Vene keelest tõlkinud Jaan Undusk
Ja ma ei suuda loobuda sest maist,
ei teda ülistamast jätta malda,
kui emban sinu kuju ebamaist
sel kirest kuumal õnnistatud kaldal.
Kui mitut korda rohelisse siidi
ja kevadesse mähkunud on maa?
Kui palju mind kord kaugustesse viidi
mu unelmate kutset tabama?
Sel aastal kevade on hoopis teine,
ja mai on teine – parem, hella meelt!
Sa oled siin, mu unelmate naine,
ja mina, ööbik, laksutan vaid keelt!
Mul ausalt öeldes täitsa kama kaks,
mis värsimõõtu suubub luulehoog!
Ei kamambeer mind teeks vist õilsamaks
ja labane võib jälle olla roog!
Kui kallistan sind, sinu õrna kleidi
tekstuur on sulamas su ihhu,
ja seda maikuud õnnistaksin veidi
just imendudes ise sinu kihhu.
Toila, mai 1915
JAAN UNDUSK
Veel üks (vene) siurulind.
Igor Severjanini 130. sünnipäevaks
Tänavu saja-aastaseks saava Siuru vennaskonna luulevürsti Henrik Visnapuu kuulsaim tegemata tegu on Esimese maailmasõja aegse vene poeetide kuninga Igor Severjanini luulevalimiku tõlge eesti keelde. Severjanin oli enne Vladimir Majakovski ja Sergei Jessenini lendu Venemaa luuletaevasse tõepoolest vist idanaabrite nõutavaim moodne luuletaja; ise hindab ta oma varasemate kogude üldtiraaži umbes 86 000 eksemplarile. Visnapuu tõlgitavast kogumikust aeti Eesti ajakirjanduses aastail 1919‒1921 nii palju juttu, et selle reaalsus näis kaheldamatu. Visnapuu ise kuulutas Severjanini eestikeelse valiku ilmumist vähemalt viie oma raamatu peas või sabas: esikkogu „Amores“ uustrükis (1919), seejärel „Taliharjas“ (1920), „Hõbedastes kuljustes“ (1920) ja „Käoorvikus“ (1920) ning esseepõimikus „Vanad ja vastsed poeedid“ (1921). Olid teada juba nii Severjanini teose pealkiri („Elagu Elu!“) kui ka maht ja tiraaž (2000 eksemplari), nii selle üha täpsustuv ilmumisaeg kui ka omakasupüüdmatu kirjastaja Odamees. Odamehe kirjastus ise oli ju oma samanimelise ajakirja esilehel vaksapikkuste tähtedega kuulutanud, et on ostnud Severjanini luuletuste kirjastamise ainuõiguse 100 000 Eesti marga eest. Kirjastuse juht Carl Sarap veetis oma suved Virumaa põhjarannikul Toilas, sealsamas, kus Severjanin oli tüüpilise piiterlasena suvitanud juba vähemasti 1913. aastast alates ‒ ja millest aastal 1918 sai pärast riiklikke eristumisi tema alaline elukoht. Sarapist kujunes aga Severjanini ja eesti kirjanike kontaktide vahendaja, seda ka Visnapuu jaoks.
Ja nõnda siis teatabki seesama Visnapuu esimeses olulises eestikeelses Severjanini-käsitluses 1919. aasta kevadel sõna-sõnalt: „Revolutsiooni algusest pääle asus Severjäänin lõpulikult Toilasse elama. Sest ajast saadik algaski meie ringkonna läbikäimine temaga, mille tagajärjeks on Severjäänini nelja raamatu ilmumine „Odamehe“ kirjastamisel. Need on: „Избранные поэзы“ [valikkogu „Crème des Violettes“ alapealkiri], „Вервэна, том XI“, „Pühajõgi, эстляндские поэзы“ ja „Valitud poeesid“ Eesti keeles nende ridade autori tõlkes“. Sedasama võib lugeda artikli 1921. aasta kordustrükist „Vanades ja vastsetes poeetides“. Siin tundub juba kõik ühemõtteline, ei räägita enam plaanidest, vaid otsekui resultaadist. Herbert Salu kirjutabki oma autoriteetses uurimuses, et „Visnapuu tõlkis eesti keelde valimiku Severjanini luulet „Valitud poeesid““. Kolm Visnapuu esimesena mainitud raamatut on reaalselt olemas, neljanda olemasolu on kinnistunud eesti kultuurimälu virtuaalsetesse süvakihtidesse, aga käes hoidnud pole seda keegi. Ikka ja jälle leitakse samast aegruumist otsima minnes küll Visnapuu enda „Valit värsse“ (1924), kuid mitte Severjanini samalaadset teost. Selles hoolimata on eesti kirjanduslukku kauni viirastusena kinnistunud Visnapuu kui Severjanini-tõlkija maine.
