Luulebot

  • *Ootad kevadet…

    Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb,
    ava selles aastas, tühjem koht,
    suured helbed õhus, linnusuled,
    mustast rõõmust laulab valge toht.

    Lõpetuse ingel jälle veab mu paati,
    mööda suurt ja väga külma vett.
    Tema halli selga tunnen lapsest saati,
    ta on minu sõber, minu meelepett.

    Teised sõbrad kõik on mööda läinud,
    kes nad olidki, või millal? Kus
    uskusin end olevat sind näinud,
    kulla sinisilmaline armastus?

    Täna taevast ma ei loe su nime,
    ainult lõpetuse ingli kühmus selg
    kõigub vete kohal, mida vaatasime
    kumbki teiselt kaldalt, hinges pelg.

    Aga mis seal karta. Midagi ei tule
    pärast ega olnud enne meid. Meid?
    Sa natukeseks silmad sule:
    üks, jah, ainult üks seal ongi neid.

    Ilmunud 2006, nr 7/8

  • *mu isa, kes sa oled…

    mu isa, kes sa oled kerge vaim, nagu need
    lilled ja liblikad mu ümber lendamas, kes sa
    pühitsed mu kassi, kellel nüüd on liblikas suus,
    kerge kõrge hüpe, tema suult kasvab nüüd päevapaabusilm,
    kes sa oled päike ja õlu, õhtupooliku aeg.

    mai oska sult miskitki rohkemat tahta. minus oli
    selle päeva raskus, tühjaks kasvand tulp ja
    millal tuleb vihma, kas jäängi riidu oma armsamaga.
    ja ometi pole sa raskus, oled hoopis kiil
    kes mu aias jälle lendab ja tantsib, ja suvepoole
    on teid aina rohkem ja kes sa oled päike! sa
    ei anna vihma siis kui küsida, olen ilma lõppematu kastja seni,
    ja pole sa mu isagi, tea kes sa üldse oled.

    Ilmunud 2001, nr 4/5

  • Vaikne õhtu

    istun trepil
    ristik lõhnab
    väheke kurb on
    selle päeva pärast
    et nad otsa saavad

    Ilmunud 2009, nr 8

  • Unevallast

    Väike võlur koob kirikutornis
    kampsikut inglivillast.
    Tasa vabiseb torn, mis
    pole just vastsete killast.

    Varemeis toimetab tontkond,
    kalmuaial käib pilgar,
    iga viimne kui kont on
    pinnuks kõiknägevas silmas.

    Kirik mõtete kainete rahus
    mälub enese salasoppi
    ja kannustab lainete vahus
    näkinõid merihobud galoppi

    2012, nr 3

  • Vihaköne

    Täna mo värsid on vihased
    kuulake, usklikud, uskmatud
    noored ja pödurid
    täna mo värsid on vihased
    nagu gaza sektorit ründavad iisraeli södurid
    kuniks mu keha vabaduse samba sees luku taga
    saadan need värsid enda eest sötta
    neid piigi hoope mo südamesse torgatakse mitu sada
    kui veel kord peaks leinama mönd noort kasti läind söpra
    vaata aasta on 2015
    need keelud ei tööta
    need käsud ei müü, tšort
    see propaganda ei kanna
    sa ei valda
    et fentanüül aka küür aka surm
    natüürmort
    on nagu so poliitika
    surmarüüs, natüür tšort

    need värsid on vihased
    natüür tšort

    ja need ööd, töepoolest,
    ned on unetud ööd, kas jagad matsu?
    ma pööran need ööd su vastu
    ma tean su trajektoori
    löön nokki sind Rohu tänava pöördel
    ja meedias tragöödia: röövel! Come on, mees!
    ka minu tragöödial on mööde –
    isa jöi end surnuks, ema töötas end hulluks
    pohui, pööbel
    vaata, ma ei pane kitse
    näed, mu käed on siin,
    lase Kapol need raudu panna, sa Saatan,
    ma lihtsalt ei pane kitse
    siin riigis kriminaaliks saada on lihtne
    ja see on mo tragöödia
    mille möötskaala on richter
    aga so tragöödia möötskaala on Hitler!
    rassiviha, klassiviha, natsiviha
    Ansip, sina? oi, läks sassi
    see on kontrasti viga
    mister minister,
    see so jutt on vastik ila
    ma näen, see on bluff
    mo käes on mastirida
    mister minister
    ja see on massi viha

    need värsid on vihased!
    see on massi viha!

