Luule

Immolatus vicerit¹

Prima

Samal ajal, sama hääletult,
spontaanselt ja ootamatult,
kui koidu kiitluses liiguvad
keha väravad maailma valla,
kiiguvad vaimu väravad –
sarvvärav, vandelvärav² –
lahti ja kinni, surudes alla
öise Fronde’i mässulised³:
õnnetud, teisejärgulised,
vaesed, halvaloomulised,
õigusetud, ajaloo veast
lesestunud ja orbunud;
taas hüütuna nägijaks varjude seast,
äraolekust nähtavale,
ärkan ma, nime ja ajaloota,
keha ja päeva vahele.

Püha on see hetk, täiesti õige,
kui võttes jäägitult kuulda
valguse nappi hõiget, ligi
kui lina, juures kui sein,
väljas kui mäe kivine poos,
on maailm kohal ja siin;
ja ma tean, et pole üksi, vaid koos
maailmaga, rõõmus on meel,
sest tahe peab alles tegema omaks
siin selle käe, mälu peab
mind nimetama, taastuma peab
kiidu ja laidu rutiin;
naeratav on hetk, kui päev on veel
puutumata ja mina veel
patuta Aadam meie alguses,
alles kõikide tegude eel.

Hingan sisse – selles on iha
olla igal juhul tark,
olla erinev, surra ja selle hind
on igal juhul paradiis
kaotada ja jääda võlgu üks surm⁴;
agar mäeselg, püsiv laht,
kaluriküla lauged katused,
veel uneaugus, kuigi päikse käes
alles värsked, pole sõbrad,
vaid käepärast asjad, see valmis liha
pole kaaslane aus, vaid kaassüüdlane,
tulevane tapja, ja mu nimi
märgib mu ajaloolist osa hoolest
luiskava ise-tehtud linna eest,
kartes me elusat tööd, suremist,
mida nõuab saabuv päev.

August 1949

Tertia

Raputanud koera käppa
(kelle auh teatab, et ta on alati hea),
timukas reipalt teele tõttab;
kes antakse ta kätte, ta veel ei tea,
et teha Õigluse tähtsaid töid;
tasa sulgenud naise kambriukse
(täna jälle tal valutab pea),
ohkav kohtunik marmortrepist laskub:
veel ta ei tea, mis otsusega
ta maa peal jõustab tähti juhtivat Seadust;
ja poeet tõmbab aias hinge
enne ekloogi alustamist, veel ta ei tea,
kelle Tõtt ta kõneleb täna.

Kolde ja sahvri haldjaid, ameti-
saladuste jumalukesi, Suuri,
kes võivad hävitada linna,
selle hetkega tülitada ei sobi; igamees
palvetab oma salakultuses
enda enesepildi pildi ees:
„Lase saabuv päev mööda minna
peapesuta ülemuse käest,
jäämata sõnaduellis alla,
jätmata lolli muljet vastassoole;
juhtugu midagi põnevat,
leidku ma kõnniteelt õnnemünt,
sattugu naljakale loole.“

Sel tunnil me võime olla ükskõik kes;
vaid me ohver on see, kel pole soove,
kes juba teab (just seda ei või me
andeks anda: kui ta vastuseid teab,
miks siis oleme siin, miks on olemas põrm?),
teab, et me palved võetakse kuulda,
et meist keegi ei libastu teedel,
et ei tõrgu maailma masinavärk,
et vähemalt täna Olümposel
pole riidu, ei ktoonilist rahutust
ja et ei sünni ka imet;
ta teab, et päikeseloojanguks
on meil veedetud üks suur reede.

Oktoober 1949

Sexta

I
Ei tarvitse näha, mida keegi teeb,
et mõista, kas see on ta kutsumus;

piisab, kui vaadata silmi:
kokal, kes segab sousti, kirurgil,

kes teeb esimese sisselõike,
ametnikul, kes koostab saatelehte,

on sama süvenenud ilme,
nad unustavad end oma rollis.

Kui kaunis on see –
silm-objekti-peal-vaade!

Ignoreerida himuraid jumalannasid,
hüljata Rhea, Aphrodite, Demeteri, Diana

aukartust äratavad pühamud,
et palvetada hoopis püha Phokase,

püha Barbara, püha Saturninuse⁵
või mis tahes kaitsepühaku poole,

et nende müsteeriumi vääriliseks saada –
on see vast imeteldav samm!

Tarvis on monumente, tarvis on oode
nimeta sangareile, kes selle esmalt astusid:

esimesele tulekivitahujale,
kel läks meelest lõunat süüa,

esimesele merekarbikorjajale,
kes jäi tsölibaati.

Kus me oleksime ilma nendeta?
Ikka veel metsikud, kodustamata,

ikka rännul läbi metsade,
ühegi konsonandita nimes,

Daam Looduse⁶ orjad, kel puudub
vähimgi arusaam linnast,

ja sel lõuna ajal ei leiduks
neid, kes teeksid teoks selle surma.

II
Ei tarvitse kuulda, mis käske antakse,
et mõista, kas andjal on autoriteet;

tarvitseb ainult vaadata suud:
kui linna piirav kindral näeb,

kuidas ta väed tungivad sisse,
kui bakterioloogile

välgatab, mis ta hüpoteesis
oli valesti, kui prokurör

vandemeestele pilku heites
mõistab, et süüalune puuakse,

siis huuled ja jooned huulte ümber
lõtvuvad, võttes ilme, mis väljendab

mitte lihtsalt rõõmu oma kalli
tahtmise saamisest, vaid rahulolu,

et neil oli õigus, et neis kehastub
Fortitudo, Justitia, Nous.⁷

Nad ei pruugi teile just meeldida (kellele
meeldiksid?), ent oleme neile võlgu

basiilika, diivade,
leksikonide, pastoraalluule,

peente linnakommete eest;
ilma nende kohtunikusuudeta

(mis enamasti kuuluvad
väga suurtele lurjustele)

kui armetu oleks eksistents
eluaeg mõne hütiküla lõa otsas –

peljata kohalikku madu
või kohalikku koolmedeemonit,

kõnelda kohalikku murret,
milles vaid kolmsada sõna

(mõtelge peretülidele ja
laimule, mõtelge lähiabieludele) –

sel lõuna ajal puuduks siis ka autoriteet,
kes annaks käsu surmaks.

III
Ükskõik kus – kusagil
laiarinnalisel eluandval Maal,

kusagil tema janumaade
ja joodamatu Ookeani vahel,

seisab rahvahulk⁸ täiesti vakka,
silmad (mis näivad üks) ja suud

(mida näib lõpmata palju)
ilmetud, täiesti tühjad.

Hulk ei näe (nagu igaüks näeb)
poksimatši, rongiõnnetust,

vettelastavat lahingulaeva,
ei küsi (nagu igaüks küsib),

kes võidab, mis lippu see kannab,
kui paljud põlevad elusalt,

teda ei eksita
(nagu igaüht eksitab)

haukuv koer, kala lehk,
sääsk kiilal pealael –

rahvahulk näeb ainult ühte
(mida võib näha ainult rahvahulk) –

epifaaniat tollest,
kes teeb, mida tehakse.

