Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 9
Donbassi seened
Kevadel upub Donbass uttu ja päike peidab end sopkade taga.
Seepärast pead seda kanti tundma,
teadma, kellega juttu teha.
See oli endise pumbatsehhi töötaja,
alkoholismist räsitud vennike.
“Meid,” ütles ta, kui tuttavaks saime, “pumbatsehhi töötajaid,
peeti alati proletariaadi eliidiks, saad aru, eliidiks.
Omal ajal, kui kõik omadega perse läks, lasid
paljud käed rüppe. Ainult pumbatsehhi töötajad
mitte, ainult meie mitte.
Me panime siis püsti kaevurite sõltumatu ametiühingu,
võtsime vana kombinaadi kolm korpust üle
ja hakkasime seal seeni kasvatama.”
“Kuidas seeni?” ei suutnud ma uskuda.
“Jah. Seeni. Tahtsime kasvatada meskaliiniga kaktust, aga kaktus siin Donbassis ei kasva.
Tead, mis on põhiline, kui sa seeni kasvatad?
Põhiline on see, et sulle pähe hakkaks, täpselt nii, sõber, põhiline on, et pähe hakkaks.
Meile hakkas, usu mind, ja praegugi hakkab pähe, võib-olla
seepärast, et me oleme ikkagi proletariaadi eliit.
Noh, see tähendab – võtsime kolm korpust üle ja külvasime sinna oma seened.
Noh, ja seal – töörõõm, küünarnukitunne,
tead ise – see töösaavutuste tunne, mis purju teeb.
Aga mis põhiline – kõigile hakkab pähe! Kõigile hakkab pähe
isegi ilma seenteta!
Probleemid algasid juba paari kuu pärast. Meil on siin
karm rajoon, ise nägid, hiljuti põletati tankla maha,
muuseas – miilits sai nad kõik kätte, nad ei jõudnud
isegi paaki täis võtta, nii väga tahtsid nad seda maha põletada.
Ja vat üks brigaad otsustas meile peale sõita, otsustas meie seened
ära võtta, kujutad ette? Ma arvan, et iga teine oleks meie asemel
paindunud, sihuke on siin kord – igaüks paindub,
vastavalt oma sotsiaalsele staatusele.
Aga meie tulime kokku ja mõtlesime – hea küll, seened – see on hea,
aga asi pole seentes ega küünarnukitundes,
ega isegi mitte pumbatsehhis, kuigi ka see oli argument.
Me lihtsalt mõtlesime – saak hakkab küpsema, meie seened
pistavad pea välja, meie seened, hakkavad nii-öelda pead looma,
ja mis me oma lastele räägime, kuidas me neile silma vaatame?
On lihtsalt asju, mille eest sa pead vastutama, millest
sa ei saa niisama lihtsalt lahti öelda.
Vat sina vastutad oma penitsilliini eest,
aga mina enda oma.
Ühesõnaga, võitlus käis otse seenekasvanduses. Seal me nad ka tümaks tegime. Ja kui nad seente pehmetele südametele kukkusid,
mõtlesime me:
Kõik, mis sa oma kätega teed, töötab sinu heaks.
Kõik, mis sa oma südametunnistusest läbi lased,
hakkab lööma su südame taktis.
Jäime sellele maale, et meie lastel
poleks kaugel meie haual käia.
See on meie vabaduse saar,
põllumajanduse
laienenud teadvus.
Penitsilliin ja Kalašnikov – kaks võitluse sümbolit,
Donbassi Castro viib partisanid
läbi uduste seenekasvanduste
Aasovi mereni.
“Tead,” ütles ta, “öösel, kui kõik magama jäävad
ja tumedad maad imevad udu endasse,
tunnen ma isegi unes, kuidas maa liigub ümber päikese,
ma kuulan, kuulan, kuidas nad kasvavad –”
Donbassi seened, öö vaiksed kimäärid,
ilmudes tühjusest, kasvades välja kivisöest,
kuni südamed jäävad seisma nagu liftid öistes majades,
Donbassi seened kasvavad ja kasvavad, laskmata
kõigil pettunutel ja äpardunutel kurbusest surra,
sest, vennas, kuni me oleme koos,
on keegi, kelle jaoks seda maad läbi kaevata,
leides ta soojast sisikonnast
surma musta värvi,
elu musta värvi.
Lukoil
Kui jõuavad lihavõtted ja taevas muutub me vastu heatahtlikumaks,
võtavad kõik end kokku, lihavõtted, teadagi,
siis hakkavad surnud end maa sees ringi pöörama,
murdes küünarnukkidega külma savi.
Mul on tulnud sõpru matta,
ma tean, kuidas see on – sõpru maa sisse matta,
nagu koer konti,
oodates, millal taevas
su vastu heasoovlikumaks muutub.