Jah, Visnapuu tõlkis ju Severjaninit küll. Kuid 1918.‒1919. aasta Postimehes ja selle lisas talletunud arvuliselt kahe käe sõrmedel ülesloetavate luuletuste kohmakad ümberpanekud ei vääri tagasivaates suuremat tähelepanu. Niisamuti tilkumisi on kõige rohkem nelja-viie luuletuse kaupa Severjaninit eesti keelde vahendanud Artur Alliksaar, Andres Ehin, Aleksis Rannit, August Sang, Marie Under ja mõned teised. Ka käesolevas Vikerkaare numbris avaldatav „Õnne poees“ on vaid järjekordne tilk Severjanini eestinduste visalt täituvasse karikasse. Eelmisel aastal ilmunud vene-eesti kakskeelne kogumik 24 Severjanini luuletusega on sündinud küll suurest lugupidamisest Toila ööbiku pärandi vastu, aga tõlketehniliselt kahjuks äpardunud, sisaldades värsse, mis jäävad 21. sajandil juba alla trükikõlblikku taset.
Saja aasta eest kavandatud Severjanini valikkogu eesti keeles oli osa kahepoolselt tulusast projektist, nagu neid luuletajad ikka on harrastanud. Visnapuu pidi tõlkima Severjaninit eesti ja Severjanin Visnapuud vene keelde. 1919. aasta suvel viibiski Visnapuu korduvalt Toilas valmistamaks ette oma esikkogu „Amores“ tõlget. Et tõlkija ise eesti keelt ei osanud, siis pidi algupärandi autor kõigi eelduste kohaselt tekstid nii leksikaalselt kui ka rütmiliselt talle nii-öelda puust ette tegema (lisaks aitas Severjaninit tõlkimisel eestlanna Felissa Kruut, kellega ta abiellus 1921). Kui venekeelne „Amores“ 1921. aastal Moskvas viimaks ilmus (tiitellehel aastaarv 1922), siis sulgesid sellesse paigutatud saatesõna ometi kummastavad, irooniast otsekui künismi sirutuvad read: „Vene keeles ilmub raamat „Amores“ mitte just päris tundmatu Igor Severjanini tõlkes. Tõlked on ebaõnnestunud. Severjanin kui spetsiifiline poeet on kogu oma töö ihukarvu püsti ajavalt (до грёзоужаса) severjaniseerinud.“ Selle hinnangu oli allkirjastanud Visnapuuga sõbrustanud vene imažinistlik poeet Aleksander Kussikov, kuid väidetavalt Visnapuu enda mahitusel. Kas seda puhta tõena võtta, ei tea. Visnapuu oli ju varemgi endale lubanud Severjanini sõnakunsti suhtes skeptilisi märkusi („1/3 kogu ta värssidest, kui mitte pool, ei oleks lugijate kätte jõudnud, kui autoril suurem enesekriitika oleks olnud“), kuid juhatada omaenese luuleraamat sisse nii-öelda negatiivse retsensiooniga näib samuti pentsik.
