Püüdmast sihti ma ei lakka –
kui mu hinge võitnud ta,
ei siis püsida saa vakka,
tormitsen, ei rahu saa.
Ihkan enesele kõiki
jumalate soosinguid,
tunda teadust risti-põiki,
muusikat ja kunste muid,
söösta kirevasse ellu,
kõike tahta tihata,
mitte jääda oleskellu
vihata ja ihata.
Ärgu eal me nukrutsegu
tummas ängis ikke all –
tahe, igatsus ja tegu
jäävad alles püüdlejal!
Saksa keelest tõlkinud M. V.
Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 4–5
Oma kaasaegsetele
Sel ajal kui nad kirjutasid
ma vedelesin
sel ajal kui nad kuulsaks said
ma vedelesin käisin rannas
magasin kaua
lugesin ööd läbi raamatuid
tsättisin sinuga facebookis
aastad läksid kiiresti
nad said mõned auhinnad
ja siis ei saanud tükk aega jälle
ma tundsin kadedust
aga varsti läks see kõik ka minul meelest
aastad läksid tõesti kiiresti
nende sära tuhmus
nad said vanaks
üks aasta vaatasin
et appi ta on vanaks jäänud
ta on end ära joonud
tal on silme all kortsud
ma ikka vedelesin edasi
lugesin nende teoseid
mõni asi oli isegi päris hea
vahel ainult tahtsin kuulsaks saada
kirjutada ka midagi head
võibolla kunagi kirjutan
mõtlesin alati
nad surid ära
ma ikka veel vedelesin
voodis kepiga
lugesin neid
mind maeti
koos nendega
nad unustati
mind ka
***
Käisin luuleõhtul
paul eerik luges poeemi apollinaire’ist
midagi seal oli ka
palju kirjanikke
vaesed kaltsudes täisjoonud
saalis oli kirjanike lõhna
luule oli ilus ma kadusin ära
luulesse ja muusikasse mida johanson mängis
päris ilus oli
ei mäleta muud apollinaire’ist kui vaid sõnad
vaid sind
ja uni
kaduda luulesse ära
pärast istusime söögilauas
suure laua taga
vahtisid kirjanikud oma kooki ja olid nukrad
meie oma lauas lõkerdasime aina naerda ajasime plära
ja jõime veini
rääkisime mida me teeksime nobeli auhinnarahaga
ja kuidas auhinna nimekirjas ettepoole saada teisi konkurente
mürgikoogiga eemaldades
aina lõkerdasime naerda
parem ikka kui oma kooki vahtida ja niisama nukker olla vahtida kooki
enda ees ja tunda end mittevajaliku
eesti kirjanikuna
veebruarikuus
laupäeva õhtul
***
Üks mees kirjutas lehes – sõjaministeeriumist –
kuidas sõda on parem kui kultuur
kuidas kultuur on odav lõbu maksumaksja raharaiskamine
edevus lapsepõlve pikendus kellegi jaoks laiskus suutmatus tööd leida
sõda tõi palju uuendusi head
mina ei ole midagi toonud
aga tapma ma ei läheks
ma pole nii rumal enam
ma tean mis on surm mis on valu mis on teine inimene
mis on hirm mis on kannatus mis on vihkamine
jah tapma ei läheks
et lapselapsed saaksid veelgi moodsama lennukiga sõita
ma ammu ei taha enam elada teie maailmas see annabki mulle jõu
millesse ma olen üksinduses hakanud uskuma
nõus aina enam surema juba enne sõda
juba enne
kui see kõik algab
kui te unistadagi veel jõuate härra oma sõja moraalsest kasust inimühiskonnale
kultuur see mees kirjutas ta ütles et sõda on parem kui kultuur
sest sõda on toonud kõik hüved
pesumasina ja tankid ja lennukid paremad autod
eilse maailmasuurlinnad täis rahvast
kuigi õnn pole iial asjades vaid meis endis
armastus levib ilma antennide ja vooluta kaugete maade taha
headus jääb ka sõjas püsima
pärast sõda õitseb jälle kultuur
inimesed on nagu sipelgad aga ikka ma ütlen
parem muusika lohutus popmuusikast isegi kehvast
kui miljonid põlenud
nälga surnud
vägistatud
lömastatud
maetud
elusalt uputatud
piinatud
parem lohutus luulest kui lennukimürin
meeste hõiked verekohin kõrvus
südamekloppimise ürgne laul
sõimamine ja käskluste räpp surijatele
pisarate oratooriumid surnutele
kultuur ongi võibolla sõda
osake sellest
ilujanust armastusest ja hullusest
me lihtsalt ei näe veel kõike
ei saa aru
alles Sealpool mõistame
kui vale oli see kõik
meie elu
kui vigane kui poolik kui rumal
ainult mõned olid arukad
justkui mitte siit maailmast
miks ma sõtta ei tule 1
et sel ajal kui oli rahu
nemad valetasid
kui oli veel julgeolek
nemad varastasid
kui oli veel lootust
siis nad skeemitasid
kui oleks tulnud rääkida tõtt
nemad varjasid
et kui oleks tulnud kuulata
nad ei kuulanud
kui oli aeg järele anda
nad ei andnud
kui oli aeg dialoogiks
oli vaid monoloog
nad ahnitsesid
kui oleks tulnud jagada
nad varastasid
kui oleks tulnud lõpetada
nad ahnitsesid veel rohkem
ja kunagi ei olnud küll
nagu valitsejad
nii rahvas
mõistlikke oli vähe
siis ma ütlen
et ma sõtta ei tule
sest kui on sõda
siis minul on rahu
männikud pilved päike
pilves ilm vihmahood
lumesadu
minul on rahu siis
kõigi maailma rahvastega
kõigi poliitikute arstide
tööliste ja poliittehnoloogidega
rahu rahu peale
sõda sõja peale
miks ma sõtta ei tule 2
Kui Vitellius (Rooma keiser, aga sellest kirjutab Suetonius)
külastas lahinguvälju
ja see oli täis lagunevate laipade lõhna
siis joonud ta veini
et seda haisu natukenegi välja kannatada
ma ei taha enam laibalehka
loodus on ilus ilma laibalõhnatagi
Et Vitellius laibalehka ja lagunevaid laipe nuusutada sai
mulle sellest täiesti piisab
***
üks mees N. vihkab kapitalismi ja pankasid
politseid ja poliitikuid
tema tahaks lihtsalt elada
rahulikult lihtsa inimese elu
sõda sõda
karjub ta ärritunult
nato nato
miks ei lasta mul lihtsalt elada
käia ehituspoes
osta õlut
vaadata TV kanalitelt filme, seriaale
helistada pojale Soome
osta poest vorsti
ehituspoes käimine ongi sõja toetamine
õllejoomine ongi sõda
väikekodanlus ongi sõda
sõda on tarbimine
pensionifondid sõjatööstuses
unistus veel paremast elust
on sõda
mõttetud vidinad
mida ma iial ei vajanud
pehmed diivanid = sõda
nahktugitool
kataloogikaubad
küünelakid
jumestuskreemid
ja veel parem elu
see ongi sõda
Toredat pensionipõlve teile kõigile!
42.
Nende hing tardus
ja tiivad jäid sorgu …
23.
… loota armastust
…
… sulle otsa vaadates
… nagu Hermiona
sarnaned sa kuldjuukselise Helenaga
…
surelikel naistel, tea seda
… kõigist muredest
võiksid <vabastada> mind
…
… <kasteseid> pervi
…
… kestaks <kogu> öö
96.
… Sardeis …
oma mõtetes käid siin tihti
….
… oled nagu jumalanna
su laul aga rõõmustas teda kõige enam.
Nüüd paistab ta Lüüdia naiste seas silma
nagu vahel pärast päikeseloojangut
roossõrmine kuu
särab tähtedest eredamalt. Ta valgus
voogab üle soolase mere
ja õitsvate põldude.
Ilus kaste on langenud maha,
ja õitsevad roosid, õrnad harak-
putked, mesikad.
Ta eksles siin-seal, mõtles
armsa Atthise peale, igatsus
rõhus ta habrast meelt, südant.
Sinna minna meil … küll mitte
vaim hääletult …
kõneleb …
Jumalannade ilu vastu ei saa
me nii lihtsalt …
… kui oleksid
…
väga …
… Aphrodita
ja … valas nektarit
kuldsetest …
… kätega Peithoo
… kui
… tihti
…
… Geraistion
… armsad
… ei kuule sugugi
… sarnane
…
…
30.
… öö
neiud …
pidutsesid terve öö …
nemad võiks laulda sinu ja su kannikese-
sülise mõrsja armastusest.
Ärgates mine …
omaealiste poiste juurde …
et me ei näeks und kauem
kui siristaja <lind>.
Vanakreeka keelest tõlkinud Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä
Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 9
Traditsioon omistab Marilyn Monroele järgmise tsitaadi: „I don’t mind living in a man’s world as long as I can be a woman in it“.[1] See peab mitmes punktis paika ka Sappho (7. ja 6. sajand eKr) puhul, kelle kohta midagi kindlat öelda on väga raske. Sappho oli samuti naine, kes elas meeste maailmas. Juba varakult sai tast antiik-ajal poetessi arhetüüp, nii nagu Homeros oli meesluuletaja oma. Bütsantsiaegses „Kreeka antoloogias“ leidub Platonile omistatud epigramm, mille järgi on need, kes räägivad üheksast muusast, hooletud, sest on olemas ka kümnes, Sappho Lesboselt[2] (9.506). Muusaks nimetamine rõhutab paremust kõigist teistest, aga juhib tähelepanu ka luuletaja soole. Et Sappho elas meeste maailmas, näitab aga epigrammi (väidetav) autor: sellist au avaldab Platon. Kindlasti oli vanas Kreekas olemas ka naiste maailm, oma sfäär, kuhu polnud meestel mingit asja, ent kui Sappho oleks jäänud ainult selle piiridesse, poleks ta tekstid ilmselt säilinud. Kas Sappho sellise eluga ka rahul oli, nagu väitis enda kohta Marilyn Monroe, on raske öelda. Sappho pärines ilmselt aristokraatlikust perekonnast, käis pulmades ja pidudel laulmas, armastas täiel rinnal, sünnitas võib-olla tütre nimega Kleis[3] ja sai maailmakuulsaks.