    ja nüüd ma tulen koju mööda Sölet
    mul seljataga Babülon pöleb
    tea, et see siin on mo vihaköne
    nii et pöle pöle, Babülon, pöle

    2016, nr 3

  • Uni Jeruusalemmas

    Heebrea keelest tõlkinud Kristiina Ross

    Sellal kui väljavalitud rahvas
    saab kõigi rahvaste sarnaseks
    ja ehitab endale maju ja sillutab teid
    ja avab maapõue torustike ning vee tarvis,
    lebame meie siin madalas majas,
    selle iidse maastiku vanaea-lapsed.
    Lagi võlvub me kohal armunult
    ja hingeõhk meie suus on,
    nagu ta meile anti
    ja nagu meie ta tagasi anname.

    Uni on seal, kus on kive.
    Jeruusalemmas on uni. Raadio
    toob päevaseid hääli maalt, kus on päev.
    Ja sõnad, mis siinmail on mõrud
    nagu puu otsa ununend mandel,
    kõlavad kaugel maal magusalt.

    Ja nagu öine tuli õõnsas oliivipuutüves
    põleb me lähedal
    hõõgudes igavene süda.

    1990, nr 8

  • *Nii pehmed kui lumi

    Nii pehmed kui lumi
    on huntide huuled
    et laugeilt kaob uni
    kui ulgumas kuulen
    neid vonklevaid sabu
    ja vilkavaid silmi
    näen hilpamas metsast
    kui kuu ette pilvi
    Need silmad on lähedalt
    niisked ja suured
    ja pehmed kui lumi
    on huntide huuled.

    1996, nr 10

  • *Elu, raisk

    Elu, raisk
    see on just nendel hetkedel
    kui ma oma nooruses tunnen
    et mul pole mitte midagi
    mitte kunagi varem
    mitte kunagi hiljem

    Dubstepi õndsuv siin ja praegu
    kõige tugevam filosoofiaõpiku praktika
    kõige räigem religioon
    elades peost pittu
    öödläbi colarummi
    viina tubaka dõubi
    poiste ja trummimasinatega

    Mu elamata noorus raamatute tagant
    elustub just nüüd
    Lolita kadugu areenilt
    pangu ometi rinnahoidja selga
    ja vaadaku meeste asemel
    keda ta endale ei saa
    poisse kes jagavad viina ja suudlusi
    bändipoisse trummareid bassimängijaid
    kaheksateistaastaseid gümnaasiumilõpetajaid
    kogugu eluidiootsust endasse heaga
    ja üheõhtu armumisi
    enne kui valu või kibedust
    armastust mis kunagi ei püsi
    haavu mis liiga kaua paranevad
    ja tunnetagu siis pealegi oma lollust
    mida kõik nii hästi ette oskavad heita

    Noorus, raisk
    see on just nendel hetkedel
    mil tähtis ja tark olemine
    võib veel kaua
    kaua kannatada

    2009, nr 4/5

  • h9

    pereat sapiens
    pereat nus
    pereat intellectus
    nii kuulutan teile viletsad roomajad
    puhtaimas sanskriti keeles Mina
    kõigi hullude langetõbiste lillade
    taskuvaraste poeetide primadonnade
    ainuvalitsev keiser ja paavst
    yhes isikus buddha muhamed
    kristus ja anacharsis clootz
    käskides teil täpselt yheksakymmend
    yheksaaastat pärast antikristuse
    s.o Minu viimast tulekut
    tegeleda promiskuiteediga
    antropofaagiaga ja grafomaaniaga
    ning antimateeriast seebimullide puhumisega
    Ma olen rääkinud
    istudes oma vesinikupommidest ja
    poliitikameeste kolpadest troonil
    ryybates vedelat väävlit maasikamoosiga
    ja järades peale syytuna surnud naiste
    kondiseid ning kõrtsišveitserite
    rasvaseid tagumikke
    Ma olen rääkinud
    oodake Mu järgmist kärgatust