Severjanini tõlgete tänased uurijad on selle hinnanguga ‒ kui maha arvata emotsioonid ja mõni nüanss ‒ põhiliselt nõus: Visnapuud on serveeritud severjaniseeritult. Hinnangu aluseks on eeskätt Severjanini noorusluulele omane uuskeelendite rohke tarvitamine Visnapuu tekstide tõlkes. Tahaksin kriitikat siiski mahendada. Severjanini neologismid märgistavad suures osas Visnapuu enda keelelisi katsetusi, mida tõlkija püüab talle kättesaadaval viisil edasi anda. Lihtne näide: kui Severjanin pealkirjastab Visnapuu luuletuse „Kevadöö“ esmatrükis tavapäraselt „Вешняя ночь“, asendades selle hiljem omakeelendiga „Вешненочь“, siis ei pea seda tingimata seletama kui Severjanini kalduvust lähendada Visnapuu tõlgete keelt „omaenese luulekeelele“. Ei, see on tõlkekeele lähendamine eesti keelele! Miks mitte tunnustada Severjanini taotlust olla eestipärasem, eestikeelsem ja -meelsem ka oma vene ümberpanekuis? Pole välistatud, et Severjanin oli eesti luule vahendamisel vene lugejale üleüldse dialoogialtim ja vähem egotsentriline, kui seda tihti oletatud.
Üks käepärane põhjus, miks Visnapuu oma tööd Severjanini tõlkekogumikuga lõpule ei viinud, oli pettumus Severjanini tehtud tõlkeis. Rein Kruusi oletusel võis põhjus peituda ka selles, et huvi Severjanini loomingu vastu taandus Eestis 1920. aastail kiiresti. Kolmas, aga siinkirjutaja jaoks kõige veenvam motiiv oleks lihtsalt see, et Visnapuul oli nõrk luuletõlkijanärv. Erinevalt paljudest teistest juhtivatest 1920.‒1930. aastate luuletajatest (Gustav Suits, Marie Under, Jaan Kärner, Betti Alver, August Sang) ei saanud Visnapuu hakkama mitte ühegi kaalukama tõlkega. Äkki oli just Visnapuu ‒ ja mitte Severjanin ‒ liiga eneses kinni, elamaks sisse võõrasse luuleilma? Võib arvata, et Severjanin oma eesti tõlkekogumiku puudumist väga taga ei nutnud, sest laiemasse maailmakirjanduslikku ringi see teda ei oleks kandnud. Igatahes paistab kahe mehe sõprus pärast ühe sõimata saanud ja teise tegemata jäetud tööd jätkuvat. Nii veedab Severjanin 1929. aastal kaks nädalat põhiliselt kala püüdes Visnapuu talus Luunjas ja Visnapuu saadab oma naise sama pikalt Severjaninite juurde Toilasse aastal 1932. Severjanini 50. sünnipäeval avaldab Visnapuu mõtteid, mis näivad ennetavat tema enda varsti algava pagulaspõlve meeleolu: „Emigrantide saatus on kõrvalejäämine elavast ja loovast elust. … Paratamatult emigrandi juures tuleb ilmsiks mineviku kultus ja tulevikuunistuste puudumine.“ Aga Severjanin saadab 1939 vene keeles trükki veel teisegi Visnapuu varase kogu, nimelt „Käoorviku“, mille tõlkimist oli alustanud juba aastal 1925.
Miks sai siinkohal tõlkenäiteks valitud just „Õnne poees“? Luuletus sisaldab Severjanini luule äratuntavat atribuutikat, milleks on tärkava kevade ja eriti maikuu ülistus (poeedi sünnipäev oli uue kalendri järgi 16. mail), iseenda tituleerimine ööbikuks ehk sündinud esilaulikuks, aga samuti tehisliku ja naturaalse, piduliku ja ihuliku, maiste toitude ja vaimu, peene ja labase vastuoluline ühtekuuluvus („kama“ ja „kamambeeri“ rinnastamist võiks võtta severjaninliku tõlkeleiuna). Ent teisalt toob luuletuse kolmas salm („Но в этот год ‒ весна совсем иная …“ ‒ „Sel aastal kevade on hoopis teine …“) igale vähegi teadjamale eesti luulehuvilisele kohe meelde Visnapuu kuulsad värsiread „Kolmandast kirjast“ Ingile:
See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.
See on siiamaani eesti harras himur armuluuleklassika („sind magatan siinsääl kui susi“), dateeritud lehekuuga 1919. Ja miks mitte arvata, et Visnapuu, kes oli küll aher tõlkija, aga oma kasvueas erksalt vene moodsat luulet aistiv poetoloog, sai selleks teisiti-kevadeks indu ka Severjaninit lugedes. Või mõtet muudmoodi sõnastades: poeedid, kel pole ei õiget isu ega andi teiste luule tõlkimiseks, tarvitavad neid teisi tihti oma algupärandite aineks. Visnapuu ei suutnud küll teha hämmastavaid luuletõlkeid, aga oskas ellu kutsuda originaale. Teisendas ühe algupärandi tõlkides pigem teiseks algupärandiks. Kasutas näiteks Severjaninit oma luulekütusena. Ööbikud laulavad ju Visnapuulgi, aga tiu-tiu on hoopis päevasema moega tiivulise, võib-olla et kiuru või siuru ehk lõokese paarituskutse.