Väheste andmete ja teise soo kõrvaltpilgu tõttu on Sappho puhul tegu pigem kultuurilise konstruktsiooniga naisluuletajast kui luust ja lihast inimesega. Seejuures on see kultuuriline konstruktsioon veel pidevalt ajas muutuv. Võib-olla on just see põhjus, miks on teda peetud kord vooruslikuks ja rangeks tütarlaste õpetajaks, kord üdini meeleliseks armastajaks, miks kord rõhutatakse enam Sappho heteroseksuaalset, kord lesbilist armastusluulet – vastavalt sellele, milline võib olla või peab olema arhetüüpne poetess.
Nagu öeldud, on Sappho kultuuriline konstruktsioon naisluuletajast, kuid lisaks sellele on ka tema luule uusaegses ja sellele järgnevas retseptsioonis teatud mõttes (kultuuriline) konstruktsioon. Ta teosed on säilinud ülifragmentaarselt, tervikuna on olemas ainult 1. fragment, „Ood Aphroditele“, ja võib-olla ka 31. fragment, ülejäänuil puuduvad algused või lõpud, stroofid, värsiread stroofides, sõnad värsiridades, tähed sõnades.[4] Meile on omane täita lugedes ja tõlkides lakuune, aeg-ajalt teeme seda teadlikult, sageli aga intuitiivselt. Lakuunid täidame suurelt jaolt oma kultuuriga, natuke ka oma tagasihoidliku isikuga. See tähendab aga, et Sappho on sageli neis kohtades kadunud, kus ta näib meid isiklikult kõnetavat.
Fragmentaarsuse olulisusest Sappho loomingu retseptsioonis annab tunnistust Ezra Poundi Sapphost inspireeritud luuletus „Papüüros“:
Spring …….
Too late ……
Gongula …….[5]
Ta kirjutas Sappho laadis luuletuse, mis on juba loodud fragmentaarsena. Nõnda on retseptsioonis saanud fragmentaarsusest Sappho luule olemuslik osa, tühikud on saanud kohati tähtsamaks tekstist. Säilinud tekst on ainult vihje kõigele sellele, mida me ei tea, mis on aga luuletuse põhisisu ja sõnum. Niisiis koosneb Sappho luule sõnakatketest ja tundetükkidest, põhiosas aga kõigest sellest, mis on ütlemata, kadunud. Peale Ezra Poundi luuletuse illustreerib teadlikku mängu fragmentaarsusega ka täiesti tänapäevane grafiti Tartust Vallikraavi tänavalt:[6] stencil-teksti tähendus sõltub puuduvast interpunktsioonist ja kontekstist, võimaldades nii üheaegselt erinevaid tõlgendusi. Sarnane kogemus saab osaks ka Sappho lugejale, kuigi fragmentaarsus pole sel juhul taotluslik. Sappho tõlkimise käigus luuakse aga paratamatust fragmentaarsusest teadlik fragmentaarsus, tõlkija opereerib teadlikult mitmetähenduslikkuse ja lünkadega.
Siinsete tõlgete aluseks on võetud ennekõike tekst Edgar Lobeli ja Denys Page’i väljaandest „Poetarum Lesbiorum fragmenta“, kuid seda on kõrvutatud teiste väljaandjate emendatsioonide ja konjektuuridega ning mõnikord ka otsustatud nende kasuks. Samuti on aeg-ajalt abi otsitud papüürostest endist, ennekõike mõnede tekstiparanduste hindamisel.[7] Vabavärsiline tõlkelahendus oli tõlkijate ühine otsus. Kui subjektiivsed esteetilised eelistused kõrvale jätta, annab seda põhjendada ka tekstide suure fragmentaarsusega: pole eriti tõenäoline, et heksameetrist keerulisemate aioolia mõõtude rütm antiikmeetrikas asjatundmatu lugeja jaoks värsstõlke puhul kuidagi hoomatav oleks, kui valdav osa tõlgitud värsiridu on puudulikud. Ainsast terviklikumate värsiridadega fragmendist 96 on eesti keeles juba olemas Jaan Kaplinski tõlge, mis järgib värssi ainult silpide arvu osas.[8]
Fragment 42
Fragment pärineb Pindarose esimese Püütia oodi skolionidest (Schol. Pind. Pyth. 1. 10a). Seal kirjeldatakse Zeusi saual istuvat kotkast, keda Pindaros oodis mainib. Kotkas jääb meeldivast laulust võlutuna tukkuma ning laseb tiivad külgedele rippu, hoides saua otsas vaevu tasakaalu. Seejuures tsiteeritakse neid värsse, mille Sappho olla kirjutanud tuvide, mitte kotka kohta.
Fragment 23
Fragment pärineb Oxyrhynchosest leitud papüüroselt P.Oxy.X 1231, mis sisaldab veel teisigi fragmente Sappho laulude nn esimesest raamatust. Papüüros publitseeriti 1914. aastal. Luuletuses mainitud Hermiona on Menelaose ja Helena tütar. Helena oli aga maailma ilusaim naine. Nõnda iseloomustab teda ka Sappho 16. fragmendis, kus on juttu sellest, et parim näib alati see, keda armastatakse, nii jättis ka ilusaim naine Helena maha oma parima mehe, lapse ja vanemad, minnes armastusest aetuna Trooja. Konjektuur „kasteseid pervi“ luuletuse lõpus on välja pakutud, toetudes 95. fragmendi ridadele 12–13, kus leidub sama sõnaühend.
Fragment 96
Fragment pärineb Berliinis asuvast pärgamentkoodeksist P.Berol. 9722, mis sisaldab katkeid Sappho laulude nn viiendast raamatust.[9] Käsikiri publitseeriti esmakordselt 1902. aastal. Luuletus näib vihjavat, et keegi on lahkunud Sardeisesse, mis asub Lüüdias. Tütarlaps Atthisest on Sappho kirjutanud mujalgi, 49. fragmendis ütleb ta, et armastas Atthist, 131. fragmendis aga vihkab teda. Lisaks armastusjumalanna Aphrodita[10] ja veenmisjumalanna Peithoo nimele on mainitud veel nime Geraistion. Raske on öelda, millele see luuletuse väga lünklikus osas viitab, nimi on seotud ilmselt Zeusi lapsena kasvatanud nümfidega, keda tunti nime all Geraistiades.
Fragment 30
Fragment pärineb samalt papüüroselt P.Oxy.X 1231 kui fragment 23. Fragmendi viimases reas mainitud siristaja lind on konjektuur, käsikirjas on säilinud ainult naissoo artikliga sõna „helehäälne“, selle juurde on pakutud nii konkreetsemalt ööbikut kui ka lihtsalt lindu, siinses tõlkes on otsustatud viimase kasuks.
[1] „Mul pole midagi meeste maailmas elamise vastu, kuni saan olla seal naine.“
[2] Sappho on tihedalt seotud Väike-Aasia ranniku lähedal Aioolia dialekti kõnelevas piirkonnas asuva Lesbose saarega. Võimalik, et ta sündis Lesbosel Eresose linnas, kuid elas põhiliselt Mytilenes, kus tegutses samal ajal ka poliitiliselt aktiivne aristokraadist poeet Alkaios.
[3] On ka oletatud, et Kleis, keda nimetatakse fragmentides 98 ja 132 (LP), võis olla hoopis Sappho armastatud tütarlaps. Lühend LP viitab siin ja mujal Edgar Lobeli ja Denys Page’i väljaande „Poetarum Lesbiorum fragmenta“ (Oxford, 1955) numeratsioonile.
[4] Sappho tekstikorpus täieneb siiani, näiteks 2014. aastal avaldati kaks uut papüürosfragmenti, nn „Vennaluuletus“ ja „Kyprise luuletus“ (D. Obbink, Two New Poems by Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 2014, kd 189, lk 32–49), samuti on leitud lisandusi juba varem tuntud fragmentidele (nt S. Burris, J. Fish, D. Obbink, New Fragments of Book 1 of Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 2014, kd 189, lk 1–28; M. Gronewald, R. W. Daniel, Ein neuer Sappho-Papyrus. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 2004, kd 147, lk 1–8). Eesti keeles on Gronewaldi ja Danieli uute leidudega täiendatult ilmunud Sappho 31. fragmendi tõlge 2005. aastal Vikerkaares (nr 12, lk 1–4), täpsemalt on seal tegu kolme erineva tõlkevariandiga, millest kaks on teinud Jaan Kaplinski, kolmanda aga Janika Päll, kes on kirjutanud ka saatesõna.
[5] „Kevad ……. / Liiga hilja …… / Gongula …….“ Ezra Pound avaldas selle luuletuse oma 1916. aastal ilmunud kogus „Lustra“. Ilmseks viiteks Sapphole on nimi Gongula/Gongyla, mis esineb ka Sappho 95. fragmendis (LP).