Mis jumalasse isik ka usub,
millisel moel ta ka usub

(kaks ei sarnane selles kunagi täpselt),
ühena rahvahulgast ta usub

ja usub ainult sellesse,
millesse saab uskuda üksnes ühtmoodi.

Vähesed aktsepteerivad üksteist
ja enamik ei tee eales midagi õigesti,

aga hulk ei heida kedagi välja, hulgaga liitumine
on ainus, mida võivad kõik.

Ainult seetõttu saamegi öelda,
et kõik inimesed on meie vennad

ja seetõttu kõrgemad
sotsiaalsetest eksoskelettidest⁹: Millal

on nood iganes hüljanud oma kuninganna,
peatanud sekundikski töö

oma provintsilinna kallal, et kummardada
selle ilma Vürsti¹⁰ nagu meie

sel lõuna ajal, sellel künkal,
selle suremise puhul?

Kevad 1954

Nona

See, mis meie teada võimalik pole,
kuigi seda on aeg-ajalt küll
ennustand erakud, šamaan ja sibüll
oma transsides jampsides
või ilmutatud lapsele juhuriimis
nagu tahta: tappa¹¹, saab teoks,
enne kui arugi saame: üllatav
ja kõhe on me teo kergus
ja kiirus: kell on vaevalt kolm,
keskpärastlõuna, kuid me ohvri
veri on juba rohu peal kuiv;
me pole valmis nii äkitseks
vaikuseks nii ruttu; päev on liig kuum,
liig ere, vaikne ja liikumatu,
liiga eimiski on surnukeha.
Mida nüüd õhtuni teha?

Tuul vaibus, me publik on hajund –
see näota mitmus, mis ikka
koguneb, kui mõni maailm hukub –
põleb maha, lastakse õhku, murtakse lahti,
langetatakse, saetakse pooleks, kistakse lõhki –,
on sulanud laiali: ükski neist,
kes puude ja müüride varjus
nüüd rahulikult tukub,
vagur kui lambuke, ei mäleta,
miks või millest ta karjus
nii valjult päikse käes hommikul;
kõik kostaksid küsimise peale:
„See, kes ta surma saatis, oli
punase silmaga koll, hulk, mitte mina“;
sõdurid läinud on sööma, timukas peseb käsi;
oleme tehtuga kahekesi.

Roherähniga Madonna,
viigipuu Madonna,
Madonna kollase tammi ääres
pööravad oma lahke pale
meilt ja me pooleli projektidelt,
vaadates vaid ühele poole,
ainult me lõpetatud tööd:
vaiarammija, segumasin, kraana
ja kirka ootavad, et neid pruugitaks taas,
aga kuidas korrata seda?
Pärast tegu püsime seal, kuhu sattund,
sama hüljatult nagu mõni ese,
mis meist endast laokile jäi:
katkised kindad, kulund kiivas käi,
ripakil rööpad, katel, mis maas
roostetab, nõgestesse mattund.

See haavatud ihu, me ohver,
paljastab liiga selgelt ja hästi
asparaaguseaia lummuse,
me kriidiaugumängu sihi; margid,
linnumunad pole enam samad,
kanalite ja vajund teede veetluse taga,
joovastuse taga keerdtrepil
me aimame nüüdsest alati
tegu, milleni need viivad;
kullimängu, võidujooksu alt,
rüselemiste ja pritsimiste alt,
hingeldamisest ja naerukärast
kuulatame seda, mis tuleb pärast:
karjet ja vaikust. Igal pool,
kus päike särab, oja voolab, kirjutatakse raamatuid,
on alati nüüd ka see surm.

Peagi külm põhjatuul sasib lehti,
poed tehakse kell neli jälle lahti,
tühi sinine buss tühjal roosal platsil
täitub ja sõidab ära: meil on aega
seda sündmust võltsida, õigustada,
salata, müüdistada, kasutada ära,
kui hotellivoodi all, vanglas,
valepöörangute lõpul ootab meid ees
selle mõte; rutem, kui me tahaks,
sulab leib üles, vesi sütib,
suur lämmatustöö võib alata: Abaddon
ajab püsti kolmikvõllapuu
me seitsme värava alla, paks Belial¹² 
ajab me naised valssima paljalt;
vahepeal tuleks minna koju, kui meil kodu veel on,
või vähemalt puhata välja.

Et me und nägev tahe näiliselt pääseks,
minnes hoopis teele sest surnud rahust
noateral, mööda must-valgeid ruute,
üle sambla, vildi, sameti, laudade,
pragude, muhkude, läbi pattukahetsevate
koonuste ja lintide labürindi,
mööda graniitkaldteid ja niiskeid käike alla,
läbi väravate, mis kinni ei lange,
uste, millel „Sissekäik keelatud“, kannul maurid,
latentsete röövlite pilgu all,
vaenulikesse küladesse fjordide tipus,
süngeisse häärbereisse, kus tuul
nuuksub mändides ja helisevad telefonid
kuulutavad kurja, tuppa,
kus ühe nõrga pirni valgel istub me Teisik
ja kirjutab, tõstmata pilku.

Et me ära olles me laastatud keha
saaks häirimatult tööd teha, taastades
korda, mida püüame laostada, rütmi,
mida rikub me kius, käivad klapid
täpselt kinni-lahti, näärmed eritavad,
sooned ahenevad-laienevad
õigel hetkel, elutähtsad vedelikud
nõrguvad uuendama väsinud rakke,
teadmata selgelt, mis on juhtund, kuid jahmund
surmast nagu kõik olendid,
kes vaatavad nüüd seda kohta: kulli ainiti pilk,
rahulolevad kanad, kes lähedalt mööda
lähevad nokkimisjärjekorras,
mardikas, kelle vaadet varjab kõrs,
või hirved, kes kaugelt argsi
läbi metsa pragude piiluvad.

Juuli 1950

Vesper

Kuigi linna kohal kõrguvat mäge on alati hüütud Aadama Hauaks, võite ainult hämarikus näha lamavat hiiglast, kelle pea on pööratud läände, parem käsi igavesti puhkamas Eeva kintsul,

võite sellest, kuidas kodanik vaatab skandaalsele paarile üles, teada saada, mida ta kodanikuks olemisest päriselt arvab,

nii nagu võite nüüd joodiku räuskamises kuulda ta mäslevate kurbuste igatsust vanemliku distsipliini järele, tänavanaise iharais silmades näha lohutamatut hinge,

mis otsib meelt heites kõikidest mööduvaist jäsemeist mõnd märki oma näota inglist, kes sel ammusel ajal, kui soovid said teoks, ronis talle korraks otsa ja kadus;

sest Päike ja Kuu annavad sobivaid maske, aga sel kodanikuhämaruse tunnil peavad kõik kandma omaenese nägu.

Ja nüüd on hetk, kui me kaks rada ristuvad.

Mõlemad tunnevad korraga ära oma Antitüübi: et mina olen arkaadialane ja tema utoopialane.

Tema märkab põlgusega minu Veevalaja kõhtu – mina kohkumusega tema Skorpioni suud.

Tema soovib mind näha peldikuid puhastamas – mina tahan, et ta eemaldataks mõnele teisele planeedile.

Kumbki ei kõnele. Mis kogemusi olekski meil jagada?

