Luule

Philip Gross
Üleminekuriik
1. Dokumentaalfilm, 2. Pronksiaeg, 3. Teadvuse lävel, 4. Südamekivid, 5. Rahvusvahelised suhted, 6. Põletatud maa, 7. Metsavend, 8. Kirjanike liidu baaris, 9. Postsovetlik postmodern

8. Kirjanike liidu baaris

Vanadel halbadel aegadel

oli mul töö – ütelda kõike seda,

mida keegi teine ei öelnud. Ja nad kuulasid

nagu lapsed sosinakupli all

poolhirmul omaenda häälte ees,

mis sibasid edasi-tagasi mööda seinu.

Muidugi ma ütlesin liiga palju.

Isegi pisut oli liiga palju –

need olid vanad halvad ajad, pea meeles –

ja kui tulid vaigistajad,

lainetas mu “kuss!” läbi hulkade;

kui ma kõndisin tänavail,

pöördus rahvas, et kuulata.

Ah, vanad halvad ajad! Nüüd

võin ma teha mõttepausi ja …

Juba tegingi,

kas märkasid? Ei?

Hea küll, ma siis kordan seda.

9. Postsovetlik postmodern

           Väike-Õismäe, Tallinn

Nõukogude kuuekümnendatel tuule tiibadesse saanud

kontsentriliste ringidega elurajooni skeem ütleb: kuubaas,

ütleb: orbitaaljaam – Ameerika ulme

pruugitud unelm. Kas mäletate kosmosevõidujooksu?

Kosmonaute kosmodroomil Kasahstani

tolmus, riigi käsul salaja raketis ära

hautatud? Nüüd me ärkame plekkidesse ja pragudesse

hiilivasse betoonvähki, mis on enam-vähem seesama

mis kuuekümnendate reliktid igal pool: Caracases,

Wandsworthis. Aga viinapuu ronib üles,

et vallutada kümnekordseid kaljusid, iga ronija

sügise rebenenud õmblus. Iga blokk kannab tulesärki.

Pumbajaam on jälle rikkis: pooled

Tallinna soojaveekraanid korisevad kuivalt. Olen kaheksanda

korruse korteris, tulin bussiga sugulase juurde vanni.

Telekas Mehhiko unistus Los Angelesest: hispaania

keele vaim liigutab huuli. Eesti subtiitrid,

napid nagu epitaaf. Peaaegu sünkroonis

dubleeritud vene tekst. Stseeni pragude vahelt lipsab läbi

üks juhuslik porque? – umbrohi sillutisel. Võõrustajast

on vedelema jäänud Womens Day: Australia’s Biggest Magazine

(teistelt sugulastelt), kust on lugeda “Aussi Man Relates

            Penis Mutilation” ja “Diana – Sexpot Or Ice Queen?”,

paberiraskuseks Jaapani telekapult.

Väljas tungib peale võsa. Tühermaa.

Lehm keti otsas. Külavahetee. Ja piir, mille taha jääb

minevik. Too madal rohtukasvanud küngas

on vist pikk kääbas, aga uks

on mõlkis terasest – kindlustatud ääris,

inimesesuurune kassiluuk. Nüüd oleme kajad koridoris,

varjendi hääletus, mille üks samm võiks detoneerida,

kuid ääristatud tosinate kongidega, nagu kullaladu.

Meie kong lõgiseb lahti, raputades vastukaaluks seatud

silinderblokki, ja seal ongi pereauto,

vägev hall Žiguli nagu sõdalane lautsil

riiulite vahel, mis on täis hauapanuseid, purk purgi kõrval

sogasesse rohelisse tuubitud kurgiliha.

Laboratuuriumiisendid. Granaatpunased helgid: hävitatud

pudelite baar – viin, “Churchill’s London Gin” –

punasesõstra mahla täis, nagu igal aastal

iga talu maakeldris, kuni ajaloomasin

kukkus taevast alla ja jättis meid siia laagrisse.

Eesti, september 1994

Dennis Nurkse
Eestist lahkumine
Lepingut ei uuendata, Aeglane suvi, Rullid, Rindejoone rikkumine, Kodusõda, Deserteerumine, Infiltreerumine, Okupatsioon, Vabastamine, Laulatus sõjaga, Spioonid

Okupatsioon

Kui elukutselised olid üksteist maha tapnud

ja kutsealused laiali jooksnud,

hakkasid saabuma vabatahtlikud: tuikuvad mehed,

silmad puupiiritusest lõbusad,

kes viskasid mõnikord püssid minema

sest rihmad soonisid õlgu.

Me oleksime võinud nad tappa, mõnikord tapsimegi,

aga neid tuli järjest juurde; see oli sama asjatu

nagu vihma käes seistes käsnaga

vana lehma selga kuivatada või täita

ükskõik millise meie valitsuse ükskõik millist blanketti.