[6] Foto autor Piret Voolaid. http://www.folklore.ee/Graffiti/grafiti_eraldi?id=201.
[7] Mitmeid Sappho luuletustega papüürosi on võimalik näha Oxyrhynchose papüüroste võrgulehel: http://www.papyrology.ox.ac.uk/POxy/.
[8] Edasi, 15.02.1986, tänuavaldustega Jaan Undile.
[9] http://berlpap.smb.museum/02685/.
[10] A-lõpulised nimekujud Aphrodita ja Helena (fragmendis 23) on iseloomulikud Aioolia dialektile, milles Sappho luuletas. Meile on eepika tõttu tuttavamad jooniapärased vormid Aphrodite ja Helene.
Nicolai iseloomust
See on üleüldse tuttav,
et Venemaa viimane isevalitseja,
pool nõdrameelne Nikolai, liiderliku ja joodiku perekonna
kõdunenud järeltulija,
ilma mingi iseloomuta, tahtmiseta ja otsustava mõistuseta on
ja et ta oma ümberolijate käes
nagu hale mängukannike
ehk kerge tuulelipp iga puhumise järele keerleb.
Igaüks teab ka kurbtuse ja põlgtusega, et ta üheksa aasta eest
esimese Haagi „rahu kongressi“ kokku kutsus
ja mõni aasta peale selle jaapanlastega
kõige rumalama ja kõige verisema sõja peale hakkas
ja ennast selle läbi ajaloo ees igavesti naeruvääriliseks tegi
ehk õigem ütelda teha laskis;
sest mitte tema vaeses peaajus
ei olnud rahu kongressi ega sõja mõte sündinud.
Abschrift
Ma arvan, et härra ****** juba rääkis Teile,
et me nende vorstide seest, millest eelmises kirjas juttu tegin,
meelsasti eest leiaksime ajaleheväljalõikeid sõjatelegrammidega.
Meid on siin umbes 1000 sakslast ja
uudised jõuavad kõikideni, nii et Teile on kindlustatud me palavaim tänu.
Ajalehti ja väljalõikeid võib saata ka biskviiditoosides, aga need
peavad siis täpipealt välja nägema, nagu päris
(olgu siis Gaedke, või teiste firmade omad).
Ajaleheartiklite ümberkirjutusi ja mõningaid erakirju
võib peita ka näiteks võipakkidesse:
segage need või enese sisse.
Saksa keisri majestedile
Meie Eestlased Viljandi kreisi peremehed Liivimaal
pöörame kõige alandlikuma palvega Keiserliku Majestedi poole
meie enamlaste polkudest ära tallatud kodumaad
jäädavalt Teie Majestedi vägeva kaitsmise alla võtta.
Me loodame, et võidurikkas Saksa sõjavägi ka edaspidi
Liivimaad ja Eestimaad hommiku poolt
pealetungivate vene polkude eest kaitsma saab
ja ühelegi muu Euroopa Riigile
meie kalli kodumaa kurnamist ei saa lubama.
Meie tõendame meiega kindlaste ühendatud Kuuramaaga ühes,
et meie palavamad lootused selle peale on sihitud, et
meie sajaaastalise ühise ajaloo
ja mõne kareda saatuse hoobi läbi kokku liidetud Baltimaa
õnnesaatja tuleviku lävel mitte äralahutatud ei saa,
vaid saaks kokku võetud üheks riiklikuks ühenduseks
ühise valitsuse ja põhjusseaduse alla.
Tarvilikud teated Inglise esitajale Grenfellile edasiandmiseks
Loksa hää dessandi koht,
aerodromi ei ole;
Portkunda hää dessandiks,
on hydroplanide sild;
Purtse jõesuu hää dessandiks,
hydroplanide sild jäi pooleli ehitamiseks.
Hää koht maaväe aerodromiks
Jõhvi alevi juures.
Auustatud Herra K.
Kaabakate jant võtab iga päevaga rahvale katastrofalsema käänaku.
Teie ütlete XVII aastasaja algus on kätte tulemas. Jah, Teil on õigus.
Asja Teie metodi järele analyseerides oleme läbi elanud selle 4 aastaga:
Eesti rahva hulkumine mööda Europat pääle Asiast välja tulemise –
esimesed sõja aastad;
Läänemere kallastele elama asumine –
revolutioni algus, demonstration Peterburis, autonomia algus;
Eesti rahvas elab enne ordu sisse tungimist, võitleb
kihelkond kihelkonna vastu, kopsudega, venelastega –
maapäeva period & Anvelt (Sigtunat ma ei leia);
saksad litsuvad sisse, ordu aeg, ordu langeb kokku,
rootslastele palutakse külge, etc.
Aga kui Anvelti sisse marssimine venelaste pääle tungimine
16 aastasajal on,
siis on nüüd Narva lahing ära olnud ja järele jääksgi siis Scheremetjeff.
Ja et venelastel süda kopsude pääle jälle ka kõvaste täis on,
siis lähebgi tormihoog lõuna Liivimaalt ka läbi jne.
Kas ei ole nii vai?
Nüüd on siis tarvis Scheremetjeff äratappa ehk kõige parem
temal sündimine kinni panna
ja sellest asjast üle karata 1905 a. sündmuste sisse.
Kuidas seda veel ma ei tia.
Loodan, et Teil teoretiliselt asi juba välja on töötatud
ja ainult praktiline läbiviimine üle jääb.
Kuusiku ja Kabala mõisad
– olid viimase rüütelkonna ülema,
Dellingshauseni asetäitja, Otto Lilienfeldi, omad.
Seda meest loevad kõik praegused aadeli mehed Eestis oma pealikuks
ja tõusevad püsti, kui ta kuhugile ilmub.
See Lilienfeld on Eesti vastase töö peajuht Tallinnas,
vana kadunud aja sümbool,
mille ümber end kõik kadunud korra elujõuetud jätised korjavad.
L. ise on haruldaselt rumal ja uhke inimene,
kuigi ta hää põllumees oli
ja tema majapidamine Põhjaeestis eeskujulikuks peeti.
Riisepere mõis
– oli surnud Karl Otto Stackelbergi pojade,
Karl Otto ja Mathias’i, omandus.
Karl Otto elab asunikuna koha peal,
teenis 1918-mal aastal Saksa okkupatsiooni vägede staabi
vastuluures Riia linnas,
kuid on rumal ja uhke inimene.
Tema vend, Mathias, põgenes Eestist mitmesugustel kriminaalpõhjustel
Marurahvuslased, täitsa degenereerunud poisid.
***
Pärast 1921 a. läksin laeva kütiaks olin laevas 1926 siis olin vaapikus
seal akkasin koletast verd köhima võtsin lahti
praegu olen ilma töödta iuba iaanuari kuust saadik, elan
kolitoris tuba ei ole köhin verd olen pool nälias
tahan mere laevasse minna ei saa
tudvust ei ole
käisin kuratisi palumas
ütlesivad et olen valge kaart,
kass kuratt ei tee viha
1917 aastal üütsivad meid punase kaartlasi röövliteks
ja nüüd
sõimavad valge kaartiks.
mari-liis lillele
30 eestimaa talve
on mu silmad tänaseks
näinud näinud lasnamäel
linnamäe teed pinnat ja kristjan kärberit
(kes sündis muide aastal
1908 ütleb wikipedia!)
kärberis elavad mu armsad
vanemad praegugi
ma sündisin aasta esimese kuu keskel
külmal hilispärastlõunal
„täpselt kell viis!“ ütleb ema
8 talve hiljem saan ma
eesti kodakondsuse
ja kuulutan seda rõõmsalt kooli tulles
teistelegi lastele teadmata et
enamikul neist on see juba ammugi olemas
(„sul ei olnudki enne kodakondsust või?!“
„ei, ei ma tegin nalja, muidugi oli, hahaa!“)
seda et mõnele on see lausa sünniprivileeg
saan teada küll mitu-mitu talve hiljem sest
liig keeruline on 8ndal elatud talvel
ühel väiksel inimesel kodakondsusekammajaast
lõpuni aru saada
niisiis kus ma olingi ahjaa
(jah ma olengi see kes riimib kammajaad ja ahjaad)
30 eestimaa talve olen ma näinud
ja mida kõike ma näinud olen või pole! –
olen elanud internetita maailmas
ja internetiga maailmas
olen elanud mobiiltelefonita maailmas
ja mobiiltelefoniga maailmas
tõenäoliselt on minu generatsioon
viimane kes on saanud näha mõlemat pidi
nii peegliesist kui -tagust maailma ja jah
sõprade kodutelefoninumbrid on mul endiselt peas
„tere, kas maria on kodus“
„mamaaaa, mamaaaa, MAAAAAAMAAAAAAAAAA“
„punaste pükstega politsei ütles mulle idi damoi, mina ei
mõistnud seda keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt“
„kto nosit firmu adidas, tot nastojaši pidaras“
„kto nosit firmu puma, tot trahajetsa bes šuma“
imestan et kõik mu hoovikaaslased ei
kirjuta vikerkaarde sellise kauni lugemuse pealt
mitte et ma poleks veel üht-teist maailmaklassikast
lisaks juurde lugenud nt stiinat ja selle välja söönud cosmopolitani
jah olen elanud juba 30 talve (või õigemini
üle elamas 30ndat eesti talve)
esimesed lay’si krõpsupakid jõudsid
ilma R-täheta kioskitesse minu 6ndaks eluaastaks
samal ajal sai telekas esimest korda näha reklaame
sellest kuidas ilusad naised demonstreerivad oma
avanevaid ja sulguvaid pihke
kui mitu talve elasin teadmisega et
täiskasvanud naiseks saamine tähendab
mingit müstilist kätekoreograafiat
sinist vedelikku ja viimase imendumist
avanenud pihu seest nähtavale
tulnud valgesse pisikesse silindrikujulisse objekti?