Silmates poeaknal lambivarju, mõtlen mina, et see on liiga võigas, et keegi võiks täie aru juures selle ära osta – tema mõtleb, et see on maamehe jaoks liiga kallis osta.

Möödudes rahhiitsest agulilapsest, vaatan mina kõrvale – tema vaatab kõrvale, möödudes pontsakast lapsest.

Mina loodan, et meie senaatorid käituvad nagu pühakud, tingimusel et nad mind ümber ei kasvataks – tema loodab, et nad käituvad nagu baritoni cattivi¹³, ja kui Tsitadelli aknad on hilja valged,

siis mina (kes pole kunagi politseijaoskonda seestpoolt näinud) olen šokeeritud ja mõtlen: „Kui linn oleks tõesti nii vaba, nagu räägitakse, siis oleksid kõik ta bürood pärast päikeseloojangut ühed suured mustad kaljud“ –

tema (kes on mitu korda peksa saanud) ei ole sugugi šokeeritud, vaid mõtleb: „Ühel kenal õhtul on seal omad poisid tööl.“

Niisiis saate aru, miks minu Eedeni ja tema Uue Jeruusalemma vahel ei ole võimalik kokkuleppele jõuda.

Minu Eedenis on inimene, kes Bellinit ei salli, piisavalt kombekas, et mitte sündida – tema Uues Jeruusalemmas tunneb inimene, kes tööd ei salli, sügavat kahetsust, et on sündinud.

Minu Eedenis leidub mõningaid kiikkangseadmeid, sadulpaagiga auruvedureid, pealtvoolu vesirattaid¹⁴ ja muid kauneid aegunud masinaid, millega mängida – tema Uues Jeruusalemmas on isegi kokad kalana külmad masinistid.

Minu Eedenis on ainsaks poliitiliste uudiste allikaks kuulujutud – tema Uues Jeruusalemmas antakse mitteverbaalsete tüüpide jaoks välja spetsiaalset lihtsustatud kirjaviisis päevalehte.

Minu Eedenis järgib igaüks oma sundmõttelisi rituaale ja ebausutabusid, kuid meil puudub moraal – tema Uues Jeruusalemmas on templid tühjad, kuid kõik praktiseerivad mõistlikke voorusi.

Tema põlguse üks põhjusi on see, et tarvitseb mul ainult silmad kinni panna, ületada raudsild veokanalile, sõita pargasel läbi lühikese tellistunneli ja

olengi taas Eedenis, kus mind tervitavad lustakate kaevurite kõversarved, doppionid, sordinod¹⁵ ja kaheksa kella koraal (jääpühaku) Sofia (romaani stiilis) katedraalist –

üks põhjusi minu hirmuks on see, et kui tema paneb silmad kinni, siis ei jõua ta mitte Uude Jeruusalemma, vaid mõnda vägivaldsesse augustipäeva, kus põrgulised karglevad läbi laastatud salongide ja turunaised tungivad palee magamiskambrisse, või

mõnda pealekaebamiste ja uputamiste sügisöösse, mil vargad, kes pole kahetsenud, (kaasa arvatud mina) isoleeritakse ja need, keda ta vihkab, hakkavad vihkama hoopis iseennast.

Nõnda me võtame silmapilguks sisse teineteise hoiaku. Juba me sammud kaugenevad, suundudes endistena oma tavalise söögikorra ja õhtu poole.

Kas oli see (nagu küllap paistis igale ristteede jumalale) lihtsalt üks eluteede juhuslik lõikumine, erinevatele valedele truu?

Või ka kahe kaasosalise randevuu, kes tahes-tahtmata ei suuda vältida kohtumist,

et meenutada teisele (kas mõlemad ihkavad sisimas tõde?) seda poolt tema saladusest, mille ta kõige meelsamini unustaks,

sundides meid mõlemaid sekundi murdosaks meenutama oma ohvrit (ilma temata unustaksin mina vere, ilma minuta unustaks tema süütuse),

kelle ohverdamisele (nimetatagu teda Aabeliks, Remuseks, kelleks tahes, see on üks ja seesama Patuohver) on rajatud ühtviisi arkaadiad, utoopiad, kogu me vana hea demokraatiavärk –

sest ilma vere tsemendita (see peab olema inimese, see peab olema süütu veri) ei püsi kindlalt ükski ilmalik müür.

Juuni 1954

Completorium

Nüüd, kus soovid ja soovitud asjad
enam tähelepanu ei nõua,
kus keha kasutab võimalust,
et jaokaupa pageda taimede
karskema rahu seltsi, mis vastab
rohkem ta maitsele; nüüd, kus ta päev –
selle viimne tegu ja tunne – on koos,
peaks saabuma meenutushetk,
mil kõik saab mõtte: kuid mulle
tulevad meelde vaid paukuvad uksed,
perenaiste nääklus, kugistav vanamees,
lapse pööraselt kade pilk:
teod, sõnad, mida võib leiduda igas loos,
kuid ma ei taba ideed ega süžeed
ja ei mäleta midagi sellest, mis toimus
keskpäeva ja kolme vahel.

Minuga pole muud kui südame rütm
ja tähtede kiirustamatu
kulgemise taju, mõlemad need
kõnelevad liikumise keelt,
mida oskan mõõta, kuid lugeda mitte;
võib-olla pihib süda oma osa
keskpäevast kolmeni juhtunus
ja tähtkujud laulavad tõepoolest
mingist kõrgemast lõbust sealpool
kõike meeldimist ja juhtumist,
kuid teades, et ma ei tea, mis nad teavad
ja mida ma teadma peaks, ning tõrjudes
kõik fantaasia tühjad hooramised,
las ma nüüd, mõlemaid õnnistades
nende kassatsioonide¹⁶ veetluse eest,
aktsepteerin meie lahkujäämist.

Järgmine samm heidab mu unne,
kus mult võetakse staatus ja jäetakse
soovide pesemata hõimu sekka,
kel pole tantse ega nalju,
vaid maagiline kultus lepitamaks
seda, mis juhtub keskpäevast kolmeni,
riitused, mida varjatakse mu eest –
kui satuksin noortele tammikus,
kes rüvetavad valget hirve, nende suid
ei avaks siis pistis, ei ähvardus –
ja siis on ebatõest tühjusse vaid samm,
sest lõpp – nii mulle kui linnadele –
on täielik kadu: see, mis sünnib olema,
peab olematusesse pöörduma
õigluse pärast, rütmi pärast,
mis jääb teispoole mõõtu ja mõistmist.

Kas poeedid (kas telemehed)
saavad päästetud? Pole kerge
uskuda tunnetamatu õigluse sisse
või palvetada mõne armastuse nimel,
kelle nimi on ununend: Libera me,
libera C (kallis C)¹⁷, päästa
kõik vaesed litapojad, kes eal
midagi õigesti ei tee – säästa meid
sel noorimal päeval¹⁸, kui kõik
kistakse ärkvele ja faktid on faktid,
(ja ma saan täpselt teada, mis juhtus
täna keskpäeva ja kolme vahel),
et ka meie võiksime piknikule tulla
midagi peitmata, liituda tantsuga,
mis põimuvais ringides¹⁹ liigub
pööreldes ümber püsiva puu.

