiiresti,
et ta ei suutnud neist üldse aru saada.
Põhimõtteliselt oli Euroopa rikkam ja rahulik,
aga belglased rõhusid ju endiselt Kongot.
Aga Venemaa? Selle despootlikkus? Siber?
Õhtul tuiutas suletud aknaluuke.
Ei suutnud keskenduda, kirjutas ümber ammusi töid;
päevade viisi luges noort Marxi
ja salamisi imetles seda ambitsioonikat autorit.
Ikka uskus oma fantastilist visiooni,
aga ometi oli lühikesi hetki,
kui kahtlustas, et oli pakkunud maailmale
üksnes meeleheite uut vormi;
sulges siis silmad ja nägi vaid
oma laugude verekarva pimedust.