ja siis veel loomulikult meloodia mis
kummitab mind siiani kummalise
sarja avainstrumentaal
kus kõik tegelased tahtsid muudkui teada kes ikkagi
lõppude lõpuks tappis
laura palmeri
väikseid tüdrukuid see muidugi nii väga ei huvitanud
kõik me olime niivõrd ametis leonardo dicaprio
armastamisega
aga
see oli siis ja see on praegu
30 talve olen ma näinud
30ndat eesti talve üle elamas
lumehelbeke öeldakse minusuguse kohta
vabakutseline koreograaf ja tantsija
mind ei ole riigi jaoks olemas
haigekassa on mul tänu ülikooliõpingutele
mitu magistrit jõuan ma enne surma treida et seda hoida?
sest see on muide mu haigekassahoidmise plaan
(see pole iroonia, ma ei tee nalja)
30 eesti talve olen ma näinud
mu vanemad veel rohkem
nemad kes nad on töötanud terve elu
tehes tööd mis neile ei meeldi
ja nad on endiselt vaesed ja surevad vaestena
mina töötan terve elu tehes tööd
mida armastan ja suren samuti tõenäoliselt vaesena
kuid nende vaesusel ja minu vaesusel on siiski
vaks vahet mida
30 aastat talve olen ma näinud
ja näen veel kui jumal annab ja
riik ja ehk midagi veel midagi sõnul-
seletamatut aga ühtegi last ma siia riiki ei sünnita
anteeksi kui ma neid üldse sünnitama peaks
eestimaa talved on karmid –
inimesed tõukavad bussis keegi ei naerata ja
ma kordan mu vanemad
surevad vaestena
kuigi on rabanud terve elu ja ma tahan et mu lapsed
saaksid pensionipõlves käia pilateses ja
püüda kala oma mägikodukeses kenakse saarekese peal
nagu mu soome sõbranna pensionäridest vanemad
jajah täpselt nii:
TAHAN OMA TULEVASELE
LAPSELE PENSIONIPÕLVES MÄGIONNI
JA RAHA ET KÄIA PILATESES
see on kõik mida ma soovin ja milleni
olen jõudnud nähes sel jaanuaril juba 30ndat
eestimaa talve:
pilates! ja mägionn!
ja haigekassa! ja kodakondsus mu
eesti vabariigile superlojaalsele
halli passiga isale!
ja talved lumega! ja
lumetormid nimedega nadežda! vera! ja
ljubov! aga võibolla siis
70 aasta pärast
ehk? aitäh
lumehelbeke tasa
tasa on rääkinud
***
mu isa võiks olla
mu poeg
siis kui ta sai
mu isaks
see on
veider perspektiiv
mu 25-aastane isa
võiks vanuse poolest
praegu olla mu poeg
the son i never had
tegin ta isaks
nüüd tegi aeg
ta pojaks
kõik hakkab liikuma
tagurpidi
mööda silmust
ringi
kus isa ja poeg
vastastikku
sigitavad üksteist
toovad üksteist
sünnitusmajast koju
suruvad rinnale
suudlevad
väikesele peale
oidipus ma ütlen
on selle kõrval
poisike
***
me ei ole enam need
kes me olime
me pole veel need
kelleks saame
me pole praegu need
kes me oleme
ja teist
ma üldse ei räägi
***
kellegi teisena
õpin ma ära portugali keele
ja loen lispectorit
ja nassarit
originaalis
oi kui rõõmus
olen ma kellegi teisena!
ma juba oskan portugali keelt
ma olen portugaallane
brasiillane
portugali keele raskekaallane
olen lispector
ja nassar
kirjutan originaalis
õpin portugali keele
ära
õpin ta minema
et saaksin kirjutada
originaalis
ilma keeleta
nagu lispector
nassar
et saaksin kirjutada
keelt
ilma originaalita
millegi
teisena
***
meie kehad
pole enam need
või pigem
pole need kehad
enam meie
või pigem
pole need meie
enam meie
alati on meie
alati on need kehad
ilusad siledad nõtked
kerged liikuvad muretud
ja alati on meie
aga need
pole need
pole need
***
kardan ilusaid ja tarku naisi
mõnikord ei julge koju tullagi
käin ümber kvartali
või konutan nurga peal
pealegi on sul veel nõtked randmed
ja hea süda
***
mina olengi peavool
olen kehavool jäsemevool
olen südame- maksa- ja kopsuvool
olen tunde- mõtte- ja aistinguvool
olen kujutluse- ja mäluvool
olen pildi- ja sõnavool
olen lümfi- ja verevool
olen elektrivool
neuronite vahel
olen arvamuste ja teadmiste vool
olen harjumuste ja teadvuse vool
olen tõe- ja valevool
olen võimuvool
olen ihavool
nahatu liha vool
neis liivades
millele on rajatud linnad
ja mille alla
on peidetud pead
mina olengi peavool
neis liivades
silmad liivideni
kõvasti
lahti
***
ma ei tunne su ees enam häbi
avalikkus
käin kodupükstes
ei korista
enne kui tuled
otsekui oleksid hea sõber
parim sõber
või keegi kellest
üldse lugu ei pea
nagu oleksid
mina ise
ma ei tee enam vahet
sinu ja häbi vahel
kulla avalikkus
***
tänase päeva luuletus
olgugi tänane päev
luuletus ainult juhtigu
sellele tähelepanu
et ta on. meie igapäevast
tänapäeva anna meile
luuletus. igas päevas on
peidus see päev ise
olgu luuletus
mulle tunnistajaks
***
värss olevat
seotud kõne
vaata seda
siin
ja unusta
köidikud
Abuulia
Imetlen oma kõhna kätt,
mis lebab sedasi laual,
viitsimata peos hoida raamatut, sulepead,
rääkimata haamrist või naeltest.
Nagu sügisene roostik,
painduv vähimagi tuulepuhangu käes,
võtab mus võidutsev taimne letargia
aina imelisemaid vorme –
olen õhtupooliku mees
veel enne, kui väljas on
keskpäev,
olen paistes august
liigküpsete pirnipuuaedadega,
kus purjus herilased kooserdamas on ringi
ja kust mitte kuigivõrd kaugel
üks odavat peeti joov vanaeit
on parasjagu parajaks tegemas aega
peatuses, kus enam ammu
bussid ei käi.
Nagu matavad
rammusad humalaväädid
lõpuks enese alla uhke ja ilusa alevi,
mis sõdade, haiguste, tühiste tülide tõttu
on hüljatud, murenemas,
olen minagi enese sisemaa külal
lasknud nüüd minna
loomulikku rada.
Õndsal aedniku pilgul
jälgin, kuis põrandapragudest
tärkavad lõhnavad, mahlakad taimed,
kaen nahkhiirte lendu
hämaraid mälestusi täis tubades –
naerusuised ja tüsedad,
varakult vanaks jäänd lapsed
seal aelevad sammaldund aedade najal,
käes mõranend tassid, kust niriseb välja
hapuks läind kohv.
Küla taga ent, välul,
kus varemalt küütles
avar ja haugrohke sinine järv,
laiub nüüd lõputu roostik,
mille keskel tume ja tilluke veesilm –
soojas, mädamunase lõhnaga mudas
seal uitlemas ringi on
uimased kogred
ja kaanid.
Roo-tiigilind küll aga
tunneb end hästi
ju sealgi!
Luuletaja keskeas
Su Jõud näe hõljub õhtu eel
kui kõrvukräts hiirtasane
ta lend viib üle põldude
aprilli õrnas vaikuses
ent sind ei ole pole sääl
ses õrna õhtu vaikuses
sest istud toas sa õdusas
kesk naeru loba tukkudes
ehk aimad küll ju aimad sa
kuis miski laugleb läheneb
kuis miski õrnalt nõuab sind
et laskuda su õlale
et veel ta hinge seesmuses
on istumas üks kääbusmees
Teekann ja Räim ja Mõistatus
kolm nime nimeks pandud kel
ehk aimad küll ent lahkuda
ei söanda soojast majast sa
kus naine laste palagan
nii õnnis hää on unelda
Kus hulgub Jõud sul õhtu eel
kaugusse sääl huigatab
hiirvaikselt vaatab kuulatab
kuis maa ja mahlad ärkavad?
Draakon
Jah – kõik on juba öeldud,
kõik on juba miljoneid kordi
ära tuntud ja korratud,
võideldud, vallutatud, armastatud –
kaunimalt, võikamalt, õilsamalt,
kannatusrikkamalt, kui sa ise
ehk ealeski suudaks,
ja ometi – siin,
selles kohas ja praegu,
just säärases rõõmus või valus
või heitumuses, milles sa
juhtumisi viibid,
oled sa kordumatu ja ainus –
salapärane olend, hingamas välja
ärevat, sinise leegiga
tuld.
Seistes niiske padriku varjus
hingeldad põgenemisest
millegi ülimalt ohtliku eest,
lakkudes haavu tundmatu kiskja
jäetud küünisejälgedest
või hoopis…
jälitad teda –
seda kiuslikku vaenlast,
kes su eest juba aegade algusest saati
on lonkurit mängides
pagenud?
Oled mõistatus endale,
oled midagi vahepealset –
ei lind ega loom ega inimene.
Su liigendjais silmades
terendub tuhatkond võimalust,
tuhatkond imelist, ohtlikku teed,
mille varjus või valguses jätkata
oma küünisjat
elurada…
Veel ei välju sa tihniku varjust.