Kevad 1954

Laudes

Lehestikus kõlab linnuvile,
kukelaul kamandab ärkvele –
üksilduses, kaaslaseks.

Päikene paistab surelikele,
inimmeel avaneb ligimesele –
üksilduses, kaaslaseks.

Kukelaul kamandab ärkvele,
kell juba kutsubki missale –
üksilduses, kaaslaseks.

Inimmeel avaneb ligimesele;
õnnistust riigile ja rahvale –
üksilduses, kaaslaseks.

Kell juba kutsubki missale,
vesiratas taas läheb liikvele –
üksilduses, kaaslaseks.

Õnnistust riigile ja rahvale,
ajalikule haljale maailmale –
üksilduses, kaaslaseks.

Vesiratas taas läheb liikvele,
lehestikus kõlab linnuvile –
üksilduses, kaaslaseks.

1952

Tõlkinud Märt Väljataga

W. H. AUDENI (1907–1973) loomingust annab väikese läbilõike “39 luuletust ja 5 esseed”(Loomingu Raamatukogu 2012, nr 3–6), kuid selle kristlik külg ilmneb seal tükati vaid esseedes. 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul valminud suure reede aineline tsükkel “Horae canonicae” on 20. sajandi luule tähtteos. Auden oli otsesõnalise usulise luule vastu umbusklik, arvates, et luule saab usuasjadest kõnelda peamiselt vaid kaude või eituse kaudu: “Luuletused, mis väljendavad nagu Donne’il või Hopkinsil usulise pühendumise või patukahetsuse isiklikku tunnet, tekitavad minus piinlikkust [—]. Luuletajal tuleb silmas pidada, et ta luuletus oleks hea, see tähendab vastupidav objekt teistele imetlemiseks. Aga kas pole pehmelt öeldes imelik, kui oma süütundest ja patukahetsusest Jumala ees tehakse avaliku imetluse objekt?” (The Dyer’s Hand, 1962, lk 458). Auden arvas ka, et erinevalt jõuludest ja ülestõusmisest ei sobi suur reede luuleteemaks. Nõnda siis ei kujutagi “Horae canonicae” otseselt ristilöömist, rääkimata luuletaja isiklike tunnete väljendamisest, vaid käsitleb üksikisiku tegude ja poliitilise ühiselu seost, tsiviliseeritud korra ja selle säilitamiseks vajaliku vägivalla suhet. Audeni arusaamu patuohvrist mõjutas protestantlik kriisiteoloogia (Søren Kierkegaard, Paul Tillich, Reinhold Niebuhr) ja need ennetasid omakorda näiteks Walter Burkerti ja René Girardi antropoloogilisi teooriaid ohverdusest ja patuoinast kui ühiselu võimalikkuse tingimusest.

Tsükli seitse luuletust järgivad kanoonilisi tunde ehk talitusi, mis pärinesid algselt kõrbemunkade päevarutiinist, kust võeti hiljem kirikuliturgiasse. Need jagavad ööpäeva kolme tunni tagant seitsmeks-kaheksaks palvuseks (Audenil jääb ööpalvus matutinum ehk vigiil kõrvale, nii nagu see tavaliselt ühendataksegi laudes’ega). Suurel reedel, Jeesuse ristilöömise päeval on poeemis üleajalooline ja ajaülene tähendus, mis kätkeb ükskõik millist päeva ärkamisest uinumiseni, aga ka inimese elu sünnist surmani ning inimsoo ajalugu metslusest tsivilisatsiooni hävinguni, loomisest apokalüpsiseni. Suurel reedel kella seitsme paiku hommikul tuuakse Jeesus Pontius Pilatuse ette, kella üheksaks on prokuraatori otsus langenud, keskpäeval toimub ristilöömine ja kella kolmeks on ohver surnud. Nii nagu me kõik oleme täos Aadamas, oleme ka kõik Jeruusalemmas tol päeval, kui polnud veel ülestõusmist ega kristlasi. Auden küsis endalt: “Kes ma seal olin ja mida tegin?” Jätnud kõrvale võimaluse, nagu olnuks ta Pilatus, üks ülempreestritest, jüngritest või rahvahulgast, vastas ta: “Ma näen ennast helleniseerunud juudina Aleksandriast, kes pärastlõunasel jalutuskäigul filosoofilises vestluses sõbraga jõuab Kolgata lähedusse. Vaatan üles ja näen tuttavat pilti: kolme risti, mille ümber pealtvaatajate hulk. Ma ütlen: “See on tõesti vastik, kuidas pööbel sääraseid asju naudib. Miks ei võiks kurjategijaid hukata kuidagi kiirelt ja halastavalt, näiteks anda neile putkeleotist nagu Sokratesele?” Seejärel kustutan ma ebameeldiva pildi meelest ja me jätkame oma põnevat arutelu Tõe, Hüve ja Kauni üle” (A Certain World, 1970, lk 169).

PRIMA (kell kuus hommikul) käib kõikide alguste kohta: meeled avanevad maailmale, alateadvuse rüma summutatakse, ärkab teadvus ja koos sellega tahe, teadlik sissehingamine kordab pattulangemist, millega kaasneb individuatsioon, süü tulevastes roimades ning ühiselu ja poliitiline vastutus. Originaal on juhuslike (sise)riimidega süllaabilises värsis, milles vahelduvad 9- ja 7-silbilised read (“Nona” ja “Completorium” järgivad sama skeemi, “Tertias” vahelduvad 11- ja 8-silbilised read).

TERTIA (kell üheksa hommikul) — inimene on veel üksi, kuid siseneb oma avalikku rolli kui timukas, kohtunik või luuletaja. Igaüks soovib, et ta jäetaks rahule ja ta pääseks olulistest valikutest. Sel on saatuslikud tagajärjed, sest keegi jääb ikka tee peale ette ning tekib soov ta kõrvaldada. Sulgudes tõstatatakse korraks ettemääratuse ja vaba tahte küsimus.

SEXTA (keskpäev) vastab ristilöömise tunnile. Luuletus algab nende ülistamisega, kes pühenduvad rohkem oma kutsumusele kui iseendale; teine osa sisaldab mööndust, et linn vajab võimukandjaiks suuri lurjuseid, kelleta meie eksistents jääks näruseks; kolmas osa kirjeldab rahvahulka, kes kummardab ainult toorest jõudu. Kui kõik kolm rühma — spetsialistid, poliitikud ja mass — on koos, võib ristilöömine alata: esimesed pakuvad vahendeid, võimukandjad annavad käsu, mass kiidab heaks. Audeni arusaam poliitiku kutsumusest kui lepingust kurjaga näib lähedane Max Weberi omale tema “Poliitikas kui kutsumuses”.