Nood uued võitlejad olid kindlad, et surevad,

itsitasid selle üle, tahtsid ainult sooritada

küllalt roimasid, et Jumal neid järgmises maailmas

jällegi ei unustaks; kärbsed jumaldasid neid;

isegi raipesööjad, kes neil kannul hiilisid,

haukusid neile käsklusi; ükskord

nad marssisid naaberkülla,

rivistasid kõik elusloomad seina äärde

ja hukkasid nad selle eest, et need olid rikkunud

väljakuulutamata keskpäevast liikumiskeeldu,

nad andsid tuld, kuni isegi näljaseim raipesööja

ei osanud jäänustega teha muud

kui vahetada need mustal turul tina vastu.

Nad tulid me külla tagasi, et paluda vabandust.

Aga selleks ajaks olime meie kõigest silmad metsas,

sosinad väljasurnud keeles: jälgisime

kõrgelt puu otsast, kuidas nad tirisid välja

me vanad brokaatkleidid, toppisid sõnnikut täis,

ja hakkasid neid kummardama; nad lõhkusid

me köögitoolid krutsifiksideks;

põlvitasid lumes ja piitsutasid end

meie kalli okastraadiga, nuuksudes

“Jumal halasta me peale”, ja kui nad jooksid juba rängalt verd,

kui nende alasti kehad võtsid päikeseloojangu värvi,

raputas seersant end aeglaselt

võttis oma eraplaskust lonksu,

tõmbas püksid üles, pahvis suitsu,

kuni enam ei värisenud ja haugatas siis:

“paremale vaat! vasakule vaat! joondu!

valvel! edasi marss!”

Vabastamine

Mu mees mõisteti mahalaskmisele

ja vaesed tulid tema eest paluma,

öeldes: “ta oli küll superintendent, aga

kaardimängus nii saamatu, et mõjus ühena meie seast,

ta laenas küll protsendiga raha,

aga ei pidanud meeles, millal viivist võtta,

ja küsis meilt nõu, kuigi meie olime suremas

nälga, sest need olid veel ajad

enne revolutsiooni, kui me kummardasime

maalitud Jumalat, justkui inimesed,

kes ei saa und”; ja uue võimu tegelased

kuulasid tüdinult ja kinkisid sellele narrile uue elu.

Kojutuleku asemel kasutas ta

vabastamist selleks, et ristata oma lemmiklita

ühega meie maahärra jahikoertest,

ja ta pidi seal häärberi juures ootama,

mis oleks tähendanud surma, kui teda oleks nähtud,

kuni lital hakkas südamepööritus pihta,

tema aga kerjas mööduvatelt sõduritelt

oma külma piibu peale tuld.

Kui ta koju jõudis, olin ma nutnud

kõva nädala. Arvasin, et ta on hauast tõusnud

või lihtsalt surmast tagasi heidetud nagu alamõõduline kala;

ütlesin: “anna mulle tagasi mu leinanädal,

kui sa suutsid tagasi lükata taeva.”

Klaasveranda 1910

Artur Ümar saatis foto Esna mõisast.
See on umbes aastast 1910.
Esiverandal on veel klaasid.
Kui Freiherr von Grünewaldt
ja tema naine Freifrau von Grünewaldt
ja nende lapsed, preili ja noorhärrad
verandal suvehommikuti pruukosti võtsid,
siis kohv ei jahtunud nii ruttu ära.
Kui pilti natuke sisse zuumida,
siis on selgesti näha see keskmine number 8

(tuhande kaheksasaja kaheksakümne kaheksast),
mis nüüdseks on frontoonilt alla kukkunud,
ja samuti Frau Grünewaldti vari,
kuigi natuke ähmaselt. Eks ta ole
ka juba nii ammu surnud. Nagu nad kõik.
Isegi veranda klaasid ei kaitsnud
selle tüütu tuuletõmbuse, ajaloo eest
ja ühel päeval lükkasid nad ilusa vana
nikerdatud päikestega ukse (XVIII saj.)
enda tagant viimast korda kinni.
Nagu me kõik ükskord lükkame.
Paremal äärel vilksatab veel üks kuju.
See ongi nende surm. Aednikupoiss,
keda preili öösiti pööningul salaja magatas.
Muidu see oli üks viks ja korralik poiss.
Ilusa näoga. Hommikuti
tõi ta verandale aiast värskeid lilli
ja see kõva kuulmisega vanapreili
natuke napakaks peetud Adele Grünewaldt,
ütles iga kord piinlikult valju häälega,
mis üle suvehommikuse muru vastu kajas:
Ganz schön!