Püsid vaikselt, oodates sala,
et su isiklik jõud, mis
praegu veel pole ei lind ega kala,
võtaks ainulaadsema – ainsana sulle
sobiva kuju, millega siitsamast
arglike hingetõmmete salust
astuda halastamatule
aasale –
oma kleepjad ja kohmakad,
naha alt valuldes välja koorunud tiivad
sirutad laiali – et siis tõusta ja kisendada
oma seesmuse tumedast sügavikust
säravasse õhku
uut
elada
tahtmise
müstilist
tuld!
Elevandid pärast surma
heledas aias
keegi möödub
tema püüab varjata, mida ta teeb
paksude õitega sireli all
nii
nüüd klikib ta edasi
uppunud elevandi pilte
meeletu käntsakas surma
rihmade otsas, tagurpidi
ripakil lont, kolmnurkne suu
heatahtlik nägu, paarkümmend kilo
surnud südant, rohi, vesi, volvo tõstuk
nüüd näeb ta
kuidas kõigist peaksid saama pärast surma
elevandid
keha peaks surmahetkel
suureks plahvatama, mass kuuskümmend korda kasvama
kannatanud kehad
maksavad kätte, mateeria osatab
hinge olematust
mässab elavate privileegide vastu
iga sekund puhkevad uued surnud elevandid
üleelusuuruses elutud lihamäed
väärtused väärtused väärtused
maailm täitub üha suuremate kärakatega
iga järgmine surnu on eelmisest suurem
nüüd me hakkame mõtlema –
naabri aias kukub miski
ämber või kastekann
võpatades klikib ta foto varjule
(2013)
Ended
et statoili tuli kolm ühesugust grusiini
nemad olidki selles g-klassi mercedeses
millest ma mööda sõitsin
et tol ööl umbria küngaste vahel
olid äkki igal pool jaanimardikad
et munal, mille ma keetsin
oli kaks rebu
et valge sirel oli tol pärastlõunal
juba üleni musti putukaid täis
(o rose thou art sick)
et rumeenlane peatas meid
keset metsa haapsalu maantee ääres
tahtis ruttu müüa puhtast kassikullast klotserit
et kaitseliidu autokastist näitas mulle sõrme
roheliste juustega poiss
ma olen siin endeid vaikselt kogunud, ütleb ta
sündmus on jõhker, endest sõltumatu
enne on ilus nagu lõikelill
kõhe ja õrn, puhtana tuleb teda hoida
***
päevasupp
oli kõrvitsasupp
selle juurde inimene ütleski
et varsti pole tal enam raha
mõelda kurjuse üle
vähem raha vähem nüansse
hea ja kurja tundmise puust
saab maitsta vaid raha eest
ja maitsma peab pidevalt
maitset suulaes keelel loksutama
järelmaiku vaagima
ressurssideta paistab
ainult kurjapuu ja kasvab väga suureks
ja pole enam vahet
temal varsti ei ole
ta sureb molluskina
hammustava känkrana
niisama verist vahtu välja ajades
rääkida kurjusest
on luksus
veidi lääge paks ja tumekollane
kõrvitsa-ingverisupp maksis 2.70
***
õhk
liigutab
alveoolid täituvad
õhk hõre niiske liikuv lehkav
mitmemõõtmeline õudne kangas
ka sina pole muud kui sõlm
lihast sõlmeke selles kangas
õhusõlmeke
kui sind temast välja rebida
sa hävid midagi jääb aga mitte „sina“
õhk su kujul tiheneb tasapisi käärib laguneb
sa polegi muud kui pilv pükstes
see polegi muud kui õhuloss
Torud
viimsed kui aluspüksid
olid kadunud
riided oli ta kaasa pakkinud
aga mitte seda musta särki
mida ta kandis
kui ma tal esimest korda ümbert kinni võtsin
kui ma ta hotellituppa viisin, toona
(eks jah, me naersime)
nimetas ta seda oma õnnesärgiks
ja jättis selle nüüd maha, muidugi
maakler tahtis keldrit pildistada
ja see oli tühi, isegi taskulambi
oli ta ära viinud, tema ostis selle
ainult pappkastid, palju pappkaste
papp, betoon ja joomata vein
siis äkki sittus keegi korrus kõrgemal
ja kohe pahises torudes vesi
eeskujulikult jooksid uued torud läbi keldri
sita või kuse, heitvee pahin
kõlas neis nagu ilmutus elumärk
kuulasin ahnelt tegelikkuse mahlast signaali
et sitt on ilmutus, on tavaline
ent ta on tõeline
platoni koopas
mu keldris
***
aga isise lipp
puuladvas
oli siiski
kantud
jakk
kinnitas itaalia politsei
***
nüüd loeb ta võimsal kärinal
et siiski ikka ometi
veel jätkub elu maakeral
hetk pole ainult igavik
poeedilgi on kohustus
antennid! jaa! antennid! välk!
väetina raksub mikrofon
poeedi hääl toob äikese
õhk paugub paisub väriseb
sest sõna peidab plahvatust!
kkhh–kkkkhhh
kgr–kkhhh
ah vabandust! – ja süttib täht
ja kärgatab!
khh–hkkhh
kurk läks küll päris kähedaks
hhhkk–grkhh–hkk–hkkhh
ja luuletaja läkastab
nii võimas on see sõnavoog
nüüd tõmbub ta näost punaseks
hetk hiljem süngelt lillakaks
ta ahmib õhku enne kui
käib käntsa lavavaibale
kuum tuul ööhakul keerutab
puulatvu päris metsikult
pool sekundit on publik vait
Buss peatub. Tullakse lennuki pealt,
rabelemine, sahmimine, loojuv päike
paistab üle järve, üle Järvevana tee,
üle Peterburi tee, ja Ülemiste keskuse
vastas kükitab keegi. Tema nägu
pole näha, autod tuhisevad mööda,
hääletaja see pole, ega enne lennujaama
ju peale ei võetakski. Aga ta on päris
kalda lähedal: tegelikult seisab ta vees.
See polegi inimene. See pole ka loom.
„See suur kivi, mis Ülemiste järves on
ja ühes ennemuistses jutus räägitakse, Linda
olevat teda sinna viinud. Räägitakse veel,
et Jeesus olla ka Eestimaal käinud
imetegusi tegemas ja olla selle kivi
sinna järve visanud. Järve kallas kasvab
sealt aga ühtepuhku järve sisse edasi,
aga see jutt räägib, et see kivi Jeesusest
maailma ajamõetjaks on pandud
ja ühtepuhku kalda ligemale tuleb.
Kui ta üsna järvest välja kaldale saab,
siis tuleb maailma ots“ (1896).
Vene keelest tõlkinud Aare Pilv. Tekstisisesed lingid viitavad muusikateoste YouTube’i videotele.
I
Vana töölisbolševik Lenini kirstu kõrval
S. S. Prokofjev, op. 74, 8. osa
J. V. Stalin, Teosed. 6. kd, lk 46–51
1.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU KÕRGEL HOIDA JA PUHTUSES PIDADA
PARTEILIIKME SUURT NIME.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!
sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue elu algus
me ei anna sind ära surmale
me ei anna sind ära ajale kapitali ajastule
sa jääd meie keskele lebama kõdunemata
nagu karm kinnitus sellest et
surma pole proletariaadi jaoks
kes on üles tõusnud et lammutada
kogu vägivalla maailm
metsikuim kurjus…
pööraseim viha…
meeletuim vale ja laimu rünnak…
2.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU PARTEI ÜHTSUST HOIDA
KUI SILMATERA.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!
sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue maailmakorra algus
me ei anna sind üle rahupaigale
me ei anna sind üle maale
ei võta vastu tema peremehelikku rõsket lohutust
meie mure on meiega alati nagu sinagi
ta on väljakannatamatu alati otsekui sinu surm
oleks olnud hetk tagasi
tal on ülemaailmse
suure armee sõduri kuivad silmad
ei…
me ei tohi lasta end hirmutada
hirmunud kodanlaste karjetest…
3.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU HOIDA JA KINDLUSTADA
PROLETARIAADI DIKTATUURI.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE OLEME VALMIS OMA JÕUDU OHVERDAMA SELLEKS,
ET KA SEDA SINU KÄSKU AUGA TÄITA!
sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue aja algus
me ei anna sind välja minevikule
me ei anna sind välja penide ja timukate jõugule
sinu ootamatult vait jäänud hääle vaikimine
hoiab endas nördinud mõistuse raevukust
ja selles vaikimises
jääb kustumatuks ka meie raev
kuni kogu töö pole
vabastatud parasiitide ekspluateerimisest
ta tuleb välja rebida kapitalistide alluvusest…
tema küljest tuleb lahti lõigata, lahti raiuda
kapitalistid…
4.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU KINDLUSTADA KOGU JÕUGA
TÖÖLISTE JA TALURAHVA LIITU.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!
sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue ülestõusu algus
me ei anna lammutusse revolutsiooni lahingumasinat
tema halastamatu käik mööda kontinente
mida on sandistanud härraskond ja orjus
mis kannab vaesuse ja nälja needuse märki
on peatamatu
kinnitades su sõnu kuuldes su häält
nähes sind kes sa lõhestad peopesaga õhu
miljonid ülejõukäivast tööst kurnatud
esmakordselt oma istanduste ja kolgaste
rohmakates murrakutes
lausuvad sõna Internatsionaal
sotsialismiks, ütlete te,
on vaja tsiviliseeritust…
väga hea…
tsiviliseerituse eelduseks on
mõisnike ja kapitalistide minemakihutamine…
5.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU KINDLUSTADA JA LAIENDADA
VABARIIKIDE LIITU.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!
sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue inimkonna algus
me ei anna ära ei oma vabadust
mille eest on makstud seltsimeeste verega
ei oma võrdsust mille on kehtestanud
parteiline südametunnistus
ei oma vendlust
mida on kinnitatud
hukatud türannide verega
giljotiin ainult hirmutas…
meile sellest ei piisa…
6.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU TRUUKS JÄÄDA
KOMMUNISTLIKU INTERNATSIONAALI PÕHIMÕTETELE.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE OLEME VALMIS OHVERDAMA OMA ELU SELLEKS,
ET KINDLUSTADA JA LAIENDADA
TERVE MAAILMA TÖÖRAHVA LIITU –
KOMMUNISTLIKKU INTERNATSIONAALI!
sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue maailmakõiksuse algus
me anname uued nimed maale ja taevale
me süütame uued tähed
ja uus inimsugu virgub ellu
surnuist tõusevad kõik kes on ääsid lõkkele puhunud
kes julgelt on tagunud
kommuuni tulist rauda
tema kiirte tules oled sa elus
nagu alati jääd meid sihile juhtima
läbi planeetide ja päikeste
tihenevate ridade
hõiskavate hulkade
võitlus kapitalismi kukutamise eest…
võit on meie poolel…
elagu Kommunistlik Internatsionaal…
II
Mordva kolhoositar laulab laulu Stalinist
S. S. Prokofjev, op. 85, 2. osa
F. I. Bezzubova, mordva ordenikavalerist jutuvestja.
Od pingeń morot. Mordovskoj gosudarstvennoj izdatelstvaś. Saransk, 1950, lk 5–7.
1.
Mu pisarad voolavad mööda nägu
kogunevad lõuale
teevad märjaks riided põlvedel
Kord korra järel naastes näljasesse koju
tühjaks jäänud hälli juurde
kustunud ahju juurde
Ma olen vappunud külmavärinate käes
midagi karjunud
kellegi poole palvetanud
Täna nutan ma rõõmust:
Sa oled karistanud neid neid
keda ma põlvili palusin
OI, KUI PALJU, PALJU VALGUST KÕIKJAL SÄRAMAS!
OI, KUI KIRJUD LILLED HEINAMAADEL ÕITSEMAS!
KAS SIIS PÄIKE ÖISES PIMEDAS EI TUHMUGI?
KAS SIIS PÄIKE TALVEVALGUSES EI JAHTUGI?
NÜÜD JU PAISTAB MEIE PÄIKE – STALIN, KULLAPAI.
Carskoj dy fašistskoj ohrankatneń agentne,
špiontne, vrediteĺtne, predateĺtne, banditne
aštiť podsudimoeń skamejka langso.
2.
Ma tean
kuidas võib väriseda naisekeha
kui hirmus võib olla naise hääl
Mõnikord tundub
et see paneb mu lapsed
oma haudades liigutama
nad muutuvad muredateks
ja käivad vappudes mööda
kalmistupinna künkaid
Täna värisen ma rõõmust
Sa oled hävitanud nad need
keda ma pisarais palusin
PALJU VALGUST, SOOJUST ERENDAVAS PÄIKESES!
KUID KUI TULEB MEIE JUURDE TALI METSATEELT,
KUI TA JÄÄTAB HELEDA JA HELGE JÄRVEVEE,
PÄIKSE TAEVAS MAHA JAHUTAB SEE PAKANE,
KALLIS NIMI STALIN SOOJENDAB MEID IKKA VEEL.
Lenineń-Stalineń partiäś, sovetskoj vlasteś
sumeli obezvrediť sovetskoj narodoń vragtneń.
3.
Kui ma istusin
nende lavatsil lebavate
jahtunud kehade juures
Kui vana velsker
aina pühkis prille
ja raputas jäätunud tindi purki
Kui ma viisin kooli ära
järele jäänud õpikud
ja lõpuni kirjutamata vihikud
Mõtlesin aina
kas saad Sa kunagi teada
mordvalaste hädast?
OI, KUI SAABUB SÜGISPÄEV, SEE KÕIGE HELGEM PÄEV,
MEES SIIS MULLE ÜTLEB: „TEELE VALMIS ENNAST SÄE,
LÄHME ÜLE KULDSE VÄLJA ÜHESKOOS ME NII,
HEALE STALINILE ESITAME RAPORTI“
Vaj, pokš pasiba Stalin jalganteń,
pasiba tejť, rodnoj tetä.
4.
Las siis kuulid
rebida nende kehad
veristeks tükkideks
Las hernetontidena tuule käes
kiikuda võllapuudel
kuni linnud nad paljaks nokivad
Rüvetatagu nende naised
uputatagu jääaukudesse
nende vanakesed ja lapsed
Nemad murdsid minu linnupojad
nemad kiskusid nad tükkideks
kuni Sina väänasid välja nende verised käpad
LAULAN, KIIGUTADES KÄTEL POEGA HEAD:
„KASVA NAGU KESET RUKKILILLI VILJAPEA,
STALIN – ESIMENE SÕNA, MIDA TEAD!
ARU SAAD, KUST VOOLAB VÄLJA ERE VALGUS SEE,
JOONISTAD SIIS VIHIKUSSE STALINI PORTREE.“
Robočejtne, kolhozniktne,
milliont sovetskoj graždantneń
trebuyt lednems rodinań podloj izmenniktneń.
5.
Olen juba vana mordva naine
enam kunagi ei hakka ma tantsima
enam kunagi ma ei sünnita
Töötan surmani kolhoosis
nutan surmani võõrastel matustel
käin surmani kalmistul
Ja ma laulan laule Sinust
sest Sina tegid mu õnnelikuks
sest Sina lohutasid mind
sest Sina hävitasid pahategijad
sest Sina hellitasid leski ja orbe
Mordva maal
nõukogude maal
VALENDAVAID KIRSIPUID ON TÄIS NÜÜD MEIE AED!
KEVADISE KIRSIPUUNA ÕITSEB KA ME AEG!
LEEGITSEDES MÄNGIB PÄIKE KASTEPIISKADES.
STALIN MEILE TOONUD SELLE SOOJA, VALGUSE.
ARU SAAD, MU KULLAKE, ET TEMA VALGUSVÄED
SINUNI ON JÕUDNUD ÜLE PALU, ÜLE MÄE.
Šumbra uleze
Velikoj Oktäbŕskoj socialističeskoj revolyciäś.
Šumbra uleze
Sovetskoj narodoś – kommunizmań stroicäś!
Šumbra uleze
boĺševiktneń rodnoj kommunističeskoj partiäś!
Šumbra uleze
narodtneń ine voždeś STALIN jalgaś!
Ura STALIN jalganteń!
STALIN jalganteń slava!
III
Suure Isamaasõja invaliidist komnoor Nikolai Ostrovski raamatuga
D. D. Šostakovitš, op. 81.
J. A. Dolmatovski. Laul metsadest
1.
Ma näen oma lapsepõlvekodu
(õu ja kaev, kaugusse kaduvad katused).
Näen amerikanka-trammi
(see koliseb, kui pöörab sillalt kaldapealsele).
Näen tohutu veduriratta alt tulevat auru
(mind viiakse suvilasse).
Näen musta suitsu tehasekorstnate kohal üle jõe.
Minu elu veereb praegu võitlusliinidel.
On, mille nimel elada,
aga füüsilist jõudu on järel vaid raasuke.
Näen puidust kuure naaberõues
(lapsemängude lemmikkoht).
Näen petrooleumi vedavat tsisterniga veoautot
(sohver laseb signaali, perenaised jooksevad laiali).
Näen koliseva klapiga koolipinki
(põrand on üle tõmmatud punase mastiksiga).
Näen kooliorkestri pasunapuhujaid
(huligaanide ümberkasvatamine).
Kuid ma pääsen siit välja, ma poleks mina,
kui ma ei rebiks elult endale veel kas või aastat,
et lõpule viia kõik oma kohustused partei ees.
Ma näen Kirovit pidupäevatribüünil,
Ma näen lippe Uritski väljaku kohal,
Ma näen, kuidas ema kohendab pintsakukest mu seljas
ja isa suitsetab paberossi,
Ma näen kõike seda nii hästi.
Ilma raudse enamlaste partei liikmepiletita
on elu säratu.
ON SÕJA LÕPETANUD VÕIT,
MAA KERGELT HINGATA NÜÜD VÕIB
JA PUHKEB KEVADINE ÕIS.
JA PUHKEB VÕIDU AUKS SALUUT.
KUI KREMLIS HOMMIKSÄRA KOIDAB,
SUUR JUHT, KES MEID NII TARGALT HOIAB,
ON KAARDI EES, MIS HIIGLASUUR.
VOLGAST KUNI BUGI JÕENI
PÕHJAKAAREST LÕUNANI,
KUST ON LÄBI KÄINUD VÕIDUVÄED,
SEAL TA PUNALIPUKESI NÄEB.
2.
Veel näen ma tümaks muutunud kaevikuid
(püüame vett välja kühveldada, kuid ei õnnestu).
Näen kohtlast juuti, kes ei õppinudki sammu pidama
(ta tapeti esimesena).
Näen auravat katelt supilurriga
(pidupäev: köök on kohale sõitnud).
Näen küljest tulevat saapatalda
(kui naaber tapetakse, saad uue).
Kõik mu kehaorganid saboteerivad raevukalt, tõprad,
keelduvad kategooriliselt täitmast oma kohustusi,
vaatamata minupoolsele verisele terrorile.