NONA (kell kolm pärast lõunat, siesta aeg), tsükli keskne osa, ülejäänud osade kokkuvõte, kujutab tardumust pärast ristilöömise õudust. Rahvahulk on hajunud, roim on korda saadetud, ehkki võib-olla tahtmatultki, nüüdsest kumab kõigest läbi vägivalla võimalus. Kolmas stroof vastandab kuriteo lõplikkusele tsivilisatsiooni ülesehitustöö lõpetamatuse, Madonna kohalolu tõstab esile inimese potentsiaali nurjumise. Loodus kui korduse ja tagasipöördumise vald vaatab jahmunult teole, mida erinevalt loodussündmustest ei saa korrata ega tagasi võtta. Audeni ajaloo- ja ajakäsitus erineb teiste kõrgmodernistide omast, kes rõhutasid kas ajatust, müütilist tsüklilist ajalugu või vahetut hetke. Auden seevastu tähtsustab tulevikku määravaid tahtlikke valikuid, mida mööda ajalugu hargneb. Igasugune tahteline tegevus viib otsustava kuriteoni, selle teadmise koorma all me võime sündinut küll igati võltsida, aga tehtu, fakt, jääb, ja selle tähendus ootab meid kusagil juba ees — nagu ka apokalüpsis. Vahepeal oleks parem puhata välja: und nägev tahe liigub läbi halvaendelise unenäomaastiku, mis on täis süü ja süüdistuste sümboleid, kuna magav keha taastub oma talitlustes. Lõpu looduspildis on kõik loomad jahmunud surmafaktist, mida nemad erinevalt inimesest ei mõista.

VESPER (kell kuus õhtul) — alguses kirjeldatakse videvikku kui aega, mil langevad sotsiaalsed maskid. Seejärel vastanduvad kaks ideaalühiskonna fantaasiat, süütu Arkaadia ja korrastatud Utoopia, mille vahele jäävad kõik tegelikud ühiskonnakavad. Arkaadialane on enesega rahulolev, ennast pettev esteet, kannatuste eiraja; utoopialane on ratsionaalne, askeetlik, kinnismõtteline ja inimloomuse vastu umbusklik revolutsionäär või reformija. Audeni privaatse Eedeni kirjelduse paralleeli vt “39 luuletust ja 5 esseed”, lk 64–65. Viimast seitset lõiku süütust ohvrist (Jeesus jääb Aabeli ja Remuse kõrval taas otsesõnu mainimata) kui ühiselu tingimusest on antropoloogiline religioonifilosoof René Girard nimetanud ühes intervjuus omaenda vaateviisi parimaks kokkuvõtteks.

COMPLETORIUM (kell üheksa õhtul) kujutab eleegilises toonis öö ja une tagasipöördumist ning lõppusid — nii isiklikku surma kui ka linna (tsivilisatsiooni) lõppu. Esimene ja teine stroof tunnistavad resigneerunult suutmatust toimunu tähendust tabada; kuigi südame ja kosmose rütmis on aimatav kord, jääb sellegi tähendus mõistetamatuks, loodu ja inimese vaheline kuristik ületamatuks. Kolmandas stroofis vajutakse taas mõistetamatusse alateadvusse, milles pulbitsevad viljakusrituaalid ja surma eelaimused — stroofi lõpul parafraseeritakse kuulsat Anaximandrose fragmenti sellest, kuidas kõik, mis on, kaob paratamatult sellesse, millest on tekkinud, tasudes ebaõigluse eest aja korra järgi. Viimane stroof ärkab resignatsioonist küsimusega lunastusvõimaluse kohta ning palvega.

LAUDES (kell kolm hommikul) — tsükkel lõpeb koidulauluga, mis pärast eelnenud luuletuste entsüklopeedilist haaret ja intellektuaalset rangust esitab lihtsa musikaalse lubaduse uuenenud loodusest ja kogukonnast. Stroofiskeemi kaugeks taustaks on hispaania cossante-vorm.

Horae canonicae. — W. H. Auden. Selected Poems. Edited by Edward Mendelson. London: Faber and Faber, 1979, lk 216–232. Tõlge ilmunud Akadeemias 2012, nr 4, lk 645–665. Tänan Ene-Reet Soovikut, kes tõlke kohta märkusi tegi. Tlk.

Ilmunud Vikerkaares 1991, nr 3

Lõhnab bensiinist ja seiskunud veest,
päikest näeb niiskete pilvede seest.
Mootorpaat möödub, tal nimeks «Justine»,
vihmaga kurb on mul üksinda siin.

Seine’i araablane pudeli heidab,
kreeklasel pihus on hõrgutav gebab.
Vasemal prantslane prantslannat maitseb,
kõigil on tegemist, kõigel on maitset.

Kastanid, pajud ja kuused ja loorber,
paremal hulkur, peas mõlkis oktoober,
räbaldund kuub, vest ja ketiga kell,
igati meeldejääv sell.

Kopsakas tots, kellel puusad kui pidu,
loeb pika kirja nii haaravaid ridu.
Veel pikas mantlis alleel on Eikeegi,
kes näitab munni, muud miskit ei teegi.

Tuvike lendab, ei kurjusta tema,
ei hakka silmad tal peast pudenema.
Kui miskit langebki ülalt, siis kakk —
tuvi on küll maniakk.

„Elada, elada!‟ kisendab loodus,
kõik teevad näo, et on olukord soodus,
saalivad ringi kui suurilma tuusad,
laineilgi täna on ümarad puusad.

………………………………..
Kahju küll, tuttavat pole pilooti,
kes kallist rahvast siin lõbustaks hooti,
kohal Pariisi kes teeks pisut müra,
heitgaasijoaga kirjutaks TÜRA.

………………………………
Keskealist naist tunnen, puudub tal soov
märgata kõike, mis vanadusttoov,
näeb endas emast ja igavest naist,
käsi tal kare, kuid siidpehme vaist.

Kristuseks iseend mõnigi kord
mõtelnud olen ja on terve hord
minu pool küll Magdaleenasid käind,
uue saand nime ja sellega läind.

Tuttav neil eksitee viimne kui sopp.
Kristuseks olla on raske ja ropp.
Möödusid minust. Mu rist mulle jäi.
Jah, eks ju kõik nõnda käi.

Park nagu pisike maailmamudel.
Taas näen araablast, mis läinud, on pudel;
mees embab totsi, kel puusad kui pidu.
Hulkur kaob, lõual hall habemeidu.

Pikeneb varjude hääletu samm,
meieni valguskiirt veab Notre Dame.
Jäimegi terveks . . . Eikeegi me eest
paugu saab lahti ja see tuleb seest.