Veebruarihommik 

 Ahjuuste kolin
ei ärata täna noort preili Grünewaldti
(kirdetuul ajab väljas suitsu
mõisa kõigist viiest korstnast
halli taevasse laiali),
sest ta on juba üleval.
Ta pole maganud.
Ta on terve öö kirjutanud Aednikupoisile:
Vergesst mich nicht!
Ärra unnusta mind mitte!
(eesti keelt kirjutab preili kuulmise järgi)
Не забудь про меня!
Ne m’oublie pas!
Seda oli ta katsunud
talle õpetada, aga tema oli ainult naernud,
suvel, öösel, pööningul:
see pole mingi tõsine keel!
Ja preili oli käe talle suu peale pannud.
Tema ilusa suu peale. Suve valgel ööl.
Aga nüüd on Veebruar. Jälle hommik.
Anton kütab ahjusid. Vana Anton.
Papa on linnas (Peterburis).
Uks käib. Vanapreili
läheb söögituppa ja võtab oma lehe,
nagu oleks see värske leht ja nagu ta oleks
Euroopas.
See on nädal aega vana Gazette de Lausanne.
Sama mis eile ja üleeile.
Siis kostab tema naer. Sama mis eile.
Ja üleeile.
Tema hull naer.
Sestsaadik kui poiss on ära saadetud.
Vanapreili viskab lehe kohvitassi kõrvale:
Mais ils sont fous!
Die Narre!
Tous les Grünewaldt! Fous furieux!
Сумасшедшие! Боже мой!
Lollakad!
(Ta hääldab seda kumeda l-ga, Anton muheleb
oma ahju ees, teeb kohe tõsise näo jälle pähe:
Mida preilid soovivad?)
Jaa! nad on hullud!
Vanapreili raputab ägedasti oma tanu pitse.
Need on paiguti rebenenud.
Ta on nagu ronk veebruaris, natuke sakris
ja elevil. Hullud!
Mõtlevad, et keegi saab oma noore surma
vaikselt ja ilma skandaalita
(Aednikupoisil läks nägu laiale naerule,
kui ta kõike seda raha nägi. 200 rubla!)
kuhugi minema saata.
Sest alati on majas keegi,
kes teda tagasi ootab.
Ach! Vergesst mich nicht!
Ja ärge viige mind Šveitsi sanatooriumisse!
Ja veebruaris on pööningul nii külm!
Ja pööningu uks on lukus.
Ja väljas on juba valge.
Ja ükskord ta ikkagi tuleb. Ja kõik
tuleb ükskord välja.
Või see, mis kõigest ükskord veel järele jäänud on.
Tükk vana kollast Gazette de Lausanne’i
tuleb ükskord kõikide nende tapeetide alt välja.
Ja see nali, mida Grünewaldti vanapreili
igal hommikul naeris
veebruaris 1911.

Mehis Heinsaar
Ajas, Paha haiguse väljaajamise laul, Vaia lihast väljatõmbamise laul

Triin Soomets
*olen kääbus …, *ela siis hästi …, *telefoni viskasin …, *öö ja ei yhtki silda …, *silla all, puu otsas …

Milleks meile karussell, milleks meile rikšad,
Me ainus soov on limusiin ja võimalus nautida peepshow’d.
Neil aluspüksid on puhas siid, neil jalas on maonahast kingad,
Neil põrandatel on tiigrinahk ja seina peal piisonikolbad.

John MacDonald nägi: laip! lükkas ta sohva alla,
Ootas, kuni see liigutas end, ja äigas siis roobiga talle,
Silmad müüs suveniirideks, vere müüs viski pähe,
Kondid jättis hantliteks – hea vanas eas trenni teha.

Meil pole tarvis Blavatskajat ega mõnd muud fakiiri,
Me ainus soov on püsikrediit ja taksos paar sihvakaid sääri.

Annie MacDougall lüpsma läks, takerdus kanarbikku,
Ärgates kuulis, kuis tantsuplaat mängis Viini valssi.
Milleks meile te neitsiau, milleks teie kultuura,
Andke meile Dunlopi kumm, las augu paikab kurat.

Phelpsi lord veetis uusaastaöö, väites, et joonud pole,
loendas jalgu tõestuseks ja leidis, et üks jääb üle.
Carmichaeli proual sündis laps, arvult juba viies:
“Viige see kiiresti minema, mul on ületootmisest siiber.”

Milleks meile klatšiveerg, milleks meile tantsulka,
Meil läheb tarvis ammesid ja titele kommipulka.

Näppu lõikas Murray Will, kahju oli laastav,
Ayrshire’ lehma naha ta mässis haavaplaastriks.
Willi vend läks merele, püüdis suure saagi,
Viskas merre need söödikud ja hakkas vallasandiks.

Milleks Kalanduskomitee, piibel ja usupühad,
Andke me pihku suitsupakk, kui tööta on me pihud.

Milleks meile kinopalee, milleks meile staadion,
Milleks meile suvila, kus õitseb roosa geraanium.
Milleks meile valimiskord, milleks dotatsioonid,
Pool sajandit perset kuluta ja igatse pensioni.