Näen, kuidas sanitaarrood laadib veovankrile haavatuid
(kui paljud kohale jõuavad?).
Näen, kuidas polkovnik lööb vastu nägu meie pataljonikomandöri
(juba elatanud meest).
Näen agoonias hobust
(õhtul sööme ta ära).
Näen vere ja heitmete jälgi lumel
(see hakkab sulama: kevad).
Bolševikuna pean langetama otsuse
lasta maha organism, mis on käest andnud kõik positsioonid
ja muutunud täiesti tarbetuks:
nii ühiskonna, tema enda kui minu jaoks.
Ja ma näen, kogu aeg näen ma seda sähvatust.
Nüüd näen ma ainult seda.
Ta helendab nagu tuhat päikest.
Aastad lähevad, aga ta ei kustu.
Need loomalikud rakud ei taha töötada,
ja ma vihkan neid.
Mulle on loomu poolest vaja raudseid,
riknematuid rakke, mitte selliseid tõpraid.
NEED STEPID, PÕLLUD, KODUMAA,
SEE PALJUKANNATANUD MAA.
AUVÄÄRSET SANGARLUST,
KODUMAA VÕITMATUST,
RAHVASTE ÕNNE
MÕLGUTAS MÕTTES ME JUHT.
JA KÄEGA, MIS JUHTINUD VÕIDULE KANGELASVÄED,
NEID LIPPE TA KAARDI PEALT NOPIB, ENNÄE.
3.
Ja siis nägin ma kõike (aeg kadus).
Ma nägin punast lippu Potjomkinil,
Ma nägin Balti laevastiku madruseid, kes tormasid Talvepalee peale,
Ma nägin suurt Leninit.
Mul oli seltsimeestega rajoonikomiteest
tuline vaidlus selle üle,
kas on hea, et juhtiv seltsimees
õpetab oma 4- ja 7-aastasele lapsele
prantsuse keelt (50 rbl kuus)
ja õpetab klaverit isiklikul instrumendil (1500 rbl).
Ma nägin punase ratsaväe laavat,
Ma nägin keeva metalli põrgulikke vooge,
Ma nägin inimese tehtud koske,
mis mürises alla Dneprogesi tammilt,
Ja ma nägin seltsimees Stalinit,
kes põrmustas kahjureid, diversante,
spioone ja mõrtsukaid.
Ei ole proletaarset leppimatut viha
võõrelementide vastu.
Meil, kommunistidest töölistel, tuleb sellega
halastamatult võidelda.
Ja ma nägin uusi heledaid töötajate paleesid,
mis uppusid aedadesse.
Nägin traktoreid, mis vallutasid kolhoosipõlde,
mis kadusid silmapiiri taha.
Nägin teraskulle,
kes allutasid põhjatu taeva,
Nägin rahvusvähemuste lapsi
koolipinkides.
Ühelgi elajal ega lojusel
ei luba me leninlikke tõotusi murda.
Kõigile, kes on kodanluse järeleandmiste poolt – anda vastu hambaid.
MEIE, LIHTNE NÕUKOGUDE RAHVAS,
KOMMUNISM ON ME KUULSUS JA AU,
KUI ON STALIN KORD ÖELNUD, ET „SAAGU!“
SIIS ME VASTAME JUHILE: „SAAB“
STALINGRADLASED, KÕRGELE LIPP!
VÄLJA SAATNUD ON KOMSOMOL POLGUD,
ET PUUVÕRADE ROHETAV LEEK
KERKIKS ÜLES ME VOLGA JÕE KALDAIL.
4.
Minu armas, sa oled üks,
keda ma enam ei näe.
Ei näe, kuidas sa laulad kodanlikku aariat
(„Rikkused, mis inimkond on välja töötanud“).
Ei näe, kuidas sa naerad
(„Kui sa oled poeet, siis luuleta mulle gaseel“).
Ei näe, kuidas sul külma käes suust auru tuleb
(„Suudleme“).
Nüüd ma tahan sulle kirjutada millest –
oma parteilisest tütrest – Rajakesest,
ta astub ÜK(b)P liikmeks.
Ma jäin alatiseks pimedaks sel päeval,
kui sain vastuse järelepärimisele dekanaadist:
„Hukkus lahingupostil Leningradi kaitsel“
(see käib ju sinu kohta).
Oli selline kaunis kevadpäev.
(Rindel püsis vaikne).
Rajake, mu hea tütreke –
see on mu viimane VK(b)P liikmemaks,
liikmemaks elava inimesena –
ta on võitleja, aus, ustav töötegija.
ÖÖBIKUD RÕÕMSASTI LAULAVAD,
VAIKUSE HELAMA PANEVAD,
ÜLE PÕLLU, ÜLE NURMEDE
ÜLISTAVAD NOORUST, KEVADET.
MEIE INIMESED HOOLIKAD
AIAKS MUUTNUD KOGU MAA,
RIDADENA KASED SIHVAKAD
KÄSIKÄES KOOS SEISAVAD.
5.
Nüüd on mu silmad avatud vaid tulevikku.
Tulevik on silmanähtav ja selgepiiriline.
Ma olen seal, kommunistlikus vendluses.
Ma olen seal, säravas kauguses.
Kes oleks võinud arvata,
et mul on nii õnnelik elulõpp –
hukkumine võitluspostil, mitte invaliidide tagahoovis.
Ma näen metsade jahedust seal, kus laiusid kõrbenud stepid.
Ma näen pulbitsevaid aedu seal, kus oli jäätunud tundra.
Ma näen jõgesid, mis joodavad elutuid tühermaid.
Ma näen inimese ees taanduvaid meresid.
Kogu elu ja kogu jõud on antud kõige kaunimale
maailmas – võitlusele inimkonna vabastamise eest.
Ja seal, lõpus,
näeb mu kodumaa-armastusest lõõmav süda,
Kuidas igas inimeses
võidab nõukogude kangelane,
Kuidas põlvilt tõusevad ja astuvad teineteisele vastu
Rahva-Hiina ja Demokraatlik Korea,
Kuidas rahvaste võitlusvendlus
tuhastab sõjaõhutajad.
Kõige kallim on inimesele elu.
See antakse vaid üks kord.
Ma olen väga õnnelik inimene, vaatamata kõigele.
TÕUSEB NÜÜD KOIT – KOMMUNISM!
MEIEGA TÕDE JA ÕNN,
KUI MEIE ISADE MAAD
LENIN NÜÜD NÄHA VEEL SAAKS!
UHKENA KÕRGUVAD PUUD
VENEMAA JÕGEDE PEOL,
AU SUL, PARTEI LENINLIK!
AU SULLE, RAHVAS JA MAA!
AU SULLE, STALIN NII TARK!
AU SULLE!
Сергей Завьялов, Советские кантаты (2012–2015). Санкт-Петербург; Москва: Транслит; СвобМарксИзд, 2015.
AARE PILV
Saateks
Sergei Zavjalov (1958) on vene luuletaja, esseist ja tõlkija. Elanud ja tegutsenud Peterburis, Soomes ja praegu Šveitsis. Eesti keeles on varem ilmunud tema luule valikkogu „Meelika. Kõned“ (2015, tlk Katrin Väli ja Aare Pilv) ning esseeraamat „Ars Poetica“ (2016, tlk Aare Pilv) – kummagi saatesõnadest võib leida põhjalikumat infot autori kohta. Siin tõlgitud „Nõukogude kantaatide“ eest anti Zavjalovile Andrei Belõi auhind (selle nominent on ta olnud varem kaks korda).
Sergei Zavjalov on ise oma poeemi kohta ütelnud (intervjuus Kirill Kortšaginile, mis ilmus „Kantaatide“ esmaväljaande saatesõnana 2015), et ta püüdis rekonstrueerida oma tegelaste hääli, tõlkides neid tänapäeva lugejale mõistetavasse keelde ning puhastades need sotsiaalsest eksotiseerimisest. Tööline, kolhoositar ja töölisperest pärit tudeng esindavad nõukogude ühiskonna homogeenset enamust, nad on n-ö tragöödia koori korüfeed. Olles kannatajatena silmitsi ühiskondliku ja isikliku katastroofiga, kaotades oma terviklikkuse, saavad nad edasi elada ekstaatilises hulluses; seda ei tohi segi ajada võimuideoloogiaga samastumisega, ideoloogia vaid laenab sellele sõnu ja kujundeid. Me näeme ekstaatilist kultust, mis taastab maailmakorra pärast katastroofi.
Poeemis kasutatud muusikateoste tekstid viitavad sellele samuti – näiteks Prokofjevi „Toosti“ tekst kujutab kolhoosnike peret Püha Perekonnana ning parteijuhti Jumal-Isana; „Laul metsadest“ aga jutustab uues idioomis Eedeni rajamise loo.
Zavjalov püüdis mõista, mis peitub ametlikel loosungitel rõõmustavate inimnägude taga – ekstaas, milles ilmneb kangelaslik teadvus, mis on tuttav näiteks Homerose eepostest. Zavjalovi jaoks on põhimõttelise tähtsusega mõista nõukogulikkust kui kangelaslikkuse üht viisi. Kultuuris levinud kangelasetüübid on sõdalane, usujuht või trikster, kuid siin ilmneb uus tüüp: kangelane-ori, kangelane-holopp. See on emantsipeerunud plebei klassiteadvus, mille mõistmises seisneb nõukogude inimesest arusaamise võti. Kõige keerulisem koht selles on 1930. aastate suur terror, mida poeemi tegelased kogevad ühemõtteliselt õiglase sotsiaalse kättemaksuna, samas kui nad ise on selle tüüpilised ohvrid. Ühiskondliku ebaõigluse tunnetus võib ulatuda nii kaugele, et inimese ainus väljapääs on nõustuda iseenese hävimisega vana korra hävimise käigus. Stalinism, mis meile näib revolutsiooni lämmatamise ja reaktsioonina, on neile tegelastele revolutsiooni kõrgeim vorm, mis on valmis uskuma inimkonna enda sobimatust uue maailmakorra jaoks.