Vene keelest tõlkinud Ott Arder

EDUARD LIMONOV (s 1943) — „samizdatist‟ tuntud poeet, emigreerus 1974. 1975–80 elas USA-s, praegu Prantsusmaal. Tänaseks saavutanud populaarsuse eelkõige prosaistina: «See olen mina – Eedik» (1979), «Hädavarese päevik» (1982). „Kolmanda laine‟ enfant terrible. A[rvo] P[esti]

***
see oli meeldiv päev
võibolla koguni tore
ma ei tea mis on tore
ykskord ytles mu tytar
kui oli pargis
tõukerattaga sõites
põlve veriseks kukkunud
täna ei olnud yldse tore päev
see oli aastaid tagasi
ja suvel
ma mäletan
nyyd oli november
läksin ostma karbitäit riisi
hiline lõuna
astusin tee peal hotelli
kus mu sõber töötab
tõstab kohvreid valab õlut
mõnikord peseb nõusid
oligi tööl
ja neil oli salatit yle
ja võileibu
ja magusaid saiu ja kohvi
see oli tõesti tore päev
ei pidanud poodi minema
sain ajada juttu
pärast viidi mind viinavabrikusse
tasuta ekskursioonile
algul neli pitsi näkku
siis käis paar pudelit ringi
ja lõpuks oli päris tore päev
kas ma jäin linna jõudes
viimasest trollist maha
või kuidas see oli
ma ei tea
Saaremets mängis plaate
see oli tore
päev
läksime kontserdile
oli tore
tore päev ja öö
siis rääkisin yhe naisega
väga väga pikalt
me leidsime teineteises
hingesugulased
mida ma rääkisin või mida tema
milles seisnes sugulus
seda ei saa vist kunagi teada
ei mäleta
siiski
yhel ajal läksime kusele
yhel ajal võtsime kokku
et kysida
kuule mis su nimi oligi
mis siin rääkida hingesugulased
pärast vaatasin facebookis
siis oli nimi juba meelde jäänud
ta fotosid
kõik fotod vaatasin läbi
unustasin öelda tal oli mees
ise ma seda ei unustanud
see yks väheseid asju
mida sest ööst mäletan
nii et rohkem
ma neid pilte ei vaadanud
kui ehk kaks või kolm korda
see oli tore päev
see november see salat
jah see oli reede
see päev jääb vist meelde

***
all these moments
are already lost
nii ammu et ei mäleta
odav vihm
pole pisaraid
vabal inimesel vabad mõtted
orjal on see mis tal on
vabal inimesel vabad mõtted
meil on töö- ja tavandilaulud

***
odaval inimesel odav elu
odavad rõõmud
odavad mured
odavad mõtted ja tunded
odavas näos odavad hambad
odavate silmade
odavvaade
odav inimene
on soodne

***
sinise leegiga
põleb gaas
tule kohal kopsik veega
varsti saab koorida muna
varsti saab muna syya
väike rõõm
mis meelde ei jää
elu mustamäel

***
ma tean sulle meeldib raha
ka minule
meeldib syya
ma tean sulle meeldib raha
ja sina temale
te võiksite olla ilus paar
aga elu ei ole nii lihtne
raha on kylm
ta toad on puhtad
ta vajab sind
su käsi su silmi su sydant
ja sina teda
vastastikune kirg
vanaaegne igatsus

***
kui ma oleksin kepimees
ma räägiksin yhe loo
nagu kepimehed räägivad
oma öistest seiklustest
et kirjandusinimesed
saaks neid edasi rääkida
keel millegi nurgas
ma räägiksin pöörase kepiloo
naisest kellega magasin
ei mitte tumeda tydrukuga
ei tal polnud tohutuid rindu
ei neid polnud kolm
ei naisi
ega rindu
lugu oli uskumatum
ma räägiks naisest
kes ytles et temal
ei ole kunagi
enne palgapäeva raha otsas

***
ja sealt tuli ilus naine
toreda koeraga
naise soojad sinised silmad
vaatasid mind
ta rääkis
ja kuulas
kui ta naeratas
ta naeratas võluvalt
ja ta naeratas mulle
sa oled päriselt ka lahe
ytles ta pärast
näitas oma aknaid
ja kirjutas hiljem
kahju et see õhtu
oli nii lyhike
mul oli olnud kylm
sitt päev
sitt nädal
sitt kuu
magamata öö
mul ei olnud enam raha
neile kes seda vajasid
tema oli teisel pool lauda
nii loomulik
nagu oleks mind alati tundnud

enne temaga kohtumist
olin tahtnud surra
tahtsin ka pärast

Vihkan ja ihkan. Võib-olla küsid, miks nii teen.
Ei tea, kuid tunnen, et minuga on nii. Ja piinlen.

Ladina keelest tõlkinud M. V.

Selles monoodias leinab autor õpetatud sõpra, kes uppus õnnetult Chesterist Iiri merele minnes 1637. Ja ühtlasi kuulutab ta ette meie tollal veel tipul seisnud korrumpeerunud vaimulikkonna hävingut.

Pruun mirt ja loorber, igihaljas eefeu,
te poole jälle kord ma olen teel,
et rebida te tooreid marju nüüd
ning räsida te rüüd
ja vilju nende küpsemise eel.
Mu kibe tusk ja rängalt leinav meel
teid häirib enne, kui te saate valmis:
noor Lycidas on surnud – hukkus õis,
mis puhkemata, viljumata veel.
Kes keelduks talle laulmast? Tema võis
ka ise laulda ja häid riime salmis.
Ta lautsi ei pea sõitma ulguveel,
nii et ta hukkumist ei mahendaks
meloodiline pisar, luulekeel.

Eks alake siis, püha lätte õed,
mis voogab välja Zeusi trooni alt,
ja sõrmitsege keeli kõlavalt.
Las taandub edev pelg ja valehäbi,
et muusa laulu läbi
saaks surmaurni teekond kergemaks
ja hiljem õnnistaks
ka minu musta surilina see.

Sest sirgusime samal künkaharjal,
koos hoides silma peal selsamal karjal.
Koos välja läksime, kui oli pime,
ao uinuv laug veel peitis aasad uttu,
koos päeva valgenedes kuulasime,
kuis kostis kiini lämbe sarve luttu,
öö värsket kastet kari jõi, kui hele
täht tõusis üles taevanõlvadele
ja seadis läänekaarde oma ratta.
Maa laulukesed polnud tummad siis
ja kaeraflöödi viis
tõi faunid tantsima ja tantsimata
ei jätnud saatürite räme sugu,
ning Damaetas me laulust pidas lugu.

Kuid oh, mis muutus ränk, kui oled lahkund
ja tagasi ei tule, paimendaja!
Sind leinavad nüüd laaned, kõrvekoopad,
mis liivateesse, viinapuisse mähkund,
ja nutab iga kaja.
Ei ühtki haljast pähklipuud või paju
silm enam siin ei taju
su laulu saatel lehetantsu löömas.
Nii nagu hallas kuhtub rõõmus nurm
või kidub kari, mida ussid söömas,
ja kärbub roos, kui röövik õit on salvand –
nii, Lycidas, su surm
on kõigi lamburite kuulmed halvand.

Kus, nümfid, olite, kui taarnasuu
te armsa lauliku pea kohal sulgus?
Teid polnud mängimas mäetipul ju,
kus te druiididel on puhkepaik,
ei kostnud Mona mäel te laulukaik,
ei Deva võlukaldail kaunikeelselt.
Ah, kurdan lihtsameelselt!
Mis saanuksitegi te ära teha?
Mis suutis võlur Orpheuse ema,
kui lõhki kiskus jõuk ta poja keha
ja vermeis pale lasti allavett
Hebruse võikas mühas, kuni tema
pea jõudis Lesbosele, nõnda et
jäi kogu loodus leinas kiratsema?