Ja on sotsiaalseid gruppe,
kellele sellised rituaalid on eriti tähtsad,
ma pean eelkõige silmas kesktaseme äri.
Igaüks on juhtunud nägema,
milline hingesegadus haarab neid kohalikke
Vene gaasikompaniide esindajaid,
kui nad sõidavad kokku ääretutele
kalmistuväljadele, et kaevata maa sisse
veel üks läbitulistatud kopsudega vennas;
igaüks on juhtunud kuulma nende südamete valju tagumist,
kui nad seisavad kirstu kõrval
ja kuivatavad oma ihnsaid pisaraid ja tatiseid ninu
oma Dolce ja Gabbana sisse
lürpides Hennessyd
ühekordsetest
topsidest.
“Noh, Kolja,” ütlevad nad, “sinu ja me endi mälestuseks.
Offshore-äri otsatuil lagendikel
langeme me unustuse külma koolmesse,
nagu metshaned sügisel, haavlid maksas.”
“Nii et,” peavad nad aru, “me
saadame oma venna
sellele pikale teele
Lukoili hiilgavasse Valhallasse?
Kes saadab teda
läbi puhastustule pimedate koobaste?”
“Tšikid,” ütlevad nad kõik, “tšikid,
talle on tšikke vaja,
häid tšikke,
kalleid ja kahjulike kommeteta,
nad soojendavad teda talvel,
jahutavad ta verd kevadel,
vasakule käele paneme plaatinablondi,
paremale käele paneme plaatinablondi,
nii et ta ei saa arugi, et ta surnud on.
Oh, see surm on territoorium, kuhu
me krediit ei ulatu.
Surm on nafta territoorium,
pesku nafta ta patud.
Tema jalutsisse paneme me kulda ja relva,
ja karusnaha ja peeneks jahvatatud pipra.
Tema vasakule käele paneme me ta uusima Nokia
ja tema paremale käele ehtsa õigeusu medaljoni Jeruusalemmast.
Aga peamine on tšikid, peamine on kaks plaatinatšikki.”
“Jaa, see on peamine,” nõustuvad kõik.
“Peamine,” nõustuvad tšikid.
“Peamine-peamine,” kiidab kirstust takka Kolja.
Me oleme kõik lihavõtete ajal sentimentaalsed.
Seisame ja ootame,
et surnud üles tõuseksid ja teispoolsusest siia tuleksid.
Eales pole huvi surma vastu nii suur
kui oma sõpru mattes.
Kui nad kolmandal päeval
surnukuuri uksel valvet peavad, kolmandal hommikul,
võidab ta viimaks surma läbi surma ja tuleb
krematooriumist välja nende juurde, näeb,
kuidas nad kõik jõuetult magavad
pärast kolmepäevast pummeldamist,
lamavad sealsamas murul,
täisoksendatud Dolce & Gabbanas.
Ja siis võtab ta vaikselt,
et mitte neid äratada,
ühelt neist
Nokia laadija
ja läheb tagasi
põrgusse
oma
blondiinide juurde.
Ukraina keelest tõlkinud Maarja Kangro
SERHI ŽADAN (1974) on praegu ilmselt kõige tuntum noorema põlve ukraina luuletaja, kelle kuulsus on pärast kevadisi sündmusi üha kasvanud. Žadan on sündinud Luhanski oblastis Starobilskis ja elab praegu Harkivis, kus ta juba “oranži revolutsiooni” ajal linnaväljakul telklaagrit organiseeris. Selle aasta veebruari lõpus oli Žadan nende aktivistide hulgas, kes Harkivi provintsivalitsuse hoone oma valdusse võtsid, kui pärast Janukovõtši põgenemist ka Harkivi linnapea koos kuberneriga mõneks ajaks Venemaale kadus. 1. märtsil jooksid Kremli-meelsed võitlejad hoonele tormi ja kokkupõrgete käigus sai vigastada ka Žadan, ehkki ta peahaavad polnud eluohtlikud.
Žadan on avaldanud kaheksa luulekogu ja sama palju proosaraamatuid; tema stiili kirjeldavad kaasmaalastest kriitikud “verbaalse jazz’ina”. Kui Žadani proosat peetakse poeetiliseks või džässilikuks, siis ta luuletekstid mõjuvad pigem narratiivitükkidest koosnevana, ehkki ta kirjutab kohati ka traditsioonilist riimis-rütmis luulet. Terav ühiskondlik tundlikkus, lihtne keel ja grotesk on Žadani luule iseloomulikud jooned, aga päris viimasel ajal täheldatakse ta loomingus liikumist teatava metafüüsilise paatose poole. Siinsed luuletused on pärit kogust “Maradona” (2007).
Töölisperekonnast pärit luuletaja on ka ska-bändi Koerad Kosmoses (Собаки в Космосі) laulja ja Wikis on ta auhindade-nominatsioonide-stipendiumide nimekiri soliidselt pikk.