    1992, nr 8

  • *Esmeralda, puhas ja süütu kui meri

    Soome keelest tõlkinud Silvi-Aire Pähnapuu

    Esmeralda, puhas ja süütu kui meri,
    sündis maast, jõi maa põuest,
    kümbles merevahus, päike kuldniiske
    ümardas, kuldas
    ta rinnad, ta tuharad.

    Keelel õunapunasel
    kõneles puuga ja lillega, linnuga, loomaga,
    lembe alasti Esmeralda, kuldpruun,
    tulipunase suuga tulipunaseid õunu sõi,
    sillerdavad piisad jooksid mööda ta ihu
    nõtket,
    lõualt kaelale, rindadele,
    rindade vahelt kõhule,
    kõhult häbemeavale
    ja tihe tups päikese käes sädeles.

    Uhkelt ja õrnalt,
    põtrade ja rebaste seltsis
    Esmeralda ümarpõsine kõndis,
    koos huntidega magas,
    maoga punasel kaljul mängis.
    Ja tuhatkeeli loodust kõnetas,
    tuhatkeeli loodus vastas.

    Esmeralda, naine, emalõvi, taeva lemmik,
    ootas meest, taevasuurust peenist,
    kanget meest, punerdavat elundit,
    ootas tuhandet meest, tuhandet keelt,
    ihkas rahuldust, ihkas last,
    ümarakõhulist, kuldseihulist.

    Ja kui linnud tulid üle mere,
    sinipunase taeva all,
    rohelised lehed nokas,
    sõnumeid lauldes,
    ootas Esmeralda.
    Ja tuli laev, valgepuri, pärituult,
    tuli seitsekümmend meest, seitsesada, seitse tuhat.

    Astusid maale mõõkadega,
    hundil kutsikad tapsid,
    maol munad lömastasid.
    Ja Esmeralda läks neile vastu,
    tups hiilgamas, tuli jalgevahes.
    Tulid mehed, mõõgul ahistasid,
    puu külge sidusid, endil paljaks võtsid,
    viletsate riistadega
    kõhu alla suskisid.
    Rindu peksid, kullasäraseid,
    nibud valusaks näpistasid,
    kõhu verele lõhkusid.
    Riietusid ja lahkusid.

    Ja Esmeralda, haavatud, süütu,
    sülgas endale jalgevahesse,
    läks hundi juurde, läks karu koju,
    hunt ta rinnad terveks noolis,
    karu tasus terveks kõhu.
    Ja Esmeralda hellitas tuld jalgevahes,
    punasel kaljul lebades
    tõstis tupsu kõige poole,
    pilvede poole, päikese poole, loomade poole,
    häbemeava tuulele tulla, merele tulla,
    seemneile tulla.
    Hellitas oma suuri ümaraid rindu teravatipuseid,
    oma kõhtu, oma tupsu,
    ja tulid kõik loomad
    ja noolisid teda, ja hellitasid teda.
    Ja Esmeralda, naine, emalõvi,
    avas häbeme hundi hellale keelele,
    innukale ja tugevale,
    karu koonule, metskitse ninale,
    mao peale, mao munale,
    hundi elundile, karu elundile, kõigele ihkavale
    ja süütule.

    Kõik jõid ja jootsid teda,
    ta avas häbeme taevale, igavesele taevale.
    Ja Esmeralda, puhas ja süütu kui meri,
    võimas viigipuu, punane pärlendav õun,
    lapse sünnitas enesesarnase, poisi
    kuldpunase, kauni, niiske, ümarakõhulise,
    ja poeg jõi merest ja ema rinnast, Inimese poeg,
    ja koos rahuldasid nad teineteist, ja loomi.

    Soome keelest tõlkinud Silvi-Aire Pähnapuu

    1989, nr 9

Vikerkaar