Miks, mõeldes tänamatu muusa tujust,
nüüd lambukeste eest veel hoolitseda
ja teha tööd kui lihtne madal karjus?
Miks mitte nagu teised metsavarjus
koos Amaryllisega vallatleda
või joobuda Neaera kaunist kujust?
Eks kuulsus (õilsa viimne nõrkus) aja
suursugust vaimu rõõme salgama
ja tööle pühendama kogu aja,
ent kui me loodame, et algama
peaks tasu aeg, mil kaasas au ja sära,
siis tuleb pime fuuria kääre kandes
ja katkeb elulõng. „Sa kiitust ära
eal taotle,” kostis Phoebus, nõu mul andes:
„Ei kuulsus kasva surelikust mullast,
ei sätendavast kullast –
maailma kõmus pole kodu tal,
ta kõrgub Zeusi puhta pilgu all,
kes iga tegu viimaks vaeb ja hindab,
ja nii, kuis tema otsustab su kasuks,
nii palju taevas saad sa kuulsust tasuks.”

Oo, voog, mis Arethusalt toitu saad,
ja Mincius meloodilise rooga,
sain kuulda viisi, millel kõrgem laad,
kuid jätkan oma looga
ja kuulan heeroldit, kes siia jõudis
nii nagu Neptun nõudis.
Ta lainetelt ja tuultelt päris aru,
mis raske õnnetus küll tabas karjust,
ja karmitiivulisi iile peatas,
mis vihisevad mööda kivist randa –
ei teatud vastust anda.
Tark Hippotades viimaks neile teatas:
„Ei lahkund ükski tuul mu koopa varjust,
õhk oli vaik, Panopel õeste sõõris
käis ringmäng kõrgemale laineharjust.
See reetlik laev, mis kohe ära neeti,
kui varjutuse all ta ristsed peeti,
su põhja viis ja mitte tormipööris.”

Siis aulik Camus, kõrkjakübar peas,
roo-mantel seljas, aeglast sammu käis,
müts tuhme tikitud figuure täis,
mis seisid nagu verelilled reas,
„Kes röövis poja mult?” ta hüüdvat näis.
Siis järvelt Galileas
loots viimasena tuli, kindel kalju,
kaks võtit vööl, üks kuldne, teine must
(kuldvõti avab, raudne suleb ust),
ja miitra rappudes ta lausus valju:
„Kui hästi saanuks ma sind, karjus, hoida,
kui omaenda kõhu täitjaid palju
on lambatarandikku ronind ise!
See seltskond hädalisi eal ei toida,
kuid seades lõikuspeol end ümber laua,
sealt tõrjub iga auväärt külalise.
Suud pimedad! Nad ei tea karjasaua
käeshoidmiskunsti, sest nad lasknud kaua
käest minna oskustel ja kutseaul.
Mis loeb see neile rahulolu süles?
Ja nende vilets pill ja edev laul
teeb kriginat, kuid kari sellest inast
jääb näljaseks, kui tõstab silmad üles:
seest kari määndub, ilget nakkust laotab,
ja läheb paiste nende haisvast vinast;
päev-päevalt hiiliv hunt sealt mõne kaotab,
ent harva keegi suud ta vastu paotab.
Kuid uksel ootab kahe käega mõõk,
et virutada üks ja viimne löök.”

Alpheus, naase, pole tarvis peita
end enam hirmsa hääle eest; ja taas,
Sitsiilia muusa, lase õisi heita,
et kellukaist lööks kirendama aas.
Te, mahedate sosinate laas
ja värsked orud, kuhu tõmmut karva
täht põuakiirgust näitab haruharva,
nüüd kandke kokku silme värvisära,
mis haljal mättal vihmamett saand juua,
et kevadõitest maa purpurseks luua:
küps priimula, mis üksi õitseb ära,
tuttsiniliilia, kahvatu jasmiin,
käoorvik mustakirju, valge nelk,
seal kannikese helk
ning muskusroos, heas riides kuslap siin
koos kahkja longuspäise orhideega
ja iga lill, mis kannab nukrat rüüd;
las amarantus loobub ilust nüüd,
nartsiss las täidab peekrid silmaveega
noormehe loorbersarka ehtimaks,
meid hetkeks päästes mure meelevallast,
et lootus võlts me mõtteid kergendaks.
Ah mind! Kuid sina mööda merd või kallast
veel hulbid, kuni voog viib ajapikku
su luud teispoole tormiseid Hebriide,
kus väisad vahest mõne laine järgi
maailma õudset põhjakuristikku
või uinud, kuulmata me palveid märgi,
seal vana Belleruse jutu saatel,
kus Namancost ja ka Bayona kindlust
peab silmas vägev mäetipp valvsal vaatel.
Kaastundes, ingel, vaata koduranda,
vaest noorukit, delfiinid, võtke kanda.

Hea lambur, pisaraid nüüd ära kalla,
ei surnud Lycidas, su lein ja äng,
kuigi ta vajus vetepinna alla:
ka päikse neelab ookeanisäng,
kuid peagi jälle virgub kiirtemäng,
ta jälle kuldsed juuksed puistab valla.
Nii Lycidaski uppus vete süles,
kuid kallis vägi noppis ta sealt üles –
veelkõndija ta võttis sinna tõsta,
kus keset teisi jõgesid ja hiisi
ta nektaris võib muda juustest mõsta,
kirjeldamatut kuuldes pulmaviisi;
seal pole piire hiilgusel ja aul,
ta võtab vastu pühakute laul,
kes seltsis kulgevad, ja nende hool
on kuivatada pisarad ta laul,
arm, tasadus ja rõõm on igal pool.
Nutt jätke, lamburid, lein peata, paim,
on sinust, Lycidas, saand kaitsevaim,
siin rannas valvad tasuks kõiki neid,
kel sõita salalikke mereteid.

Nii laulis kohmetu poiss Dooria viit,
kui halle kingi hommik kandis jahe,
meel mõtteis, leelutas ta keset hiit
ja muusika roopillilt voolas mahe;
nüüd päike kiirgab, särab nõlv ja niit,
nüüd juba loojub läände üle lahe.
Ta tõuseb, pühib rüüd, et minna taas –
ees ootab homme värske laas ja aas.

                        Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

10. augustil 1637 läks vaikse ilmaga Iiri merel põhja laev, mille pardal noor Cambridge’i vilistlane Edward King, kes oli astumas vaimulikuametisse. Kurva sündmuse puhuks andsid sõbrad välja mälestusluuletuste raamatu Justa Edouardo King naufrago (1638), mis sisaldas 36 pala, 23 kreeka ja ladina ning 13 inglise keeles. Kogumiku viimane luuletus on John Miltonilt. Luuleteos on pastoraaleleegia žanris, mida iseloomustab hulk stilistilisi ja kompositsioonilisi konventsioone, mille juured ulatuvad varasema inglise luule kaudu tagasi itaalia renessanssi ning Vergiliuse ekloogideni ja Theokritose jt idüllideni. Selles traditsioonis esineb luuletaja lamburina, kes leinab armastatud kaaslast, kelle surm on nakatanud kogu looduse kurbusega. Jättes lambad teise karjuse hoolde ja kutsudes appi pastoraalmuusa, laulab ta kadunud sõbrast ja meenutab kauneid koosveedetud aegu. Antiikjumaluste sekka astub Peetrus, kes mõistab hukka mandunud anglikaani kiriku. Nagu Miltoni muugi looming ühendab eleegia originaalselt klassikalisi ja kristlikke motiive. „Lucidas” on inglise kirjanduses üks kõige kõrgemini hinnatud luuletusi. See algab sissejuhatava märkusega (algversioonis see veel puudub), II lõik pöördub muusade poole, III lõigus meenutatakse kadunud karjasega koos veedetud aegu, IV lõik kirjeldab leinavat loodust, V lõigus heidetakse nümfidele ette, et nood karjust päästma ei tõtanud, ning meenutatakse Orpheuse saatust, VI lõik mõtiskleb karjasekohusest, poeedikuulsusest ja sisaldab Apollo kõnet, VII lõigus kõneleb Triiton karjuse otsingutest ja annab edasi Aiolose seletuse tema surma kohta, VIII lõigus astuvad ette Cambridge’i esindaja Camus ning apostel Peetrus, kes esitab diatriibi anglikaani kiriku vastu, IX lõik sisaldab lillede kataloogi ja kirjeldab surnukeha teekonda, X lõik jutustab lamburi taevatõusmisest ja XI lõik asetab eelnenu karjaselaulu raami.