Lisaks korüfeedele on ka protagonistid – Lenin, nimetu Mordva parteitegelane ja Ostrovski, kuid nende hääled ei kosta lavalt, vaid Hadesest.
Kommentaarid
Poeemi kõik kolm osa koosnevad kolmest komponendist. Suurtähtedega kirjutatud osad pärinevad kantaatidest, millele viidatakse alaosade alguses. Paksus kirjas osad on samuti tsitaadilised, tavalises kirjas osad on Zavjalovi originaaltekst.
I osa
Suurtähtedes osa pärineb Stalini kõnest 2. üleliidulisel nõukogude kongressil 26. jaanuaril 1924, mis on peetud Lenini surma puhul; seda nimetatakse ka „Stalini tõotuseks“ (siin on väikeste muudatustega kasutatud Stalini kõne tõlget Leningradi eestikeelsest ajalehest Edasi, 22.01.1937). See tekst moodustab ühe osa Sergei Prokofjevi 1937 loodud „Kantaadist Oktoobri 20. aastapäevaks“ („Кантата к двадцатилетию Октября“), mille Nõukogude Liitu elama naasnud helilooja komponeeris (nagu allpool kõneks oleva „Toostigi“) n-ö kümnisena, et režiim võimaldaks tal oma loominguga tegelda. Prokofjev on viisistanud osi Marxi, Lenini ja Stalini tekstidest ning tollasest Nõukogude konstitutsioonist. Prokofjevi eluajal (seega ka Stalini eluajal – nad surid samal päeval) teost ei esitatud, kuna selle helikeelt peeti sobimatuks nõukoguliku muusika jaoks. Hiljem esitati seda väljajätetega, originaalversiooni esimese salvestuse tegi Neeme Järvi Londoni filharmoonikutega 1992.
Paksus kirjas on tsitaadid Lenini kõnedest ja artiklitest „Dreyfusiaad“ (1917), „Kas bolševikud suudavad enda käes hoida riigivõimu?“ (1917) ja „Meie revolutsioonist“ (1923).
II osa
Suurtähtedega on mordva rahvalauliku Fjokla Bezzubova „Laul Stalinist“ (ersa keeles „Моро Сталинде“), mis on ersa keeles trükisõnas ilmunud 1950, nagu pealkirja juures viidatud. Prokofjevi kantaat „Toost“ („Здравица“), mis on kirjutatud Stalini 60. sünnipäevaks 1939, kasutab S. Vjugini tehtud vene tõlget, mis on küll originaalist stiililt ülevam ja pateetilisem (see on esitatud ka Zavjalovi algupärases tekstis). Kantaadi loomise ajal oli see veel anonüümse mordva rahvalauliku suust tehtud üleskirjutus, mis oli ilmunud kogumikus „NSV Liidu rahvaste luuletused ja laulud Leninist ja Stalinist“ („Стихи и песни народов СССР о Ленине и Сталине“, 1938), Bezzubova nime all ilmus see esmakordselt 1947 kogumikus „Mordva luuletajad“ („Поэты Мордовии“). Fjokla Bezzubova (1880–1966) oli ilma hariduseta rahvalaulik ja jutuvestja, elas Semilei külas; 1936 jõudsid temani folkloristid, kes kirjutasid talt üles hulgaliselt materjali, tema looming hakkas trükis ilmuma. 1938 võeti ta kirjanike liidu liikmeks, 1939 asus ta elama Mordva pealinna Saranskisse ning elu jooksul ilmus tema loomingust kümme raamatut nii ersa kui vene keeles. Talle anti mitu ordenit ning Mordva ANSV rahvalauliku aunimetus.
Paksus kirjas on tsitaadid Mordva ajalehest Ленинэнь киява (Leninlikul Teel) aastaist 1937–1938. See on tollane mordvakeelne parteižargoon, mis, nagu näha, on vene toorlaene kuhjaga täis. Siin tõlkes on see esitatud mordva ladinakirjalises ortograafias, nagu kasutab Zavjalov. Toon nende lõikude tõlke kõigepealt eesti keelde ja siis sellisena, nagu see võiks kõlada, kui vene laenud oleksid eesti keelde tunginud samamoodi kui mordva keelde (loomulikult tuleb arvestada, et kõik need laenud pole spetsiifiliselt nõukogude žargooni osa, mordva keeles ongi rohkem vene laene, nii et efekt on natuke hüperboolne):
* Tsaarivõimu ja fašistide julgeolekuagendid, spioonid, kahjurid, reeturid, bandiidid istuvad kohtualuste pingis. / Tsaari ja fašistlike ohrankade agendid, spioonid, vrediitelid, predaatelid, bandiidid istuvad podsudiimide skameikal.
* Lenini-Stalini partei, nõukogude võim on suutnud kahjutuks teha nõukogude rahva vaenlased. / Lenini-Stalini partija, soveti vlast sumeelisid obezvreedida naroodi vraagid.
* Suur tänu seltsimees Stalinile, tänu sulle, armas isa. / Passiibo, seltsimees Stalin, passiibo sulle, rodnoi isa.
* Töölised, kolhoosnikud, miljonid nõukogude kodanikud nõuavad alatute kodumaareeturite mahalaskmist. / Rabotšid, kolhoosnikud, miljonid soveti graždanid trebovad roodina podlõide izmennikute mahalaskmist.
* Elagu Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon! Elagu Nõukogude rahvas – kommunismiehitaja! Elagu armas kommunistlik bolševike partei! Elagu suur rahvaste juht seltsimees STALIN! Hurraa seltsimees STALINILE! Au seltsimees STALINILE! / Elagu Veliikaja Sotsialistlik Oktoobrirevoluutsia! Elagu soveti narood – kommunismi stroija! Elagu bolševike rodnoi kommunistlik partija! Elagu suur naroodide vožd seltsimees STALIN! Hurraa seltsimees STALINILE! Slaava seltsimees STALINILE!
III osa
Suurtähtedega on katked Dmitri Šostakovitši oratooriumist „Laul metsadest“ („Песнь о лесах“), mille sõnad on kirjutanud Jevgeni Dolmatovski. See on kirjutatud 1949, aasta varem põlu alla sattunud Šostakovitš rehabiliteeris end sellega võimu silmis ning pälvis Stalini preemia. Hilisemal ajal on teksti redigeeritud, kõrvaldatud on kõik viited Stalinile – Zavjalov kasutab algversiooni teksti. (Eestis esitati oratooriumi Paavo Järvi dirigeerimisel 2012. aastal, see kutsus esile avaliku skandaali, nii et dirigent palkas endale kontserdi ajaks turvamehed. Paavo Järvi ja ERSO salvestatuna ilmus teos plaadil 2015.)
Paksus kirjas on tsitaadid nõukogude kirjaniku Nikolai Ostrovski (1902–1936) kirjadest ning tema ametlikult kultusteose staatusse tõusnud (aga ka tollase lugejaskonna hulgas väga populaarsest) romaanist „Kuidas karastus teras“ („Как закалялась сталь“). Romaan on fiktsionaliseeritud autobiograafia, mille peategelane Pavel Kortšagin osaleb punaste poolel Vene kodusõjas. Zavjalov on kasutanud romaani esimest redaktsiooni, mis ilmus 1932–1934 ajakirja järjejutuna; 1936 ilmunud raamatuversioon (mis sai ka hilisemate väljaannete ja tõlgete aluseks) oli tugevasti kohendatud, et paremini vastata sotsrealismi nõuetele.
Amerikanka, „ameeriklanna“ – nii kutsuti rahvasuus trammitüüpi LM-33, mida ehitati Leningradis 1930. aastatel ja mis oli Leningradis kasutusel kuni 1970. aastateni; selle prototüüp oli laenatud Ameerikast. Tänapäevani on säilinud kaks vagunit, mis asuvad Peterburi elektritranspordi muuseumis.
Sergei Kirov (1886–1934) oli Vene revolutsionäär ja riigitegelane, Leningradi parteijuht. Ta tapeti 1934, väidetavalt oli mõrva organiseerinud NKVD, kuna Kirov oli muutunud liiga tugevaks parteisiseseks rivaaliks Stalinile. Mõrvaga seotud inimesed represseeriti järgmiste aastate jooksul, Kirovist aga sai üks Nõukogude „pühakuid“, kelle järgi nimetati palju kohti ja asutusi.
Uritski väljak – 1918–1944 kandis Uritski väljaku nime Peterburi Palee väljak, sest selle ääres asuvas siseministeeriumi hoones tapeti 1918 tollane Petrogradi Tšekaa juht Moissei Uritski.
Dneproges – Dnepri hüdroelektrijaam, Ukrainasse Zaporižžjasse 1927–1932 rajatud suurehitis, üks Nõukogude riigi elektrifitseerimise sümboleid.
„Rikkus, mille inimkond on välja töötanud“ – viide Lenini 1920 komsomolikongressil peetud kõnele „Noorsooliitude ülesanded“, kus on lause „Kommunistiks võib saada vaid siis, kui rikastad oma mälu kõigi nende rikkuste tundmisega, mis inimkond on välja töötanud.“