Severjanin pani Visnapuu aimatavalt Severjanini-hõngulised read probleemideta vene keelde ümber, aga visnapuulikku värskust õhkub neis just tõlkimata jäänud ladina šriftis hüüdsõnadest. Vanemaks saanud Severjanin ei viitsi enam Visnapuud „severjaniseerida“ ja tulemuseks on poliitiliselt korrektne, ilus ihadeta tõlge:
В сей год весна приходит иначе,
Tiu-Tiu! да, иначе. И год сей иначе,
И весна иначе, и приходит иначе,
Tiu-Tiu! и иначе, совсем ведь иначе.
Rääkida Severjanini mõjust Visnapuule on õieti riskantne ettevõtmine, sest sadakond aastat tagasi tehti seda palju ja pealiskaudselt. Et seda tehti palju ning peaaegu ühest suust (August Alle, Johannes Barbarus, Richard Roht jt), võiks osutada äratundmise tõesusele. Et seda tehti siiski kokkuvõttes pealiskaudsuse nivood ületamata, võiks olla viide juba mainitud asjaolule, et Visnapuu oli kehv tõlkija, halb imitaator. Kui ka Severjanini helid ta luuleteo tausta jäid kumisema, siis välja kukkus uus luuletus ikka tavaliselt omamoodi. Poeetiline taust oli aimatav, aga ehe sõna ei allunud naiivsele analüüsile. Nii jäädigi Visnapuu severjaninlust arvustades põhiliselt ilkuvate deklaratsioonide tasemele à la „olen Visnapuu, / Igorille truu“ või jagati päevakäske laadis „Henrik Visnapuu, ära põe Igori ennesõjaaegse muusa juhatuste järele rendez-vous’id Enedega ja Ingidega!“ Muidugi teadis igaüks, et nii nagu Severjanin, nii ei avaldanud ka Visnapuu reetlikult mitte luuletuste, vaid „poeeside“ kogusid. Ning Severjanin ise pidas Valmar Adamsi järgi Visnapuud oma õpilaseks. Kõige pikema traktaadina avaldati mõjude kuumal teemal Albert Kivikase proseminaritöö „Vene mõju Henrik Visnapuu loomingus“, mille oponendiks oli Visnapuu ise. Seegi toob enamasti ebaveenvaid kõrvutusi Severjanini ja Visnapuu toodangust, aga esitab samas usaldatava põhiväite, mille kohaselt „Visnapuu enne nii raskepärane ja poeedilt loomisel pingutust nõudev värss“ saab Severjaniniga tutvumise järel juurde „laulvuse, kergema ja nobedama lennu sõnadelle, ta luuletused saavad nõtkemateks ja rikkamateks uusist riimest“. Ühesõnaga, „nii mõnigi Visnapuu kergejalgne värss oleks kirjutamata jäänud, kui tal oleks puudund Severjaanini eeskuju“. Nõustun sellega: Severjanini geenius ei ahistanud Visnapuu muusat, vaid vabastas ta. Sireleid, sillerdamist ja siurutamist oleks Visnapuul Severjaninita vähem.
On muuseas tähelepanu väärt, et eriti viljakat Severjanini mõju avastab Kivikas „Kümnes kirjas“ Ingile, mis on jäänud armastuse olemuslausete ületamatuks keeks eesti keeles, prolegomenaks igale tulevasele armastusele, kui laenata Immanuel Kanti sõnu. Kuid näidetena toob Kivikas välja selle tsükli teise ja neljanda kirja, jättes kahe silma vahele siin mainitud kolmanda, millesse on sisse põimitud severjaninlik fraas ‒ „see aasta tuleb kevad teisiti“.