Milleks kõik see mu südamearm, milleks see kiisu-miisu,
Päevast päeva vihu tööd ja tuul profiidi riisub.
Baromeetris langeb näit, see langeb ja tõusma ei hakka,
Aga kui sa ta raisa ka puruks lööd, see ilma ei paranda ikka.

1937

Mururoa

mururoale tagasi ei saa
sunniti minema minema
loovutime oma aareteta saare
ja pidime tulema tulema

mururoale ei saa tagasi
ta rannikki ei roostu
oi mururoa me vana
armastusena ei roostu

ei saa tagasi mururoale
ei saa kunagi tagasi rahu
kuna kaua aega tagasi
vaikse ookeani keskele

maha jäi me korallirahu

*

hiina keelt
kribin
ja trans-
kribin

tintenpenni-
krabin
seinatagant
krybin

öörongi-
vurin
tuleb maja-
värin

Taevas

täna mulle tundus   et käisin taevas
hommikul voodis teki all pikali olles
tundusin veel kogu kehaga maa peal olevat
aga tänavale astudes
taipasin järsku taevas olevat
ega suutnud kujutleda   kus mujal ma veel üldse olla saaksingi
tundsin ennast taevas nii paratamatult

taevas algas umbes 1 mm kyrguselt
ei juba 1/2 mm kyrguselt
kui mitte koguni 1/3 mm   lausa 1/4 mm
ei suisa 1/8 mm kyrguselt
numbrid vurisesid mu peas kohutava kiirusega
numbrid vohasid
olin peaaegu kogu kehaga taevasse jyudnud
tundsin peapööritust

ainult jalatallad tundsid
rohujuure tasandil kokkupuudet maaga
kummardasin ja sidusin kingapaelad tugevamini kinni
sellal tippis must mööda üks naine
oma tikkkontsadel oli ta üleni taevas
pea aegu pilvedes liueldes
jäin taevalikule naisele järele vaatama
vaadates ta taevalikku puusahööritust

tundsin peapööritust
kahtlustasin et maa peale enam tagasi ei saa

Ei osanud olla

midagi pidin ma tegema, niisama
seda asja jätta ei saanud.
olukord oli nii neetult tragikoomiline, et ma ei teadnud, kas
nutta vyi naerda.

seisin nagu kits kahe heinakuhja vahel,
see üks on nutmine ja teine naermine,
katsusin vaagida poolt- ja vastuargumente.
ma olin üksi.

seega ei saanud ka vargsi teiste pealt piiluda,
kuidas nad teevad, kas nutavad
vyi naeravad. nagu koolis, näiteks rühma-
vyimlemise eeskava ajal.

muidugi, kui oleks ka keegi, et saaks
piiluda, siis osa vyib ju nutta ja teine
osa naerda, ja abi poleks midagi. ja ma olin
ju ometi koolis yppinud

igatsugu binaarseid opositsioone
ja dihhotoomiaid ja muid tarku asju,
aga praegu oli see täiesti tühja, ma ei suutnud
täpsemalt midagi meenutada.

ah, muidugi, kas ma suudaksin
korraga nii naerda kui ka nutta?
aga kas see oleks reeglitele vastav?
kas on lubatud korraga nii nutta kui naerda?

tysiselt, ma olin hädas, ma ei teadnud,
kas nutta vyi naerda. persse, ma ei olnud üldse
selliseks olukorraks valmis, mis elutegelikkus
mu eluteele veeretas.

ma oleksin ju vyinud varem vähemalt peegli ees harjutada.
oleksin vyinud proovida silmadega nutta
ja samal ajal suuga naerda
vyi ka vastupidi, kui nii lihtsam olnuks.

nii ma siis seal endamisi kuidagi noh nagu kohatult kohtlaselt
virilalt naeratasin ega osanud kuidagi olla.
tundsin ennast elusolendina, kel lasus olemiskohustus,
aga kes järsku lihtsalt ei osanud olla.

*

tegu on tundega
ja nii kirkaga
nagu kivi
et viruta kirkaga

tegu on unega
ja nii kergega
nagu lucu-
kivi mis vett

kat-
kestab
kat-
kestab

juhtunu sattunu
toimunu ei unu

Hasso Krull
*”On see tõsi? Tõesta.” …, *Jah, ma kirjutasin …, *Puud on katkised …, *Hommikul aknad …, *Kõrged lained …, *Isa, kas sa ei näe …, *”Hasso, tule vaata …

Rein Raud
*magava kuninga linnas …

Mahmoud Darwish
Maa on meie jaoks kitsas, Nad armastavad mind kui kadunukest, Me kardame unenäo pärast, Rändav kitarrimängija, Ei vähem ega rohkem
Araabia keelest tõlkinud Amar Annus