Lycidas – tavapärane karjasenimi pastoraalides, nt Vergiliuse IX ekloogis
monoodia – soololaul
mirt, loorber, eefeu – vastavalt Veenuse, Apollo ja Bakchose embleemid
Kes keelduks talle laulmast – vrd Vergiliuse X ekloog, v 3: neget quis carmina Gallo (Kes ei laulaks Gallust)
meloodiline pisar – eleegia
püha lätte õed – Helikoni muusad
hele täht – Veenus kui õhtutäht
kaeraflööt – paanivile, traditsiooniline pastoraalne vilepill
Damaetas – pastoraalne nimi, võib-olla mõeldud mõnd Cambridge’i professorit
Mona – Anglesey saar, druiidide matmispaik
Deva – Dee jõgi
Orpheus – naised rebisid muusapoeg Orpheuse tükkideks ja tema Hebrose jõkke heidetud pea uhuti lõpuks Lesbose saarele
Amaryllis, Neaera – tavapärased pastoraalsed naisenimed, mh Vergiliusel
kuulsus – vrd Tacitus: „Isegi tark loobub kuulsusejanust viimasena”
Phoebus – Apollon
Arethusa – jõgi Sitsiilias, seostub Theokritose idüllidega
Mincius – jõgi Mantuas, seostub Vergiliusega
heerold –Triiton, merejumalus
Hippotades – tuulejumal Aiolos (Hippotase poeg)
Panope – nereiid ehk merenümf
Camus – Cami jõgi
verelilled – hüatsindid, milleks moondus Apolloni armsam Hyakinthos
loots – Peetrus, kellele Jeesus teeb ülesandeks oma tallede toitmise (Jh 21:15)
omaenda kõhu täitjad – vt Hs 34, kus mõistetakse hukka karjused, kes toidavad karja asemel ennast („Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?”)
Suud pimedad! – Milton keerab peapeale vaimulikuameti tavatähendused: „pastor” ehk karjane tähendab toitjat, „piiskop” (üle)vaatajat
hunt – Rooma kirik
Alpheus – Arkaadia jõejumal
Sitsiilia muusa – pastoraaližanr seostub Theokritose kaudu Sitsiiliaga. Järgneb „lillede kataloog”, pastoraaleleegia kinniselement
tõmmut karva täht – Siirius, Penitäht, mis seostub suvepõuaga
amarantus – legendaarne närbumatu lill
Hebriidid – saarestik Šoti läänerannikul
Bellerus – Miltoni leiutatud kohanimi Lõuna-Inglismaa tipu jaoks
Namancos ja Bayona – kohad Loode-Hispaanias
ei surnud Lycidas – vrd 8. v: „noor Lycidas on surnud”
veelkõndija – Jeesus, vt Mt 14:25
kirjeldamatut kuuldes pulmaviisi – vt Ilm 14:1–4, 19:7
Dooria viis – pastoralistide Theokritose, Bioni ja Moschose dialekt

***
Kui riik reedab mind
kas mina siis endiselt ustav
– – –
riik sa kauaigatsetud
lauldud loodetud loodud
sõimatud saavutatud
riik mu pikendus tihendus
riik mu rahvuse tähendus
õhuke vaba ja oma
riik mu mõte ja sõna
tuleb tulebki tubaje
kas ta küsib kas lubame
tuleb mehega kahasse
naise pähe ja kehasse
– – –
naistella on ilu
mõõga asemella
aga küll tuleb ka mõõk
kenasse kitsasse kätte
– – –
kui riik reedab end

***
tõde tõde tõekene
vale väike vennakene
kus su õrjetu õeke

õde läks linna laiates
õde läks maale muiates
läbi laante lõhkudes

tõde tõde tõekene
vale väike vennakene
millal ta tagasi tulemas

siis kui linnad lõhutud
siis kui maad määritud
siis kui vered veeremas

tõde tõde tõekene
vale väike vennakene
jookse õele järele

õel on jalad lühikesed
õel on kurjad käekesed
ma nii maha ei ulatu

tõde tõde tõekene
kui su õde koju jõuab
millega teda teretad

õde tuleb tõldadega
pikkadega jalgadega
ütlen tere õde tõde

õde tõde tõekene
kus su vale vennakene

Koidikul selgitame

õige eestlane
suunda ei näita
ette ei lase
ei naerata
orjaöö pohmell
mõisapeks
25 aastaks nekrutiks
25+5
100
veel natuke orjust
leevendaks seda igikestvat
kõikeõigustavat kõikevarjutavat pohmelli
õige eestlane
abiellub vastassoolisega
sünnitab seitse last kõik ühe partneriga
kui vaja metsavenna naisena metsas
kui vaja teel suletud haiglast teise
õige eestlane
paremat ei kannata
õige eestlane
võtab viimaks võimu
sinus eneses
tükikaupa
õige eestlane
tuleb koidikul välja
hakkab selgitama
kahjuks on kõik juba õiged
selgitus hajub uduniiske rohu sisse kevadise maa sisse
kus võtab end kokku igasugu õigete eest mulda varisenute
kontide ühendkoor
ümin tõuseb saab kõminaks
sõnad
saavad elavaks
elavad saavad
sõnadeks
ohtlikud
omadeks

peaministri ainetel

me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et ajakirjandusvabadus on ohus
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et meil on tsensuur
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et naiste õigused on ohus
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et vähemuse õigused on ohus
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et kultuuri hakatakse kõrgemalt poolt reguleerima
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et meil on parlamendis avalik nats
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et meie siseministril on vägivaldne retoorika
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et antisemiitlike väljaytlemistega minister on antisemiit
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et see mis kõlab nagu homofoobia ja rassism
ongi homofoobia ja rassism
me ei saa leppida olukorraga kus võib jääda mulje
et meil on lood demokraatia ja inimõigustega sitemad
kui kunagi peale 1991. aastat
ilmateade lubas homseks kylmemat ilma kui täna
kuidas nad julgesid
me ei saa leppida ka selle muljega

***
see on nii tore
kui meil on töökohad
see on nii tore
kui me tohime rääkida
seda mida me tohime
see on nii tore
kui me tohime kirjutada
sellest mida me tohime
see on nii tore
kui meil on töökohad