Kõige eelneva kokkuvõtteks: Igor Severjanin-Põhjalases (arginimega Lotarjov), Eesti Vabariigi kodanikus aastast 1921, aastal 1941 Tallinnasse maetud poeedis, tuvastame ilmselt vene luule lähima rööpnähtuse Siuru rühmituse poeetidega, eeskätt varase Visnapuu ja Underiga, keda Severjanin nii tänuväärselt tõlkis (1937. aastal avaldas ta vene keeles Underi „Eelõitsengu“). Valmar Adams ongi rõhutanud Severjanini mõju mitte ainult Visnapuule, vaid ka Underile. Et siurulased oma elutundelist lähedust vene poeediga ise tajusid, seda tõestavad nende korduvad katsed Severjaninit oma tegemiste ringi haarata. Ometi sai see kollektiivne suhtlemistuhin koos Siuru lagunemisega otsa, jäid mõned Severjanini üksiktutvused eesti kirjanikega (Visnapuu, Adams, Alle, Rannit), oma loomingut püüdis ta seejärel üha enam tutvustada ja kirjastada välismaal. Ka see olgu tõendiks, et tema toodangule leidus orgaanilisi haakumisi just põhiliselt Siuru-aegsel Eesti kirjandusväljal. Siuru rühmituse 1917. aasta „möll“ väljendas ju ühest küljest vabadusideede üleüldist käärimist äsjase Vene keisririigi poliitiliselt erksal piiril: 1917. aasta aprillis ühendati tervikuks eestlaste etniline asuala (moodustati ühine Eestimaa kubermang), seejärel arendati kogu suve ja sügise selle asuala võimaliku poliitilise autonoomsuse ideed (Eesti kui osariik Venemaa koosseisus), kuni aasta lõpul küpses, esialgu just Soomes viibiva Gustav Suitsu eestvõttel (ja Friedebert Tuglase propageerituna) iseseisva Eesti riigi mõte, millega poliitikud pärast enamlaste riigipööret kiiresti kaasa läksid. Ent samal ajal ja teisest küljest kajastas siurutamine ju ka veidi nostalgilist hüvastijättu Vana Maailma ilutsev-nautlevate illusioonidega. Just see oli magnet, mis tõmbas Siuru ponnistuste ringi ka Severjanini luuletooted. Edaspidi kõndisid eesti kirjanikud kiiresti uusi radu. Ka Severjanin muutus, ent tema teisenemisloogika oli neist erinev.
Nagu juba Visnapuu eespool tsiteeritud sõnad aastast 1937 osutavad, jäi Severjanin pikemas perspektiivis siiski vene pagulaskirjanikuks Eestis. See tähendab, et temast ei saanud uudset ja põnevat eestivene tõugu loojat, vene keeles töötavat Eesti kirjanduse esindajat, nagu see siurulaste peades algselt vist kohati mõlkus. Vähemalt Visnapuul: „Enam kui ükski teine venelane, on praeguse Vene suurim poeet Igor Severjäänin saanud meie maa laulikuks.“ Pagulasloogika osutus Severjanini saatuses lõimumisideoloogiast tugevamaks. Miks ja kuidas see nõnda läks, seda sai enamik siurulasi (Visnapuu, Gailit, Under, Adson) pärast Teist maailmasõda laias maailmas ise oma nahal tunda.
Aga Severjaninile tuleb ometi au anda: pagulasena jätkas ta Eesti riigi toel tööd Eesti kultuuri heaks. Mitte ainult Eesti loodus, vaid ka Eesti poliitiline kujund pole ühegi võõrkeelse luuletaja loomingus kirkam kui temal. Tema tõlked, olgu need nii vaieldavad kui tahes, rajasid eesti luulele vene keeles uute võimalustega taimelava, kuhu kahjuks niipea järelkasvu ei tulnud. Oli ju Severjanin see, kes avaldas esimese tõsiseltvõetava, 200-leheküljelise eesti luule antoloogia vene keeles (1928). Kui teda oleks rahastatud, oleks ta vene keelde tõlkinud ka „Kalevipoja“. Ja kui Igor Kotjuh veel mõne aasta eest küsis, kas Severjaninil kui vene kirjanikul on tulevikus lootust saada „eesti kirjanduse venekeelseks autoriks“, siis ärgem kiirustagem vastusega. Otsus ei sõltu enam Severjaninist, vaid meie enda elukäigust.
Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 6
